Päris lemmikooma ei ole, aga see eest on mul väga armas taksikoer. Ta sai oma nime oma eelmiselt perekonnalt, kelle käest me ostsime. Nimeks Reks. Kuigi Reks on suure koera nimi, ei muutnud me ta nime ära. Ta on meil väga tubli jahikoer. Reks käib palju isaga metsas ja ükskord oligi nii, kui nad läksid metsa ja Reks nägi metsas lambaid. Ta läks kohe lammaste juurde, et vaadata, kes nad sellised on. Muidugi alguses oli ta julge, kuid pärast tuli lambaid aina juurde ja juurde. Siis ta hakkas kartma. Lambad piirasid ta ümber. Ta ei saanud enam lammaste juurest ära. Siis ta hakkas haukuma ja lambad ehmatasid ja jooksid minema.
Jah, mul on lemmikloom koer Norman. Võibolla on ta enda nime saanud kui mingi vallutaja, sest ta sarnaneb sellele väga palju. Tihti meeldib talle uusi künkaid avastada ja olla kõiges esimene.
Maal kunagi oli meil palju loomi, nüüd aint üks koer, keda me kutsume Täpiks, kuna tal on üleni must karv ja üks valge laik esijalgadest natuke üleval pool.
Mul on mitu lemmiklooma: koer, jänes ja 2 kilpkonna. Koera nimi on Mia, sest me tahtsime võimalikult armsat nime. Hüüdnimi, mida kõige enam kasutame, on Piuks, sest ta kiunub alatasa. Jänes on Juss ja kilpkonnad on lihtsalt Konnad.
Minu lemmikloomaks on minu koer Rokko. Nime mõtles talle minu täditütar. Talvel, kui ma veel väike olin, käisime tihti koos koeraga kelgutamas, Rokko armastas hammastega kelgunöörist kinni võtta ja tõmmata, nii sai hästi sõidetud.
Mul oli lemmikloom, kes eelmine aasta suri. Ta jäi juba vanaks (umb. 13. aastane) ning me lasime ta magama panna. Koera sain endale selle puhul, kui läksin esimesse klassi. Nime Pätu panin ise. Väiksemana me õega panime teda riidesse, proovisime talle igasugu kleite selga. Vahest panime ühe tibukollase kasuka selga, mille kapuuts oli nii suur, et ta ei näinud selle alt välja ning jooksis igale poole vastu.
Minu lemmikloom ongi minu enda koer, nimega Pätu. Nime panime kunagise lastesaate "Pätu" järgi. Ta teeb ka ulakusi, haugub ja jookseb alati järgi. Ta on väga uudishimulik ja kannatamatu koer. Eks me ole teda ise sedasi õpetanud, talle meeldib väljas omapäi joosta ja talle ei meeldi rihmaga jalutada. Alati tirib ja uriseb rihma peale, ta nagu koer oma pead! Ta on nii mugav koer, et magab kodus koos pereliikmetega ühes voodis.
Jaa, mul on kodus taskukoer Bibi. Ta ema nimi oli Bella ja isa nimi algas ka B-ga. Niisiis pidime meiegi oma koerale panema sama algustähega nime. Kuna ta on väga pisike, siis temaga seoses meenusid kohe need Bibi kommid, mis on ka pisikesed. Nende järgi ta nime saigi. Temaga on selline naljakas lugu, et tal on oma mänguasi, mis on oma mõõtmetelt suurem kui Bibi ise. Kuid see mõmmi on Bibile vaieldamatuks lemmikuks ja ta veab mänguasja igal pool kaasas. Nii naljakas on vaadata, kuidas Bibi kõigest väest püüab mõmmit sikutada ja diivanile saada, kuid vahel käib see talle üle jõu, aga alla ta ei anna!
On lemmikloom - koer. Nimeks on tal Tondu. Vanaisa leidis 13 aastat tagasi koerakutsikad Tursalt (maakoht) aida alt ja võttis ühe koju kaasa. Võttis ainukese, kes oli musta värvi ja kes kõige kõvemat häält tegi. Nime sai ta samanimelise lasteraamatu järgi.
Hetkel on üks koer, Tommi. Enne oli kaks, Tommi ema Muti oli ka, aga Muti oli juba vana ja suri ära. Muti saime kunagi ammu tuttavate käest, ta polnudki enam nii väga kutsikas. Tal oli algul teine nimi, Mammi, aga isale vist ei meeldinud see nimi eriti ja siis pandi nimeks Muti. Kui vennaga väiksed olime, siis riietasime koeri nukuriietesse, vaesed koerad. Mõlema koera lemmikkohaks oli diivani seljatugi, kust pealt sai hästi väljas toimuvat jälgida. Omavahel said nad päris hästi läbi, kuid Tommi oli vahel natuke kade ja ei lasknud Mutit toidukausi juurde. Mõlemad koerad olid dresseerimata, kuid teadsid kahte sõna: õue ja pesema. Esimene oli enamasti meelepärane, Mutile ei meeldinud ainult talvel õue minna, aga pesema ei tahtnud kumbki minna.
Minu lemmikloom on kaval ja põikpäine majavalvur (siis kui on vaja näidata oma truudust:)) Sessu. Algne nimi oli võõramaine Cesar, kuid läksime lihtsama vastupanu teed. Ühesõnaga, meile olid külla tulemas õde perega, issi saatsime linna ostma erinevat söögikraami. Tagasi tuli talle tüüpilise viie pätsi leiva/saiaga ja - imearmsa pontsaka kutsikaga. Praeguseni meenutame naljaga seda päeva, mil issi kaks korda linnas süüa ostmas käis. Kuid selle, et ta vajaliku söögi esimest korda toomata jättis, oleme talle juba ammu andeks andnud - vähemalt on meil nüüd Sessu.
Mul on kodus kolm koera: Leedi (välimuse järgi), Tahmanägu (nägu oleks nagu tahmane), Karu (oli väiksena väga koheva karvaga, mis tegi teda paksuks). Kui nad väiksed olid, kukkusid Leedi ja Tahmanägu läbi nõrga jää ja kardavad siiani veekogudele ligineda.
Mul on collie koer, kelle nimi on Pamparix... see on tal ema järgi pandud... Pampariw Fresera vmt. oli ema nimi... nii ema kui isa on tal näitusekoerad. Auhinnatud jmt. Kõik kutsuvad teda muidu Pambuks... kuigi jah... mu sõbrad ütlevad rohkem Lässi :D Kõige naljakam on see kuidas ta kevadel ja suvel mesilasi taga ajab... aastas korra saab ikka nõelata kah... siis on selline nägu peas... no lihtsalt on naljakas. Ahjaa... talvel käisin temaga jalutamas, talle jubedalt meeldib parte taga ajada... aga oli siis mingi oja... suhteliselt sügav ja lai...jää oli peal. Pardid jääl. Ja siis kui ta neid nägi pani jooksuga nende poole, aga kukkus läbi jää... ise oli pärast nii pettunud ja õnnetu... märg ja mudane.
Mul otseselt oma lemmiklooma ei ole. Meie perel on aga koer Reks ja kassid Kriimu ja Pätu. Kriimu on saanud nime oma kriimulise näo järgi. Varem oli meil kass Tont, kelle nimi oli tingitud tema süsimustast karvast.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.