Mul on lemmikloom, kass. Ta nimi on Titsu. Selle nimega oli nii, et mu tädi pakkus välja nime Tiidu. Aga minul tuli selle nime peale mõte Titsu. Ja siis jäigi see nimi. Ükskord ta kukkus meie korteri aknast alla (me elame kolmandal korrusel). Ja me väga ehmatasime. Aga kui me õue jõudsime, siis oli kass seal ja urises rahumeeli teise kassi peale. Tal ei olnud midagi viga, ainult nina all oli pisike verevalum.
Mul on koer, kelle nimi on Mustu. Mustu on puhast tõugu krants (tartu tavaline). Nimi on tal selle pärast, et ta on süsimust, vaid varbaotsad ja täpp rinnal on valged. Mustu tuli meie juurde ühel kevadel kolm aastat tagasi. Mina sellel ajal kodus ei olnud, aga koridorist oli kuulda peenikest kiunumist. Ema läks vaatama ja leidis peaaegu viimaselt korruselt (meil on kolm korrust) väikese musta koera, poole trepi peal. Ta ei osanud või ei julgenud kuhugi poole liikuda ja lihtsalt istus seal ja nuttis. Ema tõi väikse koerakese meie juurde ja pani pliidi alusesse auku mõned riided ja koera pani ta sinna peale magama. Ema lootis, et me leiame kellegi, kes on nõus Mustut enda juures pidama, aga kuna ma kedagi ei leidnud, jäigi ta meie juurde. Ta oli ilmselt enneaegselt oma emme juurest ära võetud, sest ta oli nii väike, aga piima oskas ta juba ise juua ja vorsti süüa. Ema pidi ta ainult üles õhku tõstma ja siis nina pidi kausi sisse panema, siis hakkas kohe jooma. Igal öösel pidin ma emaga üles tõusma, sest koer kiunub köögis igavusest. Siis tuli temaga natuke mängida. Varsti väsis ta ära ja jäi magama, siis saime meiegi tagasi magama minna. Nüüd ta siis elabki meie juures, magab tugitoolis, mis on tema jaoks küll liiga väikseks jäänud, tagumik ripub üle ääre, ise tooli pressitud. Linnas meil on küll oma aed, kuid seal pole väravat ees, et Mustu saaks seal vabalt ringi joosta, aga kuna meil on maakodu ja me käime seal suvel päris tihti, saab ta seal oma jooksud ära joosta. Meie kodu lähedal asub ka suur park, nii et väljas saab ta jalutamas käia päris tihti. Ma arvan, et tal on meie juures päris hea elu, see oleks ikka vilets olnud, kui ta varjupaika viidud oleks. Mina igastahes olen väga õnnelik, et meile niimoodi koer tuli, sest ema ja isa muidu nii väiksesse korterisse lemmikloomi polnud nõus tooma. Aga kindlasti on nemadki nüüd väga rahul. Üks juhtum oli siis, kui mu ema oli Mustuga pargis jalutamas ja Mustu oli rihmata ning jooksis ringi. Siis tulid vastu kaks suurt bernhardiini. Mustu vahtis neid hetke, ning pistis siis suurest hirmust jooksu. Ema otsis teda nii siit ja sealt ning tuli lõpuks koju. Mustu ootas otse ukse ees, ise väga hirmunud. Oli õnn, et ta polnud auto alla jäänud, sest selleks, et pargist koju saada, tuleb minna üle mitme tee, üks neist on päris suur ja liiklusrohke. Igastahes oli see kokkuvõttes õnnelik õnnetus, mis jäi meile kõigile meelde.
Minu lemmikloom on minu üleni must kass Miisu, kellel on valge laik kaenla all ning kellest kirjutasin ka lemmik.ee koduleheküljele ning sain oma kassist kirjutatud jutu eest kassijuttude eripreemia! Kõige esimene lugu, mis meenub ongi sellest, mida ka lemmik.ee-s kirjutasin. Nimelt meeldis vanasti mu kassile väga jalutada minu korteri kolmanda korruse rõdul ning ühel päeval kuulsin, kui ta sealt alla kukkus. Olin üksinda kodus ning kuna ei näinud teda ei all, ega ka all oleval rõdul, siis helistasin ruttu emale, kes lubas appi tulla kassi otsima. Otsisime teda kaua, hilja õhtuni välja, kuid ei leidnud teda. Naljakas on praegu meenutada, kuidas mu ema iga musta kassi kinni püüdis ning uuris, et ega tal kaenla all ühtegi valget laiku ei ole. Õhtul tuli meile külla vanaema, kes tuttava soovitusel läks maja ette uurima lähedal olevaid autosid, siis kui kõik vaikne ja pime oli, kärarikkal päeval pidavat kass liiga hirmul olema, et kutsumise peale välja tulla. (nimelt elas ta enamuse oma n-ö lapsepõlvest maal ning esimene kord linnas olla, oligi sellel samal päeval, kui see sündmus juhtus.) Vanaemal õnnestuski ta maja ees oleva auto alt üles leida, nii et kõik laabus õnnelikult!