Fraseoloogid peavad tavaliselt fraseologismide (või idioomide) üheks keskseks jooneks läbipaistmatust. Väljend on läbinähtav (transparent) siis, kui seos piltliku väljendi sõnasõnalise tähenduse ja ülekantud tähenduse vahel on ilmne ja arusaadav. Läbinähtaval fraseologismil on vaba sõnaühendi sõnasõnaline paralleel, läbipaistmatul mitte. Näiteks hambasse puhuma 'luiskama, valetama' on läbipaistmatu, pärivett ujuma 'valitseva korraga kaasa minema' aga läbinähtav.
Asta Õim ("Fraseloogiasõnaraamat", Tallinn 1993, lk. 5) ütleb, et idioomid on "tänapäeva keele seisukohast motiveerimata sisuga tardunud väljendid" ehk läbipaistmatud. Väljend, mis varasemas kultuuris oli läbipaistev, on muutunud läbipaistmatuks (nt. püksid sõeluvad püüli). Läbinähtavus on kultuurilise taustaga seotud nähtus.
Eestis ja Soomes on märgatav vahe Vana Testamendi tundmises, kuigi mõlemas riigis õpetati seda enne Teist maailmasõda koolides päris sarnaste õppekavade järgi.
Soomes on ligikaudu 85% kooliõpilastest luteri kiriku liikmed. Koolides on kohustuslik religiooniõpetus, kus õpetatakse selgeks tuntud piiblilood. Üle 90% kõigist 15-aastastest käib leeris luteri kirikus. Olukord on olnud üsna samasugune kogu sõjajärgse aja. Eesti koolides aga Nõukogude okupatsiooni tingimustes piiblilugu ei õpetatud, kirik ei osalenud kultuurielus. Seega võib oletada, et piiblilugudele viitavad piltlikud väljendid on Eestis keskmiselt vähem läbinähtavad kui Soomes.
Ettekandes analüüsin Eesti ja Soome parlamendisaadikute kõnesid aastatest 1995?2002. Kõnedest on välja otsitud piltlikud väljendid, mille lähtetekstiks/lähtetähenduseks on mõned koolis õpitud Vana Testamendi lood (nt. läätseleeme eest maha müüma, mis ei ole Vana Testamendi väljend, aga mille lähtetekstiks on Vana Testamendi lugu Eesavist, kes oma esmasünniõiguse ühe supitaldriku eest maha müüs). Materjalis tõstan esile järgmised jooned:
1. Vana Testamendi lugudele viitavad fraseologismid on soomlaste kõnedes haruldased. Veel harvemini kasutatakse võrdlusi. Soomlased kasutavad aga rohkelt unikaalseid, juhuslikke metafoore, mida ammutatakse pidevalt piiblilugudest. Metafooride puhul ei mainita allikat.
2. Eestlased seevastu kasutavad sagedamini fraseologisme ja võrdlusi. Vabad metafoorid on haruldased. Kui võrdluse aluseks on Piiblis kirjeldatud sündmus, mainitakse tavaliselt allikat (mis viitab sellele, et Piiblit kui allikat ei peeta üldtuntuks).
Üldise semiootilise printsiibi järgi peab märk olema teistest märkidest erinev, et täita oma funktsiooni. Kuna läbipaistmatut väljendit ei saa jagada komponentideks (lekseemideks), mida võiks vabalt kasutada ka teises süntaktilises seoses, täidab märgi funktsiooni väljend tervikuna. See tähendab, et läbipaistmatul väljendil peab olema ka kinnisvorm. Sel juhul on tegemist tüüpilise idioomiga.
Eesti saadikute kõnedes on näha vormi kinnisuse ja tähenduse läbipaistmatuse seos. Soome materjalis jälle võib näha vastupidist: kui allikas on hästi tuntud, siis fraseoloogilised väljendid laienevad, varieeruvad ja saavad ka uusi tähendusi juurde. Vorm on vaba ja tähendus läbipaistev.