Tekstid (1 tulemus)

, Kati, Kurri, ...
(6 looma)
Üldinfo
Id:
6172
Arhiiviviide:
ERM KV 1113, 9
Kogumise aasta:
Vastaja
Sünniaasta:
Vanus:
Sugu:

Maaelu tingimustes on raskusi isegi lemmiklooma määratlemisega, sest praktiliselt igas talus on olemas koer ja kass. Need on ka enamuses lemmikud kõigile. Meie rajasime oma talu 1991. a. ja lastel tekkis kohe soov ka koer muretseda. Mitte kaugel naabertalus olidki kutsikad saadaval. Meie valisime ilusa musta tavalise krantsi kutsika, kellest hiljem kasvas väga tubli majavalvur. Lapsed panid talle nimeks Tauha. Tegime talle ka korraliku maja. Ta oli ketikoer ja oli sellega väga harjunud. Teiste koduloomadega sai ta hästi läbi, ainult kanu millegipärast ta ei sallinud. Ei aidanud mingi kasvatustöö. See oli ka üks põhjus, miks ta ketis pidi olema. Ta oli ka üsna pika karvaga ning seetõttu oli tal tiigis suplemisega raskusi - oleks võinud vajuda vee alla. Tauha oli ikka tubli majavalvur. Olgu see päeval või öösel, talle ei jäänud märkamata ükski võõras. Haukumisest oli kohe arusaadav, kas ta haugub inimest või looma. Juhuse tõttu sai Tauha endale kaaslase. Oli kevadine päev. Lapselaps Siim mängis õues. Mööda läks naabriperenaine ja küsis, kas poiss ei tahaks endale väikest koerakutsikat saada. Poiss oli muidugi kohe nõus ja palus minult, et kallis vanaisa nõustuks sellega, hakkasin mõtlema, et Tauha on ka juba 7.a. vana ja järglane võiks olemas küll olla. Siim läks kohe naabriperenaisega kaasaja poole tunni pärast oli tagasi, kutsikas põues, Koerakutsika sünniaeg oli 9. märts 1998. a. Nüüd edasi oli suur probleem, et milline nimi kutsikale panna? Ühiselt jõudsime kokkuleppele, et tema nimeks saab Sammi. Tema ema oli hundikoer ja isa, kas saksa või isegi aasia lambakoer. Siis ei uskunud isegi mina, et pisikesest kutsikast nii tubli ja suur koer kasvab. Nüüd on ta ise juba 8 aastane. Tauha võttis noore kaaslase kohe omaks ja hiljem said nendest suured sõbrad. Kuigi Tauha võis Sammi kõhu alt läbi käia, oli tema ikka peremees kuni surmani. Kuid tänu Sammi heasüdamlikkusele said nad omavahel siiski hästi läbi. Tauha suri 2005.a. alguses 13 aasta vanusena. Matmine oli pidulik. Panime valged linad enne mulda sängitamist tema ümber. Lapsed panid isegi risti ja küünlad koerakese hauale. Sammil oli küll alguses igav, aga ta harjus kaunis ruttu ära. Tema lemmiktegevuseks on palliga mängimine. Ketis ei ole ta kunagi olnud ning ta ei kujuta seda ettegi. Tema mängumaa on 2500 ruutmeetrit ning peale selle saab ta veel ka tiigis sulistada. Seda ta naudib palaval suvepäeval täie mõnuga. Tavalises talus ei panda suurt rõhku tõupuhtusele, sest tavaliselt on talukoerad aastaringselt õues. Tõukoertega on see olukord hulga keerulisem. Ka on tavaline koer toidu suhtes vähem nõudlik. Meie koeratoitu poest ei osta, vaid perenaine keedab toidu koerale ise, samuti anname koerale pere toiduülejäägid. Pedigreed on koer saanud ainult teatud sündmuste puhul, sest koeratoit on poes ikka liiga kallis. Väga oluliseks peame köögivilja lisamist koeratoidule. See rahuldab täielikult vitamiini vajadused ja on ka tervislik. Seepärast ei ole olnud erilist vajadust otsida abi loomaarstilt. Loomaarst on koeri käinud ainult vaktsineerimas, mis on ilmtingimata vajalik. Koera me kunagi kuhugile kaasa ei võta, sest tema ülesanne on kodu valvata. Kui ise peame kuhugile ära sõitma, siis lemmikloomade eest hoolitsevad lapsed või naabrinaine. Looma eest liigne hoolitsemine ei tule loomale kasuks, sest ka loom tahab omaette olla. Liigne looma poputamine piirab tema vabadust. Loomulikult ei tohi koeral hulkuma lasta minna, sest see on seadusevastane ning võib ka teisi ohustada. Samuti võib koera elu ohus olla, näiteks võib koer maanteel auto alla jääda. Ei ole sugugi nõus lemmiklooma pidamisega linnatingimustes kitsas korteris. See on ju looma piinamine. Tema jalutamine hommikul ja õhtul ei muuda asja. Loom tahab vabadust. Eriti puudutab see nn. uusrikkaid, kes arvad, et ilma koerata nad ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Samuti peab kaaluma väga põhjalikult eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamist korterites. Millised loomad saavad olla lemmikloomadeks - see sõltub juba peremehe mõistusest. Mis puutub rääkimisse lemmikloomaga, siis tema saab rääkimisest väga hästi aru. Kassiga on lugu keerulisem. Meie Sammil on küll ringijooksmise territoorium suur, aga tema tahab teada, mis toimub ka tema territooriumist natuke kaugemal. Selleks ta kasutab ära momendi, kui värav on lahti. Ta teab väga hästi, et ei tohi oma territooriumilt lahkuda, kuid kiusatus on liiga suur. Õnneks ta kaua ära ei käi, ca 15-20 minutit ja siis on ta jälle kodus. Ta teab väga hästi, et on süüdi. Füüsilist karistust ta selle eest saanud ei ole, aga pika rahuliku vestluse küll. Tema ise saab väga hästi aru, et on süüdi. Seda näitab tema alandlik minu juurde tulek, hoides pead käppade vahel, silmad süüdlaslikult maas. Kui tasane noomitus edasi kestis, siis viskas ta end pikali, jalad taeva poole, ja ootas karistust. Kui teda aga patsutasin, sai ta aru, et tema pahategu on andeks antud, ning peale seda läks ta rõõmust pööraseks. See ei olnud ainuke kord. Sellest võib järeldada, et rääkimine lemmikloomaga on hädavajalik. Kurjustamine ei anna tulemusi. Hoolitsust ja head sõna tahavad kõik loomakesed. Meil oli juhtum, et kana haudus tibukesed välja, aga ühte hakkas vihkama. Ei jäänud muud üle, kui tõime ta tuppa. Toas harjus ta inimestega nii ruttu, et tikkus kõigile sülle. Kui pereema kusagil istus ja midagi tegi, siis tibu oli temal kas süles, õla peal või siis peo peal. Pärast tegin talle väikese kilemaja. Seda sai muru peal edasi nihutada ja värske rohi oli kogu aeg olemas, söötmine muidugi pealekauba. Puuris oli ta seni, kuni ta suuremaks veidi kasvas, sest muidu oleks vares ta minema viinud. Temast sai väga hea muneja kana, kuid mingil põhjusel elas ta ainult 2 aastat. See näitab, et ka pisikesed olendid vajavad seltskonda ja hoolitsust. Kuna talumajapidamises on asendamatuks lemmikloomaks koer ja kass, siis pean mõne reaga iseloomustama ka oma kassiperet. Nimelt on meil 3 kassi. Peremeheks on 13 aasta suurune isakass Kurri, kes vaatamata oma kõrgele vanusele vaatamata on särtsu täis. Tema jaoks pole probleem käia mitu päeva pulmas ja siis kodus kaks päeva jutti magada. Teine on mustvalge 3-aasta vanune isakass Loolo. Tema on pärit Tallinnast, sest tütre juures oli ta üleliigne ja nii pidime ta enda juurde võtma. Loolo on natuke kapriisne ja igaühega ei sõbrusta. Kõige huvitavam on kolmas kass Kati, kelle avastasime keldriruumist pappkastist pisikese kassipojana. Kuna ta oli aga emane, siis tahtsime ta kellelegi ära anda. Lapsed aga olid väga vastu sellele ning nad viisid kassi vetlaborisse, kus ta steriliseeriti. Temast on saanud kõige tublim ja ilusam kass meie peres. Kodus meil praktiliselt hiiri pole. Neid leidub aga palju lähedal asuval põllul ja heinamaal. Suvel ei möödu ühtegi päeva, mil kassid ei saaks kätte põllul leiduvaid hiiri. Tihti jätavad nad hiired lihtsalt maha varestele söödaks. Ilma kassideta oleks meil hiireuputus. Kuigi ühe majapidamisekohta on 3 kassi ehk paljuvõitu, on nad ennast igati õigustanud oma tublidusega ning seega oma ülalpidamise igati ära teeninud. Lapsed on koduloomadest väga huvitatud. Ja pealegi maal on lapsel ilma lemmikloomadeta väga igav. Oma lemmikloom peaks olema ka linnalapsel, kuid tingimata peab arvestama olemasolevaid võimalusi. Lemmikloom ei tohi tunda end ahistatuna. Täitsa kurjast ja südametunnistuseta on lemmiklooma hülgamine ja ta saatuse hooleks jätmine, aga paraku juhtub seda väga palju, just eriti linnades. Seetõttu on vajalik tõsiselt kaaluda, kas ikka võtta lemmikloom või mitte. Kuid ei saa ära unustada ka metsaloomakesi. Meile on aastate jooksul nendeks kujunenud metskitsekesed. Nendega oleme tuttavad juba üle 10 aasta. Nimelt kasvatame ka natuke köögivilja ja kartulit majaligidal põllul. Hilissügisel on külas alati kitsekesed, kes koristavad põllu sinna jäänud juurviljapealsetest. Talvel kraabivad nad lume seest välja kõik selle, mis sügisest veel alles on jäänud põllule. Samuti viime neile juurde kapsalehti. Nad on aastate jooksul nii koduseks saanud, et lapsed on mures, kui mõnel hommikul või õhtul neid ei näe. Isegi koer Sammi on nendega juba nii harjunud, et neid nähes enam ei haugu. Kirjanduse andmeil on meil kitsede arv suurenenud, kuid kahjuks meie piirkonnas on vastupidi. Varem käis neid siin ikka 6-7 korraga söömas, siis tänavu on neid jäänud järele vaid kolm - üks emasloom kahe noore sokukesega. Ainult üks kord uuel aastal oli neid põllul 7 tükki, eks osa neist oli põgenenud rakettide saju eest kusagile kaugemale. Üle seitsme paraku pole õnnestunud neid korraga näha. Kaldusin küll koduloomadest veidike kaugemale, kuid lemmikuid leidub ka looduses. Oleks väga hea, kui me osutaks suuremat tähelepanu ka looduses olevatele loomadele ja lindudele. Lemmikloomi leidub igal pool, igaüks peab lihtsalt leidma endale selle sobiva. Miks inimesed peavad lemmikloomi? See on väga individuaalne. Mõned uhkusest, teised jällegi armastusest looduse ja loomade vastu. Lapsed aga hakkavad juba noorest peast armastama loodust, loomi ja linde.