Tead, mul on präägu nii paanikas olemise tunne. Vaata, mu õde võttis endale kaks minihamstrit, eks. Siis ta nagu jättis nad minu kätte. Ja siis ma täna hommikul vaatan, et ühte ei ole. Ma nagu ei saa aru, kuidas ta puurist välja sai. Nii jube ikka, täiesti mõistmatu!
Mul on kaks lemmiklooma, nimelt kaks kuldkala - Piibe ja Markus. Nad on olnud mul juba kaks aastat. Ma sain nad oma üheteistkümnendaks sünnipäevaks. Nendega on nii, et ma kardan, et nad surevad ära varsti. Sest ma ei viitsi neil vett vahetada akvaariumis. Ma olen nad juba harjutanud õhtul/öösel sööma. Et ma annan neile siis süüa, kui ma magama lähen. Kuigi see ei ole eriti tervislik.
Minul endal isiklikku looma pole, aga õel on kass, keda ma võin pidada enda omaks. (Mina toidan, mängin, käin õues temaga.) Tema nimi on Asta (lahe nimi). Selle nime mõtles naljapärast ema ja see hakkas kõigile meeldima ning selle ta oma nimeks saigi. Ta on hästi kuri kass, kõlbab paremini maja kaitsma kui koer. Meie kass ronib alati ukse peale ja jääb sinna lõksu ning siis peab teda aitama. Tänu temale on meil ka üks seina nurk ära muterdatud. Kui ta ronib seal siis jätab tapeeti küüne jäljed.
Mul on koer. Ta nimi on Rolli ja ta on 1,5 kuune. Ma tahtsin talle nimeks panna Jumbu, kuid teised tahtsid "R"-tähega nime ja mul kasuisa pani ta nimeks Rolli. Teised olid nõus, aga mina ei olnud. Temaga ei ole eriti lugusid olnud, sest ta on alla nädala meie juures. Ta on praegu toas, aga varsti läheb õue! Mul on kass ka, aga tal ei ole nime. Kõik kutsuvad teda Kiss-Kissiks. Ta on rase ja magab minu voodi peal kogu aeg ja mulle ei meeldi see.
Mu lemmikloom on minu koer. Ta nimi on Gever, selle on talle pannud mu kasuisa. Kasuisa räägib, et selleks, et loom oleks eriline, tuleb talle ka eriline nimi panna. Temaga seotud lood on sellised, et palju kordi on ta kassi tagaajamisel vastu puud jooksnud ja üks kord püüdis metsnugise kinni isegi.
Lemmiklooma nimi on mul Printsess Desire, kuna nimi on suht pikk, kutsun teda Printsessiks. Nime sai ta oma uhke välimuse üle, Desire tuleb lihtsalt kuskilt.
Mul on koer, kelle nimi on Billy. Alguses me mõtlesime talle mingi keerulise ja pika nime, aga kui üks tuttav nägi me koera ja ema küsis, mis talle nimeks panna, ütles ta et Billy. Ja see nimi ka jäi. Kui ta meile näidata toodi, siis alguses ta kuidagi koperdas teise tuppa ja lasi vaiba peale. Ning tuli siis meie juurde.
Meil oli bokser (koeraliik), Hoomer. Ema nimetas ta nii, sest isale meeldis Simpsonite multikas. Hoomer oli väga elav. Minu esimesel sünnal sõpradega kingiti mulle pingpong. Seadsime selle kööki üles ja hakkasime Kärneriga mängima. Köök, või õigemini terve maja asetseb nii, et ühest maja otsast näeb teise otsa. /joonis/ Kärner oli seljaga uste poole ja mina nägin siis, kuidas Hoomer ajas teisi taga. See nägi välja nagu kuskil multikas, et sõbrad jooksevad kaadrist läbi, Hoomer järel, siis sõbrad jooksevad teistpidi läbi, Hoomer järel ja nii kümneid kordi.
Minul endal ei ole koduloomi, kuna ma elan korteris, aga maakodus on meil koer, kelle nimi on Kolli. Ma ei tea, kuidas talle see nimi pandi. Ma mäletan, kui ma väiksem olin, siis ma kartsin teda hullult, sest ta haukus kogu aeg.
Lemmikloomaks on kahtlemata koer. Minu esimene koer, keda ma mäletan oli Rambo. Ma küll ei tea, kust ta oma nime sai, aga nii see oli. Ta oli krants, hundikoera ja kellegi segu, ta toodi siis meile, kui ma olin üheaastane. Ta oli hästi sõbralik ja energiline ja alati, kui kellelgi oli halb tuju, siis läks tema alati lohutama. Siis, kui mul kunagi jänesepojad olid, jättis isa neid toites puuri ukse lahti. Öösel kukkusid jänesepojad puurist välja ja hakkasid mööda aeda tuiama. Kuna poegadel oli külm, siis võttis Rambo nad endale kaissu ja pesi neid kuni hommikuni ja siis pandi jänesed puuri tagasi.
Mul on lemmikloomaks mu koer, kelle nimi on Junior. Pereringis mõtlesime talle nime ning emal tuli selline nimi meelde, ta ise ka ei tea täpselt millest, ning sellise nime me talle panimegi. Kui ta veel väike oli, siis ta oli paksukene ja hästi karvane, nii et kui sooja tahtsid, siis võisid ta alati enda kaissu võtta.
Meil on lemmikloomaks hobune. Tema sai oma nime selle järgi, et alguses tal ei olnud nime, pärast kui isa talle sadulat selga pani, läks sadul katki. Isa ütles, et sadul on tuksis ja hobuse nimeks saigi Tuks. Mina mäletan, kui ma väike olin sõitsin hobusega ja ta hakkas perutama, kui ma olin puu alla temaga ratsutanud. Ma lendasin tema seljast otse oksa peale puu otsa.