Maaelu tingimustes on raskusi isegi lemmiklooma määratlemisega, sest praktiliselt igas talus on olemas koer ja kass. Need on ka enamuses lemmikud kõigile. Meie rajasime oma talu 1991. a. ja lastel tekkis kohe soov ka koer muretseda. Mitte kaugel naabertalus olidki kutsikad saadaval. Meie valisime ilusa musta tavalise krantsi kutsika, kellest hiljem kasvas väga tubli majavalvur. Lapsed panid talle nimeks Tauha. Tegime talle ka korraliku maja. Ta oli ketikoer ja oli sellega väga harjunud. Teiste koduloomadega sai ta hästi läbi, ainult kanu millegipärast ta ei sallinud. Ei aidanud mingi kasvatustöö. See oli ka üks põhjus, miks ta ketis pidi olema. Ta oli ka üsna pika karvaga ning seetõttu oli tal tiigis suplemisega raskusi - oleks võinud vajuda vee alla. Tauha oli ikka tubli majavalvur. Olgu see päeval või öösel, talle ei jäänud märkamata ükski võõras. Haukumisest oli kohe arusaadav, kas ta haugub inimest või looma. Juhuse tõttu sai Tauha endale kaaslase. Oli kevadine päev. Lapselaps Siim mängis õues. Mööda läks naabriperenaine ja küsis, kas poiss ei tahaks endale väikest koerakutsikat saada. Poiss oli muidugi kohe nõus ja palus minult, et kallis vanaisa nõustuks sellega, hakkasin mõtlema, et Tauha on ka juba 7.a. vana ja järglane võiks olemas küll olla. Siim läks kohe naabriperenaisega kaasaja poole tunni pärast oli tagasi, kutsikas põues, Koerakutsika sünniaeg oli 9. märts 1998. a. Nüüd edasi oli suur probleem, et milline nimi kutsikale panna? Ühiselt jõudsime
kokkuleppele, et tema nimeks saab Sammi. Tema ema oli hundikoer ja isa, kas saksa või isegi aasia lambakoer. Siis ei uskunud isegi mina, et pisikesest kutsikast nii tubli ja suur koer kasvab. Nüüd on ta ise juba 8 aastane. Tauha võttis noore kaaslase kohe omaks ja hiljem said nendest suured sõbrad. Kuigi Tauha võis Sammi kõhu alt läbi käia, oli tema ikka peremees kuni surmani. Kuid tänu Sammi heasüdamlikkusele said nad omavahel siiski hästi läbi. Tauha suri 2005.a. alguses 13 aasta vanusena. Matmine oli pidulik. Panime valged linad enne mulda sängitamist tema ümber. Lapsed panid isegi risti ja küünlad koerakese hauale. Sammil oli küll alguses igav, aga ta harjus kaunis ruttu ära. Tema lemmiktegevuseks on palliga mängimine. Ketis ei ole ta kunagi olnud ning ta ei kujuta seda ettegi. Tema mängumaa on 2500 ruutmeetrit ning peale selle saab ta veel ka tiigis sulistada. Seda ta naudib palaval suvepäeval täie mõnuga. Tavalises talus ei panda suurt rõhku tõupuhtusele, sest tavaliselt on talukoerad aastaringselt õues. Tõukoertega on see olukord hulga keerulisem. Ka on tavaline koer toidu suhtes vähem nõudlik. Meie koeratoitu poest ei osta, vaid perenaine keedab toidu koerale ise, samuti anname koerale pere toiduülejäägid. Pedigreed on koer saanud ainult teatud sündmuste puhul, sest koeratoit on poes ikka liiga kallis. Väga oluliseks peame köögivilja lisamist koeratoidule. See rahuldab täielikult vitamiini vajadused ja on ka tervislik. Seepärast ei ole olnud erilist vajadust otsida abi loomaarstilt. Loomaarst on koeri käinud ainult vaktsineerimas, mis on ilmtingimata vajalik. Koera me kunagi kuhugile kaasa ei võta, sest tema ülesanne on kodu valvata. Kui ise peame kuhugile ära sõitma, siis lemmikloomade eest hoolitsevad lapsed või naabrinaine. Looma eest liigne hoolitsemine ei tule loomale kasuks, sest ka loom tahab omaette olla. Liigne looma poputamine piirab tema vabadust. Loomulikult ei tohi koeral hulkuma lasta minna, sest see on seadusevastane ning võib ka teisi ohustada. Samuti võib koera elu ohus olla, näiteks võib koer maanteel auto alla jääda. Ei ole sugugi nõus lemmiklooma pidamisega linnatingimustes kitsas korteris. See on ju looma piinamine. Tema jalutamine hommikul ja õhtul ei muuda asja. Loom tahab vabadust. Eriti puudutab see nn. uusrikkaid, kes arvad, et ilma koerata nad ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Samuti peab kaaluma väga põhjalikult eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamist korterites. Millised loomad saavad olla lemmikloomadeks - see sõltub juba peremehe mõistusest. Mis puutub rääkimisse lemmikloomaga, siis tema saab rääkimisest väga hästi aru. Kassiga on lugu keerulisem. Meie Sammil on küll ringijooksmise territoorium suur, aga tema tahab teada, mis toimub ka tema territooriumist natuke kaugemal. Selleks ta kasutab ära momendi, kui värav on lahti. Ta teab väga hästi, et ei tohi oma territooriumilt lahkuda, kuid kiusatus on liiga suur. Õnneks ta kaua ära ei käi, ca 15-20 minutit ja siis on ta jälle kodus. Ta teab väga hästi, et on süüdi. Füüsilist karistust ta selle eest saanud ei ole, aga pika rahuliku vestluse küll. Tema ise saab väga hästi aru, et on süüdi. Seda näitab tema alandlik minu juurde tulek, hoides pead käppade vahel, silmad süüdlaslikult maas. Kui tasane noomitus edasi kestis, siis viskas ta end pikali, jalad taeva poole, ja ootas karistust. Kui teda aga patsutasin, sai ta aru, et tema pahategu on andeks antud, ning peale seda läks ta rõõmust pööraseks. See ei olnud ainuke kord. Sellest võib järeldada, et rääkimine lemmikloomaga on hädavajalik. Kurjustamine ei anna tulemusi. Hoolitsust ja head sõna tahavad kõik loomakesed. Meil oli juhtum, et kana haudus tibukesed välja, aga ühte hakkas vihkama. Ei jäänud muud üle, kui tõime ta tuppa. Toas harjus ta inimestega nii ruttu, et tikkus kõigile sülle. Kui pereema kusagil istus ja midagi tegi, siis tibu oli temal kas süles, õla peal või siis peo peal. Pärast tegin talle väikese kilemaja. Seda sai muru peal edasi nihutada ja värske rohi oli kogu aeg olemas, söötmine muidugi pealekauba. Puuris oli ta seni, kuni ta suuremaks veidi kasvas, sest muidu oleks vares ta minema viinud. Temast sai väga hea muneja kana, kuid mingil põhjusel elas ta ainult 2 aastat. See näitab, et ka pisikesed olendid vajavad seltskonda ja hoolitsust.
Kuna talumajapidamises on asendamatuks lemmikloomaks koer ja kass, siis pean mõne reaga iseloomustama ka oma kassiperet. Nimelt on meil 3 kassi. Peremeheks on 13 aasta suurune isakass Kurri, kes vaatamata oma kõrgele vanusele vaatamata on särtsu täis. Tema jaoks pole probleem käia mitu päeva pulmas ja siis kodus kaks päeva jutti magada. Teine on mustvalge 3-aasta vanune isakass Loolo. Tema on pärit Tallinnast, sest tütre juures oli ta üleliigne ja nii pidime ta enda juurde võtma. Loolo on natuke kapriisne ja igaühega ei sõbrusta. Kõige huvitavam on kolmas kass Kati, kelle avastasime keldriruumist pappkastist pisikese kassipojana. Kuna ta oli aga emane, siis tahtsime ta kellelegi ära anda. Lapsed aga olid väga vastu sellele ning nad viisid kassi vetlaborisse, kus ta steriliseeriti. Temast on saanud kõige tublim ja ilusam kass meie peres. Kodus meil praktiliselt hiiri pole. Neid leidub aga palju lähedal asuval põllul ja heinamaal. Suvel ei möödu ühtegi päeva, mil kassid ei saaks kätte põllul leiduvaid hiiri. Tihti jätavad nad hiired lihtsalt maha varestele söödaks. Ilma kassideta oleks meil hiireuputus. Kuigi ühe majapidamisekohta on 3 kassi ehk paljuvõitu, on nad ennast igati õigustanud oma tublidusega ning seega oma ülalpidamise igati ära teeninud. Lapsed on koduloomadest väga huvitatud. Ja pealegi maal on lapsel ilma lemmikloomadeta väga igav.
Oma lemmikloom peaks olema ka linnalapsel, kuid tingimata peab arvestama olemasolevaid võimalusi. Lemmikloom ei tohi tunda end ahistatuna. Täitsa kurjast ja südametunnistuseta on lemmiklooma hülgamine ja ta saatuse hooleks jätmine, aga paraku juhtub seda väga palju, just eriti linnades. Seetõttu on vajalik tõsiselt kaaluda, kas ikka võtta lemmikloom või mitte. Kuid ei saa ära unustada ka metsaloomakesi. Meile on aastate jooksul nendeks kujunenud metskitsekesed. Nendega oleme tuttavad juba üle 10 aasta. Nimelt kasvatame ka natuke köögivilja ja kartulit majaligidal põllul. Hilissügisel on külas alati kitsekesed, kes koristavad põllu sinna jäänud juurviljapealsetest. Talvel kraabivad nad lume seest välja kõik selle, mis sügisest veel alles on jäänud põllule. Samuti viime neile juurde kapsalehti. Nad on aastate jooksul nii koduseks saanud, et lapsed on mures, kui mõnel hommikul või õhtul neid ei näe. Isegi koer Sammi on nendega juba nii harjunud, et neid nähes enam ei haugu. Kirjanduse andmeil on meil kitsede arv suurenenud, kuid kahjuks meie piirkonnas on vastupidi. Varem käis neid siin ikka 6-7 korraga söömas, siis tänavu on neid jäänud järele vaid kolm - üks emasloom kahe noore sokukesega. Ainult üks kord uuel aastal oli neid põllul 7 tükki, eks osa neist oli põgenenud rakettide saju eest kusagile kaugemale. Üle seitsme paraku pole õnnestunud neid korraga näha. Kaldusin küll koduloomadest veidike kaugemale, kuid lemmikuid leidub ka looduses.
Oleks väga hea, kui me osutaks suuremat tähelepanu ka looduses olevatele loomadele ja lindudele. Lemmikloomi leidub igal pool, igaüks peab lihtsalt leidma endale selle sobiva. Miks inimesed peavad lemmikloomi? See on väga individuaalne. Mõned uhkusest, teised jällegi armastusest looduse ja loomade vastu. Lapsed aga hakkavad juba noorest peast armastama loodust, loomi ja linde.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud kolm kassi ja kaks koera. Kassid on olnud vahemikus 1992-1994, 1995-1996 ja viimane kass on 1997-2000. Koerad on olnud vahemikus 1993-1996 ning viimane koer 1997-2004.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloomad võeti erinevatel kaalutlustel. Koera võtmisel tuli ostustavaks see, et koer on hea abimees maja valvamises ja hoiab eemale kahtlaseid võõraid. Vastuargumendiks oli põhiliselt see, et kes koera eest hoolitsema hakkab ja koer nõuab palju süüa ning kas see kõik tasub end ära. Kass võeti sellepärast, et kass on armas loom ning televiisorit vaadates on teda mõnus jalgade peal hoida. Kass ei nõua eriti hoolitsust. Välja koolitamisega on maja lihtne puhtana hoida ja kass oskab ennast väga hästi ise puhtana hoida.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Enamik lemmikloomad on saadud sugulaste endi loomade poegadest. Kuna neil polnud neid vaja, siis nad jagasid lahkelt neid teistele sugulastele ja sõpradele.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu lemmikloomade nimed on olnud Miisu, Veits ja viimase kassi nimi oligi lihtsalt kass. Nimepanek tuli suhteliselt lihtsalt, mis esimesena pähe tuli see ka pandi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kuna varem polnud internet nii levinud, siis sai informatsiooni lemmikloomaga seonduva kohta enamasti sugulastelt või siis erandkorras mõnest raamatust.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Varasemal perioodil polnud tõug eriti tähtis. Mida aeg edasi, seda moe- ja trenditeadlikumaks inimesed muutusid. Seejuures tuligi tõupuhtus päevakorda ning see oli juba auasi omada mõnda ilusamat ja puhtamat looma.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole käinud. Kuna pole käinud, siis ei oska sellest ettevõtmisest eriti midagi arvata. Kuid kui inimesed tahavad oma loomi näidata ja seda, kuidas nad neid koolitanud ja hoolitsenud nende eest on, siis looma seisukohast võttes on see ainult hea ettevõtmine. See paneb inimesed rohkem mõtlema oma lemmikute üle.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Üldiselt on looma eest hoolitsemine perekonna liikmete vahel ära jaotatud. See kergendas meie kõigi elusid. Kassid ei nõudnud erilist hoolt, kuna enamasti said nad ise hakkama. Vahel juhtus, et nad ei saanud toast välja või ei jõudnud liivakasti ning häda tuli teha vaibale. Seda puhastas enamasti ema. Koera puhul, kui sisse tahtsime võtta, pidime koeral käpad puhtaks pesema, kuna muidu võis ta mööbli ning ruumid ära määrida. Õhtuti pidi koeraga jooksmas käima, seda sai võetud trennina.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Sai nii üht kui teist tehtud. Koer sõi meelega kartuleid, liha, pekki ja muud, mis toidust järgi on jäänud või ei jõutud ära süüa. Kass seevastu oli pirtsakam. Nõudis spetsiaalseid purgitoite, muidu polnud ta mingil juhul nõus sööma. Kui ta õiget sööki ei saanud, siis ta võis uluda alalõpmata.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juurde tuli enamasti vähe pöörduda, enamasti siis, kui lemmikloomal oli mõningaid seedimisprobleeme või on ta rohu seest saanud puuke enda külge. Ma arvan, et lemmiklooma vaktsineerimine on vajalik, kuid eks see jää iga loomaomaniku südametunnistusele, kas ta teeb seda või mitte.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oleneb olukorrast, mõnes olukorras võib steriliseerimine hädavajalik olla. Enamasti siis, kui ei osata teha midagi järglastega ning kui elamispind ei võimalda suuremat põlvkonda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole olnud ühtegi emast looma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid said majas vägagi vabalt ringi liikuda. Enamasti neile ei meeldinud kelder, kuna see on pime, rõske ning külm. Öösiti meeldis neile väga voodisse ronida. Väiksemal koeral polnud sees hoidmisega mingeid raskuseid. Seevastu suurema koera jaoks pidi ehitama varjualuse soojendusega. Kui liiga külmaks läks, sai teda ka sisse lastud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Koera on saadud transportida väga edukalt autos, kuid kassidele autosõit eriti ei meeldinud. Enamasti hakkasid nad vegeteerima.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma sünnipäev on küll teada, aga liigsetesse peensustesse ei laskutud, kuna kass ega koer poleks aru saanud, et nende sünnipäeva tähistamine toimub.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikloomadele pole ostnud ega õmmelnud ühtegi riideeset. Mänguasju on küll saadud ostetud, aga kassid kartsid millegipärast mänguhiiri. Võib-olla ürgne instinkt lõi neis välja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arust ei saa looma eest kunagi üleliia hoolitseda. See jääb iga isiku oma otsuseks, kui väga ta hoolitseb oma sõbra eest ning kui palju ta temaga aega veedab.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud liikvel nii palju teabekirjandust ega õpperaamatuid, kust oleks saanud järgi vaadata, kuidas oma lemmiklooma kasvatada. Tänapäeval ikka pööratakse tähelepanu esmastele vajadustele. Vanasti pandi koer lihtsalt ketti ja vahel anti talle süüa.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matmine toimus enda koduaias tagasihoidlikult. Pole vaja sellise kurva sündmuse juurde liigset kära. Otsus uus võtta tuli ikka aasta pärast.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele sai alguses juba selgeks tehtud, et toidu lunimine pole ilus ja toidu varastamine pole kah sünnis tegu. Söök tuleks ikka välja teenida korrektse käitumisega.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kassidel oli imelik komme koguaeg toitu juurde lunida ja ahnitseda. Kui ta selle saigi, siis ta seda enam ära ei söönud. Kuigi oli näha, et tal kõht täis, ronis ta ikka külmkapi juurde ja hakkas häälitsema. Sellest kombest ei saanudki kuidagi lahti, tuli lihtsalt ära kannatada või võimalikult eemal hoida teda külmkapi lähedusest.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kassidele pole ühtegi trikki õpetanud, sest see on väga keeruline. Koerale on saadud paar lihtsamat triki õpetatud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomad saavad aru kõnetoonist, kui rahulikul häälel rääkida, siis nad leebuvad ja tunnevad rahulolu. Karjudes võib ka looma marru ajada ning sellele võib järgneda rünnak. Ma arvan, et koerad ja kassid oskavad kah mõelda. Kassid reageerivad oma nimele või s-häälikutele väga hästi. Koerad seevastu saavad mitmetest sõnadest aru ning kui öelda, lähme jooksma, siis viimane hüppab õnnest lakke.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, alati on võimalus kedagi ära kasutada sellistes olukordades, see kehtib isegi inimeste puhul. Paljud koerteomanikud peksavad oma lemmikloomi, aga kuna koeral on kindel peavari, söök ning on kiindunud peremehesse, siis tal polegi muud teha, kui see ära kannatada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laps vajab vägagi looma, kuna lemmikloom pakub lapsele nii kaitset kui ka mängulusti. Lastel on enamasti rohkem vaba aega ja seetõttu nad suhtlevad ning tegelevad loomaga rohkem kui täiskasvanud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Väheke jah, kuna kasulik teave tuleb alati kasuks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvatavasti ma ei peaks küülikuid, kuna nende eest hoolitsemine on juba keeruline ning puuri peab pidevalt puhastama.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ise pole küll näinud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Nende pidamine võib näida ahvatlev, aga nad nõuavad ka erilist hoolitsemist ja spetsiaalseid toite. Kui inimesele aega ja raha on, siis miks ka mitte. Nii saab ka oma sõpra kadedaks teha.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on loom, kellesse inimene kiindunud on ja julgeb enda kõrval hoida - elada temaga ühes ruumis. Lemmiklooma mõiste alla ei saa paigutada kuidagi metsloomi, kuna nende pidamine võib osutuda keerukaks ja isegi ohtlikuks. Aga erandeid leidub isegi siin. Osad hullud kodustavad ka metsloomi. Algul võib metslooma armsus petlikuks saada, kuna kõik on loodud lapseeas armsad olema, et vanemad neid ei hülgaks ega ära ei sööks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi mitmetel erinevatel põhjustel. Üks peamisi põhjusi on, et lemmikloom saab olla nende väga hea sõber, kui mitte just parim. Lemmikloomad on armsad ja praktilised. Koer saab vägagi hästi valvata kodu, ilma et peaks ostma kalleid turvasüsteeme. Kuid osad hangivad endale lemmiklooma pahade kavatsustega. Nad tahavad ennast välja elada argipäeva muredest ning leida oma muredele väljundi. Seetõttu elavad osad oma lemmikute peal oma muresid välja, mis on vägagi kurb.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koertega olen koos olnud ainult karjapõlves 7.-20. eluaastani 1936-1949. Elasin siis koolivaheaegadel ja viimased viis aastat talus, kus loomakarja pidamisel oli koer vajalik. Koer oli mu kaaslane karjas ja ühtlasi mu lemmikuks ja sõbraks. Mäletan vaid üht noort kutsikat, kes oma ülemeelikuses minu kätt hammustas, seega muutusin tema suhtes ettevaatlikuks. Neid kasse, kes tol ajal talus olemas olid, ei pannud ma õieti tähelegi. Pigem on mul meeles veel üks vana ruun, valge lauguga hobune nimega Hope, kelle kõhu alt ma kuueaastasena läbi ronisin, kui tema seljalt parme peletasin eemale. Püüdsin
hobustega sõbrustada, sest nad meeldisid mulle ja nad ei teinud mulle kunagi kurja. Teadsin küll, et nendegagi tuli olla ette- vaatlik. Sest minu võõrasema vend - taluperemees - sai hobuse kabjalöögist surma.
Hilisemal ajal linnakorteris elades koos abikaasaga pidasime kassi kaks korda järjest (u.1990-2001). Pärast mehe surma pean nüüd omaette aiamajas elades kolme kassi - kõik ühest kassiperest - üks emane ja tema kaks isast poega.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom - esimene kass - võeti minu soovil. Üks kassipidaja, minu endine juuksur, pakkus väikest kassipoega. Mees algul ei tahtnud, tõin siiski kassipoja vastu mehe tahtmist algul suvilasse. Mäletan, kuidas ema juurest äravõetud kassipoeg muutus elavaks, kui sain talle pipetiga piimatilga suhu. Rõõmu oli temast meil palju, mees leppis temaga ja hiljem hakkas kassi armastama, kuna too osutus meie mõlema stressimaandajaks, omavahel meie enam ei tülitsenud. Kui tekkis meil mingi tüliküsimus, siis mees hakkas kassi silitama ja temaga hellitavalt rääkima, nii jäi tüli kohe soiku, me mõlemad rahunesime maha.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kõik esimesed kolm kassipoega anti tuttavate poolt muidu ära, ilma senti võtmata. Praeguse, s.o. musta emakassi puhul
mu sõbranna ütles, et kui ma teda endale ei võta, siis peab ta selle ära uputama, too oli tema kortermaja pimedas keldris sündinud. Aga mul oligi vaja aias ka "hiirekuningat"- püüdjat. Nüüd ei ela ma enam korteris IV korrusel, vaid oma majas, kus on kassi pidamiseks väga head tingimused. Korteris ülakorrusel kassipidamist ma ei pidanud enam võimalikuks, sest arvasin, et see on looma piinamine. Seal teda õue otse sõiduteele lasta ei saanud, pealegi maja keldrikassid ei võtnud teda omaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene kass, halli-valgekirju pika karvaga ja koheva sabaga oli armsalt nurruja, selle järgi panin nimeks Nurr. Järgmise
kassi nimi oli Kati. Kolmas, must kass oli jälle kõva nurruja, seega sai nimeks Nurru. Tema kaksikud pojad on ka peaaegu mustad, kuid valgete käppade, nina, kaela ja kõhualusega. Neile panin nimeks Katti ja Kitti. Kui selgus, et mõlemad on isased, siis ristisin Kitti ümber Kitekatiks. Temal on musta saba otsas valge tutt, Kattil aga on valge lõua otsas must "habe", täpselt nagu tema isal, kes on pärit samast lähedalt naabrusest. Selle erinevuse järgi saan neid eristada, muidu on nad sarnased.
Kui kassid jäävad kauaks välja, siis hõikan neid kas nimepidi või lihtsalt "Kiisu, kiisu." või "Kiss-Kiss-Kiss..."
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on olemas vastavad raamatud kassipoegade kohta, milledest saan teavet nende pidamise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kasside tõupuhtus pole mulle oluline, ilma selleta on nad armsad loomad. Nad on saadud juhuslikult, n.ö. sülle kukkunud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole ma nendega käinud ja ei kavatse kunagi minna, sest arvan, et see šokeeriks neid asjatult, rikkudes nende närvikava.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Loomade eest teisi hoolitsejaid meil ei ole kui ma ise, sest olen üksik pensionär ja peangi neid kasse kui seltsilisi ja
üksinduse peletajaid. Kassid on harjunud selle elurežiimiga, mis ma neile olen õpetanud. Neid saab õpetada umbes sarnaselt inimlastega. Tuba nad ei reosta enam, vaid käivad regulaarselt õues, seal kaabivad nad oma mustuse mulla alla. Ka kööginurgas laua all on kast lehepaberiga, kus nad hädakorral nüüd üsna harva käivad. Pärast seda põletan paberi pliidi all ära ja pesen aluse köögikraani all puhtaks. Minu päev algab tavaliselt juba kella poole viie ajal hommikul, kui ärkan esimeseks WC—s käimiseks. Mõnel korral märkan viimasel ajal, et akna taga lööb valgeks, sest uksetagune elektrilamp süttib, kuna mõni kass ,kes harrastab öist väljasolemist, on tulnud trepile ja tahab sisselaskmist. Varahommikul võtan külmutusest välja kala sulama (räimi või hõbeheiki), mida hommikusöögiks kas keedetult või toorelt annan kassidele. Kassid magavad toas minu jalutsis voodis või tugitoolis. Kui varahommikul väljast tulnud kassid on süüa saanud, siis tavaliselt ma jätkan oma und hommikuni. Kui pole und, siis loen juba hommikust ajalehte, mis tuuakse postkasti enne kella kuut. Magan või loen voodis kuni kella 7-8-ni, siis tõusen, teen voodi korda ja teen kööginurgas tule pliidi alla (mis suvel pole vajalik). Keedan süüa nii kassidele kui ka endale. Toidan kasse ka kuivtoidu-graanulitega, mida Kitekat kunagi millegipärast ei söö, see on tema eripära. Tema kaksikvend Katti sööb kuivtoitu meeleldi, samuti emakass Nurru. Peale joovad veepurgist vett, mis on mul keedetud. Kui kala ei ole käepärast, siis söövad kõik kolm kassi ka Kitekati või Wiskase toidupakkide sisu, mis mul külmikus alati peab varuks olema. Vahelduseks pakun neile mõnikord ka vorstiviile, hakkliha ja hapukoort ning piima - rõõska
või haput, mida soovivad. Ka muud lihatoitu ja võid, mida ise söön. Kõik kassitoidu plastmass- ja plekkkausikesed ma pesen
iga päev kraani all puhtaks. Kaks kassi mul peagu üldse ei näugu ega häälitse, ainult Kitekat on häälekas, kui ta midagi tahab. Sellega olen mina juba harjunud. Kui kassid on söönud, siis pesevad nad end ise puhtaks, sellega on nad hoolsad ka väljast tuppa tulles. Isegi üksteise sabaalused uurivad nad järele, kas need on puhtad, seda on nad õppinud
oma emalt varases lapsepõlves. Enne magamaheitmist lakuvad nad veel üksteist vennalikult ja jäävad siis üksteise kaissu magama kas tugitooli, vahel ka minu voodi peale. Kassid valivad endale ise magamiskoha. Minul ei tulnud algul neile magamiskoha sisseseadmisest midagi välja, nad ei võtnud seda lihtsalt omaks. Kui palju aega mul nendega tegeldes päevas kulub, seda ei oskagi ma hinnata, see käib kõik nagu muuseas omaenda toimetuste kõrval. Ma saan ka neid imetleda ja naerda, kuidas nad (kaksikud) üksteist kallistavad ja lakuvad. Ka kassiema teeb seda ikka veel, aga mõnikord ka kurjustab poegadega ja annab neile käpaga. Emakassi noorpõlves tuli mul teda kaitsta kurja naabrikõutsi eest. Too hirmutas teda kõrge lepa otsa maja taga, sealt tema alla toomisega oli mul tükk tegemist redeli abil. Peale kasside toidan ka tihaseid toidulaual, mis ripub akna taga ploomipuu otsas. Seda talvel kindlasti igapäev. Siis ostan neile kauplustes müügil olevaid päevalilleseemneid, rasvapalle, kaerahelbeid, hirssi, tatart ja tangu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti olen kutsunud kassidele peamiselt selleks, et neid vaktsineerida marutaudi vastu. Aastas kord seda tuleb teha,
sest me elame metsa ääres, kus olevat ka rebaseid nähtud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oma esimesel emasel kassipojal, kel tuli lasta teha operatsioon nabasonga tõttu, mis oli sünnitusel saadud ja takistas tal hüppamist, koos selle operatsiooniga lasime tal 9-kuuselt eemaldada ka munasarja. Kassipoeg paranes operatsioonidest kuu ajaga. Selleks paranemise ajaks õmblesin talle riidest vesti selga, mida tuli hoida sidemete peal, et ta haava kraapida ei saaks. Ta oli lõbusa iseloomuga hüppaja ja elas meie IV korruse korteris 8 eluaastat. Käisin suviti temaga traatkorvis kandes ka autobussiga aiamaal ja suvilas, kuid ta väga erutus bussisõidust, kuigi aias looduse rüpes tal väga meeldis. Ei saanud aga teda üksi sinna jätta ja nii ta võõrdus aiamaale sõitudest. Kass peab aga saama normaalselt liikuda, vastasel korral kimbutab teda kõhukinnisus, sel põhjusel pidin teda loomaarsti juurde viima. Varsti parast seda jäi ta põdema neerudega. See kass oli väga ilus angoora kassi moodi pika karvaga ja koheva sabaga, samas ajas ta tugevasti karvu kevadeti. Arvan, et noorusaja operatsioonid mõjusid kaasa ka haiguse tekkele, mille tagajärjel ta suri. Viimasele, s.o. praegusele emasloomale soovitas loomaarst tiinusevastaseid tablette. Esimesel aastal lasin vastava süsti teha, see toimis u. neli kuud, arst lubas kuni kuus kuud, s.t. kass ei hakanud indlema. Samas kuulsin loomaarstilt, et tiinusevastaseid tablette ei ole soovitav anda sel ajal, kui kass on jõudnud tiineks jääda, kuna siis ei suutvat ta enam omal jõul poegida. Seega on seegi abinõu riskiga seotud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Nüüd uues kodus on kassidel võimalik ka liikuda ja oma elu elada. Juhtus nii, et käis meie õuel naabrusest üks mustvalge isane kass, kes oli erakordselt tasase ja aruka olekuga, otse vastand meie hallvalgele naabrikõutsile, kes ründas pea iga päev meie kassipoega. Aga minu must emane sõbrunes eelpool nimetatud hea iseloomuga kõutsiga ja ta oli vaevalt aastane, kui juba sünnitas esimesed neli poega. Esimesed pojad olid kaunis kõhnukesed, kõik mustad või mustvalged isase sarnased. Emakass ise oli ähmis nende pärast, ma pidin sünnituse juures olema, nagu talle toeks ja abiks. Emakass tuli pärast poegade imetamist nende juurest ära, justkui ei paistnud neist hoolivatki. Kuid ei olnud kellelegi kassipoegi pakkuda, naabritel olid pea kõigil kassid olemas. Olin sunnitud tegema äärmiselt vastumeelse töö, teades, et kassipoegi ei tohi hoida niikaua, kuni neil silmad pähe tulevad. Võtsin kassipojad nende pesast sel ajal, kui emakass õues oli, eelnevalt tõin eeskotta kaanetatud ämbri veega ja pistsin need soovimatud kassipojad ämbrisse, kus nad kaane all u. 10 min jooksul uppusid. Pärast kaevasin aeda põõsa alla paraja augu ja matsin need maha. Emakass ei leinanud neid kaua, algul oli veidi ähmis, kuid unustas pojad üsna kiiresti, tundus, et oli mulle nagu tänulikki, et vabastasin teda lastemurest, ronis mulle sülle ja hakkas nurruma. Umbes nelja kuu möödudes oli tal uus pesakond poegi. Endale jätsin alles emakassi kolmanda poegimise järel kaks ilusamat must-valget kassipoega, ise teadmata, mis neist edasi saab, oli kahju kõiki neid hukata. Emakass oli siis juba tugevamaks kasvanud ja pojadki kobedamad, ühel kassipojal on valge tutt musta saba otsas, teisel aga must lõuatutt - see on nagu koopia tema isast. Ka iseloomult on too oma isa sarnane - pikaldane, rahulik, ei häälitse ega näugu, ei lähe võtma teise nina eest toitu, vaid ootab kannatlikult, kuni teised on söönud, siis alles asub sööma, tihti lepib kuivtoidu krõbinate ja palja veega. Seevastu tema kaksikvend on emotsionaalsem, igal oma tahtmisel näugub kaeblikult, on varmas ahnitsema teiste eest toidupalasid, kuivtoitu ei söö üldse, oskab aga nurruda ja armastab mu rinnale tulla nagu tema emagi. Minu õnneks osutusid mõlemad kassipojad isasteks. Väikestel poegadel ei oska ma nende sugu määrata. Mu sõbrannagi, kes mulle musta kassipoja kinkis, arvas selle olevat isase, kuid meie mõlema üllatuseks osutus emaseks. Emakassi need pojad enam ei ründa, selle olen neil ära keelanud ja ka ema ise ei lase neid endale ligi. Vastupidi, aegajalt lakub ta neid täiskasvanud poegi nagu hellitades, mõnikord ka tõreleb nendega.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid elavad minuga ühes peretoas, nagu minu üksiku leskpensionäri pereliikmed. Oleme vastastikku piisavalt mõistvad ja viisakad. Mind on Looja poolt õnnistatud erakordselt meeldiva seltskonnaga tõeliste lemmikloomade näol, mis esmapilgul ei tundu mõnedele inimestele vastuvõetavana. Sest olen siin ühe lähinaabri käest kuulnud, et kui kassi lasta oma eluruumi, siis pole see enam inimese eluase, vaid pigem loomalaut. Minu elu on aga nüüd näidanud, kuidas kassidega õigesti käitudes on võimalik neid hoida endaga koos ühes eluruumis. Mina oma kassidel luban kogu oma majas ringi liikuda, üleval korrusel aga ainult siis, kui ise seal viibin. Pärast mõnda pahandust, mis nad seal tegid, ei usalda ma neid enam 100%, sest nii nagu lapsed ilma vanemliku järelvalveta, võivad ka nemad pahandusi teha. Käsud ja keelud siin ei aita. Õue saadan neid siis, kui nad seda tahavad ja sellest märku annavad. Üks poeg annab märku näugumisega, teine poeg paneb vaikselt käpad ukse peale. Teatud aja järel kutsun neid tagasi tuppa hüüdega: "Kiisu, kiisu" või nimepidi, või tulevad nad ise ukse taha, oodates, kuni ukse lahti teen. Kassid harjuvad režiimiga ruttu. Ainult siis, kui kevade poole on juba tegemist kassipulmadega, siis ei hoia neid ükski vägi enam kinni, kassid kui vabadust armastavad loomad on siis kodunt ära niikaua kui tahavad, kasvõi kolm päeva järjest, ja siis kui ükskord koju tulevad, ega siis tohi nendega riielda, anna aga süüa ja lase magada neil oma väsimus või pakase käes külmetamine välja. Arusaamatusi tekitab minule ühe või teise kassi kauane äraolek just käreda pakasega, kuidas mina muretsen nende pärast, käin mitu korda hõikamas uksel või otsimas metsas või teedel, mõtteis loen neid juba hukkunuks,
kuid siis minu suureks rõõmuks tulevad koju, nagu poleks midagi hullu juhtunud, ainult Kitekat näugub haledalt sel puhul,
emakass Nurru aga uriseb poegadega, kes teda kodus on oodanud ja nüüd uurivad tema sabaalust.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa pole ma kassi võtnud. Sel puhul olen palunud sõbrannat, et too tuleks regulaarselt mu kassi toitma. Too sõbranna oli meelsasti nõus, kuna ta ise oli selle kassipoja (Nurru) minule toonud. Minu praegune naabrinaine kasutas minu abi oma koera ja kassi toitmisel, kui ta kord kolmepäevasel külaskäigul oli kodunt ära. Ma ei võta kunagi kassi kaasa linnas- või külaskäikudele. Kassid saavad vabalt omaette olla ühe või poolteist päeva. Loomahotellidest ma ei tea midagi, pole neist kuulnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu emakassi sünnipäeva ma täpselt ei tea, olevat sündinud maikuus ühe maja keldris. Tema pojad aga sündisid täpselt 4. juulil aastal 2004. Nende sünnipäeva ma pean ka meeles ja tähistasin neile mänguasja ostmisega. Naabrinaine tõi teise mänguasja ja me kahekesi tähistasime kassipoegade sünnipäeva. Mänguasjad unustasid kassipojad üsna ruttu, sest nad mängisid enamast omavahel, nad hoiavad üksteist nagu vennad.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ühele (mu esimesele) kassipojale, kui talle 9-kuuselt operatsioon tehti loomaarsti poolt, tuli mul õmmelda operatsioonijärgse haava paranemisperioodiks (u. üks kuu) kassile selga vest, et ta ise ei saaks oma haava kratsida, kui see sügeleb. Mäletan, et ta kandis seda kuu aega, siis oli ta täiesti terve. Kassipoegadel on olnud mänguasjadeks tühjad niidirullid, ka niidi- või lõngakerad, mida nad oskasid hästi sassi ajada. Ühe mänguasja - plastmasskerakese kinkis praegustele kassipoegadele naabrinaine, ise ostsin ka teise. Rohkem pole neil vajadust olnud nende järele, sest niikaua, kui nad väikesed mängijad olid, huvitas neid suvine loodus - iga kõrreke või leheke, mis õuel näha oli või liikus tuule käes, siis mängisid nad nendega või omavahel, pooleldi kakeldes ja üksteist taga ajades, siis jälle sõbruneti ja lakuti üksteist ning väsinult heitsid üksteise kõrvale või kaissu.
Spetsiaalseid vahendeid kasside pesemiseks ma pole hankinud ega leia selleks vajadust. Kass ise peseb ja lakub end nii hoolega puhtaks, ka oma mustad jalad saavad nad väga valgeks ja mingit ebapuhast lõhna või haisu ei tunne nende juures kunagi. Ma isegi imestan, miks tänapäeval rohkem eelistatakse koeri kui kasse, kuna mina ei talu hästi koerahaisu. Tõsi küll, kui kassi pole harjutatud toas erilist puhtust pidama, siis võib varsti ruumis olla tugevalt vänge kassihais. Seda võib kogeda kogenematute kassipidajate ja väikeste kasside juures, kes pole veel midagi õppinud, eriti kui nad on ema juurest varakult ära võetud, ema pole nende sabaalust puhastanud oma keelega. Ma näen nüüd, kuidas minu kassid nüüd tihti hoolega uurivad vastastikku teise kassi sabaalust, nuusutavad ja lakuvad. Kassi pesemine üldiselt on riskantne ettevõtmine, sest kass võib kergesti külmetuda ja jääda kopsupõletikku. Minu must emakass oma nooruses käis kord ära ka kaevus. Kui ma kaevust vett võtsin, vaatas kassipoeg üle kaevu ääre ja ma hoiatasin teda, peletasin ta sealt ära. Kassipoeg oli aga nii uudishimulik, et minu seljatagant hüppas otse kaevu. Õnneks oli mul käepärast tühi ämber ja sellega õnnestus vees suplev kassipoeg kaevust välja tõmmata. Pidin siis saunarätikuga teda kuivatama süles hoides, et ta jooksu pannes end ei külmetaks. Pärast seda pole ta enam huvi kaevu vastu tundnud.
Tervisekeskused ehk spaad on meist kaugel, nii et ka nende vastu pole me huvi tundnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Muidugi saab looma eest ka liigselt hoolitseda. See piir, kus saab vahet teha vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, on loomaga tähelepanelik tegelemine ja selle tulemusel arusaamine ja mõistmine, mida loom ise peab vajalikuks, mida mitte. Kui ma oma Nurrutki liigselt silitan, hakkab ta urisema ja saba vonksutama, tahtes nagu öelda mulle: "Mis liig, see liig!"
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud selliseid seadusi, mis piiravad kasside liikumisvabadust. Tänapäeval on kehtestatud seadused ühetaoliselt nii koerte kui kasside kohta. Kuid liikumisvabadust kassidel on võimatu täielikult piirata, et nad näiteks ei tohi liikuda asula tänaval, neid ei saa kaelarihmaga jalutama viia nagu koeri, see oleks mõttetu, sest kasside poolt pole iial karta, et nad inimesi ründaksid ja neile kuidagi kardetavad oleksid, nagu see koerte puhul on. Ma olen näinud ise oma silmaga, kuidas meie külas üks koer otse meie vastas üle tee politsei poolt maha lasti selle eest, et ta tungis kallale ja pures üht inimest külatänaval. Kodukass on niivõrd koduarmastaja ja inimsõbralik, et ta pärast väikest jalutuskäiku tuleb ikka koju tagasi, selle tee leiab ta oma meeltega üles igal juhul. Kass armastab vabadust, keti otsas teda hoida ei saa. Olen seda üritanud, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm oli kole ja kurb. Loom oli (minu angoora kass) pugenud elutoas radiaatori taha ja seal öösel surnud. Ta põdes ka haigust, mille vastu abi ei saanud. Matmise võttis ette minu mees, kes kassi väga armastas. Selleks pani ta kassi laibariidesse mähitult ühte kastikesse ja sellega lasime oma aias põõsa alla kaevatud hauda, mida märgistasime suurema kiviga päitsis. Nime ei kirjutanud sinna, kuid elusolevad inimesed (praegu mina üksi) teame seda kohta. Ka lilli istutasin hauale, igal kevadel hoolitsen, et seal lilled õitseksid. Ma ei tahtnud neis tingimustes enam uut kassi võtta, leidsin, et tegelikult korrusmajas kõrgel korteris on see kassi- või koerapidamine looma piinamine, sest seal ei saa kass iial oma normaalset kassielu elada - teiste kassidega suhelda ega oma mänge mängida.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid”: Kõigepealt puhtusepidamine, s.o. oma loomulikud vajadused tuleb rahuldada toas kindlas kohas. Selleks on köögis akna juurde seina äärde laua alla pandud plastikkast (vana lillelaua kast), kuhu on lisatud ajalehepaber, seal võivad
häda korral teha oma ekskremente, mis kohe esimesel võimalusel sealt ära koristan ja pesen kõrvaloleva veekraani all. Alguses kassid kasutasid seda, nüüd hiljem, kui harjusid regulaarselt õues käima, teevad oma hädad õues. Kassid õppisid ära sõna "ei tohi" tähenduse, kui ma selle sõnaga neid keelasin, siis mõistsid ja on nüüd kuulekad. Lillepeenrad jäeti rahule, aga mingi musta mullalaigu ma jätsin neile kaapimiseks, sest musta mulda nad eelistavad selleks otstarbeks. Kass on üks kõige puhtamaid loomi, ta peidab oma väljaheited mulla alla, seda peale kaapides. Kassil peab olema teatud koht, kus ta õuel käib, näiteks hekipõõsas. Kuna elan metsa ääres, siis käivad nad ka üle tee metsas. Vahel pole neid kuuldekauguselgi, kui hüüan, aga varsti tulevad nad ikka koju, enamasti üksikult, vahel ka paarikaupa. Ka laualt toitu võtta ei ole neil harjumuseks saanud, toidu koristan laualt ära. Nende toidunõudes põrandal on peaaegu alati toitu, aegajalt nad võtavad sealt, kui isu tuleb. See on siis, kui mind kodus ei ole. Muidu üldiselt söövad nad minuga ühel ajal. Kõik toidujäägid, mida nad enam ei söö, viskan ära solki ja kausid (plastmass ja plekk) pesen puhtaks.
Üsna iseloomulik kassidele on, et õuest tuppa tulles ja ka pärast söömist teevad nad endale "tualetti" või kolmekesi koguni üksteisele, s.t. lakuvad hoolega ennast või üksteist ja jäävad siis magama.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Eks algul ole igal kassil "halvad kombed". Esiteks ei tea nad, kuhu tohib minna asjale, kuhu mitte. See tuppa tegemine ei tohi saada harjumuseks. Seda tuleb välja juurutada, kuni kass on veel väike. Väiksena õpib ta tähele panema ja keelde-käske kuulama. Kuid lüüa teda eksimuse eest ei tohi, sest kass võib väga solvuda. Tuleb ainult õpetada sõna "Ei tohi" tähendus ja viia ta sellest kohast õue või külma ilmaga toa kassikasti, samuti näidata selle koha puhtaks koristamist, kergelt riieldes temaga. Kass mõistab hääletoonist, mil sa temaga rääkides oled rahul või rahulolematu. Kass näitab oma poolehoidu süles nurrumisega või keelega käe lakkumisega, kuid mitte kõigil kassidel ei ole seda iseloomuomadust. Kassid on erinevate iseloomuomadustega. Ühel minu esimesel kassil tulid halvad kombed pärast tema haigestumist neerupuudulikkusesse. Ta ei käinud enam kassikastis pissimas, vaid lasi otse tugitooli. Esmalt ma ei saanud aru, kas ta tegi seda kättemaksuks mingi päevaprogrammi rikkumise eest. Tundus, et see kass tahtis väga kinni pidada korrapärasest eluviisist ja kui ma mõnel juhul pidin seda ise rikkuma, siis oli ta kohe kätte maksmas. Nüüd tagantjärgi mõeldes ja nähes oma sõbralikku kolmelist kassiperet tundub, et üksikud kassid kannatavad üksinduse all palju enam kui inimesed seda ette arvavad. Ka üksikut inimlast olevat raskem kasvatada kui suuremat lasteperet.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikkide õpetamiseks oma kassidele pole mul olnud aega ega viitsimist. Olen neid vaadelnud imetlusega, kuidas emakass on neile näidanud puu otsa ronimist, milles nad agaralt on oma osavust harjutanud, minule nagu uhkustades seda näidates. Kui naabri kõuts tuli neid ründama puu otsas, siis pidin ma teda sealt ära peletama ja kaitsma oma noori kasse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga rääkimine aitab palju kaasa tema õppimisele ja kogemuste omandamisel, tema suhtumise kujunemisel oma isandasse ja kodukorraldusse. Noor kass paneb kõike tähele ja ta jälgib inimese tegevust. Tal on piisavalt uudishimu, kui tal oma kassipoja mänguisu ära kaob, siis hakkab ta rohkem jälgima oma ümbrust ja perenaise toimetamisi, eriti hommikusöögi ootel. Talvisel ajal meeldib neil ka küdeva pliidi ees soojas istuda ja väikesel pingil lesida, seda eriti õuest tulles. Kindlasti on ka loomal oma arukus ja mõtlemisvõime, kusjuures nad on erineva iseloomuga, nagu minu praegused kaks venda: Kitekat on kiirem, emotsionaalsem, häälitseb näugumisega, söömise ajal on aplam ja ahnitseb ka teiste eest endale paremaid palasid Tema vend Katti on seevastu palju aeglasem, pikatoimelisem, samas tundub arukam ja tagasihoidlik (nagu tema isa), söögiajal hoiab rahulikult distantsi teistega, ei tule teisi segama, vaid lepib nende jääkidega, mis teistest järgi jääb või sööb hoopis teise toitu, näiteks kuivtoidukrõbinaid, mida teine vend üldse ei söö.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu must kiisu Nurru oli harjunud minu süles magama jääma. Pannes teda põrandale, ronis ta esimesel võimalusel sülle tagasi. Nii takistas ta mul oma töid tegemast, pidin teda uinutama nagu väikest lapsukest. Aga ma ei andnud järele sellisele hellitamisele, vaid isegi väikese kahjutundega tõstsin ta sülest maha, kuni ta ise valis endale teise magamiskoha - voodi või diivani-tugitooli. See harjumus on tal viimasel ajal kadunud. Süles käib nurrumas küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres pole mu ainsal lapsel lemmiklooma olnud. Elasime vaeselt, polnud võimalik pidada korteris looma. Kuid mäletan, kuis poeg leidis kord aiamaal ühe siilipoja, hoidis seda oma rinnal ja palus mind, kas ta saaks teda koju võtta. Mina muidugi pidasin seda võimatuks ja seletasin talle, et see metsaloom ei saa elada meie tingimustes kaua. Oleksin siis pidanud juba sellest järeldust tegema, et on vaja lapsele lemmikloom hankida. Aga minu lesknaise teenistuse juures kahe ülalpeetavaga peres tundus see olevat tollal liigne luksus. Mul polnudki mingeid eeskujusid selles osas ja ma kahjuks ei osanud tollal seda mõelda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega olen suhelnud küll viimasel ajal. Üks külanaine käib oma suure koeraga pea iga päev meilt mööda jalutamas nii oma koera kui ka enda hüveks, tema koer on suur ja väga sõbralik hundikoer, umbes nagu Saksa filmis Komissar Rex, nii sarnane tollele, kuigi mitte politseikoer. Minu naabrinaisel on ka suur koer, kaukaasia lambakoer. Tollele võõras ligi minna ei saa, peab ketis hoidma. Isegi loomaarst sai ta talle suure vaevaga marutaudivastase süsti teha. Tolle koera ja osalt ka tema kassi pärast pidin laskma teha kahe krundi vahele piirde-võrkaia. Klubides ma pole käinud. Üks mu sõbrannadest peab ka kasse.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks enam koera, rääkimata mõnest muust loomast. Koera on minu meelest tülikam pidada, teda peab rohkem õpetama, temaga jalutama ja teda peab hoidma ketis, sest alati on oht, et ta võib kurjaks osutuda võõraste inimeste suhtes, nii on teda tülikas hoida, ilma et ta teele jooksma ei pääseks. Koeral on ka küljes ebameeldiv koerahais, ta ei pea puhtust, tema karvad pole nii pehmed nagu minu kiisul. Koera ei saa kallistada ja ta ei maanda minu stresse nagu minu kassid.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mul endal on mittekoduloomadest pooleldi lemmikud rasvatihased minu aias, keda ma igal talvehommikul hüüan sööma nende toidulauale, millele panen päevalilleseemneid, herkulot, hirssi, tatra- või odratangu ja rasvakerasid või magedat pekki. Need värvukesed on kõik mu sõbrad, siutsuvad minule vastu, kui kutsun neid sööma. Neile peab tingimata igapäev toitu andma, et nad ei hukkuks külmaga nälja tõttu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mul pole sellist iseloomu, mis taluks ebatavaliste loomade pidamist. Ma kardan madusid ja iguaane, samuti minisigu, ehkki varasemas nooruses olin seakarjane.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla minu arvates ainult traditsioonilised koduloomad. Ülalnimetatud loomad ei mahu lemmiklooma mõistesse. Lemmikloomaks võib olla ükskõik milline koduloom, kellesse ollakse kiindunud, olgu see näiteks hobune, lehm või lambautt, kui too on enda kasvatatud ja tema eest hoolitsetakse kui oma pereliikme eest, seejuures ta ei pruugi elada enda juures toas. Ka lemmikloomal võib olla oma otstarve, mis ei pruugi olla praktiline selle sõna tavalises mõttes.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Nii on minu kassid mulle asendamatud seltsilised, nad on mitte ainult "hiirekuningad". Inimestele ongi lemmikloom enamasti üksinduse peletamiseks, meeleolu hoidjaks, seltsiks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
On olnud koer, kaks kassi ja kaks hiirt paar aastat tagasi. Kassid on siiani alles.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema ja minu soovil. Isa polnud alguses nõus kasse võtma, kuid lõpuks leebus. Nüüd on meil kaks kassi vanaema juures. Hiired sain sünnipäevaks nagu ka koera. Nii hiired kui ka koer on surnud. Koer pandi magama raske haiguse järel. Hiired surid vanaduse tõttu. Ainult koeraga olid probleemid, sest mu ema ootas just samal ajal last. aga me pidime koera võtma, kui laps veel väike on. Mõtlesime, et muretseme koera paar kuud peale lapse sündi, võtsime hoopis paar kuud enne. Ka kassidega oli probleeme, sest isale ei meeldinud kassid. Lõpuks siiski oli nõus. Nüüd isegi meeldivad nii kassid kui koerad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid tulid meile ise. Tänavalt korjasime üles. Väiksem oli alles kassipoeg. Hiired saime tuttavatelt sünnipäevakingiks. Koera saime ema sõbrannalt. Vastu viisime 20 senti, veinipudeli ja tordi, ta soovis koerakutsikat pärast saada, kuid koer suri enne ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hiirte nimed olid Pipi ja Hüpik. Nimi Pipi meeldis mulle ja ta oli täpiline hiir, niisiis tuli nimi Pipi, teisele oli keerulisem nime panna, kuid kuna ta kogu aeg hüppas, otsustasin sõbrannaga talle nimeks panna Hüpik. Koera kutsusime algul Kutiks, sest tal polnud veel passi ja ei teadnud nime. Kui nime teada saime, siis hakkasime teda tema nimega kutsuma. Ta meenutas mu vanematele ühte lapsepõlve multika eeslit. Ma kutsusin teda ka Mopsuks, sest ta oli mulle õe eest. Kasside nimede panekut ma isegi ei mäleta enam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavatega rääkides. Samuti raamatutest. Palju abi oli koera suhtes ka vanaisast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Koera ei saa valida moe järgi, vaid ikka tunde järgi. Tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Tahtsime minna, kuid ei jõudnud. Näitustesse suhtun neutraalselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Enam pole ühtegi looma (kassid on vanaema juures), kuid kui nad olid, siis hiirtega tegelesin mina, kuna nad olid minu hiired. Koera eest hoolitsesime kõik koos. Kassid olid nii omapead, et ei tahtnud hellitamist. Kuid õhtuti olid kamina ees süles ja lõid nurru ning magasid öösel voodis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kassid sõid krõbinaid, kuid siis tekkisid neil probleemid (põiekivid) ja arst keelas neil krõbinate söömise. Koer sai isetehtud toitu kui ka krõbuskeid. Hiired said nii köögivilju kui ka spetsiaalset toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimised põhiliselt. Oleme koerale ka kiirabi kutsunud, sest ta oli kasvuhoones ja keeldus välja tulemast. Kartsime, et saab kuumarabanduse. Siis selgus, et tal on kopsupõletik. Kassidega on ka käidud, kuid siis, kui neil neerukivid olid. Kass on ka käpad ära kõrvetanud, kuid siis määrisin käppadele salvi ja käpad said kiiresti terveks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassid on steriliseeritud, kuna nad on isased, aga koera me ei puutunud selle koha pealt. Ei andnud koerale tablette. Isastele loomadele ja just kassidele on steriliseerimine võib olla isegi tähtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel oli kogu majas luba käia. Hiired olid oma puuris ning kui puuri pesin, olid karbis. Kui neil silma peal hoidsin, siis olid vabalt ka. Koer oli majas ainult siis, kui isa kodus polnud või külmade ilmadega. Koerakuut oli eeskojaga. Ei ole lubatud. Oleneb inimesest loomulikult.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma koera vedasin igale poole kaasa. Kassid olid põikpäised. Saaremaale vedasime küll hiiri ja kasse kaasa. Kassid olid vabalt autos, kuid hiired puuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Peame küll ainult koera sünnipäeva. Toome küünla kuudile ja suure vorsti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei riieta loomi. Kassidele on ostetud mänguhiiri ning koeral on mingid piiksuvad loomad ja pall. Koerale ostsime kammi ning kassidele šampooni.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik, poputamisega nagu pidev solgutamine ja kammimine ja pesemine: loom harjub ära ja muutub inimese suhtes üleolevaks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõuka ajal polnud nii palju poputamise asju ja üldse tingimused looma pidamiseks olid väiksemad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hiired matsin koduhoovi karpidesse. Koer viidi ühissurnuaeda, sest ema ei tahtnud, et ma tema haual käima hakkan, kuna elasin seda väga üle. Uut looma ei ole võtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nagu ikka, et nad hoiaksid puhtust ja laualt toitu ei võtaks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Koer hakkas maja alt auku kaevama ning kaevas kogu hoovi auke täis. Sellest harjumusest ei saanudki lahti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera õpetati toitu võtma, nii et poole kartulist paned oma suhu ja siis ta võtab õrnalt teise kartulipoole. Ikka pean vajalikuks, sest kui loom on ilma dressuurita, siis temast asja ei saa. Läheb üle käte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koerale kurtsin küll oma muresid ja ta oli väga hea kuulaja. Ei ole nõus, et loomad ei mõista, kindlasti mõistavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib ära kasutada, kuid endal õnneks pole selliseid kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ainuke laps, kes võiks tegeleda, sest vendadega elame lahus ja õde on alles 3-aastane ja mulle meeldis väga ja meeldib siiani loomadega tegeleda. Laps vajab ikka looma, sest näiteks mina isiklikult tundsin ennast kuidagi turvalisemalt.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Suhtlesime juba enne koera võtmist. Kuid kassidega (õigemini ühe kassiga) on selline jama, et ta on kõikide kass. Kadus mitmeks päevaks orbiidilt. Tuleb koju ja on paksem kui kunagi varem. Kõik pidasid teda oma kassiks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks ämblikke ega madusid. Kardan neid ja ei usu, et nad mulle kunagi meeldima hakkavad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga on aretatud, aga teised saavad ja ilmselt tunnevad ennast looduses paremini. Minisea vastu poleks küll midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloom võib olla lehm, siga, lammas (nad võivad ka lemmikloomad olla), kuid lemmikloom on selline, kellega pidevalt tegeled, poputad ja vead igale poole kaasa. Lemmikloomad on loomad, kes on juba kodustatud mitmeid sajandeid tagasi. Aga kodustatakse ka loomi, kes on elanud metsas ja nüüd võetakse koju, loom ei pruugi ära harjuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et huvitavam oleks, kes hoiaks kodu või oleks silmaga ilus vaadata. Kõik oleneb inimestest, mis eesmärgil nad loomi peavad.