ERAtera

@ERAtera – täisterasid Eesti Rahvaluule Arhiivist


Terad twitteris: http://twitter.com/eratera

pühapäev, 26. 06.
Audru 1888: Mo liha mo seest väänetud ja paljas nahk mul jäetud, mul augud selga torgitud, mo suu on vilta lõigatud, ma vingun toorelt laste käes ja kortsun kokku kuiva käes?
Mõistatuse kirja pannud Paula Jagor. H I 2, 32 (1)

laupäev, 25. 06.
Rõuge, Soe k 1943: Tahab tüdruk mehele minna, siis peab tegema niisugust kuntsi. Üks peretütar hakkas leiba ahju panema. Pani leiva labidale valmis, ise ütles: „Jaanile!“ Siis käänas selja ahju poole, võttis leiva labidaga kätte, ajas jalad laiali ja pani leiva jalgu vahelt ahju. Seda pidi ta hästi viskama, et ta hästi ahju läheks. Viimast pätsi visates ütles:
„Alt hanna armukaraskit,
läbi reie lämmind leiba,
kukkel Jaanile!“
Kui kukle viskamine hästi läheb, siis saab sel aastal mehele.
Jutustanud Alide Raudsepp, kirja pannud Luutsia Vallaste. ERA II 308, 306/7 (8)

reede, 24. 06.
Vastseliina 1972: Kaera-Jaan ja Siturais.
Eesti ja läti variandi mängib 72-aastane Alfred Hollo Tsiistre külast, salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist. RKM, Mgn. II 3618 (21, 22).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-36542-81137;
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-36541-82068
Fotod: Vasakul Jaan Luunja, paremal Jaan Matson ehk Kaera Jaan (1858-1921), kes oli oli 20. sajandi algul külasepp Ahja vallas Lääniste külas ja hiljem elu lõpuni Iruste külas, u 1915. a Võnnus Suitsu laadal; "Leigarid" esitamas Vabaõhumuuseumis Iraani šahhile ja šahhinnale "Kaera-Jaani", foto O. Vihand 1972; Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli põhirühm SIVO festivalil Hollandis „Kaera-Jaani” tantsimas, foto Ivo Kruusamägi 2010. ERA, Foto 8955, 10446; ERA, DF 26584.

ERA, Foto 8995

pühapäev, 15. 05.
Jõhvi, Ohakvere k 1988:
Pitt
Jooksumäng. Loetakse laste vahel kas "Valget tuvi" või ka niisugust: "Otu-totu, Toomas-totu, piu-pau-puhh!" Sina oled see. Kellele langes viimane sõna, see pidi hakkama teisi taga ajama, teised jooksid laiali. Tagaajaja pidi käega ühte puudutama ja hüüdma "pitt." Siis see, keda puudutati, hakkas teisi taga ajama.
Mängukirjelduse kirja pannud Elga Valter. RKM II 415, 51/2 (22)
Rohkem mängukirjeldusi Elga Valterilt portaalist Uka-uka: https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/virumaa/elga-valteri-mangud

laupäev, 14. 05.
Väike-Maarja 1893:
K: Mispärast pigistab kukk silmad kinni, kui ta laulab?
V: Sellepärast et ta peast oma laulu mõistab.
Mõistatuse (keerdküsimuse) kirja pannud Karl Mastberg. H II 38, 594 (5)

reede, 13. 05.
Tartu < Tallinn 2021: Eurovisiooni lauluvõistlus
Meie peres on väga olulisel kohal ka Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei mäleta mina ühtegi aastat, kus me ei oleks suurema seltskonnaga kogunenud, katnud lookas snäkilaua ning vaadanud seda mitmetunnist sädelust ja bravuuri täis šõud. Tavaliselt käis sinna juurde lavašõu ja riietuste arvustamine, Marko Reikopi üleliigsete kommentaaride üle ilkumine ja lõpuks ka enda pingeridade võrdlemine. See kujunes aastatega lausa mänguks, kus kogusime punkte, kes kui õigesti enda valiku tulemuste järgi sai ja võitjatele olid tihti ka magusad auhinnad. Tegemist oli toreda põhjusega leida aega sõpradega koos olemiseks.
2020. aastal ei olnud meil lookas lauda, pingerida ega diivanitäit sõpru. Polnud ka šõud. Täiesti mõistetav. Lauluvõistlus oli vaid muusikavideote vaatamine ning ausalt öeldes ei pakkunud väga pinget. Sellest oli kahju, vaadates, et meie oma Uku nii pikalt oli üritanud Eurovisioonile saada ja nüüd vaip ta jalge alt niimoodi tõmmati. Üks vahva õhtu oleks veidikenegi teinud seda isoleerivat kevadet lõbusamaks, kuid nõnda ta läks. 2021. aasta Eurovisioon oli juba oluliselt meeleolukam. Kui oli teada, et võistlus siiski toimub, leidsime perega, et eelmine aasta eest tuleb seekord midagi vahvat teha. Jah, sõpru me külla ei kutsunud, sest viiruseoht oli endiselt suur, kuid olime leidlikumad seekord. Leppisime kokku, et katame kõik oma kodudes väikese laua, paneme arvutist käima ka Zoomi kõne, et saaksime natukenegi vana Eurovisiooniõhtu tunnet taastada ning tegime veebis ka oma pingereavõistluse. Loomulikult ei andnud see välja sama, mis kambakesi koos ühes toas olemine, kuid olen tänulik veebivõimalustele, mis aitavad veidikenegi tuua inimesi lähemale ja veeta aega koos. Ootan pikisilmi järgmise aasta Eurovisiooni, mis tuleb jälle erinev, sest mitmed meist on suure Eesti peal laiali, kuid tean, et sellest tuleb tore sündmus!
Lõik Brigitta Tikku kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". ERA, DK 923, 2/3.

neljapäev, 12. 05.
Häädemeeste, Rannametsa k 1959:
Pillimees Siime Hendrikson ja perenaine Antoniina Hendrikson.
Eesti Raadio ja Kirjandusmuuseumi ekspeditsioon 21.07.1959-31.07.1959
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 4473; ERA, Foto 4480; ERA, Foto 4483
Kuula ka helisäilikut RKM, Mgn. II 517: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13160-30420-09609

ERA, Foto 4473 ERA, Foto 4480 ERA, Foto 4483

kolmapäev, 11. 05.
Iisaku 1974: Parem üks varblane peos kui kümme katusel. – Parem on täita väike osa oma eesmärkidest, ülesannetest, kui kõik õhku rippuma jätta.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 310, 493 (9)

teisipäev, 10. 05.
Järva-Jaani 1935: Osavõtjaid on ükskõik kui palju lapsi. Lapsed seatakse ritta ja üks loeb:
„Iisik, siisik, sikker makker,
kulter kalter, pagana valter,
tiller nipper poiss!“
Selle salmiga loetakse kõik lapsed läbi. Kui öeldakse viimane sõna „poiss“, siis läheb see välja, kellele öeldakse „poiss“. Kes viimaseks jääb, hakkab teisi taga ajama. Teised jooksevad kivilt kivile ja see viimane ajab taga. Kui ta saab ühe kinni, enne kui see on kivil, lööb sellele matsu ja ise jookseb ruttu kivile. Nüüd hakkab kinnipüütu ise teisi taga ajama ja nii läheb see mäng edasi.
Kirja pannud Võhmuta algkooli õpilane Ilse Nääga (snd 1919). ERA II 89, 389/90 (2). Palju õuemänge ERA mängude andmebaasis: https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/ukauka https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1495

ERA II 89, 389/90

esmaspäev, 9. 05.
Kihnu 1962:
Sõit-sõit-sõit sõbralõ,
üle oja onilõ,
läbi laane langulõ,
tüki maad tädile,
viis versta vennäle!
Viis süldä rege taga,
kuus kuiva palki piäl,
Miki palgi otsa piäl!
Nii laulis Tälle Madli (Melanie Elias) Mõisakülas oma väikesele pojatütre pojale Mikile, teda jala peal sõidutades. Olli Kõiva pani laulu kirja (EKRK I 44, 266 (14)) ning pildistas Tälle Madlit ja Mikit (ERA, Foto 6322).
Laul on trükitud koos noodiga Kihnu "Vana kandle" 2. köites (nr 1174).

ERA, Foto 6322

pühapäev, 24. 04.
Jõhvi 1889: Ma kannan koormad üle vee, käin ühest äärest tõise?
Mõistatuse kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 440 (100)

laupäev, 23. 04.
Karja 1959: Ma olen kuulnud küll, et jürituld tehti. Pöldudel ja mere ääres tehti; minu noores eas oli jürituli. Pole suuremat tuld olnd. Noored tantsisid, kessel oli ölut.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 86, 554 (6)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev/item/46540

reede, 22. 04.
Maarja-Magdaleena 2021: Jüripäeva oleme perega oma majas (Maarja-Magdaleenas) tähistanud omaalgatuslikult majaümbruse prahi koristamise ja jüritule tegemisega. See tava pärineb Virumaalt lapsepõlvekodust. Seal oli ettevõtmisel praktiline otstarve: tuli süüdati kohta, kuhu sai kapsalava, tuhk segati maa sisse, kapsa- ja kaalikaseemned külvati sinna peale. Täpselt õigel päeval või jüripäeva eelõhtul siiski tuletegemist ette võtta oluline pole olnud ja kaugeltki igal kevadel pole meil jürituld tehtud. Oleneb ilmast ja lõkkematerjali olemasolust. Kord - nii umbes 15 aasta eest olid tuld tegemas kolm põlvkonda ja üks koer. Plaanitsesime mängida Püha Jüri võitlust lohemaoga, jagasime rolle, otsisime rekvisiite, katsetasime stseene. Ettevõtmine oli sedavõrd lõbus ja nalja sai palju, et päris etenduseni ei jõutudki.
Mall Hiiemäe kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". EFA I 396, 2/3. Jürituld pildistas 2011. aastal Kuremaal Ene Raudkats. ERA, DF 35859.

ERA, DF 35859

neljapäev, 21. 04.
ühalepa u. 1956:
Perekond Kõmmuse lapsed Heltermaal.
ERA, Foto 18676
Kõmmuste perekonnaloost räägib ka raamat: Jegard Kõmmus, Hiiumaa meremees jutustab, II. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost. Koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2021. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=116

ERA, Foto 18676

kolmapäev, 20. 04.
Häädemeeste 1966: Lapse sündimisest öeldi nõnda: „Kui palju lapsi kellegil on loodud, niipalju neid tuleb.“ Meid oli küll palju lapsi, no meil oli talu, leivapuudust ei olnud. Siin Jaagupsoni Endrekul oli väike maa ja pailu lapsi, vana Endrek ütles iga kord: „Kui tuleb laps, tuleb ka leib.“ Sii ütlemine „Annab jumal varsakest, annab ka kaerakest“ oli alati kuulda.
Vanasõna selgitanud Elisabet Kallas, kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 221, 493 (53)

teisipäev, 19. 04.
Setomaa 1935: Vanast olli kõõ suur tii veereh kõrdsi ja rahvas käve kõõ sinnä puhkama ja üüsest. Vanast oll siih Utsä mäe otsah ka kõrts ja üts potimiis tütrikõsõga lätsi sinnä kõrtsi üüsest. Kõrdsih tapõti tuu potimiis ar ja tütär näk ja kai koes timmä pandas ja näk' õt tarõ ala hiideti.
Tütrükõsõ panni ummi lastõ mano sängü magama ja panni musta kolbagu ummilõ latsilõ päähä ja valgõ kolbagu tütrükõsõlõ tütrükõnõ märke ar'ki õt no märgise õks midä tetä ja täl inäp üüse uni õs tulõ. Uma lats tiijäõs midägi pelädä ja jäi kovastõ magama. Tütrükõnõ vaeld ar kolbagu, pand uma valgõ kolbagu ummilõ latsilõ a' esi pand musta kolbagu päähä ja läts ar saina viirde magama inne oll veere pääl. Nimä üüse kai kual valgõ kolbak pääh ja tapi tuu ar mõtli õt tütrükõnõ. Ni hiidi tuu ka ar tarõ ala, tiijakis õt uma lats.
Hummogult varra tull jo rahvas kõrdsi mano ja sisse ni tuu tütrükõnõ pagõsi jo ruttu rahva sisse ar ja kõnõli õt mu esä tapõti siih ar ja minno ka taheti ar tappa ma õnnõ pässe ar käest. Nää tapi potimehe ar ja jäi kõik kraam näile, raha ni hopõn kõik.
Kaeti tarõ ala kohe potimiis hiideti ni sääl oll pallö jo tapõtuisi S´is anti kohtuhe näide pääle ja mõistõti kõrdsi elänigu kõik surma. Ja tuust aost häädü ka kõrts ar Utsä mäe otsast ja selle olõi no kõrtsi inäp.
Jutustanud Odö Hunt Vilo valla Lõtina külas, kirja pannud Samuel Sommeri kaastööline, suurkoguja Aino Oinas-Tammeorg (1914-1999). S 107808/10 (34). Vaata käsikirja Kivikesest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22103-56844-59625

Samuel Sommeri (1872-1940) seto vanavarakogu (S) on nüüd tervikuna kättesaadav infosüsteemis Kivike. Esialgu on võimalik materjale otsida isikute (kogujate ja esitajate) ning kohanimede järgi, detailne folklooripalade kaupa andmesisestus ootab veel tegemist. Head uurimist! kivike.kirmus.ee

esmaspäev, 18. 04.
Harju-Jaani 1911:
Sinisirgu linnukene,
sinisirgu, märgakaela
tousis üles Sirgu soosta,
Sirgu soosta, märgamaasta.
Lendas ära Riialinna,
tahtis ära Tallilinna.
Otsis ta pesaaseta,
Ei leidnud pesaaseta.
Lendas meie koppelisse.
Meie koplis oli kolmi põesast:
üks oli puu-punane põesas,
teine oli puu-sinine põesas,
kolmas oli kullakarvaline.
Ää põlgas sinise põesa,
ää põlgas punase põesa,
võttis kulla arma'aksi.
Akkas ta pesa tegema:
tegi kuu, tegi kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Siis akkas ta mune munema:
munes kuu, munes kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi audumaie:
audus kuu, audus kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi lennutama:
lendas kuu, lendas kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi arvamaie:
arvas kuu, arvas kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Ühe pani täheks taeva'asse,
Teise pani päevaks piale ilma,
Kolmanda kuu sulaseks.
Linnust ja tema munadest laulis Liisu Kuuse Kehra külas, kirja pani Gustav Vilberg (EÜS VIII 2282/3 (22)).
Siniseid, punaseid ja kullakarvalisi lihavõttemune pildistas 2022. aasta ülestõusmispühadel Kehra külas Signe Leito (ERA, DF 38973).

EÜS VIII 2282 EÜS VIII 2283
ERA, DF 38973

pühapäev, 3. 04.
Märjamaa 1967:
* võttis maski eest – näitas oma tõelist olemust.
Nii kaua kui ta isa käest ühte-teist sai, oli ta isa vastu hea, aga kui isa raha otsa sai – võttis ta maski eest.
Ütlust selgitanud Juhan Nurme. RKM II 238, 410 (46)

laupäev, 2. 04.
Setomaa, Suure-Rõsna k 1938:
Naistõ tsõõri laul
Jauha’ õks kull´a sa kivikene,
veerü’ õks kivi sa vitsakõnõ,
kivi õks ommõ tuud Kiiovasta,
kivi- õks -poolõ’ jo Poolamaalta.
Jauha’ õks till´o sa kivikene,
veerü’ õks kivi sa vitsakõnõ,
pereh taht õks leibä jo peenokõista,
latsõ’ õks leibä jo ladusada.
Näitsikele õks jo jämehebä’,
sulasilõ õks jo sorõhõba’,
uma õks pereh taht peenokõista.
Naase’ saisva tsõõri muudo ja ütskõik määne nui keset naise, õgal naasel käsi nuia küleh ja kässiga liigutasõ’ ümbre tsõõre ja siss laulva’ sedä laulo. Soo laul om naisil hallõ laul.
(Kirotõd laul, laulmise perrä.)
Jutust. üts vana naane (sant), keeldus nime ütlemäst, vana ummbõs 65 a.
Kirja pannud Vassili Aalik. ERA II 204, 73 (4)
https://folklore.ee/regilaul/andmebaas/

reede, 1. 04. 2022
Tallinn 1986: Leiti põhjus, miks USA "Challenger" hukkus, põhjuseks oli keravälk.
Tohoh!
Jah. Aga keravälgu komandör sai veel postuumselt Nõukogude Liidu kangelaseks.
*
Haiglas ajavad 2 meest juttu. Što s vami, potšemu võ v bolnitse? - Ja iz-za radiatsii. A võ? - Ja iz-za informatsii.

Jüri Viikbergi anekdoodikogust. RKM II 422, 380.

neljapäev, 31. 03.
Võnnu 1965:
Osvald Padar (lõõtspillimängija) on ka jahimees.
Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioon Põlva ja Võru rajoonis 1965
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 7549

ERA, Foto 7549

kolmapäev, 30. 03.
Karja 1940:
Sitikas pole liha ja lammas laululind. – Seletus: Meni inimene tahab sõuksest asjast midagi teha, millest pooliski seda asja teha äi saa. Siis ikka öötakse nenda.
Vanasõna selgitanud Oskar Grepp. ERA II 276, 483 (108)

teisipäev, 29. 03.
Hersoni oblast 1957: Багачебі вітер гроші несе, а бідному полового очі засипаϵ.
/Rikkale toob tuul raha, aga vaese silma puistab aganaid./

Ukraina vanasõnu ja kõnekäände koos tõlgetega vene keelde saatis Henitšeski linnast ERA kaastöölisele Emilie Poomile V. Budzinski. RKM, Mitmed rahvad 1, 101 (13).

RKM, Mitmed rahvad 1, 101

esmaspäev, 28. 03.
Jämaja 1960:
Mis sina, sitik, sirised
ning, porikarbes, porised,
sul pöle äälta ägiseda
ega rindu rögiseda!
Vana ägi on sul ääleks,
törs mauks, saabas kurguks,
rattarumm sul sitaauguks!
Pulmaliste pilkelaulu laulis Marie Martinfeld Kaunispe külas. Teda küsitles, helilindistas ning pildistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 344 b; ERA, Foto 4920). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-49060-84939
Jääb üle ainult soovida, et võitlemiseks kasutataks rohkem laulu jõudu!

ERA, Foto 4920

pühapäev, 27. 03.
Karuse 1889: Koerad ja sead ei söö, inimesed söövad?
Mõistatuse kirja pannud Friedrich Põld. H II 17, 902 (58)

laupäev, 26. 03.
Tartu/Tallinn 1976:
K: KOLOS?
V: Kiievis hakati tegema uut viina KOLOS. (Kossõgin, otolkni Leonida, on sumaštšedšij.)
Lühendmõistatuse kirja pannud Jüri Viikberg. RKM II 420, 256
https://www.folklore.ee/Lyhendid/

reede, 25. 03.
Kambja, Tartu 2018: Saabus aasta 1949. Ei mäleta täpset aega, kui sain kutse ilmuda TRÜ kaadrite osakonda. Seal ootas mind kuri üllatus. Üks naine, Kurg vist oli ta nimi, teatas, et olen oma TRÜ sisseastumise ankeedis märkimata jätnud, et mul on isa väljasaadetud. Ütlesin, et mulle pole keegi teatanud tema väljasaatmisest ja seepärast on see seal ka märkimata. Naine laua taga muigas irooniliselt ja rohkem juttu meil ei olnudki. Sai selgeks, et mu elulugu on võetud uurimise alla.
Oma käigust kaadrite osakonda rääkisin ka oma sõpradele ülikooli näiteringist. Guido Arro teadis öelda, et arstiteaduskond on saanud uue Vill'i nimelise partorgi. Uus partorg olevat väga aktiivne ja huvitatud eriti üliõpilaste päritolust. Jäin äraootavale seisukohale. Kirjutuslaua klaasi alla tekkis paber minu elu motoga: "Ükskõik, mis ka ei juhtuks, hoia püsti pea ja kui pettud, ütle, kes teab, milleks seegi hea on!" See moto aitas mul edasi elada. Õppetöö ja isetegevus ülikoolis jätkus endistviisi.
24. veebruaril olid näiteringlased järjekordselt koos abielus olevate Bochmanite juures. Bobi pidas oma sünnipäeva ja selle varjus pidasime ka Eesti Vabariigi 31. aastapäeva. Me lihtsalt ei saanud seda unustada. Pidutsesime täiega! Paari päeva pärast sai Bobi kutse kaadrite osakonda, kus ta pidi tõestama passi ettenäitamisega, et tema sünnipäev tõesti on 24. veebruar.
Jõudis kätte 24. märts. Olin korteris oma tädi juures, kes elas Hommiku ja Näituse tänava nurgal, vastu omaaegset Tartu Näituse aeda raudtee ääres. Eesti ajal peeti seal iga-aastasi põllumajandusnäitusi. Sinna hakkasid kogunema veomasinad. Sündmus tekitas omajagu ärevust. Ilm oli kevadiselt vihmane, sadas ka lumelobjakut ja teed olid põhjatud. Käisime täditütrega uurimas autojuhtidelt kogunemise põhjust. Nendelt kuulsime, et olevat käsk antud ja oodatavat Venemaalt rongisaabumist seemneviljaga, mis mõeldud kolhoosidele kevadkülviks. See võis tõesti nii ka olla. Siiski oli rahvas ärevil ja valvel. Kartsime halvimat. Olin mures ema pärast, kuid puudus võimalus tema hoiatamiseks. Jälgisime näitusteaias toimuvat. Õhtul kogunes autode juurde ka muid asjamehi ja tühjad masinad lahkusid igas suunas. Nüüd polnud enam kahtlustki, et seemnevilja asemel hakatakse hoopis inimesi vedama.
Igaks juhuks lahkusin ka mina kodust kursusekaaslaste Bochmanite juurde, kuhu kogunes veel teisi näiteringlasi. Pimeduse saabudes hakkas kostma üha suurenevat autode müra, mis tookordses linnapildis sugugi tavaline polnud. Bochmanid elasid kohe ülikooli peasissekäigu vastas olevas majas. Korteri aknad olid suunatud maja siseõue ja tänaval toimuvat ei näinud.
Guido ja Bobi läksid tänavale olukorda uurima. Tulid aga varsti tagasi teatega, et käib tõesti küüditamine ja autod sõidavad ka Ülikooli tänava vangla juurde. Bobi läks ja lukustas alumisel korrusel tänavale viiva ukse. Koosolijatest olin küll mina ainuke, kellel küüditamist põhjust karta. Muretsesin oma ema ja venna pärast, kes viibisid maal teadmatuses.
Kella kolme paiku kuulsime, et klopitakse maja välisuksele, mille Bobi oli lukustanud. Keegi ust avama ei läinud ka alumise korruse korteritest. Siis läks uksele tagumine järjest tugevamaks, kuni see raginal maha löödi. Nüüd oli selge, küüditajad on kellelegi järele tulnud. Esimesel korrusel peatuti korraks, kuid varsti ruttasid sammud kõrgemale. Nüüd teadsime, et meie uks viimane ja sellele alustatigi kolkimist, kõik vaatasid ehmunult minule. Ütlesin, et avage ja ärge laske enda ust ka sisse lüüa. Pealegi oli selle ukse ülemine osa klaasist. Bobi avas ukse. Kolm meest tormasid tuppa. Üks mees oli sõduri vormispüssiga venelane, teised eestlased. Nõuti kõigepealt passide ettenäitamist. Passid kontrollitud. Siis selgus, et küüditama oli tuldud ühte peret, kes elas selles korteris varem ja oli lahkunud juba mitu aastat tagasi eelmise küüditamise ajal.
Väsitavast päevast ja üleelamistest olime lõpuks uinunud ja ärkasime kella 9 paiku järjekordse kloppimise peale, nüüd juba meie uksele. Koputaja oli üks Bobi kursusekaaslane, kes oli näinud lõhutud välisust ja tuli uurima juhtunut.
Lahkusin minagi, et minna koju ja teada saada, kas mind on seal otsimas käidud. Väljudes purustatud uksest, nägin, et ülikooli peahooone trepil oli valves 2 püssimeest. Tänavad olid rahvast tulvil. Näis nagu majadest olid kõik inimesed tänavale tulnud. Otsustasin kojuminekuga oodata ja astusin sisse Ülikooli tänava nurgal olevasse Ateeni kohvikusse. Kohvikuski oli rahvast tavapärasest rohkem. Leidsin vaba laua, võtsin menüü ja tellisin tassi kohvi. Kohvikus olijatel kellelgi ei näinud täna ruttu olevat ei tööle ega loengutele. Jutt käis öiste sündmuste teemal. Siis aga ilmusid kohviku uksele 3 vormikandjat sõjaväelast. Tundus nagu oleks kedagi otsitud. Laudkondades vaikis jutt. Lõpuks sisenejad siirdusid minu selja taga asuvasse vaba lauda. Hetke möödudes tajusin aga, kuidas sellest lauast keegi tõusis ja lähenes minu lauale. Tundsin, kuidas venelase raske käsi langes minu õlale... Olin kindel, et tuleb käsk kaasatulekuks. Venelane aga ütles: "razrešite" ja võttis minu laual oleva menüü ja läks tagasi oma lauda. Kuulsin vaid kuidas tagumises lauas naerdi selle etteaste üle. Kohvikus valitses haudvaikus. Kuidas nad küll nautisid meie hirmu!
Kohv joodud, suundusin Riia mnt mööda kodu poole. Märkasin julgeoleku "halli maja" juures rohkem liikumist kui tavaliselt. Linnas jätkus nende inimeste tagaajamine, keda öösel kätte polnud saadud. Läksin raudteejaama kaudu üle rööbaste meie aiamaalt aeda, julgemata kohe sisenenda. Rõõm oli suur, kui nägin oma ema väljumas meie puukuurist. Ta oli saabunud hommikupoole ööd jalgsi maalt. Õhtul oli tedagi hoiatatud, et öösel on midagi toimumas ja tuli mind hoiatama.
Esialgu ei teatud midagi, keda viidi või keda otsimas käidi. Ema läks ka maale tagasi, kuid ettevaatuse pärast varjasime edasi. Paljudel tudenigtel pered küüditati. Nüüd aeti pereliikmeist tudengeid ka taga. Kaadrite osakonnast oli võetud tagaotsitavate üliõpilaste fotod. Järelhaarangud kestsid nädala ringis. Loengusaalid olid pooltühjad. Samaaegselt kontrolliti ka kohalolijaid. Paari päeva pärast tuli ema maalt uudistega, et need pered, kelle mehed olid 1944. a. arreteeritud, ei olnduki küüditatavate nimekirjas. Meie külast küüditati Kiviojade pere, kus peremees veel alles ja siiani kolhoosi astunud ei olnud!
Aegamööda kadusid tänavatelt kahtlased autod ja TRÜ loengusaalide uste tagant kinnivõtjad. Sel korral läks üle 20 000 inimese teele Siberi poole. Tulemused olid hiilgavad. Valitsus plaksutas käsi. Talurahvas astus "vabatahtlikult" kolhoosidesse. Järjest rohkem hakkasid täituma auditooriumid, kuigi read olid hõredamaks jäänud. Üksikuid tudengite ärakadumisi juhtus edaspidigi. Mind aga eksmatrikuleeriti ülikoolist 1949. a. lõpus, kuna õiget põhjust ei leitud, märgiti käskkirjas distsipliini rikkujaks. Samas käskkirjas oli veel kümmekond tudengit arstiteaduskonnast.

Oma mälestused pani kirja arhiivi kaastööline Maie Erik (snd 1928). EFA I 314, 1/3. Fotol Maie Erik 1997. a. Suure-Ärmike talu hävinenud hoonete juures: tänaseni kasvavad kaks paplit, mis on mulda torgatud 1936. a. koos isaga, kes koju tagasi ei jõudnud. ERA, VF 8257.

ERA, VF 8257

neljapäev, 24. 03.
Rannu 1969:
Pillimees Aleksander Zirk.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 8776; ERA, Foto 8778; ERA, Foto 8774; ERA, Foto 8779.
Suupilli- ja kandlemäng RKM, Mgn. II 1525.
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-38009-23530

ERA, Foto 8776 ERA, Foto 8778
ERA, Foto 8774 ERA, Foto 8779

kolmapäev, 23. 03.
Mustjala, Küdema k 1928:
Kotermann
Jüri Rüüs oli Riiast korra tulnd oma laivaga Saaremaale. Riiast välja tulles olnd ilm kena – paras tuul olnd ning selge ka. Teel hakkand järsku uduseks minema ning tormiseks ka. Viimaks olnd udu nönda paks, et midagid pole ede näind ning torm olnd ka üsna kange, nönda et ankrubel olemisest pole midagid välja tulnd. Pidand umbropsu ikka edasi minema. Niipalju saand ikka merest aru, et laev kusagil Jaagarahu lähedal olnud. Jaagarahu juures see kardetav laevade hukkaminemise koht ongid. Jürne vend olnd sedakord roovratta juures. Vana Jüri Rüüs magand ise all kajutis. Külap ta vist purjus oli – oli va kange joomamees ning käis pooled omad reisid purjus peega. Noh, vana Jüri oli all magand – äkist raputand teda üks õige tugevasti. Jüri teind silmad lahti ning näind: üks lühikene poisikese pitkune mihejupp olnd ta koi ees ning ütlend: „Mis sa siin magad – su kondid kolisevad varsti rahude kaelas.“
Jüri ajand enese üles, äga väike hall mehike olnd kadund. Jürne uni olnd kadund – ajand enda koist välja ning läind üles laiva ninase. Ja kohe kuulnud, et hirmus terava mürin olnd laiva eest üsna ligidalt kuulda. See olnd lainemurd rahu kaelas. Jüri kisendand vennale, et see roovi pööraks ja nönda pääsend vaevalt veel hukatusest – rahu kivid jäänd möned süllad laiva külje alt kaugele Saaremaa poole. Hoomiguks läind ilm paremaks ning saand kenasti Kihelkonna ala maale. Äga muidu oleksid rahu otsa laivaga puruks läind.
Jutustanud Jaan Vaher, kirja pannud Mihkel Tooms. ERA II 8, 447/51

teisipäev, 22. 03.
Tartu 1973: Mezuzah. Palve saatana ja muu kurja vastu.
Juudi palve leitud ERA fonoteegiruumist, selgituse kirjutas prof. Paul Ariste.
Mingil põhjusel või pigem ehk kogemata on üsna paksule nahale kirjutatud palve 1973. aastal nummerdatud ja arhiveeritud tagurpidi. Siin pööratud jalgele ja lisatud tiitelleht.
RKM, Mitmed rahvad 1, 231/2.

RKM, Mitmed rahvad 1, 231 RKM, Mitmed rahvad 1, 232

esmaspäev, 21. 03.
Häädemeeste 1961:
Iiu'ga, tiiu tiile minna,
põle aga särki selga panna,
pukit aga, pukit aga pulma minna,
põle aga pastlaid jalga panna!
Tahtmiste ja võimaluste tantsulisest vastuolust laulis Emilie Kallas Kura külast, magnetofoonis Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 530 j). Laulu saab kuulata ka KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54131-53708
Emiliet pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5712).

ERA, Foto 5712

pühapäev, 20. 03.
Torma 1971: Kevadisel pööripäeval pani randlane tähele, kust poolt tuul puhub. Oli tuul järvest, läks kala Venemaa randa. Metsatuul aga tõi suveks kala oma randa. Sama kõneldi kevadel ka Peipsi jää kohta. Ajas tuul kevadel kõrged jäämäed randa, mis sulasid vahel suvistepühadeni, jäi kala ka meie randa. Läks jää, läksid ka kalad.
Kirja pannud Olli (Olga) Tomson-Peda. RKM II 281, 546 (26)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45277

laupäev, 19. 03.
Setomaa, Mäe v 1937:
Kost Pühä-Maarja kerik Petserehe om saanu’
Vot ko Pühä-Maarja latsõkõist takah kiusate – tiiät eiske tuud, ko kirämiis olõt – sis pagõse tä Kiiovast maa-alotset uuse piti Petserehe. Petserest tä ka pagõsi edese viil – Pihkvahe? Koh kotsõl uus maa pääle vällä tull, sinnä ehitedi Pühä-Maarja kerik. Tuud peete niivõrt pühäst – tuud Pühä-Maarja tulõket – et sinnä’ kerik ehitedi.
Jutustanud Natö (Natalie) Palm, kirja pannud Nikolai Sõrmus. ERA II 155, 481 (258)
http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=02705

reede, 18. 03.
Kose 1940: Tige kui pull, kuri kui kurat, salalik nagu surmakivi.

Kirja pannud Gustav Sommer (1916-2001). ERA II 292, 238 (6).

neljapäev, 17. 03.
Vadjamaa, Rajo k 1978:
Inimesekujuline hirmutis Rajo küla kartulipõllul. Niisugust hirmutist metssead kartvat. Metssigadele on jahikeeld. Neid võivad lubadega küttida üksnes sõjaväe jahiseltsid. Kahju, mida sead teevad, on üsna suur. Vadjalaste aladele on metssead ilmunud peamiselt pärast Teist maailmasõda.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.-15.07.1978
Pildistanud Heiki Pärdi. ERA, VE 494

ERA, VE 494

kolmapäev, 16. 03.
Jõhvi 1889: Kui jälle isa teinekord juhtub metsa minema, lapsed jooksevad tema ümber kokku, kui ta nüüd tubakast piibu sisse topib, mis veel toas tossama tahab panna, enne kui ära läheb. Lapsed küsivad: „Isa ae, isa, mis sa tood meile metsast?“ Isa kostab: „Olge head lapsed, siis toon teile kasejuustu ja tetreleiba.“ Lapsed rõemustavad isa lubamise üle, aga ei teagi vaesekesed, et isa nendele selle lubamisega muud miski ei too kui vitsu.
Kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 64/5 (2)

teisipäev, 15. 03.
Setomaa 1925:
Lätsi’ õks kokko kuniga’,
vinne sõda vihtlõmma,
olli õks imel kol’ poiga,
kol’ kaokandjat.
Kõik ar viidi’ Vinnemaalõ,
kol’ kutsti’ kunigilõ.
Sääl õks mu puja’ poodõti’,
sääl latsõ’ laotõdi’:
sai õks mul poig Poolamaalõ,
vali poig Varsavahe,
kolmas aeti Austrimaalõ.
Imel oll´ õks mul pall´o ikku,
vii võrra silmävett.
Näi õks ar tuu päävä,
tuu ao arvõli,
tulli-ks nä kodo kunigilt,
viirdü’ kodo Vinne sõast.
Nii sai sis õks imel miil hüä,
kado-hüa kasvatajal,
kui päiväkene nõsõs,
astus üles ao viir,
kui õks näi poigõ tulõvat,
kanno kodo kalduvat.
Olli’ näil viil ola’ ohkõsõ’,
olli’ piha’ peenokõsõ’,
olg oll´ püssä näil orjunu,
piht mõõka pitsünü.
Ime sis kütt´ sanna kündlist,
haud´ viha verdest.
Poig veeri mul viha havvutulõ,
sai sanna kütetüle,
mõsk´ sääl õks piha pitsünü,
haud´ ola’ orjunu’.
Haari’ õks ma Jumalat pallõlda,
haari Mariat manida:
kodo tulli õks mul kol’ poiga,
kaldu’ kodo mu kanasõ’!
Olli õks mõni aokõnõ,
pääsko mõni pääväkene,
tuu sai ikk mul ikõtus,
tuu murõh murõhtõdus,
kua’ õks kulssi’ poja’ kunigit,
teene’ vele’ Vinne sõah.
A veid´o sai õks mul pojel kotoh olla’,
kasinahe kastõrah!
Sis tulli’ siiä poisi’ punadsõ’,
kaldu’ siiä kammunisti’;
eski viil tull´ Eesti sõda,
viirdü’ vele’ Eesti veerest,
kaldu siiä Kaitsõliit.
Oo, siih kolga kurja rahvast,
veere rahvast vihasat,
torni õks naa’ tulõnäütäjä’,
rahva silmi raketit!
Kolka õks kurastõ kõnõli,
veere rahvas vihasahe:
ütli õks nä’ poigõ mul punatsõs,
kammunistõs kanasit!
Tulli’ sis neläl hobõsõl,
veerti viiel vereväl,
viidi sis õks mu puja’ tappa’,
viidi hummõn näid hukada’.
Viijä’ õks olli’ esi Eesti sõda,
vaali perrä Valgõ sõda.
Ime, ma õks kulla sis kumardi,
pall´o palssi ja painudi:
„Olõ-i õks mul puja’ punadsõ’,
imekana’ kammunisti’!
Mara’ õks mi üteh magasi,
kulla’ kõik kotoh olli’,
saa-s õks mu puja’ kohegi,
kana’ kohe kalduda!“
Kullõ-s kiäki ime kiildmist,
mara maama palvit.
Pidi õks ma, ime, ikma jäämä,
kasvataja kahitsama,
et õks viidi Eesti sõalõ,
kannõti kalõvatsilõ.
Sääl küsüti sõatähti,
tokomänte tuumatõdi:
„Kas teil õks omma’ sõatähe’,
toodu’ siiä dokumendi’?“
Mehe’ õks mul kuuli’ meelestäni,
puja kuuli’ poolõstani:
„Omma’ õks meil üteh sõatähe’,
omma’ toodu’ tokumändi’!“
Üle õks sis kaeti sõatähe’,
tokomändi’ tuumatõdi.
Viidi õks nä, tsirgu’, söömaldä,
viidi’, lõo’, lõunõlda,
kinni olli’ õks nä üte üükese,
pääle poolõ pääväkest.
Jäie’ õks puja’ tapmalda’,
jäie’ õks hummõn hukkamalda’.
Olõ-s õks puja’ mul punadsõ’,
olõ-s kana’ kammunista’,
selle õks jäi’ puja’ tapmalda’,
kana’ hummõn hukkamalda’.
Olõ-s õks õigõ’ rahva raisuh jutu’,
kolga rahva kura’ jutu’!
Oo, õks uma Eesti sõda,
kallis sõda kalõvanõ –
otsõ õks vällä õigõ otsa,
tõtõ tõõsõla kõrrala.
Lätsi’ mul puja’ Eesti sõtta,
kats poiga Kaitsõliitu.
Üts mul poig oll´ kodo jäänü’,
kana jäänü’ kastõrahe,
üts õks meil jäigi hoolõpitäj,
vaha-vannu ravitsaja.
Oo, õks poissa punatsit,
kalgi poissa kammunistõ!
Teie’ õks nää’ kodo hoiuhavva,
moro pääle kaitsõkraavi,
väe nä meil väele sei’,
piimä võti’ peidopaigast.
Sis mi näi õks suurõ nälä,
näi pall´o pahandust.
„Tulõ’ sa õks siiä, ime,
kallu’, latsõ kasvataja,“
ütli’ õks poisi’ nuu’ punatsõ’,
kai’ kalõ’ kammunisti’,
„Panõ’ õks sa pää paku pääle,
hius hellä hirre pääle –
täämbä õks su siiä tapa,
hummõn sinno siiä hukka!
Mille õks sul puja’ Eesti sõah,
kats poiga Kaitsõliiduh?“
Jäti’ õks küll ime tapmalda,
vana naase vaivamalda,
veie’ nää’ puja punatsehe,
perämätse verevihe.
Ime õks, ma iki ilmaväega,
kado-väega kahitsõli,
iki ma silmä’ ilosa’,
pohe palgõ’ punadsõ’:
„Kohe õks mul poig tapõti,
vaga veri valõti?
Saa-i kävvu’ kääpäle,
ime sõudu’ sõmõralõ.
Susi õks sääl k´au kääpäle,
ilves sõud sõmõralõ.
Ime õks tiiä-i hingekene,
mõista-i meelega mõtõlda.“
Halv mul silmildä ellä’,
vanal ilma valgusõlda.
Hot´ olõ naane nal´alinõ,
ineminõ ilolinõ,
tuli õks ütel´: olõ’ tuim,
sain ütel´: olõ’ sala!
Mara, ma ütli meelestäni,
poolõ meele poolõstani:
„Olõt sa tuli, olõ’ tuim,
olõt sa sain, olõ’ sala!
Olõ-i õks ma tuima suku,
olõ-i kalgõ kamandut.“
Kua’ õks olli’ puja’ Eesti sõah,
katsi poiga Kaitseliiduh,
olli’ õks nä saanu’ Irboskahe,
mõnõs aos Movglinna.
Sääl sai’ õks punadsõ’ poodõtus,
kammunisti’ kakutus.
Puja’ tulli’ sis kodo Eesti sõast,
kaldu’ kodo kalõvatsõst.
Iih olli’ mehil sis medali’,
iih olli’ rinnaristi’.
Ütte õks sai sis Eesti rahva,
Taara-jumala tarkusõlõ.
Sis sai mi siiä rahu,
kõigil meil miil hüa.
Sai õks Eesti õigus üleb,
sai kohus korgõp.
Kutsti meid sis pühä Petserahe,
mara umma mastõrahe.
Sääl omma’ õks Marija’ maanu’,
omma’ Risti’ ringutõlnu’.
Meid ka õks kutsuti laulõma,
sinnä kulla kul´atama,
seto laulu laulma,
umma leelot leelotama.
Sinnä oll´ tulnu’ kunigas,
mitu miist ministrit.
Mõista-s õks mi laulda’ ministrilõ,
kuulutõlla’ kunigilõ:
olõ-i õks mi koolih op´nu’,
Võõnuh sõnnu võtnu’,
ulli’ õks mi laula umast suust,
mara umist mõttist.
Sõjalaulu laulis Natalja Aasa Napi külas, kirja pani Vassili Kalle. E, StK 33, 110/9 (2). Foto Natalja Aasast on ERA fotokogus algselt kirjeldusega „Tundmatu setu lauluema“. ERA, Foto 1908.

ERA, Foto 1908

esmaspäev, 14. 03.
Kose 1888:
Lõpetuseks on keele kohta siin veel tähendada, et Kose kih[elkonna] naabruses Juuru kihelkonnas paaris vallas Kaius ja Kuimetsas vanemad inimesed koguni teisel välja rääkimise viisil kõnelevad, kui seda siin ümber kaudu kuskil kuulda ei ole; ka lapsed pidada nii kaua nõnda rääkima, kui koolis hakkavad käima, kus siis muidugi uuemal ajal nooremate hulgas vanematest päritud keele loomus unustatud saab. Siiski on tähendatud valdade keel jälle ka teineteisest pisut lahus, mille üle ka nende vana muinas ülelus otsust annab, ja misläbi neil teist moodi keel on, kui ümerkaudu terves Juuru kih[elkonnas] ja lähemates naabrikihelkondades. Vanad inimesed arvata, et ennemuiste „keelte jägamiste“ ajal olla tähendatud vallad viimased olnud omale keele õigusi pärandama, kus neile „keelte koti“ põhjast olla lõpeks antud, säältki saanud Kuimetsa vald veel koti sopikestest. Ümberkaudse elanikkudele teeb aga nende keele loomus sagedaste üsna rõõmulikku nalja, sest et see nii mõnusaste „krõbinal“ käia, kusjuures ka hääle mõnu ja toon teine on kui muudel, nõnda et igaüks Kuimetsa meest tema keelest ära tunneb, üteldes: „See on ju Kuimetsa mees, sest ta räägib seda keelt!“
Selleks tähendan siia ühe laulu Kuimetsa keele loomu järel ülesse, mis rahva suus leida on:
Kui me lähmä kõrtsist väljä,
siis me nääme seitse naljä,
maad ja metsäd ümber käiväd,
kapsä-ajäd kummuli.
Tüdrük lüpsäb härgä turjäst,
lehm see künnäb väljäl kurjäst,
varss see vahib viljäsalves.
Kass läks karjamaale söömä,
koer see kukub kuuse otsäs,
kägu haugub hange otsäs.
Kanä tõi kaksi tallekesi,
Lammäs läks laudile munele,
Sigä laulis penni peäle,
Kukk tegi töngu kopelis.
Need olid uhked pulmälised
Krõbinäd kindäs, krabinäd kandäs.
Tähelepanekuid keelemurrete erinevustest, nonde algupärast ja kadumisest tegi Harmi vallakooli õpetaja Aleksander Gustav Eriksohn (H II 3, 439/42).
Rõõmsat Võrtsjärveäärset seatalitajat Endel Lellepit koos põrsaga on jäädvustatud 1969. aastal, foto vahendas arhiivile Kaie Humal (ERA, DF 7505).


ERA, DF 7505

kolmapäev, 23. 02.
Ambla, Tapa 1893:
Kuda kodukäija hundile lubati
Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud.
Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. Kukk, kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk. Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tuli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: „Hundile, hundile, vana häbemata!“
Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale, kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.
Kirja pannud Otto Hintzenberg. E 7968e/7968f (3)

teisipäev, 22. 02.
Karula/Urvaste 1976: Peetripääväl hallika helisemä.
Ajaarvamisi pani kirja arhiivi kaastööline ja rahvalaulik Anna Pärsimägi (1887-1984).
Põrgulätet e Vehiku lätet e Põrguallikat Urvaste kihlekonna Visela külas pildistas Uno Veri 1964. a. ERA, DF 36786. Talvise peetripäeva kohta lähemalt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev

ERA, DF 36786

esmaspäev, 21. 02.
Kärla 1959:
Piu-piu-piu, pättpoega,
külatütar on nottnina,
meie laps on kena laps!
Marie Laur võttis Sauvere külas lapse sülle ja hakkas talle piu tegema. Laulu helisalvestas ja sukakudumist pildistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 174 c; ERA, Foto 4012). Laulu saab kuulata KIVIKEsest:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13297-38752-17757

ERA, Foto 4012

pühapäev, 20. 02.
Kolga-Jaani 1870: Tuba tutvaid täis, üks ei tunne ühte, teine teist?
Mõistatuse kirja pannud Julius Tiedemann. E 137 (79)

laupäev, 19. 02.
Suure-Jaani 1894:
„Jalga ja teed!“ hüüdvad vanad inimesed ükstõisele, nagu „head teed“ öeldakse.
Ütluse kirja pannud Ernst Saabas. H II 49, 453 (58)

reede, 18. 02.
Tartu 2021: Koroonaaja esimest puhkust aprillikuus mäletan ka üsna eredalt. Mäletan seda vanemate silmis olevat hirmu, et nad ei tea, mis edasi saama hakkab ja kuidas köike tuleb vötta päev päeva haaval. Alguses oli plaanis puhkuseks ära sõita soojale-soojale maale, kuid mõtlesin hoopis vanemaid külastada. Enne seda käisin muidugi testimas. Seekordne puhkus oli väga aktiivne – üks suurematsorti puude lõhkumine ja ladumine. Vanematel oli meel väga rõõmus. Me oleme muidu ka väga suured loodusesviibijad, kuid mäletan, et käisime palju erinevatel matkaradadel asendusena näiteks ujula külastusele. Puhkus lõpes kevadlõkke tegemisega. /--/
Jõulud
2020. aasta jöulude puhul mäletan kuidas Saaremaale vanaema juurde ma sõita ei julgenud. Suuremat olemist ei olnud. Aga oli üks suuremat sorti muutus - otsustasin nendel jöuludel saata lähedastele postkaarte neile meeldetuletuseks, et hoolin ja pean meeles, kuigi me ei kohtunud.
Vana-aasta õhtu
Tavaliselt on ikka olnud suurem istumine ja aasta ära saatmine söprade seltsis. 2020 aastat ära saates seda aga polnud. Mina seisin küll naabripoisiga kurikuulsa Jõgeva voore otsas ja vaatasin ilutulestikku, kuid tekitasin endale uue traditsiooni, millest kuulsin tuttava nõia käest - kirjutada paberilehele kõik asjad millest tahad lahti lasta ja vanasse aastasse jätta, see kokku voltida ja kolme tee ristis põlema panna. Paberi teisele poole võis kirjutada ka uueks aastaks uusi soove. Tegin ka seda. Mäletan kurbust sel õhtul, et üsna üksinda olen.
Lõigud Maarja Basihhina kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". Autori fotod. ERA, DK 877, 1/2. ERA, DF 38233-38236.
OOTAME TEIE KAASTÖID KOGUMISVÕISTLUSELE, PARIMAILE AUHINNAD! Postitamistähtaeg 24. veebruar.
https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

ERA, DF 38233
ERA, DF 38234
ERA, DF 38235
ERA, DF 38236

neljapäev, 17. 02.
Halliste 1961:
Abjalane läinud Tartumaale kohta ostme, tartlane küsinud: "Kust sa oled?" Abjalane vastanud: "Ma ole Mulgilt." Ta oli Abja mõisa moonakakohalt Mulgilt. Sellepärast tartlane arvas, et kõik, kes musta kuube kannavad, on mulgid.
RKM II 102, 111 (1)
Jaan Lossmann ("Sakala"), 95 a. v. jutustab tartlastest ja mulkidest.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 5774.

ERA, Foto 5774

kolmapäev, 16. 02.
Äksi, Vedu v 1888:
Hallitõbesõnad
ABRA CATABRA
ABRA CATABR
ABRA CATAB
ABRA CATA
ABRA CAT
ABRA CA
ABRA C
ABRA
ABR
AB
A
Neid sõnu peab võileivaga ehk postipaberiga, mis roosi karva on, inimesele antama.
Kirja pannud Joosep Järveots. H I 3, 534 (1)

teisipäev, 15. 02.
Kolga-Jaani 1974: Tere hea laps Mall Hiiemäe! Teil oli soov kuulda minu eluloost. Ei selles ole midagi hiilgavad ega tähtsad. Isa oli mul Mihkel Anni, sün. 1859. a Leie külas Viilu talus. Koolis käinud kaks talvet Lätkalu külakoolis, aga lugeda ja kirjutata mõistis nii, et ajalehte "Olevik" luges 1889. a. Ema oli Tiiu (sün. Bergmann) sün. 1864. a. Kooli käinud Soosaare külakooli 2 talvet. Isa oli selle aegne kõne ja laulu mees, pani surnuid kirstu ja matuse päe saatis palve ja lauluga surnu kodust ära. Ja pulmades oli seeaeg kombeks pruut isakodust ära saata palvega ja pühakirja lugemisega ja see oli siis jälle tema ülesanne. Isa oli ka veel pulma kaasitaja (ema rääkis nii), mina ei mäleta rohkem kui üht pulma, kus isa kaasitas, see oli Viilu Kata, Ellen Liivi tädi pulmas. Peiu poolt pulma naised kaasitasid, et vähe veimi saanud, et veimevakk kerge. Isa vastas: Oleks mina enne seda teadnud, et teil palju paljaida, palju paljaid perseida... /--/.
Ema rääkis alati, et mina oleva sündides suure häälega, ja vana inime, kes selle toimingu juures abis olnud, et: sest lapsest saab laulu inime. Käisin Lätkalu külakoolis 2 talvet, siis edasi kihelkonna kooli. 17 a. käisin leeris Kolga-Jaani kirikus õpetaja Villem Reimanni aeg, see oli 1911. a. Siis varsti hakkasin isa kelku vedama. Juba köstrekoolis võeti mind näitemängu tegema. /--/ Siis kui sain tüdruku ikka, siis olin laulukooris ja näitemängudes jne. On need Kitzbergi teosed pea kõik läbi tehtud, kõik need "Püve talud", "Kauka jumal", "Tuulte pöörises", "Vastu vett" jne. Leies siis oli viimane lavatükk "Neetud talu". Seda tegime Saare rihaall Virtsjärve kaldal.
Ütlen ka seda, et kaks korda elus olen rikas olnud. Kui olin 20 a, siis oli minul isatalu osajagu 1000 rub. kulda. Kui kukkus Vene riik, siis 1917 läks ka minu kuld. Siis elasime ja tegime tööd ja hoitsime kokku ja 1927. aastal ostsime maja Tartu Soola t. 22 (praegune turu plats), mis hävis tules 1944. a. Sellest ei jäänud midagi järele.
Abiellusin 1934. a. Oli hea ja ilus elu. Olin ju vanatüdruk, kui mehel läksin. Laul ütleb, et 9 korda mõõda, aga mina mõõtsin vist küll 90nd korda. Ja tõesti meil oli ilus elu. Alati mõistsime teine teist. On meeles see, kui peale majapõlemist läksime Tartu, varemes oli veel tuld ja suitsu, mina istusin sinna tuha peale ja nutsin kui laps suure häälega ja ütlesin: siin on siis minu noorepõlve vaev tuhahunnikus. Ta tõstis mu sealt üles, surus vasta rinda ja ütles: ära nuta, küll me elame ka ilma oma majata. Aasta otsa elasime veel Tartus kellegi tuttava kaasüürilisena ja siis tuli vist saatuse soovil see, et kutsuti meid Leige tagasi. Oli üks talu majantada ja 4 veikest vaestlast kasvatata. Isa jäi sõtta kadunuks ja ema suri angiinasse. Laste vanadus oli 10 a, 8 a, 6 a ja poeg 1-aastane. Oli siis küll raskusi laste kasvatamisega, aga üle saime. Haridust said ka nii palju kui jõudsime.

Rahvalaulik ja arhiivi kaastööline Alma Seep (28.05.1894-24.07.1975) saatis omakäelise elulookirjelduse Mall Hiiemäe palvel. Sama 1974. aasta 17. juunil käis Alma Seep arhiivis külas, teda pildistas Elmar Kivaste. RKM II 311, 389/93. ERA, Foto 10717.

ERA, Foto 10717

esmaspäev, 14. 02.
Kihnu 1959:
Emä viis põllõs põllu piäle,
pani parmastõ vahelõ.
Käo pani kiigutama.
suviljennu liigutama.
Põllutööde ja lastekasvatuse ühendamise tavasid tutvustas Koti Liisi (Elisabet Kott) Manijal ja selgitas lähemalt: "Kui rukki lõigati, siis pandi lapsed põllale vilja vahele magama. Viljaparmad pandi varju. Siis naljaks lauldi seda ka. Karisid, karisid, kui laulsid, siis akkasid kuulama ja jäid magama." Liisi teadmised pani kirja ja pildistas tema kodurannas Olli Kõiva (RKM II 56, 500/1 (29)).
Olli Kõivat (pildil keskel) tema Kihnu kogumisretkede alguses Pärnus 1954. aastal pildistas Johannes Mikk (ERA, Foto 17313).

ERA, Foto 17313

RKM 56 500-501, 600

pühapäev, 13. 02.
Kullamaa, Rõuma k 1922:
Ühel naisel valutanud kõrvad. Teda õpetatud, et suitseta Kirikukella oheliku narmastega, siis saavad kõrvad terveks. Kirikuskäija unustanud aga kirikukella oheliku küljest narmad toomata, näppinud kodus köie küljest narmid ja annud naisele. Naine suitsetanud kõrvu ja kõrvad saanud terveks.
Jutustanud R. Peekmann, kirja pannud Aleksander Tiitsmann. E, StK 12, 68 (6)

laupäev, 12. 02.
Karula, Kaagjärve v 1938:
Linnade nimesid:
Narva – Sitsilinn,
Viljandi – Kamalinn,
Pärnu – Räimelinn,
Tõrva – Täitalinn (täita – kasetõrv),
Tallinn – Kilulinn,
Võru – Rõngalinn.
Rahvapäraseid linnanimetusi teadnud Karl Simmul, kirja pannud Johannes Raidla. ERA II 202, 509 (38)

reede, 11. 02.
OOTAME TEIE FOTOSID ja KIRJELDUSI VIIMASTE AASTATE TÄHTPÄEVADEST, PIDUDEST, (ÄRAJÄÄNUD?) SÜNDMUSTEST!
Põlva 2021: Kahjuks jäigi minu 2021. aasta sünnipäev koroona aega. Olingi haige ja keegi ei saanud tulla. Hommikul olid naabrid ukse taga ja ma vastasin, et ma ei saa neid sisse lasta, et olen viiruses. Nad küsisid, et missuguses, ma vastasin, et ikka selles kõige kuulsamas. Siis nad jätsid lilled ukse taha. Oli kuidagi imelik tunne, aga pidin sellega leppima. Aus peab olema. Ise ei taha ju kedagi nakatada. Esimene kogemus, kuidas haigena sünnipäeva tähistada. Peab mainima, et lähikondsed, naabrid ja tuttavad, olid väga lahked, pakkusid igati abi, pidevalt küsiti, mida vaja oleks. Järeldasin, et inimesed on ikkagi head ja lahked, vähemalt minu tutvusringkonnast.
Sünnipäeval viibisin tihti Facebooki kontol ja lugesin õnnitlusi. Vastasin neile ja tundsin rõõmu. Vaat see on tõesti traditsioon muutuvas ajas. Praegusel ajal nii vajalik, ikka teeb rõõmu, kui kirjutatakse ja soovitakse head. Varem ka õnnitleti Facebooki ja emaili kaudu, kuid see oli nii loomulik ja ei osanudki midagi väga mõelda. Siis veel kiruti, et oh, mis need neti õnnitlused ka on, kuid nüüd läksid nad väga hinda. Igal asjal mitu külge. Praegusel ajal on lausa vajalik arvuti teel suhelda.
Nüüd aga tundsin tõesti, et olen arvutiga suur sõber. Ta on ikkagi varuväljapääs maailma ja sõprade juurde, kui teisiti enam ei saa. Olgugi, et vahel kirutakse, et mis virtuaalmaailm ja pole päris ja nii, kuid nüüd, koroona ajal on ta suureks abiks.
"87 sõpra postitasid sünnipäeva puhul sinu ajajoonele." (See on ju tore, reaalsele sünnipäevale ei tule kunagi niipalju külalisi.) Rõõmustasin koos oma Facebookiga... Muidu oleks üksi kodus istunud ja ehk telekat vaadanud.
Mina muudkui vastasin neile ja saatsin teele tänu kõigile õnnitlejatele. Oli tegevust ja omaette rõõmustamist. Telefonikõned olid ka pikemad kui tavalisel sünnipäeval.
Lõik Urve Varese kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". Fotol lilleõis koroonahaigele emale, 28.08.2021, poeg tõi ukse taha. ERA, DK 867, 10/12.
KOGUMISVÕISTLUS KESTAB veebrari lõpuni! Küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

ERA, DK 867, 10/12

neljapäev, 10. 02.
Halliste 1961:
Mia esi ennast koolitin, käisin Mukul rentnikul karjan ja talvel koolin. Sääl käisive peretütre koorin laulman, kui ma kuulin , siis jäi mul kohe meele.
RKM II 102, 177 (1).
Laulja Anna Soots, 66 a.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 5797.

ERA, Foto 5797

kolmapäev, 9. 02.
Pühalepa, Kerema k 1924:
Kord elanud üks kange mees, Nigulas nimi. See olnud nii vägev, et keelanud tulekahju ära. Kord põlenud tema naabruses maja. Nigulas läinud ka sinna, ei hakanud aga tuld kustutama ehk asju majast välja taluma ühtid, vaid tõmmanud kepiga joone ümber maja. Ise ütelnud: „Siit, tuli, sa enam mööda ei lähe!“ ja näe imet – kõrvalised hooned jäänud kõik terveks.
Teinekord olnud jälle tulekahju. Nigulas jõudnud ennem sinna – ei olnud veel kuigi palju põlenud. Nigulas hakanud kätega tuld nagu tagasi tõrjuma, ise ütelnud: „Pole, pole sul tulla änam ühtid, sinu ase on seel!" Tuli kustunudki ära.
Jutustanud Anna Peial, kirja pannud Salme Kaev. ERA I 3, 374/5 (15)

teisipäev, 8. 02.
Suure-Jaani 1973: Jutt P tähega. Kildu koolipoisid kahekümnendail aastail. Paar pisikest poisi põnni palusid pühabasel päeval peale paasapühi: pai papa pane pisikesele puust paadile punasest purpurist purjed peale! Papa pani pisikesele puust paadile punasest purpurist purjed peale. Poisid peitsid paadi põhja paar pudelit piiritust. Piiritus plahvatas põlema. Poisid pistsid punuma Pirita poole. Paadi põhi põlenud.
Kirja pannud kaastööline Jaan Joandi (1910-1986). RKM II 302, 50.

esmaspäev, 7. 02.
Kolga-Jaani 1961:
Varesele valu,
ja arakale aigus,
musta linnule muu tõbi.
Kivi külge, kännu külge,
aalse aiateiba külgi,
meie lapse käsi - või jalg, noh, mis siis juhtub olema -
tervess, tervess!
Laps kasvab pikass, paksuss, suuress!
Rahvaluulearhiivi kaastööline Alma Seep Leie külast teadis, mida peab haiget saanud lapsele lugema, ning jagas kogujatele Ellen Liivile ja Olli Kõivale täpsemaid juhendeid haigusesõnade kasutamise kohta (RKM, Mgn. II 437 e).
Sõnu ja kasutusjuhendit saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51956-10023
Alma Seepi pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5204).

ERA, Foto 5204

pühapäev, 6. 02.
Pärnu 1930:
K: Millal on meremees vana?
V: Meremees on siis vana, kui tal lumi keele all enam ära ei sula.
Keerdküsimuse meremees Pruuselt (54 a vana, „suur naljahammas ja hää jutustaja“) kirja pannud Leida Lepp. ERA II 21, 623 (7)

laupäev, 5. 02.
Iisaku, Tudulinna k 1889: „Kuera kaelas vorst ehk sinul ükski asi.“ – Niesukesele, kellel ükski asi kuigi kaua ei seisa.
Ütlust selgitanud Dietrich Timotheus. H II 7, 754 (149)

reede, 4. 02.
Kodavere 1937: Kuldmuna viäreb hõbepanni piäl?

Mõistatuse ütles Herbert Tamperele Mustvees elanud Anna Lindvere (1879-1955, pärit Ranna valla Sääritsa külast). ERA II 172, 97 (54). Fotol Kodavere laulik Anna Lindvere (ees keskel) ja tema tütar Marie (paremal) seltskonnaga Peipsi ääres Kallastel 1930. aastate lõpus. Foto annetas Leili Savastver. ERA, DF 1794.

ERA, DF 1794

neljapäev, 3. 02.
Tartu 1935:
ERA töötaja Menda Ehrenberg.
Pildistanud Richard Viidalepp. ERA, Foto 231.
Klaasnegatiiv on digiteeritud Rahvusarhiivi korraldatud "Koordineeritud fotopärandi digiteerimise projekt „Eesti fotopärand (klaas- ja filminegatiivid) 1900-1960“ 2021" raames.

ERA, Foto 231

kolmapäev, 2. 02.
Pärnu l < Tartumaa 1896:
Unes juhatatud raha
Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti. Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopasarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.
Kirja pannud Johann Kukrus. E 27295/6 (10)

teisipäev, 1. 02. 2022
Otepää 1895: Susi olev kah küingle* kuul näiläne, sis käändev tema nõna vasta tuult, söövet tuult ja vannu rii pörissit.*
*küünla *vitstest võru, millega ais ree külge seoti

Kirja pannud ja oma kunagisele õpetajale Jakob Hurdale saatnud Palupera rätsep Joosep Silde (1860-1942, pärit Rõngu kihelkonna Aakre mõisa Põhu külast).
H III 22, 96 (15).

esmaspäev, 31. 01.
Pöide 1961:
Vares see vaakus vahtre otsas,
munad nie kukkusid mulgu alla,
Luule sai pika pölle täie,
Elga laia laki täie.
Munad nied olid otse saanud,
ema sie oli ilma jäänud.
Aliide Kaasik Kõiguste külas laulis siirdevormilist laulu varese munadest ja arvas, et laulu viimased read olid ise juurde tehtud. Laulikut küsitles Olli Kõiva, helisalvestas ja pildistas Ingrid Rüütel (RKM, Mgn. II 459 a; ERA, Foto 5907).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12283-51567-40032

ERA, Foto 5907

pühapäev, 30. 01.
Rõuge 1895:
Kange tuisk
„Sina lontrus talumees, sina ei mõista tuppa astutes oma mütsi peast maha võtta!“ käratseb pereemand talumehega, kellel kübara kõrvad kange tuisu pärast alt lõua kinni seotud.
„Ma mõtlesin, et väljas üksi tuiskab, toas tuiskab niisamuti, tahan kübara paela veel pingumale sikutada,“ vastas talumees tasakesi.
Kirja pannud Märt Siipsen. E 20653 (20)

laupäev, 29. 01.
Häädemeeste, Kabli k 1933: Katsu oma jalakannad kaotada – katsu minema saada.
Ütlust selgitanud Marta Martinson (Mäesalu). ERA II 60, 527 (38)

reede, 28. 01.
Pöide 1975-1978: Selliste pommpätakatega keidi vanasti külma ja pakasega talvel suures metsas. Pättaka tallad olid jämeda pättaka lõngaga nõelutud ja talla alt tõrvaga tõrvatud. Lamba nahast, sisemine vooder. Pättaka paelte kinnitus aasad.

Joonistanud ja kirjutanud Aleksander Tustit (1910-1989) Laimjala valla Kurdla külast. RKM II 341, 600.

RKM II 341, 600

neljapäev, 27. 01.
Muhu 1954:
Täna töötame paarikaupa. Läheme Heldi Tammega Kansi (Kantsi) külla Jekaterina Kõrstsmiku "Mardi Kata" juurde. Ta on tore vanake, lõbus ja tugeva huumorimeelega, kuigi on juba 88 aastat vana. Nagu seletas ta võõrastütar, armastavat ta väga laulda - istub,koob sukka ja ikka ümiseb omaette. Tänagi on ta nõus kohe laulma, sattub hoogu ja laulab vahet pidamata pea-aegu terve söögivahe.
Päeviku tekst Olli Kõiva EKRK I 6, 409. Pilt ERA, Foto 3626. Pildistanud Heldi Tamm.

ERA, Foto 3626

kolmapäev, 26. 01.
Laiuse, Kaasikutaga k 1936
Hiigla konn
Vanasti elanud Virumaal hiigla konn. Konn läinud igapäev kakskümmend viis penikoormat ja söönud ära kõik inimesed, rohu ja puud. Kuningas võtnud nõuks minna Soome targa juurde nõu küsima, kuidas saada konna ära hävitada.
Tark võtnud oma raamatud välja, vaadanud ja öelnud, et on võimalus konna ära ävitada, kuid see on raskusega seotud. Kuid tuleb otsida Soalomoni sõrmust. Aga kust seda saame? Selleks tuleb õppida* linnu keeled. Selleks pead jääma kolmeks päevaks minu juurde.
Kuningas oli selles nõus targa juurde õppima jääda linnu keeli.
Teisel hommikul võttis tark ussi pea ja käskis selle kuningal ära süia. Kuningas täitis käsku tõrkumata, sest tal oli kahju kuningriigi hävinemisest.
Ussi pea ära süies tundis kuningas, et ilm on kui teiseks muutunud. Kuningas sai kõigist linnu keeledest aru, mis linnud isekeskis rääkisid.
Targa juurest ära tulles jõudis ta ühte metsa. Väsinult eitis ta ühe puu alla puhkama. Sinna puu otsa lendas kaks kaarnat ja hakkasid isekeskis jutustama.
Teine lind ütleb teisele: „See mees otsib Soalomoni sõrmust, kes siin puu all magab.“
Esimene ütles teisele: „Aga kus ta seda saab?“
Teine vastas: „Miks ta ei saa?! Siin metsas on üks siniallikas, kus põrguneitsi käib iga vana kuu reede silmi pesemas.“
Esimene vastas: „Kas meie lähme seda imet vaatama?“
Esimene päev lendasid linnud ringi, kuningas ei lasknud neid silmist. Kuid õhtuks tulit linnud jälle selle puu otsa magama.
Nii möödusid paar päeva.
Kolmandal päeval lendlesid linnud järjekindlalt edasi: kuid kuningas jõudis neile suure vaevaga järele.
Linnud jäid kolmandaks päevaks jälle puu otsa seisma. Toitu otsides seal ümbruskonnas tulid nad jälle selle puu otsa öökortelisse.
Umbes kella kaheteistkümne ajal, kui vana kuu täiesti ülesse oli tõusnud, nägi kuningas põrguneitsit silmi pesevat ja ise rääkivat: „Nõnda kui vana kuu kahaneb, nõnda minu nägu kasvagu.“
Kuningas tõusis püsti, et põrguneitsit paremini vaadelda. Põrguneitsi silmas midagi kahtlast puu all. Ta astus puule lähemale ja ütles kuningale: Tule minuga kaasa,“ kuid kuningas tõrkus minemast.
Kuid lind puu otsast ütles: „Mine!“ – „Kuid ära verd anna!“ kostis teine lind.
Kuningas läks põrguneitsiga kaasas; põrgu jõudes näitas põrguneitsi kõiki oma varanduisi. Kuid viimaks võttis väikese karbikese ja ütles: „Seda ma küll ei näita!“
Kuid kuningas pärima: „Näidake ikka** seda karbikest.“
Viimaks avas põrguneitsi karbi, vottis säält sormuse välja ja pani esime(s)se sõrme. Kohe muutus müir nende vahele. Kui põrguneitsi andis talle noa, et teda torgata, kuid müir oli vahel ja kuningas ei saanud talle viga teha.
Siis pani teisi sõrme. Siis oli nende vahel järv. Pani kolmandasse sõrme – muutus linnuks ja lendas minema.
Tagasi tulles palus kuningas ka sormust oma sõrme proovida: kas see võib tõsi olla.
Põrguneitsi pahaaimamata andis sõrmuse kuninga sõrme.
Kuningas pani esimese sõrme – oli müir nende vahel; ja põrguneitsi torkis teda, kuid ei saanud talle viga teha.
Pani teisi sõrme – oli järv nende vahel.
Pani kolmandasse sõrme – muutus linnuks ja lendas Soome targa juurde.
Tark õppis kolm päeva Soalomoni sõrmuse kirju. Siis andis kuningale õpetuse konna hävituse kohta: „Lase raudhobune teha ja temast oda läbi panna ja soome sepalt raudahelad osta, mis üheksasada*** puuda kaaluvad. See peaks hiiglast kinni pidama.“
Soalomoni sõrmuse jõuga tuleb hobune konnale kurku ajada ja ahelatega hobune moa külge kinnitada.
Kuningas läks kodu; tegi targa õpetuse järgi: ajas Soalomoni sõrmuse jõuga raudhobuse konnale kurku. Ise libises ta hobuse seljast maha.
Konn vajutas lõuad kokku, mille tagajärjel odad tungisid ta lõualuudest läbi ning jäi kinni ja lõppis välja.
Möödus aasta. Hiiglase jäänused hakkasid haisma, mille tagajärjel palju inimesi sai surma.
Kuningas läks Soome targa juurde nõu küsima. Tark andis nõu: konna jäänused maha matta.
Kuningas moondus end tuviks ja hakkas kodu poole lendama. Kuid teel lendas põrguneitsi kulli näol vastu.
Enne, kui kuningas sai sõrmust vahetada, oli kull ta turjal ja viis ta põrgusse.
Põrguneitsi kostis: „Sina, keda ma kõige rohkem armastasin, varastasid minu kõige kallima varanduse. Pean selle trahviks sind seitsme raudahelaga seina külge panema. Süia ei pea sa saama ja nälga sa ei pea surema. Ja igavesti pead sa seal olema kinni.“
Möödunud mõned aastad; kuid kuningas ei tulnud kodumaale tagasi. Viimaks märkas kuninganna, et tema mehega oli midagi kahtlast juhtunud ja läks Soome targa juurde nõu küsima.
Soome tark arvas kohe, et ta mehega on midagi juhtunud; et põrguneitsi on teda varitsenud ja ära viinud. Muud keegi teda päästa ei või.
Tark läks põrgusse, päästis mehe lahti, kellest oli ainult luu ja nahk järele jäänud.
Põrguneitsi tahtis Soalomoni sõrmuse jõul vastu hakata, aga tark oli Soalomoni sõrmuse kirjadest ära õppinud, nii et põrguneitsi ei saanud talle viga teha. Ja pani ahelatega põrguneitsi ahelasse.
Tulid koju ja tark õpetas et ta ei tohi palju süia, sest ta pole seitse aastat süünud.
Kuningas läks kodu ja elab praegu, kui pole surnud.

* Üleskirjutajal oli: hõppima; kuna jutustaja ise sõnade alul ei rõhuta „h“ häälikut ka seal, kus see peaks olema kirjakeeles.
** Jälle oli kirjutaja S. G-mi üleskirjutises: „hikka.“
*** Üleskirjutajal on see arv kaunis segaselt kirjutatud (900), võib arvata ka kakssada.

Jutustanud Ants Grünbaum, kirja pannud Selma Grünbaum, arhiivi saatnud ja märkused lisanud Priidu Tammepuu. ERA II 208, 331/7 (18)

teisipäev, 25. 01.
Saaremaa 1893: Paavlipäävast prago merese, tõnisepäävast tõuk härja selga.

Jakob Hurdale saatnud Carl Allas (1839-1910), Karja kihelkonna kooliõpetaja ja köster. H IV 103 (216). Paavlipäevast lähemalt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paavlipaev

esmaspäev, 24. 01.
Kuusalu 1960:
Ei ole luba tuulel tulla,
tuulel tulla, lainel lassa,
lainel lassa, saul sadada.
Mul on vendani vesillä,
ode on mere onilla,
taati on mere tagana,
emä on hella Helsingessa.
Kui tuleb vendani vesildä,
emä tuleb hella Helsingesta,
taati tuleb mere taganda -
siis on luba tuulel tulla,
tuulel tulla, lainel lassa!
Mereilma manitses Salme Hirrend Juminda külas, teda küsitlesid Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristid Ruth Mirov ja Loreida Raudsep, helisalvestas Helgi Kihno (KKI, RLH 60:16 (3)).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22023-46799-14480
Laulikut ja rahvaluulekogujat ja Salme Hirrendit pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5766).
Õnnitleme Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna kolleege tähtpäeva puhul!

ERA, Foto 5766

pühapäev, 23. 01.
Hargla, Vastse-Roosa k 1934: Väike, väike oinake, sada kasukat seljas, kes seda puhastab, see valusaid pisaraid valab?
Läti mõistatuse oma emalt kirja pannud Olga Lipstok. ERA II 83, 169 (24)

laupäev, 22. 01.
Jõhvi, Päite 1893:
Saba vaid puudub, muidu valmis koer. – Üks niisike inimene, kes teisi ei pea millegi rahu, vaid alandi pilkab, naurab ja tõistest süüd otsib.
Ütlust selgitanud Paulus Paurmann. H II 46, 80 (27)

reede, 21. 01.
Kirbla 1936: Näkineiu, ütlevad jah -- Kui see postimees uppus ära, siis olla nähtud, et üks valge neiu pesnd end kivi otsas. Meie va saanavana rääkis, et üks olla soigunud seal võekas, seal üks põõsas. Ütlesid, et sinna olla üks inime maetud. Kui pidi olema matmise sõnadest ilma jäänd, et siis pidi soiguma.
Jutustas Ann Junts (82-a) Mõisima k, Saariku talust, küsitles Richard Viidalepp (23.01.1904-03.06.1986). ERA II 195, 325 (3). ERA, Foto 258.

ERA, Foto 258

neljapäev, 20. 01.
Viru-Jaagupi 1960:
05. juuli
Täna suundusime meie - Peet Lepik ja Paul-Erik Rummo - kogumisretkele ilma U. Kolgita, kuna meie jõududele saabus täiendus ning rühmad formeeriti ümber.
Esimene käik oli juba vana tuttava juurde. /--/ Esialgu ei paistnud jutust asja tulevat - tervis oli järsku halvemaks läinud, nii et Puu Jaagup oli isegi kavatsenud end üles puua. Kuid pikapeale läks tuju paremaks ja tuli mitu toredat lugu. /--/
Peale selle esitas ta meile tervikliku ja ilma liigsete kõrvalepõigeteta (mis talle muidu omased on) pikantse sõnastusega naljandi. Üritasime seda võtta ka helilindile, kuid P. J. soovis mikrofoni kindlasti oma käes hoida, jutustamise ajal aga ilmselt unustas selle olemasolu ja žestikuleeris nii elavalt, et nähtavasti katkes ühendus. Igatahes pidime hiljem läbikuulamisel kahetsusega nentima, et tore lugu polnud lindile jäänud. /--/
10. juuli
Läksime jällegi Puu Jaagupi juurde, kes täna ei tahtnud kuidagi hoogu sattuda. Provotseerisime teda rääkima mitmetest asjadest, mis oleks võimaldanud liialdamist. Pikapeale hakkaski P. J. hoogu sattuma... Juttu saatis nagu ikka elav miimika ja žestikulatsioon, mida U. Kolk jäädvustas fotoaparaadiga. Palusime tal uuesti rääkida loo, mida viimati asjatult püüdsime lindile võtta, kuid nüüd kordamisel tuli naljand välja märksa kahvatum.
Kui hakkasime juba ära tulema, küsisime veel igaks juhuks vanapagana kohta. See oli õnnelik küsimus! Puu Jaagup pajatas kohe mitu vanapagana juttu, sealjuures neid väga humoristlikult ning eht "puujaaguplikult" kommenteerides. Osa neist saime lindile, siis lõppes lint otsa.
Lõike tudengite Paul-Erik Rummo ja Peet Lepiku kogumispäevikust. EKRK I 32, 34/56. Udo Kolgi fotodel rahvaluulekogujad Ene-Reet Ennuse, Viive Hindrikson, Ivi Hinn, Paul-Erik Rummo ja Peet Lepik ning Puu-Jaagup mikrofoni ees jutuhoos. EKRK, Foto 532, 540, 541. Kirjapanekuid, fotosid ja seda, mis hoolimata raskustest õnnestus salvestada, saab näha ja kuulata failihoidla kaudu: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13303-73142-18477
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13303-73142-18477
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12082-53289-41620
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12082-53890-14289
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12106-37395-17314

kolmapäev, 19. 01.
Karksi 1890:
Ku küläst kassi tuuas, sis viitävet kassi iist tahilik nõgel, sis olevet kass ninda tuline ku nõgel.
Kirja pannud Jaak Hünerson. H II 23, 330 (3)

teisipäev, 18. 01.
Kärdla l. 1954:
Kärdla nimi:
See on ruutsi keelest tulnud. Chärdal - armas org.
Hiiumaa nimeseletusi kogusid tudengid Endel Priidel ja Hillar Kala Hermann Karjamaalt. EKRK I 5, 64.

EKRK I 5, 64

esmaspäev, 17. 01.
Pärnu < Karuse 1936:
Mina aga kiitsin kirjut koera -
ta tõi kuusi kutsikast.
Kaks panin soosse urtadesse,
kaks panin rakki randadesse,
kaks panin arusse agijast.
Urdad sulpsid sooda kauda,
agijad kauda aruda,
rakid ranna nootu kaudu.
Isi mina kõntsin teeda kauda,
õbepüssi oli õlale,
al´las mõõka alla õlma.
Siis sai liiga lindusida,
ja sai palju partisida,
ülearu sai anesid.
Linnu eest sain liiga raha,
pardi eest sain palju raha,
ane eest aljast õbedad;
ei see mahtund mõisa aita,
ei tal leitud linnast paika.
Ma läksin nuttesse kojuje.
Eit tuli vastu, taat tuli vastu,
eit tuli vastu väravas ja
taat tuli vastu tänavas.
Nemad minult küsimaie:
"Mis sina nutad, poega noori,
õhkad, õrna õlekoori?"
Mina aga eidel vastamaie,
mina aga taadil vastamaie:
"Mis mina nutan, eidekene,
või mis nutan, taadikene?
Mina aga kiitsi kirjut koera -
ta tõi kuusi kutsikast.
Kaks panin soosse urtadesse,
kaks panin rakki raudadesse,
kaks panin arusse agijast.
Urdad sulpsid sooda kauda,
agijad kauda aruda,
rakid ranna noota kauda.
Isi ma kõntsin teeda kauda,
õbepüssi oli õlale,
allas mõõka alla õlma.
Siis sai liiga lindusida,
ja sai palju partisida,
ülearu sai anesid.
Linnu eest sain liiga raha,
pardi eest sain palju raha,
ane eest aljast õbedad;
ei see mahtund mõisa aita,
ei tal leitud linnast paika."
Eit aga mulle vastamaie,
taat aga mulle vastamaie:
"Ole vaid, ole vaid, poega noori,
ära sina nuta sellepärast,
selle sita süi pärast:
osta obu, võta naine,
osta obu varsudesta,
võta naine neidudesta,
küll siis mahub mõisa aita
ja tal leitaks linnast paika!"
Eduka jahimehe raskustest saagi turustamisel laulis Tõnis Pärnpuu, Karuselt Tuhu külast pärit mees, kes 1936. aastal elas Pärnus vanadekodus. Laulu pani kirja Richard Viidalepp, kes laulikut ka pildistas (ERA II 195, 81/4 (5), ERA, Foto 249).

ERA, Foto 249

pühapäev, 16. 01.
Jüri, Kurna v 1897: Kui keegi joomisega ehk muudmoodi oma raha ära raiskab, sii üeldakse temale: „Anna parem see raha sandile, sant õnnistab sind ometi!“
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 195/6 (38)

laupäev, 15. 01.
Audru 1964: Kui pime on, siis öeldakse: „Tõmma tikk põlema, näed, kas elekter põleb!“
Ütluse Aavo Pässilt kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe).

reede, 14. 01.
Setomaa 1938: Vahtsõaestaga hummogu tuldas üles sis tuvvas kaost külmä värsket vett, pandas laulatus sõlg sisse ja sõlõ seest mõsk kõik pereh suud, üldäs sis Jummal and tervüst tuu aastaga.
Kõnelnud 1892. a sündinud Nasta Karulaan Vilo valla Tagamäe külast, kirja pannud Samuel Sommeri ja ERA kaastööline, suurkoguja Asta Oinas-Tammeorg (1914-1999). ERA II 173, 702 (7).
Ülemisel fotol Anna Tammeorg paremal Kossolka 6-klassilise kooli lõpuklassis Vana-Irboskas 1928 koos õpetajate ja teiste õpilastega: esireas õp. Lember, koolijuhataja Berenstrauch (Pärnaste) ja õp. Kärblane, tagareas Peeter Papp ja Mihkel Vihur. Foto Alli/Aleksandra Leetna (Podrätšikov) kodualbumist. Alumisel pildil Anna Tammeorg valge rätikuga koos teiste Samuel Sommeri kaastööliste ja vanavarakoguga 1934. Tema kõrval Oskar Loorits ja laulik Anne Vabarna. ERA, DF 27427, ERA, Foto 1875.
Hääd "vana" uut aastat!

ERA, DF 27427
ERA, Foto 1875

neljapäev, 13. 01.
Vadjamaa, Jõgõperä k 1972:
Nat'u Lukina Jõgõperä külast, sündinud Luuditsas. Ta on väga temperamentne ja kiiresti vahelduva tujuga. See foto on tehtud tema maja külgmise akna ees. Tal kasvas aias õige mitmesuguseid lilli ja taimi, mis olid hästi hoolitsetud. Kõige enam oli jorjeneid ja tokkroose. Ta on vaene inimene, kuid õu, maja, aed ja toad on tal alati hästi korras ning puhtad, nagu enamikul vadjalastel.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 04.07-11.07.1972
Pildistanud Tõnis Kask. ERA, VE 368

ERA, VE 368

kolmapäev, 12. 01.
Viru-Nigula, Kohala k 1903:
Püha-Jüri kutsikad
Kord lähend üks mees metsa ja eksind ära ega ole oskand kojo minna. Ühest kohast teise käies tulnud temale kari huntisi vastu ja kippusid mehe kallale. Mees huntisi urjutama: „Tohoh!“ ja „Ur-joh!“.
Ei hundid ooli, tulevad ligemale.
Viimast ööld mees: „Püha-Jüri kutsikad! Püha-Jüri, Püha-Jüri, kannusta, kannusta!“
Nüüd hundid tõstand pead püsti, lõuad laieli, ja lähend siis menema. Nii pääsend mees nende küüsist menema.
Kirja pannud Gustav Johann Jürjev (Kallus). E 44306

teisipäev, 11. 01.
Poolamaa < Tarvastu 1890: Mitu Kuud või Päevä taevan nägema = ülearu paelu käsuandjit või otsalisi olema.

Unenäoseletusi saatis Jakob Hurdale Tarvastust pärit soldat Andres Rull (1869-1911) kroonuteenistusest Suwalki kubermangust. H III 16, 367 (23).

esmaspäev, 10. 01.
Häädemeeste 1909:
Läksin mina metsa kõndimaie:
leidsin põdra põllu päälta,
karu kaeranurme siista.
Ma saaks sarved omalegi!
Ma viiks sarved sepa kätte,
sepp teeks mulle tutu-lutu,
valaks mulle vaskelutu.
Siis mina üüaks õitsel minnes,
koidu ajal kodu tulles.
Rootsi kuningas kuulataks,
Rootsi rahvas mõtelisse:
oleks sii lutu meie maale,
siis ei murtaks mullikida,
kistaks ei kitsetalleksida.
Põdrasarvedest tehtud vägevast pillist laulis Liisu Eisenschmidt Tahkuranna vallas. Laulu kirjutasid üles üliõpilased Artur Martin ja Eduard Juhanson (EÜS VI 577 (175)).
Liisu Eisenschmidti ja tema mehe stuudiofoto vahendas arhiivile Marta Mäesalu (ERA, Foto 2746).

EÜS VI 577 (175)
ERA, Foto 2746

pühapäev, 9. 01.
Tartu 2017:
Minu 1902. a sündinud isa perekonnanimi on sünnitunnistusel Prodel, aga seda nime on alati hääldatud Proodel. Minu vend ja mina oleme Eesti ajal sündinud ja saime perekonnanimeks Proodel, nõukogudeaegsed lapsed said sünnitunnistused ja passid Prodeli nimega. Kuna vanemad oleksid eelistanud Proodeli nimekuju, arvestasime nende sooviga: kalmistul on vendade ühisel hauaplatsil nii Prodel kui Proodel.
Abiellumisel ei tahtnud ma sugugi perekonnanime Proodel vahetada Hiiemäe vastu, põhjuseks see, et olin eelmise nimega trükisõnas tuntuks saanud. 1970. aastal polnud kombeks, et abielus ollakse eri perekonnanimega. Elu kestel on ette tulnud mõlemat – omaaegse nimega tuttava taasleidmist ja kiitust ilusa perenime puhul.

Folklorist Mall Hiiemäe vastustest rahvaluulearhiivi 2017. aasta küsitluskavale „Imelik nimi“. EFA I 225, 10 (31, 32)
Fotol Mall Hiiemäe oma 80. sünnipäeva tähistamisel Eesti Kirjandusmuuseumis 2017. aastal, pildistanud Alar Madisson. ERA, DF 35493

ERA, DF 35493

laupäev, 8. 01.
Türi 1930: Vanaaegne lamp. Kaali või suure kardule sisse tehti auk, pandi rasv sisse, üks lõngaots ka – ja põles. Lamp oligi valmis.
Jutustanud Liisa Schutting, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 24, 642 (27)

reede, 7. 01.
Mustjala 1939: Kolmekuningapääva järge oli nuudipää, siis paha nuut keis kihapulki ja vikkisi otsimas*, et õlut otsas oo. Poisid ja mehed tegid ennast „nuudiks“, panid koti ühele kaela ja ajasid kihapunnisi ja vikkisi peele. Vahel olid õlenuudid ümber kere, vahel [e]s ole ühtid.

*"Nuutidega pühi välja ajamas“.
* keis – käis; kiha – õllenõu; punnisi – siin: õllenõu pruntisid; vikkisi – õllevaadi pulki; ajasid peele – nõudsid
Mustjala nuudipäevakommetest rääkis Kaljo Lepale 1869. a sündinud Maria Lepp Järise külast. ERA II 255, 236/7 (4).
Rohkem nuudipäevast: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev

neljapäev, 6. 01.
Setomaa, Petseri l :
Petseri kloostri õues vana veekaev, kus toimub kolmekuningapäeval (6. jaan.) Jordani-teenistus.
Pildistanud V. Säägi. ERA, Foto 1743

ERA, Foto 1743

kolmapäev, 5. 01.
Vändra 1889:
Arjaga ussa, neid olla õige väha; arva olla neid inimesi, kis teda näha saab, aga maha lüia ei tohe teda keegi; see olla usside kuningas. Kord olla üks karjapoiss ussi peadpidi mätta sees näind. Ta akand teda materdama, uss pöörnd aga pea mätta seest väl'la ja vilistand õige eledaste. Siis alles näind poiss, et ussil suur punane ari peas olnd ja ästi ilus. Vile järele olla aga ussa igast kül'lest nii rohkeste kokko tulnd ja unik iga silmapilguga suuremaks kasund. Poiss saand suure vaevaga kuhaaja peale ronida, ja sealt viimaks kuha otsa, ussiunik olnd aga tubli einasao suurdune.
Kirja pannud Toomas Tetsmann. H II 20, 799/800

teisipäev, 4. 01.
Tarvastu 1890: Ku varessa vasdu tuuld mahan seisäve, lääb sulale - viäve na kõrrgese puu lattva, lääb külmäle. Ilmaenne Hurda ja Eiseni kaastöölise, mölder J. Tõllassoni (pseudonüüm Feldfebel) "edimesest vanavara kimbust". H II 25, 465 (57).

H II 25, 465 (57)

esmaspäev, 3. 01.
Palamuse 1892 :
Noh, olgu otsa, jäägu jälle!
Olgu otsa hommeneksi,
tulevaksi reede'eksi,
jõulu pikista pühista,
nääri õnne õhta'asta!
Sobiva lõpetuse pikkadele pühadele kirjutas Helene Maasen Kaareperest (E 52103).
Näärivana lahkumist Tartu linnast on pildistanud Aare Mikk 1979. aastal (ERA, Foto 13618).

E 52103 ERA, Foto 13618

pühapäev, 2. 01.
Peetri 1928:
All orus kasvas tamm,
siilik tamm ja sealik tamm,
tammel kaksteist oksa,
igas oksas neli pesa,
igas pesas seitse muna?
Mõistatuse esitanud Kata Krosing (snd Viidebaum), kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 7, 366 (23)

laupäev, 1. 01. 2022
Kuusalu 1901: Uue aasta esimesel päeval ei tohi mitte raha välja anda, sest siis peab kogu see aasta seda tegema; niisamuti ei tohi kallilt midagi osta, sest siis läheb kõik sel aastal kalliks.
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. E 41890 (37–38)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52232

reede, 31. 12.
Rakvere 1889: Moistata uue aasta ööse möistatusi, siis ei kau so sokid-kindad ära.
Õpetuse kirja pannud Simuna kihelkonna Moora mõisas Salutaguse külas sündinud Villem Pender (1856-1940). H II 11, 79 (8).

Kodune uusaastapidu külalistega 1964. aastal, maskis pillimees Uuno Kiviaid. Foto Helgi Suluste (1932-2015) tööst "Ranna-Kodavere ümbruse looduslike annetega pillimehi XX saj." ERA, DF 1860.

ERA, DF 1860

neljapäev, 30. 12.
Karuse, Saastna k 1968:
Näärikivid.
"Saastnas isa rääkis. Seal oln kaks iigla jurakast kivi, kõrgemad kui meri. Üks näärilauba ööse irmus torm. Meri oln kinni. Torm lõhkun, kaks suurt kivi oln ommiku randas, öeltse näärikivi. Kivi tõuseb nagu jääga tükkis, võib kes teab kui kaugele viia. Siin kah vana mere põhi."
Kohapärimust Karuse Näärikividest jutustanud Jaan Kiigemäe. RKM II 254, 109 (6)
Pildistanud Lilia Briedis. ERA, Foto 8422

ERA, Foto 8422

kolmapäev, 29. 12.
Põltsamaa 1897: Ega ilu kõhtu täida! (Ilu ei täida kõhtu, aga ilu on armas – igaühe silmale näha ja sellepärasat armastab ilu igaüks).
Vanasõna selgitanud Martin Luu. H II 59, 582 (32)

teisipäev, 28. 12.
Kuusalu 2017: Talvel oli meil populaarseks mänguks luuremäng, ja seda siis suuskadel. Arvatavasti oli see mäng koolist tulnud. Jagasime omad meeskonnad, kus üks pool peitis metsa kirjakesi, mida teine pool asus otsima, kirjas olid juhised edasiseks tegutsemiseks. Korralikke suuski meil küll polnud, kuid olime õnnelikud nendegi üle. Mäletan, et suusakeppe ei jagunud, olid siis vahest juba katki läinud, või polnud neid üldse nii palju ostetud. Siin tuli abiks lepavõsa, kust parajad kepid sai hangitud. Selline mäng andis tükiks ajaks õues tegevust.

Lapsepõlvemänge kirjeldas Aino Katvel (snd 1955) Juminda külast. ERA, DK 486, 3/4 (5.1).

esmaspäev, 27. 12.
Lääne-Nigula < Martna < Ridala 1938:
Okut-sokut, suured sarved,
teise pere kitsel keerus sarved.
Oot'-oot', oot'- oot' tuuravingas,
seisa sirbilinnukene,
sõni, kui pühin püssikest,
arin all´ast rauakest.
Akkam' uuest otsast peale,
vahest vana järje peale.
Jälle, jälle jänesse jäll´ed,
otsekohe on orava jäll´ed,
siin on sirku seisatand
ja kivi otsas kükitand.
Ilma otsa ja ääreta jahimehelaulu luges mitmel pool Läänemaal elanud Liisa Alliksoo, kirja pani Enda Ennist (ERA II 188, 258/9 (126)).
Lääne Liisi (Eliise-Emmeliine Juntsi, vasakul) vestlust jõulusokuga on Martnas pildistatud 1963. või 1964. aastal, foto vahendas arhiivile
Siim Klaassen (ERA, DF 36116).

ERA, DF 36116

pühapäev, 26. 12. Kuusalu 1973:
Tabanipäev oli old jõulu teisel pühal. Ja siis mehed käisid viina norimas. Kasuk oli pahempidi seljas.
Tabanine poisikene,
Tabani uoste erra,
suurte ruodude sulane.
Obu oli soolassa künässa,
siält tous üles üppamaie,
mäe pääle mängimaie.
Taban oli takusta tehtud,
koera karvust on koodet,
undinahast ommeletud.
Tabanisandid käivad, vanaema selit. Mardilaulu viisi järele niisamuti [lauldi].
Kirja pannud Eha Viluoja. KKI 63, 106/7 (23)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tabanipaev/item/5219

laupäev, 25. 12.
Karksi 1969: Miul suiti ilusti pää siles ja panti vastane leit selga, ema võtt lauluraamatu, miu põlve pääle ja lauldseme „Ma tulen taevast ülevelt“, „Need inglid taevast tulevad“ ja veel palju jõululaule, mia mõisti juba palju varemaltki mitu salmi lugeda ja laulmine ja viisipidamine oli selge. Vanaema (isa poolt) õpes mulle mitu laulu ja lugusid.

Kirja pannud arhiivi kaastööline Marie Helimets (1891-1975). RKM II 267, 519/20 (1). Fotol laulab Marie Helimets 1960. aastal rahvaluulekogujatele, salvestab Elve-Viiu Jürken, pildistas Õile Hansen. ERA, Foto 4739.

Kuidas mööduvad teie pühad tänavu ja millised olid need varem? Küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/

ERA, Foto 4739

reede, 24. 12.
Kullamaa, Väike-Kalju k 1937: Jõululauba õhtuks pidi iga laps salmi ütlema. Siis irmutadi lapsi, et: „Kui sa seda salmi mette kätte ei saa, siis viiakse sind sigade lauta.“
Jutustanud Jüri Varblane, kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 139, 412 (22)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51472

neljapäev, 23. 12.
Viljandi, Tänassilma k 1936:
"Kassinooda vedamine. Jõulumäng. Kes tugevam oli ja teist enda järel edasi tiris, oli võitja."
Mängukirjelduse kirja pannud Kluni Järv. ERA II 95, 400 (3)
Taga seisab jutustaja Mari Mölter.
Pildistanud L. Köögardal. ERA, Foto 1188

ERA, Foto 1188

kolmapäev, 22. 12.
Viru-Jaagupi, Võhu k 2015:
Advent. Seda pole mina kunagi tähistanud. Lapselastel olen küll näinud advendikalendreid. Suuremad avavad aknakese iga päev, väiksem tegi korraga kalendri tühjaks. Ka olid neil sussid või kingad ööseks aknalauale pandud. Ainult et kui kõige väiksem öösel pissil käis, leidis teistele pandud maiustuse ning pistis muidugi põske, millest hommikul palju tüli tõusis. Kui laps pole olnud sõnakuulelik, siis on tema suss hommikul tühi. Või kui suss pole aknalaual, vaid vedeleb kuskil mujal. Mäletan, et üks lapselaps väiksena väga kartis päkapikke.
Kirja pannud Anu Soon. EFA I 209, 48

teisipäev, 21. 12.
Keila 1948: Toomapäev. Sel päeval läksid mehed Äesmal ja Ruilas, see on Keila ja Hageri kihelkonna rajadel veel 1903. aastal tahmase näuga kõrtsi Toomast valgeks jooma. Toomapäev oli rehepappide päev. Äesmal ja ka Ruilas mõisades olla rehepappidele kingitust antud sel päeval minu vanemate jutu järgi.

Rääkis 60-aastane Villem Reintam, kirja pani Eduard Kriitmäe. RKM II 34, 199/200 (21).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/toomapaev

esmaspäev, 20. 12.
Valga l < Paistu 1895:
Veli, hella vellekene,
lätsin läbi kolme metsa,
läbi kolme kurja metsa:
üits oli metsa õunapuine,
tõine mõtsa hiunapuine,
kolmas kurja kuusemõtsa.
Hiunap'mõtsa lõigas hilpu,
õunap'mõtsa lõigas õlma,
kuusemõtsa lõigas kurku.
Teekonda läbi ohtliku metsa kirjeldas raudteeametnik Hans Lensin (H II 56, 1055 (3)).
Jõuluvana teekond Sooru lasteaia peole oli hoopiski ohutu, selle püüdis pildile Piret Voolaid 2005. aastal (ERA, DF 6344).

H II 56, 1055 (3)
ERA, DF 6344

pühapäev, 19. 12.
Tartu-Maarja 1889: Inimene ihualasti, särk põues?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tootsi. H III 9, 471 (14)

laupäev, 18. 12.
Palamuse 2018: Olen sündinud 1929. a. ja minu umbes 4.–5. eluaasta mälestused vanaemade ja emade riietusest on niisugused: jakk pikkade käistega, undruk, põll. Jakk oli suvel õhemast riidest, kirju, eest nööbitav. Undruk (seelik) oli pikk, ligemale maani, aga nii, et rohus serv märjaks ei saaks. Üteldi ülespidi kiiderkonti. Põll kahe taskuga, vööni, pikkus poole sääreni. Rätt oli õues alati peas, kui toas liiga soe oli, võeti ära. Emade riietus oli tollal juba teistsugune. Nad kandsid põhiliselt kleiti poole sääreni. Põlled olid õhukesest riidest rinnaesise ja traksidega. Taskuid ikka 2. Rätti kanti küll, aga suvel seoti see kukla taha kinni. Nii võis laps juba kaugelt näha, kes tuli: ema või vanaema.
Mul oli lapsepõlves sellist õnne, mida harva juhtub, mul oli kaks vanaema. Kui üks igavikku läks, tuli teine, ja mõlemad suurepärased. Lahked, tasased, teadsid jutte ja laule. Mis peaasi - tegelesid minuga ega olnud kurjad, silmad rõõmsad, laps juba ei eksi. Kui nad vahel ka haiged olid, siis olid nukrad.
Emapoolne vanaema Loviisa (s. 1870?) Kriisa (neiuna Reiman) - teda mäletan algusest peale. Tal oli pehme hääl, soojad käed ja „marjad silmas“ - silmahaigus, mida ma tänaseni ei tea, aga siis räägiti. Vanaisa keetis talle pruuni pudeliga leivategemise ajal ahjus kukli sees rohtu. Ka praegu ma ei tea, mis seal sees oli. Teisel päeval pani vanaema seda silmadele, heitis voodi, kattis silmnäo käterätiga, ohkas, ega rääkinud. Võtsin pingi, tassisin voodi juurde, istusin sinna ja lugesin talle tasakesi seda, mida ta mulle õpetanud. Ta ei vastanud, ainult pigistas kergelt mu kätt. See oli tugevaim side, mida mul elus üldse on olnud. Ei ühtki sõna.

Vanaisa Jaan Kriisa on sündinud 1866 Kavastu-Koosal. Ta suri 97-aastaselt, seljataga mitmekesine ja keeruline elukäik nii esivanemate kui tööde poolest. Töötanud Narvas ka vabrikus, Vaiatu mõisas rehepapina. Lõpuks ka Rääbisel, Torma lähedal talus, kui see vendade vahel ära jagati. Neid oli 7 venda ja kaks õde. Talu nimi oli Aoveski, asus Metsanurga külas.
Ta oli väheldase kasvuga, aga sirge samm kiire, kerge, kõndides hoidis pead püsti. Sõnadega ta kedagi ei riivanud, aga ennast oskas kaitsta küll. Lauluhäält polnud üldse. Luges ja kirjutas ainult hädavaevu, aga elus tuli toime küll. Pealehakkamine oli hea ja sellest tol ajal piisas. Oma peres ka hoidis lapsi, neid oli kaks: minu ema Marta ja vend Elmar.
Kui vanaisa oli teistega tipsutanud (ta polnud viinamees), siis oli tal lause mida tarvitas ainult sel korral: „Mis naisel muret, kui pudrujahu puudus, küsi minu käest!“ Sellist lauset pole ma kunagi kuulnud. Tal oli veel üks sõna teretuseks. Kui tuli hommikul tervitada, siis ütles ta selge häälega: „No tromkust, tromkust!“
Vanaisal oli ka sõrmelugemise mäng, millest ma kaua aru ei saanud. Ta küsis: „Mitu sõrme sul on?“ Ma oskasin tol ajal kümneni lugeda, lugesin sõrmed ära. No kümme! Vanaisa pani sõrmed vaheliti, asetas nad lauale või rinnale ja ütles mulle: „No loe, kui palju mul on!“ Lugesin, sain 9. Lugesin veelkord, ikka 9. Lugesin veelkord ja ütlesin: Sul on 9 sõrme. „Sa tüdruk ei oska lugeda.“ No ma lugesin veelkord. Mis 9 see 9. „Võib-olla kah,“ ütles vanaisa ja tegi minekut, pannes käed tasku. Ta kasutas seda vigurit, kui tahtis minust lahti saada. Lihtne lugu, peitis ühe „Pika Peetri“ teiste alla.

Katked Ellen Randoja (16.02.1929 - 09.12.2021) kaastööst "Minu vanaema lugu". EFA I 281, 10/5. ERA kaastööline sai Ellen Randojast 2009. aastal, kui ornitoloogid valisid aasta linnuks kodukaku ning kutsusid loodushuvilisi oma tähelepanekutest teatama. Ellen, kes selle linnuliigi huikamised Imukveres karjalapsena oli meelde jätnud, saatiski oma meenutused Palamuselt teele. Sealt alates tulid temalt saadetised arhiivi igal aastal, tihti koos joonistuste või erilise puiduspoon-tehnikas kunstiga. 2011. aastal pälvis Ellen Randoja EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia kaastööde eest, mis sisaldasid Põhja-Tartumaa vanemat pärimust.

ERA ERA

reede, 17. 12.
Kihnu 2021: Sünnipäevi vanasti ei peetud, aga nüüd on juubelid moes. Nüüd peetakse kõikide väikeste ja koolilaste sünnipäevi.
Tänavu kuulsin, et hakati pidama poissmeeste ja tüdrukute õhtut ennem nende pulmi. Seda siin varem ei olnud kui nüüd 2021. a.

Rosaali Karjami tööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". EFA I 391, 9. Ootame teie kaastöid! https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 16. 12.
Vadjamaa, Rajo k 1966:
Kõige omapärasem ja mitmekülgsem vadjalane Oudekki Figurova. Tema on külaboheemlane. Ta on nõnda kokku kasvanud loodusega, tal on alati kodus taltsutatud vareseid, harakaid, siile. Et külarahvas tunneks ära tema linnud, on neile kaela seotud punased paelad. Varesed on nii ära hellitatud, et nad ei taha leiba saada. Võõrastele varesed kraaksuvad, ega lase enestele täiesti ligi tulla. Kui võõral on käes midagi söödavat, haaravad nad selle lennult kinni.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.07-14.07.1966
Pildistanud Tõnu Seilenthal. ERA, VE 178

ERA, VE 178

kolmapäev, 15. 12.
Reigi 1896:
Ussi välja kutsuja
Ükskord leinud kolm hiiglast [hiidlast] ühe padrikust mööda, üks ütelnud: „Küll siin võib neid va „põõsaaluseid“ olla.“
Teine kohe: „Eks võib, ja vaata, kui palju neid siin on.“
Mees pannud kaks sõrme suhu ja vilistanud kolm korda ja varsti olnud mets sihinat ja sahinat täis, tulnud meeste ümber, pead püsti ja kahisenud. Teistel meestel leind juba hädaks ja tahtnud lippama panna, aga kus sa lähed, nii kaugele kui silmad ulatab vaadata, on ussisi nähja ja tulevad aga metsast veel juure. Mees pomisenud mõned võõrad sõnad ja ussid pööranud metsa tagasi, pole mehed enam tahtnud ussisi näha.
Kirja pannud J. Johannes. E 27694

teisipäev, 14. 12.
Pühalepa 1962: Kui seinad on majas seest seenetanud, siis on sandi silmaga naine sisse vaadanud. Seenetust nimetatakse ka krati sitaks = mustuseks. Sandi silmaga = kõõrd silmne nõid.

Kirja pannud Miralde Kaevand Soonlepa külast. RKM II 147, 631 (44). Linnuse rekonstruktsiooni seenetanud seina Latgales pildistas 2004. aastal Liina Saarlo. ERA, DF 830.

ERA, DF 15020

esmaspäev, 13. 12.
Käina 1937:
Tule, tule tursuke,
merepõhja põrsuke!
Tule mu kuldse koogu otsa,
hakka mu hõbeõnge otsa.
Tule mu lotja lodistama,
tule mu paati padistama.
Sõnu kala mutule (õngele) luges Anna Kaev Ühtri külast, üles kirjutas Elfriede Tänavsuu, Hiiumaa Harju rühma kodutütar (ERA II 147, 593/4 (22)).
Käina kalameeste räimemõrra vesiseid pildistas Pärnus Aleksander Määr 1938. aastal (ERA, Foto 1329).

ERA, Foto 1329

pühapäev, 12. 12.
Emmaste, Sõru k 1941:
Sel kevadel enam muidu merele kalastama ei lubatud, kui pidi kaluri tõend ette näidata olema. Sõru ranna kalapaadid koguti kõik kokku ühte punkti, traataiaga piiratud sadamakohta pritsaalasse, vene keeles pritšal, kus kaldale ülesveetud paadid olid maasse kaevatud postide külge kettidega lukustatud. Paate valvas paarimeheline piirivalve vahipost, kes kontrollis ka mereleminevate kalurite merelubasid ehk propuskeid.
Mootorpaatidel, mis sügavamalt vees istusid ning selle tõttu pritsaalasse ei ujunud, neid oli paar tükki, lubati peatuda Sõru sadamas, kuid iga kord, kui nende peremehed merele läksid, pidid nad pritsaalast läbi tulema, kus nende propuskeid kontrolliti. Kord läks üks mootorpaat pritsaalas sees käimata sealt mööda merele ja piirivalvur hakkas püssist hoiatuspauke õhku laskma. Paat tuli siis tagasi.
Mõnikord hakkasid vanemad keelt oskavad kalurid piirivalvuritega juttu puhuma ja küsisid, miks nad nii ranget kontrolli peavad, mida nad kardavad. Need olid enamasti noored ajateenijad poisid, käsutäitjad, ning nad jäid vastusega kimbatusse. Mõni neist siiski söandas ütelda, et kardavad Saksa salakuulajaid, kuid sellest ei tohtivat rääkida.
Ametlikult olid suhted kahe riigi vahel küll normaalsed, kuid see oli enam-vähem teada, et varem või hiljem saavad neist vaenlased, ning see sundiski vastastikku valvsusele. Saksamaa oli juba ligi kaks aastat sõdinud, tal oli kõike vaja ja ta sai kaubalepingute alusel ka Vene riigi poolt nii mõndagi. Laev laeva järel veeti ka meie sadamatest teravilja Saksamaale ning sealt saadi mõningal määral masinaid ja seadmeid vastu. Ka Tohvri baasi toodi sel kevadel Saksamaalt üks suur aurukatel, lokomobiil, mis kandis Mannheimi masinatehase silti, samuti elektrimootoreid, dünamoid ja muid elektriseadmeid.
Patarei oli kuulu järgi valmis, kuid kahurite kohaletoomist ei näinud meist keegi. Sel kevadel seisis küll oma paar päeva üks suur pardakraanadega laev patarei kohal merel ankrul ning nagu hiljem selgus, sellelt laevalt need torud ka maale toimetati. Seda, et torud on tõesti kohal ja paigale pandud, andsid need ise teada, kuna juba juunikuu algul, seega enne sõda, tegid kahurid oma proovilasud ära.

Kirja pannud Jegard Kõmmus. RKM I 6, 233–239

Tekst ilmunud: Jegard Kõmmus, Hiiumaa meremees jutustab, II. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost. Koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2021. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=116

Hiiumaa meremees jutustab II

laupäev, 11. 12.
Jüri 1898:
Katk Pahkla Kalmu talus
Vanaste olnud suurte sõdade järel Eestimaal kange suur katk. Katk käinud vahel ka inimese näul mööda maad ringi.
Kord tulnud ta ühel laupäeva õhtul naisterahva näul Pahkla Kalmu talusse. Pererahvas hakanud vihtlema ja kutsunud võera naisterahva ka vihtlema. Vihtlemise ajal näinud nad, et tal teine jalg olnud inimese jalg ja teine veise jalg. Pärast antud talle õhtust süüa, toodud õled tuppa, tehtud talle aset ja antud öömaja. Seal talus jäenud kõik inimesed ja loomad elusse, kuna teistes taludes kõik ära surnud.
Jutustanud Hans Veidenberg, kirja pannud Jaan Saalverk. H II 65, 603 (6)

reede, 10. 12.
OOTAME PILTE, KIRJAPANEKUID JA SALVESTUSI KAASAEGSETEST JÕULUDEST!
Tallinn < Kihelkonna 1959:
- Seda laulu laulsid köik meie kandi mehed, Kuusnömme mehed, mustad Kuusnömme mehed. Kes praegu seda veel laulavad, näiteks on kindlasti, seda teab Mihkel Rand, Kuusnömme külas, möisa Mihkel.
- Aga millal niisugust laulu lauldi?
- No päämiselt ikka pühade ajal, jöulu ajal. - No meil akkasid need jöulud ju pihta - jöulud tegelikult kestsid paar nädalat. Kui mehed töölt tulid sügisel ära detsembri löpul ... detsembri algul tulid ära, siis vaevalt nad kodus otsekohe mingisugust suuremat tööd tegema akkasid, vaid läks kohe ölleteoks lahti ...
Aadu Hint (1910-1989) rääkis Olli Kõivale, mis laule laulsid Kuusnõmme mehed jõulu ajal, millised olid jõulukombed, kuidas tema ema vastas elusündmustele ja küsimustele laulusalmidega, jne, jne. RKM, Mgn. II 172 b ja c. Kogupikkuses saab kuulata:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43079-28350
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43070-28839
Ootame materjali nii teie tänavuste kui varasemate jõulude kohta 21. sajandi algusest alates. Abistav küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 9. 12.
Vadjamaa, Kõrvõttula k 1966:
Kõrvõttula küla kuulus kupolo kaivo (jaanikaev) küla taga orus. Selle kaevu juures peeti jaanituld alles mõni aastakümme tagasi. Jaaniööl viidi kaevu võra (ohvriand) ja pesti haigeid kohti kaevu veega. Ohvrit viidi muulgi ajal. Kaevus on hea vesi. Sealt tuuakse praegu joogivett. Kaev on tegelikult allikas, millele on ehitatud rakked ümber. Pildil on näha Jüri Kivimäe, kes seab korda fotoaparaati.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.07-14.07.1966
Pildistanud Tõnu Seilenthal. ERA, VE 169

ERA, VE 169

kolmapäev, 8. 12.
Rakvere 1892: Kõik ei olä kuld, mis iilgab, ega kõik muld, mis mustab.
Vanasõna kirja pannud Juhan Lilienbach. H II 46, 445 (5)

teisipäev, 7. 12.
Iisaku 1955: Tee liba, maa suga, metsa kukk, mere lukk?
Mõistatuse ütles 67-aastane Adeele Veski Varesmetsa külast, kirja panid Loreida Raudsep ja Helgi Kihno. KKI 20, 69 (9).

KKI, Foto 2116

esmaspäev, 6. 12.
Risti 1875:
Tere tihkadi, neo nehkadi,
alt sahkadi, mao nahkadi,
Liivakõrtsu Kaie kõhunahkadi!
Hiidlase hing, maamehe king,
soomlase sukk, saarlase särk,
muhulase müts on üks!
Üks on üks-üks!
Labajalalaulu etnograafilistest iseärasustest kirjutas üles kooliõpetaja ja kirjamees Gustav Johannes Treumann (H I 4, 162 (59)).
Viru-Nigula talumeest Soome "saaremeestele" kartulikotti vankrilt võtmas on pildistatud Mahu sadamas
1934. aastal, foto vahendas arhiivile Elmar-Raimund Ruben (ERA, Foto 17963).
Hyvää itsenäisyyspäivää!

ERA, Foto 17963

pühapäev, 5. 12.
Puhja 1889: Valge kask katab musta meest?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Loskit. H II 30, 51 (39)

laupäev, 4. 12.
Pärnu-Jaagupi al 1985:
Kus on mu kiiver? Kus on mu suusad? Kus on mu lumeprillid?
Kirja pannud Pärnu-Jaagupi Keskkooli IX kl õpilane. RKM II 386, 338 (48)

reede, 3. 12.
Halliste 1894: Kui vahest talvel ilm väga pahaselt tuiskab, siis olla vanapagan oma sellidega lume angedes jooksmas.
Kirja pannud Jaak Sõggel. H III 19, 265 (151).

neljapäev, 2. 12.
Kodavere, Ranna k 1954:
Rannamõisa tamm.
Pildistanud Herbert Tampere. ERA, Foto 2483

ERA, Foto 2483

kolmapäev, 1. 12. 2021
Kanepi, Krootuse 1896:
Vanast elänü kats sõsard, tõnõ tõsõn paigan. Tõsõlõ sõsarõllõ käünüvä puugi ja tõsõlõ ei ole käünü. Ütskõrd kutsnu tuu sõsar, kelle puuk käünü, uma tõsõ sõsarõ hindä poolõ küllä ja sõsar lännü kah. Külän keedet sagõhõd tatrikusuurma putru; küläline kaenu, et pudõr kiis paan ja piimä ei tuu kiäki viil sisse, ei mindä viil lehmigi nüsmä. Sõs tulnu pernaane ja hõiganu: „Kattä, tuu piimä kah pudru sisse!“ Sõs tulnu Kattä ku kohisõs kua korsnast sisse ja valanu ku tsorisõs piimä poolõ patta ja lännü esi jälki ku kohisõs kua korsnast vällä.
Ku pudõr valmis saanu, sõs kutsut külälist kah süümä, a tuu ei olõ lännü ja ülnü, et täl väegä kõtt valtas ja tiä ei saa midägi süvvä ja lännü ärä kodo.
Kirja pannud Gustav Loodus. H I 7, 632 (2)

teisipäev, 30. 11.
Tartu < Tõstamaa 2015: Minu maastikud on Pärnumaa lepavõsa-metsad - kivised karjamaad - nüüdseks ka palju võsastunud põllumaid. Kadunud on armsad kiviaedadega piiratud põllu-ja karjamaad. Meenub, kui paljude aastate vältel bussiga Tartust Pärnu poole sõitmist oli – ja juba Kilingi-Nõmme kandis läbi tollaste busside kas akende või uste kaudu – tungis bussi lepametsa iseloomulik lõhn – mul oli kohe väga hea tunne. … Seesama lepametsane maastik on tasane maastik – siin oled kasvanud tasasel maal. See on minu õige maastik. /--/
Minu maastik on Tõstamaa tasane maa - koduse Tõhela järve, soolaikudega Võlla raba servas, kunagiste Läänemere veteväljade rannajoonte muudatuste – rannavallide, liivaluidetega mere rannas. /--/ Järv on madal, järve keskel kasvab tihe põhja-lõuna suunaline pillirooviirg. Igal oma head õngitsemiskohad teada (ka võrgupüügi kohad). Ikka ahven, särg, haug, linask (kohalikus keelepruugis on linask “kingsepp”). Pea igas peres püüti kala. Paadid kaldas oma maa kohal (nüüd on see ala kujundatud turistide tarvis). Meilgi oli oma paat, kala püüdis isa, samuti vennad. Meenub üks varahommikune õngelkäik oma pere väikeste poistega, neil oli veel üks väike sõber linnast kaasas. Mul tuli igaks juhuks kaasa minna. Aerutasin roogudesse – ja jäime üksisilmi igaüks oma õngekorki passima. Üks poistest ütles - võta oma punane rätik peast ära – sellepärast kalad ei näkka! Võtsingi. Nüüd küsisin kalatundjalt – kas kalad näevad? Vastus oli – kui pärast rätiku äravõtmist näkkasid – siis näevad. Vastus oli poolik. Kalu saime küll. See oli üks imeline hommik – udu järve kohal, päike upitas end järjest kõrgemale – siis ei olnud ümbrus veel metsarägastikku kasvanud ja vaade järve pealt – koolimajale, kirikule, meiereile – oli teistsugune kui kodupoolt vaates. /--/
Minu kodune maastik jätkub ümbrusse ükskõik mis suunas. Läheks kord ida poole Võlla raba suunas. /--/ Külatee teeb Saratopi kohal käänaku…
Katked ERA kaastöölise Vaike Hangu (26.08.1932 - 21.11.2021) tööst „Minu maastikud“ (ERA, DK 342, 1/2, 7). Vana tee Saratopi kohal. Foto Vaike Hang, detsember 2005 (ERA, DF 30461). 2018. aastal pälvis Vaike Hang Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia pea 40 aasta jooksul täpse ja hooliva sulega kirja pandud kaastööde eest.

esmaspäev, 29. 11.
Kihelkonna 1958:
Mina'p täna mette muidagida,
muidagida, kedagida,
ma tänan ikka pereisa,
pereisa, pereema,
kes on ea ölle teinud
ja need kolm on kokku pannud.
Esiteks vetta vedelat
ja teiseks maged magusad
ja kolmandaks viha umalad.
Vaat see vötab meeled meeste peest,
pooled, meeled poiste peest,
naistel vötab natukese
ja tüdrukutel tükkis ära.
Pühadeajale kohaseks meeldetuletuseks laulis Eduard Sulg Oju külas õlle võludest ja kõrvalmõjudest, laulu kogus Ellen Veskisaar (RKM, Mgn. II 112 c) ning litereeris Erna Tampere. Õlletarkusi saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13237-48723-90196
Eduard Sulge pildistas Richard Hansen Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil Kingissepa rajooni 1958. aasta juulis (ERA, Foto 3164).

ERA, Foto 3164

pühapäev, 28. 11.
Rakvere, Sõmeru as 1994: Advendiküünal, see süüdatakse koolis ka. Põleb üks küünal, kaks küünalt, kolm küünalt. Kuipalju see lastele peale läheb, on iseasi. Süüdatakse ja viiakse ära iga nädala algul ja siis on ka kogunemine. Üks õpetaja on selle peal, kes seda teeb. Ja kui advent algab, siis ühel hommikul öeldakse, et rahupühad hakkavad ja peate olema head lapsed ja. Ligi 300 last on seal Aluvere põhikoolis praegu, kus nii tehakse.

laupäev, 27. 11.
Rapla, Kaerepere k 1935:
Talvel kogus suurem hulk lapsi kokku ja hakkasid lumesõda pidama või jälle lumest loomi, lumememme ja -kantse tegema. Kui tehti lumepõder, sellele pandi jääpurikaid katuseräästast sarvedeks pähe. Mida rohkem oli tegijaid, seda toredam sai lumest tehtud asi.
Talviseid mänge meenutanud Anton Romulus, kirja pannud Valtu algkooli õpilane Erna Lepik.
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1671

reede, 26. 11.
Setomaa, Värska 1993:
Leiko juht Veera Hirsik. Pildistanud Raija Hirsch 1993, Vaike Sarve kogust. ERA, DF 787. Teisel fotol Veera Hirsik jagamas mälestusi Lummo Kati laululaagri vestlusõhtul Nedsäjä külamajas 1.08.2019, pildistanud Meel Valk. ERA, DF 37708.
Meie hulgast on lahkunud üks väga oluline seto laulukultuuri hoidja ja edasikandja Veera Hirsik. Veera oli sündinud 18. oktoobril 1927. aastal Vedernika külas. Ta töötas aastakümneid Värska Keskkoolis matemaatikaõpetaja ja õppealajuhatajana. Koolitöö kõrval hakkas Veera juhendama noorte seto koore ning 1976. aasta sügisest Värska naiskoori Leiko. Koor reisis maailma suurlinnades (Moskva, Pariis, Berliin, New York jne) ja tutvustas kõikjal oma imelisel moel seto laulu ja kultuuri. Oleme tänulikud Veerale, kes jagas alati oma teadmisi ning abistas lahkelt folkloriste ja seto kultuuri huvilisi.

ERA, DF 787 ERA, DF 37708

neljapäev, 25. 11.
Häädemeeste 1953:
Grupp "Kadrisid".
Pildistanud Aleksander Jaaksoo. ERA, Foto 2768

ERA, Foto 2768

kolmapäev, 24. 11.
Paistu, Sultsi al 1942:
Minevaasta ma võti kapstid ja näe, et küll säält maa seest tuleb pailu uiske vällä ja sis lätsive mineme nigu köüs. Mäe päält, see kõrdsimehe naine ütel, et see olli vainuköüds. Temä ütel, et mia ole vainukövve oma sõrmege ärä lahuten ja ku sääl man mõne värsikse ärä loed, sis nee om arsti sõna.
See om õigus küll, meil olli poisike haige, näe läits selle kõrdsinaise manu, see kaie oma käege ja näe, olliki valu lännu.
Vaenuköiest jutustanud Mari Pikas, kirja pannud Selma Lätt.

teisipäev, 23. 11.
Tartu 1929: Kord yks vend Kuramaal tapnud teise salaja looma laudas, kus ykski inimene pole näind. Vaene vend saand veel nii palju öelda, et Jumal ja veiseloom olgu mulle tunnistajaks! Läind mõni aeg mööda. Elus olev vend myynd härja kellelegi teisele. Härg pole sääl seisnud, vaid hakand koju kippuma. Kodu kraapind lauda yhes kohas ja möirand. Hakatud siis vaatama, mis sääl on, ja saadud kätte tapet venna laip. - Nii on! Jumal ei jäta midagi ilmsiks tulemata. - Vana sõber Jakobson. Tartu 1929.

Juudi folkloori pani kirja ERA töötaja, tudeng Paul Ariste (1905-1990), hilisem keeleteadlane ja professor. ERA, Juudi 1, 180 (3).

ERA, Juudi 1, 180

esmaspäev, 22. 11.
Hargla 1957:
Mi õks neiu noorekõnõ,
noorekõnõ, nõrgakõnõ,
niiku uibu ossakõnõ,
vislapuunõ vitsakõnõ.
Kaige määrän märsikene,
tsiapaha pööräkene,
võtt´ mi virga viituuja,
rutulitse ruuakiitja.
Ma mõtli õks päävä paistema,
kuu kulda kallutamma.
Nuu mi neiu anuma' aiasaibõin,
kanni' kuakaardõin.
Neiu anumate puhtusest laulis Minna Kokk Mõnistest, teda küsitlesid ja helisalvestasid Herbert Tampere ja Olli Kõiva (RKM, Mgn. II 73 b). Laulu litereeris Erna Tampere.
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41883-79056
Kuna toona elektrit talumajapidamistesse ei jagunud, korraldati magnetofoonimine Saru saeveskis saetööde vaheajaks. Muusika- ja tehnikahuvilist publikut pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3022).

ERA, Foto 3022

pühapäev, 21. 11.
Kodavere 1966: Kahe sandi vahel ei tõstnud lambaid niita (pügada) – mardi ja kadri vahel, siis hakkama lambad luukama. Kirja pannud Mari Villemson. RKM II 218, 52 (31) https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50305

laupäev, 20. 11.
Narva 1896: Kõhna inimese kohta öeldakse: „Ta on kehast kitsas nagu Kerbu Indrek.“ Ütluse kirja pannud Johannes Sirdnak. E 27843 (3)

reede, 19. 11.
Iisaku 1962: Enne tüdrukud käisid talvel ehal, suprikul ehk supretkal. Kui noored olime, sõime õhtut ja pidasime videvikku. Vara oli lampi põlema panna, kõik olid pikali ja vaiksed, mõni isegi magas. Ja siis läksime küla peale. Pandi lamp põlema ja hakati ketrama. Tüdrukud läksid vokkide ja muude tööriistadega külla, kus oli teisi tüdrukuid ja suured ruumid. Pärast tulid poisid ka, siis visati töö nurka, läks tants lahti. See hakkas sügise enne jõulu novembris.

Jutustanud Johanna (59-a.) ja Johannes (63-a.) Anijärv Kauksi külas, kirja pannud Erna ja Herbert Tampere. RKM II 142, 423/4 (17).

neljapäev, 18. 11.
Anseküla 1937:
Kingsepa silma sorkimine.
Pildistanud Aino Ahurand. ERA, Foto 903

ERA, Foto 903

kolmapäev, 17. 11.
Püha, Loona k 1948: Kui vanajumal ilma loos, siis ta viskand ülalt taevast paelajupi maha. Üks jäänud merese, teine maale. Paelajupp kukkunud sedaviiti pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jähi, sigisid ussid, teisest poolest tulid annerjad.
Jutustanud Mari Liiv, kirja pannud Ester Liiv. RKM II 24, 438 (12)

teisipäev, 16. 11.
Häädemeeste 1962: /Häälest./ - Ääle asi on nõnda: üks üidja ääl on kõrbes olnu - üitkem, üitkem rõõmuga, isa ääl on kuulda teile nüid ja sellega te auda lääte - loodusest, taevalautusest on see esimene ääl, esimene sõna tulnu, see üidja ääl on esimese sõna toonu.
Mina noor ollin, laps, veel ei rääkinu, siluti pääd, öeldi: pilvetaat tuleb, toob ääle sul, rääkima õpetab sind. Vanad inimesed ütlesid nõnda väikse lastel.
/Märkus: Veera Tähendus ei teadnud midagi öelda soojuse, valguse, õhurõhu, elastsuse ega aineehituse kohta./

Rahvapäraseid arusaamu füüsikalistest nähtustest küsis 1873. aastal sündinud Veera Tähenduselt Kägiste külas ERA kaastööline Marta Mäesalu. RKM II 147, 57/8 (39).

esmaspäev, 15. 11.
Jüri 1957:
Tien aga tüöda, näen aga vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Siga seitsme põrssaga,
sie minu palgaks paisati.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Lammas laugu tallega.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Kirik kihelkonnaga,
sie minu palgaks paisati.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Nuori miesi, kena miesi,
sie minu palgaks paisati.
Seda mina võtsin, seda mina tahtsin.
Raske töö tegijale väärilisest palgast laulis Mari Põldmäe Vaskjala külast, lindistas tema poeg, folklorist ja kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe (RKM, Mgn. II 138 b). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43008-65521.
Laulu lindistamist pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3656).

ERA, Foto 3656

pühapäev, 14. 11.
Äksi 1894: Aita puussa, puu mäessa, soome lukud ees, linna lipakad sees?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Johannes Millert. H II 50, 696 (17)

laupäev, 13. 11.
Kursi 1889: „Nüid on koeral kont suus“ – üteldakse, kui keegi üht ja seda sama asja mitu korda korutab ja ise selle juures naerab. Ütlust selgitanud Tõnu Riomar. H II 27, 143 (41)

reede, 12. 11.
OOTAME TEIE KAASTÖID!
Haapsalu 2021: Oma ümmargust sünnipäeva (novembrikuu lõpupoole) oleksin tahtnud tähistada mõnes puhkekeskuses või peomajas, koos elava muusika ja tantsu-lauluga, kuid vaadates järjest kasvavaid koroonanumbreid sai selgeks, et suuremat pidu pole mõistlik organiseerida. Ka olid paljud peopaigad oma uksed sulgenud. Normaalsetes oludes oleksin teinud ka väikese tähistamise oma töökohal, kuid maskiballi korraldama ei hakanud ja muid võimalusi polnudki. Seega jäi ära. Aga neid, kes mulle Facebooki kaudu õnne soovisid või sünnipäeva puhul helistasid, oli kordades rohkem kui tavalistel aastatel. Telefonikõnede vastuvõtmine muutis kohati keeruliseks isegi järgmise päeva peoks ettevalmistuste tegemise. Mitmed inimesed leidsid õnnitlemisvõimaluse kullerpostiga lillede saatmises.
Lapsed ja lapselapsed küsisid juba varakult, kus ma oma sünnipäeva pean. Arvata võib, et see viirus kestab vähemalt uue kevadeni või koguni suveni välja ja ma pole nõus olema oma lastest-lastelastest enam kui pool aastat eemal ainult hirmu tõttu, et äkki mõni toob koroona kaasa. Mullu kevadel täitsin tõesti kõiki viiruse tõkestamiseks kehtestatud reegleid ja elasin seda pea kahe kuu pikkust isoleeritust väga üle. Nüüd otsustasin, et laste peredega suhtlemist ei lõpeta, tulgu mis tuleb. Riiklikult ei püütud nüüd ka perekondlikku suhtlust samal viisil takistada, nagu seda tehti esimesel koroonakevadel. Kui 2020. aasta kevadel korrati meedias järjepanu, et ärge minge oma vanavanematele külla, ärge kutsuge neid oma lapsi hoidma jne, siis uue viiruslaine harjal oli sellest loobutud.
Andsin omastele teada, et sünnipäeva tähistan Haapsalu kodus laupäevasel päeval. Ja tõesti, olid kohal kõik mu kõige lähemad.
Anu Korb (snd 1950), lõik kaastööst "Suhtlemine sugulastega ja perekondlikud tähtpäevad koroonapiirangute järel ning koroona teise laine taustal".
OODATUD ON KÕIK 21. SAJANDI KALENDRI- JA PEREKONDLIKE TÄHTPÄEVADE KIRJELDUSED, FOTOD JM MATERJALID!
https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 11. 11.
Kodavere, Alatskivi v 1997:
Alatskivi Punane Allikas.
Pildistanud Liina Saarlo. ERA, VF 2759

ERA, VF 2759

kolmapäev, 10. 11.
Tallinn 1939:
Pumbatoru Sagadi mõisas
Sagadi mõisa lähedal oli vana pumbatoru, mõisniku poolt maha jäetud. Mõisa moonakad nägid seda toru iga päev. Ühel päeval nägi üks mõisa moonakas, et toru seest tuli välja rott. Moonakas palus mõisahärralt seda pumbatoru endale, mis seal mitmed aastad seisnud oli. Mõisahärra oli selle asjaga kaunis kergesti nõus, sest toru oli igaks asjaks kõlbmatu. Moonakas pani hobuse rakke ja läks ära tooma. Kui moonakas toru vankrile tõstis, nägi, et toru oli kulda ja hõbedat täis ja kindlasti olid rotid tassinud. Moonakas läks linna ja müüs kulla ja hõbeda ära. Saadud rahaga ostis omale Sagadi mõisa lähedale talu, kus elab tänapäevani. Teised moonakad käinud ka kaevamas, kuid pole midagi leidnud. Isegi mõisahärra olnud kade, et lubanud toru moonakale ja ise jäänud ilma, kuid enam ei olnud midagi teha.
Jutustanud August Randma, kirja pannud Loreida Kempman. ERA II 222, 239/40 (9)

teisipäev, 9. 11.
Kanepi 1981:
Luikadi-luikadi, lumme satas,
kits käis karjas, kampsun seljas.
Oots-kaljulaa, oi oots-kaljulaa.
- Lugesid lapsele, laulsid?
- Jah, laulsin niisammuti, jah.
Laulis Bertha Ilver (67-a.) Piigaste külas, salvestasid Ellen Liiv ja Heikki Silvet. RKM, Mgn. II 3492 (13). https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-63016-13513
Junkru lahte maanduvat kühmnokk-luike pildistas 2013. a. Saaremaal Pille Vahtmäe. ERA, DF 15020.

ERA, DF 15020

esmaspäev, 8. 11.
Hargla 1957:
Mitu ossa uibon om,
vis-vas-veereli,
hoi marja, hoi marja,
pikk pilli hainamaale?
Kolm ossa uibun om.
Mitu ubinat ossan om?
Kolm ubinat ossan om.
Üt's om kullat' kullaga,
tõnõ hõbõt' hõbõga,
kolmas vaset' vasega.
See mis kullat' kullaga,
see saab minu emale.
See, mis hõbet' hõbega,
see saab minu esäle.
See, mis vaset' vasega,
see saab minu sõsarale.
Imelistest õuntest laulis Mõnistes Pauline Pihlak. Laulu helilindistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 83 a), litereeris Erna Tampere.
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41908-81571
Pauline Pihlakut, Herbert Tamperet ja Olli Kõivat helilindistamise hoos pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3038).

ERA, Foto 3038

pühapäev, 7. 11.
Kuusalu, Loksa al 1992:
„Jääkarude“ mängu mängitakse nii: valitakse 2 või enam paaris „jääkaru“ – isad ja emad. Teised on jääkaru lapsed. Isad ja emad võtavad kätest kinni ja püüavad lahtiseid karusid. Kui keegi on kinni võetud, siis viivad vanad karud noored karud oma mängupessa.
RKM, KP 4, 231 (9)
(Mängukirjeldus kirja pandud Loksa I keskkoolis 1992. a. koolipärimuse kogumisvõistlusel.)
Kuusalu, Loksa al 1992:
„Jääkarude“ mängu mängitakse nii: valitakse 2 või enam paaris „jääkaru“ – isad ja emad. Teised on jääkaru lapsed. Isad ja emad võtavad kätest kinni ja püüavad lahtiseid karusid. Kui keegi on kinni võetud, siis viivad vanad karud noored karud oma mängupessa.
RKM, KP 4, 231 (9)
(Mängukirjeldus kirja pandud Loksa I keskkoolis 1992. a. koolipärimuse kogumisvõistlusel.)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4919 https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4919

laupäev, 6. 11.
Suure-Jaani 1890: Hingedeaeg magavad jänesed ühes pesas.
Kirja pannud Valga õpetajate seminari seminarist Martin Kraut (1868-1922) Vastemõisa vallast. H II 26, 771 (42).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg

reede, 5. 11.
Räpina, Tuudipalo 1940:
Pois tege esäle süümises molde
Meil vanno inemiise põlõtas väega söögi man. Valava toito lavva pääle. Ei mõistova puhtahe ja ilosahe süvvä. Tihti pandas näid erätarrõ süümä, ehk lastas jäll peräh tõise ütsikolt süvvä.
Üts poig läts kogone nii jõhkras esä vasta, et tegi perüs puust mollikõsõ esä jaos, kohe sis tallõ söök sisse valate ja ette ante. Kausist söömisega vanal käe värisevä ja timä tegi mito kausse joba katske.
Ütskõrd nakas väikene pojapoig ka ütele pakuotsalõ tsömpo sisse kaivma. Esä küsse poja käest. „Mis asja sa tast tiit kah.“
Poig ütel: „Tii väikest molde, kost sis sullõ süvvä naka andma, kui sina vanas läät.“
Sis tull pojalõ ka mõistus päähä, et nii halvastõ ei või essä kohelda,olgugi et ta mõnõ kausi katske tege ehk nii viisakalt ei söö kui praegutsõ noorõ. Ja kui timä vanas lätt, tege timä poig tallõ niisamatõ, kui timä umalõ esäle. Tollõst silmäpilgust võtiva esä ütte lauda söömä ja es nurisõva inämb kunage esä kohmakusõ ja saamatusõ üle.
Muinasjutu jutustanud Johan Sõrmus, kirja pannud Daniel Lepson. ERA II 262, 611/2 (106)
Vaata rohkem Räpina kihelkonna muinasjutte uuest kogukonnaportaalist Kivikeses. http://kivike.kirmus.ee/index.php?id=63&module=415&op=11

neljapäev, 4. 11.
Jüri, Nabala v, Järve t 1934:
Ussikivi.
Pildistanud Tõnu Võimula (Wiedemann). ERA, Foto 150

ERA, Foto 150

kolmapäev, 3. 11.
Kullamaa, Rõuma k 1929:
Rabandis olnd sedasi, et üks vanamees saatnd ikka rabandist ja tuulispaska. Metsas või niisuguses kohjas ikka magand nagu surnu kohe. Siis räägiti, et keera nii pea sinna, kus perse, siis jääb surnuks. Karjased olnd lammus, pöörand ümmer mehe. Tulnd porikärbes, otsind suuauku – ei leia. Noh, poisid pöörand tagasi. Kui siis vanamees hüpand üles. Ja poistel na suur valu sees, et pand karima. Viimaks vanamees tulnd, löönd kumbagit poissi kolm korda jalaga, siis kadund valu ära.
Jutustanud Mari Valkjärv, kirja pannud Herbert Tampere. ERA II 16, 479/80 (6)

teisipäev, 2. 11.
Märjamaa 1909: Kui see, mis surma meile hirmsana ilmuda laseb, mitteolemise mõte oleks, siis peaksime meie samasuguse hirmuga selle aja peale mõtlema, kui meid veel ei olnud. Sest see on ümberlükkamata kindel, et mitteolemine pärast surma teistsugune ei või olla, kui see enne sündimist oli, järelikult mitte kaebamise väärilisem.
Koos laulude ja joonistustega ERA kaastöölisele Emilie Poomile saatnud raamatute illustraator ja karikaturist, kunstnikuna iseõppinud Hans Möldermann, snd 1876, srn 1914 tuberkuloosi, maetud Märjamaa kiriku juurde. ERA II 148, 373/4.

ERA II 148, 373

esmaspäev, 1. 11. 2021
Urvaste 1957:
Tsõe, tsõe tsõdsõlõ,
läbi lepä lellale,
tiid müüdä tädile,
üle oja onule.
Unu and ubinit,
lell and leibä,
tsõdsõ and sõira,
ristimä ritsikit.
Laste hüpitamise laulu luges Juuli Sööt Tsooru külast, lindistasid Herbert Tampere ja Olli Niinemägi (RKM, Mgn II 97 a ). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41939-55540
Toona ei jagunud elektrit veel igasse talumajapidamisse, laulikuid viidi helilindistamisele kolhoosikeskusesse või mõnda käitisesse. Tsooru laulikuid Juuli Sööti ja Rosalie Partsu tuuakse lindistamiselt tagasi autoga. Roolis on Olli Niinemägi, kõrvalistmel Ellen Veskioja, fotografeeris Richard Hansen (ERA, Foto 3131).

ERA, Foto 3131

pühapäev, 31. 10.
Rakvere 2016: Halloweeni tähistatakse kõvasti. Meedia mõjul see levis kiiresti. Lasteaedades tähistatakse. Ma läksin tööle Rakveresse, siis mina valmistasin ette, mida koolis tunnis teha, et mida me teeme, aga oli hoopis üritus. Nii et koolides on samamoodi – peetakse seda halloweeni. Nii seda öeldaksegi, teist nimetust sel ei ole. Joonistatakse nõidu, tehakse kostüümipidu, mõnel pool on naljakaid toite tehtud. Ja disko – disko peab olema! Kus siis ilma diskota saab, ja see on üsna popp. Mõnel on näomaalingud. Mõned teevad kodus, või klassijuhataja ostab värvid. Jooksevad ringi ka küll. Igas vanuses on neid. Vanad põlastavad, noored pidutsevad. Mida sest saavad: teha lollusi, mida muul ajal ei saa. Püütakse olla võimalikult õudsam või kelmikam – ülemeelikum. Nõidadeks sobib teha küll halloweeni õhtul. Kui võrrelda nõidadega volbriööl, siis nõidade pidu volbriööl on ikka nunnu nõidade pidu, aga nüüd on möll lahti.
Jutustanud Kristen Suokass, kirja pannud Mall Hiiemäe. EFA I 209, 403/4 (2)

laupäev, 30. 10.
Peetri, Nurmsi k 1932: Kui naised tõusid kella kolmest, vokid vurasid ees, et jalad surnd juba, siis, kui omiku loomad söödetud, oldi natuke otseti – magati koiduund – ja õhtu, kui pimedaks läks ja loomad õhtust söödetud, peeti videvikku, enne kui tuli üles võeti.
Jutustanud Jaan Viidebaum, kirja pannud Richard Viidalepp. ERA II 298, 41 (1)

reede, 29. 10.
OOTAME VÄGA TEIE KAASTÖID!
Tartu < Kodavere 2021: Kuna ajad ja võimalused olid piiratud, siis minu arvates hakati leidma varasemast enam võimalusi, et üksteisega päriselt kokku saada. Väärtust hakati leidma inimestes ja koosoldud ajas. Mina igatahes mõtlesin igal korral nii, et kui ma nüüd ei lähe või ei võta sellest üritusest osa, siis ma hakkan seda veel kahetsema. Ei teadnud ju iial ette, millal võis olukord minna veelgi hullemaks. Eriti tore oli minu meelest see, et hakkasime perega üles otsima oma kaugeid sugulasi, kellega polnud aastaid suhelnud. Saimegi päriselt kokku ja mõtlesime, miks me varem üksteisega ei suhelnud.
Tuli leida alternatiive. Nii ka näiteks minu pere kombineeris erinevaid üritusi omavahel. Kui sünnipäev ja mõni muu kalendritähtpäev oli langenud umbes samasse kuusse, siis tähistasimegi neid mõlemaid korraga. Nii tundusid kaks sündmust koos isegi suurema mõjuga ja jäid erilisemalt meelde. Varem võis juhtuda ka nii, et kalendritähtpäevi ei jõudnud igapäeva virvarris üldsegi tähistada.
Pidasime minu õe sünnipäeva maal distantsi hoides, sest ta tuli linnast maale külla. Sõime õues mitu meetrit vahet hoides torti ja kuulasime kõlaritest muusikat. Need, kes ei julgenud välja tulla, võtsid sünnipäevast osa akna ääres olles.
Lõik Agnes Lea (snd 2000) tänavuse kogumisvõistluse tööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal" ERA, DK 839, 1/3.
OOTAME VÄGA TEIE KAASTÖID! (tähtaeg 9. 01.2022). Keda koroona-teema ära on tüüdanud, saab kirjutada, saata fotosid jne mistahes tähtpäevade ja sündmuste tähistamisest 21. sajandi algusest siiani. Abistav küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 28. 10.
Lüganuse, Savala k 1927:
Savala küla rahvaarst Jaan Isküll oma maja juures.
ERA, Foto 6910

ERA, Foto 6910

kolmapäev, 27. 10.
Tõstamaa 1964: Siga aige oli mul, lassi pudeli viina tuua, aasi talle ulga viina veel ja ema ütsi veel, et „Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi!“ Ja omiku oli siga aa naal püsti – anna süia! Kui palavik oo või, ikke oo viin loomel rohuse.
Vanasõna kasutamisest jutustanud Katarina Jõe, kirja pannud Arvo Krikmann. RKM II 178, 195 (33)

teisipäev, 26. 10.
Iisaku 1936: Midruskipäeval, s. o. kolm nädalat peale mihklipäeva, peavad Kurus kolm päeva pidu, teevad mitu toitu, panevad lauale ja käivad ise ümber laua ja kutsuvad surnuid sööma, ütlevad, et sööge aga nüüd ja sööge aga nüüd. Kui arvavad, et surnud on ju söönud, siis hakkavad ise sööma. Midruskiks keedetakse ka kuivi soolaherneid.
Pärniku küla Sepa talus (Tudulinna v.) elanud 64-aastaselt Juuli Matsolt kirja pannud arhiivi kaastööline Helene Neumann (hiljem Vilja, 1907-1966). ERA II 122, 292 (8 I).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/midrusk

esmaspäev, 25. 10.
Ilmunud on Peetri kihelkonna "Vana kannel"!
Mina lauliku soosta,
keelepeksija peresta -
laulik oli minu isani,
laulik oli minu emani,
laulik mu väike vennanaene,
laulik oli lapsekiigutaja,
laulik mu'st enesestki saabki.
Nii laulis 1911. aastal Esna külas 45-aastane taluperenaine Pauline Arme, laulu kirjutasid üles Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna (EÜS VIII 573 (87) ja EÜS VIII 486 (31)).
1942. aastal pildistas laulikut Richard Viidalepp (ERA, Foto 1931).
Laul on avaldatud värskelt trükivalgust näinud "Vana kandle" XIV, Peetri köites (nr 576). Köite koostasid Ottilie Kõiva ning Janika Oras, toimetas Kanni Labi. Vt lähemalt EKM Teaduskirjastuse lehelt, http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=115

Peetri laulud ERA, Foto 1931
EÜS VIII 486

pühapäev, 24. 10.
Tori 1963: Kolm miist läksid pähklikoorega merele sõudma: üks oli pime, teine oli jalutu ja kolmas oli alasti; üks jänes läks sedasama tiid müüda; pime nägi kõige enne, jalutu püidis kinni ja alasti püstis tasku – mis see tähendab?
Mõistatuse kirja pannud Erna ja Herbert Tampere. RKM II 157, 210 (16)

laupäev, 23. 10.
Setomaa, Meremäe v 1937:
Kümme õiget ja kümme valet
Mängija, kel on pant välja lunastada, läheb välja ja toob väljast kümme õiget ja kümme valet. Näide. Vale: Taevas põleb; mees kukkus taevast; puud õitsevad; linnud laulavad jne. Õige: Lumi on maas; ilm on külm; tuul puhub jne.
Mängukirjelduse kirja pannud Paul Toomemägi. ERA II 108, 371 (12)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/koroonamangud/item/3228

reede, 22. 10.
Rootsi, Handen 1980: Lõpuks lisan kaks leierkastimehe laulu, ka kuuldud 30datel aastatel Tartus. Saksa omad needki (vähemalt viisid), kuid sõnadel on minu arvates teatav šarm.

Torm möllas mere pääl
ja kõlas lainte hääl
üks neiuke kaljusel mäel
ta ootas kallimat sääl.

Ta vaatles elumerd
ja süda tal voolas verd
ta ihu hing oli kurb
ta kartis et peigmees on surn’d

Siis torm lõi vahul vee
tõi mehe kaldale.
Teda tundis neiukene –
ta peigmees oli see.

Ja vaikis meri tuul
ja kõlas neiu huul
ja paistsid tähed ja kuu
kui neiu and’s peiul suu.

Arhiivile saatnud helilooja Eduard Tubin (1905-1982). RKM I 14, 201/2.
RKM I 14, 201/2

neljapäev, 21. 10.
Setomaa, Väiko-Nedsäjä k 1914:
Kärnä Ankki, Seto kandlemängija.
Pildistanud Armas Otto Väisänen. ERA, Foto 70

ERA, Foto 70

kolmapäev, 20. 10.
Vastseliina 1925:
Viruskundrast
Viruskundra asupaik olla ikkagi ahju all ehk peal olnud. Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: „Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai viruskundraga maadlema.“ Vaevalt läinud silmad kinni, kui viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: „Lähme nüüd maadlema!“ Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust (kurgu alt) kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud.
Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval viruskundraga kokku, kes öölnud: „Lähme maadlema.“ Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: „Issand Jumal, aita siis!“ Viruskundra vastu: „Oh! Miks sa kolmekeske tuled?“ Mees aga visanud viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga.
Kirja pannud Jaan Sandra. E 55466c (I, Ia)

teisipäev, 19. 10.
Valga 2014: Kodust eemalolek on minu jaoks raske. Tunnen puudust oma lähedastest, oma voodist, oma toidust. Olen töö tõttu pidanud olema pikkadel komandeeringutel mööda Venemaad ja Moskvat. /--/ Abikaasa ja tütar olid mulle alati salaja talismani kaasa pannud, kui läksin reisile. Alles rongis või lennukis avastasin ning soe kodutunne täitis südame. (Need olid lihtsad asjad: kastanimuna, tammetõru, pesunakk, võti jm.) /--/
Minu kodutunne tuleb minu oma majast, aiast, lähedastest, naabritest, oma tänava inimestest. Minu elu jooksul olnud kolmest väga toredast sõbrast: koer Miki, koer Sammy ja koer Charly. Viimane koer oli mu pere liige 18 aastat. Kõik nad puhkavad minu aias kase ja jasmiinipõõsa all. /--/ Töölt tulles ei läinud kohe tuppa, vaid tulin aeda, istusin ja vaatasin, kui ilus on meil iga aastaaeg. Ja kui tuju oli kurb, siis aiatööd tehes ununes kõik.
Tea Kink (snd 1940), lõigud kaastööst "Millest tunnen oma kodu?" EFA I 175, 130/7. Esivanemate pojengid ja Charly. ERA, VF 7841, 7844.

ERA, VF 7841

ERA, VF 7844

esmaspäev, 18. 10.
Haapsalu < Ridala 1911:
Olin mina enne ärra poiss,
pärast sain sundija sulaseks.
Sundijal olid suured ruunad,
suured ruunad ja laiad lakad.
Mina laiska poisike,
need tahtsid so'ale sugeda,
raudaarjale arida.
Toodi mulle käsku toa juurest:
sina laiska poisike...
Toast sain ma tulist piitsa,
roobi alt sain raudarooska.
Oleks mu ema enne tea'nd,
ja taat võind ammu arvata,
et m'ust sündis süialune,
ja m'ust kasvis kangekaelne;
ennem visand mind meresse,
kui mind võttis sülesse.
Laisa sulase kurvast saatusest laulis 91-aastane Mihkel Luisk, kes oli pärit Saanika külast ja oli "7 aastaselt orjama hakanud". Mihkli laulud ja eluloo panid kirja Cyrillus Kreek ja Johannes Muda (EÜS VIII 337 (6)). Mihkel Luisku pildistas kooliõpetaja Pääbo 1912. aastal (EÜS VIII 310-311).

EÜS VIII 310 EÜS VIII 311

pühapäev, 17. 10.
Kuusalu, Viinistu 1916: Igal kuusepuul olla tüves, juurika juures, puu südame ümber, kolm vaigulist lülirõngast, üks suurem kui teine ja nõnda üksteise sees seisavad. Need, kes tahtvad kas väikest kalapüügipaati või suuremat alust ehitama hakata, peavad põhjapuu valimise juures hästi ettevaatlikud olema, sest et selle küljes paadi peal sõitjate inimeste õnn ja õnnetus seisavad. Kui nimetatud lülijooned mitte kindlaste rõnga kombel koos ei seisa, vaid tükikaupa lahus on, siis on niisugune puu tarvitamiseks kohane ja selle peale võib kartmata paati ehitada, aga kui need jooned ühes tükis rõnga moodi koos seisavad, siis saab sellest valmistatud paat inimestele, kes tema peal sõidavad, varem ehk hiljem uppumise surma tooma. Selles asjas ei ole mitte vanaaja ebausuga tegemist, vaid see on läbiproovitud tõeasi, mida veel praegugi tähele saab pandud.
Kord rääkis keegi vanataat, et tema noores põlves ükskord metsa läinud võrgupaadi põhjapuud tooma. Kui ta sellega koju jõudnud, tulnud äi seda puud vaatama ja öeldes, et selle puu peale ei sünni paati ehitada, võtnud ta kirve kätte ning raiunud puu otsast tüki maha, sel kombel puud ehituse jaoks kõlbmataks tehes. Siis saatnud nooremehe jälle uueste metsa teist puud tooma, mis siis ka kõlbuline juhtunud, mille peale paat ehitatud.
Kirja pannud Salomon Lilhein. E 50081/2 (1)

laupäev, 16. 10.
Rapla/Märjamaa 1938: Joodikud esimese klaasi joovad terviseks, teise – teise jala jaoks; kolmas selleks, et kolm on iga ohu peale hea. Neljas – maja seisab nelja seina peal; Viies – Vene kirikul on viis sibulaga torni; Seitsmes – taevasõelas seitse tähte. On teisigi nimetusi, kõike pole kuulnud. Kirja pannud Emilie Poom. ERA II 200, 434 (7)

reede, 15. 10.
Kihnu 1986: Lapsed kõige rohkem mängisid nipskid. Nipskid, siis kolmesamu, terevaad, matskid, tagumist puari, pesäpetlemist, peopanemist, poppi, kurni, kjetsu, moavõitmist, uopi. Ma ei tea, rohkem vist ei olnud või.
Mänge loetles arhiivi kaastööline Sinaida Saar (Kaerametsa Siina) Lemsi küla Kaerametsa talust, küsitles Ingrid Rüütel. RKM, Mgn. II 4008 (27).
Ingrid Rüütlit ja Sinaida Saart tema koduõues pildistas 1987. aastal Pirkko-Liisa Rausmaa. ERA, Foto 14327.

neljapäev, 14. 10.
Tallinn 2013:
Sügis Kalamaja pargis.
Pildistanud Tuuli Reinsoo. ERA, DF 29118
Projekt: Kogumisvõistlus 'Minu maastikud' 2015. https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=390&module=407

ERA, DF 29118

kolmapäev, 13. 10.
Vigala 1894: Kes kolm kord tagaspidi issameied lueb, saab kõigest kiusatusest (kurjast vaimust) lahti.
Õpetuse kirja pannud Matthias Johann Eisen. E 10179 (9)

teisipäev, 12. 10.
Käina 1938: Meil keib sii kalapüik aastaringi, vahe on ainult kevadel jääminekuga ja sügisel tulekuga. Suured püigiajad on küll kevadel mai ja juunikuu ja sügisel oktoober ja november.

Anna Suusterilt (snd 1863) Luguse küla Tausta talus kirja pannud Enda Ennist. ERA II 188, 275 (42). Käinast püügile sõitnud kalurite räimemõrra vesised Pärnus Saarnas. Foto Aleksander Määr 1938. ERA, Foto 1329.

ERA, Foto 1329

esmaspäev, 11. 10.
Häädemeeste 1909:
Änam oli mede väike Liisu
kui oli külas kümme naista!
pisikene lüpsis lehmad,
tillukene saatis karja.
Suur läks nurka suikuma,
lai läks laudil magama
Änam oli mede väike Liisu:
turu pealt tõi tubaka,
Viljandist tõi vihalehed.
Tulli kodu, kattis lauda,
sealt läks kastis ise auda.
Siirdevormilise laulu käbedast ja virgast väikesest Liisust luges Mari Jürgens 1909. aastal Treimanis. Laulu pani kirja Eduard Juhanson (EÜS VI 466 (47)), kes Pärnumaal rahvalaule kogus koos Peterburi konservatooriumi tudengist viisikirjutaja Artur Martiniga.
Samal aastal on 50-aastast Mari Jürgensit pildistatud tema laulatusekleidis. Fotograaf, nagu ka kahe noormehe isikud on teadmata. Foto on arhiivile saadud Marta Mäesalult 1961. aastal, ümber pildistas Eduard Selleke (ERA, Foto 5189).

EÜS VI 466 (47)
ERA, Foto 5189

pühapäev, 10. 10.
Väike-Maarja 1890: Suurt maja võib kanda, aga liivatera ei kanna?
Mõistatuse kirja pannud Anna Elken. H II 11, 522 (74)

laupäev, 9. 10.
Iisaku, Väike-Pungerja k 1973:
Kes armas?
Oli sellal ka lastel üks armastatud mäng. Iseäranis agarad olid seda tegema tüdrukud. Võeti nina kahe sõrme vahele ja küsiti siis: „Kes armas?“
Vastused olid mitmesugused, nagu: „Isa, ema, teistre pere tema; kerkukell ja raudlabidas.“ Kui küsija juhtus olema just teistre pere tema, siis oli asi hää, ja nina lasti ilma näpistamata lahti. Enamasti aga püüti anda kõveraid vastuseid, nagu: „Prussakaga (rosina-) sai, kirp ja täi“; „Papi joru, orelitoru, sina puhusid lõõtsa“; „Kupumari, seakari“; „Vana Ann, kohvikann, rasvapann, sina lakkusid rasvast panni.“ Siis võisid kindel olla, et näpistati õige kõvasti nina ja kui veel see oli aeglane või pika mõtlemisega – enda kaitseks midagi ette võtta –, siis oli päris vesi silmas kohe. ---
Tähtis oli just riimis vastamine ja ruttu, siis võisid kindel olla, et pääsesid näpitsa vahelt kergesti. Olid aga saamatu ja pika mõtlemisega, siis just säärastega püütigi tempe teha.
Kirja pannud Oskar Surva. RKM II 297, 446/7 (3)

reede, 8. 10.
Halliste 1894: Peavalu vastu tuleb pea kinni siduda ja juhatavalt lugeda: "Valu siule, valu miule, valu mingu valelikule." Sellejärel kaob valu. H III 19, 480 (6).

Kirja pannud Jaak Sõggel (1871-1963), kes kogus rahvaluulet J. Hurdale, M. J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta Jaan Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile. ERA, Foto 102.

ERA, Foto 102

neljapäev, 7. 10.
Tartu 2006:
Juubilar Paul Hagu pidamas ettekannet „Setu meestelaulu võlust“. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek 5. oktoobril 2006.
Pildistanud Alar Madisson. ERA, DF 1710

ERA, DF 1710

kolmapäev, 6. 10.
Rõuge 1946:
Arm ei salli ilma kärä,
kadedust ei kannata.
Vaikuse ta valib ärä,
õite hulgas ilmub ta.
Eduard Roodilt kirja pannud Grigori Kaljuvee. RKM II 12, 525 (3)

teisipäev, 5. 10.
Karja 1939: Minu vend Sander rääkis, et ta üsna paar korda vaimudega või sõukste imelikkude asjadega olle kogu puutun. Kui ta veel pisike poiss oln, käin nad teiste poistega seltsis Purtsa maalinnade ligidal karjas. Nad oln üsna mütmekesta ja nee inimesed elavad änamasti kõik veel, kes siis ta seltsis olid. Noh, siis aeti loomad ikka kole vara välja, ikka enne pääva. Oln ühekorra sügise umbes augusti või septembri kuus, kui nad jälle ulgakesta läin Purtsa maalinnade sisse karja. See paik on ligi kaks võrsta külast eemal; maalinna ümber on soine maa. Ühte jägu maalinnast sääl nimetakse Vana Valge mägedeks, see on suured kõrged ja järsud liivamääd. Oln vara oomiku enne päävatõusu ja sõuke kerge uduvine oln igal pool maas. Nad oln natuke maad Vana Valge mägedest eemal.
Äkist nad näin, kudas Vana Valge mägede ümber nagu oleks akkan suurt udutolmu kerima ja ruttu oln kõik määd udu sihes. Siis kõige kõrgema künka pääl oln järsku imeilus vene kirik näha kespaika kõige paksemad udupilve. Kõik tornid ja kuplid ja tored uksed paistu nii selgelt poistele silma. Poisid akkan siis ligemale minema, et vaadata, kust see ilus vene kirik Vana Valde mägede otsa on saan, aga kui nad mää ligemale olid jõudu, oli udu jälle kadun ja kirik ka. Paljast valge liiv oli veel igal pool. Kirik oli kui maa alla vajun. Pärast, kui nad sellest teistele külas olid tõõnäul rääkin, ütlen vana Raki Toomas – oli metsavaht Tõrise külas: „Miks te pole midagid asja, kas või villast mütsi ennem mää pääle viskan: oleksite säält kiriku varandusest midagid omale saan!“
Oleks Sander seda näin üksi, oleks see mõni udukojutis silmade ees olla, aga sääl oli neli-viis poissi, kes kõik kirikut nägid ja paergugid täädvad seda tõõndada.

Jutustanud 48-aastane Joosep Kallas Leisi valla Parasmetsa küla Härma talust (pärit Purtsa külast), kirja pannud Olev Jõgi. ERA II 231, 693/7 (13).
1959. aastal pildistas Purtsa küla poisse maalinnal Olli Kõiva. ERA, Foto 4364.

ERA, Foto 4364

esmaspäev, 4. 10.
Tõstamaa 1965:
Mis aisu teie ajate,
mis vingu teie viate,
andke sii aru minule
ja pange sii paber laua peale.
Õlle-aga-aisu te ajate,
viina-aga-vingu te viate.
Kes teid käskis kosja tulla.
Pagan teid palus panti anma.
Teiti aga peig käis kükaksil,
kükaksil ja käpaksil.
Kükaksil küla tanavas,
käpaksil meie väravas.
Neidu, tule aga minule,
mul aga kodu kukk ja kana!
Me käisime välläs vuatamas
ja ulu alla ulkumas.
Sii põlnd seas seda obust,
ega põlnd saajas seda vankert,
kis viib meie memmetütre
talub aga meie taadi taime.
Ajumehe all oli ammuta,
kosilase kõrv oli kõrvuta.
Ja peigme' täkk oli täide söödud,
saba oli saereste näritud,
lakk oli lammaste imetud,
Koitet olid kodarad
ja suitsetet olid sugarad.
ja aisa-aga-otsad olid allitan.
Vares aga vaakus vainu peal
ja kiitsakas aga üppas katusel.
Ootas aga kõrvi kõngevad
ja alli ajaääre minevat.
Ku väljast aga tuppa astsime,
siis suurt aga imet nägime,
ja ajumees oli ahjus magan,
kosilane oli koldes magan,
peigu pikka parandal,
ja peiupoisid pia all.
Neiuke ja nooruke,
ja nüüd sa lähed joostes joodikule,
silma nähjes näljatsele.
Sii joob ärjad joob obused,
sii joob kuued, joob kasukad.
Lamba järelt tallekese,
lehma-aga-vatsast joob vasika.
Enne võin olla, mis võin olla,
enne kui läksid selle poisile.
Me kuulsime külast seda juttu,
et teiti peigu tõbine.
See käin Virus vihtlemas
ja Soomes sooni sirutamas,
Narvas aga naba kergitamas.
Pika laulu kosilase mahategemiseks ja pruudi lohutamiseks laulis tuntud Tõhela pulmalaulik Liina Irdt (RKM, Mgn II 1102b). Laulu saab kuulata KIVIKEsest, sellele järgneb pikem jutuajamine omaaegseist pulmakommetest, laulikut küsitleb Herbert Tampere. http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-67902-09717
Liina Irdti on pildistatud neiupõlves, 20-aastasena ühes oma isa Juri Kuruliga 1910. aastal. 74-aastasena pildistas teda Richard Hansen (ERA, Foto 7565 ja 7034).

ERA, Foto 7565 ERA, Foto 7034

pühapäev, 3. 10.
Nõo, Tamsa k 1940:
Nõos, Meeril Kooba talus olnud vanasti 65 aastat tagasi suur pere. Sääl olnud leivamõhk praeguse sigade molli sarnane. Leivamõhke pantud alati vakk jahu. Leiba kastetud kahekesi. Tollel leivamõhel olnud ka kaas, mis pantud pääle kastmist pääle. Leivamõhk seisnud harilikult rehetares soojas nurgas.
Iga leib, mis rehe ahju pantud, olnud oma puud raske (s.o 20 naela).
Kui naised leiba kastsid, siis olnud rätt kõvasti ümber pää kinni köidetud.
Naine es tohi üte käega leiba murda, sii olli patt.
Enne leiva katkilõikamist tetti risti mõlemale otsale, et tont leiba ära ei viiks.
Tüdrukule anti alati leiva ots, sis kasvava talle suure rinna.
Ilma tanuta es tohi naine üle läve astu – tuu olli patt.
Jutustanud Miina Terav, kirja pannud Oskar Sild. ERA II 295, 471/3 (12)

laupäev, 2. 10.
Tori 1888:
Valjusti, ruttu jooksmise asemel öeldakse ka:
Jalgele tuld andma,
Jalgele valu andma,
Jalgele kihu tegema,
Jalad ala tegema,
Jalgadele nõuu andma.
Tubliste lõikama,
Kihutama,
Tuhatnelja jooksma,
Tiivad hõlma alla võtma.
Ütlusi kirja pannud Jaan Volmerson. H II 21, 980 (52)

reede, 1. 10. 2021
Ambla 1938: "Surka". Polkamasurka esitab 48-aastane Julius Helenurm, Rahvusringhäälingu stuudios salvestasid Herbert Tampere ja August Pulst. ERA, Pl. 90 B2.
Head rahvusvahelist muusikapäeva! https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11340-48890-90889

neljapäev, 30. 09.
Järva-Madise, Oeti k 1965:
Rahvaluulekogumine Jaan Kase ja Aliide Kase juures, kirjutab Erna Tampere. Pildistanud Herbert Tampere. ERA, Foto 7476.

Rebane söönd kala ja karu küsind, et anna temale ka.
Rebane, et: „Püüa ise!“
„Kudas sa püüad?“
„Noh, sabaga! Pista saba auku ja kui tunned, et kala otsas, tõmba saba väll´a! Ongi kala käes.“
Olnd juba külm aeg, karu istund ulka aega, saba augus, akkand vedima – saba kinni. Saba oli külmetand nii kinni, et tõmband saba ära ja sest saadik ongi karu ilma sabata.
Vanast olnd karul ka saba.

Erna Tampere kirjapanek Jaan Kaselt 1965. RKM II 194, 234/5 (23)
Tekst ilmunud: „Karu püüab kala“ (Loomamuinasjutud. Eesti muinasjutud, II). Koostanud ja toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2020. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=112

ERA, Foto 7476

kolmapäev, 29. 09.
Setomaa, Mikitamäe k 1949: Haug oll kala papp. Havvõ pää seeh omma rist(i). Sis ko kala lätsivä riihtsähe (riih(i)ts – mõrd), sis haug lõik väidsega kõik riihidsä katske ja sei eis kallo, lask kala vällä.
Ja jummal lõik täl väidse katske. Sis inäp saa-as lõiko, sis saiva inemise jo... rahvas saiva jo kallo kätte. Havvõl ommake väidse katske, kats väist om pää seeh.
Jutustanud Irina Pino, kirja pannud Veera Pino. RKM II 51, 200 (50)

teisipäev, 28. 09.
Räpina 1932: Muiste olnud jänesel talvel külm. Jänes õhanud: Kui tuleb suvi, ehitan enesele maja. Tulnud suvi. Jänes arvanud. Mis maja mul vaja. Iga põõsa all mu maja.

Loomamuinasjutu kirja pannud Matthias Johann Eisen, kellel on täna 164. sünniaastapäev. E 8° X, 31 (152). Eisenit oma kogude juures pildistas Eduard Selleke samuti 1932. aastal. ERA, Foto 1369.

ERA, Foto 1369

esmaspäev, 27. 09.
Hargla 1957:
Iki, iki ma vaene,
kukukuu-pillillil-vaak-vaak-vaa.
Iki alan marjaaian,
kes minu sinna kaema tull´?
Sinisiiba sirgukene.
Küsütelli, nõvvõtelli;
"Mis sa iks iked noorikuke?
Kas sa iks iked ehtemid,
vai kas tõisi rõivõhid?" -
"Ei ma ikõ ehtemid,
ei ka tõisi rõivõhid,
ma ike õnnist elukeist,
kallist kasu põlvõkeist,
mis olli ellen esäkotun,
veeretellen velle majan.
Juus mul pikkä nii kui pirdu,
vanik lag´a nii kui lauda.
Juus mul jäie esäkodu,
vanik velle vaja otsa.
Nooriku koduigatsusest ja linnu lohutamisest laulis Marie Erep Hargla alevis. Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsioonil küsitles laulikut Selma Lätt (RKM II 110/1 (6)), helisalvestas Ivar Trikkel (RKM, Mgn. II 61 e). Laulu saab kuulata KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41866-98143
Mariet pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3132).

ERA, Foto 3132

pühapäev, 26. 09.
Laiuse 1890: Emand ehib mäe peal, punased pärlid kaelas?
Mõistatuse kirja pannud August Sommer. H III 9, 83 (14)

laupäev, 25. 09.
Kuusalu 1896: Kui keegi kellegile mõnda head teeb ja see seda kellegile ei räägi: „See just nagu susi, sööb ja salgab.“
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 57, 403 (23)

reede, 24. 09.
ERA 94!
Evakueerimisele eelnes ERA kõigi kogude hoolikas sissepakkimine. Selleks aitasime ise valmistada sobivas suuruses kaste (45 X 55 X 25 sm). Need vooderdati pakkimispaberiga. Köited ja mapid asetati niiviisi, et seljakirjad jäid pealepoole, nii oli kastide sisu kergesti kontrollitav. Fonograafirullid ja muud põrutamist kartvad esemed pakiti eriti hoolikalt sisse puitvillaga. Kastidesse pandi kõik ERA varad: rahvaluule originaalid, koopiad, kartoteekide sisu koos sahtlitega, registrid, käsiraamatukogu, raamatuladu, aparaadid. Kõik kastid signeeriti ja nummerdati, nende kohta peeti ranget arvestust. Otstarbekas pakkimine, nagu hiljem selgus, kergendas oluliselt transportimist. Kõiki kaste tuli evakueerimise ja reevakueerimise käigus palju kordi tõsta ja laadida. Pakkimise kestel kaaluti läbi ka võimalused kogude hoidmiseks Tartus mõnes muus hoones. Kõne all oli ülikooli peahoone kelder, mis oli võlvitud laega; ruumi oli seal enam kui küllalt, aknadki kergesti kinnimüüritavad. Takistus tuli aga hoopis mujalt: selgus, et nimetatud kelder oli reserveeritud varjendiks saksa sõjaväelastele.
Tartus tegutses siis eriline kultuurivarade evakueerimise komisjon (allus haridusdirektooriumile), kes selgitas välja kohad, kuhu varasid võiks varjule viia. Enamasti tulid kõne alla vanad mõisahooned, kus leidus kuiv kelder. Komisjon oli mõnevõrra abiks ka transpordi korraldamisel. ---
Juba 1943. a. lõpul ja 1944. a. algul evakueeriti osa ERA põhikogusid (Andersoni kogu, ERA albumite kogu ja mõned väiksemad kogud), koopiaid (rahvalaulude I koopia jm.) ja mööblit Aru mõisa (Elva lähedal). Sinna viidi ka osa arhiivraamatukogu ja käsikirju. Valvuriks oli Arul Kirjandusmuuseumi endine direktor M. Lepik ja tema asetäitjaks H. Tampere, kelle alaliseks asukohaks oli Tartu.
Pilistverre viidi kõige tähtsamad käsikirjalised originaalkogud (Hurda, Eiseni, ERA, EÜS-i kogu, vanad kogud, fonogrammid ja heliplaadid), osa registreist ja vähesel määral uskumuste-kommete koopiaid. Nende kõige väärtuslikumate varade valvamise võttis autor enda peale. Oli kavatsus hooldada neid pidevalt, mitte kuhugi maha jätta, vaid pärast rindejoone üleminekut jälle Tartu tagasi toimetada. ---
Pilistveres olime oludele ja võimalustele juba kohanenud. Kevadel [1944] peenardele külvatud oad, herned ja muud aedviljad tõotasid korralikku saaki, olid hangitud ja valmis saetud küttepuud. Oleks olnud mõeldav sealsamas ära oodata rindejoone üleminek ja nõukogude korra taastamine. Kuid Pilistvere kirikut oli siiski algusest peale kasutatud kui ajutist tähtsamate rahvaluulevarade hoiupaika. Ülekolimine püsis enam-vähem pidevalt päevakorral. Selles asjas peeti sageli telefonikõnesid Tartu ülikooliga ning Tallinnas asuva muinsuskaitseinspektoriga. --
Oli veel üks asi, mis muret tegi. Pilistvere kirikus olid evakueeritud varad kõigile nähtavad. Kirstud ja kastid olid küll suletud, kuid just see erutas inimeste uudishimu: mis seal sees küll võiks olla? Oli karta, et segastel päevadel võib niisugune uudishimu muutuda aktiivseks kahjustamiseks.
Kui ümbruskonna teedel sagenesid sõjapõgenike voorid ja kui neid suurte gruppidena Pilistverregi kogunes, sai selgeks, et üldise korralageduse päevad on kätte jõudmas, ja et kui Pilistverest midagi edasi viia, nagu oli kavatsetud, siis tuleb seda teha võimalikult kohe, enne kui hilja on.
Kõnelusest muinsuskaitseinspektoriga selgus, et Pilistverre toodud kultuurivaradest kõige tähtsam osa on kavatsetud edasi viia Läänemaale – sihtpunktiks Palivere jaam. Viia raudteel. Asja tuleb ajada omal algatusel. Tallinnast saadetakse kohale paar meest, kes aitavad korraldada ja laadida.

Richard Viidalepp, Rahvaluulekogude evakueerimine ja reevakueerimine 1944. aastal. (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed, VI, lk 171–175. Tallinn, 1969).
Evakueeritud varade vedu Palivere jaamast Liivi algkooli. Foto: Richard Viidalepp (1944). ERA, Foto 2101

ERA, Foto 2101

neljapäev, 23. 09.
Rõuge 1977:
Kandlemees Bernhard Säde, fotograaf Mart Jallai.
ERA, Foto 11708

ERA, Foto 11708

kolmapäev, 22. 09.
Kihelkonna, Atla k 1937:
Üks Hiiumaa mies rääkis. Tal olnd kaks hobust üüsse metses. Läind kangesti tormiks. Homigul ta hakkes tüdrugel ütleme, et vaja hobeseid vaadata. No saand nad sinna, sis kaks ütlemata ilusad sinihalli täkku hoind seda mära. Aga kohe läind merese ja sinna nad kadund. Teise aasta mära tõi varsa. Siis see hiidlane ütles, et nüid on see juba 50-aastane, aga et nüid ei ole enam nii vali sõidu pääle.
Jutustanud Peeter Kokk, kirja pannud Linda Köögardal. ERA II 164, 397 (10a)

teisipäev, 21. 09.
Palamuse 1888: Kadaka ja pihlaka marju ei tohi suust välja sülitada, Jeesus olla ka neid söönud ja ristid otsa teinud.
Kirja pannud Helene Maasen (1869-1933) Luualt. H III 8, 394 (21). Foto Age-Li Liivak 2014: Rikkalik pihlakasaak Jüri-Jaagul. Pihlaka kaitseomadusi ei jõua üles lugedagi. Üks pulk võiks igaühel taskus, autos või toas olla. Oli eriliselt pihlakarikas aasta. ERA, DF 30328.

ERA, DF 30328

esmaspäev, 20. 09.
Muhu 1898:
Nägin mina, nägin mina, vennikene,
nägin mina ulluste unessa:
nägin mina merda künnetavad,
mere ääri äästatavad,
linu peale tehtavad.
Lina aga kasvis kui üks linti,
pupar otsa kuldanuppu.
Siis hüüdsin neiud noppima,
puna-aga-põsed põimima,
valgedpead valitsema.
Ise mina varjult vaatama,
kivi takka, kännu takka,
mau-aga-liste mätta takka,
põlviliste põesa takka.
Mis neidu minu nimela,
ehk pärge minu päralta?
Kellel, ellad, kellel, vennad,
kellel keerud kingapaelad,
süsimustad silmakulmud,
lumivalgemad juuksed -
see neidu minu nimela,
see pärge minu päralta!
Mere põhja kündmisest ja linakoristusest kogunenud elutarkustest laulis "Reegi pere eit" Liiva külas Kristjan Rauale (H II 65, 133 (1)).
Linatalgulisi Pöides Uuemõisa vallas Reinu asunduses pildistas 1932. aastal Johann Julius Klekner (ERA, Foto 1147).

H II 65, 133 (1) ERA, Foto 1147

pühapäev, 19. 09.
Tartu-Maarja, Kavastu 1893: Enne om viil mitu maru maa pääl ja mitu tuult taivan. (Üteldi sellele, kes midagi lubas hulga aja pärast tehä.)
Ütlust selgitanud Johann Mägi. H II 51, 32 (12)

laupäev, 18. 09.
Lasva v, Pikakannu k (Rõuge khk) 2007: Mängu alustamise salme: „1, 2, 3, tuba segi on. 4, 5, 6, kus on meie luud? Numbrid 7, 8, tuba ära korista. 9 ja 10, tuba segi jälle.“
Ja veel üks: „Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – pükstes auk. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba.“
Mängukirjeldus Pikakannu põhikoolist koolipärimuse kogumisvõistlusel 2007. EFA, KP 58, 93 (6B)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6472

reede, 17. 09.
Võnnu 1937: Minu isa Jaan Taaneli p. Moodis oskas ka hobuste suud rookida. Ta olevat seda toimingut näinud mõisas Kuristal, sepal, ja muretsenud ka omale need "arsti riistad": p. 1.A. "Suurookimise pintsli": kahe sentimeetri paksune ümargune 1,5 jala pikkune raudvarb, millel ühes otsas oli pikergune lõhe taoline auk ja sellesse olid läbi pistetud sea harjased ja siis lõhe haamriga kokku köödud. Teises otsas oli 2,5 tolli pikkune ja 1,5 tolli laiune kühvlitaoline labidas, mille ääred ühelt poolt üles murretud, ääred nüridad (võnnu keeles "nührä") ja need ääred siledad, mitte hambulised.
p. 2. B. "Hobuse suu lahti hoidmise look". See look oli tehtud toorest vintskest paindusvast toome ehk kadaka, koorimata ümargusest ühe tolli jämedusest tüvikust, et ei murduks. Look piab olema nii suur, et ulatab üle hobuse nina (nõna), kuni alla poole alumist hambarida, nii kaugele, et kui hobuse suu nii laiali tõmmatakse, et hambade igemete juurest ülevalt ja alt vahe on 1, 1/4 tolli. Siis seotakse kõva nööti, ehk traadiga, ehk kinnitatakse tsälkudesse naeldadega kaks ristpulka. Nüüd on see hobuse suu lahti hoidmise look valmis.
See pannakse hobusele hammaste vahele nagu minu viletsast joonisest näha ja nüüd võetakse suupuhastuse raud ja labida otsaga hõerutakse hobusel hammaste küljest senne kasvanud hamba kivi ära ja nüritatakse ka teravaid hammaste lõik servi, mille pärast hobune ei saa süia. Siis käänetakse suu raual teine ots, aetakse see "pürst" hobusele kurku ja puhastatakse ka kurku senna kleepunud kõntsast.
Kirja pannud ja joonistanud Jaan Moodis (1877-1952) Kurista valla Suitsuotsa küla Kubja talust, Kastre-Võnnu vallakirjutaja abi, kohtu-uurija sekretär-tõlk, põllumees, aednik, Jakob Hurda, Matthias Johann Eiseni, ERMi ja ERA kaastööline ning murdekoguja. ERA II 150, 272/5.

ERA II 150, 274

neljapäev, 16. 09.
Ridala, Kiideva 2012:
Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide mälumaastikud. Jüri Metssalu pildistab autost Neitsiliiva rada roostikus.
Pildistanud Mari-Ann Remmel. ERA, DF 17053

ERA, DF 17053

kolmapäev, 15. 09.
Käina, Hanikati saar (Hanikatsi laid) 1956:
Saarnagu mees olnd Kõrglaidus hülgepüüul. Heinakuhja eeres söönd seel. Näind, et merest tulnd hall veisekari ja vehene poiss olnd järel. Veised läind ühe jooniga üle maa, teise küljest merre. Poiss pöörnd veiste järelt ära, tulnd vanamehe juure. Vanamees olnd nii hermus, teind ennast magama, ise vaatnd silmanurgast: poiss tulnd vanamehe juure, soskind kepiga leivakannigud. Läind siis veiste järel merre ka.
Jutustanud Priidu Hanikat, kirja pannud Marju Hanikat. RKM II 60, 217/8 (18)

teisipäev, 14. 09.
Haljala 1923:
Entel, tentel tärkel mentel,
Nutsu nissi wanker wissi
Suken köönits loos.

Liisusalmi üles kirjutanud Leopold Viikholm, kes elas Vihula vallas Mustoja külas ning õppis Vihula algkoolis. A 3472.

Viru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi koostööprojekti raames sisestati ja avati kasutajatele Virumaa liisusalme ja mänge, nendega saab tutvuda leheküljel:
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/virumaa.
Projekti toetas Virumaa pärimuskultuuri programm.

A 3472

esmaspäev, 13. 09.
Manija 1959:
Emä viis põllõs põllu piäle,
pani parmastõ vahelõ.
Käo pani kiigutama,
suviljennu liigutama.
Kui rukki lõigati, siis pandi lapsed põllale vilja vahele magama. Viljaparmad pandi varju. Siis naljaks lauldi seda ka. Karisid, karisid, kui laulsid, siis akkasid kuulama ja jäid magama.
Lõikusaegset lasteuinutamistarkust jagas Elisabet Kott ehk Koti Liisi Manija saarelt Karjamaa talust, kirja pani Olli Kõiva (RKM II 56, 500/1 (29)). Laul on trükitud "Vana kandle" Kihnu köite teises osas (VII: 2, nr 1160). Olli Kõiva pildistas Koti Liisit tema kodu õuel 1959. aasta septembris (ERA, Foto 4519).

ERA, Foto 4519

pühapäev, 12. 09.
Vändra 1897: Neli teevad timpa-tampa, viies viuh?
Mõistatuse kirja pannud Ernst Tetsmann. H II 58, 525 (39)

laupäev, 11. 09.
Jõhvi 1893:
See on vast üks putrupada.
See on vast üks putruveski.
See on vast üks paberiveski.
See on vast üks plarasuu.
- Inimene, kes liiga palju alate lobiseb.
See on suure suuga.
See on laia suuga.
Selle suul ei õlle pakktaba ees.
Selle juttul ei ole äärt ega otsa.
- Palju lobisejad.
Ütlusi kirja pannud Paulus Paurmann. H II 46, 83 (43)

reede, 10. 09.
Väike-Maarja 1931: Mihklikuu sees antakse huntidele talvemoon kätte – ikka loomadest, inimestest ei ole antud.
Rääkinud Anu Kikerpuu (73-a.) Porkuni valla Nurmetu külast, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 364 (39).
Palmse verstakivi nn. Huntkivi (Kadrina khk.) pildistas Helmut Joonuks. ERA, Foto 13106.

ERA, Foto 13106

neljapäev, 9. 09.
Jüri, Nabala k 1930:
Nabala pasunakoor jalgratastega umbes 1930. aastal.
ERA, DF 31322

ERA, DF 31322

kolmapäev, 8. 09.
Lüganuse, Varja k 1930: Hülged on vaaraod, vanal ajal öeldi seda. Vanal ajal hülged on inimesed olnud. Kui Mooses Israli rahvaga Punasest merest läbi läksid, siis uppusid vaaraod, siis neist oli tuld hülged. Sellepärast hülge praegust karjub kive peal: „Vaaroo, vaaroo!“
Siis, kui tormi on tulemas, siis nad kisendavad kive otsas.
Jutustanud Otto Olli, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 28, 231 (8)

teisipäev, 7. 09.
Kodavere 1954:
Laskem seda raha käia ühe käest teise kätte,
see on ia, see on ia, et sa raha kätte'i saa!

Mängulaulu esitas Sohvi Sepp (1871-1959) Torila küla Kulli talus, noodistas Herbert Tampere. RKM II 57, 399. RKM II 57, 399

esmaspäev, 6. 09.
Rõngu < Tarvastu 1896:
Olli mul üits ainus velle,
ainus velle, armas velle,
seegi sepasse sugeni.
Tegi küla kirveida,
valas valla vall´eida,
teopoiste pandelida,
noorte meeste mõõgapäida,
nurme näidista nugeji.
Küla es kita kirveida,
vald es kita valjeida,
nooremeeste mõõgapäida,
nurme näidiste nugeji.
Jäta maha sepatööda,
aja ahju alaskipakku!
Lõhu lõhki lõõtsalavva,
pihi pista katuksesse,
tangi sa taski vajuta!
Ebaõnnestunud sepatööst laulis Suislepa vallast pärit Leena Undritz, laulu pani kirja Rõngu koolmeister Paul Carl Undritz (H II 59, 756/7 (7)).
Elva rajooni Stalini kolhoosi seppa Julius Luike tööhoos pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 2116).

KKI, Foto 2116

pühapäev, 5. 09.
Rapla raj (Vigala khk), Velise kn, Asunduse k 1964:
Vanasti olid vaielnud luuvalu ja ämblik, kumbal rohkem tööd on ja kumbal raskem. Ja siis akand omale kohtasi valima, et kuskohta neil mõistlikum minna on.
Luuvalu valind omale talupoja. Talupoeg teeb rasket tööd ja tema kondid on alati aiged. Ämblik valind omale jälle mõisniku elumaja. Sial on muidugi ia: palju tubasi ja ega sial keegi sega.
Mõne aja pärast jälle kokku said, siis akkasid rääkima, kummal parem on elada. Luuvalu kurtis, et temal ei ole mingi elu: talupoeg teeb rasked tööd, ei ooli sellest, et rahu tema ei saa. Ämblik kurtnud jälle, et ta ei saa saksamajas rahu. Kuskile poole akkab võrku kuduma, teenijad kohe on arja ja lapiga järgi. Ajab minema.
Siis vahetasid ümber endi osad ja töökohad. Luuvalu läks saksamajja ja ämblik taluoonesse. Saksamajas oli luuvalul ia elada. Läks vanaärra jala sisse. Vanaärra istus toolil, jalg oli tabureti pial, padja pial. Siis tal oli ia mõnus olla ju.
Ämblik oli talumajas, võis niipalju võrke kududa, kui jõudis ja tahtis. Sial ei segand teda keegi.
Jutustanud Mari Rumma, kirja pannud Vilma Metstak. EKRK I 53, 302/4 (3)

laupäev, 4. 09.
Vändra, Aluste k 1936: Laulab Pööravere puunootidelt. – [---] Öeldakse nende kohta, kel puudub lauluhääl, kuid siiski vahel laulujoru ajavad. Pööravere on üks küla, mis on kuulus selle poolest, et sealt igal laupäeval Vändra turule palju seapõrsaid tuuakse.
Ütlust selgitanud Ernst Tammsoo. ERA II 140, 210 (217)

reede, 3. 09.
Kodavere 1938: Murumuna kui ärä mädäneb, one ämmäpuss. Nõgi siden, kui assud piäle käib kui tolm. Paab vere kinni, pantse uava piäle sedä nõge.

79-aastaselt Leena Priksilt Alliku valla Assikvere külas Rätsepa talus kirja pannud Aili Univere. ERA II 266, 358 (204).
Foto saatis kogumisvõistlusele "Minu maastikud" Maila Jürgenson: Omapäraseks maastikuosaks on meie aias saanud murumunad. Neid oleks rohkem ja suuremaidki, aga muruniitmine rikub nende kasvamist. Siiski septembris saavad murumunad ennast jälle ritta seada ja nagu poisikesed värava poole „astuma hakata” . Tartu-Maarja khk., Tähtvere v., Tüki k., Rehemaa t. - Maila Jürgenson (13.09.2015). ERA, DF 30198.

ERA, DF 30198

neljapäev, 2. 09.
Põlva, Kauksi k 1966:
Jutustaja ning rahvaluulekoguja Gustav Juurikson. Pildistanud Ottilie-Olga Kõiva (1966). ERA, Foto 7756

Torupillimees hundiaugus
Mooste vallas Määrästu külas elas Määrstü Andö, kes oli parim toropillimees meie vallas, kes oli ka ühtlasi viimane pillimees.
Ühel sügispoolsel laupäeva õhtul läks Andö Kauksi kõrtsi mängima, kuhu teda oli kutsutud. Teerada mööda Kaaru küla mõtsmaad mööda eksis Andö teelt ja kukkus Kaaru küla meeste kaevatud hundiauku.
Kaks hunti olid juba ees. Vaene mees kohkus rängasti, aga hundid talle kurja ei teinud. Et august pääseda, hakkas mees huikama. Ka hundid uulusid kaasa. Aga keegi ei tulnud abi andma. Et hääl oli juba ärä karjutud, arvas mees, et: „Kui ma torupilli mängin, vast mõni Kaaru küla mees kõrtsist tuleb ja kuuleb.“
Huntidele oli väga pilliheli meeldinud, nad pandsid kõhuli Andö ette pead käppadel ja nii möödus öö.
Hommikul tuldi vaatama, kas on hunti augus ja tuli päästmine. Kui nöör Andö keha ümber oli seotud, siis hundid teda hauast välja ei lasknud, vaid võtsid tema palitust kinni ja tirisid tagasi.
Nüüd oli hää nõu kallis ja Andö pidi silmuse hundile kaela pistma, et nii hunt ülespoodult välja sai. Esimene hunt vaatas küll irevile hambaga silmust, aga Andö surus silmuse hundi kaela. Ja kui järg tuli teise kätte, siis see juba ajas kaela õieti ja ootas, mil temalegi õnn osaks saab august välja pääseda. Ja ta pääseski. Oh sa rumal susi, sa usaldad inimese lahkust ülearu!
Kuuldud väga paljude vanade käest pikka aega.

Gustav Juuriksoni kirjapanek aastast 1967. RKM II 250, 131/3 (10)

ERA, Foto 7756

kolmapäev, 1. 09. 2021
Rõuge 1895: „Kuuluta head, valge lind, kuuluta head!“ (Seda öeldakse rongale, kes kraaksudes üle pea lendab. Ära lausu musta, tuleb õnnetus.)
Õpetussõnu jaganud Märt Siipsen. E 19544 (49)

teisipäev, 31. 08.
Setomaa 1938: Rollapäiv om pääle iljapäävä. Naatas rükä külbmä. Koh ker´koh palvust peeti, sinnä viidi rüki. Panti pühäse ala. Poolõ anti papilõ, poolõ tuu kodo, heit edimätses põllu pääle.

Kõnelnud Matro Müürüorg (snd 1868) Vilo valla Radaja külast (pärit Parkanova külast), kirja pannud Ello Kirss. ERA II 194, 282 (19). Seto rollapäevast lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rollapaev

esmaspäev, 30. 08.
Kuusalu < Karuse 1911:
Lõõri, lõõri lõuke,
kus sinu kulda pesake?
Metsas kuiva kuuse otsas.
Kus see kuiv on ise saand?
Kirves raius kuuse ära.
Kus see kerves ise sai?
Kirves viidi sepa kätte.
Kus see sepp siis ise sai?
Sepp oli soudnud Saksamaale.
Kus see Saksamaa on saanud?
Saksamaa on ära põlend.
Lastelaulu lõokesest, kuivast kuusest ja põlenud Saksamaast kirjutasid üliõpilased Karl Viljak ja Gustav Vilberg Kiiu vallas Kullamäe külas elanud, aga Karuse kihelkonnast Nehatu külast pärit Mihkel Pikbergilt (EÜS VIII 1386 (92)).
Nehatu algkooli õpilaste ringmängu pildistas Johannes Simson 1932. aastal (ERA, Foto 1156).

EÜS VIII 1386 (92) ERA, Foto 1156

pühapäev, 29. 08.
Iisaku, Tudulinna 1889:
On üks künanärija. - ehk: On üks laastulakkuja. Ihnsa inimese kõhta.
Kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 762 (248–249)

laupäev, 28. 08.
Karja, Pamma k 1943:
Mamma ütles, ma ei hooli...
(Laul olevad kompineeritud ühe teate järele Kaarma siminaari õpilaste poolt ja teise teate järele ühe Valjala kihelkonna mehe poolt kellegi talutütre (kust ja kes, ei teata) peale, kelle „oolimata“ ema „teistele näitamiseks“ linna kooli pannud ja kes linnas „ülekäte läin“ alva sõpruse mõjutusel.)
Mamma ütles, ma ei hooli,
ma viin Manni linna kooli.
Manni viidi linna kooli,
kõige esmalt pealinna (?)
Kui ta linna ligi jõudis,
kaagikari tal vastu jõudis.
Kaagid ütlesid tere, traastu,
Manni võttis tere vastu.
XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
Kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 304, 532/3 (22). Tsenseeritud arhiivikäsikiri.
Loe ERA rahvaluulekogude tsenseerimisest Kaisa Langeri äsjakaitstud doktoritööst „Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics“ (Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis). http://hdl.handle.net/10062/73045

ERA II 304, 532/3

reede, 27. 08.
Häädemeeste 1938: Kellel nas'teinimesel kõva, sirge selg, sii oleva väga vali, kange, türnik, aga kellel selg natuke edetsipidi, sii oleva paras ää inimene. Märkus: Türnik öeldakse validaloomulise inimese kohta, kes igatipidi kange ja prange.
Liisa Räägult (snd. 1856. a) Kabli külas kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 202, 145 (109)

neljapäev, 26. 08.
Viljandi 2008:
„Viljandi naisrühm Leola.“ (2.02.2008)
ERA, DF 26821
Kivike: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-18028-58520-16859
Projekt: Teatetants 2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=107&module=407

ERA, DF 26821

kolmapäev, 25. 08.
Tõstamaa 1893: Küll see koer käugsatab, kelle pihta kaigas käib. – Kui teist pilgatakse hulga seas ja kui see ise vasta hakkab rääkima.
Vanasõna selgitanud Gustav Anniko. H III 13, 200 (9)

teisipäev, 24. 08.

Vastseliina 1895: Pärtlipääväl (24. august) minevät pääsläse är järve, mõnõ kalamehe olõvat talvõl kallu püüden terve rea pääsläisi löüdnü ütstõõsõ hannan kinni.
Kirja pannud Jaan Meister (1860-1912) Haanja vallast. H II 51, 651 (59). Foto Age-Li Liivak 22.08.2002. ERA, DF 30432.

ERA, DF 30432

esmaspäev, 23. 08.
Kihnu 1884:
Ma võtsin omale kuldse naese,
õbõdase kaasakese.
Viisin teda mere vilule,
panin teda paadi sisse.
Sõudsin lahke laeva piale,
Purjutasin suure mere -
kuu alla, Kuramaa alla,
pääva alla, Pärnu alla.
Kuldse naisega merele minemisest laulis Madli Vesik, kirja pani kooliõpetaja Juhan Korits (H II 41, 605 (13)).
Laul on trükitud "Vana kandle" Kihnu köite 2. osas (nr 1552).
Kihnu naisi paati tühjendamas pildistas Johannes Mikk 1954. aastal (ERA, Foto 17400).

ERA, Foto 17400

pühapäev, 22. 08.
Kose 1941: Pikka ja kitsast jooksvat põldu kutsutakse me pool: just nagu koera keel.
Ütluse kirja pannud Gustav Sommer. ERA II 304, 202 (4)

laupäev, 21. 08.
Tallinn < Kullamaa, Kolovere v 1940:
Oitke eest ää, Ohtla poisid,
karake kõrva, Kal´lu poisid,
Kolovere poisid tulevad,
niikui lehte lepatukk,
al´last lehte aava tukk,
männeoksast männatukk.
kuuseoksast kuusetukk.

Laulnud Mai Johanson, kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 291, 122 (41)

reede, 20. 08.
Torma 1991: Pole veel kunagi nö. järelekspeditsioonil olnud. Üksinda, rataste ja nelja lapsega. Jajaa.
Ent 19. augustil on olukord hoopis segane. Venemaal on riigivõim vahetunud ning telekas kordab, et lindistamine ja filmimine on rangelt keelatud. Olen üsna veendunud, et see on Gorba lavastus, kuid mine tea.
Igatahes peale seda, kui 20. augusti ööl olen pikalt kuulanud, kuidas tanketid sõidavad Tallinna suunas, võtame kursi Lohusuu peale. Augusti lõpp ja teel on palju sõjaväemasinaid. Sellele lisavad värvi kodused etteheited - sõjaolukorras ei ole küll hea, et pere on laiali. Paneme jalgrattaid korda, pakime toitu välja, teeme tiiru Lohusuu poodi ja järve äärde. Peatuspaigaks on Lagedil asuv ülikooli spordiveteranide suvekodu. Praegu on peale meie majas vaid komandant Roman. Kuulame raadiost ärevaid uudiseid. Peipsi on soe ja mõnus ja kinnikasvanud. /--/ Libisen mööda hulguste ja mittetöötavate tüüpide majadest ja jõuan Valter Vainu juurde. Laome puid ja vahetama vaimukusi. Olen üsna kindel, et olen ühe omaaegse vembumehe pool. "Elu pole küll enam peri," nagu Valter ütleb, kuid jutud on hääd. /--/ Ratas lausa lendab Lagedi suunas. Kui vähe on tarvis folkloristil õnneks - üks tõeliselt kaunis jutt ja sa oledki tiivuline olend. /--/
31. august - sõidame terve päeva tagasi Tartusse. Maabume üsna sürrealistlikku meeleollu - Tartus käib Eesti sitemate bändide kontsert. Ja veel eile ujusime vaikses Peipsis ja sõime noori valgeid murumune otse tee kõrvalt. Jajah.

Katked Mare Kõiva välitööpäevikust. RKM II 448, 649/65. Ilmunud väljaandes "Rahva ja luule vahel. Kogumispäevikuid aastaist 1978-1996" (koostanud Mari-Ann Remmel, Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1997).

neljapäev, 19. 08.
Pärnu 2009:
Segarahvatantsurühm Jõõpre Vallatud Hansapäevadel (2009)
ERA, DF 19821
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14350-46053-74236
Projekt: Teatetants 2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=151&module=407

ERA, DF 19821

kolmapäev, 18. 08.
Häädemeeste 1933: Mees sõdib sõnaga, härg sarvega.
Vanasõna kirja pannud Marta Martinson (Mäesalu). ERA II 59, 19 (123)

teisipäev, 17. 08.
Kambja 1985: Karjased kasteti märjaks, et nad magama ei jääks karja juures. Vahest läks asi nii hulluks, et terve pere oli märg. Kui kodu tulid, sähmeti vesi nii kaela, et ei näinudki.

Jutustanud Leida Sild (64-a.) Pangodi külast, kirja pannud Merrit Kiho. RKM II 392, 313 (2).

esmaspäev, 16. 08.
Ambla 1893:
Otsast ma ee alutan,
väravast ma võtan välja.
Põllukene, pikakene,
väljakene, laiakene,
enne mina sind ei jäta!
Ehk mina põimin põlviliste,
leikan neljarõõmakille,
korjan kahekäpakille.
Põimitud põduri põllud,
virgu põldu põimimata.
Nüüd sain kokku kullapõllu,
lademesse välja laia,
kokku kuivalla ajalla,
heledalla ilmadella,
palavalla päävadella.
Ei jäänd tukka tuule lüia,
salku ei sadude lüia,
raasukest rahel rabada.
Nüüd saab välja karja käia,
orgo saab hooste joosta,
lage lammaste laduda,
põldu pöörda põrsukesta.
Edukast viljalõikusest laulis Mai Lingert Tapa külast, kirja pani J. Ekemann (E 7745/6 (28)).
Mart Tompi sirbiga vilja lõikamas pildistas Salu talus 1966. aastal Richard Viidalepp (KKI, Foto 2815).

KKI, Foto 2815

pühapäev, 15. 08.
Hargla, Mõniste v 1930:
Lapse uinutamise laul
Ää-ää äiü ää,
ää-ää äiü ää.
Kasu’, latsõ, kar´ussõs,
karjavitsa kandijas!
Laulnud Pauline Pehlak, fonograafiga salvestanud Eduard Oja. ERA, Fon 280 b.
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62395-66054
XXII Eesti rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü 2021 võistluslugu.

laupäev, 14. 08.
Tartu raj, Elva l 1976:
* Las sadada, saab magada!
* Aitähh taevaisale, et lasid vihmal sadada.
* Taevas tilgub läbi
* Tuleb nagu oavarrest.
* Kui taevasse tekib vikerkaar, öeldakse: „Ei nüüd uputust karta ole.“
Ütlusi vihma kohta kirja pannud Hillar Eichelmann Elva Keskkoolist. RKM I 14, 16/7 (6a–e)

reede, 13. 08.
Tartu 2021:
August 2021.
Pildistanud Olga Ivaškevitš (ERA, DF 37690) ja Risto Järv (ERA, DF 37694, 37695)

ERA, DF 37690 ERA, DF 37694 ERA, DF 37695

neljapäev, 12. 08.
Setomaa, Obinitsa k 2011:
„Ristikäik Obinitsa tsässona juures.“ (18.08.2011)
Pildistanud Aado Lintrop. ERA, DF 12821
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12346-40003-50166

ERA, DF 12821

kolmapäev, 11. 08.
Haljala 1892: Kes palju valib, pahema saab.
Vanasõna kirja pannud Julius Aleksander Rehberg. H II 38, 147 (23)

teisipäev, 10. 08.
Järva-Jaani 1965: Kui räimeid müüdi, siis laaritsapäeva-aegsed olid rammusad, aga mis enne seda, siis neid öeldi, et ei ole.

Jutustas Hilda Kruusamäe (65-a) Võhmuta valla Jalgsema küla Vanakooli talust, kirja pani Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 59/60 (30). Lähemalt lauritsapäevast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev

esmaspäev, 9. 08.
Viljandi u. 1893:
Enne mina magaks kivi manna,
kivi manna, kannu manna -
enne kui halva poisi manna!
Kivi ei kisu, kand ei kaku -
poiss ei jäta puutumata.
Ikka tema nipib, ikka näpib,
ikka nipib nisasida.
Enne mina mängis mätastega,
viskas nalla naaristega,
enne teeks rõõmu rõngastega,
enne kui nende neidistega!
Neiu nipib, neiu näpib,
neiu kisub kiiliauku,
kakub katki kalsakaplad.
Tüdrukute ja poiste vastastikkuseid etteheiteid vahendas J. Pihlap Vana-Võidust (E 7045/6 (7)).
Hoopis sõbralikemas suhetes suvitajaid on 1923. aastal pildistanud Valma külas Aleksander Lepik, foto vahendas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17680).

ERA, Foto 17680

pühapäev, 8. 08.
Viljandi 1891: Tibu-libu tee ääres?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Karus. H III 7, 139 (21)

laupäev, 7. 08.
Vändra 1962:
„Ei tea, millest üks loll teise ära tunneb?“ – öeldakse sellele, kes ütles loll teisele isikule. Tavaline V[ana]-Karistes ja Vändras. Samasugusele ütelusele vastus: „Sa oled see loll, kellega teisi lolle metsa veetakse.“
Ütlusi selgitanud Salme Karro. RKM II 147, 328 (12)

reede, 6. 08.
Märjamaa 1950: Õigeid külviaegu märgiti külvinädalate järgi. /--/ Rukist hakati külvama - mõisas 5.-6. augusti ümber, külamehed veidi hiljem. /--/ See oli ikka meeste töö. 1905. aasta mõisade põletamise ajal minu tädi küll külvas, aga teisi ma ei tea, et oleks külvanud. Siis vaadati tädile, et on üks tubli inimene, et teeb meeste tööd. Tal olid veel kaamelid, nendega töötas.
Jõumees Georg Luuri sai Buhhaara kuninga käest kaamelid. Velise Ants Luuri oli kange lõõtsapilli mängija. Jõumees Luuri sai kaamelid ja kinkis need Ants Luurile, see tegi nendega tööd ja näitas neid laada peal 5-10 kopika eest. Teine oli Tiiu, teine oli Ungu - lasi neid ikka põlvili heita. Nende kaamelitega ta seemendas põldu. Tahtsid süüa karuohakaid ja kõva põhku. Harjusid ära, et ohjest sai keerata. 2-3 aastat elasid, ema suri enne ära, isa elas kauem. Hedvi nendega äestas. Palju tugevam loom oli kui hobune, palju sügavamalt äestas.
Jutustas Jüri Aaren (64-a) Alaküla kolhoosist, kirja pani Loreida Raudsep. EKRK I 1, 311/2 (9, 11).

neljapäev, 5. 08.
Kaarma 1961:
„Ekspeditsioon tuleb „Hookivi“ pildistamast.“
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14139-68997-94672
Projekt: Kirjandusmuuseumi ekspeditsioon Kingissepa rajoonis 30.05.1961-12.06.1961 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=151&module=407
Pildistanud Richard Hansen. ERA, Foto 5821

ERA, Foto 5821

kolmapäev, 4. 08.
Vaivara 1962:
-- Hendrik Prees (varem Preisson), kes on üles kasvanud Venemaal, kahekümnendate aastate alul opteerunud Eestisse Sibrist, kus oli töötanud raudteel. Eestis oli kodanlikul ajal Kreenholmi vabrikus sepaks, kus valiti töölisvanemaks, aga hiljem ta vallandati. Oma pikal eluajal on ta saanud kogeda, nagu ütleb, et maailmas on
„õigus õieli all ja kõverus
kõveriti seljas“ --
Vanasõna Hendrik Preesi elu kirjeldades kirja pannud August Martin. RKM II 116 (75)

teisipäev, 3. 08.
Rakvere 1889: Vähil ei õld võrku tarvis seda püüti pihuga kaela kotti sisse enamisde ööse peeru ehk tõrvakse tulega.

Kirja pannud Villem Pender Kohalast. H II 11, 99 (30). Vähipüüdjaid ja nende ajutist elamut pildistas 1935. aastal Virumaal Aleksander Määr. ERA, Foto 1317.

ERA, Foto 1317

esmaspäev, 2. 08.
Häädemeeste 1928
Sirise, sirise, sirbikene,
kõrise, kõverrauakene!
Lähme aga uiele iile,
varsti vana järje pääle!
Ei see uusi uutab meida,
kunas tuleb uuta lõikajada.
Siia sina jääd aga sirgi süüa,
sirgi süüa, nirgi neelda,
musta kurvitse muneda.
Põllu ja sirbi manitsemisest laulis Rõõt Saks Orajõe vallas, kirja pani Eduard Joh. Kase (ERA II 3, 245/6 (2)).
Häädemeeste koloosnikke käsitsi rukist lõikamas pildistas 1950. aastal Kalju Mihkelson, foto vahendas arhiivile Marta Mäesalu (ERA, Foto 2322).

ERA, Foto 2322

pühapäev, 1. 08. 2021
Viru-Nigula 1948: Vanarahva arvamise järgi on augustikuu Kirbu-kuu, millal kirpude siginemine oma haripunktile tõuseb. Siis sigib neid ninnda pali, et aja kühhvliga aseme riidild kokku. Kötsi eide pidand kirbud nahka sööma, aga pääsänd veel toiste kääst sene kerra, et üppand keige täijega vee-toovri. Älä siis nee kirbu-nadigad ävind vällä. Toisel aastal old eit poole targem. En ole kanndand kogu suve särki selas. Ühe kerra vaid siis kui kärigus käind. Suvel, einakaarel ja leikusinnal on eit puhta alasti old ja kui küsitu, miks sa ninnda oled, öölda vassta: "Karrdan kirpusi ja neija nahhka panemist."

Jutustanud Mai Puusep (snd 1885) Kunda-Malla vallast Iila külast, kirja pannud August Krikmann. RKM II 20, 368 (7).

laupäev, 31. 07.
Vändra 1937: Soe ja kuiv juuli - külm ja selge jaanuar; vilu ja vihmane juuli - soe ja sajune jaanuar.

Kirja pannud Aksel Karlsfrei Sikana külast. ERA II 169, 53 (121). Foto Maila Jürgenson 2010: Jaanuariõhtune päikseloojang. Loojuva päikese valguses on heinamaal näha minu suusa- ja koerte jäljeradasid. Taamal paistab kunagine ohverdamispaik, metsane Kabelimägi. Tartu-Maarja khk, Tüki k. ERA, DF 30184.

ERA, DF 30184

reede, 30. 07.
Täna kl 17 „Väikese kalaraamatu“ esitlus!
Põlva 1893:
Jumal loonud esimesest hauekala ilma peale ja see käinud kõik ilma veed läbi; läinud siis jälle Jumala juure ja ütelnud, et seda vett tema sugutamiseks vähe on ja kui veel teisi kalasid luua tahate, siis ka veel vett juure teha tuleb. Jumal aga vastutanud [vastanud]: „Sinu jauks pole ma mitte vee sügavamad kohad loonud ja sa ei pea ka oma suguga vettesid täitma, vaid sa pead soode ja sonnide sees elama ja sigitama sugu.“ Sellepärast tungida hauekala sugenemisel [siginemisel] soode ja kraavide sisse ülesse, et temale muiale pole lubatud. Ja arvatakse, et kui hauekalale tema lubamiste vastu Jumal tõket poleks pannud, siis poleks teistel kaladel vetes elamiseks ruumi saanudkist, vaid kõik haue ohvriks saanud oleks.
Põlva pärimust haugi loomisest Peipsi taga Oudova maakonnas Sträkovas (Strjakovos) kirja pannud Joosep Tamm. E 3848 (4)
Tekst ilmunud: Mall Hiiemäe, Väike kalaraamat rahvapärimusest. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021. Illustreerinud Mari Hiiemäe, kujundanud Pille Niin. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=113. Raamatut esitletakse täna kell 17 Peipsimaa Külastuskeskuses Kolkjas.

haug Väike kalaraamat

neljapäev, 29. 07.
Võru l 2016:
„Kapstamägi“
Pildistanud ja kirja pannud Valdo Valper. ERA, DF 29721
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16013-45924-63495
Projekt: Kogumisvõistlus 'Minu maastikud' 2015 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=390&module=407
Kapstamägi Võrus (me ütlesime siis küll eesti keeles Kapsamägi) oli põhi kelgutamise koht. Okei, need majad, mis sinna üles ehitatud, ei segaks ka praegu, küll aga autotee, mis otse mäe all on. Selle tegemise käigus on muidugi ka nõlv järsuks kaevatud. Lapsepõlves oli mäe otsast Koreli ojani vaba maa. Tõsi, jah, umbes liu lõppedes või mõnikord kahjuks varem, läks asi mätlikuks ja oli hõredalt põõsaid. Tihedamat võsa oli teisel pool Petseri tänava pikendust (toona enam-vähem lehmatee), see oli jälle omaette maailm. Joodikud jõid seal peeti ja ma ei teagi mida. Ise sai seal kummiliimi põletatud ja igasugu lollusi tehtud. Aga ka näiteks kasepungi korjatud kooli mingi ÜKT jaoks. See jutt kõlbakski vist rohkem Kadunud maastike (loe: maailmade) rubriiki. Nagu kogu Kapstamäealune üle Koreli umbes kuni keemiapoeni (praegu vist mingi õmblustöökoda). Oi, edasi ikka veel. Kapstamägi oli muidugi ka suusatamise koht, nii kehalise tunnis kui vabal ajal, aga just kelgutamisega on meeles, et sõitsin ükskord mingisse kuradima truupi ja sealt nägupidi pauguga vastu maad ja pärast oli silm sinine ja kuu aega tuli silmast mingit lima. Ükskord, kui silm veel värskelt sinine oli, olin ma tunni ajal jälle liiga tark olnud ja õpetaja saatis mu ukse taha. Möödus naaberklassi õpetaja, kel vist polnud samal ajal tundi (huvitav - ta oli ju ka algklassiõpetaja) ja arvas, et ma olengi üks kole paha poiss, silm ka puha sinine ja. Hea loogika - peksasaanu on kurjategija. Ühest teisest korrast on meeles, et käis kõva mäest alla laskmine (tookord ma olin vist suuskadega) ja siis keegi poiss tuli teatega, et kohe tulevad Superhiire multikad. Päevane aeg oli, talv, aga väljas veel valge. Superhiirt telekavas ei olnud, sest mäe peal poleks siis kedagi olnud. Nagu nüüd juhtuski mõne minutiga. Harilikult nägi Superhiirt ainult 1 tk korraga, vist laupäeva õhtul Leopoldi saates. Seekord tuli terve valang. Ilmselt olid kätte jõudnud perestroika ja glasnost. Nüüd on teisel pool mäealust autoteed alakasutatud ja täismõõtmetes jalkastaadion, spordihoone, Petseri tänava pikendus, mida mu ema Munskistraßeks nimetab, edasi Kagukeskus, millega on kuidagi seotud Võru ärimees Munski (sellest straßegi nimi), parkla, edasi paar tühjust, Maxima, tühjus jne. Kunagine haisev solgioja Koreli on puhastatud, kaldal mõned suuremad kased alles jäetud. Iseenesest ilus vaadata.

ERA, DF 29721

kolmapäev, 28. 07.
Iisaku 1926: Kuida söödad, nõnda sõidad.
Vanasõna kirja pannud Marta Blum. E 57028 (18)

teisipäev, 27. 07.
Palamuse, Luua 1889:
Lapsed, mis te hullate – jüsku virmalised vehklevad!
Kõnekäänu kirja pannud Helene Maasen. H III 8, 517 (3)

esmaspäev, 26. 07.
Iisaku 1889:
Siiks, siiks saia viiks,
vikker-vakker vuare!
Üks lind on tulnud seie
meie ärra rohuaeda.
Sie on süenud pipermarjad,
pipermarjad, rosinad,
kõige kallimad kriegid!
Salapärase Midrilinnumängu teksti kirjutas Tudulinna vallas üles seltsitegelane Dietrich Timotheus (H II 7, 805 (14)).
1955. aastal pildistas Richard Viidalepp Vaikla külas kahte poissi, kes küllap teadsid väga hästi, kes need kreegid ja rosinad ära sõi (KKI, Foto 49).
Täna jätkuvad pärimuslike mängude kogumisele pühendatud välitööd Iisaku ümbruses.

KKI, Foto 49

pühapäev, 25. 07.
Häädemeeste, Orajõe 1939: Nimetähti kirjutama – merimeeste tögamissõna oskamata, jinga-jänga roolija kohta. Laev kirjutab nimetähti.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. ERA II 207, 676 (81)

laupäev, 24. 07.
Rõuge 1928:
Sängid-voodid tee uued täüe kuuga, siis saavad sees magajad alati täüstugevad ja terved; vanakuuga tehtud sängis magajad elavad rutem vanaks.
Söögilauad tehakse täüskuuga, iseäranis täüe kuu päeval, siis on alati söögilauad täis toitusid.
Kirja pannud Jaan Gutves. E 63314 (120; 122)

reede, 23. 07.
Iisaku 1955: Matkapäevik
14. VII
Rong väljub Tallinnast Narva suunas kell 8.45. Jõuan seljakoti ja rattaga jaama 8.10. Mu kaaslane on pahur ja tusane ning toriseb, et nii hilja saabun. Kõik aga laabub hästi - andnud ratta pagasi jõuame hulk aega enne rongi väljasõitu vagunisse.
Arvestasin, et hiljemalt kell 12.00 oleme Jõhvis. Ilmneb aga, et oleme sattunud nn. „piimarongi“, millel, nagu ütles vagunisaatja, pole üheski jaamas seisuaega ette nähtud. Nii peatume juba Lagedil üle poole tunni ja reisijad kui ka vagunisaatjad kasutavad aega looduses suvitamisega. Väljas kõrvetab päike ja on ca 30º kuumust. Vagunis aga on päris lahe, kuna aknad on avatud.
Kell 14.20 jõuame Jõhvi. Kuuleme, et kohe pidavat sõitma buss Iisakusse. Rahvas ootab. Bussi aga ei tule. Paneme siis pakid hoiule ja sammume ootava rahvahulga järele lõõmava päikese all läbi tolmava Jõhvi linna peakontori poole, et selgust saada. Selgub, et buss minevat alles kell 18.00. Saame ka teada, et ükski buss ei võta jalgrattaid kaasa. Ega kedagi - tuleb alustada teekonda oma sõidukeil.
Hulgume veel mööda suitsust ja tolmust linna. „Kulttovar’is“ kohtan oma kunagist töökaaslast. Saame temalt teada, et ainus mõistlik söögikoht terves linnas olevat „Korea“ - st. „Kaevur“. Seamegi oma sammud sinna. Kohvik-toidubaar, nagu seda sildilt loeme, tuletab oma sissekäigu ja saali poolest meelde restoran „Gloria’t“. Sööme tubli lõuna ja astume taas tolmavale tänavale. /--/
Kell on juba tublisti üle nelja kui jätame Jõhvi linna seljataha. Tee on algul suurepärane - sile asfalt ja sõit teeb lausa rõõmu. Mõne kilomeetri järel, Ahtme linna juures lõpeb asfalt ja asendub munakivi sillutisega. Päike kõrvetab ja on lämmatavalt kuum. Ratas tundub tohutu raskena, kuna pakiraamil on suured pambud. Esimese võsa serval riietume päevitusülikonda, teisiti on võimatu. Selline teguviis on aga siinpool ennekuulmatu, nagu võime lugeda inimeste nägudelt ja nagu seda taipame meie aadressil tehtud märkustest. Nägu, käed ja jalad kleepuvad higist ja tolmust...
Kolmandik maad sõidetud muutub tee järsult halvaks. Maanteed katab paks kruusakiht. Tuleb sõita vagudes, mis on väsitav ja närvepingutav, kuna vahetpidamata sõeluvad meist mööda autod ja bussid. Näib olevat väga tihe liiklus.
Halva tee tõttu tunnen peagi, et tagumise rattaga on midagi juhtunud. Hüppame maha. Selgub, et kumm on täiesti tühi ja ma sõidan raamil. Pumpame vaheldumisi ja kuna pump on ka viletsamat sorti, nii möödub hulk head aega enne kui täis saame. Asume ühe lagunenud maja juures. Otse selle kõrval on suurem hoone, mis olevat rahvamaja. Ostame piima ja kinnitame keha. Mööduvalt noormehelt kuuleme, et Iisakuni on jäänud veel 18 km ning et tee olevat sama halb, ning lisanduvat veel tõusud ja langused. Kogeme seda peagi omal nahal.
Päike on tublisti madalale vajunud kui jõuame Iisakusse. Möödume kauplustest, täitevkomiteest, postkontorist ja teemajast ning alles alevi lõpul leiame koolimaja. Koolihoone asub otse maantee ääres. Maja on kivist kreemikas ühekordne ehitus ja on ümbritsetud rohuväljaku ja hekiga. Ümbrus tundub hoolitsetuna ning korralikult kastetuna. Hiljem selgub, et päeval oli tulnud äikesevihma. Käime koolimaja otsast lõpuni kahel korral läbi, koputame igale uksele, kuid kõikjal kõmiseb tühjus. Maja läheduses on laut ja veidi eemal saun. Lõpuks, kui oleme kaotamas lootust leida siit mõnda hingelist, märkame sauna uksel äkki nagu maa alt ilmunud kogu. Vist mõni õpetajatest. Kuuleme temalt, et kool võtab oma alla kolm maja, ning et otse teiselpool maanteed punane puu ehitus on kooli internaat. Kuuldavasti olla seal mõned isikud öömajal.
Kolimegi üle teise majja. Lähedalasuvast puukuurist kostab jutukõma ning peagi ilmub seal uksele sportpükstes Tedre koos kahe poisikesega. Viidalepp olevat käinud meil bussil vastas ja sõitnud siis Vaiklasse. Kusagilt ilmub ka noor-Viidalepp, kelle kohalolek on üllatuseks. Tema kui suur loodusesõber korjavat siit liblikaid.
Peseme endilt teetolmu ja siirdume siis Iisakuga tutvuma. Ümbrus on ilus. Tuletab meelde Lõuna-Eestit: mäed, orud, metsad. Iisaku kirik, mis oma valge torniga paistab kaugele, asetseb mäenõlval, sellest veidi kõrgemal puude vahel on rahvamaja väljak. Rahvamaja ise on pikk ühekordne puuehitus. Õhk on värske ja õhtu saabumisega ka juba jahedam. Ainsaks nuhtluseks, nagu mainib Tedre ja nagu ka ise veendun, on sääsed ja kihulased...
Et mitte lasta end täiesti ära süüa, jalutame tagasi koolimajja. Saame voodid ja seame end sisse. Vahepeal on saabunud ka ekspeditsiooni juht. Vahetame muljeid ning siis - kotile...

Lõik Loreida Raudsepa Iisaku kihelkonna välitööde matkapäevikust. KKI 20, 23/8. Autori foto: "Alustame sõitu Peipsi suunas". KKI, Foto 449. Folkloristide kogumispäevikuid Virumaa välitöödelt eri aegadest saab lugeda veebivärava kaudu:
https://kivike.kirmus.ee/index.php?id=23&module=415&op=11

KKI, Foto 449

neljapäev, 22. 07.
Põlva 2008:
„Tänukiri naisrühmale Kiilitar VII Naisrühmade Võistutantsimiselt Põlvas (10.05.2008)“
ERA, DF 22721
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-15018-57841-11878
Projekt: Teatetants 2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=107&module=407

ERA, DF 22721

kolmapäev, 21. 07.
Karja 1893: Mis mees otsib, seda mees leiab!
Vanasõna kirja pannud Karl Allas. H I 4, 376 (97)

pühapäev, 18. 07.
Nõo 1891: Esi pimme, muid juhatap?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Aleksander Speek. H II 31, 475 (6)

laupäev, 17. 07.
Tallinn 1938: Kui võrrelda endiseid töid praeguste linna turul müügil olevate lusikate ja kulpidega, siis viimaseid endistega võrreldes peab nimetama „nottideks“, nagu kord ühel söögilaual ütles üks kolmeaastane plika, kui ta esimest korda nägi linnast ostetud lusikat. Kadakane lusikas, rõngaga kulp ja puust vaagen, need olid talu perenaise uhkus, aga siis pidid nad ka olema ilusad. Kadakast lusika pidi tegema toorest puust, niisama ka püti ja lüpsiku, muidu ei saanud teda puhtaks ja ilusaks, aga ka uurde lõikamine oli kuivast kadakast raske asi – uure ei jäänud pidama ja läks külge lüües välja. Pidi alati teadma, kui palju ta kuivades kokku tõmbas. Lepp ja kuusk tarvitati kuivatatult.
Kirja pannud Joseph Grünthal. ERA II 200, 111 (5)

reede, 16. 07.
Halliste 1894: Müristamise ajal ei tohi vihastada, ei tohi ka viha mehe vastu viha kanda, muidu võib pikken pihta lüüa.

Kirja pannud Jaak P. Sõggel (1871-1963). Välgu poolt õõnestatud puud Ingerimaal Soikkola kiriku varemete juures pildistas 2012. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite välitöödel Karoliina Kreintaal. Puu õõnsusse poetatakse münte. ERA, DF 18256.

ERA, DF 18256

neljapäev, 15. 07.
Räpina 2010:
„Lepiku küla. Essanda talu.“
Pildistanud Janne Eespäev. ERA, DF 15721
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13294-42018-42561
Projekt: RMK pärandkultuuri inventeerimise projekt "Metsanduslik pärandkultuur – ühise kultuuriruumi avardaja" 2005–2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=109&module=407

ERA, DF 15721

pühapäev, 4. 07.
Tori 1887: Liegeldi ja loogeldi, aasast läbi allapoole?
Mõistatuse kirja pannud Jüri Tilk. SKS, Eisen 218 (117)

laupäev, 3. 07.
Räpina, Naha k 1967: Tullit tarrõ, panõ ka uma perse paika, istu!
Ütluse kirja pannud Hindrik Heering. RKM II 250, 59 (15)

reede, 2. 07.
Tarvastu 1893: Heinamaarjapäeval kaevasivad naised maranaid ja korjasid muid lillesi, millega lõnga keeta: sel päeval korjatud värvidega tulla kõige punasem lõng. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/heinamaarjapaev

neljapäev, 1. 07. 2021
Setomaa 1940:
„Kujusid suudlemas.“
Pildistanud Vilhelmine Säägi. ERA, Foto 1721.

https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14069-39454-49725
ERA, Foto 1721

kolmapäev, 30. 06.
Setomaa, Pööni k 1939:
Siberih läts soldat ratsala mõtsu pite. Näk´k lipuga’ hussi, kolm süldä piuta. Soldat võtt mõõga (huss ol´l maanu’) ja lõigas lipu pää päält ar’. Heräsi huss üles, nakas´ takah ajama. Ku ol´l hiitnü hinnäst hobõsõ pääle, jal’ hopõn persülde. Pagõsi soldat polku. Naati säält kuulipildujaga’ hussilõ laskma. Midägi’ saa-as. Lasti suurtüküga’, syss purut´ ar’.
Jutustanud Makar´ Raud, kirja pannud Ello Kirss. ERA II 209, 268 (2)

pühapäev, 20. 06.
Kuusalu 1939: Suur katel ilma kaaneta?
Mõistatuse kirja pannud Hilma Martinson. ERA II 222, 548 (1)

laupäev, 19. 06.
Häädemeeste 1965: Hobuse muudi väsinud – väga väsinud inimesest.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 206, 555 (11)

reede, 18. 06.
Tallinn 2012: Palve lektorile
Meie lektor, kes sa oled klassis.
Pühitsetud olgu sinu teadmised nii JAVA's kui PHP's.
Anna meile andeks meie kehvad teadmised,
nagu meie anname andeks rasked ülesanded.
Ära pane meile F'i, vaid päästa meid põrumisest,
sest sinu päralt on klass,
kaardikepp ja au
elu lõpuni!

Tekst programmeerimisõppejõule Jaagup Kipparile Haapsalu Kolledži rakendusinformaatikute poolt sünnipäevaks kingitud pendli karbilt. J. Kippar: Pendel pidi olema abiks hindamisel. Magnetiga pendli all oli kuus valikut, millest ühe juhusliku peale pärast käima lükkamist lõpuks osuti seisma jäi. Algselt trükituna olid seal kirjas: "jah", "küsi sõbralt", "mitte mingil juhul" jmt. Üliõpilased olid aga need maha tõmmanud ning kirjutanud asemele A, B, C, D, E, F - ehk nii, nagu hinded parajasti hindamissüsteemi juures olid.
EFA I 379, 1/3.

EFA I 379, 2 EFA I 379, 3

neljapäev, 17. 06.
Lääne-Nigula 1896:
Ei ma tea kes mind teinud,
On mind metsas tedred teinud...
Mustad linnud mind munenud,
Hallid linnud haudunud,
Kirjud linnud kirikul viinud
Valged linnud vaderiks olnud,
Vihmakass mind kasvatanud.
Kukulind mul kuue tegi
Vares tegi vammuse.
Pääsuke tegi püksid jalga,
Linavästrik vesti selga
Metskits pani mütsi pähe
Rätiku andis rähnake
Kaelarätiku kadakalind.
Varblane tõi valged sukad
Pajulind tõi pastlad jalga
Minu maja metsa sees
Linnud laulvad ukse ees.

Murelaulu tüübist "Pole isa olnudki" kogus Oru vallast Johan Prooses.
E 24611 (1)

Fotol sikusarvepuhuja Jukk Akermann Vana-Antslast. Pildistanud Armas Otto Väisänen 1912.
ERA, Foto 4627

ERA, Foto 4627

kolmapäev, 16. 06.
Ambla 1893:
Ussisõnad:
Madu musta, maa-alune,
Halli, aedade alune,
kiheva kivialune,
läbi vetede pugeja,
sina aga purge puude juuri,
söö senä sarapuu südanta,
kaseoksi sa kabista.
Ära söö minu südanta,
ära joo minu jumeta,
ära vaeva vaimukesta,
söö sina soosta sambelaida,
mädäjärvest mättaaida,
kalajärvest kalaida!
Leenu Saare suust kirja pannud Karp Kuusik. E 1148 (1)

teisipäev, 25. 05.
Jõhvi 2019: Ilupõõsaid on nii ostetud kui saadud ja ka oksast kasvatatud. Silmailu annavad roosa ja kollane mandlipuu, 3-e värvi maranad, veigela, sabiina kadakas, harilik ja topelt jasmiin, hortensia puu ja põõsas, lumepall, kontpuu, ebaküdoonia, astelpaju, viinamari, 2 kauni rohelise lehega põõsast (kimpude kaunistamiseks), Ungari sirel, tumepunane sirel. Aias on palju sireli kultuursorte, aga kuna puud kasvasid liiga suureks, sai neid istutada metsa alla ja jäädvustatud fotodele; kikkapuu, kuslapuu, humalapuu, viirpuu.
Minu aed on olnud mulle ka nagu apteek. Igal aastal teen ma saialillesalvi, valge sirel viinaga, valge liilia viinaga, punane päevakübar viinaga – tinktuurid. Nendega ravin põletikke ja valusid ning kõiki hädasid. Kunagi nägi juhuslikult mu perearst seda „isetegevust“ ja kiitis heaks. Ülase õie tinktuur vähendas jalavalusid. Kobruleht sobis kompressiks.
Teetaimedest ja maitsetaimedest ma eraldi ei kirjutanud, aga neid olen pidevalt kasutanud. Põhilisemad on kahte sorti piparmünt, ebaküdoonia, astelpaju, meliss. Igas variandis kasutan neid. Paiselehe õite teega ravisin emal köha.
Ellu Leppiku kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud", autori foto "Jalgvärav sirelite keskel". EFA I 306, 11. ERA, DF 35855.

ERA, DF 35855

esmaspäev, 24. 05.
Suure-Jaani 1970:
Läksin metsa kõndima.
Ei ei-ihahaa,
läksin metsa kõndima.
Mis mina metsast leidsin jälle?
Leidsin tamme nutemas.
Tamm siis mõistis, kostis mulle:
Mind on üksi siia jäetud,
siia tuule taeva alla.
Mina aga mõistsin kostsin jälle:
Mul on kodus kuusi venda,
igal vennal kuusi kirvest.
Juurikast teen juuogikapa,
südamest teen süümalavva,
oksadest teen obusetalli,
lehtedest teen lehmalauda,
laastudest teen lae peale.
Laulumängu suurest tammest ja sellest saadavast tarbeasjadest laulis 93-aastane Jaan Kask, teda küsitlesid Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva (RKM, Mgn. II 1806 c), pildistas Ellen Liiv (ERA, Foto 9462). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-45062-85947

ERA, Foto 9462

pühapäev, 23. 05.
Häädemeeste 1954: Valge poiss, rohelised juuksed?
Mõistatuse kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 40, 204 (52)

laupäev, 22. 05.
Hargla 1969: Kased toodi tuppa enne pühi – laupäeva õhtul, kusjuures manitseti, et ei tohi kaselatvu ega suuri kaski raiuda, vaid soo pealt väiksemaid kaski või suuremaid oksi.
Suvistepühaks valmistumisest jutustanud Liine Rukkissaar, kirja pannud Maimu Patte.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47439

reede, 21. 05.
Põltsamaa 1981: Kui mesilased irmsasti nigu müravad või lendavad tarude suu ees, siis on teada, et tuleb paaripäevane tarus seis ja siis on ilmad kehvad ka. Paari-kolme-päevane seis tarus... ja siis on ilmad kehvad.
Jutustanud Aleksei Liiv (72 a), salvestanud Tiiu Tammo ja Einar Sinijärv. RKM, Mgn. II 3425 (14). Karjaaru talu mesilasi pildistas Lihula valla Nurme külas (Karuse khk) 2000. aastatel Hanna-Liis Lao. ERA, DF 30539.

ERA, DF 30539

neljapäev, 20. 05.
Puiatu 1931:
Mesilane, linnukene,
Tuu sa metta muilda mailda,
Rohtu tuu sa Rootsimaalt,
Rauda tuu aava paranda
Kullane tervis, kullane tervis, kullane tervis!
Valuvõtmise loitsu luges Leena Lapp Viljandi kihelkonnast Puiatu vallast. Kogus Herbert Tampere.
ERA II 39, 418 (10)
Fotol pillimees Ott Laas oma viiuliga millegi kõrval, mis näeb välja nagu mesipuu. Hargla, Ruuksu küla. Pildistanud Rudolf Põldmäe 14.09.1936.
ERA, Foto 531

ERA, Foto 531

kolmapäev, 19. 05.
Valga raj, Riidaja kn, Alliku k (Helme khk) 1956: Tõse silmän näed pindu, aga oma silmän ei näe palkigi. – Öeldakse selle kohta, et teise väikesi vigu näed, aga oma suuri vigu ei näe.
Vanasõna selgitanud Hilda Piirimees, kirja pannud tema poeg Peedu Piirimees. KKI 28, 528 (11)

teisipäev, 18. 05.
Tallinn 1924: 1. Õpetajate pilkenimesid:

Hra. Ollino > Ants Lagi (olevat paljas pää)
-"- Lukin > Lutikas
" Treiman > Treiu
Pr. Lukk > tanta Lukk ~ proua Proosi (Proos - keegi noor koolihärra samas koolis)
Hra. Jungberg > Jun´nberg
" Kikajon > Viinanina
" Kyppär > Al´l ( = hall, sest et tema ise hall ja riidedki hallid)

2. Õpilaste nimepilkeid:
Kits. Vemmal ~ Pun´u (< Punder nimi). Haljas. Tartsan (hästi paks tüse poiss). Köster ~ Kõversuu (vt. laul " Köster, köster, kõversuu"). Ants. Karlu´t´t. Lammas. Pyssi(h)aavel. Sihvka. Pärdik. Turteltui. Pardipoeg. Koka (< nimest Kookla). Suskin (nimi Supka). Vaskmagu. Raudryytel.

3. Plikasid pilgatakse:
kräsud ~ sasid (juuste pärast).
Plekk pe- (kui plika halli palituga).

4. Tallinnas yldtarvitetavad pilkesõnad:
Mereväe metsavaht.
Solgilaeva kapten
[NB. Sõdurite ringes, eriti kooliõpilaste pataljones tarviteti sõja ajal Peipsi laevastiku kohta: "Peipsi jalaratsa mereväe metsavahid." Hiljem kandus see nimetus piirivalvele: niipea, kui seal ilmusid tuttavad rohelised mytsid, hakati piirivalvureid "mereväe metsavahteks" hyydma. Vrdl. staapide pilkenimetusi: nahapolk, võsapataljon jne.]

Tallinna 13. Algkooli õpilastelt ja oma nooremalt vennalt, keemiatudeng Artur Looritsalt (1902-1968) kirja pannud Oskar Loorits (1900-1961). A 6375.

A 6375

esmaspäev, 17. 05.
Märjamaa 1921:
Kalad kallid kasvamaies,
vimmad veesta tõusemas,
haugid pikad, pead jämedad,
lutsud laiad, laugud otsad,
siiad suured, sellad mustad -
need lõid laksu laenetesse,
laksu laenete vahele,
ja lõid pauku paatidesse,
ja pauku paatide vahele.
Kalarohkusest kirjutas laulu üles Tolli kooliõpetaja Mart Siedermann (H II 17, 66 (73)).
Lõhelüpsmist on 1955. aastal pildistanud Kalju Mihkelson, foto vahendas arhiivile Marta Mäesalu (ERA, Foto 2561).

H II 17, 66 (73)
ERA, Foto 2561

pühapäev, 16. 05.
Tartu 1992:
K: Mis asi on infoagentuur ÜNTR?
V: Üks naine turul rääkis.
Lühendmõistatus kirja pandud Tartu 14. Keskkoolis koolipärimuse kogumisvõistlusel 1992. RKM, KP 49, 97 (52)

laupäev, 15. 05.
Tarvastu, Vooru v 1896:
Vanaste olnud Lõue Hennu järves palju latikaid. Mõisaherra annud kord käsu latikaid püüda ja mõisa tuua, mitte palju ega ka liig vähe, pidi paras jagu olema püütud. Aga kas herradel soovi järele püüda mõistab! Kalapüüdjad tõmmanud esimese kõrra noota ära, saanud umbes pool tuhat latikat. Arvanud seda herrale veel väheks ja tõmmanud veel tõise looma. Nüüd tulnud neid nii palju, et järve kaldale kui heinaruga latikatest saanud. Herra tulnud ka vaatama, kas palju latikaid püütud on; arvanud püütud hulga liig paljuks ja lasknud muist tagasi järve ajada. Küll palunud vaesed teolised, kes kala püüdmas olivad, ka mõnda omale, aga herra ei annud ühtegi, vaid laskis järve tagasi ajada. Nüüd lasknud ta oma jao mõesa viia ja jäänud järvelt püüdmine mitmeks aastaks seisma. Kui need latikad otsa olivad saanud, siis saatnud ta jälle mehed latikaid püüdma. Mehed läinud, tõmbanud neli-viis korda järve risti ja põigiti läbi, aga ei näinud ühtainukest latikapoigagi, ainult mõni särg ja ahven tulnud noota. Kui jälle herra vaatama tuli, kui palju latikaid püütud on, oli tema imekspanemine suur, kui ta mitte ühte latikat ei leidnud. Ta laskis nüüd kahele poole järve tuled üles teha, kummagile poole tõist viisi tuled, ja tules hulga kiva kuumaks ajada, siis järve peale viia ja kõige üle järve sisse lasta ning selle auruga latikad põhjast ülesse ajada. Siis laskis nooda jälle sisse heita, aga see kõik ei aitanud. Latikad olivad kõik herra ahnuse läbi kadunud, et ta oma teenrile ühteainustki ei annud, vaid järve laskis ajada. Olivad kadunud ja on tänapäeväni kadunud.
Kirja pannud Johan Kala. E 25083/4 (6)

reede, 14. 05.
Pöide 1948: Ristlapäevast vissatakse soe kivi merese ja külm kivi kajuse. Mere vesi läks siis soemaks ja kaju vesi läks külmemaks.
Pääle ristlapäeva pesti ikka lambad, siis vesi oli kenasti soe, võis sihes olla ja pesta, külm oli kadund. Ristlapääst siis soe sai ikka vee sihes ja maa sihes võimuse oma käde.
Jutustanud Eleena Rehi (snd 1891) Laimjala valla Nõmme külas, kirja pannud Aadu Toomessalu. RKM II 24, 339 (1).
Lambapesemist Kurevere küla all meres (Kihelkonna) pildistas 1958. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 3341.

ERA, Foto 3341

neljapäev, 13. 05.
Ambla 1893:
Kes see mind koju ootab?
Koera mind koju ootab.
Kes see maanitseb majasse?
Kassi maanitseb majasse
Koera ootab koorukesi,
Kassi leivaraasukesi.
Mul pole muuda ootajaida
Koer on armas, kass on kallis.

Laulu tüübist "Kes koju ootab" esitas Mai Lingert. Üles kirjutas Jakob Ekemann.
E 7740/1 (18)

Fotol Helmi Leesment koeraga mererannas. Pildistatud vahemikus 1920-1940. Kihelkond teadmata.
ERA, DF 1099

ERA, DF 1099

kolmapäev, 12. 05.
Türi, Türi-Alliku 1936: Ta on nagu lehm, kes annab küll head piima, aga lükkab lüpsiku ümber. (Öeldakse inimesest, kes teeb algul küll head, aga samast oma sõnadega kõik halvaks jälle muudab.)
Vanasõna selgitanud Maria Ventsel, kirja pannud Helene Neumann. ERA II 122, 370 (71)

teisipäev, 11. 05.
Kodavere 1929: Pilve tükid - кусочки облака - kukuvad maha. Сами видели, когда были молоды. Кусочек облака как лягуха, такой житкий, а вид серой. [Ise nägime, kui noored olime. Pilve tükk nagu konn, selline vedel, aga hall]
Vene-Kasepää külas Fedossei Karzubovilt (72 a) kirja pannud Paul Ariste. ERA, Vene 1, 218 (20).

ERA, Vene 1, 218 (20)

pühapäev, 25. 04.
Kuusalu 1891:
K: Missugused konnad on kõige suuremad?
V: Kihelkonnad
Keerdküsimuse kirja pannud Jakob Ploompuu ja Hans Rebane. H II 15, 161 (6)

laupäev, 24. 04.
Jüri, Karla k 1935:
Kuldkala
Mängukoht: võib mängida toas ja õues. Mäng ei vaja suurt ruumi. Osavõtjaid: vaba arv.
Üks mängijaist istub või seisab teistest eemal, silmi kinni pidades. Teised seisavad kaugemal tema selja taga. Üks mängijaist läheb puudutab seda, kes silmi kinni pidades neist eemal seisab. Mänguline tuleb teda katsudes oma kohale tagasi, mispeale teised ja ka ta ise käsi plaksutavad tunnuseks, et katsuja on oma kohal tagasi. Sellepeale võib eemalseisja teiste mängijate poole vaadata ja arvata, kes teda puudutas. Kui ta õigesti ütleb, läheb puudutaja tema asemele; kui ta aga valesti ütleb, jääb ta eemale edasi püsima.
Märkus: katsutav ei või aga katsujat rohkem arvata kui üks kord.
Kuldkala mängitakse ka teistmoodi. Eespool kirjutatud mäng toimub samuti, kuid puudutaja küsib puudutatavalt: „Missugust kuldkala ma praegu mõtlen?“ ja küsija peab sel ajal mõtlema mõne kala peale. Kui küsitav vastab õigesti, jääb küsija küsitava asemele; kui ta vastab valesti, jääb endisele kohale edasi.
Mängukirjelduse kirja pannud Velaine Ternel. ERA II 104, 350/1 (5)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1650

reede, 23. 04.
Lääne-Nigula 1920: Jüripäeva hommikul tehti jürituli metsa ja aeti kõik loomad sealt läbi. Tuli oli muidugi pahnast ja kadakaist, sest suure tulle loom ei lähe. Jürituli hoidis loomi kõige kurja eest, nagu ussi nõelamise, välgu, haiguse ja tõbede eest eeloleval suvel. Jürituld teinud Kiidika Ullaste peremees alles hiljaaegu. Jürituld tehti salajas. Keegi ei tohtinud sellest teada, vähemalt ei tohtinud tuletegija sellest enne tuletegemist kellegile rääkida.

Jutustanud Jaan Pruel Kiidika külast (nüüd Keedika), kirja pannud Kullamaa kihelkonnast pärit filosoofiateaduskonna üliõpilane Aleksander Tiitsmann (Aleksander Arnold Tiitsmaa, 1898-1955). E 52565. Foto Võrtsjärve kalamajandi karjast annetas arhiivile Iie Komsaare (1960. aastate lõpp). ERA, DF 7506.

ERA, DF 7506

neljapäev, 22. 04.
Kanepi 1931:
Kiigu, kiigu keriko poole
Jalad musta mulla poole
Pää valge päävä poole
Käed risti rindu pääle

Hällilaul on kogutud Mari Kirveselt Erastvere vallast. Üles kirjutas Richard Viidebaum.
ERA II 36, 208 (5)

Fotol Peeter Kannokene Urvaste kihelkonnast Vana-Antsla vallast. Pildistanud Armas Otto Väisänen 1912. aasta suvel.
ERA, Foto 916

ERA, Foto 916

kolmapäev, 21. 04.
Kolga-Jaani, Rõika k 1983: Vana usk. Leiba ahju pannes visatakse esimese leiva küllest raasuke kolde, öeldes: „Tuli, ole sellega rahul, mis ise sulle annan.“ Siis ei põleta leibasid ahi ära.
Kirja pannud Johann Kampus. E 8019/8020 (2)Kirja pannud Johann Kampus. E 8019/8020 (2)

teisipäev, 20. 04.
Häädemeeste 1931: Allpool on esitatud mõned kiikude vormid.
Jooniseis 1-s ja 2-s on esitatud pöördkiik nelja paari armiga. Joonis 1 on kiigu esivaade; joonisel 2-sel on pöördkiik sarnases asendis, et nähtaval kõik neli paari arme. Istmelaud - a on pöörlev, s.t otsad armides on liikuvad, milline asjaolu võimaldab ümber-võlli ajamise nagu veskitiivad. Jalgealune - b on liikumatu.
Aado Johansonilt (snd 1860, pärit Tõstamaa khk-st) Orajõe valla Treimani külas kirja pannud Pärnu linna poeglaste gümnaasiumi õpilane Arkadi Tišler. E 76179.

E 76179

esmaspäev, 19. 04.
Rõuge 1930:
Mis sina laulad, kui sa ei mõista,
veeritäd sa, kui sa ei viisi?!
Sul pole häältä no häste laulda,
viisi häste veeritä.
Sul omma häälen ägliossa,
kurgun omma kuuseossa.
Ai, mul om sõnnu sõglatäüsi,
viisi vene vaka täüsi,
kodu jäti kotitävve,
manu võti matitävve.
Ai, mis sina, sitikas, sirised,
ai, pori, ai, parmu, sa porised!
Vot siin omma mehed kui mürgitükid,
rauakangesta tahutud!
Vot siin om miis, kes seisab iis,
kes seisab seitsme valla iis
ja kolme kihelkonna iis!
Ma katte miist ei kardaki -
kolm ei mahu mu kallale.
Pulmalaulikute ärplemist vahendas Minna Siirak Vana-Roosalt, kirja pani Herbert Tampere (ERA II 26, 189/91 (1)).
Olli Niinemäge Vana-Roosa rahvast küsitlemas pildistas 1957. aastal Ellen Veskisaar (ERA, Foto 2874, 2877).

ERA, Foto 2874

ERA, Foto 2877

pühapäev, 18. 04.
Tarvastu 1894:
Pureb, mis kätte juhtub – ei pea söögi eest hoolt, sööb mis kunagi kord kätte juhtub.
Ütlust selgitanud Jüri Liller. H II 49, 165 (25)

laupäev, 17. 04.
Nissi, Ellama k 1940: Egas ennemuiste lapsed sedasi tohtind koerust teha, nagu nüüd teevad. Kui me lapsed olime, siis pidime tuas naa vakka olema. Kui külainime tuli, siis lapsed aeti nurka ja üteldi: „Te rääkige siis, kui kana kuseb.“ Tahtsime ikka natuke mürada ka. Teised läksid loomi jootma, ema läks lambaid jootma. Me joosime siis salaja tuas ümmer ümmarguse toidulaua. Käed olid laua pial ja joosime aga piale „sahsah-sah-sah-sah“.
Ma ei saand ilmaski Jüriga läbi. Ma ütlesin talle Täkk-Jüri, ta ütles mulle Mära-Mari. Ega siis isa-ema seda tiand, nende kääst oleks saand, naat et tagumikud oleks suitsend.
Jutustanud Mari Villmann, kirja pannud Laine Villenthal. ERA II 285, 77/8 (206)

reede, 16. 04.
Audru 1936: Linnulaulud: vint, künnilind, varblane, peoleo, pääsuke, lõoke, vares, tilder ja lepalind.
Riigi Ringhäälingu stuudios salvestanud August Pulst ja Herbert Tampere, esitaja 66-aastane Mari Sutt Võlla valla Soomra külast.
ERA, Pl. 21 A1.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-15246-57499-63040

neljapäev, 15. 04.
Kullamaa 1934:
Peremees, peremees anna orjal süüa!
Ori annab ärjal süüa.
Sa kui ei anna orjal süüa -
Ori ei anna ärjal süüa -
Ei ärg tee põllul' sõnnikut,
Ei põld saa põhjani ramussa,
Ei ait saa arjani nisussa,
Ei raha kukkur kuhjaga.
Laulu ühiskondlikest vahekordadest (tüübist "Ori lahkub") on laulnud Mai Viridov Koluvere vallast Kraavijäätma talust. Kogunud Johannes Nurme.
ERA II 86, 329/31 (278)
Fotol sõnnikuveotalgud Laiusel.
ERA, Foto 9053

ERA, Foto 9053

kolmapäev, 14. 04.
Räpina 1932/3: Ei tea, kas saja aasta eest või mil, olnud meie pool palju hallitõbe (Räpinas). Hall tulnud inimeste kallale, raputanud neid, pannud sõitma, külma pärast lõdisema. Raputanud tüki aega, siis kadunud ära, tulnud aga teisel päeval või pärast jälle tagasi. Inimesed pugenud külma kartes kas hiljuti köetud ahju ehk ahju peale, vahel aga ka mujale peitu. Kui hall majasse tulles inimest eest ei leidnud, hüüdnud ta seda nime pidi, kelle selga ta tahtnud raputama minna. Niipea, kui hüütud inimene hallile vastanud, tulnud hall kohe raputama. Kui aga midagi ei vastanud hallile, pääsenud mõne korra ta küüsist.
Jutustanud Ella Hektor, kirja pannud Matthias Johann Eisen. E X 46 (221)

teisipäev, 13. 04.
Pühalepa 1923: "Sõjaaugud".
Asuk.: Nõmba ja Tubala kl. vahel Tubala-Nõmba tee lääne pool.
Mainit kahe küla vahel männimetsas, suure tee ja väikse rada vahel asub terve süsteem suuremaid ja väiksemaid mitmekujulisi auke, mis rahvas "sõjaaukeks" nimetab. Need näivad mitte loomulikud valgesse liiva kaevet augud olevat. Mõnedel neist kasvab puid, mõned on veega täidet. Esimene rühm (vt. joon.) koosneb 4-5 august, 4-5 m. diam. 0,5-2 m sügavad. Sellest umb. 250 m. idapool on 2 trahtrisarnast auku, diam. 12 m sügavus umb. 2 m. Edasi Tubala poole on kahel pool rada rida väiksemaid auke ja üks hobuserauakujuline (20x5 m). /--/ Rahva jutu järele olla neis muiste sõdade ajal inimesed enestele ja oma varandusele pelgupaika leidnud.
Kirja pannud ja M. J. Eisenile saatnud Teodor Vaas (1902-1973). E 54030.

E 54030

esmaspäev, 12. 04.
Kuusalu 1956:
Emakene, memmekene,
mis mul uoleks ommikulla?
Suu pesta, pää sugeda,
jalad arma'ad arida,
kääd kalli'id kasida.
Suu pesta sulavõilla,
kää kulla kaste'ella,
jalad jaanililledella.
Tütarlapse hoolest laulis Tapurla külas Aliide Salström, laulu pani kirja Imbi Lind (RKM II 52, 406/7 (87)).
Aliide foto vahendas arhiivile Hilja Kokamägi (ERA, Foto 2616).

ERA, Foto 2616

pühapäev, 11. 04.
Tarvastu 1897: Ümmer, ümmer, potsti?
Mõistatuse kirja pannud Johan Vaine. H IV 8, 189 (133)

laupäev, 10. 04.
Kullamaa, Ohtla m 1937:
Ennem inimesed teand oma surma ette. Ennemuistsed inimesed teind õlesidemetega aeda ja Jeesus läind sealt mööda ja küsind: „Mispärast sa õlesidemetega aeda teed?“
Ta ütend: „Ma suren tulevaaasta ära, see õleside seisab niikaua küll, kui ma elan.“
Jeesus ütend: „Sellepärast ei pea te ka teadma oma surma ette.“
Mo isa ema rääkis ikka niisuguseid as`su. Ta nimi oli Liisu Veisser. Ta elas Ohtla mõisas, see on Martna järele. 8 a. tagasi suri ära.

Jutustanud Liisa Leesalu, kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 139, 538/9 (13)

reede, 9. 04.
Kodavere 1921: Kalevipoja säng Alatskivil.
Plaan (umbkaudne).
Kalevipoeg olnud veel väikene poisike ja hakanud omale sängi ehitama. Tahtnud aga palju suurema teha kui see praegu on (63 meetrit pikema) aga isa ütelnud: "Ää poja tee nii suurt sängi ega sa nii pikaks ei kasva." Siis teinud Kalevipoeg sängi lühemaks ja 63 m pikkune osa jäi kasuta seisma. Kogumismatkal Põhja-Tartumaal kirja pannud üliõpilane Aleksander Tiitsmann (Arnold Tiitsmaa, 1898-1955). E 51600/1.

E 51600
E_51601

neljapäev, 8. 04.
Kuusalu 1923:
Anni, anni alva kanni,
Ei sie süö sialihada,
Siga on sittassa maganud,
Ega juone lehmäpiimä,
Lehm on härjä haisudettud,
Ega süö kanamunia,
Kanad on kukke kannustettud,
Ega süö merekaluja,
Kalad on hülge haisudettud,
Egä maitse mammuliendä*
Madu on mammulla maganud.
* mammulien - hernesupp

Nii laulis tollal 79-aastane Mai Kravtsov Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas Tapurlas. Kogunud Linda Pärt.
AES, MT 141, 8

Fotol Liutaia pere. Vasakult Mai Kravtsov, poeg Mart, Mardi naine ja lapsed. Pildistanud E. Vittof 1922. aastal.
ERA, Foto 7229

ERA, Foto 7229

kolmapäev, 7. 04.
Narva 1897: Ühel naesel olnud oma laps ja võeras laps kasvatada. Oma lapsele andnud ta alati heaste süia, aga ei ole teist ilmaski harinud ega kasinud. Sellegipärast hüpanud ja karganud laps oma musta särgi sees rõõmsa meelega. Võerast last on ta hoolega kasinud ja temale alati puhta särgi selga pannud, et keegi ei saaks teda, võerastema, süüdistada, nagu ei oleks ta võera lapse kohta küllade tähelepanelik. Sellegipärast istus võeras laps alati kurvalt ja mures, sest et võerasema talle süia ei andnud. Sellest sigis rahva hulka ütelus: „Ei hüppa puhas särk ja tühi kõht, vaid hüppab must särk ja täis kõht!“
Vanasõna selgitanud Johannes Sirdnak. E 31394 ja 31399 (19)

teisipäev, 6. 04.
Suure-Jaani 1932: Kuid [lihavõtte] teisel ja kolmandal pühal peeti lõbusaid simmaneid, käidi võõrsil, söödi ja joodi. Sageli peeti ka pulmi, sest abielu, mis sõlmitud pühade ajal, pidi tooma õnne.
51-aastaselt Kadri Kaasikult kirja pannud L. Taevere. E 81902.
Foto oma vanemate Andres ja Elise Oeselja pulmadest 1932. aastal Sõrves Rahuste küla Mägi talus (Jämaja khk) annetas ERA pikaaegne kaastööline Leida Oeselg. ERA, DF 36083.

ERA, DF 36083

esmaspäev, 5. 04.
Tartu 1910:
Kelle koplis kolmi põõsast?
Mede koplis kolmi põõsast:
üks oli põõsas kuldapõõsas,
tõine õrna hõbepõõsas,
kolmas kallis kardapõõsas.
Pisukene piirilindu
lendas üle mere-maade,
üle järve-jõgede,
üle mägede ja metsa.
Lendas üle mede õue
õkva mede kopelisse.
Akkas pesa tegemaie
puupurust, maamurust,
jõekõrkja kõrredesta,
pilliroo pinnadesta,
mede metsa raagudesta.
Munes pessa kolmi muna,
haudus välja kolmi poega.
Ühe ta pillus pääle päeva,
teise ajas ala päeva,
kolmandama vastu päeva.
Ise ta lendas laia ilma,
pää tal paistis päälta päeva,
jalad alta arva metsa.
Ilmalinnu laulu kolme põõsa ja munadega kirjutas üles Peeter Kurg koos tütre Sinda abiga Tartus (EÜS VII 108/9 (31)). Sibulakoortega värvitud mune pildistas ülestõusmispühade teisel hommikul Tartus Liina Saarlo.

EÜS VII 108 EÜS VII 109

pühapäev, 4. 04.
Kambja 1933:
Lihavõttepühiks keedeti mune ja tehti munavõid. Munad keedeti kõvaks, kooriti ja hakiti peeneks ning segati võile hulka. Munavõi on olnud traditsioonilisi lihavõttetoite.
Pühademune värviti vihalehtede, sibulakoorte ja rukki­orasega.
Kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 63, 304 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46342

laupäev, 3. 04.
Jämaja 1931: Suurel nädalal otsitakse metsast uss, pistetakse sellel silmist nõel läbi, ja seda nõela tarvitavat tüdrukud poisse oma „järele“ panemiseks, kui kirikus selle nõelaga neid tagumikku torkavat.
Kirja pannud Andrei Kuldsaar. E 77380 (20)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal/item/45934

reede, 2. 04.
Hargla 1888: Lihavõtte reedil om pantud uibile mõrsja rõiva ümbre ja ehidatud veel muido ka ära, et uibo kandvat siis parembide ubinid.
Kirja pannud Jaan Rebane (1851-1910), "kaupmees Hargla kiriku man", pärit Otepää kihelkonnast Kääriku külast. H IV 3, 950 (1).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-reede

neljapäev, 1. 04. 2021
Tartu 1925:
Jaanuar, veebruar, märts, aprill,
meie toas oli krokodill.
Krokodill tegi palju nalja.
Ajas lapsed toast välja.
Lastelaulu esitas Ellen Tamberg, kogus Alide Santluk.
E 55428/9 (4)
Pildil olev aprillikaart on pärit teadmata kohast ja ajast, aga arhiivi on see saadud M. Kaasikult Kiviõlist 31. okt. 1964. a.
ERA, Foto 7214

ERA, Foto 7214

kolmapäev, 31. 03.
Helme 1960: Veri on paksem kui vesi. – Ühe näitena võib tuua, kui lapsel sureb ema, isa abiellub teistkordselt ning ka sellest abielust sünnib lapsi. Oma lapsi hoitakse ikka enam kui last esimesest abielust. Ehk mõni orvuke sugulane, kas õe-vennatütar.
Vanasõna selgitanud Hilja Kala. RKM II 149, 395 (71)

teisipäev, 30. 03.
Kihnu 1933: Suuri nädäli inimesed puastvad; piimä ja liha ei süe. Räimi ja õuna süeväd. On neid, kes paastuvad kogu paastuaja.
Kuraga Liisilt ehk Liis Alaselt (1850-1939) Lemsi külas kirja pannud Paul Ariste. RKM II 10, 247 (129). Ahju kohale kuivama pandud õunaviile pildistas Kihnus Linakülas 2010. aastal Ehti Järv. ERA, DF 5801.

ERA, DF 5801

esmaspäev, 29. 03.
Tartu 1931:
Palmipuudepüha hommikul käidi magajaid urbimas, lausudes:
Urvin, urvin uue kuue,
värvin vastse kasuka.
Urvad sulle, munad mulle!
Urbimisesõnu teadis Tartu Kommertsgümnaasiumi õpilane Aino Lomp (E 76722 (2)).
Urvamüüki palmipuudepüha laupäeval 23. märtsil 1999 Tartus Riia mnt. kaupluse ees on pildistanud Mall Hiiemäe (ERA, Foto 16321).

ERA, Foto 16321

pühapäev, 28. 03.
Viljandi < Halliste 2009: Kevadepühade algul tuleb palmipuude pühad. Pajuurvad toodi tuppa, pandi vaasi. Hommikul, kes esimesena ärkas, võttis kimbu ja andis urvaokstega teistele tervist (õrnalt lüües). Puuoksad toodi tuppa, lasti nädal aeg kuivada. Hiljem panid need kuivad oksad pliidi alla, kui mune keedeti. Toitudeks olid saiad (mida ainult pühade aegu saadi).

Oma vanaemalt Alvi Rangilt (snd 1936) Rimmu külas kirja pannud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng Maarja Pälsing. ERA, DK 14, 482.

laupäev, 27. 03.
Tallinn 2013:
Teater koduõues
Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime.
Kirja pannud Kadi Alatalu. ERA, DK 135, 5
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/5502

ERA, DK 135, 5

reede, 26. 03.
KUIDAS MÖÖDUS SINU MAARJAPÄEV, KUIDAS SÜNNIPÄEV, KUIDAS EV AASTAPÄEV, KUIDAS LIHAVÕTTED, PULMAD, KOOLILÕPETAMINE ... ?
ERA 2021. aasta kogumisvõistluse teema on "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". Ootame fotosid, filme ja kirjapanekuid sellest, kuidas olete tähistanud olulisi sündmusi varem ja kuidas teete seda nüüd. Küsimustiku leiate kodulehelt: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf
Viljandi < Pärnumaa 2008: PAASTUMAARJAPÄEV, 25. III
Vanaema: Kuna vanaema ema nimi oli Mariia siis meenus talle, et sel päeval võeti alati Maarja, Mariia ja taoliste nimeliste naistega midagi ette. Vanaemal meenus natuke, et ühel paastumaarja päeval seoti tema emal (Mariial) jalad kinni, aga kuna ta oli nii väike siis ja sellest on palju aega möödas, siis ei teadnud ta enam, miks seda tehti. Arvas vaid, et tehti selleks, et siis see kellel jalad kinni seoti teeks pudeli välja teistele naistele. /--/ Hiljem ei ole ta ka seda päeva pidanud.
Ema: Olen kuulnud, kuid pole teada, mis täpselt [tehti].
Mina: Peres ei ole meil seda päeva peetud, aga Viljandi Kultuuriakadeemias Pärimuskombestiku aine raames pidasime seda päeva traditsioonide kohaselt koos kursusega. Mäletan, et pidime sõbrannaga küpsetama pannkooke paastumaarja päeva hommikuks. Kuna kool kestis kaua, siis saime neid ka suhteliselt hilja küpsetama hakata ja tegime neid peaaegu hommikuni välja. Kokku küpsetasime 30 kooki, et iga kursusekaaslane saaks 2 kooki. Saime magada vaid 2 tundi, sest kell 5:40 pidime kursusega juba kokku saama. Plaanis oli minna lossimägedesse hommikul päikesetõusu vaatama. Kahjuks me päikesetõusu aga ei näinud, kuna sel päeval oli pilves ilm. Peale seda tantsisime, tegime ringmänge, laulsime ja sidusime puu külge paelad. Siis läksime Oma Kodu ühikasse koosviibimisele. Jõime seal punast teed ja sõime pannkooke punase moosiga. Mina rääkisin kursusele maarjapäeva kommetest ja miks seda päeva üldse peetakse. Rääkisime üksteisele ka oma nime saamise lugusid ja jagasime perepärimusi. Viljandis peetakse seda päeva iga aasta, aga ma pole kahjuks teistel päevadel päikesetõusu vaatamas käinud, kuna see toimub nii vara ja olen rohkem öö inimene.
Vanaema, ema ja enda maarjapäeva-kogemused pani kirja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng Maris Sibul (22 a). ERA, DK 14, 631/2.
Hirsimanna-pannkooke pildistas 2016. a Mordva Vabariigis Rjazanovka külas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia välitöödel Natalia Ermakov. ERA, DF 31226.

ERA, DF 31226

neljapäev, 25. 03.
Halliste 1893: Kui paastumaarjapäeval külmetab, siis külmetab veel 40 ööd-päeva.
Üles kirjutanud Jaak Sõggel.
H III 13, 639 (140)

Fotol kevadine tee Kodavere Pala külanõukogus 1962. aastal. Pildistanud Eduard Ertis Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil Kodaverre.
ERA, Foto 8969

ERA, Foto 8969

kolmapäev, 24. 03.
Karksi 1937: Vanast oli märts ütelnu: Oles mia ollu veebruari asemel, ma külmetes naise käe taignes, ja mehe kuse looka, aga ma ei saa, silma jooseve vett.
Vanasõna kirja pannud Marie Sarv. ERA II 142, 351 (91)

teisipäev, 23. 03.
Jõhvi 2015: Inglaste mägi.
Inglaste firma "Gold Fields" ehitas 1930. a. bensiinivabriku ja sellele vastavalt ehitati alev. Direktor Dunn lasi ehitada Kohtla-Nõmme ilusa pargi äärde omale maja, kasvuhoone ja kõrvalhooned. Ehituse käigus tekkinud mulla, kivide ülejäägid koondati majast eemale Pargi Serva äärde. Need siluti mullaga ja tekkis väikene mägi, mida kasutasid ümbruskonna lapsed talvel kelgutamisel ära. 1941. a. hävituspataljon pani direktori elamu ja abihooned põlema. Ka need põlengu jäätmed ühendati kelgutamismäega. Seega mägi kasvas.
Seda mäge hakati rahvasuus kutsuma "Inglaste mäeks", kuna esimese tõuke andis mäe tekkeks inglane hr. Dunn. Pärast sõda kasutas Kohtla-Nõmme kool seda mäge kehalise tundide läbiviimiseks. Kooli direktori palvel lasi kaevandus "Kohtla" direktor viia mulda juurde. Tehti laiemaks ja siluti ilusasti ära. Nii saigi mäekene valmis, mille kõrgus ulatub 5–6 meetrini. Selle mäekese vanus on 78–80 aastat. Siiani on "Inglaste mägi" au sees. Kui ikka on lund, siis lasteaia Liblika ja kooli algklasside õpilased veedavad seal aega lõbusalt salvokatega.
Mina läksin kooli 1949. a., siis talvised spordiüritused toimusid "Inglaste mäel". Tol ajal olid meil rohmakad raudkelgud. Need ei tahtnud kuidagi hästi kaugele libiseda, vaid vajusid lumme. Pärast sõda oli meil ka suuski vähe.
Mina sain oma esimesed suusad III klassi talvel. Minu emapoolne vanaisa töötas Injus (Rakvere) metsaülemana. Ta vajas talviti metsas käimiseks suuski. Ta tõi mulle oma vanad suusad. Need olid laiad lauad. Peal oli üks lai rihm. Olin õnnelik ja ka väga õnnetu, sest minu jalg oli väike ja libises sealt rihma alt välja. Mu vanemad pidasid loomi. Isal oli kuivatatud vasikanahku. Sealt ta lõikas ühe riba ja lõi väikeste naeltega suuskade külge kinni. Nüüd olid parajad need suusad, aga see oli hetkeline. Lapsed ikka tahavad kiiresti suusatada. Nii minagi. Lumi läks suusa ja jala vahele, tekitades mügarike, mis olid libedad. See jalakene tahtis sealt aasast välja libiseda. Siin tuli appi ema. Ema kudus telgede peal põrandatekke, milleks oli vaja lõigatud riideribasid. Vaatas, vaatas mu jalga, mis oli torgatud läbi vasikanahast aasa. Läks oma telgede juurde. Võttis sealt 3 erineva värviga riideribad ja punus need kaheks patsiks. Sidus need patsid vasikanahast aasade külge. Nad jäid kanna taha kinni. Nii said need ilusad värvilised patsikesed hoida kinni kindlalt mu jalgu. Nii said nüüd kiiresti sõita. Oi! oi! kui palju kordi ma tulin võidumeheks nüüd.
Lõik EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia tänavuse laureaadi, 1942. aasta märtsis Kohtla-Nõmmel sündinud Aino Liiviku tööst "Minu maastikud". Aino Liivik on ERA kaastööline alates aastast 2012. Fotodel Inglaste mägi ja Tuhamägi ehk Tuhakas.
EFA I 187, 9/11, 17.

EFA
EFA

esmaspäev, 22. 03.
Tori 1889:
Lähme läbi lehtse metsa
ja selle kalli kasemetsa,
kus need kuused kullendavad,
noored haavad haljendavad,
kus need kuked kuldas käivad,
kanad kardas kõõrutavad.
Sealt mina leidsin saunakese,
nii kui postipaunakese.
Tuba oli löötud tulpidest,
lagi peale lintidest,
kambre otse karradest,
räästa otse kudrustest.
Mis seal maja juures kasvsid:
jaanililled, kullerkupud.
Jaan saatis neidu nopimaie,
neidu nopis nobedaste.
Nopis kuldpõlle täie
ja see kardkörti täie.
Viis ta koju ämma kätte,
ämm pani vakka vajumaie.
Sealt tal kasvis Salme neidu.
Neidul olid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine päe,
kolmas Harju poisikene.
Neidu aga mõistis, varsi kostis:
Ei mina lähe kuude'ella,
kuu aga paistab öösi'ida,
kuu aga kõnnib kumerida,
üle ilma vikerkaarti.
Ei mina lähe päevaella,
päev aga paistab palavaste,
põletab lapsed kätki seest,
imejad ema süle seesta.
Mina lähen Harju poisikselle,
sui ta sõidab saaniga,
talvel rautas ratastega,
kevadi kena reega,
sügise siakünaga.
Seal tal uhked pulmamehed,
taevas tantsib, maa väriseb,
vikerkaard lööb viulid.
Kuu seal mängib kutrustega,
eha helmekordadega,
päev aga kalli pärlestega.
Loo toredast metsaskäigust uhke Salme neiuni laulis Elts Ostrov, laulu kirjutas üles Hurda stipendiaat Mihkel Ostrov (H II 21, 146/8 (2)).
Tori valla koolilapsi on pildistatud õppekäigul rohelusse. Foto vahendas arhiivile Urmas Haud (ERA, DF 3889).

H II 21, 146-147 H II 21, 148-149

ERA, DF 3889

pühapäev, 21. 03.
Laiuse 1932: Suurem kui ilmakera, väiksem kui tolmutera, surnud ei söö, elavad söövad ja surevad?
Mõistatuse kirja pannud õpilane M. Joonas, arhiivi saatnud õpetaja Priidu Tammepuu. ERA II 253, 254 (6)

laupäev, 20. 03.
Torma 1938: Kui kevadene pööripääv on ilus ilm, siis tuleb kõik kevade sooje ja ilusaid ilmu.
Kirja pannud Armilda Hallik. ERA II 193, 234 (50)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45260

reede, 19. 03.
õlva 2020: /--/ Kevad on olnud vinduv, tuuline ja külmavõitu. Tõsi, on olnud üksikuid paremaid päevi paarikaupa sees.
Nädal aega enne kevade algust tuli kurikuulus ja kardetud koroonakriis. Just see tegigi kevade 2020 teistsuguseks. Ilmade üle ei saa otsustada, et sellepärast tuligi teisiti. Eks ole selliseid aeglasel sammul astuvaid kevadeid ennemgi olnud. Elame üle.
Kriisist rääkides, siis see teebki meie tänavuse kevade nii teistsuguseks. Äkki oli saabunud üleöö hirmutav, kahtlane ja segane aeg. Esimestel päevadel kodukontorisse jäädes mõtlesin tihti, et kas see on ikka õige, et mis see nüüd on, ehk olen ise midagi valesti teinud ja tegin tööluusi. Kas ma pole mitte sisse maganud? Siis teler ja raadio lahti, internet lahti, uudiseid tuli nagu varrukast. Ei, ma ei olnud sisse maganud, see kõik oligi tõsi.
Minu jaoks oli kõige raskem, et ma ei saanud suhelda oma armsate inimestega. Tuleb tänada õnne, et veel terveks jäime ja kõik minu tutvusringkonnas samuti.
Selline siis kevad, ma ei otsinud mitte kevade tunnuseid, vaid kuulasin uudiseid koroonast: mitu juhtumit, kuidas piirangud, millised uued seadused ja ettevaatusabinõud. Ma ei mõelnud kevadele, vaid sellele, et on üks imelik olukord.
Sel kevadel sai vähe poodi minna, sest nii oli vaja. Kriisi tipus olles käisin pidevalt keldris ja tõin hoidiseid tuppa, et ei peaks kauplusi külastama. Tekkis sõja-aja olukorra tunne. Ma pole seda aega küll õnneks kogenud, kuid kujutasin ette.
Pääsemiseks sõitsin maamajja ja seal tundsin end kui kevade kuninganna. Seal võis kõike puutuda, piiramatult ringi kõndida ja teha seda, mida tahtsin.
Kortermajas pidi ju kogu aeg mõtlema, et ukselink puhas oleks ja uksekoodi valides tekkis mõte, et ehk puudutas seda enne mind nakkuselevitaja. Raske oli, kuid sain hakkama.
Kevadel kogunesid inimesed ikka õue ja jalutama, siis sellel kevadel nägin vaid üksikuid ringiuitajaid. Elu oli välja surnud. Lapsi ja lapselapsi ei saanud näha. Tegime videokõnesid.
Kevad tuli küll teisiti, kuid sellegipoolest olen õnnelik, et tervis on olemas. Muu kannatab välja.
Kevadeti algab nagu uus elu, kõik puhkeb, tuleb välja, õitseb ja uueneb. Sel kevadel ma seda ei tajunud. Ootan esimesi lillekesi juba väga kaua. Lillepeenar on pea kuu aega ühesugune, nüüd märkasin esimest hostaotsakest. On külm, kõle tuul ja isegi lund on sekka visanud. Nüüd lubati jälle lörtsi.
Kevad tuleb sel aastal nukralt. Mõtlen paljudele inimestele, kes koroonakriisis elu kaotasid ja samuti sellele, et kuidas väike viirus on nii üliohtlik ja keerab terve maakera lukku.
Kõige kummalisem on see, et me ei tea sel kevadel tulevikku, kuidas meilt vabaduse võtnud viirus edaspidi hakkab käituma. Peaks küll positiivne olema, kuid nüüd öeldakse juba, et oleme negatiivsed. Kõik on pea peale pööratud. Olen sellest veidi häiritud. Sellegipoolest avastasin veidi aega tagasi, et vaher oli õide puhkenud ja üsna rõõmsa meelega. Nägin ka juba toominga õiepungi ja esimesed hakkasid avanema. /--/
10. mail, 2020, koroonakevad
Foto: 2+2, ülased sauna juures, nukrakesed
Urve Vares (snd 1960), ERA kaastööline alates aastast 2010, EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat. Lõik rahvaluulekogujate ringi tööst "Sel aastal tuleb kevad teisiti", foto samast ERA, DK 743, 6/7.

ERA, DK 743, 7

neljapäev, 18. 03.
Halliste 1931:
Til´luke linnuke tii ääres
Ärä laula tii ääres
Suure saksa sõidave
Tõstave sind tõlla sisse
Paneva raudpuuri sisse
Viivä ärä Viljandisse
Saadava sind Saksamaale.
Laul tüübist "Lõokene tee ääres" on kogutud Pornuse vallast Oskar Looritsa poolt. Lisamärkus (esitaja kohta?) - "vanem naine raudteel".
ERA II 34, 85 (1)
Raudteellastega foto kohta puuduvad täpsemad andmed. Kogunud Elmar Maasik, arhiivi laekunud 2011. aastal.
ERA, DF 7091

ERA, DF 7091

kolmapäev, 17. 03.
Rõuge 1929: Käädripäeval hakkab seitsekümmend seitse paari lindusid lõunamaalt siiapoole tulma.
Kalendrivanasõna kirja pannud Jaan Gutves. E 63464 (99)

teisipäev, 16. 03.
Kuressaare < Valjala 1961: Mäe-Johani mässas elu.
Johan Kirr pidas Asva külas Mäe talu. See talu oli kroonuvalla talu ja oli ostu peale üle läinud pikaajalise järelmaksuga. Troonipärija Aleksei sündides kustutati need maksud üldse. Mäe talu maad olid kehvad ja enne troonipärija sündimist ei jõudnud Johan makse maksta. Neid nõuti kohtu teel ja mitu korda käidi Johani varandust üles kirjutamas, kuid iga kord jõudis Johan oma asjad Asva linnuse kõrvale Asva auku ära peita. Maksude kustutamisega paranes Johani elu. 1920. a. laulis Johan järgmist laulu:
Sokut, sokut poomeli
Aderkas ja Ruuneli*.
Ahju ookadi, paku pookadi
las aga kookadi.
Sorus Tiina müristas,
hane vanki käristas,
käristas ta hane vanki,
pani kõik mailma asjad panki.
* Aderkas oli Oti mõisa omanik ja Grubener (Ruuneli) oli kord Kuressaares suur ärimees. Küsimise peale, mida see laul tähendab, vastas Johan, et selle laulu on ta ise teinud ja see kujutab ta möödaläinud elu. Ta elu olnud kunagi niisama sassis nagu see laulgi.
Jutustas Eduard Nõmm, snd 1894 Kõriska külas, kirja pani toonane koolipoiss, tänavune EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat Adik Sepp (snd 1945), ERA kaastööline alates aastast 1960. RKM II 126, 84/5 (8).
Fotol Adik Sepp 1961. aastal 16-aastasena. ERA, DF 37076. Saadetise tiitelleht RKM II 126, 71.

ERA, DF 37076 RKM II 126, 71

esmaspäev, 15. 03.
Halliste 1888:
Mul sõnad suhun sulave,
laulud kõtun kõpitseve.
Mul on suhun laulusulge
käüssen mul laulukäsku.
Kui mul suusta lõpenesse,
keelepäältä kistunesse,
alta ammaste alani,
mul om suhun laulusulge,
käüssen mul laulukäsku.
Kui mul suusta lõpenesse,
keele päälta kistunesse,
alta ammaste alani,
sis ma riisu rinnastagi,
sis ma kaku kablastagi.
Sõnarikkuse allikatest laulis Rits Rebane Kaarli külas, kirja pani vallakirjutaja ja seltsitegelane Peeter Ruubel (E 11969/70 (34)).
Olli Kõiva on pildistanud Ingrid Rüütlit Abja sovhoosis rahvaluulet kogumas (ERA, Foto 5865).

ERA, Foto 5865 E 61835a E 61835a

pühapäev, 14. 03.
Väike-Maarja, Kiltsi k 2016:
Emakeelepäeva tehti koolis mitut moodi. Räägiti sellest, kuidas tehti võistlus selle peale, missugusel rahval on kõige ilusam keel. Iga rahvas pidi kõige ilusama lause välja pakkuma. Siis eestlased olid esitanud selle lause, et „Sõida tasa üle silla“. See lause sai esikoha. Mul on see kirjas kuskil, mis sai algklassides välja mõeldud. Montaaži sai tehtud isamaalauludest: „Hoia, jumal, Eestit“ ja laul „Põhjamaa, mu sünnimaa“. Keele ilu sai luuletuste kaudu näidata. Vahel tegid lapsed ise luuletusi. Terve nädal oli see. Muinasjutud ja muistendid olid ka siis, mida tänapäeval ei kasutata enam. See oli 15 aastat tagasi algklassides, ma teisi ei tea.“
Kirja pannud Kaja Kasemaa. EFA I 209, 388 (10)

laupäev, 13. 03.
Tallinn 1994: Mõned väljendid olen kuulnud tänaval või mõnede juhuslike inimeste käest nt. trammis küsis üks tüdruk: „Palju kelluke klokib?“ st. „Mis kell on?“ Mõni ütlus tuleb vahel nii ootamatult, et teised ei saa aru, mis see tähendab. Kord küsis üks sõber minult „Kas sul on kuivikud kodus?“ Mul läks imestusest suu lahti ja võttis aega, enne kui aru sain, et ta mõtles „kuivikute“ all vanemaid. Enamus väljendeid on kasutusel väljaspool kooli. Tudengipärimuse kogumisvõistlusel kirja pannud Tallinnna Pedagoogikaülikooli (TLÜ) üliõpilane Eleri, arhiivi toimetanud Pille Kippar. EFA II 15, 245 (6–7)

reede, 12. 03.
Venemaa 1915: 18/IV 15 Peetri-linnas. Austatud isand Kallas! Teatan, et saatsin 29-l märtsil Teile minu suvise korjanduse ära, mis Nissi kih. korjasin: sõnad, viisid ja kaks kaarti, Nissi ja Märjamaa kih., aga fonografi rullid ja viie kopikaline vask raha saadan isand Kalbergiga. /--/ Tänavu suvel ei saa vanavara korjamisest osa võtta aineliste puuduste pärast.
Peterburi konservatooriumi üliõpilase, orkestrandi ja muusikapedagoogi Johannes Muda (hiljem Johannes Helila, 1890-1947) kiri viisikogumise organiseerijale Oskar Kallasele. EÜS XI 993.

EÜS XI 993

neljapäev, 11. 03.
Väike-Maarja 1889:
Nägin nägin kelmikene
Nägin kaltsu kasvamaie
Täiturki tõusemaie.
Kasva, kasva kaltsukene
Tõuse täiturgikene,
Kaltsust kasvis kaunikene
Täiturgist sai isanda.
Laulu tüübist "Laps kasvamas" kogus Juhan Elken.
H II 11, 480 (10)
Fotol Jakob Hurda ema ja lapsed. Originaali aeg teadmata, ümbervõte fotograaf Eduard Selleke poolt 1957. aastal.
ERA, Foto 2809

ERA, Foto 2809

kolmapäev, 10. 03.
Viljandi 1939: Kellest süda täis, seda suu räägib – s.t et inimene ei saa vaikida sellest, kes talle meeldib.
Vanasõna selgitanud Salme Joamets. ERA II 256, 84 (95)

teisipäev, 9. 03.
Seto 1939: Ütetõistkümnendäh nädälih talsipühist om sorokasvet, tsirgupäiv. Nellikümmend inemist tsukli’ järveh ja näi’ hätä. Nuu olli’ pühä’ inemise’. Nä’ olli’ sinnä’ järve vaivusihe pantu, a nä’ pässi’ vällä. Selle om tuu päiv. Petserih turu pääl om sorokasveta kerik. Vanast peeti sorokasveta suurõs pühäs. Tuud ka’ üldäs, et sorokasvetah käänd nellikümmend nelli tsirku suu suvõ poolõ. Küdsetäs nellikümmend nelli vadsakõist ja pandas aidsaibahe vai katusõ pääle.
Kirja pannud Ello Kirss. ERA II 209, 241/2 (2).
Sorokasveedi kohta vt http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sorokasveet

esmaspäev, 8. 03.
Anseküla 1938:
Mullu sai küll vöötud naine,
tunamullu tuudud noorik.
Ilus, lahke, löbus tüüle:
ilus oli eina niitama,
löbus oli luugu riisuma,
kena oli lönga kedrama,
söge oli okki sötkuma,
pitka pöldu pöimima.
Tuli sis sui ning joudis sügis,
joudis joulute esine.
Akas pölvest pödenema,
jalatallust taganema,
keskelt köhtu kosuma.
Otsisi läbi Arju arstid,
Arju arstid, Vene vürstid,
Kuresaare kuntsimihed.
Vanad-naised akkasid arvama:
Oh sa ullu nuuri mihe,
sina oled naise aigeks teind,
et naise köht on körgeks läind!
Aja sina odrad ojase,
kairad kaksiti kajuse,
vii sina vili tuuligale!
Katsu tiha katset leiba,
tee sina kanged öllemärga,
et sinu naine terveks saab,
aigust ihust väl´la aab!
"Ammu-aegse laulu" esitas 84-aastane Ann Kaimer Hindu külas, laulu kirjutas üles murdekoguja Armin Kukk (AES, MT 222, 30/1).
Ranna naisi Nasva sadamas võrke puhastamas on pildistatud 1950-1960. aastatel, foto vahendas arhiivile Elvira Kuusk (ERA, DF 409).

ERA, DF 409

pühapäev, 7. 03.
Kärla 1889: Mis asja sa näed, aga ei kuule?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Mändmets. H II 18, 821 (91)

laupäev, 6. 03.
Pilistvere < Helme 1929:
Ennevanasti, kui must surm maad mööda reisinud ja iga talu külastanud, siis tulnud ta ikka igale poole ise kujul, kas siku, lehma, hobuse ehk koera ja kassi ning tulekera kujul, enamiste aga ilusa tüdruku näol. Tulles tallu, siis küsinud peale teretamist, küsinud kohe: „Mis teie teete?“
Vastatud õiglaselt, mida tehakse, siis surnud kõik ära ja surm läinud uut saaki otsima. Aga juhtunud mõni hambamees või nutikas, kes ütlen nii, et ta ei ole aru saanud ehk tema pilge olnud, siis sülitanud ja läinud oma teed ja kõik jäänud siis elusse.
Kord tulnud ta ilusa tüdruku näol kuhugi metsatalusse, kus parajasti kõik pere koos söönud palavat odratangusuppi piimaga ja ahjust võetud kuum leib olnud laual. Teretanud ja küsinud: „Mida sööte?“
Peremees vastanud: „Kirgesid sööme ja korgesid joome.“
Must surm ei mõistnud midagit selle peale ütelda. Sülitanud kolm korda põrandale ja läinud oma teed ja talupere olnud peastetud.
Ta läinud teise peresse kui pisikene rakakoer ja kiununud ukse taga, kuna jällegi pere lõunal olnud. Söödud ahjusküpsetud koorega kartulid ja orgi otsas küpsetud silkusid. Peretütar läinud ukse peale vaatama. Raka ütlema:„Mis teie siin teete?“
Peretütar olnud suur hambamees ja ütelnud: „Kirepill läks kurepillile külla.“
Raka vihastanud. Tõstnud jala üles ja lasknud kolm korda uksepiida peale sirts, sirts, sirts ja sörkind minema.
Tulnud kolmandasse peresse, ikka lõuna aegu. Keik pere söönud kuuma rokka ja odrakaraskit. Surm tulnud sörkides kui hall sokk ukse peale. Teretanud ja küsinud: „Mida sööte?“
Pereema vastanud: „Kirge sööme ja korge joome.“
Sokk mõtelnud tükk aega ja viimaks ütelnud: „Lollide kari! Minu jaoks ei kõlba,“ ja läinud täis viha minema, enne pühkind habemega kolm korda uksepakku. Nii jäänud kõik need kolm talutäit inimesi ellu, kuna ümberkaudu kõik ära surnud peale mõne üksiku, kes ei ole juhtunud sel ajal, kui surm külastas, kodus olema.

Kirja pannud Otto Ruut (1929). ERA II 10, 527/9 (7)

reede, 5. 03.
Rõuge 1929: Kevadine lumi on sügisese sõnniku eest; s.o. maa muld käärib, porsub lume varjuall paremine.

Kirja pannud Jaan Gutves. E 63471 (216).

neljapäev, 4. 03.
Kose 1887:
Saja, saja, sooja vihma,
Tõuse, tõuse, tubli tuule!
Hakka lõunast lõetsumaie,
Vesikoarest vuhisema;
Paista, paista päevakene,
Paista päike pehme'esti,
Pane joad jooksemaie
Kosekaldad kohisema.
Sulata, sulata päike,
Sulata lumi, südameke;
Soada tuulel tervisida
Meie laululindudelle
Et nad tuleks tuiskanedes
Lugusida laulemaie
Viisisida veeretama
Kuldalaulu kuulutama.

Looduslaulu tüübist "Kevad põllul" on esitanud Mihkel Sidron Ravila vallast Sulu talust. Kogunud Jakob Martin Sommer.
H II 16, 32 (24)

Fotol varakevad Estonka külas Bolotnoje rajoonis 1998. aastal. Pildistanud Anu Korb.
ERA, Foto 16203

ERA, Foto 16203

kolmapäev, 3. 03.
Helme 1893: Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused, maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käija. Sellele ütle: „Miks sa öösel mul seljas käid?“ Siis ei tule ta tõine kord enam. Kirja pannud Jaan Karu. E 2915 (13)

teisipäev, 2. 03.
Tarvastu 1891: Paastukuu lume ang leegib enam kangast, ku lehekuu päev.
Kirja pannud Jaak Ungerson (1865-1903). H II 25, 600 (192).

Märtsialguse lund pildistas Age-Li Liivak 2002. aastal. ERA, DF 30238.

ERA, DF 30238

esmaspäev, 1. 03. 2021
Karksi 1960:
Kui mina akkan laulemaie,
siis jääs küla kuulamaie,
terve vald jääs valateme.
Mis sa rinnutu rehitsed,
mis sa ääletu äälitsed!
Sul oo rinnun rihapulga,
sul oo äälel äglalaua.
Tarvastu targa kuradi,
Põltsamaa poole pagane,
Tuhalaane tülitse nõia,
Kärstne kitsi käkisteje,
Paure paku nikuteje,
nii oo viinu meie ääle,
meie lahe lauluviisi.
Lauluhääle hädade põhjustest laulis Kadri Kukk Aniste külas. Laulu helisalvestasid Regina Praakli ja Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 381 i). Laulu saab kuulata Kivikesest https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-49138-24641
Kadri Kukke pildistas Õile Hansen (ERA, Foto 4742).

ERA, Foto 4742

pühapäev, 28. 02.
Kolga-Jaani 1971:
Oh mina vaene (joeda), orjalapsi (joeda, hai lii loo, (orjalapsi), jo!),
Öösi mina peksin mõisarehte,
päeväl mina kündsin mõõdumaada.
Kus mina istsi, sääl mina ikse,
kus mina kurtsi, kurvastasi,
meri mul musta joogikappa,
taevas mul laia söögilauda.

Kuula: http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA15_1_11.mp3
Laulnud Maria Korts, salvestanud Ingrid Rüütel, Kristi Salve ja Olav Kiis. RKM, Mgn II 2055 a.

Ilmunud: Viljandimaa rahvalaule ja pillilugusid (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 15). Koostanud Ingrid Rüütel, toimetanud Janika Oras, tekstivihiku kujundanud ja küljendanud Krista Saare, helirežii ja CD master Jaan Tamm. Tartu, EKM Teaduskirjastus, 2020. Vt lähemalt: http://www.folklore.ee/kirjastus/?meedia=68

HERA15

laupäev, 27. 02.
Rõuge, Krabi as 1946:
Pulmaseaduse protokoll
Kõik pulmalised on tahtmise isa pojad nühkimise vabrikust; kes julgeb neid kimbutada, langeb tõesti suure kohtu käraku alla, kus vana humala-kustas kõik protokollid ette loeb. Meie ka.
§ 1. Esiteks, et pidulauas peab aurama verivorsti viirakas, kureherne leem, küpsed sibulad ja palju muid purikaid, mis kõhtu püüavad purustada. Vat, siis võivad need mehed iga nelja tuule poole sõita, kus nendele tuul ja torm ninasse puhub. Ja seal peavad vastu võetud saama, kus kandiline maja katus, puust hundamendi ja kivist seintega.
§ 2. Aga loomadele kulub ära iga hobuse jaoks 8 karnitsat vett ja 9 karnitsat kuivi heinu ja nendel peab olema köetud tuad ja kaetud laudadega.
§ 3. Aga kui väljasõit tuleb ja pulmad lõpukorrale on jõudmas, sõs peab pruut ligi antama, mis on kaunis iseäraliste tundemärkidega. Hästi pikk ja lühikene, musta pea ja valge juuksega ja hästi klahvkäiguga. Seda nõuab mehelik mehe korgus.
Ja kes selle protokolli tühjaks tunnistab, saab uuesti tehtud, et ritsikas pükstes peab seitse päeva vahetpidamata laulma.
Protokoll on koostatud dr. Paldroki poolt, kelle elukoht on Tartus Peeter Klimbi söögimajas teisel korral.
Vahendanud Jaan Kasak, arhiivi saatnud Grigori Kaljuvee. RKM II 12, 531/5 (4)

reede, 26. 02.
Vaivara 1889: Kui kevadel tihased kisendavad just kui saage teritakse siis hakab lumi kaduma ja soe tulema.
Kirja pannud kihelkonnakooli õpetaja Heinrich Masing (1843-1919). H II 7, 72 (76).
Korjanduse algusleht: H II 7, 63. Heinrich Masingu foto: ERA, Foto 3928.

H II 7, 63 ERA, Foto 3928

neljapäev, 25. 02.
Noarootsi 1889:
Sõõru, sõõru Sõrve kirju,
Anna piima Harju halli,
Lüpsa Lääne lauku lehma,
Hänna alt anna herral piima,
Saba alt tee saksal piima,
Neljast nisast neiul piima.
Lüpsilaulu on kogunud Jaan Liewoh.
H II 17, 960/1 (12)
Fotol pillimees ja -meister Jaan Kriim lehmaga Põlva kihelkonnas Meemaste külas. Foto saadetud poeg Valterile Ameerikasse: Poeg Valter'ile isa Jaani'lt. 16. nov. 58.
ERA, DF 7394

ERA, DF 7394

kolmapäev, 24. 02.
Anseküla 1891: Matsapäeval enne päeva süüakse sealiha ja juuakse viina.
Kirja pannud Friidu Peters. H II 41, 380 (85)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45002

teisipäev, 23. 02.
Rakvere 1928 < Viru-Nigula: Kohtuniku raha.
Kaelaskantav raha, mille joonistus kõrval, oli leitud läinud sajangu viimastel aastatel. Nähtavasti oli too vallakohtuniku raha.
Nigola kihelkonnas Ulwi wallas Nõmmise külas leidis J. Sepp selle raha.
A. Treumannilt kogunud üliõpilane Tamara Dreverk. E 61835/5a (31).

E 61835a

esmaspäev, 22. 02.
Rõngu 1890:
Tandsi nii, kui ihu annap,
ihu annap, kihä kannap!
Luks Jaan lei lugu pilli,
Kõva Jaan lei kõgu pilli,
Sant Hants lei savipilli,
Kont Hants oli kosilane,
Pilusilm olli pillipuhkja,
Sant Hants olli saajavanemb!
Tantsi nii, kui ihu annap,
ihu annap kiha kannap!
Rõõmsa labajalaloo kirjutas Väike-Rõngu vallast Hann Urb (H II 30, 773 (3)). Aakre küla pillimehi, kelle seas ka vallavanem Johan Tõldsepp, on pildistatud 1923. aastal. Foto vahendasid arhiivile Elmar Tõldsepp ja Elmar Maasik (ERA, DF 6982).

H II 30, 773 (3) ERA, DF 6982

pühapäev, 21. 02.
Käina 1992: Ühele palju, kahele küllalt, kolmele vähe?
Mõistatuse kirja pannud Märt Milter. RKM, KP 44, 368 (8)

laupäev, 20. 02.
Tartu l 1931:
Üliõpilased Cepulg, Karud, Stepuk!
Piiteris (Leningradis) olnud 1905 aasta segasel mässuajal järjest ägedaid üleskutseid lehes. Kord olnud ühel eriti mässulisel üleskutsel imelikud algkirjad: Stepuk, Karud, Cepulg jne. Kõik üliõpilased imestanud tundmata algkirju lugedes. Viimaks selgunud, et on tehtud paha nalja, kuna ümberkäändes tähti tagast ettepoole andis lugeda: kupets (kaupmees), durak (loll), glupec (rumal)! Teised lehed sarjanud siis seda ajalehte, kus selline lollus arusaamatult ära trükiti.
Professor Konstantin Ramulilt „Lina t. võimla riietusruumist kuuldud 10. II Tartus“, kirja pannud Elmar Päss.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-18029-70536-44513

reede, 19. 02.
Tartu < Tallinn 1985:
Hea haldjas tihti lendas üle selle maa
ja ikka hüüdis abitult: „Ei saa, ei saa, ei saa!“
Ei iialgi ma rooma Rooma,
ei iialgi mind Poolas pooda,
ei koini ma Pariisis hoora –
ennem ma jään Eestimaale jooma.
Ei mind ei hoia käsirauad,
ei kaagid, okastraadid, sauad.
Kõik see ilm on minu riik –
siiski veel ei läheks siit.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Kõik need lõoksed, ööbikud ja käod,
kummaliselt tuttavlikud näod,
päevatõus kui mustasõstramoos
selles kaoses hoiavad mind koos.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Maarjamaa peal seistes kaua,
hingetoru tuules laulmas,
taeva Päike on me viit –
siiski veel ei lähe siit.
Ja midagi on veel, mis tuleb hoota
kõigest läbi kiirgudes, kui loota
mõttele, mis olla võib su piik,
igavikule, mis algab siit.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Lavakunstikooli lõpetamise ajal koos kursusekaaslastega loodud laulu esitas Jaak Johanson vendadega Tartus eesti folkmuusika kontserdil Vanemuises 1985, kui õhus oli veel ja juba mõndagi. Aplaus ei lõppenud. Salvestas Jaan Malin. KUULATA saab: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21048-36005-49014
RKM, Mgn. II 4488 (8).
Foto: Jaak Johanson koos teistega laulmas Kullamaa regilaulupeol 2019. a. augustis, pildistas Risto Järv. ERA, DF 37081.

ERA, DF 37081

neljapäev, 18. 02.
Võnnu 1931:
/: Sõudkem käet, sõudkem jalat:/
Sõudkem sinna saare pääle
Kohe sant oli sanna tennü
Vaene mees oli varjo löüdnü
Vesi oli palki veeritännü
Sadu oli saina sammeldennü
Udsu oli pannu usse ette.
Murelaulu esitas Ann Luik Võnnu kihelkonnas Kastre-Võnnu vallas Kastre-Võnnu vaestemajas. Kogus Richard Viidebaum.
ERA II 35, 147 (1)
Fotol Richard Viidebaum ja Karl Leichter kogumismatkal Võnnus. Kastre-Võnnu vanadekodus 11.06.1931. Pildil laulikuid ja jutustajaid Juhan Luik, Juuli Otman, Ann Luik, Mari Rämmel.
ERA, Foto 51

51

kolmapäev, 17. 02.
Karksi 1897: Kui midagist meelest ära on läinud, siis lõigatakse üks rist seina ja asi tuleb meelde ning ei ununegi enam ära.
Kirja pannud Jaan Hünerson. E 32442 (21)

teisipäev, 16. 02.
Rapla 1951: Vanatüdruk on taevatui, aga vanapoiss on põrgunui. Suure Sirtsu soo peal nad elavat. Kelk olevat seitse sülda pikk ja vanad posid pidavad neid vidama taeva.
Üliõpilastele Maret Jägerile, Virve Murumaale ja Herta Ploompuule rääkinud 75-aastane Marie Erila. EKRK I 2, 114 (12).
Aga vastlapäevakelkudest vt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/vastlapaev

esmaspäev, 15. 02.
Tartu 1885:
Kes ei tule liugu laskma,
liugu laskma, laugu laskma,
jäägu kodu kopitama,
lava alla allitama,
velle villu tegema,
taadi takku tokutama!
Kõttu paistku kõllakuli,
makku paistku marakuli!
Meie laseme liugu!
Linad meile, luud külale,
sidemed Siska Märdile,
ebemed Eska Juhanile!
Oi imeta, oi imeta,
mis nägin ma Näo külana:
härjad haukusid, koerad kündsid,
harakad hagu tegivad.
Meri üles künneti,
lina sisse külveti.
Lina kasvi kui see linti,
kubar pääle kui see kulda,
seeme sisse kui sibula!
"Lihaheite laulu" kirjutas ühelt Tartu-Maarjast Taabri vallast pärit naiselt üles Karl-Eduard Sööt Hurdale (H II 56, 565 (4)).
Liulaskmist ja laulmist Kammivabriku vastlakarnevalil on pildistanud M. Salupere 1976. aastal (ERA, Foto 15294 ja 15299)

H II 56, 565 (4) ERA, Foto 15294 ERA, Foto 15299

pühapäev, 14. 02.
Rakvere, Aluvere k 1994:
Valentinipäeva peame. Kirjakast on väljas. Sõbrapäev on see. Igaüks saab kirjutada ja paneb sinna koridori kasti. Teatud õpilased jagavad need laiali – lapsed tunnevad teisi lapsi. Õpetaja annab sealt need kätte lastele, kes jagavad. „Head valentinipäeva!“ kirjutatakse kaardi peale. Oli olümpia ja siis vaatasime laskesuusatamist, siis jagati. Mõni kirjutas mitu kirja ja mõni ei ühtki. Tüdruk tüdrukule rohkem. Ma saatsin ühe tüdrukule ja Irenele saatsin. Joonistasin kaardi peale südameid. Lilli ja lapsi ja koeri-kasse ja ennast joonistatakse. – Kes mida soovib. Otseselt pidu ei ole. Varem on ka olnud valentinipäeva tähistamist.“
Sõbrapäeva tähistamisest 1990. aastatel Virumaal rääkinud Irene Pung ja Indrek Pung, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 463, 528/9 (9)

laupäev, 13. 02.
Saarde, Volveti v 1928:
Kuidas Abja mees rikkaks sai
Abja Ruuli (Ruusi? – Jutustaja ei mäleta enam õieti talu nime) talu peremehele öeldud kord unes, et Tartu linnas Emajõe kaldas olla kolm vaati raha. Mees mõelnud selle asja üle järele ja võtnudki viimaks nõuks Tartusse minna. Jõudnud Tartusse. Kõndinud esimese päeva täiesti ilmaasjata linnas ringi; ei ole mingit märku saanud sest kohast, kuhu [vaadid] rahaga jõekaldasse võiks peidetud olla. Kõndinud linnas ka teise päeva – ikka asjata. Kolmandal päeval tulnud talle üks mees vastu. See küsinud: „Miks sa hulgud siin linnas nii ringi? Kas sa siit midagi otsid?“
Abja mees vastanud: „Kui ma õigesti ära ütlen, siis juhatati mulle, et siin Tartus olla Emajõe kaldasse kolm rahavaati ära peidetud.“
„Ära usu sarnaseid juhatusi,“ vastanud Tartu mees, „mulle juhatati ka kord unes, et Abjas Ruuli talus olla üks sepikoda ja sääl olla alasi alla ka kolm pütti raha maetud. Esimene pütt olla täis vask-, teine hõbe-, kolmas kuldraha.“
Abjakas saanud aru, et see raha just tema oma koju maetud, pole enam sõnagi lausunud, vaid keeranud jalapäält ümber ja rutanud koju. Kodus läinud kohe sepikotta ja hakanud alasi alla auku kaevama. Varsti ilmunud esimene vaat nähtavale. See olnud vaskraha täis. Ka kaks teist vaati olnud järjestiku all. Ühes neist olnud [hõbe-], teises kuldraha. Nii sai abjakas rikkaks.

Jutustanud Amalie Untvei, kirja pannud Eduard Johannes Kase. ERA II 3, 22/3 (3)

reede, 12. 02.
Oudova < Põlva 1893: Virka inemist: ta on kui orrav, kui tule säde, kui jänes, kui pääsukene, tsibehänelane, varblane, nõges, elava-neelataja, kui nõgel, ihvk, vaib (vaibas ja ihvvas nimetetakse kõiki liigateravaid riistu.) Kui tuul, kui suits kadus tööle ära, kui pilve lahkja.
Kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud põllumees Joosep Tamm (1864-1930?) Sträkova asundusest. E 4081 (7).

E 4081-4082

neljapäev, 11. 02.
Otepää 1931:
Emäkene, memmekene,
Kui sa ei võta mulle naista
Ma lüü adra aida vastu,
Kõveriku kõivu vastu,
Lää Soomemaale suures soes,
Poolamaale pooles pullis
Ei mina murra mullikesi,
Ei ka taha tallekesi,
Ma tahan talutütterida.
Laulis Ann Marmor Otepää kihelkonnast Pangodi vallast Etsaste külast. Kogus Erna Normann.
ERA II 32, 473 (5)
RKM töötajad Erna Normann (vasakul) ja Salme Lõhmus (paremal) Setumaal Mikitamäe vallas rahvalaulik Aleksandra Leivol külas. 16.07.1950.
ERA, Foto 2279

ERA, Foto 2279

kolmapäev, 10. 02.
Koeru 1890/3: Tee rõhuvärava ja tua altukse peale viidenurkamärk, siis tont ega vanapagan ei piase änam sinu tuppa tulema. Sest et tont ega vanapagan ei tohi viidenurkamärgist mööda ega üle minna.
Kirja pannud Hans Anton Schultz. H II 39, 38 (64)

teisipäev, 9. 02.
Reigi 1925: Luuvalupääva ja tuhkapääva, siis villu ei tehta (ei kedrata, kaarita, ei tohi villast riiet ömmelda). Kui tuhkapääva teed, siis riie läheb tuhakarvaseks, kui luuvalupääva, siis luukarvaseks.
Eestis vaid saartel ja Läänemaal tuntud luuvalupäevast (9.02) kirjutas M. J. Eiseni kaastööline H. Mihkelson. ES, MT 12, 6.
Veera Kuzminitšna Jeremejevat villa kraasimas pildistas Krasnojarski krai Krestjanski seto asunduses 2007. a Andreas Kalkun. ERA, DF 10452.
Luuvalupäevast lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luuvalupaev

ERA, DF 10452

esmaspäev, 8. 02.
Kihnu 1956:
Ilus oli, ilus oli, õed ellad,
ilus oli laulda õhtu’ella,
kaunis oli laulda kaste’elle:
õhta viib laulu edasi,
kaste viib laulu kauge’elle,
viib minu ääle Virumaale,
kuulutab teda Kuramaale.
Kus minu ääle kuulunesse,
seal on metsa murdunesse,
pitkäd puud lähtvad pjenuse,
laduvad riita laiad lepad
ilma nooreta meheta,
parõmata poisitagi.
Laulmise mõnust ning mõjust laulis Tälle Madli (Melania Elias) ja lisas: "See tüdrikute laul. Lehma alt tulles ja üläljõstmistel lauldi."
Laulu kirjutas üles Olli Niinemägi (Kõiva) ja kommenteeris: Olevat natuke "pitkema", s.o. aeglasema, rahulikuma viisiga, aga ikkagi seesama viis, mis pulmalauludel. Sõna "viis" asemel kasutab M. E. "mõnu". (RKM II 56, 360/1 (11))
Laul on trükitud Vana Kandle VII:2, Kihnu köites (nr 1283).
Olli Kõivat ja Tälle Madlit pildistas Lilia Briedis Kihnu surnuaial Liis Alasi haua juures 1959. a septembris (ERA, Foto 4501).

ERA, Foto 4501

pühapäev, 7. 02.
Tartu 1992:
Soe ja külm
Üks mängija peidab üksinda toas olles mõne asjakese ära. Ta teeb seda nii, et teised pealt ei näe. Kui asi on peidetud, ütleb ta teistele, et võib. Teised peavad hakkama seda asja otsima. See, kes asja ära peitis, jälgib pidevalt, kust asja üles leida püütakse. Kes otsib asja sealt, kus teda lootustki leida pole, ütleb peitja: „Külm!“ ja otsija peab otsimise kohta muutma. Kes aga on peidetud asjale väga lähedal, sellele ütleb peitja: „Kuum!“ ja otsija ei tohi otsimiskohta muuta ja peab proovima asja sealtsamast üles leidma. Uueks peitjaks saab see, kes asja üles leiab. Mäng on levinud algklasside õpilaste hulgas. Seda mängivad vahel ka vanemad.
Mängukirjelduse kirja pannud Maarja Villandi. RKM, KP 49, 517/8 (44)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6275

laupäev, 6. 02.
Põlva, Meemasküla 1931: Objekt ütleb enda kohta, et ta on „ahjus kasvand“. Talvel olnud tuba tihti väga külm, siis lapsed pugend ahju. Vahel teind nad sinna tulegi.
Jaan Keerbergi juuures käis rahvaluulet kogumas Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 36, 119 (5)

reede, 5. 02.
Viljandimaa 1872: Arstimise sõnad
Ussi sõnad.
Uss tuhakarva, uss tukikarva,
Uss veekarva, uss virtsakarva,
Uss lepakarva, uss lehekarva,
Uss roostekarva, uss rohukarva,
Uss vasekarva, uss valgetkarva,
Uss kullapää kulualune,
Uss silepää saoalune:
Ära sa salaja salugu,
Nägemata näpistagu!
Salva sa sarapuu juuri,
Puujuuri, puhmajuuri,
Lepajuuri, lõigekeeli!
Kinni keidan ussi keele,
Siug valu võta!
Siug valu võta!
Siug valu võta!

Kirja pannud ajakirjanik, keelemees, luuletaja, õpetaja Ado Grenzstein, kes sündis 5.02.1849 Tarvastu kihlekonnas Kõksi külas ja suri 20.04.1916 Lõuna-Prantsusmaal. EKmS 4° 2, 271 (1).

EKmS 4° 2, 271 (1)

neljapäev, 4. 02.
Halliste 1894:
Lätlane lampjalg,
Sakslane sõgesikk,
Läits mede läbi usse,
Sei mede sea söögi,
Lakk mede latse pudru.
Säärase lastelaulu on arhiivi kogunud Jaak Sõggel.
E 11557 (2)
Foto pärineb Aleksander Lepiku albumist, saadud Aime Lellepilt. Pildi kirjelduses seisab: Raabe. Ülesvõte Uusnas. 13.08.1922
ERA, Foto 17528

ERA, Foto 17528

kolmapäev, 3. 02.
Laiuse 1937: Parem on vill varbas kui korts kannas. – Seda oli öeldud ennevanast jalavarjude kohta. Parem olgu jalavari suurem kui väiksem. Veike võib villi varbasse tekitada, aga suur ei tee midagi viga.
Vanasõna selgitanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 369 (1498)

teisipäev, 2. 02.
Pühalepa 1938: Küinlepääva peeti suureks pühaks. Seneks päävaks hoiti ikka riist jõuluõlut, siis tulid võõrad ja jõid „küindlaba puna“. Mõni tõi ka viina. Toidud tehti ka nagu muude pühade ajal.
Kreet Liivalt (snd 1855) Soonlepa asunduses kirja pannud Enda Ennist. ERA II 189, 388 (61).
Saaremaa Kihelkonna mehi üleaedsetele omatehtud õlut viimas pildistas 1895. aastal Eduard Allas, äratõmme Johannes Pääsuke 1913, ümbervõte Eduard Selleke 1943. ERA, Foto 1998.

ERA, Foto 1998

esmaspäev, 1. 02. 2021
Risti 1896:
Oleks minu neiu nähtaval,
nähtaval ja käideval:
igapäev ma peada soeksin,
päeva taganta peseksin,
kuu valgel kuivataksin,
küla küünalde õlula,
jaanitule valge'ella.
Poiste unistustest kirjutas laulu kooliõpetaja ja kirjamees Johannes Niinas (E 22966 (3)).
Foto Karksi Polli poistest armupaelus 1932. aastal vahendas arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18332).

ERA, Foto 18332

pühapäev, 31. 01.
Mustjala 1933: On jaanuaris sügav lumi, kasvab paks vili.
Kirja pannud Karl Taev. E 84047 (285) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanuar/item/44016

laupäev, 30. 01.
Põlva, Karilatsi k 1933. Kui sajab paksu ja laia lund, öeldavat: „Lumememm pess´ hinda patju ja sule’ tolmase õnnõ.“
Jutustanud Ann Pilberg, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 63, 205 (35)

reede, 29. 01.
Muhu 1954: Laev ei lähe reede sadamast välja.

Raissa Koplimei (59 a) Liiva külast rääkis noortele kogujatele Ellen Veskisaarele ja Ingrid Sarvele teelemineku ja tööde alustamise headest ja halbadest päevadest. EKRK I 6, 149 (36).

Ellen Veskisaart ja teisi kogujaid (seljaga Rudolf Põldmäe, Selma Lätt, Olga Jõgever ja Helgi Sirmais) pildistas 1958. aastal teel Vilsandilt Saaremaale Richard Hansen. ERA, Foto 3157.

ERA, Foto 3157

neljapäev, 28. 01.
Otepää 1896:
Ärgu naergu naine naista
Naine naista, teine teista
Teine teise tüterida
Ei tea, mis oma lastest saab.
Laulu tüübist "Ärgu naine naergu naist" kogunud Helen Maasen.
E 26557
Foto saatis kogumisvõistlusele "Minu maastikud" (2015) Maie Erik (neiupõlvenimega Matt). Selgitus: "Foto on tehtud 1937. a. talvel ühel pühapäevasel jalutuskäigul Otepääl koos vennaga. Minul on esmakordselt seljas uus roheline unistuste talvemantel kaunistatud hallnahaga."
ERA, DF 36146

ERA, DF 36146

kolmapäev, 27. 01.
Hanila 1968/71: Undid söön (söönud) ja lambad terved. – Undid lambud tahvad just süia. Nüid piab sedasi säädma ja toimitama, et mõlemad oo rahul. See oo üks vigurdamene ja väänmene. Kolhoosi autujuht oo juuatäis, lubad võetse ää, aga tääl oo traktoristi lubad kua ja teeb ikka kolhoosil tööd edasi, ikka masina pial, autod küll ei juhi, juhib traktori põllal.
Vanasõna selgitanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 445 (936)

teisipäev, 26. 01.
Jämaja 1928: Uus luud pühib ikka esmalt paremini toa puhtaks, pärast aitab vana kraaps jälle.
Kirja pannud Andrei Kuldsaar. E 62872 (14).

Luuatantsu pildistas Muhumaal Soonda küla Paali talus Richard Viidalepp 1937. a. ERA, Foto 1020.

ERA, Foto 1020

esmaspäev, 25. 01.
Haljala 1895:
Läksin ma läbi külade,
läbi aga talletud tänava,
läbi aga vestetud värava.
Hobu oli olgine eesa,
varsa tammine tagana.
Regi aga laulis Riia keele,
reetallad Tartu keele.
Keik neiud minu järele,
kükakali, küllakali,
mõni neljatöllakali,
perseli pereväravas,
külleli külatänavas.
Jäägu otsad hommeneksi,
tulavaksi reede'eksi,
jõulu pikiksi pühiksi,
nääri halliksi ajaksi!
Küll siis otsad otsitakse,
palved kokku pandaneksi.
Näärikuu lõpuks sobib üks ülemeelikute poiste talvine laul, mille pani kirja Jüri Loosberg Vihula vallast (E 14793 (17)). Laul on trükitud Vana Kandle Haljala köites (VI:1, lk 725).
Veel ülemeelikumaidki poisse 1930. aastal jõule pidamas on pildistatud Viljandimaal Valma külas Kõlli talus (ERA, DF 7474). Pildi vahendas arhiivile Kaie Humal.

ERA, DF 7474

pühapäev, 24. 01.
Varbla 1888: Mis enne elas, nüüd ei ela, aga kui käid ehk püsti seisad, siis kannab ihu hingega üleval?
Mõistatuse kirja pannud Mart Karotom. SKS, Eisen 138 (18)

laupäev, 23. 01.
Rannu, Vehendi k 2013:
Lumekuningas
Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.
Mängukirjelduse kirja pannud Malle Timm. ERA, DK 100, 7 (5.1u)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/koroonamangud/item/4568

reede, 22. 01.
Muhu 1973: Saunas lapsed pandi laudule. Lapsed [ja vanad inimesed, kellest enam vihtlejat polnud] tänasid vihtlemast:
Aitäh taevatuat, aitäh taevatuat,
aitäh taevatuat leili andmast.
Lauba õhtu käidi saunas. Iga nädala või kahe nädala tagant. /--/
Tui-tui-tui-tui tuulevarju
saaks selle suure saare varju
laia lemberi viluse.
Äi mo meele pole rohkem jäänd. /--/
Ei tea nimetust Rootsivare. Ikka Rootsivere. Rootslased siin on oln. Meite küla kaev, kust vesi kunagi otsa ei saa, olla ka nende tehtud. Ja meite küla taga on väike mägi, seda kutsutakse Kortli mägi, sialt jagasid süia kortlitega. Olevat oln rootslaste pivak - öömaja oln.
Kogunud Jaan Kaplinski 14.-18. aprillil 1973 Pärase külas Lepiku talus Vassili Hobustkoppelilt (76 a) ning Koguva külas Tiigi Ellilt (Elfriede Toom, üle 60 a) ja Linda Schmuulilt. RKM II 310, 347/8 (36, 39).
Rahvaluulekogujat Jaan Kaplinskit pildistas Muhu välitöödel 1973. aastal Olav Kiis. ERA, Foto 10555.

ERA, Foto 10555

neljapäev, 21. 01.
Ambla 1894:
Nüid hakkab vilu vedama
Lumi loopima sõnuda
Allad suured augutama.
Küsi, küsi, külmakene
Aja taga talvekene.
Kuhu kurku kuue pannud
Kuhu kõri kasuka
Kõrtsi viinud viina eest
Kannud õllekannu eest
Viie toobi viina all
Kahe õllekannu all
Oot, oot, külma, noo, noo, külma
Külma külmetab minuda
Mina külmetan käsida
Valutasin varba'aida
Las mu tuba tehtaneksi
Koda uusi kroonitakse
Maja uusi maalitakse
Ma lään õhta sooja tuppa
Küll sa hulud uksesuussa
Karjud kamberilävela
Otsid soojada tubada
Kootuida hoone'eida
Mina soojassa tuassa
Istun leeloukalla
Perekulbike käessa.

Laulu tüüpidest "Kus kõri pani kasuka" + "Külma sajatamine" on kirja pannud Karp Kuusik.
E 9355/6 (36)

Fotol Triigi sadam talvel. Karja kihelkond, Saaremaa. Fotograaf Karl Grepp, pildistatud vahemikus 1938-1939.
ERA, Foto 1264

ERA, Foto 1264

kolmapäev, 20. 01.
Märjamaa 1992: „Kes otsib, see leiab!“, ütles pime ja asus heinakuhjast nõela otsima.
Vellerismi kirja pannud Haidi Vikat. RKM KP 19, 465 (20)

teisipäev, 19. 01.
Tallinn 2006: Täidan käesolevaga oma kevadsuvise lubaduse edastada ERAle Vihula Hiieniidu või -hiie (Haljala khk) taasavastamise loo. /--/ EFA I 111, 3.

EFA I 111, 3

esmaspäev, 18. 01.
Jüri < Hageri 1896:
Täna on nii ilus ilm,
ilus ilm ja kaunis külm,
soe päev ja päevapaiste,
vesi liikus ja taevas kiikus.
Sõitsin Rootsi laevaga,
linalaka täkuga.
Siht siiradi, pah paaradi,
Tut trummadi, tibu tilladi,
ani suskadi, kana raskadi,
Mats kingadi, tut tuu!

Ilusast talveilmast laulis Jaan Saalvergile ühe rõõmsa labajalalaulu "üks Pahkla tüdruk Liisa Pesur" (H III 27, 78 (6)). Foto oma vanematest Vella ja Otto Schottist ühel kaunil talvepäeval Saksamaal 1940. aastal annetas arhiivile Erika Schott (ERA, DF 36370).

H III 27, 78 (6) ERA, DF 36370

pühapäev, 17. 01.
Harju-Jaani 1889: Tõnissepäev lüiakse talve selg pooleks. Peab veel järele olema pool loomatoitu ja kaks jagu inimesetoidust.
Kirja pannud Tiedermann Tiedermann. H II 15, 769 (22)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev/item/44303

laupäev, 16. 01.
Paistu, Holstre 1935:
Uisud 1895. a. Teateid nende valmistamise kohta sain isalt. Muid nimetusi (näit. trits j.n.e.) „nende pool kandis“ s.o. Holstre vallas ei olevat tuntud.
Uiske valmistati puust, teraks tarvitati kas vana vikati tera või vihmavarju „traati“ (nii nimetati vihmavarju pealisriide tugivarbaid). Nüüd valmistatakse nad harilikult U kujulised, kuid sellal olnud nad ruudukujulised läbilõikes. Kui valmistatud sobiv alusklots (vt joon 1-2), siis murti vikati tera vastavalt klotsi pikkusele, ning tarvitati siis selle teravama otsa poolset osa uisu teraks. Et tera kinnitada klopi külge, selleks löödi ta lihtsalt puusse. Kui juhtus olema vihmavarju traati, siis uuristati klopi alumisse serva uure, kuhu sobis parajasti „traat“. „Traadi“ kinnitamiseks löödi selle otsad lihtsalt väikese painutisega puusse. Enne harilikult esimene ots, sest seal oli klopil terav serv, kuhu oli raskem lüüa.
Uisk kinnitati pastla külge kahe tugevama nööriga, ning kui leidus vanem pastal, siis löödi ka naeltega. Uiske oli ainult üks. Kahte uisku oli raske saada, kuna puudusid terad, ning kui ka need oleksid olemas, siis polnud nendega hea sõita, sest alumised kandid olid mõlemal ühele poole. Tavalist sõitmist näitab viimane pilt. Uisud olnud – isa sõnad – küll üsna „pusnakud“ välimuselt, kuid sõita oli nendega siiski hea. Kes omas ühegi uisu, see muutus teiste silmis kangelaseks (muidugi avaldati oma arvamist selleks, et saada laenuks neid uiske).
Suuski pole neil olnud. Suusatamist ei polevat lähikonnas nähtud. Kui aga oleks nähtud, küll siis oleks leidunud järel tegijaid poiste seaski.
Isa meenutuse kirjutas üles ja joonise lisas Mart Port, kes oli sellal Tartu Poeglaste Keskkooli õpilane.
ERA II 99, 40/2 (13)

ERA II 99, 40/1

reede, 15. 01.
Räpina, 1930. aastad: Pääväkene lätt jo kolmõ kikkasammo võrra edese.
Kirja pannud Salme Tanning. AES, Räpina.

Foto kukevõitlusest Tartumaal annetas arhiivile Eha Võso. ERA, Foto 17861.

ERA, Foto 17861

neljapäev, 14. 01.
Saarde 1938: Vanad inimesed Saardes teavad tõendada, et korjusepäevast (14. jaanuar) hakkavat korr (suur must rähn) metsas puu oksa pihta nokaga põrri laskma. See olla esimeseks kevade tuleku kuulutuseks.

Taliharjapäevateate on üles kirjutanud Jaak Sõggel.
ERA II 181, 585/6 (9)

Fotol lumepalli otsas Aada Aasa vanaema vend Konstantin Asafeldt (Aasaväli), "Tõntsu Konts", all Sauna Kaarel (Karl Rand) Kõrbja külast Vändra kihelkonnast.
ERA, DF 31287 ERA, DF 31287

kolmapäev, 13. 01.
Häädemeeste 1946: Ükski toit ei süüda nii palavalt ku keedetaks – ei tohi liiga ruttu otsustada või hädaldada; asi ei ole nii halb, kui alguses näib.
Vanasõna selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 13, 37 (48)

teisipäev, 12. 01.
Kihnu 1952:
Tulgõ nüüd tuba tuisu eest,
ulu alla uisu eest!
Meil on tuas peiu toolid,
kadakased kaasa toolid,
õbõdased õe toolid!
Mari Vesikult (74-a) Lina külas Suigu talus kirja pannud Udo Kolk. EKRK I 7, 500 (14a).
Tuisku Stroomi rannas pildistas Tuuli Reinsoo 2008. aastal. ERA, DF 29166.

ERA, DF 29166

kolmapäev, 6. 01.
Karja 1939: Saaremoa mõisnikud pidasid kolmekuningapäeva suure au sees. Siis sõideti ühest mõisast teise kellade helinal, mis pidi „kuningaid“ tähendama, aga taludes oli õlut juba lõppemas, mida tuttavatele ja naljavendadele veel pakutakse.
Kirja pannud Mihkel Männik. ERA II 255, 350/1 (58)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44034

teisipäev, 5. 01.
Nissi 1990: Kolmekuninga laupäeval oli alati tuletõrje jõulupuu. Seal oli nii tore.
Kolmekuningapäev oli kodus ka püha. Suur püha. Sealt lähedalt käisid kõik koos, vanad ja noored. Jõulupuu oli ka ja tants. Kas seal pakki ka sai, seda vist ei olnud. Üks Paltseri vanamees oli Nissis, seda ikka kõik võtsid tantsima.
Jutustanud 82-aastane Marta Ehrpais Nurme külas, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 434, 152 (31).
Foto 1962. aasta nääripeost Valguta kolhoosis annetas arhiivile Elmar Maasik. Pilli mängib Aleksander Saar. ERA, DF 7049.

ERA, DF 7049

esmaspäev, 11. 01.
Otepää 1894:
Kui seo poissi koolenessä,
kos see poissi mattanessä?
Kuuramaale kuusikusse,
Harjumaale haavikuse.
Kes see hauda kaevanessä?
Susi hauda kaevanessä.
Kes sääl man mattanessä?
Kahru man mattanessä.
Otepää metsaelust laulis Liisa Villemsoon, üles kirjutas Joosep Kukrus (H III 21, 634 (4)). Talvist Nüpli metsa pildistas Andres Kuperjanov 2005. aastal (ERA, DF 27601).

H III 21, 634 (4) ERA, DF 27601

pühapäev, 10. 01.
Põlva, Meemasküla 1931:
Kanepist tetti piima talvel. Isakanepid kakuti enne ära; emakanepid korjati hiljem, köideti vähe altpoolt teri kinni. Need otsad lõigati ära. Kanepi tera’ pandi likku, tambiti uhmres katki ja valati vett pääle. Sääl (uhmres) tambiti niikaua, kui ta oli nagu savi, siis pandi vesi pääle ja pigistati läbi. Nii sai kanepipiim. See oli väkkev ja jõuline. Toda söödi leivaga. Tal poln rõõsapiima maik, aga oli siiske... no ütleme: oma maik.
Jutustanud Jaan Keerberg, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 36, 119 (8)

laupäev, 9. 01.
Jüri 1896: Kui kõrtsus kedagi juhtud teretama, siis üeldakse „tere pole muud kui viina norimine“.
Ütluse kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 46 (41)

reede, 8. 01.
Kohtla-Järve linn 1955: 1905. aasta mässust võtsid osa kõik Peipsi-äärsete külade elanikud. /--/ Streikijad tahtsid Alatskivi viinavabrikut ära põletada. Süütasid küll, aga tragunid tulid kohale ja hakkasid tulistama. Üks Musti-nimeline poiss sai surma. Üks puulõikaja Kirepi külast sai haavata. Pärast seda anti käsk - kõik töölised välja Lahepera kontorisse pühapäeva hommikul. Mina läksin ka sinna uudishimu pärast, olin 13-aastane. /--/ Peipsi-äärsed kalamehed ja teised olid aga tuurad rekke heinte ja karsside alla ära peitnud. Kui peksma oleks hakatud, oleksid nemad vastu hakanud. Teate järele läksid tragunid minema ja rahvas hakkas laulma:
Maha verega võietud troonid,
Ebajumalad kadugu eilt.
Ainult kurnajaiks kullased kroonid.
Nende kandjad meilt kadugu teelt. /--/

Tartu Riikliku Ülikooli rahvaluuletudengite välitöödel kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 127/8 (52).

neljapäev, 7. 01.
Helme 1892:
Uulu härrä ütel mulle:
Sindi jõe sild om katski,
Lodja otsan pal´lu luid -
Meie elämi nii kui nuki,
Ninda kui nii särginuki:
Siiä vaja sildä tetä,
Heitä hellä purde'ida;
Sinna upus musta ruuna,
Allikude halli märä.

Esitaja Eewa Krotnik Koorküla vallast Mäe-Laugaste talust, koguja Karl Ruut.
H II 43, 49 (52)

Fotol Viljandimaal asunud Oiu esimene sild, mis sakslaste poolt purustati. Pilt pärineb Kaie Humala kogust.
ERA, DF 8340

ERA, DF 8340

kolmapäev, 6. 01.
Karja 1939: Saaremoa mõisnikud pidasid kolmekuningapäeva suure au sees. Siis sõideti ühest mõisast teise kellade helinal, mis pidi „kuningaid“ tähendama, aga taludes oli õlut juba lõppemas, mida tuttavatele ja naljavendadele veel pakutakse.
Kirja pannud Mihkel Männik. ERA II 255, 350/1 (58)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44034

teisipäev, 5. 01.
Nissi 1990: Kolmekuninga laupäeval oli alati tuletõrje jõulupuu. Seal oli nii tore. Kolmekuningapäev oli kodus ka püha. Suur püha. Sealt lähedalt käisid kõik koos, vanad ja noored. Jõulupuu oli ka ja tants. Kas seal pakki ka sai, seda vist ei olnud. Üks Paltseri vanamees oli Nissis, seda ikka kõik võtsid tantsima.
Jutustanud 82-aastane Marta Ehrpais Nurme külas, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 434, 152 (31).

Foto 1962. aasta nääripeost Valguta kolhoosis annetas arhiivile Elmar Maasik. Pilli mängib Aleksander Saar. ERA, DF 7049.

ERA, DF 7049

esmaspäev, 4. 01.
Hanila 1896:
Tulge tuppa tuisu eesta,
ulu alla uisu eesta,
kotta kurja ilma eesta,
varjule valeme eesta!
Udu teil rikub uie kuue,
sadu teil rikub saanikollu,
pidu teil rikub piitsavarre,
ärmetes hea obuse!
Ehk teil tuisku turja peal,
lumelotti looga peal,
ehk o' sadu sapsu peal.
Ei me tohi tuppa tulla,
alla räästaste ajada -
ehk teil urgad uste all,
allikad teil alla läve,
kand teil kambri läve all.
Upun teie urkadesse,
astun teie allikasse,
rikun oma uied riided,
kastan oma kepsikingad.
Talvisest pulmavaidlusest laulis Ann Rüitel Massu külas, kirja pani Johannes Sõster (EÜS VII 457 (260)).
Foto talvisest pulmarongist 1921. aastal Tartumaal vahendas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 7083).

EÜS VII 457 (260) ERA, DF 7083

pühapäev, 3. 01.
Tarvastu 1894: Kolm säuka meres??
Mõistatuse kirja pannud Johan Vaine. E 13627 (114)

laupäev, 2. 01.
Karuse 1968: Nääri-aanebä oli naiste püha. Kus Ann oli, seda tõsteti, siis pidi puna andma, see naiste puna.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 254, 89 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/53170

reede, 1. 01. 2021
Kuusalu 1893: Uuel aastal kirjudeti aastanummer vai voosvanus ukse pääle …
* voosvanus – aastaarv (vrd. soome k. vuosi – aasta)
Kirja pannud Johann Esken. H IV 6, 123.
Liide Stjuffi tikitud uksekardinaid pildistas Omski oblasti eesti külas Mihhailovkas Astrid Tuisk (1996). ERA, VF 435

ERA, VF 435

neljapäev, 31. 12.
Hargla 1937: Tuli seisis ühtelugu tuha sees rehetoas, säält viidi tuld pillu ja mujale, kuhu vaja. Tohikarbi sees kanti tuld. See oli ümmargune, tohust kokkukeeratud karbike, kaaneta, umbes 15-20 cm läbimõõduga, põhi alla pandud. See söenapp seisis rehetoas. Söenapa sees toodi tuld ka teisest talust vanasti, kui veel ei olnud tikke ja tulerauda polnud käepärast. Toodi paar sütt, vahel ka üksainus süsi, ega siis pirruga tuld toodud: õlekatused ja koomitsad olid haledad, majad üheskoos. Laste kätte tuld ei antud, vanad inimesed käisid tuld otsimas. Pidi ikka ükskõik missuguse rätiga napa kinni katma, muidu kustus ära. Üleaedselt toodi tuld, vanasti elati üleaedsega sõbralikult, ega tüli palju olnud. Tuld ei keelatud, anti häämeelega. Saunik tõi ühtelugu pererahvalt tuld. Vihamehele ei antud tuld, et ei tea, mis teeb sellega, ega vihamees tulnudki otsima.
Kõneles Marie Univer Laanemetsa vallast, kogus Aili Univere.
ERA II 156, 543/4 (33)
Viru-Nigula 1939: Kui tehti Vana-Sonda korsnaga maja. Varem olnud külas suitsusaunad. Arvati, et soe läheb korstna kaudu väljä. Mõisast tulnud mees, ehitanud Uudu krundile korstnata maja, sest naine öelnud, et tema ilma ei küta. 1881. a. tehti esimene korstnaga maja. Pildeni talus, sest siia pidi kool tulema. Endine „suitsumaja“ põles, talvel elati saunas, kuid järgmiseks sügiseks oli uus maja valmis. Varsti leiti, et korstnaga majas ei ole karmu ja mõne aasta pärast olid korstnad igal elumajal.
Kogunud Lembit Lukk, rääkinud Eva Lape.
ERA II 216, 20/3 (3)

Viljandi 1896: Tulekahju: kui maja põleb, siis pantavat töiste katuste peale leiva pätse ehk terariistu, et tuld külge ei võtaks.
Kogunud Anton Suurkask.
E 29588 (172)

Eesti Vabaõhumuusemi kogudest pärineval fotol on Jaagu talu rehemaja korsten Leeskopa külas Muhu vallas. Pildistatud 1968.
EVM N 176:12

EVM N 176:12

kolmapäev, 30. 12.
Puhja 1933: Mitu korda saab [vana-aasta öösel] selle aja jooksul, kui kell lööb kaksteistkümmend, pingile hüpata ja sealt maha, nii mitme aasta pärast saab mehele.
Uusaastaöö ennustusviisi kirjeldanud Aliide Kolts, kirja pannud Hele-Liis Juuno Tartu Tütarlaste Gümnaasiumist. E 83728 (4)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52864

teisipäev, 29. 12.
Kohtla-Järve 1955: Alatskivi pool on niisugune ütlus, mida kasutatakse kõvasti rüüpija kohta (söömisel) - sööb nagu Orgli Tohver. Eks Pöörandil Orgli Tohver rüüpinud nii kõvasti körti, et noored hobused läinud tee peal lõhkuma - kes kraavi, kes traavi. (Orgli küla on Alatskivi maanteest üle poole kilomeetri kaugel.)

Tartu Riikliku Ülikooli folkloristikatudengite vältöödel kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 119 (33).

esmaspäev, 28. 12.
Kirbla < Muhu 1929:
Soku karjane käib sokuga ja laulab:
Ma teen omal näärisoku,
mis võib kahest otsast lakku.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Vanast vihast saba taha,
takuargist sarved pähä.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Sokk aitab alva toiduga,
sööb sammelt soo pääl tuisuga.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Teen tuppa nurka palati,
löön sokul selga alati.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Uhkusega näita võis,
kuidas katust kaudu käis.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Sokkudel olid sarved püsti,
sarved püsti, sabad risti.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Saba püsti nii kui pöial,
abe suus kui Soome nõial.
Sinaivissu sinaisii ai sinaivissu ja.
Uuemoelist sokumängu laulsid Muhu Suurvallast pärit poisid, kirja pani Herbert Tampere (ERA II 16, 395/6 (1)). 40 aastat hiljem pildistas Tampere Kirblas Keskkülas näärisokku ennast (ERA, Foto 8795).

ERA, Foto 8795

pühapäev, 27. 12.
Karksi 1960: Mede puul olli alati pühäde lõpetus. Mede puul oiti õlut senises. Minul pidi süük oleme. Sii olli kolmantel pühäl.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 94, 120 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/52194

laupäev, 26. 12.
Ridala 1976: Esimene püha käidi kirikus, aga teine püha oli see joomine. Kolmas püha ka käisid joomas. Süitalapsepäev ja lapse-nimepäev ja annepäev olid kõik peale pühi.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 320, 60/1 (17)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/52195

reede, 25. 12.
Jõhvi 1961: 1. püha – kiriku uoleks; 2. püha – mängude uoleks; 3. – pühade suatamine, käidi külas, pühasid ära suatamas. /--/ Aga isa ütles enda olevat olnd jo nuore mehe kui jõulupuud polnd. Õlekõrred, tähed otsas, torgatud kartuli sisse, sihuke kroon, sie oli jõulupuu asemel.
Jutustanud Heinrich Käärd (67-aastane) Kohtla küla Hiiekalmu talust, kirja pannud Ruth Mirov. KKI 47, 78/9 (15).
Pühademeeleolu suurema ja uhkema krooniga on Jõhvis saanud pildile nõukogude ajal. ERA, Foto 18008.

ERA, Foto 18008

neljapäev, 24. 12.
Harju-Jaani 1895:
Oh Jüri jõulud tulevad
Kalkunipraad oli paiste'ela
Hanepraad oli ahjussagi
Kitsekopsud kupatati
Ruunareis oli resti peal
Täkukael oli katelesse
Siapea oli pajassa.
Perila vallast üles kirjutanud Hindrek Pahlberg.
E 15706 (216)
Fotol Juhan Vahlberg kodus abikaasa ja emaga. Pillimees on (Hermann) Härmaste Jaan Kulli talust (Aakre vallast) Pikassillast. Pildistamise aeg teadmata. Foto tõi Elmar Maasik Viljandi Pärimusmuusika Keskuse pärimuskultuuri kogumisaktsiooni üleskutse peale.
ERA, DF 18113

ERA, DF 18113

kolmapäev, 23. 12.
Tartu 1929: Üks jõulukomme on see, et õhtu toodi õled tuppa ja laotati laiali, selle mälestuseks, et Jeesus sündis sõimes õlgede peal.
Kirja pannud E. Jänes. E 63656 (1)

teisipäev, 22. 12.
Tarvastu 1894: Ristä puid pidäwet talvitse pööri päewä ümmer raima sõs ollew nee kõwa mädänamise wasta.
Kirja pannud Jüri Liller (snd 1865). H II 49, 181 (51).

Oma kodutalust Karksi kihelkonna Ala küla Rehelt pärit töö- ja köögiriistu näitas ERA tänavusuvistel Mulgimaa välitöödel Aino Purtsak (snd 1934). Fotod Kadri Tamm. ERA, DF 36948, 36949.

ERA, DF 36948 ERA, DF 36949

esmaspäev, 21. 12.
Jämaja 1896:
Mis me sest õllest muidu joome -
teeme õllele iluda,
kütame kannule kasuka,
umalale uue kuue,
porsale poole mentelida!
Umal uitas pajussa,
käha oli kapsis põõsa all.
Tule aga siija, noori meesa,
vii mind kotila kojuesse,
pane mind parsile magama!
Tõsta mind tõrre äere peale,
säelt mina veeren veerendisse,
poen aga olle potikusse.
Nüüd õlut meie joome,
teist meie teeme,
kolmas käerib kammeris,
neljas magab matusis,
viies vingub viki taga,
kuues kõigub kõrre otsas,
seitsmet meie seemendame,
kaheksat meie kasvatame,
üheksat ümber lüüakse,
kümnet sisse künname.
Õlut saab kuuest kokku pandud:
esiteks vesi vedela,
teiseks tuli tulussa,
kolmandaks maged magusad,
neljandaks kivid punased,
viiendaks vihad umalad,
kuuendaks töö, mis tõstatab.
Ja siis paneb märja müttama,
müttama ja müttama.
Siis võtab meeled meeste peasta,
pooled meeled poiste peasta,
natukese naeste peasta,
tükid tütarlaste peasta.
Siis mehed mütsata müravad,
naesed tantsivad tanuta,
poisid pooli põlveli,
tütrukud ihu alasti.
Õlle laulu kirjutas üles kooliõpetaja Andrei Kuldsaar (E 28181/3 (40)).
Sõrve poiste pildi vahendas arhiivile Elviira Kuusk (ERA, DF 419).

ERA, DF 419

pühapäev, 20. 12.
Kuusalu, Kõnnu v 1938:
K: Kumb on vanem, pimedus või valgus?
V: Valgus on noorem, pimedus on vanem valgusest, sest jumal ütles: „Saagu valgus!“ Tähendab, et pimedus pidi enne olema.
ERA II 178, 236 (216)

laupäev, 19. 12.
Jüri, Veskitaguse k 1930:
Rae valdas Karjavere talu krundil olla rahaauk. 55 aastad tagasi näidatud unes Vaskjala möldri sulasele Mart Pitkamäele ja hääl ütelnud temale: Mine siit paar versta edasi suure tamme alla, sealt leiad rahaaugu. Seal on suur mutimullahunnik, selles hunnikus on kepp püsti. Võta see kepp ära ja kraabi see mullahunnik laiali ja sa saad raha kätte. Selle rahaaugu vahiks on suur hall kass, sa ära seda karda ühtigi. Tema sind ei puutu ega sulle midagi ei tee. Temale öeldud unes seda kolm korda, aga mees on kartnud, ei ole julgend minna unes juhatatud kohale. Temast jäend rahaauk puutumata. Võibolla, et see raha on veel praegu seal suure tamme all.
Jutustanud Hans Pitkamäe, kirja pannud Tõnu Viedemann. ERA II 31, 327/8 (61)

reede, 18. 12.
Setomaa 1938: Mikul' om poissa puusli.

Ann Pääsläselt (snd 1863 Ungavitsas) Vilo külas kirja pannud Ello Kirss. ERA II 194, 413 (20).
Püha Nikolai Imetegija. Postkaart on ostetud Petseri kloostri kauplusest 1936. ERA, Foto 605.
Talvist nigulapäeva on tähistatud nii 6. kui 19. detsembril: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-nigulapaev

ERA, Foto 605

neljapäev, 17. 12.
Koostööpala: EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture.
Tõstamaa 1948: Lõnga ketrus ja riide kudumine ikke vanas kuus, muidu läheb koitama. Noores kuus tehas seda, mis kasvab, vanas, mis kaduma piab.
Ermistu külast kogunud Tiiu Soonets.
RKM II 17, 173 (7)
Kärla 1960: Lõnnad pidid kevadeks kedratud olema, kangad ka, et kui töö välja läks, siis pidi põllale saama. Üks akkas kangaid kuduma. Linused kangad said ennem, siis villased. Iga õhtu kedrati. Mõnelpool neljas õhtu pole kedratud.
Kurisoo talust kogunud Lilia Briedis.
RKM II 93, 426/7 (6)
Rapla 1937: Kui kanga lõimed on poomi peale aetud, siis võetakse poomi ringi ajamise pulk kohe ruttu välja ja tõmmatakse kolm korda jalge vahelt läbi, siis saab kangas ruttu maha kojutud, ei jäe kauaks telge pääle.
Kabala vallast Riidaku külast kogunud Emilie Poom.
ERA II 148, 178 (1)
Helme 1880: Kui kangakudujal kangas nenda sant oli, et inimene sellega väga kimpus oli, sest et lõngad katkesid, suga vasto ei pidanud, raske nitsetest kokku ja pealegi mitte lahko ei annud, siis arvati seda kurja inimese ärategemiseks ja tuli ette – kui kangas peenike ja kallis oli - et siis sellepärast ka „targa“ juure minti, kes õppetanud, et peab kangast karu-kõlledega suitsutama. Aga nüüd pärastpoole on naesed sest ennitsest veast aru saanud ja ütlevad, et kanga kudeja ja seadia olnud ise nenda rumal, ta ei ole oma ametid mitte oskanud.
Kogunud Aleksander Vahlberg.
ERA II 198, 488 (83)
Rõuge 1895: Kui võõras kanga alustusel maessa juhtub tulema, se saab veel kaua elama. Kanga lõpetusel on varsi tuppa astuja võõra elupäevad loetud.
Kogunud Märt Siipsen.
E 19618 (465)
Fotol kangakuduja ja ketraja Tuplova küla Simaski puustus. Pildistanud Armas Otto Väisänen 14.05.1913.
ERA, Foto 962

ERA, Foto 962

kolmapäev, 16. 12.
Viljandi, Uue-Võidu v 1936: Tuumapäe [toomapäev, 21.12] tehakse orste – siis Must-Toomas paneb rasva ligi. Saavad hästi rasvased orstid.
Jutustanud Mari Kaup, kirja pannud August Mikk. ERA II 177, 418 (11).

teisipäev, 15. 12.
Setomaa 1937: Ku nuur Kuu luvvas edimält, siss vanõmba inemise heitvä risti ette, õt Kuu om ütest pühä inemesest saanu, ja siss ütlese: "Kuu, sa vanast, ma noorõst, jahu matt jaksast, leevä kik kimmäst, tsialõ uni ja lambalõ laiskos."
Darja Ilvikult (snd 1879) Mäe valla Suure-Rõsna külas Marjapuu talus kirja pannud Feodor Ilvik. ERA II 151, 652 (35).
Maastikku taevas pildistas 2015. aastal Tuuli Reinsoo. ERA, DF 29699.

ERA, DF 29699

esmaspäev, 14. 12.
Karuse 1889:
Akkame meie minema,
meid nüüd akatass ajama.
Meie tie o tiademata,
tierajad raiumata.
Saime nüüd meie tiele,
akkas tiel siis sadama,
akkas vihma ju vibama,
vana raheta rabama,
noorta lunda loopima.
Kus meie vaesed lähme siis?
Lähme kokku Lätile,
tõutame Taksile.
Kui Läti läbi luusime
ja Taksil korra tantsime,
siis jälle jalgu sunnime
ja Kipri poole kõnnime.
Kui parves kipper kikki lööb
ja Kaabram talle krantsi tieb,
suurt imet mis me nääme seal,
kus Kaabram pilli-palli peal.
Sääl elas ka üks mõrssi mies,
kel silmad siidi pükste sies,
kel nina otsas kõber rõng
ja taga rippus mõrsi lõng.
Mis vaadatud, sie vaadata,
siis lähme jälle minema!
Rasketete teeolude üle nukrutsevast regivärsist rõõmsaks külakroonikaks laulis Madli Kindel Petaluse külast, kirja panid üliõpilased Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas (H II 2, 143 (238)). Roovihkude vedamist hobusega on pildistanud Eesti Kultuurfilmi fotograaf 1940. aastal Karusel (ERA, Foto 2078).

H II 2, 143 (238)
ERA, Foto 2078

pühapäev, 13. 12.
Kaarma 1959: Lutsid käisid meil. Need olid igavesed uhked kut kadrid. Tantsisid, pühkisid kadakatega toa puhtaks. See komme on umbes 20 aastat kadunud. Mardid ütlesid, millal kadrid tulevad, kadrid ütlesid, millal lutsid tulevad ja lutsid ütlesid, millal jöulud tulevad. Lutsid ei laula.
Luutsipäevast jutustanud Melanie Olup, kirja pannud Ottilie Kõiva. RKM II 87, 213 (10)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luutsipaev/item/50883

laupäev, 12. 12.
Tori 1888: Süga siga või palu Tölpa.
– Meie külas elanud üks kiusakas ja järelandmata mees, nimega Peet Tölp; kui keegi teda palunud, on ta ikka vastu irisenud nagu sigagi, kui teda sügad. Nõnda saanud niisugune ütlemine, nagu ülemal kirjutud, viimaks päris mooduks, nagu vana-sõnaks; kirjutasingi sellepärast ülesse.
Ütlust selgitanud Mihkel Kiisk. H II 21, 507 (8)

reede, 11. 12.
Ootame teie töid teemal "Vägivald ja selle piirid eesti kultuuris" aasta lõpuni!

Väike-Maarja 2020: Minu tädimees oli üks paras naljamees ja kui siis tema tütardega toas väga möllama hakkasime, ütles ta nii: " Ma lähen nüüd küll toon keldrist selle peksumasina üles..." Ega me seda peksumasinat küll kunagi näha ei saanud, aga vast see ähvardus siiski rahustas meid veidi." /---/
V (snd 1948): Eks ikka sain isa käest peksa oma pätitempude pärast. Peksmiseks kasutas isa oma habemenoa terituse rihma. /---/
K (snd 1960) rääkis, et tema pidi jälle heinateol hobuselt parme eemale peletama. Isa õpetas poissi: "Kui saad suure parmu kätte, siis pista ta peadpidi vankriratta tavoti sisse ja siis ta ei näe enam, kuhupoole lennata..." Nii K ka tegi, sest mis nad siis kiusavad hobust.

Arhiivi kaastööline Eha Võso on tänavuses töös kirja pannud nii oma mälestusi kui teistelt kogutut.

http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/21

neljapäev, 10. 12.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture.

Viru-Nigula 1889: Kui uue rehaga esimest korda heinmaale minnakse, siis peab teda enne riisumist kolm korda vastu maad taguma, et suvel kuivad ilmad oleksid.
Malla vallast kogunud August Krikmann.
H II 9, 74 (60)

Pühalepa 1939: Kui uus vigat osteti, siis katsuti, kas terve. Pandi vigat sõrme peale rippuma, löödi ots vastu lauda ja kuulati. Kui klaar eli kannast välja tuli, siis oli terve ja east terasest.
Käina vallast Uidu külast kogunud Enda Ennist.
ERA II 254, 147 (58)

Tarvastu 1940: Igal niitjal peab olema vikat oma käe järele seatud. Vikati varre pikkus alumisest see on parema käe pidemest kuni vikati terani peab olema üheksa käe laiust ehk õigemine üheksa käe täit kõrgel.
Luha heina niitmisel peab vikatitera natuke kõrgemale seadima ja niitja peab rohkem püsti niitma. Kitsamaid kaare tehes. Kuna maise heina niitmisel tuleb vikati tera allapoole seadida ja niitja peab end rohkem käte ja pihaga ettepoole hoides laiemaid kaare tehes käed õigelt käepidemete kulles. Mätlisel maal tuleb jälle vikati tera kõrgemale panna ja on parem kui mätlist heinamaad lühema vikatiga niidetakse. Lühema vikatiga on parem iga mätta küüru ja õnarust paljaks niita.
Vilja niitmine toimub sama kui luha heina niitminegi vikati tera üle poole kergitatud sirgelt seistes käed otse ja kaar kitsam kui heina kaar. Maha löönud maalist vilja tuleb rohkem vikati ninaga päri vilja maha niitmist lõigata et mitte vilja päid ära ei niidaks.
Suislepa vallast Vooru asulast kogunud Johannes Kala.
ERA II 290, 62/3 (9)

Karula 1973: Rehapulgad tehakse tammest ja sirelist ja minu pulga omma praegust pihlakust. Sirel on kõva puu, aga lahk jälle rihapääd.
Kogunud Mall Hiiemäe, rääkis August Kivirähk Kaagjärve külanõukogust Koobassaare külast Keeni talust.
RKM II 308, 121 (1)

Fotol rukkilõikajad Kihelkonnal Saaremaal. Pildistamisaeg teadmata.
ERA, Foto 1254

ERA, Foto 1254

kolmapäev, 9. 12.
Räpina raj, Usinitsa k (Setomaa, Mäe v) 1949:
Kusikuklanõ ja hainakadsak
Kusikuklanõ vedi palkõ kõik suvõkõnõ ja tekk´ hindälle pesä – hüä, lämmä.
Tulliva’ jo varra sääntse’ külmä’ ja halla’ jah.
Läts sis hainakadsagokõnõ ka kusikuklasõ poolõ pallõmma: „Vadõrõkõnõ’, las’ minno ka lämmähe! Mul olõ-i kohke imp olla’, veiga om külm.“
Kusikuklanõ: „Hm, külm? Sul olõ-s sis aigo hindälle tarrõ tetä’? Pikk suvi ummõhtõ oll´.“
„Olõ-s aigo, mul oll´ vaja laulda’.“
„Sis no jäl’ tandsi’, sis saa sullõ lämmind!“
Jäige hainakadsak vällä, külmäs ar neh.
Keväjäst tull´ ello, ko päiv nakas´ pääle paistma.

Muinasjutu jutustanud Irina Pino, kirja pannud Veera Pino. RKM II 30, 52/3 (77)

teisipäev, 8. 12.
Türi 1991: Valss "Uisuteel". Mängib August Salumets (snd 1913) Kirna vallast. Salvestas Anneli Kont. RKM, Mgn. II 4388 (56):

https://kivike.kirmus.ee/ERA-17282-61386-08523
Haanja Tantsu Mängu Laulu Seltsi uisutamas pildistati 2009. aastal. ERA, DF 23663.

ERA, DF 23663

esmaspäev, 7. 12.
Harju-Jaani 1913:
Juaks, juaks joulukesed,
nikker, näkker näärikesed,
et soaks jõulu jörgeldada,
Joani reisi niksutada!
Jõuluaegsetest lõbustustest laulis Anu Lagle Kurgla külast. Laulu panid kirja Gustav Vilberg (Vilbaste) ja Karl Viljak (EÜS X 1957 (173)).
1973. aastal tantsisid Glehni lossis Gustav Ernesaksa 75. aasta juubelil näärisokk ja tantsuansambel Kuljus (ERA, DF 22597).

EÜS X 1957 (173) ERA, DF 22597

pühapäev, 6. 12.
Tartu-Maarja 1888: Kui sa näed, sis sa mo ei näe, kui sa ei näe, sis sa mo näed?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Birkenthal. H, Gr. Qu. 409 (47)

laupäev, 5. 12.
Häädemeeste 1978. Ei anna kivigi teisel inimesel pähe peksa. – See käib väga ihne inimese kohta, kes ei veeli teisele mingit tühist asjagi anda. Pähelöömise-kivi on vanasti naiste relv olnud; nagu üksi pikka teed sõitsid, paras kivi suka sees oli kaasas, sellega said kallalekippujale pähe lüüa. (Väljendus on vanema rahva suus sagedane, seletust kuuldud mitmelt vanakeselt.) Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 342, 369/70 (14)

reede, 4. 12.
Kihnu 1952: Haigus on kerbu suurune aga härja raskune.
82-aastaselt Irina Sarapikult kirja pannud Ants Järv.
EKRK I 3, 125 (3).

neljapäev, 3. 12.
Koostööpala: EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Tänased palad on seotud rehepeksu tööriistade ja -võtetega.

Simuna 1940: Rehepeks toimus pahmamisega hobustega ja käsitsi kootidega. Hobused vedasid kas vankrit või sellekohast viljapeksjat. Vilja veeti harilike vankreiga. Nisu, kaeru, otre pahmati, teisi peksti kootidega.
Paasvere vallast Rahkla külast Õie talult kogunud Kalvi Johannes Õis.
ERA II 279, 267 (45)

Torma 1948: Viljapead, mis ei purunenud hobusega tallates, võeti kootimisele. Ivamine s.o kui odrad olid põhust eraldatud, kuid neil olid otsas pikad sabad s.o õdraõkkad, siis nende eraldamiseks viljast pandi vili rehe põrandale ja raud- või puudlabidaga sonkides eraldati need. Kodaverest viidi hobustega õle õdrad alati Tartu, sest sealsed õdrad olnud kõige raskemad. Õlle klaasiga olevat võetud vilja ja kaalutud. Et saada raskemaid õtre, selleks püütud eriti hoolega eraldada õdraõkkad.
Lohusuu vallast kogunud Meinhard Särg.
RKM II 22, 314 (79)

Kallaste 1948: Vanast rehepeksu juures tarvilikud riistad – tamp, trull, pulgad küljes, 5 pulgaga reha puistamiseks ja koot. Mina nägin tampi kui olin poosikene. Nüid kui käsitsi rabatakse lüüakse vasta pinki.
Vara vallast kogunud Hilda Nõu.
RKM II 25, 97/8 (25)

Harju-Madise 1949: Peksti pintade ja vartadega. Vardaga peksid kaks tükki kõrvuti, löödi üle õla väljaspoolt. 30 a tagasi otrasid pahmatati hobustega ja ärgadega. Mustus korjati ära. Ärgadega oli raskem, sest ärja roe on vedel. Pärast tuulati sarjadega.
Padise vallast Rammu külast kogunud Heljo Ernesaks.
RKM II 25, 320 (142)

Fotol toimub rukkisaside vartamine Muhumaal Lõetsa külas Sassi talus. Pildistanud Richard Viidalepp 28.07.1937.
ERA, Foto 1050

ERA, Foto 1050

kolmapäev, 2. 12.
Saarde 1936: Vanast üteldi kah seda, et „Veikse varga – ni om võllan, suure varga – ni sõidav tõllage. (Rikka, eks ni võisiv kik teta, es tii neil kennig kedagi).
Vanasõna selgitanud Leili Takk. ERA II 124, 224 (36)

teisipäev, 1. 12. 2020
Muhu 1954: Suuri rahvalaule ei tea, tean sihukesi rallilaule. Pulmas olid samad laulud, mis kiige peal lauldi. Pandi salm vahele, mille järele tantsiti. Näiteks "Vares vaga linnukene" vahelauluks:
Jõnkadi, jõnkadi, jõulud tulevad,
vorstiaida võti kadund,
lihaaida võti lagund.

Ellen Liivile ja Ingrid Sarvele rääkis vabast loovast laulmisest 62-aastane Raissa Pajuniit Pädaste küla Uuetalu talust. EKRK I 6, 165 (1).
Laulumängu Tink-tink-tink-tillerille esitust pildistas 1974. aastal Suuremõisa külas Elmar Kivaste.
Vasakult: Iisa Tuulik, Juulia Äkke, Pauline Vapper, Jekaterina Liisk. ERA, Foto 10864.
Täna jätkub konverents "Hääle roll suhtluses ja sõnumi edastamine traditsioonilises ja kaasaegses laulukultuuris"
https://www.folklore.ee/regilaul/konverents2020/

ERA, Foto 47

esmaspäev, 30. 11.
Äksi 1930:
Siis mina ütlesin ümber jälle!
Oleks minu olemine,
teiseks minu tegemene:
ma paneks ärrad ärgadesta,
kubjad adrakurgedesta,
kiltrid adrakiiludesta,
väljavahid väätidesta,
junkrud adra juurikista!
Isi küll tahan laalemaie,
laalemaie, laskemaie!
Valda viisi vaatamaie,
kehelkonda kuulamaie:
kost sii laps ned laalud saanud,
ulluke sõnad osanud?
Laps põle laalukoolis käinu,
lood mina sain ka lutsu suust,
viisid sain Virumaalt.
Sellist mõnusat laulikuelu kujutas 86-aastane Taavet Ansip Õvanurme külas, üles kirjutas Paul Ariste (ERA II 29, 268 (3b)). Fotol on jäädvustatud folkloristide seltskond, kes Taavet Ansipit külastas (ERA, Foto 47).
Kõik on oodatud MS Teamsi kaudu kuulama traditsioonilise laulu konverentsi, kus peetakse ettekandeid nii laulikute, nende laulude, hääle kui ka laulumõnu kohta.
https://www.folklore.ee/regilaul/konverents2020/

pühapäev, 29. 11.
Iisaku 1936: Ketrajalind laulab voi ketrab ulk aiga, siis lööb nokaga „plaksti“, nagu läheks niit katki, selle järele ajab edasi „tsuss“, nigu jookseks vokk tühjalt.
ERA II 125, 93 (64)

laupäev, 28. 11.
Tarvastu 1893: Temä-i ole kolmel päeval ivä-marja nännu – kõtt om väiga tühi.
H II 43, 190 (15). Ütlust selgitanud Aadu Rull.

reede, 27. 11.
Viljandi 1895: Rõõva peskja ei tohi rõõva pesemise juures süüa, siis minevat pesu ruttu mustaks ja pidava varsti jälle uuesti pesema.
Kirja pannud Jüri Täht (1877-1944) Uusnast. H III 25, 502 (18).

Otsa Mikk ehk Mihkel Simmer Hiiumaal Reigi kihlekonna Mudaste külas jättis pesupesemise katki, et oma lugusid rahvaluulekogujate aparaati jutustada. Pildistas Loreida Raudsepp 1959. a. KKI, Foto 2410.

KKI, Foto 2410

neljapäev, 26. 11.
Koostööpala ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Tänaseks teemaks on aed.

Viru-Nigula 1889: Õue värav olgu kuuse puist tehtud ja kase väädiga posti külges kinni, siis saab peremees püsti (järsku) rikkaks.
Malla vallast kogunud August Krikmann.
H II 9, 87 (67)

Haljala 1937: Lõhutud pool latil aia tegemisel pandi ikka lõuna poole.
Aaspere vallast kogunud Julius Reepärg.
ERA II 152, 602 (985)
Viljandi 1895: Aia roovikul peab koore pool all pool olema muidu läheb tütar letsiks.
Uusnast kogunud Jaan Evert.
E 48684 (196)

Saarde 1913: Kui külmaga puud metsades pauguvad ja aia teibad plõksuvad, siis võib loota, et ilm varsi järele andma ja sulale saab minema.
Kogunud Jaak Sõggel.
ERA II 146, 258 (162)

Räpina 1939: Kui majasaanä ja aiasaiba talvõl külmäst paukva vai tikse löövä, sis tulõ külm ilm.
Kogunud Daniel Lepson Veriora vallast Kirmse külast.
ERA Ii 262, 377 (563)

Fotol Sepa sauna esikülg ja aed Hageris Adila vallas 31.05.1936. Eesti Rahvaluule Arhiivi jõudis Tõnu Võimula kaudu.
ERA, Foto 169

ERA, Foto 169

kolmapäev, 25. 11.
Häädemeeste, Kabli k 1939: Sandikeppi ja vangiraudi ei tohe naerda, sii võib omal pia kätte tulla.
Vanasõna kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 207, 630 (21)

teisipäev, 24. 11.
Karksi 1893: Kui riided pestakse ja öeldakse "jõudu!" ja "valget!", siis saada valged riided. Kirja pannud Abja valla Perakülast, Penuja koolimajast pärit Ernst Kitzberg (1865-1942).
Pärnu-Jaagupi rahvatantsurühma "Jakobi piigad" on pildistatud 2000. aasta kadripäeval. ERA, DF 19834.

ERA, DF 19834

esmaspäev, 23. 11.
Viljandi (1870-1890):
Kadri olli kallis, nimi olli armas!
Kudus mulle siidisukad,
siidisukad, niidikindad,
sädemised säärepaalad,
kübemised küllerihmad.
Kadri näputööd kiitva laulu kirjutas üles kooliõpetaja Hans Leoke (Leoke 1, 125 (2)).
Valma küla Lepiku talu pererahva seas istuvad-seisavad 1941. aastal nii Kadri, Juuli kui Salme (ERA, DF 5256).

ERA, DF 5256

pühapäev, 22. 11.
Viru-Jaagupi, Küti k 1939:
Jäägri Jaan läks Pühajõele, pühapäeva hommikul kalale. Pühajõgi asub Hanguse küla all. Ta pani õnged sisse ja jäi ise valvama. Ta nägi, et üks lammas tuleb ujudes tema poole. Kui lammas sai Jaani juurde, siis tõusis püsti ja lõi õnge paelad katki ja Jaani pikali, ise kadus ära. Jaan tõusis ülesse, võttis õngenärud ja läks koju. Ta sai aru, et veehaldjas ei sallinud seda, et pühapäeva hommikul kalal käiakse. Jaan ei läinudki enam kalale, ei Pühajõele, ega teistesse jõgedesse.
Jutustanud Anna Lillepuu, kirja pannud Hilda Kokk. ERA II 218, 593/4 (7)

laupäev, 21. 11.
Narva 1903: Pea peal nupp, kõhus saun, üks käsi, seegi selja peal?
Mõistatuse kirja pannud Miina Russmann. H III 30, 22 (35)

reede, 20. 11.
Tallinn 2020: Minu ehmatus oli suur, kui ma 14. veebruari varaõhtul tundsin külmavärinaid, üleüldist nõrkust, raskust hingamisel, valu seljas ja lihastes. /--/ Kraadisin – palavik 39,0, vererõhk 191/98, pulss 136 – minu jaoks mittetavapärased, väga kõrged näidud. Helistasin perearsti abinumbrile 1220, soovitati juua kummeliteed, mida mul kodus muidugi polnud, ja kahe tunni pärast uuesti helistada. Südaöö paiku, nagu kästud, informeerisin olukorrast 1220-i, kes avaldas rahulolu, et asi polnud hullemaks läinud. /--/
Pooleteistkümne nädalaga haigus murdus, ainult köha, nõrkushood ja öine lihastevalu jäid, kuid nendega hakkasin harjuma. Et söögiisu polnud, sain külmkappi varutud toidutagavaraga läbi. RIMI poodi läksin 24. veebruaril, et vabariigi aastapäeva ja haiguse võitmise tähistamiseks midagi paremat koju muretseda. Möödus veel nädal, algas märtsikuu, ja ma, tundes ennast juba küllalt tervena, alustasin endise elu rütmis: käisin poes, perekeskuses söömas ja muidu linnas hulkumas, kohtusin linnaosa töötajatega Mustamäe esimese kino „Kaja”(1966 -1997) ajaloo ja mälestusteraamatu koostamise küsimustes jne. Tantsutrenni ei riskinud minna: olin ikka nõrk ja vaistlikult kartsin kaaslaste võimaliku nakatamise pärast. Küll aga broneerisin koha 5. märtsil Kuressaares, minu sünnilinnas, toimuvale EM võrkpallikarika veerandfinaali korduskohtumisele Saaremaa ja Itaalia meeskondade vahel. Endise tegev- ja nüüd tugitoolisportlasena tahtsin väga kaasa elada saarlaste võidule, aga realistina mõistsin, et see võib aset leida ainult sel juhul, kui esimene mäng kas võidetakse või napilt (2:3) kaotatakse. Kahjuks ja õnneks (arvestades koroona puhkemisega sellest mängust) 1. kohtumise saarlased kaotasid 0:3, nii et kordusmängule polnud mõtet sõita. Pileti kinkisin saarlasest lapsepõlvesõbrale, kes õnnelikuna TV otseülekandes lehvitas mulle tänutäheks ostetud fänniklubi salli. Kahjuks kinkisin peale defitsiitpileti sõbrale ka koroonaviiruse, mille sõber õnneks kergelt üle elas ja minu peale isegi ei pahandanud.
Lõigud 74-aastase Adik Sepa loost. ERA, DK.
Koroonateemaliste kaastööde saatmise tähtaega on pikendatud aasta lõpuni!
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/22

neljapäev, 19. 11.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Üheks tähtsamaks majandushooneks talu õuel oli ait. Aitade arv olenes talu suurusest ja jõukusest. Kui talus oli kaks aita, siis üht neist kasutati vilja, teist riiete ja muu väärtusliku tarbevara hoidmiseks. Viimast kasutati suvel ka magamisruumina. Ait tõuseb ERA varasalvedesse kogutud materjalidest erilisemana silma. Sellele täna keskendumegi.

Kuusalu 1889: Kes omale uut vilja aita ehitas, pani pool toopi vilja esimese palgi korra vahele, siis ei olnud ilmas seal aidas viljapuudust.
Kiiu vallast kogunud Johannes Einstruck.
H II 15, 24 (74)

Rõuge 1928 : Aidasalved savitatakse suvel täüe kuu päeval, siis saavad sügisel salved viljateri täüs. Puhastatakse ja pühitakse üle kuu vahepäeval, siis ei kipu hiired viljadele salves peale.
Kogunud Jaan Gutves.
E 63313 (112)

Jõhvi 1890: Aida ukside lukkutamisel pidand lukkutaja veel ukse ees kusema ja peeretama, siis ei pidand misgi paha sinna puutuma. (Kahetses veel hiljuti üks talu perenaine kell riide ait tühendati et miks seda enne vanast pruuki ei pidand.)
Kogunud Nigolas Otto.
H II 7, 832 (25)

Rõuge 1910: Vana kuuga ja kalgi ajaga puhastatakse keldrit ja kardulakoopad, siis ei saa need talvel rõsked ega niisked.
Kogunud Jaan Gutves.
E 47308 (78)

Uue-Vändra 1889: Aida lukk pane noore kuu esimesel veerandil ette, siis ei saa varas seda lahti.
Kogunud Mihkel Ostrow ja Oskar Kallas.
H II 2, 605 (302)

Esimesel fotol Säära-Jaani talu ait Kirblas. Pildistas Mari-Ann Remmel Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi mälumaastike projekti raames 08.09. 2012.
ERA, DF 16909

Teine foto pärineb Eesti Vabaõhumuuseumi kogust ja näitab Udu talu aita Änkülas endises Palamuse vallas. Pildistanud Kalju Nurk 1960. aastal.
EVM F 110:2

ERA, DF 16909 EVM F 110:2

kolmapäev, 18. 11.
Kullamaa 1965: Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad! – Näe, teistre omi, alles riidlesid, et karvapatakad lendasid, aga täni nii ühes nõus ja meeles. -- Oh, omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad!
Vanasõna selgitanud Juhan Nurme. RKM II 205, 134/5 (22)

teisipäev, 17. 11.
Jüri, Lagedi k 1938: Kolleerad tehti, sest pall'u aega tagasi põle, üks 40 aastad. Iga päe kuulutati lehes, et sel päeval kolleera akkab. Kuberner pani asja seisu. Linna töömehed olid kirja sisse and, et kui kolleera peale akkab Tallinnas, siis Ülemiste järv tuleb linnale kaela, Pistle kõrtsi juurest, 250 labidast pidand akkama kaevama. Siis keelati kolleera ää, ei tuld linna.
Siin natukese ikka oli. Minu vend oli Lagedi mõisas, jäi aigeks. Ta tuli karjaga koju, jäi kolleerasse. Valitseja andis rohtu, viinaga võttis, omiku oli terve. Mõisas oli rohtu alati valmis. Ta oli ikka tehtud, suuremad ninad tegid. Kihvt on, ma olen näind, pisikeste klaaside sees on. Kui käsi terve on, siis võid katsuda. Ei või selle tolmu ingega sisse tõmmata, siis on kohe elu kadund. Nad lasksid tuulde seda, tuul aab teda igale poole.
Jutustanud Jüri Maar, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 192, 374/5 (10)

esmaspäev, 16. 11.

pühapäev, 15. 11.
Simuna 1939: Simuna kihelkonnas, Salla vallas Kadi küla mäel olnud suur 400-aastane tamm, kuhu käidud ohverdamas. Kui see tamm maha saetud, karjunud ta kaks päeva.
Kirja pannud Veera Fuchs. ERA II 266, 34 (24)

laupäev, 14. 11.
Karja 1940: Tuul tujukas – mõte muutlik. Seletus: Menel inimesel on päävas ühe asja kohta mütu arvamist, justkut tuul vahest ühe päävaga mütmest kandist on.
Ütlust selgitanud Oskar Grepp. ERA II 276, 467 (34)

reede, 13. 11.
Tartu < Liivimaa 1970: Kui 1920. aastal esimest korda pärast sõda prof. Lauri Kettunen ja üliõpilane Oskar Loorits tulid Kuramaa randa liivlasi otsima, olin mina 11-aastane poiss. Nad olid ka minu kodukülas Sikrõgis käinud. Mul oli kahju, et nad meile ei tulnud: me ju ka kõik rääkisime liivi keelt. Pärast oli kuulda, et kaks liivi poisslast oli võetud Tartu õppima. Mõtlesin, et kui ma ei oleks nii noor, siis oleksid võib-olla mind ka sinna võtnud.
Ka järgmisel aastal polnud mul õnne näha mõlemaid teadlasi. Siiski sain nendega nimepidi tuttavaks. Oli koostatud "Esimene liivi lugemik". Raamat oli ka Sikrõgi külla jäetud Tillõst Anni juurde. Seda sain teada alles siis, kui teistele see juba oli jagatud. Tahtsin väga ka endale niisugust raamatut saada. Palusin Tillõst Annit, et ta annaks mulle ka ühe. Pool vihaselt, pool välja naerdes vastas Anni: "Mis sa, niisugune poiss, selle raamatuga teed?" Tundsin nii, nagu oleks mind külma veega üle valatud. Nukrana hakkasin aeglaselt kodu poole minema. Aga siis, nähes vist minu nukrust, hüüdis Anni: "Noh, säh siis ka sulle üks, kui sa nii kangesti tahad! Aga kas sa lugeda oskad?" See oli mõeldud liivi keele lugemise kohta, sest käisin ju koolis. Olin ju vanaema liivikeelse Matteuse evangeeliumi mitu korda läbi lugenud. /--/

Katke liivi keeleteadlase, poeedi ja rahvalauliku Petõr Dambergi (1909-1987) mälestustest. RKM I 10, 485.

neljapäev, 12. 11.
Koostööpala: ERA ja ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Täna liigume toast õue ja vaatame elu allikat - kaevu.

Pühalepa 1939: Vanasti olid kaeotargad, kis kohta valisid. Kaeokoha peal kasvasid isesugused rohud. Neid oli küll, kis tegid igasuguseid vigureid: suurt kooku vedasid jalge vahelt läbi, kus see kinni jähi, sinna pidi kaev tulema.
Käina vallast Uidu külast kogunud Enda Ennist.
ERA II 254, 152 (95)

Helme 1942: Peksamata kuivatet lamba nahk laoteid maha õhta ja sinna panti kumali üks klaas pääle. Kui ommikus olli klaasi all vesi, sinna võis julgesti kaju kaeva. Sääl olli vesi lähedäl.
Patküla vallast Pikassilla külast kogunud Liis Pedajas.
ERA II 301, 31 (22)

Tõstamaa 1964: Paaris käe otsas – ühe käe otsas kaks pangi viia tähendab riidu. Ei tohi kanda.
Taltsi külast kogunud Mall Proodel.
RKM II 175, 512 (7)

Laiuse 1940: Kaevule ei tohi vett minna tooma võtma, kui leib suus on – iired ja vihmaussid siginevad kaevu, kui leib suus ja läheb kaevule vett tooma.
Kogunud Priidu Tammepuu.
ERA II 290, 140 (7)

Palamuse 1889: Kui tüdruk kaevul vett tõmbab, siis ei tohi ta kanni puud niikaua toobri kõrvade sees hoida, muidu nii kaua tulevane mees peksab.
Luua vallast üles kirjutanud M. Uus.
H II 27, 493 (27)

Esimesel fotol kaev Võisiku vallas Parika külas Parika talus. Pildistanud Johannes Raidla 1938. aastal.
ERA, Foto 1785

Teisel fotol naine kaelkookudega Kose sauna juures Jõesuu külas. Saunas elavad Mikkel Sammal ja Hans Viikmann. Pildistanud Armas Otto Väisänen 1913. aasta suvel.
ERA, Foto 992

ERA, Foto 1785 ERA, Foto 992

kolmapäev, 11. 11.
Hanila 1969: Silm silma ja ammas amba vasta. – See oo üks kõige suurem viha ja leppimata meel, see vastastikku peksmine, kus andeksandi ei ole.
Vanasõna selgitanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 282 (546)

teisipäev, 10. 11.
Maarja-Magdaleena 1983: Omal aal kadri ja märdi olõmine – tuu oll niivõrd tore, nii et oll! Tuu oll õkva nigu, nigu nüüd määnegi, määnegi tsirkus või teader või, nii et võisid vahti. Nä oli tettü kõik – ega tuud santi es oleki, kellel es ole maski iin. Kõigil oli mask iin, ma ütle, sääl oll pinne, sääl oll üükulle, sääl oll kikkid ja õgasugust. Ja ma’i tea, nuu hääle ka oli niimuudu, näil iks oll võipolla ostetu ka säändsit..., kes üükulli häält teivä ja.
Jutustas 85-aastane Hilda Evert Pataste külast, salvestas Ellen Liiv. RKM, Mgn. II 3737 (52).
Maskeeritud pulmalisi pildistas A. Trumm, foto annetas arhiivile 1943. aastal Olli Jõgever. ERA, Foto 9144.

ERA, Foto 9144

esmaspäev, 9. 11.
Paistu 1935:
Laske sissi märdisandi, märti, märti!
Märdi tullu kauge'elta,
märdil küüne külmetava,
märdil varba valutava.
Märt oli tullu kauge'elta
läbi'ga suu sipa-sopa,
läbi laane lipa-lopa,
ümmert sii ilma ümäriku,
ümmert kuu kumera.
Obu mul uppus ojaenna,
sadu mul rikkus saaniteki,
ärmätäs ää obuse,
tuhat oli siiä tulle'enna,
sada oli siiä saie'enna.
Perenaine, linnukene,
peretütar, peenikene,
tõuse'ga üles vuudiesta,
siiditekkede siasta,
valge linade vahelta,
sulepatjade keske'elta!
Tõsta linki, Leenakene,
ava usta, Annekene -
sisse'ga viskan vil´la õnne,
sisse'ga astun märdikene.
Kas on põrmand ästi pühit,
kas on sängid ästi säetud?
Siin on põrmand ästi pühit,
siin on sängid ästi säetud.
Siin on tüdruk tennü tüüda,
siin om näiu nännü vaeva -
tedrekirja sängüteki,
partsikirja piapadja,
siin on pengid piimäl pestü,
siin om lagi laasista.
Mis soovim pere-emäle?
- Laudatäüve lambaõnne,
kena oinas keske'ella,
kena oinas, keerut sarved,
tuhant naela turja päält,
sada naela selja pialt,
kümme naela kül´le päält.
Märdisandilaulu laulis Mall Paulson Pirmastu külas, kirja pani Oskar Loorits (ERA II 115, 250/2 (16)). Laulikut tütre ja tütretütrega pildistas Richard Viidalepp (ERA, Foto 239).
Kõik on oodatud kuulama Oskar Looritsa sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäeva! https://www.folklore.ee/CEES/2020/loorits/

ERA, Foto 239

pühapäev, 8. 11.
Kadrina, Vohnja v 1939:
Vohnja mõisas, kus ennemalt elas parun ja tema alamad, olla üksi toas olles südaöösel tihti vaime nähtud.
Üks mõisateenija rääkis mulle, kuidas tema oli vaimu näinud: „Istudes õhtul üksi toas, kuulsin äkki, et üks inimene tuleb trepist üles ülemisele korrale. Tähelepanu äratas see, et inimene, kes tuli, ei teinud uksi lahti, vaid tuli nagu läbi uste ja tal olid nagu ahelad käija jalgades. Avasin hirmuga ukse ja vaata imet: noor naisterahvas oli ülesse tulemas.“
Sirutanud käed tema poole ning kadunud siis jälle ära, endal käed ahelas. „Tõmbasin hirmuga ukse kinni ja hakkasin karjuma, karjusin seni, kuni mõisarahvas tuli mu karjumise peale ülesse. Jutustasin oma nägemuse ja mulle öeldi, et ega see ole esimene kord, siin on ennegi sääraseid nägemusi nähtud.“
Jutustanud Emilie Aug, kirja pannud Endel Sinimets.

laupäev, 7. 11.
Räpina 1889: Matal nii kawwa marja maast äräki wõtap, kui korge kumardas.
Vanasõna kirja pannud võroke Joosep Poolakess (1864-1928), kes töötas kooliõpetajana Räpina khk Naha külas, ligi 30 a sama khk Orava külakoolis, köstrina Vara abikirikus, juhataja ja õpetajana Võnnu khk Vastse-Kuuste Leevi algkoolis; oli seltsitegelane, muusika- ja laulukooride juhataja. H II 32, 593 (1).

reede, 6. 11.
USA, Seabrook 1963, 1971: Valter Kriim mängimas pillimeistrist isa Jaan Kriimi Eestis tehtud ja Ameerikasse saadetud pillil jõulupeol 1971 ning eestlaste orkester Ameerikas 1963 (paremal Valter Kriim).
Fotod annetas arhiivile Üllar Kurik. ERA, DF 7421, 7432.

ERA, DF 7421 ERA, DF 7432

neljapäev, 5. 11.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Tänased terad on ahjust.
Tori 1962: Tõnistoa talu. 80 aastat tagasi oli palju teistsugusem kui praegu. Suur ruumikas rehetare, selle kõrval rehealune, aganik ja lambalaut. /…/ Suur ahi toas andis sooja kogu perele. Ahi oli hästi suur. Talvel külmaga soojendasid ahjul 3 naise lapsed: istusid päevade viisi ahjulael. Talutuba oli elutoaks, magamistoaks ja sügisel vilja kuivatamiseks. Vanal majal puudus korsten, pliit ja aknad. Suits lasti ettelükatava luugi kaudu välja. Ajal, kui ahi küdes ja suitsu toas palju, viidi lapsed lambalauta lammaste hulka. Suitsu ajal kõiki töid ei saanud teha, siis pidi paar pastla paelu valmis tehtama. Toit keedeti koldes koogu otsas olevas pajas.
Kogunud Evi Maasik, rääkinud Anna Miilimaa ja Maria Toht Tohera asulas.
RKM II 202, 45/7 (8)
Kohtla-Järve 1977: Ahju materjal kõik savi, kivi, liiv jm vanal kuul pidi olema kokku toodud. Siis ei pidanud sigima kilke ega prussakaid. Leivaahju ei tohtind kunagi tühjaks jätta, kas või üks puu pidi ahju pandama kui leivad ära võeti. Et siis leib ei lõpenud kunagi, nälg oli ahju alt ära aetud.
Kogunud Helene Liivak, rääkis Linda Uulman Püssi alevist.
RKM II 332 8/9 (21)

Setu 1939: Ahosuud jätetäi vallalõ, sis ku ar koolõt jääs suu ammulõ.
Vilo vallast Olohkova külast kogunud Anna Tammeorg.
ERA II 252, 168 (11)

Kolga-Jaani 1938: „Siuke“ inime ei tohi puid latva pidi tulle panna, siis sünnitus oleva raske.
Soosaare vallast kogunud Johannes Raidla.
ERA II 202, 435 (80)

Harju 1981: Roop viidi kohe välja peale ahju kütmist. Muidu ei pidanud tüdrukud mehele saama.
Alaverest kogunud Evi Adder.
RKM II 349, 483 (47)
Esimesel fotol säilinud reheahi Jaagu talu rehielamus. Pildistas Mari-Ann Remmel Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide mälumaastike projekti raames 15.10.2012.
ERA, DF 17332

Teine pilt pärineb Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest. Fotol Pulga talu reheahi 1976. aastal.
EVM N 284:40

ERA, DF 17332 EVM N 284:40

kolmapäev, 4. 11.
Varbla 1970: „Kümme korda mõõda, üks kord lõika,“ öeldakse nüüdki, kui tahetakse hakata midagi õmblema ja valmistatakse seda lõikama suuremast (või ka vähemast) riidetükist. See tähendab, et riiet ei raisataks asjata või jälle tuleks õmbleja välja omaga, kui riiet on napivõitu.
Vanasõna selgitanud Salme Karu. RKM II 277, 65 (88)

teisipäev, 3. 11.
Haljala 1895: Jäguaegadel ei tohitud ka kedrata, siis lappiti riiteid ja tehti sukki ja kintaid.
Matthias Johann Eisenile saatnud põllumees ja bibliofiil Dan(i)el Pruhl (1840-1912) Metsiku külast. E 14199. Lähemalt jaguajast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaguaeg
Ossipova Manni pooleli olevaid sokke pildistas Siberis Krasnojarski krai Haida külas Aivo Põlluäär 2015. a. ERA, DF 35064.

ERA, DF 35064

esmaspäev, 2. 11.
Ambla 1893:
Läksin linna lillakale,
ette linna herne'essa,
kesk linna kena nisuje.
Tuli linnast kirju lindu
alevist tuli halli lindu,
turulta tulipunane:
ütles mu isa surema,
ütles mu ema surema,
vennad hinge heitemaie,
õed kaevu kukkumaie.
Ma tulin tulitse jalu,
sain seie sädeme seari.
Tuli mu jalad põletas,
säde seared kõrvetelles.
Isa raius ikkepuida,
venda raius rauapuida,
õed kangasta kudusid.
Ema leikas lõuendida,
õere peksis reiesida.
Valest surmasõnumist laulis Tiina Kütberg, üles kirjutas Otto Hintzenberg (E 7904 (34).
Vana hauakivi Rõžkovo surnuaial Omski oblastis pildistas Anu Korb, Läste küla ohvrikivi Kanni Labi (ERA, VF 6473; ERA, VF 5977).

ERA, VF 6473 ERA, VF 5977

pühapäev, 1. 11. 2020
Kadrina, Kõrgemäe k 1969
Aaspere mõisa orjakelder
Rakvere rajoonis endise Aaspere mõisa pargis kirdepool pargi nurgas asub kõrgem koht, kus olnud vanast mõisa ajal kelder. Keldripealne lagi olnud tasane ja aed ümber, mille peal parunid oma külalistega olla tantsinud, mänginud ja viina võtnud.
Rahvasuu räägib, et nimetatud keldris peeti kinni orje, kes olid paruni vastu eksinud. Orjad olnud all keldris vangis ja saksad lauld ja tantsind üleval, nii et kostnud alla orjade kätte. Vahest isegi toonud parun keldrist orje välja ning peksnud ja piinanud neid külaliste ees nendele rõõmuks ja ajaviiteks. Külalistele tegi nalja ja naeru, kui orjad piinamise valu pärast karjusid. Sellepärast ka rahvas kutsusid seda keldrit orjakeldriks, mille nime all ka tänapäev inimesed seda kohta kutsuvad.
Praegult on keldri küngas veel täiesti säilinud. Keldri võlvitud lagi on sisse langenud, kus paistavad välja müürid. Ka keldri sissekäik võlvitud eeskojaga on alles.
Aaspere mõis koos selle pargiga on Aaspere lastekodu valduses, asub Rakvere rajoonis. Nimetatud juttu kuulsin Aaspere ligidal elunevalt vanapapilt, kes oli vana 70 aastat, nime unustasin.
Jutustanud Heinrich Masing, kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 251, 413/5 (14)

laupäev, 31. 10.
Torma 1894: „Valge hobuse vallast, kirju hobuse kihelkonnast“ – öeldakse siis, kui ei taheta oma elukohta teada anda.
Ütlust selgitanud Eduard Johannes Õunapuu. H II 50, 429 (51)

reede, 30. 10.
Keila 1939: Teekäijad on näinud Ohtu raba peal imelikku nähet. Udustel hommikutel on näha udu seest kerkivat linna ühes marssiva sõjaväega. Oletatakse, et Ohtu maalinn on omal ajal vajunud pehmesse rappa.
Jutustanud 50-aastane Villem Soomann, kirja pannud Saue algk. 5 kl. õpilane Uno Kurell (snd 1926). ERA II 226, 300 (3).

Oktoobrikuist kohtumist pildistas 2012. aastal Puises Pille Vahtmäe. ERA, DF 11927.

ERA, DF 11927

neljapäev, 29. 10.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture vahel. Tänased palad on seotud uksega. Kas olete kuulnud, et ukse kriiksumine on erinevas paigus külma/vihmase ilma või surma saabumist tähendanud? Ka ukselävega on seotud palju uskumusi.

Simuna 1978: Kui maja palke lõigati, siis esimene lõigatud puud jäeti uksepakuks. Siis ei sigine loomi tuppa.
Paasvere vallast Laekvere alevist kogunud Anu Korb. Jutustas Hilda Mustassaar.
RKM II 331, 194 (39)

Emmaste 1939: Obuseroud pandi ukse alla nõnna nagu obu astuks sisse, siis pidada sellesse maeasse ikka sisse tulema, mette välja palju minema. Emmaste vallast Muda külast kirja pannud Enda Ennist
ERA II 254, 213 (37)
Viru-Nigula 1889: Kui raudne ukse link katki läheb ehk ka ära kaob, siis peab kohe lepast uue ruttu asemele tegema, muidu läheb maja õnnetooja lingu august välja.
Malla vallast kirja pannud August Krikmann
H II 9, 84 (40)

Audru 1964: Üle ukseläve miski anda – lähed riidu. Ega juttu ajada ei tohi – see on selle inimesega pahandust.
Kõima külast kirja pannud Mall Proodel.
RKM II 175, 301 (77)

Audru 1964: Ukseläve peal ei tohi istuda keegi, siis kus tütarlapsed majas, ei tulla kosilased.
Eassalu külast kirja pannud Mall Proodel.
RKM II 175, 492 (49)

Jõhvi 1947: Ei tohtind ukse paku peal raiuda, et siis ema rinna peal raiud.
Jõhvi vallast Sompa külast kogunud Liis Pedajas.
RKM II 14, 29 (42)

Esimesel fotol on jutustaja Villem Keert kodu ukselävel Pöide kihelkonnas Kareda külas. Pildistas Selma Lätt suvel 1956.
ERA, Foto 2698

Teine foto on pärit Eesti Vabaõhumuuseumi arhiivist ja see kujutab Võhma vabatküla Veeru talu rehemaja ust 1960ndal aastal.
EVM F 121:49

ERA, Foto 2698 EVM F 121:49

kolmapäev, 28. 10.
Helme 1963: Kellelegi talumehele Tiirakule tulnud Helme teel vastu jääkaru moodi karvaste jalgadega olend. Hobune olevat kartnud. Tont ei olevat neist väljagi teinud, vaid kihutanud mööda teed edasi.
Jutustanud 70-aastane Leena Ader, kirja pannud tudengid Liina Kaisel, Kulla Jentson, Riina Kotkas, Tiina Alla. EKRK I 45, 320 (3).
Karu puu otsas pildistas Age-Li Liivak Vabaõhumuuseumis 2015. aastal. ERA, DF 30323.

ERA, DF 30323

esmaspäev, 26. 10.
Torma 1896:
Kiiska kükitas järvena,
havi haugis haunagi.
Havid laiad, langud otsad,
purikatel kirjud küljed.
luts see laksub lainela:
"Tooge noodad, noored mehed,
võrgud, Võnnu poisikesed,
lähme kiiska kinni võtma!"
Kiisk ei kõlba keediksesta,
haugi ei arvata kalassa,
lutsu ei loeta loossa.

Kalatarkusi kirjutas üles Johan Soodla Kõnnu vallast (E 24408 (5)). Kalmaküla rannas pildistas kaldanooda tõmbamist Gustav Ränk 1930. aastal (ERA, Foto 1299).

ERA, Foto 1299

pühapäev, 25. 10.
Rapla, Pühatu k 1947:
Need puud öeldakse isapuud olevat, kes lehta maha ei lase, emapuud lasevad sügise aegsasti lehed maha. Need tammed, kelle lehed kevadeni külges seisavad, on lesed tammed, lesetamme lehte ja koortega arstitakse haigusi.
RKM II 9, 192 (11b). Tammest rääkinud Liisa Saareniit (snd 1890), kirja pannud Emilie Poom.
Tekst ilmunud: Mall Hiiemäe, Väike puu- ja põõsaraamat rahvapärimusest. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. Illustreerinud Mari Hiiemäe, kujundanud Pille Niin. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=109

tamm Väike puu ja põõsaraamat

laupäev, 24. 10.
Tori, Oreküla 1960:
Vanad iired ütlend: „Poeg, ära sa mitte välja mine, seal varitseb oht.“
Poeg läks ikka. Siis ema küsis: „Mis sa nägid?“
„Üht ilusat ja teist irmust.“
„Mis need on?“
„Ühel saba oli sirbina taga, punane kübar peas, käratses kõigest väest: „Tappa vaja-aa!!“
„Oh sa rumal, see oli ju meil sõber pere kukk. Missugune see teine siis oli?“
„Üks mees magas augu ääres maas, siidine vammus seljas ja pehme käpaga silitas oma vurru.“
„Oh sa rumal laps, see oli ju meie kõige ullem vaenlane kass.“
Jutustanud Liisa Kümmel, kirja pannud Pille Kippar. RKM II 156, 576/7 (32)

reede, 23. 10.
Laiuse 1992: See oli Palamusel ikka, Jäärepere külas elas, Mart, jah. Tema võttis jalgratta pendaalid ära, pani puuklotsid asemele – et kuulid on sees, võivad lõhkeda. Ma mäletan, ma olin poisikene, siin Kuremaal oli eesti aeg, natuke enne sõda, niukene rahvapidu või. Sääl võeti ka teda üles – ikka sedasi kaabu peas ja jalgratas puupendaalidega tehtud ja. /--/ Minu teada Jääreperes, seal Järve talu saunas elas talvel, jah. Ta käis rattaga ringi, kaabu oli alati peas. Sel ajal oli ka neid, Kuremaal seal, kes võtsid teda üles ikka ja tegid ta’ga juttu ja, oli ka neid uurijaid ja.
Jutustas Heino Kukk (snd 1929) Altküla Oti talust, salvestas Kadri Peebo. RKM, Mgn. II 4400 (102, 106).

neljapäev, 22. 10.
Koostöö ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture vahel. Seekord on teemaks aknad.
Märjamaa 1889: Vana majadel ei olnud mitte aknaid, vaid pääva ajal paistis „rõhu“ ukse „pealt lauast“ valgus sisse ja pimeda ajaga andis peeru tuli valgust. Niisamuti ei olnud tua ustel ja rehealuse väravatel mitte raud hinged ees, vaid olivad soone sees ehk lati peal kõrva lükata, nõnda nimetud rõhuuksed ja väravad.
Kogunud Georg Niphardt.
H II 17, 169/70 (6)
Urvaste 1965: Kui läbi akna käüd, siis süü susi ära.
Kogunud Maimu Patte.
RKM II 218, 333 (16)
Tarvastu 1891: Kui aknad nõretavad, tuleb vihma.
Kogunud Jaak Ungerson.
H II 25, 587 (63)
Kohtla-Järve 1977: Aknad pandi ette noorel kuul päikesepaistse ilmaga, et aknad oleksid selged ja valgus külluses. Teised talveaknad pandi vanal kuul ja tuule suund vastu akend, et talvel aknad ei jäätaks.
Kogunud Helene Liivak, jutustas Linda Uulman Püssi alevist.
RKM II 332, 8 (20)
Fotol Setu rahvaluliku Miku Ode maja Helbi külas Meremäe vallas. Maja ees istuvad lauliku Ode poeg ja poja tütar. Pildistanud Christian Lausing 1922. aastal.
ERA, Foto 1801

ERA, Foto 1801

kolmapäev, 21. 10.
Kihelkonna, Varpe k 1947: Vana Tulgi Toomas õpetas ühekorra Kehtama Priidule poole toobi viina eest ussisõnu. Kõrtsis tulnd see asi jutuks. Osa olnd sellest viinast juba ee joodud ning osa olnd veel. Toomas käskind Priidu kõrtsist välja tulla ühte kohta aja taa ning õpetand. Nee sõnad olnd siis sedasi: „Kaks ussi hammast, kaks konna käppa, halli kullese pea.“ Priidu pidand nee sõnad liiga lihtsaks. Võttend viinapudeli ee ning pand minema.
Jutustanud Jaan Hannus, kirja pannud Heino Tarkin. RKM II 2, 343 (1)

teisipäev, 20. 10.
Suure-Jaani 2017: Kuna perekonnanime muutmine tõi kaasa vajaduse uue passi ning paljude muude dokumentide vahetuse vormistamise järele, oli lausa anekdootlik lugu noore õpetajannaga, kes abielludes kaotas oma neiupõlvenime perekonnanimest kaks lõputähte (Pertel > Pert) ning pidi seetõttu jätma sugulaste pulma minemata. Pulmi peeti Saaremaal, kuhu kui piiritsooni sai vaid lubade-dokumentidega, mis aga veninud passivahetuse tõttu olid puudu. Passivahetus venis aga seetõttu, et passilaua ametniku meelest olid endine ja uus nimi arusaamatult sarnased, peaaegu samad.
Aime Kuum (snd 1927) Kildu küla Mardi talust, Kogumisvõistlus "Imelik nimi". EFA I 227, 1/2.

esmaspäev, 19. 10.
Paistu 1935:
Ommiku, kui läksin aeda,
nägin lepä leinävada.
Läksin tuppa, võtsin kirve,
raidsin maha lepäkese.
Juurtest tegin joogikannu,
tüvest tegin taaritõrre,
südamest tegin söögilavva,
keskelt tegin kena maja,
okstest tegin oostetalli,
ladvast tegin lapseälli,
lehtest tegin lehmälauda.
Mida kõike ühest leinavast lepast saab, laulis Mall Paulson Pirmastu külas (ERA II 78, 389/90 (9)). Richard Viidalepp kirjutas laulu üles ja pildistas Malle tema rohtaias (ERA, Foto 240).

ERA, Foto 240

pühapäev, 18. 10.
Vändra 1888: Soo soriseb, nõmm nõriseb, aru heidab hella lehti?
Mõistatuse kirja pannud Toomas Tetsmann. SKS, Eisen 189 (94)

laupäev, 17. 10.
Venemaa, Leningradi obl, Boksitogorski raj, Sidorovo (Sodjärve) k 1968: Vepsa välitööd. „Lapsed – meie esimesed abilised Vepsamaal“. Pildil vasakult Maeve Leivo, Anna Žigure, Serjoža Kudrjašov, Serjoža Belov, Tolja Smirnov, Valja Rogaljova, Ljusja Belova, Paula Palmeos ja Lea Kase.
Foto: Marje Joalaid. KKI, Foto 1135

KKI, Foto 1135

reede, 16. 10.
Pühalepa 1928: Saarnukis tulnud hall hobune merest välja. Pidand sääl sugu ka tegema. Siis läind tagasi merre. Jutustanud 78-aastane Jaagup Esko Vana-Kõrtsi talus, kirja pannud Paul Ariste. ERA II 1, 523 (17).

Hobuseid Viljandimaal pildistas Tuuli Reinsoo. "Minu maastikud" 2015. ERA, DF 29208.

ERA, DF 29208

neljapäev, 15. 10.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture
Kaarma 1946: Õlgkatust ei või peale päevaloojumist teha, siis varesed lõhkuvad katuse ää.
Kogunud Oskar Toombu Kuressaare vallast Tahula külast.
RKM II 3, 428 (86)
Püssi 1977: Katuse tegu alustati noorel kuul, et siis seisis kaua uus. Katused tehti õlgedest ja pilbastest. Tuulise ilmaga ei tehtud katust, et tuul viis õled ja pilpad laiali. Öeldi, et tuuleema möllab, viib pilpad või õletuustid oma lastele mängida.
Kogunud Helene Liivak, kõneles Linda Uulman.
RKM II 332, 7 (16)
Rakvere 1975: Üle uue maja katuse visati rukist, siis on leib majas. Kui toonekurg lendas üle katuse, siis tõi õnne majja.
Kogunud L. Palu, jutustanud Anni Kask Venevere külast.
RKM II 332, 35 (1078)
Kohtla-Järve 1977: Kui sarikad pääle said, tänati jumalat. Pandi tamme oks ehk pärg esimese sarika otsa ja pihlaoks. Tamm hoidis tugevust, pihlakas ajas kurjad vaimud minema. Peremees pidi tegema „sarikaliigud“, viina tooma. Siis peeti sarikapidu ehk püha üks päev, vahest läks kauemgi. Kui peremees viina ei toond, võeti pärg ja oksad maha, pandi vana luud ja seaküna asemele. Tööd ei hakatud tegema enne kui peremees tõi viina ehk vabandas rahapuudusega. Liigud jäid võlgu, tehti tagajarel ikkagi ära, et muidu asub võlg alati majas. Võlg võõra oma.
Kogus Helene Liivak Linda Uulmanilt Püssi alevist.
RKM II 332, 6/7 (15)
Esimesel fotol külalaulik Vassili Tustit oma maja uksel Muhu kihelkonnas Lõetsa külas Sepa talus. Pildistanud Richard Viidalepp 25.07.1937.
ERA, Foto 1007
Teisel fotol rookoristamine. Vihud seatakse rõuku. Karuse kihelkond, Matsalu. Foto "Eesti Kultuurfilm" 1940.
ERA, Foto 2075

ERA, Foto 1007 ERA, Foto 2075

kolmapäev, 14. 10.
Põltsamaa 1981:
Tavaliselt toodi soolaleivaks ainult soola ja leiba. Oli põrandaleib, keskpaika lõigati koorikusse auk sisse ja sinna pandi sool. Selline leib pandi riidetüki või rätiku sisse ja mindi külasse. Kuidas kuskil – mõni tõi riide pärast tagasi koju, mõni jättis külasse. See leivatükk, mis leivast välja lõigati, jäeti koju. Seda külasse ei viidud, jäi leivaviijale koju, seega jäi soolaleivalisel leivaõnn endale koju, kuigi viis leiva külasse.
Jutustanud Ida Turu, kirja pannud Helle Kull. RKM II 356, 336 (51)

teisipäev, 13. 10.
Rõuge 1939: Papijärve rändamise lugu.
Vastse Kasaritsa vallas Võru Vastseliina maantee ääres, on väike järveke - Papijärv. Selle kaldal elas vana vabadik, kes püüdis kalarikkast Papijärvest kalu. Vanal vabadikul oli aga suur iha vara järele, ta tahtis rikkaks saada. Ükskord, kui vana vabadik jällegi kalal oli, tull Papijärvest välla pikä habemega vanamiis, kangli all suur rahakast veereni täus kulda. Vanamiis lubasi terve kastitävve kulda vabadikule, kui vabadik tuu tälle üte tossulise ja tõsõ hingelise. Vabadik pidi tooma tossulise ja hingelise nii, et hingeline istsõ tossulisel sällan, mõlõmba pidiva aga õloma ristmätä (nimeta). Vabadik sai sellest nii aru et ta pidi tooma mära peräst varsa ja ristmäta latsõ. Lats pidi sis varsal sällan istma ja niiviisi pidivä mõlõmba järve vanamehele viidüs saama.
Sääl külan, kos vabadik elli, oll üte peremehe hõbosõl varss ja tõsõl peremehel ristmätä läts; varsa sai vabadik kergeste kätte, last aga valvati hoolega ja seda ta üldse kätte es saa. Tuu pahandusõ pääle püüdsõ vabadik üte musta kassi, pandsõ kotti ja kotiga varsalõ sälga ning siis järve äärde. Nigu tuu vabadik sai varsa ja kassiga järve äärde, tull järvest kohe vanamiis välla oma kullakastiga, ja nüüd vahetiva mehe kaupu: üts sai kulla, tõnõ varsa ja kassi. Nüüd võtsõva mõlõmba uma kauba: järvevana kassi ja varsa, vabadik kullakasti, ja hakkasid kumbki omale poolõ minemä. Kaup oleks muidu hästi sõbinud, aga kui järvevana läks varsa ja kassiga vette, siis nakas kass kurja hellü tegemä ja järvevana sai petüsest aru. Ta vihastus ja laskis tulla hirmsa tormi järves, ise aga haaras vabadiku käest rahakasti ja jooksis sellega teisele-poole teed, järv olla temale järele läinud ja tema praegune asukoht olla teispool teed, vana asukoha ligidal. Nüüd olla Papijärve hakatud kutsuma Pagõnü järveks.
Järve rändamist näitavat org!
Jutustanud 57-aastane Juhan Rinne Tindi küla Oja talust, kirja pannud tema poeg Eduard Rinne (snd 1920). ERA II 246, 433/7 (1)
Papi- ehk Paenujärve aset ja järve oma uues asukohas pildistas 1977. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 11723, 11720.

ERA, Foto 11723 ERA, Foto 11720

esmaspäev, 12. 10.
Karksi 1909:
Lääme suurile mäele,
kõrgepille kallakille,
viskam kullasta kunida,
pillum karrasta kadsada!
Esi varjast ma valadi,
esi kaie kauge'elta,
koes sii kuni minessi,
koes sii kadsa karganessa?
Kuni läits kirigutiida,
katsa karas kõrtsitiida.
Kiltu lõi kirikuusse,
valla põruts kõrtsiusse!
Hoogsast kurnimängust laulis Ann Pill, laulu kirjutas üles tema poeg Henn Paju (TEM 4a, 36 (105)).
Foto Annest ja Hennust vahendas arhiivile Kadri Roos (ERA, DF 36367).

pühapäev, 11. 10.
Ambla, Tapa 1893:
Imesõrmus
Ühes saunaurtsikukeses elanud vaene naene oma pojaga. Poeg korjas ja kerjas külast linu ja takku, viis koju emale. Ema tegi takkudest lõnga. Andis siis lõnga poja kätte ja käskis, et poeg linna läheks ja lõnga ära müüks. Poeg võttis lõnga ja läks linna. Käis kaua aega edasi-tagasi. Viimaks ostis temalt keegi lõnga ära ja andis talle kaks kopikat. Poiss tuli koju.
Ema kohe küsima: „Noh, kulla pojukene, mis sina minule linnast ka lõnga eest tõid?“
„Keda ma siis tõin, paljalt kaks kopikat!“ vastas poiss.
„Asi ka seegi,“ vastas ema.
Teisel päeval läks poiss jälle emast kedratud lõnga linna viima. Sai jällegi kaks kopikat. Koju tagasi tulles nägi tema tee ääres kahte meest. Nendel oli kass kaasas, keda nemad ära pooma tahtsivad hakata.
Poiss vaatas juures, kuida mehed kassile köit kaela panivad. Tal oli küll hale meel, ei näinud aga kassi heaks midagi teha. Viimaks silmas teine mees poissi ja küsis: „Noh, mis sina poiss siin vahid? Kas tahad kassi ära osta, või mis?“
Poiss vastas: „Ostaksin küll, aga mul ei ole raha. Kaks kopikat on, aga mis sellest saab?!“
„Anna seegi seie!“ ütles mees ja andis poisile kassi, kes mehele siis kaks kopikat andis.
Poiss läks kassiga koju. Ema küsis: „Noh, pojukene, mis sina mulle täna lõnga eest tõid?“
„Ma tõin ühe kassi,“ vastas poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ vastas ema.
Kolmandamal pääval läks poiss jällegi linna emast kedratud lõnga ära müüma. Käis tüki aega linnas edasi-tagasi, enne kui lõng ära osteti. Anti temale jällegi kaks kopikat. Tagasi tulles nägi tema tee ääres neidsamuseid mehi, kes teisel päeval kassi poosivad. Täna aga poosivad nemad koera. Kui nemad poissi nägivad, kes haleda südamega pealt vaatas, küsisivad nemad: „Noh, poiss, osta koer ära!“
Poiss vastas: „Ostaksin küll, ei ole niipalju raha. Kaks kopikat minul on, aga ega teie selle eest koera ära ei anna!“
„Anna see kaks kopikat mulle, saad koera omale,“ ütles mees.
Poiss andis kaks kopikat mehele ja sai koera omale. Läksivad sõbralikult seltsis koju poole. Kui poiss koju jõudis, küsis ema temalt: „Noh, pojakene, mis sina linnast lõnga eest tõid?“
„Tõin ühe koera!“ ütelnud poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ vastanud ema.
Tulnud neljas päev. Poiss tõttanud jällegi linna lõnga müüma. Saanud pika hulkumise järele jällegi kaks kopikat. Tagasi tulles mehed jällegi tee ääres. Täna tahavad nemad ühe kulli ära puua. Kullil oli kaks pead, sellepärast võttis poiss nõuks ka sedagi ära osta. Ta andis oma kaks kopikat meestele ning need andsivad kulli temale.
Koju jõudes küsis ema poisilt: „Mis sa siis täna minule tõid?“
„Ühe kulli tõin!“ vastas poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ ütles ema.
Poiss käis veel mitmel päeval lõnga müümas ja tõi igakord emale kaks kopikat. Poojaid ei olnud enam tee ääres näha.
Toiduvarandus hakkas poisil otsa lõppema. Hulk loomi oli nüüd ka söömas. Sellepärast hakkas kull ühel päeval inimese häälega rääkima ja ütles poisile: „Läheme meie laia maailma sisse endile leiba teenima, las nõrgemad loomad olla kodu. Sina istu minu selga ning mina kannan sind läbi õhu.“
Poiss oli sellega nõus, jättis emaga jumalaga, kes teda käskis õige kiirelt tagasi tulla. Istus siis kulli selga, kes poisiga õige kergeste taeva alla tõusis. Küll oli poisil sealt ilus alla vaadata. Mitugi ilusat linna ja küla läksivad mööda, milledesse poiss hea meelega oleks läinud. Aga kull ei peatanud sugugi, vaid lendas edasi, ikka põhja poole.
Kolm päeva ja kolm ööd lendas tema ühe joonega. Poiss ei tunnud selle aja sees sugugi nälga ega jänu. Kolmandama päeva õhtal jõudsivad nemad ühe suure kalju saare peale. Senna lasi kull poisiga maha ja ütles: „Nüüd oleme meie siin. See on minu isa kodupaik, seie jään ka minagi elama.“
Poiss hakkas seda kuuldes haledaste nutma. „Kas mina pean siis ka seie kaljusaare peale jääma ja seie surema!“ ohkas tema.
„Küll mina sinu koju tagasi saadan. Tule enne minu isa vaatama.“
Nad läinud edasi ja jõudnud ühe suure kahe peaga ussi pesa juurde.
„See on minu isa!“ ütelnud kull poisile. Uss pugenud maa sisse. Tema saba otsa ümber olnud sõrmus. See jäänud maa peale. Kull võtnud sõrmuse, annud poisile ja ütelnud: „Kui sa selle sõrmuse sõrme paned, siis saad kõik, mis soovid.“
Kull lendanud siis ära ja jätnud poisi sinna. Poiss pole midagi teadnud teha, sest et öö kätte jõudnud. Pistnud sõrmuse sõrme ja heitnud sennasamasse magama. Hommikul ütelnud tema: „Sõrmus, aita mind koju tagasi!“
Silmapilgu ajaga olnud tema kodu. Nüüd soovinud tema enesele kõiksugused asjad: riided, tõllad, hobused, raha ja muud, mis temale aga tarvis läinud. Käinud linnas tõlla ja hobustega sõitmas.
Kuninga tütar näinud läbi lossiakna, kuida ilus noor mees mööda lossiesist sõitnud. Ta tuletanud meele, et tema sedasama poissi enne näinud lõnga müümas käima. Poiss näinud ka kuninga tütart, see olnud väga ilus. Ta pidanud nõu, kuida kuninga tütrega rääkida saaks. Teel tulnud abimees sõrmus meele. Kohe soovinud tema sõrmust sõrme pannes, et kuninga tütar seal oleks. Kohe olnud tema soovimine täidetud. Nad rõemustanud väga ühteist nähes. Sõrmuse abil saatnud kuninga tütre jälle tagasi. Viimaks lasknud nemad endid paari laulatada ja kuninga tütar jäänudki poisi juure elama.
Kuningas ehmatanud ära oma tütre kadumise üle. Ta saatnud soldatid tütart ülesse otsima ja lubanud neid ära tappa, kui need tema tütart mitte ära ei too. Suure vaeva ja otsimise järele leidnud need kuningatütre viimaks ülesse.
Poiss annud oma tähtsa sõrmuse kuningatütre sõrme, kes selle sõrmukse häid omandusi sugugi pole tunnud. Nii ei ole poiss midagi parata saanud, kui soldatid äkitselt sisse tormanud ja tema abikaasa äraviinud.
Kuningas olnud rõemus, kui näinud, et tema tütar tagasi tuuakse. Kui suur olnud tema viha aga siis, kui tema tütre kääst pärinud, kus tütar nii kaua olnud. Suures vihas lasknud tema suure laeva sõidu tarvis valmistada ja senna sisse nii palju toidukraami ja muid elutarvitusi viia, kui üks inimene terve elu ajal tarvitab. Pannud siis oma tütre laeva ja saatnud teda ühele tühjale meresaarele. Lasknud temale seal maja ehitada ja jätnud teda ainuüksi senna saarele.
Küll tütar palunud isa, aga selle südant pole palved liigutanud. Nii pidanud tütre üksipäini oma noore elu päevi seal lossis surma poole saatma. Imesõrmus jäänud ka kuningatütre kätte.
Poiss elanud kurbduses ja üksinduses. Kuid aegamööda kadunud armastus tema südamest kuningatütre vastu ära. Ainult see teinud talle kurbtust, et tema tähtjas sõrmus kuninga tütre kätte jäi. Tema oli suureste õppinud elama, tema varandus, mis ta sõrmuse läbi saanud, hakkas otsa lõppema ja puudus ligi tikkuma. Selles hädas tuli temale meele, et tema ükskord kassi ja koera oli poomise surmast ära peastnud. „Ehk võivad nemad minule sõrmuse kätte muretseda,“ mõtles tema. Ta käskis koera ja kassi sõrmuse ära tuua.
Need saivad oma peremehest antud käsust aru ja läksid kohe käsku täitma. Õnnelikult jõudsivad nemad kuni randa. Nüid aga lahutas neid lai meri kuninga tütrest ja sõrmusest. Nad võtsivad nõuks senna ujuda. Tüki maad ujusivad nemad edasi, siis aga väsis kass ära. Ta ronis koera kukile, puhkas seal, kuni koer edasi ujus. Kui koer ära väsis, läks tema kassi turjale, kes siis koera kandes edasi ujus.
Nii jõudsivad nemad saarele ja läksivad kuninga tütre juure. Kuninga tütar tundis kohe ära, et need tema mehe koer ja kass on, pole aga jõudnud aru saada, kuidas nemad sinna tulevad ehk mis nemad tahavad. Ta andis neile süia ja juua ja pidas neid oma kambris. Koer ja kass otsisivad sõrmust ja saivad aru, et see ühe karbikese sees oli. Nad püüdsivad karbikest avada, et sõrmust kätte saada, aga see oli neil võimata.
Korraga tuli kassil mõnus mõte: „Eks mina ole ju hiirte kuningas. Tarvis hiired appi kutsuda.“
Ta püüdis ühe hiire kinni, andis sellele käsu kätte, et see sada hiirt kokku kutsuks karpi ära lõhkuma.
Vähe aja pärast olivad sada hiirt hammastega karpi kõvadust proovimas. Ei nemad jõudnud karpi läbi närida. Kass laskis nüüd tuhat hiirt tulla ja pani need ametisse.
Üürikese ajaga oli karp läbi näritud ja sõrmus väljas.
Üks hiir ütles: „Võtame sõrmuse ja lähme.“
„Kui teie selle sõrmuse ära viite, hävitan mina teie sugu kolme päävaga maa pealt ära,“ pahandas ja ähvardas kass. Ruttu andsivad hiired sõrmukse kassi kätte ja läksivad oma teed.
Parajal ajal lipsatasivad koer ja kass tuast välja, et jälle koju tagasi minna ja sõrmust tema omaniku kätte tagasi viia. Nad hakkasivad endist viisi ujudes minema. Sõrmus oli kassi hammaste vahel. Juba oli neil tükk teed ujutud ja kassi hambad olivad sõrmukse hoidmisest väsinud. Ta tahtis sõrmust oma suust koera suhu anda, aga sõrmus lipsatas merde ja vajus põhja.
Koer ja kass kohkusivad selle üle väga ära. Kuida nüüd sõrmust kätte saada? Küll püidsivad nemad vee alla lastes sõrmust välja tuua, aga see ei olnud võimalik, sest meri oli sügav. Poole pääva olivad nemad seal kohal paegal ja kurtsivad endi õnnetuse üle.
Korraga nägi koer konna. Ta napsas selle kinni. Konn hakkas koera paluma, et see teda jälle lahti laseks.
„Kui sa minu käsku täidad, siis saad lahti lastud, kui ei täida, hävitan sinu ja terve konnasoo maa pealt ära.“
„Missugust käsku mina täitma pean?“ küsinud konn.
„Mul kukkus kuldsõrmus vette, too see meie kätte.“
„Missugune see sõrmus on?“ pärinud konn.
Kass ja koer seletanud temale, et sõrmus ümarguse rõnga sarnane on.
„Ah jah!“ ütelnud siis konn, „täna hommikul kukkus üks kollane Rootsi rattavits meil prõuakeni kaela, seesama vist oligi teie sõrmus.“
Läinud siis vee põhja ja tulnud vähe aja pärast sõrmuksega tagasi. Nüüd hoidnud nemad sõrmust hoolega, et jälle vette ei kukuks.
Poiss olnud kodu juures puuduses ja viletsuses. Pole teisel enam süiagi olnud. Vahtinud teine ükskord kurbades mõtetes ukse peal, kui näinud, kuda tema koer ja kass sõrmusega tulnud.
Ta pannud sõrmukse oma sõrme ja nüüd olnud temal jälle kõiki, mida tema aga soovinud. Kuninga tütar olnud aga temal juba ununenud. Sõrmukse pidanud igapääv sõrmes, ega pole tähele pannud, et sõrmus väga tüma kuluma olnud. Paari nädaliga kulunud tema nii ära, et tast kildugi pole enam järel olnud.
Poisil olnud aga nüüd imesõrmuse abil saadud varandust küllalt, nii et surmani nagu suur härra elanud.

Muinasjutu kirja pannud ja M. J. Eiseni rahvaluulekogusse saatnud Otto Hintzenberg. E 5499/508

laupäev, 10. 10.
Muhu 1888: -- Üks putr oo siis kessiku ja laupane putr, mis enamast ikka õhtaks valmis keedetse. Teine putr oo titeputr; see keedetse üsna limaks, nõnna et tangud ühte sonki lähvad, pannasse siis ühe suure puhta püti sisse ja soadetasse sõnna perese, kus laps oo oln, aga siis, kui juba joodud peet oo, enne mitte. Vahel kallatse titepudrule keedu aal koa kipuga piima peale, mis ta valgeks teeb, ja tangud peavad muidugi head ja roovitud olema. Enne said aga suuremad keed ää sõelutud, nüid põle muud kuit roovitse. Püti sisse pudru keskele tehasse hea suur auk või taris. Kui laps kaugel elab, siis võetse karpidega ehk vitsikuga või seltsi ja pannasse pere värava taga pudruauku, sest muidu jooseks või teel pudru sisse. Oo see jälle nooriku laps, siis tipitse võiaugu ümber kümmekond pooleks löödud keedet muna, kõige koorega, nõnna et kollased pooled, taelad, ikka nähe jäevad. Tüha püti sisse paneb lapseema kannika leiba ja pudrutooja peab koa süia soama. Vahest viiasse titeputru mitu kuud pärast lapse olemist, nõnna et pisike juba isegit võib mukitseda.
Kolmas putr oo nogiputr. See oo see putr, mis mattussel andasse. Selle hommiku kui maetse, soab ikka kõige enne putru süia ja see putr nimetse nogipudruks. Vanad inimesed reakivad, et see olla surnupesiveega keedet, ehk olla kaks-kolm kapatäit seda vett teise vee hulka kallat. Nad tahvad nõnna noori narri. Oleks see tõsi olavad, külap nad isegit siis töögiksid ja öögiksid, nõnna et okselasud oleks nina all, aga kus paraku, putr läheb nendel eetsi, mis koar taga. Vanad naesed oo ise kanged lorima ja kanged putru kühmeldama (vihtuma) koa. Ma küsisi ühe korra meie taeda käest, et miks see nogipudruks hüiasse. – „Sest et inimesed kõik seal kallal nogivad, („nokkivad räägitakse muidu“), olgu isased ehk emased, kanged ehk nõdrad.“ Neljas putr oo lõpeputr. Kui mõni välja ehk väline töö lõpet oo, siis keedetse lõpuputru, nõnna oo pärast rukki õsumist, pärast heina, pärast odra lõikamist ja kis paraku kõik need korde mäletab. Ma ole ise põllal oln kahlusi sidumas, sellepärast tean üsna heaste, kui rõõmsad õsujad lõpupudru üle oo. Pärast putru oo jo hea tossata ja kui töö lõpet oo, siis maka või hominguse söömani.
Muhulaste putrudest ülevaate kirja pannud Timotheos Kuusik. H IV 2, 438/43

reede, 9. 10.
Torma 1937: Kui Noa laeval auk sisse tekinud, siis uss läinud selle augu ette, millise hääteo eest loodud ta veeloomaks, angerjaks.
Rääkis Johan Särg (snd. 1849) Lohusuu valla Kalmakülast Mutuska talust, kirja pani Meinhard Särg (snd 1910). ERA II 135, 270 (43).
Vilsandi välitöödel Kiirassaare kaldalt leitud ussinahka Pille Vahtmäe käes pildistab Mari-Ann Remmel. Foto Valdo Valper 2013. ERA, DF 14982.

ERA, DF 33139

neljapäev, 8. 10.
Jätkub koostööprojekt EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture ja ERA vahel.
Rapla 1947: Maja ehituseks võetakse okaspuud noores kuus, lehtpuud vanas kuus, ka okstest puhastakse samaaegselt, siis ei lähe mädanik sisse. Ehituspuud maha võttes lastakse puu põhjapoole kukkuda ja mõni ütleb, et peab põhjatuulega puud maha võtma, mõne ütluse järel olla lõunatuul, põhjatuulega ei saa põhjapoole puud lasta, puu ei kuku vastu tuult. Ehituspuuks ei võeta tulioksaga puud, kui on kogemata mõni tulioksaga puu maha võetud, siis jäetakse see kõrvale põletispuuks. Kui tulioksaga palk on maja seina pandud, siis tuleb selle majale tuleõnnetus. Tulioksaks nimetakse niisugust oksa, mis puu küllest püsti kasvab, nagu kuusel-männil kasvavad oksad puust väljaspoole, aga tulioks kasvab otse ülespoole. Nii on õpetanud Liisa Saareniit Varbola vallast Pühatu külast. Kogunud Emilie Poom.
RKM II 9, 192/3 (11e)
Kihnu 1929: Lehtpuud peab raiuma vanas ja okaspuu noores kuus. Kui maja hakatakse ehitama vanas kuus, siis saab ta kuiv, kui aga noores kuus, siis tee mis tahad, ikka niiske. Nüüd küll ei peeta enam sest midagi, ehitatakse, kunas aga tahetakse ja raiutakse puid ka metsast, kunas aga tahetakse. Tarkuse on kogunud Eduard Treu Rootsi külas Härma talus elanud Mihkel Karjami käest.
Rootsi k., Härma t.
ERA II 17, 701
Fotol metsatööd 1935. aastal Rapla kihelkonnas Järvakandi metskonnas. Mahalastud puude saagimine. Pildistaja teadmata.
ERA, Foto 2068

ERA, Foto 2068

kolmapäev, 7. 10.
Kose, Uueveski 1958: Ennem vastati tulija tervitusele „Tere jumalime!“. Nüüd aga lihtsalt „Tere, tere!“.
Kirja pannud Anne Vanatoa. RKM II 82, 129 (2)

teisipäev, 6. 10.
Rapla 1921: Hein ja murakad, rukis ja jõhvikad, pohlad ja ohrad (odrad), jõhvikad ja kartulad.
Kirja pannud filosoofiatudeng Linda Pärt (snd 1898). E, StK 11, 92 (21). Jõhvikaid Kiiajärve ääres Harju-Jaani kihelkonnas pildistas Kersti Lepik 2002. a. Perekond Saare suuri kartuleid Krasnojarski krai Karatusi rajoonis Motorski asulas pildistas 2013. a Anu Korb. ERA, DF 29788, 14771.

ERA, DF 29788 ERA, DF 14771

esmaspäev, 5. 10.
Muhu 1938:
Edene, edene, eeke,
põgene, põgene, põlluke -
kus siis mu elmed elkivad
ja mu pauad paukuvad!
"Siis laulti, kui õsuma akati sirbiga," teadis Ruudu Noor Mäla küla lõikuse alustamise laulu. Laulu pani kirja ja Ruudut pildistas Richard Viidalepp (ERA II 191, 388 (19); ERA, Foto 1087).
See Ruudu lõikuslaul oli 100 000. laul, mis tõsteti Eesti regilaulude andmebaasi. Andmebaas on mõeldud selleks, et kõik, kel soovi ja huvi, võiksid võimalikult hõlpsalt tutvuda Eesti regilauluvaramuga. Andmebaasist leiab praegu kõik vanemad laulutekstid - alates 19. sajandi keskpaigast, Eesti Kirjameeste Seltsist. Kõige suuremad kogud on Jakob Hurda ning Eesti Üliõpilaste Seltsi laulukogud, lisaks Eiseni, Eesti Rahva Muuseumi, Akadeemilise Emakeele Seltsi jt kogud. Praegu korrastatakse ja lisatakse andmebaasi 1930. aastatel kogutud laule Eesti Rahvaluule Arhiivi kogust. Andmebaasi tuum on regilaulud, kuid sealt leiab ka lastelaule, nõiasõnu, siirdevormilisi ja pisut ka uuemaid rahvalaule.
Kõik on oodatud eesti lauluvara uurima! http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas
ERA, Foto 1087

pühapäev, 4. 10.
Tallinn 1994:
K: ?
V: Perenaine läheb lehmaga, nöör paistab aknast.
RKM II 464, 106 (11)
Vaata ka teisi kujundlikku mõtlemist arendavaid mõistatusi andmebaasist „Eesti piltmõistatused“. http://www.folklore.ee/Reebus/
RKM II 464, 106 (11)

laupäev, 3. 10.
Ambla 1976: Ära karju, korja seeni ja söö marju. – Nähtavasti aastat 25–30 tagasi kasutatud väljend. Vanemad inimesed Raigu külast teadsid ütlemist üksmeelselt.
Ütluse kirja pannud Arvi Lauringson. RKM II 326, 230 (17)

reede, 2. 10.
Pöide 1961:
:,: 1905 oktoobrikuus :,:
:,: oli sakstel raske õnnetus :,:
:,: Vaat seda oli teinud orjapiits, :,:
:,: mis ära seletab see suits. :,:
:,: See nuhtlus tuli Jumalast, :,:
:,: mis peale hakkas Tumalast. :,:
:,: Kui mina tulin Salust talgust, :,:
:,: nägin metsas tulevalgust. :,:
:,: Siis (sääl) kõrbes Eeru-Saadu küin, :,:
:,: kus sies oli kõige parem hein. :,:
:,: Seda ära noolis ruske pull, :,:
:,: mis hoidis kroonu panderull. :,:
Kui olime väheldased poisid Levala külas, noh siis seal kuulsime laulusi, mis sel ajal ei olndkid mitte väga soovitatud mitte siis. Ja siis muidugid, kes põlnd kuulnd laulu muidugid, siis väikste poistele siis – osta suitsu, siis laulame, noh kuidas muidu ka ei laula siis. No ja siis laulsime siis neid laulusid – Tumala Matsi laulusi ja siis vana Aderkassi laulu, Aderkassi laulusi sai lauldud ja siis Koigi järve laulu ja nii, mis me ikka teadsime, selleaegsed vana Tuttava tehtud laulud need olid.
Laulab ja räägib 66-aastane Konstantin Suurtee Pöide valla Veere külas:
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/saaremaa/ee/video-konstantin-suurtee
Salvestasid Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Herbert Tampere, filmis Richard Hansen. RKM, Mgn. II 457 f1; ERA, DV 11.

neljapäev, 1. 10. 2020
Uus koostööprojekt! Järgmistel nädalatel jagame koostöös
EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture
ga maaarhitektuuri ja taluelu kajastavaid lugusid meie mõlema põhjatust varamust. Keskendume tekstidele ja piltidele, mis kannavad endas talude loomise, hoonete ehitamise ja igapäevaelu kilde. Teinekord lisame sekka pilte Eesti Vabaõhumuuseumi fotokogust. Otsime neist lugudest meie esivanemate sidet loodusega ja õpetussõnu, mida tänapäevalgi kuulda võtta.
Tarvastu 1893:
Kust ma tunne oma kodu
Oma kodu, oma kulla
Oma maja, oma marja
Oma õue, oma õppe
Küla kümnenda seesta
Talu seitsmenda tagasta
Valla viie vaiuelta
Vaske risti väräva pääla
Kuldaristi kua pääla
Hõberisti õue pääla
Tinaristi riida pääla
Kodu tundemärkidest kõnelev laul on Eesti Rahvaluule Arhiivi jõudnud Jaan Pauski käest.
E 6945 (9)
Fotol on Liutaia talumaja Kuusalu kihelkonnas Tapurla külas, rahvalaulik Mai Kravtsovi elukoht. Pildistas 1937. aastal Rudolf Põldmäe.
ERA, Foto 562

ERA, Foto 562

kolmapäev, 30. 09.
Kadrina 1974:
Võlg on ikka võera oma. [Jutustab kellestki töökaaslasest, keda ta on aidanud ja see on lubanud tasuda. Tulebki samal õhtul vorsti ja viinapudeliga, lausudes: „Võlg on ikka võera oma.“]
Vanasõnast rääkinud Joaveski külas Juuli Ingliskokk (snd 1894), kirja pannud ja kommenteerinud Pille Kippar. KKI 65, 344 (4)

teisipäev, 29. 09.
Halliste 1893: Vanarahva kaalendar. Ennevanast loeti aastaid nõnda. Hakati peale: mihklepäevast kuus nädalt marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küündlapäevas. Küündlapäevast kümme kündu, seitse siamaarjapäevas, kaheksa karjalaskmises, kümme jaanipäevas. Jaanist neli jakkapäevas, jakkapäevast üheksa mihklepäevas.
Kirja pannud Otto Saabas (Sapas). E 3365/6 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49268

esmaspäev, 28. 09.
Kihnu 1929:
Äiu-äiu, kõssi-kõssi,
äiu, kallis lapsukene!
Äiu-äiu, äbarikku,
kiigu, kiigu, kitsetalle!
Ma laulaks lapse lamba'eksi,
sarved pähe oina'eksi!
Sa mu õue õunakene,
sa mu toa tuvikene,
sa mu kambri kanakene!
Hällilaulu kitsedest, õuntest ja kanadest laulis Kuraga Liis (Liis Alas), kirja pani Eduard Treu (Laugaste) (ERA II 17, 204 (136)). Laul on avaldatud ka Vana Kandle VII: 2, Kihnu köites (nr 1145).
Last mannergu ja õunaga pildistas 1959. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 4491).

ERA, Foto 4491

pühapäev, 27. 09.
Täna kl 14 Regilaulu lugu!
Haljala, Kandle rand 1890:
Mis on meie oue alla?
Meri meie oue alla.
Mis sääl mere keske’ella?
Kaev on mere keske’ella.
Mis on kaevu serva päälla?
Sammas kaevu serva päälla.
Mis sääl samba otsa’assa?
Soel on samba otsa’assa.
Mis on soela pohja päälla?
Sormus soela pohja päälla.
Mis sääl sormukse siessa?
Neli nuorta neitsikesta.
Üks sääl kuab kuldavüeda,
tõine luab loogelista,
kolmas kassikäpalista,
neljas nutab noorta miesta.
Laulnud Leenu Akker, kirja pannud Karl Leetberg, H II 9, 776 (47)
Kuula laulu ansambli Väike Hellero esituses: https://folklore.ee/regilaul/lugu/3.2-meri-oue-all-haljala-viis-harju-jaani

27. septembril kell 14.00 esitletakse Eesti Rahva Muuseumis ansambli Väike Hellero ja EKM Teaduskirjastuse ühisväljaandena ilmunud veebikogumikku „Regilaulu lugu“ (https://folklore.ee/regilaul/lugu/). Koostanud Mari Sarv ja Janika Oras, kujundanud Andrus Kalkun.

laupäev, 26. 09.
Jüri, Kurna v 1896:
Üks talumees läind üks kord linna turule kassi müütama. Linnarahvas, kes kassi kaubelnud ja vaatanud, küsinud mehe käest: „Mis see kass ka sööb?“ Mees vastanud: „Liha ja rasva.“ Inimesed pole jälle sest sõnast täieste aru saanud, arvanud et mees ütles, et kass sööb linna ja rahva. See kära läinud inimeste seas turu peal laiale, kogunud puhas sinna kassi ümber kokku, ja hakanud kassi mehe käest ära kiskuma ja peksma. Kass saanud viimaks teiste käest lahti ja jooksu linna sisse, inimesed puhas summas teda taga ajama, kepid ja kivid käes, et saaks teise enne maha lüüa, kui ta linna ja rahva ära sööb.
Kass jooksnud hirmuga viimaks ühe maja katusele. Kudas kassi sealt kätte saada? Üks annud seda nõu – pistame maja põlema, siis kass põleb kaa ära. Nõnda tehtudki. Oli hea tuul, tuli hakkas ühest majast teise, kuni kõik linn ära põles – ja kass muidugi kaa.
Üleüldine siinse rahva jutt.
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 89 (7)

reede, 25. 09.
Puhja 1909: Kui suur on Härja nurme poiste hulk hurrah hurrah hurra, nad tulevad ja hõiskavad hurra.
Laulnud 18-aastane Ludvig Treial, viisi üles kirjutanud Mihkel Pehka. EÜS VI 718 (19).
Kambja 1952: Kosjalaule. Viljandimaa laulu Kambja variant.
Kui suur on Kambja poiste hulk!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui vana aja rüütli polk!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui Kambja poisid tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja neiud seda näevad:
hurraa! hurraa! hurraa!
Siis jakk ja undruk aetaks uus,
hurraa! hurraa! hurraa!
ja rõõmulaul on nendel suus:
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Nad tulevad, nad tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja hõiskavad: Hurraa!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui iial Kambja poisse näed -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja nende pehmed armukäed!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Ja nende hõlmas uinuda -
hurraa! hurraa! hurraa!
- on nagu taevas elada!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Nad tulevad, nad tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja hõiskavad: Hurraa!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Laulnud Alide Parts (snd 1901), Anu Parts (snd 1941) ja Ida Tross (snd 1908), kirja pannud Arnold Piir. RKM II 46, 610/2 (4).
Sügis oli traditsiooniline kosjaskäimise aeg.

neljapäev, 24. 09.
ERA 93!
Kogumise, korraldamise ja sidemete sõlmimise kõrval võib eemalolijale näida, nagu oleks meil unarusse jäänud kõige selle eesmärk teaduslik uurimistöö ise. Ometi kultiveeritakse jõudumööda ka seda, meil teadagi söödisseisnud uudismaad, kuigi vilja valmimine ja lõikus trükivihkudesse nõuab veel aega. Küps uurimus eeldab rahulikku süvenemist. Kogumise ja korraldamise erakordsele kiirtempole vastukaaluks seisku siin juhtlause: festina lente. Me oleme seks liiga vaesed, et lubada endile alaväärtuslikku odavat kaupa, me tohiksime lubada endile ainult võimalikult hääd. Meie tugevuseks saagu põhjalikkus ja monumentaalsus. Taotelgem algusest pääle täie vastutustundega seda, et meie tööd ei tuleks teistel mitte jälle ümber tegema hakata.
Teiseltpoolt on praegu paratamatu aegsasti diferentseeruda ja spetsialiseeruda eriküsimusisse, et mitte õhku rippuma jääda üle jõu käivate ülesannete ahnitsemisega. Suurte sünteeside aeg on meil alles ees, nendeks on enne vaja eeltöid. Meie teaduspoliitika seisku kavakindlasti selles, et juhtida noori tööjaotuse põhimõttel iga ala eri suundadesse, kuid kasvatada neis samal ajal ka suurt ühistunnet ja vastastikust abivalmust, meie aeg dikteerib kollektiivsuse ka teaduses.

Oskar Loorits, Eesti rahvaluuleteaduse tänapäev. Olevase ülevaade ja tulevase töökava (Vanavara vallast, Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I, lk 2526; Tartu, 1932).
Rahvaluulearhiivi tühi uurijasaal 2013. aastal. Pildistanud Alar Madisson.
ERA, DF 33139.

ERA, DF 33139

kolmapäev, 23. 09.
Iisaku 1964: Kui keegi ütleb „oleks”“ sellise asja kohta, mida tegelikult olla ei saa, öeldakse talle naljatamisi: „Oleks on paha poiss, kukkus Jamburi jõkke ja püksid jättis kaldale.“ Või: „... kukkus Jamburi jõkke kõige kompvekikoormaga ja püksid jättis kaldale“.
Vanasõna selgitanud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 758 (2)

pühapäev, 20. 09.
Nõo 1888: Tuule vuhinal, metsa kohinal, kõige kindlama kambri sees?
Mõistatuse kirja pannud Voldemar Grünstamm. SKS, Eisen 411 (81)

laupäev, 19. 09.
Suure-Jaani, Jaska k 1889:
Kord keetis talumemm putru. Puder hakkas varsti valmis saama, ning memm tahtis enne oma kõhu täis süüa, enne kui perele anda. Ta tõstis pudru kaussi ja pani kööki riiuli peale. Nüüd algas söömine. Ta katsus putru kastepiimata süüa, aga sedaviisi ei maitsenud kuigi kenaste. Vaja piima sisse kasta, – aga piimakauss on aitas. Ta võtab köögist pudru lusikasse, jookseb sellega aita, kastab piima sisse ja paneb nahka. Nii tegi ta iga suutäiega, ning lootis sel kombel varsti kõhu täis saavat.
Seda nägi naabri perenaene. Ta pani seda väga imeks. Aga et teine oma jooksmist aida ja köögi vahel ei lõpetanud, küsis viimaks naabri perenaene: „Mikspärast sa nõnda jooksed?“
Vastus oli nii: „Tahtsin ise enne kõhu täis süüa, enne kui perele annan, sellepärast pean kärmeste sööma, teiste söök läheb ka jahedaks.“
Naabri perenaene küsib: „Kas jookstes kõht täis saab?“
Pudrusööja vastab: „Eks katsusin ilma kastepiimata putru süüa, ei maitsenud kuigi hea, aga et mul piim aitas, siis võin ma ka piimasse kasta.“
„Sa võid ju piima kööki pudru juure tuua, aga mikspärast siis nõnda jooksta!“ ütleb naabri perenaene.
Pudrusööja katsus selle järele teha ning imestades pidi ta ütlem: „Oh sa ime, küll on hea istu ja kasta!“
Kirja pannud Jaak Siimer. H II 26, 653/4 (4)

reede, 18. 09.
Audru 1894: Wares ja kond.
Ükskord sai wares konna kätte ja hakkas konda ära sööma. Kond hakkas warest paluma ja kiitma: "Ah minu heldekene, küll on aga sull täna ilusad püksid jalas!"
Wares hakkas ka oma püksa waatama. Kond hüppas aga warese suust jõkke ja hakkas warest pilkama: "Ah! wana wares wäriseb noore konna kuberneri ees!"
Küll püüdis wares tulises wihas weel konda kätte saada - aga asjata. Kond naeris ja pilkas warest weel kaua ja jättis warese nokka norutama.
Jutustanud Andres Numre, kirja pannud Jakob Weltmann (1871-1945). E 12965 (5).
Kasari jõge ja luhta pildistas 2012. aasta septembris Valdo Valper. ERA, DF 12135.

ERA, DF 12135

neljapäev, 17. 09.
Rapla 1948: Kui sügise mets vara raagu lähäb, see on kui puud vara lehed maha lasevad, siis tuleb varane kevade. Lumi sulab ja ilmad jäävad soojaks.
Aga kui sügise mets veel siis lehtis on kui lumi ja külm tuleb, siis on kevade veel kaua külma ilma, soe ei taha ega taha tulla.
Rääkinud Mart Esner Kabala vallast, kogunud Emilie Poom.
RKM II 9, 338 (249)
Fotol vaade sügisesele Supilinnale Mari-Ann Remmeli kodu aknast. Pildistanud Mari-Ann Remmel 24.10.2007.
ERA, DF 29714

ERA, DF 29714

kolmapäev, 16. 09.
Pöide, Laimjala v 1938: Mida vaiksem tuul, seda ligem torm. – Kalurite pool kahtlev ilmaennustus, kuid ka pahanduste ja tülide kartus „hääde naabrite“ ja kisklevate kaasade vahel.
Vanasõna selgitanud Aleksei Rand. ERA II 187, 665 (104)

teisipäev, 15. 09.
Pärnu < Helme 1893: Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud wanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees wõinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõwerdi, nagu taha poole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terweks. Kirja pannud kooliõpetaja, pärastine raamatukaupmees ja trükikoja omanik Jaan Karu (1873-1942). E 3199 (18).

esmaspäev, 14. 09.
Kihnu 1975:
Ilus oli laulda õhta aega,
kallis oli laulda kastõ aega:
õhta viib laulu edäsi,
kastõ viib laulu kaugõelle.
Kus minu iäle kuulunesse,
siäl oli metsä murdunesse,
pitkäd puud lähtväd pjõnusõ,
ilma nuõrõta mehetä,
parõmata poesikene.
Kukkus küla kuulamaiõ,
viis(i) valda vaatamaiõ.
Saks aga arvas sarvõiäle,
piiskopi pilliiäle.
Mina olõn tarka, mõistsin kosta:
põlõ sie saksa sarvõiäle,
piiskopi pilliiäle,
sõjaväe sõeduiäle.
Sie mio vaesõ vennä iäle.
Vend lähäb Narvast naista tuõma,
Puolamualt punapõsõkõst,
Saksamaalt saksa emändä.
Mede aga peiul pitkäd põllud,
pitkäd põllud, laiad väljäd,
nied tahtvad küüsil kjõskumista,
adralõ arutamisi.
Õhtusest lauluhäälest ja venna põldudest laulis Melanie Mätas ehk Kalda Mall Turukülas. Laulikut küsitlesid Olli Kõiva ja Ingrid Rüütel, magnetofoonis Olavi Kiis (RKM, Mgn II 2727 b).
Laulu sõnad ja noodistus (Edna Tuvi ja Meris Tammik) on ilmunud Vana Kandle köites VII:2 (nr 1274).
Kalda Malle kartulipõllul pildistas Olli Kõiva 1959. aastal (ERA, Foto 4557).

ERA, Foto 4557

pühapäev, 13. 09.
Vaivara, Narva-Jõesuu l 2013:
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi „Barbie“ valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda. --
Lapsepõlve mängumaad vanaema juures meenutanud Ülle Saharov. EFA I 168, 86/90
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3270

laupäev, 12. 09.
Türi, Särevere v 1936:
Kilplased külvavad soola
Ühekorra kilplased üteld, et mis see on, meie peame võõralt maalt soola tooma, hakkame ise kasvatama. Harind siis tüki põldu ülesse, rammutand hästi ära ja külvand soola peale. Ja siis hakand põllul vaatamas käima, kuidas sool kasvab, aga ei sool tõuse ülessegi – maa aina mustab muudkui. No viimaks tõust siis üles roheline muru ja kõigil old hea meel, et sool kasvab. Ühekorra aga läind üks mees sinna põllule kükitama ja tund, et sool kõrvetab. Läind koju ja rääkind teistele, et küll on terav sool. Teised tuld ka põllule, võtt soola lehti, pist suhu ja tund, kuidas kõrvetand. Sülitand siis lehed suust välja ja üteld: „Küll on kange sool, kõrvetab suu ära! Eit meie maal küll õige sool kasva, on liig kange.“ Künd siis põllu uuesti ülesse ja külind vilja peale.
Ega see sool oldki, mis seal põllul kasvas (ja mida kilplased soolaks pidasid), olid puha raudnõgesed.
Kuuldud Säreveres poisikesepõlves.
Jutustanud Anton Vimberg (snd 1856), kirja pannud Helene Neumann Paides. ERA II 122, 227/8 (17)

reede, 11. 09.
Põlva 1903: Nõitud õunad.
Ütskõrd puulpäävä õdangu tulnu tütrek sannast alastõ vett tuuma. Täütnü pangi viiga ja naanu sanna tagasi minemä. Tii lännü müüdä ütte uibo. Uibo olnu ku heletänü õnnõ ubinit täüs. Tütrek võtnu üte ubina. Nii jäänügi uibo ala saisma, ei saa paikastgi, tii mis tahat. Pernaane kaenu ja naarnu: Zih, zäh, kes käsk puttu.
Jutustas Mari Leotoots Vanakülast, kirja pani Johann Semm (1882-1942). H, Mapp 670.
Fotol kandlemängija Eha-Veronika Raudsepp (snd Kriim 1934) õunapuu all. Tagaküljel kiri: Mälestuseks endale, kes võtab – see varastab. sügis 1955. a. Foto annetas arhiivile Üllar Kurik. ERA, DF 7407.

neljapäev, 10. 09.
Rõuge 1895:
Emakene ennekene
Mis said hääda sa minusta
Silmavett ja meele kurbtust
Ikke said imetamisest
Käe külma kandamisest
Sülen hoidsid süüenna
Kaalan karja saate'enna
Suu manna magatenna
Rüpin rüga lõigatenna
Emakene ennekene
Enne sa mähkin mättaida
Tututanu turbaida
Meelitan merekiveda
Tugi os tullu turbaista
Mägi os saanu mätatesta
Kui hoidsid sa minusta.

Laulu tüübist "Memme vaev" + "Kasvatus asjata" on Oina veskist üles kirjutanud J. Tõllasson.
E 17177 (17)

Fotol näitab Marfa Dmitrijeva, kuidas mõrsja itkes ema kaelas. Järved, Kesk-Vepsa. Pildistanud I. Jõudvald 1976.
ERA, Foto 12037

ERA, Foto 12037

kolmapäev, 9. 09.
Kadrina 1967:
Kes leba peale ei leba, sest ei saa leivameest. Kes kõhutäie peale ei puhka, sel pole kunagi küllalt süüa.
Kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 251, 361 (25)

teisipäev, 8. 09.
Karula 1967: Maarjapäiv olli katesamal septembril, sis pidi põld kokku tett oleme. Sis ol’l Koivaliina laat. Perenaise teivä sõira üten, peremiis tõie viina ja ütel poisile: „Nüüd om põld kokku pant, nüüd võid kerepide ellä.“ Eesti puult käisivä sinna pal’lu laadolõ.
Jutustanud 93-aastane Toomas Reinold Tsili külast, kirja pannud Erna Tampere. RKM II 225, 39/40 (7).
Nurme küla põldu (Karuse kihelkond) pildistas 21. sajandi alguskümnendil Hanna-Liis Lao. ERA, DF 30557. Ussimaarjapäevast lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev

ERA, DF 30557

esmaspäev, 7. 09.
Manija 1959:
Laolaks, laolaks, lagipealne paljas,
kõrva iäres arvad karvad.
Niedki põlõ mio oma karvad...
Lauliku vabandust teadis Elisabet Kott ehk Koti Liisi Karjamaa talust. Pärit oli ta Kihnust Säärekülast. Laulu pani kirja ja Liisit pildistas Olli Kõiva (RKM II 56, 501 (32); ERA, Foto 4518).
Laul on trükitud Vana kandle VII:2 köites (nr 1397).

ERA, Foto 4518

pühapäev, 6. 09.
Märjamaa 1966: „Lase aga lõiku!“ – ’rutta, kiirusta’. Jookse, nii et keel vesti peal, et teised ka vähe aitaks! Muudkui mina üksi lasku lõiku. Oled sa asja oma peale võtnud, muudku lase aga lõiku! Hobust jooksma sundides: Lase lõiku!
Kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 221, 357 (76).

laupäev, 5. 09.
Narva 1983:
Võidusõit
Võetakse mänguautod, pliiatsid, 2–3 meetrit niiti iga võistleja jaoks. Seotakse üks ots auto külge, teine pliiatsi külge.
Võistlejad on ühel joonel, niit on pingul, käskluse peale on vaja niit kerida pliiatsi peale. Kes kerib auto ennem vastu pliiatsit, see on võitja.
Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992. RKM, KP 1, 89 (2)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4752

reede, 4. 09.
Põlva 1933: Kui septembrikuus müristab, tulla soe sügise.
Aino Juksilt kirja pannud Matthias Johann Eisen. E 8º 13, 52 (150).
Vadjamaal Liivtšülas teeb äikese ajal akendele ristimärke Nasto Andrejeva. Foto Meelis Joost 1997. ERA, VF 2398.

ERA, VF 2398

neljapäev, 3. 09.
Torma 1929: Üks pulk, mis on nii imelik ja igapidi ümarik, ta otsa sees oli pragu, mis oli hapu magu, ta tihti sisse kasteti ja välja võeti, ta mõnele toob rõõmu, mõnele kurbtust
Lahend:
Kirjutamine
Mõistatuse tüübist EM 2713 üles kirjutanud Richard Viidebaum/Richard Viidalepp.
Preemianäidiseks mõeldud piltpostkaart, millel näha Peeter Tatz ja Artur Martin rahvaviise üles kirjutamas Karksis Pöögle vallas Näsare talus. Originaali aeg ebaselge, negatiivilt ümbervõte Eduard Selleke poolt 1943. a.
ERA, Foto 1994

ERA, Foto 1994

kolmapäev, 2. 09.
Varbla 1970: Oma silm on kuningas, teiste silm sulane. – See tähendab, et inimene peab ise otsustama, kuidas toimida, mitte tegema teiste arvamuse järgi.
Vanasõna selgituse arhiivile saatnud Salme Karu, üleskirjutajaks „keegi umbes 80-aastane mees“. RKM II 277, 108 (22)

teisipäev, 1. 09. 2020
Tallinn 2019: Korvpall lambikuplitesse
Kooli koridorides ja klassides olid suured valge kupliga lambid nõnda, et pirn keskel ning pealt laiem ja alt kitsamaks minev plastmass ümber, pealt ja alt lahti. Sinna kannatas üht-teist harjutamiseks loopida nii, et see taas alt välja tuli. Enamasti kustukumme, aga vahel ka väiksemaid pinaleid ja rahakotte. Kui pealtvaatajal igavaks läks, siis püüdis ta kätt ette panna, nagu korvpallis viske ajal tehakse. Mõnda aega võis selline sihtimine ja viskamine täiesti õnnestuda. Kui rahvast rohkem, siis tehti vahel võistkonnad ja püüti lambikuplitesse "päris" korvpalli mängima hakata. Kuna kustukumm või rahakott koridori põrandal ei põrganud, siis ei saanud seda ka põrgatamise käigus ära näpata. Järelikult tuli vastaselt kustukummi kätte saamiseks see sealt ära kiskuda. Nii aga kujunes mäng enamasti üsna ruttu pigem jõhkraks kätest kinni hoidmiseks nagu ragbi puhul ning üsna harva õnnestus kellelgi rahumeeli midagi korvi poole teele saata. Kuigi mõnikord õnnestus ka söötudega viis kuni kümme minutit ( = vahetunnijagu) rahumeeli mängida.
Oma kooliaja mänge kirjeldas Jaagup Kippar (snd 1976). ERA, DK 700, 2.
Fotol sõbrad Tallinna koolis 1989. aastal. ERA, DF 36492. Rohkem mänge leiab Inge Annomi ja Astrid Tuisu koostatud värskest raamatust "Viis ritta. Meie kooliaja mängud" . EKM Teaduskirjastus 2020.
https://www.facebook.com/kirjandusmuuseum/photos/a.194598964209553/1210438109292295/
ERA, DK 700, 2

esmaspäev, 31. 08.
Puhja 1927:
Kui mina alles noor veel ollin,
lapse-aga-põlves mängisin,
ei mina teadnud muud kui seda,
mis mina nägin silmiga:
härjad hauksid, koerad kündsid,
naised raidsid rattapuida,
lammas läits laole munele,
kana tõi kaitsa tallekesta,
lehm tõi laugu täkukese,
hobene ohjata vasika!
Lapsepõlve imelistest teadmistest laulis 65-aastane Liis Sütt, laulu pani kirja A. Vahkal (E 59388/9).
Kavilda koolilapsi koos õpetajaga on pildistatud Kavilda mäel 1926. aastal (ERA, DF 4362), foto annetas arhiivile Rein Velja.

ERA, DF 4362

pühapäev, 30. 08.
Haljala 1896: Istub kepikese otsas, tal on punane mütsike ja kõht täis kiva?
Mõistatuse kirja pannud Danel Pruhl. E 25012 (1)

laupäev, 29. 08.
Viru-Nigula 1996: Üldse kasutati meelsamini mitmesuguseid vandumissõnu. Öeldigi: „No mes sa vannud, kiru ilusasti!“ Ilusamad kirumissõnad olid „tont“ (oh sa tont, ossa tont, Vanatühi, sinder ja sindri silmamuna), „pagan“ (... sind söögu; võtaks), „susi“ (siinses keeles hunt pole susi – susi sind söögu), „mädend, mädanu“.
Kirumissõnu kirja pannud Ella Rajari. EFA II 19, 1

reede, 28. 08.
Seto, Suurõ-Nedsaja k 1973:
Tulõ, tulõ, sõsar, sa mäe pääle...
Laulsid Anna Kõivo (eeslaulja, 63 a), Anna Uibo (killõ, 58 a) ja koor, salvestasid Jaan Sarv Eesti Raadiost ja Herbert Tampere. RKM, Mgn. II 2426 d.
Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13317-36190-09559

Täna on Nedsajas maarjapäev.

neljapäev, 27. 08.
Paide 1930:
Tee armuke aken mul lahti
ja lase sisse sa mind,
et võiksin saada kord mahti
su ligidal rõõmusta end.
Sest irmus pime on väljas
ja rängasti vihma ju sa'ab.
mul õhuke kampsun on selgas
ja siiski armastus aab.
Oh tule nüüd, aken on lahti,
jäe siia seltsiks sa mul!
Mu peiuke ära on läinud,
mind jättis üksinda siin.
Sa pagana peletis kasi
ja ära lorise sa.
Sa tead, kui inetu asi
on öösiti ulkuda veel.
Kas tead, kui irmus sa oled?
Sa näitad välja kui ahv
ja siiski nii uhkesti tuled,
kui oleks kes teab kui suur krahv.
Mis pagan sa sõimad mind ahviks
ja uhkesti teotad mind
ja pilkad veel pealegi krahviks,
las tühi siis võtta ka sind!

(Mängijad käivad ringis ja laulavad. Üks tüdruk on ringi sees ja poiss ringist väljas. Kui lauldakse: "Oh, tule nüüd aken on lahti", siis tehakse ühest kohast käed lahti ja lastakse poiss sisse.)

Nüüd langeb see pruudike nutma,
et maha jäetud ta.
See olnud ju tema peiu,
keda ta laimanud on.
Peig lükkab ta ringi seest välja
ja valitseb omale nüüd
teist armast armukest jälle,
keda ta armastab veel.

Viisil: Mu kallim üleval kambris seal...

Ringmängulaulu laulsid õed Anna Neuman ja Maria Laube Mäo vallas Seinapalu külas. Kirja pani Helene Neuman.
ERA II 23, 71/3 (1)

Pildil Sõrve ringmäng muuseumi pidudel Tallinnas, 16., 17., 18.09.1922. Fotograaf August Vannas.
ERA, Foto 796

ERA, Foto 796

kolmapäev, 26. 08.
Püha, Pihtla v 1934: Kes vara saduldab, see hilja sõidab.
Vanasõna kirja pannud Arnold Kuusk. ERA II 79, 557 (58)

teisipäev, 25. 08.
Põlva 1966: Jüri ol'l edimetse kivi vidänü ja nakanuq sinna Toomõ mäe veere ala maja ehitämä. Säält sai Tartolõ nimi Jürjev.

Tartu ehitamisest rääkis Erna Tamperele 68-aastane Daniel Haidak Miiaste külast. RKM II 208, 482/3 (14).
ERA, DF 17980.

ERA, DF 17980

esmaspäev, 24. 08.
Kihnu 1956:
Miks läksid juõdiku mehele,
lakõvassika varalõ!
Esmäspäe juõb uiõ kuuõ,
teisimpäe terve kassuka,
kesnädäli jõi temä kengäd jalast,
riede jõi temä riesi rjõnnust,
laupa jõi laia kübärä,
pühäpäe jõi püksid jalast.
Siis jäi selgä sirgeli särki,
sirgeli särki, sitsivesti.
Joodiku garderoobi kahjudest laulis Säärekülas Jaan Kiigajaan ehk Umba Juän, laulu helisalvestas Olli Niinemägi (RKM, Mgn. II 41 a). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41836-83843
Laulu tekst koos noodistusega on avaldatud "Vana kandle" VII:2 köites (nr 1540).
Olli Niinemäge (siis juba Olli Kõiva) Umba Juäni küsitlemas pildistas 1959. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 4506).

ERA, DF 4506

pühapäev, 23. 08.
Tõstmaaa 1894:
Vana mehe õnn
Kord sadanud ühel päeval vihma. Üks vana mees istunud üksi omas tuas. Ta võtnud kirve ja läinud metsast puid tooma. Metsas leidnud ta puu üles ja hakanud raiuma. Kohe hüidnud üks hääl puu seest: „Kuule mees, ää löö enam mite! Ma annan sulle, mis aga küsid.“
Mees mõtlen natukene aega ja siis küsin: „Eks tee mind na rikkaks, et kui ma koju lähan, aedad ja kastid kõik vilja täis on.“
Puu ütlenud: „Mine koju, küll sa leiad.“
Mees kuulanud sõna ja läinud kodu. Kodus olnudki aidad ja kastid vilja täis, mees saanud otsata rikas.
Mehel tõusnud aeg ajalt himu vallavanemas suada, et siis asjad oma käes toementada on. Ta läinud jälle puu juure ja hakanud raiuma. Puu kohe küsima: „Kuule mees, ää löö! Ma annan sulle kõik mis tahad!“
Mees kohe: „Eks tee mind vallavanemas!“
Puu lubanud seda ja mees läinud kodu. Kohe tõstnud inimesed teda vallavanemaks.
Olnud juba tükk aega vallavanem, seal tulnud imu mõisnikuks saada. Ta läenud puu juure ja hakkanud raiuma. Puu vastanud: „Ära raiu! Ma annan sulle, mis tahad.“
Mees küsinud: „Ma tahan mõisnikuks saada!“
Puu vastanud: „Mine kodu, küll saad mõisnikuks.“
Läevad koju ja saanud mõisnikuks. Elanud tükk aega, seal tul¬nud nüüd imu vürstiks saada. Kohe läinud ta puu juure ja hakanud raiuma. Puu palum: „Kulla mees, ää raiu enam mitte!“
Mees vastu: „Eks tee mind vürstis! Ega ma siis enam ei raiu!“
Puu ütlen: „Mine aga kodu! Küll siis vürstis suad!“
Mees läin kodu, peagi tõstetud teda vürstiks.
See elu läinud temale jälle igavas. Ta tahtnud kuningaks suada. Ta lain puu juure, rääkinud oma soovi üles ja igatsenud kuningaks suada.
Puu vastan: „Oi õnnetust, sa lähed liiale! Sa pead ka puuks saama ja kange tuule aegas oma uhkuse perast nutma!“
Kohe suanud ka mees puuks. Ja tänapäev üetse, kui puu karjub – see on, kui teine teisi vastu õerudes piriseb – „vana mees nutab oma uhkust.“

Muinasjutu kirja pannud Jaan Jagoschmidt. H II 47, 553/6 (1)

laupäev, 22. 08.
Jõhvi 1933:
Viina lugemine meestele. Kui viina võeti, siis loeti klaasi peale järgmised sõnad: „Koer haugatas, uks paugatas, lammas tõmbas veruka katki ja jooksis metsa poole. Oh sina sinine ja sina punane, oh sina pika pilli tori vesi, magusam kui kärjemesi. Vaskkatlas oled sina keedetud, nahkpauna pead sina minema läbi pika siiru-viiru toru. Kas sa minuga tahad ka seda teha, mida sa minu isaga tegid? Mitu mütsi sa temal kaotasid? Mitu kord sa tema kraavi magama jätsid? Ja mitu nahatäit sa temale peksa andsid? Ei mina enesega küll niimoodi teha ei lase. Head rüüpi!“
Kirja pannud Salme Sinimets. ERA II 179, 27/9 (11)

reede, 21. 08.
Äksi 1930:
Mina laulan lastadani,
suisutelen sulgedani,
kui see parti poegadana.
Maga kaua, kasva suureks,
kasva suureks, karjaskäija,
karjaskäija, marjatooja,
orusta hobuste tooja,
soosta lehmalennutaja.
See toob marja metsastagi
sinikad soo se'esta,
joovikad jõe taganta,
murakad toob muilta mailta,
pohlad põlluradadelta,
maasikad toob mägedelta.
Hällilaulu tulevasele marjatoojale pani kirja Tartu Tehnikagümnaasiumi IIa klassi õpilane Vladimir Nõu, laulis 73-aastane L. Lepik Tabivere valla Pirusi külas. E 71456/7 (2).
http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

neljapäev, 20. 08.
Haljala 1934:
Julgeste vennad nüüd tööle
Võitlema ruttame me
Endale priiuse raale
Rinnaga murrame tee
Tõusime rahvas kus häda
Võimetu valguse püüd
Vabadus vennalik side
Olgu me võitluse hüüd
Kaua meid raudades peeti
Kurja me nägime und
Kaua meid tapale veeti
Jõudnud on priiuse tund
Millega seisavad riigid
See on ju orjade töö
Võtsime kätte kord piigid
Võitsime pilgasel ööl
Aeg on ju ülesse astu
Valgust igatseb vaim
Suudab siis võidelda vastu
Kõdunev keisrite võim
Väärame võimuka käega
Ikke mis lasub me peal
Kostab siis võitmata väega
Vabanend rahvaste hääl

Laul nimega "Vabadus!" pärineb Ellen Kumma ja Kaarel Augi lauluraamatust. Eesti Rahvaluule Arhiivini on selle toimetanud Julius Aleksander Rehberg.
ERA II 81, 418/9 (15)

Foto tehtud 1930ndatel Jõhvi Gümnaasiumis Iseseisvuspäeva aktusel. Pilt pärineb Vilma Raostari (hiljem Proodel, snd 1911) gümnaasiumi-aegsest materjalist.
ERA, DF 1804

ERA, DF 1804

kolmapäev, 19. 08.
Jõhvi, Kohtla k 1961: Kõik ei ole saamapäiväd. (Kasutusel nüüdki).
Vanasõna kirja pannud Endel Mets. RKM II 106, 290/1 (128)

teisipäev, 18. 08.
Tallinn < Torma 1927: Kui kuud ei olnud, öeldi vanasti Tormas: Tölk ja Tõnu on kuu ära tõrvand. Isa olles poisike elasid veel mõlemad mehed. Miks nii öeldi, isa ei tea. E 61631.

Isa, endise Rääbise mõisa sepa Aleksander Bergi jutu põhjal 4. juulil 1927 kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud tudeng, toonane ERMi
Arhiivraamatukogu ja peatne Eesti Rahvaluule Arhiivi noor töötaja Paul Ariste.
Täna on kuu loomine ehk: pole kuud.

esmaspäev, 17. 08.
Karja 1889:
Ane ahti, Poola tahti,
leikas vihku, leikas kaksi,
kolmat hakas koguma,
neljat hakas niduma,
viiet hakas viskama,
kuuet kokku kobama,
seitsmet selga ajama,
kahesat kahlu kangudama,
ühesat üles panema,
kümemet küüni vidama.
Pisut hämara taustaga värsi usinast töötegemisest pani kirja mitmesuguseid ameteid pidanud Villem Mägi Aruvallast (H II 18, 504 (102)).
Rukkilõikuse talgulisi pildistas 1943. aastal Oskar Grepp (ERA, Foto 1992).

ERA, Foto 1992
H II 18, 504 (102)

pühapäev, 16. 08.
Koeru 1888:
Vaese saunamehe õnn
Veinjärve Laaneots, kus kolme mõisa – Veinjärve (õieti on Väinjärve), Aruküla ja Kapu – rajad kokku tulevad ja põllunurk kui üks kitsas siil kahe metsa vahele tuleb, mis Väinjärve järel, aga vabadikkude kätte ära jaotud, üks kaunis suur saunaküla, kus praegu kuni kolmteistküme sauna ja kelle ulgas ka mõned põllud juba ostetud on, mis kõik alles hiljuti paarikümne aasta sees, ehitud.
Aasta viiekümne eest ei olnud siin ühteainust sauna, üksinda nõndanimetud umbaiad vaesemate jaoks seisnuvad siin. Sel ajal tegi kord üks vaene saunamees lepa-agu vastu Aruküla metsa. Pääv jõudis juba õhtupoolikusse, aga mees raius ikka edasi, ilma et ta kordagi oleks puhkanud. Viimaks ometi õhtu eel istus ta maha puhkama ja pani piibu suitsema. Korraga kuuleb ta, kui oleks keegi teinepool põesast nutnud ja nuuksund. Ta tõuseb ülesse ja läheb vaatama: üks noor tüdruk istub kännu otsas, pühib silmi ja nutab.
Vanamees astub tema juure ja küsib, mis tal viga on, aga tüdruk ei lausu sõnagi, vaid nuuksub aga edasi ja hoiab kätt kõvasti silmi ees. Viimaks ometi vanamehe mitmekordse küsimise peale pühib ta silmad kuivaks ja akkab pikkamesi rääkima: „Siin on minu esivanemate asupaik. Minu vanaema ja vanaema-ema elas siin, aga nüüd pean mina siit põgenema, põgenema siit, kus varsi inimesed asuvad, ja varsi saab seia suur küla asutud ning seega minu eluase röövitud, uuu!“
Vanamees vahtis silmad pärani ta otsa ega saanud aru, mis ta rääkis. Viimaks küsis ta: „Kas sina siis polegi inimene? Mis asjamees sa siis oled ja mis nalja sa mulle teed?“
„Ma olen metsavaim, haljas,“ vastas tüdruk, „aga ära karda, ma ei tee sulle midagi paha; kui sa mind vähe aitad, tahan ma sulle seda ausasti tasuda.“
Vanamees kohmetas küll natuke, aga ometi ei kartnud ta teda, vaid mõtles iseeneses: mis ta mulle ikka teeb, mul on kerves ligi ja on ka alles päävaaeg. Ennemalt pidas ta teda nagu üheks naljatajaks ja küsis: „Mis töö see siis on, mis ma sind pean aitama?“
„Raiu see lepapõesas kõige juurega siit ära,“ ütles tüdruk, „siis leiad sa siit alt ühe veikse pasuna, mis mo vanaemaema pärandus on: seda anna minu kätte! Aga mis sa muud leiad, seda võid keik omale pidada.“
Vanamees raius põesa ära ja leidis ka tõesti pasuna ülesse, mis tüdruk rõõmsa naeruga vastu võttis, veel korra tänas ja seepeale ära kadus, kui oleks moa alla vajunud. Vanamees soris põesaaluse mulla läbi ja leidis ühe kaunis suure, toobimoodi vaskriista. Ta tegi koane pealt lahti ja – vaata õnne, riist hiilgas, ääreni kuld- ja hõberaha täis. Vanamees hüppas rõõmu pärast otse püsti, ja tõttas kohe kodu eidele ka nähtud lugu jutustama ja leitud õnne näitama, kes niisama ka kui meelest ära suure rikkuse pärast oli. Kohe jätsid nad vaese saunaelu maha, läksid teisi kohta, võtsid suure talu ja elasid jõukasti kuni surmani suure rikkuse sees.
Kirja pannud Eduard Erme. H II 13, 381/2 (5)

laupäev, 15. 08.
Tarvastu 1896:
Rukkimaarjapäevaks tehti uudist – rukkileiba ja keedetud kitseliha.
Kirja pannud Peeter Männik. H III 25, 168 (10) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev/item/48997

reede, 14. 08.
Tartu 1944: Valge-vene rahvalaul Ды што гэта за паўстала

Ды што гэта за паўстала
Што на сьвеце праўды мала?
Точуць праўду пад нагамі,
А няпраўду між панамі.
Стаіць праўда ды ў парозе,
А няпраўда за столікам.
Естць праўда суху рыбу,
А няпраўда асетрыну.
П?е праўда горка піва,
А няпраўда мёд і віно.
Professor Peeter Arumaa korterist lõhki käristatud paberite hulgast 1944. a sügisel ümber kirjutanud Paul Ariste. ERA, Valgevene 1, 45.
[Kuidas see juhtus,/ et maailmas on vähe tõde?/ Tunnen tõde jalge all,/ aga valet meie vahel./ Tõde seisab uksel,/ aga vale istub laua ääres./ Tõde sööb kuivatatud kala,/ aga vale sööb tuuraliha./ Tõde joob kibedat õlut,/ aga vale mett ja veini.]

ERA, Valgevene 1, 45

neljapäev, 13. 08.
Kose 1892:
Mure oli mind aga mustaks teinud
haigus ailliksi ajanud
tõbi tõmmuksi vidanud
oleks sie mure munde tiada
leina nende laste tiada
mis on minu südame tiada
ma tieks murest musta kuue
aigusest aluspalaka
tõbest tõmmu tekikese
oi, oi, olla, kus võin mina minna
hale on minna haillikasse
kahju kaevu jo karata.

Laulu tüübist "Mure" on Kose kihelkonnast Tuhalast kogunud Tõnu Wiedemann.

E 9028/9 (19)

ERA kogumisprojekti "Millest tunnen oma kodu?" (2014) raames laekunud foto aastast 1976. Helmi Otilie Lõhmus Tallinnas oma toas haigena. Saatajaks Tuuli Reinsoo.

ERA, DF 21014

ERA, DF 21014

kolmapäev, 12. 08.
Viru-Nigula, Kalvi v 1933: Ilus naine on silmadele paradiis, hinge põrgu ja rahakotile puhastustuli.
Vanasõna kirja pannud Leonhard Meibaum. ERA II 74, 123 (20)

teisipäev, 11. 08.
Kuusalu 1935: Linnutee on taeva all, pärast lauritsapäeva näeb, käib üle taeva east länne. Ega seal tähte ole. Vahita selle järele, kudas talv on: kui paksult on, siis on paks talv. Kui on ohuke, siis ohuke talv.
Leesi külast pärit Anna Matveilt (74 a) kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 114, 282 (7).
Pärast eilset lauritsapäeva tasub lisaks tähtedele tähele panna ka näiteks pohli, kapsaid jm. Lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev

esmaspäev, 10. 08.
Kuusalu 1937:
Kaks oli kaskeda minulla,
kolm oli puuda korgejada,
viis oli puuda silejädä,
seitse puuda sirgejädä,
Kasvasid meie kalda-alla,
oksad oilusid vedeje,
lehed laiad lainedesse.
Seal siis laulsid luoja linnud,
karjusid merekajakad -
üüdsid äälel ülge'eida,
laulsid pääle latikaida,
karjusid merekaluja.
Puudest ja lindudest laulsid Leesi külas Triinu Ungers (eeslaulja), Anna Matvei ja Leena Kröönvalk. Laulu fonografeeris ja kirjutas üles Rudolf Põldmäe (ERA, Fon. 506 a; ERA II 161, 461/2 (1)). Laulu saab kuulata ning sõnu aimata KIVIKEses http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62674-82235
Põldmäe pildistas oma Kuusalu-retkel ka Kolga valla laulikuid, mh Triinu Ungersit ja Anna Elisperki (ERA, Foto 557).

ERA, Foto 557

pühapäev, 9. 08.
Kärla 1889: Metsas kasvab, rannas sünnib, vee pääl liigub?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Mändmets. H II 18, 821 (89)

laupäev, 8. 08.
Kuusalu, Juminda k 1935:
Kui minu ema oli kümneaastane laps, siis tuld liianime panemine. Me majas oli korts, siin naersid, et ega see jäädavalt ole, tegid asja naeruks. Üks naabrinaene tuld meile, vanamees old siin, et: „Vanamees, akka moisa minema, pane ka ilus nimi!“ Vanamees öeld: „Vanamoor, mine sina ise!“ Vanamoor öeld: „Kui mina lähen, miga mina ka nimeks panen?“ Vanamees öeld: „Pane „Mees kohulla riel!““
Nenna oligi – panid tühjaks seda, pandigi Meeskohullariel. Nüüd alles loppis see nimi ära, minu aigas suri üks vanatidruk ära, vei selle nime anda. Ann Meeskohullariel oligi ta nimi.
Kes ikka ise oma tahtmisel arvas, see sai ilusa nime. Ullusi on ka küll: Sammelselg, Lokspüks – Pedaspääl, Loksal on üks Toop ja Pütt, piirivalve ohvetserid.

Perekonnanimepärimust kirja pannud Anna Elisperk. ERA II 114, 529/30 (43)

reede, 7. 08.
Halliste 1939: Pornuse vallas olevas talu heinamaal olnud öösi kella kaheteistkümne paiku paista ühe pärna alt tuld. Kuid mees ei olevat julgenud sinna vaatama minna. Ta mõtelnud, et mis õige teha, kas minna või mitte. Viimaks leidnud nõu. Ta võtnud kolmetahilise nõela, et keegi teda ei saaks puutu. Kui ta puu alla jõudnud, tahtnud paganad teda surmata oma kolmeharulise odaga. Kuid mees oli viskanud nõela enne tulle ning paganad olid korraga kadunud ning mees võtnud kullapaa ja läinud koju.
Mees rõõmustanud, et olnud korraga rikas mees. Kuid kui mõisnik seda teada oli saanud, kutsunud mehe mõisa ning pärinud, kust mees selle oli saanud. Mees seletanud kõik ära. Mõisnik oli aga võtnud talt kõik ära, kuid siis oli neist aga järgi jäänud ainult mõni seeneke. Kuid mees olnud väga rikas mees pärast seda leidmist.
Jutustanud Jaan Põrk (68 a) Kaarli vallast, kirja pannud August Riet. ERA II 236, 191/2 (9). Harilikke tanuseeni pildistas 2007. aastal Age-Li Liivak. ERA, DF 30257.

ERA, DF 30257

neljapäev, 6. 08.
Häädemeeste 1930:
Miu ema rääkis, et nemad käinu võrgudega meres ja rupakonn olnu neil võrgude juures paatis. Nemad tulnu ääre ja see konn vahtinu neil ikki otsa kurja silmadega, plaksutanu lõuadega ikki, hambad plaukunu. Võrkus põle ühtegi räime olnu. Ema mõtlenu, et ma tahan vaadata, mis sul viga on. Võtnu siis konna tangide vahel ja löönu ta surnuks ja pannu tugiteiba alla. Teise pääva tulnu homiku vara üks mees sinna ja tahtnu leiba lainata. Ema põle annu. Tema juba täädnu. Kolmanda pääva olnu siis mees meres sihis persest saadik ja palunu, et "Kallis onitüdar, tule puuduta ometi sõrme otsaga." Tema ütlenu: "Kannata veel, pitsita veel." - "Ma ei või. Ma lähen lõhki." Vana Ruuga vana ja need sõuksed poosted ollid olnu. Vanaeit roninu ikki veel, läinu eemalt, hoidnu ikki seda sõrme, viimati katsunu siis perse äärt natuke. Siis tulnu ku putkest. Kus kõik vesi olnu rohelene. Teise pääva läinu võrgudega. Võrgud olnu ka tuutis räimi täis.

Rupakonnast rääkis Ann Saar Häädemeeste kihelkonnast Orajõe vallast Kabli külast. Kogunud Leida Lepp. ERA II 21, 607/9 (3)

Fotol vanad ja noored kalurid Manija rannas mereleminekuks valmistumas. Materjal ekspeditsioonilt Kihnu saarele 1959. a. Fotograaf Ottilie-Olga Kõiva.
ERA, Foto 4529

ERA, Foto 4529

kolmapäev, 5. 08.
Lüganuse, Lohkuse k 1965: Linnas on hullem kui laanes (vanasti arvati nii). Aga nüüd – linnas on kergem kui laanes. (Praegu iad korterid, ei õle vaja kütta, ei vett vedada). Vanasõna Helene Liivakult kirja pannud Aino Källo. RKM II 200, 560 (91)

teisipäev, 4. 08.
Risti 1889:
Üks wana jutt. (Mesilinnu karjane.)
Üks kord oli üks mees mesilinnu karjatseks. Õhtul tulid linnud koju üks oli puudu, siis akkas teda otsima ja kui ta üles waatas siis nägi teda kõu-pilwe ääre peal. Siis pedas mees nõu mis moodu sealt kätte saada. Siis istutas tema türgi uba maha ja wõttis ühe köie ja istus ise kakksite sinna ua peale nii kaua kui ua wars tõstis teda üles pilwe alla siis sai ta suure waewaga linnu kätte. Siis ta akkas alla tulema ja panni köis kinni ja akkas alla tulema. Nii kaua tuli üsna easti kuni köit oli, aga köis sai otsa mis nüüd teha. Siis lindas üks kärpses tema nina peal selle kärpse pealt sai ta 50 küünart nahka, noh se nahk köie maa sai otsa siis tuli õnneks üks parm sest sai 100 sülda siis tuli ette jõudsaste alla poole ikka oli puudu, siis ta wõttis ülevalt ja jätkas alla poole, ikka oli puudu. Aga maa juba paistis siis katsus omitige hüppata ja üpas wõmdi Nii et kõik ilm wärisses Kolm sülda maa sisse. Siis läks külase ja tõi Labidas ja Kaevas ennast wälja.

Kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud valla postimees, hilisem Haavasilla talu peremees, luuletaja-laulja ja kõnemees Juhan Holts (1868-1942) Nõva vallast, kelle mõnedki laulud said vallas rahvalauludeks ja kes käis oma jutte ja laule pidudel esitamas. H I 1, 368 (2).

esmaspäev, 3. 08.
Karksi 1960:
Küla karjatse, kanakse,
emalapse, linnukeise,
aage kari meie poole,
meie aame teie poole,
siia suure söödi pääle,
siia lage latsi pääle!
Siin süüb kari kaitsemede,
ulk süüb ilma oidamede.
Küla karjalastest laulis Nuia alevis Leena Jõnts, laulu helisalvestas Selma Lätt (RKM, Mgn. II 432 f). Selma Lätt pildistas ka Anna ja Leena Jõntsi (ERA, Foto 4793).
Laulu on võimalik kuulda KIVIKEsest http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51942-29237

ERA, Foto 4793

pühapäev, 2. 08.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki k 1991: Kusta oli saadetud Siberi, et oli kaikaga kaks meest maha löönd. Ta oli soomlane, Turu Kusta, minu isa kasuisa. Tal endal lapsi ei olnd. Soomes Turu linnas ta elas. Perepojad, kus Kusta tienis, olid käskinud tal lüüa. Sealt saadeti Siberi. Sie küla [Ülem-Suetuk] on tegelikult soome küla. Pärast soomlasi enam ei akatud saatma. Eesti küla oli Pulan [Ülem-Bulanka], sie oli soome küla. Naisa oli vähe. Kes oli kõva tüömies, see sai naise, töss ei saand. Tema, selle Kusta järgi üütakse veel meid Turu Miina ja Turu Miku. Turu Kusta oli kõva mies. Ta ei ta' htandlüüs, kiskuja ei olnd. Kis teda noris, ta võttis teise mehe mütsi, tõstis sauna nurga üles, pani mütsi sinna alla.
Jutustas Miina Pavlov (snd 1927), fotol Miina ja tema mees Mihkel Pavlov, jutu kirjutas üles ja pildi tegi Anu Korb 1991. aastal. ERA, Foto 14999

ERA, Foto 14999

laupäev, 1. 08. 2020
Põlva, Tsolgo k 1931:
Jummal´ hoitku’ toda neiot (kas´-ke, kan´-ke),
toda kabo kasumasta,
kiä johtu joodikullõ,
johtu joodigu [osassa],
ollõpulga puttujallõ,
viinavaadi vahtijallõ.
Kõrtsi vei ta neio kõrigõ,
liina vei ta neio linige,
pandis pand´ neio pallapoolõ.
Kõrik kõrdsist kõnõli,
linik liinast libisi,
pallapuul´ pandist pajati.
Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62483-53946
Laulnud Katri Kindsigo, fonograafiga salvestanud ja dešifreerinud Karl Leichter. ERA, Fon 349 c; ERA III 6, 228 (117).
Teksti üles kirjutanud samalt lauljalt Paul Reim 1920. aastal, toimetanud Urmas Kalla. ERM 19, 10/1 (7). XXI Eesti rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü võistluslugu.

ERA III 6, 228 (117)

reede, 31. 07.
Karksi 1935: Aamre põhjal suud anda.
Aamer võetakse varrest kinni ja asetakse tagaskätt üles. Siis kallutatakse aamre põhi suu poole, kuni saab suud anda. Seejuures ei tohi varss toetuda käevarrele. Mees peab ise seisma sirgelt. Mida suurem aamer suudetakse niimoodi üles ajada, seda kangem mees.
Jõukatsumisviisi pildistas Nuia alevis ja kirjutas õpetuse üles Richard Viidalepp 1935. aastal.
ERA II 78, 535 (1), ERA, Foto 242.

ERA, Foto 242

neljapäev, 30. 07.
Lemsi 1929:
Lähme seda tehtud tiedä kauda,
Sedä aga raiut rada kauda,
Mis oli enne jumal käinud,
Maria enne maganud.
Mis temal jäenud jäljeauku?
Kuld temal jäenud jäljeauku.
Kes oli ullu, võttis kulla?
Sina olid ullu, võtsid kulla,
Viisid selle kulla kodose,
Panid selle pitkä pengi peäle -
Puolõs lei temä pitkä pengi,
Lõhki lei temä laia lava.

Laulu tüübist "Kuld jälje peal" on Herbert Tampere kogunud Lemsi küla naistelt.
ERA II 16, 331 (1)

Fotol vaade Kihnu külatänavale augustis 1955. Pilt pärineb "Kihnu saare pulmakombestiku" filmimiselt. Fotograaf Johannes Mikk.
ERA, DF 4525

ERA, DF 4525

kolmapäev, 29. 07.
Laiuse, Laius-Tähkvere v 1937: Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi. – Olin Võdivere [Võidivere] pulmas. Seal oli kaks Karu ka pulmas. Mina ei teadnud kuipalju neid on, kel Karu nimed on ja ütlesin teise karule: „Palju neid karusid siin on?“ Tema ütles mulle: „Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi.“ Kuidas seda teisipidi tarvitatakse – ei tea. Vanasõna kasutamist kirjeldanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 259 (1179)

teisipäev, 28. 07.
Tallinn < Torma 1927: Tarakvere mõisaomanik Reedel koristand vilja, algselt Tõrma jaama rentnik Grünthal (Kryintal) hoidis kyynlapäevani põllul. Reedle varesed kisendasid: "Reedel korat, Reedel korat!" Grünthali varesed karjusid: "Kryintal tobra, Kryintal tobra." Oma isalt Aleksander Bergilt kirja pannud Paul Ariste. E 61630.

esmaspäev, 27. 07.
Muhu 1949:
Tink, tink, tink tillerille,
tank, tank, tank, talleralle!
Sii sihes on ilus ätse,
ilus ätse ja kena ätse.
Seda ätset tahaks näha saada,
mida karva ätse kasvab:
sihest siiru-viiruline,
keskelt kulla-keeruline,
ümbert õbe-lõŋŋuline.
Sii uo tehtud teivasaida,
sii uo laot lattaida.
Sii uo kivikiiluaida,
sii oo raada rõŋŋasaida -
siia kohta mina võtan mulgu,
võtan mulgu ja jätan augu,
kus on mullu olnud mulku,
ja olli ammu jäänud auku -
vaheaid olli varisenud.
Kaks kivi olli kahju teenud,
ja must siga olli sisse läinud.
Nii laulis Riste Kao ätsemängu ja selgitas: Osavõtjad moodustavad ringi. Üks on ringi sees, see on ätse. Teine kõnnib ümber ringi, kepp käes, nagu tahaks ätset näha. Võtab ringist ühe endale järgi, ring jääb järk-järgult vähemaks. Kogub palju oma sabasse - üsna ändropp - Nii kaua mängitakse kui kõik ära on korjatud või kui ära tüdineb. Selma Lätt kirjutas Riste laulud ja mängud üles ning pildistas teda kodus Jaani talus Rannakülas (RKM II 1, 368/9 (6); ERA, Foto 2294).
1974. aastal meenutasid Suuremõisa elanikud ätsemängu Kirjandusmuuseumi folkloristidele, pildistas Elmar Kivaste (ERA, Foto 10834).

ERA, Foto 2294
ERA, Foto 10834

pühapäev, 26. 07.
Tarvastu 1894: Madal lehm, magus piim?
Mõistatuse kirja pannud Johan Vaine. E 13616 (1)

laupäev, 25. 07.
Halliste, Saaremetsa k 1893:
Visaku järv
Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud.
Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kuskohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma.
Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Niipea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse.
Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.
Kirja pannud Jaak Sõggel. E 3868/9 (13)

reede, 24. 07.
Keila 1939: Jakopi-nimelise sulasele anti jakobipäeva laupää õhta seaperset süüa ja tubli naps viina: siis Taeva-Jaakob andis ilusat ilma. ERA II 273, 275 (18).
Tähelepanu, Jakobid, Jaagud, Jaagupid - täna see jakobipäeva laupäev ongi. Vt lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaagupipaev/nimepaev

Kirja pannud arhiivi kaastööline Eduard Kriitmäe (1886-1961), kes teiste seas sai 1940. aasta isesisvuspühal Vabariigi Presidendilt 1939. aasta kogumistöö eest teise auhinna ja 40 krooni (vt https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19400224.2.44)

neljapäev, 23. 07.
Reigi 1938: Kui esimest naabra* vihku akkad panema, siis üia: kiiss, kiiss, kiiss! Siis rotid ei tule naabra alla.
*( suur) viljahakk

Nõidussõnad on Enda Ennist saanud Mihkel Simmeri käest Reigi kihelkonnast Kõrgessaare vallast Kidaste külast Kanepala talust.
ERA II 189, 245 (78)

Foto pärineb 1959. aasta Hiiumaa ekspeditsioonilt. "Otsa Mikk ehk õige nimega Mihkel Simmer jätab pesupesemise pooleli, et meie aparaati pajatada lugusid endisest ajast. Milline ime on ikka enda juttu kuulata!" Pildistanud Loreida Raudsep 07.08.1959.
KKI, Foto 2411

KKI, Foto 2411

kolmapäev, 22. 07.
Helme, Abja v 1874: Otsi rahu, ei mitte raha taga.
Vanasõna kirja pannud Aleksander Wahlberg. EKmS 4° 3, 284 (319)

teisipäev, 21. 07.
Halliste 1971: Külapolka "Kihulane linnas". Oma kodus Mõisakülas Lille tänaval mängis Juhan Sarv (snd 1905), kes kandle- ja viiulimängu õppis ära juba 4-5-aastaselt oma pillimeistrist isalt sünnikodus Aakres (Rõngu khk), seejärel hakkas mängima ka lõõtsa ja muid pille ning oli hiljem Viljandimaal laialt tuntud pulmapillimees. Salvestasid Herbert Tampere ja Ingrid Rüütel. Kuula:
RKM, Mgn. II 2054 d: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-57395-50724

esmaspäev, 20. 07.
Tarvastu 1962:
/: Sõitsin üle Soome silla,
Soome sild sii rägisi!:/
/: Ale, ale alla, allalla,:/
ale, ale alla, allalla,
talumiis tantsis neiuga.
/: Sõitsin äia trepi ette,
teretasin äiapapat!:/
/: Ale, ale alla, allalla,
talumees tantsis neiuga!:/
/: Tere, tere, äiapapa,
kas on kodus teie neiu?:/
/: Ei ole kodus meie neidu,
ta läks kaivul vetta tuuma!:/
/: Kas võib sõita kaivutiida
Jah, võib sõita kaivutiida!:/
/: Tere, tere, neiukeine,
kas sa lubad mulle tulla?:/
/: Ale, ale alla allalla,:/
mulle tulla, mulle olla,
südamest mind armasta?
/: Jaa, mina luban sulle tulla,
sulle tulla, sulle olla!:/
/: Ala, ale alla allalla,
talumees tantsis neiuga!:/
Regivärsilise ringmängulaulu kaevul toimunud õnnelikust kohtumisest laulis Marie Sirul Vooru külas. Laulu helisalvestas Selma Lätt (RKM, Mgn. II 776 c).
Laulu saab kuulata Kirjandusmuuseumi infosüsteemis KIVIKE http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-55513-90436
Vooru küla laulikuid Marie Sirulit (paremal) ja Liisa Sikutit pildistas Ellen Liiv (ERA, Foto 6142).

ERA, Foto 6142

pühapäev, 19. 07.
Halliste 1935: Mängijad istuvad ringis, üks läheb ringi sisse ja paneb igale mängijale linna nime. Kui seesolija hüüab „Tartust Tallinna!“, siis peavad Tartu ja Tallinn istekohad vahetama. Seesolija katsub ka istekohta saada ja kargab vahele ja kumma koha pääle ta enne saab, see peab sisse minema. Võib hõigata igast linnast teise, näiteks Viljandist Võrru, Paidest Jeruusalemma jne.

Mängu kirjutas üles Õisu kooli õpilane Martin Mägi 1935. aastal. Mängu õpetas Liina Mägi (s 1892) Kaarli vallast Järve talust. ERA II 96, 264/5 (3). Fotol valmistub 1960. aasta suvel väljasõiduks Abja rajooni kirjandusmuuseumi ekspeditsioon. Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 4715.

Mulgimaa Mulgi valla vanemaealised jutustamisaltid mänguhuvilised, valmis panna! Esmaspäeval sõidavad välitöödele rahvaluule arhiivi kogujad, kogutakse eeskätt mänge ja lapsepõlvemälestusi. Välitöid viiakse läbi kultuuritegevuse toetusmeetme Mulgimaa mängude ja lapsepõlvemälestuste kogumisprojekti raames.

ERA, Foto 4715

laupäev, 18. 07.
Karksi 1894:
Karksi Karu-Matsi pärnaraagudest
Karksi Mäekülas Karu-Matsi talu maa sees Pähnamäe kaldal külatee ääres olnud kaks suurt põlist pärnapuud, mida vanast pärnaraagudeks kutsutud, sest et nad igavesed vanad raagud olnud, mida Vanapagan sinna olla toonud ja seisma pannud.
Intsaare soo, mis ka sääl lähedal on ja ennevanast paganate päralt olnud – kui sääl Intsaarel midagi paganatel mõni pidu tulnud, siis tulnud üks Pagan, võtnud õlle poolvaati käe pääle, läinud pärnaraagude otsa ja ise hõikanud: „Karu-Mats, Karu-Mats, tule nüüd Intsaare saaja, punapüksi pulma!“ Kui Karu-Mats Pagana käest ande vastu oll võtnud, siis läinud ta naine nurikut viima. Ja pääle selle läinud Karu- Mats ja ta perekond Intsaare paganatele ristses. Kes ristsen risti ette ei ole heitnud, sellele antud kõiksugust head rooga küll ja küll süüa, kes risti ette oli heitnud, sellele ei ole siis muud süüa antud kui elajasitta ja joogi asemel elajakust ja korbide asemel kuivand elajasitakoorikaid.
Kui sääl Intsaare soo ääres põlli pääl pääle pääva veel künda tahetud, ole paganad enam kudagi lasknud, siis ikka kiusanud juures ja hääl ütelnud nagu maa alt: „Jäta rähu, mis veel pääle päeva teed tööd!“
Kirja pannud Jaak Kivisäk. E 10240 (94)

reede, 17. 07.
Hageri 1951: Noores põlves mina läksin rabasse mustikale, mehe ema oli kaasas. Vanaeit ei viitsind korjata, läks koju. Mees küsind, kus Juuli jäi. Vanaeit - et jäi rabasse. Mees vastu: "Mis sa räägid, ta just riidles siin koera, et mis sa vahid siin jalgus." Pärast mees ütleb mulle, et sa ikka käisid kodus...
Jutustas 1896. aastal sündinud Juuli Koplismets, kirja panid üliõpilased Maret Jäger, Virve Murumaa ja Herta Ploompuu. EKRK I 2, 261/2 (14).

Marja- ja seenerikast Jäätmaa nõmme Järva-Madise kihelkonnas pildistas 1997. aastal Age-Li Liivak. ERA, DF 30233.

ERA, DF 30233 ERA, DF 30233b

neljapäev, 16. 07.
Kodavere 1937: Kui tütarlapsed hulgakesi tahavad teada oma peiut, siis kirjutab üks neist tütarlastest sala, nimed paberile üksteise alla ja poiste nimed teisele poole üksteise alla. Üks tütarlast ütleb nii palju numbrit segamini kui on ühel poolel nimesid. Nüüd vaadatakse ühenumbritega nimesid, need on siis "paaris".

Nii on õpetanud Elly Luigla Kodavere kihelkonnast Pala vallast.
ERA II 156, 130 (60)

Foto info: Noored piknikul Sookülas Peipsi kaldal, akordioniga Juulius Lillo. 26.07.1959. Pärineb Helgi Suluste uurimusest "Ranna-Kodavere ümbruse looduslike annetega pillimehi XX saj."
ERA, DF 1855

ERA, DF 1855

kolmapäev, 15. 07.
Vigala 1948: Enne ehitä kaeu, siss maja. – Vesi oo igäl pool tarbis. Ilma veeta ei saa kudagi läbi.
Vanasõna Tõnis Pulstilt kirja pannud Mihkel Priimets. RKM II 21, 26 (81)

teisipäev, 14. 07.
Hageri 1951: Tohisoo silla juures on vaarikamets, ilusad vaarikad, kuid keegi ei julge korjata, sest igaüht, kes hakkab korjama, pidavat valdama hirmutunne.
Leonilla Perlingult (36 a.) kirja pannud Maret Jäger, Virve Murumaa ja Herta Ploompuu. EKRK I 2, 288 (1).

Upatsi talu metsateed Urvaste kihelkonna Tiidu külas pildistas 2006. aastal Kadri Rannamäe. ERA, DF 4125.

ERA, DF 4125

esmaspäev, 13. 07.
Karuse 1968:
Sõit, sõit, sõit Sõrve ja
Sõrvest jälle Saare ja
Saarest Saksamaale ja
Paide ja Pärnu ja
Haapsalu linna ja.
Mis sinna minna ja.
Saia ja kombut ja!
Suured saiad sarvilesed,
nisukakud nipilesed,
odrakakud okilesed.
Kuhu minna ja mida sealt tuua, teadis täpselt Juuli Tui Ristikülast. Helisalvestas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 1415 d). Laulu saab kuulata ka Kirjandusmuuseumi infosüsteemist http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-37147-52932
Herbert Tampere pildistas Erna Tamperet küsitlemas Marie Viipsit ja Juuli Tuid (ERA, Foto 8602).

ERA, Foto 8602

pühapäev, 12. 07.
Häädemeeste 1960: Suhkrulaev randa tulnud – öeldakse, kui toit liiga magus on.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. EKRK I 25, 29 (30)

laupäev, 11. 07.
Kuusalu, Kiiu 1895: Kuusalu kirik on kahe metsa vahepial. Lõuna pool külles on kõrge männimets ja põhja pool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendvamuda-auk.
Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendvamuda-auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatusemaja tornis nähtud.
Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. [Woldemar Friedrich Kentmann] lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.
Kirja pannud Johan Abreltal. E 16554 (2)

reede, 10. 07.
Pärnu-Jaagupi 1892: Kui 7wennapäe reedi oo, sis oo nii paelu kahjusid pikse läbi.
Kirja pannud Madis Jaakson (1875-1949) Halinga valla Vahenurme küla Möldre talust, hilisem majandus- ja pangandustegelane. H III 13, 421 (24).
Seitsmevennapäeva kohta lähemalt Eesti rahvakalendris: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmevennapaev

H III 13, 420-421

neljapäev, 9. 07.
Kanepi 1895:
Veege no sõna vesile,
Vesi vii sõna vellele.
Pange no linnasse likku,
Odra otselde ojja.
Nooriku kõttu kõrgenessa,
Põllepaela paisunessa.

Laul tüübist "Vesi viib sõna" on saadud Kooraste vallast Ann Lubi käest. Kogunud J. Tedder.
H III 26, 317 (9)

Fotol seltskond paadis Türgil Valmas. Pildistanud Aleksander Lepik 04.06.1922.
ERA, Foto 17426

ERA, Foto 17426

kolmapäev, 8. 07.
Karja, Leisi v 1938: Heinakuhi peab nii terav olema, et vihmapiisk otsa kukkudes kolmeks läheb.
Vanasõna kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 201, 220 (147)

teisipäev, 7. 07.
Torma 1969: Kui kägu veel heinakuus palju kukub, kuulutab nälga ja kallist aega ette.
Kirja pannud Julius Sildvee. RKM II 268, 530 (73).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli

esmaspäev, 6. 07.
Urvaste 1910:
Imi opas elle'en,
maalt maha viie'en:
"Tütarlatsi, linnukõnõ,
madaliku marjakõnõ!
Ku sa iks nakad vällän käümä,
mingu-i mustalt muide sekkä,
tõrvaskand tõiste sekkä!
Et iks pistä pilupõllõ,
ümber kaala kaalõrätti!
Heidä iks sällä uusi hamõ,
ümbre uusi ünderik!
Sis mine, ninnüs, niidu pääle,
aus hainakaari pääle!"
Heinateo-aegsest riietumisest teadis laulda Liisa Kask Jõepera külast, laulu kirjutasid üles üliõpilased Mihkel Pehka ja Rudolf Tamm (EÜS VII 1029/31 (79)).
Muusikaüliõpilane Helgi Sirmais abistas heinalisi Kaika külas 1957. aasta juulis, pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3083).

ERA, Foto 3083

pühapäev, 5. 07.
Jõelähtme 1888: Püha jõgi, püha mägi, püha pihlakas mäela, pühad marjad pihlakas?
Mõistatuse kirja pannud Hindrik Redlich. H I 1, 320 (41)

laupäev, 4. 07.
Tallinn 1992:
Viis
Mustamäel sageli harrastatavad pallimängud olid „Viis“, „Seitse“, „Kümme“ ja „Kakskümmend üks“. „Viit“ ehk „Viit miinust“ mängiti jalgpalli moodi vastu mõnda akendeta seina. Selles ja mitmetes mängudes määrati järjekord karjumisega. Näiteks arutades selgub, et soovitakse „Viit“ mängida. Kohe ruttu hõikab Heiti: „Essa!“ (esimene) ja Gert: „Nessa!“ (neljas). Jüri ja mina hõikame peaaegu koos: „Kossa!“ (kolmas), kuid kuna Jüri hõikas siiski natukene varem, jään mina teisele kohale. Siis lepitakse kokku, mitme puudutusega mängitakse ning otsitakse pallile algpaik (mingi väike lohk, värviplekk või joonistatakse kriidiga ring). Iga lööja soovib lüüa palli vastu seina. Kui ta ei taba, siis saab miinuse. Esimene paneb palli „algasendisse“ ning lööb ta sealt vastu seina. Pall põrkab seinast kuhugi ning järgmine mängija peab kokkulepitud või vähemate puudutuste arvuga palli vastu seina lööma. Kui pall kaugele veereb, võib teda ära tuua nii: kükitatakse, võetakse pall põlvede vahele ning tammutakse niimoodi seinani. Seda loetakse üheks puudutuseks. Kellel saab viis miinust täis, see langeb mängust välja.
Mängukirjelduse kirja pannud Jaagup Kippar. RKM, KP 50, 1/66

Ilmunud raamatus: „Viis ritta. Meie kooliaja mängud“. Koostanud ja toimetanud Inge Annom ja Astrid Tuisk, kujundanud ja küljendanud Pille Niin. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. Vaata lähemalt: http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=108

Viis ritta. Meie kooliaja mängud

reede, 3. 07.
Jõhvi 1955: Kaks konna said aasal kokku. Teine pühkis otsa eest higi ja ütles, et küll ikka sai täna hirmsasti tantsida. Teine küsis: "Kus sa siis tantsisisd?" - "Ei olnud siit väga kaugel. Olin pitspallil." - Mis asi see pitspall on?" - "Noh, tead küll, pulmas olin. Suures pulmas olin. Ja kus sai ikka tantsida. Üks ikka võttis ja teine jättis. Üks ikka võttis ja teine jättis. Katsu või isegi, kõik luud ja kondid on pehmed. Sain aga tulema viimaks eluga."
Eks see konn oli olnud põllul ja jäänud äestamise ajal äkke alla või äkkepulkade vahele.
Kohtla-Järve linnas kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 122/3.

neljapäev, 2. 07.
Tarvastu 1901: Kui laps ristimise ajal kuseb või pussu laseb, läheb ta patuelu peale.

Tarvastu kihelkonnast Vooru vallast üles kirjutanud Johan Kala.
H II 66, 675 (240)

Dateerimata fotol on seltskond inimesi Rannus lapse ristimise ajal. Kogunud Elmar Maasik.
ERA, DF 7070

ERA, DF 7070

kolmapäev, 1. 07. 2020
Vändra, Käru 1925: Uued ajad, uued asjad.
Vanasõna kirja pannud Leida Utrov. E 556/9 (18)

teisipäev, 30. 06.
Asundused, Venemaa, Omski oblast, Lilliküla: Orjavitsa häitsme ja marja ollev kõige haiguste vasta. Ella Papakoi (snd 1912) teate kirjutas 1996. aastal üles Anu Korb. EFA I 17, 57 (59).
Õitsvat kibuvitsa pildistas Tarvastu kihelkonna ekspeditsioonil 1999. aastal Astrid Tuisk. ERA, VF 1269.

ERA, VF 1269

esmaspäev, 29. 06.
Kihelkonna 1938:
Peeter, Peeter, pitkurine,
pitkurine, tikupuine.
Peeter, Peeter, pisigene,
Peetri naine natugene,
teiste naiste otsugene.
Mää kut ääre ätsike,
nii kut nurmenukuke.
To?a tema pühib tuulega,
öue äigab ännaga,
koja kolme sammuga,
renni riivab rinnaga.
Pisikesest Peetrist ja tema naisest laulis Vilsandil Rosalie Küll, üles kirjutas K. Mihkla (AES, MT 268, 3).

Kihelkonna naist õlut laskmas ja mehi üleaedsetele laudsit viimas pildistasid Jakob Laul 1943. aastal ja E. Allas 1895. aastal (ERA, Foto 1996 ja 1998).

ERA, Foto 1996 ERA, Foto 1998

pühapäev, 28. 06.
Varssavi < Puhja 1900:
Sõnakuulmata tütar
Ühel emal olnud porilaisk sõnakuulmata tütar. Mis ema teha käskind, pole ta teind, vaid urisenud ja jõrisenud kui kuri koer vastu. Kord pahandanud ta jälle ema koledal kombel ära. Vihaga ütelnud nüüd ema: „Võiks sind vanapagan võtta.“
Tütar läinud selle pääle metsa kõndima. Sääl tulnud temal hall küürakas vanamees vastu. See küsind tüdrukult „Tunned sa mind?“
„Ei tunne!“ vastanud tüdruk.
„Siis tea,“ ütelnud hallvanamees edasi, „mina olen see, kellele sind ema täna pääle tüli lubas. Nüüd tulin ma sulle järgi.“
Selle pääle võtnud ta tüdruku selga ning läinud ligidal olevasse järve, kus tema kodukoht olnud. Siin olnud vanal paganal ilusad toad, tüdruk pidanud teda teenima.
Kõige vastumeelsem olnud tüdrukul see, et tema siis, kui ilus ilm, järve kaldal päikese paistel vanalt paganal pead pidanud otsima. Küll olnud nüüd tal kahju, et ta ema vastu nii sõnakuulmata oli olnud. Palunud Jumalat, et see teda päästaks.
Viimati pandnud tüdruk tähele, et vanapagan, alati kui pääd temal otsima hakanud, magama jäänud ning enne magama jäämist jalad järve pöörnud. Siis, kui kõue taevas kõma teinud, hüpanud ta kohe järve pakku. Võtnud ka alati tüdruku ühes.
Kord, kui vanapagan jälle magama jäänud, pöörnud tüdruk vanal paganal jalad maa poole. Peagi tulnud kõuepilv ülesse ning varsti vehkind taeva alune välgutulest. Tüdruk jooksnud nüüd vana pagana juurest ära kaugele. Viimati ärkanud ta üles, kui juba kõue kärkimine suureks läinud. Tahtnud järve hüpata, aga et jalad maa poole olnud, jooksnud ta kohe välgule vastu, mis teda surnuks löönud.
Nüüd pääsenud tüdruk lahti tulnud kodu ning olnud ema vastu väga sõnakuulelik.

Jutustanud Puhja kihelkonnast pärit Peeter Sütt, kirja pannud Varssavis Jaan Rootslane. E 40341/2 (4)

laupäev, 27. 06.
Järva-Jaani 1965:
Seitsmemagajapäev on, et seitse venda kirikus magama jäänud.
Kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 55 (17)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev/item/48290

reede, 26. 06.
Viru-Nigula 1889: Päike on põrgu värava suu. H II 9, 107 (1). Kirja pannud August Krikmann Malla vallast.

neljapäev, 25. 06.
Hageri 1934:
Äiapapa kallis kuld,
anna piibu peale tuld.
Käli joob käli käesta.
Äiad-ämmad ämberista
Mina aga rüipan lüpsikusta,
Toru aga mööda toidan peada.
Peaks ma tilga viina saama,
Teise piisa piiritust,
Siis minu keel käiks kergemini
Laulusalmed lahkemini,
Kälimehed söövad, kälimehed joovad
Kälimehed seltsis ehk kükitavad*
Ühte piipu põletavad
Ühte ostavad hobused
Joovad õlled kõlistavad kannud
Viskavad vitsad vidrikuse
Kannulauad kaasikuse
Paksu pajupadrikuse,
Viri-viri-viri vitsad leidsin,
Kurivaim küsis kust sa leidsid?
Vidrikust või vadrikust
Ja kannulauad kaasikust.
(*sital käivad)

Meelelahustuslik laul joodikust on arhiivi saadud Hans Mesikäpp käest.
ERA II 84, 54/5 (9)
Fotol purjus setu autos (autokastis) magamas, pildistatud setu pulmas 1958. a. juunikuus. Fotograaf Richard Hansen.
ERA, Foto 3717

ERA, Foto 3717

kolmapäev, 24. 06.
Nõo 1933/4: „Jaan naerab välja!“ öeldakse, kui keegi ennast jaanipäeva ajal soojalt riidesse paneb. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48201

teisipäev, 23. 06.
Urvaste 1935: Jaani õhtul (komme vanasti)
Jaani õhtul tule ääres tehti valgist linust ilus valge hobune, kes käis ja palus inimestelt andeid hammasteni rippuvasse kotti. Hobune oli muidugi inimene kellele juure kombineeritud pää ja muid kujusid, mis valgete linadega üle tõmmatud.
Jutustanud Miina Tauk (snd 1874) Kärgula valla Puna küla Mikita talust, kirja pannud Kärgula algkooli õpilane Õie Räst (snd 1921). ERA II 106, 642 (19).
Jaanituld Tõrva Tantsumäel pildistas 1962. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6090.

ERA, Foto 6090

esmaspäev, 22. 06.
Puhja 1926:
Tantsi, tantsi, tammepuu,
Viina-Jaani vilerpuu,
Kõrtsi-Jaani kõvverpuu!
Oh neid Jaani jalgasida,
kõverida kõmpusida!
Nii neid viivä, nii neid toova -
viivä viinakelderede,
saatva saiakamberide!
Lõbusast elust laulis Leena Restu Pori külas, üles kirjutas A. Vahkal (AES, MT 34, 6). Puhja kandi pillimeest ja pidulisi pildistas A. Tober, foto annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 6986).
Rõõmsaid pühi!

ERA, DF 6986

pühapäev, 21. 06.
Hargla 1895: Suvel riides, aga talvel alasti?
Mõistatuse kirja pannud Johan Reimann. H I 7, 157 (50)

laupäev, 20. 06.
Simuna 1904: Kapsad peavad enne pööripäeva maha istutama, siis kasvavad kõvad pead. Kui peale pööripäeva, siis jäevad pead nagu tohlud.
Kirja pannud Voldemar Rosenstrauch. H II 74, 152 (13)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47526

reede, 19. 06.
Torma 1911: Wee rohud. Potentilla anserina
Wee rohud pandakse soojaks tehtult roosi pääle, kui roos weel hakkamas on, siis saab terweks. Minu ema suust 1.VIII 1911.
Tähendus. Wee rohud kaswawad weesoonte pääl, kus maa sees weesooned on; on neid rohtusid maa pääl palju ridas kaswamas, sääl on wee soon, sinna tuleb kaew kaewada. - Jaan Sild'i läbi "Kaewusaare Andrese" suust, kes Awinurme kaewumeister. 1. VIII 1911.
Kirja pannud ja hanijala herbariseerinud Mihkel Sild (1881-1942) Piilsi külast. E 48096.

E 48096

neljapäev, 18. 06.
Jõelähtme 1932: Kõverik, kõverik, kus sa lähad? – Lühike raiutud, mis sa tahad, ma lään oma isa mõisa.
(Lahend: Jõgi ja raiutud mets)

Mõistatus tüübist EM 872 pärineb Herbert Tampere kogutud materjalidest.
ERA II 56, 151 (1)

Fotol lehmad jões ülevalpool Jägala juga. Pildistas Armas Otto Väisänen suvel 1913.
ERA, Foto 993

ERA, Foto 993

kolmapäev, 17. 06.
Saarde 1985: Vanaema ei uskunud nõidust ega kuradit – ütles, et üks inime (inimene) on teise kurat – kuid vanarahva tarkust küll.
Vanasõna kirja pannud Maimu Andronikova. RKM II 385, 442

teisipäev, 16. 06.
Kodavere 1935: "Tere Mari, tere Jüri."
Mängitakse väljas. Mängijad seisavad ringis, ning üks jookseb ümber ringi ja lööb mõnele külge. Siis peab see vastas suunas jooksma, kui nad kokku saavad, peavad teine-teist teretama, ning jooksevad edasi. Kumb neist tühjale kohale enne jõuab jääb sinna, teine jookseb aga jälle ümber ning lööb mõnele.
Mängukirjelduse pani kirja Kokora valla Torila küla poiss Kalju Kütt (1920-1941). ERA II 100, 158 (3).

ERA II 100, 158 (3)

esmaspäev, 15. 06.
Palamuse 1893:
Sinisilma pääsukene,
marjaskaela linnukene
lendab üle kolme metsa.
Üks on metsa kuusemetsa,
teine metsa kasemetsa,
kolmas metsa lepametsa.
Mis on metsa kuusemetsa,
see on vana meeste metsa.
Mis on metsa kasemetsa,
see on noorte naiste metsa.
Mis on metsa lepametsa,
see on vana naeste metsa,
Sinisilma pääsukene,
marjaskaela linnukene
lendab üle kolme metsa.
Üks on metsa tammemetsa,
see on noorte poiste metsa.
Teine metsa õunametsa,
see on noorte neide metsa.
Üks on metsa sirelimetsa,
see on noorte laste metsa.
Linnulennust metsade kohal kirjutas ajalehtede kaastööline ja viljakas rahvaluulekoguja Helene Maasen (E 7392/3).
Viljandimaa rahvast sirelimetsas pildistas 1922. aastal Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17409).

ERA, Foto 17409

pühapäev, 14. 06.
Kirbla 1937:
Kaks venda
Vanasti elasid Eestimaal kaks venda: üks pururikas, teine päris vaene. Rikas vend vaest venda ei salli ja vaene käib ühtepuhku teda tüütamas, ühte ja teist saamas. Rikas vend mõtleb: mismoodi ma tast lahti saan ja peab kõik nõud ää.
Kord läheb vaene vend rikka mehe käest hoost saama, metsast puid tuua. Rikas mõtleb: „Nüüd oo paras aeg.“
Rikkal oli suur kange täkk. Rikas mõtleb: „Annan selle ta kätte, küllap see ta ää tapab metsas.“
Kuidas mõeldud, nii saab tehtud. Vaene läheb metsa, paneb puukoorma peale õige tugeva. Mõtleb: „Suur tugev hobu, küll see ta ära veab.“ Akkab ajama: purustab aisad.
Vaene mõtleb: „Mis nüüd teha.“ Ütleb: „Tugev hobu, tõmban sabapidi kinni: veab sabapidi küll ära koorma.“
Aga õnnetus juhtus ka tulema: saba tuli takka ära. Lähvad koju, ei tohi venna kätte hoost viia. Täkk puhkab päeva.
Rikas vend tuleb hoost kätte saama: hobuse saba taga ära. Ütleb: „Mis sa nüüd oled teind? Nüüd annan su kohtu, lähed Siberisse või vangi, siis saan sust lahti.“
Kohtutee linna võttis kaks kuni kolm päeva aega. Lähvad kahekesi metsast läbi. Lähvad metsavahi juure öömajale. Rikkal on igalpool sõbrad, aga vaesel mitte kusagil. Õhtu on metsavahi juures keedetud hea oasupp suitsetatud sealihaga. Laud pannakse välja, toit peale ja pudel viina kõrva. Ja rikas vend palutakse sööma. Aga vaese vennale öeldakse: „Sa mine ülesse labale nii kauaks, kui meie sööme.“
Aga metsavahil oli väike kolmeaastane poeg ka. Vaene vend ütleb üleval: „Vaatan õite kuidas teised söövad.“ Ja ajab ikka ühtepuhku kehaga end laba ääre poole. Jalad lipsatavad, kukub alla metsavahi kolmeaastase poja pähe, poiss surnuks. Nüüd metsavaht kargab ülesse ja läheb ka kohtusse. Rikas vend mõtleb: „Nüüd tal kaks süüd, nüüd saab tast ometi lahti.“
Enne kui linn tuleb on jõgi ees ja sild peal. Vaene vend mõtleb: „Linn on ligidal, jõgi on siin, kohus mõistab mu nagunii surma. Hüppan parem jõkke.“
Nagu mõeldud, nii ka tehtud. Aga õnn või õnnetus. All õngitsevad kaks munka, vennaksed lootsikus kalu. Hüppab teisele pähe: teine munk kukub sisse ja upub ää. Munk tuleb ka kohtusse, mispärast vaene vend sedasi teind on.
Aga vaene vend saab vahepeal ühe teliskivi tasku pista. Lähvad kohtu ette.
Aga vaene vend ütles kohtu ees: „Mõistke mulle õiget kohut, ja kui mette, siis vaadake, mis mul selja taga on.“
Aga kohus mõtleb, et see üks pank raha seljataga taskus on. Kohus mõistab: „Munk sa lähed silla peale, vaene vend lootsikusse ja hüppa talle kaela. Saad ta vette, upub ta, kui ei upud ise.“ Ja metsavahile öeldakse: „Sa anna naine vaesevenna kätte, niikaua kui ta sulle kolmeaastase poja kasvatab.“ Ja rikka vennale öeldakse: „Täkk jääb nii kaua vaese venna juurde, kui tal uus saba taha kasvab.“
Teised saadetakse välja. Vaenevend üksi jääb kohtusse. Kohus küsib: „Võta nüüd välja, mis sa annad!“
Vaene vend võtab teliskivi välja. Kohtuhärra küsib: „Mis sa sellega pidid tegema?“
Vaenevend vastab: „Kui te kohut mulle nii ei oleks mõistnud, nagu mõistsite, ma oleks kiviga te pead lõhki löönd.“
Hakkavad koju minema. Vaenevend käsib silla peal munka omale pähe hüpata. Munk paluma: „Jäägu hüppamata, ma annan sada rupla.“
Metsavaht, kes naist ei taha vaese vennale anda, nagu kohus oli mõistnud, lubab teise sada rupla. Ja rikas vend, kes hoost kätte tahab saada, lubab ka sada rupla.
Vaenevend läks rõõmsa meelega koju ja kui ta veel ära ei ole surnd, siis elab ta praegugi rikka mehena edasi.

Jutustanud Tõnis Vaan, kirja pannud H. Veelman. ERA II 171, 533/7 (1)

laupäev, 13. 06.
Helme 1892:
Kangekaeliste kohta – Oh sa võrukael! On üks kangekael! Ta on raudne inimene. Ta on külma verega. See pistab silma peast välja.
Ütlusi kirja pannud Johann Pastarus. H I 3, 197 (4)

reede, 12. 06.
Rapla 1932: Millistena kujutellakse neid hirmutisi? - Olemuse poolest - sabaga, karwane, nelja alaga, wälimuse poolet - hirmus, kõnnaku poolest - ---, hääle poolest - teeb lolli häält. Mida teewad need hirmutised lastega? lähewad laste juure, ajab lõuad laiali ja tahab ära süüa.

Lastehirmutiste küsitluskavale vastas teiste Raik(k)üla lastekodu algkooli õpilaste hulgas ka Eduard Pendis (1920-1987), toona 5. klassi õpilane, hilisem Leesi küla pillimees (mängis viiulit, akordeoni, kitarri, mandoliini), keda 1960. aastal salvestati ja filmiti Kiiu-Aablas Tuomari talus mängimas laulumängude saateks. ERA II 52, 617; KKI, RLH 60:40 (2). Kivikasukas Eduardi esituses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20163-40380-80029

ERA II 52, 617 (1-2)

neljapäev, 11. 06.
Maarja-Magdaleena 1889:
Enam mu vana Mareta
Kui kõiges külas kümme naista,
Läks turgu - tõi tubakat,
Panin piipu ja põletin

Laulu tüübiga "Oma naise kiitus" on Maarja-Magdaleena kihelkonnast Kudina vallast kirja pannud Hindrik Ostrat.
H II 28, 470 (41)

Fotol abielupaarist laulikud ning jutustajad Maali Saarmann ja Anton Saarmann Valgamaalt Sangaste kihelkonnast Mäekülast tegemas ettevalmistusi fotografeerimiseks. Pildistanud Ingrid Rüütel 1967. aastal.
ERA, Foto 8409

ERA, Foto 8409

kolmapäev, 10. 06.
Emmaste 1927: Sant siga, mitu viga, maa külmand, kärss haige. – Üteldakse sellele, kes mingi toimetusega hakkama ei saa ja selleks igasuguseid vabandavaid ettekäändeid otsib.
Vanasõna selgitanud Meinart Meiusi. E 61148 (1)

teisipäev, 9. 06.
Helme 1977: Kevde valss. Nüüd lilled õitsvad aasadel... Mängib Tõrva külakapell, laulab Mall Saarts (1955-2012), salvestas Ingrid Rüütel: Paul Kaidre, snd 1902 (lõõts); Alma Kaidre, snd 1906 (basspill, laul); Leho Anton, snd 1918 (laul, viiul); Eduard Säks, snd 1918 (tuurkannel); Linda Säks, snd 1923 (jauram); Ville Saar, snd 1912 (tuurkannel); Uno Meil, snd 1918 (triangel); Mall Saarts, snd 1955 (laul, lokupill); Malle Pütsep, snd 1940 (laul, kahe otsaga trumm); Helvi Metsoja, snd 1939 (ühe otsaga trumm); Erna Anton, snd 1919 (lasspill). RKM, Mgn. II 3042 (2).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-49334-11895

esmaspäev, 8. 06.
Nõo 1898:
Lähme, neiud, hainula!
Ilus on heina, saisab,
pikan joonen jooseb.
Rühke, tüdruku,
et saas kuhja luvva,
virgembet saas tuvva
lilli, vaarikut!
Rühke, tüdruku!
Lähme neiud, rõõmuga
kodu poole
lehmil lambil süvva viima,
et na villa piima rohkest andva!
Regilauluainelise luulepala tüdrukute ilulevast ühistööst heinateo ajal kirjutas tartlasest kooliõpetaja Jaan Tüklov (H IV 9, 732/3). Uudset ühistööd Uue Elu kolhoosi siloteol pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 2082).

KKI, Foto 2082

pühapäev, 7. 06.
Äksi 1894: Ma hakkan igast kohast ja lõpen igasse kohta ja olen siiski kõige pikem maailmas?
Mõistatuse kirja pannud Paul Sepp. H II 56, 513 (46)

laupäev, 6. 06.
Narva 1992:
Ехала карета по мосту:
мост провалился v карета в низу,
не жалкo карету, не жалкo моста,
а жалкo принцессу v она молода
Mängualguse liisusalm koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.
RKM, KP 1, 164 (14)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4756

reede, 5. 06.
Põltsamaa 1981: Mai lõpus ja juuni alguses klopiti ja tuulutati villased talveriided ära. Mõned panid veel naftaliini koide pärast rõivaste vahele. Kuid paljudele ei meeldinud see lõhn.
Maria Looritsalt (83 a) kirja pannud ERA pikaaegne kaastööline Helle Kull. RKM II 355, 24 (85).

neljapäev, 4. 06.
Uue-Kariste 1939: Teoorjuse ajal olnud mõisa põllud väikesed, aga kui talusid hakati müüma, siis osa mõisa naabrustalusid liideti mõisa põldude külge. Nii kaotas Uue-Kariste 2 Paale talu ja talumehed pidid selle tagajärjel mujale elukohta otsima minema. Paale Kalm ostis talu Tartumaale. Üldse sel ajal rändas palju mulke Võru- ja Tartumaale.
Paale Kalm olnud valla teede trumbivaht, pidanud tee trumbid korras hoidma. Kui teede revident (vist haagrehi härra) sõitnud, siis pidanud Kalm alati trumbi juures olema. Härra lasknud trumbi juures tõlla peatada ja käsnud Kalmu trumbi alt läbi ronida, et näha kas trump puhas on. Mõni trump olnud kitsas ja mudane, aga vitsa hirmuga pidanud Kalm trumbi alt läbi ikkagi ronima. Ükskord lasknud härra tal trumbi juures 10 kepi hoopi anda. Maantee pidi olema täiesti sile ja ilma kivideta. Haagrehi härra tukkunud tõllas ja kui tõllaratas vahest juhtunud üle kivikese minema, siis härra karanud vihaselt üles ja ei ole seda tee osa vastu võtnud ja lasknud teeosa tegijat talupoega nuhelda.

Nii rääkis Albina Heinsalule 1898. aastal sündinud Johannes Heinsalu Halliste kihelkonnast Uue-Karistest.
ERA II 235, 89/91 (7)

Fotol Peksukivi e. Peksupink endises Rebase mõisas Lüllemäe lähedal Valga rajoonis. Pildistas T. Luikme juulis 1957. Arhiivile saatnud samal aastal R. Koppel Valgast.
ERA, Foto 2808

ERA, Foto 2808

kolmapäev, 3. 06.
Viljandi < Halliste 1893:
Näkk ei pidada inimest vee alla tõmmata saama, kui inimesel vana hõbesõrmus sõrmes on.
Kirja pannud Jaan Riiet. H III 19, 813 (247)

teisipäev, 2. 06.
Jõhvi 1955: Vanasti noored tüdrukud ei tahtnud, et nägu ära päevitaks, siis panid enestele paberist maskid ette, ainult silma ja suuavad jäeti.
Emilie Krullilt (86 a) kirja pannud üliõpilane Mai Tiitsmaa (1933-2007). EKRK I 11, 237 (1).

esmaspäev, 1. 06. 2020
Tallinn 1890:
Neitsikesed, noorukesed,
lähme kiike kiikumaie,
õunapuusse õetsumaie,
tammelauda laulemaie!
Kiigame siis kõrge'esse,
kõrge'esse, kauge'elle!
Mis me nääme kõrge'ella,
kõrge'ella, kauge'ella?
Kolm oli metsa kõrvustiku.
Üks on kulda kuusemetsa -
see on noorte meeste metsa,
teine kallis kaskemetsa -
see on noorte naiste metsa.
Kolmas õunapu ilusa -
see on noorte neitsikeste,
punapalge pruudikeste!
Üles, kiike, kõrge'elle,
kõrge'elle, kauge'elle!
Mis me nääme kõrge'elta,
kõrge'elta, kauge'elta?
Kolm on järve kõrvistiku.
Üks on viha viinajärve -
see on noorte meeste järve,
teine kallis kal´lajärve -
see on noorte naiste järve.
Kolmas on mõdu magusa -
see on noorte neitsikeste.
Anonüümne üleskirjutus arvatavalt Tallinnast - ikka ajale kohaselt kiikumisest ja õunapuudest.
Loksa lapsi kiikumas pildistas Rudolf Põldmäe 1937. aastal (ERA, Foto 589). Pelgulinna õitsvaid õunapuid on pildistanud arhiivi kauaaegne kaastööline Urve Buschmann (ERA, DF 35771).

ERA, Foto 589
ERA, DF 35771

pühapäev, 31. 05.
Harju-Jaani 1942: Poisid tegid kevadel kiige valmis nelipühiks. Tüdrukud maksid töövaeva. Toodi võid ja piima kokku, keedeti niisugust vedelat munarooga. Kui esimest korda kiigele sel kevadel mindi, siis söödi seda rooga, mida tüdrukud kiige all keetsid. Kirja pannud Paul Alvre. ERA II 302, 333 (9) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47450

laupäev, 30. 05.
Tarvastu, Vooru 1896:
Kadunud raha
Ühele mihele üteldud unes: „Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha.“
Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua.
Mees tõusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe- ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis.
Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: „Küll! Küll!“
Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: „Mis teie, kuradi, tahate!“
Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.
Kirja pannud Paul Arthur Meil. E 23125/6 (35)

reede, 29. 05.
Riia 1902: Tõllaga üle Wirtsjärwe.
Korra tulnud üks härra Kuikatsi jaama, tellinud sealt omale postihobused tahtnud Wiljandisse sõita. Olnud juba õhtu käes, kui nad Wirtsjärwe ääre jõudnud. Parw millega rahvast üle weetud, olnud parajaste teisel pool. Herra aga käskinud kutsarit kohe edasi sõita, kutsar ei sõitnud, sest juba olnudgi järwe ääre pääl. Härra wihastanud, istunud ise pukki ja wõtnud ohjad. Kutsarit käskinud ta tõlda istuda, aga tõllast mitte wälja waadata. Kutsar puiklenud wastu, sest ta oli juba aru saanud, et herra õige inimene ei olnud, waid wanapagan ise. Hirmuga istunud ta wiimaks tõlda. Korraga olnud kange wee kohin, wesi pritsind wastu tõlla aknaid, pois olnud kangeks ehmatanud, sest ta arwanud, et tõld järwe wajub. Kohin kadunud, tõld olnud kindlal maal, härra teinud tõlla ukse lahti ja kutsunud poisi wälja. Pois leidnud ennast teispool järwe olevat, siit sõitnud ta herraga Wiljandi.
Kirja pannud Rõngust pärit laevamehaanik, Hurda, Eiseni ja ERA kaastööline Herman Lell (1884–1941) Riia linnas, jutustanud Peet Jürison. E 43658/9 (35).
Võrtsjärv. Taamal Tondisaar. Foto Saba talu vanast albumist. ERA, DF 17958.

ERA, DF 17958

neljapäev, 28. 05.
Tallinn 1893:
Täna sain ma täise juua
Hoome ula magada
Tuna hoome teule minna
Lauba lõunes lahti saaja
Ui, ui, ui peremees peksab
Siit aid maas, sealt aid maas
Kuked kanad kanepi aidas Tallinn 1893:
Täna sain ma täise juua
Hoome ula magada
Tuna hoome teule minna
Lauba lõunes lahti saaja
Ui, ui, ui peremees peksab
Siit aid maas, sealt aid maas
Kuked kanad kanepi aidas
Sead, lambad sinepi aidas.

Selle laulu (folkloristlik tüüp "Peremees peksab") on Tallinnast üles kirjutanud Jakob Weltmann.
E 6636 (8)

Fotol Ara talu sulased puhkepausil. Pildistanud Madis Odenberg, aasta teadmata. Negatiivilt ümber võetud 1974. aastal.
ERA, Foto 1417

ERA, Foto 1417

kolmapäev, 27. 05.
Suure-Jaani, Kuhjavere k 1936: Õnniste küla, sii va õnnis küla. Ku katkuaeg olli, sis es saa katk sinna. Tõmmand punase lõnga ümmer küla, keelnd lapsed kõvasti ära, et ei tohi üle astu. Kis üle astus, selle sis sai katk kätte.
Jutustanud Jaak Siimer, kirja pannud Leili Takk. ERA II 124, 430 (56)

teisipäev, 26. 05.
Tartu-Maarja 1932: Laksi Tõnisse pojal Kaarlil oli niisugune obune, kes oli kus ta ka oli, adra ees või karjamaal söömas, kui aga karjalaste kisa kuulis, jooksis sinna - ja palju rahvast päästis libaundi käest ära.

Jutustas Kaarel Jürjenson (1868-1943), kirja pani Richard Viidebaum. ERA II 54, 150 (159). 1994. aastal pildistas Jurjevi eesti külas Venemaal (Kemerovo oblast) toona seal veel igati au sees olnud hobust Astrid Tuisk. ERA, Foto 15436.

ERA, Foto 15436

esmaspäev, 25. 05.
Kuusalu 1911:
Juba rukkipää näikse,
ohraoras aljendakse,
kaeraoras katab maada,
nisud tuhesta tulevad,
läätsed säärile sääväd,
kapsas käärib äile oile,
kaalid lehti kasvatavad,
naurid lehti lahutavad.
Kevade jõudsast edenemisest laulis Joosep Kilström Pedaspää külas. Laulu pani kirja üliõpilane Gustav Vilberg (EÜS VIII 1736/7 (101)).
Kuusalu rahvast kartulipanekul on pildistatud Kahala järve ääres, foto on arhiivile annetanud M. Odenberg (ERA, Foto 1415).

ERA, Foto 1415

pühapäev, 24. 05.
Saarde 1898:
Muistsel põlvel, kui püssisid veel väha olnud ehk kui neid veel ei olnudki, teinud jahimehed metsa mitmesugused püünused, nõnda kui sulgloomadel vibud, suurema neljajalgstel augud ja vähematel lõksud. Järelevaatamine olnud ikka alati pühapäev lõuna ajal.
Minu sugulane Juhan Süsi läinud kirikuaeg oma lõksusid vaatama, aga kõik olnud lõhutud. Oja äärt mööda minnes pahandanud mees ja kirunud. Sääl kuulnud ta metsast huikamist: „Partuu, kus mu loksu ankurid?“
Mees lasknud nõndasama vasta.
Jälle lasknud laanest: „Partuu, kus mo loksu ankurid?“
Nüüd läinud mehe süda kohe külmaks ja hakkanud kohe koju poole tulema, aga metsmees olnud vastu. Mees pöörnud ümber ja läinud väikese jõest läbi, kus vesi põlvest saani olnud. Aga metsmees olnud jälle vastu. Mees pöörnud tagasi, aga vesi olnud niuetest saani, aga saatan olnud jälle vastu, sest muu ei võinud ta olla. „Pööra ümber, mees, ja mine teisepoole ääre!“
Aga vesi olnud juba rinnust saani. Mees märkanud, et see muu ei ole kui kurat ja hakkanud taevast abi paluma. See on palvet kuulnud ja abi saatnud. Hall mehikene istunud kannu otsas oja kaldal ja ütelnud: „Pööra siiapoole, pojuke!“
Kole mees kadunud kui maa alla. Vesi olnud jälle madal kui ennegi.
Hall mehike viinud mehe koju ja ütelnud jumalagajätmiseks: „Pea pühapäeva kalliks!“ ja kadunud mehe silmist.

Kirja pannud H. Sepp. E 35856/8 (4)

laupäev, 23. 05.
Jüri, Metsanurga k 1929:
Patika Rätsepa eit ja taat toond laupäeva õhtul küla metsast vitsu. Üks hakand tulema suure hõiskega nende järele. Eit-taat pole julgend sõnagi rääkida, kartnud kangesti. Hääl tulnud aina ligemale. Kolmas kord tuleja häälitsend juba üsna nende lähedal, hääl olnud ka päris kole kuulda. Eit ja taat läind põõsa taha varjule. Suur pikk valge kogu, inimesest palju suurem, läind neist mööda, rutand ikka Nabala poole. Arvati, et see oli metsalijas või kodukäija, kes tuli kirikust koju.
Jutustanud Jüri Arro, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 20, 293/4 (4)

reede, 22. 05.
Viru-Jaagupi 1931: Siin soodes on vesilaukad, ei pea põhja all olemagi. Noored mehed ost ilmatu palju nööri, pand veike paja sinna otsa, kivisi täis, last põhja, et kas tuleb põhja väilla. Ükskord jäänd seisu, tõmmand väilla, ei ole pada enam otsas old, verine lambapea old nööri otsas. Seal ei pea põhja olemagi. Eks Ameerika rahvas siis pand.
Maa all peavad ka inimesed olema. Maakera on ümmargune nagu kanamuna, kõik peab inimesi täis olema.

Jutustas 75- aastane Mari Nirgi Roela vanadekodus, kirja pani Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 502/3 (102, 103).

neljapäev, 21. 05.
Karksi 1890:
Vanasti elanud Karksi lossimäel ja Vana-Kariste Koodiorus jõukad vanapaganad heas sõpruses, kuna kolmas seal ligidal Mäkiste põrguhauas asuv vanapoiss kehva mees olnud. Esimesed saatnud üksteisele iga päev värsket leiba. Karksi vanapoiss paigutanud korraga paar pätsi labida peale ja virutanud labida üle oru (12-15 vaersta vahe) taeva all Koodiorgu, üeldes: "Lisna, säh, leivalasna!"
Koodioru vanapoiss paigutanud korraga ühe pätsi labidale ja virutanud tagasi, Karksisse hüüdes: "Lasna, säh, leivalisna!"
Lugu kestnud nii aastasadasi kuni viimaks ristiusk ja karjalaste (tüdrukute) vaimulikud laulud vanapoisid nende asukohtadest minema kihutanud. Minnes sajatanud nad: "Kadugu tüdruku häbi ja härja kasu," mis esimene sajatus väga tõeks on läinud.

Selline Ernst Kitzbergilt pärit jutt müütilistest olenditest leidub Eiseni rahvaluulekogus.
E 898/9

Fotol kolmanda vanapagana asupaigaks olnud Mäkiste koobas 1961. aasta suvel rahvaluule kogumise ekspeditsiooni ajal Abja rajoonis. Fotograaf Ellen Liiv.
ERA, Foto 5339

ERA, Foto 5339

kolmapäev, 20. 05.
Juuru, Purila k 1987:
On räägitud: katk on käind. Ta on mõne looma moodi. Ja siis on, kes tuli musta maskiga, tuli ja tahtis korterisse jääda õhta külasse ja muidu ei saand, aga üks peremees oli ikka võtnud öömajale. Ja tulnud välja, et on katk.
Aga mul ei ole neid külasid meeles enam.
Jutustanud Rudolf Salm, kirja pannud Mall Hiiemäe.

teisipäev, 19. 05.
Tallinn 2019: Varbale hüppamise mäng
Rahvas seisab ringis. Enamasti 3–10 inimest, aga on juhtunud ka kaksi või ligi kahekümnega. Üks püüab oma kõrvalseisja varbale hüpata – enamasti vastupäeva. Too püüab oma varba eest ära tõmmata, aga ei või enne liigutada, kui hüppaja on oma jala tõstnud – muidu ütleb hüppaja, et: "Pane tagasi!". Kui pihta ei saadud (nagu enamasti), siis on viimatise eest ära hüppaja kord järgmise naabri varbale hüpata. Kui varvast tabatakse, siis läheb tabatu ringist välja. Lõpuks jäävad kaks viimast omavahel parimat selgitama, kus kordamööda teineteise varbale proovitakse hüpata.
Oma kooliaegset mängu 1990. aastatest kirjeldas Jaagup Kippar. ERA, DK 700, 2.

esmaspäev, 18. 05.
Häädemeeste 1955:
Oleks see minu olemine,
teiseks minu tegemine,
ma teeks sillad soode pääle,
mademed ojade pääle,
Kus ei kastaks naine jalga,
ega ärga oma sõrga,
obu oma kuldakapja.
Märjale kevadele kohaselt laulis vajalikest sildadest Maria Vool Kalju külas. Laulu pani kirja arhiivi viljakas kaastööline Marta Mäesalu (RKM II 42, 152/3 (16)).
Mariat pildistati aasta varem oma kodus õitsva toominga all (ERA, Foto 2604).

ERA, Foto 2604

pühapäev, 17. 05.
Otepää 1889: Vaba riik ja vaba liin, oma suurusega terve maailm, sinna manu ei käi teed ega rada ega ütski es usu liinast välja tulla, sääl toop keeletu saadik kirjutamata kirja liinavanemba kätte, liinavanemb võtap kirja, loep läbi ja kõik usaldava välja minna?
Mõistatuse kirja pannud E. Brücker. H III 16, 483 (55)

laupäev, 16. 05.
Suure-Jaani 1899: Kui kalkunid „tuult heidavad“ see on, kui nad ühte teist taga ajavad ehk mängivad, siis tuleb tormilist ilma. Kirja pannud Ernst Saabas. H II 26, 723 (34)

reede, 15. 05.
Tallinn 1890:
Hiir hüppas ja kass kargas,
Vana karu lõi trummi,
Talleke tantsis, vana lammas valtsis.
Kirp aknast välja
Nahkpüksid jalga,
Kalts valge selga
Tuhat tulist traavi,
Üle kaela kraavi.
Läks võerid kutsuma,
Tulge tuppa tantsima.
Hiir oma emandaga,
Nirk noore naesega,
Rott rangiroomaga
Kass kahe pojaga.
Hiire ots oli higine
Kassikäpp oli verine.
Kass vaene vangis
Siimu sigade lautas.
Käsipakk oli kaelas,
Verivill oli varvas.
Labajalavalsi sõnad pani kirja Türi kihelkonna Taikse külast pärit Tallinna kooliõpetaja Gustav Pulberg (Kustas Pu(u)lbert, 1870–1946). H IV 1, 799/800 (1). Rohkelt regilaule karudest, kirpudest, inimestest ja teistest loomadest võib leida regilaulude andmebaasist: http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas.
Karupere pilti koolisaali seinal pildistas 2012. aastal Karuse kihelkonna Metskülas Mari-Ann Remmel. ERA, DF 17707.

ERA, DF 17707

neljapäev, 14. 05.
Ambla 1893:
Mai oli maijas Neitsikene
Kutsus poisid kuusikusse
Üle õue aavikusse
Kuuks ajaks kuube lapima
Päevaks peada otsima
Suveks sukki nõeluma
Mai tuli välja tuura taara
Teine jalg tal teisi pidi
Teine pale pahem pidi
Teine kulm tal kukkumas.
Selle laulukese langenud neiust on Madli Osmannilt Jänedalt üles kirjutanud Karp Kuusik.
E 8042 (28)
Fotol tantsivad langenud neiu lauluga üldse mitte seoses olevad Nautse küla tüdrukud "Muhu kannanööri". Pildistanud Ullo Toomi 1935. aastal.
ERA, Foto 1461

ERA, Foto 1461

kolmapäev, 13. 05.
Nõo 1974: Temä om tuu „patuoenas“ (kurja juur), kes inimesi üles ässitäp üitstõese vasta, pahandusi tegemä ja tülli aama.
Ütluse kirja pannud A. Kivi. RKM II 312, 98 (588)

teisipäev, 12. 05.
Setomaa 1939: Räüsäpäiv. Räüsäpäivä peetäs pääle keväjätse migulapäävä kolmandal pääväl. Hobõstõga tetä-i nurmõ pääl, muido suvõl lüü ar vilä räüsägä. Mõnõ õks tüke tegemä, sis ku küläpoisi nurmõ lätsi, rahkõ katski vai adõr purust, õga sis jummal saa-ai joht, sääl sammulaiu põllunööräkese, üte põldu vällä erätä. Muud tüüd tetti kõikõ, õnnõ nurmõ pääle mindä-s.
Kirja pannud Maria Ilvik Vilo valla Truba külast. ERA II 267, 394/5 (7).
Rahe- e räüsäpäeva tunti ja peeti pärast kevadist migulapäeva vaid Setomaal. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rausapaev/nimetus
Lumehange 1940. aasta esimesel suvistepühal pildistas Leo Mäesalu, arhiivile annetas Marta Mäesalu ERA, Foto 1758.

ERA, Foto 1758

esmaspäev, 11. 05.
Viljandi 1889:
Emakene, memmekene,
kui sa minda kasvatasid,
siis sa mõnda ütelesid:
"Kasva, kasva, mu kanane,
edene, sa hella lindu!
Kasvata sa kaela pikka,
lauta sa rinda laia,
paisuta sa pihta paksu,
kus ma need paaterid paneksin,
kus ma need sõled siuksin,
Kus ma need rahad lauksin!"
Emakene, memmekene,
mina jõudsin jõude kasva,
sina jõudsid jõude surra.
Jätsid hulga hulkumaie,
tuatäie tiutsumaie.
Kõik jäid helmita elama,
kaelakonnata kasuma.
Emakene, memmekene,
kui mina elan, ostan helmed,
kui ma kasvan, katan kaela.
Ei saa hella memmekesta,
ega hella taadikesta.
Igastsusest ema järele kirjutas seltsitegelane ja literaat Christian Orras (H II 43, 306/7 (4)).
Weera Bangradoffi lapsega pildistas Viljandimaal Aleksander Lepik 1922. aastal, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17588).

ERA, Foto 17588

pühapäev, 10. 05.
Tapa l (Ambla khk) 2015:
Tapa lasteaias Pisipõnn valminud
emadepäevakollaaž. ERA, DF 34847.
Ilmunud raamatus: Mall Hiiemäe, Virumaa kalendripärimus, Tartu-Rakvere, 2018.

ERA, DF 34847

laupäev, 9. 05.
Vastseliina v Setomaa 1900: Peräst üripäiva tulep migulapäiv (9. mail), kuna tedä kõiges põllu õnnistajas ja karja, nimelt härgi hoitjas peetas. Sis piät egast majast vai ütski inemine kerikohe minemä, p[iät] Migulale küünal palama pandma nink kuklekene leibä andma, mida tuu pääle jo küdsetaski nink Migula kukles kutsutas. Ehk kui kiäki majast kerikohe ei saa minnä, sis mindas vai tõiste küllä, andas sääl kerikohe mineja kätte Migula kukkel ja küünleraha, aga Mikul piät iks uma saama.
Kirja pannud Jaan Sandra. H II 63, 478 (8)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/47211

reede, 8. 05.
Halliste 1889: Ku toome lehed iire kõrwa suurutse(d) om, akab kiriküüt laulma.
Kirja pannud kooliõpetaja ja taluperemees Mihkel Ilus (1857–1905). H II 22, 54 (17).
Ööbiku laulu imiteeris Kirbla kihelkonnas 1929. aastal Sangastest pärit Karl Põder, salvestas Eduard Oja: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-15277-63671-24918
ERA, Fon. 234 a.

neljapäev, 7. 05.
Kolga-Jaani 1931: Kui seest valutab, siis võeti kaselehe viina. Lehed tulevad korjata siis, kui kased hiirekõrvul on, kuivatasse ja pannasse viina sisse.
Rääkinud Rõõt Grauberg Kolga-Jaani kihelkonnast Soosaare vallast Vissuvere külast Kolgi talust. Kogunud Johannes Grauberg.
ERA II 42, 188 (27)

Pildil kased Pihkva järve ääres Anne Vabarna koduaias. Järvesuu vald Tona küla. Fotograaf A. Rulli, 16.07.1950.
ERA, Foto 2276

ERA, Foto 2276

kolmapäev, 6. 05.
Helme 1955: Ettevaatus on tarkuse ema. – Enne kui midagi otsustatakse teha, tuleb järele mõelda, läbi kaaluda, kuidas ja mis võiks parem olla.
Vanasõna selgitanud Hilja Sillaste. KKI 19, 441 (38)

teisipäev, 5. 05.
Vigala 1929: Siia sisse mängib Vigala kihelkonna pillimees Tõnis Reemann. Labajalavalss Vati jõe põlemisest.
Vaharullisalvestuse tegi ja juhatas sisse helilooja, koorijuht, pedagoog ja rahvamuusika koguja Eduard Oja (17. jaanuar 1905 Palupõhja – 16. aprill 1950 Tartu). Viiulit mängis 66-aastane Tõnis Reemann (arvatavasti Mardi Tõnis, 1863-1943, Vanamõisa küla Mardi talust). Vati jõeks kutsuti kohalike poolt Velise jõge selle alamjooksul. ERA, Fon. 241 c. https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62366-70463

esmaspäev, 4. 05.
Kärla (1870-1880. aastad):
Võtsin ma mullu noore naise,
ilusama teisepoole.
Läksin ma heina niitama -
ta oli priske punane.
Läksin ma loogu võttama -
ta oli priske punane.
Läksin ma rugi lõikama -
ta oli priske punane.
Läksin ma odra õsuma -
hakkas ta siis haigeks jääma,
kuueaiast aitama,
põllepaelust paisuma.
Ei seda aita Ansu Peeter,
ei tee terveks Türgi tohter.
Vankre Mihkel tegi vett,
sest ta sai siis kõhu ohtu.
Tohtril ma maksin tuhat rubla,
arstile see asjata hinnad.
Haiglasest naisest kirjutas M. Möldrilt laulu köster-kooliõpetaja Villem Rattur (EKmS 4° 2, 78 (26)).
Rahvalaulude kogumist pildistas Anepesa küla karjamaal Olli Kõiva 1959. aastal (ERA, Foto 4333).

EKmS 4° 2, 78 (26) ERA, Foto 4333

pühapäev, 3. 05.
Emmaste 1928: Mis lend see on, tiivad on, nokki pole, küüned on, jalgu pole?
Mõistatuse kirja pannud Meinart Meiusi. ERA II 9, 123 (15)

laupäev, 2. 05.
Helme 1891: Wihma tulekut arvatakse ka kuulutawat:
a. Kui anid end pesewad (wihtlevad).
b. Kui kirbud walusti hammustawad.
c. Kui pääsukesed madalast lendawad.
d. Kui pärast päikese weermist sittasittikud lendawad.
e. Kui korstnast suits maa poole langeb.
f. Kui suitsutud pekki küljes weepisarad olla.

Nii teadis ärijuht Jaan Kaalep (1869-1925) Kärstna vallast. H III 6, 162 (7).
Abja vallas Luhtamäe metsaülemakohas oli koduvalvuritest hanedel 1960. aastatel tähtsamatki teha: "Kui koer on üks tobulontu, siis ei jää üle muud, kui võtta hanid." Foto arhiivile annetanud Tuuli Reinsoo. ERA, DF 21068.

ERA, DF 21068

reede, 1. 05. 2020
Risti 1889: Volbripääval peab soe kivi meres visatama ja külm kivi allikas. – Et merevesi sest päävast soe on ja allikavesi külm.
Kirja pannud Juhan Holts. H I 1, 386 (2)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47206

neljapäev, 30. 04.
Paldiski 1925:
Kell üks muna küps,
kell kaks karnaps,
kell kolm kokal poeg,
kell neli neitsil tütar,
kell viis viidi ära,
kell kuus kus ta sai,
kell seitse siin ta on,
kell kaheksa kata laud,
kell üheksa ütle mulle,
kell kümme tuleb nõid.

Selle lastelaulu on Leida Gering kogunud nimetuks jäänud Paldiski algkooli kuuenda klassi õpilaselt.
E 73919 (2)

Portreepildil on samamoodi tundmatuks jäänud Viljandimaa tüdrukud. Foto on pärit Aleksander Lepiku albumist, mis on saadud Aime Lellepilt.
ERA, Foto 17547

ERA, Foto 17547

kolmapäev, 29. 04.
Tartu-Maarja 1949: Ei naer nahka riku ega tühi jutt tükki küllest võta. – Naer ja tühi jutt ei tee naerualusele midagi.
Vanasõna selgitanud Elfriede Siil. RKM II 29, 255 (499)

teisipäev, 28. 04.
Tarvastu 1901: Kevadel peab kasemahlaga suud pesema, siis ei haka päewitus ega lähe suu kõntsale.
Kirja pannud Johan Kala Vooru vallast. H II 66, 651 (43).
Kasemahla joomine, pildil Mihkel Maurer (fotograaf) ja Sauna Kaarel (Karl Rand) Vändra kihelkonnast Kõrbja külast. Foto arvhiivile annetanud Aada Aasa. ERA, DF 31289.

ERA, DF 31289

esmaspäev, 27. 04.
Viru-Jaagupi 1879:
Kuda nüüd peab korda soama,
elu otsani elama?
Teupäävad võlgu jäävad,
mõisareied peksemata,
rahaauk jäi kaevamata.
Annin muna muie süia,
või võeraste jägada.
Kuda nüüd peab korda soama?
Kõik minu pea valutab,
jalad alle haiget teevad.
Eluga jänni jäämisest laulsid Liisu Nägu ja Eva Järv Pajusti külas, kirja pani kooliõpetaja ja kirjanik Jakob Martin Sommer (EKmS 4° 1, 482/3 (26)).
Kindlasti läks paremini neil, kes olid piisavalt hobuseraudu varunud. Hobuseraudu kuuri seinal Viru-Jaagupi alevikus pildistas Mall Hiiemäe 1984. aastal (ERA, Foto 13873).

ERA, Foto 13873

pühapäev, 26. 04.
Häädemeeste 1978/9: Ei ole üksi, püksid on ka. – Vastati küsimusele: kas sa üksi oled.
Ütluse kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 342, 429 (30)

laupäev, 25. 04.
Saarde, Jäärja v 1894:
Vanal ajal, kui katk inimesi maha tappis, on ta elajate ja inimeste näul mööda maad ja külasi ümber käinud ja oma tegude ja kõnede läbi inimesi omale ohvriks võrgutanud. Kes siis teda kõnekäänudega ära võitnud, need jäenud jälle.
Kord söönud ühe pererahvas palavat paksu putru, kus keskele või sisse pantud. Seal seisnud korraga üks kits kahe jalaga lahtise akna taga püsti ja ütelnud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, tuld süüakse ja kirja kastetakse!“
Peremees, kes kohe asjast aru saanud, vastanud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, kits keeletu kõneleb!“
Seal kadunud kohe kits. Üks sulane, kes kitsi kõne ajal juhtunud naeratama, surnud kohe, aga tõistel ei häda kedagi.
Teinekord pesenud perenaine väljas koa juures riideid ja lapsed mänginud muru peal. Korraga näinud naine, et katk sõitnud tagurpidi vana märahobuse seljas, teise käega hoidnud mära saba üleval, kuna teisega saba alla lopsutanud. Naine viskanud rutuga riide laste peale ja käskinud vagusi olla, ise võtnud omale suu vett täis, et kogemata mõnda rumalat sõna ei ütleks ega naeraks.
Seal näinud, et katk tahtnud just oma hobusega lastele peale ajada, naine hirmuga neelanud vee alla ja ütelnud: „Jumala nimel, tere tulemast, katk!“
Siis teinud teine õige vihase näu ja olnudki kadunud.
Korra sõitnud kaks meest teed mööda ja näinud, et üks neile taga järele tulnud. Olnud teine nagu suur heinasaad. Seal kadunud korraga heinasaad ära, olnud kaks veikest (nagu aastased lapsed) last, kes ise teineteisi käest kinni hoidnud ja tuulekiirusel meestest mööda jooksnud, kuna ise ikka ütelnud:„Ih! Ih! Koolu! Koolu!“
Teine mees, kes nagu hirmuga ütelnud: „Ka näe, mi´ latsekse nii om!“ jäenud kohe siniseks ja olnud surnud. Teine, kes vagusi seisnud, pole häda midagi olnud.
Kirja pannud Jaan Jakobson. E 11869/71

reede, 24. 04.
Kuressaare < Valjala 1961: Eksimata ainult see, kes iial midagi ei tee.

Kõriska külast pärit Eduard Nõmmelt (snd 1894) Kingissepa (Kuressaare) linnas kirja pannud 16-aastane Adik Sepp, ERA kaastööline alates 1960. aastast tänaseni. RKM II 126, 174 (17).

RKM II 126, 174/5

neljapäev, 23. 04.
Rõuge 1955: Jüripäeval tehti tuld ja põletati soe silmi. Vanarahva jutu järgi, kui sel päeval paugutad või lõhud puid, siis hakkavat selle talu juures hiljem pikne väga kõvasti müristama.
Jüripäevapärimuse on 84-aastaselt Marie Hakmannilt üles kirjutanud Õie Orro. Rõuge khk., Kasaritsa k/n. RKM II 49, 233 (12)
Fotol tehakse kirvega pea maha raiumise pulmanalja Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Karedal Tina talus. Pildistanud Johann Julius Klekner 16.06.1935.
ERA, Foto 1139

ERA, Foto 1139

kolmapäev, 22. 04.
Kullamaa 1965: Esimene pääsuke ei too kevadet! – Ei maksa loota, et mingi esmakordne nähe jääks püsivaks. Elli onupoeg oli esmakordselt siin. Pidul ta tantsis alati minuga. Ma vist meeldisin talle. Ei tea, mis ta minust mõtles. Ära hellita lootusi – esimene pääsuke ei too kevadet!
Vanasõna selgitanud Juhan Nurme. RKM II 205, 46 (49)

teisipäev, 21. 04.
Koeru 1892: Kiisk ja sega. Ühekorra läind kiisk Võtsjärve elama, et ehk sial on parem elada kui Peipsis. Ja kiisk eland kolm oastad Võtsjärves ära ja tuld siis Peipsi järve tagasi. Sega pidand koa Võtsjärve kiisa järele elama minema ja juba kiisk tuld Emajões segale vasta. Sega (säga) küsind kiisa kääst: „Kust sa, vennike, tuled?“ Kiisk ööld vasta: „Tulen, vennike, Võtsjärvest elamast, kolme oasta eest läksin jo sinna elama!“ Sega ööld: „Ma tahan koa sinna elama minna!“ Kiisk ööld: „Ää, vennike, sa sinna mine! Kui ma sinna elama läksin, oli mo pia otsaesine kolm põllumehe aandvaksa lai. (Mehe pika sõrme vaks2 ja kolm sõrme-nükitäit mõedetakse veel juure. Siis see hüitakse „aandvaksaks“.) Olin kolm oastad Võtsjärves, nüid poole tolli vaevalt ongi veel. Kõik olen kokku ja luiseks läind!“ Sega kuuld seda jüttu ja mõeld: „Mis siis veel moost3 sial järele jääb, ma olen jo muidugi pisike! Tema otsaesine oli mehe kolm aandvaksa lai ja kuivas kokku, et põle änam poolt tolligi järele jäänd. Mul põle paergu tolligi lai! Ei mul siis maksa minna.“ Sega pöörand ümmer ja läind Peipsi järve tagasi. Sellepärast pole segakalu Võtsjärves. Kiisk oli sega sedaviisi tagasi toond. Kiisk kosund natuke kopsaka-maks, aga jäänd siiski könni ja luiseks tänapäine. Ei ole änam Peipsiski nii suureks läind, kui ta oma enne on üteld olema.
Valel on ikke lühikesed jalad.
Kirja pannud Hans Anton Schults Vaali vallast. H II 40, 259/60 (1270).
Gustav Kurik ja Harald Põder Võrtsjärvel kalastamas. Foto annetas Gustavi poeg Mati Kurrik, arhiivile vahendas Kaie Humal. ERA, DF 7461.

ERA, DF 7461

esmaspäev, 20. 04.
Ambla 1894:
Ikke'p on minul igava,
ikke'p on minul haleda,
mitu korda meele kurba.
Kellel kurdan meele kurba,
kellel haige'ed halatsen,
kellel viha veeretellen?
Kurdan kullerkuppudelle,
arvan angervaksadelle.
Angervaksad halletasid
minu noore nutte'essa,
ilusa igatsedessa.
Igatsedes murran meele,
kahatsedes keeran kaela.
Ikke'p on minul igava,
mitu korda meele kurba.
Melanhoolse laulu Jootma külast kirjutas rätsep Joosep Neublau (E 13780/1 (10)).
Karukella Mõnuvere külast pildistas Age-Li Liivak (ERA, DF 30393).

ERA, DF 29884

pühapäev, 19. 04.
Vigala 1888: Päeva alaspidi, ööse ülespidi?
Mõistatuse kirja pannud Matthias Johann Eisen. SKS, Eisen 477 (627)

laupäev, 18. 04.
Risti, Nõva v 1892:
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa. Läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses – kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on.
Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud.
Ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: „Võta mind omale naiseks.“
„Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?“
Naisterahvas öölnud: „Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite.“
Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku.
Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: „Kust sa mind ära peastsid.“
Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta, hullu, aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kuni tänapäävani.

Jutustanud Jaan Ersberg, kirja pannud Juhan Holts. E 2083/5 (64)

reede, 17. 04.
Vaivara 1938 (tõlge): Suurel neljapäeval tuleb võtta haavahalg ja visata ahju alla õnnetuse vastu. Ja kui kellelgi jääb selg haigeks, siis võtta sellest halust peerg, inimene lävele asetada, laastu ja kirvega ristimärk teha ja sõnu lugeda. Teine inimene saadetakse esikusse ja see küsib: "Vanaema, vanaema, mida teed? - "Tõbe raiun." - "Raiu, raiu ja raiu ära, kihuta samblasse ja sohu, kus koerad ei haugu, kuked ei laula, tuul ei puhu!" Vasknarva vallas Kuningakülas (Князь-село) Fjodor Kolossovilt kirja pannud Olga Gromova. ERA, Vene 12, 436/7 (13).

Eile oli Suur neljapäev, täna on Suur reede õigeusukirikutes. Virumaalt ja Narva-tagustest küladest, sh poluvernikutelt kogutud pärimuse ja keeleainesega saab tutvumist alustada kogukonnaportaali vahendusel: https://kivike.kirmus.ee/index.php?id=35&module=415&op=11

neljapäev, 16. 04.
Ambla 1893:
Oh seda ilusat aega
Oh seda kena kevadet,
Leht oli puusse, roht oli maasse,
Hele hääl tuleb neiudele,
Nõtkub nõmmela pädaka,
Kiigub soossa kasekene
Hirnub iiessa hobune,
Kukkub kägu kuusikussa,
Laulab neidu kiige pealta.
Mõistelege mehed noored
Mõtelege naesed targad
Kessi viib orulta heina?
Vikati vihane rauda,
Nuga nõmmelta pädaka,
Kirves koorta kaske pealta,
Hunt viib iiesta hobuse,
Karu täkku kaevandusta
Küla peigu hella venda
See viib neidu kiige pealta

Selle kevadelaulu on Otto Hintzenberg kogunud Ann Barthilt.
E 7947 (6)

Eesti Rahvaluule Arhiivi 2015. aasta kogumisvõistlusele "Minu maastikud" laekunud fotol on Haavassaare talu (Võnnu, Kiidjärve küla) ait ja kiik.
Pildistatud ilmselt millalgi enne 1958. aastat, sest pildi saatnud Urve Varese (snd 1958) lapsepõlves kiike seal enam polnud.
ERA, DF 29884

ERA, DF 29884

kolmapäev, 15. 04.
Saarde v Halliste 1988: Käsi peseb kätt. – Öeldakse vastastikuse abistamise ilmingute puhul, ka negatiivsetel juhtudel. Koos valgustkartvaid tegusid teinud inimesed aitavad kaasosalistel sissekukkumise puhul jälle välja rabelda.
Vanasõna selgitanud Eduard Leppik. RKM II 425, 46/7 (144)

teisipäev, 14. 04.
Kullamaa 1964: Tuli siia ädaorgu – sündis.
Kõnekäänu kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 185, 85 (17)

esmaspäev, 13. 04.
Tartu, Jaamamõisa 1912
Magasi, mina magasi, kaske
magasi Maarimäele,
sinilillede seana,
vaelille vaie’elle,
kullerkupu keske'elle
Unda näie ma tenna,
tõist näi üles tõuste'enna.
Kui tulli üles hommikulle,
jutusti unda emale,
jutusti unda esale.
Emakene, ennekene,
mesimarja memmekene,
mõista miu unenägu,
mis nüüd suikel olli,
mis mia näie magades.
Kuuse olli kasnud koadelle,
noore saare saunadelle,
Vaherpuude vahelle,
pihlapuu me piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene,
mis om sesta mõistadelle,
mõistadelle, mõteldelle.
Sinu siista viitanesse,
viitanesse, müütanesse,
andaks halvale ärräle,
kulunile kopikile
Mia jää kuuses koadelle,
noore saares saunadelle,
vahterista revaelle,
pihlapuus küll piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene!
Mis on siiski si'perasta?
Küll ep lepa nüsve lehma,
noore saare kaitsve karja,
vaherpuu imeteve vasiku.
Mis om siiski si'perasta?
Ikme jäesse eesiklehma,
täniteme vana tähiku,
kisendeme kirjat-karjat
"Kus om si siista jäänu
kes meil eila einu anni,
einu anni, kaaru kanni,
toona toovere vedasi?"
Emakene, ennekene!
Ära minu müüa mölderille,
kaubelte ei kangurille,
mölderi kivi mürise,
kanguri kera kõrise.
Mürin võt' meie meele,
kera kõrin võt' kõrva.
Emakene, ennekene!
Enne sina müü mürgi tüki,
kauple Kalevipoegi
enne kui müüd tüterida.
Pika laulu tütarlapse unedest laulis 81-aastane Reet Pokk Tartu lähedal Jaamamõisas. Pärit oli ta aga hoopis Helmest Taagepere valast. Laul on tähelepänuväärne seetõttu, et sellest on tehtud Eesti esimene regilaulu helisalvestus -- soome tudengi Armas Otto Väisäse fonograafisalvestust saab kuulda KIVIKEsest (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12176-38015-70514). Väisänen ka pildistas Reeta (ERA, Foto 908) ning kirjutas üles kõik tema viisid (EÜS IX 1278).
Laulu sõnad kirjutas üles eesti tudeng Rudolf Nirk (EÜS IX 1190/2 (2)).

Laulu ja selle lugu Lauri Õunapuult saab kuulata ERR saatest "Päritud laul" http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12176-38015-70514

ERA, Foto 908 EÜS IX 1190 EÜS IX 1278

pühapäev, 12. 04.
Simuna 2008: See oli ilus päev. Värvisime mune. Ema keetis munad ja lapsed värvisid. Hirmus kenad tulivad. Ja siis me läksime peitsime need naabri aeda naabrilastele ära ja siis sai need sealt ülesse otsitud. Väga ilus püha. Värvisime sibulakoorte ja munavärvidega. Nüüd teen ka koju lauale kaunistused ja värvin mune ja veits paremat toitu panen lauale. Nüüd värvin ikka sibulakoortega eelkõige.

Oma vanaemalt Aino Maidralt (snd 1936) Rahkla külas üles kirjutanud Merike Klopp (snd 1987). ERA, DK 14, 106

laupäev, 11. 04.
Jämaja 1931: Missuguste värvidega värviti vanasti munad. – Vanasti, kui poevärvisid ei tuntud, värviti mune kevadpühiks koduste värvidega ja nimelt maarohtudega ja muude abinõudega, näiteks:
Punased munad värviti madararohu juurtega.
Rohelised munad värviti noorte kaselehtedega ehk kivisamlaga.
Kollased munad värviti sibulakoortega.
Kirjud munad värviti riidelappidega, mis koduste vär­videga olid värvitud.
Peale värvimist tõmetud soojad munad imala võiga üle ja need paistnud õige ilusad ja klantsivad välja.

Kirja pannud Andrei Kuldsaar. E 76552/3 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46346

reede, 10. 04.
Iisaku 2014: Vanaema pidas paastu, teised enam ei pidanud. Suur reede oli väga suur püha, aga lastele oli vaikne laupäev kõige hullem päev aastas. Ei lubatud neil õieti rääkidagi, ole nagu nukk. Vanaema luges siis jutluseraamatust lugu ja nuttis. Ema võttis tutist kinni ja ei lasknud joosta ka. Jutustanud Enno Kingumets Imatu külast (snd 1931), kirja pannud ERA kaastööline, Iisaku muuseumi pedagoog ja giid, Alutaguse looduskaitse üks eestvedajaid Anne Nurgamaa. EFA I 209, 18.

Viru-Jaagupi 2015: Meie peres ei tähistata usulisi ülestõusmispühi, vaid hoopiski n-ö munadepühi. Seda teeb pereema sest ajast, kui omad lapsed olid veel väikesed. Nii et üle 40 aasta. Juba jaanuaris hakkan koguma sibulakoori ja kuskil nii – vaiksel laupäeval või päris ülestõusmispüha hommikul keerame nüüd siis lastelastega lapiribad või niidid ümber valgete munade ja paneme munad koos sibulakoortega keema. Kätte saame siiruviirulised valgete triipudega kaetud munad. Siis koksime: kelle muna jääb terveks, on lihtsalt võidumees. Kirja pannud Maret Malmberg (snd 1942) Kannastiku külas. EFA I 209, 78.

Suure nädala ja lihavõttepühade kombestiku mitmekesisusest ja muutumisest Virumaal ning muudest tähtpäevadest saab lugeda Mall Hiiemäe raamatust "Virumaa kalendripärimus" (EKM Teaduskirjastus, Viru Instituut, Tartu - Rakvere 2018): "Usk maagiliste meetmete tõhususse püsis märgatavalt kauemini Virumaa idapoolsel veneõigeusu mõjulisel alal. Kui 1990. aastal kuulutati suur reede Eestis riigipühaks, ei aidanud see rahvakombestiku aktualiseerumisele kaasa. Vaikse nädala toimetused - kodukorrastus ja saunaskäimine - nihkusid laupäevale, samuti ettevalmistused ülestõusmispühadeks."

neljapäev, 9. 04.
Tori 1963:
Rahvaluuleekspeditsioonil liikmed enne filmimist Tori Mutikülas koristustööl. Pildistanud Lilia Briedis 1963. aastal. ERA, Foto 6570

Meie kombekirjeldustes mainitakse suurt neljapäeva kui aega, mil võeti ette üldine elamukorrastus, ilma et sellist valikut põhjendataks. Teiste rahvaste tavade jälgimisel ilmneb, et selle taga ei peitu mitte ainult ettevalmistus pühadeks, vaid ka kevadistele tähtpäevadele omane taotlus vabaneda kõigest vanast, halvast, sealhulgas üleloomulikest halbadest jõududest.
/--/

Nõidus ja nõidusekartus suurel neljapäeval peegeldub kõikide elatusalade kombestikus. Karjanduses on esikohal ühelt poolt kariloomade kaitse nõidumise ja kurja silma vastu, teiselt poolt maagilised toimingud võõra karjaõnne ja eriti piimaanni endalesaamiseks. Võõrastelt lammastelt salaja niidetud villa kasutatakse samuti oma heaolu saavutamiseks. Selline villa, karvade vms. lõikamine pidi nende omandajale andma maagilisi võimeid. Saaremaal on taotletud põlluõnne ihualasti äestades, viljapuid aga suitsutatud surnuõlgedega.

Suurest neljapäevast loe lähemalt Mall Hiiemäe koostatud rahvakalendrist - http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev

kolmapäev, 8. 04.
Laiuse 1975:
See matk oli plaanitud juba eelmiseks aastaks, kuid siis kadus suvi ja sügise ilusam osa […]. Tänavugi jäin veidi hilja peale – septembris on päevad juba lüheldased ja on vihmagi karta. Ometi sõitsin nüüd välja – algus on vaja teha, seda tööd jääb tulevastekski aastateks. Tahan käia igas Laiuse kihelkonna külas, sest kuidas muidu söandaksin tegelema hakata Laiuse vanade lauludega. Tunnen neid juba veidi ja õige veidi ka muud siit kirjapandud rahvaluulet. Selle poolest on praeguse kogumismatkaga võrreldav ainult ülemöödunud-aastane Karula ekspeditsioon. Valisin tänavuseks Laiuse khk. valdade seast Sadala ehk Laius-Tähkvere, mis polegi ainult Laiuse khk. kuuluv – osa küladest kuulus Torma alla ja eriti varasemate kogude puhul pole alati üldse selge, kust materjal pärineb. Ega see vist tagantjärelegi selgeks tehtav ole – siis vast küll, kui lauliku nimi on antud.
Kuigi minu kodukohast, Kõola külast Vaimastvere vallas, küllaltki kaugel, on Sadala kant siiski võrratult omasem kui ükski teine paik, kuhu rahvaluulekogumine mind seni viinud. Peale kõige – ma olen ju verinoore keskkoolilõpetajana siin ühe talve koolmeistriametit pidanud. (RKM II 317, 107/8).
Noore folkloristi Kristi Salve Sadala kogumisretke päeviku algus sisaldab mitmeid tuleviku seisukohast märgilisi mõtteid ja tähelepanekuid. “Vana Kannel XIII. Laiuse regilaulud” ilmus trükist selle aasta alguses.
Pildil on Kristi oma folkloristitee alguses – 1962. aastal üliõpilasena, kui ta oli juba otsustanud rahvaluulele spetsialiseeruda (foto erakogust).

Kristi Salve

teisipäev, 7. 04.
Tartu-Maarja < Kodavere 1932: Vanasti suurel nädalil ei kolistatud, ei lõhutud puid; et kes seda teeb, koputab õnnistegija naelu kõvemini.
Kaarel Jürjensonilt (1868-1943) kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 54, 264 (302). http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal

esmaspäev, 6. 04.
Pühalepa 1894:
Minu pruut oli väga haige,
otsis häida asemida,
paremaida patjasida,
keerles kirju tekkides,
lamas laia voodi peal.
Otsin haigel arsti'ida,
vaesel valuvõttijaida.
Harva käisin Haapsalus,
päeva tagant Pernulinnas.
Laulu haigest pruudist kirjutas Kassarist üles Fr. W. Wahe (E 9507/8 (28)).
Üldsegi mitte haiged, vaid tantsimisest väsinud Kohvilähkrite neiud puhkavad ilma tekkide ja patjadeta staadionimurul 2009. aasta tantsupeol Tallinnas (ERA, DF 9650).

ERA, DF 9650

pühapäev, 5. 04.
Rannu 1933: Urbepühäl pääd es suita, muidu kasvava täie suure nigu urva.
Kirja pannud Herbert Tampere.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45871

laupäev, 4. 04.
Risti, Metslõugu k 1939: Endistest katkudest ja nälja-aastatest on säilinud jutte. Kas need jutud vastavad tõele, seda ei saa kindlaks teha. Kord aga olla juhtunud küll selline lugu, mida vanad inimesed usuvad, et see on tõsi.
Koreva (kohalik talu) vanaperemees olla sõitnud linna. Ja olevat visatud ta vankrile üks kollane iva, kuna turunaised olla hakanud kisendama, et: „Vaata, vaata, külamees, mis sul vankrisse visati.“
Siis olla mees ka iseseda märganud. Visanud küll iva minema, kuid viskamisel olla see lõhkenud ning sellest siis voolanud kollast vedelikku vankrile olevasse õlgedesse. Kodus olla toodud need õled tuppa ja kõik inimesed, kes sääl peal maganud, surnud ära peale pereisa, kes pole neil õlgedel maganud.
Kui katku surnuid majast välja viidud, siis löödud ukselävesse raudnael. See olnud siis tähenduseks, et surm enam sel kombel maja ei külastaks.
Ka minu kodutalu rehetoa lävesse on löödud viis suurt raudnaela. See tähendab seda, et ka minu kodutalu on katk vanasti kord külastanud.

Jutustanud Marie Lindemaa, kirja pannud õpilane Anni Lindemaa. ERA II 226, 451/2 (5)

reede, 3. 04.
Hargla 1935:
Karja kojuajamise mäng
Selleks kirjutatud tahvlile või paberile nii palju numbreid kui kellelgi lehmi öeldi olevat. Numbrid kirjutati segi tahvlile ja karja koduajaja pidi nad järgimööda lauta ajama, ilma et esimestest teedest üle tohtis ajada või külge puutuda. Lehmi 20 tükki. Siin sai karjane loomad õnnelikult koju ajada, ilma et metsa oleks ummikusse jäänud. Kui kitsal kohal oleks eelmine joone külge ajanud ja sinna rist ette tehtud, oleks kojusaamine küsitavaks saanud. Numbrite asemele tehakse ka lihtsalt täpikesed, – lehmad –, mida karjane näitamise järele kokku ja koju peab tooma.
Mängu kirjeldas ja joonistas Hargla köster ja kooliõpetaja Jaak Tamm (1868-1935). ERA II 102, 53/4 (62). Palju koduseid mänge leiate meie veebiväljaandest "Vanad ja uue mängud rahvaluulearhiivist". http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3099

ukauka3099Fv

neljapäev, 2. 04.
Halliste 1896:
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts:
"Ärä karda kassisitta,
ärä pelgä penisitta,
hooli hullu hundisitta",
ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.
Kasuliku õpetussõna on teistele edasi andnud Hans Reissar Halliste vallast Kaubi külast.
E 22670 (167)
Fotol pillimees Sillavaht Aadu Kirbla vallast Kasari külast oma viiuli ja kenade pasteldega. Pildistanud Richard Viidalepp 1936. aastal. ERA, Foto 254

ERA, Foto 254

kolmapäev, 1. 04. 2020
Käina 1925: Kui must kukk ja must kass majas on, siis ei tee teise viha midagi.
Uskumuse kirja pannud Selma Perv. E, StK 30, 119 (81)

teisipäev, 31. 03.
Peetri 1933 ja Petšora (Siber) 1948:

Pisted Kodasemalt
(Kõigist natuge)

Laul nüüd algab täies hoos kui terve kamp on siin meid koos.
Kodasema endise mõisa põllul mehed tööl on ühe teise õlul.
:Aaber niht ja kõnna kõnna kõik nad rikkaks tahavad minna.:

Siin on seitsmaid moodi mehi, kõigist küll ei laulda tohi
Põllumehi, saunamehi, ametimehi nii et ohi.
:Aaber niht ja kõnna kõnna üks on mats ja teine härra.:
Kuusmann elab endises mõisa majas, üürib välja veikad kojad
Appust õuntest neist teeb äri, tütreid tal on terve kari.
:Aaber niht ja kõnna kõnna kosja sinna võib jo minna.:
jne.
Külalaulu algus Otto Kruutmanni (Looveer) kladest. Snd. 1892 Anna khk-s, elas Kodasema külas Peetri khk-s, suri Siberis 1952. EFA, AK 1233, 1. Arhiivile annetas lapselaps Jaak-Adam Looveer.

... Nüüd tuli sõpradel pakkisi ja ühes ka paberid, sain nendelt ka omale kirjutamiseks. Mull veel üks suur häda, et seletus väike: otsisin täna prillisi, kiri on, aga lugeda ei näe, niisama kirjutada. Ehk vahel teeks midagi, aga ei näe. Nüüd ühe vene ülemuse käest sain ja kohe kirjutan. Suvised prillid olid väga nõrgad aga siiski päikese valgel nägin, kuid ka need võeti enne tulemist ära nagu kõik muu. Ja laulatus sõrmus ka oli veel alles, et vahel saab rahaks teha kui tarvis – suvel unustasin üle andmata, kui kokku saime – oli mul õmmeltud pintsaku krae sisse, aga läbi otsimisel leiti ülese ja ära võeti, sest „paradisi“ sisse minna ei tohi siis, kui on veel varandust, või riide kimp seljas või näed veel korraliku välimusena välja. Aga tänu taevale olen nüüd elus ja terve suurel kodumaal ja ei oma mingit varandust, ei oma pesu ega mingit kimpsu ega kompsu… on veel üks oma vana saabas ja teise sain kuidagi aidamehelt uue ja nii elan.
Katke Otto Loovere (end. Kruutmann) kirjast naisele ja poegadele Siberist Petšorast 25. jaanuarist 1948. ERA, DK 707, 6/7.

esmaspäev, 30. 03.
Pühalepa 1894:
Hakkame, mehed, minema,
paneme piibud põlema!
Kütame küla külmad kojad,
arstime küla haiged neiud.
Liisud meid liialt ootavad,
Anned ammu igatsevad,
Marid mures vaatavad,
Inglid juukseid silitavad.
Hakkajate meeste laulu teadis Kustav Nittem Kassarist, üles kirjutas Fr. W. Wahe (E 9495 (4)).
Noormehi Pühalepa kiriku juures Vanapagana kivil pildistas Richard Viidalepp 1954. aastal (KKI, Foto 2266).

KKI, Foto 2266

pühapäev, 29. 03.
Rakvere 1905: Eila juba olin, homme saan olema?
Mõistatuse kirja pannud Karl Holm. H II 74, 320 (91)

laupäev, 28. 03.
Põlva 1937:
Jutt halltõvest
Vanasti möllanud maal halltõbi. Peaaegu kõik inimesed jäänud haigeks. Üks sulane nimega Mart hoobelnud, et temale ei hakka halltõbi peale. Aga kus temagi, vennike, pääses. Ühel päeval ta tundis kanget päävalu ja külmavärinaid. Mart aga ei hoolinud sellest. Ta võttis püssi ja läks „Vanahalli“ otsima. Aias ta nägigi peenra vahel pisikest üleni hallis mehikest kõhuli lamavat. Poiss hakkas kukke vinna tõmbama, kui tundis hirmsaid värinaid ja pea väga valutas. Nüüd ta teadis, et halltõbi on tal seljas. Teisel päeval poeb peitu, kuuleb aga oma nime hõigatavat, pöördus vaatama, hall temale selga. Kolmandal päeval ronib Mart suure kase otsa, mis jõe kaldal. Mardi vari langes vette. Hall tuli, arvas varju olevat inimese, hüppas varjule selga ja uppuski.
Jutustanud Marta Hackman, kirja pannud Helgi Rebase. ERA II 151, 193/4 (5)

reede, 27. 03.
Jüri 1896: Siga ja rebane vaielnud ükskord kahekesi, kumb neist homikul päikese tõusmist enne näeb. Teine ütelnd: „Mina näen enne!“ ja teine: „Mina näen enne!“.
Teisel homikul enne päevatõusu pidid mõlemad metsas olema ja siis vaatama, kumb enne näeb. Läinud metsa ühe lagendiku peale. Siga käskis rebast oma silmad päevatõusu ehk homiku poole pöörata. Siga pööras oma silmad õhtu poole. Perssed panid vastastikku. Rebasel hea meel, et tema silmad päevatõusu poole olid, küllap tema ikka enne näeb.
Päike tõusis metsa takka ja paistis õhtu poole, pitka puude latvade peale. Siga nägi seda kohe, küsis rebase käest: „Kas päev hakkab tõusma ju?“ Rebane, kelle silmad küll homiku poole olid, ei näinud läbi paksu metsa veel sugugi päikese tõusmist. – Seale jäi õigus.

Jutustanud Jaan Peitong Kurna vallast, kirja pannud Jüri kihelkonna suurkoguja, talusulane, seltsitegelane, ajalehtede kaastööline Jaan Saalverk (1874-1932). H IV 9, 134 (6).
Nii hea on hetkekski kõrvetavat päikest nautida... Koguja Tudulinna ekspeditsioonil. Foto Loreida Raudsepp 1956. KKI, foto 220.

KKI, Foto 220

neljapäev, 26. 03.
Haljala 1894:
Oleks mul omal hobune,
Pisike punasikene,
Sõidaksin Tõnis mäele,
Tõnis kaevu kaldaalle,
Seal mina sööksin sõsteraida,
Paukutaksin pahkelida,
Tuumed ma ära sööksin,
Koored ma kodoje tooksin,
Laste näljaste närida,
Naistel noortel nalja lüija.
Laulu "Sõstramäele" on Haljala kihelkonnast Metsiku külast kirja pannud Danel Pruhl (Tanel Pruul). Laulja teadmata. E 5139 (8)
Fotol kolm õde poseerimas fotoateljees. Vasakult: Armilde (sünd. 1932), Elviira (sünd. 1927) ja Linda (sünd. 1925) Tuulik. Annetanud Elvira Kuusk (Nasva k.) Sõrve ekspeditsioonil 2002 aastal. Kogunud Taive Särg.
ERA, DF 426

ERA, DF 426

kolmapäev, 25. 03.
Otepää 1866: Maarjapäivä andas tseale võti kätte [---]. Kapstmaarjä, sis võip siga omast käest süvva, täl oma aidavõti käeh.
Kirja pannud Jakob Hurt. H, R 2, 25 (142)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paastumaarjapaev/item/45376

teisipäev, 24. 03.
Tartu 1995 < Pärnu, Tallinn, Valga: Ei meelest läe mul iial...
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20083-47729-70570
Mul seitse pruuti on...
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20083-47753-26266
V vabariiklike lõõtspillimuusika päevade kontserdil Tartus Inseneride majas hullutasid kuulajaid Margus Põldsepp (snd 1969) Valgast, Raido Koppel (snd 1968) ja Mati Kiviselg (1967) Pärnust ning Siim Sarv (snd 1962) Tallinnast. Salvestasid Janika Oras ja Jaan Tamm.
Nüüdseks on toonane noor pillimees Põldsepp kasvatanud üles terve plejaadi tänapäeva noori pärimusmuusikuid - "Lõõtsavägilaste" kodukontsert on praegugi veebis järelvaadatav.

esmaspäev, 23. 03.
Audru 1874/5:
Külatüdrukud, õesed,
mis teil on, et ei laula?
On teil kurkus kuuseokad,
suulaes klaasikillud,
kaala sees kadagamarjad,
rindus riisitangukesed?
Paluge pereisada,
paluge pereemada,
kes teeb sooja õllekest,
rõõsa piima pudikest!
See viib kurgust kuuseokad,
suulaest klaasikillud,
kaala seest kadagamarjad.
Siis mu hääli hüiab hästi,
nii kui roogu Rootsi pilli,
Tartu targema pasuna!
Laulu heast ja halvast häälest kogus J. Peeterson, ümber kirjutas ja Kirjameeste seltsile saatis Ado Grenzstein (EKmS 4° 2, 302/3 (8)).
Audru rahvatantsurühma Lindi Lappajad liikmeid on pildistatud 2011. aastal Audru valla päevadel (ERA, DF 22914).

ERA, DF 22914

pühapäev, 22. 03.
Häädemeeste, Orajõe v 1940: „Öhessa kuud vangis olema“ – emaihus olema. Kui keegi hoopleb, et tema pole olnud või ei satu vangi, öeldakse: Ära kerkle, öhessa kuud oleme igaüks vangis olnu.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. ERA II 269, 507 (16)

laupäev, 21. 03.
Rapla, Pühatu k 1936:
Katkuajal olnud üks mees üksi kodu ja näind, kui katk tulnud. Mees joost kohe ülesse lõsna peale ja hüüdnud katkule: „Siin ma olen ja siia jään, sina mind kätte ei saa!“
Ja katk oli ära läind.
Jutustanud Ann Kuurmann, kirja pannud Emilie Poom. ERA II 129, 417 (13)

reede, 20. 03.
Torma 1905: Kui kevadisel pööripäeval lund sadab, siis sadab kõigel kevadel.
Kirja pannud Mihkel Sild. EKS 2, 56 (1).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45262

neljapäev, 19. 03.
Räpina 1939: "Imä, säält tuli üts kärblane mino poolõ!" - "No peläku-i, latsõkõnõ, ega ta sinno ei purõ." - "Imä, ta kaes mullõ väega kuräste otsa!"

Selle nalja on Räpina kihelkonnast Leevi vallast kirja pannud Daniel Lepson. Kõneles Osvald Mürk.
ERA II 262, 33 (23)

Fotol Kadri Tüüri tehtud tuhkapäeva-kärbes 2015. aastal Muhu saarel.
ERA, DF 30677

ERA, DF 30677

kolmapäev, 18. 03.
Saarde 1928:
Korra olnud mees mõtusemängu ajal metsas küttimas. Jäänud ka metsa ööd, teinud sinna tule maha. Öösel tulnud tema juure naisterahvas ja palunud meest, et see tooks talle heinu külje alla kuhjast ja lubaks enda juure tule ääre sooja. Mees lubanud küll naisterahva tule ääre sooja, aga käskinud tal enesel heinu külje alla tuua. Naisterahvas seletanud, et tema ei saavat kuhjast heinu tuua, kuhjal olla vöö ümber ja tema ei saavat sealt ainust kõrtki võtta. Nüüd saanud mees aru, et naine on emane kurat. Naiskurat palunud ikka meest edasi, et see talle heinu tooks külje alla. Lubanud selle eest mehele maksta. Toonudki viimaks mees sületäie heinu ligidalt kuhjast. Naisterahvas heitnud heintele magama mehe vastu tule ääre. Öösel sündinud talle poeg. Hommikuks olnud aga emane kurat kadunud ühes lapsega. Samuti olnud mehe müts kadunud. Mees arvanud, et kurat mütsi ära viinud. Vaadanud aga natuke ringi ja näinud, et müts teisel pool tuleaset maas olnud. Tõstnud mees mütsi üles, et seda pähe panna. Nüüd näinud mees, et mütsi all hulk hõberaha olnud.
Jutustanud Toomas Ollino, kirja pannud Eduard Johannes Kase. ERA II 3, 307/8 (1)

teisipäev, 17. 03.
Halliste 1894: Äniline (linawästrik) ei tule kewade enne, kui kured tulewad. Wana rahwas ütleb: äniline istub tulles kure änna peal. Kirja pannud rahvaluulekoguja Jaak Sõggel (1871-1963). H III 19, 247 (11).

Vasakpoolse foto on teinud Villem Siiberg 12.04.1935, parempoolse Ellen Liiv ERA töötajate ekspeditsioonil Jaak Sõggeli kodus 1961. aastal. ERA, Foto 103; 5325.

ERA, Foto 103 ERA, Foto 5325

esmaspäev, 16. 03.
Koeru 1884:
Mis mina võtan lauludeksi,
Kudres kulla, üteleksi?
Kas võtan uue Olevi
või võtan vana Kalevi?
Võtsin Roosna poisikese.
Olevine otsib hoosta,
Kalevine katsub ranga,
Roosna rakendab hoosta,
look lõi Roosna rindujeni.
Võttis Roosna olla haige
seitse soojada suveda,
kümme külma talvekesta.
Ei ustud häda hädaksi,
oigamesi haige'eksi,
voasumesi vaevudeksi,
karjumesi kahjudeksi.
Võtsid voode'ed mädanda,
aluslauad hallitada,
padjad peened pehastada,
linad laiad läpastada.
Kui sai alla musta mulla,
kena kerstu keske'ella,
valge laudade vahele:
siis usti häda hädaksi,
oigamesi haige'eksi,
karjumesi kahjudeksi,
vuasumesi vaevudeksi.
Laulu Roosna (Osmi) haigusest kirjutas Metsla külast üles raamatukirjastaja ja kaupmees Mihkel Leppik (H II 65, 277 (12)). Haigestunud rahvaluulekorjajat Loreida Raudsepa pildistas 1956. aasta Tudulinna ekspeditsioonil Helgi Kihno (KKI, Foto 486).

KKI, Foto 486

pühapäev, 15. 03.
Nissi 1888: Luigel tuleb, härjal läheb?
Mõistatuse kirja pannud kooliõpetaja Mihkel Neumann. H III 3, 376 (3)

laupäev, 14. 03.
Kose 1884/7:
Emakeel
Keelte ema, emakeel,
ülikallis eluteel!
Ema suust sind mina kuulsin,
kuidas kuldselt kõlad sa,
sinus esmalt lustil luulsin,
ei sind iial unusta.
Keel nii kena ilma peal,
oh, kui õrn on sinu heal!
Sinu kenadust ja ilu
tahan ikka ülenda,
sinu kasuks oma elu
tahan mina pühenda.
Eesti keel, mu emakeel,
õitse, kasva, võsu veel!
Kanna kirjanduses vilja
eesti rahva keskella,
eesti mehed, vara, hilja
tehke tööd me’ keelessa.
Surmani sind, emakeel
pean kalliks eluteel!
Igal maal sind tahan kiita,
sinu võimu tunnista,
sinus oma aega viita,
tõotan kasulikult ma.
Uuema rahvalaulu kirja pannud kooliõpetaja Jakob Martin Sommer. H, R 4, 114

reede, 13. 03.
Lüganuse 1961:
Lilla istus kammeris ja aeg oli igav uota...

Laulab Maali Kirikmar, salvestanud Ruth Mirov. KKI, RLH 61:11 (4).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20072-45273-27826

neljapäev, 12. 03.
Saarde 1938: Korjusepäeval võivad juba lapsed kambris paljajalu jooksta.

Üles kirjutanud Jaak P. Sõggel.
ERA II 181, 586 (10)

Fotol paljasjalgsed lapsed Setumaalt Mäe vallast Soelaane külast. Pildistanud Richard Viidelepp 10.09.1936.
ERA, Foto 297

ERA, Foto 297

kolmapäev, 11. 03.
Laiuse, Sadala k 1936/37:
Kui kolm korda aevastad, saad raha.
Uskumuse kirja pannud Peeter Käär. ERA II 182, 138 (309)

teisipäev, 10. 03.
Halliste 1893: Kui täis kuul herneid ja kardulaid tehtakse siis kaswada nad suured ja ümargused.

Mais-juunis kirja pannud Hans Sulsenberg (Schulzenberg, 1873-1921), hilisem agronoom ja põllumajanduslike raamatute autor Hallistest. H II 42, 446 (49). Tänavu ehk paras juba märtsis märgile panna!

Augustikuist paasapäeva täiskuud pildistas aastal 2016 Setomaal Antkruva küas Lõhmuse talus Aivo Põlluäär. ERA, DF 34881.

ERA, DF 34881

esmaspäev, 9. 03.
Vastseliina 1926:
Lätsi müüdä suurt küllä,
astõ müüdä alõvit.
Kuuli küläh kolinat,
tõsõh tarõh tõrinat.
Mõtli, et riiht pessetäs,
vai kanepit kolgitas.
Sääl iks pesti noori mehi,
kolgiti sääl kosilaisi.
Sääl oll jo muruh noorõ mehe',
olli' kurva' kosilasõ,
olli' poisi' nigu pulsti',
noorõ mehe' nigu nuusti'.
Panni ma-ks köüdse kübärä pääle,
kablatükü kao pääle.
Astuse' kõik aldõrahõ,
küsüse' na' sandelt raha,
vanna vaske vaesilt.
Naksakast tüdrukust Vastseliina alevi vahel laulis 80-aastane Liiso Malt Järvemäe talus. Laulu pani kirja üliõpilane Helmi Eller (AES, MT 40, 23/4 (30)). Sama naksakaid šeffe Perametsas Kündja kolhoosis viljalõikuse järel ärasõitu ootamas pildistas Richard Viidalepp 1951. aastal (KKI, Foto 2213).

KKI, Foto 2213

pühapäev, 8. 03.
Harju-Madise, Paldiski 1931: Kuidas Looja naisterahva valmistas. – Kui maailma looja naisterahvast oli tahtnud valmistada, siis märkanud tema, et meesterahva loomise juures kõik materjal juba ära olnud tarvitatud. Siis kutsunud ta ennem loodud olevused kokku ja korjanud nende küljest uue valmistamiseks materjali. Ussilt võtnud ta painduvuse, lillelt kenaduse, mesilase meelt magususe ja harakalt lobisemise. Nendest loonud ta naisterahva.
Kirja pannud A. Elling. E 72863

laupäev, 7. 03.
Kärla, Kergu k 1928:
Katkuajal
Ükskord olnd jälle katkuaeg ning katk olnd tulemas. Üks mees asund hobuse selga, kui katku tulemisest oli kuuland, ning sõitand sönnapoole ikka katku üles otsima. Viimaks leidnud kuidagiviisi katku üles ning rääkind ikka, et katk peaks ta pere ning täda eluse jätma. Katk õpetand siis, kuidas ta peab tegema.
Mees tulnd koju ning pand ikka õhta magama, põrandale pahna. Pand nõnda ikka magama, et olnud ühe pee ning teise perse, ühe pee ning teise perse, nõnda kut sead pahnas magavad. Sest öösel olnud ikka katku karta, päeval ta pole liikund.
Ühel öösel, siis kui katk tulnd ning vaadand ukse vahelt sisse ning ütelnd kohe: „Need on sead, need pole inimesed!“ ning läind edasi. Nõnda jäänd see mees oma perega elusse.
Jutustanud Marii Rand, kirja pannud Mihkel Tooms. ERA II 8, 302/4 (4)

reede, 6. 03.
Vaivara 1895: On lepad kevadel märtsikuus tugevaste urvas, siis saab sel aastal suur rukkiviljasaak olema, on aga väha urbasid leppades, saab rukkiviljasaak veike olema. Selleperast ütlesivad vanaaegsed majapidajad ikka märtsikuus oma pererahvale: „Sööge ja jooge, sel aastal saab leiba.“ Ehk jälle: „Hoidke liia raiskamise eest, sel aastal jääme ilma leivata.“
Niisamuti ka aavaurvade järele teadsivad vanaaegsed majapidajad kaerade saaki ette ütelda. Aga uueaja sõna ütleb: „Hari põldu, saad leiba!“
Matthias Johann Eisenile saatnud D. F. Roosipuu. E 17425 (4). http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/marts/item/45174

neljapäev, 5. 03.
Setomaa 1922:
Miku Ode, sünninimega Jevdokia Kanniste (27. veebruar 1857 Matsuri – 19. august 1924 Helbi), seto kuulsam rahvalaulik Meremäe vallast, Helbi külast. Fotograaf Christian Lausing (1922).
ERA, Foto 1798

Lauljaid, kelle oskused on tavalisest suuremad, nimetavad setod “lauluemadeks” (lau-luimä). Et “lauluisadest” ei räägita, tuleb sellest, et mehed üsna vähe luuletamisega tegelevad. Naistel seevastu on see oskus lausa veres. Rahvaluulekorjaja ongi Setomaal hädas materjali andjate rohkuse tõttu. Parim on usaldada rahva enda hinnangut ja küsida, kas selles kandis lauluemasid on. Suurimad oskajad on läinud juba mulla alla, muuhulgas Miko Ode Helbi külast ja Martini Iro Kolovinast. Esimeselt neist kirjutas Hurt 20,720 ja teiselt 10,800 värssi oma 1903. aasta paarikuisel reisil.
Väisänen 1992: 153, 154

Rohkem saab lugeda ERA teaduri Andreas Kalkuni 2011. aastal kaitstud doktoritööst "Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole" http://hdl.handle.net/10062/18222

ERA, Foto 1798

kolmapäev, 4. 03.
Pärnu l < Kihnu 1938:
Ehmatuse vastu abi
Õhtu hilja, hommiku vara,
ehmatus eemale mingu,
kartus kaugele jäägu,
süda kõvaks kui kivi,
vait kui maa.
Sõnad ehmatuse vastu kirja pannud Anna Kuusik, rahvaluulearhiivile vahendanud 1938. a sügisel stud. med. Juhan Reimaste. ERA II 202, 22 (34) ERA kaastööline, hilisem arst Juhan Reimaste kirjutab Anna Kuusiku kohta: „Tarkused õppinud emalt-isalt ja teistelt. Omab suuri teadmusi ja kogemusi mitmesuguste haiguste ravimisel, samuti ka maagilisi võimeid. Oma tarkusi vastuoksa teistele ei pea saladuseks. Valmistab ise rohtusid taimedest.“ ERA II 202, 120

teisipäev, 3. 03.
Jõhvi 2010:
Kohtla Vanaküla päev
Jõuan Jõhvi 10.15. Tean, et Vanakülla saan Iidlast 10.15 väljuva bussiga - seda on mulle reedel (täna on esmaspäev) telefonitsi Laine Toomsalu öelnud. Tean ka, et buss väljub postkontori juurest. Olen aga hämmingus, et küllaltki suures bussipeatuses (seal on seinu ja pinke ja R-Kiosk) ei ole ühtegi lehekest busside sõidugraafikuga, linnakaarte - ei midagi. (Kui küsin Laine Toomsalult, et kuidas siis linnas orienteeruda - ta muigab ainult. Ilmselt ei püsiks ükski teade seinal avalikus kohas.)
Buss nr 3 tuleb 10.28. Küsin pileti Kohtla Vanakülla ja mind päriselt ei mõisteta, ent püütakse aru saada. Esiistmel olev naine küsib, kas mu peatus on "mjassokombinat". Bussijuht vastab minu eest, "Njet, staraja derjevnja" - saan momentaalselt aru, et bussijuht on mind mõistnud. Selgitan esmalt eesti, siis vene keeles, et sõidan seda teed esimest korda ja palun tal mulle öelda, kui ma ise kohta ära ei tunne. Bussijuht on lahkesti nõus (ta taipab mu esimestest venekeelsetest sõnadest, mis mu probleem on.) Kohtla-Järvel tuleb bussi ka Laine Toomsalu, kellega lähme samasse kohta. Üllatun positiivselt, et bussijuht siiski mulle vaikselt ja väga sõbralikult märku annab, et olen õiges kohas. Mul ei ole ebamugav ja usutavasti ka mitte bussijuhil. - Suhtlemisele orienteerituse korral ei ole keel probleem.
EFA, Jaago 26 (5).
Tartu Ülikooli dotsent Tiiu Jaago sai Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia Järve küla (praegu Kohtla-Järve) pärimusliku ajaloo materjali üleandmise eest ERAle aastal 2019 (kogutud 30 aasta vältel) ning Tartu Ülikooli tudengite välitööde, osalusvaatluste ning uurimuste juhendamise eest aastatel 1985–2018.
Tiiu Jaago kuulamas ettekandeid konverentsil "Noorte hääled" 2016. Foto Alar Madisson, ERA, DF 31376.

ERA, DF 31376

esmaspäev, 2. 03.
Karuse 1929:
Sõitsime hellad, sõitsime vennad,
sõitsime kasna laadale,
linalaka ruunaga,
lehtelauku täkuga.
Tuli siis vastu erku lindu,
laulis mul see kena laul:
"Sinu pruut on aigeks jäänd,
äia-ämma ära surnd!"
Siis mu süda külmaks lõi
kui see külma küünlakuu
ja see vali vastlakuu
ja see paha paastukuu
ja see jõle jõulukuu
ja see sui soe kuu.
Siirdevormilise "Noore poisi laulu" laulis Paatsalu vallas Anna Treff, kirja pani M. Martinson (E 63778/9).
Postkaardi selgitusega "Pulma riie umbes 100 a. tagasi" annetas arhiivile E. Lüdig Vatla külast (ERA, Foto 1242).

ERA, Foto 1242

pühapäev, 1. 03. 2020
Valga l < Kose khk 2019:
Minu ema Linda Järvik (Hansoff) oli meister tikkimise peale, ta ei kasutanud tuntud ristpistet vaid täitepistet, ahelpistet ja veel muudki. Ema küll juba veidi moondunud sõrmeliigestega käed ei suutnud paigal püsida, need vajasid tegevust. Ta tikkis tavaliselt linase (pleegitamata) või valge puuvillase riide peale, joonistades ette tikitava pildi. Vahel palus ka lapselastel oma soovi järgi pilte tikkimiseks anda. Linda on tikkinud oma laste peredesse ilusaid padjakatteid ja seinapilte. Hoian ühte padjakatet ka mälestuste laekas aardena. /---/
Oma kodule – meie sünnikodule – tikkis ta akendele lillebukettidega 3-osalised kardinad valgele riidele. Need kardinad on suguvõsa poolt nii hinnatud, et neid ei raatsita isegi kulumise vältimiseks sageli pesta. Keegi meist ei kujuta ette sünnikodu eestuba ilma ema kardinateta.

Kirja pannud Ellen Muru. EFA I 327, 4/5, ERA, DF 29015
Ellen Muru pälvis Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia sisukate kaastööde eest aastatel 2013–2019.

ERA, DF 29015

laupäev, 29. 02.
Emmaste 1939: Sel aastal, kui küindlakuus on 29 pääva, on tütarlastel peimehe valimise õigus.
Kirja pannud Enda Ennist. ERA II 254, 278 (15)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/liigpaev/item/45156

reede, 28. 02.
Haapsalu 2019: Üks on lõhestatud puulaastudest painutatud ovaalne karp, mille kohta ema ütles, et seda nimetati võikarbiks. Põhi ja kaane pealmine külg on samuti õhukeselt lõhestatud puust. Karbi ovaalselt painutatud kere on kinnitatud hanesulgedega, mis on põimitud läbi keresse tehtud avade. Põhi ja kaas on külgedega ühendatud peente puidust tihvtidega. Kaanele ja külgedele on põletusrauaga sisse põletatud S-kujulised märgid. Ema jutust selgus, et see kapsaraua kujutis oli juba vanaema peres olnud peremärk. Kui kaugele aega see kapsaraua kujutis peremärgina ulatub, ta ei teadnud. Kuigi seda nimetati võikarbiks, oli see olnud neil ikka heinamaal kaasas ja seal sees oli kaasavõetud toit: kausike võiga, keedumunad, suitsetatud seasingi tükk või midagi muud. Leib oli eraldi kotis, seal olid ka keedukartulid ja silgunõu. /--/ Minu mäletamise järgi alates 1940te aastate keskpaigast kasutas ema seda karpi nööbikarbina. Seal olid siis vanadelt riietelt ära lõigatud nööbid, iga sort aetud omaette niidi peale, peale selle üksikud uhkemad, läikivad, metallist ehisnööbid, ka pandlad, sukatripi otsad ja muu pudi-padi. Siis oldi ju kokkuhoidlik. Ühtki riideeset ei visatud enne ära, kui seda enam kuidagi parandada ei saanud. Ja enne lõigati kõik nööbid-pandlad eest ning pandi tallele. Poodides oli see ju kallis, raha oli vähe ja peale sõda polnud ka poodidest sedasorti kraami võtta. Mäletan, et 5-6 aastasena ma vahel ikka uurisin selle karbi sisu ja tegin mõnest metallnööbist endale „ordeni“, nagu ma raamatutes neid piltidel näinud olin. /--/ Võikarbist veel niipalju, et viimastel aastakümnetel olen neis hoidnud jõuluks korjatud pähkleid. Nööbid leidsid teise panipaiga, ära pole ma neid „eestiaegseid“ nööpe visanud.

Lembitu Twerdjanski pälvis Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2015–2018 ning 2019. aasta kogumisvõistluse „Esemed meie rännakuil“ võidutöö eest.
ERA, DK 662; ERA, DF 36451.

ERA, DF 36451

neljapäev, 27. 02.
Iisaku 1936: Esimene riidlemine õli seda moodi, et esimesed sõrmed keerati juuste sisse ja pöidlad pandi silma; teene riidlemine õli, et kraapati kuklatagant juuksed pihku ja siis anti rusikaga kukla, kolmas õli juba kaikadega.

„Riidlemisvõtteid“ Jõuga külast pani kirja Mart Tarum.
ERA II 125, 191 (2)
Richard Viidebaumi fotol näitavad Kambja poisid, kuidas õlalt keppe visata (1933).
ERA, Foto 201

ERA 2020. aasta kogumisüleskutsega teemal „Vägivald ja selle piirid eesti kultuuris“ soovime selgitada, millised on olnud moraalsed hoiakud vägivalla suhtes meie pärimuskultuuris ja kuidas need on läbi aegade muutunud; millised on olnud pärimuslikud praktikad ja nende kajastused folkloorses väljenduses.

Küsimustik asub aadressil http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/21, vastused saab sisestada sealsamas kogumisportaalis (selleks peab sisse logima), saata elektrooniliselt kas kirjapaneku või salvestusena aadressil kratt@folklore.ee või toimetada rahvaluulearhiivi paberkujul.

kolmapäev, 26. 02.
Tõstamaa 1889: Sel päeval antakse kanadele lume peal herneid süüa, seega saavad nad ka omale võtme kätte, mida nad see aeg sulgede sees on kannud – sest päevast saadik peavad nad omale ise toidust otsima.
Vanasõna madisepäeva (24.2) kohta selgitanud Hendrik Anniko. H II 19, 466 (29)

teisipäev, 25. 02.
Simuna 1938: Vanasti pulma minnes viidi ikka kodust "moonakott" kaasa. Sääl sees leidus hulk leiba ja liha ja muud.
Rääkinud Ants Tartu (snd 1854), kirja pannud Kalvi Õis. ERA II 183, 388 (33).

esmaspäev, 24. 02.
Äksi 1894:
Kunas saa mina koduja,
kunas saa kodu kuhale?
Kavvel om minu koduja,
kavvel om, kavvest nävvisse,
kavvest harja hal´lentelle,
kavvest paari paistunessa.
Kust mina tundsi oma kodu,
arvasi isa aseme?
Meil oli kodu kullasseppa,
taren taaderte tegija.
Kodust tõusi kullasuitsu,
tareharjast hal´last suitsu,
sannast sangakirja suitsu.
Meil oli isa kullasseppa,
venda taaderte tegija,
onu sangakirjutaja -
säält ma tundsi oma kodu.
Talu seitseme tagata,
valla kümne kohtadelta.
Kodu tunnusmärkidest lauldi Saadjärvel, üles kirjutas vaimuliku seminari õpilane Paul Sepp (H II 50, 816/7 (96)).
Vaadet Kalevipoja sängile pildistas 1950. aastal Saadjärvel Eduard Selleke (ERA, Foto 2194).

ERA, Foto 2194

pühapäev, 23. 02.
Rakvere 1970 „Kraatsib nii kui kass tuult“. – Kui kass küüntega ust kraapis, siis arvati vanasti, et tuleb tuult või tormi ja püüti teda ka selles takistada. Nüüd on see usk muidugi kadunud ja sel puhul üteldakse, kass teritab küüsi.
Ütlust selgitanud Hugo Lepiku. RKM II 275, 240 (62)

laupäev, 22. 02.
Pühalepa 1924: Peetri helisp[äev]. Soe kivi merre, külm allikasse.
Kirja pannud August Voldemar Kõrv. E, StK 24, 4 (2)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev/item/44945

reede, 21. 02.
Paistu 1970:
Marupolka - Holstre polka.

Vilimeeste külas Musta talus mänginud 58-aastane Hans Aavik, salvestanud Lilia Briedis ja Aare Väljaots.
RKM, Mgn. II 1823 a. (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-45096-86963).

neljapäev, 20. 02.
Paistu 1892:
Oles mina luudud laulajasse,
Laulajasse, laskejasse,
Ma laulas mere maasse,
Mere veere veeringisse,
Mere ääre ätikasse,
Mere põhja põrmandusse,
Laulas latse lambaesse,
Poisikese oinaesse
Tidruku veske kivisse,
Vana naise värkneesse
Kala panen kivi sagama,
Vähja manu matti võtma,
Esi pääle päälikusse.

Laulu võimust laulis Hans Rekand Paistu kihelkonnast Holstre vallast. Kirja pani Jaan Leppik-Punabu.
E 8269 (1)

Pildil Vladimir Kampus isa mütsi ja saabastega. Tuli just kalalt, viidakad valge nutsu sees uksel. Fotograafi kohta on info, et ta oli noor mees, kelle juures on käidud raadio akusid laadimas. Oiu, Viljandimaa.
ERA, DF 8342

ERA, DF 8342

kolmapäev, 19. 02.
Iisaku, Tudulinna 1968: Kadeda kari ei kasva ega õela õnn ei õitse. – Rahvasõna mõistab hukka inimeste kadeduse ja õeluse. Kadedatel ja õelatel inimestel ei ole edu ega õnne. Kuulsin lapsepõlves Tudulinnas. Oli käibel keskealiste ja vanemate inimeste hulgas.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 243, 424 (48)

teisipäev, 18. 02.
Tallinn < Omsk 2003:
Külmetushaigused (kurk, nohu, köha):
· nurmenuku juurika- ja õietee soojalt, ka õite keedis, tilliseemnetee
· islandi sambliku tee
· kuuse- ja männikooretee ning teeaur (läkaköha korral)
· takjajuuretee
· kaerakõrretee, raudrohutee, palderjanitinktuur
· kadaka noorte võsude tee, linatee
· naistepunatee, naistepuna- viinaleotis
· kibuvitsatee, nõmm-liivatee, metsmaasikatee
· toomingakooretee (krampliku köha vastu)
· piparmünt, kummelitee, pärnaõietee, koirohutee
· pärnapuu süsi + leige piim, vaarikatee
· punapeedi mahla väikelastele ninna (nohu korral)
· aaloe + mesi + pärnaõietee + kaseurvad + oliiviõli – juua köha korral lusikatäis enne sööki.

Oma vanaemalt kirja pannud Tallinna Pedagoogikaülikooli tudeng Ester Rooste. ERA, DK 30, 1/3.

esmaspäev, 17. 02.
Jõelähtme 1913:
Oleks sie miesi minulla
ja sie kaasa kanalla,
mis siin soidab müöda tieda,
müöda tieda, müöda maada,
müöda tallatud tanava!
Obu tal alla kui sie ahju,
miesi pialla kui sie päeva,
pale kui paiste saiakakku,
juuksed kui Jumala vitsad,
vüö kui vihma vikerkaari,
jalad kui Jaani lillekesed.
Ilusast ja uhkest noormehest laulsid Maarja ja Liisa Mäepia Kosteranna külas. Laulu panid kirja üliõpilased Karl Viljak ja Gustav Vilbaste (EÜS X 2061 (325)), fonografeeris soome tudeng Armas Otto Väisänen (ERA, Fon. 107 b). Tema pildistas ka Maarjat võrku parandamas (ERA, Foto 990). Maarjat ja Liisat laulmas saab kuulata KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12275-56660-61159

ERA, Foto 990

pühapäev, 16. 02.
10 aastat ERAterasid!
Otepää 1893: Üits tamm, tammel om kaitstõiskümme ossa, igäl ossal om neli haru, igäl harul om kuus kullalehte ja säidsmes hellaleht?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tammemägi. H II 44, 701 (1)

laupäev, 15. 02.
Helme 1936: Leib ütelnud, et kui tema kaapepätsik ahjust välja võetakse, ei tohi seda nuaga lõigata, sest siis läheb päris leib ahjus pragusid täis, ja sellepärast ei lõika naised kunagi kaapepätsikut nuaga, vaid murravad seda käega ja maitsvad seda, et teada saada, kas leib on parajasti magushapu ja kas ahi küdsatab ka hästi.
Kirja pannud Hans Martin. ERA II 256, 274/5 (19)

reede, 14. 02.
Muhu 1974:
Me lähme rukist lõikama,
kes saab meil vihku köitma.
Oh kallis sõber, kas tahad sa
ka meie seltsi eita.
Sina otsid ja mina otsin,
igaüks otsib oma,
mina leidsin ja sina leidsid,
kes ooletu jääb ilma.

Ja nüüd akkab jälle otsast peale. Ja jälle:
Me lähme rukist lõikama,
kes saab meil vihku köitma,
oh kallis sõber, kas tahad sa
ka meie seltsi eita.
Mina otsin ja sina otsid,
igaüks otsib oma,
mina leidsin ja sina leidsid,
kes ooletu jääb ilma.

Laulsid Pauline Vapper (snd. 1904), Julia Äkke (snd. 1898), Iisa Tuulik (snd. 1915), Kata Liisk (snd. 1891), Akilina Tomson (snd. 1899) ja Irina Saat (snd. 1902), salvestasid Ingrid Rüütel, Olli Kõiva, Kristi Salve ja Olav Kiis Suuremõisa külas 1974. a. RKM, Mgn. II 2641 o.
Foto: Ene Mihkelson 1974, I. Rüütli erakogu.
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/muhu/ee/video-laulumangud-suuremoisa-kulas-1975

Me lähme rukist lõikama

neljapäev, 13. 02.
Rõuge 1910:
Hänilase laul:
Konna kapsad, torupillid
Karjalapsed, õitsvad lillid,
Vette vulin tuule kohin,
Lihavõttes hälli tohin?
Sokku sarv ja sõrmeline
Rõemsaks saagu kurvaline.

Nii teadis öelda Jaan Gutves Rõuge kihelkonnast.
EÜS VII, 39 (10)

Fotograaf ja raadiosõlme ülem Aleksander Lepik oma raadiojaamas "Kajaka" kolhoosi kontoris Viljandimaal 1950. või 1960. aastatel. Foto arhiivile vahendanud Kaie Humal.
ERA, Foto 17742

ERA, Foto 17742

kolmapäev, 12. 02.
Häädemeeste 1976: Julge hundi rind on rasvane. – Julge pealehakkamine on pool võitu, julgusega saab pailu ära teha; kui julge ja kange oled, saad selle kätte, mis sa püiad või tahad – see piab nõnda olema.
Vanasõna selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 321, 514 (17)

teisipäev, 11. 02.
Pühalepa 1954: Talumajas tegi peremees ree, vankre ja ka tuuliku. Tuulikud on jala peal ja neid on sabast kerge pöörata.

Etnograafilisi ja muid tarkusi jagas 58-aastane August Paes Suuremõisa külas tudengitele, kirjapanekuid tegid Hilja Kokamägi, Helja Jõgise, Laine Loog, Salme Lubi.
EKRK I 5, 548 (2).
Kihnu Lemsi küla Jaani talu tuulikut pildistas 1954. a. Johannes Mikk, Sõrve tuulikuid pildistas 1936. a. Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 2540 ja 504.

ERA, Foto 2540
ERA, Foto 15102

esmaspäev, 10. 02.
Pöide 1961:
See, kes ilmas hästi elab,
meie verd ja vaeva neelab.
Enne sai ta ausaks peetud,
aga nüüd on ära neetud.
Oh rahvas võtke mötelda,
kas võime head neil ütelda.
Nende käes kõik rahva talitus
ja toores vene valitsus!
Omaloodud poliitilist laulu esitas Konstantin Tuttav Oti asundusest (RKM, Mgn. II 453 a). Tuntud laulumeistrit küsitlesid Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva, pildistas Lilia Briedis (ERA, Foto 5553).
Intervjuud laulumeistri elust ja lauludest võid kuulata pikemalt KIVIKEsest (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51976-49713).

ERA, Foto 5553

pühapäev, 9. 02.
Haljala, Kavastu k 1889: Inimene, kes mitmes hädas ja õnnetuses on olnud ja korraga ühte suuremasse õnnetusesse sattunud, ütleb „Olen küll mitmes kapsaleemes keend, aga ei ole veel ubade hulgas old!“
Ütluse kirja pannud Julius Aleksander Rehberg. H II 9, 230 (2)

laupäev, 8. 02.
Tallinn 1928:
Loll Hans
Elas kord mees kolme pojaga, kaks vanemad venda olid targad, kuna nooremat poega lolliks peeti. Seal maal elas ka üks väga tark kuninga tütar, kelle isa tahtis, et tütar mehele läheks. Tütar aga ütles „Ainult sellele lähen ma mehele, kes minuga kõige paremini rääkida oskab.“
Tal käis väga palju kosilasi, küll ligidalt ja kaugelt, aga ükski ei olnud talle meele järele. Tahtsid ka need kaks venda kuningatütrele kosja minna. Vanem vend arvas, et kuningatütar riigiasjust juttu teeb ja õppis kõik riigi paragrahvid ja seadused pähe. Teine vend õppis terve aastagäigu kohaliku ajalehte pähe, kuna kolmas, kõige noorem, mitte midagi põlnud õppinud.
Isa andis kahele pojale hobused ja tõllad kosjasõiduks, kuna loll Hans mitte midagi ei saanud. Ta ütles rõõmsalt. „Kui ma hobust ei saa, siis sõidan oma kitse seljas.“
Ja sõitiski oma kitsega teiste järel.
Vanemad vennad määrisid oma suunurgad enne rasvaga ära, et ladusam oleks kõnelda. Esimeseks läks vanem vend sisse. Saalis oli nii palav, et ta ütles. „Küll on teil siin aga palav.“
Kuningatütar vastas „Mu isa küpsetab täna kukepoegi.“
Vanem vend jäi suu lahti vahtima. Kuningatütar aga ütles. „Välja.“
Nii juhtus ka teisega.
Kui loll Hans oma kitsega kohe sisse, sõitis hüüdis ta: „Küll on teil aga palav!“
Kuninga tütar aga vastas. „Mu isa küpsetab täna kukepoegi.“
Loll Hans ütles. „Siis võin mina ka oma varese ära küpsetada, mille ma teelt leidsin.“
Kuninga tütar vastas: „Aga meil ei ole midagi, mille sees varest küpsetada.“
Loll-Hans võttis taskust puukinga ja ütles. „Mull on ka pann ühes.“
Siis ütles kuningatütar. „Aga meil ei ole sousti peale panna.“
Loll Hans võttis taskust peoga pori ja vastas: „Mull on ka sousti küll, nii et aitab.“
Siis ütles kuningatütar. „See on mulle kohane mees, üksikordki ei satu ta kimbatusse. Ja vastused on tal alati valmis.“
Siis peeti pulmad, mis kestsid kolm nädalad. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad veel praegugi.

Muinasjutu kirja pannud A. Sauenberg. E 74067/9

reede, 7. 02.
Tartu < Muhu 2020: Mitmuse osastava vorm on kolmesilbilistes kalanimedes vanimatel muhulastel me- või mi-lõpuga: palju ahvename, angerame, heeringame, latikame, tobiame, viidikame. Hiljem on öeldud ka: neid ahvenud, viidikud.
Kalanimi "räim" erineb muhulasel kõnepruugis sünonüümist "silk". Räim on üldisem ja tähendab nii elusat kui ka surnud kala, näiteks: räimemõrd, räimede parv, räimesupp, räimede praad. Silk on ainult elutu kala, näiteks: silgusupp, soolatud silk. Aga muhulane ei ütle "silgupüük" või "silkude parv".
"Haug" on muhulastele "haaev", sõnavormid vältevahelduslikud. Küsides kelle? on vastus "haavi [II v] pea", aga keda? - "seda haavi" [III v].
Kirjakeeles on rohkem võimalusi (see haug, selle haugi, seda haugi või see havi, selle havi, seda havi).
Mall Hiiemäe koostatud küsimustikule "Kalad" vastas muhulane Heino Räim (snd 1933), EKM Arhiivraamatukogu pikaaegne töötaja. EFA I 337, 1/2 (4, 6, 7).

neljapäev, 6. 02.
Märjamaa 1947:
Üks poiss oli alati koeri loopind kibidega ja kaigastega. Kui ta jälle ükskord kusagile läind, tulnd vastu must koer valge kurgualusega, poiss viskas kibiga koerale kurgu alla, koer kadus ja koera asemel oli suur heenasaad. See hakkas teda peksma, poiss luges issameie tagaspidi ää, siis kadus kõik.

Sellise rahvajutu rääkis Mart Sillakivi Kõrvetaguse külast.
RKM II 9, 197 (13)
Pildil teenistuskoerte juhtide ja koerte kursus 1935. a õpperajoonis. Vasakult paremale: kaprl. Plats – "Miko", kaprl. Õim – "Milla", n.a.o. Roots – "Mark", n.a.o. Selim – "ato", kprl Ainela – "Mats". Vasakult esimene (?) Helmi Leesmendi abikaasa.
ERA, DF 1095

ERA, DF 1095

kolmapäev, 5. 02.
Helme 1960: Tee tööd ja näe vaeva, siis saad taeva. – Usk peale surma hinge surematusse, mis ka tänapäeval veel püsib. Taevariiki ei saa kerge vaevaga ja sinna ei saa kõik, vaid need, kes Jumalale meele järele on.“
Vanasõna selgitanud Hilja Kala. RKM II 149, 439 (151)

teisipäev, 4. 02.
Kodavere 1961:
Kiri.
Naine kirjutab mehele.
Armas mees, Villem Teets Päss!
Mina õlen terve. Ärä pane pahass.
Sinu naene Miina Teets Päss.

Kirja pannud jutustaja ja koguja Oskar Treial (snd 1901) Raatvere külas. RKM II 107, 590.
Richard Hanseni fotol on Oskar Treial oma naise ja fokloristidega: pärast helilindistamist maitseb värske kala suurepäraselt. ERA, Foto 6846.

ERA, Foto 6846

esmaspäev, 3. 02.
Kihnu 1956:
Äiu, äiu, äbärikku,
kiigu, kiigu, kitsetallõ,
maga, maga, marjaoksa!
Kasva suurõks karjalapsõks,
kasva suurõks karjalapsõks!
Nii laulis oma lastelastele Turukülas Anna Sutt ehk Pissela Ann, laulu magnetofoonis Ottilie Niinemägi (RKM, Mgn. II 34 h). Laul on avaldatud Vana Kandle Kihnu köites (VII:2, nr 1146), selle noodistasid Sirje Kurg ja Meris Tammik. Laulu saab kuulata KIVIKEses (https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41823-75906).
1959. aastal pildistas Pissela Anni Lilia Briedis (ERA, Foto 4490).

ERA, Foto 4490

pühapäev, 2. 02.
Halliste 1961: Küünlapäe keedeti paksu putru, panti võid või rasva silma ja öeldi, et küünalt kasta.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 102, 173 (17)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44521

laupäev, 1. 02. 2020
Kaarma 1960:
Küünlapäe lauba tehti õlut ja saia, peeti viimseks jõulupühaks. Alati peeti teda küll.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 93, 671 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44457

reede, 31. 01.
Vastseliina 1980: Vanasti üteldi töötegijale: "Jummal appi!" Vasta üteldi: "Avita jummal!"

Helena Pandilt (snd 1899) Mära külas kirja pannud Kristi Salve. RKM II 364, 189 (18).

neljapäev, 30. 01.
Täna "Vana Kannel XIII" esitlus!
Laiuse 1898:
Olin mina, olin mina enne meesi,
Oli minal kolme heada asja.
Üks oli naene noorukene,
Teine tubli täkukene,
Kolmas oli hüva orikas.
Tuli surm ja võttis naese,
Tuli taud ja tappis täku,
Tuli hunt viis orika.
Siis olin mina vaene mees.

Laulis Johannes Ermann Laiuse kihelkonnast Vaimastvere vallast
E 37942 (1)

Fotol Laiuse lossi varemed. Pildistanud Mari-Ann Remmel 1992. aastal.
ERA, Foto 15102

Täna kell 16.15 esitlevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi uurijasaalis (Tartu, Vanemuise 42) Liina Saarlo, Kristi Salve ja Janika Oras esitlevad akadeemilist regilauluväljaannet „Vana Kannel“, mille XIII köide koondab Laiuse kihelkonna lauluvara. Väljaanne sisaldab 1709 laulu- ja loitsuteksti ning 60 fotot ja käsikirjanäidet. Asjahuviline leiab ka ülevaated Laiuse ajaloost (Andres Andresen), regilaulude keelest (Jüri Viikberg), Laiuse laulutraditsioonist, laulikutest ja kogujatest ning viisidest. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=106

ERA, Foto 15102

kolmapäev, 29. 01.
Tartu-Maarja 1929: Eestis tuleb ikka pahemat pöialt sõrmede vahele pigistada, kui soovitakse mingi asja kordaminekut. Võib kas ise pöialt pidada ehk aga ka, et keegi muu seda teeks. Tartu koolilaste seas tunti seda kommet juba minu lapsepõlves (seega ligi neljakümne aasta eest).
Pöidlahoidmise kommet kirjeldanud H. Kurrik, kirja panud Matthias Johann Eisen, E XIII 57 (307)

teisipäev, 28. 01.
Jõhvi 1937: Ühekõrra läks Ontika rannas rasva laiv ukka - mina õlin viel puhta laps - ja vesi ajas kalda alle paksu kõrra rasva. Säält käidi kõrjamas ja tehti küündli. Perast valitsus vedas rasva Ontika mõisa juure ladu ja inimesed käisivad säält vargal. Selle iest saadeti mitu miest Siberi. Küündli oli mitmest aastast varust valmis tehtud ja ninda pieti piergu rohkemb süütusest. Perast tulid mokkidega lambid.

Jutustanud 1848. a. sündinud Leenu Puss Järve küla Pääro talus, kirja pannud Armilda Hallik. ERA II 166, 200 (104).

esmaspäev, 27. 01.
Rõuge, Tsooru vald 1895:
Mis mul viga nii elada,
Harju karjusid karata!
Virul mina sõie viidikida,
Harju kurul augesida,
Põltsamaal poold kalada.
Minu naene- naska-toska-
kand tema poja, niit ta niidu,
imet ta poja ilusa,
kasvat ta poja kavala.
Sööda ei sõrmi seale,
küüdsi ei küla kanule,
varbid valla põrsaile.
Oma naist kiitis Oina veski mölder Märt Siipsen (E 17285 (24)). Möldrit pildistas Soome üliõpilane Armas Otto Väisänen 1912. aastal (ERA, Foto 928).

ERA, Foto 928

pühapäev, 26. 01.
Vastseliina 1895: Kirriv pini käu maad-ilma pite haukuh?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tint. H III 26, 431 (18)

laupäev, 25. 01.
Kaarma 1889:
Roti ja varblase tüli
Vanal ajal oli Eestimaal üks kuulus kaupmees elanud. Taal oli palju poodisi olnud mitmes linnades. Taal oli tubli seil olnud ja veel teisi muid kauplejaid. Selle läbi ta kuulsaks saanud üle maa. Temal olnd hirmus palju raha. Seda ei võinud keegi üles arvata.
Ükskord ta sõitnud Tartust Talina. Kaks täkku olnd ees, kutser laksutand hobusid, nii et pidand lõhki minema. Äkisti näind ta tee ääres ühe musta koju maas olevad. Ta saatand kutsri vaatma, mis loom see pidi olema. Kui kutser ligi oli jõudnud, näind ta, et üks haavatud kaarna olnud, kes sugu lennata ei võinud. Kutser viind kaarna härra juure. Siis ütlend see kaarn härrale: „Kui sa minule nii palju süüa annad, kui mina söön, ja mu haavad ka ära parandad, siis mina tulen ka sinuga seltsis! Kui sa ei luba seda mulle anda, siis jään ma siia jälle.“
Ta lubas ausaste ära tasuda.
Kaupmees naerand selle kaarna jutu peale. Ta võttis teda kaasa.
Kaupmees ütlend taal: „Tuhat kaarnat võin ma ikka toita, ilma et mul midagi puudust on!“
Ta luband nii palju süüa anda, kui ta iganes jõuab süüa. Peeritusega luband tema haavad pesta. Kaarnal olnd väga rõõm, et ta omale nii hea peremehe oli saanud.
Tee peal küsinud kaupmees: „Kes sind nõnda peksnud on, et sa siin tee ääres vedelad?“
Siis ta rääkind, kuda roti ja varblase vahel suur tüli oli tõusnud. Nemad olid nisu maha teind ja lubanud mõlemad niikaua vahti pidada, kunni nisud valmis saavad, siis nad pidand naad pooleks jagada. Roit pidand maa all elama ja varblane maa peal vahti pidama. Varblane olnd kaval, tulnd ja söönd oma lapsekarjaga kõik need nisupead otsast ära, paljad kõrred jäänd püsti.
Siis nad läind kohtu kaibama. Kohus ütlend: „Katsuge sõda pidada! Kumps teise ära võidab, sellele jääb õigus!“
Siis kutsunud roit omale kõik neljajalgsed, ka kõik sarvekandjad, ja varblane jälle kõik sulekandjad. Siis hakand sõdima. Viimaks saand roit võidu ja rebane olla ta nõnda ära lammutanud. Kõik teised läind ära ja ta jäänd sõnna maha kikerdama.
Nüüd tänand ta kaupmeest, kes teda sõnna oli appi tulnud.

Muinasjutu kirja pannud Aado Pea. H I 1, 607 (1)

reede, 24. 01.
Võnnu 2019: See on see uhke paabulindudega brokaatkleidiriie, mille tõi mulle meremehest sõber kuskilt kaugelt sadamast, kui ma olin veel päris noor, polnud kakskümmendki, ja nüüd mõtlen, et äkki...
Eha Võso kaastööst "Esemed meie rännakuil". EFA I 330, 17.

EFA

neljapäev, 23. 01.
Pärnu-Jaagupi 1893:
Uuiu roiju rotti pulmad,
Hiire tütar sai mehele
Nirgi noorema poiale
Seal olid uhked pulmalised
Ja olid kanged pilli mehhed,
Seal olid torupilli puhhujad
Ja lõlsa pilli aijad,
Ja kantle pilli mängijad,
Vares tulli vasge sapastega
Kurg tulli kuldse kanustega
Tihane tulli tinnast saniga
Rebane lulli lepse reega
Kana tulli kahe karguga
Hunt tulli uue kuuega,
Karu kuube õmmeldi
Harakal habet aeti.
Partil perset niteti
Must lind tuli munat taga
Hall lind tulli aot taga
Kirju lind tulli kerad taga,
Hunt olli ullu aijumees.
Karul olli kange sõitu runa.

"Hiire pulmad" üles kirjutatud Hendrik Lusiku poolt.

H IV 4, 238/9 (6)

Fotol kaks muusikut Viljandimaal Silka ristsetel. Pildistanud Aleksander Lepik 25.03.1923. Tema albumi andis arhiivi Aime Lellep.

ERA, Foto 17624

ERA, 17624

kolmapäev, 22. 01.
Karula, Koobassaare k 1973: Ja varguse jaoks, ma õpetan, mis teete, et ei varastata. Mul elus ei ole varastatud, suured summad on kaasas olnud. Kui lähete kunagi suurt sisseostu tegema ja teil raha muidugi suuremad summad kaasas, siis koputage neli korda jalaga vasta maad või vasta põrandat ja kolm korda süllake üle vasaku õla, nii et keegi ei näe. Siis ei juhtu mitte midagi, mitte üks vaenlase näpp ei saa teilt mitte midagi võtta.
Jutustanud Olga Rebbo, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 308, 88 (40)

teisipäev, 21. 01.
Tartu 2019: Minuga on kohati kaasas käinud ema pintsetid, millised ema ostis ca 1936.aastal. Elasime toona Viljandis. Kuna mina olin sel ajal 6-aastane, siis ma neid pintsette ei kasutanud.
1937.aastal abiellus minu onu August Asse Hilda Mägi´ga, kes pärines Valma külast Saba talust (Võrtsjärve ääres). See tähendas seda, et üha sagedamini toodi sealt meile värskelt suitsetatud latikaid. Oi kui maitsvad! Meie emaga sõime neid ettevaatlikult, et võimalikud kalaluud eemaldada. Isa aga sellele suurt tähelepanu ei omistanud ning ühel päeval juhtus see, et tal oli kurgus suure latika roie – peene teravama otsaga kurgu alumise osa epiteelis kinni ja ülemine laiem osa paistis kurgust välja. Ei olnud ju tollal mingit esmaabi. Isa käis ja mõtles... Ja ta mõtles välja, et ema pintsetid on need, mis aitavad. Pintsettide pikkus on 10 cm ja nende otsad on tömbid. Nüüd saabubki aeg, kus minul tuleb vägagi tõsisel põhjusel nende pintsettidega kokku puutuda. Isa pani pintsettidele nöörikese taha ja siis järgnes minu suur päästeplaan. Mina pidin pintsettidega minema isa suhu, kuhu minu tolleaegse 8-aastase tüdruku käsi mahtus, haarama pintsettidega latika roide lamedast otsast ja sel viisil isa kurgust välja tõmbama. Ja ma viisin selle operatsiooni ideaalselt läbi – tulin isa suust pintsettidega välja, mille küljes oli juba limaseks muutunud kala roie. Ma ei mäleta, et see toiming oleks mulle vastumeelne või hirmutav olnud. Isa tuli aidata ja see ettevõtmine oli minu jaoks lihtne.
Lo Järvekülje kaastööst "Esemed meie rännakuil". ERA, DK 654, 1. Autori foto.

esmaspäev, 20. 01.
Laiuse 1887:
Veere looja, päävakene,
kulu, kulla tunnikene!
Ei ole aega pääval veerda,
pääval veerda, kullal keerda.
Pääv soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
harib päida armetuila.
Kamm tal kukkus kaevudesse,
hari tal kukkus allikasse.
Kes läheb harja otsimaie,
kammi kaevust võttemaie?
Ann läheb harja otsimaie,
kammi kaevust võttemaie –
helmini Emajõgeje,
kaelani konnakuduje.
Mis tema põlvi puutunessa
või tema kaela karganessa
või tema rinda ripsateles?
Suga põlvi puutunessa,
kamm tal kaela karganessa,
sõlg temal rinda ripsateles.
"Harja otsimise" laulu kirjutas pottsepp Mart Kreoselt Mart Korts, laulu saatis Hurdale arstitudeng Mihkel Ostrov (H II 43, 632 (24)).
Selle lauluga algab "Vana kandle" Laiuse köide. Siit leiab 1709 laulu- ja loitsuteksti ning 60 fotot ja käsikirjanäidet. Asjahuviline leiab ka ülevaated Laiuse ajaloost (Andres Andresen), regilaulude keelest (Jüri Viikberg), Laiuse laulutraditsioonist, laulikutest ning kogujatest (Kristi Salve, Liina Saarlo, Rein Saukas).
Raamatu andis välja EKM Teaduskirjastus (http://www.folklore.ee/kirjastus/?sari=20). Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivi kogudest. Avaldatud fotod pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Põllumajandusmuuseumi fotokogudest. Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeerium, Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ning SA Eesti Rahvuskultuuri Fond.
Köite koostasid Kristi Salve, Liina Saarlo ja Janika Oras, toimetas Kanni Labi. Koostajad tänavad kõiki toetajaid ja abilisi ning loodavad, et Laiuse "Vana kandle" järjekorranumber XIII viitab seeria edukale jätkumisele. Rõõmsat lugemist ja kaasalaulmist!
"Harja otsimise" laulu kirjutas pottsepp Mart Kreoselt Mart Korts, laulu saatis Hurdale arstitudeng Mihkel Ostrov (H II 43, 632 (24)).

pühapäev, 19. 01.
Kuusalu 1895: Kui mõni teisega räägib, aga teine midagi vastu ei ütle: „Ta ei lausu mitte musta ega valget.“
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 54, 258 (164)

laupäev, 18. 01.
Tõstamaa 1892:
Ükskord üks mees läinud laupäeva õhtal naabrivalla metsa puid vargile. Tagasi tulles pidanud ta ühest suurest seitsme versta pikusest nõmmest läbi tulema, mis Tõstama ja Selli vahepeal seisab. Olnud umbes arvata juba kesköö-aeg, kui mees metsa sisse jõudnud. Aga seal metsa alustuses on surnuaed. Surnuaea kohalt kaada tulles kuulnud mees, et üks vilistanud surnuaea peal, aga see vileheal olnud kaugel kuulda. Seda kuuldes olnud mehel suur hirm ja löönud hobusele tugevaste pihta, et aga surnuaeast ruttu kaada saaks. Sest temale tulnud kõiksugused jutud ja mõtted ette, mis tema oma isa käest lapsepõlves kuulnud, kui isa elanud, et ööse kella kaheteistkümne ajal kõik vaemud kõndivat surnuaea peal. Kui ta juba hea tükk maad surnuaeast kaada olnud, hakkanud mees jälle kõvemini hingama ja lasknud hobusel tasa käia. Ja ise hakanud taguspidi isameiet lugema, sest ta olla kuulnud, et siis vaimud ei julgeda enam tagant järele tulla. Aga häkitselt kuuleb jälle, et üks vilistanud, palju valjemini ja lähemal kui enne. Nüüd hakkanud mees jälle uueste hobusele pihta lööma ja ajanud aga nii rutuste, kui hobune jõudnud jooksta. Mida kõvemani mees ajanud, seda lähemale jõudnud aga vileheal. Viimaks, kui mees juba kojupoolse metsa äärde oli jõudnud, olnud juba vileheal jost tee ääres kuulda. Ja häkitselt jäänud hobune seisma ning tõrkunud tagasi. Siis näinud mees, et pahemalt poolt metsast tulnud üks suur kari kitsesi ja just tema hobuse eest läinud üle maantee alla mere poole. – Kui kitsede parv mööda oli läinud, siis mees hakkanud jälle toibuma, ja kui koju jõudnud, olnud ta nõnda ära kohkunud, et ei ole sõnagi suust välja tulnud. Ja sestsaadik tõutanud mees ära, et ta eladeski enam vargile ei lähe selle hirmu peale.
Kirja pannnud Gustav Anniko. H III 13, 25/8 (3)

reede, 17. 01.
Häädemeeste 1933: Tõnisepäe on veel pool lund taevas.
Kirja pannud Marta Martinson (hilisem Mäesalu).
ERA II 60, 501 (16).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev

neljapäev, 16. 01.
Elistvere 1894: Kui mõnel nohu haigus on, siis võtab meste rahvas kassi saba ja pühib sellega nina, naeste rahvas aga nuuskab mehe pükste tossu augu kuhaga, siis saab nina terveks.
Nõnda on õpetanud Jaan Millert Äksi kihelkonnast Elistverest.
H II 50, 660 (31)
Pildil aga imiteerib tedrekana häält Hans Dreiman Vändras 1938. aastal.
ERA, Foto 865

ERA, Foto 865

kolmapäev, 15. 01.
Haljala 1889: Kui keegi lapsega külasse läheb, pühkigu ta enne meesterahva särgi savaga lapse silmad üle, siis laps ei karda „imestust“.
Kirja pannud Julius Aleksander Rehberg. H II 9, 188 (31)

teisipäev, 14. 01.
Võru < Tartu 1995: Professor näitab tudengile lindude jalgu, too aga ei arva ühtegi neist ära.
Professor: Teie teadmised on mitterahuldavad, võite minna... Pidage, kuidas on Teie nimi?
Tudeng sirutab jala ukse vahelt tagasi: Arvake ära.

Tudengipärimuse kogumise võistlusele saatnud Jaan Ossis. EFA I 4, 90/1.

esmaspäev, 13. 01.
Rõngu 1890:
Tandsi nii kui ihu annap,
ihu annap, kihä kannap!
Luks Jaan lei lugu pilli,
Kõva Jaan lei kõgu pilli,
Sant Hants lei savipilli.
Kont Hants oli kosilane,
pilusilm olli pillipuhkja,
sant Hants olli saajavanemb.
Tantsi nii kui ihu annap,
ihu annap, kiha kannap!
Pillimängulustilise labajalalaulu kirjutas Väike-Rõngust üles Hann Urb (H II 30, 773 (3)). Foto Hellenurme pasunakoorist kogus ja annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 7030).

H II 30, 773 (3) ERA, DF 7030

pühapäev, 12. 01.
Tõstamaa 1890: Inimene ei ole, aga räägib, puu ei ole, aga lehed, särk ei ole, aga õmmeldud?
Mõistatuse kirja pannud Mart Kirikall. H II 19, 805 ja 813 (132)

laupäev, 11. 01.
Setomaa, Obinitsa k 1953:
Läts' repän tiid pite, löüse ratta rüüpmest õuna. Lätt õks, putus talo vasta, õtak nakas saama. „Tere’, peremiis, võta’ minno üüsest!“
Peremiis ütles: „Olõ-i koheki magama panda’.“
„Eis hiitä’ pingi pääle, saba panõ’ pingi ala,“ ütles repän, „ni õunakõsõ panõ kaalukambrõhe.“/…/

Jutustanud Hemmo Mast, kirja pannud Herbert Tampere. RKM II 57, 170/3 (11).
Avaldatud muinasjutuna „Rebane öömajal“ eestikeelses tõlkes Erna Normanni ning Herbert Tampere raamatus „Marjakobar ja teisi seto muinasjutte“ (1. trükk 1959, 2. trükk 1989, 3. trükk 2015):
Rebane öömajal
Läks rebane teed pidi, leidis rattaroopast õuna. Läheb ikka, juhtub talu vastu. Hakkab õhtu jõudma.
„Tere, peremees, võta mind öömajale!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla,“ ütles rebane, „ja õunakese parem kaalukambrisse.“
Öösel ärkas rebane üles, läks sõi õuna ära. Hommikul tuleb peremees ka üles.
Rebane küsib: „Kus mu õunakene? – Näe, õunakest ei olegi enam! – Aga õuna vastu anna mulle kanakene!“
Peremees andiski.
Jällegi läheb rebane teed pidi, tuleb talu vastu. Õhtu hakkab jõudma.
Rebane küsib ööseks: „Peremees, peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, kanakese aga kaalukambrisse.“
Rebane ärkas öösel ja sõi äragi kanakese. Peremees tuleb hommikul üles – kanakest ei olegi enam.
„Aga kanakese vastu anna mulle notsukene!“
Peremees andis ka.
Läheb, läheb rebane notsukesega teed mööda. Jälle hakkab õhtu jõudma. Juhtub talu vastu.
Rebane küsib ööseks: „Kulla peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, aga notsukese kaalukambrisse.“
Rebane jällegi ärkas öösel üles, sõi äragi notsukese. Peremees tuleb hommikul üles, rebane ütleb: „Peremees, peremees, too ära mu notsukene!“
Peremees läheb võtma – ei olegi enam notsukest.
„Aga notsukese asemele annad mullika!“
Peremees andis ka mullika.
Rebane läheb jälle teele, ise naerab endamisi, naerab ja ütleb nii: „Kui vigur see rein ja reinuvader on! Läks teed pidi, leidis rattaroopast õuna, õuna vastu sai kana, kana vastu sai notsukese, notsukese vastu sai mullika.“
Läks siis ja küsis mullikaga öömajale. „Peremees, peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Noh, ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, aga mullika panen kaalukambrisse.“
Läks, sõi äragi mullika öösel. Hommikul küsib jälle: „Peremees, peremees, kus mu mullikas?“
Peremehel oli kolm ilusat tütart.
„Peremees, peremees, anna mulle too peenikese kaelaga preili!“
Peremees pani kirju koera kotti ja andis rebasele selga.
Siis rebane läks jälle teed mööda, ise kiitis: „No on alles lugu! Läksin teed pidi, leidsin rattaroopast õuna, õuna vastu sain kana, kana vastu sain notsukese, notsukese vastuse sain mullika, mullika vastu sain peenikese kaelaga preili.“
Ise näpistab koti ja ütleb: „Preili, preili, laula kah!“
Paneb koti maha: „Ma vaatan, missugune sa, preili, mul oled ka!“
Tegi kotisuu lahti – kirju koer kargas kotist välja, tegi „auh!“
Rebane ehmus koerast, koer ehmus rebasest. Rebane pages ühele poole, koer pages teisele poole.

reede, 10. 01.
Järva-Madise 2019: Ja veel ühest esemest, õieti kingapaarist tahaksin pajatada. Hoian neidki hoolega, sest need on mu ämma pulmakingad. Mõtlesingi kirjutada ainult neist kui kõige tähtsamast alalhoitud esemest, sest neil on ka oma iseloomulik lugu ja palju teavet minu mehe suguseltsi kohta. Anna ja Juhan Vatmann pole siin elanud sündimisest saadik. See talu on ostetud. Nad on tulnud siiakanti üks Ambla poolt, teine Lehtsest Põrikilt 1910.-1920. vahel. /--/ Talul läks üsna hästi, vana Juhan pidas karjajõudlust silmas, tellis ajalehti, aga oli äärmiselt kokkuhoidlik. Sugulastega käidi läbi, eriti sage oli siin Juhani õde Juuli ja Anna õde Manda Aegviidust. Pulmadeks 1935. aasta 23. juunil aga ei raatsinud pruudi isa osta tütrele ilusaid ja kalleid kingi. No ega ta pasteldega poleks jäänud, oleks lihtsamad saanud. Aga need ilusad kingad ostis Salmele (minu ämmale siis) tema täditütar Laura. /--/ Laura Grau oli õnnetähe all sündinud, sest ta sai juba 1932. aastal töökoha Genfi. EFA I 331, 18.
Age-Li Liivaku kaastööst "Esemed meie rännakuil".

Augusti ja Salme pulmad 23.6.1935. Ämma pulmakingi pildistas 8.8.2019 Age-Li Liivak.

Augusti ja Salme pulmad 23.6.1935 Ämma pulmakink

neljapäev, 9. 01.
Haljala 1896:
Kuri mees naise kulutab
Kudeneb hea mee naine
Tuleb väljalta vägeva
Töö rinnalta tugeva
Eina kaarelt kaunikene
Põll on eessa pooliline
Seelik siidi viiruline.
Kül tuneb paha mee naine
Tuleb väljalta vässinud
Töö rinnalta tüdinud
Eina kaarelt ingastanud
Põll on põlvini mudane
Seelik sitta viiruline

Haljala kihelkonnast Sagadist Mai Jürmannilt üles kirjutanud Danel Pruhl.
E 35754 (9)

20. sajandi alguse foto Vigala päevapiltnik Madis Rukki töödest. Abielupaar Jüri ja Ann Liimann õues istumas. Foto kleebitud hallile papile kirjaga: "Cabinet PORTRAIT" ja mitmesuguste templitega. Tagaküljel kirjad: pastakaga: "Laisilla Jüri ja Ann"; harilikuga: "Jüri Liimann Koluveres ja naine Ann. Laisilla talus"; kaunistustega tempel tekstiga "Päevapiltnik Madis Rukki Wigalas"
ERA, DF 659

ERA, DF 659

kolmapäev, 8. 01.
Sangaste 1969:
Ennustamispink. Hästi siledast kuuselauast lõigati umbes supitaldriku suurune 2 cm paksune laud, tehti kolm auku sisse, millest pisteti põlvekõrgused 3 cm jämedused jalad alla. Kuskil ei tohtinud oksakohta olla. Istuti ümber laua ja pandi käed poolest saadik peale. Pink tõusis kahele jalale. Kelle poole tõusis, see hakkas küsima. Pink koputas vastuseks põranda peale. Ta ei valetanud. Kord, kui ära läksime, oli pink nii elektrit täis, et jooksis põrandal kolm meetrit. Sõja ajal läks kaduma.
Kirja pannud Veera Hütsi. RKM II 269, 531/2 (1)

teisipäev, 7. 01.
Harju-Madise 1990: Nuudipäev oli 7. jaanuar. Ja siis minu isal oli ka üks pisike õlleankur või 10-toobine. Siis pakuti. Mehed käisid, õlenuustakud olid kätte käänatud, käisid siis õlut proovimas veel. See oli niikui kadripäevgi oli, et ilma midagi andmata ei või ära saata. Hilda Kruusilt (snd 1921, pärit Ämari külast) Rannakülas kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 434, 60 (26).
Rohkem nuudipäevast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev

Maskeeritud nuudipoissi Soomes pildistas 1973. aasta 7. jaanuaril Annikki Kaivola. ERA, Foto 10437.

ERA, Foto 10437

esmaspäev, 6. 01.
Rannu 1889:
Õisu mees tegi õluta,
Pärnu miis pani pärmi sisse,
Viru mees viha umalad,
Järva miis jahud jämedad.
Tulli sis õlu tugeva:
võtis meeled meiste päästa,
poole meele poiste päästa,
tanud targa naiste päästa.
Sis mehed mütsita mürasid
ja naised tanuta tantsivad,
poisid poole saapaida.
Õlut juuasse tuasse,
eks ta tehakse kojasse,
kolmas kääri kammerisse,
nel´las liigub linnasisse,
viies viidi veske'elle,
kuues kurnale säetu.
Õlleteost ja õllejooma mõjudest kirjutas abikoolmeister Hans Raag (H II 30, 334/5 (6)). Õlletegu Valgutal pildistati 1925. aastal, pildi annetas arhiivile Veera Soo (ERA, Foto 10275).
Täna on kolmekuningapäev, mil viimane aeg jõuluõlu ära maitsta (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev).

ERA, Foto 10275

pühapäev, 5. 01.
Helme 1893:
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: „Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks.“ See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.
Kirja pannud Jaan Karu. E 2921 (19)

laupäev, 4. 01.
Vändra 1983/5: Astus varba peale. Ehk ka: Astus konnasilma peale. – Ütles otse välja ehk ka ütles torkavalt. Üsna laialt levinud.
Ütlust selgitanud Salme Karro. RKM II 405, 689/90 (49)

reede, 3. 01.
Kõpu 1921-1922: Ega s?? märu nüid enne jä?gi?ei jää, ku poole öö aeg jääb – poole päevä akas ju kah.
Üliõpilasena kodukihelkonnas kirja pannud Oskar Loorits.
E, StK 10, 7 (7).
Seda, et öösel alanud torm vaibub kiiresti ja päeval alanu kestab kaua ja teeb pahandust, on arvatud mitmel pool Eestis.
Tormist merd pildistas 2015. aasta oktoobris Pärnus Maila Jürgenson. ERA, DF 30194.

ERA, DF 30194

neljapäev, 2. 01.
Simuna 1929: Kui talvel metsa ära eksid, pane pahema käe kinnas paremasse ja parema käe kinnas pahemasse kätte. Kui suvel, siis tuleb vahetada päälmine riie alumiseks ja alumine päälmiseks.
Madis Mundilt kogunud Richard Viidebaum.
ERA II 13, 220 (15)
Ilusal lumisel talvepildil on Alide Maria Köst kaaslannaga Viljandimaal. Pildistanud Alksander Lepik 05.11.1925. Pildi arhiivile edastanud Kaie Humal.
ERA, Foto 17707

ERA, Foto 17707

kolmapäev, 1. 01. 2020
Viru-Jaagupi, Rägavere k 1889: Jõulu- ja nääriöösetel pidivad: sigur seitse korda, karjane kaheksa korda ja künnimees kümme korda sööma; ainult siis jaksada igaüks oma suvise orjusele vastu panna.
Vanasõna kirja pannud Jüri Uustallo. H II 10, 554 (18)

teisipäev, 31. 12.
Kolga-Jaani 1931: Külgehakkavate haiguste ärhoidmiseks näriti iga päev kuni kümme kadakamarja ja tubades tehti kadakasuitsu. Kodavere 1937: Peavalutajad arvasid: kui juua kadakamarja teed, kaob peavalu.
Noarootsi 1938: Jõululauba ja näärilauba õhtu keidi "anisid andmas". Kui mehed läksid sauna, siis üks naine võttis kadakaoksa kätte ja läks nendele sauna "anisid andma", igaühele tõmbas ühe sähmu.
Maagilisi toiminguid 2020. aastal trükki minevast Mall Hiiemäe "Väikesest puu- ja põõsaraamatust".
Pöördugu poolelt teelt tagasi gripilaine ja taganegu muud tõved!
Mais 2006 pildistas Muhus "eesti apelsine" Helen Kästik. ERA, DF 2947.

ERA, DF 2947

esmaspäev, 30. 12.
Rannu 1888:
Etse laulge, noh, sõsara,
nõrgutage, nõmmeroosi!
Vai te jo vana olete,
vai teil igä puudunessi?
Vara saade ta vanassa,
enne aiga emadessa,
enne muida muterissa
vara valgile päile.
Noori tüdrukuid innustas laulma Jaan Kivisaar, Valguta vallast pärit kooliõpetaja (H I 2, 518 (6)).
Valguta kolhoosi nääripeol lauldi 1962. aastal, foto kogus ja annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 7051).

ERA, DF 7051

pühapäev, 29. 12.
Hanila v, Virtsu k 1992 (Hanila khk):
K: Mis on iga aasta alguses ja lõpus?
V: A-täht.
Keerdküsimus kirja pandud Virtsu Põhikooli 4. klassi õpilaselt 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusel. RKM, KP 20, 138 (12)

laupäev, 28. 12.
Vigala 1975: Jõulu esimene püha, teine püha ja kolmas püha, siis tuli süütalastepäev, süütanaistepäev ja süütameestepäev. Nende vahele mahtus enamasti ka pühapäevi, õigem, nende sekka.
Kirja pannud Madis Oviir. RKM II 314, 347/8
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suutalastepaev/item/52204

reede, 27. 12.
Simuna 1939: Jõulude ajal võis vanasti ainult jõulu kolmandal pühal mänge mängida. Sel õhtul tulid siis noored kuhugi peresse kokku ja hakkasid mängima.

Villem Partveilt (snd 1857) Koila külas Paali talus kirja pannud ERA stipendiaat Vera Fuchs (1904—1981), hilisem etnograaf.
ERA II 266, 51 (107).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud

neljapäev, 26. 12.
Asundused, Venemaa, Tomski obl, Kaseküla 1993:
Rahvaluulekogujad Anu Korb ja Astrid Tuisk ning Klimsonite hobune Maina Klimsonite hoovis Venemaal Tomski oblastis Pervomaiskoje rajoonis Kasekülas.
Pildistanud Kadri Peebo (Tamm) 1993. aastal.
ERA, Foto 15210

Tabanipäev (26. XII)
Tabanipäeva ehk tehvanipäeva nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.)
Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina.
Vaata lisaks: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tabanipaev

ERA, Foto 15210

kolmapäev, 25. 12.
Põlva, Navi k 1894: Kui hani jõulu ajal pori peal, siis jüripäeval jää peal.
Vanasõna kirja pannud Joosep Melzov. E 10270 (5)

teisipäev, 24. 12.
Kuusalu 1902: Kolm põlve tagasi elanud Kaberneeme rannas osav kütt, kes ühtepuhku pühapäevadel jahti pidades mööda metsi hulkunud. Korra läinud tema jõululaupäeval jahile. Ühe rehe juure jäänud tema passima. Varsti jooksnud üks jänes: tema lasknud selle maha. Laadinud püssi uuesti ära. Kui sellega valmis saanud, olnud jälle jänes näha. Tema lasknud selle jänese jälle maha. Hakanud jälle laadima, tulnud jänes, keda tema jälle maha lasknud. Nõnda lasknud ta 15 jänest maha. Viimaks läinud ka ära korjama, aga pole ühtainustki leidnud. E 43151. Kirja pannud August Wilhelm Bachmann (1887-1905), Nabala vallakooli õpetaja ja Kiiu vallakirjutaja-abi.

Foto 1984. aasta pühadeajast saatis arhiivile Tuuli Reinsoo koos kaastööga "Millest tunnen oma kodu?": Kutsusin oma vanaema Valvet hip-hop vanaks. Mitte, et ta oleks eriline breikar või räppija või muud moodi tänavakultuuri esindaja, vaid sellepärast, et ta pidas jäneseid, ja need olid minu keeli hip-hopud. Pildil Valve-Loviise, Tuuli ja Kuku. ERA, DF 21123.

ERA, DF 21123

esmaspäev, 23. 12.
Kodavere 1931:
Jonkadi, jänkadi jõulud tulevad,
vorssikambri võti kadund,
lihaaida lukk on lagund.
Ega minu naene pole kakaduu,
nagu räägib rahvasuu,
täna juba kolmas kuu,
kui minu naene murdis nabaluu.
Jõuluootuse salmikese kirjutas Ranna algkooli 5. klassi õpilane Elmar Vahi (A 11771 (14)).
Pildi Ranna Rahvaraamatukogu Seltsi 1940. aasta jõulupeost Ranna seltsimaja saalis annetas arhiivile Helgi Suluste (ERA, DF 1846).

ERA, DF 1846

pühapäev, 22. 12.
Venemaa, Handi-Mansi autonoomne ringkond, Berjozovo rajoon, Sukõrja k 1979:
Väike mos-naine
Elas-oli väike mos-naine koos oma noorema vennaga. Nad elasid püstkojas. Nõnda koos elades käib vend metsas jahil, ta on jahimees. Õde on kodus. Venna kojutuleku ajaks on vaja süüa teha. Ta õmbleb midagi – teeb häid asju, teeb sooblist asju, teeb karusnahast asju, ootab. Venna kojutuleku aeg jõudis kätte, õde tõuseb püsti, ta riputatakse juukseidpidi üles.
Keegi ütleb: „Luur!“
Ta riputatakse üles, ta ripub, pärast lastakse alla. Ta paneb paja tulele. Kui ta paja tulelt võtab, on toit veel toores. Vend tuleb koju, proovib – toit on toores. Ta ei ütle midagi. Järgmisel päeval läheb ta jälle metsa. Nagu eelmisel korral – õde jääb miskipärast katla tulele panemisega hiljaks, tuleb kotta seda tegema ja riputatakse juukseidpidi üles.
„Luur!“
Ta riputatakse kojakatuse alla. Ta ripub üleval ja mõtleb – vend jõuab kohe koju. Pärast lastakse ta alla. Ta paneb kiirustades katla tulele. Kui ta liha keemast võtab, on toit jälle toores. Jälle ei ütle vend midagi. Kolmas päev jõuab kätte, vend läheb jälle jahile, koju ei jää. Õde õmbleb venna äraoleku ajal jälle nahast ja sooblist asju, teeb jalanõusid. Jälle – nii nagu kojapõrandale laskub, riputatakse ta üles.
„Luur,“ ja ta ripub üleval.
Vend tuleb koju, hakkab sööma, ütleb: „Õeke, miks on toit juba kolmandat päeva toores?“
„Ei tea. Kui katelt tulele panema hakkan, riputatakse mind juukseidpidi üles. Kui ringi vaatan, ei näe ma kedagi.“
Siis ütleb vend: „Homme peidan ennast ära.“ Peidabki. Paneb mõõga valmis, teeb selle teravaks ja peidab ära. Näeb: koja katuselt paistab käsi. Vend raiub kätt, käsi kukub. See, kes seal oli, jättis käe maha, ise aga kadus. Õel on nüüd käsi, kellukesega käsi.
Vend ütleb õele: „Sa pane see käsi ära, pane kotti, ära seda väljas hoia. Kui see välja jääb, märkab ta mind kindlasti. See käsi leiab meid üles ja tapab.“ Vend läheb jälle iga päev metsa. Ükskord, kui ta jälle metsas oli, vaatab kotta väike naine.
Ütleb: „Anna mu venna käsi siia, muidu vend sureb!“
Väike mos-naine vastab: „Sa astu sisse.“ Naine ei sisene, vaid viipab õue.
„Astu sisse. Kas ma pean sulle käe uksest välja ulatama?“
Naine astub kotta. Pärast võtab mos-naise vend ta kinni. Võtab ta endale naiseks. Talve elavad, suve elavad, naisel sünnib poeg. Naine õpetab last. Mees ei karda oma naist. Kas naise vend on elus või surnud, see pole tähtis. Laps sai roomamisealiseks.
Ühel päeval õpetab ema teda: „Sa palu tädilt kätt, ütle – meie onu kellukesega käsi anna siia, anna siia, ma mängin.“
Ise läks hagu korjama. Ta valetas, ei läinud, peitis ennast koja taha ära.
See laps nutab: „Meie onu kellukesega käsi anna siia, anna siia!“
Naine mõtleb: anda või mitte anda. Annab viimaks käe lapsele. Ema tormab kotta, haarab lapse koos käega sülle ja kaob. Mos-naine ootab venda koju. Näeb: vend juba paistab jõe teiselt kaldalt, on koju tulemas. Koer on ka kõrval. Juba läheb pimedaks, aga venda pole ikka veel kodus. Järgmine päev jõuab kätte, vend ikka seisab samas paigas. Ta läheb sinna. Käsi oli sinna ilmunud. Vend oli noolega läbi lastud, tapetud ja sealsamas kiviks muutunud. Käsi oli sinna tulnud. Kellukesega Käsi. Ta oli juba ellu ärganud. Nüüd elab ta õnnelikult. Ongi mu lugu räägitud. (Hiljem lisatud lõpp) Väike mos-mees kasvab suureks, küsib isa kohta: „Kus mu isa on?“
„Isa on tädi pool kiviks tardunud,“ vastab ema.
Poeg ütleb: „Läheme sinna, kus isa on, ma tahan vaadata.“
Jõudsid sinna. Tõesti – mees seisab. Aga miks on ta noolega tapetud, nool ikka veel seljas püsti? Poeg tõmbab noole välja, laseb ema. Ema sureb, poeg läheb tädi juurde.
Ta küsib tädilt: „Kes mu isa tappis?“
Tädi kallistab ja suudleb teda.
Tädi ütleb: „Sinu isa tappis Kellukesega Käsi.“
Tädi küsib: „Kus su ema on?“
„Tapsin ema ära. Ja kes mind tapab?“
„Sind ei tapa keegi. Minu tapab Kellukesega Käsi, aga sina jääd ellu.“ Jutustanud Maria Sainahhova, salvestanud Aado Lintrop, litereerinud ja täiendanud Klavdia Sainahhova. RKM, Mgn. II 3220 (4).
Ilmunud raamatus: „Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas. Mansi rahvaluulet“. Valinud, tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aado Lintrop, illustreerinud ja kujundanud Marja-Liisa Plats. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019.

laupäev, 21. 12.
Rõuge 1939: Kui toomapäeva õhtul jooksta kolm kord ümber maja ja siis vaadata katusele; on sääl valge vaim, siis tähendab see hääd; on näha musta vaimu – tähendab halba majale (kodule).
Kirja pannud Henrich Pill. ERA II 208, 665 (28)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51074

reede, 20. 12.
Kolga-Jaani 1938: Riidi(l) ei lõpetada ühtegi tööd.
Öelnud 77-aastane Mari Saks Soosaare valla Riiska talust, kirja pannud ERA kaastööline, põllumees Johannes Raidla (1913-1944).
ERA II 202, 463 (80).

Enda tehtud fotol paneb Johannes Raidla rahvaluulet kirja Mall Pekilt Võisiku valla Lätkalu külas 1939. aastal. ERA, Foto 1786.

ERA, Foto 1786

neljapäev, 19. 12.
Viljandi 1879:
Muile annid muuda töödä
Sulaselle suurta töödä
Palgalisel palju töödä
Mulle annid anid oida
Anid oida kanad kaitse
Varvas jalad vaadatagi
A'asin anid allikulle
Laglekesed laineella
Varvas jalad vaarikusse
Tulli kulli kurja küisi
Aas minu anid allikulta
Laglekesed laineelta
Varvas jalad vaarikusta
Läksin kodu kurva meeli
Kurva meeli leinä keeli
Kessi kurva küsitelle
Emä kurva küsitelle
Ole vaita poega noori
Ma lään isi otsimaie
Otsin orud käisin käärud
Otsin mäed määrätumad
Ei mina leidnud lehtä jalgu
Vaarikust ei varvas jalgu
Läksin Siimule sissegi
Siimul sikka tapetie
Musta pulli poodanessa
Sääl mull külled küpsetädi
Rasva pallid panni päälä.
Kogunud Jüri Peet Viljandist.
H, Peet 276/8 (280)
Toreda 1969. aastast pärit pildi Võrtsjärve kalamajandi emisetalitajast Endel Lellepist seaga on arhiivile edastanud Kaie Humal.
ERA, DF 7505

ERA, DF 7505

ERA, DF

kolmapäev, 18. 12.
Hanila 1969:
Igalpool ia, kodu kõige parem. Inimene piab rahul olema, siis oo ia olla. Eks nüid kodu ole küll kõige parem.
Vanasõna selgitanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 254 (475)

teisipäev, 17. 12.
Martna 1929: Sii Leppiku mamma ütles, et ma või seitse korda päevas riielda ja andeks paloda ja õige ikke.
KKI 21, 14.
Kirja pannud E. Põldre.

esmaspäev, 16. 12.
Kolga-Jaani 1936:
Langukesed, linnukesed,
ei me tulnud tukkumaie,
seenä ääre seisemaie,
nurka ei norotamaie,
pikka pinki istumaie,
varna ääre vahtimaie.
Tehke õllele iluda,
tehke viinale vigurid,
kal´lal kahte nal´lakesta!
Umal uikus, käbi kärkis,
umal uikus kuusikusse,
käbi kärkis kaasikusse.
Oleks minu olemene,
teeses minu tegemine,
ma ka tükis tünderisse,
poeks õllepoolikusse,
veereks viinäveerändisse,
ma paneks mehed tantsimaie!
Pulmadesse ja pühadeaga sobivalt laulis õllest Rõõt Grauberg Vissuvere külas, laulu kirjutas üles Kustav Must (AES, MT 171, 27/8 (1)). Rõõda foto annetas arhiivile tema lapselaps Johannes Raidla (ERA, Foto 1787).

ERA, Foto 1787

pühapäev, 15. 12.
Tori 1889: Nina niki-riki, kõrvad kõki-rõki, saba rilli-ralli?
Mõistatuse kirja pannud Mihkel Ostrov. H II 21, 144 (16)

laupäev, 14. 12.
Vastseliina 1982: Nimä ütlese, et neil olevat Seitsme Moosese raamat. Et nimä tegivä tuu päält, kel tuu om. Aga meil om Tartuh ka Seitsme Moosese raamat, aga tuud ei anda õnne nätä. Kui Ülikoolih üliõpilase tahtva nätä, sis näidätas õnne kaugelt. Tuu olevat nii sisse mähit ja... Ma esi raadiost kuuli, kui kõneldi. Ja sääl olevat kõik üleväh, mis võit ilmah tetä. RKM, Mgn. II 3604 (30).
86-aastaselt Adele Tirulilt salvestanud Anu Vissel.

reede, 13. 12.
Kodavere 1937: Värvi. Mängijaid on paaris arv. Mängijad jaotatakse pooleks, ning kumbki pool valib endale "teadus-kuningad". Need saadetakse välja (eraldi ruumi) ning teistele mängijaile pannakse värvi nimed näiteks "roosa, valge, must" jne. Selle-järele kutsutakse "teadus-kuningad" sisse. Hakatakse järgimööda ütlema värvi nimesid, kui on õigest öeldud, siis koguvad selle selja taha kumb neist ütles nime.
On värvid kõik ära öeldud, olgugi et teisel teaduskuningal on rohkem värve, hakatakse jõudu proovima. Vedatakse piir kesk mänguplatsi, kumbagi teaduskuninga mehed kogunevad oma kuninga selja taha järgimööda, hoides ümber keha kätega kinni. Üle piiri ulatavad kuningad käed, olles piirilt ühekaugusel. Kuningad võtavad kätest kinni, ning hakatakse vedama. Kumba kuninga mehed üle piiri vedatakse see on langenud, ning mängu võib korrata.
ERA II 108, 312/3 (22).

Mängukirjelduse pani kirja Elly Luigla Pala vallast.

neljapäev, 12. 12.
Hageri 1936: Üks vana parun käinud tihti kodu ikka peale surma. Hundid pole teda iialgi kätte saanud. Kui teda kottu ära aetud hundale, siis tema joosnud üle soo heinaküini. Küinil olnud 2 suud, teine üsna kõrges ja heinu täis. Üks julge mees võtnud sõnnikutõstmise hargi ja läinud õhta sinna valvama. Ja kodukäija tulnud, ise karjunud: "Abi, abi!" See hundil järel. Kodukäija korge küinisuu peal sirutanu ühe jala, öölnud: "Kuts, säh see jalg!" teise jala: "Kuts, säh teine jalg!" Tõmmanud jalad tagasi, et ei anna kutsile kummakitki. Mees pannu hargiga partsti seljati ja viskanud huntile kätte. Põle muud kui tükk surnulina/veet/.

Loo rääkis Hans Mesikäpp 1936. aastal Mari Õismanile.
ERA II 132, 499 (4)

Pildil Eesti Rahvaluule Arhiivi aukorrespondent Hans Mesikäpp ise koos oma tütretütre Õilme Vassermanniga 31.05.1936. Pildistanud Tõnu Võimula.
ERA, Foto 166

ERA, Foto 166

kolmapäev, 11. 12.
Põltsamaa 1897: Ega töö mõni jänes ole, et ta eest ära jookseb. – On inimesel hea tahtmine, siis võib ta jooksja jänese kinni püüda, aga kui inimesel tahtmine puudub, siis ei saa ta magajat jänest ka kätte, sest ta arvab, et jänes jääbki magama.
Vanasõna selgitanud Martin Luu. H II 59, 578 (16)

pühapäev, 17. 11.
Hargla, Vastse-Roosa k 1934: Metsan sündünu, metsan kasvanu, tule kodu putru sööma?
Läti mõistatuse oma emalt kirja pannud Olga Lipstok. ERA II 83, 189 (126)

laupäev, 16. 11.
Torma 1969: Valetajale üeldi: „va valevorst“, „aab udujuttu“, „Mis sa vilistad“, „Mis sa luiskad“, „Teeb tule sinna, kos on vesi“.
Ütlusi kirja pannud Julius Sildvee. RKM II 268, 510 (59)

reede, 15. 11.
Keila 2013: Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt lugema. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. EFA I 170, 3/4.
2013. aasta lastemängude võistlusele saatnud Tiit Birkan (snd 1938).
Fotol on Tiit Birkan oma vanaisa talu juures Sillaotsal (Türi khk, Pöiatu küla). Foto taha on kirjutatud: Sillaotsa pärisperemees Tiit. Foto 1940. aastate algusest. ERA, Foto 17937.
Lisa vt http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/kogumisvoistlus_2013/item/4613

ERA, Foto 17937

neljapäev, 31. 10.
Midruskipäev on tuntud üksnes Ida-Eesti õigeusu aladel, päeval on ühisjooni slaavlaste vanemate päevaga. Algselt tähistati seda kolm nädalat pärast mihklipäeva. Mitmel pool kandus midruskipäev kalendrireformide tõttu ühte usupuhastuspäevaga (31. oktoober). Peamine on olnud suguvõsade kogunemine, surnute mälestamine, toidu haudadele viimine, kirmased. Mõnel pool tapeti lahkunute mälestuseks kukk.
Toidud - kutja, munad, herned, liha, viin ja õlu, üldiselt mälestamistoidud.
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-midruskipaev.php
Vt tähtpäevast lähemalt http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/midrusk

Pildil mälestussöömine Satseris haudadel. Seda küll hoopis Ilja-reedel, 16. 07. 37, fotograaf Valeria Egorov. (ERA, Foto 746)

ERA, Foto 746

kolmapäev, 30. 10.
Iisaku, Tudulinna 1970: Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. – Anna juhtimine tuisupeale, see ajab ettevõtte nurja.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 277, 194 (19)

teisipäev, 29. 10.
Konverents „Vaikimisest välitööde kontekstis“ juba sel neljapäeval, 31.10!
Tartu 1929:
Oli palav maikuu lõpu päevi, kuid taeva äär oli täis tumedaid pilvepesi, kui astusin Elvas rongile, et sõita "metsikusse läände". /--/ Igatahes sadas vihma kui ladin ja ilm oli ypris kylm, kui astusin välja omnibusest Koonga mõisa lautade vahel. Hämardus juba. Seisatusin natukeseks nõutult alatasa tiheneva vihma käes ja astusin siis lähema elamu poole. See osutus koolimajaks. /--/ Õhtusöögiks oli tee ja heeringad, ja magama pandi tyhja tytarlaste magadistuppa. Kuid ärgates oli tuba noori preilnasid täis. Olin kaua maganud. See oli siiski õnneks, sest lõuna ajal oli pea tervel vallal teada, et yks filosoof Tartust on tulnud Junnimaale "tyhja lori" yles kirjutama. Ytlesin Junnimaa. Nii nimetab kaugem ja lähem rahvas /--/ valda. Yldiselt pean tunnistama, on junlane väga hääsydamlik ja vastutulelik inimene. Nii tuli 1,5 nädala jooksul söögiraha maksa ainult 10 senti, ja sellegi pakkusin yhes paigas vägisi. Võeti ikka vastu kui suurt kylalist. Seda ei saa ma kaugeltki ytelda /--/ kohta, kus noa otsa täie söögi eest 100 senti võeti. /--/
Eriti raske on rahvaluule korjajale esimene päev. Ei ole kustki pääle hakata. Käisin ja kõndisin mööda maad, kuni yks mees põllul hobuse seisma jätab ja mind silmitseb. Teretan, alustan juttu, seletan asjad-lood ära. Jah, lausub siis, siin olevat a. 15 tagasi yks samasugune yliõpilane käind kah rahva vanu sõnu korjamas. Tuletab nimegi meele – jah, kyllap ta vist oli Saabermann. Tuletan omaltki poolt meele, kes võisid siin iganes käia – ja otsustan, et see Saabermann polegi muu kui meie praegune prof. Saareste. Kah rahvaluuleliseks muutund! Astun siis sisse tema omaaegse keeleobjekti juure, sest oma eelmisist kogemusist tean, et keeleobj. on sagedasti ka rahvalaulik või yldse hää jutupuhuja ja päälegi treneerit kysimusteks. Ja olingi õigesse ratta astund. Esimesed päevad olid õige viljakad. /--/
Siin kutsuti päris võidu ikka oma juure sööma ja ööseks. Eriti lahke rahvas oli Kibura kylas Tõnisel. Siin lõunatades märkasin, et inimesed uudishimulikult minu söömist vahivad. Teen kysiva näo. Rutatakse siis seletama: omal ajal, mõni aasta tagasi tulnud kaks meest neile, kysind: Kas siin on söögimaja? Perenaine seletand, et ei ole kyll, aga syya saab siiski. Toond siis haput piima ja mis ta veel toond. Mehed hakand piima kahveldega sööma. Mõtle: haput piima kahveldega!! Tartu mehed olnud, käinud siin vanu asju korjamas: yks olnud soomlane, Mann või Mannine või mis ta nimi olnud. Aga mina söövat ikka päris ristiinimese moodi. /--/

20-aastase tudengi Herbert Tampere matkamärkmed rahvaluulekogumiselt Mihkli kihelkonnas 1929. a. suvel, ette kantud Akademilises Rahvaluule Seltsis 1929. a. sügisel. EFAM, Tampere 1: 2, 2/4. Fotol Herbert Tampere ja Menda Ehrenberg Elvas 1933. aastal. Pildistas Richard Viidalepp. ERA, Foto 219.

Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents „Vaikimisest välitööde kontekstis“ neljapäeval, 31. oktoobril algusega kell 10 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis http://www.folklore.ee/rl/inste/ars/yritused/kogumiskonv6.html

ERA, Foto 219

esmaspäev, 28. 10.
Jämaja 1896:
Mõista minu mõistatused,
kosta minu kostatused.
Mis on libe liiva peal?
Mis on vile välja peal?
Mis seal metsas müta, mäta?
Mis seal roogus rädiseb?
Mis seal meres müriseb?
Mis neist mõistatustest mõistata
ja kostatusdest kostata.
Vesi on libe liiva peal,
tuul on vile välja peal,
hunt on soos silba, solba,
jänes metsas müta, mäta.
Tuul seal roogus rädiseb
ja vesi meres müriseb.
Sügistormidega sobiva mõistatuse kirjutas kooliõpetaja Andrei Kuldsaar (E 28185; ERA, Foto 4569).
Kalapaati Sõrve säärel pildistas Eda Kalmre 2008. aastal (ERA, DF 3699).

ERA, Foto 4569 ERA, DF 3699

pühapäev, 27. 10.
Kuusalu 1907: Mies käüp üöt-päivät, ei pääse mies paigast?
Mõistatuse kirja pannud Hans Schulzenberg. RKM II 60, 139 (34)

laupäev, 26. 10.
Vändra, Vana-Vändra 1937:
Soe sai aga süüa ei sünni. – Uuema aja kõnekäänd. Tarvitatakse siis, kui kuum (soe) hakkab (sai – saama), näiteks pidudel peale „temperamentset“ tantsu.
Ütlust selgitanud Ernst Tammsoo. ERA II 140, 631 (27)

reede, 25. 10.
Risti 1929: Endine Vihterpalu rootsi koolmeister jutustas: Vihterpalus loeti õige vanal ajal rootsikeelseid raamatuid. Raamatud hankisid merimehed Soomest ja Rootsist. Üldse Soomega on olnud pinev kultuuriline side, mida muide tõendab seegi fakt, et högsvenskat nimetetakse Soome rootsi keeleks. ERA, Rootsi 1, 260 (6).
Kirja pannud Paul Ariste.

neljapäev, 24. 10.
Kihnu 1937: Viere, viere, pääväkene,
viere nüüd looja vettä müedä,
lasõ kasõlatvu kaudu!

Ei olõ aega pääväl veerdä:
pääv soeb sulastõ päidä,
kammib karjalastõ päidä,
arib päidä armõtumil,
laamib neiu lakkasida.

Suga kukkus käest merese,
arja külmä al´likassõ,
laamilauda laenõtõssõ,
kammi suurõ kalda'esse.

Päe läks Pietri palvõ'elle:
“Pieter, sa pühä mehe poega,
Andrus, sa amõtmehe poega,
mine tuõ mu suga merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilauda laenõtõsta,
kammi suurõ kalda'estä!”

Pieter ei võtnud palvõ'eidä,
Andrus äidä sõnumida.
Päe läks ise illukesi,
müedä tiedä til´lukene,
müedä vettä väikene,
müedä kallast kaunikene,
müedä muad madalukene,
tõi oma sua merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilaua laenõtõsta.

Laulnud rahvalaulik Liis Alas ("Kuraga Liis"). https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/078-Harja-otsimine (KKI, RLH 57:26 (2))

Fotol laulja ise 15.10.1926. (ERA, Foto 54)

ERA, Foto 54

kolmapäev, 23. 10.
Märjamaa 1955:
„Kärmed vanemad, laisad lapsed.“ – Ehk ümberpöördult. Seda ütlust võib tänapäevalgi tõestada, tean emasid, kes iga tundi kasutasid töötamiseks, ei läind kuhugi muidu kui „sukavarda“-kott ei olnud käsivarres, kas loomi metsa ajades, teise peresse asja pärast minnes, ikka sai sukka kootud. Aga tütred ei mõistagi nüüdsel ajal kinnast kududa.
Vanasõna selgitanud Emilie Poom. RKM II 42, 384 (14)

teisipäev, 22. 10.
Siber, Krasnojarski krai 1973: Meil sõnajalgu on kahte sorti: ühed sõnajalad kasvavad suured, nagu purjen kunagi. Neid meil ei tarvitata rohuks. Teised sõnajalad on peened, kaheoksalised. Seda sõnajalga meie pool kutsutakse jaani- või maarjasõnajalaks. /--/ Kui inimesel käed-jalad valutavad, pannakse sõnajalgu käte ja jalgade ümber. Aitab. Kaob käte ja jalgadest valu, ka kaob paistus ära. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema. RKM II 305, 29/30.
Arhiivile saatnud kaastööline Rosalie Ottesson Ülem-Bulani külast.

esmaspäev, 21. 10.
Simuna:
Poiss oli puperlillekene,
neio nõmmeõiekene.
Läks tema harju aida pääle,
Viru viinaköögi pääle.
Poisid ala palve'ela:
"Kuku maha, kupukene,
kuku minu kaabu pääle,
veere mu vöö vahele!"
Mõistulaulu viinaköögi katusel toimunust kirjutas üles salapärane F. A. (ERM 61, 14 (11)).
Muuga mõisa endist viinakööki pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 370).
Oktoober on ju viinakuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober

KKI, Foto 370

pühapäev, 20. 10.
Kadrina, Vihasoo k 1974: Küla suhkur ei ole nii magus, seda peab hästi palju sisse panema. – Ja, küla suhkurt võib rohkem panna, ega sie tasku piale käi.
(Selle ütlusega alustas Robert Lillevorst, kui kohvilauas ainult ühe korra lusikaga suhkrut panin. Teise fraasiga toetas keegi külalistest, kes pühapäeva pärastlõunal olid kogunenud lahkesse peresse.)
Ütluse kirja pannud ja kommenteerinud Pille Kippar. KKI 65, 260 (13)

laupäev, 19. 10.
Järva-Madise < Hageri, Haiba k 2013:
Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem.
„Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tatinina!“
7 või 8 või 11. Tatinina ütleb ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema. Mängualustussalmi kirja pannud Age-Li Liivak. EFA I 170, 81

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4740

reede, 18. 10.
Rõuge 1895: Hillu hillu, wõrge wõrge, tasa tasa, targu targu.
Kirjutas mölder Märt Siipsen (1846-1917), Matthias Johann Eiseni kaastööline Tsooru vallast. E 14904.

1912. aastal panid temalt laule koos viisidega kirja Armas Otto Väisänen, Rudolf Tamm ja Alfred Nirk. Savira (Oina) veskil tegi foto Siipsenist viiuliga A. O. Väisänen. ERA, Foto 928.

ERA, Foto 928

neljapäev, 17. 10.
Tarvastu 1888: Tuli suvi, sai sügise,
Jälle tuli Vene võttamine,
Sis meid hulgast otsiti,
Valla otsast vaadati,
Küla otsast küsiti,
Talumajast taheti,
Haljas mõõka kätte anti,
Õla pääle püssi panti,
Vaenlasele vastu panda,
Vallatumal valu anda,
Haljas mõõk ja püssioda
Kaitsvad meie maad ja koda,
Hävitavad vaenlast ära,
Et ta meile ei tee kära.
(H III 6, 197 (8))
Tänavavaade. Tagaküljel: „Scouts rügement. Ratsamaakuulajate komando. Karl Himmelreich. Kallis Karli! Noh kuidas uue koha peal läheb? Mina sõidan paergust puhkusele. Olen Kaschelàha jaamas. Pagan ilm on aga weidi paha. Aga ehk läheb selleks ajaks mööda kui kodu saan. Tervist. 16. okt. 1919. Hans" (ERA, DF 17867)

ERA, DF 17867

kolmapäev, 16. 10.
Vändra 1966:
Egas jumal ei ole kiiret loonud, jumal on kassid ja hiired loonud, kiire tekkis alles siis, kui kass hakkas hiirt taga ajama.
Vanasõna kirja pannud Salme Karro. RKM II 241, 30 (27)

teisipäev, 15. 10.
Kullamaa 1996: Kummalt poolt rändlinnukolmnurga haru pikem on, selle järgi ennustatakse talve. Kui maa pool pikem, siis kuivem, kui vee pool, siis sajusem. EFA II 17, 238 (44).
Rääkinud Johannes Ojabstein (snd 1915) Mõisima külast Jaagu talust, kirja pannud Mall Hiiemäe.
Luikesid Puise nina kohal pildistas 2012. aasta 14. oktoobril Pille Vahtmäe. ERA, DF 11936.

ERA, DF 11936

esmaspäev, 14. 10.
Rõngu 1913:
Tule vihma, vihu minnu,
tule uugu, uha minnu:
ma ole must muide siän,
tõrvaskandu tõiste siän.
Sinna vihma oodeti,
pallu vihma palleldi!
Vihmaootusest laulsid Rõngu vaestemaja vanad inimesed, kirja panid Linda Rebane ja August Kelt (ERM 141, 21 (10)).
Sikamäe kalmistu serva kollaseid vahtraid pildistas Mari-Ann Remmel 2002. aastal (ERA, VF 6671).
Täna on vihmane kolletamispäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolletamispaev

ERA, VF 6671

pühapäev, 13. 10.
Setomaa, Meremäe v 1937:
Kõik linnud lendavad kõrgele
Seda mängu mängitakse nii, et üks on eestvedaja ja teised teevad järele. Eestvedaja ütleb: „Kõik linnud lendavad kõrgele, vares lendab,“ tõstab käed seda üteldes üles. Iga kord, kui linnu nime nimetab, peavad teised ka iga linnu nime juures käed üles tõstma. Eestvedaja nimetab pandi saamiseks vahel ka looma nime, näiteks: siga lendab. Mängijad ei oska seda aimatagi, et eestvedaja nimetab looma nime ja mõned tõstavad käed üles. (Teistel ei ole lubatud käsi üles tõsta, aga eestvedaja tõstab iga ütlemise juures käed üles, kui ütleb ka looma nime.) Selle karistuseks peavad nad pandid andma eestvedaja kätte. Pantideks annab iga mängija mingisuguse oma asja. Nii mängib eestvedaja niikaua, kuni on igaühe käest pandi saanud, mõne mängija käest isegi mitu, kes hästi tähelepanelik ei ole. Kui kõigi käest pandid saadud, tuleb pantide väljalunastamine. Mida siis eestvedaja käsib teha, seda peab igaüks tegema, kel pant on antud, siis saavad pandi kätte. Seda mängitakse praegu ja on uuema aja mäng.
Mängukirjelduse kirja pannud Paul Toomemägi. ERA II 108, 363/5 (8)

http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3225

laupäev, 12. 10.
Vigala 1894:
* Ei kuskil kohku ega kahku. = Kõik on ümber vaikne.
* Pole enam kontagi koos. = Üsna lagund.
* Pole hamba all kuivagi kohta = Läbimärg.
Ütlusi selgitanud Johan Reimann. H I 5, 196 (20–22).

reede, 11. 10.
Märjamaa 1936: Kui rotil kuus poega on, siis kuues poeg on nätu, see nätu on teistmoodi kui teised rotid, ta on pal'lu kurjem, teeb rohkem kurja kui teised rotid. Üks nihuke oli ükskord piima pütti ää uppund, olnd kohe nihuke imelik teistmoodi. Saadud aru, et on nätu.

Rääkinud Tiiu Roodes („üle 90 aasta vana“), kirja pannud Emilie Poom (1874–1961). ERA II 148, 63 (36).

neljapäev, 10. 10.
Tartu 1923: Kes meil vihane?
Kes meil vihane?
Hilda meil vihane.
Mis me talle süüa anname?
Hiire hernega suppi,
Kassi lihaga kapsaid.

Kirja pannud folklorist Walter Anderson (10. oktoober 1885 Minsk – 23. august 1962 Kiel), Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli esimene professor, kes oli alusepanijaks ERA lastepärimuse kogule.

(EFAM, Anderson, m:1, lk. 99)

Pildil vaade ERA kogudele. Pildistanud E. Selleke 1931. aastal. (ERA, Foto 52)

ERA, Foto 52

kolmapäev, 9. 10.
Vigala, Rääski k 1948: Eä laps, kes ästi tantsib, veel parem, kes paegal seesäb. – Egä sellegä veel kuulsaks egä suures saa, kui igäle poole ete tikutasse ja uhkust näedatasse. Inimese teguviis o, mis inimest indab. Seda ei innatagi nii, kes end pakub, „ästi tantsib“ – seda innatasse veel enam, kes ennäst ei paku, „paegal seesäb“. Kaaluklus indab.
Vanasõna seletanud Triino Priimets, kirja pannud Mihkel Priimets, RKM II 21, 15 (29)

teisipäev, 8. 10.
Haljala 1889: Kui viimane vilja hunnik väljalt ära toodakse, jäätagu pead nopimata, muidu tuleksivad hiired koju. H II 9, 190 (60).
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Julius Aleksander Rehberg (Reepärg) Kavastust (eluaastad 1872-1942).

Endavalmistatud hiirelõksu pildistas Kesk-Vepsas Mägjärve külas 1979. aastal Uku Põllumaa. ERA, Foto 12576.

ERA, Foto 12576

esmaspäev, 7. 10.
Muhu 1890:
Köisin tiul kui tihane,
köisin rehel kui rebane,
valla seas kui varbelane.
Pisut piima lähkeris,
kaksi räime rätikus.
Sial olli sias sia piima,
vana vaevat mära piima.
Kehva toiduga tööl käimisest laulsid Koguva küla noored mehed - Schmuulid, Tüirid ja Aerud. Kirja pani Gustav Seen (H II 6, 417 (70)).
Foto Muhu rehelistest on arhiivi jõudnud Harjumaa rahvaluulekoguga Jaan Saalvergi kogust (ERA, Foto 9117a).
Oktoober on rehekuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/.

ERA, Foto 9117a

pühapäev, 6. 10.
Vastseliina 1888: Kuus kullalehekest, säitsmes hõpõtengäkene?
Mõistatuse kirja pannud Carl Lenzius. H I 2, 639 (62)

laupäev, 5. 10.
Häädemeeste, Kägiste k 1964:
Ei viitsi kassigi õlekõrrega mängitada – väga laisk.
Ei jõua kassigi õlekõrrega mängitada – väga väsinud, jõuetu.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 180, 42 (33)

reede, 4. 10.
Halliste 1894: Kui mets sügisel kaua aega kollane on, olla teisel aastal hää suvi. H III 19, 820 (290).
Kirja pannud Jaan Riiet (1854-1916), kes vahel kasutas varjunime Üks Abjak.
Kuldset sügist pildistas arhiivi kaastööline Tuuli Reinsoo: "2012. aasta oli sügise värvipillerkaari meistritöö. Kõik oli nii
kirgas ja kollane, et see tegi tänavad valgemaks. Inimesed olid ka vähem stressis ja tegid iga päev heategusid." ERA, DF 29195.

ERA, DF 29195

neljapäev, 3. 10.
ERA II 261, 517/31
Tallinn 1939: Kui avati külakoolid, siis õpetajad sageli rätsepad, kingsepad jne. Õpetajaks sai kirikuõpetaja vahendusel. Tasu oli väike, korteri sai. Külas töölised pidid suutelised olema tegema väga mitmekesiseid töid. Tsunftide ajal oli mõisades muulasi õpetajateks jne. Maanteed viletsad. Liivi Kubermangu teed paremad, rahvas kultuurilisem, mõisnikud paremad, sõjaväes teeninud. Enamasti olid nad harimatud. Suurem osa Tallinnas väljaõppinud selle sai isegi kohti teistesse suurlinnadesse, Peterburi jm. Mõned isegi keisri juures tööl.
Kirjutas endine kooliõpetaja Joseph Grünthal (1872-1954).
Fotol Nehatu algkooli koolipreilid Karuselt, pildistatud 1936. aastal Richard Viidalepa poolt.
ERA, Foto 260

ERA, Foto 260

kolmapäev, 2. 10.
Rõuge, Rogosi v, Murati m 1936: Upin ei sata uibust kaugele.
Vanasõna Otto Mintkalt kirja pannud Amanda Raadla. ERA II 126, 583 (15)

teisipäev, 1. 10. 2019
Rannu 1938: Vanasti oli külas pille vähe. Ühe reaga Ärmoonik oli kord kellelgi. Kui ma 7–8 aastane olin, tegi külasepp Urla (siis ta veel sepp ei olnud) endale kandle ja õppis ka mängu varsti ära. Et küla elanikud (siis) kannelt esimest korda nägid, siis kuulati mängu kui imet.
Neemisküla esimesest kandlest kirjutas arhiivile kooliõpetaja ja taluperemees Eduard Kärp (1873–1941). ERA II 186, 432/3 (6)
Kahjuks ei saa me teada, kuidas Neemisküla kannel kõlas ega milline ta välja nägi – nii varasest ajast, 1880. aastatest arhiivis ühtegi pilti kanneldest pole. Dateerimata fotol mängivad kahekesi kannelt naine ja mees Allmannid Rõngu kihelkonnast Pikasilla lähistelt Sildu talust (arhiivile annetas foto Elmar Maasik). ERA, DF 18130.

ERA, DF 18130

esmaspäev, 30. 09.
Viljandimaa, 1870ndad:
Juhan jutustas minule
taga toa kamberisse:
“Põder oli põldas, karu oli kaeras.
Läksin kodu, kutsin koerad,
saatsin sarviku järele:
“Võta kinni, murra maha!"
Saba sulle, sarved mulle,
keskpaik kinnivõttejale.
Ma viin sarved sepa kätte.
Sepp teeb mulle tutulutu.
Mina lähan õhtu õitsele
valge Anne hõlma ala.
Seal löön loo laane pääle,
pika neiu piiri pääle.”
Jahimehe loo Viljandimaalt kirjutas üles G. Koeler 1870. aastatel (EKmS 4° 3, 564/5 (38)). Uusna valla jahimehi koeraga metsas pildistas 1925. aastal Aleksander Lepik (ERA, Foto 17719).

ERA, Foto 17719

pühapäev, 29. 09.
Tartu-Maarja 1941: Mihklipääv oli suur püha, terve töö oli siis veere pool. Mihklipääval tehti ka õlut.
Kirja pannud Silver Solon. ERA II 295, 408 (53) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49270

laupäev, 28. 09.
Nõo, Nõo al 1992:
K: Kuidas isasiil ja emasiil armastavad?
V: Ettevaatlikult.
Keerdküsimus kirja pandud Nõo Reaalgümnaasiumis. RKM, KP 33, 327 (2)

reede, 27. 09.
Kihelkonna 1958: Pöllule maha jäetud viljapääd "uitavad öösel". Hirmutati lapsi, et naad ära nopiks pöllult köik viljapääd.
RKM II 73, 412 (23).

Öelnud Juula Truuvert (75 a.) Papisaarelt Kirsi talust, kirja pannud Olga Jõgever.
Juula Truuvert lapselastega, rahvaluulekogujad Olga Jõgever ja Helgi Sirmais, pildistanud Richard Hansen 1958. ERA, Foto 3252.

ERA, Foto 3252

neljapäev, 26. 09.
Raamatuesitlused täna kl 16.15 ja laupäeval!
Tallinn < Vändra 2016: Vanaisa krundi piiril voolas oja, mida hüüti Liinoja nimega (tänapäeval vallakirjades miskipärast Liivojaks "ristitud"). Üle selle ojakese viis puusild, mida tuli teatud ajal jälle uuendada, et sealt hobustega üle saada. Kui kord sild jälle üsna lagunemas, said seal just kokku mu vanatädi Maria ja üks Kõrbja küla perenaine hobuvankril. Hobune hakkas lagunud sillal kartma, vanatädi taganes silla otsa poole ja kukkus selili vette, ise jutustas pärast: "Oh, sa suur aeg, mul lõi vesi kõhu peale kokku! Hea, et kivi all ei juhtunud olema!"
See oja oli tollal piiriks Pärnu- ja Järvamaa vahel, nii et teisel pool oja oli juba Käru vald Kõrbja külaga, kuna meie, Koogiste küla jäi Lelle valla piiridesse. Nüüd kõik üks Raplamaa. Sama oja ääres olid vanaisal kaevatud paar linaleo auku, vesi täitis ka neid suurvee ajal. Vanaisa ja vanaema käisid sealt mõnikord liiviga kalu püüdmas. Mind seati kord kaldale kotipoisiks, nemad sumasid vees. Korraga ütles vanaema: "Tõmmame nüüd siit kalda äärest!" Ise summis jalaga vees. Vanaisa pole nõus: "Ah, me juba tõmmasime kah, põle seal kedagi." Aga siis ikka tõmmati sealt kalda alt, tõstsid liivi üles ja 23 haugi korraga sees. "Näh, eidel oligi õigus!" nentis vanaisa; aga mul andis neid libedaid sealt kotti korjata. EFA II 62, 9/10.

Aada Aasa raamatut "Igal asjal on kaks otsa: akats ja lõpets" Kõrbja ja Koogiste küla ümbruse meeleolukate mälupiltidega esitletakse täna Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolekul (koosolek algab kl 16.15) ja laupäeval, 28.09 kl 12 Lokuta puhkekeskuses.
Fotol Mihkel Maurer ja Karl Rand viimase kodu lähedal mõrda vette laskmas. ERA, DF 31288.

ERA, DF 31288

kolmapäev, 25. 09.
Pöide, Ardla k 1928: Hiidlase nali, saarlase vili, Viljandi vigurid ja Pärnu sigarid – kel on loeteldud omadused, see on tubli mees.
Vanasõna kirja pannud Theodor Kaljo. ERA II 9, 396 (38)

teisipäev, 24. 09.
ERA 92!
On tõsi, et niisugused rikkalikud rahvaluulekogud, nagu need on eestlastel, on juba ammust aega äratanud suurt tähelepanu. Ja seepärast äratas ka Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamine suurt huvi kõigis maades, kus süstemaatiliselt tegeldi rahvaluule kogumise ja uurimisega. ERA külalisteraamat näitab, et 1927.–1940. aastani käis kogudega tutvumas üle 350 väliskülalise 20 maalt. Veelgi suuremat tähtsust omandas see materjal, mida Eesti Rahvaluule Arhiivist telliti paljudesse maadesse. Võrdlevates uurimustes kasvas ERA materjali osatähtsus silmapaistvalt. (Vahemärkusena nimetame, et mitmed nimekad välismaade folkloristid, nagu näit. hollandlane Jan de Vries ja norralane Nils Lid õppisid ära eesti keele, et eesti folkloorile vabalt ligi pääseda.) Väljaannete ja materjalide vahetus oli intensiivne mitte ainult kodanliku maailmaga, vaid ka Nõukogude Liiduga. Suurt abi sai Eesti Rahvaluule Arhiiv pakkuda ka uutele rahvaluule-arhiividele nende asutamis- ja töölerakendamisraskustes. Nimetame siin abisaajate osas Iiri, Rumeenia ja Leedu rahvaluule-arhiive. Isegi vanad rahvaluule mustermaad, nagu Soome, joondusid nii mõneski töökorralduse lõigus meie asutuse järgi. Loomulikult olid need suhted vastastikused.

Herbert Tampere, Asutamine. Rahvaluule varaaida 40-ndal sünnipäeval. Ilmunud: Edasi, 24.09.1967, nr 266, lk 3. Fotol Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajaid 1930. a. paiku. Esireas Olga (Olli) Jõgever, Oskar Loorits, Richard Viidalepp, seisavad Herbert Tampere ja Paul Ariste. Pildistanud Eduard Selleke. ERA, Foto 39

ERA, Foto 39

esmaspäev, 23. 09.
Kuusalu 1910:
Ilus on suvella metsa,
kaunis metsa kasvadessa,
puhas lehte puhke'essa,
ladus lehte lange'essa.
Ilus on iiessa obune,
kaunis täkku kaasikussa.
Ilus on nummella pedakas,
kaunis suossa männijalga.
Las' tuleb talve ja sügise:
külm votab lehe, lumi rohe,
vikasti arulta eina,
kirves nummelta pedaka,
nuga suosta männijalga.
Unt süöb iiesta obuse,
karu süöb täku kaasikusta.
Suve ja sügise vahetusest maalis kujundliku laulupildi Ann Birk Kolga-Aabla külast. Laulu panid kirja Karl Viljak ja Gustav Vilbaste (EÜS VIII 1918 (161)). Eks sügise oli kosjade ja nekrutite värbamise aeg.
Sügise värve pildistas 2013. aastal Kalamajas Tuuli Reinsoo ja saatis "Minu maastike" kogumisvõistlusele (ERA, DF 29123).
Ilusat sügise algust!

EÜS VIII 1918 (161)
ERA, DF 29123

pühapäev, 22. 09.
Pöide, Orissaare al Kuressaare l 2013:
Autovaras
Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus.
Mängukirjelduse kirja pannud Pille Tamm. ERA, DK 137, 4

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4705

laupäev, 21. 09.
Suure-Jaani 1888: Kustpoolt madisepäeval tuul on, sealt tuleb kõige selle talve sula.
Kirja pannud Juhan Mein. H II 26, 235 (9)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-madisepaev/item/49224

reede, 20. 09.
Urvaste 1888: Paljalt kolm üüd või järgi pite all olla'; sõs saa vihma ja peräst vihma ää ilm. H III 9, 627 (4).
Kirja pannud gümnaasiumiõpilane, hilisem jurist Gustav Seen (1871-1943).
Vaate Kirbla astangult ehk Oheti/Uheti mäelt vikerkaare ja vihma eest lauta liikuvate lehmadega Proosi ehk Kirikumäe talu juures Rannu külas jäädvustas Jüri Metssalu 2012. aastal. ERA, DF 33901.

ERA, DF 33901

neljapäev, 19. 09.
Kuusalu 1910:
Anemängu laul.
Ani, ani, valge.
Joude, joude ülbe.
Kust tuled, kuhus lähed?
Tulin mere rannalt.
Midä siel tegemast?
Poigijani pesemast.
Pesid iks minu pojad ka?
Sielap olid isegi.

Mina ubudan mere pohja!
Külläp tiivad kannavad.
EÜS VIII 1854/5 (89).

Hanemängu laulu laulis Karl Viljakule ja Gustav Vilbergile 77-aastane Eeva Taaler Kolga-Aabla külas.
Esimest tõsisemat halla pildistas 2014. aastal Vabaõhumuuseumi teel Age-Li Liivak. ERA, DF 30331.

ERA, DF 30331

kolmapäev, 18. 09.
Simuna, Pudivere k 1965/7: Ühel üel, ühel sügisesel üel on üheksa puega. (Sellepärast on üheksa puega, et siinsamas on vihm, siinsamas on külmetis, siinsamas on lumi, siinsamas on kõik.)
Vanasõna kommenteerinud Emilie Krikmann, kirja pannud Arvo Krikmann. RKM II 227, 437 (4)

teisipäev, 17. 09.
Tallinn 2006:
Kui lehmal sünnib vasikas
(viisil: "On kallis mulle kodupaik")

Kui lehmal sünnib vasikas
siis ära pabista
vaid teda abista,
sest vasikas nii väikene
toob õnne rahvale.
Sa kanna vasika eest hoolt
nii seest- kui väljaspoolt
nii eest- kui tagantpoolt
ja hüüa oma lehmale
üle karjamaa: "Hurraa!"
EFA I 98, 158.

1950. aastate teise poole tudnegifolkloori, sh Tallinna Konservatooriumis levinud tudengilaulu saatis arhiivile Heinz Valk.

EFA I 98, 158

esmaspäev, 16. 09.
Pärnu, Uulu v:
Üle uugu, vihmakene,
üle uugu hommetsesse,
teine uugu teisipäevaks,
kolmas uugu kolmapäevaks,
neljas uugu neljapäevaks!
Vihmakene, vennakene,
Ära tee märjaks, ma mädanen,
ära tee likeks, ma ligunen!
Põle mul kohta, kus ma kuivan
ega põle tare, kus tahenen.
Põle mul tuba taadi tehtud,
part põle viie venna pandud.
Teine mees on tua teinud,
palgapoiss on parre pannud.
Vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
rahe uksed rautanud,
kaste katused kudunud,
alla teinud akenida.
Vihmahoogudest Uulu vallas sadakond aastat tagasi kirjutas J. Martinson (E A 143/4 (13)). Rõõmsaid ja vihmakartmatuid folkloriste Pärnu sadamas Kihnu sõiduks laevale astumas pildistas Johannes Mikk 1954. aastal. (ERA, Foto 17314).

ERA, Foto 17314

pühapäev, 15. 09.
Karula 1887/1889: Esi must ja viskas kust?
Mõistatuse kirja pannud Jaan ja Peeter Einer. H II 24, 563 (304)

laupäev, 14. 09.
Kadrina 1969:
Tuul on vaikind, torm on mööda,
meri tasa kohiseb,
ainult mõni üksik laine
vastu kallast vahutab.
Aga, vaata, mere kaldal
istub viel üks neiuke.
Pisar kahvatanud palgel,
vaatab alla orusse.
Meri, oh küll olid sina
enne armas minule,
aga nüüd, oh nüüd, kui kole,
on su kohin ingele.
Kui kõik teised koju tulid,
ootasin ma teda ka,
kunni viimaks laevatükid
uhtus vesi kaldalle.
Siis mina sellest ära nägin,
et tema laev oli hukka läind,
armukene uppund ära,
kõik mu lootus asjata.
Nõnda nuttis neiukene
ja ei pannud tähele,
et sel ajal paadikene
oli jõudnud kaldalle.
Paadist sirge nuormees astus,
nägi neiut kalda pial,
kohe sinnapuole tuli,
neid lõi silmad ülesse.
„On see unes või on ilmsi,
oled vaim või inime?“
„Kallim, kas sa mind ei tunne?“
küsis nuormees neiu käest.
„Armsam, kas sa tõest veel elad?“
langes neid ta rinnale.

Laulnud Mare (Marta) Sakk, salvestanud Ingrid Rüütel. Kuula lugu: http://folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA13_1_18.mp3
Ilmunud: Ingrid Rüütel „Virumaa laule ja lugusid“ (Mis on jäänud jälgedesse IV). Tartu/Rakvere: EKM Teaduskirjastus/Viru Instituut 2019.http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=104
Raamatut esitletakse täna kl 12 Lääne-Virumaal Kadrina rahvamajas konverentsil „Üldlaulupeod 150“.

reede, 13. 09.
Tallinn < Vändra 2017: Vanemaks jäädes utsitanud Ants lapsi rohkem taga kui ennast. Kord oma väimehega, minu vanaisaga, juttu ajades öelnud: "Ma hoian Anna ja Liisa heaste paljad, siis nad ei saa mehele ja teevad mul kodu tööd." Vanaisa ütles seda jutustades: "Sülitasin ja tulin tulema." Vanaisa ei jätnud naljalt lollustele vastamata, aga ju see jutt oli ikka liiga rumal või ei tahtnud ta äiale "sandisti" ütelda. Hiljem ehitas Ants talu ääremaale, naabertalu piiri äärde Anna ja Liisa jaoks väikse maja ja lauda, metsast raadati ka põllulapp. Koha nimeks sai Küünale.
Olen mõelnud neile kohanimedele ja arvan, et küllap need talud olid rajatud alemaadele, siis tuletati sellest ka vastavad nimed. Tõntsu naabruses oli suur talu Ale-Sepa, Kõrbja külas veel Uueale, Piibuale, Pikkale. Võibolla mõni veelgi, aga ei mäleta. /--/ Peres oli kolm poega, igaühel vanusevahet 10 aasta ümber (vahepeal oli tütreid). /--/ Kõige noorem poeg Paul pidi siis jääma Tõntsu peremeheks. Kuid temal polnud selleks huvi, tahtis maamõõtjaks õppida. Nutnud sängis kummuli, kui otsus tehtud. Vana Ants öelnud: "Poeg, ää nuta, sa saad ju talu." Nii tähtis oli tollal põllumehele oma maa ja oma kodu, mis rajati suure töö ja vaevaga ja mis seda vaeva jätkuvalt nõudis. Teisiti polnud võimalik ega sobilik mõeldagi. ERA, DK 418, 9. Aada Aasa mälestused Kõrbja ja Koogiste ümbruse inimestest ja maastikest Vändra metsade rüpes on nüüd ilmunud ka raamatuna. Tegelaste seas leidub ravitsejaid, külaboheemlasi, vembumehi ja vabrikutöölisi.
Raamatu on välja andnud EKM Teaduskirjastus ja MTÜ Eesti Kohapärimuse Keskus, toimetanud Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Mari-Ann Remmel. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=103
Kaanefotol Tõntsu tulevane peremees Paul Asafeldt 1912. aasta paiku. ERA, DF 31270.
Septembri lõpus on tulemas raamatuesitlused Lokutal ja Tartus. Lähem teave varsti!

ERA, DF 31270

neljapäev, 12. 09.
Häädemeeste 1933:
Munad all, munad pääl, vinter-vänter vahepääl?" küsis kooliõpetaja Marta Martinson (ERA II 59, 109 (6)).
16 aastat hiljem, kolhoosnikuna, vahendas Marta Mäesalu arhiivile Kalju Mihkelsoni pildistatud foto kartulikurnast Maardu külanõukogus Kalinini nimelises kolhoosis (ERA, Foto 2318). (http://www.folklore.ee/moistatused/common/index.php)

ERA, Foto 2318

pühapäev, 1. 09. 2019
Kolga-Jaani 1870: Valge maa, must seeme?
Mõistatuse kirja pannud Julius Tiedemann. E 148 (169)

laupäev, 31. 08.
Ambla, Lehtse 1938: „Hea oli, aga otsa sai, viha oli, aga veel tahaks“ – lausuti Kõrve pool peale head, hoogsat tantsu tihti. Ligemalt ei tea.
Ütluse kirja pannud Joosep Eplik. ERA II 178, 63 (34)

reede, 30. 08.
Puhja 1934: Kas Tartu liina tahad näha? Nii küsitakse kelleltki, kes veel ei tea, kuidas Tartu liina näidatakse. See sünnib nii, et too, kellele tahetakse näidata, tõstetakse üles kõrvade kohalt kahe käega pigistades (pea võeti käte vahele). ERA II 78, 164 (3).
Tartu näitamise mängu tutvustas 15-aastane Richard Lint Puhjast. Üles kirjutas ja pildistas Richard Viidebaum. ERA, Foto 693.

ERA, Foto 693

neljapäev, 29. 08.
Seto 1937: Ivanskorona paastõti, süvvä-äs läbi. Oldi kerkoh ja kiaki tii-is tüüd. Kel ol’l Ivvan nimi, nuu’ ol’li uma nimepäävä kerkoh ja tõi liitri kodo. ERA II 173, 758 (36).
Ivanskorona (29. august) kombestikust rääkis Anna Oinas-Tammeorule Nasta Karulaan (snd 1892) Vilo valla Tagamäe külast. Karjalas aga kehtis sama päevani ehk nakres-iivana päevani naerisöömise keeld, vt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ivanoskorona
Kirikukupli parandamist Kiži saarel Karjalas pildistas 2013. aastal Karoliina Kreintaal. ERA, DF 31936, 31937.

ERA, DF 31937 31936

kolmapäev, 28. 08.
Väike-Maarja 1901: Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad sõnad. Vanasõna kirja pannud Juhan Elken. E 42000 (107)

teisipäev, 27. 08.
Märjamaa 1937: Kui on lõikusekuu lõpupäivil ilusad ilmad, tuleb sügis ilus. ERA II 147, 218 (19).
Kirja pannud Märjamaa algkooli kodutütred.
Foto oma aiast Kuremaalt saatis kogumisvõistlusele "Millest tunnen oma kodu?" Ene Raudkats 2014. aastal. ERA, VF 7962

ERA, VF 7962

esmaspäev, 26. 08.
Hanila 1895:
Saksamaal oli sale saare,
Peeterburis pihlak pikka.
Ladvad neil kokku langesivad,
juured kokku jooksivad.
Juurte all aga jooksis jõgi:
sääl olid sees suured siiad,
suured siiad, sinised seljad.
Tooge võrku, Võnnu poisid,
katske noota, kalamehe poisid!
Kalajõest pihlaka all kirjutas Virtsu kirjamees ja seltsitegelane Aadu Reimann (E 21107 (6)). Maastikku auguga arstikiviga
pihlaka all pildistas Mõisakülas Pihelga talus Ellen Liiv 1968. aastal (ERA, Foto 8532).

ERA, Foto 8532

pühapäev, 25. 08.
Pöide 1894: Pärast pärtlipääva ei pestud änam lambud – peseb lambarasva merese.
Kirja pannud Thomas Undritz. H I 5, 211 (23)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev/item/49088

laupäev, 24. 08.
Kullamaa, Laukna k 1911:
Aiut, taiut, tahtsin laulda,
hääl ei annud, kurk ei kannud;
hääl oli häkist haigeks jäänud,
kurk oli kurjast rabatud,
toru roog oli roorstetanud.
Härja mina andsin hääle eest,
musta kuke kurgu eest,
vaat siis mina hakkasin laulema,
kõik teo vald jäi vaatama,
kõik kupjad jäivad kuulama,
kõik saksad servi seisema.
Kust sa laps need laulud võt'sid,
sa oled Harjus õtmas käind,
ja Viru viisi võtmas käind.
Ei ma pole Harjus õtmas käind,
ja Viru viisi võtmas käind,
vaat lood ma võtsin lutsu suust,
ja laulud latika ninadest.

Regilaulu laulnud Liisu Müirmann Haapsalus, kirja pannud Cyrillus Kreek ja Johannes Muda. EÜS VIII 338 (7)

reede, 23. 08.
Kodavere 1933-1935: Alljärgneva mängu nime ei teata täpselt, vaid teda tuntakse hariliku ringmänguna, kuid tal on lahkuminevaid jooni. Samuti ei saanud ma tervet laulu hanki, vaid pidin ainult mõne reaga leppima.
- Nüüd olen mina leeris ära käind,
Ja tulgu kosja kes mul tahes.
Ai li li la li, Ja tulgu kosja kes mul tahes.
-Tekid mul on kudumata,
Padjapöörad õmblemata
Ai li li la jne.
- Ma toon linnast uued tekid,
Mis ei hõõru pihte katki,
Ai li li jne.
- Sellega lõppeb see laul. Võib olla saan kunagi juure hanki, siis saadan ta tervikus teile, kui soovite.
Mängijad seisavad reas, kaks kõrvuti ja tõstnud sees pool seisvad käed püsti - üle pea. Tähendab viimased tõstsid käed üles, kuna eelmised hoidsid teineteisel kätest kinni ja eesmängija võib ükskõik missugused ringi või keeru sisse teha, teised pidid talle järgi tulema. Ronitud üle aiade teinekord ja kui olnud osav eestvedaja siis saand nalja tublisti. Mängijate arv olnud piiratud. Eestvõtja tehes mingisuguse ringi sisse pöördus nüüd viimase - tagumise mängija juurde. Need tõstsid käed üles ja jäid seisma ja eesmängija sammus ükskõik kummalt poolt käe alt läbi ja kogu ring pidi viimase paari käe alt läbistama end ja järgima eestvedajad. Sealjuures lauldes ise ülaltoodud laulu. Mäng võind nii palju mängi, kui tahtmist ja isu olnud. Ühe asja unustasin veel tähendamast. Kui kõik olid juba viimase paari käte alt läbi läinud, siis pööris end viimane paar näoga mängijate poole ja alustati laulu uuesti ja mäng läks endise hooga edasi.
Mängisid Kaarel Müürsepp, Kaarel Kümmel ja Liisa Värvu Kokora valla Torila külas, kirjeldas ja joonistas August Laurson. ERA II 119, 258/9.

ERA II 119, 258/9

neljapäev, 22. 08.
Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki küla 2000:
Ütlevad et maarjapäesel päeval miski ei tohi maha panna, et paha pää’. No ja maarjapää’ oli, maarjapääsel päeval ja noor kuu. No katsusin kohe, et kas tuleb kurkisi, miski ei tulnd, mis paljad tühjad õied. A tänavaasta olen ikka pand, minu ema ütles ka, et pane aga vanas kuus, et siis tuleb. Nüüd olen pand vanas kuus kurkisi ja pomidorisi vanas kuus ja nüüd siis kasvavad ead. Kogemusi külviaja ja saagikuse kohta jagasid Maali Pool ja Milvard Velts, küsitles Astrid Tuisk (ERA, CD 439 (1)). Vestlust saab pikemalt kuulata Kirjandusmuuseumi infosüsteemist KIVIKE A HREF="http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-19028-49620-00869" target="_blank">http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-19028-49620-00869
Rikkalikku saaki - "arbussed, pamidorid ja tinnid" - Anni Kivistiku eeskojas pildistas Pille Niin (ERA, VF 3499).

ERA, VF 3499

kolmapäev, 21. 08.
Kolga-Jaani 1939: Perssealune soe, ninaalune külm. Ilma tüüta on küll soe istuda, aga suhu põle midagi panna.
Vanasõna selgitanud Johannes Raidla. ERA II 256, 439 (16)

teisipäev, 20. 08.
Tartu 1991:
20.VIII 91.Teisipäev
Kallis Kadri! Oli kõige helgem hetk, kui kuulsin Su häält Ameerikast. Pidin kohe pead raputama: nii uskumatu oli see Sinu hääl nii lähedal. /--/
Moskva lehed, raadio, telesaated räägivad ainult sellest, mis juhtub Koreas, Brasiilias ja väga kaugetes punktides. Tähendab - kirjutamise ja rääkimise keeld. Meie raadio ja TV on ainukesed, kes veel siit riigist räägivad. Praegu just teatab raadio, et Ida-Virumaa kaitseliitlasi palutakse koguneda. /--/
Meile antakse raadios telefoninumbreid ja fakse, telekseid, millega saame välja hakata helistama Rootsi, Münchenisse. Raadios tulevad aina teated: hommikul kell 9.50 peatusid väed Tallinna all, 20 km kaugusel. Kell 12.00 hakkasid minema linna. 12 km sõjamasinaid tuli eile õhtul Luhamaal üle piiri. Nad on nüüd lõunast põhja sõitnud kogu öö ja lõhkunud ära meie Tartu – Tln. asfaldi jne. /--/
AK tuli eetrisse päeval kell 13.00, sest võib-olla õhtul juba vaikib. Sina ole seal. /--/
Eile öösel Eesti Ülemnõukogu andis valitsemise üle Erakorralisele Kaitsenõukogule (Rüütel, Savisaar, Nugis). Väed liikusid. Otsuseid võeti vastu. Meie siin isa ja Teelega tegime punasesõstra keedist 29 purki. Teele ka tegi tragilt kaasa kuni öösel kella poole kolmeni. Siis kui Sinagi magama lähed. Nii me mõtleme, et elame Sinuga ühes rütmis. Raadio mängis voodi kõrval kogu öö. Teateid anti vägede liikumisest. Kui nad olid Puurmanis, siis ma jäin vist magama. Ärkasin, kui väed olid Mäos. /--/ Täna, 20.VIII 1991. kell 16.00 algavad Tallinnast peale miitingud. Vabaduse platsilt otseülekanne raadios. Paljude rahvaste lipud. Rahvas laulab. /--/
„Me peame teadma,et kaugel asuvad eestlased tahavad, et neil oleks kodumaa, samuti neil muulastel, kes on otsustanud olla meiega. Me peame moodustama E. V.“ - Marju Lauristin. „Diktatuur ei too rikkust, vaid viib viimsegi!“ - Edgar Savisaar. „Koos võidame!“ - Popovits, Venemaa suursaadik Eestis.
Roman Toi ja Rahvusmeeskoor: “Jumal hoia Eestit.....“
Keegi oli näinud vene TV-s satelliidi pealt: filmiti Gorbatsovi suvilat ja sealt oli näha kaks rida tanke - üks rida torudega sisse poole, teine rida torudega välja poole. /--/
18.00. Savisaar teatas, et väed suunduvad Vene valitsuse ja Eesti valitsuse suunas. Täna saime Ayalilt kaardid ja ka Sinu kaart Detroidist saabus. Ilus linn!
Päeval paluti. Esines kristlaste poole pöördumisega Rein Õunapuu. Ta kutsus kõiki kirikuid avama oma uksed ja paluma selle riigi - EV eest. Jeltsin olevat pöördunud oma kõrgema vaimuliku poole, patriarhi poole.
Nüüd on 20.00. Algab uudistesaade ja Ülemnõukogu otsustab Eesti riigi staatuse.
Andrus Höövel teatas raadio kaudu, et on vaja Toompeale tuua mõned koormad liiva kalluritega. Otsust riigi kohta ei kuulnud ikka veel. Kantakse üle Ülemnõukogu istungit.
Kell 23.03 minutit kinnitati EESTI VABARIIK. Kuulutatud välja oli ta ammu. Alanud on tee, mis on raske, kuid selle otsas paistab valgus. Televiisori ees vaatas EV kinnitamist Sinu pilt, kus Sa oled USA iseseisvuspäeva pidustustel pildistatud. „Mõnus pilt“. ÕNNE TEILE!
ERA, DK 399, 1/3.

Katkendid Kaie Humala kirjast Ameerikasse tütrele, nüüdsele Eesti aukonsulile Keenias Kadri Humal-Ayalile. Kirja, mis kajastab ka järgnevate päevade sündmusi, saate tervikuna lugeda infosüsteemist: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-18070-35157-29472

esmaspäev, 19. 08.
Setumaa, Järvesuu vald 1927:
Tsõi', tsõi, tsõdzõ poolõ,
ule uja ono poolõ,
tiit pite tädile,
läbi laanõ langulõ,
tädi and täie,
unu and ubinit,
vanaimä vatsku,
tsõdzõ and sõira.
Heast ja paremast, mida sõtse pool saab, laulis Tona külas Anne Vabarna lastele ja Paolopriit Voolaisele (ARS 2, 271 (38)).
Täna on paasapäev, mil lapsed saavad voli õunu süüa http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paasapaev
Toidu sättimist hauale Obinitsa surnuaial pildistas 1972. a paasapäeval Vilja Voolar (ERA, Foto 11047).

ERA, Foto 11047

pühapäev, 18. 08.
Nõo 1888: Kana all, muna pääl?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tüklov. H III 10, 183 (30)

laupäev, 17. 08.
Häädemeeste 1956:
Buss nr. 11 – oma kaks jalga. Bussiga nr. 11 sõitma – jalgsi minema.
Ütluse kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 58, 304 (14a)

reede, 16. 08.
Tartu 2018:
Urve Schkiperov õpetab kassikanga mängu - kujundid "häll" ja "raudtee".

Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab teateid inimestest, kes oskavad kududa kassikangast, mäletavad kujundite nimesid ja oleksid nõus seda meiega jagama! Oma uurimistööks vajab eesti näiteid Hollandi teadlane Stephan Claassen, kes varem on kirjutanud uurimusi teiste rahvaste kassikanga- ja teistest nöörimängudest: https://independent.academia.edu/StephanClaassen

Video: Olga Ivaškevitš, osalevad Ave Goršic, Astrid Tuisk. ERA, EV 302
[video]

neljapäev, 15. 08.
Pärnu-Jaagupi 1878:
Talgutüdrukud, õesed,
talgupoisid, pooled vennad,
talgunaesed, naesukesed,
tõmbakem ja tõtakem,
rutakem ja raiugem,
lõigakem ja lõpetagem!
Et see esi edeneks,
ja see väli väheneks.
Et saaks odravälja otsa peale,
nisuvälja nina peale,
kaeravalja kaela peale.
Sest need rukkid riitsa-räätsa,
et peremees külind kinnastega,
tüdruk äästand ärmatsega,
sulane vagund varvastega!
Et lõikus õnnestuks, peab külvama õigel ajal ja kombel, teadsid lõikajad koolmeister Jüri Reinsoni üles kirjutatud laulus (EKmS 8° 1, 483/4 (8)). Rõõmsaid rukkilõikajaid Orajõel pildistas Johannes Kuningas-Lepik 1937. aastal (ERA, Foto 1658).
Täna on rukkimaarjapäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev

ERA, Foto 1658

kolmapäev, 14. 08.
Kadrina 1962: Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Vana ütlus inimeste kohta, kui ruumid on kitsad kas joodulauas ehk mujal kitsas ruumis.
Vanasõna kirja pannud Johannes Valdur. RKM II 133, 485 (16)

teisipäev, 13. 08.
Jõhvi 1955: Augustikuul pole meres sellepärast kala, et kalad on läinud heinale.
Toilas kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 104 (1).

esmaspäev, 12. 08.
Kolga-Jaani 1891:
Peremiis olli pöörakoera,
perenaene aenanarri.
Kiitis sii kile mageda,
panni ahju apenemä -
küll siis kilgid kiskelesid,
sääsäd sääri lopotasid,
parmud perseid pesesid,
lutikad siäl löevad lusti.
Kehva perenaise riknenud toidust kirjutas laulu Anton Pihlak (H III 14, 777 (29)). Oiu perenaised, kes 1930. aastal seltsis Raadi mõisas ekskursioonil käisid, tegid kindlasti paremat toitu. Foto annetas arhiivile Arvi Kõll, vahendas Kaie Humal (ERA, DF 7475).
August on mädakuu, mil toit kergesti rikneb
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august

H III 14, 777 (29)
ERA, DF 7475

pühapäev, 11. 08.
Põlva, Raiste k < Jämaja, Rahuste k 2013:
Oled sa oma paariga rahul?
Käidi seal lihtsalt istumas, juttu ajamas, vahel mängisime: „Oled sa oma paariga rahul?“ Kui olid rahul, siis öeldi: „Näita armastust!“ Siis tuli kallistada. (Seda mängiti poistega koos). Kui ei olnud rahul, siis tuli leiutada igasuguseid vigu, näiteks naiste puhul, et kõrvetab supi põhja jne. Kes aga vaimukam oli, see siis leiutas neid vigu.
Mängukirjelduse kirja pannud Leida Oeselg. EFA I 169, 17/8

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/5475

laupäev, 10. 08.
Kolga-Jaani 1937:
Elbi Anne juures tehtud alati laaritsapäe õlut. Ükskord jäänd õlu tegemata ja näe – tua lõhna siis või üleval katuses akand tuli raginal põlema. Tuld põle küll näha olnd, aga just siuke tule põlemise muudi ragin oleva olnd. Siis peremiis akand kohe õllenõusid säädma ja õlut tegema ja siis kadund ragin ära. Egas igalpuul ei tehtud õlut, põlnd sest kedagi, aga sial olli siuke kuntsakas rahvas ja sial tegid nad ilma tükka.
Kirja pannud Johannes Raidla. ERA II 202, 347/8 (13)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev/item/48884

reede, 9. 08.
Viljandi 1897: Mulk ostab Põltsama mehe käest rukkid. Et vakka ei olnud, mõõtsivad nad neljandikuga; kui mulk selga pööris, mõõtis Põltsamaa mees kolmandikuga, et mulki petta. Oma kavalust sõbrale rääkides hooples Põltsamaa mees: "Mulgid öeldakse küll kavalad mehed olevat, aga ühte mulki sain ma ometigi petta, neljandikuga mõetsin tale rukkid, aga kui ta ei näinud, sagasin kolmandikuga sekka."
H II 59, 208 (11).
Kirja pannud kooliõpetaja, hilisem õpikute autor ja kirjandusloolane Mihkel Kampmann (1867-1943).

Rukkilõikust Uue Elu kolhoosis pildistas 1950. aastal Richard Viidalepp. KKI, Foto 2079.

KKI, Foto 2079

neljapäev, 8. 08.
Kihnu 1955:
Ühes Kihnu laevas olnud Tallinnas "nuõrik". Poisid käinud selle juures ruhvis kois. Juhani Juän, juba habemega vanem mees, vaadanud ka ruhvi uksest sisse. "Nuõrik" ütelnud: "Vana habe, mis sa vahid! Ega ma sulle ei anna."
Seda ütelust tarvitatakse kõnekäänuna, teadis Theodor Saar (EKRK I 8, 218 (12)).
Vaadet laevast pildistas Munalaiu sadama lähedal Merili Metsvahi 2010. aastal (ERA, DF 5981).

ERA, DF 5981

kolmapäev, 7. 08.
Tarvastu 1895: Vaev teeb vanasse, mure teeb mustasse.
Vanasõna kirja pannud Johannes Vaine. E 20405 (1)

teisipäev, 6. 08.
Halliste 1895: Unes torni ehitama, tähentab mõnesugust kõrgemad au. H III 19, 686 (616).
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Jaak Sõggel.
Foto Puka metodistikiriku ehitamisest annetas arhiivile Elmar Maasik. ERA, DF 18151

ERA, DF 18151

esmaspäev, 5. 08.
Tõstamaa 1894:
Kus see kurge pulmad tegi?
Soose suure mätta peale.
Kes olid kure pulmalised?
Uba oli uue kuuega,
lääts oma laia laevaga,
ernes kirju karjaga,
kana oma kardas põllega,
kukk oma kuldas kannustega.
Mis seal kurge pulmas tehti?
Arakal habe aeti,
rebase regi lõhuti,
nirgi nina nõeluti,
parmu perse paegati,
sitika saba sioti,
kirbul kuube õmmeldi,
täile vati valmistati,
saerdel pusu näidati.
Kure pulmades toimunud sündmustest saatis Eisenile laulu Pootsi koolipoiss Otto Schantz (E 11622/3 (9)). 1964. aastal külastasid teenekat kaastöölist Ott Saarsalu (end. Schantz) Seliste vallas Sepa külas Selma Lätt ja Lilia Briedis (ERA, Foto 7098).

ERA, Foto 7098

pühapäev, 4. 08.
Juuru 1889: Hall härg, hangus sarved, võtab saunad sarvile, kihelkonnad kukile?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Talts. H II 16, 419 (9)

laupäev, 3. 08.
Setomaa, Parkanova k 1935:
Kipsi lüüminõ
Mängijaid võib olla kaks. Tehakse ring. Võetakse üks teravate otstega kepp, pannakse ringi sisse, võetakse teine kepp, lüüakse selle kepi terava otsa pääle, mis ringi sees, ja kepp lendab kaugele. Siis on üks mängija all, see mängija peab säält, kuhu see kepp läks, ringi sisse viskama. Kui ta ringi sisse ära viskab, siis läheb ta alla keppi lööma, aga kui ta ei jõua ringi sisse visata, siis lööb endine lööja jälle keppi, kuni ta ringi sisse ära viskab. Ja nii kestab see mäng edasi.
Mängukirjelduse kirja pannud Ivan Luige. ERA II 103, 421/2 (12)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3187

reede, 2. 08.
Muhu 1938: Augusti kuus juba koll põõsa all (pimeus võtab maad).
ERA II 191, 551 (332).
Marta Viidalepale öelnud Juulia Kesküla (u. 43-aastane) Liiva küla Värava talust.

Augustikuist teekonda Leppoja kalmistule Tutuka küla lähistel Vepsamaal pildistas 1973. aastal Marje Joalaid. Fotol Villu Kitsing ja Reet Karukäpp. KKI, Foto 1530.

KKI, Foto 1530

neljapäev, 1. 08. 2019
Kohtla-Järve 1955:
Perenaine pesnud pesu. Pesnud kõik viimseni puhtaks ja mõelnud, et nüüd enam midagi pesta ei ole. Heitnud õhtul rahuliku südamega magama. Öösel tulnud aga kurat ja küsinud, et anna see mulle, mis sul pesemata on. Perenaine mõelnud, mõelnud ja lubanudki. Ise arvanud, et ega kurat midagi ei saa. Kurat aga ütelnud, et anna oma silmnägu mulle, see on sul pesemata. Võtnudki naisel näo koos peaga endale.
Õpetliku loo hooletust pesemisest kirjutas üles Anita Rõõm 1955. aastal (EKRK I 11, 125 (47)).
Hoopis rõõmsama pildi pesupesemisest tegi Kabinas Kingu talu hoovis Peeter Siimann aastail 1958-1960. Foto kogus folkloristlike välitööde kursuse käigus Victoria Vatko (ERA, DF 21825)

ERA, DF 21825

kolmapäev, 31. 07.
Kose 1889: Naljast saab tõde, tõest saab tõnn [= harjumus].
Vanasõna kirja pannud Villem Lepp. H II 16, 269 (12)

teisipäev, 30. 07.
Pöide 1946: Aga vat teisse oomiku vöta maja töö käsile, siis on önn ja önnistus selle tööl. Teisse on ea päe. RKM II 6, 424 (22).
Arhiivi pikaaegsele kaastöölisele Aadu Toomessalule soovitas teisipäevast majakoristamist 1891. aastal sündinud Jeleena Rehi Laimjala valla Nõmme külast.
Katki jäänud koristustööd Vilsandi majakas pildistas 2016. aastal Lona Päll. ERA, DF 32567.

ERA, DF 32567

esmaspäev, 29. 07.
Karuse 1889:
Ole vait, ole vait, Olevipoega,
Olev tuleb omme koju!
Ta tuob kulda kuuetäie,
õbedat tuob õlmetäie.
Ta tuob ratsule rahada,
kilimitu killingida,
vaka vana taaderida.
Nii laulis Mari Rand Paiumaa seegis üliõpilastele-stipendiaatidele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele ning seletas: Olev oli Oleviste kiriku kallal töös. Naisele, kes Tõnismäel elanud, annud ta kange käsu, et see ta nime ei tohi nimetada. Laps hakanud nutma ja naine ütlend kõrvalseisvad sõnad. Sel silmapilgul kukkund Olev torni otsast surnuks. Praegu olla ta kirikumüüri külge maalitud, kann südame kohas, nahksõrmkindad käes. (H II 2, 365 (489)).
Püha Olavit Vormsi kiriku ukse kohal pildistas Alar Madisson 2005. aastal (ERA, DF 1287).
Täna on olevipäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev

H II 2, 365 (489)
ERA, DF 1287

pühapäev, 28. 07.
Karula 1976: Aig kaos nigu ojavesi mere rüpü.
Ütluse kirja pannud Aino Pärsimägi. RKM I 13, 589 (285)

laupäev, 27. 07.
Viljandi, Uusna v 1898:
“Palav nagu saanalaval leinu käes.” – Kui ilm suvel väga palav on ja kui sellega tööd piab tegema, siis üetse nõndaviisi selle kohta.
Ütluse kirja pannud Jüri Täht. H III 28, 201 (3)

reede, 26. 07.
Viljandi Kirsimäe sild. Ümberpildistus Helvi Palusaare albumist.
ERA, DF 28820.

ERA, DF 28820

neljapäev, 25. 07.
Jõhvi 1888:
Otsata ja mütsata,
kolm meest olli püksata,
neli meest õlli mütsata,
viis vaati vitsata,
kaks kannu kaaneta,
talunaine tanuta,
pereneitsi põlleta!
Ma panen härrad ärgadesta,
ja siis saksad sahkadesta,
pojad sahaputkedesta,
isandad teen ikkedesta,
junkrud ikkejuttadesta,
kupja atrakurgedesta,
kiltri kiilidest vahele,
linna litsid lipidista!
Prouad puida raiumaie,
preilnad nühkimaie,
vastu puida, vastu maida,
vastu kuumija kivija
teravida teiba'aida.
Imedest, mis ilmas näha oli, teadis laulda Jüri Adorf Toila külast. Laulu kirjutas üles Alfred Lugenberg (H II 10, 221/2 (4)). 1957. aastal tundusid kohalikele imelikud kindlasti ka suplejad Nõmme järves, keda pildistas Loreida Raudsep (KKI, Foto 308).

KKI, Foto 308

kolmapäev, 24. 07.
Kursi 1889: Seni lühike võtab marja muast, kui pikk kummardab.
Vanasõna kirja pannud Tõnu Riomar. H II 27, 130 (25)

teisipäev, 23. 07.
Kullamaa 2018: Pargiteed pühiti igal hommikul luudadega üle, seejärel algas rooside paljundamine pookimisega. Eriti nõutud olevat olnud kõrgetele tüvedele poogitud tüviroosid, mida mõisnik alati kingituseks teistele mõisnikele viis külaskäikudel. Ka lossi esine ja ümbrus oli roosipeenraid täis ja need olid lopsakad ja õisi täis kevadest sügiseni. See oli hästi ja õigesti valitud sortide vaheldumisi istutamise tulemus. Vanaisa olevat ikka öelnud, et niikaua, kui mõisas hobuseid peetakse, on roosid ikka tänulikud hobusesitale ja õitsevad uhkelt. Palju oli antiiksorte, millest vanemad olid aretatud 18.sajandil. Ilmselt üks väärtuslikemaist oli suurte lopsakate punaste õitega pärsia roos, mille algpõõsa olevat legendi järgi kinkinud Pärsia šahh Katariina II-le, kelle oma Koluvere loss kunagi oli. Viisin selle roosi 1970tel Tallinna Botaanikaaia spetsialistide hinnata. Nad kinnitasid Pärsia (Iraani) päritolu. Sorti otseselt polnud võimalik määrata, kuid see roos pidi olema Kazanlõki õlirooside rühmast, alamrühmast `Trigintipetala`. See olevat aretatud Pärsia šahhi õukonnas 18. sajandil. ERA, DK 516, 2/3. Koluvere lossiaia roosidest ja oma vanaisast, lossi aednikust Villem Kullist (1863-1934) kirjutas Lembitu Twerdjanski kaastöös „Minu aiad“.

Fotol Damaskuse (Kazanlõki) õliroos `Trigintipetala` Kullamaa kihelkonnas Kullametsa külas 21. sajandil. ERA, DF 35741.

ERA, DF 35741

esmaspäev, 22. 07.
Saksamaa, Baierimaa Alpid 1895:
Jakob Hurt 1895. aasta puhkusereisil Berchtesgadeni soolakaevanduses. Fotol koos temaga (vasakult) kälimees Johannes Kerg, väimees Aleksander Mohrfeldt ning Kaarma koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg.
ERA, Foto 3

ERA, Foto 3

pühapäev, 21. 07.
Kuusalu 1893: Kui vähe niudeid nikudad, siis kohe reisi lahutab?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Ploompuu ja Hans Rebane. H II 47, 21 (3)

laupäev, 20. 07.
Kambja, Uibo m 1932:
Vanasti olnud taevas madalal. Perenaine ajanud kassi taga ja see olevat taeva pääle jooksnud. Perenaine käsknud lastel kassi taevast maha ajada. Lapsed pildunud kassi kividega. Kivid lõid taevale augud sisse ja nii tekkinuvad tähed. Perenaine ise visanud suurema kiviga ja nii tulnud kuu. Peremehe visatud kivist aga tulnud päike. Nii olla päike, kuu ja tähed tekkinud.
Jutustanud Leena Laanessaar, kirja pannud Jaan Lobona. E 80048 (1)

reede, 19. 07.
Tarvastu 1901: Põgeneja mesilane ei põgene iialgi põhja poole, waid õhtu, hommiku ja lõuna poole. Kõige paremad ja sigiwamad mesilinnu pered on ikka need, keda põgenemiselt kinni püütakse. H II 66, 692 (352, 353). Vooru vallas kirja pannud Johan Kala (1870-1950).
Oma vanavanemate mesilaid Lihula kihelkonnas Tuudil Karjaaru talus pildistas 21. sajandi algul Hanna-Liis Lao. ERA, DF 30541, 30538.

ERA, DF 30541
ERA, DF 30538

neljapäev, 18. 07.
Kose 1892
Tiumehed tegid tööda
ja vaimulapsed nägid vaeva.
Sest sai kubjas kuue selga
ja sai kilter kingad jalga,
opman uue mütsi pähe.
Ma tegin tööda, ei tänatud,
nägin vaeva, vannutie.
Pühin higi otsa eesta
ja veanan vetta varrukasta.
Puhuks tuulta tugevasta
ja sajaks vihma sagedasta -
ikke piab ori otse käima
ja sulane suisa olema.
Palgatöölise raskest ja tänamatust elust kirjutas laulu Tuhalast sporditegelane ja kirjamees Tõnu Wiedemann (E 9003 (13)). Richard Viidalepp pildistas rõõmsameelseid linnamehi kolhoosnikke abistamas Alavere külas 1950. aastatel, fotol paremal paremal Ülo Tedre (KKI, Foto 2847).

KKI, Foto 2847

kolmapäev, 17. 07.
Tarvastu 1902: Sõnal peab sõlm ja jutul jakk olema.
Vanasõna kirja pannud Johannes Vaine. E 43810 (24)

teisipäev, 16. 07.
Järva-Madise 2016: Meie perel oli lahustükina kodust eemal heinamaa, st metsaheinamaa. Ilus nimi oli tal - Vahakannu heinamaa. Seal oli peenpalkidest küün, nn metsaküün. Samasugused olid ka Mõnuveres Alttoal. Kevad heinamaal algas mahalangenud risu ja okste koristamisega. Heinaniidu ajal läksid nooremad mehed mõneks ajaks henamaale elama. Meie peres oli minejaks ainult onu. Ööbiti küünis. Heina kuivatamise ajaks võttis ema minu ka kaasa. Nii me mingeid külateid ja rabaääri mööda "otse" käisime. Hein riisuti käsirehaga kokku keeritisse. Seda pöörati päeva jooksul mitu korda. Vihma eel ja õhtul koguti hein nukkudesse, väikestesse hunnikutesse. Kui nukud tundusid küllalt kuivad olema, raiuti võsast mõned pikemad lehtpuud, kased näiteks, seoti tüügastpidi hobusele järele. Nende puude peale laoti saod. Saadu läks 10 nukku, kui ma õigesti mäletan. Kui oli sobiv päev, hakati heina küüni panema, saod seoti hobusele järgi ja hakati küüni lohistama ükshaaval. Küüni maht oli teada. Ülejäänu pandi kuhja. Kuhjaase oli küüni kõrval. Igaüks kuhja teha ei osanud. Ema oskas. See heinalõhn, peenike ja liigirikas metsahein... Ooh! Age-Li Liivaku kaastööst kogumisvõistlusele "Minu maastikud". EFA I 199, 24.
Metsaküüni pannakse heina. Foto heinateost Mõnuveres Alttoal pärineb sõjaeelsest ajast. ERA, DF 30242.

ERA, DF 30242

esmaspäev, 15. 07.
Ei mind, ei mind, ellad vennad,
ei mind tohtind Toomas lüüa,
Hans ei tohtind haugutada,
Andres hambaid irvitada,
Peeter peada pööridada,
Jakob jalgada rabada,
Mart ei mokki muigudada,
Jüri ei võinud jõllitada,
Mihkel mull' midagi teha!
Mis mu'st saab siis meestel lüüa,
meestel lüüa, poestel puua,
raudakämmeldel kärada?
Mis sest tühjasta tüdida,
vahakooresta väsida,
munakooresta murduda!
Tüdivad mehed tüüakad,
väsivad poisid vägevad -
siis ep tüdi tütarlapsed.
Maha löön ma Mardi maksa,
aja ääre Hansu kopsu,
põllu peale Peetri põrna,
söödile Jüri südame!
Väsinud ja õrnast, kuid siiski söakast neiust pani laulu kirja luuletaja ja keeleteadlane Mihkel Veske (Veske 2, 268 (3)). Laulu esitaja nimi ja elukoht, nagu ka üleskirjutamise aeg on kaotsi läinud.
Väsinud jalgadega Valjala rahvatantsijaid pildistati Tallinna lauluväljakul 2007. aastal (ERA, DF 22776).

ERA, DF 22776

pühapäev, 14. 07.
Tartumaa, Elva l 2013:
Ralli
Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt.
Mängukirjelduse kirja pannud Liina Tamm. ERA, DK 109, 3 (2.2)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4668

laupäev, 13. 07.
Karja 1938: Maretapää. 50–60 a. eest võhmlased ja panklased käisid maretapää Panga müüril (merekaldal) pidu pidamas. Noored käisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Mõnda pisikest kaupa müüdi ka. Kõrtsimehed olid õlle ja viinaga. Inimesed tantsisid, laulsid ja „rallisid“.
Kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 201, 374 (33)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev/item/48473

reede, 12. 07.
Kodavere 1926:
Üks õun veeres mööda maad
kes selle õuna kätte saab
see on tubli poiss.
Liisusalmi luges 13-aastane Anita Lammas, kirja pani Paul Hamburg Varnja 4-klassilisest algkoolist. A 8634 (26).
Rühma tublisid Kambja poisse pildistas 1933. aastal Richard Viidebaum. ERA, Foto 207.

ERA, Foto 207

neljapäev, 11. 07.
Hageri < Maarja-Magdaleena 1939:
Tartus Engelharti maja õues tehti kaevu. Töö edenes jõudsasti. Äkki oli suur kivimürakas ees ja töö tuli katkestada. Samal ööl näidatud ühele joodikule puusepa-sellile unes, et kivi alla on peidetud suur summa ja kästud see ära tuua. Mees polevat julgenud. Järgmisel hommikul teinud mees jutu lahti, et lähme toome raha ära. Läinud siis kaevumeistri ja kivilõhkujaga kohale, kuid kivi pole enam üldse olnud. Suur kivimürakas oli öösel mõistatuslikult kadunud.
Hageri koolipoiss Rudolf Silmann kirjutas oma Elistverest pärinevalt vanaisalt Jaan Silmann kohajutte ja saatis rahvaluulearhiivi võistlusele (ERA II 225, 166/7 (7)).
Simuna MTJ ehitusmehi laulupausi pidamas pildistas Ülo Tedre 1950. aastal (KKI, Foto 1077).

KKI, Foto 1077

kolmapäev, 10. 07.
Suure-Jaani, Vastemõisa 1893:
Kui seitsmevennaste päeval vihma sajab, siis on seitse nädalt vihmane selle järele. Ei ole sel päeval hoo vahet sugugi, sis ei saa enam heina teha, paistab aga päike korragi nii palju, et mees aega hobuse selga saab karata ja risti üle tee sõita, siis on heina ilma veel loota.
Kalendrivanasõna kommenteerinud Peet Johannson. H II 49, 425 (18)

teisipäev, 9. 07.
Helme 1887-1889: Mustik=Marja plekid ei lähe enne wälja kui nende aeg mööda, kui nad maha kukkuvad. Jõgevestest kirja pannud Jaan ja Peeter Einer. H II 24, 179 (17). Latgales Aglona lähedal Kuradijärve ääres kustutasid 2004. aastal mustikatega nälga Riias rahvusvahelisel ballaadikonverentsil osalenud teadlased. Pildistas Liina Saarlo. ERA, DF 849.

ERA, DF 849

esmaspäev, 8. 07.
Halliste 1889:
Me kolmekesi sõsartse,
kateksi emä kanatse.
Koes me kolmi kokku saame,
kolmi kokku, nelja ütte,
kolmi kokku kukkumaie,
nelja ütte laulamaie?
Kuusik o mede kuhala,
vaarik o mede vahela,
kesänurmi keske'ella.
Veli, ellä vellekene,
ihu kirves kirju varsi,
taprul tee tera tasane!
Siis raiu vaarik me vahelta,
raiu kuusik me kuhalta,
künnä kesä keske'elta,
kus me kolmi kokku saime,
kolmi kokku, nelja ütte,
kolmi kokku kukkumaie,
nelja ütte laulamaie!
Kooslaulmisest kirjutas Jakob Hurda kaastööline J. Sootz Penuja vallast (E 15579 (51)). Vologda eestlastest lauljaid ja pillimehi on pildistatud 1915. aastal, pildi annetas arhiivile Leida Sinisalu (ERA, Foto 17219).

ERA, Foto 17219

pühapäev, 7. 07.
Kadrina 1888: Laut lambaid täis, kõik söövad ühe kõrre otsast?
Mõistatuse kirja pannud Johannes Linkstein. H II 10, 188 (29)

laupäev, 6. 07.
Räpina, Veriora v 1877:
Etsa laulkõ’ toda laulu,
toda viitä veeritäge’,
kua ei kistu’ kikkani’,
meä ei lõpõ’ lõunani’.
Kuu iks kistus kikkani’,
ago lõpõs lõunani’.
Lõpõ-i sõna' lõunani’,
kistu-i na kikkani’.
Laulnud Tsia Ann, kirja pannud Johan Kotli. EKmS 4° 4, 151 (21)

reede, 5. 07.
Väike-Maarja, Pandivere k 1979:
Kell üks – muna küps,
kell kaks – karnaks,
kell kolm – kotil sopp,
kell neli – vala õli,
kell viis – võta tuli,
kell kuus – kutsu sööma,
kell seitse – säti laud,
kell kaheksa – käi sängi,
kell üheksa – ütle mulle,
kell kümme – küllalt sai.
Lastelaulu Alfred Võrnolt kirja pannud Mall Hiiemäe.

neljapäev, 4. 07.
Kuusalu 1935:
Puhu pilli, poisikene,
aja sarve, sakselane!
Ma läen tamme tantsimaie,
mere hõlma helkimaie.
Ma tantsin, tare mürise,
koda kuuskine kumise.
tuba tammine tärise.
Seinad nõtkuvad seitse sülda,
katuksed kaheksa sülda,
tuba uusi kuusi sülda.
Vägevast tantsijast laulis Liisu Meistermann Viinistust, laulu kirjutas üles Ida Piibeman (ERA I 5, 51 (17)). Leesi algkooli õpilasi on pildistatud räditantsu õppimas umbes 1925. aastal (ERA, Foto 1381).
Head tantsutuju kõigile!

ERA, Foto 1381

kolmapäev, 3. 07.
Kihnu 1964: Tantsijad nied taeva suavad, kuardimängjäd katlas kieväd.
Vanasõna kirja pannud Sinaida Saar. RKM II 181, 104 (352)

teisipäev, 2. 07.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki k 1992:
Kõik vaikivad – hobusevaras sünnib. [Kõik söövad vaikselt, keegi midagi ei ütle.]
Miina Jansa ütluse kirja pannud Anu Korb. RKM II 449, 82 (56).

esmaspäev, 1. 07. 2019
Sangaste 1926:
Läksin metsa triibulista,
maata marjaoksalista.
Mis säält meile vastu tuli?
harva metsa vastu tuli.
Mis säält arva vaheleta,
kena metsa keskella?
Talutütar taimekene,
peretütar peenikene.
Korjas maalta maasikaid,
ligi maada linnukaid,
Sõrm on täis sõrmusita.
käed kulla läikega.
Heinaliste laulu metsas laulis Liisa Värnik, laulu kirjutas üles üliõpilane E. Grünberg (E, StK 35, 65 (2)).
Täna algas heinakuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli
Pildi Puka heinalistest annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 18158).

ERA, DF 18158

pühapäev, 30. 06.
Kaarma 1894: Ehk ma tee soole nied kõrvad, tee so kõrvad üles. – Kõrvalopsusi andma.
Ütlust selgitanud David Jakson. H II 47, 304 (219)

laupäev, 29. 06.
Sangaste 1971: Peetripäevani üteldi kägu kukvad, aga kui otrauhak näha, siis ei enamb – otraohak torkavad kurku.
Kirja pannud L. Voormann. RKM II 287, 188 (134)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/peetripaev/item/48324

reede, 28. 06.
Kohtla-Järve 1955: Mõisasulane läinud juhatamise peale Pokanofi poest tärklist ostma. Läinud aga küsimisega segi ja öelnud: "Tere, tere Tärklise härra, lubage mulle 3 kopika eest Pokanoffi." EKRK I 11, 124 (45). Tartu Riikliku Ülikooli rahvaluulekogumise ekspeditsioonil Jõhvi rajooni ühelt Kohtla-Järve elanikult kirja pannud Anita Rõõm (1927-1995), rahvaluule kateedri laborant.

Foto äritegevusest kooperatiivkaupluses annetas arhiivile Gert Hirsch Sõrvest. ERA, DF 4281.

ERA, DF 4281

neljapäev, 27. 06.
Pärnu 1889:
Ütlevad mu tukkuja toasta
ja mind magaja majasta,
uniseja ukse eest.
Ma põle tukkuja toasta,
ega põle magaja majasta,
uniseja ukse eesta.
Ma ole omiku usina,
enne pääva ma varane.
Pühin aga toad ja laanin lauad,
arin akente aluse,
kasin kellerte esise.
Lähen siis väl´la vaatama,
kas see kuu mul kõrges tõusnud
ja see pää mul pailu paistab.
Kuu tõusis Kura jõelta, päike Pärnu allikast.
Unimütsi kuulsuse vastu vaidleva laulu Sauga vallast kirjutas Eesti esimesi naiskirjanikke Elisabeth Aspe (H II 20, 119).
Täna on seitsmemagajapäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev.
Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli tantsijaid tukastamas Vilniuses Kalnu pargis 2011. aastal jaanipäeva järel pildistas Sigrid Praats (ERA, DF 26597)

ERA, DF 26597

kolmapäev, 26. 06.
Karja, Linnuse k 1939: Koor on ikka targem kui muna (laps tahab vanast inimesest targem olla).
Vanasõna seletanud Aadu Toomessalu. ERA II 260, 249 (36)

teisipäev, 25. 06.
Häädemeeste 1937: Ravitaimi pidavat korjama enne vana jaanipäeva. Parim aeg olevat vana jaani laupa õhta. ERA kaastöölisele Marta Mäesalule rääkinud 1910. aastal sündinud Liidia Kohv Orajõe valla Räägu külast. ERA II 168, 650 (43).
Veel jõuab taimi korjata, saunavihtu teha... - vana jaanipäev on 6. juulil.

Viru-Jaagupi kihelkonna Palasi küla naised on tulnud ravimtaimi korjamast - sõnajalad ja vaarikavarred. Neid pildistas 1984. aastal Mall Hiiemäe. ERA, Foto 13871.
Urvaste kihelkonna Jakapi küla Mäe-Jakapi talu lae all kuivavaid taimi pildistas 2006. aastal Helen Kästik. ERA, DF 4179.

ERA, Foto 13871 ERA, DF 4179

esmaspäev, 24. 06.
Haapsalu < Riidala 1911
Jaani jalad, saksa sääred,
Riia rihmad, Rootsi paelad;
Jaan küll kannaks kalevid,
kardab karva veerevad.
Jaan aga ostaks uue al´li,
kardab saksu sõidetavad,
tõlla ette tõmmatavad.
Jaan aga võtaks noore naese,
kardab noore nuttevad,
kätkid tuppa tahtevad,
kätkipere ju tülinaks;
vibu tal pikka pistab silma,
äla tema pistab äia silma,
äia silma, ämma silma,
pere pika neiu silma.
Arglikust Jaanist laulis Velkla külast pärit Maria Kreek, laulu kirjutasid üles tudengid ja hilisemad muusikud Cyrillus Kreek ja Johannes Muda (EÜS VIII 358 (43)).
Täna on jaanipäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev
Eileõhtust jaanituld pildistas Puise külas Piret Õepa.

pühapäev, 23. 06.
Muhu 1872: Jaanipäva laupäva hommiko järge lähtvad külakonnast igast perest vaim, mõni emane, mõni isane, kuidas kellegil juhtub aega olema, lähemale karja-arule, kust kadagud saada on, raiuvad seäl kadagud, mõnikord kümmekonda koormad. Lähämalt metsast raiutakse suur puu maha, mis maa sisse püsti pannakse ja senna ümber taotakse kadagud torni õhtaks põletamise tarvis. Mõnes kohtas seätakse tõrvanõu postide otsa kõrge mäe peäle, kust hästi välja paestab, enamiste üle Muhumaa. Kõrtsmikud võtvad mehed seks päevaks omale tööle, kes mõnes kohtas kahe ehk kolme versta takka kadagad torni teha kõrtsi juure vädavad. Mõnikord ostvad kas rubla eest tõrvanõusid ja laskvad postide otsa seäda, mis õhtast põlema laseb panna. Kui külarahvas omad tornid saavad põletatud, on kõrtsi toirn viimane põleda: sinna lähtvad keik jälle leedule. Mida suurem tuli, seda roh­kem rahvast kokko lähäb ja sedamööda kasvab ka kõrt­simehe põld kaubamüüma juures.
Jaanipäevakombeid Muhumaalt kirja pannud talupoeg „O. T. K.“. H I 4, 547
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47736

laupäev, 22. 06.
Haljala, Metsiku k 1895:
Ennevanal ajal ei ole meie maal lukkusid ega vargaid olnud. Kui inimesed kõik kodust ära läinud, siis on üks kepp toa ukse ette püstipantud, siis kui keegi tulnud, siis kohe on teadnud, et kedagi kodo ei ole. Siis kui üks kaugelt käija olnud, võinud tuppa minna ja kõhu täis süüa, et jälle jaksab edasi minna, selle jäuks on alati söömine valmis pantud, kui inimesed kodust ära läinud.
Ja kui keegi tee päält midagi on leidnud, mis teine ära kautanud, olgu rahakott ehk muud, siis on ühe kepi senna juure püsti pannud, et kautaja kohta nääks, ja kui mitu on sealt mööda läinud, kus see kautatud asi maas oli, siis on igaüks senna kepi püsti pannud. Ja see pruuk on praegugi veel mitmes kohas: kui teine midagi maast leiab, ütleb teine: „Pane kepp püsti juure.“ See peab ka sest olema hakanud, et kui keegi muast ühe linnupesa leiab, siis paneb senna kepi püsti juure. Linnupesa leidmine tähendab õnne, sest kui linnupesa leiad, ja kaitsekepi juure paned, siis linnud õnnistavad inimest oma lauluga. Kuda rohkem lindu, seda enam eestpalujaid.
Kirja pannud Danel Pruhl. E 14548 (5)

reede, 21. 06.
Rõuge 1891:
Pööripäiv [---]. Vana inemise ütlese, et ku päiv ümbre käändas (ku päiv sulaside poole lätt), päävä löhembäs nakkasõ minemä, sõs kaos söögiisu är, ei taha inämb nii pallu süvvä, nikagu talvitsõ pööripääväni [---]. Sõs nakkat jälle süvvä tahtma, niihäste inemise ku elläi.
Rahvatarkuse suvise pööripäeva kohta kirja pannud Manglus Jennes. H II 45, 208 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47519

neljapäev, 20. 06.
Saarde 1893:
Vanast kehväl aal, ku lehmäd kinni jäive, ja kitsi kah es ole, selleperäst valgust kudaki es saa, sis tetti esi piimä, sii olli kanepe piim. -- Kanepe siimlad pannas uhmre sisse, tambitse äste purud, ninda et piim vällä tuleb, ja piim ondki kähen. Kessi jõuvakum om, sii kurnab viil läbi sõgla või läbi arva rõõva, sis saab viil õige peenikest piimä. Vedela jahu või ka tangu pudru (supi) pääle om tõne õige ää panna, kiib üten pudruga ärä, sis om ninda vägeve puha. Kanepe piim ei tii (suppi) putru küll mitte ninda valges ku lehmä piim, aga ädä peräst oma ta ää iki küll, ku paremet ei ole.
Kanepipiima ehk tembi tegemisest Jäärjas kirjutas Jaan Jakobson, talumees ja aktiivne seltsi- ning omavalitsustegelane (H II 42, 237). Polli Põllutöökooli õpilasi köögis pildistati 1931. aastal, foto annetas arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18384).

H II 42, 237
ERA, Foto 18384

kolmapäev, 19. 06.
Laiuse 1937: Kass sööb hea ära. See on naljaütelus. Mõni ütleb teist heaks. Keegi ütleb temale vasta: „Kass sööb hea ära.“
Vanasõna selgitanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 219 (1045)

teisipäev, 18. 06.
Vändra < Järva-Jaani 2013: Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja "tegime suitsu". Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue. Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada. Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele - jälle peened daamid. ERA, DK 117, 5.
Kirja pannud Metsataguse külast pärit Urve Jürjets (snd. 1961). Veel palju toredaid mänge koolivaheajaks, kurerehade õitseajaks ja igaks muuks ajaks andmebaasis Ukauka: http://folklore.ee/ukauka/

esmaspäev, 17. 06.
Kolga-Jaani 1876:
Veere looja, päävakene,
veere looja vetta mööda,
lase kaselatva mööda!
Veere otseti ojasse,
lipi-lapi laine'esse,
kilpi-palpi kalda'asse!
Ei ole aega pääval veerda:
pääv soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
vaeselapse pea vanunud.
Ari sulpsatas meresse,
kuldakammi kalda'asse,
pealauda laine'esse.
Ei ole aega Andresselle,
pisut aega Piiterille,
palju ep aega Paavelille.
Peeter tegi pingikesi,
Andres aluslauakesi,
Paavel peale patjasida.
Veere ikki, päävakene,
Veere, pääva, me väsime,
kao, pääva, me kaome!
Veere otseti ojasse,
lase laenete seasse!
Päeva veeremisest ja kadunud peaharjast kirjutas laulu Kaavere külast kooliõpetaja ja kirjamees Jüri Orgusaar (H, Kolga-Jaani 2, 150/1 (82)). Kaht Võrtsjärve põhjakalda neidu on pildistanud Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17499).

ERA, Foto 17499

pühapäev, 16. 06.
Vaivara 1888: Vanamees seisab nurgas, tütar tantsib pulmas?
Mõistatuse kirja pannud Heinrich Masing. H I 1, 21 (39)

laupäev, 15. 06.
Kuusalu, Kolga k 1921: Ela õigesti, sure sirgesti, tule meie kaudu läbi ka!
Ütluse kirja pannud Linda Pärt. E, StK 11, 12 (232)

reede, 14. 06.
Kihnu 1955: Koolis küsitud Tara Juanilt, kes ristib lapsi. Juän vastanud: "Kirikuärrä." – Aga kui preestrit ei ole kodus ja on vaja teha hädaristimine? küsitud uuesti. Juän vastanud kõhklemata: "Köster." – Aga kui köstrit ka ei ole? küsitud jälle. Juän mõtelnud, et selleks peab ikka üks ametmees olema ja vastanud: "Metsävaht." EKRK I 8, 219 (13). Kirja pannud arhiivi kauaaegne kaastööline Theodor Saar (1906-1984), õpetaja, koduloolane, Kihnu Meremuuseumi asutaja.

1950. aastal on Sõrves Mäebe külas tehtud ilusõnnelik ristsetefoto. Ümbervõtte annetas 2001. aastal arhiivile Hermann Vakkum. ERA, Foto 16574.

ERA, Foto 16574

neljapäev, 13. 06.
Halliste 1892: Vanausk. Kui tulekahju aal tuul tuld tõiste uunete pääle aab, sis pane selle uune katuse pääle, kuhu (enamiste - koe) tuul lääb, üits levä päts selili - sis pöörab tuul. H II 42, 274 (6). Uskumuste ja kommete kirjeldusi sisaldava teise vihu tiitellehele on saatja kirjutanud: ????????. Juhan Kiwikildu korjandus Hallistest. Teised kõrred.

1929/30. a. talvel vallavalitsuse käsul tulekahju teadaandeks tehtud lokulauda on pildistanud hilisem tuntud etnoloog Ferdinand Leinbock (alates 1935. aastast Linnus) Kolga-Jaani kihelkonnast Võisiku valla Lätkalu küla Sumu-Velki talust. ERA, Foto 15372.

ERA, Foto 15372

kolmapäev, 12. 06.
Iisaku 1889: Õnn otsigu inimest, mitte inimene õnne.
Vanasõna kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 791 (47)

teisipäev, 11. 06.
Kadrina 1888: Nelipühi saanud enne ja saab ka nüüd kiigutud. Kiige sai valmis tehtud noortest meestest. Ja need olivad peremehe "teenijad" ehk mõisas käijad tiu mehhed. /--/ Aega oli neil selleks ööse. Päeva vaevast ei hoolitud suuremad ühtegi; kui aga kiige valmis saaks. Ühed tegivad sell ööl kiiget, teisel ööl jälle magasid. Ja nõnda edasi. - Esimesel pühal kiiget ülese ei pandud: seda tarvitati kirikus käimise tarvis. Teisel pühal pandi kiige üllese ja seisis nii kaua kui Pühasid oli. /--/ Kiigesid on siin mitmed moodi. Enne vanal ajal oli ühe võllaga, uuemal ajal tehakse viie võllaga. Ka nööridega kiigesid on siin pool olemas. H II 10, 230/1 (2).
Kirja pannud Jakob Nante (1862-1933) Udriku valla Tokolopi külast. Põhja-Eestis algas suur suvi läbi kestev kiikumine suvistest, enamasti teisest ja kolmandast pühast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/kiikumine

Kiik Villeveres (Pilistvere khk), paremal istub Pauliine Mooses (1881-1955). Foto arhiivile annetanud Kaie Humal. ERA, DF 6659.

ERA, DF 6659

esmaspäev, 10. 06.
Pärnu:
Neiukene, noorukene, kaske,
kes läheb merele mehele,
rannaäärse rahvastelle.
Meri tahab meile rõõvida,
rand tahab raami kirjasida,
peig tahab peeni särkisida,
kaasa kallista ameta.
Katel veesta keeta merda,
kata need kalad merese,
kata maale karjasida.
Meri tahab meile rõõvida,
rand tahab raami kirjasida,
Peiu tahab peeni särkisida.
Neiukene noorukene,
jäta kodu kuldasõrmed,
tee pääle tekisõrmed!
Rannarahva sekka abiellumise eest hoiatas ülemöödunud sajandi lõpul Uulu neide Jaan Martinson (E A 227/8). Hoopis mõnusamat elu kohtasid neiud Pärnu supelrannas möödunud sajandi keskel. Foto vahendas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 18132).

ERA, DF 18132

pühapäev, 9. 06.
Torma, Võtikvere k 1888: Kes teele minnes kaks korda aivastab, sellel ei pea see teekond korda minema.
Kirja pannud Gustav Sirel. H II 33, 448 (3)

laupäev, 8. 06.
Rannu, Uniküla 1933: Äkilitse hädä vasta loeti: „Mine ärä, Essä, Poja ja Pühävaemu nimel! Aamen.“ Sis Meie-essä üte hengutõmbega vahele ja sis: „Tagane ärä, saadan! Essä, Poja ja Pühävaemu nimel! Aamen.“
Sõnu õpetanud Miina Sirk, kirja pannud Herbert Tampere. ERA II 56, 389 (1)

reede, 7. 06.
Helme 1894: Sügise tulli konn pernaese manu ja pallel´: "Kulla pai pernaesekene, lase minnu talves taaritõriksede korteride, kui kevväi väl´lä tule, sis ma õppe sulle üte iluse laolu (laulu)!" Perna täitse konna palve ja uutse keväjet, et konna käest iluset laulu ärä õppi. Keväje ütel konn pernaesele: "Ole nii hääs ja vii minu tiigi veere pääle, sääl ma õppe sulle sügise lubatu laulu, sest mõeal ma tedä ei mõesta." Perna viis ka konna tiigi veere pääle, kos konn laulse:
"Kua viis vilksti,
Käänä aas kääksti,
Konn vette solksti!"
ja kar´as perämidsi sõnnu ütelden tiiki. -
Kirja pannud haritlastest vennad, farmaatsiatudeng Johannes (Jaan) Einer (1858-?) ja kooliõpetaja ja mõisakirjutaja Peeter Einer (1863-1936). H II 48, 773/4 (24).

Kloostri mõisa (Kirbla khk) tiiki koos sinna peitunud konnadega pildistas 2012. aastal Pärna talu juures Pille Vahtmäe. ERA, DF 11750.

ERA, DF 11750

neljapäev, 6. 06.
Viljandi khk. 1895:
Pill see hüiab tantsuviisil,
kutsub Anned, Marid, Liisad.
Tõsta jalga, valget sukka,
tantsu tolm ei tee neid hukka!
Jüri habe tilgub õllest,
Mari jõud on näha põllest,
Jüri hambad hoidvad toopi
tuleks talle handa hoopi!
Lase lahti, Jüri, mees,
näe, ma seisan sinu ees!
Anna mull' ka seda head!
Miks sa üksi teda pead?
Hoogsa külakroonikalise tantsulaulu kirjutas Vana-Tännasilmast Juhan Supp (E 19046/7 (2)). Meeleolukaid ristseid Silkas,
Viljandimaal pildistas Aleksander Lepik, foto jõudis arhiivi Kaie Humala kaudu (ERA, Foto 17620).

ERA, Foto 17620

kolmapäev, 5. 06.
Saarde 1889:
Juba lubamine on ka võlg.
Vanasõna kirja pannud Peeter Kangur. H II 22, 1022 (13)

teisipäev, 4. 06.
Tallinn 1919:
На память!
Будешь смолоду
трудится
Встретишь
старость безъ
заботы

Отъ Надежды Круузъ
в января 1919 года

/Tõlge: Mälestuseks!/ Kui noorena töötad/ Kohtad/ muredeta vanadust/ Nadežda Kruusilt/ jaanuaris 1919/ (ERA, AK 23, 5).

Paul Bergi (alates 1927 Ariste), hilisema keeleteadlase, akadeemiku ja polügloti kooliaegsest (Tallinna Nikolai I Gümnaasium) salmialbumist, mis sisaldab sissekandeid eesti, saksa, vene, ladina, inglise, esperanto ja poola keeles.

Täna täitub eesti keelel riigikeelena sada aastat. Elagu!


esmaspäev, 3. 06.
Ridala/Kirbla 1896:
Mis te tühja muretsete!
Rukkipea ju nähikse,
odraoras haljendab,
kaeraoras katab maada,
nisud tupesta tulevad,
ernes ehib riide'elle,
läätsid searele seakse;
kapsas keärib häile päile,
koalik lehte kosutelleb,
naeres lehti lautelleb.
Kevadele omasest rõõmsast kasvamise rutust laulis proua Medell, laulu kirjutas üles kunstiüliõpilane Hans Laipmann, hilisem
kunstnik Ants Laikmaa (H II 54, 430 (103)). Haeska küla kevadist põldu pildistas Jüri Metssalu 2012. aastal (ERA, DF 33072).

ERA, DF 33072

pühapäev, 2. 06.
Saarde 1936: Oli nii valus, et aja kas või hammastega puu külge.
Kirja pannud Jaak Sõggel. ERA II 134, 213 (116)

laupäev, 1. 06. 2019
Narva 1935:
Kuldväravad
Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks. Mängukirjelduse kirja pannud Nora Hindrikson. ERA II 87, 86 (9)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1381

reede, 31. 05.
Kose 1901:
Ai lusti kuda pill hüiab
Seda ikka minu süda püiab
Pill hüiab pisukesti
Jalad tantsu tasakesti
Eest seinast taha seina
Tagu väravast välja
Krõõda sukad Jaani viisud
Rina kaie kulla nisad
Pill nööradi nupp otsas
Kõrsi Viiul oli viin otsas
Vana Madis oli mahe mees
Ja seisis õlle vaadi sies
Vana hobu oli tobra lossis
Seisis harkis saani ees
Pill nööradi nups otsas
Kõrsu Viiul oli viin otsas
Labajalalaulu sõnad pani Jüri Mõisikepilt Oru valla Lepiku saunast kirja J. G. Mõisikepp. H II 65, 445 (2).
Rahvamuusikauurija ja -muusik Igor Tõnurist Eesti lipu ning "Leegajusega" rahvusvahelise folkloorifestivali "Baltica" rongkäigus Riias juulis 1988.
ERA, Foto 18194.

ERA, Foto 18194

neljapäev, 30. 05.
Kihnu 1955:
Mehed tulnud purjepaadiga Tibrikäst (madalik Kihnust lõunas) räimepüügilt. Paat olnud kaladest tugevas laadungis, ilm olnud tormine. Meeste hulgas olnud ka Kiäräbä Sassa, kes oli natuke "tohm". Mehed õpetanud Sassat, et see oma leivakoti selga võtaks, et nii paadi laadungit kergendada. Sassa hoidnudki kogu tee hoolega leivakotti seljas.
Daniel Vesiku paberitest oli nöökeloo leidnud Theodor Saar (EKRK I 8, 222 (15)). Kihnu kalureid pildistas 1954. aastal Johannes Mikk (ERA, Foto 17330).

ERA, Foto 17330

kolmapäev, 29. 05.
Urvaste 1888:
Kägu kavvõst kuultsa, üle mõtsa mõosa.
Vanasõna kirja pannud Gustav Seen. H III 9, 907 (13)

teisipäev, 28. 05.
Hageri 1929: Lohu Jaanilinna juures jõehauas pidi olema rahakatel. Seitse musta venda pidid saama katla välja tõmmata villaste köitega. Lohu härral olnud seitse musta härga, kõik ühe lehma vasikad. Ta keerand villased kangad köiteks ja läind härgadega rahakatelt välja vedama. Luband siis sealt kõigile anda raha. Härjad vedand juba katla veepinnale. Härra öelnud siis: "Ei siit saa teistele midagi anda!" Sel silmapilgul köied läind katki ja katel kukkund jõehauda tagasi, kus ta pidi praegugi veel puhkama.

Rudolf Põldmäele jutustanud 70-aastane Mihkel Piikman Adila küla Pilli talust. ERA II 20, 182/3 (2).

esmaspäev, 27. 05.
Vändra 1878:
Virulaisi viisi-kuusi,
harjakaid seitse-kaheksa -
need niun ühe niine peale,
panen ühe paela peale!
Siis saab üksi meie meesi,
kaksi karjapoisikesta!
Vägevaid Vändra mehi kiiitis H. Tõnisson (E 11086 (29)). Jõumehi puhkehetkel on pildistatud Lelle laadal. Foto vahendas arhiivile Aada Aasa "Minu maastike" kogumisvõistluse raames (ERA, DF 31285).

ERA, DF 31285

pühapäev, 26. 05.
Põltsamaa 1894:
* On purjus: „On Aabrami näind.“
* Kui joomisest pea valutab: „Juussed on haiged.“
* Kui jalad juhavad: „Jalapõhjad on ümmargused“
Kirja pannud Hans Utsal. H II 49, 792 (114)

laupäev, 25. 05.
Rannu 1968:
Katekümne viies mai (vana järgi) olli linateo emäpäiv. Selle päevä ümbre kõigub.
Kirja pannud Erna Tampere.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbanipaev/item/47234

reede, 24. 05.
Võnnu 1966: Las vihmakene sadada, siis saava latse magada.
78-aastaselt Amalie Jõksilt Ahunapalus kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 210, 514 (4).
Vahel saab vihmatagi. Väsinud kogujaid Tori välitöödel Mutikülas salvestusi üle kuulamas pildistas 1963. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6647.

ERA, Foto 6647

neljapäev, 23. 05.
Urvaste 1910:
"Ära kae koera karvast, kae hambast!" soovitas Betti Teos Mälle talust (EÜS VII, 1122 (1)). Naisi ja lapsi eri karva koertega pildistas Aleksander Lepik 1922. aastal Viljandimaal Lahmussel (ERA, Foto 17412).

ERA, Foto 17412

kolmapäev, 22. 05.
Pärnu-Jaagupi, Tootsi al < Iisaku, Tudulinna 1968: Kingitud hobuse suhu ei vaadata. – Kingitud asja või olevusega tuli rahul olla. Ei olnud sünnis kingi väärtust hinnata, sest kingiti ju võimaluste piires. Kuulsin Tudulinnas noorpõlves. Tarvitati keskealiste ja vanemate inimeste hulgas. Käibel ka praegu.
Kirja pannud Edur Maasik. RKM II 243, 473 (8)

teisipäev, 21. 05.
Haapsalu < Kullamaa 2018: Ema vend, minu onu Villu, kes oli samuti oma isalt, lossiaednikult pärinud armastuse lillede vastu, tõi emale ka mitmeid uusi lillesorte, mis talle kätte oli sattunud. Nende hulgas oli üsna haruldane roosa pojengi sort, suured valgeõielised kivirikud, rudbekkiad, mille õite välimus ja varieeruvus oli hämmastav. Onule endale meeldisid kõige rohkem säravkollaste kroonlehtede ja tume-sametpruunide südamikega õied. Nende kohta ütles ta: Nagu pruudi silmad! Need kuni peopesa suurused kaunid õied muutusid ka minu lemmikuteks. Onu, kes oli elupõline sepp, pookis ise ka roose ja sireleid, ema 50ks sünnipäevaks tõi ta kingituseks valge täidisõielise sireli „Virgo“ istiku. Selle pookoksa oli ta saanud Tallinna Botaanikaaiast ja see nüüdseks juba räästani ulatuv mitmeharuline põõsas õitseb rikkalikult praegugi. Meelistaimedeks olid emale juba lapsepõlvest tuttavad talu- ja mõisataimed, mida ta nüüdki vanadelt taluasemetelt koju tõi. Sellised olid teleekia, mida me algul ekslikult soolikarohuks pidasime, aedvaak, varemerohi, eri värvi käokingad, kurekellad, päevakübarad. Katkujuure istutas ta jõe kaldale, allika serva, sest teadis, et see hakkab tõesti nagu katk levima. ERA, DK 516, 5/6.
Lõik Lembitu Twerdjanski preemia pälvinud kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud". Autori foto: valge sirel Virgo aastal 2009. ERA, DF 35731.

ERA, DF 35731

esmaspäev, 20. 05.
Ambla, Prümli k 1910:
Pange nüüd piibud põlema,
tuhat tuba tolmamaie,
sada sauna suitsemaie!
Ega meie rinnu laula –
rinnu laulsid reielised.
Ega meie võidu laula –
võidu laulid võitegijad.
Nii mõndagi teadis lauluvõistlustest Kai Karuauk Amblast Prümli külast. Laulu panid kirja Jüri Välbe ja Voldemar Rosenstrauch 1910. aastal (EÜS VII 2384 (221)). Pimedat Mordva laulikut piibuga pildistas soome üliõpilane Armas Otto Väisänen (ERA, Foto 71).

ERA, Foto 71

pühapäev, 19. 05.
Kolga-Jaani 1888: Ligi kutsub, kaugele ajab?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Koit. SKS, Eisen 44 (99)

laupäev, 18. 05.
Tartu 1930-ndad: Tartu Ülikooli auditooriumis 1930-ndail aastail. Esireas keskel kursuse juhataja Joh. Käis.
(Jüri Uustalu, „Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost“ I, Haapsalus, 1969).
ERA, DF 95.

ERA, DF 95

reede, 17. 05.
Tallinn 2018: Ma elan Tallinnas Ädala tn otsekui pargis: tänava kaks ainsat kortermaja on ehitatud omaaegsele isetegevuslikule prügimäele 1974. aastal ja esimesed elanikud panid nende juurde kasvama tammesid, kastaneid, kaski ja vahtraid, lisaks muidugi sireleid ja kibuvitsu. Kui ma 1998. aastal endale uut korterit otsisin, jõudsin fotol kujutatud paika just sirelite õitseajal. Korteri aknast vaatasid sisse õiekoonlaid kandvad kastanid ja kaugemal, pesukuivatusplatsi kõrval, valendas õitsev õunapuu. Ma olin koju jõudnud. ERA, DK 510, 16.

Arhiivi pikaaegse kaastöölise Urve Buschmanni kirjapanekust kogumisvõistlusele "Minu aed, minu lilled ja puud". Autori foto: vaade elutoa aknast. ERA, DF 35771.

ERA, DF 35771

neljapäev, 16. 05.
Pärnu-Jaagupi 1935:
Inimhirmutistena võetaks mustlased, rätsepad ja kingsepad. Kui laps jonnib, öeldaks: "Kui sa vagusi ei jää, paneb mustlane su kotti!"
Kui rätsep majas, lapsed tülitavad ja karjuvad, siis lõikab rätsep kõrvad ja nina ära. Kui jälle kingsepp majas, siis annab ta lastele näpu pääle, kui lapsed teda tülitavad.
Asjalike ametmeeste kasutamisest pedagoogilisel eesmärgil kirjutas Jaan Piilmann Kaelase vallast (ERA II 48, 21 (5)). Rätsepmeistrit ja tema õpilast on pildistatud umbes 1929. aastal Uuskülas Novosibirski oblastis (ERA, Foto 16446).

ERA, Foto 16446

kolmapäev, 15. 05.
Karksi 1938: Aadamest saantigi inimese puha sugulise. (Kurat olevet võõras.)
Vanasõna kommenteerinud Ann Toompalu, kirja pannud Mari Sarv. ERA II 180, 64 (64)

teisipäev, 14. 05.
Tartu < Palamuse 2018: Lapsepõlve-aegadesse jääb aga ka minu esimene ja siiani ka ainuke puude istutamine. Kord metsast tulles oli isal kaasas terve hulk erinevate puude hakatisi, nende hulgas kask ja tamm, sarapuu, vist ka pihlakas ja veel mõned teisedki, mille nime praeguseks ei mäleta. Kuna aeda istutamiseks ruumi polnud, siis kasutas isa aia taga olevat vaba maalappi, ei tea küll, kas selleks ka kelleltki luba tuli küsida, kuid sinna need puukesed siis istutatud said. Ilmselt oli isal mõte, et istutab igale pereliikmele oma puu, aga kui istutamiseks läks, siis meie õega olime varmalt abiks ja jagasime puud hoopis oma nukkude vahel ära. Nii et kõige ilusamad nendest said minu Itile (muuseas oskasin siis juba lugeda ja O. Lutsu „Nukitsamees“ oli peaaegu pähe kulunud) ja õe suurimale nukule Ingridile. Mõni aeg hiljem hakati seda puudesalu Pedakmäe pargiks kutsuma ja seisab tänase päevani, kui puud on juba hiiglasemõõtu.
Üks aianurka istutatud puu, mis sai toodud ilmselt kuskilt puukoolist, ja millist hiljem mitte kusagil mujal näinud pole, oli kollane kastan. Kastan on, ei tea kas sellest puust alguse saanuna, praegu igatahes minu lemmikpuu ja on neid mu praeguse koduaia tänavapoolses ääres lausa kaks tükki. Kui lapsed väikesed olid, siis mängisid kuskilt korjatud kastanimunadega sõda ja ükskord ootamatult avastasin, et need „sõjariistad“ on heki all endale juured alla ajanud. Istutasingi siis kaks kõige kobedamat ringi ja kasvasid need ikka väga kiiresti, sest paarikümne aastaga on suured ja uhked puud aia ääres olemas ja rõõmustavad mind igal kevadel oma suursuguste õitega.
Katrin Pedakmäe kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud".
ERA, DK 514, 4. Autori foto.

ERA_DK_514_4

esmaspäev, 13. 05.
Tori 1888:
Oh minu ella eedekene,
mesimarja memmekene!
Viis mu põllega põllale,
panni parmaste vahele,
odraokkad oidema,
kibuvitsad kiigutama.
Ei mind oidnud ju ohakad,
kiigutanud kibuvitsad!
Ema hoolest kirjutas Hurdale kooliõpetaja ja karskustegelane Jüri Tilk (H II 21, 292 (11)). Foto Soomaalt emast sülelapsega vahendas arhiivile Urmas Haud (ERA, DF 3888).

ERA, DF 3888

pühapäev, 12. 05.
Viru-Nigula v, Viru-Nigula al 2015: Pada ja Unukse koolid pidasid emadepäeva Viru-Nigula rahvamaja Hariduse Seltsi saalis. Laulsime, panime emadele lilled rinda, jagasime kakaod ja kooki saalis istujatele. Ruum oli lilledega kaunistatud. Kirikus oli samal päeval jutlus. Nüüdsel ajal korraldab Viru-Nigula vald igal aastal valla päevad nii, et need algavad reedel muuseumis ja lõpevad emadepäeval kas kirikus või rahvamajas. Siis on kontsert laulukooride ja laste etlemisega. Pood on sel päeval rahvast täis, alevikus liikumist palju. Lapsed on juba mitu päeva enne emmedele kaarte joonistanud. Korjatakse sinililli ja see kallistus, mis nüüd emaga tuleb, on pikk, südamlik, ilusamaid hetki elus.
Kirja pannud Heili Tarjan. EFA I 209, 103 (8)

laupäev, 11. 05.
Viljandi, Uusna 1893: Unt on lammaga läbi lähnud. (Sukast või kindast, millel suur auk sihis (sees).
Ütluse kirja pannud Hermann Niggol. H III 14, 512 (100)

reede, 10. 05.
Lätimaa, Dvinsk (Daugavpils) < Paistu 1894: Nurme nukud, piima pisarad, kollased wiina lilled, harjaku otsad (Primula veris, Primula officinalis). Pruugitakse lehta ja õisi teewiisi seest walu, kartuse ja meele ärituse wastu.
H I 6, 9 (1).
Kirja pannud Aidu vallast Vanausse talust pärit ja Tartu Ülikoolis rohuteadlaseks õppinud Hans Jako (1868-1935), apteegi omanik Dvinskis (hilisem Daugavpils). Saadetis sisaldab teateid 35 taime kohta ning kirjas Jakob Hurdale on ta lisanud: "Gorecky ja Wilka herbariumi järele on need rohud ka wenelaste ja poolakate juures, muist ka lätlaste, tataride, tshuwashide ja mordwalaste juures pruugitavad."
Aknalauale kuivama pandud nurmenukke pildistas 2006. aastal Muhumaal Koguva külas Käspri talus Jüri Metssalu. ERA, DF 3181.

ERA, DF 3181

neljapäev, 9. 05.
Kambja 1933:
Üks laseb selili ja ajab käed sirgu, jalad tõstab konksus üles (nagu näha pildil), teine astub jalgadega maas olija kätele ning toetub rinnaga ta jalgadele. Niisuguses asendis viskab allolija teise, kes on "leib", endast eemale, oma jalgade suunas. Visatu kukub käpuli.
"Leiva ahju viskamise" nimelist mängu või "vikurit" näitasid Vana-Kuuste poisid Viktor Jakobson ja Osvald Viruk. Mängu kirjutas ja pildistas üles Richard Viidalepp (ERA II 63, 262 (3) ja ERA, Foto 204).

ERA, Foto 204

kolmapäev, 8. 05.
Rakvere l 1976:
Kus suitsu, seal sooja. – Naljatamisi, kui on tunda suitsuhõngu.
Kus suitsu, seal tuld. – Kui mingi kuulduse, tähelepaneku jne. taga arvatakse tõepoolest midagi peituvat.
Kus tuld, seal suitsu. – Kui mõnest varjatud teost, üritusest jne. kuidagi märku saab.
Vanasõnu koos selgitustega kirja pannud Vanda Sardma. RKM II 321, 199/200 (38–40)

teisipäev, 7. 05.
Pärnu 1933: Kõik teisipäevased tööd õnnestuvad suureviisiliselt. E 85416 (5).
60-aastaselt N. Vilgatsilt Uulu vallast Surju külast kirja pannud Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi õpilane, pärastine psühhiaater ja ülikooli õppejõud Jüri Seeman (a-st 1936 Saarma, 1921-2001).
Ka välitöid on folkloristid kõige parema meelega alustanud teisipäeviti. Kahe brigaadiga korraga tehtavat rahvaluulekogumise tööd on 1949. aastal Setomaal Petseri-Olohhova külas pildistanud Elmar Päss. Ees kirjutatakse laule üles Jevdokia Osilt ja Nati Kütilt, taga jutte ja kombestikku Filip Tähelt (ERA, Foto 2168).

ERA, Foto 2168

esmaspäev, 6. 05.
Martna 1923:
Kullerkupud, roosinupud
kasusid Antsu heinamaas.
Ants aas Anne noppima ja
Ann aga noppis, isi nuttis:
kartis kingad ju kuluvat,
uued sukad uhtuvat.
Ants aga ütles Annele:
"Ära sa nuta Anneke,
ma lään hoome Haapsalusse,
toon sull' kolmed kingakesed:
ühed toon puised, teesed luised,
kolmandad toon kibised.
Puised toon pulmas käia,
luised toon ma lusti laska,
kibised kirikus käia!"
Ilusatest lilledest ja kingadest laulis Ann Timm Kirna külast, laulu pani kirja üliõpilane Elisabeth Labi (E, StK 19, 27 (16)). Lilli juunikuisel Kabelimäel pildistas 2012. aastal Pille Vahtmäe (ERA, DF 11657).

ERA, DF 11657

pühapäev, 5. 05.
Rapla/Märjamaa 1928: „Vihma tuleb, päike paistab.“ Nii öeldavat nii, kui mõni nutab ja varsti jälle naerma hakkab.
Kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 7, 193 (3)

laupäev, 4. 05.
Hargla, Taheva v 1900:
Oi, tule üles!
Oi, tule üles, oi, tule üles,
tule üles, valge vällän,
tule üles, valge vällän!

(Koor:
Oi, heeli leeli, oi, heeli leeli,
heli heli, helju lelju, heli heli, helju lelju.)

Oi, juba kuu kuakoru,
oi, juba agu aiakoru,
oi, juba päiv pääkoru!
Oi, teie neiu noorekese,
oi, hoidke ennast hulkumasta,
oi, nüüd om hundid hulkumassa,
rootsi koirad kõndimassa,
oi, võtke üten maaväitse,
oi, laske maha neide mao.
Regilaulu laulnud Julie Raudsepp, kirja pannud Hargla köster Jaak Tamm. ERM 128, 13 (1)

reede, 3. 05.
Torma 1969: Kui on jürikuu lahke ja lõbus, siis seda metsikum tuleb mai. /--/ Mai kuu lumi põllule on nii sama ea, nagu õleks kõrd sõnnikud pandud.
RKM II 268, 526/8 (43, 56).
Rohkesti looduse ja ilmaga seotud teadmisi on kirja pannud arhiivi kaastööline Julius Sildvee (1887-1975) Laius-Tähkvere valla Näduvere külast.

neljapäev, 2. 05.
Pühalepa 1888:
Saja, saja vihmake,
kasta puid ja kasta maid,
kasta meie karjamaid!
Jäta mind aga kastemata:
mool pole kodu kuivatajad,
uue särgi andijaid,
ei valge särki vaalijaid!
Vihmasest ilmast saatis Jakob Hurdale laulu aednik Gustaw Tikerpuu ja muretses veel, et „Äi täe, kas on vana laul?“ (H II 41, 171(9)). Voolava vihma all piltide tegemist fotografeeris 1959. aasta Hiiumaa ekspeditsiooni ajal Loreida Raudsep (KKI, Foto 2400).

KKI, Foto 2400

kolmapäev, 1. 05. 2019
Lüganuse 1960/65:
Esimese mai lumi kaalub Riia linna kulla üles.
(Kuulsin oma isalt 1936. a. Hommikul oli ilm ilus, kui kodust teele läksin; tagasi tulles koju, peale lõunat, oli lund maas poole sääreni. Isa oli meile tulnud, ei saanud koju minna, sest lumetuisk oli sama kange olnud kui talvel. Isa ennustas head viljarikast aastat ja see läks täide.
Vanasõna kirja pannud ja selgitanud Aino Källo. RKM II 200, 307/8 (26)

teisipäev, 30. 04.
Viljandi < Järva-Jaani 2014:
Mina olen seda päeva nimetanud volbripäevaks. Sel päeval riisusime lehti ning õhtul põletasime lehehunnikuid. Mitmel korral olen end sõpradega riietanud nõidadeks ning üheskoos volbripäeva tähistanud, teinud lõket, joonud kerget alkohoolset jooki ning tantsinud.
Nõiaks riietumine on alati olnud põnev ettevõtmine.
Kirja pannud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng Eneli Rimpel (snd. 1990). ERA, DK 520, 15.

2018. aasta volbriõhtut Tartus pildistas Nora Tuisk. ERA, DF 36052, 36053.

ERA, DF 36052
ERA, DF 36053

esmaspäev, 29. 04.
Simititsa 1897:
Süögä, veiksed, juoga, veiksed,
süögä sieldä, kust mina süödän,
Juoga sieldä, kust mina juodan –
süögä rohtu mättä’ästä,
juoga vettä hallikasta!
Süögä, süögä, süöterohtu,
ajaga aleteheinä,
kuni touseb toine rohtu
ja siis kasvab kasteheinä!
Rohi touseb ruogidulle,
kasteheinä kaabidulle,
rohi roogidu rajale,
kaste kaasigu nenäle,
muru muile künneduile,
ädälä äästedulle.
Murul on mullikad vägeväd,
aruheinäl härjad suured,
härjäd suured, laugid laiad.
Karja õhutas sööma Kolga rannast Simititsa kolinud Ann Tootsel, laulu kirjutas üles Johannes Esken (H IV 8, 933/4 (57)). Laulu avaldas Herbert Tampere „Vana Kandle“ III köites (1938, nr 620). Simititsa karjust pildistas kohalik fotograaf Madis Odenberg (ERA, Foto 1410).

ERA, Foto 1410

pühapäev, 28. 04.
Vaivara 1893: Seest kui sibul, päält kui pagan?
Mõistatuse kirja pannud Daavet Torpan. H II 36, 407 (29)

laupäev, 27. 04.
Rapla, Kuusiku m 1928: Kui esimest korda kevadel külvama minnes jänes jooksis üle tee, siis külvaja tuli südametäiega teelt tagasi ega läinudki sel päeval enam külvama.
Jutustanud Jaan Ots ja Tiiu Ots, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 6, 467 (4)

Meie loomadega seotud uskumusi, lugusid ja rahvatarkusi sisaldab peagi ilmuv Mall Hiiemäe „Väike loomaraamat rahvapärimusest“, illustreerinud Mari Hiiemäe.
jänes

reede, 26. 04.
Simuna 1978: Omast peast lugesime, paterdasime:
Saja, saja, vihmake,
kasta, kasta rohukest,
et saaks lehmad süia,
lapsed piima juua
ja võileiba süia.
Vihma kutsumise sõnu ütles Erna Tamperele 72-aastane Liisi Triipsel Laekvere vallas Salutaguse külas.
RKM II 330, 416 (21).

Piima ootavad Olga Antsovi (1898-1972) lapselapsed Maie ja Epp Karula kihelkonnas Patupere külas Ala-Savi talus. Pildistas Olga poeg Urmas Antsov, arhiivile annetas foto tütretütar Eva Kosk.
ERA, DF 1731.

ERA, DF 1731

neljapäev, 25. 04.
Räpina 1937:
“Kui hommikul kõige enne konna nähakse, siis sel päeval õnnestub iga töö ja ettevõte,” teadis Mari Artus Veriora vallast Savisaare külast rääkida taluperemees Daniel Lepsonile (ERA II 156, 218 (8)). Kas 1953. aasta kartulipaneku eel konna nähti, jääb teadmata. Kartulipanekut kolhoosis pildistas Richard Viidalepp (KKI, Foto 2221).

KKI, Foto 2221

kolmapäev, 24. 04.
Karja, Pamma k 1940:
Jüri seob, Mihkel päästab. (Jüripääst tulevad suilised – teenijad – Mihklipäevast lähevad).
Kirja pannud Voldemar Kruusmägi. ERA II 276, 551 (132)

teisipäev, 23. 04.
Laiuse 1879: Kui kevade paillu konne näha on: siis tuleb ea oasta.
EKmS 8° 2, 789 (73).
Kirja pannud talurentnik Mihkel Kolluk Ellakvere külast.

Konnakapsaid pildistas 21. sajandi algul Karuse kihelkonnas Hanna-Liis Lao. Fotod kogumisvõistluselt "Minu maastikud". ERA, DF 30574, 30580

ERA, DF 30574 ERA, DF 30580

esmaspäev, 22. 04.
Maarja-Magdaleena 1908:
Lähme seda teeda mööda,
seda teeda tipulista,
mõtel marjavarsilesta,
kust on enne orjad käinud,
orjad käinud, härjad läinud,
vara käinud vaesed lapsed,
enne päeva pääsukesed,
ennelõunat lõokesed.
Orjade teest laulis Eva Reimann Elistvere vallas. Laulu panid kirja üliõpilased Jüri Välbe ja Hans Sulg (EÜS V 1059 (4)). Kevadist Orjametsa Tähtvere vallas pildistas Maila Jürgenson 2010. aastal ning saatis “Minu maastike” kogumisvõistlusele (ERA, DF 30199).

ERA, DF 30199

pühapäev, 21. 04.
Noarootsi 1888: Lihavõttehommikul ei tohitud mitte paljajalu põrandale astuda, siis pidi sui jalad ära astuma. Sellepärast pidi sel hommikul voodis [jalatsid] jalga võetama.
Kirja pannud Jaan Lievoh. H, Gr. Qu., 235 (16) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46398

laupäev, 20. 04.
Halliste 1893: Kui naesterahvas enesele pikkasi juukseid soovib saada, see sugegu lihavõtel oma pääd ehk lasku juukseid lõigata. Mahatulnud ehk lõigatud juuksed peab ta talli viima ning sääl kinniseotud silmadega hobuse saba silitama. Kui aga keegi ühe sea silitaja ette lükkab ning kui silitaja siis seasse puutub, siis lähvad silitaja juuksed kõvaks ja lühikeseks kui seaharjaksed. Kirja pannud Juhan Kivikilt. H II 48, 15 (18) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46392

reede, 19. 04.
Hargla 1890: Suurõ riidi paastutas, ei süüa muud kui kuivi kupatõtuisi upõ (ube) ehk herneid ja juuas mahla. H II 32, 213 (27). Kasemahla- ja oa-hernepaastust kirjutas Jakob Hurdale Jaan Pähn (1857-1947), taluperemees ja kaubaagent Mõniste vallast.

Pliidil kuivavaid ube pildistas Keema külas Maru-Piitre talus (Urvaste khk) 2006. aasta välitöödel Helen Kästik. ERA, DF 4158.

ERA, DF 4158

neljapäev, 18. 04.
Viljandi 1895: Suurel nelläpal ega suurel reedil ei tohi kurikuga peske, siis müristava suve sääl pää kohal hirmus kõvasti. H III 25, 407 (22).
Kirja pannud põllumees Jüri Täht (snd 1877) Uusnast.
Umbes 70 aastat hiljem pole Riiside perel Viljandis pesu pestes enam kurikaid vaja läinud. Foto arhiivile annetanud Urmas Haud. ERA, DF 3863.
Kodutöödest ja muudest tavadest suurel neljapäeval: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev

ERA, DF 3863

kolmapäev, 17. 04.
Tartu 1959: „Kõik teed viivad Rooma,“ ütles bussis vanamees naisele, kes märgates, et buss sõidab teist teed, kui tavaliselt, avaldas kahtlust, kas see läheb ikka raudteejaama.
Kuulnud Tartus. Üldse sagedasti kasutatav vs, rohkem küll haritlaskonnas.
Kirja pannud Erna Normann. RKM Normann I, 250.

teisipäev, 16. 04.
Häädemeeste 1963: Kiige ehitamisest. Kiigud tehti küll suure nädali valmis, ku just enne aega põlnu, sis suure nellapäe tehti, aga enne es kiiguta ku esimese püha. RKM II 166, 11 (8).
Arhiivi kaastöölisele Marta Mäesalule jutustanud 1891. aastal sündinud Maria Martinson Rannametsa külast.
Suurel nädalal olid kopsimine jm. kärarikkad tööd üldiselt keelatud, kuid Eesti lõunapoolsest osast on siiski teateid kiikede ehitamisest sel ajal.
Tüüpilisi Lõuna-Eesti kiikesid pildistas 1934. aastal Richard Viidebaum (Viidalepp): Järve talu lähedal Taagepere vallas Pilpakülas (Helme) ning laste endi tehtud äll Puhjas Lemmatsi talu juures. ERA, Foto 697, 688: https://kivike.kirmus.ee/ERA-12276-38800-65039
https://kivike.kirmus.ee/ERA-12276-38485-33184
Lähemalt vaikse nädala kohta: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal

esmaspäev, 15. 04.
Hargla 1957:
Iki, iki ma vaene,
kukukuu-pillillill-vaak-vaak-vaa.
Iki alan marjaaian,
kes minu sinna kaema tull´?
Sinisiiba tsirgukene.
Küsütelli, nõvvõtelli:
"Mis sa iks iket noorikuke?
Kas sa iks iket ehtemid,
vai kas tõisi rõivõhid?" -
"Ei ma ikõ ehtemid,
ei ka tõisi rõivõhid,
ma ke õnnist elukeist,
kallist kasu põlvõkeist,
mis olli ellen esäkotun,
veeretellen velle majan.
Juus mul pikkä nii kui pirdu,
vanik lagja nii kui lauda.
Juus mul jäie esäkodu,
vanik velle vaja otsa.“
Koduigatsusest laulis Marie Erep Hargla alevist, laulu lindistasid Selma Lätt ja Ivar Trikkel (http://kivike.kirmus.ee/id/meta/ERA-17174-41866-98143), litereeris Erna Tampere. Maria Erepit pildistas aasta varem Hilja Kokamägi (ERA, Foto 2614).

ERA, Foto 2614

pühapäev, 14. 04.
Lüganuse 1960/65:
Pajukassid toodi tuppa palmipuudepühal, pandi vaasi, kus seisid niikaua kui lihavõttepühad olid möödas, siis visati välja. Kirja panud Aino Källo. RKM II 200, 358 (14) < Lüganuse khk – A. Källo (1960–1965)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45832

laupäev, 13. 04.
Kadrina, Kõrveküla 1968:
Julge kui Porkuni põrsavaras. Vanasti öeldi Porkuni valla meeste kohta ikka, et „põrssavarga“ vallast. Olnud kunagi vist olnud niisugune lugu, et üks mees vallas varastanud laadalt põrssa ja pärast kandnud seda põrssavarga nime kogu vald. Kuid ega mehed sellepärast seda pahaks pannud, veel praegugi kui sealt poolt meestelt küsida „Kas kaugelt pärit oled?“ – „Noh eks sa ole kuulnud, ma olen sealt põrssavarga vallast.“
Kirja pannud Johannes Valdur. RKM II 133, 306 (11)

reede, 12. 04.
Vändra 1963: Urbepäev (palmipuudepüha). Urbepäeva laupäeva õhtul keedeti liha ja kartuleid, aga urbepäeva lõunaks keedeti tanguputru. Seda kutsuti ka "urvapudruks". Kui "urvaputru" ei keedetud, siis oder ei pidanud kasvama. Pajuurbi toodi juba palmipuudepüha laupäeval tuppa ja pandi vaasidesse vette.
RKM II 180, 430/1 (9).
Urbepäevaks valmistumisest rääkis arhiivi kaastöölisele Edur Maasikule 1898. aastal sündinud Liisa Kask Tootsi alevist. 1963. a. suvistel välitöödel salvestasid folkloristid temalt hulga rahvalaule. Pildistas Lilia Briedis.
ERA, Foto 6782.

ERA, Foto 6782

neljapäev, 11. 04.
Täna kõlavad "Noorte Hääled" Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Kõik on oodatud kuulama!
Tartu 2017:
Tehnilisi viperusi NH XII konverentsil pildistas Alar Madisson (ERA, DF 34629).

ERA, DF 34629

kolmapäev, 10. 04.
Tõstamaa, Pootsi v 1894: Kes kõik teada tahab saada, läheb ruttu vanaks. – Vastus noorte, mitte tarvilikkude küsimuste peale.
Vanasõna kommenteerinud Jakob Öövel. H II 47, 544 (17)

teisipäev, 9. 04.
Häädemeeste 1944: „Noort karu murdma õpetama“ – noorele inimesele töökunsti kätte õpetama. Seda tarvitatakse hääs mõttes, kui vanemad õpetavad lastele tulusat tööd ja halvas mõttes, kui last halvale saadetakse või harjutatakse.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 13, 44 (93)

esmaspäev, 8. 04.
Tarvastu 1893:
Koigu kolmi tütarida:
vits om taren, tahk om sellan,
tõine parsil, perse pallas,
kolmas alasti ahju pääl.
S'om ta suve sumamine,
s'om ta talve tallamine,
kevadine ketramine –
siiski paistub pallas perse,
hilbendab ihu punane.
Pole nii tal ende tettu –
nii ju küla naiste tettu,
küla tüdrukide koedu!
Laiskadest Koigi tüdrukutest kirjutas Adu Meos (E 8442 (9)). Tarvastu Laikivil pildistatud tüdrukud olid küll usinad võilillepärja punujad. Foto saatis kogumisvõistlusele "Rahvaluulega seotud kohad ja nähtused" L. Vettik 1969. aastal (ERA, Foto 9228).

ERA, Foto 9228

pühapäev, 7. 04.
Torma 1894: Hilbat-hilbat teenistusse, teenistusest tedremetsa, tedremetsast majorisse, majorist läks matsi kiriku, matsi kirikust kellatorni, kellatornist alla vurtstun?
Mõistatuse kirja pannud Eduard Johannes Õunapuu. H II 50, 351 (72)

laupäev, 6. 04.
Ambla, Lehtse 1938:
A: „Kas olete mu sukki näind?“
B: „Mulle tulid küll ühed kaevu juures vasta, ise hüüdsid ikke, et Neti ja Neti!“
Kirja pannud Joosep Eplik. ERA II 178, 216 (64)

reede, 5. 04.
Rõuge 1893: Tuul um suur, anna tuul istu, kae tuul um sääne asi. Ta tull siia. Suur puur puuhn, suul sulas suuhn, susi suuhn, kiil suuhn. Oht oppas, nälg näütäs, hoitlikumalt hoolõhn olla.

Rõuge keelemurde näiteid, sh samakujulisi eri tähendusega sõnu ehk homonüüme saatis Jakob Hurdale aednik ja rändraamatukaupmees Jaan Gutves (1866-1937). H II 51, 398 (8)

neljapäev, 4. 04.
Lüganuse 1922:
„Hommikul kõnnib 4 jalaga, lõunaajal 2 jalaga, õhtul kolme jalaga?“ küsis 5. klassi õpilane Laine Kaldes Sope külast (ERA II 87, 442 (15)). Foto Viru-Jaagupi laulikust Emilie Laurisaarest on arhiivile annetanud H. Lepik (ERA, Foto 9714).

ERA, Foto 9714

kolmapäev, 3. 04.
Hanila 1968/71:
Uni ei anna uuta kuube, magamene maani särki.
Vanaste olid au sihes pikad särgid, mida laiemad käised ja pikemad särgid, seda uhkem ja rikkam. Aga ega need kuued iseenesest ei tuln, tuli tööd tiha, magamest oli ühnä vähä, ikka une kõrvast võeti aega ja naised kedrasid-kudusid.
Vanasõna üle arutlenud Mari Luik, kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 273 (524)

teisipäev, 2. 04.
Lüganuse 1963:
Aprillisalmid. Aprilli tehti igaühele, kes unestas, et on esimene aprill. Salmisi kirjutati kaartile, heatahtlikuid kui ka pilkussest, võistlejale vai vihavaindlasele. Siin kaartil on purjus mees, tütrikule hoiatuseks, salm taga küljes: Armas neiu, vaata ette, et sa ei satu poiste kätte. Poisid sulle liiga teevad ja sind eksiteele viivad! Usud, oled petetud, ei usu, jälle petetud! Aprill, aprill, aprill! Hoiatan veel kord: Aprill, aprill, aprill!

Kirja pannud Aino Källo, rääkinud Heleene Liivak (snd. 1897) Lohkuse külast. RKM II 161, 106 (76).
Aprillikaart. ERA, Foto 7215.

ERA, Foto 7215

esmaspäev, 1. 04. 2019
Märjamaa 1921:
Tuli sealt linnast lipe lindu –
see puges alt ja puges pealt,
ja puges kiige keske'elta.
Hakkas ta pesa tegema
puu purusta ja maa murusta,
meie metsa lehtedesta.
Audis ta kolmi poega välja:
üks sai Riiga reesissepaks,
teine Harju haagissepaks,
kolmas linna lihunikuks.
Ilmalinnupoegade karjäärist kirjutas kooliõpetaja Mart Siedermann (EKS 47, 15). 2007. aasta laulu- ja tantsupeol Ilmapuu lävel tegi külakühja Märjamaa noorterühm Tantsukas (ERA, DF 23820).

ERA, DF 23820

pühapäev, 31. 03.
Pärnu-Jaagupi 1985:
K: Mis aeg on siis, kui kell lööb 13 pauku?
V: On aeg kell parandusse viia.
RKM II 387, 89 (32)

laupäev, 30. 03.
Võnnu 1961: Tohoh ilmaujutus – harilikuld ülearu tõreleva inimese pääle.
Ütluse kirja pannud Gustav Rudolf Sordla. RKM II 100, 353 (10)

reede, 29. 03.
Kose < Haapsalu 2015: Minu teadlik lapsepõlv möödus nii Aafrika rannas kui ka vanades lossivaremetes turnides. Enne 1967. aasta augustitormi asus Promenaadil Aafrika rand, kus oli kaks ujumiskohta (lastele ja täiskasvanutele). Merre viis puust sild ja see hargnes kahele poole. Lastele oli ehitatud vette minekuks lai mitmeastmeline puust trepp, mille pealt oli mõnus peakat hüpata. /--/ Nendest lapsepõlve suvedest on meeles, kuidas sai pikutatud päikesest kuumaks köetud sillal, all loksumas rohekas merevesi ja tunda uimastavat tõrva lõhna, mis tuli aerupaadist ja oli kinnitatud vaia külge meie läheduses. See mere ja tõrva lõhn on saatnud mind aastakümneid ning ka unenägudes olen sageli oma lapsepõlvesillal, mis kahjuks hävines täielikult 1967. aasta augustitormis. ERA, DK 261, 1.

Maastikke oma elus kirjeldab Maie Matvei, kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2009–2018.
Aerupaadiga Tagalahel 1980: "Demonstreerisin oma mehele, kuidas üks õige rannatüdruk aerudega ümber käib, mis sest, et õhtul olid peopesad ville täis. Laidudelt avanes imeilus vaade Haapsalu panoraamile ja vanale lossitornile." ERA, DF 30510.

ERA, DF 30510

neljapäev, 28. 03.
Tallinn 1940:
Ka raudnõgestest tehtud vihaga viheldes peab olema hea mõju jooksva haiguse arstimisel. Olen ennast arstind nõgestega, mitte saunaleilis vaid niisama õerudes haigeid kohti. Aitas seks korraks, aga ega sellepärast tõbest lahti saand.
Oma kogemusi jooksva ravimisel (ERA II 283, 152 (36)) jagas teiste tarkuste seas ERA kaastööline Tõnu Võimula (1871-1955).
Eluaegset spordi- ja karskustegelast on pildistatud 28-aastaselt Petrogradis ning 63-aastaselt malmpommidega harjutamas (ERA, Foto 131 ja 135).

ERA, Foto 131 ERA, Foto 135

kolmapäev, 27. 03.
Rapla raj, Loodna kn (Märjamaa khk) 1967:
Hirmul suured silmad. Hirmuga näeb ohtu ka ohutust.
Olime metsas marjul. Korraga Ilse jookseb kisades minu juurde: „Uss! Uss!“
Läksime vaatama – sarapuupulk.
„Hirmul suured silmad.“
Kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 238, 403 (19)

teisipäev, 26. 03.
Helme 1939:
Pokardi orus, oja kaldal asetseb mungakoobas, kus elanud vanasti mungad. Tussi-Kadri arstinud inimesi ja teda peetud nõiaks. Kadri tütar aga olnud ilus neid, kuid teised ei sallinud teda, lubanud tüdrukut ära tappa, sest ema olevat nõid. Kord läinud Tussi-Kadri tütar koopast mööda ja näinud kitse söövat koopa ees. Tüdruk tahtnud jääda munkade juurde koopasse. Suure palumise järele mungad ka jätnud ta enda juurde. Siis surnud teine munk ära. Varsti pääle munga surma saadud nende asukoht teada. Siis põgenenud munk ja Tussi-Kadri tütar Helme kantsi suure puu õõnsusse. Tagaajajad aga ajanud neid taga nugise koertega, kuid kätte ei saanud. Pärast põgenenud nad Pikasilla poole.
Kirja pannud Patküla algkooli õpilane Eduard Vääri, jutustanud 68-aastane Ann Vääri Holdre külast.
ERA II ERA II 236, 627/8 (1)
Koopaid Pokardi orus suurvee ajal pildistas 1962. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6093.

ERA, Foto 6093

esmaspäev, 25. 03.
Harju-Jaani 1889:
Tukuksin tulitse silmi,
magaksin mesitse meele –
ei lase mure magada,
hool ei unda uinutada,
hale meel ei aigutada,
rive meel ei ringutada.
Oleks see mure muude teada,
hool ju muude otsa eessa,
kahi muude kaela kanda,
mis on mu enese teada –
muret saaks mustale vedada,
halet hallile vedada,
kõrvikese kõigutada.
Murelikult laulis Anija vallas Mari Kivi, laulu pani kirja kooliõpetaja Mihkel Neiumann (H II 15, 588 (87)). Ohvrikivi Perila mõisa ligidal pildistas Tõnu Võimula 1940. aastal (ERA, Foto 1744).

H II 15, 588 (87)
ERA, Foto 1744

pühapäev, 24. 03.
Vändra 1889: Nui ees, vääs taga, hiirikeller keskpaikas?
Mõistatuse kirja pannud Jüri Peterson. H II 20, 597 (6)

Mõistatus on üks neist pärimuskilde, mida Vändra kihelkonna Kadaka külakooli õpetaja Jüri Petersoni poeg, kirjanik Ernst Peterson-Särgava on kasutanud oma raamatus „Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“. Valminud on väljaande uustrükk, pildid joonistanud Katrin Ehrlich, redigeerinud Risto Järv, Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019 (http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=100). Raamatut esitletakse 25. märtsil kell 12 Eesti Lastekirjanduse keskuses (Tallinn, Pikk 73).

H II 20, 597 RRebane_ptk16

laupäev, 23. 03.
Tapa l < Kadrina 1936: Kui vanal ajal egiptlased üle Punase mere mõõna ajal olid jõudnud, läinud neid taga ajama Vaarau oma sõjaväega. Kui Vaarau oli jõudnud sõjaväega kesk Punast merd, tõusnud vesi ja lainetus, mis uputanud kõike seesolijad. Nendest – see on sõjaväest ja Vaaraust saanudki hülged. Nii peavadki hülged hüüdma: „Vaarau, Vaarau!“
Jutustanud Marie Böckler, kirja pannud Leida Böckler. ERA II 131, 109/10 (126)

reede, 22. 03.
Palamuse < Kanepi 2015: Krootuse mõisa häärberist paremale jäi hobusetall. Talli ees platsil lasilate juures toimus tööjaotus hommikuti. 1944. aastast oli Krootuse mõisast saanud riigimajand, kasvatati punast tõukarja. Kord oli majas. Ümbrus korras ja viilijaid ei sallitud. Pargipuude all oli kaks stendi. Üks eesrindlaste autahvel uhkete loosungitega ja teisal tagasihoidlik pikergune must-tahvel, luuserite nimede ja pilavärssidega. Sinna sattumist kardeti kui tuld. Loss kuulus Kurrikoffidele. Nüüd olid 2. korrusel untsantsakate (spetsialistide) korterid, alumisel korrusel kontor ja raamatukogu, sidekontor ja punanurk. Venelanna Dusja rajatud suur ümmargune klump troonis selle häärberi ees.
1965. aastal süttis aprillikuu äikese ajal olnud pikselöögist see loss. Hävis 26 hoonet, enamuses suured tootmishooned ja mõisasüdame elamud, tuul viis tukid üle Orupedastiku Piigaste suunas... Kahjutuld käis kustumas kümneid autosid üle ilma, alles jäid vaid kuivati ja seesama tallihoone. Põlenute asemele tekkis kohalik Lasnamäe ja suurde õunaaeda ehitati pereelamud... Kõike seda meenutab aastakümnete vanune kuusehekk.
EFA I 286, 1/3. Kirja pannud Ene Raudkats, kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia sisuka koostöö eest rahvaluule arhiiviga aastatel 2002–2018.
Fotol: Ene Pihu (Raudkats) 1956 a. Krootuse kooli ees. < Kanepi, Krootuse k. (ERA, Foto 17933).

ERA, Foto 17933

neljapäev, 21. 03.
Põltsamaa 2012:
Ergo-Hart Västrik: Aga siin Põltsamaa ümbruses mingeid pühasid puid või allikaid või selliseid erilisi kohti…?
Vilja Roots: On küll. Ise olen käinud vett toomas… See on siin jõe ääres, allapoole. Seal, kus Everausi maja on. Seal on väga suur ilus allikas. Paljud allikad on ära kadunud või, noh, ära maaparandusega likvideerunud. Aga see seal täiesti toimib ja… vahel otsime kevadeti sealt allikavett. Ja nõuka ajal, kui suhkrut ei olnd ja tikreid panime pudelisse ja rabarberit, et suhkrut nii palju ei kasuta, et siis on puhas allikavesi – seda tõime sealt. Ja see toimib. EHV: Aga sellel jõe ääres olnud allikal, kas mingi nimi ka oli või lihtsalt teatakse kui allikat?
VR: Kutsutakse lihtsalt Everausi allikas. See on nüüd uus, tulnud nimi, enne oli vast talu nimega, aga ma selle talu nime ei tea. Sealsamas on Pardi mets, nii et vahel öeldakse ka Pardi allikale ja…
Miikael Jekimov: Aga kas sellel allikal usuti, et on mingi tervendav võime või eriline väärtus?
VR: No mõni ikka usub, jah. Mõni on nii, et püsivalt toob säält. Et mina mujalt vett ei joo, ma joon ainult seda.
Ja siis on – kui te lähete siit tagasi, enne Pikknurme metsa keerab silt vasakule, Tõrenurme küla on, seal on üks hiiepärn. No seal nüüd enam… Vanasti oli, autolavkad kui käisid, siis selle pärna all oli see kogunemiskoht. See pärn, ta on väga väsind olemisega.

Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaadi Ergo-Hart Västriku ja tema tudengite Miikael Jekimovi ja Maris Reintali intervjuu Vilja Rootsiga (snd 1938) Tartu Ülikooli välitöödel Põltsamaal. ERA, DH 778 (13). Ergo-Hart Västrik pälvis preemia läänemeresoome rahvaste pärimuse jäädvustamise ning Tartu ülikooli tudengite juhendamise ja inspireerimise eest aastatel 2009–2018
Fotol Ergo-Hart Västrik, Vilja Roots ja Miikael Jekimov. Kogumissituatsiooni pildistas Maris Reintal. ERA, DF 13751.

ERA, DF 13751

kolmapäev, 20. 03.
Väike-Maarja 1970: Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab. – Kevadine vihm pidada hea olema viljakasvule, sügisene vihmasadu olla viljale kaoks. Nii ütlevad põllumehed.
Vanasõna kommenteerinud Mihkel Priimets. RKM II 275, 430 (13)

teisipäev, 19. 03.
Väike-Maarja 2018: Minu vanaisa Anton Treufelder oli sündinud 1847. a. Avanduse mõisa all. /--/ Vanaema Sophie oli sündinud 1855. a. Talude ostmise aegu 1900. alguses ostis Anton oma perele lähedal Triigi mõisa alla kuuluva talukoha, u 40 ha suur, Võnnusvere (praegu Avispea) külasse. /--/ Ei näinud ka mina isapoolset vanaema Sophiet, ta suri 1928. a. Mõningad mälestuste mälestused temast jõudsid minuni.
Sophie oli Jumalakartlik, kirikuinimene. Ema Alide muidugi ka, aga inimesed väljendavad end vahel üldkasutatavate sõnadega. Kord läinud nad lauta lehmi lüpsma. Kukk äkki kires. Minu ema ütelnud, et pagana kukk - ehmatab ära. Sophie oli ema noominud, et nii ei ütelda. Kukk on Jumala loom. Kui minu õed olid alles väikesed, siis Sophie mängis nendega. Tüdrukud muudkui ronisid tema voodisse. Sealt ta püüdis neid kinni ja tõstis maha. Aga tüdrukud tulid uuesti. Ja nii see mahatõstmine käis, nagu naljategemine. Ei ta saanud laste peale pahaseks. EFA I 286, 1/3.

Kirja pannud Asael Truupõld (snd 1932), kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia järjekindla osalemise eest ERA kogumisvõistlustel põhjalike ja sisukate kaastöödega aastail 2009-2018.

esmaspäev, 18. 03.
Kihelkonna 1958:
Liiri-lööri löokene,
kus su kulla pesakene?
Toa taga tamme otsas.
Kus see tamm säält jälle jähi?
Vanamees raius tamme maha.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vananees suri ära.
Kus ta maha maeti?
Pitka pöllupeendra peele,
ätsed katsid peendra äe.
Kus need ätsed jälle jähid?
Neitsid noppis ätsed äe.
Kus see neitsid jälle jähi?
Neitsid istus kivi otses.
Kus see kivi jälle jähi?
Vesi veeretas kivi äe.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee äe.
Lauluahela lõokesest musta härjani laulis oma lastelastele Juuli Sõber Rootsikülast. Laulu pani kirja Olli Jõgever (RKM II 73, 495/6 (150)), Juulit ja tema lapselapsi pildistas Ellen Veskisaar (ERA, Foto 3370).

ERA, Foto 3370

pühapäev, 17. 03.
Rõngu 1889: Ühe valge järve pääl ojub üks punane roos, tahad sa muste kallu püüda, pead sa punast roosi murdma?
Mõistatuse kirja pannud C. Berg. H II 30, 717 (93)

laupäev, 16. 03.
Rõuge 1894: Käädripääväl käkke karüse kõik mõsipingi ja tõlva ärr, nii et näid kiägi tuul pääväl näe-es, sõs es olõ kah suvõl sutt näta.
Kirja pannud Peeter Ruga. H I 6, 59
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kaadripaev/item/45224

reede, 15. 03.
Tartu 1970: „Iga kunst on raske,“ ütles vanaeit, kui varbaga kaheksat joonistas.
Kirja pannud Paul Ariste. RKM I 10, 321 (4)

neljapäev, 14. 03.
Kose < Haapsalu 2018:
Lilledest on palju laule loodud. Neid kingitakse kallitele inimestele ja neid on koduaedades, niitudel ja metsas. Aga kõige armsam ja kallim lill minu jaoks on levkoi, sest ta tuletab mulle alati meelde vanaema, kelle perekonnanimi oli Levkoi. Vanaema jutustas kunagi mulle ühe naljaka loo: ta töötas Haapsalu Teeninduskombinaadis kudujana. Kord oli direktor tsehhi tulnud, vaadanud naisi ja märganud vanaema, keda tal tarvis oli. „Kuule, sina, tulp või nartsiss, tule palun korraks siia!” Kui jutud aetud, küsis direktor: „Mis see perekonnanimi sul oligi?” „Levkoi” vastas vanaema. „No mis ma ütlesin! Ühed lilled kõik ja ühtemoodi ilusad!” naeris direktor ja lahkus tsehhist. Selle lausega on kõik öeldud. Kõik lilled on ilusad, lihtsalt mõni meeldib natuke rohkem.
Nii alustab oma kaastööd võistlusele „Minu aed, minu lilled ja puud“ Maie Matvei, ilmestades oma mälestusi vanaema nartsisside fotoga (ERA, DK 508).
Kokkuvõtteid läinud aasta kogumisvõistlustest „Minu (vanaema) lugu“ ning „Minu aed, minu lilled ja puud“ tehakse täna kell 14 ERA kaastööliste päeval Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Olete oodatud! (ERA, Foto 17595)

ERA, DK 508

ERA, Foto 17595

kolmapäev, 13. 03.
Kambja, Kodijärve v 1969: Vaikimine on kuld, rääkimine hõbe, kuid on ka kuldseid sõnu ja hõbedast vaikimist.
Vanasõna kommenteerinud Amanda Põkk, kirja pannud Olga Hildebrand. RKM II 269, 203/4 (117)

teisipäev, 12. 03.
Tarvastu 1892: Kui lõoke kevade vällä tuleb, sõs vaadatas, kas ta valge või all' om. Kui ta valge om, sõs kestab tali edesi, aga om ta all', sõs om talve lõpetus.
H I 3, 249/50 (22).
Kirja pannud Hans Kosesson (snd. 1870 või 1872).

esmaspäev, 11. 03.
Kolga-Jaani 1936:
Meil on mõte teile minna, kaasike!
Teile minna, maale saia.
Meil on teile tehtud saani,
maale maalitud obene.
Võtsid loogad lüüa lunda,
loogad lunda, turjad kulda.
Tulda lõid obeste turjad,
sädemeid lõid sälu sääred,
välku lõivad varsa kabjad.
Sõidupoiss meil, kaunikene,
lase täkud täidi joosta,
ruunad rundu keerutada!
Uhkest pulmasõidust laulis Ell Moks Leie külas. Laulu kirjutas üles ja laulikut pildistas ERA stipendiaat Linda Köögardal (ERA II 123, 305/6 (10) ja ERA, Foto 1190).

ERA, Foto 1190

pühapäev, 10. 03.
Rapla, Suurküla 1928:
Kui väike laps paigal ei püsind, vaid palju ronis või roomas, siis tehti talle ribistüki suitsu (söed labidal, ribist. sinna pääle ja laps siis suitsu sees hoida).
Jutustanud Madli Uustalu, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 6, 605/6 (9)

laupäev, 9. 03.
Paide 1936: Sinna on puusepp ukse teind! (Mine välja!)
Kirja pannud Helene Neumann. ERA II 122, 333 (36)

reede, 8. 03.
Narva 2009: Mulle on see armastatud püha. Mulle meeldib teha naistele kingitusi, kinkida lilli. Kahju, et see pole praegu Eestis vaba päev. Aga nõukogude ajal asutustes õnnitlesime kõiki naisi. Nad tulid kohale ilusate ja lõbusatena. Kaeti laud. Meie, mehed, organiseerisime neile kapustniku ja peo. Muidugi on see püha tõsiseltvõetav. Naised vajavad alati tähelepanu ja see päev on pühendatud täielikult neile.
Sergei Tšetvertnoilt (snd. 1958) kirja pannud Maria Tšetvertnaja. ERA, DK 14, 854.
Pidupäevatorte Tartu kaubamajas pildistas 2001. aastal Pille Niin. ERA, VF 4002.

ERA, VF 4002

neljapäev, 7. 03.
Kanepi, Kooraste v 1937:
Tuu Pikäjärve Ruut, tuu võtnu näet provva. A nä-äs saa läbi, es sünnü elämä. Sõs lahutõdi är. Kanepi kerkon viil üts vana opõtaja Holst lahut´. Sõs Erästvere vüülmöldre Aadam Tarkus võtnu provva sälgä, võtnu takast kinni ja veenü tagasipidi vällä. Ja Magari Kusta veenü herrä. Ja oll´gi lahutõdu. Tuu herr võtt´ tõsõ provva, ja vana provva, tuu lahotõdu provva uput´ süäme valoga hindä är. Sõs nakas kodo käümä. Ütskõrd mii saksa lätsi Pilkustõ mõisahe küllä. Kutsutu sääl tiilauda, a provva tulnu kah. Sõs nännüvä tedä kõik saksa. Tulnu tõnõ ussõ vahelõ, olnu hall kleit sälän, pall´a pääga. Saisnu ussõ vahel. Sõs tulnuva kõik kodo, mii saksa ja tõsõ külälise. Kõik pellässiva tõist. Ütskõrd oll´ kirotaja tedä püüdnü. Kirotaja oll´ olnu provva tarõn korterin, kon tuu provva elävält oll´. Sõs kirotaja pannu piigli ette, et nätä, kas tulõ kiäki. Tiä oll´ kuulnu nigu kõnmise hellö. Üts oll´ kõnnu nigu vuhisas inne tarrõ pite. Mugu es olõ inne nännü kedägi. Sõs kirotaja jah tahtnu nätä, et määne tuu provva om. Esi istnu piigli iin ja kirotanu. Kirotanu ja kaenu iks vilksti piiglihe. Nii provva oll´ tulnu ja kaenu üle ola, et mis tuu kirotaja kirotas. Pannu pää õkva kirotajalõ ola pääle. Nigu tä sääl kaenu, nii kirotaja õkva haarnu katõ käpäga pääst kinni. Sõs olnu perämine. Sõs ei olõ inämb kunagi tulnu.

Jutustanud Ann Koorm, kirja pannud Hella Keem. AES, MT 210, 40/1
http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=12314

kolmapäev, 6. 03.
Hanila 1968/71: Meest sõnast, härga sarvest. – Härga hoidetse sarvedest kinni, et taganeda või ää joosta ei saa. Meest piab kinni antud mehesõna, lubadus, millest ei tohi taganeda. Vanaste peeti sõnamurdmist suures patus. Kõik pidid kord antud sõna pidama. Need olid petised, kis sõna ei piden.
Vanasõna kommenteerinud Mari Lukk, kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 195 (342)

teisipäev, 5. 03.
Jämaja 1896: Vastlapäeval saab mägede pääl hüitud: „Tursad tulgu meie merde, muda mingu muude mutsa!“ – siis saaja suvel palju turski.
Kirja pannud kooliõpetaja ja vallasekretär Andrei Kuldsaar (1871-1933).
E 24822 (131).
Vaadet Jämaja surnuaia poolt merele pildistas 2008. aastal Külli Trummal. ERA, DF 3711.
Mida kõike veel vastlapäeval võiks teha, vt. Selma Läti ja Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalendri" veebiväljaandest: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/vastlapaev

ERA, DF 3711

esmaspäev, 4. 03.
Harju-Jaani 1913:
Nüüd on luba lusti lüüa,
luba on lustiste elada,
nüüd on ohjad oma oeda,
valjad oma vaigistada,
köied oma kinnitada,
päitsed oma pidada!
Kui soab ohjad ullu oeda,
valjad ullu vaigistada,
köied kurja kinnitada,
päitsed pööratse pidada,
siis pole luba lusti lüüa,
luba pole lustiste elada,
lust pole süüa, lust pole juua,
lust pole minna luukurile,
kaunis kargujalgadelle.
Kelle käes on parasjagu ohjad ja kas lusti saab lüüa – sellest laulis Leenu Nikker Kalesi külast üliõpilastele Karl Viljakule ja Gustav Vilbergile (EÜS X 1932/3 (122)). Leenut pildistas Tõnu Võimula (ERA, Foto 182).

ERA, Foto 182

pühapäev, 3. 03.
Risti 1888: Ma vaest ta vaevas vähendan ja rikast tihti hirmutan, sul võin ma roosililleks olla, sind põrgupiina tundma panna, sest ela hellast, tee õigust ligimesega?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Truusmann. EKmS 4° 5, 701

laupäev, 2. 03.
Jõhvi, Päite k 1893: Hambad veres. Kui miski asja keski on mekki saand. Näituseks: Kui inimisele pulma (varru) talus midägi juua ehk süüa annetu, siis kiidab ta tõistele: juba mul pulma (õllest) söögist hambad veres. – Uudis kääs. Pulmasoe suus.
Kirja pannud Paulus Paurmann. H II 46, 81 (34)

reede, 1. 03. 2019
Kuusalu 1917: Kerglase meelega ja tujukas on kolmas vend - viimane südakuu. Et ta täiesti armuheitmata on, seda võib tema järgmisest ütelusest näha: "Kui mul see võimus käes oleks, mis mu eelmisel vennal, teisel südakuul, siis külmaksin ma leivasõtkuja käed taigna sisse ja koera käpad ukse künnikse külge kinni, aga mul ei ole selleks jõudu, sest mu teine silm juba vett tilgub!"
Rahvasuus enamasti paastu- e vastlakuuna tuntud märtsi on Salomon Lilhein Viinistu külast nimetanud viimaseks südakuuks. E 50550/1 (13).
Märtsikuu "ütlemisi" ja "hooplemisi" vt veel: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/marts

neljapäev, 28. 02.
Laiuse 1887:
Sinisirje linnukene,
Sinisirje, kuldakirja,
lendas üle kolme metsa.
Üks oli halli haavametsa,
teine kena kuusemetsa,
kolmas õunapuu ilusa.
Mis on halli haavametsa,
see on naese-laste metsa.
Mis on kena kuusemetsa,
see on noorte meeste metsa.
Mis on õunapuu ilusa,
see on noorte neitsikeste!
Ilusatest kodustest metsadest kogus Sootaga külast laulu H. Asper, selle kirjutas üles Mihkel Ostrov (H, Asper 28/9 (46)). Laiuse metsade vaadet nautivaid folkloriste pildistas Kanni Labi 2009. aastal (ERA, DF 6901)

ERA, DF 6901

kolmapäev, 27. 02.
Otepää, Vastse-Otepää v 1939: Suu tege suure liina, käe’k ei tii kärpläse pessägi. Mõni jälle ütles: S. t. s. l., k. e. t. käopessägi. Vai jälle lihtsalt kah: Suuga tege suure liina.
Kirja pannud Artur Kroon. ERA II 274, 108 (10)

teisipäev, 26. 02.
Oudova < Põlva 1895: Koerale ei kästa mitte andmata jätta, kui ta leivasõkkumisel küna juure tuleb, sest koera käpa alt olla nälja ajal rüaseeme alles jäänud.
Kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud Joosep Tamm. E 16820 (3).
Foto koerast Lihula valla Nurme küla põllul pärineb Hanna-Liis Lao 2015. aasta võistlustööst "Minu maastikud".

ERA, Foto

esmaspäev, 25. 02.
Ambla 1893:
Külatani, kullestani,
asetagi armastagi,
paigad on üliparaja.
Istutud ilu määlla,
pandud pääva paistella.
hiis on alla, paas on pealla -
hiis on alla, heina lüia,
paas on pealla viljavoodu.
Küla haiseb köömenilla,
külaväljad veavelilla,
ojaääred äädikulla,
tänavad täherpärilla,
aiavitsad virdella.
Toredast kodukülast laulis Leenu Aster Tapa külas, laulu pani kirja J. Ekemann (E 7690 (24)). Rahvaluulekogujaid külavaheteel Salu talu poole kõndimas ning peremees Mart Tompiga juttu puhumas pildistasid Richard Viidalepp ja Pille Kippar 1966. aasta septembris (KKI, Foto 2809 ja 2811)

KKI, Foto 2809
KKI, Foto 2811

pühapäev, 24. 02.
Põltsamaa 1981: Marssi eesti viisidest mängib pillimees August Künnapuu Rutikvere külas. Kuula: https://kivike.kirmus.ee/ERA-17177-62526-55703
Salvestasid Erna Tampere ja Einar Sinijärv. RKM, Mgn. II 3419 (4).
August Künnapuud oma kodu trepil pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 13063.

ERA, Foto 13063

laupäev, 23. 02.
Järva-Jaani, Seliküla 1896: Teise inimese juttu taga tõendades üteldakse: „Sul on õigus kohe tõega tükkis ning rummuga ristis.“
Kirja pannud Julius Aleksander Rehberg (Reepärg). H II 57, 561 (2)

reede, 22. 02.
Paide < Türi 1930: Siis olla kõige ilusam sõita, kui vankrel varss kõrvas, mehel piip suus, naisel laps süles.
74-aastaselt Eva Usarilt kirja pannud Richard Viidalepp. ERA II 25, 304 (80).
Ülesvõtte on 1922. aastal Viljandimaal Uusna vallas Tatsu talu juures teinud Aleksander Lepik, foto arhiivile annetanud Kaie Humal. ERA, Foto 17580.

ERA, Foto 17580

neljapäev, 21. 02.
Vändra 1930:
Kui uued paslid olid esimest kord jalas, mindi kivi peale ja loeti:
"Pae paksused,
kivi kõvadused,
ühed paslid
ja ühessa paari paelu!" teadis 78-aastane Kai Ant Rõusa vanadekodust. Pastlatarkuse kirjutas üles Richard Viidalepp (ERA II 25, 273 (15)). Hülgeloibadest jalatseid pildistas
Kihnu muuseumi püsiekspositsioonis Anu Vissel 2002. aastal (ERA, DF 571).

ERA, DF 571

kolmapäev, 20. 02.
Torma 1962:
Tihti lapsed on targemad kui vanemad, siis öeldaks: „Muna targem kui kana“.
Kirja pannud Priidu Tammepuu. RKM II 192, 485 (322)

teisipäev, 19. 02.
Krasnojarski krai 1974: Küünlakuu on huntide jooksukuu. Vanad inimesed ütlesivad: "Küünlakuus hundid kusevad." See käis selle kohta, et küünlakuus räästad juba tilguvad.
Jääpurikad ripuvad katuseäärte külles.
Kirja pannud ERA kaastööline Rosalie Ottesson (1899-1979) Siberi eesti asundusest Ülem-Bulanist.
RKM II 313, 446/7.

esmaspäev, 18. 02.
Järva Madise 1927:
Tüki käisin Türgimaada,
sada versta Saksamaada,
satukene Narva teeda,
poole versta Poolamaada.
Ei näind seda imet ma,
mis nägin Näukülassa:
härjad hauksid, koerad kündsid,
kassid kangasta kudusid,
siga läks tööle, sirp oli vööla
rebane seisis rangid kaelas.
Hobu tõi härikvasika
lehm tõi laugu täkukese,
lammas läks laudile munele,
kana tõi kaksi tallekesta.
Tüdrukud rege tegevad,
naised raisid rattapuida,
mehed kõndsid kõrtsiteeda.
Imedest, mida teekäija võis kohata üle Eesti tuntud Näo külas, laulis Ann Graurok Sääskülas, kirja pani M. Priidemann (E 61699 (11)). Tänapäevast imeasja, „kõrvarõngastega taliveist“, pildistas Age-Li Liivak Mõnuvere külas (ERA, DF 30287).

ERA, DF 30287

pühapäev, 17. 02.
Räpina 1895: Üks kuldvõti pöörap kõik ukset lahti?
Mõistatuse kirja pannud Rudolf Kirotof. E 18314 ja 18315 (9)

laupäev, 16. 02.
Karksi 1962: Ega mia ei jõvva tervet ilma lämmes kütta. (Es jõua kõiki aidata).
Ütluse kirja pannud Selma Lätt. RKM II 144, 239 (23)

reede, 15. 02.
Häädemeeste 1937: Marju ja seeni, vihaoksi ja luuaraagu ja vaiku arvati, et võib igalt poolt võtta, aga puud ei tohtnu ilma peremehe luata rikkuda. Nägu ku sa tahtsid teise peremehe maa päält aiavitsu või muud suuremat, või puud koorida, nägu kasetohtu, lepakuurt, lepapargiga ju värviti, või pärnaniini, siis pidid ikki küsima, ku pahandust ei tahtnu. Kroonumetsast, säält võttis igaüks, kust sai salaja. Öeldi ikki: ega metsavargus põle vargus, Jumal on lasnud kõigede jauks kasvada.
Jutustanud Ott Kallas (snd 1865) Orajõe valla Kura küla Võtsi talust, kirja pannud Marta Mäesalu.
ERA II 168, 679 (40).

neljapäev, 14. 02.
Ole sõbraks alati, muidu teen sust salati!
Sellise albumisalmi sõpruse tähtsusest saatsid 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusele Tallinna, Avinurme ja Võru koolilapsed (EFA KP 10, 116; EFA KP 12, 227 (5); EFA KP 40, 524; EFA KP 39, 231).
Kooliõdede sõbrapilt tehti 1930. aastatel Karksis, pildi kogus arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18360).

ERA, Foto 18360

kolmapäev, 13. 02.
Kursi 1889:
Muna on (pole) targem kui kana.
Kirja pannud Jaan Pruuli. H III 8, 105 (13)

teisipäev, 12. 02.
Häädemeeste 1941: Nõmme Andrese einamaad -- külmunud veelagendik. Kõnekäänd on puhtkohalik ja sai aluse järgmisest sündmusest. Orajõe vallas mere ääres asuva Nõmme talu perepoeg Andres kosinud kedagi Mulgi poolt neiut. Jõulu paiku tulnud neiu vanemad alla randa väimehe rikkust kaema. Andres kiidelnud lumitanud merd näidates: "... ja sääl on mul einamaad, muudkuu pane masinad sisse!" Külalised pole küllalt kiita jõudnud, kui suured ja lagedad heinamaad on nende tulevasel väimehel -- mis sääl viga masinatega niita.
Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 299, 287 (20).
Orajõe valla Kabli külmunud veelagendikku on 1920. aastal pildistanud Pärnu fotograaf Juhanson (eesnimi arhiivile teadmata). Käsil on purjeka "Pärnumaa" väljaajamine mööda merejääd. ERA, Foto 9155.

ERA, Foto 9155

esmaspäev, 11. 02.
Jüri 1895:
Turu linna, tundke,
Turu linna, võtke vasta!
Kui e' tunne turu linna,
võta vastu varu linna!
Sealt lähen tagasi Tallilinna –
Tallilinna tahtis mind,
Võru linna võttis vastu,
Narva linna naeratelles.
Uljutsevaist ulgutöölistest kirjutas Vaskjalas Juhannes Hio (E 19322/3 (7)). Kristjan Põldmäe ehitustööliste brigaadi on pildistatud 1890. aastail Rae vallas Ussiaugu talu hooneid ehitamas (ERA, Foto 9128)

ERA, Foto 9128

pühapäev, 10. 02.
Häädemeeste 1973:
Üks poiss leidis maanteelt paki vanu pileteid, hakkas neid lugema, palju on, kaheksakümmend sai ära, siis leidis sedeli: „Kuradi oinas, mis sa puutud võera vara.“ – Meie ütleme nüid, kui mõni teise asju kisub.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 300, 409 (40)

laupäev, 9. 02.
Reigi 1927: Luuvalupäev 9. II. Ei tohi sel päeval lammast niita. Kui sel päeval lammast niidetakse, siis kasvavad lambad valju villa. Kirja pannud Meinart Meiusi. E 61170/1
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luuvalupaev/item/44604

reede, 8. 02.
Häädemeeste 1941: Mis rätsepitest ma ei tää ka suurt midagi. Mu oma vend ju õppis ka rätsepiks, aga mina ollin sis alles üsna lapselik - kudas need vanemad kauplesid ja ollid. Tema õppis teese rätsepi juures, mitu aastat käis rätsepiga öhes küla müüda, viimati akkas isi õmlema üksi, sis juba olid omal ka sellid, kis jälle akkasid. /--/ Enne ju kus sii raha taluinimesel olli maksa, söögiman'ti ikki olli oma kodus, sis toodi rätsep kodu, olli mõni kopik vähem väl'la maksa. Ja kodu oma käe-jala juures sai riideilbuksed tükid-tombid ka paremini ära tarvitada, nägu vuudreksed ja lapiksed, kudas kellegil olli mitmest kümnest kokku lapitu - kudas sa kodust väl'la kõike viid või oskadki viia.
Minu vend ütles ikki, rätsep pidava üks rõõmus ja lahke miis olema. Temal on rahva sias käia ja läbi elada, iga nädal vaata isi talus, ku sa siis murssis ja muuga muudi nurkes istud, sul omal san't ja tes'tel seda änam. Aga temal olli ikki oma jutt ja naer ja nali ja tend ka viiti kah igas puul. ERA II 299, 253/5 (16).
Marta Mäesalule jutustanud 72-aastane Maria Adamson Kägiste külast.
Fotol Maria Adamson (paremal) oma tütre, õe ning selle tütrega 1915. aastal. Pildistanud Aleksander Soobik (ERA, Foto 772). Foto saatis 1957. aastal arhiivile ikka Marta Mäesalu (1893–1984), suurkoguja, kellelt pärineb üle 7000 lk kirjapanekuid, palju fotosid ja muid materjale.

ERA, Foto 772

neljapäev, 7. 02.
Karja 1889/90:
Teaks aga, teaks mo teinepool,
nääks aga, nääks mo naene noor,
et mina vaene võeral maal,
suure raske risti all,
laia lumelati all,
raske rahesaju all,
voolas valju vihma all!
Ta viiks mind ära võõralt maalt,
suure raske risti alt,
laia lumelati alt,
raske rahesaju alt,
voolas valju vihma alt,
teise rahva naeru alt!
Ulgutööliste raskest elust teadis Liisu Mägi, laulu kirjutas üles aednik, vabadik ja ajalehtede kaastööline Villem Mägi (EKmS 4° 5, 869 (1)). Triigi sadamat kevadet ja mehi ootamas on pildistatud 1938.-39. aasta talvel (ERA, Foto 1264).

ERA, Foto 1264

kolmapäev, 6. 02.
Häädemeeste, Kabli k 1936:
„Abi ikki aiast ja vari varjust,“ ütelnu jänes, ku ta talve kange tuisuga uhakavarre varjus seisnu.
Jänese sõnu korratakse tihti, kui püütakse kehvast varjust kasu saada.
Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 138, 87 (56)

teisipäev, 5. 02.
Põlva < Jämaja 2018: Minu vanaema lugu. Minu isapoolt vanaema ei laulnud kodus kunagi, aga küll ta kirikus laulis, sest igal pühapäeval ta käis koos oma tütre Reeduga Jämaja kirikus.
Reet jäi leseks, üksi ta seal Kaugatoma tuletornivaht oli, eks tal oli igav. Juba hommikul kella 6 ajal istus ta meil laua otsas, tal oli tulla umbes 13 km. Lehm oli lüpstud, välja lastud, siga söödetud ja koju Mägile ära tuldud. Ta oli nobe käima. Mõlemad mammiga käisid palja jalu, sukavarred jalas, kiri kuub (Sõrve rahvariide seelik laiade käistega) seljas, valge pisikeste lilledega rätik peas, see rätik pidi veel eest hästi torus üleval olema, seda rihiti veel sukavardaga. Tädil ja mammil olid kingad "näpuotsas" ja lauluraamat peos, taskurätik nääpsus (kirjukuue peidetud voltide vahel). Kingad pandi jalga enne kiriku juurde jõudmist, tähendab, et käidi "kabelis kingadega", see oli, et kingad olid palja jala otsas, sukavarred lõppesid ju luupekse juures ära. Sukavartega käidi ka suvel. /--/
Mammi nimi oli Ann, sündinud Usin, pärit Hindu külast Tõniselt. Abielus Peeter Oeselgiga. /--/
Üks pisike hällilaul Annel siiski oli: "Uhkat-suhkat sooni, kannad andsid jooni." (Jooni st hoogu). (EFA I 309, 3/4).
Kirja pannud arhiivi pikaaegne kaastööline Leida Oeselg (snd 1934).
Jämaja naist külatänaval on 1936. aastal pildistanud Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 506.

ERA, Foto 506

esmaspäev, 4. 02.
Ambla 1893:
Ööd mina uian, päävad tuian,
külmetan küla tuassa,
küttemata hoone'essa,
vaevan vaesta tütarlasta.
Tühi tianeb, kus hobune!
Kas on õues või on hoovis,
või on tuisku turjallagi
või on lumi laudijalla.
Neitsikene, noorukene,
astu uue aida poole,
kõnni kena kirstu poole!
Too aga aidast halli vaipa,
kirstust kena tekikene,
lina ukse lingistagi!
Pühi mu hobu higista,
pühi lumi laudijalta,
kasta halli kaste'esta,
pühi halli härmatisest!
Hobuse eest hoolitsemisest talvisel ajal laulis Mari Koonukõrv, laulu kirjutas üles ja saatis Eisenile kooliõpetaja Otto Hintzenberg (E 7954 (18)). Rahvaluulekogujaid Anu Korbi ja Astrid Tuisku reel pildistas Kadri Peebo Tomski oblastis Kasekülas 1993. aastal (ERA, Foto 15210).

ERA, Foto 15210

pühapäev, 3. 02.
Saarde 1933: Luine lumpab, puine pumpab, kinse-känse käänab kokku?
Mõistatuse kirja pannud Jüri Seeman. E 85455 (3)

laupäev, 2. 02.
Muhu 1927: Küünlapäev. See on õieti viimane jõulupüha. Saaremaal tuuakse selle päeva puhul praegu veel väga laialdaselt põhud maha (üldisemalt tuntud nn. jõuluheinte nime all).
Kirja pannud Vassili Noot. E, StK 42, 185 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44458

reede, 1. 02. 2019
Märjamaa < Kullamaa 1941: Lapse kätki vibu on kõige parem lepapuust teha, puude kohta on ütlemine: Aav äiutab, kask karjutab, kuusk kuivatab, laps kuivab ää, aga lepp lepitab.
Kirja Pannud Emilie Poom, rääkinud 64-aastane Anna Viilup Orgita külas. ERA II 293, 445 (26).
Peeter Kannokest lats'kõsõga häll'ün on Vana-Antslas 1912. aastal pildistanud Armas Otto Väisänen. ERA, Foto 916.

ERA, Foto 916

neljapäev, 31. 01.
Märjamaa 1941:
Tühja kõhtu said need vaesed paljugi kannatada, mo isa rääkis oma noorepõlve mälestusest: „Olnud sui aeg, tema ema teind leiba, kui leivad ahju küpsema pand, läind nad ise kambri sööma. Toa välisuks jäänd lahti, et ahju ving välja läheks. Kui nad söönd said, läind ema tuppa, vaadand ahju suu vahelt kas leivad ilusaste küpsevad ja näind, et üks leib olnd ahjust kadund. Nad ei ole teadnud arvata kes leiva ära viis, arvand kas mõni viis nõiduse tembu pärast – ega see süüa veel sündind, oli ju alles üsna tainas, ehk kui ta kodu veel uuesti küpsetab. Aastate pärast oli üks kehvik rääkind, et tema see oli kes ahjust leiva ära viis, olnud juba mitu päeva söömata, öelnud veel: „Ei mul polnd aega uuesti küpsetada, mulle läks nii sama moodi kõhtu küll.““
Tühja kõhu kannatamisest oma isa noorpõlves kirjutas rahvaluulearhiivi kaastööline Emilie Poom Kõrvetaguse külast (ERA II 293, 393/4). Emilie Poomi vanemaid on pildistatud Heinrich Tiidermanni ateljees (ERA, Foto 2617).

ERA, Foto 2617

kolmapäev, 30. 01.
Pärnu-Jaagupi, Tootsi al < Iisaku 1969:
Ega põrsast kotis ei osteta. Eset või olevust tuli enne omandamist igakülgselt tundma õppida -- kuulsin koolipõlves Iisaku khk. Tudulinna vallas. Tarvitasid kõik põlvkonnad. Käibel ka praegu.
Vanasõna kommenteerinud Edur Maasik RKM II 243, 494 (v)

teisipäev, 29. 01.

Haljala 1891: Kui taevas pillves on ja pillved jooksevad, siis jänes piab arrvama, et taevas kaela kukub. Sellepärast ei tohi ta pesast vällja tulla. Kui taevas sellge ja tähed paistavad, siis tuleb ta pesast vällja, arvates: nüüd on taevas vas'k naeldega kinni.
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline, rätsep Viilip Klaas (1857-1917) Kavastu külast. H II 38, 47 (3).
Julius Aleksander Rehbergi saadetud grupipildilt (klaasnegatiiv) on Viilip Klaasi portree väljavõtte teinud ja u. 1/2 korda suurendanud Eduard Selleke. ERA, Foto 1226.

ERA, Foto 1226

esmaspäev, 28. 01.
Ambla 1888:
Vilud ilmad, vinged tuuled,
pahad ilmad pakasemad –
nied käivad läbi südame,
läbi mu ihu ilusa,
läbi mu pale punase,
läbi ruugete juuste,
läbi sirge sõrmekeste.
Läbi keha käivast külmast kirjutas Raka valla kooliõpetaja Villem Kullerkupp (H II 14, 48 (66)). Kauaoodatud pakast ning lumerohkust Mõnuvere külateel Järvamaal pildistas Age-Li Liivak 2016. aastal ja saatis „Minu maastike“ kogumisvõistlusele (ERA, DF 30280).

ERA, DF 30280

pühapäev, 27. 01.
Halliste, Kaarli v 1895: Vanarahva suu räägib, et meie maa katkuajal inimestest nii tühi, et ühtegi inimest enam kusagilt leida ei olnud. Pärnusse jäänud siis üks mees elama, see otsinud omale naest, aga ei leidnud seda kusagilt. Viimaks saanud ometi Tartumaalt omale tõisepoole. Viinud selle Pärnusse ja heitnud temaga abielusse. Nendest siis tekkinud jälle aega mööda rahvas meie maale.
Kirja pannud Jaak Sõggel. E 20396 (1)

laupäev, 26. 01.
Häädemeeste 1963: Ema pani kelgu laka otsa, tütar võttis ja sõitis edasi. Seda kelguasja ma olen nõnda kuulnu, et sii kelk seisab ikki sääl lauda otsas, et mis kelguga sa teisi viad, sellega veetaks sind, sii on harilik asi. Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 166, 30 (78)

reede, 25. 01.
Karksi 1934: Tuli. Ahju suu ees oli kolle. Liite [pliite] es ole. Tuhk mateti kinni [koldes] - kasepuusöe ei kistu ära - sealt võeti tuld. Tuleravva ja kivi ja tagla, nendega ka sai tuld.
Kui siiski tuli juhtus kustuma, siis toodi tõise tare mant nõuga, savi- ja puunõuga - ümariku topsi. Lekknõud es ole siis veel! Rõivas pääle, siis es kistu ära.
(Ka jutustaja ise on noorena käinud mõnikord külast tuld otsimas.) ERA II 78, 109 (34).
Jutustanud 75-aastane Reet Sari, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). Samal aastal on ta Setomaal Petseri vallas pildistanud meest ahju pühkimas. ERA, Foto 1166.

ERA, Foto 1166

neljapäev, 24. 01.
Anna 1965:
Äiulii-äiulii!
Uni, tule uigates,
läbi laane luigates!
Uni, tule uksest sisse,
lange lapse kulmu peale,
kuku lapse kulmu peale,
ea laps jääb magama!
Tütrepoega süles kiigutades laulis Elisabet Pärloja hällilaulu Puiatu-Aru külas. Kirjutas ja pildistas Olli Kõiva (RKM II 213, 578 (1); ERA, Foto 7288). Laul on trükitud Vana Kandle X, Paide ja Anna regilaulude köites 2012. aastal (nr 662).

ERA, Foto 7288

kolmapäev, 23. 01.
Karja, Pamma k 1940: Esimene vasikas lähab aia taha. – Ägas kellegil esimene töö ikka heasti äi lähe. See tuleb ikka sõuke välja, misest head asja äi ole. Aga pärast harjub ja siis tuleb küll. Vanasõna selgitanud Miina Nurm, kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 276, 486 (123)

teisipäev, 22. 01.
Lüganuse 1937: Kui mets viäb üleni ärmä, siis sie suvel tähendäb sel ajal tuleb mürinä vihma.
Juhan Kuusmikult Maidla valla Rebu külast kirja pannud murdekoguja Rudolf Laanes. AES, MT 218, 17.
Härmatisesadu on 2010. aastal pildistanud arhiivi kaastööline Maila Jürgenson. ERA, DF 30185.

ERA, DF 30185

esmaspäev, 21. 01.
Kihnu 1919:
Oli miul ilmas üksi vendä,
sie tegi omalõ uiõ uisu,
uiõ uisu, laia laeva.
Pani tämäl piäle pielesidä
nii kui pilliruõgosida;
pani aga piäle paelasida
nii kui kanlikielesidä,
pani siis piäle purjusida.
Siis läks Liibu ljenna alla,
siält saab alba neiukaupa:
ies ond riitas taadõrkaelad,
keskel riitas kudruskaelad,
vahel riitas vaesõdlapsõd.
Läks aga eedelt nõu küsümä:
„Eedekene elläkene,
kas võtan iestä elmeskaela
või võtan keskelt kudruskaela
või võtan tagant taadõrkaela?“
Eit oli tarka, mõistis kosta:
„Ei, ei, ei, ei, poega nuõri,
astu üle elmeskaela,
talla maha taadõrkaela,
kukuta maha kudruskaela,
võta vahelt vaenõlapsi –
sie sünnüb sjenu sülese,
sie mahub sjenu majasõ,
ulatab sio uõnõtesse!“
Laeva ehitamise ja naise valimise raskustest laulis Liis Alas, laulu kirjutas üles Albert Saaberk – tuntud murdeuurija Andrus Saareste (RKM II 10, 311/3 (10)).
Laevaehitust ressi järgi pildistas hr Vares (ERA, Foto 1752). Kihnu tüdrukuid pulmasõidul pildistas Johannes Mikk 1954. aastal (ERA, Foto 2507).

ERA, Foto 1752 ERA, Foto 2507

pühapäev, 20. 01.
Vaivara 1893: Jänis jookseb jäädä möödä, timba-tamba teeda möödä?
Mõistatuse kirja pannud Johanes Sorro. H II 36, 423 (21)

laupäev, 19. 01.
Märjamaa 1992:
Puu otsas istuvad kaks elevanti ja koovad. Neist lendavad mööda krokodillid. Esimene elevant: „Ei tea, mis need krokodillid siin tiirutavad?“ Teine: „Neil on siin vist pesa.“
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Üks keeras paremale. Teine oli kah krokodill.
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Esimene: „Kuule kell on kolm.“ Teine: „Mis siis sest, meil on kaabud.“
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Eriti see keskmine.
*
Mööda jõge ujuvad õun ja hunnik (ehk kakajunn). Õun on taga ja hüüab hunnikule: „Hei, sina, lase meid mööda, olen õun!“ Junn vastab: „Aga mina olin eile apelsin.“
*
Üks sääsk sutsab karu, kes saab ta aga kätte ja küsib: „Mis su nimi on?“ Sääsk: „Viktor.“ Karu: „Viktor, ära enam nii tee.“

Absurdianekdoote Märjamaa koolist koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992. RKM, KP 19, 298/300 (4–9)

reede, 18. 01.
Hageri 1938: Minu isa läind Keilasse liipre-pakkusi viima, ütles, et nüüd akatakse raudteed ehitama. Mo isaisa ütles: Seda ma ei usu, et moa peal võib auruga sõita! Aga seda ma usun, et mere peal sõidavad, seda ma olen näind.
Rudolf Põldmäele jutustanud 67-aastane Juhan Tomps Hageri vanadekodus. ERA II 192, 441 (16).
Foto Viljandimaal Loodi jaamas on 1923. aastal teinud Aleksander Lepik. ERA, Foto 17657.

ERA, Foto 17657

neljapäev, 17. 01.
Järva-Madise 1905:
Oot, oot, siga siidisilma,
nooru kulti kuldamunni,
sa oled suvel suurelene –
küll sa talvel lööd tagasi,
küll sa ulud ukse taga,
küll sa palud paku taga,
küll sa seisad seina taga:
peremees, peremehikene,
perenaine naisukene,
keeda mulle kiepudru,
au’u mulle aganapudru,
sõtku sita söömaaega!
M’ust saab liha leeme sisse,
pulmaliha saab poolikusse,
varruliha vaagenasse.
Sealt soab poistel pulmi teha,
tütardel minna mehele.
Seast suvel ja talvel laulis Jüri Taada Albu vallast Kirikukülast. Laulu panid kirja EÜSi stipendiaadid Topman ja Rahamägi (EÜS II 1031/2 (13)). Õnnelikke sigu on pildistatud Eesti karjakoplis 1927. aasta suvel (ERA, DF 5660) ning Ülem-Suetuki uulitsal 1992. aasta talvel (Kadri Peebo, ERA, Foto 15021).
Tõnisepäeval pidi alles olema pool varutud loomatoitu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev)

ERA, DF 5660 ERA, Foto 15021

kolmapäev, 16. 01.
Reigi, Kõpu k 1939: Kui konn mättale saab, ega ta oska seal elada. – Armetuist oludest jõukaks saand inimene ei oska õigesti elada.
Vanasõna kommenteerinud Anna Tukk, kirja pannud Enda Ennist. ERA II 254, 393 (20)

teisipäev, 15. 01.
Nõo 1972: Hiinlaste ühishaud on Vapramäe metsas. See on Leesikmäe talu niidu kohal, talust natuke vasakut kätt niitu mööda, kus jõgi kõige lähemal on metsale, seal üle jõe metsas, mõned meetrid jõe äärest /--/. Aastaid tagasi, kui Nõukogu liit ja Hiina rahva vahekord hea oli, siis organiseeriti ja taheti siia riigi kulul rippsild teha, aga vahekord muutus ja see sild jäi tegemata.
See oli nii 1919. aastal veebruaril, kui valge kaartlase ja Eesti kaitseliitlase punaarmeega võitlesid. Punaarmees oli ka Hiinlasi. Kui punaarmeelased taganesid, siis oli neil kaks Hiinlast surma saand. /--/ Aga hiljem oli teine hiinlane toibunud ja ellu tulnud. Ta oli üle jõe suurte metsa põgenenu. Mina läksin nii kella 11-12 ajal jõest vett kandma lauta loomadele joogiks. Nägin kui üle jõe tuli hiinlane. /--/ Tuli minu juurde, küsis selges vene keeles, kas valgekaartlasi on siin ligidal. Ma ütelsi ei ole, mul oli teda hale vaadata, ta oli palja peaga ja palja jalu, ei olnud muud kui valged alus püksid ja vatak või puvaika. Ja nii ta seisis lume ja jää peal, ma kutsusin, tule meile sooja. Siis ta tuli meie tuppa, praegune Leesikmäe tuba, seal olid õled maas, ta istus maas õlgede peal, siin olid küll Eesti sõdurid, need ei olnud talle kurjad. Meil oli herne supp keedetud ja soldatid sõid ja lubasid, et vend paneks hobuse ette ja viiks teda Nõo välilaatsaretti.
Tegelikult 16. jaanuaril (mitte veebruaris) Vapramäe all toimunud Vabadussõja lahinguga seotud sündmusi kirjeldas oma mälestuste põhjal arhiivi kaastööline Alma Kivi (snd Lõhmus, 1893-1981) Tõravere küla Leesikmäe talust. RKM I 12, 394/395 (4).

esmaspäev, 14. 01.
Vigala 1894:
Talve järel igatsemine.
Millal saan mina omile,
millal veeren vendadele?
Sügise jõed sügavad,
suvel päevad parmused,
kevadel on lained laiad,
lained laiad, piired pikad.
Hobu upuks ojasse,
märja mätaste vahele!
Tule, talve, lumetooja,
silita teed siledaks!
Siis ma saaksin omile,
veereks võersiks vendadele!
Talvise reisimise eelistest kirjutas Mihkel Aitsam (H III 18, 350 (2)). Talvist põlluteed pildistas 2012. aastal Karusel Nurme külas Hanna-Liis Lao ja saatis kogumisvõistlusele „Minu maastikud“ (ERA, DF 29083).
Täna on taliharjapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/taliharjapaev)

ERA, DF 29083

pühapäev, 13. 01.
Halliste 1894:
Vanapagan rehes
Vanal ajal elas rikas peremees, kes palju sulaseid pidas. Tal oli suur rehi, seda pidivad sulased kordamööda kütmas käima.
Sulase-Tõnu kord oli aga pühapäev rehte kütma minna. „Oh sa kurivaim, kas sul kuuest päevast küll ei saa, nüüd hakka ka pühapäe tööd tegema!“ kirus Tõnu peremeest.
Rehe juures hakkab kirvest otsima. „Kus kurat see kirves jälle on?“ siunas Tõnu.
No viimaks leiab kirve kätte, raiub puud katki, paneb nad ahju, kuid puud ei taha ega taha põlema hakata. Viimaks saab tule põlema, istub ise koldekivile soojendama.
Äkitselt tuleb vana hall mees ähkides ja puhkides uksest sisse, habe jookseb mööda maad. „Mis sa minust tahad?“ küsis ta. „Olin praegu Kuuramaal haige juures, kust ma nüüd tuhatnelja siia jooksin; tule siia, kui sa ei tule, viin vägise.“
Tõnu oli kui keriksel, ei saanud sõnagi suust ja juba sirutas Vanatige käed Tõnu poole. Surmahirmus läksid Tõnu keelepaelad lahti ja sõnas: „Jumal, Issa pojuke, püha ristike!“
Vanahall lipsti uksest välja ja pühkima, sinine suitsujoon taga järel. Tõnu luges veel edes- ja tagaspidi „Issameie“ läbi ja peasis nii Vanatigeda küüsist. Kuid sest ajast jättis Tõnu aga vandumise täieste maha.
Kirja pannud Kroonlinnas Ernst Kitzberg. H III 22, 464/4 (3).

laupäev, 12. 01.
Tartu 1975: „Mis liig, see liig,“ nagu ütles hiir, kui ta pruut kassinahast kasukat tahtis. [Repliik sõnadele, et see raadiomuusika on liiga kehv]. Kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 319, 411 (6)

reede, 11. 01.
Kihnu 1936: Pulgatantsu tõi Kihnu muuseumipidustusil Tallinnas käinud Kihnu trupp (üle 10 a. tagasi). Käiakse vastupäiva pulkade nõjal, tehakse vigurit ja siis liigutakse hüppsammudega ringi, lüües pulki ees ja selja taga (vaheldumisi) kokku.
Herbert Tamperele rääkis pulgatantsu jõudmisest Kihnu saarele Theodor Saar (1906-1984). ERA II 128, 41/2 (12). Viljandi- ja Pärnumaalt on pulga- e. toki- e. kepi- e. teibatantsu tantsimise kohta siiski andmeid ka märksa varasemast ajast.
Grohmann & Ko foto pärineb aastast 1937, pole teada, kus see on tehtud ja kes tantsivad (ERA, Foto 1442). Kas keegi oskab midagi pakkuda?
1929. aastal on Eduard Oja salvestanud Kihnus pulgatantsu pilliloo. Mängivad Jüri Laasen ja Toomas Tapp (viiul ja lõõts, ERA, Fon. 229b).
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62350-45789

ERA, Foto 1442

neljapäev, 10. 01.
Petserimaa, Lõõtina k. 1949:
Ekspeditsioon sm. Pässi juhtimisel läks juba edasi järgmisse punkti – Saptja külasse. Mina pidin jalgsi minema järgi. Tahtsin möödaminnes külastada üht jutustajat Lõtina külas. Feodor Vanahunt – Lõtina k., Variko talu. Vanamees ütleb kohe: „Kui mõni pikk vanamuistine jutt võtta, läheb palju aiga.“ Ja tõepoolest selgubki, et tema jutud on hiiglapikad. Üht vestis ta vist rohkem kui tund aega, küllap paar tundi. Jutte olevat ta kuulnud isalt ja vanaisalt; isa olnud venelane. Jutustaja ise mõistab mõlemat keelt.
Feodor Vanahundi (1890–1965) juttude pikkusest kirjutas oma välitööpäevikus Richard Viidalepp (KKI 16, 54/5). Talsipühadel oli kindlasti aega ka pikemaid jutte rääkida. Feodor Vanahundi jutud on avaldatud 2015. aastal Andreas Kalkuni koostatud kogumikus „Ilusa’ ja pogana’ jutu’“ (Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum). Vanahuntide pere lõbusamaid hetki on pildistatud pärast Setumaalt ärakolimist, Vastse-Kuustes Türsil 1962. aastal (ERA, DF 27408).

ERA, DF 27408

kolmapäev, 9. 01.
Keila l 1963:
Tänasida toimetusi
ära viska homse varna,
sest ülehomme on ka päev.
Neid värsse loeti sellise inimese väljanaermiseks, kes oma vajalikke töid ja toimetusi edasi püüdis lükata. Koguja on toodud värsse kuulnud mitmel korral ja mitmelt inimeselt, ka oma õelt Juta Õunapuult.
Kirja pannud Rein Koppel. RKM II 184, 17/8 (8)

teisipäev, 8. 01.
Kihnu 2018: Kadakas on küll lugupeetud puuks. Kadakas on karjalaste lassi puu, ütles laul. Nõiduse vastu tehtakse tubades kadaka toore okstest suitsu, õlletegemisel pannakse tuarga põhja kadakast, tahma pühkimisel kasutatakse kadakaoksi jne. Kuid ilupuuna ei kasutata õuedes. Istutada peab oskama, maha tuleb istutada sama ilmakaare järele nagu ta ennem kasvas, tundlik puu. Kui õuepuu kurdus ehk kuivas, tähendas halba.
Rosaali Karjami kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud" (EFA I 295, 2).
Kihnu kadakaid on 1954. aastal pildistanud Johannes Mikk (ERA, Foto 17321).

ERA, Foto 17321

esmaspäev, 7. 01.
Vaivara 1888:
Tubakunda, laudakunda,
armad akunaalused,
ärge vaid pahaste pange,
ärge vottage vihasta,
et on juhtund juomar tuppa,
lakekoera laua otsa!
Pühadeaja segadustest laua ääres laulis Mari Konsa Udria külas, laulu panid kirja Hurda stipendiaadid Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas (H II 1, 88 (119)). Laul avaldati läinud aasta lõpus Vana Kandle XII köites.
Nuudipäeval käisid rannamehed külas ja lõpetasid üheskoos pühadeõlut. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev
Pidusöögijärgset lauda pildistas Omski oblastis Anu Korb 1996. aastal (ERA, Foto 16060).

H II 1, 88 (119) ERA, Foto 16060

pühapäev, 6. 01.
Ridala 1976: Kolmekuningapäeval käidi ka veel küla mööda. Otsiti need kohad, kellel õlut veel oli, mis pähe akkas.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 320, 111 (14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44046

laupäev, 5. 01.
Märjamaa 1889: Kolmekuninga laupääva õhtul said sasid magamise tarvis tuppa toodud.
Kirja pannud G. Niphardt. H II 17, 154 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44037

reede, 4. 01.
Tartu 1936: Lumememmele ei tohi varbaid teha, muidu jookseb lumememm ära.
Kirja pannud Tartu Poeglaste Keskkooli õpilane Aleksander Glück. ERA II 118, 429 (1).
Lumemees aastast 2006, pildistas Janno Simm. ERA, DF 4355.

ERA, DF 4355

neljapäev, 3. 01.
Paistu 1935:
„Mii-lakmine“ on osavusemäng – jõul ja mõistusel siin erilist tähtsust pole. Mängida saab üksteise järele. Kes suudab mängu lõpuni läbi viia, on „kange miis“; kes seda aga ei suuda, see on „nõdruke“. Mängitakse ka nii, et kes ei suuda, see peab andma pandi, mis hiljem välja lunastatakse. Mängu käik ja tarvisminevad esemed on järgmised: 1. Paras köis, mis inimest kannab ja otstest lakke või parte külge seotuna moodustaks kiige või loogakujulise aasa, millesse inimene istub. Aas peab põrandast olema umbes tooli kõrgusel. 2. Tugev teivas, mis asetatakse mängija kõhu ja köite vahelt läbi (Vaata joon. 1a ja 1). Mäng seisab selles, et poiss või mees peab sulega (ehk vähemalt käega) lae ära puudutama („mett lakkuma“, või murdeliselt „mii lak(k)ma“). Et seda teha, selleks peab mängija kukerpallitama seni, kuni köis ümber teiba mässides nii lühikeseks muutub, et inimene (mängija) saab lae alla tõstetud. Siin katsub mängija lage lakkuda (või ainult käega puutuda) ning kukerpallitab nüüd tagurpidi tagasi alla. Tugevamal mängijal-meelakkujal võib teivas jämedam olla, sest siis jõuab ta vähema kukerpallitamisega lae alla, nõrgemal võib teivas olla samuti „nõrgem“.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/2923

ukauka2923Fv

kolmapäev, 2. 01.
Pärnu l 1970: „Uus luud pühib hästi,“ on jällegi neid vanasõnu, mida praegugi tarvitatakse ja mis näitab meie rahva teraseid tähelepanekuid nii tarbeesemete kui ka inimeste suhtes. Kui luud on uus, tehtud peentest okstest, pühib ta hästi puhtaks nii kambri, rehetoa kui ka läveesise muru (jutt on endistest maaelamutest, aga linnaski on luud vajalik majaümbruse ja tänava pühkimiseks risust, puulehtedest, lumest, jne.). Uus, äsja perre tulnud isik (eriti minia, uus teenija jne), kes on alles harjumata selles ümbruskonnas, püüab hoolega töötada, et pälvida teiste kiitust, rahulolu. Vanasõna koos seletusega kirja pannud Salme Karu. RKM II 277, 53/54 (64)

teisipäev, 1. 01. 2019
Mustjala 1976: Õunaõnne raputamas. Kui uue aasta vastuvõtul kange tuul oli, sai hea õuna-aasta. Kui puudus tuul, siis raputati õunapuud, et liiguks. Oli juhus, mis kohe seda näitas. Minu vend tuli naisega seltsis 20 km kauguselt kirikust. Vana-aasta õhtul jõudsid koju südaöö ajal, oli vaikne pakane. Naine jäi rätikupidi õunapuu oksa külge kinni, rebind rätikut, nii et oks liikund. Ainult see oks, mis uusaastaööl sai liigutatud, kasvatas õunu. Käidigi uueaasta vastuvõtul õunapuid raputamas, kui tuult ei olnud.
Arhiivi jaoks kirja pannud H. Liivak (RKM II 321, 7/8 (10)).
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52409

Foto on 2015. aastal teinud arhiivi kaastööline Age-Li Liivak Järva-Madise kihelkonnas Mõnuvere külas Alttoa talus (ERA, DF 28989).

ERA, DF 28989

esmaspäev, 31. 12.
Varbla 1935:
Maskeeritud loomakujud.
Sagedamateks maskeeritud loomadeks on sokk, karu ja kurg.
Sokk: Metsast otsitakse kaheharuline puu, lüüakse laudadest kokku umbes soku pea kujuline kast, kinnitatakse sarved otsa ja lambanahk peale, silma augud sisse ja küünlad sisse. Pea alumise otsa külge kinnitatakse sirgeks paenutatud look, tuust otsa (see on sabaks). Mees astus kaksiratsi looga peale, hoidis kinni puust. Küünlad pandi põlema, kell kaela, lina ümber ja sokk ongi valmis. Sokul oli palju kaaslasi, pillimees, tantsitaja ja muid küla noormehi.
Karu: Karule ei lähe tarvis palju materjali. Pahempidi kasukas selga ja karu ongi valmis. Karul on samuti kaaslasi.
Kurg: Kuretegijale pannakse hall tekk ümber, suur terav puu kinnitatakse nokaks. Siis pannakse punased sukad jalga ja kurgki on valmis.
Näärimängudest kirjutas ja joonistas Paadremaa koolipoiss Johannes Verpson (ERA II 105, 58/9).

ERA II 105, 58/9

pühapäev, 30. 12.
Otepää 1895: Sant ast vällä, saks ast sisse?
Mõistatuse kirja pannud Karl Lipping. H II 56, 802 (85)

laupäev, 29. 12.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1956:
Vanemal ajal oli süda igas olukorras nimetada. Öeldi: „mo süda sai täis“, „ää tee ikka südant täis“, „ta ütles südametäiega“, „kis ta südant sisse teab“, „süda keeb vihast“, „mo süda ei ole sellega rahul“. „Süda jäi tühjaks“ – öeldi viletsa kõne või jutluse kohta. „Mo süda on rahul“ ütles, kes endal midagi süüd ei teadnud olevat. „Mis silma eest, see südamest“ öeldi selle kohta kui kaugele läinud sõber unustati. „Silmist paistab süda vällä, mõtleb mõni head või kurja, hoolsast teise silmi vaata, võid ka südant näha saada.“
Hilisemal ajal hakati südame asemel hinge nimetama: „ah, mo hing kargas täis“, „tegi ta hinge täis“, „see käib ta hinge peale“, „küll see võib aga hinge vihastada“, „ei see mo hinge sisse mahu“, „minu hing on sest süüst puhas“ jne.
Kirja pannud Emilie Poom. RKM II 58, 10/1 (7)

reede, 28. 12.
Kaarma 1929-1931:
Tehti jõulukrooni, kas pilliroost ehk õlgedest. Krooni külge riputati kõlkuma tühjad värvitud munakoored. Jõulukroon riputati lakke elutuppa.
Jõulukrooni tegemist kirjeldas Matthias Johann Eisen (E 8° 6, 72 (310)). Sõrve näärikrooni suvel rehetoas pühi ootamas pildistas Taive Särg 2002. aastal (ERA, VF 4522).

ERA, VF 4522

neljapäev, 27. 12.
Viljandi 1870ndad:
Jumal lasku jõulud tulla,
niker-näker näärid tulla -
siis saavad lapsed siia süüa,
oma käega ossi võtta!
Unistuste jõuluajast kirjutas kooliõpetaja ja kirjastaja Hans Leoke (Leoke 1, 178). Valma küla Kõlli talu rahvast meeleolukas jõululauas on pildistatud 1927. aastal, foto kogusid arhiivile Kaie Humal ja Arvi Kõll (ERA, DF 7478).

ERA, DF 7478

kolmapäev, 26. 12.
Viru-Nigula 1905: Igal asjal kaks otsa: hakatus ja lõpetus.
Vanasõna kirja pannud Gustav Johann Jürjev (Kallus). E 44967 (47)

teisipäev, 25. 12.
Kodavere 1876: Elistvere valla rahval on ennemuiste see pruuk olnud, kui õpetaja jõulu esimesel pühal kantsle pääle läinud ja jutlust alustanud, siis on mõned kirikust kodu läinud ja sääl kõik raudasjad, mis neil kodu olivad, liigutanud ja koputanud, nagu sirbid: peab kerge olema vilja lõikada, vili ei pea maha pudenema, jne.; vikatid: hein peab siis hää saama ja elajad siginema; padad: supp ja pudru peavad siis kõik see aasta otsa head olema, ilmas [ei pea] puudus tulema; sahad: kerge künda, vili põllu pääl kasvama, jne.; uksehinged: kedagi paha ei tule siis uksest sisse, jne. 30 aastat tagasi tegi seda tempu veel iga jõulu esimesel pühal üks pobolimees nimega Raua Jaan Igavere külas Elistvere vallas Maarja kihelkonnas.
Kirja pannud Aleksander Thomson. H I 4, 712 (1)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51139

esmaspäev, 24. 12.
Asundused, Venemaa, Simititsa < Kuusalu, Kolga rand 1897:
Sa'a, sa'a, uuta lunda,
rapputa vana raheta,
teie mihed, meie mihed;
teemme reed remmelgäsed,
paneme painandud pajused,
sebävitsad sesterasta,
kodarad kovasta puusta!
Kui tuleb rändä räüste'esse,
uuta lunda uulitsalle,
veemme ree rännä pääle!
Regi kiitäb uuta lunda,
vankuri vana ra'eta.
Kolga rannast pärit Ann Tootsel laulis Simititsas värskel lumel sõitmise mõnust, Johannes Esken pani kirja ja saatis 1897. aastal Jakob Hurdale (H IV 8, 935/6 (59)). 1910. aastal on pildistatud jõuluõhtu kirikusõitu Loksale (ERA, Foto 9633).

ERA, Foto 9633

pühapäev, 23. 12.
Rõngu 1889:
Talvistepüha poolpäiva ööse essinu üts teekäija tuisutse ilmaga ära.
Essitusen ümbre kävven johtunu ütte maja manu, kos tuli paistnu. See olnu üts vihusann.
Mees lännu sisse teed küsima ja öömaja. Sääl löudnu ta õle põrmantul, tuld palavat nink ütte halli habenaga vana meest.
Teekäija küsinu vanamehe käest, kas ta es võis siia ööses jääda, sest ta olevad esi ja tema hobene teekäigist väsinu, nink ilm väega tuisune.
Teekäija mõtelnu – siin oles õige hää lämman sannan külmetanu konte puhata.
Sääl kostnu vanamees: „Mine enne mäele tare manu, nink kae, kas sääl kõik vagane om.“
Mees lännu nink nännu rehealutse läve een ütte verist hobese rõibet maan. Tarre sisse minen löüdnu kõik rahvast magavat.
Ütte paarirahva suu ümbre nännu liblikut lendavat, nink tõisel paaril käinu siiug ütte suust tõise suhu.
Väljan kuulnu õigamist nink hõikamist „Võtta minu, korja minu, tõsta minu!“
Kui ta sanna manu tagasi tullu, üttelnu vanamees: „Hobese võid sanna editsede panna, ega siin kedagi ei ole varast ei murdjat“. Mees võtnu hobese vallale ja pandnu hobese sööma.
Sannan küsinu vanamees: „Mes sa sääl mäel näit?“
Nüüd seletanu mees, mes ta nännu: et hobese rõibe olnu rehealutse läve een, liblik lennanu ja siiug käinu üttest suust tõise suhu.
Sääl seletanu vanamees teekäijale niida: „Hobese rõibe tähendass: kõik hobese riista nink rii omma kallil ööl sain veeren vedeleman, rii väljan lume sisen.
Paarirahvas kelle suu ümbre liblik lennel, omma engli valitsuse all nink elava jumalapelgliku ellu.
Kelle suust suhu siiug käis, omma täis kurja, kuri elab neide suun, sõimleva nink riidleva ütteviisi tõine tõisega.
Nee helü, mes sa väljan kuulit, omma nee vilja pää nink tera, mes hooletuse nink laiskuse perast maha omma jäetu.“
Nüüd heidanu mees sanna lavale õlgi pääle magama.
Hommungu, kui ta üles virgunu, löüdnu henda palja lava pääl magavat, viht pää all, ei ole õlgi olnu, ei tuld ega vanameest kossgi nätta, kõik olnu kadunu.
Mees säädnu oma hobese ette nink lännu jälle oma teed.
Kirja pannud Aleksander Rahi. H II 30, 897/9 (1)

laupäev, 22. 12.
Märjamaa 1992:
K: Mis on ülim solvamine?
V: Kui kingid kiilakale kammi.
RKM, KP 19, 76

reede, 21. 12.
Märjamaa 1928: Jõululaupäevaks toodi külasse laenatud asjad koju tagasi, et kalliks pühaks midagi kodust välja ei jääks.
Richard Viidebaumile rääkinud Liisu Leiter (76- või 77-aastane) Lümandu küla Aru talust. ERA II 7, 36/7 (3).
Tänasel toomapäeval on just õige aeg mõelda, mis veel kusagilt koju vaja tuua. Rahvaetümoloogias on vahel isegi toomapäeva nimetust seostatud verbiga "tooma".
Matsalus on vajalikke rookoristamise tööriistu 1940. aastal jäädvustanud "Eesti Kultuurfilm" (ümbervõte Elmar Kivaste, ERA, Foto 2080).

ERA, Foto 2080

neljapäev, 20. 12.
Pöide 1894:
Jõulu leibade seas sai tehtud üks torniga leib. See leib seisis jõulu öösel laua peal ja pärast hoiti alal kuni kevadeni, kui ta künniloomadele ära jagati.
Tarkusi Pöide jõululeivast jagas Kaarma seminari õpetaja Thomas Undrits (H I 5, 211 (30)). Jõululeiva taina sõtkumist Kaarmas Tõrise külas pildistas Paul Vesik 1992. aastal (ERA, Foto 15262).

ERA, Foto 15262

kolmapäev, 19. 12.
Saarde 1988: Kes otsib, see leiab. Kes vaeva näeb, see ikka leiab lõpuks otsitud eseme või lahenduse.
Kirja pannud Eduard Leppik. RKM II 425, 40 (106)

teisipäev, 18. 12.
Põlva 2018: Kui sain päranduseks vanaema talu, siis hakkasin ise seal aeda korrastama ja lilli istutama. Mulle meeldis väga katsetada. Esimesel aastal ostsin lilleseemned, panin tuppa idanema ja saadud taimed istutasin suvel aeda. Nii sattusid aeda kukekannused, siilkübarad, karikakrad, lupiinid, tokkroosid, kurekellad, virgiinia tonditupik, laialehine seahernes, tšiili mõõl, karikakrad... /--/ Istutasin laudlehe, käokinga, altee, veiste südamerohu, suureõielise kelluka, sinise lina, astilbesid... Ei puudunud ka sügisastrite erinevad liigid, hortensia, veesilma ääres kollane võhumõõk. /--/ Mul oli aias väga palju liike: punane päevakübar, karvane päevakübar, aedvaak, floksid, kassinaerid, pojengid, lilleherned, roosid, elulõngad, hiina laternad, sügislilled, maapirnid ja palju muid liike. /--/ Mõisast oli toodud kindlasti sahhalini kirburohi, mis oli suur rohtne taim, nägin seda ka vanaema maja lähedal Sangaste lossis. Kuna on andmeid, et vanavanaema oli tööl Sangaste lossis, siis tõi ta selle taime kindlasti sealt. Meenutaski nagu vana ja iidset taime. Kindlasti oli lossiaiast pärit ka katkujuur, mis kasvas meil tee ääres märjas kohas ja edenes ülihästi. Minu vanaema lilled olid jorjenid ehk daaliad. Tal oli neid terve aiaäär täis. Erinevaid värve ja enamus suured kui taldrikud. Iga kord linnas käies tõi ta neid juurde, ise ütles, et tema on jorjenihaige. Talvel olid tema jorjenijuured voodi all ja talvitusid ilusasti seal, et kevadel jälle oma ilu vanaemale näidata. Ma ise olin väiksena peenralt tulpe tahtnud ära murda ja nii ema ütleb, et tulbid on minu lilled. Olin läinud ja luuranud ümber peenra, et õisi võtta. Aed oli kevadel täis nartsisse, üks peenar oli aia ääres ja seal kasvasid valged lihtõielised, hästi lõhnavad valged nartsissid. Nimetatakse vist poeedinartsissideks. Need istutas sinna mu õde, kes õnnetult surma sai. Sellepärast kutsusimegi kogu aeg neid Milvi lilledeks. Tulbid kasvasid meil muru sees. Üks oli eriti ilus, roosa-kollase-valgekirju, see oli jäänud vanaisa ajast. Teda kutsusime Jaani lilleks, vanaisa Jaani järgi. Urve Varese tänavusest kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud".
Ootame teie saadetisi! Vt teemade kohta lähemalt kogumismoodulist Kratt http://kratt.folklore.ee/kysimustikud või ERA kodulehelt: http://www.folklore.ee/era/kysitlus/

esmaspäev, 17. 12.
Viljandi 1895:
Peretütar neitsikene,
kuulis ta pühad tulevad,
kuulis jõulud jõudevad,
lihavated liuguneva,
kallid ajad kalduneva.
Võttis memmelta küsida,
vana emalta vaielda,
kas saab särki peenikesta,
vööd vööle ilusekesta,
raha kaela kaunikesta,
sõlge rinda suurukesta.
Mis on minul, vaesel lapsel,
kuulsin ma pühad tulevad,
kuulsin jõulud jõudevada,
lihavated liuguvada,
kallid ajad kalduneva.
Võtsin kätelta küsida,
käevardelt vaideleda,
kas on käed küllalt teinud,
käevarred vaeva näinud?
Kas saab särki peenikesta,
vööd vööle ilusakesta,
raha kaela kaunikesta,
sõlge rinda suurukesta?
Ei olnd käed küllalt teinud,
käevarred vaeva näinud.
Võtsin siis küüri riistasida,
õeru õllekappasida.
Kuu ma pessin kulbi varrel,
lu'u pessin lusika varred,
päeva pessin pange põhjad.
Pannin siis riistad riida pääle,
panged päeva paistele.
ühed pessin toobid teibaesse.
Saksa sõitis sooda mööda,
jõngutas jõgede mööda:
mõtles ta kuu kumama -
need on minu kulbivarred,
mõtles päeva paistevada,
mõtles tähed tõusevada -
minu toobid teibaesse.
Peretütre ja vaeslapse pühadeaegseist ettevalmistusist kirjutas regivärsside ainetel ja omal isikupärasel moel literaat Anton Suurkask (H I 7, 252 (21)). Viljandimaa neidu on 1923. aasta jõulude paiku pildistanud Aleksander Lepik (ERA, Foto 17607).

ERA, Foto 17607

pühapäev, 16. 12.
Viru-Nigula 2018: Minu vanaema Marie Tiilen sündis 9. apr. 1865. Vanaema oli sügavalt usklik, iga pühapäev käis kirikus, jalgsi veel 80-aastaselt. Kirik oli Viru-Nigulas, 12 km. Tahtis sinna ka lapsi kaasa. Minuealine täditütar käis rohkem, mina ainult üks kord. Ma ei pidanud end hästi üleval. Vanaema teretas käega valikuliselt tuttavaid, mina võtsin ette terve pingirea... Vanaemale see ei meeldinud. Kui jutlus algas, siis mina põlvitasin mittesobivates kohtades, krõpsutasin oma punast rahakotti, mis oli muidugi tühi... Kui koju sain, olin väga väsinud. Aga ega ma eriti riielda ei saanud. /--/ Kui vanaema sai 80, siis otsustasid tema lapsed tema sünnipäeva pühitseda. Kodune tütar tegi toidud, kasutütar ostis kleidiriide, sinise mustriga, vist sits, minu ema õmbles, enne sünnipäeva anti kätte, ka uue põlle, mis ette pandi, et ei "pilaks" (määriks) uut kleiti. Õppisime laulu pähe, salaja tegime proove ja kui sünnipäev tuli, siis algas lauluga. Minu ristiemal Ainol oli abikaasa bajaan kaasas, mida ta mängis. Vanaema ütles: "Keikseaja muudkui laulavad, tantsu ka." Tädi väimees Eldor Pärn oli nõus partneriks hakkama, vanaema tellis polka, ütles, et hoia kovast kinni, mina liigutan jalgu - saigi polka tantsitud. Vanaema oli nii õnnelik, ütles, et on justkui noorem.
ERA pikaaegse kaastöölise Selma Vasara (snd 1936) saadetisest "Minu vanaema lugu".
Ootame teie tänavusi kirjapanekuid veel 2. jaanuarini.
Vt teemade kohta lähemalt ERA kodulehelt:
http://www.folklore.ee/era/kysitlus/
või kogumismoodulist Kratt:
http://kratt.folklore.ee/kysimustikud

laupäev, 15. 12.
Põltsamaa 1901: Armastab mõni inimene üksijärgi paigal seista, ega taha kellegiga tegemist teha, siis ööldakse temast: „Istub kui karu pesas.“ Kirja pannud Martin Luu. E 41075 (1)

reede, 14. 12.
Täna kl 18 seminar ning raaamatuesitlus Setomaal!
Setomaa, Meremäe v, Obinitsa k 2004:
Astsõ üts poiskõnõ tiid piteh ja löüdse maast pähkli. Tahtsõ haugada’ tuud pähklit, a kaes: „No kurivaim, mulk seeh! Taad om huss jo söönü!“
Üteï sis kõva helüga: „No kurrat!“ ja pandsõ tuu pähkle karmanehe.
A kurat kuuldsõ ja tulï tälle vasta, üteï et: „Mis sa tahat?“
Poiskõnõ üteï, et: „Kullõ’, kas om tuu õigõ, et kurat või hindä nii väigokõsõst tetä’, et või nõgla silmäst läbi minnä’!“
Kurat ütles, et: „Mille ei või! Või külh!“
„A ma taha tuud nätä’!“
„Mis sa tahat nätä’?“
„Ma taha nätä’, kas sa siist pähklimulgust saat sisse minnä’ vai ei saa’.“
Kurat tekse hindä väigokõsõst, läts pähklimulku ja poiskõnõ lei tiku otsa ette. Esi läts sepikotta ja küüsse sepä käest suurõ sepähaamri. Toksaú tuud pähklit, katski
ei lää’.
Üteï sepäle, et: „Anna’ suurõp!“
Sepp andsõ suurõba haamri. Lei tuu vasaraga, pähkli katski es lää’. Ja no sis sepp ka kai, et: „Mis kurrat taa om! Lää-i katski!“
Võtsõ üte suurõ vasara ja pandsõ vasta pähklit. Käve kõva mats! Tuust sepikojast jää-s mitte midägi alalõ. Tuu poiskõnõ ja sepp pässi’ niisama, tulli’ sis sinnä sepikua
ette, istsõ’ kivi pääle ja sepp üteï tuupääle: „Úoo olï küll kuradi pähkli!“
Ja tuupääle poiskõnõ üteï : „Olï külh!“
Jutustanud Terje Lillmaa, muinasjutu kuulnud Heino Sõrmuselt. Salvestanud Risto Järv, Karin Krondel ja Kati Taal. ERA, MD 328 (3). Ilmunud raamatus „Õnnõotsja / Õnneotsija. Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood“ (EKM Teaduskirjastus/SA Setu Kultuuri Fond).
Väljaannet esitletakse Setomaal Piusa Ürgoru Puhkemajas täna kell 18 algaval muinasjutuseminaril „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn“.
https://www.facebook.com/events/2245957465730392/

neljapäev, 13. 12.
Käina 1939:
Jõulu tehti sokku ja nääri oli ani. Sokk tehti sedaviisi et mees oli na küürakil, sõba oli üle, õlest sarved ja saba. See tehti niisama naljaks, keidi taga mööda küla ja saadi õlut siis.
Jõulusokust rääkis Nõmmeküla perenaine Liisu Tammeveski, kirja pani Enda Ennist (ERA II 254, 60 (4/5)). Kirbla sokku demonstreeris Johannes Liiv 1969. aastal, pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 8793).

ERA, Foto 8793

kolmapäev, 12. 12.
Mustjala, Tuiu k 1939:
Lutsapää öö on nii pitk, et kotkas kukub puust maha.
Kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 260, 560 (155)

teisipäev, 11. 12.
Kanepi 1896: Ku aivastad sõs saat kas pessä vai viina, tõist iks saat.
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Krootuselt, põllumees Gustav Loodus (1880-1946, pärit Karaski külast). H I 7, 657 (25).

esmaspäev, 10. 12.
Valga 1904:
Sikla, sõkla, mukla Jaani,
mukla Jaanist sai muraku,
murakust sai mooripilli,
mooripillist sai peebeli,
peebelist sai piiderselli,
piidersellist sai seemeli,
seemelist sai soolavakka,
soolavakast sai valime,
valimest sai vikerkaari,
vikerkaarist sai kabuli,
kabulist sai kaunist mõtsa:
säält ma loopsin loogapuida,
esa härja ikke puida,
ema lehma nüpsikida,
valla ratsu rangipuida.
Laste askelduste ahelast kirjutas Johannes Undritz (H II 74, 286/7 (1)). Sooru lasteaialapsi metsloomadele toitu panemas pildistas Piret Voolaid 2005. aasta jõulukuul (ERA, DF 6343).

ERA, DF 6343

pühapäev, 9. 12.
Tarvastu, Vana-Suislepa v 1936: Noorekuu ja pühäpäevä hommukune unenägu minevat kõik täide. Jutustanud Ann Kupits, kirja pannud Jaak Veskemäe. ERA II 138, 200 (53)

laupäev, 8. 12.
Hanila 1968/71: Libe nagu laas. Klaas oo ju libe, aga seda öötse libeda, jäätan tee või muidu libeda paranda või maa kohta. Jää oo libe nagu laas, tee nagu laas libe.
Kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 306/7 (603)

reede, 7. 12.
Kärla 1935: Passi löömine
Kaks mängijat istuvad vastastikku maas (põhus) – rätsepaistmes.
Esimene küsib: „Kuhu lähed?“
Teine vastab: „Kuramaale.“
Esimene : „Mis sinna?“
Teine : „Raha teenima.“
Esimene : „Näita passi!“
Seejärele kallutab teine ennast selja peale ja esimene lööb käes oleva õlenuustiga teise istekoha pihta. Selle järele kallutab esimene ennast selili ja teine tõuseb endisse asendisse ja lööb samuti esimesele jne.

Kirja pannud ja mängude kogumise võistlusele saatnud Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane Ants Sõmmer (snd. 1919) Mõnnuste küla Lepa talust (ERA II 93, 672 (6)).

Jõulumängude mängimise aeg on tulekul.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1817

neljapäev, 6. 12.
Käina 1896:
Oma ja töö vaheld ei lasta teist inimest läbi, siis viib töö jäo ää, teadis Ühtri mees Juhan Sooster (ERA II 29, 706 (13)). Rooniitmist talvel Matsalus on pildistanud "Eesti Kultuurfilm" 1940. aastal (ERA, Foto 2073).

ERA, Foto 2073

kolmapäev, 5. 12.
Käina, Ühtri k 1896/7: Kaaraõlut, luidert meest ja varesekarva ilma ei või taga uskuda.
Kirja pannud Johann Sooster. ERA II 29, 746 (6)

teisipäev, 4. 12.
Noarootsi 1929: "undebigjare" pidi tähendama ameeriklasi. Vanad inimesed olevat öölnud, et ameeriklased elavad meie jalgade all ja nimetud neid siis sellepärast "undebigjare". Mõned vanad mäletavad ka, et undebigjare on pisimehikesi tähendanud. Väikesi krobelisi kive on nimetud "undebigjars stain" (stain=kivi). Pisimehikesed on elanud maa all. Aga kuidas undebigjare ja undebigjars stain omavahel seotud on olnud, seda vanad ei mäleta. /--/ "skomora" tähendab väikest naisterahvast, kes elab metsas kännu all. Ta soovib kõigile head, kuid vahest ka kurja, kui keegi teda pahandab-tülitab.
Kirja pannud üks paljudest Paul Ariste kaastöölistest eestirootsi ainese kogumisel, kooliõpetaja Eduard Tui Paslepast. (ERA, Rootsi 1, 17/8).

Rootsi Kirjanduse Seltsist Soomes tänavu koju tagasi jõudnud Paul Ariste eestirootsi kogu on nüüdsest tervikuna kättesaadav infosüsteemis Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/id/ERA-18311-52911-48878 https://kivike.kirmus.ee/meta/id/ERA-18329-62320-38029 Tack så mycket, Svenska litteratursällskapet i Finland r.f. !

esmaspäev, 3. 12.
Karksi 1890:
Küilm küll küsüp kinte'eida,
all küll tahap amme'eida,
tali tahap tallakida.
Kust ma võta küilmäl kinda
või anna allal amme?
Tilluke linade põldu,
lühike lammaste lauta.
Kunnes mo linade tegije,
või o me murepidaje,
või o kangaste kudaje?
Liivan me linategije,
mullan me murepidaje,
kalmun kangaste kudaje.
Saa ei küilmäl kindaeida,
saa ei allal amme'eida
ega talvel tallakida,
lumel suure kuusesida.
Murelikult külmetavast vaeslapsest laulis Polli vallas Sudiste külas Mai Kapral, üles kirjutas Jaak Kivisäk (H, R 5, 82 (3)). Talveriietega hästi varustatud suusatajat Vladi on pildistatud Polli külas 1931. aastal, foto saatis arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18312).

ERA, Foto 18312

pühapäev, 2. 12.
Ambla 1889: Sehvril üks silm, siegi teiba otsas?
Kirja pannud Johann Ney. H II 14, 175 (146)

laupäev, 1. 12. 2018
Tori 1985: Kui kiitsharakas jõulukuul lumes potrab, tuleb tuisku.
Kirja pannud Leida Rohtla. RKM II 385, 415/6 (14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/detsember/item/50846

reede, 30. 11.
Helme 1942: Andresepäeval sündinud poisslastele pandi Andres nimeks.
Kirja pannud Hans Martin. ERA II 303, 508 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/andresepaev/item/50800

neljapäev, 29. 11.
Vana Kandle Vaivara ja Narva köite esitlus täna!
Vaivara 1888:
Isa olli laulik, ema olli laulik,
laulik lapse kiigutaja –
mina olen lauliku sousta,
kielepeksaja peresta!
Nii laulis Gustav Halli Tšornaja külast noortele tudengitele, Hurda stipendiaatidele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele (EKLA, B-38: 3). See oli nende rahvalaulukogu esimene laul (H II 1, 1 (1)), mis avaldati Vana Kandle värskes, XII köites.
Täna kell 15 esitletakse Vana Kandle Vaivara ja Narva köidet Narva Vabal Laval. (https://www.facebook.com/events/2415655121995169/)

H II 1

kolmapäev, 28. 11.
Palamuse 1889: Sääl on ikka hia, kus meid ei ole, saame sinna – vana viga jälle ees.
Kirja pannud Mart Uus. H II 27, 432 (56)

teisipäev, 27. 11.
Rapla 1938: Vanal ajal olid meestel pikad juused, ega siis meestel nihukest kiskumist olnd nagu nüüd, siis kiskusid üksteise juustest, kas või pead pal'laks. Siis hakati juuseid lõikama, lõigati kõrvust saadik, need olid "räästas juused", siis lõigati veel lühemaks, seda üüti "polkapea". Vanameestel olid räästasjuused, noortel olid polkapead. Nüüd põlegi änam niipalju juuseid peas, et tutistada saaks, nüüd põle kiskumiseks muud, kui pussid ja püssid.
ERA pikaaegse kaastöölise Emilie Poomi (1874-1961) saadetisest. Kabala vald, Pühatu asundus. (ERA II 200, 366 (31)).
Eesti maadlusvõtteid demonstreerisid 1935. aastal Tõnu Võimula ja Gustav Juks. Ülerinnavõte ja ülepöiavise. (ERA, Foto 152 ja 158).

ERA, Foto 152 ERA, Foto 158

pühapäev, 25. 11.
Paistu 1920: Kes kadripäeval nõelaga õmbleb või vardaga koab, seda nuheldakse pimedate lastega. (Minu vanaema Kärt Loorits olevat mu lühinägelikkust sellega seletand.)
Kirja pannud Oskar Loorits. ERA II 34, 340 (1)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50750

laupäev, 24. 11.
Puhja 1934; Kunagi on kadriõhtul tehtud „kroogutill“. Mees käinud käpili, kaks lina ümber ja õlgi täis topitud. Kaks kurikat (tõlva) olnud käes (lõugadeks) ja pudeliga vett taskus. Vett jooksnud põrandale. Teisel olnud kotiga lund kaasas, see raputanud lund põrandale. Kroogutill jälle ahminud lõugadega lund (s. o. peksnud kurikatega). --- Kui kadriõhtul on kadrid kuskil talus parajasti tantsinud, siis on maskeeritud loomad (toonekurg, kroogutill jne.) tulnud sisse tantsijate hulka. Kroogutill oma tõlvadega tahtnud klõpsutada mööda jalgu, toonekurg tantsinud kulbiga. Oi seda kisa, mis siis olnud!
Kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 78, 314/5 (12; 14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/item/50543

esmaspäev, 26. 11.
Vigala 1889:
Külma küsib kinda'aida,
villa villasta riieta,
tali talle nahkusida,
udu uuta kuuekesta.
Küssi, küssi, külmakene,
aja taga talvekene,
kus see kurk o' kuue pannud,
kurk kuue, kael kasuka
ja need sääred särgi viind!
Pannud jo kõrtsi kammerisse,
viina vaatide vahele,
õllevaadi otsa peale,
kirju kannu kaane peale.
Sinna kurk o' kuue pand,
kurk kuue, kael kasuka,
sinna sääred särgi viind.
Tarkusi ja manitsussõnu esimeste külmade tulekuks saatis Eisenile vallakirjutaja ja kooliõpetaja, Eiseni onu Mihkel Liedenberg (E A 70 (128)). Karuse kirikuvaht Jaan Kadakas demonstreeris "labakindalugusid" 1968. aasta suvel, pildistas Ingrid Rüütel (ERA, Foto 8512).

ERA, Foto 8512

pühapäev, 18. 11.
Saarde 1889: Meremikk, metsakukk, Riia valgepää hani?

laupäev, 17. 11.
Täna kl 12 kogumisvõistluse „Püüa vanaema lugu purki“ pidulik lõpetamine!
Setomaa, Mikitamäe k 1949:
Külastan Natalia Niidut (oma emapoolset vanaema) 1954. a. detsembris. Vanaemakene on võrdlemisi hädine ja haiglane. Kui jutt kaldub muistsetele asjadele, lauludele ja muinasjuttudele, mida võiks kirja panna, ütleb ta nukra naljatlusega: „Mis jut(u)st ma sullõ inäp aja, ma eis´ olõ jo üt’s jut(u)s.“ Ta om aga nõus, teeb koguni ise ettepaneku, et ma tema arstisõnad „ära võtaksin“, s.t õpiksin ära ja kasutaksin iseenese ja oma kaasinimeste tohterdamiseks vajaduse korral. Vanake on sügavalt veendunud, et nii nagu tema „haigõ jalaga tsõdsõkõnõ“ pidi oma eluõhtul oma arstisõnad järeltuleva põlve esindajale „ära andma“ – selgeks õpetama, nii peab ka tema sedasama tegema, sest „teises ilmas“ küsitavat, et „pallos sa sis seemend ka maalõ jät(i)t“ ja arstisõnade kaasaviimine hauda olevat „suur patt“. Saan need sõnad üles kirjutada siis kui oma vanaema oskuste täieõiguslik pärija, muidugi ei pakuta mulle neid selleks, et ma nad „kogu ilmarahvale teada annaksin“. Vanake on neidsamu sõnu juba „pärandanud“ paari-kolme aasta eest ühele minu vanemaist õdedest, kuid on selle „testamendi tegemise“ tõenäoliselt ära unustanud. Koos „sõnnoga“ õpetatakse mulle selgeks ka vastavad menetlused ja raviprotseduurid.
Kirja pannud Veera Pino. RKM II 51, 263/5
http://folklore.ee/uudised.php?yid=15&uid=1182

reede, 16. 11.
Pöide 2013: "Ei" ja "Jah"
Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult „ei“ või „jah“ ja kui vastas kuidagi teistmoodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks: „Kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud?“ Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustav tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud oldud. (ERA, DK 137, 4).
Orissaares kirja pannud ja ERAle saatnud Pille Tamm (snd 1982).
Vt veel toredaid mänge: http://www.folklore.ee/ukauka/.
Foto Anseküla rahvarõivais neiust ja noormehest annetas arhiivile Elvira Kuusk. (ERA, DF 422).

ERA, DF 422

neljapäev, 15. 11.
Setomaa 1974:
„Ku pere vanõmb ar koolõs, sis ku vanah kuuh koolõs, jääs vaenõ elo, a ku tävvel kuul, sis jääs täüs elo,“ teadis Natalia Sulg Talka külast (EKRK I 74, 452).
Kuus nädalat pärast matuseid hauale tulnud perekonda ja leske risti najal pildistas Petseri surnuaial kohalik fotograaf Vilhelmine Säägi 1936. aastal (ERA, Foto 1694).

ERA, Foto 1694

kolmapäev, 14. 11.
Suure-Jaani 1937: Hoidja ei oiga kunagi.
Kirja pannud Johannes Leinsoo. ERA II 149, 575 (15)

teisipäev, 13. 11.
Simuna 1960: Erijuhtum Käru kõrtsis 1885.-1890. aasta vahel. Kadiküla poiss Hans Silbergleich vedanud kihla, et sööb sada keend kanamuna korraga ära. Kautaja pidi ostma pool toopi viina. Kohe keedetud sada muna ära, kuid vastane arvestanud aega ja keet hästi kaua - kõvad munad. Siis asutud koksima, kuna Hans pist muna ja suutäis. Neeland juba kuuskümmend, kuid siis palunud toop vett lisaks, sest kuiv muna ummistand neelamise. Ei saa. Siis palund mitte koorida. Ka ei saa. Siis neeland veel kuidagi kümme muna ja siis palund alla. Tuli maksta munade hind ja osta pool toopi viina. Kui arvestame veikseid mune a 50 grammi, on 3 kilo, 500 grammi. Minu isa olnud ka sääl ja arvanud: "Kui oleks antud toop vett, siis oleks Hants neeland kõik." (RKM II 136, 115/6).
Oma isa jutu on kirja pannud rahvaluulekoguja Villem Viirmann (1897-1978), kelle kohta Mall Hiiemäe ütleb hiljuti ilmunud raamatus "Simuna kihelkonna pärimus": "Simuna kihelkonnast pärit Villem Viirmann kuulub sedavõrd hinnatute rahvaluulekogujate hulka, et vääriks enamgi kui ühte ülevaateartiklit."
Helmut Joonuksi 1968. aastal tehtud fotol mängib Villem Viirmann härjasarve. (ERA, Foto 10165).

ERA, Foto 10165

esmaspäev, 12. 11.
Võnnu 1937:
Andke õlut laulijale,
õlut laulu laskijalle –
lauljal lagi palas,
juujal kurku kuijunese!
Joo kurku, kanna kaala,
külläp jala kodu veevä,
põlve kohku kongotasõ,
seere sängü sirutasõ.
Viinakene, vellekene,
õllõknõ õimokõnõ!
Kunas sinno villänd saanes,
villänd saasõ, külländ saasõ?
Ärge viinal vetitage,
ärge õllel uputage!
Ma olõ es'ki õllõ kotust,
õllõpruuli pojanaane,
viinapruuli vellenaane.
Andke viina veedikene,
nabarohtu natukene!
Laulu õllest ja viinahimust kirjutas Kastre-Võnnu vallakirjutaja abi ja põllumees Jaan Moodis oma valla mehe Daniel Lauri laulukladest (ERA II 150, 129 (14)). Daniel Johani poeg Laur teadis ka uuemaid rahvalaule, rahvajutte, kombeid, mõistatusi (ERA, Foto 1776). Jaan Moodist pildistas Peeter Muuga 1937. a. (ERA, Foto 114).

ERA, Foto 1776 ERA, Foto 114

pühapäev, 11. 11.
Häädemeeste 1941: Oma isa ja vanaisa jutustusist olen korduvalt kuulnud, et talumehed on varemini oma puutööd enamasti ise teinud, üks paremini, teine halvemini, kuidas keegi osav oli. Kodus on tehtud harilikult kõik selleaegsed majariistad, nagu voodid, lauad, kapplauad (ehk nagu siin öeldakse: lauakapid), pingid, istmed; sõiduriistadest reed, kelgud, sagedasti ka saanid ja vankrite puuvärk pääle rataste; igasugused puunõud ja muud, mis majapidamises tarvis oli.
Lapsepõlvest mäletan, kuidas isa tegi talvel toas rege, kelku, toobrit või puulusikaid ja samasugune olukord oli teisteski majades. Vankrirataste tegemine on „tundlikum“ töö (s.o nõuab erioskust, –tundmist), selleks on olnud rattameistrid. Mõned lasknud rattameistril terve vankri valmis teha, mõni tellis ainult rattad ja muu puutöö tegi ise. Vanad inimesed nimetasid sagedasti tervet vankrit ratasteks: N. N. lasknud „uued rattad teha“, või „pane obusele vanad rattad taha!“ Vankri- või rattameistrid olnud kohalikud talumehed, kes seda tööd teinud.
---
Mu vanaisa (ta oli sündinud 1830. a. ümber) oli osav nõumeister ja tegi ise kõik puunõud, nagu vannid, panged, kapad, toobrid, taari- ja leivanõud (levalõimed), piimapütid ja lüpsinõud, mis majapidamises tarvis oli, sedasama nägin ja kuulsin ka teistest ümberkaudsetest peremeestest. Minu lapsepõlve ajal oli vanaisa oma talu juba vanema poja kätte ära andnud. Niihästi peremehest poeg kui ka minu isa ei olnud nõutegemises nii osavad, ka oli neil vähem aega, vanaisa tegi nõusid niipalju kui kulus. Plekkpangi sel ajal ei olnud, ei ka metalllusikaid pääle teelusikate. Plekktoobid juba olid, aga taludes olid taarikapad ikka puust, samuti veekapad saunas ja köögis. Puust olid ka lüpsikud, lüpsikapad ja koorekirnud, samuti lusikad ja kulbid. Kõvera otsaga lusikanuga oli igas majas olemas.
Suuri aame, õllevaate ei ole just igaüks teinud, neid teinud pütassepad. Väiksemad nõud tehti kodudes harilike tööriistade abil, pütasseppadel olnud eririistu, nagu uuriraud ja vitsahammas. Vitsad olid varemini ainult puust. Vanataludes on praeguseni põliseid nõusid käevarre jämeduste puuvitsadega ja vanaperemehed suhtuvad üleolevalt plekkvitstesse: „Mis see kiibe, iga aasta roostetab korra läbi.“
---
Neljajalgseid toole pole varemini olnud. Vanaisal olidki veel omatehtud kolmejalgsed leeniga istmed, hästi hargis jalgadega. Leen oli parajast laiast lauast, leenist ja põhjast olid kaunistusaugud läbi tehtud. Oli südame- ja õiekujulisi kaunistusi ja lihtsalt ümmargusi oherdiauke korrapärases asetuses. Lihtsamad istmed olid leenita. Neljajalgset eset kutsuti pingiks. Pink „kõmpas“ ebatasasel alusel, aga iste seisis iga jalaga vastu maad.

Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 299, 314/8 (40)

laupäev, 10. 11.
Karksi 1960:
Märdi- ja kadripäe pidi pallast liha söömä, sis lääve lamba hästi kõrda.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 94, 30 (45)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50312

reede, 9. 11.
Tõstamaa 1936: Mart üppab, Mart kargab, maa müriseb, kare käriseb ...
Kuula Hendrik Jantsonit e Poe Hendrekut (1861–1941) Tõhela külast:
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13325-59567-76572
Salvestasid August Pulst ja Herbert Tampere, pildistas Peeter Parikas (ERA, Pl. 20 B2; ERA, Foto 821).

neljapäev, 8. 11.
Jätkub laulu-uurijate konverents Tartus!
Laiuse 1937:
Linnukene mäe peal,
tutikene pea peal.
Ise laulis saksa keeli:
kus minu sukad,
kus minu kingad,
kus minu siidi säärepaelad?
Ma läen pika reisi peale,
kus need kuused kullendavad,
aavad noored aljendavad,
kased valged valuvad,
lepad sirged sinavad.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime aga teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista!
Lähme’ga viimaks sinna maale,
kus ei kuule kuke ealta,
kuke ealta, kana keelta,
nõdra lapse nutuealta.
Kus ei kasta naine jalga,
naine jalga, ärga sõrga.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista!
Lähme viimaks sinna maale,
kus see tuul on tua teinud,
vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
udu teinud uued uksed.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista.
Lähme viimaks sinna maale,
kus toapoiss see sunnib kubjast,
saia tehaks’ valmis lubjast,
hobused need tõstvad naeru,
koerad söövad ahnelt kaeru,
kukk see tuhnis aja peal,
siga laulis penni peal.

Priidu Tammepuu kirjutas pika laulu Imemaale käimisest Reastvere külas Anna Räpilt (ERA II 299, 372/3 (92)). Laulikut pildistas R. Ploom (ERA II 299, 504).
1975. aastal lindistas Kristi Salve katkendi Imemaa laulust Anna minialt Elfriede Räpilt (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_2774i.mp3).
7.–9. novembrini toimub rahvusvaheline laulu-uurijate konverents „Lauluks vormitud kogemused: laulmistraditsioonide isiklikud ja kogukondlikud tahud“ (http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2018/). Olete oodatud kuulama!

kolmapäev, 7. 11.
Halliste/Karksi 1868: Märdipäevast arvati ka eestulevat aega ja ilma ja öeldi: „Kui Märt must, siis ka lihavõte must, kui Märt valge, siis lihavõte ka valge.“ Kirja pannud Leena Kase. H, Kase 98

teisipäev, 6. 11.
Kolga-Jaani 1932: Ehituspalgid raiuti novembri ja detsembri kuul põhja tuulega ja lastasse maha põja poole kylge, siis puu ei lõhke. Yks isa oli saatnd pojad palkisi raiuma aga mõned palgid jäänd viil teises päevas maha lasta ja siis ei oleva enam olnd põhjatuul. Niid palgid läind seenas lõhki justgu peerud.
Kirja pannud õigusteaduse üliõpilane, hilisem jurist ja arhiivitöötaja Otto Ibius (1904-1975) Soosaare valla Taganurga külast (ERA II 60, 87 (2a)).
Metsatööd Harjumaal Järvakandi metsas on pildistatud 1935. aastal. Fotograaf teadmata. (ERA, Foto 2067).

ERA, Foto 2067

esmaspäev, 5. 11.
Hargla 1957:
Pauliine Pihlak on tark ja armas vanainimene, kes väga hästi mõistab meie tööd. Isa oli tal Mõnistes kooliõpetaja ja hea pillimees. Pauliine Pihlakul on ilus hääl ja suur repertuaar, kuid ta väsib väga kiriesti. Peapõletik on nõrgendanud mälu. Paljud head regivärsid on ununenud. Siiski saame üsna palju lindistada.
Kohtumisest Mõniste küla laulikuga kirjutas Ottilie Niinemägi (RKM II 63, 31). Pauliine Pihlakult olid juba 1930. aastal Herbert Tampere ja Eduard Oja laule fonografeerinud. 1957. aastal lindistas Tampere Pauliine Pihlakult muuhulgas tantsulaulu, mida Eduard Oja kasutas oma koorilaulu “Kangakudumine” allikana (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_83d.mp3). Tampere pildile jäi Pauliine Pihlak koos folkloristide Erna Tampere ja Ottilie Niinemäe ning oma tütretütre, rahvaluulekoguja Helje Kindmaga (ERA, Foto 2831).

ERA, Foto 2831

pühapäev, 4. 11.
Torma, Kasepää k 1987: Kes tahtis kõike kuulata ja küsis ühtelugu uudiseid, siis hakati hurjutama: ära ole nii uudishimulik, kõrvad jäävad nõrgaks. RKM II 399, 193 (16)

laupäev, 3. 11.
Viljandi 1937:
Mispärast on koeral käpaalused karedad ja kassil siledad.
Kass oli leiva tulle viskand ja koer olli välja tõmmand käpaga – sellepärast on koeral käpaalune kare ja kassil sile.
Jutustanud Marie Vender, kirja pannud August Mikk. ERA II 177, 484 (47)

reede, 2. 11.
Tarvastu 1889: Hingede päev peetakse isi äranes tähtsaks, tapetakse sel päeval lambaid ehk siga ja keetetakse värsket, see on: süiakse verikäkke ja mõteltakse hingama läinud armsade pääle, kes nüüd nägemada näol käima tulla omaste juure taevast.
Kirja pannud põllumees Jaak Käger (Kägar), eluaastad 1865-1933 (H II 25, 321 (37)). Mulgimaa mitmekihilist hingedeaja ja -päeva kombestikku kirjeldasid mitmed Jakob Hurda kaastöölised.

ERA, Foto 2073

neljapäev, 1. 11. 2018
Märgatud eile Tartus, Elvas, Tallinnas, Nõmmel ja Koppelmaa külas! Lõigatud köögivilju jäädvustasid Liina Saarlo, Liisi Elken, Kaspar Koort, Eve Barnabas ja Pille Niin.

kolmapäev, 31. 10.
Kärla 1889:
Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, need on: emase ihkumine (hõiskamine), lehma möiramine ja kana laulamine; ja neli, mis ei tää uskuda: naest, kui sa ise tema seltsis ei ole, laeva mere ääres, Jumala ilma ja lapse perset; ja üks, mida süda ei suuda kanda: kui see, kes sinu võlglane, sinu vastu suureline on.
Kirja pannud Tõnis Jank. H II 18, 831 (81)

teisipäev, 30. 10.
Rahvaluulearhiiv saab tagasi käsikirjakogu ERA, Rootsi!
Risti 1929: Siin rääkisid yks aasta. Saaremehed [s.o. Pakri saare] olnud Soomes. Siis olid ju niisugused pisikesed laevad. Istund kaua Soomes. Tuuled olnud vastu. Olnud kaua. Yks laplane tulnud sinna - "Mis te nii kaua siin magate?" - " Ei ole tuult." - "Mina tahan teile tuult teha." Andnud saaremeestele paela. Paelal olnud 3 sõlme. Mehed teind esimese sõlme lahti, olnud hää tuul, hää alla tuult. Teind teise ka - veel parem. Yks ytelnud: " Teeme kolmanda ka lahti." Kolmas tahtnud ära lämmutada. Nii kange tuul olnud. Jutustanud Jyri Samberg, 68-aastane eestirootslane, Kurksi küla Käärdi (Sjättas) talu peremees. Kirja pannud Paul Ariste ja märkinud jutustaja kohta: "Kõneleb hästi eesti keelt." ERA, Rootsi 1, 83/4 (3).

esmaspäev, 29. 10.
Räpina 1921:
Mul ol´l naane natukene,
tiburetsa tillukene.
Läts tä suuho sohvikulle
jõõ veerde jõhvikulle.
Sääl tä upo ubalehte,
sääl tä katte kastehaina.
Sääl mä otse upikalla',
sääl mä käve käpikalla'.
Vahesõnana iga rea järele “hüä no häh!”
Pisikese naise marjakorjamisest kirjutas Eisenile Oskar Parmasson (E 51898).
Vetteuppunud jõhvikat Meenikunno rabas pildistas Liina Saarlo (ERA, DF 35430).

ERA, DF 35430

pühapäev, 28. 10.
Simuna 1940: Simunapäev on Simuna kiriku ehitamise lõpetamise päev. Nõnda kõneleb vanarahvas. Simuna kiriku ehitand keegi Siimon ja samuti nagu Oleviste kirikut. Sellest saanud siis simuna- või siimunapäev.
Kirja pannud Kalvi Johannes Õis. ERA II 279, 254 (35)

http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev/item/49654

laupäev, 27. 10.
Tartu 1935:
Õige kell
Üks mängijatest viiakse kõrvale. Teised lepivad omavahel kokku, kes teeb õige kella häält. Teised kõik teevad valet, kuid siiski ometi kellahääle moodi. Nüüd kutsutakse arvaja tagasi. See hakkab arvama, missugune teeb õige kella häält. Kõik teevad sel ajal häält, aga ükskõik missugust – ainult üks teeb õiget häält. See mängija peab niikaua arvama, kuni leiab õige. Arvab aga ta mõne teise kohta, siis hakkavad kõik naerma. Mängukirjelduse kirja pannud Velda Näping. ERA II 98, 518 (5)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/2991

reede, 26. 10.
Tallinn 1940: Juuresolevad lehed ("Jumal hävitab Tallinna 1940") leidsin
24. V 40 oma kirjakastist.
O. Kallas
Tallinn, Pärnu mnt. 23.
Oskar Kallase paberite hulgast leitud ümbrik lehekestega on ERAsse jõudnud 1997. aastal (EFA I 28, 193/5)
Jumal

neljapäev, 25. 10.
Läti, Lutsi (Ludza) maakond, Nirza v, Greki k 1893:
Ol´ susi, ni lambuke. El´l na kui kaua, sai külm talv – susil käpa külmase. Lamm: Sääme tare. Susi ei taha. Lammas sääd villa tare, susil jääst.
S-l ilus, aga külm, L-l karvane – a lämmi.
Sai päev, sulas ära S-i tare. /…/

Jutustanud Anna Bul’, muinasjutuvestmisest märkmed teinud Oskar Kallas. EFAM, Kallas, M 2.

Avaldatud Oskar Kallase poolt muinasjutuna „Hunt ja lammas" kogumikus „Kaheksakümmend Lutsi Maarahva muinasjuttu“ (1900). Taasavaldatud väljaandes „Vaese mehe õnn. Muinasjutte Lutsimaalt.“ Koost. ja toim. Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: EKM Teaduskirjastus 2018:
Oli hunt, oli lambakene. Elasivad nad kui kaua elasivad – tuli külm, tuli pakane talv. Hundil käpad külmavad. Lammas ütleb hundile: „Kuule, hundikene, ehitame maja, siis on kohta, kuhu külma eest lähed!“
Ei hunt viitsi. Lammas ehitab enesele onnikese, sooja, villast onnikese, hunt teeb enesele viimati jääst. Hundil onn ilus, aga külm, lambal karvane – aga soe. Sai päev, sulas ära hundi onn.
Tuli hunt lamba ukse taha: „Lambakene, lambakene, lase sisse, külm kallal, lase kas ninagi soendada!“
Lammas laskis hundi nina sisse pista.
„Lase, lambakene, kõrvad ka!“
Laskis lammas kõrvad ka.
„Oi, lambakene, anna esikäppadele ka kohta, ära võtab külm otsast!“
Andis lammas kohta esikäpilegi.
„Lammas, lambakene, ega sa külgedele sooja keela?“
Lammas lubab küljed ka tuppa.
„Oi, lambakene, kallikene, anna tagukäppadele ka luba!“
Lammas võttis tagukäpad ka sisse. Hunt soendas, soendas, tükkiski tuppa, läks ära ahju pääle.
Sai õhtu, hakkab hunt ahju päält: „Utekene, utekene, tule mu juurde magama!“
Lammas vasta: „Maga aga, maga, mul lusikad pesemata, kuut´sli präädmältä (koonal ketramata), palju tööd veel teha. Kui valmis, küll siis tulen.“
Hunt ootab, ootab – uinub magama. Ärkab öösel, otsib lammast, otsib. Kui oleks leidnud, oleks söönud ka. Aga lammas oli ära peitnud, oli ära läinud pühkmekasti alla. Hommikul lammas naerab: „Susi ot´se, susi nuhke, löva-as susi lammast.“ (Hunt otsis, hunt nuhkis, ei leidnud hunt lammast.)
Hunt magas päeva otsa kui kott. Õhtul hakkab jälle lammast enese juurde meelitama: „Tule, utekene, mu kaissu magama!“
„Tule ma ühtigi veel. Koer mul sööta, leib sisse seada – kui valmis, küll siis tulen.“
Hunt otsib öösel, otsib – ei leia ühtigi: lammas oli leivalõime all. Hommikul jälle lammas naerab hundi välja: „Leivaküna all olin, sa ei leidnud!“
Tuleb kolmas õhtu, juba hunt kutsub lammast magama, aga see ikka surje (vägisi) vasta: „Tööd veel palju, ei ole aega. Pärast tulen!“
Öösel hunt otsib pühkmekastid läbi, otsib leivakünad – ei leia ühtigi – lammas oli ära läinud tubakapajakese alla. Hunt heidab magama jälle.
Läheb lammas metsa, korjab kõiksugu punaseid marju, võiab ära kõik keha. Siis võtab kaks vitsa, läheb akna alla, ise hüüab: „Kui murri muu’ soe’, nii murra s´oo soe!“ (Kui murdsin muud hundid, nii murran selle hundi!)
Hunt kuuleb seda, näeb: verine loom akna all. „Ega nüüd hääd ole, saaks aga hingega minema!“ – Hüppab uksest välja.
Lammas talle kepiga mööda laudjast, ajas hundi metsa, ei see tulnudki enam tagasi.
Aga lambakesel üksinda hää oli elada. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=96

kolmapäev, 24. 10.
Paistu 1967: Kelle laps, selle nimi. – See tähendab, müüja ütelgu kauba hind.
Kirja pannud Marie Helimets. RKM II 244, 58 (4)

teisipäev, 23. 10.
Palamuse 2018: See on mul väga tore kaaslane... Kuremaa veski ja veskimehe Priidu Raudkatsi jutud said üles võetud 15. oktoobril. Filmis Janno Simm (ERA, EV 314).

esmaspäev, 22. 10.
Palamuse 1892:
Hellakene vennakene
tegi mul koodi kuslapuusta,
koodivarre vahtarasta.
Käskis koodile kuluda,
rehavarrele vanada.
Mina olin maani kavala:
lõin ma lapiti ladeta,
lõin ma servi seina mööda,
paugu paljast maada mööda -
katki koodi kuslapuuse,
koodivarre vahtarase.
Laulu rehepeksmisest saatis Eisenile Helene Maasen Kaareperest (E 52141). Rehepeksutalgulisi Soomevere külast pildistati 1937. aastal (ERA, Foto 10946).
Oktoober oli rehekuu ( http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/)

ERA, Foto 10946

pühapäev, 21. 10.
Jüri 1897: Kes küll kirikus käib, aga ometi sellest õpetust ei võta ega oma elu ei paranda, selle kohta üeldakse, et ta käib kirikus teisa vatamas ja iseennast näitamas. Mujal käimise kohta paljut nõnda ei üelda.
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 196 (42)

laupäev, 20. 10.
Kullamaa 1965: „Ei karda katkist kuraditki!“ – Väga julge.
„Ärme öösel surnuaiast läbi lähme.“ – „Mis sääl on? Ma ei karda katkist kuraditki.“
Kirja pannud Johannes Nurme. RKM II 205, 104 (78).

reede, 19. 10.
Kanepi 1997: Ma istu siin ja suumulguga keedä paksu putru.
Nii ütles 1908. aastal Rõuge kihelkonnas Haanjas sündinud, vahepeal aastaid Lätis ja Karulas elanud jutustaja Hella Ilves rahvaluulekogujale. Ja jutu lõpetuseks: Ämp ei süü, ämp ei juu, ämp ei lausu sõnnagi!
EFA I 21, 14 (61-62).

neljapäev, 18. 10.
Jõelähtme 1937:
Olge terveks õllesepad,
kes need kolmed kokku pannud;
esiteks vesi see vedela,
teiseks magi see magusa,
kolmandaks vihad umalad.
Vaat sie võttis mieled mieste piast
ja puoled mieled poeste piast
ja tanud targa naiste piast.
Sial mehed mütsata mürasid,
naised tanuta tantsisid,
poisid puolele küllakille.

http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_67A2.mp3

ERR saates "Luukapäev" kõlavad ka helisalvestused Eesti Rahvaluule Arhiivist: õlleteost ja -joomisest laulab Hindrek Tamm Nehatu valla Iru külast. Hindrek Tamme teisi laule saab kuulata "Eesti rahvamuusika antoloogia" veebiväljaandest https://www.folklore.ee/…/rahvamuus…/ee/Esitaja-Hindrek-Tamm Hindrek Tamme laule heliplaadistasid 1937. aastal Riigi Ringhäälingu stuudios August Pulst ja Herbert Tampere. http://arhiiv.err.ee/guid/201005120205005010010002081001517C41A040000005020B00000D0F069398

kolmapäev, 17. 10.
Iisaku, Tudulinna k 1889:
Kuidas lükkad, nõnna lähäb; kuda tõmmad, nõnna tuleb.
Kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 792 (79).

teisipäev, 16. 10.
Anseküla 1891: Mihklipäevast kunni kadripäevani need esmaspäevade õhtud kutsutakse hingeõhtuteks. Need õhtud peeti pühaks, ei tohitud tööd teha.
Friidu Peetersi kirjapanekud saatis Jakob Hurdale Karl Loiken. H II 41, 418 (51).
Soojast udusest hingedeajast loe Eesti rahvakalendri veebiväljaandest: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg
Sügisest vaikelu Juku talu õuel Mõisakülas Juuru kihelkonnas pildistas 10.10.2009 Pille Vahtmäe (ERA, DF 14288).

ERA, DF 14288

esmaspäev, 15. 10.
Jaani 1892:
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Lammas laugi tallega.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel,
teenin teise aastani!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Lehm leedi vasikaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Kihelkond oma kerguga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Iir mära varsaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Mõisa oma vallaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Külatüdruk küljega.
Jah-jah-jah mina lepin sellega!
Võõrsil teenimise ohtude oskuslikust ületamisest kirjutas laulumängu üles Pahila külast köster-kooliõpetaja ja kirjamees Villem Rattur, laulu saatsid Hurdale üliõpilased Johann Keerig ja Jakob Ilves (H II 35, 105/7 (66)). Kõinastu laiu lambakarjust Mare Lemberit pildistas Richard Viidalepp 1937. aastal (ERA, Foto 1057). Pildile jäi ka Marta Viidalepp, laste ja koera nimesid pole kahjuks märgitud.

ERA, Foto 1057

pühapäev, 14. 10.
Põlva 2013:
Sügismäng
Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikaliste pauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: "Sügis!", siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: "Seeneke!", siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna "kitseke" ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga.
Endaloodud sügismängu kirjelduse on arhiivi saatnud Urve Vares. ERA, DK 120, 14. http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4550

laupäev, 13. 10.
Rannu, Uniküla 1930: Kui laits sünnib, sis visatas penile leibä, sis penid sedä last ei pure.

reede, 12. 10.
Jõhvi 1938: Vananaiste tramp.
Rahvamuusika plaadistamisel Riigi Ringhäälingus mängis 60-aastane Ruuben Kesler (Kessler). ERA, Pl. 75 B3. Kuula: https://kivike.kirmus.ee/ERA-11339-36334-95895
Fotol on ta esinemas hr. August Pulstile kodumaja juures Vasavere külas 1938. a. kartuli noppimise päeval. Foto annetas arhiivile Ruuben Kesleri kasutütar Asta Randmäe. ERA, DF 1780. ERA, DF 1780

neljapäev, 11. 10.
Läänemaa 1874:
Kuulsin kulla oigavat
ja surmahäda kaevavad,
läksin külasse kuulama:
külas on surnud vanapoissi,
valdas kaksi valget kassi.
Kus neid maha pidi maetama?
Meresse mädaporisse,
aja taha allikasse,
sohu suure sopaauku -
need ei kõlba kirikuaeda.
Kes seda poissi takka nuttis?
Susi seal nuttis suurisilmi,
hunt seal haua ääre peal,
karu seal haua kalda all.
Laul vanapoisi matmisest pori sisse on üles kirjutatud täpsemaid andmeid lisamata (H I 4, 189 (21)). Fotod Karuse kihelkonna Saastna küla Porimäest, arvatavast Rootsi kuningas Ingvari hauast, tegid 1936. a Alfred Samet, 1968. a Regina Praakli, 1997. a Mari-Ann Remmel ning 2012. a Jüri Metssalu (ERA, Foto 1602 ja 8483; ERA, VF 1399; ERA, DF 33748).
Oktoober on porikuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober)

ERA, Foto 1602 ERA, Foto 8483 ERA, VF 8483 ERA, DF 33748

kolmapäev, 10. 10.
Ambla 1895: Mari ei kuku enne puust, kui ta küps on.
Kirja pannud Jakob Tannenthal. H III 23, 250 (48).

teisipäev, 9. 10.
Pühalepa 1954: Hiidlastel oli köige rohkem 25 ha maad. Igas paikas käisid ikka mehed suuremaal tööl. Pöld oli naiste asi. Sis olid adrad köik platsis. On ka adradel sulg peal - see on pand, mis ulatub käsi puust puuni, mille külge tulevad aisad.
"Võitluse" kolhoosi sepp August Paes tutvustas vanaaegseid tööriistu TRÜ tudengitele Hilja Kokamäele, Helja Jõgisele, Laine Loogile ja Salme Lubile. Fotol on ühekäe ader naistele. EKRK I 5, 547/8, 550.

EKRK I 5, 550

esmaspäev, 8. 10.
Paistu 1895:
Mistes nii ilma udsutse,
mistes taevas tohmatedu,
mistes nii pime pisare,
mistes nii sage sagare?
Velitse viha piave,
sõsariku sõimeleve,
kälütse kärä kõneli:
velitse viha piave
üte nurme nurga pääle,
sõsariku sõimeleve
üte kirju kirstu pääle,
üte veimevaka pääle.
kälütse kärä kõneli
üte ristilatse pääle,
üte vaba vaimu pääle.
Uduse ilma põhjustest Holstre vallas kirjutas Hurdale rändraamatukaupmees ja kirjastaja Jaak Reevits (H I 7, 474 (12)). Hommikust udu Heimtalis pildistas ja saatis „Minu maastike“ võistlusele Tuuli Reinsoo 2015. aastal (ERA, DF 29207).

ERA, DF 29207
H I 7, 474

pühapäev, 7. 10.
Pilistvere 1894: Pisikene pille-rille, madaluke malle-ralle, istub soos künka otsas, paistab külge vastu päeva?

laupäev, 6. 10.
ERA kohapärimuse töörühma 20. tööaastat tähistatakse väljasõiduseminaril Alam-Pedja looduskaitsealal Palupõhjas!
Puhja v, Palupõhja k (Puhja khk) 1988:
11. juuni on laupäevane päev ja meil ettekavatsetud sõit Puhja kihelkonna põhjaservale. See on Palupõhja, kus kõik tahaksid ära käia. Rekus parvevahti pole, ei saa üle Emajõest. Meie otsustame sõita läbi Tartu Laeva kaudu ringi. 74-aastana Ella Utsal elab Emajõe käärus – vana jõgi on siin nagu väike järveke. Meiega on Einar Sinijärv, kaasas värske videomagnetofon. Einar tahaks kohe ekspromt filmida rahvaluule küsitlemist. Ise arvan, et see ei kuku hästi välja: kui seltskond ümberringi, kui üldse ei tea, mida siit saada võib. Päris sissesöötmisele võib minna veerandtund. Saabki „Uher“ õuest tuppa, teised jäävad ümber maja uudistama ja meie toas rahvaluule-teemade poole pürgima. Tulevad mõned ilusad memoraadid nägemusest surma ettekuulutajana. Kui õues puuriitade juures istet võtame, palungi seda uuesti rääkida, et teised samuti teada saaksid. Einar saab oma filmi ja vähe aja pärast toimub juba selle vaatamine. Paistab, et perenaine jääb vastvalminud šedöövriga rahule ja üldse on ta rahu ise, nagu käiks siin vesiste luhtade taga iga päev seltskond videofilmi tegemas. Minule on see selle ekspeditsiooni kõige elamuslikum päev, seda loodusmaastiku pärast. Heameelega jääksin kauemaks, kuid irduda vist ei sobi.
Paar päeva hiljem kisub miski mind jalgrattaga Reku parveni sõitma. Ja näe, parvevaht Kalju Ilves, Eduard Ilvese vennapoeg, ongi terveks saanud ja tööl. Selgub, et tunneb Kirjandusmuuseumist Ene Trummi, olnud koos sanatooriumis, käinud külaski. Utsali Ella tuleb jalgrattaga Puhjast, tuleb ka üks auto. Parvevaht tõmbab mootori raginal käima, sild Emajõel hakkab pikkamööda paigast võtma… Sõidan minagi parvega üle ja tagasi, tundmata huvi teispool jõge asuvate suvilate vastu. Jala Palupõhja minna tahaks küll. Nemad seal sõidavad paadiga mööda veeteed ja Tallinnast on siin käinud küll televisioon, küll filmimehed (kotkapesa), aga ka migrantide hordid, kellest jääb järgi reostatud jõekallas ja räämas toad tühjaks jäänud majades.
Mall Hiiemäe kogumispäevikust. RKM II 414 688/90.
Samal ekspeditsioonil tehtud fotodel:
Palupõhja küla. Foto: Kadri Peebo (Tamm) (ERA, Foto 14541)
Reku parvevaht Kalju Ilves. Foto: Mall Hiiemäe foto (ERA, Foto 14517).

ERA, Foto 14541

ERA, Foto 14517

reede, 5. 10.
Kunda l (Viru-Nigula khk) 1994: Õpetajate päeva tegime Kunda I Keskkoolis teistmoodi. Tavaliselt on nii peetud, et õpsid on õpilased ja meie oleme õpetajad, aga see kukub läbi, sest „õpilased“ ei tule tundi ja „õpsid“ ka ei tee kaasa. Siis me tegime kehalist kasvatust. Hommikupoolikul tegime õpilastega tavalise spordipäeva ja pärast lõunat õpetajatele spordipäeva. Mina veel tegin kuulutuse. See on mul praegu alles. Sinna panin, et: „Ilmumine kohustuslik“ ja: „Kaasa võtta osavõtjakaart“. Me mõtlesime, et kooli koristajad ka tulevad, aga ei tulnud. Toetajaasutused olid üles loetud ja isikud joonistatud. Loosung on: „Artius, Sitius, Fortius!“ Toetajad: Est-Finn Kompanii, Eesti Taara, I Keskkool, Kunda tselluvill, Männiku kauplus (see on ainuke, mis tõsi on), Kalevipoeg, Žiguli, Viinapood. Isikutest, mis siia joonistasin, esimene kõige ees, tuli direktori nägu, selle ma pidin ära sodima, et pahandust ei ole. Ja see mutt, kes tee ääres seisab ja kaasa ei tee, see tuli ka ühe õpsi nägu. Seal olid niisugused alad, nagu ujulestade kaugushüppamine ja hüppenööriga 100 meetri jooks. Siis oli saapavise. Sõda oli sellega, et ei leidnud kuskilt saabast ja siis lakast leidsin ühe ja värvisin ära oranžitriibuliseks. Praegu on see klassis üles riputatud, sinna pannakse igasugused ägedad asjad. --- Meil olid auhinnad kõik ja. Puust medalid, kus olid kirjutatud hästi ajuvabad killud peale. --- Igaljuhul olid nad mingi vanasõna ja kaasaja ütluse kokkumiksitud variant. See oli seatud selle spordialaga sobivusse. --- Igal alal oli kolm võitjat. Siis oli autasustamine ja siis olid lilleneiud. Neil olid tehislilled tehislille ja õige lille vahepealt, krepp-paberiga seotud ja medalid kandikute peal. Õpsid ulusid ja nutsid, et nemad ei võitnud. Mina olin liputõstja.
Jutustanud Tambet Tõnissoo, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 463, 44/8 (5). Ilmunud Mall Hiiemäe raamatus „Virumaa kalendripärimus“ (2018), lk 188–190.

neljapäev, 4. 10.
Kullamaa 1880:
Südamest auustatud Eesti Kirjameeste Seltsi president J. Hurt!
Teie auväärt soovitava palumise peale oleks minu püha kohus olnud juba ammugi vastust saata, aga seesugune korjatav materjal on aega viitnud ja osast isaisad seda kalmu künka alla viinud, kellest veel vähe riismeid järele jäänud, millest mõned Teie kätte saadan. /---/ Palun siis oma väikest korjandust vastu võtta, mis küll suuremat seda korjamise vaevagi ei maksa, sest et midagi tummakat isadest pärandust ei ole seekord saada.
Seda jään alandlikult paluma Teile südamlikku tervist soovides koolmeister J. Weidermann
Sellised tagasihoidlikud saatesõnad lisas oma 11-leheküljelisele korjandusele Üdruma kooliõpetaja ja seltsitegelane Jaan Veidermann 11. veebruaril 1880. aastal (H II 58, 345/55). 10 aastat hiljem saatis ta Hurdale veel 55 rahvalaulu. Fotol on Jaan Veidermann Üdruma meeskoori keskel 1896. aastal Haapsalu esimesel laulupäeval (ERA, DF 100). Foto on trükitud Jüri Uustalu raamatus "Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost" I (Haapsalus, 1969).

ERA, DF 100

H II 58, 345.jpg

kolmapäev, 3. 10.
Lüganuse, Irvala k 1962: Magaja kassi suhu jookseb vahel ka iir (Saab laisk ka kogemata kombel, vai perib midagi.)
Vanasõna kommenteerinud Liisi Rikka, kirja pannud Aino Källo. RKM II 200, 444 (8)

teisipäev, 2. 10.
Maarja-Magdaleena 1983: "Armastan sügise tumedaid pilvi". Valsi mängis kandlel 53-aastane Laine Tross Uhamardu külas Sopi talus. Salvestasid Ain Urbel ja Mall Hiiemäe. RKM, Mgn. II 3717 (7). Foto tegi Mall Hiiemäe (ERA, Foto 13553). Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-43029-12930

ERA, Foto 13553

esmaspäev, 1. 10. 2018
Märjamaa 1937:
Ei see tohi tõest laulda,
sii on kuulajad külassa,
linnu laskijad linassa,
pardi laskijad pajussa!
Kubjas külas kuulamas
ja härra mõisas mõistemas:
"Kust see laps need laulud võtnud?
See on olnud laulu koolis,
laulukoolis ja laste mängus!"
Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
"Ei ole olnud laulu koolis,
laulu koolis ja laste mängus!
Ma olen olnud töö koolis,
töö koolis ja töö mängus.
Mina aga külv’sin jõe kelvad
ja äestasin jõe ääred.
Lood mina võtsin lutsu suust
ja laulud latika ninasta,
sõnad särje soomusest
ja viisid vimma keele pealt!" Laulude õppimisest kaladelt laulis 94-aastane Mari Elbing Orgita külast (ERA II 147, 13 (1)). Tema järeltulija, Lääne ringkonna kodutütar Rosina Lundt kirjutas üles üle saja Mari laulu – nii regilaule kui uuemaid. Seitse Mari Elbingu laulu jäädvustas vaharullidele Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Fon_536b.mp3). Fotol on Mari Elbing oma nelja põlve järglastega (ERA, Foto 1363).

ERA, Foto 1363

pühapäev, 30. 09.
Haljala 1893: Kui luigäd madalalt lendavad, siis tuläb madal talv (see on vähä lund). Kui luigäd kõrgält lendavad, siis tuläb sügav talv (see on palju lund).
Kirja pannud Isaak Lootus. H II 38, 273 (20–21)

laupäev, 29. 09.
Kose 1941: Mihklepäeval ei tohi „Mihkel“ ütelda, muidu külm võtab talvel kartulad ära.
Kirja pannud Gustav Sommer. ERA II 292, 294/9 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49286

reede, 28. 09.
Viljandi 2007: Lõngused liiguvad ringi pikkade ameerika autodega või motoratastega, mis ei pruugi olla just "Harley Davidson". Rockereid ei tohi segamini ajada rocki viljelevate muusikutega, need on kaks erinevat mõistet. Lõngused on tavaliselt ka "pahade poiste" kuulsusega. Peale selle on neil oma eripärane stiil. Seljas on neil pommitajajakid, ühevärviliste suurte rinnataskutega triiksärgid ja pikad valged või põiktriibulised sallid. Jalas nahkpüksid või teksased, mis on tihti üles keeratud, heleda äärega ja lisaks motorattasaapad.
Carl Robert Jakobsoni nim. Gümnaasiumi õpilase Nele Narise rahvaluuleolümpiaadi uurismistööst "Folkloor tänaval". ERA, KK 432.

neljapäev, 27. 09.
Rapla 1928:
Tõnis Aro ei avaldand mulle midagi. Olevat ju ununenud need vanad tarkused. Aga tuli minuga kaasa Nurme tallu Kabala-Suurkülas, kus peremees ka vana inimene ja lauluinimene.
Kooriti parajasti rehavarsi. Vanamees piibuga ja nooremaid poisse ka. Esialgu kõneldi muidu ilmast ja maast. Vanamees vist isegi mõistis, miks ma tulnud, minuga kaasatulnud juhtis ka sellele tähelepanu. Kui juttudesse tekkis paus, ütles vana: „Eks astuge kambri. Ma tulen ka järele. Vaatame ehk tuleb veel meele mõni laul.“
Tuli varsti meile järele. Pakkusin paberosse, mis mul oli kaasas. Tuli laul laulu järele. Katsusin tuletada meele, kuidas oskasin. Kahju, et polnud seks mingisugust nimestikku.
Kohtumist 66-aastase regilaulikust taluperemehe Mart Uustaluga kirjeldas tudengina oma kogujatee alguses Richard Viidebaum (ERA II 6, 56/7). Fotol on Mart Uustalu koos naabriperemeestega (ERA, Foto 62).

ERA, Foto 62

kolmapäev, 26. 09.
Hanila 1968/71:
Jumal kõrges, keiser kaugel. – Jumal ja keiser olid kohtumõistjad, aga et nääd kõrges ja kaugel oo, siis abi ja julguse õigust ei ole loota. Kedast see keiser või jumal enne ädast oo väl´la aidan, ikka isi oma jõuga tuleb elada.
Vanasõna seletanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 140/1 (193)

teisipäev, 25. 09.
„Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse“ – nüüd veebiväljaandena!
Muhu 1975:
Till-lill lippu linnassid,
linnassid, linnassid.
Harju kukel kannussid,
kannussid, kannussid.
Meil põle kukke tarviski,
tarviski, tarviski,
meie kana muneb muidugi,
muidugi, muidugi. [video]
Laulumängu esitasid Pauline Vapper, 1904–2004; Akiliina Noor, snd 1909; Adeele Sulane, 1917–1994; Iisa Tuulik, 1915–2004; Juulia Äkke, 1898–1980; Raissa Vaga, 1906–1993; Hellen Äkke, 1932–2014; Akiliina Osa, 1910–1994; Bärni Tuulik, 1914–1980 Suuremõisa k. Salvestasid I. Rüütel, E. Tampere, V. Ojanurme, O. Kiis.
Film: ERM, F 52; heli: RKM, Mgn II 2698 b [28]. https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/muhu/ee/video-till-lill-lippu-linnassid

esmaspäev, 24. 09.
ERA 91!
Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamine 1927 tähistab Jakob Hurda surmaga 1907 ripakili jäänd kavakindla ja sihiteadliku tegevuse uuestijatkamist eesti rahvaloomingu kogumiseks, korraldamiseks, väljaandmiseks ja uurimiseks. Juhuslikust nipitsemisest, asjatundmatust näpitsemisest, võõraste hoolekandest – nendest tahame nüüd lõplikult vabaneda. Kui seejuures tuleb väärnähetele pihta anda ja segajaid korrale kutsuda, siis teeme seda kindlasti ega karda ühtki kokkupõrget nõudlikumate normide ja kõrgema taseme kättevõitmiseks meie vanavara-vallas. Eesti Rahvaluule Arhiiv, see ei ole kaugeltki ainult eesti rahva endispõlve luule, vaid ka usu, teaduse, keele, vaimulaadi ja suurel määral isegi ajaloo varaait. See on varaait, mis kohustab meid täiel määral arvestama tõsiasja, et eesti rahva omapärase kultuuri kandejõud ei ole sugugi ainult tänapäeva hariduses ega paari viimase sugupõlve saavutustes, vaid selle tõeline põhi juurdub aastasadu ja isegi -tuhandeid vanast loomingust, mille on meile pärandand nimetute tarkade ja teadjate, laulikute ja leelutajate pikk rida läbi aegade hämara. Ja nagu minevikus eesti rahva elujõud ja vaimusuurus on väljendund lihtsate ja argipäeva askeldustega ülekoormatud mass-inimeste kaudu, sedasama sugupõlvede pühitsetud traditsiooni jatkaku ka tänapäeva massi hulgas teotsevad ja oma ümbrust sütitavad tulihinged, jatkaku seda suurema andumuse ja vastutustundega, mida enam raskusi ja pettumusi peaks pakkuma meile tegelik elu!
Oskar Loorits, „Saatesõnaks“ („Rahvapärimuste Selgitaja“, nr 1; 1936).
Fotol Oskar Loorits 1935. a. sügisel. ERA, Foto 8400.

ERA, Foto 62

pühapäev, 23. 09.
Kihelkonna 1947: Sügisasa pööriba omiku lehmi välja lastes viska igaühela vassagu käega soola silmada vahela, siis tilkuvad jõuluni välja.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-pooripaev/item/49233

laupäev, 22. 09.
Halliste 1888: Madisepäe. Sellel päeväl peavet kik matikse ja uisa oma pessä ära pugeme, mikeperäst sedä päevä ka matusepäeväs nimetetäs.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-madisepaev/item/49220

reede, 21. 09.
Jämaja 2008: Suur Tõll oli Vanapaganale nii kangest akand pinda käima, et see pannud eest plagades ära. Ja tulnud nüüd Sõrve - jooksuga. Siis järsku arvand, et ju nüüd küll on ja jäänud ühe kivi peale siis kükitama, noh, inge tõmbama, eksole. Need on nüüd ta kabjajäljed, need suured... /--/ Ja need on need, kuhu igitilgad kukkusid, need augud.
Eldur Seegel näitab Eda Kalmrele kuradikivi Sõrves Kaunispe külas. Pildistas Külli Trummal.

ERA, DF 3708

neljapäev, 20. 09.
Pöide 1956:
Marie Kivi on 82-aastane astmahaige vanake. Juba kaks aastat on ta lamanud voodis. Ta räägib hingeldades ja vaevaliselt, kuid kõigest hingest tahab meile laule ette öelda. Mälu ja kuulmine on tal veel väga head. Marie Kivilt saame selliseid ehtsaid regivärsilisi rahvalaule, milliseid me siin üldse veel pole leidnud. Ja vaevalt on keegi kunagi sügavamini mõistnud meie töö väärtust, kui see 82-aastane eideke, kui ta laulude vahele lausus: „Justkui oled ühe lapse sünnitanud, kes akkab ilmas elama pärast sind…“ Ja hiljem: „Lapsi minust ei jää, aga jäävad laulud ja jutud.“
Kohtumist Marie Kiviga Asva külas kirjeldas Ottilie Niinemägi (Kõiva), Marie laule noodistas Herbert Tampere. Tampere pildistas ka Asva linnamäge.

ERA, Foto 2655

kolmapäev, 19. 09.
Hanila 1968/71: Kudas sa metsa hüiad, sedasi mets vastu kostab. Kui sa oled oma naabritega sõbralik, siis nääd oo so vastu kua hiad, oled isi sant ja tujukas, oo teised samasugused.

teisipäev, 18. 09.
Otepää 1894: Sälla arstmine
Kui sälg haige om, arstitas. Vijäs seo vüö, mis sinul halti vöölen om, vijas sinna kohale, kos pallu siuge, pandas sinna maha. Kui mõnda siugu nättäs, haedas üle vöö. Kui siug om üle vüö haedu, pandas seo vüö vüölde. Siss saaved sälg terves.
Kirja pannud põllumees Jaan Kukrus Paluperas.
Maria Ossipova kootud vööd pildistas 2007. aastal Krasnojarski krai Haida külas Andreas Kalkun, rästikut Laadla küla karjamaal 2001. aastal Kanni Labi.

ERA, DF 10625
ERA, VF 4104

esmaspäev, 17. 09.
Vigala 1889:
Oleks mu peegu teadeval,
teadeval ja tundeval,
sirgu silma nähtaval,
küla kõrva kuuldevale!
Ah, ma teen sukad säärta mööda,
peeniksed särgid pihta mööda,
vammussid ligi lihada.
Peaks ta minu nägema
ehk mina tema nägema,
sui ma söömata elaksin,
talve tangu mekkimata,
elu aja teenimata.
Noorte Läänemaa neidude unistusi teadis 59-aastane Mihkel Elbing Velise vallast. Laulu kirjutas üles ja saatis Eisenile vallakirjutaja ja kooliõpetaja, Eiseni onu Mihkel Liedenberg. Neide kunagiselt Läänemaalt – Märjamaa teatetantsijaid – on pildistatud 2011. aastal.

ERA, DF 23828

pühapäev, 16. 09.
Nõo 1888: Märt mäe külje pääl, üks jalg all?

laupäev, 15. 09.
Järva-Jaani, Kursi k 1939:
Väinjärve tekkimine
Tamsalus Silva lubjavabrikute taga vanasti mühisenud suur ja ilus Einjärv. Järve kaldal elanud mõned perekonnad. Eks üks perenaine olnud väga õel ja paha inimene. Kiusanud teisi inimesi ja pole järvegi rahule jätnud. Kord läinud ta jällegi lapse musta pesu pesema. Saanud mõned lapid loputud, hakanud vesi kangesti kohisema. Naine jätnud siis pesemise pooleli ja läinud koju. Naine läinud siis järgmisel päeval päeval uuesti, kuid kordunud sama lugu. Kolmandal päeval vihastanud järv kangesti. Tõusnud suur kohin ja kahin, järv muutnud end veesambaiks ja lahkunud Einjärve kallaste vahelt. Läinud siis Väinjärve valda ja laskud ühte suurde lohku. Seal hakati järve hüüdma Väinjärveks.
Jutustanud Aleksander Naarits, kirja pannud Raimund Pärtelpoeg.

reede, 14. 09.
Tartu 1935: Seda mängu mängitakse toas. Mängijate arv pole tähtis. Põhiosaks on „lenduri katse“ sooritamine. Muidugi tahavad kõik seda teha. Üks mängija kutsutakse ruumi keskele. Tal kästakse käed risti panna, nii et vasak käsi läheb üle parema käe. Edasi peab ta parema käega ninast kinni võtma ja kummardama, nii et vasak käsi, mis sirgeks jäi, puudutaks põrandat. Katse käib nii, et mängija peab nii olles 10 ringi keerutama ja siis ühe mängija (näiteks kes toanurgas seisab) juurde minema. Muidugi ei õnnestu see igalühel. Sest kui mängija kummargil olles 10 ringi on ära keerutanud ja püsti tõuseb ning nurgasseisja juurde tahab minna, näeb ta järsku, et põrand tõuseb lakke, siis tiirleb igatpidi kord üles ja alla, kord kõrvale ja viltu, nagu ta sõidaks lennukiga trikklende. Selle tagajärg on, et ta ei saa nurgasseisja juurde minna. Ta püüab küll minna, tõstab jalgu ja jookseb kuskile vastu seina ning püüab sellest kramplikult kinni hoida. See tekitab mängijaile palju nalja. Igaüks peab katse läbi tegema ja kes õnnelikult nurgasseisja juurde jõuab, on võitja.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3039
Mängu on kirjeldanud Tartu poeglaste gümnaasiumi õpilane H. Trees.

neljapäev, 13. 09.
Tarvastu 1936:
Nii Ämmusteski juhtusin kokku puutuma ühe sõbraliku eidekesega, kes, peale selle, et pakkus mulle öömaja, viis mind oma õe juurde, kes pidi oskama palju vanu rahvalaule. Õnnetuseks aga oli laulik pikaldase haiguse tagajärjel unustanud suure osa oma laulutagavarast, nii et leidsin eest veel ainult toreda lossi lagunenud müürijäänuseid. Siiski, kuna need olid esimesed saadused mu uuelt tegevusväljalt, oli mu rõõm suur nende üle. Nii kirjeldas ERA stipendiaat Linda Köögardal oma kogumistee alguses toimunud kohtumist Tarvastu lauliku Elts Kaigasega. Kohtumisel tehtud fotol on Elts keskel, vasakul tema õde, paremal Elts Andrei oma pojapojaga. Õnneks oli 1912. aastal Elts Kaigast külastanud EÜSi stipendiaat Jaan Müür, kes Eltsu laulud jäädvustas.

ERA, Foto 1194
ERA, Foto

kolmapäev, 12. 09.
Karula 1887/89: Puhtus om puol elu.

teisipäev, 11. 09.
Käina 1959: Need on jälle nii, et Suur Tõll on pidan Saaremaal elama ja tema siis katsun jälle Käina keriku torni pääl maha visata, et seda torni ära ähvitada. Ühe veskan. See jään öige siia Jausa lahesse mere suusse, Jausa lahe karjamaades kutsutas. Sääl on üks suur kivi meres küll. Noh ja teine tuln siia, jään siia Orjagusse, kukkun siia. Ja üks läin jälle Käinast mööda, kukkun — Palupõhja maja juurde. Ma ei tea, kus see on. Ju ta ikka kuskil peab olema.
Jutustanud 79-aastane Priidu Harjak Kassari Merekülas. Jutu pani kirja ja Tõllu kivi pildistamist pildistas Orjakul Loreida Raudsep.

ERA, Foto 4620

esmaspäev, 10. 09.
Häädemeeste 1959:
Mida öeldi esimest korda uudsevilja süües?
Uutsepull´i öeldi ja uutsekakku. Lauldi:
Katsu meie kakukest,
meie kakukaraskit,
söö meie kakukest,
kasub meie karjake,
söö, söö, tütrekene – või pojakene...
Kakk oleva esimene sõna, enne põleva leiba täätud. Õite vanaaegsed inimesed ütlesid ikki kakk.
Kägiste külas vestlesid uudseleivast ERA kaastööline Marta Mäesalu ja Veera Tähendus. Veerat fotografeeris Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsioonil Herbert Tampere.

ERA, Foto 4446

pühapäev, 9. 09.
Täna on vanavanemate päev ning väga sobilik just nüüd teha kaastöö kogumisvõistlusele „Püüa vanaema lugu purki!“ (vt http://kratt.folklore.ee/vanaema/). Võistlus kestab kuni 26. oktoobrini.
Viru-Nigula 2015:
Septembri teine pühapäev on vanavanemate päev. Sellel päeval käiakse vanavanematel külas. Kõige suuremas toas kaetakse laud, kus on tort. Vanavanematega käiakse saunas, hotellis. Ka hauale, kui nad surnud on, viiakse lilli. Neid viiakse väljasõitudele. Kui pidu on, siis esinetakse, loetakse luuletusi ja lauldakse neile.
Kirja pannud Heili Tarjan.
Fotol vanapaar Vasknarvast (Vaivara khk) 1966, pildistanud Mall Proodel (Hiiemäe).

ERA, Foto 7935

laupäev, 8. 09.
Väike-Maarja 1939: Kui mees läks piale joomingud kõrtsu piad parandama, siis küsiti ta käest: „Mis püha sul täna on?“ Siis vastati kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev/item/49173

reede, 7. 09.
Iisaku 1957:
Me lähme kaeru lõikama. Kes me vihud seob?
Oh, kus on ta, oh, kus on ta, oh, kus on ta läinud?
Eile õhtu oli ta oma armsa pruudiga.
Oh, kus on ta, oh, kus on ta, oh, kus on ta läinud?
:,: Vaat sina otsid ja mina otsin ja igaüks otsib oma.:,:
Ringilaulu laulis 74-aastane Liisa Tukk Kuremäe külas, sõnad pani kirja Veera Pino, viisi helilooja Ester Mägi.
Fotol Liisa Tukk ja Družok koos Veera Pinoga. Pildistas Loreida Raudsepp.

ERA, Foto
ERA, Foto

neljapäev, 6. 09.
Viljandi 1888:
„Must mees nurgas, tuline süda sees?“ küsis Vana-Tänassilma valla põllumees Jaak Toss. Viljandimaa jahimeest püssi ja koeraga pildistas Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Kaie Humal.
Septembris läks lahti tõsine jahilkäimine (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/september).

ERA, Foto 17691

kolmapäev, 5. 09.
Kuusalu 1895: Hobune komistab ka nelja jala pealt, saadiks siis inime ühe sõna pealt.

teisipäev, 4. 09.
Venemaa 1972: Когда сажают лук, мужчина и женщина целуются через грядку, чтобы лук уродился сладким.
/Tõlge: Sibulat maha pannes peavad mees ja naine üle peenra suudlema, et tuleks magusad sibulad./
Pihkva oblasti Puškinskije Gorõ rajoonis Roždestvo külas 1928. aastal sündinud L. M. Matvejevalt kirja pannud üliõpilased L. Jurtšenko, E. Serman, L. Smolnikova ja J. Vassiljev.
Sibulaid Ossipova Manni magamistoas külmkapi kohal on 2015. aastal Krasnojarski krai Partisanski rajoonis Haida külas pildistanud Aivo Põlluäär. Sibulate puhastamist peipsiveerses Kallaste linnas pildistas 1997. aastal Liina Saarlo.

ERA, DF 35063

ERA, VF 2750

esmaspäev, 3. 09.
Tartu-Maarja 1925:
Oi-oi, oi-oi Holdre poisid,
Holdres mitmesugused:
mõni on üsna ümmargune,
mõni on pisut pikergune,
mõnel on siidiriided seljas,
mõnel on ihualasti,
mõnel on pikad püksid jalas,
mõnel olid laiad mütsid pääs,
mõni on kolmekandiline,
mõni on üsna komargune,
mõni oli liper-lapergune,
mõnda seda ma ei tunnudki!
Keerame sõnad teisipidi,
ütleme üsna õigesti:
hernes on üsna ümmargune,
uba on pisut pikergune,
rükil on siidiriided seljas,
nisul on ihualasti,
kaeral on pikad püksid jalas,
odral on laiad mütsid pääs,
tatar on kolmekandiline,
kartul on üsna komargune,
lääts on liperlapergune,
Linaseemend – seda ma ei tunnudki!
Mõnesuguseid poisse ja vilju tundis Helmest pärit Minna Hiiop, laulu kirjutas üles TÜ üliõpilane Mary Kampmann. Keeleteadlasi ja folkloriste kolhoosis kartuleid võtmas pildistas 1949. või 1950. aasta sügisel Richard Viidalepp. September on kartulivõtukuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/september).

pühapäev, 2. 09.
Haljala, Võipere k 1937:
Kes kannatab, see kaua elab
Väikemaa mees käis päeviti mõisas maa eest tööl. – Ükskord tuli ta mõisast koju. Naine keetis parajast rukkijahu putru. Ta ütleb mehele: „Kas sa võiksid oost vaatama minna metsa. Tuled koju, mul on siis pudru valmis.“
Mees läks. Läks ja läks ja ei tuldgi tagasi. Naine oli oodand meest tulema. Pannd pudrule võid silma ja oodand meest sööma. Meest ei ole tuld. – Oli mees aasta päevad ära, siis tuli koju ja ütles naisele: „Anna nüüd mulle süüa!“
Naine vastas: „Mis ma sulle annan?“
Mees: „Eks sul õhtast putru veel ole?“
Naine teind suured silmad: „Sa olid ühe aasta ära ja küsid õhtast putru veel!“
Mees imestab ja ütleb: „Ma ei oldki kaua ära, kas olin ühe tunni! Siis ma olin teises ilmas, kus nägin kõik. Nägin Jumalat ja nägin kuradit ja nägin ka oma vanemate vanemaid ja ka sinu vanemate vanemaid. Siis minu juures käis Jumal ja küsis: „Kas nüüd oled näind oma esivanemaid ja oma naise vanemaid? Kui sa siit ära lähed, siis ära pane pahaks, et oled vaene. Sa nägid nende piina, kes nurisesid. Kui lähed koju, siis täna mind, et olen sulle niisuguse elu annd!““
Rääkis seda kõike oma naisele. Siis nad iial enam ei nurisend ega kaeband, kannatand kõik puudused ja ädad ära. Aega mööda akand nende käsi paremast
käima. Pärast eland veel õnnelikku elu, et olid kõike rahulikult ära kannatand.

Jutustanud Jaan Muruväli, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.

laupäev, 1. 09. 2018
Tartu 1975:
K: Üheksa kuud järjest pikka ja pidevat piina, mis see on?
V: Kooliaeg, koolitalv.

reede, 31. 08.
Viru-Jaagupi 1984: Kuremäe kloostris oli kloostripüha. Ja vene lendur oli sõit autoga kohale ja uuris, et: "Ma tahan vaadata, mis siin küll on." Et "ma sõja ajal viskasin pommi, küll pommitasin ja pommitasin, aga ühtki pommi külge ei võtnud."
Jutustanud Karl Soon (snd 1913) Voore külas, kirja pannud Mall Hiiemäe.
Foto on 1957. aastal teinud Richard Viidalepp.
Kuremäe kloostri nimepäev oli 28.augustil, Jumalaema uinumise pühal.

neljapäev, 30. 08.
Kirbla 1968:
„Mõista, mõista mõõru, läbi käte kääru, kääru sees oli pesa, pesas neli muna“ oskas küsida 74-aastane Marie Tuul Kloostri asundusest. Ja teadis ka vastust (otsi: http://www.folklore.ee/moistatused). Marielt kirjutas Lilia Briedis Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil üles mitmeid jutte ja laule, kuid eriti palju vanasõnu, mõistatusi ja kõnekäände. Lilia Briedis pildistas Mariet ka käsitööd tegemas. Hiljem saatis Marie ise Kirjandusmuuseumile oma mehelt ja emalt kirjutatud rahvaluulepalu.

ERA, Foto

kolmapäev, 29. 08.
Märjamaa 1955: Lapsele õpetati juba noorelt vara magamast üles tõusma. Öeldi: „Laiskus on kuradi peapadi." Kui laps kaua magab, siis kurat tuleb, paneb oma pea lapse peale ja laps jääbki laesaks.

teisipäev, 28. 08.
Püha 1934: Kui kiri ämblik kuskil inimese riietel kõnnib, siis toob kirja.
Pihtla vallas Mustla külas 48-aastaselt Leena Paltsilt kirja pannud Alo Reinfeldt.

Vilsandi Tont-Jaagu mäel on võrku kuduvat kiriämblikku pildistanud Madis Karbe. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi mälumaastike välitööd 2015.

esmaspäev, 27. 08.
Urvaste 1965:
Lätsi ma mõisa mõtsa viirde,
ollalii-lellalii,
nakas hammas halutõmõ,
panni ma pää paiu pääle,
jala Jaani niidu pääle.
Kuri miis tull kuusistust,
varas miis varikust,
varast mul ärä ää obõsõ,
jätt mullõ musta ruuna.
Lätsi ma obõst otsima.
”Määnes oll su obõnõ?”
“Linaleht, laukiots,
õrasilm, kaputjalg.” Hobusemängu laulis Säre külas Säremiku talus Helmi Vill Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsiooni liikmetele (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1134b.mp3). Helmit koos tütrepojaga pildistas Herbert Tampere.

ERA, Foto

pühapäev, 26. 08.
Viljandi 1965: „Küll on kahju, et mede vana Muri ära suri,“ ütles ihne ning laisk perenaine. „Nüüd mul pole enam sööginõude pesijat!“ – Tähendab: ta ei viitsinud sööginõusid pesta ega raatsinud koerale süüa anda, vaid tõstis nõud toidujäänustega koera ette, et too nad puhtaks lakuks.

laupäev, 25. 08.
Tartu 1993: Kui mingi asi on valesti või pole nii nagu oodatud, öeldakse näiteks nii: „Kui see rummikook, siis ma olen Debora Vaarandi.“ (Koogil polnud mingit rummi maitset.) Või kasutatakse mõnda muud tuntud nime.

reede, 24. 08.
Vaivara 1895: On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli ühe peremehe juure ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid mekkida, sest siis saavad need head magusad. Kroonlinnas kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud D. F. Roosipuu. Head kaalikamekkimist! http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev

neljapäev, 23. 08.
Vigala 1895:
Humal uigasi oruna,
vesi see lauli läte'ena,
kesu keerudi mäela:
"Kunas me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukumaie,
neljal ühte laulamaie?
Sellel suurel jõulupühal -
siis me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukumaie,
neljal ühte laulamaie!"
„Õlle laulu“ kirjutas üles kirjanik ja koduloo-uurija Mihkel Aitsam. Martnas Tuka külas on kevadisi humalaid pildistanud Pille Vahtmäe 2012. aastal. Homsel pärtlipäeval on viimane aeg talviseks õlleteoks humalaid varuda (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev)!

ERA, DF 12049

kolmapäev, 22. 08.
Helme 1956: Igal linnul ise laul, igal talul ise taar (Öeldakse selle kohta, et igas talus on omad kombed ja eluviisid.) (Oli tarvitusel varem ja tarvitatakse ka praegu.)

teisipäev, 21. 08.
Tartu-Maarja 1892: Üteldäse et põud piap vihma jälled ärä tasuma, aga vihm põua jälgi ei jõvva tasuda. Kirja pannud Johann Mägi, Kavastu taluperemees ja seltsitegelane (1870-1942).

esmaspäev, 20. 08.
Vigala 1885/6:
Hakkame, mehed, minema,
paneme piibud ju põlema,
suitsunuiad suitsemaie!
Rahvas hakkavad ajuma,
et meie palju kulutanud,
palju raha raiskanud,
kuhja heinu kulutanud,
salve kaeru kahandanud,
pinu puid me põletanud,
teuleiva ära söönud,
vaadi õlut ära joonud,
vaadi õlut, vedru viina!
Ütlen usti uuest ümber,
usti uusile sõnule,
varsi vana järje peale.
Mis sest teust leivast süüa?
Voorike all ja koorike peal,
sees see sisuraasukene.
Mis sest vaadist õllest juua?
Otsas otsad, ümber lauad,
peal on kobru, põhjas pärmi,
keskel õlletilgukene.
Vägevatest Vigala meestest kirjutas J. H. Steinberg. Vana-Vigala rahvatantsumehi Kiitsharakaid on pildistatud Teisel Meeste Tantsupeol Rakveres 2010. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 19. 08.
Viljandi 1892: Tetu kõndis teeda mööda, maamees maada mööda, kuningas kuuske mööda?

laupäev, 18. 08.
Võnnu 1963:
Мой дождётся выходного
И за удочку скорей,
А с стобой берёт спиртного
Для приманки окуней.

/Tõlge:/ Mu mees ootab ära puhkepäeva,/ Ruttu õngeritv siis kätte,/ Aga kaasa võtab ta piiritust,/ Et ahvenaid ligi meelitada.

Piirissaarel Saare külas on Jelastanija Ivanovna Zahharovalt tšastuškasid kirja pannud TRÜ vene keele ja kirjanduse üliõpilased Rimma Andrejeva ja Siiri Arendi.
Kalureid Peipsil on 1961. aastal pildistanud Eduard Ertis.

ERA, Foto 5538

reede, 17. 08.
Täna seminar „Vaikimise ja vältimise praktikad: sobimatu keeles, kultuuris ja teaduses“!
Setomaa, Vilo v 1935:
Kuis Lõtina Andrei Andrejevits mõtsa varast?
Innevanast läts Andrei Andrejevits riigimõtsa vargilõ. Läts mõtsa, ragi kuurma puid pääle, nakaú kodo minemä, a mõtsavaht sai timmä kinni. Mõtsavaht oll? Korohkuvast. Mõtsavaht kai: „Mis ma tälle teesi’?“ A Andrei Andrejevitsal oll? valgõ märä ja mõtsavaht ütel?: „Koina’ umma märrä, sis lasõ ar vallalõ!“ Andrei Andrejevits ka’ kai, olõ-i midägi tetä’, läts hobõsõlõ sälga ja nakaú märrä koinma. A märä taha-s sukugi paigah püüsü’ ja Andrei Andrejevits ütel?:
„Kull?a märäkene, õgas ma taha-i sinno, a hädä minno sund!“
Koinõ sis timä märä ar, ni mõtsavaht lask? timä vabast.
Andrei Andrejevits oll? innevanast pillimiis ka’. Tull? pühäpäiv ja Andrei Andrejevits läts sis küllä kul?anjahe pilli mängmä. Mõtsavahi tütär tull? ka’ sinnä kul?anjahe ja nakaú Andrei Andrejevitsa sõimama: „Kull?a märäkene, õgas ma taha-i sinno, a hädä minno sund!“ Andrei Andrejevitsal sai veiga häpe ja timä läts küläpaaba mano ja selet? tälle aúa ar ja küüsse paaba käest: „Kuis ma taast sõimamisõst vallalõ saaú?“ A paaba ütel?: „Ma tiiä küll, kuis sa taast sõimamisõst vallalõ saat. Sa võta’, osta’ poiúkõisilõ nagõl karameelkit ja käse’ poisikõisil timmä sõimada’ kõvvõrputs.“
No’ hüä küll, Andrei Andrejevits ost? nagla karameelkit ja läts pühäpäävä kul?anjahe pilli mängmä. Jagi sis nagla karameelkit poiúkõisilõ ar ja käsk? mõtsavahi tütärt sõimada’ kõvvõrputs. Poiúkõsõ’ naksi’ sis timmä sõimama ja mõtsavahi tütrel sai veiga häpe. Tütrik kai, õt kuis úoost sõimamisõst vallalõ saaú ja läts küläpaaba mano. Paaba ütel?: „Tul’ neläpäävä õdagult ja tuu’ kol’ lihapalla, küll ma sis aja ar putsi õgvast!“
No’ hüä küll, paaba ütel? Andrejevitsalõ, õt: „Tul’ sa neläpääva õdagu mi poolõ!“
Andrei Andrejevits tulle ka’ neläpäävä õdakult paaba poolõ. Paaba käsk? täl ar käkki’ sängü ala. Kõrra ao peräst tulle ka’ tütrik paaba poolõ ja tõi paabalõ kol’ lihapalla. Paaba käsk? ka’ sis mõtsavahi tütrel jala’ pingi pääle nõsta ja kaie ja ütel?: „Sul om jah kõvvõr puts.“
Paaba käsk? sis tütrigul käpilde põrmaduhe laskõ’ ja pää aho ala panda’.
Paaba ütel?: „Ma aja putsi kirvõ kuuda pääle, küll sis tä õgvast lätt.“ T
ütrik ka’ lask? käpilde põrmaduhe ja pand? pää aho ala. Paaba kutú sis Andrei Andrejevitsa vällä ja käsk? uma türä mõtsavahi tütrele putsi aia’. Andrei Andrejevits sis aie uma türa mõtsavahi tütre putsi ja paaba ütel?: „Puts kirvõ kuuda pääl, kolmõ lihatükü iist mingu’ õgvast!“
Paaba sis käsk? jal’ Andrei Andrejevitsal ar käkki.
Tütrik tulle sis üles ja paaba pand? tälle serkali harra vaihõlõ ja tütrik kaie, õt puts om õgvast lännü. Läts sis tuu tütrik säält ar, ni Andrei Andrejevits ka’ tulle vällä ja läts ka’ ar kodo.
Pühäpäävä lätt sis Andrei Andrejevits kul?anjahe, ni ütles mõtsavahi tütrele: „Puts kirvõ kuuda pääl, kolmõ lihatükü iist mingu’ õgvast!“
Mõtsavahi tütrigul saie väga häpe ja timä kutú Andrei Andrejevitsa vällä ja küüsse: „Kost sa tuud tiiäde?“
Andrei Andrejevits ütel?: „Tuu mu türa ollegi kuuda iist su putsih.“
Mõtsavahi tütär ütel?: „Õga voori saat viil, ku tahat õnnõ türrä putsi aia’, olõ’ vaiki õnnõ, kõnõlgu-i kellegi!“
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.

https://www.facebook.com/events/2165273967022693/

neljapäev, 16. 08.
Muhu 1975:
Käigem, käigem, vaesed lapsed,
läbi kiigeveski,
veske oli katki murretud,
peab saama terveks tehtud!
Kellega, millega?
Õbeda, kulla vööga.
Esimene laps ja viimne laps
peab saama pandiks võetud!
Suuremõisas laulsid ja mängisid Pauline Vapper, Akilina Noor, Aglaida Sulane, Iisa Tuulik, Julia Äkke, Raissa Vaga, Hellen Äkke ja Akilina Osa. Mängu magnetofoonisid Ingrid Rüütel, Erna Tampere ja Olav Kiis (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_2698f.mp3). Mängu kulminatsiooni „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“ pildistas R. Olli.

ERA, Foto
ERA, Foto

kolmapäev, 15. 08.
Häädemeeste 1938: Iga lind kannab oma suled, iga härg oma iket, iga inimene oma risti – öeldi lastele, kes nurisesid, et raske elada on.

teisipäev, 14. 08.
Tallinn 1922: Teisipäev on kõige parem päev uuele kohale minna. Kirja pannud Tallinna Nikolai I Gümnaasiumi õpilane Paul Berg (al. 1927 Ariste,1905-1990), hilisem keeleteadlane ja folklorist.

Vilsandi rahvuspargi välitöödel on Audaku külateed ja Harilaiu teerajal suunda valides kõhklema jäänud halljänest pildistanud Pille Vahtmäe. 2013.

esmaspäev, 13. 08.
Kuusalu 1923:
Nüüd ilus vilule vierdä,
kaunis vierdä kaste'elle,
Nüüd on vilu viljä päällä,
kaste kaerakorre päällä.
Vigasti vihane rauda,
sirpi armas alle rauda,
kirves kallis kasterauda,
vigasti vilulla viereb,
sirpi kaljub kaste'elle,
kirves paukkub pakkasella.
Sie ott vere vennäldäni.
Vein venna vilu magama,
vilu külmä kamberisse.
Alla panin mina haavalehte,
pääle panin mina pärnälehte.
Ise mina soitsin Soomemaale,
ruttasin mina Ruotsimaale,
toin mina rohed Ruotsimaalda,
salvid kallid Saaremaalda.
Siis sai vennäke veresse,
pohlalehte sai punasse.
Venna kirvehaavast ja selle ravitsemisest laulis Eeva Velström Virve külast. Laulu kirjutas üles filoloogiaüliõpilane Linda Pärt. Virve küla rahvaarsti Maria Tambergi pildistas 1937. aastal Rudolf Põldmäe. August on mädakuu, mil haavad paranevad halvasti (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august).

ERA, Foto

pühapäev, 12. 08.
Kodavere 1939: Kui taeva tähed muudavad asendis, või rahvakeeles „kukuvad“, sel juhul tulevat tähe kukkumise ajal väga kiiresti midagi soovida, kas hääd või ükskõik mida – see soov täituvat.

laupäev, 11. 08.
Halliste 1896: Päikesevarjutus sünnib rahva pattude pärast.

reede, 10. 08.
Hanila 1889: Laur olla käinud lauritsapäval külas ja küsinud: „Kas seeme kotis?“ Pärt jälle pärtlepääval ütlemas: „Pillu peale!“ Sest olla ka see vanasõna tulnud: „Laurits küsib, kas seeme kotis, Pärtel ütleb: „Pillu peale!““
Kirja pannud Aadu Reimann (1858-1928), taluperemees ja seltsitegelane Massu vallast Kõmsi külast Salumetsa talust.

Rukki õsumist on Muhumaal Lalli külas Põllu talus 1937. aastal pildistanud Richard Viidalepp.
Täna on lauritsapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev).

neljapäev, 9. 08.
Vigala 1889:
Oleks mul oma hobune,
ma läheks läbi Vigala,
tõuseks Tanuma mäele!
Seal ma sööksin soosterid
ja paugutaksin pähkelid,
nopiks noori õunasid!
Suvistest maiuspaladest unistas Kai Ram, laulu kirjutas üles Madis Liedenberg. Puise küla lodjapuumarju pildistas 2015. aastal Astrid Tuisk.

ERA, Foto

kolmapäev, 8. 08.
Lüganuse, Aidu-Nõmme k. 1965:
* Iga algus on raske.
* Julge pialehakkamine on enam kui pool võitu.
* Tie alguse ots lahti, küll jõuvad lõpuni.
* Kie alu alustab, sie lõpu lõpetab.
* Igal asjal on kaks otsa: algus ja lõpp.
Vanasõnu alustamisest ja lõpetamisest pani Linda Källolt kirja Aino Källo.

teisipäev, 7. 08.
Laiuse 1888: Et kuri koer kallale ei tuleks: "Koer isane, koer emane, koer libane, koer labane, söö saba, näri naba, takud villad suus, mine tuppa, laku perenaese kät."
"Sortsimise sõnu ja kombeid" saatis Jakob Hurdale Laius-Tähkvere valla Tuimõisa külast noorik Julie Sepp (snd 1861 Palamuse kihelkonnas Roela mõisas Vassevere külas).

Kaaskiri saadetisele on omaette väärt lugemine –
Auustatud linna ehitaja!
„Võlg on võera oma“, ütleb vanasõna. Ma lubasin kevadel Teile natuke sortsimise sõnu ja kombeid saata, ja võin seda alles sügisel täita. Ka see sõna: „Härga peetakse sarvest, meest sõnast!“ oli mul meeles, kuid jälle lisandusega: „Kust peetakse siis naist?“ Palun rahul olla, mis suvel koguda jõudsin, ning loodan edespidi veel materjali saada. Vana kombede ja tembutuste pärast ja kohta palun Teilt küll juhatust, sest sagedaste on nad nii tühised ja naesterahva juures ning laste sündimisel nii veidrad, et üles kirjutada ei tihka, kartes, et Teie kõrvale liig inetu kuulda on, ja naesterahvale tema väljaütlemist liiaks panete.
Auustamisega
Julie Sepp

ERA, Foto
ERA, Foto

esmaspäev, 6. 08.
Muhu 1907:
Kui lähed rukit leikama –
esimine ole ee nukkas!
Sea ennast seatsa'aste,
pane ennast parasaste,
võta vihku viisipärast,
kanna kahlu kasinaste,
pane maha usinaste!
Aa alla ämma kätte,
ämma kätte, äia kätte,
soada alla aa eare,
kõige pere laste kätte!
Noorikule õpetas sobilikku käitumist rukkilõikusel Mihkli Juri Riste Rootsivere külas. Laulu kirjutasid üles EÜSi stipendiaadid Villem Grünthal ja Mihkel Pehka. Suuremõisa külas mängiti 1974. aastal Pauliine Vapperi eestvõttel Kirjandusmuusemi ekspeditsioonile “Me lähme rukist lõikama”, mängu pildistas Ene Mihkelson.
August on lõikuskuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august).

ERA, Foto 10746

pühapäev, 5. 08.
Varbla, Helmküla 1936: Suletalgud. Noored enamasti käivad koos, kakuvad sulgi. Mõnes kohtas 70–80 inimest koos, ei tehta patjagi valmis! – Pühapäevaõhtuti. Lõunast minnakse. Üks tuleb varem, teine hiljem. Pärast tulevad poisid sinna pilliga, siis tantsitakse. On ka suvel olnud. Vahel päris tihti. Midagi antakse ikka – ponksi, võileiba, õlut.
Jutustanud Mari Puskar, kirja pannud Richard Viidalepp.

laupäev, 4. 08.
Kullamaa 1965: Õues põrgupalav! – Väga soe ilm. – Küll on õues põrgupalav, päike põletab nii kui ääsi peal

reede, 3. 08.
Tapa linn < Kadrina 1936:
Hüppevalss
Hiir hüppas, kass kargas,
vana karu lõi trummi,
kirp aknast välja,
nahkpüksid jalga.
Too raagu, tee luuda,
pühi väimees välja.
Siit nurgast, säält nurgast,
keset põrandale kokku.
Ai tsuhkadi, maunahkadi,
Liiva kõrtsi Kaie maunahkadi.
Vanasti, kui pilliga mängitud "hüppevalsi" viit, siis lauldud seda laulu kaasa ja tantsitud hüpates valssi.

Hiired on hüpanud ja kassid karanud Virust Setoni. Leida Böcklerile kirjeldas seda 1879. aastal sündinud Anna Laurberg Palmse valla Vatku külast. Setomaal Meremäel on tantsu samal, 1936. aastal pildistanud Richard Viidalepp.

ERA, Foto

neljapäev, 2. 08.
Kihelkonna 1926:
Lenda, lenda leeske-ema,
sa_aga sumise parmukene.
Homme nõnda kui sa täna olid,
tunahomme nii kui sa taane olid!
Eile olid sa hää ilm,
taane olid sa tahe ilm.
Päev aga mängis päälistega,
kuu kulla rõngastega.
Päälta puiste, alta aiste,
läbi haljaste hagaste,
vii aga vesi Viljandi poole!
Sõnad saju peatamiseks kirjutas Taritu külas üles Mihkel Tooms. Kuivanud Vahemerd Vilsandil pildistas Valdo Valper 2015. aasta juulis.

ERA, Foto

kolmapäev, 1. 08. 2018
Kuusalu 1964: Kui ma puhkan, siis ma ruostedan.

teisipäev, 31. 07.
Tõstamaa 1895: Kui sipelgad Juuli kuus suured unikud ülesse teevad, siis tuleb külm tali.
Kirja pannud 16-aastane Pootsi kihelkonnakooli õpilane Otto Schantz (hiljem eestistatult Ott Saarsalu).
Lund, tuisku ja pakast - üht oma lemmikmaastikest - pildistas Tuuli Reinsoo aastal 2008 (kogumisvõistluse "Minu maastikud" kaastööst).

ERA, Foto

esmaspäev, 30. 07.
Vändra 1878-1879:
Paljas, paljas, mis sa tahad?
Kõver, kõver, kus sa lähed?
Lähen parmu matusele.
Kes parmu ära tappis?
Kärg oma pojaga,
siga oma sabaga,
kits kinderkondiga,
hobu oma rauaga,
Peeter pika piitsaga,
Hans aiateivaga.
Laulu parmu saatusest kirjutas üles Jaan Seimann. Juulikuud nimetati Vändras ka „obusenoogutuse kuuks“, sest hobune pidi kiine ja parme eemale tõrjuma (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli). Hobuseid Lihulas Sipa asunduse karjamaal pildistas Richard Viidalepp 1936. aastal.

pühapäev, 29. 07.
Viljandi 2007:
K: Miks ei saa Opeli juht öösel magada?
V: Auto roostetab väljas nii kõvasti.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

laupäev, 28. 07.
Helme 1895:
Kui kuu ehk päikese varjutus oli, siis uskus vanarahvas, et kuud ehk päikest puhastadi, sest pärast varjutamist hüüdnud nad ükstõise vasta: „Vaata! On palju heledam kui enne oli, on heledam!“
Kirja pannud Jaan Soots.

reede, 27. 07.
Viljandi 1971: Asuniku polka. Vennad Valmast: August Talu, 64-a, viiul, Otto Talu, 57-a, akordion, Valter Talu, 61-a, bandžo. Pildistas ja salvestas Herbert Tampere. Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-57362-30617

ERA, Foto

neljapäev, 26. 07.
Täna on annepäev. Rahvaluulearhiivis on teateid, et Karksi kihelkonnas Perakülas peeti Annele pühendatud kabeli kohal paganlikke ohverdamistalitusi (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/annepaev). Karksi laulik Ann Jõeste elas Lillikülas, just selle Peraküla lähedal. Herbert Tampere on 1960. aastal lindistanud temalt muude laulude hulgas ka ühe karjasehelletuse (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_396h.mp3). Herbert Tamperet ja Ann Jõestet tööhoos pildistas Erna Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 25. 07.
Võnnu 1895: Mis sa teed, teed endale, kas hääd või halba, tõisele ei tee midagi, kõik saab enesele oppuseks. Kirja pannud Jaan Mootisse (Moodis).

teisipäev, 24. 07.
Torma 1907: Kihvtiste loomade nõelamine.
Üks ussi nõelamine peab olema niisama valus, kui üheksa haablaise (vaapsika); üks haablaise nõelamine niisama, kui üheksa õrilaise (erilaise); üks erilaise nõelamine niisama, kui üheksa parmu; üks parmu nõelamine niisama, kui üheksa sääse; üks sääse nõelamine niisama, kui üheksa kihu.
Kirja pannud Avinurme põllumees ja käsitööline Mihkel Sild (1881-1942)

esmaspäev, 23. 07.
Audru 1936:
Külaõde, õbeneidu,
kaske, kaske,
kardaskörti, kaaberpõlle.
Kas sa ta’ad mu vennal tulla?
Kus ma võin su vennal tulla,
ma ei tunne sinu venda.
Mis sest minu vennast tunda?
Küll oli valge merevahtu,
viil aga valgem minu venda.
Küll oli pikka merekõrgas,
viil aga pikem minu venda.
Küll oli lahke laaneleppa,
viil aga lahkem minu venda.
Küll oli sile sillapuu,
viil aga siledam minu venda! Oma vennale laulis kiitust Mari Sutt ehk Kapteni Mari Jäätmaalt. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingu stuudios Herbert Tampere ja August Pulst (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_20A3.mp3). Mari Sutti pildistas oma stuudios Peeter Parikas.

ERA, Foto

pühapäev, 22. 07.
Jõhvi, Kuremäe 1895:
Austrid
Võerastemajas tahtis venelane austrid proovida, tellis sellepärast ühe. Neelas küll elusalt ja tervelt kõhtu nagu kord ja kohus, aga loom tuli jälle sedasama teed välja, kust sisse oli läinud. Neelas teise korra veel kõhtu, aga – jälle välja. Andis koerale, see neelas ka alla, aga niisama ruttu tuli ta ka sealt tagasi. Isand võttis maast ära ja pani taldreku piale.
Sakslane tuli võerastemajasse. Venelane pakkuma: „Mu isand, kas soovite austrit?“
Saks võttis tänuga vasta ja pistis sidronimahlaga mokka. Venelane ootas natuke aega ja ütes siis imestades: „See jäigi Teie sisse!“
„Miks siis mitte.“
„Minu sees käis kaks korda,“ seletas venelane, „ja koera sees ka korra, aga ikka tuli välja.“
„Kas koera sees käis ka!“ ütles sakslane kohkudes ja – vulksti – tuli auster ka tema seest välja.
„Eks ma ütle,“ õiskas venelane, „see ei seisa kellegi sees!“

Jutustanud Peeter Moosuna, kirja pannud Juhan Lilienbach.

laupäev, 21. 07.
Suure-Jaani 1958: Tuhat-tuhat, sada-sada ühe korraga lööb maha?

reede, 20. 07.
Kärla 1939: Kärla vallas, Kõrkkülas, Poolaku talu karjamaal voolab allikas. Sääl käidud vanasti abi otsimas põuastel suvedel. Küla lesed naised läinud allikale ja laulnud. Varsti, umbes kolme päeva pärast tulnud ka vihma.
Kärla algkooli õpilasele Helga Kiitsakule jutustas ilmaallikast 60-aastane Sander Leppik Ulja külast.

neljapäev, 19. 07.
Kose 1887:
Tule, tule, tuulekene,
tule, tuuleiilikene!
Poe minu põuejeni,
käi minu käiste alla;
võta pardilta palavad,
linnukeselt liiga sooja!
Et ma jookseksin jõgeje,
küla külma allikasse,
allika arude peale,
merekeeru keske'ella,
poisi punte moade peale.
Karastavast suplusest kui abinõust palavuse vastu laulis Ann Karu Nõmbra mõisas. Laulu kirjutas üles Hurda kaastööline, kirjanik ja kooliõpetaja Jakob Martin Sommer. Suplevaid lapsi Märjamaa jões pildistas 1950. aastal Ülo Tedre.

ERA, Foto

kolmapäev, 18. 07.
Haljala 1938:
Veereva kivi selga ei kasva sammalt. Sel vanasõnal on kaks tähendust: Rändav inimene (kivi) ei saa endale varandust (sammalt koguda). – Veerev kivi on alati puhas ja ilus, samuti ka liikuv inimene. Seisev kivi sammeldub, samuti ka inimene, kes ainult ühel kohal elab, jääb ajast maha (sammeldub).
Kirja pannud Albrecht Rootalu.

teisipäev, 17. 07.
Rannu 1939: Vanarahva jutu järele olnud muiste Praksi talus pisuhänd. Pisuhänna elukohaks olnud rehetare. Sinna kedagi võõrast sisse ei olevat lastud. Kord olevat karjalaps siiski salaja sinna sisse pääsenud. Pimedas nurgas olevat ta märganut mingi looma kogu, mis kullana säranud ja liikunud. Karjalaps ehmunud koledasti. Saanud veel vaevaga rehetarest välja. Pärast seda jäänud ta haigeks.
Pisuhänd käinud ka sagedasti küla hernepõlde külastamas. Nii nähtud teda ühel hilisõhtul pika sabaga halli koguna üle ühe talu õue lendavat. Hiljem leitud tema liikumisteelt rida valgeid herneid, mida pisuhänd sinna poetanud.
Pisuhännast küla hernepõldudel rääkis Aino Põldojale tema vanaema, 78-aastane Leena Põldoja Ervu küla Agutandi talust.
Richard Viidalepa foto kodukülast Nurmsist Peetri kihelkonnas 1943: Laps varsaga. Mõlemad söövad herneid.

ERA, Foto

esmaspäev, 16. 07.
Mustjala 1959:
Mis sa völu mu’ga vöitled,
vöitle vöigu märaga,
kiitle kirju kitsiga,
purele, purele pörsastega,
lauda taga lammastega!
Kui sul nälg, näri neid,
kui sul immu, ime neid,
kui sul kirg, kisu neid!
***
Ole vait, sa räuauk,
pea oma suuauk.
Suust saab ea sulbitoori,
ambust aruvärava.
Pane aga ägi äälesiks,
vana regi rindasiks,
siis sul äälta ägiseda
ja ka rinda rögiseda.
Jalgpalli suurvõistluste lõppedes on sobilik kuulata, kuidas Vanakubja küla pulmanagad Ann Anis ja Sinaida Mölder vastastikku võitlesid. Ikka mängult ja päriselt! Laulu magnetofoonis Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_227a.mp3). Palju rahulikumat bussisõitu Kuressaarest lindistamast pildistas Richard Hansen.

ERA, Foto

pühapäev, 15. 07.
Käina 1939:
* korgi peale astund = joobnud
* ta kruvi on vähä lõnkund = narrike
* on natuke tagasi = narrike
* kaks mütsi peas = narrike
* üks kruvi lepast, teine lehmasitast = narrike
* tal seda suurt kruvi äi olegid, mis teised kinni peab = narrike
* nagu kukk sõnikuuniku otsas = upsakas

Väljendeid seletanud Liisa Teeäär, kirja pannud Enda Ennist.

laupäev, 14. 07.
Otepää 1897: Kui abielurahvas kaugelt paari läävad, siis saavad neil väga targad lapsed.

reede, 13. 07.
Emmaste 1938: Maretapääva kala on easti rammus.
Peamiselt Lääne-Eestis ja saartel tuntud mareta- ehk karusepäeva (13. juuli) uskumusi pani kirja Enda Ennist.
Vt lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev
Saaremaalt Sõrvest on ERAle vanu fotosid vahendanud Gert Hirsch. Rannamardi talukoha kalakuuri ees on pildistatud Ahlu Lindat, teisel fotol on esimene vasakult Pulga Leo, teine Oeselg Mart. Hobuse juures seisab Undrest Laas.

ERA, Foto
ERA, Foto

neljapäev, 12. 07.
Hargla 1965:
Tsirr-virr, lõokõnõ,
kos mu kulla pesäkene?
Uibun ossa pääl,
varikun varva pääl.
Koes tuu varik jäie?
Vanamiis maha ragi.
Koes tuu vanamiis jäie?
Tsiapahta pagõsi.
Koes tuu paht jäie?
Tuli ärä palut.
Koes tuu tuli jäie?
Vesi ärä kistut.
Koes tuu vesi jäie?
Maa sisse vaivu.
Koes tuu maa jäie?
Kana lakja sapits.
Koes tuu kana jäie?
Haugas ärä veie.
Koes tuu haugas jäie?
Taiva poole linnati.
Mingäs sinna perrä mindäs?
Puutsõidõ pulkõga,
vasitsõidõ varvastõga.
Julius Paasi laule Mõnistes Tämbälsel lindistasid Erna ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1131h.mp3). Laul on avaldatud ka Eesti rahvamuusika antoloogias (2003, CD1: 38, veebis https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/038-Liiri-loori). Foto tegi Richard Hansen 1957. aastal.

ERA, Foto

kolmapäev, 11. 07.
Ambla 1889: Kui 7mevenna päeval (10mal juulil 1889) vihma sa'ab, siis on peale selle veel 7se nädalad vihmased ja kurjad ilmad. Sajab aga sellel päeval ainult 1/2, 1/4, j.n.e päeva, ehk mõni tund aega vihma, siis on ka pärastine aeg selle järele arvatud.
Kirja pannud Joosep Freimann.

teisipäev, 10. 07.
Vaivara 1938 < Venemaa, Oudova mk.
Под картошку кладут троицкие бярёзки или от покойника ёлки, тогда кроты ня будут утаскивать картошку.
Tõlge: Kartuli alla pannakse suvistekased või surnukuused, siis ei tule mutid kartuli kallale.
Muttide tõrjumisest rääkis Olga Gromovale Vasknarvas Marfa Petuhhova (snd 1887 Oudova maakonnas).
Kartulimuldamist ja kitkumist Põlva kihelkonnas Himmaste Hansul on 1966. aastal pildistanud Herbert Tampere: Liidia Hurt, Helvi Hurt, Erna Tampere ja Johannes Hurt.

ERA, Foto

esmaspäev, 9. 07.
Mustjala 1958:
Maria Koert on laulude vastu tundnud huvi juba lapsepõlves. Ta jutustab: „Küll ma neid laulusi tahtasi oma mamma käest, ma palusi: „Pai kulla mamma, pai südame mamma, laula moole, laula moole!“ Aga kui äi lauland, siis ütlesi: „Sülje mamma, sülje mamma!“ [---]
Me viime jutu lõpuks jälle regivärsile. Tulevadki mõned imeilusad vanad laste- ja mängulaulud. Kuid paistab, et tema ise on kiindunud siiski kõige rohkem riimilisse lüürikasse ja lüroeepikasse. Ta märkab isegi väikse ja lõpuks näilise vastuolu meie huvide vahel: „Niid muistised ikka meeldivad teile rohkem, et küll neid natuke on ja muidu subramine.“
Ninase küla lauliku Maria Koerti lauluhuvist ja -eelistustest kirjutasid oma kogumispäevikus Erna ja Herbert Tampere. Nemad magnetofoonisid ka labajalgse lastelaulu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_129d.mp3). Herbert Tampere pildistas Maria Koerti koos tema lapselastega. Pojatütrest Varje Koertist sai samuti rahvaluulekoguja.

ERA, Foto

pühapäev, 8. 07.
Reigi, Jõesuu k 1939: Kui ekvaatori alt läbi sõidetakse, siis noored meremehed pidid viina ostma. Kui mõni vastu akkas, siis tuli „Merekurat“. See peab ilusti olema tehtud, sarved peas ja abe ees, suured ermsad küined ka. „Merekurat“ tuleb ja ristib noort madrust tõrvaga. Pärast jälle pesti veega ja kraabiti suure puunoaga maha. Peale seda pidi ta viina välja tegema. Kapteni kääs on ikka viina.
Jutustanud Konstantin Laid, kirja pannud Enda Ennist.

laupäev, 7. 07.
Karksi 1936: Kiivit ei salli inimest, lend pähä, ku nende raja sisse lääd. Ku tal poja om, sitt pähe, nagu nooli lask. Kiivit om valgetkirja kirivene, seantse pehme einäma sehen joo ümmer eläs. Kiiviti kisuve silmä pääst vällä, mia küll ei tohi minnä, mia pelgä noid linde. Kiivit rüük: „Kii-vit, kii-vit.“

reede, 6. 07.
Kambja 1985: Reede on ristiline päev.
Ivaste külas elanud Otepää kihelkonnast pärit Karl Karjus (snd 1900) ütles nii rahvaluulekogujale Ellen Liivile.

neljapäev, 5. 07.
Järva-Madise 1965: Läheme uuesti Anette Evarti juurde. Tema on ainuke, kellelt siin vana laulu laulmist oleme kuulnud. Vahepeal on veel meenunud mõned regivärsid, nagu „Elu isa- ja mehekodus“, „Ema haual“, „Kägu kukub karjasele“, „Meri õue all“. Viimast on ta kuulnud lapsepõlves ühelt vanamehelt. Praegugi esitab laulu selle vanamehe intonatsioone matkides. Kirjutame veel paar uuemat laulu ja läheme edasi. Ei taha teda kauem kinni pidada. Kipub kella vaatama ja vist mõttedki on juba aias rohimata peenardel, kus tal meie tulles töö pooleli jäi. Nii tüüpiline rahvaluulekogumise olukord, kuid siiski väga eriline kohtumine Herbert ja Erna Tamperel Oeti küla põlise elaniku Anette Evartiga. Kohtumiste käigus magnetofooniti ka laul merest, mis seal õue all oli (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1017n.mp3). Pildi Anettest tegi Herbert Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 4. 07.
Pöide 1933: Kui töö tehtud, siis aeg puhata.

teisipäev, 3. 07.
Kose 2013 < Haapsalu: Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. /--/ Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Lapsepõlve jalgpallilahinguid kirjeldas 1957. aastal sündinud Maie Matvei oma lastemängude kogumisvõistluse töös. Palju muidki pallimänge leiate andmebaasist: http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/ Kullamaa Haridusseltsi jalgpallikomando foto aastast 1925 pärineb Jüri Uustalu käsikirjalisest uurimusest "Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost" I.

ERA, Foto

esmaspäev, 2. 07.
Jüri 1889:
Kuhu me lähme kuuekesti,
üle välja viiekesti?
Lähme loojale loole,
Marialle heinamaale.
Võtsin koare, jätsin koare,
akkasin kolmat võttemaie.
Mis seal koare jeare alla?
Kotkas koare jeare alla.
Mis seal kotka tiiba alla?
Tapper kotka tiiba alla.
Mis seal tapre silma peal?
Loast oli tapre silma peal.
Mis sest luastust raiutakse?
Juani aita raiutakse.
Heinale minekust ja kotkast heinakaare all laulis Madli Moiku Rae vallas, laulu kirjutas üles Jüri Witismann. Pildil on teise sealtkandi tuntud rahvaluulekoguja, Jaan Saalvergi pere heinateol.
Täna on heinamaarjapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/heinamaarjapaev).

pühapäev, 1. 07. 2018
Vigala 1895: Hani lendab üle õue, tiivad tilkuvad verd?

laupäev, 30. 06.
Türi, Piiumetsa k 1930: Seda on küll kuulda old, et üle Piiumetsa väila peab käima vaimude tee. Kes seal läbi juhtub minema, eksib ära. Seda juhtub ühtelugu.
Jutustanud Ado Luberg, kirja pannud Richard Viidalepp.

reede, 29. 06.
Kirbla 1936: Piisu määl oli laat ja seal oli post püsti. Karm Ants, Mihkli mees, käis seal torupilli mängimas. Torupilli mängiti posti otsas ja rahvas tantsis ümber. Pillimees saand tasuks kaks ühejalapastelt (kõpsutamisega pastel kulund läbi) ja raha sai vist ikka ka 3 või 5 rubla. Küllap mõisa maksis.
Laadapillimehe ametist rääkis Richard Viidalepale Kasari külas 61-aastane sillavaht Aadu (pärit Karuse kihelkonnast Matsalust).
Lelle laadal (Vändra khk) on pildistatud teise laadaameti esindajaid, jõumehi, napsutamas. Vasakult: Nikolai Süslich Ale talust, Aleksander Fett, Kaarel (Kirill) Aasoja (Aasafeldt) Oja talust. Pudeli all paberil: Minu vastast meest ei olegi.
Foto saatis ERAle 2017. aastal kaastööline Aada Aasa.

ERA, Foto

neljapäev, 28. 06.
Anna 1965:
Käisin Albert Lauri juures. Ta teab palju ja tunneb vanade pärimuste vastu tõsist huvi. On ajalehe jaoks neid ise kirja pannud. [---] Ilma reaalse lootuseta küsisin muuseas siiski ka regilaule, aga imede-imeks ei jäänudki see küsimine nagu hüüdja hääleks kõrbe. Minu pärimiste peale tõi ta tagatoast koltunud paberilehe, millele tema isa oli kirjutanud koos nootidega (!) ühe vana regilaulu. Isa laulnud seda sageli viiuli saatel ja nii jäi see ka Albertile meelde.
Kohtumisest põlise Anna kihelkonna elaniku Albert Lauriga (1904-1970) 1965. aasta jaanipäeval Purdi asunduses kirjutas Olli Kõiva. Tema helilindistas ka Alberti isa Kaarel Lauri üleskirjutatud laulu esituse (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1057a.mp3). Albert Laurit pildistas toonane Kirjandusmuuseumi fotograaf Richard Hansen (21.08.1930-19.06.2018).

kolmapäev, 27. 06.
Kose, Ardu k 1964: Ilu ei panda patta ega kaunidust katlasse. – Üteldakse siis, kui on ilus perenaine, aga ei oska toitu teha või ei ole, millest teha.

teisipäev, 26. 06.
Jüri 1897: Kui ernes õitsema hakab, siis konnad enam ei krooksu.
Kirja pannud talusulane ja hilisem -peremees Jaan Saalverk (1874–1932) Kurna vallast, kes saatis rohkesti kaastöid nii Matthias Johann Eisenile kui Jakob Hurdale aastail 1896–1921.
Meest õitsvate herneste vahel on 1922. aastal pildistanud Võrtsjärve ääres tegutsenud fotograaf Aleksander Lepik, kelle albumid annetas Kaie Humala vahendusel arhiivile Aime Lellep.

ERA, Foto

esmaspäev, 25. 06.
Kolga-Jaani 1937:
Tulge jaanikutulele,
jaaniku, jaaniku,
tulge tulda oidemaie,
karga kirget kaitsemaie!
Kes ei tule jaanikutulele,
saagu mardini magama,
ristipäini ringutama!
Tulge jaanikutulele,
tooge puida tullessagi!
Kes ei tule jaanikutulele,
jõulus pöörgu teise küll´e,
teises jõulus teise küll´e!
Jaanitulel käimise tähtsust tuletas meelde Marie Sepp Vissuvere külast. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingus August Pulst ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_49A2.mp3), laul on avaldatud ka Eesti rahvamuusika antoloogias (2003, CD1: 21; veebis https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/021-Tulge-tuld-hoidma). Marie Seppa pildistas oma stuudios Peeter Parik.

pühapäev, 24. 06.
Viru-Jaagupi 1970:
Jaanipäeval hakkas juba varahommikul inimeste voorid teel liikuma. Need olid enamasti vanad inimesed, kes polnud jaanitulel käinud, kuid nende perekonnaliigetest oli mõnigi kalmule kantud ja nüüd ruttasid nad sinna, et hauale lilli viia ja ka kaugemalt tuttavate[ga] juttu vesta. --- Noorrahvas läks kalmistule hiljem. Nad olid vast päevatõusuks kodu jõudnud ja nüüd oli uni magus. Nüüd läksid nad osalt jala või jalgratastega, kusjuures püüti ajada ka sirget teed. --- Oli omaste haudadel veidi peatatud, jalutati kõnniteedel, et kohtuda tuttavatega. [Surnuaia] värava taga oli aga päris laat. Seal oli kaupmehed oma putkad juba varahommikul üles löönud ja ega seal ostja puuduse üle ei kaebatud.
Jutluse ajaks kogunes enamik rahvast kabeli juurde, kuna osa edasi jalutas. Perenaistel oli surnuaial kaasas leivakotid hea ja paremaga ja meestel ka viinapudelid. Nüüd võeti need omaste haudade juures lahti, söödi ise ja pakuti ka tuttavatele.
Rahvas hakkas aeg-ajalt laiali valguma, kuid üksikud paarid viibisid seal õhtuni.
Kirja pannud Hugo Lepiku.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47624

laupäev, 23. 06.
Jõhvi 1889: Jaanipääva ööse peab perenaine alasti võid tegema, siis on hea võisaak.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48114

reede, 22. 06.
Viru-Jaagupi 1931: Kui meil Tudus metsad põlesid, siis meil oli karjane karjaga metsas. Siis üks neitsit nuttis. Karjane läks sinna, ja siis tema läks teise kohta, nuttis seal jälle. Karjane läks jälle sinna, aga ei nähänd kedagi. Aga nutu-ääl ei kadund ka kõrvist. Tema nuttis metsa põlemise pärast, see oli metsaal'gjas, tal ei old ruumi enam kuskil.
Rudolf Põldmäele jutustanud 76-aastane Mari Sirtsi Roela vanadekodus.
Tudu ja Roela vahel asuvat Punasood on pildistanud Helmut Joonuks.

ERA, Foto

neljapäev, 21. 06.
Jõelähtme 1937:
Olge terveks õllesepad,
kes need kolmed kokku pannud;
esiteks vesi see vedela,
teiseks magi see magusa,
kolmandaks vihad umalad.
Vaat sie võttis mieled mieste piast
ja puoled mieled poeste piast
ja tanud targa naiste piast.
Sial mehed mütsata mürasid,
naised tanuta tantsisid,
poisid puolele küllakille.
Jaani-ajal vajalikud teadmised õlle headuse ja õllega liialdamise ohtude kohta edastas oma laulus Hindrek Tamm Nehatu vallas Iru külas. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingus August Pulst ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_67A2.mp3). Hindrek Tamme ehk Hansu Hindrekut pildistas oma stuudios Peeter Parikas.

ERA, Foto

kolmapäev, 20. 06.
Iisaku, Tudulinna v 1935: Enne jaanipäeva om sääsel visa hing: kui ühe tapad, siis selle hingest tuleb üheksa asemele. Aga peale jaanipäeva on nii, et kui ühe sääse tapad, siis üheksa kaob.

teisipäev, 19. 06.
Tõstamaa 1964: Kui rukis hakkab õitsema, hakkab esimest metsmaasikast ka leidma. Need on rukkiõiemaasikad.
Mall Proodelile rääkis rukkiõiemaasikatest 44-aastane Alviine Naudi Karuga külas Mäeotsa talus.
1938. aasta jaanikuul pildistas vaadet üle rukkipõllu Muhu kirikule Richard Viidalepp.

ERA, Foto

esmaspäev, 18. 06.
Lääne-Nigula 1938:
Nüid on sõitjad sõgedad
ja piitsakandjad pimedad,
sõitvad meie sõõru mööda,
aavad meie aedu mööda.
Ei tohi meie tuppa tulla,
räästa alla rääkima.
Kartvad kukurid kuluvad,
raha-või-punga puuduvad.
Nii laulis Taebla vallas Kirimäe külas Hiiemäel elanud Villem Ilumäe ehk Eesmäe Villem. Ta oli pillimees, kellelt 1938. aasta rahvamuusika heliplaadistamisel Tallinnas jäädvustati seitse parmupillilugu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_77B5.mp3). Siiski plaadistati temalt ka mõned laulud (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_78A4.mp3), mis toovad meieni Läänemaa siirdevormilise meestelaulu. Pildi Villem Ilumäest tegi oma stuudios Peeter Parikas.

pühapäev, 17. 06.
Venemaa, eesti asundused, Kemerovo obl, Jurjevi k 1994:
Leonidal on õnnetuma päeva raamat, mida Astrid hakkab kohapeal ümber kirjutama – tundub, et raamatukese väljaviimine ei ole Leonidale meeltmööda. Seal leiduvaid arstimissõnu (vere kinnipanekuks) on Leonida praktikas edukalt kasutanud – seda näitab verega määrdunud eraldi leheke. Muidugi pakutakse meile süüa: pannitäis praemune, hapukurki, kausitäis mett. Värske Siberi mesi on vedel ja hele, ei püsi hästi leiva peal. Pärastpoole, ise kududes, räägib Leonida mitu muistendit pisuhännast, kuradist, kodukäijast jm, muuhulgas õpetab ravimisi. Justnimelt õpetab. Istun, tilluke kaamera süles, kuulan ja filmin samal ajal, Leonida pole ülevoolavalt jutukas, ent ta teab asju. Ei usalda meid pimesi, vaid avaneb vähehaaval. --- Leonida ravib omaalgatuslikult mu jalakonti uksekontsa all, kui juhtun mainima, et mul on selline häda. --- „Kõik abi on Jumalast,” ütleb ta. Ja igaühele ei ole antud seda, et ta saab arstida. Temal on see võime. ---
Hiljem viin Leonidale värskapudeli täie piiritust – osa sellest, mille olin joonistamisega „teeninud“. Peretütrel Galjal on Mariinski viinavabrikus „käpp sees“. Leonida kinnitab, et tema ei joo. Ma ütlen, et ega ma joodikule poleks toonudki. Tõin arstirohuks, ta ju teeb rohtu kärblaseentest ja sireliõitsmetest. Seljavalu vastu. Leonida peidab tänuga pudeli ära.

Mari-Ann Remmeli kogumispäevikust.

reede, 15. 06.
Põlva 1931:
Viitk võtt veerest,
jaan jaga poolest,
piidre veese perägi ärä.

Lehmade piimaanni vähenemisest alates viidipäevast, 15. juunist, rääkis Richard Viidebaumile 73-aastane Hels Koosapoig Mooste valla Kaaro külast. Rohkem viidipäevast (nagu ka jaanist ja piidrest) saab lugeda: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/viidipaev

Oma lehmaga on ennast 1958. aastal pildistada lasknud Meemaste küla pillimees ja -meister Jaan Kriim – foto saatis ta poeg Valterile Ameerikasse. ERAle tõi foto Üllar Kurik.

ERA, Foto

neljapäev, 14. 06.
Kuusalu 1962:
Mina mies merimihe poiga
ja kaunis mies kalamehe poiga,
istun mina paadi parda pääle,
nopin täida-ja vammuksista,
pisimad pillutan meresse.
Seal nemad kasvavad kalaksi,
lagunevad latikaksi,
tulevad sääl turskadeksi,
arenevad angerjaksi.
Meriärjal kirjud vatsad,
kammilal suud koverad.
Laulu meremeeste imetabasest elust laulis Risanda Kravtsov, lindistas Hilja Kokamägi (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_741a.mp3). Pildile jäid nad mõlemad koos Tapurla rannas.

ERA, Foto

kolmapäev, 13. 06.
Kuusalu 1964: „Hobune ei pese ilmaski, ikke nääb, karu koa ei pese – kõik kardavad“ – ütleb see, kes põikleb näopesemise eest.

teisipäev, 12. 06.
Kodavere 1961:
See kuulus Karss ja Ersterum
sai vangi võetud, kui lõi trumm,
üks rahusõnum kuuldus sääl
Konstandinoobli välja pääl.
Kaks keisrit kokku leppinud,
kõik vihavaen on lõppenud,
nüüd neiud pühku silmad veest,
et nende peiud peasnud sõ'ast.
Truu jumal kaitsku meie maad
ja andku meile rahua'ad
ja andku sooja vihma ka,
las meie põllud sigida.
Sellest, kuidas kaks keisrit kokku leppisid, laulis Ingrid Rüütlile 56-aastane Leida Laasma Ranna külast. Tema omakorda oli laulu kuulnud umbes 6-7-
aastasena kohalikult väga healt lauljalt Olli mammalt: "http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54958-70651

esmaspäev, 11. 06.
Kose 1965:
Õhtu eel jõuan Toomaveski talusse. Vanaperenaine öeldakse olevat kaalikaid istutamas. Seal ta ongi, 85-aastane Anette Raagul, ekspeditsiooni „nael“. Soovin jõudu ja pakun ennast tüdrukuks. Kaubad saavad kokku, palgaks tahan laulu. Teen augud pulgaga ette, tema paneb kaalikad, viimase istutan oma õnneks. Läheme tuppa. Laul ei taha tulla. Tütar toob klaasi lahjat veini, et vast see päästab laulu valla. Nagu ikka, tuletab ka Toomaveski kõigepealt meelde endast paremaid. See on Kaeremäe isa, kelle kohta on hiljem põhjust veel küsida. Kirjutan 14 lehekülge laulu, kell saab 11, videvik tuleb kätte. Siis lähen jalgratast otsima.
Kohtumist Vetla külas elanud Anette Raaguliga jäädvustas nii kogumispäevikus kui fotol Mall Proodel (Hiiemäe). Anettelt kirjutati üles hulgaliselt laule ja pajatusi, helilindistati 13 laulu, mille hulgas oli ka üks tore laul Kehra kandi tüdrukute kaklusest ("http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1026f.mp3)

pühapäev, 10. 06.
Kolga-Jaani 1935:
Ühel mehel on naene ärä surnd ja jäänd tütär üksi maha. Ja olnd nälläaeg ja olnd nad vägä nälgäs. Isä ütlend tütrele: „Me piäme ühest lahkuma.“
Viis tütre metsä, läks isi kodo. Tütär leidis metsäs jalgtiiraja. Enne ollid suured metsäd. Läks ulk aega sedä müüdä tiirada. Viimäti läks mets õredamas, viimäti läks õege õredas ja akas paistma maailma suur linnamaja. Ja läks sisse, uksed ollid kõik lahti ja kõiksugused söögid ollid lauva piäl. Temä kõht olli tühi ja sõi siält natuke koa. Siis akas vaatama teisi kamre, kus olli kaksteistkümme vuudid. Siis olli teind vuudi ülesse, tuund lillesi rohoaiast, ilus rohoaid on olnd. Siis olli üks vuudi olnd kõege toredam ja tore tekk olnd piäl. Sii olnd mõrtsukate piämiis. Ja temä teind selle aseme kõege ilusamini ülesse. Ja tulnd nad õhta kodo ja leidnd, et üks on käind. Kedägi varastud ei ole olnd, muudkui süünd natukese.
Siis läks ärä metsä ja magas metsäs öössi ja teene pää läks sedäsama tiid sinna samasse majasse. Ja jälle ei olnd kedägi kodo, süük ikke lauva piäl. Sõi siält, tegi vuudid ülesse, selle vuudi kõege ilusamini, selle pereme vuudi, mis kõege ilusam olli ukse kõrval. Siis läks jälle metsä. Nüid nemäd tullid kodo ja leidsid, et üks olli käind.
Siis tulli kolmas pää, läksid metsä, aga peremiis tükkis vuudi alla ja jäi valvama. Ja tüdrek läks kolmat päävä, sõi natukese ja akas vuudisi ülesse tegemä. Ja tegi jälle selle kõege ilusamini, tõi rohoaiast lilli piäle ja ei tiädnud mitte, et valvaja sängi all olli. Akas vällä tulema, et lähäb ärä, aga sii tükkis sängi alt vällä ja võttis ta kinni. Küll tüdrek palus, et ta lahti laseb, aga ei lasnd. Siis sai aru, et ta mõrtsukate majas on. Aga miis oidis ta nii kauva kinni, kui teesed kodo tullid ja siis ei lasnd tedä ärä, ta olli ilmilus inime. Peremiis võttis ärä temä omale naeses. Ja ühel teesel olli enne siäl naene. Sii käis ühes teestegä metsäs, ja kui ta alle üksi olli, tõid kõiksugu kuldassad. Aga see olli ilusam, akasid sellele viimä, endisest naesest ei pannud tähele. Sii endine naene olli nõiaema tütär, mõistis nõidu.
Mehed jätnd naesed kodo mõlemad. Sii endine naene tahtnd, et ta saas ärä suretada pärästese naese. Olli neil mõlemil kuldelmed kaelas olnd. Sii endine naene ütlend noore naesele: „Vahetame ärä need elmed!“
Aga nuur naene andis oma elmed teese kaela ja teese elmed oma kaela. Ja nõnna kui elmed kaela pand, nõnna kukkund maha ja surnd. Ollid teesed kodo tulnd ja naene surnd. Siis sel peremel olli irmus kahju ja kõegil. Ja akkasid pesemä, et matavad maha. Aga pesuaeg üks ütles, et: „Võtame need elmed kaelast ärä!“
Ei tahnd märjäs tehä. Nii kui nad elmed ää võtt, naene tõusnd istu. Ei tiä kedägi ja on mõtlend, et minesteseuug olli.
Teene pää olnd neil kurted. Endine tahnd kurtesi vahetada ja vahetasid ärä. Ja kui endise naese kurte vüüle pand, nii kukkus maha ja surri. Teesed tullid kodo ja nuur naene jälle surnd. Siis mõtlesid, et tal minesteseuug käib piäl. Jälle, et akkavad pesemä, võtavad kurte ää, naene tõuseb istu.
Tulli kolmas pää, olli neil mõlemil sõrmussed sõrmes pärätusti. Aga sii endine ütles: „Vahetame sõrmussed ärä! Ma annan oma sulle, sa anna oma mulle!“
Vahetasid. Panni sõrme, kukkus maha ja surnd. Mehed tullid kodo ja leidsid, et surnd. Pessid temä ärä, aga sõrmussid ei tiädnd kiigi liigutada ja jäigi surnus. Siis olli neil nii irmus kahju. Tegid kirstu ja lõid punase riidiga ümmerringi selle kirstu ärä. Siis kandsid maantii ääre, suure kuuse alla ja need üksteistkümme miist puusid ärä kõik kuuse külge, nii kahju olli.
Üks suur mõesakutsar viis ärräd merevette, ja sõitis tagasi ja nägi, et sii punane kirst on tekkind sinna ja üksteistkümme miist on puund ärä. Ja siis temä võttis kirstukaane lahti ja vaatas sisse, et sii inime eläs, et sii ei ole surnd. Siis võttis, tõstis oma tõlda ja viis mõisa surnu kirstuga. Ja viis oma tuppa selle kirstu ja pidäs kirstukaane lahti ühtepuhku. Ja vaadas, kui ta aega sai, ööd ja pääväd, et sii inime eläb.
Ja siis prouva nägi. Kutsar alati jättis oma tuaukse lahti, kui ta läks talli juure, aga siis, kui surnu kodo viis, ei jätnud mitte lahti tedä. Prouva nägi läbi võtmeaogu, et kutsaril on tekkind suur punane asi tuppa, ja püidis sinna tuppa, aga ei saand, uks olli kinni. Ei tiä, kis ütles, et täkud tallis riidleväd. Kutsar panni juusma ja unetas ukse lahti. Ja prouva nägi, et uks lahti jäi, ja lipsas sisse vaatama ja nägi, et surnd inime kirstus. Ja nägi prouva, et sõrmed ollid sõrmussid täis, ja et sii olli kõege ilusam vahetud sõrmus, ja mõtles, et võtan ühe omale. Ja võttis selle neetud sõrmusse. Nii kui prouva sõrmusse ärä tõmmas, tüdrek tõusis istu kirstus. Prouva ehmätäs, minestäs ärä, ei saand ärä joosta. Ja siis kutsar kuulis, et maailma kisä temä tuas, ja juusis vaatama ja nägi, et tüdrek istus kirstus. Ja prouva toibund senni ja akand kutsariga kärämä.
Tüdrek akand prouvat paluma, et: „Ärge kartke, egä ma põle kodokäijä!“
Siis sii naesterahvas sai aru, et sii needmesesõrmus olli.
Ja siis kutsar võttis ta ärä omale naeses. Kui nad eläväd, eläväd ehk praegu.

Jutustanud Anu Läänesaar, kirja pannud Kustav Must.
Ilmunud raamatus: Urmas Sutrop, „Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood“. Tallinn–Tartu: EKSA–EKM Teaduskirjastus, 2018.

laupäev, 9. 06.
Kuusalu 1965: Öösorr laskeb sorri. Kui öösitel metsäheinämais konnid, siis kuuled, ku öösorr laskeb aeva „sorr“ ja „sorr“, sendä se nimigi niisugune on.

reede, 8. 06.
Rapla, Raikküla v 2011:
Paka mägi.
Foto: Jüri Metssalu.
Foto näituselt „Eesti lood. Pärimuspilte Eesti Rahvaluule Arhiivist”. 2015. aastal valminud fotonäitus on nüüdsest kuni juuni lõpuni rändnäitusena näha Jõgevamaal Kuremaa veskis. Maaliline fotoveski on avatud igal nädalal neljapäevast pühapäevani 11–19.
Raikküla lähedal asuvat paepaljandiga Paka mäge on seostatud Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud ümberkaudsete hõimude nõupidamistega. Koduloo-uurijate poolt välja käidud oletus on muutunud populaarseks ja nii on mägi rahva kujutelmadesse toonud ka siin nähtud muistsete vanemate vaime. Pärimus räägib siin elanud munkadest, Paka mäelt olevat alanud ka maa-alune tee. Mäele viiva tee äärne kivikülv olevat aga Vanapagana kätetöö.

ERA, Foto

neljapäev, 7. 06.
Muhu 1954:
Nuka Kati (Jekaterina Lahke) on 62 a. vana küürakas naine. On sellel naisel alles hing sees! Kui paar minutit kuulanud olime, tulid kohe meelde meie perenaise sõnad: „Ei Kati juurest te küll tulema saa…“ Kati ajab korraga vähemalt kolme juttu ja teab täpselt, kuhu mingi jutt pooleli jäi ja kust seda uuesti alata. Kiire vahetamine toimub nii paari-kolme lause tagant ilma mingi pausita, sõnad tulevad nii kähku, et lausa ime, kuidas see kõik üldse võimalik on. Juba esimesel õhtupoolikul kirjutasime temalt paarikümne lehekülje ümber mitmesugust materjali. Meie sõprust Katiga aitas tublisti süvendada seegi, et katsusime tasa teha meie poolt kulutatud aega sellega, et tegime umbrohust puhtaks ta pika porgandipeenra.
Nii kirjeldas kohtumist Nuka Katiga Liiva külas eesti filoloogia tudeng Ingrid Sarv. Katit pildistas Ellen Veskisaar.

ERA, Foto

kolmapäev, 6. 06.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Sulevi k 1967:
Ära hõiska enne õhtut, õnnemuna õrnal koorel. – Seda üteldi sel puhul, kui sa lootsid midagi saada, siis ära hõiska enneaegu, võib olla, et sa seda asja veel ei saagi, mille peale on sul lootus. Näiteks: Üks mees õngitses kala, temal hakkas otsa suur kala, ta hõiskas teistele „Ohoo, ma sain suure kala kätte!“ Kuid kala ligidal läks õngenöör katki ja kala läks ühes nööriga minema.
Ükskord hõiskas noor neiu, et mina saan mehele ilusale rikkalle poisile, pulmad pidid olema pühapäeval, reede hommikul läks peigmees jahile, et pulmadeks metsavärsket tuua, kuid jahilt tulles hakkas peigmees üle oja ronima, ronides läks püss lahti ja kuul puuris peigmehel südamest läbi ja pulmade asemel tulid matuksed!
See on tõeste sündind lugu, see juhtus Kuubanis Aksipai rajoonis Perevalka Eesti külas. See vanasõna on praegu tarvitusel.

Kirja pannud Johannes Olev.

teisipäev, 5. 06.
Tarvastu 1891: Ku tuule latse ikeva, sõs tuleb kurje ilmu. Hurda kaastööline, 1865. aastal sündinud Jaak Ungerson, vallakirjutaja abi, hilisem "Oleviku" toimetuse ametnik, pani kirja palju ilma-, kalasaagi- ja muid endeid ning täpsustas: "Meie elukoht on Wirtsjärve ääres."

ERA, Foto

esmaspäev, 4. 06.
Jõhvi-Iisaku 1958:
Pauliine Kiiveril oli muide kaasas ta laulude nimestik. Paaris kaustikus leidus ka laulude tekste. Riimilisi laule oleks temalt saanud suures külluses. Kartsin, et ta vastupidavust - arvestades kõrget vanust - ehk ei jätku kuigi kauaks ja et seepärast on vajalik kõigepealt lindile võtta kõige vanem ainestik. Selle väljaselgitamine võtete tegemise kestel oli üsna raske ning nõudis pingsat tähelepanu ning väga mitmesuguste vanade lauluteemade meenutamist.
Õnneks oli siiski võimalik temalt kuulda ka regivärsse ja leelotusi, mis ta oli kuulnud kas oma emalt või mis tema nooruses olid külanoorte keskel olnud lauldavad. Ta mäletas ka terve rea vanu lastelaule ja lugemisi. Peamiselt koosnes ta repertuaar muidugi riimilistest lauludest. Eriti näisid talle meeldivat rõõmsad, „lustilikud“ laulud.
Tal olid peale kõige muu ka mõned oma tehtud laulud. Neist esitas ta kolm: kolhoosielust, oma eluloost, ühest eksimisjuhtumist. Need on kõik loodud viimastel aastatel. Eeskujuks on võetud mõni tuntud viis, millele on sobitatud sõnad. Poeetiline sisu on vähenõudlik.
Laulik osutus siiski tähelepandavat vastupidavust: saime lindile võtta umbes 40 pala ja lõppu veel mõned mõistatused.
Sõidutasime ta autoga koju. Tegime seal fotovõtteid ning jätsime südamlikult hüvasti. Lahkumisel ütles laulik: „Rõõmus miel on elu alus.“
Esimest kohtumisest Alutaguse lauliku Pauliine Kiiveriga sai Richard Viidalepale mitmeaastane viljakas koostöö. Viidalepp koos Helgi Kihnoga helisalvestas Pauliine Kiiverilt muuhulgas ka ühe laulu laulmise mõjust kuulajatele (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_58_25_10.mp3). Laulikut koos rahvaluulekogujaga pildistaski Helgi Kihno.

ERA, Foto

pühapäev, 3. 06.
Lüganuse 1964:
Väsituskammer. Püssi krahvil õld väsituskammer üleval korral. Ninda pehme ku samblane suo, et ku lähäd pääle, sis vajod põlvini sisse. Krahv õli enne uinumist pantsind väsituskambris. Pääle seda õli sis viel vannis käind, sis sängi mend.

Kirja pannud Aino Källo, kuulnud lapsepõlves oma vanaemalt.

laupäev, 2. 06.
Peetri 1977: Mida öeldakse ujumisel?
* Ujub nagu allveelaev.
* Ujub nagu konn.

reede, 1. 06. 2018
Venemaa, eesti asundused 2004: Azovo rajooni Tsvetnopolje küla võtan ette eelkõige Grigošina Linda pärast, kes mulle kõik need aastad pärast meie kohtumist 1997. aasta talvel on järjekindlalt kirjutada viitsinud. Tema kaudu olen Tsvetnopolje küla eluga jätkuvalt kursis. Ja tean, et eestlasi, kellega tookord kohtusime, on järele jäänud juba hoopis vähe: kes manalateel, kes Saksamaale elama asunud. /--/
Linda elab külaotsas Severnõi uulitsas. Ta väikese köögi ja kambriga elumaja leiame hõlpsasti kätte ning Linda ise pole peaaegu muutunudki. Kui ta aru saab, kellega tegu, löövad ta silmad särama. Linda pakub meile esmalt teed, võileibu ja omakasvatatud väga maitsvat arbuusi. Seejärel paneb selga uue kleidi (näeb selles väga kena välja!) ja viib meid küla peale.
Lõik Anu Korbi välitööpäevikust, ilmunud raamatus "Eesti asundused VIII. Kohtumised Siberis" (2017). Anut ja Lindat pildistas Villi Sulger.

ERA, Foto

neljapäev, 31. 05.
Jõhvi ja Iisaku 1958:
Oli teada, et Pauliine Kiiver peab elama Vaabu metsavahi juures. Temast räägitakse kui heast laulikust. On 81 aastat vana. Tee sinna läks mööda looklevat moreenseljandikku. Kohati oli näha ilusaid ja suurigi taluhooneid. Talud paiknesid samuti seljandikul, kõrvale jäid aga madalad metsamaad.
Paiguti oli tee kehvavõitu, libe ja aukline.
Algul sõitsime metsavahist mööda ning kaotasime seetõttu aega. Siis laskis P. Kiiver üsna kaua oodata. Kui ta viimaks välja tuli, oli ta heas tuuris. Oli ilmne, et ta oli tarvitanud lauluõli.
Sõitsime Mäetagusele tagasi ning panime magnetofoni tööle.
Jõhvi ja Iisaku kihelkonna piiril Metskülas elanud Pauliine Kiiveri juurde sõitmisest kirjutas oma kogumispäevikus Richard Viidalepp. Tema pildistas ka samal ekspeditsioonil tehtud peatust teel lauliku elupaigast Mäetagusele.
Pauliine Kiiverilt lindistati muuhulgas üks tore laul lindude õlleteost (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_58_25_24.mp3).

ERA, Foto

kolmapäev, 30. 05.
Pärnu 1888: Ead lapsed kasvavad ilma vitsahirmuta ülesse, pahad saavad vitsu ja lähevad siiski hukka.

teisipäev, 29. 05.
Narva 1935: Võilillekett. Väikestele lastele väljas.
Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma. Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku. Mängu kirjeldas 1919. aastal sündinud Hilda Raspel, kirja pani Elli Sula.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1365

esmaspäev, 28. 05.
Kihnu 1919:
Mis maksab moaobonõ
saksa sjalgudõ siäse –
moaobu maksakuine,
saksa sjalgu siärikuine –
või aga maksab vaenõlapsi
peretüdärde siäse –
peretüdär piinikene,
talutüdär taimõkene,
ori vaenõ otsõlane,
orjalaps odrakesine.
Oata aga neidä peretütri:
nad seüväd sialihada,
nad jõuvad kanamunada –
sest nende silmäd sienetet,
kõrvaiärsed kõõnatõt.
Oata aga neidä vaesilapsi:
nad seüväd põõsast putkõsida,
lakvad vettä laenõtõst,
nad seüväd jõest jõngirohtu –
sest ond putkõlõ punasõd,
veelainõlõ lahedad.
Maahobuse ja vaeslapse elust saksa hobuste ja peretütarde seas laulis Kuraga Liis Andrus Saarestele. Olli Kõiva fotole on oma koduse hobusega jäänud Kaevandu Anni Lemsikülas 1959. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 27. 05.
Tõstamaa 1889: Nupukene keskel merd?

laupäev, 26. 05.
Raske otsustada Oli kolm reisiselli. Need läksid reisima. Esimene leidis ühe muna. See oli niisuke, et kes selle muna küljest ammustab, saab igasugusest aigusest terveks. Läksid edasi. Teine leidis ühe peegli. See oli niisuke, et kuhu tahad vaadata, igale poole näed. Edasi minnes leidis kolmas ühe sõiduriista. Temaga said sinna silmapilk kuhu iial tahtsid. Sellid teadsid, et ühel kuningal oli tütar aige ja et keegi pole jõudnud teda terveks teha. Pidasid aru, et lähevad arstima. Aga kas ta veel aige on? Peeglimees vaatas ja nägi et ikka on veel aige. Sõiduriistamees ütles: „Istume sisse, sõidame sinna ja teeme terveks.“ Sõitsid. Munamees andis aigele ammustada ja aige sai terveks. Kes neist kolmest pidi kuninga tütre omale naiseks saama? Sellid ei jõudend otsustada, vaidlesid, riidlesid ja läksid kohtusse. Kohtunik küsis kordamööda: „Kas su peegel on terve? Kas su sõiduriist on terve? Kas su muna on terve?“ Kaks esimest jaatasid. Kolmas vastas: „Ei! Mu muna küljest on ammustatud.“ Kohus mõistis kuningatütre munamehele. Jutustanud Aleksander Laks, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.

reede, 25. 05.
Otepää < Rõngu 1982: Kui järv on vait ja ööbik laulab ... Kuu aja pärast on jaanipäev. Aeg valsiks. Mängib Kirepi vallast pärit August Rohtla. Salvestasid Mall Hiiemäe ja Einar Sinijärv, pildistas Einar Sinijärv.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3573--02--valss_Kui_jarv_on_vait__kannel.mp3

neljapäev, 24. 05.
Püha 1959: Hämmelepa külas lähme Kahu tallu, kus Liisu Lõhmus laulab meile lindile pulmalaule ja lastelaule. Ta tütar Miina Lõhmus laulab lindile ka mõned lastelaulud. Samas on külas naabertalust vanainimene, kes teab ka pulmalaule ja kellelt saan kirjutada üles ainult paar rida, sest kui Olli Kõiva küsib tema nime ja vanust, keeldub ta neid ütlemast ja läheb hoopis ära koju. Liisu Lõhmus räägib veel meile Tõllu kivist, millel nad olid mänginud ja mis asub Arukopli aia taga Rahniku külas. Nii kirjutas oma kogumispäevikus kohtumisest 88-aastase Liisu Lõhmusega Lilia Briedis. Kaks aastat hiljem külastas Kahu talu Ingrid Rüütel, kes kurtis, et „Miina Lõhmust polnud aga kodus. Ta ema tõrkus algul laulmast, kuid suutsime teda siiski selleks veenda.“ Veenmine kandis vilja, sest Ingrid Rüütlil ja Olli Kõival õnnestus Liisu Lõhmuselt magnetofoonida mitu toredat lastelaulu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_497g.mp3). Foto tegi Richard Hansen.

ERA, Foto

kolmapäev, 23. 05.
Pilistvere, Vitsjärve k 1981: Kes kopikat ei korja, see rublat ei leia. – Inimene, kes tühja-tähjaga end paljaks trallib, sellel pole tagavara.

teisipäev, 22. 05.
Kodavere, Rannu, Helme 1936: A-e, a-e, Teiste Linda a-e! ... Karjuste aetamiste viise ja sõnu on oma mälestuste põhjal, Karl Kingu (70-a) ettevilistamise järgi ning Taagepera vallas Karjatnurme külas 22.05.1909 sündinud Eduard Laugaste laulmise järgi kirja pannud Alatskivilt pärit Gerda Laugaste (snd 24.06.1910)

ERA, Foto

esmaspäev, 21. 05.
Mihkli < Hanila 1968: Üiab üip ja laulab lagle, kõõrutab merekajakas merevetta juue'essa ja rannarohtu süie'essa, merevesi oli soolane ja rannarohi oli rohi rasvane. Merelindude heast elust laulis Mari Luik Koongast. Laulu salvestasid Herbert Tampere ja Olli Kõiva (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1428e.mp3). Foto Mari Luigest tema koduõuel tegi Ingrid Rüütel.

ERA, Foto

pühapäev, 20. 05.
Hargla 1937: Suvistepühadel pannakse lehmadele pärg pähe. Siis ehitakse looma sellega. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47457

laupäev, 19. 05.
Põlva, Miiaste k 1966: Vanast oll´ Peipsi Mehikuurma mant nii kitsas, et naise’ mõssiva’ rõivit ja tõnõ naane and´ tõsõlõ üle kraavi tõlva. Tuukõrd Peipsi juuske Võrtsjärve ja Võrtsjärvest Heinastehe. Sis tull´ nii suur vihmasado, et kaksas Narvast alla. Sis nakas Peipsi säält merre juuskma. Emajõgi oll´ saisnu’ 500 aastat, sis nakanu’ Peipsi poolõ juuskma. Jutustanud Daniel Haidak, kirja pannud Erna Tampere.

http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=11708

reede, 18. 05.
Simuna 1978: Nojah, kõigepealt läen metsa, otsin ästi sileda, ühtki oksa lepal sies ei ole. Ja siis kopin kuore lahti... Karjapoisi vilet - lepavilet - mängib ja selle valmistamisest ning pajupilli löömisest räägib Ingrid Rüütliga Heinrich Kasemets Raja külast:
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--02--lepavile_puhumine.mp3
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--03--jutustage_nyyd__j.mp3
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--06--ja_siis_paju-pajuvile__j.mp3
Heinrich Kasemets puhub omavalmistatud pajupilli. Foto Mart Jallai 1978.

ERA, Foto

neljapäev, 17. 05.
Ambla 1893:
Laulid Riia linna kuked,
kõerutid merikajakad,
möirgas meres musta härga:
"Lööge lukku linna lukud,
pilgele paeväravad -
Viru neidised tulevad,
Harju neidised ajavad,
Järva pooled poogassepad!"
Viru neidu, neitsikene,
Harju piiga peenikene,
ärge rik'ke Riiakesta,
tapke Tallinakesta!
Jätke linna soola tuua,
Tallinna raha taguda!
Poistel tuua poortisida,
Leenul tuua lintisida,
Krõõdal kõrvarõngasida,
naistel tanunarma'aida,
tütardel sinikivida!
Riia linna ähvardavast rikkumisohust laulis Ann Barth 1893. aastal Otto Hintzenbergile. „Riia linnas“ mängivaid Pamma küla noori pildistas 1943. aastal Oskar Grepp.
Täna ja homme külastavad ERA töötajad Läti Rahvaluule Arhiivi (https://www.facebook.com/garamantas/).

kolmapäev, 16. 05.
Pöide, Saareküla 1938: Äks ärg soab ikka jänese käde. – Pikaldane püsiv töö tulusam ja tagajärjekam püsimatust paterdamisest.

teisipäev, 15. 05.
Tarvastu 1896: Tahetass täädä, mill tunnil ja minutill kuu lood saab, sõss võetass kollm pihlapussd pulka, lõigatass egäle pulgale rissd ottsa ja pannas vette. Sell silmä pilgul, ku kuud luuas, seisve kikk kollm pulka püssdi vee pääl.
Kirja pannud ja varjunime all Feldfebel Jakob Hurdale saatnud mölder
J. Tõllasson. Samas Hurda kogu köites on temalt "tõine kimp" ehk ligi 200 lk kõnekäände, uskumusi, muinasjutte jm pärimust. Saadetise päises on kirjas: "Esimene kimp sai saadet aastal 1890. 68. aruanne N 606. 18.I.1891".
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10350-56764-04605
Tänasel kuuloomisel tasub veel meeles pidada, et ka ilma on arvatud muutuvat just sel hetkel.

esmaspäev, 14. 05.
Narva < Peetri 1913:
Oh, minu hella memmekene,
kui sina minda kasvatasid,
kasvatasid, kannitasid,
ülespidi hüpitasid,
vastu taevast tantsitasid,
sülle võtsid, suisutasid,
maha panid, mängitasid!
Mõtlesid kaksi kasvama,
üheksa ülenevad.
Minust jälle kasvis kangekaelne,
veeres vemmaldealune,
sai üksi sugaraselga.
Oh, minu hella memmekene!
Lapsepõlvest ja ema kasvatusest laulis Narva linnas 1913. aastal Esna vallast pärit Priidik Nahkur EÜS stipendiaatidele, Peterburi konservatooriumi üliõpilasele Richard Wilmansenile ja TÜ meditsiinitudengile Ants Kingule. Karuse talu peret Esna vallas on pildistatud 1931. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 13. 05.
Setomaa, Vilo v ja k 1938: Pühä Maarja ka kõgõ näüs, ku sõda lätt taplõma. Tä nuilõ näüs, kiä hõndsa’ omma’. Ku naa’ perämätse’ suurõ’ tapõlusõ’ olli’, sis Pühä Maarja oll´ ülnü’, et ku ma uma rahva tuu platsi, kel säidse küünärt küpär pääh om, sis õks saa mu perrä. Kae’, mi rahval linige’ omma’ kõõ säidse küünärt piuta. Selle om õks vaia ummi rõivit kanda’, ma kõõ ütle lastõlõ.
Jutustanud Ann Pääslane, kirja pannud Ello Kirss.
Eesti Vabaõhumuuseumis on eilsest avatud Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni näitus „Kaetud peaga naised“!

laupäev, 12. 05.
Urvaste 1910:
Küllä küllä, lätsi kükikala (alta aia, alta aia),
alta, alta aia argukala.
Kos see kabu magama kõmpse?
Kabu kõmpse kõlgusele.
Kõlgus nakas kõhisema,
kabu nakas kirsatuma.
Oh, ma vaene vabadiku naene,
pani tütre teoli,
teopoisi tembutama,
vallapoisi vallatama.
Pani tütrele krambi ette.
Ennemb maka kivi kõrval –
kivi ei kiso, kand ei kaku
poissmiis ei jäta putmata.

Laulnud Miili Aalup, kirja pannud Mihkel Pehka ja Rudolf Tamm.

reede, 11. 05.
Viru-Jaagupi ja Iisaku 1984: Vanad inimesed tulid kõik Roela-Tammikust, ja kaugelt metsast, kõik läksid külade viisi, poistel püksisääred üles keeratud, jalad paljad ja läksid kõik, ja õhtul jälle koos tagasi.
Nii kirjeldab Mall Hiiemäe äsja ilmunud raamatus "Virumaa kalendripärimus" ristipäeval ehk Kristuse taevaminemise pühal kirikus käimist Puka külast pärit Karl Soon, snd 1913.
Roostoja külast pärit Vilma Proodel aga jutustab: Ristipäeval rohi ei kasva ja kana ei mune. Ükskord Härjaoja ämm läks ristipäeval kiriku, miniad tõid kanamunad pesadest ära, munad pandi kõik nahka. Siis kui tagasi tuli, siis ütlesime, et täna on nii suur püha, et kanadki ei munend. Ei tea, kas see ämm meile mune oleks keeland! Aga ta ei öelnudki muud, kui: „Nojah, nojah.“

neljapäev, 10. 05.
Pöide 1961:
Umal uitas arussa,
käbi kõpsis põesa’assa,
tooge mind tõrre äärele!

Mehed mütsata müravad,
naised tanuta tantsivad…
Seda laulu kuulis Juulia Rüütel isaemalt väikese lapsena umbes 50 aastat tagasi, isaema oli siis 70-aastane. Seda pidi laulma humala keetmise ajal: „2 tundi humalad keesid, seni laulis seda laulu – muidu õlut ei akka pähe. Liigutas ja ise laulis.“ Juulia Rüütel pidi seal juures täiesti vaikselt istuma ja istus ka. Midagi kõrvalist ei tohtinud teha ega mõelda. Isa ei olevat enam laulnud seda, isa ema oli ainus, kellelt ta seda kuulnud. Humalakeetmise tähtsat protsessi meenutas Pahavalla külas Juulia Rüütel Ingrid Rüütlile. Laimjala valla pulmarahvast pildistati 1932. aastal: „Õlu otsas, pärm põhjas!“

ERA, Foto

kolmapäev, 9. 05.
Hanila 1968/71:
Igaüks oo oma õnne sepp.
– Et igaüks taub isi oma saatust, see oo küll õige, aga käsi vääratab kua, inimestel ei lähä kõik sedasi nagu tahaks. Pailu ei tule oma tahtmesest, õnnetused ja surmad oo meitest vähä tulevad. Muidugi tuleb ettevaatlik olla.

Vanasõna üle arutlenud Mari Luik, kirja pannud Ida Aavekukk.

teisipäev, 8. 05.
Rootsi, Lund < Sangaste 1996: Perekonnatraditsiooni kohaselt on Uibopuude perekonnanime esimene kandja olnud Kottre, hüüdnimega „Ulbi Kottre“ Sangaste-Laatre kihelkonnast, Raama külast (1788-1858). Kui kohalikel meestel tulnud minna mõisasse nimedepanekule, oli Kottre murdnud tee äärest (teise variandi kohaselt enda koduõuelt) kätte õitsva õunapuu oksa. Endal tal nime ettepanekut polnud, ja mõisnik oli ta käes olnud õunapuu oksa järgi talle nimeks andnud Uibopuu. Varasemais kirikukirjades esinevad sellest variandid Uibopu, Uibepu ja Uibopuh. Oma perenimeloo on kirja pannud eesti kirjanik ja keeleteadlane, Õru külast pärit Valev Uibopuu (1913-1997), kes alates 1944. aastast elas Rootsis ja töötas Lundi ülikoolis.

Vana ja noort õunapuuaeda Tamme-Kopli talus Sillapää külas (Räpina khk) on pildistanud Janne Eespäev.

ERA, Foto

esmaspäev, 7. 05.
Kuusalu 1935:
Läheme suured sõudemaie,
vägevad väitemaie,
tooma tooresta kalada
jõulu suuriksa pühiksa.
Sealt me saame hülgesida,
maost saab torupillisida.
Mihkel teeb siis pillisida,
Päärel sätib näpulauda.
sätib esimikkusida.
Siis hakkab pillida puhuma,
Rootsi roogu seademaie.
Millas sinna merele mendaneksi?
Hobusella vai härilla,
vene'ella vetta mööda.
Noored sõudevad, aerud nutkuvad,
vanad sõudevad, pää vabiseb,
raudtullid see ragisevad,
kivistullid see kidise.
Pärast lähme sõideldes sõdaje,
pääda vääneldes vägeje!
Panen torupilli turja pääle,
siis lähen sõideldes sõdaje,
pääda vääneldes vägeje.
Pärast tulen sõideldes sõjasta,
pääd aga vääneldes vägesta.
Siis tulen ise ukse ette,
isa koera kallitele,
isa ragi raksatele.
Isa tuleb välja vaatemaie,
ema tuleb välja vaatemaie.
Oma mees, oma hobune,
oma kootud kuub on seljas,
oma säätud särk on seljas,
omad kindad käessa,
oma kiri kinnastessa.
Torupilli tegemisest ja sõjas käimisest laulis Viinistus Liisa Lutermann, üles kirjutas Viinistu algkooli õpilane Meeta Eikholm.
Foto Liisa Lutermannist tegi Rudolf Põldmäe 1936. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 6. 05.
Tallinn 1986:
K: Kuidas eristada Vale-Dimitri õigest Dimitrist?
V: Valel on lühikesed jalad

laupäev, 5. 05.
Rannu 1889: Nee viha lehed, mes vihtmise ajal inimese ihu pääle jääva, need söö ära, sis saad kõige heitumise vasta julge olema.

reede, 4. 05.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulani k 1970: Pere, kelle loomad kadunud olivad – oli siis missugune loom ei olnud – peremees või perenaine ehk keegi pereliikmetest lõi kerve tuanurga sisse, ise sõnas:
"Hunt (ehk hundid) pimetaks,
et nad minu lammast või siga ei näe."
Nimetati seda looma, mis kadunud oli. Kerves seisis niikaua tuanurga sees, kui loom ülesse leiti. Kui peres oli kibedasti kervest tarvis, minti teisest perest toodi kerves. Aga see kerves, mis oli tuanurga sisse löödud, teda sealt keegi ei puutund enne, kui loom ülesse leiti. R
osalie Ottesson (Ottessoni Roosi, 1899–1979) oli arhiivi ainus ja väga järjekindel kaastööline Siberis aastail 1969–1976. Ta saatis ERAle oma kirjapanekuid 78 korral, kokku ligi 3000 lk.
Esimese foto tagaküljele on ta kirjutanud: "Pilt 1927. a. üles võetud, kui ma Karatoosi raikompartis naisorganisaatoriks töötasin. Mul tuli soov end üles võtta: tahtsin näha, missugune ma välja näen." Teine foto pärineb aastast 1971: "Nüüd, kui ma peelist ennast vaatan, mõtlen, et peelist vaatab mulle mitte minu enda nägu, aga kellegi võera nägu. No peab sellega rahul olema, mis on. Möödunud ei saa iialgi tagasi."
Lisa saab lugeda Anu Korbi koostatud raamatust "Roosi Siberi lood" (Eesti asundused VII, ilmunud 2015).

ERA, Foto

neljapäev, 3. 05.
Täna on rahvakalendris leheristipäev, millest alates on lehed puus ja rohi maas. Täna ei tohi lilleõit ega puulehte murda (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad), küll aga sobib kuulata lehepillil mängitud ööbiku, kiivitaja ja koovitaja hääli (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn_II_1481d.mp3). Linnuhääli tegi Johannes Liiv Kirblas 1969. aastal, lindistas Ingrid Rüütel, pildistas Herbert Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 2. 05.
Simuna, Pudivere k 1965/1967: Kui pia ei jäga, sis jägavad kääd ja jalad.

teisipäev, 1. 05. 2018
Iisaku, Uhe k 2016:
1. mai on meie peres olnud alati suur „tööpüha“. Ei, mitte töökeeluga püha, vaid just suur töötegemise päev, sest kolhoositööl käival emal polnud puhkepäevaks eriti aega. Aga kevadpühaks pidi suurpuhastus majas tehtud olema ja 1. mai oli harilikult õuekoristuseks ja lillepeenarde korrastamiseks. Küttepuud pidid selleks ajaks juba riidas olema, vaid harva, kui millegipärast selle tegemine oli veninud, lõpetati see töö just 1. mail. Riisuti üle muruplatsid, kobestati lillepeenraid, põletati prahti ja tehti teisi koristustöid. Õhtul enne 1. maid tehti minu lapsepõlves vahel maituld. Seda tehti meil ikka naabri koplis ja sellest võtsid osa ka naabrid. Lõke tehti maha ja peeti selle juures piknikku. Söögipoolise tõid kõik ise kaasa, õlleankru tõi kokkuleppel üks peredest. Lõkke juures lauldi, räägiti juttu, söödi.
Kirja pannud Anne Nurgamaa.

Maikuus ilmub EKM Teaduskirjastuses Mall Hiiemäe raamat „Virumaa kalendripärimus“. Raamatut esitletakse Tartus Prima Vista kirjandusfestivalil 9. mail ning Virumaal Narva-Jõesuus Vaivara pärimuspäeval 12. mail.