Vadja ja isuri rahvalaulud

Eeliapäeva (vadja iiĺää päivä < vene ильин день, 2. augustil) pühitseti igas vadja külas. Mitmes külas peeti erilist eeliapidu – suurt ühist külapidu, millest võõrad osa ei võtnud ja milles on säilinud vanu vakusepeo jooni. Vakusepäeva nimetus vakkovõ on ühine vadjalastel ja isuritel ning vana läänemere algupära, teised selle peo nimetused on laenatud vene keelest (brattšinad < братчина, klattšina < складчины). Ühiseks õlleks ja söömaajaks koguti linnaseid ja toiduaineid osavõtjate käest, söödi-joodi ja tehti tuld. Peo käigus lauldud vihma palumise laulus pöördutakse Eelia poole, et see saadaks vihma. Laul oli Lääne-Ingeris hästi tuntud. Oudekki Figurova ise on öelnud: Se on Soikola virsi, Iiliä, se on Soikola praaznik. “Iiliä laulu” oli ta kuulnud just soikollastelt.

Arvati, et eeliapäevani kuivab hein hästi. Eeliapäev oli suve ärasaatmise päevaks, kuna pärast seda hakkab ilm jahedamaks minema.