Minu esimeseks koduloomaks oli (kahjuks on ta nüüd surnud) rott. Tema armastas kogu aeg minu õlal istuda ning ta jälgis hoolega mu igat liigutust. Ta nimi oli Tuti. Tal oli väga rumal komme kõik väiksemad ja läikivad asjad oma urgu vedada. Ja kui midagi väärtuslikku kadunud oli, siis teadsime, kust otsida. Järgmisteks lemmikuteks said meil linnud. Kui esialgu oli neid kolm, siis nüüdseks on neid 12 ja neile ei jõua enam isegi nimesid välja mõelda. Eelmisel aastal täitus mu suurim soov - ma sain kutsu. Sain kokku paraja summa raha ja koos emaga valisime interneti kaudu koera - chow-chow. Käisime teda Räpinast toomas. Kahjuks oli kasvataja talle juba nime ära pannud - Naomi. Muidu ise olin mõelnud, et panen nimeks Sarah-Cathy del Sandra. Ja juba nädala pärast on mul võimalus panna see nimi, kõige ilusamale Naomi kutsikale. Tulevikus kavatsen võtta veel endale kalad ja Pärsia kassi. Kahjuks on mul meenutada üks kurb lugu seoses Naomiga. Jalutasin koeraga väljas, kui kuulsin selja taga karjumas ühe mehe häält: "Võta oma koer ja jookse!" Oli mõeldamatu, et ma saan oma koera sülle võtta - ta on ju nii raske! Vaatasin selja taha ja nägin kuidas bullterjer meie poole jookseb. Olin šokis. Ta haaras kramplikult Naomi seljast kinni, ega lasknud enam lahti. Hiljem sain teada, et need koerad ongi aretatud tapmiseks. Naomit päästis Falk-i tulek. Suure vaevaga suutsid nad Naomi päästa. Siiani tuleb hirm kuuldes, et selle tõu kasvatajad kiidavad bullterjereid ja räägivad kui sõbralikud nad on.