Kevadiste liikuvate pühade tsüklisse kuuluv suur e. vaikne nädal (Setu alal ka trastnonätäl) võib olla ajavahemikul 17. III–20. IV.[1] Nädala kõikidele päevadele[2] iseloomulikest traditsioonidest olulisim on üldine mürarikaste tööde ja kolistamise keeld, põhjenduseks nagu jüripäevalgi pikseoht.[3] Niisiis on keelatud ehitustööd, puuraiumine ja -lõhkumine, kurikaga pesupesemine (puunõusid võidi pesta), käsikiviga jahvatamine, kangakudumine. Samuti ei tohtinud pidutseda, laulda, pilli mängida ega tantsida. Kui kogu pühadetsükkel kannab endas eelkristlikke kevade ning uue vegetatsiooniperioodi tervitamise ning vastuvõtmise tavasid (urbepäev ja lihavõtted), rohkesti tõrjemaagilisi menetlusi (suur neljapäev ja suur reede), siis suurt nädalat iseloomustab kõige enam vaikusenõue. Võrdlemisel teiste rahvastega ilmneb, et ühiseid jooni on vaikse nädala kirikukaanonite järgimises või nendele toetumises maagiliste menetluste suurema mõjujõu saamise eesmärgil, ent meil üsna üldine mürategevate tööde keeld on Lääne-Euroopa maades vähe tuntud.[4] Soomlastel on vaikusenõue sekundaarne. Nt. lihavõttelaupäeva keskseimaks sündmuseks on kärarikas tulede põletamine, mis on pühendatud nõidade ja trollide tõrjele ning hea põllu- ja karjasaagi saavutamisele.[5] Arvatavasti tuleb vaikusenõude lähteallikaid otsida slaavipärasest muistsest surnutekultusest[6] (ka kuuluvad suure nädala toidud Lõuna-Eestis – kruubipuder, herned, oad – kultusetoitude hulka).
Eriti setudel on suur nädal vene-õigeusu mõjul olnud paastumise ajaks, mis oli kõige rangem viimasel kolmel päeval enne lihavõtteid (vanemad inimesed püüdsid olla söömata, lastele keelati piima anda jms.).[7] Põhja-Eestist ja läänesaartelt pärineb enamik suure nädala kohta käivaid ilmaennustusi.
Hoolimata oma teatavast tagasihoitusest on suur nädal ühtlasi ettevalmistusaeg eelolevate lihavõttepühade tähistamiseks: siia kuulub üldine elamukorrastus, kiige valmistamine (eriti lihavõttelaupäeval), mõnevõrd ka juba pühademunade värvimine.
Märkused:
[1] Kannatusenädal (vn. страшная неделя) – nädal enne lihavõttepühi, pühendatud Kristuse ristisurma sündmuste mälestamisele. Vt. ka lk. 236 (lihavõtted).
[2] Neist suure neljapäeva ja suure reede käsitlus on eraldi, vt. lk. 163 jj. (suur neljapäev ja suur reede).
[3] Suurt osa õpilaskorjanduste üksikteateid kevadpühade tsüklisse kuuluvate tähtpäevadega seotud tavade esinemisest suurel nädalal pole siin arvesse võetud kui mitteautentseid. Mõningase ülevaate neist annab M. J. Eisen. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 15–18.
[4] Vrd. HDA IV, vg. 1026–1029; Beitl, lk. 395–397. Seoses pikseohuga esineb kärarikaste tööde keeld lätlastel. – Šmits II, lk. 895.
[5] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 87–90.
[6] Sokolov, lk. 149–150; Propp, lk. 19 jj.; Mansikka I, lk. 185–186.
[7] Vrd. Põldmäe, Rahvakultuurist, lk. 5 ja 7–8.