Hetkel on mu lemmikloom kass, kelle nimi on Edgar. Oma nime sai ta Edgar Savisaare järgi. Vend vaatas telekat ning seal näitas Edgar Savisaart ning vend ütles, et kassi nimeks saab Edgar. Algul oli kass väga arg, sest ta oli tänavakass, kuid nüüd on ta julmalt energiat täis. Kui kass oli nädalake meil elanud, proovis vend temaga jalutama minna, kuid kass jooksis ära, nii ta oli kuu aega jooksus, kuid ühel hommikul, kui olime köögis, vaatas vend aknast välja ja nägi, et Edgar istub puuriidal ja vaatab vennale otsa. Vend tõi ta tuppa ning nüüd on kass ainult toas, kuid me üritame rihmaga temaga jalutamas käia.
Mul on lemmikloomaks viirpapagoi. Nime ei olegi talle pannud, kutsume teda igaüks pereliikmetest erinevalt ning hellitavalt. Ta on väga kaval ning igal võimalusel tuleks puurist kohemaid välja. Kunagi lendaski ning kadus jäljetult, nägime peaaegu terve tund tema leidmiseks vaeva. Õnneks saime ta peidukohast kätte.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Mul on koer Blanche - (prantsuse k. valge) kuigi on rohkem vastupidi. Tema sai oma nime teadmata kombel, ta on lihtsalt Blanche nägu. Temaga on selline probleem, et ta on muidu emane koer ja kuna ta on oma aias kinni, siis leiab ta koguaeg väljapääsu, kuidas üle 2 m aia saada. Väiksest peast ta ronis nagu orav üle aia, küll aia alt ja pealt, muugib kuidagi aia ukse lahti. Närib traataeda auke jne. Ta on väga nutikas koer. Samuti on mul lumivalge kass Blacky - (ingl. k. must...).
Mul oli neli aastat tagasi lemmikloomaks hamster, kelle ma sain sünnipäevaks. Tal oli selline naljakas ja nunnu nimi nagu Ampsu. Selle ta sai seetõttu, et oli nii armas, kui ta põsed punnis kogu aeg näris midagi. Ükskord õhtul me olime emaga teises toas, mis oli Ampsu omast palju kaugemal. Ja kuidagi imekombel oli ta saanud oma puuri lahti ja jalutas meie tuppa sisse. Ma rääkisin samal ajal telefoniga ja ehmatasin nii ära, et viskasin toru maha ja jooksin teda püüdma. Temaga oli alati huvitav.
Hetkel mul lemmiklooma ei ole, kuna ta suri eelmisel suvel vanadusse. Aga mul olid mitu aastat tagasi kaks papagoid. Nende nimed olid Loodus ja Allikas. Need nimed tulid sellised sellepärast, et nad olid loodusliku välimuse ja värvusega. Loodus sai nime sellest, et ta oli nii ilusat rohelist värvi. Allikas aga sellest, et ta oli helesinine ja siiru-viiruline. Umbes paar aastat tagasi juhtus minu ja linnuga üks imelik, kuid vahva lugu. Üks päev enne minu sünnipäeva, kui ma linnule toitu olin pannud ja ära olin läinud, siis olin kogemata puuri ukse lahti jätnud. Natukese aja pärast ma nägin, et lind istus akna juures, kardinapuu peal. Kuna mu ühel tuttaval olid ka papagoid ja tema püüdis lahti pääsenud linde mütsiga, niisiis otsustasin ka mina mütsiga proovi teha, sest see ju tundus nii lihtne olevat. Aga tegelikult oli see väga raske, sest mis arvad, kas see lind tahtis sinna puuri minna või ei? Muidugi mitte ja ta hammustas või siis lõi mind oma nokaga nii õudsalt, et lõpuks kui ma linnu puuri sain, siis oli mu käsi katki ja verd jooksis. See oli üks lugu, mis ei lõppenud just kõige paremini.
Mul on lemmikloomad. Jänes on saanud oma nime kaksikvenna järgi ja chinshilla lihtsalt oma esimese lemmiklooma järgi, kuna ta nimi hakkas ka s-tähega. Jänesega tuleb mul hästi palju meelde: ta näiteks jooksis õues minu eest ära, kuna ta sai nööri otsast lahti. Ma jooksin talle vaikselt järgi. Õnneks sain ta kätte.
Mul on kodus üks kass, üks koer ja üks jänes. Tegelen nendega põhiliselt iga päev, sest lemmikloomi ei saa ju unarusse jätta. Ükskord suvel viisime jänese välja ja panime maha ning ühe traatvõre peale. Pärast läksime teda vaatama ja ta oli kadunud. Tegelikult oli ta puuri alla uru kaevanud, aga saime ta hiljem ikka kätte.
Tead, mul on präägu nii paanikas olemise tunne. Vaata, mu õde võttis endale kaks minihamstrit, eks. Siis ta nagu jättis nad minu kätte. Ja siis ma täna hommikul vaatan, et ühte ei ole. Ma nagu ei saa aru, kuidas ta puurist välja sai. Nii jube ikka, täiesti mõistmatu!
Minu lemmikloom on koer, mina panin talle nime Tsäku, lihtsalt tuli siuke nimi meelde ja paningi. Üks juhtum temaga oli selline, et kui me läksime jalutama, siis pääses pael mu käest lahti ja ta jooksis minema, ma otsisin teda metsast tükk aega, kuid lõpuks leidsin ta ülesse.
Minu üheks kindlaks hobiks võib pidada liivahiire kodus pidamist. Mulle hullult meeldivad loomad, seega mulle meeldib neid pidada. Loomi, kes väikesed, neid ei ole raske ka pidada. Nad ei võta palju raha ja aega. Samuti armastan ma väga koeri, endale tulevikus tahan Alaska kelgukoera. Ta on minu arust väga siiras ja hullult eriline koer. Tal on ka sügavsinised silmad. Kui oleks võimalust võtaks kohe, aga linnas korteris elades on raske sellist koera muretseda, samuti on hetkel ka kiire aeg, ikkagi 9 klass :) Aga naljakas asi seoses oma lemmikloomaga oli see, kui ma ta sain ja ei teadnud veel, et ei tohi ilma valveta diivanile lasta. Lasin ta jooksma ja paari minuti pärast avastasin, et teda ei olegi enam! Pärast nägin, et ta jooksis maas. See oli suur kergendus teda nähes. Ka kinni võtmisega läks aega, aga hakkama sain!