Mul on oma lemmikloom - koer. Tähendab, ta oli. Teda ei ole enam pool aastat, sest ta suri vanadusse. Ta nimi oli Tipsi ja ta oli krants. No La Kraants! See oli ta tõunimetus. Ta sai kusagil 17 aastat elada, aga koera aastates on minu arvates seda veel rohkem. Oma nime sai ta vist vanaemalt. Ma täpselt ei mäleta, aga tean seda, et ta toodi ühel külmal talvepäeval mu vanaema juurde kinda sees, sest ta oli nii väike. Ega ta väga suureks kasvanudki. Aga ta oli kohutavalt laheda karvaga - mustavalge kirju nagu väike lehm. Mul on nii kahju, et teda enam ei ole, sest ta oli maailma parim koer. Vahepeal olid mul ka hästi erilised lemmikloomad - raagritsikad. Bioloogia õpetajal olid munad ja ta pakkus mulle neid ja ma loomulikult võtsin vastu. Nad ei tahtnud muud hoolt, kui paari nädala tagant värsket kapsalehte. Suurepärased loomad ja vähe hoolt nõudvad. Aga nendega juhtus õnnetus - ma unustasin nad päikese kätte ja purk kuumenes üle ning nad kõrbesid ära. Nad olid väga ägedad! Ma ei ole eriti lemmiklooma inimene, sest mul on väga vähe aega ja nad jääks unarusse.
Meil on koer Muki. Ta on mu venna Taavi oma. Tema pani talle nime. Ta on igatepidi naljakas, sest ta on juba 13 aastane ja natuke totu. Näiteks ta ajab minu kassi koguaeg taga ja tahab talle kallale minna. Meil on ka teine koer Lessi. Me saime ta niimoodi, et me ostsime üks kord laadalt minu õele Liisule mütsi ja siis me saime tema pealekauga ja nimi oligi tal Lessi. Näiteks esimest korda, kui ta meile koju tuli, kakas ta kohe hirmust laua alla. Meie kassi nimi on Kiti. Ta on väga laisk. Meil oli kunagi kass Miku, kes on küll nüüdseks surnud, aga temaga juhtus kord selline asi, et ema otsis trepi pealt musti pükse. Siis vaatas ta, et mingi must asi on seal, võttis kätte ja viskas maha, aga tuli välja, et see oli hoopis Miku.
Minu lemmikloomaks on Vassu. Tema sai oma nime selle järgi, et ta on musta-valge kirju nagu vasikas. Alguses mõtlesin, et panen tema nimeks Vissu, kuid Vassu kõlas paremini. Sain Vassu neli aastat tagasi oma tädilt. Minu lemmiklugu temaga seoses on see, et kui ta oli väike, siis ma andsin talle lihapirukast liha ja tema nuuskis seda hoolega. Nuuskis ja nuuskis ja lõpuks pööras ringi ja hakkas selle peale kraapima, arvates, et on midagi halba.
Mul on koer ja kass. Koera nimi tuli kergelt, nimelt sama, mis meie sugulastel. Kassi oma tuli natuke keerulisemalt, nimelt kui me ta saime arvasime, et ta on isane ja siis panime talle nimeks Mustu või midagi sellist, aga hiljem tuli välja et ta on emane ja siis panime talle nimeks Kelly. Päris kaua võttis aega, et ta sellega ära harjuks.
Mul on koer nimega Karu, selle nime sai ta väiksena, sest ta oli väga karvane. Samuti on mul kaks kassi - Charli ja Kitty. Nende nimed on lihtsalt mõeldud. Nendega on igasuguseid lugusid juhtunud, kyll napilt auto alt pääsenud ja kuhugi lakka kinni jäänud!
Mul oli kaks kassi ja kaks hamstrit. Nad kõik on juba taevas. Kassi nimi oli Miisu ja selle nime leidsima me ajalehest. Miisu oli hästi laisk ja ta ei tahtnud süles ka olla.
Jaa, mul on kassid, nende nimed on tulnud nende käitumise ja välimuse järgi Kui Põltsamaal oli mihklilaat (seal saavad lapsed müüa omatehtud asju ja ka kassipoegi ja kutsikaid) ka mina läksin sinna koos oma väikese õega, meie nn müügilett oli ühe minust aasta noorema tüdruku kõrval, kes müüs kassipoegi Ma vaatasin vaid korraks sinna kasti ja seal oli imeilusate siniste silmadega kiisu, kes oli valget värvi Ma armusin temasse kohe Helistasin kohe emale ja palusin talt luba kass ära osta Ema oli õnneks nõus.
Mul on kaks lemmiklooma - koer Bella ja kass Miky. Bellale oleme me lihtsalt nime välja mõelnud, aga Mikyle panin ma nime Miki Hiire järgi. Mikyst on palju lugusid, nagu näiteks see, et ta on mitu korda vastu akanaklaasi hüpanud, sest ta on arvanud, et aken on lahti. Bella tantsis väiksest peast kahe jala peal, kui keegi temaga jalutama läks.
Kunagi oli meil kodus koer nimega Riky, aga kahjuks aasta alguses suri ta ära. Ta oli rotveiler. Ta oli meie pere esimene koer. Me saime ta, kui ma käisin 1. klassis. Mina ja mu õde olime nii õnnelikud, kui meile koer toodi. Ühel meie pere tuttaval sündisid kutsikad ja me saime siis ühe kutsika endale. Nime valis talle mu õde. Praegu on meil kodus kass nimega Kitty. Ta on täielikult minu oma. Mina panin talle ka nime. Teda ei toodud meile, ma leidsin ta tänavalt. Ta oli pandud kartulikotti, kott oli kinni seotud ja tänavale visatud. Uudishimust läksin ma uurima, mis kott see seal on. Selle sees oli kass. Ma viisin ta koos õega loomaarsti juurde. Öeldi, et ta on terve. Algul elas ta mu õe juures, õigemini ainult ühe öö. Õhtul rääkisin ma kassist emale ja järgmisel päeval võtsime ta endale. Meil on ka varem kass olnud. Tema nimi oli Ats. Ta on juba mitu aastat surnud olnud kahjuks. Me saime ta endale, kui ma alles sündisin. Ats oli meie esimene kass.
On jah, nimeks on tal Simba. Nime sai ta lõvikuningast. Ta on siuke tore loom (kass), meeldib nt süüa maksa (toorest), ja ta kohe nimme tahab ära rikkuda meie köögi vaiba, mis on juhuslikult valge. Samuti kraabib ta mulda meie palmipuust, mis on elutoas.
Mul ei ole lemmikloom, sest ta suri just kuu aega tagasi ära, aga tema nimi oli Tuksu. Ta sai oma nime sellest, et minu isa poolses suguvõsas on kõik koerad kandnud nime Tuksu ning minu isa ei tahtnud koerale teist nime. Meie koeral oli selline komme, et ta pissis öösel tuppa ning kui me hommikul avastasime selle loigu, oli see alati mingi maailmajao kujuga, viimane loik oli Ameerika kujuga.
Mul on kass, kelle nimi on Popsu ja ta sai selle nime juba tema esimestelt omanikkudelt. Ja üks lugu on selline: oli ilus ilm ja päike paistis kui järsku mu ema avastas, et kassi enam pole. Me hakkasime teda otsima, aga toast me teda ei leidnud ja kuna me elame viiendal korrusel, siis me arvasime, et ta on aknast või rõdult alla kukkunud. Siis ma läkin alla vaatama, aga kassi polnud. Mõne tunni pärast leidsime oma kassi naabrite rõdult ja saime ta ilusti jälle koju.