Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 22179 (13) < Koeru khk. < Ambla khk. - M. Leppik (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
"Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!" Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: "Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!" Leenu vastas tallitajale: "Kas sind on kästud ja mind on keelatud!" Härra koputas Leenule õla peale ja ütles: "Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!" Tallitaja läks häbiga õue.

E 22197/200 (17) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut, Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vantüdruku paarilugemise lugu Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-aeani oodanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: "Tarvis õige vana rauga käest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!" Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: "Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?" - "Võtsin ikka ka natukene!" vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: "Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!" Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole. Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetajaherrad: "Tere, tere, õpetajaherr?" - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. "Tere, tere, vanaeidekene!" teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. "A meest tahan, õpetajaherra!" - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. "Kui vana sa siis ka oled?" küsis õpetaja. "Katsakümmend aastad," kostis vanaeit keppi põrutades. "Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!" vastand õpetaja. "Palles iks õpetajaherralt meest!" palunud vanaeit. "Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!" ütelnud jälle õpetaja. "Hooras lää, hooras lää, õpetajaherr, tulevaaste tuleme kolmekesti!" kägistas vanaeit keppi põrutades. "Kui vana see tõinepool sul siis on?" küsis õpetaja. "Katsatõisku aastad!" vastas vanaeit. "Liig noor!" vastas õpetaja. "Lase ta siis sisse tulla!" Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: "Hans, Hans, tule sisse!" Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit välja ja hüüdis jälle: "Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?" Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud õpetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.

E 22201/2 (21) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Minia töö juures unine. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nooriku haigutamine Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: "Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!" Tõise haegutamise aal ütelnud: "Meie rahvas lääve magame juba!" Kolmad korra aegus ütelnud: "Meie rahvas magase ammu juba!" Siis käskinud ämm teda ka magama minna.

E 22203/4 (23) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes haspelt tege, sel naine kooles Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: "Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole haspelt lõnga aeada!" Kord läinud mees metsa hasplipuud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe nägemata, kükitanud põesasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: "Kes haspelt tege, sel naine kooles; kes haspelt tege, sel naine kooles!" Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud hasplipuud kodu viia ega hasplit teha, sest arvas siis ka naisest ilma jäävat. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.

E 22267 (4) < Ambla khk, Lehtse v., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel ravanduse haigus on, see peab pahema jala kingakanna seest kolm korda vett rüüpama. Niisama ka aitab see, kui pahema käe pihupesa lakutakse risti kolm korda.

E 22268 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loom saab ostetud, siis võetakse vaksapitkune pihlakapulk, sellega mõedetakse looma saba ära. Siis pandakse pulk katuseräästasse, siis pidada loom heaste korda minema.

E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.

E 22269 (18) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui külasse lähed, kus parajaste vorstisi tehtakse, seal peab sedaviisi ütlema: Vorsti tehakse, mauku valatakse, üht lükatakse, teist tõugatakse, mind vaest jäätakse vahele. Siis ei karda pererahvas, et sa ehk vorstid ära nõidud.

E 22270 (22) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naisterahvas, kes kuude vahaajal on sündinud, ei pidada elades sugu saama.

E 22270 (27) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt on ohatanud, siis peab see inimene, kellel viga on, kolm korda haukubuvitsast läbi pugema.

E 22273 (44) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koeranaeltest tahetakse lahti saada, nühitakse koidu ajal, kuuvalgel neid, sealjuures räägitakse: "Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on." Selle juures ei tohi oma silmnägu kuule näidata.

E 22276 (60) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul ei tohi kihlama minna, siis pidada noorik ruttu vanaks jääma.

E 22281 (7) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes järves olnud hirmus palju vesihaldjaid. Õhtute nähtud neid mööda kaldaid, inimese ja mitmet moodi loomade kujul ronima. Iga aasta uppunud senna ikka üks inimene ehk laps ära. Enne uppumist laenetanud ja kohisenud järvevesi kangesti. Peale uppumise jäänud aga vagaseks. Kord kukkunud üks 20-aastane noor mees järve ja saanud kohe haldjatest alla kistud. Temal olnud aga arud veel selged, et nii et ta nende kääst lahti püüdnud rabeleda. See pole aga korda läinud. Viimaks tulnud tal hea nõu. Ta lugenud mõttes kolm korda "Issameiet" ja kohe kadunud haldjad tema kallalt. Tüki aja mässand ta siis vee sees ning saanud viimaks suure vaevaga vee peale, kust ta teiste abiga kaldale saanud. Peale selle pole senna järve enam iga aasta inimesi uppunud ja mõned, kes küll vette on kukkunud, on ka välja saanud. Siiski võtta ta tihtigi veel ohvrid.

E 22288/9 (10) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord vedanud keegi kihla, et tema kõrsi ees olevast järvest üle ujub. Mees olnud hea ujuja. Ta pannud piibu suitsema ja hakanud ujuma. Õnnelikult saanud ta teinepoole kaldasse. Järv seisab aga tüma soo sees. Et mehel tagasi tulemine mööda kallast väga vaevaline olnud, siis ujunud ta uueste jälle otseteed kõrtsi poole. Õnnelikult ujunud ta ka teise poole kaldasse tagasi. Mõni samm aga kaldast eemal, kus mehe jalad peaaegu põhja puutunud, vajunud mees põhja. Ta tõmmatud küll silmapilk veest välja, aga surnu jäänudki surnuks. Peale selle kuuldud seal järves õhtuti imelikku arusaamata sõnu ja nähtud ka halli habemega meest seal kohas ujuma, kus mees oli uppunud. Mõni aeg peale seda uppunud senna kohta kaks meest ära. Mehi järvest välja võttes tulnud ühe mehe suust suur konn välja ja läinud sulpsates järve. Arvatakse, et see järvevaim olla, kes inimesi alla kiskuda. Kord pidanud üks poisikene sennasama kohta ära uppuma, saanud aga Jumala nime veel nimetada ja saanud sedaviisi järvest välja. Vahest nähtud järve peal ka tuliseid kerasid, mis nagu suuretüki kuulid pidada olema. Need veereda suure kiirusega ja kaduda siis äkitselt ära. Kalu ei pidada seal järves mitte palju olema, selle asemel aga palju suuri konnasi.

E 22290 (11) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees läinud sulasega metsa hagu raiuma. Pannud leivakoti puu otsa rippuma ja hakanud ise tööle. Mehed teinud lõunani tubliste tööd ja läinud siis leiba võtma. Teinud tule üles, et soem oleks. Tuli ei ole aga kudagi moodi tahtnud polema hakata. Viimaks ometi saanud sulane tule üles ja hüüdnud: "Ei enam kustu ehk kuse peale!" ädast saanud sulane need sõnad suust, kui tuli jälle ära kustunud. Sulane kirunud: "Mis ta, kurat, sest tulest jälle ära kustutab!" Kohe selle peale saanud sulane hea lataka vastu kõrvu, nii et kuulmine ja nägemine kadunud. Kui ta jälle mõistusele tõusnud, leidnud enese paksu tihnu seest. Kõik kondid valutanud kangesti. Ta pugenud sealt välja ja näinud, et peremees juba õhtule minemas olnud. Ta olla sulast igalt poolt otsinud ja hüüdnud, aga kusagilt mitte leidnud. Sulase kadumise ajal, lõuna ajal olnud ta vähe maad eemal, nii et temagi pole näinud, mis sulasega sündis ja kuda ta senna tihnu sai lükatud. Sulane pole aga sest saadik iialgi enam vandunud tühja asja pärast.

E 22291/2 (12) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sulane püüdnud öösel vähki jõest. Selleks koorinud tema konnadel nahad seljast ära, pannud söödaks. Pimedal ööl kukkunud ta aga võrku sisse pannes jõkke. Vee sees tunnud ta, kuda keegi tema jalast kinni võtnud ja ikka allapidi vidanud. Korraga leidnud te enese ilusaste ehitatud toast, mis kulla ja hõbedaga ehitatud olnud. Mees pannud toredust imeks. Äkitselt läinud üks uks lahti ja sealt tulnud päratu suur konn hüpates sisse. Vahtinud vähe aega mehe peale ja rääkinud: "Sa üleannetu inimene, kuda tohid sina minu poegi tappa ja nahad seljast ära kiskuda, et sedaviisi teisi elajaid püiad. Minu laste hädakisa on minu kõrvu ulatanud ja ma pean nende peale halastama sellega, et sind trahvin nii, et sa enam minu laste piinamise peale ei pea mõtlema." Seda rääkides virutanud suur konn oma käpaga hea lopsu mehele vastu vahtimist, nii et sellel kuulmine ja nägemine tükiks ajaks kadunud. Kui ta jälle ülesse ärganud, leidnud enese jõe ääres istumast. Ta tuletanud seda lugu meelde ja läinud tule äärde ennast soojendama. Seal jäänud ta magama. Kui ta jälle ülesse ärganud, olnud päikene juba keskhomikus. Ta tõusnud ülesse ja läinud kiiresti minema. Tee peal tulnud aga temale konn hüpates vastu. Konna nähes ehmatanud ta kangesti ja pistnud jooksu. Konn hüpates taga järele. Mees sibanud hirmuga nii kaua, kuni ta väsinult maha langenud. Sest ajast kartnud ta iga kord konna, nii et ta tulest ehk veest oleks läbi jooksnud kui konna nägi.

E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: "Perenaine kukkus jõkke." Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis.

E 22398/400 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugud Ühel jaanipäeva lauba õhtul tuli üks vanamees kõrtsist joobunud peaga ja läks kodu poole. Kui tema ühest põllust üle läks, nägi ta ühe suure kivi ääres tulelõkke põlevad. Mees läks tule juurde ja tahtis piibu peale tuld võtta, aga tule äärde istus üks hall vanamees, kes raudhargiga tuld segas. See vanamees ei tahtnud laska tuld võtta. Viimaks lükkas mees jalapöiaga tuld laiale, võttis eemalt ühe söe ja pani piibu peale. Kui mees kodu jõudis, heitis tema magama. Hommikul kui ülese ärkas ja pidi piibu tubakast panema, leidis tema piibu pealt hõberubla. Mees vaatas ja mõtles, kust see siia on tulnud. Äkiste tuli temal meelde, et tema sealt tulelõkkest oli tuld võtnud. Ma lähen vaatan ehk on seal veel hõberublatükkisi maas. Kui mees kivi juurde jõudis, leidis tema mitu head kamalutäit hõberublasi. Neid, mis tema ise oli jalaga laiale visanud. Mees läks kõrtsi ja tegi seal mitme rublale kannad külge.

E 22400/7 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundiks moondatud. Muiste olnud üks mees, sellel olnud kaks armukest, mõlemid lubanud mees omale naiseks võtta. Teine armuke olnud peretütar ja teine saunarahva laps. Viimaks võttis mees peretütre omale naiseks ja jättis saunamehe tütre järele. Laupäeval käisid kiriku juures ja kolme nädala pärast olid toredad pulmad, sest pererahval oli üksainuke laps ja siis sai ka hea veimevake ligi. Aasta elasivad noorpaar õnnelikku abielu, neil oli ka üks poeglaps. Pärast varrusid ühel öösel magasid mees ja naine ühes voodis, mees ärkas krõbina peale ülese ja nägi - naine hüppas hundina kambri uksest välja. Mees jäi kohkudes seisma ja ei teadnud midagist teha. Viimaks ajas tema teised pererahvad ka ülese ja rääkis, et naine olla hundina kambrist välja hüpanud. Teised kohkusid ka esite ära. Siis hakkasid arvama, kes perenaist on hundiks nõidanud, kellegi peale ei teadnud süid lükata. Äkiste tuli peremehel meelde ja ütles, vist see saunaeit on seda teinud, kelle tütre mina esite pidin naeseks võtma. See peab üks pisinõid olema. "Jah, on küll," tõendas sulane. Peremees ei teadnud esite midagi, mis pidi tegema, vaid ootama, mis saatus toob. Mees võttis naeseema oma juurde lapsehoidjaks. Ühel öösel oli laps vanaema kõrvast kadunud, kui tema ülesse ärkas ehmatades ära, ajas peremehe ülesse ja rääkis, et laps kadunud. Nemad ei teadnud kuskile otsima minna, vaid arvasid, et nõid on lapse ära viinud. Natuke aega vahet, kuulevad, laps nutab õues ukse taga. Lähvad vaatama ja laps ongi ukse taga, esite imestasid küll, aga aru ei saanud, kuida laps senna saanud. Teisel ööl laps kadunud, natukese aja pärast kuulevad, laps nutab jälle ukse taga. Kolmandamal ööl jäi peremees valvama, kes pidi lapse õue vedama. Kesköö ajal tehti kambri uks lahti ja hunt hüppas kambri, võttis lapse käppade vahele ja läks uksest välja. Peremees läks ka järele. Hunt läks mööda teed edasi, üks pool versta maad, seal pani lapse käppade vahelt maha, tõmbas hundinaha seljast ära, viskas kivi peale ja siis võttis lapse sülesse, andis rinnalapse suhu ja istus teese kivi peale. Oli tema lapse ära imetanud, pani lapse maha, võttis viskas hundinaha selga, siis võttis lapse jälle vahele ja viis tuaukse taha. Kui peremees seda kõik oli näinud, rääkis seda vanaemale, ema ütles: "Sina pead homme minema targa juurde ja targa käest nõu küsima." Hommikul, kui vähe valgemaks hakkas minema, pani mees riided selga ja läks targa juurde. Kui mees targale oma juhtumist oli rääkinud, ütles tark: "Kui sina kodu lähed, siis väe hästi palju puid ja kanda senna kivi peale, kus hunt oma naha viskab, siis pista need puud põlema. Nõnda kaua põleda, kuni kivi punaseks läheb. Kui hunt oma naha senna peale viskab, siis kõrveb see senna kivi külge kinni, tema ei saa nahka kätte ja siis ei pease kuskile minna." Mees tänas tarka õpetuse eest ja läks kodu. Seal tegi tema targa õpetuse järel. Öösel tuli hunt ja viis lapse ära, mees läks ka salaja järel. Oli hunt naha kivi peale visanud, tuli mehele kange kärtsuhais ninasse. Oli naine lapse ära imetanud ja maha pannud, läks tema kivi pealt nahka võtma. Küll tema kiskus, aga kätte ei saanud. Kui naine tüki aega oli kiskunud, läks viimaks mees tema juurde ja küsis: "Mis, sina siin!" Esite vaatas naine nii võõrite mehe peale, aga viimaks, kui ära tundis, et oma mees oli, hakkas tema mehe kaela ümbert kinni, ütles: "Sina oled minu ära peastnud!" Läksid seltsis koju, naine rääkis: "Mina tundsin, kui visati kasukas minu peale, aga kui ülesse ärkasin, tundsin, et olen hundiks muudetud. Aga seda mina ei tea, kes viskas." See kivi, kus hundinahk ära kõrvetati, hüütakse tänapäevani Hundikiviks.

E 22415 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ihnus rikas isa Vanamees olnud haige ja tunneb surma ligi olevat, aga ei raatsi raha lastele anda, paneb raha koldetuhka üteldes: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ise sureb ära ja mini on näind, et isa kolde raha on pand, aga kätte ei saa. Otsind küll - ei ole -, aga pojal torkas meele - vanamees ju alles kodu. Lähvad toovad vanamehe reha alt ära, pistavad käe tuhka ja ise ütlevad: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ja vaata, rahakott rippus surnud isa peos. Nõnda said raha kätte.

E 22416/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõaaegne raha Vanasti kui sõjad väga suured Eestis olid, siis maeti raha kõik maa sisse ehk lasti allikasse, et vaendlased kätte ei saasi. Kes veel, kes sõjaväljal viimane, sest sugulastest ära surnud, vandunud siis surres ära, et tema kooljas seda rahakasti hoiaks, et vaendlased kätte ei saa. Ühes allikas pandud veel selle kinnitusega, et tammepakk, mis üle allika pandud, ratsahobusega kolm korda üle allika peab sõitma, mööda tammepakku, siis tõuseb rahakatel iseenesest ülesse. Üleaedne, kes vandumist kuulnud ja ka raha panemist näind, on peale sõja elusse jäänd ja läind katsuma, kas rahakatla kätte saab. Läind ratsahobusega, sõitnud üle allika, pöörab ümber, kui kolm korda ära oli sõitnud. Aga ennäe, va üleaedne ilma püksata rahakatla peal püsti, mõek käes, muidu sõjamundris. Mees katsund, et ajama saand, raha jäänd allikasse paorabastikku ega pole enam julgend pärast vaatama minna. Võibolla, et praegu va üleaedne kaksiti, ilma püksata, mõek peos rahapoti hoiab.

E 22426/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uueaasta pidamine vanasti Uueaasta hommiku viidud loomadele igaühele kolm suutäit leiba ja kaeru, kolm peotäit igaühele ja kui lauta mindud, siis peremees teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed!" Ümberlõikus sündis täna ja jõulud jälle teretud: "Tere, uteksed, tere oisuksed, jõululaps tuleb teid kaema!" poiss saadetud ükskord ees sisse kaertega, kuna peremees leivatükkidega järel tulnud. Poiss teretand siis peremehe kõva kuntsi nokkides, sest see teretamine sündind sellepärast, et hunt pole siis selle lambid sui murdnud, mis küll iseenesest mõista küll murdmata ei jäänd - murdjaid oli sel ajal ju palju. Poiss teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed, kõrvetõnn tuleb teid kaema!" Peremehe ehmatust võime nüüd isegi arvata.

E 22432 (3) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teumees oli läinud Proosti metsast puid tooma. Metsas tuleb temale suur pitk mees vasta suur torumüts peas ja teretab: "Tällätt, tällätt!" Teumees sai küll aru, et see vanapagana teretus olnud, aga et teumees julge oli, nõudis ta, et vanapagan eest ära läheks. See aga ei kuulanud käsku. Teumees läinud vanapagana kallale. Nüüd kukkunud heitlemine lahti. Teumees olnud kaval, hoidnud ennast kuu poole, sest siis peab ikka vanapaganast jägu saama. Nenda võitnud teumeeski vanapagana ära ja see pühkinud häbiga minema.

E 22433 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru - J. Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahva nali Kullera Peeter oli üks kange ebausklik mees. Mitu jaanipääva ööd viitis ta sõnajalaõie otsimisega ära. Ühel jaanipääval arvas ta ennast eesmärgile jõudnud olevat, sellepärast hakkabki mees ridvaga, millel pastlanõel otsas on, ringisi ümber tegema. Pastlanõel sai suure pitka ridva otsa pandud, mida pitkem ritv, seda parem, siis sai kolm ringi ümber õie tehtud, et vanasarvik ligi ei pääseks, sest üle neist ringidest ta ei pääse. Üle esimese ringi ta peab küll ka vahest saama, aga üle viimase kohe ei ilmaski. Rõõmsas lootuses ootas nüüd Peeter rahakatla ilmumist, aga oh võtku äpardust - suur koer ilmub ja hakkab hammastega ridva otsa kinni! Peeter, kes enne kunagi vanapoissi ei ole näinud, ehmatab sest hirmsaste ja paneb putked kodu poole mängima. Pisut elu veel teise otsa sees saab ta kodu, aga ehmatus muudab ennast varsi imestuseks, sest kodu tunneb ta koera oma koera olema, kes ikka tema järele oli jooksnud. Peeter oli koera kodu küll ahelasse pannud, aga see oli siiski kuidagiviisi lahti pääsnud ja haisu mööda peremehe juure läinud ja mängides ridva otsa hakanud. Sestsaadik ei mõtlegi Peeter enam rahakatla peale.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta." Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.

E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne. Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub. Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne. Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.

E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale. Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.

E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud. Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.

E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud. Nii M. Schönbachi jutu järele.

E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.

E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema. See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.

E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist. Nii M. Männi suust.

E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.

E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.

E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku: Näkki, näkki, nõela varas, suure nõela silma varas. Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada. M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.

E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"

E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"

E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt. Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel. Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile. Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"

E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu. Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud. Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.

E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.

E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera. Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.

E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis. Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette." Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!" Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.

E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon? Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.

E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad Koer isane, koer emane koer libane, koer labane. Söö saba, näri naba, villad-takud suus, mine tuppa ja laku perenaese perset.

E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad Sompa, sompa, sooda mööda, hundid umbi raudassa, karud kangi valjastesse! Söö saba ja näri naba, kivid kihva, kännud kaela, sipelgad sul silma sisse!

E 22611 (8) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene! Käi karjatse järele. Kas on jäenud jäärakesi, vahest võibunud vasikakesi, kivi äärde kitsekesi. Üksnes poolikult. Rahvasuust üles tähendanud.

E 22611/3 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahunt Kord vanast teuorjuse ajal, oli üks teumees metsas tee äärde tule ülese teinud ja sõi seal lõunat tule ääres end soojendades. Äkitselt jookseb hunt metsast välja, tuleb tule äärde ja heidab end üsna julgeste sinna maha. Teumees lõikab leiba, sööb ja hunt vaatab nii palavalt ja saba liputades mehe otsa. Aga kui mees vaatas kepi poole ja tahtis seda võtta, siis hunt urises. Mehel oli hundi vastu kaastundmus ja lõikas leiva küllest tükikese ja andis nua otast hundile leivatüki suhu. Hunt aga haaras leivatüki äkitselt kõige nuaga ühes ja jooksis metsa, mees ei teadnud kuhu. Hulga aja pärast peale seda juhtumist sai mees oma nua, mis ta hundile leivatükiga oli annud, ühe kaupmehe käest kätte. Mil viisil libahunt jälle inimeseks oli saanud (vistest leivatüki söömisest), ei tea rahvasuu rääkida, aga inimeseks saades pärast, sai temast kaupmees. Et seda nua omanikku jälle kätte saada, pani ta selle katseks selle nua kaubalaua peale ja küsis siis ostjate käest, kas keegi ei tunne seda nuga, mis juhtumise kombel olla tema kätte saanud, aga keegi ei tunnud ega võtnud teda omaks. Viimaks tuli üks mees, sellele näitas kaupmees jälle oma nuga. Mees vaatas ja tundis oma nua ära, millega ta üks kord kaua aja eest ühe hundile oli tükikese leiba annud. Nüüd rääkis ka kaupmees oma elulugu mehele kõik ülesse, kuidas teda libahundiks oli muudetud ühe vihavaindlase poolt ja hulga aega metsas ümber uitnud ja ka ükskord nälja pärast ühe talu kassi ära murdnud. Kaupmees tänas meest südamlikult tema lahke meele eest, et ta temale tüki leiba oli andnud. Kinkis veel mehele hea suure kingituse ja jäivad muidugi edespidi headeks sõpradeks.

E 22614/5 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõreda kivikaev Olen vanarahva suust mõningaid jutuaineid Tõreda kivikaevu varanduse kohta kuulnud, mida ma seia lühidelt tahan ülesse tähendata. Teuorjuse ajal vanast kord oli Tõreda kivikaevu ligi üks karjamõisa, kus piima ja juustu tegemine oli. Kord oli näidatud ka mõisa korratüdrukule unes niiviisi, et kui soovida seda varanduset, mis kaevu põhjas magab, kätte saada, siis võtku uus kuub, mis veel kordagi pole seljas olnud, lahutage üle kaevu laiali kolm risti nurga peale tehes, siis tuleb rahakattel vee peale ja võib raha kätte saada. Nimetud korra tüdrukul pole aga nii palju julgust südames olnud. Kesköö ajal kell 12 olnud veel tingimine juhatud õpetuse järele teha. Ainult hommiku vaatama minnes näinud ta veel nagu märgiks kahte musta kukke teineteisega kisklevat, kuna ka üks punane verine lint vee peal ujunud üle kaevu. Äkitselt kadunud aga see nähtus ära ja pole enam peale selle midagi nähtu, üksnes verine lint ujunud veel vee peal.

E 22615 (2) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Teist lugu sealtsama karjamõisast teab rahvasuu järgmisel viisil rääkida: ükskord olla korratüdrukud lüpsma läinud. Korraga näinud teine lüpsitüdruk, et lauda ukse eest hakanud õled kihisedes ülesse kerkima ja olla katla sang juba näha olnud. Imestades teist tüdrukut ligi kutsudes, langenud aga selle peale katal kõlinaga maa alla tagasi ja puhkab tänapäev veel puutumata, kuna tüdrukud oma kohmetusest toibudes seda teistele jutustasivad. Rahvas teab veel tähendada, et nimetud rahakatal enne rootsi sõda juba sinna maetud ja kaevu põhja varjule pandud jne. Veel tähelepanemise väärt on see, et Tõreda kivikaev sellepärast, et sealt ka kõige põuasemal ajal vesi otsa ei lõpe. Rahva jutu järele üles tähendanud Joh. Soodla.

E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema. Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid. Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.

E 22629 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Anu Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Armukarask Üks tüdruk igatsenud ühte noort poissi omale eluseltsiliseks. Poiss ei võinud teda aga silmaotsaski sallida. Ei sääl aidand tüdrukul muu nõu, kui hakkab ühel neljapäeva õhtul poisi jaoks armukaraskit valmistama. Sõtkunud odrajahust karaskikaku valmis ja viskanud teda tagurpidi ahjusuu ees seistes läbi reite palava ahju põrandale küpsema, kusjuures ta ise laulnud: Ahju, ahju, armukarask, läbi reie, rõõmukarask jne. Selle karaski andnud ta siis poisile süia. Poiss, kelm, viskand aga karaski koera kätte. Selle järele hakanud see koer tüdruku peran jooksma. Tüdruk ei saanud milgi nõul koerast lahku. Anu Vaine suust.

E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima. Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole. Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama. See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud. Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.

E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.

E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.

E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.

E 22639/22640 (10) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus talus rukkilõikus ära lõpetakse, sääl võtku üks tööline keik selle talu rukkilõikajate sirbid ninasid pidi oma paremasse kätte ja viskaku neid kõiki ühekorraga käest lahti lastes üle oma parema õla kaugele. Ise peab ta enne viskamist hüidma: "Selle sirpi käigu seliti, kes meist ära koolenessa. Selle sirpi mingu kaugele, kes meilt (siit) ära minneessa!" Kelle sirp siis seliti kukub, see sureb enne teise aasta rukkilõikust ära. Kelle töölise sirp teistest kaugemale kukub, see minna teisele talule. Niisugust tempu tehakse meie pool praeguselgi ajal veel.

E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat. Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.

E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast. Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke. Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.

E 22647 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased kevadelt ruttu mahla jooksmise järele jätavad, see tähendab head aastat.

E 22647 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud kevadel palju vaiku ajavad, siis tähendab see kehva aastat.

E 22650 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb suuri teelehti otsa peal hoida, küll siis peavalu tagasi jääb.

E 22650/1 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katimägi Paistu kihelkonnas Loodi vallas Mõõnaste küla Tõntsu talu karjamaa sees on üks veikene mägi, arvata pooleteist-kaks sülda kõrge ja kaks-kaks pool vakamaad ümbert mööda. Seda kohta kutsutakse Katimäeks ja vanarahvas kuulukse kõnelevat, et selle mäe ümberkaudu muistsel ajal Kati rahvas olla elanud, kus nad siis selle mäe peal pidusid pidamas käinud. Katimäe lähedalt jookseb üks veikene oja mööda, mida Lõksiojaks kutsutakse.

E 22652/4 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiusu linnamägi Lemsali maakonnas, merest arvata 15 versta kaugel Heinaste mõisa päralt oleva metsapiiri lähedal on üks koht, mida Kiusumetsaks kutsutakse. See mets oli enne ühe Riia saksa päralt, kelle nime ma ei tea. Siis müüs see ära ja nüüd on ta Oraja talupoegade Grant-Marksoni compani omandus. Kuida see maakoht omale Kiusumetsa nimeks on saanud, sellest ei ole ma nii palju kui küll järele olen pärinud, siiamaale midagi teada saanud. Maakoht ühes metsaga on nii suur, et sinna arvata viis talu peale on asutatud. Enne ei ole selle Kiusumetsa jäo peal ühtegi talu olnud ega ole seal ühtegi talu jälgi leida, niisama ei ole sealt ümbertkaudu kaugelt 10 versta peale ühtegi vana talu leida. Talud, mis sealt praegu leida, on hiljuti uuemal ajal asutatud. Kiusumetsa koht nii kui ka kaugelt seal ümberkaudu on kõik soo, raba ja laukaid täis. Harva mõnes kohas on mõni liivakingukene ja veel vähem mõni jooksja soonetsi koht leida, kus lehepuumetsa näha on. Küll aga kaugemale minnes nähjakse mõnda lehepuu metsa vastu paistvat. Selle Kiusumetsa jao peal, ühe liivakingul, soost-rabadest sisse piiratud, on üks koht, kus väga palju maakiva leida ja seda kohta kutsub rahvas Kiusulinna asemeks ehk Kiusu linnamäeks. See linnamägi on Salatsi jõest mõned verstad põhja pool, arvata Läti ja Eesti piiri peal. Koht näitab mõni tähtjas liivlaste linnaase olevat, mida sõjad ja ajahammas rusuks on teinud. Kahjuks ei ole aga sealt surnuluid ega mingisugusid sellesarnaseid jätisseid leida. Küll olevat aga mõne aasta eest mõned metalliasjad leitud, mis küll veel siia maale nende ridade sulestaja silmi ei ole puutunud. Kiva ei ole aga sealt lähedalt saada ja sellepärast on näha, et need, mis nimetatud Kiusu linnamäel leida, umbes viie versta kauguselt Kiviaru ja Tiaste talumaade pealt sinna on veetud. Ka näitab vana teease Tiaste talu kaudu Kiusu metsa minevat, sest mujalt puuduvad laialised rabalaukad ette. Küll lähab aga tee Kiusumetsast läbi Ääka peale ja sealt Heinaste mõisa, kes nimetadud linnamäest 15 versta kaugel on. Aga enne kui Ääkale saad, tuleb niisugune rabalaugas ette, et jätta kas hobune ühes vankriga sinna sisse. Niisama on ka talvel see koht visa kinni külmema, näitab nagu allikaline keede olevat. Mõne niisuguse lauka sisse nähjakse vanal ajal nahksild tehtud olevat, kõik aga tammepuudest ja need on juba nii sügavasse vajunud, et paljudes kohtades enam haisugi tunda ei ole.

E 22664 (8) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure nellebe enne päevä toove karjatse mõtsast linnupuid, siis lövvave suve hästi linnupesasid.

E 22664 (29) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui edimist hänilist lennäten näed, kasvave lina lemlise, ku mahan näed - kasvave maalise, ku aiateibän näed, kasvave pikä.

E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.

E 22665/6 (39) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu vitsa tuleb, tuleb villä-aasta ku lehte - leina-aasta.

E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.

E 22665 (43) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsaga ei tohi lehmä lüvvä, siis kuseb lehm punast.

E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."

E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.

E 22665/22666 (53) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku leva ahjust vällä võets, siis piab kohe puid ahju viskame, siis seisab kõtt hästi täis.

E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 22666 (77) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku rõõvid noorel kuul mõstas, saave rõõva kõva, aga vanal kuul saave na valge ja pehme.

E 22666 (78) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku kuud sõrmega näidata, kasvab sõrm kõveres.

E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."

E 22667 (99) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana pastlid ega viise ei pia sõnnikus viskame, vaid tulle, sest vanast om vili ütelnu, et ta tammelaastust enne läbi kasvab ku vana pastaldest ja viisraagust.

E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.

E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts: Uisk, saisa paigal! Suo sammal siu, maa muld miu. Sis ei lää uisk ärä.

E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts: "Ärä karda kassisitta, ärä pelgä penisitta, hooli hullu hundisitta", ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.

E 22672 (10) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valateved hammast piab uisa matrega vajoteme.

E 22692/3 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihlvedu Korra vedanud kaks meest kihla. Teine üelnud, et tema olla nii julge ja minna südaööse 10 versta taha kirikuaida ja tuua sealt midagi ära. Teine punninud aga vastu, et see olla vale, teine valetada ja ei tohtida ühti minna. Viimaks läinud asi nii kaugele, et kihla vedanud. Julge mees pannud südaöösel hobuse ette, istunud ree peale ja sõitnud surnuaja poole. Jõudnud ta kesk pimedat metsa. Seal tulnud kaks hunti. Hüpanud üle mehe jalgade teine teinepoole: mütsaku ja mütsaku. Näidanud kiiskavaid silmi. Mees põle aga sugugi kartnud, sõitnud edasi. Jõudnud kuni aiani. Võtnud oma märgi ära ja hakanud tagasi tulema. Jälle need kaks endist hunti platsis. Hüppavad niisama nagu ennegi üle mehe jalgade. Mees aga põle sugugi kohkunud, vaid kihutanud edasi. Sõitnud kuni kodu. Nüüd alles kadunud hundid ära! Mees viinud märgi teise mehe kätte, saanud hea palga, kuid põlved üsna valutanud, sest hundid tallanud nad üsna kangeks. Jaan pahlbergi suust Pootsis.

E 22695/6 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuluke tee ääres Vanaste hakanud peremees ja perenaine linna minema. Olnud just südaöösel kellu 12 aegus! Jõudnud nad kuhugile paksu nõmme sisse, seal sündinud korraga tulukene tee ääre. Talumees sõitnud hobusega, tuluke veerenud tee äärt mööda. Nii sündinud lugu, kuni mets otsa lõpnud, siis alles kadunud tuli ära. Talumees sõitnud rõõmsa meelega edasi. Jõudnud aga teise nõmmesse jälle. Juba tuli jälle tee ääres. Veereb niisama nagu ennegi edasi. Veerenud nii kaua kuni valge tulnud, siis alles kadunud ära. Talumees olnud rõõmus, et ilma suurema hirmutuseta pääsenud. Kartnud iga ööse linna minema hakata!

E 22697 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kümnendaks Teatuseks endistest tuule pöörmistest mere peal Ennemuiste olnud laevameeste seas niisama tarkasid ja nõidasid nagu maa pealgi. Mõni laev olnud nii hea õnnega, et kui tarvis minema hakata, kohe tuul hea (tagant), muudkui lennuta! Mõni laev olnud jälle sarnane, et kui tarvis minema hakata, tuul vastu, ei pööragi heaks, muudkui seisa seal. Nii ja mitme teise asjaga olnud üks laev ikka teisest parem! See tulnud kõik laevameeste tarkusest. Üks mõistnud natuke sõnuda ja vaata - tuul olnud hea. Teine olnud rumal ja vaata - tuul kah. Vanarahvas räägib, et see olla ühe iseäraliku ussi abiga sündinud. Uss püitud kinni ja pandud pudelasse. Siis luetud tarvilikud sõnad ära ja tulepöörja olnud ka käes! Seda pudelad pidatud siis ikka laevaga ühes kandma ning kuni see sündinud, seni olnud tuuleõnn hea. Vanaste olnud siis mõningatel tarkadel see ussipudel ligi, iseäranis sõrulastel, sest nemad olnud kanged nõiad. Kuidas aga seda ussi sinna pudelasse aetud ehk kuidas neid sõnu luetud, sellest ei ole mina veel kuulda saanud.

E 22698 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu öösel paistab, siis vajutakse koeralaeva leivaga ja antakse leib koera kätte. Koer sööb leiva ära ja visper saab terveks.

E 22699/704 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge liivamäe tüdruk Roosna karjamõisa Suuga krundi peal on üks vana matmisekoht, liivamägi, kus rahvas arvab sõja ajal surnuid maetud olema. (Mina, selle jutu kirjutaja, olen seal surnuluid küll näinud.) Endisel ajal käinud üks tiumees Roosna mõisas tiul. Et see jüst sealt liivamää juurest läbi käind, siis tulnud tiumees ühel õhtal tiult, rukkikott seljas, mis ta rehest saand varastada. Kui mees parajast sealt liivamää juurest läbi läind, näind ta üht valges riides tüdrukut mää peal istuma. Tiumees läinud kärmeste minema, ta kartnud, et tema viljakotti on nähtud. Tüdruk vaadanud mehele järele ja naernud suure häälega. Teisel õhtal tulnud tiumees jälle sealt läbi, taal põle vargusekotti enam seljas olnud. Tüdruk istunud jälle seal. Tiumees mõtelnud: "Mis inimene see peaks õige siin olema? Ma lähän vaatan." Kui ta tüdruku juurde oli jõudnud, küsinud kohe: "Kes sa oled? Ja mis sa nii hilja veel siin istud?" Tüdruk põle sõnagi rääkinud, kui naernud. Mees mõtelnud teda ühe vaimu olema ja läind minema. Õhtal, kui mees magama heitnud, ta põle veel magama jäänud, tulnud see tüdruk uksest sisse (tuppa), heitnud kohe tiumehe juurde magama. Tiumees võtnud tule üles, vaadanud - jüst seesama tüdruk. Tiumees mõtelnud: "Oled sa, kes sa oled, eks sul ole siin ruumi magada," ja heitnud selja tüdruku poole. Tiumees ärganud öösel üles, katsunud, tüdrukut põle kuskil olnud. Teisel ja kolmandal õhtal tulnud tüdruk jälle sulase juurde. Sulane küsinud: "Ütle, kes sa siis oled, et sa minu juures magamas käid?" Tüdruk põle midagi vastanud, kui naernud. Sulane rääkinud seda lugu peremehele. Peremees sidunud õhtal ukse kinni, teind veel kriidiga ukse peale risti, et nüüd ta peab ära jääma. Aga lugu läind veel pahemaks. Öösel tulnud peremehele painakas peale, ta rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saand, nii käinud painakas mitu ööd peremehe peal. Peremees rääkinud seda lugu mitme vanainimesele. Üks and üht nõu, teine teist, aga painakast lahti põle saand. Viimaks läinud peremees targa kääst nõu küsima. Tark õpetama: "See põle raske sul temast lahti saada! Vaata sinu toa uksepiida sees on oherdiauk, pane senna kadakane prunt ette, leika rist prundile otsa, siis oled sa painjast lahti. Peremees pannud augule prundi ette ja olnud õige rõõmus, et nüüd painjast lahti saab. Pääva ajal saanud sulane ja peremees riidu, sulane läind võtnud salaja augu eest prundi ära. Öösel hakanud peremees asemel ümisema, sulane läind, pannud prundi jälle augu ette, et painjas välja ei saa ja las ta nüüd teda tallab. Kui peremees painja kääst lahti saand, siis võtnud ta tule üles ja näind, et üks ilus tüdruk istunud ahjuredeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku toast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll sa ise välja lähäd. Teisel hommikul tüdruk hakanud pererahva hulgas tööle, teind niisama tööd kui teisedki. Aasta läinud mööda, peremees pannud imeks, et nii head tüdrukut mul põle veel olnudki ja mõtelnud tüdrukut ära kosida. Tüdruk naernud suure häälega ja öölnud: "Ristiinimene mängib vaimudega." Peremees jäänud mõtlema, et esimist korda ma teda selle aasta sees nään naerma, vist ta võib ikka üks vaim olla ja jätnud kosjanõu maha. Sellest saadik jäänud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhta, kui ta magama läinud. Ta põle kellegile rääkinud, mispärast ta nutab. Pühapää, kui teised kiriku läinud, läinud tüdruk liivamääle nutma. Teine aasta läind mööda, aga tüdruk ei lõpeta ikka oma nuttu. Peremees mõelnud, saab mis saab, aga mina tahan ta omale võtta. Niisugust ilusat tüdrukut iga õhta nutta lasta oleks jo patt olema. Kui peigmees ja pruut laulatuselt koju olid jõudnud, ütelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma hauda, kus olen ma korra maganud." Ta läinud pulmalisetega senna liivamäele, ta rääkinud seal järgmiselt nii: "Ühe korra olen mina juba enne üks õnnelik pruut olnud, aga minu õnne on kurjad soldatid minult ära riisunud. Ma pidin oma peigmehega laulatusele minema. Siin liivamääl röövisivad rootsi soldatid minu peigmehe minult ja tapsivad teda ära, et ma neid küll palusin, nad sellest ei hoolinud. Ma jooksin metsa ja peitsin ennast soldatite eest ära, et nad mind küll taga otsisivad, ei leidnud nad mind üles. Pärast seda, kui sõda mööda oli, läksin ma ööpimeduses, et oma surnud peigmeest üles otsida ja maha matta, aga ma ei leidnud teda enam, vist olivad soldatid teda maha matnud. Ma hakkasin ära minema, seal kargasivad needsamad soldatid minu kallale, kes minu peigmehe olid tapnud. Ma püüdsin põgeneda, aga nad võtsid mind kinni." Ma palusin armu, et ma muidugi üks õnnetu tütarlaps olen, aga nad ei hoolinud minu palvest, kui ütlesivad: "Sa pead surema, aga sinu vaim peab rändama senni, kui ristiinimene sinu vaimuga peab laulatud saama, siis saad sa oma igavese rahu kätte. Seal tungis sõjamehe oda minu südamest läbi ja minu ihu oli surnute kirjas. Aga mo vaim on üle sada aastat siin ilmas rändanud ja omale rahu otsinud, mis ma seiamaale veel põle leidnud! Ka teised vaimud on minu eest põgenenud, nad on mind kartnud." Selle peale kadunud pruut nende eest ära ja pulmalised läinud ilma pruudita kodu, kus peigmees ka eluks ajaks poissmeheks jäänud.

E 22729 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Osav kütt Üks kokk, kui tema jahi peale oli läinud, siis tema alati oli lindusid saanud. Vahest pannud paja tulele, ise läinud püssiga metsa, kohe toonud lindusi. Mõisahärra pand seda väga imeks, et kudas sinu ette linnud peaksivad tulema. Ükskord, kui kokk jälle jahi peale läinud, läind härra salaja järele passima, et näha saada, kust ta need linnud kohe võtab. Kokk läind metsa, murdnud ühe männioksa, pand selle enese ette maa sisse püsti, kohe olnud suur mets sest oksast saanud. Siis lugend ühed võera keele sõnad ära. Korraga tulnud põdra ähkides küti ette, mis ta maha lasknud. Kui kokk neid sõnu lugend, tõusnud härral hirmu pärast ihukarvad püsti. Ta läinud küti juurde ja ütelnud: "Mis sõnad need olivad, mis sa siin ära lugesid?" Kütt kostnud: "Mina ei tea, mis nad tähändavad, neid olen ma ühe targa kääst linnusõnadeks õppind." Härra ütelnud: "Nüüd sa vandusid iseennast ihu ja hingega kuradile, oma isa ja ema ja kõik oma suguvõsa. Ja siis tõi kurat sinule selle põdra, mis sa maha lasid." Sellest ajast saadik jätnud kütt (kokk) linnulaskmise maha, ta põle enam püssi võinud sallida.

E 22731 < Saarde khk. - J. Kangur (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vedajast Üks tüdruk teinud ennast varavedajaks. Tema kogunud enesele enne koerakarvu ja siaharjasid, lambavillu ja samli, läinud kolm neljapäeva õhtut metsa risttee harude pääle ja ütelnud: Niuh, näuh, nina päha, Siuh, säuh, saba taha, Kiuh, kauh, karvad pääle. Ise tõusnud siis lendu tulejuga järele jättes, läinud siis teise talu aita, pugenud kassiaugust sisse, võtnud hulga villa kotiga selga, läinud siis august välja. Sulane näinud aga ära ja pannud siis sõnadega vedaja kinni, et vilja tema käest ära võtta. Pidanud aga palju aega kinni ja vedaja pannud aida siis põlema, ise pääsnud lahti ja lennanud ära.

E 22731/2 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäijast Ühe talu peremees surnud ära, hakanud kodu käima. Olnud ühekorra neljapäeva ööse, linakolkijad olnud linu kolkimas. Üks linakolkija läinud välja asjale ja näinud - peremees tuleb, surnuriided seljas, koerad tahtvad teda maha kiskuda. Linakolkija ehmatanud, jooksnud tuppa, teist, rääkinud, mis ta näinud. Peremees läinud repneaugust sisse, kärinal pöörnud lapsed hällis teisepidi, pea jalutsi, jalad peatsi poole. Linakolkijad tahtnud teda kinni võtta. Üks läinud repneauku kinni panema, kodukäija-peremees läinud august välja kärinal. Peremees ei saanud hauaski rahu. Sõa ajal vedanud soldatid rahavoori ja selle peremehe isaisa varastanud poole püti kulda ära. Soldat hirmuga teinud enesele otsa. Enne surma neednud veel selle raha ära, et see raha ei pea kellegile õnne tooma ja et kuskil rahu ei pea saama. Nõnda tulnud see peremees hauast kodu raha lugema. Pärast seda põletanud pikne mitu korda sel talul hooned ära.

E 22732 (1) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulispask Mõisa karjane Hans näinud - tuulispask läinud üle Jäärja mõisa. Olnud parajaste lõuna aeg. Teomehed läinud, Hans pomisenud mõned sõnad: "Tuulispask" ja "teorehi harja pääle kinni." Herra ütelnud: "Oh sa kuradi Hans, näe, mis ta ära ei tee." Siis kui teised teomehed ära, Hans lasknud tuulispasa jälle lendu. Tuulispask läinud vilistades metsa sisse puid maha murdes.

E 22732 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Ühele Tammiste mehele üteldud öösi unes, et Pärnu jõe ääres ühe puu all olla rahalaegas. Keskööse alasti pidavat seda ära tooma ja ärgu vaadaku tagasi. Mees läinudki. Kui rahakasti kätte saanud, olnud jooksnud üks suur must emmissiga mehe järel. Kui kodu saanud, siis kadunud ära. Pärast näidatud mehele jälle unes, et Tammiste mõisa heina pääl kadakapõõsa olla jälle rahakatel. Mees ei ole julgenud minna. Seitsme aasta pärast näidatud jälle. Mees läinud, tõmbanud kadakapõõsa üles, saanud raha kätte, kuulnud, must kass jäänud nagu näugima.

E 22733/4 < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Küttide lugu Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõtuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saapad jalast ära, heitnud tule kõrvale magama ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega ülles, et olla hiljaks jäänud. Läinud saapad võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb, saapad olla tulesse visatud ja põlenud suutumaks ära. Sääre otsad kiskunud veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi. Männa alla kargama, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud, heidab jälle tule ääre maha ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus naesterahavas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab perse näitajat kinni võtta - see oli kord äkitselt kadunud, läinud metsa, hüüdes: "Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!" Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust naesterahvast kirudes ja ütlenud, et kurad olla teda, julget meest, kiusanud. Kord olnud üks noormees. See olnud kange kütt, käinud metsas ja soodes küttimas. Kord juhtunud ühe suu ehk raba peal ta nägema, see olnud pühapäev, ilm olnud palava, et üks linn seisnud ta ees. Sepad tagunud, läätsed vuhisenud, inimesed seisnud tummalt, ja neid olnud vanad ja noored, võetud kinni, aetud koti sisse, pistetud äesisuu ette ja siis alase peale, tautud vanad nooreks, noored vanaks, siis lastud lahti. Viimaks tulnud kord meie noore jäägri kätte, tema pidand ka tulest, kotist, haamri alt läbi käima. Hirmuga värisedes ütelnud ta: "Jumals, isa, pojake, nüüd pean ma ka seda teed minema." Siis kadunud keik korraga ära. Määratu soo seisis tal ümber ringi ja ta läinud kodu ja pole sest saadik iial enam soodesse jahtima läinud.

E 22735 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luupainaja kas inimese ehk loomale peale käib, siis on tarvis seda inimest, kes teisel homikul kõige esimene sulle vastu tulema on (sest lugu ei ole, kas ta süidlane on ehk ei) tubliste sõimata ja teda enese ehk loomade tallajaks nimetada.

E 22735 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elumaja vanem sureb, siis pannakse tähele, kas vanas ehk noores kuus. Kui ta vanas kuus sureb, siis surevad ka elumaja loomad selle järele, kui noores kuus, siis ei ole midagi viga. Sellepärast võetakse ka puusärgi tegemise laasta (kui vanas kuus surnud on) ja viiakse loomalautadesse. See peab hoidma, et loomad ei sure.

E 22736/8 (1) < Saarde khk. - J. Kangur < Mari Linnom (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäija Üks rikas majaomanik oli ära surnud ja oma maja ja hulga raha järele jätnud. raha ei ole keegi ülesse leidnud, sest et see igaveste ära peidetud olnud ja ta ei ole seda ka kellegile ütelnud, kus raha varjul on. Maja aga oli pärijate kätte jäenud, kelledest üks perekond sinna elama asunud. Peale matmist hakanud endine majaomanik kodu käima ja imimesi hirmutama. Ta lõhkunud majariistu, kustutanud tuled ära ja mitu korda pillunud kerise ahju pealt maha. Seal majas ei ole enam keegi elada tohtinud, nii et seal juba mitu perekonda olnud, aga kõik olevad sealt ära põgenenud. Viimati läinud üks vaene mees, kellel kusagil omal ulualust ei ole olnud, sinna majasse elama. Esimese õhtul võtnud ta tule ülesse ja hakanud õhtust sööma. Äkiste sündinud suur kolin ja üks must kass tulnud tuppa. Kass vaadanud tuas ringi, siis hüpanud laua peale ja võtnud küinla kõige tulega laua pealt mehe eest ära. Kass kustutanud tule ära ja kadunud ka ise. Vaene mees ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma ilma tuleta pean olema, siis katsun ka nii läbi ajada." Ta heitnud õlgede peale magama, ilma et sellel õhtul midagi muud iseäralikku näha oleks olnud. Teise õhtu hakanud ta jälle õhtust sööma. Tuld tal enam põlema panna ei olnud, õhtuöögiks olnud tal leiba, vett ja soola. Kui ta pimedas söönud, olnud jälle kolinat kuulda, üks must kogu karanud laua peale (pimedas ei ole ta näinud, kes see olnud) ja võtnud tema eest veekruusi ära ja kadunud niisama järsku kui ta ilmunud. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ja soola ilma veeta pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Peale sööma heitnud ta magama, öösel korra käinud üks kogu tema jalge juures ja katsunud teda jalast. Selle peale jäenud ta magama ja ei ole enam midagi kuulnud. Kolmandamal õhtul õhtusöögi aegas tulnud jälle üks must kogu kolinal tuppa, hüpanud laua peale ja võtnud soolatoosi tema eest ära, kui ta ka niisama järsku kadunud, kui ta tulnud oli. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ilma soolata pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Kui ta magama heitnud, läinud tuba korraga valgeks ja endine majaperemees astunud latretulega tuppa. Ta tulnud vaese mehe aseme ligi ja käskinud teda magamast ülesse tõusta. Kui vaene mees ülesse tõusnud, hakanud endine majaperemees rääkima ja ütelnud: "Sina oled niisugune mees olnud, kes mulle haudas rahulist puhkamist on valmistanud. Minu matjad viisivad mind ilma jumalasõnata majast välja, sellepärast minul haudas rahu ei olnud ja mina pidin siis majas kodu käima, aga et sina nüüd juba kolm korda jumala nime nimetasid siin majas, siis saan ka mina nüid haudas rahu ja ei tule enam sealt kordagi välja." Viimati näidanud ta vaese mehele, kus tema raha seisab ja käskinud seda omale võtta. Enne poolt ööd kadunud ta järsku tuast ära. Kui ta ära läinud, heitnud vaene mees uuesti magama ja maganud rahulikult hommikuni. Hommikul ülesse tõustes vaadanud ta seda kohta, kus tal raha näidatud olevat. See olnud seina äärest eemal kolmandama põrandalaua all. Ta kiskunud laua lahti ja leidnud ka sealt hulga raha ühe suure pudeli sees. Ta võtnud selle raha ära ja ostnud omale elutarvidust. Pärast elanud ta üsna rahuliste seal majas kunni surmani. Et tal ühtegi pärijat ei olnud, jätnud ta oma järelejäenud raha vaestele pärida.

E 22743/5 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees raiunud metsas puid, kusjuures tal kirves kivi vastu puutunud ja nüridaks läinud. Kui ta kirvest ihuma hakanud ja künka peale istunud, tulnud üks vana mehike tema juure ja ütelnud: "Tule minuga ühes natuke maad käima, ma tahan sulle midagi näidata." Mees kuulanud vanamehe sõna ja läinud temaga ühes, kus ta ise mõtelnud: "Ei tea, mis ta minule ometi näitab." Nad läinud kahekesti sõna lausumata edasi, mets nende ümber oli koguni võeraks jäenud, nii et puuraiuja sugugi ei ole teadnud, kus nad on. Viimati tulnud nendele õiete paks laas ette, kui nad seal laane all veel tüki maad edasi läinud, jäenud see harvemaks ja suure puude asemel olnud väikesed põesad. Põesaste vahel hakanud maapind ikka pehmemasse ja märjemasse minema kunni nende ees viimati üks väikene järv olnud. See olnud nii musta põhja ja mudase veega, et see vesi kui tõrv välja näinud. Sinna järve ääre jäenud nemad kahekesi seisma, seal ei ole mingisugust healt kuulda olnud, aga äkiste tõusnud keskpaika järvest üks inimese kogu ülesse ja hüidnud valjuste appi. Nii oli ta kolm korda ülesse tõusnud ja iga kord appi hüidnud. Viimase appihüidmise järele hakanud vesi keerlema ja see kogu kadunud ühes veekeeruga ära, pärast olnud tuulekohinat kuulda ja kohina seest hüidnud üks heal: "See on Ämma Liisu, peastke teda!" Tuulekohin kadunud ära ja selle järele ka ühes vanamees, kuna puuraiuja üksinda sinna seisma jäenud. Ta vaadanud ka ringi, et teada, kuspoole ta peaks minema. Ta läinud mõned sammud edasi ja leidnud ennast oma tööjärje juurest. Ta oli kõigest ühe vakamaa maad eemal kainud, mis küll tema arvates mõndakümmend versta pidanud olema. Kui ta õhtul koju läinud, kuulnud ta koduse rahva käest, et Ämma Liisu olla ennast kaevu ära uputanud. Ämma Liisu olnud üks suur nõid või tark, kes oma sõnadega teiste inimestele palju kurja teinud. Teda oli viimati kangesti kurjast vaimust kiusatud ja igatpidi oma elu kästud võtta, et temal enam andeksandmist loota ei olevat. Küll oli teda puua kästud ja ennast uputada, kunni ta viimaks kaevu läinud ja seal ennast ära uputanud.

E 22748/9 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänd Ühel näeripäeva (laupäeva) õhtul olnud üks taluperemees kõige oma perega kodu. Sulased ja tüdrukud teinud kõiksuga nalja, küll valanud õnne ja muul moel püidnud eestuleva aasta juhtumisi teeda saada. Kui viimati kõik tembud ja vigurid tehtud saanud, ütelnud peremees: "Nüid on kõik tembud tehtud, aga ma tahan veel midagi näidata, ma teen tulihänna valmis." Teised ei ole seda uskuda tahtnud ja seisnud selle vastu. Peremees pole midagi rääkinud, vaid läinud ahju taha nurka, kus alles päevasest vihtlemisest saadik vanad viheldud vihad seisnud, võtnud sealt kaks vana vihta, korjanud muud vana peetud kraami kokku ja hakanud tulihända tegema. Kõik pere vaadanud juures. Kui tulihänd valmis saanud, saatnud peremees pere teise tuppa, et tulihännale hinge andmist mitte ei näeks. Teised läinud kõik ära, sulane aga pugenud hobuse nõu taha (talukohtates peetakse suured nõud veega tuas, millede sees hobuse jootmise vesi seisab), et sealt näha, kuidas peremees tulihännale hinge annab. Peremees pomisenud mõned sõnad, lõiganud vasaku käe nimetsisõrme katki, lasknud sealt kolm tilka verd tulihännale südamesse. Tulihänd liigutanud esimese korra, aga ei ole ülesse tõusnud, liigutanud teise korra, ei ilmaski, peremees saanud vihale ja löönud jalaga tulihänna nurka ja ütelnud: "Noh, mis sa ootad, et ülesse ei tiku või tahad siia nurka siputama jäeda?" Tulihänd tõusnud ülesse ja roninud ahju otsa peale, võtnud kerisekivi ja visanud hobusenõu taha. Sulane saanud aru, et teda visatud, pugenud sealt salani välja ja läinud rihale. Rihal otsinud ta kaks vana luuda ülesse ja ka muud niisugust kraami kui peremees, teinud nendest niisama tulihänna valmisse kui peremeeski oli teinud. Tulihänd tõusnud ülesse ja küsinud sulase käest: "Mis ma teen?" Sulane vastanud: "Mine katsu sellega jõudu, kes tuas ahju otsa peal on, kumba teitest tugevam on." Tulihänd läinud tuppa. See tulihänd, kes ahju otsel olnud, võtnud jälle kerisekivi ja visanud võera tulihännale vastu silmi. Teine pole ka laisk olnud, vaid karanud ahju otsele esimese kallale. Oh sa puraku, mis siis sündinud! Tulihännad riielnud nii, et tuba tuhka ja tahma täis olnud. Kõik pere olnud olnud hirmuga üks ühes teine teis kohta pugenud. Viimati läinud peremees nende ligi ja ütelnud: "Mis teie muidu riidlete, teie olete ju ühe maja loomad, parem minge pühadekraami tooma." Tulihännad jätnud tüli järele ja läinudki minema. Natukese aja pärast olnud tagasi - kes toonud liha, kes vorsta ja muid asju. Pärast hakanud tulihännad seltsis peremehele ja sulasele kõiki kraami vidama, mille läbi mõlemad rikkaks saanud. M. Aija Veel 15. jaan. 1896.

E 22750 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1896). R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: "Mis sa nenda mõttes seisad?" Mees vastanud: "Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!"

E 22750 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Korra mänginud lapsed jõe ääres, näkk aga pistnud pea jõest välja ja käsikinud lapsi vee sisse tulla. Lapsed aga teadnud juba näki ära ja ei ole vee sisse läinud, vaid narrinud eemalt kalda pealt näkki, üteldes: "Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kingapaela varas!" Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud ta pea vee alla ja kadunud ära.

E 22750 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud üks naesterahvas õhtu ajal metsateed, teel aga tulnud üks valge inimene ja hakanud naese kõrval hüpates edasi tulema. Nenda tulnud ta tüki maad naese kõrval edasi. Naene olnud üsna hirmu täis, äkiste kuulnud naene validat laudade kolinat ja selle peale kadunud valge inimene naese kõrvalt ära.

E 22751/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Hans Rüisson (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurjavaimu jälgede peal ja muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagaspidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema selle ühe ja sellesama koha peale välja, ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära: tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi ei ole aidanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

E 22752 (7) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas. Näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade all värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linda tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüüd selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

E 22752/22753 (8) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud jälle kütt suistepühade laupäeva öösi metsas olnud. Näinud, et üks hainasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud, mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üle ärganud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole ta enam kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud.

E 22756 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sadajalgsed inimese kallal on, siis võetagu neid sealt üheksa tükki ja vissatagu üle pahema õla sinna ahju kelle suu vasta lõunat, üteldes: "Võerad mingu, omad jäägu!" siis kaduda sadajalgsed.

E 22757 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Täia võida järgmisel viisil teise inimese peale panna. Võetakse üks tammepuulaast, mis järgmisel viisil saab kasvava tamme küllest raiutud, raiuja peab puu juures oma suu loode poole pöörma ja siis pahema poolt küllest, põhja poolt tamme küllest laastu raiuma. Aga seda laastu peab ta kolm korda kirvega lööma, enne kui ta puu küllest maha kukub. Siis võetakse see tammelaast ja pannakse kõiksugu puru sinna peale. Siis võetakse see laast kõige pealoleva purudega ja katsutakse, mis moodi selle inimese hingeõhku sinna saaks lasta, kellele täia tahetakse panna. Kui nüid selle hingeõhku kudagi moodi sinna peale on saadud, siis võetakse see puru, mis seal peal on ja vissatakse tagasikätt selle inimese peale, kes oma hingeõhku sinna peale lasi. Selle peale läheb aga see inimene täia täis.

E 22757/8 (3) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loomadel täid kallal on, siis võetakse nende loomade pealt kolm täid ja pannakse kahe tammalaastu vahele. Siis pannakse need laastud kõige täidega lauta ehk talli ehk kus need loomad sees on, aampalgi ja lae vahele ehk mujale koha peale, kus need laastud nenda pitsituses seisavad, et täid vahelt ära ei saa ja lastakse seal olla. Selle järele kaduda täid loomade pealt ära ja keski nõid ei saa enam sinna täia saata, ja selle ihu peal, kes need endised täid sinna saatnud, olla nende kolme täi mudel näha, mis tammelaastude vahel pitsituses seisavad.

E 22758 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et inimene peast segaseks läheb, siis võetakse selle inimese juuksid ja pannakse metsa kahe puu vahele, kus puud teineteist vastastikku hõeruvad, siis minna see segaseks.

E 22759/60 (15) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra käinud üks peremees kahe sulasega metsas hagu raiumas. Õhtul, kui peremees teise sulasega kodu läinud, jäänud teine metsa, aga kui peremees ja teine sulane kodu saanud, olnud see sulane ikka ennem kodu, kes nendest metsa jäänud. Peremees ja teine sulane mõtelnud, kuidas ta ometi metsast ennem kodu jõuab. Ühel õhtul, kui nad jälle metsast kodu tulnud ja teine sulane jälle tule ääre istuma jäänud, peremees kutsunud ka, aga sulane ütelnud: "Ei mina praegust tule, mina suitsetan natukene aega siin tule ääres veel piipu, siin on hea soe istuda." Teine sulane aga läinud põesa taha, et näha saada, mismoodi see sulane nii ruttu kodu jõuab, kes neist metsa jääb. Kui peremees ära läinud, istunud sulane veel tüki aega tule ääres. Selle peale hakanud ta sõnu lugema. Sõnu lugedes muutnud sulane ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Teine sulane, kes siiaajani põesa taga olnud, läinud nüid ka tule ääre ja lugenud ka need sõnad, mis teine ennem oli lugenud. Sõnu lugedes muutnud ka tema ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Kui ta kodu jõudnud, läinud ta tua ukse alla, pannud esimesed käpad ukse peale, aga ei ole tohtinud tuppa minna, sest et ta ennast enam ei oskanud, tagasi inimeseks lugeda. Kui teine sulane seda näinud, kes ennem kodu olnud, tulnud ta teisele ukse peale vastu ja ütelnud: "Mis sa, siga, siia otsid, mine sigade lauta ja lase seal kolm korda uperpalli." Kui hundks saanud sulane seda kuulnud, läinud ta sigade lauta ja lasknud seal kolm korda uperpalli, selle peale saanud ta jälle inimeseks.

E 22769/70 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tindikala Viirtsjärvest ära kadus Kord püüdnud meie mehed ja venelased Virtsjärve ääres kalu. Olnud hää saak, kõik vened saanud kalu täis, päälegi kõik tindikalad. Hakatud kalu jagama, mehed jagamise juures tülisse. Üks venelane visanud leivapätsi järve. Ja eks sa näe imet - kõik kalad leivapätsi järele vette! Sest saadik pole enam järves tindikala nähtud.

E 22770/1 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagana kasupoeg Mees ja naine läinud metsa heina niitma, pannud pisukese lapse põõsa alla magama. Hakanud vihma sadama. Mees ja nained jooksnud koju vihmavarju, jätnud lapse põõsa alla. Sõitnud nelja hobuse tõld mööda, võtnud lapse põõsa alt ligi ja siis sõitnud edasi. Mees ja näine läinud last metsast ära tooma, ei leidnud kuskilt. Kutsnud külarahva kokku, otsinud kõik põõsad läbi, kuskilt ei leia. Asi lagunenud laiali. Mitme aasta pärast nähtud ühel päeval, kui müristanud ja välku löönud, et järvest üks poiss välja tulnud ja hernepõllu pääle hernid sööma läinud. Inimesed läinud vaatama ja toonud poisikese ära. Poisikene rääkinud, et tema ühe mehe juures elanud, kellel järve põhjas ilusad toad olevat ja tema tulnud ühes selle mehega välja, aga et müristama hakanud, pugenud mees järve ja käsknud teda hernesse sööma minna. Et inimestel lapse lugu tattav oli, saatsivad nad lapse vanematele tagasi.

E 22775/6 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Jumal oli kõik loomad loonud ja rõõmustas oma töö üle. Kuradil ei olnud see sugugi meele järele, et karjapoisid metsas noori puid koorisivad. Ta tahtis hunti teha, et seega neile karistajat saata. Tema tegi hundi sammaldest, pani temale raudnaelad hammasteks suhu ja küünteks jalgade otsa. Hunt oli valmis, aga temal ei olnud hinge sees. Kurat läks Jumala juurde nõu küsima, kuidas hundile elu sisse saada. Jumal ütles: "Ütle hundile: "Hunt, tõuse ülesse, söö kurat ära." Kurat läks hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära." Ei hunt ei liigutagi. Ütles teist korda niisammuti - ei midagi. Läks jumala juure uuesti nõu küsima. Jumal ütles: "Kas ütlesid sedaviisi nagu ma sind kässin?" Nüüd läks kurat uuesti hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära?" Ei hunt ei liigutagi. Nüüd läinud õige kaugele ja ütelnud: "Hunt, tõuse üles, söö kurat." Nõnda kuida vaevalt kurat sai ütelda, oli hunt kui välk üleval ja pistis kui üks nool kuradi kallale, kes vaevalt kivi alla sai pugeda.

E 22777/9 (1) < Viljandi khk. - Karl Kullama < A. K. suust (1896) Mt. 68 Med., A. Medne poolt Lätis arvele võetud süzhee; ainukene eesti teisend uuema rahvalaulu vormis. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 47. Nahaparkali juures kohtume. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane 1. Hunt ütles ükskord rebasel: "Mis ots küll meil võis*1 tulla? Mu isa poodi üles küll, kes tääb, mis meil võib tulla." 2. Seepääle kanavaras kost: "Mu esä tapp luuvallu, ta oli talupoeadest küll raskest uhta saanu. 3. Ma massi*2 neile kätte ka ta surma aigapite*3. Neid kannust*4 lakkes*5 teie ma, es kanastki*6 neil jäta. 4. Ma sulgi jäti korjada, neil täheks*7 sinna, niida*8, et nema mul, mo lellil ka ei teessi*9 enamb liiga." 5. Siis ulus kriimsilm murega: "Mu kurja tööd on enämb! Kes tiid*10 kas taivas mulle ka kik seda andis annap? 6. See pruugip palju aiga tääl, kui ma või kahitseda*11 kik mis ma tennu ilma pääl... Ent kuule? Jäägri*12 hõiskap 7. ning koerad hauguvad ju sääl, ei tiiä, mes meil tetä, sest püüdkem pageda nüüd veel ehk jalad meid veel päästvad. 8. ent kos me kokko saame jäl?" "Kui muial," koste reinat*13 täl "siis nahkaparkja õrrel... 9. Kruus seni ikka kaivul lääp, kui ütskõrd otsa lövväp, nii igal julgel ots ka saab, ke kurjust taga nõvvap." *1 võiks; *2 maksin; *3 aegapidi; *4 kanadest; *5 lagedaks; *6 kanakestki; *7 märgiks; *8 neid; *9 ei teeks; *10 teab; *11 kahetseda; *12 jääger, jahimees; *13 rebane

E 22779/82 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Saunanaesed Muiste elanud ühes saunas kaks saunameest oma naestega. Läinud mehed kodust ära, jäänud naised üksinda koju. Jõudnud õhtu kätte. Mehi ei tulegi kodu. Viimaks koputud kõvasti ukse pihta ja väljast hüüdnud üks: "Tehke lahti, mehed on väljas!" Naised teinud ukse lahti, tulnud kaks meest sisse just nende oma meeste nägu. Annud naesed neile süüä. Teine naine, kellel veiksed lapsed olnud, hakanud kohe aru saama, et asi õige ei ole. Laua juures istunud üks laps: "Isal raudhambad suus." Teine ütelnud: "Isal küüned raudnaeltest kah." Kolmas ütelnud: "Isal saba kah." "Ei ole midagi," vaigistanud laste ema, "küll nad magades ära kaovad." Lapseta naine heitnud oma mehe kõrva magama, aga teine naine pannud omad lapsed ahju, säädnud kadakad ahjusuu pääle ning teinud risti pääle, ise aga ütelnud, et temal tarvis on välja minna koera talitama. Mees aga sidunud teise öökse otsa naise külge ja teise otsa hoidnud omas käes ja ütelnud: "Kui ma sind kutsun, siis tuled sisse!" Naine läinud välja, sidunud öökse otsa jämme tammepaku külge kinni, ise läinud sauna pääle, võtnud kolmeharalise heinahargi kätte ja oodanud. Küll mees kutsunud, aga ei tule kedagi. Viimaks tõmmanud paku enese juure ja küsinud poja käest: "Kuidas maitseb?" - "Pehme kui sai," ütelnud poeg. "Minul kõva kui tammepakk," kostnud vanamees. "Too lapsed ahjust välja," käskinud vanamees. Poeg läinud vaatama, ütelnud: "Ei saa, ribalad, räbalad ees!" - "Otsime naise kätte," käskinud jälle vana. Läinud ise sauna pääle vaatama. Nõnda kuida sauna pääle jala tõstis, torkas naine hargiga rindu ning mees langes tagasi maha, kohe ka laulnud valge kukk. Vana ütelnud: "See on minu poolvenda." Laulnud must kukk, vanapoiss ütelnud: "See on minu muri" ja kadunud mõlemad ära. Naine tulnud sauna päält maha, võtnud lapsed ahjust välja - kõik terved. Läinud teise naise aseme juurde, naist ei kuskil, paljalt natukene rabalaid veel naise asemal, kus naene oli maganud. Sellepääle tulnud mehed kodu, aga naine jäänud ja jäänud kaduma.

E 22784 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Talumees Mees läinud linna puid müüma. Kõndinud ise koorma järel. Järsku jäänud hobune seisma. Mees vaadanud, mis hobusel viga on, et seisab. Näinud, hobuse eest jookseb suur lai jõgi mööda, kuskil ei näe silda ega parve olevat. Kuidagi üle ei saa. Muud kui pööra koju tagasi. Mees hakkas vanduma ja põhjendama: "Kurat ise võib niisugust jõest üle viia, aga mitte inimene." Nõnda vandunud mees, aga vaata imet - nii kui taevast kukkunud seisab parv kalda ääres. Mees ajab hobuse parve pääle ja parv hakkab üle jõe minema. Keset jõge jääb parv seisma ja keset parve kerkib üks must mees ülesse ja küsib talumehe käest: "Mis üleviimise eest maksad?" Talumees ehmatanud ära ja ütelnud: "Issa pojuke!" Sedamaid kadunud parv ühes jõega ära ja mees olnud jälle tee pääl.

E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna. Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber. Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.

E 22786/22787 (2) < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896). Sisestanud Janne Juuse. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitsmest Moosesest. Ühel vanal õpetajal olnud Seitsmes Moosese raamat, millega ta palju head teinud: küll tõbisid terveks, küll kustanud tulekahjusid ära, kui ta aga lahtist raamatut käes hoides kolm korda ümbre põleva hoone kõndinud kadunud tuli ära. Ükskord läinud tema kodust ära aga unustanud raamatu kodu laua pääle. Tüdrukud aga hakanud raamatut lugema. Nüüd aga tulnud tuba surnusid täis, küll olnud neid, kes hilja aja eest surnud, küll neid, kes ammugi. Tüdrukute hirm olnud otsata, pole mõistnud midagi pääle hakata. Küll katsunud edasi lugeda, aga mida enam nad lugenud seda rohkem tulnud surnusid juurde. Viimaks tulnud õpetaja ise kodu ja võtnud raamatu enese kätte ja lugenud säält nüüd kadunud surnud ära. Aga õpetaja ise jäänud selle pääle kohe haigeks. Küll tahtnud tõised tohtrit tuua, aga õpetaja ise pole lasknud, vaid ütelnud: "Mind ei aita ükski tohter," ja surnud kohe ära. Aga temaga ühes kadunud ka Seitsmes Moosese raamat ära. Peeter Viira suust.

E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."

E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.

E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.

E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.

E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.

E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.

E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.

E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.

E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad. Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?" "Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli. Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud. Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule." Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!" Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga. Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots. August Tiirmani suust.

E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.

E 22829 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõululaupä õhtu kurdab tüdruk peremehele: "Teised peavad kallist laupäva õhtut, kus mina vaene pean veel taha Riia minema luupainajaks valge hobuse selga." Peremees küsib: "Kes sulle seda käsku annab, et sa pead minema?" - "Tammelastuke tuleb, siis pean kohe minema, mul tuleb kange himu peale ja nõnda olen ju mitukümmend korda seal käind." Peremees ütleb: "Kui ta sisse tuleb, siis näita mulle, küll ma katsun siis parandada ja minekut kõrvale saada." Sai kell 11, tuli vingudes tüdruku ette, tüdruk näitab: "Näe, siis ta ongi." Peremehel on ka pada koogu otsas rippumas ja tuli all ja keev kadaka vesi sees, tangid lõukal, haamer kõrval. Peremes kahmab tangid ja näppab lastu tangide vahele ja pistab keevavee patta ja pärast haambrega taob koldekivi peal nõnda, killud lendavad kuni puruks, vahel kapaga keeva vett peale kallates. Tüdrukul hea meel, himu kadunud, ei enam põle minekut. Tänab peremeest.

E 22830 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu teretamine Kui noorkuu loodi, siis teretati: Tere, tere, noorkuu, sa vanaks, mina nooreks, sina kannika kasvatajaks, mina kannika sööjaks.

E 22837 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vaarao isreali rahvast taga ajas, siis läksid need Punasest merest läbi ja vaarao vägi jäi sisse ja sai kaladeks ja neil kaladel on inimese pea ja kala saba ja karjuvad ise: "Vaaraoo! Vaaraoo! Varaoo!"

E 22847 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegemine Ühes külas hakand poiss tulihända tegema narudest, kus salaja öösi pidand valmis tegema. Narudest ja purudest meisterdand, kuni isi sõnu lugend, hakand narud sibama käes, poiss hakand appi karjuma. Peremees ärkab ülesse ja saand poisi kinni siduda kõige hännaga ja saatnud kohtumaja juure. Seal antud 25 lööki tegemise eest ja loobitud narud laiali, kus vahemehe või kasaka naene ära korjand ja potuksemüüja käest hea kausi saand.

E 22861 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakk Peremehe poeg võtab naese ja see naene on jumalakartlik, ei tea mingist ei Tõnnist ega ta vakast. Aga ta käib aidas ja seal on üks vakk ja sealt seest küsind hääl: "Noh, mis sa Tõnnile tõid?" Tema ütleb vastu: "Mis mul sulle tuua oli?" Ja iga kord küsib Tõnn ja naene ei salli teda. Alati ajab ikka peale, ja vastlapääva õhtu tõmmatud talle (Tõnnile) pastlid ja sukki teha ja riidid, kui kunagi talupoisile, aga veiksed olnud nagu aastase lapse omad. Perenaese meel olnud paha ja kui ta aidast ära tulnud, tõmmand käega risti ukse peale. Ja hommiku läind peremees aida juure, aidaukse esine kõik ilusaid jämedaid hernid täis. Peremees tuleb tua juure ja ütleb noorikule: "Üks situline siga käis õhtu aidas, on ka rada taga." Noorik läind ka vaatama, olnud ka ilusaid hernid laiali.

E 22863 < Pilistvere khk, Kõo v - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendav Võõsiki valdas oli rikka peremehel ikka see õnnetus, et kõige parem lehm ära surnud. Noh, tark õpetab teda ja ta ootab aega kätte saada seda lendavat. Ka peab talle jälle hea lehm saama, on seks ju kasvatatud. Ja jääbki järsku haigeks ja peremees jookseb suu juure ja puhub lehmale ninasse ja hoiab sõermed kinni, hõerub. Lehm sureb ikka ja lõikavad lõhki - lendav südames. Seesugune lihapomm või -kera ja pikk siidiniit järel. Nad vötnud selle välja ja teind suure tule karjamaale ja visand selle kera tulde, kui tükk aega visisend, löönd pauh lõhki ja tuli surnuks. Aga sest ajast kadund lendav ja peremees kasvatab kõik head lehmad ja ükski ei sure enam.

E 22863/22865 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja naeseks Noor poiss kannatab ju mõnda aega luupainajat ja viimaks räägib ühe külasorsi naesele, et mul käib luupaine jo mõnda aega selgas tallamas. Ja naene õpetab, et kui õhtu jälle magama heidad, siis on sul ehk mõnes kohas sängi ligi auk seina sees - ega ta majalt sisse saa. Poiss ütleb: "On veike pilu." - "Nojah, siis pane vihad augu alla ja tee enne kindel punn, mis augu ette kohe paned, kui vihad kabisevad, siis on ta käe, võid taga teha, mis tahad, ega sa kuskile, enne kui lased." Noh, poiss teeb nõnda ja ootab selili sängis ja vihad kabisevad. Ta paneb lups punni ette ja võtab tule, mis varju alla pandud, äkki välja ja vaata, ilus noor tüdruk tuas, ja võtab omale ta naeseks. On ju paar aastat naene ja on laps ju neil ja küsib naese kääst: "Kas tead ka, kus ma so sain?" Naene ütleb: "Ei tea." Mees võttab punni eest ja ütleb: "Nää, siit august tulid." Naene oli lips kadund, august väljas, mees naesest ilma. Läheb jälle sorsi naese juure nõu küsima. Naene ütleb: "Vii laps metsa ja hõika nimepidi last imetama, küll ta tuleb siis. Kui nõnda kätte ei saa sedaviisi, siis küta kivi palavaks, ta on nüüd hundiks metsas, ja kui ta last imetama hakkab, siis võtab ta oma hundikasuka ära ja viskab selle lähedal oleva suure kivi otsa. Ja kui kivi palav on, põleb kasuk ära ja on käes, ega saa elades enam minema." Mees läheb metsa ja hõikab metsas naist: "Leitud Leenu, tule last imetama!" Tuligi ja imetas lapse ära ja nõnda tegi mees kaks korda, aga kolmandamal korral küttis kivi palavaks. Kui jälle naene tuli ja hundikasuka kivi otsa viskas, käis kasuk kõsinal kokku. Sai imetud laps ja tahtis jälle ära minna, aga kasuk puudu, ja nõnda jäi mehe juure ja mees tõi kodu oma naeseks, mis ta ennegi oli. Naene olema enne ka vahel mehe käest küsind, et sina käid külas ja on sugulasi, aga kus minu sugulased on, aga mees põle ütlend enne, kui kui laps olnud. Ja nõnda kui ta ütles, nii pääsis - aga sai kätte.

E 22875/22877 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaene Hants Ühe isal oli kolm poega, kaks nende seast olnud targemad, sellepärast ka isal armsamad, pärinud ka isa vara ja hakanud väga jõukalt elama. Noorem vend Hants olnud küll kurb selle üle, et ta nii halvaks peetud, aga siiskid kannud ta alandusega oma õnnetust, ehitanud ühe suure tamme alla oma onnikese ja elanud vaikist ja vaest elu. Kord oli ta nii suures puuduses, et tamme pidi juba raiuma hakkama. Küll oli mehikesel sellest kahju olnud, aga mis teha, nälg ei ole mitte tädi?, võtnud kerve kätte ja hakanud tammejuuri katki raiuma. Korraga kuulnud, üks asi kõlksatanud vastu kervest. Mees kaevanud mulda pealt ära, näinud - rahakatel. Hants hakanud katalt välja tõmbama, aga ei saa. Küll kangutas mees, aga mis võimata, see võimata. Öösel näinud Hants unes, hall mehike tuleb tema juure ja õpetab: "Ma tean, et sul puudus on, sellepärast usaldan ma selle varanduse sulle. Kuula omale kolm hobust ja rakenda katlasanga külge kinni, aga enne, kui sa senna ligi lähed, viska vana hõbedatükk puujuurte alla." Hans tõusis üles, unenägu seisis ees, mõtles, eks katsu õnne. Läks vendade juure hobusid saama, vennad aga viskasivad uksest välja ja ei lasknud venda selle üle pitkemalt enam rääkidagi. Hansul hea nõu kallis, kust hobusid saada. Viimaks teisest vallast ometi sai ta ühest perest kolm hoost. Hans viis hobused tamme alla, viskas vana preesi, mis ta isast oli veel mälestuseks pärinud, tammejuurte alla, hobused said katlasanga külge rakendud ja raha tuli välja mis ragises. Hans ühe korraga rikas mees, suure hulga raha, kulda ja hõbedat pani Hans varjule ja siis viis hobused kätte. Varandusest hakkas Hansuke heaste elama kui mõisnik. Vennad püidsivad temaga küll nüüd sõprust, aga ega Hans nii rumal ka polnud, et valesõprusest aru ei saanud. Hans kasvatas enesele suured juuksed, mis tuule käes udisesivad, sõitis ikka kolme hobusega vankri ees ja juuksed tegivad - kuidas inimesed rääkisivad - kahv, kahv. Sellest hakati ka Hantsu Kauhi Hansuks hüidma.

E 22877/22878 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896). Mt. 14, ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse, kus see oma kõhule tema õigust ohverdas. Hunt kohe karjuma: "Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!" Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku näu ette ja pajatas: "Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!" Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles: "Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme." Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata. Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi ja kohe rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes: "Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!" Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama: "Kollane onkel viis ühe venna ära!" Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud. *1 kodusse, koju

E 22906/22907 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel poisil juhatatud unes, et võta tooripuuga selga ja mine sinna ja tuu endale raha, aga kui kegu vastu tuleb, siis ära mine, siis ei saa sa kedagi. Poiss tõusnud ka üles ja võtnud toori selga ja läinud, aga tee pääl tulnud nende endi teine poiss vastu, kes löösi pääle oli läinud. Poiss oli pahandama hakanud ja ütelnud: "Kes sind ajas mulle vastu, ma oleks rikkaks meheks saanud, sina narr, tuled vastu." Teine poiss pidanud narriks ja rääkinud teistele ka kodus sest loost.

E 22915/22916 (7) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maater (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luuategija Üks mees toitnud ennast sellest, et ta luude oli teinud ja müünd. Korra, kui ta oli luuakoormaga jälle linna läinud, tulnud temale sant vastu. Sant palunud, et teda peaks linna viidama, jalad olevat ära väsinud ja ei jõua enam edasi minna. Luuategija lubanud teda pääle istu ja nõnda läinud nad linna ja kui nad linna olid saanud, andis sant tall ühe sule ja ütelnud: "Kui sa selle sule mütsi külge paned, siis saad sa sinna, kus sa tahad." Kui mees luuad ära oli müünud ja kodu läks, nägi ta tee ääres ühe augu. Mees mõtelnud, et mis sääl sees võib olla, tarvis vaatama minna. Pistnud sule kõrva ääre ja sedamaid olnud ta augus. Sääl olnud palju kulda ja kuldasju. Mees sedamaid kohe hobune augu veere pääle ja koorm pääle ja kodu. Sedaviisi vedanud ta senikaua, kuni ta rikkaks sai, siis kadunud aga sulg ära ja sedaviisi saanud vaene luuategija rikkaks.

E 22925 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks võerasema peksnud jõululaupääva õhtul oma veikest võerastpoega ja viskanud tema pärast rehe alla, ööldes, et: "Pahad vaimud viigu Sind!" Poisikene kadunud ära ja kolme aasta pärast leitud Laitküla soo ligidalt. Ise ta jutustanud järgmiselt. Kui ema teda rehe alla viskanud tulnud üks isand tema juure ja viinud teda käepidi enesega kaasa; nemad käinud isandaga igal pool pulmades ja jootudes, söönud ja joonud, aga keegi ei ole neid näinud. Paha ei ole isand temale midagi teinud. Üks kord jätnud isand teda natukeseks ajaks üksi metsa marju sööma ja sel ajal öölnud üks hääl temale: "Homme, kui teie Laitküla soo juure lähete ja isand magama heidab, siis keera tema jalad soo poole. Tema seda ei saa kuulma." Nõnda sündinud. Teisel pääval heitnud isand Laitküla soo juures magama, pannud jalad jõe poole ja käskinud siis ennast üles ajada, kui "pauke" (pikne) tuleb. Poiss keeranud isanda jalad soo poole. Natukese aja pärast hakanud kaugelt müristama ja tulnud ikka ligemale. Kui juba üsna kõvaste müristanud, hüüdnud poiss : "Isand, isand, pauker tuleb!" Isand hüpanud üles ja jooksnud soosse. Kesk soo kohal kähratanud pikne kõvaste ja isand vajunud senna. Poja pahem käsi aga, kust isand teda kannud, olnud kuivanud. (Kirjutaja täh. Jutt on Liivimaalt, kus nimetud soo peab olema. Jutustaja mees rääkinud, et tema olla seda poissi näinud: pahem käsi olnud kuivanud).

E 22927 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan kahetsenud korra, et ta Moosese hauda ei tea, sest kui ta seda teaks, siis paneks ta hunniku oma väljaheidet senna peale.

E 22927 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid, Härra küsib, miks teenril pole habet. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Härral olnud teender, juba vanuse poolest mees, aga hoopis ilma habemeta, kuna härral tulipunane habe olnud. Korra küsinud härra: "Kuule, Hans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole?" Hans vastu: "Jah, vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik paremad olivad juba ära noritud, üksi va punast oli veel, nagu härral, aga seda ma ei tahtnud!"

E 22929 (21) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe Eesti naljandid, Kurt vastab vastutuleja küsimustele valesti. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurt naene tulnud linnast mööda jalgteed koju, kuna tema naaber sedasama teed hobusega sõitnud suure tee peal. Naaber lüüdnud: "Anne, tule rattale!" Ann vastanud: "Vatsa nahad toon." Teine hüüdnud jälle: "Anne, tule rattale!" Ann vastu: "Juhanile." Naaber jälle: "Tule rattale!" Vastus olnud: "Juhan läheb papile!" Naaber löönud kääga ja sõitnud edasi.

E 22932 (28) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Pastor laulatab paari kiriku-uksel. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: "Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!" Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud. Vaivara murdes.

E 22935 (39) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Joobnud Vaivara mees sõitnud linnast koju poole. Tee peal käinud ta mitmes kõrtsis sees, et - nagu rahvas pilkab - "ühes kõrtsis juua, toises sülitada, kolmandes pengi all magada". Hilja õhtu olnud juba kääs ja Vaivara mees sõitnud rõõmsa lauluga: ,,Ai tudi-ludi, hapupiima pudi, larivonni lüdi (illarionovõje ljudi), padi kaik sudi" (poidi sjuda). Äkitse näinud ta, et tema ees teine hobune sõidab ja ree peal lööb üks mees tantsu, latern kääs. Nõnda sõitnud tantsija öö otsa tema ees, kuna vaesel Vaivara taadil ammugi laul ja viinaaur otsas olid. Vastu valget saanud ta aru, et ta hoopis teelt eksinud on. Tüki aja pärast saanud ta suure tee peale välja, kus õnneks kõrts ligidal olnud. Seal ootanud ta, kunni hoopis valgeks läinud, ja siis sõitnud ta oma jälgi vaatama. Nüüd näinud ta, et ta öö otsa ühe küüni ümber oli sõitnud, kuna muud jälgi ei ole näha olnud.

E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine. Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada. Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale." "Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast. Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!" Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.

E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma." Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis. "Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.

E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama. Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja. Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse. Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.

E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.

E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab. Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen." Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad." Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.

E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli. Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine. Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga. Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia." Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!" Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema. Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!" Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!" Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga. Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat. Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla. Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!" Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim." Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära. Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks. Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!" Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"

E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.

E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.

E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.

E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.

E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.

E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.

E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut. Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju. Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal: Ilus tema oli heinamaal, kaunis tema oli karjamaal, valge tema oli küla vahel, pikk oli põllupeenaraida.1) Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab. 1) vesi

E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha." Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua. Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis. Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.

E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!" Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!" Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse." Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla. Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle. Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju. Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad. Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!" Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.

E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.

E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: "Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema." Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: "Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu." Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. 1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.

E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest. Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul. Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots. Mart Lipsi suust.

E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti. Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane. Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.

E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda. Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde. Võnnus kuuldud.

E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob. Võnnust kuuldud.

E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda. Võnnust kuuldud.

E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära." Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära. Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama. Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. Šeda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha." Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus. Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.

E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad. Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 23282 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luiged võerale maale lähevad, siis tulla lumi maha.

E 23283 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Kail Sarv 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hammas maha tuleb, siis visatakse ahju taha ja üteldakse: "Ritsik, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba!" Saad saavat hambakaotaja kõva hamba. Ka vanu olen näinud nõnda tegevat, kelledel hambaid enam ei kasva.

E 23301 (9) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Perekondlik ajaarvamine. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
"Liisu ae!" - "Mis?" - "Millal su must lehm ära suri?" - "Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis."

E 23311/23314 (5/8) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg < Kaarel Evertov, 20 a. (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkidest Mees läinud öösel üle jõesilla, kus saeveski olnud. Näinud, jänes jooksnud tema ees üle silla edasi ja tagasi. Ilus valge olnud teine. "Nää, möldrel kodujäneseid ka; laseb teisa öösel väljas joosta! Tarvis seda oma kasuks tarvitada ja jänes kinni püüda." Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna ja tänna, olnud ikka üsna mahe ligidal, kuid kätte pole saanud. Viimaks lipsanud jänes alla saepurukambrikesse. Mees läinud järele ja pannud imeks, et saepurukamber ööse nii väga valge on. Püüdnud nüüd jänest, kuid see põiganud eest ühte ja teise kohta. Viimaks pugenud, nagu näha, nurka saepuru sisse. Mees tahtnud sinna järele minna, kuid löönud pea vastu seina ära: "Mis kuradi näkk sa oled, et sind kätte ei saa," pahandanud mees. Korraga läinud saepuru kamber pimedaks nagu ikka ööse on. Mees pole enam jala ette näinud. Tõmbanud tikust tule ülesse ja põrganud ehmatades tagasi. Tema ees, just sääl, kuhu jänes läks, vulisenud vesi, kust saepuru jõkke kukub. Oleks mees ilma vandumiseta ja näki nime nimetamata edasi astunud, ta oleks jõkke sattunud. Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhta üksipäini küüni magama, teised heinalised läinud koju. Kutsunud küll Oolut: "Mis sa seia jääd, pole versta maadki koju minna." Kuid Oolu pole viitsinud koju minna. Söönud tüki leiba-silku õhtul ära, heitnud magama. Või ep heina ajal aega aegsati magama heita, kell olnud juba 11 peal, kui magama saanud. Teistel õhtatel tulnud ikka kohe raske töö järele uni, täna õhtu pole aga tulnud. Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamääl. Hõiskajal olnud õige hele hääl. Oolu mõtelnud: "Kes nii hilja seal veel peaks hõiskama? Vist mõni, kes eksinud. Tarvis vastu hõisata." Hõiskanud vastu. Hõisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimal kui enne. Oolu vaadanud läbi küüni seinapilu, kas kedagi näha oleks ja hõisanud uuesti. Nüüd näinud halli hobust, kes hõiskamisega küüni poole tulnud. Oolu pugenud seda nähes hirmuga küünis olevate heinte sisse. Hobusel olnud inimese-sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juure, norskanud siin nii valjuste, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima ja just Oolu kohast. Oolu lõdisenud aga heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis küüni kõrval olevasse jõkke nii mis summunud. Oolu vaadanud nüüd ruttu läbi pilu, kas hobune seiapoole või teinepoole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natuke aega vee pääl, siis aga läinud vee alla, nii et see kaua aega vulisenud. Pole enam välja tulnudki. Oolu pole ka enam hirmu pärast magama jäänud, vaid aelenud hommikuni heinte sees. Pole enam edaspidi heinamaale öömajale jäänud. Mees läinud üle Valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Tagasi vaadates näinud, kuda kolme halli hobusega tõld kange kiirusega temale järele sõitnud. Mees kupatanud hobusele piitsaga et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, siis tõmmanud tee kõrva, et kiiresti sõitjad saksad mööda läheks. Oodanud - ei saksu pole tulnud. Vaadanud siis tagasi ja näinud, kuida hobused ja tõld jõkke sõitnud. Vesi vulisenud ja kohisenud tükk aega. Jõest pole enam kedagi välja tulnud, sest et jõkke sõitjad näkid olnud. Pruuna vallas Suuresjärves pidada ka näkid elutsema. Kalamehed olla mitu korda näinud, kuda alasti naesterahvad endid järve pääl pesenud. Mees sõitnud talve ajal üle järve. Korraga hakanud hobune norskama, pole tahtnud enam edasi minna. Järv ise mürisenud ja kohisenud, nii et mees hobusele piitsa annud ja katsunud et järve pealt minema saaks. Kord olnud Kroonukõrve taat Suureljärvel kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, keeranud poolkummuli, teinud enesele tulelõkke ette ja paistnud ennast ise küna serva all olles, tule paistel. Küll olnud siis järve pääl solistamist kuulda olnud, lauletud ja tantsitud nii, et vesi laenetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja pääle ja hüpanud siis tagasi järve. Nii kestnud müra kaua edasi, vanamees aga uinunud sellest hoolimata magama. Hommikul hakanud ta uuesti kalu püüdma ja saanud neid nüüd nii palju, et pole jäksanud ühe korraga koju viia. Kaarel Evartovi suust Lehtsest. 20 aastat vana.

E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol. Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi. Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud: "Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."

E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust: "Lähme võtame igaüks oma lind." Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.

E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.

E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua." Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis. Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte." Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse. Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.

E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.

E 23358/23359 (1) < Viljandi khk. - Johan Nurmberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilusa naise ihaldamine Üks poiss oli endal ilust naist tahtnud võtta ja oli kõik kohad ümberkaudu läbi käinud. Aga ükskord oli ta jälle välja läinud vaatama, et kas mitte kuskilt ei saa enda tahtmise järele naist. Olnud kange tuulene ilm ja lume sadanud taevast maha. Poiss rakentanud kaks hobust saani ette ja läinud teele. Tüki maad ära sõites eksinud mees ära tee päält ja juhtunud ühte metsa. Metses olnud ilus tee jälle ees ja tema ajanud ikka tulist nelja edasi. Arvates tunni sõitmise järele tulnud üks maja nähtavale. Poiss sõitnud sinna ja näinud hoovi pääl palju tüdrukuid. Tema läinud sinna ja vaadanud natuke aega, viimati näinud ühe õige ilusa neiu, sõitnud ruttu sinna, tõmmanud seda saani pääle ja tuhatnelja tagasi tuldud teed. Tükki maad ära sõites vaadanud - neiut ei ole enam kuskil. Muud ei ole näinud, kui kasepuu tükk saanis naese asemel.

E 23379 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kivid V/õrts/järve saivad Vanapagan tahtnud omale mõisat ehitada, hakanud piiri mõõtma, mõetnud kuni V/õrts/järvest saadik. Vaadanud oma töö üle ja leidnud, et mõis väikene on saanud, karjamaad pole sugugi olnud. Näinud: üle järve ilus lage koht, võtan säält karjamaad juure. Aga järv ees, ei saa üle. Sild tarvis pääle teha, mõtelnud vanapoiss ja hakanud välja päält kiva korjama. Korjanud põlle kiva täis, läinud siis järve äärde silda tegema, aga vaat sul äpardust, põllekanne läks katki ja kivid kõik järve laiali. Vanapoiss hakanud kiva üles korjama, aga parajaste laulnud kukk ning vanapagan kadunud ära.

E 23381/23386 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa < H. Käär (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämmarik Kord olivad kaks õde, Videvik ja Hämmarik, mõlemad ilusad, armsad ja sirge kasvuga neiukesed. Ühel õhtul tuli vanem õde pääva loode ajal kündmast kodu ja härjad, kelledega ta oma päävatöö lõpetanud oli, viis neid, nii kui iga põllumehe viis on, jõe ääre jooma. Sääl ei võinud kena Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna, tema jättis härjad maha ning läks ülesse kalju serva pääle ja laskis sealt oma varju vee pääle paista. Hõbekarva jõepeegel säras neiukese kena roosipunase palede ja erade silmadega Videvikule vastu, nii et ta süda selle üle suurt rõõmu tundis. Kuu, kes alles üles oli tõusnud, et oma valgusega päikese asemel maad valgustada, unustas oma ameti sootumaks ära ja laskis ennast alla jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja sellele suud andis. Selle läbi kosis Kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli maailm kottpimedaks saanud, sest et Kuu maad valgustamas ei olnud ja selle läbi saatis kuu suurt õnnetust maa pale. Verevaenuline hunt nihutas ennast lähemast metsast pimedusekatte all ühele künnihärjale ligemale, kes ula ja rahulikult aasa pääl karjatseta rohtu sõi, kiskus teda maha ja tegi talle otsa, enne kui see kurjategijale vastu hakata oleks saanud. Küll kõlas ööpitku hääl mitmedviisi läbi vaikse pimeda öö maanitsevalt: "Videvik, Videvik, ärka üles, vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb, vui, vui, vui! Tõuse üles, tõuse üles! Töössse, töösse!" Aga armastus on kurt ja pime, sellepärast ei kuulnud videvik ööpitku maanitsevast hüüdmisest midagi, vaid tema silmad vaatasivad ükspäinis oma armukese pääle ja tema süda ihkas üksnes selle järele. Alles siis, kui päike juba omad säravad kiired maa pööle laskis paista, kargas Videvik armastuse tujus unistusest üles ning hakkas oma künnihärga otsima. Kui ta Võsavillema pahategu oli märganud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roospuna palgeid kaudu maha, millest pea suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli ühe silm, kelle ees ükski asi varjule ei või jääda, tähele pannud. Vanaisa astus oma kuldse aujärje päält maha hundile tema kurjatööd kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsahoopide all teda taga vedama peab. Kuule andis ta Videviku naiseks ja Videviku lahke nägu vaatab praegugi veel jõesügavusesse, kus ta peidmehe armastust kõige esite tunda oli saanud. Aga et edaspidi enam niisugust segadust ei tuleks, et maailm pimedusekatte alla ei langeks, pidivad vahid säätud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal keegi ametisse hakkab. "Koit ja Hämmarik," ütles Vanataat, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit mõistlikult. Sina, mu tütar, pane hoolega tähele, millal päev looja läheb, kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust ei tuleks ja saada päikest öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan seda, et sa uue pääva hakatuses kiired jälle põlema süütad, nõndaet maailmal kunagi valguse puudust ei tuleks." Mõlemad pidasivad omat ammetit truusti ja muretsesivad hoolega selle eest, et päike alati säätul tunnil maailma valgustas. Nüüd tuli ka see aeg kätte, kus ööd lühikesed on ja Hämmarik oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Sääl vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõik maailm hiilgab valguses. Ka vanaisa tuleb oma kuldse trooni päält maha, seda ühenduse püha pühitsema. Kui ta näeb, et kõik asjad korras on, rõõmustab tema ennast, astub tema Koidu ja Hämmariku ja ütleb: "Ma olen teie kohusetäitmisega väga rahul ja annan omalt poolt selleks luba, et teie ennast võite ühendada." Mõlemad hüüdsid korraga nagu ühest suust: "Isa, las' meid ikka nõnda olla nagu nüüd, peigmees ja pruut. Meie oleme selles seisuses väga õnnelikud ja rahul." Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnistades oma trooni pääle jälle tagasi ja pidas kindlaste oma sõna. Üks kord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämmarik Koiduga kokku puudub, siis viivivad nad need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaelas suud andes vaiksel keskööl ja kinnitavad oma truudusevannet uue lootusega. H. Kääri suust.

E 23388/23389 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas jõed ja järved saanud Hallhärg pääsnud vanaisa koplist välja, hakanud jooksma, hoidnud sarved ees ning sarvedega teinud suured vaod järele. Hallhärg olnud pime, teda juhtinud vaimud. Vaimud käinud ees ja taga. Juhtus, et tuul külje poolt puhus, siis ei tunnud härg enam haisu ning kaevas siis sarvedega üheainsama koha pääle suured augud. Kui tükk aega juba kaevanud oli, siis jooksis otsekohe edasi. Nõnda sündisivad siis järved ja jõed.

E 23406/23407 (11) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Märjamaa kirikusse sõitnud Vigala poolt eit oma noore miniaga. Pärast kirikut kodu poole sõites olnud tee ääres varsaga hobune söömas näha. Eit ütelnud: "Pea kinni, ma lähen maha." Läinud maha ja silmapilk saanud eidest hunt, kes kohe varsa maha murdnud ja sööma hakanud. Söönud kere täis, üks reis jäänud järele. Sellega tulnud eit, kes ennast selleks jälle silmapilk muutnud, minia juure ja pakkunud ka sellele. Minia ei ole pakutud liha võtnud, vabandades, et tema ei ole niisugust liha õppinud sööma ja et see olla toores. Eide süda saanud täis. "Soh," ütelnud ta, "mina söön ja sina ei taha" ning virutanud lihatükkidega miniale vastu silmi. Liha olnud tuline ja kõrvetanud minia silmad ära. Selle peale istunud eit jälle minia kõrvale vankrisse ja sõitt läinud koju poole edasi.

E 23414 (21) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe eesti naljandid I, Isa seletab poegade elukutseid. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres üht vanataati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: "Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss." Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: "Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja."

E 23429 (5) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa veenäkki juhtud nägema, siis ütle aga: "Näkk, näkk nõelasilmast nähtud." Siis kaub ta kohe.

E 23432 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolmekuningapääval võtta surnuajalt ühe kadakapuust risti katuselaua, kus oksaauk sees on, vahi oksaaugust läbi ja tule ise ikka mööda teed edasi seni kaua, kui venelaste jordanile jõuad. Seal nääd sa, et pappide ja muude palvetajate vahel ka vanasarvik ise keerleb, suur kõrge turban peas. Sina katsu tema selja taha saada ja kahma turbani ära. Kui sa siis selle pähe paned, võid sa igal ajal käia, kus sa aga ise tahad ja keegi ei saa sind nägema. (Kirjutaja tähendus. Selle lou päris kodumaa on vist ainult siin piiriäärsete eestlaste juures, sest vene surnuaedades ei ole ma juhtunud katustega ristisi nägema, nagu neid vanades eesti ja soome matusepaikades näha on.)

E 23434 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa tahad, et üks inimene sind armastama hakkaks ja sinuga abielusse heidaks, siis katsu kuidagi moodi temal ühe toidu hulkas oma higi sisse sööta, kusjuures veel üks salm tuleb lugeda, mis nagu laulatab kokku. Selle salmi sõnad on aga kahjuks teadmata jäänud. (Kirjutaja tähend. Küll teab minu hallitanud soome onu selle salmi, aga paku talle või kas higi, mis sul teda tellides maha jookseb, kõik asjata. Ei räägi.)

E 23436 (24) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui oled kukkunud, nikastanud ehk mõnda muud haiget saanud, siis lase haige koha peale järgmisi sõnu lugeda: Tõbi tulgu, teine mingu, varesele valu, harakalle haigus, musta linnule muud tõved, meie Mihkli (ehk Juku ehk kuida nimi on) käsi (ehk jalg ehk sõrm) terveks.

E 23448/23450 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord söönud üks mees heinamaal lõunat, tulnud üks hunt tema juure ja vahtinud mehe peale, kui mees söönud. Tulnud ikka lähemale ja jäänud üsna mehe juurde seisma. Mees lõiganud tüki leiba ja istnud noa otsa ja pakkunud hundile. Hunt tõmmanud leivatüki kõiges nuaga mehe käest ära ja jooksnud metsa. Talvel läinud mees linna linu müima. Müinud linad ühe kaupmehel ära ja läinud raha saama ja näinud oma nua kaupmehe laua peal, küsinud: "Kust sa selle nua ka said?" Kaupmees küsinud: "Kas see sinu nuga on?" Mees vastanud: "See on minu nuga jah, sest sui andsin ma heinamaal hundile leiba ja hunt tõmbas noa kõiges leivatükiga minu käest ära ja jooksis metsa." Kaupmees seletanud mehele, et ta olla soendis läinud ja pole enam tagasi saanud. Seekord tulnud tal kange leivahimu ja kui ta leiba olli saanud, siis olla ta hundinahast välja saanud, ja selle noa viinud ta sellepärast kodu, et näha saaks, kas mõni seda nuga omaks teeb, et ta siis sellele võiks tasuda, kelle käest ta leiba saanud. Siis kinkinud see kaupmees selle mehele püta heeringaid.

E 23452 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord olli üks tüdruk jõe ääres kõndinud, koerakoonlane tulnud talle jälgi mööda järele. Tüdruk näinud, et koerakoonlane tulnud. Tüdruk roninud toome otsa ja tüdruku vari paistnud jõkke, koerakoonlane otsinud tüdrukud taga ja nainud, et tüdruku vari jõkke paistnud, hakanud vett lakkuma, et siis tüdruku kätte saab. Küll ta lakkunud ja lakkunud, aga pole vesi vähemaks jäänud. Katsunud käpaga tüdrukud kätte saada, aga pole ulatanud. Hakanud jälle lakkuma ja läinud viimaks lõhki. Toomehais ja inimesehais pidada üks olema, sellepärast ei ole koonlane osanud tüdrukud toome otsa otsida.

E 23473 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord sõknud sulane pahmast ja iga kord tagaseina ääres kummartanud hobune. Sulane läinud vaatama, et mis sääl on, ta leidnud säält suure rahakatla, aga et tal seda kuhugile panda ei olnud, sis pandnud ta rahakatlale mulda pääle. Peremees, kes seda nägi, tulli ja võttis rahakatla välja ja sai rikkas meheks, aga nina ja jalad mädanesivad ära.

Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50 Järgmine lehekülg ]