Meil on kodus kass ja papagoid, kuna papagoisid on palju, siis ei ole neil nimesid, nad on rohkem müümise jaoks meil. Kassil aga on kaks nime, Kusti ja Pätu, nimede saamisega ei olnud mingit erilist lugu, olid lihtsalt nimed, mis tulid pähe meil. Aga kuna meie pere sees ei saadud nime osas kokkuleppele, siis saigi kass kaks nime.
2 kassi, Miisu ja Nurr. Nimedel pole otsest seost millegagi.Nurr jookseb vahepeal kodust ära, aga pärast kolimist vabamasse kohta käib ta õues ja tuleb alati ise tagasi.
Meil on kodus varjupaigast võetud kass, kelle nimi on Rudolf, kuid me kutsume teda Ruudiks. Algselt oli tema nimi Panter, kuna tegemist on suuremat kasvu musta kassiga. Ruudi on väga inimeselembeline kass ning kohati isegi liialt sõbralik. Kui me ta alguses koju tõime, siis esimesed päevad kõndis ta alati inimeste kannul. Öösiti meeldib talle alati inimeste juures magada. Küll aga on see tüütu, sest oma suure kasvu tõttu võtab kass voodis palju ruumi. Mõnikord, kui Ruudi on terve päeva toas lebotanud, ei ole ta õhtuks väsinud ning otsustab ühe õige kassi moodi ringi hüpata ja asju kapi otsast alla lükata. Söömisega on Ruudil ka mõned huvitavad harjumused. Näiteks ei hakka kass ennem sööma, kui tema kauss on täis. Juhul kui kausi põhja on eelmisest korrast jäänud veel mõned krõbinad, teeb ta häält, et kauss tervenisti täidetaks. Õde avastas ka kord, et Ruudile meeldib brokkolit süüa.
Minu koera nimi on Ursus, mis tähendab ladina keeles karu. Me ei pannud talle ise nime, vaid see mõeldi välja kennelis, kust me ta saime. Meile pakuti küll võimalust nimi muuta, aga kuna ta on suurt kasvu koer ja meenutabki veidi karu, siis leidsime, et see nimi sobib temale väga hästi.
Kassi nimi on Pätrik, hüüdnimeks Pätu.
Lisaks on mul veel hamster, kellele mu vend pani üsnagi eestipärase nime - Ervin.
Minu lemmikloom on kass Harry ja sai ta nime Harry Potterilt, sest kassi saamisel oli parasjagu pooleli Harry Potteri vaatamine.
Temaga on juhtunud päris palju huvitavaid asju, nt on ta pesumasinasse pikali visanud täpselt enne pesu pesema panekut.
Hetkel on mul kodus kaks kassi, emane kass Mona ja isane kass Charley. Emane kass on ilmselt oma nime saanud "Mona Lisa" maali järgi. Isasele kassile pani nime mu vanem õde, küllap talle see nimi meeldis.
Varem oi ka viirpapagoi, kelle nimi oli Siutsu, kuna ta siutsus. Kahjuks oli kassidel kõht tühi ning nad otsustasid temaga oma vajadusi leevendada.
Kolm kassi: Uma, Coco ja Norbert. Uma sai oma nime varjupaigast, Coco on nimetatud Coco Chaneli järgi, kuigi ta kahjuks niivõrd elegantne ei ole, ja Norbert sai oma nime filmist "Kuidas taltsutada lohe". Uma on minu esimene kass ja kui ma ta sain, siis hakkasin õnnest nutma, ma ei mäleta, kas ma olen ülejäänud elu jooksul veel õnnest nutnud. Alguses oli meil paanis võtta hoopiski koer, aga nüüdseks on meil 3 kassi - täpselt ei oska öelda, mis juhtus.
Mul on kaks koera, kuid kahjuks ei oska ma öelda, kust kumbki oma nime on saanud, kuna mina pole neid nimesid neile pannud. Kahjuks ei oska ma ka ühtegi lugu nendega seoses välja tuua.
Mul on koer, kes sai oma nime varjupaigast ja ta nimi on Bruno. Üks lugu on seoses õega, kes kutsus endale klassikaaslased ammu külla ja et mu koer on söögi ja külaliste seltsis tihti ülemeelik, siis on hea teda esikusse maha rahunema viia. Seekord oli Brunot vaja taaskord eraldada ja õde ütles sõbrannale, et too paneks Bruno esikusse kinni, mille peale õe klassivend oli küsinud: ,,Kas Bruno on su venna nimi?".
Minu ei ole hetkel lemmiklooma. Kuid esimeses klassis olid mul kaks merisiga Miki ja Daisy, keda meeldis mulle Barbie nukuautos nööriga ringi sõidutada (vaesed loomad) ning neid enda väikese seebikaameraga jäädvustada.
Micky ja Daisy - taust on ilmselt seotud Disney' multikaga "Mickey Mouse", kuigi ma ei mäletaks, et ma seda väga vaatasin, olin pigem "Käsnakalle" fänn.
Koer on kodus ikka olemas. Nimeks tal on Hagen ning selle on ta saanud selle nime järgi, mis talle oli kasvanduses pandud. Talle on alati meeldnunud taimi lillepottidest välja tõmmata, et saaks neid paremini närida.
Mul on olnud kaks lemmiklooma lapsepõlves. Mõlemad olid küülikud. Esimene küülik tuli meile üsna noorelt, ma olin siis ehk 3-4-aastane. Tema nimi oli Lonni ning ta oli valget värvi. Me saime ta aga hoopis peretuttavatelt, kes kolisid Soome ning jätsid kodulooma meile. Ta elas üsna vanaks, umbes 8-9-aastaseks. Oma loomu poolest oli ta üsna rahulik, nooremast peast ikka kepsakam pisut, kuid mitte eriti.
Teine küülik tuli meile poolteist aastat peale Lonni surma. Ta nimeks sai Emily Lüliti - Emily sellest, et mu vanema venna lemmikbaleriin vist oli keegi Emily ning Lüliti sellest, et see pappkast, mille sees ta toodi, sinna oli peale kirjutatud "lüliti". Ta elas kahjuks ainult 3 aastat ning suri haiguse tagajärjel. Kutsusimegi teda Lülitiks, vahepeal Lülluks. Kui me ta oma puurist vabalt ringi lasime jooksma, siis ta tegi tihti vahvaid hüppeid, mis olid rõõmsast tujust. Kuid kui ta oli vihane, mida ka ikka juhtus, kui kiusama kippusime, siis ta matsas oma tagakäpaga vastu põrandat ja andis teada, et pole olukorraga rahul. Loomulikult on olnud ka naljakaid, pisut ebamugavaid seiku, kui kumbki küülik on külalistele sülle pissinud jms.
Mul on koer nimega Panda. Selle nime sai ta selle pärast, et noorena oli tal üks kõrv must kuid ülejäänud keha valge, seega nägi ta veidi hiidpanda moodi välja. Huvitav on see, et nüüd kui ta on vana koer, siis on ta muutunud halliks ja kõrv pole enam must. Veel on mul deegu nimega Välek ja selle nime sai ta selle tõttu, et liikus väga kärmelt. Nime sai ta kohe alguses, kui temaga esimest korda mängisin. Tal on ka vend, kellele nime paneks võttis kauem aega, kuna mingit eriti silmapaistvat omadust, mille põhjal nime panna tal polnud ja nüüd on ta lihtsdalt Timmu, ühe multikategelase järgi.
Mul on lemmikloomaks kass, kelle nimi on Ott. Nime sai ta üsna tavapäratult. Mina nurusin vanematelt kassi, aga nad väga seda võtta ei tahtnud. Lõpuks ema tegi ettepaneku, et võtame kassi siis, kui ta saab nime panna. Olin loomulikult nõus sellega. Kuna ema lemmiklaulja tol hetkel 6 aastat tagasi oli Ott Lepland, siis ta otsustaski kassi nimeks Ott panna.
Minul oli lemmikloom nimega Dästy. Ta oli saksa lambakoer. Me saime ta endale, sest onu koertel sündisid kutsikad ning ta andis ühe meile, kuid ma olin siis üpriski väike ja ei mäleta, kes koerale nime andis. Ilmselt oli see onu naine või onu. Mäletan, et Dästy oli lapsepõlves mu parim sõber, me tegime kõike koos, sest me kasvasime koos suureks. Me sõime lausa samal ajal ning vahel peale pikka ja väsitavat õues mängimist jäin Dästy kõrvale põrandale magama. Talv oli alati vahva, sest siis saime perega korda mööda üksteist lume alla peita ning koer leidis meid alati üles. Dästyile meeldis lumi väga, ta oli suurepärane lumepallide püüdja. Dästy oli väga tark koer ja teist sellist lihtsalt ei ole.
Minu lemmikloomaks on koer nimega Frodo (praegusel hetkel 3-aastane). Tegemist on kääbusšnautsriga. Kuna tegemist on kääbuskoeraga - tavalisest koerast palju väiksem -, siis seosnes tõuga kõigepealt J.R.R. Tolkieni raamat "Kääbik". Sellest tulenevalt tuligi mõte panna koera nimeks mõni seal raamatus esinenud kääbiku nimi. Läbi käis ka Bilbo, aga see tundus liiga malbe, seega otsustasime siiski Frodo kasuks. Kuna tegemist on pikakarvalise koeratõuga ja me saime ta Narvast, siis oleme teda ka aegajalt venepäraselt kutsunud ka Fjoodoriks.
Frodoga seondub tema treenimine kutsikana. Kuna sellele tõule on omane kõrge sotsiaalsus, siis oli alguses temaga tänaval jalutamine raskendatud - ta soovis alati teiste koerte juurde joosta ja seetõttu kiskus rihmaotsas. Võib öelda et pärast kahte aastat igapäevast jalutamist ja treenimist (kui ta kisub, jäin seisma ja ootasin et ta tähelepanu minule tagasi koonduks ja näitaks sedsa minu kõrvale istudes) ma loobusin. Tõule omaseid jooni vist ikka ei saa välja kasvatada.