Lemmikloomi on mul palju, aga neid kõiki kodus ma kahjuks või õnneks ei oma. Näiteks meeldivad mulle kaamelid ja kilpkonnad ja tegelikult on enamus loomi hästi toredad, aga kodus on hetkel kaks saksa lambakoera. Kuna neile pannakse nimi juba kennelis, siis jääb peremeestele mänguruumi kahjuks suhteliselt vähe, aga miskit ikka. Egerit kutsume hetkel Ekuks, sest see lihtsalt läks nii, aga teisele koerale, Magicule, mõtlesime hüüdnime suhteliselt kaua. Alguses kutsusime teda igatpidi, aga siis mina pakkusin, et võiks teda Mikuks kutsuda. Emme ütles, et see ei sobi tüdrukule ja siis sealt tuletasime Kiku ja see on väga suupärane nimi. Eku ja Kiku sobivad hästi kokku kah. Kiku on näiteks aiast oma neli korda vist juba plehku pannud selle aasta jooksul, mis ta meie juures on olnud, nii et närvirakke kulub tema peale tunduvalt rohkem. Muidu on naljakas see, et inimesed ei saa tihti aru, kumb on kumb, ehkki nende suurusevahe on ilmne. Lugusid võib rääkida mitmesuguseid, aga näiteks kui Kiku meie juurde tuli, ei kannatanud ta sugugi üksi koju jäämist ja tegi selle aja jooksul, mil kedagi kodus ei olnud, hästi palju pahandust. Näiteks hävitas ta ära peaaegu kõik potililled, sõi ära umbes pooled kardinad, lõhkus ära kõik nõud, mis sai ning ka telekas sai oma osa. Nüüd me ennetame seda targalt ja paneme ta iga kord kodust ära minnes puuri.
Mul on neli kassi ja üks koer
Kitti ta on oma nime saanud sellest et ta on alguses hästi sõbralik.
nupsu on saanud oma nime sellest et ta ol väga nunnu .
Kristall on saanud oma nime sellest et ta on mu pärl igas päevas.
Tiiger on saanud oma nime sellest et ta on hästi triibuline nagu tiiger
koer Eku on oma nime saakud sellest et mina kutsusin teda ektariks.
Minul on kodus kass ja koer kassi nimi on Lumepall ta on Pärslane me saime ta loomeade varjupaigast ta on hästi vana 17a ja minu koera nimi on Eku ta on labrador ta on hästi sõbralik ja ilus ta käib võistlustel ja tal on väga palju medaleid ja esi kohti.Ja peale kooli ma käin temaga jalutamas.
Mul on küülik. Ta nimi on Eku. Oma nime sai ta selle järgi, et tema algne omanik oli mu isa sõber ja tema nimi oli Egon. See küülik oli tegelikult algselt ühe mittetulunudusühingu jaanipäeva õnneloosi peaauhind. Loosiga sai selle üks meie peretuttav ja järgmisel päeval oli meie pool õhtul kokkusaamine, kuhu ta võttis küüliku kaasa. Kuna ta ise elas korteris, siis jättis ta meelega küüliku meie juurde ja sellest ajast saadik ongi Eku meie oma.