Hetkel mul pole hobisi, kuid kunagi oli mul merisiga, päris mitu kohe, nimed olid neil Eglitis ja Ossinna. Nad ei saanud omavahel üldse läbi ja kaklesid koguaeg ning ma pidin nad eraldi puuridesse panema. Ma mängisin nendega, viisin nad suvel välja ja nunnutasin neid väga. Toredaid juhtumisi on palju olnud. Näiteks. Ma üritasin oma merisiga paaritada mõne teise meriseaga, et võiksid notsusi saada, aga see ei läinud õnneks. Kunagi ma pidasid oma merisea sünnipäeva ja kutsusin teised merisead ka, nii lõbus oli!
Hetkel on mu lemmikloomaks merisiga, kelle nimi on Possu, tal oli see nimi juba siis kui me oma allergikust peretuttavalt saime. Varem oli mul kass nimega Miisu, ta sai oma nime kausist juhuslikult tähti tõmmates, st. tähe lotot mängides. Miisuga seoses meenub see, et ta oli mulle nagu koer, kaitses mind ka suurte koerte eest ka see meenub, et talle ei meeldinud väga mu ülejäänud perekond, üritas neile pidevalt kallale minna.
Hetkel mul kodus lemmiklooma ei ole. Varem oli selleks merisiga. Ta oli küll rohkem õe oma, kuid rõõmustas kogu pere. Täpset nime tal polnud, kuna sellised loomad nime ei tunnista. Tulevikus kavatsen kindlasti soetada endale koduvalvuriks ja heaks sõbraks koera.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Mul on üheksa lemmiklooma ja nende nimed on Siidreke (kass), Benno (koer), Tommi (koer), Miki (merisiga), hiired Siki, Saki, Tups, Kuska (kass), jänes Jänks.
Ei, mul ei ole lemmiklooma, aga kunagi oli mul merisiga ta nimi oli Taku, aga ma ei mäleta, millest see nimi on tulnud vist sellest, et ühe tuttava merisea nimi oli ka Taku, võibolla siis sellest. Palju naljakaid lugusid on temaga seoses, aga praegu ei tule ühtegi meelde.
Mul on palju lemmikuid loomi. Aga ma räägiks oma meriseast. Ta sai nime meie tädi õe käest või pani ema talle nime. Kui ta meile toodi olime me kõik väga rõõmsad. Ta oli nii armas. Aga see on hea, et me saime omale ka merisea puuri ja tema toidu.
Mul on lemmikloomaks merisiga Bella. Tema pärisnimeks on Donna-Bella. Mulle lihtsalt meeldis see nimi, kui ma talle neli aastat tagasi selle panin. Bella on igasuguseid tükke teinud, näiteks saltot ja ta sitsib ka.
Mul on kaks lemmiklooma: kass ja merisiga. Kassi nimi on Simona. Oma nime on ta peamiselt saanud oma tõu järgi. Nimelt on ta siiami kass. Simona on ilus nimi ja minu kass on väga, väga ilus. Mu merisea nimi on Bootsman, kuid me hüüame teda Bossuks. Nime valimise korraldasime nii, et kõik pakkusid ühe nime välja ning siis hääletasime, milline meile kõige rohkem meeldib. Mul on ka kolm kala.
Minu lemmikloom on merisiga Ruuno. Tema nimi oli mul ammu väljamõeldud. Esimese merisea nimi oli Nummi-Lifter. Selle nime valisin siis, kui sõitsime isaga ühest rekkast mööda ja selle taha oli kirjutatud NUMMI-LIFTER. Originaalne, kas pole?! Mu praegune merisiga on jube õgard. Ma olen ta vist üle söötnud. Ükskord viisin ta õue ja panin muru peale, kuid kogemata sipelgapessa. Siis hakkas ta äkitselt hüppama ja kargama. Vaene loomake :D
Mul hetkel lemmiklooma pole, aga ennem oli pisike merisiga. Tema nimi oli Miki. Ta sai oma nime selle järgi, et meile meeldis õega palju Miki Hiirt lugeda ja siis panimegi talle nimeks Miki.
Koer Pätu ja merisiga Põssu. Mäletan, kui ma oma perega olime Rohuküla praami peal ja Põssu oli väikse karbi sees. Ta kukkus karbi seest välja ja läks maha rändama. Õnneks saime ta ruttu kätte :)
Meil on merisiga. Nime ta vist sai ühest päkapikuraamatust. Väikevend siis pani selle. Aga talle kujunes ka suhteliselt ruttu hüüdnimi. Lugusid ei olegi. Limpsib kogu aeg.