Sotsiaalantropoloog Tim Ingold on oma aastakümneid väldanud uurimistöö jooksul vaadelnud inimeste ja loomade suhteid ja nende arenemist kultuuri ja majandamisviisi mõjul. Muude probleemide kõrval on ta käsitlenud nn inimloomade ja mitteinimloomade (human animals and non-human animals) kultuuriomast ja sotsiaalset esitlemist, kus ta näeb kolme erinevat tasandit:
Eelnev liigitus näib olevat igati hõlmav ja ratsionaalne ning kehtib 20. Ja 21. sajandi Euroopa kultuuriruumide kohta. Nimetamise ja nimedega seoses on Tim Ingold juhtinud tähelepanu asjaolule, et moodsas Lääne ühiskonnas tähendab nime omamine inimeste hulka kuulumist. „Asjaolu, et anname nime koduloomadele või lastelugude animeeritud karakteritele üksnes toetab seda eeldust, nagu ka ... meie kalduvus kohelda teatud loomi otsekui oleksid nad inimesed või kvaasi-inimesed“ (Ingold 2011: 216-217). Samas võime ettehaaravalt ütelda, et tegemist on mõnevõrra lihtsustatud seisukohaga ja näiteks üldistus, et loomad väljaspool kodusfääri jäävad inimestele loomadeks, nimetuteks olenditeks peab osaliselt paika. Samas on küllaldaselt lemmikloomaomanikke, kelle suhe ei põhine nime olemasolul, sest nad ei omista loomale nime.
Nimede ehk onomastika alal on enim uuritud inimeste ees- ja perekonnanimedega seonduv teave, samuti kohanimed. Sellel laial valdkonnal on oma kategoriseeriv mõõde, mis lahendab pärisnimede, üldnimede, nimetuste ja üldnimede suhetega seotud tasandite küsimusi, aga ka avaram teoreetiline ehk siis filosoofilised ja semantilised mõõtmed. Samuti on (päris)nimede teema tihedalt seotud (lokaalsete) kultuurimustrite, väärtushinnangute ja praktikatega.
Ka koduloomade nimed on olnud pikemat aega kogumise ja uurimise teema. Eestis on tuntumad käsitlused pärit soomeugri keeleteadlase, hungaroloog Paula Palmeose ja keeleteadlase ning fennougristi Paul Ariste sulest. P. Palmeose (1955) uurimus vanemate kodulooma-nimede kohta toob esile, et vajalikud ning laialt levinud nimed tuletati looma karvkatte värvusest ja selle iseärasusest lähtudes, teise olulise valdkonnana kerkib esile teatud nädalapäevast lähtuv nimetus – looma sünniaeg. Vanemad nimed olid liigipõhised ja enamalt jaolt mõlemasoolised, st looma sugu nimi ei eristanud. Paul Ariste on oma käsitluses osutanud usundilistele allhoovustele nimepanemise ja loomadega suhtlemise juures. P. Ariste arvates on koduloomadel selle tõttu võõrapärased nimed ja mõnigi kord nendega suheldakse võõrkeeles, sest nad kuuluvad pigem teise rassi ja on liigilt nn üleloomulikud võõrad (Ariste 1968). Sellise üldistuseni jõuab kergesti, kui jälgida, missuguse kuju võtavad (kelleks moonduvad / kehastuvad) üleloomulikud olendid usundilisi kogemusi vahendavates juttudes või kuidas vahendatakse narratiivi vormis tundmatu olendiga suhtlemist. Mitmete koduloomade kohta valitses veel hiljuti eksi- ja eelarvamusi ning stereotüüpseid hirme. Nende sekka kuulub hirm kasside ees (ründavad magajaid või surnuid), samuti kärnkonna suhtes (imeb lehma nisast piima).
21. sajandi alguse mõned eksperimendid (nt e-õppekursuses osalejate reaktsioonid loomade ja inimeste suhete teemal, Jaago , Kõiva, Vesik 2002 jm) osutasid, et suhtumine isegi nii tavalistesse kaaslastesse nagu kass ja koer erinesid linnades ja maa piirkondades diametraalselt: külaelanikud, eriti Lõuna-Eesti aladel, osutasid arhailiste utilitaarsete suhtumiste prevaleerimisele, linnaelanike eluviis, väärtushinnangud ja praktikad olid muutunud ja esindasid uut inimeste ja loomade suhete tasandit. Samas pole sellised üldistused tõeväärsed kõikide linnaelanike kohta, samuti nagu suuri erandeid ning erakordselt sooje ja emotsionaalseid suhteid leiame maaelanikel oma kodu- ning lemmikloomadega. Aga kahtlemata indiviidid ja isiksused ongi erinevad, olenemata eda igal ajastul.
Juba 20. sajandi allkultuuride hulka kuulusid lemmikloomaomanike rühmitused oma ürituste ja ritualisega. Nende tähistatavate sündmuste hulka kuulusid loomade / koerte suusapäevad, koerte suguvõsakokkutulekud, lemmikute sünnipäevad, jõulukingitused, matuse- ja mälestuskultuur, kosmeetika ja riietuskultuur, spetsiaalne perioodika, nõuandekeskused, vastavad internetileheküljed, sotsiaalmeedia rühmad jpm (vt lähemalt Vesik, Vahtramäe, Mikkor, Salve, Kõivupuu, Siimets jt). Mainigem veel, et Paul Ariste on kirjeldanud 1970. aastatel ka linnaelanike suhtumist metsloomadesse linnaruumis.
Loomadega suhtlemist kajastavad paljud rahvaluule liigid, loomafolkloori (zoofolkloori) kohta avaldati sissevaateid 19. sajandi keskpaigast alates (Afanasjev), ent 20. sajandi jooksul on avaldatud olulisi ja põhjapanevaid käsitlusi (Gura, Krikmann) mitmete folklooriliikide kohta.
Konkreetselt loomanimed kuuluvad nii keeleteaduse kui rahvaluuleteaduse uurimisalasse, sest koos hüüdnimedega peegeldavad nad ajastu sotsiaalkultuurilisi olusid ning nende muutumist. Kui kuulsate poliitikute, väejuhtide ja teiste suurmeeste nimede andmine loomadele oli juba vähemalt 19. ja 20. sajandi tava (Eisen), siis see trend on jätkunud: siia kuuluvad nõukogude perioodi aegsed naljatlevad koeranimed Brežnev ja Lenin, mille jätkuks on koer nimega Putini, merisiga nimega Edgar Savisaar. Kui signaalide abil loomadega suhtlemine on eelmiste sajanditega võrreldes vaesunud oskus, siis tänaseni hoiab seda kasutuses põhjus, et see on üks tõhusamaid kiirsuhtlemise viise. Taandunud on karjaste kutsungid, sest karjuseamet ise on Eestis taandunud, ka häälega või sõnadega looma häälitsuse imiteerimine on muutnud funktsioone, ent osalt säilinud (Kõiva, Vesik).
Mitteverbaalne suhtlemine; aga ka puudutamine, soojus, loomade jälgimine, loomaga ühiselt veedetud aeg; loomadega seotud emotsioonid ja nende võime ravida – kõik need on folkloorsetest teadetest kasvanud 21. sajandil hinnatud praktikateks ja ravivõteteks. Sellise suhtlemise voorustele ja kommunikatsiooni tulemuslikkusele juhivad tähelepanu mitmed uurijad.
Käesolev materjalikogu kujutab endast läbilõiget 2007. aastal üle-eestilise koolipärimuse kogumisvõistluse ajal valikkoolidest saadetud ning võistluses vabatahtlikult osalenud õpilaste kirjapanekuid. Küsitlusega sooviti saada ülevaadet, missuguseid kodu- ja lemmikloomi peredes leidub ning kes ja millised nimed on neile andnud. Lisaks paluti kirja panna märkimisväärseid juhtumeid, mis on loomadega seotud. Kuna nn loomaküsimused paiknesid rubriigis hobid ja esimesena sooviti teada nime ja nimesaamise lugu, siis keskenduti vastustes ennekõike just sellele temaatikale: nimedele ja nimesaamise lugudele. Muud narratiivsed motiivid esitlevad oma looma iseloomu ja käitumise erijooni, tavatuid omadusi ja toitumisviise, looma kaitsvat hoiakut peremehe suhtes, vaenu külaliste suhtes (soovimatus jagada tähelepanu), põgenemisi ja naasmisi, pättusi ja pahandusi, millega liituvad kurvad lood loomadega juhtunud õnnetustest ja surmast (vrd juttude motiive Villandi artiklis esiletoodutega).
Kõik lingvistilised reaaliad on määratud kindlate eesmärkide, programmide või sihtidega, mis reflekteerivad sotsiaalseid vajadusi - määratleb tuntud tšehhi sotsiolingvist Jan Purcha (1983). Sama tendents peegeldub käesoleva materjali juures, ehkki just see külg vajab lähemat analüütilist vaatlemist. Tänastes kodudes elavad koolipärimuse põhjal ennekõike kass(id) ja koer(ad), ka väikenärilised. Nii nagu teatud täiskasvanutel on kodus palju loomi või palju erinevaid loomaliike, nii peegeldub see rühm ka õpilasvastustest. Samuti on aimatav tilluke eksootiliste loomade kasvatajate rühm. On aimatavad erinevad sotsiaalsed taustad ja võimalused ning päris selgesti ilmnevad muutused laste ja vanemate suhetes (võrdtasandilisus, demokraatia), ag aka kärgperesus jpm laste igapäevaelu küljed.
Omapärased on lemmikute nimed, kus vanemate nimede kõrval on ikka veel välimusest, käitumisest, häälitsemisest tõukuvaid nimesid ja spetsiifilisi loomanimesid. Samas kasutatakse inimeste nimesid, sh on jätkuvalt kasutusel kuulsuste, poliitikute, näitelejate ja muusikute nimed, ag aka kirjandus-, filmi- ja multikategelaste nimed. On loomadelgi teatavad perekondlikud nimedünastijad (sama nimi läbi aegade või selle tuletised). Samas on küllalt peresid, kus isegi kass ega koer ei saa endale nime, vaid kasutatakse üldnime.
Koolipärimuse kirjasaatjate rühm on eripärane: nad on oma vanemate ülalpidamisel ning sõltuvad igapäevaelus, hariduses ja enamikus hüvedest oma vanemate, täiskasvanute otsustest. See peegeldub igati lemmiklooma ja koduloomapärimusest.
Luuletaja Viire Villandi on kirjutanud: Inimese oma loom kasvab inimese kõrval. Poeb ema sängi ja isa asemele. Limpsab keelega üle lapse pudruse suu.
Tänuavaldus: uurimisainestiku digitaliseerimist ja uurimistööd on toetanud EKM FO projektid, viimane versioon valmis ETHM institutsionaalse uurimistoetuse IUT22-5 toel. Tehnilise lahenduse ja kujunduse valmistas Raido Kuus
Kirjandus