Korra sattunud Sibula soo pärast kaks kurjavaimu tülli. Tülitsesid päeva, tülitsesid teise, aga kumbki vaim ei jõua ära võita teist. Igaüks tahab sood enesele, sellest tuli tüli. Viimaks juhtub nägema nende tülitsemist mees. Mees hakkas kohe vaatama, mida kurjadvaimud kaklevad. Kui nad nägid meest, jätsid kurjadvaimud tülitsemise järele, kohe kutsuvad selle kohtumõistjaks tüliasja seletama. Kohe ütleb esimene: "See soo olgu minu!" Teine vasta: "Ei, see soo on minu!" "Mis sa räägid? Soo on ikka minu olnud!" "Aga ta ju kuulub tõepoolest minule!" Uuesti kurjadvaimud kaklema. Mees vahele. Kohe lahutab tülitsejad teineteisest. Kohe laseb enesele asja põhjalikult seletada. Kurjadvaimud seletavad kohe. Mees otsustab: "Suurem saab suurema osa, väiksem vähema osa! Piir vahele!" Kurjadvaimud vasta: "Hea küll, lähme kohe siis piirivaiu maha taguma!" "See ei aita! Teine võib öösel vaiad teisale tõsta ja oma maad suurendada! Kindel piir vahele!" "Kas kaevame kraavi vahele?" "Kraavi võiks suur vesi ära rikkuda ehk enesele uue voolukoha teha. Mägi aga seisab kindlamalt!" Kurjadvaimud lepivad mehe otsusega. Üks-kaks-kolm ametisse, kohe piirimäge tegema. Palituhõlmad liiva täis, liiv kohe kantakse piirile. Veavad ühe nädala, veavad, veavad teise, ja veavad ühe kuu. Juba hakab kerkima Sibula soo peale liivaküngas, piiriks kurjadevaimude soo vahele. Sellest ajast võivad kurjadvaimud rahus elada ega lähe enam kunagi riidu. Liivamägi näitab mõlemile kurjalevaimudele oma õige piiri kätte.
ERA II 110, 545/6 (1) < Kuusalu khk. – Lennart (1935).
(Tõll viskab kepiga Vanapagana sarved peast, neist tekivad Salevere Salumägi ja Mõisaküla Salumägi.)
ERA II 227, 473/5 (4) < Hanila khk., Massu v., Ullaste k. – A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 165 C.
(Vanapagan ehitab silda Suure väina kaldal. Tulemus – Kiireste mägi.)
ERA II 227, 469/73 (3) < Hanila khk., Massu v., Ullaste k. – A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. (1939). Vt. HVM II, Muist. 101 A.
ERA II 227, 475/7 (5) < Hanila khk., Massu v., Sepamaa k. – A. Kelder < Henrik Vessenberg, 73 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 101 B.
Vanapagana põll läinud liivakoorma all katki ja mahavarisenud liivast tekkinud Ellamaa mägi. Mägi asub Suuremõisa vallas.
E 61184 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. – M. Meiusi < Kustav Viidik, 58 a. (1927).
Kui vanal ajal Karja kirikut hakatud ehitama, siis pannud Koikla, Lõppi ja Räägi küla rahvas koorma kivisi kiriku ehituse tarvis ree peale ja neli paari kõige paremaid härgi, mis nende küla seest leida on olnd, ree ette ja hakand minema ja tahtnud senna kohta kirikut ehita, kuhu härjad kõige esiteks seisma jäävad. Minema hakates läind härjad paarkümmend sülda edasi ja jäänd ühe veikse mäekünka otsa. See mägi, kuhu härjad seisma jäänd, on nimega Papimägi, aga seda ma ei tea, kust see nimi on tulnud. Sääl arvand härgade ajajad kirikuplatsi liig külade ligidal olevat ja võtnud nõuks senna kirikut ehita, kuhu härjad teist kord seisma jäävad. Edasi minnes jäänd härjad senna kohta teist kord seisma, kus Karja kirik on, ja nendest kividest olla esimised nurga- ja vundamendikivid pandud. Selle üle olnud Vanakuradil nende kolme küla rahva üle kade meel ja tahtnud nii kõrge mäe neile ette teha, et naad sellest üle kirikule ei saa minna. Kurat hakand mäge tegema ja pannud seitsme versta pitkuse mäe põhja ümber nende kolme küla maha ja teind kolme kunni viie sülla kõrguseni, siis kikerdand Kurat ühte suurt kivi ja tahtnud mäe otsa ajada, aga tema õnnetuseks ja inimeste suureks õnneks rüüstand Kurat ühe terava kiviserva vastu omal tüki kõhunahka pealt ära. Siis jätnud ta mäe tegemise nõuks. Oma seitsme verstase pitkuse läbi saand mägi omale nime Penikoorma mägi ja aegamööda kadus koorm vahelt ära, nenda et praegu kannab ta nime Penimägi.
E 41568/71 (4) < Karja khk., Koikla k. – J. Nau (1901).
Ühekorra, kui Vanapagan tahtend Sõrve säärt Saaremaa küljest ära võtta ja see ei läinud tal korda, siis tahtend ta omale vee ala lossi teha. Mere põhjas olnd aga nii palju rämpsu ja Vanapagan loopind keik Ala lahe ääre, mida näeme veel praegugi mägede kujul.
RKM II 99, 90 (10) < Kingissepa raj., Kihelkonna – E. Armuand < Jaan Armuand, 81 a. (1960). Vrd. HVM II, muist. 162.
(Künkad Pöide kiriku ligidal on tekkinud Vanapagana visatud kividele kasvanud samblast.)
ERA II 232, 20/2 (5) < Pöide khk. ja v., Tumala k. – J. Ratassepp < Liisa Schasmin, 70 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 100.
Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui Vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhganud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu Vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.
E 3865/6 (9) < Halliste khk. – J. P. Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40–41.
Taugasalu, Karksi Tauga karjamõisa lähedal suurte kividest ahervars, kus pääl neli suurt igavest vana pärnapuud kasvavad. Rahvas räägib kohast nenda: Kiviahervars ei ole mitte ikka sääl olnud, ega pärnad sääl kasvanud, vaid olla vanal ajal sinna tulnud. Nendasama ka Iivakivi ja Pähnariba Karksi Mäekülas. "Taugu salu, seisa paigal, Iivakivi, istu maha, Pähnariba pääsi valla!" olla üks hääl ütelnud, ja nenda Taugu salu, Iivakivi ja Pähnariba sinna saanud, kus nad praegu olla. Iivakivi olla üks arutu suur kivi, kelle sarnast ümberkaudu kuskil ei leita ja Pähnariba üks suurte kividest ahervars (kivikangur), kus ka vanad puud pääl kasvada. Tauga salust pool versta õhtu pool seisab nurmede sees niisamasugune suure kividest kivikangur ja säält veel pool versta edasi, Remsi talu lähedal kolmas niisamasugune. Nendest räägib rahvas seda: Vanapagan tahtnud linna ehitada ja kannud seks kiva, töö jäänud aga poolele, sest kukk laulnud, põllekanne läinud katki ja kivid kukkunud maha ja jäänud sinnapaika. – Need kivihunikud ei või vistist muud olla kui vanad normannide matmisepaigad.
[A. Kitzberg,] Kodu-kurukesest, lk. 30–31; Ka: [A. Kitzberg] ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused, lk. 92.
(Karksi Mäekülas Tiru talu maa sees olnud vanasti kaks suurt pärna, mis Vanapagan sinna toonud ja maha istutanud.)
H II 48, 483/4 (2) < Karksi khk., Kurimetsa – J. Kivisäk (1894).
Siis, kui puud ja kivid kõik liikund ja käinud, siis läinud Vanapagan Karksi Karukülasse vastu ja kuulnud: "Pähnamägi, jää paigal, Iivakivi, istu maha, salu, jää seisma!" Sääl Pähnamäe ja Iivakivi ümbruses on küll neid kive rumalat moodu. Siis Vanapagan läind ise Pähnamäe pääle, istund kuuseoksa pääle ja kisendanud: "Tulge nüüd punapüksi pulma ja Intsaare saaja!"
ERA II 121, 132 (1) < Karksi khk. ja v. – M. Sarv < Peeter Kangur, 83 a. (1935).
Iivakivi om Kärstne pool. Üits olli Iivakivi lõhki lasken. Om tullu sinnä, salu om kige ehen ollu, Pähna kige taga. Pähna ütelnu: "Salu, salu, seisa paigal, Iivakivim, istu maha! Pähnä paela pääsi valla." Salu olli Taugan. Kun ollu, sinna jäänu. Pähnä, nee om puuse, see peab Kärsne valla maa pääl oleme. Vallamaja ligidal lepikun ütelti oleved.
RKM II 94, 210/1 (9) < Abja raj., Polli k/n. – S. Lätt < Leena Maling, 89 a. (1960).
Mõts es edene. Kolm kaske tullu, rohkep es tule. Vanatont sis ütelnu: "Päsnäriba, pääse valla, Iivakivi, istu maha, Tauga salu, seisä paigal." Päsnäriba om akanu kasume.
RKM II 94, 299 (4) < Abja raj., Karksi k/n., Irmu k. – S. Lätt < August Palu, 74 a. (1960).
Ku Vanapagan om silda tahten Võrtsjärve pääle tettä, sõs om temä võtten ütte põlletävve kive. Temä om siit mere puult tullu. Tauga salu manu om üits põlletäüs pudunu, ja Remsi nurme sisse om üits põlletäüs pudunu; säält olli ta edesi lännu, sõs olli Iivakivi maha pudunu. Säält Iivakivi mant olli ta jäl edesi lännu. Paar versti edesi ... (Mäekülast minnes) Pähnämägi kutsuts; sii om kõrge mägi. Säält mäe otsast om Võrtsjärv nättä. Sinna om tal väike põlletäüs maha pudunu. Sõs om tal üttelt, et Tauga salu, seisä paigal, Iivakivi, istu maha ja Pähnämäel pästä jalgu. Sõs om sild tegemede jäänü.
ES MT 200, 49–50 – S. Tanning < Peeter Tõrvand (1937). Trükitud: S. Tanning, Mulgi murdetekstid. Tallinn 1961, lk. 68.
Vanaste, kui ehitati Tarvastu kirikut, sii oli vana kirik, mis oli enne, praegust kirikut, siis kui päevä ehitati müür ülesse, oli sii tõisel hommukul maha lõhut. Sedaviisi ollu mitu korda järgimööda, et ikki ehitet müür ollu tõise hommuku maha lõhut. Sõs küsit ütelt targalt nõu. Tark ütelnu, et pange müüri sissi üits elun naine, et sõs jääb müür üles. Tett ka kohe sedaviisi, kudas tark õpenu, ja ollugi tõisel hommukul müür alla ülevan. Nüüd saanud aga Vanapaganal söa täis, et müür üles oli jäänu, ja võttan sõs suure kivi ja tahtan sellega müüri purus visata. Aga kivi sadanu, enne maha ja löönu suure lohu maa sissi ja visanu lohust mulla vällä. Sellest mullast saanugi praegune Tarvastu kirikumägi.
ERA II 138, 202 (58) Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. < Tarvastu v. – J. Veskemäe < Ann Kupits, sünd. 1866. a. (1936).
Samas vallas põhja pool Emajõge Kariste metsas olevat puulatvade kõrgune tee. Nimetatud kohast tahtnud Vanatühi teed teha Emajõeni, kuid töö jäänud liig hommiku pääle ja kukk laulnud enne töö lõppu. Seepääle pidanud Vanatühi töö lõpetama. Seda teed kutsutakse Kõrge[ks] penraks.
ERA II 241, 559 (2) < Puhja khk., Ulila v., Talma k. < Nõo khk., Tähtvere v., Ilmatsalu as. – E. Pärli < Gustav Pärli, 50 . (1939).
Adiste külas asub üks Kukimägi ja Laagaristi mägi. Ka nende kohta on liikumas jutte. Vanapagan olevat Kukimäe kukil sinna toonud. Kord tulnud õhtul keegi mööda Kukimäest, kui näinud teel heinakuhja, mis liginenud talle. Kui heinakuhi jõudnud talle ette, kadunud nagu maa alla. Kord tulnud keegi Laagaristi mäge mööda õhtul alla, kui saksad sõitnud tõllas talle vastu. Tõlla ees olnud neli musta täkku, ja täkkudel käinud suust tuli välja. Vaevalt jõudnud tõld talle ligi, kui teed mööda läinud tulejuga ja tõlda ei olnud kuskil.
ERA II 245, 331/3 (15) < Põlva khk., Koiola v., Adiste k. – H. Kolt (1939).
Kambja ja Haaslava maa peal on üks kõrge mägi ja selle mäe peal mets. Seda mäge hüütakse Vooremäeks. Vanasti pole seal mäge olnud, vaid väike kink ja see kink olnud sile nagu kanamuna. Korra maganud Vanajuudas selle kingu peal. Ta händ olnud kolm korda ümber kingu keerutud. Susi juhtunud paari pojaga sinna. Vanajuuda pikka saba nähes nälpsanud saba otsast sülla osa ära. Vanajuudas siputanud jalga ja ütelnud: "Kirp hammustas!" Teine susi hammustanud saba otsast kaks sülda ära. Vanajuudas karanud istukile, aga heitnud kohe jälle magama. Kolmas susi hammustanud saba otsast kolm sülda ära. Nüüd karanud Vanajuudas üles, hakanud mööda kinku jooksma. Esiti peksnud sabaga kõvasti vastu maad. Kuhu mets juhtunud, sinna sügav org sündinud. Visanud peale selle maad kahele poole, nii et mäed sündinud. Sedaviisi saanud ilusast kotusest mägine maa, kuhu nüüd suur meis kasvanud. Seal keeta Vanajuudas enesele enne ja peale vihma sööki.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 18–19.
Vanast naanu’ kurade’ nõu pidämä, kuimuudo saasi’ inemise inämb kiusada ja kuimuudo nä nimetäsi’ inämb kurade nimme. Viimäte üts kurat ütlemä: "Minä tiiä, kuimuudo inemese’ manitsõsõ kurade nimme inämb kui jumala nimme." "Kost sa tuud tiiät?" küssevä’ tõõsõ’. Nüüd tuu tark kurivaim seletämä: "Mii’ teeme’ igäväne hulga mäki ja orga ja kui inemese mäkke ronneh ja orgo tullõh suurt vaiva nägevä, küll sis nimä’ nimetäse mii’ nimme’ kah!" Ja kae: kõik kurävaimu’ olliva’ tuu kavala’ nõuga raahul ja kurävaimu’ nakseva’ suurõ hoolõga maad mõnõst paigast üsäga kokko kandma ja teivä’ mäest, mõni kurat ai’ jäl umä turöga mäkki kokko. Ja nii sündõvä oro’ ja mäe’. Ja inämb mäke ja orge sai muidöge sinnä’ paika, koh õndsamp rahvas oll. Nii näütüset Petsereh. Vanakuradile es miildö, et sääl kerik om ja pallö rahvast sääl õndsast saava’ ja tuuperäst teivä’ nä’ sinnä õigõ meheste orga ja mäki. Nüüd om vanulkuradel hää, kui mõni mäkke minneh või alla tullõh maaha kukkas ja timä nimme ka manitsõs.
S 46096/8 (1) < Setu, Mäe v., Võõbsu k. < Järvesuu v., Võparsova k. < Mäe v., Varesmäe k. – N. Sõrmus < Marie Kütte, sünd. 1862. a. (1932).
Sis saiie maa veiga tasanõ. Nakas Vanasitt küsümä Jumala käest, õt sullõ saa küll veiga pallö tehno, a kost mullõ saa tehno. Olõsi vaaja seta maailma veidkese koko pitsähütä, saasi orga ja mäki, saa mullõ ka tehno. Küsse Jumala käest: "Ma lää päävä nõsõnguhe, a sa mine päävä mineguhe." Jummal ütel: "Lasõi ma sinno päävä nõsõnguhe, ma lää esi päävä nõsõnguhe, sa mine päävä mineguhe." Lätski Vanakurat päävä mineguhe. Pitsähüdi Jummal, pitsähüd päävä nõsõnguh vaidökõsõ, a Vanakurat pitsähüd päävä mineguh pallö. Selle omma päävä minekuh pailö mäkki. Tuust pitstämisõst saie maailma pääle kõik mäe ja oro. Inemisõ läävä mäke ja vannusõ, õt kagos omma siih Kuradimäe. Tuu vanminõ saa Vanalõkuratilõ, a üldäs, Jumalalõ teeno, arõ saie häste kävvu, tuu saa Jumalalõ.
S 52740/2 (14) < Setu, Vilo v. ja k. – A. Põhi < Agasina Lepistik (1933).
Vanal ajal olnu maa peaaegu laudtasane. Seda es või nätä aga Kurat, sõst kui maa tasanõ om, sõs om rasõ inemisi kurjalõ tiili esütädä. Ta läts Jumala manu ja ütel: "Tiimi maailma veidu vähämbäs, ta um ülearvu suur." Jumal oll ka nõun ja na algsivagi oma tüüd. Kurat läts põhja poole ja hakas säält maad kokku litsma. Jumal läts lõuna poole ja hakas säält tasakõsõ maad kokku litsma, sest ta oll aru saanu Kuradi plaanist. Nii saeva Võru- ja Tartumaa mäe. Ja kiä seda ei usu, või esi käema minna, et Tartumaal om künkid rohkõm kui Võrumaal. Nii selet mulle vanaima.
ERA II 246, 65 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. < Rõuge v., Sänna k. – H. Jänes < Mari Jänes, 70 a. (1939).
Jummal olliva Juudaga umatsõ’. Ütel pääval ütel Jummal Juudalõ, õt nakamõ maad luuma. Ja Juudas oll Jumala tahtmisega nõuh. Jummal lõi seeni’ kuni’ puulpühäni ja lõpõt uma tüü. Puulpühä läts timä Juudast kaema, õt mis timä tege. Ku timä Juuda mano läts, näkk, õt Juudas oll loonu kõik maa täüs mäki ja orgõ. Ja Jummal küsse Juuda käest, õt misperäst sa’ nii teit? Juudas ütel Jumalalõ, õt kui inemine mäkke lätt, mantsõs sinno: "Issänd Jummal avtagu!" A’ kui mäest alla lätt ja midä katske lätt vai halvastõ saasõ, mantsõs minno: "Oh sa Vanakurat!" Ku mäki es olõsõ, siss es mantsõsi sinno, ei minno.
ERA II 248, 15/6 (1) < Setu, Mäe v., V.-Usenitsa k. – L. Miaste < Aleksei Poolak, 80 a. (1939),
Ku ma veel noor tüt´rik ol´li, sis ma kuuli ütte säänest luku. Vanapakan olnu tooga iks väega hädän. et maa om iks väega suur, ja lätt väega pallu aigu, enne ku ütest otsast är jõvvat minnä tõistõ otsa. Mul ei jolõ kah tood enäp nii meelen, mis kur´ja tiä ol´l tennü’, ja kon tiä ol´l käünü’, mugu jooskmist olnu täl väega pal´lu. Jäänü tõnõ veel kah vanõmba- (äikese-)vihma kätte. Tooperäst kah ol´l tullu täl pallu joosta’. Ol´l tõnõ joba mitmast soost ja mitmast järvest läbi’ lännü’. Ollu siss õigõ väsünü. Istnu tõnõ siss maha ja ollu kah väega pahanu, ku nakanu mõtlõma, et nii taa asi iks ei kõlba’, joosõ pääle asja een, tõist takan. Tulluki tõnõ siss sama kah mõttõ pääle, et vaja õigõ taad maailma vähämbäss tetä’, et siss om joh pallu löhemb tee iks, ku tahat nigu inemiste seen iks liiku ja näidega midägi ette võtta. Istnu tõnõ ja mõtõlnu, et tedä kül saase iks vähämbäss tetä’. Ollu tõnõ väega hädän, et kohe sa kül panõt neid igäveidsi suuri maalahmakit, mis ei jolõ iks muud ku hädäss een. Mõtõlnu tõnõ ja mõtõlnu nii, et higi tsilknu, mugu üttegi plaani ega midägi ei olõ kah löüdnü. Ei midägi, kutsnu siss oma selli kokku ja nakanu noidõga nõu pidämä, et kuiss iks saas´e maad vähämbäss tetä’. Selli kah kiik ütenkoon annuva külh üts ütte, tõnõ tõist ja veel väega mitmasugust nõu, õnne Vanapakan löüdnü iks, et ütski nõu ei jolõ iks külät hää too jaoss. Ei midägi, midä vaja, toda vaja, api piäp saama. Ei jolõ siss midäge muud üle jäänü’, kuet (kui et) lännü Vanapakan iks taha Vanaesä manu’ ja pannu toolõ toodmoodu ette: "Teeme ütenkoon ilma vähämbäss, siss om tedä jo pal´lu keremb val´etsada." Vanaesä kah olluki asjaga peri. Nakanuva kah siss tõsõ katõkõistõ ütenkoon maailma vähämbäss tegemä. Vanaesä lännü hõdagu poolõ, Vanapakan’ jäl lännü hommugu poolõ. Nakanuva siss toodmoodu katõkõistõ tõnõ tõsõlt poolt maailma kokku pressmä. Vanapakan ol´l johhtunu olõma Võrumaal. Kon Vanaesä oll oma piätüsepaigaga, tood mai tiiä’, mugu Vanapakan ol´l omma tööd alustanu Võrumaalt. Nakanuva pressmä. Vanapakan, too pressnü oma jäletü suure (hiiglasuure) jõuga, nii et hamba’ ollu inndsi (irevile). Mugu pressnü ja maa mugu tõsnu suurin kuhjõn (suurte kuhjadena) taiva poolõ üless. Vanaesä poolõ pääle kah saanuva joba väikese kingumügärigu’. Vanaesä kaenu omma tööd, kaenu Vanapagana tööd ja mõtõlnu: "Olgu mis om, nii taa asi kah ei lähä’. Maa saa iks väega är rikutuss." Vanaesä ei olõ enäp pressnü. Nigu Vanapakan pressnü, nii Vanaesä annu perrä; jälle, nigu Vanapakan pressnu, nii Vanaesä annu iks perrä, ei jolõ enäp vasta pressnü. Vanapakan ol´l too är märgänü ja pistnä nurisama: "Et midä sa Vanamehesin´ndrenahk kül makat tan, ku sai pressi’." Vanaesä ütelnü: "Ku mee mõlõmba iks oma tävve jõuga pressime, siss lätt taa maailm keskelt lahki ja meil ei jolõki enäp maailma." Vanapakan külh iks mugu punnu (punninud) edesi õnne, misa iks enäp ütsindä teet, üts jõud om üts jõud. Ei jolõ kah iks jõudnu enäp midägi pal´lund är tettä’. Väsünü iks tõnõ kah är ja jätnü järgi. Tooperäst siss ollõvgi nii, et säält kotsilt, kohe näide pressimine iks ess mõo’, ollõv maa peris tasanõ. Mõnõst paigast, kohe too pressmine veidikese mõjju, säält ollõv siss lohhelinõ ja väikese mäekingukõsõ’. Õnne taa mi Võrumaa, taa ol´l Vanapagana pressmise all, taa sai toodmoodu kigõ suurõmba vati ja om kah tan mii maal kigõ mägitsemp maa. Tooperäst siss ollõvgi Võrumaa mägine.
RKM II 47, 35/9 (1) < Antsla raj., Urvaste k/n. – E. Siil < Miina Simpson, sünd. 1863. a. (1947).
Lau rabas, seal pidi olema suur penk, kus Vanapagana iste. See olla Vanapagana penk, mis Lau rabas.
ERA II 264, 93 (42) < Kullamaa khk. ja v. – A. Samet < Ann Luupin, 78 a. (1938).
Selle Kõrgkülas Sirtsi talu maal asuva künka keskel on suur ümmargune auk. Selle künka kohta liigub veel teine jutt. Nimelt valinud Vanapagan selle künka põrgu asupaigaks. Ta hakanudki sinna põrgut ehitama, kuid tõrvakatel läinud kogemata ümber ja põletanud künka keskele suure ümmarguse augu. Peale seda jätnud Vanapagan ka põrgu sinna ehitamise kava katki.
ERA II 217, 241 (98) < Rakvere < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Oidu k. – E. Tarve < Adele Hagen, 36 a. (1939). Vt. HVM II, lk. 57–58.
Tähtjas muinasjutuline on Palkaluse soo Palkaluse asunduse koha juures. Soo on nagu mingine jalgtee: see olla Kuradi tallatud. Ta võtnud Rulla metsast hiigla palgi õlale ja tahtnud Aesma Kablime mäele minna, et sealt Keila kiriku torni pihta virutada. Aga eks Keldi kukk olla laulnud ja ta jooksnud tagasi Palkaluse soo poole oma teerada, sest olla ka hundisilmi näinud särama Kablime mäelt, ja pillanud palgi sinna oma tee peale risti maha. Minu vanaisa isa on seda palki veel näinud seal soos. Sest ajast olla seda sood hakatud Palgi ehk Palkaluse sooks hüüdma. Teisendi järgi jumal Vanemuine istunud Kablime mäel kase all. Kurat tulnud Palkaluse sood mööda, suur oksline puu õlal, aga mistarvis, sellest ei räägitud. Näinud jumal Vanemuist, ehmatanud ta ära ja jooksnud tagasi. Hirmuga pillanud puu maha ja see olnud kaua näha seal soos keige juurtega. Pean nimetama, et Kablime mäel kasvanud põlvest põlve hiigla kask ja ükski sakslasest mõisnik seda maha ei raiunud, sest seda olla austatud. Aga kuradi närakas eestlasest mõisnik Borgeest ja tema aidamees, endine Mäeküla mõisa sigadepoiss Mart Jebur said sellega hakkama, et selle muinaspühaduse olla ära hävitanud. Kuid seda kaske olla ka parunid austanud kui pühadust. Siis vaadake, millega eestlased isi hakkama saavad. Mina küll seda kaske ei näinud, aga minu vanemad kõnelesid sellest tihti, et Jumal olla kord selle kase all istunud.
ERA II 205, 453/6 (17) < Tallinn < Keila khk., Saue v., Äesma k. – E. Kriitmäe (1939). Vrd. Kivi Keila kiriku pihta, muist. 47.
(Vanapagan tahab põrgut ehitada, tambib Mõisaküla raba.)
ERA II 227, 473/5 (4) < Hanila khk., Massu v., Ullaste k. – A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 165 C.
Kloostri mõisa lähedal on mägi – Salumägi. Selle lähedal on Tuuliku rehi. Vanapagan tulnud rehest välja tükkis pingiga, pingi külge kinni seotud. Kukkus mäest alla koos pingiga. Olevat öelnud, et selle koha peal ei pea rohtu kasvama ega inimesi käima. Mäel ongi kukkumise koht näha, seal ei kasva rohtu ja ega seal ei käi ka keegi. Pole asja kellelgi üles ronida. See Tuuliku rehi on viis korda põlenud. Neli korda pani pikne põlema, üks kord läks muidu põlema. Põles maha, varemeile ehitati jälle uus. Rahvas räägib, et see rehi pidavatki põlema viis korda, pärast viiendat korda enam ei ehitata üles. Rehi põles maha 1945. a., seekord piksest.
EKRK I 10, 168/9 (1) < Lihula raj., Kloostri – V. Pino < Lehte Kamarik 23 a. (1955).
(Vägimehed visanud võidu. Jalg libisenud ja sellest on Ümarkantsi mäel nõgu sees.)
ERA II 1, 669 (33) < Reigi khk., Kõpu v. – P. Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928).Vt. muist. 3 A.
Vanapagan võtnud säält kruusa, valanud Hermistu mäel välja. (Tubala külas.) Teiste teadete järele olevat Hiius elanud suur mees; ta saanud kahes külas ainult üks kord süüa, rahvas ei olevat andnud. Siis olevat ta pahandanud ja ajanud kaks sukasäärt kruusa täis, sinna jäid need augud. Hermistu mäele valanud ta kruusa välja. [Augud on] Prähla mäel Prähla külas.
Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut, Keeleuurimissektori materjalid KN < Pühalepa khk – E. Paas.
Artur Toom rääkis.
Esimeseks Vilsandi saare elanikuks olnud vana Jaak. Tegeles kalapüügiga. Ühel päeval korraga Vanakuri tuli Jaagu juurde ja pakkus ennast kalapüügiabiliseks. Kaks meest ikka kaks meest! Jaak märkas, kellega on tegemist, ja tahtis teda tagasi merre saata. Rüselesid seal hulk aega, enne kui Jaak Vanakurjast jagu sai. Kõik see toimus Vilsandi saare kõige kõrgemal kohal, Tondijaagu mäel. Suurest rüselemisest on tekkinud sinna lohk. Lõpuks ikkagi Jaak tõukas Vanakurja merre. Sellest ajast Vilsandi saare rahvas ei riidle kunagi omavahel. Isegi kui asi nõuab kohut, siis lähevad kohtusse kui sõbrad ja tulevad ka kui sõbrad. Mis meie asi riielda, las kohtusaksad riidlevad! Et odavam minna oleks, siis võetud Kihelkonnalt ühine hobune, mindud kohtusse ühise vankriga ja tuldud kohtust samuti.
RKM II 74, 88/9 (11) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n. – R. Põldmäe < August Tõkmann, 38 a. (1958).
Suurmetsa järveteel, rabas, iseäralik sügav auk, kuhu Kalevipoeg löönud Sarviku. Ridvaga koputades kõmisevat seal Vanatühja pealuu.
RKM II 157, 354 < Tori khk. – E. Tampere < Mihkel Tilga käsikirjast "Külastame esivanemaid" (1963).
(Rohukamarata maa Hallistes Kaubi mõisa heinamaal – tekkinud Vanapagana leivalabida kukkumisest.)
E 25185/7 < Halliste khk., Pornuse v. – K. A. Sinka (1896). Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 587 A.
(Vanapagan tahab hävitada Tarvastu kirikut, kivi läheb kõrvale ja lööb mäest tüki välja.)
E 3677/82 < Tarvastu khk. – J. Mädasson. Vt. muist. 65.
Võnnu kihelkonnas on üks org, keda rahvas Piirioruks kutsub. Vanast olnud see koht kõik tasane, nüüd on aga üks org ja mõned mäekingud sääl. Muiste olnud selle lageda koha pääl Vanapaganal üks nõiarohi kasvamas. Sääl ligidal aga elanud üks saunamees, kes kange kapsakasvataja olnud. Tihti teinud teised Vanapaganaga nii palju vilja kumbki maha, et see maakoht neil ju kitsaks jäänud. Olnud teisil siis tihti tüli selle üle. Viimaks aga teinud Vanapagan kaks kupatsid ja nende vahele vedanud ta jalaga vau, mis maatükkidele piiriks olnud. Sest saadik pole mehe ja Vanapagana vahel enam tüli olnud. Aga mõne aja perast surnud saunamees ära ja tema maatükk jäänud priiks, selle pääle hakkand nüüd mets kasvama. Mets kasvanud suureks ja sinna kogunud väga palju hunta, need pole enam Vanapaganal elada lasknud, vaid ta pidand teiste kohta minema, kus enam nii palju hunta ei olnud. Seda vagu, mis Vanapagan sinna nurme pääle vedanud, kutsutakse Piirivauks, sest et ta veikse oru sarnane on.
E 29906 < Võnnu khk. – P. Rootslane (1896). Vt. Maapinda kujundavad põllutööd. Kündmine, muist. 442.
Vanapagan tahtnud omale laeva ehitada, selleks läinud ta Taevataadilt puid paluma. Oli lubatud, aga selle tingimusega, et ei tohi ei sirgeid ega kõveraid puid metsast puutuda. Vanapagan läinud siis mööda metsi puid otsima, aga, oh häda, ei leia, jooseb mööda metsi ja loeb: "Sirged, kõverad, sirged, kõverad! ... " Aga teisi puid ei leia kuskiltki. Laevaehituseks puid ei leia, tarvis sõrmeküüne tükkidest laev teha. Vanapagan tahtnud Põidi poolt Saaremaad teisest, Sõrvepoolsest Saaremaast ära lahuta. Põhjuseks olnud: Sõrve pool olnud suured nõiad ja soolapuhujad, niisiis tema riigi alamad; Põidipoolsed Jumala riigi alamad. Et Jumala riigi alamate mõjul nõiad ja Vanapagana riigi alamad kahanenud, selle läbi tema riigile lõpp ähvardab, sellepärast arvanud Vanapagan heaks suurt laia kraavi vahele teha. Selleks pannud ta oma sõrmeküünest laevale väga raske tinamasti peale. Hakanud Karja poolt purjutades tulema, suur vagu järel, aga oh äpardust! üks nõianaine saanud veel viimsel silmapilgul plaanist aru. See olnud Keiguste mõisa ligidal, kus peaaegu juba Vanapagana laev oleks Kõigusti lahte jõudnud, kui naene oma onni ees läbi hõbesõrmuse vaadates Vanapagana laeva näinud ja tema plaan tal selge olnud. Et seda mitte sündida lasta, sest ka nõidadele ähvardanud selleläbi kasu vähenemine, et Pöidi poolt inimesed usinad tarkade ja nõidade poolt abiotsijad olnud ja selle eest siis ka tubliste maksid, oleks see neile suureks õnnetuseks olnud. Naine votnud perse paljaks, vaotanud kolm korda maha ja öölnud: "Vaogu sinu laev, nii kui mu perse vaob!" Saanud naene kolmat korda vaotanud, langenud Vanapagana laev suure kolinaga maapõhja. Tinamasti otsa olla veel vanad inimesed näinud, ka peab seal maa sees tina olema. Kraav on ka alles ja hüütakse teda Maadevahe jõeks. Et Vanapagan uut laeva ei saaks teha, sellepärast kästakse küünetükkisid särgipõue lasta.
E 42597/600 (4) < Pöide, Tornimäe – J. Prooses (1902).
Kurat tahtnud kord laevaga Muhumaast läbi purjutada, jõge sünnitada, kust inimesed üle käies vannuksid ja seega tema nime austaksid. Purjutanud juba tüki teed maa sisse. Üks naine aga juhtunud nägema, ja näidanud Kuradile paljast tagaotsa, mida nähes viimane laevaga maa sisse vajunud. Sõidutee ja vaomise koht on Igaküla karjamaal Musta Mardi mäe juures, kus hiljuti veel mastide otsast tina olla raiutud.
E 42282 < Pöide khk., Tornimäe – M. Pallas (1902).
Korra tahtnud Vanapagan Igaküla lahest Väiksesse väina sõita, et Igaküla, Kogova ja Rootsivere maast lahti lõigata. Ta sõitnud suure laevaga, nii et sügav vagu järele jäänud. Üks naine näinud seda ja näidanud paljast perset ja sajatanud: "Vaibu, vaibu, suur laev, nõnda kui minu perse vaibub!" Laev vajunud Suurevare ligidal maa sisse, kus praegu veel sügav auk näha, mida Vanapagana allikaks nimetakse.
E, StK 12, 120 (1) < Pöide khk., Talila – A. Tiitsmann < Aleksei Üksti (1922).
Muhu saare idapoolel on kolm küla: Koguva, Rootsivere ja Igaküla. Kord tahtnud Vanapagan neid külasid Muhu saarest lahutada. Hakanud siis oma suure laevaga teed läbi maa lõhkuma. Kõik inimesed olid hirmus hädas olnud, et kuidas nüüd veel pääseks. Siis tulnud üks vana naine ja näidanud Kuradi laevale paljast tagumikku. Kohe hakanud laev kangesti tõusma ja vajuma ja lõpuks langenud suure mürinaga maa sisse. Praegugi on näha veel nisukseid lohke, kus Vanapagana laev oli vajunud ja tõusnud. Ühes kohas on aga üks suurem auk, kuhu Kurat ühe laevaga oli vajunud.
ERA II 232, 346 (28) < Muhu khk. ja v., Painase k. < Ridasi k. – J. Grünthal < Ingel Vaga (1939).
Suure laeva soon läheb Eku mäest kuni Väikse väinani välja, kaks ja pool kilomeetrit, umbes 8 m lai. Praegus enam nii hästi välja ei paista, kadakaid täis kasvan. Riagiti, et suur laev olli ää vaon, sellest see soon. Vanakuri sõitn laevaga. Eks vanaeit pesn pesu ja näidan paljast perset. Laev hüpan kolm korda ja vajun maa alla. Karjapoisid saen veel pärast kettakaikud masti otsast, mis välja jäi.
KKI 27, 191 (1) < Muhu khk., Rootsivere k. – A. Schmuul < Ivan Tüür, sünd. 1901. a. (1959).
Igaküla karjamaal, kus Mustamardi mägi, olli Vanakurat oma laevaga ää vaon. Ta tahtn Muhumaad kaheks aada, et jõgi oleks läbi joosn. Kukk lauln ja vaon ää maa sisse. Sial on üks nõgu augukoht, kus lae ää vaos.
KKI 27, 241/2 (8) < Muhu khk., Võlla k. – A. Schmuul < Mihhail Kask, sünd. 1879. a. (1959).
KKI 27, 209 (1) < Kingissepa raj., Rootsivere k. [Muhu] – A. Schmuul < Iivan Heapost, umb. 60 a. (1959).
Ükskord oln seal meri. Üks naene loputan pesu, kui üks suur laev tuln – mereröövlid. Naene tõmman sabad üle pea ja kolm korda näitas paljast tagumikku ja ütles: "Vao ära, vao ära!" Laev vajus ära ja auk jäi järgi.
KKI 27, 299 (12) < Kingissepa raj., Kõinastu saar [Muhu] – A. Schmuul < Juulie Lember, 55 a. (1960).
Kopli sauna juures umbes 0,5 m kõrgune liivane mäeseljandik. Umbes 1 m sügavuses liiva vahel umbes 10 cm paksune turbakiht, mis mitme km peale ulatub. Kunagi olevat sealt ka inimeseluid leitud. Viimasel ajal pole enam leitud. Korra tahtnud Vanapagan sealt liivast tuuti keerata, kuid kukk laulnud ja Vanapagan läinud minema. Ennevanasti nähtud seal ka tonte.
Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia Sektori materjalid. Vigala khk., Tõnuma küla, A. Tiitsmaa 1923 = E 53802 < Vigala khk. (1923) .