Vadja ja isuri rahvalaulud

Vadja ja isuri regilaulude väljaandes on avaldatud valik Ingerimaal elavate läänemeresoome põlisrahvaste vadjalaste ja isurite vanu laule. Valimikust leiab laulude tänapäevased helisalvestused eesti pärimuslauljate esituses ja mõned arhiivisalvestused. Ära on toodud kõigi laulude sõnad koos tõlgetega eesti, vene ja inglise keelde. Lauludele on lisatud kommentaare sisu, viiside ja ajaloolise esituskonteksti kohta. Ülevaate saab ka laulikutest, kellelt avaldatud laulud pärinevad.

Väljaanne on mõeldud kõigile vadjalaste ja isurite rikka laulukultuuri huvilistele. See on sündinud soovist lähedaste hõimurahvaste vanu laule tänases, muutunud maailmas elavaks laulda ja seeläbi paremini mõista. Neid laule ja siinset väljaannet poleks olemas ilma paljude pärimusekogujate pooleteise sajandi pikkuse tööta – 19. sajandi algusest 1970. aastateni tehtud üleskirjutuste ja helisalvestusteta.

Lauludevalik ja allikad

Laulud, mida salvestustel esitavad ansambli “Väike Hellero” lauljad ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pärimusmuusika eriala lõpetanud muusikud, on valitud suuresti esitajatest lähtudes. Enamik lauljatest on noored naised ja väljaande põhiosaks ongi neidude-noorte naiste repertuaar: pulma- ja kalendritavadega seotud laulud, lüürilised ja jutustavad laulud. Laulud ja kommentaarid loovad ettekujutuse neidude peamistest laulmisolukordadest: pidulikud rongkäigud läbi küla, kiikumine, öine lõkke ääres pidutsemine, põlluviljakusega seotud rituaalid, kosjad ja pulmad, laulmine toas või rehe all, jõekaldal, metsas ja teed käies. Kuna Ingerimaa esindab lõunapoolset regilaulupiirkonda, kus laulutraditsiooni keskmeks ongi noorte neidude-naiste kooslaul, on väljaanne ühtlasi heaks sissevaateks vadja-isuri kunagisse laulumaailma tervikuna. Pilti täiendavad mitmed Ingerimaal veel suhteliselt hiljuti lauldud uuemad tantsulaulud ja lastelaulud.

Väljaandesse valitud laulud esindavad laulukogumise erinevaid perioode. Osa vadja laule pärineb 19. sajandil Kattila ümbruses tehtud kirjapanekutest – sealne pastoraat oli esimestele vadja-uurijate omamoodi “baaslaagriks”. Üleskirjutatud tekstid on avaldatud Soome regilaulude suurväljaandes “Suomen Kansan Vanhat Runot” (SKVR), viisid väljaandes “Suomen kansan sävelmiä” (Launis 1910). Teise osa lauludest on kirja pannud vadja keele uurija ja pikaajaline pärimusekoguja Paul Ariste Jõgõperä ümbrusest, Vaipoolest 1940.–1970. aastatel. Hiljem on ta kogutud laulud ka avaldanud (Ariste 1960, 1986). Paljudest lauludest on olemas Paul Ariste osalusel tehtud helisalvestused Eesti Rahvaluule Arhiivis. Osa isuri laule pärineb ERAs leiduvatelt salvestustelt, mis on tehtud 1937. aastal Tallinnas Riigi Ringhäälingu stuudios Soome uurijate Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri poolt. Üks laul on hilisemalt tuntud Soikola kandi laulikult Kadoi Aleksandrovalt. Mõnedes isuri lauludes on kokku pandud SKVR-is leiduvad laulusõnad ja viisid Armas Launise 1906. a vaharullisalvestustelt.

Laulude keel ja etniline taust

Tuleb kohe öelda, et Ingerimaa laulud on suures osas sealsete läänemeresoomlaste – ortodokssete vadjalaste ja isurite ning 17. sajandil sinna asunud luteriusuliste soomlaste – ühistraditsioon. Kasutatud on samu meloodiaid ja palju ühist oli ka esitustavades. Siinsete laulusõnade originaalesitustes võib kohata mõnest teisest kohalikust keelest – vastavalt kas vadja või isuri, ka soome keelest – pärit sõnu ja vorme.^* Mitme lauliku vanemate-vanavanemate seas on olnud mõni teise rahva esindaja, kas siis vadjalane või isur. Väljaandes on kahe rahva laulud siiski eristatud. Kuulates peab arvestama sellega, et enamasti ei kõla salvestustel täiesti puhas vadja või isuri keel. Mõnda Vaipoole laulu on väljaande jaoks tehtud salvestustel esitatud siiski juba vadja kirjakeeles, mis põhineb kohalikul keelemurdel (Heinsoo 2015). Kõigi Vaipoole laulude tekstidest on esitatud kirjakeelsed paralleelkujud (mõeldes ka võimalusele kasutada neid vadja keele kursuste abimaterjalina).