Kahjuks mul ei ole lemmiklooma. Kui mul oleks, siis ma paneksin talle nimeks Bosse. Ta peaks olema pontsakas ja pisike. Kindlasti peaks minu lemmikloom olema koer, sest ma armastan koeri.
Praegu ei ole mul kahjuks ühtegi lemmiklooma. Viimane, kelleks oli koer Acher suri u. 2,5 kuud tagasi. Peale koera on mul kodus olnud veel kassid, hamstrid ja hiired Kass Musti sai oma nime värvuse järgi. Ta oli üleni must. Musti on vist ühe musta värvi looma nimeks tavaline. Kass Kitile mõtlesin ma ise sellise nime, sest ta oli meil juba mõnda aega olnud ja keegi teine polnud talle nime pannud. See nimi tuli mulle lihtsalt esimesena pähe ja nii jäigi ta nimeks Kiti. Acher sai minu teada oma nime oma esimesest perekonnast, kust perekonnast me ta võtsime. Kuna ta oli tõukoer, siis oli tal veel kaks ametlikku nime. Rohkem nimesaamise lugusid ei tule mulle meelde. Küll aga mäletan hästi neid suvepäevi, mil ma koos oma vanema vennaga nö. treenisin Acherit. Meil tuli selline kift mõte panna õue peale toolid ja kahe tooli vahele harja või luua. See tuli välja nagu takistusrada. Vähemalt me tahtsime selle moodi asja teha. Nii me siis jooksime seal vennaga. Koer oli rihma otsas, jooksis meile järgi. See oli tore, sest me vennaga arvasime, et see õudsalt meeldis koerale, kuigi tegelikult võis see talle väga vastumeelt olla. Teine meeldejääv lugu oli mul kass Kitiga. Sellest ma pole eriti rääkinud, sest pole just kuigi tore seda kõike jälle meelde tuletada. See võis olla u 5-7 aastat tagasi, kui ma ühel päeval enne sugulaste juurde sõitmist kassi läksin toitma. Kuna ma olen suur loomaarmastaja, siis ma nunnutasin Kitit ikka kõvasti. Mõtlesingi talle viinerit anda ja tahtsin seda teha oma käest. Nii ma hoidsingi viinerit kinni, aga Kitil oli kõht tühi ning ta sai vihaseks, et ma tema toidust kinni hoidsin. Algul ta urises, aga ma ei mõelnud sellest midagi halba ja hoidsin edasi. Järsku hüppas ta mulle näkku, Ei olnud just kõige parem tunne. Veri oli maas. Sõitsime kohe Väike-Maarjasse arsti juurde. Õnneks õmblemist polnud vaja. Praegu meenutavad seda juhtumit kolm pisikest armi näol, aga olen sellest üle ja ei panegi neid enam tähele. Nüüd ei sega ma enam ühtegi looma söögi ajal.
Mul on kass, ta nimi on Kiki. Ma ei tea, kust ta oma nime sai, aga majja tõi mu õde ta. Algul nii, et ta peitis ta oma tuppa ja pärast harjusid kõik ära, et ta meil siin on. See kass on küll 14 a, kuid suudab aiast kõik koerad ära ajada. Siiski kiusavad teda linnud. Ta kardab vett, kuid tahab käia voolava kraani all joomas.
Mul endal oli kuldkala, aga ta suri ära ja ta nimi oli Kupi, õde pani selle nime. Kuna tädi elab praegu minu ja vanaema juures, siis meil on tädi kilpkonn. Tema on Kilbu, see nimi oli juba eelmistelt omanikelt ja ma ei tea, kuidas talle nimi pandi.
Kunagi leidsime me maal põõsast metsjänese. Võtsime ta tuppa, leidsime ühe veel ja mitu nädalat olid nad nagu minu koduloomad. Sügisel lasime nad taas vabadusse.
Kronis Queen Merry II, saksa lambakoer, Euroopa meistri tütar. Sai kahe aastaseks 10. aprillil. Üritan temaga võimalikult palju tegeleda, to be honest. Oskab istuda, käsu peale hüpata, lamada. Teab käskluste "Ei!" ja "Siia" tähendust. Ta on mul pätt ka. Nii kui värav kogemata hooletuse pärast lahti jäi, kasutas tema võimalust ja jooksis aiast välja. Söök on tal küll hull :D
Hetkel on mul kodus saksa lambakoer Ressi ja kass Sossu. Nimed tulid suht mõlemad minult. Kuidas ma leiutasin nime Ressi, vot seda ei mäleta. Sossu tuli mulle pähe siis, kui klassiga Tšehhi läksime, siis tuli ka lambist selline nimi pähe. Mäletan, kui me Ressi alles saime. Ta oli siis selline hästi väike, nagu mõmmibeebi. Ema ütles, et teda ei tohi väga ära hellitada ja öösiti kaissu võtta, kuid salaja võtsin ikka :P Ressi eriti Sossut ei salli. Kaklevad pidevalt, kuid Sossul suht savi. Ärritab ikkagi Ressit nii kaua, kuni peksa saab XD. Siis pean jälle kasuisaga neid lahutama jooxma.
Lemmikloomi mul jagub. Esimesena räägiks rotist, keda me sõpradega Polukaks kutsume. Täisnimega Pollu-Pille, sai ta nime sellest, et talle meeldis igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse nagu rottidele üldjuhul meeldib teha. Temaga on nalja saanud, viimati andsime me musirullile Pillekale Maasika Fizzi. Pole vaja mulle loomakaitsjaid järgi kutsuda, me andsime talle natuke ja ainus, mis temaga juhtus oli see, et ta ei krabistanud terve öö oma puuris, vaid magas rahulikult hommikuni. =) Hetkel on mul tunne, et ta ehitab meie diivanisse endale pesa, kui ma tal vahel vabalt joosta lasen. Koera kutsun ma Pallikeseks. Tegelikult annab kaukaasia-saksa lambakoera ja hundikoera segu rohkem Mõrtsuka mõõtu välja, kuid kui ta saime, oli ta küll päris pirakas kutsika kohta, aga siiski piisavalt ümmargune, et teda Pallikeseks nimetada. Teine koer, väike puudlinähvits, on meil Bjäša. Tema kohta ei oska ma midagi erilist öelda, võib-olla seda, et ta suht gei ning jooksuaja paiku meeldib talle mu säärt panna. Nüüd on tal küll hea sõber Pallike, kes talle oma jalga vajaduste rahuldamiseks pakub ja teda eemale ei lükka. Kassid on Miisu ja Vasja. Need loomad on liiga vanad, et ma võiks nende nimesaamist mäletada. Tegelikult on me kassid suht kantide nägu. Oleks olemas kasside maffia, oleksid nad kohe kindlasti seal sees.
Mul on kass, kelle nimi on Jasper. Ma leidsin talle nime internetist. Suviti toob ta akna kaudu alati hiiri tuppa ja siis on tükk tegemist nendest lahti saamisega. Kui ma ta toast keldrisse lasen, siis kui talle tsau ütlen, siis ta nagu alati vastaks mulle. Hommikuti, kui tavaliselt ema võileibu teeb, siis neid ei tohi ilma järelvalveta lauale jätta, sest siis on kass kohe platsis. Jasper läheb segaseks, kui tunneb liha lõhna. Ta on ka üsna salakaval. Ühel hetkel nühib ennast vastu säärt või kätt ja nurrub ning teisel hetkel on küüntega ja hammastega käes kinni. Tema enda saamise lugu on ka omamoodi naljakas. Ma olin täiesti kindel, et isa ei luba mul kassi võtta ning seetõttu küsisin vaid ema käest. Sel hommikul, kui klassiõde pidi mulle kassi tooma, ütlesin seda ka isale. Ta oli nii vihane, et seda tema selja taga tegin, kuid siiski hoolib ta kassist väga.
Oma lemmiklooma mul ei ole, kuna elan korteris. Arvan, et see oleks looma piinamine ja mingit väikest puurilooma ka pidada ei tahaks. Siiski, kui mul oleks oma maja, võtaksin ma koera, tiigerbokseri, kuna need on nii lahedad koerad. Nimeks saaks ta Tyson, sest nende nägu meenutab Mike Tysoni ja need koerad on ka lihastes.
Mul on koer Roi. Tõime ta Haapsalust. Seal oli Seeksidel koer nimega Roi ja meie auto numbri tähed on RAI ja siis mulle hakkas see nimi Roi meeldima, Mina õpetasin ta läbi ula-ula rõnga hüppama päris kõrgelt. Ja nüüd, kui mu koer tahab küla peale hulkuma minna, siis ta läheb üle aia ning peale seda üle värava.
Mul on lemmikloomaks tšintšilja, kelle nimi on Krudi/Krutsa. Ta nimega on selline lugu, et kui me teda omale koju tooma läksime, arutasimegi selle üle, mida talle nimeks panna ning ma hüüatasin: "Nagunii on nad talle juba mingi Krudi nimeks pannud!" Ema arvas selle peale, et see on täitsa tore nimi ja see hakkas mullegi meeldima. Temaga seoses mul mingeid ülihuvitavaid lugusid ei meenu, kuid tal on omadus võõraste peale imelikku häält teha ja uriini pritsida, nii mõnigi on niimoodi tervitatud saanud.