Sa’ab lunta, uutta lunta

(Venna haual)

Meel Valk ja koor

Lae alla .mp3 fail

Vadja keeles

Sa’ab lunta, uutta lunta,
oi-lolee-lolee, uutta lunta,
valab vazgõssa ragõhta
uuvõõ lidnaa uulitsallõ,
vazgõzõõ pajaa eteese.
Tulõvad nelĺä neitsükkäissä
vazgõzõõ pajaa eteese,
juttõb tõinõ tõizõlõza:
“Millä nõizõmm mäntšämääse,
kulillako vai kalilla?”
Kuli kukkui taiva’asõõ,
kali veeri kalmo teele,
vierakko tšerikko teele,
vieri vellee tšääpää pääle.
“Oi velvüd, emäni lahsi,
võidko nõissa ja ületä?
Anna tšääppäässä tšätüed,
sõrmõd liivassa viritä!”
Velli tšääppäässä tšärähti,
maanalta antõ äälee:
“Oi, sõsar, emäni lahsi,
elä riko uhsiani!
Eväd õlõ sinu tehtü,
uhzõd on tehtü Toonõõ tehtü,
i Toonõõ tširvee tširjutõttu.
Oi, sõsar, emäni lahsi,
mene kotoo, õõ kotona,
vaali vakka piiragoita,
tšühzetä anõõ-munõita,
too munad mullaa pääle,
piiragaizõd tšääpää pääle,
nimetä minuu nimeni,
arva minuu aikojani!”

Eesti keeles

Sajab lund, uut lund,

valab vasest rahet
uue linna tänavale,
vaskse sepapaja ette.
Tulevad neli neitsikest
vaskse sepapaja ette,
ütleb üks teisele:
“Millega hakkame mängima,
kurnide või kaigastega?”
Kurn kukkus taevasse,
kurn veeres kalmuteele,
ümmargune (kurn) kirikuteele,
veeres venna haua peale.
“Oi, vennake, minu ema laps,
kas sa saad tõusta ja üles tulla?
Anna kääpast käekesed,
sõrmed liivast siruta!”
Vend kääpast käratas,
maa alt tegi häält:
“Oi, õde, mu ema laps,
ära lõhu mu uksi!
Need ei ole sinu tehtud,
uksed on Tooni tehtud
ja Tooni kirve kirjutatud.
Oi, õde, mu ema laps,
mine koju, ole kodus,
tee korvitäis pirukaid,
küpseta hanemune,
too munad mulla peale,
pirukad kääpa peale,
nimeta minu nimi,
arva minu aegu!”

Lund ja vaskset rahet sajab ebatavalise vasest sepikoja juurde. Sinna tulevad neli neidu kurni mängima. Kurnipulk lendab taevasse ja sealt venna hauale. Neiu palub vennal hauast tõusta. Vend aga käsib õel minna koju, küpsetada pirukaid ja keeta mune, siis tuua need hauale ja nimetada ta nime.

Laulu alguspilt on müütiline, seal on vaskne koda ja müütilised neli neidu, kelles võib näha läänemeresoome versiooni (kuduvatest) saatusejumalannadest. Võib oletada, et kurnimängul oli kunagi maagiline tähendus. Kui õde tahab suhelda surnud vennaga nii nagu elus inimesega, käsib vend tal talitada elavate maailmas kehtivate surnutega suhtlemise reeglite järgi. Õigeusklikel on säilinud vana haudadel söömise tava. Värss “nimeta minu nime” viitab sellele, et sümboolselt pakuti toitu ka lahkunule.

T Vana naine Vassilissa, Pummola (Vihtori Alava 1901, SKVR IV3 4778); Anna Ivanovna, Peen-Rudja (August Ahlqvist 1854–1855, SKVR IV3 4657).

M Tatjana Jegorov, Anna Kivisoo, Ropsu, ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 113 A2, 118 B2).

Vana vadja kalmistu Kõrvõttula küla juures. Foto: E. Laid, 1942 (ERM Fk 1009:106).