1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perele meeldivad väga kassid ning seetõttu on meil neid kolm. Esimese kassi (Tobias) võtsime endale viis ja pool aastat tagasi. Teine kass (Kuti) on Tobiase poeg ja on hetkel nelja aastane ning kolmanda kassi (Jossif), kes saab kohe kahe aastaseks, päästsime tänavaelust.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Asusime elama majja ning siis tekkis ka võimalus võtta endale lemmikloom. Enne kassi kojutoomist uurisime põhjalikult, kuidas toita, mida süüa anda, kuidas hoolitseda jne. Lemmikloom võeti rohkem laste soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Vanima kassi saime endale tänu ajalehekuulutusele, kus oli kuulutus, et antakse ära kassipoegi. Läksime pisikesi vaatama ilma kindla soovita kindlasti üks neist koju viia. Ometigi läks kõik teisiti. Kui sinna jõudsime, tuli üks kassipoeg kohe meile vastu ja tahtis, et tegeleksime temaga, teised mängisid omavahel. Me lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta ning otsustasime ta koju viia. Esialgsed omanikud ei tahtnud mingit tasu, kuid me siiski viisime neile kommikarbi ja sukanõela.
Kuti on vanima kassi poeg, kelle pesakonnast ainukesena jätsime endale. Alguses oli küll plaan kõik kassipojad ära anda, aga lõpuks sai ta nii kalliks, et ei suutnud enam loobuda.
Jossifi leidsime tänu emale, kes aiatöid tehes kuulis kräunumist. Ta tuli ja rääkis sellest mulle. Otsustasime koos uurima minna, et milles asi on. Arvasime, et kass on kuskile kinni jäänud. Kui häälele juba päris lähedale jõudsime, märkasime, et see on väikene kassipoeg, kes valjuhäälselt kaebleb. Pistsin kassipoja põue ja tõime ta koju. Andsime talle piima ja rahustasime maha. Ta oli suhteliselt räsitud ja kõhn, nii et järgmine päev viisime arsti juurde ja lasime kontrollida, et midagi tõsist viga ei ole. Kassipoeg oli terve, tema eest tuli lihtsalt hoolt kanda.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja
Kasside nimed on Tobias, Gerrard ja Jossif. Kahe esimesega oli suhteliselt naljakas lugu. Mõlema puhul kinnitasid arstid meile, et tegemist on isaste kassidega ning selle järgi panime ka siis nimed. Tobiase puhul saime teada, et ta tegelikult emane on siis, kui ta korraga imelikult paksuks läks ja lõpuks pojad sünnitas. Gerrardile ütlesid arstid lihtsalt järgmine kord, kui sinna läksime, et teil on vale sugu pandud. Tobiase nime me ei muutnud, sest kass oli sellega nii harjunud, kuid Gerrardit olime kogu aeg Kutiks kutsunud ning otsustasime hüüdnime pärisnimeks võtta, kuna Gerrard emasele kassile oleks ikka liig olnud.
Kassidel on palju hüüdnimesid. Tobiasel näiteks Topsu ja Tups, Gerrardil Kuti ja Printsess, samuti kutsutakse teda Garfieldiks. Jossifit kutsume põhiliselt Jussiks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kuna meil on sugulased loomaarstid, siis saame enamus vajalikku informatsiooni nendelt. Samuti on üsna kasulikku materjali internetis ja raamatutes.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole absoluutselt meie pere maitset mõjutanud. Loomatõug ei ole samuti oluline. Tähtis on see, et oleks armas kaaslane, kelle eest on hea hoolitseda ning tema seltskonnas viibida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt tegelevad kassidega naispere. Hommikul tuleb neljajalgsetele süüa panna ning nende vetsupott ära puhastada. Samuti tuleb nad natukeseks välja jalutama lasta, kui neil on soovi. Meil on oma aed, nii et nad võivad omapead väljas olla. Enne kooli/tööleminekut tuleb meil kindlasti kontrollida, et kassid kõik toas oleksid. Kõige varem tulen koju mina ning siis nõuavad kassid kohe tähelepanu. Neid tuleb silitada ning kui õnneks läheb, siis tuleb mõni sülle ka. Samuti tuleb kassidega mängida. Õhtu jooksul saavad kassid väljas käia ise valitud ajal. Tuleb lihtsalt küsida ja uks avatakse neile ja neljajalgne lipsabki aeda värske õhu kätte. Päevas tuleb kindlasti kontrollida, et söök oleks ees ja vesi olemas ning et vetsupott ei vajaks puhastamist. Enne magamaminekut kontrollitakse kõik uuesti üle. Kuna põhiliselt veedame me oma õhtud kaminatoas televiisorit vaadates, on ka kassid meie juures. Nad lamavad kamina ees.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Kasside jaoks ostame spetsiaalset toitu apteegist, kuna loomaarstid soovitasid seda. Samuti on vanim kass väga tundlik kõigele ning võib kiiresti haigeks jääda, seetõttu on vajalik, et ta saaks kõik tähtsaid ained kätte.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Tobiasel on väga tundlikud seedeelundid ning seetõttu on tal mitu korda tulnud külastada arsti. Tema probleemiks on ka see, et karvad ummistavad sisse ära ning see viib oksendamiseni. Selle vastu on talle kirjutatud spetsiaalne rohi. Teised kaks kassi on suhteliselt terved ning õnneks ei ole nendega probleeme olnud.
Vaktsineerimine on minu meelest väga vajalik, kuna see aitab vältida haigusi. Minu kolm kassi on kõik vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on iga omaniku enda otsustada. Meil on mõlemad emased kassid steriliseeritud. Esiteks on see lihtsam kassile endale, kes muutub peale seda palju lustlikumaks ning ei pea kaks korda aastas suure kõhuga ringi jooksma ja pärast poegade eest hoolitsema, vaid saab nautida oma elu ja teha kõike, mida tahab. Teiseks ei ole peremehel muret kassi pärast muretseda, kui tal jooksuaeg on ja kass mitu päeva järjest kadunud on.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Nagu ma ka juba enne mainisin, on Tobiasel olnud üks pesakond järglasi. Me ei teadnud sellest enne, kui pojad käes olid. Ühe poja jätsime endale ning teised andsime sõpradele, kes tahtsid kassiomanikeks saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid võivad meil majas vabalt ringi käia, piiranguid neil ei ole. Tobiasele, Kutile meeldib eriti kamina ees kastides lebada. Nimelt tunnevad nad mõnu tavalistes kastides magada. Jossifile meeldib aga põrandaküttega vannitoas lesida, kus on maas väike tekike, kus kass lesib.
Lemmikloomad võivad samuti voodis magada. Tavaliselt tulevad nad aga voodisse alles siis, kui pere magama läheb. Niisama üksi nad voodis magada ei taha.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui kuskile pikemale reisile lähme, jätame kassid koju ning nende juurde tuleb elama selleks ajaks meile usaldusväärne isik, kes hoolitseb nende eest seni, kui me ära oleme.
Kuna meil on suhteliselt kartlikud ja mitte eriti seltsivad lemmikud, siis kuskile külla me neid kaasa ei võta; nad eelistavad rahulikult kodus olla.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me tähistame kõigi kolme kassi sünnipäevi, ostes neile mõne uue mänguasja või midagi maitsvat. Tobiase ja Kuti sünnikuupäevad on meil täpsed, aga Jossifi oma täpselt ei tea. Tema sünnipäevaks nimetame seda kuupäeva, kui kassi leidsime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kassidel on palju mänguasju, millega nad meelsasti aeg-ajalt mängivad. Pesemiseks on ostetud spetsiaalne kassidele mõeldud šampoon, kuid kasutame seda üsna harva.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu meelest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, kuna hoolitsust ei saa kunagi olla liiga palju.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on saadaval palju parem söök ning ka loomaarstid on paremini kvalifitseeritud. Samuti on välja mõeldud igasuguseid huvitavaid teenuseid ja asutusi loomadele: hotell, spa jne.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnneks ei ole veel selline kurb sündmus meie pere tabanud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Vanima kassil on komme toidulaual magada. Sellest harjumusest ei ole ta veel üle saanud; keelamine ei aita, kass teeb ikka nii nagu paremaks peab. Füüsiline karistamine on minu meelest vale. Samuti on vale veega pritsimine, mida on paljudes kassiraamatutes soovitatud. Me proovisime seda ning selle tõttu kardavad kassid vett ning vahepeal, kui on vaja kasvõi käppi pesta, osutub see suhteliselt keeruliseks ülesandeks. Kõige õigem on kassiga rahulikult rääkida, sest kuigi paljud väidavad, et loomad ei saa aru, on see väga vale arusaam. Kassid mõistavad suurepäraselt, kui nad midagi paha on teinud ja nendega sel teemal räägitakse. Tegelikult saavad nad suurepäraselt meist aru, iseasi on aga see, kas nad tahavad meist aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, võib küll. Tunnistan, et meie pere kassid on hellitatud ning saavad kõike, mida tahavad. Kassid ei ole rumalad, nad saavad sellest aru ja kasutavad olukorda ära. Näiteks kasvõi siis, kui keegi kassidest saab hakkama mõne pahandusega, siis ikka tahaks natukenegi pahanda, aga ta vaatab nii kurva ja süüdlasliku näoga otsa, et alati ei suuda piisavalt selgeks teha, et tema tegu on vale; temast hakkab lihtsalt hale.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kindlasti ei vaja ainult laps looma, vaid ka täiskasvanu. Nii hea on koju tulla teadmisega, et sind oodatakse. Loom on kui kaaslane, kellega ei hakka kunagi igav. Ta on ustav ja truu, olenemata olukorrast.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ühegi lemmiklooma vastu ei ole midagi, kõik on omamoodi armsad ja erilised.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Kui inimesele meeldivad sellised loomad, siis miks mitte. Muidugi peab ta sellele loomale tagama korralikud elamistingimused, et loom ei tunneks ennast halvasti.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloomad saavad olla kõik loomad, kuid kodu- ja lemmiklooma vahel tuleks siiski piir tõmmata, kuna kõik loomad ei sobi koju. Näiteks on minu meelest vale mõni loom, kes on harjunud vabas looduses elama, kodustada. See on sama juhtum, inimene viiakse kuskile sõjalaagrisse ja antakse küll korralikult süüa ja elamistingimused on ka head, kuid siiski ei saa ta enam oma koju.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikuid, kuna loomad on head kaaslased: rahustavad, toovad rõõmu, on toeks. Nendega on samuti hea tegeleda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on isane valge kääbusküülik. Ta ei ole eriti suur ning tal on sinised silmad, mis on küllaltki hämmastav, sest tavaliselt valgetel küülikutel on need siiski punased.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Küülik võeti minu noorema venna soovil, kui ta oli kuueteistkümnene. Otsus tuli suhteliselt äkki, kuna ta ei küsinudki vanemate käest - lihtsalt tõi koju ja kõik. See, et vend looma koju tõi, hämmastas vanemaid. Muretseti ikka sellepärast, et kes tema eest hoolt kandma hakkab.
Isa ei tahtnud üldse nõustuda, kuna talle ei meeldi, et loomi linnakorteris peetakse. Aga kuna vend lubas suure suuga, et keegi teine ei pea sellepärast muretsema, lasti tal küülik endale jätta.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Saime küüliku venna sõbra käest, kelle küülikul sündisid pojad. Neid oli olnud mitmeid värve, kuid vend valis just valge välja.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu lemmiklooma nimi on Nännu, sest talle sobis see. Nime panin talle mina ja nagu tüdrukutele ikka, meeldivad meile armsad nimed. Kuna kõik teised pereliikmed olid selle otsusega nõus, siis hakkasimegi teda niiviisi kutsuma. Kusjuures, Nännu ei saanud kohe endale seda nime, vaid alles paar kuud hiljem.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma saan infot oma looma kohta televiisorist, kuid seda üsna harva - ainult mõnedest loomasaadetest. Ise pole otsinud, ei internetist ega raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Tähtsust omab minu jaoks vaid see, kui armas ja karvane ta on. Minu arvates pole paljud tõuloomad ilusad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsevad meie küüliku eest kõik teised peale venna, kes ta koju tõi. Kuna ema on kodune, siis on temal kõige rohkem aega Nännuga tegeleda. Me lubame küülikul absoluutselt igal pool käia, sest me kontrollime teda pidevalt. Looma puur on minu venna toas, aga kuna ta jõuab üsna hilja koju, siis pole tal aega seda puhastada. Puuri koristab kõige tihedamini isa, seda just sellepärast, kuna puur on suur ja raske.
Minu lemmikloom on üsna arukas, teda jälgides tuleb automaatselt naeratus huulile. Iga kord, kui aeg on teda puuri tagasi panna, hakkan teda otsima ja leian ta kusagilt diivanite või kappide vahelt, aga talle meeldib olla kohtades, kus on kitsas. Niisiis leian ta ja ta paneb kohe jooksma ja siis teeb ringe ümber tugitooli, et ma teda ikka kätte ei saaks. Meil on ekstra üks teine tugitool elutoas, mis kuulub just temale. Oleme kokku leppinud, et sealt me teda ei puuduta. Ja siis ta hüppabki sinna, kuna ta teab, et seal on tal ohutu. Asi laheneb nii, et ootame nii kaua, kuni ta sealt uuesti maha hüppab.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Mina ostan oma lemmikloomale kaerahelbeid ning kuiva heina, mida ta meelsasti närib. Kui väljas on roheline, toon võilillelehti - need on ta lemmikud. Ning loomulikult ei ütle ta kunagi ära värskest porgandist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei mina ega mu pere pole mõelnud looma vaktsineerida. Me pole temaga ka loomaarsti juures käinud, kuna selleks pole põhjust olnud. Tegelikult oli üks kord, kus me mõtlesime, et peaksime pöörduma arsti juurde. Nimelt oli Nännu diivanilt maha hüpates murdnud oma tagumise käpa küüne. Me ei saanudki algul aru, kuna ta oli väga rahulik. Aga siis nägime, et vereplekid viisid temani ning avastasimegi, et terve küüs oli ära tulnud. Ema hoidis teda terve õhtu süles, et ta kuidagimoodi mustust ei saaks. Puuri tegime saepurust tühjaks ja lasime tal seal olla umbes nädala.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine pole vajalik.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomal on üsna madal puur, seal sees on natuke kõrgem aste, kus asetseb toidukauss. Selle astme all on „peidukoht“, kuhu sisse saab läbi ühe augu. Seal on jänkul üsna hea magada päeval, kuna seal on pime. Ja siis on ka joogitops. Puur ise on üsna toredate värvidega- kollane ja must. Me käime Nännuga ka väljas jalutamas, aga seda väga rahulikus kohas ning siis, kui on soe. Kõige rohkem meeldib talle elutuba, kuid ka teistes tubades lippab ta hea meelega ringi. Lemmikloomal on lubatud tulla voodisse, kuna see teeb voodi topelt mõnusaks.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen oma lemmiklooma ainult maale kaasa võtnud. Me paneme ta autosõiduks puuri ning maal ei julge me samuti teda eriti välja lasta. Aga üleüldiselt on meil alati keegi kodus ning korter ei jää kunagi pikemaks ajaks tühjaks.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Nännu sünnipäev on 17 märts. Siiamaani pole me tema sünnipäeva tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie küülikule meeldivad riided. Ta närib hea meelega maas olevaid riideid. Vahest ema teeb nalja ütleb Nännule: „Mine vaata, siin toas saab palju näksida." Kahjuks on ta läbi närinud venna kalli kampsuni ning isegi teksadele on suutnud augud sisse teha.
Kui ema loeb raamatut, annab ta alati küülikule mõne trükitud lehe, mida enam vaja ei lähe (nt printeri kasutamisjuhend), siis saavad nad mõlemad rahulikult oma asjadega tegeleda. Oleme ostnud šampooni ja küünekäärid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arvates ei ole võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Vähemalt mitte küülikute eest, kuna nad ongi kaisuloomad, siis tulebki neid nii palju poputada kui vähegi võimalik.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma ei kujuta ette, ma arvan, et siis ei hoitud loomi nii palju, kui tänapäeval. Ma ei usu üldse, et siis salliti lemmikloomi.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oleme oma lemmiklooma õpetanud, et juhtmeid ei tohi närida. Üritasime seda ka tapeedi puhul, kuid seda teeb ta siiamaani - sealt, kust vähegi saab, tõmbab ta tapeedi maha. Aga see kõik toimub jällegi diivani taga olles ja vaikselt.
Küülikud on puhtust armastavad loomad, meie Nännu ei lase kunagi oma väljaheited kusagile mujale, kui oma puuri.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Nii mina kui ka kõik teised, kes meile külla tulevad- räägivad Nännuga. Olen tähele pannud, et ta muutub natukene kärsituks, kui ta teisi hääli kuuleb.
Nännu mõistab inimese meeleolu suurepäraselt, ta saab kohe aru, kui talle kõvema tooniga öelda - ÄRA TEE! Ja kui teda hellitada ning sealjuures pehmel toonil rääkida, paneb ta silmad kinni ning naudib.
Mõtlemine on kindlasti omane ka loomadele.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres tegelevad vanemad rohkem lemmikloomaga, kui lapsed. Kuna mina ja mu vennal pole kooli kõrvalt aega. Kuigi vahel on nii hea lihtsalt pärast koolipäeva lõppu tuua jänku enda tuppa ning vaadata, kuidas ta minu asjadega mängib. Ta on tõeline stressileevendaja. Temaga koos ei mõtle ma muredele, mis mind olid kumanud.
Minu arvates vajab kindlasti laps looma. Alati ei saa kõike vanematele rääkida ning siis on hea, kui on olemas veel keegi, kes teda kuulaks ja kui isegi ei kuulaks, teeks talle see ikka rõõmu. Minu meelest on see nii vajalik, et need, kes on üksiklapsed, omaksid lemmiklooma. Loom on tegelikult siiski ka vastutust nõudev ning see arendab lapsi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Võib-olla kilpkonnad ja kalad, kuna minu jaoks on nad nii tuimad. Mina tahaksin ikka, et nalja saaks.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minu meelest on see iga inimese enda valik, keda ta kodus pidada tahab. Kõik see oleneb ka tegelikult inimese isiksusest: mõned tahavad nt. mao pidamisega end näidata, teised aga sellepärast, et neile tõesti meeldivad sellised teistsugused loomad.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu meelest saavad kõik lemmikloomad olla.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et saada hellust ja pakkuda ka seda neile, kes seda vajavad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Hetkel oman lemmikloomana kassi ning kilpkonna, kuid varem on olnud veel kaks kilpkonna, kaks koera ning üks kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Praegune kass võeti perre pereliikmete ühise otsusena, mida kaaluti pikemat aega. Kuna kass oli emane ning kolme pojaga, siis oli vastuargumente palju, kuid südametunnistus oli see, mis kaalus vastuargumendid üle.
Kilpkonn võeti perre minu õe tungival soovil. Ning see tuli äkkotsusena. Kuna nad on nii haruldased, siis tuli ära osta viimane loomapoes leiduv kilpkonna poeg. Nad vajavad vähe hoolitsust, kuid õigete elutingimuste pakkumine on keerulisem kui seda algselt arvata võis. Kui neil pole sobivaid tingimusi, ei ela nad kaua. Seetõttu surid ka kaks minu eelmist kilpkonna ning see oli ka ainus põhjus, miks ostmist veidike kaaluti.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi võtsime korteri trepikojast koos kolme pojaga. Kodutu kass oli oma pojad ilmale toonud just meie trepikojas. Kuna poegade pidev nutmine oli juba häiriv, tõime pojad koos kassiemaga tuppa. Kui pojad olid piisavalt suured, leidsime neile ka omanikud, kuid suurt kassi ei tahtnud keegi. Seega pidime ta endale jätma.
Kilpkonna ostsime poest. Maksis siis vist 500 EEK-i.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Praeguse kassi nimi on Muti. Kuid varasemate koerte nimed on olnud Samuel ja Rocki. Muti on saanud oma nime sellest ajast, kui ta poegadega tuppa tõime. Kuna neil nimesid ei olnud, ütlesime kassiemale Mutt. Ja nii on ta jäänud tänaseni.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu jaoks ei ole tõupuhtus üldse oluline. Määravaks saab ikkagi looma iseloom ning tervis. Ei ole ju mõtet osta looma tema tõu pärast ning maksta selle eest tohutuid summasid, kui turu väravast võib saada kenamaid ning odavamaid. Lemmikloom on ikkagi perre võetud kui mõnus kaaslane. Näitustel käimine ning kuulsus on juba midagi enamat.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Enda lemmikuga ei ole näitusel osalenud, kuid vaatamas olen käinud. Tore, et tehakse selliseid üritusi ning et on ka omajagu osavõtjaid.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kassi eest hoolitseb pere võrdselt. Kui toidukauss on tühi, paneb süüa see, kes selle avastab. Samuti on ka pissikasti puhastamisega. Kuna kass on niivõrd iseseisev loom, siis vajab ta ka minimaalselt hoolitsust. Üksi käik ega tegu ei jää tegemata, kuna kassi võib südamerahus koju jätta ka kaheks päevaks, kui tal söök ees on.
Kilpkonna eest hoolitseb põhiliselt minu õde, kuna konn on temale ostetud. Kuid kui õde ka parasjagu juures ei ole, ei ole ohtu, et ta nälga jääb. Ka puur saab koristatud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kassile ostame spetsiaalseid kassi konserve ning kuivtoitu, kuna kass on üsna pirtsakas ega söö muud toitu.
Kuna kilpkonn on taimetoitlane, siis piisab talle ühest kapsalehest päevas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures oleme kassiga käinud steriliseerimislõikusel, küünte lõikusel ning karva kammimas. Kuid tõsiseid terviseprobleeme ei ole õnneks esinenud. Vaktsineerimine on kindlasti vajalik, eriti koerte puhul, kes tihti omapead väljas on. Toakassidel ei ole nii oluline, kuid kasuks tuleb alati.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Minu kass on steriliseeritud ning olen väga rahul. See on vajalik, kui ei soovita enam loomalt poegi, mis oleks vaid lisakoormuseks. Jääb ära ka instinktidega kaasnev looma ebameeldiv käitumine.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole lasknud rohkem järglasi saada, kuna poegadest on tihti raske lahti saada ning süda ei luba neid ka “merekooli” saata.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kass armastab magada seal, kus on hästi soe ning pehme. Seetõttu sai talle ostetud spetsiaalne korv, mille põhja panime pehme teki ning asetasime korvi radiaatori alla. Seal on tema meelispaik. Kuid öösiti armastab ta magada voodis, jalgade juures teki peal. Samuti on tal vaba ringi liikumise võimalus. Kilpkonngi armastab avarust. Kitsas puuris talle ei meeldinud, kuna kraapis pidevalt seinu. Tõstsime ta põrandale, kus tal piisavalt ruumi, et leida endale meelepärane nurgake toas.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäeva kahjuks ei tea, kuna kass on võetud juba täiskasvanud eas, kuid vanus on umbkaudselt määratav.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid ei ole ostnud ega õmmelnud, kuna need tunduvad ahistavana ning selleks ei ole vajadust. Kuid kassile oleme ostnud mänguasju, millest on esindatud mitmesugused pallid ning mänguhiired. Kammimiseks oleme ostnud spetsiaalse kammi.
Viiksin looma meelsasti huvi pärast ka spaasse, kuid kuna tungivat vajadust ei ole, läheks selline lõbu kalliks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Hoolitsema peaks iga kodulooma eest täpselt niipalju, kui seda on ette nähtud. Kui ülejäänuga peale söögi hankimise või muu sellisega loom hakkama saab, ei ole mõtet üle pingutada. Ka ülesöötmine on ülehoolitsemine ning samuti igasuguste riiete ning muude tuttidega ehtimine, mida loom tegelikult ei vaja.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks kilpkonna ning mõlemad on maetud vanaema aeda. Pärast seda oleme kaalunud, kas võtta uus loom. Siiski otsustasime võtta, kuna puuriloomadesse ei olda üldjuhul nii kiindunud kui kassi või koera. Tänu sellele on otsus olnud lihtne.
Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Õnneks on meil kassi ja tema kommetega vedanud. Ta teab, et laua pealt varastada ei tohi. Ning selle tõttu võime liha ja muud sellised asjad rahumeeli lauale jätta.
Kass armastab ka oma küüsi teritada. Varem teritas ta neid igal pehmel mööblil, kuid nüüd oleme talle pannud spetsiaalse riidega kaetud kasti, kus ta seda rahumeeli teha võib. Peale seda ei ole ta mööblit enam puutunud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbade kommetega loomi on meil olnud kaks. Kunagi emale kingitud kassile meeldis mööda kardinaid ronida ning nende küljes rippuda. Peale selle varastas ta laualt ka toitu ning oli seejuures täiesti süüdimatu. Kuna meie jõud temast üle ei käinud, olime sunnitud ta maale viima.
Kunagi oli meil ka koer Samuel, kellel olid samuti väga veidrad kombed. Tema oli selline, kes rihma otsast lahti saades ennast enam kätte ei andnud. Seisis eemal, seljakarvad turris ning näitas hambaid ja urises. Teda me kahjuks enam kätte ei saanud ega tea, mis temast nüüd on saanud.
Praegune kass on küll igati ilus ja armas, kuid sülekassist on asi kaugel. Talle ei meeldi silitamine ega sülle võtmine. Silitades uriseb ta justkui koer ning ajab suu lahti, kihvad paistma ning sisiseb, nurru lööb ta vaid söögilaua ääres. See on üks häirivamaid kombeid, kuid sellest on küll võimatu lahti saada. Ja võibolla see ta nii eriliseks teebki.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma arvan, et kõik lemmiklooma omavad inimesed räägivad oma lemmikuga, olgu see kasvõi merisiga või muu näriline. Teistest loomadest ma ei tea, kuid kui koerast või kassist rääkida, siis mõistavad nad kindlasti inimese meeleolu ja kõnet. Kui inimene omab lemmiklooma juba pikemat aega, siis mõistavad nad teineteist kindlasti hästi. Ka hääletoon on üks loomaga suhtlemise viise, ning selline suhtlemine on kindlasti vajalik, et loom tunneks, mis on õige, mis vale ning tunneks kui teda tunnustatakse või karistatakse.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti. Siia võib tuua kasvõi minu kassi näite, kes inimest üldjuhul eirab, kuid kui köögist liha lõhna tuleb, on ta inimese parim sõber. Silitab mööda jalgu, nurrub ning teeks kõike ühe väikse lihatüki eest. Kui liha söödud, on kõik jälle endistviisi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei võtaks ma omale madu ega eksootilisi ämblikke, kuna ma kardan neid ning nad ei täida lemmiklooma eesmärki.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on see huvitav, kuid mina võtaksin koduloomaks ikka mingisuguse tavapärase kodulooma. Kuid see sõltub inimesest ja iseloomust. Mõnele meeldivad väiksed loomad, mõnele aga suured või eksootilised.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloomade mõistel piirangut ei ole. Sinna alla kuuluvad kõikvõimalikud loomad, mis erinevatele inimestele meeldivad. Kuid kõik lemmikloomad ei saa olla kahjuks koduloomad, koduloomad valitakse eelkõige talle pakutavate elutingimuste järgi. Minu lemmikloom on näiteks hobune, kuid ma ei saa teda koduloomaks võtta, kuna korter pole tema elupaigaks sobiv koht. Talus on teda hoopis teine asi pidada. Samuti ei saa ka näiteks pingviiniarmastajad pingviini kodustada.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomad pakuvad inimesele eelkõige seltsi. Lemmiku eest saab hoolitseda ning ta on alati su kõrval. Ja mis kõige parem - ta ei räägi ega väsita sind oma jutuga, kuid kuulab su alati ära.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Peale kassi ei ole teisi koduloomi olnud.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti kogu pere ühissoovil äkkotsusena. Vastuargumentideks oli peamiselt see, et loom hakkab palju karvu ajama ja asju lõhkuma (kriipima).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime tuttavatelt tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassi nimi oli Tupsu - Pätu. Mõlemad nimed olid ühtlasi ka hüüdnimed, kord siis Tupsu, kord Pätu. Aga kass reageeris mõlematele nimedele.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet saan peamiselt internetist ja ka raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood lemmiklooma valikult küll ei mõjuta. Samuti ei ole oluline ka tõupuhtus, sest looma armastatakse ikka ühtemoodi ja tõug ei mängi absoluutselt rolli.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Lemmikuga näitustel osalenud pole, kuigi loomanäitused on iseenesest tore üritus, mis suurendab loomadele pakutavat tähelepanu ja see on väga hea.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kuna Pätu ei ole toakass, ei vaja ta ka toas liivakasti. Maja ümber väljas on palju, palju ruumi, ja kui kass välja tahab, jääb ta välisukse juurde seisma ja ootab nii kaua, kui keegi ta välja laseb. Süüa anname kassile 3 korda päevas, muidugi vesi on alati kausis olemas. Keskmiselt veedan kassiga päevas 2 tundi. Minu kass otsib ise tähelepanu ja tuleb ise ligi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toitu ostame nii poest kui teeme ise. Pätule meeldib väga värske kala.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Lemmiklooma vaktsineerimine on vajalik. Pätul suuremaid tervisehädasid olnud pole. Silma-ja ussirohtu oleme ostnud, kirbutõrjet teinud ja kõrvu puhastanud. Ja kuna kassid on puhtad loomad, siis enda pesemisega tegeleb ta ise.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Emaste loomade puhul on steriliseerimine vajalik, kui just ei soovita saada pesakond järglasi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pätu on isane kass.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pätul on oma koht - tugitool. Lemmikul on lubatud kogu maja ulatuses vabalt ringi liikuda, ka voodisse on lubatud tulla.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reiside puhul jääb Pätu siiski koju, kuid see tähendab, et siiski mitte üksinda. Keegi perekonna liikmetest on alati koju jäänud, kasvõi vanaema. Lemmiklooma linna kaasa ei võta. Usun, et linnakeskkond muudab looma palju närvilisemaks, kui ta ei ole harjunud selles just iga päev elama. Loomahotelli teenuseid pole samuti kasutanud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei oska öelda, kuna on lemmiklooma sünnipäev, seega ei oska ka tähistada. Vahepeal ikka peetakse kiisut niisama ka meeles ja antakse toiduks paremaid palakesi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikule riideid ei ole õmmelnud, ta ei vaja neid. Tupsul on niigi paks karvkate. Pesemiseks spetsiaalseid vahendeid ei kasuta. Looma spaasse ei ole kordagi viinud ja ei soovi viia ka.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Tegelikult on küll looma eest võimalik liiga palju hoolitseda. Näiteks vanemad inimesed, kes üksi elavad, neil ei ole sageli kedagi peale lemmiklooma. Seetõttu hoolitsevad nad oma lemmiku eest kui kõige tähtsama eest nende elus.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Arvan, et nõukogude ajal ei pööratud lemmikutele niivõrd suurt tähelepanu, nagu pööratakse tänapäeval. Poes loomatoitu ei müüdud ja eks peamisteks lemmikuteks olid ikka kass ja koer. Keegi kilpkonna koju endale ei võtnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pätu veel elab.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätu teab juba, mis on lubatud ja mis ei ole. Lillepeenral ringi tatsamine on rangelt keelatud ja ega ta sinna just väga ei kipu ka. Samuti toidulauale ei tohi ta tulla.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ma ei ütleks, et Tupsul just halbu kombeid oleks. Vahel ikka ajab ühtteist riiulitelt ümber, aga sellega tuleb arvestada, enne kui lemmik koju võetakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pätule trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikuga räägin ikka ja ma usun, et ta mõistab meeleolu ja kõnet.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom oskab ikka peremeest ära kasutada. Näiteks nurrub jala ümber nii kaua, kui lõpuks sülle võetakse.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina ja õde hoolitseme Pätu eest ehk isegi rohkem kui vanemad. Väike õde ikka iga päev mängib kiisuga. Kas laps vajab looma? Tegelikult on see väga hea, kui lapsel lemmikloom on. Nii õpib laps ka ise kellegi eest vastutama ja hoolitsema, mis hilisemas elus kindlasti kasuks tuleb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega aktiivsemalt suhtlema ei ole hakanud. Aga kui Pätu miskit korda saadab, siis ikka oleme teistele ka rääkinud ja koos naernud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Lemmikloomad, keda ma endale kindlasti ei võta on igasugused närilised ja maod. Nad lihtsalt ei meeldi mulle ja milleks võtta endale looma, kes kogu aeg puuris on? Lemmikut peab saama ikka paitada.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei oska kahjuks selliseid näiteid tuua.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on inimesi, kellele eksootilised loomad meeldivad, aga mina kuulun nende sekka, kes eelistavad siiski tüüpilisi lemmikuid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom võib olla igasugune loom (kass, koer, jänes, merisiga, kalad ja kilpkonn), kuid koduloom on siiski see, kes ise vabalt ringi liigub, mitte ei ole puuris ega akvaariumis.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi võetakse ikka seltsi pärast, et oleks keegi veel, kes rõõmu valmistaks.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koer viimased 9 aastat ja kalad 3 aastat.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Hulkuv 3-kuune koerakutsikas tuli hoovi peale, lapsed tahtsid endale. Algul jäi prooviajaga, et äkki peremees ilmub välja, aga hiljem oleks juba kahju olnud ära anda. Pooltargumendid - ta ju tuli ise ja lapsed lubasid jalutada. Kalu tahtsin juba lapsena - ühel päeval läksin lihtsalt loomapoodi ja ostsin kogu varustuse ning hiljem kalad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Vt eelmist vastust.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi tuli kuidagi looma enese tegevusest või olekust, kalad on nimetud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Koerapidamist õpetas lapsehoidja, kel oli 2 koera, ja loomaarst.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei. Oluline, et oleks sobivus, klapp.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei. Ei suhtu, üks enesenäitamise viis.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hommikune ja õhtune jalutus jäi kohe alguses tütre hooleks. Toitmine, ravimite andmine, pesemine, vaktsineerimas käimine on minu töö.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalne toit on kogu aeg igaks juhuks olemas, aga põhiliselt sööb koer seda, mis pere toidulaualt üle jääb, pluss kondid ja muud säärased jäägid.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Tagajäseme reuma ja vaktsineerimise pärast. Ise ei oska eriti midagi lahendada. Vaktsineerimine on kindlasti vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei anna tablette, kannatame lihtsalt ära.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole veel otsustanud, kas paaritada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesa on tütre voodi all, kuid magab ka köögis toolil või suure toa vaibal. Vahel lubame teda sülle ja diivani peale enda kõrvale, kui seal ise istume. Voodisse hüppamine on keelatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Harilikult ei võta kaasa, kui, siis ainult maale ja vanaema poole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Toome kutsule tema sünnipäeval mingit maiust.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kutsikana olid mõned vanast sokist tehtud mänguasjad, mida tuuseldada. Pesemiseks on koerašampoon.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Sõltub, milleks loom on võetud ja kuivõrd hõivatud on inimene oma igapäevaeluga, kas tal on pere või on loom ainus kaaslane. Raske vastata.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Võimaluste ja vahendite poolest vist.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole veel olnud...
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Tohib süüa ainult toitu, mida talle antakse, puhtusepidamine - hädad tehakse ainult õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Lunimisest ei ole siiani vabanenud, muidu ikka riidlemine aitab.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ikka saab aru, kui on paha olla või kehv tuju. Lihtsamast igapäevasest kõnest ja tegevusest saab ka aru. Koerale on omane jälgimine ja situatsioonile vastav käitumine, see kindlasti eeldab mingisugust mõttetegevust.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvatavasti võib, kui suhted pole paika pandud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Arvan küll, et lapsed vajavad loomi, nende eest hoolitsemist, nende nunnutamist, silitamist, müramist ja niisama rääkimist.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei, või siis ainult jooksuaja probleemidega seoses.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ämblik...
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean, et seda juhtub, kuid isiklikult ei tunne.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga oleks vist tore, teisi ei tahaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaga peaks ikka saama olla meeldivas kehalises kontaktis või mingit moodi suhelda... samas kalad on ainult ilusad vaadata ja lindu kena kuulata...
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Erinevad põhjused, üks olulisemaid vist ikka üksinduse peletamine ja turvalisuse tagamine.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kui olin noor, siis elasin maal, kus meil oli mitmeid lemmikloomi - koerad ja kassid. Kui alustasin iseseisvat elu, siis on olnud mul vaid 2 koera.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime minu kaastunde pärast. Käisin turul ja üks väike tüdruk palus, et ma ostaksin viimase koerapoja ära, 8 rubla maksis. Kuna mul raha ei olnud, siis saatsin selle ümbrikuga talle järele - väga äkiline otsus oli.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Turult, 8 rubla.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koer, kelle turult ostsin, sai nimeks Neeru ja tema järglane, kelle endale jätsime, sai nimeks Sammi.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus on teisejärguline. Ainuke asi, mille järgi valisin Sammi, oli tema must karvavärv.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kuna elan üksi, siis teen kõike ise. Aega veedan temaga kuskil 3 tundi, oleneb meie mõlema tervisest muidugi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan talle taist loomaliha, pasteeti, vahest vorsti, neid koerakrõbinaid ta ei söö, harjutasin ta valesti välja.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarstil käin temaga iga kuu, vahest tihedamini, oleneb, kuidas tal on (pärakapaunapõletik). Vaktsineerimine on kindlasti vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei poolda neid asju.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Neeru oli emane, me küll ei tahtnud järglasi, aga üks kõrvaltänava koer oli üle aia hüpanud meie teadmata ja nii see läkski. Neeru järglastest isased jätsime ellu, emased paraku uputasime, kuna keegi ei tahtnud neid endale.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Looma pesa on minu voodi kõrval teki peal. Koer võib terves korteris ringi liikuda, aga siis, kui ma poodi või turule lähen, siis võib ta olla vaid köögis ja meie toas. Sulgen uksed teiste tubadega.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa olen ta võtnud ainult kohtadesse, kust tuleme ööseks koju. Ma ei taha teda üksi kodus lasta olla terve päeva. Autoga armastab ta sõita.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
16. aprill on sünnipäev, aga sünniaastat täpselt ei tea, kas 1992 või 1993. Sünnipäeva ei tähista otseselt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koerte šampoon on ainuke, mida olen proovinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ülehoolitsemine on võimatu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Palju rohkem vahendeid on hoolitsemaks koera eest. Spetsiaalsed poed, kust ei oska osta midagi, kuna on nii suur valik. Loomad on rohkem hellitatud, kuna nõukogude ajal sõid nad inimeste ülejääke, nüüd aga eriti mitte.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matsime Neeru oma aeda, tema poja võtsime endale.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ta on piisavalt vana juba, et olla rahulikult. Ainuke asi, mida ette heidan on see, et ta haugub, seda ei ole ma veel ära suutnud õpetada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Minu koer väga armastab magusat ja lunib seda igal hetkel.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Istu - seda ta oskab, sitsimist ka.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Minu parim sõber, tema ongi see, kellega räägin peamiselt.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Magusa lunimine.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed väikesed olid, siis mängisid nad alati, nüüd aitavad mul Sammiga arstil käia.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Naabruskonnas olen leidnud paar inimest, kellel on samuti koerad ja kellega aegajalt suhtlen, seda siis, kui koos väljas käime koertega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tüüpilisematest näidetest, keda peetakse, ei tahaks ma närilisi, kuna nende eluiga on lühike ja koera iseloomu vastu ei saa keegi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei tahaks neid pidada. Pole ilusad loomad, ma olen liiga vana nende jaoks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmiklooma otstarve on peremehe aitamine vaimselt, temaga saab rääkida, koduloomad on teistsuguse pidamisviisiga, mida korterid praegu ei võimalda. Lemmikloom on see, keda armastatakse, koduloom see, kes annab midagi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sõber, mõnedele uhkustamine, need tõukoerad on selleks.
Viimaseks loomaks, mis meie majja sigines, oli koer. Peale selle kui lambad, mida meie pidasime, olime kombinaati viinud, andsin endale lubaduse, et rohkem loomi ma kunagi ei võta. Ei suuda tänaseni unustada lammaste pilke, millega nad mind saatsid, kui tapamajast ära tulin ja nad sinna jätsin. Tundsin ennast reeturina, sest nemad olid mind täielikult usaldanud ja nüüd pidid leppima olukorraga, kui ma neid reetsin. Kui keegi küsib, milline see pilk oli, siis mina ei suuda vastata, kuid tänase päevani ei ole suutnud ka unustada. See oli kurb, anuv ja kõiki muud kui tige, mille tõttu see jäi tänaseni minule südamesse. Lambad olid kannatajad, sest nendel polnud võimalik ennast inimeste vägivalla vastu kaitsta. Sageli olen kuulnud väljendit ja arvatavasti ka paljud teist on kuulnud: „Loll kui lammas”. See lamba kohta küll ei käi. Lambad on väga targad ja isegi väga kasulikud loomad. Milles nende kasulikkus ikkagi on? Elame Kuressaare linna ääres. Et lambaid välja lasta, selleks tuli minna lammastega mööda Vana- Roomassaare ja Talve tänavat ja olimegi lammastega mere ääres kus oli nende karjamaa ja seal nad sõid. Igal hommikul, mitte küll talvel lumega, ajasime kella seitsme paiku lambad välja, mere äärde karjamaale. Kõige ilusam aeg on hommik, mida tööinimesed tavaliselt ei näe, kui nad just maal ei ela. Ma elasin saksa ajal maal. Hommikul, päikese tõusu ajal pidin olema peremehe juures tööl. Enne tööle minekut sõin paar tükki leiba ja piima, seega oli ka uni läinud. Hommik oli päikese tõusu eel karge, linnud siristasid ja laulsid, mis jättis unustamatud mälestused lapse- või noorusajast, kuna olin juba või alles neljateistaastane. Nüüd lammaste juurde tagasi. Õhtul kogunesid kella seitsmeks lambapidajad karjamaa väravasse, kuhu tulid lambad. Lambad tundsid väga hästi kella ja tulid õigeks ajaks. Terve lambakari tuli mööda Talve tänavat. Vaatamata sellele, et perede lambad olid karjas segamini, igaüks tundis oma hoovivärava ära ja eraldusid karjast. Meie tänavas rohkem lambaid ei olnud kui meie omad. Hakkasin ristteest lammaste ees tulema (kui äi veel käis, siis tema, hiljem mina) ja ainult meie oma lambad keerasid, ning tulid karjas permehe järgi oma lauta. Mõningatel aastatel oli meil tunduvalt üle kümne lamba. Linna jaoks on see küllaltki palju. Milles veel nende kasulikkus oli? Lammastele oli vaja talveks heina teha. Heina niitsime kõige palavamal ajal käsitsi. Minul oli juba tol ajal väga tihti selg haige, kuid ei mäleta, et see oleks olnud kuumal heina niitmise ajal. Niitmine venitas asjad paika. Nii et lambad võivad olla ka lemmikloomad. Meil lammaste pidamisel ei olnud kõige tähtsam majanduslik külg, vaid traditsioon. Kombinaadis lambaliha eest maksti äärmiselt vähe, nahku ei pargitud ja võeti vastu ainult pestud lambavilla. Villa pesemist ja eriti selle kuivatamist ei soovita ka vaenlasele, pealegi kui temal muud tegemist on. Meil jäi kottide viisi pesemata lambavilla järgi, ka mujal maailmas põletati ära. Praegu igat liigutust arvestatakse rahas. Inimese jaoks on ka midagi muud vaja. Peetakse kasse, koeri sellepärast, et teised peavad.
Sageli kui suureks saavad, jäetakse talveks metsa. Olen kuulnud väljendit, ma ei raatsinud looma magama panna, jätsin metsa saatuse hooleks. Kas see pole loomale hullem, kui magama panemine? Ära parem juba looma võta, kui ei taha tema eest hoolitseda. Mida siis kokkuvõtteks lambapidamine andis?
1) Kui läksid karjamaale, vaatasid lambaid, nende rahulikke silmi, siis kuidagi ka ise jäid selles närvilises maailmas palju rahulikumaks. Lambad tundsid väga hästi oma inimese ära, võõraste juurde kunagi ei läinud, kuid oma inimese juurde tulid.
2) Hommikune karjamaale ajamine ja õhtune vastaskäimine oli väga tähtis toiming. Ei tulnud mõttessegi, et ei viitsi tõusta, või õhtul lammastele vastu minna.
3) Heina tegemine. Ei saanud kunagi mõelda, ma ei viitsi või teen hiljem. Kui oli Jaanipäev möödas, pidi ka hein valmis olema. Nagu varem mainisin, sain vanainimesena tervise paika. Olen selle aja inimene kes uduumbe nn treeningsaalides ei vehkinud, kus heinakaart seljataha maha ei jäänud. Need uduumbe vehkimise lõbud jäägu noorematele inimestele.
4) Loomade toitmine. Kaks korda päevas viisime lammastele vett ja ajasime heinu lakast alla lammastele toiduks. Meil oli suur õunaaed. Allakukkunud õunad said lambad, prügimäele viimise asemel.
5) Suhtlemine teiste inimestega.
Vanemad inimesed peaks mäletama esimese eestiaegset teravilja kuningat, veskite omanikku Puhhi, kelle lemmikloomaks oli siga, kes jooksis majas ringi ja teenijad lappidega järgi. Öeldi küll, et põrsas, kuid minu arvates üks siga puha. Minule sümpatiseerisid lambad palju enam, vaatamata nende laudas pidamisele.
Koer. Ma olin koera võtmise vastu, kuid abikaasa väga tahtis omale koera. 2002. aasta märtsikuus oli abikaasa Tallinnas tütre pere juures. 20. märtsil hakkas abikaasa koos tütre perega Saaremaale sõitma. Sirvides ajalehti, olid leidnud sealt kuulutuse, et Tallinnas, Kadaka tee 61-23 on ära anda koera kutsikad. Kutsikate ema on puhast tõugu dobermann, isa arvatavasti saksa lambakoer. Abikaasa läks tütre perega kutsikaid vaatama. Väikesed loomad on kõik väga armsad. Peale kutsikate vaatamist olid ära tulnud ja tund aega mõelnud, mis teha. Olid helistanud poja Tõnu lapsele Karelile ja pärinud dobermanni kohta andmeid. Dobermanni näitajad, mis Karel leidis, olid väga head. Seejärel olid koeraperemehe juurde tagasi läinud, kus kahetoalises korteris ootas ees dobermann oma viie kutsikaga, milledest üks ainus oli emane ja see oli juba ära antud või lubatud. Üks isastest oli tulnud tütre Terje lapse Kerttu-Liisi juurde. Perenaine olevat öelnud, et see on ka kõige vaiksem kutsikas. Selle nemad sealt ära tõidki. Kuna kutsikas ei olnud puhast tõugu, siis olid abikaasa käest vastu võtnud ainult koera saba raha, 100 krooni. Polevat tahtnud midagi võtta, kuid komme nõuab maksmist, kas või ühe sendi. Puhast tõugu dobermann oli inna ajal koera peremehe lastega jalutades paaritunud, arvatakse saksa lambakoeraga. Lapsed ei teadnud koera tõugudest midagi, millest tingituna tema, st. meie kutsika isa täpne tõug polegi teada. Järelikult on tegemist krantsiga. Teadsin, et nad tulevad Tallinnast ära ja varsti jõuavad Saaremaale. Istusin köögis korvtoolis sel ajal, kui nad koju jõudsid. Järsku visati minule kutsikas sülle. Ei saanud aru, kas oli sünnipäeva kingitus, kuna minu sünnipäev oli 23. märtsil. Kutsika oma sünnipäev oli 23. jaanuaril, 2004. aastal. Nime pani kutsikale tütretütar Kerttu. Algul oli tema poolt pandud nimi „Terri” minu jaoks võõras, kuid praegu ei kujutaks teda teise nimega ette. Eks esialgu lükkasin kutsika sülest ära, milles aga see vaene koerahakatis süüdi oli. Nii kui nii võeti teda vägisi ema juurest ära ja toodi Saaremaale. Kuidas iseloomustada seda looma, mis temast isiklikult minule meeldis? Esiteks värv, temal ei olnud dobermanni tumedat pruuni värvi, vaid pehmemad toonid, teiseks käpad, mis olid haruldaselt suured ja kolmandaks nina. Ei olnud peenike dobermanni nina, vaid natuke lamedam. Meile ta oli toodud ja nüüd polnud enam midagi peale hakata, tagasi viima keegi ei hakanud. Meil on eramaja, krunt 1700 m\2 suur, nii et jooksmiseks ruumi piisas. Panime ta esikusse magama. Seal ta magas selle aasta
külma aja üle. Kui keegi tahab endale lemmikloomaks koera võtta, siis tuleb alati alustada koolitamisest, esmalt peab saama koolituse koera peremees, kui see on läbitud, siis alles võib võtta kutsikas ja hakata seda kasvatama ja koolitama. Seda on vaja selleks, et vältida minu poolt tehtud vigu. Ära enne mootorsaega metsa ikka mine, kui sa ei tea kuidas temaga töötada. Koera puhul on see palju tähtsam, sest iga viga, mida oled koera juures teinud, pead parandama umbes 40 korda, sae puhul ühe korra. Kutsika soetamisel on kõige tähtsam, et ise oled õpetuse saanud. Õpi koera kasvatust enne kutsika võtmist. Kui oled omale koera elu selge saanud, siis oskad ka teda kasvatada ja õpetada. Abikaasa käis tööl ja koera kasvatamine jäi justkui minu kanda. Pean tunnistama, minul polnud aimu, kuidas teda kasvatama peab. Kogu minu kallis aeg läks koera nahka, ei saanud tema pärast midagi kasulikku teha. Siis hakkas koer asju mööda õued vedama ja mina teda taga ajama. Koer kasvas järjest suuremaks ja mina jäin vanemaks. Algul ma jõudsin ikkagi temale järele ja sai asjad kätte. Kuid koer kasvas jõudsalt suuremaks, siis mina enam järgi ei jõudnud. Hiljem kui hakkasime käima koeraga koertekoolis, siis teised naersid minu koeraga võidujooksu, kui ma sellest neile rääkisin. Nad lohutasid mind, et isegi maailmameistrid ei jõua koerale järgi ja sina vanamees tahad teda kätte saada. Kui kutsusin koera enda juurde, siis tema ei teinud minust väljagi ja nimelt pani jooksu vastassuunas minust kaugemale, selle asemel et kutse peale tulla. Püüdsin ka vastupidist, kuid see ka ei mõjunud. Ajasin endast kaugemale, kuid ka nüüd koer lähemale ehk minu juurde ei tulnud. Neid tehtud vigu parandada on lootusetu. Öeldakse, iga tehtud viga tuleb parandada koerte puhul nelikümmend korda. Kui ma teda ajasin aasta aega mööda aeda taga, siis järelikult pean nelikümmend aastat seda viga parandama. Mina olen siis 117-aastane ja koer on neljakümne ühene. Lihtsam on võtta uus kutsikas. Aga mis ma selle koeraga peale hakkan, mis minul on. Kui ikka kaks aastat koeraga koos oled elanud, katsu sa siis temast loobuda, mis on täiesti võimatu ja lootusetu. Minule väikesed, ma ei mõtle kutsikaid, mis on väga armsad, vaid täiskasvanud koeri, ei meeldi. Terri-sugune koer oli ja on minu koera ideaal, kuid siinjuures on üks väike viga, mina olen tema jaoks mõned kümned aastad vana. Viimasel ajal on koer jäänud palju taltsamaks. Kui esimesed kaks aastat ajasin ainult mina koera taga, siis nüüd juba on see vastastikune. Ega ta ei taha üksi olla. Tavaliselt istusin akna all tugitoolis ja lugesin ajalehti. Tänavu aasta 2. mail läks koer selle samale toolile ja hulgus äärmiselt võikalt ja läbilõikavalt. Nii kui noaga oleks lõiganud. Öeldakse, et koera ulgumisel ei ole hea enne, ega tähenda midagi head. Mis tegelikult edasi toimus, ei olnud minu jaoks sugugi meeldiv. Istusin natuke aega hiljem samale toolile ja millegi pärast mõõtsin vererõhku ja pulsi. Kaks korda oli vererõhk 140 / 75 ja pulss oli 62. Kolmandal mõõtmisel oli aga vererõhk millegipärast 140 / 103 ja pulss oli ka tõusnud selle lühikese hetkega 103. Järgmised kaks mõõtmist andsid jälle esialgsed tulemused. Natuke aega hiljem enesetunne läks väga nigelaks. Läksin teise tuppa kus abikaasa parajasti oli, ütlesin et minul on paha olla ja ise mõtlesin panna natukeseks ajaks diivanile pikali, kuni enesetunne paraneb. Ei jõudnud veel pikali heita, kui järsku pilt kadus eest ära. Kui aga silmad uuesti avasin, või nagu öeldakse, pilt tagasi tuli, siis nägin toas abikaasat, miniat ja köögi ukse vahelt sissetulevaid punastes riietes inimesi. Mind pandi ilma jututa kanderaamile ja sõit läks kohe haiglasse, kus tuvastati infarkt. Kiirabi jõudis kohale 6-7 minutiga. Olen südamest tänulik Saaremaa haigla meditsiinilisele personalile. Järgmisel päeval viidi kiirabidega Tallinna Regionaalhaiglasse. Tõenäoliselt oleks viidud samal päeval helikopteriga, kuid haiglas polnud ruumi. Hiljem kuulsin, et see oli olnud haigestumisterohke päev. 03. mai hommikul Saaremaa kiirabi viis mind Virtsu, kus oli juba Tallinna kiirabi vastas, toimus ümberlaadimine ja sõit läks edasi. Koer tunnetas enne mind minu hädasid, Loodusõnnetuste puhul kannatavad kõige vähem loomad, kes õigel ajal pagevad. Ega siis muidu öelda. „Rotid pagevad uppuvalt laevalt”. Ma poleks mingil juhul selle peale tulnud, et minu südamega midagi korrast ära on, kuna poolteist nädalat enne seda käisin südame nädalal arstide juures, kus öeldi, et tervisega on kõik ideaalselt korras. Kui mina olin Tallinna haiglas, siis koer olevat käinud samm-sammult abikaasa kõrval. Kui rääkisin skalpiga, siis koer, kuuldes minu häält, oli otsinud igalt poolt mind taga. Olin kuu aega ära. Minul ei lubatud midagi teha, isegi tühiseid asju tõsta. Hirm oli, kui tagasitulekul koer näeb mind, hüppab hea meele pärast peale. Väikesest kutsikast on kasvanud paari aastaga päris raske, suur "koeravolask", heas mõttes, nii 35 - 40 kilo. Kui see ikka hooga peale hüppaks, pole nalja natukest. Oli siiski üle ootuste väga mõistlik. Koju jõudes olin natuke aega teisel pool aeda kuni koer maha rahunes. Siis tulin väravast sisse ja ütlesin, et ta peale ei hüppaks. Tema poolt oli ootamatu käitumine. Tuli minu kõrvale ja käis kogu aja kõrval, ega püüdnudki peale hüpata. Ükskõik kuhu läksin, tuli samm-sammult minuga kaasa. Tundus, et koer tajus minu nõrkust, mille tõttu ta hoidis isegi väga mind. Koer andis minule haigusest märku, kuid mina rumal ei saanud sellest kohe aru. Nüüd, kui koer muutub natuke tüütumaks, järelikult tervis läheb paremaks. Usalda rohkem neljajalgseid sõpru. Temal on ka oma nõrkused:
1) Tema jaoks on postimees väga suur „sõber”. Kui postimees tuleb, siis koer saadab teda haukudes terve krundi piirde ulatuses. Lärmab ja jookseb edasi- tagasi. Postimehed pidavat olema enamuse koerte „sõbrad”, miks? Koertel on antipaatia trükimusta vastu. Kui postimees on läinud rahuneb jälle maha. Postimees käib rattaga, millegipärast ratas on meie koerale alati huviobjektiks olnud.
2) Naabrimehe KIA- maastikumasin. Kui see hoovil seisab, siis meie koerale mingit huvi ta ei paku. Kui aga koer tajub, et naabrimees hakkab välja minema, on kohe aia ääres ootel. Masina sõitmisel paneb koer nii kui must nool igalt poolt üle põõsaste, peaasi ei tohi ette jääda. Alati jõuab enne autot teise aia nurga ette ning kukub röökima. See 35, 40 kilo jookseb täie jõuga vastu aeda. Varem olid aialatid postide küljes kruvipoltidega. Need tuli asendada läbipoltidega, sest kruvipoldid tulid lattidest välja.
3) Teatud inimesed, eriti kui need veel rattaga sõidavad. Mina ei ole aru saanud, miks koer teatud inimeste peale haugub, teiste peale mitte.
Kombed. Kui koera saime panime madratsi alla ja koridori magama. Ta harjus sellega päris ilusasti ära. Õpetajaid oli igasuguseid. Dobermanni magamiskoht peab olema maast kõrgemal. Lubasime esialgu kööki korvtooli magama. Tool jäi väikeseks ja nüüd sai koha diivanile. Kui keegi istub tema koha peal, siis vahel läheb tugitooli, kui aga see koht on ära võetud, siis käib diivani ees edasi-tagasi kuni istuja aru saab, et istub tema koha peal. Kui nüüd sealistuja püsti tõuseb, kas selleks, et koerale kohta pakkuda või muuks otstarbeks, on koer kohe omal kohal. Kui ikka tuba on väga soe, paneb põrandale ka magama, seejuures püüab kontaktis olla, pannes pea jala peale. Tegin koerale koeramaja. Soojustasin ilusasti ära, panin akna ette, ust ei teinud. Ei ole õnnestunud teda sinna meelitada. Panin küll maiustusi kuuti sisse. Koer oli niikaua kuudis, kui need maiustused söödud ja ruttu jälle välja. Ta on siledakarvaline, aluskarvata koer, talvel kardab külma ja tahab peale asjaõiendamist kohe tuppa. Vahel on üksi 6 tundi kodus esikus olnud. Senini on kannatanud, kas või jalad ristis, kuid on hoidnud puhtust.
Toitmine. Ta kasvas väga kiiresti, eks selletõttu sõi ka väga palju. Ta sõi rohkem kui meie kahekesti. Põhiline toit on keedetud makaronid. Natuke piima pidi olema ka peale valatud. Viiekilosest kotist ei jätku kuigi kauaks, saab muidugi ka krõbisteid so. koeratoitu. Millegi pärast rohkem meeldisid makaronid, pudrud, ühe sõnaga lihtne toit. Krants on krants. Lihatoidust ei ütle sugugi ära. Kord sai köögi laua pealt kätte paberisse pakitud poest toodud vorsti. Kui teie arvate, et jättis söömata, siis teie eksite. Koerapidajad räägivad küll koertest, kes ise ei võta ja istuvad toidu juures, nii et ümberringi on koera ilast maa märg. Kahjuks meie koer selline pole. See on omakorda hea, ei jäeta toitu lauale.
Võim. Võimuvõitlus algas sellest pihta, kui koer majja toodi. Ei tohtinud kordagi näidata, et tema on karjajuht, selline ettekujutus tuli koeras eos likvideerida. Olen kuulnud, koera toitmisel pidavat peremees panema toidu koera ette ja ise kohe ära minema või ära lippama. Isegi peremehel koer ei luba söömise ajal toidunõu juurde tulla. Kui toiduga lähen, siis enne ei saa ta midagi, kui on istunud. Algul andsin korralduse istumiseks, nüüd teeb ta seda ise. Koer istub, natuke viivitan, siis panen toidu ette ja luban koeral sööma minna. Olen sageli söögi ajal koera juurde tagasi läinud, et näha kuidas tema reageerib. Senini pole minule hambaid näidanud, vaid vastupidi vaadanud, mis ma nüüd teen, ega ometi teda ära ei aja. Varem kui ta diivanil pikutas ja keegi tema kõrvale istus hakkas urisema. Nüüd oleme selle ka välja harjutanud, tõestades, et tema ei ole siiski veel karjajuht.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud lemmikloomadest kass, hamster ja kaks koera.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Tütre nõudmisel võeti lemmikloomaks koer ning see tuli nii äkitselt ja keegi polnud sellele vastu.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese koera ja kassi saime tutvuse kaudu, aga teise koera saime koeraklubist.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimese koera nimi oli Äpu, talle pandi selline nimi, sest kui me ta võtsime, oli ta juba vana ja nõrguke. Teise koera nimi oli Jann-Ly, aga vana koera mälestuseks hüüti teda ka Äpuks. Praegusele koerale panin mina nimeks Sarry.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Looma kohta saame infot teleka kaudu või siis teiste tuttavate käest, kes tegelevad tõsisemalt loomadega, ja siis ka internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud koera valikut ja tõupuhtus pole ka nii väga oluline. Üks koer võeti nii, et ta oli täiesti tõupuhas ja siis käidi temaga näitustel.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käisime Jann-Ly'ga näitustel. Talle anti medaleid tõupuhtuse eest, ta ei pidanud seal mingeid trikke tegema.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sarry eest hoolitsen mina põhiliselt, annan talle süüa ja juua ning vestlen temaga. Aga mängimine ja kammimine jääb tütre või siis tütretütarde hooleks. Äpude eest hoolitses rohkem ikka tütar, kuna tema nõudmisel võeti ka koer.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Krõbinaid ostan poest, aga muidu keedan tangudest talle ise toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koeraga pole olnud põhjust arsti juurde pöörduda, kuna ta on terve olnud, ainult väiksemad haavad on olnud, millega ma ise olen hakkama saanud. Arvan, et koerte vaktsineerimine on vajalik, muidu võib koer marutaudi jääda.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei ole vaja steriliseerida, kuna pole endal olnud emast koera.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Jann-Ly'd paaritati kaks korda ning pojad müüdi maha.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koera pesa on väljas välisukse taga või siis kuuris, kus on talle tekk maha pandud. Koeral on lubatud majas sees käia, aga ta ei kipu eriti sinna. Tal pole lubatud põllul ega lillepeenras ja elupuudes käia.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Äpu oli meil alati reisil kaasas, kui me Saaremaal ja igal pool käisime, talle ei olnud vaja eraldi puuri, tal oli oma iste. Aga praegust koera ei saa reisile kaasa võtta, kuna ta on selleks liiga suur.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sarry sünnipäev on 21. jaanuaril, siis me me tegeleme temaga eriti palju, et ta ennast erilisena tunneks, ja toome talle suuri konte.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole õmmelnud koerale riideid, kuna tal pole neid vaja läinud. Mänguasju oleme palju ostnud, eriti piiksuvaid palle, millest ta kiiresti ära tüdineb. Koera kammimiseks oleme võtnud oma vana harja või siis on hea teda vahel traatharjaga harjata.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koera eest on küll võimalik üleliia hoolitseda, aga ma ei oska küll öelda, kust see piir läheb.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on kõiki asju saada, söögivalikuid on rohkem ja samuti ka mänguasjade valik on suurem. Nõukogude ajal see praktiliselt puudus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Esimene Äpu kadus ära ja teine Äpu suri vanadusse. Talle korraldati väärikas matus, tehti kirst ja rist valmis ning siis maeti ta oma koduaeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme üritanud talle selgeks teha, et elupuudes käia ei tohi ja üle põllu ei joosta ning lillepeenras samuti mitte.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud halbu kombeid, kõik on nii head ja korralikud olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oleme õpetanud teda istuma ja käppa andma. Ning ta saab ka aru, kui öelda "sitsi!". Dresseerimine ei ole nii vajalik, need kõige tähtsamad viisakuskombed tuleb selgeks õpetada ja aitab küll. Aga kui võtta koer näituse eesmärgil, siis on küll vajalik dresseerimine.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koeraga ja minu meelest saavad nad inimeste tunnetest täiesti aru. Koerad mõtlevad samamoodi nagu inimesedki, ainult et neil on koerte mõtted.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska öelda, pole ise sellises situatsioonis olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laps vajab looma. Tütar pidi hoolitsema pidevalt koera eest, kuna see siiski oli temale mõeldud. Aga praegu annan ikka mina süüa ja hoolitsen ning kui me reisile läheme pikemaks ajaks, siis peab tütar toitmas käima.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast koera võtmist oleme ikka hakanud rohkem suhtlema teiste koeraomanikega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mitte mingil juhul ei peaks roomajaid ja teisi troopikaloomi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ise ei ole hakanud pidama mõnd mittekodulooma seltsiliseks, kuid mõned tuttaval on küll ette tulnud, et hakkab mõnesse hiirde teistmoodi suhtuma, ei ürita teda ära mürgitada, vaid just toidab teda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Troopilise looma pidamisest nii palju, et oleneb pidamise tingimustest ja võimalustest. Aga üldiselt on väga raske kodustada lõvi või muud sarnast kiskjat. Ja ise ka ei peaks ühtki troopilist looma.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmiklooma mõistesse võivad ju kõik loomad mahtuda, igaühel oma maitse: kes kellelegi meeldib ja keda oma lemmikuks peab. Aga üldiselt on lemmikloomad ikka koer ja kass ning väiksed närilised.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi eelkõige seltsi jaoks ja meeldivuse pärast.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Praegu on koer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti ema soovil ja pikemat kaalumist ei olnud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kingiti.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi valiti lihtsate variantide vahel, mis tundus lihtne ja tabav.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus ei ole oluline, sest koer peab olema ikka koduvalvur, mitte “ilueedi”.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole kusagil osalenud ja mind jätavad need külmaks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik annavad oma osa koeraga tegeldes, temaga tegeldakse umbes 4 tundi päevas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame valmistoitu - lihtsam ja koerale parem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole arsti juures käinud veel oma koeraga.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei pea vajalikuks seda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Järglasi ei ole lasknud saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koer elab/magab avatud kuuris ja keelatud on majja siseneda.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole võtnud kaasa reisile.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea täpselt sünnipäeva, aga muidu tähistaks küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ostnud mingeid riideid oma loomale, aga mänguasju on koeral küll, näiteks kummist pall.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah, on küll, liigset hellitamist ma ei peaks vajalikuks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nüüd on rohkem tarvikuid loomade eest hoolitsemiseks saadaval.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole kogemusi.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Laualt ei tohi võtta ja kraapimine peenardes on keelatud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Pole kokkupuudet olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Otseselt ei ole õpetanud midagi, aga kuulab käsku küll, et ei tohi ja minu juurde.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
On tulnud ette küll koeraga rääkimisi, nad on head kuulajad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed käivad koeraga jalutamas, kui kedagi kodus pole, siis annavad süüa..
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Rästikut ja igasugu teisi usse ei peaks, kuna paljud ussid on mürgised ja mulle endale ka ei meeldiks, kui mul kodus mingid ussid oleksid.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei pea vajalikuks, aga eks see rohkem eputamise asi ole.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloom ja koduloom ikka mingisuguse praktilise eesmärgiga võetud.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?