1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koer praegu.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Minu soovil. Kaalutleti pikalt. Poolt argument oli ema ja vastuargument oli isa.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Saime tuttavalt sokolaadi eest.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nipi. Erinevust polnud nimedel.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei otsigi teavet. Tark ja asjatundlik lapsevanem teadis kuidas koera kasvatada ja õpetada.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole mõjutanud, ainus mõjutus oli see et me ei tahtnud võtta korterisse suurt koera, niisiis võtsime väikese. Tõupuhtus ei loe koer on ikka koer.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud. Loomadega eputamise koht, looma ära kasutamine oma huvides.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Terve pere tegeleb. Tõusen üles, tema liputab saba. Söön, annan paar leivaraasukest tallegi, tema liputab saba. Tulen koolist koju, tema liputab saba. Käin temaga väljas, tema nuhib ja liputab saba. Tulen temaga koos õuest, tema tänab ja liputab saba. Heidan pikali vaatan televiisorit, tema ronib kaissu, ennem liputab saba. Niikaua kui kodus olen veedan ma põhimõtteliselt temaga sest ta sebib kogu aeg ringi ja muuseas liputab saba.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Valmistan ise, sest ta ei söö koratoitu see on halva maitsega ja talle maitsevad minu tehtud toidud.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimine on vajalik! Arsti juures käisin koeraga usside pärast, kirpude pärast, haavade pärast mis tekkisid mehisest kaklusest teise suure koeraga, kummaliste krampide pärast.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei oskagi suhtuda, ise ei tahaks ju sellest võimest ilma jääda? Ei ole emasloomaga kokku puutunud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ta ei ole veel arvatavasti omale seksuaalpartnerit leidnud. Järglased keda ei ole kellgile anda lähevad paraku ujuma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loom elab laua all, kus on talle ase tehtud. Ta on korteris, vahest ronib jah voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Rattamatkal kais kaasas, siis oli nagu ennemuistne valvur, kõik kes ligi tulid said ikka haukumisega minema peletatud. Ratta peal on vana metallist korv, mida kunagi vist kasutati rotipuurina. Loomahotell, mida veel??? Äkki teeme loomabordelli ka siis juba.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuskil novembris oli. Tema saab ühe ilusa pakitud vorstikese ja meie tantsime koos temaga trilla-tralla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole meil midagi sellist. Ainult hari harjamiseks. Mul pole endalgi raha et spaasse minna, viiks siis õige parem koera tõesti.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kui hoolitakse loomast rohkem kui endast. Kõike tuleb mõistuse piires teha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on rohkem võimalusi ma arvan. Rohke erinevaid toite ja asju.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole kokku puutunud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine - korraldatud?
Tuppa ta ei kuse ja situ, rohkem polegi midagi...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Vitsaga peksa või väga kõva halt teha ja riielda, niiet pisarad silmis tal.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mu koer sitsib, kogu aeg peaaegu kui süüa näeb, istub, annab kappa ja haugub. Saba liputab ka ja tantsib.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koguaeg räägin, ta saab alati aru, eriti siis kui ma talle süüa annan, siis ta laua mõistab mind, nagu oleks ühise keele leidnud.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei kujuta ettegi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui mu laps seda sooviks tulevikus siis ma võimaldaksin talle selle, ainult juhul kui me elaksime majas.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Elevant (suur), skunks (haiseb), siga (tema koht on söögilaual), maod (nad kuuluvad vabasse loodusesse).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ükskord püüdsin hiire kinni ja panin purki, aga ta suri ära mõne nädalaga. Talle vist ei meeldinud purgis.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eputamise asi jälle.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb
Kui ta on su parim loomsõber, siis ta on su lemmik loom ju, vahet pole on ta lendsiga või tüügasorav.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Eputamiseks, seltskonna jaoks, et oleks tegevust. Jumal küll nad on ju toredad miks mitte neid pidada!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud kasse, kui ma käisin lasteaias. Mul on olnud erinevaid tõugu koeri: 2 hundikoera, üks rotveiler ja bolonka.
Kui ma käisin 3. klassis, siis oli mul kilpkonn nimega KILPA. Praegu on mul koer nimega Kusti, spanjeli ja bolonka segu.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Kusti võeti minu soovil. Ma palusin nii kaua, kui ema nõusse sain. Tema oli vastu, aga ma lubasin, et käin ise temaga õues ja nii saingi Kusti. Pooltargumendid olid: 1. Oleks muidu kodus igav. 2. Ta on väikest kasvu koer, mis tähendab, et korterisse sobib suurepäraselt. Vastuargumendid olid: 1. Kellelgi ei oleks tema jaoks piisavalt palju aega. 2. Peaks päevad läbi üksi kodus olema.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Meil oli juba ennem koer Pätu. Ta sai kolm kutsikat: kaks emast ja ühe isase (ehk siis Kusti). Emased saime ära anda, aga isaseid ei tahtnud keegi. Ma siis palusin ja ulgusin ja mida kõike veel. Ühesõnaga lubasin maad ja taevad kokku ning lõpuks sain ema nõusse ja ma tõingi Kusti suvilast korterisse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime" vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kasside nimesid ma kahjuks ei mäleta. Hundikoerte nimed olid Poiss ja Patvin, rotveileri nimi oli Rossita ehk Rossi, bolonka nimi oli Pätu. Enamasti kutsusime koeri pärisnimede järgi, kuid ka hüüdnimedega. Nimede panekut ma ei mäleta, sest mina olin siis nii väike, kui neile nimi pandi. Ema jutu järgi olid loomadel juba nimed olemas, kui nad meile toodi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kui on vaja midagi oma looma kohta teada saada, siis uurin internetist või lähen loomaarsti juurde.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Erinev mood ei mõjuta mind üldse. Tõupuhtus pole minu jaoks oluline. Arvan, et tõupuhtus ei mõjuta lemmiklooma väärtust, olgu ta siis paberitega või ilma.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mina olen käinud küll oma koeraga näitusel. See oli Märjamaa koertenäitus. Alguses oli see natuke hirmus ka, sest seal oli
väga palju suuri ja õpetatud koeri. Kusti kuulas ka väga hästi sõna. Väikeste koerte esimeses voorus läks meil suurepäraselt, öeldi et Kusti on ilus ja sõbralik koer. Pääsesime edasi teise vooru, seal saavutasime me esimese koha ja edasi pidime juba võistlema suuremate koertega. Suurte koerte hulgast jäime teiseks, saime karika, maiustusi, roosi ja uue söögikausi. Nüüd ilutseb karikas minu toas riiulil. Sellised näitused on toredad neid võiks isegi natuke rohkem olla.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsen mina kõige rohkem koera eest, aga Kusti on väga kiindunud ka minu emasse. Tegutseme temaga
kordamööda, mina natuke rohkem. Meil on kokku lepitud nii, et hommikuti käib koeraga õues ema ja kui ma koolist tulen, lähen Kustiga õue mina. Õues olemise aeg oleneb kellaajast ja minu päevakavast. Kui mul on trennipäev, siis ma jalutan koeraga umbes pool tundi ja kui ma trennist tulen, lähen tavaliselt temaga pikemaks ajaks õue. Temaga tegelen päevas umbes 5 tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kustil on erialdi koeratoit, sest ta oli alles haige. Arst määras ka mingi pulbri joogivee sisse panemiseks. Kusti tervis on meile nii tähtis, et mida arst ütleb, siis ma ka proovin seda täita.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie pöördusime loomaarsti juurde siis, kui ta hakkas imelikult hingama ja ei seisnud enam püsti. Muidu üldiselt on ta terve poiss. Arvan, et vaktsineerime on vajalik loomale, et ta ei haigestuks igasugustesse haigustesse.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie lemmikul on oma korvike, kus ta siis magab ja puhkab, aga igas toas on ka tekike, et tal kõva või külm ei oleks ja kus ta vajadusel saaks lamada. Kusti võib ringi liikuda, kus ise tahab, tal ei ole mingeid piire. Kusti võib minna ka voodi, kui tal on tehtud ,,pepupesu" ehk vannitamine.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kusti sünnipäev on kõigil peas (15. juuli), terve päev saab ta siis head ja paremat. Sünnipäeva otseselt me ei tähista. Me proovime tal teha päeva toredaks ja mõnusaks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid oleme me küll õmmelnud. Õmblesime talveks, kui ta haige oli, et külma ei saaks, vesti. Kustil on mänguasju küll. Kohe kui mingi mänguasi läheb katki, siis ostan uue. Kustil on oma hari, šampoon ja küünetangid. Sooviksin viia Kusti kas või ühe korra spaasse.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mul on palju lemmikuid surnud ja me matsime nad oma suvilasse, et nad ikka meiega oleksid. Suvel, kui on aias lilli, siis korjan neile ja panen haua peale. Uut looma kohe ei plaaninud võtta.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtuse pidamine korraldatud?
Meie ei ole oma koerale mitte midagi õpetanud. Ta lihtsalt ei tee seda, mida ei tohi teha (nt toidu varastamine laualt). Koerad suudavad ka ise õppida. Puhtusepidamine on meil nii, et kui õuest tuleme, siis ukse taga pühime käpad puhtaks. Aga kui on vihmane ilm ja kõhualune on liivane, siis käime duši all.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Ma proovisin talle õpetada maas keerutamist, aga see ei tulnud välja. Talle ei meeldi, kui talle õpetatakse seda, mida ta ei taha. Näiteks meeldib Kustile asju tassida (ajalehti, leivakotti, vorsti jms) ja seda omal algatusel, keegi ei õpetanud teda. Arvan, et koertekool oleks siis vajalik, kui on valvekoer.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kustiga räägin ma tihti ja ta räägib minuga ka. Koerad saavad väga hästi aru, millest on jutt. Näiteks kui ütlen pissile, siis Kusti jookseb ukse juurde ja on valmis kohe õue minema. Kui õhtul heliseb telefon, siis Kusti teab, et see on tädi Piret, kes tuleb meist kõige hiljem koju ja seega pissitab ka koera. Ma isegi arvan, et koerad tunnevad kella. Sest kui kell hakkab saama pool viis, siis Kusti läheb ärevaks ja rahutuks - ta teab, et kohe tuleb koju ema.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud loomapidajatega rohkem suhtlema?
Kui sain endale koera ja läksin temaga jalutama, siis suhtlesin väga palju koertepidajatega. Kui koerad suhtlevad omavahel, siis miks mitte perenaised ka.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomasid, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik loomad, kes on inimese arust armsad, seltsivad ja ustavad. Kui kellelegi meeldib lammas, siis miks mitte teda lemmikloomaks võtta.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmiklooma tasub võtta. Inimene on sallivam, kui tal on lemmikloom.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on koer nimega Pontu, kes on umbes seitsmeaastane. Meil on ka kass nimega Paul, kellest ma selle kirjandi ka teen. Varem olid meil kassipojad.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Meie peres tahtsid kõik kassi saada, nii et vastuargumente ei olnud. Siiski ei läinud vanemad esimest ettejuhtuvat kassi võtma, vaid otsiti pikalt.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Minu vanaema tuttava kass sai pojad ja vanaema ütles seda minu vanematele. Kass taheti niisama meile anda. Ema aga teadis, et kassil ei pidanud hästi minema, kui niisama ta ära anda. Ema kinkis neile kalli likööri ja metallraha.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja
Eelmiste kasside nimed olid Peedu ja Jossu. Meil oli kassidel alati üks nimi, mis meeldis kogu perele ja sellega teda ka hüüti. Jossu puhul ärkas ema ühel hommikul üles ja ütles, et ta teab kassile väga head nime. Kõigile meeldis see nimi Muidu oleme ikka ise mõelnud, aga Pauli puhul oli asi teine - kuna ta ema nimi oli Paula, siis talle oli nimeks pandud Paul. Kass oli sellega juba ise ka ära harjunud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma olen alati leidnud teavet raamatutest ja lemmiklooma ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Peaasi, et kass oleks armas. Meie pere valikuid ei ole kassitõug mõjutanud. Paulis on pärsia verd. Tema vanaema oli paberitega pärslane. Paulil on ka pikad karvad, aga tal on ikka nina ka, mitte nii nagu puhastel pärslastel.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mina ei ole oma kassiga näitustel käinud, aga on tore, et selliseid üritusi korraldatakse. Muidugi me ju ei tea, kui väga lemmikloomadele see meeldib.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Tund aega veedetakse Pauliga kindlasti, süüa antakse talle siis, kui ta ise tahab. Kuna Pauli kasukas on pikk ja tihe, vajab ta igapäevast kammimist. Tal lastakse olla nii palju õues kui tahab, aga õhtuks kutsutakse ikka tuppa.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ostame Paulile spetsiaalset sööki. Ta on meil natuke pirtsakas ka, kõiki krõbinaid ei söö.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Minu arust on vaktsineerimine väga oluline. Mina ei taha et Paul saaks endale marutaudi või midagi sarnast. Oleme arsti juures teda kogu aeg vaktsineerida lasknud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meie lasime oma kassi ära steriliseerida, sest ta käis kogu aeg teiste kassidega kaklemas ja nägi hästi kole välja. Pärast oli ta palju rohkem kodus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meil tohib kass igal pool majas ringi liikuda ja ta võib ka voodisse tulla. Paul siiski eelistab magada oma tugitoolis.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu kassil on sünnipäev 22. juunil. Me alati anname talle siis midagi eriti head. Muidugi tegeletakse siis temaga palju rohkem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meil ei ole kass ära surnud. Meil on eelmised kassid lihtsalt õue läinud ja pole tagasi tulnud. Tükk aega ei mõeldud uue kassi võtmise peale, aga otsustati, et maja on nii tühi. Peab kassi võtma!
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Me oleme Paulile õpetanud, et ta ei tohi laua peal käia.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meil oli kass Jossu. Kui ta väiksena kuhugi tuppa üksinda jäi, siis hakkas kräunuma ja tahtis kohe välja saada. Suuremast peast ta enam nii ei teinud, aga siis polnud teda enam eriti põhjust kinni hoida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei, ma ei ole Paulile mõnda trikki õpetanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres hoolitsevad kõik võrdselt tema eest. Ma ei tea kuidas teistes peredes on, aga minu arust ei hoolitse meie peres lapsed Pauli eest rohkem kui vanemad. lgal lapsel võiks olla lemmikloom, eriti nendel, kellel pole teisi õdesid ja vendi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma arvan, et ma ei peaks lemmikloomana siga. Minu arust ei peaks teda toas hoidma ja poputama.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et neid võib olla päris põnev pidada. Saab teistest erineda ka.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Osad selle pärast, et nad ei taha üksinda elada. Osad selle pärast, et saaks kellegi eest hoolitseda. On palju põhjuseid.
Tutvustan teile Pauli. Paul elab hetkel Raikküla vallas. Esmakohtumisel teadsime, et ta on see õige. Meie majja saabudes oli Paul väga häbelik. Ta ronis kähku voodi alla meie eest peitu. Aegamisi ta harjus. Paul on oranži värvi poolpärslane, kõhualune on tal valge. Ta on päris sõbralik ja mänguhimuline. Ta väldib väikseid lapsi, ilmselt nad tekitavad liiga palju kära ja käituvad ettearvamatult. Talvel on tal üks kindel magamiskoht- tool, mis on radiaatori kõrval. Paulile meeldib, kui teda kõrva tagant sügada ja kui teda kammitakse. Suvel on ta palju õues värsket õhku hingamas, jalutamas või naabri kasse taga ajamas. Paul on osav magamises, tal on päris palju lemmikuid poose. Vahest on ette tulnud, et magab üks käpp püsti. Vanasti ta läks pikemale jalutuskäigule ja ei tulnud mitu päeva koju. Kui ta siis saabus, oli pere väga rõõmus ja ta sai jälle aru kui väga me teda armastame. Pärast steriliseerimist oli ta väga suures segaduses, aga ta toibus. Ta on lasknud ennast ka vaktsineerida haiguste vastu. Samuti oli tal ka vahepeal kummaline paistetus millega ta arsti juures käis, sai rohtu ja paistetus kadus. Alati on ta väga elujõuline, intelligentne ja rõõmsameelne kiisu. Kui ta vaatab sind oma suurte silmadega, siis tundub, et ta saab kõigest aru, ainult rääkida ei oska. Oma soovidest ei anna ta märku kõva kisaga, vaid ilmeka pilguga. Hääletult avab suu ja kannatlikult ootab.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on teil olnud ja millal?
Minul on olnud 2 kuldkala. Nad olid mul 1-2 aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Mul küll oli tahtmine kala saada, aga need kalad sain ma ootamatult sünnipäevaks, Tobujussi Andreaselt ja Lonny Triinult.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kalad saingi sünnipäevaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kui kalad sain, olid juba neil nimed olemas. Nad olid Tobujuss ja Lonny. Ma ei kutsunudki neid hüüdnime pidi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lugesin raamatust ja vaatasin internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul olid libedad kuldkalad, mitte karvased 😊 Aga kui mul oleks koer, siis mulle loeks tõug. Sest tõukoerad on kõige armsamad.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah. siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel ei ole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne). Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeledes veedate.
Kalade eest hoolitsesin muidugi mina, kuna ta oli minu oma (nad olid). Aga vahest aitas tubli emme mul akvaariumit pesta, kujundada ja vett vahetada. Kaladele pühendasin oma ajast vähemalt tund aega.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate ise? Miks?
Ostsime spetsiaalselt toitu. Kala ei ole nagu luik, kellele tüki saia viskad, ja ta selle ära näpsab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Pole pidanud arsti poole pöörduma. Kalu ju ei saa vaktsineerida?!
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on "juhtunud“ või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole paaritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu lemmikloomad olid üpris ümberpiiratud nelja seinaga.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta alati sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis te oma looma transpordite ( puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaladega ei rännanud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu lemmikloom kingiti mulle sünnipäevaks. Vanust ma ei tea. Aga nende sünnipäev oli minu omaga samal päeval.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole eriti loomapiinaja, et talle riideid selga hakkaks toppima.
17. Kas Teie arvates on võimalik üle hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ülehoolitsemine on poputamine ja nännutamine. Mina õnneks oma kalu ei saanud kõhu alt kratsida.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei ole kursis, kuidas siis loomi peeti.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surm oli muidugi ootamatu ja kurb. Kui ma sündisin, pani vanaisa kasvama tammepuu, seda kutsume elupuuks. Kalad matsimegi minu elupuu alla.
20. Millised „kodureeglid“ olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kalu eriti treenida ei saa.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Vitsa läbi vee on raske anda.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koerte kool vms)? Miks?
Ma ei osanud neid treenida, ning ei näinud selles mõtet.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kui ma käisin kaks aastat tagasi Inglismaal suvel tantsuvõistlustel, siis minu ema rääkis kaladega ja küsis neilt: „Mitmenda koha Helina täna saab?“ Kala lasi üles ühe õhumulli, see tähendas esimest kohta ja see läks täide.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei peaks hobust. Sest see on nii suur hirmus loom.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jaa… Minu vanaema leidis toast hiire, mille ta purki pani ja tegi õhuaugud sisse. Ta andis talle piima ja juustu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Piraajad oleksid küll ägedad, arvan et see kõik oleneb inimese hullusest.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste “lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom“ „koduloomast“? Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei oska vastata.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Loom on kui sõber, kellega rääkida, muresid kurta, õnnest talle laulda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Viimase kahe poole aasta jooksul on mul olnud merisead, kass ja hiir.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti enamasti minu soovil. See otsus oli suhteliselt äkki. Poolt ja vastu argumentideks oli hoolitsuse, koristamise küsimus.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Oma lemmiklooma saime lemmikloomapoest, kassi vanaema juurest. Merisea hind oli 85 ja teisel 150 eek ja kassi sain tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustati ühiselt. Nimedeks on olnud-siku, chipo, max ja siggi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta saan tavaliselt internetist või siis tuttavatelt, kellel selline looma on juba olemas.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja kas on tõug või mitte ei ole oluline! Kõik loomad on toredad ja armsad, vaatamata sellele, kas tal on paberilipik kaasas või ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga kuskil loomanäitusel kahjuks käinud ei ole, aga üritan viga parandada, kui võimalus avaneb.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kuna hetkel ei ole meie peres ühtegi kodulooma, siis ei pea keegi kellegi eest peale iseenda hoolitsema. Siis kui meie peres oli koduloom, hoolitsesin peamiselt mina tema eest ja puhastasin puuri. Aega veetsin ikka üsna palju olenevalt vaba aja suurustest, mitte kunagi alla ühe tunni.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduks ostsin spetsiaalset toitu ja andsin ka külmkapis leiduvat. See näis parim lahendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Arstide juurde pöördusin merisea maoprobleemiga, abi ei saanud. Ise andsin kõhulahtisuse puhul rohkem kuivtoitu. Ma leian, et vaktsineerimine on loomadele oluline!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse ei suhtu ma hästi, kuna ma leian, et see pole vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglaste saamist pole loomadel takistanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie peres oli kassil enam vähem kõik lubatud. Hiir veetis suurema aja puuris, kuna ta oli väga pisike ja merisead võisid järelvalve all toas ringi siblida.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamasti ma tean, kuna mu lemmiku sünnipäev on. Selle puhul pakun talle midagi meeldivat süüa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riided oma lemmikutele valmistanud ei ole. Puhastamiseks ostsin kassile sobiva shampooni. Kõikidel loomadel on olnud ka omad kindlad mänguasjad.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti läheb piir vajaliku ja üle hoolitsemise vahel, sageli leidub selliseid inimesi, kes hoolitsevad liiga palju.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei teagi täpselt mille poolest erineb tänapäeva ja nõukogude aja hoolitsemine. Äkki tänapäeval peetakse neid rohkemates kodudes ja pööratakse neile rohkem tähelepanu.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Peale viimast lemmiku surma pole uut looma veel võtnud. Tavaliselt on maetud maakodu lähedale.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Loomale õpetasime selle selgeks, et ei tohi mööblit kraapida ja lillepotte lõhkuda.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie kass soovis voodisse pissida, sellest lahti ei saadud ja kass viidi ära maale vanaema juurde.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Maal õpetasime koerale seda, et kui süüa tahab, peab küsima.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma loomadega ma rääkisin ja võibolla ta tõesti mõistab mind, sest kuulates olid neil tõsised näod peas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mõni koduloom võib lahkust ära kasutada. Et läheb uhkeks kätte, kui teab, et peremees on liialt lahke ja mitte millegi eest ei karista.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Enamasti tegeleb laps loomadega, sest vanemad käivad tööl ja siis on lapsel aega kellegi seltsis olla. Lemmikloom asendab vanemaid mõnele lapsele.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Peale lemmiklooma võtmist ei hakanud teiste lemmiklooma omanikega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma kindlasti ei peaks papagoisid ja kilpkonni, sest nad on minu jaoks igavad ja neid ei saa sülle eriti võtta ja neil puudub energia.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui neile meeldib pidada eksootilisi ja ebatavalisi loomi, siis lasku käia.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik loomad saavad olla lemmikloomad. Olenevalt inimesest, äkki kellelegi meeldib a la krokodill voodi all. Nad kindlasti ei ole otstarbetud!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, sest nad saavad endale truu sõbra ja neil on olemas seltsiline.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Loomi olen kaasa võtnud maale vanaema juurde, transpordivahendiks oli korv. Maha jätnud eriti ei ole ja kui muidu ei saa, siis viin sõbranna juurde paariks päevaks hoida. Loomahotelli ei ole kasutanud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegu on kass, aga enne on olnud viirpapagoid ja jänes. Kõik karvased (kass ja jänes ma mõtlen). Kass aastast 2004, jänes 1998-2005.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Väikevenna soovil. Mina tahtsin muidugi ka. Argumente ei kaalutud, sest nad olid liiga armsad. Kui kord juba kiisupoja või kutsika ära näed, siis tekib kohe selline tunne, et tahaks omale.
Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Jänese ostsime 300 krooniga kasvatajalt, kassi 50.- turu väravast.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Jänes oli Emma ja kiisu nimi on Kass. Nimed tulid kuidagi iseenesest. Hüüdnimed kujunesid väljanägemise järgi- kassi kutsume pusaks, sest ta on pusades koguaeg.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on loomaklubis küll jah, kuid seal ta eriti ei osale. Internetist on vist kõige parem informatsiooni saada.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Pikakarvalised on lihtsalt armsamad. Kõik loomad on nunnud, kas siis puhta tõuga või mitte, vahet ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Vaatamas olen käinud, aga ise osalenud mitte.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Ema hoolitseb kõige rohkem. Aega läheb tal selleks ikka palju.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Igal ühel oma toit. Kassil kuivtoit ja vahel konservid samuti. Jänkule andsime porgandit ja kapsast ja kaalikat, nii tihti kui võimalik ka värsket heina.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Jänesega olid pidevad probleemid, ainult arsti juures olimegi, lõpuks pidime ta magama panama. Kassi kirpude korral on olemas spetsiaalsed ained ja probleem saab lahendatud. Vaktsineerimine on hädavajalik kindlasti.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei steriliseeri.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu emasloom on veel liiga noor, et järglasi saada. Aga hästi armsad oleksid nad küll.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jänesel oli oma puur, kust ta peaaegu üldse välja ei tulnudki ja sellega me piirasime tema liikuvust, kuna ta kukkus juhtmeid alati närima. Kass liigub küll omapäi igal pool. Vahepeal leian ta isegi pesukorvist ja riiulilt ja kastist jne.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui reisil käisime, jätsime jänese minu sõbranna juurde, kes tema eest hästi hoolitses. Tal on oma puur küll, aga kaasa ei saa teda sellegipoolest võtta. Hotelli teenuseid kasutada oleks vist kallis ja milleks see asjatu kulutus, kui pigem leiame kellegi tuttava, kes loomi hoiaks mõne nädalakese.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean, aga tähistama ikka ei hakka, ei saaks ju kõiki kasse või jäneseid kokku kutsuda ja suure sünnipäevapeo korraldada ja lauale head-paremat loomatoitu panna. See oleks lihtsalt absurdne. Samas tean inimesi, kes loomadest liiga vaimustusse on sattunud ja neile isegi kingitusi on ostnud. Mina ostan kingitusi niisama, sest imelik oleks ikka poodi minna ja küsida mõni mänguasi kassile sünnipäevaks. Või mis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ise olen küll kassi riidesse pannud, aga spetsiaalset kostüümi tal küll ei ole. Kõik vahendid on loomapoest ostetud, mida me kasutame.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda.
20. Milliseid „ kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass peab õiges kohas pissil käima, aga muidu on kõik lubatud. Midagi ei saa ju teha enam, kui järsku koju tulles märkame, et kass on lillepoti umber ajanud või midagi ära lõhkunud. Ikka juhtub ju. Muidu kassid on eriti puhtad loomad küll.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Raske on kindlasti valesse kohta pissimist lõpetada, kuid meie saime sellest jagu, et sinna suure kapi ette tõstsime ja nüüd käib ta kogu aeg ainult kraanikausis, Karistamine on mõttetu, kuna kass teeb vastu, (laseb kingade sisse või midagi hullemat).
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)?
Ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas teie olete sellega nõus?
Kui mul paha tuju on, siis kass ronib sülle ja ta nagu saaks aru, et midagi on pahasti ja mõne aja pärast läheb see kui imeväel ära. Loomadel ongi selline maagia, mis pühib kõik halva ära.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängivad ja sel määral hoolitsevadki, muud nad tegema ei pea, aga ma vahest kammin ja pesen ise ka kassi. Väikevennale on väga kass oluline.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hirmsaid loomi ei peaks, ega ka eriti suuri ja kurjasid ja mürgiseid. Lemmik peaks olema ikka pehme ja karvane ja tore ja mõnus ja hea.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kedagi sellist pidada, mida teistel ei ole, oleks küll samas ebatavaline ja huvitav, kuid kindlasti liiga kallis. Kõik eksootilised loomad vajavad erilist toitu ja hoolt jne, et raskem oleks kindlasti nendega hakkama saada. Parem juba pidada üht armsat kassipoega kui suurt ja jõhkrat madu. Nendega on ka see kartus, et midagi võib valesti teha (näiteks annad šokolaadi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Suured ja jubedad loomad ainult ei saa olla lemmikloomad, ülejäänud saavad, kui inimene vaid tahab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sellepärast, et neile meeldivad loomad. Paljudel on kahju ka, kui tänaval hulkuvad ringi kassid või koerad. Ja et neile parem elu pakkuda, võtavadki nad endale lemmikloomadeks. Puhtast heast südamest peavad inimesed lemmikuid.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.