Lemmikloomadeks on minu kalad ja ainult ühel kalal on nimi Mikk, sest see tuli ühe poisi nimest, kellele see kala meeldima hakkas ja nüüd kuidagi ongi see külge jäänud hüüda seda kala Mikuks.
Meil on merisiga. Nime ta vist sai ühest päkapikuraamatust. Väikevend siis pani selle. Aga talle kujunes ka suhteliselt ruttu hüüdnimi. Lugusid ei olegi. Limpsib kogu aeg.
Lemmikloom puudub. Kunagi oli merisiga Jenny. Temaga oli üks naljakas lugu seoses paaritumisega. Mu sõbral oli ka merisiga ning mõtlesime, et kuna tal on isane ja mul emane, et paneme nad siis paari. Poiss rääkis, et tal on nii vägev merisiga, et teeb vähemalt viis-kuus poega. Täiega kiitis. Oli siis merisiga Jenny kaks nädalat nende juures. Ootasime peale seda tükk aega, et millal sünnitama hakkab. Kahjuks ei saanud Kabja siga selle suure tööga hakkama ja poegi ei tulnudki.
Koera nimi Suli. Nime saanud oma käitumise järgi. Üks kord oli koer tuppa saanud ja peitis ennast ära ja kui kedagi köögis ei olnud, käis köögis süüa varastamas ja keegi ei saanud aru sellest.
Mul on kass. Sattus ta meie juurde nii, et lihtsalt ühel suvepäeval istus valge kass meie trepikojas minu ukse taga. Esimesel päeval ei pööranud talle eriti tähelepanu. Äkki kellegi naabri oma vms. Kui juba kolme päeva möödudes ta ikka pidevalt meie maja ees ja trepikojas oli otsustasin ta endale võtta. Ma mäletan, et ma tahtsin koguaeg kassi, ema aga mitte. Ta ütles, et kui valge kassi tood, siis olen nõus. Ning nädal hiljem juhtuski eespool kirjeldatu. Nimeks panime Jerry. Selline uskumatu lugu oli kassi muretsemisega. Ma lisaksin, et ma elan paneelmaja neljandal korrusel ning mu kass käib õues rõdu kaudu. Ta ronib ise neljandalt korruselt alla ja üles samamoodi.
Mu lemmikloom on koer, ta sai oma nime ühe ilusa koeranime järgi. Ta nimi on Bimbo, kuna seda nime on raske välja öelda, muutsime siis ta Pipiks. Sellega nimega kutsume teda alati ja kuuletub ka sellega väga hästi. Mulle tuleb üks lugu tema peale mõeldes meelde, oli üks päev, kui me isaga metsa läksime, me kuulsime, et midagi on metsas, välja ilmus kits. Oi mis siis juhtus - koer hakkas kitse taga ajama ja koer jäigi kaks päeva kadunuks. Kolmandal päeval jõudis ta koju, mõtlesime küll, et kuidas ta nii ära elada sai.
Mul on kodus kass, kelle hüüdnimi on Musi. Ta sai oma nime seoses sellega, et selle kiisu kinkis mulle mu (eks)poiss. Ma ei osanud talle nime panna ja otsustasin teda kutsuma hakata samamoodi nagu ma sel ajal oma poissi kutsusin. Temaga seoses mulle meenub selline lugu, et kui ta mulle kingiti, siis ta võeti karbist välja ja jooksis üle laua, kus põlesid küündlad ja ta kõhu alt kõrbesid mõned karvad ära.
Minu lemmikloomaks on puudlikutsu, kelle nimi on Cessika. Edasi sai temast Cessu ja nüüdseks, mitu aastat hiljem on ta meile Tupsu. Algne nimi pärineb temal tõutunnistuselt. Iga päev koos temaga on suur seiklus.
Koer on, kelle nimi on Klähvi, ta sai oma nime selle järgi, et ta väiksena hästi palju viuksus ja klähvis. Eriti oma esimesel ööl uues kodus ehk minu juures.
Mul on kodus koer Johanna, oma nime sai ta Kuldse Trio "Johanna" järgi, kuna esimest korda autoga sõites magas ta ja seda lugu kuuldes ta haugatas ja asi oli otsustatud - tema nimeks sai Johanna. Peale selle ta tantsib ja kui talle "hopp" öelda, siis ta hüppab sülle.
Meil oli koer ja kassid. Nime on nad saanud juhuslikult. See, mis hetkel kassi iseloomustab, saabki ta nimeks. Näiteks olid ühel kassipojal armsad rosinasilmad - nimeks sai Rossu.
Minu lemmikloom on minu enda kass Liisu, kes on minuga juba väikesest peale koos üles kasvanud ja arvatavasti just seepärast on ta mulle nii armas. Temaga saab alati nalja ja tema käitumine paneb tihti imestama. Liisu on ärahellitatud, sest ta ei söö seisnud toitu, vaid kõik peab olema värske, mida ta sööb ning põhiliselt sööb ta ainult kuivtoitu kassidele või liha.