Vanakurat tahtnud kord üht vaga mehe tütart omale naiseks, läinud isa juure tütart kauplema. Vaga mees öölnud:
"Muido ma oma tütart sulle ei anna, kui et sa senna kõrge mäetipu otsa ühe ööka raiutud kivist kiriku ehitad!"
Vanakurat hakanud üks õhto tööle, teinud poole ööni tööd, ei ole enam kui natuke üle poole müüri valmis saanud, kukelaul olnud oodata. Kurat näinud, et enam kirikut valmis ei saa, seepärast hakanud müüri lahutama. Loopinud kivid mää otsast alla. Kukk laulnud, müüri lahutus jäänud pooleli. Need järelejäänud müürid peavad praegu mää otsas alles olema, määalune peab kivi täis olema, kõigil sõrmejäljed külles, kust Kurat kinni võtnud, kui müüri lahutas. Nii jäänud kosjakaup katki, Kurat ei ole ennast enam seal näitanud.
E 21386 < Haljala khk., Metsiku – D. Pruhl < G. Loorman (1895).
Kurat pidand kord aru, et hakkab endale ka kirikut ehitama. Valind välja ilusa koha ühele mäele ja tassind kivid kokku. Aga kukelaul hirmutand Kuradi säält enne minema, kui kirik valmis saand. Kui Kurat kukelaulu kuulnud, ütelnud oma abilistele:
"Lähme nüüd minema, ei me änam või olla!"
Aga kus mäele Kurat omale kiriku tahtnud ehitada, seda jutustaja ei tea.
ERA II 7, 312 (4) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Sipa k. – R. Viidebaum < Ann Muld, sünd. 1864. a. (1928).
Lihula Haapsalu tee ääres Ridala määl olnud suured kivid ritta laotud, umbes kiriku laiuselt. Rahvajutt räägib sellest järgmist, et Vanapagan tahtnud sinna kirikut ehitada ja vedanud seepärast sinna kive. Ta tegevust aga seganud Kalevipoeg, kes tulnud Saaremaalt, käes 6-meetrine kuusk.
ERA II 228, 183 (9) < Martna khk. ja v., Rõude k. – E. Kaljuste < Kustas Viispuu, 65 a. (1939). Vrd. HVM I, muist. 323.
Kanepi kihelkonnas Kooraste mõisa männimetsas, mida isenimega ka veel Varetepalu kutsutakse, on üks suur kivihunnik, millest rahvas järgmist jutustab.
Kord tahtnud Vanapagan ühte suurt ja toredat kirikut ehitada, milleks ta ka kohe hakanud kiva kokku kandma. Ehitus pidanud aga ühe ööga ja nimelt veel enne kukelaulu valmis saama. Sellepärast tõtanud Vanamees, siis Vanapagan, oma tööga. Olnud kaks mehist sületäit kiva temal juba ära toodud ja parajaste ka kolmandamaga Varetepalule jõudnud, laulnud korraga kukk ja Vanapaganal põllepaelad katki ning kõik kivid endiste kokkukantud kivide pääle maha, kuna ta ise katsunud, et aga punuma saanud. Sedasi jäänud siis see kivihunik sinna maha ja kirikuehitus pooleli. – Muidugiste on see Vanapagana kiriku ase üks kivikalme, kust ka palju mitmesugusid vasitsid ehteasju on leitud. Siis räägitakse ka, et sääl kivide all rahaauk olevat, mida paljudele inimestele olla unes juhatatud, aga keegi ei julgevat teda ära tooma minna, sest et Vanapagan sääl juures ise vahti pidavat. Kes ööajal säält Varetepalust läbi läheb, see ikka ära eksivat või midagi hirmutavat nähtust nägevat. Kord läinud õhtu videviku ajal säält üks mees läbi metsa kodu poole. Kui ta kivistiku juurde jõudnud, näinud ta, et keegi tulipunase tanuga vanaeit kivistiku juures kanarbiku sees kükitab ja hoolega kanarbikku katkub, mida tal suur hunnik juba ära kakutud olnud. Mees pannud tähele, et sel vanaeidel silmad nagu tulised söed peas hüüganud ja ta kord-korralt ikka tema poole nihkunud. Mehel tulnud kananahk ihu pääle ja nagu tuul pistnud ta kodu poole punuma ega pole enne julgenud tagasi vaadata, kui ta kodu aia äärde jõudnud. Oma nägemist teistele rääkides pidanud mehed nõu kokku, et hulgani tarvis tagasi Varetepalusse minna vaatama, kes see vanaeit siis oli. Läinud siis ka tagasi, aga ehk nad küll kõik metsa läbi otsinud, ei ole nad aga enam midagist näinud; ka kanarbiku kakutud varsa ei ole nad leidnud. Selle Varetepalu teine pool külles on kaks järve, Mutsina ja Kõverjärv ning üks tähtjas mägi Tirandi. Nende järvede vahel olla Põhjasõja ajal suurt lahingit löödud.
H I 9, 403/4 (9) < Viljandi l. – A. Suurkask (1898).
Vanasti oli hakanud Vanakuri omale kirikut ehitama Erastvere parki. Ta on hakanud oma pükstega kive kandma, aga kui tema tulnud esimese seljatäiega, siis oli kukk korraga laulnud, siis visanud Vanakuri kivid maha ja põgenenud. Sinna on järgi jäänud suur kivihunnik, mida näha veel praegu.
ERA II 243, 82 (11) < Kanepi khk., Erastvere v., Mäe k. – V. Arras < August Arras (1939).
See koht Kerigu ase on Saaluse vallas, Saaluse ja Haanja valla piiride peal. Sääl ümberkaudu on suured mäed. Keskelt jookseb jõgi (oja), mida mitmet viisi kutsutakse: iga küla all on ise nimi. Jõgi on siis kahe valla piir. Ümber jõe on heinamaad ja sood. Soode ümber on õige kõrged mäerahnud. Mõned mäed on väga ilusad, nagu hobuseseljad ehk nagu -sadulad. Mägedest ja heinamaade seest tuleb väga palju lätteid välja, mis väga roostesed on. Arvatakse, et sääl mägede sees palju rauda on olemas, aga ei ole veel ükski asjatundja juure juhtunud. Mina ise olen neid allikaid vaadanud ja olen sedasama arvanud. "Palju allikaid," ütlevad vanad inimesed, "on ilma põhjata." See ümberkaudne on väga perätü maa; siis on sääl veel palju kuristikkusi ja orgusi. Öeldakse, et vanast on sääl röövli ja sõa ajal sissi (riisujad) pesitelenud. Õige inimene ei olla sääl elanud.
Nõnda siis sääl Andrimäe soo ääres on ühe mäeselja pääl midagi vaatamiseväärt. Nimelt suur kivilade. Et paremini sellest aru saada, joonistan ma ta üles.
Sääl on praegugi kole palju kiva koos ükstõise pääl, nagu ühe tarbeasja pärast kokku kannetud; kivid on reas ja korras. Mõnes kohas kasvavad haava- ja lepapuud. Minu arvamise järele on see üks vana eestlaste matus. Säält kohalt on mägi tasaseks tehtud, sest muidu on mägi ümargune. Üks vanajutt seletab kivide ajalugu niiviisi. Vanapagan olla tähele pandnud, et Jumalal kirikud on; sääl õpetatakse rahvast; aga temal oma rahva tarbeks ei ole kirikut olnud. Mis muud kui oma tarbeks kirik ehitada. Ta otsinud niisuguse kuha välja, kus palju inimesi ei käinud. Läinud ühel ööl Haanja poole pääle kiriku ehitamise tarbeks kiva otsima. Korjanud ühe kaatsaharo täie kiva ja tulnud tulema. Oli umbes kesköö aeg. Kui ta just üle soo selle mäe pääle oli saanud, laulis kukk ja äkisti läks kaadsaharo lõhki, kivid kukkusivad maha senna mäe pääle. Nõnda jäi kiriku ehitamine pooleli. – Rahvas aga nimetab seda kohta kirikuasemeks.
Siin on niisuguseid kivilademeid veel paari mäe otsas. Ümberringi on põllud, aga kõrge mäe otsas on sarapuupõesad ja palju suuri kiva, mis ei ole mitte igapäivased kivihunikud, vaid ka vist eestlaste matused ehk ohvrikohad ehk pühade hiiede jätised.
H III 29, 637/42 (5) < Rõuge khk. – J. Rauba (1901).
Vana-Saaluse vallas Andrimäe külas Võrumaal on Lätsuu mägi; mäe otsas olevat suured kivid kokku kuhjatud. Kivid on neljanurkselt seatud. Jutustaja seletas, et igal jaaniööl olevat seal sinine tuli, mõned olevat seda tuld näinud. Kivid oli sinna kandnud Vanakurat püksisäärega. Ta oli tahtnud ehitada kirikut, kuid püksisäär oli läinud katki ja Vanakuradil ei olevat enam millegagi kanda ja oli jätnud kiriku ehitamise pooleli.
ERA II 245, 87 (5) < Vastseliina khk. ja v., Illi as. – E. Saks < Helene Saks, 51 a. (1939).
Vanajuuda kiriku ase. Haanja vallas Villakülas Johan Zirki maa peal olnud kaks kivivaret pikliku zoloka moodi, teine teise künka peal. Haanja Plaani kiriku ehituse kivid ja kohaliku lauda ehituse kivid olla sealt veetud ja veelgi hulk järele jäänud.
E 57038 (2) < Rõuge khk. – J. Gutves (1926).
mis poolele jäänud, on Küläjärve läheduses Villaküla maa peal. Ümbruses kõrgem küngas, kelle otsas määratu palju kivisid. Neid olema Vanajuudas oma püksiharude sees senna mäele üles kokku kandnud. Mis õhtusel-ööl toonud, see saanud; kui kikas külas kirgnud, jäänud poolele, sest kikka kirgmise läheduses Vanajuuda töö ei edene. Vanajuudas põgenenud ära ja kirikuehitus jäänud poolele. Kivide ahervared olema veel praegu mäe otsas. Suur osa nendest kividest olla Haanja-Plaani õigeusu kiriku ehituse tarvis ära veetud. Sealt kivide vedamise ajal olla vasised Vanajuuda sarved leitud, mis temal kivide veeretamisel peast maha murdunud.
Seda kohta tarvis suvel lähemalt näha, võib-olla mõni sõjaülema matusekoht, kus piigiots võis välja tulla.
E 56872 < Rõuge khk. – J. Gutves (1926).
Aga vanainemise kõnelesi, et Vanatont oli tahtnud Vana-Roosa kirikut ehitada. Ta pidi kiriku ehitama, et siis ehitatakse sinna kõrts ka juurde ja see on siis tema maja. Kõrgepalust Vana-Roosa poole tulles üle Mustajõe hüpates seal Pangi all olid püksiharud ära lõhenu, kivid kukkusid sinna maha.
Hiljem leiti, et see on gootlaste matus.
RKM II 63, 423 (4) < Antsla raj., Varstu k/n., Vana-Roosa as. – E. Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957).
(Ehmja mõisa põllule on Vanapagan tahtnud oma kantsi ehitada.)
E 24616/7 (8) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla – J. Prooses. Vt. muist. 15.
Karuse Puantse küla Jaagu ja Karjuse talu vahel on õige kivine moräänmäeselg. Kivide seas on ka 6 ringi umbes 6 m diameetriga. Esimese ringi (Jaagu talu poolt) keskel on pihlakas. Vanasti olnud selle asemel veel suur pihlakas, mille alla ohvreid tood. Ringal on üks suure auguga kivi (auk umbes niisugune kui Tartu Toomel, kuid rabakivis), millele ka vakk rahu ohvriks tood. Jaagu talu õues, umbes 100 m Pingast S pool on suur mitme auguga ohvrikivi (väiksed augud). Ringale tahtnud Vanapagan linna ehitada ja vedand kivid kokku. Kibiste kukk laulnud ja Vanapagana linn jäänd veel koidu eel pooleli. Ta vihastand ja otsind kõik taskud läbi, et midagi leida, millega Kibiste kukke visata, ja leidnud viimaks ühest taskust liivatera ja visand sellega. Visand aga väga tugevasti ja liivatera läind üle Kibiste toa Kibiste põllule, kus ta alles praegu seisab. Liivatera on üle kahe m kõrge ja 3–4 m pikk graniidimürakas.
Teisendi järele visand Vanapagan selle kivi Järise küla ligidalt Tuuleveski mäelt, kuhu ta ka linna tahtnud ehitada.
E 53791/2 < Karuse khk., Puantse k. – A. Tiitsmaa < Madli Kirves ja A. Seig (1923).
(Vanapagan tahab endale linnust ehitada.)
ERA II 227, 437/9 (32) < Hanila khk., Massu v., Kõera k. – A. Kull < Milli Tähe, 12 a. (1939). Vt. muist. 17.
Karksi kihelkonnas Tauga karjamõisa ümbruses on mitu suurt kivide-kogustikku olemas, mis näitab, nagu oleks need sinna kokku veetud ja nagu oleksivad käed nende juures töös olnud. Vanajutt räägib selle kohta. Muiste tahtnud Vanapagan sinna linna ehitada, kannud suurel hulgal kiva kokku, et ehitust alustada, kuid korraga läinud Vanapaganal põllekanne katki ja niikaua, kui Vanapagan põllekannet parandanud, laulnud korraga kukk ja Vanapaganal jäänud töö pooleli.
Sellest ajast seisavad need suured kividekogustikud Tauga ümbruses.
ERA II 146, 45 (21) < Saarde khk., Uue-Kariste v. – J. P. Sõggel < Hans Sulaoja (1916). Vt. ka muist. 159. Vrd. HVM I, komment. lk. 524–525.
Karksi kihelkonnas on mitu niisugust ahervart või varet. Polli Remsi talu põllu sees on 2 (kaks), Karksi Tauga karjamõisa põllu sees 1 ja Mäekülas Küti talu juures 1 jne. Neist räägitakse, et Vanapagan Karksisse linna olevat tahtnud ehitada, mistarvis ta põllega kive kokku olevat kannud. Kukelaulu ajal olevat ta aga nõnda ehmatanud, et põllepael katki läinud ja kivid sinna maha kukkunud, kus praegu need varemed on.
E 53367/8 (4) – J. Jung (?). Vrd. ka muist. 158.
(Vanapagan tahab linna ehitada, kukelaulu tõttu katkeb põllekanne ja kivid kukuvad maha.) [A. Kitzberg,] Kodu-kurukesest, lk. 31. Vt. muist. 421 A.
Kivise Taagepera kohta räägitakse järgmist. Vanapagan tahtnud ennemuiste ehitada Taagepera linna. Kive oli ta korjanud kokku üle maa. Suure kivikoormaga tulles jõudnud ta peaaegu kohale, kui teda hakanud taga ajama hundid. Kive maha visates veerenud need üle kogu Taagepera valla laiali ja sellest ajast peale leidub Taageperas lõpmatu palju kivimürakaid.
ERA II 236, 592/3 (12) < Helme khk., Hummuli v., Aitsra as. – K. Veri < K. V. Arbeidel, 83 a. (1939).
Rõngu kihkonnan Aakre vallan Rebaste kõrtsi lähikesen om mägi õge häste korge, selle mäe nimi on Liinamägi. Tema küle om õge häste äkilise ja mäe ots om päält tasane nigu häbentäsi tema oma latva taiva poole üles tõsta. Mäe külle om enämiste süütmaa. Õdagu puul külle pääl om väikese kahara pedäjä näta. Vanarahvas tiävä kõnelda, et Vanatont olev sinna endäle liina tahtnu tetä ja olev 2 kalsaharu täit kivve viinu. Kikas olev kirgma nakanu, sis olev Vanatont pakku lännu ja liinategemise poolele jätnu. Kivi oma prilla sääl katen hunikun alale, uulitsekivi suurutse ümäriku kivi. Ka tiävä rahvas viil kõnelda, et selle mäe sisen olev paillu raha sõaaigu pantu. Üitskõrd sõitnu üits suur saks joba Tiidvä kõrdsi manu, pidänu kinni ja küsinu selle mäe nimme ja kas tema säält kavven om. Säält näedätu, kos mägi om. Et see mägi säält selgede näta om, ütelnu tema, sääl om enembi suur mõts ollu ja nüüd ärä kadunu ja lännu minema. Vanarahvas ei ollev sääl suurt mõtsa nännu, iks nigu nüidegi vähäligu puu.
H III 22, 56/7 < Otepää khk., Palupera – J. Silde (1894).
Mägiste jaamast 4 versta, Priipalu ja Riia-Tartu postitee vahel Juudapalu metsas on kivikalme. Ennem on kiva väga palju olnud, aga nüüd on nad ehitamise jaoks laiali veetud. Praegu on kive vähe, mõnes kohas on paar-kolm tükki reas, siis on näha, et vahepealt on jälle ära veetud. Kivide läbimõõt on 1–1½ meetrini, nad on pealt sammeldanud ja heina sisse kasvanud. Maapind on tasane, liivane, pääl kasvavad männad.
Vanajuudas ehitanud kord omale linna, selleks kannud kinda sees kiva kokku. Linn oleks pea valmis olnud, kuid üks kivi kukkunud kinda seest maha, sest pöial olnud katki. Selle kivi kõrgus olnud 1 süld. Linn pidanud enne kukke valmis saama, aga sääl kirenud korraga kukk ja kõik ehitus varisenud kokku. Säält siis tekkinud kivilademik, kellest saanud ka oma nime Juudapalu.
E 52898 < Sangaste khk. – M. Kirschbaum (1922).
Märkus saadetise ees: "Kopeeritud arheoloogia kabineti kogust."
Vanapagan [tahtnud] Kuigatsi linna ehitada. Hakanud kiva kokku vedama. Kukk kuulnud, laulma. Töö pooleli. Kohta hüütakse Juudapaluks.
E 54626 – M. J. Eisen.
[Vanapagana linn Kanepi Koorastes]
Kanepi Koorastesse tahtnud Vanapagan linna ehitada. Hakanud ehituse jaoks kiva korjama. Kivid pannud hõlma sisse. Saanud juba hulga kiva kokku, kui äkisti kukk laulnud. Suure varinaga sadanud kivid hõlmast maha, Vanapagan ise aga pannud plehku. Kohta, kuhu Vanapagana kivid maha sadanud, kutsutakse Varetepaluks.
E IV 24 (78) < Kanepi khk. – M. J. Eisen < Raid.
Varbuse Hurmi piirijoonel asub kivi nimega Laikivi, mis vanal ajal rahvajutu järgi olnud ohvrikivi.
a) Alamusti kõrtsi maa peal asub suur kivi, kuhu olnud Peeter I ratsahobusega üles sõitnud, millest on jäänud märgiks hobuseraua jälg kivile.
b) Karaski külas Tigaste ja Alajuusa maa peal on kolm kivivaret, mis Vanajuudas olevat toonud – kolm püksisääre täit kive. Visanud kolme kohta laiali. Ühe Tigaste talu maa peale ja Alajuusa maa peal. Neist kivest tahtnud ta linna ehitada.
ERA II 246, 103 (4) < Kanepi khk., Kõlleste v., Hurmi k. < Karaski k. – V. Soldan < Johan Soldan, sünd. 1861. a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 397.
Juusa kivivare (kalme) tekkinud sedaviisi, et Vanajuudas viinud mingisuguse ehituse jaoks püksireite[s] kiva. aga kui ta Juusa kohale jõudnud, laulnud kukk ja kivid langenud sinna maha. Teisendi järele tahtnud Kalevipoeg Juusale linna ehitada ja vedanud selleks kiva kokku, aga mingisuguse põhjuse pärast jäänud linn ometi ehitamata.
E I 8 (29) < Kanepi khk. – M. J. Eisen < V. Raid. Vt. Kalevipoja linn, HVM I, lk. 565 (kommentaar).
Vanast olnu Küläsuu asemel järv, kedä Küläjärves kutsutu (Karaski vallan). Külänaise käünüvä ütteviisi lastemähkmit järven mõskman. Järvel saanu aigumüüda villand – ehk küll ütessa kõrd üüpäävä seen vesi puhastas, siski olnu Küläjärve vesi iks must ja ta tahnu pakku ära minna. Ütel pääval tõsnu ta üles pilvi poole, lännu tävest kolm versta põhjahommogu poole ja lasknu ennast sinna palomaa pääle maha, kost tälle ilosa liivatse veere saanuva ja Palojärv nimes. Küläjärve asemale saanu suu, keda Küläsuus kutsutas, kohe viirde Vanapagan endale linnategemise aigu, kelle kivve tälle luba paljat õdagu poolsel üül, enne kikka kirgmist kanda lubatu, püksiseere tävve kivve puistanu, sest et kikas külän juba kirgnu, kelle pääle Vanapagan plagama pistnü.
H II 32, 506/7 (5) < Kanepi khk., Vana-Piigaste – J. Väggi (1890).
Põlva kihelkonnas Pragi vallas Koiula külas Ivani talu põllus on kolm kivivaremat, millest rahvajutt nõnda pajatab.
Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Koiula küla ligidale nurme pääle ühte templit või linna asutada, kus ta kõige oma sugukonnaga võiks elada. See koht olnud kahe soo vahel ja sellepärast temale väga meeltmööda. Läinud siis ka teine mehike ehituseks kiva tooma, aga et tal paremat kividevedamise abinõud pole olnud, siis võtnud ta püksid jalast ära ja ajanud mõlemad sääred kiva täis. Aga siiski arvanud Vanapagan, et see koorem ühes korras viia veel liiga vähene on. Võtnud siis oma ninarätiku ka taskust välja ja on selle kiva täis ladunud, otsad kokku sõlmanud ja siis need nagu pähklikesed käe otsa võtnud, püksid ka kividega õlale visanud ja sammunud siis õige tuliselt Koiula küla poole. Saanud ta parajaste Ivani talu nurme pääle, laulnud juba küla kuked. Vanapaganal prahvatanud püksisääred lõhki ja kõik kivid langenud suure mürinaga kahte hunikusse maha, kuna ninarätikust maha kukkunud kividest kolmas hunik saanud. Sestsaadik ei ole Vanapagan sinna enam tahtnud templit ehitama hakata. Need kolm kivivaret on sääl nurme pääl veel näha, aga muidugi teada, pole need mitte muud kui vanad kivikalmed. Sarnased jutud on ikka kivikalmete kohta.
H I 9, 865/6 (179) – A. Suurkask (1898).
Kui see suur Poola söa taplus olli, sis tegi Latsbergi Iber omast maast suure tee läbi nii kavvötö kui meie maani. Sis vööt nöus, et meie möisniku ka appi lööse ning avitase, sest Läti piirist nii kavvötahe tettä kui kivvitee pääle. Ent nee es nakka sedä nöuvo hääs vötma, sis vött tema nöus esi oma jöuvoga sedä teed nakada tegemä. Sis tulli temä ütskörd ja olliva nee vana Poola kaardi ka üten. Sis vööt temä meie rahvast ka hennele abis ja naksi sis sedä zihti ajama neide vannu mutizite Poola kaarde perrä. Seda teed ajatön saie temä üte mäe mano ning naksi kaardi kaema ja ütel, et siin mäe pääl peäb üts vana Poola kerigo ase olema. Ja löüs sedä kotust, kon veel paljo maa kive olliva ja väega suure. Sis saie meie rahvas ka teedä, et nee kivi kerigo tarbis olliva, aga enne nemä es tiä sest muud könölda ja mito tarkagi meest omma sedä imes pandanu, et nii kivi sääl mäe pääl. Aga mönö ebauskliko inemise omma könölnu, et neid kive om Vanakuri pöllöga kandnu üte maja tarbis. Ja oles veel enämbki kandnu, kui temä pöll es oles ärä kakkenu. Aga nüüd pandi siis, kui Latsbergi herr kaardist kaie ja rahvale ka teeda saie selle mäe nimi Kerigomägi, aga mes väega ilus kotus järve veeren körge mäe otsan ning tee lätt alt mäe. Ja selle Kerigo matus om ka selle järve kääru sisen ja üte ülikörge mäe pääl. Mägi om liivane ja kasvatab ütte hääd pedäjämötsa sääl pääl. Säälpool järve om küla ning töisöl pool järve om ka külä. Ütskörd tulliva viis hunti sinnä karja mano, kari olli sääl matuse veeren, ning karjusse naksiva hagema. Siis lätsivä nee viis hunti sinnä matusemötsa sisse ja siis selle hagemise pääle tulliva mölembist külist rahvast appi, et nemä jahi moodu nee hundi järve sisse ajase. Aga kui nee külärahvas matussemötsast väljä lätsivä sinnä järve veerde, sis näivä nemä, et nee hundi olliva järvest läbi ojonu tösele poole ja lätsivä sinnä karja mano ja vötiva kats lammast ära ja lätsivä oma teed ära.
Weske 4, 513/6 (1).
Kasaritsas Kunnimäel olevat muiste kasvanud suur mets, mida inimesed olevat kartnud, sest Vanapagan tahtnud sinna omale kindlust ehitada. Nii kandnudki ta sinna metsa hulk kive kokku, kuid ükskord, kui taevasse oli tõusnud suur pime äikesepilv ja vihma oli hakanud sadama, põgenenud Vanapagan äikese eest orgu ühte lompi. Suur vihm oli uhtunud kivid alla orgu, kus nad veel praegugi, samuti ka lomp on veel säilinud senini. Sellest ajast peale olevat veel äikese ajal kuulda imelisi hääli sealses ümbruses, kuid Vanapaganat pole nähtud.
ERA II 246, 703/5 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Hindo k. – V. Vois < Anna Peterson, sünd. 1855. a. (1939).
Minu kodu ligidal on suur mägi, seda mäge kutsutakse Kunnimägi. Ema jutustas. Seo mägi oli vanasti olnu Vanapagana elupaigaks ja Vanapagan oli tahtnu mäe jalale kindlust ehitä. Ta oli kaibnu ja suuri kivve kokko kandnu. Too suvi oli väga vihmane olnu ja Vanapagana kindlus oli kokku varisenu. Pikse oli kõvaste käünü ja Vanapagan mäe all olevasse lompi hüpänü ja sinnä jäänüki. Mäetipul on urkad ja need olid Vanapagana elopaigaks olnud.
Nüüd elotsevad nende uragste sees kährid ja mäe pääl on suur mets.
ERA II 244, 91/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meegomäe k. – H. Kalda < emalt, 45. a. (1939).
Vaivara kihelkonnas H. vallas on üks määratu suur kivi. Kivi ühel pool ääres on määratu hulk veiksemaid kivisid külvatud. Rahvas räägib nendest kividest järgmiselt. Peterburi linna ehitamise ajal pole tohtinud keegi ilma kingituseta linna vaatama menna. Siis teinud Vanapagan suure kivist koorma vankri peale, ise asunud ette ja sõitnud Peeteri linna vaatama ja abi viima. Tee peal ajanud mehikene oma koorma kivi otsa ümber, siis nendaviisi saanud need kivid sinna.
H II 37, 115/6 (3) < Vaivara khk. – H. Hendel (1892).
Kiriku lähedal Tõrvajõe külas Munaku talu õues on suur kivilademik, mille kohta rahvajutt käib. Kui Peeterburi linna ehitatud, siis vedanud Vanapagan Peeter-Risti kirikust mööda linna ehituseks kiva. Ükskord läinud Vanapaganal kivikoorem Munaku talu kohal ümber. Vanapoiss sülitanud korra pahaselt, jätnud kivid sinna maha ja sõitnud edasi.
ÕES, EK 254, 38/9 < Vaivara khk. – A. Suurkask (1902).
Kurivaim oli hakanud Rakke valda Edro küla karjamaale ehitama põrgut, tassis kivid kokku, aga vesi oli hakanud säält jooksma ja on veel praegugi alles nimega Põrgu kraav.
ERA II 221, 14 (4) < Koeru khk., Liigvalla v. ja as. – V. Elbre < Matilde Tomba, 56 a. (1939).
Muhu saarel Igaküla arus vastu Väikest väina on:
Vanapoiss tahtnd taeva minna ja hakand enesele seks astepaika ehitama. Ta korjanud omale esiti hulga kiva põlle sisse, Jumal kiusand teda, põllepaelad kärisend ja kivid varisend maha. Siis võtnud ta ühe suure kivi (Higikivi) tilli peale. Aga till väsinud ära. Kõigepealt tassinud ta veel üht suurt kivi, ta komistand, kukkund näuga kivi peale, kivi lõhki ja ta prau seest alla, nii et sinine suits aga taga olnd.
H II 54, 550 (XXX) – H. Laipmann (1896). Vt. Jälgedega kivid, muist. 374.
Muiste tahtnud Vanapagan taevasse minna, aga ei pääse. Tee puudub. Vanapagan otsustanud torni ehitada, et torni otsast taevasse pääseks. Vedanud palju kaljusid kokku. Ehitanud tüki torni valmis. Korraga tulnud hirmus maru, lükanud torni ümber ja veeretanud maad mööda kaljud laiale. Sellest ajast peale on Soomemaa nii hirmus kaljune.
E 8° 9, 55 (206) < Rannu khk. – M. J. Eisen < A. Sepp.
Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Alija jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saaks parajaid palka, aga Vanapagan ei taha maa peale hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama.
Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldal väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Välja kaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda sees tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Hans. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevaskojaks ristib. Taevaskojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda.
Leivasaamisega Vanapagan Taevaskojas ometi natuke kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada. Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veske ehitada. Kohe parajat paika otsima. Lääniste meeldib veskeehitamiseks kõige paremini. Vanapagan varsti peale poole Lääniste parve Lääniste küla kohale kiva ja palka kokku vedama. Toob kiva lotjadega, kannab palka seljas. Mitu vakamaad materjali täis. Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud; töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab.
Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan õige Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida."
Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana poolel, valmis veske kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskest ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi.
Vanapagan tuleb vesket edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel! Vanapagan vihastub nii, et Lääniste veske ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevaskojas ei taha elada. Otsib enesele uue elukoha.
Veske ehitamisest jõkke järelejäänud nurgakivi hakkasid kohalikud elanikud Tondikiviks kutsuma. See Tondikivi praegu alles Ahja jõe veest välja paistmas. Tondikivi lähedal kasvab kaldal ilus mets – Mihklimäe palu.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 109–110.
Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Ahja jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle väga. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saab parajaid palke, aga Vanapagan ei taha maa pääle hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama.
Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldast väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Väljakaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda serval tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Hans. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevakojaks ristib. Taevakojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda.
Leiva saamisega oli Vanapagan Taevakojas ometi natukene kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada. Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veskit ehitada. Kohe parajat paika otsima. Lääniste meeldib veski ehitamiseks kõige paremini.
Vanapagan varsti päälpool Lääniste parve, Lääniste küla kohal kiva ja palke kokku vedama. Toob kiva lodjaga, kannab palke seljas. Mitu vakamaad materjali täis. Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud: töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab.
Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida." Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana pooleli valmis veski kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskist ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi.
Vanapagan tuleb veskit edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel! Vanapagan vihastab nii, et Lääniste veski ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevakojas ei taha elada. Otsib mujal enesele uue elukoha.
Veski ehitamisest jõkke järelejäänud nurgakivi hakkasid kohalikud elanikud Tondikiviks kutsuma. See Tondikivi on praegu alles Ahja jõe veest välja paistmas. Tondikivi lähedal kasvab kaldal ilus mets – Mihklimäe palu.
M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23–25.
Suur kivi Ahja jões on Juudakivi. Juudas oli tahtnud endale Ahja jõele veskit ehitada. Toonud kivi sinna Mihklimäele ja visanud vette. Vaadanud, et veski ehitamisest ei tule midagi välja ja visanud vette. Kive ei olnud just saada, ja kui juba üks kivi nii raske kah, mis siis veel teistega. Juudakivi lähedal on palju kalu, vist Juudas needinud. Kogu aeg on seda kivi Juudakiviks kutsutud. Mina olen vana kalamees ja kogu aeg loomuse saanud Juudakivi juurest.
EKRK I 16, 31/2 (1) < Tartu raj., Võnnu k/n., Lääniste k. – A. Rõõm < August Mark, umb. 65 a. (1957).
Ükskord teinud Vanapagan ühe peremehega kauba maha, et selle kivirikkad väljad ühe ööga kividest ära puhastab. Selle eest pidi Sarvik mehe hinge omale saama. Vanapagan teinud hoolega tööd. Aga viimse kotitäiega tulles olla mees salaja Vanapagana selja taha hiilinud ja noaga koti katki lõiganud. Kivid kukkunud kotist mürisedes ja kolisedes maha, müra peale ärganuvad küla kuked kõik üles, tõmmanud helid (laulu) lahti. See olevat Sarvikut nii väga ehmatanud, et pikad jäljed teinud ja kadunud. Nõndaviisi jäänud tema mehe hingest ilma, sest mees lõi kavalusega Vanapagana üle.
EKnS 48 XIII 2/3 (3) < Palamuse khk., Kuremaa – H. Karro < Jaan Jakobson (1909) = E 46708/9 (6) < Palamuse khk. – H. Karro < Joh. Pärtelpoeg (1909).
Ükskord teinud Vanakurat Maakohutajaga kauba, et ta ühe ööga kivirikka välja kividest ära puhastab, mis see ka hoolega olla teinud. Usinalt viimist kotitäit selga visates olla Maakohutaja õige tasa ja salaja Kuradi selja taha läinud ja noaga koti katki lõikanud, et kivid suure mürina ja kolinaga kotist välja jooksnud. Selle kolina peale olevat kuked üles ärganud ja laulma hakanud, nõnda olla Kurat oma võidu kaotanud.
E 47817/8 (70) < Palamuse khk., < Valjala v. – H. Karro < Laas Wiken (1911). Vt. EKnS 48 XIII, 2/3 (3) < Palamuse khk., Kuremaa – H. Karro < Jaan Jakobson
Vanapagan tullu Võro poolt Räpina poole. Üteh paagäh löönü’ tõõn’e uma varba kivvi vasta ärä. Tuo pääle pes’nü tõõ’ne jalaga kivv’e tul’ekitie päält kõrvale; ku tuo tüö pal’lo es avita’, sõs mõtelnu tõõn’e: vaja om õige na’ kivi’ är kor’ata. Et täl nüüd vaesekesel kotti es ol’e, sõs ajanu tõõn’e püksi’ jalast, köütnü seer’eotsa’ kin’ni, kor’anu kiv’ve sõs pükse sisse ja heitnü sälgä. A püksipõlve’ olluva’ kat’ski, säält tsilkunuvva kiv’i väl’lä – nii om sõs terveh kivirind saanu Räpina kih. Pahkpää küläst läbi Jaanikeste kül’ä ligi Leevakalle.
H II 52, 809/10 (81) < Räpina khk. – J. Poolakess (1894).
Korra vedanud Mäkiste põrguhaua Vanapagan külanooriguga kihla, et ta kõik veimed veimevakas enne kukelaulu üles harutab. Noorik täitis veimevaka viltidega ja andis siis Vanapagana kätte harutada. Vanapagan sõnama: algan õige kõigepealt nende pisikeste patakatega. Hakkab vilditükki harutama. Töö ei edene, katsub, katsub, asjata. Hambad tööle! Vaevalt natuke vilti ära näritud, hakkavad jo hambad suus logisema. Katsub, katsub, aga juba laulab kukk. Vanapagan andis jalgadele teada.
H III 29, 719 (2) < Kroonlinn (< Karksi?) – E. Kitzberg.