Mul on taksikoer, kelle nimi on Minni. Ma sain ta oma üheteistkümnendaks sünnipäevaks. Oli ilus suvepäev, kui me perega Häädemeestesse oma tulevasele kutsule järgi sõitsime. Sihtkohas oli kaks pisikest koeraniru. Üks neist jooksis kohe mulle saba liputades sülle, kust edasi ronis vastu kaela. Kuna ta nägi välja kui pisike rotike või mutike, panin talle nimeks Minni. Tagasiteel otsustasime rannas väikese pikniku teha. Ostsime söögikraami ja suundusime mere äärde. Söömise lõppedes olin unustanud oma taldriku liivale ja kui seda pärast otsima asusin, siis minu väike koer magas taldrikus salati keskel.
Mul on lemmikloom koer, tema nime mõtles välja minu vennanaine. Kuna mul on vennad R-tähega, siis pandigi koera nimeks Ronny. Saime Ronny sõbrapäevaks, me tahtsime pisikest koera, aga seda ei juhtunud. Minu vanem vend tõi ta, ta võttis kõige ilusama koera, ning ta pidi olema pisike, aga kasvas kaks korda suuremaks kui minu koera ema.
Jah mul on lemmikloom. Koer nimega Pipu. Temaga seoses meenub mulle, kui me ta saime. Mäletan, oli talv. Mina tulin koolist ja isa ootas ukse taga. Kui ma trepist üles jõudsin, nägin isa koos koeraga. See oli hämmastav.
Lemmikloom on kass ja tema nimi on Kity. Suvel saab ta 3 aastaseks. Nime pani sellepärast sellise, sest ma olen ammu tahtnud kassi ja siis mõtlesin, et panen Kity. Ma mäletan, et kui ema ta koju tõi, oli ta siis paari kuu vanune ja ta kartis kohutavalt. Natuke oli metsik ka. Igatahes algul ta ei lasknud kedagi oma ligi.
On lemmikloom - koer. Nimeks on tal Tondu. Vanaisa leidis 13 aastat tagasi koerakutsikad Tursalt (maakoht) aida alt ja võttis ühe koju kaasa. Võttis ainukese, kes oli musta värvi ja kes kõige kõvemat häält tegi. Nime sai ta samanimelise lasteraamatu järgi.
Hetkel on üks koer, Tommi. Enne oli kaks, Tommi ema Muti oli ka, aga Muti oli juba vana ja suri ära. Muti saime kunagi ammu tuttavate käest, ta polnudki enam nii väga kutsikas. Tal oli algul teine nimi, Mammi, aga isale vist ei meeldinud see nimi eriti ja siis pandi nimeks Muti. Kui vennaga väiksed olime, siis riietasime koeri nukuriietesse, vaesed koerad. Mõlema koera lemmikkohaks oli diivani seljatugi, kust pealt sai hästi väljas toimuvat jälgida. Omavahel said nad päris hästi läbi, kuid Tommi oli vahel natuke kade ja ei lasknud Mutit toidukausi juurde. Mõlemad koerad olid dresseerimata, kuid teadsid kahte sõna: õue ja pesema. Esimene oli enamasti meelepärane, Mutile ei meeldinud ainult talvel õue minna, aga pesema ei tahtnud kumbki minna.
Minu lemmikloom on kaval ja põikpäine majavalvur (siis kui on vaja näidata oma truudust:)) Sessu. Algne nimi oli võõramaine Cesar, kuid läksime lihtsama vastupanu teed. Ühesõnaga, meile olid külla tulemas õde perega, issi saatsime linna ostma erinevat söögikraami. Tagasi tuli talle tüüpilise viie pätsi leiva/saiaga ja - imearmsa pontsaka kutsikaga. Praeguseni meenutame naljaga seda päeva, mil issi kaks korda linnas süüa ostmas käis. Kuid selle, et ta vajaliku söögi esimest korda toomata jättis, oleme talle juba ammu andeks andnud - vähemalt on meil nüüd Sessu.
Meil on koer, kes algul oli hulkuv koer. Minu emal hakkas temast kahju ja me võtsime ta endale. Ta on sõbralik koer, kelle nimi on Tommy. Meil on ka ilus ja armas kass hallikat värvi, kelle nimi on Simba.
Mul on kaks koera. Vanema koera nimi on Dolly ja teine, noor koer, on Daisi. Dolly sai oma nime enne, kui me ta saime, aga Daisi on minu pandud nimi - mulle meeldis see nimi kõige rohkem. Kui mul Dollyt veel polnud, siis kui ma teda esimest korda nägin olin ma päris väike, siis ma ütlesin emale, et vaata kui väike ja lokkis koer seal on, ma tahan seda koera endale, ja paari kuu pärast ma ta saingi.
Mul on lemmikloom, ta nimi on Rex ja ta sai oma nime telesarjast. Kui Rex oli väike ja me teda ostmas käisime, siis oli ta oma õdede ja vendadega koos, me valisime tema, sest ta ronis kogu aeg mu ema seeliku alla. Ta tahtis nagu meiega olla.
Mul on koer Fransi. Me ostsime ta, kui ma esimeses klassis käisin. Peamine põhjus see koer osta oli ta tõug (ta on Basset), kuna tahtsime mingit sellist koera, millist teistel ei ole. Ta passi järgi on ta täisnimi Franzessuaza, mille me üsna kiiresti lühendasime selle Fransiks.
Mul on kolm lemmiklooma: jänes, kass ja koer. Jänese nimi on Tupsu, sest ta on sõna otseses mõttes valge karvatups :D Kassi nimi on Mirri ning tema ma leidsin emaga poodi minnes ühest poe kõrval olevast puukuurist. Pistsin kassipoja põue ja padavai koju. Ja siis veel koer Nöps - tal on armas väike must ninninöps ning tema on alati rõõmus ja mulle toeks. Koerad on inimese parimad sõbrad.
Ei ole, aga vanaema juures on kass Findus. Ta sai selle nime, kuna mu venna lemmikmultikas on väga mänguhimuline kass Findus. Kui ta sündis, suri ta ema ja ma hoolitsen tema eest.
Mul on palju lemmikuid loomi. Aga ma räägiks oma meriseast. Ta sai nime meie tädi õe käest või pani ema talle nime. Kui ta meile toodi olime me kõik väga rõõmsad. Ta oli nii armas. Aga see on hea, et me saime omale ka merisea puuri ja tema toidu.
Meil peres on kass, tema nimi on Kiumiu. Me mõtlesime kaua, mida talle nimeks panna. Saime ta, kui oli alles mõne nädalane, ta taheti anda "merekooli", kuid mu emal hakkas temast kahju ning võttis endale. Ta oli hästi armas väike valge kassipoeg. Ning kuna kass oli nii väike, et ei mjäugunud veel, vaid kiunus, siis panimegi nimeks Kiumiu (tegi selliseid hääli). Ta sööb ainult krõbuskeid, ei mingit vorsti ega muid lihatooteid. Kassile meeldib väga minu patsikummidega mängida. Kui tal hea tuju on, siis rallib toas igat pidi ringi, kurrub ja mjäub. Õues käime temaga ainult rihmaga. Ta on meil väga arglik kass. Õues suured autod sõidavad, poeb kohe peitu, kuid tal on ka uudishimu. Kiu on täiesti valge kiisu, suured kõrvad ja nende otsas on tutikesed. Ta on peenike, pika jala ja sagaba. Tal on kollakaspruunid silmad.
Jaa, mul on lemmikloom. Selleks on must emane kass nimega Blacky. Selle nime sai ta meie naabri käest. Naaber ütles, et ta on musta värvi ja ta võiks olla Black ja meie panime lõppu y-u (igreku) ning nii ta saigi nimeks Blacky. Emadepäeva hommikul kui läksin emaga jalutama, leidsime kassipoja võsa alt. Meil hakkas tast kahju ning viisime koju. Kohe hakkasime talle uut peremeest otsima, sellepärast et elasime suures majas. Kuid ei leidnud ja kiisu kiindus meisse ära, eriti emasse. Kuigi ema oli see, kes tahtis tast kõige rohkem lahti saada. Ja nüüd on kass olnud meie juures neli aastat. Meie kass on väga valiva iseloomuga. Ei salli meesterahvaid ja võõraid, läheb kallale.
Mul on olnud päris palju lemmikloomi, eeskätt sellepärast, et korteris elades on mõttekas pidada pisikest närilist, aga teatavasti need kipuvad tihti surema. Samas oli mul kunagi vanaema juures maal päris oma koer, kes nüüd on kahjuks surnud. Nimeks oli tal Timmu, aga seda, kust ta oma nime sai, ma ei mäleta. Kuid saamislugu mäletan küll. Olin hästi pisikene ja läksime vanaemaga koera ostma, mina pidin valima. Seisin siis keset pisikeste koerte karja nagu taevas ja olin nii põnevil. Siis tuli kõige väiksem kutsu minu juurde, tegi mu kingapaela lahti ja ma otsustasin tema kasuks. Timmu oli väga hea sõber, ta hoidis ja kaitses mind isegi mu isa eest, kui too mind naljatlevalt kiusas, sest ta arvas, et isa tahab mulle halba. Kui koer ära suri, rääkis vanaema mulle, et minu väljavalitud koer oli kohe järgmise päeva hommikul ära surnud ja vanaema oli hommikul väga vara läinud uut koera tooma, et laps jumala eest ei kurvastaks. Nii kasvatasingi siis mina õndas teadmatuses "võõrast koera."
Jaa, kass on mul. Nime tal õigupoolest polegi. Kutsuda saab teda ikka kuidagi - kas kiisu vms. Ja kui kiisu on pahandust teinud, siis leiab talle kah asjakohase nimetuse. Kuna elan korteris, siis ei tahtnud vanemad eriti kassivõtmist lubada, aga teoks see siiski sai. Olin juba mõnda aega haige olnud (ja seda veel suvel!) ja pidin voodis lamama, ainult selili. Nagu uskuda võite, lõbus see polnud. Aga siis tõi vanem vend mulle kiisu (nüüd ometi ei hakanud vanemad seda mulle ju keelama) ja mulle kui palavale kiisuarmastajale tegi see väga palju rõõmu ja terveks sain kah ilmselt kiiremini kui muidu.