Kunagi oli meil koer nimega Bella. Ta värvus oli must. Me võtsime ta, kui ma olin üheaastane. Sain temaga väga hästi läbi. Talle meeldis järves mängida, palliga möllata, süüa, joosta, teiste koertega olla. Ühel vanaaastaõhtul oli saabunud aeg õue minna, et ilutulestikku lasta. Bella oli ka kaasas. Läksime maja kõrvale koos sõprade ja tuttavatega. Isa avas auto pakiruumi ning võttis sealt raketid, uks jäi aga lahti. Saabus kell 00.00. Suured paugud lasti lendu. Kõik soovisid teineteisele head uut aastat, järsku märkasime, et koer on kadunud. Otsisime, hüüdsime, aga mitte midagi. Küsisime naabritelt ning käisime maja juures uurimas, mina läksin korra autosse. Sisse minnes avanes mulle üllatav vaatepilt - Bella oli pakiruumi hüpanud, üle istmete läinud ning siis esiistmete alla pugenud. Kõik olid väga rõõmsad leiu üle.
Järgmine lugu on selline. Ma sain seitsme või kaheksa aastaseks. Mulle kingiti suur roosa 300grammine piimašokolaadi tahvel. Jätsin selle õhtul laua peale. Hommikul ärgates märkas ema, et šokolaad on kadunud, ainult paber oli järgi. Bella oli terve maiuse öösel nahka pannud.
Paar suve tagasi käisime õe ja lemmikloomaga metsmaasikaid korjamas. Meie kummardame ja nopime ning märkame, kuidas kutsa sööb lamades maasikaid.
Veel mängisime Bellaga sellist mängu: mina peitsin krõbinad mööda tuba laiali ja tema otsis need pärast üles.
Praegu on mul kaks merisiga Daisy ja Tixi.