Vastlapäev

Vastlapäeva tuntakse rahva hulgas ka lihaheite-, liugupäeva ja kitsamal alal Lõuna-Eestis pudrupäeva nime all.[1] Lääne-Eestis tuli ette veel lihaeidepäev. Nimetus vastla­päev ei ole eriti vana ja on tulnud meile võõrastel ees­kujudel.[2] Lihaheite nimetust seletas rahvas liha lõppemise, kõrvalejätmisega. Loomade poegimise järel mindigi üle rohkem piimatoidule. Pudru söömist, samuti ka pudrupäeva nimetust seostati veel teiste tähtpäevadega (küünlapäev, tuhkapäev), kuid leviku piirkond on igal päeval erinev. Tangupudru söömist on nii meil kui ka mujal seotud esiva­nemate kultusega.

Vastlapäev kuulub nn. liikuvate pühade tsüklisse, mis pärineb vanast kuukalendrist. Kuupäeva nihkumine võis toimuda umbes kuu aja piirides (8. II kuni 7. III). Kindel oli vaid nädalapäev ja kuu faas. Selle kohta on traditsioo­niline ütlemine: vastlapäev nõuab noortkuud ja teisipäe­vast päeva.[3] 

Vastlapäev on meie rahvakalendris üks populaarsemaid tähtpäevi, tema peamised traditsioonid on tänapäevani ela­vana püsinud. Suurest liikuvusest tingituna on vastlapäev enda ümber koondanud väga mitmesuguse algupäraga muistseid uskumusi ja kombeid, mis põlvnevad sageli ka eri aegadest.

Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liu­laskmine, millega taotleti head lina- ja kanepikasvu: mida pikem liug, seda pikem lina. Lina on vana ja väga vajalik kultuur niihästi meil kui ka naaberrahvastel. Sellega sele­tuvad rohked kombed ja maagilised toimingud, millega püüti linakasvu mõjutada.

Suur osa linatööst – kitkumine, sugemine, ketramine, kudumine – kuulub pea eranditult naiste töö hulka. Ka vastlapäeva teised kombed näitavad rõhu asetamist naiste töödele ja ka pidutsemistele. Selles osas on vastlapäeval omajagu sarnasust küünlapäevaga.

Vastlaliug on meil üle maa tuntud, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni, nimelt on kommetes rohkesti venepärast. Kagu-Eestis on kohati (Hargla, Karula, osalt Urvaste ja Rõuge) liugu lastud jõulu ajal.

Vastlaliugu käisid vanemal ajal laskmas niihästi noored kui ka eakamad inimesed. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani enamasti pere­naine linaseemnekotikese istme alla (teated Lõuna-Eestist). Ka on võetud linakurst põue. Ligilähedasi kombeid on ka teistel rahvastel. Liugu lasti mitmel viisil, osalt tingis selle ilmastik ja maastik. Kui kelku ei olnud, kasutati palgivedamise järelrege (kelku). Kõige sagedamini viidi aga sõiduregi, millel aisad eest võetud, mäe otsa, seltskond asus peale ja sõit läks mäest alla. Lastel käis asi lihtsa­malt. Kelgu puudumisel istuti pingile, millel jalad ülespidi, isegi kuuseoks aitas, rääkimata istmiku peal laskmisest ja jalaliust.[4] Lauskmaal ja veekogude ääres lastigi jalaliugu. Vahel valmistati selleks eriline liutee. Lumest vaba jää peal tehti jääkarussell. Karusselli tulp külmutati külma tulekul jäässe.

Vastlasõite tehti ka hobusega – ikka, mida pikem sõit, seda pikem lina. Mindi sugulaste ja tuttavate juurde, sageli ka kõrtsi. Ulatuslikumad vastlasõidud hobusega olid kom­beks rohkem Ida-Eestis, kuid väiksemas ulatuses on har­rastatud seda kogu maal.[5] 

Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu! Paljudes kohtades (nt. Saaremaal) liulaul sellega piirduski. Ka soome ja rootsi liulaulud olid sageli mõnerealised hüüded. Esines ka pikemaid tekste:

„Nii pikaks meie lina,
kui on see reeteekene!“

Kes ei tulnud liumäele, seda sajatati:

„Selle linad liguje jäägu,
aia äärde hallitagu,
seina äärde seenetagu!“

Või teisiti:

„Tutrad toas istujale,
vareskaerad vahtijale,
takud taganttõukajale.“ Jne.

Lauldi ka veel tuntud: „Vistel, vastel, poisikene!“[6] 

Vastlaliug on meil tuntud üle maa, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni. Setudel on sel ajal maaslenits (võinädal), mida pühitseti nädalapäevad. Vii­mast maaslenitsa pühapäeva peeti eriti pidulikult. Laulus kutsuti mäe peale laulma ja mängima, kes ei tulnud, selle linad pidid äparduma. Sõideti hobustega mööda küla, käidi ka kõrtsis. Maaslenitsa neljapäeval peeti paljudes Setu külades naistepidu (бабий праздник), kus lõbutsesid peamiselt abielus naised. Peale vastlasõitude harrastati Setus liugumist mäest alla.

Liumäele tehti muiste ka tuli üles, kust siis kelkudega läbi sõideti. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.

Külaskäigud olid seoses vastlasõiduga sagedased. Saare- ja Hiiumaalt on küll väheseid teateid, et teise peresse minek oli eriti naistel vastlapäeval keelatud, sest sead pidid siis pahurad olema.

Sileda ja kauni vastlaliu analoogial olid mitmed tööd ja toimingud vastlapäeval soovitatud. Juukseid pidi vastla­päeval hoolega kammima ja lõikama, et nad kasvaksid sile­dad ja tihedad. Vanem traditsioon ennustab küll juuste kammimise järgi head linakasvu. Samal põhimõttel lõigati ja piirati ka hobuse saba ja lakka.

Noored hobused rakendati esimest korda vastlapäeval, et nad saaksid ruttu sõidu selgeks.

Teenistuslepingute sõlmimine, ka nn. mokalaada pida­mine on vastlapäeval toimunud mõnedes Järvamaa (Pee, Tür), Viljandimaa (Hls, Hel, KJn) ja Läänemaa (Mär, Vig) kihelkondades. Tavalisem oli peretellimine küll küünlapäe­val või sealt alates.

Teiseks oluliseks vastlapäeva traditsiooniks oli seajala söömine, mis oli tuntud enam-vähem üle maa. Seajalad keedeti kas ubade või hernestega, harva kapsaga. Seajalg võeti isegi liumäele kaasa. Sõrmi ei soovitatudki rasvast puhastada (noolida, lakkuda), ka nägu võis olla rasvast läikiv. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud.[7] 

Seajala kondid korjati hoolega kokku, anti kas kohe sigade ette või siis, kui sead kevadel välja aeti. Sageli anti kondid sigade ette maarjapäeval. Selle kõigega taotleti sigade kasvu õnnistust, kuid ka seda, et sead suvel karjas koos püsiksid. Ei puudunud ka ennustused seajala kondiga. Koera lasti nn. nimekontidest valida.

Laialt on tuntud ka mänguasi – vurr (urr, urri-, uuriluu, un’n), mida tehti seajala kondist. Mõnes paigas Võru- ja Tartumaal valmistati vurr (un’n) siiski lamba jalaluust ja seda mitte vastlapäeval, vaid siis, kui lambaid tapeti (selleks oli sageli mihklipäev). Nimetatud piirkonnas oli ka seajala söömine vastlapäeval haruldane.

Peale seajalgade on keedetud veel mitmesuguseid liha­toite, ka seapead ja loomarinda (Hiiu, Sa). Saaremaal (Sõrves) pidi supis olema kolme seltsi (veise-, lamba-, sea-) liha. Vastlapäeval söödi ka mitu korda (3, 7, 9), eriti oli see maksev „külvimehe“ kohta. Traditsioon on levinud saartel, vähesel määral põhjaranna alal (Lüg).

Vastlapuder – tangupuder, harva jahupuder (Lõ-Ta, Lõ-Vl) – keedeti vastlapäeva hommikuks. Lõunaks või õhtuks olid seajalad.

Vastlapäeval küpsetati ikka leiba. Tehti ka veel mitme­suguseid kukleid ja kakukesi nagu tuhkapäevalgi. Kohati on leiba seajala keetmise leemesse kastetud, see oli siis rasvaleib.[8] Saarlased küpsetasid väikese kaku, mis esimesel karjapäeval loomadele anti. Ka on selleks hoitud jõulu­leib vastlapäeval kariloomadele jagatud.

Mitmel talvisel tähtpäeval oli kombeks viia paar hangutäit sõnnikut põllule või aeda. Vastlapäeval oli see tradit­sioon tuntud üle maa. Komme esineb ka soomlastel ja lät­lastel. Nähtust peetakse Ida-Baltikumis omapäraseks.[9] (Vt. levikukaart: vastlapäev (1))

Kuna vastlapäeva peeti naiste pühaks, oli enamus naiste käsitöid sel päeval keelatud, eriti ketramine – kardeti, et see kahjustab linakasvu või mõjub halvasti sigadele. Selle­vastu oli aga nööri ja paelte palmitsemine soovitatud, need pidid siis siledad saama, nii et sobisid kevadel kiigeseppadele kinkida. Töökeelud-käsud, samuti ilmaended ongi ena­masti suunatud hea linakasvu saavutamisele.

Tubast tööd takistas ka tulesüütamise keeld. Tuntud on traditsiooniline ütlemine magamamineku aja kohta: vastlapäev valges, tuhapäev tuleta! Tulesüütamisest kardeti, et härjad hakkavad künniajal lõõtsutama ja hobused väsivad. Traditsioon on tuntud peamiselt saartel.

Vastlapäeva traditsioonides on meil paikkonniti mitme­suguseid omapäraseid kombeid. (Vt. levikukaart: vastlapäev (2)) Lääne-Eestis oli vastlapäe­val nn. kadaajamine. Kada[10] oli mehe riides (õlgi täis topi­tud) kuju, mida laulu saatel kodust eemale, „teise saksa maa peale“ aeti. Kadaajamine on tõenäoliselt varemalt samas piirkonnas tuntud Metsiku-kultuse järelkäija. Göseken kirjutab Metsikpuuslikust 1694: „Ebausulisi tempe tee­vad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlge­dest puusliku, pistavad sellesse terava puu ja ehivad õlge­dest esimesel aastal mehe, panevad õlgedele pähe vana kübara või mütsi, panevad õlgedele mehekuue ümber; teisel aastal ehivad nad õlgedest naise, panevad pähe vana valge tanu, selga vana naisekuue. Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põllu­vili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks.“[11] 

Teatavaid paralleele kadaajamisele leiame ka Lääne-Euroopa vastlakommetes. Sakslased valmistasid samuti õlgedest nuku, mis keppidega pekstes metsa viidi ja seal põletati. Kombel oli nende traditsioonis talve ärasaatmise iseloom.[12] 

Muhus (ka Sa ja Lä) oli vastlapäeval kombeks sigade põllule ajamine. Ümmarguse puu otsast lõigati kettad, mida keppidega tõugates sinna veeretati, kuhu suvel sea­kari aeti. Sellega taotleti sigade karjas koos püsimist. Ligi­lähedast ketaste veeretamist on esinenud ka Lääne-Euroopa rahvastel ja kohati venelastel. Sakslased taotlesid rataste (Faselrad) mäest allaveeretamisega head lina­kasvu.[13] 

Mulgimaal harrastati veel mõnikümmend aastat tagasi omapärast mängu – vastla kottiajamist. Nalja sai vaid siis, kui leidus neid, kes ei teadnud, milles asi seisab. Samasugune on ka luutsina kottiajamine luutsinapäeval (13. XII). Vastel (vastla) esineb siin rahva kujutluses elava olevusena, keda minnakse püüdma.

Omamoodi personifitseerimist näitab ka üksikutes Pärnu- ja Läänemaa kihelkondades (Var, Tõs, Mih) tuntud lihaeit. Kuna „lihaheite“ nimetus oma mõtte rahva hulgas kaotas, muutus see teatavate analoogiate mõjul „eideks“, kes toob seajalgu ja vahel ka vitsu.[14] Kombele on lähedane tuhkapäeva „laisknaine“, kes tulevalgel töötajale kotiga tööd juurde toob.

Ajaline liikumine ei ole soodustanud vastlapäeva ilmaennete kindlamat kujunemist. Kuna päeva peamised tradit­sioonid on linakasvu ümber koondunud, näitavad seda ka tähelepanekud ilmadest. Pikad jääpurikad ennustasid pikka lina. Ilusa päikesepaistelise ilma järgi loodeti head lina- ja viljakasvu.

Vastlapäevast peale võis alata teede lagunemine, seda iseloomustab ütlemine: vastlapäeval heidetakse regi ära.

Paar juhuslikku teadet (Sa, Kod, SJn) seovad vastlapäe­vaga ka kevadpühade perioodile iseloomuliku ja väga laialdase traditsiooni – „linnupuude“[15] toomise, mis pidi soodustama linnupesade leidmist.

Osa vastlapäeva ilmaendeid, ka töökäske, -keelde on sar­nased teiste tähtpäevade, eriti lähedaloleva madisepäeva ja tuhkapäeva omaga. Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati samuti head vilja- ja marjasaaki, kuid ka rohkesti putu­kaid ja mitmesuguseid taimekahjureid. Vastlapäeval on järelpäevaga – tuhkapäevaga – kommetes palju ühist (nt. kuklite, pätside küpsetamine jne.), kuid on ka risti vastukäivaid uskumusi (nt. juuste kammimise, hobuse rakendamise jm. keeld).

Meie vastlakombed (ka laulud), mille peamiseks sisuks oli linakasvu taotlus, on küllaltki sarnased soomlaste, rootslaste, osalt ka lätlaste vastavate kommetega. Liulaule on ka vadjalastel ja isuritel. Need on eesti ja soome oma­dega võrdlemisi sarnased ja tõenäoliselt ka ühist päritolu. Kommetes aga on vadjalastel ja isuritel rohkesti venepä­rast.

Lääne-Euroopas toimusid vastlapäeval ulatuslikud vastlakarnevalid rohkete mängude ja tantsudega. Neis komme­tes kajastub kõige enam talve ja suve heitlus ning talve ärasaatmine. Esineb küll ka linakasvumaagiat, kuid mitte sel määral kui meil. Väljas süüdatakse tuli, lapsed ja nai­sed hüppavad tule juures kõrgele ja hüüavad: Lang Flachs! Linakasvuga seotud tavasid esineb neil ka küünla- ja tuhkapäeval.

 

Märkused:

[1] Lihaheite nimetus esineb Võrumaal, Setumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal, Pärnumaal, Saarde khk, Tõstamaa khk, Audru khk, Mihkli khk, Vigala khk; liugupäev – Vaivara khk, Jõhvi khk, Iisaku khk; pudrupäev – Võrumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal.

[2] Katoliiklikes maades algas siitpeale paast (saksa k. fasten, rootsi k. fastlag).

[3] Humoristlikult öeldakse: vastlapäev on vanakuu reede – vanatüdrukud lähevad siis mehele, vanapoisid võtavad naist. Saks­lased pilkavad vanatüdrukuid tuhkapäeval.

Vastlapäeva kuupäeva saab arvestada kevadisele pööripäevale järgnevast täiskuu pühapäevast, mil on kevadpühad, lihavõtted. Siit tagasi (talve poole) seitsmenda nädala teisipäev on vastlapäev.

Kui aga kevadpühad langevad maarjapäevale (25. III), lükkuvad nii kevadpühad kui ka vastlapäev nelja nädala võrra kevade poole.

[4] Istmiku peal liulaskmist on ka täiskasvanud harrastanud nii meil kui Soomes (Hautala, lk. 97). Venelastel lasknud naised mäest alla ketraja istmelaual, soomlased on selleks kohati kasutanud koonlalauda (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 55; Hautala, lk. 97).

[5] Venelastel oli maaslenitsa ajal kombeks mööda küla kihutada (Sokolov, lk. 147).

[6] Vastlalauludest ja -viisidest on üksikasjalik ülevaade H. Tampere raamatus „Eesti rahvalaule viisidega“ II.

[7] Rootslastel kannabki vastlapäev rasvapäeva (Fettisdag) nime (Landtman, lk. 48). Ka soomlastel pidi vastlatoit hästi rasvane olema (Hautala, lk. 76).

[8] Soomlaste vastlatoiduks oli samuti rasvarieska (Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 62). Üldse on soomlaste vastlatoidud eestlaste omadega väga sarnased.

[9] Tampere, Kirde-Eesti, lk. 231.

[10] „Kada“ nimetus on arvatavasti rootsi päritoluga. Katabol – pall, kurn. Ariste, Eesti-rootsi, lk. 53.

[11] Göseken, Tähtpäevadest, mängutubadest, pruutide juustelõikamisest ja metsikust, 1964. Tõlge võetud raamatust: Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, lk. 70.

[12] Fehrle, lk. 80; Sartori III, lk. 92.

[13] Fehrle, lk. 76; HDA II, vg. 1254.

[14] Vt. Tampere, Lihaeit, lk. 117–119.

[15] „Linnupuude“ all mõeldi oksi ja laaste, mida toodi (enamasti lapsed) varahommikul. Neid kasutati peamiselt kevadpühade nädalal munade keetmise juures tuletegemiseks. Arvati, et siis leiab rohkesti linnupesi, mis omakorda oli hea enne. Teatavate lindude mune ka söödi.