Siberi eestlaste laulud

Laulikud ja pillimehed

Väikest kasvu kleenuke Miina Jansa (1912–2007) ÜLEM-SUETUKI külast teadis kunste paljude hädade vastu, nt oskas ravisõnu ja tegi paha silma vett. Tal oli ilus hääl veel 80-aastaseltki. Miina lemmiklauludeks olid nukravõitu armastus- ja igatsuslaulud. Kogujate küsimustele mõeldes tuletas Miina öö jooksul järjest laule ja oma nooruspõlve meelde: kuidas sai hobustega metsas käidud ja teel laulu löödud. Sõja ajalgi olevat külas lauldud näljast ja puudusest hoolimata: tai-ritta ja tai-ritta olnud esimene ja viimane seal kirikumäel.

Miina Pavlovi (Turu Miina, neiuna Adamson, snd 1927) isa kasuisa olevat ÜLEM-SUETUKI külas levinud legendi järgi pärinenud Soomest Turu linnast. Miina lapsepõlvekodus räägitud soome keelt, ka õhtupalve lugenud Miina soome keeles. Ajapikku läksid Ülem-Suetuki soomlased eesti keelele üle. Turu Miina jutu sekka sattus üksikuid soome sõnu, kuid lastelastele jutustas ta muinasjutte ja laulis juba vene keeles. Eesti laulude kõrval laulis Miina oma kandva kõrge häälega meelsasti ka vene laule.

Maali Leer (neiuna Rundaltseva, snd 1929) ÜLEM-BULANKA külast tundis suuresti ka naaberküla Ülem-Suetuki repertuaari, kuid tahtis laulda eelkõige oma küla laule. Maali oli seltskonna hing ja juht, tema koduuksed olid külalistele alati avatud.

Emilia Naarits (Miilja, neiuna Kodasma, 1916–2008) RÕŽKOVO külast ei olnud veel õieti neiukski sirgunud, kui tüdrukud teda endi hulka laulu alustama kutsusid. Kui poisid pilliga olid kohale meelitatud, saadetud lapseohtu Miilja minema. Suureks sirgununa käinud ta pea kõigil külapidudel, pidamata ema keeldu millekski. Laulmine ja tantsimine oli veres ja aitas eluraskustest üle saada. Laval esinemine andis võrreldamatu emotsionaalse laengu, nii et Miilja sõitis veel 88-aastasena vene küladesse ringreisile, taludes ööbimist bussis ja rappumist raskesti läbitavail külateil.

Pauliina Kondrova (Polli, neiuna Einbaum, snd 1915) ja Eliise Näkk (Näki Liisi, neiuna Meri, snd 1924) KOVALJOVO külast olid mõlemad kanged lauljad, kes võtsid ikka teineteiselt mõõtu. Pauliina elas vahepeal mõnda aega Eestimaal, Tallinna lähistel, kuid naasis armsaks saanud Siberisse. Eliise hoidis eestlust kodukülas. Kui tema lapsed õpetajate soovitusel koduski vene keelt rääkima hakkasid, käratanud Eliise kohemaid: ”Venelased toast välja!”

Ida Mäetam (neiuna Aunamägi, 1921–1995) KASEKÜLAst ilma lauluta ei saanud. Ise ütles ta enda kohta, et on kohe laulu sisse kasvanud. Teised imestanud tema laulmist kuuldes, et ei tea, kas Idal on mõni püha või, et peseb pesu ja laulab. Ida olnud ka pidude hing – esimese numbri ringmängu juhataja. Ida üheteistkümnest lapsest nii mõnelgi on emalt päritud ilus lauluhääl, aga kahjuks ei mäletanud nad ema laule.

Eharles Abnerit (snd 1937) LILIENGOFi külast iseloomustati kui ettevõtlikku meest, kes ühegi tööga jänni ei jäänud. Pärast ühismajandite lagunemist sai temast ainuke tööandja külas. Eharlest teati ka kirgliku jahimehena, kellele kõik ümberkaudsed metsad ja metsloomad tuttavad. Pillimehe ja mõnusa jutuvestjana oli ta igasse seltskonda oodatud.

Erna Õigus (neiuna Kukk, snd 1927) JURJEVKA külast oli üks oma vanemate suurest armastusest sündinud seitsmest lapsest. Erna emaisa nimelt ei olevat oma tütreid kuidagi mehele tahtnud anda ja nii pidanud tema tulevane isa oma naise varastama – otse Vambola küla laulupeolt viinud ta armsama oma koju Jurjevkasse. Ernal oli emalt päritud lauluanne ja Jurjevka külas olevat laulnud kõik. Suviti lauldud laudalakas sageli ööd läbi, saamata sõba silmale. 22-aastasena abiellus Erna omakorda Vambola külla. Sestpeale pidi ta oma noorpõlve laule laulma üksinda – Vambolas olnud teised viisid ja sõnad.

Sõnakas ja temperamentne Juhanna Müller (neiuna Tamm, snd 1929) JURJEVKA külast olnud 1970.–1980. aastatel kohaliku klubi juhataja. Kerge tantsujalaga Juhanna tantsis kodusel õuemurulgi elegantselt kõik tantsud välja: krakovjakk, valss, polka, reinlender, padespann jne. Juhanna oli ka eesti lauluansambli juht, püüne pääl esitati nii eesti kui vene laule. Ise eelistas Juhanna uuemaaegseid autorilaule, kuid mäletas ka üht-teist esivanematelt päritut.

Berta Kalamis (Bärta, neiuna Tater, snd 1922) ja Berta Hank (Voolu Bärta, neiuna Vool, snd 1919) ORAVAKÜLAst olid kanged naised mõlemad. Berta Kalamis oli sündinud Oravakülas ja veetnud seal kogu elu. Berta Hank oli sündinud soodetaguses Nikolajevka külas ja sealt Oravakülla mehele saanud. Mõlemas külas olnud omad laulud, enamasti küll ühe ja sama laulu eri variandid, mõlema Berta meelest oli omaküla variant see ainuõige.

Alviine Rõlskajal (neiuna Tuul, snd 1919) NIKOLAJEVKA külast oli ilus lauluhääl, ta laulis veel siiski, kui oli suuresti kaotanud nii kuulmise kui ka nägemise. Sestpeale aitas Alviinet kindel usk Jumalasse ja lahked naabrid – Siberi külakogukonnas abivajajat hätta ei jäeta.

Rosalie Taits (Roosi, neiuna Leib, snd 1930) ZOLOTAJA NIVA külast sai kohaliku lauluansambli juhi ja ühtlasi ristija-matja austava ülesande Ida Hõimult 1980. aastate lõpupoole, kui Ida kõrge vanuse tõttu neid ameteid enam täita ei suutnud. Algul olevat Roosi hääl ikka erutusest värisenud, kui tuli võõrast raamatust surnule lugeda. Aegapidi kirjutas Roosi endale isikliku käsikirjalise talituste raamatu – trükitud raamatut külas enam polnud. Matuselaule kirjutas Roosi maha ka Eestimaalt saadetud ja toodud laululehtedelt. Naiste lauluansambel 1990. aastail enam esinemas ei käinud, kuid koosviibimistel lauldi siis veel üksjagu eesti laule. Need kõlasid kodu-eestlaste omadele üsna sarnaselt.

Elmar Sõrmust (snd 1926) ZOLOTAJA NIVA külast huvitasid pillid varasest noorusest peale. Kodus pilli ei olnud ja nii läinud 9-aastane poisike külaklubisse, laskunud pillimehe ette põlvili maha ja jälginud tähelepanelikult, kuidas see mängib. Siis sai Elmari vanemast vennast klubi juhataja ja ta tõi kolhoosi pilli koju, kuid Elmaril seda puutuda ei lubanud. Venna tööl olles harjutanud poiss salaja, kuni kord külaklubis purupurjus pillimehe asemel tantsuks mängima hakanud. Sestpeale Elmari eest enam pilli ei peidetud, edaspidi mänginud ta nii eesti lõõtspilli, vene kromkat (hromka), bajaani kui akordioni.

Õed ESTONKA külast: Pauliine Talvik (snd 1928), Kamilla Vuks (snd 1930) ja Emmi Juhanson (1922–2003), kelle neiupõlvenimi oli Pless, käisid oma lauludega sageli esinemas ja olid ümbruskonnas laialt tuntud. Pärast Pauliine abikaasa surma 1993. aastal polnud õed enam kordagi laulnud, järgides Siberi eestlaste hulgas üldlevinud tava – lähedase surm lõpetab laulja laulud igaveseks. Eestimaalt pärit kogujaile olid õekesed nõus siiski erandi tegema.

Olga Jänes (snd 1928) LILLIKÜLÄst olnud tütarlapsena arg ja omaette hoidev, hoolimata oma sünnipärasest lauluandest. Külarahvas pidas Olgat tõeliseks lauljaks, kes suutis mitu ööpäeva ühtejutti peast laulda. Olga rajoonikeskusse Sedelnikovosse elama asumise järel muutus Lillikülä eestlaste repertuaar üha venekeelsemaks.

Linda Tsirk (neiuna Tsiak, 1923–1997) TSVETNOPOLJEst sündis Taaru-taguses Estonka külas, sealt kolitud naabruses asuvasse Lilliküllä, sealt omakorda soodsama asendiga eesti-saksa segakülla Tsvetnopoljesse. Kohaliku kultuurielu eestvedajana ja eesti folklooriansambli juhina ei suutnud Linda kuidagi leppida eestlaste positsioonide nõrgenemisega saksa rahvusrajoonis asuvas külas. Kaasaegsele ja moodsale avatuna hankis ta repertuaari täiendamise eesmärgil oma külaskäikudelt Eestimaale uusimaid laulikuid, helikassette ja plaate ning laskis endale Eestimaa laule lindistada.

Kasutatud kirjandus

• Jansen, Ea 1995. Selts ja seisus 19. sajandi teise poole Eesti ühiskonnas. Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Artiklite kogumik. Ea Jansen, Jaanus Arukaevu (toim.). Tartu – Tallinn, 32–43.
• Juntunen, Alpo 1983. Suomalaisten karkottaminen Siperiaan autonomian aikana ja karkotetut Siperiassa. Siirtolaisuusinstituutti, siirtolaisuustutkimuksia A 10. Turku, Helsinki.
• Jürgenson, Aivar 2002. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid 7. Tallinn.
• Karu, E. 1979. Muusikaseltside asutamisest Eestis 19. sajandi teisel poolel. Eesti talurahva majanduse ja olme arengujooni 19. ja 20. saj. G. Troska (vastutav toim.). Tallinn, 50–68.
• Korb, Anu 1998. Siberi eestlaste lauluvara. Eesti kultuur võõrsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Astrid Tuisk (toim.). Tartu, 143–157.
• Korb, Anu 2005. Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: Folkloristliku välitöö metoodilisi probleeme. Studia Ethnologica et Folkloristica Tartuensia 9. Tiiu Jaago, Ene Kõresaar (toim.). Tartu.
• Kulu, Hill 1992. Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu.
• Kulu, Hill 1997. Eestlaste tagasiränne 1940–1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel. Tartu.
• Lotkin 1996 = Лоткин И. В. Современные этнические процессы у латышей и эстонцев Западной Сибири. Москва.
• Maamägi, Viktor 1980. Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917–1940). Tallinn.
• Meomuttel, Jüri 1900. Eesti asunikud laialises Vene riigis. Esimene katse sõnumid kõikide Eesti asunduste üle tuua. Jurjev.
• Must, Aadu 2012. Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Nigol, August 1918. Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimekonna toimetused 1. Tartu.
• Oras, Janika 1995. Kui mina ükskord metsas kõndisin. Eksitaja. Pro Folkloristica III. Janika Oras (toim.). Tartu, 46–50.
• Piho, Mare 2002. Setude ümberasumisest külmale maale. Krimmi kogumik. Konverentsi “140 aastat eestlust Krimmis” ettekanded (09.-10.09.2001). Jüri Viikberg (koost., toim.). Tallinn, 171–185.
• Pärtlas, Žanna 1995. Mitmehäälsuse rollist erinevate rahvuslike folklooritraditsioonide vastastikusel mõjutamisel. Eksitaja. Pro Folkloristica III. Janika Oras (toim.). Tartu, 56–58.
• Raag, Raimo 1999. Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Rosenberg, Tiit 1998. Eestlaste väljaränne 19. sajandil – 20. sajandi algul: taust ja võrdlusjooni naabritega. Eesti kultuur võõrsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Astrid Tuisk (toim.). Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu.
• Rüütel, Ingrid 1969. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi saamiseks. Käsikiri.
• Rüütel, Ingrid 1971. Eesti uuema rahvalaulu varasemast arengujärgust. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale VII. Tartu, 11–100.
• Rüütel, Ingrid 1980, 1983. Eesti uuemad laulumängud I–II. Tallinn.
• Rüütel, Ingrid 1974. Ida-Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest. Keel ja Kirjandus 4, 232–241, 5, 287–294.
• Tedre, Ülo 1998. Eesti rahvalaulus toimunud murrangust. Emakeele Seltsi Aastaaraamat 35–42. Tartu, 93–105.
• Tedre, Ülo 1999. Martin Sohberg ja rahvalaul. Eesti Keele Instituudi Toimetised 4. Tallinn.
• Tedre, Ülo 1959. Kus, millal ja kuidas lauldi. Eesti rahvaluule ülevaade. R. Viidalepp (toim.). Tallinn, 93–101.
• Valmis, Aavo 1997. Emakeeleõpetus Venemaa eesti koolides. Tallinn.
• Vassar, Artur 1975. Uut maad otsimas. Agraarne ümberasumisliikumine Eestis kuni 1863. aastani. Tallinn.
• Viikberg, Jüri; Vaba, Lembit 1984. Siberi põhjaeestlasi kõnetamas. Keel ja Kirjandus 3, 145–156; 4, 210–223.
• Viikberg, Jüri 1988. Vanimatest Siberi asundustest. Keel ja Kirjandus 5, 284–288.
• Viikberg, Jüri 1997. Eesti külad Venemaal: keel ja identiteet. Eestlane olla… Eesti keele ja kultuuri perspektiivid. Tartu, 28–52.