Lemmiklooma mul enam pole, andsime kassi ära, täielik hull oli. Tuli kallale koguaeg ja niisama nõmetses. Aga üks paljudest kassidest, nimi oli tal Hallu, jääb alatiseks meelde, kõige kallim ja parim kass oli. Ta oli minusse hästi kiindunud, käis mul isegi koolis vastas mõnikord. Ma mäletan üksõhtu, kui tuppa läksin, siis ma hüüdsin teda akna pealt, tavaliselt ta juba esimese hüüde peale tuli sealt kuskilt aiamaade vahelt jooksuga, kuid see õhtu hüüdsin tükk aega, aga teda polnud näha. Ta oli mingi nädal aega kadunud, ma käisin teda otsimas ka jne. Siis mingi nädala aja pärast mängisime plikadega just väljas keksu ja ma nägin teda naabrite keldriakna peal, vähe õnnes olin ju, rõõmupisarad tulid silma, ema oli ka päris õnnelik.
Mul on kodus kass, kelle hüüdnimi on Musi. Ta sai oma nime seoses sellega, et selle kiisu kinkis mulle mu (eks)poiss. Ma ei osanud talle nime panna ja otsustasin teda kutsuma hakata samamoodi nagu ma sel ajal oma poissi kutsusin. Temaga seoses mulle meenub selline lugu, et kui ta mulle kingiti, siis ta võeti karbist välja ja jooksis üle laua, kus põlesid küündlad ja ta kõhu alt kõrbesid mõned karvad ära.