Maarojani, sizojani

(kosjade ajal)

Kadoi Aleksandrova (arhiivisalvestus)

Minni Oras ja koor

Lae alla .mp3 fail

Isuri keeles

Maarojani, sizojani,
oi-tai, Maarojani, Maarojani, sizojaan.
Kuin saoin miä tään kessoo jo,
oi-tai, kuin sa-oin miä, kuin saoin miä tään kessoo,
tääm miä vootta vongoittelin,
oi-tai tääm miä vootta, tääm miä vootta vongoitel:
“Tiimmä linna liivigolle,
oi-tai, tiimmä linna, tiimmä linna liivigol,
Kaarossan* külän kaulle,
oi-tai Kaarossan vaa, Kaarossan külän kaul.
Sinn ei tunne koizoit tulla,
piippumiihet pistiellä.”
Siä vaa vaiden vastaelid:
“Miul on miikkoi miissassani
ja on kirppi kirssossani,
miä lüün koizoid koolluksihe,
piippumiihed maaha pissän.”

Eesti keeles

Maaroikene, mu õekene!

Kuis kõnelesin juba selle suve,

selle aasta mina anusin:

“Teeme linna liivikule,

Kaarosta küla kanti.

Sinna ei tunne kosjad tulla,
piibumehed nina sisse pista.”
Sina vastasid vaid:
“Mul on mõõk vakas,
ja on kilp kirstus,
ma löön kosjad surnuks,
piibumehed pistan (löön) maha.”

* Kaarosta: Lomonosov, end Oranienbaum, Peterburi lääneosa.

Laulus heidab õde (või sõbratar) Maarjale ette, miks ta ei võtnud kuulda head nõu ega teinud elukohta kaugele, kuhu kosjad ei oska tulla. Ise veel lubas, et ta lööb kosjad surnuks, aga nüüd on juba pulmad algamas.

Erilise rütmiga viisi laulavad neiud kas kosjade ajal või pulma eelõhtul, kui nad mõrsja juurde kokku tulevad. Vahel on see viis kõlanud ka pulmas või hoopis muudes olukordades, kus neidusid koos on. Sellega võidakse pulmalaulusõnade asemel laulda ka muid sõnu, mis enamasti on nukrad ja jutustavad laulust, kurbusest või neidude saatusest. “Neiu linna” sõnad kuuluvad kosjade ajal või pulma eelõhtul lauldud neidude laulude hulka, aga neid võidi laulda ka muudel neidude koosolemistel.

Kadoi Aleksandrova on jutustanud, kuidas seda laulu lauldi kosjade ajal: “Poiss [peigmees] tõi viina ja tubakat. Siis kutsuti kogu see tüdruku suguvõsa sinna ja joodi viina ja suitsetati. Ja siis sõitsid külast kokku kõik need tüdruku sõbratarid, kõik külarahvas sõitis, taoti plekitükki, et: “Tubakale, tubakale!” Siis neile anti viina maitsta ja suitsetati – tubakat pidi igaüks suitsetama. Siis lauldi, tüdrukud läksid läbi küla ja kõik laulsid. Nüüd mina laulan selle laulu, mida siis lauldi, kui läbi küla mindi. Nii üteldi – no seda kutsuti kasvõi Maaroi, seda tüdrukut – üteldi, et: Maarojani, sizojani ... See oli kosimiselaul.”

T M Kadoi (Jekaterina) Aleksandrova, Voloitsa (Paul Ariste, Igor Tõnurist 1971, RKM, Mgn II 2331 j).

M Naasto Savastei tütar, 20 a, ja koor, Säädinä (Armas Launis 1906, SKSÄ A 300/12a, ph 4a, b).

A Kadoi Aleksandrova (Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva, Mart Jallai 1976, RKM, Mgn II 2840 a).

Isuri laulik Kadoi Aleksandrova ja Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogujad Ingrid Rüütel ja Ottilie Kõiva. Foto: M. Jallai, 1976 (ERA, Foto 11398).