Viiside areng

Üherealiste 3–4 noodil lauldud viiside kõrvale kujunes (etnomusikoloog Ingrid Rüütli järgi teise aastatuhande alguses pKr) järgmine viisikihistus. Laienes viiside heliulatus, tavaliselt 5–6-noodiliseks. Need viisid on kahe värsirea pikkused ehk kaherealised. Viiside muutumisel võis olla nii väliseid eeskujusid kui sisemisi põhjusi. Osas kaherealistes viisides võib näha üherealiste viiside varieeritud laiendust. Vormi arenemist kaherealiseks soodustas laulude esitusviis eeslaulja ja kooriga – nüüd erines eeslaulja viisirida koori omast. Kaherealised viisid kujunesid regilaulus kõige tavalisemateks, eriti eelistati neid rituaalivälistes olukordades, jutustavate ja tundelaulude (lüürika) viisidena.

Advancement
of melodies

Alongside the oldest one-line melodies sung on 3-4 notes, the next layer of melodies emerged (according to ethnomusicologist Ingrid Rüütel, at the beginning of the second millennium CE). The tone range of the melodies expanded, usually to 5-6 notes. These melodies are of the length of two verses - two-lined. The changes could have had both foreign models and intrinsic reasons. Some of the two-line melodies appear to be varied expansions of earlier one-line melodies. The performance method with a lead singer and choir was conducive to the development of the two-line form - now, the lead singer’s melody was different from that of the choir. Two-line melodies became the most common in runosong, they were especially preferred in non-ceremonial situations, as melodies for narrative and lyrical songs.