Forest spirits
My grandfather was a shepherd in Lagedi manor. Nobody could go there as the way got lost even in daylight. There were fairies behind this. My grandfather was with the oxen of the village. Then once he heard someone sing in the forest. He went closer and he saw a creature with one horse’s foot and one human foot. This creature sang:
I make stables in heaven,
stalls close to there.
We have smart stable boys,
we have careful horse boys.
Since when he had seen a fairy, he never lost his way again.
Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:
Teen aga tallid taevasse,
latrid ligilähedusse.
Meil on targad tallipoisid,
meil on hoolsad hobustepoisid.
Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.
One day Jüri and Jaan went to steal logs in a spruce forest and they started to chop the logs so that chips were flying. And as soon as a spruce tree was cut down, they started to chop a new one and gave it a hit. This was Thursday night. Thereafter men were listening and they heard a clopping of horse hooves. The clopping kept coming closer, and ever closer. The men were terribly scared and they saw the whole forest become bright, and the bangs came ever closer. The men jumped on their sleighs and rode towards Unakvere with their horses and they never dared to go back.
Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plagin tulnud, ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.
Once a man wanted to go through the forest from Liivaku to Ala. As he went close to Väljasoo in a clear cut area, he suddenly found himself in a churchyard (cemetery). Soon he was between graves. White sheets were drying somewhere in a tree. He was wondering what had happened. How could he get to the cemetery so fast? However, he guessed it was done by an evil ghost who misled him in the forest. He went under the horse's nose and made a cross with his left heel and all of a sudden he was back in the clear cut area.
Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule1 kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi.
1 raiesmik
After the day it’s not good to be shouting or whistling. One time some Metsküla children were with the horses at night, and one boy moved away from the fire and shouted – and something shouted back from the forest. The boy thought that somebody was still missing and he shouted again, until the one shouting back came so close that it was quite at the other side of a bush. The boy still screamed: “How long must I shout here?” Thereafter a terrible black man with green feet jumped out of the bush at the boy and took the boy quite further away. The others wanted to help him out, but the spirit beat the boy against the ground and said: “You know that you mustn’t shout in the forest at night or mislead us any more!” The boy was ill for three days and died on the fourth day. For this reason parents forbade their children to make noise in the forest after the day because the spirits were hanging around and taking away those who shout or whistle.
Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.
There was a story. A man lost the oxen while keeping the herd during the night. He kept looking for them. One female voice had called from the forest: “Come here! Oxen are here!” He was looking around everywhere but didn’t find any. He finally followed the voice and it was a forest fairy.
Then he saw there were no oxen to be seen and he got so upset that he would have hit the fairy with the halters but the fairy disappeared before he could. As soon as the fairy had disappeared, the oxen ran out of the forest and a wolf was chasing them. When seeing the man, the wolf ran back to the forest and the man got the oxen home.
Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadunud õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et: "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind.
Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju.