Pealeht Kasutajale EM: lugemikud Baas-lugemik Lahendid Murdesõnu Allikalühendid Kohanimelühendid Kihelkondade kaart Lingid Kaardimasin Foorum
SISSEJUHATUS

Väljaande koostamisloost

Matti Kuusi juhitud Soome-Eesti ühisprojekti "Põhja-Euroopa vanasõnad" 1. etapp jõudis lõpule 1985. aastal, mil FFC-sarja 236. numbrina ilmus läänemeresoome vanasõnade võrdlev väljaanne "Proverbia septentrionalia" (edaspidi: PS). Selle eeltöödeks olid soome vanasõnade koondkartoteek Soome Kirjanduse Seltsi Rahvaluulearhiivis Helsingis, Liisa Miettise ja Pentti Leino toimetatud teaduslik antoloogia "Karjalaisia sananpolvia" (1971), suur soome vanasõnade antoloogia "Sananlaskut" (1978; koostajad Kari Laukkanen ja Pekka Hakamies) ning terve rida Eestis toimetatud läänemeresoome vanasõnade teaduslikke väljaandeid: EV I–V (1980–1988); "Vadja vanasõnad eesti, soome, karjala ja vene vastetega" (1977); "Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega" I–II (1981); "Vepsa vanasõnad eesti, vadja, liivi, karjala ja vene vastetega" I–II (1992).

1985. aastal polnud projekt oma kavandatud kogumahus kaugeltki lõpule viidud, kuna PS sisaldab kõigest u. 1/3 kogu läänemeresoome vanasõnade tegelikust paralleelainest. Kuid tollal juba 71-aastane Kuusi oli kindlalt otsustanud loobuda pärast PS-i ilmumist projekti juhtimisest, lõpetada oma osalus selles üldse ning naasta runode juurde, kust ta oma folkloristlikku eneseteostust oli pärast sõda alustanudki. Nimeka liidri lahkumine surus projekti pea kümneks aastaks surnudseisu ja tööd õnnestus jätkata alles aastast 1994.

Vahepeal ilmus Eestis lõpuni EV köitesari (viimane, registriköide tuli aastal 1988), läänemeresoome vanasõnaprojekti jätkamise perspektiivid olid jätkuvasti udused ning tollal I. Sarve juhitud lühivormide töörühm pööras oma pilgud mõistatuste poole. Juba 1960ndail aastail, mil EV-väljaande täiendamiseks otsiti uusi trükiallikaid, märgiti välja mitte üksnes vanasõnu, vaid kõiki lühivorme, õieti mistahes folkloorset ainest sisaldavad tiitlid. Aastail 1975–1989 kopeeriti kartoteekidesse kõik rahavaluulefondides leiduvad seni registreerimata lühivormitekstid. 80ndate lõpuaastail tehti muude tööde kõrvalt mitmesuguseid ettevalmistavaid protseduure, 90ndate algusest võeti juba kindel suund eesti mõistatuste akadeemilise publikatsiooni koostamisele ning see sai rühma põhitööks.

EM-i ja EV ettevalmistamise mikroklimaatiline üldfoon oli kardinaalselt erinev. Töö EV juures oli paljudel põhjustel pea algusest lõpuni üksainus kriisist kriisi liikumine (EV taustade ja koostamiskäigu kohta lähemalt vt. ka A. Krikmanni ja I. Sarve kirjutist koguteoses "Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias", Tallinn, 1997, lk. 226 jj.). EV ja EM-i tegijaskondade põhituumik oli sama ja EM-tööd alustades oli meie käsutuses kogu EV juures saadud (suuresti negatiivne, kuid seda õpetlikum) kogemuspagas. Algusest peale oli teada, millised etapid töös peab läbitama ja kui palju need umbes aega nõuavad. Erinevalt EV-st, mille esialgseks valmimisajaks oli määratud täiesti sinisilmselt kaks aastat, oli EM-väljaande tarvis võimalik garanteerida piisav ajavaru. Seetõttu pole EM koostamiskäik toonud kaasa mingeidki vähegi tõsisemaid ja põhimõttelisemaid probleeme.

Mõlemad väljaanded põhinevad tehniliselt Eesti Rahvaluule Arhiivi tüpoloogilistel žanrikartoteekidel, mille mõlema rajajaks oli Erna Normann. Kuid mõistatuste kartoteeki hakati rajama 1930ndate aastate lõpupoolel ja see viidi ka lõpule (välja arvatud tüübisisene detailkorraldus, mida tollal ei peetud vajalikukski). Normann oli siis oma parimais kolmekümnendais, ta vaim oli erk ja mälu terav ning tema poolt kartoteeki lisatud märkustest ja vahekaartidest, mis viitavad leksikaalseile või struktuurilistele sarnasustele eri mõistatuste vahel, on EM-väljaande koostajail olnud hindamatu abi. Vanasõnakartoteegi tegemine aga jäi sõjale jalgu; veel 1964. aastal, mil Kuusi hiidprojekti eeltööd algasid, oli see alles üsna pooleli ja lõpetati tegelikult alles EV-väljaande ettevalmistamise käigus. Nende publikatsioonide normaalne järjekord olekski olnud nimelt vastupidine — mõistatused enne, vanasõnad seejärel. Kuid mis ka polnuks, nüüd on nad mõlemad õnneks olemas ja nende kõrvaltulemuseks ka žanrikartoteegid, mis on ERA omade hulgas paremaid kui mitte parimad nii arhiivimaterjali täieliku esindatuse kui ka korraldustaseme poolest.

Mõistatuste väljaande ettevalmistamise rutiinsed põhiprotseduurid olid põhimõtteliselt samad, mis EV juures:

Kuid EM-i koostamiskäik kätkes ka midagi kvalitatiivselt uut.
EV ajal oli meie tehnoloogiliste unistuste tipuks elektrikirjutusmasin. Aastail 1994–1995, seega EM-väljaande ettevalmistamisperioodi keskel jõudis IT-plahvatus Eestisse ja Tartu folkloristide üks strateegilisi töösuundi on sestpeale olnud eesti folkloori täieliku andmebaasi rajamine. Mõistatustekstide autentsuskontroll lõpetati 1996. a. oktoobris ja nüüd seisis koostajate ees täiesti praktiline küsimus: kuidas jätkata? Valida oli kahe alternatiivi vahel:
• kas asuda peatselt EM-väljaande käsikirja koostamisele, kasutades arvutit lihtsalt käsikirja enda vormistamiseks, ehk ka vajalike ümberjärjestuste, registrite jms. tegemiseks?
• või toimida riskantsemalt, kuid strateegilisemalt: rajada arvutipank, mis sisaldaks praktiliselt kogu olemasoleva info eesti mõistatuste allikmaterjali kohta (ja ühtlasi täidaks oma niši ERA juures kujunevas suures folkloori-andmebaasis), ning luua tarkvara, mis selle andmestiku põhjal vormistaks — täiesti omal jõul, korralikult ja kiiresti — EM-i käsikirja, tehes ühtlasi ka vajalikud statistikad jm.?

Teadsime, et Indrek Hein on Eesti Keele Instituudi Tallinna-poolel sõnastikutootmise juba ammuilma digitaliseerinud, nõnda et tarkvara sööb teatud viisil ettekorraldatud ja märgendatud andmemassiivi ja väljastab tehniliselt tipp-topp käsikirja. Kuid teadsime ka, et meile vajalikku tarkvara oleks riskantne n-ö. külast tellida ja exe-režiimil vmt. moel pimesi kasutada. Meil võib hiljem tekkida tahtmine mõnesid üksikasju muuta ja see tähendaks uute konsultatsioonide alustamist. Ka juhtub andmete sisestamisel paratamatult igaliiki näpuvigu ja on raske ette näha, kuidas programm võiks neile reageerida. Tarkvara häälestusaeg, mille kestel programmi autor peaks meile operatiivselt kättesaadav olema, kujuneks tõenäoliselt üsna pikaks. Ja üldse — küla asjad aetakse külmalt, nagu teada. Ja andmebaasisüsteemide juurde kuuluv tarkvara polegi üldiselt mõeldud dokumentide nüansseeritud formaatimiseks, nagu teada.

Kujutelm, mille juurde 1997. a. suveks jõudsime ja mida läbi töötama hakkasime, oli selline: andmebaasi lähtevormiks võiks olla lihtsalt Word’i fail, mis koosneb suurest kimbust tabelitest, igas tabelis andmed ühe tüübi kohta, ja vahend, mille abil tabeliandmetest toodetakse käsikiri, võiks olla lihtsalt selletarvis koostatud Word’i makro. Keegi meist ei osanud sel hetkel ette öelda, kas WordBasic kätkeb piisavalt vahendeid kõigi meie soovide rahuldamiseks või annab mingis eriti olulises asjas otsad. Paarinädalase katsetamise järel oli siiski selge, et midagi fataalset ei juhtu, Arvo Krikmann kirjutas makro ja 1997. a. sügisel algas andmetabelite sisestamine. Selle töö tegid u. pooleteise aastaga ära Anne Hussar ja Piret Voolaid. 1999. a. kevadeks oli andmebaas valmis, kuid tüübipiiride lõplik täpsustamine, vigade automatiseeritud otsimiseks vajalike lisaprogrammide kirjutamine, andmetabelite parandamine jm. viimistlustöö on nõudnud ometi küllalt palju lisaaega. Makro praegune lõppvariant kirjutab kogu EM-i käsikirja valmis u. 3 tunniga. Edaspidi on tabeleid kerge konverteerida ükskõik millisesse andmebaasi- vm. formaati.

"Eesti mõistatuste" mõned põhilised arvparameetrid

Mõningaid žanripiire ja suhteid

Mõistatus versus keerdküsimus

EM ei sisalda põhimõtteliselt keerdküsimusi ega muid mõistatusžanri perifeersesse ossa kuuluvaid nähtusi (liitsõnamänge, piltmõistatusi, loogilisi nuputamisülesandeid, kirjutus- ja arvutusülesandeid jne.). Kuid on küllalt palju tüpoloogilisi üksusi, milles osa teisendeid on mõistatus-, osa aga keerdküsimusvormilised. Sel juhul on toimitud nii, et kui tüübist on rohkem mõistatusvormilisi kui küsimusvormilisi autentseid üleskirjutusi, on see loetud mõistatuseks ja esitatud väljaandes, sh. ka küsimusvormiline aines; kui küsimusvormilisi on rohkem, on kogu tüüp loetud keerdküsimuseks ja EM-ist välja jäetud. Küsimusvorme ilmutavad nt. mõistatus laeva kohta: Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? ~ Kus on hobune ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? (EM 247); mõistatus omasuguse kohta: Meie näeme iga pääv, kuningas harva, Jumal ei iialgi? ~ Kes on, keda näeb töömees iga päev, keiser harva ja Jumal ei näe kunagi? (EM 350); mõistatus sõrmkübara kohta: Pisem kui hiirepesa, rohkem aknaid ees kui kuninga kojal? ~ Kellel on rohkem aknid kui kuninga koeal? (EM 1635) jpt. Seevastu on EM-ist välja jäetud nt. küsimus seinapragude kohta Mis tekib ilma tegemata?, kuigi tast on ka mõistatusvormilisi variante, nagu Saamata saa, tegemätä teküs, samuti küsimus tahma kohta Mis kasvab ilma kastmata?, kuigi tast on ka üleskirjutusi, nagu Vihmalda vinnüs, kastõlda kasus.

Mõistatus versus mõistatusjutt vm. narratiiv

EM ei sisalda põhimõtteliselt ka mõistatusmuinasjutte (tüüpilisemad neist nt. AT 875, 920, 921, 922, 927). Kuid mõistatusjuttude ja tavamõistatuste vahel on samuti mitmeid kokkupuuteid ja probleemjuhte.

Juttudest pärinevad mõistatused ja küsimused võivad oma algsest kontekstist irduda ja hakata käibima harilike mõistatustena, ja võib olla raske otsustada, kui säilinud või katkenud nende side oma narratiivse päriskoduga just on. Näiteks eesti registris jututüübi AT 921 juurde kuuluvaks loetud mõistukõnet lindude ja herneste kohta Kui nad tulevad, siis nad ei tule, ja kui nad ei tule, siis nad tulevad on loetud iseseisvaks mõistatuseks (vt. EM 759), jutust AT 921 pärit mõistukõnesid täi- või kirbuotsimise kohta aga ei ole (nt. Jahimees läheb metsa, need jänesed, mis maha laseb, jätab metsa, need, mis elu jäävad, toob koju (Iis) ~ Mees läheb metsa lindusid laskma, keda ta kätte saab, tapab ära, keda ta kätte ei saa, toob kodu (Lai) ~ Esa lätt mõtsa küt’mä, mis arr tapp, viskas maha, mis lindu lätt, tuu kotiga kodo (Vas v. Se) jts.).

Samuti võib seletus, mis mõistatusvormelile on lisatud, meenutada pigem narratiivi, kust motiiv pärit, kui tavalist lahendust. Nii tuleb tüübi EM 1222 redaktsioonis A8+ ette jutust AT 927 pärit mõistukõne Muri istub puurin, vahib aknast välla: [kaks] kannav kolmandat, kolm pääd, [kaheksa] jalga, [kuus] silma, [kaks] handa, millele järgneb väga narratiivse ilmega pikk kommentaar: Üits kuningatütar olli vangi pantu ja perast taheti teda ka ära hukata. Enne surmamist annut ta kohtuülembile selle mõistatuse selle tingimisega: kui nema ära mõistas, mes sii tähendäp, sis oles võinud nad ära tappa, ja kui nad ei mõista, sis pääses kuningatütar valla. Kohtuülemba ja kuningas ei mõistnud seda ja kuningatütar pääsi vallale. Seletus: kuningatütar vahib vangiaknast välla, kaits varest võtva üte konna ja viiva ta ära (Ran).

Või näiteks mõistatusel EM 2129 (Taevaalune lehvitaja võttis valgusekuulutaja, läks maatasuja peale ja mõistis talle seal surmakohut? — Kanakull viis kuke adra peale ja murdis seal ära) on etümoloogiline seos naljandiks liigitatud AT-numbrita jutuga: hiidlased on kõrtsis öömajal; kõrtsimehe siga läheb hiidlaste kottide kallale; üks hiidlane satub sellele peale, lööb sea loogaga maha ning läheb sisse tagasi ja annab teistele mõistukõnes märku, et vaja plehku panna.

Igatahes on kõigil taolistel puhkudel püütud viidata mõistatusvormelite algkoduks olevaile juttudele, olgu siis AT-numbri või arhiiviviida kaudu.

Mõistatus versus vanasõna ~ kõnekäänd

Vanasõnadega ja kõnekäändudega on kujundi- ja motiiviparalleele samuti suhteliselt vähe, kokku ligi 180, mõlemapoolselt produktiivseimad neist on motiiv hobusest, keda tuleb sööta kui venda ja hoida kui varast (EV 1362, u. 90 var. / EM 2113, 58 var.), ning hundist ja karust, kel on vastavalt ühe/üheksa mehe jõud ja üheksa/ühe mehe mõistus (EV 1610, u. 90 var. / EM 2630, 17 var.), ning motiivid häist asjust, mis härgadega tulevad ja hobustega lähevad, ja pahust asjust, kus kiirussuhted on vastupidised (nt. EV 758, u. 35 var., EV 1758, 9 var. jt., samuti mitmed kõnekäänuvormid / EM 257, 38 var. ja EM 301, 6 var.).

Mõistatuse ja kõnekäänu või vanasõna vahelistel probleemjuhtudel on mõistatuste andmebaasi ja EM-i sisse võetud need tekstid, mis originaalis paiknevad mõistatuste hulgas.

Eesti mõistatusel on õige pisut (keerdküsimusel veidi rohkem) ühismotiive ka mõistatuslauludega, pulmakingi-nimetustega, mis kuuluvad pulmakombestikku, jpm. ainetega. Kõigil avastatud puhkudel on neilegi harvematele paralleelsustele väljaandes viidatud, kuid nad ei vaja eraldi lähemat kommentaari.

Üheainsa tekstiga esindatud tüübid

Folklooriarhiivi žanrifondi moodustavate tüpoloogiliste üksuste sagedus- või suurusjaotus selgub reeglina olevat zipfilik: suuri tüüpe on vähe, keskmisi keskmisel määral ja väikesi palju, kõige rohkem aga üheainsa üleskirjutusega esindatud tüüpe. Selliste miniüksuste staatus tundub problemaatiline: kuuluvad nad üldse folkloori hulka? Nende hulgas näibki leiduvat ühest küljest väga piiratud ulatusega lokaaltraditsiooni esindajaid, teisalt omaloomingulisi improvisatsioone, mis pole veel folkloor, vaid alles pürivad selleks saama.

EV-s on ära toodud ka kõik "ühevariandilised" vanasõnad, mis kirja pandud hea või vähemalt rahuldava ehtsuskvaliteediga saatjate poolt, ja isegi teatud hulk küsitava folkloorsusega miniüksusi (nt. F. R. Kreutzwaldi kirjapanekute määr EV-s on kindlasti põhjendamatult suur). Mõistatuste puhul on mindud teist teed — ühevariandiliste hulk väljaandes on määratud statistilise ootuse põhjal (vt. järgnev joonis 1).

Joonis 1. Väiketüüpide hulga määramismoodus EM-is

Joonisel on kahepoolselt logaritmiline regressiooniväli, kus x on mõistatustüübi suurus (st. tüüpi esindavate autentsete tekstide arv) ja y on iga vastava x-järgu sagedus allikmaterjalis. Näeme, et see väli on suuremate x-järkude alal kiivas lehtri kujuline, vähemate x-järkude alal aga lineaarne. Jälgides, et a) avaldamisele tulevate ühevariandiliste hulk satuks lineaarse trendijoone mõttelisele pikendusele ja b) tüüpide üldarv väljaandes oleks suhteliselt ümmargune, 00-lõpuline, saadi üheliste normiks 967 (mille logaritm on 6,87 — joonisel ümbritsetud ringikesega) ja tüüpide üldarvuks 2800. Töö käigus oli meil tekkinud u. 5000 teksti suurune varia-osa, st. "üheliste rest", mille seas suur hulk arvatavalt ebafolkloorseid tekste. Kolm vilunumat koostajat (A. Hussar, A. Krikmann ja R. Saukas) vaatasid igaüks iseseisvalt selle resti läbi ja langetasid iga teksti folkloorsuse kohta oma eksperthinnangu, lähtudes üleskirjutaja üldisest rahvaehtsustasemest, teksti vormitunnustest jm-st. Seejärel need hinnangud summeeriti ja täiendavate läbirääkimiste teel viidi tüüpide üldarv väljaandes 2800-le.

Folkloorsete ja mittefolkloorsete kirjapanekute vahekord ja raja üldisemalt

Eesti vanasõnatekstides oli ebafolkloorsete tekstide (st. koopiate, individuaalloomingu, meelevaldsete mutatsioonide) osakaal läbi kõigi käsikirjaliste ja trükitekstide peaaegu 50%. Mõistatustes on see vahekord mõnevõrra parem: ehtsad tekstid moodustavad meie 2800-lises tüübivalimis u. 60% tekstide koguhulgast (ülal toodud absoluutarvud olid vastavalt 82 000 ja 134 120). Omaloomingu osakaal on mõistatustes küll märksa madalam kui vanasõnades, kuna mõistatusena näivat teksti on ilmselt palju raskem välja mõelda kui vanasõna või aforismina näivat teksti. Siiski eristuvad ka siin välja mitmed silmapaistvalt kõrge omaloomingulisusega saatjad, nagu M. J. Eisen ise, J. Saalverk (Jür), A. Kuldsaar (Jäm), C. M. Redlich (Rak), H. Stein (Tln), T. Wiedemann (peam. Kos, Jõh) jt.

EV-s sisaldus mõningane hulk küsitava ehtsusega tekste ka suuremais tüüpides. EM-is on folkloorselt ehtsate ja ebaehtsate tekstide vahel püütud teha selge 2-valentne distinktsioon. Tsiteeritakse põhimõtteliselt ainult ehtsaid tekste, ebaehtsad figureerivad pelgalt "sulgudesisese" lisana tüübitiitlite juures toodavas statistikas. Siia on lisatud aga kaks klauslit.

St. tekst (ja loomulikult siis ka tüpoloogiline üksus, mida ta esindab) on kantud andmebaaasi ja kajastatud otse tsiteerides või kaude viidates ka EM-is, kui ta on kas

Tüpoloogiline üksus ja selle kirjestruktuur

Nagu vanasõnaaines EV-s, nii ka mõistatusaines EM-is on esitatud tüpoloogiliste üksuste kaupa, st. üht ja sama mõistatust esindav aines on püütud kokku koondada ühte kirjesse. Enamjuhtudel õnnestub see hõlpsalt ja loomulikult, sest tüübipiirid ise on selged. Kuid nagu vanasõnade puhul — ja vist isegi enamail korril kui vanasõnade puhul — koonduvad mõned (harilikult eriti produktiivsed) osad empiirilisest materjalist tüpoloogilisteks jadadeks, võrkudeks, padrikuteks.

Tüpoloogiliste liidete lihtsamaks erijuhuks on nn. kontaminatsioonid, st. tekstid, mis kujutavad endast kahe (harva ka enama) tüpoloogilise algme liidet või segu. Näiteks teksti Kats kõrra sünnüs ilma, taasperi tege tüüd? on käsitatud kana või kanapoega tähendavate mõistatuste EM 50 ja 502 liitena, mille tiiteltekstideks on Edaspidi sööb, tagaspidi teeb tööd? (EM 50) ja Kaks korda sünnib, ristimata jookseb? (EM 502); teksti Külakoer kükitab, pikk piip suus, lai kabi otsas, loeb taevatähti ja vahib merepõhja on loetud kolme kaevu-mõistatuse kontaminatsiooniks, mille tüpoloogiliste algmete tiiteltekstid on Hirmuline läheb armulisele kosja, pika piibu ja laia kaabuga? (EM 233), Küläpini küksellä, lugõ taivahe tähti? (EM 892) ja Vanamees vaevas, käsipidi taevas, loeb taevatähti, merepõhjast liiva? (EM 2443).

Väljaanne püüab vastavate ristviidetega ära näidata iga mõistatuse kõik olulisemad tüpoloogilised sugulased üleüldse ja vajadusel osutada ka konkreetsete sõnastusvormide sarnasusele mõnede teiste sõnastusvormidega muudes tüüpides. Mõistatuste tüpoloogiaprobleemidest tuleb lähemalt juttu väljaande III köitesse paigutatud ülevaates.

Iga tüpoloogiline üksus algab tiiteltekstiga, milleks on üks tegelik allikmaterjalis ettetulev tekst. Tiitliks on püütud valida võimalikult "normaalvormiline" tekst, st. selline, mis kordub empiirikas hästi sageli või siis (kirevama variaablusega tüübi korral) koosneb elementidest, mis korduvad hästi sageli, ning mille lahendus on samuti antud mõistatusele võimalikult tüüpiline.

Mõistatustüübid on väljaandes järjestatud tiiteltekstide järgi alfabeetiliselt: alul iga tiitelteksti esimese sõna põhivormi järgi (haril. nimetav kääne või ma-infinitiiv; kohakäändelistel adverbikolmikuil, nagu taha ~ taga ~ tagant on põhivormiks loetud sees- või alalütlev kääne), seejärel iga konkreetse põhivormi piires tiitelteksti absoluutse alguse järgi. Kuna mõistatused, erinevalt vanasõnadest ei peida oma sisuliselt esmatähtsaid sõnu regulaarselt mitmesuguste nn. vormelielementide (Kes..., see...; Kui..., siis...; Kuidas..., nõnda...; Igal... oma...; Parem... kui... jts.) rüppe, tundus selline valik siin mõistlikem (vrd. vanasõnatüüpide järjestamisviisist EV I, 62).

Tüpoloogilised üksused on nummerdatud jooksvalt läbi kogu väljaande (1–2800).

Tiitelteksti järel on tema juurde kuuluv lahendus, seejärel mõttekriips, selle järel tüübi kohta käiv üldstatistika. Et lugeja saaks veidigi detailsemalt jälgida ka allikmaterjali kogunemise ajalist dünaamikat, on üleskirjutused jagatud nelja perioodi, millest kolm viimast järgivad eesti folkloori kogumise põhilisi laineid (vrd. joonis 2):

Joonis 2. Eesti mõistatuste kogumise dünaamika (1840–1990)

Sellele järgneb tüübist kirjapandud rahvaehtsate tekstide üldarv ja tüüpi esindavate tekstide kogusumma ERA mõistatuste koondkartoteegis.

Näiteks tüübi EM 1 tiitli AAM AAMI PÄÄL, VAAT VAADI PÄÄL, ANKRUKESED ÜLEVAL, ORAVASABA OTSEST VÄLLAS? Pilliroog juurde kuuluvat avaldist "4+65+24+7 = 100 (241) var." tuleb lugeda järgmiselt:

1. perioodist 4 autentset kirjapanekut; 2. perioodist 65; 3. perioodist 24; 4. perioodist 7 — kokku 100 rahvaehtsat teksti; tekstide kogusumma kartoteegis 241 (st. 141 mitteehtsat kirjapanekut).

EV-s ei korratud tiitelteksti enam tüübi sõnastusvormide loendis, vaid selle paiknemiskoht oli tähistatud joonega. EM-is kordub tiiteltekst ka sõnastusvormide loendis. Selle üldreegli juurde kuulub aga kaks klauslit.

Tekstide juurde kuuluvad lahendused tuuakse samuti selles keeles ~ neis keeltes ja sellises sõnastuses, nagu nad esinevad originaal- või trükiallikais (mitte nt. sisukonspektidena, tõlgetena kirjakeelde vmt.).

Kui originaalteksti juures pole lahendust, on teksti järel nurksulgudes märkus "Lahendus puudub". Tüüpe, mille ühegi teksti juures pole toodud lahendust, on andmebaasis ja EM-is vaid paar üksikut.

Mitmetes eesti mõistatustes on poeetilist lisaväärtust taotletud sel teel, et lahendus on peidetud teksti endasse, st. tekst ja lahendus kokku kasvatatud; sel juhul on lahendusena käsitatud vastavat osa tekstist, mida korratakse lahenduse positsioonis nurksulgudes. Näiteks:

Kui taolistel puhkudel on lahendus kummatigi korratud juba originaalis endas, siis nurksulge ei kasutata:

Iga variaablust ilmutav tüüp on korraldatud tekstide geograafilise leviku ning leksikaalsete, süntaktiliste jm. tunnuste järgi nn. redaktsioonideks ja allredaktsioonideks. Nagu vanasõnade akadeemilises väljaandeski (vrd. EV I, 69), pole siingi kehtestatud tüübi seesmiseks süstematiseerimiseks mingit kindlat tunnuste hierarhiat, kuna empiirikas ettetulevad situatsioonid (ainehulgad, variaabluspildid, levikupildid jne.) on kirevalt eriilmelised. Iga tüübi aines on püütud lihtsalt liigendada sellisel viisil, nagu see ennast loomulikemal viisil liigendama kutsub või liigendada laseb. Suurema tüübi variaabluspilt moodustab vaid üsna harva mingite tunnusekombinatsioonide enam-vähem ühtlaselt jaguneva maatriksi. Palju tavalisemalt nähtub ka üksiktüübis, nagu žanri- vm. suuremas fondis üldisemaltki, ebaühtlane, zipfilik jaotumus: ühelt poolt tsenter e. väike hulk domineerivaid, paljukorduvaid sõnastusvorme, teisalt perifeeria e. suur hulk juhuslikke, reeglina ühekordse esinemusega variante, pluss tihtipeale keskmise suuruse ja sagedusnivooga vaheala.

Iga tüübi allikmaterjalis ilmnevad sõnastusvormid esitatakse füüsiliselt jadana, kuid see jada on organiseeritud ka hierarhiliseks redaktsioonide ja allredaktsioonide süsteemiks, mis on tähistatud 4-astmeliste tähistega: 1) suurtäht; 2) suurtähe numbriline indeks; 3) väiketäht; 4) väiketähe numbriline indeks. Näiteks: A või A7 või A7c või A7c3 või ka üldse ilma suurtähtedeta, nt. c või c3 vmt. Suurtähtedega on tehtud tüübi varieerumispildis kõige olulisemad eristused, väiketähe indeksitega kõige ebaolulisemad, vahepealsetega vahepealsed (kõik tasandid ei pea tüübis tingimata esinema). Singulaarseid rühmatähiseid (nagu A, millele ei järgne B, või A1, millele ei järgne A2 vmt.) ei kasutata. Kui tüübi esitus moodustab üheainsa redaktsiooni, jäetakse selle tähis üldse kirjutamata.

Kui EV-s ümardati suuremad sagedusnäidud nii tüübi üldstatistikas kui ka redaktsioonide statistikas 5-lise täpsusega astakuteks ("u. 25 var.", "u. 130 var." vmt.) ning lubati sagedushinnangutes muid intervallilisi jt. ebamäärasusi ("1 v. 2 var.", "5 kuni 9 var.", "vähemalt 12 var." vmt.), siis EM-is on püütud kõik sagedusandmed tuua ühelise täpsusega.

Iga mõistatustüübi allikmaterjalist tsiteeritakse vajalikuks peetud hulk sõnastusvorme ja üksiktekste.

EV-s fikseeriti selle või teise tasandi redaktsioonidena ning tsiteeriti läbi kõik rahvaehtsaiks peetavad tekstid, mis erinesid üksteisest veidigi sõnastuselt, lisaks kajastati väljaandes ka teatud osa murdelisest variaablusest. Kuna EM-i omanik on ühtlasi eesti mõistatuste täieliku andmebaasi omanik ja kasutaja, on alamastme redaktsioonide formeerimise põhimõte siin paiguti leebem ning paberväljaandes endas esitatavate tekstide valik mõneti hõredam. Signaaliks selle kohta on 2 erimärki, mis paiknevad redaktsioonitähise lõpul:

Tsiteerimisele tulevate tekstide valik tervikuna on juhendunud u. sellistest kriteeriumidest:

Redaktsioonilise üksuse kirje oma maksimaalkujul esitab järgmised andmed järgmises järjekorras:

Tekstide redigeerimise põhimõtted

Tekstide üldisim redigeerimispõhimõte EM-is (nii andmebaasis kui ka paberväljaandes endas) on sama, mis EV-s: püüda oletada, millist hääldusvormi tekst silmas peab, ning anda see hääldusvorm edasi põhiliselt tänapäeva kirjakeele graafiliste vahendite kaudu, kusjuures interpunktsioon korrastatakse kõikjal kirjakeele reeglitele vastavaks.

Konkreetsemad üksikküsimused on lahendatud järgmiselt:

Lisaks tuleks kommenteerida redigeerimisprobleeme, mis tulenevad kahest mõistatustele omasest eriseigast.