Tekstid (94 tulemust)

Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
722
Arhiiviviide:
EFA, KP 41, 226 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed
Vastaja
Vanus:
Asukoht:

Ei, mul ei ole lemmiklooma.
Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
1549
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 79 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Minu lemmikloom on koer, aga kahjuks veel ei ole mul teda, kunagi ikka ostan.
Bruuno
(Koer)
Üldinfo
Id:
1550
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 83 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Mul on koer nimega Bruuno, panin sellepärast selle nime, sest ta on pruuni värvi.
Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
1559
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 125 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Ei ole, varem oli.
Bella
(Koer)
Üldinfo
Id:
1560
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 130 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Lemmikloom on koer nimega Bella, nime panin talle sellepärast sellise - algul tahtsin panna nimeks Isabella, aga Bella on lühem ja kuna ta on korralik ja tark koer. Kui ta tuppa tahab, läheb akna taha ja vaatab aknast sisse.
Titsu
(Kass)
Üldinfo
Id:
1564
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 155 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on lemmikloom, kass. Ta nimi on Titsu. Selle nimega oli nii, et mu tädi pakkus välja nime Tiidu. Aga minul tuli selle nime peale mõte Titsu. Ja siis jäigi see nimi. Ükskord ta kukkus meie korteri aknast alla (me elame kolmandal korrusel). Ja me väga ehmatasime. Aga kui me õue jõudsime, siis oli kass seal ja urises rahumeeli teise kassi peale. Tal ei olnud midagi viga, ainult nina all oli pisike verevalum.
Mustu
(Koer)
Üldinfo
Id:
1565
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 167 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Miisu
(Kass)
Üldinfo
Id:
1566
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 179/80 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!
Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
1568
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 193 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Ei, mul ei ole lemmiklooma.
Simpson
(Koer)
Üldinfo
Id:
1569
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 200 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on koer Simpson ja kass Albert. Koer on väike ja teiste koerte vastu õudselt kuri, ta jäi selle tõttu ühest silmast pimedaks. Kass Albert on noor ja arg, koeraga saavad väga hästi läbi.
Kiti
(Kass)
Üldinfo
Id:
1570
Arhiiviviide:
EFA, KP 116, 207/8 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on kass nimega Kiti. Meie perre tuli ta koos nimega. See nimi oli talle küll alles eelmisel päeval pandud, aga muutma me seda ka ei hakanud. Kiti on meie juures elanud üle kuue aasta, seega on juhtumisi temaga üsna palju. Olen teda vist liialt hellitanud. Näiteks hommikuti, kui ärkan, käib ja nurrub ta tükk aega minu juures, et ma temaga kööki kaasa läheksin. Kui ma seda teen, vaatab ta köögis mulle suurte silmadega otsa. Kui tal kausis süüa on, ütlen ma talle: "Söö!" Ja alles siis hakkab ta sööma. Ei tea, miks tal mind tingimata kaasa on vaja. Midagi hirmsat köögis pole, aga ta justkui käiks minu käest söömiseks luba küsimas. Kord, kui ma lugesin, tahtis Kiti hirmsasti minu tuppa sisse saada. Hüppas ikka ukselingi otsa ja üritas ust lahti saada. Ma ei viitsinud end voodist välja ajada, lootsin, et ema ta sisse laseb. Umbes poole tunni pärast lasigi. Kiti tuli kohe minu juurde pugema. Kuna mul sai raamat läbi loetud, sain temaga kööki minna. Seal ütlesin talle jälle, et ta sööks ja ta jäi sellega rahule - hakkaski sööma. Seega oli ta üle poole tunni meeleheitlikult tahtnud minu tuppa pääseda, et ma temaga kööki läheksin. Kiti ei ole selline kass, kes kõike sööks. Kui ma vorstisaia söön, tuleb ta minu juurde ja vaatab paluva näoga otsa, nagu tahaks ka vorsti. Kui ma talle siis tükikese annan, nätsutab ta selle läbi ja sülitab välja. Uuesti ta seda sööma ei hakka - vaatab mind sellise näoga, et söö ise seda vorsti, kui tahad. Aga kord, kui ma endale köha ravimiseks põdrasamblateed tegin, näitasin seda kassile, et näha, mis näo teeb. Kiti tahtis seda jooma hakata, aga ma ei lasnud. Imelik küll - vorsti ei söö, aga põdrasamblateed tahab küll! Mis jookidesse puutub, siis varem, kui meil olid konnad, kes elasid akvaariumis, käis Kiti nende vett joomas. Tal oli küll oma kausis ka vesi olemas, aga sellegipoolest otsis ta mujalt võimalusi, kust juua. Kui midagi üle ei jäänud, pidi ikka oma kausis oleva puhta veega leppima. Kiti oli varem hästi jutukas kass. Eelmises korteris elasime teisel korrusel. Soojemate ilmadega ööbis Kiti õues ja vahel käis päevalgi jalutuskäikudel. Kui ta tuppa tahtis saada, tuli ta minu toa akna alla ja hakkas näuguma. Otse meie all elas üks pooleldi soomlane. Tema sai sellest aru sedasi, et Kiti tahab temaga juttu ajada. Ta jutustas siis vastu. Nõnda nad siis rääkisid mõlemad oma raskest elust - kass ja soomlane. Kui me siis kassi sisselaskmispalveid kuulsime, läksime talle ukse juurde vastu. Kiti tuli rõõmsalt näugudes. Kõik oma seiklused rääkis selle aja jooksul ära, kui me trepist üles läksime. Kusjuures, vahel jäi ta trepile ootama, kui me ust kinni panime või muidu toppama jäime. Kitil oli ka komme vaielda. Enne seda kui ta kapi otsa hüppas, tegi ta "Mjäu!" selle peale ütles isa rangelt "Ei hüppa!" Kiti sellega ei nõustunud. Tema tahtis kapi otsa saada ja seda pidi ta ka saama. Ta vaidles vastu: "Mjäu!" ega isagi järele andnud: "Ei hüppa!" - "Mjäu!" - "Ei hüppa!" Nii võis see tükk aega kesta, kuni Kiti viimaks ütles otsustavalt viimase "Mjäu!" ja hüppas ruttu kapi otsa, enne kui isa midagi öelda jõudis. Kahjuks on Kiti nüüd vaiksemaks jäänud, ei jutusta tuppa tulles oma seiklustest ega vaidle ka. Tegelikult on see kurb, sest nii huvitav oli, kui kass sedasi suhtles. Kitil on olnud ka mitu pesakonda kassipoegi. Kui nad sööma õppisid, oli neid naljakas jälgida. Meil on kahekohaline kassikauss - ühes osas on jook, teises söök. Pisikesed kiisupojad sõid sedasi, et olid jalgupidi joogi sees. See ei paistnud neid üldsegi häirivat, et nende tagakeha märjaks sai. Samas kui nad jõid, olid nad jalgupidi söögi sees. Ühes pesakonnas oli veel selline huvitav kassihakatis, kes käis kassiliivakastis liivaterakesi närimas. Teda kutsusime seepärast Kiviklibuks. Teises satsis olid mustad karvased, natuke nagu hallitusega kaetud kassipojad, kõige heledamat neist kutsusime valgeks, kuigi tegelikult oli ta tumehall. Üks esimesi kassipoegi oli Kirp, sest ta oli must ja hüppas palju. Mõmmi oli ka, sest ta oli täpselt Mõmmi nägu, hästi rahulik ja mõtlik - tõeline kass-filosoof. Me andsime oma kassipojad ära. Ma ei usu, et neile nende uutes kodudes samad nimed jäid, tegelikult me ei öelnudki neid uutele omanikele. Meil on veel kaks merisiga - Põsa ja Rosetta. Seda, kuidas Põsa oma nime sai, ma täpselt ei mäletagi. Kutsusime teda ikka Põrsaks ja mingil hetkel oli temast Põsa saanud. Rosetta see-eest tuli jällegi meie perre nimega. Arvan, et see nimi pandi talle seetõttu, et ta on rosettmerisiga, tema karvas on siin-seal keerised. Meie kutsume teda Rosettaks üsna harva, enamasti on ta Roosu. Põsal ja Rosettal on olnud kaks pesakonda meriseakutsikaid. Teise pesakonna üks väike pruun merisiga oli Jeesus. Meil oli sel ajal merisigade jaoks midagi heinasõime sarnast ja Jeesusele meeldis seal olla. Kuna piiblist tuntud Jeesus oli ka pärast sündimist heinasõimes, saigi meie meriseapojast Jeesus. Kutsusime siis Roosut ka vahepeal Neitsi Maarjaks ja Põsat koguni Jumalaks. Varem olid meil ka kaks konna, vist aafrika küüniskonnad. Üks oli Loch Nessi Koletis ehk lihtsalt Nessu. Teine konn tuli hiljem, tal pidi ka siis sama väärikas nimi olema. Nõnda sai temast Lord Tommy. Seda, kas Tommy oli emane või isane, ma ei tea. Kokku konnad ei saanud, sest Tommy oli Nessust nii palju väiksem, et kartsime, et Nessu võib ta ära süüa. Meil oli plaanis nad hiljem kokku lasta, kuid enne suri Loch Nessi Koletis ära - veetase oli vist liiga kõrge ja ta hüppas akvaariumist välja. Leidsime ta hiljem teisest toast diivani tagant, aga siis oli juba hilja.
Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
1734
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 22
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Minul ei ole lemmiklooma.
Pole lemmiklooma
Üldinfo
Id:
1735
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 30 (1a)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
Nimed

Minu hobideks koos sõpradega on lemmiklooma ja päeviku pidamine ning kleepsude kogumine. Lemmikloomadega tegeleme me nii, et korraldame nende vahel võistlusi ja muid asju.
Nimetamata
(Tšintšilja)
Üldinfo
Id:
1736
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 33 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Minu hobiks on lemmiklooma pidamine, õppimine ja õhtuti spordi tegemine (kätekõverdused, kõhulihaste treening jms.) Seoses hobidega tuli mul meelde, kuidas mu lemmikloom tsintsilja pääses puurist välja (öösel) ja jooksis mööda maja ringi. Hommikul oli kõik pabulaid täis.
Nimetamata
(Kass)
Üldinfo
Id:
1737
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 44 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
-
Nimed

Ma sain endale just kassipojad, nad on armsad.
Nimetamata
(Kass)
Üldinfo
Id:
1738
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 52 (1f)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
-
Nimed

Mul on kass, kellega ma mängin. Mu kass on minu sünnipäevakink. Ma ei kogu midagi. Kui ma sain kassi, siis õde oli endale ammu koera tahtnud ja ema ütles talle, et ärgu lootku, et ta siis saab koera.
Kilbu
(Kilpkonn)
Üldinfo
Id:
1739
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 60 (1c)
Kogumise aasta:
Jututüübid:
-

Mul on lemmikloom kilpkonn, kelle nimi on Kilbu. Kunagi kogusin õllekorke, neid on mul umbes sada tükki. Kilpkonna eest saan hoolitseda.
Nirri
(Kass)
Üldinfo
Id:
1740
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 78 (1c)
Kogumise aasta:
Nimed

Ma tegelen oma kassi Nirriga. Kui ta nurrub või tuleb ligi, siis ta tahab süüa. Kui ta ootab ukse taga, siis Nirri tahab tuppa. Meie kass oskab uksi avada. Ta hüppab laua peale kust ta ukseni ulatub ja paneb käpad lingi peale ja uks lähebki lahti.
Nimetamata
(Kanaarilind)
Üldinfo
Id:
1741
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 82/3 (1)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on kodus ka loomad nende nimed on: kanaarilinnud. Ma puhastan nende puuri iga laupäev ja kui nad süüa tahavad hakkavad nad laulma ja siis ma panengi neile süüa ja ka juua. Mu kõige naljakam asi oli see, kui nad öösel puurist välja olid saanud ja minu pea peale tulid, aga lõpuks nad ikka läksid ahju otsa magama.
Tupsu
(Kass)
Üldinfo
Id:
1742
Arhiiviviide:
EFA, KP 8, 102 (1f)
Kogumise aasta:
Nimed

Mul on kodus kass. Tema nimi on Tupsu. Ta on väga karvane. Iga hommik lähen ma kööki ning panen talle värsket vett ning kassikrõbuskeid. Kohe kui ta näeb, et ma talle süüa panen, siis jookseb ta sööma. Söömise ajal lööb ta alati nurru.