Lemmikloom puudub. Kunagi oli merisiga Jenny. Temaga oli üks naljakas lugu seoses paaritumisega. Mu sõbral oli ka merisiga ning mõtlesime, et kuna tal on isane ja mul emane, et paneme nad siis paari. Poiss rääkis, et tal on nii vägev merisiga, et teeb vähemalt viis-kuus poega. Täiega kiitis. Oli siis merisiga Jenny kaks nädalat nende juures. Ootasime peale seda tükk aega, et millal sünnitama hakkab. Kahjuks ei saanud Kabja siga selle suure tööga hakkama ja poegi ei tulnudki.
Mul on koer ja merisiga, koera nimi on Derese ja see tuli minu isa vana koera nime järgi ja merisea nimi on Täpi, see nimi tuli selle järgi, et tal on seljapeal sellised suured laigud.
Minu lemmikloom on merisiga ja tema nimi on Willy. Ma lihtsalt mõtlesin talle sellise nime. Ükskord andsin ma merisea oma sõbra kätte. Merisiga oli hirmul ja pissis mu sõbranna peale. Ükspäev võttis mu õde merisea välja, aga ta unustas merisea üksi maha. Õnneks pani ta talle resti peale, et ta minema ei jookseks. Aga siis hakkas kass teda käpaga müksama. Aga ta ei ulatanud. Isa nägi kassi ja viis merisea tuppa.
Mul oli merisiga Willy, kuna minu sõbral oli ka merisiga ja tema nimi Willy. Panin ta enda voodi peale ja läksin korraks ära tulin, siis tulin tagasi, otsisin teda ja leidsin ta oma padja alt. Ta on üks parimaid lemmikloomi.
Mul on koer Cherry, kass Liisu, merisead Puna ja Roosi ja mul on veel kalad ka. Cherryle nimepanek võttis väga kaua aega, sest me ei suutnud ära otsustada, millist nime panna. Me vaidlesime ema ja vennaga päris mitu päeva, kuni otsustasime ühtselt talle nimeks panna Cherry. Puna sai nime oma punaste silmade järgi ja Roosi selle järgi, et ta oli nii ilus. Liisu nime saamist ma ei mäleta. Cherry on veel kutsikas, aga ta õppis väga ruttu küsimise, istumise ja lamamise ära. Ta on väga tubli koer, aga kui me ei vaata, siis varastab ta söögilaua pealt võileibu.
Minu lemmikloom on merisiga, mina panin tema nimeks Dunja. Kui meie veel hommikul magame ja ta tahab süüa, siis ta hakkab karjuma ja nii kõvasti, et kõik kohe tõusevad.
Mul on merisiga, nime sai ta minu eelmise merisea järgi, kellele pani häälitsuste järgi nime Ruigu-Viiks. Veel on mul koer Lontu, temale pani nime ema ja kass Kiti-Kati, kelle nime saamist ma ei mäleta. Selle kassi võtsime me enda juurde pärast kolimist, ta oli hulkuv.
Mul on kodus üks väike must koer, kelle nimi on Muki. Mina panin talle selle nime. Seda sellepärast, et kui me ta omale saime, siis ma lihtsalt teisi koeranimesid ei teadnud. Mul oli ka merisiga. Praeguseks on ta küll surnud, kuid ka temale panin mina nime. Ma panin talle nimeks Nunnu, sest ta oli minu arvates teistest perekonna merisigadest armsam ja nunnum. Ma mäletan seda, kuidas mulle ja mu väiksemale vennale meeldis kunagi ammu Nunnule raamatutest labürinte ehitada. Me panime labürindi sisse kurgitükikesi, mida Nunnu väga armastas ning tavaliselt laisk merisiga tegi kõik meie väljamõeldud labürindid läbi.
Mul on merisiga, ta nimi on Marusja. Ükskord ema andis talle peeti ja lasi toa peale jooksma, siis kui ta tagasi tuli oli igal pool punaseid plekke, ema arvas, et see on veri, aga merisiga lihtsalt pissis.
Mul on lemmikloom - merisiga Mummu. Sain ma ta endale 13. sünnipäevaks oma sõbrannalt Maretilt üllatuskingitusena. Nime panin ma talle otsekohe, kui teda nägin. Tundsin, et ta on emane ja ta nägi nii nunnu välja, et see nimi kohe hüppas mu suust välja. Tema küüsi on näiteks täiesti võimatu lõigata, kuna ta hakkab nii meeletult ruigama ja siplema ja siis võib isegi vihahoos hammustada. Seega peame teda ohjeldama kuidagi teda rätikusse mässides ja ühe käpa välja jättes.
Minu lemmikuks on meriseapoiss Joosep (võib ka Joss, Jossu, Pisi, Musi jne.). Ta on juba 4-aastane ja ÜLIARMAS. Ta sai oma nime juhuslikult. Olime ta just ostnud ja sõitsime Tallinnast kodu poole. Kõik pakkusid talle nimesid, aga tundus, et ükski ei sobi. Isa siis ütles ühel hetkel, et paneme talle nimeks Joosep. See sobis talle ja sellest hetkest ongi Joosep meie meriseapoisi ametlik nimi. Kui Joss esimesi päevi meie juures elas, siis me ei teadnud kohe mida ette võtta. Ta oli nii pisike ja nii hirmul. Ta istus terve öö ja päeva ühe koha peal ega julgenud end liigutadagi. Me mõtlesime, et ta on haige. Ta isegi ei söönud midagi. Küll meil siis oli hea meel, kui ta lõpuks end paremini tundma hakkas ja aru sai, et need ongi nüüd tema uus perekond ja kodu. Ta sai aru, et teda armastatakse ja et keegi ei taha talle haiget teha. Saime teda sülle võtta ja ta ei jooksnudki ära. Nii hea on tunda, et Joss meid usaldab. Ta tunneb end meie pere liikmena. Kui ta on süles, siis ta viskab end pikali ja nurrub nagu kass. Ta on ka väikseid tempe teinud. Ükskord pissis ta mu naabrite teki peale ja teine kord puges meie köögikapi taha ja keeldus sealt välja tulemast. Ta on mulle väga kallis. Ma arvan, et ma võin nii poolenisti oma lemmikuks pidada ka Tiuksut. Ta on umbes kolmeaastane emane musta-valgekirju kass. Ainus kass, keda ma ei karda.... Ühe koolipäeva hommikul kolme aasta eest leidime sõbrannaga Tiuksu ja tema venna mahajäetuna rohust. Otsustasime, et võtame nad enda hoole alla. Üks kassike sai minu ja teine sõbranna omaks. Tahtsin Tiuksu küll koju tuua, aga vanemad ütlesid, et korteris pole kassil hea. Ja kes teab, kuidas nad Jossugagi sobinud oleksid. Joss oli meil siis juba olemas. Tiuksu vend elas niisiis minu sõbranna juures. Umbes aasta eest kadus ta aga jäljetult. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Tiuksu elab aga rõõmsalt edasi, mängib kõigega, mis käppade vahele satub ja naudib päiksepaistel pikutamist.
Hetkel pole mul lemmiklooma, kuid umbes kaks aastat tagasi oli mul merisiga, kes käitus õudsat imelikult, hüples iga sõna peale, vingus ja piuksus ja seega sai ta oma nime Imelik. Mäletan siiamaani, kuidas olen Imeliku puuri koristades teda kaotanud ja alles mõni tund hiljem leidnud prügiämbrist, kuhu ta pidevalt sisse ronis.
Mul oli lemmikloom, merisiga, aga ta suri ära. Ta nimi oli Siblik või Elvis. Sibliku sai ta selle järgi, et ta koguaeg siblis oma saepuru laiali. Elvise sai ta aga selle järgi, et tal oli selline tukk, nagu Elviselgi. Ta oli väga armas loom. Ta elas väga vanaks, 6,5 aastaseks, mis on merisea kohta väga hea vanus. Sibliku kohta tuleb mul niipalju meelde, et alati, kui ta kuulis alt, et me lõikame talle kurki/salatit/porgandit jms, siis ta ruigas nii kõvasti, et see oli isegi alla keldrisse kuulda.
Mul oli lemmikloom. Merisiga kel nimeks Pööru. Pööru, sest tal olid selja peal pöörised. Ta oli hästi armas loom. Tal oli hästi palju hüüdnimesid, nagu nt ajuhälvik, alpinist (ta jooksis ükskord täiega laualt maha ja kukkus umbes meeter, seega hakkasime teda alpinistiks kutsuma), abesiinia irvikkass, jne. Temaga käisin väljas ka korviga. Ükskord hakkas ta jooksma heina sisse. Ma jooksin talle paanikas järgi ja õnneks sain ta ka kätte.
Mul on merisiga Aksel. Ma sain ta vist natuke aega pärast seda, kui mu õde lapse sai. Alguses tahtsime talle nimeks panna Aksel, aga panime Mattias. Nii ma siis mõtlesingi, et panen hoopis enda meriseale. Veel on mul koer Jossu. Ta täispikk nimi on Helandros Celtik Lord. Jällegi hakkas mu õde teda Jossuks kutsuma ja Jossu ka jäi.
Merisiga on. Nimi Mirru. Nime ma tahtsin panna merisea järgi, et algul, kui ma ta sain, siis oli ta nimi Merru, aga ajapikku muutus see Mirruks. Kui ma taga suvel väljas olin ja kui ma päikest võtsin, siis ma ei leidnud teda kohe üles, suht pabinasse läksin, aga ta oli kuskil rohututi taga.