Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 53585 (35) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toodi sületäis halga tuppa - kui oli liigarv, siis jäi tüdruk sel aastal koju, paarisarvuga sai ta mehele.
E 53588/92 < Maarja-Magdaleena khk. - A. Mitt (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanasti elanud kusagil Tartu pool metsas (vist Kivinõmmes) üks väga kuulus nõid ehk tark, nagu neid nimetatakse, kelle juures mitte üksi rahvas, vaid ka teised nõidujad tarkust saamas käinud.
Kord püüdnud see nõid ühe murutütre metsast kinni ja olles tark, võtnud selle enesele naiseks või muutnud naiseks. Nõia ja murutütre abielu õnnistuseks sündind tütar, kellele nimeks pandud Volper. Tütre sündides kadund ema, saanud vist jällegi murutütreks. Volper kasvand ja olnud väga tark. Isa, olles vana nõid, õpetanud ka tütrele kõik vigurid ja kunstid kätte ja viimaks saanud nõiatütar kõigi nõidnaiste ülemaks.
Kord tulnud aga üks munk rahvast õpetama ja kuulnud, et lähedal üks nõid elavat, ja läinudki vaatama. Munga hoolitsusel põletud vana nõid ära, tütar jäätud aga alles, vistist samuti sama munga hoolitsusel, sest Volper oli ilus kui murueide tütretütar kunagi, ka munk olnud ilus ja noor mees ja meeldinud Volperile. Järgnenud armastus. Munk hakkanud viimaks õige sageli läbi metsade nõidneitsi Volperi juures käima. Liiatigi pole aeg ega ruum nende kohtamist takistanud. Igal ajal, igas kohas võinud munk armastatut näha, kui ta läbi pärlirea vaadanud ja hüüdnud: "Volper, Volper, võimassa, tulder, tulder tulessa." Nende sõnde lausudes tulnud nõidneitsi kohe munga juure, ilma et keegi teda (Volperit) oleks märganud-näinud. Muidu olnud nõidneitsi inime mis inime.
Kestnud kaua aega, kuni kord üks munga ülematest asjast märku saanud ja kavalusega munga ühes tüdrukuga kinni püüdnud.
Peetud kohut ja kui selgunud, et tüdruk nõia tütar olnud, olla munk keldrisse müüritud ja tüdruk mõistet põletamise surma. Enne piinatud neid mõlemaid.
Põletamine sündind kevadel ja kui tuleriit põlema süüdatud, lennanud nii suur parv sitikaid tulle, et tuli ära kustunud. Nii peasend nõidneitsi surmast. Ka munk ei olla keldris nälga surnud, vaid eland seal väga vanaks. Süüa ja juua olnud tal küllalt, mida vist Volper talle toonud.
Nõiad aga, kes eneste põletamisega tule kustutasid ja Volperi päästsid, said kõik otsa. Volper aga inimene olles ja munka armastades kaotas palju oma võimetest, kuid siiski elavat ta edasi ülemnõiana, sundides vihtlema ja tantsima ülejäänd nõidu, kes teda peastma ei rutanud. Nende (nõidade) tantsu ja nõialaulu võib praegugi ilusal kevadõhtul sitikate lennus, nende tiivade krabinas ja suminas tajuda: näha, kuulda ja nõidneitsi (paganuse) armatsemist ristiusu (katoliku) mungaga reprodutseerida.
(NB Olen kirjutanud Volper, sest minu kuulmise järele ei häälda rahvas seda sõna mitte helilise "b" kaudu. A. Mitt)
E 53593/4 < Tallinn - A. Truberg (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõrgesti austatud herra professor!
Ei tülitaks Teid tühise asja pärast, kuid mõtlen, et see ehk Teid endid huvitab.
Teie kõnet Tallinnas nõidadest ja nõidumisest edasi andes oma tööseltsilistele, leidsin veel kindlat usku nõiasõnade imetegudesse. Nii seletas minu kaastööline, et tema isal on olnud ussi-, vere- ja palju teisi sõnu ja need toonud temale õnne, samuti võinud tema nendega ka teisi aidata. Kord pannud tema ühel naisel veresõnadega verejooksu seisma ja mis mina tähendasin, et ehk aitas naise oma usk, siis jutustas tema teise loo, kus sedasama on sündinud seaga. Üheks tähtsaks sündmuseks arvas tema ka seda, et tema vend, kes oli seitsme-aastane, ega midagi sest raamatust ei teadnud, olles haige, tulnud enne surma voodist välja ja võtnud selle raamatu teiste kirjade vahelt ja rebinud tükkideks, mis tema isa jälle kokku korjanud ja kokku lappinud nii palju kui korda läinud. Siiski kord varastud see tema isal ära ja peale selle ei ole tema isal enam midagi õnnestunud.
Ka Tallinna Olevi kiriku end. õpetaja Hahu olla leeris oma õpilastele seletanud, et nõidust võib uskuda.
Tallinn 15.X. 1923. Austusega A. Truberg, Luise tän. nr 27.
E 53611/2 (5) < Lüganuse khk., Püssi mõis - Otu Liiv < K. Normak (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jutt Kikerpära mõisa varemete kohta Lüganuse khk. Püssi vallas.
Kikerpära mõis asunud endisel ajal Purtse jõe saarel (jõe varemat sängi võib selgesti näha veel Püssi mõisa juures tee ääres). See olnud üks tugev ja ligipääsematu loss. Tema omanik oli suur röövel ning ta riisund omale palju kulda, hõbedat ja muud vara kokku. Tema agaram abiline riisumisel ja vara kokku voorimisel oli ta teener, pärisori. Kord pahandas peremees mainitud orja, lõi teda ning haavas veel mitmel viisil.
Ori tõotas kätte maksta. Ja ühel ilusal ööl pani ta vihast taga kihutuna lossi põlema, viskas härra jõkke ning uputas ka iseenese. Nii hävines tore loss, kuid varandused olla säilunud ta sügavais keldres.
Nüüd käia vana omanik, rüütel, jõest pimedail ja udusil öil vaatamas, kas ta varandused veel alles.
E 53612/3 (8) < Lüganuse khk., Maidla v., Tarumaa k. - Otu Liiv < Madis Välja, 74 a. (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tarumaa küla minevikust
Suurest Põhjasõja-aegsest katkust elab külas seitsmes põlv. Tarumaa külas jäänud katkust järgi ainult üks mees, nimega Tenno. Tema pääsenud ainult põgenemisega põlistesse laantesse ja metsakõrbedesse. Sellel Tennol säilinud ka üks maja Tarumaa külas.
Tükil ajal pole ta ühtegi inimest näinud. Ükskord leidnud ta inimjälje metsast, mis naisterahvale kuulunud. Selle jälje mineku sihis alganud siis nõrkenud Tenno teist omasarnast olevust otsima, enne veel põlvitades jälje juures ja sellele suud andes.
Jälgides nägi Tenno eemal naisterahvast, kes teda nähes püüdnud põgeneda. Lõpuks põgenevat neidu kätte saades palunud Tenno teda mitte karta, sest nad ühesugused õnnetud.
Abielludes neiuga on nende järeltulijatena nimetada pea tervet küla. Selle Tenno perekonna peavõsude nimed on järgmised: Tenno ise, poeg Tenno, siis Toomas, Jaan, Madis, Jüri ja jälle Madis (praegu 74-aastane).
E 53617 (6) < ? - Matthias Johann Eisen < H. Prants (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Petseri ühes kirikus/on/ kellalöömise nui. Rahva teate järele on see Petseri vägimehe külleluu. Kudas külleluu Petseri kirikusse saanud, ei tea rahvas enam kõnelda.
E 53620 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vanasti üle Ülemiste järve sõideti, visati kas raha ehk muud järve. Loodeti, et siis õnnetust ei juhtu.
Vist anti see ohver järve haldijale.
E 6741 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundivanker
Taevas on veel meie päivilgi nimega Hundivanker, mis mõnest tähest on kokku pandud. Seal olla taeva taat kaks iges härga neid vedama pannud kui õhtul hundivanker siin seisnud, siis olnud ta hommikul koguni teise koha peal. Nenda täinud härjad säetud tööd. Ühel õhtul karganud aga va hunt põõsast välja ja murnud teise härja ära. Sest ajast süttinud jumalaviha põlema ja ta teinud otsuseks, et enam ilma peal hunt looma ehk hobust aistevahel ära ei tohi murda. Ja see tõutus on meiegi päivil tõsi. Ka võtnud taat hundi ja pannud härja kõrva igese. Sest ajast hüitakse seda tähe paika Hundivankriks.
E 6745 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord istunud herra, kes ussisõna mõistnud trepi peal ja vaadanud ilma ilu. Korraga näinud ta, et üks mees ratsahobusega ajades sinnapoole tulnud. Mees mie selgas istunud, vaarunud siia- ja sinnapoole. Herra aimanud asja ja jooksnud tee peale mehele vastu. Seal saanud ta aru, et see mees ussi nõelatud olnud. Ta lugenud sõnad ära ja mees saanud terveks. Viimas seletanud ta mehele ära ja ütlenud: "Kui sa üle kolmandama veesoone oleks tulnud, siis ei oleks minu abi enam midagi maksnud." Sest oli aga veel hea, et ma sulle vastu jooksin. Mees tänanud väga ja läinud kodu. Nenda teinud see herra mitme mehe terveks.
E 6760/6761 < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiakivi Palmses
Ajaloolik ennemuistne jutt.
Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, nääb 21/2 versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal ühe heinakuhja moodi kivi kuuse- ja männimetsa sees. Sealne rahvas hüüdvad seda Nõiakiviks. Kust see nimi selle kivile tulnud, räägib rahvas nõnda: Palmse vallas, Võhma külas, Kingu peres elanud üks perenaene nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahjo ees põranda all hundinahk, kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neid perele süüa.
Ükskord homiku vara olnud pere veel tööle minemata, viskanud ühe murtud koera üle sanga tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent, sest saadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupääv võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuda perenaene võid teeb. Perenaene toonud natuke koort, pannud kernu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjolaele magama. Natukese aja pärast tulnud nurgast üks suur kass välja, tulnud kernu juure, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Selle peale tõusnud perenaene magamast ülesse, liigutanud kernus natuke ümber, või olnud valmis. Sest saadik ei ole pere enam võid söönud.
Sääljuures on teine pere nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda jo mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järele metsast kuuseoksi, pannud reie üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa reie jo hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära. Mõni pääv peale selle hakanud Kingu perenaine kurtma: "Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu." Sest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjoks elanud. Need ja paljo muid kaebtusi on mõisas tema peale kaebatud. Seepärast on tahetud teda ära hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisatiiki, et pidanud ära uppuma, aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühes kesktiigis olija kivi otsa ja öölnud: "Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel perses."
Siis toodud tiigist välja ja viidud see nimetud Nõiakivi otsa, sääl on ta tulega ära põletud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis ühe kadakakepi leiganud, vastuoksa oksad küllest ära kiskunud, selle kepiga on siis selle põlemata südame läbi pistnud, siis läinud see süda suure pauguga äkitselt lõhki ja karganud suure kuuse otsa ja olnud harakas.
E 6788 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipojast
Kalevipoeg ehitanud majasid ja toonud Soomest laudu. Ükskord tulnud Soomest, 12 tolti laudu seljas (l tolt - 12 tosinad); tulnud Mohni saare juurest merest läbi, kus 40 sülda vett, öölnud:
"Ooh, siin tuleb jo tilluni!"
E 6788 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teinekord tulnud lauakoormaga Suuresaare juurest merest läbi, kivi hakanud varvaste ees veerema, võtnud veest välja ja visanud maale tülist ära.
Kivi peab praegu Malla mõisa akna kohal olema, heinakuhja suurune.
E 6788/6789 (3) < Haljala khk, Metsiku v. - Danel Pruhl (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vatku mõisa maa peal on üks nõmm, hakkab Palmsi Viitna kõrtsi ligidalt, mitu versta lai. See nõmm on mägine ja aukusid täis. Sääl on Kalevipoeg ratsahobusega sõitnud, need peavad hobusejala augud olema. Sääl Viitna kõrtsi ligi on ka kaks järve, need peavad hobuse püherdamise kohad olema.
E 6789 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks versta Palmsi mõisast Võsupere küla juures on üks veike männikusalk. Hüütakse Kalmemännik, peab vana matusekoht olema. Rahvas räägib, et sääl on rahaaugu tulesid nähtud.
E 6790 (6) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tomingas õitseb, külva linu. Kui pihlakas õitseb, külva odre.
E 6801 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl < M. Jaansohn (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahasaak Rakvere lossist
Kord läinud üks laps Rakvere vana lossivaremete alla keldri eksides. Ukse kõrvas olnud üks suur must koer, keldris seina ääres olnud paljo punasid kastisid. Keskkeldris olnud tuli. See must koer kõndinud jälle sääl tule ümber. Nurgas olnud üks hunnik tuliseid süsi. Üks vana naine olnud keldris, see võtnud raudkühvli, käskinud lapse särgisava üles võtta, visanud kühvliga süsi särgisava sisse ja käskinud siis lapse kodo minna. Laps läinud kodo ja särgi sees olnud selge hõberaha.
E 6802/6803 (3) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rakvere naise rahasaak lossi keldrist
Kord läinud üks naine lossi varemete vahele kõndima. Näinud keldriukse, läinud sisse. Küünal põlenud kesk tuba laua peal. Laua juures istunud kaks meest vastakute teine teisel pool lauda, teine on kirjotanud ja teine vaadanud pealt. Ühes nurgas olnud tuli, üks mees on oraga tuld sorinud, teises nurgas olnud rahahunnik. Üks mees seisnud juures, kühvel kääs.
Laua juures istujad mehed küsinud naise kääst: "Mis sa tahad või mis sa otsid siit?" Naine hakanud vabandama: "Kogemata juhtusin seie, tulin varemete vahele kõndima, nägin ukse, tulin sisse." Laua juures istuja mees öölnud: "Mine siit ruttu välja ja kui sa kellegile ei räägi, mis sa siin kuuled ja nääd, siis selle palgaks anname sulle ..." Kühvlimees öölnud vahele: "Tõsta põll ülesse!" Ja kui naine põlle üles tõstnud, visanud kühvlimees kühvlitäie hõberaha naise põlle sisse. Siis lükatud naine keldrist välja ja üks hüüdnud ukse pealt naisele järele: "Aga ole sa vait!"
E 6804/6807 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaaniõhtune rahaaugu leidmine
Mees läinud teed mööda edasi ja kurtnud iseeneses: "Oh, oleks mul raha olema, siis oleksin ma mees." Sääl tulnud teine tundmata mees vastu, see öölnud: "Mis sa rahapuudust kurdad, mine jaaniõhtu metsa ja vaata, kus tuli paistab. Mine tule juure ja viska midagi hõbedast asja tulde, mine ise edasi. Teisel pääval saad säältsamast kohast raha ja selle asja, mis sa senna tulde viskad. Aga hirmu ei tohi sa tunda, olgu sääl mis tahte, tagasi ei tohi sa ka vaadata."
Mees ootas nii kaua, kuni jaanipäevani, läinud metsa ja näinud tuld. Läinud tule juure, suur tuli on põlenud. Üks pika habemega mees liigutanud raudhargiga tuld ja üks nülgitud, ilma nahata hobune kõndinud ümber tule. Mees läinud tulest mööda ja visanud oma hõbepislakkidega piibu tulde. Läinud edasi, aga vaadanud üle õla tagasi. Aga nii kui mees tagasi vaadanud, läinud raha kolinal maa sisse.
Teisel pääval läinud mees raha vaatama, aga ei ole midagi leidnud. Mees hakanud kurtma: "Nüüd olen piibustki ilma." Sääl tulnud see tundmata mees sinna ja öölnud, mis sa kurdad: "See on so oma süü, et rahast ja piibust ilma jäid, miks sa tagasi vaatasid. Nüüd ole targem, tule aasta pärast, jaaniõhtu, kui sa ei eksi, siis saad raha."
Mees oodanud kuni teise jaanilaupääva õhtuni. Läinud siis jälle vaatama. Näinud tule, läinud tulest mööda, visanud oma hõbepreesi tulde. Seekord jooksnud üks must koer ümber tule, raudhargiga tulesorija olnud seesama habemega vanamees, mis mineval aastalgi oli. Mees läinud siis natuke maad edasi, jäänud siis vähe seisma ja kuulama. Sääl kuulnud tema, kui raha kõlinal maa sisse läinud. Teisel pääval läinud vaatama, leidnud oma preesi ja paar kamalutäit hõberaha maast.
Sääl tulnud jälle see tundmata mees ja öölnud: "Mikspärast sa senna seisma ja kuulama jäid, sellepärast sa rohkem ei saa. Seda ma nään, et sinust õiget rahaaugu leidjad ei saa. Jäta parem see rahaaugu otsimine järele, sest kui sa nii kahtlusmeelne oled, võib sul ka mõni õnnetuski rahaaugu otsimisega juhtuda."
Selle peale kadunud tundmata mees ära. Mees on ka näinud, et veikene ümmargune must auk on maa sisse läinud. Augu põhja ei ole paistnud.
E 6814 (10) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees, kes varguse tagasi lausus
Kord läinud mõisa teumehed killaga linna. Peetud ühes kõrtsis lõunat ja söödetud hobusid. Üks mees tuleb õuest tuppa ja ütleb teisele: "Jaak, sinu leivakott on koorma pealt ära varastatud." Jaak seda kuuldes teeb paar vigurid ja istub kõrtsi põrandale maha, ööldes enne: "Mina siit ei tõuse, kui varas leivakotti hambus minu kätte toob."
Istub natuke aega põrandal. Sääl tuleb teine mees õuest tuppa ja ütleb: "Jaak, sinu leivakott on jo koorma otsas tagasi."
Seda kuuldes kargas Jaak põrandalt püsti: "Sina tolavasikas, miks sa mulle ütlema tulid, et leivakott koorma otsas on, nüüd enam varas kotti hambus minu kätte ei too," ütles Jaak.
E 6825 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kaarnad nääd, ei tohi millagi mustlind öölda, vaid ikka valgelind. Kui nääd tulema, siis ütle ikka: "Häid sõnumid, valge linnuke!" Kui must ütled, tuleb õnnetust.
E 6826 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loomad jäävad tihti haigeks äkitselt ja surevad ka tihti. Seda haigust hüüab rahvas lendva ehk vanakuri, mis loomast läbi käib, mõni hüüab ka rabadus. See haigus peab teise kurja inimese süü olema, teine inimene peab selle haiguse saatma. Kui loom sureb, siis otsitakse looma seest see koht üles, kust lendva läbi käinud. See koht peab punane ehk ka must ja põlenud olema. Mõni ütleb ka, augu leidma, kust lendva sisse läinud.
Seda haigust arstitakse väga mitmet moodi: lastakse looma alla kaks kord risti püssi, pannakse püssirohtu nina alla põlema, lastakse piibusuitsu ninasse, puhutakse ninasse. Kui arvatakse, kelle süü, siis võetakse salaja selle inimese riideid, suitsetakse nendega jne. Pihutäis soola piiratakse ümber looma pea ja antakse sisse, püssirohtu antakse loomale sisse jne., mitmet aja.
E 6827 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kollast lõnga värviti karikakratega villast lõnga. Kamarikuga on ka kollast värvitud. Kaselehtedega on ka kollast ja rohelist värvitud. Linast kollast lõnga on sibulakoortega värvitud.
E 6827 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punast on värvitud õunapuu lehtedega ja ka punedega villast lõnga. Paatsapuu koortega linast lõnga.
E 6827 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linast pruunikad kollast värviti sanglepa koortega. Villast musta lõnga värvitakse ka lepa koortega.
E 6842/6843 (5) < Karksi, Kurimetsa - Jaak Kivisäk (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis perast ühest kohast Karksi Veisjärve vesi kohab
Üks salk pardiaajat tulnud Kärsna valla poolt Veisjärve pääle. Nad tahtnud Karksi valda üle Veisjärve riisuma tulla.
See olnud ka sügisepool talved, jää olnud nõrk, kesk järve jõudes ragisenu jää sisse, pardiaajad ka alla vee. Nii räägib vanarahvas, pidata järv selleperast vahel kohama - koht, kus nad uppunud olla.
Veisjärv on Kärsna ja Karksi valla vahepääl 4 versta pikk 2 versta lai.
E 6863 < Haljala khk., Metsiku v. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Orja kasuk
Kord elas üks vaenelaps, keda kuri võerasema alati ränka tööd pani tegema ja temale millagi rahu ei annud, vaid teda iga ööse ketrama pani.
Ühel laupäeva õhtul läks võerasema ise sauna vihtlema ja pani võeratütre ketrama. Ööse, kui kukk oli laulnud, käskis ta võerasttütart vihtlema minna. Vaenelaps läks nuttes sauna juure, võttis seal ämbred kaelkookudega õlale ja läks kaevult vett tooma. Kuu paistis selgeste ja vaatas vaeselapse peale. Vaenelaps vaatas ülesse ja nägi kuud paistma ja tal oli siis nii hea meel ja ta igatses, et ta kuu juure võiks saada, kus tal parem elu oleks ja võeraemast lahti saaks. Ta tõstis käed ülesse kuu poole ja laulis:
Kuukene, kullakene,
võta sa mind omale.
Veetoojaks, vihahaudjaks,
saunakütjaks, leiliheitjaks.
Kuul oli vaesest lapsest hale meel, sest võerasema vaevas teda kurjaste. Kuu tõstis vaeselapse oma juure, kus tal hea elu on ja iga õhta alla vaatab veeämbrid õlal.
E 6870/6874 (1) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutud Kreenholmist
Ükskord olnud üks hästi vaene mees ja läinud siis ühel päeval metsa kõndima ja oma tüdimust lohutama. Ja ise palunud, et mis ma vaene pean ometi peale hakkama, enam ei saa kudagu läbi. Kõik mu põllud ja loomad on juba vaeseks jäänud, maja lagund ja rahakopikad põle mul ka enam mitte.
Kui ta nõnda kaebanud, tulnud korraga üks vana hall mehikene tema juurde ja ütelnud: "Mis sul viga on, et nõnda mures oled ja kurdad?" Mees vastanud: "Miks ei pea ma mures olema? Olen vaene, et enam kuidagi nõu ei hakka või kas tee omale ots peale."
Selle peale ütelnud vanamees: "Luba ennast kümne aasta pärast minule, siis saab sul kõiki küll olema. Kõik su majad lasen ma kolme päeva pärast üles ehitada ja loomad rammusaks, põllud hakkavad heaste vilja kasvama jne."
Mees mõtelnud üks natuke järele, et mis siis, luban peale, kui aga kümme aastad heaste elada võin, ja kes teab, kuda siis lugu võib olla, ei tule mind viimaks keegi pärima. Ja lubanud siis ennast vanamehele ära ja kaubakinnitus olnud kolm tilka pahema käe nimetissõrmest verd.
Teisel päeval tulnud kohe mehed ja hakanud kirina ja kärinaga majo ehitama, mis ka kolme päeva pärast valmis saanud. Muist neni hakanud jälle põldusi harima ning üht asja toimetama ja mõne nädala pärast olnud mees juba jõukas mees, mille üle naabrid küllalt imestanud.
Nõnda elanud ta siis kümme aastat head ja rõemiliku elu. Kui aga kümme aastat mööda hakkanud saama, jäenud mees ühel päeval häkiste haigeks, nõnda, et enam sängist välja põle saanud. Naene valvanud ööd ja päevad alati tema sängi juures. Mees näinud ühtepuhku koledaid vaimusi oma sängi ümber käima ja näidanud ka naesele. Naane põle aga kedagi näinud.
Viimaks käskinud siis naene meist küsida, et küsi, kuhu nad sind tahavad viia. Vatsatud, et ei mujale kuhugi, kui lojuste lauta varna otsa. Veel selsamal päeval hakanud naene toast välja minema, aga põle veel õuegi saanud, teine jalg olnud alles toa sees, kui äkitselt mürakas käinud. Naene vaadanud tagasi ja põle muud midagi näinud, kui et ahjunurk olnud verine ja lihatükid põrandal maas. Naene korjanud siis lihatükid kokku ja tehtud puusärk ning pandud lihatükid puusärki ning ühes ka surnuriided. Naene pannud valged villased kindad mehele kätte. Kindad aga toodud veel selsamal öösel naese pea alla sängi.
Ning reial, kus puusärk seisnud, olnud müra ja kära iga öösi kuni pühapäevani. Laupäeva õhtul öelnud ema poegadele, et kas toome ka isa ööseks tuppa. Pojad vastanud: "Mis me tast siis siia tuppa tooma, ega see enam meie isa põle, see on kurat."
Pühapäeva hommikul kogunud kõik sugulased ja sõbrad kokku, et surnud maamulda viia. Pandud siis kolm õige tugevat musta hoost vankri ette, aga kui surnuajale saadud, olnud hobused üleni valges vahtus. Selle peale maetud surnu maha ning sellepärast kadunud kõik müra ja kära ära ja peale selle elanud naene poegadega jõukalt edasi.
E 6874 (2) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veenäkk ja lapsed
Ükskord mänginud lapsed kuskil jõekaldal ringmängusi. Korraga siginenud üks hästi ilus valge hobene nende sekka ja hakanud ka laste seltsis mängima. Ta võtnud lapsed kõik oma turjale, et neid sõita. Üks poisikene olnud aga teistest vähe noorem: See põle kohe istunud. Viimaks aga istunud ka see hobuse selga ja öelnud ise: "Las ma istun näki nägarate peale. Nõnda, kui see need sõnad öetud, olnud näkk või hobune kadunud.
E 6874/6876 (3) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Narva linna ära võitmine
Sel ajal kui Vene-Rootsi sõda Narva all oli, siis langenud venelasi ikka rohkem kui rootslasi. See tulnud sellest, et rootsi nõid või rootsi kuninga ema selles tornis elanud, mis vastu Ivangorodi kindlust Eestimaa pool linnajäus veel praegu üleval seisab. (See on see neljakandiline torn). Tema nõiduse vägi teinudki seda, et venelasi rohkem langenud kui rootslasi, sest iga kord, kui rootslased omad püssid tühjendanud, langenud venelasi kui loogu maha, kuna venelaste laengud rootslastele midagi pole teinud.
Ühel öösel aga näidatud ühele vene soldatile unes, nõndaviisi: võta kuninga seitsmes sinelinööp ja lase õpetajal ära needa ja pane siis püssi sisse ning valva kui nõid oma pea torni august välja pistab, siis kohe lase. Soldat jutustanud asjaloo kuningale ära ja olnud seda tööd kohe valmis tegema, aga üksnes selle tigimusega, kui kuningas tema naesed-lapsed toita lubab, kui ta vahest peaks surma saama.
Kuningas lubanud siis tema soovid täita, kui aga nõid otsa saab. Soldat teinud siis nõnda, kudas unes õpetatud ning seadnud ennast sellele tööle valmis. Kui siis nõid pea august välja pistnud, lasknud soldat kohe püssiga ta pea lõhki, kust aga üks ilmotsatu ussikari välja tulnud ja kohe soldati kallale tormanud. Soldat seda hirmust ussikarja nähes hüpanud kohe jõkke ja sellesse samasse kohta, kus praegune Narva sild linna ja Ivangorodi vahel seisab, mille määlestuseks ta ollagi ehitatud. Nõnda saanud siis rootsi nõid otsa ja venelane võitnud pea rootslased ära.
E 6889 (7) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jälle unes näed, et mööda sügavat musta jõe äärt hulgud, siis tähendada see liig vaevalist elu.
E 6890 (15) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui unes näed, et noort kuusemetsa maha raiutakse, siis tähendada sõda.
E 6906 (6) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ketraja tüdruk
Mees läinud peresse. Tütruk on kedranud, mees teretanud: "Tere, tomplik, tämplik!" - "Saab pestud ja keritud, siis sile, jummalime!"
E 6911 (19) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Merekallas Sagadis (Mälestus rahvajutus)
Sagadist alla minna mere ääre, siis on igal pool enamiste kaunis suur mägi alla minna, sest määst räägib rahvas, et see peab vana merekallas olema. Seda alusmaad hüütakse praegu Määaluse mets. Rahvas räägib, et seal mää all veel hilja aegu laeva põhjapuid on leitud. Mõned tahavad tunnistada, et praegu tämas maas peab tammelaeva puid leida olema (Kas tõsi, ei tea ma. D.P.)
Rahvas räägib, et Sundist on merekitsus läbi kaevatud, siis on meri tagasiläinud. See mägi on 3 kuni 4 versta merest eemal, mõnes kohas ka rohkem, mõnes vähem. See mägi on Tallinna ja Narva vahe enamiste kõik.
E 6922 (30) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud üks mees järve ääre ja näinud, et üks pisike laps on järve ääres ennast pesnud. Mees läinud ligi ja öölnud: "Mis sa laps siin teed?" Korraga kadunud laps mehe silmist kui tina tuhka. Mees ise olnud nii väsinud, et ei ole kuhugi jaksanud minna. Sääl ligi olnud üks heinalado, mees roomanud käpakille senna lattu. Sääl laus om see mees ühtvalu kolm pääva ja kolm ööd maganud, siis ärganud üles, siis olnud nii tugev, et kodo jaksanud minna.
Sest ajast saadik ei ole see mees millalgi enam üksi senne järve ääre läinud. Ja see mees on kaua aega noor olnud, ei ole vanaks jäänud. Kord on see mees teistega seltsis senna järve pesema läinud ja kui sealt ära tulnud, jäänud haigeks ja surnud mõne aja pärast. Kui see mees surnud saanud, siis on teised inimesed õuest veikese lapse nutuhealt kuulnud. Kui vaatama mintud, ei ole kedagi nähtud.
E 6924 (32) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Venelase kelk
Üks õhtu pimedas läinud üks harjavenelane ehk vene kaupmees, kribu-krabu kaup kelgus, teisest külast teise. Kahe küla vahekohas kuuleb mees, et üks ähib kelgu kõrvas. Sääl jätab venelane kelgu maha ja jookseb külasse. Üks jookseb ikka äh, äh järele. Venelane ei tohi tagasi vaadata, tunneb, et soe hingeõhk käib tema peale. Venelane jõuab, ehmatanud ja higine, külase, räägib seal oma äpardust ja kus kelk on.
Sealt palunud venelane paar meest seltsi ja siis mintud kelku ära tooma. Kui kelgu juure saanud, olnud kelk paigal, tee peal, aga suur värske mutimulla hunnik olnud kelgu kõrvas. Tehtud siis kolm risti mutimulla peale. Venelane teinud kelgule ka ristid, võetud siis kelk ja mintud külasse. Seal vaadanud venelane oma kauba järele, kõik olnud alles ja paigal.
Perenaine keetnud venelasele kaetisrohu vett juua. Sest saadik ei ole venelane enam õhtupimedas üksi teele läinud, palunud õhtu aegsaste öömaja ja jäänud paigale.
E 6929 (38) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Daniel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naise sooja piima keetmine
Mees olnud põllul kündmas. Naine hakanud omale maiuserooga keetma, pannud natuke rõõska piima padaje ja tuli alla. Piim hakanud pajas kerkima. Naine seda nähes toast välja, ikka kisaga põllule mehe järele: "Tule koo, mees vaene: pisut panin, paljo sain!"
Mees tulnud kodu, mintud pada vaatama - pada olnud tühi! Mees öölnud naisele: "Jätsid ukse lahti, piim läks pajusse!"
Sest on see sõna tulnud: pada läheb pajusse. Siis kui supp kergib, ööldakse ikka nii: pange uks kinni, pada läheb pajusse!
E 6934 (1) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haige hamba arstimine. Kui hammas valutab, siis võta ühe suure puu küllest koor lahti, koore alt võta üks kild, selle killuga torgi hammaste vahelt igemete seest veri välja, siis pane see kild jälle puu külge võetud kohta tagasi ja koor peale.
E 6935 (7) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kõrvad haiged on, siis lase teine tasahillukeste issameie kõrva sisse lugeda, nii tasa, et isegi ei kuule. Seda peab ka paljo valu haigustega tegema.
E 6935 (9) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1893). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sisestas USN Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003/ns/jaht/Kui püss on imestatud, et lindu ei tapa, siis suitseta püss kollaokste ja kaetisrohuga, siis pühi ja puhasta püss heaste ära, Siis poeta püss kolm korda ristamisi oma jalgade vahelt läbi ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!"
E 6935 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui küünla tegemise ajal peerestab, siis küünal suhiseb ja ajab sinist tuld välja. Selge päävapaistse ilmaga peab küünlaid tegema, siis põlevad valgest. Noorel kuul peab küünlaid tegema, siis küünlad ei jookse.
E 6952/6952b < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõrvapõletaja Hannus
Vana Hannus läks iga kord, kui tõised tööst raha said, metsa ääre tõrva põletama. Ühel neljapäeva õhtul istus ta jälle oma tõrvapaja juures, soendas oma jalgadevahet ja rääkis iseenesele nõnda: "Neli toopi tõrva, mis mul käes, peaks ma mõne niisuguse mehega kokku juhtuma, kes mulle igast toobist 50 kopikut annaks, no ku ta ka 40 või 35 kopikut annaks, vaata siis, siis saaks ma õige hää hulga raha."
Kui ta nõnda rääkis, hüüti metsast: "Hannus!" Hannus kostis: "Mis sa tahad?" Nõnda hüüdis metsast üks hulga aega ikka nime pidi. Viimaks arvas Hannus, et tõise tare Jaan hobusega mõtsas õitsil ja läks vaatama. Tüki maad mõtsa läinud, leidis ta ennast ühes majas, kus viiolit löödi ja tansiti ning tõises nurgas raamatud loeti. Hannus kohkus ära. Ta pani käed risti ja tahtis välja minna, aga uksehoidja ei lasknud, vaid andis talle valitseda, kas raamatud lugeda ehk tantsida. Hannus võttis nõuks raamatud lugeda ja hakkas kõva häälega pääle. /2 Mos 3. p/ Ära astu mitte siia ligi, tõmba omad kingad jalast ära, sest see on püha maa jne. ja kui ta seda sai lugenud, olid kõik ta ümbert kadunud ja maja ei olnud ka enamb.
Ta läks tagasi tõrvakatla juure ja leidis seda ümber lükatud olevad. Tõrv, mis laiali oli jooksnud ja ümberkaudu maad ära määrinud ja tulega ära põletatud, ei kanna enam taimi, muud kui mõni vana männaköss on all lohus, sellepärast nimetakse seda kohta ka praegu veel Tõrvaauguks. Praegu on see lugu ka nõnda.
Aga sui palava päävaga ei või sääl kinga, saapa ega pastlaga käija, kui nendega käid, kukud ikka maha, sest see maa on nagu rasvatud. Aga paljas jalg hakkab hästi kinni, sellepärast võta ikka kingad ära, kui sa sääl käid, armas hing, muidu kukud sa maha ja teed enesele haiget.
E 6960 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jutt kütist
Kord käinud üks kütt metsas jahi peal ja saanud alati palju lindusid lasta. Viimaks ei ole ta enam aga midagi lasta saanud, vaid alati, kui ta metsa läinud, kuulnud ta enese selja taga kanged naeru ja vilistamist. Ta vaadand ringi, aga põle kedagi näinud. Ta läind targa juurest abi otsima. Tark õpetanud, kuda ta õnn paremaks läheb ja öölnud: "Kui lauakiriku lähed, siis too sealt Jumala armuleib ära. Kodu tee tada peeneks ja pane püssi sisse ja mine metsa ja lase üle õla selja taha püssiga. Aga hoia, et sa tagasi ei vaata.
Mees teinud targa õpetuse järele, õerunud peeneks ja pannud püssi sisse ja läinud metsa leeva laskma. Ta lasknud püssi üle õla lahti ja näinud Jeesuse ristikuju enese selja taga kase otsas. Mees ehmatanud ja kukkunud maha ja olnud surnud.
E 6962/6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatlatest
Vanal ajal kui palju sõdasid siin maal käinud, pannud inimesed oma raha ja kõik hõbeasjad maa sisse. Mõned pannud aga ka kui teistele oma varandust ei tahtnud jätta oma vara maa sisse ja lugenud katlale lausumise sõnu ja needmisi. Lõpetuseks öölnud nad, kas Jumala ehk kuradi nime "oh Jumal" ehk "Oh kurat". See, kes rahakatelt leidis, pidi ka kas kuradi ehk jumala nime ütlema, muidu ta teda kätte ei saanud.
Kord kündnud üks peremees kahe paari härgadega põllul. Kui ta ühe kivi ligi saanud, ei ole härjad enam sahka maa sees edasi tõmmata jaksanud, mees löönud härgi piitsaga, aga see põle midagi aidanud, härjad põle edasi saanud. Viimaks saanud mehe süda täis, löönud veel härgi piitsaga ja öölnud: "Mis kurat siin õige on?" Mees kuulnud raha kolinad ja näinud, et suur katlakõrv raha külles olnud. Ta vaadanud ümber ja näinud, et mitu rublatükki ja hõbesõrmused seal maas olnud, kus sahk kinni olnud. Ta toonud ruttu kodust labida ja hakanud kaevama, et rahakatlad kätte saada. Ta leidnud küll aseme, kus suur katel maa sees olnud, aga katlad ennast põle kuskil olnud.
E 6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks kord läinud üks tüdruk mööda rukkivälja peenart kiriku. Ühe kivi ligidale saades näinud tüdruk, et suur kahe kõrvaga pott kivi ääres seisab ja rublatükid potis läigivad. Tüdruk mõelnud, kuda ma nüid ta kätte saan, kas pean jumalat või kuradit nimetama, ei tea kumba rahapanija ütles.
E 6964 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnajalaõiest
Vanast õitsenud sõnajalad iga jaanilaupäeva ööse. See, kes sõnajalaõie kätte saanud, olnud õnnemees. Ta võinud sõnajala abiga kõik teha, mis ta ise arvanud. Läinud igale poole, aga ükski põle teda näinud. Sõnajalaõiega näinud ta kõik ära, mis teised inimesed teinud. Sõnajalaõis löönud siis parajast õitsema kui südaööaeg olnud ja vanapoiss olnud hoolsast õit valvamas. Kes õit tahtnud kätte saada pidand omale valge lina ja mõega, mida kirikhärra enne õnnistanud kaasa võtma. Lina sai maa peale laiali lautud ja mõegaga kolm kriipsu ümber lina tõmmatud, et vanapoiss ligi ei saa. Oli õis kätte saadud, siis moondas vanapagan ennast kas leidja isaks, emaks, vennaks ja õeks, sagedast ka naiseks ja palus õit omale näha, ja juhtus siis, et õie leidja õit näha andis, siis moondas vanapagan ennast jäneseks ja lippas metsa. Ei annud ta õit näha, siis saatnud vanapagan varekseid ja muid hirmsaid lindusid mehe ümber karjuma. Olnd aga õieleidja hästi julge, siis viinud ta õie ilusasti koju ja temal olnud hea elu.
E 6965 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu põlemisest
Vanal ajal pannud kõik ihnsad inimesed oma raha, kui neil lapsi ei olnud ja võerastele raha jätta ei tahtnud, maa sisse auku, enne kui nad ära surnud. Peale nende surma on aga rahaaugud iga jaanilaupäeva ööse põlenud ja nähtud rahaaukude peal sinist tuld.
Kätte pole aga raha naljalt saand, sest vanapoiss olnud augu jääres valvamas ja kui raha hakand keegi võtma, saatnud vanapoiss oma sulased rahavõtjad hirmutama. Mõni, kel hea julge süda olnud, läinud rahaaugu juure, visand kolmetahulise nõela tulesse ja teinud kolm ringi ümber tule, et vanapoisi sellid ta kallale ei saa tulla. Tuli kustunud kohe nõela viskamise järele ära ja rahahunnik jäänud maa peale järele.
E 6966 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kõndinud Jeesus oma teed ja isunenud väga, seal näinud ta üht naest tahralt tulema, kes Jeesust nähes lüpsikut varjanud. Seal küsinud Jeesus: "Naene, mis on sul seal anumas, et anna mulle süia." Naene aga kostnud: "Ei mul pole siin midagi suupäralist, vaid selge vesi on siin sees." Seal kostnud Jeesus: "Pole tarvis selge vesi olla, vaid olgu sul kaks jagu vett." Sest ajast olla piim end palju veeks muutnud kuna ta enne seda selge piim olla olnud.
E 6971 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ristipäeval ei pea karjane ühti looduse ilustajad rikkuma nagu lille, rohtu jne., seda tehes tulla veri nähtavale.
E 6972 (11) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuu reede ja esmaspäeval kanep külvata, kasvab hea, nendel päevadel ka kablad teha, saada kõvad ja kestvad.
E 6972 (14) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu ees käib ja hele täht taga (peremees ja sulane), siis on ikka ennemalt viljaikaldust oodata. Kui siis, kui sulane (hele täht) ees käib. Käivad nad aga kõrvustikku, siis nad pidada võitlema ja olla koguni õnnetud aega oodata.
E 6973 (21) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusenõelad enne küinlapäeva lume peal, siis peale küinlapäeva vee peal, sest lumi läheb siis pea ja kevade hea.
E 6974 (1) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas pikki juukseid võib saada
Kui neiu tahab omale pikki juukseid saada, siis võtku ta omale juukselõikaja ligi ja mingu, kui tuli ahjus on, ahju lõhna pääle. Sääl lasku ta oma silmad kinni siduda ja siis omal juuksed maha lõigata. Kui juuksed lõigatud on, siis pandagu nad lammasteraua pera vahele , keerutatagu kolm korda ümber pea ja üteldagu: "Kasva juukse, sirgu juukse, sirgu hästi suureksa!"
Pääle seda löögu lõikaja sellega üks kord tüdruku pea ja teine kord selja peale, siis tulgu lõikaja ahju päält maha ja löögu kolmas kord ahju külje peale. Nüüd võib ka tüdrukul silmad lahti võtta ja ta võib ahju päält maha tulla. Siis kasvavad juuksed kohe nii pikaks kuni ahju päält maha.
E 6974/6975 (2) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lamba villasaagi suurendamine.
Kui lammast hakkad pügama, siis lõika kõige esite lamba pea pealt üks tükk villu, pane need villad lammasteraua pera vahele ja keeruta kolm korda ümber lamba pea ja ütle ise: "Jumala Isa, poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis pista need villad talle suhu. Vaata siis, kust sul tulevad alla villad.
E 6975/6978 (3) < Pärnu < Võrumaa - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri proua
Kord olnud ühes mõisas üks väga kuri proua, kes alati oma orjadega tülitanud ja ka ühtelugu neid peksa lasknud, et need mitte tema meele järele pole tööd teha jõudnud. Tema häärberi ehk lossi lähedal olnud üks väga mäda soo ja selle soo sees üks veikene järv. Et säält mõisast väga kõverad teed tõiste mõisate poole viinud, siis võtnud see proua nõuks, sellest soost ja järvest otse õiget teed läbi lähema mõisa poole teha. Mis mõteldud, saanud ka pääle hakatud. Ta pannud kõik omad orjad selle juure töösse. Nüüs olnud orjadel päris põrgu elu. Töö olnud väga raske ja päälegi pidanud nad sääl lossiakna all proua silma ees töötama. Ükski pole aga proua tahtmise järele jõudnud teha. Kui ta muidu aknast näinud, et mõni pole hästi rutuga teinud ehk jälle tagasi juhtunud vaatama, selle lasknud ta kohe kupjatel oma lossi akna alla tirida, sääl maha tõmmata ja kolmeharuliste piitsadega, teine mees tõiselt poolt, pidanud siis teda peksma. Proua vaadanud läbi lossiakna ja röökinud ikka: "Andke talle häste, andke talle häste! Miks ta laiskleb ja ei tee mitte tubliste tööd!"
Sedaviisi tehtud ühtelugu päeval ja igal õhtul, muidugi peksetud enamasti kõik orjad läbi, proua vaadanud päält, käsknud ikka kõvemaste lüia, kui kupjad pole tema tema tahtmise järele löönud, siis lasknud ka kupjad maha tõmmata ja neid hästi tubliste peksa, seni kui ta arvanud, et ehk mõjub.
Küll töömehed palunud, aga palve pole kedagi aidanud. Neid pisaraid, mis siis orjad sääl valanud, olnud arvamata. Kui orjad nõnda hulga aega järvetöö juures olnud, siis juhtunud kord, et see kuri proua väga raskeste haigeks jäänud. Orjad olnud proua haigust kuuldes kõik rõõmsad ja soovinud südamest, et ta ka sureks, sest siis saaks nad temast lahti. Prua jäänud päev-päevalt ikka haigemaks. Haigus olnud ka väga raske. Alati kisendanud ta suurt valu ja rääkinud: "Ajage saadanad välja! Vaata, nüüd tulevad! Nüüd viib minu praegu ära."
Vahetevahel käskinud jälle orjasi nuhelda, sest et need nüüd enam tubliste tööd ei tegevad. Jälle kisendanud suurt valu. Kui ta juba mõne kuu haige olnud, siis juhtunud kord, et pikne kõvaste kärkinud ja välk käinud ikka löök löögi järele. Sel päeval heitnud ka see kuri proua hirmust piina kisendads hinge. Kui ta hinge heitnud, siis olla kõik ta ihu pealaest jalatallani üles punsunud ja nii kui paja põhi mustaks läinud ja hirmsaste haisenud.
Mõni päev pääle surma olnud matus. Kõik keha olnud nii üles punsunud, et kirstu tahtnud lõhki ajada. Matuse ajal olnud ilm kaunis selge ja ilus. Kui surnukeha hauda pandud ja haud juba kinni aetud, pöörnud matjad kodu poole, aga haua kohal tõusnud äkiste väga suur piksepilv üles ja pikse kõva pauk käinud haua peale. Haud hakanud suure pragisemisega põlema ja saatnud muidu sinist suitsu taeva poole. Kui haud juba tükk aega olnud põlenud, siis kustunud tuli ära. Matjad läinud tagasi hauda vaatama ja leidnud, et haud olnud ühes prouaga ära põlenud ja ainult suur sügav sinine tuhahaud järele jäänud. Kõik, kes seda näinud ja kuulnud olnud väga ära ehmatanud. Mõned rääkisid, et vana sarvik olla proua hauda läinud ja pikne olla seda löönud, millest ka proua põlema läinud. Nõnda saanud see kuri proua otsa ja tee jäänud soost ja järvest läbi tegemata, orjadel olnud nüüd aga palju parem elu.
E 6991/6992 (10) < Pärnu - Jaan Karu (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnise vakk
Vanal ajal viidud üks suur vakk (nõu) kuhugile mõtsa. Sinna kantud kõik vilja, linu, raha, riideid, villu jne. sisse. Misasjast mitte sinna pole viidud, seda pole ka peres olnud. Ehk kui mõni säält mööda käinud ja pole mitte midagit sisse pannud, sellel juhtunud kohe mõni õnnetus. Igal aastal peetud aga küünlapäeval selle vaka juures suurt püha, kuhu kõik külarahvas kokku sööma ja jooma tulnud. Kord läinud üks-kaks peremeest tõnisevaka pärast tülisse. Nüüd juhtunud kord, et tõisel peremehel kõik lehmad laudas kael vastu seina, keel väljas ja vahivad. Perenaene näinud, et lehmad olnud, jooksnud, tõmmanud kirve ja raiunud lehmadele kopsusse. Nüüd jooksnud ta peremehe juure ja kutsunud peremeest vaatama, kuidas lehmad osandavad. Peremees tulnud vaatama ja leidnud, et lehmalõad, milledel muidugi otsad läbi seina väljapoole olnud, kõvasti väljapoole sirgu venitatud ja nii lehmad lauda seina küljes. Kõik ütelnud, et lehmad olla nõutud. Väljas lauda juures olnud ka suured jäljed ja tõises jalas olnud nõial pastal, aga tõises jalas viis olnud. Nüüd mindud nõiatarga juure abi otsima. Tark juhatanud: "Nõia jälje seest võtke lume, pange seda lauta ja suitsutage lume, siis saavad lehmad terveks. Tehtud ka seda. Aga mis ei aita. see ei aita! Lehmi pole enam ükski terveks teinud. Nüüd arvatud, et lumi jälgedes sulanud ja sellepärast ei aita.
Tõise talu sulane olnud aga lõad sirgu kiskunud ja nõnda lehmad ligi seina olnud. Sulane naernud kui koer, kuid pole sellest sõnagi julgenud rääkida.
E 6993 (20) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peigmeest võib saada
Mine sauna, lase sääl oma ihu kuuma käes higiseks minna, siis ära mitte vihu, vaid pühi närtsuga oma ihu päält higi, pane see higi närtsuga keresele. Siis võta kereselt, pane leiva sisse ja anna sellele, keda sa omale meheks tahad sisse, ise ütle: "Sa olgu minu ligi nii kui see higi." Siis võtab see poiss sind ära ja armastab väga.
E 6995 (23) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas hallitõbe võib parandada
Võtta halli hobuse valjad ja seo nendega ilma haige teadmata teda sängi külgi kinni. Siis löö teda nende valjatega ja ütle: "Kurivaim! Saadan! ... mine seljast ära."
Siis läheb hallitõbi minema.
(Ka olla hea, kui haige halli hobuse selga istuvat ja kodust ära sõitvat. Kui siis hallitõbi tulevat ja haiget eest ei leidvat, siis ei tulevat ta enam ilmaski tagasi).
E 6997 (26) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tuleviku võib tääda saada
Kui tahad oma tulevikku tääda saada, siis mine jaanilaupäeva õhtul metsa, kus sõnajalg õitseb. Seisa sõnajala juure ja tee omale rist ette. Siis tuleb vanapagan ja katsub sind kõiki pidi hirmutada, küll ta tuleb mitmesuguse looma näol, aga ära teda karda, siis sa saad oma tulevikku näha.
E 7002 (30) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad, mis nõelumist keelavad.
Ussikene, sussikene!
Ära mind salaja suska,
nägemata näpista!
Ma tean sinu sündimise koha!
Põrgus laia kivi otsas.
Kui neid sõnu loed, siis uss ei nõela.
E 7004 (32) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine
Kõige pealt loe tagaspidi Issameie, siis võta üks paber ja tee sinna pliiatsiga üheksa risti peale. Peale seda tee nende üheksaga risti sisse üks viienurgaline rist ja riipsuta siis paber pliiatsiga üleni ära.
Siis pane roosi pääle ja roos saab terveks.
E 7005 (35) < Pärnu l. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord tulnud Võisiku vallas ühe talusse kolm poisikest sisse. Peremees tunnud kohe, et need poisid muud keegi pole kui katkud. Poisid küsinud säält süia, juua ja muid asju. Peremees annud neile kõik, mis nad küsinud. Poisid rääkinud nüüd:
"Meie oleme kõik kohad läbi käinud, nüüd on veel Paduvere, Pahvastvere, Suurluik ja Lustivere käimata, nüüd peame ka sinna minema."
Viimaks läinud poisikesed minema. Et see peremees katkusõnu mõistnud, siis pole nad sääl midagi kurja teha saanud.
E 7013/7014 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda perenaine soendiks saanud
Perenaine sõtkunud toas tainast kui vanamehike akna alla tulnud ja perenaest oma jutule kutsunud. Perenaene pühkinud käed puhtaks ja läinud akna juure, kus vanamees temale soe(hundi)naha üle pea heitnud ja naene varsi soendiks saanud ja metsa jooksnud. Mahajäänud laps nutnud rinna järele pea terve päeva. Seal läinud vanaeideke üle õue , kuulnud lapse karjumist, märganud asjalugu ära ja hüidnud üle ukse tuppa lapsehoidjale: "Mine metsa ääre, seal leiate kaks kivi, üks on suurem, teine vähem, istu vähema kivi peale lapsega ja laula:
"Hommikuks huunisa,
keskpäevaks kistavars,
lõunaks lõhmuspuu," ja läinud ise edasi.
Lapsehoidja teinud nagu õpetatud, seal jooksnud soendiks saanud ema metsast välja, heitnud soenaha suurema kivi peale, istunud ise vähema kivi peale ja imetanud last. Pärast võtnud soenaha üle pea ja kadunud jälle metsa.
Nii sündinud juba kolm päeva. Neljandal päeval hüidnud endine eideke mööda minnes tuppa: "Kütke suurem kivi pihlapuudega kuumaks ja varitsegu peremees metsas, et naest parajal ajal ära peasta."
Peremees kütnud kivi kuumaks ja jäänud ise metsa varitsema. Nüid tulnud lapsehoidja lapsega, istunud kivi otsa ja laulnud oma tuttavat laulu. Kui ka soendiks saanud ema metsast välja jooksnud, soenaha seljast kuuma kivi peale pannud, ise pisema kivi peale istunud last imetama. Mees tulnud metsast välja ja nii kohe naene seda näinud, heitnud lapsehoidja sülle ja kivi juure nahka nappama, nahk aga olnud kuuma kivi peal kõrvenud ja kokku kiskunud. Nüid tahtnud ta metsa jooksta, kus aga mees ta kinni tabanud ja nii ta jälle inimeseks saanud, kus nüid kõik ühes kodu kõndinud.
E 7014/7015 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda pulmalised soendiks saanud
Kord kõndinud sandi moodi mehike talule ja palunud öömaja, et aga majas pulmad olnud, ei võetud teda vastu ja ta läinud saunamehe juure, kes ta lahkeste öömajale võtnud. Nüid küsinud sant: "Mis on su suurem varandus." Seal vastanud saunamees: "Mis muud, kui lehm laudas." Sant käskinud saunamehel lehma ära tappa, peakesed lauta panna ja jalad igaüks ühte nukka. Saunamees teinud seda. Nüid käskinud samt: "Võta see nahk, mine lauta reie alla ukse juure põrandale ja hüia ise üle ukse: "Kõik põleb!" Saunamees teinud nagu kästud ja pulmalised jooksnud üle naha välja ja saanud kõik soendideks ja läinud metsa.
Saunamees ehmatanud isege ja jooksnud sauna juure, aga sant olnud kadunud. Ta läinud lauda juure, laudas aga olnud igas nukas ilus lehm ja kesket lauta kirju päits. Ta rõõmustanud üliväga õnne üle, aga kurtnud peremehe ja pulmaliste üle väga.
Kord läinud ta heinamaale niitma, niitnud kaari, niitnud kaks, töö aga ei olla edenenud, seal istunud ta põesa vilusse ja hakanud võileiba sööma.
Söönud, joonud, seal karganud kari huntisi metsast lagedale ja otse tema poole, kus nad siis saunamehe söömist teravaste tunnistanud. Mees ei mõistnud hirmuga muud, kui pildus võileiva palu huntide hulka, et näljaseid sööta, kuni kustkilt abi asuks.
Saanud iga hunt suupala söönud, seal saanud nad korraga peremeheks ja pulmalisteks. Võileib olla esimese õnnistusega and ja niipea soend seda süia, saand ta inimeseks.
E 7015 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui langetõbi peale tulnud, visatud must siidirätik suu peale ja kui tõbi üle läinud, siis visatud rätik põlevasse ahju ja sellega ei tulnud iialgi langetõbi peale.
E 7024/7028 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas Vanapagan vanast kaabust ilma jäi
Mees, kes metsas tarvilikka puid riistapuuks otsinud, näinud küll, kudas ilm pilve läinud ja kohe müristama hakanud, aga enne, kui ta märgatagi mõistnud, olnud tal juba vihm kaelas. Et ta nüid enam mujale varjule ei saanud, läinud ta ühe suure, poolmädanud kase kõrvale. Müristamine ja vihm jäänud mõne aja pärast jälle üle ja ilm olnud ilusam veel kui enne.
Mees tulnud kase kõrval kaugemalle, kuulnud aga kasejuurikate all, kes alt õõnes olnud midagi. Uuesti astunud ta kase kõrvale ja vaadanud siis kase varjult, mis sääl ometi piaks olema. Kohe tulnud üks punase pääga poisike metsast, kummardanud kase juurikate alla ja küsinud: "Anna mu müts siia."
Antud säält müts ja punase pääga poisike, kes muu keegi ei olnud kui vanapagan ise, läinud oma teed. Jalamaid tulnud teine punase pääga poisike, küsinud niisama, saanud mütsi ja läinud pasholl.
Nõnda käinud neid mitusada, kes aga oma mütsi kätte saanud, see läinud ku tuul. Kui enam kedagi ei tulnud, läinud mees kase kõrvalt, kah kummardanud maha ja küsinud kase juurikate vahele: "Anna mu müts siia?" - "Ei ole ju enam," saanud ta vastuseks. "Ei tea, kas mõni kurat neid kaks tükki pähe on pannud võeh?"
Mehel kippunud naer peale, lisatud aga juure: "Vanaäti kaabu on veel, saad sellesama." Antudki vanaäti kaabu, mis kõik otsast otsani inimeste sõrme- ja varbaküüntest valmistatud olnud.
Mees võtnud mütsi, pannud pähe. Kohe ku tuul, viinud kübar ta minema. Ta näinud nüüd ka endiseid punase pääga poisikesi, kudas nad ümber hulkunud ja inimesi taga kihutanud. Kahele mehele, kes varjule lubanud minna, jooksnud üks punase pääga poisike juure ja käskinud teist meest ütelda: "Lähme, et aga hiljaks ei jää!"
Teine punane pää jooksnud teise juure, tõuganud seda minema, käskinud ütelda: "Lähme."
Sarnaseid ja veidramaid tükka, mis nad teinud, mis aga vanaäti kaabuga mees väga hästi ära näinud ja ise ka ühest kohast tõise lennanud, kuni ta viimaks himu vahtimisest ja lendamisest ära läinud.
Ta tahtnud siis maa jääda, aga ei saa. Kübar vinnab edasi, mees sülega ümmert puu kinni. Ka see nõu ei aita, jalad tantsivad edasi.
Viimaks mees, kübar pääst, ja kaplarts maha, see nõu aitas. Nüid sai mees oma tahtmist mööda kõndida ja käia. Tegi tule üles ja kõrvetas vanaäti kaabu krõmpsuks kokku, nii et tast enam peutäit tuhkagi järele ei jäänud.
Kui nüüd vanaätt omale uut kaabut ei teinud, siis on ta vist praegu palja pääga.
E 7033/7034 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosjajutt
Vanast olnud kosilased ühes talus, kus nad oma kosjajuttu peremehe ja perenaisega puhunud, kui peretütar ehk kositav, kes parajaste magamast üles ärkanud ja kohe kahe käega oma kõhtu kraapima hakanud. Perenaine arvanud, et kosilased arugi ei saa, mis kraapimine see on, ja ütelnud: "Lapsed, ajage kits välja, nüid kaabib levaanumat!"
Peretütar aga vastanud: "Ei, ei, memm, mina kraabin oma kõhtu!" Peigmees, kes ära näinud, et ta üks mõistlik inimene olnud ja midagi salata ei püidnud, võtnud ta omale naiseks ja ei rääkinud kitse väljaajamisest ega kõhukraapimisest kellegile. Aga jutt on ikka rahva kõrvu peasenud, ja kui talle mõni sõna juure lisatakse, venib ta viimaks eht nüidseaja romaaniks. Minu kõrvu on ta aga niisama pikalt ulatanud.
E 7051 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varesid talveõhtul puude latvas nähti, siis arvati tõine päev külm ilm olevat.
E 7054/7055 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks videvikul ei tohi vilistada?
Vanasti olnud Pajuse veske peal üks möldripoiss, kellel moodiks olnud alati vilistada. Kord õhtuvidevikul vilistanud ta õige valjuste vesketammi peal, kuuleb aga sedamaid, et kaugel metsas temal keegi vastu vilistab. Poiss vilistab teist korda, jälle vilistatakse vastu, aga palju kävemalt ja ligemal kui enne. Poiss vilistab veel korra ning vastu vilistatakse, et maa põrub. Veel korra vilistab poiss ja vanapagan on tema ees, nülitud inimese keha seljas ning küsib: "Mis sa tahtsid minust?" Poiss ehmatanud nii ära, et vaevalt aga vanapagana eest veskekotta saanud jooksta. Sellest aeast saadik ei ole poiss ilmaski enam vilistanud. Ja öeldakse ikka: "Videvikul ei tohi vilistada! Sa kutsud kuradid enese juure." Ehmatuse järel olnud poiss kaua aega haige.
E 7060/7061 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks tuli suitseb?
Ennemuiste istunud õitselised metsa ääres tule ümber ja küpsetanud kartuhvlid. Korraga tulnud halli habemega vanamees metsast välja ja küsinud õitseliste käest: "Kas mulle ka kartuhvlid annate?"
Õitselised: "Meil on üksi nende tarvis, ei täidi sulle anda."
Hall vanamees: "Kui ei anna, siis võtan vägise ning hakanud kartuhvlid tulest välja võtma, kusjuures ta ise nõnda sõnanud: "Mis käps, see lops, mis vindund, selle viskan metsa, mis külm, selle panen küpsema, mis jahe, selle annan Hansule."
Kartuhvlite söömist lõpetades aevastanud halli vanamees kolm korda tulesse ja kohe tõusnud tulest paks suits ülespoole. Sellest saanud õitselised aru, et halli habemega vanamees, kes kartuhvlid söönud, keski muud ei olnud, kui vanapagan ise.
Sellest siis ka tulla, et tuli, mis enne ilma suitsuta olnud, veel tänapäevani suitseda.
E 7081/7082 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall ja mees
Hall tulnud kord mehele vasta, teretanud teda ja küsinud kas sa mind veel tunned. Mees kostnud: "Kust ma sind tunda võin, ma ei ole sind kunagi enne näinud?"
Hall ütelnud: "Oh, oh, meie elasime ju aasta aega ühe naha sees, aga üks vanatüdruk ajas mind sinu juurest ära, sest ta andis sulle kust rüibata."
Teinekord tulnud jälle hall mehe juure ja tahtnud talle pääle minna, aga mees saanud eest ära kardulakoopasse joosta. Hall kutsunud teda küll: "Tule välja, ma jürkan sind veel enne ühe korra, siis lähan ära omale maale ube tegema."
Aga mees ei ole enne koopast välja tulnud, kui hall omale maale läinud. Siis roninud ta välja ja hakanud omale kah uba tegema.
Uba kasunud aiateiba pikkuseks ja jämeduseks, aga mitte ühte kõtra ei ole talle külgi kasunud, kui ta ära lõigatud, siis leitud, et varred kõik seest õõnes ja teri otsast otsani täis olnud. Hallide maal kasuvat kõik niisugused uad.
E 7082/7083 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põletamine
Ennevanast põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha ja kui inimesed juure vaatama läinud, kustunud tuli ja kadunud raha kõik äkiste ära. Aga kui nad ruttu mõnda asja tule pääle saanud visata, jäänud raha selle alla alles.
Kord sõitnud mees öösi ratsahobusega metsast läbi ja näinud, et vanapagan jälle raha põletanud. Et mehel midagi asja käes ei ole olnud tule pääle visata, sellepärast kihutanud ta ratsahobusega risti-rästi tulest läbi, kuni ta kustunud.
Hommiku läinud ta tuleaset vaatama ja leidnud sealt hulga kuldraha nende kohtade pealt, kuhu hobuse kabjad olid puutund.
E 7084/7085 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sureja raha matmine
Kord olnud üks vanamees raskesti suremise peal haige, aga hing ei ole tal mitte tahtnud ihust välja minna. Nõnda viselenud ta juba mitu päeva. Tulnud lauba õhta, rahvas läinud vihtma, aga perenaene jäänud üksi salaja haiget valvama.
Kui majas kõik juba vagusaks jäänud, ajanud vanamees sängis istakille, vaadanud ümberringi ja et ta kedagi ei ole näinud, võtnud ta pääaluse padja seest rahapagaski välja, roninud sängist maha ja läinud tarre. Tõmmanud käpaga kolm korda koldest tuhka üles, pannud raha sinna asemelle, lükanud tuha pealt jälle tasaseks ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtku." Isi kukkunud kõmm! kolde ette maha ja surnud.
Perenaene kuulnud ja näinud seda asja kõik pealt, jooksnud vanamehe juure, võtnud tema käe oma peosse, tõmmanud kolm korda sellega koldest tuhka üles ja rahakast olnudki käes.
Oleks perenaene ka teistega vihtuma läinud, siis ei oleks keegi teadnud, kuhu vanamees raha pandis ja ta oleks igaveste kolde jäänud. Kunas vanamees teda veel oma käega võtma oleks tulnud.
E 7085/7087 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1893). AT 240 + 240*, Munavahetamine, 21 t. + Võidujooks munavahetamisel, 17 t. Eesti käsikirjalistes kogudes on lisaks veel kümneid ainult loodushäälendi üleskirjutusi. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Meok ja kana
Enne olnud meokal*1 kullased munad ja kanal kärnased munad. Sellepärast pilganud meok alati kana ja laulnud ühtepuhku:
"Töö-töö, tühi pesa,
minul kuus kullast muna,
sinul kaks kärnast muna."
Kana vihastanud küll selle üle, aga parata ei olnud tal midagi.
Kord teinud nad meokaga kauba maha, et kumb ennemalt kuldmunade peale saab, sellele nad jäävad. Meok teadnud muidugi, et ta kanast mitu jagu rutem lennata võib, sellepärast naernud ta ja hakanud võistu lendama. Varsi olnud meok kanast tükk maad ees. Seal hüidnud kana tagast järgi:
"Meok, meok, riba peras*2,
mine pajju*3, pane kinni!"
Meok ei ole enam aega saanud tagasi vaadata, vaid lendanud pajustikku riba kinni panema. Aga seni kui ta tagasi jõudnud, olnud kana juba kuldmunade peal. Nüid jäänud kuldmunad kanale ja kärnased meokale.
Sest saadik muneb kana kullaseid mune ja meok iga aasta ainult kaks kärnast muna. Ja kui karjased teda näevad lendavat, kisendavad nad:
"Meok, meok, riba peras,
mine paiju, pane kinni!"
*1 mehik, meigas - kaelustuvi e. metstuvi; *2 järel; *3 pajuvõsasse, pajustikku
E 7089/7091 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Unel juhatud rahakatal
Ühele mehele juhatud kord unes: "Mine vana sanna asemelle enne päeva, tõsta sealt labidaga kolm korda mulda ära ja siis tuleb rahakatal nähtavale. Võta siis ta omale, aga hoia, et sa kellegiga ei räägi ega Jumala nime ei nimeta. Mees tõusnud üles ja läinud, visanud paar korda juba labidaga mulda ära, sääl tulnud külamees, läinud mööda, teretanud ja andnud jõudu. Rahakaevajal saanud süda täis, et kes sind nüid siia õnnistas ja ütelnud: "Perset laku!" Ei ole isi tähelegi pannud, et need sõnad ka rääkimine on, aga kui ta need sõnad ütelnud, läinud rahakatal kolinal maa alla, mees kaevanud küll veel tüki aega, aga ei kedagi, läinud viimaks ära kodu.
Saanud mõni päev mööda, seal juhatud talle jälle uueste: "Pane kaks härga adra ette ja mine enne päeva jälle sinna samasse kohta, kuhu rahakatal maa alla vajus, aja kolm ringi adraga ümber saunaaseme ja siis saad rahakatla kätte."
Mees teinud ka nõnda, kuda juhatud, rakendanud härjad adra ette ja läinud kündma. Käinud kaks ringi ära ümber saunaasema - ei keadgi iseäralikku juhtunud ette tulema. Jõudnud juba kolmandama ringiga sinna, kus ta esite peale hakkas, seal jäänud härjad seisma, ei tahtnud ega tahtnud enam vedada jõuda. Mees hirmutanud küll, aga ei kedagi targemat. Viimati ütelnud ta: "No jumal tule appi, teie ei jõu nüid enam vedada kah!"
Nõnda kui ta Jumalat nimetanud, käinud üks kilin ja kõlin adra all ja rahakatal kõige täiega vajunud maa alla, muudkui suur vasksang jäänud adranina otsa ripendama.
Kui teda mõnele muule mõistlikumale mehele ei ole juhatud, kes ta välja on võtnud, siis on ta praegu alles seal maa sees.
E 7092 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõid naene.
Kord elanud üks naene, kes oma nõidusega alati teistele väga palju kurja teinud. Kord käskinud ta oma lapsi: "Lapsed, minge lõigake ja tooge mulle teise tare uksepakust kolm laastud."
Lapsed mõtelnud, ükskõik, kas meie oma ehk teise tare uksepakust toome ja ega ema seda ei tea. Sellepärast lõiganud nad oma tare uksepakust kolm laastud ja viinud emale.
Saanud paar päeva mööda läinud, surnud sealsamas talus kolm hobust järsku ära, kelle uksepakust kolm laastud olnud lõigatud. Vana nõid jooksnud laste juure ja ütelnud: "Lapsed, kärnased, te olete meie oma uksepakust kolm laastud lõiganud.
E 7113 (4) < Põltsamaa - Martin Luu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et peavad hästi head linad kasvama, siis peab neid ihualasti külvama ööldes: "Minge ja viige, kui tulete, siis tooge!"
E 7133/7134 (2) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uisa karistai
Üitskõrd ollu uisk üte tüdrukut nõglanu. Küll otsitu abi, aga kennigi ei ole mõiganu. Valu olla hirmus suur, ta pidanu jalga maa sihen hoidma, siis ollu väha paremb.
Kolmandal päeval kuulu selle talu inimese, et üle kate maakonna hommiku poole minna, üits õige tark uisaarst ollev. Mintu selle manu ja toodu sinna. Nüid kutsun tark tüdruku sinna, kos uisk teda oli naglanu.
Tark läinud tüdrukust tükk maad kaugele, üte puhma manu ja nakanu uiske kokku kutsma. (Ta mõistan uisa sõnu). Tullu õige suur kari uiske kokku. Tõise ollu kikk nõnda julge ja astun targale manu, aga üits tullu õige häbelikult, ei ole tohtin silmigi targa poole tõsta. Tark ütelnu sellele: "Kas sina seda tüdrukut naglasid?"
Uisk ütelnu häbelikult: "Mina jah". Siis võttan tark vitsa ja nakanu uiska nüpeldeme. Uisk siverden ja vingun kohan. Viimati kui küll saanud, lasken valla ja ütelnu: "Kudas sa tohtsid seda tüdrukut naglata, kui ta sulle midagi ei teinud? Nüid mine ja laku haav puhtaks, et ta terveks saab."
Uisk minnu ja lakkun haava seni kui haav valges jäänu. Nüid käsken tark uiske ära minna ja minnu tüdrukuga kodu ja tüdruk saanu terves. Targale massetu hulk raha selle eest.
E 7137 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pisuhända sad kinni panna, kui tagasipidi Issameiet loetas.
E 7137 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsage ei tohi lehma luusva, sis nakas lehm verd nüsma.
E 7138 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarapuutse vitsage ei tohi lehmale lüvva, siis pist uisk lehma ära.
E 7138 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa mõtsan kõnnid ja mõtsavaimu ahk haldija jälge pääle juhud, sis essud ära.
E 7139 (32) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kennigi ära essus, sis aagi püksi ja lastma ja vaadaku pükse ja kintse vahelt, sie om nätta kos olda.
E 7140 (39) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristemise ajal ei tohi tühja nõud käe otsa võtta, muidu lää vanapagan nõu sisse ja pikne löö inimese sissi.
E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust.
I. Kus on põrgu?
Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua.
See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole.
Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud?
Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna?
"Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon."
Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni.
Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud."
Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees.
Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on."
Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?"
Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud.
Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees.
Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud.
Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.
E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."
E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.
E 7226 (4) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 674*. Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukese osi
Vanal aeal kõndinud üks taluperemees järve ääres ja pannud tähele, kuidas pääsukesed vette osjade sissi alla ja üles lendanud. Ta olla ka kuulnud, et pääsukese osje olemas olla, mida pääsukesed sügisel süüa, siis osjade sissi pääle söögi pugeda ning sinna magama uinuda kuni kevadel jää sulab ja sui palavus valitseb. Siis ka pääsukene oma talve pitkast unest ärkab ja Loojat kiita märkab. Seda oli talumees kuulnud oma vanemate käest ja seda nüüd ta sääl järve ääres kõndides mõtles. Aga mõtlemine üksi ei aita, ta tahtis katsuda, kas vanemate jutul ka tõepõhja on. Ta ise tundis jo pääsukese osja lapsest saadik, et see natukene pitkem ja valkjamb oli kui teised osjad. Sellepääle võttis ta lootsiku, sõudis osjade juure ja korjas neid ühe peotäie prooviks katsuda. Kas nad ka inimesel süüa passivad ehk kas neil toidumago ka juures on. Mitte nälja pärast ei teinud ta seda, sest ta oli hommiku keedetud kapsaid kõhu tubliste täis söönud ja täädis et õhtal kojo minnes teda pessitud kapsad sealihaga jälle ootavad. Aga kas lähab nõnda, kui inimene mõtleb?
Viis võib tulla viletsusta,
kuus või meelekurvastusta.
Mees tõmbas lootsiku kaldale, võttis osjad pihku ning sammus põllule suure kivi kõrvale ning istus sinna maha. Sääl ta hakanud nüüd pääsukese osje sööma. Nad maitsenud magusamad kui mesi ehk suhkur, nõnda et mees keik selle peotäie puhtaks ära söönud ja siis sinnasamase paika kivi kõrvale magama uinunud ja sääl kevadeni kui surnud kunagi magusat und põõnutanud. Ei vaevanud teda sääl külm ega nälg ega näinud kellegi inimese silm. Ta olnud põllu pääl suure kivi kõrval nägo tõine kivi kunagi.
Kord, kui mehe oma poeg rükkikõrt künnud, siis puutunud isa adra ette ja poeg veeretanud temal tõise külje. Et peremees pääle pärtlipäeva ära kadus ja teda taga otsiti ja kuulati, aga kuskilt leida ei olnud, saivad naene ja lapsed jälle rõõmustud, kui peremees pääle jüripäeva tuppa astus ja perenaese käest küsis: "Kas hommikuse keedetud kapsad on jo peesitud, ma tahan süüa."
Jutt Võrumaalt perit.
E 7227/7229 (5) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 470 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Isa õpetus surmavoodil
Kord jäänud üks isa raskeste haigeks ning arvanud isegi, et enamb üles ei tõuse. Siis kutsunud ta oma aindsama armsa poea haigevoodi ette, et viimist tahtmist sellele tääda anda. See ei sündinud mitte vara ega maja pärast nagu tõistel surejatel see viisiks on võetud, vaid koguni tõise asja pärast, mida keegi paljo meie aeal ei tee. Isa õpetus olnud nõnda: "Kuule, mo kallis poeakene, kui ma nüüd suren, siis mata mind ausaste maha nago keik ilma inimesed oma vanematega tegevad. Ja siis, kui sina noore naese võtad ja pulmalistega laulatuselt kojo poole sõidad, siis pead sina oma pruudi juurest vankrilt maha astuma, mo haua pääle tulema ja sääl palvet tegema ning lõpetuseks veel "Meie isa" lugema. Vannu see pääle, mo poeg, et sina seda tõeste teed." Ja poeg vandus selle pääle.
"Hea küll," ütles isa. "Pisut on neid lapsi, kes oma vanemaid rõõmu sees mäletavad siin ilmas. Aga kas neid ühteainust leida on, kes oma rõõmu sees vanemaid siis mäletavad, kui nad jo ammugi hauas magavad. Siis, poeg, nüüd loodan ma seda sinust, et sa oma vannet täidad ja pead, mis sa oma isale haigevoodis oled lubanud. Sina ei pea seda ealgi kahetsema."
See oli nüüd isa õpetus poeale, mille pääle ka vanamees paari päeva pärast ära suri, nõnda kui ta ise oli ette arvanud.
Paari aasta pärast võttis poeg naise ja pidas pulmi, aga oma isa sõnad seisivad tal ka pulma aeal meeles. Kui ta nüüd oma noore pruudiga ja uhke pulmarongiga laulatuselt tulles surnuaiast mööda kojo poole sõitis, käskis ta kutsarit kinni pidada, sest tema tahta surnuaeda natuke sissi minna oma isa haua pääle palvet tegema.
"Kus sa selle aruga lähad," ütlesivad pulmalised ning ka pruut. "Eks sul pärast muul ajal palvet aega teha ei ole. Ära ole narr!"
Aga poeg armastas oma isat ja ei hoolinud pruudi ega ka pulmaliste keelmisest ühtegi. Ta kiskus ennast väe kombel nende käest lahti ja jooksis surnuaiale, kõigist tõistest haudadest mööda oma isa hauale ja langes sinna põlvil maha palvele. Kui ta nüüd palvet isa eest oli lõpetanud ja tema hingele taevalikko rahu soovinud, tõusis ta põlvede päält ülesse, aga nägi nüüd ehmatusega, et tõine pool hauda lahti oli ja kena trepp sinna alla läks. Ta vaatis kummardades alla ja nägi oma isa sääl seisvat ja talle käega näitavad, et ta alla peab astuma. Ta astus trepist alla ja langenud oma isale kaela, pruuti ja pulmalisi unustades.
Kui nad tõinetõist olivad suudelnud, ütles isa: "Hea poeg, kallis poeg. Sa oled oma sõna ja vannet pidanud. See ei pea sulle mitte tasumata jääma. Ma pistsin oma pead kalmukünkast välja, kui sina pulmarongiga tulid. Ma arvasin iseeneses, vist on ta mind unustanud ja sõidab mööda. Aga kui suur oli mo rõõm, kui sa aeda sissi astusid ja mo haua pääl palusid. Oh kui kallis ja armas oli so palve! So silmapisarad sadasid kui kuldpisarad alla mo halli pää pääle ja mulle anti luba õndsate seast sulle vasto tulla, sind teretama. Keegi surelik pole niisugust luba veel saanud ega saagi vist saama. Tule nüüd, poeg, mo elupaika ka vaatama, kuidas ma elan. Las noor naene oota, see ei tee viga."
Nüüd lükkas isa ühe kuldvärava lahti ja koguni tõine ilm seisis nende ees. Sääl olivad inimesi ja inglid tuhandaid. Keik valge siidiriidedega ehitud, ka minu isa sai inglitest tõiste riietega ehitud. Ainult minul olivad ja jäivad needsamad riided, kellega mind isa sissi viis. Keegi ingel tahtis minule küll uusi riideid anda, aga tõine keelis ära ja ütles: "Ei ole tarvis, tema lähab tagasi."
Ma seisin nägo kohkunud oma isa kõrval, keik seda au ja ilu nähes, mis nii ütlemata imelik oli, et seda keegi üles ei või rääkida. Sääl seisivad kõrge koori nägu pilve pääl, suur muusikukoor oma kuldsete mänguriistadega. Mo isa nikutas peaga nende poole ja palus mulle kolm tükki mängida. Oh kui ütlemata ilus ja armas oli see mäng! Kui muusik lõppis, ütles isa mo vasto: "Poeg, nüüd peame lahkuma, aga mitte enamb kauaks. So pruut ootab sind."
Mo isa saatis mind kuldväravast läbi trepi juure, sääl andnud nad veelkord tõinetõisele suud, jätnud jumalaga, mille pääle poeg hauast välja astunud.
Aga pulmarongi enamb mitte kuskil! Sääl seisnud keegi tundmata mees ühe haua pääl ja nutnud. Ta küsinud pulmarongi kadumist selle käest, see vastanud: "Seda on kolmsada aastat tagasi, nõnda kui kirikoraamatud tunnistavad, kui üks peigmees surnuaeda ära kadunud ja pruudi ootama jätnud. Ega sina ometa see mees ei ole?" - "See ma olen jah," ütelnud peigmees. Kolm lugu laskis isa mulle mängida ja seda aega polnud ilma aea järele rohkem arvata kui kolm minutit. Oh, ma igatsen väga oma isa ja pruudi järele. Maailm näitab mulle väga kale."
Seda üteltes langes peigmees pihuks ja põrmuks kokku, mida keik surnuaias oleja mees oma silmaga päält näinud. Nõnda saanud siis peig oma pruudi ja isa juure.
Jutt Villandi poolt perit.
E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja
Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks.
Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama.
Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama.
Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi.
Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.
E 7230/7232 (7) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Taga Peterburgi
Et taga Peterburgi Soomemaa jaos inimesed vanal aeal ennemuiste peris nõiad ja kuntsimehed olnud, et nad võinud ennast missuguseks loomaks ehk linnuks muuta nõnda kui keegi ise soovinud, sellest teati paljudes paikades Viljandimaal aastat 30 tagasi mõndagi jutustada.
Kord olnud siit maamees taga Peterburgi Soomemaa jaos kroonuteenistuses ehk kuidas tuleb ütelda - istmas talude pääl. Sellel peremehel olnud kolm tütart ning keige vanemb neist hakanud soldatit väga armastama. Vanematel polnud ka midagi selle vastu, kui soldat nende keige vanema tütre kosiks, aga väimees, raibe, olnud ise hirmus ettevaatlik. Ta märganud kaunis sagedaste, et üks kui tõine neist perekonnaliikmetega majast äkki ära kadunud, mõnda päeva kaotsis olnud ja siis jälle äkki kui maa alt välja tekkinud.
"Selle asjaga ei või õiget lugu olla," mõtelnud soldat iseeneses, "inimesed on muidu keigiti lahked ja lõbusad, et paremat tahta ei või. Aga üks suur viga siiski juures. Võtan ma küll keige vanema tütre naeseks kui teenistusest lahti saan ja viin ta ära Virumaale. Aga kaob ta keige pakemal töö aeal käest ära, mine tee siis. Enne tahan peris põhja välja uurida, mille abiga nad seesugusid kuntsitükkisid tegevad. Kas vaest vanakurat ise nende teejuht ei ole."
Oma mõtted soldat muidugi oma pruudile ei avaldanud ehk nad küll tõinetõist ihust ja hingest armastasivad. Aga kui üks inimene ennast kord luuramise pääle on heitnud, siis on niisuguse eest väga veider mingit saladust varjul hoida, olgu siis, kui ta mõnikord raskeste magab. Ja soldat magas ka täna, märdipäeva õhtul raskeste. Õhtusöök oli aegsaste söödud, keik pererahvas heitsid puhkama. Mikspärast see täna õhtul nõnda on? Märdiõhtu ja nii vara minnakse magama. Nüüd on üks tükk neil tõiste ees.
Isienesele: "Jaan, hoia silmad kinni ja norska valjuste, sest täna ööse sünnib tõeste midagi." Ja Jaan norskas valjuste, paljo valjumini kui ta enne kunagi oli norskanud. See tegi meie tuntud pererahvast varsi julgeks, et nad silmapilku enamb ei viivitanud, vaid kohe tule üles puhusivad ja ehitima hakkasivad. Saapad ja sukad, kudrused, helmed ja kaelarahad, keik panid majatütred nüüd rutuga ümber nägo pulmaehtid kunagi. Aga pulma polnud sääl soldati täädupärast ümberkaudu mitte kuskil.
Ka vana isa ehtis ennast pühapäeva riidisse ja sosistas perenaesele siis veel mõned sõnad kõrva sissi: "Katsu väimehele hästi süüa anda kuni meie kojo tuleme. Ütle talle, et meie Helsingi-rahva pidule läksime ja vaata seni ilusaste (hüvaste) kodu järele."
Ma kuulsin keik, aga norskasin kangeste. Sääl tuli mo pruut mo voodi juure ja puutus oma roosisuuga mo huultesse, ise tasa sosistades: "Maga, mo kallike, rahuga, maga ja ole ülevel kuni ma tagasi kojo jõuan." Selle pääle läks ta mo juurest ahjo kõrvale, kus üks veikene potikene seisis ahjuaugus, mis ma päeva olin näinud. Selle poti sees oli vedel salv. Sellest vedelikust, kus veike pintslikene sees seisis, tõmbas igaüks omale kordamööda palja otsa pääle. Kes ära tõmbas oli harak valmis ja lennas vurinal aknast välja.
Kui keik, isa ja kolm tütart kadunud olivad ja tuli ära kustutud, tõusin ka mina tasakeste üles, panin saapad jalga, aeasin sineli selga, müts päha ja mees ongi valmis. Ma kartsin perenaist oma pruudiemad, et ta vaest ära kuuleb ja minu käimist takistab, aga ta magas. Ma panin tule peeru otsa põlema, võtsin pintsli ja panin vedelikopoti seest ka omale otsa pääle. Varsi olin siis harak valmis ja lennasin aknast välja, mitmest kubermangust ja linnast üle, taga Perliini, veel mõni hea verst ühe rikka karjamõisa rentriko pulmas. Säält leidsin oma peremehe kolme tütrega eest. Oh, nad panid väga imeks ja küsisid, kust mina seie olevat saanud ja mil viisil? Ma ei salanud mitte midagi. Sääl ütles siis pruudiisa nago poolpahaste: "Saab näha, sa uudishimuline, kes sind siit nii kaugelt kojo viib. Oled muidu kaunis hea poiss, aga topid oma nõna siiski sinna, kus ei sünni. Palu oma pruuti, kui see sind kojo aitab, siis on hea. Mina niisuguste asjade sekka ennast ei sega." Nõnda rääkis mo äiataat ja mul oli hirm küllalt kojo saamise pärast.
Meie sõime ja jõime ja olime rõõmsad ühes pulmarahvaga, aga meid ei näinud mitte keegi. Mul oli see veel koguni õnneks, et mul pruut ka pulmas oli, siis polnud mul tarvis ühegi võõra saksa näioga tantsida. Pulmad kestsid kolm ööd ja kolm päeva, siis oli ka kojotulek käes. Ma tantsisin veel oma pruudiga parajaste üht soome rahvuslist tantsu, kui nägin, et mo aiataat kolmes haraku mundris aknast välja lendasid. Seda ütlesin ma nüüd pruudile ja ta vastas kurvalt: "Oh mina vaene, mis siis sinust saab? Sind ei või ma kuidagi siin võõras paigas muuta. Tule ruttu välja, tõesed lähavad kaugele ära, ma ei saa neile enamb järele."
Meie siis jooksime välja. Sääl silmas ta ühe looma kondiluu, mis ukse kõrval maas vedeles, käskis mind sellele kaksiti selga istu, siis oli valge hobune valmis. Veel õpetas mind pruut: "Hoia, et sina tagasi ei vaata kuni hobu seisma jääb." Ise lendas ta haraka kombel kõrgele ja kadus mo silmist.
Mo valge hobu jooksis väga kangeste üle metsade, jõgede ja järvede, ikka edasi põhja poole. Ma poleks ealgi tagasi vaatnud, kui mo sapkamüts peast maha poleks kukkunud. Vaatsin mütsi pärast tagasi, leidsin ennast maa päält maast, raipeluu jalgade vahel, ei enamb paigast kuhugi.
Nüüd hakkasin jala vantsima ja kulus kolm kuud enne ära kuni Soomemaale oma vana korteri kojo sain. Mõtelge, sel aal polnud veel Venemaal ainust raudteed ja nõnda kui ma pärast tääda sain, oli õnnetus lõuna pool Vilna linna minuga juhtunud.
Mo pruut oli mind ööd kui päeva ootnud ja kui nüüd tagasi jõudsin, pidasime kohe pulmad küsimata sellest, kas mo äiataat nõid oli ehk mitte. Ma sain soome näio omale naeseks. Ühe käharpeaga kaunikese, linalaka linnukese. Tõin teda välja Virumaale ja elasime kuni mõlemad vanaks ja halliks nüüd oleme saanud.
Jutt Villandimaalt perit.
E 7233/7235 (8) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 402 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Konn, kuningapoja naene
Kuningal olnud kolm poega, kaks tarka, üks lolli mõistusega. Kaks tarka võtnud targad kuningatetütred omale abikaasadeks aga loll poeg pole abikaasa kuskilt saanud. Viimaks võtnud ta head nõu targa juure minna ja tark õpetanud teda allikale minema ja mis ta säält leiab, seda peab siis naeseks võtma.
Noormees läks allikale ja istus sinna maha. Ootis tükk aega, ei kedagi kuskil näha. Viimaks ronib konn allikast välja, seda võttis nüüd kuningapoeg kinni, viis kojo ja see oli siis nüüd temale naese asemel.
Seda naesevõtmise lugu oli ka vana kuningas kuulda saanud, aga mitte oma silmaga näinud, mida nägo see kolmandama poja naene oli. Ta tahtis oma minijaid proovida, kes neist tööle kõige osavamb ja targemb oli ning saatis keige kolme miniale käsu, et nemad igaüks homme pidivad leiba küpsetama ja kuningale lõunaks lauale viima.
Targad poead olivad oma naestega väga rõõmsad, et isa kuningas niisuguse käsu välja andnud, sest nad igaüks sellest leiva küpsetamisest omale au ja kiitust kuninga ja keige riigi ülemate ees.
Aga loll poeg nuttis ja kaebas nõnda: "Oh mina vaene hing, mis mina pean tegema! Mo vendadel on targad naesed, kes mõistvad leiba küpsetada. Oleks mo naene inimene olnud võiksin ka mina au loota, aga mis konn sellest mõistab."
Seda kuuldes hüüdis konn toanurgast: "Oh, armas mees, ära muretse, too aga sina õhtul leivajahud tuppa ja viska virussale, küll siis näeme, mis sünnib."
Teiste poegade naesed vaatsid läbi akna seda lugu päält, et konna mehe naene oma meest käskis jahud virussale visata. Nemad siis tegid ka nõnda ja viskasid kumbki mõõdu jahu virussale. Hommiku olivad nende jahud virussal niisamuti veel kui nad sinna visatud olivad, aga lolli poea naese leib oli valmis, magus ja maitsev, mille üle kuningal lõuna väga mekkis ja heameel oli.
Selle pääle käskis kuningas oma kolme miniad igatühte üht hamekangast kududa kuningale ja tema perele riideks.
Jälle rõõmustasid targad poead oma abikaasadega, et nüüd nemad tõeste au enesele saavad ja ilusamad kangad kuduvad kui lolli poea naene.
Ka nüüd vahtisid nad salaja akna all, mis lolli poea toas tehakse. Mees nuttis jälle niisama kui eelmisel korral ja ütles: "Neil on naesed ja nemad nüüd võivad küll kangaid kududa, aga mis mina pean tegema, mul on konn naeseks." Naene-konn vastas nurgast: "Mis sina muretsad, armas mehekene, too lõngad tuppa ning raio need kirvega tükkideks ning viska virussele, siis näed mis sünnib."
Nõnda siis ka loll poeg tegi, mida ka tõised vendade naesed läbi akna nägivad, kojo läksivad ning omad lõngad puruks raiusivad.
Hommiku vara saatis kuningas kangaste järele, aga tarkade poegade naeste kangad olivad niisama veel kui nad õhtul sinna olid pandud - ainult katki raiotud lõngatükid. Üksnes lolli poea naese kangas oli tasane, pitk ja ilus, mille üle kuningal väga hea meel oli.
Siis andis kuningas veel kolmandama käsu oma miniatele, et igaüks peab kuningale ühe vooditeki kuduma, et sellest siis täieste aru saada, kes neist kolmest miniast see keige targemb on, ja et see viimne proovi katsumine olla, mille järele kuningas oma miniad teab austada kuni elab.
Jälle rõõmustasid targad vennad oma abikaasadega ning naersid tagaselja oma lolli venda ja konna, tema naist. Jälle nuttis mees selle üle, et nüüd tõised teda võidavad, aga naene-konnakene krooksus nurgast: "Armas mees, ära karda midagi. Pole keegi teki kudumisega veel siin halja taeva all mo vastu saanud, siis nemad ammugi. Too mitmet kirja villased siidilõngad tuppa ja raio neid peenikeseks kui tuhk, seda ilusamad tekid tulevad, ja viska nad virussale.
Nõnda siis loll poeg ka tegi. Vendate naesed vaatsid läbi akna mehe tööd, mis ta lõngadega tegi ja kuulsid konna õpetust, läksid kodu ja tegid ka selle järele. Aga keik nende kallid siidilõngad jäid tükkideks, kuna lolli poea naese lõngadest kallid tekid olid koetud, mis kuningas ja riigi ülemad väga imeks panid.
Nüüd siis andis kuningas käsku, et poead minijatega pidid kõik suure ballipidule tulema, sest kuningas tahtis oma lolli poea naist keige suurema auga austada, ja oma tarkade poegate abikaasadele natuke hambavingu teha, et nemad mitte niisugust käetööd pole õppinud kui tema kolmas mini.
Hääkene küll, pidupäev oli käes ja keik rõõmsad, et nüüd saab juua, tantsida ja mängida ja lulli lüüa.
Aga loll poeg polnud mitte rõõmus, sest ta naene ei olnud mitte inimene, vaid konn. Kus sa konnaga lähad? Hobusad pandi siiska lollil poeal tõlla ette ja oodeti konna ehtimist. Kui ta viimaks uksest välja tuli, oli ta piltilus naeste rahvas, sirge kui osi ja ilusamb kui ingel. Ta mees, kuningapoeg, rõõmustas isegi teda nähes ja kiitis tema kenadust. Ta oli konnariided seljast ära heitnud ja tuppa varna otsa pannud. Kui ta kuningalossi poole sõitis oli keik tee siidi ja kaleviga kaetud ja kahekordsed auvahid kahele poole teed üles säetud. Ja missuguse au ja iluga vana kuningas teda vasto võttis, see olgu ära rääkimata Keik aeasid juttu temast, keik kuningakoja liikmed rääkisid temast kiitusega. Sõamehed marssisid ja pidasid selle iluduse ees paaradid ja musikandid mängisid marssisid kuni ligi keskööd pidulised ära lahkusid ja ka meie tuntud abielupaar.
Ligi kaks nädalad oli naene ilus kui pilt kunagi. Ei oleks ka halvemaks läinud kui vana poole toruga mees nago ta oli, endised konnariidid poleks ahjo visanud. Niipea kui ta seda tegi, oli abikaas kadunud ja kargas allikale sulpsti ning läks põhja.
Nüüd polnud kuningapoeal paremad nõu kui uueste jälle targa juure minna, kes teda nõnda õpetas: 2Sina pead 3 aastat iga päev allika ääres käima ja sääl nutma selle patu pärast, et sina oma naese konnariided oled ära põletanud, siis saad sina oma naese jälle kätte.
Ja kui kuningapoeg kolm aastat targa õpetuse järele päev-päevalt allikale nutmas käis, tuli säält viimaks ilus naene välja. Tuli allikast kolme aasta pärast ilus naene välja. Punkt.
Jutt Rõugest Võrumaalt.
E 7236/7239 (9) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 532+313/4+675 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuradi tütar
Ühel mehel surnud esimene abikaas ära ja ta võtnud tõise, aga see tõine naene olnud vanakuradi tütar. Oleks mees seda täädnud, ei ta siis poleks teda võtnud, nüüd oli tõise naesega peris kimbus, ta oli veel päälegi hädaline ja põdenud jalgu. Esimesest naesest oli mehele üks poeg maha jäänud, nurgis terane poiss, keda isa väga armastas, aga võõrasema silma otsas ei sallinud.
Kord õpetanud ta oma meest sauna juure minema, sääl elavat tema ema, ja siis ema käest temale jalgade haiguse vasto rohto tooma. Mees pidi tegema, mis paha naene käskis, aga kui tema sauna juure jõudis, polnud inimese hinge kuskil näha, kelle käest ta rohtu oleks saanud. Sääl pidi ta juba tagasi pöörma kui parte pääl nurgas nago veikese heinaroakese silmas. See hakkas nüüd rääkima nägo oleks ta ise ka peris haige olnud: "Väimehekene, kallikene. Tee nüüd nõnda kui ma sind õpetan: tapa esimese naese poeg ära ja pese poea verega siis oma naese haigeid jalgu, siis saavad nemad terveks."
Ja mees lubas keik teha nõnda kui naeseema oli õpetanud. Peremehe esimese naese poeg, kes õhtul karjaga kojo tuli ei täädnud oma isa ega võõraema kavatsusest midagi, kes teda nüüd ähvardasivad ära tappa. Aga kui ta laudas valget härga lõõga pani, andis see temale asjalugu tääda. Ka manitses härg poisikest tema tõist sarve peast maha lüüa ning kotiga ligi võtta ja viivimata maeast minema minna. Muidu võida poisi käsi halvaste käia.
Poiss kuulis härja õpetust, lõi ta sarve peast maha, pistis kotti ja põgenes vasto ööd tapmise hirmo pärast oma isa maeast ära. Ka oli poisi valge härg veel õpetanud ühte tammelaastut, liivatera ja veetilka ligi võtta, et võõrasema oma kuradi kavalusega teda ilmaski enamb kätte ei saaks.
Poeg oli jo väga kaugel isa maeast, kui isa oma naese kihutamise pääle, suur nuga käes, poega tapma läks - ta jo täädis, kus poeg magab. Aga poeg oli ühe veevanni enne äraminemist oma voodi pääle tõstnud ja magamisekoti selle pääle pannud. Kui nüüd isa tuli ja noaga koti sissi pistis läks veeanumb ümber ja mees karjus: "Naene tule ruttu jalgo pesema, tule ruttu, sest veri jookseb maha."
Sääl pesis siis vanakuradi tütar oma jalgo veega, mis arvas pimedas mehe poja vere olevat. Aga niipea kui valge tunda oli ja asi avalikuks saanud, et võõraspoeg on kadunud ja magamisekott tema asemel ära surmatud, siis olivad naesel jalad terved all võõrastpoega taga aeama.
Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, laast maha, muidu sind tapetakse!" Poiss viskas laastu kotist välja ja paks tammemets kui müür kattis ta ümbrust.
Aga sääl hakkasivad kuradi kannupoisid mitme tuhande kirvega metsa maha laastama, et poissi kätte saada.
Ja tihalane laulis selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Nõnda võttis küll võõrasema paljo laastud kaasa, aga poissi ta sellegipärast ei saanud, see läks ikka edasi.
Kui võõrasema oli kojo jõudnud, viis ta laastud oma emale sauna juure näha, see hüüdis: "Oh rumal tütrekene, ei nende laastute seas poissi pole, kes teda nõnda kavalaks ja targaks õpetanud. Mine, tütreke, talle tõistkorda järele ehk saad vaest kätte."
Ja tütar pistis kui tuul jälle minema. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, kotist liivaterakene maha, juba so võõrasema tulemas. Kui sa seda ei tee, siis tapab ta sind."
Ja poiss viskas liivaterakese maha, sellest kasvis üles pilvedeni suur ja kõrge mägi, mida tuhanded saadana sellid siis kottidesse toppisid ja minema läksivad.
Ja jälle laulis tihalane selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Kui nüüd võõrasema saadana sellidega ja liivakottidega oli kojo jõudnud ja vana ema sauna juures keik liivakotid oli läbi sorinud, ütles ta: "Oh, tütrekene, pole poissi kuskil. Mine kolmat korda järele ehk saad teda veel kätte." Tütrekene vastas: "Ema, jookse ise kah, ma olen küllalt jooksnud. Ema peab oma lapse sõna kuulma, see on meie kuradite piiblis ehk kaartides selgeste lugeda. Nõnda samuti ka viina kirjas, jookse ema."
Ja ema ees ja tütar taga pistnud mõlemad jooksma kui tuule tiivul poisile järele.
"Viska veetilk maha!" hüüdnud sarv kotist ja poiss viskanud veetilga maha, sellest tekkinud kaunis lai järv, mille kaldale vanakuradi ema ühes oma tütrega seisma jäänud. Sääl siis heitnud vanamemm ise käpuli maha ja lasknud tütre tugeva punni augu ette panna, et vesi loodud august jälle tagasi järve ei jookseks, siis hakanud ta järve kuivaks jooma.
Tigalane, linnukene, laulnud siis oma viimist laulu järve kaldal toominga ladvas: "Tee, tee, tee, tee. Paljo jood ja lõhki lähad."
Kui juba mõnda tunni vana ema järvevett oli joonud ja siiski vesi järvest veel ei vähanenud, sündis üks plahvatus ja vanakuradi kõht oli lõhki ja vesi jooksis kui veske liiasilmast järve tagasi, mille üle tütar väga ära ehmatas ja kojo poole jooksu pani ning siis kodus oma mehele õnnetust õhkates juttustas. Ta põdes oma jalgu kuni suri.
Nüüd oli põgeneja poiss omast vaendlasest lahti saanud ja võis keelmata, sarv kotis, oma teed edasi minna kuni ta ühel ilusal päeval ühe võõra kuninga pealinna jõudis ning sinna ennast karjuseks kauples. Ta teenistus oli talvel vett linna ligidalt järvekesest kuninga loomadele lauta ette kanda ning ka põhku ette anda, muud ta käest ei nõutud. Aga et vee vedamine alt hea poisikesel vastomäge perareega viimaks raskeks läks, saab jo mõistlik inimene märkama, kes perareega vett on vedanud. Ta mehekene oli oma koti sarvega koguni ära unustanud, kelle käest ta palju head oli saanud. Nüüd ta läks tuppa, tõi koti sarvega välja, tõstis toovrid vett täis, ise ree pääle ja reekene jooksis kui nool mäest alla ja ülesse. Keik linnarahvas panivad seda imeks, kuisviisi reekene ilma vedamiseta ometa jookseb, aga ka keige targemad ega rumalamad sääl linnas ei jõudnud mõistatuslist asja välja arvata. Poiss ei võinud asjalugu muidugi ilmutada, seda oli sarv kangeste ära keelnud, ainult oma peremehe soovi täitis sarv iga kord.
Et poisikese veevedamise tee kuningalossi aknast mööda käis, siis nägi ka kuningatütar seda imet, kuis reekene ilma hobusata mäest alla ja ülesse jooksis. Ta küsis esmalt kuningakoja teendrite käest, mis nõidusetükk see olla? Ja kui nemad ei täädnud õiget vastust anda, läks kuningatütar ise poisi käest küsima. Aga ka kuningatütrele ei võinud poiss salaasju ilmutada ja ütles: "Ma ei tea."
Selle üle sai nüüd kuningatütar tulivihaseks ja käratas, valjuste jalga vasto maad põrutades: "Miks sa ei tea, kes peab siis täädma! Kolme päeva jooksul pead sina minule asjalugu ära seletama, seni annan ma sulle aega mõtelda. Ei ütle sina siis ka veel mitte, siis lasen ma sind ära tappa."
Nüüd oli poiss suures kitsikuses, et isigi ei täädnud, mis teha. Sääl tuli tal häda sees hea nõu meele kuningatütre nõnatarkust natukene alandada. Ta siis astus oma sarvekoti juure ja ütles: "Sarv, muretse kuningatütrele laps!"
Ja kuningatütrel sündis ka ilus priske poeakene, mille pärast ta kolmandamal päeval ei võinud poissi enamb ette kutsuda, vaid reekese lugu ühe tähtsama asja pärast ära unustas.
Kui nüüd poisikene suureks kasvis, ei täädnud ka keegi kes lapse isa on. Aga targad seletasid kuningale, et see lapse isa on, kelle pääle laps naerab. Nüüd laskis siis kuningas keik ülemad ja alamad lossiteendrid ette kutsuda ja poisikese silma eest mööda minna. Aga ühegi pääle ei naernud poisikene. Viimaks tuletas keegi meele, et kuninga karjane ka tarvis ette kutsuda. Ja niipea, kui ta ilmus, naeris lapsukene suure häälega tema pääle.
Sääl sai kuningas väga vihaseks, et karjapoiss ta tütre lapse isa on. Varsi andis ta käsu üht suurt vaati raudnaelatega tihedaste läbi peksa, mõlemad, ta tütar ja karjane, vaati sissi panna ja mäekaldalt alla merre veeretada, mis ka varsi täidetud sai.
Aga poiss ei unustanud oma sarvekotti häda sees ka vaati ligi võtmata, mille läbi keik teravad naelad vaadi sees pehme sulgedega topitud patjadega üle vooderdatud olivad, nõnda et kuningatütrel ega karjasel keige vähemad viga ei saanud.
Tuul oli neid lainetega ligi versta maad kaldast eemale aeanud. Sääl hüüdis karjapoiss: "Sarv, tee uhke linn kahe kukejala pääle seiesama kohta ja uhke raudsild kuni kaldale kuningalossi trepi ette."
Ja see sündis nõnda. Kui nüüd kuningas hommiku voodist välja tuli ja uhket linna ja silda nägi, ei läbenud ta mütsigi pähe panna, vaid tõttis vaatama. Ikka sildu mööda edasi kuni merelinna sissi, kus talle selle linna kuningas, endine karjane ja tema tütar kui kuninglik abikaasa kunagi ütlemata toredas riietes vastu tulivad ja isad armastuses teretasid ja suudlesid, mispääle keik endine paha sai unustatud ja andeks antud. Nende pulmad peeti suure au ja iluga ja karjapoisist sai kuningas.
Jutt Rõugest, Võrumaalt.
E 7240/7247 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Mt. 1535+1537 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suur Laos ja veike Laos
Kaks peremeest elanud tõine tõise kõrval nägo naabrid kunagi. Tõist kutsutud suur Laos ja tõist veike Laos. Suurel Laosel olnud viis tööhobust, sest ta olnud rikas mees. Aga veikesel Laossal olnud üksainus hobune, sest ta olnud kehva mees. See on jo algmisest ilma viis olnud, et rikas ikka kehvemat petta püüab ja see oli ka sel aeal viisiks, kui veike ja suur Laos siin ilmas kord elasivad.
Veike Laos ei jõudnud kunagi oma hobusega põldu üksi harida ega vilja õigel aeal maha teha. Säält see kehvus tuligi. Aga nüüd pani talle suur Laos veel ette, et ühe hobusega kündmine peris asjata olla. Tulgu veike Laos ja aitku teda kuus päeva põldu künda, siis seitsmendal päeval annab suur Laos keik oma viis hobust temale äestama ja siis võoib päälegi veel veikse Laosse kõhn hobusekont peris puhkada.
Selle kaubaga oli veikene Laos väga hästi rahul ja ei saanud mitte aru, et tema põllud ainult äestamisega haritud ei saa, vaid ta mõtles: "Suurel Laossal on tublid hobusad, teravad äkkepulgad soonivad põllu sügavalt läbi ja ma võin uhke olla, et ma pühapäeval, kui mo naabrid kiriko lähavad, viie hobusega omal põllul äestan. Õissa poiss, see kaup on hea!"
On siis veike Laos oma kõhna hobusekondiga nädal aega naabri põldu künnud ja loomakese koplisse pannud, siis oli ta pühapäeva hommikul vara platsis ja äestas viie hobusega, et pea auras otsas, ise piitsa õhus keerutades ja ühtepuhku hüüdes: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, sõbrad kirikulised, mul on viis hobust!"
See vihastas suurt Laost väga ja ta keelist teda kangeste tõisel pühapäeval mitte enamb nõnda hüüda, sest siis vaest hakkavad võerad ja naabrid arvama, et need sinu hobused on. Sa jo tead ise, need on minu hobused, mitte sinu.
Sellest manitsusest ei näitanud veike Laos nägo midagi märkavat ega põrmugi aru saavat, vaid ennemine paistis ta palgest veel koguni rõõm selle üle, et naabrit pahandada võib.
Noh heakene küll, tõine nädal otsa kündis veike Laos oma kõhna hobusakondiga jälle suure Laossa põldu ning pani siis seitsmenda päeva, see on pühapäeva hommikul suure Laossa viis hobust äkete ette sedasama laulu lauldes, mis tõne kangeste ära oli keelanud: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, kirikulise, kus mul viis hobust äkete ees, mul on viis hobust." - "Ah, sina, pea inimese näru," pahandas suur Laos. "Nüüd arvavad naabrid tõeste, et nad tema hobused on. Kuis jõuan ma seda välja kannatada. Kui ta kojo tuleb, tahan teda hästi läbi võtta, ehk jätab oma ameti maha."
Aga keigesuguste sõimusõnade pääle, mis suur Laos talle õhtul kaela ladus, ei lausunud musta ega valged.
"Hea küll," ütles suur Laos, "kui sina mind veel tuleval pühapäeval nii hirmsaste pahandad, siis ma tapan so hobusekondi ära ja meie leping on katki."
Aga ka selle ähvarduse pääle ei lausunud veike Laos mitte musta ega valged.
Kolmandat nädalat kündis jo veike Laos suure Laossa põldu ilma nurisemata ja suure Laossa põllud olid nii valmis, et muudku pane seeme.
Ja veike Laos arvas, et tema ka niisama kaugel oma harimisetööga on, kui ta homse päeva veel viie hobusega äestada jaksab. Suur Laos läks nüüd ka vara ise põllule, et kuulda, kas veike Laos ähvardamise pääle ka tänagi oma suud peab. Aga oota seni! Niipea kui kirikulised, oli vana laul jälle kuulda: "Ahtsah! Uhtsah! Vaadake, kirikulised, kus mul viis hobust äkete ees. Mul on viis hobust."
Nüüd oli suure Laossa kannatus otsas, ta jooksis veikse Laossa koplisse ja tappis ta hobuse ära. Nüüd oli siis leping rikutud ja veike Laos ei võinud temale enamb tõisel nädalal töösse minna. Ka ei pahandanud ta sugugi suure Laossa kurjatöö üle, vaid võttis oma hobusel naha seljast maha, kuivatas kuivaks ja hakkas linna poole kõmpima, nahka ära viima.
Linn oli kaugel ja õhtu jõudis kätte. Veike Laos oli käimisest ära väsinud ja palus kõrsi juure ööseks jääda, mida noor priske kõrtsinaene mitte ei lubanud, sest et kõrtsimeest ise kodus ei olnud. Veikene Laos puges üles kõrtsu lae pääle, kust ta ühest laeaugust keik läbi võis näha, mis kõrtsimehe kambris sündis.
Varsi astus üks noormees kõrtsi naese kambri sissi, sirge kui niinepuu. Ta oli üks noore perenaese endine armukene säält ligidaltd veske päält, rikka möldri ainus poeg ja perija. Sääl räägiti mitmest asjast, mis keik lae pääle selgeste kuulda oli ning kõrtsiemand kahetses väga, et ta kõrtsimehele ja mitte selle endisele kallimeelelisele peigmehele pole läinud. Sellepääle võttis noor kõrtsiemand praetud hani ahjust ja kapist pudeli joodavat viina välja, pani lauale ja hakkasivad kahekeste sööma.
Sääl oli ukse pääle koputamist korraga kuulda. Kõrtsimees oli kojo tulnud, nüüd oli endisel peigmehel vesi ahjus. Ta ei tahtnud mitte oma pruudi käestpetjale, kes sellest saadik ta vihamees oli, näidata, päälegi keskööse emanda kambris. Sellest oleks võinud tühi jutt ja kuri lugu sündida. Mis nüüd heaks nõuks? Koputamine ukse pääl läks ikka kangemaks ja mehe valjo hääl kostis neile mõlematele kõrvadesse. Kastist riidid välja võttes ja neid kappi pannes ütles kõrtsiemand noore mehe vasto: "Mine nüüd kasti, ta on küllat nii eredald tehtud, et sul läpastust karta ei ole. Ning kui mo mees magama uinub, küll siis sind välja lasen."
Mis ka nõnda sündis. Hanipraad sai ahjo tagasi pandud ja joodava viina pudel ahjo taga peitetud. Nüüd siis alles lasti mees tuppa, kui keik joones oli. Emand vabandas ennast sellega, et ta magas ega koputamist sugugi kuulnud ei ole, mispääle siis ka vana pehme südamega mees rahule jäi ja palus emanda ruttu õhtusööki muretseda, sest kõht pitka käimisega hommikust saadik väga tühjaks läinud on.
Seda keik nägi ja kuulis veikene Laos ja märkas varsi, et siin kometit mängiti, millest mõni tõine-kolmas võib kasu saada. Ta võttis oma hobusenaha ja ronis redelit mööda alla ning astus paarisrahva juure elamisekambri. Sääl ta teretas viisakalt nago oleks ta praego reisilt tulnud, mida kõrtsimees ka käeandmisega naerdes vastas.
"Ma palusin õhtul teie emandad, et mind öömajale võtaks, aga ta ei täitnud mitte minu palvet," ütles veike Laos. "Ta ei tunne mind vististe mitte ehk küll meie kahekeste jo lapsest saadik tutvad ja sõbrad oleme. "Oi lugu," ütles kõrtsimees, "siis mo emand oli teie vasto nii halastamata ja ei võtnud mo vana sõpra mitte öömajale," ennast naese poole pöördes: "Mikspärast tegite nõnda?" - "Ma ei tundnud ega täädnud seda mitte, et ta sinu sõber oli," vastas naene. - "Noh hea küll," ütles mees, "lepita oma eksitus seega võõra vastu, et teda minuga ühes lauda palud. Kapsad on külmad, mis peab siis võõras siin sööma?" - "Soendama ma ka keskööl ei hakka!" - "Ei, seda vaeva meie sulle pääle ei panegi," ütles mees. "Otsi mis on ja asi sellega."
Veike Laos istunud kõrtsimehega lauas ja sõid külmi kapsaid ja rääkisid ühest kui tõisest asjast. Sääl puutus veike Laos jalaga oma naha külgi, et see vasto kabises. Kõrtsimees küsib: "Mis sul sääl laua all on, mis kobiseb?" - "See on mo hobuse nahk, mo ülespidaja ja keige asja äratäädja," ütleb veike Laos, "talust olen nüüd lahti." - "Soo," ütleb kõrtsimees, "mis teab so tark nahk siis rääkida?"
Jälle lööb Laos naha külgi ja räägib siis: "Kuula, kõrtsimees, va sõber, mo nahk ütleb, et ahjus hanipraad seisab ja meie peame siin külmi kapsaid sööma."
Kõrtsimees lähab ahjo kallale ehk küll emand keelab ja ütleb võera lorijuttu puhuvat.
Oi nalja, kus lugu! Ongi praad ahjus, mida nüüd kõrtsimees lauale paneb. "Sööme nüüd, sõber, sul on pagana tark nahk."
Natukese aea pärast kopsatab Laos jälle jalaga naha külgi ja kõrtsimees küsib, mis nahk jälle räägib?
Laos ütleb: "Nahk räägib, et taga ahjo paar joodavat viina pudelid peidus olevat. Kes teab, mis ta ära loriseb, võib siis tema ütlemise järele teha." - "Miks mitte!"
Kõrtsimees leiab tagant ahjo kaks veinipudelit, mis ta nüüd ka lauale paneb. Sõbrad söövad nüüd ja joovad, naene vaatab päält, süda hirmu täis mitte söögi ega viina pärast, kuidas sõpra kastist põgenema aidata. Ta mõtleb keik mõtted, aga ei leia ühtegi nõu selleks. Küll manitseb oma meest võõraga magama heita, et varsi valge välja tulevat aga mees ei tee unega tegemistki, vaid hakkab koguni nahka, kes keik saladused teab, enesele kauplema.
Veike Laos nõuab kolm matitäit raha naha eest ja vana riidekasti veel pääle kauba, mida ka kõrtsimees heameelega lubab. Kui raha oli kätte antud ja kast peraree pääle pandud, hakkas veikene Laos kojo poole tulema. Ta nahakaup oli hästi läinud.
Kui ta mõne versta maad kasti oli vedanud ja parasjago ühe vesketammi üle oli minemas, rääkis ta iseeneses: "Mis ma sinust, vana tühi kast, asjata vean, parem kukutan sind alla tammi alla. Asi sellega."
Möldri poeg, seda kuuldes paluma, et võõras seda mitte ei teeks, sest ta üks õnnetu inimene olla kasti sees. "Ohoo," ütles Laos, "kurivaim oled sina! Ma ei usu sind mitte välja lasta."
Aga kui möldri poeg tõendas, et ta lihalik inimene olla ja rikka möldri ainus poeg ning lubas temale pääsemise palgaks üks mõõt hõbetat anda, avas Laos kasti kaase ja laskis mehekese välja. Selle heateo eest sai ta siis möldripoea käest üks mõõt hõbetat.
Nüüd jõudis ta siis paari päeva reisi järele kojo ning saatis oma naesterahva suure Laossa juure kuuendiku järele, millega raha ära mõõta. Aga kui kuvendik tagasi viidi, oli üks veike hõberahakene kuuendiko serva vahele jäänud, millest suur Laos märkas, et naaber raha oli mõõtnud. Varsi oli ta nüüd ise sääl kuulamas, kust veike Laos niipaljo raha võtnud, et ta joba nõuga mõõtma hakkab. Veike Laos vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui hobusanahad linnas nii kõrget hinda maksavad et joba ühe naha eest kolm matti hõbetat sain."
Nüüd ei olnud suurel Laossal enamb tarvis pilku aega viita. Ta tappis keik oma viis hobust korraga ära ning viis nahad linna, kus temale nägo ikka kolm rubla tüki eest makseti. Siis vihastas ta ennast hirmsaste ja läks ühel pimedal ööl veikest Laost ära tapma.
Ta täädis, et Laos alati ahjolael magas ja Laossa ema savikul, aga ta ei täädnud seda, et veikse Laossa ema päev enne seda oli ära surnud ja veike Laos surnut ahjo pääle tõstnud. Kui nüüd suur Laos tapmise nõuga uksest sissi tuli ja ülesse ahjo lae pääle ema kallale tormas ning surnule nuiaga paar pauku vasto pead virutas, pühkis ta, südamepiinast hirmutud, jälle ruttu minema, ilma et ta veikest Laost savikule oleks tähele pannud ehk silmanud pimeduse pärast. Kojo jõudes arvas suur Laos, et veikene Laos nüüd peris tapetud on.
Veikene Laos läks tõisel päeval linna surnuaeda oma emat maha matma. Ta mähkis ema riiete sissi ja pani saani enese kõrvale istuma. Kui ta nüüd linna jõudis ja ühe trahteri ukse ees kinni pidas, sissi läks ja hea käraka napsi meelelahutuseks küsis, aga ta kõhn mehekene ei jõudnud klaasi tühjaks juua, mida siis trahterisaks Laossa käest võttis ja välja vana emale viis. Kui surnud musta ega valged viinapakkujale vastu ei lausunud, raputas trahteriisand teda peast ning selle pääle kukkus surnud, kange kui juurikas, saani päält maha, mille üle trahteriisand väga ära kohkus, sest ta ei täädnud mitte, et eidekene surnud oli ja arvas ennast nüüd inimese tapjaks.
Veike Laos oli keik see aeg kõrtsiaknast lugu päält vaatnud ja jooksis nüüd ehmatanud trahteriperemehe juure ning ütles: "Kulla isand, mis teie nüüd tegite! Olete oma käega praego mo vana emakese ära tapnud, makske mulle nüüd kolm matti hõbedat, siis annan teile seda pattu andeks. Aga kui mitte, siis viin teid kohto ette, kust valjut nuhtlust ning eluaegset vangipõlve osaks saate."
Trahteriisand maksis kolm matti hõbedat ning veike Laos mattis ema selsamal päeval hauda, sõitis kojo ning laskis jälle suure Laossa käest kuuendiku tuua, kellega raha mõõta.
Kui kuuendik tagasi viidi, oli jällegi raha sinnasamasse lõhe vahele jäänud kui ennegi, mispääle siis suur Laos varsi küsima tuli, kust veike Laos niipaljo raha võtta, et ta jo tõist korda nõuga raha mõõdab.
Veike Laos siis vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui surnud linnas apteegis hirmust kallist hinda maksavad. Ma viisin oma vana emakese eile sinna, polnud suuremb asi, kui luu ja nahk, aga sain kolm matti hõbedat. Mis sa, naaber, arvad, kas paremat hinda ühe vana inimese eest veel tahta võid?" - "See hind lähab korda," ütles suur Laos.
Selle pääle ruttas ta siis kojo ja tappis oma vana ema ära ning sõitis linna apteeki teda rohuks ära müüma. Aga kui siis linnavalitsus teda kui inimesetapjat tahtis kinni võtta, sai veel mehekene suure vaevaga politsei käest putkama.
Kui nüüd suur Laos linnast laupäeva õhtul kojo põgenes ja selle öö rahutumalt voodis puhkas, tõttas ta pühabe hommiku väga vara veikese Laossa maeasse, võttis ta kinni ja toppis kotti, et siis taga kiriku viia ja sinna suurde järve ära uputada. Et veike Laos kaunis raske kanda oli, jõudis ta just jutluse aeaks parajaste kiriko juure, ta pani kotiga ühes veikese Laossa kirikomüüri kõrvale maha, et ise kirikusse minna jumalasõna kuulama. Õpetaja oli ka kantslis ja ütles need sõnad just nago suure Laossa kohta: "Sina pead oma ligimest armastama kui iseenast." Sinna lisas õpetaja veel midagi juure, mis Laos väga tähele pani: "Et meie oma vaendlastele peame andeks andma."
Nende sõnade üle läks suurel Laossal meel pea haledaks ning ta mõtles oma vihameest kotist välja lasta. Aga kui ta oma ema pääle hakkas mõtlema, mis veikese Laossa vale läbi sai ära tapetud ja kelle tapmise läbi ta ise ka pea oleks lõõga sattunud, lõi ta süda jälle kõvaks.
Jätame suur Laos jutlust kuulama ja vaatame, mis kirikomüüri taga veikese Laossaga seni sünnib.
Veikene Laos rääkis kotis keiksugusid jampsisõnu ja sõimas täie suuga oma vandlast, kes teda kotti oli toppinud. Seda kuulis üks lihunik, kes parasjago sel tunnil oma suure härjakarjaga kirikust mööda juhtus minema. Ta läks veikese Laossa ligidale ja küsis: "Mikspärast mees on kotti topitud?" Sääl vastas veike Laos kotist: "Mind tahetakse võõrale maale kuningaks viia, aga ei ma vaene mees mõista kirjota ega keelesid." Sääl ütles lihunikuisand, et ta mõlemaid mõistab, laskis veikse Laossa kottist välja ja tükkis ise sissi ja Laos sidus kotisuu kõvaste kinni. Nüüd võttis veike Laos lihuniku härjakarja ette ja aeas neid oma kojo.
Pärast seda lugu tuli suur Laos kirikust välja, keerutas koti õlale ja viis ja viskas taga kiriko äkilisest kaldast alla järve. Nõnda sai isand lihunik, kes kuninga ametit ihaldas, õnnetumal viisil veikese Laossa asemel ära upputud.
Kui nüüd suur Laos oma kurjatööd naabri peremehe vasto korda saatnud ja pühapäeva lõuneks kojo poole kõndis, nägi naabri, veikse Laossa koplis suure rammusa loomadekarja. Ta ei läbenud seda nähes oma kodu minna, vaid pööris järsku naabri väravast sissi, et asjalugu lähemalt järele kuulata.
Tuppa astudes tuli veike Laos temale naerdes vasto ja pakkus kätt, mis üle suur Laos lumivalgeks kahvatas ja mõtles tonti ehk vaimu nägevat.
"Miks sa ehmatad, naaber," ütles veikene Laos. "Sina viskasid mind kotiga järve. Aga vaatke, sõbrakene, missuguse loomadekarja ma säält leidsin ja kojo aeasin. Nüüd olen rikkam mees kui sina."
Seda kuuldes sai suur Laos jällegi tulivihaseks ja ütles: "Ehkki ma nõnda samuti teha või ega sina, veikene mehekene, ometa kõiki loome säält ühe korraga jõudnud välja aeada. Mul on suur pere, ma lähan homme keige oma perega, siis olen sinust, närust, ammugi rikkamb.
Tõisel homikul oli suur Laos oma halli habemega isa ja keige perega vara järve ääres ning kihutas teendrid ükstõise järele äkilisest kaldast järve hüppama. Kui viimne teener vette oli hüpanud ja ainult pull, pull kuulda oli, käratses suur Laos ääre pääl: "Mitte ei taha ma veiksid pullikesi nago teie ütlete leidvat, vaid üksi suuri pulle ja rammusaid lehmi, veel suuremaid, kui veikse Laossa koplis eile nägin." Aga kui ta ikka kalda ääres nii rahutumalt seisis ja muud ei näinud kui vahumullisid, pööris ta isa poole ja ütles: "Taat, hüppa sissi ja vaata, kus nad selle loomakarjaga lähavad ega mina oma sulasid ometa usku või."
Nüüd hüppas ka isa järve ning natukese aea pärast kerkis hall habeme ladvakene veepinnale. Sääl naeris suur Laos ise kõva häälega ja hüüdis: "Vaat imet, ammuks taat sissi läks, joba hall susik habenat pidi käes, aga ei jõua vanamees üksi kaldale vedada, pean ise temale appi minema."
Seda üteldes kargas suur Laos ise ka järve ja uppus keige oma isa ja perega sinna ära.
Poleks ta oma naabrimeest veikest Laost taga kiusanud, oleksid mõlemad veel praego elanud, kui nad mitte poleks ära surnud.
Jutt Rõugest 16. veebruaril 1895.
E 7248/7255 (11) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 709 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lesenaese tütrekene
Kord olnud ühel lesel perenaesel priske tütrekene, 13 aastat vana. Isa olnud tal joba paar aastat surnud ning ema iga pääv mehele minemise hädas. Aga iga kosilane, kes emat kuulama tulnud, põrgkanud tütre pärast tagasi, öeldes: "Mis sellest saab, kui ma leske kosin. Mõne aasta pärast saab tütar täieealiseks, lähab mehele ja perib maja. Mine siis vanamemmega, kus sa lähad."
Ja see ei olnud mitte üks kosilane, kes nõndaviisi mõtles, neid oli sel aeal sadasid, kes keik rikast leske kuulamas käisivad, eestväravast sissi sõitsivad ja tagantväravast niisama targalt jälle välja läksivad.
Seda ei jõudnud meheigatseja lesk viimaks enamb välja kannatada, ta ütles: "Mis mulle tütrest kasu on? Peris ristiks elutee pääl ees. Eks ta, paha laps, võinud ühes vanamehega ka ühes ära surra, siis oleks ma juba paar aastad mehenaene olnud. Nüüd, kes mind kosima tuleb, ütleb ikka: "Poleks sul tütart ees olnud, siis oleks iseasi olnud." Ja missugused armsad, ilusad noored mehed."
Nõnda mõtles lesk alati ja iga päev ja vaevas ennast murega, kuidaviisi tütrest lahti saada kuni ta siis viimaks kurja nõu ülesse leidis, oma truu sulasele ühel ööl käsku andis tütrekest paksu metsa sissi, kaugele inimeste elumajadest ära viia ning sääl ära hukkata.
Ema ise hoidis seda jäledat tööd korda saata, oma tütrekest magamise pääl kinni siduda, siis veel vankri pääle tõsta, ja ilma, et ta tütre palvet kuulda oleks võtnud, minema saata.
Kui tütrekene majast välja oli saadetud, heitis ema nüüd ise rahulise südamega voodi magama, mõteldes: "Noh, nüüd võivad kosilased tulla, neile siis ütlen, et tütar peris jumala surma, on ära surnud, et neil enamb kartust ei ole, et keegi tõine veel pääle minu meest maja perib."
Vaata, lugeja, nii suur on mõne meheleigatseja lese armastus oma aindsa lapse vasto.
Kui nüüd sulane tütarlapsega mõni penikoorm maad paksu metsa mööda oli edasi sõitnud ja ühe oru sissi, mis paksudest puudest ümber piiratud oli, hobuse seisma jättis ning siis tütarlast vankrist käskis maha astuta, mis käsku tüdrukene ilma kahtlemata täitis. Nüüd alles rääkis veel sulane, mikspärast ta oma peretütartd seie metsa toonud, et ta seda ema käsu pääle on teinud ja et ema ise käskinud tütart metsas ära hukata.
Seda kuuldes ehmatanud tüdrukene väga ära ja hakanud sulast haledaste paluma, et ta teda elusse jätaks, mida palvet siis ka viimaks kuulda võtnud (sest et ta ka ise kahe lapse isa olnud) selle tingimusega, et tütarlaps ealgi ei pea metsast välja tulema ega ennast inimese silma andma, nõnda et ema ehk tõised inimesed seda kuulda saaks, et ta veel elab.
Tüdrukene lubas kangeste seda käsku pidada ning metsa kas või nälja ära surra, ennego ta ennast ühele inimesele näitaks. Selle pääle sõitis sulane kojo tagasi ja teatas oma perenaesele, et ta keik nõnda teinud, kuidas õpetud ja kästud oli, ja nüüd perenase käest selle rahasumma kätte sai, mis tapmise vaevapalgaks oli lubatud.
Vaatame siis nüüd, kuidasviisi lapse käsi metsas käinud ning mis temast viimaks saanud.
Kui sulane oli ära läinud, hakkas tüdrukene oma ema kurjuse üle haledaste nutma, sest ta ei võinud seda uneski arvata, mikspärast tema oma armastud ema teda käskis metsa viia ja ära hukata. Sest tal polnud ema vasto mingisugust viha ega kadedust südames. Kuidas oli ema ta vasto nii õelaks läinud, et ise öösel aitas teda kinni siduda ja vankri pääle tõsta. Ta nuttis niikaua kui silmad kuivaks said ja enamb ainust piiska laugudest maha ei langenud. Viimaks oli ta magama uinunud ja ärkas alles siis, kui jo päike kõrgel oli ja läbi puude latvade alla mureliku ja kahvatanud lapse pea pääle paistis. Mis ta pidi nüüd ette võtma? Kas seiesama paika surema? See oleks keige paremb olnud. Ta istus mito tundi ja palus surma, aga surm ei tulnud. Viimaks vaeos päike ikka ja ikka madalamale ja metsaalune hakkas pimedaks minema. Sääl asus kartus lapse südamesse tontide ja metsaliste eest. Ta oli surma palunud, aga surm ei tulnud, nüüd lõivad ta mõttet tõisiti. Ta hakkas paluma et jumal teda veel elada laseks ning tontide ja hirmsate metsaliste eest hoiaks. Ta tahta ikka hea laps olla ja ei mingit kurja teha.
Kui ta nõnda oli palunud ja ümberkaudu silmitsenud, nägi ta sääl orus mitte väga kaugel ühe suure kivi, sinna nüüd läks ta juure ja ronis suure vaevaga kivi otsa ning jäi sinna ööseks. Küll ulgusid sel öösel hundid ja tegid nämmu karud, mis keik selgeste lapse kõrva kostis. Aga imelik asi, et kivi juure keegi ei täädnud tulla, kui neil veike asi oleks olnud üles ronida ja teda ära süüa.
Und ei tulnud tal keigel sel ööl silmadesse ning nälg ja jänu hakkas teda vaevama, kuni viimaks koitma hakkas ja mets ümberringi valgemaks hakkas minema ning lapsukene kivi otsast maha tuli ning edasi läks. Kuhu, seda ei täädnud isigi. Ta soovis, et kaugele oma kodust saaks inimeste sekka, kus keegi teda ei tunneks, kus ta keige raskemat karjatseametid ehk muud tööd mõtles enese pääle võtta, et näljast ja jänust selle läbi lahti saaks.
Aga juba jõudis päike kesk taevast, metsal äärt veel kusagil, ühtegi talu ei puutu silm. Veel tarvis sammusid kiirestada, et enamb kolmandaks ööks metsaliste sekka ei jääks.
Kui ta nüüd mõne versta oli edasi läinud, nägi ta kesket paksu metsa ühte lagedat ja selle lagendiku keskel suurt uhket valget ja kõrget kivimaja, ümber piiratud ilusa õunapuuaiaga. Seda nähes sai ta väga rõõmsaks ja tõttas kiireste sinna poole. Õnneks olivad aiaväravad ja maeauksed lahti, et ta keelmata võis sissi minna. Aga imelik, toad olivad suured ja uhked ja neid oli väga paljo, aga ainust inimese hinge mitte majas. Ta mõtles teda varsi ühe röövlite maja olevad ja pidi esimesel silmapilgul pakku pugema, aga nälg ei lasknud, see piinas teda hirmsaste. "Olgo ta ka röövlite maja, tapku nad mind ära, kui nad kojo tulevad, mis sellest. Nälga ma muidugi metsa ära suren ehk metsaliste saagiks saan."
Nõnda kesket suurt saali seistes tungis temale magus praadilõhn nõnasse, mille pääle ta ahjo juure vaatma ruttas ja ahjoust lahti võttis. Aga oh rõõmu, sääl ahjus olivad seitse leiba küpsemas ja seitse hani pannide pääl praadimas.
Ta ei viitnud paljo aega, võttis söögikapist suure noa, lõikas ühe hani küljest tüki maha ja leiva küljest tõise tüki, sõi suure isuga kõhu täis, et nälg kohe kadunud oli.
Selle pääle tuli kartus röövlitest südamesse, ta oleks nüüd küll metsa pakku läinud, aga arvas iseeneses, et lõuna aeg jõuab ja röövlid võivad teel vasto tulla. Seepärast puges ta taga ahjo, säält mõtles ta kuulata, mis majarahvas räägivad, kas nad ristiinimesed või paganad on. "Kui ma hukka saan, siis saan mina nii hästi siin, kui metsas hukka."
Ei läinud kuigi paljo aega mööda, kui seitse tööriistadega noortmeest saali astusivad. Need olivad seitse venda, kes juba kaua aega sääl lossis olivad elanud ja ei ealgi vanemaks läinud. Nende amet oli see: iga päev vanakuradi vasto sõdimas käia, kes musta pitksepilve näol lõuna poolt üles tõusis ja nende elumaja ja neid endid tahtis ära häävitada.
Kui üks vend nüüd ahjo juure läks leibu ja lihale lauale tooma, nägi ta imeks pannes, et keige noorema venna leiva ja hani küljest tüki ära lõigatud oli.
Ta hüüdis tõised vennad asjalugu vaatama. Nüüd imestasid keik selle asja üle ja murdsid pead, kes see küll võis olla, kes nii mitme aastakümne järele nende maeasse oli tunginud. Sest ühtegi naesterahvast ega teendrid neil polnud ega täädnud kellegi sureliko inimese hing nende maja, ehk ta küll sellesama kuningriigi raeas paksus metsas oli.
Nad hakkasid siis lõunat sööma ning rääkisid söögi juures: "Kes teab, kus see inimene on läinud, kes meie leiva ja liha küljest on lõiganud, vist on tal kange nälg olnud. Oh, kui hea ja armas oleks see olnud, kui ta meie seltsi oleks elama jäänud. Kui ta vana mees oli, siis oleksime teda isaks võtnud. Kui vana naesekene, siis emaks, kui poisslaps, siis vennaks ja kui tütarlaps, siis õeks." Nõnda, rääkisivad need vennad söögi juures, mida keik tütarlapsukene ahjo tagant kuulis ning siis häbelikult vendade ette välja astus.
Oh missuguse rõõmuga nad teda teretasid ja eneste seltsi lauda sööma võtsid, nende rõõm oli rääkimata suur. Nüüd oli neil ka nii mõnesaa aasta üle ometi ka üks õde, kes maeja järele võis vaadata ja kodu korras pidada, kui nemad ise sõtta välja lähavad. Nad naersid rõõmu pärast ja olivad otsego meelest ära, mis tütarlaps sugugi pahaks ei pannud, vaid vendu ka esimesest silmapilgust saadik omaks vendadeks pidas ja peagi nende eluviiside ja maeja talitusega ära harjus, nägo oleks ta oma isamajas, kui isa alles veel elas. Lesenaese tütar oli nüüd õnne leidnud, mida ta ei täädnud, kui noor plikakene, uneski mõtelda. Teda ehitati keige kallima siidiriietega, ka kullast käevõrud ja kallid kividega sõrmused ei puudunud, sest et vennad väga rikkad olivad ja neil keik kastid ja kapid varandust, hõbedat ja kulda ning keiksugusid riidid täis seisivad. Oma leitud õde ehitada ning keik tema meelepärast teha oli vendade keige suuremb rõõm ja igapäevane püüdmine.
Aga lähame nüüd natukeseks aeaks tütrekese ema, lese talusse tagasi ja kuulame, kuidas asjad sääl läksivad. Kas ta sai nüüd kohe mehele, et tütart kui maja perijat enamb risuks ees ei olnud. Oota seni!
Ta truu sulane, kes öösel tütarlast metsa oli viinud, rääkis tagasi tulles, et ta oma kohut täieste on täitnud, nõnda kui perenaene on õpetanud, et ta last täieste on ära hukanud, mille eest ta nüüd lubatud palka nõudis, millest perenaene kui kitsipung midagi tääda ei tahtnud, vaid veel päälegi ähvardas, kui sulane asjast sõna lausub, tema teda kui lapse mõrtsukat siis kohtu ette annab. Mille pääle sulane siis küll vait jäi, aga salaja kättetasumise vihas siiski suud ei pidanud, vaid sinna ja tänna välja lobises, et perenaene ise oma tütrekest metsa viinud, kus ta sääl veel elada ehk kiskjast elajatest ära murtud, kes seda tääda.
See jutt, mis sulane küll salaja nelja silma all üksikutele inimestele rääkis, läks kui kulutuli ümberringi laiali ja puutus ka sadade noorte meiste korvu, nõnda, et tütre kadumisest saadik ainust noort meest rikast leske kosima ei tulnud. See vihastas rikast leske hirmsaste ja ta kihutas sulase omast maeast minema.
Jälle mõne aeapärast tekkisid tõised jutud rahva sekka, et lese tütar kuskil väga õnnelikult elada ja hääd põlve pidata. Kus? Ei seda täädnud leskema ise ega keegi tõine elus inimene.
Aga ka selle asjale otsis ja leidis lesknaene viimaks nõu. Ta rehkendas, et kui sulane teda mitte tapnud ei ole, siis ta ikka veel kuskil elamas on ning viimaks veel välja võib tekkida ja tema meheleminemist takistada.
Ta maksis ühe kerjusele head hinda ning andis talle pudeli täie kanget kihvtirohto kaasa, et see peab keik külad, mõisad ja mõtsad ümberkaudu läbi nuuskima ja kui ta tütart leiab, siis seda pudelit tütrekese kätte andma. Et armas ema seda on saatnud ja kinkinud armsa lapsele sündimise päevaks ära juua, mis väga magus ja hea viin olevat.
Nüüd hakkas sant oma rasket ülesannet täitma ja maad ja metsa, keda ta muidugi paremb, kui keegi tundis, läbi luusima. Kuni ta kord ära eksis ja nägo kogemata sinna lossi pääle juhtus, kus meile tuntud lesenaese tütar lustis ja rõõmus elas. Sääl sai nüüd sant ausaste vasto võetud ja keigesuguste kingitustega selle eest tulema saadetud, et ta tütrele ta oma armsa ema poolt pudelitäie head viina oli ligi toonud.
Nüüd oli sandil tee tääda, mis ta kodus emale keik jutustas ja mis üle ema veel enamb vihastas, et ta tütrel niisugused kuldsed päevad peavad olema. Aga olgo pääle, küll ta nüüd ikka iseenesest mõista otsa saab.
Kui nüüd tüdrukukene pea aasta aega sääl vendade lossis oli elanud ja vennad ühel päeval puhkama heitsid, see oli pääle lõunesööki, õpetasid nad õele, et ta seni akna juures peab valvama, kui must pilv üles tõuseb, siis neid üles äratama. Aga tütarlaps ei pannud oma pupedega mängimisega pilve seni tähelegi kuni must pilv jo lossi kohale jõudis, maha laskis ja suure musta mehe kombel tuppa tungis, nõnda et uksepiidad nõrkusid ja prigisesid. Nüüd küll ehmatas tüdrukene, aga võttis pea jälle julgust mitte vendu magamast äratata, vaid isi üksinda võõrast lahkeste vasto võtta ja talle istet pakkuda.
Ta teretas võõrast lahke sõnaga ja andis tooli istumiseks, mis kohe katki kärises, nõnda et võõras põrmandu pääle maha vajos. Seda nähes palus ta andeks ja veeretas ühe paku talle istumiseks varsi ette. Mis pääle siis määratu mehemüraks paku otsa istus ja tütarlast paari sõnaga tänas. Siis jooksis ta kapi juure ja kallas kannu ema käest saadetud viina täis ning palus võõrast keik tühjaks juua, mis võõras ka sõna lausumata tegi ning selle pääle lõhki paugatas nago püss ja suitsu kombel ära kadus. Nüüd alles selle paugatuse pääle ärkasivad vennad unest ja kuulsivad tütarlapse suust, et nende vandlane oli nii armetumal kombel otsa saanud ja neil tema vasto nüüd enamb mingisugust sõdimist ega tapmist ei olnud. Selle üle tänasid nemad oma õde südamest ja suudlesid keik kordamööda tema kätt.
"Homme on õe sündimise päev," ütlesivad vennad, "ja temal ei ole oma ema saadetud viina enamb. Seda on ta meie vandlasele ära jootnud. Olgo pääle, eks meil ise marjaviina selleks päevaks küllat ei ole. Meil on teda jo küllat."
Õe sündimise päeva õhtul tuli meile tuttav sant jälle lossi pääle ja tõi õele emast saadetud välja kirjatud ja heegeldud valge hame, mis ema enne saatmist kihvtirohu sissi oli kastnud, et tütart selle viisiga, kui ta teda peaks selga aeama, ära surmata.
Tütar võttis hame sandi käest vasto, tänas oma armast emat saatmise eest, et ta teda ikka veel meeles pidada, andis sandile hea voori selga ja saatis siis enesele tervet ligi saates väravast välja.
Tõisel laupäeval kütsid vennad sauna ja vihtusid enne isi ära, nõnda kui neil ammugi see viisiks oli. Pärast seda läks siis õde üksi sauna vihtuma ja võttis kapist emast saadetud hame ühes, et seda pärast vihtumist selga aeada. Aga niipea, kui ta vihtunud oli ja hame selga aeanud, surri ta sinnasama paika ära!
Vennad leidsid ta mõne tunni järele säält ülesse ja nutsid omad silmad kuivaks ta surnukiha juures. Nüüd leinasid ning nutsid nad oma õde seitse päeva ja seitse ööd kuni nemad ei jõudnud enamb nutta ega enamb ühtegi pisarad neil silmis nuttu tarvis ei olnud, siis hakkasivad nad matusse tarvis ette valmistama. Tegid õele kuldkirstu ning vooderdasid seda keige kallima siidi ja linnusulgedega ning tõmbasid teda oma lossi rästa külgi vaskahelõaga üles, sinna jäi ta nüüd nende silma ette rippuma, meeletuletuseks, et neil kord üks armas õde on olnud, kes neid nõndasamuti puhtalt armastanud kui nemad teda. Ka ei mõistnud nad seda arvata, mis surm on ja mikspärast nende õde suri.
Vennad selles kurbtuses ei söönud ega joonud enamb kuni nad ükstõise järele keik surmale ohvriks langesivad. Kes vend suri, sellele tegivad tõised vennad hõbekirstu ning tõmbasid teda vaskahelõaga õe kõrvale rästa külgi ülesse, kuni mõne aea pärast seitse kirstu lossi rästa küljes rippusivad. Seitsmes vend suri voodisse. See jäi sinnasama paika, sest et enamb matjad ja kirstutegijad ei olnud ja nüüd oli see uhke loss sääl kuninga metsas kui peris surnuhaud. Kus enne rõõm ja mängimise hääl kuulda oli, valitses nüüd haua vaikne rahu.
Tervelt seitse aastat olivad viimse venna surmast saadik aeamerde voolanud, kui kuningas kord oma ülematega metsa jahi pääle läks ja seltsiliste juurest ära eksis, nago kogemata silmab ta uhke lossi enese ees ja näeb kallist hõbedast puusärgid lossi rästa küljes ripuvad, üks koguni selgest kullast.
Ta ei või eesmalt aru saada, kus ta on juhtunud, sest oma kuningriigi metsa sees ei täädnud ta kuskil niisugust uhket lossi olemas ja ometi täädis ta selgeste, et ta oma kuningriigi metsas oli. Nüüd siis hakkas ta kangeste hõbepasunad puhuma, mis ta kaelas oli ning ülemad jõudsid sinna ja küsisid imeks pannes, mis kuningas puhub?
"Eks teie näe seda lossi siin ja neid puusärkisid rästa küljes. Võtke neid keik maha, siis saame näha, mida nägo need surnud on, mis nende sees puhkavad."
Varsi sai kuninga käsk täidetud ja keige esmalt kullast puusärgi kaas lahti kruvitud, kus üks ütlemata ilus tütarlaps sees nägo magas. Kuningas käskis teda viibimata oma jahivankri pääle tõsta ja kuninglikko kotta oma tuppa viia, aga tõised puusärgid mulda maha matta. Mis siis karvapäält ka täidetud sai.
Siin olgu veel nimetud, et kuningas ise alles noormees oli, ilma abikaasata, kes mitmed kuningatüdred oli ära põlgnud, et ainult üksikult siin ilmas elada. Aga seda surnud iludust nähes tekkis tal himu abielusse heita. Kellega? Seda ei täänud ta praego isigi. Oleks seda surnut, mis ta ise metsast leidnud, kuidagi viisi elusse võinud äratada, ta oleks teda kahklemata kohe kosinud. Sellepärast laskis ta kullast kirstu siis ülematest oma tuppa kanda, et teda töö vahetundidel sääl vaadata ja tema suurest iludusest ennast rõõmustada.
Aga kuninga ema pani seda asja imeks, et ta poeg surnut armastab ja ta ütles: "Eks sa võta paremb omale naene, miks sa surnust armastad:"
Aga ka omast emast ei hoolinud kuningas ühtegi: "Sest kui sa selle surnu minu käest ära võtad, oled sa keik mo käest võtnud, mis mulle ilmas kallis ja armas on."
Selle kõne pääle jäi ka kuninga ema rahule ja ei pannud enamb pahaks, kui ta vahest juhtus nägema, kui kuningas siit ehk säält väljat tuli, puusärgi juure läks, selle kaane üles tõstis ning surnu roosipalgetele suud andis. Selle järele sai ta, kui ta raskeste kurvastud oli, rõõmsaks ning kui ta väga vihastud oli, jälle lahkeks. Keegi ei julgenud ka kuningale selle pääle sõna lausuda ehk küll keik riigi ja ta koja liikmed täädsivad, et ta surnud neidu armastas.
Ometi oli kuningal tarvis ühe pitkema reisi pääle kodust välja minna, et võõra maa ja inimeste eluviisisid tähele panna, mille otstarbeks ta siis ühel ilusal päeval oma kodakondsed ja riigi ülemad jumalaga jättis ja mitmed kuningriigid ja linnad läbi reisis. Oma kalli surnud tütarlapse eest tal mingisugust kartust ei olnud, et teda keegi oleks saanud ära varastada. Selle üle valvasid ta majavahid ja ema. Päälegi oli ta oma toa ukse lukku pannud, kus ta kallimad asjad, paberid ning surnud näio kuldse puusärgiga sees seisid.
Kui ta nüüd jo mõnda kuud reisil oli olnud ja veel mitte tagasi jõudnud, laskis kuningaema salavõtme abil ta toa ukse lahti teha, et poeale kojo jõudes uut rõõmu valmistada ja surnud tütarlapsel uued puhtad siidisärki või hamet selga panna ja tema ihu üleüldse kalli salviga võida, kellel seitsme aasta seismise järele muidugi higi hais võis juures olla.
Kuida ta nüüd mõtles, nõnda see asi ka toimetud sai. Aga parasjagu kui endine kihvtine hame, mis ta ema oli saatnud ja mis ta seitsme aasta eest ise saunas selga oli aeanud, kuninga ema juuresolemisel maha võeti, lõi näio silmad lahti, tõusis istuma ja hüüdis: "Kus ma nüüd olen? Kus on minu vennad? Oh, see on üks koguni võõras koht!"
Kuninga emal ja teenijatel naesterahvastel oli siis tööd teda rahule sundida ja vaikista. Kuninga ema oli ise üliväga rõõmus surnu elusse ärkamise üle. Sest mis saab küll ta poeg, kuningas, nüüd ütlema, kui ta reisilt kojo jõuab.
Ta laskis noort tütarlast keige puhatamate ja ilusamate riietega ehitata, et ta peris kui printsess kunagi välja nägi. Talle sai vähahaaval keige kallimat toitu süüa antud, et ta veel priskemaks ja ilusamaks läks kuni kuningas kojo tuli ja see tuurinud ka enamb kaua. Jo tõisel nädalal jõudis ta kojo ja kohe puusärgi juure. Aga kui ta surnut säält enamb ei leidnud, ehmatas ta väga ära ja jooksis ema juure asjalugu järele perima. Sääl nägi ta siis üht kuninglikut printsissinat oma ema juures seisvat, mis korrapäält ta surnud pruudi nägo oli ehk pisut ilusamb veel. Sääl seletas kuninglik ema talle lühikeste sõnadega asjalugu ära, mispääle noor kuningas oma surnud, nüüd elavaks saanud pruudi oma rinnale tõmbas ja teda väga armastades musutas. Selle heateo eest tänas ta ka oma kuninglikut emat südamest, kes keik seda asja oli korda saatnud ja tema surnut armukesest talle elava elu seltsilise nägo hauast välja toonud. Seda ütleldes langes ta siis ka oma ema kaela ja andis talle südamlikult suud.
Paari nädala pärast kuninga kojo jõudmist peeti siis pulmad suure au ja iluga. Aga kahjo, et mina pulma ei saanud kutsutud.
Jutt Tarvastust perit.
E 7280 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Jüri Pihlap (?) Mt. 284 A, 16 t. Muinasjutt on arvele võetud ka muistendina (Aa US 66). Viedemanni (1876) ja Dähnhardti (1910) kaudu läinud Eestist saksa keeles ka rahvusvahelisse käibesse. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
268. Konn ja ämblik
Konn läinud Jumala juurde kaebama, et karjatsed söövad metsas ja raputavad palju leivaraasu maha. Ämblik läinud kah ja kostnud konnale ja Jumalale:
"Ega neile sest süidi ei saa mõista, neil ei ole ju söögilauda ja liuda, kelle pääl nad söövad."
Jumal mõistnud ämblikule õiguse, annud konnale jalaga lõua alla ja löönud taevast maha.
Maha kukkudes murdnud konn seljaluu katki. Perast kasunud küll kinni, aga tal jäänud küir selga tänase päevani.
Aga ämblik hakanud Jumalalt abi ja nõu paluma, kuidas ta kõrgelt maha saab. Jumal visanud temale siidiniidi keraga perse. Ämblik sidunud otsa taeva külgi ja lasknud mööda niiti ennast alla. Sest saadik on ka ämblikul siidiniidi kera perse jäänud.
E 7282 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kastnud üks noor naene leiba. Seal tulnud külamees ukse ette ja kutsund teda välja. Aga see väljakutsuja olnud vanapagan. Naene läinud kah. Väljas võtnud vanapagan naese käte ümbert taigent, pannud oma tütre käte ümber, saatnud naese asemele sisse ja viinud naese metsa.
Vanapagana tütar läinud tarre ja hakand leiba kastma. Aga nõnda kui kastnud, käinud käed läbi anuma põhja välja. Saanud leib kastetud, hakanud ta ahju kütma. Toonud korraga poole sülda puid sisse ja toppinud ahju, isi hakanud last imetama (muidugi endise naese last) ja käännud isi selja valge poole. Teised mõtelnud, kudas mede noor nüid nõnda imelikuks on läinud: kastis leiba, nõnda et käed läbi anuma põhja välja käisivad, tõi korraga poole sülda puid tarre ja nüid imetab last, suu nurga poole. Aga laps karjund, mis ime. Võetud lapsele amm või hoidja.
Kord kõndinud see lapsehoidja lapsega metsas, sääl tulnud talle lapse ema, see, keda vanapagan metsa viinud, vastu, rääkinud lapsehoidjale ära, kudas vanapagan tema metsa viinud ja oma tütre asemelle saatnud. Käsknud teine päev jälle sinna ühe kivi juure last imetama tulla ja kadunud isi ära...
Lapsehoidja rääkind kodus mehele kõik ära ja mees läinud kohe targa juure nõu küsima, kudas naist vanapagana käest kätte saab.
Tark õpetand: "Kui ta jälle last imetama käsib tuua, siis kütke see kivi palavaks. Ja kui ta selle naha kivi pääle paneb, mis tal ümber on, siis põleb see ära ja siis võta ta kinni."
Mees kütnud ka kivi palavaks ja jäänud isi põesa taga vahtima. Kui nüid lapsehoidja lapsega tähendatud ajal jälle sinna tulnud, tulnud ka naene ja hakanud last imetama. Visand nõidusenaha kivile, isi küsind: "Mis hais see tuleb?" Lapsehoidja kostnud: "Ilmsi rahvas kõrvetavad sigu."
Mees karganud kohe põõsa tagant välja ja võtnud naese kinni. Naene tahtnud kivi päält nõidusenahka rabada, aga see olnud juba tuhaks põlenud. Nüid muutnud naene mitmet ja mitmet moodi ennast, viimaks jäänud nagu vokikedrev veel kätte, aga mees pole ikka veel lahti lasknud. Toonud kodu ja lasknud õpetajat uuesti risti, siis jäänud naene jälle ristiinimeseks.
Vanapagana tütar olnud oma teed läind ega pole muud märki tast järgi jäänud, kui lapse suu olnud lõhki ja veriseks aetud, sest tal olnud kasekoorest nisad ja raudnaal otsas, kui ta last imetanud.
E 7284/7285 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe vanapagana ots
Naene läinud pulma ja näinud, üks kogu olnud kuuse otsas ja hundid ulunud all. See kogu hakanud naesega rääkima ja ütlend:
"Kuule, naene, nahkamunni,
kui sa saad saaja talule,
ütle sa Üri-Türile,
kaeba sa karu kõrile,
tibu teele tapetas,
kallis teele kakutas."
Naene läinud pulmatalule, aga ei ole esite meelegi tulnud rääkida, mis teda tee peal kästud. Tüki aja pärast rääkinud ta alles seda lugu ja küsinud, kus kohas Üri Tüvi õige on. Seal karganud mees ahju pealt maha, tõmmand parre ja pühkand metsa, isi ütlend veel ukse pealt tagasi: "Oh, sa naene, nahkamunni, es sa ennembi ütelnud."
Teised läinud kõik seda imet vaatama ja näinud, kudas hundid ta kohe lõhki tõmmanud. Kuuse otsas oleja olnud juba enne lõhki kistud. Neist ei ole muud järgi jäänud kui sinist suitsu, sest see, kes ahju pääl oli olnud, oli vanapagan, ja see, kes kuuse otsas oli, oli tema naene olnud.
Nõnda saivad jälle kaks vanapagant otsa. Pulmalistel oli hea meel, et vanapaganad otsa saanud, et ei tea, mis nad viimaks seal tegema oleks hakand.
E 7288/7289 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanast käinud üks tõug niisuguseid vaimusi mööda maad, kes vahel inimese moodi, vahel koera, vahel kitsi ehk mis tahte moodi ennast moonutanud, ja inimesed, kes neile midagi head teinud, neid võtnud nad kohe oma kirja ülesse. Ja kui nad siis jälle imelikul kombel vaist tulnud ja kui see inimene, kes juba nende kirjas olnud, neid juhtunud teisele näitama ehk isi kuidagi temast midagi kõnelema, siis kukkund ta kohe kõmm! maha ja surnud.
Kord söönud üks pere parajaste laua juures, kui kits ukse juure tulnud ja mekitand: "Eh-eh-eh, pere sööb pehmet leiba."
Perenaene ütlend kohe vasta: "Vui, kide keeli kõneleb."
Kohe kukkund perenaene pikali ja surnud.
Teine naene läinud aita ja näeb: ilusad tuvid aidas riidekõrendi peal, jookseb kohe tagasi ja kutsub teisa vaatama, aga nõnda, kui ta tuvisi nimetab, kukub ta maha ja ongi surnud. Teised läksid tuvisi vaatama, aga ei kedagi tuvi kuskil, kõik kadunud.
Kord veernud jälle muna üle õue ja naene ütelnud jälle: "Nää, näe, missugune muna."
Ka see naene surnud kohe ära.
Aga üks mees olnud, kes veel nende kirjas ei ole ülevel olnud. Küll katsunud nad teda iga viguriga oma kirja saada, aga mees olnud niisugune, kes ei ühelegi inimese ega loomale head ei ole teinud.
Kord muutnud katkuvaim ennast õpetajaks, mantel seljas ja piibel kaendlas, ja palub meest, kes parajaste parvega üle jõe lähab, ka ennast üle viia. Mees ei tunne midagi, et ta õpetaja ei ole ja käseb teda parve pääle tulla, et ühes üle minna. Aga õpetajal nüid nii hea meel, et nüid kohe meest oma kirja saab, võtab piible ja tahab kohe nime üles kirjutada, aga mees näeb ja vaatab: õpetajal paljalt neli sõrme, saab kohe aru, et õpetaja keegi muu ei ole kui katkuvaim, kargab talle kallale, kisub raamatu käest ära ja utjab õpetajat seni, kui ta juba väsima hakkab. Siis viskab ta teda karsulps üle parve ääre jõkke. Raamat jäi mehe kätte ja sääl sees oli palju inimeste nimesi, mis kõik nüid tema käest lahti said.
E 7359/7361 < Viljandi khk., Uusna v. - Jaan Täht (1893) Trükitud: M. J. Eisen. Kolmas Rahva-raamat (1894), lk. 93-94; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 249-250, nr. 3 (viidatud Eisenile, 1894).Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku kavalus
Kord sõja-ajal käinud katk kirju koera näul maad mööda ümber ja kus ta kord sisse käänas, seal jäivad tühjad majad järele.
Nii tulnud ta ühte veikesesse külasse ja iga öösi jäänud talud tühjaks.
Ühel õhtul tulnud ühte talusse reisija ja palunud öömaja, mida ta ka saanud. Nüüd jutustanud /talupere/ temale katkust ning ütelnud: "Et tea, kas hommest päeva enam näeme!"
Lühikese mõtlemise järgi lasknud võõras asemed kõik maha põrmandu peale teha ja kõik talurahvas valges rõõvis kokku asemele magama heita. Siis pannud võeras iga päitse otsa kolm küünalt põlema ja käskinud, et kui midagi kuulete, siis mitte seda täätavaks ei tee. Kui kõik korras oli, heitis võõras ise ka niisamasuguses maha magama, aga kõige uksepoole.
Arvata kesköö ajal läinud uks iseenesest lahti ning kirju koer tulnud sisse ja rihm olnud kaelas ning nuusutanud kõik magajad korrast läbi. Kui aga kord vanaema juurde tulnud, siis tõusnud see istukile, aga langenud jälle tagasi, oianud ja surnud. Aga õnneks pole teised keegi kuulnud ja need jäänud elama.
Hommiku käskinud võõras, et otsige kõik kohad läbi, ega ta veel ära pole läinud. Pika otsimise järgi leidnud nemad tüki maad õuest eemal õlevihu alt soldati, kellel püss rihmaga kaelas olnud. Nüüd ütelnud võeras: "Seesama on see katk, ta oleks teise öösi tagasi tulnud ja teid kõiki tapnud."
Talurahvas jätnud võõra tänades jumalaga. Ühes võõraga olnud ka katk sealt kadunud ja pole teda ka siiamaani enam nähtud.
E 7360a/7362 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahapõletajast
Kord tulnud kaks naest talguselt kodu poole. Lagedast väljast üle tulles näinud nad lagendiku serval suurt sinist tuld. Arvates, et õitselised tuld teevad, ütelnud teine: "Lähme ka endid väha soendama." Aga mida ligemale nad jõudsid, seda veiksemaks tuli jäänud, kuni ta koguniste ära kadunud.
Korraga käinud neil üks mõte läbi pää: "Vanapagan põletab raha."
Ruttu viskasivad nad oma ninarätikud senna koha pääle, kus tuli olli põlenud, sest nad olivad kuulnud, kui midagi asja senna koha pääle maha pannakse, siis jäävat märk järele.
Hommiku vaatama minnes leidnud kummagi seitsmekümneviie kopikulise hõberaha oma ninarätiku alt.
E 7362/7365 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt
Kord tahtnud üks mees heameelega kangeks kütiks saada. Küll käinud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja paugutanud, aga pole ühtegi looma maha saanud.
Ta läinud targa juurde võu küsima. Tark õpetanud: "Lase jumala armuleib püssist läbi, siis ei lähe sinul ei ükski pauk märgist mööda!"
Mees teinud targa nõu järele ja katsunud proovi, ja vaata imet, mitte üks pauk pole märgist mööda läinud. Nüüd hulkunud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja jätnud koduse töö kõik ripakile, nii et vaesus majasse tulnud.
Ta läinud uuesti nõu küsima, kuda seda ametit saaks maha jätta. Tark ütelnud: "Mine jaaniöösel metsa, tee tuli üles, siis saab sind hirmutud. Kui sa elama jääd, siis peased oma ametist lahti."
Nõnda ka mees tegi. Kui ta tükk aega oli tule ääres istunud, tulnud üks meees metsast välja, lai vene kaabu pääs, ja istunud just teisel poole tuld ilma sõna lausumata maha, viskanud vahel raagusid tule pääle ja käändnud rahutult teist külge ja teist külge ja vaadanud kõõrdis üle tule tema poole. Mees mõtelnud iseeneses, et ega ma ära minna ei tohi, siis kargab ta minu kallale ja kägistab mind ära. Ja mõtelnud ja mõtelnud, viimaks tulnud tal hea nõu, ta murdnud reesi telje ära ja pannud püssi ning lasknud üle tule mehe peale. Nii kui pauk olnud, olnud mees kadunud ning pole muud näha olnud, kui natuke sinist suitsu tõusnud selle koha päält üles, kus mees seisnud.
Kütt mõtelnud, veel pole aeg ära minna, sest kuked pole veel laulnud. Ta murdnud reesi küljest veel tükikesi ja pannud püssi mõlemad rauad laengusse, et kui keegi juhtub tulema, siis kohe põrutab.
Natukese aja pärast tulnud kõllane täkk lageda pääle välja, jooksnud ringiratast ja hirnud, et mets vasto kõlanud. Kütt põrutanud mõlemad laengud korraga täku peale, see hirnud veel korra heledaste ja olnud siis kadunud.
Varsti laulnud ka kukk ning kütt võtnud püssi õlale ja läinud kodu, aga sest saadik kadunud temal ja küti hing ära ning pole kordagi enam tahtnud püssi lasta.
Kord juhtunud ta targaga kokku ja küsinud, mis see mees ja täkk tähendanud. Tark ütelnud: "See mees oleks sind selle täku selga pannud ja su põrgu sõidutanud."
E 7368/7370 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Varrutalu
Kui katoligi usk alles meie maal valitses, olnud kord ühes talus ristsed. Vanapagan pugenud aegsaste juba ahju peale, mõeldes: "Ehk saan minagi siit kedagi ära nälpata."
Vanapagana naene tahtnud ka mehele seltsiks tulla, aga seal juhtunud tal tee peal veike äpardus. Metsast läbi tulles, tulnud suur kari huntisi kohe tema kallale, suure hädaga saanud ta ühe puu otsa.
Seal juhtunud üks talunaene ka seda teed mööda varrutalu poole minema. Vanamoor küsima: "Naene, napakas, kuhu sa lähed?" Naene vastu: "Varrutalusse." Vanamoor paluma: "Kui sa senna saad, siis ütle sel Jüri-Türile , tibutirtsu söödanessa!"
Naene läinud varrutalusse, kus liha parajaste olnud küpseks saanud ja talitajad olid ahjust välja võtmas, aga kes täie katte sai ja ära tahtis minna, see kukkus kui prantsatab põrandale, sest pagan polnud ahju pääl mitte laisk. Küll sääl olnud risti ette lõhkumist ja vandumist ning vanapagan talitanud, et pää suitsenud otsas.
Naene vaadanud tüki aega seda kometit päält ja ütelnud viimaks: "Mind kästi Jüri-Türile üteld, et tibutirtsu söödanessa."
Vaevalt sai ta selle välja ütelnud, siis olnud kolinat ja mürinat kuulda, pengid ja toolid kukkunud ümber. Vanapoiss jooksnud oma tibule appi, viinud aga rutuga kõik ümber, mis ees juhtunud olema. Aga kui ta metsa senna kohta saanud, kus tibu puu otsa pagenud, olnud see juba püha Jüri kutsikatel nahka pantud.
E 7377/7378 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Surnud vend
Kord sõitnud üks noormees kodu poole. Tee viinud teda paksust kuusemetsast läbi. Äkitselt tulnud üks mees metsast välja ja ütelnud: "Külamees, kas sa mind enam ei tunne, mina olen sinu vend ja seitse aastat sinust vanem. Kui sa kodu saad, siis ütle emale: "Sinu poeg tahab ära leppida ja palub sind aida taha marjaaida minna ja sinna kahe kirsi vahele tema luide pääle ära lugeda.""
Nii rääkinud võeras valju sõnaga ja olnud äkitselt jälle kadunud. Mees sõitnud mõttes kodu ja rääkinud emale oma juhtumist. Ema ehmatanud väga ära ja tunnistanud, et tal seitse aastat enne teine poeg olnud, keda ta aga ära tapnud ja kirsi juurte alla maha matnud. Pärast läinud ta aida ja lugenud issameie sinna ära ja surnud ise ka kohe sinnasamasse kohta. Nii olnud ta poeaga ära lepitadud.
E 7378/7379 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääriöösisest jänese vahtjast
Kord läinud üks mees nääriöösi jänesid vahtima. Vahtinud tüki aega, aga ei kedagi. Viimaks pomisenud pahaselt: "Mis pagan see on, mul on alati hea õnn ja nüüd ei näe ühte jänesepoegagi."
Arvata poole öö aeg näeb ta ühte jänest tulevat, ruttu püss palge, aga ei lähe lahti. Mis lugu see ometi on? Jänes läinud äkitselt õige suureks ja punaseks. Kütt lasknud ehmatades püssi käest maha kukkuda ja pistnud plagama. Tee päält tagasi vaadates näinud ta - jänes kõndinud kahe jala pääl kui mees ja olnud õige ligidal.
Mees uuest jooksu ja jänes ikka taga järel. Koduõue väravas vaadanud ta seisma jäädes tagasi. Jänest polnud enam kuskil. Sestsaadik jätnud mees kallil öösel jänesed rahule.
E 7397 (17) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud talvel tihti härmas on, tuleb viljarikas suvi.
E 7398 (28) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lambaid peab alati noorel kuul niitma, siis kasvab hea vill. Aga sauna ei või noorel kuul minna, ihu hakkavat veel rohkem sügelema
E 7398 (32) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda noort kuud näed, siis pead ütlema:
Tere, tere, noor kuu,
sinu silmad segaseks,
minu silmad selgeks.
Sellel kuul ei valutada silmad.
E 7399 (43) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehtpuu, noorel kuul okaspuu.
E 7402/7403 < ? - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord elasid kaks meest, Tõllus ja Leider. Kui nad teineteisel kostis käisid, oli neil pool vaati õlut taskus ja viiesüllane palk oli kepist käes, aga mitte käima abist. Kui ta läbi mere läks, puutus vesi nihuti ja laened vasta kotikid. Aga kui tõusis sõda, siis ta võttis tõllaratta, viskas vaenlasel vastu silmi, ratas jooksis kivi vasta, kus ta peiad praegu veel. Enne kui ta ära suri, rääkis seda omal lastel, et kui neil sõda juhtub, käskis ennast appi kutsu, ütles: "Küll ma aitan teid!" Aga lapsed tegid nalja, tulid tema haua juure, üelsid: "Tõllus, Tõllus, tõuse üles!" Kuulis, et see nali oli, pahandas siis, oma põrma ei luband enam appi tulla.
E 7410 < Kuusalu khk. - A. Ploompuu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuusalu kihelkonnas Kaberla küla ligidal vähaldase jõe ja kanarpiku metsa vahel on väike liivalagendik, mis Kalevi liiva nime kannab.
Lagendiku ääred on kõrgemad ja osalt metsaga kaetud, keskpaik aga nõgus.
Ennemuiste olnud seal järv, aga Kalevipoeg olla seda suures jänus tühjaks joonud.
Peale selle läinud sealt kolm versta eemale kivi peale puhkama. Ase olla praegu kivi peal, kus ta istunud.
E 7430/7432 < Saarde khk., Jäärja - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Täide mägi
Jäärjas on ümber ringi metsa sees üks ilus mägi, kelle lõuna pool otsa peal talutuba seisab oma kõrvaliste hoonetega. Ennemuiste elanud seal talus üks ebausklik peremees Köva Toomas. See olla neljapä ja laupa õhtul ohverdanud lõuna pool kukkesid, kanu ja seapõrsaid, lambatallesid ühe oja kaldal suure kuuskede all ja seda oja kutsutakes praegu Kukeojaks. Ja vanapagan käinud tihti vana Toomale võeraks ja söönud ohvrid alati puhtaks ära, mis üle vana Toomas üsna pahaseks saanud ja katsunud, kuda vanapoisist lahti saada.
Kord raidunud Toomas metsa maha risti-rästi murruna, et poiss ei saa hõlpsaste jälle külaliseks tulla. Sinna tehtud hiljem Murru talu, mis alles praegu on. Aga ikka tulnud pagan pimedas õhtul Toomast kiusama ja küsinud kana kahe pojaga.
Kord pugenud vanapoiss salaja õhtul rehetuppa ahju peale, oodanud seal, millal Toomas magama heidab. Olnud neljapä õhtu, Toomas tahtnud jälle kukke ojale ohverdama minna ja läinud rehetuppa aknat kinni panema, leidnud vanapoisi jälle eest. Hakanud rehehanguga vanapaganale selga laduma, vanapagan lipsanud toaaknast õue ja läinud mäe peale, seal olnud suur tõrd, pugend tõrdu, et oodata, küll Toomas vahest magama heidab enne kukelaulu, et siis jälle kana kahe pojaga luurama minna, sest tal olnud nõu perenaist kahe lapsega ära kägistada. Aga kuk hakand laulma ja poiss näinud, et vanapahan läinud mäe pääle toidusse ja öelnud Toomale: "Lähma vaatma, mis ta seal teeb?"
Vanapagan ärganud ülesse kukelaulust ja kuulnud ära, kui poiss ütelnud Toomale ja toidus olnud täied korjatud, need pugenud vanapaganale reide sisse. Vanapagan lükanud tõrdu ümber ja pannud plagama, ikka metsa poole, ja isi hüüdnud: "Juhm aru, juhm aru!" ja kadunud sest ajast saadik ära, pole enam perast Toomale võeraks tulnud. Tänapäevani kutsutakse seda mäge üles taluga Täidemäe talu ja seda metsa, kuhu vanapagan karjudes jooksnud, Juhmaru kutsutakse Juhkaru metsaks veel. Nenda ajanud täied vanapagana sealt plehku ja määle jäänud nimi Täidemäe. Rahvasuust kuuldud.
E 7453/7454 (11) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Pääru Suultits, Tapa mõisa sepp (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uut takka peale
Albu mõisa järele Peedu kõrsis purjutanud üks mees nimega Godnu. Oli Godru juba kolm päeva purjutanud, hakanud ta kodu minema, äkist hakanud vihma sadama. Ta läinud ühe paksu lehtedega pihlaka alla vihmavarju. Korraga näind Godru, et kuivand oksa augus kükitanud kurat vihmavarjus. Godru mõtelnud, mis ma temaga teen. Ta võtnud kadakase puupulga, leiganud risti ette ja pistnud augu ette, ise läind minema.
Kolme aasta pärast olnud Gordu jälle Peedu kõrsis purjutamas. Ta pea teinud hirmus haiged, ta hakanud kodu minema, aga temal tulnud tee peal meelde, et kolme aasta eest panin ma kuradi puuauku kinni, nüüd lähän õige vaatan, kas on alles veel.
Pulka augu eest ära tõmmates, kargan kurat august välja ja jookstes minema. Kolsi määl pidanud kurat kinni ja vaadanud tagasi. Gordu hüüdnud: "Õpeta, mis peaparanduseks aitab." Kurat kostnud: "Uut takka peale, uut takka peale," ja ise jooksnud minema, kartes, et Gordu teda auku kinni paneb.
E 7476 (10) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pärast lapse sündimist meesterahvas senna majasse juhtub minema, siis järgmine laps poeg, naisterahvas, siis tütar. (Seda usuvad naised kindlasti).
E 7476 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Hans Peipsi (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk pesemas
Oisu mõisa kärnel läind pääle päävaveeru jõe äärde parta laskma. Sakste ujumise kohal näind ta, et üks naisterahvas ennast seal pesnud. Ta mõtelnud, mis inimene see on, kes südaööse ennast peseb? Õige inimene see külle ei ole.
Kärnel pannud hõbekuuli püssi, et ma lasen ta maha. Ennegu ta laskma saand hakata, läind sumdi naisterahvas vee alla, nii et vesi karanud suurele kõrgele.
Hans Peipsi suust.
Seda tükki ma Näkiraamatust ei leidnud.
E 7477 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi
Kui langetõbi kellegi peale tuleb, siis peab see inimene, kes langetõbist inimest põle näind, tema jalad senna poole keerama, kus pea ja pea senna, kus jalad, ja ristmise sõnad temale lugema, siis saab tõbi ära kaduma.
E 7478 (8) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naine nutnud oma poega taga, et poeg soldatiks läind. Teine naine küsinud: "Kus ta siis läks, kas kinderalide või kammeralide hulka?" - "Ei, ta läks rügemanti rümmeldajaks!"
E 7485 < Vigala khk., Velise v. - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tori põrgu
Tori põrgu on suur koobas, sülda 12 pikk ja 3 kõrge. Ta on Tori jõe liivapae kalda sees. Õieti on 2 koobast, üks suur, teine väike.
Korra surnud Tori mõisas hobune ära. Viidud põrgu suu ette. Mõisasaksad ärkavad homikul üles, raibe söömalaual, noad-kahvlid juures. Mõisa võtmed aga kadunud. Saadetud mees põrgust võtmeid tagasi tooma. Põrgus koer vasta, laseb aga mehe edasi minna.
Viimaks võtmeotsija tule äärde, hall mees tule ääres, võtmed kõrval. Otsija saanud võtmed kätte. Hall mees aga ütelnud, et kui veel raibe koopa suhu tuuakse, küll ta naine - koer koopa suus selle eest siis näitab.
Korra hani Tori koopasse. Hanele kell kaela. Hani tulnud Viljandisse välja.
E 7486 < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud üks vana soldat, kes teenistusest lahti saades nüüd jala kodu poole läind. Teel tulnud aga temale kodukäija vastu, kes pole soldatid enam edasi minna last.
Soldat hakkand temaga kärkima: "Mis see on, et tee pealt eest ära ei saa." Sedaviisi käratsetes saanud soldat temast mitu korda võitu, kui ta kuu pool seist ja kodukäija allpool. Kodukäija aga tahtnud soldati üsna ära süia, sest ta kiskunud kõik soldati riided ja silmnäu lõhki.
Nõnna riieldes lähned nemad ikka teed mööda edasi, kuni neile üks kaev tee äeres vasta tulnud. Soldat kohe nõu pidama. "Ma topin teda kaevu." Ja hoidnud ennast ikka kuu poole. Seni kaua, kui üsna kaevu juure saivad, ja visanudki teda kaevu.
Kodukäija on tänapäävani kaevus ja see kaev on kivide ja mudaga täis topitud. Kaevu peal kasvavad aga kollased lilled. Inimesed aga ütleva,need on vanapagana.
E 7499 (2) < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui aasta algul tähti taevas näha ei ole, siis ei saa sel aastal noore looma õnne olema.
E 7500/7505 < Kroonlinn < Vigala khk. - M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13-16. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rapla kirik
Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kuni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35-40 versta kirikust eemal, kuni teise ääre juure ainult 7-10 versta on.
Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa.
Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müirid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga - oh imet, pole enam müirisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata.
Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi.
Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud ülesse, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled."
Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.)
Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda, jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusematerjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müirid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd.
Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsetud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest kuradi küineasemed. Siis tulnd selgeks, et õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.)
Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi.
Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täkku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.
E 7535/7539 (9) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe sepale näidatud unes: hall mees tulnud tema juurde ja ütelnud: "Tõuse usinaste üles ja mine Raudoja allikalle (Piibe maantee ääres). Kaeva sealt 30 sammu põhja poole, siis leiad suure varanduse. Kellegille aga ei tohi sa sellest enne rääkida!"
Mees tõusnud üles, mõtelnud asja üle järele ega ole seekord kuhugille läinud, heitnud uueste magama. Teine kord tulnud talle see lugu meel. Ta läinud nalja pärast vaatama. Õhtu võtnud labida õlale ja läinud allikalle. Allika ligidal tulnud üks tuttav temale vastu. See küsinud: "Kuhu sa nii hilja veel labidaga lähed?" Sepp rääkinud kõik, mis tema unes näinud ja kutsunud tuttavad ka. Teine aga olnud kartlik mehike ega ole tahtnud minna. Sepp läinud üksipäini. Allikalle saades mõõtnud ta 30 sammu põhja poole ja hakanud kaevama. Tüki aega kaevand mees, aga midagi iseäralikku pole juhtunud. Viimaks ometi, kui ju sügav auk valmis olnud, läinud labidas vastu kõva asja. Mehel hea meel. Kärmeste ajanud ta mulla pealt ära ja suur kast olnud mehe silmade ees. Ta püüdnud seda välja kangutada, aga see olnud väga raske. Hakanud siis kaant lahti püüdma. Suure vaevaga läinud see tal korda. Mehe silmade ees seisnud korraga hulk kuldraha. Ta hakand juba kulda tasku ajama, kui kasti alt hall vanamees välja tulnud ja ütelnud: "Kuda ma ütlesin, et sa ei pidanud kellegille sest rääkima! Ommeti oled sa rääkinud. Selle trahviks ei pea sa midagid saama. Aga siiski, sinu töövaeva tahan ma ära tasuda. Sa võid ühe korra pihuga kulda võtta, aga mitte enam. Kui rohkem võtad, siis su oma õnnetus." Nende sõnade järele kadunud hall vanamees ära.
Mehel olnud aga kuld armas. Ta pole vanamehe keelust midagi hoolinud. Kiiresti hakand ta kulda taskusse ajama. Aga hädast saanud mees paar korda võtta, kui kast suure mürinaga maa alla vajunud. Mehe mõistus kadunud ära. Kui ta jälle ülesse ärgand, leidnud enese allika äärest. Ta vaadanud seda kohta, kust raha kaevas, aga midagi pole sellest märki olnud. Maa olnud niisama terve sealt kohalt kui mujal. Ta oleks muidu unenäuks seda pidanud, aga see kaks pihutäit kulda, mis tal taskus olnud, sellest saanud ta aru, et see kõik tõsi oli. Ta kahetses, et oli vanamehe keelust üle astunud ja teistele rääkinud. Ta läinud kodu, pannud kulla laua peale ja imetellend selle hiilgust. Korraga muutnud kuld ennast elavaks süteks ja hakand leegitsema. Enne kui mees kustutada saanud, olnud maja ju tules. Natukese ajaga põlenud maja kõige kraamiga maha. Mees ise peasnud veel eluga. Kurvalt kõndinud ta ümber tuhahunniku, mis tema varanduse märk oli. Tuha seest roninud üks inimese kogu välja ja ütelnud mehele: "Eks sinule üteldud, et ainult ühe pihutäie võid võtta kulda, kui rohkem võtad, on sinu õnnetus!" Nende sõnadega kadunud võeras kogu ära. Mees sai aru, et tema enese süi oli. Oma ahnitsemise himus oli ta vanamehe hoiatamise ära unustanud. Ta süda oli iseenese peale täis. Mitu korda oli ta Aadamat ja Eevat kahetsenud, et need ei saanud kiusatusele vastu panna. Nüüd sai ta aru, et ise samasugune ehk veel hullem oli. Omas kurvastuses läinud ta jälle allikalle vaatama, ehk vanamees halastaks tema peale ja annaks natukene veel kulda, oli ta ju päris vaene nüüd.
Hakanud siis labidaga sealtsama kohast, kus esitegi urgitsema. Tüki aega higistanud ta ilmaaegu. Midagi märki kullast ei olnud leida.
Viimaks visanud labida südametäiega kääst ära, üteldes: "Kurat teab, kus see pagana vanamees oma kullakastiga läinud." Hädast saanud mees need sõnad suust, kui maa tema jalge all kõikuma hakanud. Hall vanamees tulnud välja. Kolmeharuline kantsik kääs, sellega löönud mehele mööda selga ja ütelnud: "Kasi, meeletu, siit tuustimast! Ise julged veel vanduda mind, kes ma sinule head pakkusin, aga ise ei märgand õnne vastu võtta. Nüüd oled sa vaene ja selleks sa ka jääd. Oleks sa jõudnud esite oma suud pidada, oleksid rikas mees olnud. Pärast ei kuulanud sa mu keeldu, vaid võtsid kaks pihutäit kulda. Selle trahviks pead sa nüüd vastust tundma."
Vaim kadunud ära, auk läinud kinni ja mees seisnud jälle allika ääres. Mehe selg valutanud kangeste. Tal olnud suured vorbid seljas, mida vana mehe kantsik olid jätnud. Mees olnud vaesuse sees kuni surmani. Kantsiku vorbid ei ole enam seljast ka ära kadunud. Pärast pole enam keegi sealt julgenud kulda minna urgitsema.
E 7546/7550 (13) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tapa mõisa linnakse rehes olnud üks teumees linnakseid tegemas. Ta olnud öösse ainuüksi seal. Enne poolt ööd läinud ta rehe otsast allikalt vett tooma. Vett võttes libisenud ta järskust kaldast alla ja kukkunud vette.
Ehk küll allikas kuigi suur ei ole, nii et hõlpsaste sealt välja oleks võinud saada, vajunud ta siiski, nagu oleks keegi teda rebinud vee alla. Mehel kadunud mõistus ära. Kui ta jälle märkama hakanud, leidnud enese toredas saalis hulga inimeste keskelt. Saal olnud toredaste kulla ja hõbedaga ehitud, nii et mehe silmad tahtnud kustuda. Kesk toredust tantsinud toredad inimesed lustilikult. Pillihääled kõlanud nagu ülevalt laelt, mis imeilus kuulda olnud. Mees näinud tantsiate hulgas palju oma tuttavaid poissa ja tüdrukuid. Ta läinud nende juurde ja hakanud juttu tegema. Aga ehk mees küll igatemoodi küsinud, pole ta siiski vastust saanud. Kõik olnud tummad. Mees näinud, et rääkimise peale vastust ei saand, jäänud vagusi pealt vaatama. Natukese aja pärast tulnud üks veikene vanamees tema juurde. Koputanud sõbralikult ta õla peale ja ütelnud: "Sa paned seda toredust imeks, mis siin näed. Sellepärast meie sinu pealtilmast seia tõime, et võiksid ennast vähe rõemustada ja kui soovid, siis võidki meie juurde jääda ja seda lõbudust maitseda, mis minu pere iga pääv tunneb." Mees jäänud vanamehe sõbraliku jutu peale julgemaks. Ta küsinud: "Aga mikspärast ei räägi nad sugugi? Ma nään siin palju oma tuntud inimesi, aga need on nii uhked, et minu küsimise peale midagi ei vasta." Vanamees kostnud: "Nemad ei ole uhked sugugi, et nad siin toreduses viibivad, nemad tunnevad sinu küll ära, aga neil pole luba ühegiga rääkida, enne kui see meie perekonda pole vastu võetud. Saad sina aga seia hulka võetud, siis on igaüks lahked su vastu."
Mees küsinud selle peale: "Aga kes teie siis olete, et nii mureta siin elate?" Vanamees kostnud: "Meie oleme maaalused! Meie ei taha ilmapealsest murest ega kurvastusest midagi teada, vaid elame mureta elu. Meie perekond kasvab kord-korralt ikka suuremaks, sest et siin surmast midagi ei teata, nagu teie juures üleval on. Uusi liikmeid tuleb ühtepuhku juurde."
Selle peale võtnud vanamees tema kääst kinni ja viinud teise saali, mis esimesest palju suurem ja toredam olnud. Seal olnud niisama tantsijad nagu esimeses saalis. Palju tubasid käinud nad läbi. Kõik olnud rõemsa rahvaga täidetud.
Kui vanamees kõik ära näidanud, küsinud ta: "Kas tahad meie seltsi jääda?" Mees mõtelnud vähe aega ja vastanud: "Hea meelega jääksin ma küll seia, aga kus jäävad mu väätimad lapsed ja naine?" Vanamees üteld: "Sa muretsed veel ilmarahva eest! Mis on sinul nendega enam tegemist? Nad on ju sinust võerad, kui sa aga seia jääd. Aga ma nään, et su süda on maailma tühjas asjades kinni. Ma ei sunni sind seia jääma, kui kahkled!"
Nõnda üteldes kadunud vanamees ära, tulnud aga varsi tagasi, kullast karikas punase viinaga täidetud. Ütelnud siis mehele: "Sa igatsed naise ja laste järele, mis maa peal on. Sa võid nende juurde minna. Kui sinul aga tahtmist on meie seltsi tagasi tulla, siis võid sa julgeste. Tee on sul ju teada!" Andnud siis mehele viinakarika ja käskinud ära juua. Mees joonud karika ühe joonega tühjaks seda imemagusat märjukest. Saanud ta viimase piisani karika tühendanud, siis kadunud mõistus peast ja kukkunud maha. Nagu läbi une kuulnud ta veel pillihääli, mis nagu kaugemalle minnes viimaks vaikinud. Kui ta jälle omast uimastusest üles ärganud, leidnud enese linnakse reheahju suu all olevat. Ta rääkinud kodu oma naisele seda lugu.
Varsi selle peale jäänud naine haigeks ja surnud ära. Selle järel surnud lapsed ka üheteise järele. Mees oli üksinda. Ta olnud väga kurvastud ega ole enam miski asi passinud. Ükskord kadunud ta ära. Keegi ei teadnud, kuhu. Ju ta ikka vist maa alt oma naist ja lapsi läks otsima. Vanamees lubas ju teda igal ajal vastu võtta. Kas ta sealt omale õnne leidis, ei ole teada.
E 7550/7553 (14) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees läinud jõele kalu püüdma. Tal olnud hea õnn. Natukese aja pärast olnud temal suur hulk kalu. Aga ikka pole ta püüdmist järele jätnud. Kui tal ju suur kogu kalu kaldal olnud, saanud ta lõppeks ühe kullakarvalise kala. Mees imestanud toreda kala üle. Äkitselt hakanud kala meest paluma: "Armas mees, lase mind jälle vette tagasi, ma räägin sinule midagi, mis sinule õnneks tuleb!"
Mees kohkus ära, kui kala suust niisugust kõnet kuulis. Kala oli ilus, ta ei oleks teda miski hinna eest jõkke lasknud. Kala aga lubas temale midagi rääkida, mis talle kasuks oleks. See pani mehe mõtlema. Ütles siis: "Minu pärast mine jõkke, aga pea oma lubadust, muidu rebin su jälle välja ja siis ei ole armu heitmist!" Nende sõnadega lasi mees kala vette. Kala läks rõemustades jõkke ja kadus mehe silmist. Vähe aja järele tuli ta aga jälle vee peale. Pistis pea veest välja ja rääkis: "Ma tänan sind, armas mees, et minule elu kinkisid! Selle eest pean oma sõna ja räägin sinule. Kuula aga. Mine siit 300 sammu hommiku poole. Seal on suur kivi. Kaeva ühel kuuvalgel ööl sealt kivihunniku poolt servast, siis leiad sa suure varanduse. Hoia aga, et sa seal kallal mitte kurja ei nimeta. Labida otsa tee, enne kui kaevama hakkad, kolm risti. Saad sa varanduse õnnelikult kätte, siis pead poole sest vaestelle jagama. Teine pool jääb aga sinule."
Nõnda üteldes kadus kala vee alla. Mees ootas teda veel tulema, aga kui tüki aja järele midagi näha polnud, hakkas ta sealt kohast, kus seisis, hommiku poolde mõetma. Kui ta 300 sammu oli mõetnud, oligi kivi seal. Ta vaatas hommiku poolde kivi äärde, kus varandus pidi olema. See koht oli natukese aukus. Mees läks kodu ja ootas kuuvalget ööd. Ühel kuuvalgel öösel võttis ta labida, tegi tale kolm risti otsa ja läks kiire sammuga varandust välja urgitsema. Senna jõudes kuulas mees enne, kas kedagit ligi ei juhtuks olema. Kui kõik vaikne oli, hakkas ta kaevama. Hädast sai ta mõned labidatäied mulda ära viskanud, kui ta hirmuga taganema pidi.
Kivi alt tuli suur uss välja ja läks susisedes mehe poole. Mees hoidis labida hirmuga oma ees ja püüdi ussi eemalle tõrjuda. Labidat nähes keeras uss ümber ja põgenes teinepoole kivi. Nüüd sai mees aru, miks kala kolm risti labida peale käskis teha. Mees läks julgemaks, kui ussi põgenemist nägi. Ta hakkas jälle kaevama. Natukese aja pärast tuli palju suurem uss kivi alt ja tahtis mehe kallale minna. Ristisi labida peal nähes põrkas tagasi ja läks esimise järele teinepoole kivi alla.
Nüüd kaevas mees hoolega edasi. Tüki aja pärast kolises labidas vastu kõva asja. Mees ajas mulla pealt ära ja rauast kast oli mehe silmade ees. Ta hakkas kaant lahti kangutama, aga see ei tahtnud tal kuidagid korda minna. Ta pühkis higi otsa eest, mis kiire tööga senna tekkis. Korraga kuuleb ta oma selja taga susinat. Kiiresti vaatas ta ümber, tema selja taga oli päratu suur uss, kes joonega ta peale tahtis tulla. Mees võttis labida ja hoidis kaitsmiseks ees, aga sellest ei näidanud uss midagit hoolima. Vihaga tormas ta mehe peale. Mees hakkas labidaga vehklema. Uss ajas pea püsti ja näitas ähvardades oma musta keelt.
Surmahirmuga andis mees oma labidaga kõigest jõust ussile pähe ja näe imet, mis sündis: uss kukkus maha, viskas enese seljali ja oligi valmis. Ühtlasi aga kerkis rahakast suure raginaga maa peale ja kaas kargas lahti. Mees vaatas, kast oli kulla ja hõbedaga täidetud. Ta võttis nii palju kui jaksas kanda ja läks kodu. Sealt tõi hobused, millega kõik selle varanduse ära viis. Varsi selle järele andis ta poole sellest varandusest vaestelle, nagu kala oli käskinud.
Poole varandusega, mis isegi suur hulk oli, ostis omale suure mõisa ja elas mureta elu. Varandust jäi veel lastelastelegi. Ta jutustas oma varanduse saamist lastele, mida need jälle oma järeletulijatele jutustasid. Nii on see jutt ikka põlv-põlvelt edasi tulnud nagu teisedki jutud.
E 7554 (3) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haritud naisterahvas räägib oma sugulasele, talueidele, lapsekasvatuse ja -õpetuse abinõudest. Talueit ütleb: "Minu arust on kõige parem abinõu lastekasvatuses keriksel vinnutud kasevitsad!"
E 7563/7655b (5) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Eduard Reemet (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kurivaim
Mehel jooksnud siga metsa. Mees läinud teda taga otsima. Otsinud ja leidnud viimaks sia ühes liivakünka all olevas hangus olema. Toonud siis labida, sest siga muidu pole kätte saanud, kaevanud sellega sia välja. August tulnud aga ka üks iseäralik rebase moodi elukas välja. Mees annud sellele labidaga ja löönud tema surnuks. Ta läinud lõhki kui puupakk. Mees viskanud looma õlale ja läinud linna teda ära müüma. Tee peal tulnud temale must mees vasta ja hakanud temaga riidlema. "Miks sina minu venna oled surnuks löönud?" Hakkanud ise seda looma mehe seljast ära kiskuma. Mees pannud vahvaste vastu. Iga kord, kui mees seda mustameest vastu maad hakanud virutama, saanud see siniseks veeks. Kui mees edasi hakanud minema, saanud veest jällegi mees. Mees võidelnud niiviisi kunni linna ligidale saanud, seal hakanud mustmees temaga sõbrustama.
"Ega sina sellest loomast saa hinda midagi, võta mind abiks, anna loomasüda mulle ma müün looma ära, teen sinu rikkaks meheks." Mees pole seda juttu kuulanudki, kaubelnud looma ise. Ostmisega pole aga keegi tegemist teinud, naernud veel meest pealegi, et niisugust raiska müüb. Nüüd leiganud mees looma südame välja ja annud mustale mehele, kes ilma teiste inimeste nägemata tema kaasas käinud. See hakanud ise looma müüma. Niipea kui looma oma õlale võtnud, muutnud see puhtaks kullaks. Nüüd olnud ostuhimulisi küllalt, kuid mustmees müünud kullaks muudetud elaja ühele kullasepale ära, kes kõige rohkem hinda maksnud. Mees saanud korraga rikkaks. Mustmees annud temale nõu kiireste kodu minna. Mees läinud. See olnudki väga hea, sest juba poole tunni pärast hakatud niihästi seda talumeest kui ka musta meest taga otsima, sellepärast et kullatükk mis kullasepp ostnud, pärast üheks elaja raipeks muutnud.
Ei ole kõige hoolsama otsimise järele enam kumbagid leitud. Mustmees, kes vanapagan olnud, moondanud ennast teisenäuliseks, läinud ahastaja kullaseppa juure ja ütelnud: "Ma muretsen sinule su raha tagasi, anna mulle oma nimata sõrmest mulle kolm tilka verd!" Kullasepp, kes raha tagasi saada himustanud, andnud verd ja vanapagan läind uueste looma kauplema, mida ta kullaks muutnud. Varstigi olnud kullasepa raha kääs. Nüüdne ostja, pettust märgates, poonud ennast ülesse enne kui vanapagan teda trööstima sai minnagi. Hinge sai vanapagan muidugi endale.
E 7567 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < V. Kotkas (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kai ei soa koju!
Üks eidekene kinnitanud alati oma kodakondsetele: "Kui mina suren, ärge teie mind mööda teed surnuajale viige, siis hakkan kohe kodu käima. Viige mind mööda soosid ja rabasid, ümber puude ja põesaste."
Surnud eidekene viimaks ära, siis tuletatud tema õpetamist meele, viidud teda põesastest ja kraavidest üle, mõnikord ümber põesaste ja kändude. Maetud siis hauda. Kohe esimesel õhtul kuuldud metsas kaebamist: "Kai ei soa koju! Kai ei soa koju!"
Vahest kuuldud kahinat ja mühinat. Hommikuks vaikinud müra ära. Teisel õhtal seesama lugu. Nii ka kolmandal. Siis aga vaikinud müra ära ja enam pole midagi kuulda olnud.
E 7569/7576 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < J. Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge hobune
Peremehe poeg ja saunamehe poeg läinud metsa maasikale. Äkitselt tulnud valge hobune joostes ja pugenud lähedale padrikusse. Tulnud varsti veike vanamees järele: "Aidake, pojakesed, minu hobune kinni püüda!" - "Püia ise, kui tahad!" pahandanud peremehe poeg. Saunamehe poeg läinud aga vanamehele abiks: "Mine püia sina hobune kinni, sind tema ei karda," õpetanud vanamees poissi. "Mine kõvasti vilistades, siis ta sind ei karda!"
Poiss teinud vanamehe õpetuse järele ja saanud hobuse kohe kätte. "Sa oled tubli poiss!" kiitnud vanamees poissi, "tule minule väheks ajaks abiks, aita hobune koju, ma tasun ausaste."
Poiss läinud hobust suukõrvast talutades sinnapoole, kuhu vanamees juhatanud. Vanamees käinud hobuse järele, hoidnud hobuse silmade ette astumast, sest et hobune teda nähes peruks läinud. Varsti jõudnud nemad, ehk küll poisi meelest õige palju maad käidud saanud, vanamehe elumaja juure.
See olnud üsna ilus hoone. Hobune viidud ühte üsna toredasse kambrisse, poiss imestanud selle üle väga. Vanamees seletanud temale: "See pole mitte niisugune hobune kui kõik teised. See on üks minu vaenlane, sellepärast pean mina teda oma ligidal, et tema põgenema ei peaseks. Kui ta välja peasebki, on tema esimesel ja teisel päeval üsna loll, et kuhugi kaugele ei mõista minna, pärastpoole läheb aga üsna teraseks ning võib tunni ajaga oma tuliste jalgadega maailma serva jõuda. Jõuab hobune sinna, siis peaseb oma kütketest lahti ja võib minule palju kurja teha. Sellepärast teda hoiangi!"
Andnud siis oma varandusekeldrist temale tänutäheks hulga kulda ja hõbedat. Poiss läinud koju, viinud isale raha, kes selle abil niisamasuguse talu ostis, kui ta endisel peremehelgi oli.
Peremeest ja tema poega vihastas see väga, et tema saunamehe poeg rikkaks sai. Peremehe poeg oli pahane iseenese peale, et siis vanamehele abiks ei läinud valget hobust kinni püüdma. Käinud nüüd igal pääval metsasid mööda, et ehk juhtuks valget hobust nägema.
Vanamehe poja kääst oli tema kuulda saanud, et valge hobune kindlasse puuri pandud. Viimaks, kui valget hobust millalgi näha polnud, tõttas peremehe poeg selle nõuga vanamehe elukorterit ülesse otsima, et sealt valget hobust lahti peasta, teda siis aidata kinni püüda ning vanamehelt head vaevapalka nõuda. Kauaaegse metsas rändamise järele tuli tema ühe vana majahüti juure. Nälg piinas teda väga, pääv ots oli tema juba oma rahaahnuses söömata olnud. Astus siis senna lagunenud majasse. Esimesel silmapilgul näitas maja üsna tühi olema, pikemal vaatamisel nägi tema ühes nurgas puusärgi. Seda nähes putkas poiss ilma pikemalt aega viitmata kohe minema. Pidas oma öömaja lausa taeva all. Koju ei oskanud tema enam minna, sellepärast hulkus jälle metsa mööda ringi. Nälg tahtis teda juba üsna ära tappa. Õhta eeli jõudis jällegi hurtsiku ligidale. Näljast ja väsimusest pimestud silmadega ei pannud tenma tähelegi, et see seesama hurtsik oli, mis eilegi. Astus sisse, nägi puusärki. Ei jõudnud see teda enam hirmutada. Ta vaatas ringi, kas midagi toitu ei saaks. Silmitses ka korraks puusärgi sisse. Nägi seal vanakese, kelle juuksed ja habe lausa lumivalged olivad. See lamas paigal kui surnud, hingamistki polnud kuulda. Ainult näü värske jume näitas, kui oleks vanamees elus. Vanamehe väljasirutatud kääs oli nuga, nua otsas suur kannikas leiba. Poiss silmitses seda nähtust. Leib, ehk teda küll surnu käsi hoidis, tõmbas poisi tähelpanemist oma peale.
Poiss sirutas kätt leiva järele välja, pani aga tähele, kui oleks vanamehe silmalaud liikunud. Ei hoolinud sellest, võttis leivatüki ja hammustas selle küllest ahneste. Selsamal silmapilgul tõusis aga vanamees puusärgist ülesse. Poiss tahtis ära joosta, aga hirm tegi jalad nõrgaks. Vanamehe lahke nägu peletas aga hirmu varsti kaugemale. Vaname hakkas kõnelema: "Ära karda, pojukene. Sina oled mind nõiakütkest peastnud, mulle elu tagasi andnud. Poleks sa nii julge olnud minu käest leiba võtma, mina oleks ei tea kui kaua sedaviisi lamanud, ei surnult ega elus. Mina olen see valge hobune, keda sina otsisid. Nõid nõidas minu ära, pani minu seia vangi puusärgi sisse. Minu hinge viis valge hobuse näül oma kätte. Nüüd mine ja otsi nõia elukorter, mis siit kaugel ei ole, ülesse, otsi kambred läbi kunni valge hobuse leiad. Nõida pole kodu, võid seal julgeste olla. Valge hobune tapa selle nuaga ära, siis kaub ta ära ja mina olen lausa peasetud!"
Vanamees andis poisile nua, mille otsas enne leivatükk oli. Õpetas siis veel: "Ära ennast varandustest lase meelitada. Hakkad sa sealt varandusi püüdma, juhtub sulle palju õnnetust. Tule minu juure tagasi, mina teen sinu rikkaks!"
Juhatas veel poisile, kus nõiamaja on ja poiss läks. Maja ligidale jõudes kuulis tema juba kaugelt suurt müra. Astus julgeste majasse, kõikide kambrite uksed olivad lahti, ainult ühel oli lukus, võti oli väljaspool ees. Sealt kostiski see suur mürin ja kolin välja. Poiss tegi ukse lahti. Nägi seal valge hobuse püherdama ja rabelema kui oleks temal hirmus valu. Poiss astus julgeste ligi ja torkas hobusele nuaga külje sisse. Vaevalt oli nuga hobuse külge puutunud, kui see nagu aur poisi silma eest ära kadus. Poiss vaatas ringi. Kulda ja hõbedat nähti igal pool küllalt särama. "Pagana pihta", mõtles poiss, "mina pean selle suure varanduse kõik maha jätma. Ma võin ju korraga rikkaks meheks saada. Valge habemega vanamees tahab ehk kõik omale pärida."
Nende mõtega hakkas poiss enese taskuid kullaga täitma. Kuld rõemustas teda nii väga, et tal aega põlnud minemagi hakata. Nõid tuli koju. Valget hobust mitte leides sai tema süda täis, ta muutis poisi koeraks ja läks siis valget hobust taga otsima, keda ta ära jooksnud arvas olema. Poiss pidi koera näul nõiaga tahes ehk tahtmata kaasa minema.
Esimene käik nõial oli senna hurtsikusse, kuhu lumivalge habemega vanamees jäi. Kuid imelik nähtus ehmatas teda juba eemale ära. Hurtsiku asemel oli väga tore loss. Nõid oleks küll jooksu pannud, aga üks salalik vägi kiskus teda lossi poole. Ta astus lossi, koer kannul. Aujärjel istus seesama lumivalge juuste ja habemega vanamees. Nõid langes kummuli tema ette maha. Aujärje peal istuja puudutas kepiga tema külge, mispeale ta ise valge hobuse näul välja jooksis. Ainult poiss jäi oma koeramundris sinna.
Vanamees ütles: "Vaene poiss! Ahnuse pärast pead sa nüüd koer olema, eks sa kuulnud minu käsku ja tulnud ilma kulla külge puutumata ära. Nüüd pead nii kaua koer olema kuni nõid kudagi surma juhtub saama, siis saad oma inimesenäu jälle kätte."
Koer jäigi nüüd lossi, sai kõige paremat toitu, magas pehmel asemel. Nõnda läks kaua aega mööda. Ühel pääval leidis vanamees koera asemel kambrist poisi. Sest sai tema aru, et nõid surnud. Poiss oli aga koeraks olemise läbi palju oma mõistusest kautanud. Kaua aega läks mööda kunni tema jälle oma täie aru kätte sai. Nüüd igatses tema oma vanemate juure tagasi minna. Talle anti palju varandust ja ta läks oma vanemate juure, kes teda arvasivad surnud olevat. Siin elas tema oma rahaga õnnelikult. Enam ei piinanud teda ahnus, kelle pärast tema kaua õnnetumat elu elanud. Kui tema ära pole surnud, siis elab veel praegugi õnnelikult.
E 7576/7578 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Juuli Birkenthal (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuraijuja ja halgjad
Mees läinud metsa puid raiuma. Toksinud puu, kellest tema enesele küna tahtnud teha, juba pooleni läbi, kuulnud, lapsed tulevad kilgates ja joostes. Vanamees jätnud raiumise pooleli, vaatnud, lapsed tulnud ligemale, üks ütelnud: "Taat, ega sa puud ei raiu, sa raiud kiva ja kändusid!"
Nüüd kukkusivad mehe silmad lahti, et tema mitte künnapuud polnud raiunud, vaid ühte vana jämedat kändu. "Seda tükki pole mulle veel juhtunud," pahandanud puuraijuja. Hakanud nüüd uueste päris künnapuud raiuma. Nagu udu katnud tema silmi, pole tähelegi pannud, et ühe suure kivi juure astunud ja sellele hakanud pihta andma.
Märganud seda alles siis, kui kervetera juba üsna puruks olnud tautud. Ta silmad olnud lastest, kes halgjad olnud, ära tehtud, nii et tema mitte pole teadnud, mis puu, mis põesas, mis kivi ehk mis känd. Ta kõht olnud üsna tühi, tööd aga ei midagi tehtud. Tulnud vana hunt, keda mees halli habemega meheks pidanud. Küsinud: "Mis sa mees muretsed?" Mees ütelnud, et ei saa puud maha raiuda, et lapsed teda ära teinud. Hunt ütelnud: "Oleks sina mõne nendest kinni võtnud. Hommikust saadik ajan ma neid taga, kõht on tühi, need on halgjad. Kui sa neid veel nääd, võta üks kinni, oota siis nii kaua, kui ma tagasi tulen, siis saavad sinu silmad terveks!"
Läinud minema. Mees jäänud istuma. Mõtelnud: "Hommikust saadik ajab vanamees halgjaid taga ega need talle ikka süia ei anna!" Pole märganud, et kõneleja hunt oli. Kuulnud, lapsed tulnudki kisaga. Vanamees, halli habemega, tulnud (hunt) mehe juure, ütelnud: "Kui sa neid kinni püiad, siis taba nende juures olevaid kändusid, siis juhtub sulle halgjas sülle. Ära enne lahti lase, kunni juure tulen."
Läinud siis põesaste varju. Lapsed tulnud, tahtnud üsna puuraiuja juurest mööda minna. Puuraiuja teinud kui ei näekski ta neid. Kui lapsed tema ligi jõudnud, tõusnud ta äkitselt ülesse ja hakanud ühe jämeda kännu ümbert kinni, mis laste hulgas olnud. Teised lapsed pannud jooksu, känd hakanud ka puuraiuja süles rabelema. Hunt jooksnud sinna, tõmbanud kännu puuraiuja käest ja pannud nahka.
Nüüd peasenud mehe silmad lahti. Ta näinud, et põgenejatel lastel sarved pääs ja sabad taga olnud. Vanamehe asemel olnud tema ees hunt. See tänanud puuraijujad, et see temale süia aitas muretseda. Tõi siis kirve ja raius mehe künnapuu mõne hoobiga maha. Pärast kinkis kirve mehele. Kodu minnes leidis mees, et kirves hõbedast oli, kullast varrega. Ta sai rikkaks meheks , ei pruukinud enam puid raiudagi.
E 7591 (1) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Väga tuisusest ehk vihmasest ja tuulest ilmast ütlevad vanad inimesed - täna on hea rahaaugu ilm.
Vanad inimesed arvavad, et need pilved, mis väga kõrges taeva all on, tarretanud süldi sarnatsed on. Sellepärast räägitakse ennemuistsetes juttudes, kuida mõni inimene pilve peal käinud, kuidas kõu ja pikker pilve peal sõidavad, kuida Hans vanapagana nuia lubas pilve peale visata jne. Ka olla mõned pilvetükka leidnud, mis olla maha kukkunud.
E 7606 < Kroonlinna < Vigala khk. - M. Riste (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel
Kui Vigala mõisa vana viinaköögi otsas teand vanadrahvas juba ammugi rääkida, et seal viinaköögi otsas jõe põhjas suur rahakatel olevat.
Ükskord sealt ligidalt jäend mees oma naesega natukest hiljaks kirikusse tulema. Köögi otsast mööda minnes näind mees rahakatelt vee pinnal olevat. Mees ütelnd: "Sellest saab nüüd suntele ja santele." Aga naine kilgand: "Küll ta kulub meile endale ära!" Selle peale vaund rahakatel jõepõhja, mis sumatand. Praegal, kel teravad silmad on, näha jõepõhjas rahakatelt selge ilmaga.
E 7617 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosimine võetakse enamiste noores kuus ette.
Noormees, kes naist tahab võtta, pistab pool toopi viina tasku ja läheb kas neljapääva, laupä ehk pühapääva õhtu sinna majasse, kus ta omale pruudi välja valinud, räägib oma mõrsjale, mikspärast ta tulnud ja pakub temale viinapudelid. See võtab viinapudeli vastu ja viib oma isa ja ema kätte, üteldes: "See ja see poiss on tulnud mind omale saama, mis teie sest ka arvate?"
Muidugi teada saab viin enamiste iga kord ilma suure vasturääkimiseta vastu võetud, pudel tühjendakse ära ja seotakse vöö ümber pudeli kaela tähenduseks, et viinad vastu võetud ja kaup kindel. Nimetakse aeg, millas viinad saavad ära joodud ja nenda on siis kaup tehtud, peigmees saadetakse kodu.
E 7648 (1) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva Kontrollis Mare Kõiva
Hmbavalu vastu aitab vanarahva arvamise järele kõige paremast: võtta surnukirstu nael, mis surnuajast leida on ja torki sellega hammast, siis jääb valu ära. Ja kui see ei aita, siis võta lase sepp teeb ühe soojaga kolm naela, nendega võta torgi hammast, iga naelaga kolm korda, üteldes: "Kadugu valu!" ja viska siis üle pahema õla nemad minema.
E 7648 (2) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Langetõbe vastu tarvitadi kõige paremaks rohuks: võta surnuajalt surnupealuu ja kaabi selle külest joomavee hulka. Niimoodi pruugi mitu nädalad kuni terveks saad.
E 7649 (3d) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui need ei aita, siis võta söö küpsetud seapekki (salaja, nii et keegi ei nää ja ei tohi ka kellegile ütelda) niimoodi, et kamar järele jääb. Selle kamaraga hõeru soolatüikaid, üteltes: "Kaduge!" Siis viska see kamar üle pahema õla keriselle ja ütle: "Seal teil paras paik."
E 7649/7650 (4) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi ehk helitinga (naha põletik) vastu aitab kõige paremast luosumise sõnad: "Jeesus läks mäele, käes oli temal sinine, punane ja valge roos. Sinise ja punase roosi viskas tema ära, aga valgega tegi terveks, Issa meie, kes sa oled taevas jne."
E 7658 (10) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lehmapiim rikis on, nimelt kui tema ei taha mitte heaste ära hapneda, ehk liig ruttu ära hapneb, siis võta, tee nii: mine senna kohta, kus kolme saksa rajad kokku puutuvad, võta sealt ristikivi alt mulda ja suitseda sellega lüpsikud. Ja kui see ei peaks aitama, siis võta, kui seal on kadakapõesaid, kolme põesa, iga põesa alt kolm pühutäit sammalt, nendega suitseta lüpsikud ja pese siis heaste puhtaks, see peab aitama.
E 7789a (9) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui metsas ära eksind on, siis tarvis pahema jala kanna pealt äkist ümber pöörda, siis on kohe aru käes, kus sa oled ja kuhu tarvis minna.
E 7790a (12) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Ülle Mällmann 1999 Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kaseurv tähendab head kaerasaaki.
E 7790a (13) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Head haavaurvad tähendab head kaerasaaki.
E 7790a (18) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui pärast kuu loomist noorekuu otsad terved ja püsti, siis tuleb külm kuu, kui tömbid, siis soe kuu.
E 7790a (21) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui talvel hiired puid närivad, siis tuleb viljaäpardus.
E 7791a (30) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Siestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./
Toominga õied tähendavad tüdrukute mehele minemist.
E 7791a (31) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Palju õisi - palju kaeru.
E 7791a (32) < Vaivära khk., Repniku - A.K. Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kui palju pihlakal marju, on hea odra aasta.
E 7791a (36) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanipääva ööse tarvis vaadata, kus sinist tuld näha on, seal on haldjas rahaauku hoidmas, sinna tarvis juure minna ja tuhka laiali visata, see muudab pärast kõik rahaks.
E 7793a (57) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui öösel metsas puuraiumist kuulda, mis tõesti võimata on, see tähendab surma.
E 7793a (58) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjasõnajalg jaanipäeva öösel kell 12 selle õie kätte saab, see on õnnelik inimene, leiab rahaaukusi ja võidab kõiki asju.
E 7794a (66) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui rammunöpikud(?) näu külge löövad, tarvis võtta uus kangane tükk, õõrutakse nii, et verine on, minnakse metsa, puuritakse pihlakapuule auk sisse ja pannakse linane narts sinna sisse, lüiakse kovaste prunt ette, siis kauvad ära.
E 7819 (1) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanad kombed ja usu riismekesed
Tuuru jumala püha. Ennemuiste peetud neljapäeva pühaks, iseäranis neljapäeva õhtat, ja öeldud see Tuuru jumala püha olema. Siis käidud hiiemetsades hiiekivide ja puude juures palvetamas ja viidud Tuurule ohvrid - sügise ikka igast uudsest, mis kuskil majas juhtus olema. See läbi oodetud Tuurult õnnistust, nii kui korralikku aastat, head viljakasvu, vihmasadu ja päikesepaistet, haiguste eest hoidmist, sõjaõnne ja vaenlaste hukatust ning palju muud sellesarnast. Veel nüidki mõnes pimedamas nurgas pühitsevad vanem rahvas neljapäeva, austavad Tuurut ja paluvad temalt õnnistust.
E 7819 (2) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kui sügise lehed puust visad varisema, siis piab kevade ootama, enne kui paljast maad näha saab.
E 7819/7821 (4) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanilaupäeva õhta. Kes ei tunne jaanipäeva ja veel jaanilaupäeva õhtat? - Jah, külas tunneb teda igaüks! Noored inimesed ootavad terve päeva pikisilmil, mil kord õhta tuleks, et päike looja läheb, ja on see sündinud, siis minnakse küla vainule ehk kusagile mäekingu peale, kus mõni üksik pikk puu kasvab ja pandakse jaanituli põlema. Siia koguvad nüid ümberkaudselt noored ja vanad kokku ja ega lõpe neil siis naljatujud, rõemus laul ja jutt palju enne hommikut. Iseäranis lustilikud on noored neiud, sest nad võivad täna Tõnni põllult koju viia ja seega peiuõnne katsuda, see on, kas varsti mehele saab! Nii saadetakse see öö igasugu lustis ja rõemus mööda.
Peale selle peetakse jaaniööd veel päris imede- ja nõiaööks, mil kõik salaväed paelutamata maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti talsutamata priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab. Nii ustakse, et sõnajalg sel ööl kuke kesköölaulu aeal õitseb. Kes selle õie kätte saab, see pidada võima ta abil kõik teha, mis aga ise tahta ja soovida mõistab. Õit ära tuua piab aga väga raske ja kardetav olema, sest terve põrgutäis kuradid olla õie ümber vahiks, kes igat õietahtjat silmapilk tagasi mõistavad peletada; tubli julgus piab aga põrguliste karjast sellegipärast võitu saama.
Jälle ustakse ja räägitakse, et jaaniööl kõik puud ja loomad üksteisega kõnelevad ning mõned targad inimesedki piavad nende juttu mõistma ja seeläbi palju tuleviku saladusi teada saama j.n.e.
Selle öö kesktunnil valmistab nõid armastajatele armujookisi, saadab loomadele täisi, teeb oma ehk teise vihamehele ravandust, lühidalt: nõiad võivad eneste kunsti jaaniööl täiel volil tarvitada. Veel räägitakse, et salavaranduste koopad sellel ööl jaanitule näul põlevad, ja kes niisuguse koopa juure kas kogemata ehk õnne juhatusel juhtub minema, see saada varandusevahtide käest nii palju kulda ja hõbedat kui aga ise himustab: Teised katsuvad jälle nõiduse teel salavarandust üles leida ja kätte püida. Teatakse ju tuhandeid kohtasi nimetada, kus niisugused varandused varjul peavad olema.
Sedaviisi ustakse ja tehtakse jaaniööl. Muidugi ep ole seega veel kõik selle öö susimised ja posimised nimetatud; sest palju on neid, mis mina ei tunne ega tea.
E 7839 (18) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuud, päikest ega taevatähti ei tohi sõrmega näidata, sest siis mädaneb sõrm juba enne surma ära.
E 7840/7841 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Verejooksu kinnipanemise sõnad.
Ühel mehel olnud võimalik verejooksu kinni panna. Teda olla kaugelt ja ligidalt käidud abiks kutsumas. Üks kord, kui tema ühel haavatud mehel jällegi vere kinni pannud ja kõik selle üle imestanud, siis tulnud üks vagamees ja küsinud temalt, kuidas temal võimalik on verejooksu kinni panna. Et see küsija üks austatud ja vaga mees olnud, põle verejooksu kinnipaneja temale seda keelata tahtnud. Ta näidanud vagale küsijale üht paberitükki, kus mõned iseäralikud sõnad peal olnud, ja ütelnud: "Kui ma haige juure lähen, siis pole mul muud tarvis teha, kui loen neid sõnu kolm korda, siis jääb verejooksmine kohe seisku." Vagamees palunud, et neid sõnu võiks näha saada, mida mees vastu tahtmist täitnud. Kui vagamees neid sõnu lugenud, ehmatanud ta väga ära. Ta saanud aru, et need sõnad seitsmendamast Moosese raamatust on ja nõnda tähendavad: "Kurat võtku minu hing, aga täitku nüüd minu palvet ja pangu verejooks kinni."
Kui vagamees verejooksu kinnipanejale ütelnud, missugused hirmsad sõnad need on, mis tema nii kaua ligemise ihu kasuks, aga oma hinge kahjuks on pruukinud, ehmatanud see väga ära ja tõutanud iialgi mitte enam neid sõnu oma suhu võtta.
Mõne nädali pärast juhtunud see õnnetus, et sellesama mehe poeg raskesti haavatud saanud. Küll palunud mehe sõbrad ja sugulased, et mees veel üks ainukenegi kord veel verejooksu kinni paneks ja neid sõnu oma poja pärast ütleks, mis ta võeraste pärast mitu korda ütelnud. Aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi. Kõik sugulaste palved olivad asjata. Õnneks sai poeg ka muidugi terveks.
E 7870 (21) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./
Kui kevadel tomingad heaste õitsevad, siis saab sel sügisel palju linu.
E 7915 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Valuvõtmise sõnad.
Harakale haigus,
vareksele valu,
mustalinnule muud tõbe,
põrsa persse pinnuke.
Tõbi tulgu, teine mingu,
ärgu vaksa vahet olgu.
E 7917 (12) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui unes rahaauku juhatakse, siis on ikka parem edasi magada, sest et rahaauku otsima minnes ikka õnnetust juhtub.
E 7917 (20) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ilusaid puid nägema, tähendab ilusat järeltulevad sugu.
E 7968e/7968f (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Kontrollis Mare Kõiva
Kuda kodukäija hundile lubati
Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud. Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. /Kukk/ kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk.
Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tüli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: "Hundile, hundile, vana häbemata!" Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale,kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.
E 7994 (III) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas inimene noor seista
Kuuvarjutamise ajal lähab inimene välja ja ütleb need sõnad: "Tere, tere, noorkuu!
Mina noor, sina vana,
mina kulla kergusse,
sina raua raskusse!"
Siis seista see inimene noor.
E 7998 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lauritsapäeval luuakse õuntele magu juure.
E 8000 (1) < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Arstimisest
Valu võtmise sõnad
On kellegil missugune loom hhobune ehk elajas palju vilja ehk mistahte toitu saanud, nõnda et lõhkiminemist karta on, siis tehakse järgmiselt. Võta üks ühe- ehk kaherauaga püss, täida selle raud ääreni vett täis ja loe järgmised sõnad.
"Mesilased, linnukesed,
minge üle Punase mere,
tooge salvi Saksamaalt.
Israeli Jumal tule oma uduvihmaga ka seda haiged parandama."
Seda sama ühte vett lase kolm korda püssirauast sisse, lendrest välja ja loe iga kord need sõnad ühe hingega. Siis anna loomale seda vett sisse. See püss ei lase pärast aga enam kedagit looma maha.
E 8010 < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Tõnnivakk
Kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud - see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab.
Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe.
E 8011 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kohtus alati õigust saab. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal minnakse salaja kuskile lammastelauta ja põetakse (niidetakse) igal korral üheksamal lambal kolmest kohast villu, neist villest aga tehakse siis kindad. On siis kellegiga kohtuasi ees, siis võetakse need kindad ligi, siis saab alati õigust, ehk kinnastele võit jääma. (Meie pool räägitasse praegu neist kinnastest ja praegu teeb üks vana soldatilesknaene mitmed protsissid teiseti; isegi alamad kohtud saavad kõrgemalt poolt trahvitud ja palju veel alles poolel. Selle olevad, nagu räägitse, need kindad.
E 8012 (5) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui piim enam hää ei ole ehk rahvas ütleb - terve ei ole, siis tuuakse metsast kadakaokse ühes marjadega ja lõigatakse üheksama põõsa otsast kolmest kohast ja põhjapoolt külle päält, need oksad keedetakse ühes piimapüttega katla sees ja piim saab kohe terveks.
E 8012 (6) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Luupainaja. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal tehakse kolmearuline aga üheksama-keelne paelust piits ning pannakse pihlakavarre otsa. Siis minnakse risttee pääle ja tõmmatakse seda kolm korda kura jala konsa alt läbi, aga iga korra tõmbamise ajal vilistakse kolm kord ning jäetakse seda nõnda saviga koos seisma. On nüüd kellegil loomal isiäranis hobusel tallis luupaine seljas, tunda sellest, et ta üleni märg ja oigab, ähib ja röögib pikali maas. Seda valvetakse aga järele, sest siis olevat luupaine pääl. Kohe võetakse see pütt ja lüiakse tugevaste kolm korda mööda hobuse selga, siis kaduda temal sest ajast kohe ära, aga sellel inimesel, kes sääl käib, jäävad eluks ajaks piitsa palistused verega segatult selga.
V-Tennasilmas sel 4 juunil 1893.
E 8019 (1) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk
Surnud toast välja viies visatagu pühkmed järele öeldes: "Kui kaod silmist, siis kao meelest!" Siis ei seisa surnu kaua meeles.
E 8019/8020 (2) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk
Leiba ahju pannes visatakse esimese leiva küllest raasuke kolde, öeldes: "Tuli ole sellega rahul, mis ise sulle annan." Siis ei põleta leibasid ahi ära.
E 8027b (27) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Hakkas aga siiski mõni kodu käima, siis mindi surnu hauale ja kui sealt auku leiti, kust kodukäija välja käis, siis tõmmati pahema jalaga seitse korda üle augu ja ööldi: "Tuhat aastad pead siin olema."
E 8093/8094 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kelle käsi paneb, selle käsi võtab
Kord elas üks rikas vanaeit oma tütre juures. Ta oli ju vana ja haige ja hakkas varsi ära surema. Enne surma kutsus ta tütre oma juure ja ütles: "Mata mind ikka maha ilusaste tütrekene." - "Kus su raha on, ema?" küsis tütar. "Mul ei olegi raha," ütles vanamoor.
Peagi suri vanamoor ära ja tütar ja väimees matsid teda ausaste maha. Peale matuste hakkasid nad aga vanamoori raha otsima. Küll otsisid nad riided ja laudiparred ja laepalgi otsad läbi, aga ei leidnud midagist. Viimaks küsis pisukene tütretütar oma ema käest: "Mis te otsite vanaema riiete seast?" - "Meie otsime vanaema raha," ütles talle ema. "Ehk sa nägid, kus vanaema raha pani, sa olid ta'ga vahest kahekesi kodu, ehk sa nägid, kus vanaema oma rahavaranduse pani?" - "Ei, ma seda küll ei tea," ütles pisukene tütarlaps, "aga ühe korra küll, kui teie kodunt ära olite, võttis vanaeit ühe sukasääre ja raputas sealt leede, pärast kraapis ta käega segamine ja ütles: "Kelle käsi võtab, selle käsi paneb."
Mees ja naine hakkasid leest tuha seest otsima, aga ei leidnud midagi. Viimaks läksid targa käest nõu küsima. Tark õpetama: "Minge ja võtke vanamoor hauast ülesse ja kraapige vanamoori käega lee tuhka, küllap siis raha välja tuleb."
Mees ja naine läksid ööse, kui kõik magasid, surnuaeda ja kaevasid vanamoori haua lahti ja tassisid vanamoori kodu ja kraapisid tema käega leetuhas. Olid nad mõne hea korra tõmbanud, tuli kohe suur rahahunnik välja. Nad viisid vanamoori surnuaeda tagasi ja matsid maha, ja neil oli pärast raha küllalt.
E 8095 (9) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Maja ehitama. Sugulaste surma.
E 8125 (4) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom haigeks jääb, siis lassa kolm kord püssi looma juures ja loetu Issameie tagurperi, siis peab jälle terveks saama.
E 8127 (12) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps ristsele viia, siis panna kolm raamatu lehte lapse rindade pääle ja tõmmata kolm risti, ööldes: "Taldrikust sulle kui Iisakille, vägevust kui Simsonile, saa rikkaks kui riikide kuningas!"
E 8128/8129 (15) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn imestuses on, siis pekseta tada musta särgiga. Ehk kui jälle seebitegu imestuses, siis pekseta tada musta särgiga ja ühiksa lepase vemblaga.
E 8151 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui silmad haiged on, siis voeta pohisepoolt ajateiba alt mätas ja vajuteta kolm korda vasta silma. Siis kaabita hõberaha küllest ühiksast kohast selle mätta pääle ja viiakse senna tagasi, sedaviisi kui ennegi oli.
E 8153 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom äkitselt haigeks jääb, siis loeta kolm korda Issameie palve loomale korva sisse ja lasta püssi ühe korra ehk kolm korda. Siis peab abi saama.
E 8171/5 (1) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jutustus.
Vihula mõisa ligidal on üks mäerüngas ja kutsutakse nime järele Ristimägi. Rahvasuust olen ma kuulnud, kuda see koht selle nime on saand. See on vanal aeal olnud, kui nimetud paigas juhtund kaks pulmasaaja vastamisi (vastakute). Siis olla seel peiupoisid nii kaua mõekadega vastamisi raiuned kuna toistest üle on saaned, ja jälle edasi pääsed. Mõnikord jäänd ka nii suguse vastakute juhtumise pääl peigmees pruudist ilma ehk on jälle peigmees ära tapetud. Seepärast olla see keige suurem mure olnud peigmehel, kust ta kõige tugevamad peiupoisid olla saand, et iga pulma aeal ta võitjaks jääks kui ninda peaks juhtuma, nagu ma eespool nimetasin.
Teel olla siis ka toise saaja hulgast peigmees oma elu kautand ja pruut olla ära varastatud, kus siis kõige tugevam peiupoiss ta omale pidand kosima. Kui aga pruut nimetud peiupoissi pole mitte sallind, siis olla ka pruut ära tapetud seelsamas, kus peigmeeski. Aga seda tuld väga harva ette, ikke ennem olla pruut peiupoisile oma tõutuse and, aga pärast katsund kuda ta põgenema olla saand ehk jälle pruudi poolt sugulaised aeaned niikaua pruudivargaid taga kuni kätte saaned, kus uueste raidumine lahti tuld, ehk ka leppimise teel kaubaga kokku sobind.
(Seda ei tea enam keegi, mis siis olla lunastuseks pakutud, kas härgi või hobusid v.m. - kirjutaja).
Siis olla lähned sinna tapaplatsi pääle tagasi ja panned ühe mälestusekive senne püsti, kus aga enne veel palvet ja ohvrit Taarale olla teind. Siis soitand igaüks rahus oma kodu,nagu ei oleks midagi sündind.
Seel nimetud Ristimäes oli hiljuti veel, minu lapsepõlves, tee ääres üks kivi püsti, rist pääle raidutud. Ma leidsin seelt ka ühe vana raha ja ühe sõrmukse. Raha saatsin Tartu E.K.S. vanavära koguse, kuna kahjuks sõrmus uueste kautsi läks. (T.Wiikmann)
Nii käib ka see jutt selle kive kohta, mis Kaarli mõisa väljal Rakvere juures on. Õndsa Dr. Greitswaldti ennemuistse jutu järgi peab ta Toolse rannamehe tütar olema, mis üks Soome nõid sinna ta kiveks nõidund. Aga peab niisamuti olla pulma saa vastamisi juhtund, pruut pole peiupoissi vastu võttand ja siis olla langend pruut veel ohvriks ja ta mälestuseks nikerdatud see kive sinne, mis tänapäävani alles on.
Ükskord olla üks mees ta põllu päält ära lükand, põllu ääre, sest et ta ikke adra ees olnuvad künni algus. Aga mehikene pole saanud magada, kui näidatud unes, et peab selle kive senna tagasi panema. Ei ole mehel aitand, kui veereta kive tagasi, mis ka üsna veike ei ole.
E 8175/8177 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Vihula ja Annikvere, Metsiku raja pääl olla ennevanast, rahaauk põlend, kus üks oinas suurte sarvedega iga ööse seel tule ümber olla kepsu löönd. Räägitud siis ka seda lugu Metsiku härrale Bruntersille, kes kohe pääval hulga meestega sinne läind ja käst hakata kaevama, lubades, et kui siit meie raha leiame, siis saab keik jauks tehtud. Kui aga juba kaevates üks vaskne katel näha tuld, käst härra kohe katlaplaati päält ära kangutata. Olla siis ka nii palju saaned, et nähned, et kuldraha katlas sees old, siis olla härra ühe kolmesüllase palgi katla sangast läbi last aeada ja olla üteld: "Mingu üks mees mõisa juure ütlema, et panevad tangupudru keema, siis saate keik heaste süia, aga raha ei saa kellelegi."
Kui ta seda on saand üteld, olla palk katla sangas nagu pilbas katki läind ja kattel olla suure kellaparinaga uueste maapõhja tagasi läind. Joostud veel arvata üks paarsada sammu kellaparina järele kuni jõe ääre, kus see parin olla ära lõppend, siis härra old hirmus vihane, miks ta raha ei olla saand. Koht näitab tänapäävani üht sügavat kaevatud auku.
E 8179/8181 (3) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuda Sagadi ranna Aldja küla omale nime sai.
Kord olla keik külalapsed mere ääres mängimas olled üheskoos. Siis olla vesi ühe pika valge palgi randa toond, lapsed ütelt: "See on näkk, lähme istume keik näki selga" ja olla ka parajaste mahtuned, ainuld üks laps pole istet saand, see üteld: "Las ma istun näki nägära pääle."
Seel tuld suur vesi ninda ruttu, et see palk olla keige lastega merese ujund, ainuld see laps, kes mitte isted ei saand, olla maha jäänd, ja lugu vanematele reakides, et näkk viis lapsed ära. Lähned küll veel vaatama, aga ei enam pole näha old. Arvasivad muidugi, et näkk viis lapsed omale seltsiks.
Sellepärast on nüüd veel vanema inimeste suus see jutt, et mõne aasta taga peab ikka siit külast keegi merese uppuma, et näkk tarvitab iga kord, kui ta siia küla alle juhtub tulema, kas nelja või viie aasta tagast, seda last kätte, kes lubas näki nägära pääle istuda. Ütlevad veel: "Oleksivad meie vanad nii targad kohe olned ja selle lapse kes järele jäi, merese visand, ei siis oleks Aldja külas ei ühkski inimene ära uppund nagu see nüüd juhtub.
E 8186 < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Sagadi mõisast alle minna, Võsu tee peal tuleb kaunis kõrge seljandik, mis nime kannab Ligedama mägi. Säält mäe päält otse alle mere poole, metsa sisse, tuleb soo vasta. Rahvas teavad rääkida, et enne laevasadam olla olnud, selle tõenduseks seisab veel üks laevakere sääl maa sees paegal. Ma käisin ka kord vaatmas - on aga väga ära mädanent, kui kaevab, siis on nähe, et seal üks laevapõhi küll on.
See koht kannab nime Ahi sadam ja säält on veel mere ääre metsast läbi 4 või 5 versta, arvan. Mõni aasta tagasi lõhkund aga rannamehed selle koha nii ära, et seda vaevalt võib tunda, otsind vaske ja rauda, mis ka leidaned.
E 8197 (5) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui üks tütarlaps meesterahvaga elab, ilma et taal midagi näha tuleb, siis peab see, kes seda tahab, ussinodimise puuga sellele tütarlapsukesele sava pääle lööma, siis ei pea ta enam pääsema, vaid peab varsi emaks saama. Peab veel löömise aeal ütlema: "Sellest sa ei pääse!")
E 8199 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lapsel kõht lahti on, siis peab niisama jälle vihtlema pohise pool räästa all pääle päävaveeru, üteldes:
"Eha, eha,
koit, koit,
minu laps teeb rohelist."
E 8199/8200 (9) < Haljala khk., Vihula - L.Wiikman < T.Lepp (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui kasvjaid ihunaha pääle löövad, siis peab seda mäda seelt välla piigistama ja paberi sisse mässima, siis uherdiga musta lepase pohja poole auk puurima ja see mäda sinne sisse panema, siis prunt augule ette lööma ja pahema jala kanna päält ümber pöörama ja ei mitte tagasi vaatama, siis peab neist lahti saama. Kes aga juhtub selle lepa maha raiduma, see saab jälle need oma külge.
E 8201 (13) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Joulu kui pahn tuppa tuuakse, siis peab olekorred lakke viskama. Kui need sinne rippuma jäävad, siis on toise aasta hea viljasaak.
E 8203 (17) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui seepi keedeta, siis peab seebipada lepaste vitstega peksama, siis ei hakka toise inimese pahandus pääle.
E 8203 (19) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn mitte kokku ei lähe, siis peab kirnu lepaste vitstega peksama, siis peab kohe kokku menema.
E 8281 (183) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjapäävaks Sõel ehasse lähab, tuleb hia kevade.
E 8281 (189) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Nelipühi tuuakse kased metsast tuppa ja õue, süiakse mune.
E 8287 (210) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Jõululaupääva õhta toodi ja tuuakse veel praegu mõnes perekonnas õled tuppa, "pahn põrandalle".
Tuli põleb kõige öö, luetakse, lauletakse, iseäralik rõem ja rahu täidab vana ja noore südant.
E 8289 (216) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Kontrollis Mare Kõiva
Selge kuu seljali,
hia kuu istuli,
kuri kuu kummuli,
õel kuu otseti.
E 8290 (226) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ring päikese ehk kuu ümber tähendab vihma. Kui suur ja selge ring, siis kohe kolme pääva pärast, kui veikem, siis hiljem.
E 8290/8291 (227) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Mis ilm kuuloomise ajal on, nii lähäb selles kuus edasi. Kui kuu kortliseks, täis- ehk kolmekortliseks saab, siis võivad ilmad vahest muuta.
E 8292 (236) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Noorelkuul raiutud puu ajab võsusi.
E 8292 (237) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Tarbepuid raiutakse, et nad kõvemad mädanemise vasta olla: lehtpuid vanal kuul, okaspuid noorel kuul.
E 8292 (238) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Noorel kuul niidetakse ka lambaid, leigatakse juuksid jne.
E 8293 (239) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul jahvatakse jahu ja tehakse tangu, siis ei pia koitama.
E 8292 (240) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul pannakse prussaka-, lutikarohtu. Noorel kuul pandud ei tapa.
E 8292/8293 (241) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul külvatud vili mureneb rohkem kui noorel kuul külvatud.
E 8293 (242) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Ja vanal kuul ja põhjatuulega ei ole hia sõnnikut vedada, siis ei mädane sõnnik ja ei kasva hiad rukkid. Ikka tarvis seda noorel kuul ja lõunetuulega teha.
E 8293 (243) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Kalapüügiriista piab noore kuu reedel alustama, siis võtab hiast kalu. Vanakuu on õnneta.
E 8293 (244) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul on kalad tuimad, noorel kuul ergad.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 Järgmine lehekülg ]