ERAtera

@ERAtera – täisterasid Eesti Rahvaluule Arhiivist


Terad twitteris: http://twitter.com/eratera

pühapäev, 24. 01.
Varbla 1888: Mis enne elas, nüüd ei ela, aga kui käid ehk püsti seisad, siis kannab ihu hingega üleval?
Mõistatuse kirja pannud Mart Karotom. SKS, Eisen 138 (18)

laupäev, 23. 01.
Rannu, Vehendi k 2013:
Lumekuningas
Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.
Mängukirjelduse kirja pannud Malle Timm. ERA, DK 100, 7 (5.1u)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/koroonamangud/item/4568

reede, 1. 01. 2021
Kuusalu 1893: Uuel aastal kirjudeti aastanummer vai voosvanus ukse pääle …
* voosvanus – aastaarv (vrd. soome k. vuosi – aasta)
Kirja pannud Johann Esken. H IV 6, 123.
Liide Stjuffi tikitud uksekardinaid pildistas Omski oblasti eesti külas Mihhailovkas Astrid Tuisk (1996). ERA, VF 435

ERA, VF 435

pühapäev, 6. 12.
Tartu-Maarja 1888: Kui sa näed, sis sa mo ei näe, kui sa ei näe, sis sa mo näed?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Birkenthal. H, Gr. Qu. 409 (47)

laupäev, 5. 12.
Häädemeeste 1978. Ei anna kivigi teisel inimesel pähe peksa. – See käib väga ihne inimese kohta, kes ei veeli teisele mingit tühist asjagi anda. Pähelöömise-kivi on vanasti naiste relv olnud; nagu üksi pikka teed sõitsid, paras kivi suka sees oli kaasas, sellega said kallalekippujale pähe lüüa. (Väljendus on vanema rahva suus sagedane, seletust kuuldud mitmelt vanakeselt.) Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 342, 369/70 (14)

reede, 4. 12.
Kihnu 1952: Haigus on kerbu suurune aga härja raskune.
82-aastaselt Irina Sarapikult kirja pannud Ants Järv.
EKRK I 3, 125 (3).

esmaspäev, 23. 11.
Viljandi (1870-1890):
Kadri olli kallis, nimi olli armas!
Kudus mulle siidisukad,
siidisukad, niidikindad,
sädemised säärepaalad,
kübemised küllerihmad.
Kadri näputööd kiitva laulu kirjutas üles kooliõpetaja Hans Leoke (Leoke 1, 125 (2)).
Valma küla Lepiku talu pererahva seas istuvad-seisavad 1941. aastal nii Kadri, Juuli kui Salme (ERA, DF 5256).

ERA, DF 5256

pühapäev, 22. 11.
Viru-Jaagupi, Küti k 1939:
Jäägri Jaan läks Pühajõele, pühapäeva hommikul kalale. Pühajõgi asub Hanguse küla all. Ta pani õnged sisse ja jäi ise valvama. Ta nägi, et üks lammas tuleb ujudes tema poole. Kui lammas sai Jaani juurde, siis tõusis püsti ja lõi õnge paelad katki ja Jaani pikali, ise kadus ära. Jaan tõusis ülesse, võttis õngenärud ja läks koju. Ta sai aru, et veehaldjas ei sallinud seda, et pühapäeva hommikul kalal käiakse. Jaan ei läinudki enam kalale, ei Pühajõele, ega teistesse jõgedesse.
Jutustanud Anna Lillepuu, kirja pannud Hilda Kokk. ERA II 218, 593/4 (7)

laupäev, 21. 11.
Narva 1903: Pea peal nupp, kõhus saun, üks käsi, seegi selja peal?
Mõistatuse kirja pannud Miina Russmann. H III 30, 22 (35)

reede, 20. 11.
Tallinn 2020: Minu ehmatus oli suur, kui ma 14. veebruari varaõhtul tundsin külmavärinaid, üleüldist nõrkust, raskust hingamisel, valu seljas ja lihastes. /--/ Kraadisin – palavik 39,0, vererõhk 191/98, pulss 136 – minu jaoks mittetavapärased, väga kõrged näidud. Helistasin perearsti abinumbrile 1220, soovitati juua kummeliteed, mida mul kodus muidugi polnud, ja kahe tunni pärast uuesti helistada. Südaöö paiku, nagu kästud, informeerisin olukorrast 1220-i, kes avaldas rahulolu, et asi polnud hullemaks läinud. /--/
Pooleteistkümne nädalaga haigus murdus, ainult köha, nõrkushood ja öine lihastevalu jäid, kuid nendega hakkasin harjuma. Et söögiisu polnud, sain külmkappi varutud toidutagavaraga läbi. RIMI poodi läksin 24. veebruaril, et vabariigi aastapäeva ja haiguse võitmise tähistamiseks midagi paremat koju muretseda. Möödus veel nädal, algas märtsikuu, ja ma, tundes ennast juba küllalt tervena, alustasin endise elu rütmis: käisin poes, perekeskuses söömas ja muidu linnas hulkumas, kohtusin linnaosa töötajatega Mustamäe esimese kino „Kaja”(1966 -1997) ajaloo ja mälestusteraamatu koostamise küsimustes jne. Tantsutrenni ei riskinud minna: olin ikka nõrk ja vaistlikult kartsin kaaslaste võimaliku nakatamise pärast. Küll aga broneerisin koha 5. märtsil Kuressaares, minu sünnilinnas, toimuvale EM võrkpallikarika veerandfinaali korduskohtumisele Saaremaa ja Itaalia meeskondade vahel. Endise tegev- ja nüüd tugitoolisportlasena tahtsin väga kaasa elada saarlaste võidule, aga realistina mõistsin, et see võib aset leida ainult sel juhul, kui esimene mäng kas võidetakse või napilt (2:3) kaotatakse. Kahjuks ja õnneks (arvestades koroona puhkemisega sellest mängust) 1. kohtumise saarlased kaotasid 0:3, nii et kordusmängule polnud mõtet sõita. Pileti kinkisin saarlasest lapsepõlvesõbrale, kes õnnelikuna TV otseülekandes lehvitas mulle tänutäheks ostetud fänniklubi salli. Kahjuks kinkisin peale defitsiitpileti sõbrale ka koroonaviiruse, mille sõber õnneks kergelt üle elas ja minu peale isegi ei pahandanud.
Lõigud 74-aastase Adik Sepa loost. ERA, DK.
Koroonateemaliste kaastööde saatmise tähtaega on pikendatud aasta lõpuni!
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/22

esmaspäev, 9. 11.
Paistu 1935:
Laske sissi märdisandi, märti, märti!
Märdi tullu kauge'elta,
märdil küüne külmetava,
märdil varba valutava.
Märt oli tullu kauge'elta
läbi'ga suu sipa-sopa,
läbi laane lipa-lopa,
ümmert sii ilma ümäriku,
ümmert kuu kumera.
Obu mul uppus ojaenna,
sadu mul rikkus saaniteki,
ärmätäs ää obuse,
tuhat oli siiä tulle'enna,
sada oli siiä saie'enna.
Perenaine, linnukene,
peretütar, peenikene,
tõuse'ga üles vuudiesta,
siiditekkede siasta,
valge linade vahelta,
sulepatjade keske'elta!
Tõsta linki, Leenakene,
ava usta, Annekene -
sisse'ga viskan vil´la õnne,
sisse'ga astun märdikene.
Kas on põrmand ästi pühit,
kas on sängid ästi säetud?
Siin on põrmand ästi pühit,
siin on sängid ästi säetud.
Siin on tüdruk tennü tüüda,
siin om näiu nännü vaeva -
tedrekirja sängüteki,
partsikirja piapadja,
siin on pengid piimäl pestü,
siin om lagi laasista.
Mis soovim pere-emäle?
- Laudatäüve lambaõnne,
kena oinas keske'ella,
kena oinas, keerut sarved,
tuhant naela turja päält,
sada naela selja pialt,
kümme naela kül´le päält.
Märdisandilaulu laulis Mall Paulson Pirmastu külas, kirja pani Oskar Loorits (ERA II 115, 250/2 (16)). Laulikut tütre ja tütretütrega pildistas Richard Viidalepp (ERA, Foto 239).
Kõik on oodatud kuulama Oskar Looritsa sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäeva! https://www.folklore.ee/CEES/2020/loorits/

ERA, Foto 239

pühapäev, 8. 11.
Kadrina, Vohnja v 1939:
Vohnja mõisas, kus ennemalt elas parun ja tema alamad, olla üksi toas olles südaöösel tihti vaime nähtud.
Üks mõisateenija rääkis mulle, kuidas tema oli vaimu näinud: „Istudes õhtul üksi toas, kuulsin äkki, et üks inimene tuleb trepist üles ülemisele korrale. Tähelepanu äratas see, et inimene, kes tuli, ei teinud uksi lahti, vaid tuli nagu läbi uste ja tal olid nagu ahelad käija jalgades. Avasin hirmuga ukse ja vaata imet: noor naisterahvas oli ülesse tulemas.“
Sirutanud käed tema poole ning kadunud siis jälle ära, endal käed ahelas. „Tõmbasin hirmuga ukse kinni ja hakkasin karjuma, karjusin seni, kuni mõisarahvas tuli mu karjumise peale ülesse. Jutustasin oma nägemuse ja mulle öeldi, et ega see ole esimene kord, siin on ennegi sääraseid nägemusi nähtud.“
Jutustanud Emilie Aug, kirja pannud Endel Sinimets.

laupäev, 7. 11.
Räpina 1889: Matal nii kawwa marja maast äräki wõtap, kui korge kumardas.
Vanasõna kirja pannud võroke Joosep Poolakess (1864-1928), kes töötas kooliõpetajana Räpina khk Naha külas, ligi 30 a sama khk Orava külakoolis, köstrina Vara abikirikus, juhataja ja õpetajana Võnnu khk Vastse-Kuuste Leevi algkoolis; oli seltsitegelane, muusika- ja laulukooride juhataja. H II 32, 593 (1).

reede, 6. 11.
USA, Seabrook 1963, 1971: Valter Kriim mängimas pillimeistrist isa Jaan Kriimi Eestis tehtud ja Ameerikasse saadetud pillil jõulupeol 1971 ning eestlaste orkester Ameerikas 1963 (paremal Valter Kriim).
Fotod annetas arhiivile Üllar Kurik. ERA, DF 7421, 7432.

ERA, DF 7421 ERA, DF 7432

neljapäev, 5. 11.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture. Tänased terad on ahjust.
Tori 1962: Tõnistoa talu. 80 aastat tagasi oli palju teistsugusem kui praegu. Suur ruumikas rehetare, selle kõrval rehealune, aganik ja lambalaut. /…/ Suur ahi toas andis sooja kogu perele. Ahi oli hästi suur. Talvel külmaga soojendasid ahjul 3 naise lapsed: istusid päevade viisi ahjulael. Talutuba oli elutoaks, magamistoaks ja sügisel vilja kuivatamiseks. Vanal majal puudus korsten, pliit ja aknad. Suits lasti ettelükatava luugi kaudu välja. Ajal, kui ahi küdes ja suitsu toas palju, viidi lapsed lambalauta lammaste hulka. Suitsu ajal kõiki töid ei saanud teha, siis pidi paar pastla paelu valmis tehtama. Toit keedeti koldes koogu otsas olevas pajas.
Kogunud Evi Maasik, rääkinud Anna Miilimaa ja Maria Toht Tohera asulas.
RKM II 202, 45/7 (8)
Kohtla-Järve 1977: Ahju materjal kõik savi, kivi, liiv jm vanal kuul pidi olema kokku toodud. Siis ei pidanud sigima kilke ega prussakaid. Leivaahju ei tohtind kunagi tühjaks jätta, kas või üks puu pidi ahju pandama kui leivad ära võeti. Et siis leib ei lõpenud kunagi, nälg oli ahju alt ära aetud.
Kogunud Helene Liivak, rääkis Linda Uulman Püssi alevist.
RKM II 332 8/9 (21)

Setu 1939: Ahosuud jätetäi vallalõ, sis ku ar koolõt jääs suu ammulõ.
Vilo vallast Olohkova külast kogunud Anna Tammeorg.
ERA II 252, 168 (11)

Kolga-Jaani 1938: „Siuke“ inime ei tohi puid latva pidi tulle panna, siis sünnitus oleva raske.
Soosaare vallast kogunud Johannes Raidla.
ERA II 202, 435 (80)

Harju 1981: Roop viidi kohe välja peale ahju kütmist. Muidu ei pidanud tüdrukud mehele saama.
Alaverest kogunud Evi Adder.
RKM II 349, 483 (47)
Esimesel fotol säilinud reheahi Jaagu talu rehielamus. Pildistas Mari-Ann Remmel Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide mälumaastike projekti raames 15.10.2012.
ERA, DF 17332

Teine pilt pärineb Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest. Fotol Pulga talu reheahi 1976. aastal.
EVM N 284:40

ERA, DF 17332 EVM N 284:40

kolmapäev, 4. 11.
Varbla 1970: „Kümme korda mõõda, üks kord lõika,“ öeldakse nüüdki, kui tahetakse hakata midagi õmblema ja valmistatakse seda lõikama suuremast (või ka vähemast) riidetükist. See tähendab, et riiet ei raisataks asjata või jälle tuleks õmbleja välja omaga, kui riiet on napivõitu.
Vanasõna selgitanud Salme Karu. RKM II 277, 65 (88)

teisipäev, 3. 11.
Haljala 1895: Jäguaegadel ei tohitud ka kedrata, siis lappiti riiteid ja tehti sukki ja kintaid.
Matthias Johann Eisenile saatnud põllumees ja bibliofiil Dan(i)el Pruhl (1840-1912) Metsiku külast. E 14199. Lähemalt jaguajast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaguaeg
Ossipova Manni pooleli olevaid sokke pildistas Siberis Krasnojarski krai Haida külas Aivo Põlluäär 2015. a. ERA, DF 35064.

ERA, DF 35064

esmaspäev, 2. 11.
Ambla 1893:
Läksin linna lillakale,
ette linna herne'essa,
kesk linna kena nisuje.
Tuli linnast kirju lindu
alevist tuli halli lindu,
turulta tulipunane:
ütles mu isa surema,
ütles mu ema surema,
vennad hinge heitemaie,
õed kaevu kukkumaie.
Ma tulin tulitse jalu,
sain seie sädeme seari.
Tuli mu jalad põletas,
säde seared kõrvetelles.
Isa raius ikkepuida,
venda raius rauapuida,
õed kangasta kudusid.
Ema leikas lõuendida,
õere peksis reiesida.
Valest surmasõnumist laulis Tiina Kütberg, üles kirjutas Otto Hintzenberg (E 7904 (34).
Vana hauakivi Rõžkovo surnuaial Omski oblastis pildistas Anu Korb, Läste küla ohvrikivi Kanni Labi (ERA, VF 6473; ERA, VF 5977).

ERA, VF 6473 ERA, VF 5977

pühapäev, 1. 11. 2020
Kadrina, Kõrgemäe k 1969
Aaspere mõisa orjakelder
Rakvere rajoonis endise Aaspere mõisa pargis kirdepool pargi nurgas asub kõrgem koht, kus olnud vanast mõisa ajal kelder. Keldripealne lagi olnud tasane ja aed ümber, mille peal parunid oma külalistega olla tantsinud, mänginud ja viina võtnud.
Rahvasuu räägib, et nimetatud keldris peeti kinni orje, kes olid paruni vastu eksinud. Orjad olnud all keldris vangis ja saksad lauld ja tantsind üleval, nii et kostnud alla orjade kätte. Vahest isegi toonud parun keldrist orje välja ning peksnud ja piinanud neid külaliste ees nendele rõõmuks ja ajaviiteks. Külalistele tegi nalja ja naeru, kui orjad piinamise valu pärast karjusid. Sellepärast ka rahvas kutsusid seda keldrit orjakeldriks, mille nime all ka tänapäev inimesed seda kohta kutsuvad.
Praegult on keldri küngas veel täiesti säilinud. Keldri võlvitud lagi on sisse langenud, kus paistavad välja müürid. Ka keldri sissekäik võlvitud eeskojaga on alles.
Aaspere mõis koos selle pargiga on Aaspere lastekodu valduses, asub Rakvere rajoonis. Nimetatud juttu kuulsin Aaspere ligidal elunevalt vanapapilt, kes oli vana 70 aastat, nime unustasin.
Jutustanud Heinrich Masing, kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 251, 413/5 (14)

laupäev, 31. 10.
Torma 1894: „Valge hobuse vallast, kirju hobuse kihelkonnast“ – öeldakse siis, kui ei taheta oma elukohta teada anda.
Ütlust selgitanud Eduard Johannes Õunapuu. H II 50, 429 (51)

reede, 30. 10.
Keila 1939: Teekäijad on näinud Ohtu raba peal imelikku nähet. Udustel hommikutel on näha udu seest kerkivat linna ühes marssiva sõjaväega. Oletatakse, et Ohtu maalinn on omal ajal vajunud pehmesse rappa.
Jutustanud 50-aastane Villem Soomann, kirja pannud Saue algk. 5 kl. õpilane Uno Kurell (snd 1926). ERA II 226, 300 (3).

Oktoobrikuist kohtumist pildistas 2012. aastal Puises Pille Vahtmäe. ERA, DF 11927.

ERA, DF 11927

neljapäev, 29. 10.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture vahel. Tänased palad on seotud uksega. Kas olete kuulnud, et ukse kriiksumine on erinevas paigus külma/vihmase ilma või surma saabumist tähendanud? Ka ukselävega on seotud palju uskumusi.

Simuna 1978: Kui maja palke lõigati, siis esimene lõigatud puud jäeti uksepakuks. Siis ei sigine loomi tuppa.
Paasvere vallast Laekvere alevist kogunud Anu Korb. Jutustas Hilda Mustassaar.
RKM II 331, 194 (39)

Emmaste 1939: Obuseroud pandi ukse alla nõnna nagu obu astuks sisse, siis pidada sellesse maeasse ikka sisse tulema, mette välja palju minema. Emmaste vallast Muda külast kirja pannud Enda Ennist
ERA II 254, 213 (37)
Viru-Nigula 1889: Kui raudne ukse link katki läheb ehk ka ära kaob, siis peab kohe lepast uue ruttu asemele tegema, muidu läheb maja õnnetooja lingu august välja.
Malla vallast kirja pannud August Krikmann
H II 9, 84 (40)

Audru 1964: Üle ukseläve miski anda – lähed riidu. Ega juttu ajada ei tohi – see on selle inimesega pahandust.
Kõima külast kirja pannud Mall Proodel.
RKM II 175, 301 (77)

Audru 1964: Ukseläve peal ei tohi istuda keegi, siis kus tütarlapsed majas, ei tulla kosilased.
Eassalu külast kirja pannud Mall Proodel.
RKM II 175, 492 (49)

Jõhvi 1947: Ei tohtind ukse paku peal raiuda, et siis ema rinna peal raiud.
Jõhvi vallast Sompa külast kogunud Liis Pedajas.
RKM II 14, 29 (42)

Esimesel fotol on jutustaja Villem Keert kodu ukselävel Pöide kihelkonnas Kareda külas. Pildistas Selma Lätt suvel 1956.
ERA, Foto 2698

Teine foto on pärit Eesti Vabaõhumuuseumi arhiivist ja see kujutab Võhma vabatküla Veeru talu rehemaja ust 1960ndal aastal.
EVM F 121:49

ERA, Foto 2698 EVM F 121:49

kolmapäev, 28. 10.
Helme 1963: Kellelegi talumehele Tiirakule tulnud Helme teel vastu jääkaru moodi karvaste jalgadega olend. Hobune olevat kartnud. Tont ei olevat neist väljagi teinud, vaid kihutanud mööda teed edasi.
Jutustanud 70-aastane Leena Ader, kirja pannud tudengid Liina Kaisel, Kulla Jentson, Riina Kotkas, Tiina Alla. EKRK I 45, 320 (3).
Karu puu otsas pildistas Age-Li Liivak Vabaõhumuuseumis 2015. aastal. ERA, DF 30323.

ERA, DF 30323

esmaspäev, 26. 10.
Torma 1896:
Kiiska kükitas järvena,
havi haugis haunagi.
Havid laiad, langud otsad,
purikatel kirjud küljed.
luts see laksub lainela:
"Tooge noodad, noored mehed,
võrgud, Võnnu poisikesed,
lähme kiiska kinni võtma!"
Kiisk ei kõlba keediksesta,
haugi ei arvata kalassa,
lutsu ei loeta loossa.

Kalatarkusi kirjutas üles Johan Soodla Kõnnu vallast (E 24408 (5)). Kalmaküla rannas pildistas kaldanooda tõmbamist Gustav Ränk 1930. aastal (ERA, Foto 1299).

ERA, Foto 1299

pühapäev, 25. 10.
Rapla, Pühatu k 1947:
Need puud öeldakse isapuud olevat, kes lehta maha ei lase, emapuud lasevad sügise aegsasti lehed maha. Need tammed, kelle lehed kevadeni külges seisavad, on lesed tammed, lesetamme lehte ja koortega arstitakse haigusi.
RKM II 9, 192 (11b). Tammest rääkinud Liisa Saareniit (snd 1890), kirja pannud Emilie Poom.
Tekst ilmunud: Mall Hiiemäe, Väike puu- ja põõsaraamat rahvapärimusest. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. Illustreerinud Mari Hiiemäe, kujundanud Pille Niin. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=109

tamm Väike puu ja põõsaraamat

laupäev, 24. 10.
Tori, Oreküla 1960:
Vanad iired ütlend: „Poeg, ära sa mitte välja mine, seal varitseb oht.“
Poeg läks ikka. Siis ema küsis: „Mis sa nägid?“
„Üht ilusat ja teist irmust.“
„Mis need on?“
„Ühel saba oli sirbina taga, punane kübar peas, käratses kõigest väest: „Tappa vaja-aa!!“
„Oh sa rumal, see oli ju meil sõber pere kukk. Missugune see teine siis oli?“
„Üks mees magas augu ääres maas, siidine vammus seljas ja pehme käpaga silitas oma vurru.“
„Oh sa rumal laps, see oli ju meie kõige ullem vaenlane kass.“
Jutustanud Liisa Kümmel, kirja pannud Pille Kippar. RKM II 156, 576/7 (32)

reede, 23. 10.
Laiuse 1992: See oli Palamusel ikka, Jäärepere külas elas, Mart, jah. Tema võttis jalgratta pendaalid ära, pani puuklotsid asemele – et kuulid on sees, võivad lõhkeda. Ma mäletan, ma olin poisikene, siin Kuremaal oli eesti aeg, natuke enne sõda, niukene rahvapidu või. Sääl võeti ka teda üles – ikka sedasi kaabu peas ja jalgratas puupendaalidega tehtud ja. /--/ Minu teada Jääreperes, seal Järve talu saunas elas talvel, jah. Ta käis rattaga ringi, kaabu oli alati peas. Sel ajal oli ka neid, Kuremaal seal, kes võtsid teda üles ikka ja tegid ta’ga juttu ja, oli ka neid uurijaid ja.
Jutustas Heino Kukk (snd 1929) Altküla Oti talust, salvestas Kadri Peebo. RKM, Mgn. II 4400 (102, 106).

neljapäev, 22. 10.
Koostöö ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture vahel. Seekord on teemaks aknad.
Märjamaa 1889: Vana majadel ei olnud mitte aknaid, vaid pääva ajal paistis „rõhu“ ukse „pealt lauast“ valgus sisse ja pimeda ajaga andis peeru tuli valgust. Niisamuti ei olnud tua ustel ja rehealuse väravatel mitte raud hinged ees, vaid olivad soone sees ehk lati peal kõrva lükata, nõnda nimetud rõhuuksed ja väravad.
Kogunud Georg Niphardt.
H II 17, 169/70 (6)
Urvaste 1965: Kui läbi akna käüd, siis süü susi ära.
Kogunud Maimu Patte.
RKM II 218, 333 (16)
Tarvastu 1891: Kui aknad nõretavad, tuleb vihma.
Kogunud Jaak Ungerson.
H II 25, 587 (63)
Kohtla-Järve 1977: Aknad pandi ette noorel kuul päikesepaistse ilmaga, et aknad oleksid selged ja valgus külluses. Teised talveaknad pandi vanal kuul ja tuule suund vastu akend, et talvel aknad ei jäätaks.
Kogunud Helene Liivak, jutustas Linda Uulman Püssi alevist.
RKM II 332, 8 (20)
Fotol Setu rahvaluliku Miku Ode maja Helbi külas Meremäe vallas. Maja ees istuvad lauliku Ode poeg ja poja tütar. Pildistanud Christian Lausing 1922. aastal.
ERA, Foto 1801

ERA, Foto 1801

kolmapäev, 21. 10.
Kihelkonna, Varpe k 1947: Vana Tulgi Toomas õpetas ühekorra Kehtama Priidule poole toobi viina eest ussisõnu. Kõrtsis tulnd see asi jutuks. Osa olnd sellest viinast juba ee joodud ning osa olnd veel. Toomas käskind Priidu kõrtsist välja tulla ühte kohta aja taa ning õpetand. Nee sõnad olnd siis sedasi: „Kaks ussi hammast, kaks konna käppa, halli kullese pea.“ Priidu pidand nee sõnad liiga lihtsaks. Võttend viinapudeli ee ning pand minema.
Jutustanud Jaan Hannus, kirja pannud Heino Tarkin. RKM II 2, 343 (1)

teisipäev, 20. 10.
Suure-Jaani 2017: Kuna perekonnanime muutmine tõi kaasa vajaduse uue passi ning paljude muude dokumentide vahetuse vormistamise järele, oli lausa anekdootlik lugu noore õpetajannaga, kes abielludes kaotas oma neiupõlvenime perekonnanimest kaks lõputähte (Pertel > Pert) ning pidi seetõttu jätma sugulaste pulma minemata. Pulmi peeti Saaremaal, kuhu kui piiritsooni sai vaid lubade-dokumentidega, mis aga veninud passivahetuse tõttu olid puudu. Passivahetus venis aga seetõttu, et passilaua ametniku meelest olid endine ja uus nimi arusaamatult sarnased, peaaegu samad.
Aime Kuum (snd 1927) Kildu küla Mardi talust, Kogumisvõistlus "Imelik nimi". EFA I 227, 1/2.

esmaspäev, 19. 10.
Paistu 1935:
Ommiku, kui läksin aeda,
nägin lepä leinävada.
Läksin tuppa, võtsin kirve,
raidsin maha lepäkese.
Juurtest tegin joogikannu,
tüvest tegin taaritõrre,
südamest tegin söögilavva,
keskelt tegin kena maja,
okstest tegin oostetalli,
ladvast tegin lapseälli,
lehtest tegin lehmälauda.
Mida kõike ühest leinavast lepast saab, laulis Mall Paulson Pirmastu külas (ERA II 78, 389/90 (9)). Richard Viidalepp kirjutas laulu üles ja pildistas Malle tema rohtaias (ERA, Foto 240).

ERA, Foto 240

pühapäev, 18. 10.
Vändra 1888: Soo soriseb, nõmm nõriseb, aru heidab hella lehti?
Mõistatuse kirja pannud Toomas Tetsmann. SKS, Eisen 189 (94)

laupäev, 17. 10.
Venemaa, Leningradi obl, Boksitogorski raj, Sidorovo (Sodjärve) k 1968: Vepsa välitööd. „Lapsed – meie esimesed abilised Vepsamaal“. Pildil vasakult Maeve Leivo, Anna Žigure, Serjoža Kudrjašov, Serjoža Belov, Tolja Smirnov, Valja Rogaljova, Ljusja Belova, Paula Palmeos ja Lea Kase.
Foto: Marje Joalaid. KKI, Foto 1135

KKI, Foto 1135

reede, 16. 10.
Pühalepa 1928: Saarnukis tulnud hall hobune merest välja. Pidand sääl sugu ka tegema. Siis läind tagasi merre. Jutustanud 78-aastane Jaagup Esko Vana-Kõrtsi talus, kirja pannud Paul Ariste. ERA II 1, 523 (17).

Hobuseid Viljandimaal pildistas Tuuli Reinsoo. "Minu maastikud" 2015. ERA, DF 29208.

ERA, DF 29208

neljapäev, 15. 10.
Koostööpala: ERA ja EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture
Kaarma 1946: Õlgkatust ei või peale päevaloojumist teha, siis varesed lõhkuvad katuse ää.
Kogunud Oskar Toombu Kuressaare vallast Tahula külast.
RKM II 3, 428 (86)
Püssi 1977: Katuse tegu alustati noorel kuul, et siis seisis kaua uus. Katused tehti õlgedest ja pilbastest. Tuulise ilmaga ei tehtud katust, et tuul viis õled ja pilpad laiali. Öeldi, et tuuleema möllab, viib pilpad või õletuustid oma lastele mängida.
Kogunud Helene Liivak, kõneles Linda Uulman.
RKM II 332, 7 (16)
Rakvere 1975: Üle uue maja katuse visati rukist, siis on leib majas. Kui toonekurg lendas üle katuse, siis tõi õnne majja.
Kogunud L. Palu, jutustanud Anni Kask Venevere külast.
RKM II 332, 35 (1078)
Kohtla-Järve 1977: Kui sarikad pääle said, tänati jumalat. Pandi tamme oks ehk pärg esimese sarika otsa ja pihlaoks. Tamm hoidis tugevust, pihlakas ajas kurjad vaimud minema. Peremees pidi tegema „sarikaliigud“, viina tooma. Siis peeti sarikapidu ehk püha üks päev, vahest läks kauemgi. Kui peremees viina ei toond, võeti pärg ja oksad maha, pandi vana luud ja seaküna asemele. Tööd ei hakatud tegema enne kui peremees tõi viina ehk vabandas rahapuudusega. Liigud jäid võlgu, tehti tagajarel ikkagi ära, et muidu asub võlg alati majas. Võlg võõra oma.
Kogus Helene Liivak Linda Uulmanilt Püssi alevist.
RKM II 332, 6/7 (15)
Esimesel fotol külalaulik Vassili Tustit oma maja uksel Muhu kihelkonnas Lõetsa külas Sepa talus. Pildistanud Richard Viidalepp 25.07.1937.
ERA, Foto 1007
Teisel fotol rookoristamine. Vihud seatakse rõuku. Karuse kihelkond, Matsalu. Foto "Eesti Kultuurfilm" 1940.
ERA, Foto 2075

ERA, Foto 1007 ERA, Foto 2075

kolmapäev, 14. 10.
Põltsamaa 1981:
Tavaliselt toodi soolaleivaks ainult soola ja leiba. Oli põrandaleib, keskpaika lõigati koorikusse auk sisse ja sinna pandi sool. Selline leib pandi riidetüki või rätiku sisse ja mindi külasse. Kuidas kuskil – mõni tõi riide pärast tagasi koju, mõni jättis külasse. See leivatükk, mis leivast välja lõigati, jäeti koju. Seda külasse ei viidud, jäi leivaviijale koju, seega jäi soolaleivalisel leivaõnn endale koju, kuigi viis leiva külasse.
Jutustanud Ida Turu, kirja pannud Helle Kull. RKM II 356, 336 (51)

teisipäev, 13. 10.
Rõuge 1939: Papijärve rändamise lugu.
Vastse Kasaritsa vallas Võru Vastseliina maantee ääres, on väike järveke - Papijärv. Selle kaldal elas vana vabadik, kes püüdis kalarikkast Papijärvest kalu. Vanal vabadikul oli aga suur iha vara järele, ta tahtis rikkaks saada. Ükskord, kui vana vabadik jällegi kalal oli, tull Papijärvest välla pikä habemega vanamiis, kangli all suur rahakast veereni täus kulda. Vanamiis lubasi terve kastitävve kulda vabadikule, kui vabadik tuu tälle üte tossulise ja tõsõ hingelise. Vabadik pidi tooma tossulise ja hingelise nii, et hingeline istsõ tossulisel sällan, mõlõmba pidiva aga õloma ristmätä (nimeta). Vabadik sai sellest nii aru et ta pidi tooma mära peräst varsa ja ristmäta latsõ. Lats pidi sis varsal sällan istma ja niiviisi pidivä mõlõmba järve vanamehele viidüs saama.
Sääl külan, kos vabadik elli, oll üte peremehe hõbosõl varss ja tõsõl peremehel ristmätä läts; varsa sai vabadik kergeste kätte, last aga valvati hoolega ja seda ta üldse kätte es saa. Tuu pahandusõ pääle püüdsõ vabadik üte musta kassi, pandsõ kotti ja kotiga varsalõ sälga ning siis järve äärde. Nigu tuu vabadik sai varsa ja kassiga järve äärde, tull järvest kohe vanamiis välla oma kullakastiga, ja nüüd vahetiva mehe kaupu: üts sai kulla, tõnõ varsa ja kassi. Nüüd võtsõva mõlõmba uma kauba: järvevana kassi ja varsa, vabadik kullakasti, ja hakkasid kumbki omale poolõ minemä. Kaup oleks muidu hästi sõbinud, aga kui järvevana läks varsa ja kassiga vette, siis nakas kass kurja hellü tegemä ja järvevana sai petüsest aru. Ta vihastus ja laskis tulla hirmsa tormi järves, ise aga haaras vabadiku käest rahakasti ja jooksis sellega teisele-poole teed, järv olla temale järele läinud ja tema praegune asukoht olla teispool teed, vana asukoha ligidal. Nüüd olla Papijärve hakatud kutsuma Pagõnü järveks.
Järve rändamist näitavat org!
Jutustanud 57-aastane Juhan Rinne Tindi küla Oja talust, kirja pannud tema poeg Eduard Rinne (snd 1920). ERA II 246, 433/7 (1)
Papi- ehk Paenujärve aset ja järve oma uues asukohas pildistas 1977. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 11723, 11720.

ERA, Foto 11723 ERA, Foto 11720

esmaspäev, 12. 10.
Karksi 1909:
Lääme suurile mäele,
kõrgepille kallakille,
viskam kullasta kunida,
pillum karrasta kadsada!
Esi varjast ma valadi,
esi kaie kauge'elta,
koes sii kuni minessi,
koes sii kadsa karganessa?
Kuni läits kirigutiida,
katsa karas kõrtsitiida.
Kiltu lõi kirikuusse,
valla põruts kõrtsiusse!
Hoogsast kurnimängust laulis Ann Pill, laulu kirjutas üles tema poeg Henn Paju (TEM 4a, 36 (105)).
Foto Annest ja Hennust vahendas arhiivile Kadri Roos (ERA, DF 36367).

pühapäev, 11. 10.
Ambla, Tapa 1893:
Imesõrmus
Ühes saunaurtsikukeses elanud vaene naene oma pojaga. Poeg korjas ja kerjas külast linu ja takku, viis koju emale. Ema tegi takkudest lõnga. Andis siis lõnga poja kätte ja käskis, et poeg linna läheks ja lõnga ära müüks. Poeg võttis lõnga ja läks linna. Käis kaua aega edasi-tagasi. Viimaks ostis temalt keegi lõnga ära ja andis talle kaks kopikat. Poiss tuli koju.
Ema kohe küsima: „Noh, kulla pojukene, mis sina minule linnast ka lõnga eest tõid?“
„Keda ma siis tõin, paljalt kaks kopikat!“ vastas poiss.
„Asi ka seegi,“ vastas ema.
Teisel päeval läks poiss jälle emast kedratud lõnga linna viima. Sai jällegi kaks kopikat. Koju tagasi tulles nägi tema tee ääres kahte meest. Nendel oli kass kaasas, keda nemad ära pooma tahtsivad hakata.
Poiss vaatas juures, kuida mehed kassile köit kaela panivad. Tal oli küll hale meel, ei näinud aga kassi heaks midagi teha. Viimaks silmas teine mees poissi ja küsis: „Noh, mis sina poiss siin vahid? Kas tahad kassi ära osta, või mis?“
Poiss vastas: „Ostaksin küll, aga mul ei ole raha. Kaks kopikat on, aga mis sellest saab?!“
„Anna seegi seie!“ ütles mees ja andis poisile kassi, kes mehele siis kaks kopikat andis.
Poiss läks kassiga koju. Ema küsis: „Noh, pojukene, mis sina mulle täna lõnga eest tõid?“
„Ma tõin ühe kassi,“ vastas poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ vastas ema.
Kolmandamal pääval läks poiss jällegi linna emast kedratud lõnga ära müüma. Käis tüki aega linnas edasi-tagasi, enne kui lõng ära osteti. Anti temale jällegi kaks kopikat. Tagasi tulles nägi tema tee ääres neidsamuseid mehi, kes teisel päeval kassi poosivad. Täna aga poosivad nemad koera. Kui nemad poissi nägivad, kes haleda südamega pealt vaatas, küsisivad nemad: „Noh, poiss, osta koer ära!“
Poiss vastas: „Ostaksin küll, ei ole niipalju raha. Kaks kopikat minul on, aga ega teie selle eest koera ära ei anna!“
„Anna see kaks kopikat mulle, saad koera omale,“ ütles mees.
Poiss andis kaks kopikat mehele ja sai koera omale. Läksivad sõbralikult seltsis koju poole. Kui poiss koju jõudis, küsis ema temalt: „Noh, pojakene, mis sina linnast lõnga eest tõid?“
„Tõin ühe koera!“ ütelnud poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ vastanud ema.
Tulnud neljas päev. Poiss tõttanud jällegi linna lõnga müüma. Saanud pika hulkumise järele jällegi kaks kopikat. Tagasi tulles mehed jällegi tee ääres. Täna tahavad nemad ühe kulli ära puua. Kullil oli kaks pead, sellepärast võttis poiss nõuks ka sedagi ära osta. Ta andis oma kaks kopikat meestele ning need andsivad kulli temale.
Koju jõudes küsis ema poisilt: „Mis sa siis täna minule tõid?“
„Ühe kulli tõin!“ vastas poiss.
„Hea, et sellegi saime!“ ütles ema.
Poiss käis veel mitmel päeval lõnga müümas ja tõi igakord emale kaks kopikat. Poojaid ei olnud enam tee ääres näha.
Toiduvarandus hakkas poisil otsa lõppema. Hulk loomi oli nüüd ka söömas. Sellepärast hakkas kull ühel päeval inimese häälega rääkima ja ütles poisile: „Läheme meie laia maailma sisse endile leiba teenima, las nõrgemad loomad olla kodu. Sina istu minu selga ning mina kannan sind läbi õhu.“
Poiss oli sellega nõus, jättis emaga jumalaga, kes teda käskis õige kiirelt tagasi tulla. Istus siis kulli selga, kes poisiga õige kergeste taeva alla tõusis. Küll oli poisil sealt ilus alla vaadata. Mitugi ilusat linna ja küla läksivad mööda, milledesse poiss hea meelega oleks läinud. Aga kull ei peatanud sugugi, vaid lendas edasi, ikka põhja poole.
Kolm päeva ja kolm ööd lendas tema ühe joonega. Poiss ei tunnud selle aja sees sugugi nälga ega jänu. Kolmandama päeva õhtal jõudsivad nemad ühe suure kalju saare peale. Senna lasi kull poisiga maha ja ütles: „Nüüd oleme meie siin. See on minu isa kodupaik, seie jään ka minagi elama.“
Poiss hakkas seda kuuldes haledaste nutma. „Kas mina pean siis ka seie kaljusaare peale jääma ja seie surema!“ ohkas tema.
„Küll mina sinu koju tagasi saadan. Tule enne minu isa vaatama.“
Nad läinud edasi ja jõudnud ühe suure kahe peaga ussi pesa juurde.
„See on minu isa!“ ütelnud kull poisile. Uss pugenud maa sisse. Tema saba otsa ümber olnud sõrmus. See jäänud maa peale. Kull võtnud sõrmuse, annud poisile ja ütelnud: „Kui sa selle sõrmuse sõrme paned, siis saad kõik, mis soovid.“
Kull lendanud siis ära ja jätnud poisi sinna. Poiss pole midagi teadnud teha, sest et öö kätte jõudnud. Pistnud sõrmuse sõrme ja heitnud sennasamasse magama. Hommikul ütelnud tema: „Sõrmus, aita mind koju tagasi!“
Silmapilgu ajaga olnud tema kodu. Nüüd soovinud tema enesele kõiksugused asjad: riided, tõllad, hobused, raha ja muud, mis temale aga tarvis läinud. Käinud linnas tõlla ja hobustega sõitmas.
Kuninga tütar näinud läbi lossiakna, kuida ilus noor mees mööda lossiesist sõitnud. Ta tuletanud meele, et tema sedasama poissi enne näinud lõnga müümas käima. Poiss näinud ka kuninga tütart, see olnud väga ilus. Ta pidanud nõu, kuida kuninga tütrega rääkida saaks. Teel tulnud abimees sõrmus meele. Kohe soovinud tema sõrmust sõrme pannes, et kuninga tütar seal oleks. Kohe olnud tema soovimine täidetud. Nad rõemustanud väga ühteist nähes. Sõrmuse abil saatnud kuninga tütre jälle tagasi. Viimaks lasknud nemad endid paari laulatada ja kuninga tütar jäänudki poisi juure elama.
Kuningas ehmatanud ära oma tütre kadumise üle. Ta saatnud soldatid tütart ülesse otsima ja lubanud neid ära tappa, kui need tema tütart mitte ära ei too. Suure vaeva ja otsimise järele leidnud need kuningatütre viimaks ülesse.
Poiss annud oma tähtsa sõrmuse kuningatütre sõrme, kes selle sõrmukse häid omandusi sugugi pole tunnud. Nii ei ole poiss midagi parata saanud, kui soldatid äkitselt sisse tormanud ja tema abikaasa äraviinud.
Kuningas olnud rõemus, kui näinud, et tema tütar tagasi tuuakse. Kui suur olnud tema viha aga siis, kui tema tütre kääst pärinud, kus tütar nii kaua olnud. Suures vihas lasknud tema suure laeva sõidu tarvis valmistada ja senna sisse nii palju toidukraami ja muid elutarvitusi viia, kui üks inimene terve elu ajal tarvitab. Pannud siis oma tütre laeva ja saatnud teda ühele tühjale meresaarele. Lasknud temale seal maja ehitada ja jätnud teda ainuüksi senna saarele.
Küll tütar palunud isa, aga selle südant pole palved liigutanud. Nii pidanud tütre üksipäini oma noore elu päevi seal lossis surma poole saatma. Imesõrmus jäänud ka kuningatütre kätte.
Poiss elanud kurbduses ja üksinduses. Kuid aegamööda kadunud armastus tema südamest kuningatütre vastu ära. Ainult see teinud talle kurbtust, et tema tähtjas sõrmus kuninga tütre kätte jäi. Tema oli suureste õppinud elama, tema varandus, mis ta sõrmuse läbi saanud, hakkas otsa lõppema ja puudus ligi tikkuma. Selles hädas tuli temale meele, et tema ükskord kassi ja koera oli poomise surmast ära peastnud. „Ehk võivad nemad minule sõrmuse kätte muretseda,“ mõtles tema. Ta käskis koera ja kassi sõrmuse ära tuua.
Need saivad oma peremehest antud käsust aru ja läksid kohe käsku täitma. Õnnelikult jõudsivad nemad kuni randa. Nüid aga lahutas neid lai meri kuninga tütrest ja sõrmusest. Nad võtsivad nõuks senna ujuda. Tüki maad ujusivad nemad edasi, siis aga väsis kass ära. Ta ronis koera kukile, puhkas seal, kuni koer edasi ujus. Kui koer ära väsis, läks tema kassi turjale, kes siis koera kandes edasi ujus.
Nii jõudsivad nemad saarele ja läksivad kuninga tütre juure. Kuninga tütar tundis kohe ära, et need tema mehe koer ja kass on, pole aga jõudnud aru saada, kuidas nemad sinna tulevad ehk mis nemad tahavad. Ta andis neile süia ja juua ja pidas neid oma kambris. Koer ja kass otsisivad sõrmust ja saivad aru, et see ühe karbikese sees oli. Nad püüdsivad karbikest avada, et sõrmust kätte saada, aga see oli neil võimata.
Korraga tuli kassil mõnus mõte: „Eks mina ole ju hiirte kuningas. Tarvis hiired appi kutsuda.“
Ta püüdis ühe hiire kinni, andis sellele käsu kätte, et see sada hiirt kokku kutsuks karpi ära lõhkuma.
Vähe aja pärast olivad sada hiirt hammastega karpi kõvadust proovimas. Ei nemad jõudnud karpi läbi närida. Kass laskis nüüd tuhat hiirt tulla ja pani need ametisse.
Üürikese ajaga oli karp läbi näritud ja sõrmus väljas.
Üks hiir ütles: „Võtame sõrmuse ja lähme.“
„Kui teie selle sõrmuse ära viite, hävitan mina teie sugu kolme päävaga maa pealt ära,“ pahandas ja ähvardas kass. Ruttu andsivad hiired sõrmukse kassi kätte ja läksivad oma teed.
Parajal ajal lipsatasivad koer ja kass tuast välja, et jälle koju tagasi minna ja sõrmust tema omaniku kätte tagasi viia. Nad hakkasivad endist viisi ujudes minema. Sõrmus oli kassi hammaste vahel. Juba oli neil tükk teed ujutud ja kassi hambad olivad sõrmukse hoidmisest väsinud. Ta tahtis sõrmust oma suust koera suhu anda, aga sõrmus lipsatas merde ja vajus põhja.
Koer ja kass kohkusivad selle üle väga ära. Kuida nüüd sõrmust kätte saada? Küll püidsivad nemad vee alla lastes sõrmust välja tuua, aga see ei olnud võimalik, sest meri oli sügav. Poole pääva olivad nemad seal kohal paegal ja kurtsivad endi õnnetuse üle.
Korraga nägi koer konna. Ta napsas selle kinni. Konn hakkas koera paluma, et see teda jälle lahti laseks.
„Kui sa minu käsku täidad, siis saad lahti lastud, kui ei täida, hävitan sinu ja terve konnasoo maa pealt ära.“
„Missugust käsku mina täitma pean?“ küsinud konn.
„Mul kukkus kuldsõrmus vette, too see meie kätte.“
„Missugune see sõrmus on?“ pärinud konn.
Kass ja koer seletanud temale, et sõrmus ümarguse rõnga sarnane on.
„Ah jah!“ ütelnud siis konn, „täna hommikul kukkus üks kollane Rootsi rattavits meil prõuakeni kaela, seesama vist oligi teie sõrmus.“
Läinud siis vee põhja ja tulnud vähe aja pärast sõrmuksega tagasi. Nüüd hoidnud nemad sõrmust hoolega, et jälle vette ei kukuks.
Poiss olnud kodu juures puuduses ja viletsuses. Pole teisel enam süiagi olnud. Vahtinud teine ükskord kurbades mõtetes ukse peal, kui näinud, kuda tema koer ja kass sõrmusega tulnud.
Ta pannud sõrmukse oma sõrme ja nüüd olnud temal jälle kõiki, mida tema aga soovinud. Kuninga tütar olnud aga temal juba ununenud. Sõrmukse pidanud igapääv sõrmes, ega pole tähele pannud, et sõrmus väga tüma kuluma olnud. Paari nädaliga kulunud tema nii ära, et tast kildugi pole enam järel olnud.
Poisil olnud aga nüüd imesõrmuse abil saadud varandust küllalt, nii et surmani nagu suur härra elanud.

Muinasjutu kirja pannud ja M. J. Eiseni rahvaluulekogusse saatnud Otto Hintzenberg. E 5499/508

laupäev, 10. 10.
Muhu 1888: -- Üks putr oo siis kessiku ja laupane putr, mis enamast ikka õhtaks valmis keedetse. Teine putr oo titeputr; see keedetse üsna limaks, nõnna et tangud ühte sonki lähvad, pannasse siis ühe suure puhta püti sisse ja soadetasse sõnna perese, kus laps oo oln, aga siis, kui juba joodud peet oo, enne mitte. Vahel kallatse titepudrule keedu aal koa kipuga piima peale, mis ta valgeks teeb, ja tangud peavad muidugi head ja roovitud olema. Enne said aga suuremad keed ää sõelutud, nüid põle muud kuit roovitse. Püti sisse pudru keskele tehasse hea suur auk või taris. Kui laps kaugel elab, siis võetse karpidega ehk vitsikuga või seltsi ja pannasse pere värava taga pudruauku, sest muidu jooseks või teel pudru sisse. Oo see jälle nooriku laps, siis tipitse võiaugu ümber kümmekond pooleks löödud keedet muna, kõige koorega, nõnna et kollased pooled, taelad, ikka nähe jäevad. Tüha püti sisse paneb lapseema kannika leiba ja pudrutooja peab koa süia soama. Vahest viiasse titeputru mitu kuud pärast lapse olemist, nõnna et pisike juba isegit võib mukitseda.
Kolmas putr oo nogiputr. See oo see putr, mis mattussel andasse. Selle hommiku kui maetse, soab ikka kõige enne putru süia ja see putr nimetse nogipudruks. Vanad inimesed reakivad, et see olla surnupesiveega keedet, ehk olla kaks-kolm kapatäit seda vett teise vee hulka kallat. Nad tahvad nõnna noori narri. Oleks see tõsi olavad, külap nad isegit siis töögiksid ja öögiksid, nõnna et okselasud oleks nina all, aga kus paraku, putr läheb nendel eetsi, mis koar taga. Vanad naesed oo ise kanged lorima ja kanged putru kühmeldama (vihtuma) koa. Ma küsisi ühe korra meie taeda käest, et miks see nogipudruks hüiasse. – „Sest et inimesed kõik seal kallal nogivad, („nokkivad räägitakse muidu“), olgu isased ehk emased, kanged ehk nõdrad.“ Neljas putr oo lõpeputr. Kui mõni välja ehk väline töö lõpet oo, siis keedetse lõpuputru, nõnna oo pärast rukki õsumist, pärast heina, pärast odra lõikamist ja kis paraku kõik need korde mäletab. Ma ole ise põllal oln kahlusi sidumas, sellepärast tean üsna heaste, kui rõõmsad õsujad lõpupudru üle oo. Pärast putru oo jo hea tossata ja kui töö lõpet oo, siis maka või hominguse söömani.
Muhulaste putrudest ülevaate kirja pannud Timotheos Kuusik. H IV 2, 438/43

reede, 9. 10.
Torma 1937: Kui Noa laeval auk sisse tekinud, siis uss läinud selle augu ette, millise hääteo eest loodud ta veeloomaks, angerjaks.
Rääkis Johan Särg (snd. 1849) Lohusuu valla Kalmakülast Mutuska talust, kirja pani Meinhard Särg (snd 1910). ERA II 135, 270 (43).
Vilsandi välitöödel Kiirassaare kaldalt leitud ussinahka Pille Vahtmäe käes pildistab Mari-Ann Remmel. Foto Valdo Valper 2013. ERA, DF 14982.

ERA, DF 33139

neljapäev, 8. 10.
Jätkub koostööprojekt EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture ja ERA vahel.
Rapla 1947: Maja ehituseks võetakse okaspuud noores kuus, lehtpuud vanas kuus, ka okstest puhastakse samaaegselt, siis ei lähe mädanik sisse. Ehituspuud maha võttes lastakse puu põhjapoole kukkuda ja mõni ütleb, et peab põhjatuulega puud maha võtma, mõne ütluse järel olla lõunatuul, põhjatuulega ei saa põhjapoole puud lasta, puu ei kuku vastu tuult. Ehituspuuks ei võeta tulioksaga puud, kui on kogemata mõni tulioksaga puu maha võetud, siis jäetakse see kõrvale põletispuuks. Kui tulioksaga palk on maja seina pandud, siis tuleb selle majale tuleõnnetus. Tulioksaks nimetakse niisugust oksa, mis puu küllest püsti kasvab, nagu kuusel-männil kasvavad oksad puust väljaspoole, aga tulioks kasvab otse ülespoole. Nii on õpetanud Liisa Saareniit Varbola vallast Pühatu külast. Kogunud Emilie Poom.
RKM II 9, 192/3 (11e)
Kihnu 1929: Lehtpuud peab raiuma vanas ja okaspuu noores kuus. Kui maja hakatakse ehitama vanas kuus, siis saab ta kuiv, kui aga noores kuus, siis tee mis tahad, ikka niiske. Nüüd küll ei peeta enam sest midagi, ehitatakse, kunas aga tahetakse ja raiutakse puid ka metsast, kunas aga tahetakse. Tarkuse on kogunud Eduard Treu Rootsi külas Härma talus elanud Mihkel Karjami käest.
Rootsi k., Härma t.
ERA II 17, 701
Fotol metsatööd 1935. aastal Rapla kihelkonnas Järvakandi metskonnas. Mahalastud puude saagimine. Pildistaja teadmata.
ERA, Foto 2068

ERA, Foto 2068

kolmapäev, 7. 10.
Kose, Uueveski 1958: Ennem vastati tulija tervitusele „Tere jumalime!“. Nüüd aga lihtsalt „Tere, tere!“.
Kirja pannud Anne Vanatoa. RKM II 82, 129 (2)

teisipäev, 6. 10.
Rapla 1921: Hein ja murakad, rukis ja jõhvikad, pohlad ja ohrad (odrad), jõhvikad ja kartulad.
Kirja pannud filosoofiatudeng Linda Pärt (snd 1898). E, StK 11, 92 (21). Jõhvikaid Kiiajärve ääres Harju-Jaani kihelkonnas pildistas Kersti Lepik 2002. a. Perekond Saare suuri kartuleid Krasnojarski krai Karatusi rajoonis Motorski asulas pildistas 2013. a Anu Korb. ERA, DF 29788, 14771.

ERA, DF 29788 ERA, DF 14771

esmaspäev, 5. 10.
Muhu 1938:
Edene, edene, eeke,
põgene, põgene, põlluke -
kus siis mu elmed elkivad
ja mu pauad paukuvad!
"Siis laulti, kui õsuma akati sirbiga," teadis Ruudu Noor Mäla küla lõikuse alustamise laulu. Laulu pani kirja ja Ruudut pildistas Richard Viidalepp (ERA II 191, 388 (19); ERA, Foto 1087).
See Ruudu lõikuslaul oli 100 000. laul, mis tõsteti Eesti regilaulude andmebaasi. Andmebaas on mõeldud selleks, et kõik, kel soovi ja huvi, võiksid võimalikult hõlpsalt tutvuda Eesti regilauluvaramuga. Andmebaasist leiab praegu kõik vanemad laulutekstid - alates 19. sajandi keskpaigast, Eesti Kirjameeste Seltsist. Kõige suuremad kogud on Jakob Hurda ning Eesti Üliõpilaste Seltsi laulukogud, lisaks Eiseni, Eesti Rahva Muuseumi, Akadeemilise Emakeele Seltsi jt kogud. Praegu korrastatakse ja lisatakse andmebaasi 1930. aastatel kogutud laule Eesti Rahvaluule Arhiivi kogust. Andmebaasi tuum on regilaulud, kuid sealt leiab ka lastelaule, nõiasõnu, siirdevormilisi ja pisut ka uuemaid rahvalaule.
Kõik on oodatud eesti lauluvara uurima! http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas
ERA, Foto 1087

pühapäev, 4. 10.
Tallinn 1994:
K: ?
V: Perenaine läheb lehmaga, nöör paistab aknast.
RKM II 464, 106 (11)
Vaata ka teisi kujundlikku mõtlemist arendavaid mõistatusi andmebaasist „Eesti piltmõistatused“. http://www.folklore.ee/Reebus/
RKM II 464, 106 (11)

laupäev, 3. 10.
Ambla 1976: Ära karju, korja seeni ja söö marju. – Nähtavasti aastat 25–30 tagasi kasutatud väljend. Vanemad inimesed Raigu külast teadsid ütlemist üksmeelselt.
Ütluse kirja pannud Arvi Lauringson. RKM II 326, 230 (17)

reede, 2. 10.
Pöide 1961:
:,: 1905 oktoobrikuus :,:
:,: oli sakstel raske õnnetus :,:
:,: Vaat seda oli teinud orjapiits, :,:
:,: mis ära seletab see suits. :,:
:,: See nuhtlus tuli Jumalast, :,:
:,: mis peale hakkas Tumalast. :,:
:,: Kui mina tulin Salust talgust, :,:
:,: nägin metsas tulevalgust. :,:
:,: Siis (sääl) kõrbes Eeru-Saadu küin, :,:
:,: kus sies oli kõige parem hein. :,:
:,: Seda ära noolis ruske pull, :,:
:,: mis hoidis kroonu panderull. :,:
Kui olime väheldased poisid Levala külas, noh siis seal kuulsime laulusi, mis sel ajal ei olndkid mitte väga soovitatud mitte siis. Ja siis muidugid, kes põlnd kuulnd laulu muidugid, siis väikste poistele siis – osta suitsu, siis laulame, noh kuidas muidu ka ei laula siis. No ja siis laulsime siis neid laulusid – Tumala Matsi laulusi ja siis vana Aderkassi laulu, Aderkassi laulusi sai lauldud ja siis Koigi järve laulu ja nii, mis me ikka teadsime, selleaegsed vana Tuttava tehtud laulud need olid.
Laulab ja räägib 66-aastane Konstantin Suurtee Pöide valla Veere külas:
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/saaremaa/ee/video-konstantin-suurtee
Salvestasid Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Herbert Tampere, filmis Richard Hansen. RKM, Mgn. II 457 f1; ERA, DV 11.

neljapäev, 1. 10. 2020
Uus koostööprojekt! Järgmistel nädalatel jagame koostöös
EVM maaarhitektuuri keskus / Centre of Rural Architecture
ga maaarhitektuuri ja taluelu kajastavaid lugusid meie mõlema põhjatust varamust. Keskendume tekstidele ja piltidele, mis kannavad endas talude loomise, hoonete ehitamise ja igapäevaelu kilde. Teinekord lisame sekka pilte Eesti Vabaõhumuuseumi fotokogust. Otsime neist lugudest meie esivanemate sidet loodusega ja õpetussõnu, mida tänapäevalgi kuulda võtta.
Tarvastu 1893:
Kust ma tunne oma kodu
Oma kodu, oma kulla
Oma maja, oma marja
Oma õue, oma õppe
Küla kümnenda seesta
Talu seitsmenda tagasta
Valla viie vaiuelta
Vaske risti väräva pääla
Kuldaristi kua pääla
Hõberisti õue pääla
Tinaristi riida pääla
Kodu tundemärkidest kõnelev laul on Eesti Rahvaluule Arhiivi jõudnud Jaan Pauski käest.
E 6945 (9)
Fotol on Liutaia talumaja Kuusalu kihelkonnas Tapurla külas, rahvalaulik Mai Kravtsovi elukoht. Pildistas 1937. aastal Rudolf Põldmäe.
ERA, Foto 562

ERA, Foto 562

kolmapäev, 30. 09.
Kadrina 1974:
Võlg on ikka võera oma. [Jutustab kellestki töökaaslasest, keda ta on aidanud ja see on lubanud tasuda. Tulebki samal õhtul vorsti ja viinapudeliga, lausudes: „Võlg on ikka võera oma.“]
Vanasõnast rääkinud Joaveski külas Juuli Ingliskokk (snd 1894), kirja pannud ja kommenteerinud Pille Kippar. KKI 65, 344 (4)

teisipäev, 29. 09.
Halliste 1893: Vanarahva kaalendar. Ennevanast loeti aastaid nõnda. Hakati peale: mihklepäevast kuus nädalt marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küündlapäevas. Küündlapäevast kümme kündu, seitse siamaarjapäevas, kaheksa karjalaskmises, kümme jaanipäevas. Jaanist neli jakkapäevas, jakkapäevast üheksa mihklepäevas.
Kirja pannud Otto Saabas (Sapas). E 3365/6 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49268

esmaspäev, 28. 09.
Kihnu 1929:
Äiu-äiu, kõssi-kõssi,
äiu, kallis lapsukene!
Äiu-äiu, äbarikku,
kiigu, kiigu, kitsetalle!
Ma laulaks lapse lamba'eksi,
sarved pähe oina'eksi!
Sa mu õue õunakene,
sa mu toa tuvikene,
sa mu kambri kanakene!
Hällilaulu kitsedest, õuntest ja kanadest laulis Kuraga Liis (Liis Alas), kirja pani Eduard Treu (Laugaste) (ERA II 17, 204 (136)). Laul on avaldatud ka Vana Kandle VII: 2, Kihnu köites (nr 1145).
Last mannergu ja õunaga pildistas 1959. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 4491).

ERA, Foto 4491

pühapäev, 27. 09.
Täna kl 14 Regilaulu lugu!
Haljala, Kandle rand 1890:
Mis on meie oue alla?
Meri meie oue alla.
Mis sääl mere keske’ella?
Kaev on mere keske’ella.
Mis on kaevu serva päälla?
Sammas kaevu serva päälla.
Mis sääl samba otsa’assa?
Soel on samba otsa’assa.
Mis on soela pohja päälla?
Sormus soela pohja päälla.
Mis sääl sormukse siessa?
Neli nuorta neitsikesta.
Üks sääl kuab kuldavüeda,
tõine luab loogelista,
kolmas kassikäpalista,
neljas nutab noorta miesta.
Laulnud Leenu Akker, kirja pannud Karl Leetberg, H II 9, 776 (47)
Kuula laulu ansambli Väike Hellero esituses: https://folklore.ee/regilaul/lugu/3.2-meri-oue-all-haljala-viis-harju-jaani

27. septembril kell 14.00 esitletakse Eesti Rahva Muuseumis ansambli Väike Hellero ja EKM Teaduskirjastuse ühisväljaandena ilmunud veebikogumikku „Regilaulu lugu“ (https://folklore.ee/regilaul/lugu/). Koostanud Mari Sarv ja Janika Oras, kujundanud Andrus Kalkun.

laupäev, 26. 09.
Jüri, Kurna v 1896:
Üks talumees läind üks kord linna turule kassi müütama. Linnarahvas, kes kassi kaubelnud ja vaatanud, küsinud mehe käest: „Mis see kass ka sööb?“ Mees vastanud: „Liha ja rasva.“ Inimesed pole jälle sest sõnast täieste aru saanud, arvanud et mees ütles, et kass sööb linna ja rahva. See kära läinud inimeste seas turu peal laiale, kogunud puhas sinna kassi ümber kokku, ja hakanud kassi mehe käest ära kiskuma ja peksma. Kass saanud viimaks teiste käest lahti ja jooksu linna sisse, inimesed puhas summas teda taga ajama, kepid ja kivid käes, et saaks teise enne maha lüüa, kui ta linna ja rahva ära sööb.
Kass jooksnud hirmuga viimaks ühe maja katusele. Kudas kassi sealt kätte saada? Üks annud seda nõu – pistame maja põlema, siis kass põleb kaa ära. Nõnda tehtudki. Oli hea tuul, tuli hakkas ühest majast teise, kuni kõik linn ära põles – ja kass muidugi kaa.
Üleüldine siinse rahva jutt.
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 89 (7)

reede, 25. 09.
Puhja 1909: Kui suur on Härja nurme poiste hulk hurrah hurrah hurra, nad tulevad ja hõiskavad hurra.
Laulnud 18-aastane Ludvig Treial, viisi üles kirjutanud Mihkel Pehka. EÜS VI 718 (19).
Kambja 1952: Kosjalaule. Viljandimaa laulu Kambja variant.
Kui suur on Kambja poiste hulk!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui vana aja rüütli polk!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui Kambja poisid tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja neiud seda näevad:
hurraa! hurraa! hurraa!
Siis jakk ja undruk aetaks uus,
hurraa! hurraa! hurraa!
ja rõõmulaul on nendel suus:
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Nad tulevad, nad tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja hõiskavad: Hurraa!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Kui iial Kambja poisse näed -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja nende pehmed armukäed!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Ja nende hõlmas uinuda -
hurraa! hurraa! hurraa!
- on nagu taevas elada!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Nad tulevad, nad tulevad -
hurraa! hurraa! hurraa!
ja hõiskavad: Hurraa!
Hurraa! Hurraa! Hurraa!
Laulnud Alide Parts (snd 1901), Anu Parts (snd 1941) ja Ida Tross (snd 1908), kirja pannud Arnold Piir. RKM II 46, 610/2 (4).
Sügis oli traditsiooniline kosjaskäimise aeg.

neljapäev, 24. 09.
ERA 93!
Kogumise, korraldamise ja sidemete sõlmimise kõrval võib eemalolijale näida, nagu oleks meil unarusse jäänud kõige selle eesmärk teaduslik uurimistöö ise. Ometi kultiveeritakse jõudumööda ka seda, meil teadagi söödisseisnud uudismaad, kuigi vilja valmimine ja lõikus trükivihkudesse nõuab veel aega. Küps uurimus eeldab rahulikku süvenemist. Kogumise ja korraldamise erakordsele kiirtempole vastukaaluks seisku siin juhtlause: festina lente. Me oleme seks liiga vaesed, et lubada endile alaväärtuslikku odavat kaupa, me tohiksime lubada endile ainult võimalikult hääd. Meie tugevuseks saagu põhjalikkus ja monumentaalsus. Taotelgem algusest pääle täie vastutustundega seda, et meie tööd ei tuleks teistel mitte jälle ümber tegema hakata.
Teiseltpoolt on praegu paratamatu aegsasti diferentseeruda ja spetsialiseeruda eriküsimusisse, et mitte õhku rippuma jääda üle jõu käivate ülesannete ahnitsemisega. Suurte sünteeside aeg on meil alles ees, nendeks on enne vaja eeltöid. Meie teaduspoliitika seisku kavakindlasti selles, et juhtida noori tööjaotuse põhimõttel iga ala eri suundadesse, kuid kasvatada neis samal ajal ka suurt ühistunnet ja vastastikust abivalmust, meie aeg dikteerib kollektiivsuse ka teaduses.

Oskar Loorits, Eesti rahvaluuleteaduse tänapäev. Olevase ülevaade ja tulevase töökava (Vanavara vallast, Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I, lk 2526; Tartu, 1932).
Rahvaluulearhiivi tühi uurijasaal 2013. aastal. Pildistanud Alar Madisson.
ERA, DF 33139.

ERA, DF 33139

kolmapäev, 23. 09.
Iisaku 1964: Kui keegi ütleb „oleks”“ sellise asja kohta, mida tegelikult olla ei saa, öeldakse talle naljatamisi: „Oleks on paha poiss, kukkus Jamburi jõkke ja püksid jättis kaldale.“ Või: „... kukkus Jamburi jõkke kõige kompvekikoormaga ja püksid jättis kaldale“.
Vanasõna selgitanud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 758 (2)

pühapäev, 20. 09.
Nõo 1888: Tuule vuhinal, metsa kohinal, kõige kindlama kambri sees?
Mõistatuse kirja pannud Voldemar Grünstamm. SKS, Eisen 411 (81)

laupäev, 19. 09.
Suure-Jaani, Jaska k 1889:
Kord keetis talumemm putru. Puder hakkas varsti valmis saama, ning memm tahtis enne oma kõhu täis süüa, enne kui perele anda. Ta tõstis pudru kaussi ja pani kööki riiuli peale. Nüüd algas söömine. Ta katsus putru kastepiimata süüa, aga sedaviisi ei maitsenud kuigi kenaste. Vaja piima sisse kasta, – aga piimakauss on aitas. Ta võtab köögist pudru lusikasse, jookseb sellega aita, kastab piima sisse ja paneb nahka. Nii tegi ta iga suutäiega, ning lootis sel kombel varsti kõhu täis saavat.
Seda nägi naabri perenaene. Ta pani seda väga imeks. Aga et teine oma jooksmist aida ja köögi vahel ei lõpetanud, küsis viimaks naabri perenaene: „Mikspärast sa nõnda jooksed?“
Vastus oli nii: „Tahtsin ise enne kõhu täis süüa, enne kui perele annan, sellepärast pean kärmeste sööma, teiste söök läheb ka jahedaks.“
Naabri perenaene küsib: „Kas jookstes kõht täis saab?“
Pudrusööja vastab: „Eks katsusin ilma kastepiimata putru süüa, ei maitsenud kuigi hea, aga et mul piim aitas, siis võin ma ka piimasse kasta.“
„Sa võid ju piima kööki pudru juure tuua, aga mikspärast siis nõnda jooksta!“ ütleb naabri perenaene.
Pudrusööja katsus selle järele teha ning imestades pidi ta ütlem: „Oh sa ime, küll on hea istu ja kasta!“
Kirja pannud Jaak Siimer. H II 26, 653/4 (4)

reede, 18. 09.
Audru 1894: Wares ja kond.
Ükskord sai wares konna kätte ja hakkas konda ära sööma. Kond hakkas warest paluma ja kiitma: "Ah minu heldekene, küll on aga sull täna ilusad püksid jalas!"
Wares hakkas ka oma püksa waatama. Kond hüppas aga warese suust jõkke ja hakkas warest pilkama: "Ah! wana wares wäriseb noore konna kuberneri ees!"
Küll püüdis wares tulises wihas weel konda kätte saada - aga asjata. Kond naeris ja pilkas warest weel kaua ja jättis warese nokka norutama.
Jutustanud Andres Numre, kirja pannud Jakob Weltmann (1871-1945). E 12965 (5).
Kasari jõge ja luhta pildistas 2012. aasta septembris Valdo Valper. ERA, DF 12135.

ERA, DF 12135

neljapäev, 17. 09.
Rapla 1948: Kui sügise mets vara raagu lähäb, see on kui puud vara lehed maha lasevad, siis tuleb varane kevade. Lumi sulab ja ilmad jäävad soojaks.
Aga kui sügise mets veel siis lehtis on kui lumi ja külm tuleb, siis on kevade veel kaua külma ilma, soe ei taha ega taha tulla.
Rääkinud Mart Esner Kabala vallast, kogunud Emilie Poom.
RKM II 9, 338 (249)
Fotol vaade sügisesele Supilinnale Mari-Ann Remmeli kodu aknast. Pildistanud Mari-Ann Remmel 24.10.2007.
ERA, DF 29714

ERA, DF 29714

kolmapäev, 16. 09.
Pöide, Laimjala v 1938: Mida vaiksem tuul, seda ligem torm. – Kalurite pool kahtlev ilmaennustus, kuid ka pahanduste ja tülide kartus „hääde naabrite“ ja kisklevate kaasade vahel.
Vanasõna selgitanud Aleksei Rand. ERA II 187, 665 (104)

teisipäev, 15. 09.
Pärnu < Helme 1893: Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud wanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees wõinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõwerdi, nagu taha poole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terweks. Kirja pannud kooliõpetaja, pärastine raamatukaupmees ja trükikoja omanik Jaan Karu (1873-1942). E 3199 (18).

esmaspäev, 14. 09.
Kihnu 1975:
Ilus oli laulda õhta aega,
kallis oli laulda kastõ aega:
õhta viib laulu edäsi,
kastõ viib laulu kaugõelle.
Kus minu iäle kuulunesse,
siäl oli metsä murdunesse,
pitkäd puud lähtväd pjõnusõ,
ilma nuõrõta mehetä,
parõmata poesikene.
Kukkus küla kuulamaiõ,
viis(i) valda vaatamaiõ.
Saks aga arvas sarvõiäle,
piiskopi pilliiäle.
Mina olõn tarka, mõistsin kosta:
põlõ sie saksa sarvõiäle,
piiskopi pilliiäle,
sõjaväe sõeduiäle.
Sie mio vaesõ vennä iäle.
Vend lähäb Narvast naista tuõma,
Puolamualt punapõsõkõst,
Saksamaalt saksa emändä.
Mede aga peiul pitkäd põllud,
pitkäd põllud, laiad väljäd,
nied tahtvad küüsil kjõskumista,
adralõ arutamisi.
Õhtusest lauluhäälest ja venna põldudest laulis Melanie Mätas ehk Kalda Mall Turukülas. Laulikut küsitlesid Olli Kõiva ja Ingrid Rüütel, magnetofoonis Olavi Kiis (RKM, Mgn II 2727 b).
Laulu sõnad ja noodistus (Edna Tuvi ja Meris Tammik) on ilmunud Vana Kandle köites VII:2 (nr 1274).
Kalda Malle kartulipõllul pildistas Olli Kõiva 1959. aastal (ERA, Foto 4557).

ERA, Foto 4557

pühapäev, 13. 09.
Vaivara, Narva-Jõesuu l 2013:
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi „Barbie“ valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda. --
Lapsepõlve mängumaad vanaema juures meenutanud Ülle Saharov. EFA I 168, 86/90
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3270

laupäev, 12. 09.
Türi, Särevere v 1936:
Kilplased külvavad soola
Ühekorra kilplased üteld, et mis see on, meie peame võõralt maalt soola tooma, hakkame ise kasvatama. Harind siis tüki põldu ülesse, rammutand hästi ära ja külvand soola peale. Ja siis hakand põllul vaatamas käima, kuidas sool kasvab, aga ei sool tõuse ülessegi – maa aina mustab muudkui. No viimaks tõust siis üles roheline muru ja kõigil old hea meel, et sool kasvab. Ühekorra aga läind üks mees sinna põllule kükitama ja tund, et sool kõrvetab. Läind koju ja rääkind teistele, et küll on terav sool. Teised tuld ka põllule, võtt soola lehti, pist suhu ja tund, kuidas kõrvetand. Sülitand siis lehed suust välja ja üteld: „Küll on kange sool, kõrvetab suu ära! Eit meie maal küll õige sool kasva, on liig kange.“ Künd siis põllu uuesti ülesse ja külind vilja peale.
Ega see sool oldki, mis seal põllul kasvas (ja mida kilplased soolaks pidasid), olid puha raudnõgesed.
Kuuldud Säreveres poisikesepõlves.
Jutustanud Anton Vimberg (snd 1856), kirja pannud Helene Neumann Paides. ERA II 122, 227/8 (17)

reede, 11. 09.
Põlva 1903: Nõitud õunad.
Ütskõrd puulpäävä õdangu tulnu tütrek sannast alastõ vett tuuma. Täütnü pangi viiga ja naanu sanna tagasi minemä. Tii lännü müüdä ütte uibo. Uibo olnu ku heletänü õnnõ ubinit täüs. Tütrek võtnu üte ubina. Nii jäänügi uibo ala saisma, ei saa paikastgi, tii mis tahat. Pernaane kaenu ja naarnu: Zih, zäh, kes käsk puttu.
Jutustas Mari Leotoots Vanakülast, kirja pani Johann Semm (1882-1942). H, Mapp 670.
Fotol kandlemängija Eha-Veronika Raudsepp (snd Kriim 1934) õunapuu all. Tagaküljel kiri: Mälestuseks endale, kes võtab – see varastab. sügis 1955. a. Foto annetas arhiivile Üllar Kurik. ERA, DF 7407.

neljapäev, 10. 09.
Rõuge 1895:
Emakene ennekene
Mis said hääda sa minusta
Silmavett ja meele kurbtust
Ikke said imetamisest
Käe külma kandamisest
Sülen hoidsid süüenna
Kaalan karja saate'enna
Suu manna magatenna
Rüpin rüga lõigatenna
Emakene ennekene
Enne sa mähkin mättaida
Tututanu turbaida
Meelitan merekiveda
Tugi os tullu turbaista
Mägi os saanu mätatesta
Kui hoidsid sa minusta.

Laulu tüübist "Memme vaev" + "Kasvatus asjata" on Oina veskist üles kirjutanud J. Tõllasson.
E 17177 (17)

Fotol näitab Marfa Dmitrijeva, kuidas mõrsja itkes ema kaelas. Järved, Kesk-Vepsa. Pildistanud I. Jõudvald 1976.
ERA, Foto 12037

ERA, Foto 12037

kolmapäev, 9. 09.
Kadrina 1967:
Kes leba peale ei leba, sest ei saa leivameest. Kes kõhutäie peale ei puhka, sel pole kunagi küllalt süüa.
Kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 251, 361 (25)

teisipäev, 8. 09.
Karula 1967: Maarjapäiv olli katesamal septembril, sis pidi põld kokku tett oleme. Sis ol’l Koivaliina laat. Perenaise teivä sõira üten, peremiis tõie viina ja ütel poisile: „Nüüd om põld kokku pant, nüüd võid kerepide ellä.“ Eesti puult käisivä sinna pal’lu laadolõ.
Jutustanud 93-aastane Toomas Reinold Tsili külast, kirja pannud Erna Tampere. RKM II 225, 39/40 (7).
Nurme küla põldu (Karuse kihelkond) pildistas 21. sajandi alguskümnendil Hanna-Liis Lao. ERA, DF 30557. Ussimaarjapäevast lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev

ERA, DF 30557

esmaspäev, 7. 09.
Manija 1959:
Laolaks, laolaks, lagipealne paljas,
kõrva iäres arvad karvad.
Niedki põlõ mio oma karvad...
Lauliku vabandust teadis Elisabet Kott ehk Koti Liisi Karjamaa talust. Pärit oli ta Kihnust Säärekülast. Laulu pani kirja ja Liisit pildistas Olli Kõiva (RKM II 56, 501 (32); ERA, Foto 4518).
Laul on trükitud Vana kandle VII:2 köites (nr 1397).

ERA, Foto 4518

pühapäev, 6. 09.
Märjamaa 1966: „Lase aga lõiku!“ – ’rutta, kiirusta’. Jookse, nii et keel vesti peal, et teised ka vähe aitaks! Muudkui mina üksi lasku lõiku. Oled sa asja oma peale võtnud, muudku lase aga lõiku! Hobust jooksma sundides: Lase lõiku!
Kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 221, 357 (76).

laupäev, 5. 09.
Narva 1983:
Võidusõit
Võetakse mänguautod, pliiatsid, 2–3 meetrit niiti iga võistleja jaoks. Seotakse üks ots auto külge, teine pliiatsi külge.
Võistlejad on ühel joonel, niit on pingul, käskluse peale on vaja niit kerida pliiatsi peale. Kes kerib auto ennem vastu pliiatsit, see on võitja.
Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992. RKM, KP 1, 89 (2)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4752

reede, 4. 09.
Põlva 1933: Kui septembrikuus müristab, tulla soe sügise.
Aino Juksilt kirja pannud Matthias Johann Eisen. E 8º 13, 52 (150).
Vadjamaal Liivtšülas teeb äikese ajal akendele ristimärke Nasto Andrejeva. Foto Meelis Joost 1997. ERA, VF 2398.

ERA, VF 2398

neljapäev, 3. 09.
Torma 1929: Üks pulk, mis on nii imelik ja igapidi ümarik, ta otsa sees oli pragu, mis oli hapu magu, ta tihti sisse kasteti ja välja võeti, ta mõnele toob rõõmu, mõnele kurbtust
Lahend:
Kirjutamine
Mõistatuse tüübist EM 2713 üles kirjutanud Richard Viidebaum/Richard Viidalepp.
Preemianäidiseks mõeldud piltpostkaart, millel näha Peeter Tatz ja Artur Martin rahvaviise üles kirjutamas Karksis Pöögle vallas Näsare talus. Originaali aeg ebaselge, negatiivilt ümbervõte Eduard Selleke poolt 1943. a.
ERA, Foto 1994

ERA, Foto 1994

kolmapäev, 2. 09.
Varbla 1970: Oma silm on kuningas, teiste silm sulane. – See tähendab, et inimene peab ise otsustama, kuidas toimida, mitte tegema teiste arvamuse järgi.
Vanasõna selgituse arhiivile saatnud Salme Karu, üleskirjutajaks „keegi umbes 80-aastane mees“. RKM II 277, 108 (22)

teisipäev, 1. 09. 2020
Tallinn 2019: Korvpall lambikuplitesse
Kooli koridorides ja klassides olid suured valge kupliga lambid nõnda, et pirn keskel ning pealt laiem ja alt kitsamaks minev plastmass ümber, pealt ja alt lahti. Sinna kannatas üht-teist harjutamiseks loopida nii, et see taas alt välja tuli. Enamasti kustukumme, aga vahel ka väiksemaid pinaleid ja rahakotte. Kui pealtvaatajal igavaks läks, siis püüdis ta kätt ette panna, nagu korvpallis viske ajal tehakse. Mõnda aega võis selline sihtimine ja viskamine täiesti õnnestuda. Kui rahvast rohkem, siis tehti vahel võistkonnad ja püüti lambikuplitesse "päris" korvpalli mängima hakata. Kuna kustukumm või rahakott koridori põrandal ei põrganud, siis ei saanud seda ka põrgatamise käigus ära näpata. Järelikult tuli vastaselt kustukummi kätte saamiseks see sealt ära kiskuda. Nii aga kujunes mäng enamasti üsna ruttu pigem jõhkraks kätest kinni hoidmiseks nagu ragbi puhul ning üsna harva õnnestus kellelgi rahumeeli midagi korvi poole teele saata. Kuigi mõnikord õnnestus ka söötudega viis kuni kümme minutit ( = vahetunnijagu) rahumeeli mängida.
Oma kooliaja mänge kirjeldas Jaagup Kippar (snd 1976). ERA, DK 700, 2.
Fotol sõbrad Tallinna koolis 1989. aastal. ERA, DF 36492. Rohkem mänge leiab Inge Annomi ja Astrid Tuisu koostatud värskest raamatust "Viis ritta. Meie kooliaja mängud" . EKM Teaduskirjastus 2020.
https://www.facebook.com/kirjandusmuuseum/photos/a.194598964209553/1210438109292295/
ERA, DK 700, 2

esmaspäev, 31. 08.
Puhja 1927:
Kui mina alles noor veel ollin,
lapse-aga-põlves mängisin,
ei mina teadnud muud kui seda,
mis mina nägin silmiga:
härjad hauksid, koerad kündsid,
naised raidsid rattapuida,
lammas läits laole munele,
kana tõi kaitsa tallekesta,
lehm tõi laugu täkukese,
hobene ohjata vasika!
Lapsepõlve imelistest teadmistest laulis 65-aastane Liis Sütt, laulu pani kirja A. Vahkal (E 59388/9).
Kavilda koolilapsi koos õpetajaga on pildistatud Kavilda mäel 1926. aastal (ERA, DF 4362), foto annetas arhiivile Rein Velja.

ERA, DF 4362

pühapäev, 30. 08.
Haljala 1896: Istub kepikese otsas, tal on punane mütsike ja kõht täis kiva?
Mõistatuse kirja pannud Danel Pruhl. E 25012 (1)

laupäev, 29. 08.
Viru-Nigula 1996: Üldse kasutati meelsamini mitmesuguseid vandumissõnu. Öeldigi: „No mes sa vannud, kiru ilusasti!“ Ilusamad kirumissõnad olid „tont“ (oh sa tont, ossa tont, Vanatühi, sinder ja sindri silmamuna), „pagan“ (... sind söögu; võtaks), „susi“ (siinses keeles hunt pole susi – susi sind söögu), „mädend, mädanu“.
Kirumissõnu kirja pannud Ella Rajari. EFA II 19, 1

reede, 28. 08.
Seto, Suurõ-Nedsaja k 1973:
Tulõ, tulõ, sõsar, sa mäe pääle...
Laulsid Anna Kõivo (eeslaulja, 63 a), Anna Uibo (killõ, 58 a) ja koor, salvestasid Jaan Sarv Eesti Raadiost ja Herbert Tampere. RKM, Mgn. II 2426 d.
Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13317-36190-09559

Täna on Nedsajas maarjapäev.

neljapäev, 27. 08.
Paide 1930:
Tee armuke aken mul lahti
ja lase sisse sa mind,
et võiksin saada kord mahti
su ligidal rõõmusta end.
Sest irmus pime on väljas
ja rängasti vihma ju sa'ab.
mul õhuke kampsun on selgas
ja siiski armastus aab.
Oh tule nüüd, aken on lahti,
jäe siia seltsiks sa mul!
Mu peiuke ära on läinud,
mind jättis üksinda siin.
Sa pagana peletis kasi
ja ära lorise sa.
Sa tead, kui inetu asi
on öösiti ulkuda veel.
Kas tead, kui irmus sa oled?
Sa näitad välja kui ahv
ja siiski nii uhkesti tuled,
kui oleks kes teab kui suur krahv.
Mis pagan sa sõimad mind ahviks
ja uhkesti teotad mind
ja pilkad veel pealegi krahviks,
las tühi siis võtta ka sind!

(Mängijad käivad ringis ja laulavad. Üks tüdruk on ringi sees ja poiss ringist väljas. Kui lauldakse: "Oh, tule nüüd aken on lahti", siis tehakse ühest kohast käed lahti ja lastakse poiss sisse.)

Nüüd langeb see pruudike nutma,
et maha jäetud ta.
See olnud ju tema peiu,
keda ta laimanud on.
Peig lükkab ta ringi seest välja
ja valitseb omale nüüd
teist armast armukest jälle,
keda ta armastab veel.

Viisil: Mu kallim üleval kambris seal...

Ringmängulaulu laulsid õed Anna Neuman ja Maria Laube Mäo vallas Seinapalu külas. Kirja pani Helene Neuman.
ERA II 23, 71/3 (1)

Pildil Sõrve ringmäng muuseumi pidudel Tallinnas, 16., 17., 18.09.1922. Fotograaf August Vannas.
ERA, Foto 796

ERA, Foto 796

kolmapäev, 26. 08.
Püha, Pihtla v 1934: Kes vara saduldab, see hilja sõidab.
Vanasõna kirja pannud Arnold Kuusk. ERA II 79, 557 (58)

teisipäev, 25. 08.
Põlva 1966: Jüri ol'l edimetse kivi vidänü ja nakanuq sinna Toomõ mäe veere ala maja ehitämä. Säält sai Tartolõ nimi Jürjev.

Tartu ehitamisest rääkis Erna Tamperele 68-aastane Daniel Haidak Miiaste külast. RKM II 208, 482/3 (14).
ERA, DF 17980.

ERA, DF 17980

esmaspäev, 24. 08.
Kihnu 1956:
Miks läksid juõdiku mehele,
lakõvassika varalõ!
Esmäspäe juõb uiõ kuuõ,
teisimpäe terve kassuka,
kesnädäli jõi temä kengäd jalast,
riede jõi temä riesi rjõnnust,
laupa jõi laia kübärä,
pühäpäe jõi püksid jalast.
Siis jäi selgä sirgeli särki,
sirgeli särki, sitsivesti.
Joodiku garderoobi kahjudest laulis Säärekülas Jaan Kiigajaan ehk Umba Juän, laulu helisalvestas Olli Niinemägi (RKM, Mgn. II 41 a). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41836-83843
Laulu tekst koos noodistusega on avaldatud "Vana kandle" VII:2 köites (nr 1540).
Olli Niinemäge (siis juba Olli Kõiva) Umba Juäni küsitlemas pildistas 1959. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 4506).

ERA, DF 4506

pühapäev, 23. 08.
Tõstmaaa 1894:
Vana mehe õnn
Kord sadanud ühel päeval vihma. Üks vana mees istunud üksi omas tuas. Ta võtnud kirve ja läinud metsast puid tooma. Metsas leidnud ta puu üles ja hakanud raiuma. Kohe hüidnud üks hääl puu seest: „Kuule mees, ää löö enam mite! Ma annan sulle, mis aga küsid.“
Mees mõtlen natukene aega ja siis küsin: „Eks tee mind na rikkaks, et kui ma koju lähan, aedad ja kastid kõik vilja täis on.“
Puu ütlenud: „Mine koju, küll sa leiad.“
Mees kuulanud sõna ja läinud kodu. Kodus olnudki aidad ja kastid vilja täis, mees saanud otsata rikas.
Mehel tõusnud aeg ajalt himu vallavanemas suada, et siis asjad oma käes toementada on. Ta läinud jälle puu juure ja hakanud raiuma. Puu kohe küsima: „Kuule mees, ää löö! Ma annan sulle kõik mis tahad!“
Mees kohe: „Eks tee mind vallavanemas!“
Puu lubanud seda ja mees läinud kodu. Kohe tõstnud inimesed teda vallavanemaks.
Olnud juba tükk aega vallavanem, seal tulnud imu mõisnikuks saada. Ta läenud puu juure ja hakkanud raiuma. Puu vastanud: „Ära raiu! Ma annan sulle, mis tahad.“
Mees küsinud: „Ma tahan mõisnikuks saada!“
Puu vastanud: „Mine kodu, küll saad mõisnikuks.“
Läevad koju ja saanud mõisnikuks. Elanud tükk aega, seal tul¬nud nüüd imu vürstiks saada. Kohe läinud ta puu juure ja hakanud raiuma. Puu palum: „Kulla mees, ää raiu enam mitte!“
Mees vastu: „Eks tee mind vürstis! Ega ma siis enam ei raiu!“
Puu ütlen: „Mine aga kodu! Küll siis vürstis suad!“
Mees läin kodu, peagi tõstetud teda vürstiks.
See elu läinud temale jälle igavas. Ta tahtnud kuningaks suada. Ta lain puu juure, rääkinud oma soovi üles ja igatsenud kuningaks suada.
Puu vastan: „Oi õnnetust, sa lähed liiale! Sa pead ka puuks saama ja kange tuule aegas oma uhkuse perast nutma!“
Kohe suanud ka mees puuks. Ja tänapäev üetse, kui puu karjub – see on, kui teine teisi vastu õerudes piriseb – „vana mees nutab oma uhkust.“

Muinasjutu kirja pannud Jaan Jagoschmidt. H II 47, 553/6 (1)

laupäev, 22. 08.
Jõhvi 1933:
Viina lugemine meestele. Kui viina võeti, siis loeti klaasi peale järgmised sõnad: „Koer haugatas, uks paugatas, lammas tõmbas veruka katki ja jooksis metsa poole. Oh sina sinine ja sina punane, oh sina pika pilli tori vesi, magusam kui kärjemesi. Vaskkatlas oled sina keedetud, nahkpauna pead sina minema läbi pika siiru-viiru toru. Kas sa minuga tahad ka seda teha, mida sa minu isaga tegid? Mitu mütsi sa temal kaotasid? Mitu kord sa tema kraavi magama jätsid? Ja mitu nahatäit sa temale peksa andsid? Ei mina enesega küll niimoodi teha ei lase. Head rüüpi!“
Kirja pannud Salme Sinimets. ERA II 179, 27/9 (11)

reede, 21. 08.
Äksi 1930:
Mina laulan lastadani,
suisutelen sulgedani,
kui see parti poegadana.
Maga kaua, kasva suureks,
kasva suureks, karjaskäija,
karjaskäija, marjatooja,
orusta hobuste tooja,
soosta lehmalennutaja.
See toob marja metsastagi
sinikad soo se'esta,
joovikad jõe taganta,
murakad toob muilta mailta,
pohlad põlluradadelta,
maasikad toob mägedelta.
Hällilaulu tulevasele marjatoojale pani kirja Tartu Tehnikagümnaasiumi IIa klassi õpilane Vladimir Nõu, laulis 73-aastane L. Lepik Tabivere valla Pirusi külas. E 71456/7 (2).
http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas

neljapäev, 20. 08.
Haljala 1934:
Julgeste vennad nüüd tööle
Võitlema ruttame me
Endale priiuse raale
Rinnaga murrame tee
Tõusime rahvas kus häda
Võimetu valguse püüd
Vabadus vennalik side
Olgu me võitluse hüüd
Kaua meid raudades peeti
Kurja me nägime und
Kaua meid tapale veeti
Jõudnud on priiuse tund
Millega seisavad riigid
See on ju orjade töö
Võtsime kätte kord piigid
Võitsime pilgasel ööl
Aeg on ju ülesse astu
Valgust igatseb vaim
Suudab siis võidelda vastu
Kõdunev keisrite võim
Väärame võimuka käega
Ikke mis lasub me peal
Kostab siis võitmata väega
Vabanend rahvaste hääl

Laul nimega "Vabadus!" pärineb Ellen Kumma ja Kaarel Augi lauluraamatust. Eesti Rahvaluule Arhiivini on selle toimetanud Julius Aleksander Rehberg.
ERA II 81, 418/9 (15)

Foto tehtud 1930ndatel Jõhvi Gümnaasiumis Iseseisvuspäeva aktusel. Pilt pärineb Vilma Raostari (hiljem Proodel, snd 1911) gümnaasiumi-aegsest materjalist.
ERA, DF 1804

ERA, DF 1804

kolmapäev, 19. 08.
Jõhvi, Kohtla k 1961: Kõik ei ole saamapäiväd. (Kasutusel nüüdki).
Vanasõna kirja pannud Endel Mets. RKM II 106, 290/1 (128)

teisipäev, 18. 08.
Tallinn < Torma 1927: Kui kuud ei olnud, öeldi vanasti Tormas: Tölk ja Tõnu on kuu ära tõrvand. Isa olles poisike elasid veel mõlemad mehed. Miks nii öeldi, isa ei tea. E 61631.

Isa, endise Rääbise mõisa sepa Aleksander Bergi jutu põhjal 4. juulil 1927 kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud tudeng, toonane ERMi
Arhiivraamatukogu ja peatne Eesti Rahvaluule Arhiivi noor töötaja Paul Ariste.
Täna on kuu loomine ehk: pole kuud.

esmaspäev, 17. 08.
Karja 1889:
Ane ahti, Poola tahti,
leikas vihku, leikas kaksi,
kolmat hakas koguma,
neljat hakas niduma,
viiet hakas viskama,
kuuet kokku kobama,
seitsmet selga ajama,
kahesat kahlu kangudama,
ühesat üles panema,
kümemet küüni vidama.
Pisut hämara taustaga värsi usinast töötegemisest pani kirja mitmesuguseid ameteid pidanud Villem Mägi Aruvallast (H II 18, 504 (102)).
Rukkilõikuse talgulisi pildistas 1943. aastal Oskar Grepp (ERA, Foto 1992).

ERA, Foto 1992
H II 18, 504 (102)

pühapäev, 16. 08.
Koeru 1888:
Vaese saunamehe õnn
Veinjärve Laaneots, kus kolme mõisa – Veinjärve (õieti on Väinjärve), Aruküla ja Kapu – rajad kokku tulevad ja põllunurk kui üks kitsas siil kahe metsa vahele tuleb, mis Väinjärve järel, aga vabadikkude kätte ära jaotud, üks kaunis suur saunaküla, kus praegu kuni kolmteistküme sauna ja kelle ulgas ka mõned põllud juba ostetud on, mis kõik alles hiljuti paarikümne aasta sees, ehitud.
Aasta viiekümne eest ei olnud siin ühteainust sauna, üksinda nõndanimetud umbaiad vaesemate jaoks seisnuvad siin. Sel ajal tegi kord üks vaene saunamees lepa-agu vastu Aruküla metsa. Pääv jõudis juba õhtupoolikusse, aga mees raius ikka edasi, ilma et ta kordagi oleks puhkanud. Viimaks ometi õhtu eel istus ta maha puhkama ja pani piibu suitsema. Korraga kuuleb ta, kui oleks keegi teinepool põesast nutnud ja nuuksund. Ta tõuseb ülesse ja läheb vaatama: üks noor tüdruk istub kännu otsas, pühib silmi ja nutab.
Vanamees astub tema juure ja küsib, mis tal viga on, aga tüdruk ei lausu sõnagi, vaid nuuksub aga edasi ja hoiab kätt kõvasti silmi ees. Viimaks ometi vanamehe mitmekordse küsimise peale pühib ta silmad kuivaks ja akkab pikkamesi rääkima: „Siin on minu esivanemate asupaik. Minu vanaema ja vanaema-ema elas siin, aga nüüd pean mina siit põgenema, põgenema siit, kus varsi inimesed asuvad, ja varsi saab seia suur küla asutud ning seega minu eluase röövitud, uuu!“
Vanamees vahtis silmad pärani ta otsa ega saanud aru, mis ta rääkis. Viimaks küsis ta: „Kas sina siis polegi inimene? Mis asjamees sa siis oled ja mis nalja sa mulle teed?“
„Ma olen metsavaim, haljas,“ vastas tüdruk, „aga ära karda, ma ei tee sulle midagi paha; kui sa mind vähe aitad, tahan ma sulle seda ausasti tasuda.“
Vanamees kohmetas küll natuke, aga ometi ei kartnud ta teda, vaid mõtles iseeneses: mis ta mulle ikka teeb, mul on kerves ligi ja on ka alles päävaaeg. Ennemalt pidas ta teda nagu üheks naljatajaks ja küsis: „Mis töö see siis on, mis ma sind pean aitama?“
„Raiu see lepapõesas kõige juurega siit ära,“ ütles tüdruk, „siis leiad sa siit alt ühe veikse pasuna, mis mo vanaemaema pärandus on: seda anna minu kätte! Aga mis sa muud leiad, seda võid keik omale pidada.“
Vanamees raius põesa ära ja leidis ka tõesti pasuna ülesse, mis tüdruk rõõmsa naeruga vastu võttis, veel korra tänas ja seepeale ära kadus, kui oleks moa alla vajunud. Vanamees soris põesaaluse mulla läbi ja leidis ühe kaunis suure, toobimoodi vaskriista. Ta tegi koane pealt lahti ja – vaata õnne, riist hiilgas, ääreni kuld- ja hõberaha täis. Vanamees hüppas rõõmu pärast otse püsti, ja tõttas kohe kodu eidele ka nähtud lugu jutustama ja leitud õnne näitama, kes niisama ka kui meelest ära suure rikkuse pärast oli. Kohe jätsid nad vaese saunaelu maha, läksid teisi kohta, võtsid suure talu ja elasid jõukasti kuni surmani suure rikkuse sees.
Kirja pannud Eduard Erme. H II 13, 381/2 (5)

laupäev, 15. 08.
Tarvastu 1896:
Rukkimaarjapäevaks tehti uudist – rukkileiba ja keedetud kitseliha.
Kirja pannud Peeter Männik. H III 25, 168 (10) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev/item/48997

reede, 14. 08.
Tartu 1944: Valge-vene rahvalaul Ды што гэта за паўстала

Ды што гэта за паўстала
Што на сьвеце праўды мала?
Точуць праўду пад нагамі,
А няпраўду між панамі.
Стаіць праўда ды ў парозе,
А няпраўда за столікам.
Естць праўда суху рыбу,
А няпраўда асетрыну.
П?е праўда горка піва,
А няпраўда мёд і віно.
Professor Peeter Arumaa korterist lõhki käristatud paberite hulgast 1944. a sügisel ümber kirjutanud Paul Ariste. ERA, Valgevene 1, 45.
[Kuidas see juhtus,/ et maailmas on vähe tõde?/ Tunnen tõde jalge all,/ aga valet meie vahel./ Tõde seisab uksel,/ aga vale istub laua ääres./ Tõde sööb kuivatatud kala,/ aga vale sööb tuuraliha./ Tõde joob kibedat õlut,/ aga vale mett ja veini.]

ERA, Valgevene 1, 45

neljapäev, 13. 08.
Kose 1892:
Mure oli mind aga mustaks teinud
haigus ailliksi ajanud
tõbi tõmmuksi vidanud
oleks sie mure munde tiada
leina nende laste tiada
mis on minu südame tiada
ma tieks murest musta kuue
aigusest aluspalaka
tõbest tõmmu tekikese
oi, oi, olla, kus võin mina minna
hale on minna haillikasse
kahju kaevu jo karata.

Laulu tüübist "Mure" on Kose kihelkonnast Tuhalast kogunud Tõnu Wiedemann.

E 9028/9 (19)

ERA kogumisprojekti "Millest tunnen oma kodu?" (2014) raames laekunud foto aastast 1976. Helmi Otilie Lõhmus Tallinnas oma toas haigena. Saatajaks Tuuli Reinsoo.

ERA, DF 21014

ERA, DF 21014

kolmapäev, 12. 08.
Viru-Nigula, Kalvi v 1933: Ilus naine on silmadele paradiis, hinge põrgu ja rahakotile puhastustuli.
Vanasõna kirja pannud Leonhard Meibaum. ERA II 74, 123 (20)

teisipäev, 11. 08.
Kuusalu 1935: Linnutee on taeva all, pärast lauritsapäeva näeb, käib üle taeva east länne. Ega seal tähte ole. Vahita selle järele, kudas talv on: kui paksult on, siis on paks talv. Kui on ohuke, siis ohuke talv.
Leesi külast pärit Anna Matveilt (74 a) kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 114, 282 (7).
Pärast eilset lauritsapäeva tasub lisaks tähtedele tähele panna ka näiteks pohli, kapsaid jm. Lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev

esmaspäev, 10. 08.
Kuusalu 1937:
Kaks oli kaskeda minulla,
kolm oli puuda korgejada,
viis oli puuda silejädä,
seitse puuda sirgejädä,
Kasvasid meie kalda-alla,
oksad oilusid vedeje,
lehed laiad lainedesse.
Seal siis laulsid luoja linnud,
karjusid merekajakad -
üüdsid äälel ülge'eida,
laulsid pääle latikaida,
karjusid merekaluja.
Puudest ja lindudest laulsid Leesi külas Triinu Ungers (eeslaulja), Anna Matvei ja Leena Kröönvalk. Laulu fonografeeris ja kirjutas üles Rudolf Põldmäe (ERA, Fon. 506 a; ERA II 161, 461/2 (1)). Laulu saab kuulata ning sõnu aimata KIVIKEses http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62674-82235
Põldmäe pildistas oma Kuusalu-retkel ka Kolga valla laulikuid, mh Triinu Ungersit ja Anna Elisperki (ERA, Foto 557).

ERA, Foto 557

pühapäev, 9. 08.
Kärla 1889: Metsas kasvab, rannas sünnib, vee pääl liigub?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Mändmets. H II 18, 821 (89)

laupäev, 8. 08.
Kuusalu, Juminda k 1935:
Kui minu ema oli kümneaastane laps, siis tuld liianime panemine. Me majas oli korts, siin naersid, et ega see jäädavalt ole, tegid asja naeruks. Üks naabrinaene tuld meile, vanamees old siin, et: „Vanamees, akka moisa minema, pane ka ilus nimi!“ Vanamees öeld: „Vanamoor, mine sina ise!“ Vanamoor öeld: „Kui mina lähen, miga mina ka nimeks panen?“ Vanamees öeld: „Pane „Mees kohulla riel!““
Nenna oligi – panid tühjaks seda, pandigi Meeskohullariel. Nüüd alles loppis see nimi ära, minu aigas suri üks vanatidruk ära, vei selle nime anda. Ann Meeskohullariel oligi ta nimi.
Kes ikka ise oma tahtmisel arvas, see sai ilusa nime. Ullusi on ka küll: Sammelselg, Lokspüks – Pedaspääl, Loksal on üks Toop ja Pütt, piirivalve ohvetserid.

Perekonnanimepärimust kirja pannud Anna Elisperk. ERA II 114, 529/30 (43)

reede, 7. 08.
Halliste 1939: Pornuse vallas olevas talu heinamaal olnud öösi kella kaheteistkümne paiku paista ühe pärna alt tuld. Kuid mees ei olevat julgenud sinna vaatama minna. Ta mõtelnud, et mis õige teha, kas minna või mitte. Viimaks leidnud nõu. Ta võtnud kolmetahilise nõela, et keegi teda ei saaks puutu. Kui ta puu alla jõudnud, tahtnud paganad teda surmata oma kolmeharulise odaga. Kuid mees oli viskanud nõela enne tulle ning paganad olid korraga kadunud ning mees võtnud kullapaa ja läinud koju.
Mees rõõmustanud, et olnud korraga rikas mees. Kuid kui mõisnik seda teada oli saanud, kutsunud mehe mõisa ning pärinud, kust mees selle oli saanud. Mees seletanud kõik ära. Mõisnik oli aga võtnud talt kõik ära, kuid siis oli neist aga järgi jäänud ainult mõni seeneke. Kuid mees olnud väga rikas mees pärast seda leidmist.
Jutustanud Jaan Põrk (68 a) Kaarli vallast, kirja pannud August Riet. ERA II 236, 191/2 (9). Harilikke tanuseeni pildistas 2007. aastal Age-Li Liivak. ERA, DF 30257.

ERA, DF 30257

neljapäev, 6. 08.
Häädemeeste 1930:
Miu ema rääkis, et nemad käinu võrgudega meres ja rupakonn olnu neil võrgude juures paatis. Nemad tulnu ääre ja see konn vahtinu neil ikki otsa kurja silmadega, plaksutanu lõuadega ikki, hambad plaukunu. Võrkus põle ühtegi räime olnu. Ema mõtlenu, et ma tahan vaadata, mis sul viga on. Võtnu siis konna tangide vahel ja löönu ta surnuks ja pannu tugiteiba alla. Teise pääva tulnu homiku vara üks mees sinna ja tahtnu leiba lainata. Ema põle annu. Tema juba täädnu. Kolmanda pääva olnu siis mees meres sihis persest saadik ja palunu, et "Kallis onitüdar, tule puuduta ometi sõrme otsaga." Tema ütlenu: "Kannata veel, pitsita veel." - "Ma ei või. Ma lähen lõhki." Vana Ruuga vana ja need sõuksed poosted ollid olnu. Vanaeit roninu ikki veel, läinu eemalt, hoidnu ikki seda sõrme, viimati katsunu siis perse äärt natuke. Siis tulnu ku putkest. Kus kõik vesi olnu rohelene. Teise pääva läinu võrgudega. Võrgud olnu ka tuutis räimi täis.

Rupakonnast rääkis Ann Saar Häädemeeste kihelkonnast Orajõe vallast Kabli külast. Kogunud Leida Lepp. ERA II 21, 607/9 (3)

Fotol vanad ja noored kalurid Manija rannas mereleminekuks valmistumas. Materjal ekspeditsioonilt Kihnu saarele 1959. a. Fotograaf Ottilie-Olga Kõiva.
ERA, Foto 4529

ERA, Foto 4529

kolmapäev, 5. 08.
Lüganuse, Lohkuse k 1965: Linnas on hullem kui laanes (vanasti arvati nii). Aga nüüd – linnas on kergem kui laanes. (Praegu iad korterid, ei õle vaja kütta, ei vett vedada). Vanasõna Helene Liivakult kirja pannud Aino Källo. RKM II 200, 560 (91)

teisipäev, 4. 08.
Risti 1889:
Üks wana jutt. (Mesilinnu karjane.)
Üks kord oli üks mees mesilinnu karjatseks. Õhtul tulid linnud koju üks oli puudu, siis akkas teda otsima ja kui ta üles waatas siis nägi teda kõu-pilwe ääre peal. Siis pedas mees nõu mis moodu sealt kätte saada. Siis istutas tema türgi uba maha ja wõttis ühe köie ja istus ise kakksite sinna ua peale nii kaua kui ua wars tõstis teda üles pilwe alla siis sai ta suure waewaga linnu kätte. Siis ta akkas alla tulema ja panni köis kinni ja akkas alla tulema. Nii kaua tuli üsna easti kuni köit oli, aga köis sai otsa mis nüüd teha. Siis lindas üks kärpses tema nina peal selle kärpse pealt sai ta 50 küünart nahka, noh se nahk köie maa sai otsa siis tuli õnneks üks parm sest sai 100 sülda siis tuli ette jõudsaste alla poole ikka oli puudu, siis ta wõttis ülevalt ja jätkas alla poole, ikka oli puudu. Aga maa juba paistis siis katsus omitige hüppata ja üpas wõmdi Nii et kõik ilm wärisses Kolm sülda maa sisse. Siis läks külase ja tõi Labidas ja Kaevas ennast wälja.

Kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud valla postimees, hilisem Haavasilla talu peremees, luuletaja-laulja ja kõnemees Juhan Holts (1868-1942) Nõva vallast, kelle mõnedki laulud said vallas rahvalauludeks ja kes käis oma jutte ja laule pidudel esitamas. H I 1, 368 (2).

esmaspäev, 3. 08.
Karksi 1960:
Küla karjatse, kanakse,
emalapse, linnukeise,
aage kari meie poole,
meie aame teie poole,
siia suure söödi pääle,
siia lage latsi pääle!
Siin süüb kari kaitsemede,
ulk süüb ilma oidamede.
Küla karjalastest laulis Nuia alevis Leena Jõnts, laulu helisalvestas Selma Lätt (RKM, Mgn. II 432 f). Selma Lätt pildistas ka Anna ja Leena Jõntsi (ERA, Foto 4793).
Laulu on võimalik kuulda KIVIKEsest http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51942-29237

ERA, Foto 4793

pühapäev, 2. 08.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki k 1991: Kusta oli saadetud Siberi, et oli kaikaga kaks meest maha löönd. Ta oli soomlane, Turu Kusta, minu isa kasuisa. Tal endal lapsi ei olnd. Soomes Turu linnas ta elas. Perepojad, kus Kusta tienis, olid käskinud tal lüüa. Sealt saadeti Siberi. Sie küla [Ülem-Suetuk] on tegelikult soome küla. Pärast soomlasi enam ei akatud saatma. Eesti küla oli Pulan [Ülem-Bulanka], sie oli soome küla. Naisa oli vähe. Kes oli kõva tüömies, see sai naise, töss ei saand. Tema, selle Kusta järgi üütakse veel meid Turu Miina ja Turu Miku. Turu Kusta oli kõva mies. Ta ei ta' htandlüüs, kiskuja ei olnd. Kis teda noris, ta võttis teise mehe mütsi, tõstis sauna nurga üles, pani mütsi sinna alla.
Jutustas Miina Pavlov (snd 1927), fotol Miina ja tema mees Mihkel Pavlov, jutu kirjutas üles ja pildi tegi Anu Korb 1991. aastal. ERA, Foto 14999

ERA, Foto 14999

laupäev, 1. 08. 2020
Põlva, Tsolgo k 1931:
Jummal´ hoitku’ toda neiot (kas´-ke, kan´-ke),
toda kabo kasumasta,
kiä johtu joodikullõ,
johtu joodigu [osassa],
ollõpulga puttujallõ,
viinavaadi vahtijallõ.
Kõrtsi vei ta neio kõrigõ,
liina vei ta neio linige,
pandis pand´ neio pallapoolõ.
Kõrik kõrdsist kõnõli,
linik liinast libisi,
pallapuul´ pandist pajati.
Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62483-53946
Laulnud Katri Kindsigo, fonograafiga salvestanud ja dešifreerinud Karl Leichter. ERA, Fon 349 c; ERA III 6, 228 (117).
Teksti üles kirjutanud samalt lauljalt Paul Reim 1920. aastal, toimetanud Urmas Kalla. ERM 19, 10/1 (7). XXI Eesti rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü võistluslugu.

ERA III 6, 228 (117)

reede, 31. 07.
Karksi 1935: Aamre põhjal suud anda.
Aamer võetakse varrest kinni ja asetakse tagaskätt üles. Siis kallutatakse aamre põhi suu poole, kuni saab suud anda. Seejuures ei tohi varss toetuda käevarrele. Mees peab ise seisma sirgelt. Mida suurem aamer suudetakse niimoodi üles ajada, seda kangem mees.
Jõukatsumisviisi pildistas Nuia alevis ja kirjutas õpetuse üles Richard Viidalepp 1935. aastal.
ERA II 78, 535 (1), ERA, Foto 242.

ERA, Foto 242

neljapäev, 30. 07.
Lemsi 1929:
Lähme seda tehtud tiedä kauda,
Sedä aga raiut rada kauda,
Mis oli enne jumal käinud,
Maria enne maganud.
Mis temal jäenud jäljeauku?
Kuld temal jäenud jäljeauku.
Kes oli ullu, võttis kulla?
Sina olid ullu, võtsid kulla,
Viisid selle kulla kodose,
Panid selle pitkä pengi peäle -
Puolõs lei temä pitkä pengi,
Lõhki lei temä laia lava.

Laulu tüübist "Kuld jälje peal" on Herbert Tampere kogunud Lemsi küla naistelt.
ERA II 16, 331 (1)

Fotol vaade Kihnu külatänavale augustis 1955. Pilt pärineb "Kihnu saare pulmakombestiku" filmimiselt. Fotograaf Johannes Mikk.
ERA, DF 4525

ERA, DF 4525

kolmapäev, 29. 07.
Laiuse, Laius-Tähkvere v 1937: Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi. – Olin Võdivere [Võidivere] pulmas. Seal oli kaks Karu ka pulmas. Mina ei teadnud kuipalju neid on, kel Karu nimed on ja ütlesin teise karule: „Palju neid karusid siin on?“ Tema ütles mulle: „Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi.“ Kuidas seda teisipidi tarvitatakse – ei tea. Vanasõna kasutamist kirjeldanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 259 (1179)

teisipäev, 28. 07.
Tallinn < Torma 1927: Tarakvere mõisaomanik Reedel koristand vilja, algselt Tõrma jaama rentnik Grünthal (Kryintal) hoidis kyynlapäevani põllul. Reedle varesed kisendasid: "Reedel korat, Reedel korat!" Grünthali varesed karjusid: "Kryintal tobra, Kryintal tobra." Oma isalt Aleksander Bergilt kirja pannud Paul Ariste. E 61630.

esmaspäev, 27. 07.
Muhu 1949:
Tink, tink, tink tillerille,
tank, tank, tank, talleralle!
Sii sihes on ilus ätse,
ilus ätse ja kena ätse.
Seda ätset tahaks näha saada,
mida karva ätse kasvab:
sihest siiru-viiruline,
keskelt kulla-keeruline,
ümbert õbe-lõŋŋuline.
Sii uo tehtud teivasaida,
sii uo laot lattaida.
Sii uo kivikiiluaida,
sii oo raada rõŋŋasaida -
siia kohta mina võtan mulgu,
võtan mulgu ja jätan augu,
kus on mullu olnud mulku,
ja olli ammu jäänud auku -
vaheaid olli varisenud.
Kaks kivi olli kahju teenud,
ja must siga olli sisse läinud.
Nii laulis Riste Kao ätsemängu ja selgitas: Osavõtjad moodustavad ringi. Üks on ringi sees, see on ätse. Teine kõnnib ümber ringi, kepp käes, nagu tahaks ätset näha. Võtab ringist ühe endale järgi, ring jääb järk-järgult vähemaks. Kogub palju oma sabasse - üsna ändropp - Nii kaua mängitakse kui kõik ära on korjatud või kui ära tüdineb. Selma Lätt kirjutas Riste laulud ja mängud üles ning pildistas teda kodus Jaani talus Rannakülas (RKM II 1, 368/9 (6); ERA, Foto 2294).
1974. aastal meenutasid Suuremõisa elanikud ätsemängu Kirjandusmuuseumi folkloristidele, pildistas Elmar Kivaste (ERA, Foto 10834).

ERA, Foto 2294
ERA, Foto 10834

pühapäev, 26. 07.
Tarvastu 1894: Madal lehm, magus piim?
Mõistatuse kirja pannud Johan Vaine. E 13616 (1)

laupäev, 25. 07.
Halliste, Saaremetsa k 1893:
Visaku järv
Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud.
Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kuskohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma.
Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Niipea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse.
Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.
Kirja pannud Jaak Sõggel. E 3868/9 (13)

reede, 24. 07.
Keila 1939: Jakopi-nimelise sulasele anti jakobipäeva laupää õhta seaperset süüa ja tubli naps viina: siis Taeva-Jaakob andis ilusat ilma. ERA II 273, 275 (18).
Tähelepanu, Jakobid, Jaagud, Jaagupid - täna see jakobipäeva laupäev ongi. Vt lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaagupipaev/nimepaev

Kirja pannud arhiivi kaastööline Eduard Kriitmäe (1886-1961), kes teiste seas sai 1940. aasta isesisvuspühal Vabariigi Presidendilt 1939. aasta kogumistöö eest teise auhinna ja 40 krooni (vt https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19400224.2.44)

neljapäev, 23. 07.
Reigi 1938: Kui esimest naabra* vihku akkad panema, siis üia: kiiss, kiiss, kiiss! Siis rotid ei tule naabra alla.
*( suur) viljahakk

Nõidussõnad on Enda Ennist saanud Mihkel Simmeri käest Reigi kihelkonnast Kõrgessaare vallast Kidaste külast Kanepala talust.
ERA II 189, 245 (78)

Foto pärineb 1959. aasta Hiiumaa ekspeditsioonilt. "Otsa Mikk ehk õige nimega Mihkel Simmer jätab pesupesemise pooleli, et meie aparaati pajatada lugusid endisest ajast. Milline ime on ikka enda juttu kuulata!" Pildistanud Loreida Raudsep 07.08.1959.
KKI, Foto 2411

KKI, Foto 2411

kolmapäev, 22. 07.
Helme, Abja v 1874: Otsi rahu, ei mitte raha taga.
Vanasõna kirja pannud Aleksander Wahlberg. EKmS 4° 3, 284 (319)

teisipäev, 21. 07.
Halliste 1971: Külapolka "Kihulane linnas". Oma kodus Mõisakülas Lille tänaval mängis Juhan Sarv (snd 1905), kes kandle- ja viiulimängu õppis ära juba 4-5-aastaselt oma pillimeistrist isalt sünnikodus Aakres (Rõngu khk), seejärel hakkas mängima ka lõõtsa ja muid pille ning oli hiljem Viljandimaal laialt tuntud pulmapillimees. Salvestasid Herbert Tampere ja Ingrid Rüütel. Kuula:
RKM, Mgn. II 2054 d: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-57395-50724

esmaspäev, 20. 07.
Tarvastu 1962:
/: Sõitsin üle Soome silla,
Soome sild sii rägisi!:/
/: Ale, ale alla, allalla,:/
ale, ale alla, allalla,
talumiis tantsis neiuga.
/: Sõitsin äia trepi ette,
teretasin äiapapat!:/
/: Ale, ale alla, allalla,
talumees tantsis neiuga!:/
/: Tere, tere, äiapapa,
kas on kodus teie neiu?:/
/: Ei ole kodus meie neidu,
ta läks kaivul vetta tuuma!:/
/: Kas võib sõita kaivutiida
Jah, võib sõita kaivutiida!:/
/: Tere, tere, neiukeine,
kas sa lubad mulle tulla?:/
/: Ale, ale alla allalla,:/
mulle tulla, mulle olla,
südamest mind armasta?
/: Jaa, mina luban sulle tulla,
sulle tulla, sulle olla!:/
/: Ala, ale alla allalla,
talumees tantsis neiuga!:/
Regivärsilise ringmängulaulu kaevul toimunud õnnelikust kohtumisest laulis Marie Sirul Vooru külas. Laulu helisalvestas Selma Lätt (RKM, Mgn. II 776 c).
Laulu saab kuulata Kirjandusmuuseumi infosüsteemis KIVIKE http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-55513-90436
Vooru küla laulikuid Marie Sirulit (paremal) ja Liisa Sikutit pildistas Ellen Liiv (ERA, Foto 6142).

ERA, Foto 6142

pühapäev, 19. 07.
Halliste 1935: Mängijad istuvad ringis, üks läheb ringi sisse ja paneb igale mängijale linna nime. Kui seesolija hüüab „Tartust Tallinna!“, siis peavad Tartu ja Tallinn istekohad vahetama. Seesolija katsub ka istekohta saada ja kargab vahele ja kumma koha pääle ta enne saab, see peab sisse minema. Võib hõigata igast linnast teise, näiteks Viljandist Võrru, Paidest Jeruusalemma jne.

Mängu kirjutas üles Õisu kooli õpilane Martin Mägi 1935. aastal. Mängu õpetas Liina Mägi (s 1892) Kaarli vallast Järve talust. ERA II 96, 264/5 (3). Fotol valmistub 1960. aasta suvel väljasõiduks Abja rajooni kirjandusmuuseumi ekspeditsioon. Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 4715.

Mulgimaa Mulgi valla vanemaealised jutustamisaltid mänguhuvilised, valmis panna! Esmaspäeval sõidavad välitöödele rahvaluule arhiivi kogujad, kogutakse eeskätt mänge ja lapsepõlvemälestusi. Välitöid viiakse läbi kultuuritegevuse toetusmeetme Mulgimaa mängude ja lapsepõlvemälestuste kogumisprojekti raames.

ERA, Foto 4715

laupäev, 18. 07.
Karksi 1894:
Karksi Karu-Matsi pärnaraagudest
Karksi Mäekülas Karu-Matsi talu maa sees Pähnamäe kaldal külatee ääres olnud kaks suurt põlist pärnapuud, mida vanast pärnaraagudeks kutsutud, sest et nad igavesed vanad raagud olnud, mida Vanapagan sinna olla toonud ja seisma pannud.
Intsaare soo, mis ka sääl lähedal on ja ennevanast paganate päralt olnud – kui sääl Intsaarel midagi paganatel mõni pidu tulnud, siis tulnud üks Pagan, võtnud õlle poolvaati käe pääle, läinud pärnaraagude otsa ja ise hõikanud: „Karu-Mats, Karu-Mats, tule nüüd Intsaare saaja, punapüksi pulma!“ Kui Karu-Mats Pagana käest ande vastu oll võtnud, siis läinud ta naine nurikut viima. Ja pääle selle läinud Karu- Mats ja ta perekond Intsaare paganatele ristses. Kes ristsen risti ette ei ole heitnud, sellele antud kõiksugust head rooga küll ja küll süüa, kes risti ette oli heitnud, sellele ei ole siis muud süüa antud kui elajasitta ja joogi asemel elajakust ja korbide asemel kuivand elajasitakoorikaid.
Kui sääl Intsaare soo ääres põlli pääl pääle pääva veel künda tahetud, ole paganad enam kudagi lasknud, siis ikka kiusanud juures ja hääl ütelnud nagu maa alt: „Jäta rähu, mis veel pääle päeva teed tööd!“
Kirja pannud Jaak Kivisäk. E 10240 (94)

reede, 17. 07.
Hageri 1951: Noores põlves mina läksin rabasse mustikale, mehe ema oli kaasas. Vanaeit ei viitsind korjata, läks koju. Mees küsind, kus Juuli jäi. Vanaeit - et jäi rabasse. Mees vastu: "Mis sa räägid, ta just riidles siin koera, et mis sa vahid siin jalgus." Pärast mees ütleb mulle, et sa ikka käisid kodus...
Jutustas 1896. aastal sündinud Juuli Koplismets, kirja panid üliõpilased Maret Jäger, Virve Murumaa ja Herta Ploompuu. EKRK I 2, 261/2 (14).

Marja- ja seenerikast Jäätmaa nõmme Järva-Madise kihelkonnas pildistas 1997. aastal Age-Li Liivak. ERA, DF 30233.

ERA, DF 30233 ERA, DF 30233b

neljapäev, 16. 07.
Kodavere 1937: Kui tütarlapsed hulgakesi tahavad teada oma peiut, siis kirjutab üks neist tütarlastest sala, nimed paberile üksteise alla ja poiste nimed teisele poole üksteise alla. Üks tütarlast ütleb nii palju numbrit segamini kui on ühel poolel nimesid. Nüüd vaadatakse ühenumbritega nimesid, need on siis "paaris".

Nii on õpetanud Elly Luigla Kodavere kihelkonnast Pala vallast.
ERA II 156, 130 (60)

Foto info: Noored piknikul Sookülas Peipsi kaldal, akordioniga Juulius Lillo. 26.07.1959. Pärineb Helgi Suluste uurimusest "Ranna-Kodavere ümbruse looduslike annetega pillimehi XX saj."
ERA, DF 1855

ERA, DF 1855

kolmapäev, 15. 07.
Vigala 1948: Enne ehitä kaeu, siss maja. – Vesi oo igäl pool tarbis. Ilma veeta ei saa kudagi läbi.
Vanasõna Tõnis Pulstilt kirja pannud Mihkel Priimets. RKM II 21, 26 (81)

teisipäev, 14. 07.
Hageri 1951: Tohisoo silla juures on vaarikamets, ilusad vaarikad, kuid keegi ei julge korjata, sest igaüht, kes hakkab korjama, pidavat valdama hirmutunne.
Leonilla Perlingult (36 a.) kirja pannud Maret Jäger, Virve Murumaa ja Herta Ploompuu. EKRK I 2, 288 (1).

Upatsi talu metsateed Urvaste kihelkonna Tiidu külas pildistas 2006. aastal Kadri Rannamäe. ERA, DF 4125.

ERA, DF 4125

esmaspäev, 13. 07.
Karuse 1968:
Sõit, sõit, sõit Sõrve ja
Sõrvest jälle Saare ja
Saarest Saksamaale ja
Paide ja Pärnu ja
Haapsalu linna ja.
Mis sinna minna ja.
Saia ja kombut ja!
Suured saiad sarvilesed,
nisukakud nipilesed,
odrakakud okilesed.
Kuhu minna ja mida sealt tuua, teadis täpselt Juuli Tui Ristikülast. Helisalvestas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 1415 d). Laulu saab kuulata ka Kirjandusmuuseumi infosüsteemist http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-37147-52932
Herbert Tampere pildistas Erna Tamperet küsitlemas Marie Viipsit ja Juuli Tuid (ERA, Foto 8602).

ERA, Foto 8602

pühapäev, 12. 07.
Häädemeeste 1960: Suhkrulaev randa tulnud – öeldakse, kui toit liiga magus on.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. EKRK I 25, 29 (30)

laupäev, 11. 07.
Kuusalu, Kiiu 1895: Kuusalu kirik on kahe metsa vahepial. Lõuna pool külles on kõrge männimets ja põhja pool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendvamuda-auk.
Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendvamuda-auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatusemaja tornis nähtud.
Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. [Woldemar Friedrich Kentmann] lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.
Kirja pannud Johan Abreltal. E 16554 (2)

reede, 10. 07.
Pärnu-Jaagupi 1892: Kui 7wennapäe reedi oo, sis oo nii paelu kahjusid pikse läbi.
Kirja pannud Madis Jaakson (1875-1949) Halinga valla Vahenurme küla Möldre talust, hilisem majandus- ja pangandustegelane. H III 13, 421 (24).
Seitsmevennapäeva kohta lähemalt Eesti rahvakalendris: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmevennapaev

H III 13, 420-421

neljapäev, 9. 07.
Kanepi 1895:
Veege no sõna vesile,
Vesi vii sõna vellele.
Pange no linnasse likku,
Odra otselde ojja.
Nooriku kõttu kõrgenessa,
Põllepaela paisunessa.

Laul tüübist "Vesi viib sõna" on saadud Kooraste vallast Ann Lubi käest. Kogunud J. Tedder.
H III 26, 317 (9)

Fotol seltskond paadis Türgil Valmas. Pildistanud Aleksander Lepik 04.06.1922.
ERA, Foto 17426

ERA, Foto 17426

kolmapäev, 8. 07.
Karja, Leisi v 1938: Heinakuhi peab nii terav olema, et vihmapiisk otsa kukkudes kolmeks läheb.
Vanasõna kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 201, 220 (147)

teisipäev, 7. 07.
Torma 1969: Kui kägu veel heinakuus palju kukub, kuulutab nälga ja kallist aega ette.
Kirja pannud Julius Sildvee. RKM II 268, 530 (73).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli

esmaspäev, 6. 07.
Urvaste 1910:
Imi opas elle'en,
maalt maha viie'en:
"Tütarlatsi, linnukõnõ,
madaliku marjakõnõ!
Ku sa iks nakad vällän käümä,
mingu-i mustalt muide sekkä,
tõrvaskand tõiste sekkä!
Et iks pistä pilupõllõ,
ümber kaala kaalõrätti!
Heidä iks sällä uusi hamõ,
ümbre uusi ünderik!
Sis mine, ninnüs, niidu pääle,
aus hainakaari pääle!"
Heinateo-aegsest riietumisest teadis laulda Liisa Kask Jõepera külast, laulu kirjutasid üles üliõpilased Mihkel Pehka ja Rudolf Tamm (EÜS VII 1029/31 (79)).
Muusikaüliõpilane Helgi Sirmais abistas heinalisi Kaika külas 1957. aasta juulis, pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3083).

ERA, Foto 3083

pühapäev, 5. 07.
Jõelähtme 1888: Püha jõgi, püha mägi, püha pihlakas mäela, pühad marjad pihlakas?
Mõistatuse kirja pannud Hindrik Redlich. H I 1, 320 (41)

laupäev, 4. 07.
Tallinn 1992:
Viis
Mustamäel sageli harrastatavad pallimängud olid „Viis“, „Seitse“, „Kümme“ ja „Kakskümmend üks“. „Viit“ ehk „Viit miinust“ mängiti jalgpalli moodi vastu mõnda akendeta seina. Selles ja mitmetes mängudes määrati järjekord karjumisega. Näiteks arutades selgub, et soovitakse „Viit“ mängida. Kohe ruttu hõikab Heiti: „Essa!“ (esimene) ja Gert: „Nessa!“ (neljas). Jüri ja mina hõikame peaaegu koos: „Kossa!“ (kolmas), kuid kuna Jüri hõikas siiski natukene varem, jään mina teisele kohale. Siis lepitakse kokku, mitme puudutusega mängitakse ning otsitakse pallile algpaik (mingi väike lohk, värviplekk või joonistatakse kriidiga ring). Iga lööja soovib lüüa palli vastu seina. Kui ta ei taba, siis saab miinuse. Esimene paneb palli „algasendisse“ ning lööb ta sealt vastu seina. Pall põrkab seinast kuhugi ning järgmine mängija peab kokkulepitud või vähemate puudutuste arvuga palli vastu seina lööma. Kui pall kaugele veereb, võib teda ära tuua nii: kükitatakse, võetakse pall põlvede vahele ning tammutakse niimoodi seinani. Seda loetakse üheks puudutuseks. Kellel saab viis miinust täis, see langeb mängust välja.
Mängukirjelduse kirja pannud Jaagup Kippar. RKM, KP 50, 1/66

Ilmunud raamatus: „Viis ritta. Meie kooliaja mängud“. Koostanud ja toimetanud Inge Annom ja Astrid Tuisk, kujundanud ja küljendanud Pille Niin. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. Vaata lähemalt: http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=108

Viis ritta. Meie kooliaja mängud

reede, 3. 07.
Jõhvi 1955: Kaks konna said aasal kokku. Teine pühkis otsa eest higi ja ütles, et küll ikka sai täna hirmsasti tantsida. Teine küsis: "Kus sa siis tantsisisd?" - "Ei olnud siit väga kaugel. Olin pitspallil." - Mis asi see pitspall on?" - "Noh, tead küll, pulmas olin. Suures pulmas olin. Ja kus sai ikka tantsida. Üks ikka võttis ja teine jättis. Üks ikka võttis ja teine jättis. Katsu või isegi, kõik luud ja kondid on pehmed. Sain aga tulema viimaks eluga."
Eks see konn oli olnud põllul ja jäänud äestamise ajal äkke alla või äkkepulkade vahele.
Kohtla-Järve linnas kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 122/3.

neljapäev, 2. 07.
Tarvastu 1901: Kui laps ristimise ajal kuseb või pussu laseb, läheb ta patuelu peale.

Tarvastu kihelkonnast Vooru vallast üles kirjutanud Johan Kala.
H II 66, 675 (240)

Dateerimata fotol on seltskond inimesi Rannus lapse ristimise ajal. Kogunud Elmar Maasik.
ERA, DF 7070

ERA, DF 7070

kolmapäev, 1. 07. 2020
Vändra, Käru 1925: Uued ajad, uued asjad.
Vanasõna kirja pannud Leida Utrov. E 556/9 (18)

teisipäev, 30. 06.
Asundused, Venemaa, Omski oblast, Lilliküla: Orjavitsa häitsme ja marja ollev kõige haiguste vasta. Ella Papakoi (snd 1912) teate kirjutas 1996. aastal üles Anu Korb. EFA I 17, 57 (59).
Õitsvat kibuvitsa pildistas Tarvastu kihelkonna ekspeditsioonil 1999. aastal Astrid Tuisk. ERA, VF 1269.

ERA, VF 1269

esmaspäev, 29. 06.
Kihelkonna 1938:
Peeter, Peeter, pitkurine,
pitkurine, tikupuine.
Peeter, Peeter, pisigene,
Peetri naine natugene,
teiste naiste otsugene.
Mää kut ääre ätsike,
nii kut nurmenukuke.
To?a tema pühib tuulega,
öue äigab ännaga,
koja kolme sammuga,
renni riivab rinnaga.
Pisikesest Peetrist ja tema naisest laulis Vilsandil Rosalie Küll, üles kirjutas K. Mihkla (AES, MT 268, 3).

Kihelkonna naist õlut laskmas ja mehi üleaedsetele laudsit viimas pildistasid Jakob Laul 1943. aastal ja E. Allas 1895. aastal (ERA, Foto 1996 ja 1998).

ERA, Foto 1996 ERA, Foto 1998

pühapäev, 28. 06.
Varssavi < Puhja 1900:
Sõnakuulmata tütar
Ühel emal olnud porilaisk sõnakuulmata tütar. Mis ema teha käskind, pole ta teind, vaid urisenud ja jõrisenud kui kuri koer vastu. Kord pahandanud ta jälle ema koledal kombel ära. Vihaga ütelnud nüüd ema: „Võiks sind vanapagan võtta.“
Tütar läinud selle pääle metsa kõndima. Sääl tulnud temal hall küürakas vanamees vastu. See küsind tüdrukult „Tunned sa mind?“
„Ei tunne!“ vastanud tüdruk.
„Siis tea,“ ütelnud hallvanamees edasi, „mina olen see, kellele sind ema täna pääle tüli lubas. Nüüd tulin ma sulle järgi.“
Selle pääle võtnud ta tüdruku selga ning läinud ligidal olevasse järve, kus tema kodukoht olnud. Siin olnud vanal paganal ilusad toad, tüdruk pidanud teda teenima.
Kõige vastumeelsem olnud tüdrukul see, et tema siis, kui ilus ilm, järve kaldal päikese paistel vanalt paganal pead pidanud otsima. Küll olnud nüüd tal kahju, et ta ema vastu nii sõnakuulmata oli olnud. Palunud Jumalat, et see teda päästaks.
Viimati pandnud tüdruk tähele, et vanapagan, alati kui pääd temal otsima hakanud, magama jäänud ning enne magama jäämist jalad järve pöörnud. Siis, kui kõue taevas kõma teinud, hüpanud ta kohe järve pakku. Võtnud ka alati tüdruku ühes.
Kord, kui vanapagan jälle magama jäänud, pöörnud tüdruk vanal paganal jalad maa poole. Peagi tulnud kõuepilv ülesse ning varsti vehkind taeva alune välgutulest. Tüdruk jooksnud nüüd vana pagana juurest ära kaugele. Viimati ärkanud ta üles, kui juba kõue kärkimine suureks läinud. Tahtnud järve hüpata, aga et jalad maa poole olnud, jooksnud ta kohe välgule vastu, mis teda surnuks löönud.
Nüüd pääsenud tüdruk lahti tulnud kodu ning olnud ema vastu väga sõnakuulelik.

Jutustanud Puhja kihelkonnast pärit Peeter Sütt, kirja pannud Varssavis Jaan Rootslane. E 40341/2 (4)

laupäev, 27. 06.
Järva-Jaani 1965:
Seitsmemagajapäev on, et seitse venda kirikus magama jäänud.
Kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 55 (17)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev/item/48290

reede, 26. 06.
Viru-Nigula 1889: Päike on põrgu värava suu. H II 9, 107 (1). Kirja pannud August Krikmann Malla vallast.

neljapäev, 25. 06.
Hageri 1934:
Äiapapa kallis kuld,
anna piibu peale tuld.
Käli joob käli käesta.
Äiad-ämmad ämberista
Mina aga rüipan lüpsikusta,
Toru aga mööda toidan peada.
Peaks ma tilga viina saama,
Teise piisa piiritust,
Siis minu keel käiks kergemini
Laulusalmed lahkemini,
Kälimehed söövad, kälimehed joovad
Kälimehed seltsis ehk kükitavad*
Ühte piipu põletavad
Ühte ostavad hobused
Joovad õlled kõlistavad kannud
Viskavad vitsad vidrikuse
Kannulauad kaasikuse
Paksu pajupadrikuse,
Viri-viri-viri vitsad leidsin,
Kurivaim küsis kust sa leidsid?
Vidrikust või vadrikust
Ja kannulauad kaasikust.
(*sital käivad)

Meelelahustuslik laul joodikust on arhiivi saadud Hans Mesikäpp käest.
ERA II 84, 54/5 (9)
Fotol purjus setu autos (autokastis) magamas, pildistatud setu pulmas 1958. a. juunikuus. Fotograaf Richard Hansen.
ERA, Foto 3717

ERA, Foto 3717

kolmapäev, 24. 06.
Nõo 1933/4: „Jaan naerab välja!“ öeldakse, kui keegi ennast jaanipäeva ajal soojalt riidesse paneb. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48201

teisipäev, 23. 06.
Urvaste 1935: Jaani õhtul (komme vanasti)
Jaani õhtul tule ääres tehti valgist linust ilus valge hobune, kes käis ja palus inimestelt andeid hammasteni rippuvasse kotti. Hobune oli muidugi inimene kellele juure kombineeritud pää ja muid kujusid, mis valgete linadega üle tõmmatud.
Jutustanud Miina Tauk (snd 1874) Kärgula valla Puna küla Mikita talust, kirja pannud Kärgula algkooli õpilane Õie Räst (snd 1921). ERA II 106, 642 (19).
Jaanituld Tõrva Tantsumäel pildistas 1962. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6090.

ERA, Foto 6090

esmaspäev, 22. 06.
Puhja 1926:
Tantsi, tantsi, tammepuu,
Viina-Jaani vilerpuu,
Kõrtsi-Jaani kõvverpuu!
Oh neid Jaani jalgasida,
kõverida kõmpusida!
Nii neid viivä, nii neid toova -
viivä viinakelderede,
saatva saiakamberide!
Lõbusast elust laulis Leena Restu Pori külas, üles kirjutas A. Vahkal (AES, MT 34, 6). Puhja kandi pillimeest ja pidulisi pildistas A. Tober, foto annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 6986).
Rõõmsaid pühi!

ERA, DF 6986

pühapäev, 21. 06.
Hargla 1895: Suvel riides, aga talvel alasti?
Mõistatuse kirja pannud Johan Reimann. H I 7, 157 (50)

laupäev, 20. 06.
Simuna 1904: Kapsad peavad enne pööripäeva maha istutama, siis kasvavad kõvad pead. Kui peale pööripäeva, siis jäevad pead nagu tohlud.
Kirja pannud Voldemar Rosenstrauch. H II 74, 152 (13)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47526

reede, 19. 06.
Torma 1911: Wee rohud. Potentilla anserina
Wee rohud pandakse soojaks tehtult roosi pääle, kui roos weel hakkamas on, siis saab terweks. Minu ema suust 1.VIII 1911.
Tähendus. Wee rohud kaswawad weesoonte pääl, kus maa sees weesooned on; on neid rohtusid maa pääl palju ridas kaswamas, sääl on wee soon, sinna tuleb kaew kaewada. - Jaan Sild'i läbi "Kaewusaare Andrese" suust, kes Awinurme kaewumeister. 1. VIII 1911.
Kirja pannud ja hanijala herbariseerinud Mihkel Sild (1881-1942) Piilsi külast. E 48096.

E 48096

neljapäev, 18. 06.
Jõelähtme 1932: Kõverik, kõverik, kus sa lähad? – Lühike raiutud, mis sa tahad, ma lään oma isa mõisa.
(Lahend: Jõgi ja raiutud mets)

Mõistatus tüübist EM 872 pärineb Herbert Tampere kogutud materjalidest.
ERA II 56, 151 (1)

Fotol lehmad jões ülevalpool Jägala juga. Pildistas Armas Otto Väisänen suvel 1913.
ERA, Foto 993

ERA, Foto 993

kolmapäev, 17. 06.
Saarde 1985: Vanaema ei uskunud nõidust ega kuradit – ütles, et üks inime (inimene) on teise kurat – kuid vanarahva tarkust küll.
Vanasõna kirja pannud Maimu Andronikova. RKM II 385, 442

teisipäev, 16. 06.
Kodavere 1935: "Tere Mari, tere Jüri."
Mängitakse väljas. Mängijad seisavad ringis, ning üks jookseb ümber ringi ja lööb mõnele külge. Siis peab see vastas suunas jooksma, kui nad kokku saavad, peavad teine-teist teretama, ning jooksevad edasi. Kumb neist tühjale kohale enne jõuab jääb sinna, teine jookseb aga jälle ümber ning lööb mõnele.
Mängukirjelduse pani kirja Kokora valla Torila küla poiss Kalju Kütt (1920-1941). ERA II 100, 158 (3).

ERA II 100, 158 (3)

esmaspäev, 15. 06.
Palamuse 1893:
Sinisilma pääsukene,
marjaskaela linnukene
lendab üle kolme metsa.
Üks on metsa kuusemetsa,
teine metsa kasemetsa,
kolmas metsa lepametsa.
Mis on metsa kuusemetsa,
see on vana meeste metsa.
Mis on metsa kasemetsa,
see on noorte naiste metsa.
Mis on metsa lepametsa,
see on vana naeste metsa,
Sinisilma pääsukene,
marjaskaela linnukene
lendab üle kolme metsa.
Üks on metsa tammemetsa,
see on noorte poiste metsa.
Teine metsa õunametsa,
see on noorte neide metsa.
Üks on metsa sirelimetsa,
see on noorte laste metsa.
Linnulennust metsade kohal kirjutas ajalehtede kaastööline ja viljakas rahvaluulekoguja Helene Maasen (E 7392/3).
Viljandimaa rahvast sirelimetsas pildistas 1922. aastal Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17409).

ERA, Foto 17409

pühapäev, 14. 06.
Kirbla 1937:
Kaks venda
Vanasti elasid Eestimaal kaks venda: üks pururikas, teine päris vaene. Rikas vend vaest venda ei salli ja vaene käib ühtepuhku teda tüütamas, ühte ja teist saamas. Rikas vend mõtleb: mismoodi ma tast lahti saan ja peab kõik nõud ää.
Kord läheb vaene vend rikka mehe käest hoost saama, metsast puid tuua. Rikas mõtleb: „Nüüd oo paras aeg.“
Rikkal oli suur kange täkk. Rikas mõtleb: „Annan selle ta kätte, küllap see ta ää tapab metsas.“
Kuidas mõeldud, nii saab tehtud. Vaene läheb metsa, paneb puukoorma peale õige tugeva. Mõtleb: „Suur tugev hobu, küll see ta ära veab.“ Akkab ajama: purustab aisad.
Vaene mõtleb: „Mis nüüd teha.“ Ütleb: „Tugev hobu, tõmban sabapidi kinni: veab sabapidi küll ära koorma.“
Aga õnnetus juhtus ka tulema: saba tuli takka ära. Lähvad koju, ei tohi venna kätte hoost viia. Täkk puhkab päeva.
Rikas vend tuleb hoost kätte saama: hobuse saba taga ära. Ütleb: „Mis sa nüüd oled teind? Nüüd annan su kohtu, lähed Siberisse või vangi, siis saan sust lahti.“
Kohtutee linna võttis kaks kuni kolm päeva aega. Lähvad kahekesi metsast läbi. Lähvad metsavahi juure öömajale. Rikkal on igalpool sõbrad, aga vaesel mitte kusagil. Õhtu on metsavahi juures keedetud hea oasupp suitsetatud sealihaga. Laud pannakse välja, toit peale ja pudel viina kõrva. Ja rikas vend palutakse sööma. Aga vaese vennale öeldakse: „Sa mine ülesse labale nii kauaks, kui meie sööme.“
Aga metsavahil oli väike kolmeaastane poeg ka. Vaene vend ütleb üleval: „Vaatan õite kuidas teised söövad.“ Ja ajab ikka ühtepuhku kehaga end laba ääre poole. Jalad lipsatavad, kukub alla metsavahi kolmeaastase poja pähe, poiss surnuks. Nüüd metsavaht kargab ülesse ja läheb ka kohtusse. Rikas vend mõtleb: „Nüüd tal kaks süüd, nüüd saab tast ometi lahti.“
Enne kui linn tuleb on jõgi ees ja sild peal. Vaene vend mõtleb: „Linn on ligidal, jõgi on siin, kohus mõistab mu nagunii surma. Hüppan parem jõkke.“
Nagu mõeldud, nii ka tehtud. Aga õnn või õnnetus. All õngitsevad kaks munka, vennaksed lootsikus kalu. Hüppab teisele pähe: teine munk kukub sisse ja upub ää. Munk tuleb ka kohtusse, mispärast vaene vend sedasi teind on.
Aga vaene vend saab vahepeal ühe teliskivi tasku pista. Lähvad kohtu ette.
Aga vaene vend ütles kohtu ees: „Mõistke mulle õiget kohut, ja kui mette, siis vaadake, mis mul selja taga on.“
Aga kohus mõtleb, et see üks pank raha seljataga taskus on. Kohus mõistab: „Munk sa lähed silla peale, vaene vend lootsikusse ja hüppa talle kaela. Saad ta vette, upub ta, kui ei upud ise.“ Ja metsavahile öeldakse: „Sa anna naine vaesevenna kätte, niikaua kui ta sulle kolmeaastase poja kasvatab.“ Ja rikka vennale öeldakse: „Täkk jääb nii kaua vaese venna juurde, kui tal uus saba taha kasvab.“
Teised saadetakse välja. Vaenevend üksi jääb kohtusse. Kohus küsib: „Võta nüüd välja, mis sa annad!“
Vaene vend võtab teliskivi välja. Kohtuhärra küsib: „Mis sa sellega pidid tegema?“
Vaenevend vastab: „Kui te kohut mulle nii ei oleks mõistnud, nagu mõistsite, ma oleks kiviga te pead lõhki löönd.“
Hakkavad koju minema. Vaenevend käsib silla peal munka omale pähe hüpata. Munk paluma: „Jäägu hüppamata, ma annan sada rupla.“
Metsavaht, kes naist ei taha vaese vennale anda, nagu kohus oli mõistnud, lubab teise sada rupla. Ja rikas vend, kes hoost kätte tahab saada, lubab ka sada rupla.
Vaenevend läks rõõmsa meelega koju ja kui ta veel ära ei ole surnd, siis elab ta praegugi rikka mehena edasi.

Jutustanud Tõnis Vaan, kirja pannud H. Veelman. ERA II 171, 533/7 (1)

laupäev, 13. 06.
Helme 1892:
Kangekaeliste kohta – Oh sa võrukael! On üks kangekael! Ta on raudne inimene. Ta on külma verega. See pistab silma peast välja.
Ütlusi kirja pannud Johann Pastarus. H I 3, 197 (4)

reede, 12. 06.
Rapla 1932: Millistena kujutellakse neid hirmutisi? - Olemuse poolest - sabaga, karwane, nelja alaga, wälimuse poolet - hirmus, kõnnaku poolest - ---, hääle poolest - teeb lolli häält. Mida teewad need hirmutised lastega? lähewad laste juure, ajab lõuad laiali ja tahab ära süüa.

Lastehirmutiste küsitluskavale vastas teiste Raik(k)üla lastekodu algkooli õpilaste hulgas ka Eduard Pendis (1920-1987), toona 5. klassi õpilane, hilisem Leesi küla pillimees (mängis viiulit, akordeoni, kitarri, mandoliini), keda 1960. aastal salvestati ja filmiti Kiiu-Aablas Tuomari talus mängimas laulumängude saateks. ERA II 52, 617; KKI, RLH 60:40 (2). Kivikasukas Eduardi esituses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20163-40380-80029

ERA II 52, 617 (1-2)

neljapäev, 11. 06.
Maarja-Magdaleena 1889:
Enam mu vana Mareta
Kui kõiges külas kümme naista,
Läks turgu - tõi tubakat,
Panin piipu ja põletin

Laulu tüübiga "Oma naise kiitus" on Maarja-Magdaleena kihelkonnast Kudina vallast kirja pannud Hindrik Ostrat.
H II 28, 470 (41)

Fotol abielupaarist laulikud ning jutustajad Maali Saarmann ja Anton Saarmann Valgamaalt Sangaste kihelkonnast Mäekülast tegemas ettevalmistusi fotografeerimiseks. Pildistanud Ingrid Rüütel 1967. aastal.
ERA, Foto 8409

ERA, Foto 8409

kolmapäev, 10. 06.
Emmaste 1927: Sant siga, mitu viga, maa külmand, kärss haige. – Üteldakse sellele, kes mingi toimetusega hakkama ei saa ja selleks igasuguseid vabandavaid ettekäändeid otsib.
Vanasõna selgitanud Meinart Meiusi. E 61148 (1)

teisipäev, 9. 06.
Helme 1977: Kevde valss. Nüüd lilled õitsvad aasadel... Mängib Tõrva külakapell, laulab Mall Saarts (1955-2012), salvestas Ingrid Rüütel: Paul Kaidre, snd 1902 (lõõts); Alma Kaidre, snd 1906 (basspill, laul); Leho Anton, snd 1918 (laul, viiul); Eduard Säks, snd 1918 (tuurkannel); Linda Säks, snd 1923 (jauram); Ville Saar, snd 1912 (tuurkannel); Uno Meil, snd 1918 (triangel); Mall Saarts, snd 1955 (laul, lokupill); Malle Pütsep, snd 1940 (laul, kahe otsaga trumm); Helvi Metsoja, snd 1939 (ühe otsaga trumm); Erna Anton, snd 1919 (lasspill). RKM, Mgn. II 3042 (2).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-49334-11895

esmaspäev, 8. 06.
Nõo 1898:
Lähme, neiud, hainula!
Ilus on heina, saisab,
pikan joonen jooseb.
Rühke, tüdruku,
et saas kuhja luvva,
virgembet saas tuvva
lilli, vaarikut!
Rühke, tüdruku!
Lähme neiud, rõõmuga
kodu poole
lehmil lambil süvva viima,
et na villa piima rohkest andva!
Regilauluainelise luulepala tüdrukute ilulevast ühistööst heinateo ajal kirjutas tartlasest kooliõpetaja Jaan Tüklov (H IV 9, 732/3). Uudset ühistööd Uue Elu kolhoosi siloteol pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 2082).

KKI, Foto 2082

pühapäev, 7. 06.
Äksi 1894: Ma hakkan igast kohast ja lõpen igasse kohta ja olen siiski kõige pikem maailmas?
Mõistatuse kirja pannud Paul Sepp. H II 56, 513 (46)

laupäev, 6. 06.
Narva 1992:
Ехала карета по мосту:
мост провалился v карета в низу,
не жалкo карету, не жалкo моста,
а жалкo принцессу v она молода
Mängualguse liisusalm koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.
RKM, KP 1, 164 (14)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4756

reede, 5. 06.
Põltsamaa 1981: Mai lõpus ja juuni alguses klopiti ja tuulutati villased talveriided ära. Mõned panid veel naftaliini koide pärast rõivaste vahele. Kuid paljudele ei meeldinud see lõhn.
Maria Looritsalt (83 a) kirja pannud ERA pikaaegne kaastööline Helle Kull. RKM II 355, 24 (85).

neljapäev, 4. 06.
Uue-Kariste 1939: Teoorjuse ajal olnud mõisa põllud väikesed, aga kui talusid hakati müüma, siis osa mõisa naabrustalusid liideti mõisa põldude külge. Nii kaotas Uue-Kariste 2 Paale talu ja talumehed pidid selle tagajärjel mujale elukohta otsima minema. Paale Kalm ostis talu Tartumaale. Üldse sel ajal rändas palju mulke Võru- ja Tartumaale.
Paale Kalm olnud valla teede trumbivaht, pidanud tee trumbid korras hoidma. Kui teede revident (vist haagrehi härra) sõitnud, siis pidanud Kalm alati trumbi juures olema. Härra lasknud trumbi juures tõlla peatada ja käsnud Kalmu trumbi alt läbi ronida, et näha kas trump puhas on. Mõni trump olnud kitsas ja mudane, aga vitsa hirmuga pidanud Kalm trumbi alt läbi ikkagi ronima. Ükskord lasknud härra tal trumbi juures 10 kepi hoopi anda. Maantee pidi olema täiesti sile ja ilma kivideta. Haagrehi härra tukkunud tõllas ja kui tõllaratas vahest juhtunud üle kivikese minema, siis härra karanud vihaselt üles ja ei ole seda tee osa vastu võtnud ja lasknud teeosa tegijat talupoega nuhelda.

Nii rääkis Albina Heinsalule 1898. aastal sündinud Johannes Heinsalu Halliste kihelkonnast Uue-Karistest.
ERA II 235, 89/91 (7)

Fotol Peksukivi e. Peksupink endises Rebase mõisas Lüllemäe lähedal Valga rajoonis. Pildistas T. Luikme juulis 1957. Arhiivile saatnud samal aastal R. Koppel Valgast.
ERA, Foto 2808

ERA, Foto 2808

kolmapäev, 3. 06.
Viljandi < Halliste 1893:
Näkk ei pidada inimest vee alla tõmmata saama, kui inimesel vana hõbesõrmus sõrmes on.
Kirja pannud Jaan Riiet. H III 19, 813 (247)

teisipäev, 2. 06.
Jõhvi 1955: Vanasti noored tüdrukud ei tahtnud, et nägu ära päevitaks, siis panid enestele paberist maskid ette, ainult silma ja suuavad jäeti.
Emilie Krullilt (86 a) kirja pannud üliõpilane Mai Tiitsmaa (1933-2007). EKRK I 11, 237 (1).

esmaspäev, 1. 06. 2020
Tallinn 1890:
Neitsikesed, noorukesed,
lähme kiike kiikumaie,
õunapuusse õetsumaie,
tammelauda laulemaie!
Kiigame siis kõrge'esse,
kõrge'esse, kauge'elle!
Mis me nääme kõrge'ella,
kõrge'ella, kauge'ella?
Kolm oli metsa kõrvustiku.
Üks on kulda kuusemetsa -
see on noorte meeste metsa,
teine kallis kaskemetsa -
see on noorte naiste metsa.
Kolmas õunapu ilusa -
see on noorte neitsikeste,
punapalge pruudikeste!
Üles, kiike, kõrge'elle,
kõrge'elle, kauge'elle!
Mis me nääme kõrge'elta,
kõrge'elta, kauge'elta?
Kolm on järve kõrvistiku.
Üks on viha viinajärve -
see on noorte meeste järve,
teine kallis kal´lajärve -
see on noorte naiste järve.
Kolmas on mõdu magusa -
see on noorte neitsikeste.
Anonüümne üleskirjutus arvatavalt Tallinnast - ikka ajale kohaselt kiikumisest ja õunapuudest.
Loksa lapsi kiikumas pildistas Rudolf Põldmäe 1937. aastal (ERA, Foto 589). Pelgulinna õitsvaid õunapuid on pildistanud arhiivi kauaaegne kaastööline Urve Buschmann (ERA, DF 35771).

ERA, Foto 589
ERA, DF 35771

pühapäev, 31. 05.
Harju-Jaani 1942: Poisid tegid kevadel kiige valmis nelipühiks. Tüdrukud maksid töövaeva. Toodi võid ja piima kokku, keedeti niisugust vedelat munarooga. Kui esimest korda kiigele sel kevadel mindi, siis söödi seda rooga, mida tüdrukud kiige all keetsid. Kirja pannud Paul Alvre. ERA II 302, 333 (9) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47450

laupäev, 30. 05.
Tarvastu, Vooru 1896:
Kadunud raha
Ühele mihele üteldud unes: „Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha.“
Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua.
Mees tõusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe- ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis.
Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: „Küll! Küll!“
Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: „Mis teie, kuradi, tahate!“
Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.
Kirja pannud Paul Arthur Meil. E 23125/6 (35)

reede, 29. 05.
Riia 1902: Tõllaga üle Wirtsjärwe.
Korra tulnud üks härra Kuikatsi jaama, tellinud sealt omale postihobused tahtnud Wiljandisse sõita. Olnud juba õhtu käes, kui nad Wirtsjärwe ääre jõudnud. Parw millega rahvast üle weetud, olnud parajaste teisel pool. Herra aga käskinud kutsarit kohe edasi sõita, kutsar ei sõitnud, sest juba olnudgi järwe ääre pääl. Härra wihastanud, istunud ise pukki ja wõtnud ohjad. Kutsarit käskinud ta tõlda istuda, aga tõllast mitte wälja waadata. Kutsar puiklenud wastu, sest ta oli juba aru saanud, et herra õige inimene ei olnud, waid wanapagan ise. Hirmuga istunud ta wiimaks tõlda. Korraga olnud kange wee kohin, wesi pritsind wastu tõlla aknaid, pois olnud kangeks ehmatanud, sest ta arwanud, et tõld järwe wajub. Kohin kadunud, tõld olnud kindlal maal, härra teinud tõlla ukse lahti ja kutsunud poisi wälja. Pois leidnud ennast teispool järwe olevat, siit sõitnud ta herraga Wiljandi.
Kirja pannud Rõngust pärit laevamehaanik, Hurda, Eiseni ja ERA kaastööline Herman Lell (1884–1941) Riia linnas, jutustanud Peet Jürison. E 43658/9 (35).
Võrtsjärv. Taamal Tondisaar. Foto Saba talu vanast albumist. ERA, DF 17958.

ERA, DF 17958

neljapäev, 28. 05.
Tallinn 1893:
Täna sain ma täise juua
Hoome ula magada
Tuna hoome teule minna
Lauba lõunes lahti saaja
Ui, ui, ui peremees peksab
Siit aid maas, sealt aid maas
Kuked kanad kanepi aidas Tallinn 1893:
Täna sain ma täise juua
Hoome ula magada
Tuna hoome teule minna
Lauba lõunes lahti saaja
Ui, ui, ui peremees peksab
Siit aid maas, sealt aid maas
Kuked kanad kanepi aidas
Sead, lambad sinepi aidas.

Selle laulu (folkloristlik tüüp "Peremees peksab") on Tallinnast üles kirjutanud Jakob Weltmann.
E 6636 (8)

Fotol Ara talu sulased puhkepausil. Pildistanud Madis Odenberg, aasta teadmata. Negatiivilt ümber võetud 1974. aastal.
ERA, Foto 1417

ERA, Foto 1417

kolmapäev, 27. 05.
Suure-Jaani, Kuhjavere k 1936: Õnniste küla, sii va õnnis küla. Ku katkuaeg olli, sis es saa katk sinna. Tõmmand punase lõnga ümmer küla, keelnd lapsed kõvasti ära, et ei tohi üle astu. Kis üle astus, selle sis sai katk kätte.
Jutustanud Jaak Siimer, kirja pannud Leili Takk. ERA II 124, 430 (56)

teisipäev, 26. 05.
Tartu-Maarja 1932: Laksi Tõnisse pojal Kaarlil oli niisugune obune, kes oli kus ta ka oli, adra ees või karjamaal söömas, kui aga karjalaste kisa kuulis, jooksis sinna - ja palju rahvast päästis libaundi käest ära.

Jutustas Kaarel Jürjenson (1868-1943), kirja pani Richard Viidebaum. ERA II 54, 150 (159). 1994. aastal pildistas Jurjevi eesti külas Venemaal (Kemerovo oblast) toona seal veel igati au sees olnud hobust Astrid Tuisk. ERA, Foto 15436.

ERA, Foto 15436

esmaspäev, 25. 05.
Kuusalu 1911:
Juba rukkipää näikse,
ohraoras aljendakse,
kaeraoras katab maada,
nisud tuhesta tulevad,
läätsed säärile sääväd,
kapsas käärib äile oile,
kaalid lehti kasvatavad,
naurid lehti lahutavad.
Kevade jõudsast edenemisest laulis Joosep Kilström Pedaspää külas. Laulu pani kirja üliõpilane Gustav Vilberg (EÜS VIII 1736/7 (101)).
Kuusalu rahvast kartulipanekul on pildistatud Kahala järve ääres, foto on arhiivile annetanud M. Odenberg (ERA, Foto 1415).

ERA, Foto 1415

pühapäev, 24. 05.
Saarde 1898:
Muistsel põlvel, kui püssisid veel väha olnud ehk kui neid veel ei olnudki, teinud jahimehed metsa mitmesugused püünused, nõnda kui sulgloomadel vibud, suurema neljajalgstel augud ja vähematel lõksud. Järelevaatamine olnud ikka alati pühapäev lõuna ajal.
Minu sugulane Juhan Süsi läinud kirikuaeg oma lõksusid vaatama, aga kõik olnud lõhutud. Oja äärt mööda minnes pahandanud mees ja kirunud. Sääl kuulnud ta metsast huikamist: „Partuu, kus mu loksu ankurid?“
Mees lasknud nõndasama vasta.
Jälle lasknud laanest: „Partuu, kus mo loksu ankurid?“
Nüüd läinud mehe süda kohe külmaks ja hakkanud kohe koju poole tulema, aga metsmees olnud vastu. Mees pöörnud ümber ja läinud väikese jõest läbi, kus vesi põlvest saani olnud. Aga metsmees olnud jälle vastu. Mees pöörnud tagasi, aga vesi olnud niuetest saani, aga saatan olnud jälle vastu, sest muu ei võinud ta olla. „Pööra ümber, mees, ja mine teisepoole ääre!“
Aga vesi olnud juba rinnust saani. Mees märkanud, et see muu ei ole kui kurat ja hakkanud taevast abi paluma. See on palvet kuulnud ja abi saatnud. Hall mehikene istunud kannu otsas oja kaldal ja ütelnud: „Pööra siiapoole, pojuke!“
Kole mees kadunud kui maa alla. Vesi olnud jälle madal kui ennegi.
Hall mehike viinud mehe koju ja ütelnud jumalagajätmiseks: „Pea pühapäeva kalliks!“ ja kadunud mehe silmist.

Kirja pannud H. Sepp. E 35856/8 (4)

laupäev, 23. 05.
Jüri, Metsanurga k 1929:
Patika Rätsepa eit ja taat toond laupäeva õhtul küla metsast vitsu. Üks hakand tulema suure hõiskega nende järele. Eit-taat pole julgend sõnagi rääkida, kartnud kangesti. Hääl tulnud aina ligemale. Kolmas kord tuleja häälitsend juba üsna nende lähedal, hääl olnud ka päris kole kuulda. Eit ja taat läind põõsa taha varjule. Suur pikk valge kogu, inimesest palju suurem, läind neist mööda, rutand ikka Nabala poole. Arvati, et see oli metsalijas või kodukäija, kes tuli kirikust koju.
Jutustanud Jüri Arro, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 20, 293/4 (4)

reede, 22. 05.
Viru-Jaagupi 1931: Siin soodes on vesilaukad, ei pea põhja all olemagi. Noored mehed ost ilmatu palju nööri, pand veike paja sinna otsa, kivisi täis, last põhja, et kas tuleb põhja väilla. Ükskord jäänd seisu, tõmmand väilla, ei ole pada enam otsas old, verine lambapea old nööri otsas. Seal ei pea põhja olemagi. Eks Ameerika rahvas siis pand.
Maa all peavad ka inimesed olema. Maakera on ümmargune nagu kanamuna, kõik peab inimesi täis olema.

Jutustas 75- aastane Mari Nirgi Roela vanadekodus, kirja pani Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 502/3 (102, 103).

neljapäev, 21. 05.
Karksi 1890:
Vanasti elanud Karksi lossimäel ja Vana-Kariste Koodiorus jõukad vanapaganad heas sõpruses, kuna kolmas seal ligidal Mäkiste põrguhauas asuv vanapoiss kehva mees olnud. Esimesed saatnud üksteisele iga päev värsket leiba. Karksi vanapoiss paigutanud korraga paar pätsi labida peale ja virutanud labida üle oru (12-15 vaersta vahe) taeva all Koodiorgu, üeldes: "Lisna, säh, leivalasna!"
Koodioru vanapoiss paigutanud korraga ühe pätsi labidale ja virutanud tagasi, Karksisse hüüdes: "Lasna, säh, leivalisna!"
Lugu kestnud nii aastasadasi kuni viimaks ristiusk ja karjalaste (tüdrukute) vaimulikud laulud vanapoisid nende asukohtadest minema kihutanud. Minnes sajatanud nad: "Kadugu tüdruku häbi ja härja kasu," mis esimene sajatus väga tõeks on läinud.

Selline Ernst Kitzbergilt pärit jutt müütilistest olenditest leidub Eiseni rahvaluulekogus.
E 898/9

Fotol kolmanda vanapagana asupaigaks olnud Mäkiste koobas 1961. aasta suvel rahvaluule kogumise ekspeditsiooni ajal Abja rajoonis. Fotograaf Ellen Liiv.
ERA, Foto 5339

ERA, Foto 5339

kolmapäev, 20. 05.
Juuru, Purila k 1987:
On räägitud: katk on käind. Ta on mõne looma moodi. Ja siis on, kes tuli musta maskiga, tuli ja tahtis korterisse jääda õhta külasse ja muidu ei saand, aga üks peremees oli ikka võtnud öömajale. Ja tulnud välja, et on katk.
Aga mul ei ole neid külasid meeles enam.
Jutustanud Rudolf Salm, kirja pannud Mall Hiiemäe.

teisipäev, 19. 05.
Tallinn 2019: Varbale hüppamise mäng
Rahvas seisab ringis. Enamasti 3–10 inimest, aga on juhtunud ka kaksi või ligi kahekümnega. Üks püüab oma kõrvalseisja varbale hüpata – enamasti vastupäeva. Too püüab oma varba eest ära tõmmata, aga ei või enne liigutada, kui hüppaja on oma jala tõstnud – muidu ütleb hüppaja, et: "Pane tagasi!". Kui pihta ei saadud (nagu enamasti), siis on viimatise eest ära hüppaja kord järgmise naabri varbale hüpata. Kui varvast tabatakse, siis läheb tabatu ringist välja. Lõpuks jäävad kaks viimast omavahel parimat selgitama, kus kordamööda teineteise varbale proovitakse hüpata.
Oma kooliaegset mängu 1990. aastatest kirjeldas Jaagup Kippar. ERA, DK 700, 2.

esmaspäev, 18. 05.
Häädemeeste 1955:
Oleks see minu olemine,
teiseks minu tegemine,
ma teeks sillad soode pääle,
mademed ojade pääle,
Kus ei kastaks naine jalga,
ega ärga oma sõrga,
obu oma kuldakapja.
Märjale kevadele kohaselt laulis vajalikest sildadest Maria Vool Kalju külas. Laulu pani kirja arhiivi viljakas kaastööline Marta Mäesalu (RKM II 42, 152/3 (16)).
Mariat pildistati aasta varem oma kodus õitsva toominga all (ERA, Foto 2604).

ERA, Foto 2604

pühapäev, 17. 05.
Otepää 1889: Vaba riik ja vaba liin, oma suurusega terve maailm, sinna manu ei käi teed ega rada ega ütski es usu liinast välja tulla, sääl toop keeletu saadik kirjutamata kirja liinavanemba kätte, liinavanemb võtap kirja, loep läbi ja kõik usaldava välja minna?
Mõistatuse kirja pannud E. Brücker. H III 16, 483 (55)

laupäev, 16. 05.
Suure-Jaani 1899: Kui kalkunid „tuult heidavad“ see on, kui nad ühte teist taga ajavad ehk mängivad, siis tuleb tormilist ilma. Kirja pannud Ernst Saabas. H II 26, 723 (34)

reede, 15. 05.
Tallinn 1890:
Hiir hüppas ja kass kargas,
Vana karu lõi trummi,
Talleke tantsis, vana lammas valtsis.
Kirp aknast välja
Nahkpüksid jalga,
Kalts valge selga
Tuhat tulist traavi,
Üle kaela kraavi.
Läks võerid kutsuma,
Tulge tuppa tantsima.
Hiir oma emandaga,
Nirk noore naesega,
Rott rangiroomaga
Kass kahe pojaga.
Hiire ots oli higine
Kassikäpp oli verine.
Kass vaene vangis
Siimu sigade lautas.
Käsipakk oli kaelas,
Verivill oli varvas.
Labajalavalsi sõnad pani kirja Türi kihelkonna Taikse külast pärit Tallinna kooliõpetaja Gustav Pulberg (Kustas Pu(u)lbert, 1870–1946). H IV 1, 799/800 (1). Rohkelt regilaule karudest, kirpudest, inimestest ja teistest loomadest võib leida regilaulude andmebaasist: http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas.
Karupere pilti koolisaali seinal pildistas 2012. aastal Karuse kihelkonna Metskülas Mari-Ann Remmel. ERA, DF 17707.

ERA, DF 17707

neljapäev, 14. 05.
Ambla 1893:
Mai oli maijas Neitsikene
Kutsus poisid kuusikusse
Üle õue aavikusse
Kuuks ajaks kuube lapima
Päevaks peada otsima
Suveks sukki nõeluma
Mai tuli välja tuura taara
Teine jalg tal teisi pidi
Teine pale pahem pidi
Teine kulm tal kukkumas.
Selle laulukese langenud neiust on Madli Osmannilt Jänedalt üles kirjutanud Karp Kuusik.
E 8042 (28)
Fotol tantsivad langenud neiu lauluga üldse mitte seoses olevad Nautse küla tüdrukud "Muhu kannanööri". Pildistanud Ullo Toomi 1935. aastal.
ERA, Foto 1461

ERA, Foto 1461

kolmapäev, 13. 05.
Nõo 1974: Temä om tuu „patuoenas“ (kurja juur), kes inimesi üles ässitäp üitstõese vasta, pahandusi tegemä ja tülli aama.
Ütluse kirja pannud A. Kivi. RKM II 312, 98 (588)

teisipäev, 12. 05.
Setomaa 1939: Räüsäpäiv. Räüsäpäivä peetäs pääle keväjätse migulapäävä kolmandal pääväl. Hobõstõga tetä-i nurmõ pääl, muido suvõl lüü ar vilä räüsägä. Mõnõ õks tüke tegemä, sis ku küläpoisi nurmõ lätsi, rahkõ katski vai adõr purust, õga sis jummal saa-ai joht, sääl sammulaiu põllunööräkese, üte põldu vällä erätä. Muud tüüd tetti kõikõ, õnnõ nurmõ pääle mindä-s.
Kirja pannud Maria Ilvik Vilo valla Truba külast. ERA II 267, 394/5 (7).
Rahe- e räüsäpäeva tunti ja peeti pärast kevadist migulapäeva vaid Setomaal. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rausapaev/nimetus
Lumehange 1940. aasta esimesel suvistepühal pildistas Leo Mäesalu, arhiivile annetas Marta Mäesalu ERA, Foto 1758.

ERA, Foto 1758

esmaspäev, 11. 05.
Viljandi 1889:
Emakene, memmekene,
kui sa minda kasvatasid,
siis sa mõnda ütelesid:
"Kasva, kasva, mu kanane,
edene, sa hella lindu!
Kasvata sa kaela pikka,
lauta sa rinda laia,
paisuta sa pihta paksu,
kus ma need paaterid paneksin,
kus ma need sõled siuksin,
Kus ma need rahad lauksin!"
Emakene, memmekene,
mina jõudsin jõude kasva,
sina jõudsid jõude surra.
Jätsid hulga hulkumaie,
tuatäie tiutsumaie.
Kõik jäid helmita elama,
kaelakonnata kasuma.
Emakene, memmekene,
kui mina elan, ostan helmed,
kui ma kasvan, katan kaela.
Ei saa hella memmekesta,
ega hella taadikesta.
Igastsusest ema järele kirjutas seltsitegelane ja literaat Christian Orras (H II 43, 306/7 (4)).
Weera Bangradoffi lapsega pildistas Viljandimaal Aleksander Lepik 1922. aastal, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17588).

ERA, Foto 17588

pühapäev, 10. 05.
Tapa l (Ambla khk) 2015:
Tapa lasteaias Pisipõnn valminud
emadepäevakollaaž. ERA, DF 34847.
Ilmunud raamatus: Mall Hiiemäe, Virumaa kalendripärimus, Tartu-Rakvere, 2018.

ERA, DF 34847

laupäev, 9. 05.
Vastseliina v Setomaa 1900: Peräst üripäiva tulep migulapäiv (9. mail), kuna tedä kõiges põllu õnnistajas ja karja, nimelt härgi hoitjas peetas. Sis piät egast majast vai ütski inemine kerikohe minemä, p[iät] Migulale küünal palama pandma nink kuklekene leibä andma, mida tuu pääle jo küdsetaski nink Migula kukles kutsutas. Ehk kui kiäki majast kerikohe ei saa minnä, sis mindas vai tõiste küllä, andas sääl kerikohe mineja kätte Migula kukkel ja küünleraha, aga Mikul piät iks uma saama.
Kirja pannud Jaan Sandra. H II 63, 478 (8)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/47211

reede, 8. 05.
Halliste 1889: Ku toome lehed iire kõrwa suurutse(d) om, akab kiriküüt laulma.
Kirja pannud kooliõpetaja ja taluperemees Mihkel Ilus (1857–1905). H II 22, 54 (17).
Ööbiku laulu imiteeris Kirbla kihelkonnas 1929. aastal Sangastest pärit Karl Põder, salvestas Eduard Oja: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-15277-63671-24918
ERA, Fon. 234 a.

neljapäev, 7. 05.
Kolga-Jaani 1931: Kui seest valutab, siis võeti kaselehe viina. Lehed tulevad korjata siis, kui kased hiirekõrvul on, kuivatasse ja pannasse viina sisse.
Rääkinud Rõõt Grauberg Kolga-Jaani kihelkonnast Soosaare vallast Vissuvere külast Kolgi talust. Kogunud Johannes Grauberg.
ERA II 42, 188 (27)

Pildil kased Pihkva järve ääres Anne Vabarna koduaias. Järvesuu vald Tona küla. Fotograaf A. Rulli, 16.07.1950.
ERA, Foto 2276

ERA, Foto 2276

kolmapäev, 6. 05.
Helme 1955: Ettevaatus on tarkuse ema. – Enne kui midagi otsustatakse teha, tuleb järele mõelda, läbi kaaluda, kuidas ja mis võiks parem olla.
Vanasõna selgitanud Hilja Sillaste. KKI 19, 441 (38)

teisipäev, 5. 05.
Vigala 1929: Siia sisse mängib Vigala kihelkonna pillimees Tõnis Reemann. Labajalavalss Vati jõe põlemisest.
Vaharullisalvestuse tegi ja juhatas sisse helilooja, koorijuht, pedagoog ja rahvamuusika koguja Eduard Oja (17. jaanuar 1905 Palupõhja – 16. aprill 1950 Tartu). Viiulit mängis 66-aastane Tõnis Reemann (arvatavasti Mardi Tõnis, 1863-1943, Vanamõisa küla Mardi talust). Vati jõeks kutsuti kohalike poolt Velise jõge selle alamjooksul. ERA, Fon. 241 c. https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62366-70463

esmaspäev, 4. 05.
Kärla (1870-1880. aastad):
Võtsin ma mullu noore naise,
ilusama teisepoole.
Läksin ma heina niitama -
ta oli priske punane.
Läksin ma loogu võttama -
ta oli priske punane.
Läksin ma rugi lõikama -
ta oli priske punane.
Läksin ma odra õsuma -
hakkas ta siis haigeks jääma,
kuueaiast aitama,
põllepaelust paisuma.
Ei seda aita Ansu Peeter,
ei tee terveks Türgi tohter.
Vankre Mihkel tegi vett,
sest ta sai siis kõhu ohtu.
Tohtril ma maksin tuhat rubla,
arstile see asjata hinnad.
Haiglasest naisest kirjutas M. Möldrilt laulu köster-kooliõpetaja Villem Rattur (EKmS 4° 2, 78 (26)).
Rahvalaulude kogumist pildistas Anepesa küla karjamaal Olli Kõiva 1959. aastal (ERA, Foto 4333).

EKmS 4° 2, 78 (26) ERA, Foto 4333

pühapäev, 3. 05.
Emmaste 1928: Mis lend see on, tiivad on, nokki pole, küüned on, jalgu pole?
Mõistatuse kirja pannud Meinart Meiusi. ERA II 9, 123 (15)

laupäev, 2. 05.
Helme 1891: Wihma tulekut arvatakse ka kuulutawat:
a. Kui anid end pesewad (wihtlevad).
b. Kui kirbud walusti hammustawad.
c. Kui pääsukesed madalast lendawad.
d. Kui pärast päikese weermist sittasittikud lendawad.
e. Kui korstnast suits maa poole langeb.
f. Kui suitsutud pekki küljes weepisarad olla.

Nii teadis ärijuht Jaan Kaalep (1869-1925) Kärstna vallast. H III 6, 162 (7).
Abja vallas Luhtamäe metsaülemakohas oli koduvalvuritest hanedel 1960. aastatel tähtsamatki teha: "Kui koer on üks tobulontu, siis ei jää üle muud, kui võtta hanid." Foto arhiivile annetanud Tuuli Reinsoo. ERA, DF 21068.

ERA, DF 21068

reede, 1. 05. 2020
Risti 1889: Volbripääval peab soe kivi meres visatama ja külm kivi allikas. – Et merevesi sest päävast soe on ja allikavesi külm.
Kirja pannud Juhan Holts. H I 1, 386 (2)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47206

neljapäev, 30. 04.
Paldiski 1925:
Kell üks muna küps,
kell kaks karnaps,
kell kolm kokal poeg,
kell neli neitsil tütar,
kell viis viidi ära,
kell kuus kus ta sai,
kell seitse siin ta on,
kell kaheksa kata laud,
kell üheksa ütle mulle,
kell kümme tuleb nõid.

Selle lastelaulu on Leida Gering kogunud nimetuks jäänud Paldiski algkooli kuuenda klassi õpilaselt.
E 73919 (2)

Portreepildil on samamoodi tundmatuks jäänud Viljandimaa tüdrukud. Foto on pärit Aleksander Lepiku albumist, mis on saadud Aime Lellepilt.
ERA, Foto 17547

ERA, Foto 17547

kolmapäev, 29. 04.
Tartu-Maarja 1949: Ei naer nahka riku ega tühi jutt tükki küllest võta. – Naer ja tühi jutt ei tee naerualusele midagi.
Vanasõna selgitanud Elfriede Siil. RKM II 29, 255 (499)

teisipäev, 28. 04.
Tarvastu 1901: Kevadel peab kasemahlaga suud pesema, siis ei haka päewitus ega lähe suu kõntsale.
Kirja pannud Johan Kala Vooru vallast. H II 66, 651 (43).
Kasemahla joomine, pildil Mihkel Maurer (fotograaf) ja Sauna Kaarel (Karl Rand) Vändra kihelkonnast Kõrbja külast. Foto arvhiivile annetanud Aada Aasa. ERA, DF 31289.

ERA, DF 31289

esmaspäev, 27. 04.
Viru-Jaagupi 1879:
Kuda nüüd peab korda soama,
elu otsani elama?
Teupäävad võlgu jäävad,
mõisareied peksemata,
rahaauk jäi kaevamata.
Annin muna muie süia,
või võeraste jägada.
Kuda nüüd peab korda soama?
Kõik minu pea valutab,
jalad alle haiget teevad.
Eluga jänni jäämisest laulsid Liisu Nägu ja Eva Järv Pajusti külas, kirja pani kooliõpetaja ja kirjanik Jakob Martin Sommer (EKmS 4° 1, 482/3 (26)).
Kindlasti läks paremini neil, kes olid piisavalt hobuseraudu varunud. Hobuseraudu kuuri seinal Viru-Jaagupi alevikus pildistas Mall Hiiemäe 1984. aastal (ERA, Foto 13873).

ERA, Foto 13873

pühapäev, 26. 04.
Häädemeeste 1978/9: Ei ole üksi, püksid on ka. – Vastati küsimusele: kas sa üksi oled.
Ütluse kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 342, 429 (30)

laupäev, 25. 04.
Saarde, Jäärja v 1894:
Vanal ajal, kui katk inimesi maha tappis, on ta elajate ja inimeste näul mööda maad ja külasi ümber käinud ja oma tegude ja kõnede läbi inimesi omale ohvriks võrgutanud. Kes siis teda kõnekäänudega ära võitnud, need jäenud jälle.
Kord söönud ühe pererahvas palavat paksu putru, kus keskele või sisse pantud. Seal seisnud korraga üks kits kahe jalaga lahtise akna taga püsti ja ütelnud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, tuld süüakse ja kirja kastetakse!“
Peremees, kes kohe asjast aru saanud, vastanud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, kits keeletu kõneleb!“
Seal kadunud kohe kits. Üks sulane, kes kitsi kõne ajal juhtunud naeratama, surnud kohe, aga tõistel ei häda kedagi.
Teinekord pesenud perenaine väljas koa juures riideid ja lapsed mänginud muru peal. Korraga näinud naine, et katk sõitnud tagurpidi vana märahobuse seljas, teise käega hoidnud mära saba üleval, kuna teisega saba alla lopsutanud. Naine viskanud rutuga riide laste peale ja käskinud vagusi olla, ise võtnud omale suu vett täis, et kogemata mõnda rumalat sõna ei ütleks ega naeraks.
Seal näinud, et katk tahtnud just oma hobusega lastele peale ajada, naine hirmuga neelanud vee alla ja ütelnud: „Jumala nimel, tere tulemast, katk!“
Siis teinud teine õige vihase näu ja olnudki kadunud.
Korra sõitnud kaks meest teed mööda ja näinud, et üks neile taga järele tulnud. Olnud teine nagu suur heinasaad. Seal kadunud korraga heinasaad ära, olnud kaks veikest (nagu aastased lapsed) last, kes ise teineteisi käest kinni hoidnud ja tuulekiirusel meestest mööda jooksnud, kuna ise ikka ütelnud:„Ih! Ih! Koolu! Koolu!“
Teine mees, kes nagu hirmuga ütelnud: „Ka näe, mi´ latsekse nii om!“ jäenud kohe siniseks ja olnud surnud. Teine, kes vagusi seisnud, pole häda midagi olnud.
Kirja pannud Jaan Jakobson. E 11869/71

reede, 24. 04.
Kuressaare < Valjala 1961: Eksimata ainult see, kes iial midagi ei tee.

Kõriska külast pärit Eduard Nõmmelt (snd 1894) Kingissepa (Kuressaare) linnas kirja pannud 16-aastane Adik Sepp, ERA kaastööline alates 1960. aastast tänaseni. RKM II 126, 174 (17).

RKM II 126, 174/5

neljapäev, 23. 04.
Rõuge 1955: Jüripäeval tehti tuld ja põletati soe silmi. Vanarahva jutu järgi, kui sel päeval paugutad või lõhud puid, siis hakkavat selle talu juures hiljem pikne väga kõvasti müristama.
Jüripäevapärimuse on 84-aastaselt Marie Hakmannilt üles kirjutanud Õie Orro. Rõuge khk., Kasaritsa k/n. RKM II 49, 233 (12)
Fotol tehakse kirvega pea maha raiumise pulmanalja Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Karedal Tina talus. Pildistanud Johann Julius Klekner 16.06.1935.
ERA, Foto 1139

ERA, Foto 1139

kolmapäev, 22. 04.
Kullamaa 1965: Esimene pääsuke ei too kevadet! – Ei maksa loota, et mingi esmakordne nähe jääks püsivaks. Elli onupoeg oli esmakordselt siin. Pidul ta tantsis alati minuga. Ma vist meeldisin talle. Ei tea, mis ta minust mõtles. Ära hellita lootusi – esimene pääsuke ei too kevadet!
Vanasõna selgitanud Juhan Nurme. RKM II 205, 46 (49)

teisipäev, 21. 04.
Koeru 1892: Kiisk ja sega. Ühekorra läind kiisk Võtsjärve elama, et ehk sial on parem elada kui Peipsis. Ja kiisk eland kolm oastad Võtsjärves ära ja tuld siis Peipsi järve tagasi. Sega pidand koa Võtsjärve kiisa järele elama minema ja juba kiisk tuld Emajões segale vasta. Sega (säga) küsind kiisa kääst: „Kust sa, vennike, tuled?“ Kiisk ööld vasta: „Tulen, vennike, Võtsjärvest elamast, kolme oasta eest läksin jo sinna elama!“ Sega ööld: „Ma tahan koa sinna elama minna!“ Kiisk ööld: „Ää, vennike, sa sinna mine! Kui ma sinna elama läksin, oli mo pia otsaesine kolm põllumehe aandvaksa lai. (Mehe pika sõrme vaks2 ja kolm sõrme-nükitäit mõedetakse veel juure. Siis see hüitakse „aandvaksaks“.) Olin kolm oastad Võtsjärves, nüid poole tolli vaevalt ongi veel. Kõik olen kokku ja luiseks läind!“ Sega kuuld seda jüttu ja mõeld: „Mis siis veel moost3 sial järele jääb, ma olen jo muidugi pisike! Tema otsaesine oli mehe kolm aandvaksa lai ja kuivas kokku, et põle änam poolt tolligi järele jäänd. Mul põle paergu tolligi lai! Ei mul siis maksa minna.“ Sega pöörand ümmer ja läind Peipsi järve tagasi. Sellepärast pole segakalu Võtsjärves. Kiisk oli sega sedaviisi tagasi toond. Kiisk kosund natuke kopsaka-maks, aga jäänd siiski könni ja luiseks tänapäine. Ei ole änam Peipsiski nii suureks läind, kui ta oma enne on üteld olema.
Valel on ikke lühikesed jalad.
Kirja pannud Hans Anton Schults Vaali vallast. H II 40, 259/60 (1270).
Gustav Kurik ja Harald Põder Võrtsjärvel kalastamas. Foto annetas Gustavi poeg Mati Kurrik, arhiivile vahendas Kaie Humal. ERA, DF 7461.

ERA, DF 7461

esmaspäev, 20. 04.
Ambla 1894:
Ikke'p on minul igava,
ikke'p on minul haleda,
mitu korda meele kurba.
Kellel kurdan meele kurba,
kellel haige'ed halatsen,
kellel viha veeretellen?
Kurdan kullerkuppudelle,
arvan angervaksadelle.
Angervaksad halletasid
minu noore nutte'essa,
ilusa igatsedessa.
Igatsedes murran meele,
kahatsedes keeran kaela.
Ikke'p on minul igava,
mitu korda meele kurba.
Melanhoolse laulu Jootma külast kirjutas rätsep Joosep Neublau (E 13780/1 (10)).
Karukella Mõnuvere külast pildistas Age-Li Liivak (ERA, DF 30393).

ERA, DF 29884

pühapäev, 19. 04.
Vigala 1888: Päeva alaspidi, ööse ülespidi?
Mõistatuse kirja pannud Matthias Johann Eisen. SKS, Eisen 477 (627)

laupäev, 18. 04.
Risti, Nõva v 1892:
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa. Läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses – kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on.
Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud.
Ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: „Võta mind omale naiseks.“
„Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?“
Naisterahvas öölnud: „Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite.“
Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku.
Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: „Kust sa mind ära peastsid.“
Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta, hullu, aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kuni tänapäävani.

Jutustanud Jaan Ersberg, kirja pannud Juhan Holts. E 2083/5 (64)

reede, 17. 04.
Vaivara 1938 (tõlge): Suurel neljapäeval tuleb võtta haavahalg ja visata ahju alla õnnetuse vastu. Ja kui kellelgi jääb selg haigeks, siis võtta sellest halust peerg, inimene lävele asetada, laastu ja kirvega ristimärk teha ja sõnu lugeda. Teine inimene saadetakse esikusse ja see küsib: "Vanaema, vanaema, mida teed? - "Tõbe raiun." - "Raiu, raiu ja raiu ära, kihuta samblasse ja sohu, kus koerad ei haugu, kuked ei laula, tuul ei puhu!" Vasknarva vallas Kuningakülas (Князь-село) Fjodor Kolossovilt kirja pannud Olga Gromova. ERA, Vene 12, 436/7 (13).

Eile oli Suur neljapäev, täna on Suur reede õigeusukirikutes. Virumaalt ja Narva-tagustest küladest, sh poluvernikutelt kogutud pärimuse ja keeleainesega saab tutvumist alustada kogukonnaportaali vahendusel: https://kivike.kirmus.ee/index.php?id=35&module=415&op=11

neljapäev, 16. 04.
Ambla 1893:
Oh seda ilusat aega
Oh seda kena kevadet,
Leht oli puusse, roht oli maasse,
Hele hääl tuleb neiudele,
Nõtkub nõmmela pädaka,
Kiigub soossa kasekene
Hirnub iiessa hobune,
Kukkub kägu kuusikussa,
Laulab neidu kiige pealta.
Mõistelege mehed noored
Mõtelege naesed targad
Kessi viib orulta heina?
Vikati vihane rauda,
Nuga nõmmelta pädaka,
Kirves koorta kaske pealta,
Hunt viib iiesta hobuse,
Karu täkku kaevandusta
Küla peigu hella venda
See viib neidu kiige pealta

Selle kevadelaulu on Otto Hintzenberg kogunud Ann Barthilt.
E 7947 (6)

Eesti Rahvaluule Arhiivi 2015. aasta kogumisvõistlusele "Minu maastikud" laekunud fotol on Haavassaare talu (Võnnu, Kiidjärve küla) ait ja kiik.
Pildistatud ilmselt millalgi enne 1958. aastat, sest pildi saatnud Urve Varese (snd 1958) lapsepõlves kiike seal enam polnud.
ERA, DF 29884

ERA, DF 29884

kolmapäev, 15. 04.
Saarde v Halliste 1988: Käsi peseb kätt. – Öeldakse vastastikuse abistamise ilmingute puhul, ka negatiivsetel juhtudel. Koos valgustkartvaid tegusid teinud inimesed aitavad kaasosalistel sissekukkumise puhul jälle välja rabelda.
Vanasõna selgitanud Eduard Leppik. RKM II 425, 46/7 (144)

teisipäev, 14. 04.
Kullamaa 1964: Tuli siia ädaorgu – sündis.
Kõnekäänu kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 185, 85 (17)

esmaspäev, 13. 04.
Tartu, Jaamamõisa 1912
Magasi, mina magasi, kaske
magasi Maarimäele,
sinilillede seana,
vaelille vaie’elle,
kullerkupu keske'elle
Unda näie ma tenna,
tõist näi üles tõuste'enna.
Kui tulli üles hommikulle,
jutusti unda emale,
jutusti unda esale.
Emakene, ennekene,
mesimarja memmekene,
mõista miu unenägu,
mis nüüd suikel olli,
mis mia näie magades.
Kuuse olli kasnud koadelle,
noore saare saunadelle,
Vaherpuude vahelle,
pihlapuu me piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene,
mis om sesta mõistadelle,
mõistadelle, mõteldelle.
Sinu siista viitanesse,
viitanesse, müütanesse,
andaks halvale ärräle,
kulunile kopikile
Mia jää kuuses koadelle,
noore saares saunadelle,
vahterista revaelle,
pihlapuus küll piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene!
Mis on siiski si'perasta?
Küll ep lepa nüsve lehma,
noore saare kaitsve karja,
vaherpuu imeteve vasiku.
Mis om siiski si'perasta?
Ikme jäesse eesiklehma,
täniteme vana tähiku,
kisendeme kirjat-karjat
"Kus om si siista jäänu
kes meil eila einu anni,
einu anni, kaaru kanni,
toona toovere vedasi?"
Emakene, ennekene!
Ära minu müüa mölderille,
kaubelte ei kangurille,
mölderi kivi mürise,
kanguri kera kõrise.
Mürin võt' meie meele,
kera kõrin võt' kõrva.
Emakene, ennekene!
Enne sina müü mürgi tüki,
kauple Kalevipoegi
enne kui müüd tüterida.
Pika laulu tütarlapse unedest laulis 81-aastane Reet Pokk Tartu lähedal Jaamamõisas. Pärit oli ta aga hoopis Helmest Taagepere valast. Laul on tähelepänuväärne seetõttu, et sellest on tehtud Eesti esimene regilaulu helisalvestus -- soome tudengi Armas Otto Väisäse fonograafisalvestust saab kuulda KIVIKEsest (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12176-38015-70514). Väisänen ka pildistas Reeta (ERA, Foto 908) ning kirjutas üles kõik tema viisid (EÜS IX 1278).
Laulu sõnad kirjutas üles eesti tudeng Rudolf Nirk (EÜS IX 1190/2 (2)).

Laulu ja selle lugu Lauri Õunapuult saab kuulata ERR saatest "Päritud laul" http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12176-38015-70514

ERA, Foto 908 EÜS IX 1190 EÜS IX 1278

pühapäev, 12. 04.
Simuna 2008: See oli ilus päev. Värvisime mune. Ema keetis munad ja lapsed värvisid. Hirmus kenad tulivad. Ja siis me läksime peitsime need naabri aeda naabrilastele ära ja siis sai need sealt ülesse otsitud. Väga ilus püha. Värvisime sibulakoorte ja munavärvidega. Nüüd teen ka koju lauale kaunistused ja värvin mune ja veits paremat toitu panen lauale. Nüüd värvin ikka sibulakoortega eelkõige.

Oma vanaemalt Aino Maidralt (snd 1936) Rahkla külas üles kirjutanud Merike Klopp (snd 1987). ERA, DK 14, 106

laupäev, 11. 04.
Jämaja 1931: Missuguste värvidega värviti vanasti munad. – Vanasti, kui poevärvisid ei tuntud, värviti mune kevadpühiks koduste värvidega ja nimelt maarohtudega ja muude abinõudega, näiteks:
Punased munad värviti madararohu juurtega.
Rohelised munad värviti noorte kaselehtedega ehk kivisamlaga.
Kollased munad värviti sibulakoortega.
Kirjud munad värviti riidelappidega, mis koduste vär­videga olid värvitud.
Peale värvimist tõmetud soojad munad imala võiga üle ja need paistnud õige ilusad ja klantsivad välja.

Kirja pannud Andrei Kuldsaar. E 76552/3 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46346

reede, 10. 04.
Iisaku 2014: Vanaema pidas paastu, teised enam ei pidanud. Suur reede oli väga suur püha, aga lastele oli vaikne laupäev kõige hullem päev aastas. Ei lubatud neil õieti rääkidagi, ole nagu nukk. Vanaema luges siis jutluseraamatust lugu ja nuttis. Ema võttis tutist kinni ja ei lasknud joosta ka. Jutustanud Enno Kingumets Imatu külast (snd 1931), kirja pannud ERA kaastööline, Iisaku muuseumi pedagoog ja giid, Alutaguse looduskaitse üks eestvedajaid Anne Nurgamaa. EFA I 209, 18.

Viru-Jaagupi 2015: Meie peres ei tähistata usulisi ülestõusmispühi, vaid hoopiski n-ö munadepühi. Seda teeb pereema sest ajast, kui omad lapsed olid veel väikesed. Nii et üle 40 aasta. Juba jaanuaris hakkan koguma sibulakoori ja kuskil nii – vaiksel laupäeval või päris ülestõusmispüha hommikul keerame nüüd siis lastelastega lapiribad või niidid ümber valgete munade ja paneme munad koos sibulakoortega keema. Kätte saame siiruviirulised valgete triipudega kaetud munad. Siis koksime: kelle muna jääb terveks, on lihtsalt võidumees. Kirja pannud Maret Malmberg (snd 1942) Kannastiku külas. EFA I 209, 78.

Suure nädala ja lihavõttepühade kombestiku mitmekesisusest ja muutumisest Virumaal ning muudest tähtpäevadest saab lugeda Mall Hiiemäe raamatust "Virumaa kalendripärimus" (EKM Teaduskirjastus, Viru Instituut, Tartu - Rakvere 2018): "Usk maagiliste meetmete tõhususse püsis märgatavalt kauemini Virumaa idapoolsel veneõigeusu mõjulisel alal. Kui 1990. aastal kuulutati suur reede Eestis riigipühaks, ei aidanud see rahvakombestiku aktualiseerumisele kaasa. Vaikse nädala toimetused - kodukorrastus ja saunaskäimine - nihkusid laupäevale, samuti ettevalmistused ülestõusmispühadeks."

neljapäev, 9. 04.
Tori 1963:
Rahvaluuleekspeditsioonil liikmed enne filmimist Tori Mutikülas koristustööl. Pildistanud Lilia Briedis 1963. aastal. ERA, Foto 6570

Meie kombekirjeldustes mainitakse suurt neljapäeva kui aega, mil võeti ette üldine elamukorrastus, ilma et sellist valikut põhjendataks. Teiste rahvaste tavade jälgimisel ilmneb, et selle taga ei peitu mitte ainult ettevalmistus pühadeks, vaid ka kevadistele tähtpäevadele omane taotlus vabaneda kõigest vanast, halvast, sealhulgas üleloomulikest halbadest jõududest.
/--/

Nõidus ja nõidusekartus suurel neljapäeval peegeldub kõikide elatusalade kombestikus. Karjanduses on esikohal ühelt poolt kariloomade kaitse nõidumise ja kurja silma vastu, teiselt poolt maagilised toimingud võõra karjaõnne ja eriti piimaanni endalesaamiseks. Võõrastelt lammastelt salaja niidetud villa kasutatakse samuti oma heaolu saavutamiseks. Selline villa, karvade vms. lõikamine pidi nende omandajale andma maagilisi võimeid. Saaremaal on taotletud põlluõnne ihualasti äestades, viljapuid aga suitsutatud surnuõlgedega.

Suurest neljapäevast loe lähemalt Mall Hiiemäe koostatud rahvakalendrist - http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev

kolmapäev, 8. 04.
Laiuse 1975:
See matk oli plaanitud juba eelmiseks aastaks, kuid siis kadus suvi ja sügise ilusam osa […]. Tänavugi jäin veidi hilja peale – septembris on päevad juba lüheldased ja on vihmagi karta. Ometi sõitsin nüüd välja – algus on vaja teha, seda tööd jääb tulevastekski aastateks. Tahan käia igas Laiuse kihelkonna külas, sest kuidas muidu söandaksin tegelema hakata Laiuse vanade lauludega. Tunnen neid juba veidi ja õige veidi ka muud siit kirjapandud rahvaluulet. Selle poolest on praeguse kogumismatkaga võrreldav ainult ülemöödunud-aastane Karula ekspeditsioon. Valisin tänavuseks Laiuse khk. valdade seast Sadala ehk Laius-Tähkvere, mis polegi ainult Laiuse khk. kuuluv – osa küladest kuulus Torma alla ja eriti varasemate kogude puhul pole alati üldse selge, kust materjal pärineb. Ega see vist tagantjärelegi selgeks tehtav ole – siis vast küll, kui lauliku nimi on antud.
Kuigi minu kodukohast, Kõola külast Vaimastvere vallas, küllaltki kaugel, on Sadala kant siiski võrratult omasem kui ükski teine paik, kuhu rahvaluulekogumine mind seni viinud. Peale kõige – ma olen ju verinoore keskkoolilõpetajana siin ühe talve koolmeistriametit pidanud. (RKM II 317, 107/8).
Noore folkloristi Kristi Salve Sadala kogumisretke päeviku algus sisaldab mitmeid tuleviku seisukohast märgilisi mõtteid ja tähelepanekuid. “Vana Kannel XIII. Laiuse regilaulud” ilmus trükist selle aasta alguses.
Pildil on Kristi oma folkloristitee alguses – 1962. aastal üliõpilasena, kui ta oli juba otsustanud rahvaluulele spetsialiseeruda (foto erakogust).

Kristi Salve

teisipäev, 7. 04.
Tartu-Maarja < Kodavere 1932: Vanasti suurel nädalil ei kolistatud, ei lõhutud puid; et kes seda teeb, koputab õnnistegija naelu kõvemini.
Kaarel Jürjensonilt (1868-1943) kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 54, 264 (302). http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal

esmaspäev, 6. 04.
Pühalepa 1894:
Minu pruut oli väga haige,
otsis häida asemida,
paremaida patjasida,
keerles kirju tekkides,
lamas laia voodi peal.
Otsin haigel arsti'ida,
vaesel valuvõttijaida.
Harva käisin Haapsalus,
päeva tagant Pernulinnas.
Laulu haigest pruudist kirjutas Kassarist üles Fr. W. Wahe (E 9507/8 (28)).
Üldsegi mitte haiged, vaid tantsimisest väsinud Kohvilähkrite neiud puhkavad ilma tekkide ja patjadeta staadionimurul 2009. aasta tantsupeol Tallinnas (ERA, DF 9650).

ERA, DF 9650

pühapäev, 5. 04.
Rannu 1933: Urbepühäl pääd es suita, muidu kasvava täie suure nigu urva.
Kirja pannud Herbert Tampere.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45871

laupäev, 4. 04.
Risti, Metslõugu k 1939: Endistest katkudest ja nälja-aastatest on säilinud jutte. Kas need jutud vastavad tõele, seda ei saa kindlaks teha. Kord aga olla juhtunud küll selline lugu, mida vanad inimesed usuvad, et see on tõsi.
Koreva (kohalik talu) vanaperemees olla sõitnud linna. Ja olevat visatud ta vankrile üks kollane iva, kuna turunaised olla hakanud kisendama, et: „Vaata, vaata, külamees, mis sul vankrisse visati.“
Siis olla mees ka iseseda märganud. Visanud küll iva minema, kuid viskamisel olla see lõhkenud ning sellest siis voolanud kollast vedelikku vankrile olevasse õlgedesse. Kodus olla toodud need õled tuppa ja kõik inimesed, kes sääl peal maganud, surnud ära peale pereisa, kes pole neil õlgedel maganud.
Kui katku surnuid majast välja viidud, siis löödud ukselävesse raudnael. See olnud siis tähenduseks, et surm enam sel kombel maja ei külastaks.
Ka minu kodutalu rehetoa lävesse on löödud viis suurt raudnaela. See tähendab seda, et ka minu kodutalu on katk vanasti kord külastanud.

Jutustanud Marie Lindemaa, kirja pannud õpilane Anni Lindemaa. ERA II 226, 451/2 (5)

reede, 3. 04.
Hargla 1935:
Karja kojuajamise mäng
Selleks kirjutatud tahvlile või paberile nii palju numbreid kui kellelgi lehmi öeldi olevat. Numbrid kirjutati segi tahvlile ja karja koduajaja pidi nad järgimööda lauta ajama, ilma et esimestest teedest üle tohtis ajada või külge puutuda. Lehmi 20 tükki. Siin sai karjane loomad õnnelikult koju ajada, ilma et metsa oleks ummikusse jäänud. Kui kitsal kohal oleks eelmine joone külge ajanud ja sinna rist ette tehtud, oleks kojusaamine küsitavaks saanud. Numbrite asemele tehakse ka lihtsalt täpikesed, – lehmad –, mida karjane näitamise järele kokku ja koju peab tooma.
Mängu kirjeldas ja joonistas Hargla köster ja kooliõpetaja Jaak Tamm (1868-1935). ERA II 102, 53/4 (62). Palju koduseid mänge leiate meie veebiväljaandest "Vanad ja uue mängud rahvaluulearhiivist". http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3099

ukauka3099Fv

neljapäev, 2. 04.
Halliste 1896:
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts:
"Ärä karda kassisitta,
ärä pelgä penisitta,
hooli hullu hundisitta",
ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.
Kasuliku õpetussõna on teistele edasi andnud Hans Reissar Halliste vallast Kaubi külast.
E 22670 (167)
Fotol pillimees Sillavaht Aadu Kirbla vallast Kasari külast oma viiuli ja kenade pasteldega. Pildistanud Richard Viidalepp 1936. aastal. ERA, Foto 254

ERA, Foto 254

kolmapäev, 1. 04. 2020
Käina 1925: Kui must kukk ja must kass majas on, siis ei tee teise viha midagi.
Uskumuse kirja pannud Selma Perv. E, StK 30, 119 (81)

teisipäev, 31. 03.
Peetri 1933 ja Petšora (Siber) 1948:

Pisted Kodasemalt
(Kõigist natuge)

Laul nüüd algab täies hoos kui terve kamp on siin meid koos.
Kodasema endise mõisa põllul mehed tööl on ühe teise õlul.
:Aaber niht ja kõnna kõnna kõik nad rikkaks tahavad minna.:

Siin on seitsmaid moodi mehi, kõigist küll ei laulda tohi
Põllumehi, saunamehi, ametimehi nii et ohi.
:Aaber niht ja kõnna kõnna üks on mats ja teine härra.:
Kuusmann elab endises mõisa majas, üürib välja veikad kojad
Appust õuntest neist teeb äri, tütreid tal on terve kari.
:Aaber niht ja kõnna kõnna kosja sinna võib jo minna.:
jne.
Külalaulu algus Otto Kruutmanni (Looveer) kladest. Snd. 1892 Anna khk-s, elas Kodasema külas Peetri khk-s, suri Siberis 1952. EFA, AK 1233, 1. Arhiivile annetas lapselaps Jaak-Adam Looveer.

... Nüüd tuli sõpradel pakkisi ja ühes ka paberid, sain nendelt ka omale kirjutamiseks. Mull veel üks suur häda, et seletus väike: otsisin täna prillisi, kiri on, aga lugeda ei näe, niisama kirjutada. Ehk vahel teeks midagi, aga ei näe. Nüüd ühe vene ülemuse käest sain ja kohe kirjutan. Suvised prillid olid väga nõrgad aga siiski päikese valgel nägin, kuid ka need võeti enne tulemist ära nagu kõik muu. Ja laulatus sõrmus ka oli veel alles, et vahel saab rahaks teha kui tarvis – suvel unustasin üle andmata, kui kokku saime – oli mul õmmeltud pintsaku krae sisse, aga läbi otsimisel leiti ülese ja ära võeti, sest „paradisi“ sisse minna ei tohi siis, kui on veel varandust, või riide kimp seljas või näed veel korraliku välimusena välja. Aga tänu taevale olen nüüd elus ja terve suurel kodumaal ja ei oma mingit varandust, ei oma pesu ega mingit kimpsu ega kompsu… on veel üks oma vana saabas ja teise sain kuidagi aidamehelt uue ja nii elan.
Katke Otto Loovere (end. Kruutmann) kirjast naisele ja poegadele Siberist Petšorast 25. jaanuarist 1948. ERA, DK 707, 6/7.

esmaspäev, 30. 03.
Pühalepa 1894:
Hakkame, mehed, minema,
paneme piibud põlema!
Kütame küla külmad kojad,
arstime küla haiged neiud.
Liisud meid liialt ootavad,
Anned ammu igatsevad,
Marid mures vaatavad,
Inglid juukseid silitavad.
Hakkajate meeste laulu teadis Kustav Nittem Kassarist, üles kirjutas Fr. W. Wahe (E 9495 (4)).
Noormehi Pühalepa kiriku juures Vanapagana kivil pildistas Richard Viidalepp 1954. aastal (KKI, Foto 2266).

KKI, Foto 2266

pühapäev, 29. 03.
Rakvere 1905: Eila juba olin, homme saan olema?
Mõistatuse kirja pannud Karl Holm. H II 74, 320 (91)

laupäev, 28. 03.
Põlva 1937:
Jutt halltõvest
Vanasti möllanud maal halltõbi. Peaaegu kõik inimesed jäänud haigeks. Üks sulane nimega Mart hoobelnud, et temale ei hakka halltõbi peale. Aga kus temagi, vennike, pääses. Ühel päeval ta tundis kanget päävalu ja külmavärinaid. Mart aga ei hoolinud sellest. Ta võttis püssi ja läks „Vanahalli“ otsima. Aias ta nägigi peenra vahel pisikest üleni hallis mehikest kõhuli lamavat. Poiss hakkas kukke vinna tõmbama, kui tundis hirmsaid värinaid ja pea väga valutas. Nüüd ta teadis, et halltõbi on tal seljas. Teisel päeval poeb peitu, kuuleb aga oma nime hõigatavat, pöördus vaatama, hall temale selga. Kolmandal päeval ronib Mart suure kase otsa, mis jõe kaldal. Mardi vari langes vette. Hall tuli, arvas varju olevat inimese, hüppas varjule selga ja uppuski.
Jutustanud Marta Hackman, kirja pannud Helgi Rebase. ERA II 151, 193/4 (5)

reede, 27. 03.
Jüri 1896: Siga ja rebane vaielnud ükskord kahekesi, kumb neist homikul päikese tõusmist enne näeb. Teine ütelnd: „Mina näen enne!“ ja teine: „Mina näen enne!“.
Teisel homikul enne päevatõusu pidid mõlemad metsas olema ja siis vaatama, kumb enne näeb. Läinud metsa ühe lagendiku peale. Siga käskis rebast oma silmad päevatõusu ehk homiku poole pöörata. Siga pööras oma silmad õhtu poole. Perssed panid vastastikku. Rebasel hea meel, et tema silmad päevatõusu poole olid, küllap tema ikka enne näeb.
Päike tõusis metsa takka ja paistis õhtu poole, pitka puude latvade peale. Siga nägi seda kohe, küsis rebase käest: „Kas päev hakkab tõusma ju?“ Rebane, kelle silmad küll homiku poole olid, ei näinud läbi paksu metsa veel sugugi päikese tõusmist. – Seale jäi õigus.

Jutustanud Jaan Peitong Kurna vallast, kirja pannud Jüri kihelkonna suurkoguja, talusulane, seltsitegelane, ajalehtede kaastööline Jaan Saalverk (1874-1932). H IV 9, 134 (6).
Nii hea on hetkekski kõrvetavat päikest nautida... Koguja Tudulinna ekspeditsioonil. Foto Loreida Raudsepp 1956. KKI, foto 220.

KKI, Foto 220

neljapäev, 26. 03.
Haljala 1894:
Oleks mul omal hobune,
Pisike punasikene,
Sõidaksin Tõnis mäele,
Tõnis kaevu kaldaalle,
Seal mina sööksin sõsteraida,
Paukutaksin pahkelida,
Tuumed ma ära sööksin,
Koored ma kodoje tooksin,
Laste näljaste närida,
Naistel noortel nalja lüija.
Laulu "Sõstramäele" on Haljala kihelkonnast Metsiku külast kirja pannud Danel Pruhl (Tanel Pruul). Laulja teadmata. E 5139 (8)
Fotol kolm õde poseerimas fotoateljees. Vasakult: Armilde (sünd. 1932), Elviira (sünd. 1927) ja Linda (sünd. 1925) Tuulik. Annetanud Elvira Kuusk (Nasva k.) Sõrve ekspeditsioonil 2002 aastal. Kogunud Taive Särg.
ERA, DF 426

ERA, DF 426

kolmapäev, 25. 03.
Otepää 1866: Maarjapäivä andas tseale võti kätte [---]. Kapstmaarjä, sis võip siga omast käest süvva, täl oma aidavõti käeh.
Kirja pannud Jakob Hurt. H, R 2, 25 (142)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paastumaarjapaev/item/45376

teisipäev, 24. 03.
Tartu 1995 < Pärnu, Tallinn, Valga: Ei meelest läe mul iial...
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20083-47729-70570
Mul seitse pruuti on...
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20083-47753-26266
V vabariiklike lõõtspillimuusika päevade kontserdil Tartus Inseneride majas hullutasid kuulajaid Margus Põldsepp (snd 1969) Valgast, Raido Koppel (snd 1968) ja Mati Kiviselg (1967) Pärnust ning Siim Sarv (snd 1962) Tallinnast. Salvestasid Janika Oras ja Jaan Tamm.
Nüüdseks on toonane noor pillimees Põldsepp kasvatanud üles terve plejaadi tänapäeva noori pärimusmuusikuid - "Lõõtsavägilaste" kodukontsert on praegugi veebis järelvaadatav.

esmaspäev, 23. 03.
Audru 1874/5:
Külatüdrukud, õesed,
mis teil on, et ei laula?
On teil kurkus kuuseokad,
suulaes klaasikillud,
kaala sees kadagamarjad,
rindus riisitangukesed?
Paluge pereisada,
paluge pereemada,
kes teeb sooja õllekest,
rõõsa piima pudikest!
See viib kurgust kuuseokad,
suulaest klaasikillud,
kaala seest kadagamarjad.
Siis mu hääli hüiab hästi,
nii kui roogu Rootsi pilli,
Tartu targema pasuna!
Laulu heast ja halvast häälest kogus J. Peeterson, ümber kirjutas ja Kirjameeste seltsile saatis Ado Grenzstein (EKmS 4° 2, 302/3 (8)).
Audru rahvatantsurühma Lindi Lappajad liikmeid on pildistatud 2011. aastal Audru valla päevadel (ERA, DF 22914).

ERA, DF 22914

pühapäev, 22. 03.
Häädemeeste, Orajõe v 1940: „Öhessa kuud vangis olema“ – emaihus olema. Kui keegi hoopleb, et tema pole olnud või ei satu vangi, öeldakse: Ära kerkle, öhessa kuud oleme igaüks vangis olnu.
Ütlust selgitanud Marta Mäesalu. ERA II 269, 507 (16)

laupäev, 21. 03.
Rapla, Pühatu k 1936:
Katkuajal olnud üks mees üksi kodu ja näind, kui katk tulnud. Mees joost kohe ülesse lõsna peale ja hüüdnud katkule: „Siin ma olen ja siia jään, sina mind kätte ei saa!“
Ja katk oli ära läind.
Jutustanud Ann Kuurmann, kirja pannud Emilie Poom. ERA II 129, 417 (13)

reede, 20. 03.
Torma 1905: Kui kevadisel pööripäeval lund sadab, siis sadab kõigel kevadel.
Kirja pannud Mihkel Sild. EKS 2, 56 (1).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45262

neljapäev, 19. 03.
Räpina 1939: "Imä, säält tuli üts kärblane mino poolõ!" - "No peläku-i, latsõkõnõ, ega ta sinno ei purõ." - "Imä, ta kaes mullõ väega kuräste otsa!"

Selle nalja on Räpina kihelkonnast Leevi vallast kirja pannud Daniel Lepson. Kõneles Osvald Mürk.
ERA II 262, 33 (23)

Fotol Kadri Tüüri tehtud tuhkapäeva-kärbes 2015. aastal Muhu saarel.
ERA, DF 30677

ERA, DF 30677

kolmapäev, 18. 03.
Saarde 1928:
Korra olnud mees mõtusemängu ajal metsas küttimas. Jäänud ka metsa ööd, teinud sinna tule maha. Öösel tulnud tema juure naisterahvas ja palunud meest, et see tooks talle heinu külje alla kuhjast ja lubaks enda juure tule ääre sooja. Mees lubanud küll naisterahva tule ääre sooja, aga käskinud tal enesel heinu külje alla tuua. Naisterahvas seletanud, et tema ei saavat kuhjast heinu tuua, kuhjal olla vöö ümber ja tema ei saavat sealt ainust kõrtki võtta. Nüüd saanud mees aru, et naine on emane kurat. Naiskurat palunud ikka meest edasi, et see talle heinu tooks külje alla. Lubanud selle eest mehele maksta. Toonudki viimaks mees sületäie heinu ligidalt kuhjast. Naisterahvas heitnud heintele magama mehe vastu tule ääre. Öösel sündinud talle poeg. Hommikuks olnud aga emane kurat kadunud ühes lapsega. Samuti olnud mehe müts kadunud. Mees arvanud, et kurat mütsi ära viinud. Vaadanud aga natuke ringi ja näinud, et müts teisel pool tuleaset maas olnud. Tõstnud mees mütsi üles, et seda pähe panna. Nüüd näinud mees, et mütsi all hulk hõberaha olnud.
Jutustanud Toomas Ollino, kirja pannud Eduard Johannes Kase. ERA II 3, 307/8 (1)

teisipäev, 17. 03.
Halliste 1894: Äniline (linawästrik) ei tule kewade enne, kui kured tulewad. Wana rahwas ütleb: äniline istub tulles kure änna peal. Kirja pannud rahvaluulekoguja Jaak Sõggel (1871-1963). H III 19, 247 (11).

Vasakpoolse foto on teinud Villem Siiberg 12.04.1935, parempoolse Ellen Liiv ERA töötajate ekspeditsioonil Jaak Sõggeli kodus 1961. aastal. ERA, Foto 103; 5325.

ERA, Foto 103 ERA, Foto 5325

esmaspäev, 16. 03.
Koeru 1884:
Mis mina võtan lauludeksi,
Kudres kulla, üteleksi?
Kas võtan uue Olevi
või võtan vana Kalevi?
Võtsin Roosna poisikese.
Olevine otsib hoosta,
Kalevine katsub ranga,
Roosna rakendab hoosta,
look lõi Roosna rindujeni.
Võttis Roosna olla haige
seitse soojada suveda,
kümme külma talvekesta.
Ei ustud häda hädaksi,
oigamesi haige'eksi,
voasumesi vaevudeksi,
karjumesi kahjudeksi.
Võtsid voode'ed mädanda,
aluslauad hallitada,
padjad peened pehastada,
linad laiad läpastada.
Kui sai alla musta mulla,
kena kerstu keske'ella,
valge laudade vahele:
siis usti häda hädaksi,
oigamesi haige'eksi,
karjumesi kahjudeksi,
vuasumesi vaevudeksi.
Laulu Roosna (Osmi) haigusest kirjutas Metsla külast üles raamatukirjastaja ja kaupmees Mihkel Leppik (H II 65, 277 (12)). Haigestunud rahvaluulekorjajat Loreida Raudsepa pildistas 1956. aasta Tudulinna ekspeditsioonil Helgi Kihno (KKI, Foto 486).

KKI, Foto 486

pühapäev, 15. 03.
Nissi 1888: Luigel tuleb, härjal läheb?
Mõistatuse kirja pannud kooliõpetaja Mihkel Neumann. H III 3, 376 (3)

laupäev, 14. 03.
Kose 1884/7:
Emakeel
Keelte ema, emakeel,
ülikallis eluteel!
Ema suust sind mina kuulsin,
kuidas kuldselt kõlad sa,
sinus esmalt lustil luulsin,
ei sind iial unusta.
Keel nii kena ilma peal,
oh, kui õrn on sinu heal!
Sinu kenadust ja ilu
tahan ikka ülenda,
sinu kasuks oma elu
tahan mina pühenda.
Eesti keel, mu emakeel,
õitse, kasva, võsu veel!
Kanna kirjanduses vilja
eesti rahva keskella,
eesti mehed, vara, hilja
tehke tööd me’ keelessa.
Surmani sind, emakeel
pean kalliks eluteel!
Igal maal sind tahan kiita,
sinu võimu tunnista,
sinus oma aega viita,
tõotan kasulikult ma.
Uuema rahvalaulu kirja pannud kooliõpetaja Jakob Martin Sommer. H, R 4, 114

reede, 13. 03.
Lüganuse 1961:
Lilla istus kammeris ja aeg oli igav uota...

Laulab Maali Kirikmar, salvestanud Ruth Mirov. KKI, RLH 61:11 (4).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20072-45273-27826

neljapäev, 12. 03.
Saarde 1938: Korjusepäeval võivad juba lapsed kambris paljajalu jooksta.

Üles kirjutanud Jaak P. Sõggel.
ERA II 181, 586 (10)

Fotol paljasjalgsed lapsed Setumaalt Mäe vallast Soelaane külast. Pildistanud Richard Viidelepp 10.09.1936.
ERA, Foto 297

ERA, Foto 297

kolmapäev, 11. 03.
Laiuse, Sadala k 1936/37:
Kui kolm korda aevastad, saad raha.
Uskumuse kirja pannud Peeter Käär. ERA II 182, 138 (309)

teisipäev, 10. 03.
Halliste 1893: Kui täis kuul herneid ja kardulaid tehtakse siis kaswada nad suured ja ümargused.

Mais-juunis kirja pannud Hans Sulsenberg (Schulzenberg, 1873-1921), hilisem agronoom ja põllumajanduslike raamatute autor Hallistest. H II 42, 446 (49). Tänavu ehk paras juba märtsis märgile panna!

Augustikuist paasapäeva täiskuud pildistas aastal 2016 Setomaal Antkruva küas Lõhmuse talus Aivo Põlluäär. ERA, DF 34881.

ERA, DF 34881

esmaspäev, 9. 03.
Vastseliina 1926:
Lätsi müüdä suurt küllä,
astõ müüdä alõvit.
Kuuli küläh kolinat,
tõsõh tarõh tõrinat.
Mõtli, et riiht pessetäs,
vai kanepit kolgitas.
Sääl iks pesti noori mehi,
kolgiti sääl kosilaisi.
Sääl oll jo muruh noorõ mehe',
olli' kurva' kosilasõ,
olli' poisi' nigu pulsti',
noorõ mehe' nigu nuusti'.
Panni ma-ks köüdse kübärä pääle,
kablatükü kao pääle.
Astuse' kõik aldõrahõ,
küsüse' na' sandelt raha,
vanna vaske vaesilt.
Naksakast tüdrukust Vastseliina alevi vahel laulis 80-aastane Liiso Malt Järvemäe talus. Laulu pani kirja üliõpilane Helmi Eller (AES, MT 40, 23/4 (30)). Sama naksakaid šeffe Perametsas Kündja kolhoosis viljalõikuse järel ärasõitu ootamas pildistas Richard Viidalepp 1951. aastal (KKI, Foto 2213).

KKI, Foto 2213

pühapäev, 8. 03.
Harju-Madise, Paldiski 1931: Kuidas Looja naisterahva valmistas. – Kui maailma looja naisterahvast oli tahtnud valmistada, siis märkanud tema, et meesterahva loomise juures kõik materjal juba ära olnud tarvitatud. Siis kutsunud ta ennem loodud olevused kokku ja korjanud nende küljest uue valmistamiseks materjali. Ussilt võtnud ta painduvuse, lillelt kenaduse, mesilase meelt magususe ja harakalt lobisemise. Nendest loonud ta naisterahva.
Kirja pannud A. Elling. E 72863

laupäev, 7. 03.
Kärla, Kergu k 1928:
Katkuajal
Ükskord olnd jälle katkuaeg ning katk olnd tulemas. Üks mees asund hobuse selga, kui katku tulemisest oli kuuland, ning sõitand sönnapoole ikka katku üles otsima. Viimaks leidnud kuidagiviisi katku üles ning rääkind ikka, et katk peaks ta pere ning täda eluse jätma. Katk õpetand siis, kuidas ta peab tegema.
Mees tulnd koju ning pand ikka õhta magama, põrandale pahna. Pand nõnda ikka magama, et olnud ühe pee ning teise perse, ühe pee ning teise perse, nõnda kut sead pahnas magavad. Sest öösel olnud ikka katku karta, päeval ta pole liikund.
Ühel öösel, siis kui katk tulnd ning vaadand ukse vahelt sisse ning ütelnd kohe: „Need on sead, need pole inimesed!“ ning läind edasi. Nõnda jäänd see mees oma perega elusse.
Jutustanud Marii Rand, kirja pannud Mihkel Tooms. ERA II 8, 302/4 (4)

reede, 6. 03.
Vaivara 1895: On lepad kevadel märtsikuus tugevaste urvas, siis saab sel aastal suur rukkiviljasaak olema, on aga väha urbasid leppades, saab rukkiviljasaak veike olema. Selleperast ütlesivad vanaaegsed majapidajad ikka märtsikuus oma pererahvale: „Sööge ja jooge, sel aastal saab leiba.“ Ehk jälle: „Hoidke liia raiskamise eest, sel aastal jääme ilma leivata.“
Niisamuti ka aavaurvade järele teadsivad vanaaegsed majapidajad kaerade saaki ette ütelda. Aga uueaja sõna ütleb: „Hari põldu, saad leiba!“
Matthias Johann Eisenile saatnud D. F. Roosipuu. E 17425 (4). http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/marts/item/45174

neljapäev, 5. 03.
Setomaa 1922:
Miku Ode, sünninimega Jevdokia Kanniste (27. veebruar 1857 Matsuri – 19. august 1924 Helbi), seto kuulsam rahvalaulik Meremäe vallast, Helbi külast. Fotograaf Christian Lausing (1922).
ERA, Foto 1798

Lauljaid, kelle oskused on tavalisest suuremad, nimetavad setod “lauluemadeks” (lau-luimä). Et “lauluisadest” ei räägita, tuleb sellest, et mehed üsna vähe luuletamisega tegelevad. Naistel seevastu on see oskus lausa veres. Rahvaluulekorjaja ongi Setomaal hädas materjali andjate rohkuse tõttu. Parim on usaldada rahva enda hinnangut ja küsida, kas selles kandis lauluemasid on. Suurimad oskajad on läinud juba mulla alla, muuhulgas Miko Ode Helbi külast ja Martini Iro Kolovinast. Esimeselt neist kirjutas Hurt 20,720 ja teiselt 10,800 värssi oma 1903. aasta paarikuisel reisil.
Väisänen 1992: 153, 154

Rohkem saab lugeda ERA teaduri Andreas Kalkuni 2011. aastal kaitstud doktoritööst "Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole" http://hdl.handle.net/10062/18222

ERA, Foto 1798

kolmapäev, 4. 03.
Pärnu l < Kihnu 1938:
Ehmatuse vastu abi
Õhtu hilja, hommiku vara,
ehmatus eemale mingu,
kartus kaugele jäägu,
süda kõvaks kui kivi,
vait kui maa.
Sõnad ehmatuse vastu kirja pannud Anna Kuusik, rahvaluulearhiivile vahendanud 1938. a sügisel stud. med. Juhan Reimaste. ERA II 202, 22 (34) ERA kaastööline, hilisem arst Juhan Reimaste kirjutab Anna Kuusiku kohta: „Tarkused õppinud emalt-isalt ja teistelt. Omab suuri teadmusi ja kogemusi mitmesuguste haiguste ravimisel, samuti ka maagilisi võimeid. Oma tarkusi vastuoksa teistele ei pea saladuseks. Valmistab ise rohtusid taimedest.“ ERA II 202, 120

teisipäev, 3. 03.
Jõhvi 2010:
Kohtla Vanaküla päev
Jõuan Jõhvi 10.15. Tean, et Vanakülla saan Iidlast 10.15 väljuva bussiga - seda on mulle reedel (täna on esmaspäev) telefonitsi Laine Toomsalu öelnud. Tean ka, et buss väljub postkontori juurest. Olen aga hämmingus, et küllaltki suures bussipeatuses (seal on seinu ja pinke ja R-Kiosk) ei ole ühtegi lehekest busside sõidugraafikuga, linnakaarte - ei midagi. (Kui küsin Laine Toomsalult, et kuidas siis linnas orienteeruda - ta muigab ainult. Ilmselt ei püsiks ükski teade seinal avalikus kohas.)
Buss nr 3 tuleb 10.28. Küsin pileti Kohtla Vanakülla ja mind päriselt ei mõisteta, ent püütakse aru saada. Esiistmel olev naine küsib, kas mu peatus on "mjassokombinat". Bussijuht vastab minu eest, "Njet, staraja derjevnja" - saan momentaalselt aru, et bussijuht on mind mõistnud. Selgitan esmalt eesti, siis vene keeles, et sõidan seda teed esimest korda ja palun tal mulle öelda, kui ma ise kohta ära ei tunne. Bussijuht on lahkesti nõus (ta taipab mu esimestest venekeelsetest sõnadest, mis mu probleem on.) Kohtla-Järvel tuleb bussi ka Laine Toomsalu, kellega lähme samasse kohta. Üllatun positiivselt, et bussijuht siiski mulle vaikselt ja väga sõbralikult märku annab, et olen õiges kohas. Mul ei ole ebamugav ja usutavasti ka mitte bussijuhil. - Suhtlemisele orienteerituse korral ei ole keel probleem.
EFA, Jaago 26 (5).
Tartu Ülikooli dotsent Tiiu Jaago sai Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia Järve küla (praegu Kohtla-Järve) pärimusliku ajaloo materjali üleandmise eest ERAle aastal 2019 (kogutud 30 aasta vältel) ning Tartu Ülikooli tudengite välitööde, osalusvaatluste ning uurimuste juhendamise eest aastatel 1985–2018.
Tiiu Jaago kuulamas ettekandeid konverentsil "Noorte hääled" 2016. Foto Alar Madisson, ERA, DF 31376.

ERA, DF 31376

esmaspäev, 2. 03.
Karuse 1929:
Sõitsime hellad, sõitsime vennad,
sõitsime kasna laadale,
linalaka ruunaga,
lehtelauku täkuga.
Tuli siis vastu erku lindu,
laulis mul see kena laul:
"Sinu pruut on aigeks jäänd,
äia-ämma ära surnd!"
Siis mu süda külmaks lõi
kui see külma küünlakuu
ja see vali vastlakuu
ja see paha paastukuu
ja see jõle jõulukuu
ja see sui soe kuu.
Siirdevormilise "Noore poisi laulu" laulis Paatsalu vallas Anna Treff, kirja pani M. Martinson (E 63778/9).
Postkaardi selgitusega "Pulma riie umbes 100 a. tagasi" annetas arhiivile E. Lüdig Vatla külast (ERA, Foto 1242).

ERA, Foto 1242

pühapäev, 1. 03. 2020
Valga l < Kose khk 2019:
Minu ema Linda Järvik (Hansoff) oli meister tikkimise peale, ta ei kasutanud tuntud ristpistet vaid täitepistet, ahelpistet ja veel muudki. Ema küll juba veidi moondunud sõrmeliigestega käed ei suutnud paigal püsida, need vajasid tegevust. Ta tikkis tavaliselt linase (pleegitamata) või valge puuvillase riide peale, joonistades ette tikitava pildi. Vahel palus ka lapselastel oma soovi järgi pilte tikkimiseks anda. Linda on tikkinud oma laste peredesse ilusaid padjakatteid ja seinapilte. Hoian ühte padjakatet ka mälestuste laekas aardena. /---/
Oma kodule – meie sünnikodule – tikkis ta akendele lillebukettidega 3-osalised kardinad valgele riidele. Need kardinad on suguvõsa poolt nii hinnatud, et neid ei raatsita isegi kulumise vältimiseks sageli pesta. Keegi meist ei kujuta ette sünnikodu eestuba ilma ema kardinateta.

Kirja pannud Ellen Muru. EFA I 327, 4/5, ERA, DF 29015
Ellen Muru pälvis Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia sisukate kaastööde eest aastatel 2013–2019.

ERA, DF 29015

laupäev, 29. 02.
Emmaste 1939: Sel aastal, kui küindlakuus on 29 pääva, on tütarlastel peimehe valimise õigus.
Kirja pannud Enda Ennist. ERA II 254, 278 (15)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/liigpaev/item/45156

reede, 28. 02.
Haapsalu 2019: Üks on lõhestatud puulaastudest painutatud ovaalne karp, mille kohta ema ütles, et seda nimetati võikarbiks. Põhi ja kaane pealmine külg on samuti õhukeselt lõhestatud puust. Karbi ovaalselt painutatud kere on kinnitatud hanesulgedega, mis on põimitud läbi keresse tehtud avade. Põhi ja kaas on külgedega ühendatud peente puidust tihvtidega. Kaanele ja külgedele on põletusrauaga sisse põletatud S-kujulised märgid. Ema jutust selgus, et see kapsaraua kujutis oli juba vanaema peres olnud peremärk. Kui kaugele aega see kapsaraua kujutis peremärgina ulatub, ta ei teadnud. Kuigi seda nimetati võikarbiks, oli see olnud neil ikka heinamaal kaasas ja seal sees oli kaasavõetud toit: kausike võiga, keedumunad, suitsetatud seasingi tükk või midagi muud. Leib oli eraldi kotis, seal olid ka keedukartulid ja silgunõu. /--/ Minu mäletamise järgi alates 1940te aastate keskpaigast kasutas ema seda karpi nööbikarbina. Seal olid siis vanadelt riietelt ära lõigatud nööbid, iga sort aetud omaette niidi peale, peale selle üksikud uhkemad, läikivad, metallist ehisnööbid, ka pandlad, sukatripi otsad ja muu pudi-padi. Siis oldi ju kokkuhoidlik. Ühtki riideeset ei visatud enne ära, kui seda enam kuidagi parandada ei saanud. Ja enne lõigati kõik nööbid-pandlad eest ning pandi tallele. Poodides oli see ju kallis, raha oli vähe ja peale sõda polnud ka poodidest sedasorti kraami võtta. Mäletan, et 5-6 aastasena ma vahel ikka uurisin selle karbi sisu ja tegin mõnest metallnööbist endale „ordeni“, nagu ma raamatutes neid piltidel näinud olin. /--/ Võikarbist veel niipalju, et viimastel aastakümnetel olen neis hoidnud jõuluks korjatud pähkleid. Nööbid leidsid teise panipaiga, ära pole ma neid „eestiaegseid“ nööpe visanud.

Lembitu Twerdjanski pälvis Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2015–2018 ning 2019. aasta kogumisvõistluse „Esemed meie rännakuil“ võidutöö eest.
ERA, DK 662; ERA, DF 36451.

ERA, DF 36451

neljapäev, 27. 02.
Iisaku 1936: Esimene riidlemine õli seda moodi, et esimesed sõrmed keerati juuste sisse ja pöidlad pandi silma; teene riidlemine õli, et kraapati kuklatagant juuksed pihku ja siis anti rusikaga kukla, kolmas õli juba kaikadega.

„Riidlemisvõtteid“ Jõuga külast pani kirja Mart Tarum.
ERA II 125, 191 (2)
Richard Viidebaumi fotol näitavad Kambja poisid, kuidas õlalt keppe visata (1933).
ERA, Foto 201

ERA 2020. aasta kogumisüleskutsega teemal „Vägivald ja selle piirid eesti kultuuris“ soovime selgitada, millised on olnud moraalsed hoiakud vägivalla suhtes meie pärimuskultuuris ja kuidas need on läbi aegade muutunud; millised on olnud pärimuslikud praktikad ja nende kajastused folkloorses väljenduses.

Küsimustik asub aadressil http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/21, vastused saab sisestada sealsamas kogumisportaalis (selleks peab sisse logima), saata elektrooniliselt kas kirjapaneku või salvestusena aadressil kratt@folklore.ee või toimetada rahvaluulearhiivi paberkujul.

kolmapäev, 26. 02.
Tõstamaa 1889: Sel päeval antakse kanadele lume peal herneid süüa, seega saavad nad ka omale võtme kätte, mida nad see aeg sulgede sees on kannud – sest päevast saadik peavad nad omale ise toidust otsima.
Vanasõna madisepäeva (24.2) kohta selgitanud Hendrik Anniko. H II 19, 466 (29)

teisipäev, 25. 02.
Simuna 1938: Vanasti pulma minnes viidi ikka kodust "moonakott" kaasa. Sääl sees leidus hulk leiba ja liha ja muud.
Rääkinud Ants Tartu (snd 1854), kirja pannud Kalvi Õis. ERA II 183, 388 (33).

esmaspäev, 24. 02.
Äksi 1894:
Kunas saa mina koduja,
kunas saa kodu kuhale?
Kavvel om minu koduja,
kavvel om, kavvest nävvisse,
kavvest harja hal´lentelle,
kavvest paari paistunessa.
Kust mina tundsi oma kodu,
arvasi isa aseme?
Meil oli kodu kullasseppa,
taren taaderte tegija.
Kodust tõusi kullasuitsu,
tareharjast hal´last suitsu,
sannast sangakirja suitsu.
Meil oli isa kullasseppa,
venda taaderte tegija,
onu sangakirjutaja -
säält ma tundsi oma kodu.
Talu seitseme tagata,
valla kümne kohtadelta.
Kodu tunnusmärkidest lauldi Saadjärvel, üles kirjutas vaimuliku seminari õpilane Paul Sepp (H II 50, 816/7 (96)).
Vaadet Kalevipoja sängile pildistas 1950. aastal Saadjärvel Eduard Selleke (ERA, Foto 2194).

ERA, Foto 2194

pühapäev, 23. 02.
Rakvere 1970 „Kraatsib nii kui kass tuult“. – Kui kass küüntega ust kraapis, siis arvati vanasti, et tuleb tuult või tormi ja püüti teda ka selles takistada. Nüüd on see usk muidugi kadunud ja sel puhul üteldakse, kass teritab küüsi.
Ütlust selgitanud Hugo Lepiku. RKM II 275, 240 (62)

laupäev, 22. 02.
Pühalepa 1924: Peetri helisp[äev]. Soe kivi merre, külm allikasse.
Kirja pannud August Voldemar Kõrv. E, StK 24, 4 (2)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev/item/44945

reede, 21. 02.
Paistu 1970:
Marupolka - Holstre polka.

Vilimeeste külas Musta talus mänginud 58-aastane Hans Aavik, salvestanud Lilia Briedis ja Aare Väljaots.
RKM, Mgn. II 1823 a. (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-45096-86963).

neljapäev, 20. 02.
Paistu 1892:
Oles mina luudud laulajasse,
Laulajasse, laskejasse,
Ma laulas mere maasse,
Mere veere veeringisse,
Mere ääre ätikasse,
Mere põhja põrmandusse,
Laulas latse lambaesse,
Poisikese oinaesse
Tidruku veske kivisse,
Vana naise värkneesse
Kala panen kivi sagama,
Vähja manu matti võtma,
Esi pääle päälikusse.

Laulu võimust laulis Hans Rekand Paistu kihelkonnast Holstre vallast. Kirja pani Jaan Leppik-Punabu.
E 8269 (1)

Pildil Vladimir Kampus isa mütsi ja saabastega. Tuli just kalalt, viidakad valge nutsu sees uksel. Fotograafi kohta on info, et ta oli noor mees, kelle juures on käidud raadio akusid laadimas. Oiu, Viljandimaa.
ERA, DF 8342

ERA, DF 8342

kolmapäev, 19. 02.
Iisaku, Tudulinna 1968: Kadeda kari ei kasva ega õela õnn ei õitse. – Rahvasõna mõistab hukka inimeste kadeduse ja õeluse. Kadedatel ja õelatel inimestel ei ole edu ega õnne. Kuulsin lapsepõlves Tudulinnas. Oli käibel keskealiste ja vanemate inimeste hulgas.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 243, 424 (48)

teisipäev, 18. 02.
Tallinn < Omsk 2003:
Külmetushaigused (kurk, nohu, köha):
· nurmenuku juurika- ja õietee soojalt, ka õite keedis, tilliseemnetee
· islandi sambliku tee
· kuuse- ja männikooretee ning teeaur (läkaköha korral)
· takjajuuretee
· kaerakõrretee, raudrohutee, palderjanitinktuur
· kadaka noorte võsude tee, linatee
· naistepunatee, naistepuna- viinaleotis
· kibuvitsatee, nõmm-liivatee, metsmaasikatee
· toomingakooretee (krampliku köha vastu)
· piparmünt, kummelitee, pärnaõietee, koirohutee
· pärnapuu süsi + leige piim, vaarikatee
· punapeedi mahla väikelastele ninna (nohu korral)
· aaloe + mesi + pärnaõietee + kaseurvad + oliiviõli – juua köha korral lusikatäis enne sööki.

Oma vanaemalt kirja pannud Tallinna Pedagoogikaülikooli tudeng Ester Rooste. ERA, DK 30, 1/3.

esmaspäev, 17. 02.
Jõelähtme 1913:
Oleks sie miesi minulla
ja sie kaasa kanalla,
mis siin soidab müöda tieda,
müöda tieda, müöda maada,
müöda tallatud tanava!
Obu tal alla kui sie ahju,
miesi pialla kui sie päeva,
pale kui paiste saiakakku,
juuksed kui Jumala vitsad,
vüö kui vihma vikerkaari,
jalad kui Jaani lillekesed.
Ilusast ja uhkest noormehest laulsid Maarja ja Liisa Mäepia Kosteranna külas. Laulu panid kirja üliõpilased Karl Viljak ja Gustav Vilbaste (EÜS X 2061 (325)), fonografeeris soome tudeng Armas Otto Väisänen (ERA, Fon. 107 b). Tema pildistas ka Maarjat võrku parandamas (ERA, Foto 990). Maarjat ja Liisat laulmas saab kuulata KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12275-56660-61159

ERA, Foto 990

pühapäev, 16. 02.
10 aastat ERAterasid!
Otepää 1893: Üits tamm, tammel om kaitstõiskümme ossa, igäl ossal om neli haru, igäl harul om kuus kullalehte ja säidsmes hellaleht?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tammemägi. H II 44, 701 (1)

laupäev, 15. 02.
Helme 1936: Leib ütelnud, et kui tema kaapepätsik ahjust välja võetakse, ei tohi seda nuaga lõigata, sest siis läheb päris leib ahjus pragusid täis, ja sellepärast ei lõika naised kunagi kaapepätsikut nuaga, vaid murravad seda käega ja maitsvad seda, et teada saada, kas leib on parajasti magushapu ja kas ahi küdsatab ka hästi.
Kirja pannud Hans Martin. ERA II 256, 274/5 (19)

reede, 14. 02.
Muhu 1974:
Me lähme rukist lõikama,
kes saab meil vihku köitma.
Oh kallis sõber, kas tahad sa
ka meie seltsi eita.
Sina otsid ja mina otsin,
igaüks otsib oma,
mina leidsin ja sina leidsid,
kes ooletu jääb ilma.

Ja nüüd akkab jälle otsast peale. Ja jälle:
Me lähme rukist lõikama,
kes saab meil vihku köitma,
oh kallis sõber, kas tahad sa
ka meie seltsi eita.
Mina otsin ja sina otsid,
igaüks otsib oma,
mina leidsin ja sina leidsid,
kes ooletu jääb ilma.

Laulsid Pauline Vapper (snd. 1904), Julia Äkke (snd. 1898), Iisa Tuulik (snd. 1915), Kata Liisk (snd. 1891), Akilina Tomson (snd. 1899) ja Irina Saat (snd. 1902), salvestasid Ingrid Rüütel, Olli Kõiva, Kristi Salve ja Olav Kiis Suuremõisa külas 1974. a. RKM, Mgn. II 2641 o.
Foto: Ene Mihkelson 1974, I. Rüütli erakogu.
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/muhu/ee/video-laulumangud-suuremoisa-kulas-1975

Me lähme rukist lõikama

neljapäev, 13. 02.
Rõuge 1910:
Hänilase laul:
Konna kapsad, torupillid
Karjalapsed, õitsvad lillid,
Vette vulin tuule kohin,
Lihavõttes hälli tohin?
Sokku sarv ja sõrmeline
Rõemsaks saagu kurvaline.

Nii teadis öelda Jaan Gutves Rõuge kihelkonnast.
EÜS VII, 39 (10)

Fotograaf ja raadiosõlme ülem Aleksander Lepik oma raadiojaamas "Kajaka" kolhoosi kontoris Viljandimaal 1950. või 1960. aastatel. Foto arhiivile vahendanud Kaie Humal.
ERA, Foto 17742

ERA, Foto 17742

kolmapäev, 12. 02.
Häädemeeste 1976: Julge hundi rind on rasvane. – Julge pealehakkamine on pool võitu, julgusega saab pailu ära teha; kui julge ja kange oled, saad selle kätte, mis sa püiad või tahad – see piab nõnda olema.
Vanasõna selgitanud Marta Mäesalu. RKM II 321, 514 (17)

teisipäev, 11. 02.
Pühalepa 1954: Talumajas tegi peremees ree, vankre ja ka tuuliku. Tuulikud on jala peal ja neid on sabast kerge pöörata.

Etnograafilisi ja muid tarkusi jagas 58-aastane August Paes Suuremõisa külas tudengitele, kirjapanekuid tegid Hilja Kokamägi, Helja Jõgise, Laine Loog, Salme Lubi.
EKRK I 5, 548 (2).
Kihnu Lemsi küla Jaani talu tuulikut pildistas 1954. a. Johannes Mikk, Sõrve tuulikuid pildistas 1936. a. Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 2540 ja 504.

ERA, Foto 2540
ERA, Foto 15102

esmaspäev, 10. 02.
Pöide 1961:
See, kes ilmas hästi elab,
meie verd ja vaeva neelab.
Enne sai ta ausaks peetud,
aga nüüd on ära neetud.
Oh rahvas võtke mötelda,
kas võime head neil ütelda.
Nende käes kõik rahva talitus
ja toores vene valitsus!
Omaloodud poliitilist laulu esitas Konstantin Tuttav Oti asundusest (RKM, Mgn. II 453 a). Tuntud laulumeistrit küsitlesid Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva, pildistas Lilia Briedis (ERA, Foto 5553).
Intervjuud laulumeistri elust ja lauludest võid kuulata pikemalt KIVIKEsest (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51976-49713).

ERA, Foto 5553

pühapäev, 9. 02.
Haljala, Kavastu k 1889: Inimene, kes mitmes hädas ja õnnetuses on olnud ja korraga ühte suuremasse õnnetusesse sattunud, ütleb „Olen küll mitmes kapsaleemes keend, aga ei ole veel ubade hulgas old!“
Ütluse kirja pannud Julius Aleksander Rehberg. H II 9, 230 (2)

laupäev, 8. 02.
Tallinn 1928:
Loll Hans
Elas kord mees kolme pojaga, kaks vanemad venda olid targad, kuna nooremat poega lolliks peeti. Seal maal elas ka üks väga tark kuninga tütar, kelle isa tahtis, et tütar mehele läheks. Tütar aga ütles „Ainult sellele lähen ma mehele, kes minuga kõige paremini rääkida oskab.“
Tal käis väga palju kosilasi, küll ligidalt ja kaugelt, aga ükski ei olnud talle meele järele. Tahtsid ka need kaks venda kuningatütrele kosja minna. Vanem vend arvas, et kuningatütar riigiasjust juttu teeb ja õppis kõik riigi paragrahvid ja seadused pähe. Teine vend õppis terve aastagäigu kohaliku ajalehte pähe, kuna kolmas, kõige noorem, mitte midagi põlnud õppinud.
Isa andis kahele pojale hobused ja tõllad kosjasõiduks, kuna loll Hans mitte midagi ei saanud. Ta ütles rõõmsalt. „Kui ma hobust ei saa, siis sõidan oma kitse seljas.“
Ja sõitiski oma kitsega teiste järel.
Vanemad vennad määrisid oma suunurgad enne rasvaga ära, et ladusam oleks kõnelda. Esimeseks läks vanem vend sisse. Saalis oli nii palav, et ta ütles. „Küll on teil siin aga palav.“
Kuningatütar vastas „Mu isa küpsetab täna kukepoegi.“
Vanem vend jäi suu lahti vahtima. Kuningatütar aga ütles. „Välja.“
Nii juhtus ka teisega.
Kui loll Hans oma kitsega kohe sisse, sõitis hüüdis ta: „Küll on teil aga palav!“
Kuninga tütar aga vastas. „Mu isa küpsetab täna kukepoegi.“
Loll Hans ütles. „Siis võin mina ka oma varese ära küpsetada, mille ma teelt leidsin.“
Kuninga tütar vastas: „Aga meil ei ole midagi, mille sees varest küpsetada.“
Loll-Hans võttis taskust puukinga ja ütles. „Mull on ka pann ühes.“
Siis ütles kuningatütar. „Aga meil ei ole sousti peale panna.“
Loll Hans võttis taskust peoga pori ja vastas: „Mull on ka sousti küll, nii et aitab.“
Siis ütles kuningatütar. „See on mulle kohane mees, üksikordki ei satu ta kimbatusse. Ja vastused on tal alati valmis.“
Siis peeti pulmad, mis kestsid kolm nädalad. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad veel praegugi.

Muinasjutu kirja pannud A. Sauenberg. E 74067/9

reede, 7. 02.
Tartu < Muhu 2020: Mitmuse osastava vorm on kolmesilbilistes kalanimedes vanimatel muhulastel me- või mi-lõpuga: palju ahvename, angerame, heeringame, latikame, tobiame, viidikame. Hiljem on öeldud ka: neid ahvenud, viidikud.
Kalanimi "räim" erineb muhulasel kõnepruugis sünonüümist "silk". Räim on üldisem ja tähendab nii elusat kui ka surnud kala, näiteks: räimemõrd, räimede parv, räimesupp, räimede praad. Silk on ainult elutu kala, näiteks: silgusupp, soolatud silk. Aga muhulane ei ütle "silgupüük" või "silkude parv".
"Haug" on muhulastele "haaev", sõnavormid vältevahelduslikud. Küsides kelle? on vastus "haavi [II v] pea", aga keda? - "seda haavi" [III v].
Kirjakeeles on rohkem võimalusi (see haug, selle haugi, seda haugi või see havi, selle havi, seda havi).
Mall Hiiemäe koostatud küsimustikule "Kalad" vastas muhulane Heino Räim (snd 1933), EKM Arhiivraamatukogu pikaaegne töötaja. EFA I 337, 1/2 (4, 6, 7).

neljapäev, 6. 02.
Märjamaa 1947:
Üks poiss oli alati koeri loopind kibidega ja kaigastega. Kui ta jälle ükskord kusagile läind, tulnd vastu must koer valge kurgualusega, poiss viskas kibiga koerale kurgu alla, koer kadus ja koera asemel oli suur heenasaad. See hakkas teda peksma, poiss luges issameie tagaspidi ää, siis kadus kõik.

Sellise rahvajutu rääkis Mart Sillakivi Kõrvetaguse külast.
RKM II 9, 197 (13)
Pildil teenistuskoerte juhtide ja koerte kursus 1935. a õpperajoonis. Vasakult paremale: kaprl. Plats – "Miko", kaprl. Õim – "Milla", n.a.o. Roots – "Mark", n.a.o. Selim – "ato", kprl Ainela – "Mats". Vasakult esimene (?) Helmi Leesmendi abikaasa.
ERA, DF 1095

ERA, DF 1095

kolmapäev, 5. 02.
Helme 1960: Tee tööd ja näe vaeva, siis saad taeva. – Usk peale surma hinge surematusse, mis ka tänapäeval veel püsib. Taevariiki ei saa kerge vaevaga ja sinna ei saa kõik, vaid need, kes Jumalale meele järele on.“
Vanasõna selgitanud Hilja Kala. RKM II 149, 439 (151)

teisipäev, 4. 02.
Kodavere 1961:
Kiri.
Naine kirjutab mehele.
Armas mees, Villem Teets Päss!
Mina õlen terve. Ärä pane pahass.
Sinu naene Miina Teets Päss.

Kirja pannud jutustaja ja koguja Oskar Treial (snd 1901) Raatvere külas. RKM II 107, 590.
Richard Hanseni fotol on Oskar Treial oma naise ja fokloristidega: pärast helilindistamist maitseb värske kala suurepäraselt. ERA, Foto 6846.

ERA, Foto 6846

esmaspäev, 3. 02.
Kihnu 1956:
Äiu, äiu, äbärikku,
kiigu, kiigu, kitsetallõ,
maga, maga, marjaoksa!
Kasva suurõks karjalapsõks,
kasva suurõks karjalapsõks!
Nii laulis oma lastelastele Turukülas Anna Sutt ehk Pissela Ann, laulu magnetofoonis Ottilie Niinemägi (RKM, Mgn. II 34 h). Laul on avaldatud Vana Kandle Kihnu köites (VII:2, nr 1146), selle noodistasid Sirje Kurg ja Meris Tammik. Laulu saab kuulata KIVIKEses (https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41823-75906).
1959. aastal pildistas Pissela Anni Lilia Briedis (ERA, Foto 4490).

ERA, Foto 4490

pühapäev, 2. 02.
Halliste 1961: Küünlapäe keedeti paksu putru, panti võid või rasva silma ja öeldi, et küünalt kasta.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 102, 173 (17)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44521

laupäev, 1. 02. 2020
Kaarma 1960:
Küünlapäe lauba tehti õlut ja saia, peeti viimseks jõulupühaks. Alati peeti teda küll.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 93, 671 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44457

reede, 31. 01.
Vastseliina 1980: Vanasti üteldi töötegijale: "Jummal appi!" Vasta üteldi: "Avita jummal!"

Helena Pandilt (snd 1899) Mära külas kirja pannud Kristi Salve. RKM II 364, 189 (18).

neljapäev, 30. 01.
Täna "Vana Kannel XIII" esitlus!
Laiuse 1898:
Olin mina, olin mina enne meesi,
Oli minal kolme heada asja.
Üks oli naene noorukene,
Teine tubli täkukene,
Kolmas oli hüva orikas.
Tuli surm ja võttis naese,
Tuli taud ja tappis täku,
Tuli hunt viis orika.
Siis olin mina vaene mees.

Laulis Johannes Ermann Laiuse kihelkonnast Vaimastvere vallast
E 37942 (1)

Fotol Laiuse lossi varemed. Pildistanud Mari-Ann Remmel 1992. aastal.
ERA, Foto 15102

Täna kell 16.15 esitlevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi uurijasaalis (Tartu, Vanemuise 42) Liina Saarlo, Kristi Salve ja Janika Oras esitlevad akadeemilist regilauluväljaannet „Vana Kannel“, mille XIII köide koondab Laiuse kihelkonna lauluvara. Väljaanne sisaldab 1709 laulu- ja loitsuteksti ning 60 fotot ja käsikirjanäidet. Asjahuviline leiab ka ülevaated Laiuse ajaloost (Andres Andresen), regilaulude keelest (Jüri Viikberg), Laiuse laulutraditsioonist, laulikutest ja kogujatest ning viisidest. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=106

ERA, Foto 15102

kolmapäev, 29. 01.
Tartu-Maarja 1929: Eestis tuleb ikka pahemat pöialt sõrmede vahele pigistada, kui soovitakse mingi asja kordaminekut. Võib kas ise pöialt pidada ehk aga ka, et keegi muu seda teeks. Tartu koolilaste seas tunti seda kommet juba minu lapsepõlves (seega ligi neljakümne aasta eest).
Pöidlahoidmise kommet kirjeldanud H. Kurrik, kirja panud Matthias Johann Eisen, E XIII 57 (307)

teisipäev, 28. 01.
Jõhvi 1937: Ühekõrra läks Ontika rannas rasva laiv ukka - mina õlin viel puhta laps - ja vesi ajas kalda alle paksu kõrra rasva. Säält käidi kõrjamas ja tehti küündli. Perast valitsus vedas rasva Ontika mõisa juure ladu ja inimesed käisivad säält vargal. Selle iest saadeti mitu miest Siberi. Küündli oli mitmest aastast varust valmis tehtud ja ninda pieti piergu rohkemb süütusest. Perast tulid mokkidega lambid.

Jutustanud 1848. a. sündinud Leenu Puss Järve küla Pääro talus, kirja pannud Armilda Hallik. ERA II 166, 200 (104).

esmaspäev, 27. 01.
Rõuge, Tsooru vald 1895:
Mis mul viga nii elada,
Harju karjusid karata!
Virul mina sõie viidikida,
Harju kurul augesida,
Põltsamaal poold kalada.
Minu naene- naska-toska-
kand tema poja, niit ta niidu,
imet ta poja ilusa,
kasvat ta poja kavala.
Sööda ei sõrmi seale,
küüdsi ei küla kanule,
varbid valla põrsaile.
Oma naist kiitis Oina veski mölder Märt Siipsen (E 17285 (24)). Möldrit pildistas Soome üliõpilane Armas Otto Väisänen 1912. aastal (ERA, Foto 928).

ERA, Foto 928

pühapäev, 26. 01.
Vastseliina 1895: Kirriv pini käu maad-ilma pite haukuh?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tint. H III 26, 431 (18)

laupäev, 25. 01.
Kaarma 1889:
Roti ja varblase tüli
Vanal ajal oli Eestimaal üks kuulus kaupmees elanud. Taal oli palju poodisi olnud mitmes linnades. Taal oli tubli seil olnud ja veel teisi muid kauplejaid. Selle läbi ta kuulsaks saanud üle maa. Temal olnd hirmus palju raha. Seda ei võinud keegi üles arvata.
Ükskord ta sõitnud Tartust Talina. Kaks täkku olnd ees, kutser laksutand hobusid, nii et pidand lõhki minema. Äkisti näind ta tee ääres ühe musta koju maas olevad. Ta saatand kutsri vaatma, mis loom see pidi olema. Kui kutser ligi oli jõudnud, näind ta, et üks haavatud kaarna olnud, kes sugu lennata ei võinud. Kutser viind kaarna härra juure. Siis ütlend see kaarn härrale: „Kui sa minule nii palju süüa annad, kui mina söön, ja mu haavad ka ära parandad, siis mina tulen ka sinuga seltsis! Kui sa ei luba seda mulle anda, siis jään ma siia jälle.“
Ta lubas ausaste ära tasuda.
Kaupmees naerand selle kaarna jutu peale. Ta võttis teda kaasa.
Kaupmees ütlend taal: „Tuhat kaarnat võin ma ikka toita, ilma et mul midagi puudust on!“
Ta luband nii palju süüa anda, kui ta iganes jõuab süüa. Peeritusega luband tema haavad pesta. Kaarnal olnd väga rõõm, et ta omale nii hea peremehe oli saanud.
Tee peal küsinud kaupmees: „Kes sind nõnda peksnud on, et sa siin tee ääres vedelad?“
Siis ta rääkind, kuda roti ja varblase vahel suur tüli oli tõusnud. Nemad olid nisu maha teind ja lubanud mõlemad niikaua vahti pidada, kunni nisud valmis saavad, siis nad pidand naad pooleks jagada. Roit pidand maa all elama ja varblane maa peal vahti pidama. Varblane olnd kaval, tulnd ja söönd oma lapsekarjaga kõik need nisupead otsast ära, paljad kõrred jäänd püsti.
Siis nad läind kohtu kaibama. Kohus ütlend: „Katsuge sõda pidada! Kumps teise ära võidab, sellele jääb õigus!“
Siis kutsunud roit omale kõik neljajalgsed, ka kõik sarvekandjad, ja varblane jälle kõik sulekandjad. Siis hakand sõdima. Viimaks saand roit võidu ja rebane olla ta nõnda ära lammutanud. Kõik teised läind ära ja ta jäänd sõnna maha kikerdama.
Nüüd tänand ta kaupmeest, kes teda sõnna oli appi tulnud.

Muinasjutu kirja pannud Aado Pea. H I 1, 607 (1)

reede, 24. 01.
Võnnu 2019: See on see uhke paabulindudega brokaatkleidiriie, mille tõi mulle meremehest sõber kuskilt kaugelt sadamast, kui ma olin veel päris noor, polnud kakskümmendki, ja nüüd mõtlen, et äkki...
Eha Võso kaastööst "Esemed meie rännakuil". EFA I 330, 17.

EFA

neljapäev, 23. 01.
Pärnu-Jaagupi 1893:
Uuiu roiju rotti pulmad,
Hiire tütar sai mehele
Nirgi noorema poiale
Seal olid uhked pulmalised
Ja olid kanged pilli mehhed,
Seal olid torupilli puhhujad
Ja lõlsa pilli aijad,
Ja kantle pilli mängijad,
Vares tulli vasge sapastega
Kurg tulli kuldse kanustega
Tihane tulli tinnast saniga
Rebane lulli lepse reega
Kana tulli kahe karguga
Hunt tulli uue kuuega,
Karu kuube õmmeldi
Harakal habet aeti.
Partil perset niteti
Must lind tuli munat taga
Hall lind tulli aot taga
Kirju lind tulli kerad taga,
Hunt olli ullu aijumees.
Karul olli kange sõitu runa.

"Hiire pulmad" üles kirjutatud Hendrik Lusiku poolt.

H IV 4, 238/9 (6)

Fotol kaks muusikut Viljandimaal Silka ristsetel. Pildistanud Aleksander Lepik 25.03.1923. Tema albumi andis arhiivi Aime Lellep.

ERA, Foto 17624

ERA, 17624

kolmapäev, 22. 01.
Karula, Koobassaare k 1973: Ja varguse jaoks, ma õpetan, mis teete, et ei varastata. Mul elus ei ole varastatud, suured summad on kaasas olnud. Kui lähete kunagi suurt sisseostu tegema ja teil raha muidugi suuremad summad kaasas, siis koputage neli korda jalaga vasta maad või vasta põrandat ja kolm korda süllake üle vasaku õla, nii et keegi ei näe. Siis ei juhtu mitte midagi, mitte üks vaenlase näpp ei saa teilt mitte midagi võtta.
Jutustanud Olga Rebbo, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 308, 88 (40)

teisipäev, 21. 01.
Tartu 2019: Minuga on kohati kaasas käinud ema pintsetid, millised ema ostis ca 1936.aastal. Elasime toona Viljandis. Kuna mina olin sel ajal 6-aastane, siis ma neid pintsette ei kasutanud.
1937.aastal abiellus minu onu August Asse Hilda Mägi´ga, kes pärines Valma külast Saba talust (Võrtsjärve ääres). See tähendas seda, et üha sagedamini toodi sealt meile värskelt suitsetatud latikaid. Oi kui maitsvad! Meie emaga sõime neid ettevaatlikult, et võimalikud kalaluud eemaldada. Isa aga sellele suurt tähelepanu ei omistanud ning ühel päeval juhtus see, et tal oli kurgus suure latika roie – peene teravama otsaga kurgu alumise osa epiteelis kinni ja ülemine laiem osa paistis kurgust välja. Ei olnud ju tollal mingit esmaabi. Isa käis ja mõtles... Ja ta mõtles välja, et ema pintsetid on need, mis aitavad. Pintsettide pikkus on 10 cm ja nende otsad on tömbid. Nüüd saabubki aeg, kus minul tuleb vägagi tõsisel põhjusel nende pintsettidega kokku puutuda. Isa pani pintsettidele nöörikese taha ja siis järgnes minu suur päästeplaan. Mina pidin pintsettidega minema isa suhu, kuhu minu tolleaegse 8-aastase tüdruku käsi mahtus, haarama pintsettidega latika roide lamedast otsast ja sel viisil isa kurgust välja tõmbama. Ja ma viisin selle operatsiooni ideaalselt läbi – tulin isa suust pintsettidega välja, mille küljes oli juba limaseks muutunud kala roie. Ma ei mäleta, et see toiming oleks mulle vastumeelne või hirmutav olnud. Isa tuli aidata ja see ettevõtmine oli minu jaoks lihtne.
Lo Järvekülje kaastööst "Esemed meie rännakuil". ERA, DK 654, 1. Autori foto.

esmaspäev, 20. 01.
Laiuse 1887:
Veere looja, päävakene,
kulu, kulla tunnikene!
Ei ole aega pääval veerda,
pääval veerda, kullal keerda.
Pääv soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
harib päida armetuila.
Kamm tal kukkus kaevudesse,
hari tal kukkus allikasse.
Kes läheb harja otsimaie,
kammi kaevust võttemaie?
Ann läheb harja otsimaie,
kammi kaevust võttemaie –
helmini Emajõgeje,
kaelani konnakuduje.
Mis tema põlvi puutunessa
või tema kaela karganessa
või tema rinda ripsateles?
Suga põlvi puutunessa,
kamm tal kaela karganessa,
sõlg temal rinda ripsateles.
"Harja otsimise" laulu kirjutas pottsepp Mart Kreoselt Mart Korts, laulu saatis Hurdale arstitudeng Mihkel Ostrov (H II 43, 632 (24)).
Selle lauluga algab "Vana kandle" Laiuse köide. Siit leiab 1709 laulu- ja loitsuteksti ning 60 fotot ja käsikirjanäidet. Asjahuviline leiab ka ülevaated Laiuse ajaloost (Andres Andresen), regilaulude keelest (Jüri Viikberg), Laiuse laulutraditsioonist, laulikutest ning kogujatest (Kristi Salve, Liina Saarlo, Rein Saukas).
Raamatu andis välja EKM Teaduskirjastus (http://www.folklore.ee/kirjastus/?sari=20). Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Eesti Keele Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivi kogudest. Avaldatud fotod pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Põllumajandusmuuseumi fotokogudest. Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeerium, Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ning SA Eesti Rahvuskultuuri Fond.
Köite koostasid Kristi Salve, Liina Saarlo ja Janika Oras, toimetas Kanni Labi. Koostajad tänavad kõiki toetajaid ja abilisi ning loodavad, et Laiuse "Vana kandle" järjekorranumber XIII viitab seeria edukale jätkumisele. Rõõmsat lugemist ja kaasalaulmist!
"Harja otsimise" laulu kirjutas pottsepp Mart Kreoselt Mart Korts, laulu saatis Hurdale arstitudeng Mihkel Ostrov (H II 43, 632 (24)).

pühapäev, 19. 01.
Kuusalu 1895: Kui mõni teisega räägib, aga teine midagi vastu ei ütle: „Ta ei lausu mitte musta ega valget.“
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 54, 258 (164)

laupäev, 18. 01.
Tõstamaa 1892:
Ükskord üks mees läinud laupäeva õhtal naabrivalla metsa puid vargile. Tagasi tulles pidanud ta ühest suurest seitsme versta pikusest nõmmest läbi tulema, mis Tõstama ja Selli vahepeal seisab. Olnud umbes arvata juba kesköö-aeg, kui mees metsa sisse jõudnud. Aga seal metsa alustuses on surnuaed. Surnuaea kohalt kaada tulles kuulnud mees, et üks vilistanud surnuaea peal, aga see vileheal olnud kaugel kuulda. Seda kuuldes olnud mehel suur hirm ja löönud hobusele tugevaste pihta, et aga surnuaeast ruttu kaada saaks. Sest temale tulnud kõiksugused jutud ja mõtted ette, mis tema oma isa käest lapsepõlves kuulnud, kui isa elanud, et ööse kella kaheteistkümne ajal kõik vaemud kõndivat surnuaea peal. Kui ta juba hea tükk maad surnuaeast kaada olnud, hakkanud mees jälle kõvemini hingama ja lasknud hobusel tasa käia. Ja ise hakanud taguspidi isameiet lugema, sest ta olla kuulnud, et siis vaimud ei julgeda enam tagant järele tulla. Aga häkitselt kuuleb jälle, et üks vilistanud, palju valjemini ja lähemal kui enne. Nüüd hakkanud mees jälle uueste hobusele pihta lööma ja ajanud aga nii rutuste, kui hobune jõudnud jooksta. Mida kõvemani mees ajanud, seda lähemale jõudnud aga vileheal. Viimaks, kui mees juba kojupoolse metsa äärde oli jõudnud, olnud juba vileheal jost tee ääres kuulda. Ja häkitselt jäänud hobune seisma ning tõrkunud tagasi. Siis näinud mees, et pahemalt poolt metsast tulnud üks suur kari kitsesi ja just tema hobuse eest läinud üle maantee alla mere poole. – Kui kitsede parv mööda oli läinud, siis mees hakkanud jälle toibuma, ja kui koju jõudnud, olnud ta nõnda ära kohkunud, et ei ole sõnagi suust välja tulnud. Ja sestsaadik tõutanud mees ära, et ta eladeski enam vargile ei lähe selle hirmu peale.
Kirja pannnud Gustav Anniko. H III 13, 25/8 (3)

reede, 17. 01.
Häädemeeste 1933: Tõnisepäe on veel pool lund taevas.
Kirja pannud Marta Martinson (hilisem Mäesalu).
ERA II 60, 501 (16).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev

neljapäev, 16. 01.
Elistvere 1894: Kui mõnel nohu haigus on, siis võtab meste rahvas kassi saba ja pühib sellega nina, naeste rahvas aga nuuskab mehe pükste tossu augu kuhaga, siis saab nina terveks.
Nõnda on õpetanud Jaan Millert Äksi kihelkonnast Elistverest.
H II 50, 660 (31)
Pildil aga imiteerib tedrekana häält Hans Dreiman Vändras 1938. aastal.
ERA, Foto 865

ERA, Foto 865

kolmapäev, 15. 01.
Haljala 1889: Kui keegi lapsega külasse läheb, pühkigu ta enne meesterahva särgi savaga lapse silmad üle, siis laps ei karda „imestust“.
Kirja pannud Julius Aleksander Rehberg. H II 9, 188 (31)

teisipäev, 14. 01.
Võru < Tartu 1995: Professor näitab tudengile lindude jalgu, too aga ei arva ühtegi neist ära.
Professor: Teie teadmised on mitterahuldavad, võite minna... Pidage, kuidas on Teie nimi?
Tudeng sirutab jala ukse vahelt tagasi: Arvake ära.

Tudengipärimuse kogumise võistlusele saatnud Jaan Ossis. EFA I 4, 90/1.

esmaspäev, 13. 01.
Rõngu 1890:
Tandsi nii kui ihu annap,
ihu annap, kihä kannap!
Luks Jaan lei lugu pilli,
Kõva Jaan lei kõgu pilli,
Sant Hants lei savipilli.
Kont Hants oli kosilane,
pilusilm olli pillipuhkja,
sant Hants olli saajavanemb.
Tantsi nii kui ihu annap,
ihu annap, kiha kannap!
Pillimängulustilise labajalalaulu kirjutas Väike-Rõngust üles Hann Urb (H II 30, 773 (3)). Foto Hellenurme pasunakoorist kogus ja annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 7030).

H II 30, 773 (3) ERA, DF 7030

pühapäev, 12. 01.
Tõstamaa 1890: Inimene ei ole, aga räägib, puu ei ole, aga lehed, särk ei ole, aga õmmeldud?
Mõistatuse kirja pannud Mart Kirikall. H II 19, 805 ja 813 (132)

laupäev, 11. 01.
Setomaa, Obinitsa k 1953:
Läts' repän tiid pite, löüse ratta rüüpmest õuna. Lätt õks, putus talo vasta, õtak nakas saama. „Tere’, peremiis, võta’ minno üüsest!“
Peremiis ütles: „Olõ-i koheki magama panda’.“
„Eis hiitä’ pingi pääle, saba panõ’ pingi ala,“ ütles repän, „ni õunakõsõ panõ kaalukambrõhe.“/…/

Jutustanud Hemmo Mast, kirja pannud Herbert Tampere. RKM II 57, 170/3 (11).
Avaldatud muinasjutuna „Rebane öömajal“ eestikeelses tõlkes Erna Normanni ning Herbert Tampere raamatus „Marjakobar ja teisi seto muinasjutte“ (1. trükk 1959, 2. trükk 1989, 3. trükk 2015):
Rebane öömajal
Läks rebane teed pidi, leidis rattaroopast õuna. Läheb ikka, juhtub talu vastu. Hakkab õhtu jõudma.
„Tere, peremees, võta mind öömajale!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla,“ ütles rebane, „ja õunakese parem kaalukambrisse.“
Öösel ärkas rebane üles, läks sõi õuna ära. Hommikul tuleb peremees ka üles.
Rebane küsib: „Kus mu õunakene? – Näe, õunakest ei olegi enam! – Aga õuna vastu anna mulle kanakene!“
Peremees andiski.
Jällegi läheb rebane teed pidi, tuleb talu vastu. Õhtu hakkab jõudma.
Rebane küsib ööseks: „Peremees, peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, kanakese aga kaalukambrisse.“
Rebane ärkas öösel ja sõi äragi kanakese. Peremees tuleb hommikul üles – kanakest ei olegi enam.
„Aga kanakese vastu anna mulle notsukene!“
Peremees andis ka.
Läheb, läheb rebane notsukesega teed mööda. Jälle hakkab õhtu jõudma. Juhtub talu vastu.
Rebane küsib ööseks: „Kulla peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, aga notsukese kaalukambrisse.“
Rebane jällegi ärkas öösel üles, sõi äragi notsukese. Peremees tuleb hommikul üles, rebane ütleb: „Peremees, peremees, too ära mu notsukene!“
Peremees läheb võtma – ei olegi enam notsukest.
„Aga notsukese asemele annad mullika!“
Peremees andis ka mullika.
Rebane läheb jälle teele, ise naerab endamisi, naerab ja ütleb nii: „Kui vigur see rein ja reinuvader on! Läks teed pidi, leidis rattaroopast õuna, õuna vastu sai kana, kana vastu sai notsukese, notsukese vastu sai mullika.“
Läks siis ja küsis mullikaga öömajale. „Peremees, peremees, võta mind ööseks!“
„Ei ole kuhugi magama panna.“
„Noh, ise heidan pingi peale, saba panen pingi alla, aga mullika panen kaalukambrisse.“
Läks, sõi äragi mullika öösel. Hommikul küsib jälle: „Peremees, peremees, kus mu mullikas?“
Peremehel oli kolm ilusat tütart.
„Peremees, peremees, anna mulle too peenikese kaelaga preili!“
Peremees pani kirju koera kotti ja andis rebasele selga.
Siis rebane läks jälle teed mööda, ise kiitis: „No on alles lugu! Läksin teed pidi, leidsin rattaroopast õuna, õuna vastu sain kana, kana vastu sain notsukese, notsukese vastuse sain mullika, mullika vastu sain peenikese kaelaga preili.“
Ise näpistab koti ja ütleb: „Preili, preili, laula kah!“
Paneb koti maha: „Ma vaatan, missugune sa, preili, mul oled ka!“
Tegi kotisuu lahti – kirju koer kargas kotist välja, tegi „auh!“
Rebane ehmus koerast, koer ehmus rebasest. Rebane pages ühele poole, koer pages teisele poole.

reede, 10. 01.
Järva-Madise 2019: Ja veel ühest esemest, õieti kingapaarist tahaksin pajatada. Hoian neidki hoolega, sest need on mu ämma pulmakingad. Mõtlesingi kirjutada ainult neist kui kõige tähtsamast alalhoitud esemest, sest neil on ka oma iseloomulik lugu ja palju teavet minu mehe suguseltsi kohta. Anna ja Juhan Vatmann pole siin elanud sündimisest saadik. See talu on ostetud. Nad on tulnud siiakanti üks Ambla poolt, teine Lehtsest Põrikilt 1910.-1920. vahel. /--/ Talul läks üsna hästi, vana Juhan pidas karjajõudlust silmas, tellis ajalehti, aga oli äärmiselt kokkuhoidlik. Sugulastega käidi läbi, eriti sage oli siin Juhani õde Juuli ja Anna õde Manda Aegviidust. Pulmadeks 1935. aasta 23. juunil aga ei raatsinud pruudi isa osta tütrele ilusaid ja kalleid kingi. No ega ta pasteldega poleks jäänud, oleks lihtsamad saanud. Aga need ilusad kingad ostis Salmele (minu ämmale siis) tema täditütar Laura. /--/ Laura Grau oli õnnetähe all sündinud, sest ta sai juba 1932. aastal töökoha Genfi. EFA I 331, 18.
Age-Li Liivaku kaastööst "Esemed meie rännakuil".

Augusti ja Salme pulmad 23.6.1935. Ämma pulmakingi pildistas 8.8.2019 Age-Li Liivak.

Augusti ja Salme pulmad 23.6.1935 Ämma pulmakink

neljapäev, 9. 01.
Haljala 1896:
Kuri mees naise kulutab
Kudeneb hea mee naine
Tuleb väljalta vägeva
Töö rinnalta tugeva
Eina kaarelt kaunikene
Põll on eessa pooliline
Seelik siidi viiruline.
Kül tuneb paha mee naine
Tuleb väljalta vässinud
Töö rinnalta tüdinud
Eina kaarelt ingastanud
Põll on põlvini mudane
Seelik sitta viiruline

Haljala kihelkonnast Sagadist Mai Jürmannilt üles kirjutanud Danel Pruhl.
E 35754 (9)

20. sajandi alguse foto Vigala päevapiltnik Madis Rukki töödest. Abielupaar Jüri ja Ann Liimann õues istumas. Foto kleebitud hallile papile kirjaga: "Cabinet PORTRAIT" ja mitmesuguste templitega. Tagaküljel kirjad: pastakaga: "Laisilla Jüri ja Ann"; harilikuga: "Jüri Liimann Koluveres ja naine Ann. Laisilla talus"; kaunistustega tempel tekstiga "Päevapiltnik Madis Rukki Wigalas"
ERA, DF 659

ERA, DF 659

kolmapäev, 8. 01.
Sangaste 1969:
Ennustamispink. Hästi siledast kuuselauast lõigati umbes supitaldriku suurune 2 cm paksune laud, tehti kolm auku sisse, millest pisteti põlvekõrgused 3 cm jämedused jalad alla. Kuskil ei tohtinud oksakohta olla. Istuti ümber laua ja pandi käed poolest saadik peale. Pink tõusis kahele jalale. Kelle poole tõusis, see hakkas küsima. Pink koputas vastuseks põranda peale. Ta ei valetanud. Kord, kui ära läksime, oli pink nii elektrit täis, et jooksis põrandal kolm meetrit. Sõja ajal läks kaduma.
Kirja pannud Veera Hütsi. RKM II 269, 531/2 (1)

teisipäev, 7. 01.
Harju-Madise 1990: Nuudipäev oli 7. jaanuar. Ja siis minu isal oli ka üks pisike õlleankur või 10-toobine. Siis pakuti. Mehed käisid, õlenuustakud olid kätte käänatud, käisid siis õlut proovimas veel. See oli niikui kadripäevgi oli, et ilma midagi andmata ei või ära saata. Hilda Kruusilt (snd 1921, pärit Ämari külast) Rannakülas kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 434, 60 (26).
Rohkem nuudipäevast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev

Maskeeritud nuudipoissi Soomes pildistas 1973. aasta 7. jaanuaril Annikki Kaivola. ERA, Foto 10437.

ERA, Foto 10437

esmaspäev, 6. 01.
Rannu 1889:
Õisu mees tegi õluta,
Pärnu miis pani pärmi sisse,
Viru mees viha umalad,
Järva miis jahud jämedad.
Tulli sis õlu tugeva:
võtis meeled meiste päästa,
poole meele poiste päästa,
tanud targa naiste päästa.
Sis mehed mütsita mürasid
ja naised tanuta tantsivad,
poisid poole saapaida.
Õlut juuasse tuasse,
eks ta tehakse kojasse,
kolmas kääri kammerisse,
nel´las liigub linnasisse,
viies viidi veske'elle,
kuues kurnale säetu.
Õlleteost ja õllejooma mõjudest kirjutas abikoolmeister Hans Raag (H II 30, 334/5 (6)). Õlletegu Valgutal pildistati 1925. aastal, pildi annetas arhiivile Veera Soo (ERA, Foto 10275).
Täna on kolmekuningapäev, mil viimane aeg jõuluõlu ära maitsta (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev).

ERA, Foto 10275

pühapäev, 5. 01.
Helme 1893:
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: „Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks.“ See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.
Kirja pannud Jaan Karu. E 2921 (19)

laupäev, 4. 01.
Vändra 1983/5: Astus varba peale. Ehk ka: Astus konnasilma peale. – Ütles otse välja ehk ka ütles torkavalt. Üsna laialt levinud.
Ütlust selgitanud Salme Karro. RKM II 405, 689/90 (49)

reede, 3. 01.
Kõpu 1921-1922: Ega s?? märu nüid enne jä?gi?ei jää, ku poole öö aeg jääb – poole päevä akas ju kah.
Üliõpilasena kodukihelkonnas kirja pannud Oskar Loorits.
E, StK 10, 7 (7).
Seda, et öösel alanud torm vaibub kiiresti ja päeval alanu kestab kaua ja teeb pahandust, on arvatud mitmel pool Eestis.
Tormist merd pildistas 2015. aasta oktoobris Pärnus Maila Jürgenson. ERA, DF 30194.

ERA, DF 30194

neljapäev, 2. 01.
Simuna 1929: Kui talvel metsa ära eksid, pane pahema käe kinnas paremasse ja parema käe kinnas pahemasse kätte. Kui suvel, siis tuleb vahetada päälmine riie alumiseks ja alumine päälmiseks.
Madis Mundilt kogunud Richard Viidebaum.
ERA II 13, 220 (15)
Ilusal lumisel talvepildil on Alide Maria Köst kaaslannaga Viljandimaal. Pildistanud Alksander Lepik 05.11.1925. Pildi arhiivile edastanud Kaie Humal.
ERA, Foto 17707

ERA, Foto 17707

kolmapäev, 1. 01. 2020
Viru-Jaagupi, Rägavere k 1889: Jõulu- ja nääriöösetel pidivad: sigur seitse korda, karjane kaheksa korda ja künnimees kümme korda sööma; ainult siis jaksada igaüks oma suvise orjusele vastu panna.
Vanasõna kirja pannud Jüri Uustallo. H II 10, 554 (18)

teisipäev, 31. 12.
Kolga-Jaani 1931: Külgehakkavate haiguste ärhoidmiseks näriti iga päev kuni kümme kadakamarja ja tubades tehti kadakasuitsu. Kodavere 1937: Peavalutajad arvasid: kui juua kadakamarja teed, kaob peavalu.
Noarootsi 1938: Jõululauba ja näärilauba õhtu keidi "anisid andmas". Kui mehed läksid sauna, siis üks naine võttis kadakaoksa kätte ja läks nendele sauna "anisid andma", igaühele tõmbas ühe sähmu.
Maagilisi toiminguid 2020. aastal trükki minevast Mall Hiiemäe "Väikesest puu- ja põõsaraamatust".
Pöördugu poolelt teelt tagasi gripilaine ja taganegu muud tõved!
Mais 2006 pildistas Muhus "eesti apelsine" Helen Kästik. ERA, DF 2947.

ERA, DF 2947

esmaspäev, 30. 12.
Rannu 1888:
Etse laulge, noh, sõsara,
nõrgutage, nõmmeroosi!
Vai te jo vana olete,
vai teil igä puudunessi?
Vara saade ta vanassa,
enne aiga emadessa,
enne muida muterissa
vara valgile päile.
Noori tüdrukuid innustas laulma Jaan Kivisaar, Valguta vallast pärit kooliõpetaja (H I 2, 518 (6)).
Valguta kolhoosi nääripeol lauldi 1962. aastal, foto kogus ja annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 7051).

ERA, DF 7051

pühapäev, 29. 12.
Hanila v, Virtsu k 1992 (Hanila khk):
K: Mis on iga aasta alguses ja lõpus?
V: A-täht.
Keerdküsimus kirja pandud Virtsu Põhikooli 4. klassi õpilaselt 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusel. RKM, KP 20, 138 (12)

laupäev, 28. 12.
Vigala 1975: Jõulu esimene püha, teine püha ja kolmas püha, siis tuli süütalastepäev, süütanaistepäev ja süütameestepäev. Nende vahele mahtus enamasti ka pühapäevi, õigem, nende sekka.
Kirja pannud Madis Oviir. RKM II 314, 347/8
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suutalastepaev/item/52204

reede, 27. 12.
Simuna 1939: Jõulude ajal võis vanasti ainult jõulu kolmandal pühal mänge mängida. Sel õhtul tulid siis noored kuhugi peresse kokku ja hakkasid mängima.

Villem Partveilt (snd 1857) Koila külas Paali talus kirja pannud ERA stipendiaat Vera Fuchs (1904—1981), hilisem etnograaf.
ERA II 266, 51 (107).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud

neljapäev, 26. 12.
Asundused, Venemaa, Tomski obl, Kaseküla 1993:
Rahvaluulekogujad Anu Korb ja Astrid Tuisk ning Klimsonite hobune Maina Klimsonite hoovis Venemaal Tomski oblastis Pervomaiskoje rajoonis Kasekülas.
Pildistanud Kadri Peebo (Tamm) 1993. aastal.
ERA, Foto 15210

Tabanipäev (26. XII)
Tabanipäeva ehk tehvanipäeva nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.)
Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina.
Vaata lisaks: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tabanipaev

ERA, Foto 15210

kolmapäev, 25. 12.
Põlva, Navi k 1894: Kui hani jõulu ajal pori peal, siis jüripäeval jää peal.
Vanasõna kirja pannud Joosep Melzov. E 10270 (5)

teisipäev, 24. 12.
Kuusalu 1902: Kolm põlve tagasi elanud Kaberneeme rannas osav kütt, kes ühtepuhku pühapäevadel jahti pidades mööda metsi hulkunud. Korra läinud tema jõululaupäeval jahile. Ühe rehe juure jäänud tema passima. Varsti jooksnud üks jänes: tema lasknud selle maha. Laadinud püssi uuesti ära. Kui sellega valmis saanud, olnud jälle jänes näha. Tema lasknud selle jänese jälle maha. Hakanud jälle laadima, tulnud jänes, keda tema jälle maha lasknud. Nõnda lasknud ta 15 jänest maha. Viimaks läinud ka ära korjama, aga pole ühtainustki leidnud. E 43151. Kirja pannud August Wilhelm Bachmann (1887-1905), Nabala vallakooli õpetaja ja Kiiu vallakirjutaja-abi.

Foto 1984. aasta pühadeajast saatis arhiivile Tuuli Reinsoo koos kaastööga "Millest tunnen oma kodu?": Kutsusin oma vanaema Valvet hip-hop vanaks. Mitte, et ta oleks eriline breikar või räppija või muud moodi tänavakultuuri esindaja, vaid sellepärast, et ta pidas jäneseid, ja need olid minu keeli hip-hopud. Pildil Valve-Loviise, Tuuli ja Kuku. ERA, DF 21123.

ERA, DF 21123

esmaspäev, 23. 12.
Kodavere 1931:
Jonkadi, jänkadi jõulud tulevad,
vorssikambri võti kadund,
lihaaida lukk on lagund.
Ega minu naene pole kakaduu,
nagu räägib rahvasuu,
täna juba kolmas kuu,
kui minu naene murdis nabaluu.
Jõuluootuse salmikese kirjutas Ranna algkooli 5. klassi õpilane Elmar Vahi (A 11771 (14)).
Pildi Ranna Rahvaraamatukogu Seltsi 1940. aasta jõulupeost Ranna seltsimaja saalis annetas arhiivile Helgi Suluste (ERA, DF 1846).

ERA, DF 1846

pühapäev, 22. 12.
Venemaa, Handi-Mansi autonoomne ringkond, Berjozovo rajoon, Sukõrja k 1979:
Väike mos-naine
Elas-oli väike mos-naine koos oma noorema vennaga. Nad elasid püstkojas. Nõnda koos elades käib vend metsas jahil, ta on jahimees. Õde on kodus. Venna kojutuleku ajaks on vaja süüa teha. Ta õmbleb midagi – teeb häid asju, teeb sooblist asju, teeb karusnahast asju, ootab. Venna kojutuleku aeg jõudis kätte, õde tõuseb püsti, ta riputatakse juukseidpidi üles.
Keegi ütleb: „Luur!“
Ta riputatakse üles, ta ripub, pärast lastakse alla. Ta paneb paja tulele. Kui ta paja tulelt võtab, on toit veel toores. Vend tuleb koju, proovib – toit on toores. Ta ei ütle midagi. Järgmisel päeval läheb ta jälle metsa. Nagu eelmisel korral – õde jääb miskipärast katla tulele panemisega hiljaks, tuleb kotta seda tegema ja riputatakse juukseidpidi üles.
„Luur!“
Ta riputatakse kojakatuse alla. Ta ripub üleval ja mõtleb – vend jõuab kohe koju. Pärast lastakse ta alla. Ta paneb kiirustades katla tulele. Kui ta liha keemast võtab, on toit jälle toores. Jälle ei ütle vend midagi. Kolmas päev jõuab kätte, vend läheb jälle jahile, koju ei jää. Õde õmbleb venna äraoleku ajal jälle nahast ja sooblist asju, teeb jalanõusid. Jälle – nii nagu kojapõrandale laskub, riputatakse ta üles.
„Luur,“ ja ta ripub üleval.
Vend tuleb koju, hakkab sööma, ütleb: „Õeke, miks on toit juba kolmandat päeva toores?“
„Ei tea. Kui katelt tulele panema hakkan, riputatakse mind juukseidpidi üles. Kui ringi vaatan, ei näe ma kedagi.“
Siis ütleb vend: „Homme peidan ennast ära.“ Peidabki. Paneb mõõga valmis, teeb selle teravaks ja peidab ära. Näeb: koja katuselt paistab käsi. Vend raiub kätt, käsi kukub. See, kes seal oli, jättis käe maha, ise aga kadus. Õel on nüüd käsi, kellukesega käsi.
Vend ütleb õele: „Sa pane see käsi ära, pane kotti, ära seda väljas hoia. Kui see välja jääb, märkab ta mind kindlasti. See käsi leiab meid üles ja tapab.“ Vend läheb jälle iga päev metsa. Ükskord, kui ta jälle metsas oli, vaatab kotta väike naine.
Ütleb: „Anna mu venna käsi siia, muidu vend sureb!“
Väike mos-naine vastab: „Sa astu sisse.“ Naine ei sisene, vaid viipab õue.
„Astu sisse. Kas ma pean sulle käe uksest välja ulatama?“
Naine astub kotta. Pärast võtab mos-naise vend ta kinni. Võtab ta endale naiseks. Talve elavad, suve elavad, naisel sünnib poeg. Naine õpetab last. Mees ei karda oma naist. Kas naise vend on elus või surnud, see pole tähtis. Laps sai roomamisealiseks.
Ühel päeval õpetab ema teda: „Sa palu tädilt kätt, ütle – meie onu kellukesega käsi anna siia, anna siia, ma mängin.“
Ise läks hagu korjama. Ta valetas, ei läinud, peitis ennast koja taha ära.
See laps nutab: „Meie onu kellukesega käsi anna siia, anna siia!“
Naine mõtleb: anda või mitte anda. Annab viimaks käe lapsele. Ema tormab kotta, haarab lapse koos käega sülle ja kaob. Mos-naine ootab venda koju. Näeb: vend juba paistab jõe teiselt kaldalt, on koju tulemas. Koer on ka kõrval. Juba läheb pimedaks, aga venda pole ikka veel kodus. Järgmine päev jõuab kätte, vend ikka seisab samas paigas. Ta läheb sinna. Käsi oli sinna ilmunud. Vend oli noolega läbi lastud, tapetud ja sealsamas kiviks muutunud. Käsi oli sinna tulnud. Kellukesega Käsi. Ta oli juba ellu ärganud. Nüüd elab ta õnnelikult. Ongi mu lugu räägitud. (Hiljem lisatud lõpp) Väike mos-mees kasvab suureks, küsib isa kohta: „Kus mu isa on?“
„Isa on tädi pool kiviks tardunud,“ vastab ema.
Poeg ütleb: „Läheme sinna, kus isa on, ma tahan vaadata.“
Jõudsid sinna. Tõesti – mees seisab. Aga miks on ta noolega tapetud, nool ikka veel seljas püsti? Poeg tõmbab noole välja, laseb ema. Ema sureb, poeg läheb tädi juurde.
Ta küsib tädilt: „Kes mu isa tappis?“
Tädi kallistab ja suudleb teda.
Tädi ütleb: „Sinu isa tappis Kellukesega Käsi.“
Tädi küsib: „Kus su ema on?“
„Tapsin ema ära. Ja kes mind tapab?“
„Sind ei tapa keegi. Minu tapab Kellukesega Käsi, aga sina jääd ellu.“ Jutustanud Maria Sainahhova, salvestanud Aado Lintrop, litereerinud ja täiendanud Klavdia Sainahhova. RKM, Mgn. II 3220 (4).
Ilmunud raamatus: „Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas. Mansi rahvaluulet“. Valinud, tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aado Lintrop, illustreerinud ja kujundanud Marja-Liisa Plats. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019.

laupäev, 21. 12.
Rõuge 1939: Kui toomapäeva õhtul jooksta kolm kord ümber maja ja siis vaadata katusele; on sääl valge vaim, siis tähendab see hääd; on näha musta vaimu – tähendab halba majale (kodule).
Kirja pannud Henrich Pill. ERA II 208, 665 (28)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51074

reede, 20. 12.
Kolga-Jaani 1938: Riidi(l) ei lõpetada ühtegi tööd.
Öelnud 77-aastane Mari Saks Soosaare valla Riiska talust, kirja pannud ERA kaastööline, põllumees Johannes Raidla (1913-1944).
ERA II 202, 463 (80).

Enda tehtud fotol paneb Johannes Raidla rahvaluulet kirja Mall Pekilt Võisiku valla Lätkalu külas 1939. aastal. ERA, Foto 1786.

ERA, Foto 1786

neljapäev, 19. 12.
Viljandi 1879:
Muile annid muuda töödä
Sulaselle suurta töödä
Palgalisel palju töödä
Mulle annid anid oida
Anid oida kanad kaitse
Varvas jalad vaadatagi
A'asin anid allikulle
Laglekesed laineella
Varvas jalad vaarikusse
Tulli kulli kurja küisi
Aas minu anid allikulta
Laglekesed laineelta
Varvas jalad vaarikusta
Läksin kodu kurva meeli
Kurva meeli leinä keeli
Kessi kurva küsitelle
Emä kurva küsitelle
Ole vaita poega noori
Ma lään isi otsimaie
Otsin orud käisin käärud
Otsin mäed määrätumad
Ei mina leidnud lehtä jalgu
Vaarikust ei varvas jalgu
Läksin Siimule sissegi
Siimul sikka tapetie
Musta pulli poodanessa
Sääl mull külled küpsetädi
Rasva pallid panni päälä.
Kogunud Jüri Peet Viljandist.
H, Peet 276/8 (280)
Toreda 1969. aastast pärit pildi Võrtsjärve kalamajandi emisetalitajast Endel Lellepist seaga on arhiivile edastanud Kaie Humal.
ERA, DF 7505

ERA, DF

ERA, DF

kolmapäev, 18. 12.
Hanila 1969:
Igalpool ia, kodu kõige parem. Inimene piab rahul olema, siis oo ia olla. Eks nüid kodu ole küll kõige parem.
Vanasõna selgitanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 254 (475)

teisipäev, 17. 12.
Martna 1929: Sii Leppiku mamma ütles, et ma või seitse korda päevas riielda ja andeks paloda ja õige ikke.
KKI 21, 14.
Kirja pannud E. Põldre.

esmaspäev, 16. 12.
Kolga-Jaani 1936:
Langukesed, linnukesed,
ei me tulnud tukkumaie,
seenä ääre seisemaie,
nurka ei norotamaie,
pikka pinki istumaie,
varna ääre vahtimaie.
Tehke õllele iluda,
tehke viinale vigurid,
kal´lal kahte nal´lakesta!
Umal uikus, käbi kärkis,
umal uikus kuusikusse,
käbi kärkis kaasikusse.
Oleks minu olemene,
teeses minu tegemine,
ma ka tükis tünderisse,
poeks õllepoolikusse,
veereks viinäveerändisse,
ma paneks mehed tantsimaie!
Pulmadesse ja pühadeaga sobivalt laulis õllest Rõõt Grauberg Vissuvere külas, laulu kirjutas üles Kustav Must (AES, MT 171, 27/8 (1)). Rõõda foto annetas arhiivile tema lapselaps Johannes Raidla (ERA, Foto 1787).

ERA, Foto 1787

pühapäev, 15. 12.
Tori 1889: Nina niki-riki, kõrvad kõki-rõki, saba rilli-ralli?
Mõistatuse kirja pannud Mihkel Ostrov. H II 21, 144 (16)

laupäev, 14. 12.
Vastseliina 1982: Nimä ütlese, et neil olevat Seitsme Moosese raamat. Et nimä tegivä tuu päält, kel tuu om. Aga meil om Tartuh ka Seitsme Moosese raamat, aga tuud ei anda õnne nätä. Kui Ülikoolih üliõpilase tahtva nätä, sis näidätas õnne kaugelt. Tuu olevat nii sisse mähit ja... Ma esi raadiost kuuli, kui kõneldi. Ja sääl olevat kõik üleväh, mis võit ilmah tetä. RKM, Mgn. II 3604 (30).
86-aastaselt Adele Tirulilt salvestanud Anu Vissel.

reede, 13. 12.
Kodavere 1937: Värvi. Mängijaid on paaris arv. Mängijad jaotatakse pooleks, ning kumbki pool valib endale "teadus-kuningad". Need saadetakse välja (eraldi ruumi) ning teistele mängijaile pannakse värvi nimed näiteks "roosa, valge, must" jne. Selle-järele kutsutakse "teadus-kuningad" sisse. Hakatakse järgimööda ütlema värvi nimesid, kui on õigest öeldud, siis koguvad selle selja taha kumb neist ütles nime.
On värvid kõik ära öeldud, olgugi et teisel teaduskuningal on rohkem värve, hakatakse jõudu proovima. Vedatakse piir kesk mänguplatsi, kumbagi teaduskuninga mehed kogunevad oma kuninga selja taha järgimööda, hoides ümber keha kätega kinni. Üle piiri ulatavad kuningad käed, olles piirilt ühekaugusel. Kuningad võtavad kätest kinni, ning hakatakse vedama. Kumba kuninga mehed üle piiri vedatakse see on langenud, ning mängu võib korrata.
ERA II 108, 312/3 (22).

Mängukirjelduse pani kirja Elly Luigla Pala vallast.

neljapäev, 12. 12.
Hageri 1936: Üks vana parun käinud tihti kodu ikka peale surma. Hundid pole teda iialgi kätte saanud. Kui teda kottu ära aetud hundale, siis tema joosnud üle soo heinaküini. Küinil olnud 2 suud, teine üsna kõrges ja heinu täis. Üks julge mees võtnud sõnnikutõstmise hargi ja läinud õhta sinna valvama. Ja kodukäija tulnud, ise karjunud: "Abi, abi!" See hundil järel. Kodukäija korge küinisuu peal sirutanu ühe jala, öölnud: "Kuts, säh see jalg!" teise jala: "Kuts, säh teine jalg!" Tõmmanud jalad tagasi, et ei anna kutsile kummakitki. Mees pannu hargiga partsti seljati ja viskanud huntile kätte. Põle muud kui tükk surnulina/veet/.

Loo rääkis Hans Mesikäpp 1936. aastal Mari Õismanile.
ERA II 132, 499 (4)

Pildil Eesti Rahvaluule Arhiivi aukorrespondent Hans Mesikäpp ise koos oma tütretütre Õilme Vassermanniga 31.05.1936. Pildistanud Tõnu Võimula.
ERA, Foto 166

ERA, Foto 166

kolmapäev, 11. 12.
Põltsamaa 1897: Ega töö mõni jänes ole, et ta eest ära jookseb. – On inimesel hea tahtmine, siis võib ta jooksja jänese kinni püüda, aga kui inimesel tahtmine puudub, siis ei saa ta magajat jänest ka kätte, sest ta arvab, et jänes jääbki magama.
Vanasõna selgitanud Martin Luu. H II 59, 578 (16)

pühapäev, 17. 11.
Hargla, Vastse-Roosa k 1934: Metsan sündünu, metsan kasvanu, tule kodu putru sööma?
Läti mõistatuse oma emalt kirja pannud Olga Lipstok. ERA II 83, 189 (126)

laupäev, 16. 11.
Torma 1969: Valetajale üeldi: „va valevorst“, „aab udujuttu“, „Mis sa vilistad“, „Mis sa luiskad“, „Teeb tule sinna, kos on vesi“.
Ütlusi kirja pannud Julius Sildvee. RKM II 268, 510 (59)

reede, 15. 11.
Keila 2013: Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt lugema. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. EFA I 170, 3/4.
2013. aasta lastemängude võistlusele saatnud Tiit Birkan (snd 1938).
Fotol on Tiit Birkan oma vanaisa talu juures Sillaotsal (Türi khk, Pöiatu küla). Foto taha on kirjutatud: Sillaotsa pärisperemees Tiit. Foto 1940. aastate algusest. ERA, Foto 17937.
Lisa vt http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/kogumisvoistlus_2013/item/4613

ERA, Foto 17937

neljapäev, 31. 10.
Midruskipäev on tuntud üksnes Ida-Eesti õigeusu aladel, päeval on ühisjooni slaavlaste vanemate päevaga. Algselt tähistati seda kolm nädalat pärast mihklipäeva. Mitmel pool kandus midruskipäev kalendrireformide tõttu ühte usupuhastuspäevaga (31. oktoober). Peamine on olnud suguvõsade kogunemine, surnute mälestamine, toidu haudadele viimine, kirmased. Mõnel pool tapeti lahkunute mälestuseks kukk.
Toidud - kutja, munad, herned, liha, viin ja õlu, üldiselt mälestamistoidud.
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-midruskipaev.php
Vt tähtpäevast lähemalt http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/midrusk

Pildil mälestussöömine Satseris haudadel. Seda küll hoopis Ilja-reedel, 16. 07. 37, fotograaf Valeria Egorov. (ERA, Foto 746)

ERA, Foto 746

kolmapäev, 30. 10.
Iisaku, Tudulinna 1970: Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. – Anna juhtimine tuisupeale, see ajab ettevõtte nurja.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 277, 194 (19)

teisipäev, 29. 10.
Konverents „Vaikimisest välitööde kontekstis“ juba sel neljapäeval, 31.10!
Tartu 1929:
Oli palav maikuu lõpu päevi, kuid taeva äär oli täis tumedaid pilvepesi, kui astusin Elvas rongile, et sõita "metsikusse läände". /--/ Igatahes sadas vihma kui ladin ja ilm oli ypris kylm, kui astusin välja omnibusest Koonga mõisa lautade vahel. Hämardus juba. Seisatusin natukeseks nõutult alatasa tiheneva vihma käes ja astusin siis lähema elamu poole. See osutus koolimajaks. /--/ Õhtusöögiks oli tee ja heeringad, ja magama pandi tyhja tytarlaste magadistuppa. Kuid ärgates oli tuba noori preilnasid täis. Olin kaua maganud. See oli siiski õnneks, sest lõuna ajal oli pea tervel vallal teada, et yks filosoof Tartust on tulnud Junnimaale "tyhja lori" yles kirjutama. Ytlesin Junnimaa. Nii nimetab kaugem ja lähem rahvas /--/ valda. Yldiselt pean tunnistama, on junlane väga hääsydamlik ja vastutulelik inimene. Nii tuli 1,5 nädala jooksul söögiraha maksa ainult 10 senti, ja sellegi pakkusin yhes paigas vägisi. Võeti ikka vastu kui suurt kylalist. Seda ei saa ma kaugeltki ytelda /--/ kohta, kus noa otsa täie söögi eest 100 senti võeti. /--/
Eriti raske on rahvaluule korjajale esimene päev. Ei ole kustki pääle hakata. Käisin ja kõndisin mööda maad, kuni yks mees põllul hobuse seisma jätab ja mind silmitseb. Teretan, alustan juttu, seletan asjad-lood ära. Jah, lausub siis, siin olevat a. 15 tagasi yks samasugune yliõpilane käind kah rahva vanu sõnu korjamas. Tuletab nimegi meele – jah, kyllap ta vist oli Saabermann. Tuletan omaltki poolt meele, kes võisid siin iganes käia – ja otsustan, et see Saabermann polegi muu kui meie praegune prof. Saareste. Kah rahvaluuleliseks muutund! Astun siis sisse tema omaaegse keeleobjekti juure, sest oma eelmisist kogemusist tean, et keeleobj. on sagedasti ka rahvalaulik või yldse hää jutupuhuja ja päälegi treneerit kysimusteks. Ja olingi õigesse ratta astund. Esimesed päevad olid õige viljakad. /--/
Siin kutsuti päris võidu ikka oma juure sööma ja ööseks. Eriti lahke rahvas oli Kibura kylas Tõnisel. Siin lõunatades märkasin, et inimesed uudishimulikult minu söömist vahivad. Teen kysiva näo. Rutatakse siis seletama: omal ajal, mõni aasta tagasi tulnud kaks meest neile, kysind: Kas siin on söögimaja? Perenaine seletand, et ei ole kyll, aga syya saab siiski. Toond siis haput piima ja mis ta veel toond. Mehed hakand piima kahveldega sööma. Mõtle: haput piima kahveldega!! Tartu mehed olnud, käinud siin vanu asju korjamas: yks olnud soomlane, Mann või Mannine või mis ta nimi olnud. Aga mina söövat ikka päris ristiinimese moodi. /--/

20-aastase tudengi Herbert Tampere matkamärkmed rahvaluulekogumiselt Mihkli kihelkonnas 1929. a. suvel, ette kantud Akademilises Rahvaluule Seltsis 1929. a. sügisel. EFAM, Tampere 1: 2, 2/4. Fotol Herbert Tampere ja Menda Ehrenberg Elvas 1933. aastal. Pildistas Richard Viidalepp. ERA, Foto 219.

Akadeemilise Rahvaluule Seltsi konverents „Vaikimisest välitööde kontekstis“ neljapäeval, 31. oktoobril algusega kell 10 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis http://www.folklore.ee/rl/inste/ars/yritused/kogumiskonv6.html

ERA, Foto 219

esmaspäev, 28. 10.
Jämaja 1896:
Mõista minu mõistatused,
kosta minu kostatused.
Mis on libe liiva peal?
Mis on vile välja peal?
Mis seal metsas müta, mäta?
Mis seal roogus rädiseb?
Mis seal meres müriseb?
Mis neist mõistatustest mõistata
ja kostatusdest kostata.
Vesi on libe liiva peal,
tuul on vile välja peal,
hunt on soos silba, solba,
jänes metsas müta, mäta.
Tuul seal roogus rädiseb
ja vesi meres müriseb.
Sügistormidega sobiva mõistatuse kirjutas kooliõpetaja Andrei Kuldsaar (E 28185; ERA, Foto 4569).
Kalapaati Sõrve säärel pildistas Eda Kalmre 2008. aastal (ERA, DF 3699).

ERA, Foto 4569 ERA, DF 3699

pühapäev, 27. 10.
Kuusalu 1907: Mies käüp üöt-päivät, ei pääse mies paigast?
Mõistatuse kirja pannud Hans Schulzenberg. RKM II 60, 139 (34)

laupäev, 26. 10.
Vändra, Vana-Vändra 1937:
Soe sai aga süüa ei sünni. – Uuema aja kõnekäänd. Tarvitatakse siis, kui kuum (soe) hakkab (sai – saama), näiteks pidudel peale „temperamentset“ tantsu.
Ütlust selgitanud Ernst Tammsoo. ERA II 140, 631 (27)

reede, 25. 10.
Risti 1929: Endine Vihterpalu rootsi koolmeister jutustas: Vihterpalus loeti õige vanal ajal rootsikeelseid raamatuid. Raamatud hankisid merimehed Soomest ja Rootsist. Üldse Soomega on olnud pinev kultuuriline side, mida muide tõendab seegi fakt, et högsvenskat nimetetakse Soome rootsi keeleks. ERA, Rootsi 1, 260 (6).
Kirja pannud Paul Ariste.

neljapäev, 24. 10.
Kihnu 1937: Viere, viere, pääväkene,
viere nüüd looja vettä müedä,
lasõ kasõlatvu kaudu!

Ei olõ aega pääväl veerdä:
pääv soeb sulastõ päidä,
kammib karjalastõ päidä,
arib päidä armõtumil,
laamib neiu lakkasida.

Suga kukkus käest merese,
arja külmä al´likassõ,
laamilauda laenõtõssõ,
kammi suurõ kalda'esse.

Päe läks Pietri palvõ'elle:
“Pieter, sa pühä mehe poega,
Andrus, sa amõtmehe poega,
mine tuõ mu suga merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilauda laenõtõsta,
kammi suurõ kalda'estä!”

Pieter ei võtnud palvõ'eidä,
Andrus äidä sõnumida.
Päe läks ise illukesi,
müedä tiedä til´lukene,
müedä vettä väikene,
müedä kallast kaunikene,
müedä muad madalukene,
tõi oma sua merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilaua laenõtõsta.

Laulnud rahvalaulik Liis Alas ("Kuraga Liis"). https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/078-Harja-otsimine (KKI, RLH 57:26 (2))

Fotol laulja ise 15.10.1926. (ERA, Foto 54)

ERA, Foto 54

kolmapäev, 23. 10.
Märjamaa 1955:
„Kärmed vanemad, laisad lapsed.“ – Ehk ümberpöördult. Seda ütlust võib tänapäevalgi tõestada, tean emasid, kes iga tundi kasutasid töötamiseks, ei läind kuhugi muidu kui „sukavarda“-kott ei olnud käsivarres, kas loomi metsa ajades, teise peresse asja pärast minnes, ikka sai sukka kootud. Aga tütred ei mõistagi nüüdsel ajal kinnast kududa.
Vanasõna selgitanud Emilie Poom. RKM II 42, 384 (14)

teisipäev, 22. 10.
Siber, Krasnojarski krai 1973: Meil sõnajalgu on kahte sorti: ühed sõnajalad kasvavad suured, nagu purjen kunagi. Neid meil ei tarvitata rohuks. Teised sõnajalad on peened, kaheoksalised. Seda sõnajalga meie pool kutsutakse jaani- või maarjasõnajalaks. /--/ Kui inimesel käed-jalad valutavad, pannakse sõnajalgu käte ja jalgade ümber. Aitab. Kaob käte ja jalgadest valu, ka kaob paistus ära. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema. RKM II 305, 29/30.
Arhiivile saatnud kaastööline Rosalie Ottesson Ülem-Bulani külast.

esmaspäev, 21. 10.
Simuna:
Poiss oli puperlillekene,
neio nõmmeõiekene.
Läks tema harju aida pääle,
Viru viinaköögi pääle.
Poisid ala palve'ela:
"Kuku maha, kupukene,
kuku minu kaabu pääle,
veere mu vöö vahele!"
Mõistulaulu viinaköögi katusel toimunust kirjutas üles salapärane F. A. (ERM 61, 14 (11)).
Muuga mõisa endist viinakööki pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 370).
Oktoober on ju viinakuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober

KKI, Foto 370

pühapäev, 20. 10.
Kadrina, Vihasoo k 1974: Küla suhkur ei ole nii magus, seda peab hästi palju sisse panema. – Ja, küla suhkurt võib rohkem panna, ega sie tasku piale käi.
(Selle ütlusega alustas Robert Lillevorst, kui kohvilauas ainult ühe korra lusikaga suhkrut panin. Teise fraasiga toetas keegi külalistest, kes pühapäeva pärastlõunal olid kogunenud lahkesse peresse.)
Ütluse kirja pannud ja kommenteerinud Pille Kippar. KKI 65, 260 (13)

laupäev, 19. 10.
Järva-Madise < Hageri, Haiba k 2013:
Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem.
„Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tatinina!“
7 või 8 või 11. Tatinina ütleb ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema. Mängualustussalmi kirja pannud Age-Li Liivak. EFA I 170, 81

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4740

reede, 18. 10.
Rõuge 1895: Hillu hillu, wõrge wõrge, tasa tasa, targu targu.
Kirjutas mölder Märt Siipsen (1846-1917), Matthias Johann Eiseni kaastööline Tsooru vallast. E 14904.

1912. aastal panid temalt laule koos viisidega kirja Armas Otto Väisänen, Rudolf Tamm ja Alfred Nirk. Savira (Oina) veskil tegi foto Siipsenist viiuliga A. O. Väisänen. ERA, Foto 928.

ERA, Foto 928

neljapäev, 17. 10.
Tarvastu 1888: Tuli suvi, sai sügise,
Jälle tuli Vene võttamine,
Sis meid hulgast otsiti,
Valla otsast vaadati,
Küla otsast küsiti,
Talumajast taheti,
Haljas mõõka kätte anti,
Õla pääle püssi panti,
Vaenlasele vastu panda,
Vallatumal valu anda,
Haljas mõõk ja püssioda
Kaitsvad meie maad ja koda,
Hävitavad vaenlast ära,
Et ta meile ei tee kära.
(H III 6, 197 (8))
Tänavavaade. Tagaküljel: „Scouts rügement. Ratsamaakuulajate komando. Karl Himmelreich. Kallis Karli! Noh kuidas uue koha peal läheb? Mina sõidan paergust puhkusele. Olen Kaschelàha jaamas. Pagan ilm on aga weidi paha. Aga ehk läheb selleks ajaks mööda kui kodu saan. Tervist. 16. okt. 1919. Hans" (ERA, DF 17867)

ERA, DF 17867

kolmapäev, 16. 10.
Vändra 1966:
Egas jumal ei ole kiiret loonud, jumal on kassid ja hiired loonud, kiire tekkis alles siis, kui kass hakkas hiirt taga ajama.
Vanasõna kirja pannud Salme Karro. RKM II 241, 30 (27)

teisipäev, 15. 10.
Kullamaa 1996: Kummalt poolt rändlinnukolmnurga haru pikem on, selle järgi ennustatakse talve. Kui maa pool pikem, siis kuivem, kui vee pool, siis sajusem. EFA II 17, 238 (44).
Rääkinud Johannes Ojabstein (snd 1915) Mõisima külast Jaagu talust, kirja pannud Mall Hiiemäe.
Luikesid Puise nina kohal pildistas 2012. aasta 14. oktoobril Pille Vahtmäe. ERA, DF 11936.

ERA, DF 11936

esmaspäev, 14. 10.
Rõngu 1913:
Tule vihma, vihu minnu,
tule uugu, uha minnu:
ma ole must muide siän,
tõrvaskandu tõiste siän.
Sinna vihma oodeti,
pallu vihma palleldi!
Vihmaootusest laulsid Rõngu vaestemaja vanad inimesed, kirja panid Linda Rebane ja August Kelt (ERM 141, 21 (10)).
Sikamäe kalmistu serva kollaseid vahtraid pildistas Mari-Ann Remmel 2002. aastal (ERA, VF 6671).
Täna on vihmane kolletamispäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolletamispaev

ERA, VF 6671

pühapäev, 13. 10.
Setomaa, Meremäe v 1937:
Kõik linnud lendavad kõrgele
Seda mängu mängitakse nii, et üks on eestvedaja ja teised teevad järele. Eestvedaja ütleb: „Kõik linnud lendavad kõrgele, vares lendab,“ tõstab käed seda üteldes üles. Iga kord, kui linnu nime nimetab, peavad teised ka iga linnu nime juures käed üles tõstma. Eestvedaja nimetab pandi saamiseks vahel ka looma nime, näiteks: siga lendab. Mängijad ei oska seda aimatagi, et eestvedaja nimetab looma nime ja mõned tõstavad käed üles. (Teistel ei ole lubatud käsi üles tõsta, aga eestvedaja tõstab iga ütlemise juures käed üles, kui ütleb ka looma nime.) Selle karistuseks peavad nad pandid andma eestvedaja kätte. Pantideks annab iga mängija mingisuguse oma asja. Nii mängib eestvedaja niikaua, kuni on igaühe käest pandi saanud, mõne mängija käest isegi mitu, kes hästi tähelepanelik ei ole. Kui kõigi käest pandid saadud, tuleb pantide väljalunastamine. Mida siis eestvedaja käsib teha, seda peab igaüks tegema, kel pant on antud, siis saavad pandi kätte. Seda mängitakse praegu ja on uuema aja mäng.
Mängukirjelduse kirja pannud Paul Toomemägi. ERA II 108, 363/5 (8)

http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3225

laupäev, 12. 10.
Vigala 1894:
* Ei kuskil kohku ega kahku. = Kõik on ümber vaikne.
* Pole enam kontagi koos. = Üsna lagund.
* Pole hamba all kuivagi kohta = Läbimärg.
Ütlusi selgitanud Johan Reimann. H I 5, 196 (20–22).

reede, 11. 10.
Märjamaa 1936: Kui rotil kuus poega on, siis kuues poeg on nätu, see nätu on teistmoodi kui teised rotid, ta on pal'lu kurjem, teeb rohkem kurja kui teised rotid. Üks nihuke oli ükskord piima pütti ää uppund, olnd kohe nihuke imelik teistmoodi. Saadud aru, et on nätu.

Rääkinud Tiiu Roodes („üle 90 aasta vana“), kirja pannud Emilie Poom (1874–1961). ERA II 148, 63 (36).

neljapäev, 10. 10.
Tartu 1923: Kes meil vihane?
Kes meil vihane?
Hilda meil vihane.
Mis me talle süüa anname?
Hiire hernega suppi,
Kassi lihaga kapsaid.

Kirja pannud folklorist Walter Anderson (10. oktoober 1885 Minsk – 23. august 1962 Kiel), Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli esimene professor, kes oli alusepanijaks ERA lastepärimuse kogule.

(EFAM, Anderson, m:1, lk. 99)

Pildil vaade ERA kogudele. Pildistanud E. Selleke 1931. aastal. (ERA, Foto 52)

ERA, Foto 52

kolmapäev, 9. 10.
Vigala, Rääski k 1948: Eä laps, kes ästi tantsib, veel parem, kes paegal seesäb. – Egä sellegä veel kuulsaks egä suures saa, kui igäle poole ete tikutasse ja uhkust näedatasse. Inimese teguviis o, mis inimest indab. Seda ei innatagi nii, kes end pakub, „ästi tantsib“ – seda innatasse veel enam, kes ennäst ei paku, „paegal seesäb“. Kaaluklus indab.
Vanasõna seletanud Triino Priimets, kirja pannud Mihkel Priimets, RKM II 21, 15 (29)

teisipäev, 8. 10.
Haljala 1889: Kui viimane vilja hunnik väljalt ära toodakse, jäätagu pead nopimata, muidu tuleksivad hiired koju. H II 9, 190 (60).
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Julius Aleksander Rehberg (Reepärg) Kavastust (eluaastad 1872-1942).

Endavalmistatud hiirelõksu pildistas Kesk-Vepsas Mägjärve külas 1979. aastal Uku Põllumaa. ERA, Foto 12576.

ERA, Foto 12576

esmaspäev, 7. 10.
Muhu 1890:
Köisin tiul kui tihane,
köisin rehel kui rebane,
valla seas kui varbelane.
Pisut piima lähkeris,
kaksi räime rätikus.
Sial olli sias sia piima,
vana vaevat mära piima.
Kehva toiduga tööl käimisest laulsid Koguva küla noored mehed - Schmuulid, Tüirid ja Aerud. Kirja pani Gustav Seen (H II 6, 417 (70)).
Foto Muhu rehelistest on arhiivi jõudnud Harjumaa rahvaluulekoguga Jaan Saalvergi kogust (ERA, Foto 9117a).
Oktoober on rehekuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/.

ERA, Foto 9117a

pühapäev, 6. 10.
Vastseliina 1888: Kuus kullalehekest, säitsmes hõpõtengäkene?
Mõistatuse kirja pannud Carl Lenzius. H I 2, 639 (62)

laupäev, 5. 10.
Häädemeeste, Kägiste k 1964:
Ei viitsi kassigi õlekõrrega mängitada – väga laisk.
Ei jõua kassigi õlekõrrega mängitada – väga väsinud, jõuetu.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 180, 42 (33)

reede, 4. 10.
Halliste 1894: Kui mets sügisel kaua aega kollane on, olla teisel aastal hää suvi. H III 19, 820 (290).
Kirja pannud Jaan Riiet (1854-1916), kes vahel kasutas varjunime Üks Abjak.
Kuldset sügist pildistas arhiivi kaastööline Tuuli Reinsoo: "2012. aasta oli sügise värvipillerkaari meistritöö. Kõik oli nii
kirgas ja kollane, et see tegi tänavad valgemaks. Inimesed olid ka vähem stressis ja tegid iga päev heategusid." ERA, DF 29195.

ERA, DF 29195

neljapäev, 3. 10.
ERA II 261, 517/31
Tallinn 1939: Kui avati külakoolid, siis õpetajad sageli rätsepad, kingsepad jne. Õpetajaks sai kirikuõpetaja vahendusel. Tasu oli väike, korteri sai. Külas töölised pidid suutelised olema tegema väga mitmekesiseid töid. Tsunftide ajal oli mõisades muulasi õpetajateks jne. Maanteed viletsad. Liivi Kubermangu teed paremad, rahvas kultuurilisem, mõisnikud paremad, sõjaväes teeninud. Enamasti olid nad harimatud. Suurem osa Tallinnas väljaõppinud selle sai isegi kohti teistesse suurlinnadesse, Peterburi jm. Mõned isegi keisri juures tööl.
Kirjutas endine kooliõpetaja Joseph Grünthal (1872-1954).
Fotol Nehatu algkooli koolipreilid Karuselt, pildistatud 1936. aastal Richard Viidalepa poolt.
ERA, Foto 260

ERA, Foto 260

kolmapäev, 2. 10.
Rõuge, Rogosi v, Murati m 1936: Upin ei sata uibust kaugele.
Vanasõna Otto Mintkalt kirja pannud Amanda Raadla. ERA II 126, 583 (15)

teisipäev, 1. 10. 2019
Rannu 1938: Vanasti oli külas pille vähe. Ühe reaga Ärmoonik oli kord kellelgi. Kui ma 7–8 aastane olin, tegi külasepp Urla (siis ta veel sepp ei olnud) endale kandle ja õppis ka mängu varsti ära. Et küla elanikud (siis) kannelt esimest korda nägid, siis kuulati mängu kui imet.
Neemisküla esimesest kandlest kirjutas arhiivile kooliõpetaja ja taluperemees Eduard Kärp (1873–1941). ERA II 186, 432/3 (6)
Kahjuks ei saa me teada, kuidas Neemisküla kannel kõlas ega milline ta välja nägi – nii varasest ajast, 1880. aastatest arhiivis ühtegi pilti kanneldest pole. Dateerimata fotol mängivad kahekesi kannelt naine ja mees Allmannid Rõngu kihelkonnast Pikasilla lähistelt Sildu talust (arhiivile annetas foto Elmar Maasik). ERA, DF 18130.

ERA, DF 18130

esmaspäev, 30. 09.
Viljandimaa, 1870ndad:
Juhan jutustas minule
taga toa kamberisse:
“Põder oli põldas, karu oli kaeras.
Läksin kodu, kutsin koerad,
saatsin sarviku järele:
“Võta kinni, murra maha!"
Saba sulle, sarved mulle,
keskpaik kinnivõttejale.
Ma viin sarved sepa kätte.
Sepp teeb mulle tutulutu.
Mina lähan õhtu õitsele
valge Anne hõlma ala.
Seal löön loo laane pääle,
pika neiu piiri pääle.”
Jahimehe loo Viljandimaalt kirjutas üles G. Koeler 1870. aastatel (EKmS 4° 3, 564/5 (38)). Uusna valla jahimehi koeraga metsas pildistas 1925. aastal Aleksander Lepik (ERA, Foto 17719).

ERA, Foto 17719

pühapäev, 29. 09.
Tartu-Maarja 1941: Mihklipääv oli suur püha, terve töö oli siis veere pool. Mihklipääval tehti ka õlut.
Kirja pannud Silver Solon. ERA II 295, 408 (53) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49270

laupäev, 28. 09.
Nõo, Nõo al 1992:
K: Kuidas isasiil ja emasiil armastavad?
V: Ettevaatlikult.
Keerdküsimus kirja pandud Nõo Reaalgümnaasiumis. RKM, KP 33, 327 (2)

reede, 27. 09.
Kihelkonna 1958: Pöllule maha jäetud viljapääd "uitavad öösel". Hirmutati lapsi, et naad ära nopiks pöllult köik viljapääd.
RKM II 73, 412 (23).

Öelnud Juula Truuvert (75 a.) Papisaarelt Kirsi talust, kirja pannud Olga Jõgever.
Juula Truuvert lapselastega, rahvaluulekogujad Olga Jõgever ja Helgi Sirmais, pildistanud Richard Hansen 1958. ERA, Foto 3252.

ERA, Foto 3252

neljapäev, 26. 09.
Raamatuesitlused täna kl 16.15 ja laupäeval!
Tallinn < Vändra 2016: Vanaisa krundi piiril voolas oja, mida hüüti Liinoja nimega (tänapäeval vallakirjades miskipärast Liivojaks "ristitud"). Üle selle ojakese viis puusild, mida tuli teatud ajal jälle uuendada, et sealt hobustega üle saada. Kui kord sild jälle üsna lagunemas, said seal just kokku mu vanatädi Maria ja üks Kõrbja küla perenaine hobuvankril. Hobune hakkas lagunud sillal kartma, vanatädi taganes silla otsa poole ja kukkus selili vette, ise jutustas pärast: "Oh, sa suur aeg, mul lõi vesi kõhu peale kokku! Hea, et kivi all ei juhtunud olema!"
See oja oli tollal piiriks Pärnu- ja Järvamaa vahel, nii et teisel pool oja oli juba Käru vald Kõrbja külaga, kuna meie, Koogiste küla jäi Lelle valla piiridesse. Nüüd kõik üks Raplamaa. Sama oja ääres olid vanaisal kaevatud paar linaleo auku, vesi täitis ka neid suurvee ajal. Vanaisa ja vanaema käisid sealt mõnikord liiviga kalu püüdmas. Mind seati kord kaldale kotipoisiks, nemad sumasid vees. Korraga ütles vanaema: "Tõmmame nüüd siit kalda äärest!" Ise summis jalaga vees. Vanaisa pole nõus: "Ah, me juba tõmmasime kah, põle seal kedagi." Aga siis ikka tõmmati sealt kalda alt, tõstsid liivi üles ja 23 haugi korraga sees. "Näh, eidel oligi õigus!" nentis vanaisa; aga mul andis neid libedaid sealt kotti korjata. EFA II 62, 9/10.

Aada Aasa raamatut "Igal asjal on kaks otsa: akats ja lõpets" Kõrbja ja Koogiste küla ümbruse meeleolukate mälupiltidega esitletakse täna Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolekul (koosolek algab kl 16.15) ja laupäeval, 28.09 kl 12 Lokuta puhkekeskuses.
Fotol Mihkel Maurer ja Karl Rand viimase kodu lähedal mõrda vette laskmas. ERA, DF 31288.

ERA, DF 31288

kolmapäev, 25. 09.
Pöide, Ardla k 1928: Hiidlase nali, saarlase vili, Viljandi vigurid ja Pärnu sigarid – kel on loeteldud omadused, see on tubli mees.
Vanasõna kirja pannud Theodor Kaljo. ERA II 9, 396 (38)

teisipäev, 24. 09.
ERA 92!
On tõsi, et niisugused rikkalikud rahvaluulekogud, nagu need on eestlastel, on juba ammust aega äratanud suurt tähelepanu. Ja seepärast äratas ka Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamine suurt huvi kõigis maades, kus süstemaatiliselt tegeldi rahvaluule kogumise ja uurimisega. ERA külalisteraamat näitab, et 1927.–1940. aastani käis kogudega tutvumas üle 350 väliskülalise 20 maalt. Veelgi suuremat tähtsust omandas see materjal, mida Eesti Rahvaluule Arhiivist telliti paljudesse maadesse. Võrdlevates uurimustes kasvas ERA materjali osatähtsus silmapaistvalt. (Vahemärkusena nimetame, et mitmed nimekad välismaade folkloristid, nagu näit. hollandlane Jan de Vries ja norralane Nils Lid õppisid ära eesti keele, et eesti folkloorile vabalt ligi pääseda.) Väljaannete ja materjalide vahetus oli intensiivne mitte ainult kodanliku maailmaga, vaid ka Nõukogude Liiduga. Suurt abi sai Eesti Rahvaluule Arhiiv pakkuda ka uutele rahvaluule-arhiividele nende asutamis- ja töölerakendamisraskustes. Nimetame siin abisaajate osas Iiri, Rumeenia ja Leedu rahvaluule-arhiive. Isegi vanad rahvaluule mustermaad, nagu Soome, joondusid nii mõneski töökorralduse lõigus meie asutuse järgi. Loomulikult olid need suhted vastastikused.

Herbert Tampere, Asutamine. Rahvaluule varaaida 40-ndal sünnipäeval. Ilmunud: Edasi, 24.09.1967, nr 266, lk 3. Fotol Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajaid 1930. a. paiku. Esireas Olga (Olli) Jõgever, Oskar Loorits, Richard Viidalepp, seisavad Herbert Tampere ja Paul Ariste. Pildistanud Eduard Selleke. ERA, Foto 39

ERA, Foto 39

esmaspäev, 23. 09.
Kuusalu 1910:
Ilus on suvella metsa,
kaunis metsa kasvadessa,
puhas lehte puhke'essa,
ladus lehte lange'essa.
Ilus on iiessa obune,
kaunis täkku kaasikussa.
Ilus on nummella pedakas,
kaunis suossa männijalga.
Las' tuleb talve ja sügise:
külm votab lehe, lumi rohe,
vikasti arulta eina,
kirves nummelta pedaka,
nuga suosta männijalga.
Unt süöb iiesta obuse,
karu süöb täku kaasikusta.
Suve ja sügise vahetusest maalis kujundliku laulupildi Ann Birk Kolga-Aabla külast. Laulu panid kirja Karl Viljak ja Gustav Vilbaste (EÜS VIII 1918 (161)). Eks sügise oli kosjade ja nekrutite värbamise aeg.
Sügise värve pildistas 2013. aastal Kalamajas Tuuli Reinsoo ja saatis "Minu maastike" kogumisvõistlusele (ERA, DF 29123).
Ilusat sügise algust!

EÜS VIII 1918 (161)
ERA, DF 29123

pühapäev, 22. 09.
Pöide, Orissaare al Kuressaare l 2013:
Autovaras
Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus.
Mängukirjelduse kirja pannud Pille Tamm. ERA, DK 137, 4

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4705

laupäev, 21. 09.
Suure-Jaani 1888: Kustpoolt madisepäeval tuul on, sealt tuleb kõige selle talve sula.
Kirja pannud Juhan Mein. H II 26, 235 (9)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-madisepaev/item/49224

reede, 20. 09.
Urvaste 1888: Paljalt kolm üüd või järgi pite all olla'; sõs saa vihma ja peräst vihma ää ilm. H III 9, 627 (4).
Kirja pannud gümnaasiumiõpilane, hilisem jurist Gustav Seen (1871-1943).
Vaate Kirbla astangult ehk Oheti/Uheti mäelt vikerkaare ja vihma eest lauta liikuvate lehmadega Proosi ehk Kirikumäe talu juures Rannu külas jäädvustas Jüri Metssalu 2012. aastal. ERA, DF 33901.

ERA, DF 33901

neljapäev, 19. 09.
Kuusalu 1910:
Anemängu laul.
Ani, ani, valge.
Joude, joude ülbe.
Kust tuled, kuhus lähed?
Tulin mere rannalt.
Midä siel tegemast?
Poigijani pesemast.
Pesid iks minu pojad ka?
Sielap olid isegi.

Mina ubudan mere pohja!
Külläp tiivad kannavad.
EÜS VIII 1854/5 (89).

Hanemängu laulu laulis Karl Viljakule ja Gustav Vilbergile 77-aastane Eeva Taaler Kolga-Aabla külas.
Esimest tõsisemat halla pildistas 2014. aastal Vabaõhumuuseumi teel Age-Li Liivak. ERA, DF 30331.

ERA, DF 30331

kolmapäev, 18. 09.
Simuna, Pudivere k 1965/7: Ühel üel, ühel sügisesel üel on üheksa puega. (Sellepärast on üheksa puega, et siinsamas on vihm, siinsamas on külmetis, siinsamas on lumi, siinsamas on kõik.)
Vanasõna kommenteerinud Emilie Krikmann, kirja pannud Arvo Krikmann. RKM II 227, 437 (4)

teisipäev, 17. 09.
Tallinn 2006:
Kui lehmal sünnib vasikas
(viisil: "On kallis mulle kodupaik")

Kui lehmal sünnib vasikas
siis ära pabista
vaid teda abista,
sest vasikas nii väikene
toob õnne rahvale.
Sa kanna vasika eest hoolt
nii seest- kui väljaspoolt
nii eest- kui tagantpoolt
ja hüüa oma lehmale
üle karjamaa: "Hurraa!"
EFA I 98, 158.

1950. aastate teise poole tudnegifolkloori, sh Tallinna Konservatooriumis levinud tudengilaulu saatis arhiivile Heinz Valk.

EFA I 98, 158

esmaspäev, 16. 09.
Pärnu, Uulu v:
Üle uugu, vihmakene,
üle uugu hommetsesse,
teine uugu teisipäevaks,
kolmas uugu kolmapäevaks,
neljas uugu neljapäevaks!
Vihmakene, vennakene,
Ära tee märjaks, ma mädanen,
ära tee likeks, ma ligunen!
Põle mul kohta, kus ma kuivan
ega põle tare, kus tahenen.
Põle mul tuba taadi tehtud,
part põle viie venna pandud.
Teine mees on tua teinud,
palgapoiss on parre pannud.
Vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
rahe uksed rautanud,
kaste katused kudunud,
alla teinud akenida.
Vihmahoogudest Uulu vallas sadakond aastat tagasi kirjutas J. Martinson (E A 143/4 (13)). Rõõmsaid ja vihmakartmatuid folkloriste Pärnu sadamas Kihnu sõiduks laevale astumas pildistas Johannes Mikk 1954. aastal. (ERA, Foto 17314).

ERA, Foto 17314

pühapäev, 15. 09.
Karula 1887/1889: Esi must ja viskas kust?
Mõistatuse kirja pannud Jaan ja Peeter Einer. H II 24, 563 (304)

laupäev, 14. 09.
Kadrina 1969:
Tuul on vaikind, torm on mööda,
meri tasa kohiseb,
ainult mõni üksik laine
vastu kallast vahutab.
Aga, vaata, mere kaldal
istub viel üks neiuke.
Pisar kahvatanud palgel,
vaatab alla orusse.
Meri, oh küll olid sina
enne armas minule,
aga nüüd, oh nüüd, kui kole,
on su kohin ingele.
Kui kõik teised koju tulid,
ootasin ma teda ka,
kunni viimaks laevatükid
uhtus vesi kaldalle.
Siis mina sellest ära nägin,
et tema laev oli hukka läind,
armukene uppund ära,
kõik mu lootus asjata.
Nõnda nuttis neiukene
ja ei pannud tähele,
et sel ajal paadikene
oli jõudnud kaldalle.
Paadist sirge nuormees astus,
nägi neiut kalda pial,
kohe sinnapuole tuli,
neid lõi silmad ülesse.
„On see unes või on ilmsi,
oled vaim või inime?“
„Kallim, kas sa mind ei tunne?“
küsis nuormees neiu käest.
„Armsam, kas sa tõest veel elad?“
langes neid ta rinnale.

Laulnud Mare (Marta) Sakk, salvestanud Ingrid Rüütel. Kuula lugu: http://folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA13_1_18.mp3
Ilmunud: Ingrid Rüütel „Virumaa laule ja lugusid“ (Mis on jäänud jälgedesse IV). Tartu/Rakvere: EKM Teaduskirjastus/Viru Instituut 2019.http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=104
Raamatut esitletakse täna kl 12 Lääne-Virumaal Kadrina rahvamajas konverentsil „Üldlaulupeod 150“.

reede, 13. 09.
Tallinn < Vändra 2017: Vanemaks jäädes utsitanud Ants lapsi rohkem taga kui ennast. Kord oma väimehega, minu vanaisaga, juttu ajades öelnud: "Ma hoian Anna ja Liisa heaste paljad, siis nad ei saa mehele ja teevad mul kodu tööd." Vanaisa ütles seda jutustades: "Sülitasin ja tulin tulema." Vanaisa ei jätnud naljalt lollustele vastamata, aga ju see jutt oli ikka liiga rumal või ei tahtnud ta äiale "sandisti" ütelda. Hiljem ehitas Ants talu ääremaale, naabertalu piiri äärde Anna ja Liisa jaoks väikse maja ja lauda, metsast raadati ka põllulapp. Koha nimeks sai Küünale.
Olen mõelnud neile kohanimedele ja arvan, et küllap need talud olid rajatud alemaadele, siis tuletati sellest ka vastavad nimed. Tõntsu naabruses oli suur talu Ale-Sepa, Kõrbja külas veel Uueale, Piibuale, Pikkale. Võibolla mõni veelgi, aga ei mäleta. /--/ Peres oli kolm poega, igaühel vanusevahet 10 aasta ümber (vahepeal oli tütreid). /--/ Kõige noorem poeg Paul pidi siis jääma Tõntsu peremeheks. Kuid temal polnud selleks huvi, tahtis maamõõtjaks õppida. Nutnud sängis kummuli, kui otsus tehtud. Vana Ants öelnud: "Poeg, ää nuta, sa saad ju talu." Nii tähtis oli tollal põllumehele oma maa ja oma kodu, mis rajati suure töö ja vaevaga ja mis seda vaeva jätkuvalt nõudis. Teisiti polnud võimalik ega sobilik mõeldagi. ERA, DK 418, 9. Aada Aasa mälestused Kõrbja ja Koogiste ümbruse inimestest ja maastikest Vändra metsade rüpes on nüüd ilmunud ka raamatuna. Tegelaste seas leidub ravitsejaid, külaboheemlasi, vembumehi ja vabrikutöölisi.
Raamatu on välja andnud EKM Teaduskirjastus ja MTÜ Eesti Kohapärimuse Keskus, toimetanud Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Mari-Ann Remmel. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=103
Kaanefotol Tõntsu tulevane peremees Paul Asafeldt 1912. aasta paiku. ERA, DF 31270.
Septembri lõpus on tulemas raamatuesitlused Lokutal ja Tartus. Lähem teave varsti!

ERA, DF 31270

neljapäev, 12. 09.
Häädemeeste 1933:
Munad all, munad pääl, vinter-vänter vahepääl?" küsis kooliõpetaja Marta Martinson (ERA II 59, 109 (6)).
16 aastat hiljem, kolhoosnikuna, vahendas Marta Mäesalu arhiivile Kalju Mihkelsoni pildistatud foto kartulikurnast Maardu külanõukogus Kalinini nimelises kolhoosis (ERA, Foto 2318). (http://www.folklore.ee/moistatused/common/index.php)

ERA, Foto 2318

pühapäev, 1. 09. 2019
Kolga-Jaani 1870: Valge maa, must seeme?
Mõistatuse kirja pannud Julius Tiedemann. E 148 (169)

laupäev, 31. 08.
Ambla, Lehtse 1938: „Hea oli, aga otsa sai, viha oli, aga veel tahaks“ – lausuti Kõrve pool peale head, hoogsat tantsu tihti. Ligemalt ei tea.
Ütluse kirja pannud Joosep Eplik. ERA II 178, 63 (34)

reede, 30. 08.
Puhja 1934: Kas Tartu liina tahad näha? Nii küsitakse kelleltki, kes veel ei tea, kuidas Tartu liina näidatakse. See sünnib nii, et too, kellele tahetakse näidata, tõstetakse üles kõrvade kohalt kahe käega pigistades (pea võeti käte vahele). ERA II 78, 164 (3).
Tartu näitamise mängu tutvustas 15-aastane Richard Lint Puhjast. Üles kirjutas ja pildistas Richard Viidebaum. ERA, Foto 693.

ERA, Foto 693

neljapäev, 29. 08.
Seto 1937: Ivanskorona paastõti, süvvä-äs läbi. Oldi kerkoh ja kiaki tii-is tüüd. Kel ol’l Ivvan nimi, nuu’ ol’li uma nimepäävä kerkoh ja tõi liitri kodo. ERA II 173, 758 (36).
Ivanskorona (29. august) kombestikust rääkis Anna Oinas-Tammeorule Nasta Karulaan (snd 1892) Vilo valla Tagamäe külast. Karjalas aga kehtis sama päevani ehk nakres-iivana päevani naerisöömise keeld, vt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ivanoskorona
Kirikukupli parandamist Kiži saarel Karjalas pildistas 2013. aastal Karoliina Kreintaal. ERA, DF 31936, 31937.

ERA, DF 31937 31936

kolmapäev, 28. 08.
Väike-Maarja 1901: Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad sõnad. Vanasõna kirja pannud Juhan Elken. E 42000 (107)

teisipäev, 27. 08.
Märjamaa 1937: Kui on lõikusekuu lõpupäivil ilusad ilmad, tuleb sügis ilus. ERA II 147, 218 (19).
Kirja pannud Märjamaa algkooli kodutütred.
Foto oma aiast Kuremaalt saatis kogumisvõistlusele "Millest tunnen oma kodu?" Ene Raudkats 2014. aastal. ERA, VF 7962

ERA, VF 7962

esmaspäev, 26. 08.
Hanila 1895:
Saksamaal oli sale saare,
Peeterburis pihlak pikka.
Ladvad neil kokku langesivad,
juured kokku jooksivad.
Juurte all aga jooksis jõgi:
sääl olid sees suured siiad,
suured siiad, sinised seljad.
Tooge võrku, Võnnu poisid,
katske noota, kalamehe poisid!
Kalajõest pihlaka all kirjutas Virtsu kirjamees ja seltsitegelane Aadu Reimann (E 21107 (6)). Maastikku auguga arstikiviga
pihlaka all pildistas Mõisakülas Pihelga talus Ellen Liiv 1968. aastal (ERA, Foto 8532).

ERA, Foto 8532

pühapäev, 25. 08.
Pöide 1894: Pärast pärtlipääva ei pestud änam lambud – peseb lambarasva merese.
Kirja pannud Thomas Undritz. H I 5, 211 (23)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev/item/49088

laupäev, 24. 08.
Kullamaa, Laukna k 1911:
Aiut, taiut, tahtsin laulda,
hääl ei annud, kurk ei kannud;
hääl oli häkist haigeks jäänud,
kurk oli kurjast rabatud,
toru roog oli roorstetanud.
Härja mina andsin hääle eest,
musta kuke kurgu eest,
vaat siis mina hakkasin laulema,
kõik teo vald jäi vaatama,
kõik kupjad jäivad kuulama,
kõik saksad servi seisema.
Kust sa laps need laulud võt'sid,
sa oled Harjus õtmas käind,
ja Viru viisi võtmas käind.
Ei ma pole Harjus õtmas käind,
ja Viru viisi võtmas käind,
vaat lood ma võtsin lutsu suust,
ja laulud latika ninadest.

Regilaulu laulnud Liisu Müirmann Haapsalus, kirja pannud Cyrillus Kreek ja Johannes Muda. EÜS VIII 338 (7)

reede, 23. 08.
Kodavere 1933-1935: Alljärgneva mängu nime ei teata täpselt, vaid teda tuntakse hariliku ringmänguna, kuid tal on lahkuminevaid jooni. Samuti ei saanud ma tervet laulu hanki, vaid pidin ainult mõne reaga leppima.
- Nüüd olen mina leeris ära käind,
Ja tulgu kosja kes mul tahes.
Ai li li la li, Ja tulgu kosja kes mul tahes.
-Tekid mul on kudumata,
Padjapöörad õmblemata
Ai li li la jne.
- Ma toon linnast uued tekid,
Mis ei hõõru pihte katki,
Ai li li jne.
- Sellega lõppeb see laul. Võib olla saan kunagi juure hanki, siis saadan ta tervikus teile, kui soovite.
Mängijad seisavad reas, kaks kõrvuti ja tõstnud sees pool seisvad käed püsti - üle pea. Tähendab viimased tõstsid käed üles, kuna eelmised hoidsid teineteisel kätest kinni ja eesmängija võib ükskõik missugused ringi või keeru sisse teha, teised pidid talle järgi tulema. Ronitud üle aiade teinekord ja kui olnud osav eestvedaja siis saand nalja tublisti. Mängijate arv olnud piiratud. Eestvõtja tehes mingisuguse ringi sisse pöördus nüüd viimase - tagumise mängija juurde. Need tõstsid käed üles ja jäid seisma ja eesmängija sammus ükskõik kummalt poolt käe alt läbi ja kogu ring pidi viimase paari käe alt läbistama end ja järgima eestvedajad. Sealjuures lauldes ise ülaltoodud laulu. Mäng võind nii palju mängi, kui tahtmist ja isu olnud. Ühe asja unustasin veel tähendamast. Kui kõik olid juba viimase paari käte alt läbi läinud, siis pööris end viimane paar näoga mängijate poole ja alustati laulu uuesti ja mäng läks endise hooga edasi.
Mängisid Kaarel Müürsepp, Kaarel Kümmel ja Liisa Värvu Kokora valla Torila külas, kirjeldas ja joonistas August Laurson. ERA II 119, 258/9.

ERA II 119, 258/9

neljapäev, 22. 08.
Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki küla 2000:
Ütlevad et maarjapäesel päeval miski ei tohi maha panna, et paha pää’. No ja maarjapää’ oli, maarjapääsel päeval ja noor kuu. No katsusin kohe, et kas tuleb kurkisi, miski ei tulnd, mis paljad tühjad õied. A tänavaasta olen ikka pand, minu ema ütles ka, et pane aga vanas kuus, et siis tuleb. Nüüd olen pand vanas kuus kurkisi ja pomidorisi vanas kuus ja nüüd siis kasvavad ead. Kogemusi külviaja ja saagikuse kohta jagasid Maali Pool ja Milvard Velts, küsitles Astrid Tuisk (ERA, CD 439 (1)). Vestlust saab pikemalt kuulata Kirjandusmuuseumi infosüsteemist KIVIKE A HREF="http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-19028-49620-00869" target="_blank">http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-19028-49620-00869
Rikkalikku saaki - "arbussed, pamidorid ja tinnid" - Anni Kivistiku eeskojas pildistas Pille Niin (ERA, VF 3499).

ERA, VF 3499

kolmapäev, 21. 08.
Kolga-Jaani 1939: Perssealune soe, ninaalune külm. Ilma tüüta on küll soe istuda, aga suhu põle midagi panna.
Vanasõna selgitanud Johannes Raidla. ERA II 256, 439 (16)

teisipäev, 20. 08.
Tartu 1991:
20.VIII 91.Teisipäev
Kallis Kadri! Oli kõige helgem hetk, kui kuulsin Su häält Ameerikast. Pidin kohe pead raputama: nii uskumatu oli see Sinu hääl nii lähedal. /--/
Moskva lehed, raadio, telesaated räägivad ainult sellest, mis juhtub Koreas, Brasiilias ja väga kaugetes punktides. Tähendab - kirjutamise ja rääkimise keeld. Meie raadio ja TV on ainukesed, kes veel siit riigist räägivad. Praegu just teatab raadio, et Ida-Virumaa kaitseliitlasi palutakse koguneda. /--/
Meile antakse raadios telefoninumbreid ja fakse, telekseid, millega saame välja hakata helistama Rootsi, Münchenisse. Raadios tulevad aina teated: hommikul kell 9.50 peatusid väed Tallinna all, 20 km kaugusel. Kell 12.00 hakkasid minema linna. 12 km sõjamasinaid tuli eile õhtul Luhamaal üle piiri. Nad on nüüd lõunast põhja sõitnud kogu öö ja lõhkunud ära meie Tartu – Tln. asfaldi jne. /--/
AK tuli eetrisse päeval kell 13.00, sest võib-olla õhtul juba vaikib. Sina ole seal. /--/
Eile öösel Eesti Ülemnõukogu andis valitsemise üle Erakorralisele Kaitsenõukogule (Rüütel, Savisaar, Nugis). Väed liikusid. Otsuseid võeti vastu. Meie siin isa ja Teelega tegime punasesõstra keedist 29 purki. Teele ka tegi tragilt kaasa kuni öösel kella poole kolmeni. Siis kui Sinagi magama lähed. Nii me mõtleme, et elame Sinuga ühes rütmis. Raadio mängis voodi kõrval kogu öö. Teateid anti vägede liikumisest. Kui nad olid Puurmanis, siis ma jäin vist magama. Ärkasin, kui väed olid Mäos. /--/ Täna, 20.VIII 1991. kell 16.00 algavad Tallinnast peale miitingud. Vabaduse platsilt otseülekanne raadios. Paljude rahvaste lipud. Rahvas laulab. /--/
„Me peame teadma,et kaugel asuvad eestlased tahavad, et neil oleks kodumaa, samuti neil muulastel, kes on otsustanud olla meiega. Me peame moodustama E. V.“ - Marju Lauristin. „Diktatuur ei too rikkust, vaid viib viimsegi!“ - Edgar Savisaar. „Koos võidame!“ - Popovits, Venemaa suursaadik Eestis.
Roman Toi ja Rahvusmeeskoor: “Jumal hoia Eestit.....“
Keegi oli näinud vene TV-s satelliidi pealt: filmiti Gorbatsovi suvilat ja sealt oli näha kaks rida tanke - üks rida torudega sisse poole, teine rida torudega välja poole. /--/
18.00. Savisaar teatas, et väed suunduvad Vene valitsuse ja Eesti valitsuse suunas. Täna saime Ayalilt kaardid ja ka Sinu kaart Detroidist saabus. Ilus linn!
Päeval paluti. Esines kristlaste poole pöördumisega Rein Õunapuu. Ta kutsus kõiki kirikuid avama oma uksed ja paluma selle riigi - EV eest. Jeltsin olevat pöördunud oma kõrgema vaimuliku poole, patriarhi poole.
Nüüd on 20.00. Algab uudistesaade ja Ülemnõukogu otsustab Eesti riigi staatuse.
Andrus Höövel teatas raadio kaudu, et on vaja Toompeale tuua mõned koormad liiva kalluritega. Otsust riigi kohta ei kuulnud ikka veel. Kantakse üle Ülemnõukogu istungit.
Kell 23.03 minutit kinnitati EESTI VABARIIK. Kuulutatud välja oli ta ammu. Alanud on tee, mis on raske, kuid selle otsas paistab valgus. Televiisori ees vaatas EV kinnitamist Sinu pilt, kus Sa oled USA iseseisvuspäeva pidustustel pildistatud. „Mõnus pilt“. ÕNNE TEILE!
ERA, DK 399, 1/3.

Katkendid Kaie Humala kirjast Ameerikasse tütrele, nüüdsele Eesti aukonsulile Keenias Kadri Humal-Ayalile. Kirja, mis kajastab ka järgnevate päevade sündmusi, saate tervikuna lugeda infosüsteemist: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-18070-35157-29472

esmaspäev, 19. 08.
Setumaa, Järvesuu vald 1927:
Tsõi', tsõi, tsõdzõ poolõ,
ule uja ono poolõ,
tiit pite tädile,
läbi laanõ langulõ,
tädi and täie,
unu and ubinit,
vanaimä vatsku,
tsõdzõ and sõira.
Heast ja paremast, mida sõtse pool saab, laulis Tona külas Anne Vabarna lastele ja Paolopriit Voolaisele (ARS 2, 271 (38)).
Täna on paasapäev, mil lapsed saavad voli õunu süüa http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paasapaev
Toidu sättimist hauale Obinitsa surnuaial pildistas 1972. a paasapäeval Vilja Voolar (ERA, Foto 11047).

ERA, Foto 11047

pühapäev, 18. 08.
Nõo 1888: Kana all, muna pääl?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tüklov. H III 10, 183 (30)

laupäev, 17. 08.
Häädemeeste 1956:
Buss nr. 11 – oma kaks jalga. Bussiga nr. 11 sõitma – jalgsi minema.
Ütluse kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 58, 304 (14a)

reede, 16. 08.
Tartu 2018:
Urve Schkiperov õpetab kassikanga mängu - kujundid "häll" ja "raudtee".

Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab teateid inimestest, kes oskavad kududa kassikangast, mäletavad kujundite nimesid ja oleksid nõus seda meiega jagama! Oma uurimistööks vajab eesti näiteid Hollandi teadlane Stephan Claassen, kes varem on kirjutanud uurimusi teiste rahvaste kassikanga- ja teistest nöörimängudest: https://independent.academia.edu/StephanClaassen

Video: Olga Ivaškevitš, osalevad Ave Goršic, Astrid Tuisk. ERA, EV 302
[video]

neljapäev, 15. 08.
Pärnu-Jaagupi 1878:
Talgutüdrukud, õesed,
talgupoisid, pooled vennad,
talgunaesed, naesukesed,
tõmbakem ja tõtakem,
rutakem ja raiugem,
lõigakem ja lõpetagem!
Et see esi edeneks,
ja see väli väheneks.
Et saaks odravälja otsa peale,
nisuvälja nina peale,
kaeravalja kaela peale.
Sest need rukkid riitsa-räätsa,
et peremees külind kinnastega,
tüdruk äästand ärmatsega,
sulane vagund varvastega!
Et lõikus õnnestuks, peab külvama õigel ajal ja kombel, teadsid lõikajad koolmeister Jüri Reinsoni üles kirjutatud laulus (EKmS 8° 1, 483/4 (8)). Rõõmsaid rukkilõikajaid Orajõel pildistas Johannes Kuningas-Lepik 1937. aastal (ERA, Foto 1658).
Täna on rukkimaarjapäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev

ERA, Foto 1658

kolmapäev, 14. 08.
Kadrina 1962: Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Vana ütlus inimeste kohta, kui ruumid on kitsad kas joodulauas ehk mujal kitsas ruumis.
Vanasõna kirja pannud Johannes Valdur. RKM II 133, 485 (16)

teisipäev, 13. 08.
Jõhvi 1955: Augustikuul pole meres sellepärast kala, et kalad on läinud heinale.
Toilas kirja pannud Anita Rõõm. EKRK I 11, 104 (1).

esmaspäev, 12. 08.
Kolga-Jaani 1891:
Peremiis olli pöörakoera,
perenaene aenanarri.
Kiitis sii kile mageda,
panni ahju apenemä -
küll siis kilgid kiskelesid,
sääsäd sääri lopotasid,
parmud perseid pesesid,
lutikad siäl löevad lusti.
Kehva perenaise riknenud toidust kirjutas laulu Anton Pihlak (H III 14, 777 (29)). Oiu perenaised, kes 1930. aastal seltsis Raadi mõisas ekskursioonil käisid, tegid kindlasti paremat toitu. Foto annetas arhiivile Arvi Kõll, vahendas Kaie Humal (ERA, DF 7475).
August on mädakuu, mil toit kergesti rikneb
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august

H III 14, 777 (29)
ERA, DF 7475

pühapäev, 11. 08.
Põlva, Raiste k < Jämaja, Rahuste k 2013:
Oled sa oma paariga rahul?
Käidi seal lihtsalt istumas, juttu ajamas, vahel mängisime: „Oled sa oma paariga rahul?“ Kui olid rahul, siis öeldi: „Näita armastust!“ Siis tuli kallistada. (Seda mängiti poistega koos). Kui ei olnud rahul, siis tuli leiutada igasuguseid vigu, näiteks naiste puhul, et kõrvetab supi põhja jne. Kes aga vaimukam oli, see siis leiutas neid vigu.
Mängukirjelduse kirja pannud Leida Oeselg. EFA I 169, 17/8

http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/5475

laupäev, 10. 08.
Kolga-Jaani 1937:
Elbi Anne juures tehtud alati laaritsapäe õlut. Ükskord jäänd õlu tegemata ja näe – tua lõhna siis või üleval katuses akand tuli raginal põlema. Tuld põle küll näha olnd, aga just siuke tule põlemise muudi ragin oleva olnd. Siis peremiis akand kohe õllenõusid säädma ja õlut tegema ja siis kadund ragin ära. Egas igalpuul ei tehtud õlut, põlnd sest kedagi, aga sial olli siuke kuntsakas rahvas ja sial tegid nad ilma tükka.
Kirja pannud Johannes Raidla. ERA II 202, 347/8 (13)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev/item/48884

reede, 9. 08.
Viljandi 1897: Mulk ostab Põltsama mehe käest rukkid. Et vakka ei olnud, mõõtsivad nad neljandikuga; kui mulk selga pööris, mõõtis Põltsamaa mees kolmandikuga, et mulki petta. Oma kavalust sõbrale rääkides hooples Põltsamaa mees: "Mulgid öeldakse küll kavalad mehed olevat, aga ühte mulki sain ma ometigi petta, neljandikuga mõetsin tale rukkid, aga kui ta ei näinud, sagasin kolmandikuga sekka."
H II 59, 208 (11).
Kirja pannud kooliõpetaja, hilisem õpikute autor ja kirjandusloolane Mihkel Kampmann (1867-1943).

Rukkilõikust Uue Elu kolhoosis pildistas 1950. aastal Richard Viidalepp. KKI, Foto 2079.

KKI, Foto 2079

neljapäev, 8. 08.
Kihnu 1955:
Ühes Kihnu laevas olnud Tallinnas "nuõrik". Poisid käinud selle juures ruhvis kois. Juhani Juän, juba habemega vanem mees, vaadanud ka ruhvi uksest sisse. "Nuõrik" ütelnud: "Vana habe, mis sa vahid! Ega ma sulle ei anna."
Seda ütelust tarvitatakse kõnekäänuna, teadis Theodor Saar (EKRK I 8, 218 (12)).
Vaadet laevast pildistas Munalaiu sadama lähedal Merili Metsvahi 2010. aastal (ERA, DF 5981).

ERA, DF 5981

kolmapäev, 7. 08.
Tarvastu 1895: Vaev teeb vanasse, mure teeb mustasse.
Vanasõna kirja pannud Johannes Vaine. E 20405 (1)

teisipäev, 6. 08.
Halliste 1895: Unes torni ehitama, tähentab mõnesugust kõrgemad au. H III 19, 686 (616).
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Jaak Sõggel.
Foto Puka metodistikiriku ehitamisest annetas arhiivile Elmar Maasik. ERA, DF 18151

ERA, DF 18151

esmaspäev, 5. 08.
Tõstamaa 1894:
Kus see kurge pulmad tegi?
Soose suure mätta peale.
Kes olid kure pulmalised?
Uba oli uue kuuega,
lääts oma laia laevaga,
ernes kirju karjaga,
kana oma kardas põllega,
kukk oma kuldas kannustega.
Mis seal kurge pulmas tehti?
Arakal habe aeti,
rebase regi lõhuti,
nirgi nina nõeluti,
parmu perse paegati,
sitika saba sioti,
kirbul kuube õmmeldi,
täile vati valmistati,
saerdel pusu näidati.
Kure pulmades toimunud sündmustest saatis Eisenile laulu Pootsi koolipoiss Otto Schantz (E 11622/3 (9)). 1964. aastal külastasid teenekat kaastöölist Ott Saarsalu (end. Schantz) Seliste vallas Sepa külas Selma Lätt ja Lilia Briedis (ERA, Foto 7098).

ERA, Foto 7098

pühapäev, 4. 08.
Juuru 1889: Hall härg, hangus sarved, võtab saunad sarvile, kihelkonnad kukile?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Talts. H II 16, 419 (9)

laupäev, 3. 08.
Setomaa, Parkanova k 1935:
Kipsi lüüminõ
Mängijaid võib olla kaks. Tehakse ring. Võetakse üks teravate otstega kepp, pannakse ringi sisse, võetakse teine kepp, lüüakse selle kepi terava otsa pääle, mis ringi sees, ja kepp lendab kaugele. Siis on üks mängija all, see mängija peab säält, kuhu see kepp läks, ringi sisse viskama. Kui ta ringi sisse ära viskab, siis läheb ta alla keppi lööma, aga kui ta ei jõua ringi sisse visata, siis lööb endine lööja jälle keppi, kuni ta ringi sisse ära viskab. Ja nii kestab see mäng edasi.
Mängukirjelduse kirja pannud Ivan Luige. ERA II 103, 421/2 (12)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3187

reede, 2. 08.
Muhu 1938: Augusti kuus juba koll põõsa all (pimeus võtab maad).
ERA II 191, 551 (332).
Marta Viidalepale öelnud Juulia Kesküla (u. 43-aastane) Liiva küla Värava talust.

Augustikuist teekonda Leppoja kalmistule Tutuka küla lähistel Vepsamaal pildistas 1973. aastal Marje Joalaid. Fotol Villu Kitsing ja Reet Karukäpp. KKI, Foto 1530.

KKI, Foto 1530

neljapäev, 1. 08. 2019
Kohtla-Järve 1955:
Perenaine pesnud pesu. Pesnud kõik viimseni puhtaks ja mõelnud, et nüüd enam midagi pesta ei ole. Heitnud õhtul rahuliku südamega magama. Öösel tulnud aga kurat ja küsinud, et anna see mulle, mis sul pesemata on. Perenaine mõelnud, mõelnud ja lubanudki. Ise arvanud, et ega kurat midagi ei saa. Kurat aga ütelnud, et anna oma silmnägu mulle, see on sul pesemata. Võtnudki naisel näo koos peaga endale.
Õpetliku loo hooletust pesemisest kirjutas üles Anita Rõõm 1955. aastal (EKRK I 11, 125 (47)).
Hoopis rõõmsama pildi pesupesemisest tegi Kabinas Kingu talu hoovis Peeter Siimann aastail 1958-1960. Foto kogus folkloristlike välitööde kursuse käigus Victoria Vatko (ERA, DF 21825)

ERA, DF 21825

kolmapäev, 31. 07.
Kose 1889: Naljast saab tõde, tõest saab tõnn [= harjumus].
Vanasõna kirja pannud Villem Lepp. H II 16, 269 (12)

teisipäev, 30. 07.
Pöide 1946: Aga vat teisse oomiku vöta maja töö käsile, siis on önn ja önnistus selle tööl. Teisse on ea päe. RKM II 6, 424 (22).
Arhiivi pikaaegsele kaastöölisele Aadu Toomessalule soovitas teisipäevast majakoristamist 1891. aastal sündinud Jeleena Rehi Laimjala valla Nõmme külast.
Katki jäänud koristustööd Vilsandi majakas pildistas 2016. aastal Lona Päll. ERA, DF 32567.

ERA, DF 32567

esmaspäev, 29. 07.
Karuse 1889:
Ole vait, ole vait, Olevipoega,
Olev tuleb omme koju!
Ta tuob kulda kuuetäie,
õbedat tuob õlmetäie.
Ta tuob ratsule rahada,
kilimitu killingida,
vaka vana taaderida.
Nii laulis Mari Rand Paiumaa seegis üliõpilastele-stipendiaatidele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele ning seletas: Olev oli Oleviste kiriku kallal töös. Naisele, kes Tõnismäel elanud, annud ta kange käsu, et see ta nime ei tohi nimetada. Laps hakanud nutma ja naine ütlend kõrvalseisvad sõnad. Sel silmapilgul kukkund Olev torni otsast surnuks. Praegu olla ta kirikumüüri külge maalitud, kann südame kohas, nahksõrmkindad käes. (H II 2, 365 (489)).
Püha Olavit Vormsi kiriku ukse kohal pildistas Alar Madisson 2005. aastal (ERA, DF 1287).
Täna on olevipäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev

H II 2, 365 (489)
ERA, DF 1287

pühapäev, 28. 07.
Karula 1976: Aig kaos nigu ojavesi mere rüpü.
Ütluse kirja pannud Aino Pärsimägi. RKM I 13, 589 (285)

laupäev, 27. 07.
Viljandi, Uusna v 1898:
“Palav nagu saanalaval leinu käes.” – Kui ilm suvel väga palav on ja kui sellega tööd piab tegema, siis üetse nõndaviisi selle kohta.
Ütluse kirja pannud Jüri Täht. H III 28, 201 (3)

reede, 26. 07.
Viljandi Kirsimäe sild. Ümberpildistus Helvi Palusaare albumist.
ERA, DF 28820.

ERA, DF 28820

neljapäev, 25. 07.
Jõhvi 1888:
Otsata ja mütsata,
kolm meest olli püksata,
neli meest õlli mütsata,
viis vaati vitsata,
kaks kannu kaaneta,
talunaine tanuta,
pereneitsi põlleta!
Ma panen härrad ärgadesta,
ja siis saksad sahkadesta,
pojad sahaputkedesta,
isandad teen ikkedesta,
junkrud ikkejuttadesta,
kupja atrakurgedesta,
kiltri kiilidest vahele,
linna litsid lipidista!
Prouad puida raiumaie,
preilnad nühkimaie,
vastu puida, vastu maida,
vastu kuumija kivija
teravida teiba'aida.
Imedest, mis ilmas näha oli, teadis laulda Jüri Adorf Toila külast. Laulu kirjutas üles Alfred Lugenberg (H II 10, 221/2 (4)). 1957. aastal tundusid kohalikele imelikud kindlasti ka suplejad Nõmme järves, keda pildistas Loreida Raudsep (KKI, Foto 308).

KKI, Foto 308

kolmapäev, 24. 07.
Kursi 1889: Seni lühike võtab marja muast, kui pikk kummardab.
Vanasõna kirja pannud Tõnu Riomar. H II 27, 130 (25)

teisipäev, 23. 07.
Kullamaa 2018: Pargiteed pühiti igal hommikul luudadega üle, seejärel algas rooside paljundamine pookimisega. Eriti nõutud olevat olnud kõrgetele tüvedele poogitud tüviroosid, mida mõisnik alati kingituseks teistele mõisnikele viis külaskäikudel. Ka lossi esine ja ümbrus oli roosipeenraid täis ja need olid lopsakad ja õisi täis kevadest sügiseni. See oli hästi ja õigesti valitud sortide vaheldumisi istutamise tulemus. Vanaisa olevat ikka öelnud, et niikaua, kui mõisas hobuseid peetakse, on roosid ikka tänulikud hobusesitale ja õitsevad uhkelt. Palju oli antiiksorte, millest vanemad olid aretatud 18.sajandil. Ilmselt üks väärtuslikemaist oli suurte lopsakate punaste õitega pärsia roos, mille algpõõsa olevat legendi järgi kinkinud Pärsia šahh Katariina II-le, kelle oma Koluvere loss kunagi oli. Viisin selle roosi 1970tel Tallinna Botaanikaaia spetsialistide hinnata. Nad kinnitasid Pärsia (Iraani) päritolu. Sorti otseselt polnud võimalik määrata, kuid see roos pidi olema Kazanlõki õlirooside rühmast, alamrühmast `Trigintipetala`. See olevat aretatud Pärsia šahhi õukonnas 18. sajandil. ERA, DK 516, 2/3. Koluvere lossiaia roosidest ja oma vanaisast, lossi aednikust Villem Kullist (1863-1934) kirjutas Lembitu Twerdjanski kaastöös „Minu aiad“.

Fotol Damaskuse (Kazanlõki) õliroos `Trigintipetala` Kullamaa kihelkonnas Kullametsa külas 21. sajandil. ERA, DF 35741.

ERA, DF 35741

esmaspäev, 22. 07.
Saksamaa, Baierimaa Alpid 1895:
Jakob Hurt 1895. aasta puhkusereisil Berchtesgadeni soolakaevanduses. Fotol koos temaga (vasakult) kälimees Johannes Kerg, väimees Aleksander Mohrfeldt ning Kaarma koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg.
ERA, Foto 3

ERA, Foto 3

pühapäev, 21. 07.
Kuusalu 1893: Kui vähe niudeid nikudad, siis kohe reisi lahutab?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Ploompuu ja Hans Rebane. H II 47, 21 (3)

laupäev, 20. 07.
Kambja, Uibo m 1932:
Vanasti olnud taevas madalal. Perenaine ajanud kassi taga ja see olevat taeva pääle jooksnud. Perenaine käsknud lastel kassi taevast maha ajada. Lapsed pildunud kassi kividega. Kivid lõid taevale augud sisse ja nii tekkinuvad tähed. Perenaine ise visanud suurema kiviga ja nii tulnud kuu. Peremehe visatud kivist aga tulnud päike. Nii olla päike, kuu ja tähed tekkinud.
Jutustanud Leena Laanessaar, kirja pannud Jaan Lobona. E 80048 (1)

reede, 19. 07.
Tarvastu 1901: Põgeneja mesilane ei põgene iialgi põhja poole, waid õhtu, hommiku ja lõuna poole. Kõige paremad ja sigiwamad mesilinnu pered on ikka need, keda põgenemiselt kinni püütakse. H II 66, 692 (352, 353). Vooru vallas kirja pannud Johan Kala (1870-1950).
Oma vanavanemate mesilaid Lihula kihelkonnas Tuudil Karjaaru talus pildistas 21. sajandi algul Hanna-Liis Lao. ERA, DF 30541, 30538.

ERA, DF 30541
ERA, DF 30538

neljapäev, 18. 07.
Kose 1892
Tiumehed tegid tööda
ja vaimulapsed nägid vaeva.
Sest sai kubjas kuue selga
ja sai kilter kingad jalga,
opman uue mütsi pähe.
Ma tegin tööda, ei tänatud,
nägin vaeva, vannutie.
Pühin higi otsa eesta
ja veanan vetta varrukasta.
Puhuks tuulta tugevasta
ja sajaks vihma sagedasta -
ikke piab ori otse käima
ja sulane suisa olema.
Palgatöölise raskest ja tänamatust elust kirjutas laulu Tuhalast sporditegelane ja kirjamees Tõnu Wiedemann (E 9003 (13)). Richard Viidalepp pildistas rõõmsameelseid linnamehi kolhoosnikke abistamas Alavere külas 1950. aastatel, fotol paremal paremal Ülo Tedre (KKI, Foto 2847).

KKI, Foto 2847

kolmapäev, 17. 07.
Tarvastu 1902: Sõnal peab sõlm ja jutul jakk olema.
Vanasõna kirja pannud Johannes Vaine. E 43810 (24)

teisipäev, 16. 07.
Järva-Madise 2016: Meie perel oli lahustükina kodust eemal heinamaa, st metsaheinamaa. Ilus nimi oli tal - Vahakannu heinamaa. Seal oli peenpalkidest küün, nn metsaküün. Samasugused olid ka Mõnuveres Alttoal. Kevad heinamaal algas mahalangenud risu ja okste koristamisega. Heinaniidu ajal läksid nooremad mehed mõneks ajaks henamaale elama. Meie peres oli minejaks ainult onu. Ööbiti küünis. Heina kuivatamise ajaks võttis ema minu ka kaasa. Nii me mingeid külateid ja rabaääri mööda "otse" käisime. Hein riisuti käsirehaga kokku keeritisse. Seda pöörati päeva jooksul mitu korda. Vihma eel ja õhtul koguti hein nukkudesse, väikestesse hunnikutesse. Kui nukud tundusid küllalt kuivad olema, raiuti võsast mõned pikemad lehtpuud, kased näiteks, seoti tüügastpidi hobusele järele. Nende puude peale laoti saod. Saadu läks 10 nukku, kui ma õigesti mäletan. Kui oli sobiv päev, hakati heina küüni panema, saod seoti hobusele järgi ja hakati küüni lohistama ükshaaval. Küüni maht oli teada. Ülejäänu pandi kuhja. Kuhjaase oli küüni kõrval. Igaüks kuhja teha ei osanud. Ema oskas. See heinalõhn, peenike ja liigirikas metsahein... Ooh! Age-Li Liivaku kaastööst kogumisvõistlusele "Minu maastikud". EFA I 199, 24.
Metsaküüni pannakse heina. Foto heinateost Mõnuveres Alttoal pärineb sõjaeelsest ajast. ERA, DF 30242.

ERA, DF 30242

esmaspäev, 15. 07.
Ei mind, ei mind, ellad vennad,
ei mind tohtind Toomas lüüa,
Hans ei tohtind haugutada,
Andres hambaid irvitada,
Peeter peada pööridada,
Jakob jalgada rabada,
Mart ei mokki muigudada,
Jüri ei võinud jõllitada,
Mihkel mull' midagi teha!
Mis mu'st saab siis meestel lüüa,
meestel lüüa, poestel puua,
raudakämmeldel kärada?
Mis sest tühjasta tüdida,
vahakooresta väsida,
munakooresta murduda!
Tüdivad mehed tüüakad,
väsivad poisid vägevad -
siis ep tüdi tütarlapsed.
Maha löön ma Mardi maksa,
aja ääre Hansu kopsu,
põllu peale Peetri põrna,
söödile Jüri südame!
Väsinud ja õrnast, kuid siiski söakast neiust pani laulu kirja luuletaja ja keeleteadlane Mihkel Veske (Veske 2, 268 (3)). Laulu esitaja nimi ja elukoht, nagu ka üleskirjutamise aeg on kaotsi läinud.
Väsinud jalgadega Valjala rahvatantsijaid pildistati Tallinna lauluväljakul 2007. aastal (ERA, DF 22776).

ERA, DF 22776

pühapäev, 14. 07.
Tartumaa, Elva l 2013:
Ralli
Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt.
Mängukirjelduse kirja pannud Liina Tamm. ERA, DK 109, 3 (2.2)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4668

laupäev, 13. 07.
Karja 1938: Maretapää. 50–60 a. eest võhmlased ja panklased käisid maretapää Panga müüril (merekaldal) pidu pidamas. Noored käisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Mõnda pisikest kaupa müüdi ka. Kõrtsimehed olid õlle ja viinaga. Inimesed tantsisid, laulsid ja „rallisid“.
Kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 201, 374 (33)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev/item/48473

reede, 12. 07.
Kodavere 1926:
Üks õun veeres mööda maad
kes selle õuna kätte saab
see on tubli poiss.
Liisusalmi luges 13-aastane Anita Lammas, kirja pani Paul Hamburg Varnja 4-klassilisest algkoolist. A 8634 (26).
Rühma tublisid Kambja poisse pildistas 1933. aastal Richard Viidebaum. ERA, Foto 207.

ERA, Foto 207

neljapäev, 11. 07.
Hageri < Maarja-Magdaleena 1939:
Tartus Engelharti maja õues tehti kaevu. Töö edenes jõudsasti. Äkki oli suur kivimürakas ees ja töö tuli katkestada. Samal ööl näidatud ühele joodikule puusepa-sellile unes, et kivi alla on peidetud suur summa ja kästud see ära tuua. Mees polevat julgenud. Järgmisel hommikul teinud mees jutu lahti, et lähme toome raha ära. Läinud siis kaevumeistri ja kivilõhkujaga kohale, kuid kivi pole enam üldse olnud. Suur kivimürakas oli öösel mõistatuslikult kadunud.
Hageri koolipoiss Rudolf Silmann kirjutas oma Elistverest pärinevalt vanaisalt Jaan Silmann kohajutte ja saatis rahvaluulearhiivi võistlusele (ERA II 225, 166/7 (7)).
Simuna MTJ ehitusmehi laulupausi pidamas pildistas Ülo Tedre 1950. aastal (KKI, Foto 1077).

KKI, Foto 1077

kolmapäev, 10. 07.
Suure-Jaani, Vastemõisa 1893:
Kui seitsmevennaste päeval vihma sajab, siis on seitse nädalt vihmane selle järele. Ei ole sel päeval hoo vahet sugugi, sis ei saa enam heina teha, paistab aga päike korragi nii palju, et mees aega hobuse selga saab karata ja risti üle tee sõita, siis on heina ilma veel loota.
Kalendrivanasõna kommenteerinud Peet Johannson. H II 49, 425 (18)

teisipäev, 9. 07.
Helme 1887-1889: Mustik=Marja plekid ei lähe enne wälja kui nende aeg mööda, kui nad maha kukkuvad. Jõgevestest kirja pannud Jaan ja Peeter Einer. H II 24, 179 (17). Latgales Aglona lähedal Kuradijärve ääres kustutasid 2004. aastal mustikatega nälga Riias rahvusvahelisel ballaadikonverentsil osalenud teadlased. Pildistas Liina Saarlo. ERA, DF 849.

ERA, DF 849

esmaspäev, 8. 07.
Halliste 1889:
Me kolmekesi sõsartse,
kateksi emä kanatse.
Koes me kolmi kokku saame,
kolmi kokku, nelja ütte,
kolmi kokku kukkumaie,
nelja ütte laulamaie?
Kuusik o mede kuhala,
vaarik o mede vahela,
kesänurmi keske'ella.
Veli, ellä vellekene,
ihu kirves kirju varsi,
taprul tee tera tasane!
Siis raiu vaarik me vahelta,
raiu kuusik me kuhalta,
künnä kesä keske'elta,
kus me kolmi kokku saime,
kolmi kokku, nelja ütte,
kolmi kokku kukkumaie,
nelja ütte laulamaie!
Kooslaulmisest kirjutas Jakob Hurda kaastööline J. Sootz Penuja vallast (E 15579 (51)). Vologda eestlastest lauljaid ja pillimehi on pildistatud 1915. aastal, pildi annetas arhiivile Leida Sinisalu (ERA, Foto 17219).

ERA, Foto 17219

pühapäev, 7. 07.
Kadrina 1888: Laut lambaid täis, kõik söövad ühe kõrre otsast?
Mõistatuse kirja pannud Johannes Linkstein. H II 10, 188 (29)

laupäev, 6. 07.
Räpina, Veriora v 1877:
Etsa laulkõ’ toda laulu,
toda viitä veeritäge’,
kua ei kistu’ kikkani’,
meä ei lõpõ’ lõunani’.
Kuu iks kistus kikkani’,
ago lõpõs lõunani’.
Lõpõ-i sõna' lõunani’,
kistu-i na kikkani’.
Laulnud Tsia Ann, kirja pannud Johan Kotli. EKmS 4° 4, 151 (21)

reede, 5. 07.
Väike-Maarja, Pandivere k 1979:
Kell üks – muna küps,
kell kaks – karnaks,
kell kolm – kotil sopp,
kell neli – vala õli,
kell viis – võta tuli,
kell kuus – kutsu sööma,
kell seitse – säti laud,
kell kaheksa – käi sängi,
kell üheksa – ütle mulle,
kell kümme – küllalt sai.
Lastelaulu Alfred Võrnolt kirja pannud Mall Hiiemäe.

neljapäev, 4. 07.
Kuusalu 1935:
Puhu pilli, poisikene,
aja sarve, sakselane!
Ma läen tamme tantsimaie,
mere hõlma helkimaie.
Ma tantsin, tare mürise,
koda kuuskine kumise.
tuba tammine tärise.
Seinad nõtkuvad seitse sülda,
katuksed kaheksa sülda,
tuba uusi kuusi sülda.
Vägevast tantsijast laulis Liisu Meistermann Viinistust, laulu kirjutas üles Ida Piibeman (ERA I 5, 51 (17)). Leesi algkooli õpilasi on pildistatud räditantsu õppimas umbes 1925. aastal (ERA, Foto 1381).
Head tantsutuju kõigile!

ERA, Foto 1381

kolmapäev, 3. 07.
Kihnu 1964: Tantsijad nied taeva suavad, kuardimängjäd katlas kieväd.
Vanasõna kirja pannud Sinaida Saar. RKM II 181, 104 (352)

teisipäev, 2. 07.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki k 1992:
Kõik vaikivad – hobusevaras sünnib. [Kõik söövad vaikselt, keegi midagi ei ütle.]
Miina Jansa ütluse kirja pannud Anu Korb. RKM II 449, 82 (56).

esmaspäev, 1. 07. 2019
Sangaste 1926:
Läksin metsa triibulista,
maata marjaoksalista.
Mis säält meile vastu tuli?
harva metsa vastu tuli.
Mis säält arva vaheleta,
kena metsa keskella?
Talutütar taimekene,
peretütar peenikene.
Korjas maalta maasikaid,
ligi maada linnukaid,
Sõrm on täis sõrmusita.
käed kulla läikega.
Heinaliste laulu metsas laulis Liisa Värnik, laulu kirjutas üles üliõpilane E. Grünberg (E, StK 35, 65 (2)).
Täna algas heinakuu http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli
Pildi Puka heinalistest annetas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 18158).

ERA, DF 18158

pühapäev, 30. 06.
Kaarma 1894: Ehk ma tee soole nied kõrvad, tee so kõrvad üles. – Kõrvalopsusi andma.
Ütlust selgitanud David Jakson. H II 47, 304 (219)

laupäev, 29. 06.
Sangaste 1971: Peetripäevani üteldi kägu kukvad, aga kui otrauhak näha, siis ei enamb – otraohak torkavad kurku.
Kirja pannud L. Voormann. RKM II 287, 188 (134)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/peetripaev/item/48324

reede, 28. 06.
Kohtla-Järve 1955: Mõisasulane läinud juhatamise peale Pokanofi poest tärklist ostma. Läinud aga küsimisega segi ja öelnud: "Tere, tere Tärklise härra, lubage mulle 3 kopika eest Pokanoffi." EKRK I 11, 124 (45). Tartu Riikliku Ülikooli rahvaluulekogumise ekspeditsioonil Jõhvi rajooni ühelt Kohtla-Järve elanikult kirja pannud Anita Rõõm (1927-1995), rahvaluule kateedri laborant.

Foto äritegevusest kooperatiivkaupluses annetas arhiivile Gert Hirsch Sõrvest. ERA, DF 4281.

ERA, DF 4281

neljapäev, 27. 06.
Pärnu 1889:
Ütlevad mu tukkuja toasta
ja mind magaja majasta,
uniseja ukse eest.
Ma põle tukkuja toasta,
ega põle magaja majasta,
uniseja ukse eesta.
Ma ole omiku usina,
enne pääva ma varane.
Pühin aga toad ja laanin lauad,
arin akente aluse,
kasin kellerte esise.
Lähen siis väl´la vaatama,
kas see kuu mul kõrges tõusnud
ja see pää mul pailu paistab.
Kuu tõusis Kura jõelta, päike Pärnu allikast.
Unimütsi kuulsuse vastu vaidleva laulu Sauga vallast kirjutas Eesti esimesi naiskirjanikke Elisabeth Aspe (H II 20, 119).
Täna on seitsmemagajapäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev.
Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli tantsijaid tukastamas Vilniuses Kalnu pargis 2011. aastal jaanipäeva järel pildistas Sigrid Praats (ERA, DF 26597)

ERA, DF 26597

kolmapäev, 26. 06.
Karja, Linnuse k 1939: Koor on ikka targem kui muna (laps tahab vanast inimesest targem olla).
Vanasõna seletanud Aadu Toomessalu. ERA II 260, 249 (36)

teisipäev, 25. 06.
Häädemeeste 1937: Ravitaimi pidavat korjama enne vana jaanipäeva. Parim aeg olevat vana jaani laupa õhta. ERA kaastöölisele Marta Mäesalule rääkinud 1910. aastal sündinud Liidia Kohv Orajõe valla Räägu külast. ERA II 168, 650 (43).
Veel jõuab taimi korjata, saunavihtu teha... - vana jaanipäev on 6. juulil.

Viru-Jaagupi kihelkonna Palasi küla naised on tulnud ravimtaimi korjamast - sõnajalad ja vaarikavarred. Neid pildistas 1984. aastal Mall Hiiemäe. ERA, Foto 13871.
Urvaste kihelkonna Jakapi küla Mäe-Jakapi talu lae all kuivavaid taimi pildistas 2006. aastal Helen Kästik. ERA, DF 4179.

ERA, Foto 13871 ERA, DF 4179

esmaspäev, 24. 06.
Haapsalu < Riidala 1911
Jaani jalad, saksa sääred,
Riia rihmad, Rootsi paelad;
Jaan küll kannaks kalevid,
kardab karva veerevad.
Jaan aga ostaks uue al´li,
kardab saksu sõidetavad,
tõlla ette tõmmatavad.
Jaan aga võtaks noore naese,
kardab noore nuttevad,
kätkid tuppa tahtevad,
kätkipere ju tülinaks;
vibu tal pikka pistab silma,
äla tema pistab äia silma,
äia silma, ämma silma,
pere pika neiu silma.
Arglikust Jaanist laulis Velkla külast pärit Maria Kreek, laulu kirjutasid üles tudengid ja hilisemad muusikud Cyrillus Kreek ja Johannes Muda (EÜS VIII 358 (43)).
Täna on jaanipäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev
Eileõhtust jaanituld pildistas Puise külas Piret Õepa.

pühapäev, 23. 06.
Muhu 1872: Jaanipäva laupäva hommiko järge lähtvad külakonnast igast perest vaim, mõni emane, mõni isane, kuidas kellegil juhtub aega olema, lähemale karja-arule, kust kadagud saada on, raiuvad seäl kadagud, mõnikord kümmekonda koormad. Lähämalt metsast raiutakse suur puu maha, mis maa sisse püsti pannakse ja senna ümber taotakse kadagud torni õhtaks põletamise tarvis. Mõnes kohtas seätakse tõrvanõu postide otsa kõrge mäe peäle, kust hästi välja paestab, enamiste üle Muhumaa. Kõrtsmikud võtvad mehed seks päevaks omale tööle, kes mõnes kohtas kahe ehk kolme versta takka kadagad torni teha kõrtsi juure vädavad. Mõnikord ostvad kas rubla eest tõrvanõusid ja laskvad postide otsa seäda, mis õhtast põlema laseb panna. Kui külarahvas omad tornid saavad põletatud, on kõrtsi toirn viimane põleda: sinna lähtvad keik jälle leedule. Mida suurem tuli, seda roh­kem rahvast kokko lähäb ja sedamööda kasvab ka kõrt­simehe põld kaubamüüma juures.
Jaanipäevakombeid Muhumaalt kirja pannud talupoeg „O. T. K.“. H I 4, 547
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47736

laupäev, 22. 06.
Haljala, Metsiku k 1895:
Ennevanal ajal ei ole meie maal lukkusid ega vargaid olnud. Kui inimesed kõik kodust ära läinud, siis on üks kepp toa ukse ette püstipantud, siis kui keegi tulnud, siis kohe on teadnud, et kedagi kodo ei ole. Siis kui üks kaugelt käija olnud, võinud tuppa minna ja kõhu täis süüa, et jälle jaksab edasi minna, selle jäuks on alati söömine valmis pantud, kui inimesed kodust ära läinud.
Ja kui keegi tee päält midagi on leidnud, mis teine ära kautanud, olgu rahakott ehk muud, siis on ühe kepi senna juure püsti pannud, et kautaja kohta nääks, ja kui mitu on sealt mööda läinud, kus see kautatud asi maas oli, siis on igaüks senna kepi püsti pannud. Ja see pruuk on praegugi veel mitmes kohas: kui teine midagi maast leiab, ütleb teine: „Pane kepp püsti juure.“ See peab ka sest olema hakanud, et kui keegi muast ühe linnupesa leiab, siis paneb senna kepi püsti juure. Linnupesa leidmine tähendab õnne, sest kui linnupesa leiad, ja kaitsekepi juure paned, siis linnud õnnistavad inimest oma lauluga. Kuda rohkem lindu, seda enam eestpalujaid.
Kirja pannud Danel Pruhl. E 14548 (5)

reede, 21. 06.
Rõuge 1891:
Pööripäiv [---]. Vana inemise ütlese, et ku päiv ümbre käändas (ku päiv sulaside poole lätt), päävä löhembäs nakkasõ minemä, sõs kaos söögiisu är, ei taha inämb nii pallu süvvä, nikagu talvitsõ pööripääväni [---]. Sõs nakkat jälle süvvä tahtma, niihäste inemise ku elläi.
Rahvatarkuse suvise pööripäeva kohta kirja pannud Manglus Jennes. H II 45, 208 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47519

neljapäev, 20. 06.
Saarde 1893:
Vanast kehväl aal, ku lehmäd kinni jäive, ja kitsi kah es ole, selleperäst valgust kudaki es saa, sis tetti esi piimä, sii olli kanepe piim. -- Kanepe siimlad pannas uhmre sisse, tambitse äste purud, ninda et piim vällä tuleb, ja piim ondki kähen. Kessi jõuvakum om, sii kurnab viil läbi sõgla või läbi arva rõõva, sis saab viil õige peenikest piimä. Vedela jahu või ka tangu pudru (supi) pääle om tõne õige ää panna, kiib üten pudruga ärä, sis om ninda vägeve puha. Kanepe piim ei tii (suppi) putru küll mitte ninda valges ku lehmä piim, aga ädä peräst oma ta ää iki küll, ku paremet ei ole.
Kanepipiima ehk tembi tegemisest Jäärjas kirjutas Jaan Jakobson, talumees ja aktiivne seltsi- ning omavalitsustegelane (H II 42, 237). Polli Põllutöökooli õpilasi köögis pildistati 1931. aastal, foto annetas arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18384).

H II 42, 237
ERA, Foto 18384

kolmapäev, 19. 06.
Laiuse 1937: Kass sööb hea ära. See on naljaütelus. Mõni ütleb teist heaks. Keegi ütleb temale vasta: „Kass sööb hea ära.“
Vanasõna selgitanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 219 (1045)

teisipäev, 18. 06.
Vändra < Järva-Jaani 2013: Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja "tegime suitsu". Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue. Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada. Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele - jälle peened daamid. ERA, DK 117, 5.
Kirja pannud Metsataguse külast pärit Urve Jürjets (snd. 1961). Veel palju toredaid mänge koolivaheajaks, kurerehade õitseajaks ja igaks muuks ajaks andmebaasis Ukauka: http://folklore.ee/ukauka/

esmaspäev, 17. 06.
Kolga-Jaani 1876:
Veere looja, päävakene,
veere looja vetta mööda,
lase kaselatva mööda!
Veere otseti ojasse,
lipi-lapi laine'esse,
kilpi-palpi kalda'asse!
Ei ole aega pääval veerda:
pääv soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
vaeselapse pea vanunud.
Ari sulpsatas meresse,
kuldakammi kalda'asse,
pealauda laine'esse.
Ei ole aega Andresselle,
pisut aega Piiterille,
palju ep aega Paavelille.
Peeter tegi pingikesi,
Andres aluslauakesi,
Paavel peale patjasida.
Veere ikki, päävakene,
Veere, pääva, me väsime,
kao, pääva, me kaome!
Veere otseti ojasse,
lase laenete seasse!
Päeva veeremisest ja kadunud peaharjast kirjutas laulu Kaavere külast kooliõpetaja ja kirjamees Jüri Orgusaar (H, Kolga-Jaani 2, 150/1 (82)). Kaht Võrtsjärve põhjakalda neidu on pildistanud Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Aime Lellep (ERA, Foto 17499).

ERA, Foto 17499

pühapäev, 16. 06.
Vaivara 1888: Vanamees seisab nurgas, tütar tantsib pulmas?
Mõistatuse kirja pannud Heinrich Masing. H I 1, 21 (39)

laupäev, 15. 06.
Kuusalu, Kolga k 1921: Ela õigesti, sure sirgesti, tule meie kaudu läbi ka!
Ütluse kirja pannud Linda Pärt. E, StK 11, 12 (232)

reede, 14. 06.
Kihnu 1955: Koolis küsitud Tara Juanilt, kes ristib lapsi. Juän vastanud: "Kirikuärrä." – Aga kui preestrit ei ole kodus ja on vaja teha hädaristimine? küsitud uuesti. Juän vastanud kõhklemata: "Köster." – Aga kui köstrit ka ei ole? küsitud jälle. Juän mõtelnud, et selleks peab ikka üks ametmees olema ja vastanud: "Metsävaht." EKRK I 8, 219 (13). Kirja pannud arhiivi kauaaegne kaastööline Theodor Saar (1906-1984), õpetaja, koduloolane, Kihnu Meremuuseumi asutaja.

1950. aastal on Sõrves Mäebe külas tehtud ilusõnnelik ristsetefoto. Ümbervõtte annetas 2001. aastal arhiivile Hermann Vakkum. ERA, Foto 16574.

ERA, Foto 16574

neljapäev, 13. 06.
Halliste 1892: Vanausk. Kui tulekahju aal tuul tuld tõiste uunete pääle aab, sis pane selle uune katuse pääle, kuhu (enamiste - koe) tuul lääb, üits levä päts selili - sis pöörab tuul. H II 42, 274 (6). Uskumuste ja kommete kirjeldusi sisaldava teise vihu tiitellehele on saatja kirjutanud: ????????. Juhan Kiwikildu korjandus Hallistest. Teised kõrred.

1929/30. a. talvel vallavalitsuse käsul tulekahju teadaandeks tehtud lokulauda on pildistanud hilisem tuntud etnoloog Ferdinand Leinbock (alates 1935. aastast Linnus) Kolga-Jaani kihelkonnast Võisiku valla Lätkalu küla Sumu-Velki talust. ERA, Foto 15372.

ERA, Foto 15372

kolmapäev, 12. 06.
Iisaku 1889: Õnn otsigu inimest, mitte inimene õnne.
Vanasõna kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 791 (47)

teisipäev, 11. 06.
Kadrina 1888: Nelipühi saanud enne ja saab ka nüüd kiigutud. Kiige sai valmis tehtud noortest meestest. Ja need olivad peremehe "teenijad" ehk mõisas käijad tiu mehhed. /--/ Aega oli neil selleks ööse. Päeva vaevast ei hoolitud suuremad ühtegi; kui aga kiige valmis saaks. Ühed tegivad sell ööl kiiget, teisel ööl jälle magasid. Ja nõnda edasi. - Esimesel pühal kiiget ülese ei pandud: seda tarvitati kirikus käimise tarvis. Teisel pühal pandi kiige üllese ja seisis nii kaua kui Pühasid oli. /--/ Kiigesid on siin mitmed moodi. Enne vanal ajal oli ühe võllaga, uuemal ajal tehakse viie võllaga. Ka nööridega kiigesid on siin pool olemas. H II 10, 230/1 (2).
Kirja pannud Jakob Nante (1862-1933) Udriku valla Tokolopi külast. Põhja-Eestis algas suur suvi läbi kestev kiikumine suvistest, enamasti teisest ja kolmandast pühast: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/kiikumine

Kiik Villeveres (Pilistvere khk), paremal istub Pauliine Mooses (1881-1955). Foto arhiivile annetanud Kaie Humal. ERA, DF 6659.

ERA, DF 6659

esmaspäev, 10. 06.
Pärnu:
Neiukene, noorukene, kaske,
kes läheb merele mehele,
rannaäärse rahvastelle.
Meri tahab meile rõõvida,
rand tahab raami kirjasida,
peig tahab peeni särkisida,
kaasa kallista ameta.
Katel veesta keeta merda,
kata need kalad merese,
kata maale karjasida.
Meri tahab meile rõõvida,
rand tahab raami kirjasida,
Peiu tahab peeni särkisida.
Neiukene noorukene,
jäta kodu kuldasõrmed,
tee pääle tekisõrmed!
Rannarahva sekka abiellumise eest hoiatas ülemöödunud sajandi lõpul Uulu neide Jaan Martinson (E A 227/8). Hoopis mõnusamat elu kohtasid neiud Pärnu supelrannas möödunud sajandi keskel. Foto vahendas arhiivile Elmar Maasik (ERA, DF 18132).

ERA, DF 18132

pühapäev, 9. 06.
Torma, Võtikvere k 1888: Kes teele minnes kaks korda aivastab, sellel ei pea see teekond korda minema.
Kirja pannud Gustav Sirel. H II 33, 448 (3)

laupäev, 8. 06.
Rannu, Uniküla 1933: Äkilitse hädä vasta loeti: „Mine ärä, Essä, Poja ja Pühävaemu nimel! Aamen.“ Sis Meie-essä üte hengutõmbega vahele ja sis: „Tagane ärä, saadan! Essä, Poja ja Pühävaemu nimel! Aamen.“
Sõnu õpetanud Miina Sirk, kirja pannud Herbert Tampere. ERA II 56, 389 (1)

reede, 7. 06.
Helme 1894: Sügise tulli konn pernaese manu ja pallel´: "Kulla pai pernaesekene, lase minnu talves taaritõriksede korteride, kui kevväi väl´lä tule, sis ma õppe sulle üte iluse laolu (laulu)!" Perna täitse konna palve ja uutse keväjet, et konna käest iluset laulu ärä õppi. Keväje ütel konn pernaesele: "Ole nii hääs ja vii minu tiigi veere pääle, sääl ma õppe sulle sügise lubatu laulu, sest mõeal ma tedä ei mõesta." Perna viis ka konna tiigi veere pääle, kos konn laulse:
"Kua viis vilksti,
Käänä aas kääksti,
Konn vette solksti!"
ja kar´as perämidsi sõnnu ütelden tiiki. -
Kirja pannud haritlastest vennad, farmaatsiatudeng Johannes (Jaan) Einer (1858-?) ja kooliõpetaja ja mõisakirjutaja Peeter Einer (1863-1936). H II 48, 773/4 (24).

Kloostri mõisa (Kirbla khk) tiiki koos sinna peitunud konnadega pildistas 2012. aastal Pärna talu juures Pille Vahtmäe. ERA, DF 11750.

ERA, DF 11750

neljapäev, 6. 06.
Viljandi khk. 1895:
Pill see hüiab tantsuviisil,
kutsub Anned, Marid, Liisad.
Tõsta jalga, valget sukka,
tantsu tolm ei tee neid hukka!
Jüri habe tilgub õllest,
Mari jõud on näha põllest,
Jüri hambad hoidvad toopi
tuleks talle handa hoopi!
Lase lahti, Jüri, mees,
näe, ma seisan sinu ees!
Anna mull' ka seda head!
Miks sa üksi teda pead?
Hoogsa külakroonikalise tantsulaulu kirjutas Vana-Tännasilmast Juhan Supp (E 19046/7 (2)). Meeleolukaid ristseid Silkas,
Viljandimaal pildistas Aleksander Lepik, foto jõudis arhiivi Kaie Humala kaudu (ERA, Foto 17620).

ERA, Foto 17620

kolmapäev, 5. 06.
Saarde 1889:
Juba lubamine on ka võlg.
Vanasõna kirja pannud Peeter Kangur. H II 22, 1022 (13)

teisipäev, 4. 06.
Tallinn 1919:
На память!
Будешь смолоду
трудится
Встретишь
старость безъ
заботы

Отъ Надежды Круузъ
в января 1919 года

/Tõlge: Mälestuseks!/ Kui noorena töötad/ Kohtad/ muredeta vanadust/ Nadežda Kruusilt/ jaanuaris 1919/ (ERA, AK 23, 5).

Paul Bergi (alates 1927 Ariste), hilisema keeleteadlase, akadeemiku ja polügloti kooliaegsest (Tallinna Nikolai I Gümnaasium) salmialbumist, mis sisaldab sissekandeid eesti, saksa, vene, ladina, inglise, esperanto ja poola keeles.

Täna täitub eesti keelel riigikeelena sada aastat. Elagu!


esmaspäev, 3. 06.
Ridala/Kirbla 1896:
Mis te tühja muretsete!
Rukkipea ju nähikse,
odraoras haljendab,
kaeraoras katab maada,
nisud tupesta tulevad,
ernes ehib riide'elle,
läätsid searele seakse;
kapsas keärib häile päile,
koalik lehte kosutelleb,
naeres lehti lautelleb.
Kevadele omasest rõõmsast kasvamise rutust laulis proua Medell, laulu kirjutas üles kunstiüliõpilane Hans Laipmann, hilisem
kunstnik Ants Laikmaa (H II 54, 430 (103)). Haeska küla kevadist põldu pildistas Jüri Metssalu 2012. aastal (ERA, DF 33072).

ERA, DF 33072

pühapäev, 2. 06.
Saarde 1936: Oli nii valus, et aja kas või hammastega puu külge.
Kirja pannud Jaak Sõggel. ERA II 134, 213 (116)

laupäev, 1. 06. 2019
Narva 1935:
Kuldväravad
Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks. Mängukirjelduse kirja pannud Nora Hindrikson. ERA II 87, 86 (9)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1381

reede, 31. 05.
Kose 1901:
Ai lusti kuda pill hüiab
Seda ikka minu süda püiab
Pill hüiab pisukesti
Jalad tantsu tasakesti
Eest seinast taha seina
Tagu väravast välja
Krõõda sukad Jaani viisud
Rina kaie kulla nisad
Pill nööradi nupp otsas
Kõrsi Viiul oli viin otsas
Vana Madis oli mahe mees
Ja seisis õlle vaadi sies
Vana hobu oli tobra lossis
Seisis harkis saani ees
Pill nööradi nups otsas
Kõrsu Viiul oli viin otsas
Labajalalaulu sõnad pani Jüri Mõisikepilt Oru valla Lepiku saunast kirja J. G. Mõisikepp. H II 65, 445 (2).
Rahvamuusikauurija ja -muusik Igor Tõnurist Eesti lipu ning "Leegajusega" rahvusvahelise folkloorifestivali "Baltica" rongkäigus Riias juulis 1988.
ERA, Foto 18194.

ERA, Foto 18194

neljapäev, 30. 05.
Kihnu 1955:
Mehed tulnud purjepaadiga Tibrikäst (madalik Kihnust lõunas) räimepüügilt. Paat olnud kaladest tugevas laadungis, ilm olnud tormine. Meeste hulgas olnud ka Kiäräbä Sassa, kes oli natuke "tohm". Mehed õpetanud Sassat, et see oma leivakoti selga võtaks, et nii paadi laadungit kergendada. Sassa hoidnudki kogu tee hoolega leivakotti seljas.
Daniel Vesiku paberitest oli nöökeloo leidnud Theodor Saar (EKRK I 8, 222 (15)). Kihnu kalureid pildistas 1954. aastal Johannes Mikk (ERA, Foto 17330).

ERA, Foto 17330

kolmapäev, 29. 05.
Urvaste 1888:
Kägu kavvõst kuultsa, üle mõtsa mõosa.
Vanasõna kirja pannud Gustav Seen. H III 9, 907 (13)

teisipäev, 28. 05.
Hageri 1929: Lohu Jaanilinna juures jõehauas pidi olema rahakatel. Seitse musta venda pidid saama katla välja tõmmata villaste köitega. Lohu härral olnud seitse musta härga, kõik ühe lehma vasikad. Ta keerand villased kangad köiteks ja läind härgadega rahakatelt välja vedama. Luband siis sealt kõigile anda raha. Härjad vedand juba katla veepinnale. Härra öelnud siis: "Ei siit saa teistele midagi anda!" Sel silmapilgul köied läind katki ja katel kukkund jõehauda tagasi, kus ta pidi praegugi veel puhkama.

Rudolf Põldmäele jutustanud 70-aastane Mihkel Piikman Adila küla Pilli talust. ERA II 20, 182/3 (2).

esmaspäev, 27. 05.
Vändra 1878:
Virulaisi viisi-kuusi,
harjakaid seitse-kaheksa -
need niun ühe niine peale,
panen ühe paela peale!
Siis saab üksi meie meesi,
kaksi karjapoisikesta!
Vägevaid Vändra mehi kiiitis H. Tõnisson (E 11086 (29)). Jõumehi puhkehetkel on pildistatud Lelle laadal. Foto vahendas arhiivile Aada Aasa "Minu maastike" kogumisvõistluse raames (ERA, DF 31285).

ERA, DF 31285

pühapäev, 26. 05.
Põltsamaa 1894:
* On purjus: „On Aabrami näind.“
* Kui joomisest pea valutab: „Juussed on haiged.“
* Kui jalad juhavad: „Jalapõhjad on ümmargused“
Kirja pannud Hans Utsal. H II 49, 792 (114)

laupäev, 25. 05.
Rannu 1968:
Katekümne viies mai (vana järgi) olli linateo emäpäiv. Selle päevä ümbre kõigub.
Kirja pannud Erna Tampere.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbanipaev/item/47234

reede, 24. 05.
Võnnu 1966: Las vihmakene sadada, siis saava latse magada.
78-aastaselt Amalie Jõksilt Ahunapalus kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 210, 514 (4).
Vahel saab vihmatagi. Väsinud kogujaid Tori välitöödel Mutikülas salvestusi üle kuulamas pildistas 1963. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6647.

ERA, Foto 6647

neljapäev, 23. 05.
Urvaste 1910:
"Ära kae koera karvast, kae hambast!" soovitas Betti Teos Mälle talust (EÜS VII, 1122 (1)). Naisi ja lapsi eri karva koertega pildistas Aleksander Lepik 1922. aastal Viljandimaal Lahmussel (ERA, Foto 17412).

ERA, Foto 17412

kolmapäev, 22. 05.
Pärnu-Jaagupi, Tootsi al < Iisaku, Tudulinna 1968: Kingitud hobuse suhu ei vaadata. – Kingitud asja või olevusega tuli rahul olla. Ei olnud sünnis kingi väärtust hinnata, sest kingiti ju võimaluste piires. Kuulsin Tudulinnas noorpõlves. Tarvitati keskealiste ja vanemate inimeste hulgas. Käibel ka praegu.
Kirja pannud Edur Maasik. RKM II 243, 473 (8)

teisipäev, 21. 05.
Haapsalu < Kullamaa 2018: Ema vend, minu onu Villu, kes oli samuti oma isalt, lossiaednikult pärinud armastuse lillede vastu, tõi emale ka mitmeid uusi lillesorte, mis talle kätte oli sattunud. Nende hulgas oli üsna haruldane roosa pojengi sort, suured valgeõielised kivirikud, rudbekkiad, mille õite välimus ja varieeruvus oli hämmastav. Onule endale meeldisid kõige rohkem säravkollaste kroonlehtede ja tume-sametpruunide südamikega õied. Nende kohta ütles ta: Nagu pruudi silmad! Need kuni peopesa suurused kaunid õied muutusid ka minu lemmikuteks. Onu, kes oli elupõline sepp, pookis ise ka roose ja sireleid, ema 50ks sünnipäevaks tõi ta kingituseks valge täidisõielise sireli „Virgo“ istiku. Selle pookoksa oli ta saanud Tallinna Botaanikaaiast ja see nüüdseks juba räästani ulatuv mitmeharuline põõsas õitseb rikkalikult praegugi. Meelistaimedeks olid emale juba lapsepõlvest tuttavad talu- ja mõisataimed, mida ta nüüdki vanadelt taluasemetelt koju tõi. Sellised olid teleekia, mida me algul ekslikult soolikarohuks pidasime, aedvaak, varemerohi, eri värvi käokingad, kurekellad, päevakübarad. Katkujuure istutas ta jõe kaldale, allika serva, sest teadis, et see hakkab tõesti nagu katk levima. ERA, DK 516, 5/6.
Lõik Lembitu Twerdjanski preemia pälvinud kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud". Autori foto: valge sirel Virgo aastal 2009. ERA, DF 35731.

ERA, DF 35731

esmaspäev, 20. 05.
Ambla, Prümli k 1910:
Pange nüüd piibud põlema,
tuhat tuba tolmamaie,
sada sauna suitsemaie!
Ega meie rinnu laula –
rinnu laulsid reielised.
Ega meie võidu laula –
võidu laulid võitegijad.
Nii mõndagi teadis lauluvõistlustest Kai Karuauk Amblast Prümli külast. Laulu panid kirja Jüri Välbe ja Voldemar Rosenstrauch 1910. aastal (EÜS VII 2384 (221)). Pimedat Mordva laulikut piibuga pildistas soome üliõpilane Armas Otto Väisänen (ERA, Foto 71).

ERA, Foto 71

pühapäev, 19. 05.
Kolga-Jaani 1888: Ligi kutsub, kaugele ajab?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Koit. SKS, Eisen 44 (99)

laupäev, 18. 05.
Tartu 1930-ndad: Tartu Ülikooli auditooriumis 1930-ndail aastail. Esireas keskel kursuse juhataja Joh. Käis.
(Jüri Uustalu, „Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost“ I, Haapsalus, 1969).
ERA, DF 95.

ERA, DF 95

reede, 17. 05.
Tallinn 2018: Ma elan Tallinnas Ädala tn otsekui pargis: tänava kaks ainsat kortermaja on ehitatud omaaegsele isetegevuslikule prügimäele 1974. aastal ja esimesed elanikud panid nende juurde kasvama tammesid, kastaneid, kaski ja vahtraid, lisaks muidugi sireleid ja kibuvitsu. Kui ma 1998. aastal endale uut korterit otsisin, jõudsin fotol kujutatud paika just sirelite õitseajal. Korteri aknast vaatasid sisse õiekoonlaid kandvad kastanid ja kaugemal, pesukuivatusplatsi kõrval, valendas õitsev õunapuu. Ma olin koju jõudnud. ERA, DK 510, 16.

Arhiivi pikaaegse kaastöölise Urve Buschmanni kirjapanekust kogumisvõistlusele "Minu aed, minu lilled ja puud". Autori foto: vaade elutoa aknast. ERA, DF 35771.

ERA, DF 35771

neljapäev, 16. 05.
Pärnu-Jaagupi 1935:
Inimhirmutistena võetaks mustlased, rätsepad ja kingsepad. Kui laps jonnib, öeldaks: "Kui sa vagusi ei jää, paneb mustlane su kotti!"
Kui rätsep majas, lapsed tülitavad ja karjuvad, siis lõikab rätsep kõrvad ja nina ära. Kui jälle kingsepp majas, siis annab ta lastele näpu pääle, kui lapsed teda tülitavad.
Asjalike ametmeeste kasutamisest pedagoogilisel eesmärgil kirjutas Jaan Piilmann Kaelase vallast (ERA II 48, 21 (5)). Rätsepmeistrit ja tema õpilast on pildistatud umbes 1929. aastal Uuskülas Novosibirski oblastis (ERA, Foto 16446).

ERA, Foto 16446

kolmapäev, 15. 05.
Karksi 1938: Aadamest saantigi inimese puha sugulise. (Kurat olevet võõras.)
Vanasõna kommenteerinud Ann Toompalu, kirja pannud Mari Sarv. ERA II 180, 64 (64)

teisipäev, 14. 05.
Tartu < Palamuse 2018: Lapsepõlve-aegadesse jääb aga ka minu esimene ja siiani ka ainuke puude istutamine. Kord metsast tulles oli isal kaasas terve hulk erinevate puude hakatisi, nende hulgas kask ja tamm, sarapuu, vist ka pihlakas ja veel mõned teisedki, mille nime praeguseks ei mäleta. Kuna aeda istutamiseks ruumi polnud, siis kasutas isa aia taga olevat vaba maalappi, ei tea küll, kas selleks ka kelleltki luba tuli küsida, kuid sinna need puukesed siis istutatud said. Ilmselt oli isal mõte, et istutab igale pereliikmele oma puu, aga kui istutamiseks läks, siis meie õega olime varmalt abiks ja jagasime puud hoopis oma nukkude vahel ära. Nii et kõige ilusamad nendest said minu Itile (muuseas oskasin siis juba lugeda ja O. Lutsu „Nukitsamees“ oli peaaegu pähe kulunud) ja õe suurimale nukule Ingridile. Mõni aeg hiljem hakati seda puudesalu Pedakmäe pargiks kutsuma ja seisab tänase päevani, kui puud on juba hiiglasemõõtu.
Üks aianurka istutatud puu, mis sai toodud ilmselt kuskilt puukoolist, ja millist hiljem mitte kusagil mujal näinud pole, oli kollane kastan. Kastan on, ei tea kas sellest puust alguse saanuna, praegu igatahes minu lemmikpuu ja on neid mu praeguse koduaia tänavapoolses ääres lausa kaks tükki. Kui lapsed väikesed olid, siis mängisid kuskilt korjatud kastanimunadega sõda ja ükskord ootamatult avastasin, et need „sõjariistad“ on heki all endale juured alla ajanud. Istutasingi siis kaks kõige kobedamat ringi ja kasvasid need ikka väga kiiresti, sest paarikümne aastaga on suured ja uhked puud aia ääres olemas ja rõõmustavad mind igal kevadel oma suursuguste õitega.
Katrin Pedakmäe kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud".
ERA, DK 514, 4. Autori foto.

ERA_DK_514_4

esmaspäev, 13. 05.
Tori 1888:
Oh minu ella eedekene,
mesimarja memmekene!
Viis mu põllega põllale,
panni parmaste vahele,
odraokkad oidema,
kibuvitsad kiigutama.
Ei mind oidnud ju ohakad,
kiigutanud kibuvitsad!
Ema hoolest kirjutas Hurdale kooliõpetaja ja karskustegelane Jüri Tilk (H II 21, 292 (11)). Foto Soomaalt emast sülelapsega vahendas arhiivile Urmas Haud (ERA, DF 3888).

ERA, DF 3888

pühapäev, 12. 05.
Viru-Nigula v, Viru-Nigula al 2015: Pada ja Unukse koolid pidasid emadepäeva Viru-Nigula rahvamaja Hariduse Seltsi saalis. Laulsime, panime emadele lilled rinda, jagasime kakaod ja kooki saalis istujatele. Ruum oli lilledega kaunistatud. Kirikus oli samal päeval jutlus. Nüüdsel ajal korraldab Viru-Nigula vald igal aastal valla päevad nii, et need algavad reedel muuseumis ja lõpevad emadepäeval kas kirikus või rahvamajas. Siis on kontsert laulukooride ja laste etlemisega. Pood on sel päeval rahvast täis, alevikus liikumist palju. Lapsed on juba mitu päeva enne emmedele kaarte joonistanud. Korjatakse sinililli ja see kallistus, mis nüüd emaga tuleb, on pikk, südamlik, ilusamaid hetki elus.
Kirja pannud Heili Tarjan. EFA I 209, 103 (8)

laupäev, 11. 05.
Viljandi, Uusna 1893: Unt on lammaga läbi lähnud. (Sukast või kindast, millel suur auk sihis (sees).
Ütluse kirja pannud Hermann Niggol. H III 14, 512 (100)

reede, 10. 05.
Lätimaa, Dvinsk (Daugavpils) < Paistu 1894: Nurme nukud, piima pisarad, kollased wiina lilled, harjaku otsad (Primula veris, Primula officinalis). Pruugitakse lehta ja õisi teewiisi seest walu, kartuse ja meele ärituse wastu.
H I 6, 9 (1).
Kirja pannud Aidu vallast Vanausse talust pärit ja Tartu Ülikoolis rohuteadlaseks õppinud Hans Jako (1868-1935), apteegi omanik Dvinskis (hilisem Daugavpils). Saadetis sisaldab teateid 35 taime kohta ning kirjas Jakob Hurdale on ta lisanud: "Gorecky ja Wilka herbariumi järele on need rohud ka wenelaste ja poolakate juures, muist ka lätlaste, tataride, tshuwashide ja mordwalaste juures pruugitavad."
Aknalauale kuivama pandud nurmenukke pildistas 2006. aastal Muhumaal Koguva külas Käspri talus Jüri Metssalu. ERA, DF 3181.

ERA, DF 3181

neljapäev, 9. 05.
Kambja 1933:
Üks laseb selili ja ajab käed sirgu, jalad tõstab konksus üles (nagu näha pildil), teine astub jalgadega maas olija kätele ning toetub rinnaga ta jalgadele. Niisuguses asendis viskab allolija teise, kes on "leib", endast eemale, oma jalgade suunas. Visatu kukub käpuli.
"Leiva ahju viskamise" nimelist mängu või "vikurit" näitasid Vana-Kuuste poisid Viktor Jakobson ja Osvald Viruk. Mängu kirjutas ja pildistas üles Richard Viidalepp (ERA II 63, 262 (3) ja ERA, Foto 204).

ERA, Foto 204

kolmapäev, 8. 05.
Rakvere l 1976:
Kus suitsu, seal sooja. – Naljatamisi, kui on tunda suitsuhõngu.
Kus suitsu, seal tuld. – Kui mingi kuulduse, tähelepaneku jne. taga arvatakse tõepoolest midagi peituvat.
Kus tuld, seal suitsu. – Kui mõnest varjatud teost, üritusest jne. kuidagi märku saab.
Vanasõnu koos selgitustega kirja pannud Vanda Sardma. RKM II 321, 199/200 (38–40)

teisipäev, 7. 05.
Pärnu 1933: Kõik teisipäevased tööd õnnestuvad suureviisiliselt. E 85416 (5).
60-aastaselt N. Vilgatsilt Uulu vallast Surju külast kirja pannud Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi õpilane, pärastine psühhiaater ja ülikooli õppejõud Jüri Seeman (a-st 1936 Saarma, 1921-2001).
Ka välitöid on folkloristid kõige parema meelega alustanud teisipäeviti. Kahe brigaadiga korraga tehtavat rahvaluulekogumise tööd on 1949. aastal Setomaal Petseri-Olohhova külas pildistanud Elmar Päss. Ees kirjutatakse laule üles Jevdokia Osilt ja Nati Kütilt, taga jutte ja kombestikku Filip Tähelt (ERA, Foto 2168).

ERA, Foto 2168

esmaspäev, 6. 05.
Martna 1923:
Kullerkupud, roosinupud
kasusid Antsu heinamaas.
Ants aas Anne noppima ja
Ann aga noppis, isi nuttis:
kartis kingad ju kuluvat,
uued sukad uhtuvat.
Ants aga ütles Annele:
"Ära sa nuta Anneke,
ma lään hoome Haapsalusse,
toon sull' kolmed kingakesed:
ühed toon puised, teesed luised,
kolmandad toon kibised.
Puised toon pulmas käia,
luised toon ma lusti laska,
kibised kirikus käia!"
Ilusatest lilledest ja kingadest laulis Ann Timm Kirna külast, laulu pani kirja üliõpilane Elisabeth Labi (E, StK 19, 27 (16)). Lilli juunikuisel Kabelimäel pildistas 2012. aastal Pille Vahtmäe (ERA, DF 11657).

ERA, DF 11657

pühapäev, 5. 05.
Rapla/Märjamaa 1928: „Vihma tuleb, päike paistab.“ Nii öeldavat nii, kui mõni nutab ja varsti jälle naerma hakkab.
Kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 7, 193 (3)

laupäev, 4. 05.
Hargla, Taheva v 1900:
Oi, tule üles!
Oi, tule üles, oi, tule üles,
tule üles, valge vällän,
tule üles, valge vällän!

(Koor:
Oi, heeli leeli, oi, heeli leeli,
heli heli, helju lelju, heli heli, helju lelju.)

Oi, juba kuu kuakoru,
oi, juba agu aiakoru,
oi, juba päiv pääkoru!
Oi, teie neiu noorekese,
oi, hoidke ennast hulkumasta,
oi, nüüd om hundid hulkumassa,
rootsi koirad kõndimassa,
oi, võtke üten maaväitse,
oi, laske maha neide mao.
Regilaulu laulnud Julie Raudsepp, kirja pannud Hargla köster Jaak Tamm. ERM 128, 13 (1)

reede, 3. 05.
Torma 1969: Kui on jürikuu lahke ja lõbus, siis seda metsikum tuleb mai. /--/ Mai kuu lumi põllule on nii sama ea, nagu õleks kõrd sõnnikud pandud.
RKM II 268, 526/8 (43, 56).
Rohkesti looduse ja ilmaga seotud teadmisi on kirja pannud arhiivi kaastööline Julius Sildvee (1887-1975) Laius-Tähkvere valla Näduvere külast.

neljapäev, 2. 05.
Pühalepa 1888:
Saja, saja vihmake,
kasta puid ja kasta maid,
kasta meie karjamaid!
Jäta mind aga kastemata:
mool pole kodu kuivatajad,
uue särgi andijaid,
ei valge särki vaalijaid!
Vihmasest ilmast saatis Jakob Hurdale laulu aednik Gustaw Tikerpuu ja muretses veel, et „Äi täe, kas on vana laul?“ (H II 41, 171(9)). Voolava vihma all piltide tegemist fotografeeris 1959. aasta Hiiumaa ekspeditsiooni ajal Loreida Raudsep (KKI, Foto 2400).

KKI, Foto 2400

kolmapäev, 1. 05. 2019
Lüganuse 1960/65:
Esimese mai lumi kaalub Riia linna kulla üles.
(Kuulsin oma isalt 1936. a. Hommikul oli ilm ilus, kui kodust teele läksin; tagasi tulles koju, peale lõunat, oli lund maas poole sääreni. Isa oli meile tulnud, ei saanud koju minna, sest lumetuisk oli sama kange olnud kui talvel. Isa ennustas head viljarikast aastat ja see läks täide.
Vanasõna kirja pannud ja selgitanud Aino Källo. RKM II 200, 307/8 (26)

teisipäev, 30. 04.
Viljandi < Järva-Jaani 2014:
Mina olen seda päeva nimetanud volbripäevaks. Sel päeval riisusime lehti ning õhtul põletasime lehehunnikuid. Mitmel korral olen end sõpradega riietanud nõidadeks ning üheskoos volbripäeva tähistanud, teinud lõket, joonud kerget alkohoolset jooki ning tantsinud.
Nõiaks riietumine on alati olnud põnev ettevõtmine.
Kirja pannud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng Eneli Rimpel (snd. 1990). ERA, DK 520, 15.

2018. aasta volbriõhtut Tartus pildistas Nora Tuisk. ERA, DF 36052, 36053.

ERA, DF 36052
ERA, DF 36053

esmaspäev, 29. 04.
Simititsa 1897:
Süögä, veiksed, juoga, veiksed,
süögä sieldä, kust mina süödän,
Juoga sieldä, kust mina juodan –
süögä rohtu mättä’ästä,
juoga vettä hallikasta!
Süögä, süögä, süöterohtu,
ajaga aleteheinä,
kuni touseb toine rohtu
ja siis kasvab kasteheinä!
Rohi touseb ruogidulle,
kasteheinä kaabidulle,
rohi roogidu rajale,
kaste kaasigu nenäle,
muru muile künneduile,
ädälä äästedulle.
Murul on mullikad vägeväd,
aruheinäl härjad suured,
härjäd suured, laugid laiad.
Karja õhutas sööma Kolga rannast Simititsa kolinud Ann Tootsel, laulu kirjutas üles Johannes Esken (H IV 8, 933/4 (57)). Laulu avaldas Herbert Tampere „Vana Kandle“ III köites (1938, nr 620). Simititsa karjust pildistas kohalik fotograaf Madis Odenberg (ERA, Foto 1410).

ERA, Foto 1410

pühapäev, 28. 04.
Vaivara 1893: Seest kui sibul, päält kui pagan?
Mõistatuse kirja pannud Daavet Torpan. H II 36, 407 (29)

laupäev, 27. 04.
Rapla, Kuusiku m 1928: Kui esimest korda kevadel külvama minnes jänes jooksis üle tee, siis külvaja tuli südametäiega teelt tagasi ega läinudki sel päeval enam külvama.
Jutustanud Jaan Ots ja Tiiu Ots, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 6, 467 (4)

Meie loomadega seotud uskumusi, lugusid ja rahvatarkusi sisaldab peagi ilmuv Mall Hiiemäe „Väike loomaraamat rahvapärimusest“, illustreerinud Mari Hiiemäe.
jänes

reede, 26. 04.
Simuna 1978: Omast peast lugesime, paterdasime:
Saja, saja, vihmake,
kasta, kasta rohukest,
et saaks lehmad süia,
lapsed piima juua
ja võileiba süia.
Vihma kutsumise sõnu ütles Erna Tamperele 72-aastane Liisi Triipsel Laekvere vallas Salutaguse külas.
RKM II 330, 416 (21).

Piima ootavad Olga Antsovi (1898-1972) lapselapsed Maie ja Epp Karula kihelkonnas Patupere külas Ala-Savi talus. Pildistas Olga poeg Urmas Antsov, arhiivile annetas foto tütretütar Eva Kosk.
ERA, DF 1731.

ERA, DF 1731

neljapäev, 25. 04.
Räpina 1937:
“Kui hommikul kõige enne konna nähakse, siis sel päeval õnnestub iga töö ja ettevõte,” teadis Mari Artus Veriora vallast Savisaare külast rääkida taluperemees Daniel Lepsonile (ERA II 156, 218 (8)). Kas 1953. aasta kartulipaneku eel konna nähti, jääb teadmata. Kartulipanekut kolhoosis pildistas Richard Viidalepp (KKI, Foto 2221).

KKI, Foto 2221

kolmapäev, 24. 04.
Karja, Pamma k 1940:
Jüri seob, Mihkel päästab. (Jüripääst tulevad suilised – teenijad – Mihklipäevast lähevad).
Kirja pannud Voldemar Kruusmägi. ERA II 276, 551 (132)

teisipäev, 23. 04.
Laiuse 1879: Kui kevade paillu konne näha on: siis tuleb ea oasta.
EKmS 8° 2, 789 (73).
Kirja pannud talurentnik Mihkel Kolluk Ellakvere külast.

Konnakapsaid pildistas 21. sajandi algul Karuse kihelkonnas Hanna-Liis Lao. Fotod kogumisvõistluselt "Minu maastikud". ERA, DF 30574, 30580

ERA, DF 30574 ERA, DF 30580

esmaspäev, 22. 04.
Maarja-Magdaleena 1908:
Lähme seda teeda mööda,
seda teeda tipulista,
mõtel marjavarsilesta,
kust on enne orjad käinud,
orjad käinud, härjad läinud,
vara käinud vaesed lapsed,
enne päeva pääsukesed,
ennelõunat lõokesed.
Orjade teest laulis Eva Reimann Elistvere vallas. Laulu panid kirja üliõpilased Jüri Välbe ja Hans Sulg (EÜS V 1059 (4)). Kevadist Orjametsa Tähtvere vallas pildistas Maila Jürgenson 2010. aastal ning saatis “Minu maastike” kogumisvõistlusele (ERA, DF 30199).

ERA, DF 30199

pühapäev, 21. 04.
Noarootsi 1888: Lihavõttehommikul ei tohitud mitte paljajalu põrandale astuda, siis pidi sui jalad ära astuma. Sellepärast pidi sel hommikul voodis [jalatsid] jalga võetama.
Kirja pannud Jaan Lievoh. H, Gr. Qu., 235 (16) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46398

laupäev, 20. 04.
Halliste 1893: Kui naesterahvas enesele pikkasi juukseid soovib saada, see sugegu lihavõtel oma pääd ehk lasku juukseid lõigata. Mahatulnud ehk lõigatud juuksed peab ta talli viima ning sääl kinniseotud silmadega hobuse saba silitama. Kui aga keegi ühe sea silitaja ette lükkab ning kui silitaja siis seasse puutub, siis lähvad silitaja juuksed kõvaks ja lühikeseks kui seaharjaksed. Kirja pannud Juhan Kivikilt. H II 48, 15 (18) http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46392

reede, 19. 04.
Hargla 1890: Suurõ riidi paastutas, ei süüa muud kui kuivi kupatõtuisi upõ (ube) ehk herneid ja juuas mahla. H II 32, 213 (27). Kasemahla- ja oa-hernepaastust kirjutas Jakob Hurdale Jaan Pähn (1857-1947), taluperemees ja kaubaagent Mõniste vallast.

Pliidil kuivavaid ube pildistas Keema külas Maru-Piitre talus (Urvaste khk) 2006. aasta välitöödel Helen Kästik. ERA, DF 4158.

ERA, DF 4158

neljapäev, 18. 04.
Viljandi 1895: Suurel nelläpal ega suurel reedil ei tohi kurikuga peske, siis müristava suve sääl pää kohal hirmus kõvasti. H III 25, 407 (22).
Kirja pannud põllumees Jüri Täht (snd 1877) Uusnast.
Umbes 70 aastat hiljem pole Riiside perel Viljandis pesu pestes enam kurikaid vaja läinud. Foto arhiivile annetanud Urmas Haud. ERA, DF 3863.
Kodutöödest ja muudest tavadest suurel neljapäeval: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev

ERA, DF 3863

kolmapäev, 17. 04.
Tartu 1959: „Kõik teed viivad Rooma,“ ütles bussis vanamees naisele, kes märgates, et buss sõidab teist teed, kui tavaliselt, avaldas kahtlust, kas see läheb ikka raudteejaama.
Kuulnud Tartus. Üldse sagedasti kasutatav vs, rohkem küll haritlaskonnas.
Kirja pannud Erna Normann. RKM Normann I, 250.

teisipäev, 16. 04.
Häädemeeste 1963: Kiige ehitamisest. Kiigud tehti küll suure nädali valmis, ku just enne aega põlnu, sis suure nellapäe tehti, aga enne es kiiguta ku esimese püha. RKM II 166, 11 (8).
Arhiivi kaastöölisele Marta Mäesalule jutustanud 1891. aastal sündinud Maria Martinson Rannametsa külast.
Suurel nädalal olid kopsimine jm. kärarikkad tööd üldiselt keelatud, kuid Eesti lõunapoolsest osast on siiski teateid kiikede ehitamisest sel ajal.
Tüüpilisi Lõuna-Eesti kiikesid pildistas 1934. aastal Richard Viidebaum (Viidalepp): Järve talu lähedal Taagepere vallas Pilpakülas (Helme) ning laste endi tehtud äll Puhjas Lemmatsi talu juures. ERA, Foto 697, 688: https://kivike.kirmus.ee/ERA-12276-38800-65039
https://kivike.kirmus.ee/ERA-12276-38485-33184
Lähemalt vaikse nädala kohta: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal

esmaspäev, 15. 04.
Hargla 1957:
Iki, iki ma vaene,
kukukuu-pillillill-vaak-vaak-vaa.
Iki alan marjaaian,
kes minu sinna kaema tull´?
Sinisiiba tsirgukene.
Küsütelli, nõvvõtelli:
"Mis sa iks iket noorikuke?
Kas sa iks iket ehtemid,
vai kas tõisi rõivõhid?" -
"Ei ma ikõ ehtemid,
ei ka tõisi rõivõhid,
ma ke õnnist elukeist,
kallist kasu põlvõkeist,
mis olli ellen esäkotun,
veeretellen velle majan.
Juus mul pikkä nii kui pirdu,
vanik lagja nii kui lauda.
Juus mul jäie esäkodu,
vanik velle vaja otsa.“
Koduigatsusest laulis Marie Erep Hargla alevist, laulu lindistasid Selma Lätt ja Ivar Trikkel (http://kivike.kirmus.ee/id/meta/ERA-17174-41866-98143), litereeris Erna Tampere. Maria Erepit pildistas aasta varem Hilja Kokamägi (ERA, Foto 2614).

ERA, Foto 2614

pühapäev, 14. 04.
Lüganuse 1960/65:
Pajukassid toodi tuppa palmipuudepühal, pandi vaasi, kus seisid niikaua kui lihavõttepühad olid möödas, siis visati välja. Kirja panud Aino Källo. RKM II 200, 358 (14) < Lüganuse khk – A. Källo (1960–1965)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45832

laupäev, 13. 04.
Kadrina, Kõrveküla 1968:
Julge kui Porkuni põrsavaras. Vanasti öeldi Porkuni valla meeste kohta ikka, et „põrssavarga“ vallast. Olnud kunagi vist olnud niisugune lugu, et üks mees vallas varastanud laadalt põrssa ja pärast kandnud seda põrssavarga nime kogu vald. Kuid ega mehed sellepärast seda pahaks pannud, veel praegugi kui sealt poolt meestelt küsida „Kas kaugelt pärit oled?“ – „Noh eks sa ole kuulnud, ma olen sealt põrssavarga vallast.“
Kirja pannud Johannes Valdur. RKM II 133, 306 (11)

reede, 12. 04.
Vändra 1963: Urbepäev (palmipuudepüha). Urbepäeva laupäeva õhtul keedeti liha ja kartuleid, aga urbepäeva lõunaks keedeti tanguputru. Seda kutsuti ka "urvapudruks". Kui "urvaputru" ei keedetud, siis oder ei pidanud kasvama. Pajuurbi toodi juba palmipuudepüha laupäeval tuppa ja pandi vaasidesse vette.
RKM II 180, 430/1 (9).
Urbepäevaks valmistumisest rääkis arhiivi kaastöölisele Edur Maasikule 1898. aastal sündinud Liisa Kask Tootsi alevist. 1963. a. suvistel välitöödel salvestasid folkloristid temalt hulga rahvalaule. Pildistas Lilia Briedis.
ERA, Foto 6782.

ERA, Foto 6782

neljapäev, 11. 04.
Täna kõlavad "Noorte Hääled" Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Kõik on oodatud kuulama!
Tartu 2017:
Tehnilisi viperusi NH XII konverentsil pildistas Alar Madisson (ERA, DF 34629).

ERA, DF 34629

kolmapäev, 10. 04.
Tõstamaa, Pootsi v 1894: Kes kõik teada tahab saada, läheb ruttu vanaks. – Vastus noorte, mitte tarvilikkude küsimuste peale.
Vanasõna kommenteerinud Jakob Öövel. H II 47, 544 (17)

teisipäev, 9. 04.
Häädemeeste 1944: „Noort karu murdma õpetama“ – noorele inimesele töökunsti kätte õpetama. Seda tarvitatakse hääs mõttes, kui vanemad õpetavad lastele tulusat tööd ja halvas mõttes, kui last halvale saadetakse või harjutatakse.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 13, 44 (93)

esmaspäev, 8. 04.
Tarvastu 1893:
Koigu kolmi tütarida:
vits om taren, tahk om sellan,
tõine parsil, perse pallas,
kolmas alasti ahju pääl.
S'om ta suve sumamine,
s'om ta talve tallamine,
kevadine ketramine –
siiski paistub pallas perse,
hilbendab ihu punane.
Pole nii tal ende tettu –
nii ju küla naiste tettu,
küla tüdrukide koedu!
Laiskadest Koigi tüdrukutest kirjutas Adu Meos (E 8442 (9)). Tarvastu Laikivil pildistatud tüdrukud olid küll usinad võilillepärja punujad. Foto saatis kogumisvõistlusele "Rahvaluulega seotud kohad ja nähtused" L. Vettik 1969. aastal (ERA, Foto 9228).

ERA, Foto 9228

pühapäev, 7. 04.
Torma 1894: Hilbat-hilbat teenistusse, teenistusest tedremetsa, tedremetsast majorisse, majorist läks matsi kiriku, matsi kirikust kellatorni, kellatornist alla vurtstun?
Mõistatuse kirja pannud Eduard Johannes Õunapuu. H II 50, 351 (72)

laupäev, 6. 04.
Ambla, Lehtse 1938:
A: „Kas olete mu sukki näind?“
B: „Mulle tulid küll ühed kaevu juures vasta, ise hüüdsid ikke, et Neti ja Neti!“
Kirja pannud Joosep Eplik. ERA II 178, 216 (64)

reede, 5. 04.
Rõuge 1893: Tuul um suur, anna tuul istu, kae tuul um sääne asi. Ta tull siia. Suur puur puuhn, suul sulas suuhn, susi suuhn, kiil suuhn. Oht oppas, nälg näütäs, hoitlikumalt hoolõhn olla.

Rõuge keelemurde näiteid, sh samakujulisi eri tähendusega sõnu ehk homonüüme saatis Jakob Hurdale aednik ja rändraamatukaupmees Jaan Gutves (1866-1937). H II 51, 398 (8)

neljapäev, 4. 04.
Lüganuse 1922:
„Hommikul kõnnib 4 jalaga, lõunaajal 2 jalaga, õhtul kolme jalaga?“ küsis 5. klassi õpilane Laine Kaldes Sope külast (ERA II 87, 442 (15)). Foto Viru-Jaagupi laulikust Emilie Laurisaarest on arhiivile annetanud H. Lepik (ERA, Foto 9714).

ERA, Foto 9714

kolmapäev, 3. 04.
Hanila 1968/71:
Uni ei anna uuta kuube, magamene maani särki.
Vanaste olid au sihes pikad särgid, mida laiemad käised ja pikemad särgid, seda uhkem ja rikkam. Aga ega need kuued iseenesest ei tuln, tuli tööd tiha, magamest oli ühnä vähä, ikka une kõrvast võeti aega ja naised kedrasid-kudusid.
Vanasõna üle arutlenud Mari Luik, kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 273 (524)

teisipäev, 2. 04.
Lüganuse 1963:
Aprillisalmid. Aprilli tehti igaühele, kes unestas, et on esimene aprill. Salmisi kirjutati kaartile, heatahtlikuid kui ka pilkussest, võistlejale vai vihavaindlasele. Siin kaartil on purjus mees, tütrikule hoiatuseks, salm taga küljes: Armas neiu, vaata ette, et sa ei satu poiste kätte. Poisid sulle liiga teevad ja sind eksiteele viivad! Usud, oled petetud, ei usu, jälle petetud! Aprill, aprill, aprill! Hoiatan veel kord: Aprill, aprill, aprill!

Kirja pannud Aino Källo, rääkinud Heleene Liivak (snd. 1897) Lohkuse külast. RKM II 161, 106 (76).
Aprillikaart. ERA, Foto 7215.

ERA, Foto 7215

esmaspäev, 1. 04. 2019
Märjamaa 1921:
Tuli sealt linnast lipe lindu –
see puges alt ja puges pealt,
ja puges kiige keske'elta.
Hakkas ta pesa tegema
puu purusta ja maa murusta,
meie metsa lehtedesta.
Audis ta kolmi poega välja:
üks sai Riiga reesissepaks,
teine Harju haagissepaks,
kolmas linna lihunikuks.
Ilmalinnupoegade karjäärist kirjutas kooliõpetaja Mart Siedermann (EKS 47, 15). 2007. aasta laulu- ja tantsupeol Ilmapuu lävel tegi külakühja Märjamaa noorterühm Tantsukas (ERA, DF 23820).

ERA, DF 23820

pühapäev, 31. 03.
Pärnu-Jaagupi 1985:
K: Mis aeg on siis, kui kell lööb 13 pauku?
V: On aeg kell parandusse viia.
RKM II 387, 89 (32)

laupäev, 30. 03.
Võnnu 1961: Tohoh ilmaujutus – harilikuld ülearu tõreleva inimese pääle.
Ütluse kirja pannud Gustav Rudolf Sordla. RKM II 100, 353 (10)

reede, 29. 03.
Kose < Haapsalu 2015: Minu teadlik lapsepõlv möödus nii Aafrika rannas kui ka vanades lossivaremetes turnides. Enne 1967. aasta augustitormi asus Promenaadil Aafrika rand, kus oli kaks ujumiskohta (lastele ja täiskasvanutele). Merre viis puust sild ja see hargnes kahele poole. Lastele oli ehitatud vette minekuks lai mitmeastmeline puust trepp, mille pealt oli mõnus peakat hüpata. /--/ Nendest lapsepõlve suvedest on meeles, kuidas sai pikutatud päikesest kuumaks köetud sillal, all loksumas rohekas merevesi ja tunda uimastavat tõrva lõhna, mis tuli aerupaadist ja oli kinnitatud vaia külge meie läheduses. See mere ja tõrva lõhn on saatnud mind aastakümneid ning ka unenägudes olen sageli oma lapsepõlvesillal, mis kahjuks hävines täielikult 1967. aasta augustitormis. ERA, DK 261, 1.

Maastikke oma elus kirjeldab Maie Matvei, kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia silmapaistvate kaastööde eest aastatel 2009–2018.
Aerupaadiga Tagalahel 1980: "Demonstreerisin oma mehele, kuidas üks õige rannatüdruk aerudega ümber käib, mis sest, et õhtul olid peopesad ville täis. Laidudelt avanes imeilus vaade Haapsalu panoraamile ja vanale lossitornile." ERA, DF 30510.

ERA, DF 30510

neljapäev, 28. 03.
Tallinn 1940:
Ka raudnõgestest tehtud vihaga viheldes peab olema hea mõju jooksva haiguse arstimisel. Olen ennast arstind nõgestega, mitte saunaleilis vaid niisama õerudes haigeid kohti. Aitas seks korraks, aga ega sellepärast tõbest lahti saand.
Oma kogemusi jooksva ravimisel (ERA II 283, 152 (36)) jagas teiste tarkuste seas ERA kaastööline Tõnu Võimula (1871-1955).
Eluaegset spordi- ja karskustegelast on pildistatud 28-aastaselt Petrogradis ning 63-aastaselt malmpommidega harjutamas (ERA, Foto 131 ja 135).

ERA, Foto 131 ERA, Foto 135

kolmapäev, 27. 03.
Rapla raj, Loodna kn (Märjamaa khk) 1967:
Hirmul suured silmad. Hirmuga näeb ohtu ka ohutust.
Olime metsas marjul. Korraga Ilse jookseb kisades minu juurde: „Uss! Uss!“
Läksime vaatama – sarapuupulk.
„Hirmul suured silmad.“
Kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 238, 403 (19)

teisipäev, 26. 03.
Helme 1939:
Pokardi orus, oja kaldal asetseb mungakoobas, kus elanud vanasti mungad. Tussi-Kadri arstinud inimesi ja teda peetud nõiaks. Kadri tütar aga olnud ilus neid, kuid teised ei sallinud teda, lubanud tüdrukut ära tappa, sest ema olevat nõid. Kord läinud Tussi-Kadri tütar koopast mööda ja näinud kitse söövat koopa ees. Tüdruk tahtnud jääda munkade juurde koopasse. Suure palumise järele mungad ka jätnud ta enda juurde. Siis surnud teine munk ära. Varsti pääle munga surma saadud nende asukoht teada. Siis põgenenud munk ja Tussi-Kadri tütar Helme kantsi suure puu õõnsusse. Tagaajajad aga ajanud neid taga nugise koertega, kuid kätte ei saanud. Pärast põgenenud nad Pikasilla poole.
Kirja pannud Patküla algkooli õpilane Eduard Vääri, jutustanud 68-aastane Ann Vääri Holdre külast.
ERA II ERA II 236, 627/8 (1)
Koopaid Pokardi orus suurvee ajal pildistas 1962. aastal Ellen Liiv. ERA, Foto 6093.

ERA, Foto 6093

esmaspäev, 25. 03.
Harju-Jaani 1889:
Tukuksin tulitse silmi,
magaksin mesitse meele –
ei lase mure magada,
hool ei unda uinutada,
hale meel ei aigutada,
rive meel ei ringutada.
Oleks see mure muude teada,
hool ju muude otsa eessa,
kahi muude kaela kanda,
mis on mu enese teada –
muret saaks mustale vedada,
halet hallile vedada,
kõrvikese kõigutada.
Murelikult laulis Anija vallas Mari Kivi, laulu pani kirja kooliõpetaja Mihkel Neiumann (H II 15, 588 (87)). Ohvrikivi Perila mõisa ligidal pildistas Tõnu Võimula 1940. aastal (ERA, Foto 1744).

H II 15, 588 (87)
ERA, Foto 1744

pühapäev, 24. 03.
Vändra 1889: Nui ees, vääs taga, hiirikeller keskpaikas?
Mõistatuse kirja pannud Jüri Peterson. H II 20, 597 (6)

Mõistatus on üks neist pärimuskilde, mida Vändra kihelkonna Kadaka külakooli õpetaja Jüri Petersoni poeg, kirjanik Ernst Peterson-Särgava on kasutanud oma raamatus „Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“. Valminud on väljaande uustrükk, pildid joonistanud Katrin Ehrlich, redigeerinud Risto Järv, Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019 (http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=100). Raamatut esitletakse 25. märtsil kell 12 Eesti Lastekirjanduse keskuses (Tallinn, Pikk 73).

H II 20, 597 RRebane_ptk16

laupäev, 23. 03.
Tapa l < Kadrina 1936: Kui vanal ajal egiptlased üle Punase mere mõõna ajal olid jõudnud, läinud neid taga ajama Vaarau oma sõjaväega. Kui Vaarau oli jõudnud sõjaväega kesk Punast merd, tõusnud vesi ja lainetus, mis uputanud kõike seesolijad. Nendest – see on sõjaväest ja Vaaraust saanudki hülged. Nii peavadki hülged hüüdma: „Vaarau, Vaarau!“
Jutustanud Marie Böckler, kirja pannud Leida Böckler. ERA II 131, 109/10 (126)

reede, 22. 03.
Palamuse < Kanepi 2015: Krootuse mõisa häärberist paremale jäi hobusetall. Talli ees platsil lasilate juures toimus tööjaotus hommikuti. 1944. aastast oli Krootuse mõisast saanud riigimajand, kasvatati punast tõukarja. Kord oli majas. Ümbrus korras ja viilijaid ei sallitud. Pargipuude all oli kaks stendi. Üks eesrindlaste autahvel uhkete loosungitega ja teisal tagasihoidlik pikergune must-tahvel, luuserite nimede ja pilavärssidega. Sinna sattumist kardeti kui tuld. Loss kuulus Kurrikoffidele. Nüüd olid 2. korrusel untsantsakate (spetsialistide) korterid, alumisel korrusel kontor ja raamatukogu, sidekontor ja punanurk. Venelanna Dusja rajatud suur ümmargune klump troonis selle häärberi ees.
1965. aastal süttis aprillikuu äikese ajal olnud pikselöögist see loss. Hävis 26 hoonet, enamuses suured tootmishooned ja mõisasüdame elamud, tuul viis tukid üle Orupedastiku Piigaste suunas... Kahjutuld käis kustumas kümneid autosid üle ilma, alles jäid vaid kuivati ja seesama tallihoone. Põlenute asemele tekkis kohalik Lasnamäe ja suurde õunaaeda ehitati pereelamud... Kõike seda meenutab aastakümnete vanune kuusehekk.
EFA I 286, 1/3. Kirja pannud Ene Raudkats, kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia sisuka koostöö eest rahvaluule arhiiviga aastatel 2002–2018.
Fotol: Ene Pihu (Raudkats) 1956 a. Krootuse kooli ees. < Kanepi, Krootuse k. (ERA, Foto 17933).

ERA, Foto 17933

neljapäev, 21. 03.
Põltsamaa 2012:
Ergo-Hart Västrik: Aga siin Põltsamaa ümbruses mingeid pühasid puid või allikaid või selliseid erilisi kohti…?
Vilja Roots: On küll. Ise olen käinud vett toomas… See on siin jõe ääres, allapoole. Seal, kus Everausi maja on. Seal on väga suur ilus allikas. Paljud allikad on ära kadunud või, noh, ära maaparandusega likvideerunud. Aga see seal täiesti toimib ja… vahel otsime kevadeti sealt allikavett. Ja nõuka ajal, kui suhkrut ei olnd ja tikreid panime pudelisse ja rabarberit, et suhkrut nii palju ei kasuta, et siis on puhas allikavesi – seda tõime sealt. Ja see toimib. EHV: Aga sellel jõe ääres olnud allikal, kas mingi nimi ka oli või lihtsalt teatakse kui allikat?
VR: Kutsutakse lihtsalt Everausi allikas. See on nüüd uus, tulnud nimi, enne oli vast talu nimega, aga ma selle talu nime ei tea. Sealsamas on Pardi mets, nii et vahel öeldakse ka Pardi allikale ja…
Miikael Jekimov: Aga kas sellel allikal usuti, et on mingi tervendav võime või eriline väärtus?
VR: No mõni ikka usub, jah. Mõni on nii, et püsivalt toob säält. Et mina mujalt vett ei joo, ma joon ainult seda.
Ja siis on – kui te lähete siit tagasi, enne Pikknurme metsa keerab silt vasakule, Tõrenurme küla on, seal on üks hiiepärn. No seal nüüd enam… Vanasti oli, autolavkad kui käisid, siis selle pärna all oli see kogunemiskoht. See pärn, ta on väga väsind olemisega.

Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaadi Ergo-Hart Västriku ja tema tudengite Miikael Jekimovi ja Maris Reintali intervjuu Vilja Rootsiga (snd 1938) Tartu Ülikooli välitöödel Põltsamaal. ERA, DH 778 (13). Ergo-Hart Västrik pälvis preemia läänemeresoome rahvaste pärimuse jäädvustamise ning Tartu ülikooli tudengite juhendamise ja inspireerimise eest aastatel 2009–2018
Fotol Ergo-Hart Västrik, Vilja Roots ja Miikael Jekimov. Kogumissituatsiooni pildistas Maris Reintal. ERA, DF 13751.

ERA, DF 13751

kolmapäev, 20. 03.
Väike-Maarja 1970: Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab. – Kevadine vihm pidada hea olema viljakasvule, sügisene vihmasadu olla viljale kaoks. Nii ütlevad põllumehed.
Vanasõna kommenteerinud Mihkel Priimets. RKM II 275, 430 (13)

teisipäev, 19. 03.
Väike-Maarja 2018: Minu vanaisa Anton Treufelder oli sündinud 1847. a. Avanduse mõisa all. /--/ Vanaema Sophie oli sündinud 1855. a. Talude ostmise aegu 1900. alguses ostis Anton oma perele lähedal Triigi mõisa alla kuuluva talukoha, u 40 ha suur, Võnnusvere (praegu Avispea) külasse. /--/ Ei näinud ka mina isapoolset vanaema Sophiet, ta suri 1928. a. Mõningad mälestuste mälestused temast jõudsid minuni.
Sophie oli Jumalakartlik, kirikuinimene. Ema Alide muidugi ka, aga inimesed väljendavad end vahel üldkasutatavate sõnadega. Kord läinud nad lauta lehmi lüpsma. Kukk äkki kires. Minu ema ütelnud, et pagana kukk - ehmatab ära. Sophie oli ema noominud, et nii ei ütelda. Kukk on Jumala loom. Kui minu õed olid alles väikesed, siis Sophie mängis nendega. Tüdrukud muudkui ronisid tema voodisse. Sealt ta püüdis neid kinni ja tõstis maha. Aga tüdrukud tulid uuesti. Ja nii see mahatõstmine käis, nagu naljategemine. Ei ta saanud laste peale pahaseks. EFA I 286, 1/3.

Kirja pannud Asael Truupõld (snd 1932), kes pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia järjekindla osalemise eest ERA kogumisvõistlustel põhjalike ja sisukate kaastöödega aastail 2009-2018.

esmaspäev, 18. 03.
Kihelkonna 1958:
Liiri-lööri löokene,
kus su kulla pesakene?
Toa taga tamme otsas.
Kus see tamm säält jälle jähi?
Vanamees raius tamme maha.
Kus see vanamees jälle jähi?
Vananees suri ära.
Kus ta maha maeti?
Pitka pöllupeendra peele,
ätsed katsid peendra äe.
Kus need ätsed jälle jähid?
Neitsid noppis ätsed äe.
Kus see neitsid jälle jähi?
Neitsid istus kivi otses.
Kus see kivi jälle jähi?
Vesi veeretas kivi äe.
Kus see vesi jälle jähi?
Must ärg rüüpas vee äe.
Lauluahela lõokesest musta härjani laulis oma lastelastele Juuli Sõber Rootsikülast. Laulu pani kirja Olli Jõgever (RKM II 73, 495/6 (150)), Juulit ja tema lapselapsi pildistas Ellen Veskisaar (ERA, Foto 3370).

ERA, Foto 3370

pühapäev, 17. 03.
Rõngu 1889: Ühe valge järve pääl ojub üks punane roos, tahad sa muste kallu püüda, pead sa punast roosi murdma?
Mõistatuse kirja pannud C. Berg. H II 30, 717 (93)

laupäev, 16. 03.
Rõuge 1894: Käädripääväl käkke karüse kõik mõsipingi ja tõlva ärr, nii et näid kiägi tuul pääväl näe-es, sõs es olõ kah suvõl sutt näta.
Kirja pannud Peeter Ruga. H I 6, 59
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kaadripaev/item/45224

reede, 15. 03.
Tartu 1970: „Iga kunst on raske,“ ütles vanaeit, kui varbaga kaheksat joonistas.
Kirja pannud Paul Ariste. RKM I 10, 321 (4)

neljapäev, 14. 03.
Kose < Haapsalu 2018:
Lilledest on palju laule loodud. Neid kingitakse kallitele inimestele ja neid on koduaedades, niitudel ja metsas. Aga kõige armsam ja kallim lill minu jaoks on levkoi, sest ta tuletab mulle alati meelde vanaema, kelle perekonnanimi oli Levkoi. Vanaema jutustas kunagi mulle ühe naljaka loo: ta töötas Haapsalu Teeninduskombinaadis kudujana. Kord oli direktor tsehhi tulnud, vaadanud naisi ja märganud vanaema, keda tal tarvis oli. „Kuule, sina, tulp või nartsiss, tule palun korraks siia!” Kui jutud aetud, küsis direktor: „Mis see perekonnanimi sul oligi?” „Levkoi” vastas vanaema. „No mis ma ütlesin! Ühed lilled kõik ja ühtemoodi ilusad!” naeris direktor ja lahkus tsehhist. Selle lausega on kõik öeldud. Kõik lilled on ilusad, lihtsalt mõni meeldib natuke rohkem.
Nii alustab oma kaastööd võistlusele „Minu aed, minu lilled ja puud“ Maie Matvei, ilmestades oma mälestusi vanaema nartsisside fotoga (ERA, DK 508).
Kokkuvõtteid läinud aasta kogumisvõistlustest „Minu (vanaema) lugu“ ning „Minu aed, minu lilled ja puud“ tehakse täna kell 14 ERA kaastööliste päeval Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Olete oodatud! (ERA, Foto 17595)

ERA, DK 508

ERA, Foto 17595

kolmapäev, 13. 03.
Kambja, Kodijärve v 1969: Vaikimine on kuld, rääkimine hõbe, kuid on ka kuldseid sõnu ja hõbedast vaikimist.
Vanasõna kommenteerinud Amanda Põkk, kirja pannud Olga Hildebrand. RKM II 269, 203/4 (117)

teisipäev, 12. 03.
Tarvastu 1892: Kui lõoke kevade vällä tuleb, sõs vaadatas, kas ta valge või all' om. Kui ta valge om, sõs kestab tali edesi, aga om ta all', sõs om talve lõpetus.
H I 3, 249/50 (22).
Kirja pannud Hans Kosesson (snd. 1870 või 1872).

esmaspäev, 11. 03.
Kolga-Jaani 1936:
Meil on mõte teile minna, kaasike!
Teile minna, maale saia.
Meil on teile tehtud saani,
maale maalitud obene.
Võtsid loogad lüüa lunda,
loogad lunda, turjad kulda.
Tulda lõid obeste turjad,
sädemeid lõid sälu sääred,
välku lõivad varsa kabjad.
Sõidupoiss meil, kaunikene,
lase täkud täidi joosta,
ruunad rundu keerutada!
Uhkest pulmasõidust laulis Ell Moks Leie külas. Laulu kirjutas üles ja laulikut pildistas ERA stipendiaat Linda Köögardal (ERA II 123, 305/6 (10) ja ERA, Foto 1190).

ERA, Foto 1190

pühapäev, 10. 03.
Rapla, Suurküla 1928:
Kui väike laps paigal ei püsind, vaid palju ronis või roomas, siis tehti talle ribistüki suitsu (söed labidal, ribist. sinna pääle ja laps siis suitsu sees hoida).
Jutustanud Madli Uustalu, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 6, 605/6 (9)

laupäev, 9. 03.
Paide 1936: Sinna on puusepp ukse teind! (Mine välja!)
Kirja pannud Helene Neumann. ERA II 122, 333 (36)

reede, 8. 03.
Narva 2009: Mulle on see armastatud püha. Mulle meeldib teha naistele kingitusi, kinkida lilli. Kahju, et see pole praegu Eestis vaba päev. Aga nõukogude ajal asutustes õnnitlesime kõiki naisi. Nad tulid kohale ilusate ja lõbusatena. Kaeti laud. Meie, mehed, organiseerisime neile kapustniku ja peo. Muidugi on see püha tõsiseltvõetav. Naised vajavad alati tähelepanu ja see päev on pühendatud täielikult neile.
Sergei Tšetvertnoilt (snd. 1958) kirja pannud Maria Tšetvertnaja. ERA, DK 14, 854.
Pidupäevatorte Tartu kaubamajas pildistas 2001. aastal Pille Niin. ERA, VF 4002.

ERA, VF 4002

neljapäev, 7. 03.
Kanepi, Kooraste v 1937:
Tuu Pikäjärve Ruut, tuu võtnu näet provva. A nä-äs saa läbi, es sünnü elämä. Sõs lahutõdi är. Kanepi kerkon viil üts vana opõtaja Holst lahut´. Sõs Erästvere vüülmöldre Aadam Tarkus võtnu provva sälgä, võtnu takast kinni ja veenü tagasipidi vällä. Ja Magari Kusta veenü herrä. Ja oll´gi lahutõdu. Tuu herr võtt´ tõsõ provva, ja vana provva, tuu lahotõdu provva uput´ süäme valoga hindä är. Sõs nakas kodo käümä. Ütskõrd mii saksa lätsi Pilkustõ mõisahe küllä. Kutsutu sääl tiilauda, a provva tulnu kah. Sõs nännüvä tedä kõik saksa. Tulnu tõnõ ussõ vahelõ, olnu hall kleit sälän, pall´a pääga. Saisnu ussõ vahel. Sõs tulnuva kõik kodo, mii saksa ja tõsõ külälise. Kõik pellässiva tõist. Ütskõrd oll´ kirotaja tedä püüdnü. Kirotaja oll´ olnu provva tarõn korterin, kon tuu provva elävält oll´. Sõs kirotaja pannu piigli ette, et nätä, kas tulõ kiäki. Tiä oll´ kuulnu nigu kõnmise hellö. Üts oll´ kõnnu nigu vuhisas inne tarrõ pite. Mugu es olõ inne nännü kedägi. Sõs kirotaja jah tahtnu nätä, et määne tuu provva om. Esi istnu piigli iin ja kirotanu. Kirotanu ja kaenu iks vilksti piiglihe. Nii provva oll´ tulnu ja kaenu üle ola, et mis tuu kirotaja kirotas. Pannu pää õkva kirotajalõ ola pääle. Nigu tä sääl kaenu, nii kirotaja õkva haarnu katõ käpäga pääst kinni. Sõs olnu perämine. Sõs ei olõ inämb kunagi tulnu.

Jutustanud Ann Koorm, kirja pannud Hella Keem. AES, MT 210, 40/1
http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=12314

kolmapäev, 6. 03.
Hanila 1968/71: Meest sõnast, härga sarvest. – Härga hoidetse sarvedest kinni, et taganeda või ää joosta ei saa. Meest piab kinni antud mehesõna, lubadus, millest ei tohi taganeda. Vanaste peeti sõnamurdmist suures patus. Kõik pidid kord antud sõna pidama. Need olid petised, kis sõna ei piden.
Vanasõna kommenteerinud Mari Lukk, kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 195 (342)

teisipäev, 5. 03.
Jämaja 1896: Vastlapäeval saab mägede pääl hüitud: „Tursad tulgu meie merde, muda mingu muude mutsa!“ – siis saaja suvel palju turski.
Kirja pannud kooliõpetaja ja vallasekretär Andrei Kuldsaar (1871-1933).
E 24822 (131).
Vaadet Jämaja surnuaia poolt merele pildistas 2008. aastal Külli Trummal. ERA, DF 3711.
Mida kõike veel vastlapäeval võiks teha, vt. Selma Läti ja Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalendri" veebiväljaandest: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/vastlapaev

ERA, DF 3711

esmaspäev, 4. 03.
Harju-Jaani 1913:
Nüüd on luba lusti lüüa,
luba on lustiste elada,
nüüd on ohjad oma oeda,
valjad oma vaigistada,
köied oma kinnitada,
päitsed oma pidada!
Kui soab ohjad ullu oeda,
valjad ullu vaigistada,
köied kurja kinnitada,
päitsed pööratse pidada,
siis pole luba lusti lüüa,
luba pole lustiste elada,
lust pole süüa, lust pole juua,
lust pole minna luukurile,
kaunis kargujalgadelle.
Kelle käes on parasjagu ohjad ja kas lusti saab lüüa – sellest laulis Leenu Nikker Kalesi külast üliõpilastele Karl Viljakule ja Gustav Vilbergile (EÜS X 1932/3 (122)). Leenut pildistas Tõnu Võimula (ERA, Foto 182).

ERA, Foto 182

pühapäev, 3. 03.
Risti 1888: Ma vaest ta vaevas vähendan ja rikast tihti hirmutan, sul võin ma roosililleks olla, sind põrgupiina tundma panna, sest ela hellast, tee õigust ligimesega?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Truusmann. EKmS 4° 5, 701

laupäev, 2. 03.
Jõhvi, Päite k 1893: Hambad veres. Kui miski asja keski on mekki saand. Näituseks: Kui inimisele pulma (varru) talus midägi juua ehk süüa annetu, siis kiidab ta tõistele: juba mul pulma (õllest) söögist hambad veres. – Uudis kääs. Pulmasoe suus.
Kirja pannud Paulus Paurmann. H II 46, 81 (34)

reede, 1. 03. 2019
Kuusalu 1917: Kerglase meelega ja tujukas on kolmas vend - viimane südakuu. Et ta täiesti armuheitmata on, seda võib tema järgmisest ütelusest näha: "Kui mul see võimus käes oleks, mis mu eelmisel vennal, teisel südakuul, siis külmaksin ma leivasõtkuja käed taigna sisse ja koera käpad ukse künnikse külge kinni, aga mul ei ole selleks jõudu, sest mu teine silm juba vett tilgub!"
Rahvasuus enamasti paastu- e vastlakuuna tuntud märtsi on Salomon Lilhein Viinistu külast nimetanud viimaseks südakuuks. E 50550/1 (13).
Märtsikuu "ütlemisi" ja "hooplemisi" vt veel: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/marts

neljapäev, 28. 02.
Laiuse 1887:
Sinisirje linnukene,
Sinisirje, kuldakirja,
lendas üle kolme metsa.
Üks oli halli haavametsa,
teine kena kuusemetsa,
kolmas õunapuu ilusa.
Mis on halli haavametsa,
see on naese-laste metsa.
Mis on kena kuusemetsa,
see on noorte meeste metsa.
Mis on õunapuu ilusa,
see on noorte neitsikeste!
Ilusatest kodustest metsadest kogus Sootaga külast laulu H. Asper, selle kirjutas üles Mihkel Ostrov (H, Asper 28/9 (46)). Laiuse metsade vaadet nautivaid folkloriste pildistas Kanni Labi 2009. aastal (ERA, DF 6901)

ERA, DF 6901

kolmapäev, 27. 02.
Otepää, Vastse-Otepää v 1939: Suu tege suure liina, käe’k ei tii kärpläse pessägi. Mõni jälle ütles: S. t. s. l., k. e. t. käopessägi. Vai jälle lihtsalt kah: Suuga tege suure liina.
Kirja pannud Artur Kroon. ERA II 274, 108 (10)

teisipäev, 26. 02.
Oudova < Põlva 1895: Koerale ei kästa mitte andmata jätta, kui ta leivasõkkumisel küna juure tuleb, sest koera käpa alt olla nälja ajal rüaseeme alles jäänud.
Kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud Joosep Tamm. E 16820 (3).
Foto koerast Lihula valla Nurme küla põllul pärineb Hanna-Liis Lao 2015. aasta võistlustööst "Minu maastikud".

ERA, Foto

esmaspäev, 25. 02.
Ambla 1893:
Külatani, kullestani,
asetagi armastagi,
paigad on üliparaja.
Istutud ilu määlla,
pandud pääva paistella.
hiis on alla, paas on pealla -
hiis on alla, heina lüia,
paas on pealla viljavoodu.
Küla haiseb köömenilla,
külaväljad veavelilla,
ojaääred äädikulla,
tänavad täherpärilla,
aiavitsad virdella.
Toredast kodukülast laulis Leenu Aster Tapa külas, laulu pani kirja J. Ekemann (E 7690 (24)). Rahvaluulekogujaid külavaheteel Salu talu poole kõndimas ning peremees Mart Tompiga juttu puhumas pildistasid Richard Viidalepp ja Pille Kippar 1966. aasta septembris (KKI, Foto 2809 ja 2811)

KKI, Foto 2809
KKI, Foto 2811

pühapäev, 24. 02.
Põltsamaa 1981: Marssi eesti viisidest mängib pillimees August Künnapuu Rutikvere külas. Kuula: https://kivike.kirmus.ee/ERA-17177-62526-55703
Salvestasid Erna Tampere ja Einar Sinijärv. RKM, Mgn. II 3419 (4).
August Künnapuud oma kodu trepil pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 13063.

ERA, Foto 13063

laupäev, 23. 02.
Järva-Jaani, Seliküla 1896: Teise inimese juttu taga tõendades üteldakse: „Sul on õigus kohe tõega tükkis ning rummuga ristis.“
Kirja pannud Julius Aleksander Rehberg (Reepärg). H II 57, 561 (2)

reede, 22. 02.
Paide < Türi 1930: Siis olla kõige ilusam sõita, kui vankrel varss kõrvas, mehel piip suus, naisel laps süles.
74-aastaselt Eva Usarilt kirja pannud Richard Viidalepp. ERA II 25, 304 (80).
Ülesvõtte on 1922. aastal Viljandimaal Uusna vallas Tatsu talu juures teinud Aleksander Lepik, foto arhiivile annetanud Kaie Humal. ERA, Foto 17580.

ERA, Foto 17580

neljapäev, 21. 02.
Vändra 1930:
Kui uued paslid olid esimest kord jalas, mindi kivi peale ja loeti:
"Pae paksused,
kivi kõvadused,
ühed paslid
ja ühessa paari paelu!" teadis 78-aastane Kai Ant Rõusa vanadekodust. Pastlatarkuse kirjutas üles Richard Viidalepp (ERA II 25, 273 (15)). Hülgeloibadest jalatseid pildistas
Kihnu muuseumi püsiekspositsioonis Anu Vissel 2002. aastal (ERA, DF 571).

ERA, DF 571

kolmapäev, 20. 02.
Torma 1962:
Tihti lapsed on targemad kui vanemad, siis öeldaks: „Muna targem kui kana“.
Kirja pannud Priidu Tammepuu. RKM II 192, 485 (322)

teisipäev, 19. 02.
Krasnojarski krai 1974: Küünlakuu on huntide jooksukuu. Vanad inimesed ütlesivad: "Küünlakuus hundid kusevad." See käis selle kohta, et küünlakuus räästad juba tilguvad.
Jääpurikad ripuvad katuseäärte külles.
Kirja pannud ERA kaastööline Rosalie Ottesson (1899-1979) Siberi eesti asundusest Ülem-Bulanist.
RKM II 313, 446/7.

esmaspäev, 18. 02.
Järva Madise 1927:
Tüki käisin Türgimaada,
sada versta Saksamaada,
satukene Narva teeda,
poole versta Poolamaada.
Ei näind seda imet ma,
mis nägin Näukülassa:
härjad hauksid, koerad kündsid,
kassid kangasta kudusid,
siga läks tööle, sirp oli vööla
rebane seisis rangid kaelas.
Hobu tõi härikvasika
lehm tõi laugu täkukese,
lammas läks laudile munele,
kana tõi kaksi tallekesta.
Tüdrukud rege tegevad,
naised raisid rattapuida,
mehed kõndsid kõrtsiteeda.
Imedest, mida teekäija võis kohata üle Eesti tuntud Näo külas, laulis Ann Graurok Sääskülas, kirja pani M. Priidemann (E 61699 (11)). Tänapäevast imeasja, „kõrvarõngastega taliveist“, pildistas Age-Li Liivak Mõnuvere külas (ERA, DF 30287).

ERA, DF 30287

pühapäev, 17. 02.
Räpina 1895: Üks kuldvõti pöörap kõik ukset lahti?
Mõistatuse kirja pannud Rudolf Kirotof. E 18314 ja 18315 (9)

laupäev, 16. 02.
Karksi 1962: Ega mia ei jõvva tervet ilma lämmes kütta. (Es jõua kõiki aidata).
Ütluse kirja pannud Selma Lätt. RKM II 144, 239 (23)

reede, 15. 02.
Häädemeeste 1937: Marju ja seeni, vihaoksi ja luuaraagu ja vaiku arvati, et võib igalt poolt võtta, aga puud ei tohtnu ilma peremehe luata rikkuda. Nägu ku sa tahtsid teise peremehe maa päält aiavitsu või muud suuremat, või puud koorida, nägu kasetohtu, lepakuurt, lepapargiga ju värviti, või pärnaniini, siis pidid ikki küsima, ku pahandust ei tahtnu. Kroonumetsast, säält võttis igaüks, kust sai salaja. Öeldi ikki: ega metsavargus põle vargus, Jumal on lasnud kõigede jauks kasvada.
Jutustanud Ott Kallas (snd 1865) Orajõe valla Kura küla Võtsi talust, kirja pannud Marta Mäesalu.
ERA II 168, 679 (40).

neljapäev, 14. 02.
Ole sõbraks alati, muidu teen sust salati!
Sellise albumisalmi sõpruse tähtsusest saatsid 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusele Tallinna, Avinurme ja Võru koolilapsed (EFA KP 10, 116; EFA KP 12, 227 (5); EFA KP 40, 524; EFA KP 39, 231).
Kooliõdede sõbrapilt tehti 1930. aastatel Karksis, pildi kogus arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18360).

ERA, Foto 18360

kolmapäev, 13. 02.
Kursi 1889:
Muna on (pole) targem kui kana.
Kirja pannud Jaan Pruuli. H III 8, 105 (13)

teisipäev, 12. 02.
Häädemeeste 1941: Nõmme Andrese einamaad -- külmunud veelagendik. Kõnekäänd on puhtkohalik ja sai aluse järgmisest sündmusest. Orajõe vallas mere ääres asuva Nõmme talu perepoeg Andres kosinud kedagi Mulgi poolt neiut. Jõulu paiku tulnud neiu vanemad alla randa väimehe rikkust kaema. Andres kiidelnud lumitanud merd näidates: "... ja sääl on mul einamaad, muudkuu pane masinad sisse!" Külalised pole küllalt kiita jõudnud, kui suured ja lagedad heinamaad on nende tulevasel väimehel -- mis sääl viga masinatega niita.
Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 299, 287 (20).
Orajõe valla Kabli külmunud veelagendikku on 1920. aastal pildistanud Pärnu fotograaf Juhanson (eesnimi arhiivile teadmata). Käsil on purjeka "Pärnumaa" väljaajamine mööda merejääd. ERA, Foto 9155.

ERA, Foto 9155

esmaspäev, 11. 02.
Jüri 1895:
Turu linna, tundke,
Turu linna, võtke vasta!
Kui e' tunne turu linna,
võta vastu varu linna!
Sealt lähen tagasi Tallilinna –
Tallilinna tahtis mind,
Võru linna võttis vastu,
Narva linna naeratelles.
Uljutsevaist ulgutöölistest kirjutas Vaskjalas Juhannes Hio (E 19322/3 (7)). Kristjan Põldmäe ehitustööliste brigaadi on pildistatud 1890. aastail Rae vallas Ussiaugu talu hooneid ehitamas (ERA, Foto 9128)

ERA, Foto 9128

pühapäev, 10. 02.
Häädemeeste 1973:
Üks poiss leidis maanteelt paki vanu pileteid, hakkas neid lugema, palju on, kaheksakümmend sai ära, siis leidis sedeli: „Kuradi oinas, mis sa puutud võera vara.“ – Meie ütleme nüid, kui mõni teise asju kisub.
Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 300, 409 (40)

laupäev, 9. 02.
Reigi 1927: Luuvalupäev 9. II. Ei tohi sel päeval lammast niita. Kui sel päeval lammast niidetakse, siis kasvavad lambad valju villa. Kirja pannud Meinart Meiusi. E 61170/1
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luuvalupaev/item/44604

reede, 8. 02.
Häädemeeste 1941: Mis rätsepitest ma ei tää ka suurt midagi. Mu oma vend ju õppis ka rätsepiks, aga mina ollin sis alles üsna lapselik - kudas need vanemad kauplesid ja ollid. Tema õppis teese rätsepi juures, mitu aastat käis rätsepiga öhes küla müüda, viimati akkas isi õmlema üksi, sis juba olid omal ka sellid, kis jälle akkasid. /--/ Enne ju kus sii raha taluinimesel olli maksa, söögiman'ti ikki olli oma kodus, sis toodi rätsep kodu, olli mõni kopik vähem väl'la maksa. Ja kodu oma käe-jala juures sai riideilbuksed tükid-tombid ka paremini ära tarvitada, nägu vuudreksed ja lapiksed, kudas kellegil olli mitmest kümnest kokku lapitu - kudas sa kodust väl'la kõike viid või oskadki viia.
Minu vend ütles ikki, rätsep pidava üks rõõmus ja lahke miis olema. Temal on rahva sias käia ja läbi elada, iga nädal vaata isi talus, ku sa siis murssis ja muuga muudi nurkes istud, sul omal san't ja tes'tel seda änam. Aga temal olli ikki oma jutt ja naer ja nali ja tend ka viiti kah igas puul. ERA II 299, 253/5 (16).
Marta Mäesalule jutustanud 72-aastane Maria Adamson Kägiste külast.
Fotol Maria Adamson (paremal) oma tütre, õe ning selle tütrega 1915. aastal. Pildistanud Aleksander Soobik (ERA, Foto 772). Foto saatis 1957. aastal arhiivile ikka Marta Mäesalu (1893–1984), suurkoguja, kellelt pärineb üle 7000 lk kirjapanekuid, palju fotosid ja muid materjale.

ERA, Foto 772

neljapäev, 7. 02.
Karja 1889/90:
Teaks aga, teaks mo teinepool,
nääks aga, nääks mo naene noor,
et mina vaene võeral maal,
suure raske risti all,
laia lumelati all,
raske rahesaju all,
voolas valju vihma all!
Ta viiks mind ära võõralt maalt,
suure raske risti alt,
laia lumelati alt,
raske rahesaju alt,
voolas valju vihma alt,
teise rahva naeru alt!
Ulgutööliste raskest elust teadis Liisu Mägi, laulu kirjutas üles aednik, vabadik ja ajalehtede kaastööline Villem Mägi (EKmS 4° 5, 869 (1)). Triigi sadamat kevadet ja mehi ootamas on pildistatud 1938.-39. aasta talvel (ERA, Foto 1264).

ERA, Foto 1264

kolmapäev, 6. 02.
Häädemeeste, Kabli k 1936:
„Abi ikki aiast ja vari varjust,“ ütelnu jänes, ku ta talve kange tuisuga uhakavarre varjus seisnu.
Jänese sõnu korratakse tihti, kui püütakse kehvast varjust kasu saada.
Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 138, 87 (56)

teisipäev, 5. 02.
Põlva < Jämaja 2018: Minu vanaema lugu. Minu isapoolt vanaema ei laulnud kodus kunagi, aga küll ta kirikus laulis, sest igal pühapäeval ta käis koos oma tütre Reeduga Jämaja kirikus.
Reet jäi leseks, üksi ta seal Kaugatoma tuletornivaht oli, eks tal oli igav. Juba hommikul kella 6 ajal istus ta meil laua otsas, tal oli tulla umbes 13 km. Lehm oli lüpstud, välja lastud, siga söödetud ja koju Mägile ära tuldud. Ta oli nobe käima. Mõlemad mammiga käisid palja jalu, sukavarred jalas, kiri kuub (Sõrve rahvariide seelik laiade käistega) seljas, valge pisikeste lilledega rätik peas, see rätik pidi veel eest hästi torus üleval olema, seda rihiti veel sukavardaga. Tädil ja mammil olid kingad "näpuotsas" ja lauluraamat peos, taskurätik nääpsus (kirjukuue peidetud voltide vahel). Kingad pandi jalga enne kiriku juurde jõudmist, tähendab, et käidi "kabelis kingadega", see oli, et kingad olid palja jala otsas, sukavarred lõppesid ju luupekse juures ära. Sukavartega käidi ka suvel. /--/
Mammi nimi oli Ann, sündinud Usin, pärit Hindu külast Tõniselt. Abielus Peeter Oeselgiga. /--/
Üks pisike hällilaul Annel siiski oli: "Uhkat-suhkat sooni, kannad andsid jooni." (Jooni st hoogu). (EFA I 309, 3/4).
Kirja pannud arhiivi pikaaegne kaastööline Leida Oeselg (snd 1934).
Jämaja naist külatänaval on 1936. aastal pildistanud Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 506.

ERA, Foto 506

esmaspäev, 4. 02.
Ambla 1893:
Ööd mina uian, päävad tuian,
külmetan küla tuassa,
küttemata hoone'essa,
vaevan vaesta tütarlasta.
Tühi tianeb, kus hobune!
Kas on õues või on hoovis,
või on tuisku turjallagi
või on lumi laudijalla.
Neitsikene, noorukene,
astu uue aida poole,
kõnni kena kirstu poole!
Too aga aidast halli vaipa,
kirstust kena tekikene,
lina ukse lingistagi!
Pühi mu hobu higista,
pühi lumi laudijalta,
kasta halli kaste'esta,
pühi halli härmatisest!
Hobuse eest hoolitsemisest talvisel ajal laulis Mari Koonukõrv, laulu kirjutas üles ja saatis Eisenile kooliõpetaja Otto Hintzenberg (E 7954 (18)). Rahvaluulekogujaid Anu Korbi ja Astrid Tuisku reel pildistas Kadri Peebo Tomski oblastis Kasekülas 1993. aastal (ERA, Foto 15210).

ERA, Foto 15210

pühapäev, 3. 02.
Saarde 1933: Luine lumpab, puine pumpab, kinse-känse käänab kokku?
Mõistatuse kirja pannud Jüri Seeman. E 85455 (3)

laupäev, 2. 02.
Muhu 1927: Küünlapäev. See on õieti viimane jõulupüha. Saaremaal tuuakse selle päeva puhul praegu veel väga laialdaselt põhud maha (üldisemalt tuntud nn. jõuluheinte nime all).
Kirja pannud Vassili Noot. E, StK 42, 185 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44458

reede, 1. 02. 2019
Märjamaa < Kullamaa 1941: Lapse kätki vibu on kõige parem lepapuust teha, puude kohta on ütlemine: Aav äiutab, kask karjutab, kuusk kuivatab, laps kuivab ää, aga lepp lepitab.
Kirja Pannud Emilie Poom, rääkinud 64-aastane Anna Viilup Orgita külas. ERA II 293, 445 (26).
Peeter Kannokest lats'kõsõga häll'ün on Vana-Antslas 1912. aastal pildistanud Armas Otto Väisänen. ERA, Foto 916.

ERA, Foto 916

neljapäev, 31. 01.
Märjamaa 1941:
Tühja kõhtu said need vaesed paljugi kannatada, mo isa rääkis oma noorepõlve mälestusest: „Olnud sui aeg, tema ema teind leiba, kui leivad ahju küpsema pand, läind nad ise kambri sööma. Toa välisuks jäänd lahti, et ahju ving välja läheks. Kui nad söönd said, läind ema tuppa, vaadand ahju suu vahelt kas leivad ilusaste küpsevad ja näind, et üks leib olnd ahjust kadund. Nad ei ole teadnud arvata kes leiva ära viis, arvand kas mõni viis nõiduse tembu pärast – ega see süüa veel sündind, oli ju alles üsna tainas, ehk kui ta kodu veel uuesti küpsetab. Aastate pärast oli üks kehvik rääkind, et tema see oli kes ahjust leiva ära viis, olnud juba mitu päeva söömata, öelnud veel: „Ei mul polnd aega uuesti küpsetada, mulle läks nii sama moodi kõhtu küll.““
Tühja kõhu kannatamisest oma isa noorpõlves kirjutas rahvaluulearhiivi kaastööline Emilie Poom Kõrvetaguse külast (ERA II 293, 393/4). Emilie Poomi vanemaid on pildistatud Heinrich Tiidermanni ateljees (ERA, Foto 2617).

ERA, Foto 2617

kolmapäev, 30. 01.
Pärnu-Jaagupi, Tootsi al < Iisaku 1969:
Ega põrsast kotis ei osteta. Eset või olevust tuli enne omandamist igakülgselt tundma õppida -- kuulsin koolipõlves Iisaku khk. Tudulinna vallas. Tarvitasid kõik põlvkonnad. Käibel ka praegu.
Vanasõna kommenteerinud Edur Maasik RKM II 243, 494 (v)

teisipäev, 29. 01.

Haljala 1891: Kui taevas pillves on ja pillved jooksevad, siis jänes piab arrvama, et taevas kaela kukub. Sellepärast ei tohi ta pesast vällja tulla. Kui taevas sellge ja tähed paistavad, siis tuleb ta pesast vällja, arvates: nüüd on taevas vas'k naeldega kinni.
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline, rätsep Viilip Klaas (1857-1917) Kavastu külast. H II 38, 47 (3).
Julius Aleksander Rehbergi saadetud grupipildilt (klaasnegatiiv) on Viilip Klaasi portree väljavõtte teinud ja u. 1/2 korda suurendanud Eduard Selleke. ERA, Foto 1226.

ERA, Foto 1226

esmaspäev, 28. 01.
Ambla 1888:
Vilud ilmad, vinged tuuled,
pahad ilmad pakasemad –
nied käivad läbi südame,
läbi mu ihu ilusa,
läbi mu pale punase,
läbi ruugete juuste,
läbi sirge sõrmekeste.
Läbi keha käivast külmast kirjutas Raka valla kooliõpetaja Villem Kullerkupp (H II 14, 48 (66)). Kauaoodatud pakast ning lumerohkust Mõnuvere külateel Järvamaal pildistas Age-Li Liivak 2016. aastal ja saatis „Minu maastike“ kogumisvõistlusele (ERA, DF 30280).

ERA, DF 30280

pühapäev, 27. 01.
Halliste, Kaarli v 1895: Vanarahva suu räägib, et meie maa katkuajal inimestest nii tühi, et ühtegi inimest enam kusagilt leida ei olnud. Pärnusse jäänud siis üks mees elama, see otsinud omale naest, aga ei leidnud seda kusagilt. Viimaks saanud ometi Tartumaalt omale tõisepoole. Viinud selle Pärnusse ja heitnud temaga abielusse. Nendest siis tekkinud jälle aega mööda rahvas meie maale.
Kirja pannud Jaak Sõggel. E 20396 (1)

laupäev, 26. 01.
Häädemeeste 1963: Ema pani kelgu laka otsa, tütar võttis ja sõitis edasi. Seda kelguasja ma olen nõnda kuulnu, et sii kelk seisab ikki sääl lauda otsas, et mis kelguga sa teisi viad, sellega veetaks sind, sii on harilik asi. Kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 166, 30 (78)

reede, 25. 01.
Karksi 1934: Tuli. Ahju suu ees oli kolle. Liite [pliite] es ole. Tuhk mateti kinni [koldes] - kasepuusöe ei kistu ära - sealt võeti tuld. Tuleravva ja kivi ja tagla, nendega ka sai tuld.
Kui siiski tuli juhtus kustuma, siis toodi tõise tare mant nõuga, savi- ja puunõuga - ümariku topsi. Lekknõud es ole siis veel! Rõivas pääle, siis es kistu ära.
(Ka jutustaja ise on noorena käinud mõnikord külast tuld otsimas.) ERA II 78, 109 (34).
Jutustanud 75-aastane Reet Sari, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). Samal aastal on ta Setomaal Petseri vallas pildistanud meest ahju pühkimas. ERA, Foto 1166.

ERA, Foto 1166

neljapäev, 24. 01.
Anna 1965:
Äiulii-äiulii!
Uni, tule uigates,
läbi laane luigates!
Uni, tule uksest sisse,
lange lapse kulmu peale,
kuku lapse kulmu peale,
ea laps jääb magama!
Tütrepoega süles kiigutades laulis Elisabet Pärloja hällilaulu Puiatu-Aru külas. Kirjutas ja pildistas Olli Kõiva (RKM II 213, 578 (1); ERA, Foto 7288). Laul on trükitud Vana Kandle X, Paide ja Anna regilaulude köites 2012. aastal (nr 662).

ERA, Foto 7288

kolmapäev, 23. 01.
Karja, Pamma k 1940: Esimene vasikas lähab aia taha. – Ägas kellegil esimene töö ikka heasti äi lähe. See tuleb ikka sõuke välja, misest head asja äi ole. Aga pärast harjub ja siis tuleb küll. Vanasõna selgitanud Miina Nurm, kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 276, 486 (123)

teisipäev, 22. 01.
Lüganuse 1937: Kui mets viäb üleni ärmä, siis sie suvel tähendäb sel ajal tuleb mürinä vihma.
Juhan Kuusmikult Maidla valla Rebu külast kirja pannud murdekoguja Rudolf Laanes. AES, MT 218, 17.
Härmatisesadu on 2010. aastal pildistanud arhiivi kaastööline Maila Jürgenson. ERA, DF 30185.

ERA, DF 30185

esmaspäev, 21. 01.
Kihnu 1919:
Oli miul ilmas üksi vendä,
sie tegi omalõ uiõ uisu,
uiõ uisu, laia laeva.
Pani tämäl piäle pielesidä
nii kui pilliruõgosida;
pani aga piäle paelasida
nii kui kanlikielesidä,
pani siis piäle purjusida.
Siis läks Liibu ljenna alla,
siält saab alba neiukaupa:
ies ond riitas taadõrkaelad,
keskel riitas kudruskaelad,
vahel riitas vaesõdlapsõd.
Läks aga eedelt nõu küsümä:
„Eedekene elläkene,
kas võtan iestä elmeskaela
või võtan keskelt kudruskaela
või võtan tagant taadõrkaela?“
Eit oli tarka, mõistis kosta:
„Ei, ei, ei, ei, poega nuõri,
astu üle elmeskaela,
talla maha taadõrkaela,
kukuta maha kudruskaela,
võta vahelt vaenõlapsi –
sie sünnüb sjenu sülese,
sie mahub sjenu majasõ,
ulatab sio uõnõtesse!“
Laeva ehitamise ja naise valimise raskustest laulis Liis Alas, laulu kirjutas üles Albert Saaberk – tuntud murdeuurija Andrus Saareste (RKM II 10, 311/3 (10)).
Laevaehitust ressi järgi pildistas hr Vares (ERA, Foto 1752). Kihnu tüdrukuid pulmasõidul pildistas Johannes Mikk 1954. aastal (ERA, Foto 2507).

ERA, Foto 1752 ERA, Foto 2507

pühapäev, 20. 01.
Vaivara 1893: Jänis jookseb jäädä möödä, timba-tamba teeda möödä?
Mõistatuse kirja pannud Johanes Sorro. H II 36, 423 (21)

laupäev, 19. 01.
Märjamaa 1992:
Puu otsas istuvad kaks elevanti ja koovad. Neist lendavad mööda krokodillid. Esimene elevant: „Ei tea, mis need krokodillid siin tiirutavad?“ Teine: „Neil on siin vist pesa.“
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Üks keeras paremale. Teine oli kah krokodill.
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Esimene: „Kuule kell on kolm.“ Teine: „Mis siis sest, meil on kaabud.“
*
Õhus lendavad kaks krokodilli. Eriti see keskmine.
*
Mööda jõge ujuvad õun ja hunnik (ehk kakajunn). Õun on taga ja hüüab hunnikule: „Hei, sina, lase meid mööda, olen õun!“ Junn vastab: „Aga mina olin eile apelsin.“
*
Üks sääsk sutsab karu, kes saab ta aga kätte ja küsib: „Mis su nimi on?“ Sääsk: „Viktor.“ Karu: „Viktor, ära enam nii tee.“

Absurdianekdoote Märjamaa koolist koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992. RKM, KP 19, 298/300 (4–9)

reede, 18. 01.
Hageri 1938: Minu isa läind Keilasse liipre-pakkusi viima, ütles, et nüüd akatakse raudteed ehitama. Mo isaisa ütles: Seda ma ei usu, et moa peal võib auruga sõita! Aga seda ma usun, et mere peal sõidavad, seda ma olen näind.
Rudolf Põldmäele jutustanud 67-aastane Juhan Tomps Hageri vanadekodus. ERA II 192, 441 (16).
Foto Viljandimaal Loodi jaamas on 1923. aastal teinud Aleksander Lepik. ERA, Foto 17657.

ERA, Foto 17657

neljapäev, 17. 01.
Järva-Madise 1905:
Oot, oot, siga siidisilma,
nooru kulti kuldamunni,
sa oled suvel suurelene –
küll sa talvel lööd tagasi,
küll sa ulud ukse taga,
küll sa palud paku taga,
küll sa seisad seina taga:
peremees, peremehikene,
perenaine naisukene,
keeda mulle kiepudru,
au’u mulle aganapudru,
sõtku sita söömaaega!
M’ust saab liha leeme sisse,
pulmaliha saab poolikusse,
varruliha vaagenasse.
Sealt soab poistel pulmi teha,
tütardel minna mehele.
Seast suvel ja talvel laulis Jüri Taada Albu vallast Kirikukülast. Laulu panid kirja EÜSi stipendiaadid Topman ja Rahamägi (EÜS II 1031/2 (13)). Õnnelikke sigu on pildistatud Eesti karjakoplis 1927. aasta suvel (ERA, DF 5660) ning Ülem-Suetuki uulitsal 1992. aasta talvel (Kadri Peebo, ERA, Foto 15021).
Tõnisepäeval pidi alles olema pool varutud loomatoitu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tonisepaev)

ERA, DF 5660 ERA, Foto 15021

kolmapäev, 16. 01.
Reigi, Kõpu k 1939: Kui konn mättale saab, ega ta oska seal elada. – Armetuist oludest jõukaks saand inimene ei oska õigesti elada.
Vanasõna kommenteerinud Anna Tukk, kirja pannud Enda Ennist. ERA II 254, 393 (20)

teisipäev, 15. 01.
Nõo 1972: Hiinlaste ühishaud on Vapramäe metsas. See on Leesikmäe talu niidu kohal, talust natuke vasakut kätt niitu mööda, kus jõgi kõige lähemal on metsale, seal üle jõe metsas, mõned meetrid jõe äärest /--/. Aastaid tagasi, kui Nõukogu liit ja Hiina rahva vahekord hea oli, siis organiseeriti ja taheti siia riigi kulul rippsild teha, aga vahekord muutus ja see sild jäi tegemata.
See oli nii 1919. aastal veebruaril, kui valge kaartlase ja Eesti kaitseliitlase punaarmeega võitlesid. Punaarmees oli ka Hiinlasi. Kui punaarmeelased taganesid, siis oli neil kaks Hiinlast surma saand. /--/ Aga hiljem oli teine hiinlane toibunud ja ellu tulnud. Ta oli üle jõe suurte metsa põgenenu. Mina läksin nii kella 11-12 ajal jõest vett kandma lauta loomadele joogiks. Nägin kui üle jõe tuli hiinlane. /--/ Tuli minu juurde, küsis selges vene keeles, kas valgekaartlasi on siin ligidal. Ma ütelsi ei ole, mul oli teda hale vaadata, ta oli palja peaga ja palja jalu, ei olnud muud kui valged alus püksid ja vatak või puvaika. Ja nii ta seisis lume ja jää peal, ma kutsusin, tule meile sooja. Siis ta tuli meie tuppa, praegune Leesikmäe tuba, seal olid õled maas, ta istus maas õlgede peal, siin olid küll Eesti sõdurid, need ei olnud talle kurjad. Meil oli herne supp keedetud ja soldatid sõid ja lubasid, et vend paneks hobuse ette ja viiks teda Nõo välilaatsaretti.
Tegelikult 16. jaanuaril (mitte veebruaris) Vapramäe all toimunud Vabadussõja lahinguga seotud sündmusi kirjeldas oma mälestuste põhjal arhiivi kaastööline Alma Kivi (snd Lõhmus, 1893-1981) Tõravere küla Leesikmäe talust. RKM I 12, 394/395 (4).

esmaspäev, 14. 01.
Vigala 1894:
Talve järel igatsemine.
Millal saan mina omile,
millal veeren vendadele?
Sügise jõed sügavad,
suvel päevad parmused,
kevadel on lained laiad,
lained laiad, piired pikad.
Hobu upuks ojasse,
märja mätaste vahele!
Tule, talve, lumetooja,
silita teed siledaks!
Siis ma saaksin omile,
veereks võersiks vendadele!
Talvise reisimise eelistest kirjutas Mihkel Aitsam (H III 18, 350 (2)). Talvist põlluteed pildistas 2012. aastal Karusel Nurme külas Hanna-Liis Lao ja saatis kogumisvõistlusele „Minu maastikud“ (ERA, DF 29083).
Täna on taliharjapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/taliharjapaev)

ERA, DF 29083

pühapäev, 13. 01.
Halliste 1894:
Vanapagan rehes
Vanal ajal elas rikas peremees, kes palju sulaseid pidas. Tal oli suur rehi, seda pidivad sulased kordamööda kütmas käima.
Sulase-Tõnu kord oli aga pühapäev rehte kütma minna. „Oh sa kurivaim, kas sul kuuest päevast küll ei saa, nüüd hakka ka pühapäe tööd tegema!“ kirus Tõnu peremeest.
Rehe juures hakkab kirvest otsima. „Kus kurat see kirves jälle on?“ siunas Tõnu.
No viimaks leiab kirve kätte, raiub puud katki, paneb nad ahju, kuid puud ei taha ega taha põlema hakata. Viimaks saab tule põlema, istub ise koldekivile soojendama.
Äkitselt tuleb vana hall mees ähkides ja puhkides uksest sisse, habe jookseb mööda maad. „Mis sa minust tahad?“ küsis ta. „Olin praegu Kuuramaal haige juures, kust ma nüüd tuhatnelja siia jooksin; tule siia, kui sa ei tule, viin vägise.“
Tõnu oli kui keriksel, ei saanud sõnagi suust ja juba sirutas Vanatige käed Tõnu poole. Surmahirmus läksid Tõnu keelepaelad lahti ja sõnas: „Jumal, Issa pojuke, püha ristike!“
Vanahall lipsti uksest välja ja pühkima, sinine suitsujoon taga järel. Tõnu luges veel edes- ja tagaspidi „Issameie“ läbi ja peasis nii Vanatigeda küüsist. Kuid sest ajast jättis Tõnu aga vandumise täieste maha.
Kirja pannud Kroonlinnas Ernst Kitzberg. H III 22, 464/4 (3).

laupäev, 12. 01.
Tartu 1975: „Mis liig, see liig,“ nagu ütles hiir, kui ta pruut kassinahast kasukat tahtis. [Repliik sõnadele, et see raadiomuusika on liiga kehv]. Kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 319, 411 (6)

reede, 11. 01.
Kihnu 1936: Pulgatantsu tõi Kihnu muuseumipidustusil Tallinnas käinud Kihnu trupp (üle 10 a. tagasi). Käiakse vastupäiva pulkade nõjal, tehakse vigurit ja siis liigutakse hüppsammudega ringi, lüües pulki ees ja selja taga (vaheldumisi) kokku.
Herbert Tamperele rääkis pulgatantsu jõudmisest Kihnu saarele Theodor Saar (1906-1984). ERA II 128, 41/2 (12). Viljandi- ja Pärnumaalt on pulga- e. toki- e. kepi- e. teibatantsu tantsimise kohta siiski andmeid ka märksa varasemast ajast.
Grohmann & Ko foto pärineb aastast 1937, pole teada, kus see on tehtud ja kes tantsivad (ERA, Foto 1442). Kas keegi oskab midagi pakkuda?
1929. aastal on Eduard Oja salvestanud Kihnus pulgatantsu pilliloo. Mängivad Jüri Laasen ja Toomas Tapp (viiul ja lõõts, ERA, Fon. 229b).
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16066-62350-45789

ERA, Foto 1442

neljapäev, 10. 01.
Petserimaa, Lõõtina k. 1949:
Ekspeditsioon sm. Pässi juhtimisel läks juba edasi järgmisse punkti – Saptja külasse. Mina pidin jalgsi minema järgi. Tahtsin möödaminnes külastada üht jutustajat Lõtina külas. Feodor Vanahunt – Lõtina k., Variko talu. Vanamees ütleb kohe: „Kui mõni pikk vanamuistine jutt võtta, läheb palju aiga.“ Ja tõepoolest selgubki, et tema jutud on hiiglapikad. Üht vestis ta vist rohkem kui tund aega, küllap paar tundi. Jutte olevat ta kuulnud isalt ja vanaisalt; isa olnud venelane. Jutustaja ise mõistab mõlemat keelt.
Feodor Vanahundi (1890–1965) juttude pikkusest kirjutas oma välitööpäevikus Richard Viidalepp (KKI 16, 54/5). Talsipühadel oli kindlasti aega ka pikemaid jutte rääkida. Feodor Vanahundi jutud on avaldatud 2015. aastal Andreas Kalkuni koostatud kogumikus „Ilusa’ ja pogana’ jutu’“ (Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum). Vanahuntide pere lõbusamaid hetki on pildistatud pärast Setumaalt ärakolimist, Vastse-Kuustes Türsil 1962. aastal (ERA, DF 27408).

ERA, DF 27408

kolmapäev, 9. 01.
Keila l 1963:
Tänasida toimetusi
ära viska homse varna,
sest ülehomme on ka päev.
Neid värsse loeti sellise inimese väljanaermiseks, kes oma vajalikke töid ja toimetusi edasi püüdis lükata. Koguja on toodud värsse kuulnud mitmel korral ja mitmelt inimeselt, ka oma õelt Juta Õunapuult.
Kirja pannud Rein Koppel. RKM II 184, 17/8 (8)

teisipäev, 8. 01.
Kihnu 2018: Kadakas on küll lugupeetud puuks. Kadakas on karjalaste lassi puu, ütles laul. Nõiduse vastu tehtakse tubades kadaka toore okstest suitsu, õlletegemisel pannakse tuarga põhja kadakast, tahma pühkimisel kasutatakse kadakaoksi jne. Kuid ilupuuna ei kasutata õuedes. Istutada peab oskama, maha tuleb istutada sama ilmakaare järele nagu ta ennem kasvas, tundlik puu. Kui õuepuu kurdus ehk kuivas, tähendas halba.
Rosaali Karjami kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud" (EFA I 295, 2).
Kihnu kadakaid on 1954. aastal pildistanud Johannes Mikk (ERA, Foto 17321).

ERA, Foto 17321

esmaspäev, 7. 01.
Vaivara 1888:
Tubakunda, laudakunda,
armad akunaalused,
ärge vaid pahaste pange,
ärge vottage vihasta,
et on juhtund juomar tuppa,
lakekoera laua otsa!
Pühadeaja segadustest laua ääres laulis Mari Konsa Udria külas, laulu panid kirja Hurda stipendiaadid Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas (H II 1, 88 (119)). Laul avaldati läinud aasta lõpus Vana Kandle XII köites.
Nuudipäeval käisid rannamehed külas ja lõpetasid üheskoos pühadeõlut. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev
Pidusöögijärgset lauda pildistas Omski oblastis Anu Korb 1996. aastal (ERA, Foto 16060).

H II 1, 88 (119) ERA, Foto 16060

pühapäev, 6. 01.
Ridala 1976: Kolmekuningapäeval käidi ka veel küla mööda. Otsiti need kohad, kellel õlut veel oli, mis pähe akkas.
Kirja pannud Erna Tampere. RKM II 320, 111 (14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44046

laupäev, 5. 01.
Märjamaa 1889: Kolmekuninga laupääva õhtul said sasid magamise tarvis tuppa toodud.
Kirja pannud G. Niphardt. H II 17, 154 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44037

reede, 4. 01.
Tartu 1936: Lumememmele ei tohi varbaid teha, muidu jookseb lumememm ära.
Kirja pannud Tartu Poeglaste Keskkooli õpilane Aleksander Glück. ERA II 118, 429 (1).
Lumemees aastast 2006, pildistas Janno Simm. ERA, DF 4355.

ERA, DF 4355

neljapäev, 3. 01.
Paistu 1935:
„Mii-lakmine“ on osavusemäng – jõul ja mõistusel siin erilist tähtsust pole. Mängida saab üksteise järele. Kes suudab mängu lõpuni läbi viia, on „kange miis“; kes seda aga ei suuda, see on „nõdruke“. Mängitakse ka nii, et kes ei suuda, see peab andma pandi, mis hiljem välja lunastatakse. Mängu käik ja tarvisminevad esemed on järgmised: 1. Paras köis, mis inimest kannab ja otstest lakke või parte külge seotuna moodustaks kiige või loogakujulise aasa, millesse inimene istub. Aas peab põrandast olema umbes tooli kõrgusel. 2. Tugev teivas, mis asetatakse mängija kõhu ja köite vahelt läbi (Vaata joon. 1a ja 1). Mäng seisab selles, et poiss või mees peab sulega (ehk vähemalt käega) lae ära puudutama („mett lakkuma“, või murdeliselt „mii lak(k)ma“). Et seda teha, selleks peab mängija kukerpallitama seni, kuni köis ümber teiba mässides nii lühikeseks muutub, et inimene (mängija) saab lae alla tõstetud. Siin katsub mängija lage lakkuda (või ainult käega puutuda) ning kukerpallitab nüüd tagurpidi tagasi alla. Tugevamal mängijal-meelakkujal võib teivas jämedam olla, sest siis jõuab ta vähema kukerpallitamisega lae alla, nõrgemal võib teivas olla samuti „nõrgem“.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/2923

ukauka2923Fv

kolmapäev, 2. 01.
Pärnu l 1970: „Uus luud pühib hästi,“ on jällegi neid vanasõnu, mida praegugi tarvitatakse ja mis näitab meie rahva teraseid tähelepanekuid nii tarbeesemete kui ka inimeste suhtes. Kui luud on uus, tehtud peentest okstest, pühib ta hästi puhtaks nii kambri, rehetoa kui ka läveesise muru (jutt on endistest maaelamutest, aga linnaski on luud vajalik majaümbruse ja tänava pühkimiseks risust, puulehtedest, lumest, jne.). Uus, äsja perre tulnud isik (eriti minia, uus teenija jne), kes on alles harjumata selles ümbruskonnas, püüab hoolega töötada, et pälvida teiste kiitust, rahulolu. Vanasõna koos seletusega kirja pannud Salme Karu. RKM II 277, 53/54 (64)

teisipäev, 1. 01. 2019
Mustjala 1976: Õunaõnne raputamas. Kui uue aasta vastuvõtul kange tuul oli, sai hea õuna-aasta. Kui puudus tuul, siis raputati õunapuud, et liiguks. Oli juhus, mis kohe seda näitas. Minu vend tuli naisega seltsis 20 km kauguselt kirikust. Vana-aasta õhtul jõudsid koju südaöö ajal, oli vaikne pakane. Naine jäi rätikupidi õunapuu oksa külge kinni, rebind rätikut, nii et oks liikund. Ainult see oks, mis uusaastaööl sai liigutatud, kasvatas õunu. Käidigi uueaasta vastuvõtul õunapuid raputamas, kui tuult ei olnud.
Arhiivi jaoks kirja pannud H. Liivak (RKM II 321, 7/8 (10)).
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52409

Foto on 2015. aastal teinud arhiivi kaastööline Age-Li Liivak Järva-Madise kihelkonnas Mõnuvere külas Alttoa talus (ERA, DF 28989).

ERA, DF 28989

esmaspäev, 31. 12.
Varbla 1935:
Maskeeritud loomakujud.
Sagedamateks maskeeritud loomadeks on sokk, karu ja kurg.
Sokk: Metsast otsitakse kaheharuline puu, lüüakse laudadest kokku umbes soku pea kujuline kast, kinnitatakse sarved otsa ja lambanahk peale, silma augud sisse ja küünlad sisse. Pea alumise otsa külge kinnitatakse sirgeks paenutatud look, tuust otsa (see on sabaks). Mees astus kaksiratsi looga peale, hoidis kinni puust. Küünlad pandi põlema, kell kaela, lina ümber ja sokk ongi valmis. Sokul oli palju kaaslasi, pillimees, tantsitaja ja muid küla noormehi.
Karu: Karule ei lähe tarvis palju materjali. Pahempidi kasukas selga ja karu ongi valmis. Karul on samuti kaaslasi.
Kurg: Kuretegijale pannakse hall tekk ümber, suur terav puu kinnitatakse nokaks. Siis pannakse punased sukad jalga ja kurgki on valmis.
Näärimängudest kirjutas ja joonistas Paadremaa koolipoiss Johannes Verpson (ERA II 105, 58/9).

ERA II 105, 58/9

pühapäev, 30. 12.
Otepää 1895: Sant ast vällä, saks ast sisse?
Mõistatuse kirja pannud Karl Lipping. H II 56, 802 (85)

laupäev, 29. 12.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1956:
Vanemal ajal oli süda igas olukorras nimetada. Öeldi: „mo süda sai täis“, „ää tee ikka südant täis“, „ta ütles südametäiega“, „kis ta südant sisse teab“, „süda keeb vihast“, „mo süda ei ole sellega rahul“. „Süda jäi tühjaks“ – öeldi viletsa kõne või jutluse kohta. „Mo süda on rahul“ ütles, kes endal midagi süüd ei teadnud olevat. „Mis silma eest, see südamest“ öeldi selle kohta kui kaugele läinud sõber unustati. „Silmist paistab süda vällä, mõtleb mõni head või kurja, hoolsast teise silmi vaata, võid ka südant näha saada.“
Hilisemal ajal hakati südame asemel hinge nimetama: „ah, mo hing kargas täis“, „tegi ta hinge täis“, „see käib ta hinge peale“, „küll see võib aga hinge vihastada“, „ei see mo hinge sisse mahu“, „minu hing on sest süüst puhas“ jne.
Kirja pannud Emilie Poom. RKM II 58, 10/1 (7)

reede, 28. 12.
Kaarma 1929-1931:
Tehti jõulukrooni, kas pilliroost ehk õlgedest. Krooni külge riputati kõlkuma tühjad värvitud munakoored. Jõulukroon riputati lakke elutuppa.
Jõulukrooni tegemist kirjeldas Matthias Johann Eisen (E 8° 6, 72 (310)). Sõrve näärikrooni suvel rehetoas pühi ootamas pildistas Taive Särg 2002. aastal (ERA, VF 4522).

ERA, VF 4522

neljapäev, 27. 12.
Viljandi 1870ndad:
Jumal lasku jõulud tulla,
niker-näker näärid tulla -
siis saavad lapsed siia süüa,
oma käega ossi võtta!
Unistuste jõuluajast kirjutas kooliõpetaja ja kirjastaja Hans Leoke (Leoke 1, 178). Valma küla Kõlli talu rahvast meeleolukas jõululauas on pildistatud 1927. aastal, foto kogusid arhiivile Kaie Humal ja Arvi Kõll (ERA, DF 7478).

ERA, DF 7478

kolmapäev, 26. 12.
Viru-Nigula 1905: Igal asjal kaks otsa: hakatus ja lõpetus.
Vanasõna kirja pannud Gustav Johann Jürjev (Kallus). E 44967 (47)

teisipäev, 25. 12.
Kodavere 1876: Elistvere valla rahval on ennemuiste see pruuk olnud, kui õpetaja jõulu esimesel pühal kantsle pääle läinud ja jutlust alustanud, siis on mõned kirikust kodu läinud ja sääl kõik raudasjad, mis neil kodu olivad, liigutanud ja koputanud, nagu sirbid: peab kerge olema vilja lõikada, vili ei pea maha pudenema, jne.; vikatid: hein peab siis hää saama ja elajad siginema; padad: supp ja pudru peavad siis kõik see aasta otsa head olema, ilmas [ei pea] puudus tulema; sahad: kerge künda, vili põllu pääl kasvama, jne.; uksehinged: kedagi paha ei tule siis uksest sisse, jne. 30 aastat tagasi tegi seda tempu veel iga jõulu esimesel pühal üks pobolimees nimega Raua Jaan Igavere külas Elistvere vallas Maarja kihelkonnas.
Kirja pannud Aleksander Thomson. H I 4, 712 (1)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51139

esmaspäev, 24. 12.
Asundused, Venemaa, Simititsa < Kuusalu, Kolga rand 1897:
Sa'a, sa'a, uuta lunda,
rapputa vana raheta,
teie mihed, meie mihed;
teemme reed remmelgäsed,
paneme painandud pajused,
sebävitsad sesterasta,
kodarad kovasta puusta!
Kui tuleb rändä räüste'esse,
uuta lunda uulitsalle,
veemme ree rännä pääle!
Regi kiitäb uuta lunda,
vankuri vana ra'eta.
Kolga rannast pärit Ann Tootsel laulis Simititsas värskel lumel sõitmise mõnust, Johannes Esken pani kirja ja saatis 1897. aastal Jakob Hurdale (H IV 8, 935/6 (59)). 1910. aastal on pildistatud jõuluõhtu kirikusõitu Loksale (ERA, Foto 9633).

ERA, Foto 9633

pühapäev, 23. 12.
Rõngu 1889:
Talvistepüha poolpäiva ööse essinu üts teekäija tuisutse ilmaga ära.
Essitusen ümbre kävven johtunu ütte maja manu, kos tuli paistnu. See olnu üts vihusann.
Mees lännu sisse teed küsima ja öömaja. Sääl löudnu ta õle põrmantul, tuld palavat nink ütte halli habenaga vana meest.
Teekäija küsinu vanamehe käest, kas ta es võis siia ööses jääda, sest ta olevad esi ja tema hobene teekäigist väsinu, nink ilm väega tuisune.
Teekäija mõtelnu – siin oles õige hää lämman sannan külmetanu konte puhata.
Sääl kostnu vanamees: „Mine enne mäele tare manu, nink kae, kas sääl kõik vagane om.“
Mees lännu nink nännu rehealutse läve een ütte verist hobese rõibet maan. Tarre sisse minen löüdnu kõik rahvast magavat.
Ütte paarirahva suu ümbre nännu liblikut lendavat, nink tõisel paaril käinu siiug ütte suust tõise suhu.
Väljan kuulnu õigamist nink hõikamist „Võtta minu, korja minu, tõsta minu!“
Kui ta sanna manu tagasi tullu, üttelnu vanamees: „Hobese võid sanna editsede panna, ega siin kedagi ei ole varast ei murdjat“. Mees võtnu hobese vallale ja pandnu hobese sööma.
Sannan küsinu vanamees: „Mes sa sääl mäel näit?“
Nüüd seletanu mees, mes ta nännu: et hobese rõibe olnu rehealutse läve een, liblik lennanu ja siiug käinu üttest suust tõise suhu.
Sääl seletanu vanamees teekäijale niida: „Hobese rõibe tähendass: kõik hobese riista nink rii omma kallil ööl sain veeren vedeleman, rii väljan lume sisen.
Paarirahvas kelle suu ümbre liblik lennel, omma engli valitsuse all nink elava jumalapelgliku ellu.
Kelle suust suhu siiug käis, omma täis kurja, kuri elab neide suun, sõimleva nink riidleva ütteviisi tõine tõisega.
Nee helü, mes sa väljan kuulit, omma nee vilja pää nink tera, mes hooletuse nink laiskuse perast maha omma jäetu.“
Nüüd heidanu mees sanna lavale õlgi pääle magama.
Hommungu, kui ta üles virgunu, löüdnu henda palja lava pääl magavat, viht pää all, ei ole õlgi olnu, ei tuld ega vanameest kossgi nätta, kõik olnu kadunu.
Mees säädnu oma hobese ette nink lännu jälle oma teed.
Kirja pannud Aleksander Rahi. H II 30, 897/9 (1)

laupäev, 22. 12.
Märjamaa 1992:
K: Mis on ülim solvamine?
V: Kui kingid kiilakale kammi.
RKM, KP 19, 76

reede, 21. 12.
Märjamaa 1928: Jõululaupäevaks toodi külasse laenatud asjad koju tagasi, et kalliks pühaks midagi kodust välja ei jääks.
Richard Viidebaumile rääkinud Liisu Leiter (76- või 77-aastane) Lümandu küla Aru talust. ERA II 7, 36/7 (3).
Tänasel toomapäeval on just õige aeg mõelda, mis veel kusagilt koju vaja tuua. Rahvaetümoloogias on vahel isegi toomapäeva nimetust seostatud verbiga "tooma".
Matsalus on vajalikke rookoristamise tööriistu 1940. aastal jäädvustanud "Eesti Kultuurfilm" (ümbervõte Elmar Kivaste, ERA, Foto 2080).

ERA, Foto 2080

neljapäev, 20. 12.
Pöide 1894:
Jõulu leibade seas sai tehtud üks torniga leib. See leib seisis jõulu öösel laua peal ja pärast hoiti alal kuni kevadeni, kui ta künniloomadele ära jagati.
Tarkusi Pöide jõululeivast jagas Kaarma seminari õpetaja Thomas Undrits (H I 5, 211 (30)). Jõululeiva taina sõtkumist Kaarmas Tõrise külas pildistas Paul Vesik 1992. aastal (ERA, Foto 15262).

ERA, Foto 15262

kolmapäev, 19. 12.
Saarde 1988: Kes otsib, see leiab. Kes vaeva näeb, see ikka leiab lõpuks otsitud eseme või lahenduse.
Kirja pannud Eduard Leppik. RKM II 425, 40 (106)

teisipäev, 18. 12.
Põlva 2018: Kui sain päranduseks vanaema talu, siis hakkasin ise seal aeda korrastama ja lilli istutama. Mulle meeldis väga katsetada. Esimesel aastal ostsin lilleseemned, panin tuppa idanema ja saadud taimed istutasin suvel aeda. Nii sattusid aeda kukekannused, siilkübarad, karikakrad, lupiinid, tokkroosid, kurekellad, virgiinia tonditupik, laialehine seahernes, tšiili mõõl, karikakrad... /--/ Istutasin laudlehe, käokinga, altee, veiste südamerohu, suureõielise kelluka, sinise lina, astilbesid... Ei puudunud ka sügisastrite erinevad liigid, hortensia, veesilma ääres kollane võhumõõk. /--/ Mul oli aias väga palju liike: punane päevakübar, karvane päevakübar, aedvaak, floksid, kassinaerid, pojengid, lilleherned, roosid, elulõngad, hiina laternad, sügislilled, maapirnid ja palju muid liike. /--/ Mõisast oli toodud kindlasti sahhalini kirburohi, mis oli suur rohtne taim, nägin seda ka vanaema maja lähedal Sangaste lossis. Kuna on andmeid, et vanavanaema oli tööl Sangaste lossis, siis tõi ta selle taime kindlasti sealt. Meenutaski nagu vana ja iidset taime. Kindlasti oli lossiaiast pärit ka katkujuur, mis kasvas meil tee ääres märjas kohas ja edenes ülihästi. Minu vanaema lilled olid jorjenid ehk daaliad. Tal oli neid terve aiaäär täis. Erinevaid värve ja enamus suured kui taldrikud. Iga kord linnas käies tõi ta neid juurde, ise ütles, et tema on jorjenihaige. Talvel olid tema jorjenijuured voodi all ja talvitusid ilusasti seal, et kevadel jälle oma ilu vanaemale näidata. Ma ise olin väiksena peenralt tulpe tahtnud ära murda ja nii ema ütleb, et tulbid on minu lilled. Olin läinud ja luuranud ümber peenra, et õisi võtta. Aed oli kevadel täis nartsisse, üks peenar oli aia ääres ja seal kasvasid valged lihtõielised, hästi lõhnavad valged nartsissid. Nimetatakse vist poeedinartsissideks. Need istutas sinna mu õde, kes õnnetult surma sai. Sellepärast kutsusimegi kogu aeg neid Milvi lilledeks. Tulbid kasvasid meil muru sees. Üks oli eriti ilus, roosa-kollase-valgekirju, see oli jäänud vanaisa ajast. Teda kutsusime Jaani lilleks, vanaisa Jaani järgi. Urve Varese tänavusest kaastööst "Minu aed, minu lilled ja puud".
Ootame teie saadetisi! Vt teemade kohta lähemalt kogumismoodulist Kratt http://kratt.folklore.ee/kysimustikud või ERA kodulehelt: http://www.folklore.ee/era/kysitlus/

esmaspäev, 17. 12.
Viljandi 1895:
Peretütar neitsikene,
kuulis ta pühad tulevad,
kuulis jõulud jõudevad,
lihavated liuguneva,
kallid ajad kalduneva.
Võttis memmelta küsida,
vana emalta vaielda,
kas saab särki peenikesta,
vööd vööle ilusekesta,
raha kaela kaunikesta,
sõlge rinda suurukesta.
Mis on minul, vaesel lapsel,
kuulsin ma pühad tulevad,
kuulsin jõulud jõudevada,
lihavated liuguvada,
kallid ajad kalduneva.
Võtsin kätelta küsida,
käevardelt vaideleda,
kas on käed küllalt teinud,
käevarred vaeva näinud?
Kas saab särki peenikesta,
vööd vööle ilusakesta,
raha kaela kaunikesta,
sõlge rinda suurukesta?
Ei olnd käed küllalt teinud,
käevarred vaeva näinud.
Võtsin siis küüri riistasida,
õeru õllekappasida.
Kuu ma pessin kulbi varrel,
lu'u pessin lusika varred,
päeva pessin pange põhjad.
Pannin siis riistad riida pääle,
panged päeva paistele.
ühed pessin toobid teibaesse.
Saksa sõitis sooda mööda,
jõngutas jõgede mööda:
mõtles ta kuu kumama -
need on minu kulbivarred,
mõtles päeva paistevada,
mõtles tähed tõusevada -
minu toobid teibaesse.
Peretütre ja vaeslapse pühadeaegseist ettevalmistusist kirjutas regivärsside ainetel ja omal isikupärasel moel literaat Anton Suurkask (H I 7, 252 (21)). Viljandimaa neidu on 1923. aasta jõulude paiku pildistanud Aleksander Lepik (ERA, Foto 17607).

ERA, Foto 17607

pühapäev, 16. 12.
Viru-Nigula 2018: Minu vanaema Marie Tiilen sündis 9. apr. 1865. Vanaema oli sügavalt usklik, iga pühapäev käis kirikus, jalgsi veel 80-aastaselt. Kirik oli Viru-Nigulas, 12 km. Tahtis sinna ka lapsi kaasa. Minuealine täditütar käis rohkem, mina ainult üks kord. Ma ei pidanud end hästi üleval. Vanaema teretas käega valikuliselt tuttavaid, mina võtsin ette terve pingirea... Vanaemale see ei meeldinud. Kui jutlus algas, siis mina põlvitasin mittesobivates kohtades, krõpsutasin oma punast rahakotti, mis oli muidugi tühi... Kui koju sain, olin väga väsinud. Aga ega ma eriti riielda ei saanud. /--/ Kui vanaema sai 80, siis otsustasid tema lapsed tema sünnipäeva pühitseda. Kodune tütar tegi toidud, kasutütar ostis kleidiriide, sinise mustriga, vist sits, minu ema õmbles, enne sünnipäeva anti kätte, ka uue põlle, mis ette pandi, et ei "pilaks" (määriks) uut kleiti. Õppisime laulu pähe, salaja tegime proove ja kui sünnipäev tuli, siis algas lauluga. Minu ristiemal Ainol oli abikaasa bajaan kaasas, mida ta mängis. Vanaema ütles: "Keikseaja muudkui laulavad, tantsu ka." Tädi väimees Eldor Pärn oli nõus partneriks hakkama, vanaema tellis polka, ütles, et hoia kovast kinni, mina liigutan jalgu - saigi polka tantsitud. Vanaema oli nii õnnelik, ütles, et on justkui noorem.
ERA pikaaegse kaastöölise Selma Vasara (snd 1936) saadetisest "Minu vanaema lugu".
Ootame teie tänavusi kirjapanekuid veel 2. jaanuarini.
Vt teemade kohta lähemalt ERA kodulehelt:
http://www.folklore.ee/era/kysitlus/
või kogumismoodulist Kratt:
http://kratt.folklore.ee/kysimustikud

laupäev, 15. 12.
Põltsamaa 1901: Armastab mõni inimene üksijärgi paigal seista, ega taha kellegiga tegemist teha, siis ööldakse temast: „Istub kui karu pesas.“ Kirja pannud Martin Luu. E 41075 (1)

reede, 14. 12.
Täna kl 18 seminar ning raaamatuesitlus Setomaal!
Setomaa, Meremäe v, Obinitsa k 2004:
Astsõ üts poiskõnõ tiid piteh ja löüdse maast pähkli. Tahtsõ haugada’ tuud pähklit, a kaes: „No kurivaim, mulk seeh! Taad om huss jo söönü!“
Üteï sis kõva helüga: „No kurrat!“ ja pandsõ tuu pähkle karmanehe.
A kurat kuuldsõ ja tulï tälle vasta, üteï et: „Mis sa tahat?“
Poiskõnõ üteï, et: „Kullõ’, kas om tuu õigõ, et kurat või hindä nii väigokõsõst tetä’, et või nõgla silmäst läbi minnä’!“
Kurat ütles, et: „Mille ei või! Või külh!“
„A ma taha tuud nätä’!“
„Mis sa tahat nätä’?“
„Ma taha nätä’, kas sa siist pähklimulgust saat sisse minnä’ vai ei saa’.“
Kurat tekse hindä väigokõsõst, läts pähklimulku ja poiskõnõ lei tiku otsa ette. Esi läts sepikotta ja küüsse sepä käest suurõ sepähaamri. Toksaú tuud pähklit, katski
ei lää’.
Üteï sepäle, et: „Anna’ suurõp!“
Sepp andsõ suurõba haamri. Lei tuu vasaraga, pähkli katski es lää’. Ja no sis sepp ka kai, et: „Mis kurrat taa om! Lää-i katski!“
Võtsõ üte suurõ vasara ja pandsõ vasta pähklit. Käve kõva mats! Tuust sepikojast jää-s mitte midägi alalõ. Tuu poiskõnõ ja sepp pässi’ niisama, tulli’ sis sinnä sepikua
ette, istsõ’ kivi pääle ja sepp üteï tuupääle: „Úoo olï küll kuradi pähkli!“
Ja tuupääle poiskõnõ üteï : „Olï külh!“
Jutustanud Terje Lillmaa, muinasjutu kuulnud Heino Sõrmuselt. Salvestanud Risto Järv, Karin Krondel ja Kati Taal. ERA, MD 328 (3). Ilmunud raamatus „Õnnõotsja / Õnneotsija. Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood“ (EKM Teaduskirjastus/SA Setu Kultuuri Fond).
Väljaannet esitletakse Setomaal Piusa Ürgoru Puhkemajas täna kell 18 algaval muinasjutuseminaril „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn“.
https://www.facebook.com/events/2245957465730392/

neljapäev, 13. 12.
Käina 1939:
Jõulu tehti sokku ja nääri oli ani. Sokk tehti sedaviisi et mees oli na küürakil, sõba oli üle, õlest sarved ja saba. See tehti niisama naljaks, keidi taga mööda küla ja saadi õlut siis.
Jõulusokust rääkis Nõmmeküla perenaine Liisu Tammeveski, kirja pani Enda Ennist (ERA II 254, 60 (4/5)). Kirbla sokku demonstreeris Johannes Liiv 1969. aastal, pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 8793).

ERA, Foto 8793

kolmapäev, 12. 12.
Mustjala, Tuiu k 1939:
Lutsapää öö on nii pitk, et kotkas kukub puust maha.
Kirja pannud Kaljo Lepp. ERA II 260, 560 (155)

teisipäev, 11. 12.
Kanepi 1896: Ku aivastad sõs saat kas pessä vai viina, tõist iks saat.
Kirja pannud Jakob Hurda kaastööline Krootuselt, põllumees Gustav Loodus (1880-1946, pärit Karaski külast). H I 7, 657 (25).

esmaspäev, 10. 12.
Valga 1904:
Sikla, sõkla, mukla Jaani,
mukla Jaanist sai muraku,
murakust sai mooripilli,
mooripillist sai peebeli,
peebelist sai piiderselli,
piidersellist sai seemeli,
seemelist sai soolavakka,
soolavakast sai valime,
valimest sai vikerkaari,
vikerkaarist sai kabuli,
kabulist sai kaunist mõtsa:
säält ma loopsin loogapuida,
esa härja ikke puida,
ema lehma nüpsikida,
valla ratsu rangipuida.
Laste askelduste ahelast kirjutas Johannes Undritz (H II 74, 286/7 (1)). Sooru lasteaialapsi metsloomadele toitu panemas pildistas Piret Voolaid 2005. aasta jõulukuul (ERA, DF 6343).

ERA, DF 6343

pühapäev, 9. 12.
Tarvastu, Vana-Suislepa v 1936: Noorekuu ja pühäpäevä hommukune unenägu minevat kõik täide. Jutustanud Ann Kupits, kirja pannud Jaak Veskemäe. ERA II 138, 200 (53)

laupäev, 8. 12.
Hanila 1968/71: Libe nagu laas. Klaas oo ju libe, aga seda öötse libeda, jäätan tee või muidu libeda paranda või maa kohta. Jää oo libe nagu laas, tee nagu laas libe.
Kirja pannud Ida Aavekukk. RKM II 292, 306/7 (603)

reede, 7. 12.
Kärla 1935: Passi löömine
Kaks mängijat istuvad vastastikku maas (põhus) – rätsepaistmes.
Esimene küsib: „Kuhu lähed?“
Teine vastab: „Kuramaale.“
Esimene : „Mis sinna?“
Teine : „Raha teenima.“
Esimene : „Näita passi!“
Seejärele kallutab teine ennast selja peale ja esimene lööb käes oleva õlenuustiga teise istekoha pihta. Selle järele kallutab esimene ennast selili ja teine tõuseb endisse asendisse ja lööb samuti esimesele jne.

Kirja pannud ja mängude kogumise võistlusele saatnud Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane Ants Sõmmer (snd. 1919) Mõnnuste küla Lepa talust (ERA II 93, 672 (6)).

Jõulumängude mängimise aeg on tulekul.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1817

neljapäev, 6. 12.
Käina 1896:
Oma ja töö vaheld ei lasta teist inimest läbi, siis viib töö jäo ää, teadis Ühtri mees Juhan Sooster (ERA II 29, 706 (13)). Rooniitmist talvel Matsalus on pildistanud "Eesti Kultuurfilm" 1940. aastal (ERA, Foto 2073).

ERA, Foto 2073

kolmapäev, 5. 12.
Käina, Ühtri k 1896/7: Kaaraõlut, luidert meest ja varesekarva ilma ei või taga uskuda.
Kirja pannud Johann Sooster. ERA II 29, 746 (6)

teisipäev, 4. 12.
Noarootsi 1929: "undebigjare" pidi tähendama ameeriklasi. Vanad inimesed olevat öölnud, et ameeriklased elavad meie jalgade all ja nimetud neid siis sellepärast "undebigjare". Mõned vanad mäletavad ka, et undebigjare on pisimehikesi tähendanud. Väikesi krobelisi kive on nimetud "undebigjars stain" (stain=kivi). Pisimehikesed on elanud maa all. Aga kuidas undebigjare ja undebigjars stain omavahel seotud on olnud, seda vanad ei mäleta. /--/ "skomora" tähendab väikest naisterahvast, kes elab metsas kännu all. Ta soovib kõigile head, kuid vahest ka kurja, kui keegi teda pahandab-tülitab.
Kirja pannud üks paljudest Paul Ariste kaastöölistest eestirootsi ainese kogumisel, kooliõpetaja Eduard Tui Paslepast. (ERA, Rootsi 1, 17/8).

Rootsi Kirjanduse Seltsist Soomes tänavu koju tagasi jõudnud Paul Ariste eestirootsi kogu on nüüdsest tervikuna kättesaadav infosüsteemis Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/id/ERA-18311-52911-48878 https://kivike.kirmus.ee/meta/id/ERA-18329-62320-38029 Tack så mycket, Svenska litteratursällskapet i Finland r.f. !

esmaspäev, 3. 12.
Karksi 1890:
Küilm küll küsüp kinte'eida,
all küll tahap amme'eida,
tali tahap tallakida.
Kust ma võta küilmäl kinda
või anna allal amme?
Tilluke linade põldu,
lühike lammaste lauta.
Kunnes mo linade tegije,
või o me murepidaje,
või o kangaste kudaje?
Liivan me linategije,
mullan me murepidaje,
kalmun kangaste kudaje.
Saa ei küilmäl kindaeida,
saa ei allal amme'eida
ega talvel tallakida,
lumel suure kuusesida.
Murelikult külmetavast vaeslapsest laulis Polli vallas Sudiste külas Mai Kapral, üles kirjutas Jaak Kivisäk (H, R 5, 82 (3)). Talveriietega hästi varustatud suusatajat Vladi on pildistatud Polli külas 1931. aastal, foto saatis arhiivile Aino Post (ERA, Foto 18312).

ERA, Foto 18312

pühapäev, 2. 12.
Ambla 1889: Sehvril üks silm, siegi teiba otsas?
Kirja pannud Johann Ney. H II 14, 175 (146)

laupäev, 1. 12. 2018
Tori 1985: Kui kiitsharakas jõulukuul lumes potrab, tuleb tuisku.
Kirja pannud Leida Rohtla. RKM II 385, 415/6 (14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/detsember/item/50846

reede, 30. 11.
Helme 1942: Andresepäeval sündinud poisslastele pandi Andres nimeks.
Kirja pannud Hans Martin. ERA II 303, 508 (11)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/andresepaev/item/50800

neljapäev, 29. 11.
Vana Kandle Vaivara ja Narva köite esitlus täna!
Vaivara 1888:
Isa olli laulik, ema olli laulik,
laulik lapse kiigutaja –
mina olen lauliku sousta,
kielepeksaja peresta!
Nii laulis Gustav Halli Tšornaja külast noortele tudengitele, Hurda stipendiaatidele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele (EKLA, B-38: 3). See oli nende rahvalaulukogu esimene laul (H II 1, 1 (1)), mis avaldati Vana Kandle värskes, XII köites.
Täna kell 15 esitletakse Vana Kandle Vaivara ja Narva köidet Narva Vabal Laval. (https://www.facebook.com/events/2415655121995169/)

H II 1

kolmapäev, 28. 11.
Palamuse 1889: Sääl on ikka hia, kus meid ei ole, saame sinna – vana viga jälle ees.
Kirja pannud Mart Uus. H II 27, 432 (56)

teisipäev, 27. 11.
Rapla 1938: Vanal ajal olid meestel pikad juused, ega siis meestel nihukest kiskumist olnd nagu nüüd, siis kiskusid üksteise juustest, kas või pead pal'laks. Siis hakati juuseid lõikama, lõigati kõrvust saadik, need olid "räästas juused", siis lõigati veel lühemaks, seda üüti "polkapea". Vanameestel olid räästasjuused, noortel olid polkapead. Nüüd põlegi änam niipalju juuseid peas, et tutistada saaks, nüüd põle kiskumiseks muud, kui pussid ja püssid.
ERA pikaaegse kaastöölise Emilie Poomi (1874-1961) saadetisest. Kabala vald, Pühatu asundus. (ERA II 200, 366 (31)).
Eesti maadlusvõtteid demonstreerisid 1935. aastal Tõnu Võimula ja Gustav Juks. Ülerinnavõte ja ülepöiavise. (ERA, Foto 152 ja 158).

ERA, Foto 152 ERA, Foto 158

pühapäev, 25. 11.
Paistu 1920: Kes kadripäeval nõelaga õmbleb või vardaga koab, seda nuheldakse pimedate lastega. (Minu vanaema Kärt Loorits olevat mu lühinägelikkust sellega seletand.)
Kirja pannud Oskar Loorits. ERA II 34, 340 (1)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50750

laupäev, 24. 11.
Puhja 1934; Kunagi on kadriõhtul tehtud „kroogutill“. Mees käinud käpili, kaks lina ümber ja õlgi täis topitud. Kaks kurikat (tõlva) olnud käes (lõugadeks) ja pudeliga vett taskus. Vett jooksnud põrandale. Teisel olnud kotiga lund kaasas, see raputanud lund põrandale. Kroogutill jälle ahminud lõugadega lund (s. o. peksnud kurikatega). --- Kui kadriõhtul on kadrid kuskil talus parajasti tantsinud, siis on maskeeritud loomad (toonekurg, kroogutill jne.) tulnud sisse tantsijate hulka. Kroogutill oma tõlvadega tahtnud klõpsutada mööda jalgu, toonekurg tantsinud kulbiga. Oi seda kisa, mis siis olnud!
Kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 78, 314/5 (12; 14)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/item/50543

esmaspäev, 26. 11.
Vigala 1889:
Külma küsib kinda'aida,
villa villasta riieta,
tali talle nahkusida,
udu uuta kuuekesta.
Küssi, küssi, külmakene,
aja taga talvekene,
kus see kurk o' kuue pannud,
kurk kuue, kael kasuka
ja need sääred särgi viind!
Pannud jo kõrtsi kammerisse,
viina vaatide vahele,
õllevaadi otsa peale,
kirju kannu kaane peale.
Sinna kurk o' kuue pand,
kurk kuue, kael kasuka,
sinna sääred särgi viind.
Tarkusi ja manitsussõnu esimeste külmade tulekuks saatis Eisenile vallakirjutaja ja kooliõpetaja, Eiseni onu Mihkel Liedenberg (E A 70 (128)). Karuse kirikuvaht Jaan Kadakas demonstreeris "labakindalugusid" 1968. aasta suvel, pildistas Ingrid Rüütel (ERA, Foto 8512).

ERA, Foto 8512

pühapäev, 18. 11.
Saarde 1889: Meremikk, metsakukk, Riia valgepää hani?

laupäev, 17. 11.
Täna kl 12 kogumisvõistluse „Püüa vanaema lugu purki“ pidulik lõpetamine!
Setomaa, Mikitamäe k 1949:
Külastan Natalia Niidut (oma emapoolset vanaema) 1954. a. detsembris. Vanaemakene on võrdlemisi hädine ja haiglane. Kui jutt kaldub muistsetele asjadele, lauludele ja muinasjuttudele, mida võiks kirja panna, ütleb ta nukra naljatlusega: „Mis jut(u)st ma sullõ inäp aja, ma eis´ olõ jo üt’s jut(u)s.“ Ta om aga nõus, teeb koguni ise ettepaneku, et ma tema arstisõnad „ära võtaksin“, s.t õpiksin ära ja kasutaksin iseenese ja oma kaasinimeste tohterdamiseks vajaduse korral. Vanake on sügavalt veendunud, et nii nagu tema „haigõ jalaga tsõdsõkõnõ“ pidi oma eluõhtul oma arstisõnad järeltuleva põlve esindajale „ära andma“ – selgeks õpetama, nii peab ka tema sedasama tegema, sest „teises ilmas“ küsitavat, et „pallos sa sis seemend ka maalõ jät(i)t“ ja arstisõnade kaasaviimine hauda olevat „suur patt“. Saan need sõnad üles kirjutada siis kui oma vanaema oskuste täieõiguslik pärija, muidugi ei pakuta mulle neid selleks, et ma nad „kogu ilmarahvale teada annaksin“. Vanake on neidsamu sõnu juba „pärandanud“ paari-kolme aasta eest ühele minu vanemaist õdedest, kuid on selle „testamendi tegemise“ tõenäoliselt ära unustanud. Koos „sõnnoga“ õpetatakse mulle selgeks ka vastavad menetlused ja raviprotseduurid.
Kirja pannud Veera Pino. RKM II 51, 263/5
http://folklore.ee/uudised.php?yid=15&uid=1182

reede, 16. 11.
Pöide 2013: "Ei" ja "Jah"
Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult „ei“ või „jah“ ja kui vastas kuidagi teistmoodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks: „Kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud?“ Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustav tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud oldud. (ERA, DK 137, 4).
Orissaares kirja pannud ja ERAle saatnud Pille Tamm (snd 1982).
Vt veel toredaid mänge: http://www.folklore.ee/ukauka/.
Foto Anseküla rahvarõivais neiust ja noormehest annetas arhiivile Elvira Kuusk. (ERA, DF 422).

ERA, DF 422

neljapäev, 15. 11.
Setomaa 1974:
„Ku pere vanõmb ar koolõs, sis ku vanah kuuh koolõs, jääs vaenõ elo, a ku tävvel kuul, sis jääs täüs elo,“ teadis Natalia Sulg Talka külast (EKRK I 74, 452).
Kuus nädalat pärast matuseid hauale tulnud perekonda ja leske risti najal pildistas Petseri surnuaial kohalik fotograaf Vilhelmine Säägi 1936. aastal (ERA, Foto 1694).

ERA, Foto 1694

kolmapäev, 14. 11.
Suure-Jaani 1937: Hoidja ei oiga kunagi.
Kirja pannud Johannes Leinsoo. ERA II 149, 575 (15)

teisipäev, 13. 11.
Simuna 1960: Erijuhtum Käru kõrtsis 1885.-1890. aasta vahel. Kadiküla poiss Hans Silbergleich vedanud kihla, et sööb sada keend kanamuna korraga ära. Kautaja pidi ostma pool toopi viina. Kohe keedetud sada muna ära, kuid vastane arvestanud aega ja keet hästi kaua - kõvad munad. Siis asutud koksima, kuna Hans pist muna ja suutäis. Neeland juba kuuskümmend, kuid siis palunud toop vett lisaks, sest kuiv muna ummistand neelamise. Ei saa. Siis palund mitte koorida. Ka ei saa. Siis neeland veel kuidagi kümme muna ja siis palund alla. Tuli maksta munade hind ja osta pool toopi viina. Kui arvestame veikseid mune a 50 grammi, on 3 kilo, 500 grammi. Minu isa olnud ka sääl ja arvanud: "Kui oleks antud toop vett, siis oleks Hants neeland kõik." (RKM II 136, 115/6).
Oma isa jutu on kirja pannud rahvaluulekoguja Villem Viirmann (1897-1978), kelle kohta Mall Hiiemäe ütleb hiljuti ilmunud raamatus "Simuna kihelkonna pärimus": "Simuna kihelkonnast pärit Villem Viirmann kuulub sedavõrd hinnatute rahvaluulekogujate hulka, et vääriks enamgi kui ühte ülevaateartiklit."
Helmut Joonuksi 1968. aastal tehtud fotol mängib Villem Viirmann härjasarve. (ERA, Foto 10165).

ERA, Foto 10165

esmaspäev, 12. 11.
Võnnu 1937:
Andke õlut laulijale,
õlut laulu laskijalle –
lauljal lagi palas,
juujal kurku kuijunese!
Joo kurku, kanna kaala,
külläp jala kodu veevä,
põlve kohku kongotasõ,
seere sängü sirutasõ.
Viinakene, vellekene,
õllõknõ õimokõnõ!
Kunas sinno villänd saanes,
villänd saasõ, külländ saasõ?
Ärge viinal vetitage,
ärge õllel uputage!
Ma olõ es'ki õllõ kotust,
õllõpruuli pojanaane,
viinapruuli vellenaane.
Andke viina veedikene,
nabarohtu natukene!
Laulu õllest ja viinahimust kirjutas Kastre-Võnnu vallakirjutaja abi ja põllumees Jaan Moodis oma valla mehe Daniel Lauri laulukladest (ERA II 150, 129 (14)). Daniel Johani poeg Laur teadis ka uuemaid rahvalaule, rahvajutte, kombeid, mõistatusi (ERA, Foto 1776). Jaan Moodist pildistas Peeter Muuga 1937. a. (ERA, Foto 114).

ERA, Foto 1776 ERA, Foto 114

pühapäev, 11. 11.
Häädemeeste 1941: Oma isa ja vanaisa jutustusist olen korduvalt kuulnud, et talumehed on varemini oma puutööd enamasti ise teinud, üks paremini, teine halvemini, kuidas keegi osav oli. Kodus on tehtud harilikult kõik selleaegsed majariistad, nagu voodid, lauad, kapplauad (ehk nagu siin öeldakse: lauakapid), pingid, istmed; sõiduriistadest reed, kelgud, sagedasti ka saanid ja vankrite puuvärk pääle rataste; igasugused puunõud ja muud, mis majapidamises tarvis oli.
Lapsepõlvest mäletan, kuidas isa tegi talvel toas rege, kelku, toobrit või puulusikaid ja samasugune olukord oli teisteski majades. Vankrirataste tegemine on „tundlikum“ töö (s.o nõuab erioskust, –tundmist), selleks on olnud rattameistrid. Mõned lasknud rattameistril terve vankri valmis teha, mõni tellis ainult rattad ja muu puutöö tegi ise. Vanad inimesed nimetasid sagedasti tervet vankrit ratasteks: N. N. lasknud „uued rattad teha“, või „pane obusele vanad rattad taha!“ Vankri- või rattameistrid olnud kohalikud talumehed, kes seda tööd teinud.
---
Mu vanaisa (ta oli sündinud 1830. a. ümber) oli osav nõumeister ja tegi ise kõik puunõud, nagu vannid, panged, kapad, toobrid, taari- ja leivanõud (levalõimed), piimapütid ja lüpsinõud, mis majapidamises tarvis oli, sedasama nägin ja kuulsin ka teistest ümberkaudsetest peremeestest. Minu lapsepõlve ajal oli vanaisa oma talu juba vanema poja kätte ära andnud. Niihästi peremehest poeg kui ka minu isa ei olnud nõutegemises nii osavad, ka oli neil vähem aega, vanaisa tegi nõusid niipalju kui kulus. Plekkpangi sel ajal ei olnud, ei ka metalllusikaid pääle teelusikate. Plekktoobid juba olid, aga taludes olid taarikapad ikka puust, samuti veekapad saunas ja köögis. Puust olid ka lüpsikud, lüpsikapad ja koorekirnud, samuti lusikad ja kulbid. Kõvera otsaga lusikanuga oli igas majas olemas.
Suuri aame, õllevaate ei ole just igaüks teinud, neid teinud pütassepad. Väiksemad nõud tehti kodudes harilike tööriistade abil, pütasseppadel olnud eririistu, nagu uuriraud ja vitsahammas. Vitsad olid varemini ainult puust. Vanataludes on praeguseni põliseid nõusid käevarre jämeduste puuvitsadega ja vanaperemehed suhtuvad üleolevalt plekkvitstesse: „Mis see kiibe, iga aasta roostetab korra läbi.“
---
Neljajalgseid toole pole varemini olnud. Vanaisal olidki veel omatehtud kolmejalgsed leeniga istmed, hästi hargis jalgadega. Leen oli parajast laiast lauast, leenist ja põhjast olid kaunistusaugud läbi tehtud. Oli südame- ja õiekujulisi kaunistusi ja lihtsalt ümmargusi oherdiauke korrapärases asetuses. Lihtsamad istmed olid leenita. Neljajalgset eset kutsuti pingiks. Pink „kõmpas“ ebatasasel alusel, aga iste seisis iga jalaga vastu maad.

Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 299, 314/8 (40)

laupäev, 10. 11.
Karksi 1960:
Märdi- ja kadripäe pidi pallast liha söömä, sis lääve lamba hästi kõrda.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 94, 30 (45)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50312

reede, 9. 11.
Tõstamaa 1936: Mart üppab, Mart kargab, maa müriseb, kare käriseb ...
Kuula Hendrik Jantsonit e Poe Hendrekut (1861–1941) Tõhela külast:
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13325-59567-76572
Salvestasid August Pulst ja Herbert Tampere, pildistas Peeter Parikas (ERA, Pl. 20 B2; ERA, Foto 821).

neljapäev, 8. 11.
Jätkub laulu-uurijate konverents Tartus!
Laiuse 1937:
Linnukene mäe peal,
tutikene pea peal.
Ise laulis saksa keeli:
kus minu sukad,
kus minu kingad,
kus minu siidi säärepaelad?
Ma läen pika reisi peale,
kus need kuused kullendavad,
aavad noored aljendavad,
kased valged valuvad,
lepad sirged sinavad.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime aga teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista!
Lähme’ga viimaks sinna maale,
kus ei kuule kuke ealta,
kuke ealta, kana keelta,
nõdra lapse nutuealta.
Kus ei kasta naine jalga,
naine jalga, ärga sõrga.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista!
Lähme viimaks sinna maale,
kus see tuul on tua teinud,
vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
udu teinud uued uksed.
Lähme, lähme, käime, käime,
käime teeda tipulista,
maada maksakarvalista,
rohelista, roosilista.
Lähme viimaks sinna maale,
kus toapoiss see sunnib kubjast,
saia tehaks’ valmis lubjast,
hobused need tõstvad naeru,
koerad söövad ahnelt kaeru,
kukk see tuhnis aja peal,
siga laulis penni peal.

Priidu Tammepuu kirjutas pika laulu Imemaale käimisest Reastvere külas Anna Räpilt (ERA II 299, 372/3 (92)). Laulikut pildistas R. Ploom (ERA II 299, 504).
1975. aastal lindistas Kristi Salve katkendi Imemaa laulust Anna minialt Elfriede Räpilt (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_2774i.mp3).
7.–9. novembrini toimub rahvusvaheline laulu-uurijate konverents „Lauluks vormitud kogemused: laulmistraditsioonide isiklikud ja kogukondlikud tahud“ (http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2018/). Olete oodatud kuulama!

kolmapäev, 7. 11.
Halliste/Karksi 1868: Märdipäevast arvati ka eestulevat aega ja ilma ja öeldi: „Kui Märt must, siis ka lihavõte must, kui Märt valge, siis lihavõte ka valge.“ Kirja pannud Leena Kase. H, Kase 98

teisipäev, 6. 11.
Kolga-Jaani 1932: Ehituspalgid raiuti novembri ja detsembri kuul põhja tuulega ja lastasse maha põja poole kylge, siis puu ei lõhke. Yks isa oli saatnd pojad palkisi raiuma aga mõned palgid jäänd viil teises päevas maha lasta ja siis ei oleva enam olnd põhjatuul. Niid palgid läind seenas lõhki justgu peerud.
Kirja pannud õigusteaduse üliõpilane, hilisem jurist ja arhiivitöötaja Otto Ibius (1904-1975) Soosaare valla Taganurga külast (ERA II 60, 87 (2a)).
Metsatööd Harjumaal Järvakandi metsas on pildistatud 1935. aastal. Fotograaf teadmata. (ERA, Foto 2067).

ERA, Foto 2067

esmaspäev, 5. 11.
Hargla 1957:
Pauliine Pihlak on tark ja armas vanainimene, kes väga hästi mõistab meie tööd. Isa oli tal Mõnistes kooliõpetaja ja hea pillimees. Pauliine Pihlakul on ilus hääl ja suur repertuaar, kuid ta väsib väga kiriesti. Peapõletik on nõrgendanud mälu. Paljud head regivärsid on ununenud. Siiski saame üsna palju lindistada.
Kohtumisest Mõniste küla laulikuga kirjutas Ottilie Niinemägi (RKM II 63, 31). Pauliine Pihlakult olid juba 1930. aastal Herbert Tampere ja Eduard Oja laule fonografeerinud. 1957. aastal lindistas Tampere Pauliine Pihlakult muuhulgas tantsulaulu, mida Eduard Oja kasutas oma koorilaulu “Kangakudumine” allikana (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_83d.mp3). Tampere pildile jäi Pauliine Pihlak koos folkloristide Erna Tampere ja Ottilie Niinemäe ning oma tütretütre, rahvaluulekoguja Helje Kindmaga (ERA, Foto 2831).

ERA, Foto 2831

pühapäev, 4. 11.
Torma, Kasepää k 1987: Kes tahtis kõike kuulata ja küsis ühtelugu uudiseid, siis hakati hurjutama: ära ole nii uudishimulik, kõrvad jäävad nõrgaks. RKM II 399, 193 (16)

laupäev, 3. 11.
Viljandi 1937:
Mispärast on koeral käpaalused karedad ja kassil siledad.
Kass oli leiva tulle viskand ja koer olli välja tõmmand käpaga – sellepärast on koeral käpaalune kare ja kassil sile.
Jutustanud Marie Vender, kirja pannud August Mikk. ERA II 177, 484 (47)

reede, 2. 11.
Tarvastu 1889: Hingede päev peetakse isi äranes tähtsaks, tapetakse sel päeval lambaid ehk siga ja keetetakse värsket, see on: süiakse verikäkke ja mõteltakse hingama läinud armsade pääle, kes nüüd nägemada näol käima tulla omaste juure taevast.
Kirja pannud põllumees Jaak Käger (Kägar), eluaastad 1865-1933 (H II 25, 321 (37)). Mulgimaa mitmekihilist hingedeaja ja -päeva kombestikku kirjeldasid mitmed Jakob Hurda kaastöölised.

ERA, Foto 2073

neljapäev, 1. 11. 2018
Märgatud eile Tartus, Elvas, Tallinnas, Nõmmel ja Koppelmaa külas! Lõigatud köögivilju jäädvustasid Liina Saarlo, Liisi Elken, Kaspar Koort, Eve Barnabas ja Pille Niin.

kolmapäev, 31. 10.
Kärla 1889:
Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, need on: emase ihkumine (hõiskamine), lehma möiramine ja kana laulamine; ja neli, mis ei tää uskuda: naest, kui sa ise tema seltsis ei ole, laeva mere ääres, Jumala ilma ja lapse perset; ja üks, mida süda ei suuda kanda: kui see, kes sinu võlglane, sinu vastu suureline on.
Kirja pannud Tõnis Jank. H II 18, 831 (81)

teisipäev, 30. 10.
Rahvaluulearhiiv saab tagasi käsikirjakogu ERA, Rootsi!
Risti 1929: Siin rääkisid yks aasta. Saaremehed [s.o. Pakri saare] olnud Soomes. Siis olid ju niisugused pisikesed laevad. Istund kaua Soomes. Tuuled olnud vastu. Olnud kaua. Yks laplane tulnud sinna - "Mis te nii kaua siin magate?" - " Ei ole tuult." - "Mina tahan teile tuult teha." Andnud saaremeestele paela. Paelal olnud 3 sõlme. Mehed teind esimese sõlme lahti, olnud hää tuul, hää alla tuult. Teind teise ka - veel parem. Yks ytelnud: " Teeme kolmanda ka lahti." Kolmas tahtnud ära lämmutada. Nii kange tuul olnud. Jutustanud Jyri Samberg, 68-aastane eestirootslane, Kurksi küla Käärdi (Sjättas) talu peremees. Kirja pannud Paul Ariste ja märkinud jutustaja kohta: "Kõneleb hästi eesti keelt." ERA, Rootsi 1, 83/4 (3).

esmaspäev, 29. 10.
Räpina 1921:
Mul ol´l naane natukene,
tiburetsa tillukene.
Läts tä suuho sohvikulle
jõõ veerde jõhvikulle.
Sääl tä upo ubalehte,
sääl tä katte kastehaina.
Sääl mä otse upikalla',
sääl mä käve käpikalla'.
Vahesõnana iga rea järele “hüä no häh!”
Pisikese naise marjakorjamisest kirjutas Eisenile Oskar Parmasson (E 51898).
Vetteuppunud jõhvikat Meenikunno rabas pildistas Liina Saarlo (ERA, DF 35430).

ERA, DF 35430

pühapäev, 28. 10.
Simuna 1940: Simunapäev on Simuna kiriku ehitamise lõpetamise päev. Nõnda kõneleb vanarahvas. Simuna kiriku ehitand keegi Siimon ja samuti nagu Oleviste kirikut. Sellest saanud siis simuna- või siimunapäev.
Kirja pannud Kalvi Johannes Õis. ERA II 279, 254 (35)

http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev/item/49654

laupäev, 27. 10.
Tartu 1935:
Õige kell
Üks mängijatest viiakse kõrvale. Teised lepivad omavahel kokku, kes teeb õige kella häält. Teised kõik teevad valet, kuid siiski ometi kellahääle moodi. Nüüd kutsutakse arvaja tagasi. See hakkab arvama, missugune teeb õige kella häält. Kõik teevad sel ajal häält, aga ükskõik missugust – ainult üks teeb õiget häält. See mängija peab niikaua arvama, kuni leiab õige. Arvab aga ta mõne teise kohta, siis hakkavad kõik naerma. Mängukirjelduse kirja pannud Velda Näping. ERA II 98, 518 (5)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/2991

reede, 26. 10.
Tallinn 1940: Juuresolevad lehed ("Jumal hävitab Tallinna 1940") leidsin
24. V 40 oma kirjakastist.
O. Kallas
Tallinn, Pärnu mnt. 23.
Oskar Kallase paberite hulgast leitud ümbrik lehekestega on ERAsse jõudnud 1997. aastal (EFA I 28, 193/5)
Jumal

neljapäev, 25. 10.
Läti, Lutsi (Ludza) maakond, Nirza v, Greki k 1893:
Ol´ susi, ni lambuke. El´l na kui kaua, sai külm talv – susil käpa külmase. Lamm: Sääme tare. Susi ei taha. Lammas sääd villa tare, susil jääst.
S-l ilus, aga külm, L-l karvane – a lämmi.
Sai päev, sulas ära S-i tare. /…/

Jutustanud Anna Bul’, muinasjutuvestmisest märkmed teinud Oskar Kallas. EFAM, Kallas, M 2.

Avaldatud Oskar Kallase poolt muinasjutuna „Hunt ja lammas" kogumikus „Kaheksakümmend Lutsi Maarahva muinasjuttu“ (1900). Taasavaldatud väljaandes „Vaese mehe õnn. Muinasjutte Lutsimaalt.“ Koost. ja toim. Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: EKM Teaduskirjastus 2018:
Oli hunt, oli lambakene. Elasivad nad kui kaua elasivad – tuli külm, tuli pakane talv. Hundil käpad külmavad. Lammas ütleb hundile: „Kuule, hundikene, ehitame maja, siis on kohta, kuhu külma eest lähed!“
Ei hunt viitsi. Lammas ehitab enesele onnikese, sooja, villast onnikese, hunt teeb enesele viimati jääst. Hundil onn ilus, aga külm, lambal karvane – aga soe. Sai päev, sulas ära hundi onn.
Tuli hunt lamba ukse taha: „Lambakene, lambakene, lase sisse, külm kallal, lase kas ninagi soendada!“
Lammas laskis hundi nina sisse pista.
„Lase, lambakene, kõrvad ka!“
Laskis lammas kõrvad ka.
„Oi, lambakene, anna esikäppadele ka kohta, ära võtab külm otsast!“
Andis lammas kohta esikäpilegi.
„Lammas, lambakene, ega sa külgedele sooja keela?“
Lammas lubab küljed ka tuppa.
„Oi, lambakene, kallikene, anna tagukäppadele ka luba!“
Lammas võttis tagukäpad ka sisse. Hunt soendas, soendas, tükkiski tuppa, läks ära ahju pääle.
Sai õhtu, hakkab hunt ahju päält: „Utekene, utekene, tule mu juurde magama!“
Lammas vasta: „Maga aga, maga, mul lusikad pesemata, kuut´sli präädmältä (koonal ketramata), palju tööd veel teha. Kui valmis, küll siis tulen.“
Hunt ootab, ootab – uinub magama. Ärkab öösel, otsib lammast, otsib. Kui oleks leidnud, oleks söönud ka. Aga lammas oli ära peitnud, oli ära läinud pühkmekasti alla. Hommikul lammas naerab: „Susi ot´se, susi nuhke, löva-as susi lammast.“ (Hunt otsis, hunt nuhkis, ei leidnud hunt lammast.)
Hunt magas päeva otsa kui kott. Õhtul hakkab jälle lammast enese juurde meelitama: „Tule, utekene, mu kaissu magama!“
„Tule ma ühtigi veel. Koer mul sööta, leib sisse seada – kui valmis, küll siis tulen.“
Hunt otsib öösel, otsib – ei leia ühtigi: lammas oli leivalõime all. Hommikul jälle lammas naerab hundi välja: „Leivaküna all olin, sa ei leidnud!“
Tuleb kolmas õhtu, juba hunt kutsub lammast magama, aga see ikka surje (vägisi) vasta: „Tööd veel palju, ei ole aega. Pärast tulen!“
Öösel hunt otsib pühkmekastid läbi, otsib leivakünad – ei leia ühtigi – lammas oli ära läinud tubakapajakese alla. Hunt heidab magama jälle.
Läheb lammas metsa, korjab kõiksugu punaseid marju, võiab ära kõik keha. Siis võtab kaks vitsa, läheb akna alla, ise hüüab: „Kui murri muu’ soe’, nii murra s´oo soe!“ (Kui murdsin muud hundid, nii murran selle hundi!)
Hunt kuuleb seda, näeb: verine loom akna all. „Ega nüüd hääd ole, saaks aga hingega minema!“ – Hüppab uksest välja.
Lammas talle kepiga mööda laudjast, ajas hundi metsa, ei see tulnudki enam tagasi.
Aga lambakesel üksinda hää oli elada. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=96

kolmapäev, 24. 10.
Paistu 1967: Kelle laps, selle nimi. – See tähendab, müüja ütelgu kauba hind.
Kirja pannud Marie Helimets. RKM II 244, 58 (4)

teisipäev, 23. 10.
Palamuse 2018: See on mul väga tore kaaslane... Kuremaa veski ja veskimehe Priidu Raudkatsi jutud said üles võetud 15. oktoobril. Filmis Janno Simm (ERA, EV 314).

esmaspäev, 22. 10.
Palamuse 1892:
Hellakene vennakene
tegi mul koodi kuslapuusta,
koodivarre vahtarasta.
Käskis koodile kuluda,
rehavarrele vanada.
Mina olin maani kavala:
lõin ma lapiti ladeta,
lõin ma servi seina mööda,
paugu paljast maada mööda -
katki koodi kuslapuuse,
koodivarre vahtarase.
Laulu rehepeksmisest saatis Eisenile Helene Maasen Kaareperest (E 52141). Rehepeksutalgulisi Soomevere külast pildistati 1937. aastal (ERA, Foto 10946).
Oktoober oli rehekuu ( http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/)

ERA, Foto 10946

pühapäev, 21. 10.
Jüri 1897: Kes küll kirikus käib, aga ometi sellest õpetust ei võta ega oma elu ei paranda, selle kohta üeldakse, et ta käib kirikus teisa vatamas ja iseennast näitamas. Mujal käimise kohta paljut nõnda ei üelda.
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 196 (42)

laupäev, 20. 10.
Kullamaa 1965: „Ei karda katkist kuraditki!“ – Väga julge.
„Ärme öösel surnuaiast läbi lähme.“ – „Mis sääl on? Ma ei karda katkist kuraditki.“
Kirja pannud Johannes Nurme. RKM II 205, 104 (78).

reede, 19. 10.
Kanepi 1997: Ma istu siin ja suumulguga keedä paksu putru.
Nii ütles 1908. aastal Rõuge kihelkonnas Haanjas sündinud, vahepeal aastaid Lätis ja Karulas elanud jutustaja Hella Ilves rahvaluulekogujale. Ja jutu lõpetuseks: Ämp ei süü, ämp ei juu, ämp ei lausu sõnnagi!
EFA I 21, 14 (61-62).

neljapäev, 18. 10.
Jõelähtme 1937:
Olge terveks õllesepad,
kes need kolmed kokku pannud;
esiteks vesi see vedela,
teiseks magi see magusa,
kolmandaks vihad umalad.
Vaat sie võttis mieled mieste piast
ja puoled mieled poeste piast
ja tanud targa naiste piast.
Sial mehed mütsata mürasid,
naised tanuta tantsisid,
poisid puolele küllakille.

http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_67A2.mp3

ERR saates "Luukapäev" kõlavad ka helisalvestused Eesti Rahvaluule Arhiivist: õlleteost ja -joomisest laulab Hindrek Tamm Nehatu valla Iru külast. Hindrek Tamme teisi laule saab kuulata "Eesti rahvamuusika antoloogia" veebiväljaandest https://www.folklore.ee/…/rahvamuus…/ee/Esitaja-Hindrek-Tamm Hindrek Tamme laule heliplaadistasid 1937. aastal Riigi Ringhäälingu stuudios August Pulst ja Herbert Tampere. http://arhiiv.err.ee/guid/201005120205005010010002081001517C41A040000005020B00000D0F069398

kolmapäev, 17. 10.
Iisaku, Tudulinna k 1889:
Kuidas lükkad, nõnna lähäb; kuda tõmmad, nõnna tuleb.
Kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 792 (79).

teisipäev, 16. 10.
Anseküla 1891: Mihklipäevast kunni kadripäevani need esmaspäevade õhtud kutsutakse hingeõhtuteks. Need õhtud peeti pühaks, ei tohitud tööd teha.
Friidu Peetersi kirjapanekud saatis Jakob Hurdale Karl Loiken. H II 41, 418 (51).
Soojast udusest hingedeajast loe Eesti rahvakalendri veebiväljaandest: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg
Sügisest vaikelu Juku talu õuel Mõisakülas Juuru kihelkonnas pildistas 10.10.2009 Pille Vahtmäe (ERA, DF 14288).

ERA, DF 14288

esmaspäev, 15. 10.
Jaani 1892:
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Lammas laugi tallega.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel,
teenin teise aastani!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Lehm leedi vasikaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Kihelkond oma kerguga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Iir mära varsaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Mõisa oma vallaga.
Ei mina leppind sellega:
olen teenind, teenin veel!
Olin mina orjas, käisin karjas,
olin mina Ollandil sulaseks,
linterlanter lambapoisiks,
kilterkalter karjapoisiks.
Mis moole palgaks pakuti?
Külatüdruk küljega.
Jah-jah-jah mina lepin sellega!
Võõrsil teenimise ohtude oskuslikust ületamisest kirjutas laulumängu üles Pahila külast köster-kooliõpetaja ja kirjamees Villem Rattur, laulu saatsid Hurdale üliõpilased Johann Keerig ja Jakob Ilves (H II 35, 105/7 (66)). Kõinastu laiu lambakarjust Mare Lemberit pildistas Richard Viidalepp 1937. aastal (ERA, Foto 1057). Pildile jäi ka Marta Viidalepp, laste ja koera nimesid pole kahjuks märgitud.

ERA, Foto 1057

pühapäev, 14. 10.
Põlva 2013:
Sügismäng
Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikaliste pauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: "Sügis!", siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: "Seeneke!", siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna "kitseke" ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga.
Endaloodud sügismängu kirjelduse on arhiivi saatnud Urve Vares. ERA, DK 120, 14. http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4550

laupäev, 13. 10.
Rannu, Uniküla 1930: Kui laits sünnib, sis visatas penile leibä, sis penid sedä last ei pure.

reede, 12. 10.
Jõhvi 1938: Vananaiste tramp.
Rahvamuusika plaadistamisel Riigi Ringhäälingus mängis 60-aastane Ruuben Kesler (Kessler). ERA, Pl. 75 B3. Kuula: https://kivike.kirmus.ee/ERA-11339-36334-95895
Fotol on ta esinemas hr. August Pulstile kodumaja juures Vasavere külas 1938. a. kartuli noppimise päeval. Foto annetas arhiivile Ruuben Kesleri kasutütar Asta Randmäe. ERA, DF 1780. ERA, DF 1780

neljapäev, 11. 10.
Läänemaa 1874:
Kuulsin kulla oigavat
ja surmahäda kaevavad,
läksin külasse kuulama:
külas on surnud vanapoissi,
valdas kaksi valget kassi.
Kus neid maha pidi maetama?
Meresse mädaporisse,
aja taha allikasse,
sohu suure sopaauku -
need ei kõlba kirikuaeda.
Kes seda poissi takka nuttis?
Susi seal nuttis suurisilmi,
hunt seal haua ääre peal,
karu seal haua kalda all.
Laul vanapoisi matmisest pori sisse on üles kirjutatud täpsemaid andmeid lisamata (H I 4, 189 (21)). Fotod Karuse kihelkonna Saastna küla Porimäest, arvatavast Rootsi kuningas Ingvari hauast, tegid 1936. a Alfred Samet, 1968. a Regina Praakli, 1997. a Mari-Ann Remmel ning 2012. a Jüri Metssalu (ERA, Foto 1602 ja 8483; ERA, VF 1399; ERA, DF 33748).
Oktoober on porikuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober)

ERA, Foto 1602 ERA, Foto 8483 ERA, VF 8483 ERA, DF 33748

kolmapäev, 10. 10.
Ambla 1895: Mari ei kuku enne puust, kui ta küps on.
Kirja pannud Jakob Tannenthal. H III 23, 250 (48).

teisipäev, 9. 10.
Pühalepa 1954: Hiidlastel oli köige rohkem 25 ha maad. Igas paikas käisid ikka mehed suuremaal tööl. Pöld oli naiste asi. Sis olid adrad köik platsis. On ka adradel sulg peal - see on pand, mis ulatub käsi puust puuni, mille külge tulevad aisad.
"Võitluse" kolhoosi sepp August Paes tutvustas vanaaegseid tööriistu TRÜ tudengitele Hilja Kokamäele, Helja Jõgisele, Laine Loogile ja Salme Lubile. Fotol on ühekäe ader naistele. EKRK I 5, 547/8, 550.

EKRK I 5, 550

esmaspäev, 8. 10.
Paistu 1895:
Mistes nii ilma udsutse,
mistes taevas tohmatedu,
mistes nii pime pisare,
mistes nii sage sagare?
Velitse viha piave,
sõsariku sõimeleve,
kälütse kärä kõneli:
velitse viha piave
üte nurme nurga pääle,
sõsariku sõimeleve
üte kirju kirstu pääle,
üte veimevaka pääle.
kälütse kärä kõneli
üte ristilatse pääle,
üte vaba vaimu pääle.
Uduse ilma põhjustest Holstre vallas kirjutas Hurdale rändraamatukaupmees ja kirjastaja Jaak Reevits (H I 7, 474 (12)). Hommikust udu Heimtalis pildistas ja saatis „Minu maastike“ võistlusele Tuuli Reinsoo 2015. aastal (ERA, DF 29207).

ERA, DF 29207
H I 7, 474

pühapäev, 7. 10.
Pilistvere 1894: Pisikene pille-rille, madaluke malle-ralle, istub soos künka otsas, paistab külge vastu päeva?

laupäev, 6. 10.
ERA kohapärimuse töörühma 20. tööaastat tähistatakse väljasõiduseminaril Alam-Pedja looduskaitsealal Palupõhjas!
Puhja v, Palupõhja k (Puhja khk) 1988:
11. juuni on laupäevane päev ja meil ettekavatsetud sõit Puhja kihelkonna põhjaservale. See on Palupõhja, kus kõik tahaksid ära käia. Rekus parvevahti pole, ei saa üle Emajõest. Meie otsustame sõita läbi Tartu Laeva kaudu ringi. 74-aastana Ella Utsal elab Emajõe käärus – vana jõgi on siin nagu väike järveke. Meiega on Einar Sinijärv, kaasas värske videomagnetofon. Einar tahaks kohe ekspromt filmida rahvaluule küsitlemist. Ise arvan, et see ei kuku hästi välja: kui seltskond ümberringi, kui üldse ei tea, mida siit saada võib. Päris sissesöötmisele võib minna veerandtund. Saabki „Uher“ õuest tuppa, teised jäävad ümber maja uudistama ja meie toas rahvaluule-teemade poole pürgima. Tulevad mõned ilusad memoraadid nägemusest surma ettekuulutajana. Kui õues puuriitade juures istet võtame, palungi seda uuesti rääkida, et teised samuti teada saaksid. Einar saab oma filmi ja vähe aja pärast toimub juba selle vaatamine. Paistab, et perenaine jääb vastvalminud šedöövriga rahule ja üldse on ta rahu ise, nagu käiks siin vesiste luhtade taga iga päev seltskond videofilmi tegemas. Minule on see selle ekspeditsiooni kõige elamuslikum päev, seda loodusmaastiku pärast. Heameelega jääksin kauemaks, kuid irduda vist ei sobi.
Paar päeva hiljem kisub miski mind jalgrattaga Reku parveni sõitma. Ja näe, parvevaht Kalju Ilves, Eduard Ilvese vennapoeg, ongi terveks saanud ja tööl. Selgub, et tunneb Kirjandusmuuseumist Ene Trummi, olnud koos sanatooriumis, käinud külaski. Utsali Ella tuleb jalgrattaga Puhjast, tuleb ka üks auto. Parvevaht tõmbab mootori raginal käima, sild Emajõel hakkab pikkamööda paigast võtma… Sõidan minagi parvega üle ja tagasi, tundmata huvi teispool jõge asuvate suvilate vastu. Jala Palupõhja minna tahaks küll. Nemad seal sõidavad paadiga mööda veeteed ja Tallinnast on siin käinud küll televisioon, küll filmimehed (kotkapesa), aga ka migrantide hordid, kellest jääb järgi reostatud jõekallas ja räämas toad tühjaks jäänud majades.
Mall Hiiemäe kogumispäevikust. RKM II 414 688/90.
Samal ekspeditsioonil tehtud fotodel:
Palupõhja küla. Foto: Kadri Peebo (Tamm) (ERA, Foto 14541)
Reku parvevaht Kalju Ilves. Foto: Mall Hiiemäe foto (ERA, Foto 14517).

ERA, Foto 14541

ERA, Foto 14517

reede, 5. 10.
Kunda l (Viru-Nigula khk) 1994: Õpetajate päeva tegime Kunda I Keskkoolis teistmoodi. Tavaliselt on nii peetud, et õpsid on õpilased ja meie oleme õpetajad, aga see kukub läbi, sest „õpilased“ ei tule tundi ja „õpsid“ ka ei tee kaasa. Siis me tegime kehalist kasvatust. Hommikupoolikul tegime õpilastega tavalise spordipäeva ja pärast lõunat õpetajatele spordipäeva. Mina veel tegin kuulutuse. See on mul praegu alles. Sinna panin, et: „Ilmumine kohustuslik“ ja: „Kaasa võtta osavõtjakaart“. Me mõtlesime, et kooli koristajad ka tulevad, aga ei tulnud. Toetajaasutused olid üles loetud ja isikud joonistatud. Loosung on: „Artius, Sitius, Fortius!“ Toetajad: Est-Finn Kompanii, Eesti Taara, I Keskkool, Kunda tselluvill, Männiku kauplus (see on ainuke, mis tõsi on), Kalevipoeg, Žiguli, Viinapood. Isikutest, mis siia joonistasin, esimene kõige ees, tuli direktori nägu, selle ma pidin ära sodima, et pahandust ei ole. Ja see mutt, kes tee ääres seisab ja kaasa ei tee, see tuli ka ühe õpsi nägu. Seal olid niisugused alad, nagu ujulestade kaugushüppamine ja hüppenööriga 100 meetri jooks. Siis oli saapavise. Sõda oli sellega, et ei leidnud kuskilt saabast ja siis lakast leidsin ühe ja värvisin ära oranžitriibuliseks. Praegu on see klassis üles riputatud, sinna pannakse igasugused ägedad asjad. --- Meil olid auhinnad kõik ja. Puust medalid, kus olid kirjutatud hästi ajuvabad killud peale. --- Igaljuhul olid nad mingi vanasõna ja kaasaja ütluse kokkumiksitud variant. See oli seatud selle spordialaga sobivusse. --- Igal alal oli kolm võitjat. Siis oli autasustamine ja siis olid lilleneiud. Neil olid tehislilled tehislille ja õige lille vahepealt, krepp-paberiga seotud ja medalid kandikute peal. Õpsid ulusid ja nutsid, et nemad ei võitnud. Mina olin liputõstja.
Jutustanud Tambet Tõnissoo, kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 463, 44/8 (5). Ilmunud Mall Hiiemäe raamatus „Virumaa kalendripärimus“ (2018), lk 188–190.

neljapäev, 4. 10.
Kullamaa 1880:
Südamest auustatud Eesti Kirjameeste Seltsi president J. Hurt!
Teie auväärt soovitava palumise peale oleks minu püha kohus olnud juba ammugi vastust saata, aga seesugune korjatav materjal on aega viitnud ja osast isaisad seda kalmu künka alla viinud, kellest veel vähe riismeid järele jäänud, millest mõned Teie kätte saadan. /---/ Palun siis oma väikest korjandust vastu võtta, mis küll suuremat seda korjamise vaevagi ei maksa, sest et midagi tummakat isadest pärandust ei ole seekord saada.
Seda jään alandlikult paluma Teile südamlikku tervist soovides koolmeister J. Weidermann
Sellised tagasihoidlikud saatesõnad lisas oma 11-leheküljelisele korjandusele Üdruma kooliõpetaja ja seltsitegelane Jaan Veidermann 11. veebruaril 1880. aastal (H II 58, 345/55). 10 aastat hiljem saatis ta Hurdale veel 55 rahvalaulu. Fotol on Jaan Veidermann Üdruma meeskoori keskel 1896. aastal Haapsalu esimesel laulupäeval (ERA, DF 100). Foto on trükitud Jüri Uustalu raamatus "Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost" I (Haapsalus, 1969).

ERA, DF 100

H II 58, 345.jpg

kolmapäev, 3. 10.
Lüganuse, Irvala k 1962: Magaja kassi suhu jookseb vahel ka iir (Saab laisk ka kogemata kombel, vai perib midagi.)
Vanasõna kommenteerinud Liisi Rikka, kirja pannud Aino Källo. RKM II 200, 444 (8)

teisipäev, 2. 10.
Maarja-Magdaleena 1983: "Armastan sügise tumedaid pilvi". Valsi mängis kandlel 53-aastane Laine Tross Uhamardu külas Sopi talus. Salvestasid Ain Urbel ja Mall Hiiemäe. RKM, Mgn. II 3717 (7). Foto tegi Mall Hiiemäe (ERA, Foto 13553). Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-43029-12930

ERA, Foto 13553

esmaspäev, 1. 10. 2018
Märjamaa 1937:
Ei see tohi tõest laulda,
sii on kuulajad külassa,
linnu laskijad linassa,
pardi laskijad pajussa!
Kubjas külas kuulamas
ja härra mõisas mõistemas:
"Kust see laps need laulud võtnud?
See on olnud laulu koolis,
laulukoolis ja laste mängus!"
Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
"Ei ole olnud laulu koolis,
laulu koolis ja laste mängus!
Ma olen olnud töö koolis,
töö koolis ja töö mängus.
Mina aga külv’sin jõe kelvad
ja äestasin jõe ääred.
Lood mina võtsin lutsu suust
ja laulud latika ninasta,
sõnad särje soomusest
ja viisid vimma keele pealt!" Laulude õppimisest kaladelt laulis 94-aastane Mari Elbing Orgita külast (ERA II 147, 13 (1)). Tema järeltulija, Lääne ringkonna kodutütar Rosina Lundt kirjutas üles üle saja Mari laulu – nii regilaule kui uuemaid. Seitse Mari Elbingu laulu jäädvustas vaharullidele Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Fon_536b.mp3). Fotol on Mari Elbing oma nelja põlve järglastega (ERA, Foto 1363).

ERA, Foto 1363

pühapäev, 30. 09.
Haljala 1893: Kui luigäd madalalt lendavad, siis tuläb madal talv (see on vähä lund). Kui luigäd kõrgält lendavad, siis tuläb sügav talv (see on palju lund).
Kirja pannud Isaak Lootus. H II 38, 273 (20–21)

laupäev, 29. 09.
Kose 1941: Mihklepäeval ei tohi „Mihkel“ ütelda, muidu külm võtab talvel kartulad ära.
Kirja pannud Gustav Sommer. ERA II 292, 294/9 (5)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49286

reede, 28. 09.
Viljandi 2007: Lõngused liiguvad ringi pikkade ameerika autodega või motoratastega, mis ei pruugi olla just "Harley Davidson". Rockereid ei tohi segamini ajada rocki viljelevate muusikutega, need on kaks erinevat mõistet. Lõngused on tavaliselt ka "pahade poiste" kuulsusega. Peale selle on neil oma eripärane stiil. Seljas on neil pommitajajakid, ühevärviliste suurte rinnataskutega triiksärgid ja pikad valged või põiktriibulised sallid. Jalas nahkpüksid või teksased, mis on tihti üles keeratud, heleda äärega ja lisaks motorattasaapad.
Carl Robert Jakobsoni nim. Gümnaasiumi õpilase Nele Narise rahvaluuleolümpiaadi uurismistööst "Folkloor tänaval". ERA, KK 432.

neljapäev, 27. 09.
Rapla 1928:
Tõnis Aro ei avaldand mulle midagi. Olevat ju ununenud need vanad tarkused. Aga tuli minuga kaasa Nurme tallu Kabala-Suurkülas, kus peremees ka vana inimene ja lauluinimene.
Kooriti parajasti rehavarsi. Vanamees piibuga ja nooremaid poisse ka. Esialgu kõneldi muidu ilmast ja maast. Vanamees vist isegi mõistis, miks ma tulnud, minuga kaasatulnud juhtis ka sellele tähelepanu. Kui juttudesse tekkis paus, ütles vana: „Eks astuge kambri. Ma tulen ka järele. Vaatame ehk tuleb veel meele mõni laul.“
Tuli varsti meile järele. Pakkusin paberosse, mis mul oli kaasas. Tuli laul laulu järele. Katsusin tuletada meele, kuidas oskasin. Kahju, et polnud seks mingisugust nimestikku.
Kohtumist 66-aastase regilaulikust taluperemehe Mart Uustaluga kirjeldas tudengina oma kogujatee alguses Richard Viidebaum (ERA II 6, 56/7). Fotol on Mart Uustalu koos naabriperemeestega (ERA, Foto 62).

ERA, Foto 62

kolmapäev, 26. 09.
Hanila 1968/71:
Jumal kõrges, keiser kaugel. – Jumal ja keiser olid kohtumõistjad, aga et nääd kõrges ja kaugel oo, siis abi ja julguse õigust ei ole loota. Kedast see keiser või jumal enne ädast oo väl´la aidan, ikka isi oma jõuga tuleb elada.
Vanasõna seletanud Ida Aavekukk. RKM II 292, 140/1 (193)

teisipäev, 25. 09.
„Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse“ – nüüd veebiväljaandena!
Muhu 1975:
Till-lill lippu linnassid,
linnassid, linnassid.
Harju kukel kannussid,
kannussid, kannussid.
Meil põle kukke tarviski,
tarviski, tarviski,
meie kana muneb muidugi,
muidugi, muidugi. [video]
Laulumängu esitasid Pauline Vapper, 1904–2004; Akiliina Noor, snd 1909; Adeele Sulane, 1917–1994; Iisa Tuulik, 1915–2004; Juulia Äkke, 1898–1980; Raissa Vaga, 1906–1993; Hellen Äkke, 1932–2014; Akiliina Osa, 1910–1994; Bärni Tuulik, 1914–1980 Suuremõisa k. Salvestasid I. Rüütel, E. Tampere, V. Ojanurme, O. Kiis.
Film: ERM, F 52; heli: RKM, Mgn II 2698 b [28]. https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/muhu/ee/video-till-lill-lippu-linnassid

esmaspäev, 24. 09.
ERA 91!
Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamine 1927 tähistab Jakob Hurda surmaga 1907 ripakili jäänd kavakindla ja sihiteadliku tegevuse uuestijatkamist eesti rahvaloomingu kogumiseks, korraldamiseks, väljaandmiseks ja uurimiseks. Juhuslikust nipitsemisest, asjatundmatust näpitsemisest, võõraste hoolekandest – nendest tahame nüüd lõplikult vabaneda. Kui seejuures tuleb väärnähetele pihta anda ja segajaid korrale kutsuda, siis teeme seda kindlasti ega karda ühtki kokkupõrget nõudlikumate normide ja kõrgema taseme kättevõitmiseks meie vanavara-vallas. Eesti Rahvaluule Arhiiv, see ei ole kaugeltki ainult eesti rahva endispõlve luule, vaid ka usu, teaduse, keele, vaimulaadi ja suurel määral isegi ajaloo varaait. See on varaait, mis kohustab meid täiel määral arvestama tõsiasja, et eesti rahva omapärase kultuuri kandejõud ei ole sugugi ainult tänapäeva hariduses ega paari viimase sugupõlve saavutustes, vaid selle tõeline põhi juurdub aastasadu ja isegi -tuhandeid vanast loomingust, mille on meile pärandand nimetute tarkade ja teadjate, laulikute ja leelutajate pikk rida läbi aegade hämara. Ja nagu minevikus eesti rahva elujõud ja vaimusuurus on väljendund lihtsate ja argipäeva askeldustega ülekoormatud mass-inimeste kaudu, sedasama sugupõlvede pühitsetud traditsiooni jatkaku ka tänapäeva massi hulgas teotsevad ja oma ümbrust sütitavad tulihinged, jatkaku seda suurema andumuse ja vastutustundega, mida enam raskusi ja pettumusi peaks pakkuma meile tegelik elu!
Oskar Loorits, „Saatesõnaks“ („Rahvapärimuste Selgitaja“, nr 1; 1936).
Fotol Oskar Loorits 1935. a. sügisel. ERA, Foto 8400.

ERA, Foto 62

pühapäev, 23. 09.
Kihelkonna 1947: Sügisasa pööriba omiku lehmi välja lastes viska igaühela vassagu käega soola silmada vahela, siis tilkuvad jõuluni välja.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-pooripaev/item/49233

laupäev, 22. 09.
Halliste 1888: Madisepäe. Sellel päeväl peavet kik matikse ja uisa oma pessä ära pugeme, mikeperäst sedä päevä ka matusepäeväs nimetetäs.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-madisepaev/item/49220

reede, 21. 09.
Jämaja 2008: Suur Tõll oli Vanapaganale nii kangest akand pinda käima, et see pannud eest plagades ära. Ja tulnud nüüd Sõrve - jooksuga. Siis järsku arvand, et ju nüüd küll on ja jäänud ühe kivi peale siis kükitama, noh, inge tõmbama, eksole. Need on nüüd ta kabjajäljed, need suured... /--/ Ja need on need, kuhu igitilgad kukkusid, need augud.
Eldur Seegel näitab Eda Kalmrele kuradikivi Sõrves Kaunispe külas. Pildistas Külli Trummal.

ERA, DF 3708

neljapäev, 20. 09.
Pöide 1956:
Marie Kivi on 82-aastane astmahaige vanake. Juba kaks aastat on ta lamanud voodis. Ta räägib hingeldades ja vaevaliselt, kuid kõigest hingest tahab meile laule ette öelda. Mälu ja kuulmine on tal veel väga head. Marie Kivilt saame selliseid ehtsaid regivärsilisi rahvalaule, milliseid me siin üldse veel pole leidnud. Ja vaevalt on keegi kunagi sügavamini mõistnud meie töö väärtust, kui see 82-aastane eideke, kui ta laulude vahele lausus: „Justkui oled ühe lapse sünnitanud, kes akkab ilmas elama pärast sind…“ Ja hiljem: „Lapsi minust ei jää, aga jäävad laulud ja jutud.“
Kohtumist Marie Kiviga Asva külas kirjeldas Ottilie Niinemägi (Kõiva), Marie laule noodistas Herbert Tampere. Tampere pildistas ka Asva linnamäge.

ERA, Foto 2655

kolmapäev, 19. 09.
Hanila 1968/71: Kudas sa metsa hüiad, sedasi mets vastu kostab. Kui sa oled oma naabritega sõbralik, siis nääd oo so vastu kua hiad, oled isi sant ja tujukas, oo teised samasugused.

teisipäev, 18. 09.
Otepää 1894: Sälla arstmine
Kui sälg haige om, arstitas. Vijäs seo vüö, mis sinul halti vöölen om, vijas sinna kohale, kos pallu siuge, pandas sinna maha. Kui mõnda siugu nättäs, haedas üle vöö. Kui siug om üle vüö haedu, pandas seo vüö vüölde. Siss saaved sälg terves.
Kirja pannud põllumees Jaan Kukrus Paluperas.
Maria Ossipova kootud vööd pildistas 2007. aastal Krasnojarski krai Haida külas Andreas Kalkun, rästikut Laadla küla karjamaal 2001. aastal Kanni Labi.

ERA, DF 10625
ERA, VF 4104

esmaspäev, 17. 09.
Vigala 1889:
Oleks mu peegu teadeval,
teadeval ja tundeval,
sirgu silma nähtaval,
küla kõrva kuuldevale!
Ah, ma teen sukad säärta mööda,
peeniksed särgid pihta mööda,
vammussid ligi lihada.
Peaks ta minu nägema
ehk mina tema nägema,
sui ma söömata elaksin,
talve tangu mekkimata,
elu aja teenimata.
Noorte Läänemaa neidude unistusi teadis 59-aastane Mihkel Elbing Velise vallast. Laulu kirjutas üles ja saatis Eisenile vallakirjutaja ja kooliõpetaja, Eiseni onu Mihkel Liedenberg. Neide kunagiselt Läänemaalt – Märjamaa teatetantsijaid – on pildistatud 2011. aastal.

ERA, DF 23828

pühapäev, 16. 09.
Nõo 1888: Märt mäe külje pääl, üks jalg all?

laupäev, 15. 09.
Järva-Jaani, Kursi k 1939:
Väinjärve tekkimine
Tamsalus Silva lubjavabrikute taga vanasti mühisenud suur ja ilus Einjärv. Järve kaldal elanud mõned perekonnad. Eks üks perenaine olnud väga õel ja paha inimene. Kiusanud teisi inimesi ja pole järvegi rahule jätnud. Kord läinud ta jällegi lapse musta pesu pesema. Saanud mõned lapid loputud, hakanud vesi kangesti kohisema. Naine jätnud siis pesemise pooleli ja läinud koju. Naine läinud siis järgmisel päeval päeval uuesti, kuid kordunud sama lugu. Kolmandal päeval vihastanud järv kangesti. Tõusnud suur kohin ja kahin, järv muutnud end veesambaiks ja lahkunud Einjärve kallaste vahelt. Läinud siis Väinjärve valda ja laskud ühte suurde lohku. Seal hakati järve hüüdma Väinjärveks.
Jutustanud Aleksander Naarits, kirja pannud Raimund Pärtelpoeg.

reede, 14. 09.
Tartu 1935: Seda mängu mängitakse toas. Mängijate arv pole tähtis. Põhiosaks on „lenduri katse“ sooritamine. Muidugi tahavad kõik seda teha. Üks mängija kutsutakse ruumi keskele. Tal kästakse käed risti panna, nii et vasak käsi läheb üle parema käe. Edasi peab ta parema käega ninast kinni võtma ja kummardama, nii et vasak käsi, mis sirgeks jäi, puudutaks põrandat. Katse käib nii, et mängija peab nii olles 10 ringi keerutama ja siis ühe mängija (näiteks kes toanurgas seisab) juurde minema. Muidugi ei õnnestu see igalühel. Sest kui mängija kummargil olles 10 ringi on ära keerutanud ja püsti tõuseb ning nurgasseisja juurde tahab minna, näeb ta järsku, et põrand tõuseb lakke, siis tiirleb igatpidi kord üles ja alla, kord kõrvale ja viltu, nagu ta sõidaks lennukiga trikklende. Selle tagajärg on, et ta ei saa nurgasseisja juurde minna. Ta püüab küll minna, tõstab jalgu ja jookseb kuskile vastu seina ning püüab sellest kramplikult kinni hoida. See tekitab mängijaile palju nalja. Igaüks peab katse läbi tegema ja kes õnnelikult nurgasseisja juurde jõuab, on võitja.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3039
Mängu on kirjeldanud Tartu poeglaste gümnaasiumi õpilane H. Trees.

neljapäev, 13. 09.
Tarvastu 1936:
Nii Ämmusteski juhtusin kokku puutuma ühe sõbraliku eidekesega, kes, peale selle, et pakkus mulle öömaja, viis mind oma õe juurde, kes pidi oskama palju vanu rahvalaule. Õnnetuseks aga oli laulik pikaldase haiguse tagajärjel unustanud suure osa oma laulutagavarast, nii et leidsin eest veel ainult toreda lossi lagunenud müürijäänuseid. Siiski, kuna need olid esimesed saadused mu uuelt tegevusväljalt, oli mu rõõm suur nende üle. Nii kirjeldas ERA stipendiaat Linda Köögardal oma kogumistee alguses toimunud kohtumist Tarvastu lauliku Elts Kaigasega. Kohtumisel tehtud fotol on Elts keskel, vasakul tema õde, paremal Elts Andrei oma pojapojaga. Õnneks oli 1912. aastal Elts Kaigast külastanud EÜSi stipendiaat Jaan Müür, kes Eltsu laulud jäädvustas.

ERA, Foto 1194
ERA, Foto

kolmapäev, 12. 09.
Karula 1887/89: Puhtus om puol elu.

teisipäev, 11. 09.
Käina 1959: Need on jälle nii, et Suur Tõll on pidan Saaremaal elama ja tema siis katsun jälle Käina keriku torni pääl maha visata, et seda torni ära ähvitada. Ühe veskan. See jään öige siia Jausa lahesse mere suusse, Jausa lahe karjamaades kutsutas. Sääl on üks suur kivi meres küll. Noh ja teine tuln siia, jään siia Orjagusse, kukkun siia. Ja üks läin jälle Käinast mööda, kukkun — Palupõhja maja juurde. Ma ei tea, kus see on. Ju ta ikka kuskil peab olema.
Jutustanud 79-aastane Priidu Harjak Kassari Merekülas. Jutu pani kirja ja Tõllu kivi pildistamist pildistas Orjakul Loreida Raudsep.

ERA, Foto 4620

esmaspäev, 10. 09.
Häädemeeste 1959:
Mida öeldi esimest korda uudsevilja süües?
Uutsepull´i öeldi ja uutsekakku. Lauldi:
Katsu meie kakukest,
meie kakukaraskit,
söö meie kakukest,
kasub meie karjake,
söö, söö, tütrekene – või pojakene...
Kakk oleva esimene sõna, enne põleva leiba täätud. Õite vanaaegsed inimesed ütlesid ikki kakk.
Kägiste külas vestlesid uudseleivast ERA kaastööline Marta Mäesalu ja Veera Tähendus. Veerat fotografeeris Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsioonil Herbert Tampere.

ERA, Foto 4446

pühapäev, 9. 09.
Täna on vanavanemate päev ning väga sobilik just nüüd teha kaastöö kogumisvõistlusele „Püüa vanaema lugu purki!“ (vt http://kratt.folklore.ee/vanaema/). Võistlus kestab kuni 26. oktoobrini.
Viru-Nigula 2015:
Septembri teine pühapäev on vanavanemate päev. Sellel päeval käiakse vanavanematel külas. Kõige suuremas toas kaetakse laud, kus on tort. Vanavanematega käiakse saunas, hotellis. Ka hauale, kui nad surnud on, viiakse lilli. Neid viiakse väljasõitudele. Kui pidu on, siis esinetakse, loetakse luuletusi ja lauldakse neile.
Kirja pannud Heili Tarjan.
Fotol vanapaar Vasknarvast (Vaivara khk) 1966, pildistanud Mall Proodel (Hiiemäe).

ERA, Foto 7935

laupäev, 8. 09.
Väike-Maarja 1939: Kui mees läks piale joomingud kõrtsu piad parandama, siis küsiti ta käest: „Mis püha sul täna on?“ Siis vastati kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev/item/49173

reede, 7. 09.
Iisaku 1957:
Me lähme kaeru lõikama. Kes me vihud seob?
Oh, kus on ta, oh, kus on ta, oh, kus on ta läinud?
Eile õhtu oli ta oma armsa pruudiga.
Oh, kus on ta, oh, kus on ta, oh, kus on ta läinud?
:,: Vaat sina otsid ja mina otsin ja igaüks otsib oma.:,:
Ringilaulu laulis 74-aastane Liisa Tukk Kuremäe külas, sõnad pani kirja Veera Pino, viisi helilooja Ester Mägi.
Fotol Liisa Tukk ja Družok koos Veera Pinoga. Pildistas Loreida Raudsepp.

ERA, Foto
ERA, Foto

neljapäev, 6. 09.
Viljandi 1888:
„Must mees nurgas, tuline süda sees?“ küsis Vana-Tänassilma valla põllumees Jaak Toss. Viljandimaa jahimeest püssi ja koeraga pildistas Aleksander Lepik, foto annetas arhiivile Kaie Humal.
Septembris läks lahti tõsine jahilkäimine (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/september).

ERA, Foto 17691

kolmapäev, 5. 09.
Kuusalu 1895: Hobune komistab ka nelja jala pealt, saadiks siis inime ühe sõna pealt.

teisipäev, 4. 09.
Venemaa 1972: Когда сажают лук, мужчина и женщина целуются через грядку, чтобы лук уродился сладким.
/Tõlge: Sibulat maha pannes peavad mees ja naine üle peenra suudlema, et tuleks magusad sibulad./
Pihkva oblasti Puškinskije Gorõ rajoonis Roždestvo külas 1928. aastal sündinud L. M. Matvejevalt kirja pannud üliõpilased L. Jurtšenko, E. Serman, L. Smolnikova ja J. Vassiljev.
Sibulaid Ossipova Manni magamistoas külmkapi kohal on 2015. aastal Krasnojarski krai Partisanski rajoonis Haida külas pildistanud Aivo Põlluäär. Sibulate puhastamist peipsiveerses Kallaste linnas pildistas 1997. aastal Liina Saarlo.

ERA, DF 35063

ERA, VF 2750

esmaspäev, 3. 09.
Tartu-Maarja 1925:
Oi-oi, oi-oi Holdre poisid,
Holdres mitmesugused:
mõni on üsna ümmargune,
mõni on pisut pikergune,
mõnel on siidiriided seljas,
mõnel on ihualasti,
mõnel on pikad püksid jalas,
mõnel olid laiad mütsid pääs,
mõni on kolmekandiline,
mõni on üsna komargune,
mõni oli liper-lapergune,
mõnda seda ma ei tunnudki!
Keerame sõnad teisipidi,
ütleme üsna õigesti:
hernes on üsna ümmargune,
uba on pisut pikergune,
rükil on siidiriided seljas,
nisul on ihualasti,
kaeral on pikad püksid jalas,
odral on laiad mütsid pääs,
tatar on kolmekandiline,
kartul on üsna komargune,
lääts on liperlapergune,
Linaseemend – seda ma ei tunnudki!
Mõnesuguseid poisse ja vilju tundis Helmest pärit Minna Hiiop, laulu kirjutas üles TÜ üliõpilane Mary Kampmann. Keeleteadlasi ja folkloriste kolhoosis kartuleid võtmas pildistas 1949. või 1950. aasta sügisel Richard Viidalepp. September on kartulivõtukuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/september).

pühapäev, 2. 09.
Haljala, Võipere k 1937:
Kes kannatab, see kaua elab
Väikemaa mees käis päeviti mõisas maa eest tööl. – Ükskord tuli ta mõisast koju. Naine keetis parajast rukkijahu putru. Ta ütleb mehele: „Kas sa võiksid oost vaatama minna metsa. Tuled koju, mul on siis pudru valmis.“
Mees läks. Läks ja läks ja ei tuldgi tagasi. Naine oli oodand meest tulema. Pannd pudrule võid silma ja oodand meest sööma. Meest ei ole tuld. – Oli mees aasta päevad ära, siis tuli koju ja ütles naisele: „Anna nüüd mulle süüa!“
Naine vastas: „Mis ma sulle annan?“
Mees: „Eks sul õhtast putru veel ole?“
Naine teind suured silmad: „Sa olid ühe aasta ära ja küsid õhtast putru veel!“
Mees imestab ja ütleb: „Ma ei oldki kaua ära, kas olin ühe tunni! Siis ma olin teises ilmas, kus nägin kõik. Nägin Jumalat ja nägin kuradit ja nägin ka oma vanemate vanemaid ja ka sinu vanemate vanemaid. Siis minu juures käis Jumal ja küsis: „Kas nüüd oled näind oma esivanemaid ja oma naise vanemaid? Kui sa siit ära lähed, siis ära pane pahaks, et oled vaene. Sa nägid nende piina, kes nurisesid. Kui lähed koju, siis täna mind, et olen sulle niisuguse elu annd!““
Rääkis seda kõike oma naisele. Siis nad iial enam ei nurisend ega kaeband, kannatand kõik puudused ja ädad ära. Aega mööda akand nende käsi paremast
käima. Pärast eland veel õnnelikku elu, et olid kõike rahulikult ära kannatand.

Jutustanud Jaan Muruväli, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.

laupäev, 1. 09. 2018
Tartu 1975:
K: Üheksa kuud järjest pikka ja pidevat piina, mis see on?
V: Kooliaeg, koolitalv.

reede, 31. 08.
Viru-Jaagupi 1984: Kuremäe kloostris oli kloostripüha. Ja vene lendur oli sõit autoga kohale ja uuris, et: "Ma tahan vaadata, mis siin küll on." Et "ma sõja ajal viskasin pommi, küll pommitasin ja pommitasin, aga ühtki pommi külge ei võtnud."
Jutustanud Karl Soon (snd 1913) Voore külas, kirja pannud Mall Hiiemäe.
Foto on 1957. aastal teinud Richard Viidalepp.
Kuremäe kloostri nimepäev oli 28.augustil, Jumalaema uinumise pühal.

neljapäev, 30. 08.
Kirbla 1968:
„Mõista, mõista mõõru, läbi käte kääru, kääru sees oli pesa, pesas neli muna“ oskas küsida 74-aastane Marie Tuul Kloostri asundusest. Ja teadis ka vastust (otsi: http://www.folklore.ee/moistatused). Marielt kirjutas Lilia Briedis Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil üles mitmeid jutte ja laule, kuid eriti palju vanasõnu, mõistatusi ja kõnekäände. Lilia Briedis pildistas Mariet ka käsitööd tegemas. Hiljem saatis Marie ise Kirjandusmuuseumile oma mehelt ja emalt kirjutatud rahvaluulepalu.

ERA, Foto

kolmapäev, 29. 08.
Märjamaa 1955: Lapsele õpetati juba noorelt vara magamast üles tõusma. Öeldi: „Laiskus on kuradi peapadi." Kui laps kaua magab, siis kurat tuleb, paneb oma pea lapse peale ja laps jääbki laesaks.

teisipäev, 28. 08.
Püha 1934: Kui kiri ämblik kuskil inimese riietel kõnnib, siis toob kirja.
Pihtla vallas Mustla külas 48-aastaselt Leena Paltsilt kirja pannud Alo Reinfeldt.

Vilsandi Tont-Jaagu mäel on võrku kuduvat kiriämblikku pildistanud Madis Karbe. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi mälumaastike välitööd 2015.

esmaspäev, 27. 08.
Urvaste 1965:
Lätsi ma mõisa mõtsa viirde,
ollalii-lellalii,
nakas hammas halutõmõ,
panni ma pää paiu pääle,
jala Jaani niidu pääle.
Kuri miis tull kuusistust,
varas miis varikust,
varast mul ärä ää obõsõ,
jätt mullõ musta ruuna.
Lätsi ma obõst otsima.
”Määnes oll su obõnõ?”
“Linaleht, laukiots,
õrasilm, kaputjalg.” Hobusemängu laulis Säre külas Säremiku talus Helmi Vill Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsiooni liikmetele (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1134b.mp3). Helmit koos tütrepojaga pildistas Herbert Tampere.

ERA, Foto

pühapäev, 26. 08.
Viljandi 1965: „Küll on kahju, et mede vana Muri ära suri,“ ütles ihne ning laisk perenaine. „Nüüd mul pole enam sööginõude pesijat!“ – Tähendab: ta ei viitsinud sööginõusid pesta ega raatsinud koerale süüa anda, vaid tõstis nõud toidujäänustega koera ette, et too nad puhtaks lakuks.

laupäev, 25. 08.
Tartu 1993: Kui mingi asi on valesti või pole nii nagu oodatud, öeldakse näiteks nii: „Kui see rummikook, siis ma olen Debora Vaarandi.“ (Koogil polnud mingit rummi maitset.) Või kasutatakse mõnda muud tuntud nime.

reede, 24. 08.
Vaivara 1895: On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli ühe peremehe juure ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid mekkida, sest siis saavad need head magusad. Kroonlinnas kirja pannud ja Matthias Johann Eisenile saatnud D. F. Roosipuu. Head kaalikamekkimist! http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev

neljapäev, 23. 08.
Vigala 1895:
Humal uigasi oruna,
vesi see lauli läte'ena,
kesu keerudi mäela:
"Kunas me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukumaie,
neljal ühte laulamaie?
Sellel suurel jõulupühal -
siis me kolmi kokku saame,
kolmi kokku kukumaie,
neljal ühte laulamaie!"
„Õlle laulu“ kirjutas üles kirjanik ja koduloo-uurija Mihkel Aitsam. Martnas Tuka külas on kevadisi humalaid pildistanud Pille Vahtmäe 2012. aastal. Homsel pärtlipäeval on viimane aeg talviseks õlleteoks humalaid varuda (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev)!

ERA, DF 12049

kolmapäev, 22. 08.
Helme 1956: Igal linnul ise laul, igal talul ise taar (Öeldakse selle kohta, et igas talus on omad kombed ja eluviisid.) (Oli tarvitusel varem ja tarvitatakse ka praegu.)

teisipäev, 21. 08.
Tartu-Maarja 1892: Üteldäse et põud piap vihma jälled ärä tasuma, aga vihm põua jälgi ei jõvva tasuda. Kirja pannud Johann Mägi, Kavastu taluperemees ja seltsitegelane (1870-1942).

esmaspäev, 20. 08.
Vigala 1885/6:
Hakkame, mehed, minema,
paneme piibud ju põlema,
suitsunuiad suitsemaie!
Rahvas hakkavad ajuma,
et meie palju kulutanud,
palju raha raiskanud,
kuhja heinu kulutanud,
salve kaeru kahandanud,
pinu puid me põletanud,
teuleiva ära söönud,
vaadi õlut ära joonud,
vaadi õlut, vedru viina!
Ütlen usti uuest ümber,
usti uusile sõnule,
varsi vana järje peale.
Mis sest teust leivast süüa?
Voorike all ja koorike peal,
sees see sisuraasukene.
Mis sest vaadist õllest juua?
Otsas otsad, ümber lauad,
peal on kobru, põhjas pärmi,
keskel õlletilgukene.
Vägevatest Vigala meestest kirjutas J. H. Steinberg. Vana-Vigala rahvatantsumehi Kiitsharakaid on pildistatud Teisel Meeste Tantsupeol Rakveres 2010. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 19. 08.
Viljandi 1892: Tetu kõndis teeda mööda, maamees maada mööda, kuningas kuuske mööda?

laupäev, 18. 08.
Võnnu 1963:
Мой дождётся выходного
И за удочку скорей,
А с стобой берёт спиртного
Для приманки окуней.

/Tõlge:/ Mu mees ootab ära puhkepäeva,/ Ruttu õngeritv siis kätte,/ Aga kaasa võtab ta piiritust,/ Et ahvenaid ligi meelitada.

Piirissaarel Saare külas on Jelastanija Ivanovna Zahharovalt tšastuškasid kirja pannud TRÜ vene keele ja kirjanduse üliõpilased Rimma Andrejeva ja Siiri Arendi.
Kalureid Peipsil on 1961. aastal pildistanud Eduard Ertis.

ERA, Foto 5538

reede, 17. 08.
Täna seminar „Vaikimise ja vältimise praktikad: sobimatu keeles, kultuuris ja teaduses“!
Setomaa, Vilo v 1935:
Kuis Lõtina Andrei Andrejevits mõtsa varast?
Innevanast läts Andrei Andrejevits riigimõtsa vargilõ. Läts mõtsa, ragi kuurma puid pääle, nakaú kodo minemä, a mõtsavaht sai timmä kinni. Mõtsavaht oll? Korohkuvast. Mõtsavaht kai: „Mis ma tälle teesi’?“ A Andrei Andrejevitsal oll? valgõ märä ja mõtsavaht ütel?: „Koina’ umma märrä, sis lasõ ar vallalõ!“ Andrei Andrejevits ka’ kai, olõ-i midägi tetä’, läts hobõsõlõ sälga ja nakaú märrä koinma. A märä taha-s sukugi paigah püüsü’ ja Andrei Andrejevits ütel?:
„Kull?a märäkene, õgas ma taha-i sinno, a hädä minno sund!“
Koinõ sis timä märä ar, ni mõtsavaht lask? timä vabast.
Andrei Andrejevits oll? innevanast pillimiis ka’. Tull? pühäpäiv ja Andrei Andrejevits läts sis küllä kul?anjahe pilli mängmä. Mõtsavahi tütär tull? ka’ sinnä kul?anjahe ja nakaú Andrei Andrejevitsa sõimama: „Kull?a märäkene, õgas ma taha-i sinno, a hädä minno sund!“ Andrei Andrejevitsal sai veiga häpe ja timä läts küläpaaba mano ja selet? tälle aúa ar ja küüsse paaba käest: „Kuis ma taast sõimamisõst vallalõ saaú?“ A paaba ütel?: „Ma tiiä küll, kuis sa taast sõimamisõst vallalõ saat. Sa võta’, osta’ poiúkõisilõ nagõl karameelkit ja käse’ poisikõisil timmä sõimada’ kõvvõrputs.“
No’ hüä küll, Andrei Andrejevits ost? nagla karameelkit ja läts pühäpäävä kul?anjahe pilli mängmä. Jagi sis nagla karameelkit poiúkõisilõ ar ja käsk? mõtsavahi tütärt sõimada’ kõvvõrputs. Poiúkõsõ’ naksi’ sis timmä sõimama ja mõtsavahi tütrel sai veiga häpe. Tütrik kai, õt kuis úoost sõimamisõst vallalõ saaú ja läts küläpaaba mano. Paaba ütel?: „Tul’ neläpäävä õdagult ja tuu’ kol’ lihapalla, küll ma sis aja ar putsi õgvast!“
No’ hüä küll, paaba ütel? Andrejevitsalõ, õt: „Tul’ sa neläpääva õdagu mi poolõ!“
Andrei Andrejevits tulle ka’ neläpäävä õdakult paaba poolõ. Paaba käsk? täl ar käkki’ sängü ala. Kõrra ao peräst tulle ka’ tütrik paaba poolõ ja tõi paabalõ kol’ lihapalla. Paaba käsk? ka’ sis mõtsavahi tütrel jala’ pingi pääle nõsta ja kaie ja ütel?: „Sul om jah kõvvõr puts.“
Paaba käsk? sis tütrigul käpilde põrmaduhe laskõ’ ja pää aho ala panda’.
Paaba ütel?: „Ma aja putsi kirvõ kuuda pääle, küll sis tä õgvast lätt.“ T
ütrik ka’ lask? käpilde põrmaduhe ja pand? pää aho ala. Paaba kutú sis Andrei Andrejevitsa vällä ja käsk? uma türä mõtsavahi tütrele putsi aia’. Andrei Andrejevits sis aie uma türa mõtsavahi tütre putsi ja paaba ütel?: „Puts kirvõ kuuda pääl, kolmõ lihatükü iist mingu’ õgvast!“
Paaba sis käsk? jal’ Andrei Andrejevitsal ar käkki.
Tütrik tulle sis üles ja paaba pand? tälle serkali harra vaihõlõ ja tütrik kaie, õt puts om õgvast lännü. Läts sis tuu tütrik säält ar, ni Andrei Andrejevits ka’ tulle vällä ja läts ka’ ar kodo.
Pühäpäävä lätt sis Andrei Andrejevits kul?anjahe, ni ütles mõtsavahi tütrele: „Puts kirvõ kuuda pääl, kolmõ lihatükü iist mingu’ õgvast!“
Mõtsavahi tütrigul saie väga häpe ja timä kutú Andrei Andrejevitsa vällä ja küüsse: „Kost sa tuud tiiäde?“
Andrei Andrejevits ütel?: „Tuu mu türa ollegi kuuda iist su putsih.“
Mõtsavahi tütär ütel?: „Õga voori saat viil, ku tahat õnnõ türrä putsi aia’, olõ’ vaiki õnnõ, kõnõlgu-i kellegi!“
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.

https://www.facebook.com/events/2165273967022693/

neljapäev, 16. 08.
Muhu 1975:
Käigem, käigem, vaesed lapsed,
läbi kiigeveski,
veske oli katki murretud,
peab saama terveks tehtud!
Kellega, millega?
Õbeda, kulla vööga.
Esimene laps ja viimne laps
peab saama pandiks võetud!
Suuremõisas laulsid ja mängisid Pauline Vapper, Akilina Noor, Aglaida Sulane, Iisa Tuulik, Julia Äkke, Raissa Vaga, Hellen Äkke ja Akilina Osa. Mängu magnetofoonisid Ingrid Rüütel, Erna Tampere ja Olav Kiis (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_2698f.mp3). Mängu kulminatsiooni „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“ pildistas R. Olli.

ERA, Foto
ERA, Foto

kolmapäev, 15. 08.
Häädemeeste 1938: Iga lind kannab oma suled, iga härg oma iket, iga inimene oma risti – öeldi lastele, kes nurisesid, et raske elada on.

teisipäev, 14. 08.
Tallinn 1922: Teisipäev on kõige parem päev uuele kohale minna. Kirja pannud Tallinna Nikolai I Gümnaasiumi õpilane Paul Berg (al. 1927 Ariste,1905-1990), hilisem keeleteadlane ja folklorist.

Vilsandi rahvuspargi välitöödel on Audaku külateed ja Harilaiu teerajal suunda valides kõhklema jäänud halljänest pildistanud Pille Vahtmäe. 2013.

esmaspäev, 13. 08.
Kuusalu 1923:
Nüüd ilus vilule vierdä,
kaunis vierdä kaste'elle,
Nüüd on vilu viljä päällä,
kaste kaerakorre päällä.
Vigasti vihane rauda,
sirpi armas alle rauda,
kirves kallis kasterauda,
vigasti vilulla viereb,
sirpi kaljub kaste'elle,
kirves paukkub pakkasella.
Sie ott vere vennäldäni.
Vein venna vilu magama,
vilu külmä kamberisse.
Alla panin mina haavalehte,
pääle panin mina pärnälehte.
Ise mina soitsin Soomemaale,
ruttasin mina Ruotsimaale,
toin mina rohed Ruotsimaalda,
salvid kallid Saaremaalda.
Siis sai vennäke veresse,
pohlalehte sai punasse.
Venna kirvehaavast ja selle ravitsemisest laulis Eeva Velström Virve külast. Laulu kirjutas üles filoloogiaüliõpilane Linda Pärt. Virve küla rahvaarsti Maria Tambergi pildistas 1937. aastal Rudolf Põldmäe. August on mädakuu, mil haavad paranevad halvasti (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august).

ERA, Foto

pühapäev, 12. 08.
Kodavere 1939: Kui taeva tähed muudavad asendis, või rahvakeeles „kukuvad“, sel juhul tulevat tähe kukkumise ajal väga kiiresti midagi soovida, kas hääd või ükskõik mida – see soov täituvat.

laupäev, 11. 08.
Halliste 1896: Päikesevarjutus sünnib rahva pattude pärast.

reede, 10. 08.
Hanila 1889: Laur olla käinud lauritsapäval külas ja küsinud: „Kas seeme kotis?“ Pärt jälle pärtlepääval ütlemas: „Pillu peale!“ Sest olla ka see vanasõna tulnud: „Laurits küsib, kas seeme kotis, Pärtel ütleb: „Pillu peale!““
Kirja pannud Aadu Reimann (1858-1928), taluperemees ja seltsitegelane Massu vallast Kõmsi külast Salumetsa talust.

Rukki õsumist on Muhumaal Lalli külas Põllu talus 1937. aastal pildistanud Richard Viidalepp.
Täna on lauritsapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev).

neljapäev, 9. 08.
Vigala 1889:
Oleks mul oma hobune,
ma läheks läbi Vigala,
tõuseks Tanuma mäele!
Seal ma sööksin soosterid
ja paugutaksin pähkelid,
nopiks noori õunasid!
Suvistest maiuspaladest unistas Kai Ram, laulu kirjutas üles Madis Liedenberg. Puise küla lodjapuumarju pildistas 2015. aastal Astrid Tuisk.

ERA, Foto

kolmapäev, 8. 08.
Lüganuse, Aidu-Nõmme k. 1965:
* Iga algus on raske.
* Julge pialehakkamine on enam kui pool võitu.
* Tie alguse ots lahti, küll jõuvad lõpuni.
* Kie alu alustab, sie lõpu lõpetab.
* Igal asjal on kaks otsa: algus ja lõpp.
Vanasõnu alustamisest ja lõpetamisest pani Linda Källolt kirja Aino Källo.

teisipäev, 7. 08.
Laiuse 1888: Et kuri koer kallale ei tuleks: "Koer isane, koer emane, koer libane, koer labane, söö saba, näri naba, takud villad suus, mine tuppa, laku perenaese kät."
"Sortsimise sõnu ja kombeid" saatis Jakob Hurdale Laius-Tähkvere valla Tuimõisa külast noorik Julie Sepp (snd 1861 Palamuse kihelkonnas Roela mõisas Vassevere külas).

Kaaskiri saadetisele on omaette väärt lugemine –
Auustatud linna ehitaja!
„Võlg on võera oma“, ütleb vanasõna. Ma lubasin kevadel Teile natuke sortsimise sõnu ja kombeid saata, ja võin seda alles sügisel täita. Ka see sõna: „Härga peetakse sarvest, meest sõnast!“ oli mul meeles, kuid jälle lisandusega: „Kust peetakse siis naist?“ Palun rahul olla, mis suvel koguda jõudsin, ning loodan edespidi veel materjali saada. Vana kombede ja tembutuste pärast ja kohta palun Teilt küll juhatust, sest sagedaste on nad nii tühised ja naesterahva juures ning laste sündimisel nii veidrad, et üles kirjutada ei tihka, kartes, et Teie kõrvale liig inetu kuulda on, ja naesterahvale tema väljaütlemist liiaks panete.
Auustamisega
Julie Sepp

ERA, Foto
ERA, Foto

esmaspäev, 6. 08.
Muhu 1907:
Kui lähed rukit leikama –
esimine ole ee nukkas!
Sea ennast seatsa'aste,
pane ennast parasaste,
võta vihku viisipärast,
kanna kahlu kasinaste,
pane maha usinaste!
Aa alla ämma kätte,
ämma kätte, äia kätte,
soada alla aa eare,
kõige pere laste kätte!
Noorikule õpetas sobilikku käitumist rukkilõikusel Mihkli Juri Riste Rootsivere külas. Laulu kirjutasid üles EÜSi stipendiaadid Villem Grünthal ja Mihkel Pehka. Suuremõisa külas mängiti 1974. aastal Pauliine Vapperi eestvõttel Kirjandusmuusemi ekspeditsioonile “Me lähme rukist lõikama”, mängu pildistas Ene Mihkelson.
August on lõikuskuu (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august).

ERA, Foto 10746

pühapäev, 5. 08.
Varbla, Helmküla 1936: Suletalgud. Noored enamasti käivad koos, kakuvad sulgi. Mõnes kohtas 70–80 inimest koos, ei tehta patjagi valmis! – Pühapäevaõhtuti. Lõunast minnakse. Üks tuleb varem, teine hiljem. Pärast tulevad poisid sinna pilliga, siis tantsitakse. On ka suvel olnud. Vahel päris tihti. Midagi antakse ikka – ponksi, võileiba, õlut.
Jutustanud Mari Puskar, kirja pannud Richard Viidalepp.

laupäev, 4. 08.
Kullamaa 1965: Õues põrgupalav! – Väga soe ilm. – Küll on õues põrgupalav, päike põletab nii kui ääsi peal

reede, 3. 08.
Tapa linn < Kadrina 1936:
Hüppevalss
Hiir hüppas, kass kargas,
vana karu lõi trummi,
kirp aknast välja,
nahkpüksid jalga.
Too raagu, tee luuda,
pühi väimees välja.
Siit nurgast, säält nurgast,
keset põrandale kokku.
Ai tsuhkadi, maunahkadi,
Liiva kõrtsi Kaie maunahkadi.
Vanasti, kui pilliga mängitud "hüppevalsi" viit, siis lauldud seda laulu kaasa ja tantsitud hüpates valssi.

Hiired on hüpanud ja kassid karanud Virust Setoni. Leida Böcklerile kirjeldas seda 1879. aastal sündinud Anna Laurberg Palmse valla Vatku külast. Setomaal Meremäel on tantsu samal, 1936. aastal pildistanud Richard Viidalepp.

ERA, Foto

neljapäev, 2. 08.
Kihelkonna 1926:
Lenda, lenda leeske-ema,
sa_aga sumise parmukene.
Homme nõnda kui sa täna olid,
tunahomme nii kui sa taane olid!
Eile olid sa hää ilm,
taane olid sa tahe ilm.
Päev aga mängis päälistega,
kuu kulla rõngastega.
Päälta puiste, alta aiste,
läbi haljaste hagaste,
vii aga vesi Viljandi poole!
Sõnad saju peatamiseks kirjutas Taritu külas üles Mihkel Tooms. Kuivanud Vahemerd Vilsandil pildistas Valdo Valper 2015. aasta juulis.

ERA, Foto

kolmapäev, 1. 08. 2018
Kuusalu 1964: Kui ma puhkan, siis ma ruostedan.

teisipäev, 31. 07.
Tõstamaa 1895: Kui sipelgad Juuli kuus suured unikud ülesse teevad, siis tuleb külm tali.
Kirja pannud 16-aastane Pootsi kihelkonnakooli õpilane Otto Schantz (hiljem eestistatult Ott Saarsalu).
Lund, tuisku ja pakast - üht oma lemmikmaastikest - pildistas Tuuli Reinsoo aastal 2008 (kogumisvõistluse "Minu maastikud" kaastööst).

ERA, Foto

esmaspäev, 30. 07.
Vändra 1878-1879:
Paljas, paljas, mis sa tahad?
Kõver, kõver, kus sa lähed?
Lähen parmu matusele.
Kes parmu ära tappis?
Kärg oma pojaga,
siga oma sabaga,
kits kinderkondiga,
hobu oma rauaga,
Peeter pika piitsaga,
Hans aiateivaga.
Laulu parmu saatusest kirjutas üles Jaan Seimann. Juulikuud nimetati Vändras ka „obusenoogutuse kuuks“, sest hobune pidi kiine ja parme eemale tõrjuma (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juuli). Hobuseid Lihulas Sipa asunduse karjamaal pildistas Richard Viidalepp 1936. aastal.

pühapäev, 29. 07.
Viljandi 2007:
K: Miks ei saa Opeli juht öösel magada?
V: Auto roostetab väljas nii kõvasti.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

laupäev, 28. 07.
Helme 1895:
Kui kuu ehk päikese varjutus oli, siis uskus vanarahvas, et kuud ehk päikest puhastadi, sest pärast varjutamist hüüdnud nad ükstõise vasta: „Vaata! On palju heledam kui enne oli, on heledam!“
Kirja pannud Jaan Soots.

reede, 27. 07.
Viljandi 1971: Asuniku polka. Vennad Valmast: August Talu, 64-a, viiul, Otto Talu, 57-a, akordion, Valter Talu, 61-a, bandžo. Pildistas ja salvestas Herbert Tampere. Kuula: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-57362-30617

ERA, Foto

neljapäev, 26. 07.
Täna on annepäev. Rahvaluulearhiivis on teateid, et Karksi kihelkonnas Perakülas peeti Annele pühendatud kabeli kohal paganlikke ohverdamistalitusi (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/annepaev). Karksi laulik Ann Jõeste elas Lillikülas, just selle Peraküla lähedal. Herbert Tampere on 1960. aastal lindistanud temalt muude laulude hulgas ka ühe karjasehelletuse (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_396h.mp3). Herbert Tamperet ja Ann Jõestet tööhoos pildistas Erna Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 25. 07.
Võnnu 1895: Mis sa teed, teed endale, kas hääd või halba, tõisele ei tee midagi, kõik saab enesele oppuseks. Kirja pannud Jaan Mootisse (Moodis).

teisipäev, 24. 07.
Torma 1907: Kihvtiste loomade nõelamine.
Üks ussi nõelamine peab olema niisama valus, kui üheksa haablaise (vaapsika); üks haablaise nõelamine niisama, kui üheksa õrilaise (erilaise); üks erilaise nõelamine niisama, kui üheksa parmu; üks parmu nõelamine niisama, kui üheksa sääse; üks sääse nõelamine niisama, kui üheksa kihu.
Kirja pannud Avinurme põllumees ja käsitööline Mihkel Sild (1881-1942)

esmaspäev, 23. 07.
Audru 1936:
Külaõde, õbeneidu,
kaske, kaske,
kardaskörti, kaaberpõlle.
Kas sa ta’ad mu vennal tulla?
Kus ma võin su vennal tulla,
ma ei tunne sinu venda.
Mis sest minu vennast tunda?
Küll oli valge merevahtu,
viil aga valgem minu venda.
Küll oli pikka merekõrgas,
viil aga pikem minu venda.
Küll oli lahke laaneleppa,
viil aga lahkem minu venda.
Küll oli sile sillapuu,
viil aga siledam minu venda! Oma vennale laulis kiitust Mari Sutt ehk Kapteni Mari Jäätmaalt. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingu stuudios Herbert Tampere ja August Pulst (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_20A3.mp3). Mari Sutti pildistas oma stuudios Peeter Parikas.

ERA, Foto

pühapäev, 22. 07.
Jõhvi, Kuremäe 1895:
Austrid
Võerastemajas tahtis venelane austrid proovida, tellis sellepärast ühe. Neelas küll elusalt ja tervelt kõhtu nagu kord ja kohus, aga loom tuli jälle sedasama teed välja, kust sisse oli läinud. Neelas teise korra veel kõhtu, aga – jälle välja. Andis koerale, see neelas ka alla, aga niisama ruttu tuli ta ka sealt tagasi. Isand võttis maast ära ja pani taldreku piale.
Sakslane tuli võerastemajasse. Venelane pakkuma: „Mu isand, kas soovite austrit?“
Saks võttis tänuga vasta ja pistis sidronimahlaga mokka. Venelane ootas natuke aega ja ütes siis imestades: „See jäigi Teie sisse!“
„Miks siis mitte.“
„Minu sees käis kaks korda,“ seletas venelane, „ja koera sees ka korra, aga ikka tuli välja.“
„Kas koera sees käis ka!“ ütles sakslane kohkudes ja – vulksti – tuli auster ka tema seest välja.
„Eks ma ütle,“ õiskas venelane, „see ei seisa kellegi sees!“

Jutustanud Peeter Moosuna, kirja pannud Juhan Lilienbach.

laupäev, 21. 07.
Suure-Jaani 1958: Tuhat-tuhat, sada-sada ühe korraga lööb maha?

reede, 20. 07.
Kärla 1939: Kärla vallas, Kõrkkülas, Poolaku talu karjamaal voolab allikas. Sääl käidud vanasti abi otsimas põuastel suvedel. Küla lesed naised läinud allikale ja laulnud. Varsti, umbes kolme päeva pärast tulnud ka vihma.
Kärla algkooli õpilasele Helga Kiitsakule jutustas ilmaallikast 60-aastane Sander Leppik Ulja külast.

neljapäev, 19. 07.
Kose 1887:
Tule, tule, tuulekene,
tule, tuuleiilikene!
Poe minu põuejeni,
käi minu käiste alla;
võta pardilta palavad,
linnukeselt liiga sooja!
Et ma jookseksin jõgeje,
küla külma allikasse,
allika arude peale,
merekeeru keske'ella,
poisi punte moade peale.
Karastavast suplusest kui abinõust palavuse vastu laulis Ann Karu Nõmbra mõisas. Laulu kirjutas üles Hurda kaastööline, kirjanik ja kooliõpetaja Jakob Martin Sommer. Suplevaid lapsi Märjamaa jões pildistas 1950. aastal Ülo Tedre.

ERA, Foto

kolmapäev, 18. 07.
Haljala 1938:
Veereva kivi selga ei kasva sammalt. Sel vanasõnal on kaks tähendust: Rändav inimene (kivi) ei saa endale varandust (sammalt koguda). – Veerev kivi on alati puhas ja ilus, samuti ka liikuv inimene. Seisev kivi sammeldub, samuti ka inimene, kes ainult ühel kohal elab, jääb ajast maha (sammeldub).
Kirja pannud Albrecht Rootalu.

teisipäev, 17. 07.
Rannu 1939: Vanarahva jutu järele olnud muiste Praksi talus pisuhänd. Pisuhänna elukohaks olnud rehetare. Sinna kedagi võõrast sisse ei olevat lastud. Kord olevat karjalaps siiski salaja sinna sisse pääsenud. Pimedas nurgas olevat ta märganut mingi looma kogu, mis kullana säranud ja liikunud. Karjalaps ehmunud koledasti. Saanud veel vaevaga rehetarest välja. Pärast seda jäänud ta haigeks.
Pisuhänd käinud ka sagedasti küla hernepõlde külastamas. Nii nähtud teda ühel hilisõhtul pika sabaga halli koguna üle ühe talu õue lendavat. Hiljem leitud tema liikumisteelt rida valgeid herneid, mida pisuhänd sinna poetanud.
Pisuhännast küla hernepõldudel rääkis Aino Põldojale tema vanaema, 78-aastane Leena Põldoja Ervu küla Agutandi talust.
Richard Viidalepa foto kodukülast Nurmsist Peetri kihelkonnas 1943: Laps varsaga. Mõlemad söövad herneid.

ERA, Foto

esmaspäev, 16. 07.
Mustjala 1959:
Mis sa völu mu’ga vöitled,
vöitle vöigu märaga,
kiitle kirju kitsiga,
purele, purele pörsastega,
lauda taga lammastega!
Kui sul nälg, näri neid,
kui sul immu, ime neid,
kui sul kirg, kisu neid!
***
Ole vait, sa räuauk,
pea oma suuauk.
Suust saab ea sulbitoori,
ambust aruvärava.
Pane aga ägi äälesiks,
vana regi rindasiks,
siis sul äälta ägiseda
ja ka rinda rögiseda.
Jalgpalli suurvõistluste lõppedes on sobilik kuulata, kuidas Vanakubja küla pulmanagad Ann Anis ja Sinaida Mölder vastastikku võitlesid. Ikka mängult ja päriselt! Laulu magnetofoonis Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_227a.mp3). Palju rahulikumat bussisõitu Kuressaarest lindistamast pildistas Richard Hansen.

ERA, Foto

pühapäev, 15. 07.
Käina 1939:
* korgi peale astund = joobnud
* ta kruvi on vähä lõnkund = narrike
* on natuke tagasi = narrike
* kaks mütsi peas = narrike
* üks kruvi lepast, teine lehmasitast = narrike
* tal seda suurt kruvi äi olegid, mis teised kinni peab = narrike
* nagu kukk sõnikuuniku otsas = upsakas

Väljendeid seletanud Liisa Teeäär, kirja pannud Enda Ennist.

laupäev, 14. 07.
Otepää 1897: Kui abielurahvas kaugelt paari läävad, siis saavad neil väga targad lapsed.

reede, 13. 07.
Emmaste 1938: Maretapääva kala on easti rammus.
Peamiselt Lääne-Eestis ja saartel tuntud mareta- ehk karusepäeva (13. juuli) uskumusi pani kirja Enda Ennist.
Vt lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev
Saaremaalt Sõrvest on ERAle vanu fotosid vahendanud Gert Hirsch. Rannamardi talukoha kalakuuri ees on pildistatud Ahlu Lindat, teisel fotol on esimene vasakult Pulga Leo, teine Oeselg Mart. Hobuse juures seisab Undrest Laas.

ERA, Foto
ERA, Foto

neljapäev, 12. 07.
Hargla 1965:
Tsirr-virr, lõokõnõ,
kos mu kulla pesäkene?
Uibun ossa pääl,
varikun varva pääl.
Koes tuu varik jäie?
Vanamiis maha ragi.
Koes tuu vanamiis jäie?
Tsiapahta pagõsi.
Koes tuu paht jäie?
Tuli ärä palut.
Koes tuu tuli jäie?
Vesi ärä kistut.
Koes tuu vesi jäie?
Maa sisse vaivu.
Koes tuu maa jäie?
Kana lakja sapits.
Koes tuu kana jäie?
Haugas ärä veie.
Koes tuu haugas jäie?
Taiva poole linnati.
Mingäs sinna perrä mindäs?
Puutsõidõ pulkõga,
vasitsõidõ varvastõga.
Julius Paasi laule Mõnistes Tämbälsel lindistasid Erna ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1131h.mp3). Laul on avaldatud ka Eesti rahvamuusika antoloogias (2003, CD1: 38, veebis https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/038-Liiri-loori). Foto tegi Richard Hansen 1957. aastal.

ERA, Foto

kolmapäev, 11. 07.
Ambla 1889: Kui 7mevenna päeval (10mal juulil 1889) vihma sa'ab, siis on peale selle veel 7se nädalad vihmased ja kurjad ilmad. Sajab aga sellel päeval ainult 1/2, 1/4, j.n.e päeva, ehk mõni tund aega vihma, siis on ka pärastine aeg selle järele arvatud.
Kirja pannud Joosep Freimann.

teisipäev, 10. 07.
Vaivara 1938 < Venemaa, Oudova mk.
Под картошку кладут троицкие бярёзки или от покойника ёлки, тогда кроты ня будут утаскивать картошку.
Tõlge: Kartuli alla pannakse suvistekased või surnukuused, siis ei tule mutid kartuli kallale.
Muttide tõrjumisest rääkis Olga Gromovale Vasknarvas Marfa Petuhhova (snd 1887 Oudova maakonnas).
Kartulimuldamist ja kitkumist Põlva kihelkonnas Himmaste Hansul on 1966. aastal pildistanud Herbert Tampere: Liidia Hurt, Helvi Hurt, Erna Tampere ja Johannes Hurt.

ERA, Foto

esmaspäev, 9. 07.
Mustjala 1958:
Maria Koert on laulude vastu tundnud huvi juba lapsepõlves. Ta jutustab: „Küll ma neid laulusi tahtasi oma mamma käest, ma palusi: „Pai kulla mamma, pai südame mamma, laula moole, laula moole!“ Aga kui äi lauland, siis ütlesi: „Sülje mamma, sülje mamma!“ [---]
Me viime jutu lõpuks jälle regivärsile. Tulevadki mõned imeilusad vanad laste- ja mängulaulud. Kuid paistab, et tema ise on kiindunud siiski kõige rohkem riimilisse lüürikasse ja lüroeepikasse. Ta märkab isegi väikse ja lõpuks näilise vastuolu meie huvide vahel: „Niid muistised ikka meeldivad teile rohkem, et küll neid natuke on ja muidu subramine.“
Ninase küla lauliku Maria Koerti lauluhuvist ja -eelistustest kirjutasid oma kogumispäevikus Erna ja Herbert Tampere. Nemad magnetofoonisid ka labajalgse lastelaulu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_129d.mp3). Herbert Tampere pildistas Maria Koerti koos tema lapselastega. Pojatütrest Varje Koertist sai samuti rahvaluulekoguja.

ERA, Foto

pühapäev, 8. 07.
Reigi, Jõesuu k 1939: Kui ekvaatori alt läbi sõidetakse, siis noored meremehed pidid viina ostma. Kui mõni vastu akkas, siis tuli „Merekurat“. See peab ilusti olema tehtud, sarved peas ja abe ees, suured ermsad küined ka. „Merekurat“ tuleb ja ristib noort madrust tõrvaga. Pärast jälle pesti veega ja kraabiti suure puunoaga maha. Peale seda pidi ta viina välja tegema. Kapteni kääs on ikka viina.
Jutustanud Konstantin Laid, kirja pannud Enda Ennist.

laupäev, 7. 07.
Karksi 1936: Kiivit ei salli inimest, lend pähä, ku nende raja sisse lääd. Ku tal poja om, sitt pähe, nagu nooli lask. Kiivit om valgetkirja kirivene, seantse pehme einäma sehen joo ümmer eläs. Kiiviti kisuve silmä pääst vällä, mia küll ei tohi minnä, mia pelgä noid linde. Kiivit rüük: „Kii-vit, kii-vit.“

reede, 6. 07.
Kambja 1985: Reede on ristiline päev.
Ivaste külas elanud Otepää kihelkonnast pärit Karl Karjus (snd 1900) ütles nii rahvaluulekogujale Ellen Liivile.

neljapäev, 5. 07.
Järva-Madise 1965: Läheme uuesti Anette Evarti juurde. Tema on ainuke, kellelt siin vana laulu laulmist oleme kuulnud. Vahepeal on veel meenunud mõned regivärsid, nagu „Elu isa- ja mehekodus“, „Ema haual“, „Kägu kukub karjasele“, „Meri õue all“. Viimast on ta kuulnud lapsepõlves ühelt vanamehelt. Praegugi esitab laulu selle vanamehe intonatsioone matkides. Kirjutame veel paar uuemat laulu ja läheme edasi. Ei taha teda kauem kinni pidada. Kipub kella vaatama ja vist mõttedki on juba aias rohimata peenardel, kus tal meie tulles töö pooleli jäi. Nii tüüpiline rahvaluulekogumise olukord, kuid siiski väga eriline kohtumine Herbert ja Erna Tamperel Oeti küla põlise elaniku Anette Evartiga. Kohtumiste käigus magnetofooniti ka laul merest, mis seal õue all oli (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1017n.mp3). Pildi Anettest tegi Herbert Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 4. 07.
Pöide 1933: Kui töö tehtud, siis aeg puhata.

teisipäev, 3. 07.
Kose 2013 < Haapsalu: Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. /--/ Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Lapsepõlve jalgpallilahinguid kirjeldas 1957. aastal sündinud Maie Matvei oma lastemängude kogumisvõistluse töös. Palju muidki pallimänge leiate andmebaasist: http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/ Kullamaa Haridusseltsi jalgpallikomando foto aastast 1925 pärineb Jüri Uustalu käsikirjalisest uurimusest "Lehekülgi Kullamaa kultuuriloost" I.

ERA, Foto

esmaspäev, 2. 07.
Jüri 1889:
Kuhu me lähme kuuekesti,
üle välja viiekesti?
Lähme loojale loole,
Marialle heinamaale.
Võtsin koare, jätsin koare,
akkasin kolmat võttemaie.
Mis seal koare jeare alla?
Kotkas koare jeare alla.
Mis seal kotka tiiba alla?
Tapper kotka tiiba alla.
Mis seal tapre silma peal?
Loast oli tapre silma peal.
Mis sest luastust raiutakse?
Juani aita raiutakse.
Heinale minekust ja kotkast heinakaare all laulis Madli Moiku Rae vallas, laulu kirjutas üles Jüri Witismann. Pildil on teise sealtkandi tuntud rahvaluulekoguja, Jaan Saalvergi pere heinateol.
Täna on heinamaarjapäev (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/heinamaarjapaev).

pühapäev, 1. 07. 2018
Vigala 1895: Hani lendab üle õue, tiivad tilkuvad verd?

laupäev, 30. 06.
Türi, Piiumetsa k 1930: Seda on küll kuulda old, et üle Piiumetsa väila peab käima vaimude tee. Kes seal läbi juhtub minema, eksib ära. Seda juhtub ühtelugu.
Jutustanud Ado Luberg, kirja pannud Richard Viidalepp.

reede, 29. 06.
Kirbla 1936: Piisu määl oli laat ja seal oli post püsti. Karm Ants, Mihkli mees, käis seal torupilli mängimas. Torupilli mängiti posti otsas ja rahvas tantsis ümber. Pillimees saand tasuks kaks ühejalapastelt (kõpsutamisega pastel kulund läbi) ja raha sai vist ikka ka 3 või 5 rubla. Küllap mõisa maksis.
Laadapillimehe ametist rääkis Richard Viidalepale Kasari külas 61-aastane sillavaht Aadu (pärit Karuse kihelkonnast Matsalust).
Lelle laadal (Vändra khk) on pildistatud teise laadaameti esindajaid, jõumehi, napsutamas. Vasakult: Nikolai Süslich Ale talust, Aleksander Fett, Kaarel (Kirill) Aasoja (Aasafeldt) Oja talust. Pudeli all paberil: Minu vastast meest ei olegi.
Foto saatis ERAle 2017. aastal kaastööline Aada Aasa.

ERA, Foto

neljapäev, 28. 06.
Anna 1965:
Käisin Albert Lauri juures. Ta teab palju ja tunneb vanade pärimuste vastu tõsist huvi. On ajalehe jaoks neid ise kirja pannud. [---] Ilma reaalse lootuseta küsisin muuseas siiski ka regilaule, aga imede-imeks ei jäänudki see küsimine nagu hüüdja hääleks kõrbe. Minu pärimiste peale tõi ta tagatoast koltunud paberilehe, millele tema isa oli kirjutanud koos nootidega (!) ühe vana regilaulu. Isa laulnud seda sageli viiuli saatel ja nii jäi see ka Albertile meelde.
Kohtumisest põlise Anna kihelkonna elaniku Albert Lauriga (1904-1970) 1965. aasta jaanipäeval Purdi asunduses kirjutas Olli Kõiva. Tema helilindistas ka Alberti isa Kaarel Lauri üleskirjutatud laulu esituse (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1057a.mp3). Albert Laurit pildistas toonane Kirjandusmuuseumi fotograaf Richard Hansen (21.08.1930-19.06.2018).

kolmapäev, 27. 06.
Kose, Ardu k 1964: Ilu ei panda patta ega kaunidust katlasse. – Üteldakse siis, kui on ilus perenaine, aga ei oska toitu teha või ei ole, millest teha.

teisipäev, 26. 06.
Jüri 1897: Kui ernes õitsema hakab, siis konnad enam ei krooksu.
Kirja pannud talusulane ja hilisem -peremees Jaan Saalverk (1874–1932) Kurna vallast, kes saatis rohkesti kaastöid nii Matthias Johann Eisenile kui Jakob Hurdale aastail 1896–1921.
Meest õitsvate herneste vahel on 1922. aastal pildistanud Võrtsjärve ääres tegutsenud fotograaf Aleksander Lepik, kelle albumid annetas Kaie Humala vahendusel arhiivile Aime Lellep.

ERA, Foto

esmaspäev, 25. 06.
Kolga-Jaani 1937:
Tulge jaanikutulele,
jaaniku, jaaniku,
tulge tulda oidemaie,
karga kirget kaitsemaie!
Kes ei tule jaanikutulele,
saagu mardini magama,
ristipäini ringutama!
Tulge jaanikutulele,
tooge puida tullessagi!
Kes ei tule jaanikutulele,
jõulus pöörgu teise küll´e,
teises jõulus teise küll´e!
Jaanitulel käimise tähtsust tuletas meelde Marie Sepp Vissuvere külast. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingus August Pulst ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_49A2.mp3), laul on avaldatud ka Eesti rahvamuusika antoloogias (2003, CD1: 21; veebis https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/021-Tulge-tuld-hoidma). Marie Seppa pildistas oma stuudios Peeter Parik.

pühapäev, 24. 06.
Viru-Jaagupi 1970:
Jaanipäeval hakkas juba varahommikul inimeste voorid teel liikuma. Need olid enamasti vanad inimesed, kes polnud jaanitulel käinud, kuid nende perekonnaliigetest oli mõnigi kalmule kantud ja nüüd ruttasid nad sinna, et hauale lilli viia ja ka kaugemalt tuttavate[ga] juttu vesta. --- Noorrahvas läks kalmistule hiljem. Nad olid vast päevatõusuks kodu jõudnud ja nüüd oli uni magus. Nüüd läksid nad osalt jala või jalgratastega, kusjuures püüti ajada ka sirget teed. --- Oli omaste haudadel veidi peatatud, jalutati kõnniteedel, et kohtuda tuttavatega. [Surnuaia] värava taga oli aga päris laat. Seal oli kaupmehed oma putkad juba varahommikul üles löönud ja ega seal ostja puuduse üle ei kaebatud.
Jutluse ajaks kogunes enamik rahvast kabeli juurde, kuna osa edasi jalutas. Perenaistel oli surnuaial kaasas leivakotid hea ja paremaga ja meestel ka viinapudelid. Nüüd võeti need omaste haudade juures lahti, söödi ise ja pakuti ka tuttavatele.
Rahvas hakkas aeg-ajalt laiali valguma, kuid üksikud paarid viibisid seal õhtuni.
Kirja pannud Hugo Lepiku.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47624

laupäev, 23. 06.
Jõhvi 1889: Jaanipääva ööse peab perenaine alasti võid tegema, siis on hea võisaak.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48114

reede, 22. 06.
Viru-Jaagupi 1931: Kui meil Tudus metsad põlesid, siis meil oli karjane karjaga metsas. Siis üks neitsit nuttis. Karjane läks sinna, ja siis tema läks teise kohta, nuttis seal jälle. Karjane läks jälle sinna, aga ei nähänd kedagi. Aga nutu-ääl ei kadund ka kõrvist. Tema nuttis metsa põlemise pärast, see oli metsaal'gjas, tal ei old ruumi enam kuskil.
Rudolf Põldmäele jutustanud 76-aastane Mari Sirtsi Roela vanadekodus.
Tudu ja Roela vahel asuvat Punasood on pildistanud Helmut Joonuks.

ERA, Foto

neljapäev, 21. 06.
Jõelähtme 1937:
Olge terveks õllesepad,
kes need kolmed kokku pannud;
esiteks vesi see vedela,
teiseks magi see magusa,
kolmandaks vihad umalad.
Vaat sie võttis mieled mieste piast
ja puoled mieled poeste piast
ja tanud targa naiste piast.
Sial mehed mütsata mürasid,
naised tanuta tantsisid,
poisid puolele küllakille.
Jaani-ajal vajalikud teadmised õlle headuse ja õllega liialdamise ohtude kohta edastas oma laulus Hindrek Tamm Nehatu vallas Iru külas. Laulu heliplaadistasid Riigi Ringhäälingus August Pulst ja Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_67A2.mp3). Hindrek Tamme ehk Hansu Hindrekut pildistas oma stuudios Peeter Parikas.

ERA, Foto

kolmapäev, 20. 06.
Iisaku, Tudulinna v 1935: Enne jaanipäeva om sääsel visa hing: kui ühe tapad, siis selle hingest tuleb üheksa asemele. Aga peale jaanipäeva on nii, et kui ühe sääse tapad, siis üheksa kaob.

teisipäev, 19. 06.
Tõstamaa 1964: Kui rukis hakkab õitsema, hakkab esimest metsmaasikast ka leidma. Need on rukkiõiemaasikad.
Mall Proodelile rääkis rukkiõiemaasikatest 44-aastane Alviine Naudi Karuga külas Mäeotsa talus.
1938. aasta jaanikuul pildistas vaadet üle rukkipõllu Muhu kirikule Richard Viidalepp.

ERA, Foto

esmaspäev, 18. 06.
Lääne-Nigula 1938:
Nüid on sõitjad sõgedad
ja piitsakandjad pimedad,
sõitvad meie sõõru mööda,
aavad meie aedu mööda.
Ei tohi meie tuppa tulla,
räästa alla rääkima.
Kartvad kukurid kuluvad,
raha-või-punga puuduvad.
Nii laulis Taebla vallas Kirimäe külas Hiiemäel elanud Villem Ilumäe ehk Eesmäe Villem. Ta oli pillimees, kellelt 1938. aasta rahvamuusika heliplaadistamisel Tallinnas jäädvustati seitse parmupillilugu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_77B5.mp3). Siiski plaadistati temalt ka mõned laulud (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_78A4.mp3), mis toovad meieni Läänemaa siirdevormilise meestelaulu. Pildi Villem Ilumäest tegi oma stuudios Peeter Parikas.

pühapäev, 17. 06.
Venemaa, eesti asundused, Kemerovo obl, Jurjevi k 1994:
Leonidal on õnnetuma päeva raamat, mida Astrid hakkab kohapeal ümber kirjutama – tundub, et raamatukese väljaviimine ei ole Leonidale meeltmööda. Seal leiduvaid arstimissõnu (vere kinnipanekuks) on Leonida praktikas edukalt kasutanud – seda näitab verega määrdunud eraldi leheke. Muidugi pakutakse meile süüa: pannitäis praemune, hapukurki, kausitäis mett. Värske Siberi mesi on vedel ja hele, ei püsi hästi leiva peal. Pärastpoole, ise kududes, räägib Leonida mitu muistendit pisuhännast, kuradist, kodukäijast jm, muuhulgas õpetab ravimisi. Justnimelt õpetab. Istun, tilluke kaamera süles, kuulan ja filmin samal ajal, Leonida pole ülevoolavalt jutukas, ent ta teab asju. Ei usalda meid pimesi, vaid avaneb vähehaaval. --- Leonida ravib omaalgatuslikult mu jalakonti uksekontsa all, kui juhtun mainima, et mul on selline häda. --- „Kõik abi on Jumalast,” ütleb ta. Ja igaühele ei ole antud seda, et ta saab arstida. Temal on see võime. ---
Hiljem viin Leonidale värskapudeli täie piiritust – osa sellest, mille olin joonistamisega „teeninud“. Peretütrel Galjal on Mariinski viinavabrikus „käpp sees“. Leonida kinnitab, et tema ei joo. Ma ütlen, et ega ma joodikule poleks toonudki. Tõin arstirohuks, ta ju teeb rohtu kärblaseentest ja sireliõitsmetest. Seljavalu vastu. Leonida peidab tänuga pudeli ära.

Mari-Ann Remmeli kogumispäevikust.

reede, 15. 06.
Põlva 1931:
Viitk võtt veerest,
jaan jaga poolest,
piidre veese perägi ärä.

Lehmade piimaanni vähenemisest alates viidipäevast, 15. juunist, rääkis Richard Viidebaumile 73-aastane Hels Koosapoig Mooste valla Kaaro külast. Rohkem viidipäevast (nagu ka jaanist ja piidrest) saab lugeda: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/viidipaev

Oma lehmaga on ennast 1958. aastal pildistada lasknud Meemaste küla pillimees ja -meister Jaan Kriim – foto saatis ta poeg Valterile Ameerikasse. ERAle tõi foto Üllar Kurik.

ERA, Foto

neljapäev, 14. 06.
Kuusalu 1962:
Mina mies merimihe poiga
ja kaunis mies kalamehe poiga,
istun mina paadi parda pääle,
nopin täida-ja vammuksista,
pisimad pillutan meresse.
Seal nemad kasvavad kalaksi,
lagunevad latikaksi,
tulevad sääl turskadeksi,
arenevad angerjaksi.
Meriärjal kirjud vatsad,
kammilal suud koverad.
Laulu meremeeste imetabasest elust laulis Risanda Kravtsov, lindistas Hilja Kokamägi (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_741a.mp3). Pildile jäid nad mõlemad koos Tapurla rannas.

ERA, Foto

kolmapäev, 13. 06.
Kuusalu 1964: „Hobune ei pese ilmaski, ikke nääb, karu koa ei pese – kõik kardavad“ – ütleb see, kes põikleb näopesemise eest.

teisipäev, 12. 06.
Kodavere 1961:
See kuulus Karss ja Ersterum
sai vangi võetud, kui lõi trumm,
üks rahusõnum kuuldus sääl
Konstandinoobli välja pääl.
Kaks keisrit kokku leppinud,
kõik vihavaen on lõppenud,
nüüd neiud pühku silmad veest,
et nende peiud peasnud sõ'ast.
Truu jumal kaitsku meie maad
ja andku meile rahua'ad
ja andku sooja vihma ka,
las meie põllud sigida.
Sellest, kuidas kaks keisrit kokku leppisid, laulis Ingrid Rüütlile 56-aastane Leida Laasma Ranna külast. Tema omakorda oli laulu kuulnud umbes 6-7-
aastasena kohalikult väga healt lauljalt Olli mammalt: "http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54958-70651

esmaspäev, 11. 06.
Kose 1965:
Õhtu eel jõuan Toomaveski talusse. Vanaperenaine öeldakse olevat kaalikaid istutamas. Seal ta ongi, 85-aastane Anette Raagul, ekspeditsiooni „nael“. Soovin jõudu ja pakun ennast tüdrukuks. Kaubad saavad kokku, palgaks tahan laulu. Teen augud pulgaga ette, tema paneb kaalikad, viimase istutan oma õnneks. Läheme tuppa. Laul ei taha tulla. Tütar toob klaasi lahjat veini, et vast see päästab laulu valla. Nagu ikka, tuletab ka Toomaveski kõigepealt meelde endast paremaid. See on Kaeremäe isa, kelle kohta on hiljem põhjust veel küsida. Kirjutan 14 lehekülge laulu, kell saab 11, videvik tuleb kätte. Siis lähen jalgratast otsima.
Kohtumist Vetla külas elanud Anette Raaguliga jäädvustas nii kogumispäevikus kui fotol Mall Proodel (Hiiemäe). Anettelt kirjutati üles hulgaliselt laule ja pajatusi, helilindistati 13 laulu, mille hulgas oli ka üks tore laul Kehra kandi tüdrukute kaklusest ("http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1026f.mp3)

pühapäev, 10. 06.
Kolga-Jaani 1935:
Ühel mehel on naene ärä surnd ja jäänd tütär üksi maha. Ja olnd nälläaeg ja olnd nad vägä nälgäs. Isä ütlend tütrele: „Me piäme ühest lahkuma.“
Viis tütre metsä, läks isi kodo. Tütär leidis metsäs jalgtiiraja. Enne ollid suured metsäd. Läks ulk aega sedä müüdä tiirada. Viimäti läks mets õredamas, viimäti läks õege õredas ja akas paistma maailma suur linnamaja. Ja läks sisse, uksed ollid kõik lahti ja kõiksugused söögid ollid lauva piäl. Temä kõht olli tühi ja sõi siält natuke koa. Siis akas vaatama teisi kamre, kus olli kaksteistkümme vuudid. Siis olli teind vuudi ülesse, tuund lillesi rohoaiast, ilus rohoaid on olnd. Siis olli üks vuudi olnd kõege toredam ja tore tekk olnd piäl. Sii olnd mõrtsukate piämiis. Ja temä teind selle aseme kõege ilusamini ülesse. Ja tulnd nad õhta kodo ja leidnd, et üks on käind. Kedägi varastud ei ole olnd, muudkui süünd natukese.
Siis läks ärä metsä ja magas metsäs öössi ja teene pää läks sedäsama tiid sinna samasse majasse. Ja jälle ei olnd kedägi kodo, süük ikke lauva piäl. Sõi siält, tegi vuudid ülesse, selle vuudi kõege ilusamini, selle pereme vuudi, mis kõege ilusam olli ukse kõrval. Siis läks jälle metsä. Nüid nemäd tullid kodo ja leidsid, et üks olli käind.
Siis tulli kolmas pää, läksid metsä, aga peremiis tükkis vuudi alla ja jäi valvama. Ja tüdrek läks kolmat päävä, sõi natukese ja akas vuudisi ülesse tegemä. Ja tegi jälle selle kõege ilusamini, tõi rohoaiast lilli piäle ja ei tiädnud mitte, et valvaja sängi all olli. Akas vällä tulema, et lähäb ärä, aga sii tükkis sängi alt vällä ja võttis ta kinni. Küll tüdrek palus, et ta lahti laseb, aga ei lasnd. Siis sai aru, et ta mõrtsukate majas on. Aga miis oidis ta nii kauva kinni, kui teesed kodo tullid ja siis ei lasnd tedä ärä, ta olli ilmilus inime. Peremiis võttis ärä temä omale naeses. Ja ühel teesel olli enne siäl naene. Sii käis ühes teestegä metsäs, ja kui ta alle üksi olli, tõid kõiksugu kuldassad. Aga see olli ilusam, akasid sellele viimä, endisest naesest ei pannud tähele. Sii endine naene olli nõiaema tütär, mõistis nõidu.
Mehed jätnd naesed kodo mõlemad. Sii endine naene tahtnd, et ta saas ärä suretada pärästese naese. Olli neil mõlemil kuldelmed kaelas olnd. Sii endine naene ütlend noore naesele: „Vahetame ärä need elmed!“
Aga nuur naene andis oma elmed teese kaela ja teese elmed oma kaela. Ja nõnna kui elmed kaela pand, nõnna kukkund maha ja surnd. Ollid teesed kodo tulnd ja naene surnd. Siis sel peremel olli irmus kahju ja kõegil. Ja akkasid pesemä, et matavad maha. Aga pesuaeg üks ütles, et: „Võtame need elmed kaelast ärä!“
Ei tahnd märjäs tehä. Nii kui nad elmed ää võtt, naene tõusnd istu. Ei tiä kedägi ja on mõtlend, et minesteseuug olli.
Teene pää olnd neil kurted. Endine tahnd kurtesi vahetada ja vahetasid ärä. Ja kui endise naese kurte vüüle pand, nii kukkus maha ja surri. Teesed tullid kodo ja nuur naene jälle surnd. Siis mõtlesid, et tal minesteseuug käib piäl. Jälle, et akkavad pesemä, võtavad kurte ää, naene tõuseb istu.
Tulli kolmas pää, olli neil mõlemil sõrmussed sõrmes pärätusti. Aga sii endine ütles: „Vahetame sõrmussed ärä! Ma annan oma sulle, sa anna oma mulle!“
Vahetasid. Panni sõrme, kukkus maha ja surnd. Mehed tullid kodo ja leidsid, et surnd. Pessid temä ärä, aga sõrmussid ei tiädnd kiigi liigutada ja jäigi surnus. Siis olli neil nii irmus kahju. Tegid kirstu ja lõid punase riidiga ümmerringi selle kirstu ärä. Siis kandsid maantii ääre, suure kuuse alla ja need üksteistkümme miist puusid ärä kõik kuuse külge, nii kahju olli.
Üks suur mõesakutsar viis ärräd merevette, ja sõitis tagasi ja nägi, et sii punane kirst on tekkind sinna ja üksteistkümme miist on puund ärä. Ja siis temä võttis kirstukaane lahti ja vaatas sisse, et sii inime eläs, et sii ei ole surnd. Siis võttis, tõstis oma tõlda ja viis mõisa surnu kirstuga. Ja viis oma tuppa selle kirstu ja pidäs kirstukaane lahti ühtepuhku. Ja vaadas, kui ta aega sai, ööd ja pääväd, et sii inime eläb.
Ja siis prouva nägi. Kutsar alati jättis oma tuaukse lahti, kui ta läks talli juure, aga siis, kui surnu kodo viis, ei jätnud mitte lahti tedä. Prouva nägi läbi võtmeaogu, et kutsaril on tekkind suur punane asi tuppa, ja püidis sinna tuppa, aga ei saand, uks olli kinni. Ei tiä, kis ütles, et täkud tallis riidleväd. Kutsar panni juusma ja unetas ukse lahti. Ja prouva nägi, et uks lahti jäi, ja lipsas sisse vaatama ja nägi, et surnd inime kirstus. Ja nägi prouva, et sõrmed ollid sõrmussid täis, ja et sii olli kõege ilusam vahetud sõrmus, ja mõtles, et võtan ühe omale. Ja võttis selle neetud sõrmusse. Nii kui prouva sõrmusse ärä tõmmas, tüdrek tõusis istu kirstus. Prouva ehmätäs, minestäs ärä, ei saand ärä joosta. Ja siis kutsar kuulis, et maailma kisä temä tuas, ja juusis vaatama ja nägi, et tüdrek istus kirstus. Ja prouva toibund senni ja akand kutsariga kärämä.
Tüdrek akand prouvat paluma, et: „Ärge kartke, egä ma põle kodokäijä!“
Siis sii naesterahvas sai aru, et sii needmesesõrmus olli.
Ja siis kutsar võttis ta ärä omale naeses. Kui nad eläväd, eläväd ehk praegu.

Jutustanud Anu Läänesaar, kirja pannud Kustav Must.
Ilmunud raamatus: Urmas Sutrop, „Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood“. Tallinn–Tartu: EKSA–EKM Teaduskirjastus, 2018.

laupäev, 9. 06.
Kuusalu 1965: Öösorr laskeb sorri. Kui öösitel metsäheinämais konnid, siis kuuled, ku öösorr laskeb aeva „sorr“ ja „sorr“, sendä se nimigi niisugune on.

reede, 8. 06.
Rapla, Raikküla v 2011:
Paka mägi.
Foto: Jüri Metssalu.
Foto näituselt „Eesti lood. Pärimuspilte Eesti Rahvaluule Arhiivist”. 2015. aastal valminud fotonäitus on nüüdsest kuni juuni lõpuni rändnäitusena näha Jõgevamaal Kuremaa veskis. Maaliline fotoveski on avatud igal nädalal neljapäevast pühapäevani 11–19.
Raikküla lähedal asuvat paepaljandiga Paka mäge on seostatud Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud ümberkaudsete hõimude nõupidamistega. Koduloo-uurijate poolt välja käidud oletus on muutunud populaarseks ja nii on mägi rahva kujutelmadesse toonud ka siin nähtud muistsete vanemate vaime. Pärimus räägib siin elanud munkadest, Paka mäelt olevat alanud ka maa-alune tee. Mäele viiva tee äärne kivikülv olevat aga Vanapagana kätetöö.

ERA, Foto

neljapäev, 7. 06.
Muhu 1954:
Nuka Kati (Jekaterina Lahke) on 62 a. vana küürakas naine. On sellel naisel alles hing sees! Kui paar minutit kuulanud olime, tulid kohe meelde meie perenaise sõnad: „Ei Kati juurest te küll tulema saa…“ Kati ajab korraga vähemalt kolme juttu ja teab täpselt, kuhu mingi jutt pooleli jäi ja kust seda uuesti alata. Kiire vahetamine toimub nii paari-kolme lause tagant ilma mingi pausita, sõnad tulevad nii kähku, et lausa ime, kuidas see kõik üldse võimalik on. Juba esimesel õhtupoolikul kirjutasime temalt paarikümne lehekülje ümber mitmesugust materjali. Meie sõprust Katiga aitas tublisti süvendada seegi, et katsusime tasa teha meie poolt kulutatud aega sellega, et tegime umbrohust puhtaks ta pika porgandipeenra.
Nii kirjeldas kohtumist Nuka Katiga Liiva külas eesti filoloogia tudeng Ingrid Sarv. Katit pildistas Ellen Veskisaar.

ERA, Foto

kolmapäev, 6. 06.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Sulevi k 1967:
Ära hõiska enne õhtut, õnnemuna õrnal koorel. – Seda üteldi sel puhul, kui sa lootsid midagi saada, siis ära hõiska enneaegu, võib olla, et sa seda asja veel ei saagi, mille peale on sul lootus. Näiteks: Üks mees õngitses kala, temal hakkas otsa suur kala, ta hõiskas teistele „Ohoo, ma sain suure kala kätte!“ Kuid kala ligidal läks õngenöör katki ja kala läks ühes nööriga minema.
Ükskord hõiskas noor neiu, et mina saan mehele ilusale rikkalle poisile, pulmad pidid olema pühapäeval, reede hommikul läks peigmees jahile, et pulmadeks metsavärsket tuua, kuid jahilt tulles hakkas peigmees üle oja ronima, ronides läks püss lahti ja kuul puuris peigmehel südamest läbi ja pulmade asemel tulid matuksed!
See on tõeste sündind lugu, see juhtus Kuubanis Aksipai rajoonis Perevalka Eesti külas. See vanasõna on praegu tarvitusel.

Kirja pannud Johannes Olev.

teisipäev, 5. 06.
Tarvastu 1891: Ku tuule latse ikeva, sõs tuleb kurje ilmu. Hurda kaastööline, 1865. aastal sündinud Jaak Ungerson, vallakirjutaja abi, hilisem "Oleviku" toimetuse ametnik, pani kirja palju ilma-, kalasaagi- ja muid endeid ning täpsustas: "Meie elukoht on Wirtsjärve ääres."

ERA, Foto

esmaspäev, 4. 06.
Jõhvi-Iisaku 1958:
Pauliine Kiiveril oli muide kaasas ta laulude nimestik. Paaris kaustikus leidus ka laulude tekste. Riimilisi laule oleks temalt saanud suures külluses. Kartsin, et ta vastupidavust - arvestades kõrget vanust - ehk ei jätku kuigi kauaks ja et seepärast on vajalik kõigepealt lindile võtta kõige vanem ainestik. Selle väljaselgitamine võtete tegemise kestel oli üsna raske ning nõudis pingsat tähelepanu ning väga mitmesuguste vanade lauluteemade meenutamist.
Õnneks oli siiski võimalik temalt kuulda ka regivärsse ja leelotusi, mis ta oli kuulnud kas oma emalt või mis tema nooruses olid külanoorte keskel olnud lauldavad. Ta mäletas ka terve rea vanu lastelaule ja lugemisi. Peamiselt koosnes ta repertuaar muidugi riimilistest lauludest. Eriti näisid talle meeldivat rõõmsad, „lustilikud“ laulud.
Tal olid peale kõige muu ka mõned oma tehtud laulud. Neist esitas ta kolm: kolhoosielust, oma eluloost, ühest eksimisjuhtumist. Need on kõik loodud viimastel aastatel. Eeskujuks on võetud mõni tuntud viis, millele on sobitatud sõnad. Poeetiline sisu on vähenõudlik.
Laulik osutus siiski tähelepandavat vastupidavust: saime lindile võtta umbes 40 pala ja lõppu veel mõned mõistatused.
Sõidutasime ta autoga koju. Tegime seal fotovõtteid ning jätsime südamlikult hüvasti. Lahkumisel ütles laulik: „Rõõmus miel on elu alus.“
Esimest kohtumisest Alutaguse lauliku Pauliine Kiiveriga sai Richard Viidalepale mitmeaastane viljakas koostöö. Viidalepp koos Helgi Kihnoga helisalvestas Pauliine Kiiverilt muuhulgas ka ühe laulu laulmise mõjust kuulajatele (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_58_25_10.mp3). Laulikut koos rahvaluulekogujaga pildistaski Helgi Kihno.

ERA, Foto

pühapäev, 3. 06.
Lüganuse 1964:
Väsituskammer. Püssi krahvil õld väsituskammer üleval korral. Ninda pehme ku samblane suo, et ku lähäd pääle, sis vajod põlvini sisse. Krahv õli enne uinumist pantsind väsituskambris. Pääle seda õli sis viel vannis käind, sis sängi mend.

Kirja pannud Aino Källo, kuulnud lapsepõlves oma vanaemalt.

laupäev, 2. 06.
Peetri 1977: Mida öeldakse ujumisel?
* Ujub nagu allveelaev.
* Ujub nagu konn.

reede, 1. 06. 2018
Venemaa, eesti asundused 2004: Azovo rajooni Tsvetnopolje küla võtan ette eelkõige Grigošina Linda pärast, kes mulle kõik need aastad pärast meie kohtumist 1997. aasta talvel on järjekindlalt kirjutada viitsinud. Tema kaudu olen Tsvetnopolje küla eluga jätkuvalt kursis. Ja tean, et eestlasi, kellega tookord kohtusime, on järele jäänud juba hoopis vähe: kes manalateel, kes Saksamaale elama asunud. /--/
Linda elab külaotsas Severnõi uulitsas. Ta väikese köögi ja kambriga elumaja leiame hõlpsasti kätte ning Linda ise pole peaaegu muutunudki. Kui ta aru saab, kellega tegu, löövad ta silmad särama. Linda pakub meile esmalt teed, võileibu ja omakasvatatud väga maitsvat arbuusi. Seejärel paneb selga uue kleidi (näeb selles väga kena välja!) ja viib meid küla peale.
Lõik Anu Korbi välitööpäevikust, ilmunud raamatus "Eesti asundused VIII. Kohtumised Siberis" (2017). Anut ja Lindat pildistas Villi Sulger.

ERA, Foto

neljapäev, 31. 05.
Jõhvi ja Iisaku 1958:
Oli teada, et Pauliine Kiiver peab elama Vaabu metsavahi juures. Temast räägitakse kui heast laulikust. On 81 aastat vana. Tee sinna läks mööda looklevat moreenseljandikku. Kohati oli näha ilusaid ja suurigi taluhooneid. Talud paiknesid samuti seljandikul, kõrvale jäid aga madalad metsamaad.
Paiguti oli tee kehvavõitu, libe ja aukline.
Algul sõitsime metsavahist mööda ning kaotasime seetõttu aega. Siis laskis P. Kiiver üsna kaua oodata. Kui ta viimaks välja tuli, oli ta heas tuuris. Oli ilmne, et ta oli tarvitanud lauluõli.
Sõitsime Mäetagusele tagasi ning panime magnetofoni tööle.
Jõhvi ja Iisaku kihelkonna piiril Metskülas elanud Pauliine Kiiveri juurde sõitmisest kirjutas oma kogumispäevikus Richard Viidalepp. Tema pildistas ka samal ekspeditsioonil tehtud peatust teel lauliku elupaigast Mäetagusele.
Pauliine Kiiverilt lindistati muuhulgas üks tore laul lindude õlleteost (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_58_25_24.mp3).

ERA, Foto

kolmapäev, 30. 05.
Pärnu 1888: Ead lapsed kasvavad ilma vitsahirmuta ülesse, pahad saavad vitsu ja lähevad siiski hukka.

teisipäev, 29. 05.
Narva 1935: Võilillekett. Väikestele lastele väljas.
Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma. Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku. Mängu kirjeldas 1919. aastal sündinud Hilda Raspel, kirja pani Elli Sula.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1365

esmaspäev, 28. 05.
Kihnu 1919:
Mis maksab moaobonõ
saksa sjalgudõ siäse –
moaobu maksakuine,
saksa sjalgu siärikuine –
või aga maksab vaenõlapsi
peretüdärde siäse –
peretüdär piinikene,
talutüdär taimõkene,
ori vaenõ otsõlane,
orjalaps odrakesine.
Oata aga neidä peretütri:
nad seüväd sialihada,
nad jõuvad kanamunada –
sest nende silmäd sienetet,
kõrvaiärsed kõõnatõt.
Oata aga neidä vaesilapsi:
nad seüväd põõsast putkõsida,
lakvad vettä laenõtõst,
nad seüväd jõest jõngirohtu –
sest ond putkõlõ punasõd,
veelainõlõ lahedad.
Maahobuse ja vaeslapse elust saksa hobuste ja peretütarde seas laulis Kuraga Liis Andrus Saarestele. Olli Kõiva fotole on oma koduse hobusega jäänud Kaevandu Anni Lemsikülas 1959. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 27. 05.
Tõstamaa 1889: Nupukene keskel merd?

laupäev, 26. 05.
Raske otsustada Oli kolm reisiselli. Need läksid reisima. Esimene leidis ühe muna. See oli niisuke, et kes selle muna küljest ammustab, saab igasugusest aigusest terveks. Läksid edasi. Teine leidis ühe peegli. See oli niisuke, et kuhu tahad vaadata, igale poole näed. Edasi minnes leidis kolmas ühe sõiduriista. Temaga said sinna silmapilk kuhu iial tahtsid. Sellid teadsid, et ühel kuningal oli tütar aige ja et keegi pole jõudnud teda terveks teha. Pidasid aru, et lähevad arstima. Aga kas ta veel aige on? Peeglimees vaatas ja nägi et ikka on veel aige. Sõiduriistamees ütles: „Istume sisse, sõidame sinna ja teeme terveks.“ Sõitsid. Munamees andis aigele ammustada ja aige sai terveks. Kes neist kolmest pidi kuninga tütre omale naiseks saama? Sellid ei jõudend otsustada, vaidlesid, riidlesid ja läksid kohtusse. Kohtunik küsis kordamööda: „Kas su peegel on terve? Kas su sõiduriist on terve? Kas su muna on terve?“ Kaks esimest jaatasid. Kolmas vastas: „Ei! Mu muna küljest on ammustatud.“ Kohus mõistis kuningatütre munamehele. Jutustanud Aleksander Laks, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.

reede, 25. 05.
Otepää < Rõngu 1982: Kui järv on vait ja ööbik laulab ... Kuu aja pärast on jaanipäev. Aeg valsiks. Mängib Kirepi vallast pärit August Rohtla. Salvestasid Mall Hiiemäe ja Einar Sinijärv, pildistas Einar Sinijärv.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3573--02--valss_Kui_jarv_on_vait__kannel.mp3

neljapäev, 24. 05.
Püha 1959: Hämmelepa külas lähme Kahu tallu, kus Liisu Lõhmus laulab meile lindile pulmalaule ja lastelaule. Ta tütar Miina Lõhmus laulab lindile ka mõned lastelaulud. Samas on külas naabertalust vanainimene, kes teab ka pulmalaule ja kellelt saan kirjutada üles ainult paar rida, sest kui Olli Kõiva küsib tema nime ja vanust, keeldub ta neid ütlemast ja läheb hoopis ära koju. Liisu Lõhmus räägib veel meile Tõllu kivist, millel nad olid mänginud ja mis asub Arukopli aia taga Rahniku külas. Nii kirjutas oma kogumispäevikus kohtumisest 88-aastase Liisu Lõhmusega Lilia Briedis. Kaks aastat hiljem külastas Kahu talu Ingrid Rüütel, kes kurtis, et „Miina Lõhmust polnud aga kodus. Ta ema tõrkus algul laulmast, kuid suutsime teda siiski selleks veenda.“ Veenmine kandis vilja, sest Ingrid Rüütlil ja Olli Kõival õnnestus Liisu Lõhmuselt magnetofoonida mitu toredat lastelaulu (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_497g.mp3). Foto tegi Richard Hansen.

ERA, Foto

kolmapäev, 23. 05.
Pilistvere, Vitsjärve k 1981: Kes kopikat ei korja, see rublat ei leia. – Inimene, kes tühja-tähjaga end paljaks trallib, sellel pole tagavara.

teisipäev, 22. 05.
Kodavere, Rannu, Helme 1936: A-e, a-e, Teiste Linda a-e! ... Karjuste aetamiste viise ja sõnu on oma mälestuste põhjal, Karl Kingu (70-a) ettevilistamise järgi ning Taagepera vallas Karjatnurme külas 22.05.1909 sündinud Eduard Laugaste laulmise järgi kirja pannud Alatskivilt pärit Gerda Laugaste (snd 24.06.1910)

ERA, Foto

esmaspäev, 21. 05.
Mihkli < Hanila 1968: Üiab üip ja laulab lagle, kõõrutab merekajakas merevetta juue'essa ja rannarohtu süie'essa, merevesi oli soolane ja rannarohi oli rohi rasvane. Merelindude heast elust laulis Mari Luik Koongast. Laulu salvestasid Herbert Tampere ja Olli Kõiva (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_1428e.mp3). Foto Mari Luigest tema koduõuel tegi Ingrid Rüütel.

ERA, Foto

pühapäev, 20. 05.
Hargla 1937: Suvistepühadel pannakse lehmadele pärg pähe. Siis ehitakse looma sellega. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47457

laupäev, 19. 05.
Põlva, Miiaste k 1966: Vanast oll´ Peipsi Mehikuurma mant nii kitsas, et naise’ mõssiva’ rõivit ja tõnõ naane and´ tõsõlõ üle kraavi tõlva. Tuukõrd Peipsi juuske Võrtsjärve ja Võrtsjärvest Heinastehe. Sis tull´ nii suur vihmasado, et kaksas Narvast alla. Sis nakas Peipsi säält merre juuskma. Emajõgi oll´ saisnu’ 500 aastat, sis nakanu’ Peipsi poolõ juuskma. Jutustanud Daniel Haidak, kirja pannud Erna Tampere.

http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=11708

reede, 18. 05.
Simuna 1978: Nojah, kõigepealt läen metsa, otsin ästi sileda, ühtki oksa lepal sies ei ole. Ja siis kopin kuore lahti... Karjapoisi vilet - lepavilet - mängib ja selle valmistamisest ning pajupilli löömisest räägib Ingrid Rüütliga Heinrich Kasemets Raja külast:
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--02--lepavile_puhumine.mp3
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--03--jutustage_nyyd__j.mp3
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-3100--06--ja_siis_paju-pajuvile__j.mp3
Heinrich Kasemets puhub omavalmistatud pajupilli. Foto Mart Jallai 1978.

ERA, Foto

neljapäev, 17. 05.
Ambla 1893:
Laulid Riia linna kuked,
kõerutid merikajakad,
möirgas meres musta härga:
"Lööge lukku linna lukud,
pilgele paeväravad -
Viru neidised tulevad,
Harju neidised ajavad,
Järva pooled poogassepad!"
Viru neidu, neitsikene,
Harju piiga peenikene,
ärge rik'ke Riiakesta,
tapke Tallinakesta!
Jätke linna soola tuua,
Tallinna raha taguda!
Poistel tuua poortisida,
Leenul tuua lintisida,
Krõõdal kõrvarõngasida,
naistel tanunarma'aida,
tütardel sinikivida!
Riia linna ähvardavast rikkumisohust laulis Ann Barth 1893. aastal Otto Hintzenbergile. „Riia linnas“ mängivaid Pamma küla noori pildistas 1943. aastal Oskar Grepp.
Täna ja homme külastavad ERA töötajad Läti Rahvaluule Arhiivi (https://www.facebook.com/garamantas/).

kolmapäev, 16. 05.
Pöide, Saareküla 1938: Äks ärg soab ikka jänese käde. – Pikaldane püsiv töö tulusam ja tagajärjekam püsimatust paterdamisest.

teisipäev, 15. 05.
Tarvastu 1896: Tahetass täädä, mill tunnil ja minutill kuu lood saab, sõss võetass kollm pihlapussd pulka, lõigatass egäle pulgale rissd ottsa ja pannas vette. Sell silmä pilgul, ku kuud luuas, seisve kikk kollm pulka püssdi vee pääl.
Kirja pannud ja varjunime all Feldfebel Jakob Hurdale saatnud mölder
J. Tõllasson. Samas Hurda kogu köites on temalt "tõine kimp" ehk ligi 200 lk kõnekäände, uskumusi, muinasjutte jm pärimust. Saadetise päises on kirjas: "Esimene kimp sai saadet aastal 1890. 68. aruanne N 606. 18.I.1891".
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10350-56764-04605
Tänasel kuuloomisel tasub veel meeles pidada, et ka ilma on arvatud muutuvat just sel hetkel.

esmaspäev, 14. 05.
Narva < Peetri 1913:
Oh, minu hella memmekene,
kui sina minda kasvatasid,
kasvatasid, kannitasid,
ülespidi hüpitasid,
vastu taevast tantsitasid,
sülle võtsid, suisutasid,
maha panid, mängitasid!
Mõtlesid kaksi kasvama,
üheksa ülenevad.
Minust jälle kasvis kangekaelne,
veeres vemmaldealune,
sai üksi sugaraselga.
Oh, minu hella memmekene!
Lapsepõlvest ja ema kasvatusest laulis Narva linnas 1913. aastal Esna vallast pärit Priidik Nahkur EÜS stipendiaatidele, Peterburi konservatooriumi üliõpilasele Richard Wilmansenile ja TÜ meditsiinitudengile Ants Kingule. Karuse talu peret Esna vallas on pildistatud 1931. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 13. 05.
Setomaa, Vilo v ja k 1938: Pühä Maarja ka kõgõ näüs, ku sõda lätt taplõma. Tä nuilõ näüs, kiä hõndsa’ omma’. Ku naa’ perämätse’ suurõ’ tapõlusõ’ olli’, sis Pühä Maarja oll´ ülnü’, et ku ma uma rahva tuu platsi, kel säidse küünärt küpär pääh om, sis õks saa mu perrä. Kae’, mi rahval linige’ omma’ kõõ säidse küünärt piuta. Selle om õks vaia ummi rõivit kanda’, ma kõõ ütle lastõlõ.
Jutustanud Ann Pääslane, kirja pannud Ello Kirss.
Eesti Vabaõhumuuseumis on eilsest avatud Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni näitus „Kaetud peaga naised“!

laupäev, 12. 05.
Urvaste 1910:
Küllä küllä, lätsi kükikala (alta aia, alta aia),
alta, alta aia argukala.
Kos see kabu magama kõmpse?
Kabu kõmpse kõlgusele.
Kõlgus nakas kõhisema,
kabu nakas kirsatuma.
Oh, ma vaene vabadiku naene,
pani tütre teoli,
teopoisi tembutama,
vallapoisi vallatama.
Pani tütrele krambi ette.
Ennemb maka kivi kõrval –
kivi ei kiso, kand ei kaku
poissmiis ei jäta putmata.

Laulnud Miili Aalup, kirja pannud Mihkel Pehka ja Rudolf Tamm.

reede, 11. 05.
Viru-Jaagupi ja Iisaku 1984: Vanad inimesed tulid kõik Roela-Tammikust, ja kaugelt metsast, kõik läksid külade viisi, poistel püksisääred üles keeratud, jalad paljad ja läksid kõik, ja õhtul jälle koos tagasi.
Nii kirjeldab Mall Hiiemäe äsja ilmunud raamatus "Virumaa kalendripärimus" ristipäeval ehk Kristuse taevaminemise pühal kirikus käimist Puka külast pärit Karl Soon, snd 1913.
Roostoja külast pärit Vilma Proodel aga jutustab: Ristipäeval rohi ei kasva ja kana ei mune. Ükskord Härjaoja ämm läks ristipäeval kiriku, miniad tõid kanamunad pesadest ära, munad pandi kõik nahka. Siis kui tagasi tuli, siis ütlesime, et täna on nii suur püha, et kanadki ei munend. Ei tea, kas see ämm meile mune oleks keeland! Aga ta ei öelnudki muud, kui: „Nojah, nojah.“

neljapäev, 10. 05.
Pöide 1961:
Umal uitas arussa,
käbi kõpsis põesa’assa,
tooge mind tõrre äärele!

Mehed mütsata müravad,
naised tanuta tantsivad…
Seda laulu kuulis Juulia Rüütel isaemalt väikese lapsena umbes 50 aastat tagasi, isaema oli siis 70-aastane. Seda pidi laulma humala keetmise ajal: „2 tundi humalad keesid, seni laulis seda laulu – muidu õlut ei akka pähe. Liigutas ja ise laulis.“ Juulia Rüütel pidi seal juures täiesti vaikselt istuma ja istus ka. Midagi kõrvalist ei tohtinud teha ega mõelda. Isa ei olevat enam laulnud seda, isa ema oli ainus, kellelt ta seda kuulnud. Humalakeetmise tähtsat protsessi meenutas Pahavalla külas Juulia Rüütel Ingrid Rüütlile. Laimjala valla pulmarahvast pildistati 1932. aastal: „Õlu otsas, pärm põhjas!“

ERA, Foto

kolmapäev, 9. 05.
Hanila 1968/71:
Igaüks oo oma õnne sepp.
– Et igaüks taub isi oma saatust, see oo küll õige, aga käsi vääratab kua, inimestel ei lähä kõik sedasi nagu tahaks. Pailu ei tule oma tahtmesest, õnnetused ja surmad oo meitest vähä tulevad. Muidugi tuleb ettevaatlik olla.

Vanasõna üle arutlenud Mari Luik, kirja pannud Ida Aavekukk.

teisipäev, 8. 05.
Rootsi, Lund < Sangaste 1996: Perekonnatraditsiooni kohaselt on Uibopuude perekonnanime esimene kandja olnud Kottre, hüüdnimega „Ulbi Kottre“ Sangaste-Laatre kihelkonnast, Raama külast (1788-1858). Kui kohalikel meestel tulnud minna mõisasse nimedepanekule, oli Kottre murdnud tee äärest (teise variandi kohaselt enda koduõuelt) kätte õitsva õunapuu oksa. Endal tal nime ettepanekut polnud, ja mõisnik oli ta käes olnud õunapuu oksa järgi talle nimeks andnud Uibopuu. Varasemais kirikukirjades esinevad sellest variandid Uibopu, Uibepu ja Uibopuh. Oma perenimeloo on kirja pannud eesti kirjanik ja keeleteadlane, Õru külast pärit Valev Uibopuu (1913-1997), kes alates 1944. aastast elas Rootsis ja töötas Lundi ülikoolis.

Vana ja noort õunapuuaeda Tamme-Kopli talus Sillapää külas (Räpina khk) on pildistanud Janne Eespäev.

ERA, Foto

esmaspäev, 7. 05.
Kuusalu 1935:
Läheme suured sõudemaie,
vägevad väitemaie,
tooma tooresta kalada
jõulu suuriksa pühiksa.
Sealt me saame hülgesida,
maost saab torupillisida.
Mihkel teeb siis pillisida,
Päärel sätib näpulauda.
sätib esimikkusida.
Siis hakkab pillida puhuma,
Rootsi roogu seademaie.
Millas sinna merele mendaneksi?
Hobusella vai härilla,
vene'ella vetta mööda.
Noored sõudevad, aerud nutkuvad,
vanad sõudevad, pää vabiseb,
raudtullid see ragisevad,
kivistullid see kidise.
Pärast lähme sõideldes sõdaje,
pääda vääneldes vägeje!
Panen torupilli turja pääle,
siis lähen sõideldes sõdaje,
pääda vääneldes vägeje.
Pärast tulen sõideldes sõjasta,
pääd aga vääneldes vägesta.
Siis tulen ise ukse ette,
isa koera kallitele,
isa ragi raksatele.
Isa tuleb välja vaatemaie,
ema tuleb välja vaatemaie.
Oma mees, oma hobune,
oma kootud kuub on seljas,
oma säätud särk on seljas,
omad kindad käessa,
oma kiri kinnastessa.
Torupilli tegemisest ja sõjas käimisest laulis Viinistus Liisa Lutermann, üles kirjutas Viinistu algkooli õpilane Meeta Eikholm.
Foto Liisa Lutermannist tegi Rudolf Põldmäe 1936. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 6. 05.
Tallinn 1986:
K: Kuidas eristada Vale-Dimitri õigest Dimitrist?
V: Valel on lühikesed jalad

laupäev, 5. 05.
Rannu 1889: Nee viha lehed, mes vihtmise ajal inimese ihu pääle jääva, need söö ära, sis saad kõige heitumise vasta julge olema.

reede, 4. 05.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulani k 1970: Pere, kelle loomad kadunud olivad – oli siis missugune loom ei olnud – peremees või perenaine ehk keegi pereliikmetest lõi kerve tuanurga sisse, ise sõnas:
"Hunt (ehk hundid) pimetaks,
et nad minu lammast või siga ei näe."
Nimetati seda looma, mis kadunud oli. Kerves seisis niikaua tuanurga sees, kui loom ülesse leiti. Kui peres oli kibedasti kervest tarvis, minti teisest perest toodi kerves. Aga see kerves, mis oli tuanurga sisse löödud, teda sealt keegi ei puutund enne, kui loom ülesse leiti. R
osalie Ottesson (Ottessoni Roosi, 1899–1979) oli arhiivi ainus ja väga järjekindel kaastööline Siberis aastail 1969–1976. Ta saatis ERAle oma kirjapanekuid 78 korral, kokku ligi 3000 lk.
Esimese foto tagaküljele on ta kirjutanud: "Pilt 1927. a. üles võetud, kui ma Karatoosi raikompartis naisorganisaatoriks töötasin. Mul tuli soov end üles võtta: tahtsin näha, missugune ma välja näen." Teine foto pärineb aastast 1971: "Nüüd, kui ma peelist ennast vaatan, mõtlen, et peelist vaatab mulle mitte minu enda nägu, aga kellegi võera nägu. No peab sellega rahul olema, mis on. Möödunud ei saa iialgi tagasi."
Lisa saab lugeda Anu Korbi koostatud raamatust "Roosi Siberi lood" (Eesti asundused VII, ilmunud 2015).

ERA, Foto

neljapäev, 3. 05.
Täna on rahvakalendris leheristipäev, millest alates on lehed puus ja rohi maas. Täna ei tohi lilleõit ega puulehte murda (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad), küll aga sobib kuulata lehepillil mängitud ööbiku, kiivitaja ja koovitaja hääli (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn_II_1481d.mp3). Linnuhääli tegi Johannes Liiv Kirblas 1969. aastal, lindistas Ingrid Rüütel, pildistas Herbert Tampere.

ERA, Foto

kolmapäev, 2. 05.
Simuna, Pudivere k 1965/1967: Kui pia ei jäga, sis jägavad kääd ja jalad.

teisipäev, 1. 05. 2018
Iisaku, Uhe k 2016:
1. mai on meie peres olnud alati suur „tööpüha“. Ei, mitte töökeeluga püha, vaid just suur töötegemise päev, sest kolhoositööl käival emal polnud puhkepäevaks eriti aega. Aga kevadpühaks pidi suurpuhastus majas tehtud olema ja 1. mai oli harilikult õuekoristuseks ja lillepeenarde korrastamiseks. Küttepuud pidid selleks ajaks juba riidas olema, vaid harva, kui millegipärast selle tegemine oli veninud, lõpetati see töö just 1. mail. Riisuti üle muruplatsid, kobestati lillepeenraid, põletati prahti ja tehti teisi koristustöid. Õhtul enne 1. maid tehti minu lapsepõlves vahel maituld. Seda tehti meil ikka naabri koplis ja sellest võtsid osa ka naabrid. Lõke tehti maha ja peeti selle juures piknikku. Söögipoolise tõid kõik ise kaasa, õlleankru tõi kokkuleppel üks peredest. Lõkke juures lauldi, räägiti juttu, söödi.
Kirja pannud Anne Nurgamaa.

Maikuus ilmub EKM Teaduskirjastuses Mall Hiiemäe raamat „Virumaa kalendripärimus“. Raamatut esitletakse Tartus Prima Vista kirjandusfestivalil 9. mail ning Virumaal Narva-Jõesuus Vaivara pärimuspäeval 12. mail.

esmaspäev, 30. 04.
Tarvastu 1898:
Mööda käime me nõiasta,
mööda targa mehe taresta.
Mööda käime mütsakunna,
ümmert käime ütsi-katsi,
kaudu või kahe väravista.
Ei ka nõia meid ei nõiu,
ega kahe meid kahete,
ega targa meid targute.
Nõia nõidku nõgesida,
kahe käharkadajaida,
targa tammejuurikuida!
Oskuslikust kohtumisest nõidadega Vooru vallas laulis Liis Üprus, kirja pani J. Kala. Tartu Raekoja platsil pildistas kohatud tudeng-nõidu Pille Niin 2001. aastal.
Täna on volbriöö, kui võib ootamatult kohata nii tudengeid, nõidu kui ka lõkketulesid (http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev).

pühapäev, 29. 04.
Tallinn 2007: Vanasõnadega on sedasi, et neid väänatakse meil alati nii, kuis tarvis (nt. tänased toimetused lükka alati homse varna) ja väga tihti mõtleme ka ise välja vanasõnu, et enda olukorda soodustada (nt kui ma poes tahan sokke, aga ema ei taha osta, siis võib mõelda välja midagi sellist: „… Aga nagu vanasõnagi ütleb, et kes Marile sokke ei osta, see täna kodus süüa ei saa..“.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

laupäev, 28. 04.
Rakvere, Rakvere v, Tobia k 1939:
Karivärava küla nimesaamine.
Umbes poole kilomeetri kaugusel, põhja pool raudteed asub Karivärava küla. Küla on vana, vägagi vana. Vaadates tagasi aegadele, peatume korraks tema nimesaamise juures.
Vanasti, mõisate ajal, oli olnud praeguse Tobia asunduse põllu- ja karjamaa, Tobia mõisa karjamaa. Meie karjamaal asetsevast tiigist olid loomad joonud ja kallastel söönud. Igal õhtul ja hommikul käinud loomad Karivärava küla kohal olevast väravast sisse ja välja. Suur oli olnud see värav. Juba siis oli hüütud seda väravat karjaväravaks.
Mõisate jagamisel tekkinud sinna aga küla. Küla oli olnud aga ilma nimeta. Üks nupukam mees hakkas nimetama seda küla Karjavärava külaks. Aegade vältel on nimi muudetud Karivärava külaks. See nimi püsib sel külal kaua ja kaua. Olgugi kui kõdunevad seal hooned, ehitatakse uued asemele ja küla sammub oma ilusa ja eestipärase nimega edasi, vastu uuele tulevikule.
Jutustanud Ida Kalme, kirja pannud Inga Kalme.

http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=18838

reede, 27. 04.
Keila < Torma 1964:
Vastus tüütavale küsijale.
Kui keegi tüütult mõne inimese järele pärib, siis võib vastata: „Sõi seepi ja läks lõhki.“
Mõnikord öeldakse ka nii: „Sõi seepi, läks lõhki ja vahutab nurga taga.“
Lullikatku külast pärit Rein Koppeli korjandusest, kirja pandud 7. IX 1964.

neljapäev, 26. 04.
Rõuge 1957: Lõunatund lõpeb ja rändame jälle edasi, seekord Pangede juurde, paar kilomeetrit Vana-Roosa mõisast Tsooru poole. Kogu perekond on äärmiselt külalislahke. Kõigepealt kutsutakse meid sööma. Miina Pang (72 a.) on väga jutukas. Regivärsse mäletab ta aga vähe, kuigi on neid emalt kuulnud, kes olnud suur lauluinimene. Mõnda vana laulu mäletab Miina tütar paremini kui ta ise. Jutustamisel püüab Miina algul kirjakeelt kasutada, hiljem räägib aga murdes. Kohtumisest Vana-Roosas kirjutas oma kogumispäevikus Olli Niinemägi. Foto sõbralikust Miina Pangest tegi Richard Hansen.

kolmapäev, 25. 04.
Otepää, Vastse-Otepää 1939: Võlsil omma lühikese jala’ (võlsile saias ruttu jälile, kuna ta ei jõvva lühikeste jalgu peräst nii ruttu iist ärä pagõda, kuna tõel omma parembä jala’).

teisipäev, 24. 04.
Iisaku 2017: Hunt kodu juurest ei murra. Soosaarel Tuusnas oli hundipesa, kus elas ka metskitseema oma kolme tallega, neid ei puutunud. Agusalu külast võttis lambaid 3 km kauguselt. Juhtlammast ei puutunud, kui see sai aru, et hunt on ligidal, viis karja lauta. /--/ Hunt on väga ettevaatlik. Hea lõhnataju - instinkt. Kui sai pandud püünisrauad tee peale ülesse, sadanud oli 10 cm lund. Nädala kahe pärast tuli hundikari mööda teed, põikas kõrvale püünisraudade kohalt, mis olid lume all. Aga kui traktorist viskas oma lõunaleiva traktoriaknast välja, sõi öösel sinna sattunud hunt selle ära. Jäljed näitasid. Hundikari magas kõrgema künka otsas, kust hea vaade, nina vastu tuult. Remniku külast pärit Ellu Elkeni kaastööst "Loomariik ja inimene". Mall Hiiemäe fotol 1973. aastast on Soehanna palo Karula kihelkonnas Koobassaares, kus mees hundiga võitles.

ERA, Foto

esmaspäev, 23. 04.
Järva-Jaani 1909:
Jüri oli jüramu jünger,
soo sanger, sarapuu vinger!
Jüri ostaks jo hobuse -
kardab saksu põdema,
Jüri peaks pika mõega -
kardab moeka välgatama,
Jüri kannaksi kalevikuue -
kardab karva veeremista,
Jüri võtaks noore naese -
kardab naese naksatelle,
naba varsi paugatelle!
Jüri on meesi metsa taga,
ilus poiss on Illeverest,
kena poiss on Keika külast.
Jüri paneb ruunad rake'esse,
vanad tüdrukud vankri ette,
kahe rattaga käru ette.
Siis võtab pika piitsa kätte,
tülbib vanu tüdrukuid
Illevere heinamaalta
Varivere vainuella.
Laulu kartliku, kuid kena noormehe Jüri elust ja tegemistest laulis Illevere külas Madis Ungur. Laulu kirjutasid üles üliõpilased Jüri Välbe, A. Martin ja Voldemar Rosenstrauch. Foto Laiuselt pärit muusikapedagoogist ja koorijuhist, rahvaviiside kogujast Jüri Välbest tegi Johannes Kärner 1924. aastal.
Täna on rahvakalendris jüripäev http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev

ERA, Foto

pühapäev, 22. 04.
Tarvastu 1892: Om ismäpää jüripääv, sõs saab sel aastal pailu vanatüdrukid mehele.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10354-54878-37801

laupäev, 21. 04.
Simuna, Mõisaküla 1935:
Magus pala
Õrna puuoksa külge aias või vesiloodis oleva lati külge seotakse mängijate pää kõrgusele õrnalt mõni maiusasi, nagu kompvek, õun jne. Mängijal seotakse jalg kõverasse. Nüüd peab mängija ühel jalal hüpates asja suuga kinni katsuma võtta ja kui see tal õnnestub, saab ta selle endale.
Mängukirjelduse kirja pannud Paul Kaasan.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1458

reede, 20. 04.
Hargla 1957: 4. VII 57. Eile täienes meie ekspeditsiooni koosseis ja varustus TA Presiidiumi maastikuautoga – see jääb nüüd ekspeditsiooni lõpuni meie käsutusse – saabus Kirjandusmuuseumi fotograaf ning helitehnik Richard Hansen. Hansen tõi Tartust kaasa statsionaarse elektrimagnetofoni D3 ja uut kütet portatiivsele magnetofonile.
Ottilie Niinemäe (hiljem Kõiva) välitööpäevik kogumismatkalt Antsla rajooni 20.VI – 17.VII.
Laudadest tee, nn kilptee Tsõõrikniidu metsast Tammpäälse tallu. Foto Richard Hansen.

ERA, Foto

neljapäev, 19. 04.
Vaivara < Laiuse 1888:
Paista, paista päevakene,
heledaste ilmakene!
Paista ikki meie peale,
ära paista Saaremaale!
Vii aga vihma Vigalimaale,
saada hoogu Saaremaale!
Saaremaal on mehed mustad,
mehed mustad, naised laisad,
tüdrukud higitigedad,
poisid kannukarvalised.
Meie maal on mehed mukid,
mehed mukid, naised kekid,
tüdrukud ili-ilusad,
poisid pooled saksilased.
Vihma vajalikkusest erinevates Eesti piirkondades laulis Auvere külas hr Zimmermann, kes oli pärit Kaave vallast. Laulu kirjutasid üles Hurda
stipendiaadid Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas. Vihm sadas maha Endla rabas, seda pildistas Andres Kuperjanov 1998. aastal.

ERA, Foto

kolmapäev, 18. 04.
Kadrina, Kõrveküla 1961: Kes noorelt laiskleb, lagastab, see vanaduses nälga näeb.

teisipäev, 17. 04.
Reigi 1984: Kövadene soe vihem paneb puud lehte ja noored lapsed kasuma. Äi sest pole midagid, et naad märjaks saavad.
Kirja pannud Alja Saaster Villama külast Hiiumaalt.
Saaremaal Kihelkonna alevis on 1958. aastal lapsi kiigel pildistanud Richard Hansen.

esmaspäev, 16. 04.
Tõstamaa 1964:
Ma tulen töölta tüdinud ja
mõisaväljalta väsinud.
Tulen aga koju kimpa-kompa,
tua ette timpa-tompa.
Ma ak’sin uksepulga külge,
koer akkas minu käe külge.
Ukseenged raksatasid.
Perenaine ärkas üles,
üidis Antsu: "Tõuse üles,
unt on toa ees koera kallal!"
Mina aga kuulen, mina aga kostan,
"Ei ole unti koera kallal,
ma tulen töölta tüdinud ja
mõisaväljalta väsinud."
Väsinud teomehest laulis Ann Vestmann Mõnikuste külas Kalda talus. Laulu kirjutas üles Erna Tampere, helisalvestas Herbert Tampere (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn2_990b.mp3). Samas tehtud fotol on Ann koos Maria Salgu ja tema mehega.

pühapäev, 15. 04.
Viljandi 1889: Vana naene istub nurgas, rüpe mune täis?

laupäev, 14. 04.
Saarde 1938: Künnipäev. Künnipäeva mälestati 14. aprillil. Seda päeva küll ei pühitsetud ega peetud pühaks, kuid põllumehele oli ta omast kohast väga tähtis tegur, mille kohta vanarahvas tõendab, et sellest päevast seotavat põllumehel „pää jala külge“. (Algavat põllutöö.)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kunnipaev/item/45793

reede, 13. 04.
Maarja-Magdaleena 1927:
Noor armastus kewade maru on
Tamm nõtkubki ta ees
Noor armastus kewade maru on
Ja mõnigi murdub ta teel.
K... J.
Endla-Aksella Kõivu (hiljem Ottas, 1916-1984) salmikusse salapärase autori poolt kirjutatud pühendussalm. Pildil sama salmiku tiitelleht. 2017. aastal arhiivile annetanud Mare Hallop.

ERA, Foto

neljapäev, 12. 04.
Setomaa 1972:
"Esäkene, imäkene, võtkõ mullõ naasõkõnõ, kaegõ mullõ kaasakõnõ!" laulsid Meremäe naised Alla Muiste, Ellen Koger, Anne Tullus ja Veera Tulik 1972. aasta augustis (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_7233_3.mp3). Magnetofoonimise käigus on Olav Kiisi tehtud pildile jäänud Mikk Sarv (10.08.1951-06.04.2018), Ruth Mirov ja Alla Muiste.

ERA, Foto

kolmapäev, 11. 04.
Põltsamaa 1889: Kes teisele auku kaevab, langeb isi sisse.

teisipäev, 10. 04.
Otepää, Vana-Otepää v 1889: Kui kevaja vana lumi väga kaua maan om ja ärä ei taha minna, kui sis natukene noort lumme satas, sis see noor lumi söövad vana lume ärä, nii et lumi sis kogunide maast ära lät.
Kooliõpilasena kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud Villem Vaher (1873-1944), hilisem kooliõpetaja ja tõlkija.
Peterburis tehtud foto noorest kooliõpetajast Villem Vaherist pärineb Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogust. Tagaküljele on kirjutatud pühendus: Auustatud ametivennale J. Kompusele.

ERA, Foto

esmaspäev, 9. 04.
Setomaa 1889:
Ülti nu Jeesu ära koolu,
ülti Maarja maalõ lännu.
Kuulgõ’ vana’, mõistkõ’ noorõ’,
kuulgõ’ kinä’ keskemätse’:
olõ-õi Jeesu joht ära koolu,
olõ-õi Maarja joht maalõ lännü!
Jeesu lätsi nu jõkkõ piteh,
Pühä Maarja perve piteh.
Kiä täl vastu puttusigi,
puttusigi, johtusigi?
Hopõn vasta puttusigi.
Tere ratsu, sa rataskaala,
rataskaala, raudakapja,
vii’ sa Jeesu üle vete,
kosta’ vällä kuiva pääle!
Ratsa tõotse vasta lausta:
läppe-ei minnä, Jeesukõnõ,
eelä ma sõidi sõa alla,
viirü jo Vinne väe alla,
maa umma mul kündemata,
leevämaa mul liitemata.
Jeesu sõidi jäll jõkkõ piteh,
Pühä Maarja tu perve piteh.
Kiä vasta puttusigi?
Kerik vasta puttusigi.
Tere kerik, kuldakuppa,
kuldakuppa ja hõpõristi,
vii’ nu Jeesu jäll üle vete!
Kerik taitsõ jäll vasta lausta:
või ei viiä ma, Jeesukõnõ,
ärä pappi siin pallo lauli’,
ärä kuugi jo koolipoisi’,
siin olli’ kõik sinisärgi’,
kõnnõ’ kõllatsõ’ kasuka’.
Jeesu lätsi jäll jõkkõ piteh,
Pühä Maarja perve piteh.
Kiä vasta puttusigi,
puttusigi, johtusigi?
Härgä vasta jäll puttusigi.
Jeesu haari jäll küsütellä:
tere härga, sa odasarve,
odasarvõ ja rataskaala,
vii’ sa Jeesu üle vete,
kosta’ Maarja kuiva pääle!
Härgä lausi jäll meelestäni:
või ei viia ma Jeesukõnõ,
kõõ ma künni külä maada,
üles ma kisi kivisaarõ,
üles kakki kannujuurõ,
säält um mul kukru kullõhõnu,
umma sarvõ’ sammõldänu.
Jeesu pand kulda kukru pääle,
hõpõt salits sarve pääle.
Vei Jeesu üle vete,
kosti välla kuiva pääle,
veie iks suurõlõ küläle,
ausalõ alõvõlõ.
Härgä sääl iks häste hoieti,
priskehe iks peeti.
Hopõn iks härgä sõimas:
kos sa astut, akkanmago,
kos sa kõnnit, kõlgaskõttu!
Härgä taitsõ vasta lausta:
oh sa hopõn, kaarakõttu,
ku sa hopõn koolõnõtõ,
pereh iks ikkõ pingi pääl,
latsõ’ ikkõ’ lavva man.
Tulõ valda varõsit,
kats hulka kaarõnit,
kõik viirva hobõsõ verele.
A ku ma härgä tappõta,
odasarvõ ärr hukata,
liha mul lipsa lõigutas,
veri toobõ mõõdõtas.
Pereh lauli iks pingi pääl,
latse’ lauli’ iks lavva takkah,
hõimu iks kokko hõigatas,
sugu suuri kutsutas.
Vellokõsõ viina toova’,
esäkese ollõ utva’,
koh iks joogi, sääl umma juttu,
koh pio’, sääl käävä kõnnõ’.
Õpetliku loo härjast ja hobusest pani kirja Hurda kaastööline, ajakirjanik ja innukas ajalooharrastaja Hindrik Prants. Pildil on ta koos oma perega.

ERA, Foto

pühapäev, 8. 04.
Käina, Seljaküla 1939: Kõrvad kihelevad, siis tuleb tuult.

laupäev, 7. 04.
Jüri 1895:
Sügise Sausti mehed pidada hea sõiduga minema, hõisates: „Alt ära! Me Suurest Saustist.“ Kevade pidada minema tasa käies. Kui siis keegi nende käest küsib: „Kust, mehed, te tulete?“, on vastus: „Me kehvast Kaareperest.“
(Tähendus: Sel vallal on kaks nime: Suur-Sausti ja Kaarepere.)

Kirja pannud Jüri Vitismann.

reede, 6. 04.
Kuusalu, Kiiu-Aabla k 1937: Tühjä kõhuga ei tohi kuulla esimäst kerda keväjel linnu laulu, lind petäb ära, ja sest tuleb paha. Üöks pidab panema leivätügü patja ala, et huomingul sai kohe iva hamba ala ennegu linnu laulu kuuled. Kui juo kerra oled mone linnu laulu kuuld, siis sie lind enämb ei pedä.
72-aastaselt Katarina Kronstömilt kirja pannud Adolf Kronström.

neljapäev, 5. 04.
Vastseliina 1894:
Kribu-krabu kraam, mida ehk Teile küllalt sisse on saadetud; tahtsin siiski omalt poolt ka natuke saata, mis poisikesepõlvest meele on jäänud.
Nii kirjutas Vastseliina kooliõpetaja Jaan Meister oma saadetise juurde Jakob Hurdale. Ja lõpetas sõnadega: „Kui Jumal elu ja tervist annap, siis tahan edaspidi veel vanusõnu, mõistatusi, jutukesi ja laulukesi kirjutada.“ Järgmisel aastal saatiski ta Hurdale veel ühe pika ja sisuka saadetise. Fotol on Jaan Meister oma perekonnaga.

ERA, Foto

kolmapäev, 4. 04.
Kuusalu 1903: Paremb on vaatada nauraja suhu kui nuttaja silmi.

teisipäev, 3. 04.
Tartu-Maarja 1901: Kui kana muna seitse aastat lased seista ja siis katki lüüd, siis leiad muna sehest kulla tüki.
Kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud Johannes Kool Ropka mõisast.

ERA kohvilauas täna, kolmandal pühal. Keskel punase kapsa lehtedega värvitud muna. Pildistanud Olga Ivaškevitš.
ERA, Foto

esmaspäev, 2. 04.
Karksi 1890:
Külä karjatse, kanaje,
emälatse, linnukeise,
aage siiä karjakeine,
keritege kirjakeine,
ojotege ulkakeine
siiä suure söödu pääle,
siiä lage latsi pääle!
Siin om sööt lammaste süvvä,
lage laits o karja lasta,
kopel kitsede kogude,
varik vasikit’ valate.
Siin söö kari kaitsemeede,
hulk söö ilmä oidamede,
vasiku valademede,
pika vitsa piirimede,
kaseladva laanimede.
Ku’ te ei aja karjakesta,
keride-ei kirjäkesta,
ojude-ei hulgakesta -
saagu te kari kadume,
saagu te hulka ojume,
vasigu maale vajume,
lehmä noore lepikusse,
ärjä targa tammikusse,
kitsi kirju kopelesse.
Sellise karjaselaulu kirjutas Sudiste külas Mai Kapralilt üles Jaak Kivisäk. Karksi rahvaluulekogujat Mari Sarve koos kitsedega pildistas Ellen Liiv 1961. aastal.
Eile oli lisaks teistele tähtsatele ja rõõmsatele pühadele ka karjalaskepäev, mil aeti kari esimest korda välja, kasvõi üle hangede. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/karjalaskepaev

ERA, Foto

pühapäev, 1. 04. 2018
Helme 1967: Kui esimese kevadpühade hommikul lauda istutakse, enne kui muna sööma hakatakse, minnakse ragelema. Kahel sööjal mõlematel munad käes. Kumbki mõtleb ühe salajase mõtte. Üks lööb teise munale peale, see toimub kokkuleppel, kumb on lööja. Ja kelle muna jääb terveks, selle mõte läheb täide. Kes oskab muna peos hoida ja lüüa, selle muna jääb alati terveks. Ragelemine toimub kogu söögi ajal.
http://www.folklore.ee/…/exhibits/show/lihavotted/item/46357

laupäev, 31. 03.
Anseküla 1931: Suur laupäev. Enne päeva korjas peretütar kõik puunõud kogu (kokku) ja viis kööki pesemiseks. Sääl olid puukapad, puukulbid, puukoostad, puust saunaleili kipud ja silmapesu kapad. Pärast pesemist pandi kõik need asjad puuaja otsa kuivama, nõnda et terve see aid oli puunõusid täis. Siis aeti lapsed mune värvima, ükskõik siis kas kotivärviga või potivärviga.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal/item/45917

reede, 30. 03.
Pärnu 1931: Suurel reedel oli täielik püha. Igal pool valitses suur vaikus. Sel päeval katsuti võimalikult väheste toimetustega läbi saada. Suurel reedel lauldi Kristuse kannatamise laule. Äriasjade, muinasjuttude ja mõistatuste rääkimine oli suurel reedel keelatud. Sel päeval käidi kirikus ja kodus korraldas peremees piibli ette lugemist.
56-aastaselt Marie Mihkelsonilt kirja pannud Pärnu linna tütarlaste gümnaasiumi õpilane H. Michelson.
Pääsukesed on teinud pesa Jeesuse ristile Latgales Aglonas. Pildistanud Liina Saarlo 2004.

ERA, Foto

neljapäev, 29. 03.
Karksi 1938:
Meil olli, meil olli üks midrijalind.
Meie preili on Rohuküla aedas,
sääl tegi tema palju küll paha:
ära sõi tema karused marjad,
peeterselli ja peetidelehed,
muterbergi ja majorijuured.
Esi lippas tema Liiküla poole,
esi kargas tema Kanaküla poole.
Kellel püssid, püidke teda kinni,
kellel võrgud, võtke tedä kinni!
Mängulaulu imelisest midrilinnust laulis Mari Sarv heliplaadile Riigi Ringhäälingu stuudios, plaadistamist korraldasid August Pulst ja Herbert Tampere: (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Pl_94A1.mp3).
Foto Mari Sarvest on tehtud umbes samal ajal. Mari Sarv oli hiljem ERA kauaaegne viljakas kaastööline, kes jäädvustas paljude teiste karksilaste laule ja jutte.

ERA, Foto

kolmapäev, 28. 03.
Tõstamaa 1889: Valmista talve ajal rattaid, siis sui ajal võid sõita.

teisipäev, 27. 03.
Jüri 1896: Kui keegi oleks püha õnnis ja ilma patuta inimene, see võiks täieste selge silmadega päikese sisse vaadata.
Jakob Hurdale saatnud Jaan Saalverk Kurna vallast.

Rahvaluulekoguja Jaan Saalverk. Foto Johannes Hallikas.
ERA, Foto

esmaspäev, 26. 03.
Tõstamaa 1964:
Seitse aastat teen’sin seppa,
kahessa aastat kangurit,
siis sain alles kasuka,
ise oli imeline.
Sel´la peal oli sianahka,
ändas natuke ärjanahka,
õlmas natuke oinanahka,
kraes oli alli krantsi nahka.
Laulu imelisest kasukast salvestasid Taltsi küla laulikult Miina Jürisoolt Mall Proodel ja Ingrid Rüütel. Laul koos nootidega on trükitud Ingrid Rüütli koostatud kogumikus „Pärnumaa laule ja lugusid“ (2017, lk 141). Laulu saab ka kuulata (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn_II_1001i.mp3). Foto laulikust tegi Ingrid Rüütel.

pühapäev, 25. 03.
Martna 1968: Palmipuudepüha (urbepäev, urvapäev). Sel päeval toodi metsast igasuguseid urbi. Toodi pajukasse, siis sarapuu- ja lepaurbi ja ka teisi urbi. Urbade järele otsustati suvist viljasaaki. Ilusad suured urbad ennustasid ka ilusat viljasaaki. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45837

laupäev, 24. 03.
Jõhvi 1958: Kevade linnumängu aeg tedred akkavad ommiku kella kolme ajal jo vara laulma ja siis nad seal teevad igasugust äält. Vana, sie ikka tuleb, tieb: „Tšušš!“, siis jälle laulab: „Mari-Mari-Mari-Mari-Mari-Mari-Mari!“ ja jälle: „Tšušš!“ Siis sie ema on jälle nii natuke iemal, siis ikke jälle: „Madis! Madis! Madis, ae!“ Sie õikab säält jälle. Siis sedaviisi käib sie tedremäng siis. Kes ei usu, sie mengu kõhe metsa ja kuulaku, et ta just sedasi laulab.

reede, 23. 03.
Lääne-Siber, Handimaa, Ai Pimi ülemjooks 1991: Kunagi elas üks nõid. Igasugu pahandust tegi inimestele, tappis palju. Siis tuli vägilane, see, noh, üks šamaan oli... Tema läks nõiaga võitlema. Jaa... Võitlesid tükk aega, siis hakkas nõid alla jääma. Jooksis lõuna poole eest ära. Šamaan sai talle järele ja raius mõõgaga tal pea maha. Nõid kukkus maa peale. Kerest sai Must meri, peast Araali meri. Nõid oli põhjapõdra kuju võtnud, kui eest ära põgenema hakkas. Sellist lugu rääkisid vanamehed. Dima Kanterovilt (handi nimega Aiko) kogunud ja eesti keelde tõlkinud Anzori Barkalaja.

Anzori Barkalaja ja Ülle Kärner Untsakate saatel tantsimas välitöödel Setomaal Obinitsas 1994. Foto: Mari-Ann Remmel.
ERA, Foto

neljapäev, 22. 03.
Tõstamaa 1893:
Kõrgeste auustatud Dr. herra!
Esimest korda tulen Teie uksele ja koputan arglikult üteldes: „Olge head ja lubage sisse astu, kui mitte sisse tulla ei või, siis ometi ukse tagant kõnelda!“ Vist ei ole Teie nenda kuri, et mind ukse taga külmetada lasete, vaid üiate: „Tulge sisse!“ Olengi juba tuas ja pajatan nenda nagu taga pool kuulma saate. Et ma küll alles noor olen ja koolipoiste kirjas seisan, siiski olin juba ammu kuulnud, et vana vara korjatakse. Ja kartsin enne kirjutada oma nooruse perast, kartes, et vastu ei võeta (13 aasta). Nüüd, kus ma julgust sain, tulen ma teed vaatama ja palun, kui minu kirja kätte saate, mulle üht veikest vastust saata ja ütelda, kas on teri sees ehk ei.
Alandlik Otto Schantz
Selline oli 13-aastase Pootsi koolipoisi Otto Schantzi esimene kiri Jakob Hurdale. Sellele järgnesid kümned saadetised nii Hurdale kui Eisenile.
Fotol on põllumees ja kalur Otto Saarsalu-Schantz abikaasa ja pojaga umbes 1925. aastal.
ERA, Foto

kolmapäev, 21. 03.
Laiuse 1937: Tiks täna, tiks omme – eks suur tükk ikka vähene. (Tee tööd oolega: olgu ta suur ehk veike töö, aga oolega tegemise järel lõpeb ta ükskord ära.)

teisipäev, 20. 03.
Tarvastu 1894: Keväde peräst pööripäeva nakava heinakõrrekse, puuputuka ja maamardika kik lume vihkama.
Kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud Jüri Liller.

Tups-villpea õied on kevadel varakult avanenud, siis kui rabas vesi laugaste servas veel jääs on. Age-Li Liivaku foto 2004.
ERA, Foto

esmaspäev, 19. 03.
Setomaa, Obinitsa Ühistöö kolhoos 1951:
...Oo iks meil tarka Taalinat,
oo linnutarka Leeninat,
vabandus tul´li vaesile,
kehvikille kina aig.
Panõ-õs rikast riigijuhist,
kulakut kohtunikast,
pañd iks valda vaese,
kehviku kirotamma.
Anna teno sis Taalinalle,
tõsõ linnu Leninile.
Kui ma saasi kotkas,
sinimutis moonduda,
lääsi õks ma sinnä Moskvahõ,
kõnnisi Krõmlihe.
Tahasi õks ma mano saija Taalinallõ.
Tenno õks ma taha sõs anda Taalinalle...
Sõjajärgsetel aastatel kasutati rahvakultuuri ära uue riigikorra „inimnäolisena“ näitamiseks. Eriti setu improvisatsiooniline laulutraditsioon oli käepärane vahend muutunud omandisuhete, ühistöö, ning riigijuhtide kiitmiseks – näitamaks „töötavate rahvahulkade“ toetust toimuvale. Folkloristid pidid leidma laulikuid, kes oleks nõus etteantud teemadel laule looma. Tellimuslaulu kolhoosielu ja Stalini kiituseks improviseeris Obinitsa laulik Efimia (Hemmo) Mast, ajastule omaselt esitas ta seda koos kooriga Vastseliina rajooni isetegevuslaste ülevaatusel. Laulu kirjutas üles Liis Pedajas. Paar aastat hiljem jäädvustas Herbert Tampere samateemalise improvisatsiooni ka magnetofonile (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/RKM_Mgn_II_3a.mp3).

Foto Obinitsa küla koorist on tehtud Tartus 1953. aastal, Hemmo Mast on vasakult teine.
ERA, Foto

pühapäev, 18. 03.
Palamuse 2015: Laulurästas oli kevadine vara-laulja. Tema laulab hommikust ja õhtust. Kui keegi hästi laulis, siis öeldi, et laulab nagu laulurästas.

laupäev, 17. 03.
Kuusalu, Viinistu 1939:
Viinistu nimi olla tekkinud sõnadest: Viin – istu, kuna selle küla rahvas tihti viina pärast vangis saab istuda. Praegugi (nädal tagasi viidi) istub kolme kooliskäiva lapse ema vangis mitme aasta eest sooritatud piiritusveo pärast, teine vanem proua, palju mehi jne. Palju mehi on kolinud oma perekondadega ka Tallinna – miljonäridena, oma raha protsentidest elama ja aktsionääridena laevaühingute tegevusest osa võtma, maju ostma jne.
Kirja pannud Joosep Eplik.

reede, 16. 03.
Palamuse 2017: Kaks asja, mida ma olen kuulnud väe hulka arvatavat, olid jänese käpp ja mägra rasv. Need loomad olid meie ümbruses ka liikvel. Jahimehed kasutasid jänese jalgu (käppa) saapa määrimiseks, üteldes, et siis hakkavad jalad kiiremini liikuma, nagu jänesel. Ka minu isale kinkis tuttav metsavaht jänese käpa seks otstarbeks. Metsavaht Peipsi Oskar kasutas jänese käpa juurde veel mägra rasva, mis pidi olema kaitseks vee vastu, mäger on kuiva loom ega salli vett.
Ellen Randoja (snd 1929) kogumisvõistlusel äramärgitud kaastööst "Loomariik ja inimene".
Koopia Ellen Randoja puiduspoon-piltide seeriast.
ERA, Foto

neljapäev, 15. 03.
Jõelähtme 1914:
Keiser Peeter I ajal olnud kord vürst Mencshikov Eestimaa kuberneriks, tema toonud sisevenemaalt Moskva ja Jaroslavi kubermangust oma mõisadest vene talupoegi Saustisse ja Kostiveresse. Saustis on Vene küla ja mõnede vene nimedega talud ja saunad. Ka inimestel vene liignimed, kuna nüüd inimesed kõik eestistatud on. Aastat 30 tagasi oskanud veel vanemad inimesed vene keelt. Praegu enam mitte keegi. Jüri ja Jõelähtme kihelkondade kohanimedest kirjutas taluperemees, Hurda ja Eiseni kaastööline Jaan Saalverk. Fotol on ta koos oma perekonnaga.
Nimelugusid ERA käsikirjakogudes vaata KIVIKEse Kogukonnaportaalist http://kivike.kirmus.ee/index.php?id=33&module=415&op=11

kolmapäev, 14. 03.

teisipäev, 13. 03.

esmaspäev, 12. 03.

pühapäev, 11. 03.
Kolga-Jaani 1870: Hiire tee käib ümber tare?

laupäev, 10. 03.
Suure-Jaani 2007:
* Me kõik oleme lollid, kuid igaüks oma valdkonnast.
* Õnn koputab kõigile uksele, kuid mitte kõik ei lase teda sisse.
* Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad.
* Ära kõnele tõtt neile, kes seda ei vääri.
* Oma viga eitada on kahekordne viga.
* Igal plussil on oma miinused.
* Kui panete midagi mälusse, jätke meelde, kuhu te selle panete.
* Mida ei saa lahti võtta, laguneb ise laiali…
* Kiireim viis midagi üles leida on hakata otsima midagi muud.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

reede, 9. 03.
Kursi 1889: Enne vanasti tahetud mõni vagu muad allapidi Kärevere mõisad Emajõe piale vesskid ehitada. Aga tüü, mis pääv aeg tehtud, lahutadud üüsi ikke ää, ilma et kigi lahutajid oleks näind. Sial tulnd viimati õige pal’l’u inimesi kokku, ja nüid tehtud vesski ühe päävaga val’lmis. Nii pia kui si aga sündind, õigand üks nägematta ial veest: „Pedja, noorem poeg, ema rinnad maetakse!” Sedamaid tulnd määratu vee-uug ja lõhkunud ves’s’ki põhjani maha. Sest saadik pole enam sinna kohhta vesskid katsutud ehitada.
Kursi murrakus kirja pannud ja Jakob Hurdale saatnud Tõnu Riomar (snd 1860).

Aerofoto Pimekoolde saarest (Puhja khk, Palupõhja k) Emajõe talvise üleujutuse ajal on 2005. aastal teinud ja ERAle saatnud Rein Velja. Paremal puudetukas keset vett jutustaja Ella Utsali kodukoht.

ERA, Foto

neljapäev, 8. 03.
Paistu 1935:
Veli, ella vellekeine, kaaśke!
Kui läed naista võttamaie,
kutsu minu kosju’ella.
Mina tunnen tuima näiu:
tuimal tutsakse juukse,
maidal maani sukakirjä,
laisal laia särgisiilu,
vihatsel silmä vesitse,
pahatsel pale punane.
Ära sina kosi suurta naista:
suur läeb kurru suikumaie,
pikk läeb pengile magama -
tillukene teravake,
ullukene usinake.
Sellest, kui tähtis on olla hoolas tulevase naise valimisel, laulis Holstre laulik Mall Paulson. Laulu algust on võimalik kuulata ka Richard Viidalepa fonografeeritud salvestuselt http://folklore.ee/era/pub/files/heli/ERA_Fon_458e.mp3. Viidalepp tegi Mall Paulsonist koos tütre ja tütretütrega kodutalus foto, mida saab näha näitusel “Lilled käes” Kirjandusmuuseumi trepigaleriis.

ERA, Foto

kolmapäev, 7. 03.
Muhu, Liiva k 1933: Mies olla naise pia, aga naine olla mehe kael (mis seda piad pöörab.)

teisipäev, 6. 03.
Kõpu 2017:
01.07.2017. Laupäevahommik. Majaperemees Kalev pakub elutoas neljale usutlejale pannkooke ja istet madala lauakese ääres. Ise istub laua otsa natuke kõrgemale toolile. Diktofon on madalal laual tema ees. 1 tunni 33 minuti möödudes näitab räätsasid. 1 tunni 42 minuti möödudes ühine liikumine kõrvaltubadesse, vaatama seintele riputatud kunstiteoseid, pliiti, reheahju, haabjat, põllutööriistu, kaminat, kunagist aganikku ja sahvrit ning sauna.
Väljavõte kogumissituatsiooni kirjeldusest, kogujad Rasmus Kask, Liis Serk ja Mariliis Mägi, lindinimestiku koostaja ja fotode autor on Saara Mildeberg.
Intervjueeritav Kalev Laanpere, snd. 1940. a.
Salvestamiskoht: Kõpu khk., Tipu talu, Tipu küla
ERA, DH 1624 Rasmus Kask pälvis 2017. aastal EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia tulemusliku pärimuskogumise algatamise ja läbiviimise eest Soomaa rahvuspargis 2017. aastal.

ERA, Foto

ERA, Foto

esmaspäev, 5. 03.
Kodavere 1949:
Oh imetä, oh imetä,
mes nägin Näo külän ma!
Koerad kündsid, härjad hauksid,
mehed leibu ahju panid,
naesed raidsid rataspuida,
tüdrikud rege tegesid,
kanal õli kaksi tallekesi
ja lammas läks laudile munele.
Oh imeta, oh imeta,
mes nägin Näo külän ma!
Lehm tõi lauku täkotvarsa
ja mära tõi päätsopiä vasika.
Oh imeta, oh imeta,
mes nägin Näo külän ma!
Siga see sõtkus sepikuda,
naene tuhnis naarismaada.
Oh imeta, oh imeta,
mis nägin Näo külän ma!
Imedest Näo külas laulis Anna Lindvere, Kodavere tuntuimaid laulikuid ja jutustajaid, kelle sünnist möödus 24. veebruaril 140 aastat. Laul on helisalvestatud 1949. aastal (http://folklore.ee/era/pub/files/heli/KKI_RLH_49_6.mp3).
Foto Anna Lindverest (keskel) tegi Richard Viidalepp Tartus samal aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 4. 03.
Helsingi 2015 < Rakvere: Kuna elame Soomes, siis tähistame pere keskel ikka ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Mitmel aastal olen küpsetanud pidulikuma õhtusöögi ja lipuvärvides magustoidu. Räägime lastele ikka, miks me seda teeme. ETV pealt oleme vaadanud ka kontserte ja paraadi. Paraadil ise kohal ei ole käinud.
Vastused kalendritähtpäevade küsitlusele on kirja pannud Ene Lukka-Jegikjani õpilane, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia huvijuht­-loovtegevuse õpetaja eriala tudeng Nele Hulkko, vastaja: Eneli Hulkko, snd 1985.
Ene Lukka-Jegikjan pälvis Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2018 mahuka folkloorikogu üleandmise eest ja tudengite kogumistöö juhendamise eest aastatel 2008–2017.

ERA, Foto

laupäev, 3. 03.
„Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“ veebis!
Valjala 1961:
See Saare’ga maa üks väikene maa,
saarlane ise laulab ka:
:,: ei tede poisid mede poiste vasta ei saa,
ei teil pole seadisid laulusi koa! :,:

:,: Tema laulab merest, laulab maast
ja... Saaremaast. :,:
:,: Ei tede poisid mede poiste vasta ei saa,
ei teil pole sedisi laulusi ka! :,:

Mu pruut on valge niikui tui,
mina nägin teda mullusui.
Tal mustad juuksed, valge kael
ja kaela peal oli koeranael.
:,: Ei tede poisid mede poiste vasta ei saa,
ei teil pole sedisi laulusi ka. :,:

:,: Mina rüüpan merest soolast vett
ja räägin Sääre Sandril tõtt: :,:
:,: ei tede poisid mede poiste vasta ei saa
ei teil pole sedisi laulusi koa! :,:

https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/saaremaa/ee/16-see-saaremaa
Laulnud Aleksei Room, salvestanud Ottilie Kõiva ja Ingrid Rüütel.
2. 03 esitleti ansambli Trad.Attack! kontserdil Kuressaares Ingrid Rüütli kogumiku „Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“ värsket veebiväljaannet, toimetanud Janika Oras ja Kadi Sarv. Aitäh, meie toetajad – Kulka, HTM, EUTK ja muidugi Trad.Attack!!
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/saaremaa/

reede, 2. 03.
Tõstamaa, Tõhela k, Kõrtsi t 1981: Ma olen oma silmaga tulihända näin. Käära talu (Laasna k.) aidast vedas tulihänd vilja teise aita. Tulihänd – nõid – ajas Käära aida põlema, ta keerutas kõik segamini. Kord olime heinamaal, kui tulihänd tuli ja keerutas heinad segamini, tõstis heinad taeva alla. Tüdrukutele öeldi – et olge vaid – vöö tuli võtta vöölt ja ümber kase siduda.
Kirja pannud Vaike Hang, jutustanud Elisabeth Piiskop (Kõrtsi Liisa), snd 1893. a, Tõhela paikkonna vanim elanik 1981. aastal
Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2018 Vaike Hang pälvis preemia pea 40 aasta jooksul täpse ja hooliva sulega kirja pandud kaastööde eest.

neljapäev, 1. 03. 2018
Paar palvid 130!
Mina palun armsaid lugijaid, igasuguseid rahvamälestusi ehk vanavara, mis esivanemate elust tunnistust annavad, paberisse panna ja lahkeste minu kätte saata. Olgu teadus mõnel ehk mõnikord ka pisukene, tõiste hulgas võib ta väga tähtsaks tõusta, nagu näutu kiilukene mõnikord suurt ehituse kivi kinnitab. Pisukestest liivaterakestest on kõrged mäed loodud; nõnda ehitab ka uurija inimese vaim teaduse terakestest kauni ja nägusa teaduse templi üles. Mida enam materjaali kokku on kantud, seda julgem ja rõõmsam on lootus, et ehitus kõlblik saab olema.
Jakob Hurt, „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“. Olevik, 29. veebr. 1888, nr 9.

130 aastat tagasi ilmus ajalehes „Olevik“ teine osa Jakob Hurda üleskutsest „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“. Esimeses palves 22. veebruaril kutsus ta üles hakata koguma eesti murdeid, teises „vanavara“ – ehk rahvaluulet ehk folkloori ehk pärimust. See eri lehtedes ilmunud üleskutse ja kampaania pani aluse suurele rahvaluule korjamisele üle Eesti ning lõi eelduse, et hiljem loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Foto: Richard Hansen (1967).

ERA, Foto 8157

kolmapäev, 28. 02.
Helme 1897: Haigus hobustega tuleb, härgadega lähab.

teisipäev, 27. 02.
Tallinn 2017 < Peetri khk, Nurmsi k, Jalapuu t:
Nimed, nimekandjad ja nimelood
Kui ma sündisin, oli mu vanemate perekonnanimeks Viidebaum, mis 1935. aastal Viidalepaks eestistati. 1956. aastal abielludes sain seetõttu juba kolmanda perekonnanime. Mingit erilist tähendust või väge pole ma "Buschmannis" otsinud või leidnud. Õnneks on mul lühike eesnimi, mis pika perekonnanimega kenasti kokku kõlab. Kuna minu eluajal on saksa keele oskamine päris haruldaseks muutunud, olen oma perekonnanime kirjaviisi alailma täpsustama pidanud. /--/
Minu isapoolset suguvõsa uuris kirikuraamatute järgi kõigepealt isa vend Richard Viidalepp, kes oma kirjades tutvustas leitud andmeid minu vanematele ja kunstnikust onupojale Ants Viidalepale. Paraku jäid need suguvõsa kohta tehtud märkmed vaid kirjadesse ning üksikutele paberilehtedele.
8. oktoobril 1976 on ta meile kirjutanud:
Tervitusi teile Tartust!
Täna ma vaatasin niisugust Järva-Peetri koguduse personaalraamatut, kus perekonnanimed on ka juba olemas, see on 1894-1898 aastate kohta. Neid kirikuraamatuid on mitmet moodi peetud, mõnes on kõik sissekanded tehtud kronoloogiliselt aastate ja kuude viisi. /--/
Kui isa mulle selle kirja lugeda andis, oli ta pahane: „Inimesed kirjutavad ikka, kuidas neil läheb, kas naine-lapsed on terved, no mis me nende vanade nimedega peale hakkame?“

Lõik Urve Buschmanni võistlustööst "Imelik nimi". Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2018 Urve Buschmann pälvis preemia sisukate kaastööde eest aastatel 2002–2017.

esmaspäev, 26. 02.
Mustjala 1940:
Ma ei tulnud tukkuma,
nurkadesse nohisema.
ma tulin ilu tegema,
poiste pulma pidama,
naistele nalja eitema.
Ilu töin ma ilpudessa,
naiste nalja nartsudessa,
poiste pulma pöuessagi.
Nii laulis Vanakubja küla pulmalaulik Ann Anis. 1959 aastal Herbert Tampere tehtud fotot temast esitletakse teiste seas näituse „Lilled käes“ avamisel täna Kirjandusmuuseumi trepigaleriis.
Olete kõik oodatud ERA kaastööliste päevale ja Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia üleandmisele Eesti Kirjandusmuuseumis. http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=15&uid=1131

pühapäev, 25. 02.
Paistu 1894: Kui pääle madissepäeva lumet sadab, siis tuleb see tõisele lumele järele. Need lumed minevat kahekesi kaklema ja surmavad mõlemad ükstõisi. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45118

laupäev, 24. 02.
Häädemeeste 1957: Sada seljas ja tuhat taga ootamas.

reede, 23. 02.
Muhu 1938:
100-aastane mees.

Pildistanud R. Johanson

ERA, Foto 1152

neljapäev, 22. 02.
Simuna 1972: Seda und on nii vähe kui kukekurvastust – väga vähe und, peaaegu ei magagi.

kolmapäev, 21. 02.
Helme 1895: Kes peni handa kergitab, kui peni ise.

teisipäev, 20. 02.
Tartu linn 2017 < Iisaku khk: Olgu hobuse kaerad või sea söök, kui on palju rottisid, lähevad sealt sööma. Võtavad naksti hobusel mokast kinni või seal ninast. Mul on meeles, et isa rääkis meile, lastele, kuidas rotid kanamuna ära viivad. See on nii, et üks laseb selili ja võtab selle muna kõhu peale esimeste käppade vahele, teised siis veavad teda sabast ja tagumistest jalgadest. Ma ei tea siiamaani, kas seda saab uskuda. /--/

Oma metsavahist isalt Eduard Prodelilt (snd 1902) kuuldut on Mall Hiiemäe kirja pannud seoses kogumisaktsiooniga "Loomariik ja inimene". Järgmised lood põhinevad ta oma mälestustel:

Hulk aastaid tagasi toodi meile kevadel emane põdravasikas Tiuka, kelle hulkuvad koerad olid Peipsisse ajanud. Ta õppis piima võtma, aga inimesi ei usaldanud, muudkui nuuksus ja hüüdis ema. Raiusime talle iga päev võsast suuri hagusid, kõige paremini meeldisid talle pajud. Mul on täpselt meeles, et oli 1. august, kui heinaküüni ukse laiali tõmbasime ja aialatid eest ära võtsime. Tuligi õue, nälpsis põõsa küljest lehti. Kas jõuab pilti teha, enne kui ta ära läheb? Või jääb meiega? Tiuka pistis jooksu, nagu esimest korda välja pääsenud vasikad teevad, kuid tuli ringiga tagasi. Kogu metsavahipere seisis hinge kinni pidades. See oli meie hüvastijätt: järgmise ringiga jõudis Tiuka jõekaldale, läks otse läbi vee teisele kaldale ja kadus põõsaste vahele. See oli ilus suvepäev. Talvel, kui ümbruses põdrajahti peeti, soovisime iga kord, et tal oleks õnne alles jääda. /--/
Milleks rebasel hobusepabulaid vaja on? - Need on tema mänguasjad. Talvetee peal läheb, siis loobib neid üles ja püüab jälle käppadega kinni, sedasi harjutab osavust nagu kassid teevad. Ta kuulab, kus hiir lume all krabistab, siis ta hüppab kõrgelt esimeste käppadega sinna peale. /--/
Eks loomapojad ole armsad, aga ma olen üksainus kord elus näinud naaritsapoegi ja see on elu lõpuni meeles. Neid oli viis poega, üksteise järel väikeste vahedega hüppasid vanast jõekäärust välja nagu vibuga. Olin lehmadega karjas, mind nad ei märganud, vajusid suurde jõkke, vanaloom kõige taga. See pilt oli mulle nagu kingitus ja oleks ma võinud siis arvata, et ma kusagil mujal naaritsat enam ei näe kui filmis.

esmaspäev, 19. 02.
Peetri 1889:
Ei mind mõelnud mõistevada,
tähekest ei teadevada,
anekest ei arvamada.
Mina mõdris mõistemaie,
täht olen tähele panema,
anekene arvamaie.
Ma tulen luige lunda mööda,
ani aljas vetta mööda,
par´t tulen parve ääri mööda,
jõhvikas mööda jõgeda,
maasikas mööda mägeda. Laulu targast neiust kirjutas üles ja saatis Jakob Hurdale Fr. Russi. Murakaid korjas ja pildistas Kakerdaja rabas Age-Li Liivak 2015. aastal.

ERA, Foto

pühapäev, 18. 02.
Vigala 1995: Kui närv mustaks läks, siis öeldi naljatamisi: rahu, ainult rahu, ütles Karlsson ja hakkas märatsema.

laupäev, 17. 02.
Setomaa, Truba k 1938:
Ahoalune on setudel kanade ajamiseks sooja, et ei külmaks talvel ära. Iseäranis hoitakse ahjualust, et ei toodaks midagi nõidumise mõttes. M. talus olla
veel hilisemal ajal toodud üks luu ahjualla, mis olla ikka tõmmanud kokku ja lasknud end laiali.

Jutustanud Aleksandra Ilvik, kirja pannud Jaan Ilvik.

reede, 16. 02.
Leedu rahvaluulekogu ERAs sisaldab dainasid, jutte, usundi- ja kombekirjeldusi jm kirjapanekuid alates 19. saj. lõpust kuni 1940. aastateni, sh Leetu mehele läinud ja leedu keele omandanud Tartu tudengi Salme Redlichi ja tema kaastööliste 1930. aastate algul kogutut (ERA, Leedu 1) ja TÜ slaavi ja indoeuroopa keelte professori Peeter Arumaa kollektsiooni, mille Paul Ariste päästis Arumaa rüüstatud korteri põrandalt aastal 1944 (ERA, Leedu 2).

ERA, Foto

neljapäev, 15. 02.
Leedu 1988:
Gaudeamus Vilniuses. Eesti, Läti ja Leedu rahvuslipud on hõivanud strateegilise koha.

ERA, DF 22626

kolmapäev, 14. 02.
Pilistvere/ Suure-Jaani 1938: Ütle, kes on sinu sõbrad, siis ütlen, kes oled sa ise.

teisipäev, 13. 02.
Mõdriku k (Viru-Jaagupi khk) 1970: Koolilapsed siit lähedalt koolist vedasid koolmeistrite ree Karjamäele ja asusid sellele seltsiga peale. Suure kisaga tormas siis regi mäest alla, kaudates tee peal osa oma koormast. Iga kord ei läinud aga asi nii õnnelikult. Kord kaldus ta teelt ja pööras lähedasse jõkke. Märg ja nuttes tuli praeguse Nukuteatri juhataja F. Veike ema meile ja palus omale kuivemaid vattid. Tema märjad riided pandi kuivama ja ta sai kodu minna alles hommikul. See oli umbes 70 aasta eest. Oma mälestuste põhjal kirja pannud 1892. aastal sündinud Hugo Lepiku.

Vastlasõit Koila linnamäel (Viru-Nigula khk) 2006. aastal. Pildistanud Alli Tõnissoo.

ERA, Foto

esmaspäev, 12. 02.
Jõhvi 1888:
Peretütar loodu laiska
magab vööta voodiessa,
likaldi lina siessa,
säärisetta päälla sängi.
Ajas kassi vetta tuoma.
Kass läks kaivuje paguje –
saba jäi sanga rippumaie.
Kahju kassist, kahju kaivust,
kahju küla külmast veest.
Kassi kurvast saatusest laulis Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele Mari Augas Lehtepea külas.
Rahvaluulekoguja Helgi Kihno lõi kassipoja vahendusel perenaisega kontakti 1957. aastal.
Rahvas teadis ka, et "Küünlakuul olevat kassid laisad, siis ei saava neist mitte hiirepüüdjaid".
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar/item/44416 ERA, Foto

pühapäev, 11. 02.
Sõmeru v, Koovälja k (Rakvere khk) 1968: Karu pidi olema kosilane, kui unes näha. Rebane pidi olema petis kosilane.

laupäev, 10. 02.
„Vennaste ja vete vald“ on üks kaunimatest!
Kiili v, Metsanurga k (Jüri khk) 2013:
Kolm venda oli: Aabram oli Metsari Juhani, Vaike isa vanaisa, Taavet minu vanaisa. --- Nad old kõvad mesinikud. Eriti minu vanaisa Taavet old kõva mesinik, tal old põlvedeni abe ees, olin pätakas, kiigus, näpp oli suus, siis isa rääkis õele, et Taavetil punane abe, terve pere tuld tarust välja, tuld abeme sisse, ja ükski põle nõelanud, ja näpuga pand tarusse. Isa ei sallind mesilasi silmaotsas. Siis oli arvamine, et see Eeri, kes sealt Soomest oli tuld, oli kalur ja mesinik. Ja tal oli mõisaga kokkulepe, et ta müüb kalu ja mett andis mõisnikule, mõisnik andis siis selle maavalduse selle eest. See on juba Põhjasõja ajast. Kõik old kõvad kalurid ja mesinikud ja jahimehed, põllumajandusega nad põlegi suurt tegelend. Soontemäel olid kohad, kus kalu püütud kõvasti, mõisnikule. --- Nüüd on kinni kasvand, olid sügavad jõesängid. Augid ja särjed...

Jutustanud Elmar Metsar Metsanurga külast Aruvälja talust, kirja pannud Mari-Ann Remmel. Ilmunud raamatus „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“, mis äsja arvati 2017. aasta 25 kauneima raamatu hulka.
Üks raamatu „tegelastest“ Elmar Metsar, kes mäletab oma esivanemaid Põhjasõjani välja. Raamatut kätte saades ta veel ei teadnud, et tema lood ja pildid on kaunimate hulka arvatud raamatus.

ERA, Foto

reede, 9. 02.
Täna kl 16 raamatuesitlus Pärnu Muuseumis!
Tori, Muraka k 1963:
Siis üks naljalugu, mis siit kohaliku perenaise ja peremehega juhtus. Üks Orava talu on meil siin ja perenaine oli seal Orava An´n, üks kangesti lõbus ja niisukene tore jutukas naisterahvas. Ja oli siis veel jälle siin külas üks nisukene suurtalunik Alta Saal – Saal oli tema perekonnanimi, ja siis Alta on talu nimi. Eks need juhtund korraga minema, nagu ikka vanasti käidi hobustega linnas. Akanud Pärnu minema ja juhtunud siis Tori kõrtsi õues, praeguse kooperatiivis õue peal seal nii kokku ja see Alta peremees jäänud sinna midagi oma ree peal kohmitsema ja Orava Anni sõitnud edasi. Aga nüid alevist läbi minnes olnud seal tee ääres üks vaene niisukene naine, kellel omal obust pole olnudki, kimpsud-kompsud ka kaasas, tahab ka Pärnu minna. Ja palund siis seda Orava Annit, et vat, et ole ea inimene, võta mind ka ree otsa peale. See jälle mõtelnd, et omal kah on sii igasugu kraaminatukest peal ja, ja kaks inimest ikka pole nii mugav seal väikse ree peal istuda ja ütlend, et vat, sulane tuleb mul järele, et jäi sinna, noh kooperatiivi ukse ette säädima oma ree peale midagid. „Oota natuke ja kui ta järele jõuab, siis ütle, et perenaine lubas, ja roni tema ree peale.“ Eks olnudki nii. Siis suur Alta Saal sõitnud siis järele varsti temale ja naine tee ääres siis ütleb, et perenaine lubas mind kah peale, et pia obu kinni. „Mis kuradi perenaine? Mina olen ise peremees ja mis perenaine, minu perenaine jäi kodu.“– „Ei, no perenaine ütles, et sulane tuleb järele.“ Mees and obusele piitsa ja läind südametäiega minema, et teda nii suure talu peremeest on sulaseks tembeldatud.
Jutustanud Herta Jürs, salvestanud Ingrid Rüütel, Lilia Briedis ja Ellen Liiv.
Ilmunud: Ingrid Rüütel „Pärnumaa laule ja lugusid. Audru, Tõstamaa, Tori ja Vändra kihelkond“ (Mis on jäänud jälgedesse III). Tartu: EKM Teaduskirjastus 2017.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=93

neljapäev, 8. 02.
Tartu 1989: Ajas silmad suureks nagu seatigu. (Öeldud üllatumise kohta)

kolmapäev, 7. 02.
Lääne-Nigula 1894: Kelle jalg tatsub, selle suu matsub.

teisipäev, 6. 02.
Karula 1967: Laulja ja jutustaja Olga Antsov (keskel), rahvaluulekogujad Erna Tampere ja Olli Kõiva (paremal). Pildistanud Herbert Tampere.

Olga Antsovi hääl kõlab nii
link=RKM, Mgn. II 1331 d | M2-1331--d)--Ala_Eeva_tule_siia_uu_uu__l.mp3

esmaspäev, 5. 02.
Kodavere 1861:
Metsa ulli, metsa alli,
metsa kuldene kuninga,
metsa ejarmu emanda!
Oo Peeter, püha sulane,
pane koerad kaale’eie,
urdad ummirõngaeie,
saada soieje minema,
küüned kütkije vajota!
Aamen!
Hundisõnad kirjutas Lahepera külas Jaan Rääbiselt luuletaja Juhan Weitzenberg, kes töötas Alatskivil vallakirjutajana. Need sõnad on trükitud Kodavere Vanas Kandles (VK XI, lk 754).
Hundiallikaid Peatskivi külas pildistas Liina Saarlo 1997. aastal.
Veebruari kutsuti ka hundikuuks - südatalvel oli hunte rohkesti näha ja kuulda. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar

pühapäev, 4. 02.
Rannu 1930: Kui laits une pääld naarab, sis engli raputava lilli latse pää pääle.

laupäev, 3. 02.
Väike-Maarja 2018: Minu vanaisa elas Kadrina vallas Vohnja külas. Üle jõe avanes vaade Ahila külale. Ahila külas elas ühes talus pere nimega Kalind. Vanaisa rääkis, et kui mõisnik (arvatavasti mõisnik) talupoegadele perekonnanimesid andis, siis enne Kalindit sai keegi omale mingi linnu nime perekonnanimeks. Siis tuli tulevase Kalindi kord. Ta avaldas soovi, et tema perenimeks saaks ka lind (ka mingi lind). Ja kohe võeti soov arvesse ja anti talle perenimeks Kalind.
Olen meediast tähele pannud, et Kalindi nimelisi inimesi elab Kadrina kandis siiani.
VKirja pannud ja kogumisvõistlusele "Imelik nimi" saatnud Mare Soovik.

reede, 2. 02.
Helme 1889: Küinlebest jääs säedse nädalit siasongermude, katesse karjalasengude, ütesse üü-türki, kümme kündi, ütstõisku jüripäeva.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44455

neljapäev, 1. 02. 2018
Tomski obl, Kaseküla 1993:
Kui kass ahju peale läheb, tuleb külma. Kass Vaska Olga Reile köögis.

Pildistanud Kadri Peebo

ERA, Foto 15220

kolmapäev, 31. 01.
Peetri 1961: Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu.

teisipäev, 30. 01.
Haljala 2018: SIIT! SIIT! SIIT!
See on lapsepõlvelugu. Olin viieaastane. Mul olid ilusad väikesed rohelised vildid. Juba nende viltide pärast tahtsin ma sellel päeval õue minna, et pehmele lumele ilusaid jälgi astuda. Vildid viisid lapse väravast välja, ikka kaugemale. Seni ei olnud ma üksinda metsas käinud, aga mets kutsus ja vildid viisid.
Üksinda metsas. Hirmus ei olnud, ilus oli. Kõige rohkem meeldisid väikesed kuused, nemad olid kui väikesed lapsed, valged kasukad seljas, ainult rohelised sõrmeotsad olid väljas. Tegin alguses täiesti puutumatu valge vaiba peale mõned vildijäljed. Ei, ilma on ilusam! Siis kuulsin: Siit! Siit! Siit! Oi, keegi kutsub! Ja mina lähen. See kutsumine ja selle järgi käimine viis ikka sügavamale suurde metsa, kus ei ühtegi jälge. Alles siis, kui linnukene vaikis, sain aru, et olen kaugel. Tahan koju, aga minna ei oska. Selle peale, et minna oma jälgi mööda, ei tulnud. On metsa sügav vaikus. Linnuke, kus sa oled? Olime koos linnuga metsajõe äärde jõudnud. Minna jää peale jälgi tegema? Õnneks ei läinud. Nutt ei ole enam kaugel. Siis kuulen: Uu! Uu! Ema hääl! Hüüan vastu ja juba oleme koos. Miks on ema silmis pisarad? Ta ju nutab. Miks siis ei nuta, kui tead – see jõgi on juba ühe lapse võtnud. Räägin emale ka, et lind kutsus. Ema pisarad teevad mindki haledaks. Meie mõlema käed on kinnastes, kuid ma tunnen ka lambavillast läbi – kui hea, kui kallis on ema.
Kes oli kutsuja? Tiit Randla raamatu „Metsloomi ja linde Eestis“ järgi olen endale selgitanud, et see võis olla talitsiitsitaja.
Kirja pannud Salme Heinla, kogumisvõistlusele "Loomariik ja inimene" saatnud Külli Heinla. Võistlus kestab 1. veebruarini.

esmaspäev, 28. 01.
Jaani 1892:
Jaanikene, poisikene,
Jaan tegi saani saarikusa,
kirju korju kaasikusa,
aisad tegi Ansu Kiini mäele,
pugarad tegi suures niitis,
kodarad tegi Koatsa niitis.
Nädalad tema needis naelu,
päeva kaks peatis pulke.
Sai see saani valmieksa,
valmieksi, valge'eksi,
kirju korju kõrge'eksi,
Jaan akas Jumalad paluma:
„Jumal, oh vana Jumala,
too nüid maha noorta lunda,
riputa ridade peale,
raputa radade peale,
lase laia teede peale -
et saaks saani sõitelema!"
Kosjasõiduks saani ja lume tegemisest laulis 60-aastane Eed Kõinastu laiul Hurda stipendiaatidele, teoloogiaüliõpilasele Johann Keerigile ja ajalooüliõpilasele Jakob Ilwesele.
Foto saani eripärasest rakendusest Valjala pulmades tegi rändfotograaf Johann Julius Klekner 1933. aastal.

pühapäev, 28. 01.
Kolga-Jaani 1930: Puust puginad, luust luginad, nahksed nibinabinad?

laupäev, 27. 01.
ERA kogumisvõistlus „Imelik nimi“ kestab 1. veebruarini – veel jõuab kaastöö nimelugudest kirja panna ning teele saata!
Mihkli, Oidrema k 1968: Vanaema rääkis, et nemad käisid Keblaste mõisas teol. Hommikul tulnud vastu pääva teole minna. Sellest saimegi nime Vastupää (küla nimi ja perekonnanimi ka).
Jutustanud Alide Naelak, kirja pannud Ottilie Kõiva.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

reede, 26. 01.
Hanila 1968: Saabas vett ja teine verd, aga alla anda ei või. Kanged mehed ütlevad sedasi, kas saabas vett ja teine verd. Nad aavad oma tahtmest ja võitlevad oma õiguse eest kua kõbaste. Üks oo higi täis ja teine verd täis. See oo surmaheitlus, viimse veretilgani.
Oma emalt Mari Luigelt kirja pannud Ida Aavekukk.

neljapäev, 25. 01.
Urvaste 1912:
Mihkel Paola, Jaan Paola, Mihkli naine ja lapsed.
Pildistanud Armas Otto Väisänen.
Postimees 22.12.1912: Soomlase pildid Eestis
Kõik, mis vana, esineb kartlikult, umbusklikult. Kuid uus! See astub ette umbusalduseta ja palub, et teda päevapildiks võetaks: on ju uueaja naisterahval Vene kretongist ülikond, ta oskab ka istuda pildis, kuna vanad kohmetult seisavad. Ta ei tunne loomulikult vana laulusid, küll aga isalt kuuldud kõrtsilaulusid.

ERA, Foto 921

kolmapäev, 24. 01.
Pöide, Laimjala v 1938: Inimene mötleb, Jumal juhib – inimene otsib önne ja elu, Jumal juhatab häda ja viletsust.

teisipäev, 23. 01.
Veel 1. veebruarini ootame kaastöid ERA kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Rapla, Vastja k 1937:
Mahoni suguvõsa kohta räägib rahvasuu järgmiselt: vanal ajal elanud praeguses Kehtna vallas Vastja külas asuva Madisjüri talu peremehe esivanemad Kehtna riigimõisa lähedal Lassi silla juures. Sääl olevat praegugi selle maja müürikive. Esiisa olnud tistler ja teinud mööbleid kallist mahagoni puust mõisnikule. Siis, kui nimesid pandud, saanud esiisa omale nimeks puu nime järgi Mahoni.
Jutustanud Lilli Mahoni, kirja pannud Laidol Saulep.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

esmaspäev, 22. 01.
Türi (?):
Uiutuiud tuhad sada,
seal meil kasvis paksu metsa,
kasvasid kased kõverad.
Seal mina raiun rattapuida,
Isa ärja ikke puida,
vana ruuna rangi puida.
Jaanuaris oli meestel peamiseks tegevuseks metsa- ja veotöö. Rahva arvamine oli, et jaanuarikuul (ka veebruarikuul) vanakuu ajal mahavõetud tarbepuud on kõige vastupidavamad. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanuar
Tarbepuude raiumisest kirjutas laulu üles M. Tults.

ERA, Foto 2068
Fotol talvine metsategu Järvakandi metskonnas 1935. aastal.

pühapäev, 21. 01.
Jukka Saarinen, Eesti Rahvaluule Arhiiv õnnitleb doktoritöö „Runolaulun poetiikka. Säe, syntaksi ja parallelismi Arhippa Perttusen runoissa“ kaitsmise puhul!
Haljala, Kavastu v 1890:
Kandli tegemine
Vend tieb kannelt kauge’ella,
viiulid tieb võeral maalla:
pieppuusta pehme’esta,
sarapuusta sirge’esta,
vahterasta valge’esta,
kolmesta kõvasta puusta.
Kui sai kannel valmissagi,
sai viiul vilistitava –
ei saand kandle peksijaida
viiuli vilistajaida.
Mina venna palve’elle:
minu ella vennikene,
peksa ise peigelalla,
raba raudasõrmedella!
Venda peksis peigelalla,
rabas raudasõrmedella.
Nõnda üüdis venna pilli,
aledaste kaasa kannel,
kui sie nuttis neidu nuori,
minnessa isa kodunta,
minnessa ema kodunta,
mihekoju minne’essa,
kaasakaupa tehje’essa.

Laulnud Maarja Kuulbas, kirja pannud Viilip Klaas.

laupäev, 20. 01.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1930:
Hollandi sulane
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Lammas kahe tallega.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks,
Mis mul palgaks pakuti?
Kirjak kõige kellaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Mõisa kõige vallaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Kirik kihelkonnaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Tallinn kõige riigiga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Puna palge, valge pea.
Siis ma leppisin sellega.

Lisan ühe veel omalt poolt, mida lapsena kuulsin ühe Harju plika käest.

Kirja pannud Emilie Poom.

reede, 19. 01.
Suure-Jaani khk, Kildu k 2017: Minu suvise praktika kohaks oli Virtsu ligidal olev Puhtulaiu bioloogiajaam. /---/ Huvitaval kombel peeti mitmel pool rannikul ja saartel kõige ohtlikumaks süütut sisalikku - vaskussi, keda ka vahetevahel vaskja värvuse pärast tulikardseks nimetati ja väga mürgiseks arvati. Meie „koduloomadeks” olid aga nastikud, kellele meeldis peesitada bioloogiajaama peamaja ümbritseval terrassil. Noored 10-15 cm pikkused nastikud ronisid kõikjale ja polnud sugugi üllatav, kui mõni sulle ust avades "kaela” libises. Need noored maod olid väga ilusad: süsimustad kollaste laikudega pea külgedel. Harjusime neid kõikjal kohtama. Metsa all õnnestus vahete-vahel näha ka täiskasvanud nastikuid, kes olid tagasihoidlikuma hallikaspruuni kehavärvusega ja ligi meetripikkused jämedad „vorstid”. Sealkandis kutsuti nastikuid vesimadudeks. Saaremaal matkates kohtasime ka rästikuid, kes kuival nõmmel olid vaskja värvusega ja keda kohalikud tulikardseteks nimetasid.
Aime Kuum, vastusest ERA küsimustikule "Loomariik ja inimene".
Kogumisvõistluse lõpuni on jäänud napp tosin päeva. Ootame teie kaastöid!

Vaskuss Laanevälja taluteel Kuusnõmme külas. Välitööd Vilsandi rahvuspargis 2013. Pille Vahtmäe foto.
Foto

neljapäev, 18. 01.
Siber, Haida k 2015:
Olime panustanud sellele, et jöuame enne sulgemist poe juurde, et Elmariga Bulatnova külla saada, kuid meil läks kauem. Hakkasime jalgsi kodu poole sammuma. Teel filmisin, kuidas haned päikeseloojangus järvele läksid ning lehmakarja koju aeti. Hakkas nii külm, et tundus siiski hea plaan Galja autoga järele kutsuda. Samal hetkel lähenes Haida poolt auto ning hakkasime hääletama. Algul tundus, et auto söidab mööda ja jätkus aega vandumisekski, kuid auto jäi pidama. Olid vist setode järeltulijad, sest teadsid Galjat ja mida tähendab „ait'umma”. Igatahes oli tükk tegu, et autosse saada, sest seal oli juba kolm täiskasvanut ja kaks väikest last. Andreas kargas autosse, tömbas ukse kinni ja auto hakkas liikuma. Mina jäin pika ninaga järele vahtima. Önneks küll auto peatus uuesti ning mul kästi istuda teisele poole. Tegin ukse lahti ja seal istus üks lapsuke, keskel ilmselt vanaema, titt süles. Titt ulatati esiistmele ja siis hakkas vanaema körvalistmelt last lahti kangutama, aga sellega läks tükk aega, enne kui ta aru sai, et laps on turvavööga kinni. Kui ta löpuks lahti saadi, nägin mulle vabastatud istmel suurt plekki. Lootsin, et see on mingi vana plekk ja istusin poole kannikaga sinna peale. Juba hakkas tunduma, et niiskus tungib läbi pükste, kuid panin selle n.ö soovmötlemise arvele, et inimene hakkab ka ilma sääsehammustuseta sügelema, kui ta neid väga pelgab. Autost väljudes siiski olukord nii roosiline ei olnud, ka roosilöhnast oli asi kaugel. Olukord tundus aga pigem naljakas kui traagiline. Tänasime küüdiandjaid lahkelt. Hiljem söitsid nad veel tuututades Haida poole tagasi.

Pildistanud ja kirja pannud Aivo Põlluäär.

ERA, DF 35098

kolmapäev, 17. 01.
Vastseliina, Hanikase k 1972: Kui tõnisepäeval paistab päike kogu päeva, siis saab vihmane suvi. Aga kui paistab niipalju, et saab hobuse selga hüpata, siis saab ilus suvi. Kui tõnisepäeval sajab lund, siis saab palju marju.

teisipäev, 16. 01.
Pärnu 1933: Noorekuu jää ei jää kunagi nõnda püsima, nagu ta tekkinud on, vaid puruneb varem või hiljem, kuna vanakuu jää jääb püsima. Öeldakse, et vanakuu jää on vanem ja vastupidavam, noorekuu jää on nõrgem ja nooruksem.
Jaan Aavessonilt üles kirjutanud E. Kuutan Pärnu Poeglaste Gümnaasiumist.
Foto

esmaspäev, 15. 01.
Tartu, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2008:
Kadri oli küsinud naabertoas Astridilt ja Tuulilt, kas nad ikka istuvad ergonoomilises asendis (olime seda just oma toas arutanud). Nemad vastasid, et praegu, jah, tuleb veel ergonoomilises asendis istuda, aga varsti peab hakkama ristonoomilises asendis istuma, et äkki peaks juba harjutama hakkama. (Oli teada, et senine arhiivijuhataja Ergo-Hart Västrik lahkub ja asemele tuleb Risto Järv.)
Kolleegide tähelepanekuid pani kirja Janika Oras.

ERA, VF 991
Fotol Risto Järv Siberis, Borovuska küla lähistel (Mari Sarv, 1998).

pühapäev, 14. 01.
Hanila 1968: Taliharjapäev pidi pool loomatoitu järel olema.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/taliharjapaev/item/44262

laupäev, 13. 01.
Kiili v ja al (Jüri khk) 2015:
Põrgu oli läbipääsmatu koht. Talvel külmaga lapsed ikka kukkusid sinna sisse, läksid jää peale. Minu aegas ehitati uus koolimaja, istutasin õunapuid sinna aeda, siis tassisime vett Põrgust – võtsime pika puu, neli meetert pika, ja seal oli siis mitu ämbert. See oli koeruse tegemine. Seal oli puhas vesi, sealt jooksis jõgi välja, mis tuleb Aasu peale, Veeroja maja tagant. Põrgust jookseb välja.
Jutustanud Valli Evardson, salvestanud Mari-Ann Remmel.

reede, 12. 01.
Halliste 1961: Teeme ühe ümmarguse plaani kandilise põhja pääle! – Öeldakse nõupidama või läbiarutama kutsudes.

neljapäev, 11. 01.
Pärnumaa 1949:
Kalurid merejääl. Kelgu taga udjad, millega löödid ühest jääaugust teise aidatakse.

ERA, Foto 2319
Pildistanud Kalju Mihkelson

kolmapäev, 10. 01.
Iisaku 1970: Iga algus on raske. Iga suure töö algus on raske, sest puuduvad kogemused. Harjudes muutub töö kergeks. Oli ja on käibel kõigi põlvkondade hulgas.

teisipäev, 9. 01.
Tartu-Maarja 1889: Õhtul pead kammides saada tüdruk vana mehe, ehk ka poiss vana naise.

esmaspäev, 8. 01.
Martna, Suure-Rõude 1975:
Oh te litsid linnamehed,
valelikud päevavargad -
õiget tööd te’i viitsi teha,
rannas pleegitate keha,
palju pruugite va viina,
sünnitate naestel piina!
Tiretare Tiit siis käpiline,
Sarapuli Jaak oo sarviline!
6. jaanuaril möödus 100 aastat tuntud Läänemaa lauliku, pillimehe ja käsitöömeistri Lääne Liisi (Eliise Juntsi) sünnist. 1975. aastal laulis ta folkloristidest linnameestele Kristjan Toropile ja Igor Tõnuristile oma vanaisa laulu.
Kuula laulu ja selgitust selle kohta Kirjandusmuuseumi virtuaalsest keldrist! http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-44934-40315

pühapäev, 7. 01.
Kullamaa, Urvaste k 1929: Siin on Kalju küla. Ei põle neil kella ega kalendrit. Noh, aga kust sa seda aega siis tead? Siis neil on üle küla üks suur pada, käivad senna kõik oma asju tegema. Kui pada täis, siis uusaasta. Muudkui kummuli, ja uieste jälle. Noh, ükskord, mäletate küll, oli see kõhutõbe aeg. Siis pada saand kaks nädalat varem täis. Kõik aeg ja pühad segi! Võib-olla, et sellest see uus kalender tuligi.
„Keskealiselt mehelt“ kirja pannud Herbert Tampere.

laupäev, 6. 01.
Jõelähtme 1888: Kolmekuningapäeval, et kui naisterahvas kõige enne hommikul külase läheb, siis peavad head kapsad olema, aga kui meesterahvas läheb, siis pitkad ja sorakad.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44048

reede, 5. 01.
Kuusalu, Turbuneeme k 1935: Härjale saba tegemine Seinale või tahvlile tehti härg või eesel ja saba jäeti ära. Siis pandi silmad kinni ühel ja kästi teha härjale saba taha. Kui tegija ei osanud minna parajasse kohta, vahel tegi sarvedesse, sai publik naerda. Kirja pannud Alise Kivi.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1583

neljapäev, 4. 01.
Tallinn 1984: Muusikateadlane, rahvamuusika uurija doktor Vaike Sarv KKI (Keele ja Kirjanduse Instituut) nääriballil. Vaike Sarv (06.01.1946-27.04.2004) lõpetas õpingud ja sai muusikateadlase diplomi 1976. aastal. Alates 1978. aastast töötas ta KKI rahvamuusika sektoris, millest hiljem sai Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond. 2000. aastal kaitses ta Tampere ülikoolis doktoritöö „Setu itkukultuur“.
Hea meel on tõdeda, et Rahvakultuuri Keskuse toetusprogrammi „Setomaa kultuuriprogramm 2014-2018“ toel on digiteeritud ja Kirjandusmuuseumi andmebaasis KIVIKE uurijatele kättesaadavaks saanud üle 600 foto Vaike Sarve kogust.

ERA, Foto 18089

kolmapäev, 3. 01.
Vigala 1895: Vanad sõnad – targad sõnad.

teisipäev, 2. 01.
Mustjala 1958: Uuel aastal käivad nääripoisid (uusaastapoisid); kes neist esimesena kirjutab kriidiga seinale, ahjule või uksele uue aasta numbrid, saab kingituseks paar kindaid, tubakakoti, jne. Mitmes talus oli näha kriidiga ahjule või uksele kirjutatud „1958“. Kirja pannud L. Nigul, pildistanud Herbert Tampere Orinõmmel (Pöide 1956)

ERA, Foto 2668

esmaspäev, 1. 01. 2018
Tallinn 1923: Kes uuelaastal kõige ennem üles ärkab, selle pää pääl on järgmine aasta hool ja mure.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52695

pühapäev, 31. 12.
Rannu 1930: Vana-aasta õhtul kell 12 taevakikas kireb.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52221

laupäev, 30. 12.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“! Võistlust on pikendatud kuni 1.02.2018.
Ridala, Kolila k 1937:
Minust nellas põli tagasi, siis meie sugu tuli siia koha peale. Ega siis põlnd perekonnanimesi veel. Sinelepa ärra von Kurssen akkas siis nimesi andma, küsind ka minu vaarisa kääst: „Mis sa eesele nimeks tahad?“ Nagu va talu vanamehe vastus ikka on: „Ei ma tea, mis ärra arvab.“ Ärra siis küsind: „No mis sul siis kõrtsipidamisest järel jäi?“ – „Ei muud, kui kangatelled ja viina klaas.“ Noh, siis ärra ütelnd: „Olgu Viinaklaas.“ Sellest on lühenend Vinglas.
Jutustanud Juhan Vinglas, kirja pannud Enda Ennist.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

reede, 29. 12.
Valjala 1995:
Valjala kiriku käärkambri aken, kust paistis uusaastakeskööl valgus.
Pildistanud Kadri Peebo

ERA, Foto 15706

neljapäev, 28. 12.
Ootame loomadega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisvõistlusele „Loomariik ja inimene“! Võistlust on pikendatud kuni 1.02.2018. Kihelkonna v ja al (Kihelkonna khk) 2017: Kurevere külas olid hülged käind põllul herneid söömas. Tõsilugu! Hülged söövad herneid! Kureveres lähevad põllud otse mereni välja.
Jutustanud Lembit Jõeleht, kirja pannud Lona Päll.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/15

kolmapäev, 27. 12.
Pöide 1986:
„Jaan! Jaan! Sass! Sass! Lambad laudast lahti!“ Sedasi hüüdis Kõiguste külast Lirri Mardi Liini oma abikaasat ja poega ühel uue aasta öösel oma kodus elutoas olles, kuuldes väljas õues oma elutoa akna taga nagu valju lambamäägimist. Nagu oleks lambad ja ei ole ka. See lammaste määgimine panigi Lirri Mardi perenaise uue aasta öösel kohkuma, et lambad laudast lahti! Ei olnud mingid lambad laudast lahti, vaid uue aasta öösel külast külla, perest peresse käivad uue aasta poisid ehk näärisokud vanarahva kombe kohaselt. Rahval oli ju vanasti uskumus ja komme, et esimine uusaasta külaline pidi olema meisterahvas, mitte aga naisterahvas. Meisterahvas pidavat majapidamisel õnne tooma.

Kirja pannud Aleksander Tustit.
Fotol demonstreerib Johannes Liiv näärisokku, pildistanud Herbert Tampere (Kirbla 1969)

ERA, Foto 8794

teisipäev, 26. 12.
Võnnu 1930: Teise püha õhtul algas noorte seas pidutsemine, mis seisis peaasjalikult nuustilöömises. Nuust ise valmistati järgmiselt: võeti pikad rukkiõled, pandi otsad vahelite (üksteise üle), keskkohta asetati õlekerake, siis hakkas nuustilöömine järgmiselt: kaks meest vastamisi istudes tõstis esimene jalad kõrgele end pooleldi seljali visates ja teine lõi teda oma nuustiga tagumendi pääle nagu kärtsus. Seejärele viskas teine oma jalad samuti ülesse ja sai esimeselt sama hoobi tagasi. Nii kestis lõbutsemine, niikaua kuni õled olid puru ja tolm silmad pimestas, see on, niikaua kui veel leidus meest, kes teise eest ei taganenud. Seda toimetust, lõbumängu jälgisid neiud, noorikud ja naised päält.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51329

esmaspäev, 25. 12.
Peetri < Koeru 1927:
Jõuaks, jõuaks jõulukesed,
niki-näki näärikesed,
siis saaks lapsed saia süüa,
naised magust õlut juua,
mehed trilli-tralli lüüa,
poisid pahnas puperduda.
Richard Viidebaum kirjutas üles jõululaulu Liisa Rosenfeldtilt.
August Pulsti korraldatud rahvamuusika ringreisil etendatakse jõuluõlgede sissetoomist (1930. aastad).

ERA, Foto 6820

pühapäev, 24. 12.
Viru-Jaagupi 1889: Jõululaupäävast kunni esimese püha hommikuni sai läbi öid luetud, kui üks väsis, algas teine; niisamuti ka uuel jõulul.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51111

laupäev, 23. 12.
Kuressaare 1992: Jõululaat Kuressaare linnas. Pildistanud Paul Vesik

ERA, Foto 15224

reede, 22. 12.
Kadrina 1895: Läheb nagu kuuse alt koju – läheb kõrtsist koju ilma midagi ostmata.

neljapäev, 21. 12.
Karja 1872: Toomapää, 21. XII. Enne orjapõlve on sest päävast joulud alganud, kunni kaks näd[alat] edasi: keik leib leigatud lahti, tööd pole tehtud, nagu see orjaaeg nõudis.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/toomapaev/item/50942

kolmapäev, 20. 12.
Viljandi 1978: Unenägude tähendused: laulmine – häid sõnumeid.

teisipäev, 19. 12.
Paistu 2009:
Paistu naisrahvatantsurühm Lust Paistu valla päkapikupäeval.

ERA, DF 24382

esmaspäev, 18. 12.
Tallinn 1893:
Uiut, uiut hunta palju,
toa taga tonta palju,
pere parsil peerga palju,
kambri otsas kassa palju,
kurjal härral kulda palju,
kelmil kupjal keppa palju,
teopoisil tööda palju,
vaesel rahval valu palju,
laias saalis laisku palju,
Baltelastes paksu palju.
Laulu paljudest asjadest märkis üles tagasihoidlik kirjamees W. K.

pühapäev, 17. 12.
Soome, Kaustinen 1992:
Laine Roht – Kaika nõid rahvameditsiini seminaril esinemas.
Pildistanud Rauno Saunanoja

ERA, Foto 15085

laupäev, 16. 12.
Tartu 2016: Kannel „on eesti rahvapill – niisama nagu rukkilill on eesti rahvuslill, suitsupääsuke on eesti rahvuslind.“
Ilmunud kogumikus „Kandlemängija Heino Sõna“. Õpituba, 4. osa: isa lõõtsalood „Loodi Leo ja Laaban” ning „Samrootsiuse jõulupuu“ kandlel, Heino Sõna põhimõtted kandlemängul. Küsitleb Tuule Kann, filminud Janno Simm Eesti Kirjandusmuuseumi stuudios.
[video]

reede, 15. 12.
ERA tuleb külla – täna kell 12 Tallinnas!
Saia Anna kutsub meid endale külla. Lähen üksi. Anna on pisut pettunud, et me kogu seltskonnaga ei tulnud. Seda, et meid kõiki koos endale külla oodatakse, olen Siberis tihti kohanud. Nende jaoks oleme lihtsalt kauged kallid külalised. Annal on kolm last Eestimaal ning ta igatseb nende juurde. Kord peab plaani Eestimaale elama asuda, siis jällegi kõhkleb. Küsib minultki, kas talle Eestimaal pensioni maksma hakatakse.
Anna papa oli soomlane, mamma eestlane. Ise oli ta käinud kolm aastat vene koolis, seejärel tuli kolhoosis tööl käima hakata. 44 tööaastat võimaldavad praegu 210 000 rubla pensioni. Normaalseks äraelamiseks jääb sellest vaheseks. Majapidamine aitab toime tulla, loomad on igas peres. Anna kostitab mind rikkalikult, laual on ka Eestimaalt saadetud „Kännu Kukk“. No sellist napsi pole mulle küll varem Siberis pakutud!
Otsin üles Uibo Selma, kes on sündinud Jurjevis. Tema elab küla servas asuvas kollases majakeses. On minu külaskäiku kannatamatult oodanud. Toas torkavad kõige esmalt silma kirevad kollase põhja ja punaste-roheliste lilledega voodi- ja lauakatted.
Anu Korbi kogumispäevikust.

Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti. Sarja pidulik lõpuüritus Tallinnas võtab viie kuu jooksul toimunud külaskäigud kokku – 14 loengupäevaga jõuti Eesti erinevatesse paikadesse, üritused toimusid nii suuremates maakonnakeskustes kui ka väiksemates külades. Tallinna päeval on tutvustamiseks valitud mõned olulised arhiivi teadustöö uurimissuunad. ERA kui eesti keskse kohapärimust koguva institutsiooni materjalide põhjal heidetakse pilk sellele, mis jääb teele Tartu poolt tulles, ning Tallinnale endale selle lähedal asuva Nabala kohapärimuse kaudu. Soome-ugri rahvaste uurimist tutvustatakse mansi näitel ning Siberi eesti asundustes toimunud välitöid kogujate silme läbi. Esitletakse Anu Korbi väljaannet „Kohtumised Siberis“ (Eesti asundused, 8) ning kogumikku „Kandlemängija Heino Sõna“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 12, koostanud Tuule Kann, Kaisa Nõges ja Eva Väljaots).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

neljapäev, 14. 12.
Tartu 1932:
Professor Matthias Johann Eisen oma kogude juures.
Sel aastal möödub 160 aastat rahvaluule suurkogumise eestvedaja ja Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessori Matthias Johann Eiseni (1857–1934) sünnist. Tema eestvedamisel rajati 1925. aastal Tartusse ülikooli juurde Akadeemiline Rahvaluule Selts (ARS), mille esimees ta oli kuni oma surmani. Asutamisel seati ARS-i tegevuse eesmärgiks rahvaluule kogumine ja uurimine ning laiema huvi äratamine rahvaluule vastu. Seatud eesmärkidest märksa tulemuslikumalt ja aktiivsemalt tegutses selts teaduslike ettekandekoosolekute korraldamisel, ja seda ka tänasel päeval.
ARSi pidulik aastalõpukoosolek 14. detsembril algusega kl 16.15 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis (Vanemuise 42) ongi pühendatud M. J. Eisenile.
Pildistanud Eduard Selleke

ERA, Foto 1369

kolmapäev, 13. 12.
Käina 1956: Luutsinapäeva käind „luts“, suur kasehaga olnd kees ja materdand mööda pörandad. Lapsed joosn pinkide peele üles, sest luts pole ülese saand.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luutsipaev/item/50880

teisipäev, 12. 12.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Haapsalus!
Reigi, Rootsi k 1928: Haapsalus kivivares käib ka vaim ringi. Laulukoor pidand laulma. Olnud kõik mehed. Üks naine tulnud hulka; petnud teisi, et on mees. Teised saand pettusest aru ja müürind lossi varemetesse elavalt. Igas noores kuus on sääl nähtud. Sääl ikka virustab midagi.

Kirja pannud Paul Ariste.

Läänemaalt liitus Jakob Hurda algatatud ülemaalise vanavara kogumisega 19. sajandi viimasel veerandil esialgu vähe kaastöölisi. Üliõpilastest-stipendiaatide (Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov) kõrval andis olulise panuse rahvalaulude talletamisse maalikunstnik Ants Laikmaa (kuni 1935 a Hans Laipman). Oskar Kallase algatatud helilise vanavara korjamistöö haaras kaasa Läänemaa päritolu Cyrillus Kreegi, kes rahvaviiside kirjaliku ülestähendamise kõrval hakkas esimese eestlasena fonograafiga rahvaviise salvestama. ERAle tegid kaastööd August Hiiemägi (varem Iisberg) Martnast, Linda Uusküla Hanilast, Vello Eenveer, Alfred Samet, Johannes Nurme Kullamaalt, ERA stipendiaadina kogus kodukihelkonnast Lääne-Nigulast jm Läänemaalt pärimust Enda Ennist.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

esmaspäev, 11. 12.
Vaivara 1888:
Mis viga Virus elada,
Arju karjassa karata!
Virus söön ma vingerjaida,
Arjus söön ma angerjaida,
Järvas jätkasin sõnuda.
Viru virstid, Arju arstid,
Põltsamua pooled kuratid,
Soome soolade puhujad -
need käivad Virus vihtelemas,
Narvas naba tõstemaies,
ja käivad Arjus arstimaies!
Üliõpilastele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele laulis mõnusatest elukohtadest ja meditsiinispetsialistidest 80-aastane Mai Maibomm.

pühapäev, 10. 12.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Rõuge, Voki k 1999:
Põhjasõja ajal elanud seal vanamees Jürka, kellel olnud tütar Anu. Anu saanud käima peale ühest husaarist, kes aga pidanud ära sõtta minema ja sääl surma saanud. Anule sündinud poeg, keda peetakse esimeseks Hussariks. Liignimede panemise aegu saanudki pere husaari järgi nime ja pikapääle kujunenud sellest Hussar.
Esimese Hussari maja koht on teada, suguvõsa käib tähtpäevadel sinna puid istutamas. Ka oma sugupuu on trükitud kujul olemas.

Jutustanud Elsa Hussar ja Enn Hussar, kirja pannud Arvi Haak ja Kristiina Johanson.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

laupäev, 9. 12.
Ootame loomadega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisvõistlusele „Loomariik ja inimene“. Kirjutada võib ka koduloomadest!
Tallinn 2017:
Trull oli koer, kellele kuulub mu südames siiamaani eriline koht. Et ta oli pontsakas ja armas ühekorraga, siis saigi endale Trull nimeks.
Ja et me kodust ära olime – mina koolis ja ema tööl, siis tuligi mammil teda kasvatada ja tema eest hoolitseda. Nad kasvasid täiesti kokku – kuigi ka mina mängisin temaga, hoidis ta ikka mammi poole. Olin toona 11-aastane, kui ta sündis. Ja kui heinamaale jalutama läksin, siis ta vänderdas oma lühikeste jalgadega ikka kaasa. Kui õppisin, siis sättis ta oma pea ikka mu jala peale. Aga meie ära olles ei läinud ta mammist sammugi kaugemale. Nad jõid isegi piimaga kohvi koos ja mammi pani sinna saiapudi sisse.
Tal olid ka väga head ravitsejaoskused – kui kord kõrvapõletikku jäin, siis ta toppis oma keele mulle kõrva ja lakkus seni, kuni kõrv puhas oli. Samuti lakkus ta [kassi] Kiki põlenud kohta ja rebis tasakesi korpa, kuni kassi karv jälle hiilgas. Minu jalga ta ei puutunud, sest kasutasin ise põletussalvi, aga kui ema kätte lõikas, siis oli jälle koer see, kes haava lakkus.

Kirja pannud Anne Rebane.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/15

reede, 8. 12.
Kodavere 1900-1910ndad:
Keeleteadlane Lauri Kettunen (1885-1963) oma mõrsjaga suusatamas. 1913. aastal kaitses Kettunen Helsingi ülikoolis doktoritööd Kodavere murrakust. Oli Emakeele Seltsi esimene esimees ja Tartu Ülikooli professor aastatel 1920–1924.

Foto autor teadmata, Leili Savastveri kogust

ERA, DF 1796

neljapäev, 7. 12.
Viljandi raj, Holstre kn (Paistu khk) 1970:
Kord tuli kokku konverents,
meil laia juttu tegi,
kõik mehed Eestist ära viind,
sa vägev orjavägi.
Hõissa ja trilla,
meil tuleb ära minna
ja kes ei taha minna
peab maksma eluhinna.
Laulnud Anna Tuuksam, salvestanud Lilia Briedis ja Aare Väljaots.

kolmapäev, 6. 12.
Rapla 1921: Nigulapäev. Nigula habe on purikas.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-nigulapaev/item/50866

teisipäev, 5. 12.
Karuse 1968:
Erna Tampere küsitleb Marie Viipsit 80 a., ja Juuli Tuid, 69 a.

Pildistanud Herbert Tampere
12. detsembril kl 13 toimub Haapsalu Lasteraamatukogus „ERA tuleb külla“ loengupäev, kus tutvustatakse Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvat Läänemaa ainest.

ERA, Foto 8602

esmaspäev, 4. 12.
Narva 1888:
Vilu, vilu, külma, külma -
vilu külmetas minuda,
mina kallis kannatele,
vilu vastu veeretele.
Kust võtan vilule villu,
kust kastele kasuka?
Vilu lammas niitemata,
kaste lammas kasvatamata,
alle lammas algamata.
Kas soen susilta villa,
vai kasin karulta karva?
Susi suur villula,
karu karske karvulana.
Laulu külmetavast vaeslapsest kirjutas Kreenholmis üles Jakob Hurda kaastööline Jakob Raudmann.

pühapäev, 3. 12.
Jõhvi 1889: Üks ütleb: oleks sui, tõine ütleb: oleks talv, kolmas ütleb: mul ükspuha?

laupäev, 2. 12.
Kaarma, Randvere k < Tamsalu k 1939:
Käisime 1938. a. kevadel külastamas Pähkla algkooli. Käisime siis ka vaatamas Rõõmuse karjamaal olevat põhjatut allikat. Keegi hoolekogu liige oli meiega ühes ja see jutustas meile järgmist: kord oli selle allika asemel olnud heinaküün. Küüni all olev maa oli läinud pehmeks ja vajunud ühes küüniga sügavasse kuristikku. See allikas oli alatasa võtnud enda alla ikka rohkem ja rohkem maad. Mõned uudishimulikud mehed olid olnud väga huvitatud sellest, et kui sügav see allikas on. Nad olid kogunud seitsme valla köied kokku, sidunud need üksteise otsa, riputanud sinna otsa veel paja raskete raudkividega.
Nad olid lasknud paja nii sügavale kui köied lubasid, aga ikka ei ole põhja tunda olnud. Siis tõmbanud nad paja välja, aga selle sees ei olnud mitte enam raudkive, vaid verine pussnuga ja härja pea.
Minu isa rääkis, et siis kui härgadega olles põllul töötati, siis oli kaks paari härgi palava päikese eest metsa põgenenud. Läinud siis allikast jooma, aga vajunud sisse.
Kirja pannud Amanda Rand.

reede, 1. 12. 2017
Omski obl, Jurjevka k 1996:
Karla Järvitsa lumelauad maja seina najal
Pildistanud Anu Korb

ERA, Foto 15756
15. detsembril kl 12 Tallinnas Rahvaülikooli saalis algaval „ERA tuleb külla“ selle aasta viimasel loengupäeval esitleb Anu Korb uut väljaannet „Kohtumised Siberis“

neljapäev, 30. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Haljala 1937:
Lugu nimedepanemise ajast
Vanaste nimede panemisel juhtus järgmine naljakas lugu ühe talumehega, kes oma sakste-ees-roomamisega kukkus sisse. Ühel ommikul anti küla meestele käsk mõisa ilmuda ja nimelt nimede panemise pärast. Sääl küsib parun ühe mehe käest, et kas tal nimi on valitud. Mees vastab, et ei ole. Küsib aga siis alandlikult, et kas tema ei saaks paruni ärra enda nime. – Paruni nimi oli Benkendorf (või Bänkchendorf). Parun sügab kukalt, mõtleb ja ütleb siis: „Kulla külamees, sedand küll ei saa, see on ju saksa nimi, kuid paneme ta eesti keelde ümber, siis tuleb nii, et Pingiküla, ja tiitlit sa ei saa: see on ainult sakstel.“ Küsib veel: „Kas oled rahul?“
Külamehel ei ole muud teha kui alandlikult oma nõusolekut avaldada ja mõisast lahkuda „Pingiküla“ nimega.
Seda lugu kuulsin oma vanaisalt Maunus Umingilt.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

kolmapäev, 29. 11.
ERA tuleb külla – täna kell 16 Raplas!
Rapla 1889:
Rapli kihelkonnas: Kehtna vallas Läätsi mäe al kasunud üks Niinepuu, mida hinge puuks nimetud Hingede päeval käinud selle valla rahvas Niinepuu all kummardamas; sel päeval olnud ainult paar inimest igas majas kodu vahiks et hinged elumajasse ei tule ja teine jälle välja peal et hinged põlluvilja õnne ära ei vii (Hingede päev on talve kuu sees).
Kirja pannud Mihkel Lemmerkänd.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Raplamaa seminaril räägitakse Vigala kihelkonnas Oese külas 160 aastat tagasi sündinud Matthias Johann Eisenist, tema Raplamaa kaastöölistest ning Eiseni mahuka käsikirjalise rahvaluulekogu (90100 lk) käekäigust tänapäeval. Hilissügisele kohaselt tuleb seminaril juttu hingedeajast, väravad avatakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalukku ja virtuaalkaasaega. Seminaril tuleb juttu ka kohapärimusest ja selle talletamisest ERAs. 1998. aastal loodud ERA kohapärimuse töörühm tegeleb Eesti kohapärimuse digiteerimise, uurimise ja publitseerimisega ning pärimuspaikade kaardistamisega. Ajaloolise Harjumaa Rapla, Juuru ja Hageri kihelkond on üks ERA kohapärimuse töörühma paremini käsitletud uurimispiirkondi.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

teisipäev, 28. 11.
Kadrina, Palmse k 1987:
Leigarid Lahemaal foneetikute 11. kongressil.
Foto autor teadmata

ERA, Foto 18180

esmaspäev, 27. 11.
Paide 1893:
Oh imeta, oh imeta,
mis nägin mina imeta
Kuksema küla vahele,
Varivere vainu’elle,
Olustvere hoonetesse:
koerad kündsid, härjad auksid,
lammas läks laudile munele,
kana tõi kaksi tallekesta,
hobu tõi härrikpea vasika,
lehm tõi laugu täkukese.

pühapäev, 26. 11.
Suure-Jaani 1896: Kui nuga nüri on, öeldakse: istu peale, sõida Riiga.

laupäev, 25. 11.
Põltsamaa 1978: Kadripäeval käidud eriti pikkadel külaskäikudel, kas või hobusega. Siis pidanud pikad linad kasvama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/item/50456

reede, 24. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Paide raekoja saalis!
Paide 1930:
Kadri tulnud kauge’elta,
üle soode, üle rabade.
Kadri kidrib, kadri kudrib,
kadri kidrib villasida,
kudrib kuuelõimesida.
Kadri soossa seilalisti,
põllupeenardel pikali.
Pereeit on eidekene,
otsib kadrile osada.
Too tükike verileiba,
tükk too tooresta lihada!
Koostöö ERA folkloristide ja järvalaste vahel on olnud pikk ja rõõmustavalt viljakas. Mitmete kogumisretkede "saagina" on arhiivi jõudnud aukartust äratav hulk eri liiki pärimustekste. 2004. aastal ilmus Järvamaa kohapärimuse kogumik „Arad veed ja salateed“; 2012. aastal ilmus ammendav Paide ja Anna regilaulude kogumik „Vana Kannel X“, valmimas on uus, Peetri regilaulude köide. 2016. aastal loodi Kesk-Eesti pillilugude veebivärav. Seminaril tuleb kõne alla ERA ajalugu (Risto Järv), rahvaluulekogud internetis (Liina Saarlo). Eraldi pööratakse tähelepanu kohapärimusele (Mari-Ann Remmel) ja regilauludele (Janika Oras).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

ERA, DF 14332
„Vana Kannel X” Paide ja Anna regilaulud esitlus Järvamaa muuseumis. Vana Kandle esitlusel tantsivad Mall Hiiemäe, Maarja Aigro, Risto Järv, Ulla Jauhiainen, Hedi Jürgen. Foto: Pille Vahtmäe (2012).

neljapäev, 23. 11.
Valjala 1995:
Rühm rahvaluulekogujaid Valjalas. Vasakult: Kadri Peebo, Ell Vahtramäe, Mall Hiiemäe, Tuuli Otsus, Astrid Tuisk
Pildistanud Karin Ribenis

ERA, VF 241

kolmapäev, 22. 11.
Tõstamaa 1948: Lumi on luige tiiva all. – Kolmas nädal peale luiki tuleb lumi. Kui tagasi tulivad ja karjusivad, olgu kui paks lumi on, kolme nädala pärast on läin.

teisipäev, 21. 11.
Viljandimaa ca 1922: Poiss murdunud puutüvel. Pildistanud Aleksander Lepik

ERA, Foto 17563

esmaspäev, 20. 11.
Kodavere 1891:
Aitüma minu suule,
minu võivale võsale
minu, kurba, kutsumasta,
ane ulka arvamasta!
Võtt´ kure kurvasta elusta,
ane alvasta abista -
sae üürikess üva eluje,
tunnista tuska viitemaie.
Aitüma minu suule:
täis õlen söönud, täis õlen joonud,
täis õlen õtsani õluta,
täis õlen viha viinakesta!
Laulis Toomas Veike Saare vallast.

pühapäev, 19. 11.
Kose 1968: Müü auto ära ja mine jala, siis jõuad kohale.

laupäev, 18. 11.
Eesti, asukoht teadmata 1940: Taluperenaine lehma lüpsmas. Osa piima koera suhu, osa lüpsikusse. Pildistanud Tõnu Võimula

ERA, Foto 1748

reede, 17. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 15 Tartumaal Rupsil Liivi muuseumis!
Kodavere 1932:
Kodaveren koerad auksid,
Punikveren pullid rüüksid,
Suukülän suula puhuti,
Lümätin lülli lasti,
Sassukveren sandid laalsid,
Siäritsän särkä uheldi,
Raatveren rauda taoti,
Õmedun õlut juudi.
Murdekogujale August Tammele laulis Kodavere küladest 56-aastane Villem Treial Tossumetsast.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ kümnendal loengupäev Rupsil Liivi muuseumis on pühendatud ERA ja Kodavere kihelkonna koostöö mitmekesistele tahkudele. Kodavere kihelkond on rahvaluule jäädvustamise ajaloos silmapaistev piirkond: sealt pärinevad ühed vanimad (1825) avaldatud regilaulud, sinna saatis Jakob Hurt ühed oma esimestest stipendiaatidest (1887), seal on 20. sajandil toimunud mitmed „tiheda kogumise“ välitööd. 2014. aastal ilmus ammendav Kodavere regilaulude kogumik „Vana Kannel XI“, neli aastat on arendatud Kodavere veebiväravat.
Lisaks ERA ajaloole (Ave Ave Goršič) ja rahvaluulekogudele internetis (Liina Saarlo) tulevad seminaril jutuks ka erinevad pärimuse teemad. Eesti kogenuim loodusfolkloori uurija, Kodavereski omainimene Mall Hiiemäe räägib lindudest rahvajuttudes, Astrid Tuisk aga lapsepõlve ja pärimuse suhetest.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

neljapäev, 16. 11.
Pärnu-Jaagupi 1895: Laiskus on võimas vaenlane.

kolmapäev, 15. 11.
Kärla, Anepesa k 1959:
Kolhoosi mullikad jälgivad rahvaluulekogumist Anepesa küla karjamaal.
Pildistanud Ottilie-Olga Kõiva
Vaata ka kolhoosifolkloori kogukonnaportaali aadressil https://goo.gl/JpLihq

ERA, Foto 4332

teisipäev, 14. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 10 Viljandimaal Kolga-Jaanis!
Jaan Bergmann Kolga-Jaani kihelkonna regilaulude kogumisest 1878 suvel:
Esmalt käisin üksinda, kuni oma koduse (Soosaare) valla piirist üle astusin. Siis peeti mind kes teab mis petjaks või luusijaks või lihunikuks: mitte ühte laulu ei lauletud. Ei aidanud mahe sõna ega napsipudel maikugi. Siis tuli Kolga kihelkonna koolmeister Grau kaasa ja kolme päevaga käisime kiriku- ja Võisiku valla otsegu plaani mööda läbi ja läbi. /.../
Lõppeks paar sõna kõige agarama lauliku kohta. See on Rõõt Meiel, sündinud Ott, lesk, 75 aastat vana, eht vana tõugu tegumoega, otsegu paarisaja aasta eest tagasi hauast ülesse tõusnud. /.../ Et ta seda mitte ühe ehk kahe päevaga ei suutnud ette ütelda, vaid et paar nädalat etteütlemiseks ära kulusivad, on iseenesest mõista. Ja et ta vaheajal kõigest väest meele tuletas, mis muiste oli laulnud, et laulud mitte poolikuks ei jääks, seega palju vaeva nägi, siis on ta kahekordse tänu väärt.
Mina'p laala, miks ep laala?
Kes see sõge sõimamaies?
- Kust sa laps, need laulud saanud,
Hulluke sõnad osanud?
- Kust ma sain nad, kulla meesi?
Ees ollid erelilööjad,
Taga ruttu rummilööjad:
Laaliku minu isäku,
Laaliku minu emäku,
Veeretajad vennanaesed,
Laalikud õed madalad:
Sest on minust laalik saanud,
Kuldakeelte kõlksutaja,
Laululugu lõõritaja.
Las saksad sasis magada,
Ribedad õlil ringutada:
Mina laalan, laksutelen,
Mina kukun, kõlksutelen,
Mina lõksun, lõõritelen,
Kuldakeelilla kõnelen.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ loengupäeval Kolga-Jaani Põhikoolis tutvustatakse arhiivi kohalikke kaastöölisi läbi aja ja kuulsamaid laulikuid. Viljandimaa oli ERA loomise järel, 1930tel aastatel, kogutud rahvaluule hulga poolest Eestis esimesel kohal. Kolga-Jaani laulupärandi tegid Vana Kandle II köitega kuulsaks juba Jaan Bergmann ja Jakob Hurt. Muusikuid inspireerivad siinsed nõiduslikud viisid, mis salvestati heliplaatidele 1937. aastal. Seminaril räägitakse arhiivi kohalikest kaastöölistest läbi aja ja antakse ülevaade arhiivi tegevusest tänapäeval. Kolga-Jaanist pärit muusik Säde Tatar, kelle tutvus arhiiviga algas juba siin koolis käies, toob kuulajateni elava pärimusmuusika ja jutustab oma unistuste loo. Et ERA üheks uurimissuunaks on ka soome-ugri rahvaste uurimine, tutvustab viimane ettekanne kaugel idas elava hõimurahva legendimaailma.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

Fotol kuulsamaid Kolga-Jaani laulikuid Kadri Asu ja Marie Sepp 1937. aastal.

ERA, Foto 773

esmaspäev, 13. 11.
Poola, Kosenitsa < Laiuse 1890:
Tule kodu isakene,
tule kodu tuule pealta,
lase laia välja pealta,
kerita kirika pealta!
Too aga pihas pillisida,
kamalusu kannisida,
kuueõlmas kudrusseida,
sõrme otsas sõrmusseida!
Too aga saiad sarvilised,
kakud kahekoorilised,
sepikud seda paremad!
Kirja pannud Poolas Smolenski polgus teeninud Martin Napp.
Vaata ka FB kogukonnalehte „Vana Kannel“!
https://www.facebook.com/carmina.popularia/

pühapäev, 12. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Räpina 1939:
Rootsi sõjaväe juht Toots
Põhjasõja ajal oli üks vahva Rootsi sõjaväejuht tõotanud võidelda viimse meheni venelaste vastu. Ta pidanud ka oma tõotust kuningas Kaarlile. Ägedas lahingus olevat langenud kõik rootslased peale nende juhi Tootsi, kes saanud venelaste käest põgenema. Ta kaevanud omale Võhandu ehk Voo jõe pervesse, Sülgoja küla lähedale, koopa, kus olnud redus. Et aga maa laastava sõja järele tühjaks oli jäänud, elas sõjaväelane terve suve koopas, peaaegu kedagi hingelist nägemata. Küll märganud ta aga üht naisterahvast, kes elas jõeääres olevas metsas. Naine olla käinud iga päev jõest vett toomas. Kui sügisel esimene lumi maha tuli, läinud sõjamees naise jälgi mööda selle peidukohani. Naine kartnud algul võõrast nähes, kuid rahunes peagi, kui nägi, et see talle midagi ei tee. Nad rääkinud teineteisele varsti kõik südamelt. Neist kahest saanud abielupaar ja nende järeltulijad kannavad kõik Tootsi nime. Seda jõekääru aga, kus väejuht elas redus, nimetatakse veel tänapäevalgi Tootsi võrenguks.
Jutustanud Karl Toots, kirja pannud Edgar Toots.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

laupäev, 11. 11.
Nõo, Lenini kolhoos 1950:
Nüüd läksin edasi kolhoosi keskuse poole. Läksin kuni postini, millele oli kinnitatud viitelaud Kolhoos LENIN.
Kolhoosi kontor asub talumajas. Õu oli täis noori poisse, kes harjutasid palkidega kiikumist ning tegid muid nalju.
Minu juurde tuli keskealine mees veidi habetunud näoga ning tutvustas end Lenini kolhoosi esimehena: Eduard Kikerpill. Mängivad poisid ja tüdrukud olid
Nõo koolist ning olid tulnud kolhoosi abistama kartulivõtmisel. Nõo keskkool olevatki kolhoosi šeff. Kolhoosis olid nagu kartulivõtmise talgud. Peale
laste võttis tööst osa ka oma kolhoosirahvast. Parajasti oli lõunavaheaeg.

Kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp

KKI, Foto 2120
Vaata ka kolhoosifolkloori kogukonnaportaali aadressil https://goo.gl/JpLihq

reede, 10. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Mulgimaal Kärstnas!
Helme, Kärstna k 1897:
Mis kasukas?!
Vene mees nõudnud teise vene mehe käest kohtu läbi kasukad, mida ta häda korral laenanud teisele. Kohtu ees tulnud sellest järgmine jutt:
Esimene: „Vat, kas sina mäletad kui meie läksime?“
Teine: „Jaa, läksime!“
Esimene: „Vat, kui sa kraavi kukkusid.“
Teine: „Jaa, kukkusin!“
Esimene: „Vat, kui sull siis külm oli.“
Teine: „Jaa, oli külm!“
Esimene: „Vat, kui ma sull siis kasuk andsin.“
Teine: „Mis kasuk?“
Esimene: „Nu, vat kui me’e läksime.“
Teine: „Nu läksime!“
Esimene: „Nu vat, kui sa kraavi kukkusid.
Teine: „Nu, ku kukusin
Esim. „Nu, vat kui sull külm oli?“
Teine: „Nu oli!“
Esimene: „Nu vat, kui ma sull kasuk andsin.“
Teine: „Mis kasukas!“
Nõnd kestnud vaielus edasi.

Kirja pannud J. Puusepp.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ loengupäeval Mulke sügüskuulis tutvustatakse arhiivi tegevust muinasjuttude uurimisel. EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ühise muinasjuttude töörühma eesmärgiks on ERA käsikirjaliste ning helisalvestatud muinasjuttude digiteerimine ja andmebaasi lisamine, eesti muinasjuttude tüpoloogia läbitöötamine ning eesti muinasjutuväljaannete ettevalmistamine. Aastast 1999 tegutseva töörühma tegevuse tulemusena on ilmunud üle 15 erineva muinasjutuväljaande – nii raamatu, veebiväljaande kui auvisena. Eesti muinasjuttude akadeemilised väljaanded ilmuvad sarjas „Monumenta Estoniae Antiquae“ (V), seni on ilmunud imemuinasjuttude väljaanne kahes köites (2009 ja 2014).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

neljapäev, 9. 11.
Ambla 1896: Kui neiud mardilaupääva õhtul magama minnes oma riided seljast võttes need voodi ette põrandale jätavad, siis nähta nad oma peiudest unes ja leida ka riided hommiku voodi pääle pandud olevat.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50434

kolmapäev, 8. 11.
Kursi, Ruupa k 1989:
a) Toores sealiha tähendab unes pahandust.
b) Ussi unes näed – jälle pahandust
c) Kui ussi käest hammustada saad (unes), siis kellegi käest sõimata saad.

teisipäev, 7. 11.
Tartu 1922:
Setu laulikud, kes käisid Tartus 1922. a. novembris Eesti Muuseumi pidul laulmas:
1. Irina Luik, 63 a., Kolovino külast
2. Akuliina Ruusamägi, 43 a., Molnika külast
3. Uljana Raudhain, 36 a., Kolovino külast
4. Tatjana Piir, 34 a., Kolovino külast.

Pildistanud Christian (Kristjan) Lausing

ERA, Foto 1817

esmaspäev, 6. 11.
Narva 1927:
Sa sinine, sa punane,
sa seasõelaga sõelutud,
sa kotinõelaga nõelutud,
sa see ja teine!
Jah, jumalaga nüüd!
Sõimamislaulu M. Rattaselt kirja pannud Maria Kasikov.

Vaata ka FB kogukonnalehte „Vana Kannel“!
https://www.facebook.com/carmina.popularia/

pühapäev, 5. 11.
Tori, Sindi l 1996:
K: Mida tähendab lause: SAA 1 X 5 A2?
V: Saa ükskord viisakaks! Selle õpetas mulle minu tädi, kui olin 8-aastane. Olen seda kirjutanud oma tuttavatele, kuid viimasel ajal pole seda üldse kasutanud.

laupäev, 4. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“! Suure-Jaani, Tällevere k 1939: Parklai de Tolli oli kuulus vene väejuht. Ta kasvas üles Taevere vallas Tolli talus. Olnud väga andekas ja saanud Vene sõjaväes varsti tähtsale kohale. Mõnesugustes sõdades näidanud erilist vahvust üles ja nii oli ta varsti kuulus väejuht. Kuna sel ajal inimestel priinime polevat olnud, tahetud talle siiski anda aunime. Küsitud temalt, mis ta soovib. Tema võtnud siis priinimeks kodutalu nime Tolli, kuna „de“ lisatud kõrgematelt võimudelt nime ilustamiseks.

Jutustanud Salme Nilson, kirja pannud Alli Avilo.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

reede, 3. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Värskas!
Setomaa, Seretsüvä k 1887:
Сказка. Таркъ имсь [Muinasjutt. Tark emis]
Елли юць таломись суйры мыца сеень и оль тялъ юцъ имсь. Сё имсъ ляць поикеке мэдца ни сайе имсь соекэ кокко. Сисъ накась сузи пойкэ педма имизе кяесь. Имись ютлесь соелэ лаула мулэ. Сисъ накась лаулма сузи имселы:
Низа нипси,
керва кирьки,
ханна тёлка,
анна муллэ юць поикъ.
Имсь ютлесъ ей анна виллъ, лаула виллъ сисъ мина анна. Лауль сисъ виллъ сузи тялле туутъ самма луула:
Низа нипси,
кэрва кирьки,
анна муллэ юцъ поикъ.
Эсъ митэ ей анна мина суллэ поига. Ку вилъ лаулатъ сетя самма лаула сисъ мина анна. Ей митэ вэй лаулда иняпъ казахъ мехетъ тулэва нуекэ тапва аря муукъ (меня). Имись ютлесъ тялле наа мехе ляапъ керикохэ кюньдле сялянъ. Сисъ накась сузи аряки лаулма:
Низа нипси,
кэрва кирьки,
ханна тёлка,
анна мулэ юцъ поикъ.
Сени сае мехе ляхинохе кони тяа лауль, ни тапива аряки сое. Ни эсъ сакись соелэ ютэ поикаки. Конецъ.

Kirja pannud Andrei Jakovlev (munk Arkadi).

Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondade ja asutustega. Seto pärimusel on eesti rahvaluuleteaduse ajaloos olnud eriline koht. Nii F. R. Kreutzwald, Jakob Hurt kui Oskar Loorits pidasid seto pärimuse kogumist väga oluliseks. Eesti Rahvaluule Arhiivis on maailma suurim seto folkloori kogu ning 19. sajandi lõpus alanud intensiivne kogumine jätkub tänapäevani. Seminaril kõneldakse, kuidas folkloristika setod „avastas“ ning millised olid rahvaluulekogujate eesmärgid ja ideoloogiad välitööle minnes; tutvustatakse varaseimaid seto päritolu rahvaluulekogujaid, kes kirjutasid seto pärimust üles kirillitsas ning antakse ülevaade Lätist Lutsi keelesaarelt kogutud lõunaeestikeelsest pärimusest.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

neljapäev, 2. 11.
Kolga-Jaani 1974: Hingedepäev on teisel novembril. Surnutepüha on 25-ndal novembril. Nende kuupäevade vaheaega nimetatud hingedeajaks. Kirja pannud Meta Kaur.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg/item/49684

kolmapäev, 1. 11. 2017
Liidia Lind (1931–2017)
Suur kaotus on tabanud Setomaad, Leiko koori asutajaliige ja Värska kirikukoori sopran Linnu Liide puhkab eilsest Värska kalmistul koos Vabarna Anne, Pähnapuu Veera, Pihla Kull’o, Lummo Kati ja paljude teiste imeliste laulunaistega.

ERA, DP 336

Eesti Rahvaluule Arhiiv avaldab Liide lähedastele kaastunnet!

teisipäev, 31. 10.
Väike-Maarja, Assamalla k 1897:
Libahunt on tagant kõrge ja eest madal. Vanal ajal käisivad Eestimaal katoliku kiriku teenrid lapsi korjamas ja varastamas. Kui vanemad oma lapse vabatahtliselt neile andsivad, siis need lapsed pidivad saama ingliteks muudetud. Aga et lapse kinkijaid liig vähä oli, panivad korjajad teenrid omale hundi nahad ümber ja varastasivad lapsi. Käpakille käies olivad nad ka tagant kõrged. Rahvas nimetanud neid libahuntideks ja uskunud, et need olla nõiutud inimesed, kes lapsi varastavat ja ka loome hakata tagant otsast sööma. – Korjatud lapsed viidi kiriku kõrval oleva veikese kambrisse, nende veri lasti ühe vanni sisse joosta ja liha kääriti (nüliti) luude pealt ära. Rahvas tulivad lauakirikusse; preester näitas rahvale viina ja leiba. Aga kui rahvas pattu tunnistamas silmili olivad, jõivad preestrid viina ja sõivad leiva ära, ja vahetasivad selle asemele laste liha ja verd, mida siis rahvale süüa ja juua andsivad ja ütlesivad, et leib ja viin olla ihuks ja vereks ümber muutunud.
Luterus laual käies sai ka tõsist laste liha ja verd ja läks oksele. Ta sai hirmsast pettusest aru ja hakas asja parandama. Aga et kiriku kõrval kambris laste liha „kääriti“ (nüliti), nimetatakse kambrit praegugi „käärkambriks“. Selle tagajärg olla: Nagu linnukoer siis vast hakab linda püüdma, kui ta linnu verd saab, nenda ka eestlastele antud oma rahva laste verd, sellepärast nad ka isekeskis üksteist kisuvad ja riidlevad.

Kirja pannud Johan Elken.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10353-37116-25403

esmaspäev, 30. 10.
Karksi 1960:
Edasi külastan Anna ja Leena Jõntsi, kes elavad samuti Nuias. Õekesed töötavad virgalt aias, on lahked ja jutukad. Anna on teeninud mitmel pool maal ja ka Pärnu linnas. Ta on äärmiselt puhas, peas on lumivalge rätt. Puhtad on ka toad. Nendega vesteldes saab üles märkida muistendeid, rahvakombeid, laule. Õed on eri paigas teenimas olnud ja nende repertuaargi on erinev. Leena teab hingesandiks käimist ja teab nende laulugi. Anna ei tea üldse. Anna teab aga mõned vanemad rahvaviisid. Nende ema Kadri Jõnts olnud hea laulja. Mari Sarv on temalt üsna palju kirjutanud. Ka Karksi naiste keerukat pääräti sidumist on Kadri osanud, oskavad seda ka tütredki. Palun Annat, et ta valmistaks ette pääräti, et saaksime seda pähesidumist filmida. Kaugeltki mitte iga naine pole sellega hakkama saanud. Ega võinudki saada, sest lumivalge pearäti pesemine, tärgeldamine ja sidumine tööst krobeliste ja pargitud kätega oli juba ise omaette kunst. Päärätt oli üksnes abielunaise tunnus ja see seoti pulmas pähe. Päärätt oli auasi. Kui vanatüdrukupõlv ähvardas, mindi kas või mõnele halvemale mehele, et aga päärätti pähe saada. Ega muidu üks eit kurtnud: „Egä ma temä manu magama es taha minnä, ma tahtsi laulated rätti!“ Vallasema võis ka päärätti kanda. Kord pidanud Halliste õpetaja päärätiga naist suure talu perenaiseks ja annud oma alt tooli istumiseks. Kui siis naine kurtnud, et on „pordik“, vihastanud õpetaja hirmsasti ja keelanud tüdrukutel pääräti kandmise hoopis.

Kirja pannud ja pildistanud Selma Lätt

ERA, Foto 4793

pühapäev, 29. 10.
Jõhvi 1973: Mis kell näitab? – Aega, mis sa küsimisega surnuks lõid.

laupäev, 28. 10.
Lüganuse 1973: Ei saand minged vedusid teha, teed ja metsad olid pehmed, ei saand hobust peale, ojad olid kinni külmetamata: Andres paneb aani ette, aga Simu teeb silla peale.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev/item/49659

reede, 27. 10.
Karksi 1960:
Käisin Kuntus Mari, 74 a. juures. Mari on sünd. Karksi asunduses, Kukese talus, nüüd perenaiseks möldrist venna juures, Linnaveskis.
Istume Mariga soojas köögis, supp keeb pliidil ja Mari koorib kartuleid, Mari jutustab mida meelde jäänud noorest põlvest, ema jutustatud pulmakombestikku, orjaajast, laulab mõned ringmängulaulud.
Nuia juures on Sokaorg, Taburi mägi, kus elanud Liguri nimeline abielupaar, olnud nende oma maja. Ligurid rääkinud ikka, et nad elavad Taburi mäe ja Jordani jõe vahel. Sokaorul käidi jordanil. Ligur elanud 100 a., naine 104 a., surid mõne aasta eest.

Kirja pannud Olga Jõgever, pildistanud Richard Hansen.

ERA, Foto 4751

neljapäev, 26. 10.
Tartu 1922:
Kell üks – öömüts,
kell kaks – karjalats,
kell kolm – kokapoiss,
kell neli – näkineitsi,
kell viis – viinaklaas,
kell kuus – kua sukka,
kell seitse – säe sängi,
kell kaheksa – kata lauda,
kell üheksa – ütle mulle,
kell kümme – küllalt saab.

Kirja pannud Salme Lang.

kolmapäev, 25. 10.
Karksi 1960:
Hommik. Kuidagi ei taha tõusta. Imemagusalt lõhnab värske hein. Suvetuul on kuskilt avausest meie „magamistuppa“ pääsenud ja vallatleb nüüd laastude vahele lootusetult kõlkuma jäänud heinakõrtega. Lükkame lakaluugi lahti ja meid tervitab karge, põldude ning metsade järgi lõhnav tuulepuhang.
[---] Tänuks öömaja eest aitame Marie Allikul lõigata palke, mida ta on saanud tasuks metsast välja veetud puidu valvamise eest. Ja jälle Kadri Kuke juurde. Saame temalt ikka veel laule, vanu ja ka uuemaid. Kirjutame taas õhtuni ja näib, et tuleb veelgi mõnel päeval tulla.
Lahkume varakult, sest pikk tee seisab ees. Teel satume aga Nuia sõitvale bussile. Möödudes M. Alliku kodu lähedal asuvast Sinialliku peatuskohast, näeme M. Allikut istumas pingil, põllulillekesed käes... Ootas ta meid?... Midagi valusat kõditab kurgus...

Kirja pannud ja Lilia Briedist pildistanud Regina Praakli.

ERA, Foto 4687

teisipäev, 24. 10.
Lüganuse, Irvala k 1960: Kui puudub majas tüö ja hool, siis kaob lauvalt leib ja sool.

esmaspäev, 23. 10.
Märjamaa 1964: „Nagu lehm libedal (jääl)!“ – Ei saa oma ülesandega kuidagi toime, ehkki küll püüab. Samuti kui lehm libedal (jääl) edasi ei pääse – kui liigutab, kohe libiseb. Eriti mingi ettekande esitaja kohta, kus ei suuda selgitavalt mõtted selgeks teha, vaid oma libastustega teeb ta veelgi segasemaks. – Lektor püüdis tõestada, et jumalat ei ole, aga ta oli nagu lehm libedal, rääkis küll palju, aga midagi usutavat ette tuua ei jõudnud.

pühapäev, 22. 10.
Tarvastu 1895: Kõik maailm on täis, aga peotäit ei saa?

laupäev, 21. 10.
Karksi 1960:
Uuesti teele Kadri Kuke juurde. Möödudes Marie Alliku üksildasest majast, näeme teda uksel seismas ja tee poole kiikamas. Küllap vaatab ta nii igat möödujat. Viipame talle tervituseks ja lubame õhtul sisse astuda.
[---] Edasi minnes tervitavad meid taas Kalmemäe laiutavate okstega männid ja kitsaste latvadega, pisut nagu enesesse sulgunud kuused. On, nagu vestleksid mõnusad „talutaadid“ ja kõhnukesed „linnasaksad“, mõlemad omamoodi tuules žestikuleerides. Kohe selle vestleva grupi vastas asuv lohuke madalate lehtpuudega – ma alla vajunud kiriku org – muigab vaikselt ja tagasihoidlikult. Kuuleb ta, millest sealpool maanteed vesteldakse?
[---] Peagi koputame taas K. Kuke toakese uksele. Ikka ja ikka saame temalt vanu laule. Ka mõned uuemad, emalt kuuldud laulud paneme kirja. [---] Vaatlen teda ikka jälle, kuidas ta seal oma voodi serval istub, pilk aknast välja suunatud, hallid silmad helendamas vastu valgust, töökrobelised käed rüpes puhkamas. Lihtne, südamlik ja kaunis on ta – nagu tema lauludki. Ta on nende vanade lauludega nii kokku kasvanud, et sageli nagu ei taipagi, kus lõpeb laul ja algab K. Kukk. Ja laul järgneb laulule.
Kirja pannud ja Kalmemäge pildistanud Regina Praakli

ERA, Foto 4682

reede, 20. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Jõgeval!
Jõgeva 1929:
Elu on lõbus ja elu on hea –
rumal, kes sellest lugu ei pea.
Koolivend varjunimega „Memme molu“ mälestuseks Jõgeva tüdruku Aino Muraka salmikusse.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Jõgevamaal pole Eesti Rahvaluule Arhiivil viimastel aastakümnetel suuri välitöid toimunud, mistõttu kohalikke kaastöölisi on väheks jäänud. Ometi on maakonna suuline pärand rikkalik, millest annavad tunnistust kunagised arvukad rahvaluulesaadetised. Seminari ettekannete teemad haaravad kaugemale minevikku ja jõuavad tänapäeva, hõlmates rahvaluule talletamise vahendid hanesulest arvutiteni. Üks ettekanne ongi pühendatud kahele väga erinevale, kuid võrdselt head tööd teinud kaastöölisele Laiuse kihelkonnast. Teised ettekanded tõmbavad joone digitaalsesse tänapäeva ja annavad näpunäiteid selle kohta, kuidas asjahuvilised saaksid osa arhiivis talletatud tarkustest ning samas anda oma osa Jõgevamaa pärimuse talletamiseks. Tutvustatakse ka kahte valmivat Laiuse rahvaluule väljaannet.

http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

ERA, AK 97ERA, AK 97

neljapäev, 19. 10.
Viljandi 1899: Oma suits teeb silmad selgeks, teiste suits kibedaks.

kolmapäev, 18. 10.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Halliste, Risti k 1961:
Roodsi Kaarli olli ennast varjanu. Talul ollu auk maa sehen, kivi pääl, kapi või aida iist ollu. Roodsi Kaarli ollu sääl varjun. Anden Matsi nimelise vabas, ollu sis vaba Mats. Kirjä oiden sis sääl kivi all.
Mõisahärra tahten Matsi teole. Ei ole lännu. Üits vanatüdruk ollu pops sääl. Ärrä akanu meeliteme, et papre kätte saas. Lai kivi pääl, ei jõvva. Laubene päe ollu, ei tää, kudas ta sis olli kätte saanu, viinu kirjä ärä. Ärrä jälle: „Tule teole!“ Mats lännu kirja näitäme, ei oleki, ärä viit. Pidi sis teol ka käimä. Perekonnanimi jäigi Vaba. Säält sii nimi om perit. Mia ole kah sellest suguvõsast.
Jutustanud Jaan Siil, kirja pannud Selma Lätt.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

teisipäev, 17. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Ida-Virumaal Iisakus!
Iisaku, Mäetaguse v, Vaabu k 1937:
Karu käind kaeras. Mies tuld pimedas mõisast tüelt ja vahtind, et teisepere siga minu kaerasaatude kallal. Läind salamiste saadu tagant ja virutand leivamärsiga. Old karu, üppand paar samu ja ehmatand enese surnust.
Jutustanud Konstantin Kiiver, kirja pannud Armilda Hallik.
2017. aasta septembris sai Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) 90-aastaseks. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Virumaa kohta on tänu viljakale koostööle Viru Instituudiga ilmunud ERA töötajatelt viimastel aastatel mitmeid väljaandeid. Mall Hiiemäel on valminud raamatud „Virumaa vanad lastemängud“ (2012) ja „Virumaa vaimujutud“ (2015), järgmisel aastal on ilmumas väljaanne „Virumaa kalendripärimus“. 2017. a ilmusid folkloristikaajakirja „Mäetagused“ kaks Virumaa erinumbrit (nr 66 ja 67), mis pakuvad huvi nii erialateadlastele kui kultuuri- ja haridustöötajaile.

http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

esmaspäev, 16. 10.
Karksi 1960:
Pöördume ümber majanurga ja vaat! – avatud uksest nagu visatakse meile vastu hallikirja kassike. Sõbralikult nurru lüües hõõrub ta oma pehmet külge vastu meie jalgu. Sisenedes kotta küsime, kas on siin kedagi? Kostub reibas „jaa, jaa!“ ning meile tuleb vastu lüheldane naeratava näoga naine – Kadri Kukk. Ta on rõõmsalt üllatunud kuuldes, et teda nii paljude aastate järel uuesti üles otsitakse. Umbes paarkümmend või isegi rohkem aastat tagasi oli tema laule üles kirjutanud Saareste.
[---] Oma vanaema mäletab K. Kukk väga hästi: „Ta õpas' mulle pallu laule ja õpas' nende järgi ka elama...“ jutustab Kadri. Nähtavasti on ta vanaema väga armastanud. K. Kukk teab hulka ilusaid laule ja mul on tunne, et ta sisimas on üks lakkamatu helin: kord kurb, kord rõõmus, siis jälle kurb... Vanad laulud helisevad... Nad ei vaiki vist kunagi selles lüürilises hinges. Halli-kirju kassike tuleb pika lauluga ja – krapsti! – kohe sülle. K. Kukk ütleb, kass tahtvat näidata meile oma „last“. Lähemegi siis truubi juurde, kus puhtal põrandal lappide puntral liigub süsimust „laps“. Armas on ta ja abitu, kui püüab edasi liikuda, aina värisedes ning vaarudes oma neljal toel.
Nüüd kirjutan mina üles neid suurepäraseid vanu laule. K. Kuke repertuaar näib olevat ammendamatu.
„... Ärä läät siitä lävesta,
jätäd tua tuule joosta,
akene lume ajade...“
Vanad pulmalaulud. Kuidas sai küll noorik kodust lahkuda kui niisuguseid laule lauldi? See ajab ju nutma. – „Jaa, nuteti, nuteti! Pidigi nutma. Ku noorik läits ilma nututa isakodust, sis üteldi ike, et küll ta perän nutap. A ku ärä minnen nuteti, sis pidi uuen kodun ea elu een ootma...“ Kirja pannud Regina Praakli, pildistanud Õile Hansen

ERA, Foto 4742

pühapäev, 15. 10.
Tartu 1995: Töömees ei vali, võtab, mida antakse – Kõnekäänd, mis on levinud ja kasutatakse igasugustes andmise-võtmisega seotud olukordades.

laupäev, 14. 10.
Jõhvi 1889: Kui aned sügisel sooja maale lähvad ja mennes segasi lennavad ja ei mitte sirges ridades, siis usuti, et väga segased talve ilmad tulevad.

reede, 13. 10.
Tartu 2007: Mina ei usu, et kui must kass üle tee läheb või on 13 reede, siis see halba toob. Need on lihtsalt väljamõeldised kergeusklikele.
Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.

neljapäev, 12. 10.
Karksi 1960:
Jälle teele Marie Alliku poole. Ta tahab meid ise saata metsateeni, mis viib Kadri Kuke juurde. Nõustume. Pannakse ülle hele, puhas pluus ning rõõmsalt valendav seelik. Kanad ruttu-ruttu varju alla (et kull kätte ei saaks!), suletakse korralikult paar uksekest ja asumegi teele. Teel näitab Marie Allik meile orgu, kuhu vanarahva jutu järgi kirik olla maa alla vajunud. Miks ta siis ma alla vajus? – „No eks ike vanast nende maavärisemiste perast!“ – Vastu orgu – teispool maanteed – aga kumerdub vana Kalmemägi. Pildistame nii orgu kui ka Kalmemäge. Läheme edasi, ikka edasi ja jõuame nelja teeharuni. Nüüd juhatab M. Allik meile tee kätte ja käseb ikka otse minna, kuhugi kõrvale pööramata. Vaatan vasakule pöörduvat metsateed, mis aga juba pisut eemal end uudishimulike pilkude eest puude taha peidab. – Kaunis on see tee! Öisest niiskusest veel kuivamata metsaalune lõhnab, kutsub. Kui näeks ühte ainukest hirvekestki! M. Allik jutustas, et siin olevat jahikeelu piirkond ja vahel võivat neid siin näha. Mida sügavamale metsa jõuame, seda kaunimaks ta muutub. Ja tee – see siira-viira kulgev tume lindike, mida hommikune päike pole veel ulatunud pleegitama – aina jookseb meie eel. Hea on käia. Tunnen, et niisugust teed võiks käia otsata... Möödume harulisest kasest, mis teekäänaku tagant meid vallatult üllatab oma rohe-rohelise siidiselt kahiseva seeliku ja valgete sukkadega kahel pikal saledal säärel. Pisut eemal on teeservale pudenenud teri ja imekaunis sametine rohelus paelub me pilgud ning lausa mangub hellitusi. Ei saa enne mööduda, kui olen paar korda hellitavalt silunud üle pehme, metsa eksinud viljatuka. Ah, kindlasti igatseb ta valgust ja avarat taevast, mille all laulavad tuuled oma tuhandeviisilist laulu...
Kirja pannud ja pildistanud Regina Praakli

ERA, Foto 4686

kolmapäev, 11. 10.
Rapla 2014:
Karu-Jürka
Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959-1960. Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: "Karu-Jürka." Karu-Jürka vastab: "Kasi nurka!" (võib öelda ka: "Mine nurka!") Sama mängija küsib: "Mitu sammu?" Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis). Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.
Kirja pannud Tiia Põldme.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4457

teisipäev, 10. 10.
Karksi, Äriküla k 1960:
Läbime pika metsatee, nautides metsa varjuküllust, sest päikesel on taas tulnud soov maad oma lembusega õnnestada. Jätnud umbes km maanteed selja taha, lõpeb mets vasakul. Paremal aga – pisut nagu häbenedes oma pealetükkivust – eemaldub ta teest, kuid jätkub. Nüüd varsti näeme ka Marie Alliku eluaset – Tammiste talu. [---] Koera siin pole, on aga tore kanake, kes meile esimesena „tere“ ütleb. [---] Puu all pingil istubki Marie Allik heegelnõelaga käes ja valge niidikeraga süles, tumepruun ergas nägu veel tumedamate silmadega meile suunatud. Kuuldes meie soove, on ta lahkesti nõus oma teadmisi päevavalgele tooma. Eelkõige aga jutustab ta meile ühe loo truust armastusest. Vanakesse oli loetu sügavat mõju avaldanud ja nüüd, meile kõike ümber jutustades, hakkab ise nutma.
[---] M. Allik on 70 a., sünd. Abjas Karsi talus. Lapsena (12-aastaselt) on ta paar aastat elanud Lätis, kust on jäänud ilusad mälestused. Abielludes on ta aga oma praegusesse elukohta asunud, kus elab nüüd üksi. [---] Siiski, tal on siin ka „seltsidaamid“ – kaks kanakest! Neid hoiab ta väga ja paneb ikka aiateibasse läikivaid purke, et nendega hirmutada kulle, kes siin tihti tema armsaid hoolealuseid kimbutamas käivat. Maanteel sõidab auto, antakse signaali ja üks käsi viipab tervituseks. M. Allik tõuseb ruttu ja viipab silmade särades vastu. See kõik vältab vaid hetke, aga kui palju rõõmu see pisike hetk kingib vanale inimesele. Seda oli ilus vaadata. Mööduja olevat ta pojapoeg, kes alati siit möödudes teda niimoodi tervitavat.
Kirja pannud Regina Praakli, pildistanud Lilia Briedis

ERA, Foto 4772

esmaspäev, 9. 10.
Kadrina, Undla k 1937:
Kus sa elad? -- Sääl, kus lauk koer ja laudvärav, puupinu ümber õue, mets on põõsa taga, toasuu on vasta ust.

pühapäev, 8. 10.
Karksi 1960:
Lõpuks küsisime, kus asub Karksi põrguhaud. Ann oli kohe nõus näitama tulema. Ka lapselapsed, kaks väikest poissi tulid kaasa. Me küll puiklesime vastu, et ta ei tuleks, ega see nii ligidal ole, asub üle ürgoru teisel kaldal. Ann tuli aga ikkagi meile teejuhiks. Ega olnudki nii kerge teed leida. Karksi põrguhaud on üsna palju kokku varisenud, küllap ta varemalt oli suurem, allik voolab liivakivist välja.
Kirja pannud Selma Lätt
Nüüd tahab aga Ann Toompalu meile tingimata näidata Karksi põrguhauda, mille juures asuvast allikast vanade rahvajuttude järele vanapaganad olla joomas käinud. Imetlen kummalist jõudu, mis peitub selles vanakeses. Väledate sammudega kahlab ta meie ees läbi pika heina, kusjuures seeliku kulunud äär tema järel nukralt üle paenduvate heinakõrte libiseb. Läbi võsa ja okastraatide kulgeb meie tee. Viimaks, läbides veel soise heinamaa, olemegi kohal. Koobas on küll kinni vajunud, ainult väike avatud suu on veel näha. Teen mõned pildid koopasuust. Allikas seal lähedal vuliseb lõbusalt kutsudes ja kuna janu meid Liliaga vaevab, maitsemegi mõnuga vett sest „vanapaganate allikast“.
Kirja pannud ja pildistanud Regina Praakli

ERA, Foto 4670

laupäev, 7. 10.
Räpina, Kõnnu k 1912:
Saunas vihtlemise laul
Sipa-sipa, siiri pite,
vipa-vipa, viiri pite,
seh-seh, sitamulk,
näh-näh, nabavars!
Laulnud Mari Noorhani, kirja pannud Armas Otto Väisänen, Alfred Nirk ja Rudolf Tamm.

[kivile.kirmus.ee]

reede, 6. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 15 Kärdlas!
Pühalepa, Taguküla 1933:
Söua paati, jöua laeva.
Millal meie senna maale,
kus need kuked kuldas käivad,
ja need kanad kardus käivad,
aned aljas öbedas,
peened linnud killingis.
Regilaulu „Imemaa“ laulnud Leena Elmi Kassari Tagukülast, salvestanud Herbert Tampere. [http://folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA11_01.mp3 ]
Helen Kõmmuse koostatud väljaande „Hiiumaa rahvalaulud, pillilood ja tantsud “ esitlus ning rahvaluulearhiivi teadurite ettekanded täna kl 15.00 Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas.

neljapäev, 5. 10.
Väike-Maarja 2007: Õpetaja ei hüüa tulles.

kolmapäev, 4. 10.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Urvaste 1939:
Kuidas sai talumees nime.
See juhtus siis, kui pandi eestlastele priinimesid. Ka üks talumees läinud nime vastu võtma Vaabina mõisa. Tema poole olid saadetud karistussalgad, rüütlid, korterisse. Talumees olevat neid väga hästi hoidnud ja kohelnud. Sellejärele ütelnud mõisnik talle, et sinust saama rüütel. Talumees võtiski omale nimeks Samarüütel.
Jutustanud Endla Kallin, kirja pannud Alvine Maalik.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14

teisipäev, 3. 10.
Karksi, Polli k 1960:
Teeme üheskoos käigu jutustaja ja lauliku Ann Toompalu juurde, kes elab üsna Nuia ligidal. Annelt on Mari Sarv kirjutanud mitusada lehekülge rahvaluulet. Meie kohus on tema materjali lindistada, enne kõike aga teda ennast näha, kuulda. Ann Toompalu on meile kõigile elamuseks. Leidsime ta aiast peenarde vahelt umbrohtu kitkumast. Selg on küll küüru vajunud, kuid tumedatest silmadest ja kogu rühist õhkub veel küllalt elujõudu. 85 aastat ei ole veel väga ränk koorem. [---] Meid üllatas see tahe meile kõike jutustada, laulda. Võtsime kaasa „Reporteri“ ja 5 linti. Varsti olid need aga täis. Üks rahvaluulepala järgnes kohe teisele. Kõrvalist juttu peaaegu ei olnudki. Kuulsime vanu rahvalaule, see lausa paitab kõrva. [---] Ann ei ole suur laulik olnud. Isa pole teda tüdrukuna üldse laulda lasknud, et ajab viisi kõrva. Hiljem on aga julgust juurde tulnud ja teistega koos saab laulda küll, pealegi on Annel väga hea mälu ja laulusõnu ning muid lugusid on tal peas palju. Kui siis ütlesime Annele, et lindid on otsas, tuleme teine kord, lausus ta: „No ku te just rohkemp ei taha...“ Heldekene, no miks me ei taha! Paar nooremat inimest lippasid lintide järele ja töö jätkus.
Kirja pannud Selma Lätt, pildistanud Regina Praakli

ERA, Foto 4668

esmaspäev, 2. 10.
Audru 1979: „Eks me näe,“ ütles pime ja jooksis vastu posti. (Seda öeldakse siis, kui mõni väga hoopleb oma võimete üle.)

pühapäev, 1. 10. 2017
Iisaku 1962: Tüdrukud olid teenimas jüripäevast sügisel oktoobrini. Kellel oli linu ropsida, see pidas kauem ka.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/item/49635

laupäev, 30. 09.
Rõngu 1950: Kartulivõtt Elva rajooni Hellenurme kolhoosis.

KKI, Foto 2128

reede, 29. 09.
Kolga-Jaani 1943: Mihklepäe tahtsid Murru Mihkelt kinni siduda, aga Mihkel läks kodust ärä, ei tahtnd, et tedä seotasse. Nemad oidsid salajas ja ütleväd, et eks minä rääkind ärä. Ei rääkind minä sellest kedägi, aga Mihkel isi koguni ei tahtnd. Ma ütlesin küll, et egäs nad siis sind mudu sio. Eks Oina Annal oli tehtud ilmtore manisk, elmed ollid ääres, siis päräst andsid talle kätte.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49283

neljapäev, 28. 09.
Häädemeeste, Kura k 1939: „Lind leiab teragi, ku ta otsib“ – öeldaks siis, kui keegi kaibab, et ta ei leia midagi, et tera on küll väike, siski leitaks kätte.

kolmapäev, 27. 09.
Karksi 1974:
Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna (endine ja praegune ERA) folkloristid rahvaluulekoguja ja lauliku Mari Sarve 90. sünnipäeval Karksi-Nuias
Vasakult: Ottilie-Olga Kõiva, Mari Sarv, Herbert Tampere, Erna Tampere
Mari Sarv (1884-1977) alustas kirjapanekute läkitamist Eesti Rahvaluule Arhiivi ajaleheüleskutse peale 1930. a. ja sai üheks arhiivi parimatest korrespondentidest. Ta oli ka Mulgimaa kunagise rikka regilaulutraditsiooni viimaseid kandjaid. Laulud õppis Mari Sarv noorpõlves, elades perega Karksi mõisa moonakatemajas. Seal oli koos palju lapsi ja noori, lauldi karjas käies, peeti rohkesti simmaneid, kuuldi kiigel ja jaanitulel vanemaid naisi vanu laule laulmas. Mari Sarve laule on salvestatud mitmel eri ajal, alates 1935. a. vaharullisalvestustest ja plaadistustest 1960.–1970. aastate lindistusteni. Tema laulmisstiil oli ebatavaliselt aeglane ja kaunistusterohke, ka kõne olevat olnud pikaldane ja mõtlik.

ERA, Foto 10768

Kuula tema laule:
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/Esitaja-Mari-Sarv

teisipäev, 26. 09.
Püha 1947: Tuulise sügisega on pailu pihlamarju.

esmaspäev, 25. 09.
Laiuse 1938: Oma silm on kuningas. – Oma silma võid sina uskuda, aga teisi mitte. NB! Veebiülekanne kl 15 algavast ERA 90. aastapäeva konverentsist „Arhiivid kui teadmiste teejaamad: mõtteid ja mõjusid“ https://www.uttv.ee/

pühapäev, 24. 09.
Täna möödub 90 aastat ERA asutamisest!
[Ü]hel õhtul [töötas] hr. Linsi üksi praeguseis Eesti Rahvaluule Arhiivi tööruumes, laua juures, olles süvenenud tegevusse. Umbes kella 11 ajal öösi tunnud ta äkki nagu tuuletõmbust käivat üle toa. Üles vaadates nägi ta lauale vastas oleva ukse poolt lähenevat noort blondi ja väheldast neidu, kes kandis valgepõhjalisest riidest öökleiti, mille riie oli ilustatud rohelise ristikheinalehe mustriga. Öökleidil olid avarad, lillad varrukad. Kuna sellal oli majahoidjal noor õde külas, siis arvas hr. Linsi, et see on tulnud öösi ruumidesse kolama. Tahtes teda veidi hirmutada, tõusnud hr. Linsi ja kavatsenud neiut kinni kahmata, kuid see kadunud jäljetult käte vahelt. Samas tulnud hr. Linsile ka meelde, et teenija õde on brünett, kuna nägemus oli blond. [---] Kes oli blond daam? [---] Maja on ehitanud keegi von Grote aastat 40—50 tagasi. [---] Majaomanikul von Grotel olnud noor ja väheldane blond tütar, kes kasutanud praegust Eesti Rahvaluule Arhiivi tööruumi oma salongiks. Eriti armastanud ta peigmehega, kellegi noore arstiga, õhtuti vestelda küdeva kamina juures. Viimati tulnud aga noore preili õnnele järsk lõpp. Peigmees jätnud ta maha ja sõitnud Riiga elama. Varsti selle järele preili suri salapäraselt. Majaomaniku perekonnas püütud surma põhjusi salajas hoida, nii et pole õieti teatud, kas preili end poos või mürgitas, kuid igatahes ta surnud vägivaldset surma. Pärast seda aga algasid salapärased jalutamised ja uste paugutamised majas, mis kestsid 1929. aasta 1. oktoobrini. Sel päeval nimelt leiti samas majas oma korteris mahalastult Eesti Rahva Muuseumi asjaajaja Eisenschmidt, kes oli tänini selgitamata põhjustel käe oma elu külge pannud.
Kummituslugu ilmunud ajalehes Vaba Maa 03.02.1936
Pildistanud Alar Madisson, kummitust kehastab Ave Ave Goršič

ERA, DF 32641

laupäev, 23. 09.
Vigala 1959: Ei täna pole veel viimnepäev, küllap jõuab.

reede, 22. 09.
Haljala 1938: Pööripäeva tuul kestab mihklipäevani. Kus ta siis on, sinna ta jääbki kogu sügiseks, kui ta vahel ka keerab ära, siis ikka ainult väheseks ajaks. Varsti keerab ta jälle sinna tagasi, kus pööripäeval pesa tegi.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-pooripaev/item/49249

neljapäev, 21. 09.
Ambla 1894: Kustpoolt madisepäeval tuul on, siis selle tuulega ei pea mitte odre külvama, vaid linu.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45144

kolmapäev, 20. 09.
M. J. Eisen 1922:
Lugeja, sulle on vist mõnigi kord unes juhtunud, et keegi sind taga ajas ja su elu tahtis võtta. Sa katsusid põgeneda, aga sul oli nagu tina jalus – sa ei saanud sammugi edasi. Teinekord jälle oli vaenlane su kallal ja katsus su eluküünalt kustutada. Sa olid nagu halvatud, ei saanud sõnagi suust. Viimaks pääsis su keeleköidik ometi lahti, sa karjusid valjusti ja ärkasid hirmu pärast värisedes üles. Sarnaseid unenägusid juhtub enamasti igaühele.
Tihti läheb lugu veel pahemaks. Magaja rindade peal näib nagu kivikoorm olevat ehk nagu mõni hirmus elukas lamavat, magaja hing tahab kinni jääda ja magaja ise tunneb suurt vaeva. Alles ärkamine päästab magaja vaevast.
Igatahes on unenägu, nimelt mingisugune ehmatav, kohutav unenägu väga tihti luupainajaga ühenduses. Unes ilmub mõnikord keegi hirmus vaenlane ja pealegi nii elavalt, et magaja unenägemist ilmsi arvab olevat. Ärgates ei või ta kaua aega märgata, kuhu vaenlane äkisti saanud, kes ju ta juures olnud. Korra juhtus mulle järgmine lugu. Ärkasin ööse unest üles, neljandast toast kanget appikarjumist kuuldes. Enne kui veel asjast aru sain ja appi võisin rutata, seisis appihüüdja värisedes minu voodi juures. Küsides, mis sündinud, seletas appihüüdja, keegi must mees karanud magamise ajal ta kallale ja hakanud teda kägistama; ta ärganud üles, hüüdnud appi ja põgenenud kägistaja käest ära. Kui kohe tulega mindi otsima musta meest, kägistajat, ei leitud kedagi; kõik uksed olid lukus ega võinud keegi võõras sisse pääseda. Kägistaja, must mees, kes appihüüdja kallale karanud, oli unenäo nägemine, mingisugune luupainlik viirastus, mida unenägija aga tõsiseks olevuseks pidas. Ülepea on lugu ikka nii, et luupainaja kaob, kui suudetakse ennast liigutada või häält teha.

Pildistanud Kristjan Põldmäe, asukoht ja aeg teadmata

ERA, Foto 9127

teisipäev, 19. 09.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1941:
Söömalaud oli lihtne puulaud, nelja jalaga ja all jalge peal teine kitsam laud, mida nimetati kassilauaks, selle vastu toetusid sööjate põlved. Vanal ajal olid söömalauad madala jalgega, nii et laud asus palju madalamas kui nüüdisajal.
Joodulauad olid pikad, jalge pealt äratõstetavad, laud ulatas toas ees seinast taha, ja pandi seina ligi, nii palju seinast eemale, et sööjad ruumi said istumiseks. Istumise jäuks olid jooduajal pingid, igapäevaseks söömaks olid istmed ehk toolid ja pingid, kudas kellegil juhtus olema. Kõik lauad ja pingid olid valgest värvimata puust ja küüriti liivaga hästi valgeks. Joodulaudu ei olnud igal talul, neid laenati teisest talust, kus oli niisugune laud, sealt viidi tarviduse korral igale poole, niisama ka istepingid.

Kirja pannud Emilie Poom.

esmaspäev, 18. 09.
Kõpu 1897: Kui laps pahur ja vihastab, siis üteldakse: on vist hommiku üles tõustes sängist pahema jalaga välja astunud.

pühapäev, 17. 09.
Risti 1937:
Viimasena Nõva vallas külastasin seda kuulsat [Juhan] Holtsi, kellest räägiti mulle igas külas midagi ja kelle sepitsetud laule sadade salmide kaupa pakuti. Juhatakse mind väiksele vabatkohale külaserval. Kahjuks pole aga peremeest kodus, läinud metsa korvivitsu tooma, elatab ta ju ennast peamiselt korvipunumisest. Istun ja ootan. Peretütar jutustab mulle meestest, kes lasknud isa laulda kõik omad vanad laulud masinasse, näitab isa kaht vaimulikkude laulude kogu, üks neist trükitud ja teine käsikirjas. Mõne aasta eest võtnud isa osa ka hümnivõistlusest, kus jäänud aga kõrvale. Nüüd jõuab ka peremees ise koju. Tütar teatab juba õuel, et jälle tulnud preili, kes soovib laule. „Mo laulud kolva nendele ühti,“ pahandab vanake kibestunud vist nurjunud hümnidest. Siiski ulatab mulle tuppa astudes lahkelt käe. Oma käbeda olemise ja kärmete liigutustega tuletab ta mulle ühte anekdooti meelde, mis kuulsin tema kärmete jalgade kohta külast. Nimelt sel ajal, kui Holts vedanud posti Paldiskist Nõvale, sõitnud kord Nõva mõisa proua teel temast mööda. Proua tahtnud vanamehe jalavaeva kergendada ja kutsund teda tõlda. Holts kohe kärmesti müts peast maha ja prouale vastu: „Suur tänu, prõuakene! Ei ma või peale tulla, pärast jään siis hiljaks.“ Ise pannund jooksma ja olnudki juba mõisa köögis söömas, kui proua kohale jõudnud.

Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist

ERA, Foto 1214

laupäev, 16. 09.
Emmaste, Metsalauka k 1939:
Miks aab väriseb?
Jeesus läind vihmaga aava alla varju. Aav põle teda varjule võtnd, väristand aga vett peale. Sellest saadik peab aav alati värisema.

Jutustanud Liisu Kalju, kirja pannud Enda Ennist.

reede, 15. 09.
Tallinn 1916/1917:
А, И, Б сидели на дубе. А улетел и Б улетел, а кто остался? – Значит И остался (Обыкновенно незнающие ученики отвечали, что никто не остался).
Kirja pannud Paul Ariste 1931. Kirja pannud Paul Ariste 1931.

neljapäev, 14. 09.
Risti, Vaisi k 1937:
[---] läksin küla suurimasse ja uhkemasse tallu – Peedile. Leidsin sealt ka kihelkonna vanima inimese, 97-aastase Ann Silveri. Kõrgele eale vaatamata oli vanake veel kaunis käbe, kuulis ja nägi üsna hästi. Rääkisin talle, kes ma olen ja mis soovin, ja kui vanake kuulis, et olen Nigula kihelkonnast, andis mulle kohe kätt rõõmustades: „Oi, latseke, siis oleme ju ühest kihelkonnast, ma ka ju Jaluksest pärit.“ Seega oli tee õnnelikult tasandatud, võisime alata. Imestas mind küll vana inimese võrdlemisi täpne ja kauge mälu, tal olid isegi karjalapsena õpitud mängud ja laulud meeles, rääkimata pulmalauludest. Lõpuks soojenes niivõrt noorusmälestusist, et vana jalg kepsles tantsugi mulle põrandal. Kui aga teisel hommikul tahtsin kontrollida laule, oli emake sõnakehv ja läks toast ära aeda. Siis tuli noorperenaine mulle appi, seletades, et vanaema kurtnud: „Mis ma sellest saan, et talle jutustan.“ Mõistsin ja pistsin vanakesele pihku pisut peenraha, ostku enesele midagi minu mälestuseks. Nüüd oli ta jälle lahkus ise, kontrollisin vanad laulud ja sain uusigi juurde. Enni lahkumist pildistasin teda, mis meeldis eriti vanainimesele.

Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist

ERA, Foto 1213

kolmapäev, 13. 09.
Valga 2007:
* Pikkade näppudega inimesed mängivad hästi klaverit.
* Kulmu kortsutades ja tulles nende vahele joon – tähendab see kunstiandi.
* Suurte kõrvadega inimesed on andekad.
* Kui küüned kasvavad ülespoole, on inimene lahke, kui alla – õel ja kitsi.

Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.

teisipäev, 12. 09.
Viljandi 1978: Unenägude tähendused, pisarad – head.

esmaspäev, 11. 09.
Kärla 1968: Eilne mees vahib aknast jälle sisse (hommikul päeva valgeks minnes).

pühapäev, 10. 09.
Räpina 1937:
Räpina vana kõrtsihoone lammutatud rusud, mille all suur ühishaud Rootsi sõja ajast, ja kloostri varemed, kust arvatakse leida peidetud varandusi ja ajaloolist kuldmõõka, mis kuulus langenud väejuhile kindralile.
Pildistanud Rauba

laupäev, 9. 09.
Tartu 1977:
K: Miks jookseb jänes üle raudtee?
V: Sest raudtee alt ei saa

reede, 8. 09.
Väike-Maarja 1939: Kui mees läks piale joomingud kõrtsu piad parandama, siis küsiti ta käest: „Mis püha sul täna on?“ Siis vastati kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda.
hhttp://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev/item/49173

neljapäev, 7. 09.
Jüri, Nabala v 1889:
Nabala valla vanema rahva suust võib praegugi veel kuulda, et mitmes sõnas v- tähe asemel b- täht saab pruugitud ehk välja räegitud. Näituseks: Sõna kaval asemel ööldakse kabal, Kõva – kõba, kõver – kõber, kõvasi – kõbasi, kivi – kibi. See on üks kabal inimene. Kõba kibi ei tee häid jahu. Jürisid, Marisid, kirjuid koeri ja kõberaid puid olla kõige rohkem.
Nõndasammati räegitakse siin ümberkaudu rahva seas igal pool veel: koa, moa, vohatama, reakima, seal-teal, seask, peal /---/. Tuseldama, useldama (karvustama, ka peksma), trummeldama, vemmeldama, kämmeldama, võmmima, kaigast andma, rooskama, sähvima, vitsutama, simakaid jagama, püksimõetu võtma, toatagust tuustima, kase urvi riputama, urva plaaster, leilitama jne on kõik väga pruugitavad sõnad, millega ihunuhtlust (ihuharimist) tähendakse.
Kirja pannud Jaan Ruutopõld.

kolmapäev, 6. 09.
Helme 1982:
Sambla Anu laul [---]
Suured kohtu politseid
kirikaeda jõudsid,
tii, mis aga tiha võid,
mehe hauda nõudsid.
Ma püüdsin näita,
et olen süita
ja pika puhu
sain jälle rahu.
Surnu lasti tagasi
oma rahupaika.
Hinga jälle vagusi,
ei sind keegi lõika.
Ei läinud kaua,
kui selle haua
nad võtsid lahti,
et uuesti vahti.
Lõikamises Veiserais
sääl ei olnud mina,
purgid panti haisvat täis,
muudkui hoia nina.
Ja kolmat korda
said kärjed murda,
siis tuli nähä,
mis jälle tiha.
Jälle uudist ja mis uus,
mis ei ole olnud,
surnu nähti habe suus,
haudas habet olnud.
See oli ime,
kust sai si seeme,
kas vana tüvest
või päris savist.
Arvataks, et mulla sees
iga asi tärkäb.
Kui sa külvad iganes,
loodud jõuga ärkab.
Laulnud Loti Timpmann

Fotol Piitre (Peter Panov) ja Loti Timpmann

teisipäev, 5. 09.
Ambla 1930: Räägi, mis tõsi, söö, mis küps.

esmaspäev, 4. 09.
Torma, Avinurme 1931:
Juba varakult pidi laps tööle hakkama: „Seitsmeaastaselt siakarjus, kümneaastaselt künnipoiss.“ Kümneaastaselt pidi aga laps ka kooli minema (ennemalt) ja seitsmeteistkümneaastaselt leeritatud saama, siis ka kooliskäimise lõpetama. 21-aastaselt arvati laps täisealiseks (ennemalt), mil ajal ta vanemate eestkostmise ja kasvatuse alt vabanes, noormees aga kroonuteenijaks vastu võeti. Need on tähtsamad ajajärgud, mida igaüks enne täisealiseks saamist pidi läbi elama.
Kirja pannud Mihkel Sild.

pühapäev, 3. 09.
Jüri, Pajupea k 1935:
Kalamäng
Mängitakse hulgakesi. Algab nii, et üks mängija hakkab teisi kinni püüdma. Kelle ta kätte saab, võtab tal käest kinni ja hakkavad uuesti püüdma. Iga kord, kui kätte saadakse, võetakse käest kinni. Seda nimetatakse „võrguks“ ja teisi „kaladeks“. Mäng lõpeb, kui kõik kalad on kinni püütud.
Kirja pannud Elmar Kesa.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1667

laupäev, 2. 09.
Helme 1982:
Rahvaluulekoguja väsinud jalad
Pildistanud Peter Panov

reede, 1. 09. 2017
Valjala 1995: Loll elab lossis, tark elab tassis.

neljapäev, 31. 08.
Tartu 1975: Mees olgu must, ropp ja karvane – muidu ta polegi mees!

kolmapäev, 30. 08.
Audru 1964: „Sa naa vara tulid meile, ma pööra alles teist külge,“ – öeldi, kui alles voodis oldi.

teisipäev, 29. 08.
Petseri 1991: Jumalaema uinumise püha ehk maarjapäiv Petseri kloostri hoovis. Foto: Pulmu Manninen

esmaspäev, 28. 08.
Mustjala, Jauni k 1978: Kui vares hommikul kraaksub, siis küsitakse, kas karjub õnne – siis jäägu oksale. Kui kurja karjub, lennaku ära.

pühapäev, 27. 08.
Pilistvere 1888: Sealt käib suur sõda, kust ei mahu kassi saba?

laupäev, 26. 08.
Helme 1943: Ega tuld es tohe lasta ära kistuda. Kui olli ära kistunud, sis tõmmati hüdse välla ja tuhk panti sinna pääle. Kui tõsel talul tuli ära lõpnu, sis tulti muiale otsme, ütskõik mis nõuge, hüdse panti tuha sisse ja läts mineme jälle. Tulega pidi huul kik aig oleme. Ninda on sii sisse jäänud, et sii tule viimine oli nii pakiline, ega sis aiga es ole lärmate, et üteldes nüüdki: „Kas sa tuld tulit otsme!“

Jutustanud Miina Vallaste, kirja pannud Luutsia Vallaste.

reede, 25. 08.
Helme 1982:
Ülo: Aga kui uss hammustas? Ega selliseid inimesi ei olnud, kes seda ravida mõistsid?
Aliide: Oli küll! Ennem üits, üits vanemb inimene, jah.
Ülo: Aga kuidas ta ravis?
Aliide: Ta otsis, kui uss oli sinu pistand, siss ta tulli kodu ja otsi selle ussi välja ja kutsu ussi kodu. Ja siis oli laskend tal hammustada ussil sealt, kus ta pistse. Ta siis oli terves saanu. Mina kuulsin: niimoodi vanembad inimese kõnelivad.

Fotol jutuajamine Aliide Mägraga, pildistanud Ülo Valk.

neljapäev, 24. 08.
Vändra 1889: Pärdipääval võetakse mett, hiljem süüvad änam kui tuuvad.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev/item/49096

kolmapäev, 23. 08.
Käina, Käina k 1938: Laen tasuti ikka naeruga – pidi natuke rohkem tagasi viima kui oli laenatud.

teisipäev, 22. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Okonešnikovo raj, Zolotaja Niva k 1995: Elmar Sõrmus ja "Suhkrutükk".

Jäädvustasid Anu Korb ja Indrek Kaimer.
[video]

esmaspäev, 21. 08.
Märjamaa 1992: „Einoh, mis ma pagarilapsele saia pakun!“ ütles pagar ja krahmas lapse suust saia ära.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)

pühapäev, 20. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Krutinski raj, Rõžkovo k 1999:
Siberi eestlased, Olga Klaus ja Emilia Naarits tantsivad, kaasa laulab ka Maria Vedom.
:,: Ma läksin õhta hilja,
ku(i) taevas oli lilla.
Üks nuormees oma pruudiga
läks üle kivisilla. :,:
:,: Tule ikka, ole ikka,
see veikse juudiplika. :,:

Jäädvustasid Anu Korb ja Andres Korjus
Siberi eestlased on 18.–19. sajandil kodumaalt väljasaadetute ja 19. sajandi viimasel kümnendil ja 20. sajandi algupoolel omal soovil väljarännanute järglased. Vanimaks teadaolevaks luterlaste kolooniaks Siberis on Rõžkovo (asutatud u 1802).

laupäev, 19. 08.
Setomaa 1938: Paasapäävä läävä’ ubinah puhtas. Inne ei tohi süvvä ei ubinat, ei kruussa.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paasapaev/item/48783

reede, 18. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Kovaljovo k 1995:
Kallimale, kallimale tahtsin ma
musu anda salaja.
Aga musu tabades
lamp seal laual kolises.
Mamma kuulis seda häält,
tabas neid sealt musu pialt.
Paremp oleks, paremp oleks,
kui põleks näind.
Parem oleks, kui põleks armastand,
aga suud ega südant sulle and.
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/eestlased/ee-02-30.html
Laulnud Linda Adamson, Sohvi (Sonni) Benfelt, Maria Einbaum, Miina Einbaum, Aleksander Kondrov, Pauliina (Polli) Kondrova (Einbaum) ja Eliise (Liisi) Näkk (Meri), salvestanud Indrek Kaimer ja Anu Korb.
Ilmunud kogumikus: „Siberi eestlaste laulud“ (2005, veebiväljaanne 2014, koostanud Anu Korb).

neljapäev, 17. 08.
Muhu 1888:
Õngemehe laulud
Mere kirju kalakene,
mereliiva linnukene,
merelaine lapsukene,
merepõh´a põrsakene!
Kui oled all, siis akka otsa,
kui oled põhjas, siis põruta!
Kui tuled kaldast – karga kinni!
Kui oled väinas, – via alatsi!

Kirja pannud A. Pallasma.

kolmapäev, 16. 08.
Vastseliina, Kõrgessaare k 1980:
Umbes nõnda mängisid külapoisid Võrumaal kannelt oma väljavalitute magamistoa seina taga. Praegu on päev ja väljavalitu koos lapselapsega vaatab vargsi ukse vahelt vanamehe tembutamist.

Kirja pannud ja pildistanud Vaike Sarv
Kandlel Rafael Kartsepp

teisipäev, 15. 08.
Simuna 1917: Niipalju veel maarjast, et suvel rukkimaarjapäeva aegu maarjapuna juuakse – harilikul viinal mõni tilk palsami hulgas.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev/item/49000

esmaspäev, 14. 08.
Simuna 1905: Kui ühte inimest unes näed ja siis sellepeale ülesse ärkad, pööra siis padja kohe teisepidi ja maga edasi – siis peab see inimene, keda Sa unes nägid, ka sedasama unenägu nägema.

pühapäev, 13. 08.
Kihnu 1950:
Juba Kihnu randa jõudes kutsusid kalurid meid merele kaasa. Me läksimegi täna öösel kakuami lappamist vaatama. Varahommikul tuli paat sadamasse tagasi 1,3 tonni räimega. Meie muidugi olime suurest saagist vaimustatud, kuna vastasel korral oleks meid kõiki paadi alt läbi tõmmatud. Nii tehakse võõrastega, kui nad saagi peale pahasti mõjuvad. Kalurid leidsid, et saak on keskmine. Nad on korraga välja tõmmanud kuni 4 tonni kala.

Kirja pannud ja pildistanud Ellen Niit

laupäev, 12. 08.
Asundused, Venemaa, Tomski obl, Kaseküla < Linda k 1993:
Minu vanemad olid Rakvere kandist pärit. Vanaisa oli metsavaht, Rakverest 20 km. 1903. või 1905. aastal läksid sealt Siberisse. Tepluškad vene keeli üteldakse, kraamivagunid, nendega läksid. Kaua aega olid tiel, kuu või poolteist. Ema oli siis 16 vana ja ja vend ka poisike – need tulid enne ja pärast perekond tagant järele. Seal oli trageediaid selle tulemisega. Tüdrukul oli peigmees, aga nii kõva vanemate käsk oli …

Jutustanud Olga Reile (Arju), kirja pannud Anu Korb.
2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega. Täna, 12. augustil algusega kell 12 tuleb ERA külla Pajusti rahvamajas Lääne-Virumaal! Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

reede, 11. 08.
ERA täna arvamusfestivalil!
Pärnu-Jaagupi, Ertsma k 1932:
Mõistke, mõistke õed hellad,
arvake naised agarad:
miks need rukkid risti on,
vili viira-vaaraline,
kaerad kaheharalised?
Mina mõistan, kohe kostan:
sest need rukkid risti on,
vili viira-vaaraline,
kaerad kaheharalised –
peremees kündnud küünedega,
sulane vagund varvastega,
külikilimid külmetand,
äkkepulgad ärmatand,
saharauad roostetand.

Laulnud Mari Vaher, kirja pannud Felix Kerber.
ERR ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv korraldavad arvamusfestivalil Paides arutelu „Kuidas mäletada, kuidas kujutada: kultuurimälu talletamine ja rahvusidentiteedi kujundamine“ täna kell 15.30–17.

neljapäev, 10. 08.
Kuusalu 1948: Lauritsapäe on suur püha. Peetakse veel praegugi 10. augustil. See on kiriku nimepäev. Laurentsius on olnud üks mees, kes siin elanud. Tema ehitand selle kiriku. Ega see tõsi pole, kirik ehitati ikka hiljem, aga eks see nimi talle antud. Näe, on see suur kivi (ca 0,5 km kirikust alevi poole, kivil on rest, käärid ja rist). Selle peal olla Laurentsius põletatud. Kääridega lõigutud kõrvu ja silmi, risti peal põletatud. Eks ta võis ju nii olla küll.

Kirja pannud Heljo Ernesaks.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev/item/48791

kolmapäev, 9. 08.
Nõo 1974: Sii ilmaelu om kah üits tühi tüü ja vaevaline vaemu närimine.

teisipäev, 8. 08.
Kihnu 1950:
Oleme kuulnud Tõstamaal palju huvitavat Kihnust, sellepärast otsustame ka ise korraks Kihnu sõita. Koosolekule tulnud Kihnu kalurid võtavad meid kaasa.
Sõit Tõstamaalt Kihnu läheb suurepäraselt. Kihnu koolimajast leiame eest kaks TRÜ üliõpilast (etnograafia eriharust), kes on siin menetluspraktikal.
Lehitseme nende põhjalikke küsitluskavu. Need langevad paljus kokku meie omadega. Me otsustame mitte hakata kõike korduvalt üles märkima.

Kirja pannud ja pildistanud Ellen Niit

KKI, Foto 2832

esmaspäev, 7. 08.
Ambla 1930: Suu on südame mõõt.

pühapäev, 6. 08.
Tallinn 1943: Kui mingit asja järele mõtled, siis pööra ikka silmad kuu poole. Olgu see toas või väljas: siis läheb see täide ja õnnestub. Ära mõtle midagi otsustavat selg kuu poole, sest siis võib nurjuda.

laupäev, 5. 08.
Kihelkonna 1958: Üldse meeldis meile saarlase jutukus: juba teatav uudishimu võõra suhtes, mis ta tahab ja kes ta on, siis edasi nagu endastmõistetav vajadus vestelda tühjaks oma teadmised. Saarlane suhtub oma vaimuvarasse väga loomulikult ja elavalt, nii et ei pea teadmisi kustki ajusoppidest välja kiskuma, vaid see voolab ehtsas jutuajamise korras ja pealtkuulajaile pole selles midagi võõrastavat ega imelikku, vaid kõik elavad kuuldule kaasa ja aitavad vana inimese tuntud lugusid meelde tuletada. --- Nõnda võib kindlustatud olevad ka rahvatraditsiooni edasielamine Saaremaal ja seda võib leida ka mitu aastakümmet hiljem.

Katkend Rudof Põldmäe kogumispäevikust.

reede, 4. 08.
Kihelkonna, Kulli k 1939:
Kord näidatud mehele unes: „Mine neljapäeval Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“
Mees läind neljapäeva ommikul. Pagar olnd ukse peal ja küsind, mis ta kaotand? „Ei midagi, mulle näidati unes, mine Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“
„See on vale. Mulle on kolm korda unes näidatud, mine Saaremaale, seal on Pauna talu, seal on ka vana alasipakk, mille all on raha.“
„See on ju minu vanemate talu,“ mötleb mees ja öhtul söidab Saaremaale, otsib talu üles, töstab paku ja leiab raha. Nii sai ta önnega kokku.

Jutustanud Helga Sadam, kirja pannud Õie Lonn. http://saaremaa.folklore.ee/wordpress/?p=852

2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega. Täna, 4. augustil algusega kell 14 tuleb ERA külla Mihkli Talumuuseumis Saaremaal! Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

neljapäev, 3. 08.
Reigi, Kõpu k 1939:
Unikivi. Sellele kivile istuja jäävat kohe magama, aga üks hääl hüüdvat uinunu kohe üles.

Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist

ERA, Foto 1341

kolmapäev, 2. 08
Puhja 1887: Augustikuul koid mulluaastase jahude sisse tekivad, siis katsu järgmist õpetust: keeda kolm kivi enne kuu täissaamist sel neljapäeval, aga hommikul enne päikesetõusu ja pane siis jahude sisse, kohe on koid kadunud.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august/item/48747

teisipäev, 1. 08. 2017
Vändra 1968: „Tuleb nagu Vändrast vorste.“ – Öeldakse, kui mingit materjali tuleb ruttu ja palju. Sama tähendusega on: „Tuleb nagu Vändrast saelaudu.“

esmaspäev, 31. 07.
Reigi, Ülendi k 1939:
„Ülendi äbajumal“, vana pärn, millele ohverdatud ja kaotatud paiseid ja muid haigusi. Inimeste hädad võtnud oma külge, sellepärast tüvi krobeline.
Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist

ERA, Foto 1338

pühapäev, 30. 07.
Viljandi 1962:
Sääl Viljandi järvel Viiratsis
kui armas olla sääl
kui tuuled puhuvad
ja lained laksuvad
ja vastu kallast vahtu viskavad.

laupäev, 29. 07.
Kaarma 1890: Olevipäevast tulevad tähed taeva.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev/item/48742

reede, 28. 07.
Reigi, Kalana k 1939:
1777. a ehitatud esimene kabel. Üks laev olnd mereädas, tammepalgid olnd laadungiks. Mehed tõodand: kus maale pääseb, sinna teeme kapli. Tulnd Kaplisääres maale ja sinna teindki kapli. Tammepuust tehet ja palju suurem olnd, kui praegune, mis on juba kolmas ehitis. Puust torn oli peal ka, seda nüid ei ole.
Aknaluugist paremal ülal näha must tahvel, millele kinnitatud hõbekala – kalaõnne sümbol.
Jutustanud Paavel Lepp, kirja pannud Enda Ennist, pildistanud Metski

ERA, Foto 1335
ERA, Foto 1337

neljapäev, 27. 07.
Mihkli 1876:
Igapäine uus ja vana
võib ka olla mõnel täna.
On see kallis kosimene,
rahva paariminemine,
mis jäeb nenda kaua käima,
kuni vana maailma seisnd.
Mitmel see kaup suureks õnneks,
mõnel jäeb ka mitte õnneks.
Aga palju selle läbi,
jäävad tunda kahjo, häbi,
näeks, et oleks tegemata,
teineteist nägemata.
Nenda see kui kõik.

Kirja pannud M. Uuehendrik.

http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10354-55261-13908

kolmapäev, 26. 07.
Rõuge 1929: Kui noorik haput piima madala nõu seest sööb, saab tigeda mehe.

teisipäev, 25. 07.
Mustjala 1958: Jaagappäevast peab olema vana tuhlis luutsiklaudul. Uus kartul peab olema nii küps, et kõlbab süia. Vanakartul pole siis kõlbulik. Luutsiklaudul on siis, kui mõni asi pole enam kõlbulik, tõugataks ta kola sekka ega tarvitata enam.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaagupipaev/item/48590

esmaspäev, 24. 07.
Hiiumaa 1939:
Eile õhtul sõitsin Käina, et alustada teiskordselt rahvaluule kogumist Hiiumaal. Õieti kujuneb mu tänavune töö mulluse kogu täiendamiseks. Seepärast võtsin ka eelmise aasta mustandi kaasa, et hoiduda vanu objekte kõnetades asjatuist kordamistest.
Käinas on seepoolest mõnus töötada, et siin võib võtta kindla asukoha kihelkonna tsentrumisse alevikku, mille ümber külad poolringis asuvad. Üldse on Käina tihedamini asustatud nurk Hiiumaal ja ühtlasi terve saare viljasalveks.
Simuna-Mihkli vanaperemees, kellega minevaastal mõnusalt jutlesin, oli raskesti haige. Istusime siis vanaperenaisega toatrepile ja ta püüdis mu jalavaeva tasuda oma väheste teadmistega. Oli ta võrdlemisi noor inimene (s. 1895) alles ja polnud ka eriti huvitatud vanast tarkusest, kuid siiski mõne uskumuse-kombe oli säilitanud meeles.
Teiseks juhatati mind Käina konvendi konsulendi hr. Oll'i vanaema Tatjana jutule. Vanake on küll põline saarlane Pöide kihelkonnast ja ainult 3 aastat Hiiumaal olnud, aga otsustasin ikkagi ära kuulata 91-aastase emakese teadmised. Imestamisväärt hea mälu ja terava kuulmise on aastatekoorem säästnud talle, kuid 13 a. eest juba röövinud nägemise. Pimedal oli muidugi igav istuda tegevusetult, nii et oli päris pisarateni liigutatud kuuldes, et noor inimene veel vajab teda. Tema juures käidud aastate eest ka Saaremaal küsimas vanu jutte, kuid siis ta põgenenud eest ära metsa, kartnud sakste kõrvu minevat oma loral. Aga minu vastu oli vanake täiesti avameelne ja teadmised kuuluvad ehtsasse rahvaluulesse. Pühapäev on alati olnud mul väga viljakas, siis inimestel aega ja tuju jutustada, sest kuidas sa argipäeva asjalikkuses istud korraga maha, et ajada tühja lorijuttu.

Kirja pannud Enda Ennist (fotol)

ERA, Foto 1339

pühapäev, 23. 07.
Kose 1897: All karvad, peal karvad, keskel imeasi?

laupäev, 22. 07.
Rapla 1930: Jaagup tuleb vanaleivaga ja Madel madala koogiga (uudseleiva saamine). Vanad inimesed nagu rääksid madelipäävast, nüidses kalendres seda ei ole.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madlipaev/item/48529

reede, 21. 07.
Püha, Sandla k 1933: Heinatalgulised Sandla lähedal Pildistanud Johann Julius Klekner

ERA, Foto 1138

neljapäev, 20. 07.
Tartu 1973:
Naljaähvardus
Näidatakse teisele esmalt ühte, siis teist rusikat ja öeldakse:
See su võtab, see su tapab,
siis pannakse käed risti üle rinna ja öeldakse:
see su kondid koristab.
Teisiti on nõnda:
See su tapab, see su matab,
see su kondid koristab.

Kirja pannud Lea Mäesalu.

kolmapäev, 19. 07.
Simuna 1950:
Sel põldude vahelisel teel kohtame järsku juba Simuna teemajas kohatud kandlemängijat – palja peaga, juuksed salkus ja sorakil – kammimata vähemalt jaanipäevast alates, pleekinult pruun nägu, jäme habemetüügas põskedel ja võruna ümber suu, silmis aga pool-lollakas pool-kaval ilme, seljas kaunis räbaldunud vammus ja kaenlas kannel. Oleks ta veidi pikem, siis võiks arvata, et tegemist on pesuehtsa Toomas Nipernaadiga. Peatume ja alustame juttu, mees soostub otsekohe mängima, kinnitades ise, et ta enda arvates ei oskagi mängida „aga rahvas ütleb, et ma oskavat“. Siis küsib, kas ta võib laulda ja kinnitab jälle, et „rahva arvates“ ta olla kohe luuletaja. Ja alustades „Õllepruulijat“ hakkab ta kohe improviseerima Kandle-Jussist, viis muutub peagi ja meie Juss laulab ikka edasi; kui viisi kipub üle jääma ja sõnadest puudu tulema, siis aitab „nan-nan-naa“ ja „ral-lal-laa“. Laulu vahepeal õnnestub teada saada, et ta nimi on Heinrich Madise poeg Vaher, et ta ametinimeks on Kandle Juss („... sest et mängin kannelt“) ja on selle nime all ka ümbruskonnas tuttav, elab ta Rohu külas, kolhoosi liige ei näi olevat ja elatub kandlemängust. Mees näib olevat vaikne hull või õigemini idee fixiga, et ta on oivaline luuletaja ja kanneldaja, millist arvamust rahva nöökimine vististi on aiva suurendanud. Mehe halvasti varjatud sooviks on saada Ringhäälingu kanneldajaks, aga seda soovi segab kartus, et ehk ei võeta „kuna konservatoorium on lõpetamata“. Lõpetanud improvisatsiooni, mängib ta veel kord üht, kord teist viisi, lauldes ise ka salmi või paar lauludest, mis ilmselt trükimusta ei kannata, kusjuures peab rõhutama, et Juss valis kõige viisakamad salmid.
Kirja pannud ja pildistanud Ülo Tedre.

KKI, Foto 1078

teisipäev, 18. 07.
Torma 1991: Vihma sajab, päike paistab, siis – kes need olid – vihtlevad. Sedasi öeldi. Nõiad olid need.

esmaspäev, 17. 07.
Pöide 1894: Öö peale võeras aus.

pühapäev, 16. 07.
Simuna 1950:
Järgmisena leidsime Jaan Majamas'i müüritööl MTJ ehitusel. Pika selgituse ja palumise järel nõustus mees laulma ja esitas meile „Moonakate laulu“ päris meeldival häälel. Poole laulu ajal sattus kohale veel üks laulumees, kes innukalt kaasa lõi – see osutus Kaarel Loometsaks. Laulnud selle laulu, jäid aga mehed vait, nagu tinutatud ja kui kõnelema hakkasid, suunasid nad selle teemale, „et loll on see, kes viinata laulab.“ Niisiis lahkusime.
Kirja pannud ja pildistanud Ülo Tedre.

KKI, Foto 1077

laupäev, 15. 07.
Jämaja 1906: Parem paar sõna südamest, kui pitk palve peast.

reede, 14. 07.
Kuressaare l (Kaarma khk) < Kihelkonna khk, Vilsandi k 2015:
AA: Vot see purjekas tuli [1945. aastal], kahemastiline mootorpurjekas oli. See tuli siit Loonalaiu poolt. Seal oli üks naine ja kaks meest peal. Kahuritega pandi tuli ümber ja siis nad purjetasid siia Vesiloo ja Vilsandi vahele. Ja kuhu meeskond viidi ja mis neist üldsegi sai, sellest ma ei tea midagi. See purjeka kiil on veel alles.
LP: Aga purjekas siis uppus?
AA: Ei, purjekas tuli siia kaldale, vene piirikad panid ta põlema pärast. Nii kena purjekas! Põles maha ja lainega lõi kaldale. Ja seal ta oligi niimoodi poolviltu. Üks osa põles ära, need raudosad jäid alles. Ma mäletan seda purjekat, seisis seal päris kaua.
Jutustanud Arvi Azarov, salvestanud Lona Päll ja Madis Karbe.
Fotol Arvi Azarov ja koer Stefi seismas jahi kiilul Tagarannas, pildistanud Madis Karbe (2015).

ERA, DF 32242

neljapäev, 13. 07.
Mustjala 1939: Maretapää oli pangal suur pää, keidi mere ääres müüri peel. Panga panga peel esiti tehti lugu. Mu ema rääkis, et iga seitsme aasta taga võttas ühe looma, üks loom kukkus ala. Sestsaadik kui akati palvet tegema, siis see kadus ää. Vanasti tehti palvet ja pühitseti merd, uiemal ajal siis kõrtsimehed akkasid õlle ja viinaga sääl keima, mihed akkasid jooma, tulid kojuse, peksasid naisi. Tüdrukud ja poisid laulsid ja tantsisid, siis keelati ää viimaks. Sest on ligemale 30 aastat, kui see ää keelti.
Kirja pannud Kaljo Lepp.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev/item/48474

kolmapäev, 12. 07.
Tori, Oore k 1961:
[mp3]
LK: Ussisõnad jah, et vanaste sõnad pidand aitama, et ei sureta ära ega ei tule mürgitust. Jaaja, need sõnad siis mina olen neid sedaviisi kuulnd.
Kudas ta esti olli nüid:
Mis sa, siga, sirised,
kivialune kirised!
Mässi ennast mättaesse,
keri ennast künkaesse!
Küll ma mõistan su arvata,
mida karva, Leenake,
kulla kallis, Leenake?
Savi karva, samla karva,
musta muti mulla karva,
sisaliku silma karva,
sarapuu malga sarnane.
Pia sul kui pajupuu,
keha kui kuuse juurikas.
Sinu võim on võetud,
karpniuhh!
Sedasi oli.
HT: Millal seda siis loeti?
LK: No kui uss on ammustand, siis on loetud sinna peale - selle ussi ammustud aava piale. Ja see on aitand. Alles nüid il´la. Üks siin Tammistes pidada oskama ussisõnu. Ja mina küsin ühe vanainimese käest, et kas see piaks midagi aitama. „Noh, miks ta ei aita,“ – ta ütles mulle nii. Mina ütlen jälle sedasi: ja no mina küll nii julge ei oleks, et ma laseks enese ära tappa nüid sellepärast ja usun neid sõnu. Mürk on veres, kas see sõna võtab selle säält väl´la? „Ära räägi, ära räägi,“ ütles mulle sedaviisi. Nii et ta oli julge selle piale, et need sõnad just aitavad.

teisipäev, 11. 07.
Simuna, Pudivere k 1950:
Sellesse tiiki olla Eduard Vilde lükanud paruni poja ja saanud selle eest oma „esimesed triibulised“. Tiik asub Pudivere mõisapargi kõrval.
Pildistanud ja kirja pannud Ülo Tedre.

KKI, Foto 1067

esmaspäev, 10. 07.
Tartu l < Kodavere 1929: Heinategemise kohta ütlevad vanad põllumehed. Kui seitsmevennapäev möödas, siis ei ole enam heinategemine, sest siis tilgub alati vihma.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmevennapaev/item/48457

pühapäev, 9. 07.
Jõhvi raj, Kuremäe (Jõhvi khk) 1954: Tutvume põhjalikult Kuremäega /---/ ja lähme terveks tegeva veega allika juurde. Ka see osa mäest kuulub nunnade valdusse nagu kõik muugi. Et oleme lakas magamisest saanud väikese köha, siis rüüpame veidi seda „tervise vett“ ja paneme isegi silmadele, sest ega parem nägemine paha tee. Kas ilmalikkusest või mõnest muust patust mõjus see vesi meile negatiivselt. Järgmisel hommikul oli kurk valus ja köha tunduvalt suurem ning isegi kõht tükkis valutama. Silmad ka paistes. Maailmavaate asi, arvan et sellepärast mõjus nii kurjasti – noored inimesed ja jumalaema põrmugi ei karda!
Anita Rõõmu välitööpäevikust.

laupäev, 8. 07.
Rõuge 1895: Haavad, noorel kuul lõigatud ehk löödud, lähevad mädanema, vana täiskuu haavad ruttu paranevad ja kinni kasvavad.

reede, 7. 07.
Tartu 1992: Punamütsike läheb mööda teed. Järsku käib kohutav pauk. Neiuke viskub pikali ning katab kätega pea. Mõne aja möödudes julgeb ta pead tõsta. Üles tõustes märkab ta, et ta aluspüksid on jalast kadunud ning ka korv koogiga läinud. Punamütsike pöördub tagasi kodu poole. Korraga käib jälle hirmus mürakas. Punamütsike viskub pikali. Kui ta püsti tõuseb, näeb ta tee peal korvi, kus tema püksid. Kõige peal kiri: „Kallis Punamütsike! Koogid viisime vanaemale, püksid pesime puhtaks!“ Timur ja tema meeskond.“

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)

neljapäev, 6. 07.
Simuna, Pudivere k 1950:
Vasemal ees asuvate põõsaste kohal on olnud Eduard Vilde sünnimaja – Pudivere mõisa viinatuba.
Pildistanud Ülo Tedre.

KKI, Foto

kolmapäev, 5. 07.
Halliste 1897:
Üle, üle vihmakene,
mine vihma Virumaale,
aa hoogu Harjumaale.
Virumaal om villänälga,
uonälga, orasenälga,
kastenälga, kaaranälga.
Virumaal om mehe musta,
mehe musta, naise laisa,
tüdruku üli higitse,
poisi kannukarvalise.
Mine vihm, virute neida,
aa hoogu, uta neida,
mõse poisi puhtaesse,
vana naise valge’esse,
tüdruku üli higista.

Kirja pannud Hans Reissar.

teisipäev, 4. 07.
Kihnu, Turu k 1948:
Jutustaja läinud pärast karjaseametit Häädemeestele põllutööle. Seal pühapäeviti käinud vaatamas, kuidas laevu ehitatakse. Hiljem läinudki sinna laevatöösse, teeninud 50 kop. päevas. Kui siis Kihnus hakatud laevu ehitama ja meistritest puudu olnud, tõusnud ta laevameistriks. Kokku ehitanud 69 laeva, 70. jäänud pooleli (1944). Saab riiklikku toetust. Oma eluloo lõpul ütleb: „Tänan kõiki valitsust, kõige rohkem veel praekust valitsust. Elagu Stalin!“
Enn Vahkeli jutu kirja pannud Richard Viidalepp

ERA, Foto 1750

esmaspäev, 3. 07.
Kullamaa, Maidla as 1938: Naistega vaielda või vasikaga võidu joosta, see on ükskõik. Ega nendest ikka võitu saa.

pühapäev, 2. 07.
Vastseliina 1902: Kiä hainamaarjapäivä pühäs ei pia, sinnä nakkavat maruhäda tükmä.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/heinamaarjapaev/item/48360

laupäev, 1. 07. 2017
USA, Lakewood 1963: Lakewoodi laulupidu.

ERA, DF 7422

reede, 30. 06.
Ambla 1897: Inimene mõtleb, Jumal juhatab.

neljapäev, 29. 06.
Kodavere 1938: Peetripääväl tuleb sadu, kas palju või vähä, aga ike sadab. See on Peetri silmävesi, tämä poodi jalgupidi üles.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/peetripaev/item/48332

kolmapäev, 28. 06.
Kihnu 1948:
Tulõasõmõ kiibitsemine (mäng)
Mängijad moodustavad pika rodu, hoides üksteise riietest kinni. Kõige esimene (harilikult ka kõige tugevam ja osavam) on „poege emä“, teised „pojad“. Emale otse vastu on „kiibitseja“, sel on kepp või pulk käes, millega torgib maad. Ema ja kiibitseja vahel algab kahekõne:
- Mis kiibitsed?
- Tulõasõt.
- Mis tulõasõmõ peale panõd?
- Paa.
- Mis paassõ panõd?
- Vee.
- Mis veesse?
- Tangud. (või õunad/kartulid)
- Mis õunte peale?
- Liha.
- Kus liha saad?
- Sio pojad tapa ää!
Siis läheb püüdma, läheb poegi käde suama. Tahab paasse panna. Katsub viimast võtta. Ükstakõik missuguse saab.
Poege emä kaitseb teisi, ei lase võtta. (Ema ei taha teda poegade kallale lasta, hoidub ise ette, teised jälle kõik rodus tema selja taga. Kui ema pöördub kõrvale, siis teised ka. Niiviisi kogu mängijate rida pöördub lainetades kord ühele, kord teisele poole.)
Kelle kätte suab, see pannakse tulõasõmõ peale. Siis püütakse järgmist. Kui lõpuks ema jääb üksinda, pistab jooksu. Kui (püüdja) kätte suab, pannakse poege juure.
Kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp
Mängu demonstreerimisest võtsid osa Linaküla lapsed: Teodor Vesik, Elisabet Marus, Maria Sutt, Maria Mätas, Salme Mätas, Salme Uad ja Leida Uad

KKI, Foto

teisipäev, 27. 06.
Anna 1955: Seitsmemagajapäev pidi olema seitse venda seitse nädalat maganud. Kui üles tõusnud, polevat midagi teand, läinud linna, linn kõik hoopis teistmoodi. – Tulnud välja, et olid seitse aastat maganud.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev/item/48288

esmaspäev, 26. 06.
Võnnu 1897:
Kõrra elanud saunamees oma naise ja tütrega. Kõrra ütelnud mees naisele: „Kuula, va küljeluu, ei tänavu meil tarvis tööd teha pole: Liisu viiakse sügise mehele, meie kooleme mõlemad ära ja nii on kõik otsas!“
Nad ei teinudki suvel tööd. Kui aga tali kätte jõudnud, ei surnud mees naisega, ei viidud tütart mehele. Nüüd tulnud kõigile nälg kätte. Nüüd ütelnud tütar isale: „Vaata, isa, kui nüüd kesvad lumegi pääl oleksid, ma roobiksin ja raabiksin neid kas või paljail jalul kokku!“
Kirja pannud Peeter Rootslane.

pühapäev, 25. 06.
Kadrina 1975: Lind papagoi, istub puu peal trigaltoi, kes seda lindu tapab, see oma vere valab?

laupäev, 24. 06.
Saarde 1938: Selleks päevaks oli igaüks, kellel vähagi võimalik, oma lähema sugulase haua hästi ülesse seadinud, kõiksugu õitsvate lilledega kaunistanud ja ehitanud. Kellel ise võimalik ei olnud haudasid korraldama minna selleks päevaks, see kauples selle töö muidugi mõne teise teha, et tema osa surnude mälestamiseks ei tohiks ära jääda. Surnuaiale mindi jaanipäeval igast talust ja perest muidugi hulgani ja varemalt kui seda nädali pühadel, selles teadmises, et enne õpetaja lugemist aega oleks sugulaste haudadel viibida.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47622

reede, 23. 06.
Kambja 1893: Jaanipäeva öösel õitseb ka pähklapuu. Ka tema on egan asjan suureks abimeheks, aga selle õitsemist näevad ainult õndsad inimesed. Selle õitsme kättesaamiseks peab niisamasuguseid kunstisid pruukima kui sõnajala juureski.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48177

neljapäev, 22. 06.
Muhu, Liiva k 1938:
„Leedutorn“, kadakad kuhjas enne leedutule (=jaanitule) süütamist.

ERA, Foto 1097

kolmapäev, 21. 06.
Sangaste 1940: Kaits päeväkäänakut ja kaits pööripäivä om. Päeväkäänäk om sis, kui suvi vai talv alustas. Päiv käändus ümbre, nak’s pikembäs vai lühembäs minemä. Vanainemese ütliva, et päiv sais kaits vai kolm päivä pesän, kui ta pöörd.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47516

teisipäev, 20. 06.
Karja, Pamma k 1943:
Lõunatund. Esiplaanil „reha vihma palumas“.

ERA, Foto 1990

esmaspäev, 19. 06.
Kuusalu, Kolgaküla 1969:
Tõeterad
Küll kirutakse kangesti, et ilm on hirmus paha, kuid parandada, isegi end kirujat, ei taha. Kui igamees end parandaks, ei ilma iial kirutaks.
*
Ei või sa tihti ütelda, mis mõtleb vahest meel. Vaid pead tihti vaikima ja kannatama veel.

Pauliine Soomerelt kirja pannud Õilme Aasmaa.

pühapäev, 18. 06.
Pärnu 2007: Õnne toob see, kui sa sööd sireliõie, millel on rohkem kui neli haru, ära. Kui on aga kolm, siis juhtub midagi halba.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

laupäev, 17. 06.
Kose, Tuhala k 1894: Kui tüdrukud selle puuga saab löödud ehk temasse puudutud, kellega nõel uiss on maha löödud, siis peab see tüdruk kasusse minema (kasulapse saama).

reede, 16. 06.
Setomaa, Treiali k 1913: Hilanast läksime Treialisse, kus ka üks kiidetud laulja, Treiali Ode, meil teada oli. Lauluimä hoidis nurmel karja. Oma välimuse ja oleku poolest täieline Vasila Taarka vastand: lühikese kasvuga, vaikse loomuga eidekene, kellel aga ka laulusõnadest puudu ei olnud. Viiside tagavara oli kaunis väike. Lauluimä ja herra Väisänen oma noodiheftiga istusid kadakapõesa all, mina hoidsin karja. Pärast läksime koju, kus mõned viisid fonografeeriti ja laulikust päevapilt tehti. Siis ruttasime edasi Merimäe küla poole ja saatsime seal öö vana Ivo peres mööda.

Kirja pannud Anna Raudkats, pildistanud Armas Otto Väisänen
ERA, Foto 974

neljapäev, 15. 06.
Jämaja/Anseküla 1947: Viidasepäeval jääb lehmadel piima vähemaks. Ööldakse: „Viidas viib piima ära.“
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/viidipaev/item/47513

kolmapäev, 14. 06.
Häädemeeste, Kabli k, Suuretee t 1935:
Mängijaist üks istub maha ja ütleb: „Ma tahan laeva ehitada.“ – „Mis sul tarvis?“ Siis ütleb see: „Naela,“ või midagi muud. Küsitakse, mis-nimelist. Nüüd peab ta ütlema ühe mängija nime. Nimetatu tuleb ja istub laevaehitaja jalgade vahele. See võtab teisel ümbert kinni. Nii teevad nad niipika rea, kuipalju mängijaid on. Siis hakatakse laeva kiigutama. Kui ta katki läheb, siis ei ole laev mitte tugev.
Kirja pannud Liidia Kohv, Kabli algkooli õpilane
Videol filmiekspeditsioon Häädemeeste khk 1960. a. Mängud Liidia Strandsoni juures, filmimist aitas ette valmistada kaastööline Marta Mäesalu, mõlemad ka mängivad.
[video]

2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekandjateks on ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti. Loengud toimuvad koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega.
ERA tuleb esmakordselt külla Pärnu Muuseumis täna, 14. juunil kell 15!
Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90

teisipäev, 13. 06.
Tartu < Pärnu-Jaagupi 1992:
Petka on Tšapai naise juures. Hobuse jättis ta ilusti akna alla, et kui Tšapai peaks koju tulema, siis oleks kohe hea põgeneda. Korraga kõlabki
uksekell. Petka kargab aknast välja. Naine läheb ust avama. Ukse taga seisab Petka hobune ning ütleb: „Öelge palun Petkale, et ma ootan teda trepikojas – õues hakkas vihma sadama.“

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)

esmaspäev, 12. 06.
Muhu, Võlla k 1936:
Kangrukursuslased
Pildistanud Johann Julius Klekner
Kas tunned kellegi ära? Anna meile teada!
ERA, Foto 1143

pühapäev, 11. 06.
Lääne-Nigula, Seljaküla 1921:
Seljaküla Selidemäe Kustav toonud kirikuleiva, pannud ta püssi sisse ja lasknud siis jäneseid ja tetri, nii palju et pole enam jõudnud kojugi kanda.
Viimaks tulnud veel jänes kahe peaga, krapp kaelas. Seda pole ta enam lasknud, see olnud vana õelus ise.
Teine kord toonud ta jälle kirikuleiva, pannud ta puust lõksu vahele, ja tahtnud pahema käe alt, selg leiva pool, leiva peale lasta, kuid hääl hüüdnud:
„Kustav, Kustav, tahad sa veel teist korda Jeesust risti puua?“ Ta pole siis lasknud võtnud leiva ja söönud ära.

Jutustanud Kustav Mittenbrit, kirja pannud Aleksander Tiitsmann (Tiitsmaa).

laupäev, 10. 06.
Pärnu 2007:
Tean mingit sellist linnalegendi või niisugust, et üks naine läks Hispaaniasse puhkama. Puhkus oli 2 nädala pärast, kuid naine otsustas, et käib enne seda iga päev paar tundi solaariumis. Nii ta tegigi, kõik kiitsid, et kui pruun ta on ja kui tuli päev, millal ta läks Hispaaniasse, oli juba lennukis, tundsid kõik sellist jubedat kärsahaisu. Naisel hakkas ka väga paha. Tehti vahepeatus, naisele kutsuti kiirabi ja tuli välja, et terve naise sisikond oli ära kõrbenud suurest solaariumist käimisest.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

reede, 9. 06.
Rõuge, Haanja v 1932: Kui keegi unes elajaid näeb, siis tähendab see, et ta sõprade ringkond suureneb.

neljapäev, 8. 06.
Jüri, Nabala v:
Ma ei ole küll teinud spetsiaalset etnograafilist uurimust, kuid tundub üsnagi vanapärane, et veel sõjaeelsel iseseisvusajal elati mitmel pool Nabala endistes saunakülades muldpõrandaga suitsutaredes ning uute majadena ehitati traditsioonilisi ühe korstnaga (rehi) elamuid. [...] Ka nõukogude aegses külapildis võis siin-seal veel kohati näha õlgkatusega palktaresid ning paljasjalgseid pikkades seelikutes ja suurrättides eitesid, kes tassisid jõest või kaevust tarbevett kaelkookude ja ämmerdega, kuhu olid mahaloksumise vastu lepaoksad sisse pandud. Kolhoosiajal kandis mõni mees veel pastlaid, millest õletutidki välja turritasid. [...] Veel 20. sajandi teisel poolel elas Vene ajalgi Nabalas vanu naisi, kes polnud kunagi elus pükse kandnud. Ilma püksata oli ju praktilisem, sai püstijalu pakilisi toiminguid õiendada... Samas, rätid pidid naistel isegi söögi ajal peas olema. Seda nõuet enam ei järgita, aga kirikusse või palvemajja minnes panevad vanemad naisterahvad selga ikka pidulikuma seeliku või kleidi.
Kirja pannud Mari-Ann Remmel vastilmunud raamatus „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud

Pildistanud Tõnu Viedemann 1934. aastal Suurküla Külaotsa talus

ERA, Foto 144

kolmapäev, 7. 06.
Täna kl 19 Nabala mõisas raamatuesitlus!
Jüri, Nabala v 1929:
Nabalasse jõudsin õhtu eel. Astusin sisse Arrode juure, kus olen harvanähtud perekonna-sõber. Ja ega siis saandki sealt enne minema kui teise päeva lõuna ajal, hoolimata kibedast heinatööst. Kuid pooleldi naljatades ja keskustelu juhtides kuulsin pereema ja -isa käest mõnegi ehtsa loo, mida ei raatsind kuidagi jätta kirja panemata, kuigi pererahvas oli haritum ümbruskonnas ja minu eelarvamuste kohaselt ammugi väljas sellest „etnograafilisest“ ajajärgust. Teisest küljest tõestas kahe maailma elamist ühel ajal Mart Veeberi suur usklikkus (mille poolest Nabala vald üldiselt on väljaspool võistlust), mis oli säilitand ka seesugused ehtsad „ebausu” pärlid, mille pärast ristiusu jumal küll pidanuks punastama.

Katkend Rudolf Põldmäe kogumispäevikust.
Ilmunud raamatus: Mari-Ann Remmel „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“. Tartu-Sõmeru: EKM Teaduskirjastus ja MTÜ Sõmerlased, 2017.

teisipäev, 6. 06.
Karksi 1894:
Pääle sõa ja katku olli Karksi inimestest ninda tühjas laastut, et kaits inimest veel järgi olli jäänu, tõine meeste ja toine naistesugust, nemä ei ole mitte ütten kotel ollu, vaid oitsmise teel tõine tõisege kokko saanu. Mõtlesive, kui nemä veel tõine tõist nännu ega jäilge pääle saanu es joole, et nemä ütsinti veel ilmann olevet. Mees om viimändi löuten otsin, liivapäält värskit inimese jala jälgi, oh kui rõõmus ta siss ollu, Ta anten siss jala jäillel suud, mõtelnu - "Nüüd ma ek lövva ikki vaist üte inimese vällä, ta lännu ikki jälgi möödä edesi, varsti nännu ta ka ütte naisterahva kainus lähuksen ende ehen olevet. Siss lännu ta joosten ta selle poole. Naisterahvas om nännu, et üts temä poole joosten tullu tema mõtelnu, et nüüd peris mõni vainglene või mõni Bardi aaja tulep! - Ja kaenu ku eest jooksme saanu, et kohekil varju minna. Mees ollu äste vali jooksme, joosnu talle järgi ja võten kinni tüdruku. Nema ollu siss mõlempe ärä minesten - tüdruk selleperäst, et ta selle mehe ek poisi ende röövle arvais olevet, poiss jälle selleperast et ta omal seldsilise olli löuten.
Kui nemä ennast tõine tõisega tuntvas saive ja kõleme olli hakkanu siss ollive nemä rõõmse tõine tõse üle. Nemä ollive siss kateksi paari heiten ja hakkanu sugutema ja neil saanu paillu latsi. Seest Jumale õnnistus olli nende pääl ollu, nemä olli kikk terve ja tugeve ollu. Neil om ka siss püha koa järgi igatsemine ollu, muidugi ollu neil aig ka igäve. Siss hakkanu nemä kirikut tegeme sõast ärä lõhutut Karksi lossi varemede manu kaits vakkamaad põhjapoole küilge.

Kirja pannud Jaak Kivisäk
Pildistanud Eduard Selleke

ERA, Foto 1159

esmaspäev, 5. 06.
Kihelkonna al < Vilsandi k (Kihelkonna khk) 2015:
See on väga huvitav asi, aga seda kivi enam ei ole. See on Käkisilmas. Oli enne selle paaditee süvendamist tõesti, raudkivi, aga lõhkine. Niimoodi, ta oli nagu kahes osas ja sellest on, väga mõnus jutt käib. Tähendab, üks vanamees, Kulpri peremees, vintis peaga hakkas Saaremaalt tulema. Sõudis-sõudis, aga seal [Käkisilmas] on natuke voolu niimoodi nagu jões ja ninaots sattus selle kahe kivi vahele, lõhkise [kivi] vahele. Ja siis ta muudkui sõudis ja sõudis, kuni kaineks sai ja siis hakkas vaatama, et ta polegi Vilsandis, ta on alles poolel teel. Seda kivi enam ei ole, see on süvendamisega ära kadunud.

Jutustanud Sulev Truuväärt, salvestanud Lona Päll ja Madis Karbe.
Tekst Maa-ameti kaardiserveri rakenduses „Kohapärimus“:
https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=MA22H5&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1620&HEIGHT=1003&zlevel=16,378782.19987499,6470614.3002378

pühapäev, 4. 06.
Mustjala 1933: Nelipühal võetud 9 puust oksi, seotud kimpu ja hoitud kuni jaanipäevani alles, siis viidud kusagile ristteele. Kes esimesena säält läbi läheb, on viija tulevane.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47493

laupäev, 3. 06.
Puhja, Saare k 1934:
Haruldane abielupaar. 60 aastat abielus.
24. mail mälestavad oma 1874. a. olnud pulmapäeva Miina ja Märt Uibo, kes elavad Kavilda vallas, Saare külas, Toomal.
Miina ja Märt Uibo on neid taluinimesi, kes seisavad lähedal sellele ideaalkujutelmale, mis meil on taluisadest ja taluemadest.
Nende eluring on olnud väliselt kitsas. Miina Uibo (sünd. Poin) on jäänud kogu eluks oma sünnikodusse. 18-aastase tütarlapsena ta abiellus Märt Uiboga, kes tuli 21-aastase noorukesena naaberkülast Kaldi talust Toomale koduväiks. Algas haruldaselt kooskõlaline ja sõbralik ühiselu, mis on võinud kesta tänaseni. See on olnud ainus pikk tööpäev, kus enesele ja oma vaevale on mõeldud vähe, kus kõik on antud talule ja teistele inimestele. Visa võitlus omas talus, kus nii palju liiva ja kive, karastas tööinimest ja nüüd nad on oma lastele töötanud korraliku varanduse. Heasüdamlus ja kõikjal kaasaaitaja, nii iseloomustatakse nende elu ja tööd.
Postimees nr 138, 24. mai 1934

ERA, Foto 1153

reede, 2. 06.
Tartu 1995: Veini halvim omadus on see, et teda ei ole – öeldakse tingimustel – puudub vein ja raha ei ole.

(Tudengifolkloori kogumisvõistluselt 1995.)

neljapäev, 1. 06. 2017
Narva l 1935:
Võilillekett
Väikestele lastele väljas.
Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni ajaga peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma.
Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku.

Mängukirjeldus Hilda Raspelilt, kirja pannud Elli Sula.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1365

kolmapäev, 31. 05.
Haljala, Aaspere k 1940: Ilus noor proua läks ehitusmeestest mööda. Üks töömees tellingutel ütles teisele: „Sellele teeks kohe koera viisi!“ Proua kuulis neid sõnu, kuid ei teind väljagi, vaid läks edasi. Vähe aja pärast tuli tagasi ja küsis töömehelt: „Mis sa ütlesid?“ Mees kordas oma sõnu. Proua juhatas ära, kus ta elab, ja käskis mehe oma koju tulla. Mees läks määratud ajal. Proua võttis mehe korralikult vastu, oli õige sõbralik ja andis talle einet. Läksid siis teise tuppa, kus proua viskas ennast käpili. Poiss-töömees – kohe kallale. Proua: „Ei! Koer ikka nuusutab ka enne.“ Mees nuusutand ja tahand siis tööle akata. Proua: „Ei! Koer ikka lakub ka enne.“ Poiss lakkundki. Kolmanda katse järele and proua talle ea kõrvakiilu ja öeld: „Koer jätab teine kord ilma ka.“

Jutustanud Voldemar Pärismaa, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg (Rehberg).

teisipäev, 30. 05.
Pärnu 1935:
Räimevedu Pärnu kalasillalt. Tagaplaanil uueaja veovahend

Pildistanud Aleksander Määr

ERA, Foto 1326

esmaspäev, 29. 05.
Viljandi 1895: Ööpik tulevat siis välja, kui ta ennast toominga lehtedesse ära peita saab.

pühapäev, 28. 05.
Tarvastu 1897: Kuldubin hõbevaagna pääl?

laupäev, 27. 05.
Saarde 1936:
Äpardus metsatööl Nissimäe all Timmkanali lähedal. Isesõitja Mustajõe sillast läbi vajunud.
Pildistanud Johannes Kuningas-Lepik

ERA, Foto 1657

reede, 26. 05.
Karksi 1896:
Lõvi ball
Kõrd tennü lõvi suure balli ja kutsun halli taeva alt kik nelläjalgise looma balli pääle kokku. Ball ollu rikas egät pidi, süögist ja juogist. Kiges pipart ei juole ollu. Selleperäst ütelnü lõvi rebäsel: „Kuule va' kavalhänd, mine oige pipart otsme!“
Rebane ütelnü: „Illi kuku kuninges, mia küll ei tohi otsme minnä, kik poe saksa ja härräse armastev miu nahka õige kangest.“
Sis käsken lõvi jänest otsme minnä.
Jänes ütelnü: „Saksa armastev miu raadi õige kõvast, selle peräst mia küll ei lää.“
Sis ütelnü lõvi koeral: „Koer, mine sina pipart otsme, sina olet iki koer!“
Koer ütelnü: „Mia lää küll, mia ole iki koer!“
Ja lännüki. Lännü küll, aga jäänü kah, – nägu koer kunagi, sest saksa võtten koera tuppa ende manu eläme. Nüüd saadet tõise koera seda koera otsme ja sest saandik nuusutevetki koera kävvän maast, et na sedä koera otsiv, kes kigepäält inimeste manu eläme läits.

Jutustanud Miina Rebane, kirja pannud J. Hünerson.

neljapäev, 25. 05.
Tori, Ore k 1960:
Kes purjetand on laevaga [mp3]
Las aga mede vana Mari tulla, Mari tulla, Mari tulla
ja meie nal´laks meil olla, meil olla, meil olla.
/: Mari tuli aga mõisa poolt, mõisa poolt, mõisa poolt.;/
Siapanged käisid siu-säu-säu, siu-säu-säu, siu-säu-säu,
koorekirnud käisid kiu-käu-käu, kiu-käu-käu, kiu-käu-käu,
/: piimapütid käisid piu-pau-pau, piu-pau-pau, piu-pau-pau.;/
Kurat Kaansoo mõisa rehe otsas, rehe otsas, rehe otsas,
teene aru pidi ajateivas, ajateivas, ajateivas,
/: kolmas kükitase kivi otsas, kivi otsas, kivi otsas.;/
/: Ai lusti ja luu püsti, kont katki ja kolu püsti, ;/
sii siiradi, paa paaradi, tibu tilladi, kak rummadi,
/: Mats kinkadi tpru, tpru, tpru! ;/

Laulnud Liisa Kümmel, salvestanud Ants Rohtla ja Villem Selgoja. Ilmunud Ingrid Rüütli koostatud kogumikus „Pärnumaa rahvalaule ja pillilugusid“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 10). Tartu: EKM Teaduskirjastus 2017.

kolmapäev, 24. 05.
Jüri, Nabala v 1898:
Nabala rahvas põgenenud sõja lahingite eest Metsari metsadesse suurte rabade taha varjule. Metsari heinamaal on Soonte mägi, kus kaks siledat kivi on, kellede peal nad siis seal leibu küpsetanud, need kivid on praegust alles näha. Suvel olnud neil hea soe metsas elada, aga sügisel kui kanged tuuled ja külmad ööd tulid, et võinud nad enam metsas elada. Siis käinud nad öösetel Metsari talus magamas. Ena katk tulnud ka ühel öösel sinna. Metsari tuba, reialune ja ladu olnud puhas inimesi täis magamas. Katk tulnud musta vanamehe näul, kepp olnud tal käes ja turkinud sellega inimesi. Kes maganud, neid turganud ta kepiga ja need surnud kõik homikuks ära. Ainult kaks inimest nende seast olnud üleval, neid pole turganud, need jäenud elusse.

Jutustanud Mari Metsar, kirja pannud Jaan Saalverk.

teisipäev, 23. 05.
Iisaku 1957:
Kuremäe ekspeditsioon
Pildistanud Helgi Kihno

KKI, Foto 2377

esmaspäev, 22. 05.
Tartu 2007:
Halba õnne toovad:
peegli lõhkumine,
lähedase surma nägemine unes,
ukselävel õnnitlemine,
pokaale kokku lüües mitte silma vaatamine,
üle kanalisatsiooni luugi astumine,
sõbraga erinevalt poolt posti/puud edasi minek,
eitamine, nt: mul ei ole kunagi raha, siis sellise suhtumisega see ka ei tule.

Õnne toovad:
kevadised liblikad,
kümnesendised maast korjates,
viie õielehelised sirelid,
tuvi valge kaka õlal,
klaasikillud,
lotovõidud,
positiivne suhtumine,
teiste abistamine,
õigel ajal õiges kohas olemine.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007).

pühapäev, 21. 05.
Jõhvi 1935: Vaga vesi, sügav põhi. Kala otsib kus sügavam, inimene kus parem.

laupäev, 20. 05.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1973:
Võõra keele rääkimine
Meie koinaka [nipsu] mängimiseks mõtlesime välja võõra keele. Seda keelt nimetasime saksa keeleks. Nimetan mõned laused:
Tuuver, siiver, miiver maaver raaver. – Tule siia, mis ma räägin.
Laaver taaver meever liiver toover. – Lähme täna metsa lilla tooma.
Mängiti teda nii. Lapsed jagasivad endid kahte gruppa, ühevõrdselt. Istusivad kahte ritta, üheteisest mitte kaugele. Ria otsast alati peale. Üks oli laste hulgast sutja [kohtunik], kes juhatas seda mängu. Teine laps ütles oma vastasistujale lapsele võõras keeles mingisuguse lause. Näituseks: „Tuuver haager riiger maager.“
Vastasolija pidi selle lause oma emakeele ümber viima: „Tulge, hakkame ringi mängima.“
Sutja ja teised lapsed kuulasivad terasti pealt.
Kui lause andja ütles valesti lause vastasolijale, vastasolija lasi lause andjale kolm koinakad otsaette lasta. Lasi sutja. Kui vastasistuja antud lause valesti oma emakeele peale ümber viis, ka anti talle kolm koinakad otsaette. Muidugi kahe näpuga. Lasi sutja.
Need lapsed, kes juba koinakad otsaette saivad, kukkusivad mängust välja. Niimoodu mängiti kuni viimase lapseni. Viimane laps andis siis lause sutjale. Kui sutja valesti viis lause oma emakeele ümber, kõik mängijad võtsid sutja kinni, igaüks andis sutjale pähe kolm koinakad. Kes sutja oli, sellel pidid viledad jalad olema. Et ta enne kuhugile aia voi puu peale jõudis ja ütles: „Klim-klom, uksed kinni, mängul on lõpp.“ Aga kui lapsed tema enne kätte saivad, siis andeks andmist ei olnud. Anti talle koinakaid, mõni napistas ka veel.
Päris kena mäng on, saab heasti naerda. Kõige rohkem siis, kui laused arutakse – kas rääkis lauseandja õieti saksa keelt või valesti.
Pärast see rääkimine laste hulgas läks populaarseks. Viimaks, kui vanemad meie võõrast keelt kuulsivad, lubasivad meile kerepeale teha, kui me teda räägime. Ei me enam tohtinud teda rääkida. Niimoodu suri meie saksa keel ja koinakamäng välja. Küsiti: „Kust teie selle keele võtsite? See ei ole loomade ega ka lindude keel, vaid vanapagana keel. Kui teie seda keelt räägite, vanapagan viib teid minema.“ A me vanapaganad kõvasti kartsime.

Kirja pannud Rosalie Ottesson.

reede, 19. 05.
Vändra 1922:
Rehkenduse tund Vändra kurttummade koolis.
Foto autor teadmata.
Peetri 1977:
Eksamiteks ja kontrolltöödeks valmistumine
* Kui valmistutakse eksamiks ja kontrolltööks, ei tohi 1 päev enne eksamit õppida.
* Ei tohi konspektivihikut lahti jätta, siis minevat kõik meelest ära.
* Enne eksamit ei tohi kingi viksida, muidu pidavat halvasti minema.
Kirja pannud Fred Kirs.

ERA, DF 18140

neljapäev, 18. 05.
Tartu 1937: Paasapühast kuni ristipäevani pühitseti neljapäeva eriti, et see toob õnne.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47248

kolmapäev, 17. 05.
Tori 1888:
Kihlvidu
Kord vidasid karu ja siga kihla, kummas neist enne pääva tõusmist näeb. Nad olid parajaste paksu metsa sies. Karu pööris pia pääva tõusu poole, siga aga vaatas teise külgi. Karu ütles: „Siga ikki siga, ta vaatab sinna külgi, kust pääva tõusegi.“
Aga mis sündis? – Siga nägi puude ladvade pial pääva kiira ja ütles: „Päe tõuseb.“
Nii jäi võit siale.

Kirja pannud Jaan Nuut.

teisipäev, 16. 05.
Elva 1933:
Elva supelrand
Pildistanud Richard Viidebaum

ERA, Foto 221

esmaspäev, 15. 05.
Tartu 1888: Lapse sündimise juures ütleb eestlane: hommikune on hooletooja, lõunane on leevatooja, õhtane õnnetooja, kukeaegne kullatooja.

pühapäev, 14. 05.
Kuusalu, Tapurla k 1962:
Fotol laulik Risanda Kravtsov ema Magdaleena Kamariku ja tütretütar Astrid Pajulaga Tapurlas.
Emakene, memmekene,
kui sa mind kasvatasid,
kasvatasid, kallistasid,
üles tõstsid, hüpatasid,
maha panid, mängatasid!
Oh seda endista eluda,
kallist kasupõlvekesta,
kui me käisime kodussa,
istsime isa toassa,
veeresin vendade seassa,
käisin kui käbi kenasti,
olin kui uba ilusa!
Kirja pannud T. Jakobson 1889 (Põltsamaa khk)

ERA, Foto 6237

laupäev, 13. 05.
Viljandi 2007:
Su sukad ja su sokid,
su ripsmed ja su lokid,
su silmad ja su huuled,
sind armastan, kas kuuled!

(Albumisalm koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

reede, 12. 05.
Jüri, Nabala v 1898:
Nabala mõisa ümber, rehtedes-küünides ja mujal ustakse ja arvatakse alati vaimusi ja vanu paganaid olema.
Kord läinud kaks Nabala meest öösel pimedas mõisa masina rehe eest mööda, mehed istunud ree peal ja ajanud magusat juttu. Kui nad rehe kohta jõudnud, siis ütelnud teine mees teisele: „Küll siin rehtes neid (vanapaganaid, kuradisi) õite ka võib olla.“
Saanud ta need sõnad ütelnud, tõstnud hobune pead ja vaadanud tee kõrva. Mehed vaadanud ka, näinud, et üks suur must kogu tulnud välja pealt rehe poole suure kohinaga ja tabanud just otse nende kohta. Meestel tõusnud kõik ihukarvad püsti, nad annud hobusele takka ja kihutanud nii palju kui hobune vähe jäksanud mõisa poole. Teine mees saanud veel tagasi vaadata, näinud, et see suur must kogu justkui heina saad mööda maad edesi läinud ja rehe ette haupinu juure seisma jäenud.

Jutustanud Jüri Aru, kirja pannud Jaan Saalverk.

neljapäev, 11. 05.
Nissi 1939: Ristepäevade nimed on: linnuristepää, tuuleristepää ja suur ristepää. Külmal kevadel tuleb ristepääva järel ikka sooja.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47241

kolmapäev, 10. 05.
Iisaku 1971: Vaim on valmis, aga liha on nõder. – Tahetakse elus palju head korda saata, ent teostamisel esineb palju raskusi, väsitakse ja soov jääb sooviks. Pärit piiblist. Oli tarvitusel kõigi põlvkondade hulgas, käibel ka praegu.

teisipäev, 9. 05.
Setomaa, Tailova k 1913:
9. V. (Mikola päev) Tailovas oli kiriku püha ja terve ümberkaudne rahvas voolas sinna kokku. Ka meie ühes oma pererahvaga ruttasime Tailovasse. Jõudsimegi parajaks ajaks kohale: ristikäik lähenes Petseri poolt. Kirikupühaks tuleb nimelt kloostriülem Tailovasse jumalateenistust pidama, ja toodakse ka kloostri tähtsamad pühad pildid sinna. Huvitav oli kirjut rahvahulka vaadelda. Iseäranis kenat vaadet pakkusivad Setu neiud oma värvirikkastes rahvariietes. Setud domineerisivad; venelased kadusivad nagu nende hulka ära. Pärast jumalateenistust läks rahvas surnuaiale. Haudade pääle laotatakse linad, ühestoodud toidud – saiad, kohupiim, või, munad ja liha võetakse välja ja ühes tuttavate ja sugulastega istutakse haua ümber maha; süüakse, juuakse ja mälestatakse surnuid. Ülejäänud toidud jäetakse kerjajatele.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen

ERA, Foto 967

esmaspäev, 8. 05.
Kuusalu 1937:
Pääsukese laul.
Midli-madli, kudli-kadli.
Läksin Soome, varastasin noa,
panin püksütasku,
tulin mööda vett ära,
kirts, sirr!

pühapäev, 7. 05.
Põlva, Karilatsi k 1933:
Naadirooga keedeti kevadel värsketest ohakatest. Naadid (noored ohakad) korjati põllult ja pesti mitmes vees liivast ja tolmust puhtaks. Ennem pandi suurmad patta keema ja kui need juba pehmed, lisati naadid juure. Patta pannes käänati nad peo vahel väiksemaks (kuid raiumise või lõikamise teel neid ei tükeldatud). Keemisel lisati veel rasva, piima ja soola. Süües ka veel haput koort, kui seda juhtus olema.
Nõgeseroog keedeti samuti kui eelkirjeldatud naadiroog. Korjati aiaveertest noori nõgeseid ja pesti vees puhtaks. Ennem pandi suurmad patta keema, hiljem lisati nõgesed juure, kusjuures neid käte vahel väänates pisut tükeldati. Veel pandi juure soola, rasva ja piima.

Jutustanud Ann Pilberg (fotol), pildistanud ja kirja pannud Richard Viidebaum

ERA, Foto 192

laupäev, 6. 05.
Laiuse 1935: Must Muri puuris, vahib aknast välja: kaks tallavad kolmat, kolm pääd ja kaheksa jalga?

reede, 5. 05.
Türi 1922:
Fotol laat Türi alevis
Oot, oot, oot, oot homme õhtu,
las aga tulla lauba õhtu,
siis tuleb kallis kauba õhtu,
noorde meeste nooda õhtu,
tütarlaste laada õhtu.

Kirja pannud Priidik Einbluth 1894 (Hanila khk)
ERA, Foto 13091

neljapäev, 4. 05.
Reigi 1927: Tuuleristip[äev]. Sel päeval viiakse riided tuule, siis ei aja koid neid ära.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47350

kolmapäev, 3. 05.
Koeru, Laaneotsa k 1888:
Rebasel oli nälg. Ta leidis tee pealt ühe rihma maast, vaatas ja ütles: „Sööks küll rihma ära, aga ei ole rasva“ ja läks edasi. Nälg läks suuremaks, nii et ta ei suutnud enam käia, siis ütles: „Nüüd sööks rihma ilma rasvata ära, aga ei ole enam käes.“

Jutustanud Mari Linna, kirja pannud Eduard Erme.

teisipäev, 2. 05.
Rõuge, Haanja v 1936:
Nädälipäevad, lehma nimed:
Pühäpäev: Pühik, Pääzik, Pääsik, Pääväs
Esmaspäev: Eesik
Teisip[äev]: Tõõsik
Keskn[ädal]: Kolmik, Kullõs, Kiräs, Karias
Neljap[äev]: Nellik, Ninnik
Reede: Reedik
Laup[äev]: Poolik
(rohkem pole kusagil talus elajäid, kellele nime tarvis!)

Kirja pannud Jaan Gutves.

esmaspäev, 1. 05. 2017
Martna 1968: 1. mai. Seda päeva väga vanal ajal ei tuntud. Hilisemal ajal, 40-50 a. tagasi, hakati tähistama lehekuu esimese päevana. Sel õhtul korraldati ka pidusid koolimajades ja seltsimajades. Pidudel harilikult lauldi esimeseks laulu „Meil lehekuu on tulnud“. Peale selle esineti ka muude ettekannetega; ka varajaste lillede kinkimine oli moes.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mai/item/47164

pühapäev, 30. 04.
Nõo 1972: Maipäeva eelõhtul tehakse maituld, madalas, tähendab maa peale.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47179

laupäev, 29. 04.
Kuusalu, Leesi k 1924:
Kuusalu Leesi algkooli õpilased tantsivad sabatantsu.
Pulma rituaalse tantsu roll oli ka peale sööki tantsitud Sabakkal /Sabatants/ või Vuortantsul, kus üksteise pihast või kätest kinni hoides pikas rongis liiguti nii peoruumis kui ka majapidamise kõikvõimalikes muudes kohtades. Seda on tantsitud ka muudes peosituatsioonides. See on üks vanemaid muusika saatel organiseeritud liikumise vorme ja on võimalik, et sellel oli ka maagiline tähendus.
Fotograaf teadmata, kirja pannud Anneli Kont-Rahtola (Mäetagused 49).
ERA, Foto 1377

reede, 28. 04.
Viljandi 1962: „Inimesed muutuvad, seadused jäävad endisteks,“ sirtsus vangimaja varblane, kui surmamõistetute asemel uusi poliitilisi vangimajasse toodi.

neljapäev, 27. 04.
Ilmunud on sarja „Pro Folkloristica“ XVIII raamat – noorteadlaste kogumik „Ristteel“!
Kadrina 1893:
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud koti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks lõngavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäva õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: „Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku.“ Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva õhtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissõrmest kolm tilka verd ja hüüdnud: „Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku.“
Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesasse.
Läinud jälle kolmandamal neljapäva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle nähtuse üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmata ja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja [ta] annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: „Mis sa tööd algasid, kui sa ei lõpetanud.“
Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.

Kirja pannud Johan Landsmann.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=89

kolmapäev, 26. 04.
Tartu 1999:
Praegused teadurid on kunagi olnud noorteadlased. Selleks kvalifitseerus 1999. aastal ka folklorist Andreas Kalkun, kes tänasel noorteadlaste konverentsil „Noorte hääled“ juhib ettekannetejärgset diskussiooni.
Konverents algab kl 9.30 ERMis.
Kava ja teesid: http://folklore.ee/era/nt/
Fotode autor Astrid Tuisk
ERA, VF 2914

teisipäev, 25. 04.
Peetri, Viisu k 1977: Ära nuta lillekapsas, homme oled lehma vatsas.

esmaspäev, 24. 04.
Audru 1894: Kes jürikuus ussi näeb, ei näe suvel enam.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/aprill/item/45686

pühapäev, 23. 04.
Tarvastu 1925: Jüripäeval ehk jüripäeva ümber sündinuid lapsi öeldakse Jüri toonud olevat. Sarnaselt öeldakse mitte lastele, vaid enamasti suurtele tavalises jutuajamises. „Tal om Jürid lapse jätnud“ ehk „läinud Jürid jätsid talle lapse“.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev/item/46476

laupäev, 22. 04.
Saaremaa 1958:
Veel üks tähelepanek: Saaremaal pole korterikriisi! Endised talumajad on praegu enamasti 3-4 inimese kasutada, vahel seisavad korralikud hooned tühjadena. Ja suur puudus on meessoost, nii et mõnes majas pole ühtegi meeshinge. See on sõja tagajärg. Kuid elu ei jää seisma: sagedasti on majas lapsed olemas, kuid isast ei sobi juttu teha; mõnikord on iga laps erineva perekonnanimega. Au neile vahvatele naistele, kes kasvatavad üksi lapsi ega jää eluvoolust kõrvale, vaid töötavad ka mehe eest, nagu Saaremaa naise saatus on alati kippunud olema! Seetõttu on Saaremaa naine ka erisugune: mehelik, karm, asjalik, näo ja keha poolestki nagu nurgeline, kuid iseendale kindel ja valmis mehetagi elama. Ja kodud on neil enamasti korras, toad puhtad ja lapsed viisakad.
Kirja pannud Rudolf Põldmäe
Fotol laulikud Juula Aksim ja Viia Põhjarand Kurevere külast, pildistanud Ellen Liiv (Veskisaar)
ERA, Foto 3344

reede, 21. 04.
Põlva, enne 1875:
Tulli üles hommogul,
enne varra valge’el,
mõsi suu, suije pää.
Lätsi mõtsa kõndima,
erä tõugu tegema.
Teije kesvä kingo otsa,
kaara mäe kalde’ehe.
Kaar sai maale kammitus,
kesev maale kitsotus.
Esi manna saasäskelli,
saasäskelli ja laalaskelli.
Kasu, kasu kaarakene,
tõse tõvvuvil´äkene.
Kui sai kaara kasunus,
tõvvuviljä tõsenus,
kah´o mul kaara kasijast,
tõvvu kokko tõstijast.
Lätsi esi kasima,
tõugu kokko tõstema.
Mureh jäl miä mureh,
ole-e kuukorjajat,
kesväpää kerjäjat.
Kulla saava korjamast,
kalli rõiva kerjamast.
Mis sääl kesvä keske’el?
Tammi kesvä keske’el,
vaher kaara kalde’el.
Mis sääl tamme osseh olli,
vahteragi vaihe’el?
Uma imä helmekõrra,
sõsaregi sinisõba,
vanemba vastse rõiva.
Mis tamme otsah olli,
käsk tamme otsah olli?
Olu sääl siheh olli.
Kea tuu õlle joonenessa?
Ull ma õlle joonenessa,
vaenelats vahteramahla.
Lätsi ma hullu hulguma,
marja teeda marsima.
Kea mu takah nõudesie,
nõudesie ja sõudesie?
Ol´l üts nõrka noori sõsar,
see mu takah nõudesie,
nõudesie ja sõudesie.
Kea sääl tee veerena,
kua sääl tee arola?
Äestaja tee veeren,
adra ajaja tii arrol.
Sõsareni arma’ani,
haari ta küssi kündijalt,
äestajalt häälta võtta.
Kas ti näit minno veljä,
minno nõrga nõutuvatta,
min?o ulli otsitavat?
Külä mehe küssütelli,
valla mehe vaidelie,
võõra mehe võistelie.
Miä kirja su vellel,
kua karva kaonul,
kuis ta heite hiusse’ele,
kuis ta paiste palgeele?
Küpär ol´l pääh kerigo kirja,
särk ol´l sälah säresoomeh
vüü villane vüülä,
kinnas sõrmen sõsarelt,
kaadsa jalah kalamarja,
jalla all jaanililli,
pää pääl päävälilli.
Kuule, kulla sõsarenni,
armas takah ajaja!
Pänist läts Pärnä poole,
takast kaija Tarto poole.
Võõnü minna Võnnu liina.
Oles ma sedä teede tennü,
teede tennü, tarka olnu,
võõnu ma julgest juttu aija,
kärmest tedä kätte saija.

Kirja pannud Joosep Hurt.

neljapäev, 20. 04.
Kodavere, Alatskivi k 1932:
Karla Margus elab Viira kõrtsi juures praegust, aga seekord oli Alatskivil.
Oli juhtumine, et uss oli nõeland tüdrukut kätte magamise peal. Kutsutud Karla Margus sinna. Ta ütelnud: „No kossa nüid, nurjatu loom, oled? Tule paranda oma viga ära!“ Tulnud madu-uss einte seest välja, lakkund aava kui üks kõige äbelikum loom. Tüdruk kartnud, akand rabelema, ajand enese paljaks, aga mees old tugev mees, oind kinni.
Ja kui madu-uss ise lakkund, paistetus akand alanema ja aav saand varsti terveks.

Jutustanud Kaarel Jürjenson (vasakul), kirja pannud ja pildistanud Richard Viidebaum (paremal) Kavastu vanadekodus
ERA, Foto 191

kolmapäev, 19. 04.
Peetri, Öötla k 1977: Kuu, tähe ja päikese korraga nägemine taevas toob määratu suure õnne ja rikkuse.

teisipäev, 18. 04.
Räpina, Leevaku k 1912:
Kui sii ime minno olli,
kandijagi minno kanni,
ime no seie kurõ kurgu,
kurõ kurgu, lõõvo lõõri.
Selle mu helü helehemb,
selle kurku kumõhõmb.
Nigu pille pedäjäne,
nigu kannõl´ kadajanõ.
Kui mul sõnaq puudunõsõq,
vele ma jo Riiga saada,
tõõsõ saada Saarõmaalõ.
Veli tõi Riiast sõnasõlõ,
sõnasõlõ, laalulehe.
Säält ma, latsi, laalu saiõ,
ullikõnõ, sõnaq op´e,
säält ma kirja kiroti,
säält ma parg´e papõrihe,
Säält ma raiõ raamatuhe.
Keeli esä, keeli imä,
keeliq veleq viieq, kuvvõq,
sõsarõdsõq katõq, kolmõq.
Ega mu jõvvaq kiä keeldäq,
kiä keeldäq, kinniq pitäq.
Kui ma naka laulõmahe,
laulõmahe, laskõmahe,
peesü sõnno pillumahe.
Ega mu jõvvaq uh´aq hoitaq,
uh´aq hoitaq, köödseq köütäq,
uh´aq hoitvaq hobõsiid,
köödseq köütväq kuurmiid.

Laulnud Kristina Tserning, kirja pannud Armas Otto Väisänen, Alfred Nirk ja Rudolf Tamm.
Rahvamuusikatöötluste festivali Moisekatsi Elohelü kohustuslik lugu 2017!

esmaspäev, 17. 04.
Rapla/Märjamaa 1939: Lapsed ei tohi esimesel lihavõttepühal külasse minna, visatakse vanad pastlad kaela. Teisel ja kolmandal pühal võivad lapsed külas käia.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46307

pühapäev, 16. 04.
Setomaa 1939:
Rahvas muutub rahutuks ning siis – kell lööb kaksteist. Langetakse üksteisele kaela, suudeldakse ja hüütakse: „Hristos voskres!“ Ikka kolm suudlust: ühele põsele, teisele põsele ja otse suule. Olgu noor või vana, mees või naine, kuid hristos voskresile peab vastama suudlustega. Huvitav on, et kirikus nagu salanõiduse väel „sikud on lahutatud lammastest“, s.t. noored seisavad noorte lähedal ja vanad vanade juures. Suudlemiseks ei jäeta aga palju aega. Papid haaravad kujud, pildid ja lipud ning kirstu kaasa kandes liigutakse välja. Tehakse tiir ümber kiriku, mis peab tähendama Kristuse otsimist. Kirikusse tagasi jõutakse suure vaimustuslauluga, sest Kristus on leitud, Kristus on üles tõusnud!
Kuni hommikuni kestavad kirikutes tänujumalateenistused ning inimesed täidavad kirikuid ja linnatänavaid.
Tekst 1939. a Virumaa Teatajast nr 42

Pildistanud Vilhelmine Säägi 1936. a ülestõusmispühadel Tailovas.
ERA, Foto 639

laupäev, 15. 04.
Viljandi l 1941: Uueaasta, lihavõtte-, nelipühi- ja jaanipäeva hommikul ei tohi põrandat pühkida, siis ei lähe noored loomad edasi, vaid põrand peab pühitama pühapäeva eel laupäeva õhtul puhtaks.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46382

reede, 14. 04.
Kadrina 1895: Suurel reedel viheldi „Jeesuse igiga“ (nõnda vihtlemise nimi), siis olid hästi terve.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-reede/item/46249

neljapäev, 13. 04.
Jõhvi 1891: Suure neljäpä ja reede söönud vanadrahvas paasturooga. Iseäranis toored apukapsad ja kalja leivakõrvaseks, kui võimalik, ka midägi kalu.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev/item/46039

kolmapäev, 12. 04.
Elva 1933: Sõbrad-folkloristid Herbert Tampere ja Richard Viidebaum (Viidalepp) puhkehetkel. Fotograaf Menda Ehrenberg
ERA, Foto 218

teisipäev, 11. 04.
Pärnu-Jaagupi 1985: Tark on taevas, kuldses laevas! Loll on looduskaitse all!

esmaspäev, 10. 04.
Viljandi l 1931: Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat töötaja teises ilmas kära sees elama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal/item/45902

pühapäev, 9. 04.
Püha 1947: Kui palmipuudepüha oomingu alasti pinust oksi tuba tuua, siis seisab inimene aasta läbi terve.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45878

laupäev, 8. 04.
Muhu, Suuremõisa II k 1938:
Läksin teistkordselt Raissa Vaga jutule. Rõõmustav oli leida ta kodus varrastega kudumas. Jutlesime mitu tundi. Kogu aja ta kudus toas istudes kampsuni käist ega olnud tal kuhugi kiirustamist. Mees ja tütar pidid olema võõrastel heinal.
Et ta parajasti kudus kampsunit, oli algul juttu muistseist riietest. Tema tütar kuuldus kuduvat ja õmblevat siinseile naistele kollapunaseid „siilikumi“. Kuid töö ei tasuvat. Seelikuriide kudumisest maksetavat ainult kaks krooni. Kudumiseks kuluvat aga vähemalt kaks päeva. Ülespanemine olevat samuti aeganõudev. Seelikulõngade värvimine, riide valmiskudumine ja seeliku õmblemine kokku maksvat viis ja pool krooni. Heledate värvide tõttu pidavat lõngad olema kangesti puhtad. Et saada soovitud värvitoone, selleks segatavat vahel mitut värvi kokku. Praegu värvitakse poevärvidega.
Nagu ennem ühelt kindakudujalt, nii nüüd siingi kuulsin, et kasutatavad kirjad polevat kõik siit õpitud, vaid neid võetavat ka „Perenaisest“ („Taluperenaine“), „Eesti Naisest“ ja mujalt. Kinda-eide juures niisugune seletus tuli mulle üllatusena. Muidu oleksin ühe paari kohe ära ostnud.
Fotol demonstreerib Raissa Vaga „varessekargu“ tantsu.
Richard Viidalepp
ERA, Foto 1084

reede, 7. 04.
Kuressaare 2014:
Hädas õpetaja nimega.
Ta tuli meile keskkoolist ja oli 17 aastat vana! Meie olime 14, nii et üsna ühesugused. Muidugi oleksime võinud ütelda õpetaja Kond. Aga Lõuna-Eestis on perekonnanimi ees, eesnimi järel, näiteks Tuvikese Meeta. Sai Konna Riks (nagu õhkkond - õhkkonna). Justkui ei sobinud, ta nimi polnud ju Konn. Siis proovisime i-vormi, sai Kondi Riks. See sobis veel vähem, ta nimi polnud ju Kont. Oleks võinud olla lihtsalt Riks – nii jälle polnud kombeks. Häda missugune!

Kirja pannud Maria Peep, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Maria Peep pälvis preemia silmapaistvate kaastööde eest rahvaluule kogumisvõistlustel 2009–2016.

neljapäev, 6. 04.
Viljandi 2013:
Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks.
Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida.
Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus.

Kirja pannud Maie Erik, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Maie Erik pälvis preemia sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2016.

kolmapäev, 5. 04.
Võru l 2013:
A siis oli ükskord oli veel niisugune jutuajamine. Nad olid Pepe krabanud, julgeolek oli krabanud ta tänava pääl autosse ja ütelnud talle niimoodi, et Eesti rahvas on loll, rumal ja ahne ja kas ta on tõesti väärt seda, et teie enda noore inimese tuleviku ohverdate – no Pepe oli ka ikka suur vastaline, eks ole – ohverdate sellise rahva heaks. Niimoodi. Ja ei lubatud kellelegi rääkida. Pepe rääkis muidugi kõigile. Ja jõudis asi niikaugele, et too siis hõigati maha Ameerika Häälest. Nii. Siis kutsuti mind, kutsuti järjekordselt julgeolekusse ja öeldi, et Ameerika Hääl ütles, et teie poeg ütles, et meie olevat ütelnud, et eesti rahvas on loll, laisk ja mis kõik. Nii. Mis teie sellest… mis teie selle kohta ütlete? Ma ütlesin: „Mina ütlen selle kohta seda, et mina ei kuula Ameerika Häält.“ Mille pääle julgeoleku mees ütles nii, et ega siis mina teda ka huvi pärast ei kuula, et see on minu tööülesanne. Mina ütlesin, et minu tööülesanne ei ole. No aga ikkagi: „Teie kui jurist, andke hinnang.“ Ma ütlesin, et kuulge, mis hinnangut te minu käest tahate, kõik ju teavad, et Ameerika Hääl ainult valetab. Ja oligi kõik. [---]
Ja see oli see nõukogude tegelikkus tegelikult. See oli anekdoot [anekdootlik tegelikkus]. Võimalik aint Venemaal. A nana [Malle ema] oli mul tegelikult väga vaimukas tegelikult. [---] Tähendab, mitte midagi ei olnd ju saada. Aga samal ajal ikka kõvemaks kogu aeg läksid jutud sellest, et ikkagi kuidas meil juba kommunistlikud tipud… kommunismi tipud paistavad. Niimoodi. Mina tulin poest ja tahtsin liha saada ja ei saand kahtlemata. Niimoodi. Ja olin maruvihane, ütlesin niimoodi, et nojah, et kommunismi tipud meil juba paistavad, eksole, aga süüa meil ei ole. Ema ütles nii, et a sa ei tea siis seda, et tühja kõhuga on kergem ronida. Ja teine, mis mulle meeldis, oli see, kui ma tahtsin minna… Siis olid talongid aluspükste jaoks. Ja ma läksin nende talongidega ja ei saanud, ei olnud. Aga ühele poole pidin süüa ka tooma ja tõin kapsapea. Ja ütlen nii, et noh jah, et siin on siis nüüd meie sotsialistlik paradiis, et pükse ka ei ole. Niimoodi. Ja ema ütles, et mis sa seletad, parem ikka kui paradiis, paradiisis oli ikka ainult pisikene viigilehekene ette panna, a sul on terve kapsas, pane terve kapsas. Ta oli selline ilusa huumoriga…

Mall Saart intervjueerinud Merili Metsvahi, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Merili Metsvahi pälvis preemia Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitöökursuste juhendajana korrastatud materjalide arhiivi üleandmise eest aastatel 2001–2016.

teisipäev, 4. 04.
Täna kell 13 ERA ja EKLA ühine kaastööliste päev, EV Presidendi rahvaluulepreemiate kätteandmine ning raamatuesitlus!
Pühalepa, Kärdla l 1974: Meie esiisade auks. Tõsistele randlastele oli laevandus kui ühine üritus südamelähedane. Hoolega asja kallal olles ei lasknud meie esivanemad avariidel ega laevahukkudel oma tegevust hävitada, sest visade meestena ehitasid nad kõik uuesti üles. Purjelaevad on läinud ajalukku. Tänapäeva noored ei näe undki nendest raskustest, millega esiisadel tuli võidelda, et mereavarustel sõita. Iga algus on raske. Raske oli ka meie esivanematel, kes alustasid eimillestki, kuid ehitasid sellele vaatamata oma randadel üles võimsa purjelaevastiku ja väärivad sellepärast järeltulevate põlvede austust.

Jegard Kõmmuse raamatu „Hiiumaa meremees jutustab“ Tartu-esitlus täna ERA ja EKLA kaastööliste päeval Eesti Kirjandusmuuseumis.

esmaspäev, 3. 04.
Muhu, Lepiku k 1938:
Pärastlõunal käisin, nagu oli kokku lepitud, Andrus Müüripeal'i juures Lepiku külas. Pill oli nüüd niisuguses korras, et sai juba mängida. Lugusid oli tal võrdlemisi palju. Et mul rullide tagavara oli lõpukorral, siis osa jäi fonografeerimata.
Sain mitu labajalavalssi, valssi ja polkat. Ringitantse, ka Targa rehealust, on nähtavasti tantsitud labajalavalsi lugude järgi. – Fonografeerisin siin 16 pillilugu ja 4 lauluviisi. Kaks pillilugu sain vana Andruse pojalt ja ühe viisi tema naiselt.
Et fonografeerimine toimus siin esmakordselt, siis olid kõik väga huvitatud ja üllatatud fonograafi kui masina võimeist. Pillimehed arvasid, et masin mängib loo paremini välja kui sissemängija.
Richard Viidalepp
ERA, Foto 1090

pühapäev, 2. 04.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1940:
Esimesed kevadised lilled on sinililled, nimetakse ka külmalilled. Need tõusevad maast üles kohe, kui lumi läheb; juba lume all on nad õienupud mullapinda ajanud. Esimesed õied on lühikese varrega, hilisemad kasvavad juba pikema varre otsas. Lastele on need lilled väga armsad. Ei jõua oodata, kui õied lahti löövad; käiakse mitu korda päevas vaatamas, kas saaks juba lille tuppa tuua. Lapsed armastasid endid lilledega ehtida, lilledest sai pärge punutud pähepanemiseks, lilli pandi nööpauku rinna ehteks ja mängiti lilledega ajaviiteks. Lilli toodi akna peale klaasi sisse ja lilli pandi sängi pääotsa lõhna andmiseks. Laste ütlused lilledest olid: „Sinililled silma peale, kullerkupud kulmu peale“ varsakabjad kaela peale, jaanikannid jala peale, valged lilled varva peale.“ Sinilille lehed on lume alt tulles rohelised, külm neile viga ei tee.

Kirja pannud Emilie Poom.

laupäev, 1. 04. 2017
Märjamaa 1928: Aprilliks saadeti kellegile kilk tikutoosis. See saatis jälle ämbliku vastu.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/1-aprill/item/45783

reede, 31. 03.
Viru-Nigula 1933: Lapsi hirmutatakse selleks, et nad teatud kohta ei läheks ega seal endale haiget teeks. Üheks selliseks kohaks on kaev. Kaevus öeldakse näkk elutsevat, kes lapsi kaevu tõmbavat. Mulle öeldi ka, kui ma väike olin, et ära kaevu ligi mine, näkk viib su vette. Mind aga ei hirmutanud see, vaid tõstis huvi. Missugune näkk võib olla? Kramplikult kinni hoides kaevupuudest vaatasin kaevust alla. Suure kisaga jooksin sealt minema, sest kaevust oli paistnud mulle nägu vastu. Varemalt ma nagu ei uskunud, et näkke võiks olla. Nüüd aga hoidsin kaevust eemale kaua aega.

Kirja pannud Elmar Ruben.

neljapäev, 30. 03.
Muhu, Mäla k 1938:
Korduv motiiv: kui sõita sisse võõrasse külla, kuhu siis kõige enne minna? Ma enamasti ootan head juhust. Ehk tuleb mõni vanake vastu või näeb mõnda õuel askeldamas. Ühe talu õuel silmasingi tüüpilist Muhu eite punakollasetriibulises seelikus ja värvilise tanuga. Astusin juurde ja tervitasin. Vastas lahkesti. Hiljem kuulsin nime – Ruudu Noor. Istus väikesele pingile ja hakkas kartuleid koorima. Mina istusin murule. – Mida küsida? Küsisin, kas ta teab, kust Mäla küla on nime saand. Eit ütles: „Mul oli seoke isa, kes kõik asjad teadis ja riakis ja tähele panni, aga seda ta ei riakin.“ Kohalikest mägedest, mätastest ja lohkudest ta siiski üht-teist teadis.
Siis tuli juttu kalastusest, tantsudest ja pulmanaljadest. Sain jällegi uudisandmeid. Et ühiskalastusel muudetud üks noodamaja vahel kohtumajaks, kus siis naljatoonis kohut peetud, enamasti tüdrukute üle, kes öösi poissi pole vastu võtnud. Ringitantsu tantsitud siin ainult suletud ringina, käsi vallandamata. Üheks pulmanaljaks olnud kündaja e. tuhlivaguja, mida ma ennem pole kuulnud. Ning et „võrgukudumist“ olevat kord etendatud pilliloo saatel algelise töötantsuna, sedagi oli põnev kuulata. Kahju aga, et midagi niisugust ei saa enam isiklikult näha - kõik huvitavad asjad kuuluvad minevikku.
Richard Viidalepp
ERA, Foto 1087

kolmapäev, 29. 03.
Türi, Kirna v 1935:
Rumal koer
Tõmmatakse kaks piiri. Osavõtjaid võib ükskõik kui palju olla. Üks mängija jääb „rumalaks koeraks“. Teised mängijad lähevad kahele poole piiride taha.
Rumal koer asub kahe piiri vahel. Mängijad jooksevad ühe piiri tagant teise taha. Rumal koer püüab neid kahe piiri vahel. Kellele ta piiride vahel pihta on saanud, see jääb järgmiseks rumalaks koeraks.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1547

teisipäev, 28. 03.
Torma 1892: Et võerad inimesed ehk kostilised palju ei sööksivad, olla tarvis nende söögiisu vähendamiseks surnuaiast risti seest raudnael tuua ja see söömalaua sisse lüüa. Kui kostiline sarnase laua pealt paar suutäit sööb, siis olla ta söömaisu kadunud. Oma maja inimeste pääle ei pidada see aga mitte pahaste mõjuma.
Tähendus: selle punkti jutustaja, Tallinna kreisist pärit olev soldat, ameti poolest rätsep, tõendab, et temal ametit pidades talust talusse rändades paar sarnast kohta ette tulnud, kus võimalik polla olnud kõhtu täis süüa. Küll olnud kõik toit puhtaste ja korralikult valmistatud; niipea aga, kui toidust paar suutäit söönud, lõppenud söögiisu otsa. Kas söömalaua sees surnuristi kullest toodud nael oli löödud, ei tea mees, on aga nii ebausklik, et tema – s.o tähendatud asjas – naela väga usub.
Kirja pannud Gustav Sirel.

esmaspäev, 27. 03.
Setomaa, Tuplova k 1913:
Siimaskil kulus terve päev ära. Vana perenaine ja karjatüdrukukene laulsid herra Väisänen’ile palju ette. Vahete vahel tantsisin mina jälle perepoja Senkaga ja tema täditütre Jakko Olliga. Nimetatud Senka oli omast kohast huvitav tüüpus. Teda võis juba haritud Setuks nimetada: oli ta ju viis talve koolis käinud, mis Setude juures haruldane asi on. Senka arvab enesel maalimise kunsti jaoks andi olevat ja nähtavasti mitte ilma põhjuseta. Ta sõitis kord ühes teiste Setudega Tartusse „Vanemuises“ etendust andma ja sai sel juhtumisel oma kunstipüüetes uut hoogu, nii et ta kunstnik Raua õpilaseks hakkas. Siimaskil ehivad tema kunstitooted tagatoa seinu ja näivad midagi tõotavat, iseäranis kui meie tema lühikest õpeaega Tartus silmas peame. Senkal on mõtte kord Peterburisse edasiõppima minna ja kui võimalik isegi kunstiakadeemiasse sisse astuda. Kes teab, ehk tõuseb ka Setude seast mõni kunstnik. Esialgu on
Senka väga meeldiva välimusega ja hea iseloomuga Setu poiss, kes isal põldu künda aitab.
Kirja pannud Anna Raudkats
Fotol Simaski Seenka/Semjon Duplevski; autor teadmata
ERA, Foto 13243

pühapäev, 26. 03.
Viru-Nigula 1994: Sie oli ka ütlemine: Ei meil pole kella vaja, meil Moskva ütleb aja.

laupäev, 25. 03.
Viljandi 1889: Ka seutakse paastumaarjapäeval Mari-nimelised naesterahvad kinni ja nõuetakse nende käst maarjapuna. Sidumiseks tarvitatakse enamiste kas selle tarvis kingituseks annetavaid rätikuid ehk mõnda muud sellesarnast sündsaid asju, kuna tähendatud (seutud) naesterahvas maarjapunaks viina kinkijale vastu annab.

reede, 24. 03.
Setomaa, Rissova k, Hoka Ivvo maja 1913:
Lähed mööda küla tänavat ja ei saa enne arugi, et Setude territoriumi peal viibid, kui akentest rahvariietes neidusid välja vaatama näed. Venelased enam rahvariideid ei kanna. Ka Setu meesterahvad on oma muistist valget, punaste kirjadega kaunistatud särki põlgama hakkanud. Keegi Setu pois tähendas, et ta saja rubla eest ka mitte nimetatud särgis Petseri laadale ei läheks. Asemele on punane, kollane, roosa või sinine vene särk astunud, mida „на выпуск“ kantakse, see on pükste peal. Setu neiud ja noorikud aga on oma rahvariietele truuks jäänud. Tean isegi ühte neidu, kes peaasjalikult sellepärast ühe rikkale Pihkva kaupmehele minna ei tahtnud, et ta siis enam rahvariideid kanda ei oleks saanud. Ülepea lähevad ainult mõned üksikud venelastele mehele.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen
ERA, Foto 983

neljapäev, 23. 03.
Otepää 1889: Neitsi mulku ei näitä ilma keele lakmata?

kolmapäev, 22. 03.
Pärnu 1934: Kevadel rand-anid põha poole oma uude kohta lendavad, siis ütlevad vanad inimesed: „Anid lähevad, haljas järel.“ See tähendab, et selle järel siis varsi mets ja maa haljaks muutub.

teisipäev, 21. 03.
Setomaa, Hilana k 1913:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus „laulu imä“ Wasila Taarka elas, kelle suust Dr. Hurt omal ajal palju laulusid üleskirjutas. Wilets suitsuonn oli lauliku asukoht. „Lauluimä“ ise oli oma kõrge wanaduse peale waatamata weel täis elawust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema tumedad silmad otsekui põlesiwad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist. Oma renomée oli ta täiesti ärateeninud; lõpmata woolas tema suust sõnu ja wiisisid wälja. Ka harilikus kõnes tarwitas Wasila Taarka nii trehwawaid, naljakaid wõrdlusi ja ütelusi, et tema sõnaosawust küllalt imestada ei jõudnud.
Tööd ega ametit tal ei ole, elab nagu lind oksa peal. Pea sissetuleku hallikaks on temale pulmad, kuhu kuulus lauluimä wiiakse ja kus ta päewade kaupa wõeraid oma lauluga lõbustawat. Muidugi saab ta selle eest tasu, niihästi noore paari kui ka pulmaliste käest.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen
ERA, Foto 973

esmaspäev, 20. 03.
Iisaku 1932: Kust poolt pööripäeval tuul puhub, säält puhub terve kevade.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45265

pühapäev, 19. 03.
Mustjala, Võhma k 1937:
Tähtsamaist objektidest, kelle juures Võhmas pikemalt peatusin, oli Ingel Vikken ehk nagu ma teda hüüdsin - Aigu ema. Väheldane kräpsakas kogu, kes alati askeldas ja kes siiski nii palju oli suutnud tähele panna, et tundus tühjendamatuna.
Veetsin tema vabadikumajakeses ilusama osa oma suvest. Tundsime endid kui ema ja laps. Õõtsusin nende toataga kiigel seni kui ta loomadega õiendas ja mõtlesin, mida taas küsitella.
Enamiku ajast veetsin temaga „paargas“, olgugi et vaidles sellele esmalt vastu. Nii hää oli toetuda järile tule ääres, millel kees koogu otsa kinnitatud pada. Tulest venis kõrgemale suitsu ja sinakas suitsukiht seisis lae all. Tema askeldas, mina küsisin. Vahel istus ka mu kõrvale tule äärde ja lubas enesele „selitamistunni“.
Haruldaselt hea mälu ja tähelepanekuga inimene! Seletas mu küsimustele hoolikalt ja laiemalt kui tavalisti saarlased seda suvatsesid.
Kui pidin Saaremaalt lahkuma, oli meil mõlematel kahju. Seisime ta koplis, kus olin alles hiljuti heina niitnud ja vaatlesime teineteist. Äkki ta õnnistas mind ja tänas, et olin kohelnud teda kui inimest.
Mida ma sel hetkel tundsin, ei oska kirjeldada. Ainult hinges oli suur rõõm, et olin kohanud sellist inimest.
Amanda Raadla
ERA, Foto 894

laupäev, 18. 03.
Pärnu-Jaagupi 1985: Kõik, mis kivist pehmem, sünnib süüa.

reede, 17. 03.
Hargla 1935: Käädripäeval ei tohi pääd kammida. Sõelad ja kammid peideti ära, muidu tulevad tsussi’ majja. Sel päeval ei söödud kapsaid.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kaadripaev/item/45227

neljapäev, 16. 03.
Setomaa, Tiirhanna k 1913:
Ei saanud terwe öö silmagi kinni. Teatud putukad ei andnud rahu, wäljas haukusid koerad, ja lühikeste waheaegade järele oli kusagilt kaunis lähedalt harmonika mängu ja poiste laulu kuulda. Hommikul saime teada, et kärategijad ümberkaudsete külade „tsurad“ olnud, kes Tiirhanna neiudele külaskäikusid teinud. Niisugune öösine wõersil käimine on Setude juures üleüldiselt tarwitusel. Laupäewa ja pühade eelsetel õhtutel käiwad „tsurad“ suurte salkadena (sagedasti ligi paarkümmend meest üheskoos) ja laulu ja mänguga külast külasse. Kus talus neidusid teatakse olewat, sinna mintakse sisse. Koeri ei panta just meelega mitte kinni, sest nende haukumisest wõib arusaada, kuhu poisid sisse pöörawad, ja niisugusid öösisid visitesid peetakse auustawateks. Seda kuulsamad tüdrukud, mida enam tsurasid käib.
Sel ööl ja ka edaspidi kuulsin wähemalt paar salka tulewat ja minewat. Kui pärastpoole Setu neidudega nimetatud öösiste külaskäikude üle rääkisin, siis sain järgmist kuulda: kui tsurad öösi tulewad, siis peab neid tingimata sisselaskma; muidu hakkatakse tüdrukut uhkeks pidama ja igatmoodi pilkama. Toas juuakse wiina, mängitakse kaartisid, mõni üksik enam huwitatud ajab ka neiuga juttu. Oldakse tükk aega ja mindakse kusagile mujale. Ülepea enam wähem ilmasüüta lõbu ilma sügawama tähenduseta. Teine lugu olla aga üksikult ettewõetud külaskäikudega, ja neile antakse hoopis teine tähendus. – Päewal selle eest ei puudu Setu neiud ja peiud peaaegu sugugi üksteisega kokku, wähemalt peetakse juttuajamist neiu ja peiu wahel nagu millegiks häbiasjaks. Setud ei jõudnud küllalt selle üle imestada, kuidas herra Väisänen ja mina nõnda üheskoos käisime, ehk meie küll abielupaar ei olnud.

Kirja pannud Anna Raudkats
Fotol Seretsüvä túura' (autor A. O. Väisänen)

ERA, Foto 960

kolmapäev, 15. 03.
Koeru 1937:
Koeru kiriku nime tekkimisest.
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära. Öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea, ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas keeras koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
(Need jutustused, mis on eespool, on umbes jutustaja järele kirjutatud ja pole päris jutu järele sõna-sõnalt).

Jutustanud Jaan Tamm, kirja pannud Laine Priks.

teisipäev, 14. 03.
Lüganuse 1965: Sõida tasa üle silla. (Lüganuses sild katki, et lasta üle sõita, nuo ikke sõidavad tasakesti, kui kiegi ei nää.)

esmaspäev, 13. 03.
Jõhvi, Konju k 1931:
Ma olin laps veel, minu vanemad olid Ereda mõisas. Ennevanasti räägiti, et marras käis kodus ketramas.
Mina kartsin ja kuulsin ööse, et marras ketras toas. Istus voki taga ja vokk mürises. Valges riides istus ja ennevanane müts oli peas, kõrv oli teine ees- ja teine tagapool. Tõstsin pea üles, et mis ta teeb seal voki taga. Ta ei vastand kedagi. Ema tõusis üles, pani lambi põlema, siis ei näind kedagi. Ema rääkis enne marrasest, siis ma tundsin irmu, küllap sellest tuligi.

Kirja pannud Rudolf Põldmäe „keskealiselt naiselt“.

pühapäev, 12. 03.
Jõelähtme 1889: Ees elingid, taga talingid, talingite peal kükats, kükatsi käes näkats?

laupäev, 11. 03.
Jämaja, Lõupõllu k 1937:
Umbes 72 aastat tagasi oli veel Viieristi metsas teearude kohal risuunn. Keskel oli sambas püsti, ümber samba igaüks viskas oksa vöi kaks, kui kautu läks. Rahvas teab rääkida sellest järgmise loo: Wintri küla pruut oli käind Määbel villu ajamas, jäänd iljaks koju tulema. Pidand üksi tulema, esimene oli Määbelt, see jäänd senna. Unt tulnd pimesi kallale ja murdnud pruudi ära. Teise omiku, kui inimesed akand teed käima, näind, et pruut olnd surnd maas, muist oli unt ära söönd, muist lammund. Siis oli aketud önnetu pruudi mälestuseks viskama oksi seie. Oksad ja kuivad pulgad, mis metsaservas ja teeääres olid, said üles töstetud ja senna visatud. Minagi söitsin korra veel pisisena isaga säält kautu ja sai oks visatud.

Jutustanud Eeva Munk, kirja pannud ja pildistanud Amanda Raadla
ERA, Foto 887

reede, 10. 03.
Puhja, Teilma k 1939: Kusagil Ulila luhas olevat maa sees mingisugune auk. Kui sinna auku midagi viskad, neelavad maa selle ära. Sääl olevat vanasti olnud püha allikas. Inimesed ei pidanud lugu allikast. Siis olevat Vanatühi nõidunud selle imelise võimuga. Inimesed, kes sinna midagi ohverdasid ja see ära kadus, rääkisid sellest teistele. Teised ei tulnud enam teda vaatama.

Jutustanud Gustav Pärli, kirja pannud Elli Pärli.

neljapäev, 9. 03.
Kambja 1989: Kui esimest kord kuldnokka näed, siis, kui näed üksi, siis oled üksi, kui kahekesi, siis saad paari, ja kui rohkem, siis veel kolmas viskab kiilu vahele.

kolmapäev, 8. 03.
Tartu 2001: Lilleostjad Tartu poe ees Riia mäel. Foto: Pille Niin
ERA, VF 4013

teisipäev, 7. 03.
Vändra 1935:
Mängijad istuvad kõik maas ümberringi ja põlved on püsti. Käed peavad nad põlvede all. Siis võetakse kinnas. Üks võtab kinda enda kätte ja annab selle põlvede alt teise kätte. Kogu aja antakse nii kinnas põlvede alt ringi. Üks mängijatest seisab keskel ja peab ütlema, kelle käes on kinnas. Kui õigeks saab, siis läheb see keskele, kelle käes kinnas oli, ja kes enne keskel oli, istub teiste juurde maha. Kui õigeks ei saa, siis peab küsija uuesti küsima.

Kirja pannud Helmi Meimer.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1593

esmaspäev, 6. 03.
Ridala 1928:
Perenaine viis igal hommikul pöönikule krätile süüa. Krätid elasid pöönikul vakkade sees, valged linad üle, kädisesid nagu luiged. Üks oli isane, teine emane.

Jutustanud Jaan Rand, kirja pannud Meinhard Meiusi.

pühapäev, 5. 03.
Kuusalu, Hara k 1935:
Hara küla naised demonstreerivad „Vana-rannat“. Demostreerijad: Elene Kronström, Marie Tamberg, Anna Matvei, Anna Vageström.
Hara külast leidsime tantsuoskajad naised Vageströmi, Tambergi ja Matvei, kes alguses olid kuidagi nõutud meie soovidele reageerimisel, kuid pärast julgustusid eriti Matvei õhutusel, kuna see naine oli asjaga tuttav juba endistest aegadest. Matvei osutus üldse agaramaks abiliseks meie töös, viibides järgmisel päeval ka Leesi külas.
Rudolf Põldmäe
Foto: Ullo Toomi
ERA, Foto 1457

laupäev, 4. 03.
Täna kl 14 Hiiumaa Muuseumis Kärdlas raamatu „Hiiumaa meremees jutustab“ esitlus!
Emmaste 1966:
Meremeeste ütlusi
* Jumal taevas, kapten laevas! – kapten on merel oleval laeval kõikvõimas
* Laeval vuntsid ees. – vaardilained laeva ees
* Meie vanal hakkab habe kasvama. – vesi väga vahutab laeva nina ees
* Võtke luuad, pühkige laeval vaht eest ära! – tuntud ütlus
* Laeval piibel lahti. – üks puri ühtepidi, teine puri teistpidi lahti
* Pääsuke. – tähendab sama mis eelmine
* Juba jänesed meres. – laineharjad on valged
* Valged jänesed jooksevad laineharju mööda. – tähendab sama mis eelmine
* Toomas roolis. – laev sõidab pidevindis ilma rooli pööramata, rooliratast hoiab puunott
* Enne lõpeb põrgus tuli kui laevas töö. – laeval ei lõpe töö kunagi otsa
* Millal on meremees vana? Siis kui sarvik põrgus vanaks jääb.
* Meremehe naine ja kalamehe koer on ühesugused. Mõlemad ootavad oma merelt
tagasi.

Kirja pannud Jegard Kõmmus.
Ilmunud raamatus: Jegard Kõmmus „Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I“. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=86

reede, 3. 03.
Simuna, Pudivere k 1964:
Õnne valamine ja sie on tõsi ikke kohe.
Tiad, enne sinu sündimist me valasime õnne. Kõik, terve kari inimesi tulid meile raadiod kuulama. Ja varjust sai vaadatud. Ja sinu ema valas kaks kord ja mõlemil korral sai lapse vankri.
Ja sie aasta, kui vanaisa suri, vanaisa valas ja tuli pärg. Ja mina ei tahand, et vanaisa oleks surnd, ja valasin uueste – ja jälle tuli pärg.

Kirja pannud Arvo Krikmann (21.07.1939–27.02.2017), talle jutustanud tema tädi Ida Krikmann.

neljapäev, 2. 03.
Tartu 2015:
Voore kandis on mulle südamelähedasi kohanimesid palju. Esimene on jõgi – Kullavere. Vanaema on rääkinud, et varem oli selle nimi Verioja, mingi ammuse lahingu järgi, milles nii palju verd jõkke voolas, et jõevesi muutus punaseks. See nimi ei olevat aga võimudele meeldinud (nõukogude ajal?) ja jõgi nimetati ümber Kullavereks. Mulle on Kullavere nimi alati meeldinud, aga juttude järgi tundus see ometi umbes nagu oleks jõele n-ö leebe nimi antud, endise karmi ja sõjaka asemel. Verest sai kuld. Ühekorraga ilusam ja helgem nimi ja samas mingi asjade olemuse eiramine või peitmine.

Hanneleele Kaldmaa kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.

kolmapäev, 1. 03. 2017
Tori 1889: Kes tahab, et juuksed hästi paksud kasvavad, see lõigaku tuhkapäev tükid otsast ära ja mingu siis pimedast peast õue ja vaataku sinnapoole, kus kõige paksem mets on, ehk mingu katsugu pimedast peast märahobuse saba, siis peavad hästi paksud juuksed kasvama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tuhkapaev/item/44889

teisipäev, 28. 02.
Emmaste 1927: Vastlapäeval peab valges magama minema. Kes valges magama ei lähe, see on kogu aasta pikaline, ei jõua oma töödega.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/vastlapaev/item/447629

esmaspäev, 27. 02.
Reigi, Risti k 1939:
„Ristide mägi“ Pühalepa ja Kõrgessaare valdade piiril. Kaks pulmarongi läinud vastamisi. Surnute mälestuseks iga esimest korda mööduja paneb risti.
Enda Ennist
ERA, VF 1334

pühapäev, 26. 02.
Vigala, Nõlva k 1897: Pühapääval ei ole mitte sõrmeküisi lõigatud, seepärast et oma elu õnne ära ei lõikaks. Ka olnud inimesi, kes oma sõrmeküünesid tervel eluajalgi ei ole lõikanud kartuse pärast, et õnnetuks ei saaks. Mõned lõikanud küll vahest sõrmeküined lühemaks, aga need lõigatud küintetükid pandud särgi alla ihu põue, seepärast et neid ikka enesega ühes kanda ja õnnelik olla.

Kirja pannud Mihkel Väli.

laupäev, 25. 02.
Kambja 1926:
Üks rikas vanapoiss maal otsis omale ilusat ja rikast naist. Peretütart ta ühtegi meelepärast ei leidnud, need olnud kõik inetud ja vigased. Nägi ühte talutüdrukut, kes noor ja ilus, ja võttis selle ära. Elasid alguses hästi, siis hakkas mees jooma ja naisega halvasti ümber käima. Laskis temal koera viisi haukuda ja kassi viisi näuguda. Naisel olnud kaks venda, kaevanud nendele oma häda. Need ei uskunud naise juttu, lubasid ise vaatama tulla. Võtnud suured vemblad kätte ja peitnud end ära. Mees tuleb purjus koju, istub hobuse selga, läheb rehe alla ja hõikab: „Mai välja!“ Naine tuleb rehe alla. Mees ütles: „Mai käpuli!“ Naine lasi käpuli. Ise ratsutas reheall ringi. „Mai haugu!” käratas mees. Mai pidi kesk rehetare seisma ja haukuma. Siis hüüdis mees: „Mai jookse hobusel taga!“ Nüüd karasid vennad peidukohast välja ja andsid mehele niisuguse nahatäie, et ta mäletas. Sellest pääle oli mees Maie vastu alati hää.

Kirja pannud Elsa Kase.

reede, 24. 02.
Kullamaa 1934: Madisepääv on ka vanarahval üks kuntsipäev. Niisuke tähtis pää, et kui omal sealiha ei olnd, siis toodi teise käest, söödi siaseljaliha, siis ei pidand suvel ussi nägema. Ei pidand seda tigedat elajat silma ette tulema ega pidand hammustama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45003

neljapäev, 23. 02.
Valjala, Türgi k (Vana-Lõve k), Uieelu t:
Traditsiooniline pulma-naljapilt Saaremaalt 24. veebruarist 1933. Pulmad peeti vabariigi 15. aastapäeval. Piduliku sündmuse puhul on eeskoja ukse kohale pandud Eesti lipukesed (fotol üle värvitud).
Foto: Johann Julius Klekner
A traditional wedding photo from the 15th anniversary of the Estonian Republic. For the occasion national flags were put on the doorway.
ERA, VF 1144

kolmapäev, 22. 02.
Käina 1896/7: Peeter helistab, mats kolistab. Peetripäävast pantaks kuum kivi mere, külm kivi alligasse. Keik puuraad ja heinakõrred hakkavad lund sööma.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev/item/44944

teisipäev, 21. 02.
Eesti folkloori kogumisloos tehti esimesed helisalvestused alles I maailmasõja eelsetel aastatel. Selle ala pioneeriks oli soomlane Armas Otto Väisänen, kes Oskar Kalda kutsel 1912. a. alates käis mitmel suvel Eestis, eriti Setomaal rahvaviise fonografeerimas. Fonograaf oli muusikalise folkloori kogujale esialgu küll haruldaseks ja kulukaks töövahendiks, kuid sai järkjärgult ikka tähtsamaks abiliseks, et rahvaloomingut jäädvustada muutumatul kujul. Üsna rohkesti fonografeeriti Eesti Rahvaluule Arhiivi eestvõttel 1930-ndail aastail. Lühiajalise, kuid tähtsa episoodina kogumisloos tuleb mainida rahvalaulude ja pillilugude ulatuslikku salvestamist reportaažplaatidele 1936.–1938. a. Riigi Ringhäälingu juures Tallinnas. Teadusliku ettevalmistuse eest hoolitsesid Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Muusikamuuseum (Herbert Tampere ja August Pulst). 131 plaadil on 746 pala, kokku u. 12 tundi. Peale eestlaste on salvestatud 51 pala liivlastelt ja 59 Ingerimaa (põhiliselt isuri) laulu ja pillilugu.
„Eesti rahvamuusika antoloogia“ annab ülevaate eesti vanemast rahvamuusikatraditsioonist (1912-1966). Algne väljaanne, Herbert ja Erna Tampere ning Ottilie Kõiva koostatud „Eesti rahvalaule ja pillilugusid“, ilmus viie vinüülplaadi ja tekstivihikuna 1970. aastal. Selle põhjal valmis 2003. aastal täiendatud CD-väljaanne „Eesti rahvamuusika antoloogia“, mis on aluseks ka 2016. aastal ilmunud veebiväljaandele: http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika
Fotol Liisu Tamp, Juuli Ott, Marie Paemurd, Mari Kilu, August Pulst, Herbert Tampere 1936. aastal Muusikamuuseumis
Fotograaf Peeter Parikas
ERA, Foto 826

esmaspäev, 20. 02.
Tarvastu 1892: Kui ämblik võrku katik kisub, tuleb vihma.

pühapäev, 19. 02.
Rapla 1921: Metsas elab, metsast tuuakse, vahel sees üks hing, vahel kaks, mõnikord kolm ka?

laupäev, 18. 02.
Vaikne ookean, aurulaev „Koidula“ 1936:
Ootasime põnevusega ekvaatorit ja Neptuni saabumist. See sattus kokku jõulutega. Kolmanda püha ööl ületasime ekvaatori. Mina igatahes läksin ekvaatori alt läbi, olin all masinas see aeg. Masinaruum aga asub sügaval vee all. Õhtul, päike oli juba veeremas silmapiiri taha, kui äkki oli kuulda ees paki peal ägedat kellahelistamist. Jooksime kõik endi kajutitest lagedale. Seal ta oli oma sekretäriga - kuldne kroon peas nagu päikese sära, lumivalge habe nagu vaht laine harjal, kandis mererohust kehakatet ja hoidis käes seadusekeppi. Põrutas kohe merekeeli, endal silmad sädelemas meresinast (ja viskist) : „What ship? Where can I find your master?“ - Juhatasime mere jumaluse sillale, kus kapten esitles end ja ütles, et oleme kaugelt põhjast tulnud eestlased. Siis hakkas Neptun rääkima ka eesti keelt. Ta mõistab ju kõik maailma keeled. Käsutati kõik ristimata merekoerad ahtertekki, kus kiiresti toodi välja iste kõrgele külalisele, veevoolik ja teised ristimiseks vajalised tarberiistad. Sekretär luges ette seaduse.

Kirja pannud laevamehaanik O. R.
ERA, Foto 1163

reede, 17. 02.
Häädemeeste 1964: „Südamevalu hobusega vedada“ – väga suur.

neljapäev, 16. 02.
Maarja-Magdaleena 1889: See tütarlaps, kes neljapäeval õhtu ehk ööse on sündinud, sel saab palju kosilaisi käima.

kolmapäev, 15. 02.
Audru 1964: Need, kes talvel siin, on rasva-ants ja tumbak – tihane ja leevike.

teisipäev, 14. 02.
Rõuge, Nursi k 1929:
„Mälestuseks!“
Sõber sulle soovin ma
Õnnelikuld ela sa
Kui sa reisid võeral maal
Oled siiski taeva raal
Ära unusta sa mind
Ma ei unusta ka sind

Otto Kikeristi salmikust
Fotol sõbrad August Tisler ja ERA asutaja Oskar Loorits (1917)
ERA, Foto 10071

esmaspäev, 13. 02.
Käina 1938: Kaigutsist va Miku Kaarli kohta räägitakse ikka naljalugusid. Ükskord Käina parun küsind Kaarli kääst: „Kus see tee siit lähäb?“ Kaarel vastand: „Äi ma mõtlegi selle peale, et ta siit ära lähäb. Nii kaua kui mu silmad näind, on ta siin paigal püsind.“

Jutustanud Jaan ja Leena Suuster, kirja pannud Enda Ennist.

pühapäev, 12. 02.
Tõstamaa, Pootsi k 1896:
Vanal ajal, kui veel väga sagedaste täieealesi inimesi ristiti, läks üks vana 84-aastane Kihnu isa 16-aastase tütarlapsega kirikusse ja tahtis ennast laulatada lasta. Kiriku-papp seda nähes ütles: „Ristimise-vaagen on teises kiriku otsas!“ – „Mis mull ristimise-vaagnaga tegemist on?“ kostis vana hallipääga kihnlane imestades
„Ma mõtlesin, et sa seda last ristida tõid!“ kostis kirikupapp.

Kirja pannud Jakob Weltmann.

laupäev, 11. 02.
Muhu, Nurme k 1938:
Patukivi. Suur raudkivi kirikus, kantsli ligidal. Muhus luteruse kirikus oli koa. Sest 60-70 a., kui ma nägin. Lapsega tüdruk sai kolm pühapääva kaagisambas peksa ja pidi palja perssega istuma seal patukivi peal. Kivi ma nägin, aga peksa minu põlvel pole enam tüdrukutele antud.

Jutustanud Andrei Metsaalt, kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp
ERA, Foto 1085

reede, 10. 02.
Paide 2007:
Kes viimasena naerab, naerab paremini. (Kes viimasena naerab, sellel on pikad juhtmed).

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

neljapäev, 9. 02.
Torma 1926: Veebruarikuus on üks päev niisugune, et kui sel päeval tokiga lööd puu vastu, siis puu kuivab ära. Keegi teinud mitme puuga katset, olnud õige.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar/item/44433

kolmapäev, 8. 02.
Asundused, Venemaa, Simititsa < Kuusalu, Kolga rand 1903:
Pakane pureli poiga,
hüä külmä hüpülane!
Ärä sa minuda külmä,
külmä külmijä kivijä,
sauda suosta sammelaida,
hobu nunni oue päältä,
varsa nunni vainu päältä,
kagaraida kaevuteeltä.

Kirja pannud Jakob Mikiver.

teisipäev, 7. 02.
Kuusalu, Kiiu-Aabla k 1937:
Sõber Tampere ja endagi suureks südamesooviks oli kohata kuskil tüüpilist randlast oma silgukoormaga, millega liigub sisemaa poole. Otsisin seda ammugi, kuid ei leidnud. Korraga möödus minust aga Kiiu-Aablas noormees, kelle koorma suhtes tekkis jällegi imelik kahtlus. Küsisin ehtsa külameheliku uudishimuga: Kuhu noormees sõidab? Ja kuulsin kui ilmutust: Järva! Pidin talle kaela hakkama häämeele pärast: sa sõidad oma esivanemate teed kesteab mitmet sajandat korda ja lähed täpselt samuti nagu su isaisad oma silkudega ja rikkaliku rannarahva naljakoormaga, mis kajastub nii ilmekalt selle ümbruse rahvaloomingus. Ja küllap nende silgukoormatega on rännand vanad rahvalaulud ja muudki pärimused kaasa, küllap seda uurijad selgitavad. Mina olin aga õnnelik, et sain selle tüübi nagu sajandite sümboli oma fotoplaadile veel moodsas tänapäevas. Naerdagu mu paatost sel puhul, aga tulevik hindab kõrgelt minu pilti „luulevedajast“.
Rudolf Põldmäe
ERA, Foto 586

esmaspäev, 6. 02.
Audru 1979: Kui mõni midagi head rääkis, siis öeldi: „Ära räägi rõõmurõngaid!“

pühapäev, 5. 02.
Pöide 1901: Vares kõnnib sui tee peal, leiab hobuse sitad ja räägib: „Hoo sitt! Hoo sitt! Kui ropp!“ Talvel kõnnib sealsamas, paneb hobuse sita nahka ja kiidab: „Häkka kakk, hää kakk.“

laupäev, 4. 02.
Tartu 1973:
K: Miks on täiad valged?
V: Et neid iga laupäev saunas pestakse.

reede, 3. 02.
Kuusalu, Juminda k 1937:
Käisin ka neeme otsas muistset „surnuaeda“ vaatamas, kuid hääd ülevaatlikku pilti sellest ei saand, sest parajasti tuli merelt niisugune puhang udu, et ei näind enam mõnekümnele sammulegi. Rahvas räägib aga kindlasti, et see olevat vanaaegne surnuaed (ajalooline „kabeliaed“ asub küla keskpaiga lähedal rannas, sellest eri pildid). Kivihunnikud olevat aga hauad. Ja tõeliselt tundubki siin nagu inimkäe tegevust. Küllap selle kohta arheoloogidel on kord oma sõna öelda.
Rudolf Põldmäe

ERA, Foto 562

neljapäev, 2. 02.
Suure-Jaani 1895: Kui tüdruk nied püksid oma pia alla paneb, mis poisil küündlapäeb jalas on olnud, siis näeb ta oma peigmiest unes.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44595

kolmapäev, 1. 02. 2017
Viljandi 1895: Küünlakuul olevat kassid laisad, siis ei saava neist mitte hiirepüüdjaid, ka ei kõlbada hiired siis mitte söömiseks. Kassid armastada sellepärast küünlakuul kamres ahju pääl konutada ehk põõnutada.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar/item/44416

teisipäev, 31. 01.
Kuusalu, Tapurla k 1937:
Tahtsin küsida andmeid ka kuulsa lauliku Mai Kratsovi kohta, kuid tema omaksed ei olnud kodus ning olid lauliku vanamoelise pesapaiga sulgenud mitme riivi ja tabaga. See maja on üldse üks vanemaid ja tüüpilisemaid terves rannas, kuid peab vist üsna varsti kaduma selja tagant tõusva uue eluhoone eest. Mõtlen, et säärane sobiks suurepäraselt kuhugi vabaõhumuuseumi, kuid meil asutatakse see vist alles siis, kui on säilind veel ainult pilvelõhkujad!
Rudolf Põldmäe erafoto562

esmaspäev, 30. 01.
Viljandi 1939:
Keegi metsakuru mees nurisenud oma naisega, et see temale lapsi ei too. Kord, kui meest kodus ei olnud, püüdnud naine metsast öökulli kinni, mähkinud lapse kombel mähkmetesse ja võtnud oma juure sängi.
Kui mees kodu tulnud, kaebanud naine: „Minul on nüüd laps, tule ja vaata, kumma nägu laps on!“
Mees läinud vaatanud ja ütelnud: „Isa silmad, ema nägu ja hääd nõuvitsutamise küüned!“

Kirja pannud Johan Kala.

pühapäev, 29. 01.
Vändra 1887: Lehvitab ja lähvitab, saab õrrele, siis häälitseb?

laupäev, 28. 01.
Urvaste 1936:
Urvaste ja Karula piirimaadel asuvad teatavasti üsna laialdased metsaalad; need ei ole siiski asustamata põlislaaned, vaid nende keskel leidub rohkesti saarte-taoliselt üksiktalusid, milledel on oma tervikulised põllud, heina- ja karjamaad. Maapind on vahelduvalt mägine ja soine, samuti rikas jõekeste ja idülliliste veskijärvede poolest. See kõik loob nagu erilised eeldused karjaste ja õitsiliste romantika arenemisele. Veendusime [Tamperega] ise selles täiel määral. Hulkusime udusel sügishommikul laialt ringi üksikuis metsataludes ja saime ise osa sellest karjasteromantikast. Istusime keskhommiku piiril oja kaldal, kui meid külastas noor varss oma üksiklase uudishimuga. - Ja niisuguseid mõtteid omavahel sõeludes kuulsime kogu ümbruskonna metsadest sääraseid rõõmsaid karjastehuikeid, mida polnud varem veel kuulnud.

Rudolf Põldmäe
ERA, Foto 530

reede, 27. 01.
Kolga-Jaani 1937: Lapsed tullid laugastest ja lompidest. Kurge vanasti põlnd, nigu ta nüid on.

neljapäev, 26. 01.
Tarvastu, Metsla k 1999:
Lilli Rei jutustab, kuidas saunast tulnud paljas noorperenaine kätega keha varjates teekäijale jalaga teed juhatas: "Õkva kuiva kõiva mant."
Mall Hiiemäe
ERA, Foto 526

Täna kell 14.00 tähistatakse folklorist Mall Hiiemäe 80. sünnipäeva piduliku ettekandepäevaga Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Oled oodatud!

kolmapäev, 25. 01.
Jämaja 1906: Niisama ka paavlipäeval on söögiks hapud kaapsad seapeaga.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44400/

teisipäev, 24. 01.
Eesti Rahvaluule Ahiivis on tallel 1,5 miljonit käsikirjalehekülge!
Möödunud aastal arhiveeriti ERAs 1500000. lehekülg pärimust. Fotol üks näide 2016. aastal arhiivi jõudnud ja digiteeritud käsikirjadest – joonis Ellen Randoja (snd. 1929) lapsepõlveaegsest maastikust (EFA I 188 (49)).

Palamuse 2015:
Kolmandal karjasuvel, 8-aastaselt, leidsin metsast paiga, mis kujunes mulle tähtsaks. Mets oli muidugi EW. Imukvere metskond, riigi mets. Koht on minu kodust umbes 1 km kaugusel, ka praegu armas, ainult lõhutud, rikutud, olematu.
Paik oli üsna põldude lähedal. Mõisa kuivendatud põldudelt olid kuivenduskraavid mulla alt (ilmselt dreenid) juhitud väikesesse äravoolukraavi, mis läks metsa, umb. 20–30 m pikkuselt, sealt suubus ise edasi, meenutades ojakest. Kahe kraavi nurgas oli suur kivihunnik, mis olevat mõisa põldudelt sinna kokku veetud. Ida pool väikest kuivenduskraavi oli väheldase toa suurune lomp, mis ei kuivanud suvel kunagi ära, mille ümber olid pajupõõsad ja kust lehmad alati koju minnes jõid. Lomp oli metsa poolt kuivenduskraaviga ühenduses väikese nirega.
Karjatasin ühel päeval seal ja leidsin väga suurte kuuskede alt 2 kivi, mitte väga suured, ilusad ovaalsed, kõrvuti asetatud. Nad ei olnud maa sees, vaid maa pinnal. Kuuskedealune oli täiesti ilma rohuta, kuiv, oksad inimese kõrguselt kadunud, puud jämedad. Muidugi ma polnud seal esimest korda, olin neid kive ja puid palju kordi näinud, neist mööda läinud.
Ma istusin nende kivide peale ja panin tähele, et mustal kivil oli keskel suur samblatutt, tõmbasin selle ära. Sambla all oli auk, mehe kamalu suurune umbes. Ilus, korrapäraselt tehtud, pealt veidi kitsam, samasuguse kujuga kui kivigi, süvend ka samas suunas. See ei saanud olla looduslik süvend. Olin selles vanuses juba palju lugenud ja pilte ka näinud. Ohvrikivi! Karjast koju minnes rääkisin ka isale ja kutsusin teda vaatama. Ta arvas, et võib-olla ongi, aga vaatama tulek jäi ära, ah, muidugi tühistel põhjustel.
Aga enda jaoks tegin sinna hiie. Kui karjaga sinna kanti läksin, võtsin taskust ka leiba ja asetasin kivi lohku, istusin kivile ja soovisin endale midagi või et isa terveks saaks, ta oli vahetevahel haige. ---

Kirja pannud Ellen Randoja.
Uueveski

esmaspäev, 23. 01.
Viljandi 2007: Ülikooli ütelus – hilja üles, hilja voodi, nõnda ainepunktid toodi.

pühapäev, 22. 01.
Jõelähtme 1936:
Rannakülades leidub rohkem lapsi kui sisemaal.
Rudolf Põldmäe

laupäev, 21. 01.
Viljandi 1988: Kui teine ütleb valu puhul „Ai!“ – „Ai on esimene armastus!“. „Oi!“ – „Oi on esimene kallistus!“

reede, 20. 01.
Jüri, Metsanurga k 1939:
Tont Madiksel
Ühel talvel läinud Vaida Madikse peremees linna. Tee olnud lahti ja kerge. Kui ta linnast tagasi tuli, sõitnud ta Jüri kiriku juurest mööda. Korraga hobune jäänud seisma ja keegi tulnud ree peale, aga kedagi pole ta näinud.
Hobune pole kuidagi jäksanud enam rege vedada. Iga sammu järel ta jälle seisnud. Kui peremees kodu jõudnud, veerenud hobuse külgedelt vahutükid all. Peremees võtnud hobuse rakkest lahti ja läinud tuppa ja istunud aseme ääre peale. Korraga toa uks lahti, peremees läinud ja pannud ukse kinni. Teine kord jälle uks lahti, peremees pannud ta kinni. Kolmas kord jälle uks lahti. Siis peremees ütlenud: „Mis sa mängid, tule parem sisse.“ Nii ta andnud luba tondile sissetulemiseks. Siis tulnudki sisse, olnud raske, nii et sammud aina matsunud. Siis läinud mööda redelid ahju peale, nii et redelipulgad aina raksunud. Aga midagi pole näinud. Esimesel õhtul ja päeval pole tont midagi teinud. Aga teisel õhtul oli juba tont hakanud kerisekive maha loopima. Iga kivi, mis maha oli kukkunud, pole enam edasi veerenud. Siis kogunenud sinna inimesi tonti vaatama. Ühel õhtul olnud tont jälle toa peal, nii et toalagi raksund.
Ka lugijad ja kirikuõpetaja käinud seal ja õnnistanud ja tahtnud tonti välja ajada. Aga midagi pole aidanud.
Ükskord üks lugija lugenud: „Enam ei pea sina siia oma kätt pistma.“
Kui ta seda oli ütelnud, löödi järsku aken kõige raamidega väljapoole puruks. Ja kirves löödud ühest nurgast läbi rahvamurru teise nurka silmini seina sisse. Aga ühelegi inimesele pole viga teinud. Aga midagi pole nähtud. Kord tulnud jälle kolm tugevat meest sinna tallu ja üks ütlenud: „Noh, meie kolm tugevat meest, küll me tondist võitu saame.“ Kui ta seda oli ütelnud, tõusnud mehel juuksed püsti ja minestanud.
Nii teinud tont ühte ja teist vigurit. Pole kuidagi tondist lahti saanud. Põle aidanud lugijad ei kirikuõpetajad. Aga kord tulnud keegi tatarlane sinna ja ütelnud: „Mu veli käib teil.“
Pomisenud veel midagi ja tont kadunudki ära.

Jutustanud Jaan Väljataga, kirja pannud Hugo Varet.

neljapäev, 19. 01.
Mustjala, Vanakubja k 1936:
Ilusal soojal pühapäeval pani siis vana perenaine laia „kellseeliku“ selga ja demonstreeris mehega koos „Mustjala madalat“, „Mustjala kõrget“ jm. Tantsude selgitamisel oli meile igati abiks pr Paldre, kes oli õpetajana isegi sageli tegelend rahvatantsudega. Kuid tema täiesti heatahtlikus ja kasulikus töös ilmnes väga selgelt diletandi tavaline viga: ta püüdis igast tantsusammust välja otsida mingit ideaalkuju, meie aja nõuetele vastavat keerukamat, peenemat laadi. Isa seletustest ta püüdis ikka fikseerida kõige detailsemaid elemente, kuid sattus selletõttu sagedasti isaga vastuolusse, kuna viimane seletas, et endiselt ajal polevat olnud mingisuguseid kindlaid reegleid üksikasjade kohta, vaid tantsitud nii ja teisiti, vastavalt tantsija tujule, temperamendile jne, muidugi teatavate üldiste põhireeglite piirides.
Üldse tundub, et rahvatantsude propageerimine-õpetamine ja kogumine ühel ajal tikuvad sünnitama ebasoovitavaid kokkulangemisi: nooremad inimesed kipuvad kohalikku repertuaari segama väljastõpituga, keskkohtadest propageeritud rahvatantsudega. Ka vanade inimeste teadmisi on segand moodsad harrastused ümberringi. Mõtleme hirmuga oma järglastele, kes peavad rahvatantse koguma pärast meid, pärast seda, kui oleme ehk välja andnud rahvatantsude eriteose, millele loodetakse head levikut või aidatakse selleks koguni sundkorras kaasa. Peame siis küll korjamistööd väga kiiresti, võimalikult lähema paari aasta jooksul üsna lõplikult teostama, muidu hakkame peatselt seda korjama, mida ise oleme külvand.
Rudolf Põldmäe

kolmapäev, 18. 01.
Kihelkonna, Karala k 1928: Laus’tud sõna lagub.

teisipäev, 17. 01.
Kolga-Jaani 1889: Tõnisapääväl süiässe esimene siapiä puol ja mehed lähväd kõrtsi murravad talve sellä katti.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44279/

esmaspäev, 16. 01.
Tartu 1992: „Nädal algab imehästi,“ ütles mees, kes pidi esmaspäeval poodama.

pühapäev, 15. 01.
Tarvastu 1901: Kui laps sünnib, siis peab koerale võid-leiba andma, siis on koerad selle inimesega alati sõbrad ja ei vihka teda suureks saades.

laupäev, 14. 01.
Viru-Jaagupi 1962: Taliharjapäeval murti talve selgroog ja kui külm seinapalkides plaksatas, siis kuuldi isegi talve selgroo murdumist.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44261/

reede, 13. 01.
Valga l 2007:
Tean, et unenäod lähevad täide, kui sa näed neid reede öösel vastu laupäeva. Eriti kui reedel 13. on. Mul vist üks läks kunagi täide.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

neljapäev, 12. 01.
Setomaa, Tsergondõ 1936:
Kui keegi minu pilte vaadates võiks hakata mõtlema, et meie tantsupidusid üldse mehed boikoteerisid, siis sellega, vader, eksid väga. Mehi oli meil alati külluses pealt vaatamas, kuid mitte kaasa tantsimas. See käiks nagu hea tooni vastu, kui mees ise tantsule sekka lööks. Muidugi purjus pea ei hoia teda tagasi näitamast kasatšokiga oma paremaid võimeid, kuid distsiplineeritud grupitantsudesse meest tavaliselt ei võeta. See on ikka naiste erialaks olnud, mehed vaatavad pealt, vaimustuvad, elavad kaasa teiste ilole ja võib-olla endamisi valivad ka paremad tantsijad välja südame jaoks. On ju tants alati olnud naistele hüppelauaks meeste südameisse ja miks ei peaks setugi sealt oma „kargusega“ edasi kargama! Näib koguni, et Setus on naised selle ala täielikult monopoliseerind endademonstreerimise elulistes huvides. Nii et – meie tantsutrupid olid ikka päris ehtsa koosseisuga. Küllap naiste puudusel oleks mõnigi mees võind neid asendada, kuid see ei tulnud üldse kõne allagi. Siin võttis juba mõni naine algatuse täiesti endale ja tõi lähema naabrinaise kas või surivoodilt välja.
Rudolf Põldmäe

kolmapäev, 11. 01.
Narva 1935:
Sõnade äraarvamine
Üks mängijaist läheb ukse taha. Teised aga peavad arvama ühe sõna, millel on kaks tähendust; näiteks „leht“ võib ju olla puuleht, raamatuleht ja ajaleht. Nüüd igaüks võtab endale sõna „leht“, muidugi kõik erinevas tähenduses.
Nüüd kutsutakse mängija sisse, mispeale teised hakkavad rääkima oma määratud tähendusest. Nüüd peab arvaja arvama, millest on juttu, mis sõna see on. Kui ta ei saa seda sõna kätte, peab andma panti.
Mitmemõttelisi sõnu on palju.

Mängukirjelduse kirja pannud Elli Sula.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1367

teisipäev, 10. 01.
Anna, Purdi k 1958: Kui keegi teretamata tuppa tuli, öeldi: „Kas tere jäi tagant tulema?“

esmaspäev, 9. 01.
Täna tähistab 80. sünnipäeva folklorist Mall Hiiemäe!
Mall töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis juba 1964. aastast (toona Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond) ning on eelkõige tuntud rahvakalendri uurijana. 1998. aastal kaitses ta oma doktoritööd „Die Estnische Volkskalender“. Teadustööd teeb ta siiani suure innuga, olles eeskujuks oma noorematele kolleegidele.
Tähtpäeva puhul on Kirjandusmuuseumis avatud fotonäitus, kus leidub nii Mallest tehtud fotosid kui ka tema enda objektiiviga tabatud meeleolukaid välitööhetki. Tulge vaatama!
Fotol Mall Proodel A. H. Tammsaare muuseumis külastajate raamatut lehitsemas
Autor: Richard Hansen (1965)

pühapäev, 8. 01.
Kuusalu, Pedaspää k 1911:
Oh seda tied tigedat,
mis käisin mina mihike!
Külm käis minu küüra piale,
lumesadu luude piale,
kesa künd käis kella piale,
muud mured munade piale,
reisid pikad reite piale.
Sain tiele – akkas sadama,
akkas luoka lunda lüöma;
ohjad mul udu sadasid,
luok aga lunda tuisateli.
Õbetud oli õbeluoka,
kullatud olid luogaküüned.
Laulnud Juula Valk, kirja pannud Karl Viljak ja Gustav Vilberg (Vilbaste).
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12275-65387-62722

laupäev, 7. 01.
Väike-Maarja 1972: „Aluskott saadab tervisi,“ öeldakse siis, kui keegi haigutab.

reede, 6. 01.
Narva 1896: Kui kolmekuninga ajal kanged külmad on, siis on heinaajal kanged palavad, mida kõik ka seks ajaks ihkavad.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44174/

neljapäev, 5. 01.
Setomaa, Värska 1936:
Värskas sai meie ettevõtte organiseerijaks kohalik Melanja Tuula, kelle koju hakkasime koondama tantsuoskajaid. Eeltööd venisid ja aeg kippus vägisi õhtu poole, mistõttu me ei saand ka enam häid fotosid. Siiski mõned väärivad paigutamist päevikusse ja kommenteerimist.
Tantsiti muidugi esimeses järjekorras „kargust“, mis on tantsitav väga erisuguse suurusega rühmadele. Tantsiti ka „moodsamaid“ tantse, kuid need on setu repertuaaris seevõrra moondund ja varieerund, et neidki peab pidama rahvatantsudeks. Üldse on ju rahvatantsu mõiste kõikuv, kuna suur osa sellesse kategooriasse kuuluvast materjalist polegi muud kui hilisarenguline, ammu moest läind seltskonnatants, „varisenud kultuurivara“, nii et näit. sakslane Bloch arvab rahvatantsu tervelt põlvnevat vanemast seltskonnatantsu kihist.
Meie rahvatants on tõepoolest suurel määral seesugune, kuid tänapäevase rahvatantsu astme ja muistse valjult reeglistatud seltskonnatantsu vahel on ikkagi seevõrra palju arengufaase, et võime rahvatantsu vabalt lugeda üheks rahvaloomingu saaduseks.
Ja kui rahva loominguvõime on veel selliselt elav nagu meie Setumaal, siis korjame sealt meeleldi isegi „krakujaake“, „karoobotškaid“ ja võib olla varsti isegi fokstrotte ja tangosid, sest setu painutaks needki peatselt oma maitse ja traditsiooni mõõdupuile, mis murraksid võib-olla isegi põhielementide vastupidava selgroo.
Rudolf Põldmäe

kolmapäev, 4. 01.
Simuna, Avanduse k 1939: Simunast kaks kilomeetrit lõuna poole asub Katku küla. Selles külas olla katk kõik inimesed maha tapnud. Katk käinud ringi halli kitse näol. Viimase mehe surmanud katk küla põllul. Sinna kohta on suur kivisammas püstitatud tähistamiseks, et katk sinna kinni jäi. Sambale olevat midagi pääle kirjutatud, kirjadest aga õieti aru ei saa. Nooremad inimesed arvavad, et see on mingi maamõõtmise märk või mingi muu tähis.

Jutustanud Jaan Aru, kirja pannud Hilja Eraste.

teisipäev, 3. 01.
Torma 1937: Eilä ostsin ja õksendasin, täna õstaks ka, aga põle raha.

esmaspäev, 2. 01.
Setomaa, Soelaane k 1936:
Seto lapsed.
Foto: Richard Viidalepp
Eesti Rahvaluule Arhiiv soovib head alanud laste- ja noortekultuuri aastat!
Peagi ilmub Reeli Reinausi koostatud kinkeraamat „Igal lapsel oma õnn. Sünniuskumused“, milles on esitatud valik lapse sünniga seotud uskumusi ja tulevikku mõjutavaid maagilisi võtteid Eesti Rahvaluule Arhiivist.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=85

pühapäev, 1. 01. 2017
Jaani 1956: Uieaasta sokud käivad perest peresse, saavad pähkleid, erneid, ube, ölut. Suur kari poissa on sokkudeks. Soovivad head uut aastat ja palju önne, kui sisse lastakse. Kui sisse ei lasta, juhtub peres önnetus. Sokupead on köigil peas, need on puust tehtud, kasuk seljas. Käidi hulgakesi. (Siis kui jutustaja laps olnud, käinud vanad mehed sokku tegemas.) Sokud käivad ka nüüd.

Kirja pannud Olli Jõgever.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52283/

laupäev, 31. 12.
Tõstamaa 1889:
Vana-aasta õhta. Kes sel öösel rõõmustab – tantsib ehk laulab, sel on ka eestulev aasta rõõmulik. Ma isi nägin siin üht noort meest, kes selle öö läbi rõõmustas ja trallis, sellepärast et siis eestulev aasta hästi rõõmulik saab olema.

Kirja pannud Hendrik Anniko.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52229/

reede, 30. 12.
Elulugude kogumisvõistlus kestab veel kolm päeva!!!
Tallinn 2016:
Lemmikhääled.
Esimese poole oma elust mäletangi peamiselt hääli:
pliidiukse kriuksu, briketi mütsatusi keldripõrandal, diivanvoodi avanemise kolksu, ent ka Salme Reegi häält lugemas lastele unejuttu või Jüri Krjukovi omapärast häält aastavahetuse teleshows.
Ja muidugi fraas: „Tõlkinud Valeria Villandi, helirezhissöör Eugen Rosental, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Zavoronok. Teksti luges Hans Kaldoja.“ Klassika! Olen kindel, et paljude elu sountrackis kummitab see lause – nii nagu „Ründama, ründama, ründ-ründ-ründ!” Punamütsikese plaadilt või Tõnu Aava hääl kuulutamas „Kibuvitsapõõsas on mu kindlus, mu kodu, kulla vennas!“ onu Remuse juttudest.
Minu põlvkonna sisse kodeeritud mälupäästikud.
Lisaks fännan veel kummikute lurtsu rabas, õmblusmasina vurinat ja arvutiklahvide klõbinat.

Katkend Tuuli Reinsoo saadetud kaastööst.

neljapäev, 29. 12.
Setomaa, Mikitamäe k 1936:
Mikitamäe rahvas tantsis meile ka oma põlist „Setu kargust“, milles eriti Ivan Lind oli osav improviseerima igasuguseid lisandusi käigusammudele. Ta tantsis ka väga meisterlikult kasatšokki, millest Viidalepp sai teha paremaid pilte. Vaene Tampere aga lõi lootusetult käega tantsu üleskirjutamisel, sest see on niivõrd keerukate üksikelementidega, et ei jõua ühtki sammu veel fikseerida, kui tuleb teine veel keerukam kuklasse.
Nagu öeldud, tantsiti siin rohkem seltskonnatantse, kuna tuju oli kerkind kuidagi moodsa guljänje laadis. Rahvaski oli kuidagi moodsamas laadis, ei tea kas sellegi tõttu, et kanti enamuses tänapäevaseid pidurõivaid. Seetõttu ei ole suuremat väärtust ka sealtehtud piltidelgi.
Rudolf Põldmäe

kolmapäev, 28. 12.
Karja 1939: Süütalastepäe on jõulu järgmine päe. Mo lapsepõlves oli ta ikka pühabase päeva moodi, tööd ei tehtud.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52209/

teisipäev, 27. 12.
Põltsamaa 1981: Esimesel pühal ei tohtinud külasse minna, siis visati pastlad kaela. Teine püha, siis sai külasse minna ja tontaril käia. Viimane püha, siis oli magamise päev. Siis olid nii väsind, kui said tontarilt tulla, et vedasid jalgu järel. Mis sa mõtled, öö otsa üleval! [Nii olevat kõikidel kolmepäevastel pühadel.]
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51237/

esmaspäev, 26. 12.
Lääne-Nigula 1930: Teine püha oli määratud külaskäimiseks. Vara hommikul mindi külla, kus elasid noored tüdrukud ja nuruti nendel sukapaelu ja pähkleid. [Selle loo] jutustaja Mari Tuibergi mees olevat korraga kaks naela sukapaelu saanud.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51234/

pühapäev, 25. 12.
Rõuge 1932: Kes jõulupühade esimesel pühal näeb toas põrandalt viljatera, siis on tuleval aastal hää viljasaak. Kui leitakse kaeratera, siis on tuleval aastal hää kaerasaak jne.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51538/

laupäev, 24. 12.
Kodavere 1933: Kodukäijat on mängitud vanasti jõululauba õhtul, kui õled toas olid. Üks oli kodukäija, sel oli valge lina ümber ja õlgedest kannused olid jalge küljes. Tuli uksest sisse, püüdis mõnda kinni võtta ja ära viia. Teised jälle keerutasid õlgedest kansikud ja lõid sellega kodukäijat, samuti takistasid teda, kui tahtis mõnda ära viia. Kui kodukäija mõne sülle sai haarata, viis selle teise tuppa. Selle oli siis kodukäija ära viind. Kodukäija oli harilikult meesterahvas. Püüdis käsi laiali hoides, kuna tal lina oli üle pää, ei näind ta ise ka, kes ta kätte just jäi. (Jutustaja on seda mängu näind Alatskivi moonamajades.)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51312/

reede, 23. 12.
Muhu, Lõetsa k 1937:
Hiljem läksin otsima üht uueaegset rahvalaulikut. Leidsin ta kodus perenaiseametis – kartuleid keetmas. Naine oli läind külasse sõnnikuveo-talgule.
See mees on Vassili Tustit, 63 a. v., elab Lõetsa k. „Sepa“ popsikohal. Tuli vastu nagu tuttav habemik.
Püüdsin alustada juttu ühest ja teisest. Kas vana kohalik elanik? Siinsamas sündind? Miks koha nimi Sepa? Elas siin varemalt keegi sepp? – Ei, see pole sellepärast. Sellest peab siis rääkima pika jutu. Andis mulle tooli istumiseks ja istus isegi. – Olime soojas ja umbses rehetoas, kuhu oli koondatud palju puuanumaid ja kartulikorve. – Pakkusin paberosse. Saime jutule.
Oma luuletamistegevuse kohta vanamees seletas: „Ega laulu-töö pole kerge töö. Seda peab kümme korda üle kirjutama, alles siis saab laulu. Muidu läheb nii pitkaks, et tee piibel valmis. /.../ Kui vanaeit kodu, ega siis tohigid, et sa istud maha ja akkad laulu kirjutama.“ Nii oli vist paremgi, et vanaeit oli ära.
Richard Viidalepp

neljapäev, 22. 12.
Ilmunud on Hiiumaa meremehe, kirjaniku ja koduloolase Jegard Kõmmuse (1914–1988) kirjapanekute põhjal koostatud raamat „Hiiumaa meremees jutustab“!
Emmaste 1954:
Olen mitu korda teistelt kuulnud, samuti ise palju lugenud igasugustest laevahukkudest ja põhjavajumistest, kuid kõige selgema pildi saab sellest ainult oma silmaga nähes. Paljud laevahukud on toimunud avamerel ja nende kirjeldajad on pidanud veekeerisest pääsemiseks vajuvalt laevalt viimasel silmapilgul kiirustades eemalduma. Ohutusse kaugusesse jõudes võib laev aga olla juba vajunud ja hukkumist kaugelt pealt vaadates jäävad selle üksikasjad nägemata.
Sellel osal meie meeskonnast, kelle seas oli mul õnnestunud vajuvalt laevalt viimsel hetkel kuivade pükstega lahkuda, oli võimalik jälgida katastroofi üksikasju algusest lõpuni. Laeva agoonia toimus meie jalge ees, parras oli meist meetrit poolteist eemal. Purjeka vajumist nii ligidalt pealt vaadata ei ole mitte igapäevane, vaid harukordne ja traagiline vaatepilt, mis jääb meelde kogu eluks.
Meie Lootus oli vajudes nagu raskesti haige inimene või joobnu, kellel õiget tasakaalu ei ole. Nii hakkas ta vajudes, kui vesi ahtriluugist, mille luugikraed olid 60 sentimeetrit kõrged, sisse voolas, vaaruma ja värisema. Nagu surija enne surma hinge vaagub, nõnda tegi ka Lootus oma viimase hingetõmbe ja seda järgmiselt.
Laeva esimene luuk oli kinni, kaks presenti peal, need kiiludega kõvasti kinni kiilutud. Oli see õhk ainult luugikrae sees, mida võis olla 7–8 kuupmeetrit, või oli seda ka mujalt tulemas, aga vajumise momendil oli surve sees nii tugev, et nagu plahvatades viskas õhusurve esimese luugi lahti, käristades puruks tugevad kahekordsed presendid. Suur päästepaat oli esimese luugi peal kummuli, see viskus ühes luugiga mitu meetrit üles õhku, kust tagasi kukkudes veega täitus. Veepritsmeid ja vahtu aga paiskus kuni poolde masti. Nõnda lahkus laevast viimne õhk ja ta jäi vaikselt põhja lamama kui surnu kunagi.
Pärast laeva põhjavajumist olime kui lapsed ilma koduta. Vaatasime üksteise otsa, nagu küsides, mis see nüüd oli. Kõik sündis liiga kiiresti. Olime kõigest oma elamisest lahti, peale vanade tööriiete, mis kellelgi parajasti seljas juhtus olema. Kõigest hoolimata mõistsime, et see oli õnnelik õnnetus. Õnnelik selle poolest, et meeskond selle juures ise peaaegu kuivalt pääses, ehkki üle noatera oleks kapten veekeerisega alla laevaruumi läinud.

Legendaarse rahvaluulekoguja ja murdekeelse kirjamehe Jegard Kõmmuse elutöö auks ja tänavuse merekultuuriaasta tähistamiseks valmis tema mahukas kultuuri- ja elulooline kogumik “Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I”. EKM Teaduskirjastuse värske väljaanne on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Rahva Muuseumi koostöös.Teiste tõsilooliste lugude ja seikluslike mälestuste seas on tõetruu kirjeldus 1933. aasta jõulude eel Rootsi sadamas Gävles aset leidnud laevahuku üleelamisest. Eile, 21. detsembril, oli Jegard Kõmmuse 102 sünniaastapäev.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=86

kolmapäev, 21. 12.
Saarde, Jäärja k 1894: Kes tera ei kogu, vakka ei saa.

Koos tänasega on rahvaluulearhiiv ilmaruumi puistanud 2500 ERAtera – igapäevast teadmis- või kogemuskildu meie suurest varamust, kirja pandud üle Eesti ning erinevatest aegadest. Täname kõiki teid, kes te neid meeldivaks olete pidanud, edasi jaganud, uuesti tarvitanud või meie tegemistele muidu kaasa elanud!

teisipäev, 20. 12.
Risti 1896: Tähtpäeva, nagu mardi-, tooma-, madise-, jõulu-, uue aasta jne. laupäeva õhtutel pantakse aknad luukidega kinni õige tublist; see sündida sellepärast, et vanapagan tulekuma peale tuppa ei võiks tulla, sest neil õhtudel on neid iseäranis palju hulkumas.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51042/

esmaspäev, 19. 12.
Jõhvi, Toila al 1992:
K: Juku, miks on talvel päevad lühemad ja suvel pikemad?
V: Aga sellepärast, et talvel päevad tõmbuvad külmaga kokku, aga suvel soojaga paisuvad.

pühapäev, 18. 12.
Muhu, Lalli k 1937:
Leidsin sealt väga hea jutumehe – Mihail Kõvamees, 80 a. v. On vana madrus, kõik ilmamered läbi sõitnud, mitmelt hukkuvalt laevalt ära pääsnud. Pajatas kõigepealt muidugi mitmesuguseid meremehejuhtumusi, kuid teadis ka rohkesti mänge ja tantse, sest oli ise olnud noores eas suur nalja- ja vigurimees. Nüüdki lõõpis siin lähedal töötavate heinalistega. Jutlemine toimus rannal, aia ääres, mis lahutas heinamaad karjamaast. Vana oli seal küljeli, kui ta kätte leidsin. Minulgi tuli seal küljetada ja teha pliiatsikirja. Miskipärast aga eidele /vanamehe naisele/ ei meeldinud see pikaleveniv jutustamine; ta käis seal mitu korda noomimas ja kurjustamas ning oli vanamehe lõunaajal jätnud ilma võileivata.
Richard Viidalepp

laupäev, 17. 12.
Muhu, Liiva k < Suuremõisa k 1974:
Nüid algavad nuodiluod, nuodiluod, nuodiluod,
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Eit tule kojo, eit tule kojo,
taat tahab sind kaissu võtta :,:
:,: kenaste ja kergeste, neli-viis korda järgesti. :,:
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: (Ja) krants aukuse õues ja
külapoiss tuli meile :,:
:,: ja mis tal oli asja
ja kas ta tuli kosja. :,:
:,: Ta tegi siis mõne nalja
ja läks uksest välja. :,:
:,: Tuli tuppa, müts silmis,
läks nurka, abe itsis. :,:
:,: Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Aga meie Marist saab naine
ja niikui üks teine. :,:
Aga tuli külast ämmamuor,
tuob tite, saab lapse,
pane talle nimi Ann
ja mis tal sest viga on.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: (Aga) mina läksin kosja
ja üle värava välja. :,:
Ja sealt kop-kop-kopli ja
sealt ninapidi niiti
ja siis karates kambri
ja pruudi juure sängi.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
Liiva Liisu kubu, vana kupja sugu
kas see põle mitte kena tansilugu?
Tansi niikui ihu annab,
ihu annab ja keha kannab,
põlved luoku ja seljad kuoku ja
iest iemale, tagant kuomale,
keskkohast lähme kaunis laugele!
Parts põrandale maha ja ai-ai-ai taha.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Rierõuku ja ruusiauku
ja jalakand läind pierauku :,:
:,: kesakukupud ja kuldnupud,
ja nisanipid ja ribikarvad. :,:
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Isa ahu peal ja asi kõhu peal ja
ja ema kerisel ja kivi kaelas. :,:
Tütar naba pidi :,: ubaaedas :,: jaa.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
üid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
Ei nüid ei aita enam! Aitab nüid küll!

Laulu juhib Villem Saarik (Mõisa Villem). Salvestanud Ingrid Rüütel, Olli (Ottilie) Kõiva, Kristi Salve ja Olav Kiis.

reede, 16. 12.
Palamuse 1888: Au (ilu) maksab raha.

neljapäev, 15. 12.
Märjamaa 1992: „Kes otsib, see leiab!“ ütles pime ja asus heinakuhjast nõela otsima.

kolmapäev, 14. 12.
Muhu, Soonda k 1937:
Kella ½4 paiku suundusime Soonda külla Paali tallu, kaasas viinaliiter. Eit oli kodus küll, kuid polnud siiski ettevalmistusi teinud midagi, kuigi sest ennem oli räägitud ja ta ise oli soovitanud viina muretseda. Läks siis kutsuma ühte ja teist. Ehtinute kogunemine võttis väga palju aega. Viimaks sai siiski mingisuguse naistegrupi kokku.
Demonstreeriti mõningaid tantse ja mänge. Katsusin teha fotosid, kuigi päike oli vajunud juba kaunis madalasse. Mõningaid võtteid ja samme lasksin hiljem toas uuesti demonstreerida.
Kuid nende repertuaar osutus päris väikeseks: „Kassi mäng“, „Targa rehealune“, „Luua tants“ ja veel mõni mäng.
Mõni esitatu ei tulnud vist päris hästi välja. „Targa rehealune“ oli neil päris lihtne ringtants. Kuid meestelt saadud teateil olevat see olnud mürglirikas pulmatants, mida olevat tantsinud purjus mehed.

Richard Viidalepp

teisipäev, 13. 12.
Põltsamaa 1923: Luutsina. Kaks nädalat enne jõulut, pööripäeval, käiakse luutsinat lakast maha ajamas. Noortele inimestele, kes sellest naljast midagi ei tea, antakse kott kätte ning kästakse kõvasti kinni hoida lakaaugu kohal ja hüüda: „Luutsina, luutsina, luutsina!“ Viskaja käseb kotihoidjiaid seda hästi kõvasti hoida, et ta lõhki ei kuku ning viskab lakast allolijatele kapaga vett kaela. See olevat luutsina kusi.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50890

esmaspäev, 12. 12.
Kolga-Jaani 1971: Kes käib ringi ümber maja ära, on ka targem kui see, kes toas istub.

pühapäev, 11. 12.
Muhu 1937:
Muhu luteriusulises kirikus oli rahvast päris rohkesti, eriti naisi. Vanad ja mõned keskealised ning nooremadki kollastes või puna-kollastes muhu seelikutes. Peas kannavad naised väljaõmmeldud tanu, mille peale seotakse sitsirätt. Seelikud on võrdlemisi lühikesed, kuid laiad, pealt kroogitud. Jalas kantakse riidest susse, mis jällegi ilustatud värvikate väljaõmblustega. Mõned sukadki mustrilised. Domineerivad heledad värvid.
Kui rahvas pärast jutlust kogunes kiriku ette, oli pilt küllalt huvitav ja värvikas. Tegin sest mõned võtted. Kirikust välja tulles peatus ka õpetaja tükk aega rahvasummas, kõnetades üht ja teist. Peamiseks kõneaineks oli Kõinastu saarel hiljuti olnud tuleõnnetus.

Richard Viidalepp

laupäev, 10. 12.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1935:
Olematu asja toomine
Olemasolemata asjade toomist on vanemal ajal olnud. Sellega narriti uusi teenijaid, kes kaugemalt tulnud ja kellel kohalikkude asjade nimed alles teadmata. Pärast siis naerdi selle üle. Neid nalju tehti väga ammu, mu isa mäletab oma noorestpõlvest, kui Pühatu mõisa tulnud uus karjatüdruk kuskilt kaugelt. Kubjas saatnud teda sauna juurest suitsusõela tooma. Ka aprilliks on mõnes kohas niisuguseid asju saadetud tooma. Tooja, kes targem, saab juba tee peal aru ja tuleb tagasi, aga kodus naerdakse ikkagi, et ta narrimist oli uskunud.

Kirja pannud Emilie Poom.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1708

reede, 9. 12.
Häädemeeste, Rannametsa k 1962: Keele alla viima – ää toidu kohta on sii sõna, päris kergesti tuleb ütlemine: viib keele alla.

neljapäev, 8. 12.
Järva-Jaani 1896: Kumb vanematest mõistlikum või targem on, see pangu peale lapse sündimist oma peavari lapsele pähe, siis saab lapsest ka targema aruga inimene.

kolmapäev, 7. 12.
Muhu, Kuivastu sadamasild 1937:
7. juuli hommikul jõudsin Kuivaste sadamasillale. Peatuskoha leidsin asutises, mis kannab silti „Ooteruum“. Sain siin omaette toa, milles on kaks voodit. Kui soovijaid leidub, lubati siia teine inimene veel mahutada. Ülearused pakid maha ja ümbrust vaatama.
Ega siin midagi eriti vaatamisväärilist pole. Ümbrus on üsna lage. Merekaldad kruusased või pilliroosed. Metsa vähe. Üksikuid talusid. Linnasttulnu silma rõõmustavad tuules lainetavad rukkipõllud, rohetavad suiviljad, köömneid ja karikakraid kasvatav põllutee. Inimesi on vähe näha. Peale nende, kes autobustega siit sõidavad Kuressaare või sealt tulevad, et „Rudolfiga“ sõita Suurele maale. On heinaaeg – tuuled toovad kuivavate metsaheinte lõhnu.

Richard Viidalepp

teisipäev, 6. 12.
Võnnu 1966: Märt määtas, kadri kaksas, nikul nõgel, toomas pand tuti otsa – siis on talv valmis.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51049

esmaspäev, 5. 12.
Põltsamaa, Kurista k 1894: Ega ma ometi suhkrust ole, kes vihma kääs ära sulab.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11276-64375-33874

pühapäev, 4. 12.
Karuse, Äärepere k 1936:
Sama päeva pealelõunal käisin veel Äärepere küla kahes talus. Eided tulid kokku – Mari Sopanott ja Ann Kussmann – meenutasid ja esitasid vanu rahvalaule. Neid ergutas asjaolu, et lubasin nad järgmisel hommikul pildile võtta.
Samas talus, kus eided laulsid, näitas noorperemees mulle oma sugupuu raamatut. Perekonnanimi: Kochtitsky. Et nad põlvnevad Poolast. Nende talu näis olevat heas korras.

Richard Viidalepp

laupäev, 3. 12.
Peetri, Prandi k 1965:
Siin Prandis on suur allikas, võtab oma alla 1,7 hektari. Kutsutakse: Prandi allikad. See on looduskaitse all. Vanemad inimesed ütlevad, et vee seis on siin väga kõrge.
Vanarahvas on selle veega silmahaigusi ravinud. Siit võeti vett ja sellega pesti silmi. See vesi on avaldanud tervendavat mõju.
Selle allika kaldailt on leitud hõbemünte, ei tea, kas võibolla visati neid kunagi vette, vaimudele.
Need allikad ei külmu, talve läbi on pardid peal. Allikates on ka forelle.

Jutustanud Maria Pass, kirja pannud Loreida Raudsep.

reede, 2. 12.
Karuse, Äärepere k 1936:
Peremees oli söögi peale puhkama läinud, kuid naised olid valmis jutustama. Kommetest ja kuntsidest ei tehtud siin saladust, vaid jutustati avameelselt. Räägiti ühest arstiallikast ehk ohvriallikast. Juhataja Leenu Lüllmaa oli nõus kaasa tulema ja demonstreerima, kuidas selle vett kasutatakse silmade raviks. Pildistasin seda allikaauku ja raviprotseduuri. Naine võttis allikast taldrekuga vett, tegi pearäti sõlme lahti ning tõstis räti otsad pealaele, siis võttis taldrikult käega vett ja niisutas silmi. Kuid et allikas oli tihedate kõrkjate sees, siis kõik üksikasjad pole pildil näha.

Richard Viidalepp

neljapäev, 1. 12. 2016
Muhu, Liiva k < Suuremõisa k 1974:
Kui suur ja lai on Muhumaa,
ma tahan temast laolda,
sest olge nakkis kuulama,
kes tahab seda kuulda.
Nüüd esmalt Viira külast ma,
küll akkan kui saan mahti,
kus enamasti igal ööl
sai peetud laaberjahti.
Sial nägin aga tüdruk õige pomm,
sial, kus sie kroonu mets on.
Küll sel võib olla toosuplom,
peaks seda saama katsu.
Nüüd Rootsiverest rääkida
sial pole juttu aada,
kõik noored, vanad tüdrukud,
nad tahtvad mehel saada.
Sialt iemalt vastu kostis mul
suur vali jutukõma,
kus sigade nügade käkkide ääl
ei kuulda kurja sõna.
Sial Igakülas sügav kao,
kus raske vett oli võtta,
siis pidasin ma seda nõu
kord Kõenastusse tõtta.
Sain sinna, kuulsin uh-tsah-tsa
suur kärin nii kui põrgus,
mina mõtlen aga, mis peaks olema
sial nägin jänes võrgus.
Ja mis ma kuulsin Paenassel
ja mis ma Rintsis nägin,
kaks vene tellingite peal,
kes kirgu müüri tegid.
Need neiud aga läksid vaatama,
seda Rintsi kirku mõlki
ja meister näitab näpu peal
seda taraveri tolki.
Sialt tie mind Tamse randa viis
üks Siljavälja mehed,
kõik tie oli nende värdjaid täis,
kus iganes sa lähed.
Sain Lõpe kõrtsi jõudnud ma,
sial nägin ausa mehe,
kes nimed paneb riidiga,
tieb valmis mõne tähe.
Siis nägine ma see Kesselaid,
kus uhked mehed paistsid,
kes ükskord püülisaia sõid
ja kohtukeppi maitsid.
Sialt võtsin voorimehe ma
ja sõitsin nii kui tuli,
et Kesselaid ja Lõpe kõrts
pia silmist kadun oli.
Siis Võlla Tusti tüdrukud
sial tie pial mind nad nägid,
neil taga karva padrikud
mu ihu rõõmsaks tegid.
[---]
Nüüd Kuevastu ja Pädaste
ma jätan jumalaga,
ja õhtu käes saan Soondasse,
sial Koplil mina magan.
Siis teesel päeval läksin ma
ka vaatma ranna mehi,
kus Suomen kari ja Võibe laid
ja lusti aeg kui pühi.
Sial Apja ninas Võlla väes
sial nägin mina mõnda,
kus õljus kui oli õhtu käes,
kõik maksvad kinni kanda.
Raudkivi siarel veel kohtuma'as,
sial läks mul aega palju,
kus Metsa Seiu pilli a'as,
nii ilusat ja valju.
Massurkat, polavernikid,
kas kassi kell ka aitab,
ja Muhu vald siis pealegi
veel muusikad igraitab.
Mis tieb üks vaene reisumies,
tal Laosilm on tüliks ies,
lääb läbi palja jalaga
ja laolab uue mõlaga.
Sial Aljaval suur neiupuod,
vaat nii käib meite laulumuod.
Kaks lagun roonumõisat ka
see tie pial saame nägema.
Oh kuule, Aadu, Andrei, Mats,
nüüd käes on meie reisu ots,
sie Liiva kõrtsu saksa viin
minu ingamise paik on siin.
Siin juon mina mitu nädalid
sampanjat mitu pudelid
ja kirsi kimmalt, piiritust
ja pommerantsi, mis oli must.
Kui juhtub mõni küsima,
kes Muhu saarel reisind ka,
siis kostan ma, üks käijapoiss,
kel lapi all on reisupass.
Mis neiud võevad lugeda,
kas olgu suo või mätlik maa,
sial jõgede ja suonte pial,
minu pass sai üles võetud sial.
Laulgem nüüd ja üitkem õissa
ja vaatkem vana mõisapoissa,
neil on uhked laulud pias,
teevad nalja teste sias.
Oleks neil ka neiuisu
testega nad riidu’p kisu,
nende meestel on ka jõudu
rahataskud pole puudu.
Võevad saksa viina mekki
piipu põletada pakki…
Rohkem põle.

Laulnud Villem Saarik (Mõisa Villem) ja August (Augustin) Vokk (Voka Kusti). Salvestanud Ingrid Rüütel ja Olav Kiis.
Ilmunud kogumikus: Ingrid Rüütel „Muhumaa laule ja lugusid“ (Mis on jäänud jälgedesse, 2). Tartu: EKM Teaduskirjastus 2016.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=84

kolmapäev, 30. 11.
Regilaulukonverents 2016!
Harju-Jaani 1879:
Oh sa kubjas koeranahka,
kilter kirju litsi lehma,
sõi mu seljast seebirasva,
kubemest said koogirasva,
perse pealt said peki paksu.
Oh kubjas kuradi poega,
kilter kirju lehma poega,
aidamees agija poega,
sõi mu seljast seitse nahka,
kaela pealt kaheksa nahka,
õla pealt üheksa nahka,
kül´le pealta kümme nahka.

Kirja pannud Karp Kuusik.
http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2016/

teisipäev, 29. 11.
Kolga-Jaani 1930: Andresepäev. Selle päeva laupa õhtul olnud vanarahval kunsiks (kombeks) jällegi nõidusi või vigurisi toimida. Peale teiste magama minema, ei enam ühega sängist sõna rääkida tohtima ega jutlema. Siis pidavat kolm korda pahema põlvega vastu sängi küljelauda lööma (koputama) ja sealjuures ütlema: „Püha Andreas, näita, mis mul sellel aastal kõik ette juhtub. Kes mu pruut on? Peiu on?“ jne. Siis pidada tugeva kasvuga õige hallihabemeline vana mees ilmuma ja kõik unes ette ära rääkima terve aasta sündmused ehk jälle unes kõik nägema, mida soovitakse ja mis eeloleval aastal ette tuleb.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50834

esmaspäev, 28. 11.
Laiuse 1938: Vanast öeldi mõne asja kohta: „See on kitsas justkui kitse keel.“

pühapäev, 27. 11.
Märjamaa 1931: Teises peres räägitud lastele, et konnad vee sees lähevad lasteks, ja inglid viivad siis inimeste kätte, kes nad siis suureks kasvatavad.

laupäev, 26. 11.
Varbla, Nõmme k 1936:
Läksin otsima Miina Adlerit, kes pidi olema tee ääres lehma söötmas; oli siiski päris metsa sees, ainult lehmakella helide peale leidsin ta kätte. Ta oli oma lehma ja mullika juures karjaseks, tegi sukka ja ümises laulda. Tal oli punane rätt peas ja punane põll ees. Mõtlesin, et sobiks pildile võtta.
Siis tekkis tal soov, et ma pildistaksin ta koos lehmaga ja saadaksin talle mõne pildi. Tolle soovi ma täitsin.
Richard Viidalepp

reede, 25. 11.
Käina 1979: Käidi „kadriarki“ vaatamas. Tõmmati saba üles ja vaadati, kas on valged püksid jalgas, siis tuleb sügav tali, kui mustad püksid olid, siis tuleb must talv, põle lund olnd. Kadril oli veepudel saba all, särts ja särts vett visati saba alt.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50604

neljapäev, 24. 11.
Kose 1935: Minu mälestuses ennemal ajal käidi ainult mardi- ja kadripäeva õhtutel, need päeva õhtud olid ka tööst vabad, sest ennem tüdrukud õhtuti kedrasid. Nüüd, kus kedrust ei ole enam, on õhtud kõik vabad ja nüüd on jooksmise õhtud enamasti mardi- ja kadrilaupäevad.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49902

kolmapäev, 23. 11.
Varbla 1936:
Väike kõver eideke – Raiesmäe Eeva – istub aia taga maas ja valvab lambaid. Küsin üht ja teist, kuid kuulen talt vähe. Segavad ka möödakäivad sõnnikuvedajad, kes tahavad teada, palju ma laule saan. Ümberringi on sõnniku lõhnad, lendab ebatavalisi putukaid. Annan eidekesele kompvekke ja lähen edasi.
Pildistasin laste mänguplatsi ja ohvrikive.
Richard Viidalepp

teisipäev, 22. 11.
Mustjala, Ninase k 1933: Et müür ei variseks, tuleb ehitamise ajal müüri nurka hõberaha või muud metalli panna.

esmaspäev, 21. 11.
Paistu 1962: Üks „säh“ on parem kui kaks küll saad – täitmine on parem kui lubamine.

pühapäev, 20. 11.
Pärnu 1936:
Pärnus käisin mere ääes. On kuum ilm, kuid mere poolt puhub jahe tuul. Otsisin vanadekodu. Leidsin kätte. Suur asutus – 140 elanikku. Saan jutule Tõnis Pärnpuu-nimelise vanamehega, kes osutub päris heaks mäletajaks. Teab laulegi. On Karusest pärit. Istusime pargis mere lähedal. Kirjutasin temalt mitu tundi. Vahepeal käisin paberosse toomas. Ta oli suitsumees, aga mul polnud midagi kaasas. Väljasõit lükkus edasi. Vanamehest tegin ka pildi.
Richard Viidalepp

laupäev, 19. 11.
Martna 1938: Hea lugu laseb ennast mettu korda laulda, paha lugu aga ühtegi.

reede, 18. 11.
Tarvastu 1893: Vihmal sündinud lapsed nutavad, aga kuival sündinud lapsed naeravad.

neljapäev, 17. 11.
Rakvere 1938: Mees jäi nimepanemisele iljaks. Enese vabandamiseks ütles ta: „Küll jooksin, nii et püksid loksusid!“ – „Sinu nimi on siis „Lokspüks!“ ütles ärra.

Kirja pannud Julius Aleksander Reepärg (Rehberg).

kolmapäev, 16. 11.
Varbla 1936:
Hiljem märkan surnuaial kaht eite vestlemas. Teine on nähtavasti kõva kuulmisega või poolkurt. Talle karjutakse kõrva sisse. Eitedel on pead koos. Väga iseloomulik jutustamispoos. Pildistan neid selja tagant. Mida nad nii innustunult pajatavad? Jään kuulatama. Kuid kuulen ainult seosetuid lauseid: „Kuidas lehmal vasikas sündis? ... Sement ei vatita, ei saa poste valmis... Lapsed panevad raha persse... Muidugi tääda..."
Nende jutust tabab minu kõrv murdelisi sõnakujusid: kõis (=käis), mette (mitte), oo (=on), Talina (Tallinnasse) jne. Astun vaikselt eemale, et neid mitte ehmatada.
Richard Viidalepp

teisipäev, 15. 11.
Vändra, Vändra al < Järva-Jaani, Metstaguse k 2013:
Värvid (värvipood)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
1. Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.
2. Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.
3. Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.
4. Meelega ennast kätte ei anta.

Kirja pannud Urve Jürjets.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/kogumisvoistlus_2013/item/3280

esmaspäev, 14. 11.
Tartu 1932: Kui täiskuu paistab, tulevat natukene raha tasku panna, siis see paljuneb iseenesest.

pühapäev, 13. 11.
Kuusalu, Loksa al 1992:
K: Kirjutage kahe tähega Risto
V: +o

laupäev, 12. 11.
Paistu 1894: Kes inimene laupäevasel päeval sündinud, selle tööd lähevad heaste korda.

reede, 11. 11.
Petrograd 1914:
Vanavarakoguja Tõnu Viedemann 42-aastaselt
Tõnu Viedemann (hiljem Võimula) tegeles maadlemise ja tõstmisega. 1911. aastal tuli ta raskekaalus Balti meistriks, olles maadelnud ka Lurichiga. Vanemas eas tegeles ta materjali korjamisega Eesti spordiajaloo kohta. Kuid juba 20-aastaselt asus ta Jakob Hurda üleskutsel vanarahva tarkusi üles kirjutama.
Foto: A. J. Tsenter
https://goo.gl/Y0CcdX

neljapäev, 10. 11.
Viru-Jaagupi 1889:
Õigusega kutsuti neid mardisandid, sest nad polnud muud kui santijiad, armuleiva ajajad, kust omale lakkumise ja priiskamise raha kokku kraapisivad, mis nädalate kaupa taga järel joodi. Ka välimise poolt olid nad sandi-kujulised. Kõigil kotid kaelas, kuhu armuleivapalukesed sisse pandi; eht mustlased, kes omale igasugu andi oskasivad maaruda, ainult selle vahega, et laulul seda ette tõivad, oma soovisi luule teel avaldasivad, kuna mustlased ainult ja ikka maaruvad.
Seltskonna hulgas oli üks hea regevärsilaulu mees, keda teised aitasivad oma kaasapiminaga. Laulumees kutsuti teisest vallast, kui oma mõisa piiridel toda ei olnud. Laulumees kandis siis ka enamiste isa nime, oli oma perekondlaste eestvedaja ja ninamees, keda teised siis ka isaks kutsusivad. Kõigil olid kotid kaelas, kohu siis anded pandi. Üks niisugune laulumees oli ka Kustu Peedi. [---] Siiski ei tohtinud mardid – lühidalt kutsutakse neid nii ja kadrinapääva santijad kadrid – oma lubaga (vist tiupäävade võlgajäämise pärast?) niisugusi reisusi ette võtta, vaid pidid mõisavanemilt luba paluma. Kaheks päävaks ainult antud luba. Siis sõideti külad läbi, viinalähker peal, kust pudelisse kallutatud, kui klaasnõu tühjaks saanud. Viin antud mõisast, sest enne pole nõndanimetatud puhastud viina [---] olnud. Kust peaks niisugune hull mood olema tulnud? Kas ehk vahest Saksamaal Lutheruse sünnipäävaks niisugust sõgesikku mängiti?

Kirja pannud Jüri Ustallo.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49883

kolmapäev, 9. 11.
Suure-Jaani 1893:
Mardipäev on tähtjas oma kirju santide pärast. [---] Mardiõhtu pakub palju nalja noorele ja vanale, mida pooleks talveks tagant järele saab rääkida. Igaüks teeb nüüd nalja, kuidas mõistab. Mardile ei panda midagit pahaks; igaüks ehitab ennast, kuidas arvab, mida narrim, seda naljakam, mida hullem, seda ilusam.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/id/49931

teisipäev, 8. 11.
Tallinn 1995: Mis aitaks hüüd, oh ära lahku veel! (Kust tulnud, ka ei tea. Kasut. juhul kui keegi/miski on võtnud nõuks lahkuda/lõppeda.)

esmaspäev, 7. 11.
Valjala 1959:
Tantsijad on Valjalas koos, samuti pillimees Rüütel on kohal. Tulnud on ka Olga Raun, kellele saatsin sõna. Päev on palav. Tantsurühmas on naisi üle 60 aasta vanaduses. Tantsivad neid tantse, mida tantsisid oma noores põlves. Pillimees teadis nende lugusid. Kuigi higi jookseb, ei kaeba ükski tantsija väsimust.
Kirja pannud Ottilie-Olga Kõiva.
Foto: Richard Hansen
#eestirahvaluulearhiiv #erafoto4161 #saaremaa #valjala

pühapäev, 6. 11.
Tori 1888: Mis on valge kui sai, pehme kui vill ja külm kui jää?

laupäev, 5. 11.
Kuusalu 1893: Jaguajal viia vogid ehtu peitu ja muistadeda muistatuksi.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49807/

reede, 4. 11.
Jõelähtme 1940: Kui mies ei armasta last, siis tuleb laps panna mehe higise särgi sisse ja peale selle mees hakata last armastama.

neljapäev, 3. 11.
Karksi 1960:
1) Peeter Animägi omavalmistatud kanneldega ja Helgi Sirmais
2) Eleena ja Peeter Animägi
Fotod: Õile Hansen
14. juunil külastasin Animäe abielupaari. Olin nende laulmisest ja mängimisest palju kuulnud, isetegevuslikel kontsertidel on nad tihtipeale esinenud. Eleena on eluaeg laulnud ja kannelt mänginud. Tema mees, Peeter, mängib viiulit, flöötet, on kandlemeister, teinud 15 kannelt oma elu sees. Tsaariajast peale on nad mänginud pidudel, rahvaparkides, lossivaremetes, simmanitel. „Tartust, Eesti Rahva Muuseumist, mis tol ajal asus Raadi mõisa lossis, saime Karksi rahvariide mustrid, õmmelsime omale rahvariided, millega esinesime.“ Eleena Animägi on energiline ja elurõõmus inimene, kodu on ilus, aed korras. Peavad mesilasi, hoiab oma väikest pojatütrekest. Mees, Peeter, teeb Karksi kolhoosile puutöid ja on tubli mesinik, ja kui vaja, löövad veel praegugi kaasa oma mängu ja lauluga.
Kirja pannud Olga Jõgever
#eestirahvaluulearhiiv #erafoto4734 #erafoto4735 #instagram

kolmapäev, 2. 11.
Pühalepa 1889: Pöhadä ja hengädäpää õhto ei tehta tööd. Kes nende õhtodel tööd teeb, sellele tuleb üks tale tuttav surnu kallale tuleval öösel.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49689/

teisipäev, 1. 11. 2016
Setomaa, Vilo v 1935: Ku av’tad esi hinnäst, sis avidas ka sinno Jummal.

esmaspäev, 31. 10.
Viljandi 1970: Ingesandid olid valges riides. Toki otsas oli riidenuts, see oli näoks maalitud, rätt pääs. Seda oiti kõrgel toki otsas või kätega üle pää. Ing ei laula ju, muidu teeb koledat äält. Ingedega koos käis tuhkapoiss – tehti niisugune koonuk, see visati sisse, soovitusekiri oli kaasas, kas ääd või alba sooviti. Närudest tuhakott oli pääks.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49741/

pühapäev, 30. 10.
Käina 1959:
Tõllu kivi pildistamine Orjakus Hiiumaal.
Kui ehitatud Keina kirikut, siis Saaremaa Suur Tõll tahtnud seda puruks visata. Aga kivid läinud mööda, üks Palupõllu mäele, teine Karjamaa ninale ja kolmas Orjaku, kus nad praegugi veel seisavad kui hiiglased.

Kirja pannud Viktor Juurman (1939). #eestirahvaluulearhiiv #erafoto4620 #hiiumaa

laupäev, 29. 10.
Viljandi l 1987:
K: Millist teed mööda ei saa käia?
V: Linnuteed mööda.

reede, 28. 10.
Vastseliina 1902: Siimon sääd silla, Nikul lüü nakluga kinni.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49660/

neljapäev, 27. 10.
Emmaste, Külaküla 1938: Vanakuu neljaba õhtu võta sauetükk, mis vanas kuus maast võetud, viska see ahju peale ja ära sellest kellegile räägi, küll siis kilgid kaovad.

kolmapäev, 26. 10.
Jüri 1930:
Selimäe Liiva toat old kord hallitõbega kimpus. Kui ta, kadunuke, elas, siis alati reakis seda lugu. Tal käind halltõbi peal peaaegu iga päe. Üks õpetand toadile, et mine selleks aaks sealauta seapesasse, siis halltõbi ei soa sind kätte. Vanamees pugendki selleks aaks sealauta põhku. Halltõbi tuld vanameest otsima, aga põle leind. Tuld viimaks sealauta ukse taha ja hüünd meest: „Indrek, kus sa oled?“ Indrek põle vällagi teind, et teda hüütud ja pugend veel sügavamasse põhku. Ei halltõbi ole enam teda kätte soand, jättki ta edaspidi rahule.

Fotol jutustaja Mari Põldmäe koos rahvaluuleteadlasest poja Rudolf Põldmäega 1957. aastal. Foto: Richard Hansen.
Viljandi 1898:
Vanal ajal on halli-tõbe väga sagedaste ja laialtaselt ette tulnud, mille pärast see tõbi üleüldiselt, oma mitmesuguste tondi juttudega ja arstimise viisidega, on Eesti rahva seas tuttavaks saanud. Mine kuhu tahte Eestlaste maa nukka, igal pool teatakse sulle halli-tõbest jutustada. – See tõbi on arilikult ikka kange külma ja väristusega inimest piinanud, nii et kas mine või lausa tulle – soja ei saa. Sellepärast on teda ka mõnes kohas hakatud külmaks tõbeks kutsuma. Halli-tõbest arvas rahvas nõnda, et ta kuradist tulevat, sest kurat käivat selles tõbes inimest ise lausa vaevamas. Küll tükkinud ka inimesed halli eest igasse kohta ära, aga ikka otsinud ta inimese ülesse ja karganud selga.
Tihti pugenud inimesed tema eest ahju, teinud tule ette ja katsunud nõnda moodu natuke aegagi ennast halli piinamise eest ära hoida. Nõnda pantud ka väikseid lapsi ahju ja tehtud tule ette, sest hall on vahel nii hull olnud, et mõnele inimesele pole oma pääl käimisega enam sugugi tahtnud hinge rahu anda. Mitmedgi olla endid nõnda moodu halli eest ahjus tule taga varjates ära põletanud ja mitmed jälle – iseäranis väikesed lapsed – suitsu läbi saanud ära lämmatatud. Ka olla väikesi lapsi kirstude ja kastide sisse ära maetud, et hall neid kätte ei saaks. Kui laps halli eest ära peidetud, siis kinnitatud lapsele enne kõvaste ära, et ta mitte kellegi hüidmise pääle häält vastu ei teeks.
Kirja pannud Anton Suurkask. #eestirahvaluulearhiiv #ERAii20,607/8(43) #erafoto3638 #perepilt

teisipäev, 25. 10.
Viru-Jaagupi 1984:
Sügisel öeldi:
Haned lähvad – halvad ilmad,
kured lähvad – kurjad ilmad,
luiged lähvad – lumi neil taga tallerdab.

esmaspäev, 24. 10.
Viljandi l 1938:
Priinimesid pantud sedasi.
Päri vallas Pullil olli miis. Ärra sis küsnd ta käest, et mis ma su nime panen. – „Mis mia vaene patune nüüd tään tahta!“ – Sis ärra ütlend, et: „Noh – olgu su nime sis Patune.“

Kirja pannud Leili Takk.

pühapäev, 23. 10.
Risti 1889: Teised mihed lähvad keik sõtta, aga kolm tükki ei lähe?

laupäev, 22. 10.
Urvaste 1936:
Juudipolka (suudlemine).
ERA, Foto 526

Rõuge 1980:
„Juudipolkat tantsiti siinpool rohkem. Kodustel koosviibimistel nagu oli tuu. Riided, seelikusabad, võeti jalge vahelt kokku, hoiti kinni. Jala olli kuuh, hüpati ütele poole, teisele poole. Niimuudi siis liikseva edesi. Tuu olli nii koomiline, sääl sai naerda – mõni olli väega paks – kui sääne hüppas.“

Leiad meid Instagramist nime all rahvaluulearhiiv!

reede, 21. 10.
Hargla, Taheva 1894: Reede ei tohi luuda teta, siis sugenese kirbu.

neljapäev, 20. 10.
Kärla 1959:
Arvo Jõgila demonstreerib Helgi Sirmaisile, kuidas näärinuudiga erguks lüüakse.
ERA, Foto 4335

Kärla 1961:
Saarlastel on vanaks kombeks käia uue aasta hommikul nääripoisiks. See erutab ja huvitab eriti kooliealisi poisse, kes sel ööl ei magagi, vaid ootavad uue aasta algust. Kavad ja kambad on juba varem kokku seatud, kellega ja kuhu minnakse.
Väiksemad poisid ja vanad mehed käivad enamasti läbi kõik pered, kuna suuremad poisid armastavad niisama lõbusalt aega viita seal, kus on tüdrukuid. Nääripoisid nuudivad läbi kõik inimesed, neil on kaasas ka pill. Teatavasti on vana legendi läbi kurjus maailma tulnud naise läbi, et naine, see ahvatleb ja meelitab mehed kurjale teele. Seetõttu ei peeta ju viisakaks, kui naine uue aasta hommikul esimesena külla läheb. Ja poiste mureks ongi vähemalt uueaasta päeva lõunaks kõik pered läbi käia, et mingu siis peale lõunat ka naised naabreid vaatama, aasta õnne see enam ei riku.
RKM II 110, 41/4 < Kärla khk – L. Männik (1961)

Jälgi nüüd Eesti Rahvaluule Arhiivi ka Instagramis – leiad meid nime alt rahvaluulearhiiv!

kolmapäev, 19. 10.
Iisaku 1936:
Hää rahvauskumuste ja arstimiseteadja ja tundja teadsin olevat Juula Pääsukese, aga et ta ka hää muinasjutuvestja on, seda kuulsin alles sääl. Tema pidi oskama ka roosi- ja ussisõnu ja muud sõnadega arstimist, aga sellelt kinniselt vanainimeselt ei õnnestund mul küll midagi teada saada. Kolm korda püüdsin teda veel hiljem kodus tabada, aga igakord pidi ta väljas olema. Kas ta tõesti oli kodunt eemal, või ei tahtnud enam jutustada, seda ma ei tea. Tõotasin pühalikult, et talvel, kui on pimedad õhtud ja majale nägematult lähedale pääseb, siis ma neid muinasjutte sinna ei jäta.

Mart Tarumi kogumispäevikust („Rahvaluule kogumise kohta 1936. aasta suvel Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkondades“)

teisipäev, 18. 10.
Tartu 1930: Linnu läheva talvess Egiptuse-maale või kohe keski läheb. Linnutii järgi läheva.

esmaspäev, 17. 10.
Nõo, Karijärve k 1988: Täiskuu unenägu läheb täide.

pühapäev, 16. 10.
Äksi, Õvanurme k 1935:
ERA II 99, 504/5 (7) joonis
Kast
Mängijaid 1–3. Mängitakse klaasikilluga, kivikesega jne. Mängija seisab kasti nr. 1 ette, nii et varbad puutuvad joont, mis on joonisel laineliselt märgitud. Siis laseb ta kivikese langeda esimesse kasti. Hüppab siis kasti nr. 1 ühe jalaga, edasi kasti nr. 2 samuti ühe jalaga, järgmistesse (3 ja 4) seisab ta kahe jalaga kummagisse, 5-ndasse hüppab ta jälle ühe jalaga. Nüüd hüppab ta üle kasti „põrgu“ „taevasse“. Siit tuleb ta tagasi, talitades nagu minnes, kuid kastist nr. 1 võtab kivikese ja hüppab mängupiirist välja. Nii talitab ta edasi, kuni on saanud kivikese visata taevasse (põrgusse kivikest ei visata). Siis antakse talle luba 3 korda omale kasti otsida. Selleks asetub mängija kastide ette (lainelise joone taha) ja viskab kivikese üle õla kuhugi kasti. Nii talitab 3 korda. Kui aga mängija juba alguses kivikese nii viskab, et see kastist välja veereb, siis hakkab teine mängija viskama.

Mängu kirja pannud Ants Pääsukene.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3025

laupäev, 15. 10.
Halliste, Kaarli v 1889:
Laulu riismeksed
Tuli lääb tuhka,
Pere lääb põhku,
Latsed laudil magame.

reede, 14. 10.
Rõngu, Tilga k 2001:
ERA, VF 6671
Sikamäe kalmistu serv kollase vahtra ja vana autoromuga.
Foto: Mari-Ann Remmel.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/34072/

neljapäev, 13. 10.
Viljandi 2000:
* Arvuti ei armasta mind.
(Arvuti jookseb kokku või ei lase sisse. Vahel aitab selles suhtes arvutiga rääkimine või tema paitamine.)
* Kaikol jooksis kõvaketas kokku.
(Kasutatakse juhul, kui arvutispetsialist Kaiko aidata ei oska.)
* Ma lähen nüüd jahile.
(Väljend märgib seda, et on vaja mingi arvutiprobleemi tõttu arvutispetsialist Kaikot appi paluda.)

Viljandi Kultuurikolledži (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) pärimust kogunud Kail Sarv (Visla).

kolmapäev, 12. 10.
Pärnu raj, Sööni k (Tõstamaa khk) 1950:
Kolhoosis leidub ka veel mahajäänud ebausklikke inimesi. Kolhoosnikud kõnelevad kellestki Jaan Pulsist, kes veel möödunud aastal on tütre täisealiseks saamise puhul lasknud tütre läbi täku rangide pugeda ja tal hõbe kuuliga jalgevahelt läbi lasknud, et tütar mehele saaks. Sellised posimised ja nõidumised aga ei leia teiste kolhoosnike keskel enam uskumist, vaid nende arvel tehakse nalja.

Heldur Niidu kogumispäevikust.

teisipäev, 11. 10.
Emmaste 1939: Konna suu pidada talve kinni olema. Sügise kasvab kinni ja kevade tuleb lahti jälle.

esmaspäev, 10. 10.
Kingissepa raj, Leedri k (Kihelkonna khk) 1959:
Kaljulaid Marie Uusikülast rääkis Pälli küla suurtest kividest, mida Tõllu kivideks nimetatud. (Pälli külas oli jutuvestja ise varem elanud.)
Tõll oli visanud kivisid. Tõll oli pidanud kivi kellelegi viskama, kuid Märdi kukk laulnud ja kivi kukkunud maha. Küla tee äärde jäänud mitu suurt kivi. Hiljem kivid lõhutud.

Jutustanud Nelli Kaljulaid, kirja pannud Silvia Aart ja Helgi Haljaste.

pühapäev, 9. 10.
Iisaku 1889: Koorem väsib, aga koorma kandja ei väsi?

laupäev, 8. 10.
Paistu 1972: Kevadel on vihm tark, sügisel loll.

reede, 7. 10.
Tarvastu 1893:
Sügise aja tuleva
talve pilve taevaenna.
Mõni meesta hoiab hobusta,
ravitselleb ratsukesta.
Ööl tal annab ütsa kaara,
päeval seitsmesegatse.
Mine nüüd ratsu, kohe mu meeli,
käi ratsu, kohe ma käse.
Mine näidiste kaudu,
mõrsaide mõisaide.

Kirja pannud Jaan Pausk.

neljapäev, 6. 10.
Kambja 1933:
Leiva ahju viskamine (lastemäng).
Foto: Richard Viidebaum (Viidalepp).

ERA, Foto 204

kolmapäev, 5. 10.
Tartu 2006:
K: Nimeta kolm head põhjust, miks valida endale õpetajaamet!
V: Juuni, juuli, august.

teisipäev, 4. 10.
Kuusalu 1895: Kui mõni teisega tülisse tükib: „Ära nori riidu, kas sa jaksad ka riidu toita.“

esmaspäev, 3. 10.
Kadrina, Hõbeda k 1898: Noort kuud esimest korda nähes öelgu inimene käega vasta vasakut taskut lüies: „Raha, raha, muud ma siin ilmas ei taha!“ Siis saada ta seda sel kuul üsna rohkeste.

pühapäev, 2. 10.
Pilistvere 1895: Viinakuu laps on hästi kraps.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49636/

laupäev, 1. 10. 2016 Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel „Kohtumised“ ka regilaulusaal!
Tõstamaa 1938:
Peigmehepoolsed pulmalised:
Peiuke ja poisike ja
kullerkuppu lilleke ja
kosilane, kuldaratas,
ajumiis, saajavanema,
peiupoiss, peiu sulane,
paneme aga mustad munderisse,
allid aesuta ajama,
paneme kõrvid kõrvu juusma,
linalakad litterisse,
sõrassilmad sõrmustesse,
meiti tii oo teademata,
meiti maantii mõõtemata,
tiiarud arvamata,
neitsi tanav teademata,
neiu tanav teademata –
tuleb aga loiku, lõikab looga,
tuleb aga kändu, võtab kärsa,
teine loiku teise aesa.
Millal meie sinna saame,
kus aga kuused kullerdavad,
kus aga kased kallerdavad,
sinna uhke uune’elle,
kõrge’elle katuselle,
kus meil suitseb suuja ruuga
ja meil maitseb magust õlut,
õõtsub õlletoobike ja
liigub viinäklaasike (ja).
Pruudipoolsed pulmalised:
Tulge siia, aage siia,
siia uhke uune’elle,
kõrge’elle katuselle!
Sii on tuba turvil küetud,
saunad saarile soendud,
meil põle tuas tukivingu,
lae all põle laastusuitsu.
Langukesed, linnukesed,
tulge siia, aage siia!
Sii teid ammu oodatakse,
väravas teid vaadatakse,
sii teil suitseb sooja ruuga,
aurab õlut punane,
vingub viinalaasikene.
Peigmehepoolsed pulmalised:
Iist, iist, iist, ilusad langud,
taganege, targad naised,
oidke kõrva, kõrgid naised!
Ütlen aga uiest ümmer jälle:
Taganege, takusärgid,
oidke kõrva, kotisärgid,
siit tulevad sisse siidineiud,
siit tulevad sisse siidilangud,
siidilangud, niidilangud!

Laulnud Hendrik Jantson ja Liisu Orik, salvestanud Herbert Tampere ja August Pulst Riigi Ringhäälingus.

reede, 30. 09.
Põlva, Leevi al 1935:
Vaene kiisu
Lapsed seisavad ringis ja üks on pandud kiisuks. Kiisu käib ümberringi, näugub igale ühele ja see peab ütlema „vaene kiisu“, kuid ei tohtinud ise selle juures naerda. Kes naerab, see läheb uuesti kiisuks.

Mängukirjelduse kirja pannud Hilda Tiisler.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3123

neljapäev, 29. 09.
Jõhvi, Toila k 1888:
Tere, lingud, tere, langud,
tere, uued langu uksed,
vastatsed vävi väravad!
Kas luba tubaje tulla,
oosta õueje ajada,
varssa varnale siduda?
Kui õle luba tubaje tulla
oosta õueje ajada,
varssa varnale siduda –
ümber üpitan obuse,
tasa täkku tantsitelen,
viin kulla koduje,
marja oma majaje,
taimeni oma taluje!
Vastus: Jah, on luba tubaje tulla,
oost õueje ajada,
varssa varnale siduda!

Laulnud Kadri Traaver, kirja pannud Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas.

kolmapäev, 28. 09.
Helme 1890: Kavvas külän külgelda, vai vahdi võõra varju all, oma kodu kullakene, oma maja marjakene.

teisipäev, 27. 09.
Viljandi, Välgita k 1939:
Tartu mehe õnn
Tartumaal on olnud kaks talu ja ühed nimed. Üks talu on olnud jõukas ja teine vaene. Kuuvalgel ööl oli näinud vaese talu peremees rikka peremehe põllul tantsimas kolm alasti mehikest. Mees küsima, et: „Mis siin teete?“
Mehikesed vastanud, et nemad on rikka mehe õnn ja tantsivad nüüd põllul mullatükke peenikeseks.
Vaene mees ütelnud: „No et tulge siis minu põllu peale ka, näe, vahepeenar siinsamas.“
Mehikesed vastanud, et: „Meie ei või tulla sinu põllu peale, meie ei ole sinu õnn.“
Vaene mees uuesti küsima, et: „Kus siis minu on?“
Need jälle vastanud, et: „Sinu õnn on metsas haohunniku all.“
Vaene mees ka kärmas kohe haohunniku alt otsima minema. Ta leidnudki sealt kolm samasugust mehikest magamas.
Vaene mees küsima, et: „Mis siin magate?“
Nad vastanud, et: „Meid pole ju keegi kutsunud.“
Vaene mees vastanud jälle, et: „No tulge siis minu õnneks.“
Mehed vastanud, et: „Meie pole ju põllumehe õnn, meie oleme kaupmehe õnn.“
Vaese mehel kohe mõte, et talu vaja maha müüa ja kaupmeheks hakata.
Nii ta teinudki. Ostnud endale väikese hurtsiku linna, kus ta kaupmeheks hakanud. Õnn aga tantsinud sees. Rahvast olnud alati palju kaupluses. Nii saanud ta päev-päevalt jõukamaks ja ostnud juba suure kaupluse.
Seda kõiki nähes rikka mehe lapsed saanud kadedaks ja need ütelnud, et: „Meie ei taha ka maal põldu harida, vaid tahame linnas elada, vaat’, kuidas vaene mees elab nüüd maailma-kuulsalt.“
Rikka mehel oli raha külluses, siis lapsed jäänudki linna elama, ostnud endile suure äri ja hakanud kauplema, sääljuures ise pillavat elu elades.
Varsti jäänud pankrotti ja maal talu läinud pandiks. Nii saanud vaesest rikas ja rikkast vaene mees.

Jutustanud Eva Mitt, kirja pannud Aino Peet.

esmaspäev, 26. 09.
Kuusalu, Kursi k 1948:
Üks taat käis veskil ja see rääkis et tema läind linna. Jutud old nisukesed et kui rahaauk põleb, siis viska sinna nõela või mõnda raudasja et siis antakse raha või nõnna. Mees läind linna ja teepeal metsa ääres nääb: tuli põleb tasailjukeste ja al´l vanamees istund seal juures. Kus mehel löönd jüstku ihu märjaks. Ei tema pole julend vaatama minna, annud obusele valu. Viimaks tuld linnast ära. Mõteld et lähen seda kohta vaatama aga pole muud kedagi old kui vana aavakänd, see old see vanamees seal ja abe ees ja kõik. Vaata aavakänd on niisuke et tema põleb öösi, päeval põle midagi näha.

Jutustanud Maria Paavel, kirja pannud Asta Hameri.

pühapäev, 25. 09.
Kambja 1888: Hea söök herrale, kaunis söök kuningale, siski ei söö siga ega kõlba koerale?

laupäev, 24. 09.
ERA 89!
Mitte paragrahvid ega välised vormimuutused ei paranda meie elu, vaid inimesed, kes tõlgitsevad paragrahve ja annavad vormile uue sisu. Ja kui mass, olgu vabadussõjalaste, kõiksugu kroonultpumpajate, töötute, ulaharitlaste või mõnel muul kujul kuulutab kurja meie siserahule ja arenguteele, siis on see ennekõike ärateenitud umbusalduse-avaldus meie seniseile juhtidele ja sellest kostab järjest kategoorilisemaks kasvav nõue, et vajame paremaid juhte, ausamaid, sisukamaid ja võimelisemaid juhte, kes väärivad usaldust, austust ja küünivad massile eeskujuks.

Oskar Loorits, „Meie usund ja ühiskond, kristlus ja baltlus, juhid ja mass (1933). Taasilmunud kogumikus „Meie, eestlased“ (Eesti mõttelugu, 35; 2000).

reede, 23. 09.
Võnnu 1932:
Tondi jutt Mäksa vallast
Mäksa vallan Emajõest mitte kaugõn om Kägari küla ja sääl om Juuda Jõri (Jüri) suu (soo). Enne vanast om nättu vanna juudast vai puraskit egä üüse (öösel) minevät piiri pennärt müüdä (mööda) Juuda soo poole. Juudal olnu kolmenukaga küpär pään. Ku mõni johtunu nägemä, ku’ Juudas lääp, siss hõiganu: „Juudas, kos sa läät? Kae tagasi!“ (Kohe) Õkva selle pääle om Juudas muutnu endä saksas (herraks), ilusa musta rõiva sällän, torrõ (uhke) (kübar) küpär pään ja pantstokk (jalutuskepp) käen, ja käännu (keeranud) muijalõ minemä.“ – Rahva keelest Mäksal ülesk. korresp. Jaan Mootisse Kastre Võnnus, Tartumaal 1/II 1932.

neljapäev, 22. 09.
Tori 1889: Aastaajad arvatase pööripäävadest. Kui päävad pikemase lähvad, sis tõstab peremees mütsi, ku lühemase lähvad, tõstab sulane.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49228/

kolmapäev, 21. 09.
Lüganuse 1965: Kana saab madisepäeval (madisepäev 21. september) võtmed kätte. (Kanad võisid põllule minna – vili koristatud; tehti õuevärav lahti.)

teisipäev, 20. 09.
Peetri, Sõrandu k 1965: Rahvas rääkis, et mõisnikud ise levitanud katku, pand pudelite sisse katkuvedelikku.

esmaspäev, 19. 09.
Tartu 1922:
Ma tulen taevast ülevalt,
häid ubinit toon teile säält.
Neid toon ma teile kotiga
ja mädanusi matiga.

Kirja pannud Alide Tuvike.

pühapäev, 18. 09.
Märjamaa, Tolli m 1889:
Tere itsa vitsa,
kana kitsa mitsa,
pugu pukk ja mägi lammas,
tante eeru ja Siima kannu,
pistis plekki ja Siima toosi.
Eit varastas ernid
ja taat varastas tatraid
ja ema vandus vastu.
See o mulne muidujutt
ja tunamulne tantsulugu
ja vihk virakale
ja vahk varakale.
Kassi ... oli kandiline,
sial seitsmesopiline.
Iire auk oli ümmargune,
rotil roobikannaline.

Kirja pannud Mart Siedermann.

laupäev, 17. 09.
Sindi (Tori khk) 1996: „Kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära!“ – Pärineb anekdoodist, kasutusel oli nooremates klassides, öeldakse siis, kui vool ootamatult ära läheb.

reede, 16. 09.
Albu v, Mõnuvere k (Järva-Madise khk) 2013:
Riia linna näitamine
Poisid muidugi näitasid neile [lastekodusse sügisel tulnud uutele väikelastekodu lastele] „Riia linna“. Küsisid: „Kas Riia linna tahad näha?“ – „Jaa“. Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte.

Kirja pannud Age-Li Liivak. (Mängude ja lapsepõlvemeenutuste kogumisvõistluselt 2013.)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4742

neljapäev, 15. 09.
Setomaa 1935: Ku ommõ lämmi septembri, sis tulõ pikk talv. Ku ommõ jahe septembri, sis tulõ lühkokõnõ talv. Ku septembris omma udutsõ ilma ja satas pallõ lummõ, sis tulõ pehme talv ja undsõnõ kevväi.

kolmapäev, 14. 09.
Kuusalu, Juminda k 1939: Velg tulgu laginaga nauraes, ärgü tulgu ulinaga nuta’es (s.t. velga maksa’es panna ennemi paar pihulist pääle kui meet vajaks jäädä.)

teisipäev, 13. 09.
Järva-Madise, Orgmetsa k 1936:
Mänginud Jaan Karjus, salvestanud Herbert Tampere ning August Pulst.
[mp3]
http://kivike.kirmus.ee/index.php?module=400&op=3&pid=ERA-11292-41776-72443

esmaspäev, 12. 09.
Rõuge 1895: Mida madalamast linnud – luiged, hanid ja kured sügiselt ära lähevad ja lendavad, seda paksemb (tali) lumi.

pühapäev, 11. 09.
Pöide, Reina k 1939:
On palju puid ja taimi, mida tarvitavad lapsed mänguasjadeks ja kah söövad neid sageli. Olgu see käik metsadesse, mere äärte – kõikjal leidub taimi, mis kuidagi kõlbavad lastele. Väikesi peeneid kraavikõrkjaid (kõrkeid) korjatakse hää hulk veest, ja maal siis hakatakse neist punuma palmikuid. Võtab teine tütarlaps oma peose kolm pikka kõrkjat, teine otsad peos, ja teine teeb siis palmikut. Ikka teinekord teine ääre kõrges, keskmisele pääle – nagu juuksepalmik.
Merekõrkjad – madalais lahtedes kasvavad meretaimed, tunduvalt suuremad kui väikesed kõrkjad. Neist valmistatakse lihtsa kimpu sidumise ja latvu ära lõigates ujumisveste (kuivatatult muidugi). Merekõrkjate juurte all leidub mõnel kõvem valge jupp, nn. kõrke tumm, see pigistatakse tüvest välja ja süüakse ära, on magus. Vanemad inimesed tarvitavad kõrkjaid patjadeks, rangipalideks jne.
Roojuurtes leiduvaid valgeid porgandisuurusi juurekesi, nn. rookellasi, söövad lapsed jällegi. On hästi magusad.
Vaevalt on lapsi, kes ei tunneks oblikat ajaäärtel, kraavikallastel, üldse kõikjal kasvav lehttaim. Hapumaitseliste lehtede ja lihavate hapukate vartega. Armastatum söögimaterjal lastele.
Jänesekapsas. Veidi noorele ristikale („härjapeale“) sarnanev taim, kasvab vara kevadel, jällegi hapukas taim, süüakse tal lehti ja valgeid õisi.
Hapuleheliste taimede ja ühtlasi söödavate taimede hulka kuulub veel paberits (okkaline põesaspuu ilupuu-aedades, kuid kasvab kah metsas). Samuti süiakse ta marju sügisel (punased).

Kirja pannud Albert Truu.

laupäev, 10. 09.
Varbla, Nõmme k 1968: Herbert Tampere pildistab pillimees Karl Virut.
Foto: Richard Hansen.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-14139-69340-79439

reede, 9. 09.
Kambja 1985:
Hommikul vaatame Prangli laanes suurt ristimändi. Puu on võimas ja tema koore sisse on lõigatud palju riste. Seda tehtavat ka praegu veel, kui surnuga mintas. Igaüks tahtvat lõigata kõrgemale. Vahest seisvat lõikaja autokatusel, et kõrgemale ulatuks.

Erna Tampere (20.11.1919 – 3.09.2016) kogumispäevikust.

neljapäev, 8. 09.
Järva-Jaani 1965: „Mis ussimaarjapäeva sa piad?“ öeldi meelepahaga või sedasi laisa inimese kohta, küsiti temalt sedasi, kes tüöd ei teind. Ei tia seda päeva siin.

kolmapäev, 7. 09.
Tarvastu 1896: Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

teisipäev, 6. 09.
Pärnu-Jaagupi 1995: Kui mõni väike laps põristas r-tähte, siis käskisime tal pidevalt öelda: „Rongi rattad ragisevad.“

esmaspäev, 5. 09.
Põlva, Kauksi k 1932: Ilma ristimata laps ei ei tohi kunagi kolm korda aevastada, ilma et keegi ütleks: „Aitäh, Jessuke,“ sest muidu viib vanapagan lapse ära ehk vahetab oma lapsega ümber. Ristitud lapsega seda ei juhtu.

pühapäev, 4. 09.
Saarde 1909:
Ristluude valu arstiti nende sõnadega:
„Metsast tulnud,
metsa mingu,
laanest saadud,
laande jäägu,
uu-uu-uih!“
Haiget kohta õõruti vastupäeva ringi, mitu korda.

Kirja pannud Jaak Peeter Sõggel.

laupäev, 3. 09.
Karuse 1889: Kel palju täida asub ja karune ihu on, sel on hea raha õnn.

reede, 2. 09.
Ridala 1939: Kui tööga varakult valmis saadakse, siis öeldakse „Ma sain tööga head-aega valmis.“

neljapäev, 1. 09. 2016
Kose al 2007: Kui käega ulatad üle pea kõrvalestast kinni võtma, oled kooliealine.

(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)

kolmapäev, 31. 08.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1941:
Karjatsed sõid metsas, mis ajal tahtsid, kas püstijalal seistes ehk edasi käies, kõige rohkem aega oli neil siis süüa, kui loomad keskhommiku ja lõuna ajal magama heitsid, siis võisid ka karjatsed maha istuda sööma, neil oli leivakott paelaga kaelas ja kandsid seda kõige päeva igal pool ligi, sealt võtsid siis niikaua, kui võtta oli.

Kirja pannud Emilie Poom

teisipäev, 30. 08.
Karula, Koobassaare k 1973: Vihmaennustaja on seesama puurähn. Kui tuu pand põrr! vasta puud, siis tule vihma, kui pane pr-pr-pr-pr!, siis ei tule. Tuud öeldas: vihmaennustaja.

esmaspäev, 29. 08.
Rapla, Raiküla v < Ambla, Roosna m 1935:
Kivikuningas
Kui kivi juurde jõuti, katsuti teistest ennem kivile astuda. Kes sai ennem kivile, see ütles teisele: „Mina kivi kuningas, sina maavalitseja.“ Siis hakkas teine kivilolijat sealt maha tõukama. Tõugeldi, kuni tugevam kivile jäi. See jäigi võidumeheks-kivikuningaks.

Mängu kirjeldanud Marie Birkenthal, kirja pannud Magda Lambot.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1668

pühapäev, 28. 08.
Tartu-Maarja, Kavastu v < Kodavere, Alatskivi m 1932:
Miks naistel palju tööd?
Sellepärast – kui Jeesus maa peal oli, siis läks üks vanatüdruk Jeesuse juure ja palus pühapäeva tööd.
Jeesus ütles: „Loe, laula ja palveta.“
Aga tüdruk siis ütles: „Kõik need teen ära, aga veel jääb aega järele.“
Jeesus ütles: „Siis täid ja kirbud on sinu raavitseda ja sinu töö ei pea kunagi otsa saama.“

Jutustanud Kaarel Jürjenson, kirja pannud Richard Viidebaum.

laupäev, 27. 08.
Hageri, Tõdva k 1939: Hildase talu koplis, Saku [valla]s, asetseb allikas. Allikal pidi olema maagiline võim parandada silmahaigusi. Seda tehtud nii, et silmi pestud allika veega ja visatud siis raha allikahaldjale.

Jutustanud Liisa Laanemets, kirja pannud Voldemar Laanemets.

reede, 26. 08.
Pilistvere 1981: „Silk on heeringa poolvenda, ütles vaenemees ja lõi laksti vastu lauda soola küljest maha.“

neljapäev, 25. 08.
Paistu 1892: Kes pääsukese pesa maha lõhub, see jääde pimeks kõige oma eluaja.

kolmapäev, 24. 08.
Vigala 1889: Pärtlipäeval saab päev kaheks söögivaheks jagatud. See on: töölistele ei anta enam keskhommiku söögi aega, vaid piavad selle asemel hommiku vara sööma.

teisipäev, 23. 08.
Räpina 1939: „Illos nigu ladvaõun, süü är vai sülgä maha“ – üteldäs pilkõs ilosalõ inemisele.

esmaspäev, 22. 08.
Reigi, Kõpu k 1938: Kõht lahti oli, siis söödi kuivadadud mustikaid, pipart, kõrvetatud ube ja lepatürke (urbi, mis on käbi moodi).

pühapäev, 21. 08.
Karksi 1939: Kukese Kalmemäelt lei