Purtse kohal on üks kivi, kus inimese sõrmejäljed on näha. Vanakurat tahtnud kord kirikut sellega maha visata. Ometi teatakse ka Viru rannas, et ka Kalevipoeg ühe kivi (Ulunieme otsa) olla visanud. – Muidu on vist Viru ranna jutud kadunud Dr. Veske põhjalikult korjanud, nagu seda veel kohalikud inimesedki mäletavad.
EKnS 32, 4 < Kodavere – L. Kettunen (1911). Vrd. Jälgedega kivid, muist. 337.
Odakivi Turbaneeme otsas meres, kellega Kurat Juminda ja Loksa kabelit puruks püüdand, aga ei ole vaene mees saand külge ja lauland:
ERA II 153, 545 (32) < Haljala khk. – H. Länts. Vt. HVM I, muist. 21, 22.
(Vanapagan tahab Juminda ja Loksa kabelit puruks visata, Odakivi ja Painuva kivi.)
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 154–155 (45). Vt. HVM I, muist. 22 A.
Rabavere külas Tohori-Kaarli talu põllul on suur kivi. Selle olevat Vanapagan Soomest visanud, sel ajal kui Oleviste kirikut ehitatud, kivi aga lennanud mööda ja kukkunud maha Rabavere põldudesse, kus ta praegu asub Suurengi kivi nime all.
ERA II 234, 311 (2) < Mihkli khk., Veltsa v., Tarva k. < Rabavere k. – M. Pikner < Hans Pikner, 50 a. (1939). Vrd. HVM II, lk. 281–310.
Vanapaganal olnud väga kade meel, kui Oleviste kirikut oli ehitatud, ja oli pidanud nõu, kuidas seda lõhkuda. See oleks olnud tal väga võimalik, aga ta ei julgenud ligi minna. Siis otsis ta hää lingu ja selleks paraja kivi ning hakkas viskama. Lingupael läks katki ja kivi kukkus ennem maha Ruila mõisa põllule. See on praegugi veel seal.
ERA II 226, 161 (1) < Nissi khk., Laitse v., Vansiküla < Pajaka k. – L. Eelmaa < Tiina Tui, 67 a. (1939). Vt. HVM I, muist. 66, 96, 322 B, D. HVM II, Rahvajutud Olevist, muist. E1.
Meie koduümbruses suuri kive ei leidu. Suurem kivi, millest teatakse, asub Ruila mõisa põllul. Selle kohta jutustatakse järgmist. Kui Oleviste kirikud ehitud, siis Vanapagan vaadand Pärnust. Taht torni puruks visata. Viskamise aeg lingupael läind katki. Kivi kukkund Ruila mõisa põllule.
ERA II 304, 361 (7) < Keila khk. ja v., Ohtu k. – E. Pae < J. Pae, 40 a. (1943).
Ruila mõisa väljal on suur kivi. Selle oli visanud Vanapagan. Vanapagan oli tahtnud hävitada Oleviste kirikut. Käsi oli aga vääratanud ja kivi kukkunud mõisa põllule.
RKM II 83, 290/1 (2) < Rapla raj., kolh. "Tulevik", Hageri k/n. – S. Kreisberg < A. Torilo (1958).
Nagu ma kuulnud olen, pidada Rapla kirik teise kihelkonna ääre peal olema. Aga ennemalt tahetud seda kirikut Kuusiku või Raiküla valla maa peale ehitada, aga see polla ehitajatel korda läinud. Esiteks saanud mõned jalad maast kõrgele teha, kuid selle peale alati, mis päeval ehitatud, see ööse lõhutud. Kord saadud juba kaunis kõrgele, see on, katus olnd juba peal, torn valmis, aga rist jäend otsa panemata, eestuleval päeval tahetud see otsa panna, aga ööse jällegi lõhutud kõik valmis tehtud töö ära. Nüüd olnd asi kõige pahem; materjal raisatud, töötegijad väsind. Mis nüid teha. Nõnda jäend siis töö mõneks ajaks seisma, kunni nõu peaks leidma, kuidamoodi tööd uueste algada. Aga viimaks üks mees ehitajatest näind unes: Võetagu üks paar musti härgi, rakendagu vankre ette ja pandagu kivikoorm peale ja siis hakatagu neid edasi ajama nõnda kaugele, kuhu nad iganes aga peaks minema, ja kuhu härjad seisma jäevad, senna paika ehitagu siis kerik. Mees pannud selle plaani teistele ette ja et muud paremad plaani polla teada olnud, siis hakatud seda täitma. Otsitud mustad härjad ja hakatud neid edasi ajama. Sennikaua läind härjad ühe joonega, kunni selleaegse Rapla mõisast mööda ja jõest üle, no siis jäenud seisma. Et küll tahetud härgasid koormaga natuke enam jõe kaldast eemale ajada, aga see polla kõige valjema piitsalöökide mõjul korda läinud. Siis sellesse paika võetud nõuks jällegi uut kirikut ehitama hakata. Jällegi veetud tarviline materjal kokku, õnnistadud plats ära, pandud nurgakivi paigale ja töö hakand peale. Kõikide rõõmuks edenes uue paiga peal uus töö ja tegemine üsna jõudsaste ja varsti oli uus kirik juba valmis ja kõik imetlesivad, et enam lõhkumist ette ei tulnud. Pea kuulutatud rahvale, et õnnistamist saab ühel pühal toimetadud, milleks pööratu hulk rahvast igalt poolt õnnistuse pühaks kokku vooland, nõnda et küll Rapla kirik 3 tuhat inimest enese sisse mahutada, nõnda siis muist sellest rahvast välja jäema [pidanud]. Need rahvad, kes õnnistuse ajal õues olnud, kuulnud just õnnistuse ajal taeva all suurt kohinat, ülesse vaadates näinud inimesed, et üle kiriku linnand üks must kogu, mis kõikide imeks umbes versta kaks Raplast Valtu poole maha kukkunud. Kõik jooksnuvad vaatama, mis asi see on. Juure saades näinud, et see üks suur raudkivi olnud. Seda kivi tahnd Vanaõelus kiriku peale visata, aga natuke kõvaste visanud, et kivi kirikust üle läinud. Päris tõeste on küll üks suur kivi (peaaegu nõnda suur, nagu Peeterburgis Peeter Suure all on) Raplast Valtu poole tulles just tee ääres Kõpsoni poe juures maas. Kivil olla suured Kuradi küineasemed sees, mis ta sel ajal, kui ta [kivi] peusse võtnud, pikistanud. Sellegi pärast jäend Rapla kirik Kuradi kiusatusest terveks ja teeb oma õnnistavad tööd edasi.
H I 6, 828/9 (5) < Tveri kub. – M. J. Riste (1893). Vt. Jälgedega kivid, muist. 339; Kivid hundi pihta, muist. 14. Vrd. ka HVM I, muist. 11 ja 42. Trükitud: M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 130–132.
Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kunni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35–40 versta kirikust eemal, kunni teise ääre juure ainult 7–10 versta on. Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa.
Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müürid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga – oh imet, pole enam müürisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata. Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi. Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud üles, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled." Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.)
Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusmaterjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müürid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd. Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsedud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest Kuradi küüneasemed. Siis tulnd selgeks, et Õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.) Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle Vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi. Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.
E 7500/5 < Kroonlinn < Vigala khk. – M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13–16.
Esimene Rapla kirik katoliku ajal tahetud ehitada Valtu mõisa lähedale (4–5 v. praegusest). Ehitamine aga ei olevat edenenud, ei olevat saadud müüridest kaugemale, sest mis päeva ehitatud, see kantud ööse laiali, ehkki alati vahid väljas olnud. Lõpuks jäetud see mõte ja otsustatud otsida uut kohta. Selleks rakendatud kaks suurt musta härga vankri ette, pandud kivikoorem peale ja lastud härgi minna omapead. Härjad pöörnud Rapla poole. Üle Rapla jõe minnes jäänd härjad mäele seisma. Sinna pandud kiriku nurgakivi. Et krapp härja kaelas krapa-krapa teind, pandud kirikule nimeks Rapla. Kui kirik valmis, tahtnud Vanapagan seda kiviga puruks visata. Kivi aga ei jõudnud Raplani, vaid langes umb. 1 ½ versta Raplast Kõpsoni juure. Seal ta seisab, hiigla suur, praegugi tee ääres kirikuliste imetluseks.
E, StK 11, 40 (13) < Rapla khk. – L. Pärt (1921). Vrd. Kohanimede tekkimine, muist. 513.
Rapla kirik oli parajasti valmis saand. Kurat istus selga soojendades Kalbu kooli koplis (Kehtnas) kivi otsas. Äkki nägi ta Rapla kiriku, sätendavat kuldristi. Vihaselt võttis ta sauna suuruse kivi, et kiriku torni ühes ristiga puruks visata. Kivi kukkus aga enne Raplat maha, tee ääre, kus teda iga teekäija näha võib. See kivi olnud enne veel palju suurem, nüüd on ta maa sisse vajunud. Kivil, millel Sarvik istus, on praegugi Kuradi jälg. Mõlemaid kiva kutsutakse kuradi kiviks.
E, StK 11, 44 (18) < Rapla khk. – L. Pärt (1921).
Kui kirikuid ehitet, siis Kurat öösiti lõhkund selle ära, mis päeval valmis tehtud. Aga kui kirikuid olnud palju ühekorraga ehitusel, siis Vanakurat pole jõudnud enam kõiki lõhkuda. Katsund siis leida tehtud töö hävitamiseks muidki abinõusid. Kui Rapla kirikut ehitet, siis olnud parajasti ehitusel vist ka Pärnu-Jaagupi kirik. Ühel ööl Kurat pidand Kalbu küla kohal aru, et kumma kiriku juure õige minna, kas Raplasse või Jaagupisse. Mõlemis ära käia, see läind talle paljuks. Võtnud siis maast suure kivimüraka ja tahtnud selle Rapla kiriku pääle visata. Arvand ise, et kui see pihta trehvab, siis on kõik laiali, aina sodi ja puru taga.
Aga näe, kivi kukkund natuke maad siinpool Rapla kirikut maha ja on veel praegu sääl tee ääres. Kuradi näpujäljed on kivis näha.
ERA II 6, 711/3 (2) < Rapla khk., Kehtna v., Ohekatku k. < Raiküla – R. Viidebaum < Kaarel Poovar, 65 a. (1928).
Jaama tee Ääres Kõpsuni juures on suur kibi. Vanapagan olla tahtnud sellega Rapla kirikut ää visata, aga käsi olla ää väsind ja kibi olla maha kukkund. Kääjälg olla veel praegugi kibi sees.
ERA II 225, 375 (14) < Rapla khk. ja v., Ridaküla – G. Sillaste < M. Kiitmann, 70 a. (1939).
Rapla vallas Kõpsuni talu maa peal praeguse Loigu talu juures on suur kivi. See kivi olevat ennem Kehtna valla piires olnud. Sel ajal kui Rapla kirikut õnnistatud, kutsutud kõik sinna, peale Vanapagana. Sellest Vanapagan vihastanud hirmsasti, pole aga leidnud muud paremat asja viskamiseks kui suur kivi Kehtna rajal, sest teist nii suurt kivi pole ümbruses leida. Oma viha kustutamiseks haaranudki kivi, et visata Rapla kirikule. Pole tal aga nii palju jõudu olnud, et oleks jõudnud Kehtnast visata kivi Rapla kirikule. Kivi kukkunud siiapoole Rapla kirikut. "Sellel kivil on veel praegugi Vanapagana käease," tõendab Aadu Jürna.
ERA II 225, 424/5 (8) Kui Rapla vana kirikut ehitati, tahtnud Vanapagan kirikut kiviga puruks visata. Vanapagan läinud Ohekatku Liu mägedele, võtnud suure kivi ja visanud, kuid kivi kukkunud maha ühe kilomeetri võrra kirikust. Kivi on praegu alles näha Rapla-Viljandi maantee ääres Kõpsuni teliskivitehase juures. Kivi pääl võib näha Vanapagana käejälge veel praegugi.
ERA II 225, 645/7 (2) < Rapla khk. ja v., Oela k. – Õ. Aas < Maria Aas, 50 a. (1939).
Rapla jaamast minnes Rapla alevi poole asub pahemat kätt Jüri Loigu õues kivi. Vanarahva jutu järgi on Vanakurat ise tahtnud Rapla kirikut purustada, aga viskejõu puudusel kukkunud kivi enneaegu maha mehe ja varsaga hobuse peale. Hobusel olnud kuljused kaelas. See on sündinud jaanipäeva laupäeval. Nüüd olevat iga jaanipäeva öösel sääl kivi alt kuulda kuljuste helinat.
ERA II 269, 179 (9) < Vändra khk., Suurejõe al. – T. Tammsoo < Jüri Ehrenpreis, sünd. 1868. a. (1940).
Rapla kirikul oli seesama saatus. Raplast jaama poole minna on tee ääres suur kivi. Kivil on küljel kaks auku. Need pidid Vanatondi küünejäljed olema. Järvakandi pool hüütud üht metsa Tondi metsaks. Säält võtnud Tont kivi ja tahtnud Rapla kiriku puruks visata, aga kivi langes enne maha.
EKRK I 2, 263/4 (18) < Rapla raj.< Harju raj., Hageri – M. Jääger < Juuli Koplimets, sünd. 1896. a. (1951).
Teine suur kivi, madal ja lame, vist meetert 4 läbi mõõta, on Rapla alevist üks kilomeeter Viljandi maanteed Rapla jaama poole minna just tee ääres. Selle kivi kohta on rahvasuus muistend-jutt. Kui Rapla endist kirikut oli ehitatud Taani valitsuse ajal 1300–1330 aastate vahel, siis olnud Vanakurat selle üle pahane, võtnud selle kivi 15 kilomeetert kirikust eemal Keava vaherajalt maast üles, pannud lingu peale ja tahtnud Rapla ehitusel oleva kiriku puruks ja pihuks lüüa, see olnud jaanipäeva laupäeva öösi. Lingupael aga rebenenud ja kivi kukkunud enneaegu maha, üks kilomeeter jäi puudu. Kohal, kus kivi kukkunud, söönud hobune, mära, kelle all just varss imenud. Märal olnud kell kaelas. Kivi surmanud need mõlemad. Selle kivi külgedel on suured, paar-kolm tolli sügavad pikergused augud, justkui inimese sõrmeotste ja küünte augud sees, mida olen ise vaadelnud. Rahvasuus oli ennemalt vanemate inimeste jutt, et iga jaanipäeva ööse kell 12 võida veel kuulata selle hobuse kella helinat, kes kivi alla jäänud, kui 7 korda 70 sammu kivist südaöö suunas edasi lähed, maha laskud ja kõrva vastu maad paned. See kivi võeti juba kodanliku Eesti valitsuse ajal muinsuskaitse alla. Tsaarivalits[use] ajal 1910. a. tahtsid teetegijad kivi teematerjaliks ära kasutada, puurisid augu sisse ja lasksid ka ühe klombi küllelt lahti. Rahvas astus aga vahele, ka see lahti lastud klomp jäi seisma selle kivi najale, kus ta praegu asub.
RKM II 82, 145/7 (2) < Rapla raj., Tõrma k. – A. Elming (1958).
Pikal mäel olla olnud kirik. Vanapagan viskas kivi. See kukkus Kõpsoni alla maha. Tahtis Rapla kirikut visata. Vanarahvas räägib, et seal on kirik olnud Pikal mäel Kumma külas.
EKRK I 37, 220 (7) < Rapla raj., kolh. "Tee Kommunismile", Kaerepere k. – V. Metstak < Emilie Lepik, 74 a. (1961).
Vanaõelus tahtis Ohekatku Liumägedelt kivi kiriku peale visata. Aga see kukkus enne maha. Seal sõi hobune varsaga, need jäid alla mõlemad. Jaanilauba õhtul pidi kell varsa kaelas kõlisema.
EKRK I 37, 228 (5) < Rapla raj., kolh. "Tee Kommunismile" – V. Metstak < Hans Kõrtsin, 74 a. (1961).
Vanakuri oli visand selle kibi. Ennem olid kabel ja kirik olnud Kumma külas Muusika juures. Tahetud Raplasse kirikut teha. Võeti sõel, pandi vankrisse. Sial, kus tolm kinni jäi, [jäi] vesi sõela pidama, tuli kirik. Ehitati kirik. Vanasaadan tahtis sinna kibi visata. See kukkus kõrvale ja Vanasaadana sõrmejäljed praegu sees.
EKRK I 37, 248/9 (1) < Rapla raj., kolh. "Tee Kommunismile", Kumma k. – V. Metstak < Mari Schmit, 86 a. (1961).
Kui Rapla vana kirikut 600–700 a. tagasi ehitati, siis Keavast Lellapera vahepealt Vanakurat võttis kivi. Oli vihane, pigistas küüneaugud sisse. Kivi kukkus enne maha. Seal sõi mära varsaga, kell kaelas. Kivi kukkus nende peale. Kui seitse korda seitse sammu tagupidi astuda põhja suunas kesköösel ja panna kõrv vastu maad, siis kuuleb kellahelinat. Seda juttu kuulsin poisikesestpõlvest, 60 aastat tagasi.
EKRK I 37, 386/7 (7) < Rapla raj., Kodila sovh., Tõrma k. – V. Metstak < Anton Elming, 75 a. (1961).
Räägitakse, et Vanakurat olla Rapla kellatorni visanud. Visanud tüki ää ja kivi olla maha kukkunud. Lugesin lehest, et Kalevipoeg taht hunti visata, kes hobust varsaga varitses.
EKRK I 37, 455 (2,3) < Rapla raj., Juuru k/n., Paeküla [Juuru khk. ja v.] – E. Oja < Jüri Poud (1961).
Vanapagan taht Rapla kiriku pihta visata, kivi kukkunud aga enne maha, pole sinnamaale ulatunud.
EKRK I 37, 460 (3) < Rapla raj., Juuru k/n., Paeküla – E. Oja < Mihkel Kuuselaas, 79 a. (1961).
Sest on palju aega tagasi, kui Kumma külas oli Hiie kabel. Seda ehitati niipalju kui päeval jõuti, õhtul Vanakurat lõhkus kõik maha. See on praeguse Muusika talu põllu peal. Inimesed otsustasid selle ehituse pooleli jätta ja uus kirik ehitada. Sobiva koha leidmiseks rakendati härjad vankri ette, vankrile pandi kivi. Kuhu kivi maha kukkus, ehitati uus kirik. Vanakurat võttis siis hiiemäelt kivi ja viskas kiriku poole. Kivi kirikuni ei jõudnud, vähe maad enne kukkus maha. Kivil on praegugi sõrmejäljed sees. Vanakuradil on tsipa suurem käsi kui meil.
Nimetatud Vanakuradi viskekivi asub Rapla alevikus Viljandi maantee ääres.
EKRK I 37, 59 (2) < Rapla raj., Valtu k/n. – I. Madissoo < Aadu Põder, 59 a. (1961).
Kui ta elas, näitas ta Hageri kiriku lähedal suurt kivi põllu peal. Selle olla Vanapagan visanud vihaga, kui kirikut ehitatatud. Tahtunud ta kirikule visata, aga kivi oli enne maha kukkunud ja jäänud põllu peale ja nüüd seisab sääl.
EKRK I 2, 263 (17) < Rapla raj. < Harju raj., Hageri – M. Jääger < Juuli Koplimets, sünd. 1896. a. (1951).
Vanapoiss või vana hingevaendlane visand suuri kiva. Üks läind Ruila mõisa väl’lale. Ta taht Keila kiriku torni maha visata, põle sallind seda. Aga kivi kukkund sinna maha, põle jäksand Keilasse visata. Seal kivi otsas on auk nägu pada. Vanapoiss keet inimesi seal sees.
ERA II 27, 527/8 (26) < Nissi khk., Riisipere v., Harku k. < Kernu v. – R. Põldmäe < Villem Simson, 71 a. (1930).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 383; HVM I, muist. 66, 69, 322 B ja D; HVM II, Rahvajutud Olevist, muist. 1 E1.
Risti mõisast Kurkse poole minnes näeme Kurkse talude heinamaadel suuri kivirünke; nende kohta räägib rahvasuu järgmist.
Vanatühi vihastanud selle üle, et ehitatud kirik. Ta otsustanud kiriku puruks visata. Juba kangutanudki Muula kaldast suuri kaljupanku ja seadnud need lingule. Aga keerutamisega katkenud lingunöör ja kivid kukkunud väikese hoo tõttu varem maha. Osa kive jõudnud siiski kirikutornini, viinud selle esikülje maha ja kadunud siis ise jäljetult. Vanatühi arvanud muidugi, et kivid jõudnud kirikuni, ja jooksnud vaatama. Aga juba eemalt näinud, et jumalakoda, keda ta hingepõhjast vihkas, oli alles. Sellest ta vihastanud niipalju, et lubanud maksku mis maksab jumalale kahekordselt kätte maksta.
ERA II 226, 502/3 (9) < Risti khk., Kloostri v., Audevälja – E. Teesalu < Karl Lenter, 41 a. (1939).
Baltiski lahe kaldalt, kõrgelt kaljukünkalt, Harju-Madise kiriku esiselt avaneb ilus vaade Baltiski lahe ja üle lähidaste salude, niitude ning väljade. Paremal üle hõbedase lahe, Kurksi neemel, kollendavad küpsed viljaväljad, vaheldudes roheliste niitudega, lahe sopis sinavad kerges udus madalad metsaheinamaad ja lõunas jälle kuldsed viljaväljad roheliste salude vahel ääretu lapilise vaibana.
Lahe sopis, Kaarnavälja heinamaadel, eraldab silm madalate kaskede vahel heinaküünide hulgast kergesti suure liukivi, ümbruskonnas ainsa omasuguse raudkivimüraka madalal sooheinamaal.
Üle heinamaade sinavad silmapiiril Risti kihelkonna metsad tõusval kõrgustikul, mille kohal sirgub valgendes Risti kiriku torn.
Harju-Madise rünkast umbes kilomeetri kaugusel karjasmaa äärelt puie vahelt paisab lai raudkivide põnk, kuhu kuhjatud mitukümmend raudkivi, mõned nendest talumajade suurused.
Kõrgemal kivide vahel liivases pinnases kasvavad üksikud sihvakad hiiglakadakad ja kõigutavad omi valgete õiekobaratega kroonitud päid pihlakad, kuna kivivaret, nõndanimetatud Kividemäge, kaugemalt tihe kadabik üksikute sahisevate haabadega piirab.
Kadabikus tilisevad karjakellukesed ja määgivad lambad Kividemäel, kus tallekesed kepsu lüües kivilt kivile hüppavad ja poksimises võistelvad.
Sealsamas kivide vahel vilksatavad peitu mängivate laste valgejuukselised pead ja huikab liukivil liusklemisest tüdinenud karjane kõrgema kivi tipul, et salud vastu kajavad...
Siin on karjalaste kogumiskoht ja mängupaik. Siin on suvel nende mängupaik hommikust õhtuni, nende armsam asupaik, kus iga puu, põõsas ja kivi oma ise nime kannab.
Siin kivide ja põõsaste vahel liiguvad aga sala ka muinasjutulised vaimud hallist aegist, vahetevahel maapõuest ja kivide alt nähtavale ilmudes. Ei puudu ka pahad vaimud, kes öö varjul kivide alt oma koobastest välja roomavad ehk sääl häälitsevad ja oigavad. Siis muutub Kividemägi kardetavaks, õudseks. Häda lastele, kui nad selleks ajaks veel Kividemäele jäänud...
Pühapäeva hommik. Päike kuldab Kividemäge, särades kastetilkades heinakõrtel. Ümberringi pühapäevalik vaikus, mida segavad ainult karjakellukeste tilin ja käo kukkumine salus. Hilju liiguvad pikad kadakad ja tasa-tasa sahisevad haavad. Eemalt kostavad palvetajaid kutsudes Madise kiriku kella tuttvad löögid, millele Risti kiriku kell kauge sumiseva kajana vastab...
Teiste karjaste hulgas on täna, pühapäeva puhul, ka Sauna-Mari, kehv eideke, kes oma musta-küütu lehmaga karjamaa serval saunalogus elutseb, millest pool lehamalaudaks eraldud.
Äripäeviti karjatavad lapsed ka tema küüdikut, kuna eideke selle eest pühapäeviti lastel karja aitab hoida, peale selle neile muinaslugusid jutustab.
Siis koguvad lapsed kadabikus hulganisti eidekese ümber, tõmbavad, teda kättpidi ja seelikust sikutades, ta haljale murule ja paluvad: "Jutusta meile midagi, jutusta, ole pai!" Eideke toriseb, enam sunnitult kui tõsiselt, kuid algab siiski peale vähest vaikimist kirikukellade helide saatel: "Olgu siis pealegi: Kõnelen teile täna, kust sai Kivimägi ja Kaarnavälja liukivi oma kohale."
Lapsed asetuvad eidekese ümber, kes väikseid päivitanud jalgu linnupoegade kombel istumise alla koondades, kes pikuti, peokestega lõuga tugedes, ja eit algab:
"Ristil ehitati kirikut. Kiriku ehituspaiga lähedal oli enne kõrts, kus palju viina joodi ja kakeldi. Vanaõelusele ei meeldinud kiriku ehitamine. Ta kartis, et mõned joodikud kiriku lähevad ja kõrtsist võõrduvad. Ta otsustas kiriku hävitada. Kiriku ehituse juures seisis aga rist, mis Vanakurja eemale peletas. Ta ei jätnud siiski oma kurja nõu, vaid noppis labakinda täie suuri kiva, et nendega eemalt pilludes kiriku purustada. Kividega sammus ta kaljurünkale, kus praegu Madise kirik, ja hakkas sealt pilduma. Head vaimud olid aga kiriku ehitamise poolt ja püüdsid Vanaõela nõu nurja ajada. Niipea, kui ta esimese kivi viskas, tõmbasid nad viskajal jalad alt. Vanaõelus prantsatas selili, visatud kivi langes aga poole maa peale Kaarnavälja heinamaale. Sellest sai liukivi.
Niipea kui Vanaõelus viskamiseks järgmise kivi välja valis, tõmbasid head vaimud tal jälle jalad alt ja kivi langes merde. Vanakuri turtsus tuld, aga ei võinud midagi parata – iga kivi, mis kiriku pihta sihitud, langes merde, viskaja aga käpuli ehk selili. Ta lahkus vihaselt visamise kohalt ja jättis sellest ajast oma kurja nõu. Risti kirik sai aga valmis ja seisab tänini omal kohal, kõrts on aga kadunud. Sinna paika, kust Vanaõel kirikut pillunud, ehitati koguni veel teine kirik, sest sai meie Harju-Madise kirik.
Kui Vanakuri viskamise paigalt lahkus, leidas ta kinnast kätte tõmmates selle pöidla seest veel mõned kivid, mis ta maha puistas. Nendest sai Kividemägi. Tema kinnas oli nii suur, et juba selle pöidla sisse kõik need kivid siin tervelt ära mahtusid.
Vaadake, lapsed, sellepärast seal kivide all paharetid asuvadki, kes öösiti oma koobastest kurja nõuga välja ronivad... Aga nüüd minge ja vaadake, et pahur must jälle üle aia vilja pole läinud: kella heli kostaks nagu kaugelt väljalt!"
Rahvajutu ainetel J.V. Kodu nr. 13 (28), 1922, lk. 243.
Kurkse rannast umbes 3½ km eemal Tuipalu metsas asub Tonditrepp. Selle kohta räägib rahvasuu järgmist.
Et Vanatühjal esimene katse nurjunud, selleks katsunud ta teistkordselt, seekord juba teisest küljest. Nüüd valinud ta ise parajad kivimürakad Suur-Pakri saarelt. Kolm kivimürakat mahtunud tal parajasti kindapöidlasse, teisi hoidnud ta mütsi all. Aga läbi mere tulles puhunud tuul tal mütsi ühes kividega peast ära. Kivid kadunud kohe sulpsatades vette, ainult müts jäänud vee pääle ujuma. Kui Vanatühi juba Tuipalu metsa jõudnud, seadnud ta kivid ülestikku lingule ja keerutanud. Äkki libisenud Vanatühja jalg libedal samblal ning Vanatühi lennanud mürtsudes pikali lingu kõrvale. Nähes ja aru saades, et tema jõud jumalakojast üle ei käi, põgenenud Vanatühi otse üle mere ja pole lubanud enne tagasi tulla, kui kirik ise ükskord maa alla vaob. Kivid on praegugi veel seal ja nad kujutavad endast trepi astmestikku.
ERA II 226, 504/5 (11) < Risti khk., Kloostri v., Audevälja k. < Kullamaa khk. – E. Teesalu < Johan Aasma (1939).
Vrd. HVM I, muist. 40 B, K.
Kord elanud Kloostri vallas Kirikuküla lähedal suures ja paksus metsas kole Tont. Ta käinud tihti küla elanikke kimbutamas. Rahvas teinud ka talle kurja mis võinud. Nii läinud tükk aega mööda.
Viimaks ilmus Tont jälle nähtavale. Seekord aga olnud tal hulga kurjemad kavatsused kui enne. Ta tassinud hulga kive kokku, küll väikesi, küll suuri, ja otsustanud nendega loopida uhke kiriku puruks, mis asetsenud küla keskel.
Tont oli kogunud paar päeva rammu suurte kivide viskamiseks ja sammus siis ühel õhtul üle karjamaa oma kivide juurde. Seal mõõtnud ta silmadega torni kauguse ära ja tõstnud suure kivi õlgadele ning hakanud hoogu võtma. Kuid karjamaal olnud lehmade musta ja sigade junne ning Tont libises nende sisse ja kukkus ninali. Seetõttu läks ka kivi õige ligidale ja kukkus paar kilomeetrit siiapoole kirikut. Siis võtnud ta teise kivi, natuke esimesest kivist väiksem, ja visanud selle. Kuid ka siis kordunud vana lugu ja teine kivi kukkunud esimese kivi kõrvale, umbes kolme-nelja meetri kaugusele esimesest kivist. Siis visanud ta veel 6 kivi, ja nendega juhtus samasugune lugu nagu eelmistegagi, kuigi need olid igakord eelmisest väiksemad. Visatud kivid jäänud kõik ilusasti ritta ja rahvas ristinud nende kivide nimeks Tonditrepp. Kes aga soovib seda vaatama minna, see peab ka teadma, kus ta asub. Tonditrepp asub nüüdses riigimetsas, umbes 2 kilomeetrit Risti kirikust eemal mere poole.
ERA II 226, 375/7 (1) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. – A. Viil < Julja Viil, sünd. 1901. a. (1939). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Kord Vanapagan niitn Saares (Pakri saarel). Löön vikati kivisse. Südametäiega võtn kivi ja tahn Risti kiriku torni pihta visata. Õnnetuseks libisen jalg lehmamusta lasu sisse ja Vanapagan vääratan ja kibi kukkun kääst maha Risti nõmme. Seda kibi (või õigem küll on seal mitu kibi reas) hüütakse praegu ikke Tondikibi või Tonditrepp. Mõnikord olla nähtud seal Tonditrepi juures ka vaimusi, sellepärast inimesed kartvad seda.
ERA II 159, 316 (38) < Risti khk., Kloostri v., Kirikküla < Vihterpalu mõis – E. Ennist < Marie Kantberg, sünd. 1867. a. (1937). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Kui Martna kirikule torn juba peale saadud, võtnud Vanapagan mere äärest Hõõrlamäelt kivi lingu ja visanud kiriku peale. Ling aga katkenud ja kivi langenud Haeska küla Hiie taju põllule. Linguase kivil praegu veel näha.
E, StK 19, 96 (2) < Martna khk. ja v., Haeska k. – E. Labi (1923). Vt. Jälgedega kivid, muist. 377. Vt. ka HVM I, muist. 39.
Haeska külas Tõnishantsu talu põllul on sauna suurune kivi. Rahvajutt räägib selle kivi kohta järgmist.
Ennemuiste olnud Martna kirik ilma tornita. Ajad möödunud ja kirikule hakatud torni peale ehitama. Torn saanud valmis, aga see ei ole Vanakurjale meeldinud, et kirikul torn peale ehitati ja seega kirik paistab kõigile kätte. Tahtnud Saaremaalt kiviga torni maha visata, aga oh õnnetus! lingupael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeskase maha, seega jäänud kirikule torn püsima. Vanasti igal jaanilaupäeva ööl põlenud sääl kivi all rahaauk. Kui säält mööda minnes viskasid raudasja tulle, said raha. Ükskord tulnud Haeska teovaim Sinalepa mõisast kündmisest, tee läinud läbi kivi juurest ja parajaste põlenud rahaauk. Teomehel pole kääs olnud muud midagi kui puust härjaike, visanud selle tulesse, teisel hommikul leidnud mees tuhaasemelt 30 kopikat vaskraha. Oleks raudasi olnud, oleks hõbedat saanud, aga et viskas puust asja, sai vaskraha.
ERA II 60, 430/1 (5) < Martna khk. ja v., Haeska k. – A. Iisberg (1933).
Martna vallas Haeska mõisa põllul karjamaa lähedal on suur kivi (umbes 2 m kõrge). Selle kivi tahtnud Vanapagan Martna kirikule visata, et kirikut purustada. Kivi pole aga nii kaugele jõudnud, kukkunud enne maha.
ERA II 229, 119 (49) < Haapsalu l. < Ridala khk. ja v., Emuvere k. – E. Jürine < Aliine Suurküla, 40 a. (1939).
Ridala kirikus peeti vanasti palju jutlusi, mis Vanakuradit väga vihastas. Seal leidis ta Puise rannast suure kivimüraka ja tahtis selle Ridala kiriku pihta visata. Kirik, mis mäe otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära viies. Sellest ajast on Ridala kirik madala torniga, et kartes Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter maad edasi ja jäi lesima Ridala mäele. Nüüd on ta ära lõhutud kohaliku talupoja poolt ja kivis oli enne ka Vanakuradi käejälgi.
ERA II 228, 215/6 (2) < Lihula khk. ja v., Äärenurga k. < Ridala khk. ja v. – A. Nurk < Johannes Vinglas, 35 a. (1939).
Vt. jälgedega kivid, muist. 342. Vt. ka HVM I, muist. 38.
Vanasti olnud kuskil mere kaldal lihav haavamets. Sääl olnud Vanapaganal väga mõnus asupaik. Rahvasuu teab rääkida, et tal olnud sääl metsas pesa ja pojad. Kui pikne raksatas, tulnud Vanatühi metsast välja ühes oma noorsooga ja karanud merde. Ta lebanud seni vees, kuni ilm muutus ilusaks. Ta tassinud pojad pessa. Käinud ise ümbruskonna inimesi kiusamas. Hiljemal ajal, kui mets hävitati ja Haapsalu linn ehitati metsa kohale, kolinud Vanatühi põhja-hommiku poole uut elukohta otsima. Uue elukoha valik ei olnud Vanatühjal kerge, seda näitab meile tema teguviis. Oru vallas Vädra mäel olnud suur kivi. Säält leidnud loomad palava päikese eest varju. Ka öösel paha ilmaga seisnud hobused kivi ääres. Ühel ilusal kuuvalgel ööl näinud hobustekarjane nimetatud kivi otsas hirmus suure sarvedega olevuse. Ta vaadanud säält uue linna poole. Ise pomisenud endamisi: "Algavad juba kirikuga! Küll ma neid kutsikaid õpetan!" Siis ta astunud kivi päält maha, kahmanud kivi sülle ja visanud selle linna poole õhku. Ise kukkunud sellise mürtsuga pikali, et tuli tulnud suust välja. Hirmunud hobustekarjane jooksnud külasse, ajanud inimesed unest üles, ise karjunud: "Koll tapab linna! Koll tapab linna!" Teisel päeval mindud kivipaika vaatama. Ei sääl olnud muud näha, kui laiaks tallatud loomade "lasusi". "Lasud" olid pehmed ja libedad, seepärast kukkunud Vanakoll pikali. Kivi ei saavutanud eesmärki. Veel tänapäeval võib igaüks näha seda kivi Võnnusaares. Tükk kivist on sinna kukkumisel lahti põrunud, see lebab kivi kõrval maas ... Ja tõendan, et see on tõestesündinud lugu. Kivi ei ole just suur ega ka väike. Maapinnast mõõtes on ta 6–7 m kõrge ja nii lai.
ERA II 229, 294/6 (7) < Noarootsi khk., Paslepa v., Pürksi k. – L. Gjärdman < Anton Gjärdman, 45 a. (1939).
Vt. Kivi Lääne-Nigula kiriku pihta, muist. 53.
Vt. ka HVM I, muist. 40.
Taheti ehitada Lääne-Nigula kirikut. Et saada parajat ehituskohta ja pealegi veel niisugust, mis jumala meelepärast, võetud siis kaks härga, rakendatud vankri ette ning osa kiriku materjali laotud vankrile ja siis lastud härjad lahti ning inimesed jälginud hoolega, kuhu härjad peatuma jäid. See pidi siis koht olema jumala meelepärast, ja sinna hakati ehitama kirikut. Kui kirik oma ilusa kõrge torni pistis üle metsatuka, hakanud Kuradil pahameel ja ta otsustanud selle torni sealt purustada. Selleks valinud Kurat hästi suure kivi ja võtnud juba viskamiseks parajat hoogu. Seal hakanud kukk laulma ja ehmatanud Kuradit nii, et ta pillanud kivid kogemata maha. Kivid lennanud mitmeks tükiks. Üks tükk on praegu Võnnu saarel Läänemaal ja teine Vana-Jüri talu metsas Taebla vallas. Kivil, mis kukkunud Võnnu saarele, olnud isegi Kuradi näpujäljed. Lääne-Nigula kiriku torn jäänud nii puutumata.
ERA II 238, 457/9 (9) < Põltsamaa l. < Tallinna l. – T. Urb < Elfriede Urb, 38 a. (1939). Vt. Kivi Haapsalu kiriku pihta, muist. 52; Jälgedega kivid, muist. 344 C.
Vt. ka HVM I, muist. 40.
Üks kivi on siin metsa taga jõe kaldal. Sal´vaina koht on seal, Sal´vaina kibi. Räägivad, et Vanapagan on visand ta sinna. Ta tahtnd Nigula kiriku torni maha visata, see on kukkund maha sinna, see kivi. Suur purakas on, sülda poolteist on kõrge.
ERA II 62, 205/6 (4) < Lääne-Nigula khk., Palivere v. ja vanadekodu – R. Põldmäe < Mart Pikkpoom, 73 a. (1933).
Vrd. HVM I, muist. 41.
Vanapagan oli selle kiviga visanud Lääne-Nigula kirikut Kuressaarest. Kivi kukkunud siia kunagise Jupi kõrtsi juurde.
EKRK I 16, 346 (1) < Haapsalu raj., Taebla – L. Hainsalu ja H. Võsamäe < Taebla kohalik elanik, 70 a. (1958).
Vt. HVM I, muist. 41 B, 67.
Sääl, kus praegu asub Pühalepa kirik, kasvanud vanast üks püha lepp. Kaks härga rakendet vastupidi ette, s.o. härg, kes harilikult paremal pool oli, pandi nüüd pahemale poole, ja kes pahemal, pandi nüüd paremale poole, ja saadetud nad minema ilma juhita. Härjad läind, vankri ossi (rummu) ots jäänd selle lepa taha kinni ja härjad seisma, sinna ehitatudki kirik. Alguses pole Kurat kiriku ehituskive paigal pidanud, kõik mis päeval ehitatud, olnud hommikuks laiali visatud. Tulnud õpetaja ja teind kivele ristid pääle, siis ei ole Kurat enam kive puutunud. Kui aga kirik valmis saanud, tahtnud ta kiriku torni kiviga puruks lüüa ja visanud kolm kivi, üks kukkunud sinna ligidale kõrtsi juure, teine Veoma poole ja kolmas selle ligi. Need kivid visanud ta Õunapuu mäelt, mis asub Solinõmme ligidal siinpool Vaimla mõisat. Pärast tulnud ta vaatama, kas torn on katki, kuid näinud, et torn terve. Siis annud hobusele piitsa, see hüpanud nii tuliselt minema, et kabjaraua ase jäi paekivvi, mis selle kivi juures, mis maantee ääres Pühalepa kõrtsi ligi. Siis jätnud kiriku rahule. See püha lepp olnud rahva ohverdamise paik, kus nad käind ohverdamas, laulmas ja lugemas.
E, StK 24, 93/4 (3) < Pühalepa khk., Suur v., Kuri k. – A. Kõrv < Gustav Känd, 73 a. (1924).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 396 B.
Vt. ka HVM II, muist. 1 ja 9.
Pühalepa kiriku läheduses on 3 suurt kivi. Vana (s. o. Kurat) kandnud neid vestitaskus ja tahtnud nendega Pühalepa kiriku torni puruks visata. Kivid läind aga mööda ja torn seisab praegugi.
ERA II 1, 517 (2) < Pühalepa khk., V.-Kõrtsi – P. Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928).
Rahvas teab mitmesuguseid jutte kivihuniku kohta. Ühe järele tahtnud kord vihane Vanapagan Pühalepa kirikut ära hävitada. Ta katsund kiriku pihta kiva loopida, kuid need kukkund enne maha ning neist moodustund Otimägi. Teine jutt kõneleb, et teoajal ("Siberi Ungru ajal", umb. 140 a. tagasi) kuri kubjas lasknud teolistel need kivid põldudelt kokku kanda. Rahvas teab ka kellegist taanlasest, kes hunnikut käind uurimas ja selle päikesejumala ohverdamiskohaks olevat pidand. Niisugune jutt on säält ka rahvasse tunginud.
Arvatavasti on see pronksiaja haud. Selliseid kohtame Soomes ja Rootsis.
E 54024 < Pühalepa khk. – T. Vaas (1923). (= Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia Sektori materjalid. Pühalepa khk. T. Vaas (1923). Vt. HVM II, muist. 8 ja 9.
Pühalepa kiriku ja kirikumõisa vahel on tee ääres suur kivivare. Vanapagan visanud need kivid Õunaku mäelt, tahtes kirikut hävitada. Kõik kivid aga läinud üle kiriku.
ERA II 229, 318/9 (17) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Palade k. – U. Enson < Liisa Kokla, 62 a. (1939).
Kui kirigu torn juba valmis saamis olli, siis viskand Vanasarviline Õunapu mäält suure raudkivi ja tahtnd torni maha visata. Kivi pole aga pihta trähvand. Siis ta tulnud musta täku selgas vaatama, kas trähvand on; ta tulnud nii suure valuga, et hobuseraua jäljed pae sisse jäivad, hiljaaegu veel nähtaval ollid. See suur kivi on kiriku taga praegu veel.
EKnS, Weske, M 6, v. 25, ½ < Hiiu khk. – M. Weske (1879).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 396 C.
Vt. ka HVM II, muist. 1, 8 ja 9.
Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri kõrge mäe peale kirikud ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad naad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!"
Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees.
Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.
E 2509/12 < Narva – A. Walts < emalt (1893).
Pühalepa kirikust ümbes paar versta eemal seisab Vanapagana sepapada Kallaste mäel ja Kurjavaimu viskekivi, kellega Vanarisu tahtnud kirikut ära hävitada ja puruks jahvatada, üsna kiriku ligidal, ja üks õige suur 29–30 sammu suur ümbermõeta Nearikivi Hiiesaarel, mis ennem meres seisis, aga kole torm ühel näärikuu öösel praegusele kohale merest välja veeretanud.
E 47081/2 (5) < Palamuse khk., Kuremaa < Pühalepa khk. – H. Karro < Toomas Põld (1909). Vt. E 54048/9 < Vigala (1929).
Vrd. ka HVM I, lk. 544: Näärikivi.
Ennemuiste olnud Saaremaa paksu metsaga kaetud. Sellel ajal pidanud Pühalepa kirik Kurja mäele ehitatud saama, aga Kurat olevat ikka kiskunud öösel maha, mis päeval ehitatud. Siis tuntud, et see koht jumalale meele järele ei ole. Sääl rakendatud kaks noort musta härga, mis ühel ajal olivad sündinud ja veel mitte pruugitud ei olnud, ühe uue vankri ette, pandi üks palk senna peale ja lastud härjad minna, kuhu nad tahavad. Ühes metsas jäenud härjad ühe lepa vastu seisma ja senna kohta ehitatud kirik, keda nüüd selle püha lepa järele Pohilepa (Pühalepa) kirikuks nimetatakse. Aga Kurat tahtnud Pühalepa kirikut ühe suure kiviga ära purustada, visates läinud kivi kõrvale, mis veel praegu kirikuaia kõrvas seisab, ja selle kivi sees veel tänapäevani selgesti Kuradi küüntejälgi näha võib.
EKnS 48, XXIII 102 (175) < Palamuse khk. – H. Karro < Toomas Põld, pärit Saaremaalt, Valjalast = E 47816/7 (68) < Palamuse khk. < Valjala khk. (1911).
Enne Pühalepa kiriku ehitamist tahetud kirikut ehitada Kurile, kuid mis päeva ehitatud, seda lõhkund Vanapagan öössi ära. Päeval aga magand Vanapagan metsas kivi otsas, kus praegu tema pesaase näha kivi sees ja jäljed jne. Siis olla targad öelnud, et kui kellegi sünnib kaks musta härgvasikat ühest lehmast, siis peab neid seitsme aastaseks kasvatama, siis ette rakendama ja laskma neil minna ehitusmaterjali koormaga. Nii tehtudki. Härjad läind ikka edasi, kuni Pühalepas teine härg teiselt poolt püha lepapuud tahtnud minna ja nii kinni jäänud. Sinna hakatud kirikut ehitama. Kuid Vanapaganale olla jäänd õigus kirikut ära lõhkuda, kui see valmissaamisel on, aga enne, kui rist ehk kukk pääle pannakse kirikule. Nüüd hakkand Vanapagan Kallaste pangalt vahtima, millal saab kirik valmis. Kallaste panga (mäe) sees olnud tema sepikoda, kus ta tööd teind, nii et rahvas ümberringi säält ikka kolinat olevat kuulnud, ja vahetevahel jooksnud Vanapagan mäe otsa vahtima, kui kaugel juba kiriku ehitustöö on. Vanapagan olla oma sepikojas nii kolistanud, et naised, kes siin kaldal pesu käind pesemas, vihaseks saand ja ükskord märgade lappidega Vanapaganale kallale läind, selle minema kihutand Kallaste mäelt. Nüüd aga asunud Vanapagan Õunapuu mäele, siit pole aga Pühalepa kirikut näha, sest mets varjab ära. Siin magand Vanapagan, kui talle korra toodud teade, et Pühalepa kirik hakkab valmis saama. Vanapagan otsind suure kivi, et visata, seni aga läind ilm uduseks ja ta pole näind, kuhu visata, virutan huupi ja siis kihutand ratsalehobuse seljas juure vaatama, kuidas kivi läks, kuid oli mööda läind. Praegu olevat veel ühel suurel kivil Vanapagana hobuse jäljed pääl, mis ta seekord suure kihutamisega järgi jätnud.
E, StK 21, 33/4 (4) < Pühalepa khk., Kerema k. – A. Läti < Kustav Särglepp, 61 a. (1923).
Pühalepa kirikut tahetud enne Kurile ehitada, kuid Vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ikka magand (praegu on sellel kivil Pagana magamise ase, peaalune, külle- ja jalgadeasemed näha), lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: "Kui kellegi sünnib ühest lehmast kaks vasikat, siis kasvatagu need üles. Kui saavad 7-aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna, kuhu tahavad; kuhu seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema, pole edasi saand ja jäänud seisma. Sinna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganal aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise[l] enne risti ehk kuke päälepanemist kirikut ära hävitada. Vanapagan[al] olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepakoja plarin aga vihastanud naisi, kes siin kaldal pesu pesesivad, ja need läind korra ja ajanud Vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kukelaulu, taskud rebenend, kummagi tasku kohas tekkind kivihunnik. Teisel päeval hakand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et Tont pole kirikut näind. Viskand huupi, ja siis sõitnud ratsahobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuseraua jälg, mis praegu näha olevat.
E 55139/9a (24) < Pühalepa khk. – Lätti (1924).
Vanapagan tahtis Pühalepa kirikut puruks visata, kuid kivi ei trehvanud ja lendas mööda. Kivi on praegu veel näha Pühalepa kirikumaantee ääres.
E 61185 Kuri määle hakatud kord kirikut ehitama, aga mis pääva tehtud, see ööse laodatud. Vanakuri ei lasknud sinna ehitada. Sellepärast hakatud seda mäge hüüdma Kuri määks. Siis pandud kiriku nurgakivid vankrile ja kaks musta härga rakendatud ette. Siis lastud härjad omapead minna, kus seisma jäävad, sinna tehakse kirik. Härjad läind püha lepa taha kinni. Sinna tehtud siis Pühalepa kirik. Vanakuri äkisti märganud Saaremaalt, et kirik juba valmis ja torn paistab kätte. Tal juhtund vestitaskus paras kivi olema ja visand sellega torni pihta. Kivi läind aga natukene kõrvale ja kukkus kõrtsu taha maha. See nurjatult suur kivi praegu seal. Vanakuri tulnd siis ise ratsahobust vaatama ja leind kivi sealt. Ta hobuse rauaase praegu kivi kõrval pae sees.
ERA II 189, 320/1 (66) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. – E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).
Kui Pühalepa kirik valmis saand, siis Vanapagan märgand seda Saaremaalt ja tahnd torni maha visata. Äiandki esimese peossejuhtuva kiviga, aga see kukkund kiriku taha kõrtsu juure maha, kus ta praegugi on.
ERA II 189, 333 (5) < Pühalepa khk. ja v., Partsi k. < Tubala k. – E. Ennist < Peet Paljasmaa, sünd. 1866. a. (1938).
Hiiumaal Pühalepa kirikut tahetud ehitada alul Kurimäele, mis on kiriku praegusest asukohast 8 kilomeetri kaugusel. Ehitusega pole aga edasi jõutud, sest kõik, mis päeval tehtud, lõhutud öösel ära, kuigi vahid juures olid. Siis õpetanud keegi tark, et pandagu kaks musta härga, kes on lehmal esimesed vasikad, vankri ette ikkesse. Vankrile kästud üks suur kivi panna ja siis härjad vabalt minna lasta, kuhu need ise tahavad. Kohale, kus härjad jäävad seisma, tuleb kirik teha ja kivi kirikule nurgakiviks panna. Härjad jäänud viimaks seisma ühe lepa juurde, mis olnud vanasti püha puu. Seda hüütud Püha lepp. Sinna ehitudki kirik, mida hakatud hüüdma Pühalepa kirik. Siis olnud aga Vanapagan vihane, et kirik on ehitatud. Ta tahtnud kirikut kiviga puruks visata. Õunapuu mäelt leidnudki paraja kivi, millega visanud. Kivi läinud õnneks kirikust mööda ning kukkunud sinna lähedusse maha. Vanapagan sõitnud siis ratsa vaatama, kuhu kivi kukkunud. Kivil on aga praegugi näha Vanapagana hobuse jälg.
ERA II 229, 201/3 (4) < Haapsalu l. < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Ellamaa k. – L. Tulmin < Johannes Laupa, 63 a. (1939).
Pühalepa kiriku juures oleva kõrtsi otsas on praegu suur kivi. Selle kivi oli Vanapagan viskanud Õunaku mäelt, tahtes kirikutorni pihta visata.
ERA II 229, 312 (4) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. – U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Kivikuhast kiriku (Pühalepa kiriku) poole minna, seal on üks suur kivi tee ääres pae peal.
Et Vanapagan on seda visan Õunaku mäält – see siin Käinas mere ääres. Tahtn kiriku pihta visata, aga on kõrva läin.
Vanapagan tuln siis ise ratsahobusega vaatama, kus kivi läin. Ja sellest olle siin Vanapagana hobuse jälg jään pae sisse.
Neid kivisi oli kolm tükki oln, aga ma kõiki ei tea.
KKI 23, 9/10 (16) < Hiiumaa, Suuremõisa k/n., kolhoos "Võit" – R. Viidalepp < August Daum, 68 a. (1954).
Ingevainlane on viskan, see Vanasaadan . Et see suur kivi, mis keriku juures on, Pühelepa keriku juures, et tema on viskan, tahtn kerikut maha vesata. Ei pöle tahtn seda, et jumalasöna kuulutse. Ja see kivi on tal oln vestitaskus. Ja ratsahobusega vaatama tuln, ja hobuse jalajälg on seal kivi juures pae sees oln.
KKI 23, 20/1 (1) < Hiiumaa, Hellamaa k. – R. Viidalepp < vanaperenaiselt Kreivas, 70 a. (1954).
Pühalepa kirikut on tahetud ennem Kuri maile teha, kus praegu Kuri kirik on. Mis päeval on tehtud, see on öösel maha lõhutud. Sinna ei saadud kirikut teha. Siis pandud kaks härga vankri ette ja raudkivi peale. Härjad lastud lahti, ja kuhu nad seisma jäävad, sinna pidi tehtama kirik. Härjad läinud Suuremõisa ligidale ja jäänud lepa taha kinni. Sinna hakatud ehitama kirikut. Seepärast nimetatakse teda Pühalepa kirikuks. Seal pole enam müürid maha langend. Vanapaganal oli kade meel ja tahtnud maha lõhkuda. Õunapuu mäelt oli visanud kiviga, aga ei ole pihta läinud. Kivi ka praegu kiriku ligidal.
EKRK I 5, 117/8 < Hiiumaa raj., Lõpe k. – H. Kala ja E. Priidel < Juhan Kivistu, 72 a. (1954).
Kui Pühalepa kerigut akatud ehitama, siis oli kerigu jaoks lat´s sedasi valitud. Kaks härga pandud igesse, need läind Suuremöisa veski alt üles. Teine härg jäänd teise poole leppa seisma. Sedasi saandki Pühalepa kerig. Just tee pööru peal on nurjadu suur kivi, sellega taht Vanaöölus kerigu laiali peksa, aga pöle saand. Küüneasemed olla kivi sees veel praegu alles ... Vanad inimesed rääkisid, kui olin Iiu vanadekodus.
KKI 9, 313/4 (231) < Märjamaa, Mõisamaa vanadekodu < Käina – V. Kukk < Jaan Viitamees, 73 a. (1948).
Saaremaalt tulnd Vanapagan ja tahnd Käina kerigut maha viskada. Kivi kukkund kääst enni maha. Orjagu juures meres praegu see suur punane kivi.
ERA II 254, 327 (3) < Emmaste khk. ja v., Mänspää k. – E. Ennist < Andrus Mäns, sünd. 1864. a. (1939).
Vt. HVM II, muist. 6.
Vanakuri visand Saaremaalt kolm kivi Käina kiriku pihta: üks praegu Orjagus, teine Palupõllu määl ja kolmas Kärdla tee ääres. Nee on ka mehised kivid kohe.
ERA II 188, 357 (48) < Käina khk. ja v., Käina k. – E. Ennist < Jaan Suuster, sünd. 1874. a.; Leena Suuster, sünd. 1877. a. (1938).
Vt. HVM II, muist. 6 E.
Suur kivi Suurikpõldus on ka Vanapagana visatud Kaplimäe kabeli põlemise ajal, sest Vanapaganal olnud heameel selle üle, et see kabel oli ära põletatud, sest tema mäel ei tohi olla püha kabelit. Selle heameele pärast visanudki kivi.
ERA II 229, 558 (8) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Mägipäe k. – H. Raud < Juulia Tuuru, 40 a. (1939).
Vrd. HVM II, komment. lk. 368.
Peedu põllu sees, haigla taga, on suur kivi. Vanad inimesed riaksid ikka, et Vanakurat tahtn Muhu kirikut puruks vissata. Kukk lauln ja kivi kukkun sõnnapaika. Ma’p taha ütelda, misega ta torkas suure vihaga sinna sisse augu. Sellest seal auk.
KKI 27, 254 (1) < Muhu khk., Liiva k., kolh. "Kalev" – A. Schmuul < Ruudo Allik, sünd. 1900. a. (1959). Vt. Jälgedega kivid, muist. 375.
Taali Võninukivi karjamõisa all jões on üks suur kõrge kivi ja ta on ühest otsast lõhki läinud. Selle kivi üle räägib rahvas järgmist juttu.
Kui Pärnus esimest kirikut ehitatud, siis olnud Vanapaganal selle üle paha meel ja ta võtnud suure kivi ja viskanud sellega Võnnust Tartumaalt Pärnu kiriku torni, pole aga nii palju jõudu olnud ja kivi kukkunud Taali mõisa põllule maha, kus ta ka praegu on veel. Siis viskanud ta teist korda veel suurema kiviga, aga seegi kukkunud praeguse nendanimetatud karjamõisa alla jõkke maha, kus ta praegu veel on. Nenda saanud karjamõisale Võnnu kivimõisa nime.
E 39323/4 (10) < Pärnu l. – J. Kangur < Ühe Tori kihelkonna mehe suust (1899).
Vt. HVM I, muist. 2; komment. lk. 499.
(Voltveti Alliku mäelt tahavad vaimud Saarde kirikutorni maha visata, linguharu katkeb, kivi kukub ¾ versta kirikust eemale.)
H I 2, 102/3 < Saarde khk., Kilingi v. – M. Kirschfelt (1890).
Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 598.
Vanal ajal asunud Kadrina kirik Saarde Jäärja mõisa maa pääl. Kirikul olnud pikk ja terav torn, mis väga kaugele paistnud. Sel ajal elanud Rõikküla järve ääres Vanapagan, tema ei sallinud, et Kadrina kirik õige tema kodu lähedale oli ehitatud ja koju paistnud kiriku torn temale iga päev selgeste silma. See oli Vanapaganat väga vihastanud. Ühel päeval tahtnud Vanapagan oma meelepaha sellega kustutada, et ta mõtelnud suure kivimürakaga Kadrina kiriku torni maha visata. Viskanud, kuid kivi läinud kolme vaksa kauguselt Kadrina kiriku tornist mööda ja kukkunud Kilingi Lõmsi talu heinamaale oja äärde kingu pääle maha.
Kiviviskamine olnud nagu needmiseks Kadrina kirikule. Kui kirik vananenud ja ajahammas teda häävitanud, ei ehitatud enam uut kirikut endise kiriku asemele. Ja kui uut kiriku aset kaua aega oli taga otsitud, palju koha pärast vaieldud ja arutatud, ei leitud paremat kohta kusagile uue kiriku ehitamiseks kui ainult Kilingi Lõmsi talu lähedale oja äärde kingu pääle, kus ta praegu seisab.
Visatud kivi oli nagu teejuhiks või märgiks, et kirikut mujale ei saadud ehitada.
E 49456/7 < Saarde khk., Voltveti mõis – J. P. Sõggel < Eva Martens (1915).
Kuna Saarde kirik asus Jäärja Saarde asundustalu maa peal, selle üle teab rahvas kõnelda järgneva loo.
Saarde ehk Kadrina kirikul olnud väga kõrge ja peenike torn, mis kaugele vaatajale silma paistnud. Kord ilusal päeval olnud karjased Rõikküla järve ääres loomi karjatanud. Näinud järvest üht vanameest välja tulevat ja enda järel köie otsas kivimürakat vedavat, vihaselt pomisedes: "Ma tahan vaadata, kas ma ei purusta seda Kadrina kiriku torni oma viskega, sest selge ilma korral paistab ta väga selgelt mu aknast sisse ja takistab mu tööd." Nende sõnadega keerutanud vanamees kivi lingupaela moodi köie otsas vuhinal ümber ja äiganud ta siis kõigist jõust Kadrina kiriku suunas minema. Kiunudes lennanud kivimürakas kiriku poole ja kadunud karjaste silmast. Kuid kiriku torn jäänud terveks ja pärast kuulsid, et kivi lennanud 12–13 versta mööda Kilingi Lõmsi talu maa peale. Seda peetud ettetähenduseks kirikut sinna paigutada, ära Vanakurja silmist. Kiriku vanad varandused ümber ehitades maetud praeguse Saarde talu maa peal olevasse kaevu, kus nad alles praegugi seisavad. Kaev on praegugi veel näha, kus ta on pajupõõsastega kinni kasvanud.
ERA II 235, 673/5 (3) < Saarde khk., Jäärja v. ja as. – L. Teder < Lilli Teder, 40 a.(1939).
Vanasti olla olnud kirikul pikk ja peenike torn, mis juba kaugelt vaatajale silma paistnud. Kord tahetud seda ära hävitada, aga see nurjunud. Kord tulnud Reikküla järvest välja vanamees ja tahtnud torni linguga maha visata, sest et see ta tööd palju segab. Kivi aga lennanud tornist mööda, [on] Lõmsi talu õuel.
ERA II 235, 696/7 (4) < Saarde khk., Jäärja v. < Kirbla – E. Lilleleht < Anna Lilleleht, 78 a. (1939).
Jäärja vallas ühe väikese järvekese kaldal oli endine kihelkonna kirik. Nüüd aga on kirik Kilingi-Nõmme linnas. Kuidas see kirik sinna viidi, räägib rahvas sellest jutu.
Kord oli Vanapagan selle väikesesse järvekesse suplema läinud. Järv oli vaikne olnud ja Vanapagan näinud kirikut vees. Saanud siis vennike vihaseks. Jooksnud ruttu kaugele ja viskanud säält suure kiviga, et kiri-kut lõhkuda. Kivi jooksis kirikust mööda ja kukkunud sinna maha. Selle kivi auks ja et Vanapagan kirikut lõhkuma hakanud, ehitanud rahvas kiriku sinna, kuhu ta maha kukkus. Sestsaadik Vanapagan enam ei ole kirikuga tegemist teinud. Nüüdki seisab sääl kirik ja kiriku kõrval kivi, mis Vanapagan viskas.
ERA II 245, 131 (3) < Saarde khk., Tali v. – K. Tallo < rahvasuust (1939).
Saarde kihelkonda Jäärjasse ehitatud Kadrina kirik. Kõrge torn paistnud üle kümne kihelkonna. Kõik kõnelenud Jäärja Kadrina kiriku tornist.
Eks Jäärja kiriku torn paistnud Viljandissegi. Viljandi elanikud ülistavad torni, ihkavad enestelegi niisugust. Aga ei ole kedagi, kes neile nii toreda torni ehitaks.
Jäärja torni kuju isegi Viljandi järves vaiksel ilmal ennast peegeldamas. Viljandi elanikud imestlevad järve veeski Jäärja torni.
Korra läheb paar Viljandi meest Valumäele. Mehed näevad korraga: Viljandi järvest tuleb pikupäkamees välja; habe ulatab maani. Mehel pikk lingupael käes, kivi lingu otsas.
Pikupäkamees vaatab Valumäelt Jäärja kirikut. Ümiseb ise: "Nüüd tean, kus see kõrgetorniline kirik on, kelle vari järve mu toa aknale paistab. Niisugust varju ei või ma kannatada. Tarvis see torn kaotada!"
Pikupäkamees pöörab silmad järve poole, vilistab. Korraga kange tuulehoog või tuulispask väljas, keerleb pikupäkamehe ümber. Ennäe, tuulehoog nagu hakkab mehikest venitama. Pikupäkamees kasvab iga silmapilguga, kasvab laanekuuskede kõrguseks. Silmapilguga pikupäkamehest kole hiid saanud.
Hiid keerutab lingupaela kolm korda ümber pea, viskab Jäärja kiriku poole. Ise hüppab, kargab, hüüab:
Eks viskamisel väärata hiiu jalg. Kivi lendab küll kaugele, aga ei satu Jäärja kiriku pihta, vaid langeb tüki maad eemale maaemat suudlema.
Hiid ootab, ootab, et kirik Saardest kaoks. Torn aga naeratab sealt niisama kui enne vasta. Hiid üks, kaks, kolm vaatama, kudas lugu torniga. Tormab tuhinal edasi, iga sammuga versta. Rasked sammud tekitavad teel kus allika, kus lohu, kus järve, kus künka. Hiid ei jookse ometi otsekohe, vaid nagu jänes siia-sinna.
Jäärjale jõudes otsib lingukivi. Leiab viimaks kivi liivakünkast. Nurjaläinud viskamine hiiu aga nii ära pahandanud, et Jäärja kiriku puutumata jätab. Moondab enese korraga tuulispasaks, kihutab Viljandi poole tagasi.
Viljandi järve äärde jõudes kargab hiid tuulispasast välja vette, kaob vette. Jäärja torn paistab edasi Viljandile, paistab muilegi kihelkondadele.
Vene sõja ajal põgenenud korra üks neitsi tagakiusava ohvitseri eest Kadrina kirikusse. Ohvitser kirikusse järele. Ohvitser meelitab neitsit enesega tulema. Neitsi märkab, et vaenlase käest võimata pääseda. Otsustab ennem surra kui vaenlasega kaasa minna.
Neitsil pärg peas. Neitsi vaenlasele ütlema: "Näe seda pärga mu peas. Sel pärjal imevägi. Kel see pärg peas, selle peale ei hakka tuli ega mõõk!" Vaenlane vasta: "Ära räägi tühja!" Neitsi seletama: "Kui ei usu, tee proovi! Katsu, kas suudad mu pead otsast raiuda!" V[a]enelane valmis proovi tegema. Tõmmab mõõga tupest, lööb neitsi kaela pihta. Ühe ropsuga neitsil pea otsast, vereojad voolavad kirikusse. Neitsi ei suutnud au ohverdada, ta ohverdas ennem elu. Katoliiklased näitasid kaua aega selle neitsi verd Kadrina kirikus. Au eest elu ohverdanud neitsi tõusis neil pühaliste kirja. Usuti, et selle neitsi veri võib imet teha. Ei suutnud neitsi veri ometi keelda, et Jäärja Kadrina kirik sõja ajal purustati. Pärastpoole ehitati Saardesse uus kirik, mis praegu alles olemas.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 143–144.
Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku, ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad äralagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkade klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitada. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas, kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks poole tugevamat ehitada, aga jällegi ilmaasjata. Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kirikumüüri sisse müüritama, siis seista müürid ülevel. Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll ülevel, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle: kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama. Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka ülevel." Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kirikumüüri sees. See ajanud Vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis, ta vaatas päeva ära, kuskohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas. Kivi raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas Vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.
E 3677/82 < Tarvastu khk. – J. Mädasson.
Trükitud: M. J. Eisen. Kirikute raamat, lk. 32–34.
Viljandimaal Olustvere vallas Tääksi külas Paksu talu maa peal on üks suur kivi. Vanarahva jutu järele olla Vanakurat Toima mäelt visanud, tahtes purustada Suure-Jaani kirikut, aga ingel on Tääksi mäe peal oma jala ette pannud ja kivi veerenud mäest alla. Ingli jalajälg on ka kivi peal.
ERA II 269, 196 (27) < Vändra khk. ja v., Suurejõe – T. Tammsoo < Jüri Ehrenpreis, sünd, 1868. a. (1940) = TRÜ geoloogia kat. SRA – J. A. Ehrenpreis. Vt. Kivi Jeesuse pihta, muist. 80.
Tormale ehitatud kirik. Torn saanud valmis, kukk pandud torni otsa. Vanapagan näeb, vihastub. Tema vaenlane kukk torni otsas. Tuletab iga silmapilk meelde, et Vanapagan tema laulu peale alati peab põgenema.
Vanapagan seisab Kivimurrus. Peab head nõu, mida niisuguse vaenlasega kiriku torni otsas teha. Üks, kaks, otsus tehtud: tarvis vaenlane hävitada. Eks Kivimurd paku kiva küllalt. Ei muud kui kivi peosse, kukele pihta. Kukk Torma kirikutornis ei pane aga Vanapagana kiviviskamist tähelegi: seisab niisama kindlalt kui enne. Vanapagan uus kivi kuke poole. Nagu esimene, ei ulata seegi kuke juurde. Kõnnu küla hüüab kivile vastu: "Tule mulle võõraks! Võtan sind lahkelt vastu!" Kivi lasebki ennast ahvatleda, unustab kuke, suudleb Kõnnu välju.
Vanapagan ootab kuke kadumist, torni mahavarisemist. Kivid aga ei lenda ühe ega teise juurde, vaid ruttavad kõik varemini maaema sülle. Vanapagan loobib poole päeva kiva. Asjata kõik. Märki ükski kivi ei satu. Viimaks väsib loopija, jätab loopimise järele.
Kivimurru ja Torma kiriku vahel praegu alles Vanapagana loobitud kivid näha.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 99.
Kui Tõrma kirik ehitatud (Tõrma ehk Torma kihelkonnas) ja kukk torni otsa pandud (Torma kirikul on kukk praegu torni otsas), siis Kurjadvaimud ei ole seda sallinud ja hakanud [Mustvee] Kivimurrust kividega loopima. Aga kivid ei ole kiriku juurde jõudnud, langenud Kõnnu külasse maha, kus nad praegu alles näha on. (Kivimurd on rohkesti kividega täis külvatud maakoht Mustvee alevi ääres, 10 versta Kõnnu külast, kus ka ühes kohas palju kiva on. Kõnnu külast on viis versta veel Torma kiriku juurde. Siis jõudsivad Kurjadvaimud kaks jagu maad ära visata kivihuniku juurest, aga kolmas jagu jäi loopimata.)
E 47234 (20) < Torma khk., Avinurme v., Kõrve k. – M. Sild < August Müür (1909). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, nr. 116. Kivide rohkusest Kõnnu külas vt. ka HVM I, muist. 28 A, B.
Torma mõisa taga olevat suur kivi. Kord kuulnud Vanapagan, et Torma ehitatavat kirik. Vanapagan vihastunud nii, et pidanud vihast lõhkema. Hakanud siis kiriku tornis olevat kukke pilduma. Pildunud nii, et terve Kõnnu väli on kiva täis. Üks suur langenud Torma mõisa taha, kuhu jäänudki. (Jutt on arvatavasti emal koolis kuuldud.)
ERA II 239, 135 (3) < Torma khk., Avinurme v., Ulvi k. < Piilsi k. – H. Kukk < Anna Kukk, 49 a. (1939).
Kord oli Vanapagan Vooremäe pealt näind, et Tartus kirikut ehitatakse, sest Maarja kiriku torn olnud juba valmis. Ta oli selle üle hirmsasti vihastanud, võtnud ruttu suure kivi ja tahtnud sellega kiriku puruks visata. Kivi olnud aga liiga raske ja kukkund Ihaste mõisa alla Emajõkke maha.
E 55167 < Tartu l. – E. Grau (1925). Vt. HVM I, muist. 6.
(Vanatont viskab Tartu Toomkirikut, kivi Ihastes.)
E 25353/4 (17) < Varssavi < Võnnu khk. – J. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 42–43. Vt. HVM I, muist. 6 E.
J. Rootslane Võnnust.
Tartu ligidal Emajões Ihaste kõrtsi kohal on üks kivi, mis Tondikiviks kutsutakse. Kivi sinnasaamine olnud sedaviisi:
Tartusse ehitatud Toomikirikut. Seda ehitust pole Vanatont sallinud. Võtnud nõuks kirikut ära hävitada. Vanapagana elukoht olnud sell ajal Vooremäes. Sealt võtnud suure kivi välja. Pannud kivi lingu peale, tahtnud kiviga kirikut puruks visata. Keerutanud kiviga lingu ümber nii mis maa värisenud.
Kui Vanatont just kiriku peale sihtima hakanud, läinud lingunöör katki. Kivil ei olnud veel täit jõudu käes. Sellepärast langenud kivi enneaegu Emajõkke. Seal seisab teine praegu veel. Pole teine suur ega tilluke, ulatab jõest sügavast veest mõnda jalga välja. Seal olen ise teda mõnda korda näinud.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 42–43.
Muiste hakanud sakslased Tartu Toomemäele kirikut ehitama. Ise juhatanud, eestlased ehitanud. Talurahvas vedanud kiva tuhandete koormate kaupa Toomemäele kokku.
Aga ei kiriku ehitamine taha õnnestada. Mehed ehitavad, ehitavad päeva otsa. Lähevad teisel hommikul tööle, eilne ehitus lagunenud. Nii täna, nii homme, nii iga päev.
Meistrid mures, mis teha, et ehitus seisma jääks. Keegi nupumees nõu andma: "Müürige keegi naesterahvas kiriku seina, küll siis müürid seisma jäävad!"
Meistrid kohe sissemüürimiseks naesterahvast otsima. Küsivad ühelt, küsivad teiselt: "Kas tahad meie kiriku võtmete kandjaks tulla?"
Naesterahvad aimavad paha, vastavad varsti: "Ei taha! Otsige teisi!"
Meistrid otsivad ja otsivad. Ei leia kedagi. Mure kasvab iga päevaga. Kiriku müürid ei edene tolligi.
Meistrid viimaks maale otsima. Leiavad noore, ilma süüta neiu. Neiut paluma: "Tule meile kirikuvõtmete kandjaks!"
Lahke neiu ei aima midagi paha. Vastab palujatele:
"Eks ma tule!"
Paluvad sasivad neiu kinni, viivad Tartu. Neiu aimab paha, sipleb vasta, aga kuhu tall enam hundi suust pääseb! Meistrid viivad neiu kiriku müüri juurde, lasevad sisse müürida.
Neiu nutab ja palub, aga ükski ei pane nuttu tähele. Ei, üks preester paneb nuttu ometi tähele. Trööstib neiut ja ütleb: "Et sa ilma süüta sisse oled müüritud, olgu sul luba igal uueaasta öösel müürist välja tulla, vaimuna mööda Toomemäge lehvida, rist ahelate otsas käes. Leiad sa kellegi naisterahva, kellele kuldristi kaela võiks visata, siis peab see naisterahvas su asemele kiriku müüri sisse kiriku võtmete hoidjaks minema ja sa ise pääsed vabaks!"
Sissemüüritud neiu ootab pikisilmi uueaasta ööd, ootab sada korda suurema igatsusega kui laps jõulu.
Eks uueaasta öö jõua viimaks kätte. Kell lööb 12. Sedamaid pääseb neiu kiriku müürist vabaks, lehvib vaimuna kõrges Toomemäe kohal, enesel kuldrist hõbeahelate otsas käes. Vaatab ja vahib, kas Toomemäele keegi naisterahvas ilmuks, kellele kuldristi kaela võiks visata. Vaatab, ootab. All linnas neiusid küll kõndimas, Toomemäel ei ainustki. Kell lööb 1, lehvija peab tähetorni poolt vangikotta jälle tagasi minema.
Aasta aasta järele käib neiu vaimuna uueaasta öösel kell 12 mäel asemikku otsimas, aga alati asjata.
Kümnete, kümnete aastate pärast näeb lehviv neiu, keegi noor neiu ilmub Toomemäele. "See peab mind vangipõlvest lunastama ja ise mu asemele hakkama!" mõtleb sissemüüritud neiu. Lehvib suure rutuga mäele tulnud neiu pea kohale. Pats! heidab neiule ülevelt kuldse risti kaela.
Rõõmutuhinas ei viska neiu küllalt ettevaatlikult ja kindlalt. Kuldne rist ei saja teisele neiule kaela, vaid käe peale.
Neiu Toomemäel karjatab, tõmmab kuldristi õlalt kätte. Rist kukub käest. Enne kui kõndija neiu uuesti saab risti maast üles võtta, vali pragin ja mürin kuulda. Imestades vaatab öösel Toomemäel kõndiv neiu kiriku poole: kiriku müürid langevad siit-sealt varisedes maha. Kirikust varemed järel. Kadunud mahakukunud kuldrist.
Keegi ei tea kõnelda, kuhu sissemüüritud, lehvima tõusnud neiu saanud. Mõned arvavad, et ta vabaks saanud, kui ka risti kaelaheitmine hästi ei õnnestunud. Teised jälle oletavad, et neiu terve müüri sisse tagasi läinud ja sealt nüüdki veel igal uueaasta öösel kell 12 välja tulla enesele asemikku otsima, aga ikka veel ei olla Toomemäel kella 12 ja 1 vahel naesterahvast näinud, kellele kuldristi kaela võiks visata.
Vanapagan näeb Peipsi ääres viibides: Toomemäele tekib kirik. Vihastub, et kirik ehitatud. Otsustab kirikut hävitada. Võtab lingu, paneb kivimüraka peale, keerutab hoogu võttes kivi nii, et maa müdiseb. Aga oh häda: keerutamise ajal katkeb lingupael, kivi lendab küll edasi, aga ei taba uut kirikut, vaid satub Emajõkke. Ihaste kõrtsi kohal kivi praegu alles Emajões näha. Ei Vanapagana kivi suutnud neiut ära päästa. Neiu peab paremat aega ootama.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 139–141.
Tartusse hakatud Toomkirikut ehitama. Kirikumüürid paistnud juba kaugele. Sel ajal juhtunud Vanapagan Vooremäele. Vaatab säält: missugust uudist Taaramäelt näha? Tunnistab, tunnistab: müürid; Taaramäele ehitatakse midagi. Aga mida? Vanapagan juurdleb edasi. Saab viimaks aru kätte: müürid ei ole muud kui ehitatava kiriku müürid. Üks, kaks, Vanapaganal nõu peetud: Taaramäele ei tohi kirikut tekkida. Seda tarvis takistada. Aga kuidas?
Vanapagan vaatab enese ümber. Ennäe, ta ligidal mäel suur kivimürakas. Mehikesel ei muud kui võtab kivi, paneb lingule, kavatseb kirikut kiviga puruks visata. Enne viskamist keerutab lingu nii, et maa väriseb.
Vanapagan viskab.
Kuid samal silmapilgul katkeb lingunöör, kivil puudub märki jõudmiseni täis hoog. Kivi sattub Emajõkke, endise Ihaste kõrtsi juurde. Sääl ta praegu alles näha on. Ei ole just päris suur ega tibutilluke; ulatab sügavast jõe põhjast mõne jala vee pääle.
Vanapagan ei hakanud teist korda enam viskama. Kirik saanud ilusasti valmis.
M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 20.
Vanajuudas visanu liina (õieti küll liina = Tartu poole) kats kivi. Ei tea, mis kerikut see ehitedu. Oma püksivärdli pääle pannu ja visanu.
Üts kukkunu siia (Päkste külla), teine jõkke (Emajõkke), lännu Ihaste alla.
ERA II 63, 238 (6) < Kambja khk., Haaslava v. – R. Viidebaum < Leena Läti, 86 a. (1933).
Tartu Emajõe ligidal on üks kivi, mida Tondikiviks kutsutud. Kivi sinnasattumine olnud nii.
Seal ümbruses ehitatud kirikut. Vanapagan ei tahtnud seda ja püüdis seda hukata. Vanapagan võtnud suure kivi, pannud lingu sisse ja virutanud. Ta ei saanud suurt hoogu sisse ja kivi lendas Emajõe ligidusse. Seda kivi kutsutud sellepärast Tondikiviks, et Vanapagan tahtis tollega kurja teha.
ERA II 241, 252/3 (8) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. – H. Püttsepp < Anna
Pendt, 67 a. (1939).
Lihaste [= Ihaste] kõrtsi ligidal oli Emajões suur kivi. Siis räägiti, et Vanajuudas tahtnud Vooremäe peal seda Toomkiriku peale visata, aga kivi sadas jõkke. Ei tea, kas ta nüüd on alles, ta on vast ära lõhutud.
RKM II 83, 551 (98) < Elva l. < Kambja khk., Haaslava v.– J. Põldmäe < Leena Krooman, 94 a. (1958).
Vanal aol, ku Võnnu kerkot oll ehitet ja torn valmis oll olnu, võtnu Vanatont nõos (selle, et tiä vägi siinpuul naanu otsa lõpma) torni maaha visada. Ta saanu Võu jõõ veerest tubli kivi ja lännü Munamäe otsa, säält visanu kerigo torni poolõ, a tuud vahet õm mõni 50 virsta. Kivi sattõ Mamastõ külä maa pääle Oodsi oro viirde maaha, kos lahki oll lännu. Sääl võit sa tedä viil põrohõllaki nättä. Juudal olnu miil hää, et kerk otsah olnu. A mõno ao perast johtunu tõnõ jällki Munamäele: Võnnu kerigo torn paistunu iks viil. Suurõ süämetävvega otsnu tõnõ viil suurõmba kivi ja virotanu kõgõst jõvvust. Kivi sattõ nüüd Himmastõ maa pääle Jõgõharda, kos nüüd kroonumõts um. Sääl või tedä egä miis nättä, suuruta ku talomehe sann.
H II 32, 837 (3) < Räpina khk. – S. Keerd (1890). Vrd. HVM I, muist. 43.
Vanapaganat vihastanud kangesti Võnnu kiriku torn. Kord leidnud Vanapagan Võu äärest tubli kivimüraka. Kahmanud kivi sülle, läinud Munamäe otsa. Vaadanud sealt, kus Võnnu kirik. Siis visanud kiriku pihta. Kivi langenud aga Põlva Mammaste küla lähedale maha ja lõhkenud seal. Vanapagan vaatab, kas torn maha sadanud. Ei, torn püsti nagu ennegi. Vanapagan otsib Munamäe lähedalt teise kivi. Viskab sellegi Võnnu torni pihta. Aga niisama vähe kui esimene, ei ulata teinegi Võnnu, vaid satub Himmaste ligidale maha. Kui ka Vanapagan kaks korda visanud, jäi Võnnu kirik ometi terveks. Sest ajast peale jättis Vanapagan Võnnu kiriku hävitamise nõu maha.
E II 33 (166) < Võnnu khk. – M. J. Eisen < K. Suits (1926).
Vanasti elanud Vooremäel Vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks.
Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja.
See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees.
Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünnitäit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi.
ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. – K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939).
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Rahvas ütleb, selle kivi olevat Vanakurat sinna Riiast visanud. Vanakurat tahtnud Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi lennanud märgist mööda ja langenud maha teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta kirikust eemale.
E 59800/1 (4) < Urvaste khk. – E. Laurits < Aksel Pallits (1926). Vt. HVM I, muist. 10 ja 34.
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Selle kivi olla Vanajuudas Riiast sinna visanud. Ta tahtnud selle kiviga Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi läinud märgist mööda ja langenud teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta märgist mööda.
ERA II 22, 75 (22) < Urvaste khk. – A. Kriisa < Els Türk (1929).
Vanastõ olle Urvastõ kerikul väega ilosa helüga kell. Vanalkural oll tuu pääle väega süüä täüs. Tää võtsõ üte parra kivi ja’ visas, et torni kõgõ kelläga maaha lüvvä, a’ täl oll kõvver käsi, ja’ kivi läts müüdä Uhtjärve läänepuulsõssõ otsa järve viirde. Tuu um viil parhillaki nätta, tää um umbõs kats meetrit kõrgo ja’ kolm meetrit pikk. Tedä kutsutas nüüd Kuradikivis.
ERA II 143, 703/4 (21) Vanasti oli Urvaste kiriku torn palju kõrgem kui praegu. Kõrge kirikutorn puutunud Vanakuradile ta liikumisel alati ette. Kurat otsustas kõrge kirikutorni kiviga maha lüüa. Ta hakkas parajat kivi otsima. Selle leidis ta Valga lähedalt. Ta sihtinud hästi ja visanud. Kivi oli Uhtjärve kalda kohale jõudnud, kui laulis kukk. Kivi kukkus maha ja torn oli seekord päästetud. Kivil on näha praegugi veel Kuradi käejälg. Natuke aega pärast seda lõi pikne torni ikkagi maha. Nii ei tahtnud Jumal ega Kurat kõrget torni.
ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk. ja v. – Urvaste algk. VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 356.
Suur kivi, mis praegu seisab lõunapoolsel Uhtjärve kaldal, umbes keset Uhtjärve pikkust, on visanud Vanapagan Pihkvast Uhtjärve äärde. Asi sündinud nii.
Vanapaganal olnud elu täis, mikspärast Urvaste kiriku torn nii kõrge on. Seadnud esmalt kivi lingule ja visanud, kuid kivi läinud väga kaugele üle Urvaste kiriku. Siis võtnud teise kivi ja visanud käega, kuid kivi ei jõudnud kirikuni tulla ja kukkunud järve kaldale, kirikust otsejoones lõuna poole umbes 1,5 km kaugusele. Kivi on praegu väikese sauna suurune, nii et sinna pääle mahub 50 õpilast. Kivil on näha Vanapagana käejälge, nimelt neli pikka pragu (sõrmejäljed) ja üks lühike ja jäme (pöidlajälg).
ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk. ja v. – Urvaste algk. VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939).
Kord tahtnud Vanapagan Urvaste kiriku torni maha lüüa. Ta võtnudki kivi ja visanud, aga kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi asub. Kivi on suur nagu saun, aga suurem osa on veel maa sees. Umbes öheksa jalga on teda kaevatud, aga äärt pole veel leitud. Kivil on suur käejälg pääl.
ERA II 243, 309, (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. – E. Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939).
Kord tahtnud Vanapagan hävitada Urvaste kirikut, võttis kivi kätte ja valmistus viskamist Piirivariku metsa äärest. Õnneks kirenud kukk ja kivi kukkunud Uhtjärve äärde maha. Sellest saigi hiigelsuur kivi endale nimeks Vanapagana kivi.
ERA II 243, 325/7 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. – T. Lindsaar < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939).
Vanapakan vihanu kikast kerikutorni otsan. Kikas valvnu tervet ümbruskonda. Vanapakan ei olõ midägi kurja tetä saanu, kikas andnu ta kirgmisega ärä. Viimäte otsustanu Vanapakan kikast maha lüüä. Võtnu suurõ kivi ja visanu Piirivariku veerest keriku poolõ. Kikas nännü sedä ja kirgnü. Kivi kukkunu Uhtjärve viirde maha, Vanapagana peopesä jälg on kivil viil pääl.
ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k. – F. Klaar < Anna Klaar, 60 a. (1939).
Vanasti ulatanud Urvaste kiriku torn pilvedeni. Vanapaganal olnud viha kiriku vastu ja ta tahtnud kiriku torni maha lüüa. Ta läinud Otepää kiriku torni ja visanud säält kiviga, aga kivi läinud mööda üle Uhtjärve teisele kaldale ja sestsaadik Ongi sääl suur kivi, millel on ka Vanapagana käpajälg pääl.
ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk. ja v. – Urvaste algk. VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939).
Kord olnud Kurat väga vihane kirikule ja selle tornis asuva kukele. Ta tahtnud kiviga torni maha lüüa. Kukk laulnud parajasti sellel silmapilgul. Vanapagan olevat kohkunud ja tal käsi vääratanud ning kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi on, ja teda kutsutakse Kuradikiviks.
ERA II 243, 287/9 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. – A. Maalik < Mari Kapp
(1939).
Uhtjärve tõsõn veeren järve keskkottal om nii suur kivi, et katõsa poiskõist või pääl magada. Tollõ kivi om sinna visanu Vanapakan Õtepää keriku tornist, tuuperäst et keriku torn oll väega kõrgõdõ küündünu. Kivi oll aga müüda lännü ja kukkunu sinnä, kos ta praegu om. Kivi pääl om selgede näta Vanapagana sõrmejällõ.
ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk. ja v. – L. Paal < Aksel Sinimets (1939).
Praegune Uhtjärv oli olnud hoopis teises paigas. Uhtjärve koht oli olnud väga viljarikas maa järskude kallastega ja all orus olid olnud asulad. Sääl olid elanud inimesed jõukalt, neil oli olnud oma kirik ja kõike kraami rohkel arvul. Ühel päeval oli tulnud üks suur must härg ja oli karjunud: "Eest ära, järv tuleb!" Mõned olid virgad ja põgenesid ära üles oru veerule, aga mõned jäid alla orgu järve põhja. Sinna oli jäänud ka nende ja kihelkonna kirik. Ta oli tulnud suure mühina ja kohinaga, kaasa kiskunud oru maad ja kive. Sellepärast pandi ja hakati järve kutsuma Uhtjärveks. Nüüd rahvas ei ole tahtnud ilma kirikuta, pühatemplita, olla ja olid ehitanudki uue kiriku Uhtjärve veerule. Selle kirikule oli rahvas ostnud suured vasest kellad torni.
Vanapagan Jumalat ei sallinud, ta oli võtnud maast suure saunataolise kivi ja visanud Võrtsjärve ümbrusest Urvaste kirikut, aga kivi oli lennanud üle, puutumata kirikut, ja otse Uhtjärve kaldale. Ta oli visanud teise kivi ka, aga see oli lennanud kohe Uhtjärve. Kivi, mis Uhtjärves on, on väga suur. Suurem kui maja. Seal ta on, kes läheb vaatama, veel praegu, Vanapagana sõrmejäljed pääl. Suurel Põhjasõja ajal olid venelased ühe kella Leningradi kiriku torni viinud, mis olevat praegu kiriku tornis ja teenivat Vene praostkonda. Venelased olid tahtnud küll tagasi kella anda, kui eestlased annaksid nelikümmend vakka kaeru.
ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. – H. Niit < Miina Veiermann, 70 a. (1939).
Urvastõ kerik ollu pia-aiigu val´mis. Puudunu veel keriku torni otsan rist vai kikas. Ehitäjä märknüvä veel, et kumba panda.
Ööse tullu Vanajuudas, saiisnu tõsõlbool Uhtjärve ülevän perve pääl ja ütelnü: "Näet, joba siiä kah kerik kasunu, nigu sitaseen mõtsa seen. Veel täämbä ööse, inne ku kikas kirg, om tiä torn maadasa."
Lännü tõnõ kivi otsma. Löüdnü kah ja pöörnü sälgä ja toonu sinnä, tõsõlõboolõ järve üles oru perve pääle, nakanu sääl siss kivvi lingubääle säädmä, et siss linguga keerutas kerikulõ too suurõ kivi sälgä.
Saanu joba kivi lingu pääle säädi, ja kergütänu joba üles kah, ja tahtnu õkva keerutama nakata, nii ollu kah õkva kell kat´stõisku, kikas kirgnü ja Vanajuudas pannu põrrgohe minemä, nii et kondsa löönüvä tuld. Kivi sadanu sinnäsamma orubõhja Uhtjärve veerde maha.
Tood luku ol´l päält nännü kerikuvaht, too kõnõlnu hummugu kerikuehitäjile kiik ärh, ja siss veel toosama päiv pantu kerikudorni otsa kikas, kes täämbädse pääväni om sinnä jäänü ja kivi kah tõsõlõboolõ järve oru põhja.
RKM II 47, 484/5 (C, 4) < Antsla raj., Urvaste k/n. – E. Siil < Jaan Siil, sünd. 1898. a. (1955).
Pärast seda, kui oli valminud kirik, kadestas või kartis kirikut Vanakuri ning tahtis seda purustada. Kaua murdis pead, kuidas seda teha. Et aga Vanakurat kartnud risti ja ei julgenud läheneda kirikule, sellepärast pidi ta näitama osavust. Kaua murdis Vanakuri pead ja leidiski nõu. Temal hea ling ja seda ta nüüd kasutaski. Ta läks ise kaugele üle Eesti piiri (kindlat kohta ei ole) ja lennutas oma lingukivi lendu. Aga oh häda! Tema jala all juhtus olema lehmasõnniku hunik ning jalg libises sellel ja hoog ei olnud enam tugev, sellepärast ei langenud kivi tornile, vaid kiriku lähedal olevasse järve. Kes järve kaldal on käinud ja näeb seda kivi, millel on sõrmejäljed.
RKM II 49, 128/9 (4) < Antsla raj., Urvaste k/n. < Sangaste v. – K. Neevits < Karl Neevits, 82 a. (1955).
Vanapagan tahtis purustada Urvaste kiriku torni. Kord näinudki kaks meest öösel Vanapaganat jooksmas mööda surnuaeda, tulised söed hammaste vahel ja tulehark käes. Vanapagan haaras kivi ja viskas, et purustada kiriku torn, kuid ta viskas kivi üle. Praegugi on see kivi Uhtjärve ääres.
Pärast olevat Vanapagan ise jooksnud orgu ja kadunudki sinna. Hulk aega ei julgenud ümbruskonna inimesed pärast päikese loojumist surnuaeda minna.
RKM II 53, 131 (7) < Antsla raj., Haabsaare k/n. < Urvaste khk. < Karula khk. – L. Rüütel < Adeele Valdre, 58 a. (1956).
Uhtjärve veeren om küll kivi. Vanajuudas om põrgust visanu. Es jõvva enne kella kattetõistkümmend, satte Uhtjärve sisse, es saa sõnna kerigu torni pääle. Nüüd on Uhtjärve perve pääl ja sõrmejäle omma pääl, suure jäle.
EKRK I 39, 346 (1) < Valga raj., Sangaste k/n., Sarapuu k. < Uue-Antsla – A. Krikmann < Vilhelmine Kersop, 71 a. (1961).
Kord ei tahtnud Vanapagan, et Põlva kiriku torni tipus on kukk, sest kukk on Vanapagana vaenlane. Vanapagan teebki omale lingukivi ja läheb Ahja mõisa rehe pääle ja katsub visata kiriku torni kuke pihta, aga kui Vanapagan tõstab kivi viskamiseks, katkeb lingunöör ja kivi lendab Valgesoosse. Ja kukk kiriku torni otsas on endiselt paigal. Kivi on praegugi Valgesoo riigimetsas Valgesoo mäenõlvakul ja sel[le] Vanapagana lingukivi nimi on Suurkivi Mäekülg.
ERA II 244, 546/7 (2) < Võru l. – A. Käis < Linda Käis, sünd. 1897. a. (1939).
Püssi vallas Lüganuse kihelkonnas Purtse-Matka külas asub suur kivi. Kivi tekkimisest räägitakse järgmist.
Vanal ajal tahtnud Vanapagan Maidla mõisa ära hävitada ja viskanud kive üle lahe Soomest. Enne Maidla mõisa jõudmist tõusnud kõva maatuul ja kivi kaotanud hoo ja kukkunud Purtse-Matka külla maha. Kivil on näha praegugi sõrmejälgi.
Praegu kivi asub Joh. Plotniku karjakoplis, mida kutsutakse Ogolkiviks.
ERA II 215, 559 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Purtse-Matka k. – A. Muda < Juuli Muda, 54 a. (1939). Vt. Kivi Erra mõisa pihta, muist. 74 A–D; Jälgedega kivid, muist. 337 B.
Püssi vallas Lüganuse kihelkonnas Purtse-Matkas Mihkel Kõrtsi maal asub suur kivi. Selle kivi olevat sinna Vanapagan viskanud üle mere. Ta tahtnud Erra mõisa peale visata, kuid kivi kukkunud ennem maha ja nimelt Kõrtsi Mihkli maale.
ERA II 215, 583 (1) < Lüganuse khk., Erra v., Koljala k. – A. Jõesaar < Abel Jõesaar, 43 a. (1939).
Keset Purtse-Matka külas asuva Juhan Rohtjärve maal asub suur kivi, mida kutsutakse Ugulikiviks. Selle kivi olevat Vanapagan visanud Soomest, tahtes sellega maha visata Erra mõisa, mis on kivist umbes 1,5 km lõuna pool. Kivil on ka selgesti näha Vanapagana sõrme- ja kannajäljed. Kivi on kõrge umbes 3–4 m.
ERA II 215, 646 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Purtse-Matka k. < Purtse k. – L. Uueküla < Iida Uueküla, 45 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 337 C.
Lüganuse kihelkonnas Matka külas on haruldaselt suur kivi. Räägitakse, et see olevat Vanapagana visatud. Vanapagan olevat olnud Erra mõisniku peale hirmus vihane ja tahtnud kord Soomes olles Erra mõisa suure kiviga puruks visata. Lingupael aga läinud katki ja kivi langenud varem maha, nimelt Matkale.
ERA II 217, 238 (93) < Rakvere khk. < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Oidu k. – E. Tarve < Adele Hagen, 36 a. (1939).
E, StK 23, 145 < Lüganuse khk. – A. Tiitsmaa < Aleksander Kallikorm (1924). Trükitud: HVM I, muist. 49.
Letipea neemel on üks suur kivi Ihalkivi. Sellest räägita[kse], et Vanapagan oli Malla mõisnikuga riius ja pärast südametäiega viskand Soomest kivega siie Malla mõisa pääle. Ei jaksandki aga nii kaugele viskada ja kivi kukkus enne maha Letipäe neemele.
ERA II 216, 173 (5) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Mahu k. – E. Paaver < Gustav Paaver, 65 a. (1939). Vt. HVM I, muist. 48.
H II 9, 67 (3) < Viru-Nigula khk. – A. Krikman (1889). Trükitud: HVM I, muist. 47 A.
TRÜ geol. kat. SRA.
Trükitud: HVM I, muist. 47 B.
Võnnu saarel asub kivi, mis on sattunud sinna peale Haapsalu linna tekkimist. Rahvajutu järele tahtnud Vanapagan minna kord Hiiumaale ja näinud, Haapsalu lahe ääres on tekkinud loss ja tema ümber hulk elamuid. Seda nähes vihastanud ta, miks inimesed ehitanud selle ilma tema loata ja talle just teele ette. Siis võtnud ta suure kivi, pannud lingu ja tahtnud visata lossi tornile. Kuid oh õnnetust! lingupael katkenud ja kivi kukkunud Võnnu saarde. Vanapagan jooksnud kivi juurde ja haaranud uuesti selle järele, aga kivi libisend näppude vahelt maha ja läinud pooleks. Ta esineb veel praegu kahe kivina ning tas on viis Vanapagana näpujälge.
ERA II 229, 271/2 (2) < Noarootsi khk., Paslepa v., Eistrepa k. < Sutlepa v., Aulepa k. – H. Roomäe < Elvine Roomäe, 47 a. (1939).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 344 A.
Vt. ka HVM I, muist.40.
Vanapagan olevat tahtnud visata Võnnu saare kivi Haapsalu lossi torni otsa. Kivi kukkunud maha ja tükk tulnud ära. Viimasel ajal nimetatakse seda kivi ka Trumani kiviks. Kivi on mõisa maa peal, kus Truman oli valitsejaks.
EKRK I 36, 72 (1) < Haapsalu raj., Noarootsi, Eistrepa k. – M. Talts < August Brandt, 70 a. (1961).
Võnnussaare kivi, hiljem Tahula mõisa valitseja järgi Trummani kiviks nimetatud. Vanasti rahvas rääkis, et Vanapagan tahtnud kivi visata Haapsalu lossi torni otsa. Siis kivi Võnnussaarele kukkunud ja katki läinud, tükk küljest lahti.
EKRK I 36, 107/8 (2) < Haapsalu raj., Pürksi k/n., Eistrepa k. – H. Liin < August Brandt, 70 a. (1961).
Tahu külas need kivid on küll suured. Nime neil ega midagi erilist ei ole. Mõni peaaegu sauna suurune. Aga see päris kivi on Võnnu saares.
Eks Vanapagan olla Tallinna Toompää mäelt tahtnud Haapsalu lossikiriku torni pihta visata. Aga ei jõud. Kivi kukkus nii kaugele maha ja kohe katki. Tükk on seal kohe maas. Ei jõud pihta visata. Kivi pääl on näha ka Vanapagana sõrajäljed.
EKRK I 36, 198 (1) < Haapsalu raj., Pürksi k/n., Tahu k. – A. Rõõm < Adeele Nurk, 60 a. (1961).
Ennemuiste, kui Vanapagan veel moa peal keis, oli olnd paerguse Rangla talu asemel Raba möisa. See oli väga pisike ja vilets möisa ja tegi Vanapagana vihale, et ühte nii tühist kohta hüütakse möisaks. Sellepärast vöttis ta nöuks selle möisa moa pealt kiviga moa sisse pörgu saunaahju puudeks lüüa. Ta otsis suure kivi ja viskas. Kivi kukkus Orinömme karjamoale just Rangla piiri ääre maha. Seal ta seisab veel paerguski. Vanapagan läks aga suure südametäävega oma möisa ja vandus Taevataadile kättemaksu, sest ta teadis, ät Raba möisa elanikud väga vagad inimesed olid ja Taevatoat neid selle eest aitas.
ERA II 223, 473/4 (1) < Pöide khk., Maasi v., Väike-Rahula k. – V. Ükskask < Maria Ükskask, 73 a. (1939).
I.
Kivi alt on kuulda kuljuste helinat
K.
L.
[Kivid]
M.
Kõpsoni kivi
N.
Kõpsoni kivi
O.
Kõpsoni kibi
P.
Kõpsoni kivi
R.
Kõpsoni kivi
S.
Kõpsoni kivi
T.
46.
[Kivi Hageri kiriku pihta]
Minu isa jutustus
47.
[Kivi Keila kiriku pihta]
48.
[Kivi Risti kiriku pihta]
B.
Vanapagana kinda pöidlatäis kiva
49.
A.
B.
[Tonditrepp]
Kullamaa käik.
C.
50.
[Kivi Martna kiriku pihta]
A.
Martna kirik ja Vanapagan
B.
Lingukivi
C.
51.
[Kivi Ridala kiriku pihta]
52.
[Kivi Haapsalu kiriku pihta]
53.
[Kivi Lääne-Nigula kiriku pihta]
54.
[Sal´vaina kivi]
55.
[Kivi Jupi kõrtsi juures]
56.
[Kolm kivi Pühalepa kiriku pihta]
A.
B.
57.
[Kivivare Pühalepa kiriku pihta]
A.
Otimägi
B.
58.
[Kivi Pühalepa kiriku pihta]
A.
B.
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus
C.
D.
E.
F.
G.
I.
K.
L.
M.
Vanapagana kivi
N.
Suur kivi
O.
Pühalepa kiriku ehitamisest
P.
59.
[Kivi Käina kiriku pihta]
60.
[Kolm kivi Käina kiriku pihta]
61.
[Kivi Kaplimäe kabeli pihta]
62.
[Kivi Muhu kiriku pihta]
63.
[Kivi Pärnu kiriku pihta]
Võnnukivi
64.
[Kivi Saarde kiriku pihta]
A.
Alliku mägi
B.
Kiriku ehitamine Saardes
C.
D.
E.
Saarde kirik
F.
Saarde kirik
"Saatsin kivi Saardele
pika torni puutumaie,
kirikuda kaotama."
65.
[Kivi Tarvastu kiriku pihta]
Tarvastu kirik
66.
Ingli jalajäljega kivi
67.
[Kivi Torma kiriku pihta]
A.
B.
Kurjadvaimud kirikutorni otsast kukke loopimas
C.
Kivid
68.
[Kivi kirikutorni pihta Tartus]
A.
Vanarahvajutt Ihaste suurest kivist
B.
C.
Ihaste Tondikivi
D.
Tartu Toomkiriku võtmete kandja
E.
Ihaste kivi
F.
G.
H.
69.
[Kivi Võnnu kiriku pihta]
A.
B.
70.
[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]
71.
[Kivi Urvaste kiriku pihta]
A.
B.
C.
Kuradikivi
E.
Vanapagana kivi
F.
Vanapagana kivi
G.
H.
I.
Vanapagana kivi
K.
Kuradikivi
L.
Vanapagana kivi
M.
Uhtjärve sünd
N.
Vanapagan püüab Urvaste kirikut hävitada
O.
Vanakuradi lingukivi
P.
Kivi Uhtjärve ääres
Q.
Kivi Uhtjärve ääres
72.
[Kivi Põlva kiriku pihta]
KIVI MÕISA VÕl LOSSI PIHTA
73.
[Kivi Maidla mõisa pihta]
74.
[Kivi Erra mõisa pihta]
A.
B.
C.
Vanapagana visatud kivi
D.
75.
[Kivi Malla mõisa pihta]
76.
[Kivi Malla mõisa pihta]
A.
B.
77.
[Kivi Haapsalu lossi pihta]
A.
B.
C.
D.
78.
[Kivi Raba mõisa pihta]