kolmapäev, 31. 01.
Peetri 1961: Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu.
teisipäev, 30. 01.
Haljala 2018: SIIT! SIIT! SIIT!
See on lapsepõlvelugu. Olin viieaastane. Mul olid ilusad väikesed rohelised vildid. Juba nende viltide pärast tahtsin ma sellel päeval õue minna, et pehmele lumele ilusaid jälgi astuda. Vildid viisid lapse väravast välja, ikka kaugemale. Seni ei olnud ma üksinda metsas käinud, aga mets kutsus ja vildid viisid.
Üksinda metsas. Hirmus ei olnud, ilus oli. Kõige rohkem meeldisid väikesed kuused, nemad olid kui väikesed lapsed, valged kasukad seljas, ainult rohelised sõrmeotsad olid väljas. Tegin alguses täiesti puutumatu valge vaiba peale mõned vildijäljed. Ei, ilma on ilusam! Siis kuulsin: Siit! Siit! Siit! Oi, keegi kutsub! Ja mina lähen. See kutsumine ja selle järgi käimine viis ikka sügavamale suurde metsa, kus ei ühtegi jälge. Alles siis, kui linnukene vaikis, sain aru, et olen kaugel. Tahan koju, aga minna ei oska. Selle peale, et minna oma jälgi mööda, ei tulnud. On metsa sügav vaikus. Linnuke, kus sa oled? Olime koos linnuga metsajõe äärde jõudnud. Minna jää peale jälgi tegema? Õnneks ei läinud. Nutt ei ole enam kaugel.
Siis kuulen: Uu! Uu! Ema hääl! Hüüan vastu ja juba oleme koos. Miks on ema silmis pisarad? Ta ju nutab. Miks siis ei nuta, kui tead – see jõgi on juba ühe lapse võtnud. Räägin emale ka, et lind kutsus. Ema pisarad teevad mindki haledaks. Meie mõlema käed on kinnastes, kuid ma tunnen ka lambavillast läbi – kui hea, kui kallis on ema.
Kes oli kutsuja? Tiit Randla raamatu „Metsloomi ja linde Eestis“ järgi olen endale selgitanud, et see võis olla talitsiitsitaja.
Kirja pannud Salme Heinla, kogumisvõistlusele "Loomariik ja inimene" saatnud Külli Heinla. Võistlus kestab 1. veebruarini.
esmaspäev, 28. 01.
Jaani 1892:
Jaanikene, poisikene,
Jaan tegi saani saarikusa,
kirju korju kaasikusa,
aisad tegi Ansu Kiini mäele,
pugarad tegi suures niitis,
kodarad tegi Koatsa niitis.
Nädalad tema needis naelu,
päeva kaks peatis pulke.
Sai see saani valmieksa,
valmieksi, valge'eksi,
kirju korju kõrge'eksi,
Jaan akas Jumalad paluma:
„Jumal, oh vana Jumala,
too nüid maha noorta lunda,
riputa ridade peale,
raputa radade peale,
lase laia teede peale -
et saaks saani sõitelema!"
Kosjasõiduks saani ja lume tegemisest laulis 60-aastane Eed Kõinastu laiul Hurda stipendiaatidele, teoloogiaüliõpilasele Johann Keerigile ja ajalooüliõpilasele Jakob Ilwesele.
Foto saani eripärasest rakendusest Valjala pulmades tegi rändfotograaf Johann Julius Klekner 1933. aastal.
pühapäev, 28. 01.
Kolga-Jaani 1930: Puust puginad, luust luginad, nahksed nibinabinad?
laupäev, 27. 01.
ERA kogumisvõistlus „Imelik nimi“ kestab 1. veebruarini – veel jõuab kaastöö nimelugudest kirja panna ning teele saata!
Mihkli, Oidrema k 1968: Vanaema rääkis, et nemad käisid Keblaste mõisas teol. Hommikul tulnud vastu pääva teole minna. Sellest saimegi nime Vastupää (küla nimi ja perekonnanimi ka).
Jutustanud Alide Naelak, kirja pannud Ottilie Kõiva.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
reede, 26. 01.
Hanila 1968: Saabas vett ja teine verd, aga alla anda ei või. Kanged mehed ütlevad sedasi, kas saabas vett ja teine verd. Nad aavad oma tahtmest ja võitlevad oma õiguse eest kua kõbaste. Üks oo higi täis ja teine verd täis. See oo surmaheitlus, viimse veretilgani.
Oma emalt Mari Luigelt kirja pannud Ida Aavekukk.
neljapäev, 25. 01.
Urvaste 1912:
Mihkel Paola, Jaan Paola, Mihkli naine ja lapsed.
Pildistanud Armas Otto Väisänen.
Postimees 22.12.1912: Soomlase pildid Eestis
Kõik, mis vana, esineb kartlikult, umbusklikult. Kuid uus! See astub ette umbusalduseta ja palub, et teda päevapildiks võetaks: on ju uueaja naisterahval Vene kretongist ülikond, ta oskab ka istuda pildis, kuna vanad kohmetult seisavad. Ta ei tunne loomulikult vana laulusid, küll aga isalt kuuldud kõrtsilaulusid.
kolmapäev, 24. 01.
Pöide, Laimjala v 1938: Inimene mötleb, Jumal juhib – inimene otsib önne ja elu, Jumal juhatab häda ja viletsust.
teisipäev, 23. 01.
Veel 1. veebruarini ootame kaastöid ERA kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Rapla, Vastja k 1937:
Mahoni suguvõsa kohta räägib rahvasuu järgmiselt: vanal ajal elanud praeguses Kehtna vallas Vastja külas asuva Madisjüri talu peremehe esivanemad Kehtna riigimõisa lähedal Lassi silla juures. Sääl olevat praegugi selle maja müürikive. Esiisa olnud tistler ja teinud mööbleid kallist mahagoni puust mõisnikule. Siis, kui nimesid pandud, saanud esiisa omale nimeks puu nime järgi Mahoni.
Jutustanud Lilli Mahoni, kirja pannud Laidol Saulep.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
esmaspäev, 22. 01.
Türi (?):
Uiutuiud tuhad sada,
seal meil kasvis paksu metsa,
kasvasid kased kõverad.
Seal mina raiun rattapuida,
Isa ärja ikke puida,
vana ruuna rangi puida.
Jaanuaris oli meestel peamiseks tegevuseks metsa- ja veotöö. Rahva arvamine oli, et jaanuarikuul (ka veebruarikuul) vanakuu ajal mahavõetud tarbepuud on kõige vastupidavamad. http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanuar
Tarbepuude raiumisest kirjutas laulu üles M. Tults.
Fotol talvine metsategu Järvakandi metskonnas 1935. aastal.
pühapäev, 21. 01.
Jukka Saarinen, Eesti Rahvaluule Arhiiv õnnitleb doktoritöö „Runolaulun poetiikka. Säe, syntaksi ja parallelismi Arhippa Perttusen runoissa“ kaitsmise puhul!
Haljala, Kavastu v 1890:
Kandli tegemine
Vend tieb kannelt kauge’ella,
viiulid tieb võeral maalla:
pieppuusta pehme’esta,
sarapuusta sirge’esta,
vahterasta valge’esta,
kolmesta kõvasta puusta.
Kui sai kannel valmissagi,
sai viiul vilistitava –
ei saand kandle peksijaida
viiuli vilistajaida.
Mina venna palve’elle:
minu ella vennikene,
peksa ise peigelalla,
raba raudasõrmedella!
Venda peksis peigelalla,
rabas raudasõrmedella.
Nõnda üüdis venna pilli,
aledaste kaasa kannel,
kui sie nuttis neidu nuori,
minnessa isa kodunta,
minnessa ema kodunta,
mihekoju minne’essa,
kaasakaupa tehje’essa.
Laulnud Maarja Kuulbas, kirja pannud Viilip Klaas.
laupäev, 20. 01.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1930:
Hollandi sulane
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Lammas kahe tallega.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks,
Mis mul palgaks pakuti?
Kirjak kõige kellaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Mõisa kõige vallaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Kirik kihelkonnaga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi, lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Tallinn kõige riigiga.
Ei ma leppind sellega.
Olin orjas, käisin karjas,
lipi, lapi lammeriseks.
Mis mul palgaks pakuti?
Puna palge, valge pea.
Siis ma leppisin sellega.
Lisan ühe veel omalt poolt, mida lapsena kuulsin ühe Harju plika käest.
Kirja pannud Emilie Poom.
reede, 19. 01.
Suure-Jaani khk, Kildu k 2017: Minu suvise praktika kohaks oli Virtsu ligidal olev Puhtulaiu bioloogiajaam. /---/ Huvitaval kombel peeti mitmel pool rannikul ja saartel kõige ohtlikumaks süütut sisalikku - vaskussi, keda ka vahetevahel vaskja värvuse pärast tulikardseks nimetati ja väga mürgiseks arvati. Meie „koduloomadeks” olid aga nastikud, kellele meeldis peesitada bioloogiajaama peamaja ümbritseval terrassil. Noored 10-15 cm pikkused nastikud ronisid kõikjale ja polnud sugugi üllatav, kui mõni sulle ust avades "kaela” libises. Need noored maod olid väga ilusad: süsimustad kollaste laikudega pea külgedel. Harjusime neid kõikjal kohtama. Metsa all õnnestus vahete-vahel näha ka täiskasvanud nastikuid, kes olid tagasihoidlikuma hallikaspruuni kehavärvusega ja ligi meetripikkused jämedad „vorstid”. Sealkandis kutsuti nastikuid vesimadudeks. Saaremaal matkates kohtasime ka rästikuid, kes kuival nõmmel olid vaskja värvusega ja keda kohalikud tulikardseteks nimetasid.
Aime Kuum, vastusest ERA küsimustikule "Loomariik ja inimene".
Kogumisvõistluse lõpuni on jäänud napp tosin päeva. Ootame teie kaastöid!
Vaskuss Laanevälja taluteel Kuusnõmme külas. Välitööd Vilsandi rahvuspargis 2013. Pille Vahtmäe foto.
Foto
neljapäev, 18. 01.
Siber, Haida k 2015:
Olime panustanud sellele, et jöuame enne sulgemist poe juurde, et Elmariga Bulatnova külla saada, kuid meil läks kauem. Hakkasime jalgsi kodu poole sammuma. Teel filmisin, kuidas haned päikeseloojangus järvele läksid ning lehmakarja koju aeti. Hakkas nii külm, et tundus siiski hea plaan Galja autoga järele kutsuda. Samal hetkel lähenes Haida poolt auto ning hakkasime hääletama. Algul tundus, et auto söidab mööda ja jätkus aega vandumisekski, kuid auto jäi pidama. Olid vist setode järeltulijad, sest teadsid Galjat ja mida tähendab „ait'umma”. Igatahes oli tükk tegu, et autosse saada, sest seal oli juba kolm täiskasvanut ja kaks väikest last. Andreas kargas autosse, tömbas ukse kinni ja auto hakkas liikuma. Mina jäin pika ninaga järele vahtima. Önneks küll auto peatus uuesti ning mul kästi istuda teisele poole. Tegin ukse lahti ja seal istus üks lapsuke, keskel ilmselt vanaema, titt süles. Titt ulatati esiistmele ja siis hakkas vanaema körvalistmelt last lahti kangutama, aga sellega läks tükk aega, enne kui ta aru sai, et laps on turvavööga kinni. Kui ta löpuks lahti saadi, nägin mulle vabastatud istmel suurt plekki. Lootsin, et see on mingi vana plekk ja istusin poole kannikaga sinna peale. Juba hakkas tunduma, et niiskus tungib läbi pükste, kuid panin selle n.ö soovmötlemise arvele, et inimene hakkab ka ilma sääsehammustuseta sügelema, kui ta neid väga pelgab. Autost väljudes siiski olukord nii roosiline ei olnud, ka roosilöhnast oli asi kaugel. Olukord tundus aga pigem naljakas kui traagiline. Tänasime küüdiandjaid lahkelt. Hiljem söitsid nad veel tuututades Haida poole tagasi.
Pildistanud ja kirja pannud Aivo Põlluäär.
kolmapäev, 17. 01.
Vastseliina, Hanikase k 1972: Kui tõnisepäeval paistab päike kogu päeva, siis saab vihmane suvi. Aga kui paistab niipalju, et saab hobuse selga hüpata, siis saab ilus suvi. Kui tõnisepäeval sajab lund, siis saab palju marju.
teisipäev, 16. 01.
Pärnu 1933: Noorekuu jää ei jää kunagi nõnda püsima, nagu ta tekkinud on, vaid puruneb varem või hiljem, kuna vanakuu jää jääb püsima. Öeldakse, et vanakuu jää on vanem ja vastupidavam, noorekuu jää on nõrgem ja nooruksem.
Jaan Aavessonilt üles kirjutanud E. Kuutan Pärnu Poeglaste Gümnaasiumist.
Foto
esmaspäev, 15. 01.
Tartu, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2008:
Kadri oli küsinud naabertoas Astridilt ja Tuulilt, kas nad ikka istuvad ergonoomilises asendis (olime seda just oma toas arutanud). Nemad vastasid, et praegu, jah, tuleb veel ergonoomilises asendis istuda, aga varsti peab hakkama ristonoomilises asendis istuma, et äkki peaks juba harjutama hakkama. (Oli teada, et senine arhiivijuhataja Ergo-Hart Västrik lahkub ja asemele tuleb Risto Järv.)
Kolleegide tähelepanekuid pani kirja Janika Oras.
Fotol Risto Järv Siberis, Borovuska küla lähistel (Mari Sarv, 1998).
pühapäev, 14. 01.
Hanila 1968: Taliharjapäev pidi pool loomatoitu järel olema.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/taliharjapaev/item/44262
laupäev, 13. 01.
Kiili v ja al (Jüri khk) 2015:
Põrgu oli läbipääsmatu koht. Talvel külmaga lapsed ikka kukkusid sinna sisse, läksid jää peale. Minu aegas ehitati uus koolimaja, istutasin õunapuid sinna aeda, siis tassisime vett Põrgust – võtsime pika puu, neli meetert pika, ja seal oli siis mitu ämbert. See oli koeruse tegemine. Seal oli puhas vesi, sealt jooksis jõgi välja, mis tuleb Aasu peale, Veeroja maja tagant. Põrgust jookseb välja.
Jutustanud Valli Evardson, salvestanud Mari-Ann Remmel.
reede, 12. 01.
Halliste 1961: Teeme ühe ümmarguse plaani kandilise põhja pääle! – Öeldakse nõupidama või läbiarutama kutsudes.
neljapäev, 11. 01.
Pärnumaa 1949:
Kalurid merejääl. Kelgu taga udjad, millega löödid ühest jääaugust teise aidatakse.
Pildistanud Kalju Mihkelson
kolmapäev, 10. 01.
Iisaku 1970: Iga algus on raske. Iga suure töö algus on raske, sest puuduvad kogemused. Harjudes muutub töö kergeks. Oli ja on käibel kõigi põlvkondade hulgas.
teisipäev, 9. 01.
Tartu-Maarja 1889: Õhtul pead kammides saada tüdruk vana mehe, ehk ka poiss vana naise.
esmaspäev, 8. 01.
Martna, Suure-Rõude 1975:
Oh te litsid linnamehed,
valelikud päevavargad -
õiget tööd te’i viitsi teha,
rannas pleegitate keha,
palju pruugite va viina,
sünnitate naestel piina!
Tiretare Tiit siis käpiline,
Sarapuli Jaak oo sarviline!
6. jaanuaril möödus 100 aastat tuntud Läänemaa lauliku, pillimehe ja käsitöömeistri Lääne Liisi (Eliise Juntsi) sünnist. 1975. aastal laulis ta folkloristidest linnameestele Kristjan Toropile ja Igor Tõnuristile oma vanaisa laulu.
Kuula laulu ja selgitust selle kohta Kirjandusmuuseumi virtuaalsest keldrist! http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-44934-40315
pühapäev, 7. 01.
Kullamaa, Urvaste k 1929: Siin on Kalju küla. Ei põle neil kella ega kalendrit. Noh, aga kust sa seda aega siis tead? Siis neil on üle küla üks suur pada, käivad senna kõik oma asju tegema. Kui pada täis, siis uusaasta. Muudkui kummuli, ja uieste jälle. Noh, ükskord, mäletate küll, oli see kõhutõbe aeg. Siis pada saand kaks nädalat varem täis. Kõik aeg ja pühad segi! Võib-olla, et sellest see uus kalender tuligi.
„Keskealiselt mehelt“ kirja pannud Herbert Tampere.
laupäev, 6. 01.
Jõelähtme 1888: Kolmekuningapäeval, et kui naisterahvas kõige enne hommikul külase läheb, siis peavad head kapsad olema, aga kui meesterahvas läheb, siis pitkad ja sorakad.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44048
reede, 5. 01.
Kuusalu, Turbuneeme k 1935:
Härjale saba tegemine
Seinale või tahvlile tehti härg või eesel ja saba jäeti ära. Siis pandi silmad kinni ühel ja kästi teha härjale saba taha. Kui tegija ei osanud minna parajasse kohta, vahel tegi sarvedesse, sai publik naerda.
Kirja pannud Alise Kivi.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1583
neljapäev, 4. 01.
Tallinn 1984:
Muusikateadlane, rahvamuusika uurija doktor Vaike Sarv KKI (Keele ja Kirjanduse Instituut) nääriballil. Vaike Sarv (06.01.1946-27.04.2004) lõpetas õpingud ja sai muusikateadlase diplomi 1976. aastal. Alates 1978. aastast töötas ta KKI rahvamuusika sektoris, millest hiljem sai Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond. 2000. aastal kaitses ta Tampere ülikoolis doktoritöö „Setu itkukultuur“.
Hea meel on tõdeda, et Rahvakultuuri Keskuse toetusprogrammi „Setomaa kultuuriprogramm 2014-2018“ toel on digiteeritud ja Kirjandusmuuseumi andmebaasis KIVIKE uurijatele kättesaadavaks saanud üle 600 foto Vaike Sarve kogust.
kolmapäev, 3. 01.
Vigala 1895: Vanad sõnad – targad sõnad.
teisipäev, 2. 01.
Mustjala 1958:
Uuel aastal käivad nääripoisid (uusaastapoisid); kes neist esimesena kirjutab kriidiga seinale, ahjule või uksele uue aasta numbrid, saab kingituseks paar kindaid, tubakakoti, jne. Mitmes talus oli näha kriidiga ahjule või uksele kirjutatud „1958“.
Kirja pannud L. Nigul, pildistanud Herbert Tampere Orinõmmel (Pöide 1956)
esmaspäev, 1. 01. 2018
Tallinn 1923: Kes uuelaastal kõige ennem üles ärkab, selle pää pääl on järgmine aasta hool ja mure.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52695
pühapäev, 31. 12.
Rannu 1930: Vana-aasta õhtul kell 12 taevakikas kireb.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52221
laupäev, 30. 12.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“! Võistlust on pikendatud kuni 1.02.2018.
Ridala, Kolila k 1937:
Minust nellas põli tagasi, siis meie sugu tuli siia koha peale. Ega siis põlnd perekonnanimesi veel. Sinelepa ärra von Kurssen akkas siis nimesi andma, küsind ka minu vaarisa kääst: „Mis sa eesele nimeks tahad?“ Nagu va talu vanamehe vastus ikka on: „Ei ma tea, mis ärra arvab.“ Ärra siis küsind: „No mis sul siis kõrtsipidamisest järel jäi?“ – „Ei muud, kui kangatelled ja viina klaas.“ Noh, siis ärra ütelnd: „Olgu Viinaklaas.“ Sellest on lühenend Vinglas.
Jutustanud Juhan Vinglas, kirja pannud Enda Ennist.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
reede, 29. 12.
Valjala 1995:
Valjala kiriku käärkambri aken, kust paistis uusaastakeskööl valgus.
Pildistanud Kadri Peebo
neljapäev, 28. 12.
Ootame loomadega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisvõistlusele „Loomariik ja inimene“! Võistlust on pikendatud kuni 1.02.2018.
Kihelkonna v ja al (Kihelkonna khk) 2017: Kurevere külas olid hülged käind põllul herneid söömas. Tõsilugu! Hülged söövad herneid! Kureveres lähevad põllud otse mereni välja.
Jutustanud Lembit Jõeleht, kirja pannud Lona Päll.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/15
kolmapäev, 27. 12.
Pöide 1986:
„Jaan! Jaan! Sass! Sass! Lambad laudast lahti!“ Sedasi hüüdis Kõiguste külast Lirri Mardi Liini oma abikaasat ja poega ühel uue aasta öösel oma kodus elutoas olles, kuuldes väljas õues oma elutoa akna taga nagu valju lambamäägimist. Nagu oleks lambad ja ei ole ka. See lammaste määgimine panigi Lirri Mardi perenaise uue aasta öösel kohkuma, et lambad laudast lahti! Ei olnud mingid lambad laudast lahti, vaid uue aasta öösel külast külla, perest peresse käivad uue aasta poisid ehk näärisokud vanarahva kombe kohaselt. Rahval oli ju vanasti uskumus ja komme, et esimine uusaasta külaline pidi olema meisterahvas, mitte aga naisterahvas. Meisterahvas pidavat majapidamisel õnne tooma.
Kirja pannud Aleksander Tustit.
Fotol demonstreerib Johannes Liiv näärisokku, pildistanud Herbert Tampere (Kirbla 1969)
teisipäev, 26. 12.
Võnnu 1930: Teise püha õhtul algas noorte seas pidutsemine, mis seisis peaasjalikult nuustilöömises. Nuust ise valmistati järgmiselt: võeti pikad rukkiõled, pandi otsad vahelite (üksteise üle), keskkohta asetati õlekerake, siis hakkas nuustilöömine järgmiselt: kaks meest vastamisi istudes tõstis esimene jalad kõrgele end pooleldi seljali visates ja teine lõi teda oma nuustiga tagumendi pääle nagu kärtsus. Seejärele viskas teine oma jalad samuti ülesse ja sai esimeselt sama hoobi tagasi. Nii kestis lõbutsemine, niikaua kuni õled olid puru ja tolm silmad pimestas, see on, niikaua kui veel leidus meest, kes teise eest ei taganenud. Seda toimetust, lõbumängu jälgisid neiud, noorikud ja naised päält.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51329
esmaspäev, 25. 12.
Peetri < Koeru 1927:
Jõuaks, jõuaks jõulukesed,
niki-näki näärikesed,
siis saaks lapsed saia süüa,
naised magust õlut juua,
mehed trilli-tralli lüüa,
poisid pahnas puperduda.
Richard Viidebaum kirjutas üles jõululaulu Liisa Rosenfeldtilt.
August Pulsti korraldatud rahvamuusika ringreisil etendatakse jõuluõlgede sissetoomist (1930. aastad).
pühapäev, 24. 12.
Viru-Jaagupi 1889: Jõululaupäävast kunni esimese püha hommikuni sai läbi öid luetud, kui üks väsis, algas teine; niisamuti ka uuel jõulul.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51111
laupäev, 23. 12.
Kuressaare 1992:
Jõululaat Kuressaare linnas.
Pildistanud Paul Vesik
reede, 22. 12.
Kadrina 1895: Läheb nagu kuuse alt koju – läheb kõrtsist koju ilma midagi ostmata.
neljapäev, 21. 12.
Karja 1872: Toomapää, 21. XII. Enne orjapõlve on sest päävast joulud alganud, kunni kaks näd[alat] edasi: keik leib leigatud lahti, tööd pole tehtud, nagu see orjaaeg nõudis.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/toomapaev/item/50942
kolmapäev, 20. 12.
Viljandi 1978: Unenägude tähendused: laulmine – häid sõnumeid.
teisipäev, 19. 12.
Paistu 2009:
Paistu naisrahvatantsurühm Lust Paistu valla päkapikupäeval.
esmaspäev, 18. 12.
Tallinn 1893:
Uiut, uiut hunta palju,
toa taga tonta palju,
pere parsil peerga palju,
kambri otsas kassa palju,
kurjal härral kulda palju,
kelmil kupjal keppa palju,
teopoisil tööda palju,
vaesel rahval valu palju,
laias saalis laisku palju,
Baltelastes paksu palju.
Laulu paljudest asjadest märkis üles tagasihoidlik kirjamees W. K.
pühapäev, 17. 12.
Soome, Kaustinen 1992:
Laine Roht – Kaika nõid rahvameditsiini seminaril esinemas.
Pildistanud Rauno Saunanoja
laupäev, 16. 12.
Tartu 2016: Kannel „on eesti rahvapill – niisama nagu rukkilill on eesti rahvuslill, suitsupääsuke on eesti rahvuslind.“
Ilmunud kogumikus „Kandlemängija Heino Sõna“. Õpituba, 4. osa: isa lõõtsalood „Loodi Leo ja Laaban” ning „Samrootsiuse jõulupuu“ kandlel, Heino Sõna põhimõtted kandlemängul. Küsitleb Tuule Kann, filminud Janno Simm Eesti Kirjandusmuuseumi stuudios.
[video]
reede, 15. 12.
ERA tuleb külla – täna kell 12 Tallinnas!
Saia Anna kutsub meid endale külla. Lähen üksi. Anna on pisut pettunud, et me kogu seltskonnaga ei tulnud. Seda, et meid kõiki koos endale külla oodatakse, olen Siberis tihti kohanud. Nende jaoks oleme lihtsalt kauged kallid külalised. Annal on kolm last Eestimaal ning ta igatseb nende juurde. Kord peab plaani Eestimaale elama asuda, siis jällegi kõhkleb. Küsib minultki, kas talle Eestimaal pensioni maksma hakatakse.
Anna papa oli soomlane, mamma eestlane. Ise oli ta käinud kolm aastat vene koolis, seejärel tuli kolhoosis tööl käima hakata. 44 tööaastat võimaldavad praegu 210 000 rubla pensioni. Normaalseks äraelamiseks jääb sellest vaheseks. Majapidamine aitab toime tulla, loomad on igas peres. Anna kostitab mind rikkalikult, laual on ka Eestimaalt saadetud „Kännu Kukk“. No sellist napsi pole mulle küll varem Siberis pakutud!
Otsin üles Uibo Selma, kes on sündinud Jurjevis. Tema elab küla servas asuvas kollases majakeses. On minu külaskäiku kannatamatult oodanud. Toas torkavad kõige esmalt silma kirevad kollase põhja ja punaste-roheliste lilledega voodi- ja lauakatted.
Anu Korbi kogumispäevikust.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Sarja pidulik lõpuüritus Tallinnas võtab viie kuu jooksul toimunud külaskäigud kokku – 14 loengupäevaga jõuti Eesti erinevatesse paikadesse, üritused toimusid nii suuremates maakonnakeskustes kui ka väiksemates külades. Tallinna päeval on tutvustamiseks valitud mõned olulised arhiivi teadustöö uurimissuunad. ERA kui eesti keskse kohapärimust koguva institutsiooni materjalide põhjal heidetakse pilk sellele, mis jääb teele Tartu poolt tulles, ning Tallinnale endale selle lähedal asuva Nabala kohapärimuse kaudu. Soome-ugri rahvaste uurimist tutvustatakse mansi näitel ning Siberi eesti asundustes toimunud välitöid kogujate silme läbi. Esitletakse Anu Korbi väljaannet „Kohtumised Siberis“ (Eesti asundused, 8) ning kogumikku „Kandlemängija Heino Sõna“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 12, koostanud Tuule Kann, Kaisa Nõges ja Eva Väljaots).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 14. 12.
Tartu 1932:
Professor Matthias Johann Eisen oma kogude juures.
Sel aastal möödub 160 aastat rahvaluule suurkogumise eestvedaja ja Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessori Matthias Johann Eiseni (1857–1934) sünnist. Tema eestvedamisel rajati 1925. aastal Tartusse ülikooli juurde Akadeemiline Rahvaluule Selts (ARS), mille esimees ta oli kuni oma surmani.
Asutamisel seati ARS-i tegevuse eesmärgiks rahvaluule kogumine ja uurimine ning laiema huvi äratamine rahvaluule vastu. Seatud eesmärkidest märksa tulemuslikumalt ja aktiivsemalt tegutses selts teaduslike ettekandekoosolekute korraldamisel, ja seda ka tänasel päeval.
ARSi pidulik aastalõpukoosolek 14. detsembril algusega kl 16.15 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis (Vanemuise 42) ongi pühendatud M. J. Eisenile.
Pildistanud Eduard Selleke
kolmapäev, 13. 12.
Käina 1956: Luutsinapäeva käind „luts“, suur kasehaga olnd kees ja materdand mööda pörandad. Lapsed joosn pinkide peele üles, sest luts pole ülese saand.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/luutsipaev/item/50880
teisipäev, 12. 12.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Haapsalus!
Reigi, Rootsi k 1928: Haapsalus kivivares käib ka vaim ringi. Laulukoor pidand laulma. Olnud kõik mehed. Üks naine tulnud hulka; petnud teisi, et on mees. Teised saand pettusest aru ja müürind lossi varemetesse elavalt. Igas noores kuus on sääl nähtud. Sääl ikka virustab midagi.
Kirja pannud Paul Ariste.
Läänemaalt liitus Jakob Hurda algatatud ülemaalise vanavara kogumisega 19. sajandi viimasel veerandil esialgu vähe kaastöölisi. Üliõpilastest-stipendiaatide (Oskar Kallas ja Mihkel Ostrov) kõrval andis olulise panuse rahvalaulude talletamisse maalikunstnik Ants Laikmaa (kuni 1935 a Hans Laipman). Oskar Kallase algatatud helilise vanavara korjamistöö haaras kaasa Läänemaa päritolu Cyrillus Kreegi, kes rahvaviiside kirjaliku ülestähendamise kõrval hakkas esimese eestlasena fonograafiga rahvaviise salvestama. ERAle tegid kaastööd August Hiiemägi (varem Iisberg) Martnast, Linda Uusküla Hanilast, Vello Eenveer, Alfred Samet, Johannes Nurme Kullamaalt, ERA stipendiaadina kogus kodukihelkonnast Lääne-Nigulast jm Läänemaalt pärimust Enda Ennist.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
esmaspäev, 11. 12.
Vaivara 1888:
Mis viga Virus elada,
Arju karjassa karata!
Virus söön ma vingerjaida,
Arjus söön ma angerjaida,
Järvas jätkasin sõnuda.
Viru virstid, Arju arstid,
Põltsamua pooled kuratid,
Soome soolade puhujad -
need käivad Virus vihtelemas,
Narvas naba tõstemaies,
ja käivad Arjus arstimaies!
Üliõpilastele Mihkel Ostrovile ja Oskar Kallasele laulis mõnusatest elukohtadest ja meditsiinispetsialistidest 80-aastane Mai Maibomm.
pühapäev, 10. 12.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Rõuge, Voki k 1999:
Põhjasõja ajal elanud seal vanamees Jürka, kellel olnud tütar Anu. Anu saanud käima peale ühest husaarist, kes aga pidanud ära sõtta minema ja sääl surma saanud. Anule sündinud poeg, keda peetakse esimeseks Hussariks. Liignimede panemise aegu saanudki pere husaari järgi nime ja pikapääle kujunenud sellest Hussar.
Esimese Hussari maja koht on teada, suguvõsa käib tähtpäevadel sinna puid istutamas. Ka oma sugupuu on trükitud kujul olemas.
Jutustanud Elsa Hussar ja Enn Hussar, kirja pannud Arvi Haak ja Kristiina Johanson.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
laupäev, 9. 12.
Ootame loomadega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisvõistlusele „Loomariik ja inimene“. Kirjutada võib ka koduloomadest!
Tallinn 2017:
Trull oli koer, kellele kuulub mu südames siiamaani eriline koht. Et ta oli pontsakas ja armas ühekorraga, siis saigi endale Trull nimeks.
Ja et me kodust ära olime – mina koolis ja ema tööl, siis tuligi mammil teda kasvatada ja tema eest hoolitseda. Nad kasvasid täiesti kokku – kuigi ka mina mängisin temaga, hoidis ta ikka mammi poole. Olin toona 11-aastane, kui ta sündis. Ja kui heinamaale jalutama läksin, siis ta vänderdas oma lühikeste jalgadega ikka kaasa. Kui õppisin, siis sättis ta oma pea ikka mu jala peale. Aga meie ära olles ei läinud ta mammist sammugi kaugemale. Nad jõid isegi piimaga kohvi koos ja mammi pani sinna saiapudi sisse.
Tal olid ka väga head ravitsejaoskused – kui kord kõrvapõletikku jäin, siis ta toppis oma keele mulle kõrva ja lakkus seni, kuni kõrv puhas oli. Samuti lakkus ta [kassi] Kiki põlenud kohta ja rebis tasakesi korpa, kuni kassi karv jälle hiilgas. Minu jalga ta ei puutunud, sest kasutasin ise põletussalvi, aga kui ema kätte lõikas, siis oli jälle koer see, kes haava lakkus.
Kirja pannud Anne Rebane.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/15
reede, 8. 12.
Kodavere 1900-1910ndad:
Keeleteadlane Lauri Kettunen (1885-1963) oma mõrsjaga suusatamas. 1913. aastal kaitses Kettunen Helsingi ülikoolis doktoritööd Kodavere murrakust. Oli Emakeele Seltsi esimene esimees ja Tartu Ülikooli professor aastatel 1920–1924.
Foto autor teadmata, Leili Savastveri kogust
neljapäev, 7. 12.
Viljandi raj, Holstre kn (Paistu khk) 1970:
Kord tuli kokku konverents,
meil laia juttu tegi,
kõik mehed Eestist ära viind,
sa vägev orjavägi.
Hõissa ja trilla,
meil tuleb ära minna
ja kes ei taha minna
peab maksma eluhinna.
Laulnud Anna Tuuksam, salvestanud Lilia Briedis ja Aare Väljaots.
kolmapäev, 6. 12.
Rapla 1921: Nigulapäev. Nigula habe on purikas.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-nigulapaev/item/50866
teisipäev, 5. 12.
Karuse 1968:
Erna Tampere küsitleb Marie Viipsit 80 a., ja Juuli Tuid, 69 a.
Pildistanud Herbert Tampere
12. detsembril kl 13 toimub Haapsalu Lasteraamatukogus „ERA tuleb külla“ loengupäev, kus tutvustatakse Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvat Läänemaa ainest.
esmaspäev, 4. 12.
Narva 1888:
Vilu, vilu, külma, külma -
vilu külmetas minuda,
mina kallis kannatele,
vilu vastu veeretele.
Kust võtan vilule villu,
kust kastele kasuka?
Vilu lammas niitemata,
kaste lammas kasvatamata,
alle lammas algamata.
Kas soen susilta villa,
vai kasin karulta karva?
Susi suur villula,
karu karske karvulana.
Laulu külmetavast vaeslapsest kirjutas Kreenholmis üles Jakob Hurda kaastööline Jakob Raudmann.
pühapäev, 3. 12.
Jõhvi 1889: Üks ütleb: oleks sui, tõine ütleb: oleks talv, kolmas ütleb: mul ükspuha?
laupäev, 2. 12.
Kaarma, Randvere k < Tamsalu k 1939:
Käisime 1938. a. kevadel külastamas Pähkla algkooli. Käisime siis ka vaatamas Rõõmuse karjamaal olevat põhjatut allikat. Keegi hoolekogu liige oli meiega ühes ja see jutustas meile järgmist: kord oli selle allika asemel olnud heinaküün. Küüni all olev maa oli läinud pehmeks ja vajunud ühes küüniga sügavasse kuristikku. See allikas oli alatasa võtnud enda alla ikka rohkem ja rohkem maad.
Mõned uudishimulikud mehed olid olnud väga huvitatud sellest, et kui sügav see allikas on. Nad olid kogunud seitsme valla köied kokku, sidunud need üksteise otsa, riputanud sinna otsa veel paja raskete raudkividega.
Nad olid lasknud paja nii sügavale kui köied lubasid, aga ikka ei ole põhja tunda olnud. Siis tõmbanud nad paja välja, aga selle sees ei olnud mitte enam raudkive, vaid verine pussnuga ja härja pea.
Minu isa rääkis, et siis kui härgadega olles põllul töötati, siis oli kaks paari härgi palava päikese eest metsa põgenenud. Läinud siis allikast jooma, aga vajunud sisse.
Kirja pannud Amanda Rand.
reede, 1. 12. 2017
Omski obl, Jurjevka k 1996:
Karla Järvitsa lumelauad maja seina najal
Pildistanud Anu Korb
15. detsembril kl 12 Tallinnas Rahvaülikooli saalis algaval „ERA tuleb külla“ selle aasta viimasel loengupäeval esitleb Anu Korb uut väljaannet „Kohtumised Siberis“
neljapäev, 30. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Haljala 1937:
Lugu nimedepanemise ajast
Vanaste nimede panemisel juhtus järgmine naljakas lugu ühe talumehega, kes oma sakste-ees-roomamisega kukkus sisse. Ühel ommikul anti küla meestele käsk mõisa ilmuda ja nimelt nimede panemise pärast. Sääl küsib parun ühe mehe käest, et kas tal nimi on valitud. Mees vastab, et ei ole. Küsib aga siis alandlikult, et kas tema ei saaks paruni ärra enda nime. – Paruni nimi oli Benkendorf (või Bänkchendorf). Parun sügab kukalt, mõtleb ja ütleb siis: „Kulla külamees, sedand küll ei saa, see on ju saksa nimi, kuid paneme ta eesti keelde ümber, siis tuleb nii, et Pingiküla, ja tiitlit sa ei saa: see on ainult sakstel.“ Küsib veel: „Kas oled rahul?“
Külamehel ei ole muud teha kui alandlikult oma nõusolekut avaldada ja mõisast lahkuda „Pingiküla“ nimega.
Seda lugu kuulsin oma vanaisalt Maunus Umingilt.
Jutustanud Andres Uming, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
kolmapäev, 29. 11.
ERA tuleb külla – täna kell 16 Raplas!
Rapla 1889:
Rapli kihelkonnas: Kehtna vallas Läätsi mäe al kasunud üks Niinepuu, mida hinge puuks nimetud Hingede päeval käinud selle valla rahvas Niinepuu all kummardamas; sel päeval olnud ainult paar inimest igas majas kodu vahiks et hinged elumajasse ei tule ja teine jälle välja peal et hinged põlluvilja õnne ära ei vii (Hingede päev on talve kuu sees).
Kirja pannud Mihkel Lemmerkänd.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Raplamaa seminaril räägitakse Vigala kihelkonnas Oese külas 160 aastat tagasi sündinud Matthias Johann Eisenist, tema Raplamaa kaastöölistest ning Eiseni mahuka käsikirjalise rahvaluulekogu (90100 lk) käekäigust tänapäeval. Hilissügisele kohaselt tuleb seminaril juttu hingedeajast, väravad avatakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalukku ja virtuaalkaasaega. Seminaril tuleb juttu ka kohapärimusest ja selle talletamisest ERAs. 1998. aastal loodud ERA kohapärimuse töörühm tegeleb Eesti kohapärimuse digiteerimise, uurimise ja publitseerimisega ning pärimuspaikade kaardistamisega. Ajaloolise Harjumaa Rapla, Juuru ja Hageri kihelkond on üks ERA kohapärimuse töörühma paremini käsitletud uurimispiirkondi.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
teisipäev, 28. 11.
Kadrina, Palmse k 1987:
Leigarid Lahemaal foneetikute 11. kongressil.
Foto autor teadmata
esmaspäev, 27. 11.
Paide 1893:
Oh imeta, oh imeta,
mis nägin mina imeta
Kuksema küla vahele,
Varivere vainu’elle,
Olustvere hoonetesse:
koerad kündsid, härjad auksid,
lammas läks laudile munele,
kana tõi kaksi tallekesta,
hobu tõi härrikpea vasika,
lehm tõi laugu täkukese.
pühapäev, 26. 11.
Suure-Jaani 1896: Kui nuga nüri on, öeldakse: istu peale, sõida Riiga.
laupäev, 25. 11.
Põltsamaa 1978: Kadripäeval käidud eriti pikkadel külaskäikudel, kas või hobusega. Siis pidanud pikad linad kasvama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/item/50456
reede, 24. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Paide raekoja saalis!
Paide 1930:
Kadri tulnud kauge’elta,
üle soode, üle rabade.
Kadri kidrib, kadri kudrib,
kadri kidrib villasida,
kudrib kuuelõimesida.
Kadri soossa seilalisti,
põllupeenardel pikali.
Pereeit on eidekene,
otsib kadrile osada.
Too tükike verileiba,
tükk too tooresta lihada!
Koostöö ERA folkloristide ja järvalaste vahel on olnud pikk ja rõõmustavalt viljakas. Mitmete kogumisretkede "saagina" on arhiivi jõudnud aukartust äratav hulk eri liiki pärimustekste. 2004. aastal ilmus Järvamaa kohapärimuse kogumik „Arad veed ja salateed“; 2012. aastal ilmus ammendav Paide ja Anna regilaulude kogumik „Vana Kannel X“, valmimas on uus, Peetri regilaulude köide. 2016. aastal loodi Kesk-Eesti pillilugude veebivärav.
Seminaril tuleb kõne alla ERA ajalugu (Risto Järv), rahvaluulekogud internetis (Liina Saarlo). Eraldi pööratakse tähelepanu kohapärimusele (Mari-Ann Remmel) ja regilauludele (Janika Oras).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
„Vana Kannel X” Paide ja Anna regilaulud esitlus Järvamaa muuseumis. Vana Kandle esitlusel tantsivad Mall Hiiemäe, Maarja Aigro, Risto Järv, Ulla Jauhiainen, Hedi Jürgen. Foto: Pille Vahtmäe (2012).
neljapäev, 23. 11.
Valjala 1995:
Rühm rahvaluulekogujaid Valjalas. Vasakult: Kadri Peebo, Ell Vahtramäe, Mall Hiiemäe, Tuuli Otsus, Astrid Tuisk
Pildistanud Karin Ribenis
kolmapäev, 22. 11.
Tõstamaa 1948: Lumi on luige tiiva all. – Kolmas nädal peale luiki tuleb lumi. Kui tagasi tulivad ja karjusivad, olgu kui paks lumi on, kolme nädala pärast on läin.
teisipäev, 21. 11.
Viljandimaa ca 1922:
Poiss murdunud puutüvel.
Pildistanud Aleksander Lepik
esmaspäev, 20. 11.
Kodavere 1891:
Aitüma minu suule,
minu võivale võsale
minu, kurba, kutsumasta,
ane ulka arvamasta!
Võtt´ kure kurvasta elusta,
ane alvasta abista -
sae üürikess üva eluje,
tunnista tuska viitemaie.
Aitüma minu suule:
täis õlen söönud, täis õlen joonud,
täis õlen õtsani õluta,
täis õlen viha viinakesta!
Laulis Toomas Veike Saare vallast.
pühapäev, 19. 11.
Kose 1968: Müü auto ära ja mine jala, siis jõuad kohale.
laupäev, 18. 11.
Eesti, asukoht teadmata 1940:
Taluperenaine lehma lüpsmas. Osa piima koera suhu, osa lüpsikusse.
Pildistanud Tõnu Võimula
reede, 17. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 15 Tartumaal Rupsil Liivi muuseumis!
Kodavere 1932:
Kodaveren koerad auksid,
Punikveren pullid rüüksid,
Suukülän suula puhuti,
Lümätin lülli lasti,
Sassukveren sandid laalsid,
Siäritsän särkä uheldi,
Raatveren rauda taoti,
Õmedun õlut juudi.
Murdekogujale August Tammele laulis Kodavere küladest 56-aastane Villem Treial Tossumetsast.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ kümnendal loengupäev Rupsil Liivi muuseumis on pühendatud ERA ja Kodavere kihelkonna koostöö mitmekesistele tahkudele.
Kodavere kihelkond on rahvaluule jäädvustamise ajaloos silmapaistev piirkond: sealt pärinevad ühed vanimad (1825) avaldatud regilaulud, sinna saatis Jakob Hurt ühed oma esimestest stipendiaatidest (1887), seal on 20. sajandil toimunud mitmed „tiheda kogumise“ välitööd. 2014. aastal ilmus ammendav Kodavere regilaulude kogumik „Vana Kannel XI“, neli aastat on arendatud Kodavere veebiväravat.
Lisaks ERA ajaloole (Ave Ave Goršič) ja rahvaluulekogudele internetis (Liina Saarlo) tulevad seminaril jutuks ka erinevad pärimuse teemad. Eesti kogenuim loodusfolkloori uurija, Kodavereski omainimene Mall Hiiemäe räägib lindudest rahvajuttudes, Astrid Tuisk aga lapsepõlve ja pärimuse suhetest.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 16. 11.
Pärnu-Jaagupi 1895: Laiskus on võimas vaenlane.
kolmapäev, 15. 11.
Kärla, Anepesa k 1959:
Kolhoosi mullikad jälgivad rahvaluulekogumist Anepesa küla karjamaal.
Pildistanud Ottilie-Olga Kõiva
Vaata ka kolhoosifolkloori kogukonnaportaali aadressil https://goo.gl/JpLihq
teisipäev, 14. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 10 Viljandimaal Kolga-Jaanis!
Jaan Bergmann Kolga-Jaani kihelkonna regilaulude kogumisest 1878 suvel:
Esmalt käisin üksinda, kuni oma koduse (Soosaare) valla piirist üle astusin. Siis peeti mind kes teab mis petjaks või luusijaks või lihunikuks: mitte ühte laulu ei lauletud. Ei aidanud mahe sõna ega napsipudel maikugi. Siis tuli Kolga kihelkonna koolmeister Grau kaasa ja kolme päevaga käisime kiriku- ja Võisiku valla otsegu plaani mööda läbi ja läbi. /.../
Lõppeks paar sõna kõige agarama lauliku kohta. See on Rõõt Meiel, sündinud Ott, lesk, 75 aastat vana, eht vana tõugu tegumoega, otsegu paarisaja aasta eest tagasi hauast ülesse tõusnud. /.../ Et ta seda mitte ühe ehk kahe päevaga ei suutnud ette ütelda, vaid et paar nädalat etteütlemiseks ära kulusivad, on iseenesest mõista. Ja et ta vaheajal kõigest väest meele tuletas, mis muiste oli laulnud, et laulud mitte poolikuks ei jääks, seega palju vaeva nägi, siis on ta kahekordse tänu väärt.
Mina'p laala, miks ep laala?
Kes see sõge sõimamaies?
- Kust sa laps, need laulud saanud,
Hulluke sõnad osanud?
- Kust ma sain nad, kulla meesi?
Ees ollid erelilööjad,
Taga ruttu rummilööjad:
Laaliku minu isäku,
Laaliku minu emäku,
Veeretajad vennanaesed,
Laalikud õed madalad:
Sest on minust laalik saanud,
Kuldakeelte kõlksutaja,
Laululugu lõõritaja.
Las saksad sasis magada,
Ribedad õlil ringutada:
Mina laalan, laksutelen,
Mina kukun, kõlksutelen,
Mina lõksun, lõõritelen,
Kuldakeelilla kõnelen.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ loengupäeval Kolga-Jaani Põhikoolis tutvustatakse arhiivi kohalikke kaastöölisi läbi aja ja kuulsamaid laulikuid.
Viljandimaa oli ERA loomise järel, 1930tel aastatel, kogutud rahvaluule hulga poolest Eestis esimesel kohal. Kolga-Jaani laulupärandi tegid Vana Kandle II köitega kuulsaks juba Jaan Bergmann ja Jakob Hurt. Muusikuid inspireerivad siinsed nõiduslikud viisid, mis salvestati heliplaatidele 1937. aastal. Seminaril räägitakse arhiivi kohalikest kaastöölistest läbi aja ja antakse ülevaade arhiivi tegevusest tänapäeval. Kolga-Jaanist pärit muusik Säde Tatar, kelle tutvus arhiiviga algas juba siin koolis käies, toob kuulajateni elava pärimusmuusika ja jutustab oma unistuste loo. Et ERA üheks uurimissuunaks on ka soome-ugri rahvaste uurimine, tutvustab viimane ettekanne kaugel idas elava hõimurahva legendimaailma.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
Fotol kuulsamaid Kolga-Jaani laulikuid Kadri Asu ja Marie Sepp 1937. aastal.
esmaspäev, 13. 11.
Poola, Kosenitsa < Laiuse 1890:
Tule kodu isakene,
tule kodu tuule pealta,
lase laia välja pealta,
kerita kirika pealta!
Too aga pihas pillisida,
kamalusu kannisida,
kuueõlmas kudrusseida,
sõrme otsas sõrmusseida!
Too aga saiad sarvilised,
kakud kahekoorilised,
sepikud seda paremad!
Kirja pannud Poolas Smolenski polgus teeninud Martin Napp.
Vaata ka FB kogukonnalehte „Vana Kannel“!
https://www.facebook.com/carmina.popularia/
pühapäev, 12. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Räpina 1939:
Rootsi sõjaväe juht Toots
Põhjasõja ajal oli üks vahva Rootsi sõjaväejuht tõotanud võidelda viimse meheni venelaste vastu. Ta pidanud ka oma tõotust kuningas Kaarlile. Ägedas lahingus olevat langenud kõik rootslased peale nende juhi Tootsi, kes saanud venelaste käest põgenema. Ta kaevanud omale Võhandu ehk Voo jõe pervesse, Sülgoja küla lähedale, koopa, kus olnud redus. Et aga maa laastava sõja järele tühjaks oli jäänud, elas sõjaväelane terve suve koopas, peaaegu kedagi hingelist nägemata. Küll märganud ta aga üht naisterahvast, kes elas jõeääres olevas metsas. Naine olla käinud iga päev jõest vett toomas. Kui sügisel esimene lumi maha tuli, läinud sõjamees naise jälgi mööda selle peidukohani. Naine kartnud algul võõrast nähes, kuid rahunes peagi, kui nägi, et see talle midagi ei tee. Nad rääkinud teineteisele varsti kõik südamelt. Neist kahest saanud abielupaar ja nende järeltulijad kannavad kõik Tootsi nime. Seda jõekääru aga, kus väejuht elas redus, nimetatakse veel tänapäevalgi Tootsi võrenguks.
Jutustanud Karl Toots, kirja pannud Edgar Toots.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
laupäev, 11. 11.
Nõo, Lenini kolhoos 1950:
Nüüd läksin edasi kolhoosi keskuse poole. Läksin kuni postini, millele oli kinnitatud viitelaud Kolhoos LENIN.
Kolhoosi kontor asub talumajas. Õu oli täis noori poisse, kes harjutasid palkidega kiikumist ning tegid muid nalju.
Minu juurde tuli keskealine mees veidi habetunud näoga ning tutvustas end Lenini kolhoosi esimehena: Eduard Kikerpill. Mängivad poisid ja tüdrukud olid
Nõo koolist ning olid tulnud kolhoosi abistama kartulivõtmisel. Nõo keskkool olevatki kolhoosi šeff. Kolhoosis olid nagu kartulivõtmise talgud. Peale
laste võttis tööst osa ka oma kolhoosirahvast. Parajasti oli lõunavaheaeg.
Kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp
Vaata ka kolhoosifolkloori kogukonnaportaali aadressil https://goo.gl/JpLihq
reede, 10. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Mulgimaal Kärstnas!
Helme, Kärstna k 1897:
Mis kasukas?!
Vene mees nõudnud teise vene mehe käest kohtu läbi kasukad, mida ta häda korral laenanud teisele. Kohtu ees tulnud sellest järgmine jutt:
Esimene: „Vat, kas sina mäletad kui meie läksime?“
Teine: „Jaa, läksime!“
Esimene: „Vat, kui sa kraavi kukkusid.“
Teine: „Jaa, kukkusin!“
Esimene: „Vat, kui sull siis külm oli.“
Teine: „Jaa, oli külm!“
Esimene: „Vat, kui ma sull siis kasuk andsin.“
Teine: „Mis kasuk?“
Esimene: „Nu, vat kui me’e läksime.“
Teine: „Nu läksime!“
Esimene: „Nu vat, kui sa kraavi kukkusid.
Teine: „Nu, ku kukusin
Esim. „Nu, vat kui sull külm oli?“
Teine: „Nu oli!“
Esimene: „Nu vat, kui ma sull kasuk andsin.“
Teine: „Mis kasukas!“
Nõnd kestnud vaielus edasi.
Kirja pannud J. Puusepp.
Loengusarja „ERA tuleb külla“ loengupäeval Mulke sügüskuulis tutvustatakse arhiivi tegevust muinasjuttude uurimisel.
EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi ning Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ühise muinasjuttude töörühma eesmärgiks on ERA käsikirjaliste ning helisalvestatud muinasjuttude digiteerimine ja andmebaasi lisamine, eesti muinasjuttude tüpoloogia läbitöötamine ning eesti muinasjutuväljaannete ettevalmistamine. Aastast 1999 tegutseva töörühma tegevuse tulemusena on ilmunud üle 15 erineva muinasjutuväljaande – nii raamatu, veebiväljaande kui auvisena. Eesti muinasjuttude akadeemilised väljaanded ilmuvad sarjas „Monumenta Estoniae Antiquae“ (V), seni on ilmunud imemuinasjuttude väljaanne kahes köites (2009 ja 2014).
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 9. 11.
Ambla 1896: Kui neiud mardilaupääva õhtul magama minnes oma riided seljast võttes need voodi ette põrandale jätavad, siis nähta nad oma peiudest unes ja leida ka riided hommiku voodi pääle pandud olevat.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50434
kolmapäev, 8. 11.
Kursi, Ruupa k 1989:
a) Toores sealiha tähendab unes pahandust.
b) Ussi unes näed – jälle pahandust
c) Kui ussi käest hammustada saad (unes), siis kellegi käest sõimata saad.
teisipäev, 7. 11.
Tartu 1922:
Setu laulikud, kes käisid Tartus 1922. a. novembris Eesti Muuseumi pidul laulmas:
1. Irina Luik, 63 a., Kolovino külast
2. Akuliina Ruusamägi, 43 a., Molnika külast
3. Uljana Raudhain, 36 a., Kolovino külast
4. Tatjana Piir, 34 a., Kolovino külast.
Pildistanud Christian (Kristjan) Lausing
esmaspäev, 6. 11.
Narva 1927:
Sa sinine, sa punane,
sa seasõelaga sõelutud,
sa kotinõelaga nõelutud,
sa see ja teine!
Jah, jumalaga nüüd!
Sõimamislaulu M. Rattaselt kirja pannud Maria Kasikov.
Vaata ka FB kogukonnalehte „Vana Kannel“!
https://www.facebook.com/carmina.popularia/
pühapäev, 5. 11.
Tori, Sindi l 1996:
K: Mida tähendab lause: SAA 1 X 5 A2?
V: Saa ükskord viisakaks! Selle õpetas mulle minu tädi, kui olin 8-aastane. Olen seda kirjutanud oma tuttavatele, kuid viimasel ajal pole seda üldse kasutanud.
laupäev, 4. 11.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Suure-Jaani, Tällevere k 1939: Parklai de Tolli oli kuulus vene väejuht. Ta kasvas üles Taevere vallas Tolli talus. Olnud väga andekas ja saanud Vene sõjaväes varsti tähtsale kohale. Mõnesugustes sõdades näidanud erilist vahvust üles ja nii oli ta varsti kuulus väejuht. Kuna sel ajal inimestel priinime polevat olnud, tahetud talle siiski anda aunime. Küsitud temalt, mis ta soovib. Tema võtnud siis priinimeks kodutalu nime Tolli, kuna „de“ lisatud kõrgematelt võimudelt nime ilustamiseks.
Jutustanud Salme Nilson, kirja pannud Alli Avilo.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
reede, 3. 11.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Värskas!
Setomaa, Seretsüvä k 1887:
Сказка. Таркъ имсь [Muinasjutt. Tark emis]
Елли юць таломись суйры мыца сеень и оль тялъ юцъ имсь. Сё имсъ ляць поикеке мэдца ни сайе имсь соекэ кокко. Сисъ накась сузи пойкэ педма имизе кяесь. Имись ютлесь соелэ лаула мулэ. Сисъ накась лаулма сузи имселы:
Низа нипси,
керва кирьки,
ханна тёлка,
анна муллэ юць поикъ.
Имсь ютлесъ ей анна виллъ, лаула виллъ сисъ мина анна. Лауль сисъ виллъ сузи тялле туутъ самма луула:
Низа нипси,
кэрва кирьки,
анна муллэ юцъ поикъ.
Эсъ митэ ей анна мина суллэ поига. Ку вилъ лаулатъ сетя самма лаула сисъ мина анна. Ей митэ вэй лаулда иняпъ казахъ мехетъ тулэва нуекэ тапва аря муукъ (меня). Имись ютлесъ тялле наа мехе ляапъ керикохэ кюньдле сялянъ. Сисъ накась сузи аряки лаулма:
Низа нипси,
кэрва кирьки,
ханна тёлка,
анна мулэ юцъ поикъ.
Сени сае мехе ляхинохе кони тяа лауль, ни тапива аряки сое. Ни эсъ сакись соелэ ютэ поикаки. Конецъ.
Kirja pannud Andrei Jakovlev (munk Arkadi).
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondade ja asutustega.
Seto pärimusel on eesti rahvaluuleteaduse ajaloos olnud eriline koht. Nii F. R. Kreutzwald, Jakob Hurt kui Oskar Loorits pidasid seto pärimuse kogumist väga oluliseks. Eesti Rahvaluule Arhiivis on maailma suurim seto folkloori kogu ning 19. sajandi lõpus alanud intensiivne kogumine jätkub tänapäevani. Seminaril kõneldakse, kuidas folkloristika setod „avastas“ ning millised olid rahvaluulekogujate eesmärgid ja ideoloogiad välitööle minnes; tutvustatakse varaseimaid seto päritolu rahvaluulekogujaid, kes kirjutasid seto pärimust üles kirillitsas ning antakse ülevaade Lätist Lutsi keelesaarelt kogutud lõunaeestikeelsest pärimusest.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 2. 11.
Kolga-Jaani 1974: Hingedepäev on teisel novembril. Surnutepüha on 25-ndal novembril. Nende kuupäevade vaheaega nimetatud hingedeajaks.
Kirja pannud Meta Kaur.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg/item/49684
kolmapäev, 1. 11. 2017
Liidia Lind (1931–2017)
Suur kaotus on tabanud Setomaad, Leiko koori asutajaliige ja Värska kirikukoori sopran Linnu Liide puhkab eilsest Värska kalmistul koos Vabarna Anne, Pähnapuu Veera, Pihla Kull’o, Lummo Kati ja paljude teiste imeliste laulunaistega.
Eesti Rahvaluule Arhiiv avaldab Liide lähedastele kaastunnet!
teisipäev, 31. 10.
Väike-Maarja, Assamalla k 1897:
Libahunt on tagant kõrge ja eest madal. Vanal ajal käisivad Eestimaal katoliku kiriku teenrid lapsi korjamas ja varastamas. Kui vanemad oma lapse vabatahtliselt neile andsivad, siis need lapsed pidivad saama ingliteks muudetud. Aga et lapse kinkijaid liig vähä oli, panivad korjajad teenrid omale hundi nahad ümber ja varastasivad lapsi. Käpakille käies olivad nad ka tagant kõrged. Rahvas nimetanud neid libahuntideks ja uskunud, et need olla nõiutud inimesed, kes lapsi varastavat ja ka loome hakata tagant otsast sööma. – Korjatud lapsed viidi kiriku kõrval oleva veikese kambrisse, nende veri lasti ühe vanni sisse joosta ja liha kääriti (nüliti) luude pealt ära. Rahvas tulivad lauakirikusse; preester näitas rahvale viina ja leiba. Aga kui rahvas pattu tunnistamas silmili olivad, jõivad preestrid viina ja sõivad leiva ära, ja vahetasivad selle asemele laste liha ja verd, mida siis rahvale süüa ja juua andsivad ja ütlesivad, et leib ja viin olla ihuks ja vereks ümber muutunud.
Luterus laual käies sai ka tõsist laste liha ja verd ja läks oksele. Ta sai hirmsast pettusest aru ja hakas asja parandama. Aga et kiriku kõrval kambris laste liha „kääriti“ (nüliti), nimetatakse kambrit praegugi „käärkambriks“. Selle tagajärg olla: Nagu linnukoer siis vast hakab linda püüdma, kui ta linnu verd saab, nenda ka eestlastele antud oma rahva laste verd, sellepärast nad ka isekeskis üksteist kisuvad ja riidlevad.
Kirja pannud Johan Elken.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10353-37116-25403
esmaspäev, 30. 10.
Karksi 1960:
Edasi külastan Anna ja Leena Jõntsi, kes elavad samuti Nuias. Õekesed töötavad virgalt aias, on lahked ja jutukad. Anna on teeninud mitmel pool maal ja ka Pärnu linnas. Ta on äärmiselt puhas, peas on lumivalge rätt. Puhtad on ka toad. Nendega vesteldes saab üles märkida muistendeid, rahvakombeid, laule. Õed on eri paigas teenimas olnud ja nende repertuaargi on erinev. Leena teab hingesandiks käimist ja teab nende laulugi. Anna ei tea üldse. Anna teab aga mõned vanemad rahvaviisid. Nende ema Kadri Jõnts olnud hea laulja. Mari Sarv on temalt üsna palju kirjutanud. Ka Karksi naiste keerukat pääräti sidumist on Kadri osanud, oskavad seda ka tütredki. Palun Annat, et ta valmistaks ette pääräti, et saaksime seda pähesidumist filmida. Kaugeltki mitte iga naine pole sellega hakkama saanud. Ega võinudki saada, sest lumivalge pearäti pesemine, tärgeldamine ja sidumine tööst krobeliste ja pargitud kätega oli juba ise omaette kunst. Päärätt oli üksnes abielunaise tunnus ja see seoti pulmas pähe. Päärätt oli auasi. Kui vanatüdrukupõlv ähvardas, mindi kas või mõnele halvemale mehele, et aga päärätti pähe saada. Ega muidu üks eit kurtnud: „Egä ma temä manu magama es taha minnä, ma tahtsi laulated rätti!“ Vallasema võis ka päärätti kanda. Kord pidanud Halliste õpetaja päärätiga naist suure talu perenaiseks ja annud oma alt tooli istumiseks. Kui siis naine kurtnud, et on „pordik“, vihastanud õpetaja hirmsasti ja keelanud tüdrukutel pääräti kandmise hoopis.
Kirja pannud ja pildistanud Selma Lätt
pühapäev, 29. 10.
Jõhvi 1973: Mis kell näitab? – Aega, mis sa küsimisega surnuks lõid.
laupäev, 28. 10.
Lüganuse 1973: Ei saand minged vedusid teha, teed ja metsad olid pehmed, ei saand hobust peale, ojad olid kinni külmetamata: Andres paneb aani ette, aga Simu teeb silla peale.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev/item/49659
reede, 27. 10.
Karksi 1960:
Käisin Kuntus Mari, 74 a. juures. Mari on sünd. Karksi asunduses, Kukese talus, nüüd perenaiseks möldrist venna juures, Linnaveskis.
Istume Mariga soojas köögis, supp keeb pliidil ja Mari koorib kartuleid, Mari jutustab mida meelde jäänud noorest põlvest, ema jutustatud pulmakombestikku, orjaajast, laulab mõned ringmängulaulud.
Nuia juures on Sokaorg, Taburi mägi, kus elanud Liguri nimeline abielupaar, olnud nende oma maja. Ligurid rääkinud ikka, et nad elavad Taburi mäe ja Jordani jõe vahel. Sokaorul käidi jordanil. Ligur elanud 100 a., naine 104 a., surid mõne aasta eest.
Kirja pannud Olga Jõgever, pildistanud Richard Hansen.
neljapäev, 26. 10.
Tartu 1922:
Kell üks – öömüts,
kell kaks – karjalats,
kell kolm – kokapoiss,
kell neli – näkineitsi,
kell viis – viinaklaas,
kell kuus – kua sukka,
kell seitse – säe sängi,
kell kaheksa – kata lauda,
kell üheksa – ütle mulle,
kell kümme – küllalt saab.
Kirja pannud Salme Lang.
kolmapäev, 25. 10.
Karksi 1960:
Hommik. Kuidagi ei taha tõusta. Imemagusalt lõhnab värske hein. Suvetuul on kuskilt avausest meie „magamistuppa“ pääsenud ja vallatleb nüüd laastude vahele lootusetult kõlkuma jäänud heinakõrtega. Lükkame lakaluugi lahti ja meid tervitab karge, põldude ning metsade järgi lõhnav tuulepuhang.
[---] Tänuks öömaja eest aitame Marie Allikul lõigata palke, mida ta on saanud tasuks metsast välja veetud puidu valvamise eest. Ja jälle Kadri Kuke juurde. Saame temalt ikka veel laule, vanu ja ka uuemaid. Kirjutame taas õhtuni ja näib, et tuleb veelgi mõnel päeval tulla.
Lahkume varakult, sest pikk tee seisab ees. Teel satume aga Nuia sõitvale bussile. Möödudes M. Alliku kodu lähedal asuvast Sinialliku peatuskohast, näeme M. Allikut istumas pingil, põllulillekesed käes... Ootas ta meid?... Midagi valusat kõditab kurgus...
Kirja pannud ja Lilia Briedist pildistanud Regina Praakli.
teisipäev, 24. 10.
Lüganuse, Irvala k 1960: Kui puudub majas tüö ja hool, siis kaob lauvalt leib ja sool.
esmaspäev, 23. 10.
Märjamaa 1964: „Nagu lehm libedal (jääl)!“ – Ei saa oma ülesandega kuidagi toime, ehkki küll püüab. Samuti kui lehm libedal (jääl) edasi ei pääse – kui liigutab, kohe libiseb. Eriti mingi ettekande esitaja kohta, kus ei suuda selgitavalt mõtted selgeks teha, vaid oma libastustega teeb ta veelgi segasemaks. – Lektor püüdis tõestada, et jumalat ei ole, aga ta oli nagu lehm libedal, rääkis küll palju, aga midagi usutavat ette tuua ei jõudnud.
pühapäev, 22. 10.
Tarvastu 1895: Kõik maailm on täis, aga peotäit ei saa?
laupäev, 21. 10.
Karksi 1960:
Uuesti teele Kadri Kuke juurde. Möödudes Marie Alliku üksildasest majast, näeme teda uksel seismas ja tee poole kiikamas. Küllap vaatab ta nii igat möödujat. Viipame talle tervituseks ja lubame õhtul sisse astuda.
[---] Edasi minnes tervitavad meid taas Kalmemäe laiutavate okstega männid ja kitsaste latvadega, pisut nagu enesesse sulgunud kuused. On, nagu vestleksid mõnusad „talutaadid“ ja kõhnukesed „linnasaksad“, mõlemad omamoodi tuules žestikuleerides. Kohe selle vestleva grupi vastas asuv lohuke madalate lehtpuudega – ma alla vajunud kiriku org – muigab vaikselt ja tagasihoidlikult. Kuuleb ta, millest sealpool maanteed vesteldakse?
[---] Peagi koputame taas K. Kuke toakese uksele. Ikka ja ikka saame temalt vanu laule. Ka mõned uuemad, emalt kuuldud laulud paneme kirja. [---] Vaatlen teda ikka jälle, kuidas ta seal oma voodi serval istub, pilk aknast välja suunatud, hallid silmad helendamas vastu valgust, töökrobelised käed rüpes puhkamas. Lihtne, südamlik ja kaunis on ta – nagu tema lauludki. Ta on nende vanade lauludega nii kokku kasvanud, et sageli nagu ei taipagi, kus lõpeb laul ja algab K. Kukk. Ja laul järgneb laulule.
Kirja pannud ja Kalmemäge pildistanud Regina Praakli
reede, 20. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 16 Jõgeval!
Jõgeva 1929:
Elu on lõbus ja elu on hea –
rumal, kes sellest lugu ei pea.
Koolivend varjunimega „Memme molu“ mälestuseks Jõgeva tüdruku Aino Muraka salmikusse.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Jõgevamaal pole Eesti Rahvaluule Arhiivil viimastel aastakümnetel suuri välitöid toimunud, mistõttu kohalikke kaastöölisi on väheks jäänud. Ometi on maakonna suuline pärand rikkalik, millest annavad tunnistust kunagised arvukad rahvaluulesaadetised. Seminari ettekannete teemad haaravad kaugemale minevikku ja jõuavad tänapäeva, hõlmates rahvaluule talletamise vahendid hanesulest arvutiteni. Üks ettekanne ongi pühendatud kahele väga erinevale, kuid võrdselt head tööd teinud kaastöölisele Laiuse kihelkonnast. Teised ettekanded tõmbavad joone digitaalsesse tänapäeva ja annavad näpunäiteid selle kohta, kuidas asjahuvilised saaksid osa arhiivis talletatud tarkustest ning samas anda oma osa Jõgevamaa pärimuse talletamiseks. Tutvustatakse ka kahte valmivat Laiuse rahvaluule väljaannet.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 19. 10.
Viljandi 1899: Oma suits teeb silmad selgeks, teiste suits kibedaks.
kolmapäev, 18. 10.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Halliste, Risti k 1961:
Roodsi Kaarli olli ennast varjanu. Talul ollu auk maa sehen, kivi pääl, kapi või aida iist ollu. Roodsi Kaarli ollu sääl varjun. Anden Matsi nimelise vabas, ollu sis vaba Mats. Kirjä oiden sis sääl kivi all.
Mõisahärra tahten Matsi teole. Ei ole lännu. Üits vanatüdruk ollu pops sääl. Ärrä akanu meeliteme, et papre kätte saas. Lai kivi pääl, ei jõvva. Laubene päe ollu, ei tää, kudas ta sis olli kätte saanu, viinu kirjä ärä. Ärrä jälle: „Tule teole!“
Mats lännu kirja näitäme, ei oleki, ärä viit. Pidi sis teol ka käimä. Perekonnanimi jäigi Vaba. Säält sii nimi om perit. Mia ole kah sellest suguvõsast.
Jutustanud Jaan Siil, kirja pannud Selma Lätt.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
teisipäev, 17. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 13 Ida-Virumaal Iisakus!
Iisaku, Mäetaguse v, Vaabu k 1937:
Karu käind kaeras. Mies tuld pimedas mõisast tüelt ja vahtind, et teisepere siga minu kaerasaatude kallal. Läind salamiste saadu tagant ja virutand leivamärsiga. Old karu, üppand paar samu ja ehmatand enese surnust.
Jutustanud Konstantin Kiiver, kirja pannud Armilda Hallik.
2017. aasta septembris sai Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) 90-aastaseks. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas.
Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärk on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Virumaa kohta on tänu viljakale koostööle Viru Instituudiga ilmunud ERA töötajatelt viimastel aastatel mitmeid väljaandeid. Mall Hiiemäel on valminud raamatud „Virumaa vanad lastemängud“ (2012) ja „Virumaa vaimujutud“ (2015), järgmisel aastal on ilmumas väljaanne „Virumaa kalendripärimus“. 2017. a ilmusid folkloristikaajakirja „Mäetagused“ kaks Virumaa erinumbrit (nr 66 ja 67), mis pakuvad huvi nii erialateadlastele kui kultuuri- ja haridustöötajaile.
http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
esmaspäev, 16. 10.
Karksi 1960:
Pöördume ümber majanurga ja vaat! – avatud uksest nagu visatakse meile vastu hallikirja kassike. Sõbralikult nurru lüües hõõrub ta oma pehmet külge vastu meie jalgu. Sisenedes kotta küsime, kas on siin kedagi? Kostub reibas „jaa, jaa!“ ning meile tuleb vastu lüheldane naeratava näoga naine – Kadri Kukk. Ta on rõõmsalt üllatunud kuuldes, et teda nii paljude aastate järel uuesti üles otsitakse. Umbes paarkümmend või isegi rohkem aastat tagasi oli tema laule üles kirjutanud Saareste.
[---] Oma vanaema mäletab K. Kukk väga hästi: „Ta õpas' mulle pallu laule ja õpas' nende järgi ka elama...“ jutustab Kadri. Nähtavasti on ta vanaema väga armastanud. K. Kukk teab hulka ilusaid laule ja mul on tunne, et ta sisimas on üks lakkamatu helin: kord kurb, kord rõõmus, siis jälle kurb... Vanad laulud helisevad... Nad ei vaiki vist kunagi selles lüürilises hinges.
Halli-kirju kassike tuleb pika lauluga ja – krapsti! – kohe sülle. K. Kukk ütleb, kass tahtvat näidata meile oma „last“. Lähemegi siis truubi juurde, kus puhtal põrandal lappide puntral liigub süsimust „laps“. Armas on ta ja abitu, kui püüab edasi liikuda, aina värisedes ning vaarudes oma neljal toel.
Nüüd kirjutan mina üles neid suurepäraseid vanu laule. K. Kuke repertuaar näib olevat ammendamatu.
„... Ärä läät siitä lävesta,
jätäd tua tuule joosta,
akene lume ajade...“
Vanad pulmalaulud. Kuidas sai küll noorik kodust lahkuda kui niisuguseid laule lauldi? See ajab ju nutma. – „Jaa, nuteti, nuteti! Pidigi nutma. Ku noorik läits ilma nututa isakodust, sis üteldi ike, et küll ta perän nutap. A ku ärä minnen nuteti, sis pidi uuen kodun ea elu een ootma...“
Kirja pannud Regina Praakli, pildistanud Õile Hansen
pühapäev, 15. 10.
Tartu 1995: Töömees ei vali, võtab, mida antakse – Kõnekäänd, mis on levinud ja kasutatakse igasugustes andmise-võtmisega seotud olukordades.
laupäev, 14. 10.
Jõhvi 1889: Kui aned sügisel sooja maale lähvad ja mennes segasi lennavad ja ei mitte sirges ridades, siis usuti, et väga segased talve ilmad tulevad.
reede, 13. 10.
Tartu 2007: Mina ei usu, et kui must kass üle tee läheb või on 13 reede, siis see halba toob. Need on lihtsalt väljamõeldised kergeusklikele.
Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.
neljapäev, 12. 10.
Karksi 1960:
Jälle teele Marie Alliku poole. Ta tahab meid ise saata metsateeni, mis viib Kadri Kuke juurde. Nõustume. Pannakse ülle hele, puhas pluus ning rõõmsalt valendav seelik. Kanad ruttu-ruttu varju alla (et kull kätte ei saaks!), suletakse korralikult paar uksekest ja asumegi teele. Teel näitab Marie Allik meile orgu, kuhu vanarahva jutu järgi kirik olla maa alla vajunud. Miks ta siis ma alla vajus? – „No eks ike vanast nende maavärisemiste perast!“ – Vastu orgu – teispool maanteed – aga kumerdub vana Kalmemägi. Pildistame nii orgu kui ka Kalmemäge. Läheme edasi, ikka edasi ja jõuame nelja teeharuni. Nüüd juhatab M. Allik meile tee kätte ja käseb ikka otse minna, kuhugi kõrvale pööramata. Vaatan vasakule pöörduvat metsateed, mis aga juba pisut eemal end uudishimulike pilkude eest puude taha peidab. – Kaunis on see tee! Öisest niiskusest veel kuivamata metsaalune lõhnab, kutsub. Kui näeks ühte ainukest hirvekestki! M. Allik jutustas, et siin olevat jahikeelu piirkond ja vahel võivat neid siin näha. Mida sügavamale metsa jõuame, seda kaunimaks ta muutub. Ja tee – see siira-viira kulgev tume lindike, mida hommikune päike pole veel ulatunud pleegitama – aina jookseb meie eel. Hea on käia. Tunnen, et niisugust teed võiks käia otsata... Möödume harulisest kasest, mis teekäänaku tagant meid vallatult üllatab oma rohe-rohelise siidiselt kahiseva seeliku ja valgete sukkadega kahel pikal saledal säärel. Pisut eemal on teeservale pudenenud teri ja imekaunis sametine rohelus paelub me pilgud ning lausa mangub hellitusi. Ei saa enne mööduda, kui olen paar korda hellitavalt silunud üle pehme, metsa eksinud viljatuka. Ah, kindlasti igatseb ta valgust ja avarat taevast, mille all laulavad tuuled oma tuhandeviisilist laulu...
Kirja pannud ja pildistanud Regina Praakli
kolmapäev, 11. 10.
Rapla 2014:
Karu-Jürka
Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959-1960. Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: "Karu-Jürka." Karu-Jürka vastab: "Kasi nurka!" (võib öelda ka: "Mine nurka!") Sama mängija küsib: "Mitu sammu?" Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis). Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.
Kirja pannud Tiia Põldme.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4457
teisipäev, 10. 10.
Karksi, Äriküla k 1960:
Läbime pika metsatee, nautides metsa varjuküllust, sest päikesel on taas tulnud soov maad oma lembusega õnnestada. Jätnud umbes km maanteed selja taha, lõpeb mets vasakul. Paremal aga – pisut nagu häbenedes oma pealetükkivust – eemaldub ta teest, kuid jätkub. Nüüd varsti näeme ka Marie Alliku eluaset – Tammiste talu. [---] Koera siin pole, on aga tore kanake, kes meile esimesena „tere“ ütleb. [---] Puu all pingil istubki Marie Allik heegelnõelaga käes ja valge niidikeraga süles, tumepruun ergas nägu veel tumedamate silmadega meile suunatud. Kuuldes meie soove, on ta lahkesti nõus oma teadmisi päevavalgele tooma. Eelkõige aga jutustab ta meile ühe loo truust armastusest. Vanakesse oli loetu sügavat mõju avaldanud ja nüüd, meile kõike ümber jutustades, hakkab ise nutma.
[---] M. Allik on 70 a., sünd. Abjas Karsi talus. Lapsena (12-aastaselt) on ta paar aastat elanud Lätis, kust on jäänud ilusad mälestused. Abielludes on ta aga oma praegusesse elukohta asunud, kus elab nüüd üksi. [---] Siiski, tal on siin ka „seltsidaamid“ – kaks kanakest! Neid hoiab ta väga ja paneb ikka aiateibasse läikivaid purke, et nendega hirmutada kulle, kes siin tihti tema armsaid hoolealuseid kimbutamas käivat.
Maanteel sõidab auto, antakse signaali ja üks käsi viipab tervituseks. M. Allik tõuseb ruttu ja viipab silmade särades vastu. See kõik vältab vaid hetke, aga kui palju rõõmu see pisike hetk kingib vanale inimesele. Seda oli ilus vaadata. Mööduja olevat ta pojapoeg, kes alati siit möödudes teda niimoodi tervitavat.
Kirja pannud Regina Praakli, pildistanud Lilia Briedis
esmaspäev, 9. 10.
Kadrina, Undla k 1937:
Kus sa elad? -- Sääl, kus lauk koer ja laudvärav, puupinu ümber õue, mets on põõsa taga, toasuu on vasta ust.
pühapäev, 8. 10.
Karksi 1960:
Lõpuks küsisime, kus asub Karksi põrguhaud. Ann oli kohe nõus näitama tulema. Ka lapselapsed, kaks väikest poissi tulid kaasa. Me küll puiklesime vastu, et ta ei tuleks, ega see nii ligidal ole, asub üle ürgoru teisel kaldal. Ann tuli aga ikkagi meile teejuhiks. Ega olnudki nii kerge teed leida. Karksi põrguhaud on üsna palju kokku varisenud, küllap ta varemalt oli suurem, allik voolab liivakivist välja.
Kirja pannud Selma Lätt
Nüüd tahab aga Ann Toompalu meile tingimata näidata Karksi põrguhauda, mille juures asuvast allikast vanade rahvajuttude järele vanapaganad olla joomas käinud. Imetlen kummalist jõudu, mis peitub selles vanakeses. Väledate sammudega kahlab ta meie ees läbi pika heina, kusjuures seeliku kulunud äär tema järel nukralt üle paenduvate heinakõrte libiseb. Läbi võsa ja okastraatide kulgeb meie tee. Viimaks, läbides veel soise heinamaa, olemegi kohal. Koobas on küll kinni vajunud, ainult väike avatud suu on veel näha. Teen mõned pildid koopasuust. Allikas seal lähedal vuliseb lõbusalt kutsudes ja kuna janu meid Liliaga vaevab, maitsemegi mõnuga vett sest „vanapaganate allikast“.
Kirja pannud ja pildistanud Regina Praakli
laupäev, 7. 10.
Räpina, Kõnnu k 1912:
Saunas vihtlemise laul
Sipa-sipa, siiri pite,
vipa-vipa, viiri pite,
seh-seh, sitamulk,
näh-näh, nabavars!
Laulnud Mari Noorhani, kirja pannud Armas Otto Väisänen, Alfred Nirk ja Rudolf Tamm.
[kivile.kirmus.ee]
reede, 6. 10.
ERA tuleb külla – täna kl 15 Kärdlas!
Pühalepa, Taguküla 1933:
Söua paati, jöua laeva.
Millal meie senna maale,
kus need kuked kuldas käivad,
ja need kanad kardus käivad,
aned aljas öbedas,
peened linnud killingis.
Regilaulu „Imemaa“ laulnud Leena Elmi Kassari Tagukülast, salvestanud Herbert Tampere.
[http://folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA11_01.mp3
]
Helen Kõmmuse koostatud väljaande „Hiiumaa rahvalaulud, pillilood ja tantsud “ esitlus ning rahvaluulearhiivi teadurite ettekanded täna kl 15.00 Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas.
neljapäev, 5. 10.
Väike-Maarja 2007: Õpetaja ei hüüa tulles.
kolmapäev, 4. 10.
Ootame perenimedega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Imelik nimi“!
Urvaste 1939:
Kuidas sai talumees nime.
See juhtus siis, kui pandi eestlastele priinimesid. Ka üks talumees läinud nime vastu võtma Vaabina mõisa. Tema poole olid saadetud karistussalgad, rüütlid, korterisse. Talumees olevat neid väga hästi hoidnud ja kohelnud. Sellejärele ütelnud mõisnik talle, et sinust saama rüütel.
Talumees võtiski omale nimeks Samarüütel.
Jutustanud Endla Kallin, kirja pannud Alvine Maalik.
http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/14
teisipäev, 3. 10.
Karksi, Polli k 1960:
Teeme üheskoos käigu jutustaja ja lauliku Ann Toompalu juurde, kes elab üsna Nuia ligidal. Annelt on Mari Sarv kirjutanud mitusada lehekülge rahvaluulet. Meie kohus on tema materjali lindistada, enne kõike aga teda ennast näha, kuulda. Ann Toompalu on meile kõigile elamuseks. Leidsime ta aiast peenarde vahelt umbrohtu kitkumast. Selg on küll küüru vajunud, kuid tumedatest silmadest ja kogu rühist õhkub veel küllalt elujõudu. 85 aastat ei ole veel väga ränk koorem. [---] Meid üllatas see tahe meile kõike jutustada, laulda. Võtsime kaasa „Reporteri“ ja 5 linti. Varsti olid need aga täis. Üks rahvaluulepala järgnes kohe teisele. Kõrvalist juttu peaaegu ei olnudki. Kuulsime vanu rahvalaule, see lausa paitab kõrva. [---] Ann ei ole suur laulik olnud. Isa pole teda tüdrukuna üldse laulda lasknud, et ajab viisi kõrva. Hiljem on aga julgust juurde tulnud ja teistega koos saab laulda küll, pealegi on Annel väga hea mälu ja laulusõnu ning muid lugusid on tal peas palju. Kui siis ütlesime Annele, et lindid on otsas, tuleme teine kord, lausus ta: „No ku te just rohkemp ei taha...“ Heldekene, no miks me ei taha! Paar nooremat inimest lippasid lintide järele ja töö jätkus.
Kirja pannud Selma Lätt, pildistanud Regina Praakli
esmaspäev, 2. 10.
Audru 1979: „Eks me näe,“ ütles pime ja jooksis vastu posti. (Seda öeldakse siis, kui mõni väga hoopleb oma võimete üle.)
pühapäev, 1. 10. 2017
Iisaku 1962: Tüdrukud olid teenimas jüripäevast sügisel oktoobrini. Kellel oli linu ropsida, see pidas kauem ka.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/oktoober/item/49635
laupäev, 30. 09.
Rõngu 1950:
Kartulivõtt Elva rajooni Hellenurme kolhoosis.
reede, 29. 09.
Kolga-Jaani 1943: Mihklepäe tahtsid Murru Mihkelt kinni siduda, aga Mihkel läks kodust ärä, ei tahtnd, et tedä seotasse. Nemad oidsid salajas ja ütleväd, et eks minä rääkind ärä. Ei rääkind minä sellest kedägi, aga Mihkel isi koguni ei tahtnd. Ma ütlesin küll, et egäs nad siis sind mudu sio. Eks Oina Annal oli tehtud ilmtore manisk, elmed ollid ääres, siis päräst andsid talle kätte.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mihklipaev/item/49283
neljapäev, 28. 09.
Häädemeeste, Kura k 1939: „Lind leiab teragi, ku ta otsib“ – öeldaks siis, kui keegi kaibab, et ta ei leia midagi, et tera on küll väike, siski leitaks kätte.
kolmapäev, 27. 09.
Karksi 1974:
Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna (endine ja praegune ERA) folkloristid rahvaluulekoguja ja lauliku Mari Sarve 90. sünnipäeval Karksi-Nuias
Vasakult: Ottilie-Olga Kõiva, Mari Sarv, Herbert Tampere, Erna Tampere
Mari Sarv (1884-1977) alustas kirjapanekute läkitamist Eesti Rahvaluule Arhiivi ajaleheüleskutse peale 1930. a. ja sai üheks arhiivi parimatest korrespondentidest. Ta oli ka Mulgimaa kunagise rikka regilaulutraditsiooni viimaseid kandjaid. Laulud õppis Mari Sarv noorpõlves, elades perega Karksi mõisa moonakatemajas. Seal oli koos palju lapsi ja noori, lauldi karjas käies, peeti rohkesti simmaneid, kuuldi kiigel ja jaanitulel vanemaid naisi vanu laule laulmas. Mari Sarve laule on salvestatud mitmel eri ajal, alates 1935. a. vaharullisalvestustest ja plaadistustest 1960.–1970. aastate lindistusteni. Tema laulmisstiil oli ebatavaliselt aeglane ja kaunistusterohke, ka kõne olevat olnud pikaldane ja mõtlik.
Kuula tema laule:
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/Esitaja-Mari-Sarv
teisipäev, 26. 09.
Püha 1947: Tuulise sügisega on pailu pihlamarju.
esmaspäev, 25. 09.
Laiuse 1938: Oma silm on kuningas. – Oma silma võid sina uskuda, aga teisi mitte.
NB! Veebiülekanne kl 15 algavast ERA 90. aastapäeva konverentsist „Arhiivid kui teadmiste teejaamad: mõtteid ja mõjusid“ https://www.uttv.ee/
pühapäev, 24. 09.
Täna möödub 90 aastat ERA asutamisest!
[Ü]hel õhtul [töötas] hr. Linsi üksi praeguseis Eesti Rahvaluule Arhiivi tööruumes, laua juures, olles süvenenud tegevusse. Umbes kella 11 ajal öösi tunnud ta äkki nagu tuuletõmbust käivat üle toa. Üles vaadates nägi ta lauale vastas oleva ukse poolt lähenevat noort blondi ja väheldast neidu, kes kandis valgepõhjalisest riidest öökleiti, mille riie oli ilustatud rohelise ristikheinalehe mustriga. Öökleidil olid avarad, lillad varrukad. Kuna sellal oli majahoidjal noor õde külas, siis arvas hr. Linsi, et see on tulnud öösi ruumidesse kolama. Tahtes teda veidi hirmutada, tõusnud hr. Linsi ja kavatsenud neiut kinni kahmata, kuid see kadunud jäljetult käte vahelt. Samas tulnud hr. Linsile ka meelde, et teenija õde on brünett, kuna nägemus oli blond. [---] Kes oli blond daam? [---] Maja on ehitanud keegi von Grote aastat 40—50 tagasi. [---] Majaomanikul von Grotel olnud noor ja väheldane blond tütar, kes kasutanud praegust Eesti Rahvaluule Arhiivi tööruumi oma salongiks. Eriti armastanud ta peigmehega, kellegi noore arstiga, õhtuti vestelda küdeva kamina juures. Viimati tulnud aga noore preili õnnele järsk lõpp. Peigmees jätnud ta maha ja sõitnud Riiga elama. Varsti selle järele preili suri salapäraselt. Majaomaniku perekonnas püütud surma põhjusi salajas hoida, nii et pole õieti teatud, kas preili end poos või mürgitas, kuid igatahes ta surnud vägivaldset surma. Pärast seda aga algasid salapärased jalutamised ja uste paugutamised majas, mis kestsid 1929. aasta 1. oktoobrini. Sel päeval nimelt leiti samas majas oma korteris mahalastult Eesti Rahva Muuseumi asjaajaja Eisenschmidt, kes oli tänini selgitamata põhjustel käe oma elu külge pannud.
Kummituslugu ilmunud ajalehes Vaba Maa 03.02.1936
Pildistanud Alar Madisson, kummitust kehastab Ave Ave Goršič
laupäev, 23. 09.
Vigala 1959: Ei täna pole veel viimnepäev, küllap jõuab.
reede, 22. 09.
Haljala 1938: Pööripäeva tuul kestab mihklipäevani. Kus ta siis on, sinna ta jääbki kogu sügiseks, kui ta vahel ka keerab ära, siis ikka ainult väheseks ajaks. Varsti keerab ta jälle sinna tagasi, kus pööripäeval pesa tegi.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/sugisene-pooripaev/item/49249
neljapäev, 21. 09.
Ambla 1894: Kustpoolt madisepäeval tuul on, siis selle tuulega ei pea mitte odre külvama, vaid linu.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45144
kolmapäev, 20. 09.
M. J. Eisen 1922:
Lugeja, sulle on vist mõnigi kord unes juhtunud, et keegi sind taga ajas ja su elu tahtis võtta. Sa katsusid põgeneda, aga sul oli nagu tina jalus – sa ei saanud sammugi edasi. Teinekord jälle oli vaenlane su kallal ja katsus su eluküünalt kustutada. Sa olid nagu halvatud, ei saanud sõnagi suust. Viimaks pääsis su keeleköidik ometi lahti, sa karjusid valjusti ja ärkasid hirmu pärast värisedes üles.
Sarnaseid unenägusid juhtub enamasti igaühele.
Tihti läheb lugu veel pahemaks. Magaja rindade peal näib nagu kivikoorm olevat ehk nagu mõni hirmus elukas lamavat, magaja hing tahab kinni jääda ja magaja ise tunneb suurt vaeva. Alles ärkamine päästab magaja vaevast.
Igatahes on unenägu, nimelt mingisugune ehmatav, kohutav unenägu väga tihti luupainajaga ühenduses. Unes ilmub mõnikord keegi hirmus vaenlane ja pealegi nii elavalt, et magaja unenägemist ilmsi arvab olevat. Ärgates ei või ta kaua aega märgata, kuhu vaenlane äkisti saanud, kes ju ta juures olnud. Korra juhtus mulle järgmine lugu. Ärkasin ööse unest üles, neljandast toast kanget appikarjumist kuuldes. Enne kui veel asjast aru sain ja appi võisin rutata, seisis appihüüdja värisedes minu voodi juures. Küsides, mis sündinud, seletas appihüüdja, keegi must mees karanud magamise ajal ta kallale ja hakanud teda kägistama; ta ärganud üles, hüüdnud appi ja põgenenud kägistaja käest ära. Kui kohe tulega mindi otsima musta meest, kägistajat, ei leitud kedagi; kõik uksed olid lukus ega võinud keegi võõras sisse pääseda. Kägistaja, must mees, kes appihüüdja kallale karanud, oli unenäo nägemine, mingisugune luupainlik viirastus, mida unenägija aga tõsiseks olevuseks pidas. Ülepea on lugu ikka nii, et luupainaja kaob, kui suudetakse ennast liigutada või häält teha.
Pildistanud Kristjan Põldmäe, asukoht ja aeg teadmata
teisipäev, 19. 09.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1941:
Söömalaud oli lihtne puulaud, nelja jalaga ja all jalge peal teine kitsam laud, mida nimetati kassilauaks, selle vastu toetusid sööjate põlved. Vanal ajal olid söömalauad madala jalgega, nii et laud asus palju madalamas kui nüüdisajal.
Joodulauad olid pikad, jalge pealt äratõstetavad, laud ulatas toas ees seinast taha, ja pandi seina ligi, nii palju seinast eemale, et sööjad ruumi said istumiseks. Istumise jäuks olid jooduajal pingid, igapäevaseks söömaks olid istmed ehk toolid ja pingid, kudas kellegil juhtus olema. Kõik lauad ja pingid olid valgest värvimata puust ja küüriti liivaga hästi valgeks. Joodulaudu ei olnud igal talul, neid laenati teisest talust, kus oli niisugune laud, sealt viidi tarviduse korral igale poole, niisama ka istepingid.
Kirja pannud Emilie Poom.
esmaspäev, 18. 09.
Kõpu 1897: Kui laps pahur ja vihastab, siis üteldakse: on vist hommiku üles tõustes sängist pahema jalaga välja astunud.
pühapäev, 17. 09.
Risti 1937:
Viimasena Nõva vallas külastasin seda kuulsat [Juhan] Holtsi, kellest räägiti mulle igas külas midagi ja kelle sepitsetud laule sadade salmide kaupa pakuti. Juhatakse mind väiksele vabatkohale külaserval. Kahjuks pole aga peremeest kodus, läinud metsa korvivitsu tooma, elatab ta ju ennast peamiselt korvipunumisest. Istun ja ootan. Peretütar jutustab mulle meestest, kes lasknud isa laulda kõik omad vanad laulud masinasse, näitab isa kaht vaimulikkude laulude kogu, üks neist trükitud ja teine käsikirjas. Mõne aasta eest võtnud isa osa ka hümnivõistlusest, kus jäänud aga kõrvale. Nüüd jõuab ka peremees ise koju. Tütar teatab juba õuel, et jälle tulnud preili, kes soovib laule. „Mo laulud kolva nendele ühti,“ pahandab vanake kibestunud vist nurjunud hümnidest. Siiski ulatab mulle tuppa astudes lahkelt käe. Oma käbeda olemise ja kärmete liigutustega tuletab ta mulle ühte anekdooti meelde, mis kuulsin tema kärmete jalgade kohta külast. Nimelt sel ajal, kui Holts vedanud posti Paldiskist Nõvale, sõitnud kord Nõva mõisa proua teel temast mööda. Proua tahtnud vanamehe jalavaeva kergendada ja kutsund teda tõlda. Holts kohe kärmesti müts peast maha ja prouale vastu: „Suur tänu, prõuakene! Ei ma või peale tulla, pärast jään siis hiljaks.“ Ise pannund jooksma ja olnudki juba mõisa köögis söömas, kui proua kohale jõudnud.
Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist
laupäev, 16. 09.
Emmaste, Metsalauka k 1939:
Miks aab väriseb?
Jeesus läind vihmaga aava alla varju. Aav põle teda varjule võtnd, väristand aga vett peale. Sellest saadik peab aav alati värisema.
Jutustanud Liisu Kalju, kirja pannud Enda Ennist.
reede, 15. 09.
Tallinn 1916/1917:
А, И, Б сидели на дубе. А улетел и Б улетел, а кто остался? – Значит И остался (Обыкновенно незнающие ученики отвечали, что никто не остался).
Kirja pannud Paul Ariste 1931.
Kirja pannud Paul Ariste 1931.
neljapäev, 14. 09.
Risti, Vaisi k 1937:
[---] läksin küla suurimasse ja uhkemasse tallu – Peedile. Leidsin sealt ka kihelkonna vanima inimese, 97-aastase Ann Silveri. Kõrgele eale vaatamata oli vanake veel kaunis käbe, kuulis ja nägi üsna hästi. Rääkisin talle, kes ma olen ja mis soovin, ja kui vanake kuulis, et olen Nigula kihelkonnast, andis mulle kohe kätt rõõmustades: „Oi, latseke, siis oleme ju ühest kihelkonnast, ma ka ju Jaluksest pärit.“ Seega oli tee õnnelikult tasandatud, võisime alata. Imestas mind küll vana inimese võrdlemisi täpne ja kauge mälu, tal olid isegi karjalapsena õpitud mängud ja laulud meeles, rääkimata pulmalauludest. Lõpuks soojenes niivõrt noorusmälestusist, et vana jalg kepsles tantsugi mulle põrandal. Kui aga teisel hommikul tahtsin kontrollida laule, oli emake sõnakehv ja läks toast ära aeda. Siis tuli noorperenaine mulle appi, seletades, et vanaema kurtnud: „Mis ma sellest saan, et talle jutustan.“ Mõistsin ja pistsin vanakesele pihku pisut peenraha, ostku enesele midagi minu mälestuseks. Nüüd oli ta jälle lahkus ise, kontrollisin vanad laulud ja sain uusigi juurde. Enni lahkumist pildistasin teda, mis meeldis eriti vanainimesele.
Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist
kolmapäev, 13. 09.
Valga 2007:
* Pikkade näppudega inimesed mängivad hästi klaverit.
* Kulmu kortsutades ja tulles nende vahele joon – tähendab see kunstiandi.
* Suurte kõrvadega inimesed on andekad.
* Kui küüned kasvavad ülespoole, on inimene lahke, kui alla – õel ja kitsi.
Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.
teisipäev, 12. 09.
Viljandi 1978: Unenägude tähendused, pisarad – head.
esmaspäev, 11. 09.
Kärla 1968: Eilne mees vahib aknast jälle sisse (hommikul päeva valgeks minnes).
pühapäev, 10. 09.
Räpina 1937:
Räpina vana kõrtsihoone lammutatud rusud, mille all suur ühishaud Rootsi sõja ajast, ja kloostri varemed, kust arvatakse leida peidetud varandusi ja ajaloolist kuldmõõka, mis kuulus langenud väejuhile kindralile.
Pildistanud Rauba
laupäev, 9. 09.
Tartu 1977:
K: Miks jookseb jänes üle raudtee?
V: Sest raudtee alt ei saa
reede, 8. 09.
Väike-Maarja 1939: Kui mees läks piale joomingud kõrtsu piad parandama, siis küsiti ta käest: „Mis püha sul täna on?“ Siis vastati kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda.
hhttp://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ussimaarjapaev/item/49173
neljapäev, 7. 09.
Jüri, Nabala v 1889:
Nabala valla vanema rahva suust võib praegugi veel kuulda, et mitmes sõnas v- tähe asemel b- täht saab pruugitud ehk välja räegitud. Näituseks: Sõna kaval asemel ööldakse kabal, Kõva – kõba, kõver – kõber, kõvasi – kõbasi, kivi – kibi. See on üks kabal inimene. Kõba kibi ei tee häid jahu. Jürisid, Marisid, kirjuid koeri ja kõberaid puid olla kõige rohkem.
Nõndasammati räegitakse siin ümberkaudu rahva seas igal pool veel: koa, moa, vohatama, reakima, seal-teal, seask, peal /---/. Tuseldama, useldama (karvustama, ka peksma), trummeldama, vemmeldama, kämmeldama, võmmima, kaigast andma, rooskama, sähvima, vitsutama, simakaid jagama, püksimõetu võtma, toatagust tuustima, kase urvi riputama, urva plaaster, leilitama jne on kõik väga pruugitavad sõnad, millega ihunuhtlust (ihuharimist) tähendakse.
Kirja pannud Jaan Ruutopõld.
kolmapäev, 6. 09.
Helme 1982:
Sambla Anu laul
[---]
Suured kohtu politseid
kirikaeda jõudsid,
tii, mis aga tiha võid,
mehe hauda nõudsid.
Ma püüdsin näita,
et olen süita
ja pika puhu
sain jälle rahu.
Surnu lasti tagasi
oma rahupaika.
Hinga jälle vagusi,
ei sind keegi lõika.
Ei läinud kaua,
kui selle haua
nad võtsid lahti,
et uuesti vahti.
Lõikamises Veiserais
sääl ei olnud mina,
purgid panti haisvat täis,
muudkui hoia nina.
Ja kolmat korda
said kärjed murda,
siis tuli nähä,
mis jälle tiha.
Jälle uudist ja mis uus,
mis ei ole olnud,
surnu nähti habe suus,
haudas habet olnud.
See oli ime,
kust sai si seeme,
kas vana tüvest
või päris savist.
Arvataks, et mulla sees
iga asi tärkäb.
Kui sa külvad iganes,
loodud jõuga ärkab.
Laulnud Loti Timpmann
Fotol Piitre (Peter Panov) ja Loti Timpmann
teisipäev, 5. 09.
Ambla 1930: Räägi, mis tõsi, söö, mis küps.
esmaspäev, 4. 09.
Torma, Avinurme 1931:
Juba varakult pidi laps tööle hakkama: „Seitsmeaastaselt siakarjus, kümneaastaselt künnipoiss.“ Kümneaastaselt pidi aga laps ka kooli minema (ennemalt) ja seitsmeteistkümneaastaselt leeritatud saama, siis ka kooliskäimise lõpetama. 21-aastaselt arvati laps täisealiseks (ennemalt), mil ajal ta vanemate eestkostmise ja kasvatuse alt vabanes, noormees aga kroonuteenijaks vastu võeti. Need on tähtsamad ajajärgud, mida igaüks enne täisealiseks saamist pidi läbi elama.
Kirja pannud Mihkel Sild.
pühapäev, 3. 09.
Jüri, Pajupea k 1935:
Kalamäng
Mängitakse hulgakesi. Algab nii, et üks mängija hakkab teisi kinni püüdma. Kelle ta kätte saab, võtab tal käest kinni ja hakkavad uuesti püüdma. Iga kord, kui kätte saadakse, võetakse käest kinni. Seda nimetatakse „võrguks“ ja teisi „kaladeks“. Mäng lõpeb, kui kõik kalad on kinni püütud.
Kirja pannud Elmar Kesa.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1667
laupäev, 2. 09.
Helme 1982:
Rahvaluulekoguja väsinud jalad
Pildistanud Peter Panov
reede, 1. 09. 2017
Valjala 1995: Loll elab lossis, tark elab tassis.
neljapäev, 31. 08.
Tartu 1975: Mees olgu must, ropp ja karvane – muidu ta polegi mees!
kolmapäev, 30. 08.
Audru 1964: „Sa naa vara tulid meile, ma pööra alles teist külge,“ – öeldi, kui alles voodis oldi.
teisipäev, 29. 08.
Petseri 1991:
Jumalaema uinumise püha ehk maarjapäiv Petseri kloostri hoovis.
Foto: Pulmu Manninen
esmaspäev, 28. 08.
Mustjala, Jauni k 1978: Kui vares hommikul kraaksub, siis küsitakse, kas karjub õnne – siis jäägu oksale. Kui kurja karjub, lennaku ära.
pühapäev, 27. 08.
Pilistvere 1888: Sealt käib suur sõda, kust ei mahu kassi saba?
laupäev, 26. 08.
Helme 1943: Ega tuld es tohe lasta ära kistuda. Kui olli ära kistunud, sis tõmmati hüdse välla ja tuhk panti sinna pääle. Kui tõsel talul tuli ära lõpnu, sis tulti muiale otsme, ütskõik mis nõuge, hüdse panti tuha sisse ja läts mineme jälle. Tulega pidi huul kik aig oleme. Ninda on sii sisse jäänud, et sii tule viimine oli nii pakiline, ega sis aiga es ole lärmate, et üteldes nüüdki: „Kas sa tuld tulit otsme!“
Jutustanud Miina Vallaste, kirja pannud Luutsia Vallaste.
reede, 25. 08.
Helme 1982:
Ülo: Aga kui uss hammustas? Ega selliseid inimesi ei olnud, kes seda ravida mõistsid?
Aliide: Oli küll! Ennem üits, üits vanemb inimene, jah.
Ülo: Aga kuidas ta ravis?
Aliide: Ta otsis, kui uss oli sinu pistand, siss ta tulli kodu ja otsi selle ussi välja ja kutsu ussi kodu. Ja siis oli laskend tal hammustada ussil sealt, kus ta pistse. Ta siis oli terves saanu. Mina kuulsin: niimoodi vanembad inimese kõnelivad.
Fotol jutuajamine Aliide Mägraga, pildistanud Ülo Valk.
neljapäev, 24. 08.
Vändra 1889: Pärdipääval võetakse mett, hiljem süüvad änam kui tuuvad.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/partlipaev/item/49096
kolmapäev, 23. 08.
Käina, Käina k 1938: Laen tasuti ikka naeruga – pidi natuke rohkem tagasi viima kui oli laenatud.
teisipäev, 22. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Okonešnikovo raj, Zolotaja Niva k 1995:
Elmar Sõrmus ja "Suhkrutükk".
Jäädvustasid Anu Korb ja Indrek Kaimer.
[video]
esmaspäev, 21. 08.
Märjamaa 1992: „Einoh, mis ma pagarilapsele saia pakun!“ ütles pagar ja krahmas lapse suust saia ära.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
pühapäev, 20. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Krutinski raj, Rõžkovo k 1999:
Siberi eestlased, Olga Klaus ja Emilia Naarits tantsivad, kaasa laulab ka Maria Vedom.
:,: Ma läksin õhta hilja,
ku(i) taevas oli lilla.
Üks nuormees oma pruudiga
läks üle kivisilla. :,:
:,: Tule ikka, ole ikka,
see veikse juudiplika. :,:
Jäädvustasid Anu Korb ja Andres Korjus
Siberi eestlased on 18.–19. sajandil kodumaalt väljasaadetute ja 19. sajandi viimasel kümnendil ja 20. sajandi algupoolel omal soovil väljarännanute järglased. Vanimaks teadaolevaks luterlaste kolooniaks Siberis on Rõžkovo (asutatud u 1802).
laupäev, 19. 08.
Setomaa 1938: Paasapäävä läävä’ ubinah puhtas. Inne ei tohi süvvä ei ubinat, ei kruussa.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paasapaev/item/48783
reede, 18. 08.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Kovaljovo k 1995:
Kallimale, kallimale tahtsin ma
musu anda salaja.
Aga musu tabades
lamp seal laual kolises.
Mamma kuulis seda häält,
tabas neid sealt musu pialt.
Paremp oleks, paremp oleks,
kui põleks näind.
Parem oleks, kui põleks armastand,
aga suud ega südant sulle and.
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/eestlased/ee-02-30.html
Laulnud Linda Adamson, Sohvi (Sonni) Benfelt, Maria Einbaum, Miina Einbaum, Aleksander Kondrov, Pauliina (Polli) Kondrova (Einbaum) ja Eliise (Liisi) Näkk (Meri), salvestanud Indrek Kaimer ja Anu Korb.
Ilmunud kogumikus: „Siberi eestlaste laulud“ (2005, veebiväljaanne 2014, koostanud Anu Korb).
neljapäev, 17. 08.
Muhu 1888:
Õngemehe laulud
Mere kirju kalakene,
mereliiva linnukene,
merelaine lapsukene,
merepõh´a põrsakene!
Kui oled all, siis akka otsa,
kui oled põhjas, siis põruta!
Kui tuled kaldast – karga kinni!
Kui oled väinas, – via alatsi!
Kirja pannud A. Pallasma.
kolmapäev, 16. 08.
Vastseliina, Kõrgessaare k 1980:
Umbes nõnda mängisid külapoisid Võrumaal kannelt oma väljavalitute magamistoa seina taga. Praegu on päev ja väljavalitu koos lapselapsega vaatab vargsi ukse vahelt vanamehe tembutamist.
Kirja pannud ja pildistanud Vaike Sarv
Kandlel Rafael Kartsepp
teisipäev, 15. 08.
Simuna 1917: Niipalju veel maarjast, et suvel rukkimaarjapäeva aegu maarjapuna juuakse – harilikul viinal mõni tilk palsami hulgas.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rukkimaarjapaev/item/49000
esmaspäev, 14. 08.
Simuna 1905: Kui ühte inimest unes näed ja siis sellepeale ülesse ärkad, pööra siis padja kohe teisepidi ja maga edasi – siis peab see inimene, keda Sa unes nägid, ka sedasama unenägu nägema.
pühapäev, 13. 08.
Kihnu 1950:
Juba Kihnu randa jõudes kutsusid kalurid meid merele kaasa. Me läksimegi täna öösel kakuami lappamist vaatama. Varahommikul tuli paat sadamasse tagasi 1,3 tonni räimega. Meie muidugi olime suurest saagist vaimustatud, kuna vastasel korral oleks meid kõiki paadi alt läbi tõmmatud. Nii tehakse võõrastega, kui nad saagi peale pahasti mõjuvad. Kalurid leidsid, et saak on keskmine. Nad on korraga välja tõmmanud kuni 4 tonni kala.
Kirja pannud ja pildistanud Ellen Niit
laupäev, 12. 08.
Asundused, Venemaa, Tomski obl, Kaseküla < Linda k 1993:
Minu vanemad olid Rakvere kandist pärit. Vanaisa oli metsavaht, Rakverest 20 km. 1903. või 1905. aastal läksid sealt Siberisse. Tepluškad vene keeli üteldakse, kraamivagunid, nendega läksid. Kaua aega olid tiel, kuu või poolteist. Ema oli siis 16 vana ja ja vend ka poisike – need tulid enne ja pärast perekond tagant järele. Seal oli trageediaid selle tulemisega. Tüdrukul oli peigmees, aga nii kõva vanemate käsk oli …
Jutustanud Olga Reile (Arju), kirja pannud Anu Korb.
2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega. Täna, 12. augustil algusega kell 12 tuleb ERA külla Pajusti rahvamajas Lääne-Virumaal! Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
reede, 11. 08.
ERA täna arvamusfestivalil!
Pärnu-Jaagupi, Ertsma k 1932:
Mõistke, mõistke õed hellad,
arvake naised agarad:
miks need rukkid risti on,
vili viira-vaaraline,
kaerad kaheharalised?
Mina mõistan, kohe kostan:
sest need rukkid risti on,
vili viira-vaaraline,
kaerad kaheharalised –
peremees kündnud küünedega,
sulane vagund varvastega,
külikilimid külmetand,
äkkepulgad ärmatand,
saharauad roostetand.
Laulnud Mari Vaher, kirja pannud Felix Kerber.
ERR ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv korraldavad arvamusfestivalil Paides arutelu „Kuidas mäletada, kuidas kujutada: kultuurimälu talletamine ja rahvusidentiteedi kujundamine“ täna kell 15.30–17.
neljapäev, 10. 08.
Kuusalu 1948: Lauritsapäe on suur püha. Peetakse veel praegugi 10. augustil. See on kiriku nimepäev. Laurentsius on olnud üks mees, kes siin elanud. Tema ehitand selle kiriku. Ega see tõsi pole, kirik ehitati ikka hiljem, aga eks see nimi talle antud. Näe, on see suur kivi (ca 0,5 km kirikust alevi poole, kivil on rest, käärid ja rist). Selle peal olla Laurentsius põletatud. Kääridega lõigutud kõrvu ja silmi, risti peal põletatud. Eks ta võis ju nii olla küll.
Kirja pannud Heljo Ernesaks.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lauritsapaev/item/48791
kolmapäev, 9. 08.
Nõo 1974: Sii ilmaelu om kah üits tühi tüü ja vaevaline vaemu närimine.
teisipäev, 8. 08.
Kihnu 1950:
Oleme kuulnud Tõstamaal palju huvitavat Kihnust, sellepärast otsustame ka ise korraks Kihnu sõita. Koosolekule tulnud Kihnu kalurid võtavad meid kaasa.
Sõit Tõstamaalt Kihnu läheb suurepäraselt. Kihnu koolimajast leiame eest kaks TRÜ üliõpilast (etnograafia eriharust), kes on siin menetluspraktikal.
Lehitseme nende põhjalikke küsitluskavu. Need langevad paljus kokku meie omadega. Me otsustame mitte hakata kõike korduvalt üles märkima.
Kirja pannud ja pildistanud Ellen Niit
esmaspäev, 7. 08.
Ambla 1930: Suu on südame mõõt.
pühapäev, 6. 08.
Tallinn 1943: Kui mingit asja järele mõtled, siis pööra ikka silmad kuu poole. Olgu see toas või väljas: siis läheb see täide ja õnnestub. Ära mõtle midagi otsustavat selg kuu poole, sest siis võib nurjuda.
laupäev, 5. 08.
Kihelkonna 1958: Üldse meeldis meile saarlase jutukus: juba teatav uudishimu võõra suhtes, mis ta tahab ja kes ta on, siis edasi nagu endastmõistetav vajadus vestelda tühjaks oma teadmised. Saarlane suhtub oma vaimuvarasse väga loomulikult ja elavalt, nii et ei pea teadmisi kustki ajusoppidest välja kiskuma, vaid see voolab ehtsas jutuajamise korras ja pealtkuulajaile pole selles midagi võõrastavat ega imelikku, vaid kõik elavad kuuldule kaasa ja aitavad vana inimese tuntud lugusid meelde tuletada. --- Nõnda võib kindlustatud olevad ka rahvatraditsiooni edasielamine Saaremaal ja seda võib leida ka mitu aastakümmet hiljem.
Katkend Rudof Põldmäe kogumispäevikust.
reede, 4. 08.
Kihelkonna, Kulli k 1939:
Kord näidatud mehele unes: „Mine neljapäeval Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“
Mees läind neljapäeva ommikul. Pagar olnd ukse peal ja küsind, mis ta kaotand? „Ei midagi, mulle näidati unes, mine Pagari uulitsale, seal saad önnega kokku.“
„See on vale. Mulle on kolm korda unes näidatud, mine Saaremaale, seal on Pauna talu, seal on ka vana alasipakk, mille all on raha.“
„See on ju minu vanemate talu,“ mötleb mees ja öhtul söidab Saaremaale, otsib talu üles, töstab paku ja leiab raha. Nii sai ta önnega kokku.
Jutustanud Helga Sadam, kirja pannud Õie Lonn.
http://saaremaa.folklore.ee/wordpress/?p=852
2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekannetega astuvad üles ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega.
Täna, 4. augustil algusega kell 14 tuleb ERA külla Mihkli Talumuuseumis Saaremaal!
Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
neljapäev, 3. 08.
Reigi, Kõpu k 1939:
Unikivi. Sellele kivile istuja jäävat kohe magama, aga üks hääl hüüdvat uinunu kohe üles.
Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist
kolmapäev, 2. 08
Puhja 1887: Augustikuul koid mulluaastase jahude sisse tekivad, siis katsu järgmist õpetust: keeda kolm kivi enne kuu täissaamist sel neljapäeval, aga hommikul enne päikesetõusu ja pane siis jahude sisse, kohe on koid kadunud.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/august/item/48747
teisipäev, 1. 08. 2017
Vändra 1968: „Tuleb nagu Vändrast vorste.“ – Öeldakse, kui mingit materjali tuleb ruttu ja palju. Sama tähendusega on: „Tuleb nagu Vändrast saelaudu.“
esmaspäev, 31. 07.
Reigi, Ülendi k 1939:
„Ülendi äbajumal“, vana pärn, millele ohverdatud ja kaotatud paiseid ja muid haigusi. Inimeste hädad võtnud oma külge, sellepärast tüvi krobeline.
Kirja pannud ja pildistanud Enda Ennist
pühapäev, 30. 07.
Viljandi 1962:
Sääl Viljandi järvel Viiratsis
kui armas olla sääl
kui tuuled puhuvad
ja lained laksuvad
ja vastu kallast vahtu viskavad.
laupäev, 29. 07.
Kaarma 1890: Olevipäevast tulevad tähed taeva.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev/item/48742
reede, 28. 07.
Reigi, Kalana k 1939:
1777. a ehitatud esimene kabel. Üks laev olnd mereädas, tammepalgid olnd laadungiks. Mehed tõodand: kus maale pääseb, sinna teeme kapli. Tulnd Kaplisääres maale ja sinna teindki kapli. Tammepuust tehet ja palju suurem olnd, kui praegune, mis on juba kolmas ehitis. Puust torn oli peal ka, seda nüid ei ole.
Aknaluugist paremal ülal näha must tahvel, millele kinnitatud hõbekala – kalaõnne sümbol.
Jutustanud Paavel Lepp, kirja pannud Enda Ennist, pildistanud Metski
neljapäev, 27. 07.
Mihkli 1876:
Igapäine uus ja vana
võib ka olla mõnel täna.
On see kallis kosimene,
rahva paariminemine,
mis jäeb nenda kaua käima,
kuni vana maailma seisnd.
Mitmel see kaup suureks õnneks,
mõnel jäeb ka mitte õnneks.
Aga palju selle läbi,
jäävad tunda kahjo, häbi,
näeks, et oleks tegemata,
teineteist nägemata.
Nenda see kui kõik.
Kirja pannud M. Uuehendrik.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10354-55261-13908
kolmapäev, 26. 07.
Rõuge 1929: Kui noorik haput piima madala nõu seest sööb, saab tigeda mehe.
teisipäev, 25. 07.
Mustjala 1958: Jaagappäevast peab olema vana tuhlis luutsiklaudul. Uus kartul peab olema nii küps, et kõlbab süia. Vanakartul pole siis kõlbulik. Luutsiklaudul on siis, kui mõni asi pole enam kõlbulik, tõugataks ta kola sekka ega tarvitata enam.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaagupipaev/item/48590
esmaspäev, 24. 07.
Hiiumaa 1939:
Eile õhtul sõitsin Käina, et alustada teiskordselt rahvaluule kogumist Hiiumaal. Õieti kujuneb mu tänavune töö mulluse kogu täiendamiseks. Seepärast võtsin ka eelmise aasta mustandi kaasa, et hoiduda vanu objekte kõnetades asjatuist kordamistest.
Käinas on seepoolest mõnus töötada, et siin võib võtta kindla asukoha kihelkonna tsentrumisse alevikku, mille ümber külad poolringis asuvad. Üldse on Käina tihedamini asustatud nurk Hiiumaal ja ühtlasi terve saare viljasalveks.
Simuna-Mihkli vanaperemees, kellega minevaastal mõnusalt jutlesin, oli raskesti haige. Istusime siis vanaperenaisega toatrepile ja ta püüdis mu jalavaeva tasuda oma väheste teadmistega. Oli ta võrdlemisi noor inimene (s. 1895) alles ja polnud ka eriti huvitatud vanast tarkusest, kuid siiski mõne uskumuse-kombe oli säilitanud meeles.
Teiseks juhatati mind Käina konvendi konsulendi hr. Oll'i vanaema Tatjana jutule. Vanake on küll põline saarlane Pöide kihelkonnast ja ainult 3 aastat Hiiumaal olnud, aga otsustasin ikkagi ära kuulata 91-aastase emakese teadmised. Imestamisväärt hea mälu ja terava kuulmise on aastatekoorem säästnud talle, kuid 13 a. eest juba röövinud nägemise. Pimedal oli muidugi igav istuda tegevusetult, nii et oli päris pisarateni liigutatud kuuldes, et noor inimene veel vajab teda. Tema juures käidud aastate eest ka Saaremaal küsimas vanu jutte, kuid siis ta põgenenud eest ära metsa, kartnud sakste kõrvu minevat oma loral. Aga minu vastu oli vanake täiesti avameelne ja teadmised kuuluvad ehtsasse rahvaluulesse. Pühapäev on alati olnud mul väga viljakas, siis inimestel aega ja tuju jutustada, sest kuidas sa argipäeva asjalikkuses istud korraga maha, et ajada tühja lorijuttu.
Kirja pannud Enda Ennist (fotol)
pühapäev, 23. 07.
Kose 1897: All karvad, peal karvad, keskel imeasi?
laupäev, 22. 07.
Rapla 1930: Jaagup tuleb vanaleivaga ja Madel madala koogiga (uudseleiva saamine). Vanad inimesed nagu rääksid madelipäävast, nüidses kalendres seda ei ole.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madlipaev/item/48529
reede, 21. 07.
Püha, Sandla k 1933:
Heinatalgulised Sandla lähedal
Pildistanud Johann Julius Klekner
neljapäev, 20. 07.
Tartu 1973:
Naljaähvardus
Näidatakse teisele esmalt ühte, siis teist rusikat ja öeldakse:
See su võtab, see su tapab,
siis pannakse käed risti üle rinna ja öeldakse:
see su kondid koristab.
Teisiti on nõnda:
See su tapab, see su matab,
see su kondid koristab.
Kirja pannud Lea Mäesalu.
kolmapäev, 19. 07.
Simuna 1950:
Sel põldude vahelisel teel kohtame järsku juba Simuna teemajas kohatud kandlemängijat – palja peaga, juuksed salkus ja sorakil – kammimata vähemalt jaanipäevast alates, pleekinult pruun nägu, jäme habemetüügas põskedel ja võruna ümber suu, silmis aga pool-lollakas pool-kaval ilme, seljas kaunis räbaldunud vammus ja kaenlas kannel. Oleks ta veidi pikem, siis võiks arvata, et tegemist on pesuehtsa Toomas Nipernaadiga.
Peatume ja alustame juttu, mees soostub otsekohe mängima, kinnitades ise, et ta enda arvates ei oskagi mängida „aga rahvas ütleb, et ma oskavat“. Siis küsib, kas ta võib laulda ja kinnitab jälle, et „rahva arvates“ ta olla kohe luuletaja. Ja alustades „Õllepruulijat“ hakkab ta kohe improviseerima Kandle-Jussist, viis muutub peagi ja meie Juss laulab ikka edasi; kui viisi kipub üle jääma ja sõnadest puudu tulema, siis aitab „nan-nan-naa“ ja „ral-lal-laa“.
Laulu vahepeal õnnestub teada saada, et ta nimi on Heinrich Madise poeg Vaher, et ta ametinimeks on Kandle Juss („... sest et mängin kannelt“) ja on selle nime all ka ümbruskonnas tuttav, elab ta Rohu külas, kolhoosi liige ei näi olevat ja elatub kandlemängust. Mees näib olevat vaikne hull või õigemini idee fixiga, et ta on oivaline luuletaja ja kanneldaja, millist arvamust rahva nöökimine vististi on aiva suurendanud. Mehe halvasti varjatud sooviks on saada Ringhäälingu kanneldajaks, aga seda soovi segab kartus, et ehk ei võeta „kuna konservatoorium on lõpetamata“. Lõpetanud improvisatsiooni, mängib ta veel kord üht, kord teist viisi, lauldes ise ka salmi või paar lauludest, mis ilmselt trükimusta ei kannata, kusjuures peab rõhutama, et Juss valis kõige viisakamad salmid.
Kirja pannud ja pildistanud Ülo Tedre.
teisipäev, 18. 07.
Torma 1991: Vihma sajab, päike paistab, siis – kes need olid – vihtlevad. Sedasi öeldi. Nõiad olid need.
esmaspäev, 17. 07.
Pöide 1894: Öö peale võeras aus.
pühapäev, 16. 07.
Simuna 1950:
Järgmisena leidsime Jaan Majamas'i müüritööl MTJ ehitusel. Pika selgituse ja palumise järel nõustus mees laulma ja esitas meile „Moonakate laulu“ päris meeldival häälel. Poole laulu ajal sattus kohale veel üks laulumees, kes innukalt kaasa lõi – see osutus Kaarel Loometsaks. Laulnud selle laulu, jäid aga mehed vait, nagu tinutatud ja kui kõnelema hakkasid, suunasid nad selle teemale, „et loll on see, kes viinata laulab.“ Niisiis lahkusime.
Kirja pannud ja pildistanud Ülo Tedre.
laupäev, 15. 07.
Jämaja 1906: Parem paar sõna südamest, kui pitk palve peast.
reede, 14. 07.
Kuressaare l (Kaarma khk) < Kihelkonna khk, Vilsandi k 2015:
AA: Vot see purjekas tuli [1945. aastal], kahemastiline mootorpurjekas oli. See tuli siit Loonalaiu poolt. Seal oli üks naine ja kaks meest peal. Kahuritega pandi tuli ümber ja siis nad purjetasid siia Vesiloo ja Vilsandi vahele. Ja kuhu meeskond viidi ja mis neist üldsegi sai, sellest ma ei tea midagi. See purjeka kiil on veel alles.
LP: Aga purjekas siis uppus?
AA: Ei, purjekas tuli siia kaldale, vene piirikad panid ta põlema pärast. Nii kena purjekas! Põles maha ja lainega lõi kaldale. Ja seal ta oligi niimoodi poolviltu. Üks osa põles ära, need raudosad jäid alles. Ma mäletan seda purjekat, seisis seal päris kaua.
Jutustanud Arvi Azarov, salvestanud Lona Päll ja Madis Karbe.
Fotol Arvi Azarov ja koer Stefi seismas jahi kiilul Tagarannas, pildistanud Madis Karbe (2015).
neljapäev, 13. 07.
Mustjala 1939: Maretapää oli pangal suur pää, keidi mere ääres müüri peel. Panga panga peel esiti tehti lugu. Mu ema rääkis, et iga seitsme aasta taga võttas ühe looma, üks loom kukkus ala. Sestsaadik kui akati palvet tegema, siis see kadus ää. Vanasti tehti palvet ja pühitseti merd, uiemal ajal siis kõrtsimehed akkasid õlle ja viinaga sääl keima, mihed akkasid jooma, tulid kojuse, peksasid naisi. Tüdrukud ja poisid laulsid ja tantsisid, siis keelati ää viimaks. Sest on ligemale 30 aastat, kui see ää keelti.
Kirja pannud Kaljo Lepp.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/maretapaev/item/48474
kolmapäev, 12. 07.
Tori, Oore k 1961:
[mp3]
LK: Ussisõnad jah, et vanaste sõnad pidand aitama, et ei sureta ära ega ei tule mürgitust. Jaaja, need sõnad siis mina olen neid sedaviisi kuulnd.
Kudas ta esti olli nüid:
Mis sa, siga, sirised,
kivialune kirised!
Mässi ennast mättaesse,
keri ennast künkaesse!
Küll ma mõistan su arvata,
mida karva, Leenake,
kulla kallis, Leenake?
Savi karva, samla karva,
musta muti mulla karva,
sisaliku silma karva,
sarapuu malga sarnane.
Pia sul kui pajupuu,
keha kui kuuse juurikas.
Sinu võim on võetud,
karpniuhh!
Sedasi oli.
HT: Millal seda siis loeti?
LK: No kui uss on ammustand, siis on loetud sinna peale - selle ussi ammustud aava piale. Ja see on aitand. Alles nüid il´la. Üks siin Tammistes pidada oskama ussisõnu. Ja mina küsin ühe vanainimese käest, et kas see piaks midagi aitama. „Noh, miks ta ei aita,“ – ta ütles mulle nii. Mina ütlen jälle sedasi: ja no mina küll nii julge ei oleks, et ma laseks enese ära tappa nüid sellepärast ja usun neid sõnu. Mürk on veres, kas see sõna võtab selle säält väl´la? „Ära räägi, ära räägi,“ ütles mulle sedaviisi. Nii et ta oli julge selle piale, et need sõnad just aitavad.
teisipäev, 11. 07.
Simuna, Pudivere k 1950:
Sellesse tiiki olla Eduard Vilde lükanud paruni poja ja saanud selle eest oma „esimesed triibulised“. Tiik asub Pudivere mõisapargi kõrval.
Pildistanud ja kirja pannud Ülo Tedre.
esmaspäev, 10. 07.
Tartu l < Kodavere 1929: Heinategemise kohta ütlevad vanad põllumehed. Kui seitsmevennapäev möödas, siis ei ole enam heinategemine, sest siis tilgub alati vihma.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmevennapaev/item/48457
pühapäev, 9. 07.
Jõhvi raj, Kuremäe (Jõhvi khk) 1954: Tutvume põhjalikult Kuremäega /---/ ja lähme terveks tegeva veega allika juurde. Ka see osa mäest kuulub nunnade valdusse nagu kõik muugi. Et oleme lakas magamisest saanud väikese köha, siis rüüpame veidi seda „tervise vett“ ja paneme isegi silmadele, sest ega parem nägemine paha tee. Kas ilmalikkusest või mõnest muust patust mõjus see vesi meile negatiivselt. Järgmisel hommikul oli kurk valus ja köha tunduvalt suurem ning isegi kõht tükkis valutama. Silmad ka paistes. Maailmavaate asi, arvan et sellepärast mõjus nii kurjasti – noored inimesed ja jumalaema põrmugi ei karda!
Anita Rõõmu välitööpäevikust.
laupäev, 8. 07.
Rõuge 1895: Haavad, noorel kuul lõigatud ehk löödud, lähevad mädanema, vana täiskuu haavad ruttu paranevad ja kinni kasvavad.
reede, 7. 07.
Tartu 1992: Punamütsike läheb mööda teed. Järsku käib kohutav pauk. Neiuke viskub pikali ning katab kätega pea. Mõne aja möödudes julgeb ta pead tõsta. Üles tõustes märkab ta, et ta aluspüksid on jalast kadunud ning ka korv koogiga läinud. Punamütsike pöördub tagasi kodu poole. Korraga käib jälle hirmus mürakas. Punamütsike viskub pikali. Kui ta püsti tõuseb, näeb ta tee peal korvi, kus tema püksid. Kõige peal kiri: „Kallis Punamütsike! Koogid viisime vanaemale, püksid pesime puhtaks!“ Timur ja tema meeskond.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
neljapäev, 6. 07.
Simuna, Pudivere k 1950:
Vasemal ees asuvate põõsaste kohal on olnud Eduard Vilde sünnimaja – Pudivere mõisa viinatuba.
Pildistanud Ülo Tedre.
kolmapäev, 5. 07.
Halliste 1897:
Üle, üle vihmakene,
mine vihma Virumaale,
aa hoogu Harjumaale.
Virumaal om villänälga,
uonälga, orasenälga,
kastenälga, kaaranälga.
Virumaal om mehe musta,
mehe musta, naise laisa,
tüdruku üli higitse,
poisi kannukarvalise.
Mine vihm, virute neida,
aa hoogu, uta neida,
mõse poisi puhtaesse,
vana naise valge’esse,
tüdruku üli higista.
Kirja pannud Hans Reissar.
teisipäev, 4. 07.
Kihnu, Turu k 1948:
Jutustaja läinud pärast karjaseametit Häädemeestele põllutööle. Seal pühapäeviti käinud vaatamas, kuidas laevu ehitatakse. Hiljem läinudki sinna laevatöösse, teeninud 50 kop. päevas. Kui siis Kihnus hakatud laevu ehitama ja meistritest puudu olnud, tõusnud ta laevameistriks. Kokku ehitanud 69 laeva, 70. jäänud pooleli (1944). Saab riiklikku toetust. Oma eluloo lõpul ütleb: „Tänan kõiki valitsust, kõige rohkem veel praekust valitsust. Elagu Stalin!“
Enn Vahkeli jutu kirja pannud Richard Viidalepp
esmaspäev, 3. 07.
Kullamaa, Maidla as 1938: Naistega vaielda või vasikaga võidu joosta, see on ükskõik. Ega nendest ikka võitu saa.
pühapäev, 2. 07.
Vastseliina 1902: Kiä hainamaarjapäivä pühäs ei pia, sinnä nakkavat maruhäda tükmä.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/heinamaarjapaev/item/48360
laupäev, 1. 07. 2017
USA, Lakewood 1963:
Lakewoodi laulupidu.
reede, 30. 06.
Ambla 1897: Inimene mõtleb, Jumal juhatab.
neljapäev, 29. 06.
Kodavere 1938: Peetripääväl tuleb sadu, kas palju või vähä, aga ike sadab. See on Peetri silmävesi, tämä poodi jalgupidi üles.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/peetripaev/item/48332
kolmapäev, 28. 06.
Kihnu 1948:
Tulõasõmõ kiibitsemine (mäng)
Mängijad moodustavad pika rodu, hoides üksteise riietest kinni. Kõige esimene (harilikult ka kõige tugevam ja osavam) on „poege emä“, teised „pojad“. Emale otse vastu on „kiibitseja“, sel on kepp või pulk käes, millega torgib maad. Ema ja kiibitseja vahel algab kahekõne:
- Mis kiibitsed?
- Tulõasõt.
- Mis tulõasõmõ peale panõd?
- Paa.
- Mis paassõ panõd?
- Vee.
- Mis veesse?
- Tangud. (või õunad/kartulid)
- Mis õunte peale?
- Liha.
- Kus liha saad?
- Sio pojad tapa ää!
Siis läheb püüdma, läheb poegi käde suama. Tahab paasse panna. Katsub viimast võtta. Ükstakõik missuguse saab.
Poege emä kaitseb teisi, ei lase võtta. (Ema ei taha teda poegade kallale lasta, hoidub ise ette, teised jälle kõik rodus tema selja taga. Kui ema pöördub kõrvale, siis teised ka. Niiviisi kogu mängijate rida pöördub lainetades kord ühele, kord teisele poole.)
Kelle kätte suab, see pannakse tulõasõmõ peale. Siis püütakse järgmist. Kui lõpuks ema jääb üksinda, pistab jooksu. Kui (püüdja) kätte suab, pannakse poege juure.
Kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp
Mängu demonstreerimisest võtsid osa Linaküla lapsed: Teodor Vesik, Elisabet Marus, Maria Sutt, Maria Mätas, Salme Mätas, Salme Uad ja Leida Uad
teisipäev, 27. 06.
Anna 1955: Seitsmemagajapäev pidi olema seitse venda seitse nädalat maganud. Kui üles tõusnud, polevat midagi teand, läinud linna, linn kõik hoopis teistmoodi. – Tulnud välja, et olid seitse aastat maganud.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/seitsmemagajapaev/item/48288
esmaspäev, 26. 06.
Võnnu 1897:
Kõrra elanud saunamees oma naise ja tütrega. Kõrra ütelnud mees naisele: „Kuula, va küljeluu, ei tänavu meil tarvis tööd teha pole: Liisu viiakse sügise mehele, meie kooleme mõlemad ära ja nii on kõik otsas!“
Nad ei teinudki suvel tööd. Kui aga tali kätte jõudnud, ei surnud mees naisega, ei viidud tütart mehele. Nüüd tulnud kõigile nälg kätte.
Nüüd ütelnud tütar isale: „Vaata, isa, kui nüüd kesvad lumegi pääl oleksid, ma roobiksin ja raabiksin neid kas või paljail jalul kokku!“
Kirja pannud Peeter Rootslane.
pühapäev, 25. 06.
Kadrina 1975: Lind papagoi, istub puu peal trigaltoi, kes seda lindu tapab, see oma vere valab?
laupäev, 24. 06.
Saarde 1938: Selleks päevaks oli igaüks, kellel vähagi võimalik, oma lähema sugulase haua hästi ülesse seadinud, kõiksugu õitsvate lilledega kaunistanud ja ehitanud. Kellel ise võimalik ei olnud haudasid korraldama minna selleks päevaks, see kauples selle töö muidugi mõne teise teha, et tema osa surnude mälestamiseks ei tohiks ära jääda. Surnuaiale mindi jaanipäeval igast talust ja perest muidugi hulgani ja varemalt kui seda nädali pühadel, selles teadmises, et enne õpetaja lugemist aega oleks sugulaste haudadel viibida.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47622
reede, 23. 06.
Kambja 1893: Jaanipäeva öösel õitseb ka pähklapuu. Ka tema on egan asjan suureks abimeheks, aga selle õitsemist näevad ainult õndsad inimesed. Selle õitsme kättesaamiseks peab niisamasuguseid kunstisid pruukima kui sõnajala juureski.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48177
neljapäev, 22. 06.
Muhu, Liiva k 1938:
„Leedutorn“, kadakad kuhjas enne leedutule (=jaanitule) süütamist.
kolmapäev, 21. 06.
Sangaste 1940: Kaits päeväkäänakut ja kaits pööripäivä om. Päeväkäänäk om sis, kui suvi vai talv alustas. Päiv käändus ümbre, nak’s pikembäs vai lühembäs minemä. Vanainemese ütliva, et päiv sais kaits vai kolm päivä pesän, kui ta pöörd.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvine-pooripaev/item/47516
teisipäev, 20. 06.
Karja, Pamma k 1943:
Lõunatund. Esiplaanil „reha vihma palumas“.
esmaspäev, 19. 06.
Kuusalu, Kolgaküla 1969:
Tõeterad
Küll kirutakse kangesti, et ilm on hirmus paha, kuid parandada, isegi end kirujat, ei taha. Kui igamees end parandaks, ei ilma iial kirutaks.
*
Ei või sa tihti ütelda, mis mõtleb vahest meel. Vaid pead tihti vaikima ja kannatama veel.
Pauliine Soomerelt kirja pannud Õilme Aasmaa.
pühapäev, 18. 06.
Pärnu 2007: Õnne toob see, kui sa sööd sireliõie, millel on rohkem kui neli haru, ära. Kui on aga kolm, siis juhtub midagi halba.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
laupäev, 17. 06.
Kose, Tuhala k 1894: Kui tüdrukud selle puuga saab löödud ehk temasse puudutud, kellega nõel uiss on maha löödud, siis peab see tüdruk kasusse minema (kasulapse saama).
reede, 16. 06.
Setomaa, Treiali k 1913:
Hilanast läksime Treialisse, kus ka üks kiidetud laulja, Treiali Ode, meil teada oli. Lauluimä hoidis nurmel karja. Oma välimuse ja oleku poolest täieline Vasila Taarka vastand: lühikese kasvuga, vaikse loomuga eidekene, kellel aga ka laulusõnadest puudu ei olnud. Viiside tagavara oli kaunis väike. Lauluimä ja herra Väisänen oma noodiheftiga istusid kadakapõesa all, mina hoidsin karja. Pärast läksime koju, kus mõned viisid fonografeeriti ja laulikust päevapilt tehti. Siis ruttasime edasi Merimäe küla poole ja saatsime seal öö vana Ivo peres mööda.
Kirja pannud Anna Raudkats, pildistanud Armas Otto Väisänen
neljapäev, 15. 06.
Jämaja/Anseküla 1947: Viidasepäeval jääb lehmadel piima vähemaks. Ööldakse: „Viidas viib piima ära.“
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/viidipaev/item/47513
kolmapäev, 14. 06.
Häädemeeste, Kabli k, Suuretee t 1935:
Mängijaist üks istub maha ja ütleb: „Ma tahan laeva ehitada.“ – „Mis sul tarvis?“ Siis ütleb see: „Naela,“ või midagi muud. Küsitakse, mis-nimelist. Nüüd peab ta ütlema ühe mängija nime. Nimetatu tuleb ja istub laevaehitaja jalgade vahele. See võtab teisel ümbert kinni. Nii teevad nad niipika rea, kuipalju mängijaid on. Siis hakatakse laeva kiigutama. Kui ta katki läheb, siis ei ole laev mitte tugev.
Kirja pannud Liidia Kohv, Kabli algkooli õpilane
Videol filmiekspeditsioon Häädemeeste khk 1960. a. Mängud Liidia Strandsoni juures, filmimist aitas ette valmistada kaastööline Marta Mäesalu, mõlemad ka mängivad.
[video]
2017. aastal täitub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivil (ERA) 90 aastat. Arhiivi kogusid on aidanud selle aja jooksul täiendada tänuväärne hulk kaastöölisi, nii vanema kui kaasaegse folkloori osas. Tänutäheks pikaajalise koostöö eest tuleb Tartus tegutsev arhiiv lähemale oma kaastöölistele üle Eesti loengusarjaga „ERA tuleb külla“. Avalike loengute eesmärgiks on tutvustada rahvaluulearhiivis leiduvat ainest ning kutsuda uutele kaastöödele, ettekandjateks on ERA teadurid ja arhivaarid. Loengud toimuvad juunist detsembrini üle Eesti.
Loengud toimuvad koostöös kohalike kogukondadega ja asutustega.
ERA tuleb esmakordselt külla Pärnu Muuseumis täna, 14. juunil kell 15!
Info: http://www.folklore.ee/era/loengudERA90
teisipäev, 13. 06.
Tartu < Pärnu-Jaagupi 1992:
Petka on Tšapai naise juures. Hobuse jättis ta ilusti akna alla, et kui Tšapai peaks koju tulema, siis oleks kohe hea põgeneda. Korraga kõlabki
uksekell. Petka kargab aknast välja. Naine läheb ust avama. Ukse taga seisab Petka hobune ning ütleb: „Öelge palun Petkale, et ma ootan teda trepikojas – õues hakkas vihma sadama.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
esmaspäev, 12. 06.
Muhu, Võlla k 1936:
Kangrukursuslased
Pildistanud Johann Julius Klekner
Kas tunned kellegi ära? Anna meile teada!
pühapäev, 11. 06.
Lääne-Nigula, Seljaküla 1921:
Seljaküla Selidemäe Kustav toonud kirikuleiva, pannud ta püssi sisse ja lasknud siis jäneseid ja tetri, nii palju et pole enam jõudnud kojugi kanda.
Viimaks tulnud veel jänes kahe peaga, krapp kaelas. Seda pole ta enam lasknud, see olnud vana õelus ise.
Teine kord toonud ta jälle kirikuleiva, pannud ta puust lõksu vahele, ja tahtnud pahema käe alt, selg leiva pool, leiva peale lasta, kuid hääl hüüdnud:
„Kustav, Kustav, tahad sa veel teist korda Jeesust risti puua?“ Ta pole siis lasknud võtnud leiva ja söönud ära.
Jutustanud Kustav Mittenbrit, kirja pannud Aleksander Tiitsmann (Tiitsmaa).
laupäev, 10. 06.
Pärnu 2007:
Tean mingit sellist linnalegendi või niisugust, et üks naine läks Hispaaniasse puhkama. Puhkus oli 2 nädala pärast, kuid naine otsustas, et käib enne seda iga päev paar tundi solaariumis. Nii ta tegigi, kõik kiitsid, et kui pruun ta on ja kui tuli päev, millal ta läks Hispaaniasse, oli juba lennukis, tundsid kõik sellist jubedat kärsahaisu. Naisel hakkas ka väga paha. Tehti vahepeatus, naisele kutsuti kiirabi ja tuli välja, et terve naise sisikond oli ära kõrbenud suurest solaariumist käimisest.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
reede, 9. 06.
Rõuge, Haanja v 1932: Kui keegi unes elajaid näeb, siis tähendab see, et ta sõprade ringkond suureneb.
neljapäev, 8. 06.
Jüri, Nabala v:
Ma ei ole küll teinud spetsiaalset etnograafilist uurimust, kuid tundub üsnagi vanapärane, et veel sõjaeelsel iseseisvusajal elati mitmel pool Nabala endistes saunakülades muldpõrandaga suitsutaredes ning uute majadena ehitati traditsioonilisi ühe korstnaga (rehi) elamuid. [...] Ka nõukogude aegses külapildis võis siin-seal veel kohati näha õlgkatusega palktaresid ning paljasjalgseid pikkades seelikutes ja suurrättides eitesid, kes tassisid jõest või kaevust tarbevett kaelkookude ja ämmerdega, kuhu olid mahaloksumise vastu lepaoksad sisse pandud. Kolhoosiajal kandis mõni mees veel pastlaid, millest õletutidki välja turritasid. [...] Veel 20. sajandi teisel poolel elas Vene ajalgi Nabalas vanu naisi, kes polnud kunagi elus pükse kandnud. Ilma püksata oli ju praktilisem, sai püstijalu pakilisi toiminguid õiendada... Samas, rätid pidid naistel isegi söögi ajal peas olema. Seda nõuet enam ei järgita, aga kirikusse või palvemajja minnes panevad vanemad naisterahvad selga ikka pidulikuma seeliku või kleidi.
Kirja pannud Mari-Ann Remmel vastilmunud raamatus „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“
Pildistanud Tõnu Viedemann 1934. aastal Suurküla Külaotsa talus
kolmapäev, 7. 06.
Täna kl 19 Nabala mõisas raamatuesitlus!
Jüri, Nabala v 1929:
Nabalasse jõudsin õhtu eel. Astusin sisse Arrode juure, kus olen harvanähtud perekonna-sõber. Ja ega siis saandki sealt enne minema kui teise päeva lõuna ajal, hoolimata kibedast heinatööst. Kuid pooleldi naljatades ja keskustelu juhtides kuulsin pereema ja -isa käest mõnegi ehtsa loo, mida ei raatsind kuidagi jätta kirja panemata, kuigi pererahvas oli haritum ümbruskonnas ja minu eelarvamuste kohaselt ammugi väljas sellest „etnograafilisest“ ajajärgust.
Teisest küljest tõestas kahe maailma elamist ühel ajal Mart Veeberi suur usklikkus (mille poolest Nabala vald üldiselt on väljaspool võistlust), mis oli säilitand ka seesugused ehtsad „ebausu” pärlid, mille pärast ristiusu jumal küll pidanuks punastama.
Katkend Rudolf Põldmäe kogumispäevikust.
Ilmunud raamatus: Mari-Ann Remmel „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“. Tartu-Sõmeru: EKM Teaduskirjastus ja MTÜ Sõmerlased, 2017.
teisipäev, 6. 06.
Karksi 1894:
Pääle sõa ja katku olli Karksi inimestest ninda tühjas laastut, et kaits inimest veel järgi olli jäänu, tõine meeste ja toine naistesugust, nemä ei ole mitte ütten kotel ollu, vaid oitsmise teel tõine tõisege kokko saanu. Mõtlesive, kui nemä veel tõine tõist nännu ega jäilge pääle saanu es joole, et nemä ütsinti veel ilmann olevet. Mees om viimändi löuten otsin, liivapäält värskit inimese jala jälgi, oh kui rõõmus ta siss ollu, Ta anten siss jala jäillel suud, mõtelnu - "Nüüd ma ek lövva ikki vaist üte inimese vällä, ta lännu ikki jälgi möödä edesi, varsti nännu ta ka ütte naisterahva kainus lähuksen ende ehen olevet. Siss lännu ta joosten ta selle poole. Naisterahvas om nännu, et üts temä poole joosten tullu tema mõtelnu, et nüüd peris mõni vainglene või mõni Bardi aaja tulep! - Ja kaenu ku eest jooksme saanu, et kohekil varju minna. Mees ollu äste vali jooksme, joosnu talle järgi ja võten kinni tüdruku. Nema ollu siss mõlempe ärä minesten - tüdruk selleperäst, et ta selle mehe ek poisi ende röövle arvais olevet, poiss jälle selleperast et ta omal seldsilise olli löuten.
Kui nemä ennast tõine tõisega tuntvas saive ja kõleme olli hakkanu siss ollive nemä rõõmse tõine tõse üle.
Nemä ollive siss kateksi paari heiten ja hakkanu sugutema ja neil saanu paillu latsi. Seest Jumale õnnistus olli nende pääl ollu, nemä olli kikk terve ja tugeve ollu. Neil om ka siss püha koa järgi igatsemine ollu, muidugi ollu neil aig ka igäve. Siss hakkanu nemä kirikut tegeme sõast ärä lõhutut Karksi lossi varemede manu kaits vakkamaad põhjapoole küilge.
Kirja pannud Jaak Kivisäk
Pildistanud Eduard Selleke
esmaspäev, 5. 06.
Kihelkonna al < Vilsandi k (Kihelkonna khk) 2015:
See on väga huvitav asi, aga seda kivi enam ei ole. See on Käkisilmas. Oli enne selle paaditee süvendamist tõesti, raudkivi, aga lõhkine. Niimoodi, ta oli nagu kahes osas ja sellest on, väga mõnus jutt käib. Tähendab, üks vanamees, Kulpri peremees, vintis peaga hakkas Saaremaalt tulema. Sõudis-sõudis, aga seal [Käkisilmas] on natuke voolu niimoodi nagu jões ja ninaots sattus selle kahe kivi vahele, lõhkise [kivi] vahele. Ja siis ta muudkui sõudis ja sõudis, kuni kaineks sai ja siis hakkas vaatama, et ta polegi Vilsandis, ta on alles poolel teel. Seda kivi enam ei ole, see on süvendamisega ära kadunud.
Jutustanud Sulev Truuväärt, salvestanud Lona Päll ja Madis Karbe.
Tekst Maa-ameti kaardiserveri rakenduses „Kohapärimus“:
https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=MA22H5&user_id=at&LANG=1&WIDTH=1620&HEIGHT=1003&zlevel=16,378782.19987499,6470614.3002378
pühapäev, 4. 06.
Mustjala 1933: Nelipühal võetud 9 puust oksi, seotud kimpu ja hoitud kuni jaanipäevani alles, siis viidud kusagile ristteele. Kes esimesena säält läbi läheb, on viija tulevane.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suvisted/item/47493
laupäev, 3. 06.
Puhja, Saare k 1934:
Haruldane abielupaar. 60 aastat abielus.
24. mail mälestavad oma 1874. a. olnud pulmapäeva Miina ja Märt Uibo, kes elavad Kavilda vallas, Saare külas, Toomal.
Miina ja Märt Uibo on neid taluinimesi, kes seisavad lähedal sellele ideaalkujutelmale, mis meil on taluisadest ja taluemadest.
Nende eluring on olnud väliselt kitsas. Miina Uibo (sünd. Poin) on jäänud kogu eluks oma sünnikodusse. 18-aastase tütarlapsena ta abiellus Märt Uiboga, kes tuli 21-aastase noorukesena naaberkülast Kaldi talust Toomale koduväiks. Algas haruldaselt kooskõlaline ja sõbralik ühiselu, mis on võinud kesta tänaseni. See on olnud ainus pikk tööpäev, kus enesele ja oma vaevale on mõeldud vähe, kus kõik on antud talule ja teistele inimestele. Visa võitlus omas talus, kus nii palju liiva ja kive, karastas tööinimest ja nüüd nad on oma lastele töötanud korraliku varanduse. Heasüdamlus ja kõikjal kaasaaitaja, nii iseloomustatakse nende elu ja tööd.
Postimees nr 138, 24. mai 1934
reede, 2. 06.
Tartu 1995: Veini halvim omadus on see, et teda ei ole – öeldakse tingimustel – puudub vein ja raha ei ole.
(Tudengifolkloori kogumisvõistluselt 1995.)
neljapäev, 1. 06. 2017
Narva l 1935:
Võilillekett
Väikestele lastele väljas.
Alguses korjavad lapsed endile palju võililli. Siis istuvad kõik maha ja ootavad: üks mängijaist loeb teatud arvuni, on muidugi kokkulepe. Ning seni ajaga peavad teised kette punuma. Kes selle aja jooksul kõige pikema saab, on võitja, ning teised peavad kõik omad ketid temale andma.
Kette tehakse nii: võetakse õis varre otsast ära ja pannakse varre peenem ots jämedama sisse, järgmine sellest sõõrist läbi ja jälle otsad kokku.
Mängukirjeldus Hilda Raspelilt, kirja pannud Elli Sula.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1365
kolmapäev, 31. 05.
Haljala, Aaspere k 1940: Ilus noor proua läks ehitusmeestest mööda. Üks töömees tellingutel ütles teisele: „Sellele teeks kohe koera viisi!“ Proua kuulis neid sõnu, kuid ei teind väljagi, vaid läks edasi. Vähe aja pärast tuli tagasi ja küsis töömehelt: „Mis sa ütlesid?“ Mees kordas oma sõnu. Proua juhatas ära, kus ta elab, ja käskis mehe oma koju tulla. Mees läks määratud ajal. Proua võttis mehe korralikult vastu, oli õige sõbralik ja andis talle einet. Läksid siis teise tuppa, kus proua viskas ennast käpili. Poiss-töömees – kohe kallale. Proua: „Ei! Koer ikka nuusutab ka enne.“ Mees nuusutand ja tahand siis tööle akata. Proua: „Ei! Koer ikka lakub ka enne.“ Poiss lakkundki. Kolmanda katse järele and proua talle ea kõrvakiilu ja öeld: „Koer jätab teine kord ilma ka.“
Jutustanud Voldemar Pärismaa, kirja pannud Julius Aleksander Reepärg (Rehberg).
teisipäev, 30. 05.
Pärnu 1935:
Räimevedu Pärnu kalasillalt. Tagaplaanil uueaja veovahend
Pildistanud Aleksander Määr
esmaspäev, 29. 05.
Viljandi 1895: Ööpik tulevat siis välja, kui ta ennast toominga lehtedesse ära peita saab.
pühapäev, 28. 05.
Tarvastu 1897: Kuldubin hõbevaagna pääl?
laupäev, 27. 05.
Saarde 1936:
Äpardus metsatööl Nissimäe all Timmkanali lähedal. Isesõitja Mustajõe sillast läbi vajunud.
Pildistanud Johannes Kuningas-Lepik
reede, 26. 05.
Karksi 1896:
Lõvi ball
Kõrd tennü lõvi suure balli ja kutsun halli taeva alt kik nelläjalgise looma balli pääle kokku. Ball ollu rikas egät pidi, süögist ja juogist. Kiges pipart ei juole ollu. Selleperäst ütelnü lõvi rebäsel: „Kuule va' kavalhänd, mine oige pipart otsme!“
Rebane ütelnü: „Illi kuku kuninges, mia küll ei tohi otsme minnä, kik poe saksa ja härräse armastev miu nahka õige kangest.“
Sis käsken lõvi jänest otsme minnä.
Jänes ütelnü: „Saksa armastev miu raadi õige kõvast, selle peräst mia küll ei lää.“
Sis ütelnü lõvi koeral: „Koer, mine sina pipart otsme, sina olet iki koer!“
Koer ütelnü: „Mia lää küll, mia ole iki koer!“
Ja lännüki. Lännü küll, aga jäänü kah, – nägu koer kunagi, sest saksa võtten koera tuppa ende manu eläme.
Nüüd saadet tõise koera seda koera otsme ja sest saandik nuusutevetki koera kävvän maast, et na sedä koera otsiv, kes kigepäält inimeste manu eläme läits.
Jutustanud Miina Rebane, kirja pannud J. Hünerson.
neljapäev, 25. 05.
Tori, Ore k 1960:
Kes purjetand on laevaga [mp3]
Las aga mede vana Mari tulla, Mari tulla, Mari tulla
ja meie nal´laks meil olla, meil olla, meil olla.
/: Mari tuli aga mõisa poolt, mõisa poolt, mõisa poolt.;/
Siapanged käisid siu-säu-säu, siu-säu-säu, siu-säu-säu,
koorekirnud käisid kiu-käu-käu, kiu-käu-käu, kiu-käu-käu,
/: piimapütid käisid piu-pau-pau, piu-pau-pau, piu-pau-pau.;/
Kurat Kaansoo mõisa rehe otsas, rehe otsas, rehe otsas,
teene aru pidi ajateivas, ajateivas, ajateivas,
/: kolmas kükitase kivi otsas, kivi otsas, kivi otsas.;/
/: Ai lusti ja luu püsti, kont katki ja kolu püsti, ;/
sii siiradi, paa paaradi, tibu tilladi, kak rummadi,
/: Mats kinkadi tpru, tpru, tpru! ;/
Laulnud Liisa Kümmel, salvestanud Ants Rohtla ja Villem Selgoja.
Ilmunud Ingrid Rüütli koostatud kogumikus „Pärnumaa rahvalaule ja pillilugusid“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 10). Tartu: EKM Teaduskirjastus 2017.
kolmapäev, 24. 05.
Jüri, Nabala v 1898:
Nabala rahvas põgenenud sõja lahingite eest Metsari metsadesse suurte rabade taha varjule. Metsari heinamaal on Soonte mägi, kus kaks siledat kivi on, kellede peal nad siis seal leibu küpsetanud, need kivid on praegust alles näha. Suvel olnud neil hea soe metsas elada, aga sügisel kui kanged tuuled ja külmad ööd tulid, et võinud nad enam metsas elada. Siis käinud nad öösetel Metsari talus magamas. Ena katk tulnud ka ühel öösel sinna. Metsari tuba, reialune ja ladu olnud puhas inimesi täis magamas. Katk tulnud musta vanamehe näul, kepp olnud tal käes ja turkinud sellega inimesi. Kes maganud, neid turganud ta kepiga ja need surnud kõik homikuks ära. Ainult kaks inimest nende seast olnud üleval, neid pole turganud, need jäenud elusse.
Jutustanud Mari Metsar, kirja pannud Jaan Saalverk.
teisipäev, 23. 05.
Iisaku 1957:
Kuremäe ekspeditsioon
Pildistanud Helgi Kihno
esmaspäev, 22. 05.
Tartu 2007:
Halba õnne toovad:
peegli lõhkumine,
lähedase surma nägemine unes,
ukselävel õnnitlemine,
pokaale kokku lüües mitte silma vaatamine,
üle kanalisatsiooni luugi astumine,
sõbraga erinevalt poolt posti/puud edasi minek,
eitamine, nt: mul ei ole kunagi raha, siis sellise suhtumisega see ka ei tule.
Õnne toovad:
kevadised liblikad,
kümnesendised maast korjates,
viie õielehelised sirelid,
tuvi valge kaka õlal,
klaasikillud,
lotovõidud,
positiivne suhtumine,
teiste abistamine,
õigel ajal õiges kohas olemine.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007).
pühapäev, 21. 05.
Jõhvi 1935: Vaga vesi, sügav põhi. Kala otsib kus sügavam, inimene kus parem.
laupäev, 20. 05.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1973:
Võõra keele rääkimine
Meie koinaka [nipsu] mängimiseks mõtlesime välja võõra keele. Seda keelt nimetasime saksa keeleks. Nimetan mõned laused:
Tuuver, siiver, miiver maaver raaver. – Tule siia, mis ma räägin.
Laaver taaver meever liiver toover. – Lähme täna metsa lilla tooma.
Mängiti teda nii. Lapsed jagasivad endid kahte gruppa, ühevõrdselt. Istusivad kahte ritta, üheteisest mitte kaugele. Ria otsast alati peale. Üks oli laste hulgast sutja [kohtunik], kes juhatas seda mängu. Teine laps ütles oma vastasistujale lapsele võõras keeles mingisuguse lause. Näituseks:
„Tuuver haager riiger maager.“
Vastasolija pidi selle lause oma emakeele ümber viima: „Tulge, hakkame ringi mängima.“
Sutja ja teised lapsed kuulasivad terasti pealt.
Kui lause andja ütles valesti lause vastasolijale, vastasolija lasi lause andjale kolm koinakad otsaette lasta. Lasi sutja. Kui vastasistuja antud lause valesti oma emakeele peale ümber viis, ka anti talle kolm koinakad otsaette. Muidugi kahe näpuga. Lasi sutja.
Need lapsed, kes juba koinakad otsaette saivad, kukkusivad mängust välja. Niimoodu mängiti kuni viimase lapseni. Viimane laps andis siis lause sutjale. Kui sutja valesti viis lause oma emakeele ümber, kõik mängijad võtsid sutja kinni, igaüks andis sutjale pähe kolm koinakad.
Kes sutja oli, sellel pidid viledad jalad olema. Et ta enne kuhugile aia voi puu peale jõudis ja ütles: „Klim-klom, uksed kinni, mängul on lõpp.“ Aga kui lapsed tema enne kätte saivad, siis andeks andmist ei olnud. Anti talle koinakaid, mõni napistas ka veel.
Päris kena mäng on, saab heasti naerda. Kõige rohkem siis, kui laused arutakse – kas rääkis lauseandja õieti saksa keelt või valesti.
Pärast see rääkimine laste hulgas läks populaarseks. Viimaks, kui vanemad meie võõrast keelt kuulsivad, lubasivad meile kerepeale teha, kui me teda räägime. Ei me enam tohtinud teda rääkida. Niimoodu suri meie saksa keel ja koinakamäng välja. Küsiti: „Kust teie selle keele võtsite? See ei ole loomade ega ka lindude keel, vaid vanapagana keel. Kui teie seda keelt räägite, vanapagan viib teid minema.“ A me vanapaganad kõvasti kartsime.
Kirja pannud Rosalie Ottesson.
reede, 19. 05.
Vändra 1922:
Rehkenduse tund Vändra kurttummade koolis.
Foto autor teadmata.
Peetri 1977:
Eksamiteks ja kontrolltöödeks valmistumine
* Kui valmistutakse eksamiks ja kontrolltööks, ei tohi 1 päev enne eksamit õppida.
* Ei tohi konspektivihikut lahti jätta, siis minevat kõik meelest ära.
* Enne eksamit ei tohi kingi viksida, muidu pidavat halvasti minema.
Kirja pannud Fred Kirs.
neljapäev, 18. 05.
Tartu 1937: Paasapühast kuni ristipäevani pühitseti neljapäeva eriti, et see toob õnne.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47248
kolmapäev, 17. 05.
Tori 1888:
Kihlvidu
Kord vidasid karu ja siga kihla, kummas neist enne pääva tõusmist näeb. Nad olid parajaste paksu metsa sies. Karu pööris pia pääva tõusu poole, siga aga vaatas teise külgi. Karu ütles: „Siga ikki siga, ta vaatab sinna külgi, kust pääva tõusegi.“
Aga mis sündis? – Siga nägi puude ladvade pial pääva kiira ja ütles: „Päe tõuseb.“
Nii jäi võit siale.
Kirja pannud Jaan Nuut.
teisipäev, 16. 05.
Elva 1933:
Elva supelrand
Pildistanud Richard Viidebaum
esmaspäev, 15. 05.
Tartu 1888: Lapse sündimise juures ütleb eestlane: hommikune on hooletooja, lõunane on leevatooja, õhtane õnnetooja, kukeaegne kullatooja.
pühapäev, 14. 05.
Kuusalu, Tapurla k 1962:
Fotol laulik Risanda Kravtsov ema Magdaleena Kamariku ja tütretütar Astrid Pajulaga Tapurlas.
Emakene, memmekene,
kui sa mind kasvatasid,
kasvatasid, kallistasid,
üles tõstsid, hüpatasid,
maha panid, mängatasid!
Oh seda endista eluda,
kallist kasupõlvekesta,
kui me käisime kodussa,
istsime isa toassa,
veeresin vendade seassa,
käisin kui käbi kenasti,
olin kui uba ilusa!
Kirja pannud T. Jakobson 1889 (Põltsamaa khk)
laupäev, 13. 05.
Viljandi 2007:
Su sukad ja su sokid,
su ripsmed ja su lokid,
su silmad ja su huuled,
sind armastan, kas kuuled!
(Albumisalm koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
reede, 12. 05.
Jüri, Nabala v 1898:
Nabala mõisa ümber, rehtedes-küünides ja mujal ustakse ja arvatakse alati vaimusi ja vanu paganaid olema.
Kord läinud kaks Nabala meest öösel pimedas mõisa masina rehe eest mööda, mehed istunud ree peal ja ajanud magusat juttu. Kui nad rehe kohta jõudnud, siis ütelnud teine mees teisele: „Küll siin rehtes neid (vanapaganaid, kuradisi) õite ka võib olla.“
Saanud ta need sõnad ütelnud, tõstnud hobune pead ja vaadanud tee kõrva. Mehed vaadanud ka, näinud, et üks suur must kogu tulnud välja pealt rehe poole suure kohinaga ja tabanud just otse nende kohta. Meestel tõusnud kõik ihukarvad püsti, nad annud hobusele takka ja kihutanud nii palju kui hobune vähe jäksanud mõisa poole. Teine mees saanud veel tagasi vaadata, näinud, et see suur must kogu justkui heina saad mööda maad edesi läinud ja rehe ette haupinu juure seisma jäenud.
Jutustanud Jüri Aru, kirja pannud Jaan Saalverk.
neljapäev, 11. 05.
Nissi 1939: Ristepäevade nimed on: linnuristepää, tuuleristepää ja suur ristepää. Külmal kevadel tuleb ristepääva järel ikka sooja.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47241
kolmapäev, 10. 05.
Iisaku 1971: Vaim on valmis, aga liha on nõder. – Tahetakse elus palju head korda saata, ent teostamisel esineb palju raskusi, väsitakse ja soov jääb sooviks. Pärit piiblist. Oli tarvitusel kõigi põlvkondade hulgas, käibel ka praegu.
teisipäev, 9. 05.
Setomaa, Tailova k 1913:
9. V. (Mikola päev) Tailovas oli kiriku püha ja terve ümberkaudne rahvas voolas sinna kokku. Ka meie ühes oma pererahvaga ruttasime Tailovasse. Jõudsimegi parajaks ajaks kohale: ristikäik lähenes Petseri poolt. Kirikupühaks tuleb nimelt kloostriülem Tailovasse jumalateenistust pidama, ja toodakse ka kloostri tähtsamad pühad pildid sinna. Huvitav oli kirjut rahvahulka vaadelda. Iseäranis kenat vaadet pakkusivad Setu neiud oma värvirikkastes rahvariietes. Setud domineerisivad; venelased kadusivad nagu nende hulka ära. Pärast jumalateenistust läks rahvas surnuaiale. Haudade pääle laotatakse linad, ühestoodud toidud – saiad, kohupiim, või, munad ja liha võetakse välja ja ühes tuttavate ja sugulastega istutakse haua ümber maha; süüakse, juuakse ja mälestatakse surnuid. Ülejäänud toidud jäetakse kerjajatele.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen
esmaspäev, 8. 05.
Kuusalu 1937:
Pääsukese laul.
Midli-madli, kudli-kadli.
Läksin Soome, varastasin noa,
panin püksütasku,
tulin mööda vett ära,
kirts, sirr!
pühapäev, 7. 05.
Põlva, Karilatsi k 1933:
Naadirooga keedeti kevadel värsketest ohakatest. Naadid (noored ohakad) korjati põllult ja pesti mitmes vees liivast ja tolmust puhtaks. Ennem pandi suurmad patta keema ja kui need juba pehmed, lisati naadid juure. Patta pannes käänati nad peo vahel väiksemaks (kuid raiumise või lõikamise teel neid ei tükeldatud). Keemisel lisati veel rasva, piima ja soola. Süües ka veel haput koort, kui seda juhtus olema.
Nõgeseroog keedeti samuti kui eelkirjeldatud naadiroog. Korjati aiaveertest noori nõgeseid ja pesti vees puhtaks. Ennem pandi suurmad patta keema, hiljem lisati nõgesed juure, kusjuures neid käte vahel väänates pisut tükeldati. Veel pandi juure soola, rasva ja piima.
Jutustanud Ann Pilberg (fotol), pildistanud ja kirja pannud Richard Viidebaum
laupäev, 6. 05.
Laiuse 1935: Must Muri puuris, vahib aknast välja: kaks tallavad kolmat, kolm pääd ja kaheksa jalga?
reede, 5. 05.
Türi 1922:
Fotol laat Türi alevis
Oot, oot, oot, oot homme õhtu,
las aga tulla lauba õhtu,
siis tuleb kallis kauba õhtu,
noorde meeste nooda õhtu,
tütarlaste laada õhtu.
Kirja pannud Priidik Einbluth 1894 (Hanila khk)
neljapäev, 4. 05.
Reigi 1927: Tuuleristip[äev]. Sel päeval viiakse riided tuule, siis ei aja koid neid ära.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/ristipaevad/item/47350
kolmapäev, 3. 05.
Koeru, Laaneotsa k 1888:
Rebasel oli nälg. Ta leidis tee pealt ühe rihma maast, vaatas ja ütles: „Sööks küll rihma ära, aga ei ole rasva“ ja läks edasi. Nälg läks suuremaks, nii et ta ei suutnud enam käia, siis ütles: „Nüüd sööks rihma ilma rasvata ära, aga ei ole enam käes.“
Jutustanud Mari Linna, kirja pannud Eduard Erme.
teisipäev, 2. 05.
Rõuge, Haanja v 1936:
Nädälipäevad, lehma nimed:
Pühäpäev: Pühik, Pääzik, Pääsik, Pääväs
Esmaspäev: Eesik
Teisip[äev]: Tõõsik
Keskn[ädal]: Kolmik, Kullõs, Kiräs, Karias
Neljap[äev]: Nellik, Ninnik
Reede: Reedik
Laup[äev]: Poolik
(rohkem pole kusagil talus elajäid, kellele nime tarvis!)
Kirja pannud Jaan Gutves.
esmaspäev, 1. 05. 2017
Martna 1968: 1. mai. Seda päeva väga vanal ajal ei tuntud. Hilisemal ajal, 40-50 a. tagasi, hakati tähistama lehekuu esimese päevana. Sel õhtul korraldati ka pidusid koolimajades ja seltsimajades. Pidudel harilikult lauldi esimeseks laulu „Meil lehekuu on tulnud“. Peale selle esineti ka muude ettekannetega; ka varajaste lillede kinkimine oli moes.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mai/item/47164
pühapäev, 30. 04.
Nõo 1972: Maipäeva eelõhtul tehakse maituld, madalas, tähendab maa peale.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47179
laupäev, 29. 04.
Kuusalu, Leesi k 1924:
Kuusalu Leesi algkooli õpilased tantsivad sabatantsu.
Pulma rituaalse tantsu roll oli ka peale sööki tantsitud Sabakkal /Sabatants/
või Vuortantsul, kus üksteise pihast või kätest kinni hoides pikas rongis
liiguti nii peoruumis kui ka majapidamise kõikvõimalikes muudes kohtades.
Seda on tantsitud ka muudes peosituatsioonides. See on üks vanemaid muusika
saatel organiseeritud liikumise vorme ja on võimalik, et sellel oli ka maagiline
tähendus.
Fotograaf teadmata, kirja pannud Anneli Kont-Rahtola (Mäetagused 49).
reede, 28. 04.
Viljandi 1962: „Inimesed muutuvad, seadused jäävad endisteks,“ sirtsus vangimaja varblane, kui surmamõistetute asemel uusi poliitilisi vangimajasse toodi.
neljapäev, 27. 04.
Ilmunud on sarja „Pro Folkloristica“ XVIII raamat – noorteadlaste kogumik „Ristteel“!
Kadrina 1893:
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud koti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks lõngavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad.
Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäva õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: „Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku.“
Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäva õhtuks kadaka põesa.
Teise neljapäeva õhtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissõrmest kolm tilka verd ja hüüdnud: „Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku.“
Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesasse.
Läinud jälle kolmandamal neljapäva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle nähtuse üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmata ja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja [ta] annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: „Mis sa tööd algasid, kui sa ei lõpetanud.“
Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.
Kirja pannud Johan Landsmann.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=89
kolmapäev, 26. 04.
Tartu 1999:
Praegused teadurid on kunagi olnud noorteadlased. Selleks kvalifitseerus 1999. aastal ka folklorist Andreas Kalkun, kes tänasel noorteadlaste konverentsil „Noorte hääled“ juhib ettekannetejärgset diskussiooni.
Konverents algab kl 9.30 ERMis.
Kava ja teesid: http://folklore.ee/era/nt/
Fotode autor Astrid Tuisk
teisipäev, 25. 04.
Peetri, Viisu k 1977: Ära nuta lillekapsas, homme oled lehma vatsas.
esmaspäev, 24. 04.
Audru 1894: Kes jürikuus ussi näeb, ei näe suvel enam.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/aprill/item/45686
pühapäev, 23. 04.
Tarvastu 1925: Jüripäeval ehk jüripäeva ümber sündinuid lapsi öeldakse Jüri toonud olevat. Sarnaselt öeldakse mitte lastele, vaid enamasti suurtele tavalises jutuajamises. „Tal om Jürid lapse jätnud“ ehk „läinud Jürid jätsid talle lapse“.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev/item/46476
laupäev, 22. 04.
Saaremaa 1958:
Veel üks tähelepanek: Saaremaal pole korterikriisi! Endised talumajad on praegu enamasti 3-4 inimese kasutada, vahel seisavad korralikud hooned tühjadena. Ja suur puudus on meessoost, nii et mõnes majas pole ühtegi meeshinge. See on sõja tagajärg. Kuid elu ei jää seisma: sagedasti on majas lapsed olemas, kuid isast ei sobi juttu teha; mõnikord on iga laps erineva perekonnanimega. Au neile vahvatele naistele, kes kasvatavad üksi lapsi ega jää eluvoolust kõrvale, vaid töötavad ka mehe eest, nagu Saaremaa naise saatus on alati kippunud olema! Seetõttu on Saaremaa naine ka erisugune: mehelik, karm, asjalik, näo ja keha poolestki nagu nurgeline, kuid iseendale kindel ja valmis mehetagi elama. Ja kodud on neil enamasti korras, toad puhtad ja lapsed viisakad.
Kirja pannud Rudolf Põldmäe
Fotol laulikud Juula Aksim ja Viia Põhjarand Kurevere külast, pildistanud Ellen Liiv (Veskisaar)
reede, 21. 04.
Põlva, enne 1875:
Tulli üles hommogul,
enne varra valge’el,
mõsi suu, suije pää.
Lätsi mõtsa kõndima,
erä tõugu tegema.
Teije kesvä kingo otsa,
kaara mäe kalde’ehe.
Kaar sai maale kammitus,
kesev maale kitsotus.
Esi manna saasäskelli,
saasäskelli ja laalaskelli.
Kasu, kasu kaarakene,
tõse tõvvuvil´äkene.
Kui sai kaara kasunus,
tõvvuviljä tõsenus,
kah´o mul kaara kasijast,
tõvvu kokko tõstijast.
Lätsi esi kasima,
tõugu kokko tõstema.
Mureh jäl miä mureh,
ole-e kuukorjajat,
kesväpää kerjäjat.
Kulla saava korjamast,
kalli rõiva kerjamast.
Mis sääl kesvä keske’el?
Tammi kesvä keske’el,
vaher kaara kalde’el.
Mis sääl tamme osseh olli,
vahteragi vaihe’el?
Uma imä helmekõrra,
sõsaregi sinisõba,
vanemba vastse rõiva.
Mis tamme otsah olli,
käsk tamme otsah olli?
Olu sääl siheh olli.
Kea tuu õlle joonenessa?
Ull ma õlle joonenessa,
vaenelats vahteramahla.
Lätsi ma hullu hulguma,
marja teeda marsima.
Kea mu takah nõudesie,
nõudesie ja sõudesie?
Ol´l üts nõrka noori sõsar,
see mu takah nõudesie,
nõudesie ja sõudesie.
Kea sääl tee veerena,
kua sääl tee arola?
Äestaja tee veeren,
adra ajaja tii arrol.
Sõsareni arma’ani,
haari ta küssi kündijalt,
äestajalt häälta võtta.
Kas ti näit minno veljä,
minno nõrga nõutuvatta,
min?o ulli otsitavat?
Külä mehe küssütelli,
valla mehe vaidelie,
võõra mehe võistelie.
Miä kirja su vellel,
kua karva kaonul,
kuis ta heite hiusse’ele,
kuis ta paiste palgeele?
Küpär ol´l pääh kerigo kirja,
särk ol´l sälah säresoomeh
vüü villane vüülä,
kinnas sõrmen sõsarelt,
kaadsa jalah kalamarja,
jalla all jaanililli,
pää pääl päävälilli.
Kuule, kulla sõsarenni,
armas takah ajaja!
Pänist läts Pärnä poole,
takast kaija Tarto poole.
Võõnü minna Võnnu liina.
Oles ma sedä teede tennü,
teede tennü, tarka olnu,
võõnu ma julgest juttu aija,
kärmest tedä kätte saija.
Kirja pannud Joosep Hurt.
neljapäev, 20. 04.
Kodavere, Alatskivi k 1932:
Karla Margus elab Viira kõrtsi juures praegust, aga seekord oli Alatskivil.
Oli juhtumine, et uss oli nõeland tüdrukut kätte magamise peal. Kutsutud Karla Margus sinna. Ta ütelnud: „No kossa nüid, nurjatu loom, oled? Tule paranda oma viga ära!“ Tulnud madu-uss einte seest välja, lakkund aava kui üks kõige äbelikum loom. Tüdruk kartnud, akand rabelema, ajand enese paljaks, aga mees old tugev mees, oind kinni.
Ja kui madu-uss ise lakkund, paistetus akand alanema ja aav saand varsti terveks.
Jutustanud Kaarel Jürjenson (vasakul), kirja pannud ja pildistanud Richard Viidebaum (paremal) Kavastu vanadekodus
kolmapäev, 19. 04.
Peetri, Öötla k 1977: Kuu, tähe ja päikese korraga nägemine taevas toob määratu suure õnne ja rikkuse.
teisipäev, 18. 04.
Räpina, Leevaku k 1912:
Kui sii ime minno olli,
kandijagi minno kanni,
ime no seie kurõ kurgu,
kurõ kurgu, lõõvo lõõri.
Selle mu helü helehemb,
selle kurku kumõhõmb.
Nigu pille pedäjäne,
nigu kannõl´ kadajanõ.
Kui mul sõnaq puudunõsõq,
vele ma jo Riiga saada,
tõõsõ saada Saarõmaalõ.
Veli tõi Riiast sõnasõlõ,
sõnasõlõ, laalulehe.
Säält ma, latsi, laalu saiõ,
ullikõnõ, sõnaq op´e,
säält ma kirja kiroti,
säält ma parg´e papõrihe,
Säält ma raiõ raamatuhe.
Keeli esä, keeli imä,
keeliq veleq viieq, kuvvõq,
sõsarõdsõq katõq, kolmõq.
Ega mu jõvvaq kiä keeldäq,
kiä keeldäq, kinniq pitäq.
Kui ma naka laulõmahe,
laulõmahe, laskõmahe,
peesü sõnno pillumahe.
Ega mu jõvvaq uh´aq hoitaq,
uh´aq hoitaq, köödseq köütäq,
uh´aq hoitvaq hobõsiid,
köödseq köütväq kuurmiid.
Laulnud Kristina Tserning, kirja pannud Armas Otto Väisänen, Alfred Nirk ja Rudolf Tamm.
Rahvamuusikatöötluste festivali Moisekatsi Elohelü kohustuslik lugu 2017!
esmaspäev, 17. 04.
Rapla/Märjamaa 1939: Lapsed ei tohi esimesel lihavõttepühal külasse minna, visatakse vanad pastlad kaela. Teisel ja kolmandal pühal võivad lapsed külas käia.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46307
pühapäev, 16. 04.
Setomaa 1939:
Rahvas muutub rahutuks ning siis – kell lööb kaksteist. Langetakse üksteisele kaela, suudeldakse ja hüütakse: „Hristos voskres!“ Ikka kolm suudlust: ühele põsele, teisele põsele ja otse suule. Olgu noor või vana, mees või naine, kuid hristos voskresile peab vastama suudlustega. Huvitav on, et kirikus nagu salanõiduse väel „sikud on lahutatud lammastest“, s.t. noored seisavad noorte lähedal ja vanad vanade juures.
Suudlemiseks ei jäeta aga palju aega. Papid haaravad kujud, pildid ja lipud ning kirstu kaasa kandes liigutakse välja. Tehakse tiir ümber kiriku, mis peab tähendama Kristuse otsimist. Kirikusse tagasi jõutakse suure vaimustuslauluga, sest Kristus on leitud, Kristus on üles tõusnud!
Kuni hommikuni kestavad kirikutes tänujumalateenistused ning inimesed täidavad kirikuid ja linnatänavaid.
Tekst 1939. a Virumaa Teatajast nr 42
Pildistanud Vilhelmine Säägi 1936. a ülestõusmispühadel Tailovas.
laupäev, 15. 04.
Viljandi l 1941: Uueaasta, lihavõtte-, nelipühi- ja jaanipäeva hommikul ei tohi põrandat pühkida, siis ei lähe noored loomad edasi, vaid põrand peab pühitama pühapäeva eel laupäeva õhtul puhtaks.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46382
reede, 14. 04.
Kadrina 1895: Suurel reedel viheldi „Jeesuse igiga“ (nõnda vihtlemise nimi), siis olid hästi terve.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-reede/item/46249
neljapäev, 13. 04.
Jõhvi 1891: Suure neljäpä ja reede söönud vanadrahvas paasturooga. Iseäranis toored apukapsad ja kalja leivakõrvaseks, kui võimalik, ka midägi kalu.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-neljapaev/item/46039
kolmapäev, 12. 04.
Elva 1933:
Sõbrad-folkloristid Herbert Tampere ja Richard Viidebaum (Viidalepp) puhkehetkel.
Fotograaf Menda Ehrenberg
teisipäev, 11. 04.
Pärnu-Jaagupi 1985: Tark on taevas, kuldses laevas! Loll on looduskaitse all!
esmaspäev, 10. 04.
Viljandi l 1931: Suurel nädalal ei tohi rasket tööd teha, näiteks puid lõhkuda, pesu pesta ega muud sellesarnast, siis pidavat töötaja teises ilmas kära sees elama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/suur-nadal/item/45902
pühapäev, 9. 04.
Püha 1947: Kui palmipuudepüha oomingu alasti pinust oksi tuba tuua, siis seisab inimene aasta läbi terve.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev/item/45878
laupäev, 8. 04.
Muhu, Suuremõisa II k 1938:
Läksin teistkordselt Raissa Vaga jutule. Rõõmustav oli leida ta kodus varrastega kudumas. Jutlesime mitu tundi. Kogu aja ta kudus toas istudes kampsuni käist ega olnud tal kuhugi kiirustamist. Mees ja tütar pidid olema võõrastel heinal.
Et ta parajasti kudus kampsunit, oli algul juttu muistseist riietest. Tema tütar kuuldus kuduvat ja õmblevat siinseile naistele kollapunaseid „siilikumi“. Kuid töö ei tasuvat. Seelikuriide kudumisest maksetavat ainult kaks krooni. Kudumiseks kuluvat aga vähemalt kaks päeva. Ülespanemine olevat samuti aeganõudev. Seelikulõngade värvimine, riide valmiskudumine ja seeliku õmblemine kokku maksvat viis ja pool krooni. Heledate värvide tõttu pidavat lõngad olema kangesti puhtad. Et saada soovitud värvitoone, selleks segatavat vahel mitut värvi kokku. Praegu värvitakse poevärvidega.
Nagu ennem ühelt kindakudujalt, nii nüüd siingi kuulsin, et kasutatavad kirjad polevat kõik siit õpitud, vaid neid võetavat ka „Perenaisest“ („Taluperenaine“), „Eesti Naisest“ ja mujalt. Kinda-eide juures niisugune seletus tuli mulle üllatusena. Muidu oleksin ühe paari kohe ära ostnud.
Fotol demonstreerib Raissa Vaga „varessekargu“ tantsu.
Richard Viidalepp
reede, 7. 04.
Kuressaare 2014:
Hädas õpetaja nimega.
Ta tuli meile keskkoolist ja oli 17 aastat vana! Meie olime 14, nii et üsna ühesugused. Muidugi oleksime võinud ütelda õpetaja Kond. Aga Lõuna-Eestis on perekonnanimi ees, eesnimi järel, näiteks Tuvikese Meeta. Sai Konna Riks (nagu õhkkond - õhkkonna). Justkui ei sobinud, ta nimi polnud ju Konn. Siis proovisime i-vormi, sai Kondi Riks. See sobis veel vähem, ta nimi polnud ju Kont. Oleks võinud olla lihtsalt Riks – nii jälle polnud kombeks. Häda missugune!
Kirja pannud Maria Peep, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Maria Peep pälvis preemia silmapaistvate kaastööde eest rahvaluule kogumisvõistlustel 2009–2016.
neljapäev, 6. 04.
Viljandi 2013:
Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris.
Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks.
Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida.
Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus.
Kirja pannud Maie Erik, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Maie Erik pälvis preemia sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2016.
kolmapäev, 5. 04.
Võru l 2013:
A siis oli ükskord oli veel niisugune jutuajamine. Nad olid Pepe krabanud, julgeolek oli krabanud ta tänava pääl autosse ja ütelnud talle niimoodi, et Eesti rahvas on loll, rumal ja ahne ja kas ta on tõesti väärt seda, et teie enda noore inimese tuleviku ohverdate – no Pepe oli ka ikka suur vastaline, eks ole – ohverdate sellise rahva heaks. Niimoodi. Ja ei lubatud kellelegi rääkida. Pepe rääkis muidugi kõigile. Ja jõudis asi niikaugele, et too siis hõigati maha Ameerika Häälest. Nii. Siis kutsuti mind, kutsuti järjekordselt julgeolekusse ja öeldi, et Ameerika Hääl ütles, et teie poeg ütles, et meie olevat ütelnud, et eesti rahvas on loll, laisk ja mis kõik. Nii. Mis teie sellest… mis teie selle kohta ütlete? Ma ütlesin: „Mina ütlen selle kohta seda, et mina ei kuula Ameerika Häält.“ Mille pääle julgeoleku mees ütles nii, et ega siis mina teda ka huvi pärast ei kuula, et see on minu tööülesanne. Mina ütlesin, et minu tööülesanne ei ole. No aga ikkagi: „Teie kui jurist, andke hinnang.“ Ma ütlesin, et kuulge, mis hinnangut te minu käest tahate, kõik ju teavad, et Ameerika Hääl ainult valetab. Ja oligi kõik. [---]
Ja see oli see nõukogude tegelikkus tegelikult. See oli anekdoot [anekdootlik tegelikkus]. Võimalik aint Venemaal. A nana [Malle ema] oli mul tegelikult väga vaimukas tegelikult. [---] Tähendab, mitte midagi ei olnd ju saada. Aga samal ajal ikka kõvemaks kogu aeg läksid jutud sellest, et ikkagi kuidas meil juba kommunistlikud tipud… kommunismi tipud paistavad. Niimoodi. Mina tulin poest ja tahtsin liha saada ja ei saand kahtlemata. Niimoodi. Ja olin maruvihane, ütlesin niimoodi, et nojah, et kommunismi tipud meil juba paistavad, eksole, aga süüa meil ei ole. Ema ütles nii, et a sa ei tea siis seda, et tühja kõhuga on kergem ronida. Ja teine, mis mulle meeldis, oli see, kui ma tahtsin minna… Siis olid talongid aluspükste jaoks. Ja ma läksin nende talongidega ja ei saanud, ei olnud. Aga ühele poole pidin süüa ka tooma ja tõin kapsapea. Ja ütlen nii, et noh jah, et siin on siis nüüd meie sotsialistlik paradiis, et pükse ka ei ole. Niimoodi. Ja ema ütles, et mis sa seletad, parem ikka kui paradiis, paradiisis oli ikka ainult pisikene viigilehekene ette panna, a sul on terve kapsas, pane terve kapsas. Ta oli selline ilusa huumoriga…
Mall Saart intervjueerinud Merili Metsvahi, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2017. aastal. Merili Metsvahi pälvis preemia Tartu Ülikooli tudengite folkloristlike välitöökursuste juhendajana korrastatud materjalide arhiivi üleandmise eest aastatel 2001–2016.
teisipäev, 4. 04.
Täna kell 13 ERA ja EKLA ühine kaastööliste päev, EV Presidendi rahvaluulepreemiate kätteandmine ning raamatuesitlus!
Pühalepa, Kärdla l 1974: Meie esiisade auks. Tõsistele randlastele oli laevandus kui ühine üritus südamelähedane. Hoolega asja kallal olles ei lasknud meie esivanemad avariidel ega laevahukkudel oma tegevust hävitada, sest visade meestena ehitasid nad kõik uuesti üles. Purjelaevad on läinud ajalukku. Tänapäeva noored ei näe undki nendest raskustest, millega esiisadel tuli võidelda, et mereavarustel sõita. Iga algus on raske. Raske oli ka meie esivanematel, kes alustasid eimillestki, kuid ehitasid sellele vaatamata oma randadel üles võimsa purjelaevastiku ja väärivad sellepärast järeltulevate põlvede austust.
Jegard Kõmmuse raamatu „Hiiumaa meremees jutustab“ Tartu-esitlus täna ERA ja EKLA kaastööliste päeval Eesti Kirjandusmuuseumis.
esmaspäev, 3. 04.
Muhu, Lepiku k 1938:
Pärastlõunal käisin, nagu oli kokku lepitud, Andrus Müüripeal'i juures Lepiku külas. Pill oli nüüd niisuguses korras, et sai juba mängida. Lugusid oli tal võrdlemisi palju. Et mul rullide tagavara oli lõpukorral, siis osa jäi fonografeerimata.
Sain mitu labajalavalssi, valssi ja polkat. Ringitantse, ka Targa rehealust, on nähtavasti tantsitud labajalavalsi lugude järgi. – Fonografeerisin siin 16 pillilugu ja 4 lauluviisi. Kaks pillilugu sain vana Andruse pojalt ja ühe viisi tema naiselt.
Et fonografeerimine toimus siin esmakordselt, siis olid kõik väga huvitatud ja üllatatud fonograafi kui masina võimeist. Pillimehed arvasid, et masin mängib loo paremini välja kui sissemängija.
Richard Viidalepp
pühapäev, 2. 04.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1940:
Esimesed kevadised lilled on sinililled, nimetakse ka külmalilled. Need tõusevad maast üles kohe, kui lumi läheb; juba lume all on nad õienupud mullapinda ajanud. Esimesed õied on lühikese varrega, hilisemad kasvavad juba pikema varre otsas. Lastele on need lilled väga armsad. Ei jõua oodata, kui õied lahti löövad; käiakse mitu korda päevas vaatamas, kas saaks juba lille tuppa tuua. Lapsed armastasid endid lilledega ehtida, lilledest sai pärge punutud pähepanemiseks, lilli pandi nööpauku rinna ehteks ja mängiti lilledega ajaviiteks. Lilli toodi akna peale klaasi sisse ja lilli pandi sängi pääotsa lõhna andmiseks. Laste ütlused lilledest olid: „Sinililled silma peale, kullerkupud kulmu peale“ varsakabjad kaela peale, jaanikannid jala peale, valged lilled varva peale.“ Sinilille lehed on lume alt tulles rohelised, külm neile viga ei tee.
Kirja pannud Emilie Poom.
laupäev, 1. 04. 2017
Märjamaa 1928: Aprilliks saadeti kellegile kilk tikutoosis. See saatis jälle ämbliku vastu.
![http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/1-aprill/item/45783]()
reede, 31. 03.
Viru-Nigula 1933: Lapsi hirmutatakse selleks, et nad teatud kohta ei läheks ega seal endale haiget teeks. Üheks selliseks kohaks on kaev. Kaevus öeldakse näkk elutsevat, kes lapsi kaevu tõmbavat. Mulle öeldi ka, kui ma väike olin, et ära kaevu ligi mine, näkk viib su vette. Mind aga ei hirmutanud see, vaid tõstis huvi. Missugune näkk võib olla? Kramplikult kinni hoides kaevupuudest vaatasin kaevust alla. Suure kisaga jooksin sealt minema, sest kaevust oli paistnud mulle nägu vastu. Varemalt ma nagu ei uskunud, et näkke võiks olla. Nüüd aga hoidsin kaevust eemale kaua aega.
Kirja pannud Elmar Ruben.
neljapäev, 30. 03.
Muhu, Mäla k 1938:
Korduv motiiv: kui sõita sisse võõrasse külla, kuhu siis kõige enne minna? Ma enamasti ootan head juhust. Ehk tuleb mõni vanake vastu või näeb mõnda õuel askeldamas. Ühe talu õuel silmasingi tüüpilist Muhu eite punakollasetriibulises seelikus ja värvilise tanuga. Astusin juurde ja tervitasin. Vastas lahkesti. Hiljem kuulsin nime – Ruudu Noor. Istus väikesele pingile ja hakkas kartuleid koorima. Mina istusin murule. – Mida küsida? Küsisin, kas ta teab, kust Mäla küla on nime saand. Eit ütles: „Mul oli seoke isa, kes kõik asjad teadis ja riakis ja tähele panni, aga seda ta ei riakin.“ Kohalikest mägedest, mätastest ja lohkudest ta siiski üht-teist teadis.
Siis tuli juttu kalastusest, tantsudest ja pulmanaljadest. Sain jällegi uudisandmeid. Et ühiskalastusel muudetud üks noodamaja vahel kohtumajaks, kus siis naljatoonis kohut peetud, enamasti tüdrukute üle, kes öösi poissi pole vastu võtnud. Ringitantsu tantsitud siin ainult suletud ringina, käsi vallandamata. Üheks pulmanaljaks olnud kündaja e. tuhlivaguja, mida ma ennem pole kuulnud. Ning et „võrgukudumist“ olevat kord etendatud pilliloo saatel algelise töötantsuna, sedagi oli põnev kuulata. Kahju aga, et midagi niisugust ei saa enam isiklikult näha - kõik huvitavad asjad kuuluvad minevikku.
Richard Viidalepp
kolmapäev, 29. 03.
Türi, Kirna v 1935:
Rumal koer
Tõmmatakse kaks piiri. Osavõtjaid võib ükskõik kui palju olla. Üks mängija jääb „rumalaks koeraks“. Teised mängijad lähevad kahele poole piiride taha.
Rumal koer asub kahe piiri vahel. Mängijad jooksevad ühe piiri tagant teise taha. Rumal koer püüab neid kahe piiri vahel. Kellele ta piiride vahel pihta on saanud, see jääb järgmiseks rumalaks koeraks.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1547
teisipäev, 28. 03.
Torma 1892: Et võerad inimesed ehk kostilised palju ei sööksivad, olla tarvis nende söögiisu vähendamiseks surnuaiast risti seest raudnael tuua ja see söömalaua sisse lüüa. Kui kostiline sarnase laua pealt paar suutäit sööb, siis olla ta söömaisu kadunud. Oma maja inimeste pääle ei pidada see aga mitte pahaste mõjuma.
Tähendus: selle punkti jutustaja, Tallinna kreisist pärit olev soldat, ameti poolest rätsep, tõendab, et temal ametit pidades talust talusse rändades paar sarnast kohta ette tulnud, kus võimalik polla olnud kõhtu täis süüa. Küll olnud kõik toit puhtaste ja korralikult valmistatud; niipea aga, kui toidust paar suutäit söönud, lõppenud söögiisu otsa. Kas söömalaua sees surnuristi kullest toodud nael oli löödud, ei tea mees, on aga nii ebausklik, et tema – s.o tähendatud asjas – naela väga usub.
Kirja pannud Gustav Sirel.
esmaspäev, 27. 03.
Setomaa, Tuplova k 1913:
Siimaskil kulus terve päev ära. Vana perenaine ja karjatüdrukukene laulsid herra Väisänen’ile palju ette. Vahete vahel tantsisin mina jälle perepoja Senkaga ja tema täditütre Jakko Olliga. Nimetatud Senka oli omast kohast huvitav tüüpus. Teda võis juba haritud Setuks nimetada: oli ta ju viis talve koolis käinud, mis Setude juures haruldane asi on. Senka arvab enesel maalimise kunsti jaoks andi olevat ja nähtavasti mitte ilma põhjuseta. Ta sõitis kord ühes teiste Setudega Tartusse „Vanemuises“ etendust andma ja sai sel juhtumisel oma kunstipüüetes uut hoogu, nii et ta kunstnik Raua õpilaseks hakkas. Siimaskil ehivad tema kunstitooted tagatoa seinu ja näivad midagi tõotavat, iseäranis kui meie tema lühikest õpeaega Tartus silmas peame. Senkal on mõtte kord Peterburisse edasiõppima minna ja kui võimalik isegi kunstiakadeemiasse sisse astuda. Kes teab, ehk tõuseb ka Setude seast mõni kunstnik. Esialgu on
Senka väga meeldiva välimusega ja hea iseloomuga Setu poiss, kes isal põldu künda aitab.
Kirja pannud Anna Raudkats
Fotol Simaski Seenka/Semjon Duplevski; autor teadmata
pühapäev, 26. 03.
Viru-Nigula 1994: Sie oli ka ütlemine: Ei meil pole kella vaja, meil Moskva ütleb aja.
laupäev, 25. 03.
Viljandi 1889: Ka seutakse paastumaarjapäeval Mari-nimelised naesterahvad kinni ja nõuetakse nende käst maarjapuna. Sidumiseks tarvitatakse enamiste kas selle tarvis kingituseks annetavaid rätikuid ehk mõnda muud sellesarnast sündsaid asju, kuna tähendatud (seutud) naesterahvas maarjapunaks viina kinkijale vastu annab.
reede, 24. 03.
Setomaa, Rissova k, Hoka Ivvo maja 1913:
Lähed mööda küla tänavat ja ei saa enne arugi, et Setude territoriumi peal viibid, kui akentest rahvariietes neidusid välja vaatama näed. Venelased enam rahvariideid ei kanna. Ka Setu meesterahvad on oma muistist valget, punaste kirjadega kaunistatud särki põlgama hakkanud. Keegi Setu pois tähendas, et ta saja rubla eest ka mitte nimetatud särgis Petseri laadale ei läheks. Asemele on punane, kollane, roosa või sinine vene särk astunud, mida „на выпуск“ kantakse, see on pükste peal. Setu neiud ja noorikud aga on oma rahvariietele truuks jäänud. Tean isegi ühte neidu, kes peaasjalikult sellepärast ühe rikkale Pihkva kaupmehele minna ei tahtnud, et ta siis enam rahvariideid kanda ei oleks saanud. Ülepea lähevad ainult mõned üksikud venelastele mehele.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen
neljapäev, 23. 03.
Otepää 1889: Neitsi mulku ei näitä ilma keele lakmata?
kolmapäev, 22. 03.
Pärnu 1934: Kevadel rand-anid põha poole oma uude kohta lendavad, siis ütlevad vanad inimesed: „Anid lähevad, haljas järel.“ See tähendab, et selle järel siis varsi mets ja maa haljaks muutub.
teisipäev, 21. 03.
Setomaa, Hilana k 1913:
Obinitsast läksime Hilana külasse, kus kuulus „laulu imä“ Wasila Taarka elas, kelle suust Dr. Hurt omal ajal palju laulusid üleskirjutas. Wilets suitsuonn oli lauliku asukoht. „Lauluimä“ ise oli oma kõrge wanaduse peale waatamata weel täis elawust ja, ma ütleksin, elurõõmu. Tema tumedad silmad otsekui põlesiwad, ja ülepea oli kogu tema olekus palju temperamenti ja midagi metsikut, mustlase taolist. Oma renomée oli ta täiesti ärateeninud; lõpmata woolas tema suust sõnu ja wiisisid wälja. Ka harilikus kõnes tarwitas Wasila Taarka nii trehwawaid, naljakaid wõrdlusi ja ütelusi, et tema sõnaosawust küllalt imestada ei jõudnud.
Tööd ega ametit tal ei ole, elab nagu lind oksa peal. Pea sissetuleku hallikaks on temale pulmad, kuhu kuulus lauluimä wiiakse ja kus ta päewade kaupa wõeraid oma lauluga lõbustawat. Muidugi saab ta selle eest tasu, niihästi noore paari kui ka pulmaliste käest.
Kirja pannud Anna Raudkats
Pildistanud Armas Otto Väisänen
esmaspäev, 20. 03.
Iisaku 1932: Kust poolt pööripäeval tuul puhub, säält puhub terve kevade.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45265
pühapäev, 19. 03.
Mustjala, Võhma k 1937:
Tähtsamaist objektidest, kelle juures Võhmas pikemalt peatusin, oli Ingel Vikken ehk nagu ma teda hüüdsin - Aigu ema. Väheldane kräpsakas kogu, kes alati askeldas ja kes siiski nii palju oli suutnud tähele panna, et tundus tühjendamatuna.
Veetsin tema vabadikumajakeses ilusama osa oma suvest. Tundsime endid kui ema ja laps. Õõtsusin nende toataga kiigel seni kui ta loomadega õiendas ja mõtlesin, mida taas küsitella.
Enamiku ajast veetsin temaga „paargas“, olgugi et vaidles sellele esmalt vastu. Nii hää oli toetuda järile tule ääres, millel kees koogu otsa kinnitatud pada. Tulest venis kõrgemale suitsu ja sinakas suitsukiht seisis lae all. Tema askeldas, mina küsisin. Vahel istus ka mu kõrvale tule äärde ja lubas enesele „selitamistunni“.
Haruldaselt hea mälu ja tähelepanekuga inimene! Seletas mu küsimustele hoolikalt ja laiemalt kui tavalisti saarlased seda suvatsesid.
Kui pidin Saaremaalt lahkuma, oli meil mõlematel kahju. Seisime ta koplis, kus olin alles hiljuti heina niitnud ja vaatlesime teineteist. Äkki ta õnnistas mind ja tänas, et olin kohelnud teda kui inimest.
Mida ma sel hetkel tundsin, ei oska kirjeldada. Ainult hinges oli suur rõõm, et olin kohanud sellist inimest.
Amanda Raadla
laupäev, 18. 03.
Pärnu-Jaagupi 1985: Kõik, mis kivist pehmem, sünnib süüa.
reede, 17. 03.
Hargla 1935: Käädripäeval ei tohi pääd kammida. Sõelad ja kammid peideti ära, muidu tulevad tsussi’ majja. Sel päeval ei söödud kapsaid.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kaadripaev/item/45227
neljapäev, 16. 03.
Setomaa, Tiirhanna k 1913:
Ei saanud terwe öö silmagi kinni. Teatud putukad ei andnud rahu, wäljas haukusid koerad, ja lühikeste waheaegade järele oli kusagilt kaunis lähedalt harmonika mängu ja poiste laulu kuulda. Hommikul saime teada, et kärategijad ümberkaudsete külade „tsurad“ olnud, kes Tiirhanna neiudele külaskäikusid teinud. Niisugune öösine wõersil käimine on Setude juures üleüldiselt tarwitusel. Laupäewa ja pühade eelsetel õhtutel käiwad „tsurad“ suurte salkadena (sagedasti ligi paarkümmend meest üheskoos) ja laulu ja mänguga külast külasse. Kus talus neidusid teatakse olewat, sinna mintakse sisse. Koeri ei panta just meelega mitte kinni, sest nende haukumisest wõib arusaada, kuhu poisid sisse pöörawad, ja niisugusid öösisid visitesid peetakse auustawateks. Seda kuulsamad tüdrukud, mida enam tsurasid käib.
Sel ööl ja ka edaspidi kuulsin wähemalt paar salka tulewat ja minewat. Kui pärastpoole Setu neidudega nimetatud öösiste külaskäikude üle rääkisin, siis sain järgmist kuulda: kui tsurad öösi tulewad, siis peab neid tingimata sisselaskma; muidu hakkatakse tüdrukut uhkeks pidama ja igatmoodi pilkama. Toas juuakse wiina, mängitakse kaartisid, mõni üksik enam huwitatud ajab ka neiuga juttu. Oldakse tükk aega ja mindakse kusagile mujale. Ülepea enam wähem ilmasüüta lõbu ilma sügawama tähenduseta. Teine lugu olla aga üksikult ettewõetud külaskäikudega, ja neile antakse hoopis teine tähendus. – Päewal selle eest ei puudu Setu neiud ja peiud peaaegu sugugi üksteisega kokku, wähemalt peetakse juttuajamist neiu ja peiu wahel nagu millegiks häbiasjaks. Setud ei jõudnud küllalt selle üle imestada, kuidas herra Väisänen ja mina nõnda üheskoos käisime, ehk meie küll abielupaar ei olnud.
Kirja pannud Anna Raudkats
Fotol Seretsüvä túura' (autor A. O. Väisänen)
kolmapäev, 15. 03.
Koeru 1937:
Koeru kiriku nime tekkimisest.
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära. Öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea, ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas keeras koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
(Need jutustused, mis on eespool, on umbes jutustaja järele kirjutatud ja pole päris jutu järele sõna-sõnalt).
Jutustanud Jaan Tamm, kirja pannud Laine Priks.
teisipäev, 14. 03.
Lüganuse 1965: Sõida tasa üle silla. (Lüganuses sild katki, et lasta üle sõita, nuo ikke sõidavad tasakesti, kui kiegi ei nää.)
esmaspäev, 13. 03.
Jõhvi, Konju k 1931:
Ma olin laps veel, minu vanemad olid Ereda mõisas. Ennevanasti räägiti, et marras käis kodus ketramas.
Mina kartsin ja kuulsin ööse, et marras ketras toas. Istus voki taga ja vokk mürises. Valges riides istus ja ennevanane müts oli peas, kõrv oli teine ees- ja teine tagapool. Tõstsin pea üles, et mis ta teeb seal voki taga. Ta ei vastand kedagi. Ema tõusis üles, pani lambi põlema, siis ei näind kedagi. Ema rääkis enne marrasest, siis ma tundsin irmu, küllap sellest tuligi.
Kirja pannud Rudolf Põldmäe „keskealiselt naiselt“.
pühapäev, 12. 03.
Jõelähtme 1889: Ees elingid, taga talingid, talingite peal kükats, kükatsi käes näkats?
laupäev, 11. 03.
Jämaja, Lõupõllu k 1937:
Umbes 72 aastat tagasi oli veel Viieristi metsas teearude kohal risuunn. Keskel oli sambas püsti, ümber samba igaüks viskas oksa vöi kaks, kui kautu läks. Rahvas teab rääkida sellest järgmise loo: Wintri küla pruut oli käind Määbel villu ajamas, jäänd iljaks koju tulema. Pidand üksi tulema, esimene oli Määbelt, see jäänd senna. Unt tulnd pimesi kallale ja murdnud pruudi ära. Teise omiku, kui inimesed akand teed käima, näind, et pruut olnd surnd maas, muist oli unt ära söönd, muist lammund. Siis oli aketud önnetu pruudi mälestuseks viskama oksi seie. Oksad ja kuivad pulgad, mis metsaservas ja teeääres olid, said üles töstetud ja senna visatud. Minagi söitsin korra veel pisisena isaga säält kautu ja sai oks visatud.
Jutustanud Eeva Munk, kirja pannud ja pildistanud Amanda Raadla
reede, 10. 03.
Puhja, Teilma k 1939: Kusagil Ulila luhas olevat maa sees mingisugune auk. Kui sinna auku midagi viskad, neelavad maa selle ära. Sääl olevat vanasti olnud püha allikas. Inimesed ei pidanud lugu allikast. Siis olevat Vanatühi nõidunud selle imelise võimuga. Inimesed, kes sinna midagi ohverdasid ja see ära kadus, rääkisid sellest teistele. Teised ei tulnud enam teda vaatama.
Jutustanud Gustav Pärli, kirja pannud Elli Pärli.
neljapäev, 9. 03.
Kambja 1989: Kui esimest kord kuldnokka näed, siis, kui näed üksi, siis oled üksi, kui kahekesi, siis saad paari, ja kui rohkem, siis veel kolmas viskab kiilu vahele.
kolmapäev, 8. 03.
Tartu 2001:
Lilleostjad Tartu poe ees Riia mäel.
Foto: Pille Niin
teisipäev, 7. 03.
Vändra 1935:
Mängijad istuvad kõik maas ümberringi ja põlved on püsti. Käed peavad nad põlvede all. Siis võetakse kinnas. Üks võtab kinda enda kätte ja annab selle põlvede alt teise kätte. Kogu aja antakse nii kinnas põlvede alt ringi. Üks mängijatest seisab keskel ja peab ütlema, kelle käes on kinnas. Kui õigeks saab, siis läheb see keskele, kelle käes kinnas oli, ja kes enne keskel oli, istub teiste juurde maha. Kui õigeks ei saa, siis peab küsija uuesti küsima.
Kirja pannud Helmi Meimer.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1593
esmaspäev, 6. 03.
Ridala 1928:
Perenaine viis igal hommikul pöönikule krätile süüa. Krätid elasid pöönikul vakkade sees, valged linad üle, kädisesid nagu luiged. Üks oli isane, teine emane.
Jutustanud Jaan Rand, kirja pannud Meinhard Meiusi.
pühapäev, 5. 03.
Kuusalu, Hara k 1935:
Hara küla naised demonstreerivad „Vana-rannat“. Demostreerijad: Elene Kronström, Marie Tamberg, Anna Matvei, Anna Vageström.
Hara külast leidsime tantsuoskajad naised Vageströmi, Tambergi ja Matvei, kes alguses olid kuidagi nõutud meie soovidele reageerimisel, kuid pärast julgustusid eriti Matvei õhutusel, kuna see naine oli asjaga tuttav juba endistest aegadest. Matvei osutus üldse agaramaks abiliseks meie töös, viibides järgmisel päeval ka Leesi külas.
Rudolf Põldmäe
Foto: Ullo Toomi
laupäev, 4. 03.
Täna kl 14 Hiiumaa Muuseumis Kärdlas raamatu „Hiiumaa meremees jutustab“ esitlus!
Emmaste 1966:
Meremeeste ütlusi
* Jumal taevas, kapten laevas! – kapten on merel oleval laeval kõikvõimas
* Laeval vuntsid ees. – vaardilained laeva ees
* Meie vanal hakkab habe kasvama. – vesi väga vahutab laeva nina ees
* Võtke luuad, pühkige laeval vaht eest ära! – tuntud ütlus
* Laeval piibel lahti. – üks puri ühtepidi, teine puri teistpidi lahti
* Pääsuke. – tähendab sama mis eelmine
* Juba jänesed meres. – laineharjad on valged
* Valged jänesed jooksevad laineharju mööda. – tähendab sama mis eelmine
* Toomas roolis. – laev sõidab pidevindis ilma rooli pööramata, rooliratast hoiab puunott
* Enne lõpeb põrgus tuli kui laevas töö. – laeval ei lõpe töö kunagi otsa
* Millal on meremees vana? Siis kui sarvik põrgus vanaks jääb.
* Meremehe naine ja kalamehe koer on ühesugused. Mõlemad ootavad oma merelt
tagasi.
Kirja pannud Jegard Kõmmus.
Ilmunud raamatus: Jegard Kõmmus „Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I“. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=86
reede, 3. 03.
Simuna, Pudivere k 1964:
Õnne valamine ja sie on tõsi ikke kohe.
Tiad, enne sinu sündimist me valasime õnne. Kõik, terve kari inimesi tulid meile raadiod kuulama. Ja varjust sai vaadatud. Ja sinu ema valas kaks kord ja mõlemil korral sai lapse vankri.
Ja sie aasta, kui vanaisa suri, vanaisa valas ja tuli pärg. Ja mina ei tahand, et vanaisa oleks surnd, ja valasin uueste – ja jälle tuli pärg.
Kirja pannud Arvo Krikmann (21.07.1939–27.02.2017), talle jutustanud tema tädi Ida Krikmann.
neljapäev, 2. 03.
Tartu 2015:
Voore kandis on mulle südamelähedasi kohanimesid palju. Esimene on jõgi – Kullavere. Vanaema on rääkinud, et varem oli selle nimi Verioja, mingi ammuse lahingu järgi, milles nii palju verd jõkke voolas, et jõevesi muutus punaseks. See nimi ei olevat aga võimudele meeldinud (nõukogude ajal?) ja jõgi nimetati ümber Kullavereks. Mulle on Kullavere nimi alati meeldinud, aga juttude järgi tundus see ometi umbes nagu oleks jõele n-ö leebe nimi antud, endise karmi ja sõjaka asemel. Verest sai kuld. Ühekorraga ilusam ja helgem nimi ja samas mingi asjade olemuse eiramine või peitmine.
Hanneleele Kaldmaa kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
kolmapäev, 1. 03. 2017
Tori 1889: Kes tahab, et juuksed hästi paksud kasvavad, see lõigaku tuhkapäev tükid otsast ära ja mingu siis pimedast peast õue ja vaataku sinnapoole, kus kõige paksem mets on, ehk mingu katsugu pimedast peast märahobuse saba, siis peavad hästi paksud juuksed kasvama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tuhkapaev/item/44889
teisipäev, 28. 02.
Emmaste 1927: Vastlapäeval peab valges magama minema. Kes valges magama ei lähe, see on kogu aasta pikaline, ei jõua oma töödega.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/vastlapaev/item/447629
esmaspäev, 27. 02.
Reigi, Risti k 1939:
„Ristide mägi“ Pühalepa ja Kõrgessaare valdade piiril. Kaks pulmarongi läinud vastamisi. Surnute mälestuseks iga esimest korda mööduja paneb risti.
Enda Ennist
pühapäev, 26. 02.
Vigala, Nõlva k 1897: Pühapääval ei ole mitte sõrmeküisi lõigatud, seepärast et oma elu õnne ära ei lõikaks. Ka olnud inimesi, kes oma sõrmeküünesid tervel eluajalgi ei ole lõikanud kartuse pärast, et õnnetuks ei saaks. Mõned lõikanud küll vahest sõrmeküined lühemaks, aga need lõigatud küintetükid pandud särgi alla ihu põue, seepärast et neid ikka enesega ühes kanda ja õnnelik olla.
Kirja pannud Mihkel Väli.
laupäev, 25. 02.
Kambja 1926:
Üks rikas vanapoiss maal otsis omale ilusat ja rikast naist. Peretütart ta ühtegi meelepärast ei leidnud, need olnud kõik inetud ja vigased. Nägi ühte talutüdrukut, kes noor ja ilus, ja võttis selle ära. Elasid alguses hästi, siis hakkas mees jooma ja naisega halvasti ümber käima. Laskis temal koera viisi haukuda ja kassi viisi näuguda. Naisel olnud kaks venda, kaevanud nendele oma häda. Need ei uskunud naise juttu, lubasid ise vaatama tulla. Võtnud suured vemblad kätte ja peitnud end ära. Mees tuleb purjus koju, istub hobuse selga, läheb rehe alla ja hõikab: „Mai välja!“ Naine tuleb rehe alla. Mees ütles: „Mai käpuli!“ Naine lasi käpuli. Ise ratsutas reheall ringi. „Mai haugu!” käratas mees. Mai pidi kesk rehetare seisma ja haukuma. Siis hüüdis mees: „Mai jookse hobusel taga!“ Nüüd karasid vennad peidukohast välja ja andsid mehele niisuguse nahatäie, et ta mäletas. Sellest pääle oli mees Maie vastu alati hää.
Kirja pannud Elsa Kase.
reede, 24. 02.
Kullamaa 1934: Madisepääv on ka vanarahval üks kuntsipäev. Niisuke tähtis pää, et kui omal sealiha ei olnd, siis toodi teise käest, söödi siaseljaliha, siis ei pidand suvel ussi nägema. Ei pidand seda tigedat elajat silma ette tulema ega pidand hammustama.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madisepaev/item/45003
neljapäev, 23. 02.
Valjala, Türgi k (Vana-Lõve k), Uieelu t:
Traditsiooniline pulma-naljapilt Saaremaalt 24. veebruarist 1933. Pulmad peeti vabariigi 15. aastapäeval. Piduliku sündmuse puhul on eeskoja ukse kohale pandud Eesti lipukesed (fotol üle värvitud).
Foto: Johann Julius Klekner
A traditional wedding photo from the 15th anniversary of the Estonian Republic. For the occasion national flags were put on the doorway.
kolmapäev, 22. 02.
Käina 1896/7: Peeter helistab, mats kolistab. Peetripäävast pantaks kuum kivi mere, külm kivi alligasse. Keik puuraad ja heinakõrred hakkavad lund sööma.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev/item/44944
teisipäev, 21. 02.
Eesti folkloori kogumisloos tehti esimesed helisalvestused alles I maailmasõja eelsetel aastatel. Selle ala pioneeriks oli soomlane Armas Otto Väisänen, kes Oskar Kalda kutsel 1912. a. alates käis mitmel suvel Eestis, eriti Setomaal rahvaviise fonografeerimas. Fonograaf oli muusikalise folkloori kogujale esialgu küll haruldaseks ja kulukaks töövahendiks, kuid sai järkjärgult ikka tähtsamaks abiliseks, et rahvaloomingut jäädvustada muutumatul kujul. Üsna rohkesti fonografeeriti Eesti Rahvaluule Arhiivi eestvõttel 1930-ndail aastail. Lühiajalise, kuid tähtsa episoodina kogumisloos tuleb mainida rahvalaulude ja pillilugude ulatuslikku salvestamist reportaažplaatidele 1936.–1938. a. Riigi Ringhäälingu juures Tallinnas. Teadusliku ettevalmistuse eest hoolitsesid Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Muusikamuuseum (Herbert Tampere ja August Pulst). 131 plaadil on 746 pala, kokku u. 12 tundi. Peale eestlaste on salvestatud 51 pala liivlastelt ja 59 Ingerimaa (põhiliselt isuri) laulu ja pillilugu.
„Eesti rahvamuusika antoloogia“ annab ülevaate eesti vanemast rahvamuusikatraditsioonist (1912-1966). Algne väljaanne, Herbert ja Erna Tampere ning Ottilie Kõiva koostatud „Eesti rahvalaule ja pillilugusid“, ilmus viie vinüülplaadi ja tekstivihikuna 1970. aastal. Selle põhjal valmis 2003. aastal täiendatud CD-väljaanne „Eesti rahvamuusika antoloogia“, mis on aluseks ka 2016. aastal ilmunud veebiväljaandele: http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika
Fotol Liisu Tamp, Juuli Ott, Marie Paemurd, Mari Kilu, August Pulst, Herbert Tampere 1936. aastal Muusikamuuseumis
Fotograaf Peeter Parikas
esmaspäev, 20. 02.
Tarvastu 1892: Kui ämblik võrku katik kisub, tuleb vihma.
pühapäev, 19. 02.
Rapla 1921: Metsas elab, metsast tuuakse, vahel sees üks hing, vahel kaks, mõnikord kolm ka?
laupäev, 18. 02.
Vaikne ookean, aurulaev „Koidula“ 1936:
Ootasime põnevusega ekvaatorit ja Neptuni saabumist. See sattus kokku jõulutega. Kolmanda püha ööl ületasime ekvaatori. Mina igatahes läksin ekvaatori alt läbi, olin all masinas see aeg. Masinaruum aga asub sügaval vee all. Õhtul, päike oli juba veeremas silmapiiri taha, kui äkki oli kuulda ees paki peal ägedat kellahelistamist. Jooksime kõik endi kajutitest lagedale. Seal ta oli oma sekretäriga - kuldne kroon peas nagu päikese sära, lumivalge habe nagu vaht laine harjal, kandis mererohust kehakatet ja hoidis käes seadusekeppi. Põrutas kohe merekeeli, endal silmad sädelemas meresinast (ja viskist) : „What ship? Where can I find your master?“ - Juhatasime mere jumaluse sillale, kus kapten esitles end ja ütles, et oleme kaugelt põhjast tulnud eestlased. Siis hakkas Neptun rääkima ka eesti keelt. Ta mõistab ju kõik maailma keeled. Käsutati kõik ristimata merekoerad ahtertekki, kus kiiresti toodi välja iste kõrgele külalisele, veevoolik ja teised ristimiseks vajalised tarberiistad. Sekretär luges ette seaduse.
Kirja pannud laevamehaanik O. R.
reede, 17. 02.
Häädemeeste 1964: „Südamevalu hobusega vedada“ – väga suur.
neljapäev, 16. 02.
Maarja-Magdaleena 1889: See tütarlaps, kes neljapäeval õhtu ehk ööse on sündinud, sel saab palju kosilaisi käima.
kolmapäev, 15. 02.
Audru 1964: Need, kes talvel siin, on rasva-ants ja tumbak – tihane ja leevike.
teisipäev, 14. 02.
Rõuge, Nursi k 1929:
„Mälestuseks!“
Sõber sulle soovin ma
Õnnelikuld ela sa
Kui sa reisid võeral maal
Oled siiski taeva raal
Ära unusta sa mind
Ma ei unusta ka sind
Otto Kikeristi salmikust
Fotol sõbrad August Tisler ja ERA asutaja Oskar Loorits (1917)
esmaspäev, 13. 02.
Käina 1938: Kaigutsist va Miku Kaarli kohta räägitakse ikka naljalugusid. Ükskord Käina parun küsind Kaarli kääst: „Kus see tee siit lähäb?“
Kaarel vastand: „Äi ma mõtlegi selle peale, et ta siit ära lähäb. Nii kaua kui mu silmad näind, on ta siin paigal püsind.“
Jutustanud Jaan ja Leena Suuster, kirja pannud Enda Ennist.
pühapäev, 12. 02.
Tõstamaa, Pootsi k 1896:
Vanal ajal, kui veel väga sagedaste täieealesi inimesi ristiti, läks üks vana 84-aastane Kihnu isa 16-aastase tütarlapsega kirikusse ja tahtis ennast laulatada lasta. Kiriku-papp seda nähes ütles: „Ristimise-vaagen on teises kiriku otsas!“ – „Mis mull ristimise-vaagnaga tegemist on?“ kostis vana hallipääga kihnlane imestades
„Ma mõtlesin, et sa seda last ristida tõid!“ kostis kirikupapp.
Kirja pannud Jakob Weltmann.
laupäev, 11. 02.
Muhu, Nurme k 1938:
Patukivi. Suur raudkivi kirikus, kantsli ligidal. Muhus luteruse kirikus oli koa. Sest 60-70 a., kui ma nägin. Lapsega tüdruk sai kolm pühapääva kaagisambas peksa ja pidi palja perssega istuma seal patukivi peal. Kivi ma nägin, aga peksa minu põlvel pole enam tüdrukutele antud.
Jutustanud Andrei Metsaalt, kirja pannud ja pildistanud Richard Viidalepp
reede, 10. 02.
Paide 2007:
Kes viimasena naerab, naerab paremini. (Kes viimasena naerab, sellel on pikad juhtmed).
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 9. 02.
Torma 1926: Veebruarikuus on üks päev niisugune, et kui sel päeval tokiga lööd puu vastu, siis puu kuivab ära. Keegi teinud mitme puuga katset, olnud õige.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar/item/44433
kolmapäev, 8. 02.
Asundused, Venemaa, Simititsa < Kuusalu, Kolga rand 1903:
Pakane pureli poiga,
hüä külmä hüpülane!
Ärä sa minuda külmä,
külmä külmijä kivijä,
sauda suosta sammelaida,
hobu nunni oue päältä,
varsa nunni vainu päältä,
kagaraida kaevuteeltä.
Kirja pannud Jakob Mikiver.
teisipäev, 7. 02.
Kuusalu, Kiiu-Aabla k 1937:
Sõber Tampere ja endagi suureks südamesooviks oli kohata kuskil tüüpilist randlast oma silgukoormaga, millega liigub sisemaa poole. Otsisin seda ammugi, kuid ei leidnud. Korraga möödus minust aga Kiiu-Aablas noormees, kelle koorma suhtes tekkis jällegi imelik kahtlus. Küsisin ehtsa külameheliku uudishimuga: Kuhu noormees sõidab? Ja kuulsin kui ilmutust: Järva! Pidin talle kaela hakkama häämeele pärast: sa sõidad oma esivanemate teed kesteab mitmet sajandat korda ja lähed täpselt samuti nagu su isaisad oma silkudega ja rikkaliku rannarahva naljakoormaga, mis kajastub nii ilmekalt selle ümbruse rahvaloomingus. Ja küllap nende silgukoormatega on rännand vanad rahvalaulud ja muudki pärimused kaasa, küllap seda uurijad selgitavad. Mina olin aga õnnelik, et sain selle tüübi nagu sajandite sümboli oma fotoplaadile veel moodsas tänapäevas. Naerdagu mu paatost sel puhul, aga tulevik hindab kõrgelt minu pilti „luulevedajast“.
Rudolf Põldmäe
esmaspäev, 6. 02.
Audru 1979: Kui mõni midagi head rääkis, siis öeldi: „Ära räägi rõõmurõngaid!“
pühapäev, 5. 02.
Pöide 1901: Vares kõnnib sui tee peal, leiab hobuse sitad ja räägib: „Hoo sitt! Hoo sitt! Kui ropp!“ Talvel kõnnib sealsamas, paneb hobuse sita nahka ja kiidab: „Häkka kakk, hää kakk.“
laupäev, 4. 02.
Tartu 1973:
K: Miks on täiad valged?
V: Et neid iga laupäev saunas pestakse.
reede, 3. 02.
Kuusalu, Juminda k 1937:
Käisin ka neeme otsas muistset „surnuaeda“ vaatamas, kuid hääd ülevaatlikku pilti sellest ei saand, sest parajasti tuli merelt niisugune puhang udu, et ei näind enam mõnekümnele sammulegi. Rahvas räägib aga kindlasti, et see olevat vanaaegne surnuaed (ajalooline „kabeliaed“ asub küla keskpaiga lähedal rannas, sellest eri pildid). Kivihunnikud olevat aga hauad. Ja tõeliselt tundubki siin nagu inimkäe tegevust. Küllap selle kohta arheoloogidel on kord oma sõna öelda.
Rudolf Põldmäe
neljapäev, 2. 02.
Suure-Jaani 1895: Kui tüdruk nied püksid oma pia alla paneb, mis poisil küündlapäeb jalas on olnud, siis näeb ta oma peigmiest unes.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kuunlapaev/item/44595
kolmapäev, 1. 02. 2017
Viljandi 1895: Küünlakuul olevat kassid laisad, siis ei saava neist mitte hiirepüüdjaid, ka ei kõlbada hiired siis mitte söömiseks. Kassid armastada sellepärast küünlakuul kamres ahju pääl konutada ehk põõnutada.
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/veebruar/item/44416
teisipäev, 31. 01.
Kuusalu, Tapurla k 1937:
Tahtsin küsida andmeid ka kuulsa lauliku Mai Kratsovi kohta, kuid tema omaksed ei olnud kodus ning olid lauliku vanamoelise pesapaiga sulgenud mitme riivi ja tabaga. See maja on üldse üks vanemaid ja tüüpilisemaid terves rannas, kuid peab vist üsna varsti kaduma selja tagant tõusva uue eluhoone eest. Mõtlen, et säärane sobiks suurepäraselt kuhugi vabaõhumuuseumi, kuid meil asutatakse see vist alles siis, kui on säilind veel ainult pilvelõhkujad!
Rudolf Põldmäe
erafoto562
esmaspäev, 30. 01.
Viljandi 1939:
Keegi metsakuru mees nurisenud oma naisega, et see temale lapsi ei too. Kord, kui meest kodus ei olnud, püüdnud naine metsast öökulli kinni, mähkinud lapse kombel mähkmetesse ja võtnud oma juure sängi.
Kui mees kodu tulnud, kaebanud naine: „Minul on nüüd laps, tule ja vaata, kumma nägu laps on!“
Mees läinud vaatanud ja ütelnud: „Isa silmad, ema nägu ja hääd nõuvitsutamise küüned!“
Kirja pannud Johan Kala.
pühapäev, 29. 01.
Vändra 1887: Lehvitab ja lähvitab, saab õrrele, siis häälitseb?
laupäev, 28. 01.
Urvaste 1936:
Urvaste ja Karula piirimaadel asuvad teatavasti üsna laialdased metsaalad; need ei ole siiski asustamata põlislaaned, vaid nende keskel leidub rohkesti saarte-taoliselt üksiktalusid, milledel on oma tervikulised põllud, heina- ja karjamaad. Maapind on vahelduvalt mägine ja soine, samuti rikas jõekeste ja idülliliste veskijärvede poolest. See kõik loob nagu erilised eeldused karjaste ja õitsiliste romantika arenemisele. Veendusime [Tamperega] ise selles täiel määral. Hulkusime udusel sügishommikul laialt ringi üksikuis metsataludes ja saime ise osa sellest karjasteromantikast. Istusime keskhommiku piiril oja kaldal, kui meid külastas noor varss oma üksiklase uudishimuga. - Ja niisuguseid mõtteid omavahel sõeludes kuulsime kogu ümbruskonna metsadest sääraseid rõõmsaid karjastehuikeid, mida polnud varem veel kuulnud.
Rudolf Põldmäe
reede, 27. 01.
Kolga-Jaani 1937: Lapsed tullid laugastest ja lompidest. Kurge vanasti põlnd, nigu ta nüid on.
neljapäev, 26. 01.
Tarvastu, Metsla k 1999:
Lilli Rei jutustab, kuidas saunast tulnud paljas noorperenaine kätega keha varjates teekäijale jalaga teed juhatas: "Õkva kuiva kõiva mant."
Mall Hiiemäe
Täna kell 14.00 tähistatakse folklorist Mall Hiiemäe 80. sünnipäeva piduliku ettekandepäevaga Eesti Kirjandusmuuseumi saalis.
Oled oodatud!
kolmapäev, 25. 01.
Jämaja 1906: Niisama ka paavlipäeval on söögiks hapud kaapsad seapeaga.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44400/
teisipäev, 24. 01.
Eesti Rahvaluule Ahiivis on tallel 1,5 miljonit käsikirjalehekülge!
Möödunud aastal arhiveeriti ERAs 1500000. lehekülg pärimust. Fotol üks näide 2016. aastal arhiivi jõudnud ja digiteeritud käsikirjadest – joonis Ellen Randoja (snd. 1929) lapsepõlveaegsest maastikust (EFA I 188 (49)).
Palamuse 2015:
Kolmandal karjasuvel, 8-aastaselt, leidsin metsast paiga, mis kujunes mulle tähtsaks. Mets oli muidugi EW. Imukvere metskond, riigi mets. Koht on minu kodust umbes 1 km kaugusel, ka praegu armas, ainult lõhutud, rikutud, olematu.
Paik oli üsna põldude lähedal. Mõisa kuivendatud põldudelt olid kuivenduskraavid mulla alt (ilmselt dreenid) juhitud väikesesse äravoolukraavi, mis läks metsa, umb. 20–30 m pikkuselt, sealt suubus ise edasi, meenutades ojakest. Kahe kraavi nurgas oli suur kivihunnik, mis olevat mõisa põldudelt sinna kokku veetud. Ida pool väikest kuivenduskraavi oli väheldase toa suurune lomp, mis ei kuivanud suvel kunagi ära, mille ümber olid pajupõõsad ja kust lehmad alati koju minnes jõid. Lomp oli metsa poolt kuivenduskraaviga ühenduses väikese nirega.
Karjatasin ühel päeval seal ja leidsin väga suurte kuuskede alt 2 kivi, mitte väga suured, ilusad ovaalsed, kõrvuti asetatud. Nad ei olnud maa sees, vaid maa pinnal. Kuuskedealune oli täiesti ilma rohuta, kuiv, oksad inimese kõrguselt kadunud, puud jämedad. Muidugi ma polnud seal esimest korda, olin neid kive ja puid palju kordi näinud, neist mööda läinud.
Ma istusin nende kivide peale ja panin tähele, et mustal kivil oli keskel suur samblatutt, tõmbasin selle ära. Sambla all oli auk, mehe kamalu suurune umbes. Ilus, korrapäraselt tehtud, pealt veidi kitsam, samasuguse kujuga kui kivigi, süvend ka samas suunas. See ei saanud olla looduslik süvend. Olin selles vanuses juba palju lugenud ja pilte ka näinud. Ohvrikivi! Karjast koju minnes rääkisin ka isale ja kutsusin teda vaatama. Ta arvas, et võib-olla ongi, aga vaatama tulek jäi ära, ah, muidugi tühistel põhjustel.
Aga enda jaoks tegin sinna hiie. Kui karjaga sinna kanti läksin, võtsin taskust ka leiba ja asetasin kivi lohku, istusin kivile ja soovisin endale midagi või et isa terveks saaks, ta oli vahetevahel haige. ---
Kirja pannud Ellen Randoja.
esmaspäev, 23. 01.
Viljandi 2007: Ülikooli ütelus – hilja üles, hilja voodi, nõnda ainepunktid toodi.
pühapäev, 22. 01.
Jõelähtme 1936:
Rannakülades leidub rohkem lapsi kui sisemaal.
Rudolf Põldmäe
laupäev, 21. 01.
Viljandi 1988: Kui teine ütleb valu puhul „Ai!“ – „Ai on esimene armastus!“. „Oi!“ – „Oi on esimene kallistus!“
reede, 20. 01.
Jüri, Metsanurga k 1939:
Tont Madiksel
Ühel talvel läinud Vaida Madikse peremees linna. Tee olnud lahti ja kerge. Kui ta linnast tagasi tuli, sõitnud ta Jüri kiriku juurest mööda. Korraga hobune jäänud seisma ja keegi tulnud ree peale, aga kedagi pole ta näinud.
Hobune pole kuidagi jäksanud enam rege vedada. Iga sammu järel ta jälle seisnud. Kui peremees kodu jõudnud, veerenud hobuse külgedelt vahutükid all. Peremees võtnud hobuse rakkest lahti ja läinud tuppa ja istunud aseme ääre peale. Korraga toa uks lahti, peremees läinud ja pannud ukse kinni. Teine kord jälle uks lahti, peremees pannud ta kinni. Kolmas kord jälle uks lahti. Siis peremees ütlenud: „Mis sa mängid, tule parem sisse.“
Nii ta andnud luba tondile sissetulemiseks. Siis tulnudki sisse, olnud raske, nii et sammud aina matsunud. Siis läinud mööda redelid ahju peale, nii et redelipulgad aina raksunud. Aga midagi pole näinud.
Esimesel õhtul ja päeval pole tont midagi teinud. Aga teisel õhtul oli juba tont hakanud kerisekive maha loopima. Iga kivi, mis maha oli kukkunud, pole enam edasi veerenud.
Siis kogunenud sinna inimesi tonti vaatama. Ühel õhtul olnud tont jälle toa peal, nii et toalagi raksund.
Ka lugijad ja kirikuõpetaja käinud seal ja õnnistanud ja tahtnud tonti välja ajada. Aga midagi pole aidanud.
Ükskord üks lugija lugenud: „Enam ei pea sina siia oma kätt pistma.“
Kui ta seda oli ütelnud, löödi järsku aken kõige raamidega väljapoole puruks. Ja kirves löödud ühest nurgast läbi rahvamurru teise nurka silmini seina sisse. Aga ühelegi inimesele pole viga teinud. Aga midagi pole nähtud.
Kord tulnud jälle kolm tugevat meest sinna tallu ja üks ütlenud: „Noh, meie kolm tugevat meest, küll me tondist võitu saame.“
Kui ta seda oli ütelnud, tõusnud mehel juuksed püsti ja minestanud.
Nii teinud tont ühte ja teist vigurit. Pole kuidagi tondist lahti saanud. Põle aidanud lugijad ei kirikuõpetajad. Aga kord tulnud keegi tatarlane sinna ja ütelnud: „Mu veli käib teil.“
Pomisenud veel midagi ja tont kadunudki ära.
Jutustanud Jaan Väljataga, kirja pannud Hugo Varet.
neljapäev, 19. 01.
Mustjala, Vanakubja k 1936:
Ilusal soojal pühapäeval pani siis vana perenaine laia „kellseeliku“ selga ja demonstreeris mehega koos „Mustjala madalat“, „Mustjala kõrget“ jm. Tantsude selgitamisel oli meile igati abiks pr Paldre, kes oli õpetajana isegi sageli tegelend rahvatantsudega. Kuid tema täiesti heatahtlikus ja kasulikus töös ilmnes väga selgelt diletandi tavaline viga: ta püüdis igast tantsusammust välja otsida mingit ideaalkuju, meie aja nõuetele vastavat keerukamat, peenemat laadi. Isa seletustest ta püüdis ikka fikseerida kõige detailsemaid elemente, kuid sattus selletõttu sagedasti isaga vastuolusse, kuna viimane seletas, et endiselt ajal polevat olnud mingisuguseid kindlaid reegleid üksikasjade kohta, vaid tantsitud nii ja teisiti, vastavalt tantsija tujule, temperamendile jne, muidugi teatavate üldiste põhireeglite piirides.
Üldse tundub, et rahvatantsude propageerimine-õpetamine ja kogumine ühel ajal tikuvad sünnitama ebasoovitavaid kokkulangemisi: nooremad inimesed kipuvad kohalikku repertuaari segama väljastõpituga, keskkohtadest propageeritud rahvatantsudega. Ka vanade inimeste teadmisi on segand moodsad harrastused ümberringi. Mõtleme hirmuga oma järglastele, kes peavad rahvatantse koguma pärast meid, pärast seda, kui oleme ehk välja andnud rahvatantsude eriteose, millele loodetakse head levikut või aidatakse selleks koguni sundkorras kaasa. Peame siis küll korjamistööd väga kiiresti, võimalikult lähema paari aasta jooksul üsna lõplikult teostama, muidu hakkame peatselt seda korjama, mida ise oleme külvand.
Rudolf Põldmäe
kolmapäev, 18. 01.
Kihelkonna, Karala k 1928: Laus’tud sõna lagub.
teisipäev, 17. 01.
Kolga-Jaani 1889: Tõnisapääväl süiässe esimene siapiä puol ja mehed lähväd kõrtsi murravad talve sellä katti.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44279/
esmaspäev, 16. 01.
Tartu 1992: „Nädal algab imehästi,“ ütles mees, kes pidi esmaspäeval poodama.
pühapäev, 15. 01.
Tarvastu 1901: Kui laps sünnib, siis peab koerale võid-leiba andma, siis on koerad selle inimesega alati sõbrad ja ei vihka teda suureks saades.
laupäev, 14. 01.
Viru-Jaagupi 1962: Taliharjapäeval murti talve selgroog ja kui külm seinapalkides plaksatas, siis kuuldi isegi talve selgroo murdumist.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44261/
reede, 13. 01.
Valga l 2007:
Tean, et unenäod lähevad täide, kui sa näed neid reede öösel vastu laupäeva. Eriti kui reedel 13. on. Mul vist üks läks kunagi täide.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 12. 01.
Setomaa, Tsergondõ 1936:
Kui keegi minu pilte vaadates võiks hakata mõtlema, et meie tantsupidusid üldse mehed boikoteerisid, siis sellega, vader, eksid väga. Mehi oli meil alati külluses pealt vaatamas, kuid mitte kaasa tantsimas. See käiks nagu hea tooni vastu, kui mees ise tantsule sekka lööks. Muidugi purjus pea ei hoia teda tagasi näitamast kasatšokiga oma paremaid võimeid, kuid distsiplineeritud grupitantsudesse meest tavaliselt ei võeta. See on ikka naiste erialaks olnud, mehed vaatavad pealt, vaimustuvad, elavad kaasa teiste ilole ja võib-olla endamisi valivad ka paremad tantsijad välja südame jaoks. On ju tants alati olnud naistele hüppelauaks meeste südameisse ja miks ei peaks setugi sealt oma „kargusega“ edasi kargama! Näib koguni, et Setus on naised selle ala täielikult monopoliseerind endademonstreerimise elulistes huvides. Nii et – meie tantsutrupid olid ikka päris ehtsa koosseisuga. Küllap naiste puudusel oleks mõnigi mees võind neid asendada, kuid see ei tulnud üldse kõne allagi. Siin võttis juba mõni naine algatuse täiesti endale ja tõi lähema naabrinaise kas või surivoodilt välja.
Rudolf Põldmäe
kolmapäev, 11. 01.
Narva 1935:
Sõnade äraarvamine
Üks mängijaist läheb ukse taha. Teised aga peavad arvama ühe sõna, millel on kaks tähendust; näiteks „leht“ võib ju olla puuleht, raamatuleht ja ajaleht. Nüüd igaüks võtab endale sõna „leht“, muidugi kõik erinevas tähenduses.
Nüüd kutsutakse mängija sisse, mispeale teised hakkavad rääkima oma määratud tähendusest. Nüüd peab arvaja arvama, millest on juttu, mis sõna see on. Kui ta ei saa seda sõna kätte, peab andma panti.
Mitmemõttelisi sõnu on palju.
Mängukirjelduse kirja pannud Elli Sula.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1367
teisipäev, 10. 01.
Anna, Purdi k 1958: Kui keegi teretamata tuppa tuli, öeldi: „Kas tere jäi tagant tulema?“
esmaspäev, 9. 01.
Täna tähistab 80. sünnipäeva folklorist Mall Hiiemäe!
Mall töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis juba 1964. aastast (toona Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond) ning on eelkõige tuntud rahvakalendri uurijana. 1998. aastal kaitses ta oma doktoritööd „Die Estnische Volkskalender“. Teadustööd teeb ta siiani suure innuga, olles eeskujuks oma noorematele kolleegidele.
Tähtpäeva puhul on Kirjandusmuuseumis avatud fotonäitus, kus leidub nii Mallest tehtud fotosid kui ka tema enda objektiiviga tabatud meeleolukaid välitööhetki. Tulge vaatama!
Fotol Mall Proodel A. H. Tammsaare muuseumis külastajate raamatut lehitsemas
Autor: Richard Hansen (1965)
pühapäev, 8. 01.
Kuusalu, Pedaspää k 1911:
Oh seda tied tigedat,
mis käisin mina mihike!
Külm käis minu küüra piale,
lumesadu luude piale,
kesa künd käis kella piale,
muud mured munade piale,
reisid pikad reite piale.
Sain tiele – akkas sadama,
akkas luoka lunda lüöma;
ohjad mul udu sadasid,
luok aga lunda tuisateli.
Õbetud oli õbeluoka,
kullatud olid luogaküüned.
Laulnud Juula Valk, kirja pannud Karl Viljak ja Gustav Vilberg (Vilbaste).
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12275-65387-62722
laupäev, 7. 01.
Väike-Maarja 1972: „Aluskott saadab tervisi,“ öeldakse siis, kui keegi haigutab.
reede, 6. 01.
Narva 1896: Kui kolmekuninga ajal kanged külmad on, siis on heinaajal kanged palavad, mida kõik ka seks ajaks ihkavad.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/44174/
neljapäev, 5. 01.
Setomaa, Värska 1936:
Värskas sai meie ettevõtte organiseerijaks kohalik Melanja Tuula, kelle koju hakkasime koondama tantsuoskajaid. Eeltööd venisid ja aeg kippus vägisi õhtu poole, mistõttu me ei saand ka enam häid fotosid. Siiski mõned väärivad paigutamist päevikusse ja kommenteerimist.
Tantsiti muidugi esimeses järjekorras „kargust“, mis on tantsitav väga erisuguse suurusega rühmadele. Tantsiti ka „moodsamaid“ tantse, kuid need on setu repertuaaris seevõrra moondund ja varieerund, et neidki peab pidama rahvatantsudeks. Üldse on ju rahvatantsu mõiste kõikuv, kuna suur osa sellesse kategooriasse kuuluvast materjalist polegi muud kui hilisarenguline, ammu moest läind seltskonnatants, „varisenud kultuurivara“, nii et näit. sakslane Bloch arvab rahvatantsu tervelt põlvnevat vanemast seltskonnatantsu kihist.
Meie rahvatants on tõepoolest suurel määral seesugune, kuid tänapäevase rahvatantsu astme ja muistse valjult reeglistatud seltskonnatantsu vahel on ikkagi seevõrra palju arengufaase, et võime rahvatantsu vabalt lugeda üheks rahvaloomingu saaduseks.
Ja kui rahva loominguvõime on veel selliselt elav nagu meie Setumaal, siis korjame sealt meeleldi isegi „krakujaake“, „karoobotškaid“ ja võib olla varsti isegi fokstrotte ja tangosid, sest setu painutaks needki peatselt oma maitse ja traditsiooni mõõdupuile, mis murraksid võib-olla isegi põhielementide vastupidava selgroo.
Rudolf Põldmäe
kolmapäev, 4. 01.
Simuna, Avanduse k 1939: Simunast kaks kilomeetrit lõuna poole asub Katku küla. Selles külas olla katk kõik inimesed maha tapnud. Katk käinud ringi halli kitse näol. Viimase mehe surmanud katk küla põllul. Sinna kohta on suur kivisammas püstitatud tähistamiseks, et katk sinna kinni jäi. Sambale olevat midagi pääle kirjutatud, kirjadest aga õieti aru ei saa. Nooremad inimesed arvavad, et see on mingi maamõõtmise märk või mingi muu tähis.
Jutustanud Jaan Aru, kirja pannud Hilja Eraste.
teisipäev, 3. 01.
Torma 1937: Eilä ostsin ja õksendasin, täna õstaks ka, aga põle raha.
esmaspäev, 2. 01.
Setomaa, Soelaane k 1936:
Seto lapsed.
Foto: Richard Viidalepp
Eesti Rahvaluule Arhiiv soovib head alanud laste- ja noortekultuuri aastat!
Peagi ilmub Reeli Reinausi koostatud kinkeraamat „Igal lapsel oma õnn. Sünniuskumused“, milles on esitatud valik lapse sünniga seotud uskumusi ja tulevikku mõjutavaid maagilisi võtteid Eesti Rahvaluule Arhiivist.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=85
pühapäev, 1. 01. 2017
Jaani 1956: Uieaasta sokud käivad perest peresse, saavad pähkleid, erneid, ube, ölut. Suur kari poissa on sokkudeks. Soovivad head uut aastat ja palju önne, kui sisse lastakse. Kui sisse ei lasta, juhtub peres önnetus. Sokupead on köigil peas, need on puust tehtud, kasuk seljas. Käidi hulgakesi. (Siis kui jutustaja laps olnud, käinud vanad mehed sokku tegemas.) Sokud käivad ka nüüd.
Kirja pannud Olli Jõgever.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52283/
laupäev, 31. 12.
Tõstamaa 1889:
Vana-aasta õhta. Kes sel öösel rõõmustab – tantsib ehk laulab, sel on ka eestulev aasta rõõmulik. Ma isi nägin siin üht noort meest, kes selle öö läbi rõõmustas ja trallis, sellepärast et siis eestulev aasta hästi rõõmulik saab olema.
Kirja pannud Hendrik Anniko.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52229/
reede, 30. 12.
Elulugude kogumisvõistlus kestab veel kolm päeva!!!
Tallinn 2016:
Lemmikhääled.
Esimese poole oma elust mäletangi peamiselt hääli:
pliidiukse kriuksu, briketi mütsatusi keldripõrandal, diivanvoodi avanemise kolksu, ent ka Salme Reegi häält lugemas lastele unejuttu või Jüri Krjukovi omapärast häält aastavahetuse teleshows.
Ja muidugi fraas: „Tõlkinud Valeria Villandi, helirezhissöör Eugen Rosental, helioperaator Herman Vahtel, toimetaja Luule Zavoronok. Teksti luges Hans Kaldoja.“ Klassika! Olen kindel, et paljude elu sountrackis kummitab see lause – nii nagu „Ründama, ründama, ründ-ründ-ründ!” Punamütsikese plaadilt või Tõnu Aava hääl kuulutamas „Kibuvitsapõõsas on mu kindlus, mu kodu, kulla vennas!“ onu Remuse juttudest.
Minu põlvkonna sisse kodeeritud mälupäästikud.
Lisaks fännan veel kummikute lurtsu rabas, õmblusmasina vurinat ja arvutiklahvide klõbinat.
Katkend Tuuli Reinsoo saadetud kaastööst.
neljapäev, 29. 12.
Setomaa, Mikitamäe k 1936:
Mikitamäe rahvas tantsis meile ka oma põlist „Setu kargust“, milles eriti Ivan Lind oli osav improviseerima igasuguseid lisandusi käigusammudele. Ta tantsis ka väga meisterlikult kasatšokki, millest Viidalepp sai teha paremaid pilte. Vaene Tampere aga lõi lootusetult käega tantsu üleskirjutamisel, sest see on niivõrd keerukate üksikelementidega, et ei jõua ühtki sammu veel fikseerida, kui tuleb teine veel keerukam kuklasse.
Nagu öeldud, tantsiti siin rohkem seltskonnatantse, kuna tuju oli kerkind kuidagi moodsa guljänje laadis. Rahvaski oli kuidagi moodsamas laadis, ei tea kas sellegi tõttu, et kanti enamuses tänapäevaseid pidurõivaid. Seetõttu ei ole suuremat väärtust ka sealtehtud piltidelgi.
Rudolf Põldmäe
kolmapäev, 28. 12.
Karja 1939: Süütalastepäe on jõulu järgmine päe. Mo lapsepõlves oli ta ikka pühabase päeva moodi, tööd ei tehtud.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/52209/
teisipäev, 27. 12.
Põltsamaa 1981: Esimesel pühal ei tohtinud külasse minna, siis visati pastlad kaela. Teine püha, siis sai külasse minna ja tontaril käia. Viimane püha, siis oli magamise päev. Siis olid nii väsind, kui said tontarilt tulla, et vedasid jalgu järel. Mis sa mõtled, öö otsa üleval! [Nii olevat kõikidel kolmepäevastel pühadel.]
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51237/
esmaspäev, 26. 12.
Lääne-Nigula 1930: Teine püha oli määratud külaskäimiseks. Vara hommikul mindi külla, kus elasid noored tüdrukud ja nuruti nendel sukapaelu ja pähkleid. [Selle loo] jutustaja Mari Tuibergi mees olevat korraga kaks naela sukapaelu saanud.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51234/
pühapäev, 25. 12.
Rõuge 1932: Kes jõulupühade esimesel pühal näeb toas põrandalt viljatera, siis on tuleval aastal hää viljasaak. Kui leitakse kaeratera, siis on tuleval aastal hää kaerasaak jne.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51538/
laupäev, 24. 12.
Kodavere 1933: Kodukäijat on mängitud vanasti jõululauba õhtul, kui õled toas olid. Üks oli kodukäija, sel oli valge lina ümber ja õlgedest kannused olid jalge küljes. Tuli uksest sisse, püüdis mõnda kinni võtta ja ära viia. Teised jälle keerutasid õlgedest kansikud ja lõid sellega kodukäijat, samuti takistasid teda, kui tahtis mõnda ära viia. Kui kodukäija mõne sülle sai haarata, viis selle teise tuppa. Selle oli siis kodukäija ära viind. Kodukäija oli harilikult meesterahvas. Püüdis käsi laiali hoides, kuna tal lina oli üle pää, ei näind ta ise ka, kes ta kätte just jäi. (Jutustaja on seda mängu näind Alatskivi moonamajades.)
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51312/
reede, 23. 12.
Muhu, Lõetsa k 1937:
Hiljem läksin otsima üht uueaegset rahvalaulikut. Leidsin ta kodus perenaiseametis – kartuleid keetmas. Naine oli läind külasse sõnnikuveo-talgule.
See mees on Vassili Tustit, 63 a. v., elab Lõetsa k. „Sepa“ popsikohal. Tuli vastu nagu tuttav habemik.
Püüdsin alustada juttu ühest ja teisest. Kas vana kohalik elanik? Siinsamas sündind? Miks koha nimi Sepa? Elas siin varemalt keegi sepp?
– Ei, see pole sellepärast. Sellest peab siis rääkima pika jutu. Andis mulle tooli istumiseks ja istus isegi. – Olime soojas ja umbses rehetoas, kuhu oli koondatud palju puuanumaid ja kartulikorve. – Pakkusin paberosse. Saime jutule.
Oma luuletamistegevuse kohta vanamees seletas: „Ega laulu-töö pole kerge töö. Seda peab kümme korda üle kirjutama, alles siis saab laulu. Muidu läheb nii pitkaks, et tee piibel valmis. /.../ Kui vanaeit kodu, ega siis tohigid, et sa istud maha ja akkad laulu kirjutama.“ Nii oli vist paremgi, et vanaeit oli ära.
Richard Viidalepp
neljapäev, 22. 12.
Ilmunud on Hiiumaa meremehe, kirjaniku ja koduloolase Jegard Kõmmuse (1914–1988) kirjapanekute põhjal koostatud raamat „Hiiumaa meremees jutustab“!
Emmaste 1954:
Olen mitu korda teistelt kuulnud, samuti ise palju lugenud igasugustest laevahukkudest ja põhjavajumistest, kuid kõige selgema pildi saab sellest ainult oma silmaga nähes. Paljud laevahukud on toimunud avamerel ja nende kirjeldajad on pidanud veekeerisest pääsemiseks vajuvalt laevalt viimasel silmapilgul kiirustades eemalduma. Ohutusse kaugusesse jõudes võib laev aga olla juba vajunud ja hukkumist kaugelt pealt vaadates jäävad selle üksikasjad nägemata.
Sellel osal meie meeskonnast, kelle seas oli mul õnnestunud vajuvalt laevalt viimsel hetkel kuivade pükstega lahkuda, oli võimalik jälgida katastroofi üksikasju algusest lõpuni. Laeva agoonia toimus meie jalge ees, parras oli meist meetrit poolteist eemal. Purjeka vajumist nii ligidalt pealt vaadata ei ole mitte igapäevane, vaid harukordne ja traagiline vaatepilt, mis jääb meelde kogu eluks.
Meie Lootus oli vajudes nagu raskesti haige inimene või joobnu, kellel õiget tasakaalu ei ole. Nii hakkas ta vajudes, kui vesi ahtriluugist, mille luugikraed olid 60 sentimeetrit kõrged, sisse voolas, vaaruma ja värisema. Nagu surija enne surma hinge vaagub, nõnda tegi ka Lootus oma viimase hingetõmbe ja seda järgmiselt.
Laeva esimene luuk oli kinni, kaks presenti peal, need kiiludega kõvasti kinni kiilutud. Oli see õhk ainult luugikrae sees, mida võis olla 7–8 kuupmeetrit, või oli seda ka mujalt tulemas, aga vajumise momendil oli surve sees nii tugev, et nagu plahvatades viskas õhusurve esimese luugi lahti, käristades puruks tugevad kahekordsed presendid. Suur päästepaat oli esimese luugi peal kummuli, see viskus ühes luugiga mitu meetrit üles õhku, kust tagasi kukkudes veega täitus. Veepritsmeid ja vahtu aga paiskus kuni poolde masti. Nõnda lahkus laevast viimne õhk ja ta jäi vaikselt põhja lamama kui surnu kunagi.
Pärast laeva põhjavajumist olime kui lapsed ilma koduta. Vaatasime üksteise otsa, nagu küsides, mis see nüüd oli. Kõik sündis liiga kiiresti. Olime kõigest oma elamisest lahti, peale vanade tööriiete, mis kellelgi parajasti seljas juhtus olema. Kõigest hoolimata mõistsime, et see oli õnnelik õnnetus. Õnnelik selle poolest, et meeskond selle juures ise peaaegu kuivalt pääses, ehkki üle noatera oleks kapten veekeerisega alla laevaruumi läinud.
Legendaarse rahvaluulekoguja ja murdekeelse kirjamehe Jegard Kõmmuse elutöö auks ja tänavuse merekultuuriaasta tähistamiseks valmis tema mahukas kultuuri- ja elulooline kogumik “Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I”. EKM Teaduskirjastuse värske väljaanne on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Rahva Muuseumi koostöös.Teiste tõsilooliste lugude ja seikluslike mälestuste seas on tõetruu kirjeldus 1933. aasta jõulude eel Rootsi sadamas Gävles aset leidnud laevahuku üleelamisest. Eile, 21. detsembril, oli Jegard Kõmmuse 102 sünniaastapäev.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=86
kolmapäev, 21. 12.
Saarde, Jäärja k 1894: Kes tera ei kogu, vakka ei saa.
Koos tänasega on rahvaluulearhiiv ilmaruumi puistanud 2500 ERAtera – igapäevast teadmis- või kogemuskildu meie suurest varamust, kirja pandud üle Eesti ning erinevatest aegadest. Täname kõiki teid, kes te neid meeldivaks olete pidanud, edasi jaganud, uuesti tarvitanud või meie tegemistele muidu kaasa elanud!
teisipäev, 20. 12.
Risti 1896: Tähtpäeva, nagu mardi-, tooma-, madise-, jõulu-, uue aasta jne. laupäeva õhtutel pantakse aknad luukidega kinni õige tublist; see sündida sellepärast, et vanapagan tulekuma peale tuppa ei võiks tulla, sest neil õhtudel on neid iseäranis palju hulkumas.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51042/
esmaspäev, 19. 12.
Jõhvi, Toila al 1992:
K: Juku, miks on talvel päevad lühemad ja suvel pikemad?
V: Aga sellepärast, et talvel päevad tõmbuvad külmaga kokku, aga suvel soojaga paisuvad.
pühapäev, 18. 12.
Muhu, Lalli k 1937:
Leidsin sealt väga hea jutumehe – Mihail Kõvamees, 80 a. v. On vana madrus, kõik ilmamered läbi sõitnud, mitmelt hukkuvalt laevalt ära pääsnud. Pajatas kõigepealt muidugi mitmesuguseid meremehejuhtumusi, kuid teadis ka rohkesti mänge ja tantse, sest oli ise olnud noores eas suur nalja- ja vigurimees. Nüüdki lõõpis siin lähedal töötavate heinalistega.
Jutlemine toimus rannal, aia ääres, mis lahutas heinamaad karjamaast. Vana oli seal küljeli, kui ta kätte leidsin. Minulgi tuli seal küljetada ja teha pliiatsikirja. Miskipärast aga eidele /vanamehe naisele/ ei meeldinud see pikaleveniv jutustamine; ta käis seal mitu korda noomimas ja kurjustamas ning oli vanamehe lõunaajal jätnud ilma võileivata.
Richard Viidalepp
laupäev, 17. 12.
Muhu, Liiva k < Suuremõisa k 1974:
Nüid algavad nuodiluod, nuodiluod, nuodiluod,
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Eit tule kojo, eit tule kojo,
taat tahab sind kaissu võtta :,:
:,: kenaste ja kergeste, neli-viis korda järgesti. :,:
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: (Ja) krants aukuse õues ja
külapoiss tuli meile :,:
:,: ja mis tal oli asja
ja kas ta tuli kosja. :,:
:,: Ta tegi siis mõne nalja
ja läks uksest välja. :,:
:,: Tuli tuppa, müts silmis,
läks nurka, abe itsis. :,:
:,: Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Aga meie Marist saab naine
ja niikui üks teine. :,:
Aga tuli külast ämmamuor,
tuob tite, saab lapse,
pane talle nimi Ann
ja mis tal sest viga on.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: (Aga) mina läksin kosja
ja üle värava välja. :,:
Ja sealt kop-kop-kopli ja
sealt ninapidi niiti
ja siis karates kambri
ja pruudi juure sängi.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
Liiva Liisu kubu, vana kupja sugu
kas see põle mitte kena tansilugu?
Tansi niikui ihu annab,
ihu annab ja keha kannab,
põlved luoku ja seljad kuoku ja
iest iemale, tagant kuomale,
keskkohast lähme kaunis laugele!
Parts põrandale maha ja ai-ai-ai taha.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Rierõuku ja ruusiauku
ja jalakand läind pierauku :,:
:,: kesakukupud ja kuldnupud,
ja nisanipid ja ribikarvad. :,:
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
nüid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
:,: Isa ahu peal ja asi kõhu peal ja
ja ema kerisel ja kivi kaelas. :,:
Tütar naba pidi :,: ubaaedas :,: jaa.
Nüid algavad / nuodiluod / 3x
üid algavad :,: nuodiluod :,: jaa.
Ei nüid ei aita enam! Aitab nüid küll!
Laulu juhib Villem Saarik (Mõisa Villem). Salvestanud Ingrid Rüütel, Olli (Ottilie) Kõiva, Kristi Salve ja Olav Kiis.
reede, 16. 12.
Palamuse 1888: Au (ilu) maksab raha.
neljapäev, 15. 12.
Märjamaa 1992: „Kes otsib, see leiab!“ ütles pime ja asus heinakuhjast nõela otsima.
kolmapäev, 14. 12.
Muhu, Soonda k 1937:
Kella ½4 paiku suundusime Soonda külla Paali tallu, kaasas viinaliiter. Eit oli kodus küll, kuid polnud siiski ettevalmistusi teinud midagi, kuigi sest ennem oli räägitud ja ta ise oli soovitanud viina muretseda. Läks siis kutsuma ühte ja teist. Ehtinute kogunemine võttis väga palju aega. Viimaks sai siiski mingisuguse naistegrupi kokku.
Demonstreeriti mõningaid tantse ja mänge. Katsusin teha fotosid, kuigi päike oli vajunud juba kaunis madalasse. Mõningaid võtteid ja samme lasksin hiljem toas uuesti demonstreerida.
Kuid nende repertuaar osutus päris väikeseks: „Kassi mäng“, „Targa rehealune“, „Luua tants“ ja veel mõni mäng.
Mõni esitatu ei tulnud vist päris hästi välja. „Targa rehealune“ oli neil päris lihtne ringtants. Kuid meestelt saadud teateil olevat see olnud mürglirikas pulmatants, mida olevat tantsinud purjus mehed.
Richard Viidalepp
teisipäev, 13. 12.
Põltsamaa 1923: Luutsina. Kaks nädalat enne jõulut, pööripäeval, käiakse luutsinat lakast maha ajamas. Noortele inimestele, kes sellest naljast midagi ei tea, antakse kott kätte ning kästakse kõvasti kinni hoida lakaaugu kohal ja hüüda: „Luutsina, luutsina, luutsina!“ Viskaja käseb kotihoidjiaid seda hästi kõvasti hoida, et ta lõhki ei kuku ning viskab lakast allolijatele kapaga vett kaela. See olevat luutsina kusi.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50890
esmaspäev, 12. 12.
Kolga-Jaani 1971: Kes käib ringi ümber maja ära, on ka targem kui see, kes toas istub.
pühapäev, 11. 12.
Muhu 1937:
Muhu luteriusulises kirikus oli rahvast päris rohkesti, eriti naisi. Vanad ja mõned keskealised ning nooremadki kollastes või puna-kollastes muhu seelikutes. Peas kannavad naised väljaõmmeldud tanu, mille peale seotakse sitsirätt. Seelikud on võrdlemisi lühikesed, kuid laiad, pealt kroogitud. Jalas kantakse riidest susse, mis jällegi ilustatud värvikate väljaõmblustega. Mõned sukadki mustrilised. Domineerivad heledad värvid.
Kui rahvas pärast jutlust kogunes kiriku ette, oli pilt küllalt huvitav ja värvikas. Tegin sest mõned võtted. Kirikust välja tulles peatus ka õpetaja tükk aega rahvasummas, kõnetades üht ja teist. Peamiseks kõneaineks oli Kõinastu saarel hiljuti olnud tuleõnnetus.
Richard Viidalepp
laupäev, 10. 12.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1935:
Olematu asja toomine
Olemasolemata asjade toomist on vanemal ajal olnud. Sellega narriti uusi teenijaid, kes kaugemalt tulnud ja kellel kohalikkude asjade nimed alles teadmata. Pärast siis naerdi selle üle. Neid nalju tehti väga ammu, mu isa mäletab oma noorestpõlvest, kui Pühatu mõisa tulnud uus karjatüdruk kuskilt kaugelt. Kubjas saatnud teda sauna juurest suitsusõela tooma. Ka aprilliks on mõnes kohas niisuguseid asju saadetud tooma. Tooja, kes targem, saab juba tee peal aru ja tuleb tagasi, aga kodus naerdakse ikkagi, et ta narrimist oli uskunud.
Kirja pannud Emilie Poom.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1708
reede, 9. 12.
Häädemeeste, Rannametsa k 1962: Keele alla viima – ää toidu kohta on sii sõna, päris kergesti tuleb ütlemine: viib keele alla.
neljapäev, 8. 12.
Järva-Jaani 1896: Kumb vanematest mõistlikum või targem on, see pangu peale lapse sündimist oma peavari lapsele pähe, siis saab lapsest ka targema aruga inimene.
kolmapäev, 7. 12.
Muhu, Kuivastu sadamasild 1937:
7. juuli hommikul jõudsin Kuivaste sadamasillale. Peatuskoha leidsin asutises, mis kannab silti „Ooteruum“. Sain siin omaette toa, milles on kaks voodit. Kui soovijaid leidub, lubati siia teine inimene veel mahutada. Ülearused pakid maha ja ümbrust vaatama.
Ega siin midagi eriti vaatamisväärilist pole. Ümbrus on üsna lage. Merekaldad kruusased või pilliroosed. Metsa vähe. Üksikuid talusid. Linnasttulnu silma rõõmustavad tuules lainetavad rukkipõllud, rohetavad suiviljad, köömneid ja karikakraid kasvatav põllutee. Inimesi on vähe näha. Peale nende, kes autobustega siit sõidavad Kuressaare või sealt tulevad, et „Rudolfiga“ sõita Suurele maale. On heinaaeg – tuuled toovad kuivavate metsaheinte lõhnu.
Richard Viidalepp
teisipäev, 6. 12.
Võnnu 1966: Märt määtas, kadri kaksas, nikul nõgel, toomas pand tuti otsa – siis on talv valmis.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/51049
esmaspäev, 5. 12.
Põltsamaa, Kurista k 1894: Ega ma ometi suhkrust ole, kes vihma kääs ära sulab.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11276-64375-33874
pühapäev, 4. 12.
Karuse, Äärepere k 1936:
Sama päeva pealelõunal käisin veel Äärepere küla kahes talus. Eided tulid kokku – Mari Sopanott ja Ann Kussmann – meenutasid ja esitasid vanu rahvalaule. Neid ergutas asjaolu, et lubasin nad järgmisel hommikul pildile võtta.
Samas talus, kus eided laulsid, näitas noorperemees mulle oma sugupuu raamatut. Perekonnanimi: Kochtitsky. Et nad põlvnevad Poolast. Nende talu näis olevat heas korras.
Richard Viidalepp
laupäev, 3. 12.
Peetri, Prandi k 1965:
Siin Prandis on suur allikas, võtab oma alla 1,7 hektari. Kutsutakse: Prandi allikad. See on looduskaitse all. Vanemad inimesed ütlevad, et vee seis on siin väga kõrge.
Vanarahvas on selle veega silmahaigusi ravinud. Siit võeti vett ja sellega pesti silmi. See vesi on avaldanud tervendavat mõju.
Selle allika kaldailt on leitud hõbemünte, ei tea, kas võibolla visati neid kunagi vette, vaimudele.
Need allikad ei külmu, talve läbi on pardid peal. Allikates on ka forelle.
Jutustanud Maria Pass, kirja pannud Loreida Raudsep.
reede, 2. 12.
Karuse, Äärepere k 1936:
Peremees oli söögi peale puhkama läinud, kuid naised olid valmis jutustama. Kommetest ja kuntsidest ei tehtud siin saladust, vaid jutustati avameelselt. Räägiti ühest arstiallikast ehk ohvriallikast. Juhataja Leenu Lüllmaa oli nõus kaasa tulema ja demonstreerima, kuidas selle vett kasutatakse silmade raviks. Pildistasin seda allikaauku ja raviprotseduuri. Naine võttis allikast taldrekuga vett, tegi pearäti sõlme lahti ning tõstis räti otsad pealaele, siis võttis taldrikult käega vett ja niisutas silmi. Kuid et allikas oli tihedate kõrkjate sees, siis kõik üksikasjad pole pildil näha.
Richard Viidalepp
neljapäev, 1. 12. 2016
Muhu, Liiva k < Suuremõisa k 1974:
Kui suur ja lai on Muhumaa,
ma tahan temast laolda,
sest olge nakkis kuulama,
kes tahab seda kuulda.
Nüüd esmalt Viira külast ma,
küll akkan kui saan mahti,
kus enamasti igal ööl
sai peetud laaberjahti.
Sial nägin aga tüdruk õige pomm,
sial, kus sie kroonu mets on.
Küll sel võib olla toosuplom,
peaks seda saama katsu.
Nüüd Rootsiverest rääkida
sial pole juttu aada,
kõik noored, vanad tüdrukud,
nad tahtvad mehel saada.
Sialt iemalt vastu kostis mul
suur vali jutukõma,
kus sigade nügade käkkide ääl
ei kuulda kurja sõna.
Sial Igakülas sügav kao,
kus raske vett oli võtta,
siis pidasin ma seda nõu
kord Kõenastusse tõtta.
Sain sinna, kuulsin uh-tsah-tsa
suur kärin nii kui põrgus,
mina mõtlen aga, mis peaks olema
sial nägin jänes võrgus.
Ja mis ma kuulsin Paenassel
ja mis ma Rintsis nägin,
kaks vene tellingite peal,
kes kirgu müüri tegid.
Need neiud aga läksid vaatama,
seda Rintsi kirku mõlki
ja meister näitab näpu peal
seda taraveri tolki.
Sialt tie mind Tamse randa viis
üks Siljavälja mehed,
kõik tie oli nende värdjaid täis,
kus iganes sa lähed.
Sain Lõpe kõrtsi jõudnud ma,
sial nägin ausa mehe,
kes nimed paneb riidiga,
tieb valmis mõne tähe.
Siis nägine ma see Kesselaid,
kus uhked mehed paistsid,
kes ükskord püülisaia sõid
ja kohtukeppi maitsid.
Sialt võtsin voorimehe ma
ja sõitsin nii kui tuli,
et Kesselaid ja Lõpe kõrts
pia silmist kadun oli.
Siis Võlla Tusti tüdrukud
sial tie pial mind nad nägid,
neil taga karva padrikud
mu ihu rõõmsaks tegid.
[---]
Nüüd Kuevastu ja Pädaste
ma jätan jumalaga,
ja õhtu käes saan Soondasse,
sial Koplil mina magan.
Siis teesel päeval läksin ma
ka vaatma ranna mehi,
kus Suomen kari ja Võibe laid
ja lusti aeg kui pühi.
Sial Apja ninas Võlla väes
sial nägin mina mõnda,
kus õljus kui oli õhtu käes,
kõik maksvad kinni kanda.
Raudkivi siarel veel kohtuma'as,
sial läks mul aega palju,
kus Metsa Seiu pilli a'as,
nii ilusat ja valju.
Massurkat, polavernikid,
kas kassi kell ka aitab,
ja Muhu vald siis pealegi
veel muusikad igraitab.
Mis tieb üks vaene reisumies,
tal Laosilm on tüliks ies,
lääb läbi palja jalaga
ja laolab uue mõlaga.
Sial Aljaval suur neiupuod,
vaat nii käib meite laulumuod.
Kaks lagun roonumõisat ka
see tie pial saame nägema.
Oh kuule, Aadu, Andrei, Mats,
nüüd käes on meie reisu ots,
sie Liiva kõrtsu saksa viin
minu ingamise paik on siin.
Siin juon mina mitu nädalid
sampanjat mitu pudelid
ja kirsi kimmalt, piiritust
ja pommerantsi, mis oli must.
Kui juhtub mõni küsima,
kes Muhu saarel reisind ka,
siis kostan ma, üks käijapoiss,
kel lapi all on reisupass.
Mis neiud võevad lugeda,
kas olgu suo või mätlik maa,
sial jõgede ja suonte pial,
minu pass sai üles võetud sial.
Laulgem nüüd ja üitkem õissa
ja vaatkem vana mõisapoissa,
neil on uhked laulud pias,
teevad nalja teste sias.
Oleks neil ka neiuisu
testega nad riidu’p kisu,
nende meestel on ka jõudu
rahataskud pole puudu.
Võevad saksa viina mekki
piipu põletada pakki…
Rohkem põle.
Laulnud Villem Saarik (Mõisa Villem) ja August (Augustin) Vokk (Voka Kusti). Salvestanud Ingrid Rüütel ja Olav Kiis.
Ilmunud kogumikus: Ingrid Rüütel „Muhumaa laule ja lugusid“ (Mis on jäänud jälgedesse, 2). Tartu: EKM Teaduskirjastus 2016.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=84
kolmapäev, 30. 11.
Regilaulukonverents 2016!
Harju-Jaani 1879:
Oh sa kubjas koeranahka,
kilter kirju litsi lehma,
sõi mu seljast seebirasva,
kubemest said koogirasva,
perse pealt said peki paksu.
Oh kubjas kuradi poega,
kilter kirju lehma poega,
aidamees agija poega,
sõi mu seljast seitse nahka,
kaela pealt kaheksa nahka,
õla pealt üheksa nahka,
kül´le pealta kümme nahka.
Kirja pannud Karp Kuusik.
http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2016/
teisipäev, 29. 11.
Kolga-Jaani 1930: Andresepäev. Selle päeva laupa õhtul olnud vanarahval kunsiks (kombeks) jällegi nõidusi või vigurisi toimida. Peale teiste magama minema, ei enam ühega sängist sõna rääkida tohtima ega jutlema. Siis pidavat kolm korda pahema põlvega vastu sängi küljelauda lööma (koputama) ja sealjuures ütlema: „Püha Andreas, näita, mis mul sellel aastal kõik ette juhtub. Kes mu pruut on? Peiu on?“ jne. Siis pidada tugeva kasvuga õige hallihabemeline vana mees ilmuma ja kõik unes ette ära rääkima terve aasta sündmused ehk jälle unes kõik nägema, mida soovitakse ja mis eeloleval aastal ette tuleb.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50834
esmaspäev, 28. 11.
Laiuse 1938: Vanast öeldi mõne asja kohta: „See on kitsas justkui kitse keel.“
pühapäev, 27. 11.
Märjamaa 1931: Teises peres räägitud lastele, et konnad vee sees lähevad lasteks, ja inglid viivad siis inimeste kätte, kes nad siis suureks kasvatavad.
laupäev, 26. 11.
Varbla, Nõmme k 1936:
Läksin otsima Miina Adlerit, kes pidi olema tee ääres lehma söötmas; oli siiski päris metsa sees, ainult lehmakella helide peale leidsin ta kätte. Ta oli oma lehma ja mullika juures karjaseks, tegi sukka ja ümises laulda. Tal oli punane rätt peas ja punane põll ees. Mõtlesin, et sobiks pildile võtta.
Siis tekkis tal soov, et ma pildistaksin ta koos lehmaga ja saadaksin talle mõne pildi. Tolle soovi ma täitsin.
Richard Viidalepp
reede, 25. 11.
Käina 1979: Käidi „kadriarki“ vaatamas. Tõmmati saba üles ja vaadati, kas on valged püksid jalgas, siis tuleb sügav tali, kui mustad püksid olid, siis tuleb must talv, põle lund olnd. Kadril oli veepudel saba all, särts ja särts vett visati saba alt.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/50604
neljapäev, 24. 11.
Kose 1935: Minu mälestuses ennemal ajal käidi ainult mardi- ja kadripäeva õhtutel, need päeva õhtud olid ka tööst vabad, sest ennem tüdrukud õhtuti kedrasid. Nüüd, kus kedrust ei ole enam, on õhtud kõik vabad ja nüüd on jooksmise õhtud enamasti mardi- ja kadrilaupäevad.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49902
kolmapäev, 23. 11.
Varbla 1936:
Väike kõver eideke – Raiesmäe Eeva – istub aia taga maas ja valvab lambaid. Küsin üht ja teist, kuid kuulen talt vähe. Segavad ka möödakäivad sõnnikuvedajad, kes tahavad teada, palju ma laule saan. Ümberringi on sõnniku lõhnad, lendab ebatavalisi putukaid. Annan eidekesele kompvekke ja lähen edasi.
Pildistasin laste mänguplatsi ja ohvrikive.
Richard Viidalepp
teisipäev, 22. 11.
Mustjala, Ninase k 1933: Et müür ei variseks, tuleb ehitamise ajal müüri nurka hõberaha või muud metalli panna.
esmaspäev, 21. 11.
Paistu 1962: Üks „säh“ on parem kui kaks küll saad – täitmine on parem kui lubamine.
pühapäev, 20. 11.
Pärnu 1936:
Pärnus käisin mere ääes. On kuum ilm, kuid mere poolt puhub jahe tuul. Otsisin vanadekodu. Leidsin kätte. Suur asutus – 140 elanikku. Saan jutule Tõnis Pärnpuu-nimelise vanamehega, kes osutub päris heaks mäletajaks. Teab laulegi. On Karusest pärit. Istusime pargis mere lähedal. Kirjutasin temalt mitu tundi. Vahepeal käisin paberosse toomas. Ta oli suitsumees, aga mul polnud midagi kaasas. Väljasõit lükkus edasi. Vanamehest tegin ka pildi.
Richard Viidalepp
laupäev, 19. 11.
Martna 1938: Hea lugu laseb ennast mettu korda laulda, paha lugu aga ühtegi.
reede, 18. 11.
Tarvastu 1893: Vihmal sündinud lapsed nutavad, aga kuival sündinud lapsed naeravad.
neljapäev, 17. 11.
Rakvere 1938: Mees jäi nimepanemisele iljaks. Enese vabandamiseks ütles ta: „Küll jooksin, nii et püksid loksusid!“ – „Sinu nimi on siis „Lokspüks!“ ütles ärra.
Kirja pannud Julius Aleksander Reepärg (Rehberg).
kolmapäev, 16. 11.
Varbla 1936:
Hiljem märkan surnuaial kaht eite vestlemas. Teine on nähtavasti kõva kuulmisega või poolkurt. Talle karjutakse kõrva sisse. Eitedel on pead koos. Väga iseloomulik jutustamispoos. Pildistan neid selja tagant. Mida nad nii innustunult pajatavad? Jään kuulatama. Kuid kuulen ainult seosetuid lauseid: „Kuidas lehmal vasikas sündis? ... Sement ei vatita, ei saa poste valmis... Lapsed panevad raha persse... Muidugi tääda..."
Nende jutust tabab minu kõrv murdelisi sõnakujusid: kõis (=käis), mette (mitte), oo (=on), Talina (Tallinnasse) jne. Astun vaikselt eemale, et neid mitte ehmatada.
Richard Viidalepp
teisipäev, 15. 11.
Vändra, Vändra al < Järva-Jaani, Metstaguse k 2013:
Värvid (värvipood)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
1. Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.
2. Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.
3. Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.
4. Meelega ennast kätte ei anta.
Kirja pannud Urve Jürjets.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/kogumisvoistlus_2013/item/3280
esmaspäev, 14. 11.
Tartu 1932: Kui täiskuu paistab, tulevat natukene raha tasku panna, siis see paljuneb iseenesest.
pühapäev, 13. 11.
Kuusalu, Loksa al 1992:
K: Kirjutage kahe tähega Risto
V: +o
laupäev, 12. 11.
Paistu 1894: Kes inimene laupäevasel päeval sündinud, selle tööd lähevad heaste korda.
reede, 11. 11.
Petrograd 1914:
Vanavarakoguja Tõnu Viedemann 42-aastaselt
Tõnu Viedemann (hiljem Võimula) tegeles maadlemise ja tõstmisega. 1911. aastal tuli ta raskekaalus Balti meistriks, olles maadelnud ka Lurichiga. Vanemas eas tegeles ta materjali korjamisega Eesti spordiajaloo kohta. Kuid juba 20-aastaselt asus ta Jakob Hurda üleskutsel vanarahva tarkusi üles kirjutama.
Foto: A. J. Tsenter
https://goo.gl/Y0CcdX
neljapäev, 10. 11.
Viru-Jaagupi 1889:
Õigusega kutsuti neid mardisandid, sest nad polnud muud kui santijiad, armuleiva ajajad, kust omale lakkumise ja priiskamise raha kokku kraapisivad, mis nädalate kaupa taga järel joodi. Ka välimise poolt olid nad sandi-kujulised. Kõigil kotid kaelas, kuhu armuleivapalukesed sisse pandi; eht mustlased, kes omale igasugu andi oskasivad maaruda, ainult selle vahega, et laulul seda ette tõivad, oma soovisi luule teel avaldasivad, kuna mustlased ainult ja ikka maaruvad.
Seltskonna hulgas oli üks hea regevärsilaulu mees, keda teised aitasivad oma kaasapiminaga. Laulumees kutsuti teisest vallast, kui oma mõisa piiridel toda ei olnud. Laulumees kandis siis ka enamiste isa nime, oli oma perekondlaste eestvedaja ja ninamees, keda teised siis ka isaks kutsusivad. Kõigil olid kotid kaelas, kohu siis anded pandi. Üks niisugune laulumees oli ka Kustu Peedi. [---] Siiski ei tohtinud mardid – lühidalt kutsutakse neid nii ja kadrinapääva santijad kadrid – oma lubaga (vist tiupäävade võlgajäämise pärast?) niisugusi reisusi ette võtta, vaid pidid mõisavanemilt luba paluma. Kaheks päävaks ainult antud luba. Siis sõideti külad läbi, viinalähker peal, kust pudelisse kallutatud, kui klaasnõu tühjaks saanud. Viin antud mõisast, sest enne pole nõndanimetatud puhastud viina [---] olnud. Kust peaks niisugune hull mood olema tulnud? Kas ehk vahest Saksamaal Lutheruse sünnipäävaks niisugust sõgesikku mängiti?
Kirja pannud Jüri Ustallo.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49883
kolmapäev, 9. 11.
Suure-Jaani 1893:
Mardipäev on tähtjas oma kirju santide pärast.
[---] Mardiõhtu pakub palju nalja noorele ja vanale, mida pooleks talveks tagant järele saab rääkida. Igaüks teeb nüüd nalja, kuidas mõistab. Mardile ei panda midagit pahaks; igaüks ehitab ennast, kuidas arvab, mida narrim, seda naljakam, mida hullem, seda ilusam.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/id/49931
teisipäev, 8. 11.
Tallinn 1995: Mis aitaks hüüd, oh ära lahku veel! (Kust tulnud, ka ei tea. Kasut. juhul kui keegi/miski on võtnud nõuks lahkuda/lõppeda.)
esmaspäev, 7. 11.
Valjala 1959:
Tantsijad on Valjalas koos, samuti pillimees Rüütel on kohal. Tulnud on ka Olga Raun, kellele saatsin sõna. Päev on palav. Tantsurühmas on naisi üle 60 aasta vanaduses. Tantsivad neid tantse, mida tantsisid oma noores põlves. Pillimees teadis nende lugusid. Kuigi higi jookseb, ei kaeba ükski tantsija väsimust.
Kirja pannud Ottilie-Olga Kõiva.
Foto: Richard Hansen
#eestirahvaluulearhiiv #erafoto4161 #saaremaa #valjala
pühapäev, 6. 11.
Tori 1888: Mis on valge kui sai, pehme kui vill ja külm kui jää?
laupäev, 5. 11.
Kuusalu 1893: Jaguajal viia vogid ehtu peitu ja muistadeda muistatuksi.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49807/
reede, 4. 11.
Jõelähtme 1940: Kui mies ei armasta last, siis tuleb laps panna mehe higise särgi sisse ja peale selle mees hakata last armastama.
neljapäev, 3. 11.
Karksi 1960:
1) Peeter Animägi omavalmistatud kanneldega ja Helgi Sirmais
2) Eleena ja Peeter Animägi
Fotod: Õile Hansen
14. juunil külastasin Animäe abielupaari. Olin nende laulmisest ja mängimisest palju kuulnud, isetegevuslikel kontsertidel on nad tihtipeale esinenud. Eleena on eluaeg laulnud ja kannelt mänginud. Tema mees, Peeter, mängib viiulit, flöötet, on kandlemeister, teinud 15 kannelt oma elu sees. Tsaariajast peale on nad mänginud pidudel, rahvaparkides, lossivaremetes, simmanitel. „Tartust, Eesti Rahva Muuseumist, mis tol ajal asus Raadi mõisa lossis, saime Karksi rahvariide mustrid, õmmelsime omale rahvariided, millega esinesime.“ Eleena Animägi on energiline ja elurõõmus inimene, kodu on ilus, aed korras. Peavad mesilasi, hoiab oma väikest pojatütrekest. Mees, Peeter, teeb Karksi kolhoosile puutöid ja on tubli mesinik, ja kui vaja, löövad veel praegugi kaasa oma mängu ja lauluga.
Kirja pannud Olga Jõgever
#eestirahvaluulearhiiv #erafoto4734 #erafoto4735 #instagram
kolmapäev, 2. 11.
Pühalepa 1889: Pöhadä ja hengädäpää õhto ei tehta tööd. Kes nende õhtodel tööd teeb, sellele tuleb üks tale tuttav surnu kallale tuleval öösel.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49689/
teisipäev, 1. 11. 2016
Setomaa, Vilo v 1935: Ku av’tad esi hinnäst, sis avidas ka sinno Jummal.
esmaspäev, 31. 10.
Viljandi 1970: Ingesandid olid valges riides. Toki otsas oli riidenuts,
see oli näoks maalitud, rätt pääs. Seda oiti kõrgel toki otsas või kätega üle pää. Ing ei laula ju, muidu teeb koledat äält. Ingedega koos käis tuhkapoiss – tehti niisugune koonuk, see visati sisse, soovitusekiri oli kaasas, kas ääd või alba sooviti. Närudest tuhakott oli pääks.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49741/
pühapäev, 30. 10.
Käina 1959:
Tõllu kivi pildistamine Orjakus Hiiumaal.
Kui ehitatud Keina kirikut, siis Saaremaa Suur Tõll tahtnud seda puruks visata. Aga kivid läinud mööda, üks Palupõllu mäele, teine Karjamaa ninale ja kolmas Orjaku, kus nad praegugi veel seisavad kui hiiglased.
Kirja pannud Viktor Juurman (1939).
#eestirahvaluulearhiiv #erafoto4620 #hiiumaa
laupäev, 29. 10.
Viljandi l 1987:
K: Millist teed mööda ei saa käia?
V: Linnuteed mööda.
reede, 28. 10.
Vastseliina 1902: Siimon sääd silla, Nikul lüü nakluga kinni.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49660/
neljapäev, 27. 10.
Emmaste, Külaküla 1938: Vanakuu neljaba õhtu võta sauetükk, mis vanas kuus maast võetud, viska see ahju peale ja ära sellest kellegile räägi, küll siis kilgid kaovad.
kolmapäev, 26. 10.
Jüri 1930:
Selimäe Liiva toat old kord hallitõbega kimpus. Kui ta, kadunuke, elas, siis alati reakis seda lugu. Tal käind halltõbi peal peaaegu iga päe. Üks õpetand toadile, et mine selleks aaks sealauta seapesasse, siis halltõbi ei soa sind kätte. Vanamees pugendki selleks aaks sealauta põhku. Halltõbi tuld vanameest otsima, aga põle leind. Tuld viimaks sealauta ukse taha ja hüünd meest: „Indrek, kus sa oled?“ Indrek põle vällagi teind, et teda hüütud ja pugend veel sügavamasse põhku. Ei halltõbi ole enam teda kätte soand, jättki ta edaspidi rahule.
Fotol jutustaja Mari Põldmäe koos rahvaluuleteadlasest poja Rudolf Põldmäega 1957. aastal. Foto: Richard Hansen.
Viljandi 1898:
Vanal ajal on halli-tõbe väga sagedaste ja laialtaselt ette tulnud, mille pärast see tõbi üleüldiselt, oma mitmesuguste tondi juttudega ja arstimise viisidega, on Eesti rahva seas tuttavaks saanud. Mine kuhu tahte Eestlaste maa nukka, igal pool teatakse sulle halli-tõbest jutustada. – See tõbi on arilikult ikka kange külma ja väristusega inimest piinanud, nii et kas mine või lausa tulle – soja ei saa. Sellepärast on teda ka mõnes kohas hakatud külmaks tõbeks kutsuma. Halli-tõbest arvas rahvas nõnda, et ta kuradist tulevat, sest kurat käivat selles tõbes inimest ise lausa vaevamas. Küll tükkinud ka inimesed halli eest igasse kohta ära, aga ikka otsinud ta inimese ülesse ja karganud selga.
Tihti pugenud inimesed tema eest ahju, teinud tule ette ja katsunud nõnda moodu natuke aegagi ennast halli piinamise eest ära hoida. Nõnda pantud ka väikseid lapsi ahju ja tehtud tule ette, sest hall on vahel nii hull olnud, et mõnele inimesele pole oma pääl käimisega enam sugugi tahtnud hinge rahu anda. Mitmedgi olla endid nõnda moodu halli eest ahjus tule taga varjates ära põletanud ja mitmed jälle – iseäranis väikesed lapsed – suitsu läbi saanud ära lämmatatud. Ka olla väikesi lapsi kirstude ja kastide sisse ära maetud, et hall neid kätte ei saaks. Kui laps halli eest ära peidetud, siis kinnitatud lapsele enne kõvaste ära, et ta mitte kellegi hüidmise pääle häält vastu ei teeks.
Kirja pannud Anton Suurkask.
#eestirahvaluulearhiiv #ERAii20,607/8(43) #erafoto3638 #perepilt
teisipäev, 25. 10.
Viru-Jaagupi 1984:
Sügisel öeldi:
Haned lähvad – halvad ilmad,
kured lähvad – kurjad ilmad,
luiged lähvad – lumi neil taga tallerdab.
esmaspäev, 24. 10.
Viljandi l 1938:
Priinimesid pantud sedasi.
Päri vallas Pullil olli miis. Ärra sis küsnd ta käest, et mis ma su nime panen. – „Mis mia vaene patune nüüd tään tahta!“ – Sis ärra ütlend, et: „Noh – olgu su nime sis Patune.“
Kirja pannud Leili Takk.
pühapäev, 23. 10.
Risti 1889: Teised mihed lähvad keik sõtta, aga kolm tükki ei lähe?
laupäev, 22. 10.
Urvaste 1936:
Juudipolka (suudlemine).
Rõuge 1980:
„Juudipolkat tantsiti siinpool rohkem. Kodustel koosviibimistel nagu oli tuu. Riided, seelikusabad, võeti jalge vahelt kokku, hoiti kinni. Jala olli kuuh, hüpati ütele poole, teisele poole. Niimuudi siis liikseva edesi. Tuu olli nii koomiline, sääl sai naerda – mõni olli väega paks – kui sääne hüppas.“
Leiad meid Instagramist nime all rahvaluulearhiiv!
reede, 21. 10.
Hargla, Taheva 1894: Reede ei tohi luuda teta, siis sugenese kirbu.
neljapäev, 20. 10.
Kärla 1959:
Arvo Jõgila demonstreerib Helgi Sirmaisile, kuidas näärinuudiga erguks lüüakse.
Kärla 1961:
Saarlastel on vanaks kombeks käia uue aasta hommikul nääripoisiks. See erutab ja huvitab eriti kooliealisi poisse, kes sel ööl ei magagi, vaid ootavad uue aasta algust. Kavad ja kambad on juba varem kokku seatud, kellega ja kuhu minnakse.
Väiksemad poisid ja vanad mehed käivad enamasti läbi kõik pered, kuna suuremad poisid armastavad niisama lõbusalt aega viita seal, kus on tüdrukuid. Nääripoisid nuudivad läbi kõik inimesed, neil on kaasas ka pill.
Teatavasti on vana legendi läbi kurjus maailma tulnud naise läbi, et naine, see ahvatleb ja meelitab mehed kurjale teele. Seetõttu ei peeta ju viisakaks, kui naine uue aasta hommikul esimesena külla läheb. Ja poiste mureks ongi vähemalt uueaasta päeva lõunaks kõik pered läbi käia, et mingu siis peale lõunat ka naised naabreid vaatama, aasta õnne see enam ei riku.
RKM II 110, 41/4 < Kärla khk – L. Männik (1961)
Jälgi nüüd Eesti Rahvaluule Arhiivi ka Instagramis – leiad meid nime alt rahvaluulearhiiv!
kolmapäev, 19. 10.
Iisaku 1936:
Hää rahvauskumuste ja arstimiseteadja ja tundja teadsin olevat Juula Pääsukese, aga et ta ka hää muinasjutuvestja on, seda kuulsin alles sääl. Tema pidi oskama ka roosi- ja ussisõnu ja muud sõnadega arstimist, aga sellelt kinniselt vanainimeselt ei õnnestund mul küll midagi teada saada. Kolm korda püüdsin teda veel hiljem kodus tabada, aga igakord pidi ta väljas olema. Kas ta tõesti oli kodunt eemal, või ei tahtnud enam jutustada, seda ma ei tea. Tõotasin pühalikult, et talvel, kui on pimedad õhtud ja majale nägematult lähedale pääseb, siis ma neid muinasjutte sinna ei jäta.
Mart Tarumi kogumispäevikust („Rahvaluule kogumise kohta 1936. aasta suvel Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkondades“)
teisipäev, 18. 10.
Tartu 1930: Linnu läheva talvess Egiptuse-maale või kohe keski läheb. Linnutii järgi läheva.
esmaspäev, 17. 10.
Nõo, Karijärve k 1988: Täiskuu unenägu läheb täide.
pühapäev, 16. 10.
Äksi, Õvanurme k 1935:
Kast
Mängijaid 1–3. Mängitakse klaasikilluga, kivikesega jne. Mängija seisab kasti nr. 1 ette, nii et varbad puutuvad joont, mis on joonisel laineliselt märgitud. Siis laseb ta kivikese langeda esimesse kasti. Hüppab siis kasti nr. 1 ühe jalaga, edasi kasti nr. 2 samuti ühe jalaga, järgmistesse (3 ja 4) seisab ta kahe jalaga kummagisse, 5-ndasse hüppab ta jälle ühe jalaga. Nüüd hüppab ta üle kasti „põrgu“ „taevasse“. Siit tuleb ta tagasi, talitades nagu minnes, kuid kastist nr. 1 võtab kivikese ja hüppab mängupiirist välja. Nii talitab ta edasi, kuni on saanud kivikese visata taevasse (põrgusse kivikest ei visata). Siis antakse talle luba 3 korda omale kasti otsida. Selleks asetub mängija kastide ette (lainelise joone taha) ja viskab kivikese üle õla kuhugi kasti. Nii talitab 3 korda. Kui aga mängija juba alguses kivikese nii viskab, et see kastist välja veereb, siis hakkab teine mängija viskama.
Mängu kirja pannud Ants Pääsukene.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3025
laupäev, 15. 10.
Halliste, Kaarli v 1889:
Laulu riismeksed
Tuli lääb tuhka,
Pere lääb põhku,
Latsed laudil magame.
reede, 14. 10.
Rõngu, Tilga k 2001:
Sikamäe kalmistu serv kollase vahtra ja vana autoromuga.
Foto: Mari-Ann Remmel.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/34072/
neljapäev, 13. 10.
Viljandi 2000:
* Arvuti ei armasta mind.
(Arvuti jookseb kokku või ei lase sisse. Vahel aitab selles suhtes arvutiga rääkimine või tema paitamine.)
* Kaikol jooksis kõvaketas kokku.
(Kasutatakse juhul, kui arvutispetsialist Kaiko aidata ei oska.)
* Ma lähen nüüd jahile.
(Väljend märgib seda, et on vaja mingi arvutiprobleemi tõttu arvutispetsialist Kaikot appi paluda.)
Viljandi Kultuurikolledži (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) pärimust kogunud Kail Sarv (Visla).
kolmapäev, 12. 10.
Pärnu raj, Sööni k (Tõstamaa khk) 1950:
Kolhoosis leidub ka veel mahajäänud ebausklikke inimesi. Kolhoosnikud kõnelevad kellestki Jaan Pulsist, kes veel möödunud aastal on tütre täisealiseks saamise puhul lasknud tütre läbi täku rangide pugeda ja tal hõbe kuuliga jalgevahelt läbi lasknud, et tütar mehele saaks. Sellised posimised ja nõidumised aga ei leia teiste kolhoosnike keskel enam uskumist, vaid nende arvel tehakse nalja.
Heldur Niidu kogumispäevikust.
teisipäev, 11. 10.
Emmaste 1939: Konna suu pidada talve kinni olema. Sügise kasvab kinni ja kevade tuleb lahti jälle.
esmaspäev, 10. 10.
Kingissepa raj, Leedri k (Kihelkonna khk) 1959:
Kaljulaid Marie Uusikülast rääkis Pälli küla suurtest kividest, mida Tõllu kivideks nimetatud. (Pälli külas oli jutuvestja ise varem elanud.)
Tõll oli visanud kivisid. Tõll oli pidanud kivi kellelegi viskama, kuid Märdi kukk laulnud ja kivi kukkunud maha. Küla tee äärde jäänud mitu suurt kivi. Hiljem kivid lõhutud.
Jutustanud Nelli Kaljulaid, kirja pannud Silvia Aart ja Helgi Haljaste.
pühapäev, 9. 10.
Iisaku 1889: Koorem väsib, aga koorma kandja ei väsi?
laupäev, 8. 10.
Paistu 1972: Kevadel on vihm tark, sügisel loll.
reede, 7. 10.
Tarvastu 1893:
Sügise aja tuleva
talve pilve taevaenna.
Mõni meesta hoiab hobusta,
ravitselleb ratsukesta.
Ööl tal annab ütsa kaara,
päeval seitsmesegatse.
Mine nüüd ratsu, kohe mu meeli,
käi ratsu, kohe ma käse.
Mine näidiste kaudu,
mõrsaide mõisaide.
Kirja pannud Jaan Pausk.
neljapäev, 6. 10.
Kambja 1933:
Leiva ahju viskamine (lastemäng).
Foto: Richard Viidebaum (Viidalepp).
kolmapäev, 5. 10.
Tartu 2006:
K: Nimeta kolm head põhjust, miks valida endale õpetajaamet!
V: Juuni, juuli, august.
teisipäev, 4. 10.
Kuusalu 1895: Kui mõni teisega tülisse tükib: „Ära nori riidu, kas sa jaksad ka riidu toita.“
esmaspäev, 3. 10.
Kadrina, Hõbeda k 1898: Noort kuud esimest korda nähes öelgu inimene käega vasta vasakut taskut lüies: „Raha, raha, muud ma siin ilmas ei taha!“ Siis saada ta seda sel kuul üsna rohkeste.
pühapäev, 2. 10.
Pilistvere 1895: Viinakuu laps on hästi kraps.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49636/
laupäev, 1. 10. 2016
Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel „Kohtumised“ ka regilaulusaal!
Tõstamaa 1938:
Peigmehepoolsed pulmalised:
Peiuke ja poisike ja
kullerkuppu lilleke ja
kosilane, kuldaratas,
ajumiis, saajavanema,
peiupoiss, peiu sulane,
paneme aga mustad munderisse,
allid aesuta ajama,
paneme kõrvid kõrvu juusma,
linalakad litterisse,
sõrassilmad sõrmustesse,
meiti tii oo teademata,
meiti maantii mõõtemata,
tiiarud arvamata,
neitsi tanav teademata,
neiu tanav teademata –
tuleb aga loiku, lõikab looga,
tuleb aga kändu, võtab kärsa,
teine loiku teise aesa.
Millal meie sinna saame,
kus aga kuused kullerdavad,
kus aga kased kallerdavad,
sinna uhke uune’elle,
kõrge’elle katuselle,
kus meil suitseb suuja ruuga
ja meil maitseb magust õlut,
õõtsub õlletoobike ja
liigub viinäklaasike (ja).
Pruudipoolsed pulmalised:
Tulge siia, aage siia,
siia uhke uune’elle,
kõrge’elle katuselle!
Sii on tuba turvil küetud,
saunad saarile soendud,
meil põle tuas tukivingu,
lae all põle laastusuitsu.
Langukesed, linnukesed,
tulge siia, aage siia!
Sii teid ammu oodatakse,
väravas teid vaadatakse,
sii teil suitseb sooja ruuga,
aurab õlut punane,
vingub viinalaasikene.
Peigmehepoolsed pulmalised:
Iist, iist, iist, ilusad langud,
taganege, targad naised,
oidke kõrva, kõrgid naised!
Ütlen aga uiest ümmer jälle:
Taganege, takusärgid,
oidke kõrva, kotisärgid,
siit tulevad sisse siidineiud,
siit tulevad sisse siidilangud,
siidilangud, niidilangud!
Laulnud Hendrik Jantson ja Liisu Orik, salvestanud Herbert Tampere ja August Pulst Riigi Ringhäälingus.
reede, 30. 09.
Põlva, Leevi al 1935:
Vaene kiisu
Lapsed seisavad ringis ja üks on pandud kiisuks. Kiisu käib ümberringi, näugub igale ühele ja see peab ütlema „vaene kiisu“, kuid ei tohtinud ise selle juures naerda. Kes naerab, see läheb uuesti kiisuks.
Mängukirjelduse kirja pannud Hilda Tiisler.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3123
neljapäev, 29. 09.
Jõhvi, Toila k 1888:
Tere, lingud, tere, langud,
tere, uued langu uksed,
vastatsed vävi väravad!
Kas luba tubaje tulla,
oosta õueje ajada,
varssa varnale siduda?
Kui õle luba tubaje tulla
oosta õueje ajada,
varssa varnale siduda –
ümber üpitan obuse,
tasa täkku tantsitelen,
viin kulla koduje,
marja oma majaje,
taimeni oma taluje!
Vastus: Jah, on luba tubaje tulla,
oost õueje ajada,
varssa varnale siduda!
Laulnud Kadri Traaver, kirja pannud Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas.
kolmapäev, 28. 09.
Helme 1890: Kavvas külän külgelda, vai vahdi võõra varju all, oma kodu kullakene, oma maja marjakene.
teisipäev, 27. 09.
Viljandi, Välgita k 1939:
Tartu mehe õnn
Tartumaal on olnud kaks talu ja ühed nimed. Üks talu on olnud jõukas ja teine vaene. Kuuvalgel ööl oli näinud vaese talu peremees rikka peremehe põllul tantsimas kolm alasti mehikest. Mees küsima, et: „Mis siin teete?“
Mehikesed vastanud, et nemad on rikka mehe õnn ja tantsivad nüüd põllul mullatükke peenikeseks.
Vaene mees ütelnud: „No et tulge siis minu põllu peale ka, näe, vahepeenar siinsamas.“
Mehikesed vastanud, et: „Meie ei või tulla sinu põllu peale, meie ei ole sinu õnn.“
Vaene mees uuesti küsima, et: „Kus siis minu on?“
Need jälle vastanud, et: „Sinu õnn on metsas haohunniku all.“
Vaene mees ka kärmas kohe haohunniku alt otsima minema. Ta leidnudki sealt kolm samasugust mehikest magamas.
Vaene mees küsima, et: „Mis siin magate?“
Nad vastanud, et: „Meid pole ju keegi kutsunud.“
Vaene mees vastanud jälle, et: „No tulge siis minu õnneks.“
Mehed vastanud, et: „Meie pole ju põllumehe õnn, meie oleme kaupmehe õnn.“
Vaese mehel kohe mõte, et talu vaja maha müüa ja kaupmeheks hakata.
Nii ta teinudki. Ostnud endale väikese hurtsiku linna, kus ta kaupmeheks hakanud. Õnn aga tantsinud sees. Rahvast olnud alati palju kaupluses. Nii saanud ta päev-päevalt jõukamaks ja ostnud juba suure kaupluse.
Seda kõiki nähes rikka mehe lapsed saanud kadedaks ja need ütelnud, et: „Meie ei taha ka maal põldu harida, vaid tahame linnas elada, vaat’, kuidas vaene mees elab nüüd maailma-kuulsalt.“
Rikka mehel oli raha külluses, siis lapsed jäänudki linna elama, ostnud endile suure äri ja hakanud kauplema, sääljuures ise pillavat elu elades.
Varsti jäänud pankrotti ja maal talu läinud pandiks. Nii saanud vaesest rikas ja rikkast vaene mees.
Jutustanud Eva Mitt, kirja pannud Aino Peet.
esmaspäev, 26. 09.
Kuusalu, Kursi k 1948:
Üks taat käis veskil ja see rääkis et tema läind linna. Jutud old nisukesed et kui rahaauk põleb, siis viska sinna nõela või mõnda raudasja et siis antakse raha või nõnna. Mees läind linna ja teepeal metsa ääres nääb: tuli põleb tasailjukeste ja al´l vanamees istund seal juures. Kus mehel löönd jüstku ihu märjaks. Ei tema pole julend vaatama minna, annud obusele valu. Viimaks tuld linnast ära. Mõteld et lähen seda kohta vaatama aga pole muud kedagi old kui vana aavakänd, see old see vanamees seal ja abe ees ja kõik. Vaata aavakänd on niisuke et tema põleb öösi, päeval põle midagi näha.
Jutustanud Maria Paavel, kirja pannud Asta Hameri.
pühapäev, 25. 09.
Kambja 1888: Hea söök herrale, kaunis söök kuningale, siski ei söö siga ega kõlba koerale?
laupäev, 24. 09.
ERA 89!
Mitte paragrahvid ega välised vormimuutused ei paranda meie elu, vaid inimesed, kes tõlgitsevad paragrahve ja annavad vormile uue sisu. Ja kui mass, olgu vabadussõjalaste, kõiksugu kroonultpumpajate, töötute, ulaharitlaste või mõnel muul kujul kuulutab kurja meie siserahule ja arenguteele, siis on see ennekõike ärateenitud umbusalduse-avaldus meie seniseile juhtidele ja sellest kostab järjest kategoorilisemaks kasvav nõue, et vajame paremaid juhte, ausamaid, sisukamaid ja võimelisemaid juhte, kes väärivad usaldust, austust ja küünivad massile eeskujuks.
Oskar Loorits, „Meie usund ja ühiskond, kristlus ja baltlus, juhid ja mass (1933). Taasilmunud kogumikus „Meie, eestlased“ (Eesti mõttelugu, 35; 2000).
reede, 23. 09.
Võnnu 1932:
Tondi jutt Mäksa vallast
Mäksa vallan Emajõest mitte kaugõn om Kägari küla ja sääl om Juuda Jõri (Jüri) suu (soo). Enne vanast om nättu vanna juudast vai puraskit egä üüse (öösel) minevät piiri pennärt müüdä (mööda) Juuda soo poole. Juudal olnu kolmenukaga küpär pään. Ku mõni johtunu nägemä, ku’ Juudas lääp, siss hõiganu: „Juudas, kos sa läät? Kae tagasi!“ (Kohe) Õkva selle pääle om Juudas muutnu endä saksas (herraks), ilusa musta rõiva sällän, torrõ (uhke) (kübar) küpär pään ja pantstokk (jalutuskepp) käen, ja käännu (keeranud) muijalõ minemä.“ – Rahva keelest Mäksal ülesk. korresp. Jaan Mootisse Kastre Võnnus, Tartumaal 1/II 1932.
neljapäev, 22. 09.
Tori 1889: Aastaajad arvatase pööripäävadest. Kui päävad pikemase lähvad, sis tõstab peremees mütsi, ku lühemase lähvad, tõstab sulane.
http://www.folklore.ee/erk/items/show/49228/
kolmapäev, 21. 09.
Lüganuse 1965: Kana saab madisepäeval (madisepäev 21. september) võtmed kätte. (Kanad võisid põllule minna – vili koristatud; tehti õuevärav lahti.)
teisipäev, 20. 09.
Peetri, Sõrandu k 1965: Rahvas rääkis, et mõisnikud ise levitanud katku, pand pudelite sisse katkuvedelikku.
esmaspäev, 19. 09.
Tartu 1922:
Ma tulen taevast ülevalt,
häid ubinit toon teile säält.
Neid toon ma teile kotiga
ja mädanusi matiga.
Kirja pannud Alide Tuvike.
pühapäev, 18. 09.
Märjamaa, Tolli m 1889:
Tere itsa vitsa,
kana kitsa mitsa,
pugu pukk ja mägi lammas,
tante eeru ja Siima kannu,
pistis plekki ja Siima toosi.
Eit varastas ernid
ja taat varastas tatraid
ja ema vandus vastu.
See o mulne muidujutt
ja tunamulne tantsulugu
ja vihk virakale
ja vahk varakale.
Kassi ... oli kandiline,
sial seitsmesopiline.
Iire auk oli ümmargune,
rotil roobikannaline.
Kirja pannud Mart Siedermann.
laupäev, 17. 09.
Sindi (Tori khk) 1996: „Kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära!“ – Pärineb anekdoodist, kasutusel oli nooremates klassides, öeldakse siis, kui vool ootamatult ära läheb.
reede, 16. 09.
Albu v, Mõnuvere k (Järva-Madise khk) 2013:
Riia linna näitamine
Poisid muidugi näitasid neile [lastekodusse sügisel tulnud uutele väikelastekodu lastele] „Riia linna“. Küsisid: „Kas Riia linna tahad näha?“ – „Jaa“. Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte.
Kirja pannud Age-Li Liivak. (Mängude ja lapsepõlvemeenutuste kogumisvõistluselt 2013.)
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4742
neljapäev, 15. 09.
Setomaa 1935: Ku ommõ lämmi septembri, sis tulõ pikk talv. Ku ommõ jahe septembri, sis tulõ lühkokõnõ talv. Ku septembris omma udutsõ ilma ja satas pallõ lummõ, sis tulõ pehme talv ja undsõnõ kevväi.
kolmapäev, 14. 09.
Kuusalu, Juminda k 1939: Velg tulgu laginaga nauraes, ärgü tulgu ulinaga nuta’es (s.t. velga maksa’es panna ennemi paar pihulist pääle kui meet vajaks jäädä.)
teisipäev, 13. 09.
Järva-Madise, Orgmetsa k 1936:
Mänginud Jaan Karjus, salvestanud Herbert Tampere ning August Pulst.
[mp3]
http://kivike.kirmus.ee/index.php?module=400&op=3&pid=ERA-11292-41776-72443
esmaspäev, 12. 09.
Rõuge 1895: Mida madalamast linnud – luiged, hanid ja kured sügiselt ära lähevad ja lendavad, seda paksemb (tali) lumi.
pühapäev, 11. 09.
Pöide, Reina k 1939:
On palju puid ja taimi, mida tarvitavad lapsed mänguasjadeks ja kah söövad neid sageli. Olgu see käik metsadesse, mere äärte – kõikjal leidub taimi, mis kuidagi kõlbavad lastele. Väikesi peeneid kraavikõrkjaid (kõrkeid) korjatakse hää hulk veest, ja maal siis hakatakse neist punuma palmikuid. Võtab teine tütarlaps oma peose kolm pikka kõrkjat, teine otsad peos, ja teine teeb siis palmikut. Ikka teinekord teine ääre kõrges, keskmisele pääle – nagu juuksepalmik.
Merekõrkjad – madalais lahtedes kasvavad meretaimed, tunduvalt suuremad kui väikesed kõrkjad. Neist valmistatakse lihtsa kimpu sidumise ja latvu ära lõigates ujumisveste (kuivatatult muidugi). Merekõrkjate juurte all leidub mõnel kõvem valge jupp, nn. kõrke tumm, see pigistatakse tüvest välja ja süüakse ära, on magus. Vanemad inimesed tarvitavad kõrkjaid patjadeks, rangipalideks jne.
Roojuurtes leiduvaid valgeid porgandisuurusi juurekesi, nn. rookellasi, söövad lapsed jällegi. On hästi magusad.
Vaevalt on lapsi, kes ei tunneks oblikat ajaäärtel, kraavikallastel, üldse kõikjal kasvav lehttaim. Hapumaitseliste lehtede ja lihavate hapukate vartega. Armastatum söögimaterjal lastele.
Jänesekapsas. Veidi noorele ristikale („härjapeale“) sarnanev taim, kasvab vara kevadel, jällegi hapukas taim, süüakse tal lehti ja valgeid õisi.
Hapuleheliste taimede ja ühtlasi söödavate taimede hulka kuulub veel paberits (okkaline põesaspuu ilupuu-aedades, kuid kasvab kah metsas). Samuti süiakse ta marju sügisel (punased).
Kirja pannud Albert Truu.
laupäev, 10. 09.
Varbla, Nõmme k 1968: Herbert Tampere pildistab pillimees Karl Virut.
Foto: Richard Hansen.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14139-69340-79439
reede, 9. 09.
Kambja 1985:
Hommikul vaatame Prangli laanes suurt ristimändi. Puu on võimas ja tema koore sisse on lõigatud palju riste. Seda tehtavat ka praegu veel, kui surnuga mintas. Igaüks tahtvat lõigata kõrgemale. Vahest seisvat lõikaja autokatusel, et kõrgemale ulatuks.
Erna Tampere (20.11.1919 – 3.09.2016) kogumispäevikust.
neljapäev, 8. 09.
Järva-Jaani 1965: „Mis ussimaarjapäeva sa piad?“ öeldi meelepahaga või sedasi laisa inimese kohta, küsiti temalt sedasi, kes tüöd ei teind. Ei tia seda päeva siin.
kolmapäev, 7. 09.
Tarvastu 1896: Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.
teisipäev, 6. 09.
Pärnu-Jaagupi 1995: Kui mõni väike laps põristas r-tähte, siis käskisime tal pidevalt öelda: „Rongi rattad ragisevad.“
esmaspäev, 5. 09.
Põlva, Kauksi k 1932: Ilma ristimata laps ei ei tohi kunagi kolm korda aevastada, ilma et keegi ütleks: „Aitäh, Jessuke,“ sest muidu viib vanapagan lapse ära ehk vahetab oma lapsega ümber. Ristitud lapsega seda ei juhtu.
pühapäev, 4. 09.
Saarde 1909:
Ristluude valu arstiti nende sõnadega:
„Metsast tulnud,
metsa mingu,
laanest saadud,
laande jäägu,
uu-uu-uih!“
Haiget kohta õõruti vastupäeva ringi, mitu korda.
Kirja pannud Jaak Peeter Sõggel.
laupäev, 3. 09.
Karuse 1889: Kel palju täida asub ja karune ihu on, sel on hea raha õnn.
reede, 2. 09.
Ridala 1939: Kui tööga varakult valmis saadakse, siis öeldakse „Ma sain tööga head-aega valmis.“
neljapäev, 1. 09. 2016
Kose al 2007: Kui käega ulatad üle pea kõrvalestast kinni võtma, oled kooliealine.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
kolmapäev, 31. 08.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1941:
Karjatsed sõid metsas, mis ajal tahtsid, kas püstijalal seistes ehk edasi käies, kõige rohkem aega oli neil siis süüa, kui loomad keskhommiku ja lõuna ajal magama heitsid, siis võisid ka karjatsed maha istuda sööma, neil oli leivakott paelaga kaelas ja kandsid seda kõige päeva igal pool ligi, sealt võtsid siis niikaua, kui võtta oli.
Kirja pannud Emilie Poom
teisipäev, 30. 08.
Karula, Koobassaare k 1973: Vihmaennustaja on seesama puurähn. Kui tuu pand põrr! vasta puud, siis tule vihma, kui pane pr-pr-pr-pr!, siis ei tule. Tuud öeldas: vihmaennustaja.
esmaspäev, 29. 08.
Rapla, Raiküla v < Ambla, Roosna m 1935:
Kivikuningas
Kui kivi juurde jõuti, katsuti teistest ennem kivile astuda. Kes sai ennem kivile, see ütles teisele: „Mina kivi kuningas, sina maavalitseja.“ Siis hakkas teine kivilolijat sealt maha tõukama. Tõugeldi, kuni tugevam kivile jäi. See jäigi võidumeheks-kivikuningaks.
Mängu kirjeldanud Marie Birkenthal, kirja pannud Magda Lambot.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1668
pühapäev, 28. 08.
Tartu-Maarja, Kavastu v < Kodavere, Alatskivi m 1932:
Miks naistel palju tööd?
Sellepärast – kui Jeesus maa peal oli, siis läks üks vanatüdruk Jeesuse juure ja palus pühapäeva tööd.
Jeesus ütles: „Loe, laula ja palveta.“
Aga tüdruk siis ütles: „Kõik need teen ära, aga veel jääb aega järele.“
Jeesus ütles: „Siis täid ja kirbud on sinu raavitseda ja sinu töö ei pea kunagi otsa saama.“
Jutustanud Kaarel Jürjenson, kirja pannud Richard Viidebaum.
laupäev, 27. 08.
Hageri, Tõdva k 1939: Hildase talu koplis, Saku [valla]s, asetseb allikas. Allikal pidi olema maagiline võim parandada silmahaigusi. Seda tehtud nii, et silmi pestud allika veega ja visatud siis raha allikahaldjale.
Jutustanud Liisa Laanemets, kirja pannud Voldemar Laanemets.
reede, 26. 08.
Pilistvere 1981: „Silk on heeringa poolvenda, ütles vaenemees ja lõi laksti vastu lauda soola küljest maha.“
neljapäev, 25. 08.
Paistu 1892: Kes pääsukese pesa maha lõhub, see jääde pimeks kõige oma eluaja.
kolmapäev, 24. 08.
Vigala 1889: Pärtlipäeval saab päev kaheks söögivaheks jagatud. See on: töölistele ei anta enam keskhommiku söögi aega, vaid piavad selle asemel hommiku vara sööma.
teisipäev, 23. 08.
Räpina 1939: „Illos nigu ladvaõun, süü är vai sülgä maha“ – üteldäs pilkõs ilosalõ inemisele.
esmaspäev, 22. 08.
Reigi, Kõpu k 1938: Kõht lahti oli, siis söödi kuivadadud mustikaid, pipart, kõrvetatud ube ja lepatürke (urbi, mis on käbi moodi).
pühapäev, 21. 08.
Karksi 1939: Kukese Kalmemäelt leitud kahepõhjaga rahakast. Alt tulnud 7 kotti raha, 4 kulda ja 3 hõbedat. Peremees surnud, kui poig Juhan oli raha enesele võtnud, siis maetud kast uuesti.
laupäev, 20. 08.
Keila 1904:
Vaikne tuulekene puhu,
puhu üle Eestimaa,
puhu laial piinapilvid,
et saaks priius ärkada.
Kaua juba orjaiket
kandsime siin ohates,
saada sa nüüd seda iket,
Vägev Vaim, kes taeva sees.
Laulnud Amblast pärit Mart Luur, kirja pannud Karl Pilleson.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12109-38793-23906
reede, 19. 08.
Setomaa 1949: Paasapäiv – Obinitsas kiriku juures oli õunapüha. Õuntega käidi kirikus ja kalmistul. Siis õnnistati õunu ja sellest peale hakati sööma.
neljapäev, 18. 08.
Kanepi 1929:
Peiu püüdmine
Kui keegi tüdruk tahtnud mehele minna, siis pidi ta täiskuu neljapäeva ööl kuuvalgel konna kinni püüdma. Sellel konnal pidi ta luud välja keetma või mädaneda laskma. Selle konna selgroo pidi ta kolm pühapäeva järgemööda kirikuläve all mulla sees hoidma ja siis selle selgrooga kolm pühapäeva järgemööda peiuks ihaldatud poissi enese poole tõmbama. Juhul, kui poiss mõne teise neiuga lähemas vahekorras oli, pidi ta seda neiut kolm pühapäeva järgemööda enesest eemale tõukama. Kui ka see ei aidanud, ja poiss teise neiuga ikka abielluda tahtis, siis sai neiu nende abielu õnnetuks teha, kui ta peiut laulatuse ajal kolm korda konna selgrooga enese poole tõmbas, pruuti aga eemale tõukas.
Jutustanud E. Pillikse, kirja pannud L. Raud.
kolmapäev, 17. 08.
Orissaare v, Orissaare al (Pöide khk) 2013:
Läts
Oli tore, kuid valus mäng. Mängijad seisid ringis ja eesmärgiks oli teise varba peale hüpata.
See käis nii, et kui esimene hüppas, siis ringis järgmine hüppas eest ära ja kohe tegi teise hüppe, üritades järgmise varba peale hüpata. Ja nii see ring käis, kuni kellelgi õnnestus. See, kes polnud piisavalt kiire (ja omas nüüd haiget varvast), langes siis välja ja võitjaks jäi see, kelle varbad jäid terveks. Kokkulepe oli, et väga valusasti ei tohi, aga võite ise arvata, kas mänguhoos see meeles ka püsis. Igatahes lõppes see mäng enamasti riiuga...
Kirja pannud Pille Tamm.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4703
teisipäev, 16. 08.
Täna seminar „Jutte maalt ja merelt“ Hiiumaal
http://folklore.ee/uudised.php?yid=13&uid=991
Emmaste, Sõru k 1960: Leiger näind, kuidas suur undikari pödru taga tümmidand (taga ajanud), müsusd olnd untide kee juba üsna kimpus (hädas). Taa peesdnd pödrad ja ermudand undikarja Tihujärve, kus nee sootumags ee upudand. Seda metsa, kus taa pödru peesdnd, nimedand Leiger oma metsags, müsune veel tänapeevani üitags Leigri metsags.
Jutustanud Liisu Kõmmus, kirja pannud Jegard Kõmmus.
esmaspäev, 15. 08.
Keila 1940: Rukkimaarjapäeva peeti kui rukkilõikuse lõputipäeva. Niisamma kui heinamaarjapäev, nii ka rukkimaarjapäev laskis tubli peremees tuua viina ja laskis liha praadida ja kooke teha.
pühapäev, 14. 08.
Häädemeeste 1942: Ühest august sisse, kolmest august välla, siis ongi siis?
laupäev, 13. 08.
Iisaku 1889: „Kelle seljas küür“ – Kua sie kombe on viel enamiste pruugis. Kui miski tüed lõppetatud saab, kas heinaniitu, rukkileikust jne, siis õli enamiste lõppu ies tüe ära jagatud ja igaüks ruttas, et viimsest ei jää, sest sie, kes viimasest jäi, selle seljas pidi küür õlema; ja seda reagiti viel tagajärele, kelle selga küür jäi.
reede, 12. 08.
Rõuge, Tsooru v 1936: Kui täht langeb, siis mida tol momendil mõtlesid, täitub.
neljapäev, 11. 08.
Karuse, Lõo k 1938: Iidlane ütlen, et täna ma riidlesin oma ärraga kõvasti. – „Kus sa temaga siis koos olid?“ – „Koos?! Ta oli teinepool merd.“
kolmapäev, 10. 08.
Kihelkonna 1947: Lauritsapäev – siis meil ei köetud reheahju, et rehi läheb ka põlema – et Jeruusalemma linn sel päeval põlend.
teisipäev, 9. 08.
Elva l < Pangodi v (Nõo khk) 1958:
Ühes kohas siin ümbruses on kivi, sellel on ingli jälg peal. Vanarahvas õpetas, et kui ambavalu on, siis peab selle kivi juurde minema ja see arstib terveks. Ingel olevat põgenenud, ei tea kelle eest, vist Rootsi eest, ja kivid olnud tollal pehmed, jälg jäänud peale. Kui ma laps olin, siis mu õel oli ambavalu, siis seal oli karguga Viiu, see õpetas, et peab minema sinna. Ma olin siis Pangodi vallas, ei mäleta enam täpselt, kus see kivi seal ümbruses on.
Jutustanud Friedrich Kikas, kirja pannud Jaak Põldmäe.
esmaspäev, 8. 08.
Kolga-Jaani 1894:
Eestlane oli aga tubli töömees, ja seda pidi ta ka olema, sest tema oli ori. Tööline tarvitab jälle rohkesti toitu, siis ka rohkesti juua. Vesi temale ei maitsenud, sest ta oli parema jookidega, piima, mõdu ja hiljem õllega harjunud, seepärast hakkas ta häda sunnil õlleks äratarvitatud materjalist veel üht alamat jooki valmistama, mida ta taar nimetas.
Õlut me joome, teist me teeme,
kolmas käärib kammerisse,
neljas liigub linnastesse,
viies jooseb virde’esse,
kuues kõigub kõrre otsas,
seitsmes seeme põllu peale,
kahessas kasvab linnastesse,
ühessas magab matustesse (mätastesse?),
kümnes põllul külvatakse.
(Rahva suust väljastpoolt Kolga-Jaani kihelkonda.)
Sellest rahvalaulust selgub, et kord aeg oli, kus eestlane ikka õlut tegi ja jõi ja vististe vähe muud jooki tarvitas.
Kirja pannud Jüri Ott.
pühapäev, 7. 08.
Helme 1892: Vargate kohta: Pikanäpumees. Tal on tõrvased näpud. Taskutühjendaja. Tal on näpuamet. See inimene varastab hambad suust välja.
laupäev, 6. 08.
Pärnu 1965: „Ega selle kiire asjaga pole ruttu!“ ütles Audru Ooras perenaine, kes ei armastanud kiiresti liikuda ega sundinud ka töölisi jooksujalu käima.
reede, 5. 08.
Viljandi 2007:
K: Kuidas saab elevandi külmkappi panna?
V: Tee külmkapi uks lahti ja pane elevant sisse.
K: Kuidas saab ninasarviku külmkappi panna?
V: Tee külmkapi uks lahti, võta elevant välja ja pane ninasarvik sisse.
K: Kumb võidab kõrgushüppevõistluse? Elevant või ninasarvik?
V: Loomulikult elevant, ninasarvik on ju külmkapis kinni.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 4. 08.
Viljandi 2007:
Tulgu kurbus, tulgu mure,
sinu pärast ma ei sure.
Ennem lippan paljajalu,
aga sind ma eal ei palu.
(Albumisalm koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
kolmapäev, 3. 08.
Häädemeeste, Orajõe v 1938: Kopik ka raha ja lutik liha (nüüd: sent ka raha) – pisiasjade arvestamise kohta.
teisipäev, 2. 08.
Nõo 1931: August on halb kuu, toiduainetele tekib mädanik ja hapuksminemine. Augusti hüütakse sellepärast ka mädakuuks. Mädakuu haavad ei taha ega taha paraneda, kipuvad ikka mädanema. Värskele lihale tekivad kergesti ussid sisse mädakuus.
esmaspäev, 1. 08. 2016
Ambla, Lehtse 1973:
Sündimese aja järgi arvestatakse:
Esmaspäev – edev,
teisipäev – tegev,
kesknädal – kehvik,
neljapäev – näljane,
reede – rikas,
laupäev – laisk,
pühapäeva laps on õnnelaps.
pühapäev, 31. 07.
Halliste, Abja-Paluoja 1939:
Muiste olnud taevas nii madalal, et käega võinud katsuda. Korra läinud rätsepa lapsed välja ja ütelnud: „Et vaatame ka taeva ilu!“
Hakanud sõrmega torkima, torkinud taevale augud sisse ja vaadanud läbi augu taevasse. Vanataadil olnud sulane. Sulane öelnud: „Et kergitame taeva kõrgemale! Lapsed lõhuvad meie katuse ära!“ Vanataat aga vastanud: „Lase lapsed vaadata. Nad tahavad ka meie ilu näha!“ Varsti aga tulnud rätsep ja lõiganud kääridega augu taevasse, siis tulnud rätsepa naine ja lõiganud suure augu taevasse. Seda nähes, ütelnud vanataat: „Kergitame taeva kõrgemale, Kurjad inimesed tahavad meie katust ära lõhkuda!“
Siis kergitati taevas nii kõrgele, nagu ta praegu on.
Kirja pannud Alma Karm.
laupäev, 30. 07.
Vändra 1961: Peol kui juba hilja ja tahetakse koju minema hakata, siis öeldakse: „Egas kodu konn pole, et eest ära hüppab.“
reede, 29. 07.
Iisaku, 1959:
Pääsukese laul.
Suuremale suurem tükk, veiksemale veiksem tükk, kes selle üle nuriseb, pea otsast maha – sirr!
neljapäev, 28. 07.
Tartu < Põlva, Adiste k 1966:
Kui ma ol´li väikokõnõ,
(alle-aa, alle-aa,)
kasvi ma sis kaunikõnõ,
ol´li üte üü vannu,
pääle kate päävä vannu,
imä vei kiigu kesa pääle,
pan´de hällü palo pääle,
pan´de pardsi hällütämmä,
suvõlinno liigutamma.
Par´dsil ol´le pal´lo sõnno,
suvõlinnul liiäl laaluq,
par´ts sääl man mul pal´lo laule,
suvõlindu liiast kõnõli.
Säält mina, lat´s, sis laulu oppe,
ul´likõnõ sõna osasi,
kõik mina pan´ni papõrihe,
kõik mina raie raamatuhe.
Selle minol pal´lo sõnno,
selle laajalt lauluviisi.
Tuli ütel´: „Olõt tuima!“
Vesi ütel´: „Käü vihanõ!“
Kivi ütel´: „Olõk kinmä!“
Kandu ütel´: „Olõk kal´gi!“
Kuis ma tuima, tulõkõnõ,
vihane käü, viikene,
kinmä olõ, kivikene,
kal´gi olõ, kannukõnõ –
olõ-i mina tuima tütterestä,
kale naise kanasesta.
Ilokas ol´le mino imä,
nal´akas ol´le naane kanja.
Laulnud Hella Keem, salvestanud Olli Kõiva
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/056-Lauliku-lapsepoli
kolmapäev, 27. 07.
Jõhvi, Kohtla v 1937:
Varesed ja arakas.
Kord jäänud karjapoiss metsa magama suu hammuli. Säält lendanud mööda vares ja karjunud: „Aav on, aav on!”
Kohe lendanud teine vares ja hõikanud: „Ei kasvagi kinni, ei kasvagi kinni!”
Natukese aja pärast lendand säält mööda arakas ja sädistannud: „Ei see pragu ei parane, ei see pragu ei parane!”
Kirja pannud Endel Mets.
teisipäev, 26. 07.
Maarja-Magdaleena 1921: Annepäeval peab minema, metsast mõne paari vihtu tooma, siis on jälle lammastel suur siginemine.
esmaspäev, 25. 07.
Võnnu 1949: Jaagupipäeva söögiks on värsked kartulad, siis kasvavad sügiseks suured kartulad.
pühapäev, 24. 07.
Tallinn 2013:
Laev
Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki!
Kirja pannud Andrus Roos.
(Mängude ja lapsepõlvemeenutuste kogumisvõistluselt 2013.)
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4687
laupäev, 23. 07.
Paistu, Loodi k 1894:
Oh, mina vaene vakulammas,
kogemata kohtuoinas,
viie valdade vaataja,
kümne külade küsija,
saksa kirjade kandija,
raamatute rehkendaja.
Sui ma sörgin sööti mööda,
talve marsin maada mööda,
kevade kesapõldu mööda,
sügise suurta sooda mööda,
sui ma sõidan sikkudega,
talvel tantsin täkkudega,
kevade kena reega,
sügise valge vankeriga.
Lõunal olen lõo karva,
päeva pääsukese karva,
hommiku orava karva
õhtu õnnelinnu karva!
Kirja pannud M. Link.
reede, 22. 08.
Märjamaa 1966: „Autopastlad“ – autokummid. Panin oma autole uued pastlad, nüüd võib jälle kihutada.
neljapäev, 21. 08.
Asundused, Venemaa, Samaara, Estonka k < Võnnu 1889:
Tarto maakonnas, Ahja (Aija) vallas, on väike külake 8 taloga – Looritsemõtsküla. Kahekümne viie aasta eest tagasi oli se küla muudmatta, mida juba vana-vanaisad üttelsivad, ikka niisamal seatel seisnud.
Looritsemõtsküla on Aija moisast 15 versta kaugel, suure Räppina poole käidava tee veeren. Külase sisse soites Räppina poole, pöörab tõine tee kurakätt järsku Kooskorra ja Põlva kiriko poole, se tee oli ka ühtlaisi karja vaino. Tänava aija tagan seisab kivi, 4 jalla kõrgune, selle kivi otsas on üks inimise jala sarnane aste; rahva juttudes on ühe tundmata halli vana mehe jala jälg, kes ennast surma üttelnud olema. Külase tulles astunud vana hall mees nimetatud kivi otsa ja üttelnud: „Selle külale olgu arm; seija ei pea ütski katk, kollera, maru, ega miski muu õnnetus rikkuma ega häävitama tulema.“ Sellest saatik olla se külakene kõigest õnnetustest ilma olnud: kui on katk, kollera, maru häda ja õnnetused õmber ligi möllanud, siis olla se küla alati kõigest õnnetusest prii olnud. Kivi pääle olla surm jalajälje pitseri märgis vaotanud.
Seda kivi olen mina näinud. Jällease, mis aaja hammas järanud on, on selgest näha.
Kirja pannud Jaan Pint.
kolmapäev, 20. 08.
Kihelkonna, Koimla k 1940:
Irmuste põllul kasvas hiiglasuur tamm. Kord suvel jooksnud lehm härgade eest selle tamme sisse. Tamm olnud seest õõnes ja ühelt küljelt avatud. Nii ei saanudki härjad lehma kätte.
teisipäev, 19. 08.
Lüganuse 1960: Ega vastuvõtja ei väsi, andja väsib (laenada ikka ja jälle puudustkannatajale).
esmaspäev, 18. 07.
Suure-Jaani 1958: Reisule minejale öeldi ikka „head reisi!“, „head õnne!“, siin olli aga kõige levinum „jumal kaasa!“.
pühapäev, 17. 07.
Kadrina 1899: Mandel maas, pundel puus, Hindrek all heinamaal, sile saba silla all?
laupäev, 16. 07.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1940: Kes tihti elukohta või teenistuse kohta muudab, ehk üldse kindlat elukohta ei pea, selle kohta öeldakse: „Kus koera kodu või hundi öömaja.“
reede, 15. 07.
Setomaa, Lõtina k 1935:
Ku Jummal lõie maa ja ilma, sis tä lõie kats inemist ka’. Üts olle Aadam ja tõõnõ olle Eeva. Aadam olle sadakatskümmend arssinat pikk. A Eeva olle sadakuustõiskümmend arssinat pikk. Aadamal olle alomanõ riist katõssa arsinat pikk. Ja Eeval olle kats arssinat lagja. A Eeva kuivaú kõõ Aadama riista pääl rõivit.
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.
neljapäev, 14. 07.
Viljandi, Vana-võidu v 1895: Üks mees oli ristsel olnud ja oli poodi läinud lapsele kleidirõõvast ostma. Läinud poeselli juure ja küsnud: „Andke mulle halli villast sitsi!“
Poesell küsnud: „Mis sa tahad, villast või sitsi?“
Mees: „Ei, ei, halli villast sitsi!“
Poesell ei ole enam sõnagi saanud ütelda.
Kirja pannud Hans Maaten.
kolmapäev, 13. 07.
Käina 1938: Maretapääva peeti enni suureks pühaks, nii et viinapoe uksedki olid kinni.
teisipäev, 12. 07.
Setomaa, Lõtina k 1935:
Ku Jummal lõie maa ja ilma, sis tä lõie kõõ’ eläjä’ ja inemise’ ka’. Ku kõik olle jo ar luud, sis kutú Jummal kõõ’ uma alaba’ kokko ja and´ näile kõigilõ helü, kia määnest hellü nakkas tegemä. A kalakõnõ tull´e ka’ kullõma, õt määntse helü Jummal tälle and. Kalakõnõ tsusaú sis nõna vii seest vällä, a kõrva’ jätt´ kala vii sisse, ni timä kuulõki-s ar, õt määntse helü Jummal tälle and´. Selle ommõgi kala tumm. Tä mõista-i kõnõlda’.
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.
esmaspäev, 11. 07.
Vastseliina 1894:
Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi.
Kirja pannud Peeter Saar.
pühapäev, 10. 07.
Rannu 1974: Seitsmevennapäev ei tohi heina teha. See hein ei jää paigale, kas põleb, mädaneb või hukkub mõnel teisel viisil.
laupäev, 9. 07.
Türi 1888:
Ennemast heidan kivi ääre,
kivi ääre, kännu ääre,
enne kui hullu poisi juure.
Kivi ei kisu, ei kända ei katsu,
poiss ei jäta puutumata,
ihukarva katsumata.
Hea poiss magab heaste,
paneb aga riiet reie peale
särki sääremarja peale.
Paha poiss magab pahaste,
kisub aga riide reie pealt,
särki sääremarja pealt.
Kirja pannud Gustav Pulberg.
reede, 8. 07.
Tartu 1995: „Katastroof, pea lendab Õismäele!“ – kui on halb olla, enamasti pohmaka puhul.
neljapäev, 7. 07.
Halliste 1891: Üits arutu kallis ja kasulik toit om kama. Suvel, ku eläjäd äste süüvä saave ja selle tõttu äste lüpsäve, sis kige kergem kama tetä; nagu pakiline einäaig om, perenaine tuleb esi kah einä võtma, ei läbe kodun olla, sis om söögitegemine mudu raske, võtab aiga, aga kamage saab ruttu valmis, om täüveline toit kohe kähen, ei ole leibä vaja kõrva egä kedagi. Raske töö man võetse küll räümeleibä enne soolatses alla, aga sis lampitse kama pääle ja kespaik om tehe. Kige parem kama saab sedäviisi: pannas otre ja ernid segämine, kumakist ütepailu või ka tõisest tõust rohkem, ninda kudas na kellekil kätte kakkeve, keedetse paan ärä, ninda et erned juba pehmes lääve, võetse paast vällä, kurnatse kuivas ja aias kuumaskütet ahju, lastas sääl ärä täüveste küdsäde, võetse vällä, tuulutetse tuhk ja puru seest vällä ja viiäs veskele. Sääl jahvatetse ärä ja kamajahu om iki valmis.
Kirja pannud Peeter Ruubel.
kolmapäev, 6. 07.
Karja 1938: Kui vanasti kured olid üle pea lennanud, siis öötud lastele: „Tulge kurgede alt ära, kured laskvad täisi kaela.“
teisipäev, 5. 07.
Pärnu-Jaagupi 1956: Igä algus on raske – tuntud vana vanasõna, tarvitatakse, kui mingit alatakse, et see püsivat ja kindlat tahet ja tööd nõuab, läbi viia. Näit.: väiksem asi, vaja on ahju teha. Aga kust saab vajalisi kiva. See on juba esimene raskus.
esmaspäev, 4. 07.
Helme 1895: Kui külast lammaste raudu tuuakse, siis ei tohi tee peal mitte kuseda, sest siis rauad ei lõika.
pühapäev, 3. 07.
Lüganuse 1960: Suvi on vaise ja laisa perält (võtab särgi ehk kuue seljäst, peseb põõsavilus, saab kuivast, paneb selgä, kui rohkem riiet ei õle).
laupäev, 2. 07.
Kolga-Jaani 1939: Heinamaarjapäe tehti maarikutuld. Lauldi ikki:
„Maariku“ ja „maariku“.
„Tulge maarikutulile,
tulge tulda kustutama!“
Aga rohkem ma seda laulu kah ei tia. Käis sedasamamuudi kui jaanitule aegki.
reede, 1. 07. 2016
Häädemeeste 1937:
Vandevormelid. „Jumala eest“ öeldaks igal pool, ku midagi kinnitada tahetaks.
a) Mõni tõutab ka: „Löögu mind taevavälk siiasammas paika maha,“
b) „Sülga mul suhu, ku ma valetan,“
c) „Kadugu mu sugu maa päält ära,“
d) „Jäägu mu silmad pimedaks“ – Vaat, valetajal kästakski suhu süllata
neljapäev, 30. 06.
Viljandi 1892: Ju[u]ni, juuli ja augustikuu viimsete[l] veeranditel olevat kõige parem metsa laastada, siis ei ajavat ta enam võrseid kändudest.
kolmapäev, 29. 06.
Rõuge 1888: Peetripäeval Peeter pitsitab metsa koore kinni. Peeter pitsitab, Jaan jakap.
teisipäev, 28. 06.
Tarvastu 1892: Sie tüdruk, kes oma jala saab omale kaala pääle ülepää panna, pieab mehele saama, sie kes ei saa – sie ei pia saama. (Seda kuntsi kaudu om mittu neidut oma elu pidanu peris kaotama).
esmaspäev, 27. 06.
Võnnu 1895:
Kastre mõisa ligidal oli vanasti küla, mida Kokuta külaks nimetedi.
Senna külla Moosesse tallu hakanud [1830. aastatel] vanajuudas käima. Kellade kõlinal sõitnud ta senna tallu. Rehealuse värajad jooksnuvad iseenesest vallali ja pääle selle tõusnud tares, parsil ja ahju pääl suur kolistamine ja müdistamine. Suur 5-pangiline pada tõstetud iseenesest kongu otsast põrandale. Mõnikord sõitnud vanajuudas nähtavalt kolgitse peal tare peale. Peremees, kes iga õhta sängi heitanud, leidnud hommikul hennast sängi all olevat. Õpetaja oma palvetega ja lugemisega taltsutanud teda vähe. [---]
Kirja pannud Karl Mäekala.
Tekst ilmunud raamatus: Lemming Rootsmäe, Ilse Rootsmäe „Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik“ (ERA toimetused, 34). Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=78
pühapäev, 26. 06.
Rõuge, Tsooru v 1932:
Oidu, oidu, ollõkõnõ,
viidu, viidu, viinakõnõ.
Kunas mul olut üle jääs,
kunas mul viina villäld saas?
laupäev, 25. 06.
Tarvastu, Kuressaare k 1894: „Toomas, õe, Toomas, tõusu ülesse, päev on juba kõrges!“ – Toomas pöörab tõise külje ja ütleb: „No kes teda käskis enne valget üles tõusta,“ – ja norskab edasi.
reede, 24. 06. 2016
Rapla 1931: Ennemal, kui mehed alles sukki kandsid, siis käisid jaanipäeval noored mehed müda peresi säärepaelu ajamas, nagu ülestõusmisepühade aega mune aetakse. See mood on juba ligi 50 aastat kadunud.
neljapäev, 23. 06.
Otepää 1933: Jaanilaupäeval käiakse enne päikese loojenemist saunas. Kes pärast seda sauna läheb, sellel tulevad kõik õnnetused ja hädad.
kolmapäev, 22. 06.
Pilistvere ja Suure-Jaani 1938:
Ehast ja Koidust
Kord vanal hallil ajal elanud üks jõukas talumees, see mees olnud uhke oma raha, varanduse ja oma ainsa tütre üle. Ta ole kunagi lugupidanud kehvematest, seda vähem veel oma teenijatest.
Ühel kevadel, kui vanasulane talust lahkunud, palgatud uus ja noorem, kuid see oli peremehele südamenaelaks ja kõigi pahanduste juur.
Mida soojemaks muutusid kevade ilmad, seda soojemaks ka kahe noore inimese südamed. Vana uhke peremees ei aimanudgi, mis tema tütre ja sulaspoisi vahele oli pugenud, sest ta oli selleks liig uhke, et üldse seesugust asja karta. Tema mõte oli, et kogu tema perekond on millegist muust, aga mitte lihast ja luust nagu kõik tavalised inimesed maa pääl.
Ükskord kui vanamees seda märkas, oli just see päev, mil sulane julges peremehele oma kosimise asja ettekanda.
Esiteks peremees ei uskunud oma kõrvu, sest kohmetus oli nõnda suur, et ta ei saanud sõnagi suust ja kui ta siis viimaks toibus, viskas suure sajatusega sulase uksest välja, otsis tütre üles ja vangistas selle tuppa luku taha, milleks sel ajal oli puupöör. Peremees kartis, et tütar läheb ühes sulasega.
Jõudis öö. Kõik oli vaikne. Tasa puges tüdruk aknast välja ja ruttas põõsa varjus ootava nooremehe juurde, et koos põgeneda. Ja põgenesidgi. Et tähelepanemata põgeneda, selleks tuli kasutada läbi metsa viivat jalgrada ja sääl tuli jõest üle minna purret mööda, mis oli pimedas väga kardetav ettevõte, kuid õnne pidi katsuma, sest külast läbi minek oleks tähelepanu äratanud.
Kui olid jõudnud keset purret, kostis äkitselt metsast purde lähedusest vali oigav kisa, mis hirmutas põgenejaid nõnda, et mõlemad kaotasid tasakaalu ja kukkusid alla kärestikku, kuhu neid ka lained igavesti matsid.
Kisategev öökull ehmus inimeste karjatusest ja tõusis õhku, et põgeneda sellest kohast.
Kül peremees laskis kõik kohad läbi kuulata, et tuua tagasi oma tütart, kuid asjata.
Möödus nädal, kuu ja nii sai aasta. Peremees ei suutnud enam oma südamevalu taluda, ta palus ööd ja päevad, et ta veel saaks oma tütart näha, kas või ühes võrgutajaga. Siis ongi ühel õhtul ilmunud üks suur hele täht taevasse ja ruttanud eemal ootava teise tähe poole ja tõesti on nad saanud kesköö tunnil kokku, üksteist suudelnud ja kadunud jällegi lähenevasse valgusesse.
Sest ajast olevatgi jäänud taeva laotusele eha ja koidu täht, sest tütarlapse nimi olnud Eha ja nooremehe nimi Koit.
Neid võida nüüd igaaasta nähe võidukalt alla vaatavat ja vanemaid hoiatavat, et nad ei oleks nõnda karmid oma laste vastu.
Kirja pannud Jakob Muns.
teisipäev, 21. 06.
Rõuge 1929: On suvise pööripäeva vihmasau vahel niigi palju päevapaistet, et kasak selle aja sees hobuse selga jõuab karata, siis võib leivavilja salve ära savitada.
esmaspäev, 20. 06.
Rannu, Sangla k 1938: Üks Neemisküla mees läinud öösi kaugemale lõuna poole veskile. Tee viinud Rannu kirikust mööda. Äkki tekkinud tema vankri kõrvale kaks preilit toredas riides, kes hanehäälega omavahel temale tundmatut keelt kõnelnud. Mees ei ole hirmu pärast end koorma otsas liigutadagi julenud. Kiriku kohale jõudes kadunud nad äkki ära.
pühapäev, 19. 06.
Tõstamaa 1899: Pisike pütike, memme mimmike sees?
laupäev, 18. 06.
Viru-Jaagupi, Tudu k 1905:
Ma olen pika tee peal käind
ja võin sest mõnda rääki.
Kes kaugel käind, see palju näind,
sest tehkem kõrvad lahti.
Kõik mered, maad ja linnad ka
ma olen läbi käinud
ja suurte sakste saalides
ma olen söönud, joonud,
ja pühas kojas koorides
ma olen tihti laulnud.
Ma läksin esmalt Saksamaal,
kus sandid saia sõivad
ja ootsin istes pingi peal,
kas talrid tasku jooksvad.
Siis läksin laevas Rootsimaal,
kus palju rauda kasvis,
oi, vennike, külm oli sääl
mis raksus, amba akkas.
Siis tuli meele Inglismaa
ja Prantsus tema kõrvas.
Neid läksin ma ka vaatama,
kuis maa ja kuidas rahvas.
Ispania ja Portugal –
neid olen vaatmas käinud
ja nõnda sääl kui mujal maal
kord hiad, kord kurja näinud.
j.n.e. ei mäleta.
Laulnud Simson, kirja pannud Peeter Penna ja Karl Luud.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-16110-35108-69991
reede, 17. 06.
Kursi, Laeva 1990: Kui päike paistab ja vihma sajab korraga, öeldakse, et siis nutab vaeslaps; võib ka olla vihma käes, siis pidavat suureks ruttu kasvama
neljapäev, 16. 06.
Täna kl 13 Eesti Keele Instituudis Eesti kohanimeraamatu esitlus!
Torma, Kõnnu v 1897:
Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vastu abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime.
Kirja pannud Eliisabet Soodla.
kolmapäev, 15. 06.
Tarvastu 1902:
Peni kitt oma pesäda,
härg kitt häädä heinamaada,
siga kitt suurta songermaada.
Mie kita mina vaene?
Mie tie mina vaene
oma hullule pääle,
oma nõrgale nõule?
Kirja pannud Johannes Vaine
teisipäev, 14. 06.
Rakvere 1935:
Nõgesemäng
Mängijad on ringis. Üks on ringi sees. Mängijad sirutavad käed välja ja ringisolija katsub ringis seisvatele mängijate kätele külge lüüa. Mängijad tõmbavad ruttu käed alla, et nõges ei kõrvetaks. Kellele ringisolija saab külge lüüa, see läheb ringi sisse ja on nõges. Ta katsub jälle kätele külge lüüa ja nii läheb mäng edasi.
Kirja pannud Léon Ney
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1427
esmaspäev, 13. 06.
Paide 1931: Inimene mõtleb, aga jumal juhib.
pühapäev, 12. 06.
Setomaa, Uusvada 1912:
Uusvada tantsuneiud.
Foto: Armas Otto Väisänen
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=10&module=400&op=3&pid=ERA-12276-48003-62736
laupäev, 11. 06.
Kihnu 1964: Laesu tööaeg ond laupa õhta.
reede, 10. 06.
Vändra, Kadaka 1888:
Risulinnd ja karu.
Karu tahtis risuunikust oma maea ehetuseks sületäie agu võtta. Risulind palus vastu: „Ära sa siit kisu, võta sealt teesest unikust, siin sees on minu pesa pisikse poegadega!“
„No-noh,“ urises karu, „minu käpp üksi on juba suurem kui sina kõege oma noka-jalgega kokku, ja sina tuled mind õpetama!“
„Ole sa nõnna suur ku sa oled, aga minu pesa jäta ikki puutumatta!“ palus risulind ja lindas isi lohakil tiivul karu nina ette.
„Ma näen, sa tahad jõudu katsuda,“ ütles vihane karu, „tule oome Linnumängi mäele, seal tehku võit otsust, kummal õigus on midagi käskida ehk teist karta.“
Karu aeas nüüd kõik nel´lajalgsed metselajad võitlemeseks nimetud mäele kokku. Seda kuuldes kutsus risulind kõik linnud kotkast kuni sääsest saadik omale abiks. Aegsaste olli karu oma sõeaväega latsis. Pika läbirääkimese ja vaidlemese järele tõsteti rebane sõeaväe ülemaks. Seda ametid vastu võttes aeas ta ennast sirgeks ja üidis: „Võedeldes vaadake kõik minu saba peale. Tõstan ma ta püsti, siis on võit meie pool; lasen ta töllile, siis on ädaohtu karta; lasen ma ta aga maha, siis põgenege. Pidage meeles!“
Enne poolt pääva jõudis ka risulind oma seltsiga võedulatsile. Kõik nel´lajalgsed ollid juba valmis akkameseks. Rebane seisis eemal mäe arjal, saba püsti. Linnud vaatasid oma vastaste peale ja küsisid üksteeselt: „Ei tea, miks rebane püsti sabaga tõstest eemal seesab?“
„Ma lähän kihutan ta mäe otsast maha,“ ütles vapsikas, „sõniks jäege kõik paegale.“
Selle peale lindas ta rebase sel´la taha ja püstis talle oma nõelaga valusaste saba ala. Viuhti, tõmmas rebane oma saba reede vahele ja joosis valukisaga metsa. Seda nähes kohkusid kõik nel´lajalgsed ära ja igaüks katsus, et punuma sai. Nõnda langes võit täieste risulinnu poole.
Jah, nõnda ta ikki on:
suurustades suur karu,
võitlemeses veike aru.
Kirja pannud Jüri Peterson.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=11&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-10354-78704-86805
neljapäev, 9. 06.
Jõhvi, Illuka v 1893:
Minu veike veljekene
tegi saanida salussa,
kena kirja kuusikussa –
igas kuus lõi kõdara
igas päivas pani pärna.
Sai sie saani valmiesta –
tõi saani tua edeje,
ai aisad akonaie.
Kutsus vaatama vanemad,
katsuma küla kälised,
tõise õtsa õekesed:
„Mis on saanil vajaka?“
„Oi sina ullu saaniseppa!
Veel on viitagi vajaka:
obusida, ohjasida,
lookasida, rangisida,
pähe vaskivaljaeida
sisse siidineitsikesta!“
Keda sisse eidetie?
Ellik sisse eidetie.
Ellik akkas itkemaie,
kummuliste kurtamaie,
„Ärgu tehku tõine eite,
mis tegi minu emake:
pani kalli kauge’elle,
marjukese muile maile,
toome tõisile vesile
kana tõise kaivudelle!
Viis on vetteda vahela,
kuus on kuivada jõgeda,
seitse sooda nurjatunda!“
Minu veike veljekene,
ihu kirves, äili mõõka,
tie tapper tuliterava –
tie sillad soode peale,
turba’ad jõgide peale!
Siis mina pääsen ju isale,
siis ma pääsen ju emale,
siis mina astun audujalle,
siis mina veeren vendadelle.
Panid kalli kauge’elle –
akkan eidele minema:
tien mina saiad saanieie,
mesileivad rüppe’eie!
Lähan päiva, lähan tõise –
ju akkab obu väsima,
linalakka langemaie.
Söödan saiad saaniesta,
mesileivad rüppe’esta,
enne kui emale saan,
enne kui isale saan,
enne kui veeren vendadelle
ja sula sõsaratelle.
Laulnud Mari Räbin, kirja pannud Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas.
kolmapäev, 8. 06.
Ambla 1893: Kiida kassi, kass läheb pahuraks.
teisipäev, 7. 06.
Rapla, Pühatu k 1938: Üsna vanal ajal olla päike olnd ühes kohas taeva külges kinni ja paistis alati sojaste. Selle üle vihastas nõia või sortsi must kass – ta ei saand päikse valgel rotta püüda. Must kass ronis taeva äärt mööda ülesse ja tahtis päikese kinni võtta. Päike ehmatas sellest ja hakkas jooksma, jooksis taeva ääre taha. Kass jooksis järel ja kassi jalad kriipisid taeva sisse augud, kust valgus hakkas läbi paistma – need ongi nüüd taeva tähed. Öö on musta nõia kassi vari, kes päikest taga ajab. Nii see kestab ikka edasi, päike läheb eel ja must kass päikese järel.
Jutustanud Olga Arjakse, kirja pannud Emilie Poom.
esmaspäev, 6. 06.
Emmaste 1979: Meri teeb mihest mihe.
(Öeldakse selle kohta, et karm meremehe elu karastab meest.)
pühapäev, 5. 06.
Viljandi 1990:
„Elu on lill,“, ütles liblikas.
„Elu on sitt!“ ütles sitikas.
„Elu on vesi,“ ütles konn.
Aga sina võta seda nagu ta on.
laupäev, 4. 06.
Järva-Madise 1990:
K: Missugune rist matkab?
V: Turist.
reede, 3. 06.
Käina 1939: Reede taheta mette looma-ostu ega midagi teha, see üks sant pää.
neljapäev, 2. 06.
Narva 1896: „Jutt tuleb jutust ja kõne tuleb kõnest“ ütleb vanarahvas, ja kui jutu lõng katkenud, siis küsitakse „kelle jalad ristis?“ (Seks korraks küll minu jalad.)
kolmapäev, 1. 06. 2016
Vändra 1890:
Kümmet loetagse lasdele tihdi nõnna: (nummred jäevad lugematta)
1 on iddu,
2 – kaddu,
3 – liigu,
4 – laagu,
5 – vesda,
6 – venna,
7 – koogu,
8 – murre,
9 – reine,
10 – küps,
Teist moodi:
ügsit
kagsit
liivit
laavit
vesda
venda
kugge
murdu
renu
kepsu
Kolmat moodi 12nd lugeda:
inibere
vinibere
vinna
vänna
pervoi
ruku
püssi
paukku
toots
noots
pois
kol´l´
Kirja pannud Jüri Peterson.
teisipäev, 31. 05.
Pöide 1933: Kui inimene hakkab kuskile eri pääle kodunt ära minema, õues on juba hobu ees, ja nüüd tuleb vares ka puu otsa ehk maja katusele ja karjub kolm korda, siis juhtub teel midagi õnnetust.
Kui kodunt välja minnes vares karjub kas kümme või seda rohkem korda, olgu see kodu õues ehk väljal tee ääres, siis on hea õnn tee peal ja eri läheb heast.
Kui kuskile eri peale minnes vares karjub ja ise nokib varbud, vahest loksub ka, siis ära mine: siis läheb üsna räbalast, saab sõimamist, vahest peksa ka veel.
Kui majast on kedagid meest ööse välja läind merele, kas isa ehk poeg, ja homiku vara tuleb vares ukse ette puu otsa ehk katuse ääre pääle ja inimese nähes karjub kümmekond korda üsna tiitsast ja siis lendab nobest jälle ära, siis tuleb varsti kellegi inimesega teade, et randas rohkest kala on, peab vastu minema, aitama võrgust noppida, hobuseratastega ära tooma.
esmaspäev, 30. 05.
Kose, Tuhala v 1892: Parem üks suur kui kaks vekkest.
pühapäev, 29. 05.
Simuna 1904: Kord tahetud Emajõele veskit pääle ehitada. Kuid see ei ole Emale mette meeldinud. Kui juba veski valmis saama hakanud, hüüdnud kord Ema: „Üheksakümmend üheksa jõudu ja Pedja, mu noorem poig, tulge appi – Ema rinnad maetakse!“
Silmapilk olnud need ka platsis ja mõne silmapilgu järele ei ole ehitavast veskist muud järele jäänud, kui aga pilpad.
Kirja pannud Voldemar Rosenstrauch.
laupäev, 28. 05.
Halliste, Abja v 1891: Kessi kassi söödu sööki sööb, sell jäeb kurk aiges.
reede, 27. 05.
Setomaa, Vilo v, Lõtina k 1934:
Kuimuudu ar väsüde
Olli ütevoori sis üts veiga rikas miis, tä olle sääne miis, õt kohki püüsü-s paigah, a kõõ käve ilma pite. Nii läts tä jo õigõ vanast ar, a selle õks kohki püüsü-i paigah. No’ läts sis tuu miis tohtri mano ja ütel´ tohtrilõ, õt sa tii’ mullõ nii, õt ma saasi-i inäbä k´avvu’ maad-ilma pite. Tohtri lõigaú sis tuul mehel üte jala maaha ja pand´ puujala. Ku sis miis läts haigõmajast kodo ja vässü jo veiga ar. Sis läts kodo ja naka-s inäbä kunagi ilma pite k´auma.
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov. Ilmunud raamatus: Feodor Vanahunt „Ilosa’ ja pogana’ jutu’“ (koostanud Andreas Kalkun, Seto kirävara 12). Värska/Tartu: Seto instituut/Eesti Kirjandusmuuseum 2015.
neljapäev, 26. 05.
Muhu, Liiva k 1938: Kes ei saa enne kahtkümmet ilusaks, enne kolmekümmet targaks, enne viitkümmet rikkaks, neil jäävad kõik need saamata.
kolmapäev, 25. 05.
Viru-Jaagupi 1970: Urbanipäev, 25. V. Sel ööl kardeti viimast öökülma ja selle järele võis kõik külmakartvad taimed välja istutada. Endise Vaiküla mõisa aedniku Jüri Nõmme (1835–1913) teated.
teisipäev, 24. 05.
Kullamaa 1964: „Ei näe puu taga metsa!“ – Väikest näeb, aga suurt ei näe. No, ütle, mis kasu on mul ühistööst, oota teiste näpu vahelt. Kui olin üksiktalupidaja, kõik, mis tegin jäi omale. Sa ei näe puu taga metsa!...
esmaspäev, 23. 05.
Jüri, Kurna v 1896: Elutu uue asja saamisel üeldakse: „Uus luud pühib ike puhtama toa kui vana.“ Aga uue naise, hobuse ehk muu saamisel üeldakse: „Vana teatud, uus teadmata.“
pühapäev, 22. 05.
Karksi 1938: Ku mõni parep või rõõmsep asi om – „Oh süä, ku sa nüid rõõmu ei tunne, sis oled küll pae sarnane – sis oled küll kivine.“
laupäev, 21. 05.
Kuusalu 1891:
Kõrgeste auustud härra!
Kõige südamelikum tänu Teile Teie kingituse ja lugupidamise eest, mis me koguniste mitte ei ole teeninud.
Ma sain aga juhtumise kombel kord paar Vana Kandle üksikud annet ja need olivad väga minu maitse järele. Need juhatasid ka mind vanavara korrjamisele ja vanast lauludest lugupidamisele; sest Eesti rahvalauludes on pallju vaimurikaid lauulusid. Esimistes saatetes jätsin ma kõlvatumad (minu arvates) maha, aga nüid jätan Teie otsustada, mis kõlbab ja mis mitte.
Need anded mis mull Vana Kandlest enne olivad, saivad minu ühistöölise H. Rebaselle, kelle korjatud suurem jagu vanu lauulusid on. Kui edespidi sirp ja vart enam aega annavad, ehk siis leiame veel midagi saata, niisama ka eneste elu järjest. Olgu selles meie ühine tänu kalli kingituste eest.
Teile tänulik J. Ploompuu.
(Rahvaluulekoguja Jakob Ploompuu kaaskiri Jakob Hurdale.)
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=11&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-11002-61908-87281
reede, 20. 05.
„Eesti rahvamuusika antoloogia“ on ilmunud veebiväljaandena!
Kolga-Jaani 1937:
Kui mina akkan laalemaie,
laalemaie, laskemai,
üübikene, ütlemaie,
käokene, kukkumai,
ei mind jõua ohjad oida,
ohjad oida, köied köit,
päitse'eta mind pidada,
egä valjad vaigistad.
Kui mina laalan, laksub metsä,
kõnelen, kõliseb mets.
Külä mind jookseb kuulamaie,
vald mind tuleb vaatamai(e),
rikas rehekatusselle,
santi saana sõnnikul,
imestavad, ütelevad,
ühel, teisel kõnelev(ad):
„Kust see laps need laulud saanud,
ulluke sõnad osan(ud)?
See põle tüdruk teinud tööda,
ta põle kangasta kudunud,
ta põle arus einä niitnud,
ega luhas loogu võtt,
see käind Arjus õppimasse,
Virus viisi võttemas.“
„Oh, minu ellad vellekesed,
kulla kalliksed õed,
mesimarja memmekesed,
kullerkupu taadikes(ed),
ma-p käind Arjus õppimasse,
Virus viisi võttemas.
Ära mina ütlen selle koha,
kus ma need lood luges(in),
kus ma viisid veeretäsin
ja kus mõtted mõlgutas –
arus eina niitessagi,
luhas loogu võttessag(i),
kurus kuhja luuessagi,
kodo kangasta kudud.“
Laulnud Marie Sepp, salvestanud Herbert Tampere ja August Pulst.
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/057-Laulud-tool-opitud
neljapäev, 19. 05.
Tallinn < Hageri, Saku v 1935:
Kitse lauta-ajamine
See poisslaste mäng oli moes veel 4–5 aastat tagasi, praegu teda enam ei mängita. Mängu nimetatakse ka „ämma aukuajamiseks“. Mäng toimub järgmiselt. Mänguosalistel on igaühel umbes ühe meetri pikkune kepp. Poisid asetavad endid poolringis murule ja kaevavad igaüks omale väikese augu maasse. Üks suurem auk tehakse selle poolringi keskele. See on nn. „kitse laut“, kuhu „kits“ tahetakse ajada.
Poisid, 1–5, asuvad igaüks oma augu juures, toetudes kepiga auku. Ühel poisil ei ole auku maasse kaevatud. See poiss on kitse lauta-ajaja. Kitseks on harilik väike kummipall, lõngakera, või oma meisterdatud kaltsudest pall.
Kitse lauta-ajaja veeretab seda oma kepiga, ta tahab palli auku veeretada. Teised mänguosalised, need, kes seisavad keppidega augus, tahavad lauta-ajamist takistada. Nemad oma kepiga katsuvad lüüa kitse jälle august eemale, seejuures nad peavad ka oma auku kaitsema – kepi kiiresti auku tagasi panema. Kitse aukuajaja on ka kogu aeg valvel, et kui keegi oma kepi kitse äralöömiseks august tõstab, katsub tema oma keppi kiiresti tema auku torgata. Läheb tal see korda, jõuab auguomanikust ette, siis jääb tema sinna augu peremeheks ja see, kes selle kaotas, peab minema ise kitse lauta ajama.
Kui kitse lauta-ajaja on saanud kitse auku ajada, siis on mäng n.-ö. sellega läbi. Loositakse, kes jääb kitse lautaajajaks. Loosimine on kas samasugune nagu katskii juures – muidugi peab siin olema pikk kepp, kuhu siis kõik mänguosalised oma käed üksteise käte peale asetavad – või toimub siin loosimine kepi viskamisel jalaga kauguse peale. Sarnane loosimine toimub veel järgmiselt: mänguosalised kõik, igaüks oma kepiga, asuvad ühel joonel. Nüüd panevad nad kepi alumise otsa jala varvastele, ühtlasi toetavad parema käega keppi ülemisest otsast; nüüd kepp teeb jalaga ühes õõtsumisi ette ja taha; kui arvatakse, et hoog jalaga tugev on, lastakse käega kepist lahti ja kepp lendab jalatõukest kaugele. See, kelle kepp jäi kõige lähemale, peab jääma kitse lauta-ajajaks.
Mängu kirjeldanud Leida Karlson, kirja pannud Jaan Võmma.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1645
kolmapäev, 18. 05.
Tarvastu, Vooru k 1896:
Nooriku haigutamine
Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: „Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!“
Tõise haegutamise aal ütelnud: „Meie rahvas lääve magame juba!“
Kolmad korra aegus ütelnud: „Meie rahvas magase ammu juba!“
Siis käskinud ämm teda ka magama minna.
Kirja pannud Johan Kala.
teisipäev, 17. 05.
Halliste 1903: Kus hunti kõneldakse, sääl hunt ka on. = Tähen[dus:] Vahest juhtub nii, et kambris mõnda küla inimest kõneldakse ja kohe selle järel astub see küla inimene kambrisse, siis üteltakse kohe nõnda.
esmaspäev, 16. 05.
Paide 1989: Rumalaid pilgatakse: „Sul on kolm kena omadust: sa oled loll, laisk ja maias“.
pühapäev, 15. 05.
Kodavere 1889: Nelipühi kutsutakse sellepäräs nelipühiks, et eestlased enne neli pääva pühi pidänud.
laupäev, 14. 05.
MUUSEUMIÖÖ „Öös on laineid“ täna ka Kirjandusmuuseumis! http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=13&uid=970
Torgu v, Mässa k (Jämaja khk) 1975:
Kes purjetand on laevaga [mp3]
Kes purjetanud on laevaga
siin vaikses Balti meres,
see juhtunud on nägema
üht saarekest ta süles.
Seda nimetakse Saaremaa,
kus elab eesti rahvas,
kes sinna asund vanal a’al
on iga tööle vahvas.
Sääl noored mehed enamast
on vaprad merimehed,
ei karda tormimöllusid,
ei maru murdelaineid.
Niipia kui käia suudavad,
nad mere piale tötvad,
ei hooli noortest neidudest,
kes neile järel nutvad.
Sial uhked pargad, aurikud
neid oma turjal kandvad
ja vöera riigi linnasid
neil jälle näha andvad.
Kui önnelikult löpnud reis
ja vööra linna jöuad,
siis meripoiga nende sias,
kes elu löbu nöuab.
Sial uhke trahterite sies,
kus elu valgus särab,
ei puudu meripoiga sial,
kus kannel, klaver mürab.
Sial uhkel pargettpörandal
me meripoiga tandsib,
noor neiu tema rinna na’al
nii ilusasti valdsib.
Kui laival jälle pial on praht,
on tarvis valmis panna
ja löppend meremehel lust,
sest vaja merel minna.
Nüüd jumalaga jääge köik,
kes mulle armsad olnud,
ka jumalaga jääb see paik,
kes meid on saatma tulnud.
Laev jälle laia merele
on jöudnud täies purjes,
me poisid körge reili pial,
laev on kui surma varjus.
Ei nemad sellest hooligi,
kui tuleb merel surra
ja tahvad ainult näidata,
ei oma julgust murra.
Laulnud Villem Õunpuu, salvestanud Ingrid Rüütel.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA08_33.mp3
reede, 13. 05.
Tartu 2007:
Kui kuu 13. päev on reede, tähendab see halba.
Toas ei tohi vihmavarju avada.
Kui riputada hobuseraud ukse kohale, pidavat see aitama majas õnne hoida.
Väidetakse, et kui sa sööd ära viieõielise sireliõie ja soovid midagi, siis su soov täitub.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007).
neljapäev, 12. 05.
Põlva 1949: Kui edimest kõrda pääsokest näet, sis tulõ kolm kõrda pikali visata selä pääle, sis ei tulõ tüü man sel´avalu.
kolmapäev, 11. 05.
Audru 1979: „Maitse üle ei vaielda,“ ütles kukk ja nokkis tatti. (Sel juhul, kui tõesti maitse üle vaieldakse.)
teisipäev, 10. 05.
Võru 1992:
K: Mis on Tartu, Tallinna ja Leedu keskel?
V: Tartu – „r“, Tallinn – „l“ ja Leedu – „e“.
esmaspäev, 9. 05.
Kuusalu 1960: Olis mul ka Riia rikkus, Tartu tarkus, Pärnu sigarid, Viljandi vigurid, Eesti vask, Tallinna task, hüäd hobused tella ies, siis vast olisin ma esimäne mies.
pühapäev, 8. 05.
Palamuse, Kaarepere 1892:
Emakene memmekene,
kudas minda kasvatasid,
üles mind tõstsid, hüpitasid,
maha panid, mängatasid,
sülle võtsid, süüa annid,
mõelsid kaksi kasvamaie.
Kirja pannud Helene Maasen.
laupäev, 7. 05.
Setomaa 1904:
Armastaja imä süä
Vanast oll´ üts nuurmiis ütlemata ilosat näiot armastama naanu, kel sisgi üts muting iih oll´, milles armastõdu tütrik tälle minki moodul naases taha-as minnä. Poisil olõ-õs tõisi velju, es ka sõsarit seldsih, midä mehele minejä neio kunagi uma tulevadsõ mehe kõrval hüä meelega ei salli. Oll´ ka muido illos, hüä kotus, koh muud rikkust, varandust kah külält ja külält oll´.
A sääl oll´ sisgi üts viga, milles illos näijo rikast poissi põlg: liiga kuri imä, mink peräst näio poisilõ ütles: „Inne ma sullõ naases ei lää, ku tapa’ uma imä arr, ja tuu timä süä mu kätte, sis olõ ma tävveste su uma.“
Ilosa näio ihkamine palli kui tuli noorõ mehe süämeh, kes tälle, kas mistaht massu iist, umas pidi saama. Tä läts ka kodo ja tapp´ uma armsa imäkese arki, võtt´ timä süäme seest vällä, ja tull´ kõõga näio poolõ, käeki veritse’, nigu kunagi rüülil. Tarõlävest sisse astuh kumast´ nuurmiis ja sattõ läve ala maha. Imelik! Armastaja imä süä hõigas ka sis: „Pojakõnõ, vaest sa haiget sai’?“
Jutustanud Jakob Ilves, kirja pannud Jaan Sandra.
reede, 6. 05.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1941:
Kui kutsumata külaline juhtus tulema sööma ajaks, siis tale pakuti koos oma rahvaga sedasama toitu, mis seekord juhtus olema. Kutsutud külalisele tehti ikka paremaid suutäisi. Rätsepale anti ikka teisal ja paremat toitu kui oma perele. Joodul seisis toit laual, kis söönd sai, see tõusis üles ja läks ära, teene astus kohe asemele ja sõi jälle oma jäu, sedasi kõege pidu aja.
Jutustanud Mihkel Põldre, kirja pannud Emilie Poom.
neljapäev, 5. 05.
Kihelkonna 1938: Pühaks peeti ainult suurt ristlepäeva, teisi ei peetud, see oli väga suur püha.
kolmapäev, 4. 05.
Täna kl 16 Mall Hiiemäe raamatu „Väike linnuraamat rahvapärimusest“ esitlus kirjandusfestivalil Prima Vista TÜ raamatukogu kohvikus Gaudeamus!
Märjamaa 1937: Vanad inimesed rääkisid, et päike petab lindu. Kui lind enne päevatõusu unest ärkab, siis päike ei saa teda petta, aga kui lind jääb kauemaks magama, et päike tõuseb enne üles, kui lind unest ärkab, siis lind on päevast petetud ja selle päeva lind ei saa lennata enne kui teisel päeval lind enne päikest ärkab, siis saab jälle lennata. Lapsepõlves leidsin tänavalt ühe linavästriku, kes ei saand lennata, jooksis mööda maad kiireste. Püüdsin ta kinni ja läksin näitasin emale, ema vaatas linnu läbi, miski häda ei olnd näha, tiivad ja suled olid nagu teistel lindudel. Siis ema ütles: „See vaeseke on jäänd kauaks magama, pää on ta nüüd ää petnd, sellepärast ta ei saa lennata.“ Ema käskis mind linnu sinna tagasi viia, kust ma ta leidsin, ütles: „Küll ta teine hommiku ärkab varem ülesse, siis ta lendab jälle küll!“
teisipäev, 3. 05.
Helme 1930: Helmes öeldakse kõverast inimesest: kõver, nagu aabitsa e.
esmaspäev, 2. 05.
Tarvastu, Kuressaare k 1894: Vanakuu sees pestud ikka riidit, siis kui need riided seljal olnud, ei sügelnud ihu.
pühapäev, 1. 05. 2016
Karja 1879: Volbripäävast on hobose kaeravooder metsas.
laupäev, 30. 04.
Rakvere 1934: 1. aprillil tehakse aprilli valetamisega. Seda tehakse vähemal mõõdul ka 15. ja 30. aprillil.
reede, 29. 04.
Kursi, Laeva v 1889:
Kursi kirigo ehitamisest
Kursi kirikod tahetud enne Tõrve külasse jõe kaldale ehitada, aga nii paljo kui pävaga tehtud, on ka niisamma paljo ööga maha lõhutud – ei sa ega sa mitte ehitada. Mõeltud, mis nüüd ometi teha. Kui keik nõud olnud olnud ära peetud, noh, siis näidatud kirigomeistrile ööse unes, et võtta sealt kohalt jõest sõel vett täis, kus sina kerigod ehitada tahat ja mine mööda jõe äärt allapoole, sennikaua kui sõilast veisi maha kukkub – senna kohta ehita kirik.
Siis on ka senna ehitatud, kus ta praegu Pedja jõe kaldal seisab.
Selle kirigo meistri nimi olnud Kusta. Sellest on tulnud Kursi kirigo nimi – Kursi.
Kirja pannud Märt Mauer.
neljapäev, 28. 04.
Häädemeeste 1938: Leheristipäe olli selleks, et sis puud akkavad lehte minema, linnuristipäe, et sis linnud akkavad laulma ja pesa tegima
kolmapäev, 27. 04.
Pühalepa, 1938: Kui kukulindu kevade kuuled ja põle midagi asja maitsend, siis situtab ää, oled kidev (kidur) inimene selle sui.
teisipäev, 26. 04.
Märjamaa 1967: „Mängib lahtiste kaartidega“ – räägib tõtt, teeb õigust. Teda võib uskuda – tema mängib alati lahtiste kaartidega.
esmaspäev, 25. 04.
Koeru 1938: Misuke ilm on markusepäeval, niisuke on suvi.
pühapäev, 24. 04.
Kadrina 1896: Pärast jüripäeva ei tohi enam villast kangast kududa, lambad surevad ära.
laupäev, 23. 04.
Räpina v, Linte k (Räpina khk) 1971:
[mp3]
Kull´a imä, tsirgu imä, kos´a ommaq kua takah.
Kull´a tütär, tsirgu tütär, lasõq neil sisse tullaq.
Kull´a imä, tsirgu imä, kohes nimä istussõq?
Kull´a tütär, tsirgu tütär, peränulka pingi pääle.
Kull´a imä, tsirgu imä, mis neile süvväq saa?
Kull´a tütär, tsirgu tütär, kats´ valgõt hanni.
Kull´a imä, tsirgu imä, kohes nimäq magama lääväq?
Kull´a tütär, tsirgu tütär, üle moro aita.
Kull´a imä, tsirgu imä, mis neile katta saa?
Kull´a tütär, tsirgu tütär, kat´s valgõt kaskat.
Kull´a imä, tsirgu imä, nimäq tahtva minno kah!
Kull´a tütär, tsirgu tütär, tohho kurat´, mis sis saa?
Laulnud Ella Alma Alide Zängov (Ella Tsängo), salvestanud Toivo Luhats.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-2220--b_--kulla_ima_tsirgu_ima__l.mp3
reede, 22. 04.
Vändra 1937:
Lurich, maadleja, läinud kord sügisel ühte kõrtsi öömajale Pärnu ligidal. Kõrtsi tulnud ka palju kihnlasi, kes laulnud oma rahvalaule ja kiitnud, et nad on kole tugevad. Hakand siis Georg Lurichist norima, et see olevat nõrk mees. Kihnlased saand sellest veel rohkem julgust ja akand Lurichi tõukuma. Lurich saand viimaks päris vihaseks, võtnud kihnlased üksteise järgi sülle ja visanud kõik üles parsile. Siis jäänud kihnlaste suud ammuli lahti.
Jutustanud Maria Kitsen, kirja pannud Ernst Tammsoo.
neljapäev, 21. 04.
Muhu 1938: Linnuristipäev – kiriku ümber mõned pidavad, et siis akid ei riku suvel põldu.
kolmapäev, 20. 04.
Kuusalu, Juminda k: Kes nuorelt nobe, see virk vanallagi.
Täna konverents „Noorte hääled“ 2016! http://www.folklore.ee/era/nt/NTkava2016.htm
teisipäev, 19. 04.
Tarvastu 1940:
Kui raskus kellegil üle jõu käis, siis üteldi: „Temal puudub paras tuul. Ta on selleks veel vähä söönud! Kui ta sööb, küll siis ka üles tõstab! Ta ei ole sääl veel kodune!“ Kui raske töö ehk jooksu pääl äkki seisma jäädakse, siis öeltakse: „Ta tõmbab hinge tagasi.“ Siis peab otseloodis seisma, rinda ette hoides ja sügavasti hinge tõmmates ning käed vabalt alla rippumas.
Jutustanud Tõnis Kuni, kirja pannud Johann Kala.
esmaspäev, 18. 04.
Häädemeeste 1959: „Kuidas oiad, nõnda leiad,“ ütles 44-aastane Aleftina Avamere, kui poeg oma pluusi oli välja vihma kätte jätnud.
pühapäev, 17. 04.
Põltsamaa 1981:
K: Mis on puhas armastus?
V: Armastus peale sauna.
laupäev, 16. 04.
Põlva, Kioma v 1939: Põhjasõja ajal kuningas Karl XII oma vägedega Tilleorust läbi minnes pistnud Tillemäele oma tammepuust kepi ja lausunud: „Kui see kepp siin peaks kasvama hakkama, siis saab see maa kord jälle Rootsi omaks. Kui aga ta kasvama ei lähe, siis ei võida rootslased kunagi enam Eestimaad.“ Kepist aga kasvanud suur tamm Tillemäele ja mantlist, mille ta Aarna mäele (Tillelt umbes paari km kaugusel) maha pannud, kasvanud suur mänd.
Jutustanud Helene Mitta, kirja pannud Adele Mitta.
reede, 15. 04.
Kernu v, Haiba k (Hageri khk) 1990: Nüüd on ufod. Need on küll Jumala pojad. Elias läks ju tulise vankriga taeva, nüüd need pojad käivad meid vaatamas
neljapäev, 14. 04.
ihelkonna 1938: Künnipäe pandi härjad esimest korda ige, käidi sääl natuke maad ära, terve päeva ei oldud, tuldi varsti jälle tagasi. Siis loomad olid sui vagused.
kolmapäev, 13. 04.
Tori, Suigu k 1926:
Lamba mäng
„Lambad“ istuvad ringis maas. Lambur oma „koeraga“ nende juures. Hunt asub hoopis eemal.
„Lambrine“ teeb kepiga igale „lambale“ risti otsa ette, et hunt neid ei puuduks, öeldes poisile: „Oina risti“, tüdrukule: „Utekese risti“. Kui kõigile see tehtud, siis ütleb: „Mina tukun tunni, hunt situb junni, koer vaata sa lammaste järgi!“ Läheb siis veidi eemale. Tuleb hunt, viib lamba ära. „Koer“ haugub, „lambur“ ärkab. Loeb „lambad“ üle, leiab ühe kadunuks. Läheb otsima. Kui kusagilt eemalt „hundi“ lambaga leiab, tekib hundiga sõnavahetus.
Lambur: „Ena, kus mu lambake.“
Hunt: „See on minu jagu.“
Lambur: „Aga minult sa ta varastasid. Anna kätte!“
Hunt: „See on päris oma jagu“, ega lase lamburi lähedalegi, hoiab lamba oma selja taga. Lambur küsib „lammast“ nuusutada. Hunt lubab. Lambur: „Minu ute hais. Anna kätte!“ Tekib riid.
Lambur ja hunt kisuvad mõlemad vägivallaga „lammast“ omale, kuni teine ta ülekaalukalt omandab. Sellele jääbki.
Valitakse uued tegelased ja mäng algab uuesti.
Mängu kirjeldanud Riina Annusver, kirja pannud Voldemar Erm.
teisipäev, 12. 04.
Puhja 1988: Raha pidi taskun kevadel olema, kui kägu kuuled, siis ei ole sul rahapuudust. Pidi raha kõlistama taskun.
esmaspäev, 11. 04.
Häädemeeste 1981: Vasaku jalaga voodist välja astunud. – Kui inimene on morssis ja turtsakas, pahas tujus, või juhtub tal päeval äpardusi, siis öeldakse nii. Vanasti panti hoolega tähel, et hommiku parema jalaga vuudist välja saaks, et siis läheb päev hästi.
pühapäev, 10. 04.
Häädemeeste 1933: Kuus kuldlehekest, seitsmes hõbehelmeke?
laupäev, 9. 04.
Muhu 1888:
Egas muhulane uisa-päisa ehk ala-tahes putru keeda, nagu ehk mõni ülemoa mees arvab. Igal asjal piab aga ikka oma aru olema, nõnnasamma koa pudru-keedul. Sellel oo ikka oma seatud päävad ja aad. Meie nänn teab juba ise ää, mis kessiku ja laupa õhta keeta tuleb. „Täna oo jo pudru õhta,“ ütleb ta ja eigab nustikaga paa puhtaks. Just nõnna teeb koa Lalli-Soadu vanaeit ja va Kostla-memm ja va Nossa-Ingel koa. Nõnna teeb ette iga Muhu perenaine ja ikka ise, ega seal tüdrikumi selle taris peeta.
Muhulased keetvad paljast odra-tangu putru, kui pudru õhta oo. Vahest tehasse mõnes kohas koa tuhliputru, aga see oo aru (harva). Jahuputru keedetse koa väga aru. Pudru kõrva tehasse enamast ikka mitmet seltsi kastet: petipiimaga, hapupiim üksi, ehk jälle koorejärgmist soolveega või soola enesega. Isased tahvad ikka tugevamat toitu soaja ja eks soolane piim ole selle va isase inimesele nagu kolbakam. Hapupiim teeb jälle südame mõnel na vesiseks ja mõnel tulavad kanged kõrvetsed ehk aavad röhitsed üles. Laupa õhta pannasse vahel koa võid pudru silma (auku).
Kirja pannud Timotheus Kuusik.
reede, 8. 04.
Tallinn 1968: „Parem hilja kui mitte kunagi,“ ütles juut ja pani pea raudtee rööpale, pärast seda, kui rong oli ära läinud.
neljapäev, 7. 04.
Narva 1905: „Kus lauldakse, sinna istu maha,“ ütles vana Hants ja istus õrilase pesasse.
kolmapäev, 6. 04.
Nissi, Turba al 1990: Raudtee peal käivad ussid määret ja õli lakkumas. Olid liiprite peal soojas ja limpsisid.
teisipäev, 5. 04.
Häädemeeste 1973: Jõumees Jõuetu – ütleme, kui mõni ei jõua seda ära teha, mis ta ette võttis
esmaspäev, 4. 04.
Tartu 2015:
Uueveski ei ole kusagile kadunud, aga selline, nagu ta oli meie mälestustes 1930. ja 1940. aastatel – sellest ei ole küll midagi enam järel. Toona oli Uueveski armastatud suvituskoht, aga ta oli sobiv ka talispordi harrastamiseks. Jalutada oli seal alati mõnus, sest oli olemas lihtsal viisil rajatud teedevõrk.
Uueveski orgu Kösti ojale ehitati kolm basseini. Uueveski pargi alguses on näha Lastebassein, kust üle viib sild. Silla all on tamm, millest ülevoolav vesi tekitab suurvee ajal mõõduka kose. Sild ja kosk on paljudele olnud vaatamisväärsus, sest sellest on säilinud mitmeid fotosid. Lastebassein oli madalapõhjaline ja suhteliselt soojema veega.
Fotodel võib näha rõõmsaid, rahulolevate nägudega inimesi, kes nautisid puhkehetki mõnuga. Alati võeti ka lapsed kaasa. Fotod pärinevad ennesõjaaegsest ajast. Sõda lõpetas meelelahutuse.
Kogumisvõistluselt „Minu maastikud“.Kirja pannud Lo Järvekülg, foto August Asse, 1930. aastad.
pühapäev, 3. 04.
Tartu 1933: See poiss, kes ukselävel istub, ei saa edespidi pruuti. Kõik neiud põlgavad ära niisuguse poisi.
laupäev, 2. 04.
Karula, Lüllemäe k 1978:
Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2016 pälvis sõpruskond, kes annetas arhiivile kolme aastakümne vältel üksteisele kingitud käsikirjaliste raamatukeste, albumite ja salmikute kogu.
Juta Leesik, Reet Sepp ja Kaie Humal andsid üle mahuka, erilise ja väga isikliku kirjaliku pärimuse kollektsiooni, mis sisaldab elavas peretraditsioonis käibel olnud käsikirjalisi raamatuid, pühendussalmikuid, koomikseid (114 tk). Nende valmistamisse, omavahel vahetamisse ja kinkimisse olid haaratud sõpruskonna täiskasvanud ja lapsed, neid valmistati nii perekondlike tähtpäevade puhul kui „lihtsalt niisama“ – loomingulisel, mängulisel, rahvapedagoogilisel jne eesmärgil. Mahukaima osa kollektsioonist moodustavad nn. Lüllemäe trükikoja kaunilt illustreeritud ja kujundatud käsikirjaköited. Eesti Rahvaluule Arhiivi jaoks on tegemist pere- ja lastepärimuse valdkonda kuuluva olulise ning seni arhiivis väga vähe esindatud materjaliga.
Kirjutanud Juta Leesik, joonistanud Reet Sepp, kingitud Kaie Humala tütrele Kadrile. Lehekülg „Kadri vihmaraamatust“.
reede, 1. 04. 2016
Karula, Kaagjärve v 1973: Aprillinalja tehti juba mõisa-ajal. Härrasidki peteti, üteldi, et too asi on seal nii või naa. See oli suur asi, said härra ära petta. Pahaks ei või panna. 30. aprillil tehti tuud nalja ka.
neljapäev, 31. 03.
Albu v, Mõnuvere k (Järva-Madise khk) 2015:
Ei tohi unustada ka Köstriaseme-kodu. See on minu suvine „kodu“ Eesti Vabaõhumuuseumis juba 11 aastat. Pakkusin tööle taluperenaiseks, võeti lahkelt vastu, anti perenaisekoht Köstriaseme, mis osutus [enne Vabaõhumuuseumi toomist minu kodutalust] Kivimurrust ainult 10 km kaugusel olnuks, kirikutee ääres pealegi. --
Köstriasemele jõudes oli see nagu pöördumine lapsepõlve tagasi. -- See oli nii kummaline, et just mina sinna sattusin. Ta on nii sarnane minu lapsepõlvekoduga, ka rehemaja. Mul on seal hea ja kerge olla. Ma tunnen seda eluviisi. Pean seda praegu üheks oma kodudest. Aga pikemalt ei peatu Köstriaseme kirjeldamisel siiski. See on muuseum, see on avalik ruum, kõigile avatud. Tulge ja vaadake! Kohtume küdeva korstnata ahju ees, suitsulae all! --
Foto: Maapind ei võta väga kiiresti vihmavett sisse, loigud seisavad kaua. Köstriaseme kanaküna „kiigub“ lainetel – vanasti ju ikka sõideti suurvee ajal künadega ja toobritega (2012).
Kirja pannud ja foto saatnud Age-Li Liivak, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2016. aastal. Age-Li Liivak pälvis preemia sisukate kaastööde eest aastatel 2009–2015.
kolmapäev, 30. 03.
Rootsi, Stockholm 1956:
Kajaka labajalg [mp3]
Legendaarse Kandle-Jussi loodud ja mängitud tantsuviis. „Uudisleht“ (5.12.1938, nr 188) kirjutab, et Juss vaadanud kord mere ääres kajakate lendu, kannel käes. Ja sõrmed hakanud nagu iseenesest liikuma, kandlele tulnud hääled sisse, ning sest saanud „Kajaka labajalg“, Jussi loodud populaarne rahvatükk, mis, võta või jäta, vägisi tuletab meele kajakate liuglevat lendu.“
Noodistus ilmunud Guldžahon Jussufi raamatus „Kandle-Jussi ehk Johannes Rosenstrauchi muusikapärand“. Tartu: EKM Teaduskirjastus 2016, lk 245–247.
http://folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-2661--f---tana_me_naistepaeva__l.mp3
teisipäev, 29. 03.
Tallinn 2014:
Kadunud ahvi juhtum
Ühel päeval aastal 2012 suvel, kui sattusin kassaringis pileteid müüma, helises kassatelefon. Helistajaks oli naisterahvas, kes ütles nukra hääletooniga: „Tervist, mul on selline mure, et ega te juhtumisi sealt Lennusadamast mõnda ahvi pole leidnud?“ Mul kerkisid kulmud üllatusest kukla taha. Ütlesin: „Mulle isiklikult ei ole silma jäänud, aga kas te, khmm. Kirjeldaksite, palun. Seda, seda ahvi.“ Ise mõtlen, et loomaaiast on ikka üsna pikk maa ahvile tulla siia, isegi trolli ja trammiga. Naine seletab: „Noh, tal olid pikad jäsemed, suur pea ja hele kõht.“ – „H-hüva,“ vastan mina. Kõlab tõesti ahvi moodi. „Ja ta rippus kaelas tavaliselt.“ Mina: „Ahsoo.“ Naine lisab: „Kas ma unustasin äkki öelda, et see oli MÄNGU ahv?? Löön käega vastu laupa. „Te vist ei maininud jah seda...“ ütlen torusse. Naine jätkab: „Kas teil on äkki mõni kapp või kast, kus te leitud asju hoiate? Äkki vaataksite sinna?“ Luban torusse, et vaatan ringi ja annan ahvi tundemärgid oma kolleegidele edasi ning palun neil teraselt ümbrust silmitseda, et teda üles leida. Siis suundun turvaruumi, sest tollal hoidsime kadunud asju akvaariumi nurga taga kapis ja selle kapi võti asus turvameeste käes. Asun kohe asja kallale: „Tere, kas te saaks vaadata, ega seal hoiukapis mõnda ahvi ei ole“ Turvamees vaatab mulle sedavõrd juhmi näoga otsa, et tundub nagu tal oleks kõik hammasrattad ajus peatunud. Seletan asja talle ära ja üle turvamehe näo laotub suur kergendus. /.../ Lähen tagasi kassasse ja tahan valida numbrit, mis just hetk tagasi ahvi asjus päringu tegi. Toru võtab ka naishääl. Mina: „Tere, kas teie helistasite enne kadunud ahvi asjus Lennusadamasse?“ Naine toru teises otsas on tükk aega vait ja vastab siis: „Eiiii...“ Mina kogelen: „Vabandust, ilmselt eksisin numbriga". /…/ Sama rutiin ja pärast 5. kõnet olen juba taibanud, et pean kasutama väljendit „Helistasite kadunud mänguasja pärast“ Või midagi sellist. /.../
Õhtu poole helistab hommikune ahviomanik ise tagasi. Ümberringi on juba rohkelt kliente, aga ma ütlen torusse, püüdes võimalikult tõsiseks jääda: „Mul on väga kahju, kuid me ei leidnud teie ahvi.“ Inimesed ümberringi tarduvad ja põrnitsevad mulle otsa.
Hiljem helistab see naine veel tagasi ja teatab, et üks tema tütre sõber oli ahvi kogemata enda kotti pistnud ja koju läinud. Kadunud ahvi juhtum aga on meie lugusid rääkivad muuseumis üheks sagedamini räägitavaks looks. Küll mitte külastajate juuresolekul.
Kirja pannud Tuuli Reinsoo, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2016. aastal. Tuuli Reinsoo pälvis preemia isikupäraste kaastööde eest alates 2013. aastast, sealhulgas silmapaistva panuse eest mullusel kogumisvõistlusel „Minu maastikud“.
esmaspäev, 28. 03.
Saarde 1894: Head mälestakse kaua.
Presidendi rahvaluule kogumispreemiad 2015!
http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=13&uid=955
pühapäev, 27. 03.
Tõstamaa 1931: Esimese püha hommikul mindi kiriku. Pandi mune tasku ning vahetati siis tuttavatega mune. Kui kirik rahvast täis oli, tegid vahel poisid koerust: trügisid läbi rahvahulga ja pigistasid neidudel taskus olevad munad katki.
laupäev, 26. 03.
Kodavere 1931: Vaiksel laupäeval käidi metsast nn. „virgalinnu puid“ toomas, millede all mõisteti kaseoksi. Kui nendega mune keedeti, siis keetja pidi suvel leidma palju linnupesi. Keetes pidi aga lubama, et pesi ära ei lõhu.
reede, 25. 03.
Kullamaa 1938: Suur reede pesti parandaid, siis ei asu sui kirpe.
neljapäev, 24. 03.
Tõstamaa 1931: Suure neljapäeva hommikupool ei tohitud pikemat reisi ette võtta, olgu siis pärast, õhtupool.
kolmapäev, 23. 03.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1937: Tütarde mehele mineku kohta öeldi vanal ajal: Esimene tütar sai eede tõttu, tene teese õe tõttu, kolmas tütar sai koera tõttu. Eks see oli sedasi – kui eit oli tubli majaperenaene, siis arvati, et tütrest saab koa nii sama tubli, ja kui esimine tütar oli hea ja meelepäraline mini, siis teene õde arvati koa sellepärast, et tast saab hea minija. Koera tõttu mehele saamine oli see, et vaadatakse kus peres on heaste söödetud koer, siis on teada et seal on jõukad ja hoolsad inimesed.
Kirja pannud Emilie Poom.
teisipäev, 22. 03.
Karula, Urvaste v 1976: Kelle varju all, tollõ hirmu all.
esmaspäev, 21. 03.
Pärnu-Jaagupi 1985: „Vaata,“ hüüab väikevend, „seal on punane, kollaseks värvitud sinine maja!“
pühapäev, 20. 03.
Asundused, Venemaa, Tomski obl, Kaseküla 2004:
Meil kevad käes on,
meil kevad käes on, on, on,
ja mured minemas,
ja mured minemas.
Me koolitöö nüüd jätame
ja loodusisse tõttame.
Oh ela hästi, sõbrake,
kui teineteist jälle näeme!
Üks kaks kolm, üks kaks kolm,
lendab nigu tuhk ja tolm!
Osta eideke, osta taadike,
osta kullast sõbrake!
Osta eideke, osta taadike,
osta kullast sõbrake!
Laulnud Elfriede Vahter, salvestanud Anu Korb.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/MD-0395--16--Meil_kevad_kaes_on__l.mp3
*** *** ***
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1970:
Kevade, laste mäng (mängu kirjeldus):
Meil kevad käes on,
meil kevad käes on, on, on,
viib mured minema,
viib mured minema.
Nüüd koolitööd me jätame
ja loodusesse tõttame.
Oh ela hästi sõbrake,
küll ükskord näeme,
oh ela hästi sõbrake,
küll ükskord näeme.
Seda mängu mängitakse nii: lapsed paaris ringis hoiavad teineteise käest kinni. Edasi minnes laulavad ja kiigutavad minnes käsa: „Meil kevad käes on, meil kevad käes on, on, on, viib mured minema, viib mured minema.“ Siis lasevad kättest lahti. Poisid käivad edaspidi ringi, plikad vastupidi. Laulavad: „Nüüd koolitööd me jätame ja loodusesse tõtame. Oh ela hästi sõbrake, küll ükskord näeme, oh ela hästi sõbrake, küll ükskord näeme.“ Niimoodu lapsed peavad ringi marssima, et viimase sõna üteluse juures „küll ükskord näeme” igaüks saab oma paarilise kätte.
Kirja pannud Rosalie Ottesson.
laupäev, 19. 03.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1939: Kasemahla saab siis, kui maa kevade sulaks läheb ja kasejuured sulad on; külmetand juurtega kask ei anna mahla. Tehakse puust tila. Üks ots on oherdiaugu-jämedune, millega kasele auk sisse lastakse. Sellest otsast puuritakse peenike auk läbi, mõne tolli pikkusest ümmargusest otsast, mis läbi puuritud, – see on kase auku pandav ots. Pikk tila on lõhastud puu, millel soon sees. Sealt jookseb mahl tila otsa, kus all ämber, kauss, pütt või mis nõu tahes seisab. Kui kasele oherdiga auk lastakse, siis esmalt tuleb mahla üsna sirinal välja, pärast tilkhaaval; alguses tilgub kiireste, pärast jääb ikka pikalisemaks, kuni viimaks üsna vaheks jääb ja veel vahust vedelikku tuleb, – siis seda öeldakse kase oksendamiseks. Mahlaaega on kolm-neli nädalat. Kui juba pungad hiirekõrvu lähevad, siis jääb mahlajooks ära. On kevade vilud ilmad, siis ka mahlaaeg pikem. Sooja ilmadega tulevad kaskel rutem lehed peale, ja sellega lõpeb mahlajooksmine. Magusa mahlaga kaske vaadatakse okstest: allapoole rippuvate narmasokstega kaskel on magusam mahl kui püsti-okstega kasel. Mida külmem tali, seda magusam on kevade kasemahl. Kui on tali sula ja vähese külmaga, siis kasemahl tuleb vesine ja vähe magus. On ka vahtrapuudest mahla lastud, aga neid puid kasvab vähe, siis ei ole neist midagi eriti teada.
Kirja pannud Emilie Poom (1939).
reede, 18. 03.
Vändra, Suurejõe k 1938:
Vanasti tahetud teha sirge tee Uue-Vändra Suurejõelt kuni Kaansooni. Saksad pidand aru: kuidas sirge tee sisse saaks. Viimaks otsustanud: „Kaansoosse teeme maha suure tule ja siis suitsu järgi peame sihti!“ Mõeldud-tehtud. Kaansoosse tehtud maha suur tuli, mis ööd ja päevad ühtejärgi põlend ja selle järgi siis peetudki sihti.
Mehed pidand sirget sihti kuni Tammsaare taluni. Siis aga tulnd tugev tuulehoog ja viinud suitsusamba viltu. Sihiajajad aga jälginud kogu aeg suitsusammast ja ajanud ka teesihi viltu.
Jutustanud Albert Kaarma, kirja pannud Ernst Tammsoo.
neljapäev, 17. 03.
Helme 1923: Kui kevadel lepal pikad peened urvad, saab hea rukkisaak, kuna lühikesed jämedad urvad rukki äpardust tähendavad.
kolmapäev, 16. 03.
Torma 1912:
Ühel laisal mehel oli kuri naene, kes mehega alati tülitses, et mees midagi ei teeninud. Mees jooksis meelt heites metsa ja tahtis seal enese ära puua. Ta pani juba köie aasa, aga seal kadus ta julgus ära ja ta läks tagasi koju häbiga. „Ma mõtlesin, et sa tagasi ei tulegi, aga juba vedeled sa jälle kodu,“ pahandas kuri naene, kui nägi et mees kodu oli tulnud.
Naese sõnad vihastasid meest ja ta lubas uuesti minna ja enese ära puua.
„Mida varem, seda parem,“ kisendas naine ja lõi mehe nina ees ukse kinni.
Mees läks uueste metsa, hakas seal üht puud teise järele vaatama, aga poomise jätis ikka tund tunnilt edespidise aja peale, viimaks jõudis ta ilusa oru juurde, kus ta maha istus ja magama jäi.
Üks vana ahv, kes saaki otsis, nägi magajat, vaatas teda igalt poolt ja läks kodu oma kaaslastele teatama, et tema ahvide vanaisa on üles leidnud. Ahvid läksid ajaviitmata orgu magava mehe juurde. Nad vaatasid hoolega meest ja nuusutasid teda igast külgest, viimaks otsustasid ühel heal, et magaja tõesti nende vanaisa on ja et tema nüüd nende kuningaks peab hakama.
Nad viisid ta pidulikult oma kuningriiki, panivad troonile istuma, mis pehmetest sammaldest oli tehtud, ja kandsivad ta jalgade ette kõige magusamad puuviljasid ja pähklid.
Mees ärkas üles, nägi suureks rõõmuks enese ümber sõnakullelika alamaid ja võtis nõuks ahvide kuningaks jäeda: Ahvid olivad ta vastu auupaklikud ja kandsivad talle kõik sugu andeid kokku. Nad näitasid talle ka seda kohta, kus nad oma varanduse paigal hoitsivad.
Kui ahvid saaki otsima läksivad, hakkas kuningas varandust paremasse ja halvemasse jäusse lahutama. Selle töö juures tuli täl mõte, kõige paremad asjad ära võta ja siis inimeste juurde tagasi putkata.
Kui ahvid kord jälle igale poole laiali läksivad, võtis mees nii palju varandust kaasa, kui ta kanda jõudis, ja jooksis metsast ära.
Kui naene meest veel viletsamas olekus nägi tagasi tulema, kui ta enne oli, võtis ta teda väga pahaste vastu ja sõimas niipalju kui jõudis. Kui aga mees tükki kulda naese kätte andis, siis muutus naise meel kohe.
Nähes, et kaasatoodud varandus eluks ajaks jätkub, hakas ta meest auustama ja armastama. Aga naine ei jõudnud saladust varjata, jutustas oma sõbrannale, kudas tema mees varanduse saanud. Sõbranna rääkis lugu oma mehele ja ei annud talle enne rahu, kui mees naabrilt küsis, kudas see just varandust on saanud. Naaber jutustas mehele, kui see oli lubanud vait olla ja saaki temaga jagada, kudas ahvid tema kuningaks tõstsivad.
Teisel päeval läks mees metsa ja tegi nii kui ta eelkäija. Ta tegi sealsamas oru sellesama puu all magama ja hakas ootama, kuni keegi ahv tuleb ja teised ahvid kokku kutsub. Ta ei olnud tarvis kaua oodata. Noor ahvi tütar leidis ta varsti üles ja läks teatas uudist oma vanematele.
Ahvide vanemad kutsuti uuesti nõu pidama, nad jõudsivad otsusele, et niisugune elukas, kes nii tänamata oli, et ta nende varanduse ära varastas, nende kuningaks ei kõlba ja veel vähem nende vanaisaks, vaid et ta nuhtlust on teeninud. Pärast seda kiskusid vihased ahvid magaja mehe tükideks.
Jutustanud K. Karlson, kirja pannud Hans Karro.
teisipäev, 15. 03.
Võnnu 1896: Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.
esmaspäev, 14. 03.
Pärnu 1900:
Teretamisest.
Tere!
Tere, ku tahad!
Tere, teid ma tunne!
Tere, käpa ku mända!
Tere, Jumala nimel!
Tere, jumalime!
Tere kah!
Tere jah!
Tere! Tere!
Tere, Tere, Tere! Või sind saab ka näha!
Tere! Kas sa ikka alles elad?
Tere! Nu kas ma siis ära pidi surema?
Tere Jaak!
Tere Jaan!
Kuidas käsi käib j.n.e.
Tere hommikult!
Tere hommikust!
Tere ligi lõunat!
Tere, Tere, va Kõmmi Kärt! Ei jäta sa ka kerjamist.
Tere õhtult!
Tere õhtust!
Terekest ka!
Tere! Sa sitane kere. Kas sa mu rubla ära tõid?
Tere! Sa musurull mul, minu küljeluu!
Tere, näru küll, pea vahel pool suud!
Kirja pannud Jaak Laarmann.
pühapäev, 13. 03.
Martna, Haeska k 1938: Järv küla eluks, tütar maja eluks.
laupäev, 12. 03.
Jüri, Metsanurga k 1929: Patika Rätsepa eit ja taat toond laupäeva õhtul metsast vitsu. Üks hakand tulema suure hõiskega nende järele. Eit-taat pole julgend sõnagi rääkida, kartnud kangesti. Hääl tulnud aina ligemale. Kolmas kord tuleja häälitsend juba üsna nende lähedal, hääl olnud ka päris kole kuulda. Eit ja taat läind põõsa taha varjule. Suur pikk valge kogu, inimesest palju suurem, läind neist mööda, rutand ikka Nabala poole. Arvati, et see oli metshalijas või kodukäija, kes tuli kirikust koju.
Jutustanud Jüri Arro, kirja pannud Rudolf Põldmäe.
reede, 11. 03.
Kõpu 2007: Kes ei söö õunaseemneid, nende lõug kasvab ettepoole.
neljapäev, 10. 03.
Tartu 1996: U. 10-a. poiss teisele: „Värdi, ära värise – varsti kevad käes!“ (Täh.: ära muretse, kõik läheb korda).
kolmapäev, 9. 03.
Helme 1895: Kui tütarlapsele poislapse ema nisa antakse, siis hakkab tüdruk poisile suures perra jooksma. Kui aga poislapsele tütarlapse ema nisa antakse, siis hakkab pois suures tüdruku peras jooksma.
teisipäev, 8. 03.
Muhu, Tupenurme k 1975:
[mp3]
Täna me naistepäeva peame,
elumured unustame,
külanoored neid ei taha,
jätsid naistepäeva maha.
Meie ulka nad ei mahtund,
teeme endal ise õhtu.
Me napsuklaasid tõstame
ja joome tervist naistele.
Ehk siin küll vanad mutid koos
meil pidutuju täies hoos.
Me lõbutseme Saare toas,
kes tantsib, kes on pikkas maas.
Aga ajaratas sie ei maga,
veereb täie vurinaga.
Vanadus see tuleb pea,
ei sa ise aima, tea.
Noordest saavad vanad mutid,
allipäised õbetutid.
Siis on ka seesama lugu,
noored neist ei ooli sugu.
Laulnud Eleena Kolu (Pärdi Leena), Iriina Raud (Niidi Riina), Julia Elissejeva (Saadu Juula) ja Iriina Pere (Saare Riina), salvestanud Kristi Salve.
http://folklore.ee/era/pub/files/heli/M2-2661--f---tana_me_naistepaeva__l.mp3
esmaspäev, 7. 03.
Kohapärimuse kogumise võistlus „Minu maastikud“ lõppes kaks kuud tagasi, ent saadetud kaastööde lugemine kestab senini. Kaasa mõtelnud, arutlenud ja kirjutanud inimeste arv oli oodatust suurem: Eesti Rahvaluule Arhiivi on jõudnud ligikaudu 300 inimese maastikulood, kokku umbes 2100 lehekülge koos 1100 fotoga, lisaks hulk kaardiväljavõtteid ja plaane, samuti joonistusi ja illustratsioone.
Kogumisvõistluse tulemused teeme teatavaks kolme nädala pärast, 28. märtsil Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimuval Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluulepreemiate üleandmise pidulikul aktusel.
Näiteid saabunud kaastöödest saab vaadata „Minu maastike“ Facebook`i-lehelt: htpp://www.facebook.com/minumaastikud
Võru 2015:
Kasvasime õega isamajas Aida tänavas Võrusoo linnaosas. Varem Kasaritsa valla alla kuulunud Võrusoo liideti Võru linnaga 1937. aastal. Võib-olla just sellepärast ei mõjunud tänav eriti linlikuna. Väikesed ühekorruselised eramajad korrastamata numeratsiooniga – paaris- ja paaritud majanumbrid läbisegi. Kraavid, kus kevaditi voolasid lõbusalt veed. Ja asfaltkatet polnud see tänav kunagi näinud... Tänavat kaunistasid kased selle ääres, aedades sirelipõõsad ja lilled peenardel. Elanike praktilisemat meelelaadi rõhutasid kartuli- ja köögiviljakasvatus ning loomapidamine. ---
Teisel pool aeda on sõjast jäänud süvendid – mürsuaugud. Need ei ole eriti suured ja sügavad. Kui ilmad on külmaks läinud ja augus olev vesi jääkaaneks muutunud, on tore seal kelgutada. Vuuuh, ühest servast teise! Ja siis jälle tagasi... Jää paistab läbi. Augu põhjas helgib hõbe ja sädelevad kalliskivid. Otsustan kevadel, kui jää sulanud, järele vaadata.
Hinnaline varandus meenub alles siis, kui kevad on täies jõus. Mürsuaugu serv sinetab seal õitsevatest meelespealilledest. Augu põhjas on veidi mudast vett, milles paistavad mõned alumiiniumist lusikate varred ja hunnik rohelisi õllepudelite kilde.
Liina Valperi kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
Teksti järgi joonistatud pildi autor Eve Valper.
pühapäev, 6. 03.
Karja 1938: Valged härjad aetakse lauta ja tõmmud aetakse välja?
laupäev, 5. 03.
Tori 1889: Hiline vares haigutab, varane vares maigutab, seda parem, mida varem – kas minu pärast viis koitu enne sea sõitu.
reede, 4. 03.
Kose, Paunküla 1939: Triigi vallas, Ardu külas asuvad Hiieveski allikad. Neid on arvatavasti 8. Nad asuvad soisel heinamaa pinnal. Pirita jõgi jookseb läbi allikate ja saab säält rohke veetagavara. Nendest üks allikas on väga kuulus. Selle põhjas pidi asetsema suur rahakast. Kord oli keegi kolm musta härga vankri ette rakendanud ja üle allikate sõitnud. Omas mõttes oli mõtelnud, et kui ta raha kätte saab, poole kingib vaestele. Aga kui kast oli nähtavale tulnud, mõelnud mees: „Mis ma sest vaestele annan, mul läheb seda omale tarvis!“ Kohe langenud kast kolinal tagasi ja sest ajast pole kasti enam keegi julenud otsida.
Jutustanud Amalie Grosvald, kirja pannud Ellen Valpol.
neljapäev, 3. 03.
Rõuge, Krabi as 1946: Mis on musi? Musi on haigus, seda tõendab professorihärra. Aga musi on ka armastuse käsiraha, seda tõendab lihuniku-härra, kelle elukoht on Rõnga linnas Kreutzwaldi tänav nr. 347 H. Zier.
Musu liiv on kõige puhtamb. Seda tõendab korstnapühkija-härra. Musil on kõige ilusamb kokkukõla, seda tähendab helilooja, kes esimesed hääled viiulile pani. Kõik musitavad ega keegi ei oska ära arvata, mikspärast nad musitavad.
Abielupaar musitavad õpetajahärra sunduse pärast. Neiu ja peiu teevad seda himu pärast, kuid lapsed teevad seda rumaluse pärast. Kellel nõrgad närvid on, see hoidku ennast musitamise ehk nuusutamise eest.
Jutustanud Jaan Kasak, kirja pannud Grigori Kaljuvee.
kolmapäev, 2. 03.
Setomaa 1901:
Kavalalt petetü vanahalv
Vanalhalval vai tikõl lännü ka elo ütskõrd õigõ mõros, nimelt suur nälg piinanu ja tälle ei olõvat mitu-mitu päivä ja üüd Jumala (jüvvä) üvvä inäp suuhtõ saanu. Käünü ka tõõnõ tuu (kõrd) voori mi maad pite, koh nal´alt kiä’ tsia süükigi ilma risti pääle- ja ala heitmätä jo’ jätä-i. Üldäs õks: „Küll nälg oppas“, ja tuusama nälg oll´ tällegi tubli oppaja ja ütleja kost kõigilõ loomõlõ süük ja juuk tulõ. Timägi naaú suurõh nälä-surma hädäh Jumalat pallõma, et tälle ka kostgi midägi kihä kinnitüst lupas; kõigih paiguh olõvat kiiljä rist all ja pääl. Jummal ütel´ tälle: „Jah, inne ma su palvõt kuulõ-i, ku tammõl lehe’ maalõ läävä’!“
Vanahalv tull´ tuu pääle rõõmsalt handa höörüteh Jumala mant ar, ja naaú leheminegi aigu uutma. Kui puu’ kõik kõllatsõs olli’ lännü, ja kõva’ tammõlehe’ kah sugu tõistõ karva näüdänü – rõõmust´ vanahalv hinneh üliväega, et Jummal, kes kunagi timä palvõt olõ-i kuulnu, no’ ummõhtõgi kuulnu om. Päälegi viil nii kipõl- ja kitsal tunnil, kuna nälg jo’ kõõga surmas om. Ta uut´ ja uut´ tammõlehti maalõ minekit – a kõik aúanda. Muu’ puu’ olli’ jo ammuki vitsas muutunu, kuna tamm umih kõllatsih lehih ütte luku kõsisõs, ja vannahalva vihastas. Mehekene kannahtas nälgä, ja uut kõõ talvõ nälgä kannahtõh läbi: agu vahõst taa keväjägi, inne vahtsõ lehe tulõkit vitsa (lehest puhtas) lätt. Ooda ni’ kavva!
Kevväi tull´ ja tõi vahtsõ’ lehe’ ja ehe’ egäle puulõ, tamm sais viil vanna viisi kõllatsih lehih. Vanahalv mõtõl´: „Noh, ku’ tälle neo’ vana’ lehe’ kõõs suurõs suvõs jääse’, küll naa’ sis õks eski maalõ mädänese’.“
Ka petetü! Kui keväjäne lämmi suurõmbas läts, lahkõsi ka igänü tammõ urba’ ja nuur prisk leht tull´, niigu muilgi puil vällä, midä vanahalv edimält vannu lehti vaihõlõ tähelegi mõistaa-s panda’. Viimäte kui jo noorõ’ lehe’ ka suurõs kasvi’, sis viil kavatú mehekene ar, et tammõl katõkõrdsõ’ lehe’ omma’, ja ta Jumalalt petetüs om saanu.
Ütlemata tikõ vihaga tormaú tä tammõ mano, kakk´ ja kisk´ kõik vana’ ja vahtsõ’ lehe’ ümbretsõõri túalklikadsõs, et tamm ka nii kavval puu olnu, ja tedä nii rängäste petnü. Tuust aost saani kasuvatki tammilõ túalgulidsõ’ lehe.
Vanahalv jätt´ Jumala pääle lootusõ maalõ, ja pallõ-i inäp kunagi Jumalat, kes tedä ka kunagi kuulma saa-i. Tä naaú niigu innegi ilma-maad pite ümbre käümä, ja säält ja täält toitu roitma.
Kirja pannud Jaan Sandra.
teisipäev, 1. 03. 2016
Urvaste 1972: Kui esimesel märtsil tuul puhub üle vehmre hobusesaba, siis jüripäeval talleke väljas süüa ei saa.
esmaspäev, 29. 02.
Märjamaa 1936: Liigaastal olla tüdrukutel ja lesknaistel luba kosjas käia.
pühapäev, 28. 02.
Saarde 1929:
Kui noaga midagi ära lõigatud, või niinimetatud „ära veristatud“, siis tuleb selle sama noaga kohe kolm korda üle haava tõmmata, üteldes:
Võta valu, väitsekene,
tee terveks käekene,
et saaks homme tööle minna
teisel päeval teise töösse.
laupäev, 27. 02.
Võnnu 1896: Ükskord elanud üks rikas mees ja vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud, et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka.
Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, sääl käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld.
Kui rikas mees seda kuulis, oli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil oli õnn tuletiku sees.
Kirja pannud Peeter Rootslane.
reede, 26. 02.
Iisaku 1992: Kas sul on hea mälu? – On. – Mis värvi on kiirabiauto? – Valge. – Mis värvi on miilitsaauto? – Kollane. – Mis värvi on tuletõrjeauto? – Punane. – Mida ma sinult kõige esimesena küsisin?
(Õige vastus: kas sul on hea mälu?)
neljapäev, 25. 02.
Rõuge 1894: Kui silmad sügelevad, saad naerda, rõõmu.
kolmapäev, 24. 02.
Rootsi, Stockholm 1956:
Vändra polka [mp3]
Täna on 125. sünniaastapäev legendaarsel kandlevirtuoosil Kandle-Jussil ehk Johannes Rosenstrauchil (1891–1958). Kandle-Jussi kohta kogutud andmete põhjal olevat ta hästituntud pala „Vändra polka“ autor. Noodistuse leiab Guldžahon Jussufi peagi ilmuvas raamatus „Kandle-Jussi ehk Johannes Rosenstrauchi muusikapärand“ (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016).
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/kandlejuss/13.%20V%C3%A4ndra%20polka.mp3
teisipäev, 23. 02.
Tori 1961:
Millal siis seda? Ikke isa tegi võid ja laulis ja siss meie, lapsed, ootasime seal võileiba ja kuulasime juures siss.
[Kokku, kokku,] kooreke,
midadi-mädadi, männake!
Kibadi-kobadi kokku mingu,
midadi-mädadi mättad tulgu,
taevast tulgu, sisse mingu,
ümmer männa mitsa-matsa,
leiva peale litsa-latsa,
ah, ah, ah, ah!
Lastel lõbus tantsu lüia,
võid ja pehmet leiba süia,
ah, ah, ah, ah!
Laulnud Liisa Kümmel.
esmaspäev, 22. 02.
Käina 1896/7: Peetribest hakkavad keik puuraad ja heinakõrred lund vihkama ja sööma.
pühapäev, 21. 02.
Võnnu 1897:
Kui teise inimise viha teise peale tulnud, siis aetud seda nende sõnadega ära:
„Mine minema, hüpaten,
rõõmusten, karaten.
Mine minema, laulmisen,
mängmisen, tandsimisen.
Mine minema, ilususen, rahulisen, armsusen!“
Kirja pannud Peeter Rootslane.
laupäev, 20. 02.
Türi 1967:
Öeldi „Tere jõudu!“, kui keegi tööd tegi. See vastas: „Jõudu tarvis!“ või „Vaja“.
Kui ei anna jõudu, siis küsib: „Kas sa kellaga siga oled näinud?“
„Jätku leiba!“ – „Jätku tarvis“. Seda öeldi söögiajal.
„Jumalaga“ ja „Head aega“ öeldi lahkumisel. „Nägemist“ ka, kui jälle on lähemal ajal tulemas.
„Aitüma saunakütjale“ öeldi ka, muud ei tea.
reede, 19. 02.
Rõuge 1924:
Viruskundra, veritside hammastega, musta näuga, pureb lapsi, kes teda ärritavad – ei lase magada. Virus on puurehetoas tühi ahjutagune, et tuli seina kuumaks ei aja ja tulekahju ei saa. Altpoolt täideti uut ahju tehes liivaga, pealtpoolt tühi. Ei pühitud mitte tihti, ainult toomapäeval aeti viruskundra välja luuaga ja suvel korjunud nõe, tahma, tolmuga. Lapsed pugesivad tihti üksteise eest ära peites virusesse ja tegivad hamed nõega mustaks. Emad hirmutasivad: „Ära mine virussehe, viruskundra on seal!“
Katkes hammas kaheksa-aastasel, üteldi: „Viruskundra, säh sulle luuhammas, anna mulle raudhammas asemele. Kõvem.“
Suuremad lapsed pandsid tulise süe suhu ja õhutasid hammaste vahel. Hambad punetasid pimedas toas ja nooremad nägidki viruskundra hambaid.
Kirja pannud Jaan Gutves.
neljapäev, 18. 02.
Tartu 1995: Kunst on tõsine asi. (Tõsine asi on kunst, kunst on asine tõsi ja nõnda edasi.)
kolmapäev, 17. 02.
Helme 1889: Kel tõine varvas pikem kui esimene (suur varvas), see peab kurja naise saama, kes mehest üle peab olema. On mehel teine varvas lühem, siis saab ta naisest üle olema.
teisipäev, 16. 02.
Peetri 1935:
Ameerikasse sõit
Kõik istuvad ringis. Üks ütleb: „Ma sõidan Ameerikasse.“ Teine küsib: „Millega?“ See peab vaatama vasakpoolset paarimeest. Kui tal on pikad juuksed või ükskõik, mis omadus, siis ta peab ütlema niisuguse asja või omaduse, mis on vasakpoolsel mängijal.
Kirja pannud Ilse Nääga.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1499
esmaspäev, 15. 02.
Torma 1909: On seltskonnas jutt seisma jäänud (enamasti ikka majas, hoones), siis öeldakse selle kohta järgmine kõnekään: „Ega mõni haige majas ole, et jutt seisma on jäänud?“
pühapäev, 14. 02.
Pärnu 1875:
Oh mina vaene võõral maal,
suure raske risti all,
siit tulin seltsi otsima,
abikaasat nõudema.
Armas sõber, tule sa,
saa mul seltsiks olema!
Langen su ette põlveli,
kätt sul annan kõvasti,
suud sul annan südamest,
oh ma palun, oh ma palun,
ära jäta maha mind!
(Väga tuttav seltskondlik ringmäng.)
(Kirja pannud Matthias Johann Eisen).
laupäev, 13. 02.
Torma, Tõnussaare k 1938:
Ühekõrra eksisin metsa. Käisin ja ulkusin ringi. Kolm kõrda tulin tagasi jälle samale kõhale. Õikusin ja õikusin, metsaljas kuri-ing õikus mulle vasta.
Metsaljas piab sial kõhal õlema metsas, koho kedagi on matetud. Metsaljas pidi ikke neske inimesemooduline õlema. Vai kellele ta ennast näitab, mudku õigub vasta. Metsaljas on kuri, ei täma iad tie kellelegi.
Jutustanud Mari Pärn, kirja pannud Armilda Hallik.
reede, 12. 02.
Kadrina, Kõrveküla k 1949:
Vanasti olnud Kuu tehtud päris puhtast tukatkullast, kuid selle on kullamaiad ära varastanud ja läinud eha lõpul kuhugi kiriku surnukabelisse, et oodata, kui kõik inimesed oma käimise lõpetavad ja siis hakata Kuud jägama. Surnukabel asetsend kõrtsi ligi ja enneammu olnud surnukabelisse sisse läinud viinauima välja magama keegi kõrtsivend. Ja nüüd, kui Kuu vargad Kuuga sisse tulnud, muutunud surnukabel peaaegu poolvalgeks, kuigi Kuu oli topitud mustaks tehtud kotti. Kõrtsivend ärganud just siis ülesse, kui Kuu vargad lõhkunud nüri kirvega Kuu silmnägu, löönud korra ja löönud teise, kui kõrtsivend viinauimas peaga käratanud: „Ära löö, ma hüüan appi!“ Mehed ehmatanud ja visanud kirve tagasikätt nurka, vähe puudus, et kõrtsivennale ei trehvanud vastu silmi. Kartes, et Kuu vargad ehk võivad veel tagasi tulla, oodanud kõrtsivend ja kui õige palju aega oli mööda läinud, tõusnud nurgast ülesse, toppinud Kuu uuesti kotti ja võtnud nurgast ka vargate kirve sõjatapriks kätte, vinnanud koti Kuuga turja ja alganud tee
konda. Kuigi Kuu oli olnud paras raske kandam, tassinud kõrtsivend teda kolm penikoormat ja seal üteld Kuule: „Sa oled liiga ilus ja et sind enam tulevikus keegi ei tahaks varastada, siis mina kui joodik ja kõrtsivend määrin sinu mudaga nii, et sinust jääb paistma igas kuus kaks korda sirbitaoline serv, sel ajal, kui oled kõige kõrgemal, võid näidata oma palet täies hiilguses, aga niipea, kui jälle hakkad inimeselastele ligidale tulema, kata oma nägu kinni ja ükski varas ei taha sind enam puutuda.“ Vaevalt sirbitaoline kitsas serv oli näha, kui mees teda hüpitas ja viimaks laotusesse lennutas. Sellest ajast peale vahetavat Kuu oma väljanägemist. Kuid joodikuid ei ole Kuu kuni tänapäevani unustanud ja pilkases pimeduses püüab Kuu läbi tungida paksudest pilvedest, et aidata eksival mehel teed leida.
Kirja pannud Johannes Valdur oma isalt.
Ilmunud Mikk Sarve raamatus „Kuu“. Tallinn, Varrak 2015.
neljapäev, 11. 02.
Jõhvi 1985: Aru noorelt peas ei ole, ei siis vanaduses ka enam juure tule, veel vähemaks jääb.
kolmapäev, 10. 02.
Rõuge, Haanja v 1932: Lokke armastab iga naine, kuid unes lokke omama tähendab oma vabaduse kaotamist.
teisipäev, 9. 02.
Vastseliina 1895: Kui vastlapääval livveldas ja rõõmus oldas, saap hää ja rõõmuline ajastaig sandile kui saksale, kes ennegi sis rõõmus om.
esmaspäev, 8. 02.
Torma 1996: Paroolid. „Ahv istub puu otsas“. (Pärit sõpradelt, kasutusel oli algklassides, vastus küsimusele: „Ah?“)
pühapäev, 7. 02.
Haapsalu 1992: Ära nuta, banaanike, homme sööb sind ahvike.
laupäev, 6. 02.
Häädemeeste 1968: Kassiimetaja on naisterahvas, kel rinnanööbid tarbetult lahti. Kui tüdruklastel nööbid eest lahti, küsitakse: „Kas sa kassi imetad või?“
reede, 5. 02.
Tarvastu, Mustla l 1939:
Vanaema jutu järgi olnud Siniallikus suur rahapada täidetud hõbeda ja kullaga. Sangast läbi olnud jäme palk. Palgi otsad olnud kaldal teine teisepool. Sangki paistnud osalt veest välja. Kui aastase varsaga mõni üle hüppab, saab rahapaja omale. Palju inimesi olnud katset teinud, aga ei ole õnnestunud ühelgi. Üks teinud ka proovi. Istunud varsa selga. Hüpanud palgile. Palk murdunud ja rahapada vajunud põhja. Mees uppus ühes varsaga. Praegugi on näha palgi otsad kaldal. Vesi on Siniallikus sinine, sest ta on sellest oma nime saanud. Siniallik on raudteejaam Viljandi-Pärnu liinil. Viljandist esimene jaam Pärnu poole. Siniallik asub samanimelise jaama vastu.
Jutustanud Mari Rebane, kirja pannud Harri Rebane.
neljapäev, 4. 02.
Setomaa, Meremäe k 1992:
Nurgakull ehk Kirp
Üks on „kirp“. Ta ajab teisi taga. Kui tagaaetav jookseb nurka, ei saa teda lüüa ja nii peab kirp teist taga ajama hakkama. Kui enam nurgakirpu ei taheta mängida, tuleb lugeda nii:
„Viis kord viis on kakskümmend viis,
tšurr, ma enam ei mängi!?“
Siis ei tohi seda mängijat enam kirbuks lüüa.
Mängijaid on neli või rohkem. Nurgas ei või lugeda ega ka joosta.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
Hulk mänge värskes kaardikomplektis „Head eesti mängud“ (Loovhoog 2016. Valminud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja folkloristika osakonnaga.) Väljaannet esitletakse täna kl 18.30 folkloristide XI talvekonverentsil Viljandimaal.
kolmapäev, 3. 02.
Kärla 1942: Kui tuleb pahandus, siis ööltakse: Must käis, jooksis vahelt läbi ehk läks vahelt läbi.
teisipäev, 2. 02.
Anseküla 1900: Kui küünlapäeval pea siledaks kammitakse ja siis õlut juuakse, siis seista juuksed sui siledad ja pale punane.
esmaspäev, 1. 02. 2016
Otepää 1894: Kass olev küinglekuul pimme, ei näkev rotti, sis lastas kassil taren olla ja andas süvvä käest.
pühapäev, 31. 01.
Saarde 1934: Kui on teinud päeval mõnda kurja või pattu, siis peab ta seda kurja või pattu andeks paluma enne, kui päikene looja lähab. Siis saavat ta kurja või patu kergemine andeks, kui siis, kui jätab andeks palumise edespidiseks, või teiseks päevaks.
laupäev, 30. 01.
Simuna 1973: „Kuhu selle rõõmu ots siis ulatub“ – öeldakse, kui millegi üle eriti rõõmustatakse.
reede, 29. 01.
Kose, Tuhala v 1897:
Laibasööjast pruut
Ükskord on üks mees taht omale ilusat naist saada ja otsind kõik mailma läbi, aga ei ole leind. Läind siis viimaks targa käest nõu küsima. Tark õpetand: „Mine kolm neljapääva õhtud kolme risttee peale ja ütle seal kolm korda: „Kurat, too mulle ilus naene!“ Siis saad sa kolmandemal neljapääva õhtul ilusa naese kätte.“
Mees tänand tarka hea õpetuse eest ja läind kohe järgmisel neljapääva õhtul kolme risttee peale ja hüünd kolm korda: „Kurat, too mulle ilus naene!“
Teisel neljapääva õhtul käind jällegi kolme risttee peal ja ütlend kolm korda: „Kurat, too mulle ilus naene!“
Kolmandemal neljapääva õhtul läind jällegi kolme risttee peale ja ööld kolm korda: „Kurat, too mulle ilus naene!“
Ja kohe selle peale tuld üks must herra metsast välja, piltilus tüdruk käekõrval ja ööld isse: „Siin on so naene. Võta teda ja vii oma koju!“ Ja isse kadund ära, justkui maa alla vajund.
Mees old väga rõõmus oma noore ilusa naise üle, läind selle peale koju ja eland väga õnneliku elu mõni aeg. Aga viimakshakkas naene kippuma sugulaste juure minna ja kutsus meest ka ligi. Esteks ei taht mees minna, aga viimaks ometi läks, sest et naine temale rahu ei and. Said nemad tüki maad läind, siis tuli üks kabel vasta. Seal ütles naine mehe vasta: „Oota mind siin natuke! Ma lähen oma sugulaste haudasi vaatama.“
Läindki. Old vähe aega ära, tuld jälle tagasi. Hakand siis jällegi edasi sammuma. Saand tükk maad läind, tuld jälle üks kabel vasta. Naine ööld jälle mehele: „Oota siin vähe aega! Ma lähen oma sugulaste haudasi vaatama!“
Mees ei ole taht lasta minna, aga naine põle sest hoolind, läind ikka. Old tüki aega ära ja tuld siis jälle tagasi.
Hakand siis jälle edasi minema. Saand tükk maad jälle läind, siis tuld jällegi üks kabel vasta. Naine jällegi meest paluma: „Las ma lähen oma sugulaste haudasi vaatama!“
Mees ei ole koguniste enam taht lasta minna, aga naine läind sellegi pärast. Aga nüüd on tema väga kauaks ära jäänd, ei ole tagasi tuld ega tuldki.
Viimaks läind mees vaatama, et kus naine ometi nii kauaks jäi. Seal nägi mees oma naist ühes hiljuti maetud surnu haudas surnu luid ja liha närivad. Mees kutsund naise sealt ära ja teind ühe pihelgapuust silmuse, visand naise kaela ja taht hakata naist peksma. Saand ta ühe vopsu temale and, kadund naine ära ja üks suur must lehm suurte silmadega vahtind tigedalt mehe otsa. Nüüd saand mees aru, kis temale selle naise tõi ja mis elukas tema naine oli.
Nüüd pöörand mees tee pealt otsa ümber ja läind kohe ligema kirikherra juure ja kaeband oma häda sellele. Kirikherra noomind meest ja pand teda öösseks kirikusse altari ette seisma, and piible temale ette ja risti kätte ja käskind meest lugema hakata. Ja nii kaua lugeda, kui kukk lauld saab.
Mees võtt risti kätte ja hakand piibelt lugema. Kui juba kesköö kätte jõund, siis on kurjadvaimud kirikusse tuld ja mehe kallale kipund, taht meest ära viia ja tükind juba üsna mehe ligi. Aga korraga on kukk lauld ja kohe on kurjadvaimud taganema hakand. Kukk lauld teist korda, juba läind nemad ukse alla. Aga kui kukk kolmat korda lauld, siis pand põrgupoisid ülepea ja -kaela põgenema.
Nüüd läks mees kirikherra juure ja tänas teda, et ta teda kurjavaimude küüsist peastis. Kirikherra pani mehe veel üheks ööks kirikusse, aga nüüd ei tuld põrgupoisid enam teda kiusama. Siis saatis kirikherra mehe koju.
Nüüd hakkas mees hoopis teist elu elama. Ei himustand enam ilusad naist, vaid võttis oma külast ühe tubli tööka elatand tüdruku omale naeseks ja elasivad ausad ja rahulist elu edasi kunni surmani.
Jutustanud Jüri Kivistik, kirja pannud Tõnu Wiedemann.
neljapäev, 28. 01.
Peetri 1972/73:
Tädi tuli linnast
Mängijate hulgast valitakse mängujuht, kes kehastab tädi.
Mängijad istuvad toolidel. Mängujuht tuleb ja ütleb: „Tädi tuli linnast!“ Mängijad küsivad: „Mis ta tõi?“ Mängujuht vastab: „Tõin tamputi.“ Kõik mängijad hakkavad ühe jalaga trampima. Lapsed küsivad: „Mida veel?“ – „Tõin ringati.“ Mängijad hakkavad lisaks jalaga trampimisele ka käega ringe tegema. Nii võib tädi linnast tuua nooguti (hakatakse peaga noogutama), pilguti (hakatakse silma pilgutama), nuusuti (nuusutatakse õhku), küüruti (küürutatakse ette) jne. Kui ese, mis linnast tuuakse, öeldakse mitmuses, nt tõin tamputid või ringatid tuleb tegevust teha kahe käe või jalaga.
See, kel segamini läheb, saadetakse mängust välja.
Vodja 8-klassilise kooli mängude saadetisest, juhendas õpetaja Saima Paeoja.
Mängukaartide "Head Eesti mängud" esitlus täna kell 17.00 Tartu Kaubamaja Apollos.
kolmapäev, 27. 01.
Pärnu-Jaagupi 1985: Kui keegi koperdab, komistab ja libastub, öeldakse, et ta on nagu lehm libedal jääl.
teisipäev, 26. 01.
Asundused, Venemaa, Omski obl, Orlovka k 1997:
Varjud lumel. Päev läheb kukesammu võrra pikemaks.
Foto: Astrid Tuisk.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14133-53138-04691
esmaspäev, 25. 01.
Varbla 1936:
Kui kellelgi on halb silm, siis kui see teise looma või asja kiidab, peab teine kohe salaja vaatama oma jalgade vahelt ja ütlema ise: „Laku perset, mis sul mu loomadega asja!“ See aitab kohe!
pühapäev, 24. 01.
Simuna 1892: Seest sile kui sibul, pialt karvane kui kratt?
laupäev, 23. 01.
Lüganuse 1971: „Kes ei hoia sellel ei ole“. – Seda ööldi mõisa toatüdrukute kohta, et teenitud palk tuleb hoiukassa viia. Proua vaatas kingad üle ja ütles: „Pole uusi vaja, need võib parandada“. Siis veel ütles: „Kes kopkat ei korja, see rublat ei saa.“ 1900 a ja varemgi.
reede, 22. 01.
Paistu 1895:
Mis massab muretsemine,
aitab hale ikkemine?
Mullu jõin murekariku,
toona eila tõise tävve.
Nüid om mure muile lännu,
kahju muile kaldunesse.
Neiukeise noorekeise,
veli hella vellekene,
nüid om ilu õnne aiga,
nüid om lusti rõõmu aiga,
nüid jooseb ilu ehena,
nüid jooseb pidu perana,
rõõmu kõrvan na kõnelive,
nalja manna maadeli.
Kirja pannud Hans Lensin.
neljapäev, 21. 01.
Rõuge 1927:
Ruuksu külas Rõuge vallas Võrumaal elanud vanaeit, kes palju kuntse teadnud, mille abil ta abiotsijaid arstida võinud. Vahel vaadanud ta viina pealt tõtt, loksutanud pudelit, nii et vaht tekkinud, siis on ta näinud, mida ta näha tahtnud. Nii seletanud ta sageli inimestele nende elulugu.
Kord läinud naine lapsega vanaeide jutule, sest laps olnud juba kaks aastat vana, kuid pole käima hakanud. Vanaeit öelnud, et laps olevat ristkammitsas, tarvis kammitsaid raguma hakata. Läinud lapsega tükiks ajaks toast välja. Kui vanaeit tagasi tulnud, läinud ta nurka ja käskinud lapse ema eneselt küsida: „Mis sa teed?“
Ema küsinud.
Eit vastanud selle peale: „Kammitsaid raon.“
Ema läinud arstimise järele koju, laps hakanud juba vähe käima.
Vanaeit käskinud ema teine kord neljapäeva õhtul tulla. Läinud siis ema ja lapsega teele, kust kolm haru välja läinud ja käskinud jälle ema küsida: „Mis sa teed?“
Ise posisenud lapse juures ja öelnud: „Kammitsaid raon.“
Sellejärele saanud laps täiesti tugevaks, hakanud korralikult käima. Oma „kuntsidega“ olevat ta palju inimesi terveks teinud.
Jutustanud Leena Märdimäe, kes lapse emaga esimesel korral ise kaasas käinud, kirja pannud Adele Kõrge.
kolmapäev, 20. 01.
Sangaste, Restu k 1929:
Vanaema on tagumises toas haige. Eestoas kuuleb ta samme. „Kiä sääl kõpa?“ küsib.
„Mina, memmeke!“ vastatakse.
„Selle kõpa nigu hiireke,“ ütleb vanaema.
Pisut aja pärast kuuleb ta uuesti samme.
„Kiä sääl kõpa?“ küsib jälle.
„Mina, pernanõ,“ vastatakse.
„Selle tampa nigu hobõnõ!“ ütleb vanaema.
Jutustanud Juhan Müllerson, kirja pannud Linda Müllerson.
teisipäev, 19. 01.
Lüganuse 1964: „Väsind kui jahikoer!“ öldakse iseenda kohta. Oli käibel enne ja nüüd igas põlvkonnas.
esmaspäev, 18. 01.
Hargla 1914:
Sõitis keegi talumees linnast koju poole ja oli halvas tujus. Lund sadas ja oli külm. Mehel hakkas külm ja ta hüppas saanist välja, laskis hobusel tasakeste minna ja sammus ise taga. Korraga kuuleb ta enese taga kohinat, ta vaatas enese taha ja näeb, et üks suur kaharate okstega kuusk tema järele ruttab. „Hei, külamees, pea kinni,“ ütleb kuusk, „ma tahan ka sinuga ühes sammuda!“
Külamees kargas saani, et minema sõita.
Kuusk muutis ennast meheks ja kargas mehe kõrvale saani.
Külamees vaatles teda ja tundis, et ta kurat on, ja küsis kuradilt: „Kuhu tahad sa minna ja mis su nimi on?“
„Minu nimi on Ispel Purilase talust ja tahan kodu minna.“
Selle aja sees olivad nad [jõudnud] külamehe maja lähedale ja kukk laulis. Kurat ehmatas ja ütles: „Siitsaadik on minu tee.“
Ta tahtis saanist välja karata, aga ei saanud, mees oli teda sabapidi kinni sidunud. „Ole nii hea ja lase mind lahti, ma toon sinule kotitäie kulda.“
Mees uskus ja laskis kuradi lahti. Kurat kargas saanist välja, muutis ennast kuuseks ja kadus ära.
Mees ootis teda kaua aega, kuradit ei tulnud.
Kirja pannud Hugo Paltsep.
pühapäev, 17. 01.
Vändra 1897: Tõnisepäeval ei ole tööd tehtud. Selleks päevaks olnud õlut tehtud ja söök olnud alati laua peal. Kui mõni külainimene tulnud, siis antud talle kohe süüa. Tänada pole söögi eest tohtinud.
laupäev, 16. 01.
Tallinn 2013:
Meie peres armastatakse palju anekdoote rääkida. Ikka juhtub, et seltskonnas midagi räägitakse, mis toob meelde mingi lõbusa seiga või mõne anekdoodi. Huvitav on aga see, et minul ja mu õel tulevad samade märksõnade peale meelde täpselt ühed ja samad lood. Oleme väga erinevad, aga on juhtunud mitmeid kordi, et hakkame korraga rääkima täpselt üht ja sama asja, kusjuures ka täpselt sarnase intonatsiooniga.
On üks vana anekdoot, mis natuke halvustab miilitsaid. – Kuidas miilitsad kontrollivad, et vilkur töötab? Üks keerab rooli, teine paneb pea liikuvast autost välja, vaatab auto katusele ja ütleb: „Töötab – ei tööta, töötab – ei tööta, töötab – ei tööta...”
Kord sõitsin oma õega koos tuttava autos kodu poole, mina istusin juhi kõrval, tema tagumisel istmel. Lähenesime raudteele, ülesõidu juures vilkus fooris kollane tuli. Ja niipea, kui me seda nägime, hakkasime kohe nagu ühest suust kordama: „Töötab – ei tööta, töötab – ei tööta, töötab – ei tööta...”.
(Kogumisvõistluse „Minuga juhtus üks naljakas lugu“ kaastöödest.)
reede, 15. 01.
Tarvastu 1968:
Kalevipoja (või Vanapagana) kivi Võrtsjärves.
Foto: August Kiisla. Foto saadetud 1969. aastal korraldatud fotovõistlusele „Rahvaluulega seotud kohad ja nähtused“.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14139-69416-04693
Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse kogumise võistlus „Minu maastikud“ saab tänasega läbi.
Ootame siiski rõõmuga ära kõik juba alustatud kirjutised, kui need jõuavad meieni mitte hiljem kui järgmise nädala alguseks. Kiiret sulge!
neljapäev, 14. 01.
Saarde 1938: Taliharjapäeval olnud taludes viisiks värsket taari teha ja sunnitud peret tubliste jooma, sest siis seisvad priske nagu purikas (haug) Tõitoja jões.
kolmapäev, 13. 01.
Kõpu 1895: Kõnekäänud.
Nüid ajab lund maha kui kottiga.
Öö on pime kui kott, ninda et sõrmegi suhu ei näe pista.
teisipäev, 12. 01.
Torma 1972: Haiget lohutati sõnadega: haige ümbert on terve.
esmaspäev, 11. 01.
Jõelähtme v, Võerdla k (Jõelähtme khk) 2016:
Võerdla küla Jõelähtme vallas Harjumaal on minu jaoks oluline koht, kuigi siinset aastasadu vana traditsioonilist külamaastikku ei saa minu lapsed kunagi näha.
Võerdla külale sai saatuslikuks Maardu fosforiit. --- Oma kodude kaotuse ja fosforiidikaevanduse ajaga seotud mälestusi jagasid minuga 2009. aastal mitmed Võerdla küla endised ja praegused elanikud.
Tiit Truumaa (1936–2011) Ületee talust:
Kui jälle lõhkama hakati, pandi isegi maanteel liiklus seisma. Mehed punaste lippudega seisid teel. Paju tee juures ja Kostivere tee otsas. Laeng tehti ikka tugev. Mitte 10 väikest, nagu ette oli nähtud, aga üks suur. Siis saadi ka suur auk kohe valmis. Ühel korral vajuski selle suure laengu ajal Sirkli talu vana hoone laiali. Samamoodi vajus kokku ka pool küüniseina. Kui lõhkama hakati, teavitati sellest tavaliselt ja lastel kästi keldrisse varjuda. Oli ka kordi kui ei teavitatud. Kord lendas suur kivilahmakas 200 liitrisesse veenõusse. Jõudu oli tal veel nii palju, et põrkas veenõust edasi Moskvitsi katusele ja lõhkus selle. Kord lendas lõhkamise ajal suur kivisadu maja plekk-katusesse. Katus oli kui sõelapõhi. Pärast tulid lõhkajad ise vaatama. Kombinaadi töömehed tinutasid katuseaugud kinni, kuid see töö tuli mõne aja pärast kohalikul katusemeistril õigesti ümber teha. ---
Piret Pintman-Hellaste kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
Vt. pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“.
https://www.facebook.com/minumaastikud/
pühapäev, 10. 01.
Kuusalu 1962: Poig jo purjestab, enne kui isa ilmale sündüb?
laupäev, 9. 01.
Emmaste, Külaküla k 1938: On kirp parema kää peal, siis saab äid sõnumid kuulda, on vasaku peal, siis albu.
reede, 8. 01.
Rõuge 1912:
Mees raiunud mõtsas puid. Külm olnud kange ja mehel olnud külm ja nälg.
„Oh tuleks surm!“ hüüdnud mees, „ja päästaks mind sellest vaevast!“
Ja surm olnud sääl ja ütelnud: „Miks sa mind hüüdsid?“
„Ei mina pole hüüdnud,“ vastanud mees surmale. „Võib-olla et mõni tõine kuskil hüüdis, aga mitte mina.“
Kirja pannud Märt Siipsen.
neljapäev, 7. 01.
Narva 1896:
Tüdruk läinud naabriperesse sauna. Enne küsinud ta perenaese kääst: „Kas on oma pererahvas veel saunas?“
Perenaene vastu: „Ei, kõik on juba käinud, saunas ei ole kedagi.“
Tüdruk läinud sauna, näinud – ilus noor naesterahvas istunud seal ja pesnud ennast. Tüdruk mõtelnud: „Näe, seda perenaist! Ütleb, et saunas kedagi ei ole, aga ommetegi on siin pesijaid.“
Tüdruk teinud enese riidest lahti ja küsinud võera pesija kääst: „Kas tulist vett on veel?“
Pesija ei lausu kedagi, muudkui peseb ennast kärmeste edasi. Tüdruk kordanud oma küsimist. Seekord vastanud võeras kärmeste: „Jah on.“
Tüdruk läinud lavale vihtlema, võeras naesterahvas aga valmistanud selle ajaga temale kapa sisse vee valmis ja pakkunud seda tüdrukule. Tüdruk löönud aga kahtlaseks ja ei ole pakutud vett vastu võtnud. Selle peale läinud võeras naesterahvas sauna kotta või vöörukse, nagu Alutaguses kutsutakse ja tõmbanud omale pika valge särgi selga.
Temal olnud pikad kullakarva juuksed ja ise olnud ütlemata ilus inimene. Siis läinud ta viuh! Uksest välja. Tüdruk kohe järel vaatama. Väljas ei ole aga enam midagi näha olnud, muudkui tua taha järve oli nagu lind lendanud ja senna ära kadunud.
Nähtus ei olnud muud midagi kui vesihaldjas.
Kirja pannud Johannes Sirdnak.
kolmapäev, 6. 01.
Karja 1939: Kolmekuningapää on jõulu änd, siis said õllepodid välja pekstud, pidi taari jälle akkama jooma.
teisipäev, 5. 01.
Jõgeva 2013:
Mõni aasta tagasi Tallinnas sattusin olukorda, kus minu kõrval valgusfoori all seisid Mitsubishi Lancer EVO ja Subaru Impreza STI. Rohelise tule süttides startis Mitsu põhjagaasiga, lootes, et ka Subaru juht vedu võtab, et järgmise foorini kiirendades kindlaks teha, kumb on ägedam mees. Subaru võttiski vedu, lülitades sisse peidetud vilkurid ja sireeni.
(Kogumisvõistluse „Minuga juhtus üks naljakas lugu“ kaastöödest.)
esmaspäev, 4. 01.
Järva-Madise, Mägede k 1993:
See Mart [Jäneda küla Salu talu peremees Martin Tomp] oli muidugi omaette, ja Juuli ka – olgugi, et nad olid nagu metsatalus ja võiks arvata, et maailma asjadest ei teadnud midagi, aga kui Mardiga juttu ajasid, sa võisid terve maailma asjadest igal teemal temaga vestelda. --- Siin ju mõned rääkisid, et tal olid loomad toas, aga see oli pärast viimases lõpus. Mina mäletan, kui ma poisike olin, see oli naabertalu ja siis sai seal tihti käidud. See oli väga ilus talu, õu oli tal korras, kõik ooned olid ümberringi korras, siis oli tal seal mitu kõrva-oonet. Nii et loomad olid kõik seal. Kui nüüd kolhoosi värk tuli ja ainult üks lehm tohtis olla, ja lambad, siis lauta sai loomi vähe…. Kui laut oli loomi täis, siis oli neil soe talvel. Aga kui seal oli üksainuke lehm, siis muidugi akkas tal külm. Siis ta viis selle teise kohta väiksemasse ruumi ja kui lammastel talled olid, noh, siis ädaga pidi tooma tuppa. Siis ta tõigi ja siis inimesed räägivad, et mustad, et lambad toas ja nii edasi. No aga kus sa ädaga paned nad?
Jutustanud Harri ja Elna Talvoja, küsitlenud Jaan Remmel ja Mari-Ann Remmel.
Vaata kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (https://www.facebook.com/minumaastikud). Ootame veel 11 päeva kaastöid ERA selle-aastasele kogumisvõistlusele „Minu maastikud“!
pühapäev, 3. 01.
Häädemeeste, Orajõe v 1939: Mõisteldadi vanasti alati seukse vaikse tööde juures, pühade aeg ja nel'lapäeva õhtadel. Sii mõisteldasid läbisegi kõik noored ja vanad, kis aga täädis. Kuntsi ei täätu, see olli ajaviiteks ja nägu katsumiseks, kas teine sai üles või ei saanu. Ku üts ütles ja teine üles ei saanu, sis olli jusku üks võit. Minu nooremas lapsepõlves oli mu kodus tavaliseks talveõhtu ajaviiteks mõistatuste andmine, nagu seda nimetati. Isa kudus ühelpool laelambi kõrval võrku, ema ketras teiselpool, me lapsed istusime kahe vahel lambi all põrandal ja arutasime mõistatusi, mis vanemad andsid. Kui algas kooliaeg, siis olid õhtuti juba koolitükid vaadata, mõistatamine jäi enamasti pühapäeva õhtuks. Koolist tulles õhtuti me, Kura küla lapsed, tihti mõistatasime kogu tee omavahel ja saime sel teel uusi mõistatusi, mida omalt poolt vanematele üles arvata andsime. Ka isaisa andis meile, lastele, oma külaskäikude ajal sagedasti mõistatusi arvata.
laupäev, 2. 01.
Rapla 1937:
Haapsalu pool peeti ikka nääri-annepäeva. Siis keegi tööd ei teind, pandi hobune ette, poisid-tüdrukud istusid peale, pill oli kaasas, käidi mööda külaperesi, mürati ja tantsiti, tehti nall´a mitmet moodi. Kui ma Orgitusse tulin, oli see mo meelest nii imelik, et tööd tehti kohe nääripäeva järel. Meil oli veel anne lapsepäe ja lapse nimepäe nall´ategemise päevadeks.
reede, 1. 01. 2016
Juuru 1987: Iga uueaasta hommikul käisid minu vanaisa ja naabrimees üksteisel külas, et naised ette ei jõuaks, et ikka õnne oleks.
neljapäev, 31. 12.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1975:
Mäletan veel, kui meie noored olime, korjasime endid kuhugile sõbraana juure kokku ja hakkasime igasugusi nõidumisi korraldama, mida meile vanad inimesed õpetasivad. Täpne nõidumise õhtu oli vana-aasta lauba õhtu. Vanad inimesed ütlesivad, et teistel õhtudel nõidumised ei kuulutavad tõtt. Vana-aasta lauba nõidumised kuulutavad tõtt.
Vaatasime ka peelidest. Panime ühe suure peeli lauale. Peeli ette klaas puhast vett. Vee sisse klaasi lasime kihla- või laulatusesõrmuse ja veel kolm hernesuurust leivaraasukest. See asi peab korraldama üksikus toas, et ühtki inimesehinge seal tuas ei ole. See, kes nõiub, võtab teise peeli omale kätte. Istub niimoodu laua juure, et selle peelist veeklaas selgesti paistab sellesse peeli, mis su kääs on. Nõiduja hoiab üksisilmi vaatama oma kääs olevasse peeli sõrmuse sisse. Ainult hoia, et teine mõte sinu täies usus mõtteid ei sega. Siis näed, mis sõrmuse sees sulle su mõte näitab. Aga kui sind segavad teised mõtted, siis sa ei näe midagi.
Kirja pannud Rosalie Ottesson.
kolmapäev, 30. 12.
Kihelkonna, Taritu k 1935:
Inkel-vinkel
Seda mängitakse toas. Ühel mängijal seotakse silmad. Teised tulevad kordamööda ning koputavad talle pealaele ja küsivad: „Inkel-vinkel?“ Pime vastab: „Mine nurka.“ Koputaja küsib: „Mitu sammu?“ Siis ütleb pime mingisuguse arvu ning teine peab niimitu sammu kaugemale minema. Kui kõik on minema läinud, hakkab pime neid otsima. Keda ta kõige enne leiab, see jääb teises mängus pidajaks.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1801
teisipäev, 29. 12.
Setomaa, Rääptsova k 1980:
Elas vanaema väikse pojakesega. Neil ei olnud midagi süüa. Poja võttis õngõvaba selga ja läks jõe äärde kalu püüdma, et oleks, millega endid toita. Istus, istus, ja vaata tuligi kuldkala õnge otsa. Kuldkala hakkas paluma: „Lase mind vette tagasi! Ma toon sulle ühe väikse karbikese.“
Pojakene laskiski kuldkala vette tagasi. Kuldkala tõigi karbikese pojale. Ta ütles: „Mida sa tahad, seda sa saad tolle karbikese käest.“
Poiss hakkas proovima karbikest. Pani ühest käest teise ja ütles: „Karbikene, karbikene, anna mulle süia!“
Ja näe! – korraga oli kõik laud vanaema majas toitu täis. Ja pärast tahtis joba uusi riideid. Siis pani karbikest ühest käest teise ja palus: „Karbike, karbike, anna uusi riideid!“
Ja näe! – uued riided juba varnas.
Siis vanaemaga rääkisid, et meil on väga vana maja, küsime uue maja. Ja vaatavad hoovi pääle – uus ilus maja ongi õues.
Nüüd oleks vaja autut. Ja palus ikka karbikese käest, et anna autu.
Ja näe! – autu seisab uue maja juures. Uus ilus „Žiguli“.
Siis võttis poeg vanaema ka peale ja sõitsid. Ja pärast mõtles poeg, et oleks vaja viina ka pääle paluda.
Paluski karbikeselt. Ja saigi kasti viina ka pääle.
„Ah, joon ühe pudeli ära, siis on parem sõita,“ mõtles poeg.
Jõi pudeli ära. Sõitis, sõitis, kuni sõitis silla päält alla jõkke ja uppuski ära. Läks auto ja karbikene ja kõik.
Ma lastele aja neid muinasjutte.
Jutustanud Aleksandra Padumäe, kirja pannud Erna Tampere.
Ilmunud raamatus „Ussi naine. Muinasjutte soovide täitumisest“. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015. Raamatut esitletakse täna Haapsalus toimuval muinasjutuseminaril kell 15.00.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=75
esmaspäev, 28. 12.
Kihelkonna, Läägi k 1939: Kehila ja Läägi külade vahel Hiie niitis, Hiie pere juurest natuse maad, on suur hall kivi, millest räägitässe, ät selle toond kurivaim. Kurivaim tahtand selle kivi viia Kihelkonna kirgu ukse ede, ät rahvas änam kirku äp saaks. Ühe pere kukk (Jüri Alas Kehilast nimetas seda talu Kukelaulu taluks) lauland umbest ning kivi kukkund sõnna maha. See on sääl niitis igavene ull koht, kohes inimesed ikka ää kaduvad. Ühekorra üks Tammese küla mees keind niitis poole pääva ning tulnd midu ning midu korda sõnna kivi juure tagasi. Kehilast Kaibiste Miina olnd ühekorra vassigatega iganis ädas. Küll lapsest saadik sääl niitis keind, äga äi osa koju minna. Sönna olid ka möned teised ää kadund. Äi tee, mis ull asi sääl kohas küll on?
Jutustanud Sohvie Tõkman, üles kirjutanud August Tõkman.
Ootame maastikega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele Minu maastikud!
https://www.facebook.com/minumaastikud/?ref=br_rs
pühapäev, 27. 12.
Otepää 1890: Vanamiis alastõ, hamõ pää otsan?
laupäev, 26. 12.
Anna 1956: Jõulud olid suured pühad, enne teist püha ei tohtind mingit nalja teha. Teisest pühast aland mängud ja naljad.
reede, 25. 12.
Suure-Jaani 1903: Umbes paarkümmend aastat tagasi rutanud Kolga-Jaanis Karussaare talu peremees iga jõulu esimene püha ruttu kirikust välja ja tuhatnelja kodu ajama, et enne teiste kirikuliste tulekut kõik tööriistad – adrad, äkkid, vikatid, rehad jne. – ära liigutada, siis pidava suvel töö hästi edenema ja teistest ees olema. See talu on alati tööga teistest ees olnud.
neljapäev, 24. 12.
Türi v, Kabala k (Pilistvere khk) 2007:
Egedi, pegedi, tsugadi, mäe,
aabul, paabul, dee-mee-nee,
eks, peks, pulli puks, nau!
(selle rääkis mulle ema oma lapsepõlvest).
kolmapäev, 23. 12.
Nissi 1930: Jõulureede õhta käidi juba saunas.
teisipäev, 22. 12.
Haapsalu 2015: Külastasime 24. novembril klassiga Tõrukese lasteaeda, kus meil oli võimalus lastega päkapikkudest rääkida. Minu vestluskaaslaseks sai 5-aastane Tauri. Tauri oli kindel, et jõulude ajal päkapikud söövad jõulutoite ja suvel teevad kingitusi. Tööd tehakse töökojas, kus kõigil on erinev töö. Näiteks üks töötab ühe masina kallal, teine teise masina kallal, ühed püüavad kingitusi, mis masinast välja tulevad ja viivad teise ja siis veel ühed teised pakivad. Kui küsisin, millal päkapikud puhkavad, siis arvas Tauri, et päkapikud magavad kohe peale jõule oma saani sees, ja need, kes sinna ära ei mahu, need magavad jõuluvana töökojas.
Päkapikumaastiku kirjelduse kirja pannud Joanna Rosenfeld, arhiivile saatnud Monika Undo. Kuni 15. jaanuarini 2016 ootame kaastöid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele „Minu maastikud“!
esmaspäev, 21. 12.
Mustjala 1958: Jõuludeks hakati õlut tegema toomapäeval. Sellel päeval käisid toomad, kel oli Toomas nimi. Toomastel olid valged laiad püksid ja valged särgid seljas, lakksäärikud jalas, suured tooripuud käes. Suured pikad puud selleks, et oleksid abiks veetoomisel, kuid tegelikult käisid ainult värsket õlut maitsmas. Käisid taludes, kus teadsid Tooma olevat. Meie külas oli mitu Toomast. Vanapoiss Tostna Toomas (nimetati Totsuks) hakkas tulema, läks teise juurde, võttis selle kaasa ja läksid edasi.
pühapäev, 20. 12.
Laiuse 1937: Parem kaks kargamas kui viis vingumas. Seda öeldakse karja ja hobuste pidamise kohta. Et: parem olgu neid vähem, et nad täiesti tugevad on. Aga kui neid palju on ja nii jõuetud, et jala eest ei jõua ära minna, siis ei ole palju sest midagi kasu.
laupäev, 19. 12.
Jämaja, Türju k 1977: Kui raske asi tösta, sis hüittakse: „Hunt tule abi!“
reede, 18. 12.
Kirbla 1969: Üks pidu, pidu aladi, ei argipäeva põlegi.
neljapäev, 17. 12.
Märjamaa, Vaimõisa 1990:
Üks oli teise peale vihane. Keegi oli temale teind, ütelnud: „Säh, söö, säh, söö, säh, söö!“ – Pärast sai aru, et see ütleja oli hoopis võõras. – Nii saab teise võimust üle.
kolmapäev, 16. 12.
Otepää, Sangaste 1893:
„Kuis te pool kapsta kasvasse?
„Kui rattarummu.“
„Hää küll.“
„Kos tas hää: kitse seivä ärä.“
„Paha küll.“
„Kos tas paha, kitse tapi ärä – sai liha.“
„Hää küll.“
„Kos ta siis hää: lätsi perämist kintsu suitsutama, läits tare palama.“
„Paha küll.“
„Kos ta paha: teie vastse tare.“
„Hää küll.“
„Kos ta hää: lätsi perämist paari pääle panema, läits naine nappapitti vahele.“
„Paha küll.“
„Kos ta paha: võti noore naise jälleki.“
„Hää küll.“
„Kos ta hää: noorel naisel pällu latsi.“
„Paha küll.“
„Kos ta paha, latsil laja kõrva.“
„Hia küll.“
Kirja pannud Jaan Tammemägi.
teisipäev, 15. 12.
Narva 1896: Eba-armastuse kohta lausutakse: „Ta armastab sind nagu koer luuavart.“
esmaspäev, 14. 12.
Tartu 2013:
Augustis 2005 juhtus minuga see, mis värskete tudengitega ikka juhtub – ühikataotlus oli jäänud ripakile ja järjekord ulatus sadadesse taotlustesse. Pakuti kohta Narva mnt 89 vanasse ühikasse.
2005 oli veel see aeg, kui ühika wc-uksed tähendasid kahte rohelist klappi, mille vahele jäi suurem või väiksem pragu ja wc-s tuli käia oma prill-lauaga. Duširuumides oli remont tegemata, köögid-kraanikausitoad olid sinepikarva seintega ja krohvi kukkus. Aeg-ajalt kohtasime ka prussakaid, sest üldtõrjed polnud mõiganud. Meie külmkapil – väike, vana ja plärisev – oli prussakate auks poster. Kutsusime oma koduloomi Hugodeks. Võrdluseks ajahüpe aastasse 2012 kui wc-d on täitsa viisakad ja lukustatavad, enamasti on lausa wc-paberit ja puha. Duširuume on korduvalt üle värvitud, mis ei sega neid küll hallitamast. Köögiseinad on helerohelised ja laed on valged ega kooru. Koridorid… on ikka samad, väidetavasti samasugused nagu 80ndatel. Prussakaid ei ole enam mitu aastat.
Moon Meieri kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
Ootame kuni 15. jaanuarini lugusid ka Sinu jaoks millegi poolest olulistest kohtadest!
Pikemat kirjeldust Mooni ühikamuljetest ja näiteid teistest kaastöödest saab lugeda võistluse Facebookilehelt https://www.facebook.com/minumaastikud/
pühapäev, 13. 12.
Kärla 1959: Enne joulu oli lutsipäe. Lutsid – küla noored, vana ka vöis menna, kes naljamees oli. Luuad olid seljas, pühkisid kõik pörandad ära. Kui pörandad ränkas olid, näitas see talurahva lohakust. Öhtu käisid, siis katsus igaüks omal ära koristada, nagu joulupuhastus akkas. Lutsid pole miskit tahtand. Kui tegid ringi toas ära ja nägid, et puhas oli, läksid minema.
laupäev, 12. 12.
Emmaste, Sõru k 1961: Iiuma olnd ennemuisde tühi maa. Egal pool kivisi, puid ja ränka täis mes ermus, ainuld metsaloomde eluase. Louna pool Saaremal aga eland inimesd. Sealtse vägimihe Suure Tölluse vanamatel sündind peele Tölluse veel teina poeg, kinele pantud nimegs Leiger.
Kirja pannud Jegard Kõmmus.
Leigri lugudest saab värvika ja värvitava ülevaate värskes lasteraamatus „Iiuma vägimihe Leigri seiklused“ http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=73.
Raamatut esitletakse täna kell 14 Kärdla kultuurikeskuse saalis.
reede, 11. 12.
Jõhvi 1893: Ei õle kullisid, kenega lunasta. Ei ole raha, minegä midägi õsta. Rahakott kurdab kõhuvalu. Rahakott on tühi. Rahakotil ei õle põhja all.
neljapäev, 10. 12.
kolmapäev, 9. 12.
Rapla 2007: Unenägusid näen väga tihti, olen nendes mäletamist mööda neli korda lennanud. Õudusunenägusid on mul väga harva. Võib tõesti olla, et unenäod lähevad täide. Ma ei tea seda, sest minul pole kunagi nii juhtunud.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
teisipäev, 8. 12.
Paistu 1893: Kui sel korral keegi külasse lähab, kui sääl mõni laps on sündinud, siis võetakse, on külaline meesterahvas, sellele kübar pääst ära; on naesterahvas, siis rätik. (Kas sellel midagi tähendust on, ei ole mina siiamaani tääda saanud, või on ta paljalt pruugiks).
esmaspäev, 7. 12.
Kihelkonna, Vilsandi s 1938:
Meil sii Aarma allikas elavad üks kena näkineiu. Seda olla näinud üks madrus ainult ükskord. Laevamehed tulnud maale nii õhtu ees ja läind siis kõik ära, üks jäänd maale, et külase tütruku juure minna. Polla aga tütruku juure saand, läin siis heinaküüni ja pand magama. Korraga ta kuuleb: nii kena lauluhääl tuleb Aarma allikast. Äkist näeb mees, et näkineiu istub küüni katusel ja kammib oma juukseid kuldkammiga.
Ta vaatab allika poole ja see näib taale nagu mõni kena „rahter“, kus inimesed sihes söövad ja joovad. Mehel tuleb meelde, et on neljasse õhta täiskuu. Ja sel ajal kutsub Aarma allika näkineiu kõikide laevameiste hingesi, kes Vilsandi juures hukkunud, oma juure sööma ja pidutsema.
Jutustanud Aleksander Kütt Vilsandilt, küsitlenud Aadu Toomessalu.
https://www.facebook.com/minumaastikud/?ref=br_rs
pühapäev, 6. 12.
Anseküla 1891:
Oh jäta viin ja õlut,
see tubakas ja tuli
kõik maha korraga.
Siis saad sa omal raha,
võid osta päriskoha
ja elada kui tubli mees.
Kirja pannud Friidu Peeters.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10349-55026-76103
laupäev, 5. 12.
Jüri 1939:
Vanapoisi seiklus tontidega
Vanas Nabala algkooli rehes elas kolm aastat tagasi üks vanapoiss ihuüksinda. Nüüd tahtis ta asuda elama teise kohta, ning ta müüs selle vana maja ära. Nüüd kui maja müüdud, hakkas uus peremees maja ära lõhkuma. Kui juba pool maja oli lõhutud, elas vanapoiss ikkagi sääl sees. Ühel hilisel õhtul, kui vanapoiss heitnud puhkama, kuulnud ta päält hirmust kolinat. Vanapoiss mõtelnud, et küla kassid kolistavad. Kui kolin vaikinud, olnud suur müts, Nagu oleks keegi toa päält alla hüpanud. Nüüd tulnud keegi uksest. Vanapoiss tõstnud pea üles, vaadanud, näha pole olnud kedagi. Sääl hakanud raamatu lehed krabisema ja jutupomin kostma, nagu keegi loeks. Nüüd katsunud keegi kole külma – nagu surnu – käega vanapoisi jalgu. Nüüd vanapoiss voodist välja ja naabertallu jooksma. Voodi ees olnud kaks suurt musta kassi. Kui vanapoiss avanud ukse, visatud talle sauhti liiva kaela. Teel naabertallu joostes, joosnud vanapoisi kõrval kaks musta elajast. Ise olnud madalad ja ümmargused kui heinapuntrad. Kui jõudnud naabertalu ukse taha, siis pole enam tonte näha olnud. Selle öö maganud ta naabertalus, alles hommikul läinud koju tagasi.
Kes ei usu, et see tõsi on, see küsigu ta oma käest.
Kirja pannud Elvi Loop.
reede, 4. 12.
Pärnu-Jaagupi 1985: Mida rohkem sa õpid, seda vähem sa tead. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa unustad. Mida rohkem sa unustad, seda vähem sa tead. Järeldus: mida rohkem sa õpid, seda vähem sa tead.
neljapäev, 3. 12.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1969:
Lahkumine
Poeg isatalust lahkus,
kommuunasse läks ta.
Küll emal oli kahju,
küll ohkas lõpmata.
„Oeh, kasvatasin poega,
mis kasu lastest on.
Läks ära enneaegu,
kui ema vana, hall.“
Siis aasta pärast poega
läks isa vaatama.
Poeg töötas vasaraga
kommuunas sepana.
„Näe, isa, eks sa vaata,
kolm traktorid on seal.
Neid põllule võib saata,
meil on elektrijaam.“
Siis mõttesse jäi isa
ja habet silitas.
„Ja poeg, sul pole viga,“
kui viimaks küsis ta:
„Kas ühest katlast sööte,
kas ühes magate?
Kas samagonni joote
ning naisi peksate?“
Poeg naeris, alasil
siis vajus vasar, kõlks.
„Meil ühissängi pole,
ei peksa me üksteist.
On ühisloomalaudad,
on ühine ka tall,
on ühised meil aidad
ja maa, mis jalge all.“
Kirja pannud Rosalie Ottesson.
Ilmunud raamatus „Roosi Siberi lood“ (Eesti asundused, 7). Koostanud ja toimetanud Anu Korb. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=72
kolmapäev, 2. 12.
Läti, Aluksne raj, Paitjani k 1957:
Leivulane Frits Peterson ning rahvaluulekogujad Ottilie Niinemägi (Kõiva), Erna Tampere ja Olli Jõgever.
Foto: Herbert Tampere.
teisipäev, 1. 12. 2015
Simuna 1929:
Sepa leping kuradiga
Eland sepp, kes alati väga hoolsasti töötand, nii pühapäeval kui argipäeval. Kord istund ta kivi otsas ja mõtelnud ilma-elu üle järele.
Sääl tulnud ta juure kurat peene härra kujul ja küsind, mida mees mõtleb.
Mees: „Mõtlen, et keda sa teed, tööta ja tööta, aga ikka ei saa läbi.“
Härra ütelnud: „Anna oma nimetissõrmest mulle kolm tilka verd, siis läheb sul kõik hästi. Mida aga mõtled, see sünnib kohe.”
Sepp lasknud nimetissõrmest kolm tilka verd ja kirjutand sellega härra raamatusse oma nime. Härra läind raamatuga minema.
Sepp läind koju ja mõtelnud lossidest ja varetsidest ja kohe olnud valmis toredad lossid ja varetsid.
Nii eland sepp toredat elu kümme aastat. Kümne aasta pääle olnud leping. Kui kümme aastat hakand täis saama, läind sepp nõialt nõu küsima, mis teha, kui vanakurat talle järele peaks tulema.
Nõid õpetand: „Mine koju ja tee valmis üks kõva raudtool. Kui see vanakoll sinu järele tuleb, sunni teda istuma sinna toolile. Ja kui ta on istund sellel tugevale raudtoolile, mine ta selja tagant läbi ja koputa kure sääreluuga kolm korda vastu tooli, siis ta jääbki sinna kinni.“
Sepp teindki siis hästi tugeva raudtooli ja kruvind selle kõvasti palkide külge kinni.
Ühel päeval vanakurat sõidab 3-hobuse tõllaga ette: „Noh, sepp, kas kaup meeles?“
Sepp: „Meeles küll. Aga eks istu enne natuke, varsti ma tulen.“
Kurat istund raudtoolile. Sepp läind selja tagant läbi ja koputand kure sääreluuga. Siis hakand rahulikult oma töid edasi kopsima.
Varsti ootajal tüdimus: „Noh, sa sepakonn ei mõtlegi tulema hakata.“
„Eks mul ole aega.“
Kurat vihastab, tahab toolilt üles tõusta, kuid ei saa. Katsub kõigest jõust, sikutab ja raputab – midagi ei aita.
Viimaks hakkab seppa paluma: „Ole häämees, lase lahti!“
Sepp tingib siis välja lubaduse veel kümme aastat elada.
Vanapoiss saand lahti ja sõitnud minema. Sepp eland priskelt kümme aastat edasi, olnud tal küllalt raha ja vara ja kõike.
Kui kümme aastat hakand täis saama, läind jälle vanamoorilt nõu küsima, kuidas vanatonti veelgi petta.
Vanamoor ütelnud: „Kui nüüd vanapoiss tuleb, pead sa minema. Kuid kure sääreluu võta kaasa ja ma annan sulle veel ühte pulbrit. Seda riputa siis, kui õunaiast mööda lähete, siis tõuseb vanapoisil kange söögiisu.“
Vanapagan tuleb järele: „Noh, sepakonn, kas nüüd tuled?“
Sepp lubab minna.
Istub vanakuradi tõlda, lähvad.
Kui õunaaed tuleb vastu, sepp raputab pulbrit. Kohe vanamehel kange isu, peab hobused kinni, läheb õunu sööma. Sööb ja sööb, juba tükk aega. Viimaks tahab õunapuu otsast alla tulla, ei saa, on koguni puu külge kinni jäänd.
Siis hakkab jälle seppa paluma, et päästaks ta lahti. Sepp on nõus päästma, kuid vanakurat lasku teda veel elada maa pääl kümme aastat.
Vanakurat on sellega päri. Sepp koputab kure sääreluuga kolm korda vastu puud, kurat pääseb lahti ja läheb oma teed.
Sepp elab jälle toredalt kümme aastat edasi.
Kui hakkab täituma lubatud kümme aastat, käib vanamoori jutul. Vanamoor õpetab: „Mine nüüd pojake ja tee üks ilus karp ja täiesti kõva. Kui lähete, hoia see karp oma käte vahel, küll ta siis küsib varsti, mis karp see on. Las’ ta läheb sinna sisse… ja kui ta sees on, siis keera karp õige kõvasti kinni.“
Sepp teind niisuguse karbi, nagu vanaeit soovitand.
Varsti 10 aastat täis, vanamees jälle sääl, 12 musta täkku ees. Noh, sepp kohe nõus ja lähebki sõit põrgu poole. Sepp istub tõllas, karp käes.
Vanamees varsti küsima: „Mis karp see on?“
Minu isa-isa mälestus. Minu isa-isa oli niisuke mees, et sündis (mahtus) siia sisse.“
Vanakoll vastu: „See mõni asi sinna sisse sündida. Minagi sünnin sinna sisse.“
Noh, tehku proovi.
Lipsti ongi vanapagan karbis, sepp näeb veel, et nagu kuldsõrmus oleks sääl sees, keerab siis karbi kõvasti kinni ja hüppab hobustelt maha ühes karbiga. Täkud jooksevad põrgu poole edasi.
Kuid sepa väike karp läheb nii raskeks, et ei jõua enam tõstagi. Neli paari härgi rakendet ette ja veetud sepipatta. Sääl sepp teind karbi kuumaks ja tagund puruks. Siis vanapagan saand otsa.
Siis sepp eland selle järele veel kole kaua, mitu inimpõlve edasi. Tema nimi olnud kustutet nii taevast kui põrgust.
Viimaks saand ilma-elust ise täis, võtnud haamri ja pihid kaasa ja hakand ise põrgu minema.
Kui olnud põrgu värava taga, üks noor põrguline pistnud nina läbi võre ja pärind, mis tal vaja. Sepp haarand põrgulise nina pihtide vahele ja tagund siis veel haamriga pääle. Põrguline koledasti kisendama: „Sikedär, too sepa hingeraamatud ära!“
Sikedäril pole enam olnud aega valitseda, kahmand suure sületäie raamatuid ja toond sinna. Sepp ahmand selle sületäie kainlasse ja tulnud tulema. Kelle hingeraamatud ta ära toond, need pääsend põrgust lahti.
Jutustanud Mihkel Kukk, kirja pannud Richard Viidalepp.
esmaspäev, 30. 11.
Järva-Madise 2003: Kakerdaja järv ja Kakerdaja raba – nii palju kui meie teada on – seal on nimi linnu järgi. Kakerdaja järgi, kes halvasti kõndis – kakerdas, ja selle järgi on praegu meie rahvatantsurühma nimi pandud. Aga kakerdajat ei ole nähtud seal mailmatuma aja. Ma olen kuulnud või lugenud, et vist enne sõda viimast korda nähti. Aga iga kord, kui me soos käisime, siis üksteiselt küsisime, kes me siin oleme loodushuvilised, et ega sa äkki kakerdajat ei näinud.
Peab olema niisugune pardisuurune lind, me oleme seda pilti näinud. See lind on seal olnud ja kuna ta leviala on ikka väheseks jäänud ja ta on põhja poole palju rännanud, siis siin teda enam ei näe. Järvekaur on see. Me teame küll, et teda ei ole enam siin, aga ikka ütleme üksteisele: „Ega sa juhuslikult näinud?“
Jutustanud Age-Li Liivak Järva-Madise kihelkonnast, Mõnuvere külast, küsitlenud Mall Hiiemäe.
Fotol Kakerdi järv 2003. aasta suvel, autor Mall Hiiemäe.
Ootame maastikega seotud lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele Minu maastikud!
pühapäev, 29. 11.
Pärnu-Jaagupi 1985: Ka kõige pikemale ööle järgneb kord päev.
laupäev, 28. 11.
Urvaste 1939: Urvaste koolimaja lähidäl om nii suur tamm, et säidse poiskõist saava ümber võtta. Tamm om piaaigu kuiunu, kuid suvel omma tälgi mõnõ rohelise lehe. Tä om seest tühi ja tema seen omma rähni pesa. Tamme seen arvatase elävät vaim, kes saat ümbruskonna talulõ õnnetust ja kurja, kuid ka vahel hääd. Temä seen om päämiselt tulevaim, ning tä om Urvaste koolimaia joba mitu kõrda palutanu. Nimi om tulnuki sõnast laurits – tulejummal. Ka tamme lähedal olevat tallu om nakatu kutsma Tamme-Lauriks.
Jutustanud Axel Sinimets, kirja pannud Lembit Paal.
reede, 27. 11.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1943: Sugulaste riid on suur, ja kälimeeste kära lai. (Seda arvatakse suuremaks kui tõepoolest on.)
neljapäev, 26. 11.
Rõngu 1948: Kui siipi keedeti, sis kiitjä küsis: „Kas savikuurmit (mõni ütel – kivikuurmit näijet).“ Tuleja ütel: „Näin, tulliva jah.“
kolmapäev, 25. 11.
Juuru 1906: Need tüdrukud, kes neiud ja kel juba teada oli, et enne jõulud mehele saab, need võtsid kadripäevast endid priiks.
teisipäev, 24. 11.
Tori 1939: Käidakse katris praegugi ja käidi vanast kadripäeva laupäeval. Kõik peavad olema enamvähem valges riides ja naisterahvad. Mehed maskeerivad end naisterahvasteks.
esmaspäev, 23. 11.
Tartu 2015:
Sama paik, mis on kõige kardetavam koht, on ka minu kõige ilusam ja lõhnavam mälestus. Kudina mõisa park. Mõisasse sissesõidul olid suured väravad, sealt edasi läks suur ringtee mõisa eest läbi, ringtee sees olid lillepeenrad ja jasmiinipõõsad, väljaspool suured sirelihekid. Seal oli tõeline lõhnaparadiis.
Elasime pargi taga serval, kodust läks pikk allee ääristatud suurte vanade puudega kalmistule, sealt läbi tuli ette mõis ja edasi juba külavahetee mis viis bussipeatuseni. Sealt viis igal hommikul buss kooli, Palamusele.
On kevad, hommikul päike tõusmas, mina kõnnin mööda alleed, valge pluus seljas ja lõhnavad nartsissid käes. Eksamid. See võimas puudeallee on nii turvaline, täis linnulaulu. Puude alused sinetavad sinililledest. Üle kitsa raja lähevad aegajalt maa seest välja kasvanud võimsad puujuured.
Võõras jalutaja peab seal ette vaatama, et ei komistaks, aga minul on see kõik kuskil mälus, võin kinnisilmi selle tee läbida. ---
Merle Pälli kaastööst võistlusele „Minu maastikud“. Vaata kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (https://www.facebook.com/minumaastikud).
pühapäev, 22. 11.
Tartu 1995: „Unetud ärgake! Aeg on võtta unerohtu!“ (Filmist „Mehed ei nuta.“ – kasut. juhul, kui seltskonnas vestlus ja võtmine seiskub. Pakutakse napsi, kohvi vms söödavat selle lausekese saatel.)
laupäev, 21. 11.
Tartu 1970: „Ruttan sinna, kust kuuldub meeldivaim muusika,“ ütles parm lehmakella kuuldes. (Kasutatud erineva muusikalise maitse kohta.)
reede, 20. 11.
Asundused, Venemaa, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1975:
Kui meil naisterahvad hakkasivad püksa kandma, siis Jaan Mägi laulis:
„Naised kandvad laiad jupkad,
jupka all on laiad püksid.“
Esmalt naisterahvad tegivad omadele laiad püksid, allapoole põlvi. Enne sukasääred olivad allapoole põlvi. Sinnasaati, kus oli sukasäär, sinnasaati tegivad püksisääre pikkuse. Seda ma kirjutan sellepärast, et eelpõlv loeb ja saab teada, mismoodi tsaarivalitsuse aegu elasivad Siberis eestlased.
Kirja pannud Rosalie Ottesson.
neljapäev, 19. 11.
Viru-Jaagupi, Alliku k 1984:
Nõlvel oli tont olnud. Neljapäeva õhtatel – oli kuulda, et seda on tehtud. Kolmel neljapäeva õhtul. Ja sõrmeotsast pidi verd antama. Tont oli olnud siis nii agar ka, et käind ööse seda tööd küsima. – Tal töö sai otsa.
Ühel õhtal oli tuulatud herneid ja peremehel oli kirves löödud seinapalki. Üks külamees oli tulnud sinna ja tõmmand kirve välja ja siis oli hernehunnik jooksnud välja sealt ise. Siis peremees oli ruttu pand selle kirve tagasi.
Mina olin siis poisike, kui neid jutte räägiti. Üks oli Nõlve käest tahand tondi poega saada, et: „Anna mulle ka!“ Aga Nõlve oli ütelnd, et: „Ei saa, ta on mul isane!“
Jutustanud Hugo Klammer, kirja pannud Mall Hiiemäe.
kolmapäev, 18. 11.
Pühalepa, Kassari k 1937: Vanal ajal ei olnud mitte nii palju kartuleid kui praegu, et neid oleks saanud alati süüa, vaid söödi nagu jõululaupäeval ja tähtsamate päevadega. Karduleid hoiti vanal ajal korvis haganate sees. Kui karduleid oli keedetud, siis pandi kardulid puuvaagna sisse ja toodi lauale. Lauale ei toodud mitte karduleid nii, et kardulid oleks paistnud, vaid pandi riie üle kardulivaagna, et siis ei saaks karduleid valida, vaid igaüks võttis riide alt ja peab ära sööma, kas olgu hea või halb.
Jutustanud Mari Elmi, kirja pannud Hilda Elmi.
teisipäev, 17. 11.
Ambla 1895: „Hall hunt tuli tuppa.“ – Külm aur, mis uksest käies sooja tuppa tuleb.
esmaspäev, 16. 11.
Suure-Jaani, Tällevere k 1939: Pärnumaal, Polli mõisas elav sepp nägi kord unes: kui hommiku vara, päeva tõusu ajaks minna Pärnu nahksillale, siis võib saada raha. Sepp häbenes algul rääkida eidele oma unenäost, ent viimaks siiski rääkis, et saada hääd nõu. Eit käskis vanameest otsekohe raha otsma minna, ajas poolvägisi.
Sepp läkski. Juhtus silla peal sõbraga kokku. Sõber imestas: „Kas midagi kaotanud või, et kõnnd edasi-tagasi ja vahid maha kogu aeg.“
Ütles sepp: „Näe, vanaduses läheb nõdraks inimene. Unes nägin, et siit võib raha leida päeva tõusu ajal. Eks ma rumal tulnudki otsma.“
Sõber vastu: „No oled ebausklikuks läinud jah. Näe, minagi nägin kolm aastat tagasi, et sinu sepikojas alasi paku all on raha. Ei mina tulnud seepärast raha sealt otsima. Saaks nalja, kui kõik uned õiged oleks!“
Kodus leidnudki sepp oma alasipaku alt hõberaha, mis olnud vaskkarbi sisse peidetud.
Jutustanud Alli Avilo, kirja pannud Eduard Nilson.
pühapäev, 15. 11.
Harju-Madise 1929:
„Silgukalt“. Meil seda nime tuntakse vist vaid Vihterpalu kantis. Ei tea pääd panna. Kui see on see, mida arvan olevat, siis meie ema tegi nii, et võttis ühe tüki leivatainast, tegi sellest koogi, ladus räimed ellik silgud risti pääle (nii kui pannile, kas siis üks kord või kahekordselt) ja kõige pääle pani teise tainakoogi. Vajutas ääred hoolsasti kinni ja pani ahjupaistele.
Ma ei tea, kuis ta seda küpsist nimetaski. Hää maitses küll, kui kõht tühi oli. Et kas on seegi tähtis – et silgud olid soolasilgud ja et neid enne leotati, et kook ei saaks liiga soolane.
Külap sel oli oma nimigi, aga mulle ei tule teda kusagilt meelde.
Kirja pannud Marta Strandberg.
laupäev, 14. 11.
Ambla 1894:
Mis sa tuigud tuulekene,
paugud paha ilmakene?
Tood lunda tuisatessa,
vihmahood vingudessa?
Sest aga tuigub tuulekene,
paugub paha ilmakene,
et pole tuulella tubada,
kurjale ilmale kodada,
pahal ilmal paigakesta,
kus võiks tuuli tukastada,
kuri ilm võiks kurvastada,
paha paikada pidada.
Tuul on väle väljal käima,
puhub lunda põesastesse,
ajab aiaääredesse,
täidab külatänavaida.
Ära sa mine merele,
vee peale vingumaie,
ära puudu purjedesse,
ära raiska leivasida:
seal on nurmel nuttijaida,
merekaldal karjujaida.
Õde vingub vennakesta,
naine karjub kaasakesta,
neidu nutab noorta meesta,
lapsed hüiavad isada.
Puhu alla orgudesse,
mähi männi metsadesse,
kisu kuused külljeliste,
pane männid mängimaie.
Puhu orus põesaida,
tee seal tuulele tubada,
kurja ilmale kodada,
paha ilmal paigakesta.
Kirja pannud J. Ekemann.
reede, 13. 11.
Rapla raj, Aravere k (Vigala khk) 1985: Kui on reede ja 13-nes, siis ei ole midagi head loota, sel päeval läheb kindlasti halvasti.
neljapäev, 12. 11.
Pärnu-Jaagupi 1985: Tee sõbra majja ei ole kunagi pikk.
kolmapäev, 11. 11.
Suure-Jaani, Ojaküla 1937:
Kureraba on suur ja lai. Selles leidub väga palju laukaid. Mõnes kohas on kui laugaste meri. Selle suure piiride tõttu hüütakse igal pool teda isemoodi. Mõnes kohas on ta Leetva raba, mõnes kohas Suurraba (meie pool). Suure raba nime kannab see osa, mis asub Kuusekäära ja Kibaru kohal.
Kord tahtnud üks Vaadra Anne nimeline naisterahvas talvel veebruarikuu paiku minna hobuse ja saaniga üle Suureraba. Tahtnud välja jõuda Kuusekäära, kuid eksinud niivõrt ära, et uitnud õhtu pimedani raba peal ringi. Õhtul hakanud koledasti ka lund sadama, mis eksitanud ta päris ära. Umbes pooleöö paiku vajunud hobune äkki laukasse. Ann saanud ise saanist plehku, kuid hobune ja saan vajunud laukasse. Eks siis polnud muud varaks, kui nutt. Viimaks karjunud ja uikanud, kuid kõik see pole aidanud. Viimaks hommikul, kui ilm selgem olnud, saanud ühte kohta talu õue välja.
Jutustanud Juuli Bakhoff, kirja pannud Georg Bakhoff.
teisipäev, 10. 11.
Halliste 1979: Kümnental novembrel om märtipäe. Es ole märtipäe tiinjädel peris vaba päe, teti egäpäeväne tüü ja tallitus, varep jäeti küll õhtu.
esmaspäev, 9. 11.
Järva-Madise, Mõnuvere k (Albu v) 2003: Vanasti reisiti hobustega. Autosid ju polnud. Talvel lühendati teid. Tekkisid taliteed, mida sai kasutada ainult siis, kui maa külmus. Mõnuvere küla on suurte soode ja rabade serval, sellepärast on ka taliteed kasulikud asjad. - - - Tuntud talitee oli Jäätmaa-Kaeral. See on praegugi näha. See tegi Mõnuvere inimeste tee Saarekülasse palju lühemaks. Kord kolhoosi algusaastatel tahtnud üks traktorist oma NATI-ga (see on linttraktor) sealtkaudu töölt koju minna, aga vajunud läbi. Kuidagi sai traktor välja, aga suur auk jäänud järele. Üks Mõnuvere küla poiss olevat sealtkaudu Sugalepa külla pruudi juurde läinud. Õhtuteel pimedas muidugi ta ei teadnud traktori august midagi. Kukkus sisse ja pidi peaaegu uppuma. Kirus siis, et: „Armastus, siia sa mu uputad!“ Tema teada seal niisugust auku ei pidanud olema. Sai siis välja ja abiellus oma Evelinega.
Jutustanud Juhan Liivak, kirja pannud Triinu Kabel.
Vaata kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (https://www.facebook.com/minumaastikud). Ootame kaastöid ERA selle-aastasele kogumisvõistlusele „Minu maastikud“!
pühapäev, 8. 11.
Oudova, Sträkova 1913: Endise aja talukoht, kindel ja püsiv paik oli ja on nüüdki perekonnale koduks, taluks, kodukohaks, kodukoldeks, isamajaks, sündimisepaigaks, kiigukohaks, kodulõkkeks, isaisade majaks ja maaks. Ehk küll lapsena, võisin ma veel 45 aasta eest tagasi nüüdistest taludest võrreldes mõnda talu näha, mis läinud aega elavalt meelde tulla lasi ja mille kohta selleaegsed vanemad inimesed paljudki seletuisi andsivad, et nende lapsepõlves veelgi talukõrraldus palju kehvemaks olnud ja et nende vanemad selles nii mõnelgi kõrral neile seletuisi on teinuvad.
Kirja pannud Joosep Tamm.
laupäev, 7. 11.
Häädemeeste 1952: „Mis nüid viga, kas loom ei via või room ei pia“ – ütles 52-a. Mihkel Loorents, kui hobune seisatas. Seda öeldakse ka siis, kui looma ja rooma ei olegi, kui käsitsi töötad või auto küsijale teadmata põhjusel seisab.
reede, 6. 11.
Ingrid Rüütel 80!
Seminar Eesti Kirjandusmuuseumis (http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=12&uid=914) ning väljaande „Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse“ esitlus (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 9; http://www.folklore.ee/kirjastus/?meedia=61)
Muhu 1974:
Oh sa armas aeg nüid aga (Sepa maja)
[mp3]
Laulavad Villem Saarik, Bernhard Tuulik, August Vokk, Mihkel Alt, Vassili Väli ja Vassili Oidekivi. Salvestanud Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva, Kristi Salve ja Olav Kiis.
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA09_19.mp3
neljapäev, 5. 11.
Viljandi 1943: Tüdrukud, plikad ja ka poisid käinud neljapäeva- ja laupäevaõhtutel kokku kuhugile külas asuvas suuremas saunas, mida nimetatud kildsaunaks. Sääl mängitud ja lauldud ning tüdrukutel olnu igal oma käsitööd ligi, sääl kujutud ja õmmeldud, aetud kinda- ja sukakirju, kus nooremad neitsikesed õppinud vanematelt tüdrukutelt õmblemist ja kindakirja kudumist.
Vahetevahel mängisid poisid pilli ja tantsiti ning seda nimetati kildsaajaks. Kildsaajalistel olnud ka palju iseäralisi laule, kuid kahjuks siinpool ei ole neist midagi kuulda. Ainult üks lause olla veel sellest ajast: „Kes lääb metsa, kes lääb lakka, kes jääb tarenukka vakka.“ Teine hüüdsõna: kui lapsed palju kisavad, siis karistab ema neid tõreledes: „Mis kildsaaja teie nüüd piate, kui te vagusi ei mängi!“
Kirja pannud Johann Kala.
kolmapäev, 4. 11.
Vaivara 1889: Kasta saba vette, siis saad kala kätte.
teisipäev, 3. 11.
Tarvastu 1894: Hingedepäeval keedetud paremat sööki ja pantud seda tareharjale hingede tarvis. Kui hinged ära läinud, vihutud siis veel saunas ja jäetud siis pangiga vett lavale. Pärast nähtud linaluid laval, kuna vesi pangis nagu sibisenud. Mõnikord olnud hingedepäeval külm ilm, siis olnud nagu üht häält kuulda, mis ütelnud: „Külm, külm, tolm, tolm.“ Inimesed vaadanud siis üle ukse välja ja näinud siis nagu valgid kangid maas olema. – Hinged lastud siis hingedepäeval neljaks nädalaks valupaigast välja.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-10355-48634-08605
esmaspäev, 2. 11.
Kareda v, Peetri al 2003 (Peetri khk): Kummitustega on niisugune lugu, et see Kahala meierei, see maakividest meierei hoone, sellega oli niimoodi, et räägiti et kummitab. Ma ei tea, mis aastatel see siis oli, see oli kuskil ikka kolhoosiaja alguse poole vist. Et kummitab seal öösiti, aga siis pärast tuli välja, et sealt Köisi külast üks naine oli hoopis käinud seal piima- ja koorevargil ja siis seda naist kutsutigi pärast Tondi-Leidaks. See naine ise on nüüd surnud. See oli huvitav, et kogu aeg kutsuti Tondi-Leida ja Tondi-Leida.
Jutustanud Helena Siiroja, salvestanud Katrin Ruus (Maimik) ja Marion Selgall.
Ootame lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele Minu maastikud! Vt https://www.facebook.com/minumaastikud
pühapäev, 1. 11. 2015
Tarvastu 1888: Ega sügüse edimesel talvekuu päeval, kui hengepäev on, sis tulive henge ega talumajja nagu suure külalise, kedä iluste pidi vastu võetama. Selle päevä õhtul keedeti sis ikki midagi paremat sööki, tapeti kas seapõrs, lambatalleke ära, panti paremit lihatükke ja mõni käkike kopa sisse ja viiti tare või kambre otsa pääle hengile söögis. See söök seis sis sääl mitu päeva, senigu viimate kassi või hiire ta säält ära seive. Sellest päeväst loeti sis neli nädälid edesi ja üteldi sis seda vaheaiga hengeajas. Oli see aig mööda, sis oli üsnä nelja nädäli peräst hengeõlletus, see om hengeärasaatmine, sel päeväl es tetä änämb neile midägi tempu.
laupäev, 31. 10.
Paide 1894: Alumine ähib, pealmine vuhib, ihu himustab, reied rõõmustavad? – Vihtlemine.
Hulk tabavaid mõistatustekste värskel kaardipakil „Mõistatused. Vanamehe-eri.“ (Loovhoog 2015. Valminud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja folkloristika osakonnaga.)
reede, 30. 10.
Tori, Oreküla 1963:
Karud pidid muusikat armastama. Kus karu olnd metsas ja seal olnd suur puu, ümberkukkund puu ja karu on liigutand ja tõmmand neid lahtikistud puutükke ja need teind ikka „kõuu! ja kõuu!“ ja pojad olnd ümber ja tantsind seal. Ja karu muudkui aga tõmmand ja tõmmand. Karud tahavad muusikat. (kõuu! – laulva jämeda häälega).
Jutustanud Liisa Kümmel, kirja pannud Pille Kippar.
neljapäev, 29. 10.
Haljala, Eisma k 1935:
Pime hääletark
Ühel mängijal on silmad seotud. Keegi teeb mingi looma häält. Kui arvaja ütleb õigesti, kes tegi häält, hakkab hääletegija ise hääletargaks.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1409
kolmapäev, 28. 10.
Palamuse 1889:
Simun teeb sillad soode piale,
madalama maade piale,
turbajõed jõgede piale,
kus ei kasta naene jalga,
naene jalga, härga sõrga,
mees ei uputa hobusta
ega kasta kapukida.
Kirja pannud Mart Uus.
teisipäev, 27. 10.
Sangaste 1962: Mõni ütleb, et kui pilv on päiva pääl, tuleb vihma. Aga mina ise olen vaadanud, kui vastas päikesele om sinine, tuleb vihma, kui om aga punane, siis saab olla ilm hea tulema.
esmaspäev, 26. 10.
Tallinn 2015:
Üks koht, kuhu ma alati väikese hirmujudinaga tagasi lähen, on Lasnamäel asuvad paekarjäärid, sest mul on nendega väike, aga sünge mälestus. Lapsena käsime neis karjäärides tihti kolamas ja mööda kive ronimas, julgemad käisid ka paevõtuaukudes ujumas. Aga kord läksin ma sinna üksi, koos koeraga, sest teadsin neil küngastel lilli kasvavat ja tahtsin ka neid korjata. Lilled olidki õide puhkenud ja kui mööda kivinukka edasi ronisin, siis tuli see korraga lahti ja ma kukkusin koos kiviga veeauku. Õnneks oli mul koht, kust kinni hoida, aga üles ronida mööda siledat kivi oli samahästi kui võimatu ja ujuda ma ei osanud. Appi hüüda polnud mõtet, sest kedagi polnud ka läheduses. Aga meie suur punane koer Poiss oli seda näinud ja tuli mulle appi, sest korraga nägin teda oma läheduses haukumas. Kuna tal oli rihm koos tugeva paelaga kaelas, üritasin sellest kinni haarata ja peale paari katset see ka õnnestus. Ja nii tiriski Poiss mu kivinuki pealt üles ja ühtlasi ka veest välja.
Anne Rebase kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“. Pikemat teksti saab lugeda kogumisvõistluse leheküljelt: https://www.facebook.com/minumaastikud.
pühapäev, 25. 10.
Tartu 1974: „Aega küll kiire asjaga.“ – Sii liigub meil praegu kõige rohkem, poistel nagu muud sõna polegi.
laupäev, 24. 10.
Karula 1939: Kiiviti talus elanud vana peremees Siim. Tema oli mees, kes kunagi ei saanud pimedal ööl Keerdemäe kohal õiget teed koju sõita. Igal ööl, kui ta jälle sõitis koju, pidi ta oma sada tiiru käima, kuni täpselt kukk laulis. Kord jälle linnast koju sõidul eksis ta õigelt teelt. Sel korral oli aga õige kummaline sündmus. Mees sõitnud kõik nurmed läbi, mis ümbruses olid, aga õigele teele ei saanud. Edasi-tagasi sõites jõudnud ta äkilise kõrge mäe kohale. See oli nii äkiline nagu toa sein. Kuid säält sõitnud ta hobuse ja vankriga alla haiget saamata. Ühekorraga laulnud kukk, alles nüüd pääsenud silmad lahti ja Siim leidnud õige tee kätte.
Jutustanud Pauline Roose, kirja pannud Eduard Roose.
reede, 23. 10.
Tarvastu 1892: Kes ubina ütten siemniga ärä sööb, sel kasvab peräst surma nibu suust vällä.
neljapäev, 22. 10.
Koeru 1940: Videvikku peeti iga pää. Esti kohe, kui pimedikuks läks, siis oli videvik. Siis tuld üles ei võetud. Räägiti juttusi, ja kis tahtis, see puhkas. Päris vanad inimesed tegid pimedas sukka veel. Kui tuli üles võeti, siis akati kedrama. Neljabä ja laubä oli ikke rohkem, aga oli muul pääval ka.
Neljabä õhta oli änam teenijaõhta. Siis tegid omale. Külas ka käidi. Suvel kiikedel ja. Nüid põle änam kiike ega midagi.
Videviku ajal vahel külasse ka mindi. Räägiti vanu jutte.
Jutustanud Miina Teinbock, kirja pannud Richard Viidalepp.
kolmapäev, 21. 10.
Karksi 1889:
Mispärast vares tihast naiseks ei võtnud
Vares nägis, et tihane õige ilus olli – läits tiasel kossul. Tiasel olli hää miil, varessel mehel minnä.
Vares küsk tiase käest: „Mike peräst sa ninda tilluk olet? Os sa suurep ollu, sis ma võtas su endel naises küll!“
Tiane aga ütel: „Mia ole alle noor, mia kasva suurepes.“
Üitskõrd tulli vares vällast ja ütel: „Vällän on õige külm ilm!“
Tiane ütel: „Nüid ei ole kedägi külm, mia ole siandse külmä ärä nännu, ku naise käsi külmes taignes ja pada tõisest veerest kiie, tõisen veeren olli jää pääl!“
Vares kuulds, et tiane siände vana olli, es tii tiastege tegemistki änäp.
Kirja pannud Juhan Kuusik.
teisipäev, 20. 10.
Jüri 1896: Kui teine küsib teise käest, „Mis su nimi on?“, siis vastab teine temale: "Nipitiri“.
esmaspäev, 19. 10.
Tartu 2015:
Mul on mitu sellist üsna üleloomulikku elamust olnud, kus tajud järsku eriti eredalt huugavad ja korraga sisse ahmivad midagi erilist õhus ja valguses ja olemises. Sära. Või vahel ka teatavat hirmu, puutumatuse tunnet. Et edasi ei maksaks minna. Lapsena seostasin neid metshaldjatega, mitte selle pärast, et neist eriti räägitud oleks... aga see tundus ja tundub praegugi kuidagi sobiv. Et mingi vägi või üle- või ebaloomulikkus on, siis kuidagi tuleb seda kutsuda ja metsavaim või haldjas sobib kõige paremini minu sõnavarast. Näinud kedagi-midagi ei ole ega nii, kui siis silmanurgas mõni känd või puuront tundub ebahariliku, võib-olla inim- või loomaliku kujuga. Aga selline tunne on, et on eriline koht või aeg. Teatav hardus.
Hanneleele Kaldmaa kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
Pikemat teksti saab lugeda kogumisvõistluse leheküljelt: htpp://www.facebook.com/minumaastikud
pühapäev, 18. 10.
Tarvastu 1898:
Seda oli.
Seda oli Jumal hästi tennu,
Taara targaste tasunu,
kis lõi rikka rumalessa,
kehvemassa kehasta,
näotumassa näosta.
Kes lõi vaese valgemassa,
kehva latse kenamassa
orjalatse uhkemassa.
Laulnud Liis Üprus, kirja pannud Juhan Kala.
laupäev, 17. 10.
Märjamaa 1943: Lammaste kohta räägiti seda nalla. Kui sügise lammad lauta läksid, siis jäär tuli uhkeste, pea püsti, sarved laiali ja ütles: „Alt ää, isand tuleb!“ Talve anti emalammastele ikka jahu jouki ja otsiti neile paremaid einu, jäärile anti pallast soo eina, kui siis kevade lammad laadast väl´la läksid ütles jäär nõrga aleda äälega: „Aidake jääri ka järele.“
reede, 16. 10.
Põltsamaa 1894: On purjus: „On Aabrami näind.“ Kui joomisest pea valutab „Juused on haiged.“ Kui jalad juhavad: „Jalapõhjad on ümmargused.“
neljapäev, 15. 10.
Puhja 1925:
Niserduse sõnad
Kolm korda Meie Isa palve, siis:
Nikardi, nakardi,
likardi, lokardi,
nikardi, nakardi,
niserduslõnga (looma- ehk inimese jala, käe niserduslanga). Siis jälle kolm Meie Isat ja sõnad, kunni 12 korda läbi. Lugejal lõng käes ja iga Meie Isa ajal teeb lõngasse sõlme.
kolmapäev, 14. 10.
Pärnu-Jaagupi 1980: Kooliõpilaste omavahelises keeles on palju teravmeelseid ütlemisi e. kilde. Neid loobitakse parajal hetkel. Kui tahetakse teist ära ajada, siis öeldakse: „Tõmba uttu! Sahista sussi! Keri minema! Tõmba tuld! Lase lipet! Lase üks libe lest! Anna tõmmet! Et oleks läind!“
Kui keegi ajab mingisugust ajuvaba juttu, siis öeldakse: „Vaheta plaati! Varja erutust! Ära pillu kildu! Mis sa könn köhid!“ Selle asemel, et öelda: „Ole vait!“ öeldakse „Pane karp kinni! Suu kinni, süda jahtub ära!“
Kui keegi ülbitseb, siis öeldakse: „Ära rebi seinu! Ära hingelda! Ära üllata!“
teisipäev, 13. 10.
Viru-Nigula 1878: Sügise olla merevesi kerge ja vihane, suvel raske ja lahke.
esmaspäev, 12. 10.
Kuressaare 2015:
Pärast kooli lõpetamist läksin tööle Lüllemäele. Lüllemäe asub Valgamaal Karula vallas - valla keskus - ja küla nimi olevat tulnud sõnast lill, mis sealses murdes on lüll ja seda nime kandnud üks mäeküngas. Teise versiooni järgi tähendavat võrumurdeline lüll võllast või karistuskohta.
Lüllemäe ümbruses on palju järvi. Lüllemäe kool asus Köstrijärve ääres endises köstri- ja leerimajas ja õpetajad elasid kooli vastas sulastemajas. Meil sulastemajas vannituba-duširuumi ei olnud, pesemine käis nii, et käisime järves suplemas kuni sügisel vähegi kannatas ja alustasime kevadel nii varakult kui võimalik. Kui vesi oli jahe, siis lihtsalt kastsime end korraks sisse ja lipsasime otsekohe veest välja, vannilina ja hommikumantel olid ootamas.
Hämaras järve äärde minna me ei julgenud, kuigi see oli nii maja lähedal. Olime kuulnud igasuguseid hirmujutte. Eelmise sajandi algul purenud marutõbine hunt 32 inimest, kes siis pandud kinni kirikumõisa rehte, kus nad surnud piinarikast surma ja maetud ühishauda. Öösiti nähtud mingeid varjusid liikumas, nad tulnud surnuaiast ja läinud üle tee. Meie küll ei olnud kummitusi näinud, aga kartsime ometi ja katsusime sellistest kohtadest eemale hoida, õhtul eriti. Üks neiu töötanud mingis ettevõttes just surnuaia taga ja õhtune vahetus lõppenud mõni minut enne keskööd. Otse läbi surnuaia tulla neiu kartis, aga ringi minna oli liiga pikk maa. Siis nägi äkki, et noormees jalutab kalmistul. Neiu läks julgesti poisi juurde ja ütles: „Küll on hea, et sina ka surnuaias oled, ma nii kartsin!” Noormees imestas: „Mida sa kartsid, pole ju midagi karta! Tõsi küll, mina ka kartsin, kui ma veel elus olin!” Mina oleksin siis ehmatusest hinge heitnud! Õnneks ei ole mina midagi näinud – ei unes, ei ilmsi.
Maria Peebu kaastööst kogumisvõistlusele „Minu maastikud“.
pühapäev, 11. 10.
Paistu 1946: Mõtsast tuuas mõõdupuu, saab kodu osa jagaja?
laupäev, 10. 10.
Viljandi 2007:
Metsameeste ütelus – Käsi ei kuku kännust kaugele.
(Koolipärimuse kogumisvõistuselt.)
reede, 9. 10.
Räpina 1937: Lõpõtusõl om ega miis tark.
neljapäev, 8. 10.
Jüri 1934: Haruldane raudkivi Söönbergi matmispaigal Jüri koguduse kalmistul.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=9&module=400&op=3&pid=ERA-12271-33700-13309
kolmapäev, 7. 10.
Karula 1892:
Ussi sõnad
Oh, Bethlemma ussike,
sa salvasid küll salaja;
su hambajäljed pehmeks saagu,
nii kui Marie nisa ots.
Marie ütles:
Jeesus vannu,
et see kihvt ja paistetus
välja lendab, Jumala, Isa,
Poja ja Püha Vaimu nimel.
Aamen.
Kirja pannud Christian Orras.
teisipäev, 6. 10.
Vändra 1961: Ega mööda külgi maha ei jookse. Ei ole ülearune, läheb tarvis. Ahnuse ja altkäemaksu suhtes kasutusel.
esmaspäev, 5. 10.
Krasnojarski krai, Ülem-Suetuki k. 2000:
P.N.: Aga kust Suetuki nimi sai?
A.K.: /---/ No et oli siin olnd niukene tühi koht. Ja mingisugune tukk oli siin põlend, no vat et sue tukk, et oli olnud sue tukk seal maas, kui sialt Iestist inimesed tulivad. A kis siis seda siin põletas, mina seda ei tia. Ku tulivad siia, et oli olnd veel sue see puutukk maas. Nu vat ja sellest jäigi see Suetukk.
No vat, meil on nüüd nigu Ülem-Suetuk, a siss siit kakskend viis kilumeetert on sinnapoole minna, seal venelased elavad, seal on Alumine, Alt-Suetuk, me oleme nigu Ülem-Suetuk.
Jutustanud Anna Kivistik, salvestanud Astrid Tuisk ja Pille Niin.
Fotol vaade Ülem-Suetuki küla Lobudi-otsale ja Aleksander Vill oma hobuse Vetkaga, autor Pille Niin (2000).
pühapäev, 4. 10.
Otepää 1957:
K: Mitu korda võib väga näljane mees hammustada tervest leivast?
V: Üks kord, sest pärast pole see leib enam terve.
laupäev, 3. 10.
Rapla 1947: Vanal ajal vanemad keelasid alati lapsi metsapuid rikkumast, ei lubatud noorte puude latvu murda, oksi väänata ega vigastada, puid koorida ega mingisugust paha puudele teha – see olla patt ja kuritegu metsa vastu.
reede, 2. 10.
Karula 1939: Sikamäe Liine läinud kord Suri juure lehma pärast. Kui Suri õpetanud kõik, küsinud ta veel (Suri muidugi) et, kellel need hambad valutavad ja näidanud sõrmega Liine pahemale põsele ja lausunud, et need vasaku poole hambad sulle rahu ei anna. Selle järel sülitand kolm korda põsele ja silitanud kolm korda. Sellest ajast saadik ei ole Liinel hambad valutanud.
neljapäev, 1. 10. 2015
Jämaja 1975:
Sörve ots on laulupesa!
http://www.folklore.ee/era/pub/files/heli/HERA08_34.mp3
Laulnud Villem Õunpuu, salvestanud Ingrid Rüütel.
Ilmunud kogumikus „Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 8)
Fotol salvestab Ingrid Rüütel Villem Õunpuult Saaremaa laule, autor Olav Kiis (1975).
kolmapäev, 30. 09.
Pärnu-Jaagupi 1985: „Kas sa magad?“ – „Jaa, juba ammu.“ – „Ma küll ei maga.“
teisipäev, 29. 09.
Torma 1971: Sügisel oli ka mihklipäev. Siis jooksid lapsed viimast korda veel paljaste jalgadega. Järgmisel päeval algas säälse mõiste kohaselt sügis.
esmaspäev, 28. 09.
Juuru, Karitsa k 2009:
Viirika oli sihukene, sihukene väike küla, seal ei olnud ju elektert. A seal oli siis niimoodi, ma ei tea, kas inimesed tulid Kuimetsast, tulid sinna Viirika rabasse jõhvikale. Jah ja siis nad eksisid ära ja noh, nad muidugi pidid Kuimetsa tee peale tagasi välja minema, aga siis nad sattusid Viirikasse. Ja üks õhtu me olime kodus, ema ja tädi seal laua ääres, petroolilamp põles ja. Nojah, ma olin ikka juba sihuke kooliplika. Seal oli siis laelamp ja. Jah ja siis äkki keegi klopib ukse peale. Jah ja, noh, sai sisse lastud, need olid siis jõhvikalised. Noh, eksisid ära ja neil olid jõhvika korvid kaasas ja. Eksisid ära ja siis, noh, ema muidugi juhatas neid jälle tee peale, aga siis nad ütlesid, et enam ei… No see oli sihuke vihmane aeg ka ja, pime oli juba ja. Et tuled põlesid, ütles, et nägime äkki, et kuskil tuli põleb, et lähme selle peale välja siis. Ja siis meil oli sihukene komme emal ja tädil, et siis andsime õhtust nendele süüa ja tehti voodid, kes pandi, sel ajal olid põhukotid, [naerab] põrandale ja magama sinna. Jah ja hommikul siis hakkasid jälle koju minema.
Jutustanud Palme Taalik, salvestanud Pikne Kama ja Maarja Olli.
Fotol marjulised Laiuse kihelkonnas Endla rabas, foto arhiivile andnud Kaie Humal, fotol valge rätikuga Kaie vanaema Pauliine Mooses.
Ootame muuhulgas ka marjul- ja seenelkäikude lugusid Eesti Rahvaluule Arhiivi tänavusele kogumisvõistlusele htpp://www.facebook.com/minumaastikud!
pühapäev, 27. 09.
Puhja, Väike-Konguta v 1888: Päikese ja kuu varjutamisest usuti, et kui parjalt neid varjutatakse, siis olevat inglid neid puhastamas. Kord puhastatavad ainult üks külg, kord teine külg, kord koguni kõik terve kuu ehk päike; sest nõnda pea kui päikese ehk kuu pääl plekisi näha olla, võtvad kohe inglid puhastamise ette. Suitsetatud klaasi silmi ees hoides olla just tunda näha, kuidas inglid töös olevat.
Kirja pannud Jaan Kenkmann.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11276-62273-00996
laupäev, 26. 09.
Häädemeeste 1939:
Kihnlased, kui siit metsadest puid käisid tegemas, tantsisid ikki Kabli kõrtsis justki kringle (jutustaja näitas laual käega nr 8), isi laulsid: „Painaga-naga, painaga-naga, ratast ning mätast, ratast ning mätast“. Üksteise ännast oidsid kinni ja ikki lassid ilusti kringles.
Jutustanud Liisa Rääk, kirja pannud Marta Mäesalu.
Ilmunud Ingrid Rüütli ja Sille Kapperi koostatud kogumikus „Kihnu tantsud“ (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2015).
reede, 25. 09.
Iisaku 1955: Otse tee ääres, järsaku all on esimene Jõuga järv, mille vesi, nagu jutustas kooliõpetaja, olevat keemilise koosseisuga. Kõik küla elanikud pesevat selles oma pesu, et siis saavat hästi valged. Samuti pestavat järve veega päid varakevadest hilissügiseni. Tegevat pea hästi puhtaks ja juuksed õhuliselt kergeks. Olevat aga märgata, et Jõuga ümbruse inimestel on juuksed katkenud ja väga noorelt kippuvat pealaed paljaks minema (ka naistel). Õpetaja arvates olevat selle põhjuseks peamiselt järve veega pesemine.
neljapäev, 24. 09.
ERA 88!
Eesti Rahvaluule Arhiiv ei tekkinud mitte üleöö ja mitte tühjale kohale, vaid tal oli pikk ja keeruline eellugu.
Üksikud pisikesed eesti rahvaluule kogud tekkisid juba XVII sajandil, suuremal määral aga XVIII ja XIX sajandi vahetusel mitme eraõpetlase ja asjaarmastaja juures. On teada, et rahvaluule üleskirjutusi oli juba Gösekenil, Vestringil, Thor Hellel, Hupelil, Pauckeritel, Schlegelil, Glanströmil, Agathel, Rosenpläneteril, Lucel, Knüpfferil ja mitmel teisel. Üsna suured kogud kujunesid hiljem Kreutzwaldil, Neusil, Wiedemannil, Veskel, noorel Hurdal jt. Kuid need olid ikkagi erakogud, nad teenisid ainult nende omanike huvisid, neid ei korraldatud uurijaskonnale kasutamiseks. Mitmed kogujad ei hoolinud enam manuskriptist, kui see läks trükki (olgugi et mõnikord isegi muudetud kujul). Niisuguste erakogude saatuski oli mitmekesine: osa läks aegade jooksul paratamatult kaotsi, osa päästeti mõne literaatide seltsi arhiivi.
Herbert Tampere, Kaks ettekannet eesti folkloristika ajaloost, 1. 40 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisest. (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed, VII). Tartu 1971, lk 184.
kolmapäev, 23. 09.
Vastseliina 1902: Pöörtüspäivä lääväd kõik väikese eläjä ära talvõkorteri, niikui kärbläse, mudelasõ, parmu, kihulasõ, lipike, martika ja kõik.
teisipäev, 22. 09.
Viljandi 1895: Vareste seast võetavat niisammuti nikrutisi kui inimestegi seast. Need varesepojad, kes sui karjades vanade järel käivad ja keda vanad varessed noka vahelt söödavad, need pidavat sügise külmale maale sõtta minema. Ühe talu välja pääle kogunud nad iga sügise sõttamineku tarvis kokku. Kord olnud neil jälle niisugune kogumise aeg käes. Seda pannud vana kütt, kes seal talul elanud, tähele. Kolme päeva perast olnud neid juba musttuhat koos. Kolmandamal päeval näinud kütt, et üks valge vares lennates tulnud. Kui ta mustade kohta saanud, vaakunud ta kolm korda õige valjuste. Sellepeale tõusnud mustad varesed kõik kihinal-kahinal ülesse ja kogunud ennast valge varese ümber kokku. Valge vares olnud kui kuningas mustade parve seas. Kütt laadinud ruttu püssi täis ja pannud vanahõbe-kuuli peale. Valge vares pöörnud pea lõune poole ja vaakunud paar korda. Sellepeale jaganud varessad ennast kaheks hulgaks: muist hakkanud lõune poole lendama, ja teistega tahtnud ta põhja poole lennata. Seda nähes tõmmanud kütt püssi palge ja lasknud laengu valge varese peale lahti. Valge vares kukkunud kui tuustak ülevelt maha. Kütt läinud juure, teda ligimalt järele vaatama, aga mis ta näeb – tema ees maas ei ole enam kedagi valget varest, vaid vana, poollagunenud viht.
Kirja pannud Hans Pihlap.
esmaspäev, 21. 09.
Muhu Lõetsa k 2008:
Lõhkine kivi! Ma olen seda isegi kartnud. --- Mul emagi rääkis ükskord, kui ta ema oli läinud hobusega, külmand maaga kuskile ja äkist oli kuulnud ikka komp-komp-komp-komp. Aga see oli hobuse astumine see komp-komp. Ja sealt lõhkisest kivist mööda minnes vanaeit oli juba nii hirmu täis, et nägi juba, et keegi tulebki järgi. Ja noh, lihtsalt seda oli nii ära räägitud ja hirmutatud.
Vt kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (Minu maastikud). Ootame kaastöid ERA selle-aastasele kogumisvõistlusele Minu maastikud!!
Jutustanud Helja Lepmets, salvestanud Jüri Metssalu, Martin Ellermaa, Annika Kupits.
Fotol Tondikivi (Lõhkine kivi) Muhus Lehtmetsa külas, autor Lilia Briedis (1974).
pühapäev, 20. 09.
Paistu 1925: Vanal ajal oli mees hobust jumalamuidu peksnud, omas vihatujus, sest et hobune oli töö tegemise juures rohtu püüdnud. Kuid hobune hakkanud andeks paluma. Mehel saanud süda sellest veel rohkem täis ja jätkanud peksmist veel enam. Hobune lubanud Jumala juurde kaebama minna, kui see peksmist järele ei peaks jätma.
Mees ei jätnud ikka peksmist ja hobune läinud Jumala juurde kaebama. Jumal annud hobusel õiguse ja lubanud temal, et ta töö juures võib rohtu söömiseks püüda, kusjuures töö mitte takistatud ei saa. Sellest ajast sööb hobune ikka tööd tehes ja püüab rohu kõrse, kus juures ta kunagi tööd ei takista. Sellest on ka sõna saanud: „Ära seo hobuse suud, kui se pahmast tallab.“
laupäev, 19. 09.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1943:
Ta sittus iseenese õnne peale (öeldakse, kui keegi kergemeelselt teise hea nõu ära põlgab).
reede, 18. 09.
Valga 2007:
Ühe õudsema unenäo nägin kunagi siis, kui olin nii viie-kuue aastane. Kartsin meeletult koeri, eriti selliseid suuri ja ka väikeseid. Unenäos oli mul ka üks koer, kes tuli läbi minu voodi kõrval oleva seina ning hüppas mulle voodisse. Kartsin meeletult ja koer oli kuri ka. Mäletan isegi, et koer oli kollakat värvi. Hiljuti nägin unes, et terve meie klass viidi meie koolist ära. See oli justkui täispikk film. Enamus nutsid. Unenäod on alati sürrealistlikud ja sellepärast jäid mulle mõned asjad segaseks. Selle unenäo kirjutasin isegi paberile üles.
Olen kuulnud, et unenäod, mida sa oled näinud reede öösel vastu laupäeva, lähevad täide. Siis mingi värk on sellega ka, et kui magad peegel padja all, näed oma tulevast kallimat unes.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 17. 09.
Jõhvi 1986: Mis sie iga matsi asi, mis linnamies lehmaga tieb. (Lihtsalt ütlus, kõnepruuk, naljasõna, ilma et kedagi oleks tahetud solvata.)
kolmapäev, 16. 09.
Võnnu, Rasina v 1929:
Üks kord pimedal ööl, sõidutanud voorimees purjus härrasid Rannale. Tagasi tulles on voorimees jõudnud Peetri surnuaia juure, kui ta näinud surnuaia ukse juures ühte valget kogu tantsimas. Voorimees mõtles, kuda nüüd sellest hirmsast kohast mööda saab, mõelnud, et sõidan ruttu mööda. Annudki hobusele piitsa ja saand värava kohale, jooksnud valge kogu voorimehele järele ja hüpanud pääle. Voorimees ei julenud nüüd enam tagasigi vaadata, vaid kihutanud otse edasi ikka linna poole. Voorimehe kodu olevat Kalamehe tänavas olnud, ja koju sõites pidi ta Kalamehe tänavast kus asus tookord kliinik tahes ehk tahtmata mööda sõitma. Kliiniku juure saades hüpanud valge kogu maha ja kadunud aknast sisse mis lahti oli. Teine päev saanud voorimees teada, et too olevat kuutõbine olnud.
Kirja pannud Karl Metslang.
teisipäev, 15. 09.
Helme, Taagepera v 1928: Hambavalu vastu aitavat ka kuuma sibula hoidmine põsel.
esmaspäev, 14. 09.
Tartu 2015:
Ükskord matkal, 2003. a kevadel, leidis Aimar jõe äärest kopra näritud puujupi, mis nägi välja nigu setude jumal Peko. Aimar on ise ka kuskiltpoolt setu. Meil oli veel paar päeva käimist ees, aga päris sinna võssa ei saand ka jumalakuju jätta. Panin ta siis oma jermakki, põiki kõigele peale ja tassisin kaasa. Paar-kolm kilti see vast oli leidmise kohast, aga maastik oli võsas ja vesine, võib-olla ka pikem. Peko ise oli võib-olla paar kilo. No igatahes kui me ükskord saime kuskile tee peale, tundus mõistlik Pekot mitte enam lõpuni seljas vedada. Sõbrad matsid ta ühte teenurka kulu alla. Pärast matka viis Aimar Peko omale garaaži alla, mis on ju tänapäeval üks tähtsamaid aitu. Koht, kuhu Peko matka käigus peideti, sai nimeks Pekokäküs ('käkmä' - võru keeles peitma).
Selle nimega on mulle ka hiljem sealt läbi sõites kohta näidatud. Maastikuliselt pole koht eriline, suvaline külateede rist. Lihtsalt seal kohas tulime võsast välja.
Arhiivile kirjutanud Valdo Valper (2015).
Fotol Peko kuju laagris, Aimari müts peas. Umbes leidmise kohas, Pühajõe (Sillaotsa jõe) paremkaldal Lopi talu ja Jõgara veski vahel, autor PK3L.
pühapäev, 13. 09.
Tallinn < Rõuge 1962: Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.
laupäev, 12. 09.
Algasid kohapärimuse töörühma järjekordsed välitööd Matsalu rahvuspargis!
Martna, Keravere k 2012:
Siin oli ka ütelus. Suviti, kui siin luhas heinategu käis ja kui tuleb kõva läänetorm kasvõi keset juulikuud või kõva tuul päeva-paar, siis tõstab siin luhas vee üles ja, „Matsalu mees viis heina minema“, öeldi. Ja see „Matsalu mees“ oligi siis see Matsalu lahe vesi, mis siis kas lükkas selle heina kokku või viis ta siis roogu. Sest see mereveega ära leotatud hein, ega seda loomad enam eriti süüa ei tahtnud. Ega see meie Väinameri teab mis suure soolsusega ei hiilga, aga noh, ikka ta rikkus selle heina ära. Ja see oli muidugi suur kahju, kui Matsalu mees selle heinateo ära rikkus. See oli ikka hunnitu vaatepilt siin aastat kuuskümmend tagasi, kui see luht oli kuhjalavade peale ehitatud heinakuhjasid täis. Seal oli ikka neid kümneid. Siis võisteldi muidugi ka, kellel ilusam kuhi on. See oli auasi perenaisele, kellel oli nisuke sihvakam ja ilusam kuhi. Lisaks silmailule tal oli muidugi ka praktiline väärtus, sest kui ta oli kehvalt tehtud, ta võttis ju vihma sisse ja palju heina läks raisku. Sellepärast head kuhjameistrid olid hinnas ja mitte igas peres ei old siukest perenaist, kes oskas ilusa kuhja teha.
Jutustanud Enno-Rein Lepmets, salvestanud Pille Vahtmäe ja Valdo Valper.
reede, 11. 09.
Tartu 1992:
Anna Haava ütles nii:
kõik see käigu surmani.
(Kogutud Tartust Pepleri 14 ühiselamust tuba 308. Kirjutatud seinale plakati peale. Kirjutasid kõik, kes külas käisid.)
neljapäev, 10. 09.
Järva-Madise 1935:
Triibuline kott
Triibulist kotti saab hulgana mängida. Kõige ennem valitakse üks laps laste hulgast, kes on triibuline kott ja sel seotakse silmad kinni. Kui on silmad seotud, tuleb üks laps ja paneb oma käe triibulise koti külge, siis küsib triibuline kott: „Kes see on?“ Laps vastab: „Triibuline kott.“ Triibuline kott küsib: „Kuhu tahad minna?“ Laps ütleb: „Nurka.“ Siis veel: „Mitu sammu?“ Siis ütleb triibuline kott ühe numbri. Kui triibuline kott ütleb „5“, siis peab laps viis sammu triibulisest kotist eemale minema. Kui kõik lapsed on nii mänginud, hakkab lapsi pimedast peast üles otsima. Kelle ta kõige ennem üles leiab, jääb see ise triibuliseks kotiks. Nii kestab mäng ikka edasi.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1486
kolmapäev, 9. 09.
Otepää, Arula k. 1927:
Kui Tartus kivisilda ehitatud, olnud tööd raske lõpule viia. Öö jooksul langenud ikka päeva ajal ehitatud osa sisse. Küll katsunud ehitusmeister kõik abinõud ära, et silda võimalikult tugevaks teha, kuid midagi pole mõjunud. Iga hommiku töö juurde tulles näinud töölised eelmise päeva töö kokku varisenud olevat. Ühel hommikul tulnud sillameistrile jõe ääres vanaherra vastu, kepp ühes käes, teises kett, mille otsas taksikoer. Meister teretanud, kui võõras kübarat vastu kergitanud, näinud sillaehitaja võõra pääs sarvi. Meister kohe taibanud, kellega siin tegemist ning küsinud, miks uus sild kunagi valmis ei saa.
„Mina olen Emajõe isand, ehitage sild minu majast kolm sülda Peipsi poole, nii et teie minu maja katust ei puutu, siis ma silda enam ei puutu.“
Meister teinudki siis nii ning sild saanud valmis.
Arhiivile saatnud A. Naelapea.
teisipäev, 8. 09.
Laiuse 1889: Häda õpetab lugema, häda õpetab laulma.
esmaspäev, 7. 09.
Kirbla 1968:
…rahvas oli seal [Lautna hiietamme juures] ka keind oma pidusid vahest pidamas ja salaja sinna ohvrid viind. Siis see mõisnik on pand kaksteistkümme paari härgi ette ja lasnd palkidest teha niukse hiiglasuure võimsa ree; ja siis on selle kivi sinna ree peale pand ja arvatavasti viind Kasari jõkke kuskile uputand selle kivi jah. Aga tamm on praegust alles. Aga seal tamme all vanal ajal olevat kivi ka olnd.
Jutustanud Karl Paras, kirja pannud Pille Kippar.
Vaata kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (https://www.facebook.com/minumaastikud). Ootame kaastöid ERA selle-aastasele kogumisvõistlusele „Minu maastikud“!
Fotol Lautna hiietamm, autor Richard Viidalepp (1936).
pühapäev, 6. 09.
Tartu 1962: Elu hukas, lugu lakas, kõik asjad pilla-palla.
laupäev, 5. 09.
Viljandi 1988: Söödi-joodi. Loe kiiresti! Söödi-joodi, juurde toodi, lahti löödi, ära joodi, ruttu poodi, teine toodi, lahti löödi, jälle joodi, ikka poodi, toodi, löödi hullumoodi, lõpuks voodi joodik löödi!
reede, 4. 09.
Kolga-Jaani, Soosaare k 1971:
Kui kured lendavad ja eksind on, siis pidi ütlema:
„Teele, teele, kurekesed,
isa ette, ema taha,
pojad keeru keskelle.“
Sõrmega ei tohtind näidata, et siis eksivad ära.
neljapäev, 3. 09.
Räpina, Toolamaa k 1887:
Viin ja poravik (tatt)
Kord läks viin ühest poravikust mööda ja teretas seda lahkeste: „Tere poravik, taluroog!“
Teine võttis tervist sellesama lahkusega vastu: „Tere viin, rahvarõõm!“
Tagasi tulles leidis viin tatikest ära mädand olevat ja teretas teda: „Tere, tatt, mädand sõnnik!“
See aga pandsi nendasamute ninapide tagasi: „Tere, viin, marujook!“
Vana sõna sia: Nenda kuida sina teisele, on teine sinule.
Kirja pannud H. Punnisk.
kolmapäev, 2. 09.
Pärnu-Jaagupi, Kangru k 1989: Kui koolis hakkasime käima, ütles ema ikka, et õhtul ei jäta asju lahti ja segamini laua peale, siis tarkus läheb minema. Nüüd on see meile nii pähe kulunud, et hommikuti meie oma asju ei otsi ja koju unustamist ei ole.
teisipäev, 1. 09. 2015
Hageri 1958: Juuru vallas, Atla mõisas laskis härra oma valla lastele ehitada koolimaja. Kuna teistes valdades siis veel koolimaju ei olnud, oli härra ise ka kooli ülevaatajaks.
Kord läks härra kooli katsuma ja leidis sealt poisi, kes oskas tema arvates liiga hästi lugeda ja kirjutada. Mõisahärra sai aru, et poiss oli temast palju targem. Peale seda ei lubatutki poissi enam kooli tulla.
Sellest jutustas minu ema.
Jutustanud Maali Soomaa, kirja pannud Merike Raid.
esmaspäev, 31. 08.
Martna, Rõude k 2012:
…ja on siin nüüd kaminasaal kohe ja siit kaminasaali alt tuli see hobuse sissesõit. Ja nüüd kujutage ette, et hobused tulevad sealt, umbes selle jalaka juurest, teevad siit ära täispöörde ja siin on see rõdu veel ees. Ja kui nüüd oli kehva kutsar, kes proovis sealt seda tohutu järsku nõksu sisse keerata ja kuskile üks kõks vastu käis. Mis tegid siis need härrad siin üleval kaminasaalis, kes ootavad, vaatavad läbi veranda, kõik klaasidest läbi, vaatavad, kuidas nad tulevad siia! No tee on siin samas ees all, kes tahab võib vaadata siit, siit on näha, enam-vähem teekoht…
Küsitlenud Kaisa Kulasalu, Pille Vahtmäe ja Valdo Valper, filminud Jüri Metssalu.
Kohapärimuse kogujad Ants Huntsaarega Väike-Rõude mõisa varemetes. See videokujul eratera on ilmekas näide sellest, kuidas keskkonna ja intervjuusituatsiooni mitmekesisus tekstistuses ei kajastu.
https://www.youtube.com/watch?v=PHv8Uy1-4-s
pühapäev, 30. 08.
Setomaa, Küllätüvä k 1980:
Noormees nägi pedajat,arvas neiu olevat.
Pettai latva liigutas, noormees mütsi kergitas.
laupäev, 29. 08.
Järva-Madise 1905:
Kissi tõuseb soost sinine,
soost sinine, maast punane,
üle metsa ümargune,
läbi metsa latergune?
Kuu tõuseb soost sinine,
soost sinine, maast punane,
üle metsa ümargune,
läbi laane latergune.
Laulnud Jüri Taada, kirja pannud August Topmann ja Johanne Adolph Rahamägi.
reede, 28. 08.
Tartu 1925. Rahvaluulekoguja Jaan Sandra laste ja lastelastega.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=10&module=400&op=3&pid=ERA-12271-32651-79168
neljapäev, 27. 08.
Rõuge 1932: Kiskjaid loomi [unes] nägema – sõbrad on kadedad teise rikkuse pärast.
kolmapäev, 26. 08.
Hageri 1939: Kohila raudteejaamast Kiisa poole umbes 3 km. asuva Türna mäe kohta räägitakse järgmist juttu.
Rootsi ajal on sinna maetud surnuid ja neid on seal olnud nii palju, et nende haudadest on tekkinud mägi. Nüüd kui inimesed sellest mäest öösel läbi lähevad, siis pidid nende surnute vaimud inimesi hirmutama. Säält olevat veel praegugi nende surnute luid leitud.
Jutustanud Emilie Kaares, kirja pannnud Asta Muusikas.
teisipäev, 25. 08.
Karula, Koobassare k 1973:
Nüüd saab aasta sest tagasi. Võtame kahekesi Aleksiga kartult. Tuleb Lüllemäe poolt kass ja teeb näu-näu. Ja tegelikult mina kasse olen hoidnud – oma kassi. Ja tuleb kohe meie juure ja mina vaatan, et säänest kassi mina küll ei ole näinud, mis tema on. Kõiksugu värvid olid. Ja nii julge, tuli kohe sülle. Ja mina ütlen Aleksil, et Missud ja Tissud, kes kõik meil olid, ei ole küll nii ilusad. Et toon mina selle omale. Ja tõingi kodu siia. Ja minul oli suur kass, mis siin maha lasti – jahikass. Ja niikui mina tõin selle kassi tuppa, nii minu oma tahtis sellele turja karata. Mina ütlen, et mine Mikk nüüd sina õue ja lasen selle ahjutruubi juure. See vaatab nii imelikult. Ja es võta piima ei liha, es midagi. Mina mõtlen, et hakkan suga jändama, ma viin su ära lauta. Panen sinna, et istu. Midagi. Istub kui nukk! Istub üks päev laudas nii ilma söömata, istub teine päev ilma söömata. Püssa Jaan tuli meie poole, ma näitan talle ka seda kassi. Püssa Jaan imestab, et ma pole ka säänest kassi näind, aga näe kui hirmsa silma tal on. Siin oli üks traktorist Jantsikene, need tulid ka vaatama. Tal oli kui sadul selja peal ja mitte üks värv ei puudu, nii ilus kass. Ja neljas päev juba toon mina teda uuest ahjukappi ja tahan teda nüüd siis sillata(silitada). Kas sa tead. Kui ta tegi oma suu lahti ja õkva tahtis mulle kaela hüpata! Muud ei ole kui must kogu ja hundi-suurune suu. Kui ma sääl siis teda haarasin ja lõin teda välja vihaga: „Kas sa saad välja siit!“ Aleks tuli kodu, ma räägin: „See on õkva vanakurat ise!“ Tema noomib, et mis jutt see on. Ja järgmine päev lähen mina siist küünist heinu võtma ja must kera veereb üle minu käte ja ise teeb viuu-viuu-viuu-viuu-viuu ja õigest veereb siist teed mööda Lüllemäe poole. Ja pärast seda pole keegi seda kassi näind. No tõemeelest see on kahtlane. Õkva üks suur must kera, kassi moodi ta küll enam pold, veeres üle minu käe. Säält kust tuli, sinna läks ja kuradist ta oli.
Jutustanud Olga Rebbo, kirja pannud Mall Hiiemäe.
esmaspäev, 24. 08.
Äksi 1929: Pärtlipäeval olevat kõige parem maja parandamise aeg, sest siis saavat hästi soe elumaja.
pühapäev, 23. 08.
Kirbla 1970: Üks läin poodi, teine küsin: „Mis sa poest tooma lähed?” – „Rõõmu rohtu, lusti pulverd ja armastuse tilkasi.”
laupäev, 22. 08.
Audru 1996: Lank on puhe = punk on lahe. – Laulu järgi. Kasut[atakse], et midagi vaimukat öelda.
reede, 21. 08.
Iisaku 1957: Kes teist lööb, sel kasvab käsi hauast välja. (Hirmutamiseks tülitsevatele lastele).
neljapäev, 20. 08.
Väike-Maarja 1890: Kuda lükkad, nõnda lähäb.
kolmapäev, 19. 08.
Emmaste, Sõru k 1960: Ühera (ükskord) umigu vara ounaaida minnas näind Leiger, et seel olnd ounavargad käind. Mütu puud olnd tühags tehet ja luhgi (puruks) kärisdat. Üks Kurama nöi, kaks kratti seltsis, oli mööda Iiumad ulkudas Leigri ounabuid ja viljanaabrud näind ja akkand neid omal tahdma. Kuramale tagasi minnas vetnd egaüks nesd seljatäve ouni seltsi. Nöiavägi olnd juba Arjumeel, kut Leiger neid taga tümmidama akkand ja saand ühe krati Söruotsas käde. Naagu taa senele kiviga pihda virudand, olnd nöiavöim kadund ja kratt muutund suuregs kivigs, müsune aa preegu veel Murru pöldus nähja. Teina kratt oma seljatävega pöörnd pöhja poole, kuid Leiger joudnd taale Nörgaseerel järel ja virudand ka sene kiviga alla. Preegugi aa seel kohal suur kivimüragas nähja. Vana nöi ise peesend pögenema. Kuramal akkand taa kohe omal suurd krattide karja nöiama, et Leigerd vöita ja Iiuma omal vetta.
Jutustanud Liisu Kõmmus, kirja pannud Jegard Kõmmus.
teisipäev, 18. 08.
Kambja 1959: Ega majaehitamine ole koerale kuudi kokkuklopsimine.
esmaspäev, 17. 08.
Algas kohapärimuse töörühma järgmine välitöövoor Matsalu rahvuspargis!
Martna, Laiküla 1939:
Praegu asub Keskküla rabas soostunud järv. Ennemuiste olnud see järv Kelu külas Järva talu juures. Seal aga oli üks naine oma lapse musta pesu järves pesnud. Sellest vihastanud järv nii, et läinud suure kohina ja mühinaga Keskküla rappa, kus ta on tänapäevani. Järva talu juures asub aga praegugi veel lohk ja annab tunnistust, et siin on ennem olnud järv.
Jutustanud Johannes Toonpere, kirja pannud Uno Toonpere.
Fotol Keskküla rappa rännanud järve ase, autor Valdo Valper (2012).
pühapäev, 16. 08.
Kihelkonna 1928. Rukki sitik, lõikusmäng.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=7&module=400&op=3&pid=ERA-12270-36840-88069
laupäev, 15. 08.
Nõo 1931: Kui rukkimaarjapäeval kuiv, tuleb kuiv ja soe sügise.
reede, 14. 08.
Kanepi 1966:
Kanepi kihelkonna piires paikneb ilusas ümbruses kaunis Janukjärv, mille kaldail kõigil aegadel on pidutsetud ja trallitatud. Järv ja selle ümbrus on seotud suure Põhjasõja sündmustega ja selle läheduses leidub hulk selleaegseid kääpaid. Järves aga on palju allikaid, vesi seetõttu võrdlemisi külm. Järve nimetuse kohta räägitakse, et kui Põhjasõja päevil siia jõudnud sõjamehed hobustega, joodud nende poolt järv kuivaks, hiljem aga kogunenud siia jällegi vett ja järv saanud nimeks Janukjärv. Järve nimetuse kohta on aga rahvasuus veel teine variant. Nimelt matkanud siinseis kauneis paigus Kalevipoeg. Kui ta siia jõudnud, olnud ta pikast suvisest teekonnast väsinud ja janus ning joonud järve tühjaks. Kalevipoeg olnud ümbruse metsade ja järvede ilust vaimustatud ja veetnud selles kandis hulk päevi.
Kirja pannud Wenda Mandel.
neljapäev, 13. 08.
Helme 1895: Kui kellegil inimesel heal kinni on, siis on teda hunt (susi) näinud, aga tema pole hunti mitte näinud.
kolmapäev, 12. 08.
Lüganuse 1965: Mütsiga annad, mütsita käid kätte saamas. (Käid mitu kord järel, et pää märg õtsas, pühid palava, võtad mütsi pääst ära).
teisipäev, 11. 08.
Märjamaa 1990: Üks oli teise peale vihane. Keegi oli temale teind, ütelnud: „Säh, söö, säh, söö, säh, söö!“ – Pärast sai aru, et see ütleja oli hoopis võõras. – Nii saab teise võimust üle.
esmaspäev, 10. 08.
Kuusalu, Viinistu k 1935: Elukivi asub Mohni saare Länssääre otsas. Kord sõitnud sinna kivi otsa kaljas, mille nimi oli Elu. Laev purunes puruks, kuid inimesed said luubiga randa. Sest ajast saadik nimetatakse seda kive Elukiviks. See nimi tuli sellest, et selle laeva nimi oli Elu.
pühapäev, 9. 08.
Mustjala 1949: Meres on merisiga – sia plaani, aga laia kalasabaga, muidu kut rasvatükk. Sest sai ead siipi. See siip vötab keik plekid ära. Muust kalast siipi ei saand.
laupäev, 8. 08.
Haljala 2014: Kotermann on laeva kujutletav hing, mis võib olla väga erinevas kehastuses. Vanad meremehed on vanades meremehejuttudes neist palju jutustanud. Isegi lauludes teda meenutatakse, et: “Ei me karda kotermanni, laev läheb otse Rotterdami” ja sihukesed salmid on seal. See on meremeeste mütoloogia. Teda kirjeldatakse väga erineva kujuga, küll kaitseinglina, küll saatana kujuga, aga selleks peaks vana merekirjandust uurima, et täpsemini teada saada.
Jutustanud Erik Kaarend, kirja pannud Mari Hiiemäe.
reede, 7. 08.
Tartu 1948: Kui Vabadussilda ehitati, siis ütles üks koolipreili – ta oli natuke kõva keelega – et kui seda silda proovima akatakse, siis pannakse 500 ämmat sinna peale ja need peavad mitte väga head inimesed olema. Kui ta neid kannab, siis kannab muud ka.
neljapäev, 6. 08.
Saarde 1929: Mida hilisem, seda ivasem.
kolmapäev, 5. 08.
Kuusalu 1917: Kord läinud üks Pärispa küla noormees Odakivi mäest üles. seal näinud ta, kudas haldjas jalgupidi puu otsas rippunud ja öelnud ise mehele: „Tule, tule, ära karda!“
Mees läinud oma teed edasi ja haldjas jäänud edasi puu otsa rippuma.
teisipäev, 4. 08.
Tallinn 1992:
Lehm istub kinos ja vaatab filmi. Äkki hakkab hobuna valjusti naerma. Lehm üllatunult: „Hobune saalis?!“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
esmaspäev, 3. 08.
Tallinn 2014:
Ma olen sündinud ja elanud Tallinnas, aga minu mängude maa asub Viljandis ja ma loen end mulgiks. Viljandis on mulle iga kivi ja põõsas tuttavad. Enamik jõule ja aastavahetusi on meie peres veedetud just Viljandis. ---
Meil ei kasva Viljandis mitte just kõik köögiviljad hästi. Maa on väga liivane ja me oleme juba aastaid toonud Uueveski orust mustmulda ning lisanud komposti ja turvast. Aga üks asi, mis selletagi kasvab, on sibul, ja seda on meil alati ohtralt. Kunagi, kui väike olin, siis oli lausa 4-meetrine sibulapeenar kaevu taga. Aga ühel päeval avastas ema, et tervel sellel hiigelsuurel peenral on rohelised pealsed ära naksatud. Lagedaks. Ta mõtles, et nüüd on sibulavargad käinud...kuni nägi 3-aastast mind viimast peotäis tagaaias kalkunile söötmas. Kalkuniga vaheldumisi tegime tervele peenrale 1-0.
Kirja pannud Tuuli Reinsoo, kodupärimuse kogumisvõistluselt 2014. Vaata kirjutist pikemalt FB kogukonnas „Minu maastikud“ (https://www.facebook.com/minumaastikud). Ootame kaastöid
ERA selle-aastasele kogumisvõistlusele „Minu maastikud“!
Fotol Tuuli Reinsoo kalkunile sibulat söötmas (1984).
pühapäev, 2. 08.
Torma 1937: Liha ei seisa värske augustikuul.
laupäev, 1. 08. 2015
Paide 1933: Dr. O. Loorits jt. automatkal. Pildistatud Paide lähedal.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=10&module=400&op=3&pid=ERA-12271-34395-74034
reede, 31. 07.
Vändra 1937: On juuli algus põuane, siis lõpp vihmane.
neljapäev, 30. 07.
Torma, Mõisaküla 1969: Kui neljapäeva õhtul viia oma näopesuvesi või ihupesuvesi õunapuu peale ja siis öelda: „Nõnda armsaks meeste meelest nagu õunad laste meelest,“ siis saab kuulsaks.
kolmapäev, 29. 07.
Hanila 1889: Jaakobipääval jahuleem, olevipäävas uus leib.
teisipäev, 28. 07.
Tallinn 1992:
Lehm ronib õunapuu otsa. Hobune küsib, milleks. Lehm selgitab: „Pirne sööma.“ Hobune itsitab: „Lollakas, see on ju õunapuu.“ Lehm: „Ise oled loll, mul on pirnid kaasas.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 1992.)
esmaspäev, 27. 07.
Muhu, Lõetsa k. 2008:
Seda [Lalli liukivi] ma tean, seal mu ema olevat liugu lasknud omal ajal. Ja noh seda aegu ju põld ju siukseid nagu nüüd, et naistel on püksid jalas ja. Siis olid ju noh ikka seelikud ja kleidid ja. Ja siis tavaliselt poistel ikka püksitagumikud läksid, aga tal oli kleidil ja siis ta oli kodunt nii palju riielda saanud, et: „Sa oled hullem kui poiss“. Ja siis ta oli lasknud koolikoti peal sealt alla. Noh aga seda aegu ka ju küll olid kotid olid kanged aga ikkagit ka ju kallid ja noh siis tehti ju kodus ka siukseid ranitsa moodi, aga need pole ka. Küll olid seanahast olnud, aga ikka jälle puru ja raamatud puru ja. Seda kivi ma tean, see on täitsa olemas jah. Siit on no üks kilomeeter maad jah. Aga see on ka nii põõsaste ja metsa sees, aga no selle ma leian üles, seda ma tean. Ja seal ma ei tea, pole ammu enam sealt mööda käinud, aga seal olid kohe kaks siukest noh nii palju ikka seal liugu lastud, et kaks siukest jälge olid kohe mis sedasi tagumiku peal, kivi sees olid kohe. Aga noh selle külas oli ju palju lapsi ja. Ja mu ema oli sealt naaber… või ütleme noh naaberkülast Lallilt pärit ja.
Jutustanud Annes Kipper, salvestanud Jüri Metssalu, Martin Ellermaa, Pille Vahtmäe.
Fotol muhulane Martin Kivisoo Lalli liukilvilt alla laskmas, autor Mari-Ann Remmel (2012).
pühapäev, 26. 07.
Emmaste, Sõru k 1974: Ea tegu seisab koua meeles.
laupäev, 25. 07.
Võnnu 1949: Jaagupipäev on heinatööde lõpu tähistamise püha.
reede, 24. 07.
Rõuge, Palometsa k 1985:
Sanna Jaan elas Holopi kõrtsi juures ja oskas ussisõnu. Seda teadsid külas kõik. Ja kui suvel uss hammustas mõnda looma või inimest, siis kutsuti kohe Jaan. Ta võttis pliiatsi, tindipliiatsi. Kirjutas sellega midagi haige koha peale – ja paistetus kadus. Silmanähtavalt kohe.
Aga Jaani ema oli veel targem olnud ja teadnud palju rohkem ussisõnu ja nõiasõnugi. Kui külarahvas ütles, et õpetagu pojale ka, vastas Jaani ema: „Ei tohi. Jaan ei ole nii hea inimene, talle ei või kõiki sõnu õpetada. Muidu võib inimestele kurja teha. Ma õpetan talle ainult häid ussisõnu, millega ei saa kellelegi kurja teha.“
Sanna Jaan elas [möödunud] sajandi alguses, umbes 1920–1925 a. paiku Võrumaal, Kasaritsa vallas, Holopi külas.
Ka Sanna Jaani jutt on kuuldud emalt Elisabet Kikkaselt.
Jutustanud Elisabet Kikkas, kirja pannud Leida Aaresild.
neljapäev, 23. 07.
Setomaa, Paklova k 1935:
Laulu nimi madu
Mängijad võtavad üksteise kätest kinni, näod ühele poole pöördud, ja sünnitavad nõnda pika rongi, mille eesotsas juhtija asub. Kuhu juhtija ees kõnnib või jookseb, sinna peab terve rong taga käima, tema järel kõndima või jooksma. Rongisolijad laulavad kõndides või joostes mõnda marsitaktis laulu: „Turnivennad, üheskoos, ühes vaimustusehoos, vaba loodusesse.“
Madu võib ümber maja ja muude asjade ümber, majast ja tubadest läbi, ühest trepist üles, teisest alla joosta, võib end kokku kerida, siis jälle käte alt läbi tükkides lahti hargneda, loogeldes vingerdada, tagurpidi käia, end segi põimida. Viimaks hakkab madu oma „saba“ püüdma. On see käes, siis tekib ring, ja jandile võib mõni ringmäng ehk mingisugune muu mäng järgneda, milles ring on tarvilik.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3165
kolmapäev, 22. 07.
Hanila, Kuke k 1937: Juukseid tuleb lõigata noores kuus, lammaste niidu järgi lammaste raudadega. Siis juuksed kasvavad hästi.
teisipäev, 21. 07.
Jüri 1990: Mõnuste küla nimi on ikka seepärast, et mõnusad inimesed olla olnd.
esmaspäev, 20. 07.
Kihelkonna, Rootsiküla 1939:
Lige soo asub Rootsiküla mõisa lähedal Abaja lahe ääres. Ühest küljest piirab teda põld ja teisest Abaja laht. Palju lapsi käinud seal karjas.
Kord karjas olles lapsed näinud soos palki ja läinud ning istunud sellele. Seal olnud hea kuiv istuda. Kui kõik lapsed olid palgile istunud, tõusnud palk korraga ülesse ja hakkanud lastega mere poole minema. Nüüd saanud lapsed aru, et see on näkk ja tahab neid merre viia. Päästmiseks lapsed midagi ette ei oskanud võtta. Seda juhtumit aga oli näinud Rootsiküla mõisa kubjas. See joosnud palgile järele, et lapsi päästa, ise hüüdes: „Saaksi ma, jõuaksi ma ka niku-näku näsade pääle!“ Palk jäänud kohe seisma ja kukkunud Lige jõkke, kus palgitükke praegugi maa sees olevat.
Fotol Lige jõgi (Allika oja) alamjooksul, autor Valdo Valper.
pühapäev, 19. 07.
Lüganuse, Kestla-Oidu k 1930: Haavade kohta on jutt: Sõda pidand tulema. Üks naesterahvas pugend haavapuu alla varju. Puu ei andand varju, vaenlased said naese kätte. Naene ütles haavale: „Sinu lehed peavad ninda värisema kui minu veri värises.“ Sellest ajast haavalehed värisevadki.
Jutustanud Mihkel Tapner, kirja pannud Rudolf Põldmäe.
laupäev, 18. 07.
Jõhvi 1973: Kas said asjast aru? – Ei saanud asjast aru, sest väljas möllas maru.
reede, 17. 07.
Kihnu, Lemsi k 1936: Välku, päikest ei või sõrmega näidata. Sõrm jääb kõveraks.
neljapäev, 16. 07.
Emmaste, Sõru k 1960: Iumale tulnd Leiger saare lounarannal. Kut taa seel saapud jälga vidand, märkand juba varasd tärkand rohdu ja nimedand seda kohda Tärkama. Iljem asudat senna Tärkma küla. Tulnd mööda mere eerd (äärt), joudnd saare vesikaarenukale (edelanurka) ja nimedand sene Sörveseere meeleduledusegs Sörveotsags. Iljem akedi seda inimesde, kida üitud sörulasdegs, järel Söruotsags nimedama. Sii märkand Leiger, et meri olnd paksuld kalu täis, sest kuduräimes lasnd ennasd eere (kevadine räim tulnud rannavette kudema). Taa vetnd püksid jälgasd, sidund seereotsad sölmi ja püidnd sihantse püisega (noodaga) omal korraga mütme söömajäu kalu välja. Peele sene teind tammigu eere liivamäki (mäkk, väike küngas) peele tuleasema, küpsedand kalad ja söönd muisd nesd kodund seltsi vetet odrakarasgiga, mikele joond lehgrisd (lähkrist) taari peele. Umigusööma (hommikusöögi) järel akkand Leiger pöhja poole asduma.
Ilmunud raamatus: Jegard Kõmmus. „Iiu Leiger. Emasde Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihesd Leigrisd.“ Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015.
kolmapäev, 15. 07.
Märjamaa 1948: Konnasilmade vasta mo vanaema õpetas, et tee lepapulk tuliseks ja nühi sellega. Teine jälle õpetas, et võta varva vahelt higi õhka ja nühi nii, et tuliseks lähab. Sedasi nühi iga õhta. Ma tegin ja mul kadusidki ära.
teisipäev, 14. 07.
Viljandi, Uusna v 1893:
Kui ronk soo lähedal röögib ja kui sina soo veeres lammastega oled, siis piab nõnda laulma:
„Ronk, ronk hää lind,
vii kuri kaugele,
sinu pesa poegi täis,
minu laut lammid täis.“
Siis ei sure lammid mitte ära.
esmaspäev, 13. 07.
Algasid ERA kohapärimuse töörühma 2015. a. välitööd Vilsandi rahvuspargis!
Lümanda v, Kuusnõmme k (Kihelkonna khk) 2013:
Meil on siin metsa sees veel üks kivi. See on selline, nagu oleks diivan. Aga ma ei tea nüüd, et selle kiviga midagi oleks seotud, vanapaganaga või mitte. Meie kutsusime teda lihtsalt Diivankiviks. Ja ta tõesti ongi nisukene, täpselt nagu sohva. Igavene suur jurakas.
Jutustanud Monika Mälk, salvestanud Valdo Valper ja Pille Vahtmäe.
pühapäev, 12. 07.
Reigi 1939: Kui vana sa oled? – Kahe kassi vanus ja pühabased päävad veel peale.
laupäev, 11. 07.
Kolga-Jaani, Lätkalu k 1978: Endale saadud majja või korterisse ei tohtinud mitte ise enne sisse astuda, kui eelkõige pidanud sinna viskama raha, rahakoti koos rahaga või leiba – siis on selles kohas elades alati leiba ja raha.
reede, 10. 07.
Kullamaa 1937: Mo isal ja eks teistel me küla (Maidla küla, Kolovere-Kalju vald) rahval oli see kun's, et kui sa seitsmevennapäe tööd teed, siis ärja sarv läheb peast ära.
neljapäev, 9. 07.
Türi, Väätsa v 1930: Metsa ei tohi magama jääda, kui alb oled old (midagi halba, pahandust teind), siis metsaldjas kägistab su ää. (Karjalastele nii öeldud.)
kolmapäev, 8. 07.
Põltsamaa 1987: Sündinud lapsi pesti hõberahaveega, et siis muutuvad ilusaks, silmad suured ja selged.
teisipäev, 7. 07.
Viru-Nigula, Uljaste k 1939:
Kuldhaug Uljaste järves
Kord vana Uljaste elanik Kamandu õngitses järvel kalu omatehtud haavatükist künas.
Juba hulk aega püüdes nägi mees, kuidas üks suur kala end aeg-ajalt veepinnale tõstis. Mees seda nähes mõtles: „Kas krokutill peab oma utsenjat, aga kust tema siia on saanud?“ Mees oli väga huvitatud ja läks vaatama, mis seal siis õieti lahti on.
Juurde jõudes mees nägi, et seal on suur haug: silmad kui toovriaugud, hõbevaljad peas ja kuldketiga ühe suure kivi küljes kinni. Kala jutustas talle: „Mina olen kalade kuningas ja tulin siia suure pilvega, sest olin pilvele teejuhiks.“
See kivi on praegust alles, seda kalade kuningat pole enam keegi näinud.
Jutustanud Johannes Kalamees, kirja pannud Kalju Kalamees.
esmaspäev, 6. 07.
Rõuge 1939:
Mustahamba tamm.
Laitsna-Rogosi vallas, Mustahamba küla lähedal on suur tamm, kuni 6 meetrit ümbermõõduga. Seda kutsutakse Mustahamba tammeks. Selle kohta on jutt, et üks Rootsi kuningas, ei tea missugune, kas Karl XII või mõni teine, oli oma tammekepi maasse torganud ja öelnud: „Kui minu rahvas maa tagasi saab, hakkab kepp kasvama!“
Ei tea, kas kuningas on „oma rahva“ all mõelnud eesti või rootsi rahvast. Ja sellest tammekepist kasvanudki Mustahamba tamm.
Jutustanud Marie Pihlapuu, kirja pannud Richard Uba
pühapäev, 5. 07.
Saarde 1935: Ei tohi päikese silma sisse vaadates naeratada, siis saab naerja päikeselt haigestuma.
laupäev, 4. 07.
Tartu 1995: „Tule, kallim, lähme Emajõele sõudma!” – kasut. abipalvena mõlemast soost isikute vahel.
reede, 3. 07.
Torma 1930:
Sandi lugu.
See oli nii, et sant oli külä läbi korjanud ja siis lähnud ja istunud tee ääre – istunud põõsa alla puhkama ja akanud oma korjandust üle vaatama, leivakannikaid lugema. Ja siis luges sial: „See on suure talu suur murikas, see on Kangru talu kannikas, Õtsa talu õhuke murikas, Annuka talu aganane leib.“ Siis tuli viimati õige must leib, siis sant ütles: „Aga kelle kuradi see on?“
Karjapoiss jälle õli sial samas lähedal ja kuulas seda juttu ja kui kuulis, et sant ütles kelle kuradi see on, siis viskas kiviga sandile selga. Sant arvas, et Jumala karistus ja ütles, et : „Oh sa elde Jumal, sa ei kannata mitte üks nalja sõna.“
Jutustanud Jakob Õunapuu, kirja pannud Eduard Tikk.
neljapäev, 2. 07.
Muhu 1938: Vanasti heinamaarjapääval olevat ka tuld tehtud. Maarjalõke olnud vist nimeks. Meie isa ja mõned teised vanemad mehed, nagu Riida Mihkel, Kaarli Villem, Paldu Mihkel ja kes need ollid, tegid ükskord heinamaarja laupa õhtu Suures laidus tuld. Olime seal heinamaal, see oli vist 1917. a. Vanad mehed ütlesid: „Kui me vähiksed ollime, siis oli ühtejooni, iga a[asta] oli m[aarja]p[äeva] laupa õhtu tuli.“ Teised vastu, et tuli põletab maad. Siis tehti tuli kivi otsa.
kolmapäev, 1. 07. 2015
Suure-Jaani 1892: Teed hääd, teed enesele, teed kurja, teed enesele; tee hääd ehk tee kurja, ikka teed enesele.
teisipäev, 30. 06.
Lääne-Nigula 1921: Kui hunt lamba ära murrab, siis ei tohi tema nime nimetada. Näituseks hunt murdis lamba – öeldakse „Mets võttis lamba”, „Kull murdis kana”, „Mets võttis kana” jne. Niisama hüütakse ka muid loomi piltlikult. J.P.-l lennanud mesilasepere minema. Taga ajades küsinud ta mõisapõllul olijatelt töölistelt: „Kas olete ka midagi näinud?” – „Ei ole midagi”, vastanud töölised. „Mis on siis juhtunud?” – „Kärbsed läksid minema", olnud vastus. Jahil käies ei nimetata kätte saadud linnu või looma nime. Kui inimene surnud on, öeldakse et ta on kodunt ära jne.
esmaspäev, 29. 06.
Elva 1933:
Elva supelrand.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=11&module=400&op=3&pid=ERA-12271-34456-10303
pühapäev, 28. 06.
Nõo 1939:
Kuidas Nõo sai raudteejaama
Tartu-Valga-Irboska raudteeliin ehitati 1889.a. Siis oli Tartust lähem jaam Elva. Nõo elanikud saatsid palvekirja, et Nõkku raudteejaam avataks. Tuli vastus, et kui Nõkku aastas teatud arv pileteid müüdakse, siis avatakse jaam. Ühtlasi avati katseks peatuskoht. Siis pidasid kõik Tartus elavad Nõo inimesed plaani kokku ja sõitsid oma tuttavatega Nõkku surnuaiapühale. Sellega oli piletite arv müüdud ja jaam avati Tartust 15,3 km kaugusel. Sellest saadik on Tartu inimestel kombeks Nõkku surnuaiapühale sõita.
Jutustanud Juhan Laas, kirja pannud Enn Tasa.
laupäev, 27. 06.
Hanila 1972: Seitsmemagajapää oo mõni pää piale jaani. Seitse inimest läin kiriku. Kiriku ligidal ühüs einaküines akan jalgu kinni panema, sui käidi ikka pal´lajalu. Olen na väsin, et jään magama ja magan seitse pääva. Jään kiriku minemata. Aga seda ma ei tea, mis selle pääva tähtsus oo.
reede, 26. 06.
Rakvere 1933: Kui hommikul meesterahvast esimesena teretad, läheb see päev hästi.
neljapäev, 25. 06.
Märjamaa, Riidaku k 1942: See tütarlaps kis on kannatlik sõlmi lahti arutama, saab ükskord oma ämmaga heaste korda.
kolmapäev, 24. 06.
Viljandi 1938: Kes jaanipäeva hommuku kauaks magama jääb, selle kari jääb alati kauaks kodu (hommikuti).
teisipäev, 23. 06.
Järva-Madise 1965: Kui jalad haiged on, siis jaanipäe laupäe õhta käi ja jookse mööda jaanikastet, see on väga hää rohi.
esmaspäev, 22. 06.
Torma 1969: Kui on jaanikuu mahe, siis on seda kua jõulukuu. Kui on niiske, suab teri ja veel enam ädalat.
pühapäev, 21. 06.
Rõuge 1894: Vili, miä iin pööripäivä tettäs, lätt valmis, mia perän tettäs – ei lää.
laupäev, 20. 06.
Emmaste, Valgu k 1938: Kõrtsis louldi igal ajal, pühaba õhtuti ja laupäiviti oli see suur käimine ja loulmine. Torupill mängis ühtelugu. Pisiksed lapsed trallisid. Pillilugu, see ei sünni lauluks. Mudu ööti ikka loul.
reede, 19. 06.
Tartu 1947: „Sai vedelat ja paksu ja söögi alla napsu.“ Nii olevat vanasti üteldud pulmatoitude kohta, mis pulmas antud.
neljapäev, 18. 06.
Hargla 1937: Kes pärast päeva läheb sauna, peseb verega; ka neljapäeva õhtul ei või saunas käia: on püha.
kolmapäev, 17. 06.
Haljala 1936: Nüüd soovitakse töötajale inimesele: „Jõudu tööle!“ mispeale vastatakse: „Jõudu tarvis!“ Leidub ka vastus:„Jõud hea!“ Kuid see pole täielik vastus. Täielikult peaks vastama: „Jõud hea, kui soov tuleb südamest!“
teisipäev, 16. 06.
Oudova < Põlva 1913:
Et vanaste kella koguni olemas ei olnud, siis tarvitatud töö ja magamise aegasi nähtuste järele. Kui homikul varakult ülesse tuldi, siis puhati pärasti koidu tulekul ao-und, mis nii kaua kestis, kuni valgeks sai. Varajane ülestulek olnud enne kukelaulu, õige aeg aga kukelauluga, hiljemad juba teisel ja kolmandamal kukelaulu kõrral ja mille järele ka enam ao-und ei saadud. Varajaselt ülestulekult söödud ka tükike leiba enne unele heitmist. Selgetel öödel andsivad aga taevalaotuses Sõelad, Koodid ja Kuu käigud kõige selgemalt magamaheitmise ja ülessetõusemise aega teada.
Suvisel ajal ei peetud seda koguni hoolsaks peremeheks, kes päikesetõusu näha ei saanud. Oli juba tööst harilikuks saanud osa ära tehtud, kui ka päevakäigust selle kohta ära nähtud, oli see nüüd kündmisel või muidu töös olles, siis tõi keegi kodust pruukosti (suurus) järele. See aeg jäi aga niihästi inimestele kui hobustele harjunult üheks ajaks alatasa. Kui siis jälle umbes paar tundi edasi tehtud, jõudis ka söömaaeg (keskhomik) kätte, mille järele inimesed kui tööloomad umbes kaks tundi puhkuse aega saivad. Tublimad talupidajad lasksivad ka oma töö kõrvale „lõunaoodet“ (suutäis leiba) töötegijatele järele viia, niisama ka kolmandama päevatöö õhtupoolisel kõrral õhtu-oodet. Kuid olnud ka sarnaseid ihnuslisi peremehi, kes iga söömise järele ainult pool tundi leiva luusselaskmiseks puhkuseaega lubanud.
Olivad aga ilmad ja ööd pilvised, et päikesest ega taevatähtedest parajat aega näha ei võidud, siis peeti ennem harjunud aega arvuks. Kui tööd kaunis jagu juba tehtud, kui juba enesel ja hobusel villand ja keha kinnitust nõudis, jäeti söögivahe töö järele. Tööle mindi jälle uuesti, kui ise paraja une sai ära maganud ehk ka, kui hobused juba söömise lõpetanud ja seismas olemas leiti.
Kirja pannud Joosep Tamm.
esmaspäev, 15. 06.
Rannu, Ervu k 1939: Vanast elanud Rannakülas keegi mees, keda kutsutud Kondi-Kaarliks. Ta olnud kuulus rahvaarst. Paljud käinud ta juures abi otsimas. Kord läinud sinna keegi isa oma pojaga. Poja jalg valutanud ja olnud paistes ussihammustusest. Kondi-Kaarli kallanud kaevust vett jalale peale ja annud ka juua, ise öeldes: „Meie kaevu vesi on alati hea.“ Ja vaata – valu kadunud silmapilkselt. Koju jõudes olnud paistetus ka kadunud.
pühapäev, 14. 06.
Kolga-Jaani 1926: Vihma käes vudiseb, tuule käes tudiseb, tuleb tuppa, võtab kulla, jätab mulla?
laupäev, 13. 06.
Saarde 1929: Tee ääres, või tee ligidal suud või käsa pesta, ei ole lubatud. Astuvad tee käijad selle koha pääle, kus suud või käsa pestud, siis viivad nad peseja ilu. Iseäranis noori tüdrukuid keelatakse kangeste suud või käsa tee ääres pesemast.
reede, 12. 06.
Hageri 1930: Maidla mõisnikest mäletatakse vanimana Kurt Maydell’i, kes tulnud Kehrast. Ta valitsend Maidla mõisas juba enne jutustaja isa, umbes 100 a. tagasi. Kurt Maydelli järele valitsend poeg Borig ja selle järele viimase poeg Joosep, kes oli viimane Maidla mõisa parun.
Parun Maydellid olnud palju kurjemad ja halvemad mõisnikud kui teised, keda teati. Eksijaid karistati alati väga valjult. Borig Maydell oli ise haagenrihter. Ta olevat peksumehe (vahimehe) seepärast lahti lasknud, et see küllalt kõvasti ei olevat peksnud ega esimese hoobiga karistatava ihust verd välja võtnud. Peksmine sündis ühes kojas, kus alati lubjanõu seisnud, sest seina tuli alati verepritsmete pärast üle pintseldada.
Viimane parun Joosep Maydell olnud ka väga kuri ja äge. Proua olnud aga hää inimene, vaigistand parunit ja saatnud inimesi tema viha eest kõrvale. Joosep Maydelli kohta räägitakse, et ta olla kord salaküttide käest peksta saand. Ta oli ise kirglik jahimees, ajand ka seekord salakütte taga, kuid oli ise nende kätte sattund. Joosep Maydell võtnud ka Eesti vabadussõjast osa, kuid talle ei antud midagi. Tema kohta olnud kuuldus, et ta olla sakslased Saaremaalt siia kutsund (okupatsiooni ajal).
neljapäev, 11. 06.
Viljandi 1988: „Aias sadas saia“ – vastupidi lugedes tuleb sama lause.
kolmapäev, 10. 06.
Saarde 1938: Inimene mõtleb, aga Jumal juhatab – see sõna on igas talus väga tuttav ja räägitav.
teisipäev, 9. 06.
Tartu 1947: „Ma tulen küll hilja tööle, aga selle eest lähen ka vara ära.“ (Laborandi ütlus, kes töötab poole tööjõuga).
esmaspäev, 8. 06.
Algas Hageri 2015 välitööde II kogumiskäik!
Hageri 1938:
Mina läksin Kohilasse üks suine õhta. Metsanurk paremat kätt, seal tuli naesterahvas vasta, lumivalged jalad olid all, jalad käisid nagu koer jooseb. Ma ütlesin: „Miks te nii kärmeste käite, te väsite ää!“ Ta ütles: „Kui kärmeste?“ – „Nii kärmeste kui te käite. Kus te lähte?“ – „Surnuaeda.“ – „Mis te nii ilja lähte?“ – „Ma jään sinna.“ – „Ega inges inimesi sinna ei võeta!“ – „Ma ei olegi inges inime, ma olen vaim!“ Siis läks edasi. Ma vaatasin talle veel järele, siis kadus ää. Ma ütlesin talle veel vasta: „Kui sa vaim oled, kudas sa siin käid? Kust sa tuled?“ – „Ma tulen oma kottu.“ – „Kus see kodu on?“ Ta ei vastand selle peale. – „Kus te nii ilja jääte?“ – „Ma olen vaim, ma jään vaimude riiki.“ Vaim ta oligi. Inimese nägu oli, aga suured silmaaugud. Nagu üks kübar oli peas, käsi ei old. Enne olid tundad õlade peale, ilma varrusteta – tal oli ka nisuke riie peal, ilma varrusteta. Sest tuleb üks kümmekonna aastad tagasi. Elevalged jalad olid, ei tea kas ta oli palja jalu.
Ma põld seekord aige ega kedagi. Läksin Kohilasse oma vennapoja juure. Nad ütlesid, et ega see ime ole, siin on ennegi nähtud.
See koht on tükk maad veel Kohilast. Eks ta seie Hageri surnuaeda tuld. Pärast seda suri meil üks mees ää, ta oli ka seal metsa nurkas midagi näind.
Ei tea, mis ta oli, ea või paha vaim. Vaimud on ikka olemas, aga nüüd ei ole enam nii kurjad inimesed, nad ei näita enam. Kurjad ei näe küll üksi, aga kurjale peab ikka rohkem ligi kippuma.
Kirja pannud Rudolf Põldmäe.
pühapäev, 7. 06.
Varbla 1936:
Äärmiselt ilusas kohas oli Nina talu. Mere sees pisikene sopikene, piiratud laidudest, nii et pool selle talu elamist oli suvel alati merel, näiteks, loomad laidus kogu suve ning seal käidi neid siis söötmas ja lüpsmas igasuguse ilmaga.---
Oli juba videvik kui hakkasin Ninalt minema tallu, kust kauplesin välja öömaja.
See oli mu ainukene kord, kus olin metsa eksind, ei õiget teed, ei inimesi, teadsin vaid, et tuli minna mööda mäe äärt. All orus vilkusid tuled ja jooksid koerad üles hulkurit haugutama. Õudne hakkas, tulid meele jutud, vaimud, tondid, kandsin neid isegi kaenlas. Jooksin ja jooksin siis!.... Kuski talus pakuti öömaja, lubati teha ase perepoja kõrvale, see rumal nali tundus mulle hirmus haavavana, olin ju isegi kole õnnetu juba. --- Sain lõpuks koju, aga järgmisel päeval teadis terve ümbrus, et „preili“ nende „lihtsasse“ metsa ära eksind.
Muljeid kogumisretkelt Läänemaal Varbla kihelkonnas kirja pannud Helga Meindok.
laupäev, 6. 06.
Mustjala, Võhma k 1937:
Kiik koplite vahelisel teel. Karjapoiss üle irre ajamas.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=6&module=400&op=3&pid=ERA-12276-47549-25870
reede, 5. 06.
Reigi, Heigi k 1938: See, kes ambad suus sünnib, peab nõid olema.
neljapäev, 4. 06.
Kihnu 2013: Painaja on siuke, mida öeldakse, et üks tuleb sedasi sulle rinde peale. See võis üks haigus olla, kes see siis sulle sinna ronib. Nad mõtlesid, et üks siuke paha inimene ond ju. Paha inimene kindlasti, kes see painaja oli, et tuleb sulle halba tegema? Ju ikka unes näed. Või käed-jalad võibolla surevad ää seal magades või... Et siis tuleb siuke tunne nagu hakkaks lämbuma või.
kolmapäev, 3. 06.
Muhu 1944:
Eedeni laul
See oli ükskord Eedenis,
kus Adam, Eeva elasid.
Ai tull-all pom, Eedenis,
kus Adam Eeva elasid.
Adam läks siis kõndima
ja Eeva heitis magama.
Ai tull-all pomm, kõndima
ja Eeva heitis magama.
Siis lendas veel üks linnuke,
mis mesi-linnuks hüütakse.
Ai tull-all pomm, üks linnuke
mis mesi linnuks hüütakse.
Ta lendas Eeval moka peal
ja magust maha jättis seal.
Ai trull-all pomm, moka peal
ja magust maha jättis seal.
Kui Aadam tuli kõndimast
ja leidis Eeva magamast
Ai tull-all pomm, kõndimast
ja leidis Eeva magamast.
Siis Aadam silmas moka peal
magust vaha hiilg’vat seal.
Ai trull-all pomm, moka peal
magust vaha hiil’vat seal.
Aadam katsus keelega,
mis väga maitses meelega
Ai trull-all pomm, keelega
mis väga maitses meelega.
Sest ajast tulnud moodisse,
et suud saab antud pruudile.
Ai trull-all pomm, moodisse
et suud saab antud pruudile.
Et Eeva all oli selili
ja Aadam peal oli kõhuli.
Ai trull-all pomm, kõhuli
et Aadam peal oli kõhuli.
Siis lendas veel üks linnuke,
mis hüütaks leeri linnukseks.
Ai trull-all pomm, linnukseks
mis hüütaks leeri linnukseks.
Sest ajast tulnud moodisse,
et taha pandaks pruudile.
Ai trull-all pomm, moodisse,
et taha pandaks pruudile.
teisipäev, 2. 06.
Paistu, Kaarli k 1895: Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.
esmaspäev, 1. 06. 2015
Türi, Kirna v. 1935:
Kuu on ümmargune
Mängijaid võib olla neli või viis. Ühel mängijatest on kepp käes. Kõik mängijad istuvad ringis. Üks mängija võtab kepi ja joonistab, öeldes: „Kuu on ümmargune. Nina, silmad ja suu.“ Kui kuu on valmis, annab ta kepi teisele mängijale kuu joonistamiseks. Esimene joonistaja otsustab, kas kuu on õigesti joonistatud.
Mängu saladus pole see, et kuu saaks ümmarguselt joonistatud, vaid see, kuidas joonistaja sääljuures seisab, kas püsti, põlvili, küürakil või istudes.
Seda mängu mängitakse siis, kui muist on selles mängus oskamatud.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1549
pühapäev, 31. 05.
Lääne-Nigula 1939: „Aitäh, kes kõhu annud, süüa saab ikka sisse“ – naljatlev söögi eest tänamine.
laupäev, 30. 05.
Täna „Venemaale veerenud V. Eestlased Peterburist Siberini“ Eesti Kirjandusmuuseumis! http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=12&uid=881
Tartu 2004: Mu vanaisa Mart Eber (16.08.1860-11.12.1924) oli pärit Järvamaalt, Koigi vallast, Huuksi asunduse lähedalt Tamsi külast. Ta oli Huuksi mõisas viinapõletaja. Karske noormehena pälvis ta mõisahärra usalduse sellise töö peale. Ta oli oma vanemate ainuke laps ning peale külakooli õppinud ka kihelkonnakoolis. Leeris käis ta Järva-Peetri kirikus aastal 1878. Saanud 24 aastaseks otsustas ta Eestist lahkuda ja minna Venemaale, kus talupoegadele pakuti maad harimiseks väga soodsatel tingimustel. Väljavaateid saada talumaad Eestis polnud.
Ühel päeval, aastal 1884 pani mu vanaisa hobuse vankri ette, ladus kaasavõetava vara vankrile ja sõitis koos vanemate, isa Jaani ja ema Maiga Peterburi kubermangu, Tsarskoje Selo maakonda, Sosnitsa valda. Selles maakonnas olid ees sinna juba varem elama asunud sugulased. Uue kodu rajas Mart Eber Kazakovo-Kargalozõ (eestipäraselt Kassakova-Kargaloosa) asundusse, vadjalaste maale, kelle keel on läänemeresoome keeltest kõige lähedasem eesti keelele. See oli eesti asundus, mis koosnes kahest kokkuliidetud külast. Nimi Kargalozõ tähendas soome hõimlaste keeles "karu augud", sest ümberkaudsetes metsades olid looduslikud augud, kus karud käisid vett joomas. Asunduse teine nimi oli pandud kellegi kasaka järgi. Vanaisa kodu asus asunduse selles osas, mis kandis Kassakova nime. Praegu asub see liitküla Volossovo rajoonis ja kannab vaid ühte nime Kargalozõ.
Kirja pannud Ludmilla Eeber.
reede, 29. 05.
Palamuse, Kudina v 1936: Ööema. Vanasti orjaajal said inimesed vähe magada. Nad ketrasid alati hilise ööni ja hommikul juba väga vara pidid nad mõisa orjusesse minema. Tihti kuuldi siis öösel voki vurinat ja vaatama minnes nähti alasti naisterahvast ketramas voki ees.
neljapäev, 28. 05.
Tartu 1999:
Poiss on peol ja kohtab seal ühte tüdrukut. Nad tantsivad ja lõbutsevad kogu öö ning joovad veini. Tüdruk ajab kogemata oma kleidile veini. Järgnevatel päevadel ei suuda poiss tüdrukut unustada. Ta uurib välja tüdruku elukoha ning otsustab külla minna.
Kui ta emalt tüdruku kohta küsib, ütleb ema, et see pole võimalik, sest tüdruk suri paar aastat tagasi ära. Poiss vaidleb vastu ja on kindel, et tüdruk oli peol. Ta ei jäta enne, kui vanemad on endast täiesti väljas, ning tüdruku haud võetakse lahti. Kirstus lamab seesama tüdruk ja tema kleidil on paari päeva vanused veiniplekid.
kolmapäev, 27. 05.
Kose 1892:
Vanad jutud
Selle esimese kirjutan Tammiku keelemurdes. Kose kihelkonnas Uuemõisas on üks vana preiln eland ja temal on see mood old, käind iga homiku sepapajas katsumas, kas alasi soe on, ja kui alasi külm olnd, siis põrutand sepa peale: „Sa laiskvorst ei viitsi tööd teha, alasi on üsna külm!“ ja ise istund ikka alasi peale. Sepp tüdinend viimaks ära ja mõeld, kuda tema pajaskäimist saaks ära kaadata. Siis võtt üks homiku alasi, pand ääsi ette ja aand tuliseks ja pand alasi oma vana koha peale tagasi. Kui preiln tuld, siis istund jälle vanamoodi alasi peale katsuma, kas alas soe on. Aga oh äpardust! – eks tagumine pool ole kõrvema hakkand. Siis joost ise suure ajuga uksest välja ja ööld: „Täna oled tubliste tööd teind, alasioli üsna soe.“
Aga sepapajas käimist ei ole tema ikka veel maha jätnud. Sepp mõeld jälle hea tüki välja, et tema enam ei tuleks, pand siis üks homiku hea raualaiti tulesse ja last poisid kiema aada. Kui preiln parajaste uksest sisse tuld, siis võtt kuuma raualaiti tulest välja ja ööld: „No poisid, taguge nüid!“ Temal old abiks kaks poissi. Nii kui poisid taguma hakkand, nii et sepapada tuld täis old ja preilna riided põlema hakkasid. Sepp seda nähes, et preilna riided põlesid, võtt künasse valmispandud musta tahmast vett ja hakkand preilnad kustutama, nii et teine nii kui toint välja näind. Saand tulekahi kustutud, siis preiln ööld: „Jah, oled sa kõik ümmerkaudu külatüdrukud ära narrind, nüid narrisid mind ka ära.“
Sestsaadik ei ole tema enam käind alasid katsumas, kas tema külm ehk soe on.
Kirja pannud Tõnu Wiedemann (Võimula).
teisipäev, 26. 05.
Jõhvi, Päite k 1889: Üheski maeas, kus ahi sees, ei tohtinud keski vilistada. Kui lapsed seda teadmata trehvisid vilistama, siis ütlesid vanemad: „Ega tulihoones või keegi vilistada; kui seda teete, siis lähvad maead põlema.“
esmaspäev, 25. 05.
Jüri 1896: Urbanipäeval mahatehtud linad kasvavad väga head.
pühapäev, 24. 05.
Kambja 1933: Nelipühiks tehti sõira. Hapupiim ja rõõskpiim pandi patta ja aeti keema. Siis nõristati vedel ära, pandi soola, köömlit ja koort hulka ning „kasteti segi“ (sõtkuti). Siis pandi see segu kotti ja kotiga kahe laua vahele vajutise alla. Sääl seisis ööpäeva. Siis määriti päält rasvaga ja pandi pilbaste pääle ahju, kus küpses ära.
laupäev, 23. 05.
Märjamaa, Kirna k 1948: Kui last ristiti, siis kasteti ristimisveega õunapuud. Puu ja laps pidid siis üksteise võidu kasuma.
reede, 22. 05.
Kadrina, Metsaküla 1939: Vohnja mõisas, kus ennemalt elas parun ja tema alamad, olla üksi toas olles südaöösel tihti vaime nähtud.
Üks mõisateenija rääkis mulle, kuidas tema oli vaimu näinud: „Istudes õhtul üksi toas, kuulsin äkki, et üks inimene tuleb trepist üles ülemisele korrale. Tähelepanu äratas see, et inimene, kes tuli, ei teinud uksi lahti, vaid tuli nagu läbi uste ja tal olid nagu ahelad käija jalgades. Avasin hirmuga ukse ja vaata imet: noor naisterahvas oli ülesse tulemas.“
Sirutanud käed tema poole ning kadunud siis jälle ära, endal käed ahelas. „Tõmbasin hirmuga ukse kinni ja hakkasin karjuma, karjusin seni, kuni mõisarahvas tuli mu karjumise peale ülesse. Jutustasin oma nägemuse ja mulle öeldi, et ega see ole esimene kord, siin on ennegi sääraseid nägemusi nähtud.“
Jutustanud Emilie Aug, kirja pannud E. Sinimets.
neljapäev, 21. 05.
Haljala 1890:
Vanast kõndinud hunt teed mööda ja kõnelnud nõnda:
„Ma pole palju pattu teinud.
Tuhat sõin ma tutupäid (lambaid),
sada sõin ma sarvikuid,
viiskümmend vibunina (siga),
kuuskümmend kompajalga (hobust),
seitsekümmend senga-jalga (jänest),
kaheksakümmend käukalõuga (koera),
üheksakümmend veikest lindu.“
Kirja pannud Julius Aleksander Reepärg (Rehberg).
kolmapäev, 20. 05.
Hageri 1914: Vanal ajal tahetud Rahaaugu mäele Hageri kihelkonnas Visja külas kirikut ehitada. Aga mis päeval ehitatud, see öösel kokku langenud. Pandud siis kaks musta härga ikke, sao haod neile järele, kolm ehituskivi pääle ja lastud omapääd minna. Härjad jäänud seisma, kus praegu Hageri kirik asub.
teisipäev, 19. 05.
Kuusalu, Juminda k 1974: Kui poiss salamahti tüdrukule nõela seelikusappa paneb, siis on nagu kinnitatud temale.
esmaspäev, 18. 05.
Algasid ERA välitööd Hageri endises kihelkonnas!
Hageri 1938: Rabiveres oli old Nonni saunas – eit oli ää surd, oli käind kodu, virutand kerisekiva alla. Käind õpetaja seal, põle kedagi aidand. Olid pand õbesõrmuse püssi sisse, olid last, siis oli ää kadund. Kodukäijaid lastud ikka õbedaga.
Jutustanud Kaarel Atsu, kirja pannud Rudolf Põldmäe.
pühapäev, 17. 05.
Äksi 1893: Tölki-tölki, rääbistölki, tölki-tölki öörand-tölki, tölki-tölki vas-vilistutölki?
laupäev, 16. 05.
Muusikaline muuseumiöö! http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=12&uid=879
Suure-Jaani 1898:
Aastat kümme tagasi juhatasin mina meie muusika seltsis (Ilmataris) tähelepanemist meie vana lauluviiside peale, et need ka saaks ülesse kirjutatud ja vanavara aita paigale pantud. Ilmatari selts lubas seda asja omalt poolt ka toetada.
Viiside üleskirjutamine ei ole aga igamehe asi, sellep. läks asi pikka mööda. Suurema osa kirjutas neid meie pasunakoori liige M. Kielas ülesse, siis on osalt minu kirjutatud ja üks viis on A. Mägi kirjutatud. Kõik need viisid on siin rahva seas lauldud saanud, osalt varemalt, osalt hiljemal ajal. Jäägu nad vanavara kogus Suure-Jaani vanavara kõrval alale, et muusika meistrid neid tarbe korral saada võiks.
Rahvaluulekoguja Tõnis Köstneri kaaskirjast Jakob Hurdale.
reede, 15. 05.
Viljandi 1894: Päev hüüab ööse, laisad lähvad tööle.
neljapäev, 14. 05.
Põlva 1966: Ristineljapäivan es tohi mehega magada, sis pand lina kõik maha nigu hakki.
kolmapäev, 13. 05.
Käina, Taterma k 1938: Igal laeval oli oma putermann, aga mõnel oli ka kaks. Ma isi olin ka ükskord vahtis ja kuulsin, kudas putermannid teineteisega mastis laeva üle vaidlesid. Üks ütles: „Kas on ka tugev laev?“ Teine ütles: „Mis ta tühi on, hoia sülega kinni“. Mõne pääva pärast laev jooksiski karile kinni.
Jutustanud Peeter Madrus, kirja pannud Enda Ennist.
teisipäev, 12. 05.
Setumaa 1913: Nikita Vassil (Sido Nikita poeg), lepasarve puhuja.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=18&module=400&op=3&pid=ERA-12276-48172-71107
esmaspäev, 11. 05.
Vaivara, Samokrassi k 1899:
Koerakoonlased olid kurjad vaimud, kes omale inimese ihu võtsid ja sel viisil maailmas ümber hulkusid, kord tropikaupa, kord paariviisi. See ihu, mis nad enesele võtsid, ei olnud aga mitte just inimese ihu sarnane, vaid must, kole ja karvane, nii et inimesed neid juba kaugelt ära tundsid ja neid kartsid.
Inimestel oli ka asja neid karta, teades, et koerakoonlased nende liha järele niisama maiad olid kui kassid hiire liha järele.
Neil oli hea nägemine ja haisutundmine, nii et inimene, kelle jälgede peale nad juhtusid, enam nende käest ei peasenud, vaid nad ajasid inimest nii kaua jälgede mööda taga, kuni kätte saivad ja ära sõivad. Tahtis inimene nende käest ära peaseda, siis pidi ta vette astuma ja vett mööda edasi minema ning vees jäljed ära kautama, sest vees ei tunnud koerakoonlane inimese jälje haisu.
Olid koerakoonlased inimese ära söönud, siis votsid nad tema naha, panid oma selga ja tegid sel kombel inimese näul kurja. Koerakoonlased ei olnud just mitte ühtepuhku rändamas ega kurja tegemas, vaid ainult suurte sõdade järel. Muul ajal oli neid vähe näha, sest neid peeti oma ülema poolt kinni. Igal kroonul oli neid hea hulk olemas. Kui nüüd sõda tuli, siis lasti nad lahti, et nad vaendlase maad inimestest tühjaks pidid tegema neid ära süües. Arvati juba küll saama, siis kutsuti nad jälle tagasi.
Et nad kurjad vaimud olid, võib ka sellest arvata, et nad oma kurjasünnituse tööd ikka enne keskööd tegid ja kukkelauluga oma ammeti maha jätsid. Nagu eestulevad juttustused näitavad, kartnud nad kukkelaulu väga – jätnud oma kurja tööd maha ja põgenenud ära.
Ka olnud nad mõne karske ja viisaka tüttarlapse vastu armulised, aga laisa söönud kohe ära.
Jutustanud K. Feldbach ja Juhan Välja, kirja pannud Friedrich Feldbach.
pühapäev, 10. 05.
laupäev, 9. 05.
Häädemeeste 1939: Aga nigulapäe on kevadi sibulategemise päe. Kõige paremad sibulad kasvava nigulapäe maha pantu, sis ei lähe putke ja kasvava ästi. Muud kuntsi nigulapäevast ei tää.
reede, 8. 05.
Martna v, Liivaküla (Martna khk) 2012:
Tagasaares on Härgerahu. See on Tagasaares, see on niisugune heinamaatükk, ümberringi on kõik roog, aga ühest kohast lähed siit sisse, hüüti Härgerahu. Ja seda ma olen kuulnud, et kui härjad olid väga väsind olnd, siis härjad olid läind sinna Härgerahule, et seal on rahu, sealt neid ei tohtind siis ära tuua, härjad puhkasid seal. Hüüti Härgerahu seda heinamaad. Seal heinamaal ma olen käind ka, seal on väga ilus hein, nihuke tudrahein. Ümberringi oli kõik roog ja meri, aga see oli niisugune kõrgem koht, et sealt tehti heina.
Jutustanud Amilde Laansoo, küsitlenud Valdo Valper ja Pille Vahtmäe.
neljapäev, 7. 05.
Kadrina 1980: Lehe ristipäe pidid puudel lehed otsas olema.
kolmapäev, 6. 05.
Kanepi, Erastvere v, Mäe k 1939: Minu koduvallas on üks koht, mida kutsutakse „Kunnu“ varikuks. See maastik, kus varik asetseb, on kõrge, nii et isegi mere pääle olevat näha. Ja sellest varikust umbes 1 kilomeeter lõuna poole on üks koht, mida kutsutakse „Kalmat“ mäeks. Sääl mäe pääl olnud vanast kirik, aga Rootsi ja Vene sõja ajal on see kirik ära purustatud, ja kiriku kell olevat visatud sinna lähedal olevasse tiiki. Mõned vanad inimesed olevat seda kella näinud, aga nüüd on maa sisse vajunud.
Jutustanud August Arras, kirja pannud Valli Arras.
teisipäev, 5. 05.
Kaarma, Tamsalu k 1939: Kivid olevat kõik maailma loomise ajal taevast alla sadanud. Kivid, mida inimesed ei ole oma käega katsunud, kasvavat kogu aeg suuremaks. Nii olevat sügavas maapinnas, kuhu inimese käsi ei ulata, kivid nii suureks kasvanud, et on ühinenud kõik üheks suureks kiviks ja on moodustanud kivise aluspõhja.
esmaspäev, 4. 05.
Märjamaa, Kõrvetaguse 1943: Parem pikk peenike nälg kui lühike jäme nälg.
pühapäev, 3. 05.
Valga 1931: Õhtul kuu valgel õpitakse, siis jääb ka pähe.
laupäev, 2. 05.
Kursi 1926: Jumalast on loodud, kellele tüdruk läheb ja kelle poiss võtab.
reede, 1. 05. 2015
Pühalepa 1889: Kes volbrepäeva kollase lipleka näeb, selle lehmad andvad head piima, kellest kollast võid saab; kes valge lipleka näeb, selle piim ei lähe mitte sandiks; kes kirju lipleka näeb, selle silmad saavad haigeks.
neljapäev, 30. 04.
Kadrina 1898: Vanarahva usu järele ei tohita neljapäeva õhtutel kedrata, vaid ketrajad peavad siis miski muud tegema.
Kord peetud ühes peres seda asja naeruks. Kedratud üle õhta. Äkki hakanud keegi lakas kolistama. Kolin hirmutanud rahva nii ära, et kõik kedruse seisu jätnud. Kolin kestnud ikka edasi.
Korraga laulnud kukk lakas. Kolin jäenud vait.
Sestsaadik pole pererahvas iialgi enam neljapäeva õhtul kedranud. Pealegi tehakse neljapäeva õhtutel puukisid, üleüldse: kurjad vaimud olla iga neljapäeva õhtul liikumas. Kurjad vaimud aga ei sallida kedrust. Sellepärast ei kedrata veelgi mõnes
peres neljapäeva õhtutel.
Kirja pannud Alfred Konstantin Kivi.
Ilmunud Mall Hiiemäe kogumikus „Virumaa vanad vaimujutud“. Väljaannet esitletakse konverentsil „Noorte hääled“ täna kell 12.15
Eesti Kirjandusmuuseumis
kolmapäev, 29. 04.
Tallinn 2014:
Minu elus on olnud neli kodu. Lapsepõlvekodu asus Lasnamäel Turba tn. 8. Minu Lasnamäe kodu ehitati 1911–12 Tallinna linna rendimaadele ja seda maad oli 1,5 ha. See oli tavaline talumaja tollase projekti järgi, kus aknad olid päeva poole ja abiruumid põhja pool. Maja kuulus algselt Mihkel Tomingale, kes elas seal oma kolme lapse Johanna, Aleksandri ja Paulinega ning koos abikaasa Ewaga. Hiljem päris maja perekonna vanim tütar Johanna Tomingas. 1934. aastalt võttis endale kasutütre Agnes Gromani ja hiljem sündisin mina – Anne.
Meie maja ümber oli lage maa, aga maja ümbritsesid vahtrad ja sirelid. Eemal heinamaal oli pajuvõsa. Seal olid ka kahe maja asemed, need olid sõja ajal pommitabamuse saanud. Elasin Lasnamäel 23 aastat, käisin seal koolis ja ka esimesed tööaastad. Üks mu esimesi mälestusi pärineb ajast, kui oli veel vana Lauluväljak, kauni kaarega. See pidi olema enne uue ehitamist, kui seal laulupidu oli. Läksime üle heinamaa ja mul oli seljas uus, ema õmmeldud triibuline seelik. Inimesi oli palju ja ema võttis mu sülle, et ma paremini näeks ja ühtlasi ära ei kaoks. Mäletan päikest, inimeste laulu ja lehvivaid lippe. Kui hakati uut Lauluväljakut ehitama, käisime vaatamas, kuidas töö edeneb, vaatasin kuidas kraanad kive tõstsid ja suuri vineerplaate. Kahe aasta pärast laulsin juba ise sellesama kauni kaare all mudilaskooris, hiljem noortekooris.
Nagu ma meenutasin, oli meie maja ümber lage heinamaa, mis oli ühtlasi ka minu mängumaa. Üle Pae tänava aga asus külake, mis koosnes kaheosalistest barakkidest, kus elasid põhiliselt vene rahvusest inimesed. Nad olid saabunud meile elama pärast sõda ja peamiselt Leningradist või selle ümbrusest. Neid barakke oli umbes kolmkümmend ja nad asetsesid Pae tänava ja Narva mnt. vahel. Aga vene inimestega saime me väga hästi läbi.
Kirja pannud Anne Rebane, Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2015. aastal. Anne Rebane pälvis preemia järjepideva oma pere pärimuse vahendamise eest.
teisipäev, 28. 04.
Saarde 1936: Kes ühe linnu kulli või kassi käest ära päästab, see saab üheksa pattu andeks.
esmaspäev, 27. 04.
Viljandi 2011:
Meil oli suur tuba [Tarekese ühikas]. Ühel hetkel ma viskasin oma voodi välja, sest ma tahtsin madratsil magada. Lõppes sellega, et mingil põhjusel oli mul kogu oma matkavarustus kaasas. Istusime Mürakaga ja mõtlesime, mingi esmaspäeva õhtu võis olla, teisi ei olnud, et kurat, kuule, teeks midagi. Teeks kuidagi teistmoodi, noh ei lähe kööki jooma, ega midagi, teeme teistmoodi. Teeme matka! Meil oli tuba nii suur, panin kuppeltelgi püsti, madratsi tõstsime korraks välja, kuppeltelgi püsti, laualambi kruvisime lahti, madratsi panime põrandale, dressid selga. Tomatit, kurki oli, sügisene aeg oli järelikult. Tomatit, kurki oli – kööki, hakkisime ära, kõik matkanõudesse laiali, mina käisin kippelt veel ära bussijaamas.
Siis oli see bussijaam täiesti teistmoodi, võtsin ühe pooleliitrise viina, et nii tegime matka. Istusime telgis, õues - keset tuba niimoodi, telk on püsti, lamp on keset põrandat. Istusime, ajasime juttu, võtsime pudelist viina, võtsime kurki-tomatit peale seni kuni üks inimene tuli sisse, tahtis Müraka käest mingit nooti küsida. „Wow, kuule, ma tulen ka!“ Ja see lõppes sellega, et oligi nagu matkal – telki enam ei mahtunud, telgi ees olid inimesed niimoodi, keegi käis veel vahepeal poes ära. Me algselt mõtlesime küll, et istume natukene, võtame natukene, aga lõpuks käis mingi laulupidu toas. Järgmisel korral ehitasime salooniks ruumi ümber.
Kõik voodid välja, lauad eraldi eksole, riiulitest baarilett ja kõik kogu värk /---/ ja siis tantsiti lõpuks toas line-tantsu edasi-tagasi. Meil oli suur tuba, siis sai seal kolmes või neljas reas kolm-neli inimest korraga, niimoodi 16 inimest tantsis korraga toas. Teised käisid akna tagant vaatamas.
Eemalt oli päris kihvt pilt, kuna meil oli – kaks või kolm akent oli toas, kaks akent oli toas. Siis said vaadata inimesed: edasi-tagasi liikusid line-tantsu.
Mälestusi Viljandi kultuuriakadeemiast ühiselamust jutustanud Hillar Sein, küsitlenud Kadri Sprenk ja Kaisa Raitar. Materjali korraldanud Katre Koppel ja Liis Reha pälvisid Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2015 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärimuse kogumise projekti koordineerimise, läbiviimise ning kogutud materjalide korraldamise eest aastail 2011–2014.
pühapäev, 26. 04.
Lüganuse 1972: Minu kodu käib minuga kaasas, kus olen, sääl elan.
laupäev, 25. 04.
Võnnu 2015:
--- Minu jaoks ongi päris kodu ikka see, kus väraval või toas rõõmsalt saba liputades ootab KOER ja kaissu pugev nurruv KASS ...
Tõelise kodutunde tekitab ka see, kui aknast paistab tuli ja korstnast tuleb suitsu, kui keegi on kodus ja ootab...
Elus on läinud nii, et mul on kodusid või varjupaiku olnud päris palju, aga kodudeks pean neist siiski vaid kolme.
*
Võin öelda, et oma lapsepõlvekodus olin ma õnnelik laps, sest meie kodus ei joodud ega suitsetatud. Kord, kui tädimees tahtis meil toas suitsu teha, ütles minu ema: „Parem lase kärts peeru, aga toas ei suitseta“.
*
Söögilauas oli isal alati oma kindel koht, teised sinna ei istunud. Lauas ei tohtinud kõverdi istuda, siis ütles isa, et: „Soolikad lähevad keerdu.“
Kui keegi võttis toidukausi enda ette ja hakkas sealt sööma, ütles isa: „Meie majas kolmjalast ei sööda.“
Söömisest veel: „Magaja jagu hoitakse alles, aga ringihulkuja söök süüakse ära.“ (Kui keegi ei tulnud söögi ajaks koju).
Kui õhtul said toidukausid kõik laual tühjaks söödud, siis öeldi, et „Homme tuleb ilus ilm.“
Tühja kõhuga ei tohtinud magama minna, siis pidi surm öösel peatsis passima.
Kui oli äike, tuli noad-kahvlid laualt ära koristada, sest metall pidi äikest ligi tõmbama.
*
Kokkuvõte: Millest tunnen oma kodu?
Oma kodu on see, kus saan kõndida paljajalu pehmel murul ja pesta hommikul kasteheinas silmi.
... kus saan oma käega võtta aiast marju ja õunu
... kus kuldnokk kevadel kase otsas pesakasti ees rõõmsalt laulu laseb.
... kus näen pääsupoegi varju all suureks kasvamas.
... kus kevadel kostab lausa õuele sookurgede trompet ja tetrede kudrutamine.
... kus konnakontsert üle jõe soos on nii vägev nagu keeks mulinal pudrupada
... kus suured puud kodu juures on nii täis kuldnokki, nagu oleks puudel suured laulvad pungad
... kus sügisel saab üle õue lendavatele hanedele-luikedele järgi lehvitada ja neile „Head teed“ soovida
... kus koju tulles ootavad alati ees koer ja kass.
... kus võid vabalt istuda ja astuda
... kus keegi teine ei tule mulle ütlema, et nii ei või
... kus on hea ja turvaline olla
... kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi tulla
... kus saad talvel külmaga küdeva ahju suu ees praksuva tule paistel istuda
... kus saad talvel akna taga aias linde ja oravaid toita
... kus kevadel lööd labida mulda ja paned seemned maha ning sügisel koristad saagi ja viid talveks keldrisse
... kus aiast saan võtta tee jaoks melissi ja piparmünti
... kus aias õitsevad kaunid lilled
Kirja pannud Eha Võso. Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2015. Eha Võso pälvis preemia 2014. aasta kodupärimuse kogumisaktsiooni silmapaistva kaastöö eest.
reede, 24. 04.
Märjamaa 1931: Igal pool hea, kodu kõige parem.
neljapäev, 23. 04.
Karksi 1890: Jüripäevä peetevet selleperäst, et üte linna all olevet suur kala ollu ja lubanu sedä linna ärä upute. Ütegi miist ei olevet löüt, kes sedä kala ärä oles julgenu tappa, linnarahvas ollu peris hädän. Viimäde löüt ometigi üts miis, kes selle kala ärä tappen. Selle mehe nimi ollu Jüri, selleperäst hakat ka sedä päeva jüripäeväs ütleme.
kolmapäev, 22. 04.
Kolga-Jaani 1888: Kui sa õhtule lähäd, ei tohi sa oma riidid mitte laua ega leväkünä piäle ei kuskille toedo piäle panna – siis jäeb saksa viha so pääl.
teisipäev, 21. 04.
Lääne-Nigula, Oru k 1895:
Üks peremees oli kehvapoolne, ei saanud oma eluga enam läbi. Tema oli kuulnud, et teiste meestel, kes jõukad on, käivad kratid varandust toomas, aga tema va mees ei mõista krätti teha.
Ükskord õhtul metsas tuleb temale väike pika habemega mees vasta ja õpetab mehikesele krätitegemise sõnad. Kui nüüd mees kodusse läinud, oodanud, millal teised pererahvas magama läinud, siis läinud sauna ja hakanud krätti valmistama. Kedervarre pani kehaks, suure nõela südameks, kaks vana kasukakäist tiivadeks, kaks tulesütt silmadeks, puuäkke pulgad jalgeks, vanad sukasääred kottideks. Iga kehajäo panemise juures ütles ta ise sõnad. Krätt seisnudki mehe ees ja küsinud kohe tööd. Peremees ütles: „Too mulle vilja, raha, vara jätku!“
Sulane oli aga peremehe järele valvanud ja niiviisi sauna seina vahelt kõik peremehe kräti tegemise käigud ja sõnad kuulnud. Kohe hakanud omale ka tegema. Tehjes unustanud ta aga ühe sõna ütlemata ja krätt saanudki kolme jalaga (läänlased hüiavad kolmejalgist pinki ikka krätiks). Siiski olnud see kolmejalgne krätt veel teravam ja tugevam sulasele vara tooma, kui peremehel neljajalgne krätt. Sagedaste võtnud ta veel neljajalgse kräti käest selle noosi veel ära. Krättidele pandud ikka laudile pudru, mis näd sõivad, sööma kallal läksivad krätid igas kordas riidu. Ükskord sõi karjapoiss, kelm, laudil pudru nahka, aga ise pani oma rooja jälle asemele (sittus sisse).
Kui nüüd krätid sööma läksid, ütles peremehe krätt: „Pupp, pupp!“
Sulase krätt katsus ka ja ütles ka: „Äkk, äkk!“
Krätid vihastasivad sellest teust nõnda, et maea põlema panid. Ise pugesivad õue rattarummu sisse, sulane viskas selle tulesse, nii saivad ka krättid ise otsa.
Kirja pannud Joann Prooses.
esmaspäev, 20. 04.
Emmaste 1939:
Rikka mehe pull lähäb kevade välla: pouadi, pouadi, pouadi!
Vaese mehe pull lähäb: köhkat-köhkat, köhkat-köhkat!
Rikka mehe jäär teeb: päkk-päkk-päkk, päkk-päkk-päkk!
Vaese mehe puki teeb: uhi ooda koa, uhi ooda koa!
pühapäev, 19. 04.
Kodavere 1948: Küll on õnnetu mu elu, küll mul vaesel palju valu, igaüks mind hirmsast piinab ja ka koledaste vaevab, ja nii peened piigakesed, niid on mu kõige tigedamad vaenlased, niid mind pihus pigistavad, käte vahel käkistavad, siis mind vaesekest veel trööstib, et mu õnnetus neid ehib, kuni viimate lähen hauda, murega kartsauhti?
laupäev, 18. 04.
Iisaku, Lemmaku k 1956: Kiik õli vanasti. Lauba õhteti ja pühapäev, siis õli kiikumine pruugist. Mina õlin poisike, siis pidasime nõu, et teeme kiige. Kust postid saame. Ronisime siit mõisa metsast aga ei saand obust ära vedada, kõik kartsid – tuleb pahandust. Vedasime ise uued postid metsast välja, poisid käsitsi vedasid. Sie kiige õli surnuaia ligi metsas, siel küngas, siel künka pial õli. Pill õli ikke kua kiige all.
Jutustanud Eduard Mölder, kirja pannud Helgi Kihno.
reede, 17. 04.
Helme 1922: Suures rikkas talus elasid kolm Leenat. Ühte neist, kes oli peretütar, kutsuti Talu-Leenaks, teised – Suur-Leena ja Väike-Leena – olid teenijad. Peretütrel käis palju kosilasi. Kuid et ka teenijad virgad ja töökad olid, siis tahtis peremees neid ka hästi mehele panna. Selleks mõtles ta järgmise plaani. Kui esimene kosilane musta täkuga talli sõitis, saadeti talle Väike-Leena vastu. Kosilane arvas selle peretütreks. Joodi kosjaviinad ära ja määrati kolme nädala pärast pulmad.
Järgmisel päeval kihutas talu õue teine rikas kosilane toredate hobustega. Temale saadeti Suur-Leena vastu. Räägiti ikka, et see on „meie Leena“ ja „meie Leena“. Kosilane ei pärinud ka palju, joodi kosjaviinad ja määrati pulmad samuti kolme nädala pärast.
Varsti sõitis kolmas kosilane, rikkam ja uhkem kui eelmised. Tema käsi käis samuti kui kahel teisel. Ta sai omale Talu-Leena ja laulatus määrati samale päevale kui Suurel ja Väiksel Leenal.
Hääkene küll, jõudiski kätte see pühapäev, mil kosilased Leenadega sõitsid kiriku juure. Siis alles märkasid kaks neist, et pruut ei olnud see, keda arvasid. Aga häbi pärast ei julgenud nad sellest sõnagi lausuda. Laulatati kõige enne Väike-Leena, siis Suur-Leena ja viimaks Talu-Leena. Peremees ei jätnud ühtegi Leenat kaasavarast ilma.
Aasta pärast sõitsid kosilased uuesti peremehe juure ja tänasid naiste eest. Pääle selle elasid kaua õnnelikult ka nende lapsed ja lapselapsed. Kui nad surnud ei ole, elavad praegugi rikkalt ja õnnelikult.
Jutustanud Simu Viks, kirja pannud Bernhard Sööt.
neljapäev, 16. 04.
Viru-Nigula 1947: (Pidulauas, kui keegi maias on). Ma sööksin kooki moosiga, kui ilus neiu oleks ma!
kolmapäev, 15. 04.
Laiuse 1937: Parem oida kui oiata. Parem kahju eest aegsast oida, kui pärast kahetseda.
teisipäev, 14. 04.
Tartu-Maarja 1898: Hoidjal ikke om. #arhiiv2115
esmaspäev, 13. 04.
Karksi 1960: Künnipäeva (14. IV) hommikul varakult pidi tööle minema põllule enne päikesetõusu. Oli komme.
pühapäev, 12. 04.
Tartu 1967:
K: Miks ühed inimesed on kõhnad, teised paksud, kuigi söövad samu makarone?
V: Sellepärast et ühed söövad neid pikuti, teised põigiti.
laupäev, 11. 04.
Tallinn 1928: Kui on puupind läind ihu sisse, siis tule see hõlpsalt välja, kui võetakse pähklituum, näritakse suus purule ja pannakse see puru selle koha peale, kus pind sees on. See puru kiskuda pinna peagi ihu seest välja.
reede, 10. 04.
Otepää 1957:
Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel,
mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.
neljapäev, 9. 04.
Peetri, Sargvere k 1927:
Nurme küla noored mehed
lähvad võidu sõitemaie,
võidu naisi võttemaie,
võidu pulmida pidama:
hobu neil alla kui see ahju,
ise peale kui see päeva,
kübar kui kirikukella,
vöö kui vihma-vikerkaari
(kordamisel: vöö kui Riia linna lippu).
Prandi küla noored mehed
lähvad võidu sõitemaie,
võidu naisi võttemaie,
võidu pulmida pidama:
täkk neil alla täide söödud,
saba saereste näritud,
kübar neil külasta toodud,
vöö neil vallapoiste käesta.
Seletuseks: Nurme küla all on mõeldud praegust Nurmsi küla (Paide–Põltsamaa maantee ääres, Paidest ca 10 km Põltsamaa poole). Prandi küla oli sellest paar kilomeetrit edasi, kuulus Koigi valla alla; möödunud sajandi II poolel tehti sellest Prandi karjamõis, talupojad viidi mujale.
Laulnud Liisabet Grünthal, kirja pannud Richard Viidalepp.
kolmapäev, 8. 04.
Viljandi 2007:
Ära puuderda, ära peegelda
Vaid võta nõel ja lihtsalt heegelda!
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
teisipäev, 7. 04.
Lihula v (Karuse khk), Meelva k 2012: Meie aias on tamm ja see tamm on mind isiklikult ravind. Tegin autoavarii ja selg oli niimoodi, et ma ei saanud… no sealt välja ma kuidagi sain. Ja kui ma siis tulin siia maale, see oli suve alguses, hakkasin selle tamme vastas istuma, sirge seljaga sain ainult sinna istuda. Ja kui ma olin kuu aega istunud ja palunud seda tamme ja rääkind temaga, mõtle, mul sai selg absoluutselt terveks. Ja siis oli veel niimoodi, et mul olid prillid, sellest on nüüd juba paarkümmend aastat tagasi, siis silmanägemist parandas ka. Ja ma praegu temaga suhtlen iga hommiku ja koeraga võidu istume selle kõige parema koha peal. Ma olen kuulnud, et kui tamme sisse lööb välk, siis see tamm ei ole hea ravija. Meile on sellesse löönud välk sisse, aga mina tunnen, et see ei loe. Näiteks see tamm on hoidnud ära selle maja… välgu, ühesõnaga, võtnud endale selle löögi. Kuna ta on majast kõrgem, võib-olla sellepärast. Ja peab olema hästi vana tamm, võib-olla 300 aastat vana, võib-olla rohkem. Ta on ikka igavene mürakas. Lapsed istusid selle okstel, nad viisid oma nukud ja kaltsud kõik sinna üles. Ta on paras lapsehoidja meil olnud. Kui lapsed on üleval puu otsas, siis on ikka täitsa kindel värk. Istuvad seal ja keegi ei tee mingeid lollusi kuskil all. Mul lapselapsel oli vahva lugu. Ta kutsus omale ühe sõbra siia külla ja oli rääkind, et tal on niuke vahva tamm. Ja kui see sõber siis tuli auto pealt maha, võttis autost koti, pani tamme alla ja ronis üles. Niuke tunne, nagu me elakski ainult seal tamme otsas.
Jutustanud Urve Jürida, küsitlenud Kaisa Kulasalu ja Lona Päll.
esmaspäev, 6. 04.
Viru-Jaagupi 1970: Teine püha oli võõrusel käimiseks, kuhu sõideti hobusel ja viibiti hilja õhtuni. Kaasa viidi kirjusid pühademune ja sealt toodi teisa tagasi.
pühapäev, 5. 04.
Tõstamaa 1931: Lihavõte esimese püha hommikul käidi kirikus. Sinna ilmuti enamasti pesemata silmadega ning sugemata juustega. Seda korratust vabandas see asjaolu, et kodus olid pesemiseks ning sugemiseks tarvitatavad abinõud kõik hästi ära peidetud, sest kui mõnigi asi nähtaval oleks, sigiks selle maja ümbrusse palju mürgiseid ussa ja hunta.
laupäev, 4. 04.
Hanila 1931: Suurel laupäeval peab perenaine loomade lauda uksele tegema suure risti, see hoiab loomi haiguste eest.
reede, 3. 04.
Jämaja 1931: Suur reede on nii suur püha, et ei tohtivat külaski käia, isegi sipelgas ei liikuvat sel päeval pesalt ja leht puu oksal.
neljapäev, 2. 04.
Simuna 1895: Suurel neljapääval pidi saama ikka leiba tehtud, oli seda hädaste tarvis või mitte, siis oli ikka leiba.
kolmapäev, 1. 04. 2015
Peetri 1931: Õpetajale aprilli tehtud: teeselnud spikrilt mahakirjutamist, õpetaja hiilind tükk aega ja viimaks krapsand selle spikri ära. Sellel olnud ainult: „Aprill! Aprill! Aprill!“ Õpetaja olnud hiigla vihane, teised aga tänulikud – õpetaja pidand silmas ainult seda õpilast ning teised saand ilusti maha kirjutada.
teisipäev, 31. 03.
Märjamaa 1942: Lapsele ei või seakeelt süüa anda, laps akkab valetama. Kis südant sööb, selle süda lähäb suureks.
esmaspäev, 30. 03.
Paide 1989: Sa võid peremees olla, aga ma olen seadus.
pühapäev, 29. 03.
Urvaste 1972: Urbepäeval, kes tõusis kõige varem üles, peksis teisi pajuokstega, et virk saaks.
laupäev, 28. 03.
Võnnu 1888: Hiline vares iks nälgä näge.
reede, 27. 03.
Emmaste 1933:
Mehed räägivad, et Juss keind oma purjekaga kord ka Soomes, kui ta seal sadamas torupilli hüüdma pannud, siis tulnud nii palju rahvast kokku, et sadama sild tahtnud sisse vajuda. Et õnnetust ära hoida, keelanud politsei temale pillimängimise ära, et muidu upuvad kõik veel ära.
*
Ta ise rääkis, et kui oma purjekaga suvel Hiiust Tallinna küttepuid vedas ja seal ka teisi puulaevu leidis, siis oli hea nõu kallis. Juss kuulutanud ostjatele: „Kes minu laevalt puid ostab, sellele mengin lugu pilli kauba peele.“ Ja ostjaid kohe murdu. Kes siis ei soovi pilli kuulda. Ja ku hakkas pilli mengma, sis teine mees kuudku müüs puid. Ku Jussi laev tühi, said teised ko müüa.
Hiiumaa torupillikuninga Juhan (Johannes) Maakeri ehk Torupilli Jussi sünnist täitus eile, 26. märtsil 170 aastat.
neljapäev, 26. 03.
Paistu 1894: Kui Looja lehma loonud, siis ulatanud udar üle kõhu. Kass näinud, hakanud säält piima lakkuma. Söönud aga kõik udara ära. Koer lehma kaitsema, neli nisa jäänud veel järele. Tasuks saab nüüd koer lehma esimest piima igal aastal kui lehm lüpsma tuleb. Koer ja kass on aga sest ajast vaenlased.
kolmapäev, 25. 03.
Puhja 1890: Maarjapäival ei või täie tapa, siis sööva maokese kapusta ära.
teisipäev, 24. 03.
Simuna, Laekvere k 1929: Hambavalu vastu: lihasoolvee soola, tökatit, silgupäid, silgusoolvett.
esmaspäev, 23. 03.
Kuusalu 1903: On taat linnas ja tuul vastu, siis teevad lapsed kodus „tuule ahju“, et tuult teisale pöörda. Ahi tehtakse mõnest lopergusest kivist, suu sinnapoole, kuhu tuult tahetakse pöörda; näit. edelasse ja öeldakse: „Tuul edelä, linna saia“ ja siis vilistatakse ahju suust sisse.
pühapäev, 22. 03.
Otepää 1890: Mõrsja ehis mõtsa takan, noormees vahis nuka takan, konagi ei saava kokku?
laupäev, 21. 03.
Torma 1937: Kui kevade püeripääva üe (21. III) külm, tuleb külm kevade.
reede, 20. 03.
Karja 1879: Päikest saab siis pestud ja üks suur teek sinna ette, et meite silmad ei nää mitte, mis mehed need pesiad on või mis moodi teda pestakse.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12009-47588-83731
neljapäev, 19. 03.
Rapla, Uudeküla v 1928:
Kui neljapäeva õhtul panna magava tütarlapse voodi ette veeanum ja puupulgad risti põhja alla, siis magaja näeb öösi unes mõnda poissi ja vett ka. Jutustaja ise olevat seda näind, kui teised pannud tema voodi ette veenõu. Näind unes, et üks halli riietega poiss aidand tema üle kraavi. Siis poiss pannud temale sinna maha mingi kirja. Hakand seda unes ära võtma, sirutand käega, kuid käsi läind solpsti veeämbrisse.
Jutustanud Mai Leitorp ja Ann Vau, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp).
kolmapäev, 18. 03.
Simuna 1929:
* virmalised vehklevad,
* nagu välku lööks,
* taeva serv lööb lahti
– arvatakse, et tuleb teist ilma. Vanasti aga öeldud virmaliste vehklemise puhul: on jälle tulemas mõni keisri käsk. Et see olevat ikka nagu jumala poolt antud üks tähendus.
teisipäev, 17. 03.
Helme 1890: Käärlesepäeväl pidive kärblese eläme tuleme.
esmaspäev, 16. 03.
Jõelähtme, Ihasalu k 1936. Pukkveski.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=13&module=400&op=3&pid=ERA-12271-37866-13483
pühapäev, 15. 03.
Kanepi, Erastvere v. 1920:
Eesti mehe laul.
Eesti mees ja tema sugu –
neist ei peeta koskil lugu,
kotirõiva, viiso jalan,
kõige muide rahva alam.
Elab mustan suitsutaren
puudusen ja paljo muren,
nurm ja mõts oll ärra oma,
see man orja olli nema.
Krahvi, parunid ja vonni –
nende majal ollid torni,
orre otsan siidilipu,
kaelariiden kullanupi.
Opmani ja mõisa kubja
olliva nee hirmsa pessja,
esmalt naksi prasma, vanma,
pääle see meil keppi anma.
Tänomeelest ma nüüd ütle,
kui vana aega mõtle –
joba hoobis tõne lugu
kes veel mäletab nüüd seda.
Laulnud Sohvi Tarkus, kirja pannud Richard Jaska.
laupäev, 14. 03.
Kuusalu, Kiiu-Aabla k 1937: Kes unustab emä kiele, sie unestab emä.
reede, 13. 03.
Rapla < Võnnu, Lääniste k 1928: Reedesel päeval ei tohtind vanasti sauna kütta.
neljapäev, 12. 03.
Saarde 1938: Korjusepäeva peeti ka veikseks pühaks, sellel päeval keetnud perenaine perele söögiks ube-kapsaid.
kolmapäev, 11. 03.
Audru 1893:
Kuidas tindikalad sündin
Kihnlane sõitn valge märaga üle mere Pärnuse. Meri oln pagusi [pragusid] täis ja valge kukkn vette. Kihnu Einn mõtlen, et aega küll oo, pann ohjaotsa jala alla, et valge põhja ei vao, ja isi hakkan piibu peale tuld raiuma. Kui piip põlemas, põle va mära enam kõrvagi liigutan. Einn kiskun kelgu kaldale ja jätn valge merepaose, kellest siis pisikesed valge lihaga kalad sigin. Tollepärast olle ka tindidel hoboseliha hais juures.
Kirja pannud Karl Tarkpea.
teisipäev, 10. 03.
Setomaa, Vilo v 1935:
Sa võta’ hindäle tark miis!
Elli üts rikas kindral ja täl kuuli naane ar ja kindral võtt’ hindale sis tõõsõ naase.
Tõõnõ naane saie veiga nuur. Kindral olle jo hüä vana ja timä jäie haigõst, ni kuuli arki. Inne kuulmist ütel’ ta naasele, õt: „Sa nigunii ilma mehelda jää-i, a ma oppa sullõ üte oppusõ, õt sa võttu-i s´oo varandusõ mano rikast miist, a sa võta’ hindäle tark miis!“
No’ hüa kül’, kuuli sis kindral är ja peräst kuut nädalit nakas´ pall’o rikkit kosilaisi k’auma. Kindrala naane süüt’ ja juut’ veiga höste kõiki kosilaisi, a kiaki olõ-s nii tark, ku kindrala naane tahtsõ. Üts vaenõ sõamiis mõtõl’, õt olõsi vaja minna’ õigõ kindrala naasele kosjulõ, sis saa üts kõtutäüs hüvvi süüke ja juukõ. No’ läts sõamiis sis kindrala naasele kosjulõ.
Kindrala naane võtt’ sis sõamehe höste vasta, süüt’ ja juut’ timmä ja sis küüsse: „No’ tulli’ sa mullõ kosjulõ, a sa ütle mullõ ar, õt mis sul kaadsah om?“
A sõamiis ütel’, õt: „Mul om kaadsah elopuu.“
No’ küüsse jäl’ kindrala naane, õt: „Sa ütle’ mullõ är, mis mul om sääl, koh sul om elopuu?“
A sõamiis ütel’: „A sääl, koh mul om elopuu, sääl om sul elosuun.“
Nii näüdäs kindrala naane ummi nissu ja küüsse, õt: „Mis n´oo’ mul siih omma’?“
A sõamiis ütel’: „N´oo’ omma’ sul armastusõ pad´a’!“
No’ ütel’ kindrala naane, õt: „Ku sa nii targastõ mõistso’ mullõ är vastata, sis ma võta ar sinno hindäle mehest.“
Ja nii võtt’ki kindrala naane hindäle mehest vaesõ sõamehe ja nä naksi’ peräst saaju höste elämä.
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.
esmaspäev, 9. 03.
Kambja < Setomaa 1958: Ku lõivõkõnõ tulõ varra tagasi inne 9. märtsi, siis saa pikk kevväi.
pühapäev, 8. 03.
Märjamaa 1992:
K: Mis ühist on ilusal naisel ja hambavalul?
V: Mõlemad ei lase öösel magada.
laupäev, 7. 03.
Häädemeeste 1933: Keskmisest sõrmest tuleb verd võtta ja veinisse panna, siis hakkab soovitud noormees neiule „järele jooksma“.
reede, 6. 03.
Võnnu 1896: Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.
neljapäev, 5. 03.
Tõstamaa, Murruste k 1943: Peale jõulu paastumaarjapäevani käidi koos käsitööd tegemas. Koos käisid tüdrukud alates umbes 15 a., ja nooremad naised. Koos käidi neljapäeva õhtuti ja „kasu“-pühade õhtutel. Kooskäimised toimusid pere-perelt, igas peres, kus oli osavõtjaid, oldi üks õhtu, järgmisel korral mindi teise perre. Tööks oli vardakudumine või heegeldamine. Valgustus oli selle poolt, kus parajasti koos oldi. Vahest tulid sinna ka poisid kaarte mängima, eriti siis, kui selles peres ka poisse oli. Lõbustuseks lauldi. Tantsu ei olnud. Niisuguseid tööõhtuid korraldati viimati enne käesolevat sõda. Nüüd takistab seda valgustusainete puudus. See komme oli ainult Murruste külas, mujal ei olnud. Harilikult oli tüdrukuid-naisi koos kümmekond. Nendel tööõhtutel erilist nime ei tea olevat.
Jutustanud Jaak Kasela ja Miina Kasela, kirja pannud Theodor Saar.
kolmapäev, 4. 03.
Märjamaa, Riidaku k 1942: Käega ei tohi söömalaualt raasukesi ära pühkida, see toob majasse nälga, peab pühkima riide nartsuga. Paberiga pühkimine toob pahandust, majarahvas lähvad riidu.
teisipäev, 3. 03.
Juuru 1888:
Auustatad suguvend! Dr. Hurt.
Siin saadan Teile mõned vanad laulud ja mõistatused kartuse ja rõõmuga, kartusega sellepärast, et ma ei tea missugust vastuvõtmist nad leiavad, rõõmuga aga sellepärast, et ma neid olen saanud korjata, sest esialguses mõtlesin ma, et keegi ei pidand neid ette ütlema, aga nüid on see kartus mööda, sest et iga vanakene nad üsna lahkeste ette ütles, muudkui kirjuta aga! Pean aga siia juure tähendama, et just kõik laulud Juuru kihelkonna omad ei ole, sest et Habaja vald pool Juuru ja pool Kose kihelkonda langeb ja ma olen üle üldse valla kirjutand nii, et mõni ka Kose kihelkonna järele on, aga neid on kaunis osa meie vallaski üles kirjutamata on, ja seda pean sellega vabandama, et tänine põllutöö aja käest ära on võtt ja teadmata on, kas ma saangi enam kirjutada, mis ma küll hea meelega teeksin.
Sest et ma vist varsi väeteenistusesse pean minema, seepärast arvasin ma paar sõna asjakohaseks Juuru kihelkonda äratuseks hüida, sest et ta vannavara korjamises väga tuim ja osavõtmata on. Siis palun armast suguvenda ses tükis ennast avitada, ja trüki tarvis valmistada, mina kui külakooli kasvandik pean tunnistama, et ma õigestkirjutuse kunsti ei mõista. – Lootes et minu soovi täidate.
Jään teie suguvend
J. Oras Habajal.
(Rahvaluulekoguja Jüri Orase kaaskiri Jakob Hurdale.)
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=2&module=400&op=3&pid=ERA-10354-48916-02003
esmaspäev, 2. 03.
Järv-Madise, Mägede k 1942: Kui mets on talvel kolm korda okast visanud, siis sulab lumi ära.
pühapäev, 1. 03. 2015
Emmaste, Viiri k 1935:
Taevas ja põrgu
Osavõtjaid vähemalt kolm, aga mida rohkem, seda parem. Mängijad moodustavad kätest kinni hoides ringi ja keegi läheb sisse. Ring hakkab liikuma ja seesolija suleb silmad. Siis kummardab (tütarlastel kniks) ... ja näitab käega. Juhtub käsi kellegi suunas, siis jääb see „Jumalaks“, vastasel korral teeb ta Jumala leidmiseks uue kummarduse. Jumal eemaldub vaikselt ja viisakalt ringist, samamoodi valitakse ka „vanakuri“, kes aga endale kohe „okkad külge ajab“.
Nii Jumal kui ka vanakuri valmistavad nüüd endale kivikestest või muust käepärast olevast ainest vastavad eluasemed: nii suured, et kõik mängijad ikka sees istuma mahuksid. Vahet võib „taeval“ ja „põrgul“ paar-kolm meetrit olla. Teised mängijad heidavad vahepeal kuskile kaugemale pikali, hakkavad sääl oigama ja hirmsat valu karjuma. Need on siis „surevad inimesed maa pääl“. Taevas ja põrgus ootavad nüüd Jumal ja saatan, mil inimesed juba surevad, s.t. vaikivad. Kui inimesed vaikivad, siis pistavad Jumal ja vanakuri üksteise võidu „surnud“ mängijate poole ja püüavad võimalikult rohkem mängijaid puudutada, sest kumb esimesena kedagi mängijaist puudutada saab, see võib nendega oma kuningriiki minna. Jumal läheb tasa, omade eest hoolitsedes kuni taevani ja saadab nad säält isalikult õpetades jälle välja, tagasi „maa pääle“, kust ta nad tõi. „Vanakuri“ toimib samuti, ainult selle vahega, et ta oma „armualuseid“ tõmbab, tõukab, lükkab ja „suure suuga“ kirub. Maa pääle tagasi jõudes katavad mängijad oma silmad, tõmmates mütsi või räti silmadele, ja hakkavad nüüd üksikult ringi keerutama. Põrgus ja taevas ootavad hinge kinni pidades Jumal ja vanakuri. Kui satub keegi keerutajatest nende riigi piiridesse, jääb keerutaja sinna samuti vaikselt seisma (silmad võib lahti teha). Kui kõik mängijad on juba kummagi juurde sattunud, algab taevas „tuhandeaastane rahu ja õnne aeg“, aga põrgusolijad saavad samal ajal vanakurja käest nii palju materdamist, kui aga kulub. Inimesed võivad küll vanakurja eest ära joosta (põrgust mitte välja minna), vastuhakkamine on aga keelatud. Juhul, kui põrgusse pole kedagi juhtunud, märatseb vanakuri sääl üksinda, Jumal sel juhul on kole kurb. Väiksemad lapsed mängivad seda praegugi.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1758
laupäev, 28. 02.
Kihelkonna, Jõgela k 1948: Kui vastlabä vanas kuus on, siis vanad tüdrugud saavad ee selle aasta.
reede, 27. 02.
Viljandi 2007:
Ma mõtlen, et sa mõtled,
et ma ei mõtlegi su peale,
Mõtle pealegi, et ma ei mõtle,
mõtlen ikkagi su peale.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 26. 02.
Põlva, Taevaskoja 1956: Vanast oll’ vanaemä aigu viidu ohvrit, nuumalambaq ja -oinaq. Taevaskuah oll’ see kotus, kohe viidi. Sääl oll’ niisugutseq „tiplumaadiq“, kes jälle võtivaq ja seiväq. Siin oll’ üts’ saja-aastanõ või vanõmb, too oll’ nännuq, et Taivaskuah oll’ rüütliloss.
Jutustanud Marie-Rosaalie Juks, kirja pannud Erna Tampere.
kolmapäev, 25. 02.
Tallinn < Rõuge 1962:
Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jälleki, et päästa meid kurjast.
teisipäev, 24. 02.
Jämaja 1937: Madisepäeval peab kolm korda ümber maja jooksma, teine küsib sehest: „Mis koldritsikad tegevad?“ Väljas olija peab vastama: „Söövad ühteteist.“
esmaspäev, 23. 02.
Kambja, Kaatsi k 1985: Mõni kõlistab raha taskus, kui noort kuud näeb. Siis jääb kogu aeg raha taskusse.
pühapäev, 22. 02.
Noarootsi 1888: Peetrepäeval heidetakse kuum kivi meresse ja külm kivi kaevu (allikasse), s. o. sellest päevast saadik hakkavad mered sulama ja kaevud külmetama.
laupäev, 21. 02.
Põltsamaa, Tapiku k 1978: Tavaliselt toimus uude majja kolimine laupäeval, siis on õnne.
reede, 20. 02.
Puhja 1931: Kui riiet väljas tuulutada noore kuu esimesel reedel, ehk vana kuu viimasel reedel, siis koid ei lähe sisse.
neljapäev, 19. 02.
Tarvastu 1895:
Lammas läits laudile munele,
kana tõi katsi tallekesi,
siga tõi seitse kutsikuta,
peni tõi paari põrseida.
lehm tõi „ptrrutsi“ täkukese,
hobu tõi härgese vasika.
Laulnud Jaak Vaine, kirja pannud Johannes Vaine.
kolmapäev, 18. 02.
Käina 1928: Kes tuhkapäeval kõige kauem ülevel oli, see jäi tuhkatussiks. Tuhkatuss pidi tuba pühkima ja selle juures ise laulma:
„Tuss, tuss, tuss toast välja,
uus tööjõud tuppa jälle!“
teisipäev, 17. 02.
Jämaja 1937: Vastlapäeval keedeti kolme seltsi lihast suppi: veisepõlv, lambaliha, sealiha ja ubasid.
esmaspäev, 16. 02.
Laiuse, Sadala k 1937: Parem easti elada ja viis aastat vähem. Kui mõnele liiast läbilööjale öeldakse: „Mis sa raiskad nii palju, ela kokkuhoidlikumalt!“, siis ütleb see vastu: „Parem viis aastat vähem elada ja easte, kui viis aastat rohkem ja vireleda.“
pühapäev, 15. 02.
Rõuge 1889: Miis läts mõtsa, naanõ nappapitten sällän?
laupäev, 14. 02.
Viljandimaa, 1920ndad aastad:
Tasa, tasa, tuulekene!
Nüüd va’est und sa nägemas.
Süda miks nii valjust tuksud?
Koit on kaugel kumamas.
Tasa, tasa, tuul ei kuule,
ööne vaikus igal pool.
Tasa tasa, kuni sulle
vaikis ööseks laululind.
Tasa, tasa, tahtvad jõuda
salasoovid sinule.
Tasa, tasa püüdvad jõuda
salmid oma sõbrale.
Tasa, tasa, palves tõstan,
hellaste sind armastan.
Tasa, tasa ükskord vaatan
sõber, sinu rinnale.
Tasa, tasa, tuulekene
äratad vast sõbra sa,
ehk ta väsind päeva töödest
uinus hilja magama.
Paita talle palgeid õrnalt,
vii tal tervist minu poolt,
kui ka rasked elumured,
Taevaisa kannab hoolt.
(Neiu Ella Tõnissoni laulukladest.)
reede, 13. 02.
Tartu 2007: Halba tuleb siis (minul mitte kunagi) kui on 13 reede, must kass läheb üle tee, näed suurt rotti punaste silmadega. Head õnne toob 4-leheline ristikhein, 5-õieline sirel, nr 7, hobuseraud. Soovida saab siis, kui kell on nt 07.07; 12.12 jne, kui sul tuleb ripsmekarv ära, näed langevat tähte.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
neljapäev, 12. 02.
Viljandi, Valma k 1948: Kui peseda pesuveega, mis saunan nõude sisse jääb, siis sai ruttu mehele. Tüdrukud katsid ike ennem sauna saada.
kolmapäev, 11. 02.
Haljala, Metsiku k 1897:
Ei tuli minu põleta,
mina tule tuttavaida.
Ei suitsu minu sureta,
mina suitsu sugulane.
Ei vesi minu uputa,
mina vee vennanaine.
teisipäev, 10. 02.
Setomaa, Vilo v 1935:
Paabakõsõ murõhtaminõ
Elli üts veiga vaenõ paabakõnõ, timäl olle sannakõnõ ka’. Külärahvas käve kõõ vaehtõpääl paabakõsõ poolõ sanna. Ütevoori olle paabakõnõ jal’ sannah ja külänaisi olle ka’ sannah. Ütel külänaasel olle veiga kõtt haigõ ja tõõnõ naane nakaú keresekiviga haigõ naase kõttu tasoma. Tasõ tä kõtu ar ja visaú kivi ka’ nulka maaha. Paabakõnõ näkk?, õt külänaane visaú kivi nulka maaha ja tä nakaú ikma ja murõhtama: “Või, või, või, määntsit naisi no’ ma lasi sanna! Näet, timä visaú taaha kivi. A ku olnu’ mul poig ja pojal olnu’ ka’ naane, a naasel jo väikene latsõkõnõ ja no’ istnu’ mu pojanaane tah nulgah ja mõsknu’ last? Ja no’ ku úoo naane visaú kivi, ni tapnu’ arki mu pojalatsõ! No’ kohe ma sääntse pahandusõga lää!” Ja tuu paabakõnõ ikk? ja murõht? nii kavva, kooni arki kuuli.
Lõpp.
Jutustanud Feodor Vanahunt, kirja pannud Marie Podrätšikov.
Ilmunud raamatus: Feodor Vanahunt „Ilosa’ ja pogana’ jutu’“ (koostanud Andreas Kalkun, Seto kirävara 12). Värska/Tartu: Seto instituut/Eesti Kirjandusmuuseum 2015.
esmaspäev, 9. 02.
Paistu 1926: Luuvalupäeval valutavad luud, ei tea miks.
pühapäev, 8. 02.
Kuusalu, Juminda k 1937: Jääkelk.
Foto: Rudolf Põldmäe.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=13&module=400&op=3&pid=ERA-12271-38280-57329
laupäev, 7. 02.
Karksi 1889: Kes sõbra teutab, see sõbrust kautab.
reede, 6. 02.
Koeru, Koigi v 1909:
Kord olnud üks soldat, kes tervelt 25 aastat teeninud, siis lastud ta lahti, mine kuhu tahad, ei abi ega armu kusagil. Kui soldat veel midagi abi või armu paluma läinud, siis aetud ta kuningalinnast koguni välja. Kurtes hakanud soldat edasi minema, ükskõik kus teeots vasta tuleb.
Linnast välja minnes silmas ta esmalt ühte meest, kes püssiga kuhugi poole sihtis, ometi ei näinud soldat ei ligi ega kaugel mingit lastavat looma. Hakanud küsima, et: „Mida sa sihid?“
„Kuuramaal on üks sääsk härja sarve peal, ma tahan selle maha lasta.“
Pauk käinud ja laskja ütelnud sääse surnud olema.
Soldat pannud ette, et: „Lähme seltsis edasi, ehk võime seltsis midagi korda saata, mis üksikul võimata näitab!“
Edasi minnes nägivad nad ühe mehe, kellel müts täiesti pahema kõrva pial viltu seisis. Küsimise peale, miks ta mütsi sedaviisi kannab, vastanud ta: „Oleks mu müts otse olema, siis oleks sarnane külm olema, mis varblasegi ära võtaks.“
Ka see mees astunud nende seltsi.
Edasi minnes näinud nad ühe mehe, kes ühe jala peal edasi keksinud, kuna teine jalg temal rihmaga kaelas olnud. Nende küsimise peale, miks ta sedaviisi käib, vastanud mees, et tema kange jooksja on. Kui ta kinniseutud jala lahti laseks, siis hakkaks ta nõnda kõvast jooksma, et iseennast ei näekski.
Ka see mees hakanud nende seltsi.
Edasi minnes näevad nad üht meest, kes näppu ühe ninasõerme peal hoiab ja ühe ninasõerme-tuulega seitse veskit käima paneb.
Ka see kutsuti seltsi.
Viimati jõudsivad nad ühe metsa ääre, kus üks ilmatugev mees mehejämedusi palkisid maa seest ülesse kergitas, nagu oleks need õlekõrred olema.
Ka see hakkas nende seltsi.
Nüüd hakkasivad nad aru pidama, mida seltsis ette võtta, sest väge ja jõudu oli neil seltsi peale küll.
Soldati ettepaneku peale läksivad nad sinna kuningalinna, kus soldat teenis. Sellel kuningal oli üks kergejalgne tütar, keda kellegil ei olnud võimalik jooksus ära võita. Kuningas kuulutas välja, et see mees, kes tema tütre jooksus ära võidab, temale väimeheks pidada saama.
Ka meie soldat tahtnud õnne katsuda, sest tal olnud vägevad abimehed.
Jooksu kaugus olnud kuningalinnast terve penikoorm ühe allika juurde, kust võidujooksjad pudelitäie vett ühes tooma pidid.
Kergejalgne võtnud võidujooksmise oma peale, sest soldat oli kuningaga tingimiseks teinud, et ta võib kas ise joosta, võib aga ka mõne oma sulase saata, ainult kui ta kautab, vastab tema enese pea.
Muidugi ei saanud kuningatütar kergejalgse vasta ja juba poole maa peal tuli kergejalgne talle veepudeliga vasta. Kergejalgne nägi, et tal aega küll on, ja heitis rahulikult puhkama. Kuningatütar käis allikal ära, tagasi tulles valas veel kergejalgse pudelist vee maha ja ruttas naerdes kodu poole tagasi.
Seda nägi kõik kaugelenägija suur kütt.
Mis nüüd teha! Ruttu võttis ta püssi ja lasi kuuliga vasta pakku, mille peal kergejalgse pea oli. Alles kolmandama laskmise ajal ärkas ta ülesse. Pudeli tühja olema leides sai ta kohe aru, mis sündinud on, ruttu läks ta allikalle, täitis pudeli uuesti täis ja oli siiski veel tüki aega ennem eesmärgil kui kuningatütar.
Õiguse pärast oli nüüd kuningatütar soldati oma, kuid tütar ei tahtnud alatu soldatile minna ja ka kuningas ei olnud sellega nõus. Otsisivad nõu, kuda lubamisest taganeda. Viimati pakkusivad nad raha tasuks, mida ka soldat oma nõumeeste soovi peale vasta võttis. Selleks tegi soldat sarnase kauba, et kuningas pidi talle nõnda palju raha andma, kui üks tema sulastest kotis seljas ära kanda jõuab. Kuningas oli sellega nõus. Nüüd lasi jõumees päratu suure koti teha, kuhu kõik kuninga varandused sisse mahtusid.
Edespidine jutukäik on nõndasama kui Kreutzwaldilgi: kuda jõumees koti ära kandis, kuda kuningal varast kahju hakkas ja kuda ta terve sõjaväega soldatit taga ajama hakkas ja kuda kange puhuja nad kõik tuulde puhus, alles siis anti tütar soldatile.
Ainult nõndapalju on teisiti, et enne rahalubamist neid kavalusega ära taheti hukata. Selleks lasi kuningas ühe raudkambri teha, selle aga nõnda ära ilustada, et sugugi aru saada ei võinud, et ta raud oli. Sinna kutsuti soldat kõige sulastega lõunasöögile. Kui nad kõik sees olivad, pandi uksed ümberringi kinni ja süüdati maja põlema, et soldatit kõige oma sulastega ära surmata. Mehed tundsivad siis, et palavus hakkab, tahtsivad välja minna, kuid uksed ja aknad kõik kinni. Nüüd seadis see mees mütsi otsekohe pähe, kes külmasünnitaja oli, ja kange külm hakkas, nõnda et tulegi peaaegu maja ümbert ära kustutas ja meestele midagi viga ei teinud. Nüüd alles hakkas rahaga kauplemine.
Jutustanud Jakob Peil, kirja pannud Artur Martin, Voldemar Rosenstrauch ja Jüri Välbe. [Jututüüp ATU 513A].
neljapäev, 5. 02.
Pihtla v, Hämmelepa k (Püha khk) 1961:
Lipp, lipp, lipp, linna poole,
saiakaku muti poole.
Linnast lähme saia tooma,
Sörve säärelt särgi tooma,
kalarannast kallist tooma.
Laulnud Liisu Lõhmus, salvestanud Ottilie Kõiva ja Ingrid Rüütel.
kolmapäev, 4. 02.
Mustjala, Võhma k. 1949:
Köhuvalu sõnad
Mesi meeli, kulda keeli,
sula salvi neitsikene,
heida vänti, keera köita,
oherd hüppab keske köhtu.
teisipäev, 3. 02.
Torma, Avinurme v 1936:
Raha reisimine (rahakäik)
See on niisugune mäng. Mängijad istuvad ringis, silmad ringi sissepoole; üks seisab ringi keskel. Ringisseisjad panevad raha (metallraha) käest-kätte ringi käima ja ise laulavad. See toimib nõnda. Esiteks panevad istujad üksteisega käed (peopesad) kokku, siis võtavad lahku ja löövad omad mõlemad käed kokku; sellepääle lahutavad omad käed ja panevad jälle üksteisega (oma põlvede pääl) käed kokku, jne. – nii laulutaktis jätkates. Sääljuures saadavad aga raha ühe käest teise kätte edasi nõnda salamahti, et ringi keskel seisja seda tähele ei pane, kelle kätte raha juhtub minema. Ringisseisja aga peab raha kätte püüdma. Kui ta kellegi käest raha leiab, siis peaseb ringist välja teiste hulka ja see astub tema asemele, kellelt ta raha leiab, ja mäng algab endistviisi edasi – nõnda ehk kui kaua. Tuleb märkida, et keski ei tohi keelda oma pihku avamast, kui ringisolija seda soovib, et säält raha vaadata.
Laul on järgmine:
Armas laps, nüüd pane tähel, raha käib käest kätte. ;.;
Küll on häbi; Küll on häbi, raha käib, aga kätte ei saa. ;.;
Laulu sõnade pääle ei ole ma enam väga kindel, sest olen mõnda unustanud.
Sõnade teisend (ka samal viisil, kuid meelest läind):
Armas laps, ütle mul – raha käib, aga kätte ei saa.
Küll on hale, küll on hale, raha käib aga kätte ei saa!
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3059
esmaspäev, 2. 02.
Kärla 1959: Küünlapäe oli pühä. Selleks oiti üks vints õlut jõulust, kui just küünlabäst ei tehtud. Küünlabä oli ikka püha. Siis tuli naabrimees teisele talule ja ütles: „Ma tuli su küünlabä öllekeha üles vöttama!“
pühapäev, 1. 02. 2015
Haljala 1889: Kui kaarnad nääd, ei tohi millagi mustlind öölda, vaid ikka valgelind. Kui nääd tulema, siis ütle ikka: „Häid sõnumid, valge linnuke!“ Kui must ütled, tuleb õnnetust.
laupäev, 31. 01.
Laiuse 1937: Mis jaanuarikuu tegemata jätab, seda teeb veebruarikuu ära. – See tähendab seda, et kui jaanuarikuu soe on, siis on veebruari külm.
reede, 30. 01.
Kihelkonna 1956:
Mu emal oli veel üks laul, mis ta lastele ikka laulis:
Ui-rui-rui-rui rotil pulmad,
kassil kahed kiheldused.
:,: Roti tütar sai mehele
nirgi noorema pojale. :,:
:,: Küll sääl olid uhked pulmad. :,:
:,: Hunt oli uute saabastega,
karu oli karuste kingadega. :,:
Lehm oli leedi vassikaga,
lammas laugi tallega.
:,: Hobu hiiru varsaga
ja siga seitsme pörssaga. :,:
Laulnud Rosalie Õunpuu, kirja pannud Salme Lubi ja Ingrid Ruus (Rüütel). Ilmunud: Ingrid Rüütel, „Saaremaa laule ja lugusid“. Tartu: EKM Teaduskirjastus 2015.
neljapäev, 29. 01.
Lihula v, Keemu k (Karuse khk) 2012:
Meie oma ristitud on Kotkakivid. Kotkakivid on tulnud sellest, et kui Rein Maran, kes on ka siin naaberküla mees, tegi kotkafilmi, siis ta tõi ühe pesast kukkunud poja ja viis ta sinna. Siin poolsaare peal on niuksed suured kolmnurkse tipuga kivid, näevad välja nagu kirikukatused. Ja viis ta sinna ja siis filmis neid. Ja sellest ajast peale me oleme nimetanud Kotkakiviks. Et need on Kotkakivid seal. Ja praegugi istub merikotkas seal hommikuti peal.
Jutustanud Tõnu Ots, küsitlenud Kaisa Kulasalu ja Lona Päll.
Tekst ja foto Kotkakividest Maa-Ameti kaardiserveri kaardirakenduses „Rahvusparkide mälumaastikud“ http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=MA22&user_id=at&punkt=480345.571093602%2C6511219.83726439&zoom=2012.00000000058&LANG=1
kolmapäev, 28. 01.
Halliste 1894: Kellel kare (kõva, valus) käsi, võtta lesknaese.
teisipäev, 27. 01.
Sangaste, Restu k 1929: Kui puuraiuja kõrvale lööb, siis öeldaks, et ta on käe ära maganud.
esmaspäev, 26. 01.
Jõhvi 1939: Üks mies õli kolm päivä süömäte, et kutsutasse pulma. Aga ei kutsutudki.
pühapäev, 25. 01.
Käina 1956: Paavlipäev pidi olema hülge poegimise peev, et siis hülged poegivad, sedasi reekisid vanad mehed.
laupäev, 24. 01.
Karula 1939: Elanud üks vanamees nimega vana Äidi. Olnud teine kuulus lastearstimise pärast. Äidil olnud 9 kotis 9 sorti teri ja igast sordist 9 tera, nendega ta arstinud kõik ümbruskonna inimeste lapsed terveks.
Tal olnud üks vallatu poiss. Kord söönud see kõik herned ja oad ära, siis kadunud arstimisvõim.
Jutustanud Liine Oberst, kirja pannud Leida Jaik.
reede, 23. 01.
Tartu 1929: Taani ja Rootsi vahel väinas on väikene saar, mida kutsutakse Mususaareks, sest Taani kuninga tytar ja Rootsi kuninga poeg, kes armastand teineteist, käind sääl kohtamas ja suudlemas. Kuid tulemuseks olnud Taani kuninga tytrel sohilaps. Siis kuningas pannud tytre kõige lapsega tyhja paati ja lykand merre saatuse karistada. Meri kannud paadi Reigi randa, kus printsess kaubelnud omale Kõrgessaare mõisnikult de la Gardie’lt nii palju maad, kuipalju ta suudab katta härjanahaga. Printsess, kelle nimi olnud Isabella, lõigand naha rihmaks ja mõõtnud omale suure maaala, mida kutsutakse veel seniseni Isabella mõisaks, ja jäänd sinna elama.
„Reigist Elleni isa jutustuse perra kirja pannud Okuloru“ [Mihkel Espenbergilt Oskar Loorits].
neljapäev, 22. 01.
Pärnu 1896:
Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et enam tööd ei ole jõudnud teha, ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtelnud: mis ta ilmaegu leiba raiskab – pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa, küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: „Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?“
Poeg hakanud mõtlema: „Võib olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!“
Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.
kolmapäev, 21. 01.
Hanila vald, Virtsu 2007:
Kui inimene lööb peopesa lahti siis mida suurem jääb nurk pöidla ja nimetissõrme vahele seda parem suhtleja inimene on.
Kui otsaesist kortsutada ja siis tekkinud kortsud ära lugeda saad teada mitu last sa kunagi saad.
Kui naisel on kõige suurema varba kõrval olev varvas pikem siis on perekonnas püksid naise jalas.
Kui peopesa sügeleb saab tere või raha.
Kui nädala alguses nina sügeleb, saab reede õhtul juua.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
teisipäev, 20. 01.
Palamuse, Kaarepere k 1891: Igal ühel omad sarved sügelevad.
esmaspäev, 19. 01.
Emmaste, Pärna k 1938: Tohri nina ligidal Leigri laid, seal eland Leiger ja Tiiu, nende maja varemed veel praegu alles. Nendel olnd maad, ja kapsaid kasvatand, Tõllus keis ju nende kääst kapsaid toomas. Nendel oli seal oma lauster ka.
pühapäev, 18. 01.
Jüri, Vaskjala k 1935:
Ahvitegemine.
Võetakse kaks tassi, need täidetakse veega. Ühel tassil määritakse põhi alt tahmaga ära. Nüüd võetakse tassid, ahvitegija saab määritud põhjaga tassi. Kõik, mis teine ees teeb, peab „ahv“ järgi tegema. Teine võtab sõrmega tassi alt, kastab tassi ja teeb näole kõiksugu vigureid. Lõpuks tõuseb teine ruttu üles ja istub jälle. Niiviisi tehakse mitu korda. Kui ollakse parasjagu püsti, tõmbab inimene, kes on ahvi seljataga, tooli ära. Istutakse jällegi maha, kuid ahv istub ja istub põrandale. Nüüd tuuakse peegel ja näidatakse maasistujale ahvi.
Kirja pannud Helga Radik.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1665
laupäev, 17. 01.
Suure-Jaani 1935: Tõnisepäeval seoti kõik Tõnise-nimelised poisid ja mehed voodisse kinni.
reede, 16. 01.
Kambja, Tuigu 1985: Kõrtsis kaks meest leppind, et keskööl üks neist käib surnukambris ära, kus surnukirst. Tundemärgiks lööb sinna kirstu nurga sisse ühe naela. Too siis läinud ja löönud ja taht ära minna, aga kirstu juurest enam lahkuda ei saa. Ja suurest hirmust surnd ära. Teisel päeval teised nägid, et oli oma kuue hõlma kirstu külge löönud.
neljapäev, 15. 01.
Kose, Tuhala 1892: Karistamise asemel ööldakse: „Ma lähen toon õuest patakaid sulle, kui sa vaid ei jää, küll ma ehitan sind. Aga ma tahan rookida sind. Külmetand piitsa sulle tarvis. Küll ma näitan sulle. Küll ma sind uitsitan. Vehku sulle tarvis anda. Aga ma aindsin talle hia veisti, nii et ta mäletab eluaeg kohe.“
kolmapäev, 14. 01.
Tarvastu, Mõnnaste k 1970: Taliharjapäeval pidi pool loomatoitu alles olema. Mõned vanemad inimesed ütlesid, et kui sel päeval on loomal kõrs suus, et siis tuleb omadega välja. Siis vaadati ikka neid.
teisipäev, 13. 01.
Harju-Madise 1990: Isa ütles, et kui sa süües kõhtu täis ei saa, siis ülearu tegemisega ka täis ei saa enam.
esmaspäev, 12. 01.
Risti 1889: Kui oled enast raudriistaga haavanud, siis näri seda raudriista kolmkord, siis anda valu järele.
pühapäev, 11. 01.
Haljala 1895: Kõver kuusk keldri suu pääl?
laupäev, 10. 01.
Vastseliina, Vana-Saaluse as 1937: Laupääväl ei tohi toa prügü vällä viia, muidu viit nädäli õnnõ ja au vällä.
reede, 9. 01.
Tõstamaa 1896:
Naene: „Kas tead ka, armas Mihkel, mis ma täna ööesi unes nägin?“
Mees: „Kust minap pean siis seda tiädma?“
Naene: „Sina kinkisid mulle ühe õige ilusa roosidega tanu!“
Mees: „So-oh, või tanu! Heida aga, armas Anukene, jälle magama, ehk näed sa unes ka seda, kust ma selle ilusa tanu jauks raha pean saama!“
Kirja pannud J. A. Weltmann.
neljapäev, 8. 01.
Tallinn 2007:
Juku tuleb koolist koju, päevikus märkus: „Juku ropendab koolis.“
Isa pärib Jukult: „Mida sa siis ütlesid , et märkuse said?“
Juku: „Õpetaja küsis, et palju on 2x3, ma ütlesin, et 6.“
Isa: „Mis selle juures siis roppu oli?“
Juku: „Siis küsis, et palju on 3x2?“
Isa: „No p…e, see ju täpselt sama asi!!!“
Juku: „Vot seda ütlesin mina õpetajale kah.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
kolmapäev, 7. 01.
Laiuse 1976: Kuhu sa sõidad? – Obinitsale ikka.
teisipäev, 6. 01.
Muhu 1927: Harilikult valati kolmekuningapäeval õnne. Selleks pandi tükk tina plekk-kulbi sisse sulama ja valati siis sulanult külmavee ämbrisse. Kui sulatina külma vee sisse valati, siis tekkis mingi kuju või vigur, mille kuju järele siis valajale õnne või õnnetust loeti eelolevaks aastaks. Kui kuju oli kõver ja võimetut ja kidurat moodi, siis suri see inimene eeloleval aastal kas ära või jäi ta muidu kiduraks, igatahes oli see aasta temale õnnetu. Oli aga kuju sirge ja ilus, siis tuli valajale õnnelik aasta.
esmaspäev, 5. 01.
Tallinn 1964: Parem hilja kui mitte kunagi. Üteldakse, kui mõnele pidule hilinetakse.
pühapäev, 4. 01.
Tori, Oreküla 1963:
Kiriku kellamees jätnud... või unustanud kiriku ukse lahti ja läind isi ära. Pühabä omiku jälle, kui ükskord inimesed akkasid kirikusse minema – karu old kirikus. Oli läind kantslisse juba ja vahtis üle kantsli ääre alla.
Inimesed joosid, karjusid ja kartsid. Aga kui orel akand mängima – köster akand orelit mängima –, karu akand nii eameelega ennast seal kõegutama seal kantslis. Ja kukkunud külle pealt alla sealt nõnna mis mürtsatand.
Naised lõuates kirikust välla, karu pendeldab nendele tagantjärgi.
Jutustanud Liisa Kümmel, küsitlenud Pille Kippar ja Arvo Krikmann.
laupäev, 3. 01.
Rõuge, Kasaritsa v 1955: Kui laupäeva öösel nähakse und, siis peab see pühapäeva õhtuks kätte tulema. Kui ei tule, siis öeldakse: see uni ei läinud täide.
reede, 2. 01.
Märjamaa 1937: Iga pühade järel peeti annepäeva, neil, kis kõrtsis jooma peal olid, neil oli uueaasta järel nääri-annepäe, teistel pühadel oli pühade-annepäe, siis ei viitsitud tööd teha, olid pühadeaegsest joomast uimased ja käisid kõrtsis pead parandamas, muud tähendust ma sest ei tea.
neljapäev, 1. 01. 2015
Põltsamaa 1981: Uusaasta hommikul pimedas, kui inimesed alles magasid, käisid noored taluhoonete akende taga, helistasid kellukest ja näitasid plakatit pealkirjaga „Head uut aastat!“ Plakat tehti selliselt: õnnesoovi tähed lõigati plakatist välja, plakati tagaküljele kleebiti punane paber, nii et eestpoolt vaadates oli lause punaste tähtedega. Vaikse ilma puhul pandi plakati taha küünlad põlema. See oli tore vaatepilt, kui talupere üles tõusnud ja aknast välja vaatasid. Kui kutsuti, läksid noored tuppa. Neile pakuti präänikuid, napsi, õlut, suitsu. Viideti veidi aega ja mindi edasi järgmisse peresse. Kui mõnes talus oli noori, läksid ka need edasi mööda küla õnne soovima.
kolmapäev, 31. 12.
Võnnu 1933: Vana-aasta õhtul peab viima oma vanad jalanõud kellegi võõra ukse taha ja uued sukad jalga tõmbama, siis tuleb õnnelik aasta.
teisipäev, 30. 12.
Venemaa, Krasnojarski krai, Ust-Avami al 1989:
Las ma ütlen niimoodi:
kui maa lebas,
kui elasid hõimud.
Aasta keset ületada mõeldes
valab Küürakas Naine pisaraid.
„Milleks mul leida erivärvilisi
risti pandud kojateibaid,“
ütleb ta kuuldavasti.
Sulle on näha
matusekoja
pleekinud rohi,
see tähendab, surra mitte oskava
inimkeha
valge rohi
elab suveni.
Kui see sai mu naabriks,
teisest küljest – elavate hõimude,
maha jäänud laste
must rohi,
mis oli jalgade all,
minu täna kaduv rohi,
[mille] esimesed lehekesed,
kui esimesed lehekesed närtsisid,
aga ülejäänud veel püsivad.
Mägede nõlvadel rohi –
on ju närbuv rohi
lõpuni ...
Minu lapselaste
suurte jõgede kallastele
püstitatud peatuspaigad,
valget rohtu [seal]
pole veel hakatud tallama,
ärgu [need] tühjaks jäägu.
Kahe mäestiku vahel
leia endale tee.
Teisel pool on valge mäehari.
„Kolmandal kuul
hele lumi
pane [ära] aasta teises pooles“, –
Jäist jumal-isa
ringi vaataval kuul,
käredal pimedal ajal
palju kordi piineldes kas ma üle ei elanud?
Kui ma hakkan ületama,
kahe eri lati ristumisest
hakkan läbi minema
kaks mu eri ema, kaks jumalat
ärgu mind jalust rabagu.
Tubjaku Kosterkini šamaanirituaalist. Eestikeelne tõlge ilmunud raamatus: Aado Lintrop „Loomisaja lood. Uurimusi ja tõlkeid Põhja-Euraasia rahvaste usundist“ (Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused, 32). Tartu: EKM Teaduskirjastus. 2014.
esmaspäev, 29. 12.
Petseri 1887:
Кетра, кетра, вокикене,
вала, васкиполикене!
Кодо тулэ кури каза,
лёулдъ воки зайзоватъ,
поли лакга пуудоватъ.
Сисъ тя поли пурудапъ,
воки рiйста васта рiйта.
Кетра, кетра мемме тютярь!
Ей ма кетра меммекене:
кяе хайге, яла хайгэ,
луу лиха, кыйикъ мулъ хайгэ.
Кетра-но, кетра, мемме тютярь,
Езе ляапъ хумэль лiйналэ,
валузитъ сэльги остэма,
я синицитъ сiйти туума.
Сисъ ма кетра меммекене,
кяе терве, яла терве,
луу лиха кыйкь ом тервехъ.
[Ketra, ketra, vokikene,
vala, vaskipoolikene!
Kodo tulõ kuri kasa,
löuld voki saisovat,
pooli lakga puudovat,
Sis tä pooli purudap,
voki riista vasta riita.
Ketra, ketra, memme tütär´!
Ei ma ketra, memmekene:
käe haige, jala haigõ,
luu-liha, kyik mul haigõ!
Ketra no, ketra, memme tütär´!
Ese lääp hummõl´ liinalõ,
valusit sõlgi ostõma
ja sinitsit siiti tuuma.
Sis ma ketra, memmekene,
käe terve, jala terve,
luu-liha, kyik´ om terveh.]
Kirja pannud munk Arkadi Petseri kloostris.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=11&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-10354-54878-30701
pühapäev, 28. 12.
Kihnu 1973: Vanasti ei peetud sündsaks jõululaupäeval hulkumist. Hulkuma hakati esimesel pühal, mis kestis neli päeva, süütalastepäev kaasa arvatud. Hiljem hakati hulkuma juba jõululaupäeval. Peresse minnes lauldi, mängiti pille ja tehti muidki vigureid – kareldi põrandal, esitati osavust nõudvaid trikke. Poistele anti kruus õlut, mille ära joonud, jälle edasi mindi.
laupäev, 27. 12.
Jõulus tuudi kolm sületäit einu tuppa. Oli kolm jõulupüha, siis lapsed tuas üidsid iga sületäiele: „Tere, jõulud, tere, jõulud, tere, jõulud!“ Vana-aasta õhta tuudi kaks vihku õlgi, siis olli kaks püha ja ööldi siis: „Tere, näärid, tere, näärid!“ Kolmekuninga tuudi odrapõhud vai einad.
reede, 26. 12.
Muhu 1975: Mitusada toopi tehti õlut vanasti. Üks Kallaste küla vanamees rääkis, et temal joodi jõulu keskmise püha õhtu 85-toobine nõu ära paari tunniga, aga nüüd pidas selle nõuga jõulud, uie aasta, kolmekuninga, küünlapäe ka ära ja es saa otsa.
neljapäev, 25. 12.
Rakvere 1912: Vanaaegne jõulutervitus: „Tere, jõulud, meie jõulud saatsid teie jõuludele palju tervikseid, noortele ja vanadele, kukkedele ja kanadele, moor moorile, vaar vaarile, igaüks oma paarile.“
kolmapäev, 24. 12.
Haljala 1890: Kes jõulu- ja uue aasta laupäeval tööd teeb, sellel on ees tuleval aastal palju tööd, aga kes neil päevadel tööd ei tee, sellel on vähe tööd.
teisipäev, 23. 12.
Rõngu 1988: Jõulureede, kuna noid vorste tegema hakati. Üle usse visati soolik sisse, olli õhku täis aetu. Ma olli sääl onu man – et vorsti proovi.
esmaspäev, 22. 12.
Kanepi 1889: Sügüse-talve pööripäival panvat mutt oma tütre mehele.
pühapäev, 21. 12.
Rakvere 1953: Edara (Ädara) külas peeti iga aasta toomapäeval seda päeva suureks pidu- ja tähtpäevaks, sest külaelanikkude hulgas oli kaksteist Tooma-nimelist meest. Söödi, joodi ja oldi rõõmsad. Sääl sündis Lelle Jaani talus küla keskel poeglaps, kellele nimeks pandi Toomas. Külarahvas, seda kuulda sai, jättis toomapäeva oma pidude nimekirjast välja, sest, nagu öeldi, kolmeteistkümnes Toomas, „üle normi ja trosina ning kolmastoistkümnes numbri on vanapagana tämä trosina“.
laupäev, 20. 12.
Emmaste, Sõru k 1961:
Elpterma ja Iiuma nime saamese lugu
Enne Sarveotsa joudmest märkand Leiger äkisdi kahde meesd, kis, kerved kees, vaiu maha löönd. Leiger, kis ennasd juba saare peremihegs pidand, läind lisemald vaatma, mes naad vaiudavad. Nee olnd Vormpsi saareld pärit vöörad mihed, kaks venda Per ja Ter, kis otsind omal elamesegs paramad kohda. Mihed näind Leigerd, kohgund erpsesdi, eitnd kerved maha ja akkand mere eere joosma, kus nendel paat seisnd. Ter joudnd enne randa, lükkand paadi sisse ja kut paisdnd, et iiglane juba Peri kinni saab, akkand eeresd tulisd ruttu eemale soudma. Per näind, et vend äi ooda ja üidnd teda abigs: „Elpa, Ter! Elpa, Ter!“ (Aita, Ter!) Ter pole jülgund venda aitama tulla ja soudnd järjest kougemale. Leiger joudnd Peri juure, aga et vööras pole vastu akkand äga kurja teind, otsusdand taa meest aitada. Vetnd mihe abusi ja sammund paadi järel, saand sene varsdi kinni ja tösdnd mihe venna körva paati. Surmaermus mihed pörudand otse Kiideva eere ja reekind seel, et Pöhjasaarele olevad iiglase sugu elama asund. Kiideva mihed akkasd senejärel Pöhjasaard Iidude saaregs voi Iiumags nimedama. Randa, kus Per „Elpa, Ter!“ üidnd, akkand Leiger Elpterma eeregs nimedama, müsusd preegu üitags Eltermags (Heltermaaks).
Ilmunud raamatus: Jegard Kõmmus. Iiu Leiger. Emaste Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihest Leigrisd. Eesti Rahvaluule Arhiiv. Tartu: EKM Teaduskirjastus. 2014
reede, 19. 12.
Tarvastu 2014: Suur Kool sai läbi, mind suunati Tallinna Maaparandus Trusti lihttööliseks. Ka abikaasa suunati Tallinna, kuhu talle eraldati 6m2 -line tuba. Sinna mahtus veel kitsuke diivan, improviseeritud riidekapp ja kirjutuslaud. Ja kui sõber Villu oma värske kaasaga Tallinna tööle tuli elasime pool aastat sellel 6-l m2-l, millest vaba pinda vaid 2 m2 neljakesi. Siis oli küll tõeliselt tihe.
neljapäev, 18. 12.
Haapsalu 2014:
See kodu oli minu turvaline lapsepõlvekodu. Pigem koosnes see lõhnadest ja emotsioonidest. Meenub lumekrudin kelgujalaste all ja tänavalampide kollakas-kahkjas vari. Veel meenub kevadise lumesulamise, värske mulla ja keldrikatusel oleva päikesest tuliseks läinud tõrvapapi lõhn. Õhtul pugesin diivanile vanaema seljataha magama. Seal oli mu kõige turvalisem pelgupaik maailma kurjuse eest.
kolmapäev, 17. 12.
Tartu 2005:
Isapoolsed sugulased, Kaabeli-nimelised, olid pärit Lasva vallast Kõo külast. Minu vanaema Katri, isaema, on sündinud 1870. aastal, tema oli 38-aastane, kui nad Venemaale läksid. Tema lapsed olid kõik Eestis sündinud, kolm last, kõige vanem oli 14 ja minu tulevane isa Paul oli noorim, kolmeaastane. Eks nad tahtsid ikka oma talu saada. Vanaema Katri oli väga ladusa jutuga, elas meiega koos ja kogu aeg jutustas. Ta rääkis ka mõisaajast. See oli Eestimaal, siis kui vanaema veel laps oli. Mõisas oli lastele ka tööd antud – marju korjata. Lapsed pidid pulgad suus hoidma, et nad marju ära ei sööks. Ja hiljem pidid lapsed marjakorjamise ajal laulma. Kellel laul vaiki jäi, sellele oli kubjas kohe teinud märkuse.
*
Nõud olid igasuguses suuruses ja nendel olid oma nimed, võru sõnad kõik. Selline väiksem nõu, kuhu või pandi, oli nurmik; tsõõrik oli nõu, kus piimad hapnesid; tünn oli ikka tünn, iga asja jaoks eraldi tünn; siis olid kapsatõrdu ja lihatõrdu. Siis tehti pööris, millega putru segati. See pidi kindlasti olema viieharuline – et siis on ikka vilja. Aga selle pöörisega ei tohtinud näiteks pliidi all tuld liigutada: öeldi, et looma sõrad jäävad haigeks. Loomad olid ikka nii tähtsad, et nendega ei tohtinud midagi juhtuda. Ei tohtinud ilma veeta kuiva potti pliidi peale panna: öeldi, et lehm jääb kinni. Noh, siis tuleb pikk piimapuudus, pere jaoks see oli jälle tähtis. Ja korvi ei tohtinud jalaga lükata – siis lammas põlgab pojad ära.
*
Vanaema rääkis, kuidas nad käisid noorpõlves Pindi kirikus leeris. Tema vanem vend oli leerikoolis olnud, ööbinud leerimajas. Ja nemad ikka õhtuti vaadanud, et kiriku aknad on valgustatud. Et seal ei tohiks nagu kedagi olla. Ja ühel õhtul öelnud õpetaja, et lähme, lapsed, vaatame, mis seal kirikus on või kes seal on. Noh, ja läinud siis kõik need leerilapsed ja õpetaja kirikusse. Ja õpetaja oli need sõnad öelnud, et: „Kes siin meie pühakojas on, tulgu välja! Võtku, mis tema oma on ja jätku meie pühakoda rahule.“ Ja tulnudki sealt altari alt välja vanakuri, vanaema ütles. Vanasti toodi surnud kirikutesse, kabelit ei olnud. Ja vanaema ütles, et vanakuri võttis selle surnu altari eest, oli veel raputanud niimoodi käte peal korra ja oli kadunud koos surnuga.
Jutustanud Ella Pohla, küsitlenud Anu Korb.
Tekstid ilmunud raamatus „Eestlased Venemaal: elud ja lood“ (Eesti asundused, 6), koostanud ja toimetanud Anu Korb. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2014.
teisipäev, 16. 12.
Tartu-Maarja, Kavastu 1932:
Olid kaks venda, eland ühes majas ja peksivad üheskoos rehte. Oli vili ära puhastatud ja jagasivad selle poolest – teine mõet sai teisele. Ja siis üks mõet jäi pooleli, ei saand täis. Ja siis vanem vend oli rikkam varanduse poolest, aga perekonda ei olnud; noorem oli kehvem, aga oli perekond. Ja siis noorem vend ütles vanema venna vastu, et: „Võta see omale, sest minul, kui saab vili otsa, siis lapsed teenivad, aga sinul ei ole, kes toob.“
Aga vanem vend ütles: „Ei, minul on raha; kui on otsas, ostan, aga sinul ei ole raha ja sinul on suur pere, sina võta see omale.“
Ja siis riidlesid selle mõedu juures ja teine pakkus teisele, ja täiskuu seisis värate kohal ja vaatas nende peale.
Ja sellest on jäänd midagi kuju kuu sisse – nende kahe venna varjud ja viljamõet nende vahel.
Jutustanud Kaarel Jürjenson, kirja pannud Richard Viidebaum.
esmaspäev, 15. 12.
Tallinn 2014:
Olen eakas inimene ja mulle on tähtis minu kodu. Ma tunnen ennast selles Lasnamäe kodus hästi. Minul on tähtis elada oma Eesti kodumaal. Ma olen kolmas põlvkond Tallinlane. Maja kus elasin, on alles, kuid tühjana.
Samuti on alles mõisa maja. Sõidan vahetevahel trolliga mööda oma sünnikodust, aga olen väga kurb.
pühapäev, 14. 12.
Viljandi 2000: Kui mobiiltelefon vastu maad puutub, siis keegi ei helista.
laupäev, 13. 12.
Kihelkonna 1975: Lutsepäevast. Ma ole ise ka lutsiks olnd. Suured nolgiga mütsid olid meitel ning uhked riided. Tumedele kuubedele aisime paprid peele. Peresid kaudu keidi ning tantsiti. Kott oli ka seltsis. Viimases peres jägati anded ära. Anti paltisid, pannileiba või midad muud.
reede, 12. 12.
Rõngu 1896:
Kiilub neiu kaalub neiu,
kiilub kinni võtta’enne,
kaalub kaala nakatenne,
saie kõrva võtt kõnelda,
saie manu võtt magada,
kas võib kisku kiiluauku,
kas võib kakku kalsakaplu
vai võib pästa püksi paela,
Ei või kisku kiiluauku,
ei või kakku kalsakaplu,
ei või pästa püksipaela,
ei ole pappi paari pannu,
kirik härra kirjutanu,
musta kuube kumardanu.
Kui on pappi paari pannu,
kirik härra kirjutanu,
musta kuube kumardanu,
sis
Tähendus: See laul jääb poolele, sest et ta nagu ju näha ja rahva järele ütelda lori laul on ja teda enam edasi kirjutada ei maksagi.
Kirja pannud Andres Käärik.
neljapäev, 11. 12.
Kullamaa 2014
Kuna me mõlemad abikaasaga töö tõttu sageli kodust ära olime siis abikaasa ütles vahel ikka naljaga, et „ega kodu kõrts pole, kus iga päev käiakse!“
kolmapäev, 10. 12.
Karja, Pamma k 1940: Igal mehel oma meel. Seletus: Suurel mehel olla ikka pitk meel ja kannatus, pisiksel mehel jälle pisike meel ja ta vihastab kergesti
teisipäev, 9. 12.
Kihnu 2014:
Vanasti, kui olin laps oli ka neid maju, kus oli Tõnni vakk, nüüd ma ei tea, laps ju näeb palju, sest vanad mõtlevad, et lapsed ei tea midagi, kuid lapsed on väga tähelepanelikud, rohkem kui vanad, seda ma võin öelda, sest lapsena nägin sellist palju. Olen nüüd veel kuulnud, kui keegi röögib majas või on riid, et hea majavaim lahkub majast.
esmaspäev, 8. 12.
Viljandi 2007:
Blondid poisid ilusad,
hästi petta oskavad.
Aga poiss, kel tume pea,
sel on süda hell ja hea.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
pühapäev, 7. 12.
Veel 25 päeva on võimalus osaleda rahvaluulearhiivi 2014 aasta kogumisvõistlusel „Millest tunnen oma kodu? Lood meie kodudest“
„http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/6
Kuressaare 2014:
Ma ei kodunenud Tartuga üldse. Emajõgi tundus mittemeeldiva veeribana.
Ikka ja jälle rääkisin kursusekaaslastele oma saarest, Muhu kodust. Et meil kodus ei joonud lapsed kohvi. Et koduõu oli avar ja suurte puudega.
Et lastel olid siin omad tööd. Et igatsen Väikese väina järele.
Lapsepõlvekodu loodusel oli palju vesta. See oli keskkond, mis kujundas suuresti minu maailmavaadet ja teisi tõekspidamisi. Igapäine elu jutustas ise oma lugusid – tööarmastusest eelkõige, sellest, et minu kodus puudusid riid ja tülid. Koduõue tõi meid pikk kivitänav, mida igal laupäeval koos tädi Juulaga pühkisime ja riisusime. Tartus kujunesid paljud mälestused maakodust armsateks seikadeks. Ja mulle said ülikoolilinnas lähedasteks paljud saarlased. Kandsin oma muhulaslikkust nagu pühitsetud rüüd.
laupäev, 6. 12.
Kihelkonna 1948: Nigulapäev peab kõige pikem öö olema. Siis kotkas kukub puust maha: ta küüned väsivad ära. Jälle vanaema rääkis.
reede, 5. 12.
Tarvastu 1893: Kui lambakõri sööd, siis on sull ää ääl.
neljapäev, 4. 12.
Riia 1903: Palun mu ridasid ka vanavara kirja võtta; ma olen need miski teadvuseta, kas kõlblikuks ehk kõlbmata kokku soppinud, nii kui omaõppinud kirjutajal võimalik on. Olen Karjas sündind, Valjalas üleskasvand, Kuresaares peavarju muretsenud, kuna isi nooruses Riigas elutsend ja neid kodumaalt tean. Kui ehk need kõlbmata on, ehk kõlbavad M. J. Eiseni Rahva naljadeks. Nime võite avalda. Kõlbm. hr. Eisenile edasi saata.
Aleksander Valtini kaaskirjast Jakob Hurdale.
kolmapäev, 3. 12.
Torma 1938: Ühel mehel olnud suur okkaline habe. Teine küsinud: „Miks sa, sõber, niisugust teravat habet kannad?“
„Minu naisele meeldivad kaktused!“
teisipäev, 2. 12.
Kodavere 1932: Kui koer leivaastja alt läbi läheb, siis tuleb koer uuesti tuldud teed tagasi ajada.
Ühel naisel jooksnud ka koer astja alt läbi, ajanud küll tagasi, aga näe, pole vist hästi näinud, missuguse jala vahelt koer just läbi jooksnud ja leivad ajanud ikka välja.
esmaspäev, 1. 12. 2014
Täna Tallinnas muinasjutuseminar http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=11&uid=810 ja plaadiesitlus http://www.folklore.ee/uudised.php?yid=11&uid=813
Koeru 1892: Tartu linna ehitajad
Vanal aal eland Tartu linna ligidal üks suur tark nõid. Ühekorra tuld hulk vaendlasi Tartu alla sõdima ja võit Tartu linna ära ja riisund varandusest ära ja põletand linna kõik tuhaks. Nõid vaadand eemalt seda lugu ja naerd isi: „Ääh! Las nad põletada piale, kui nad tahavad, ma võiks need võerad küll hundiks metsa lugeda. Aga las nad karistavad neid uhkid linnarahvast koa.“
Põle siis nõid vaendlasi hundiks nõidund ühtigi, sest et linnarahvas olid kõik ära vihastand.
Vaendlased läind ära ja suitsevad varemed ja ahervared jäänd aga veel maha. Kõik inimesed, kis veel elus old, need old vaesed ja metsades laiali, keegi põle jõund änam linna uuesti ülesse ehitada. Nõid vaadand seda lugu mitu oastad järele, et kas mõni tuleb jälle linna ülesse ehitama. Aga ei tule keegi ja rohi hakkand juba linna asemel kasvama. Ühel täiekuu nel´lapää õhtu kebade aal läind nõid ühe määkünka piale ja vilistand sial kolm korda.
Ja kohe tuld kümme kurjavaimu sinna nõia juure ja küsind: „Mis sa tahad?“
Nõid ööld: „Mis te tahate selle eest, kui te seda põlend linna hakkate jälle uuesti ülesse ehitama ja valmis teete?“
Igaüks kurivaim küsind vaaditäie inimese verd.
Nõid luband anda ja juhatanud neile ära, missuguse linnajäo nemad valmis teevad ja kuisugused majad. Ja saatnud kümme kuradid tööle. Nõid vilistand jälle kolm korda. Siis tuld jälle kümme kurjavaimu.
Nõid küsind: „Mis te palgaks tahate, kui te linna hakkate ehitama ja linna valmis teete?“
Kuradid ööld: „Meie igaüks tahame kolm sälitest [seljatäit] rukkeid saada!“
Nõid ööld: „Minge tööle, teie soate oma palga kätte, kui linn valmis on ehitud.“
Nõid juhatand nendele jälle ära, kuda tarvis teha old. Ja soat kurjadvaimud tööle. Soand need ära läind, juba nõid vilistand jälle kolm korda. Siis tuld jälle kümme kurjavaimu nõia juure ja küsind: „Mis sa kutsusid meist?“
Nõid ööld: „Mis palka teie nõuate, kui linna lähte ehitama ja linna valmis ehitate?“
Iga kurivaim küsind kümme tündert liha. Nõid ööld: „Minge tööle, kui linn valmis on, siis soate veel rohkem.“
Ta juhatand töö ära, kuda tarvis on teha old. Ja kurjadvaimud ehitand Tartu linna jälle uuesti ülesse.
Kui linn valmis soand, siis tuld kurjadvaimud nõia kääst palka nõudma. Esimesed kümme meest tuld nõia juure oma kümmet vaati inimese verd kätte tahtma. Nõid võtt oma kepi kätte ja löönd oma kepiga kolm korda kuradite poole ja ööld: „Minge kõik lutikateks seinaprao vahele ja imege isi inimeste kül´lest nii pailu verd, kui teie soate.“ Ja need kümme kurjavaimu soand kohe lutikateks ja pugend seinaprao vahele. Nanna on lutikad seina vahele loodud.
Siis tuld teine kümme kurjavaimu jälle omakorda nõia juure oma vil´la kätte saama. Igaüks nõund kolm sälitest rukkid. Nõid võtt kepi ja löönd kepiga kolm korda jälle nende poole ja ööld: „Minge kõik hiirideks aidapõranda alla ja sööge isi sialt vil´la nii pailu, kui tahate.“
Ja need kurjadvaimud läind kohe hiirideks ja kadund tuanurka ja seinaalust mööda ära.
Siis tuld kolmas kümme kurjavaimu nõia kääst liha tahtma.
Nõid võtt kepi kätte ja löönd kolm korda kepiga kurjavaimude poole ja ööld: „Teie minge kassiks tuanurka ja püidke isi mööda nurki ja korkid hiirisi ja sööga nende liha nii pailu, kui isi tahate.“
Ja need moondud kohe nõia sõna piale kassideks ja joost mööda tuanurka ülesse tualakka, mis küined krabisend kohe.
Nanna on hiirid ja kassid meie moale soand.
Nõid läind siis ja voadand seda ehitust kõik järele. Old ka kõik hiasti ja korra järel tehtud, et põle muud, kui mine sisse ja ela.
Siis nõid kutsund inimesi jälle kokku ja inimesed hakkand uuesti sial elama.
Nanna on Tartu linn jälle ülesse ehitud. Kolmkümmend kuradid old ta valmis ehitand.
Kirja pannud Hans Anton Schultz
pühapäev, 30. 11.
Häädemeeste 1939: Andresepäe olli selleks, et Andresed ostsid viina ja ollid rõõmsad. Vanasti siuti ka Andresed ja mihklipäe Mihkled kinni, mõni asi ümmer käe või jala, sis pidi ka jälle viina ostma. Siduma pidi ikka salaja, et ta ei näe ega kuule, nüidsel ajal antaks kingid silmanähtaval.
laupäev, 29. 11.
Kullamaa, Kuijõe k 1933: Iljuti oli vanu iiepuid. Piirsalu mõisa põllal oli üks vana tamm, üks vana Laasu talukoht oli seal enne. See tamm on nüid kadund. See peeti kalliks puuks. See oli jäme koa, väga pikk ei olnd. See oli seest õenes. Lammalapsed teind tule sisse, selle järele ta akkas kuivama.
Seal olla rahvas koos käind oma püha pidamas. Neid üiti iiekohtadeks, neil olid nad tähtsad puud.
Jutustanud Kustas Sipelgen, kirja pannud Rudolf Põldmäe.
reede, 28. 11.
Väike-Maarja, Porkuni v 1930: „Sop, sop, sop soone pihta, raps, raps, raba augu pihta, tõll, tõll, kellakoti pihta. Hirmukakk ja armukakk, läbi reide reinu kakk.“ Seda lauldi vihtlemise ajal, kui lapsel harjaksid võedi.
neljapäev, 27. 11.
Ilmus veebiantoloogia „Siberi eestlaste laulud“, mis põhineb samanimelisel trüki- ja CD-väljaandel (2005); koostanud Anu Korb. Lisatud on videomaterjale tantsudest-lauludest ning täiendatud ka tekstiosa.
Asundused, Venemaa, Novosibirski oblast, Oravaküla 1998:
Laske sisse märdisandi,
märti, santi.
Ega no märdi siist ei ole,
märti, santi.
Märdi omma kavvest tulnu,
märti, santi.
Läbi suu sompa-sampa,
märti, santi.
Läbi vii vimpa-vompa,
märti, santi.
Pilliruug see pistis silmä,
märti, santi.
Kastehain see lõikas kaela,
märti, santi.
No andke midägi! Kui ei anna, siis me nakame sõimama:
Saagu teile latse savitse,
santi, märti.
Olgu liinad pümmet teil,
santi, märti.
Laulnud Berta Kalamis, Berta Hank, Aliide Kalamis, Erna Kalamis.
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/eestlased/ee-04-29.html
kolmapäev, 26. 11.
VIII regilaulukonverents! http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2014/
Tõstamaa, Kiraste k 1921:
Kelle koplis kolmi põõsast?
Mede koplis kolmi põõsast.
Üks oli põõsas kulda põõsas,
teine põõsas karda põõsas,
kolmas kallis hõbe põõsas.
Pisukene piirilindu
lendas üle mede õue,
lendas mede kopelisse,
hakkas pesa tegemaie:
puu purust, maa murust,
jõe kõrkja kõrredesta,
pilliroogu pindudesta,
mede metsa raagudesta.
Munes pessa kolmi muna,
haudus välja kolmi poega:
ühe ta pillus peale päeva,
teise ta ajas alla päeva,
kolmandama vastu päeva.
Ise ta lendas ilma maale:
pää tal paistis pealta päeva,
jalad alta harva metsa.
Laulnud Aleksander Martinson, kirja pannud Siegfried Lind.
teisipäev, 25. 11.
Kolga-Jaani 1974: Oli ju vanasti ütelus, et tüdrukul peab olema märdile üks lõng kaela visata ja kadrile kaks. Aga kui ei ole nii kärmas, siis mehele ei saa see talve.
esmaspäev, 24. 11.
Mihkli 1968: Kadriarmust käisid ajamas vanad inimesed, neid oli pailu. Köisid enne paar päeva ja pärast, kadriõhtul ei köin. Kepp oli käe. Nendel anti liha, jahu või tangu. Köisid üksikult.
pühapäev, 23. 11.
Tartu 1932: Väike linnas kasvanud poiss ühes paari omavanuse sõbraga külastab maal onu. Talu õues leiab poiss kasti, mis sisaldab pudelipiima pudeleid. „Poisid, siia,“ hüüab ta, „ma leidsin lehma pesa!“
laupäev, 22. 11.
Nõo 1937: Töömees nädalatööl. Pühapäev – puhkepäev, esmaspäev – sellipäev, teisipäev – pääparandus, kolmapäev – hoovõtmine, neljapäev – tööpäev, reede – riistad kotti, laupäev – sauna ja raha päev.
reede, 21. 11.
Häädemeeste 1965: Pää unetab, jalad tuletavad – kui midagi on maha unustatud, tuleb järele minna.
neljapäev, 20. 11.
Märjamaa, Sipa k 1889:
Kus jäid rahva vanad viisid,
vanad viisid, kaunid kombed.
Nied saand alvaks lastemängiks,
pooled põltud, pooled unustud.
Laulnud Ann Lentsmann, kirja pannud Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas.
kolmapäev, 19. 11.
Märjamaa 1935: Kuidas eestlased omale nime said. Õige vanal ajal elasid eestlased kaugel ida pool, aga teised rahvas tulid ja pressisid neile peale nii et ruum kitsaks jäi, nad läksid teiste eest ära lääne poole, kui teised jälle peale tulid, siis läksid jälle eest ära, kuni viimaks mere ääre välja. Et nad ikka eest ära läksid, hakati neid hüüdma „eestlane“.
Jutustanud Hans Möldermann, kirja pannud Emilie Poom
teisipäev, 18. 11.
Viljandi 1962: „Millal maksan härra vaeva – helde härra vitsa vaeva?“ küsis Aadu, kui mõisa tallis naha pääle sai.
esmaspäev, 17. 11.
Helme, Hummuli 1892: Äparduses oljate kohta: Nüüd on tal peavalu! Nüüd on tuli takus. Ta seisab nõrga jalgate peal. Nüüd on ta merehädas. Nüüd on tal taussed (rangid) kaelas. See annab salva! (hammustada) See on alles ninatubak! (äpardus) Nüüd on tal mure peas, muhk otsas.
pühapäev, 16. 11.
Torma 1935: Istub kui isand, tolmab kui tont?
laupäev, 15. 11.
Kambja, Krüüdneri v 1891:
Laulud meelelahutamiseks
Linnamäng.
Üks rahvamäng, mis enamiste pulmadel mängiti: Mängijad istuvad järestikku rongi üks-ühe ette maha; kaks tantsijat, tõine tõisel pool rongi, kätest kinni võetud tantsivad edasi-tagasi lauldes:
Liigu, liigu liinakene, (Elleroo, elleroo!)
liigu liina peräkene. (Elleroo, elleroo!)
See illus helmeliina, (Elleroo, elleroo!)
see kallis kaubaliina. (Elleroo, elleroo!)
Sehen siidi ostetas, (Elleroo, elleroo!)
väl´län väitsi müvvetas. (Elleroo, elleroo!)
Nüüd lähävad tantsijad liina perä juurde, see on kõige esimene mahaistuja, tõised ees pool on kõik paad, ja üteldakse: „Tere kaupmees anna pata!“
„Kos sa eilätse paa pannid?“ küsib see, kuna tantsija vastab:
Veli tulli Riiast,
tõne pässi Pärnust.
Kiissu keeta, ahuni haudu,
panni ahju otsa pääle.
Pada lahki paugatas,
vits mõtsa viratas
Selle pääle võtab ta ühe rongi otsast välja ja nüüd algab tõisega jälle seesama laulmine, küsimine ja kostmine, nõnda järestiku kuni viimaseni. Viimasega see on linna peraga, tehti viis vigurit; kõrvetadi suitsutadi ehk panti talle mõned küsimised ette.
reede, 14. 11.
Laiuse, Sadala 1939: Kui võõras ei istu pakutud istmele, vaid ikka seisab, siis vahest öeldakse: „Mispärast sa ei istu, kas tahad suuremaks kasvada?“ Teinekord vastab võõras seepääle, kui temalt küsitakse: „Miks ei istu?“ – „Tahan suuremaks kasva.“
neljapäev, 13. 11.
Põltsamaa 1939: Umbusis elanud kord üks veider talumees, kes rahaauku otsinud. Ta teadnudki selle olema heinamaal suurte kivide juures. Aga eks külamehed saanud sest teada ja otsustanud talle vingerpussi mängida. Üks külapoiss võtnud põleva küünla, pannud sellele nööri külge ning asetanud kivide juure. Eks öösel tulnudki vanamees rahaauku otsima ning näinud küünalt põlemas. Hakanud siis sinna minema ja saanud tulele õige lähedale, siis aga tõmmanud poiss, kes kivi taga peidus oli, küünla ümber, ning rahaauk olnud kadunud. Vanamees tuhninud veel tükk aega ümber, aga pole midagi leidnud. Arvanud selle olema vanapagana vingerpussi, ning läinud risti ette lüües koju.
Jutustanud Anna Jõesaar, kirja pannud Guido Reinvalla.
kolmapäev, 12. 11.
Halliste, Kaarli k 1895:
[Unenäo seletused]
Puid vidama, tähendab mõnda head kasu.
Puid lõikama, tähendab halba ilma.
Puid lõhkuma, tähendab lumesadu.
Puid istutama, tähendab head.
Puid maja ümber istutama, tähendab sissetulekut.
Puid maast ülesse kiskuma, tähendab halba.
teisipäev, 11. 11.
Tartu 1953: Vanaeit viskas sündinud lapse pesemisvee tulle. Kus siis algas suur häda: lapsele tulid üle kogu ihu kärnad. Pärast sai lapsest siiski tubli mees. Üks viga oli tal ometi olemas, mis kunagi ei kadunud: ajas tüdrukutega liiga palju ringi, naist ei võtnud surmani. Kui vanaks sai, ütles sedaviisi: „Kui oled noor, siis nopi õisi, kui vanaks saad, siis tüssa tõisi!“
esmaspäev, 10. 11.
Märjamaa 1932: Et nüüd mardipäev kätte jõudnud, siis tuleb ka mõni mälestus, mida lapsena kuulnud olen, veel tumedalt meele. Mardilaupäe õhtul käinud naljamardid, need ei ole midagi tahtnud, teinud nalja ja vallatust, kui neile õlut juua antud ehk ka midagi söögipoolist, siis muidugi võtnud vastu ka. Mardipäeval ja -õhtul käinud sandimardid, kes andeid korjanud, need olid siis ka vaesed inimesed, kellele perenaine ikka midagi oli leidnud anda, kas peotäis villu või linanuust ehk lõngaviht või mõnda toidukraami.
pühapäev, 9. 11.
Jõhvi 1961: Mardiisal oli aisakell käes ja kaelakott kaasas. Paar pillimeest löövad lõõtspilli ehk viiulil tantsulugusid. Mardiisa ja -ema laulavad mardilaulusid, kuna lapsed selle pilli järele tantsivad. Esmalt kõlistab isa akna taga kella ja palub sisselaskmist.
laupäev, 8. 11.
Karja 1888: Parem üks heaga kui tuhad vihaga.
reede, 7. 11.
Helme 1893: Taara pani paja keema, kutsus ilmarahvad kokku nime saama. Eestlased tulid – pada kees „eest, eest“. Lätlaste tulekul kees pada – „lät, lät“. Nii said rahvale omale nimed.
neljapäev, 6. 11.
Muhu, Hellamaa v, Simititse k 1928:
Saksa sõnad.
Hunt laku sa mu sita auku
Kuld kepp, kuld nupp.
Need sõnad loeti, kui saksa juure mindi, et saks parem oleks.
Jutustaja seletuse järele on tema vanaisa need sõnad Sõrve (Saaremaal) targalt maha kirjutanud
kolmapäev, 5. 11.
Simuna 1978: Kui mõni inimene kogu aeg ringi tormab, öeldakse tema kohta: „Jookseb kui tulekahjule.“
teisipäev, 4. 11.
Urvaste 1927: Kui maad ja taevast luudi, sis jummal külvse iin maad ja vanajuudas takan mäke. Jummal kaie taadõ ja küsse: „Mis sa tiid?“ Vanajuudas ütel: „Ma küülvse mäe’, sis saamõ’ mõlõmba’ tennü’, lätt kiä mäkke, tuu ütles: „Jummal-essä, avita’“, aga kiä mäest alla lätt, too ütles: „Ptrrr... kurat!““
Jutustanud Elfriede Laurits, kirja pannud Pauline Jeret.
esmaspäev, 3. 11.
Järva-Jaani 1888: Unustaja põle ilmasgi hea tunnismees.
pühapäev, 2. 11.
Kolga-Jaani 1890: Hingedeaeg hinged võeti vasta varvasjala lihaga ja saadeti ära tangupudruga, mis tua otsa peale kausiga panti. Hingede äramineku päe tehti ka nende jaos pastlapaelu.
laupäev, 1. 11. 2014
Karksi 1980: Nädäl peräst mihklipäeva hakas engedeaig ja lõpes nädäl enne märdipäevä. Ku engedeaig akas, sis tulevet kik enge sinna, kus kennigi surenu, sääl võets neid vastu, süvväs ja juvvas, trillits ja trallits, sis elävet nii enge seni sääl ku engedeaa lõpetuseni. Sis kävväs neid saatmen, tapets värsket ja süvväs nindasamuti nägu vastuvõtmise aal.
Ütelkotel olliv küsünu inimese engede käest: „Mis te ka tahate?“ Enge ütelnu: „Kopsu ta’as.“
reede, 31. 10.
Torma 1923: Mees tulnud linnast, läinud kõrtsist mööda. Sõbrad kõrtsi sisse kutsuma natuke viina võtma. „Ei mul ole aega,“ vastanud mees, „pean ruttu koju minema: ma ostsin naisele uue tanu, läheb muidu moodist välja!“
neljapäev, 30. 10.
Järva-Jaani, Kaaruka Tagaküla 1940: Videvikku peeti sügiseti videvikuajal. Mehed olid külleli maas, suitsetasid piipu. Aeti juttu. Naised tegid näputööd. Mindi mõnda peresse kokku: „Tulime teile videvikku pidama.“ Kui tuli üles võeti, akati kedrama ja kedrati kuni kella kümneni ja rohkem.
Saunainimesed tulid peredesse videvikku pidama. Siis kodus suitsusaun jäi „selguma“. Videvikku peeti umbes tund või poolteist. Vahel mõnele vaesele anti midagi söögipoolist, kui tuli. Nagu nel'labä, lauba või pühabe õhta, ega iga õhta ei peetud. Vahel siiski argibä õhta ka.
Vanasti räägiti videvikul igasugu juttusi tontidest ja kodukäijatest, untidest ja igasugu ennemuiste-juttusi.
Jutustanud Mart Uuk, kirja pannud Richard Viidalepp.
kolmapäev, 29. 10.
Paistu 1894: Jeesus tahtnud üle jõe minna, millel silda pole pääl olnud. Palunud hobust ja jäära. Need pole viinud, sest nad pidada sööma. Härg viinud Jeesuse üle jõe. Selle palgaks peavad hobune ja jäär ööd kui päevad sööma, kuna härg sellest küllalt saab, mis päeval sööb.
teisipäev, 28. 10.
Rõngu 1892: Simmunapäevast ütleb rahvas: „Simmun tege silda suie pääle, madalite maie pääle.“ Sest et siis sood nakavad kinni külmetama.
esmaspäev, 27. 10.
Vaivara, Väike-Soldina 1888:
Öötöö sajatus.
Orjapõlve teomeeste sõna:
Enne päivä töötegoni Engelile,
peräst päivä töötegoni Pergelile.
Tule tonti, too kotti,
tondi kottije kogogo.
Kirja pannud Helene Kasikov.
pühapäev, 26. 10.
Kose 1897: Vanal ajal on Triigi mõisa rehepapp metshalijaga kimpus old, kellest teda veel tema viledajalgne hobune peastnud.
Ükskord laupäeva õhtul pand rehepapp reheuksed kõvaste kinni ja vaadand veelkord üle, kas kõik korras on, ja kui kõik hea old, võtt oma hobuse, istund selga ja hakand tasahiljukesi kodu poole minema. Tema elukoht old mõisast hea tükk maad eemal ja läind paksust metsast see tee läbi. Saand rehepapp juba natuke maad metsateed ära sõita, kuuld tema üsna kaugel hõisatavat. Rehepapp mõelnd, et vist on mõni metsa ära eksind ja ei oska enam koju minna, tarvis õige vastu hõiskada ja hõiskandki. Kohe selle peale hõiskand hääl temale vastu vähe ligemal. Rehepapp hõiskand teist korda ja hääl old juba heaste ligemale jõund. Nüüd hõiskand rehepapp kolmat korda ja selle peale hõiskand üks hirmus hääl üsna tema ligidal ja metsas tõust selle peale suur ragin ja pragin, nagu oleks suur tuul metsas puid maha murd. Hobune hakkas selle peale kangeste norskama ja pani tuhatnelja jooksma ja läind siis ühe valuga kuni kodu õueväravasse. Seal alles jäänd hobune seisma. Rehepapp jäänd selle peale raskeste haigeks, sest ta väga ehmatas.
Kirja pannud Tõnu Wiedemann (Võimula).
laupäev, 25. 10.
Torma, Jõemetsa k 1907:
Tuba jõmpsikid täis.
Kord elanud Mustvees üks mees, nimega Neiman. Sel olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. Tema oli pidanud ka tohtri ammetid, ja olnud sellega väga tark. Siis oli ta ka seda nende Moosese raamtatute järele teinud.
Kord läinud ta kodust ära. Kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud välja. Sulane olnud kodu. See ei ole sellest raamatust midagi teadnud, ja hakanud lugema. Siis tulnud tuba jõpsikid täis.
Neiman tulnud kodu. See hakanud siis seda kohta säält raamatust tagurpidi lugema. Siis kadusid jõmpsikad jälle ära.
Jutustanud Jüri Sild, kirja pannud Mihkel Sild.
reede, 24. 10.
Helme, Patküla 1875: Mõned ütlevad, vanal ajal olnud kivid pehmed nago küpsmata leib ja mõned ütlevad päälegi, et enne olnud kivid leivad: seepärast leitakse praegu inimese jalajälje asemid, ka ani, partsi ehk mõne muu eluka astmid kõvaks läinud kivide sees oleved.
Mõned ütlevad, et kurat olla siis olnud ja need jäljed pehme kivi sisse astunud.
neljapäev, 23. 10.
Täna kl 17 ARSi kogumiskonverentsil väljaande „Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“ esitlus!
Torgu v, Mässa k (Jämaja khk) 1975:
Atlandi ookeani laial pinnal,
kus vahutades töusvad lainte piad,
kus kohisedes töusevad veerinnad,
merimeestel nied ei räägi ükski hiad.
Kus vesi eila tasakesi, vaikselt
ja kala mängis röemsalt laeva ees,
kus merimehed naljajuttu vestsid
ja laev sëë lendis röemsalt vaikses vees.
Ei räägi merimees nüüd naljajuttu,
ei mängi kala röemsalt laeva ees,
ta vaatleb laineid, mötleb kurvalt ruttu –
ehk puhkan varsi rahulikult seal.
Jää jumalaga, kodumaa, kus sündind,
ei enam näe vist minu silmad sind.
Ja omaksed, teil palju önne soovin,
te ärge meelde tuletage mind!
Nii mötles noormees, seistes masti najal,
kui Atland vahtu välja virutas,
veesammas töusis, mehel masti najal
üks asi silma ees tal virvendas.
Ta nägi vaimus väikest isamaja,
kus lapsena kord röemu tundis ta.
Ja selle juures kena lilleaja,
kus oli mänginud öe, vennaga.
Veel nägi tema vaimus kodupinnal
üht neidu körge merekalda pial
ja kahvatumad huuled hüüdsid temal:
piaks looja talle elu andma veel!
Ta silma eest köik möödaläinud ajad
kui önnekombel mööda ruttasid,
ta körvadesse kostsid kurvad kajad
ja lained löivad leinalugusid.
Siis tahtis ütelda ka veel üht söna,
sel silmapilgul oli kadund ta.
Veesammas purustanud laeva ära,
viind mehed märga hauda magama.
Ei ole neil nüüd näha hauaküngast,
ei tia, kus önnetumad puhkavad.
Vaid kaua üle nende rahupaiga
veel lained vahutades laksuvad.
Laulnud Villem Õunpuu, salvestanud Ingrid Rüütel ja Olav Kiis.
Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid / Traditional Music and Customs of Saaremaa (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 8).
http://www.folklore.ee/kirjastus/?meedia=58
Väljaande helisalvestused on kogunud ning kogumiku koostanud Ingrid Rüütel, toimetanud Janika Oras, helirežissöör Jaan Tamm.
kolmapäev, 22. 10.
Koeru, Rakke 1939: Üteldakse, et sul on nii hia elu nagu koeral (kui on pala pää, läheb haganikku ja võib olla mitu pääva söömata ja võib laiselda). Teine ütlemine jälle, et sul on nii halb elu kui koeral (kui ei anta süia, ei anta rahu, aetakse koleda ilmaga välja.)
teisipäev, 21. 10.
Pöide, Laimjala v 1938: Osa inimesi on sea seltsi, teine osa on koera liiki. Sea seltsi on need, kes omasugusele appi lähevad, kui see hädas – nagu sigagi kisendavale seale, hoolimata pussist, mis teda ennast ootab; koera liiki on aga need, kes pekstavat ka omalt poolt peksjale meeldimiseks püüavad salvata. Suur sümpaatia oli ja on sea seltsi poolt. Vanasti loetud kõiki neid koera liiki kuuluvateks, kes ametnikena mõisas teeninud.
esmaspäev, 20. 10.
Tallinn 1926: Inimene ei tohi takast kätt miskit asja visata, siis viskad jumalale vastu rindu.
pühapäev, 19. 10.
Suure-Jaani 1932: Kui korstnapühkija ehk mustuse vedajad noorpaarile peale laulatust vastu tulevad, saavad nad rikkaks.
laupäev, 18. 10.
Võnnu 1888: Kirp lätt, luukas tulep?
reede, 17. 10.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1939: Hobune komistab nelja jala peal, on see ime, kui inimene sõna peal komistab.
neljapäev, 16. 10.
Otepää, Pühajärve v 1946: Puud ei või tagasiperi ahju ega pliida alla ajada. Kui tüdruk aab tagasiperi ahju, siis ei saa ta mehele ja poiss ei saa naist. Kui peremees aab tagasiperi, siis sünnivad tal kõik loomad tagasiperi. Kui naene, siis sünnivad tal kõik lapsed tagasiperi. Tähendus on see, et puu tagasiperi ajamine lõhub pliidi ja ahju ära. Siis ta hoiab rohkemb.
kolmapäev, 15. 10.
Kuusalu, Kolga 1921: Kui raha otsas, siis öeldakse: mukerjas rahakotis.
teisipäev, 14. 10.
Suure-Jaani 1896: „Kanadega magama ja kukega üles!“ See sõna maksis enam suvise ja nimelt sügisese aja kohta kui talve ja kevade kohta. Üleüldse tahab eestlane vist õhtu vara magada ja tõuseb hommikul jälle vara. Magamise pääle ei kulutatud mitte palju aega. Suvel, kui keskhommiku und võeti, ei ulatanud öösine magamine sagedast ja mitmes kohas üle kolme kuni nelja tunni. Talvel magati ka koidu-und. Hobuse töömees võttis ka lõunaund, mille eest ta aga öösel metsas tule ääres hobustega „õitsel“ pidi olema, kus vaevalt „nahka silma pääle sai“. Keskhommiku-unel oli oma kindel aeg, mil teda saama hakati ja millal ta ära lõppis. Öeldi: „Kevade haokubu toob, ja sui rukkivihk viib une.“ Söömaund, mida „leiba luusse laskma“ nimetati, ei võetud üle ühe tunni aja kunagi, alla seda alati. Sagedasti polnud ta pikem, kui et peremees ennast selili viskas, ühe jala teise varvaste otsa tõstis, kust ta esimese viirastusega kohe maha kukkus, ja põlnud ka siis muud kui maast üles! Magamiseasemeks ei pruugitud midagi muud kui põhku põrmandale maha ja sennasamasse kohe kondid hunnikusse. Suvel magati armsamini väljas, laudil ehk kõlguses. Õitselisel oli aga paljalt küngas pääaluseks ja seltsiks. Harva mõnel taluinimesel olivad ka sängid. Paarisrahvas magas ühe aseme pääl – mehed ilma püksata, naesed körtsikuta, – teised pidasivad sugu vahet. Lapsed magasivad segamini niikaua, kui ise häbeneda märkama hakkasivad.
esmaspäev, 13. 10.
Emmaste 1890: Kui esmaspäeval uute kohta elama mindakse, ei elata sääl kaua, ei ka õnnelikult; tarvis pehme tuulega ja kui võimalik, teisipäeval minna.
pühapäev, 12. 10.
Viljandi 2007:
Notsu ja Puhh on vanglas. Notsu magab naril, aga Puhhil ei tule und. Puhh virutab siis Notsule jalaga kõhtu. Notsu tõuseb imekiirelt istukile, silmi sügades ja kõhust kinni hoides. Puhh ütleb rõõmsalt: „Noo Notsu, sul ei tule ka und v?“
Kuulsin sõpradelt.
*
Notsu karjub teiselt poolt järve: „Puhh Puhh, tule ruttu siia!“ Puhh ujub siis üle järve, mõeldes, et midagi on juhtunud. Jõuab siis sinna, hirmus läbi omadega ja küsib hingeldades: „Noh Notsu, mis on juhtunud?“ Notsu näitab näpuga üle järve ja ütleb: „Eks Puhh, need puud seal üle järve on nii ilusad!“
Kuulsin sõpradelt.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
laupäev, 11. 10.
Karuse 1936: Sügisel, kui suuremad tööd tehtud, kutsutakse tuttavaid ja tugevamaid mehi, kes õlut armastavad, kiba aama. Ilma kutsumata ei minda. Niisugusele ühistööle harilikult talgute nime ei anta.
reede, 10. 10.
Karula, Koobassaare k 1973: Kui ritsik ahju taga laul, siis tuleb vihma.
neljapäev, 9. 10.
Täna kl 18 esitlus TÜ kunstimuuseumis: „Imemuinasjutud“ 2!
Põlluõnn ja kaubaõnn.
Vanast õlnud kaks venda: üks rikas, teine vaene. Vaene vend tulnud ühel õhtul kõrtsist koju. Rikka mehe õnn künnud välja pial.
„Mis sa viil nii hilja vaevad,“ ütelnud miis, „teil on tüüd isegi kõrras.“
„Ega mina sulane põle,“ kostnud kündja, „mina õlen tema õnn.“
„Noh, kus siis minu õnn on?“ küsis vaene vend.
„Mine kodu, sinu õnn magab koplis kuusejuurika pial!“
Ruttu sammus vaene koju, sialt kopli kuuse juurde. Must miis maganud kuusejuurika pial.
„Mis sa, laisk koer, magad, teise õnn künnab välja pial,“ põrutas vaene pahaselt.
„Kullapai peremees,“ palus õnn, „ega mina põlluõnn ei õle, mina õlen kaubaõnn.“
„Voeh – kellega ma siis kauplema hakan?“
„Mine kodu ja tuu kolm kanamuna minu kätte!“
Miis tõi. Õnn müüs need linna ülesõstjalle ära, kes temale selle käsuga raha andis, et tema neid veel rohkem õstaks.
Vaene vend hakas kauplema – ja mõne aasta pärast õli ta määratu rikas miis.
Seda nähes müünud rikas kõik oma kraami ära ja hakanud kauplema. Kolme aasta pärast õlnud vaesem kui kirikurott.
Kirja pannud Hindrik Ostrat.
„Imemuinasjutud“ 2. http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=55
Koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos Orglaan. Toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos Orglaan.
kolmapäev, 8. 10.
Jõelähtme 1889: Üksi hea süüa, kahekesi hea magada, hulgeli hea tööd teha
teisipäev, 7. 10.
Pärnu 1933: Kõik teisipäevased tööd õnnestuvad suureviisiliselt.
esmaspäev, 6. 10.
Audru 1906–1908: Kui siga tapetakse, peab lapsed ahju peale karjuma panema, siis kasvavad sead nagu ahjud suureks.
pühapäev, 5. 10.
Jüri, Vaida k 1935:
Mina ka.
Seda mängu mängitakse hulgakesi. Üks mängija ütleb: „Mina läksin metsa.“
Kõik teised ütlevad: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Raiusin puu maha.“
Teised ütlevad: „Mina ka.“
Esimene mängija ütleb: „Tegin küna.“ (molli)
Teised kõik: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Kallasin solgi sisse.“
Teised kõik: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Siga sõi solgi ära.“
Nüüd peab olema ettevaatlik. Kui ütelda „mina ka“, siis langevad teised mängijad sisse.
Esimene mängija ütles: „Siga sõi ära solgi.“
Kuid teised peavad ütlema: „Meie ei söönud.“
Kui ütlevad „mina ka“, siis sõid sigadega ühes solgi ära.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1660
laupäev, 4. 10.
Simuna 1947: Eland mõisnik Tõnu. Tõnu surnd ära ja pandud kirstu. Ööseti kuuldud Tõnu kirstust krabinat. Keegi põle julgend vaadata. Tõnu vana sulane läind üese vaatama. Piilund teine kirstu prau vahelt sisse. Kirstus mölland puha sarvikud. Kuorind Tõnul naha maha. Üks pugend sisse ja küsind teistelt: „Kas olen ikke Tõnu nägu?“ Naerd teised ja tassind kuoritud kere ära. Sulane läind sepale ja käskind sepal arkadra otsa punaseks ajada. Läinud kirstu juurde ja lüend adra otsa Tõnu keresse. Vanakurat karjatand ja pand minema kõige nahaga. Tõnust ei jäänud midagi järele.
reede, 3. 10.
Rakvere 1934: Kui 9 õhtul järgemööda lugeda taevast 9 tähte, siis see, keda viimasel ööl unes nähakse, on tulevane abikaasa.
neljapäev, 2. 10.
Tarvastu 1892: Kui paari-inimese magama eidäva ja esi vannuva, sis lendäs neil vanapagan tõese suust tõese suhu.
kolmapäev, 1. 10. 2014
Anseküla 1891:
Üks, ürr lüks,
kaks, karr kaks,
kolm korr lomm,
neli, minu veri,
viis, Peeter Liis,
kuus, muna uus,
seitse, tibu tai,
kaheksa, karja kass,
üheksa, hüüa üles,
kümme, küsi leiba,
kell 11 kasige sööma,
kell 12 minge tööle.
Kirja pannud Friidu Peeters.
teisipäev, 30. 09.
Viljandi 2007:
Läks Soome hunt Naf-Nafi tellistest ehitatud maja juurde ja kus alles puhus – maja vajus laiali. „Hunt!“ mõtlesid põrsakesed. „Eesti ehitajad!“ mõtles hunt.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt.)
esmaspäev, 29. 09.
Jõhvi 1891: Mihklipäevast tappeti päss. Tehti ka õlut. Joodi ja õldi rõõmsad suvevaiva mälestuseks.
pühapäev, 28. 09.
Tarvastu 1889: Küüper kübaraga, kaaper kasukaga, hilparak ihualasti?
laupäev, 27. 09.
Häädemeeste, Kabli k 1966: Üks vanamees (vist saarlane – laevaehitaja) rääkinud Kabli külas tüdrukule, kes leibu ahjust välja võtnud: „Kallis laps, viska alati puuhalg ahju, kui sa oled leivad välja võtnud. Kui sul puid ei ole, siis võta kas või sõrmus sõrmest ja viska ahju, et aga ahi tühjaks ei jääks.“
reede, 26. 09.
Kose, Ravila v 1989:
Harakale haigust,
varesele valu,
musta linnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu
ärgu vaksa vahet olgu!
neljapäev, 25. 09.
Saarde 1889:
Kooter ja looter.
Tähendus: Järgmine jutuke näitab küll mõne muu rahva oma olevad, aga et ma seda rahva suust olen kuulnud, kirjutan ta siiski ülesse.
Ühes väikses linnakeses elänud vanal aeal kaks miist, kissi suured sõbrad olnud ja ka üheteise lähedal elänud. Ühe nimi olnud Kooter, sii olnud üks rikas kaupmiis. Teise nimi Looter, sii olnud üks kehväpuulne kodanik, aga oma lihtlabase olemise ja tõsise kõne pärast armastanud Kooter tend ja pidänud omale paremaks sõbraks.
Alati käinud nad üksteise juurde õhtuti küläliseks ja mudu juttu aamas. Sis vaidlenud nad alati sellepäräst: Kooter ütlenud, et raha ja varandus on enäm, aga Looter vaidlenud vastu ja ütlenud, et õnn on enäm. Kuni nad oma vaidlemise põhja järgmiselt nähjä saanud.
Nende lähedal elänud linna valli ääres ühes väikses mõjakeses üks pall´u lastega õnnistud vaene kengisepp. Kooter annud sellele alati raha ja tahtnud tend järje pääle aidata, aga ei ole egä ole kengisepp järje pääle saanud, kuni ta viimänti imelikult õnne läbi rikkaks meheks saanud.
Looter annud kengisepäle aga ühe tinakuuli. Et sel aeal tina alles vähä tuntud olli, sis saandki selle tinakuuli läbi kengisepale õnn osaks ja Lootre ütelus – et õnn on enäm – tõsise põhja.
Ühel päeväl johtunud kengisepp mere ääres käimä, sääl nännu ta, et kalamehed tahtnud unda vette laske, aga et neil tina ei ole olnud, ei ole nad kudagi unda sisse saanud.
Sis ütlenud kengisepp, et temäl ollava üks tükk rasked tina, sii viivä vist küll unna vette.
Kalamehed käsnud tend oma tina neile tuua. Kengisepp toonud selle tinakuuli ja annud kalameestele selle tingimisega, et esimene kala, mis unna otsa hakkab, saab tinatüki iist temäle.
Kalamehed lubanud hüä meelega, pannud tina unna külgi. Kohe vidänud raske tina unna vette ja varsti hakanud üks suur kala unna otsa. Kalamehed andsid selle kengisepäle, sii kandis kala kodu. Kodus lõhki lõigades löüdis ta hulga kallid kivvi kala kõhust ja ta sai rikkaks meheks.
Kooter ja Looter said kengisepä õnne kuulda ja läksid tend vaatama. Sääl ütles Looter Kootrele: „Noh, vaata, armas sõper, kas ei ole õnn enäm kui raha ja varandus? Sia andsid temäl küll alati raha ja tahtsid tend järje pääle aidata, aga vaata, nüid sai ta õnne läbi korraga rikkaks meheks.“
Kooter kiitis sedä tõeks, andis Lootrele kätt ja läksid kodu.
Kirja pannud Peeter Kangur.
kolmapäev, 24. 09.
ERA 87!
Juurtes peitub jõud ja tarkus.
*
Tähtis on see, et eelmiste põlvkondade vaimusünnitised, vaated, eluolu jms jõuaks ka tulevaste põlvedeni. Rahvaluulearhiiv on üheks selliseks kohaks, kus me võime oma esivanemate eluoluga tutvuda. Tähtis on see, et me ei laseks kõigel minna ja rahvaluulearhiiv annab oma parima.
*
See on eestlaste rahvuseks saamise sümbol + paikkondliku mälu ja vanema maailmapildi keskne asupaik, mis on avatud kasutuseks kõigile.
(ERA külastajad arhiivi kohta, vastuseid küsitlusele 2013–2014.)
teisipäev, 23. 09.
Karula 1902: Pööripäeva tuuled on jällegi haruldased asjad ja järelvaatamise väärt. Kust sügisel pööripäeva tuul on, säält on enamiste kõik talv.
esmaspäev, 22. 09.
Tarvastu 1888: Kui kuusil pallu käbisit om, saab hästi kartulit.
pühapäev, 21. 09.
Harju-Madise 1924: Harju-Madise kihelkonnas peeti kiriku nimepäeva, kihelkonna madisepäeva, nädal enne mihklipäeva. Sel sügisesel madisepäeval tehti õlut ja sepikut ning peetud suurt püha.
laupäev, 20. 09.
Tallinn 1949: Kui kiheleb turja pealt: siis on pärandust oodata.
reede, 19. 09.
Reigi, Kõpu k 1939: Käina mehed läind kord suurele maale kalu müitama. Jäänud kusagile kõrtsu öömaeale. Kõrtsmik käskind mehi tuppa minna ja luband isi obust talitada. Meestele näind asi natuke kahtlasena. Üks mees piilund ukse vahelt, mis kõrtsmik teeb. Obu toimetatud küll kenasti ära, aga ta võtnud sõõlaga kalu riistast. Teise omiku mees lähäb oovi, ja obu irnatab oh-oh-oh. Mees ütleb, nagu oleks obuse keelest aru saand: „Ah, kalu varastasid?“ Obu teeb uuesti oh-oh-oh. Mees ütleb jälle: „Või viisid sõõlaga loudile?“ Kõrtsmik olnd isi ka seal oovis ja kuulis seda pealt. Tunnistand irmuga kohe ülesse, et tema on võtnd ja annud kalad tagasi.
neljapäev, 18. 09.
Laiuse 1929:
Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Üks, kaks, kolm – sina oled prii.
Kirja pannud Frieda Masing.
kolmapäev, 17. 09.
Viljandi 2007: Hunt korjas metsas seeni. Rebane sattus peale ja ütles: „Hunt, need on ju kärbseseened!“ Hunt vastu: „Aga mul ükstaskõik, kelle seened need on.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt.)
teisipäev, 16. 09.
Häädemeeste 1961: „Ega topelt ei kärise“ – ütles u 40-a, koduperenaine „Partisanis“, kui külalistele jälle toitu pakkus. Kh „Partisan“ on „Merikulla“ [kolhoosi] naaber.
esmaspäev, 15. 09.
Risti 1899: Ooletu unustab ikka.
pühapäev, 14. 09.
Vastseliina, Puutli k 1939: Loosi mõisa ligidal on suur palo, mida kutsutas Kääbaste palos. Oma nime sai ta tuuperäst, et Rootsi sõa ajal olõvat matetu pallo inimesi sinna. Selles palos om ka kullakeldre. Mu esa ja vanaesa olevat käünu tedä kaibmah. Vanaesä olevat uneh nännu, koh tu keldre om ja mis sääl seeh om, ta olevat vesi- ja kuivaoja vahel. Esä ja vanaesä olevat käünu tuud keldret kaibmah. Vanaesäl ol üts rauane kepp, ku na sai kaiba juba tükk aigu, ol vanaesä koputanu kepiga ja lagi juba ol kumisenu. Aga kõrraga naksi saksa sõitma kelliga. Vanaesä ol ütelnu: „Las na müüda är läävä, siis laseme edäsi!“ Aga sõidul otsa es tule, lännu esa kaema, ei kedägi. Kaibnu siis edesi, aga naanu üts suur must pini jäl haukma ja manu tükmä, na nii es saanugi kaiba, aga keldre om õks viil sääl.
Jutustanud Alma Ehasalu, kirja pannud Rafael Ehasalu.
laupäev, 13. 09.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1939: Siga ausa mehe leivakõrvane. (Öeldakse siis, kui keegi teist seaks sõimab.)
reede, 12. 09.
Haljala 1899: Rannatüdrukul olnud laps. Rannaeided tulnud last vaatama. Tüdruk võtnud surnud seapõrsa ja pannud voodisse teki alla, nõnda et pea välja jäänud. Eided vaatnud põrsast, arvanud selle lapse olema ja kiitnud ise: „Jah, just temä kui temä, temä pikk nini, temä paksud palged, temä pikad kõrvad; just temä, kui temä!“
neljapäev, 11. 09.
Kambja 1910:
Kurja koera vastu.
Kui koer vastu tuleb, siis peab ütlema (et ta ei hammustaks): „Koer libane, koer labane, eest emane, taga toimine, karvad suhu, hambad persse!“
kolmapäev, 10. 09.
Palamuse 1904: Ühe saarlase naisel olnud palju lapsi ja ühtelugu sündinud ikka juurde. Mees hädaldanud: „Mis sa kat teed ää, ei julge enam välja minna teenistust otsimagi, pärast naine teeb tua täis, ma’p mahu sissegi!“
teisipäev, 9. 09.
Viljandi 1938: Hallitõbi on üks väga vana haiguseliik, päris muiste on olnud ka siin Eestis. Ühe arvamise järele tulla hall külmetamisest, teised arvavad, et need olla Lapimaa vanatüdrukud Põhjast, kes siin ratsutamas käivad. Haigus käib hookaupa, suure külmavärinaga. Kui see mööda läheb, tuleb suur päävalu. Seejärel on haige päris terve, kuni uus hoog tuleb.
esmaspäev, 8. 09.
Anna 1955: Ussimaarjapäevast pidi uss mätast hammustama (pidi mürgi kaotama).
pühapäev, 7. 09.
Kõpu 1992:
K: Mille moodustavad kaksteist last rongis?
V: Tosina.
laupäev, 6. 09.
Iisaku 1931: Oli vanamees, tahtis öömaja, ei tahetud võtta teda. Tellis: „Laske mind kas või rehealla, ma ei jaksa käia, väsisin väga.“ Lasti sisse. Poole öö ajal tuli perenaine ja pani rehealla pingi peale savipoti. Ja öösel tuli punane koer ja kandis sinna piima. See oli zmejaa.
reede, 5. 09.
Lüganuse 1888: Ku tõine inimine vasta tulõb, siis käinä ikke pahemet ja jätä temä paremet kätt, siis ei juhu sull vääratust.
neljapäev, 4. 09.
Viljandi 1896: Või-lilli juurtest ja tamme tõhvadest tehakse ka kohvi, mis üsna maitsev on. Või-lilli juured on sigurate ja tamme tõhvad kohvi-ubade aseme
kolmapäev, 3. 09.
Paistu, Holstre v 1895:
Kivitikutaja laulab vana Eestirahva tähelepaneku järgi nende sõnadega:
„Jõhvi väärt, jõhvi väärt!
Klõks, klõks, klõks!“
Rahvas om ka sellest jutu tennü:
„Tidruk kudanu peenikest linast kangast. Kudamine lännu väige aigamüodä edesi. Tidrukul lõpnu kudamise imu ära, jätän tüö, kus sedä ja tõist ja lännu selle meelepahaga ära mõtsa vedelama. Sääl näeb ta kivitikutajat kivi otsan, sie laulab:
„Jõhvi väärt, jõhvi väärt!
Klõks, klõks, klõks!“
Tidruk jääb mõttise, et kui sie väike linnuke ninda joba laulab ja ikki jõhvi väärt käseb edesi lõksuta, võib olla, et täl õigus om. Ta läits tagasi kodu, ist’ uuesti kanga ette ja kudas ikki jõhvi väärt kangast edesi, seni kui viimäte kangas maha sai.
Tidrukul oli viimäte õige ää miel, et ta väikese linnu laulusõnade järge oli tennü ning sedäviisi igäväst kangast jagu saanu.“
Kirja pannud Jaan Ainson.
teisipäev, 2. 09.
Rõuge, Kasaritsa v 1936: Kuidas vanasti lastele tähti õpetati
„a“ alt vallalõ,
„b“ii pikä hammaga,
„t“iil oll rist pääl,
„e“ oll nigu tulis,
„k“ii nigu võtme kiil,
„h“iil hand takah,
„i“il pää otsah,
„j“õõl jalg peräh,
„l“ii olle lipuga,
„m“ii kolmõ tulbaga,
„n“ii katõ tulbaga,
„o“ otsast lõigat,
„r“iil kotikõnõ säläh',
„s“ii nigu saiakringli,
„ä“ alt vallalõ ja pää otsah,
„õ“ otsast lõigat ja pää pääl.
esmaspäev, 1. 09. 2014
Pärnu 1888: Mõtle, mõista, väike vader, kivist põld ja kivist ader, maa on must ja vaod valged, kündjal alles noored palged, kündja süda rõõmus keeb, sest et künd ta targaks teeb?
pühapäev, 31. 08.
Reigi, Kalana k 1939: Kõrgessaare maandi ääres Kõpust 3 km Luidja poole on suur kivi. Seda kivi kutsutakse „Unikiviks“. Igaüks, kes selle kivi otsa või ääre istub, jääb magama. Aga lasta magada mette, üitakse kohe ülesse.
laupäev, 30. 08.
Tallinn 2007:
Blondiin jalutab mööda raudteest ja näeb brünetti rööbaste vahel tantsimas ning laulmas: „22,22,22“. Blondiin mõtleb – luuser. Järgmine päev jalutab blondiin samas kohas ning näeb sama pilti. Blondiin mõtleb – jobu. Kolmas päev sama asi. Blondiin mõtleb, et tegelikult on ju päris lahe rööbaste vahel ringi karata. Hakkab ka siis hüppama ja laulma „22,22,22“. Tuli rong. Brünett kuulis ja hüppas rajalt kõrvale. Blond ei kuulnud, jäi rongi alla ja suri. Brünett naeratas nukralt, ronis rööbastele tagasi ja hakkas laulma „23,23,23“.
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007.)
reede, 29. 08.
Kuusalu, Kolga al 1999: Kolga mõisa krahvilossis asub kummituste pesa. Juba vanasti, siis kui Kolga mõisas veel krahvid elasid, olid kummitused neid kangesti häirinud ja kimbutamas käinud. Mõisahoone parempoolse tiiva kolmandal korrusel asuvad mõisahärra külaliste jaoks ehitatud toad. Seal aga juhtuvat üsna kummalised lood. Öösel hakkavad mustad jõud oma võimu näitama: uste paukudes ja hirmsaid hääli tehes võib seal kohata tervet karja kummitusi, kes ühtäkki võivad su voodiveerel kukkuda kaarte mängima. Märul ja põrgu kaob alles siis, kui päike tõuseb. Sellised lood aga sünnivad mõisahoone külalistetiivas. Muudes ruumides kummitab valgetes riietes noor punapäine naine. See punajuukseline on väga salakaval ja õel. Ilmub ta ei tea kust, ei tea, mil hetkel. Punased kiharad peas lehvimas, valged hambad välkumas ja tema suurtest silmadest võib näha tuleleeki. Ja hoidku jumal, kui mõni mehepoeg peaks talle ette jääma! Otsemaid hammustab nõid teda kaest ja olgu ta neetud, siis see mees peab surema täpselt aasta pärast. Seejärel lahkub vaim vaikselt läbi seina sama äkki kui ta ilmus, et hiljem sama ootamatult välja tulla oma uut ohvrit ründama.
Võibolla on see noorik toosama krahvinna, kelle üks Kolga mõisa krahvidest kunagi armukadedushoos pööningul kirvega maha lõi. Tänaseni võib pööningul selles kohas tardunud verd näha.
Ja pimedatel talveõhtutel võib näha mõisaakendel valges kleidis vilksatavat kogu ja kuulda tema vaikset naeru.
neljapäev, 28. 08.
Varbla 1936: Eitede salajutud. Varbla kiriku läh[edal]
Foto: Rudolf Põldmäe.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?oid=3&module=400&op=3&pid=ERA-12271-35125-57604
kolmapäev, 27. 08.
Pärnu-Jaagupi 1985: Lolle peab ikka olema, muidu ei panda tarku tähele.
teisipäev, 26. 08.
Tartu-Maarja, Kavastu v 1902: Mehel olnud laisk naine, pole viitsind kaevust vett tuua. Mees tulnud vihmaga töölt koju, naine ukse peal vastu: „Sa oled muidugi märg, mine too vett mulle!“ Mees toond, visand naisele kaela: „Nüid sa oled üksti märg, mine too nüid ise!“
esmaspäev, 25. 08.
Võnnu 1895: Ennemuiste olnud vähjad maa pääl ja mitte vee sees nagu nüüd. Nende elukoht olnud Emajõe kaldal metsas. Ka pole nad mitte mustad olnud, vaid punased nagu nüüd peräst keetmist. Ükskord olnud vanapagan väsinud ja heitnud Emajõe kaldale puhkama. Vähjad aga tulnud kõik vanapaganale külge ja näpistanud seda valusaste. Valuga karganud vanapagan üles ja karjunud ise „Kärvagu kirpa, kärvagu kirpa!“ ja karganud vähjadega jõkke ja sinna ka vähjad jäänudki.
pühapäev, 24. 08.
Noarootsi 1927: Kui pärtlipäev on ilus ilm, siis on terve sügis ilusat ilma. Kui paha, siis terve sügis paha.
laupäev, 23. 08.
Kanepi, Kanepi al < Mõndsi k 1997:
Rongisõit:
Rong see sõitis tsuhh,
Piilu Part oli rongi juht.
Piilu Part oli punast karva,
see oli meie onu Karla.
Seal olid veel need noogutajad,
Moskva poole koogutajad.
Rongi peal olid kallid kingid,
võid ja munad, vorstid, singid.
Põrsa kastid, koore pütid,
igat sorti padajanni.
Taeva all aga sõitsid koprid,
Moskva sõitsid kilud, sprotid,
siiad, säinad, heeringad.
Saare mees neil järel vahtis,
tal jäid laeva tühjad kastid.
Silk tal silma pilgutas,
lahjad hända vilgutas.
Rong see sõitis Moskvasse,
külla onu Ljonjale.
Oi, oi, oi, ai, ai, ai,
mis seal Moskvas näha sai.
Püsti peod ja palagannid,
neegrid, tsurkad, mustlasmannid,
kõik seal vahvalt tantsu lõid,
võid ja pekki peale sõid.
Kiitsid, sõid ja matsutasid,
rõõmsalt kõhtu patsutasid.
Suur ja rikas Venemaa,
laulgem talle koos uraa.
Onu Ljonja tuli vasta,
tõstis kaabut, ütles Traastu,
tänas priske noosi eest,
kuidas elab Eesti mees.
Karla kostis, kõik jäid vakka,
noogutasid, kiitsid takka.
Jeesti mees on loll tsuhnaa,
ta on rahul kõigega.
Jeesti rahval jätsin kondid:
sõrad, sarved, saba londid.
Mats las kive kangutab,
püksirihma pingutab.
Piilupart siis unest ärkas,
kraavi läinud rongi märkas.
Sõbrad kallid kadunud,
koorma kraavi vedanud.
Piilupardil nokk läks norgu,
nokk läks norgu, saba sorgu.
Lendas vaikselt minema:
Nu pratsäi Pribaltika.
[Kladest ümber kirjutatud.]
Sääl oli naisi ja mehi Mõnsis, kis laule tegiva.
reede, 22. 08.
Käina, Taterma k 1938: See oli laevameestel küll kombeks, et reedesel pääval ei tahetud laevaga välja minna.
neljapäev, 21. 08.
Ambla, Tapa 1895: Üks äiapapa kiitnud: „Teine väimees on mul ikke hea väimees, ta tinutab ja joodab, peksab naist ja söödab. Aga teine ei tee mitte kibu-kappagi valmis!“
kolmapäev, 20. 08.
Anseküla, Salme v 1936: Kolme liiki veskid.
Foto: Rudolf Põldmäe.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=19&module=400&op=3&pid=ERA-12271-37675-21924
teisipäev, 19. 08.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1943: Valgus naerab pimeduse töö välja. (Öeldakse siis, kui õhtu videvikus tehtud töövigad päevavalgel nähakse).
esmaspäev, 18. 08.
Simuna 1888: Mõista, mõista, mõnne-sõnne, see sõnne sõsara sõnne, seitse sõnne vastakute? –
http://www.folklore.ee/moistatused/
pühapäev, 17. 08.
Helme 1895: Kel käed ja jalad karvased on, sellel on hea linnukeste (mesilaste) õnn.
laupäev, 16. 08.
Emmaste 1890: Joodiku mokkade vahelt tõmmatakse raha läbi, pannakse joogi sisse. Kui seda jooki joodikule juua antakse, kaub tema viina himu ära.
reede, 15. 08.
Kanepi 1931: Rukkimaarjapäev võid õuna hakata sööma, siis saavad õunad valmis.
neljapäev, 14. 08.
Lüganuse 1935:
Korilla-ahv.
Üks on „korilla-ahv“ ja teised tegelased on „linnud“. Lindude hulgast valitakse üks pealik, nii et ahv seda ei tea – sellele antakse valge pulk kätte. Ahvil on must pulk käes. Linnud ja pealik on oma kodus kusagil nurgas. Ja ahvi kodu on nendest vähe kaugemal. Nüüd hakkab ahv linde taga ajama ja kui saab pealiku kätte ja selle käest valge pulga oma kätte, siis on mängul lõpp ja valitakse jälle uued. Aga kui see pealik saab salamiste pulka lindude kätte visata, siis ei ole mängul lõpp, aga pealik läheb ahvi koju vangi. Ja uus pealik, keda valiti, see peab teisi päästma vangist nii salamiste, et ahv teda ennast kinni ei võta.
Päästa võib ainult see, kellel on valge pulk käes. Ja kui ahv saab lindudest kedagi kinni, siis läheb see vangi ja pealik katsub teda päästa. Päästa võib käe külge puudutamisega. Ja pealikut võib vahetada mängu keskel nii palju kui tahetakse. Aga see peab sündima nii, et ahv seda ei näe. Ja kui kõik on kinni püütud ja pealik ei jõua enam lindusid päästa, on mängul lõpp.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1393
kolmapäev, 13. 08.
Muhu 1990: Ole rõõmsatega rõõmus ja kurbadega kurb! Siis oled sa hinnatud mees.
teisipäev, 12. 08.
Simuna, Tammiku k 1940: Kui möödamineja ütleb töötajale: „Jõudu!“, siis vastatakse: „Käi minema kõige oma loojaga, ära haugu tüoinimese kallal!“
esmaspäev, 11. 08.
Ambla, Tapa 1893: Üks noorik ohkanud õige valjuste öösel, nii et mees ülesse ärkanud ja küsinud: „Mis sinul viga on, mu naisuke?“
Noorik vastanud nutusel häälel: „Miks minul viga ei ole: teised kõik magavad rahulikult, mina aga pean mehel olema!“
pühapäev, 10. 08.
Kihnu 1971: Laaritsapäev ei või tuld teha — tule nimepäev.
laupäev, 9. 08.
Jämaja 1898: Üks kaheksa-aastane poisikene oli oma vanematega võerusel. Kui söömaajal hakkas toit eest jo lõppema, hakkas poiss kibedaste nutma. Küsiti: „Mis sul viga on, miks sa nutad? Eks sa söö!“ Poiss vastas: „Mo kõht on täis, ma ei või enam süia!“ – „Pista siis, mis üle jääb, tasko!“ – „Need on jo ka täis, sellepärast ma nutan.“
reede, 8. 08.
Jõhvi, Kukruse k 1889: Pääsukene pidada inimese sugu olema, ennevanast olnud inimesed ära tehtud vai nõiutud pääsukeseks ja ka praegused pääsukesed olla seda sugu. Sellepärast hoidagi pääsukesed ikka inimeste ligi. (Vist siis räästas pääsuke üksi?)
neljapäev, 7. 08.
Rõuge, Haanja v 1932: Tuleb unes inimest piinama häda ja viletsus, siis ootab teda elus õnn, sest ta saab pea jõukaks.
kolmapäev, 6. 08.
Puhja, Mõisanurme k 1939: Vanast asunud Kavilda oru kaldal Siidri linn. Vanemad inimesed arvavad seal palju varandust peidus olevat. Mõned inimesed olnud väga uudishimulikud ja hakanud kaevama, kuni keldri suu vastu tuli, mille järele ei juletud enam edasi kaevata.
Ennemini, kui urkad olnud lahti, käinud mõned sees. Seal olnud musta mulda. Inimesed arvavad, et see muld on tekkinud viljast.
teisipäev, 5. 08.
Pühalepa, Kärdla 1938: Kis teise asja püiseid või muud varastas, see tõmmati paadi alt läbi.
esmaspäev, 4. 08.
Suure-Jaani 1889:
Kolme asja ilmas ei ole,
kolme asja sa ei tea!
Kolme asja ilmas ei ole:
kivil ei ole juurt,
linnul ei ole piima,
veel ei ole oksa.
Kolme asja ilmas sa ei tea:
mere põhja sa ei tea,
taeva kõrgust sa ei tea,
ilma laiust sa ei tea!
pühapäev, 3. 08.
Juuru, Härgla k 1929: Härküla jões ennemalt oli palju vähke. Mõis nõudis, et iga vaim (jalainimene) peab öösel püüdma mõisale 100 vähki. Üks saarlane-kraavikaevaja nõudis toobi viina, et küll ma teilt selle orjuse kaotan. Võtnud ühe vähi kinni, sidund sellele vitsakimbu selga ja lasknud jõkke tagasi. Vähk läind vitsakimbuga Pirgu tammini. Sellest ajast vähid kadusid Härküla jõest. Pirgu tammist ülevalpool on neid küll, kuid siin ei ole ühtegi. Vaimud said nõnda vaevast lahti.
laupäev, 2. 08.
Rapla, Riidaku k 1942: Kui üks juukse tutt kammides on teistest vällajäänd, seisab püsti, siis öeldakse kohe: So kavalus trehvab teisega, so juuksetutt on püsti.
reede, 1. 08. 2014
Jämaja 1897: Vanal ajal, kui jumal veel maa peal oli käinud, kõndinud ta kord mere äert mööda. Seal juhtunud ta lesta nägema. Jumal kohe küsima: „Kuhu sa lähed?“ -- Lest ajanud suu viltu ja vastanud: „Ma lähen liivale lipitsema.“ Sest ajast saadik on lesta suu viltu ja tema armsam asupaik on mere äeres liiva peal, kus teda alati lipitsemas näha võib.
neljapäev, 31. 07.
Viljandi 1938: Õige mure on suur vara.
kolmapäev, 30. 07.
Rakvere 1905:
K: Millal hakkavad pardid ujuma?
V: Kui jalad põhja ei ulata.
teisipäev, 29. 07.
Hargla 1935:
Otsata muinasjutt
Jutustaja: „Elas kord vanamees ja vana naine. Neil oli must lehm ja lehmal valge vasikakene. Kas olete seda juttu kuulnud?“ – „Ei ole!“ Jutustaja algab uuesti otsast peale ning küsib jälle: „Kas olete seda juttu kuulnud?“ Ei taipa kuulaja, et jutt pikem ei olegi ja vastab: „Ei ole!“ Jutustab jutuvestja veel kolmas kord ja küsib samuti. Ütleb nüüd kuulaja: „Olen küll“, siis ütleb jutustaja: „Hea küll, siis pole mul tarvis enam jutustada,“ ja vaikib. Tahab aga kuulaja narrida ning ütleb alati: „Ei ole,“ peab jutustaja jutustama, kuni mõlemad väsivad, nii jutustaja kui kuulja.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3100
esmaspäev, 28. 07.
Koeru, Rakke al 1939: Mini ja ämm põle saand kudagi omavahel läbi. Mini hakand pesema pesu ja ämm and oma särgi ka pesta. Mini mõteld, et ämma ma vuhtida ei saa, aga ämma särgile õige annan! Oma pesu hoind, seda põle raatsind nii palju kurikaga taguda. Aga ämma särki tagund nii, et õige aga aitas. Pärast oma pesud old kõik mustad, aga ämma särk old hästi ilusti valge.
Jutustanud Miina Tillikas, kirja pannud Laine Priks.
pühapäev, 27. 07.
Pärnu supelrand.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=14&module=400&op=3&pid=ERA-14170-38682-91037
laupäev, 26. 07.
Häädemeeste 1938: Annejaagappäe tehti ikki esimest värskit liha, taluinimesed tapsid änamasti lamba, vahest vasika ka; vaesed, ku muud tapaluuma ei olnu, tapsid kana või kuke, sis võeti ka esimest värskikartuli, sii olli s[iis] selleaastane esimene värski.
reede, 25. 07.
Viru-Jaagupi 1889: Kui maasikaid peale jaagupipääva süüakse, mis sest ajast peale arvates unimaasikaks hüütakse, siis jääda sööja uniseks. (Vist hoiatamiseks tekkinud, et mädand marju ei süüakse.)
neljapäev, 24. 07.
Suure-Jaani 1890:
Mäng.
Meie tahme läbi minna
selle laia laberi (s. o värava).
Kuldse, juldse viiratsi ja värava.
Kui see laber katki läheb,
kellega te parandate?
Kuldse, juldse viiratsi ja värava.
Siidiga, niidiga,
punapuldse paelaga,
verevildse lindiga.
Kuldse, juldse j.n.e.
Kust sa siidiniidi said,
punapuldse paela said,
verevildse lindi tõid?
Tunaeile Tall'nas käisin,
tunaeile Pärnus käisin.
Sealt ma siidiniidi sain,
punapuldse paela sain,
verevildse lindi tõin.
Kuldse, juldse j.n.e.
Viru neiud juttu löövad,
Harju kangaste kudujad,
Soome sua laksutajad.
Kuldse, juldse j.n.e.
Ei mina anna ainust lasta,
sui mina söödan suhkurida,
talvel tangu tuumadega.
Kuldse, juldse j.n.e.
Ei mina taha hulgakesta,
ma tahan ühte ainukesta.
Kuldse, juldse, viiratsi ja värava.
Siin seisavad mängijad rongis, üks üheteise taga. Kaks tükki üksteise käest kinni hoides seisavad rongile vasta ja kõik laulavad eel tähendatudlaulu. Kui lauletakse: „Ei mina taha hulgakesta, ma tahan ühte ainukesta“, siis läheb rong käte alt läbi ja need püüavad oma kätega kõige viimist lahutada. See peab aga ennast nii rongi ligi hoidma, et teda lahutada ei saa. Nii kaua tehakse, kuni need kaks kõik viimased omale on noppinud. Õiguse pärast on siin vastastiku laulmine. Rong laulab: „Meie tahme läbi minna“ j.n.e. Kaks esimest, kes rongi vastu seisavad, jälle: „Kui see laber katki läheb?“ j.n. edasi.
Kirja pannud Martin Kraut.
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-10343-34083-50706
kolmapäev, 23. 07.
Tartu 1995: Meil laulud aitavad elada võita! – Kuuldud 1980ndatel. Väidetavasti rippunud Tartu linnas tõepoolest niisugune loosung. Efekti annab koma puudumine viimase sõna ees.
teisipäev, 22. 07.
„Ma olen praegu mõne taimede uurija sarnane, kes määratuma herbariumi (teadusliku taimede kogu) tuhandatest ja jälle tuhandetest taimedest kokku on seadnud ja oma mitmesuguste kasvude otsatuma hulga üheainsa lühikese tunniga ära peab seletama. See on võimata. Nõnda ei või ka mina mitte üksikuid asju omast korjandusest siin ette tuua; ma võin üksnes mõne juhatava pildikese üles sehkendada ja mõne üleüldise kokkuvõtva mõtte avaldada. Ma arvan oma kokkukogutud vanavara sisu ja väärtust kõige lühemalt ja sündsamalt nõnda ära tähendada võivat, et ma seda kogu üheks laialiseks ja nägusaks Eestirahva ajaraamatuks nimetan, mis rahvas ise enese üle on kirjutanud.“
Jakob Hurt, kõne Eesti vanavara korjamisest muinasaja uurijate kongresil Riias augustikuus 1896. Ilmunud ajalehes „Olevik“ nr 49–52 (1896); taasilmunud „Mida rahvamälestustest pidada“, Tallinn 1989.
esmaspäev, 21. 07.
Jõhvi 1961: Kuida mies, ninda nimi.
pühapäev, 20. 07.
Laiuse 1936: Kotkas tuleb kota-kata, pea vesine, silmad vesised, tiivad vetta tilguvad?
laupäev, 19. 07.
Setomaa, Võporsova (Võpolsova) k 1948:
Omma-ks meil, ommaq kitsaq kotusõq,
viletsehe ommaq vilämaaq.
Tuust om meilä meeli hää:
kui tulli kinä kevväj,
tulli suuri suvõkõnõ,
vesi veerät´, kevväj keerät´,
nakas´ haina halendama,
lehte puu libisemmä;
tuust om meil meeli hää:
tarõ takah ommaq tatimõtsaq,
siinsamas ommaq seenemõtsaq!
Tulõ jo üles hummogulla,
varra väiko valgõga,
lätsi tsõõrile morolõ,
ar´a sääl kae katsi poodi,
viska silmi viisi poodi.
Ütli-ks ummilõ latsilõ,
kanasillõ katsatõlli:
„Ommõ-ks meil uudsõ ussõ takah,
jakapäiv om jala all!“
Lätsi õks mõtsa kaemahe.
Koh olli no puhm, sääl porovik,
koh olli no kattaj, sääl oll´ kats.
Ärä-ks korssi ma põllõ pääle,
kääni käeräti pääle.
Kago sis saie meeli hää,
meeli hää, keeli kerge:
uma taht ka maja mag´ahust,
uma talo tarkust-süüki!
Laulnud Aksenja Teplenkov, kirja pannud Eduard Päss.
reede, 18. 07.
Laiuse 1937: Merel silmad, metsal kõrvad. Seda öeldakse tegevuse kohta, mis salaja tehtud ja avalikuks tuleb. Et: mets kuuleb ja meri näeb.
neljapäev, 17. 07.
Räpina 1939: „Noh, kuis sina elät sis nüüd naasemehena? Küll iks suur vahe om nüüd sino praeguse ja indetse elo vahel?“
Naasemees: „Jah, muudõge! Kui ma poismees olli, umble esi särgile ja pintsakule nöpsi ette. Nüüd naasemehe põlvõh jääs mu särk ja pintsak hoopis ilma nöpsäta, kui na eest ära tulõva!“
kolmapäev, 16. 07.
Asundused, Venemaa, Samaara, Estonka k 1889: Kui kurja und näed, siis löö kura kannaga kolm korda vastu aset, ja sülga kolm korda üle kura õla, siis ei tule unenägu ilmsiks ehk kätte.
teisipäev, 15. 07.
Tartu 2011: Väike Markus: „Inimesel on kaks silma ja üks suu, et ta vähem räägiks ja rohkem vaataks.“
(Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011)
esmaspäev, 14. 07.
Suure-Jaani 1903: Kui tüdruk külas, kui süüa antakse, laua nurga kohal sööma juhtub, saab alles seitsme (7) aasta pärast mehele.
pühapäev, 13. 07.
Tallinn 1995:
K: Kas te teate, miks naiste jalgpall on nii viletsal järjel?
V: Kusagilt ei leita ühtteist naist, kes oleksid nõus kandma ühesuguseid riideid.
laupäev, 12. 07.
Pärnu-Jaagupi 1985: Kui on täiskuu, tuleb midagi soovida, pärast teistele rääkida ei tohi.
reede, 11. 07.
Pärnu supelrand 1938.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=13&module=400&op=3&pid=ERA-14170-37841-81138
neljapäev, 10. 07.
Ambla 1889: Laps nutnud. Naine öölnud: „Jumal tänatud, jäi ometigi magama!“ Laps kostnud kätkist: „Puhkan natuke, hakkan aga jälle!“
kolmapäev, 9. 07.
Narva 1895:
Kord kõndis rehepapp mööda metsa vanadusepäevade kergituseks. Juba kaugelt kuulis rehepapp huntide ulgumist. Ta võttis nõuks ligemale vaatama minna, mis sääl viga peaks olema. Aga mis ta nägi? – Vanapoiss istub suure kahara männa otsas ja kaks hunti istuvad all ja ulguvad: „Huuu“ ja „Huuu“. Rehepapp astub ligemale, et vaadata, mis see moonutus seal siis õige tähendab. Vanapoiss hüüab aga täiest kõrist: „Kuule, va sulane, ma olen sind igas tükis aidanud, aita sa nüid ka mind ja tee minu käsku. Mine nüid seie tee ääres olevasse talusse, kus pulmad on ja seal ütle: „Tõmmu lehma tõmmatakse Häliste soo peal, Pikasti mäe peal suure pika männa otsas.““
Rehepapp teadis nüid küll, kuidas vanapätsil püksid tuhka sõelusivad. Ta läks vanapoisist juhatatud talusse, seal anti temale viina ja õlut ja kutsuti ka ühes teistega sööma. Rehepapil ei tulnud vanajätsi aga esiteks meeldegi. Kui ta oli küllalt õlut ja viina pruukinud ja laulud pääle hakkasivad pakkuma, hüidis ta: „Tõmmu lehma tõmmatakse Häliste soo peal, Pikati mäe peal suure pika männa otsas.“
Vanatondi jüngrisi oli aga kaks tükki parsil, seal võtsivad nad pulmasöökide tulu ära ning täitnud endid sääl tubliste. Kui need aga rehepapi hüidmist kuulnud, karganud nad parsilt maha, teine tõmmanud parre ja teine ukseposti ja jooksnud nimetatud paigale huntidele valu andma. Parremees tõstnud parre ja tahtnud hundil teed näidata, löönud aga vasta maad ja pars läinud katki. Hundid seda nähes joosnud tema kallale ja kiskunud ta lõhki ning söönud ära. Teine jünger kupatanud aga uksepostiga veel üksinda huntide vastu. Vanajäts seda nähes tulnud männa otsast maha, et oma jüngrile abiks olla, aga hundid kiskunud ka teda lõhki.
Nõnda saanud siis vanapagan otsa, aga see jünger, kes uksepostiga huntide vastu sõdinud, olla veel ära pääsenud ja pidada praegu mööda ilma ümber hulkuma, ka ei pea ta ennast kellegile enam näitama.
Kirja pannud Jaan Karukohv.
teisipäev, 8. 07.
Kuusalu, Kalme k 1938: Ei meri sellest alane, kui koer äärest lakub.
esmaspäev, 7. 07.
Kullamaa 1934: Poiss tuleb esmaspäeva hommikul ehalt. On jäänud päeva kätte. Kodused on juba üleval. Ema poega nähes lööb kaks kätt kokku ja halab: „Issa ristike! Pojuke! Sa oled rõuges.“ Poiss vastu: „Mis rõuges?“ – „Vaata, misuke nagu sul pias: puha punasid rõngaid täis!“ Poiss läheb vaatab peeglist ja siunab eneses: „Mann, kurivaim, võiks öösekski mokad puhtaks pühkida!“
pühapäev, 6. 07.
Pilistvere, Rassi k 1993: Ööse kella neljani laulsime, paar tundi magasime ja jälle uus päev: lust ja laulupidu oli kogu aeg.
laupäev, 5. 07.
Käina 1938: Laut lambaid täis, igaüks sööb ühest kõrtest?
reede, 4. 07.
Mustjala, Võhma k 1937: Võhma noored, rongi tantsimas.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?oid=13&module=400&op=3&pid=ERA-12276-47527-03322
neljapäev, 3. 07.
Rapla, Raikküla v 1898: Üks tölbikeelega mees, kes, tähte „k“ ei võinud välja öölda, jutustanud ükskord: „Lähsin ühshord metsast haohoo vitsu otsima. Jään põõsa taha huulama: misse on? Ühs tuleb ihha hõllahu ja hõllahu metsa poolt. Mina vaatan: hesse on, hes tuleb hõllahu ja hõllahu? Vaatan: hunt tuleb metsast, verine lehma pea suus, suur raudhannaha hell tõlsub haelas!“ Ma hüüan: „Hust, hurat, hus sa selle hellaga lähed?“ Hunt lashis lehma pea suust maha, ise pani metsa punuma. Ma lähsin lihi, sidusin hella haelast lahti, viisin hoju, antsin ema hätte. Ema hiitis ha: „Said sa ometi hea raudhannaha hella!““
kolmapäev, 2. 07.
Iisaku 1956: Heinamaarjapäeva peeti ikka pühaks. Ükskord, kui ma noor olin, siis olime kõik kaugel metsaheinamaal. Vanaisa oli ka. Tuli heinamaarjapäev. Meie panime kolid kokku ja läksime koju pühitsema. Vanaisa keelas, et nii palju heina, mis te lähete. Aga meie, noored, ikka läksime. Tulime tagasi järgmine päev. Vanaisa ei tahtnud meiega siis enam rääkidagi. – Vahepeal oli vihma tulnd, tema aga üksi ja vihm oli heina märjaks teind.
teisipäev, 1. 07. 2014
Vändra 1889: Jaagupikuu on obusenoogutse kuu. Siis on kõik aigused ja aavad visad paranema.
esmaspäev, 30. 06.
Vigala 1927: Leent toodi lauale puukausiga, kust iga kodakondne oma puulusikaga võttis. Pärast söömist nooliti lusikad puhtaks ja pandi enamasti ilma pesemata varsti riiulile, kust neid järgmisel korral jälle välja toodi. Kui liha juhtus leemes olema, võeti liha lusikaga leemest välja, siis haarati sõrmede vahele ja söödi, sõrmed tilkusid rasva. Keedeti ainult lamba- ja sealiha. Loomaliha ei söödud. Loome tapeti sügisel. Tavalisesti lõppes liha kevadel. Suvel aeti täiesti ilma lihata läbi. Sööma ajal rüübati kalja kuiva toidule peale.
Suvel astusid silgud liha asemele; heeringaid ei tarvitatud. Aga talvelgi täitis silk liha kohuseid, sest liha ei antud iga päev, vaid 2–3 korda nädalis. Talvel ei lüpsnud lehmad nädalite kaupa, siis tarvitati ainult kalja. Kui lehmad lüpsid, söödi haput piima, rõõska pandi ainult leeme peale.
pühapäev, 29. 06.
Võnnu 1986: Peetripäiva ümbruses sadas alati vihma. Kutsuti „peetripäiva vihmad“.
laupäev, 28. 06.
Sangaste, Puka. Hobuloorehaga heina koristamas.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=15&module=400&op=3&pid=ERA-14170-38921-42528
reede, 27. 06.
Kodavere 1947: Kaks karjapoissi olid. Hoidsid üheskoos karja. Teine sai pahasest, et teise loom häste kosos. Poiss tegi ringi umber karja, vastu päeva, ja ütles: „Meie muu koju, küla muu metsa.“ Hunt tuli metsast välja ja sõi teise lehmad kõik ära.
neljapäev, 26. 06.
Peetri, Viisu k 1828:
Juba läinud pooli ööda,
juba Sõela seisab servi,
juba kuu koja eesse,
Vardad vastu valge’eda.
Juba laulsid Looja kuked,
Maarja kana kõerutas
Looja suure ukse suusse,
Maarja värava peäle.
Äratuslaul, eriti rehelistele, kes endisaegses külas pidid tõusma juba poolest ööst, esimese kukelaulu ajal. Õiget aega näitas ka kuu ja tähtkujude seis.
Väljande „Aeg ärgata“ Tartu-esitlus toimub täna kell 16 Eesti Kirjandusmuuseumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=53.
kolmapäev, 25. 06.
Tapa 1893: Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. „Mis ime see siis nõnda väga on!“ ütelnud pika arvamise järele üks eit. „Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!“
teisipäev, 24. 06.
Kullamaa 1936: Kes jaanipäe palju magab, selle heinategu läheb pikale.
esmaspäev, 23. 06.
Pärnu-Jaagupi 1931:
Naabrusest paistvate jaanitulede rohkusel oli suur tähtsus; need määrasid ära inimesel veel elada olevate aastate rohkuse. Et näha rohkem tulesid, roniti puude otsa, kui neid juhtus olema lähedal, või mõnele muule kõrgemale kohale. Loomulikult suutsid suuremaid kõrgusi saavutada noored ja need nägid ka rohkem tulesid kui vanad. Kuid sagedasti juhtus õnnetus, sest mõnigi julgur libistus ronimisel ja kukkus. Kukkunu pidi varsti surema, sest vanakurat oli teda puudutanud tõukamisel.
Üldse oli öösel liikvel palju vaime, kes ühel ehk teisel viisil ilmutusid inimesile. Keskööl mindi üksikult teiste teadmata sõnajalaõit otsima, mille saavutamine pidi tooma eluaegist õnne. Kuid ka kurat oli õiejahil ja varitses võistlejat, hirmutades teda kõigil võimalikel juhtudel. Loomulikult sai õie kurat, sest kõiknägijana ta nägi õie puhkemist. Otsijal inimesel aga juhtus sagedasti õnnetusi. Alaline hirm ja põnevus haigestasid pärast inimest.
Jaanitulelt lahkusid nooremad üksikult, et kuulatada metsast möödudes looduses valitsevaid hääli, millede dešifreerimisega pidi teada saama tulevasi juhtumeid. Kuid ainult üksikutel olevat õnnestunud aru saada häälist.
Jaanituld tehti selleks, et tulevased tegevused hästi õnnestuksid ja et kaitsta küla tuliõnnetuste eest.
pühapäev, 22. 06.
Ambla, Tapa l 1935:
Mängitakse suve ajal ja väljas. Mängijateks on kaks ehk kolm last. Mängu juures tarvitatakse haralist puuoksa ja kahte kloppi, mis üheltpoolt on mustad ja teiseltpoolt valged. Kloppisid saab hästi teha puust. Võetakse koorega ümmargune lepa- või toomingapuu pulk, umbes 10 cm pikk, ja lõhestatakse see pikuti pooleks – siis saamegi vajalikud klopid.
Haraline pulk lüüakse maha püsti. Veel tehakse puuokstest kaks konksu, mis hobuste aset täidavad. „Hobused“ tehakse teine must ja teine valge, kui aga on kolm mängijat, tehakse üks „hobune“ musta- ja valgekirju. Haraline puu on „Riia tee“, „hobused“ on „Riiga sõitvad setukad“. Iga mängija võtab endale ühe hobuse. Kui kõik vajalikud asjad on valmis, võtab üks mängijaist klopid ja viskab need üles. Vaadatake, kuidas nad alla kukuvad: kui näiteks nii, et valged pooled on üles, ja valge „hobune“ on selle käes, kes viskas, siis saab see viskaja oma „hobuse“ „Riia tee“ harule panna, ja just kõige alumisele. Kui aga sel ei olnud valge hobune, või juhtus mõni teine hobune, kas kirju või must olema, siis peab klopid järgmisele andma. Mäng seisab just selles, et kui klopsid kukuvad just nii, kuidas on „hobusegi“ värv, siis saab edasi sõita. Klopid võivad kukkuda järgmiselt: kaks valget poolt korraga ülespoole; kaks musta poolt korraga ülespoole; korraga üks must ja teine valge (see käib siis kirjule hobusele). See mängija, kes oma hobusega kõige ennem jõuab haralise kepi tippu, on võitja. Tähendab, tema hobune oli väledam jooksja, ei olnud „setukas“, teised aga on „setukad“. Kui mäng läbi, hakatakse soovikorral uuesti mängima. Uue mängu alul võivad mängijad omavahel hobuseid vahetada.
Praegusel ajal mängitav lastemäng.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1470
laupäev, 21. 06.
Nõo 1931: Vihmane pööripäev paneb linad hästi kasvama.
reede, 20. 06.
Tartu 1991: Perekond vaatab televiisorit. Järsku kuulevad: Tilk! Tilk! Tilk! Isa läheb vaatama. Läheb palju aega mööda, tagasi ei tule. Siis kuulevad jälle: Tilk! Tilk! Tilk!
Ema läheb vaatama, tagasi ei tule.
Siis kuulevad poiss ja tüdruk jälle: Tilk! Tilk! Tilk! Poiss läheb vaatama, tagasi ei tule.
Tüdruk kuuleb jälle: Tilk! Tilk! Tilk! Läheb vaatama, - jõle hirmus pilt! Ema, isa ja poeg hoiavad kraani kinni. (Viimane lause aeglaselt, efektselt loendades).
neljapäev, 19. 06.
Risti 1896: Rannamees küsinud korra naabri poja käest: „Kas hakkad juba naest võtma?“
Naabri poeg ütelnud: „Ei tea! Ei võta veel üht!“
Rannamees vasta: „Mis sa’s ootad? Kui võetud, on võetud! Ega ta leiba ei söö!“
kolmapäev, 18. 06.
Märjamaa, Kirna k 1948: Kanasutakas, vat sellega saab sedasi tehtud – kui õielehti ää nopitasse, siis loetasse: armastab, ei armasta, annab suud, sülitab, südame juurde võtab, kuradi juurde saadab.
teisipäev, 17. 06.
Pärnu-Jaagupi 1995: Härra Tee ja proua Kohvi sõitsid läbi kummilohvi, pepu ees ja saba taga, sõitsid nii et tolm taga.
esmaspäev, 16. 06.
Täna raamatu „Aeg ärgata“ esitlus!
Peetri, Viisu k 1828:
Käi, kiige, kõrge’elle,
kõrge’elle, kauge’elle,
et ma paistan pailu maada,
et ma paistan Paide’esse,
läigin linna uulitsale!
Pärg mul paistab Pärnumaale,
pärjasabad Saksamaale,
kuub mul paistab Kuuramaale!
Et tuleb poissi Pohlamaalt,
naesemees tuleb Narva maalt
minu pärja ilu peäle,
minu lindi läigi peäle,
kullat kuue toime peäle!
Kes toob pärja Pärnumaalta?
Isa toob pärja Pärnumaalta.
Kes toob sabad Saksamaalta?
Ema toob sabad Saksamaalta.
Kes toob kuue Kuuramaalta?
Vend toob kuue Kuuramaalta.
Käi sa, kiige, kõrge’ella!
Sõua, kiige, senna maale,
kus need kuked kulda joovad,
kuked kulda, kanad karda,
haned haljasta hõbedad,
peened linnud penningida.
Väljaannet esitletakse täna kell 16.00 Paides Järvamaa muuseumis.
Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal/Time to Wake. Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County.
Koostaja • Compiled by: Ottilie Kõiva
Toimetajad • Edited by: Janika Oras, Liina Saarlo, Kadri Tamm
Kujundus ja küljendus • Cover and layout: Pille Niin
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=53.
pühapäev, 15. 06.
Jüri 1905: Peale viidipäeva (15. juunil) istutatud kapsad ei kasvata peasi.
laupäev, 14. 06.
Simuna, Salla k 1963: Kord rääkind Sääsk: „No küll inimesel on raske käsi – kui paneb sulle peale, siis kohe kondid ragisevad.“
reede, 13. 06.
Tartu 2006: Halbadeks enneteks on musta kassi jooksmine üle tee sinu ees ja peegli purunemine, samuti reede 13.
neljapäev, 12. 06.
Kolga-Jaani, Odiste k 1971: Kui noort hobost esimest korda ette panti, siis minu vana ono võttis mütsi peast ära, lõi kolm korda hobosele pähe ja ütles: „Minu aru olgu sinu peas.“ Ma olin ükskord vankris, kui nii tegi, ja noor hobone akkas kohe ilusti käima.
kolmapäev, 11. 06.
Otepää 1889: Veevoonake, järvelambake, kükitas külätanumin?
teisipäev, 10. 06.
Võnnu 1960: Esimese maailma sõja ajal ütelnud Saksa Vilhelm: „Kui mul Vene mehed oleks, siis ma võiksin kõik kohad läbi käia – kui minu meestel on sõrmed ära haavatud, siis pean ma nad haigemaia pandma; aga kui Vene meestel saapasääred verd täis on, siis naad ikka veel sõdivad“. Kord jäll: „Kui mul üks soldad ja nael leitud on, siis ma ka veel ikka sõdin!“ Ja kui naad (sakslased) lõppeks Tartusse tulivad, sii ütelnuvad naad: „Siin ei ole veel midagi häda, siin on veel kõigil naesterahvastel riided seljas, aga Saksamaal on naesterahvastel paberist riided seljas ja aenuld mste rahvastel on päris riided seljas!“ Ja kui Hitleer hakkas uut maailmasõda asutama, sis ütelnud see Vilhelm talle: „Mina asutasin esimese maailma sõõa. Ja kaotasin kolm poega ja trooni! Aga sina kaotad oma pää ja riigi!“
esmaspäev, 9. 06.
Halliste 1894: Hambavalu kaduda ära, kui haiget hammast pikse löödud puu pinnuga ehk siilu okaga torgitakse.
pühapäev, 8. 06.
Kolga-Jaani 1969: Vanad inimesed tundsid rõõmu, kui suvistepühade aeg sadas – siis üteldi: „Suvistepühad vihmased, siis on jõulud rasvased.“ See tähendas seda, et suvistepühad olid pea alati vilja mahategemise keskel, et muist orast oli ju üles tulnud ja vajas vihma. Kui siis parajal ajal tuli hoog sooja vihma, siis sai vili kasvuhoo sisse ja sügisel oli hea viljasaak.
laupäev, 7. 06.
Otepää 1959: „Seda teed peame kõik käima!“ ohkas vanatüdruk pulmarongi nähes.
reede, 6. 06.
Märjamaa 1930: Kui laps aasta vanaks saab siis peab teda vitsaga lööma, ja ütlema: „Headus sisse, kurjus välja.“ Siis saab lapsest hea inime.
neljapäev, 5. 06.
Rõngu 1889: Paremb auga vanas saada kui murega mulda minna.
kolmapäev, 4. 06.
Pärnu 1933: Et laev libedamalt sõidaks, tuleb esiti luuaga pühkida merevahtu ja sellejärele laevalage.
teisipäev, 3. 06.
Põlva 1910:
Kaarnat (kronksu) ei tohitud üle karja laske, muidu tuli susi karja. Et kronksu eemale hirmutada, lauldi:
Mine mööda mii karjast,
küla karja keskest,
säält saat kirivid kitsõpoigõ,
olilitsi voonakõsi,
valgid vasikid.
esmaspäev, 2. 06.
Setomaa 1903: Kui hüttü kuuldas, sys saa kohki naasel lats – hütt näge ristkeidsi; kui jänes huhutas, saa tütrekulõ lats.
pühapäev, 1. 06. 2014
Varbla, Allika k 1936: Laste mänguplats
Foto: Richard Viidalepp.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=4&module=400&op=3&pid=ERA-12271-35108-51981
laupäev, 31. 05.
Hull läheb arsti juurde ja arsti küsib siis hullult: „Millal te hakkasite ennast koerana tundma?“ Hull vastas: „Juba kutsikana!“
*
Mees kõnnib tänaval, komistab ja kukub tiiki. Karjub siis tiigis: „APPI,APPI!!!“. Vana naine kõnnib tiigist mööda ja hõiskab mehele: „Mis karjud seal?“. Mees vastas: „Kukkusin tiiki!“ Naine ütleb seepeale: „Ja mis siis?“ Mees karjus vastu: „No, aga ma ei oska ujuda!“ Vana naine hõikas vastu: „Ei no ma ka ei oska ujuda, aga ega ma sellepärast ei karju!!“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007)
reede, 30. 05.
Kodavere 1955:
Oleks minu oma olemine,
teiseks minu tegemine,
ma paneks ärräd ärjadeks
ja kiltrid võtaks kiilideks,
valitsejad vaiadeks
künnaks paari ärraga;
Laduks ärjanuudiga!
Ärrä teeb eden: ai, ai, ai,
mina tagan: trai, rai, rai!
Laulnud Sohvi Sepp, üles kirjutanud Ottilie Niinemägi (Kõiva).
Ilmus kogumik „Regilaulu kohanemine ja kohandajad“ (ERA Toimetused 31). Toimetanud Janika Oras, Andreas Kalkun, Mari Sarv.
http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=52
neljapäev, 29. 05.
Koeru, Vaali k 1890: Ristipää lõunal olla puud kõik inges ja ei tohi ükski puud leigata.
kolmapäev, 28. 05.
Kodavere, Torila k 1948:
Mispärast ei ela vaalaskala Peipsi vees?
Tema on tahtnud tulla Peipsi vette. Aga kiiss lähnud talle vasta jõe lahkmele, et: „Sõber, ära mine sinna, sinust ei ole sääl midagi üle jääda. Mina olin pal´lu tugevam. Mul oli seitse sülda silme vahel. Aga vaata, miskene luu-kondine ma nüid olen. Ega sinusugust ei jää ühtegi üle, kui juba mina niisugune olen.“
Vaalaskala käänis ümber ja läks kohe merde tagasi. (Kuuldud noorpõlves kohalikelt vanadelt elanikelt.)
Jutustanud Sohvi Sepp, kirja pannud Udo Mägi.
teisipäev, 27. 05.
Jüri 1975: Ega sellepärast veel sõit seisma jää! (Öeldakse troostiks ja julgustuseks, kui midagi halvasti läks.)
esmaspäev, 26. 05.
Tartu-Maarja 1926: Kes oma vanemaid lööb, selle käsi ei käi ilmaski hästi.
pühapäev, 25. 05.
Kuusalu 1890: Sada ja tuhat jooksevad niinist silda mööda raudsesse linna?
laupäev, 24. 05.
Kodavere, Torila k 1948:
Tüdruku arstimise sõnad.
Hirmukakku ja armukakku
ja läbi reite Reinu kakku.
Ole mesi meeste meelest,
munaputru poiste meelest.
reede, 23. 05.
Karja, Pamma 1940: Kuidas elu, nõnda ots. – Seletus: See inimene kes elu aja riidleb, see saab änamasti ikka riiu sihes surema ka. Joodikud jälle surevad purus, juhtub siis õnnetus vei ka muidu.
neljapäev, 22. 05.
Linnuristipäevast nädal edasi, ehk teise sõnaga, järgmisel neljapäeval peetud leheristipäeva. Perele antud sellel päeval aega puhkamiseks kuni lõunani.
kolmapäev, 21. 05.
Pärnu-Jaagupi, Kergu k 1928: Kord tulnud va Pikse ühte tallu ja vaadand toas ringi. Üks magand, teine söönd, kolmas lugend. Pikse mõtelnud: „Missuguse ma siit nüüd ära võtan? Magaja, see ei tea midagi, lugeja, see palub Jumalat, aga sööja, see on muidu patutegija.“ Pikne lööndki sööja maha.
teisipäev, 20. 05.
Otepää, Mõrtsuka k 1949: Kui kapsid istutatakse, ei tohi meesterahvas „Jõudu!“ ütelda, siis kasvava kapstile muna alla.
esmaspäev, 19. 05.
Pühalepa 1938: Pikse ajal olnud naisterahvastel mittesoovitav seelikusabasid ülesse käärida, sest „pahal vaimul oleks kuue hänna kurdude vahel hee oln ennast ee petta.“
pühapäev, 18. 05.
Jõhvi, Kuremäe k 1957: „Ei sule, ei sulevart“ (= „ni puha, ni pera“), soovitatakse sellele, kes välja läheb. Mineja ütleb: „Lähen õnne peale jahile, ehk saan prae.“ See, kes kodu jääb, see soovib aga minejale nii õnne, et: „Ei sulge, ei sulevart!“
laupäev, 17. 05.
Muuseumiöö Eesti Kirjandusmuuseumis http://goo.gl/d0KbBn!
Kuusalu 1895: Kui ööse vähe magada sai: „Ei ma täna ööse saand mitte nahka silma peale.“
reede, 16. 05.
Anna, Purdi k 1958: Kuule ei tohi kunagi rusikat näidata, siis kuu läheb suureks, tuleb maha ja tõmbab inimese oma sisse.
Kord üks laps näitas kuule rusikat. Kus kuu siis läinud suureks ja tulnud maha nagu suur tulekera. Laps saanud veel enne ruttu rehe alla pugeda. Kuu kohisenud ja mühisenud hulk aega õuet mööda veereda enne kui taevasse tagasi läinud.
neljapäev, 15. 05.
Häädemeeste 1955: Kolm ristipäeva on vanemate vanematest. Leheristipäev on kõige enne, see on kaks nädalt enne suurt ristipäeva nellabene päev, lehed akkavad sis puidel juba. Linnuristipäev on järgi teine nellapäev, ku linnud lidistavad ja laulavad, ööbik juba on ja…
kolmapäev, 14. 05.
Setomaa, Verhulitsa k 1936: Mesila
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-12271-36588-15511
teisipäev, 13. 05.
Lihula, Hälvati k 1968: Üks vanaeit oli nii kangesti käin ikka toa ja õue vahet. Minia oli küsin, et mis sa seal käid nii tihti. Vanaeit oli vastan: „Sitad-pasad sõitelevad.“ Ta ei saan rahu, oli pidan selle vaeva oma kaelast ära saatma. Oli üteln miniale, et ma pean ühele inimesele välise haiguse tegema. Ta oli nii tark oln see vanaeit. Minia oli üteln, et ära sa teda inimeste peale tee mitte. „No siis loomadele.“ – „Ära sa loomadele seda haigust ka saada ühti, saada ta metsa.“ Siis oli läin välja ja karjun need sõnad. Mets ragisen ja kärisen nii, kui need sõnad sinna metsa läksid.
esmaspäev, 12. 05.
Kihelkonna, Kuusnõmme k 1980:
Varesele, kes on õue lennanud, lausutakse:
„Kui head räägid, siis laula edasi,
kui halba, siis lenda ära.“
pühapäev, 11. 05.
Karja, Pamma k 1940: Parem oma ema must puder kui võõraema võileib. Seletus: Selle vanasõnaga üteldakse, et kodus kehvema toidu ja olukorraga on sääl siiski parem olla kui võõrsil parem toit ja parem elu.
laupäev, 10. 05.
Viru-Jaagupi, Koeravere k 1984: Minu kodu naabruses elas üks, kes uskus igasuguseid asju. Kui leiba küpsetati ja koorik küpses katki, siis tema ütles, et laisk perenaine õmbleb kuskil.
reede, 9. 05.
Rõngu 1888: Suvinisu 9. mail külva, sis ei kasva tungelpäid sekka.
neljapäev, 8. 05.
Märjamaa, Kõrvetaguse k 1938: Tuuleristipäevast kaovad suured tuuled ära ja ilmad jäävad vaiksemaks.
kolmapäev, 7. 05.
Halliste, Kamali k 1949: Teine inimene on teise kurat, muud kuradit maailmas ei ole.
teisipäev, 6. 05.
Märjamaa 1931:
Lapsepõlves kuulsin emalt jutukese, mis mu onu Mihkel Poom emale oli rääkinud. See ei ole küll viisakas kirjutada, aga see on ometi vana luule, siis julgeksin ometigi kirjutada ja see käib järgmiselt.
Aadam ja Eeva vaielnud kord, kumb peab õhtul magamise aseme valmis tegema. Kumbki pole seda toimingut tahtnud oma peale võtta, siis teinud omavahel kaupa: kumb enne naerma hakkab, see teeb aseme üles. Istund siis mõlemad väga tõsiselt. Aadamal olnud tooli põhjas auk ja ta asi rippund sealt läbi välja, kass tulnud ja hakand selle rippuva asjaga mängima. See teind Eevale nii nalja, et ta enam pole tõsiseks saanud jääda ja hakkand naerma. Nii pidand siis ka aseme üles tegema, ja sellepärast teevad tänapäevani naised voodid üles.
Kirja pannud Emilie Poom.
esmaspäev, 5. 05.
Kambja, Vissi k 1985: Koetu viiske pajukoorest. Kui nendega käid, ei jäänu jälgi. Vanapagan ei tea järgi tulla.
pühapäev, 4. 05.
Asundused, Venemaa, Samaara 1898: Noor perenaene valmistas ennast kirikuteele. Astus peegli ette, säädis peas rätiku ilusaste, säädis ka mokad nii, et nad hästi peened välja näitaks. Tahtis juba minema hakata, kui tüdruk küsis: „Mis lõuneks keeta?“ Noorik ei tahtnud omi peeneks säetud mokki rikkuda ja vastas: „Epu süp“. Tüdruk ei saanud aru ja küsis: “Mis lõuneks keeta?” Noorik vastas: „Epu süp.“ Tüdruk ei saanud veelgi aru ja küsis: „Mis lõuneks keeta?“ Noorik vastas: „Toho kurat, hernesuppi!“
laupäev, 3. 05.
Pärnumaa 1930:
Mis on pildil?
Käivad talgud ja digitalgud.
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.583170558457563.1073741829.226814407426515
reede, 2. 05.
Haljala 1896:
Sääsk:
Vend! Vend! Anna verd!
neljapäev, 1. 05. 2014
kolmapäev, 30. 04.
Nõo 1972: Maipäev on noorte tutvus- ja sõpruspäev. Maipäeva eelõhtul tehakse maituld, madalas, tähendab maa peale.
teisipäev, 29. 04.
Häädemeeste, Kabli k 1966: Üks vanamees (vist saarlane – laevaehitaja) rääkinud Kabli külas tüdrukule, kes leibu ahjust välja võtnud: “Kallis laps, viska alati puuhalg ahju, kui sa oled leivad välja võtnud. Kui sul puid ei ole, siis võta kas või sõrmus sõrmest ja viska ahju, et aga ahi tühjaks ei jääks.”
esmaspäev, 28. 04.
Kuusalu, Juminda k 1974: Kui poiss salamahti tüdrukule nõela seelikusappa paneb, siis on nagu kinnitatud temale.
pühapäev, 27. 04.
Torma 1933: Raudne täkk, linane saba?
laupäev, 26. 04.
Neijokõsõ noorõkõsõ
Neio, neio, neiokõsõ, noorõkõsõ,
noorõkõsõ, noorõkõsõ, nõrgakõsõ!
Kui ti käude, kui ti käude tiida müüda,
tiida müüda, tiida müüda, maada müüdä,
pidäge ti, pidäge ti, pihte peossa,
pihte peossa, pihte peossa, vasar käessa!
Tulõ poiss teid, tulõ poiss teid putumaie,
kelm teid kinnis, kelm teid kinnis võtemaie,
lööge talle, lööge talle lõugõ müüda,
koputagõ, koputagõ kulmo müüda!
Et ta õi kuulõ, et ta õi kuulõ kolmõl pääväl,
näe-õi säitsmel, näe-õi säitsmel nädälelgi,
mõista-õi mõnda, mõista-õi mõnda kuuda miil[ta].
Neiokõsõ, neiokõsõ noorõkõsõ,
noorõkõsõ, noorõkõsõ, nõrgakõsõ!
Haan´amaa om, haan´amaa om seni illos,
kuni hain veel, kuni hain veel niitemata.
Seni kaari, seni kaari kaunikõsõ,
kuni paagal, kuni paagal pallamata.
Mar´ämaa om, mar´ämaa om seni illos,
kuni mar´ä'a, kuni mar´ä'a korjamata.
Neiokõsõ, neiokõsõ noorõkõsõ,
noorõkõsõ, noorõkõsõ, nõrgakõsõ!
Neio viil seni, neio viil seni neitsikene,
kuni poisist, kuni poisist putumata,
käsi kallis, käsi kallis kaemata,
salasuu viil, salasuu viil andemata,
naasemiis teid, naasemiis teid naarimaie.
Kirja pannud Voldemar Songi.
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-11276-59837-37972
reede, 25. 04.
Rapla 1930: Pruutpaar ja isamees lonkavad
Kord olnud pruutpaar laulatusel ja mõlemad jalust vigased. Kui nad altari eest ära tulnud, siis nende jalad olla longates öelnud, peigmehel öelnud: „Kahetsen kaupa, kahetsen kaupa!“ Pruudil: „Mis tehtud, see tehtud! Mis tehtud, see tehtud!“
neljapäev, 24. 04.
Viljandi 1948: Pese kasemahlaga, siis ei päevita. Valge nägu oli ilus.
kolmapäev, 23. 04.
Jõhvi, Ohakvere k 1963: Juripäeval läksid vanaeided kõrtsi juure lüpsikuid turbutama. Raudil oli naistel sie muod. Võeti suur tõrs, eitedel vemblad käes ja tegid, nagu oleks võid kokku lööned, ise ütlesid:
„Liigu, liigu, kuorekene,
mine kokku, võikene.“
Kui juhtus mõni mees müöda minema ja tahi vaadata, mis seal tünnis on, pisteti ta ise sinna ja ei lastud enne välja, kui andas eitedele viinaraha. Nii võis juhtuda mitme mehega. Seda tehti niisama nalja pärast, eided tahivad viina saada.
teisipäev, 22. 04.
Saarde 1894: Parem söömata magama minna, kui murega üles tõusta.
esmaspäev, 21. 04.
Helme 1962: Lihavõttepühade ajal kiiguti. Esimene püha ei olnudki kiigupüha, vaid järgmised pühad – need olid siis nalja- ja mängupühad.
pühapäev, 20. 04.
Kadrina 1933: Munade koksimine
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-12271-34402-84567
laupäev, 19. 04.
Harju-Jaani 1889: Lihavõttelaupäeva õhtu sööb meheleminija neiu kanamunatäie soola ära ja heidab magama. Kes üles ärkades temale juua toob, selle saab, kui mees on, omale meheks.
reede, 18. 04.
Häädemeeste 1966: Puid ei tohtivat majja tuua maarjapäeval ja suurel reedel, siis tulevat suvel rästikud majja ja õue, kui seda tehtavat. Paar aastat enne oma surma ta kurtiski, et rästikud olevat igal pool õues. Tema öelnud küll vennale, et ära too suurel reedel puid kööki, aga vend toonud ikka, pole kuuland teda ja nüüd on rästikud õues.
neljapäev, 17. 04.
Otepää, Pohlametsa k 1946: Suure nelläbä hommuku aeti lapsed vara üles. Üteldi, et kes enne päikest üles tuleb, et see korjab väljast puid ja pulke ja laasta, sisse toob põletamises, et see leiab suvel väga pallu linnupesi. Tähendus on see, et lapsed egä hommuku virged oleksid.
kolmapäev, 16. 04.
Kihelkonna, Loona k 1980: Kuusulane on täht kuu lähedal. Aprillikuus läksid suilised kohale. Kui täht on ees, siis peremees otsib sulast, kui kuu on ees, täht järel, siis sulane otsib peremeest.
teisipäev, 15. 04.
Torma 1901: Näed valget liblikat kevadel esiti, siis on vaenuline elu; näed kirju – kirju elu; näed musta – murelik elu; näed kollast – kõige parem elu.
esmaspäev, 14. 04.
Saarde 1933: Künnipäeval tuuakse, salajaselt, taskusse peitetult teise põllult muda ja külitakse seda oma põllule, üteldes: kasva, kasva kaerakene, tõuse tõuviljakene, et saaks saaki saja kordselt, et saaks kasu kümne kordselt. Siis saavad vili oma põllul selle läbi palju suurem kasvama, kui seda naabri põllul.
pühapäev, 13. 04.
Kose, Kose-Uuemõisa 1950: Urbepäeval käisid pajuokstega magajaid peksma. Okstel pidid olema urvad väljas. Lugesid: „Nii pikas kui paju ja ümmargetses kui urb.“
Poisid käisid tüdrukuid peksmas, tüdrukud poisse. Läksid teise peresse kah. Hoobis tundmada kohta es lähä. Kui ma noor olin, siis ike.
laupäev, 12. 04.
Valjala, Uue-Lõve 1935: Pulma naljapilt
http://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=4&module=400&op=3&pid=ERA-14089-44572-08327
reede, 11. 04.
Martna khk, Martna v, Haeska k 1938: Ennemalt, kui taheti rekkaks saada, siis tuli must kass kinni võtta ja pandi kotti. Kotisuule heideti kolmevärvilise lõngaga üheksa sõlme peale, siis mindi temaga kiriku juure, keidi kirikul kolm korda kotiga ümber. Selle järel, kui oli kolm korda keidud, tulnud vanakurat küsima: „Mes sool kotis müüa oo?“ Selle küsimuse tuli vastata, et kotis oo mool valge jänes müüa. Seda kuuldes andnud vanapagan müüjale kohe kotitäie kulda. Oli kuld käes müüjal, siis tuli tääl kohe joosma pista, muidu kui vanakuri sellest aru sai, et täda oo petetud, siis tuli kohe petjad takka ajama. Kui tä kättä sai, siis põlnd kohe nälla, aga kui jooksja oli üle kolme tee risti jõudnud, siis ei olnud tääl hädä kedagi.
neljapäev, 10. 04.
Võnnu, Ahja v 1931:
Lastehirmutisi
- sant võtt är’, and obesesitta süvvä!
- mustlane tule!
- näks, vesinäkk kaevus
- tsudsu – kaevus
- külmäpoiss. Kuule, külmäpoiss klopp! (talvel)
- juut’ viise är’!
- setu tule!
- ussi omma hernen!
kolmapäev, 9. 04.
Rapla, Rapla v, Kaldamäe k 1928: Kui keegi pimedas veel töötab, siis öeldakse: „Sa teenid tondile tubakaraha.“
teisipäev, 8. 04.
Simuna, Avanduse v 1950: Metsas old töömies – ta ise rääkis oma suuga, kas see tõsi on või mitte – õhtul teind tuld ja õhand: „Oleks üks naisterahvas siin!“ Ja tulndki üks saksa riides naisterahvas metsast tema juurde: „Eks tee siis, mis sa tahad.“ See old julge mees ja krabistand ikka teise ära. Siis see aldjas öeld: „Mine võta sealt kivi alt oma palk!“ ja kadund ära. Aga seal kivi all oli 300 õberubla. Mees pärast joond kõrtsis raha maha.
esmaspäev, 7. 04.
Tallinn 2007:
Kaks sadisti söövad restoranis lõunat.
Vanem viskab nooremale tassi kuuma kohvi näkku ja ütleb: „Head leili!“ Noorem torkab vanemal sadistil viimase silma välja ja ütleb: „Head ööd!“
*
Hull pani maja põlema. Loomulikult tuli kohale tuletõrje, politsei ja uudishimulik rahvas. Hull ronis katusele ja karjus: „Tuld ei aidanud keegi teha, aga sooja ronivad kõik!“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007)
pühapäev, 6. 04.
Haljala 1893: Tüvi ülevalpool, latv allpool?
laupäev, 5. 04.
Lihula 1933: Harilikult laupäeval alustatakse tööd. Siis veel teisipäe ja neljapäe.
reede, 4. 04.
Halliste, Abja v 1931: Kui kivi jala pääle kukkub, kas mõnesuguse töö juures ehk muidu, siis olla varsi pulmi saada.
neljapäev, 3. 04.
Juuru, Kaiu v 1914:
Tuleb see vanapoisi õhtukene,
vilets aga videvikukene.
Kus läen mina aga magama?
Iga üks läks omaga,
iga kaas läks kaasaga.
Isa läks minu aga emaga,
vend läks noore noorikuga,
tiupois läks tüdrukuga,
õde läks õee mehega.
Aga kellega läen mina vaene,
ma läen nuttes nurga poole.
Õrisesid ääre lauad,
porisesid põhja lauad,
kõik oli külm ja kole mul.
Keersin selja – leidsin seina,
keersin külje – leidsin külma.
Tahtsin kerbuga kõnelda,
lutikaga lusti lüüa.
Kerp oli kõrk – ei kõnelend,
lutik oli laisk, ei löönud lusti,
täi ei pand mind tähele.
Naabri taadil ilus tütar,
minu meelest nii kui totar,
siiski tema meeldis minule.
Taat teind tütril sarvist soku,
ja ost tuale tubli luku,
et võis hoida hoolsaste.
Taat pani taba ukse ette,
et ma ei saaks tütart kätte.
Vanaks aga mooriks ta vandusin.
Siis mina väga vihastasin,
papa üle ennast pahandasin,
läksin aga lakka magama.
Ennem mina mängin mätastega,
kargan kivi küngastega
ennem, kui nende neidudega.
Laulnud Prits (30.a), kirja pannud Ruuben Kõhelik ja Eduard Viidakas.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=2&module=400&op=3&pid=ERA-13065-37138-58691
kolmapäev, 2. 04.
Muhu, Pädaste k 1928: Inimese kusi ja pihlakoore vesi on kõige parem haava rohi.
teisipäev, 1. 04.
Anseküla, Tehumardi k 1928: Kevadel kui kari esimist kord välja aeti, siis pandi lauda ukse alla kase- või pihlavits, see vits pandi ukse kohta katusse räästa selleks tähenduseks, et loomad kodukohast karjamaal kaugele ei läheks.
esmaspäev, 31. 03.
Saarde 1932: Esmaspäeval ei tohi valetada, siis valetavad kõik selle nädali.
pühapäev, 30. 03.
Saarde, Tali v 1923:
Kiik
http://kivike.kirmus.ee/index.php?oid=1&module=400&op=3&pid=ERA-14070-34405-53784
laupäev, 29. 03.
Helme, Riidaja k 1974:
Armukakk. Oma karvu igast kandist võtat ja panet pätsiku sisse ja panet ahju, tagumik ahjuukse poole ja läbi reite panet. Ja ise lausud järgmised sõnad:
Ahju, ahju, armukarask,
läbi reite rõõmu karask.
või
Ahju, ahju, armukarask,
läbi reite rõõmurõõsk.
reede, 28. 03.
Hageri, Mõnuste k 1990: Soolatüükad võttis ära kui kuupaistel (vana kuu pidi olema ja reede õhtul) kartuliga hõõruda, siis viskad kartuli üle vasaku õla kuu poole. See oli ka vana kuuga ja reede õhtul, et iga soolatüüka peale punase lõngaga üheksa sõlme. Viid tuule järgi põhja poole, matad lõnga kivi alla. Tagasi tulles ei tohi tagasi vaadata. Minija linnas usub ja teeb ka sedasi, rääkis korra. Lehma tissidelt võeti sama moodi ära, aitas alati.
neljapäev, 27. 03.
Kodavere, Torila k 1947:
Minu vanemate vanemad teadsid kõnelda, ja see on õige ka. See on niisukene asi, et mispärast võtavad inimesed voki nöörid maha, kui magama lähävad? Sest vanasti on kardetud seda, et ehaema tuleb ööse ketrama – öösi, neljaba õhtu. On nähtud – seda kõnelesid minu vanemad – et vokk käib ja ratas sohab ringi kuu valgel, aga inimest juures ei ole. Ja kes on julge inimene olnud, see kahmab voki nööridest kinni ja ütleb, et „jõud mulle!“ Siis tuleb temal nii palju jõudu, kui ta tööd teeb, et paremat ei ole vaja. Nii suurt jõudu saab see inimene.
kolmapäev, 26. 03.
Tartu < Tallinn 1927: Kolm vanatüdrukut heitnud õhtul magama. Ühel olnud suu allapoole viltu, teisel pahemale, kolmandal paremale. Üks ütelnud läbi hambutu suu: „Puhu tuli ära!“ Teine vastand: „Puhu ise!“ Viimaks üks hakand puhkuma. Pole saand kistutada: puhkund allapoole. Teine hakkand üritama. Pole ka saand: puhkund taas vasemale. Kolmas puhkund paremale. Viimaks kutsund kojamehe. See ütlend: „No mis see on!“ Ja korraga puhkund tule ära.
teisipäev, 25. 03.
Kullamaa, Oomküla 1935: Kas te seda kuntsi teate, et peale maarjapäeva ei tohi änam tuld tuppa võtta, et see tuli küpsetab rukkiorase ära ja see tuli, mis läbi akna paistab – nigu setumees küpsetab heeringat.
esmaspäev, 24. 03.
Siber, Omski oblast, Zolotaja Niva k 1995:
Vanamees mullan,
kasukas tal kullan.
Kes kasukat sellest võtma hakkab,
see kibedasti nutma hakkab?
pühapäev, 23. 03.
Kursi 1888: Kui sina teed käid, siis mine ikka senna öömajale, kus õue pühitud on – senna peab lahkeste vasto võetud saama.
laupäev, 22. 03.
Väike-Maarja 1931: Minu ema õde reakis, et minu ämm (vanaema) reakind. Vanasti viheldud alati laupäe õhta. Üks teenijatüdruk läind lõppude lõpust vihtlema, õhtu ilja. Oli tuld üks all’ vanamees talle appi pesema, plekktekliga kann old käes. Küsind: „Kas tahad mind appi?“ Tüdruk öeld: „Olengi iljaks jäänd, olge ead.“ Vanamees loputanud tüdruku üleni ära. Tüdruk old omiku ruske lojus, loomakarv old peal. Vanamees öeld lõpuks veel: „Laupäeva õhta pesed verega ja pühapäeva õhta rõõsa piimaga (laupäeva õhta on nii püha, pead pühapäeva õhta pesema). Vanamees oli algjas, kodualgjas, ega ta muidu inimeste ulgas uida.
reede, 21. 03.
Vändra 1967: Kui talve ilmad väga muutlikud ja ka kevad pole parem, siis enne tulevad talve püsivaid ilmu ei saa.
neljapäev, 20. 03.
Viljandi 1950: Keha, ära värise, varsti tuleb kevade.
kolmapäev, 19. 03.
Mustjala 1937:
Eategu saab kurjaga tasutud
Kord juhtus ühel peremehel koer vanaks jääma ja ta ei vöind oma peremeest mitte änam niipalju teenida, et ta oleks omale igapäävast toitu vöind saada. Ühel pühapää uomikul ütles peremees oma naisele: „Uome lööme oma vana koira maha, sest noor on meitel juba ka ja nad raidavad meitel kahekeste väga palju toitusid ära!“
Naisterahvas on ikka änamalt jault aledama südamega, naine akas veel koirale mönda elupääva juure paluma. Mees täitis naise palve.
Koirale olid nüid pahad päävad: ta mötles, millega oma elupäävi kergemaks teha. Pea tuli ta ea nöu peale ja läks metsa vana undi juure nöu küsima. Unt ütles: „Selles asjas vöin mina sulle abiks olla, aga sa ei pea mind mitte ära unustama! Uome tulevad sinu peremees ja perenaine einamaale ja vötavad oma veikese aastase lapse kaasa. Sina ole selle lapse juures pöösa ääres pikali maas ja mina tulen metsast ja viin selle lapse ära. Sina aga jookse minu järge ja püüa teda minu kääst ära vötta. Kui ma juba küllalt kaugel olen, siis jätan ma ta sinu kätte ja sina vii oma peremehele.“
Nönda ka köik sündis järgmisel pääval. Vanematel oli lapse üle liiga suur rööm ja nad lubasid vanale koirale armuleiba anda. Mees andis kohe naisele kange käsu, et see pidi minema kojuse koirale putru keetma, sest koira ambad olid juba suust ära ja ta ei saand köva toidust osa.
Koiral oli nüid väga ea elada, aga undi eategu veel tasumata. Unt tuli ka ühel öösel oma tasu koira kääst kätte saama: tahtis paar köige paremat lammast. Koer seletas, et tal olevat paergast seda raske teha, aga lubas teisel pääval talle lambad vötta. Pääval aga rääkis koer oma peremehele köik ära.
Teise pääva öhtul läks peremees lambalauta ja vöttis suure kali kätte. Kui unt tuli ja lammast tahtis ära viia, siis peksis peremees unti kaliga niikaua, kui tal veel vähe ingegi sees oli. Unt läks ära ja mötles nüid ainult tasumise pääle.
Nüid olid koira elupäävad jälle raskemaks läind, sest unt kutsus ühel pääval koira oma juure ja ütles: „Äi nüid aita sul muu nöu änam, kui et pead oma verega ennast lunastama.“
Koer läks koju ja oli väga rasketes mötetes.
Sääl tuli vana vigane kolme jalaga kass ta juure ja küsis, ehk vöiks ta sellele kuidagi abiks olla. Koer vöttis kassi soovi vastu ja nad läksid teele. Undil oli aga metsas ka juba abimehi, nimelt metssiga ja rebane. Koer tuli ees ja kass tuli lonkades taga järele. Kui unt ja tema nöulised neid nägivad tulevat, siis arvasivad nad, et see tagumine loom ühetasast lugu kiva maast üles vötab ja saba tal möögaks seatud. Unt pögenes oma nöulistega ära: unt pögenes pöösa taha, metssiga läks pöösa ja rebane ülese puu otsa.
Kass nägi metssea körvu pöösas natuke kiputavat, mötles iire olevat ja sööstas oma saagi kallale.
Metssiga oli ennegi juba irmu täis ja sellest kohkus ta veel enam. Ta andis jalgadele joont juure ja pögenes metsa. Kui unt ja rebane seda nägid, pögenesid nad ka ära.
Nii jäid kass ja koer üsna üksi. Läksivad jälle rahulikult koju tagasi ja nüid ei pruukind koer änam oma vainlast karta ja vöis rahulikult elada oma otsani.
teisipäev, 18. 03.
Viru-Jaagupi 1970: „Aja taga nagu igapäevast leiba“. Seda üteldi ennem mõne hädast tarvismineva asja kohta, mida raske leida.
esmaspäev, 17. 03.
Rõuge 1890: Ku käärdlepäävä (kuupäivä ei tiia) lummõ satas, sõs saa suvõl pallün kärbläisi.
pühapäev, 16. 03.
Ellamaa k (Nissi) 2007:
Tšuksi sõber on sõjaväelane ja jahimees. Tšuksi küsib talt, kas sa 5 km. jaksad joosta? Sõber mõtleb, et sõjaväes käinud jaksab küll. Lähevad siis 5 km. ja jõuavad Põhja-Jäämere juurde ja näevad, et jääkaru magab eemal. Sõber tõstab püssi, aga Tšuksi ütleb sosinal, ära lase. Läheb siis karu juurde ja virutab vastu teda ning pistab jooksu. Sõber ei saa alguses midagi aru, aga jookseb järgi. 1 km. pärast jääb sõber seisma ja mõtleb, mida ma jooksen, mul on ju püss. Pöörab ümber ja laseb karu maha. Tšuksi tuleb vihasena tagasi ja käratab sõbra peale, nüüd tassid ise seda karu 4 km. seljas!!!!!!!!!!!!!!!!
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007)
laupäev, 15. 03.
Äksi 1962: Tige härg [unes] tähendab tigedat inimest. Olin talus teenija ja seal ma ühel öösel nägin unes, et tige härg kippus mulle kallale. Jooksin tema eest, mis suutsin ja pääsesin lõpuks ära. Hiljem tuli mul juhtum, kus küll sõnade ja tegudega kallale kiputi. Ma pääsesin siiski terve nahaga.
reede, 14. 03.
Rõngu 1891: Vene keelt kui vett, saksa keelt kui savi, aga armas maakeel
avita.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=2&module=400&op=3&pid=ERA-11276-63521-72628
neljapäev, 13. 03.
Ambla 1930: Mis täna juhtub minule, võib homme tulla sinule.
kolmapäev, 12. 03.
Pühalepa 1940:
Eeskujulik iluduse salv
Võta 6 naela valget vaha, 4 loodi valaskala rasva, niisama palju mandliõli, 1/2 loodi kampust ja 6 naela Ungari vett, pane see kõik kindla riistaga väikese sütetule peale, lase pikkamisi sulada, liiguta seda aga hõbelusikaga nii kaua, kuni ta kõvaks hakkab minema; hästi segamine, siis on ta valmis. Kui selle salviga pesta, teeb ihu hästi puhtaks ja valgeks, nagu alabastri, niihästi näo kui ka käed
teisipäev, 11. 03.
Audru 1979: Ütlusele „Ära tee!“ oli vastus: „Härra tee läks mõisa õue“, või „Härra Tee ja proua Kohvi sõitsid läbi kummilohvi.“
esmaspäev, 10. 03.
Hanila, Virtsu 1897: Virtsu mees rääkinud teiste töömeestele Tallinnas, et tal olla suur armastus naese vastu. Kevade, kui ta Tallinna töösse tulnud, läinud veel Koluvere maa seest ööseks koju naese juure magama. Aga kui kaugemale saanud, siis ei olla enam läinud.
pühapäev, 9. 03.
Paistu 1889: Mõista ära mõllerpuu, tää ära tällerpuu, mitu kirja pihlapuul, sada kirja pihlapuul?
laupäev, 8. 03.
Häädemeeste 1951: Kui ilus naine on, vaata naise pääl – põle supil piima tarviski.
reede, 7. 03.
Tartu-Maarja, Kavastu v 1932:
Kuningal olnd kolm poega. Ta ütelnud poegadele: „Kis teist kõige unisem ja laisem on, sellele annan riigi valitsemise.“
Kõige vanem poeg ütelnud: „Mina magan küll easte, aga kui üitakse, siis ärkan ülesse.“
Keskmine poeg ütelnd: „Mina magan nii easte, et kui ma voodist põrandale kukun, siis ma ei ärka ka üles.“
Noorem poeg ütelnud: „Mina magan nii raskesti, kui mul jalad tules põlevad, siis ma ka ei ärka.“
Aga kuningas ütelnud siis: „Vanem poeg jääb ikka riigi valitsejaks; kui ta üidmise peale üles ärkab, siis oskab ta ka riiki valitseda...“
neljapäev, 6. 03.
Simuna, Rahkla k 1938: Vanasti olnud taevas hästi madalal ja lapsed torkinud taevasse sõrmedega auke ja nii tekkisid tähed. Kord lõiganud rätsep suure auke taevasse, neist said päike ja kuu.
kolmapäev, 5. 03.
Reigi 1939: Tuhkapääva õhtu kahte piirgu pekseti vastamisi ja üiti: „Tiss-tass-tuss toast välja!“ Sedasi pekseti laiskust välja.
teisipäev, 4. 03.
Viru-Nigula, Mahu k 2011:
Liulaskmine on ikka. Noh ja hernesupi söömine ja. Nööbivurri oleme teinud. Ma ei mäleta, kes siin oli, kes lasi kellele pikkadesse juustesse selle nööbivurri. Oi sa…, siis me lubasime küll, et mitte üht vurri enam ei tee. Et lapsed kogemata, teine laps mööda ja kohe – keris tead niimoodi, et – lõika või kiilikaks, niivõrd keris juuksed sinna vahele...
Saite ikka lahti?
Ja saime lahti jaa …
---
Ma ikka muretsen vastlapäeval vastlakuklid. Ega ei olegi kodus – tavaliselt ta on kuskil – kas nädala sees see vastlapäev või kuidas ta satub, eks, et polegi siin kodus aega seda tähistada.
---
Ühel aastal küll oli – korjasid lapsed oma pisikesed pudinad kokku ja siis veel L., noorema tütre mehe vanaisal oli hobune Mahus, siis nad käisid ühel nädalavahetusel vastlasõitu tegemas siis hobusega. Pandi regi taha, siis hobune siis tasakesi siis sõidutas neid väikseid lapsi. Et lapsed pold hobusega sõita saanudki, ei teagi, mis on hobusega saanisõit, eks! Siis tehti nagu selline asi.
Salvestanud Terje Puistaja. Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2014 Terje Puistaja pälvis preemia Virumaal Mahu külas tehtud perepärimuslike intervjuude eest.
esmaspäev, 3. 03.
Tartu 2013:
Sõja-aastatel kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa. -- Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus KNKL – Keila Noorte Kaitseliit. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid ja ohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid.
Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „Keila mäe poiste“ peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis.
Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril spordiühing „Tungal“, mis andis välja oma ajakirja „Tuluke“ . Formaat: koolivihust välja tõmmatud 2 lehepaari, st. 4 lk. Sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata „järjejutt“: hästi põnev sõja- või seikluslugu.
Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele.
Kirja pannud Hillar Palamets, lastemängude kogumisvõistluse kaastööst 2013. Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2014 Hillar Palamets pälvis preemia pikaaegse ning järjepideva kogumistöö eest aastail 1991–2013.
pühapäev, 2. 03.
Helme, Koorküla 1893:
Õhtu tuli meie maile,
ämärik lät´s muile maile.
Õhtu tuli õuessagi,
hoole hoidjas, mure matjas,
õhtu pani hoole usse pääle,
mure musta parre pääle,
vaeva valge varva pääle.
Tõusi hommukult ülesse:
võti hoolta hoolitsede,
muret musta meelitede,
vaeva valget vaigistede.
laupäev, 1. 03. 2014
Piletid juhtuvad niiviisi, et mees ja naine, täiesti võõrad inimesed, satuvad ühte kupeesse. Juba mitu tundi sõidetud, aga ikka veel pole ainsatki sõna vahetatud. Nii on imelik, ebaviisakaski. Lõpuks, enne magamaminekut otsustab mees ometigi vaikuse purustada ja küsib naiselt: „Kas te Rigolettot olete näinud?“ „Ei ole näinud ega tahagi näha. Aga kui te näitama hakkate, siis karjun appi!“ tuleb hüsteeriline vastus.
nov. 1979
Prof. A. Ratassepp
*
Õpetaja: „Juku, sul on suu lahti!“
Juku: „Jah, ma tean, ma ju ise tegin!“
jaan. 80
*
Keegi mandrimees juhtus ühes Saare peres öömajale jääma. Väljakäiku talle ära ei näidatud, laste käest ka ei kõlvanud uurima minna, küsis siis pereema käest, et kus teil see hea koht on. Perenaine kärmas vastama: „Eks ikka samas kohas kus mandri naistelgi.“
4. XI 78
*
Lühim anekdoot: „Kommunism“.
Pikim anekdoot: „Tee kommunismile“.
okt. 1981
*
Hiina toitlustusminister olla Dai Näm Näm.
okt. 1981
*
Miilits seisab sillal ja vaatab vette. Sõber läheb mööda ja küsib, et mida miilitsamees seal nii hoolega uurib. Miilits vastab: „Näe, viskasin telliskivi vette, aga ringid tulevad ikkagi ümmargused…“
okt. 83
Kogunud Ado Seire. Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2014 Ado Seire pälvis preemia Järvamaa Peetri kihelkonna kohalooliste intervjuude ja nõukogudeaegsete anekdootide kogu eest.
reede, 28. 02.
Presidendi rahvaluule kogumispreemiad 2014 ja kodu-teemaline kogumisvõistlus!http://goo.gl/qok3Ak
Helme 1888:
Kust me tunnemi oma kodu
küla kümnenda seasta,
valla viie vahelta?
Kuldarist om kua pääle,
hõperist om õvve pääle,
sannaharjan saareristi.
Kuast tõusi kuldasuitsu,
tareharjast haljast suitsu,
õvve päälta hõpesuitsu.
Kuan kulda keedeti,
taren vaske valati,
õvven hõpet hõeruti,
sannan raha sangati.
Heledest sääl ikva latse,
koledest sääl haukva koera,
käbevest sääl käiva näiu.
Säält ep ma tunsi oma kodu,
oma kodu, oma kulla,
oma maja, oma marja.
Kirja pannud Gustav Habicht.
neljapäev, 27. 02.
Laiuse 1888:
Et kuri koer kallale ei tuleks:
„Koer isane, koer emane,
koer lihane, koer labane,
söö saba, näri naba,
takud-villad suus,
mine tuppa, laku perenaese kätt.“
Muidugi aitab see salm siis, kui koer nii palju aega annab, et salmi lugeda saab, sest siis ta kallaletulija polegi.
kolmapäev, 26. 02.
Kaarma, Tahula k 1946: Kuidas sõber mulle, nõnda ma sõbrale.
teisipäev, 25. 02.
Nissi, Odulemma k 1930: Kui kartuleid küpsetati, siis üks jäi ikka vähemaks, seda ei leitud ilmaski. Öeldi, et leelaps on selle ära söönd. Ega seda otsitudki tuhast, oli see siis veel seal või ei old.
esmaspäev, 24. 02.
Martna, Männiku k 2012:
Lennuväelased elasidki siin. Kui seda baasi tehti 1939. Siin on nende kurilka, siinsamas, näete. See on venelaste vana kurilka, suitsetamiskoht.
Need sälgud mändade sees, kus need lauad on pandud, on 39.-st saadik. Ja kusjuures, tuleb välja, et olid nii ontlikud mehed, et Eesti Vabariigi lipp seisis terve selle aja riidekirstus ja siiamaani on mul alles.
Originaallipp, esimese Eesti Vabariigi aegne, mitte keegi ei olnud seda pihta pannud. Tuleb välja, et vist lennuväelane oli natuke haritum kui see päris soldat. Et ikka päris rüüstama ei hakanud. Sellepärast et vanast riidekirstust tuli, jah, see vana lipp välja veel.
pühapäev, 23. 02.
Mihkli 1888: Madisepäeva laupäeva õhtul. Sel päeval oli pruugiks õhtul tuleta magama minna, mis kärblaste sigidust pidi takistama.
laupäev, 22. 02.
Jämaja 1928: Kui uus lamp esimest kord põlema pannakse, siis tuleb naerda – siis olla lambil valge tuli.
reede, 21. 02.
Kose 1958: Meie pool inimesed tarvitavad hüvastijätuks järgmisi sõnu: nooremad „Head nägemist!“, vanemad aga „Jumalaga!“. Reisile-teekonnale minejale aga soovitakse „Head reisi!“ ja „Head teed!“
neljapäev, 20. 02.
Nissi 1940: Kui soovitakse mingi soovi täideminekut, hakatakse kellegi väikesest sõrmest kinni ja küsitakse: „Üks, kaks, kolm – taevas või maa?“ Kui mõlemad ütlevad korraga sama sõna, täitub soov, ütleb teine teise sõna, ei täitu soov.
kolmapäev, 19. 02.
Kose 1958: Meie pool inimesed tarvitavad hüvastijätuks järgmisi sõnu: nooremad „Head nägemist!“, vanemad aga „Jumalaga!“. Reisile-teekonnale minejale aga soovitakse „Head reisi!“ ja „Head teed!“
teisipäev, 18. 02.
Ambla 1935:
Lambamäng
Tõmmatakse kaks piiri, mis on üksteisest kaunis kaugel. Üks mängija on hunt, teine peremees ja ülejäänud on lambad. Lambad lähevad ühe piiri taha, kuna teine piir jääb tühjaks. Peremees ja hunt on piiride keskel. Peremees hüüab: „Lambad, lambad, tulge koju.“ Lambad vastavad: „Ei saa tulla, hunt on ees.“ Siis hüüab peremees veel endised sõnad ja lambad hakkavad jooksma teise piiri taha. Hunt aga katsub neid tabada. Keda hunt käega külge puudutab, see on ka hunt ja aitab järgmisel korral teisi lambaid püüda. Nii mängitakse, kuni kõik on hundid. See, kes on viimane lammas jooksmas, seda nimetatakse „lammaste ülemaks“.
http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1480
esmaspäev, 17. 02.
Tartu 1935:
Õngitsemine
Mäng, millega saab rõõmustada väikseid lapsi, nn. „Õngitsemine.“ Väike laps tavaliselt on sängis või laual, vanem õde või vend ehk koguni isa-ema on sängi või laua all, kaasas patsak vanu ajalehti ja käärid. Laps laseb nööri laua või sängi alla, mis on varustatud haak- ehk pleetnõelaga, kuhu siis „veevaim“ paneb kalu otsa, mis ta paberist lõikab. Kui kalad on otsas, siis veevaim tõmbab natuke nöörist – see on nagu kala päris-püügil näkkaks – ja kalur tõmbab õnge välja, kus on kas üks, kaks või koguni kümme kala otsas, nii kuidas veevaimu tuju.
pühapäev, 16. 02.
Noarootsi 1927: Mees marsib kodu ehk külas, malakas vangub alati õlal?
laupäev, 15. 02.
Anna 1956: Sool on nii suur arstirohi, et see on suur patt, kui tera soola ilmaasjata raisku läheb või maha kukub.
reede, 14. 02.
Otepää, Nuustaku vene kool 1903:
neljapäev, 13. 02.
Valjala 1973: Kes magab silmad lahti, rahvas ütleb selle kohta nii: sa magad nagu jänes silmad lahti.
kolmapäev, 12. 02.
Tartu 2006: Millist teed ei saa juua? Raudteed.
teisipäev, 11. 02.
Karuse, Torgu k 1931: Kuiv kuuseoks, okkad küljest ära, löö naelaga seina külgi otsapidi. Kui tuleb kuiva ilma, kooldub üles; kui vihma tuleb, läheb seina ligi. Pane veel sirklepuu juure, siis oogi ilmaklaas valmis.
esmaspäev, 10. 02.
Halliste 1894: Sööjal ei tohi silma vaadata, isiäranis lapsel, siis saab sellest kuri inimene.
pühapäev, 9. 02.
Saarde 1938: Luuvalupäeva peetud vanal ajal Saardes ikka 9. veebruaril, nüüd seda päeva enam ei peeta. Sellel päeval ei ole tohtinud jooksta, hüpata ega tantsida, siis saavad sellel aastal kõik luud ja liikmed valutama.
laupäev, 8. 02.
Torma 1929: Torma kihelkonnas käisid veel u. 15 a. eest mehed ja naised ühtlasi saunas. Eriti mõisates oli see tavalist. Kui mõni naine ei julgend minna, siis öeldi: vat kus eblakas! Häbi ei tunt.
reede, 7. 02.
Kodavere, Alatskivi v 1887:
Piilelime, kuulelime,
taga selja seisatame:
kas meid hulka õigatakse,
kas meid tantsma tarvitakse?
Kui meid hulka ei õigata
ega tantsma tarvitada,
siis lähme meie lendelema.
Paneme siärised sõbessa,
põlled peale purjudesta,
lendame üle kõlme metsa:
üks oo kulla kuusemetsa,
tõene metsa kaskemetsa,
kõlmas metsa õõnapuulla.
Siäme üles näiu linna,
kudume kume keriku,
siäme linna linnukesta,
linna torni tuomikusta,
linna valli vasterasta,
alev anisulesta.
Müüda kääsid mehed nuored,
kaadu kaabame’ sulased,
imestelid, mõestatelid:
„Kessi tehnu selle linna,
kudunud kume keriku?“
Mina kuulin, vasta kostin:
„Sii linna tütarde tehtud,
valli näädude ehitud.
Tulga sisse, võtka siidi,
minga välla, võtka värvi,
tüterid sinikivida,
poosid puulisuapaida,
nuored näädud nugasida,
naised tanunarmaida,
mehed kallid kuabusida!“
neljapäev, 6. 02.
Kihelkonna 2013: Kivi Villu köögist käis piir läbi – kui Villu oli köökis, siis oli Kihelkonna mees, kui oli magamistoas, siis oli „vant“.
kolmapäev, 5. 02.
Simuna 1929: Kui noort kuud näed esimest korda „täie kätega“ ja paremalt poolt, siis see kuu on õnnelik.
teisipäev, 4. 02.
Karja, 1938: Kes ei lähe teise eest ära sellele öeldakse „Kas sul hobuse õigus on?“ See tähendab, et hobusel on õigus kesk teed olla ja käia ega pole tal tarvis inimesele teed anda.
esmaspäev, 3. 02.
Tapa 1937: Kaks tüdrukut ei tohi korraga vaadata peeglisse, sest siis hakkab neid armastama üks ja sama noormees, mis võib riiu majja tuua.
pühapäev, 2. 02.
Kaarma 1894: Küünlapäeval tehakse üks õlest inimene ning viiakse metsa – siis lähevad kõik õnnetused sel aastal metsa.
laupäev, 1. 02.
Peetri 1911:
Lähme hellad, käime kullad,
lähme hellad hiisi mööda
käime kullad kuusi mööda,
salaja mööda saluda.
Seda teeda tipulista,
maad aga maksakarvalista,
kus olid enne orjad käinud,
orjad käinud, härjad läinud.
Hulk siit läinud uhke'eida,
riit siit läinud rikka'aida,
pailu läind peretütterida.
Ei need teind teel iluda,
teel iluda, maal mõruda,
metsa kõrgepuul kõmada.
Meie aga kaksi vaesta lasta,
lähme seda teeda mööda.
Meie teeme teel iluda,
teel iluda, maal mõruda,
metsa kõrgepuul kõrruda.
reede, 31. 01.
Rapla, Raikküla v 1898: Korra kolinud ühed rahvas endid teise kohta. Olnud palgatud hobune, pandud ka hea koorm peale: üks kalja-astjas jalgega, virutiseküna enese jalgega, kerilauad, aspled, vasikajoodu-kapp, seaküna, kaks pada – pisike suure sees, pajakook, sõnnikuhark, sitakabli raudkonksuga. Olnud kõik peal, siis naine toonud veel visple ja kaks kurikat ja pudrunuia, pand veel koorma peale. Ütelnud ise: „Eks nüüd koorm läheb liiaks!“ Mees aga ütelnud hobuse peremehele: „Pole viga. Kui on liig, küll siis mina isi ja minu naene ja minu poeg Pritset lükkame kõik takka!“
neljapäev, 30. 01.
Kodavere Vana Kannel – http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=49
Alatskivi v 1879:
Ei ma tunne olla tummi,
ei salli ma elada salaje,
ei viitsi käia vihane –
tummid meilta tuubitakse,
sandid meilta saadetakse.
Vesi meil käigo vihane,
tuli meila olgo tummi,
sammeli sala elago.
Väljaannet „Kodavere regilaulud“ (Vana Kannel XI) esitletakse tänasel Akadeemilises Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul.
kolmapäev, 29. 01.
Viljandi 1895:
Sõnad, kelle järele lapsed eneste keskelt mängumopsi valivad:
Üksi püksi, kaksi raksi,
ede Annus, kukekannus,
odraokas, linnu nokas,
kadekops, mängumops.
Kelle pääle viimane sõna „mops“ langeb, peab mängu keskele, kinni püüdjaks, j.n.e. jääma.
teisipäev, 28. 01.
Mihkli, Veltsa k 1892: Ahnus ajab auku, kerge meel keldrisse.
esmaspäev, 27. 01.
Viljandi 1989: „Ega iga päev pole pühapäev,“ ütles Juku, kui oli jälle sisse maganud.
pühapäev, 26. 01.
Kanepi, Kellä k 1924: Noore kuu uni (unenägu) tuleb ruttu kätte. Unenägu laupäeva öösel vastu pühapäeva tuleb veel samal päeval kätte, s.o. pühapäeval. Vanakuu uni tuleb veel mõnikord mitme aasta pärast kätte.
laupäev, 25. 01.
Saarde, Jäärja k 1894: Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.
reede, 24. 01.
Hageri, Salutaguse m 1928:
Hiidlaste anekdoot
Hiidlased isekeskis. Madise-nimelisele mehele öeldud: „Madis, eks sa vilista ka.“
„Ma ei oska.“
„Aga kuule, Madis, su tütar on ülekäte läind!“
„Kumb?“
„Mõlemad!“
Madis vilistand üllatuse tõttu pika joru.
neljapäev, 23. 01.
Halliste, Abja v 1938:
Pool-hiirt
Abja valla Perakülas asub uhke ja tore suur-talu, mida hüütakse Suure-Losuks. Kuid see talu on sattunud viimasel ajal suurte raskuste sisse millegipärast, nii et noor peremees Märt Hiir oli sunnitud umbes kolmandik osa talu krundist ära müüma, lootes, et olukord muutuks. Selle talust müüdud osa omandas keegi Kassi nimeline isik.
Nüüd hüütakse Abjas Suure-Losu peremeest pool-hiireks, sest Kass olla teise poole ära söönud.
Märkmeid: Jutustanud Jaan Kuuse Abja vallast.
kolmapäev, 22. 01.
Audru, Kõima k 1964: Kui hobuseraua leiad ja raua kõverik oma poole, siis on rahakoti suu kinni, raha jääb endale; kui on väljapoole, jookseb raha kotist välja.
teisipäev, 21. 01.
Haljala 1937: Parem soojas surra kui külmas elada.
esmaspäev, 20. 01.
Võru 2004: „Varsti on mul juba kolmkümmend kassi ja kõigil mu peigmeeste nimed“ kelgib neiu.
pühapäev, 19. 01.
Tarvastu 1903: Neljanurgaline valget täis?
laupäev, 18. 01.
Koeru, Rakke 1938:
Keiser otsib pruuti
Ennemuiste keisrid käind külas. Üks keiser otsind endale pruuti, otsis muidugi ilusat ja kui oleks mõnda näind siis oleks kohe võtt enesele naiseks. Rahvas olid kõik uudishimulikud ja tahtsid keisrit näha saada. Kõige rohkem uudishimulikud olid naisterahvad ja veel tüdrukud. Kolm tüdrukut old kõige agaramad ja läind kohe rahvast läbi keisri ette keisrit vaatama. Keiser vaadand neid ja pand neile kolm küsimist ette. Küsind nii: „Ma panen teile kolm küsimist ette. Selle võtan teist omale naiseks, kes need küsimised ära vastab.“
Esiti jäänd kõik tüdrukud mõtlema.
„Kolm küsimist ma pane ette – mis sügavam on merest ja veest ja mis pikem on veel pikast teest ja kolmas mis sarve häälest heledam?“
Siis neiud jäivad mõtlema ja noorem vastas korraga: „Eks põrgu ole sügavam merest ja veest ja armastus on pikem pikast teest ja pikne sarve häälest heledam!“
Siis vastas keiser nendele: „See noorem võtan omale.“
Nii sai siis noorem pruudiks kua ja teised jäivad järele. Sest noorem oli agaram ja targem neist.
reede, 17. 01.
Pärnu-Jaagupi 1985: Tõnisepäev on talve keskpaiga tähistaja, siis keerab karu teise külje või hakkab teist käppa imema.
neljapäev, 16. 01.
Haljala 1937: Parem soojas surra kui külmas elada.
kolmapäev, 15. 01.
Emmaste, Ulja k 1921: Juhan Maaker, Torupilli Jussi labajalg.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?pid=ERA-13325-54327-58272&module=400&op=5
Ilmunud on Krista Sildoja raamat „Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale. August Pulsti mälestusi“ (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, koostöös Eesti Rahvaluule Arhiivi, Tori Muuseumi ning Hiiumaa Muuseumiga). Teoses kirjeldatakse August Pulsti tegemisi ja meenututakse 20. sajandi esimese poole külamuusikuid. Et aimu saada sellest, kuidas rahvamuusika kõlas, on raamatu vahel plaat ERA helisalvestustega, raamatus olevad QR-koodid avavad originaalhelisalvestused Kirjandusmuuseumi failirepositooriumis Kivike (kivike.kirmus.ee).
teisipäev, 14. 01.
Torma 1964: Kaks korda kolida on sama, mis üks kord põleda. Meenutatud 3. VI 1964 (Rein Koppel). Vanasõna tõenäoliselt Tormast. Kuulsin selle vanasõna umbes neli aastat tagasi oma isalt Richard Koppelilt. Meil oli päevakorras elukoha vahetamine, isa oli selle vastu ning tarvitaski siis oma seisukoha õigustamiseks toodud vanasõna.
esmaspäev, 13. 01.
Tallinn < Tarvastu 1963: Kui võõras juhtus söögi ajal tulema, ütles ta „Tere, jätku leiba!“ Vastus oli „Tere, jätku tarvis!“ Sagedast öeldi ka, et „Tule jätku esi kah!“ Võõras ütles „aituma, ma esi just söögi mant tuli.“ Siis ütles kutsuja „Söök lääb söögi pääle, aga löök löögi pääle ei lää.“ Kui külalisel just kiiret asja ei olnud, siis ta muidugi võttis kutse vastu.
pühapäev, 12. 01.
Helme, Taagepera v 1928: Kord tahtnud vene naine kedagi hirmutada. Pannud kasuka karvupidi selga ja läinud põõsasse, ise teinud ikka: „Mõmm, mõmm.“ Möödamineja ütelnud: „Jää selleks, kes sa praegu oled!“ Nii saanudki sellest karu.
laupäev, 11. 01.
Kuressaare < Sangaste, Tagula k 2013:
Tarzan
Küla rahvamajas näidati filmi „Tarzan”. Ruum oli nii täis, et uksest ei mahtunud sisse. Meie ronisime saali ekraani kõrval olevast aknast. Istusime ekraanile nii lähedal, et lausa „nina vastu lina”, peaaegu ulatusime lõvi käega puudutama. Aga filmi nägime ära. Järgmisel päeval olid poistel köied kaasas, need seoti koolimaja ümber puude külge – liaanid! Poisid kiikusid nendega ühe puu otsast teise otsa ja jäljendasid Tarzani sõjahüüdu. Hästi tuli välja! Jane röövimine nii kergesti ei läinud, selleks oleks olnud tarvis nelja kätt – kaks Jane kandmiseks ja kaks köiel ronimiseks – Tarzani jõudu ju ei olnud. Aga lõbu oli niigi laialt, sest Jane`id olid kõik õues vaatamas.
reede, 10. 01.
Kuusalu 1895: Kui mõni asi hädapärast tehakse: „Kurat sööb hädaga kärpsid ka.“
neljapäev, 9. 01.
Pärnu-Jaagupi 1985: Kõige parema eksamipileti number tuleb kirjutada selle käe peopessa, millega pilet võetakse, siis tulebki soovitud pilet.
kolmapäev, 8. 01.
Emmaste, Harju k 1939: Kui mõnel see mood on, et keib salaja teise ukse taga kuulamas, siis pane tühja kotiga vastu ust, kui ta seal taga parajasti on, siis ta jääb kurdiks.
teisipäev, 7. 01.
Tartu 1935:
Kimi (kuulmise kimi)
Seda mängu mängitakse jälle toas. Mängijad, 5-6 tükki, istuvad seljaga toa sisemuse poole. Üks neist jääb aga asjade põrandalelaskjaks. Ta laseb ühe asja, näiteks käärid, põrandale kukkuda ja küsib, mis asi on. Teised peavad kõlast järeldama, mis asi oli. Kui ei kuuldud hästi, laseb ta selle asja uuesti kukkuda. Nii laseb ta hulk asju kukkuda ja küsib toolidel istujatelt järjest nimepidi, mis asi oli. Kes õieti on vastanud, käsib neil omale risti teha. Kel kõige rohkem riste on, on võitja.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3035
esmaspäev, 6. 01.
Põltsamaa 1981: Kolmekuningapäev või jordani päev, siis käidi kirikus ja toodi õnnistatud vett koju. Kallati pudelitesse ja toodi. Sellega raviti mitmeid haigusi. Kes usub, seda ta aitab. Kes ei usu, seda ta ei aita ka.
pühapäev, 5. 01.
Põltsamaa 1878: Kuulus kui kuningas, heliseb kui emand, tuleb tuppa kui saks, läheb välja kui sant?
laupäev, 4.01.
Rapla, Kabala v 1936: Kui kuuskedel pal´lu käba, siis tuleb hea kartuli aasta.
reede, 3.01.
Tartu 2011: Kolmeaastane Uku räägib, kuidas ta nägi hullu rongi, mis sõitis edasi ja tagasi. Küsimuse peale, et kas ta teab, miks rong nii tegi, vastas poiss: „Ta koperdas õigesse kohta.“
(Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011).
neljapäev, 2. 01.
Ridala, Üsse k 1932: Anne-päev oli uueaasta järel. Noored tüdrukud ja poisid käisid mööda küla, tööd ei tehtud. Siis oli Anne lapse päev, siis lapse nimepäev, siis põrssa madisepäev. Peeti pühasi, Aapsalu laat oli veel kümnendal jaanuaril, see ikka lõpetas pühad.
kolmapäev, 1. 01. 2014
Tartu-Maarja, Luunja v 1890: Kes uue aasta hommiku tõrelda saab, see saab aasta läbi tõrelda.
teisipäev, 31. 12.
Tartu-Maarja 1958: Minu vanaema jutustas mulle, kuidas siis uut aastat vastu võeti, kui tema veel noor oli. Kombeks oli see, et vana-aasta õhtul pandi lauale 12 sööki ja hoiti seal öö läbi. See pidi tähendama seda, et siis on kogu aasta läbi süüa.
esmaspäev, 30. 12.
Rakvere 1935:
Kass ja hiir
Mängijate arv on vaba. Mängu käik: Mängijad moodustavad ringi. Mängujuht nimetab kaks mängijat, kes lähevad ringi keskele. Ühel neist seotakse silmad kinni, teisele antakse kätte väike kelluke. Kella saaja kõlistab kellukest, mängija, kel silmad seotud, ajab kõlistajat taga. Esimene on hiir (s.o kõlistaja), teine aga kass. Hiir püüab kassi tabada. Ta liigub kõlistaja poole kellakõlina järgi. On ta tabanud kõlistaja – hiire, vabastatakse ta silmad ja mõlemad lähevad ringi. Mängujuht aga nimetab uued: kassi ja hiire, mängijad astuvad ringi keskele ja mäng läheb endiselt edasi.
pühapäev, 29. 12.
Harju-Madise 1924:
Sõit, sõit, sõõru poole,
must vares läks muda poole.
Hall vares läks Harju poole,
kirju vares läks Käina poole,
küüt vares läks Kõpu poole.
laupäev, 28. 12.
Harju-Madise 1940: Jõulude ajal mängiti pähklitega „Siga läks metsa“. Üks mängijaist võtab pähkli kätte ja paneb ühe sõrme alla. Ise ütleb teisele: „Mu siga läks metsa.“ Teine: „Mul läks järele ka.“ Esimene: „Missuguse puu juure alla?“ Sirutab selle käe ette, missuguses käes pähkel on. Teine arvab, ütleb: „Selle“ ja näitab ühte sõrme. Kui on õige sõrm, saab ütleja pähkli omale, kui vale, annab kaks pähklit.
reede, 27. 12.
Valjala 1960: Võeti kasukas, tõmmati see pahupidi, pandi ühest käisest kepp kooguga läbi. -- Käise ots seoti ümber koogu kokku, mis meenutas hane pead, kook meenutas hane nokka. Kasukas võeti endale ümber ning mindi naabriperesse – jõuluhaneks. Kepi ots hoiti peos ja sellega saadi hane kaela mitmet moodi pöörata. Vahel kõhutas hani vastu põrandat ka nokka ja tegi muid hanetempe. Haneks käidi jõulu kolmandal päeval. (Mängiti Valjalas Kõriska külas 1905. a., kuid siis oli see juba moest ära läinud.)
neljapäev, 26. 12.
Vändra 1937: Jõulu teisel pühal harilikult olnud rohkesti pidusid. Noored siis käind terve külade viisi (kambana koos) pidudel. Kui pidult tuldud, siis jäädud paarikaupa ühte kohta (talusse, lakka) magama. Kui kukk laulnud, siis ärgatud üles ja mindud ära. Alustes olnd korra kolmkümmend seitse paari magamas.
kolmapäev, 25. 12.
Ambla 1896: Noorelrahval on mood jõulu ajal külas käia. Kuid esimesel jõulupühal ei tohtinud keegi minna. Kui keegi ilmaasjata läks, siis visati sellele kas kuivanud vorst ehk pajarõngas kaela. (Pajarõngas oli õlgedest punutud. Tulelt võetud pada pandi selle pääle. Niisiis hästi tahmane.)
teisipäev, 24. 12.
Halliste 1932: Kui tahetakse saada hästi õnnelikuks ja et õnn teda igal pool saadaks, selleks tuleb jõululaupäeva öösel kl 12 ajal võtta ahjuluud ja sellega pühkida õunapuu otsast endale pääle.
esmaspäev, 23. 12.
Veel on eelviimane võimalus osaleda pärandiaasta lastemängude kogumisvõistlusel! Pane kirja oma mängud ning võid võita toreda pärandiauhinna!
Tallinn 2013:
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole, vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas keisrist. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lööbiti ja pilgati nööpide omanikku.
pühapäev, 22. 12.
Saue vald, Laagri 2011:
Päkapikkudel on rohelised pluusid sellepärast, et nad on palju tilli söönud.
(Kaisa, 3.a. Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011).
laupäev, 21. 12.
Koeru 1982: Toomapäeval ei tohtind pesu välja panna – Toomas musta kätega käperdab pesu ära.
reede, 20. 12.
Keila 2007:
Juku kohtab paar päeva enne jõulupühi laadal jõuluvana.
„Kas sa jõululaupäeval mulle külla tuled?“
„Hea meelega!“
„Helista siis küünarnukiga uksekella.“
„Miks ma näpuga vajutada ei tohi?“
„Ega sa ju ilma kingituseta ei tule!“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007).
neljapäev, 19. 12.
„Siberi setode laulud“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 7) nüüd ka veebiväljaandena
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/setu/
Koostanud Andreas Kalkun ja Anu Korb.
Siber, Haida k 2008:
Sedä-ks aigo, sedä aigo mi ammuq oodi,
sedä aigo, sedä jo aigo ammuq oodi.
Ammu-ks oodi, ma kavva kaie,
kuna-ks saamõ kokko mi kullakõsõq.
Saimõ-ks kokko, saimõ mi kokko küll kullakõsõq,
Jummal tiid, Jummal meil tiid tõsõ kõrra,
vagi-ks vahtsõ, vagi meil vahtsõ aestagal.
Kua vast koolõs, kua meil koolõs, kua eläs,
kua-ks taudsi, kua meil taudsi küll tapõtusta.
Taudsi-ks tapa, taudsi tä tapa, maalõ mata.
Laulgõ-ks, laulgõq ti, naaseq, küll úoo kõrra,
ülge-ks iistä, ülgeq iistä, kel om inäp,
minno-ks näiol, minol küll näiol veid´okõsõ.
olõ-s koolih, olõ-s koolih oppimahe.
Jätku-i maalõ, jätku-i ti maalõ laulõmista,
jätku-i-ks maalõ mi ilotada.
kolmapäev, 18. 12.
Torma 1894: Võta võtmed ja pane pää alla. Kuuled sa magama jäedes kõlinat, siis saad mehele ja näed unes oma peidmeest, ehk peidmees oma pruuti.
teisipäev, 17. 12.
Otepää 1955:
Kivirünta-punta-änta,
eksperivent ja valmis!
(nõidumissõnad)
esmaspäev, 16. 12.
Imavere k 2011: Mängitakse äraarvamise mängu. Õpetaja kirjeldab pildil olevat eset: „See on elutu, ümmargune ja musta-valgekirju.“
„Lehm,“ arvab Aivar.
„Ma ütlesin, et see on elutu,“ täpsustab kasvataja.
„Surnud lehm!“ teab Aivar.
(Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011)
pühapäev, 15. 12.
Jõhvi 1970:
Pimesikk
Lapsed seisavad ringis või ringjoones, üks hakkab mängujuhiks. See loeb algussõnad igale lapsele näpuga näidates.
Üks sõjavanker veeres üle maa,
maa oli must ja ära põlenud.
Kes selle maa jälle haljaks teeb,
seda ütled sina.
Kelle kohta tuleb sõna „sina”, see siis hakkab pimesikust. Sellel lapsel seotakse silmad kinni rätikuga, teine laps võtab teisest käest kinni ja viivad teda teistest eemale.
Pimesikk küsib: „Kuhu te viite mind?”
Teised ütlevad: „Sealauta.”
„Mis senna?”
„Putru sööma.”
Kus lusik on?” küsib pimesikk.
Siis lapsed ütlevad: „Otsi ise” ja lasevad pimesikul kätest lahti, ise jooksevad ära.
Pimesikk ajab käed laiali ja hakkab lapsi püüdma. Kelle kätte saab, see on pimesikk ja hakkab siis püüdma. Järgmiste pimesikkudele ei loeta enam ega tehta tseremooniat. Võetakse rätik ühelt ära ja seotakse järgmisele silmade ette. Kui pimesikk hakkab kuskile vastu põrkama, siis teised hüüavad: „Tuli!” ja siis pimesikk pöörab teisale ära. Peita ennast ei tohi ega tooli ega laua peale minna. Põranda peal tuleb kogu aeg liikuda. Kui pimesiku käsi puutub mõnele külge, siis on see pimesikk. --
laupäev, 14. 12.
Lääne-Nigula, Leediküla 1937:
Iir oli nutnud erneastas,
kass läind iirilt küsitlema:
„Mis sa nutad, iirikene?“
„Minu tütar saand mehele
nirgi noorema poale,
kassi kangema vennale.“
„Kas olid presked pulmalised?“
„Kukk oli kuldakannustega,
vares olnd vaskesaabastega,
kana oli kardaspõllega,
kidaarakas oli kirjo riietega.“
reede, 13. 12.
Kihelkonna 1975: Lutsipäevast. Ma ole ka ühe korra lutsiks keind. (See olnud 1930. a. paiku. Sel ajal hakanud need kombed juba harvemaks jääma.) Keisime Koovil, Kipil ning Pälli külas. Teised olid nooremad. Ükskeik mis riided olid üll, mool oli ema aluskuub, öövellaastudest tehti tutid peele. Marrel oli näu ees, pisine vitsakimp oli kääs. Lapsi pandi lugema. Tantsiti ka.
neljapäev, 12. 12.
Peetri 1927:
Mäo-Nurmsi külas on talu, mis vallaraamatutes on nimetatud „Põlendvälja“, rahvas hüüab seda aga „Näki“ taluks. „Põlendvälja“ asemel on olnud vanasti suur kuusemets. Kuid sõdade ajal on see mets põlema läinud, ja endisest metsast on saanud niimoodi väli (põld). Et aga see väli on metsapõlemisest saadud, siis on ta nimetatud „Põlendväljaks“.
Sealt väljalt leidnud karjapoisid kord palju raha. Poisid olnud seakarjas ja siga tuustinud raha-augu lahti. Augus olnud palju raha. Üks poiss võtnud mõned litrid kaasa ja läinud siis kottu labidast tooma. Ema keetnud kodus jälle parajasti kartulid ja ütelnud: „Alati sa tahad sooje kartulid, nüüd on, võta siis ja söö natuke.“
Poiss söönud kodus ja viitnud aega, teine kaevanud sel ajal raha välja ja võtnud omale. Saanud ise sellest rikkaks meheks ja annud oma sugulastelegi mitmele.
kolmapäev, 11. 12.
Tartu 2007:
Õnne toovad ilusad unenäod.
Soovida saab siis, kui kell on nt 12:12 või 15:15.
teisipäev, 10. 12.
Pärnu 1967: Noort kuud nähes öelgu nägeja vastu taskut lüües: „Raha, raha, muud ma ilmas ei taha!“ Niisugusel puhul saab ta sel kuul rohkesti raha.
esmaspäev, 9. 12.
Martna, Keravere k 1938:
Miks on küladel -vere lõpp.
Kord sõja ajal, mil röövsalgad mööda maad käisid ja Kirblast Martna poole tulles hirmsat hävitustööd tegid, tekkind küladele hiljem –vere lõpulised nimed.
Keskvere – veri kesksäärest saadik.
Kolovere – kole veri.
Keravere ja Kurevere kohta olen unustand.
pühapäev, 8. 12.
Torma 1888: Tibu-nibu tee äärdes, kabu-nabu kännu otsas, mõni sõna oksa pääl?
laupäev, 7. 12.
Häädemeeste, Kabli k 1935:
Lugemisi, kes mängus kinni jääb
Kui loetakse mõnda, siis järgmiste sõnadega.
(1) Üks väike kirju oaõis seeris mööda Inglismaad. Inglismaa oli kinni pandud, võti oli katki murtud. Üks, kaks, kolm, sina oled sellest suurest süüst lahti. Kellele langeb viimane sõna, see on lahti. Nii loetakse, kuni viimane üksikuks jääb. See on kinni.
(2) Esimene hiire lõks, teine tamme lõks, kolmas kopiku koor, neljas neeliku nisa, viies viku Villem, kuues kupu till, seitsmes seku sari, kaheksas kaera kõrs, üheksas hüppa Ants, kümnes küüra Jüri.
(3) Eebedi, beebedi, pitsam, patsam. Eebedi beebedi buh.
(4) Otu, totu, Toomas totu, biu bau buh!
(5) Ükstu, kakstu, sirdu, virdu, viinapuu vitsa, kuke murdu, reinu käppa. Üle jala kõps!
(6) Aufti, kaufti kapital, barbai roda barabann, siila poska nika voo, Taaripapa samavoo.
(7) Eningi, peningi, sigala saa, kolpu sii ja kolpu saa. Enna, penna poolu viina. Aasta jutt ja turatsima.
(8) Vihma hakkas sadama, mina koju plagama. Mamsel keetis moosi, mina moosi maitsema. Mamsel mulle kulbiga, mina tuletukiga. Mamsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, ostsin saapa naha.
http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/2834
reede, 6. 12.
Karula 1942: Märdipäeva ööldaks: küll märt määtab ja kadri kaotab, aga niklus needib kinni. Aga olen ise näinud, et loodus selle vanasõna ka mõnikord ära unustab.
neljapäev, 5. 12.
Risti 1938:
Singel vingel nina prill!
Singel vingel nina prill.
Meil oli kodu krokutill.
Krokutill tegi palju nalja,
Ajas lapsed toast välja.
Lapsed jooksid murule
Krokutill viidi turule.
Ütle mitu marka,
Maksab selle krokutilli nael.
Üks, kaks, kol, neli, viis, kuus ja seitse marka.
Maksab selle krokutilli nael.
kolmapäev, 4. 12.
Rapla, Koigi k 1952: Elu on lühike, viha ära pea.
teisipäev, 3. 12.
Veel neli nädalat kestab lastemängude kogumisvõistlus. Oodatud on ka kõigi täiskasvanute meenutused!
Kose v, Kiruvere k 2013: Siis tuli aeg, millal mängisin küüditamist. Kuulatasin ju koos teistega, kuidas pimeduse saabudes sõitis tänaval auto, mis külvas täiskasvanutesse
hirmu ja õudust. /---/ Võtsin tädi Marie suure Lutheri vabriku kübarakartongi, pakkisin sinna sisse kõik nukud ja nukuriided, üldse kõik, mida enda arvates tähtsaks pidasin. Siis lükkasin kõik laua alla varju ja ise pugesin takkajärgi. Usun, et proportsionaalselt polnud minu hirm sugugi väiksem täiskasvanute omast.
Katkend kogumisvõistlusele saabunud kaastööst.
esmaspäev, 2. 12.
Viljandi 2003: Kotti ei tohi maha panna, sest kotis on rahakott ja kui rahakott vastu maad puutub, siis läheb rahaõnn ära.
pühapäev, 1. 12. 2013
Käina 1894: Jõulukuu esimesed päevad olla paremad kui viimased.
laupäev, 30. 11.
Lüganuse 1976: „Andres tuleb ahjuhargiga“ oli, et külm tuli, pidi iga päev ahju kütta, oli harki tarvis.
reede, 29. 11.
Lüganuse, Kiviõli 1964:
Peidumäng Kiviõlis
Mängijad seisavad rivis. Üks keskel loeb igaühele ühe sõna, viimane peab silmad.
Rusikate peal sai loetud. Mängijad olid ringis, käed rusikas ja üks hakkas rusikate peale taguma. Kui viimase rusika peale sai, see sai lahti.
Lugemine oli:
Adina, sudina sitke sai,
pehme maale kulpu kai.
Hiits tiits tepe tamm.
Koska!
neljapäev, 28. 11.
Koeru 1903:
Vanavara korjajatele.
Vanavara on rahva suus veel küllalde, aga korjajaid on vähe, ja kuigi on, ei oska kõik teed, kuda võimalik oleks vanavara rahva suust kätte saada. Minu mõte on see, et tähtsamad vanavara sõbrad, korjajad ja korjanduste vastuvõtjad ja veel mõned õpetud mehed iga kevadest jägu suvet ehk „enne kesa aega“, nagu rahvas ütleb, koolide vaheajal kusagile kodumaa linna kokku tuleksid – näituseks Taaralinna (Tartu), ehk Põltsamaa või Viljandisse, ehk Tallinna või Paide, Rakveresse, ehk kus keegi soovib ja kus sündlikum on kõigil kokku tulla – ja siis läbirääkimisi ja nõu piaksid, kus ja kuida tuleb korjata ja kus kellegi ringkond on korjata. Ja ehk mõnele ühes mõttes abi anda, kellele ei piaks muidu võimalik olema. See saaks võrgu üle kodumaa laotama ja Eesti vanavara uurijate selsi asutama. Ja saaks palju abi tooma ja mitmed asjad arutusele võtma.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?pid=ERA-10354-49014-07505&t=3&oid=2&alates&l&module=400&op=3
Hans Anton Schultzi kaaskiri Jakob Hurdale 1903.
kolmapäev, 27. 11.
Homme kogumiskonverents ja „Endis-eesti elu-olu“ 5 esitlus!
Põltsamaa 1889:
Oh seda endista eluda,
kallist kasupõlvekesta,
kui me käisime kodussa,
istsime isa toassa,
veeresin vendade seassa,
käisin kui käbi kenasti,
olin kui uba ilusa!
teispäev, 26. 11.
Valjala 1935:
Külast külasse
Mängijad istuvad ümber toa, nii et igal pool oleks mängijaid. Igale mängijale pannakse küla nimi. Näiteks Sakla, Võhksa, Jürsi jne. Ühel mängijal seotakse silmad ja see hakkab nüüd hüüdma. Külast-külasse, öeldes külanimed. Näiteks Jürsist-Sakla. Mängijatel, kellel on need külanimed, peavad vahetama kohad. Hüüdja aga püüab neid kätte saada. Kes kätte saadakse, see peab nüüd hüüdma hakkama. Seotakse silmad kinni ja nüüd vahetavad kõik korra kohad, et hüüdja ei teaks, kus asub ükski küla.
esmaspäev, 25. 11.
Kodavere, Alatskivi al 1876:
Kadrina pääv homiku vara jooksivad külalapsed ühest majast tõise maja uksede ette ja kisendasivad: „Mää, mää, mää!“ Pererahvas kutsus pärast lapsed lammaste lauta, kus neile pudru süüa anti, tähendas, et lambad pidivad siis hästi siginema, pailju ja hääd villa andma ja mitte haigeks saama.
pühapäev, 24. 11.
Vändra 1889: Pisikene mustukene, kõrvad kiki-vikilised, saba tilli-tollikene?
laupäev, 23. 11.
Rakvere 1939:
Lüganuse kihelkonnas Purtse jõe suudmest 1 kilomeeter ida poole on kõrge merekallas eriti järsk. Sellel järsul kaldal asus muistne hiis ja koht ongi nimetatud selle järgi „Hiiemäeks“. Hiiemäel asus veel hiljuti igivana tamm ja selle lähedal kaks ohvrikivi. Rahvasuu teab rääkida, et viimane Püssi krahv Stackelberg paljastanud alati sellest tammest mööda minnes pea. Nüüd hiljuti on see tamm asunikkude poolt maha raiutud.
reede, 22. 11.
Rõuge, Viitina v. 1939:
Suur rong sõitis raudteed mööda, nii et roopad kumisesid. Vana Jedronas astus parajasti üle raudtee, ta aga nägi roobaste vahel suurt rongi rattamutrit. Ta võttis mutri, pani kotti ja kotiga selga. Siis pistis jooksma rongile järele, mõne sekundi pärast jõudis Jedronas rongile järele ning peatas rongi.
Jedronas oli tubli jooksja. Nagu ta end ütles: „Ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kangõ juuskja.“
Nad keerasid vedurijuhiga kahekesi mutri vedurile külge. Vedurijuht tänas Jedronat, et ta oli mutri toonud. Muidu oleks veduri ratas otsast ära tulnud ja palju inimesi oleks saanud surma. Jedronas sai selle suure teo eest 50 kr.
neljapäev, 21. 11.
Põltsamaa 1893:
Põltsamal Eeriku kõrsus olema vana teo aal ühe tähtpääva õhta küla poisid-tüdrukud tublisti tantsind. Üks tüdruk olnd isiäranes kange küppama ja tema tantsu lust kõigest teistest suurem. Tal olnd kahju, et Karu-Ants, kui kange tantsija juba mõni aeg surnd olnd. Läind õuue jahutama ja õegand nal´la pärast kirika´a poole: „Karu-Ants! – Tule tantsima!– ”
„Ja, jah!” – õegand üks kirikaalt vasta.
Varssi tulnd ka üks võeras mies sisse ja kutsund selle kergejalgse tüdruku tantsima.
Tantsides väsind viimati tüdruk ää, aga võeras mies põle teda enam lahti lasnd, muudku keerutand tüdrukut hullu pööra ringi ja õesand isi koleda jaalega: „Hopsassa, nüüd Karu-Ants tansib! Hopsassa, nüüd Karu-Ants tansib!”
Viimati põle tüdrukul enam jalad maha puutunudki, ja „Hopsassa, nüüd Karu-Ants tansib” hüüdes keerutanud Karu-Ants üksi tüdrukuga müda kõrtsi, sest teesed tantsjad olnd kõik hirmuga nurka pugend. Lõpeks visand ta tüdruku põrandalle maha ja läind isi hirvitades õuue. Kui kohkund tantsijad tüdruktu vaatama hakand, leind nad, et tüdruk surnd olnd.
Karu-Ants, keda ta isi kirikaalt kutsus, oli ta surnuks tansitand.
kolmapäev, 20. 11.
Vigala 1903: Vale ei jäe varjule.
teispäev, 19. 11.
Viru-Nigula 1878: Vana koer, vali hammas. (Vana ei salli nalja).
esmaspäev, 18. 11.
Kui naisterahvas unes meremeest katsub, siis juhtub õnnetus.
pühapäev, 17. 11.
Ambla, Rava k 1935:
Targa mäng
Mängijad istuvad ringis. Üks mängijatest läheb teise tuppa. Ennem võetakse üks laul, mida kõik mõistavad ja üks hakkab laulu sõnu ütlema. Ta ütleb igaühele järgimööda selle laulu sõnad, nii et igaühele on üks laulusõna. Siis mõtleb igaüks ühe lause, kus on see laulu sõna sees. Kui kõigil on mõeldud, tuleb see teisest toast ja igaühelt küsib ükspuha mida. See, kellelt ta küsib, vastab aga selle lause, mida ta mõtles. See, kes küsib, peab aga aru saama, mis laul see on. Kui ta aru saab, on ta „tark“, muidu aga „rumal“.
laupäev, 16. 11.
Rapla/Märjamaa 1938: Astusin sirpi. (Öeldakse siis, kui nali teisele vastumeelt on ja ta selle üle pahandab.)
reede, 15. 11.
Tallinn 1926: Kui keegi sulle teel süües vastu tuleb, siis liiguta ka suud nagu sööksid, siis ei kao söögi isu ära.
neljapäev, 14. 11.
Iisaku 1926:
Üks valge tuvi
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
vorstid aidast ära viidud –
kes seda tegi, öelgu jah.
Üks, kaks, kolm, sina oled prii.
kolmapäev, 13. 11.
Täna kl 16 rahva(rongi)luule esitlus Tartu vaksalihoones!
Kuressaare 2011:
Tsuhha-tsuhha sõidab rong,
mitu vagunit tal on?
Ära kuula teiste juttu!
Ütle ise! Ütle ruttu!
teisipäev, 12. 11.
Kroonlinn < Halliste ja Karksi 1895:
Halliste ja Karksi kihelkonnas kandsivad vanal ajal (ja veel praegugi) vanemad mehed, uhkuse pärast ka mõned nooremad, nahast õmmeldud taskuid, nahkrihmaga niute ümber kinnitud, kõhu ees. Taskus on taatide kõige tarvilisem varandus, niikui liigetega väits (nuga), piibunosu, tubakakott, tuleräni, tael, kõbjas, vaskraha jne. Tasu paremal pool küljes ripub väike nahktupekene, milles puupeaga suurem nuga, nõndanimetud „tuuts“ kõlgub. Teine vähem tupekene nimetakse „nõelaelu“, kus suur pastlanõel aset on.
Tasu kohta laultakse:
Aidu-taidu tasu loksub,
tasus ei ole kedagi.
Tasus taalaraasukesed,
tulekivi killukesed.
Vanast loetud sagedaste kantslist maha, et N. N. talu taat on oma tasu ära kaotanud; sees olnud: tuleräni, tael, kõbjas, liigetega väits, nõelaelu ja 2 kop. vaskraha.
esmaspäev, 11. 11.
Mustjala, Järise k 1937: Maa olnd suurem kut taevas, pole taeva ala mahtund; siis muljutud maa kogu. Nii tekkind mäed ja mättad.
pühapäev, 10. 11.
Saue vald, Laagri 2011:Õpetaja: Kas mardisant sinu juures käis? Mida ta tegi? Joonas (4.a): Aitas issil autot parandada!
(Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011)
laupäev, 9. 11.
Saarde 1914:
Kui mardisandid laulda ei ole tahtnud ehk kui nad laulda pole mõistnud, siis peetud seda kõnet ukse taga, muidugi tublisti köhides, mis ka kirjast näha (ärritada võinud neid ka küll lauljad, kui nad pikemat aega ukse taga viita tahtnud).
Kulla pai pere isake ja pere emake, kas on luba luuri lüüa või laulda? (Ühäät! ühäät! vait! vait!) Pojad, kas ehk oleme eksinud ehk on heina küün? Ei ole, see on talupoja tuba. Tunamullu märdi aegus käisin siin (Ühäät! ühäät! kühät! kühät! lubas! ütles! ütles!) Ammu Marti ootatie! Kuss, kuss, pojad, ehk es luba! Kulla pai pere isake! Meie vana kukkus puu hobuse seljast maha lepa kannu otsa, lõi oma istumise neljaks lõhki kui lamba süa. Tahtsin teda siin soojentada ja kuuse koorega mähkida. Meie oskame kõiksugu kirivese peaga kitse tantsud ja valged vasika tantsud. (Ühat! ühat! kühat! kühat!) Kuss, kuss, pojad! Ta mõtleb kodus üks ümmargune mõte nagu see auk meie keskel. (Võrra vurra lukabusaara (vist läti keeles)). Kas sa ei mäleta, kui meie tunamullu mardilaadal jaanipäeva aeg jää peal hobuseid vahetasime, kui nonda kange külm oli, et taevas tärkas ja maa märkas, kived kiiksid ja liivad liiksid, aia teibas lõksatas, ja naise perese laksatas, kui lubasid tündri rukkid ja kaks tündert kaeru ja ütlesid, et tule tuna mullu mardi aegus, siis annan kätte. Siis ütle üks sõna, laula, laula või luuri, luuri otsima. (Lubas, lubas! Lubas!)
Mardi laul.
Laske mardid sisse tulla,
mardid tulnud kaugelt maalt,
ümber maailma ümaret,
kõrvasta kuud kumerat,
alta tulnud halli ilma,
päält päikese punase.
reede, 8. 11.
Käina, Ühtri k 1896: Ons kadak puu ka? Ons kiisk kala ka? Ons kits loom? Ons naine inimene ka? Ons muhulane mees ka?
neljapäev, 7. 11.
Tartu 1935: Must või valge niidiots kellegi riiete küljes tähendab, et brünett või blond poiss (tüdruk) armastab. Harilikult keerutatakse niidiots ümber sõrme ja ringide arvule vastav täht tähestikust on selle isiku nimetäht.
kolmapäev, 6. 11.
Mustjala, Võhma k 1937: Ühte kohta mehed tulid tallu öömajale ja rääkisid, et üljes on paatis. Peremees läks ööse üljest varastama. Omiku mehed akkasid ää minema, vaatand, et peremees kättpidi ülge küljes kinni, ütlesid: „Aitäh, peremees, et sa öö otsa valvasid.“
teisipäev, 5. 11.
Suure-Jaani 1889:
Kes leba seliti paneb, see jäeb haigeks.
Kui leba raasukesed, mis söömise juures üle jäävad, kokku korjatakse, siis ei lähä selle varandus mitte laiali.
Kui need leba raasukesed näpuga saavad ära söödud, siis sünnitab see iad söögiisu.
Kui levad ahjus küpsedes seest risti-põiki lõhkevad , tähendab: pere läheb lahku.
Ku nuga käest kukkudes püsti maa sisse seisma jäeb, siis saab järgmise söögiks putru, kui pikali, siis leent.
Kui süies suutäis suust tagasi kukub , siis tuleb näljane külaline.
Kui lebatükk käest maha kukub, siis peab üles võttes sellele suud andma, seda teevad vanad inimesed ja nõuavad seda ka lastelt.
Kui keegi korraga hulk räime ära sööb, siis söögu ta viimane vastuoksi ära, siis ei ole jänu karta.
esmaspäev, 4. 11.
Torma, Avinurme 1907:
[Unenägude seletused.] On ilus nägu kellegil (ka omal), see elab kaua.
pühapäev, 3. 11.
Jõelähtme, Ihasalu k 1930: Jäguaeg oli esimesest talvekuu päevast mardipäevani, enne oli kalendris üleval. Sellega kuulutavad talveaega ette. Kui kolmel esimesel ööl vesi meres paigal on, siis tuleb kova talv. Kui aga kovasti liigub ja pageneb, siis tuleb heitlik ja sajune talv.
laupäev, 2. 11.
Tarvastu 1894: Hingedepäeval keedetud paremat sööki ja pantud seda tare harjale hingede tarvis. Kui hinged ära läinud, vihutud siis veel saunas ja jäetud siis pangiga vett lavale, pärast nähtud linaluid laval, kuna vesi pangis nagu sibisenud. Mõnikord olnud hingedepäeval külm ilm, siis olnud nagu üht häält kuulda, mis ütelnud: „Külm, külm, tolm, tolm.“ Inimesed vaadanud siis üle ukse välja ja näinud siis nagu valgid kangid maas olema. Hinged lastud siis neljaks nädalaks valupaigast välja.
reede, 1. 11. 2013
Kuusalu 1937: Jaguaeg. Üheksa päivä enne mardipäivä olid jaguajad; kui mardipäev sai üle, siis oli ka üle. Siis selle ajaga käidi külas, iga õhta muistatamas külas.
neljapäev, 31. 10.
Harju-Jaani 1895:
Köö, köö, meie ahju,
meie ahjus mesileivad.
Kustu, kustu, kupja ahju,
kubja ahjus kuumad kivid,
köstri ahjus köiesõlmed,
pappi ahjus paekivid,
sandi ahjus saiakakud.
kolmapäev, 30. 10.
Jämaja 1932: Paljuks seda hilissügisest päeva: ainult kaks hämarat otsa ja vaks valgemat aega nende vahel.
teisipäev, 29. 10.
Paide 1961: Targem annab ikka järele, alp tormiga lääb sõitma merele.
esmaspäev, 28. 10.
Simuna, Rahkla k 1940: Simunapäev on Simuna kiriku lõpetamise päev. Nõnda kõneleb vanarahvas. Simuna kiriku ehitanud keegi Siimon ja samuti nagu Oleviste kirikut, sellest saanud siis simuna- või siimunapäev.
pühapäev, 27. 10.
Palamuse 1888: Üks saun, sada akent?
laupäev, 26. 10.
Hanila, Kõera k 1935:
Pandimäng
Mängijate arv vaba. Inimesed istuvad ringis. Taskurätt on nuusti seotud ja üks viskab sellega teisele pihta ja ise ütleb: „Ma olen so peal vihane.“ Teine küsib:
„Mispärast?“ Siis viskaja vastab: „Sellepärast, et sul nina on“ või „sellepärast, et sul varbad on“ või ükskõik kuidas keegi ütleb. Siis viskab teine nuusti jälle kolmandale ja nad räägivad samuti. Vastaja peab aga tähele panema, et ta seda ei kordaks, mis teised ütelnud on, mispärast nad vihased on. Kui ta seda ütleb, siis ta annab panti. Nii võib seda mängu mängida nii kaua, kui tahetakse. Pärast, kui pante on küllalt, siis algab pandilunastamine, kus igasuguseid vigureid tehakse.
reede, 25. 10.
Tartu 1949: Tarkus ei küsi leiba. (s.t. tarkus võib alati tagavaraks olla, tarkus võib ka siis olemas olla, kui teda ei tarvitata, kuna ta ei nõua midagi; tarbekorral on aga hää teda kasutada, rakendada.)
neljapäev, 24. 10.
Keila 2007:
Väike Märt küsis emalt: „Millal me välja läheme“
Ema vastas: „Siis kui beebi venna üles tõuseb ja me talle süüa anname.“
Märt jooksis suure jooksuga venna vankri juurde ja raputas vankrit ja siis hüüdis emale: „Anna talle saiakannikas pihku ja minek.“
(Koolipärimuse kogumisvõistluselt 2007).
kolmapäev, 23. 10.
Karksi 1897: Kui see tüdruk, kes kõige viimaks sööma jääb, söögi lauda kogemata liigutab, siis tulevad talle õige ruttu kosilased.
teisipäev, 22. 10.
Häädemeeste 1974: Hääd üüd ja kirbul tüüd! See on muidu jutujäkk, kõnekõlks.
esmaspäev, 21. 10.
Karja 1875:
Linnotee on taeva all,
pole jälgi tunda taal.
Meie tee käib mulla peal,
jalaastmed tunda seal;
väsimus ka vahel käe,
Mis sa tahad teha äe!
pühapäev, 20. 10.
1935: Eesti maadlusvõtted: ülepöiavise.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?oid=8&module=400&op=3&pid=ERA-12271-33814-18575
Foto: Tõnu Võimula.
laupäev, 19. 10.
Kadrina 1961: Tormisel ajal pane targa mehe nõuannet hoolega tähele kui sa võtad teekonna ette kaugemale kui oma külasse.
reede, 18. 10.
Kose 1968: Mis vihaga tehakse, läheb viltu. Tähendab, et kõik üritused, mis meelepahaga algavad, ei õnnestu – need nurjuvad.
neljapäev, 17. 10.
Viljandi l. < Tartu l. 2003: Folkloor levib suust suhu ja põlvest põlve – vältige juhuslikke kontakte!
kolmapäev, 16. 10.
Haljala, Võipere k 1937:
„Kui me teeme, siis me saame.“
Olnud õige laisk mees, kes pole viitsinud tööd teha. Jumal tuld ta juure ja öeld talle: „Tee põdra paelu, mis sa laiskled ja magad.“ Mees teind paelu, pannd paelad metsa ja põder jäi kinni. Mees tappis põdra maha ja akkas nahka võtma. Selle töö ajal tuli Jumal ta juure ja ütles: „Kui sa midagi teed, siis ka saad. Seda andsin ma sulle.“ Mees öeld eneses: „Kas Jumal seda andis? Ma ise püüdsin.“ Nõnna kui ta seda öeld, kargand põder maast üles ja joost metsa.
Märkus. Pealkirjaks olevat lauset kordas tihtipeale mulle mu isa, kui olin väike poisike ja katsusin teda mingi töö juures aidata.
teisipäev, 15. 10.
Halliste, Pässaste (Kamara) k 1915:
Sulka - polka
See mäng on puht lastemäng. Osavõtjad jaotatakse pooleks, kummalegi poole ühepalju. Ühed nimetatakse „sulideks“, teised „politseinikkudeks“. Politseinikud heidavad murule pikali ja teevad nii, nagu nad magaksid. Magamist kasutavad sulid ja viivad ära mõned politseile kuuluvad asjad. Sellejärele pistavad sulid jooksu, politsei laseb nad natuke maad eemale joosta ja asub siis tagaajamisele. Kui politseinik suudab mõnda suli kolm korda käega puudutada, on see suli vangistatud. Kes sulidest viimaseks jääb, s.o. kes end viimsena kinni laseb võtta, on „sulide kuningas“; aga politseinik, kes kõige rohkem sulisid kinni püüab, saab „politseide kuningaks“. Politseide kuningal on õigus juba kahe puudutuse läbi suli vangistatuks kuulutada. Sulide kuninga püüdmiseks läheb tarvis viis puudutust. Kui kõik sulid püütud, vahetatakse osad ja mäng jätkub samuti.
esmaspäev, 14. 10.
Palamuse 1891. Kodust väljasõitjale ei tohi kodurahvas ial järele vahtida, siis ei ole tal õnne.
pühapäev, 13. 10.
Pilistvere 1888: Musta kangast loodi, sinist lõnga saadi ja kuldriiet kujuti?
laupäev, 12. 10.
Tallinn < Pilistvere 1896:
Hea mees ehitab naese,
kallis mees katab naese,
kuri mees kulutab naese,
vali mees vanandab naese.
reede, 11. 10.
Anseküla, Kaimri k 1937: Üks mees käind põrgus, tulnd tagasi. Ärra küsind: „Mis sa seal nägid?“ Mees vastand: „Kes maapeal orjaks on loodud, see on põrgus ka ori. Näe, mõisnikud olid põrgukatlas ning talupojad muud kui küta.“
neljapäev, 10. 10.
Jõhvi 1970:
Puude müümine
Siis on veel mäng „Puude müümine“. Lastele pannakse puude nimed: kask, kuusk, sarapuu, kadakas, pihlakas, mänd, jalak, kastanja, vaher, pärn, pappel. Kui ostja ütleb nime, jookseb puu välja, kelle nime ütleb. – Samuti, kui värvimäng.
kolmapäev, 9. 10.
Iisaku 1959:
Värvimäng
Mängitakse väljas. Sobivam mängijate arv on kümne ringis. Mängus on ostja, värvikaupmees ja värvid. Esimesed määratakse „lugemise“ abil või tahab keegi vabatahtlikult vastava osa enda peale võtta. Värvid istuvad ritta, näiteks pingile, trepile. Lepitakse kokku piiri suhtes, see on umbes kümne sammu ulatuses istekoha ümber. Ostja läheb veidi eemale, kaupmees sosistab igale värvile kõrva tema nime: punane, sinine, roheline, kollane, must, pruun jne.
Kui igal värvil oma nimi teada ja meeles on, seisab kaupmees värvide kõrvale ja ootab ostjat. See tulebki ja seisab väljapoole piiri.
Ostja: „Tere.“
Kaupmees: „Tere-tere.“
Ostja: „Kas teil ka värvisi on?“
Kaupmees: „On küll. Misikest te soovite?“
Ostja nimetab näiteks valge. Seda värvi ei ole. Kaupmees ütleb: „Ei ole.“ Ostja küsib näiteks musta. Kaupmees ei ütle midagi, aga värv hõikab ise: „On küll!“ ja paneb jooksu. Kui ta on piirist välja jooksnud, võib ostja teda püüda. Selleks peab ta värvi käega puudutama. Kui ostja värvi kätte ei saa, kuni see jõuab pinki puudutada, jääb värv ostmata. Kaupmees annab talle uue nime. Kui aga juhtub, et ostja värvi kätte saab, siis jääb kinnipüütud värv ise ostjaks, ostja aga värviks. Kaupmees annab talle nime.
Kui kaupmees oma osast tüdineb, vahetatakse ta välja, nimed muudetakse ümber ja mäng läheb edasi.
teisipäev, 8. 10.
Vastseliina 1895: Kes merel ei ole kännü, see ei ole hättä nännü.
esmaspäev, 7. 10.
Tõstamaa 1964: Õuna eest ega kaale eest ei tohi tänada, siis mädad kiud kasude õunale ja kaalele sisse.
pühapäev, 6. 10.
Tarvastu 1888:
Mitme auga ülendud härra!
Kartlikult astub 622-ridaline kergede riismede koguke, mis paki töö – ja muu kurval ajal kogutud on – Teie ette, kus mitmed riimi- ja juhtsõnavead endid tunnistavad, aga no külap meister teab nõnda, kuda nad olema peavad, ja siis pange neid, kui kõlbavad, oma jäädva mälestuse kandle pääle hüüdma, meie süda aga ütleb:
Lasku su aastad elada!
Lasku su kannel kõlada!!!
Parem oleks kui nad kirjakeeles lauldud oleksivad, aga nad on nüüd iga laulja keeles, mis edespidi tehes parem on – ei tea.
Oleviku 33 numres tähendade Tallinna 4000 talukohade nimest, kui Teil neid tarvis on, saade vist hulgakaupa; nõndasama ka vanasõnu.
Seekord jääme jumalaga
Kuresaare koolimajas 25 sept. 88.
Teie A. Rennit.
Koguja Ado Renniti kaaskiri rahvaluulesaadetise juurde Jakob Hurdale.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?pid=ERA-10354-48839-76500&t=3&oid=2&alates&l&module=400&op=3
laupäev, 5. 10.
Tallinn 2003: Naine ja mees tülitsevad oma 40-ndal pulma-aastapäeval.
Mees karjub naisele: „Kui sa lõpuks sured, lasen ma su hauakivile raiuda: siin lebab mu naine – külm nagu alati.“
Ega nainegi võlgu jää: „Kui sina sured, lasen Sinu kivile taguda: siin lamab mu mees – kõva, lõpuks ometi“.
reede, 4. 10.
Tartu 1997: Keskerakonna 3 graatsiat – Pr. A. Veidemann, pr. S. Oriir ja pr. L. Tõnisson tulevad õhtul pimedas erakonna koosolekult. Pimedas trepikojas komistavad nad maas lamava mehe otsa. Pr. Veidemann kummardub, kobab meest pimeduses ja ütleb: „Minu mees see küll ei ole.“ Siis katsub meest pr. Oviir ja nendib: „Ei, sinu mees see tõesti ei ole.“ Lõpuks kummardub pr. Tõnisson, katsub, kobab ja siis kiljatab kohkunult: „Kuulge, ta pole ju üldsegi meie erakonnast!“
neljapäev, 3. 10.
Otepää 1897: Kes kapsa kontsu sööb, sell kasvavat mustad karvad suu peale.
kolmapäev, 2. 10.
Helme, Holdre k 1963: Jutustaja oli umbes viie või kuue aastane. Nad lõikasid Leebiku Tammel rukist. Äkki läks ilm tumedaks ja must kogu tõusis taevasse. Perenaine käskis karja koju ajada, sest kurat tuleb. Laudauks löödi kõvasti kinni ja puu ukse ette. Igaüks võttis labida, vigla või mõne muu riista ja nad läksid Piiraku sohu. Must asi heljus ja kukkus lõpuks maha. Mindi ligemalt vaatama. Sarve ollu peas ja keel ollu vällas. Tuul liigutas teda natuke. Keegi ei julgenud ligi minna. Lähedasest mõisast toodi üks üliõpilane kohale, kes musta asja maast võttis, keeras ümber käsivarre ja ütles, et ärge kartke midagi. Rahvas rääkis siis, et tudengid saadavad nii üksteisele teateid.
teisipäev, 1. 10. 2013
Torma, Kalma k 1937: Minnes tööle või reisile oli soovitav vastu tulejaks paremuse järjekorras: mees hobusel vankriga, mees komps kaenlas, mitu meest vankril, naine kompsuga ja kõige pahem, kui naine kompsuta vastu tuli – siis kas või jäta minemata. See tähelepanek on praegugi maksev.
esmaspäev, 30. 09.
Narva 1938:
Aino aa apataa.
Aveliku allis kaku.
Assi ja Assi!
Boris boo bopatoo.
Boveliku bollis kuku.
Bossi ja Bossi!
Emma ee epatee.
Eveliku elliskuku.
Essi ja Essi!
Feliks fee fepatee.
Feveliku fellis kuku.
Fessi ja Fessi!
Gussev guu gupatuu,
Guveliku gullis kuku.
Gussi ja Gussi!
Hevi hee hepatee.
Heveliku hellis kuku.
Hessi ja Hessi!
Ilmar ii ipatii.
Iveliku illis kuku.
Issi ja Issi!
pühapäev, 29. 09.
Anseküla 1937: Mihklipäeval oli suilistel suur pidupäev, tehti õlut ja küpsetati sepikut; suiliste kohta öeldi: Jüri seob, Mihkel päästab – siis lõppes töö.
laupäev, 28. 09.
Jõhvi, Kiikla k 1935:
Siiver tuuver meever miiver tuuver teever.
Sina tule meile, mina tulen teile.
reede, 27. 09.
Rakke 1961: Kui on esimene härmatis, siis tuleb 9 nädala pärast esimene lumi.
neljapäev, 26. 09.
Tartu 1935:
Mängu lahtilugemine
Üksi, kaksi, püksi, traksi,
vereva vesti kuke kannus,
odra okas linnu nokas,
kade kops ja mängu mops!
kolmapäev, 25. 09.
Juba homme algab lastemängude kogumisvõistlus!
Joonis 1935. aasta lastemängude kogumisvõistluselt: Leiva ahjuviskamine.
Üks mängija heidab seljali maha, ajades jalad otse üles. Teine mängija astub paljaste jalgadega esimese mängija kätele ja laseb rinnuli ta jalgadele. Sellejärel tõukab esimene mängija teda käte ja jalgadega, mille tõttu esimene mängija õhku lendab.
Robert Kello pannud kirja Adele Kellolt (1935).
teisipäev, 24. 09.
ERA 86!
Osasaamine oma rahva minevikumaailmast on õnn ja au ühtlasi /.../ nendele, kes püüavad mõista seda, mida nad koguvad ja kes käsitavad kogumistööd püha missioonina – olla oma rahva surnud ja surevate sõnatarkade väärikaks järelpõlveks, jah, just selleks ajalooliseks lüliks, kes oma elutööga kindlustab osasaamise rahvaloomingust ka kõigile järgnevaile sugupõlvedelle.
Endispõlvede loomingust osasaamises ja sellesse loomingusse sisse-elamises peitub ühtlasi suurim nõue, mille ma tänapäeva kogujaile asetan ja mida muidugi ainult väiksem osa kogujaid jaksab täita.
Oskar Loorits, „Elupiltide maalimisest“ („Rahvapärimuste Selgitaja“, nr 7; 1939).
esmaspäev, 23. 09.
Kanepi, Kõlleste v 1935:
Tummade kongress
Lapsed seisavad reas ja üks on küsija. Ta ütleb esimesele mingi töö nimetuse ja see ütleb järgmisele edasi (nii et teised ei kuule), aga mitte seda, mis tema kuulis, vaid teise töö – ja nii ütlevad ikka edasi. Kui on ära öeldud, ütleb küsija: „Tummade kongress!“ – siis peavad kõik vait olema. Küsija küsib nüüd kordamööda kõikide käest: „Töö, mis sinule öeldi, seda pead sina tegema.“ Igaüks peab (liigutustega) töö ette näitama. Nüüd küsib ta selle käest, kes temale selle töö ütles, kas on õige või vale. Kui on õige, siis see koogutab peaga, kui on vale, siis raputab peaga.
pühapäev, 22. 09.
Saue vald, Laagri 2011: Logopeed küsib Stevenilt, millest on aru saada, et sügis hakkab saabuma. Steven (6.a): Suvereporter sai nüüd läbi!
(Lasteaiapärimuse kogumisvõistluselt 2011)
laupäev, 21. 09.
Rannu 1965: 21. septembril madisepäev. Kui lehm koju tulles heinakõrre suus lauta toob, siis tuleb karjal toidupuudus talvel.
reede, 20. 09.
Simuna, Mõisaküla 1935:
Kelle vari?
Üks mängija saab arvajaks. Ta istub näoga seina poole ning ei tohi kunagi tagasi vaadata. Nüüd asetatakse lamp ta seljataha ja lambi ning arvaja vahele astub keegi mängija. Nüüd katsub istuja arvata, kelle vari on see. Ja kui ta saab õigesti, siis läheb see arvama, kelle varju eelmine ära tundis.
neljapäev, 19. 09.
Kihnu, Rootsiküla 1929:
Merel ei tohi metsa loomi nimetada, siis tuleb laevaõnnetus.
hunti kutsutakse – va sorgsaba
jänest – va viledajalamees
rebast – va salaluur
ussi – vanasusi.
kolmapäev, 18. 09.
Kuusalu, Turbuneeme k 1935:
Kurgede teekond soojale maale
Üks pikk rida tehakse valmis. Kõige tagumine hakkab tulema ja lööb ühele kui teisele külge. Kellele külge lüüakse, läheb jälle järele ja nii kaua kui on rida lõpul. Siis joostakse hästi ja käed olgu laiali ja tehtagu hästi – need on tiivad. Siis ring läheb järele sinna, kuhu eesmees läheb.
teisipäev, 17. 09.
Lüganuse, Lohkuse k 1965:
Tark naine on mehele ristist.
(Saab kõigest aru, mis mees tieb, ehk oskab miest taga nuutida.)
esmaspäev, 16. 09.
26. septembril, seega juba kümne päeva pärast kuulutame välja pärandiaasta mängude kogumisvõistluse. Samal päeval esitleme 1930-ndatel toimunud lastemängude kogumisvõistluse põhjal valminud veebiväljaannet, milles on 1000 selleaegse mängu kirjeldused.
Türi, Kirna v. 1935:
Õunad-pirnid-ploomid
Mängijad istuvad ringis, kusjuures mängujuhataja seisab keskel. Algul mängujuhataja paneb mängijatele vaheldumisi nimed: õun, pirn, ploom, õun, pirn jne.
Juhataja hüüu peale: „Pirnid-ploomid!“ peavad pirnid ja ploomid kohad vahetama, kusjuures mängu juhataja katsub ka kuhugi vabale kohale istuda. Nüüd jäi üks teine mängija ilma kohata. See võib näiteks hüüda „Korv ümber!“ Nüüd peavad kõik kohad ära vahetama. See mängija, kes nüüd ilma kohata jäi, võib hüüda: „Õunad!“ Nüüd vahetavad ainult õunad oma kohti. Nii kestab see mäng seni edasi, kuni mängijad ise tahavad.
pühapäev, 15. 09.
Põlva 1894: Esi pikk, pera must, suure juurejuntsi taga?
laupäev, 14. 09.
Helme 1895: Veski mölder, kõrtsimees ega sepp ei või millalgi taevasse saada; mölder sellepärast, et ta mati kuhjaga võtab, kõrtsimees, et ta mõõdu pooleli jätab, aga sepp peab siin ja seal süüdlastele raudu kaela tegema.
reede, 13. 09.
Viljandi 2003: Kõige lühem anekdoot: Kaks rahvamuusikut lähevad baarist mööda.
neljapäev, 12. 09.
