Mul on akvaarium kus on palju kalu. Ühe kala nimi on Vunts, oma nime on ta saanud sellest, et tal on vuntsid, hiigla suured vuntsid. Kui ma pistsin oma näpu akvaariumi, siis ta näksas seda.
Mul on kass nimega Kity. Oma nime on ta saanud minult, sest mulle meeldis see nimi. Ükskord, kui ta veel noorem oli kadus ta üks päev enne jõule ära. Ma olin väga kurb. Jõululaupäeval otsustas ema ühele vaesele perele midagi paremat süüa viia. Läksid siis isaga sinna ja sel ajal kui ema tuppa läks, tuli Kity auto juurde. Nimelt oli ta just nende inimeste kuuris olnud ja ei osanud koju tulla. Kui ema poleks neile süüa viinud, poleks me teda üles leidnud. Nii et heategu tuleb tagasi.
Koer Pätu ja merisiga Põssu. Mäletan, kui ma oma perega olime Rohuküla praami peal ja Põssu oli väikse karbi sees. Ta kukkus karbi seest välja ja läks maha rändama. Õnneks saime ta ruttu kätte :)
Mul kunagi oli kilpkonn. Ma väiksena vaatasin saksa multikaid ja seal oli üks nimi Ubafel Riccola. Üks kord, kui olime suvilas läks ta meil õues kaduma ja me saime ta kätte viie kilomeetri kaugusel naabri maja juurest.
Mul on kodus kaks lemmiklooma. Kaks pärsia kassi. Tupsu ja Sofi. Kassidele panid nimed mu oma sõbrannad. Ükskord hüppas Sofi lihtsalt vastu akent ja libises alla nagu mingi multikategelane.
Mul on kodus koer Retty. Mäletan, et kui me selle kutsu koju tõime, jooksis ta kohe sõnajalgade vahele ja vaatas salakavala näoga. Algul ta lihtsalt kartis meid. Nime mõtlesime me terve perega koos.
Kunagi oli mul Miki (kass), ta oli naabri kass, kuid ta kolis n-ö meile, sest meilt sai süüa. Väiksena ma mäletan toppisin ta teki sisse ja siis mängisin, et ta on nagu laps hällis.
Jah mul on enda lemmikloom. Koer nimega Mops. Mops on tal sellepärast, et kui me ta tõime, siis ema võttis ta sülle ja koer hakkas ema kohe lakkuma. Sealt sai ta endale nime. Lugusid... mmm... Me käisime eelmine nädal Kassaris (mere ääres). Meie perega olime allpool, koer üleval. Mops hakkas haukuma ja urisema. Vaatasin, et milles probleem. Aga ta oli vihane lumehange peale. Meile aga oli väga naljakas.
Jah. Mul on mu väga kallis kiisu Pätu. Kui ma ta sain, olin viiene. Mina, mu üks õdedest ja mu nõbu arutasime, mida talle nimeks panna. Olime sel hetkel veel üksi kodus. Mäletan, et pakkusime palju nimesi ja vaidlesime ka üpris palju. Kuna siis käis seriaal "Must iludus", tahtsid mu õde ja nõbu lõpuks panna kassile nimeks Must Iludus või lihtsalt Iludus. Mina ei olnud nõus. Vaidlesin neile vastu, et kuidas ma lähen õhtuti, kui tahan kassi tuppa kutsuda, ukse peale hüüdma Mustiludus, Mustiludus, Mustiludus. Üldiselt, et kuidas ma teda kutsun. Siis tuli mul fantastiline idee - Pätu. Ja ei võtnud minutitki, kui mu nõbu oli minu poolt ja natuke hiljem oli seda ka õde. :) Päev-kaks hiljem leidis see nimi kinnitust. Mu väike kiisuke ronis meie õunapuu otsa, ega saanud sealt enam alla. Mu isa läks talle järele, aga kiisul oli nii hirm, et ta pissis mu issile kätte. Loomulikult oli meile sellest nalja palju, ja veendumust, et see nimi on meie kassile ideaalne saime me hiljem veel ja veel.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, kuna ta suri eelmisel suvel vanadusse. Aga mul olid mitu aastat tagasi kaks papagoid. Nende nimed olid Loodus ja Allikas. Need nimed tulid sellised sellepärast, et nad olid loodusliku välimuse ja värvusega. Loodus sai nime sellest, et ta oli nii ilusat rohelist värvi. Allikas aga sellest, et ta oli helesinine ja siiru-viiruline. Umbes paar aastat tagasi juhtus minu ja linnuga üks imelik, kuid vahva lugu. Üks päev enne minu sünnipäeva, kui ma linnule toitu olin pannud ja ära olin läinud, siis olin kogemata puuri ukse lahti jätnud. Natukese aja pärast ma nägin, et lind istus akna juures, kardinapuu peal. Kuna mu ühel tuttaval olid ka papagoid ja tema püüdis lahti pääsenud linde mütsiga, niisiis otsustasin ka mina mütsiga proovi teha, sest see ju tundus nii lihtne olevat. Aga tegelikult oli see väga raske, sest mis arvad, kas see lind tahtis sinna puuri minna või ei? Muidugi mitte ja ta hammustas või siis lõi mind oma nokaga nii õudsalt, et lõpuks kui ma linnu puuri sain, siis oli mu käsi katki ja verd jooksis. See oli üks lugu, mis ei lõppenud just kõige paremini.
Mul on koer, jänes ja nagu ma juba eespool kirjutasin, hobune. Kõige põnevam nimi on minu jänesel. Vunts. Ta sai selle nime mustade vuntse meenutavate laikude järgi nina juures. Minu koer, Rex, sai oma nime lihtsalt selle pärast, et mulle meeldis telesari "Komissar Rex" ja Rex näis ta nimeks kõige paremini sobivat. Ta käitub ka natuke Rexi (kuninga) kombel. Ta on natuke töntsakas, ei viitsi palju mängida vaid keskendub rohkem oma tööle - maja valvamisele. Vahetevahel on ta natuke laisk ka. Anne nime ei pannud me talle ise, see nimi oli tal juba olemas, kui me ta ostsime. Rexiga seoses huvitav juhtum oli see, kuidas me ta saime. Tegelikult on see pigem armas. Mu õde tõi ta Muhust. Rex sai praamiga sõita. Ta oli siis veel nii pisike. Kui praam sadamasse hakkas jõudma vahtis ta, keel ripakil mu õe sülest üle reelingu. Kui me hakkasime kodu poole sõitma, käisime läbi ka peolt, mis toimus Harju tuuliku juures. Seal jooksis Rex alguses rõõmsalt ringi, pärast jäi aga akordionimängija tooli alla magama. Ülejäänud tee ta lihtsalt magas autos. Kodus ei saanud ta trepist üles, me pidime teda süles tuppa viima.
Mul on kass nimega Tripsu! See nimi tuli sellest, et ta on triibuline. Muidu on ta selline helepruunikas, aga ainult sabaots on valge. Ta on kõige armsam kass üldse. Ta saab kohe varsti aastaseks. Aga ükskord oli Tripsu juba umbes viis päeva kadunud olnud ja ma olin mega paanikas. Aga õnneks on kõik lemmikloomad olnud mul väga õpihimulised. Juhtus siis nii, et mul oli parajasti geograafia tund, kui järsku mu sõbranna ütles mulle: "Kreet, kas see seal õpetajalaua akna peal ei ole sinu kass?" Ma ütlesin ruttu õpetajale, et kas ma võin oma kassi koju viia. Õnneks ta lubas ja ma olin üliõnnelik. Aga kunagi, kui mul oli üks suur koer, sai ta pidevalt oma ketist lahti ja tuli minu juurde koolimajja. Siis hakkas seda juhtuma iga päev. Ta tuli mitu korda ka kooli sisse ja kõik hakkasid teda paitama. Kaks korda juhtus ka nii, et kui mul inglisekeele tund läbi sai, ootas minu koer mind ukse taga. Üldse igasuguseid naljakaid asju on juhtunud.
Minu esimeseks koduloomaks oli (kahjuks on ta nüüd surnud) rott. Tema armastas kogu aeg minu õlal istuda ning ta jälgis hoolega mu igat liigutust. Ta nimi oli Tuti. Tal oli väga rumal komme kõik väiksemad ja läikivad asjad oma urgu vedada. Ja kui midagi väärtuslikku kadunud oli, siis teadsime, kust otsida. Järgmisteks lemmikuteks said meil linnud. Kui esialgu oli neid kolm, siis nüüdseks on neid 12 ja neile ei jõua enam isegi nimesid välja mõelda. Eelmisel aastal täitus mu suurim soov - ma sain kutsu. Sain kokku paraja summa raha ja koos emaga valisime interneti kaudu koera - chow-chow. Käisime teda Räpinast toomas. Kahjuks oli kasvataja talle juba nime ära pannud - Naomi. Muidu ise olin mõelnud, et panen nimeks Sarah-Cathy del Sandra. Ja juba nädala pärast on mul võimalus panna see nimi, kõige ilusamale Naomi kutsikale. Tulevikus kavatsen võtta veel endale kalad ja Pärsia kassi. Kahjuks on mul meenutada üks kurb lugu seoses Naomiga. Jalutasin koeraga väljas, kui kuulsin selja taga karjumas ühe mehe häält: "Võta oma koer ja jookse!" Oli mõeldamatu, et ma saan oma koera sülle võtta - ta on ju nii raske! Vaatasin selja taha ja nägin kuidas bullterjer meie poole jookseb. Olin šokis. Ta haaras kramplikult Naomi seljast kinni, ega lasknud enam lahti. Hiljem sain teada, et need koerad ongi aretatud tapmiseks. Naomit päästis Falk-i tulek. Suure vaevaga suutsid nad Naomi päästa. Siiani tuleb hirm kuuldes, et selle tõu kasvatajad kiidavad bullterjereid ja räägivad kui sõbralikud nad on.