Toomapäeva[1] nimetatakse ka veel toomas, Pä must toomas. Seda isikunimest lähtunud nimetust on rahvaetümoloogias seosesse viidud ka toomisega (vrd. joomapäev, saamapäev, jts.). Kaasa on aidanud uskumus, et jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms. tagastama, võlad ära tooma.
Liivimaa ordumeistri Borchart von Dreilewe valitsusajal (1341–1347) toimunud 1343. a. ülestõusudega ja toomapäevaga seostub muistend mässuliste katsest andamikottidesse varjunutena linna pääseda. Russowi kroonika teatab Viljandi talumeeste ebaõnnest.
„See salaplaan meeldis hästi talumeestele ning päev määrati kindlaks, millal see peaks sündima, nimelt toomapäeva õhtul (20. detsembril). Aga see kavatsus avaldati Viljandi lossi sakslastele ühe vanaeide poolt, kelle poeg selles salanõus kaasas oli; sellest oli eit oma poja pärast mures ning palus sakslasi, et nad halastaksid tema poja peale. Ta näitas ka ära sakslastele märgi, millega pidi ära märgitama kott, milles tema poeg oli. See palve lubati antud teate pärast täita. Kui nüüd talumehed oma kottide ja regedega Viljandi lossi ette jõudsid, lasti neid niipalju sisse, et nendest arvati jagu saavat. Siis olid sakslased oma mõõkadega valmis ning pistsid kõik talumehed kottides surnuks. Igaveseks karistuseks ja mälestuseks määrasid ja panid peale sakslased kõikidele Viljandi maakonna talumeestele, isegi süütutele, uue maksu, mis tuli tasuda igal aastal toomapäeval.[2]
Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks. Pööripäevana on toomapäev üksiktähtpäev (vana skandinaavia uusaasta).[3] Jõulutsükli alguspäevaks on tal olnud põhjust saada sellepärast, et pööripäevast on hakatud arvestama päikese- ja kuukalendri aasta 12 päeva pikkust vahet.[4] Germaani rahvastel kuulub toomapäeva kombestikku aastavahetusele omane tuleviku ja tulevase ennustamine; soomlaste pärimuses rõhutatakse jõulu-ootust (hea toomas toob jõulud); eriti põhjapoolsetel venelastel on jõulueelne aeg täidetud kooskäimistega, tõrjemaagiline kurjade jõudude väljaajamine toimub hiljem – uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel.[5] Eesti pärimust iseloomustab nimetuse Toomas mütoloogilise tähenduse mitmekülgsus. M. J. Eisen kirjutab: „Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud.“[6]
Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on ketruse ning jahvatamise keeldu, põhjendused on erinevad. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda, muidu „Toomas musta kätega käperdab pesu ära“ (Koe). Sõrve kalamehed keerasid toomapäeval paadid kummuli, viisid püügivahendid ulualla ning tähistasid sügistalvise püügiaja lõppu õlle ja õllekõrvasega.
Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni (Vi). Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade „kordaminekut“. Meeste töö oli õllepruulimine. Teated õlletegemisest on enam Põ-E kui Lõ-E (Vl ja Ta lõunaosas ning Võ, Se seos toomapäevaga puudub). Ette tuleb nii soovitust kui keeldu, isegi ütlus „Toomas läheb tõrde“ võib olla mitmeti mõistetav. See võib väljendada soovitust õlu käima panna nimelt toomapäeval, et saaks palju õlut (Kuu, Hlj), keeldu õlut käima panna enne toomapäeva – õlu ei läheks käima (Lüg) või toomapäeval – toomas rikuks õlle (Plt). Sim on koguni öeldud: „Toomas, see on surm, poeb tõrde.“ (Vt. levikukaart: toomapäev (1))
Surmakujutelma tekke eelduseks peab M. Waronen uskumust surnute hingede liikvelolekust ja märgib, et soomlased tunnevad ütlust „Tuonen Tuomas minut perii“ („Toone Toomas minu pärib“).[7] M. J. Eisen juhib tähelepanu nimede Toomas ja Tooni sarnasusele ning möönab, et „ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone – Musta Tooma ajaks“.[8] Nimede Toone – Tooma sarnasusele viitab ka O. Loorits lüroeepilist „Tooma laulu“ kommenteerides.[9] Göseken (sen.) märgib nimetuse Thooma pehw juures Tooma kohta Ille erat Patronus contra peftem ning toob keelenäiteid Thooma kangke keffi ning Thomas ei puttub.[10] Hupel nimetab Toomast katkujumalaks (Pestilensgott).[11] Wiedemann on püüdnud täpsem olla (ladina k. pest tähendab ka taudi, hukatust) ning Tooma tähendusvastetena toonud Schutzpatron in der Pestzeit, die Pest selbst (katkuaja kaitsepatroon, katk ise). Samas esitab ta kaks surma eufemismi – liiva- ja nurme-Toomas. Gösekeni keelenäidete ning lause Toomas läheb tõrde tõlkimisel saksa keelde on tal Toomas tõlgitud sõnaga die Pest (katk).[12]
Rahvaluulest saadud teadetes ei ole Toomast katku või loomataudiga seosesse viidud. Säilinud andmed vanemas kirjanduses tunnukse kajastavat kahte erinevat kujutelma: Toomas surma tähenduses lähtub paganusest, Toomas kui kaitsepatroon kristlusest.
Kraasna eestlaste usundis toimus omapärane ristiusu ja paganlike arusaamade läbipõimumine. Nagu kirjutab O. Kallas oma 1901. a. kogumismatkast, oli kraasnalastel 19. sajandi teisel poolel kõige rohkem mälestusi Püha Tooma nimelisest maajumalast, kelle poole ohverdamisel palves karja kaitseks pöörduti.[13] O. Looritsa arvates on Tooma austamine antud juhul välja kasvanud hingede austamisest, kelle poole hingedeajal on samal viisil palves pöördutud.[14] Kraasnalaste palvuse aeg „nädal või kaks peale mihklipäeva“ langeb ka ühte hingedeajaga ja apostliku õigeusu kalendri toomapäevaga, ilma et oleks kinnistunud 21. detsembrile.[15]
Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Eriti palju on sellekohaseid teateid Ta, Vl. Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-Tooma, Tahma-Tooma (ka Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma) väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle: must Toomas aetakse välja; pühitakse välja; läheb välja; läheb minema; musta Tooma tütar pannakse mehele. Kam sõnuti: „Must-Toomas välja ja Valge-Toomas sisse!“ Nii nagu luutsina kottiajamine on muiste väljendanud püüdu vabaneda karjale kahjulikust kurja jõu kehastusest[16] , nii näib puhastustoimingulgi olnud tõrjemaagiline tähendus. Hiljem on Musta-Tooma väljaajamine enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti (Ha, Lä, Sa, Ta) on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval. Tervikuna pole see komme rangelt toomapäevaga seotud, kuuludes säilinud pärimuses enam vana-aasta öö ja uusaasta hommiku juurde. Ka esinevad sagedamini nimetused nääritont, -taat, -mees, -sokk, -poiss, -näkk kui Tahma-Toomas. Välimusse ega viimise eesmärkidesse kuupäevanihe olulist erinevust ei too. Siiski on vana-aasta öö tembutustes ajaviitelisuse kõrval ehk enam üldist taotlust suunata ebaõnn (sh. mahajäämus töödes ja tulevase leidmises) mujale.
Õlgedest kuju valmistamisest ning selle äraviimise protsessioonist on andmeid paljudelt rahvastelt, erinevad on olnud toimingu funktsioonid ning teadlaste seletusversioonidki.[17] Tahma-Tooma valmistamise tagamaad ja eeskujud kasutada olevatest teadetest ei selgu. Eestist teada olevaid analooge on Gösekeni (jun.) 1694. a. kirjeldatud vastlapäevane õlgedest Metsik-puusliku metsaviimine (Lä), kadaajamine (samuti Lä), tuhkapoisi viimine (ka väljasaatmisega möödasõitja ree peale poetatuna) tuhkapäeval (Vl).[18] Kõik need väljendavad millestki vabanemise soovi eemalesuunamise, isegi hävitamise kaudu, ilma et leiduks vihjet maagilisele uuestisünnile.
Omapärast ümberkäimist õlgnukuga meenutatakse ühes Kul kombekirjelduses: „Jõulu-Toomas – tehakse õlgest mees. Ennemalt pereisad tegid seda lastele rõemuks. Pandi kaks väheldase mehe pikkust teevast ülevalt kokku, alt jäeti laiemaks. Nende teevaste külge seoti teene pool kõver teevas risti – see jäi käteks. Esimesed teivad jäid jalgadeks ja kereks. Teevaste ümmert kruiti ästi õlgedega kinni, na et ta ka inimese moodi jäi. Siis pandi veel vana rehemüts ka pähe ja Jõulu-Toomas oligi valmis. Lapsed peksid seda, et muidu viib jõulud ää, andsid talle sirak-särak. Lapsed peksid Toomast na, et pead suitsesid. Lapsed peksid, ütlesid isi: „Peksame nüid Toomast.“ Vanemad naersid ja vaatasid seda pealt. Kõige viimaks kargas isa [Toomast] kinni ja viskas üle ukse rehale. Ütles isi: „Kasi, et sa meie poiste jõulusid ää ei vii!““[19] Isikustatud Toomast on kujutatud lisaks seni esitatutele seoses õlleteoga veel mitmeti. „Toomas valge mütsiga laua otsa peal“ (Khk) tähendab vahutavat õllekannu; „Toomas tassib toobriga õlut juurde“ (Jür) märgib, et toomapäeval tehtud õlu läheb hästi käima; „Toomas poeb õlle sisse“ (Amb, Kaa) tähendab vastupidist, jne. Ütlusesse, nagu „Toomas toob jõulud“, on nähtavasti kätketud tavaline tähtpäeva isikustamine, sageli aga näikse sõnade varjus peituvat kunagised mütologiseeritud kujutelmad. Neid on aidanud luua kriitilise aja ning sellest tulenevate ohtude tunnetamine koos ettekujutusega hingede liikvelolekust, tulemuseks Tooma seosesolek surnutemaailmaga. Selles kontekstis pole „Toomas tuiskab“, „Jõulu-Toomas möllab“ (Rid, Kir, Han, Krj), „Toomas tossutab“ (JMd), „Toomas möltab tuisata“ (Kaa), „Toomas naese-lastega vällas“ (Vll) pelgalt ilmavanasõnad (allitereeruvad veel Toomas – tuul, torm), vaid midagi enamat (vrd. hingetuisk, hingemaru).
Sa on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud jõulu-toomad ehk toomad (vt. levikukaart: toomapäev (2)). Need on valges rõivas meesterahvad („valged püksid ja valge särk olid“), nimetatud on punast vööd (Mus) ja näokatet (Khk). Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: „Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga.“ Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle maitsmine. Mõnel pool (Kaa, Khk) on toomad ise värsket õlut, nn. õllelaotist lähkriga teise peresse kaasa viinud („tuldi toomast tooma“). Ühes kirjapanekus meenutati, et toomad näitasid toobripuu peal punasest lõngast seotud märke, „kust saadik ükski pää hakkas. Jõulud, nääripää, kolmekuningapää ja küünlapää“ (Mus). Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine, nagu on kombeks selle piirkonna martidel-kadridel, ning õnnesoov uueks aastaks, ent napimal kujul, kui seda teevad nääripoisid ja näärisokud perest peresse liikudes.
Märkused:
[1] Rooma-katoliku kirikukalendris pühendatud apostel Toomale („uskumatule“ Toomale, kes kahtles Jeesuse ülestõusmises surnuist).
[2] Russow, Liivimaa, lk. 52; vrd. Eisen, EM II, lk. 55–56.
[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 334.
[4] HDA IX, vg. 979.
[5] HDA IX, vg. 764–768; Hautala, lk. 367–370; Tšitšerov, lk. 168 ja 73–75.
[6] Eisen, EM II, lk. 56.
[7] Waronen, lk, 202.
[8] Eisen, EM II, lk. 56.
[9] Loorits, Grundzüge III, lk. 117; vrd. Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade, lk. 107–109.
[10] Göseken, Manuductio, lk. 83.
[11] Hupel, TN II, lk. 145.
[12] Wiedemann, ESSr., vg. 1177; vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 370.
[13] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 76–79.
[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 371.
[15] Kreeka-katoliku kirikukalendris tähistab apostel Tooma (surn. 72. a.) mälestuspäeva 6. IX (vkj. 19. X). Analoogiline nihe ajas on toimunud seoses hingede ootamisega koju midruskipäeval. – ERk V, lk. 213–214 (midrusk).
[16] ERk VI, lk. 275 jj. (luutsinapäev).
[17] Kokkuvõtteid ning viiteid vt. Västrik, Veel metsikust, lk. 77–80.
[18] Laugaste, lk. 70; ERk I, lk. 93 (vastlapäev), 136–137 ja 143 (tuhkapäev).
[19] ERA II 137, 257/7 (9) < Kullamaa khk – V. Eenveer (1937), vrd. lk. 54.