Hunt ja lambakarjane

Hunt ja lambakarjane

Üks on „karjane“, teine „hunt“, kolmas „koer“ ja ühed on „lambad“. Hunt on kusagil peidus ja karjane koeraga käib ümber lammaste, ise laulab: „Mina hoian memme utte, mina kaitsen taadi karja, memm teeb mulle uue kuue, siniseda säärepaelu, punasida põllepaelu.“ Siis ütleb karjane koerale: „Jää sa karja juurde, mina lähen koju võileiba sööma.“ Minnes ütleb: „Hunt, tule metsast välja, vii minia lammas ära, jäta minu lammas alles!“ Hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Karjane küsib koeralt: „Kas on kõik alles?“ ja loeb: „Üks, kaks, kolm, kõik on alles,“ ja teeb samuti nagu ennegi. Kui hunt kõik ära on viinud, hakkab karjane taga otsima, koer järel. Viimaks läheb hundi juurde ja küsib tervitades: „Kas sa mu lambaid oled näinud?“ – „Ei ole.“ – „Mis su seljataga on?“ – „Puukännud.“ – „Silmad pääs.“ – „Oksa-augud.“ – „Villad seljas.“ – „Puusamblad.“ – „Kas on luba kutsuda?“ – „Jah!“ – „Utu, utu, utu!“ Lambad määgivad. Vaadatakse, kas hunt lammastele viga ka on teinud, võetakse puu ja lastakse lambaid üle hüpata. Kukub mõni maha, siis on hunt talle viga teinud ja saab selle eest nuhelda.

ERA II 96, 373 (3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)

Suure-Jaani