Minul on koer Ruubi. Temale pani nime minu isa (võib-olla oli see hoopis ema). Tegelikult ma selle kohta lugu ei mäletagi, et kust ta selle nime sai, aga muid lugusid võib küll kirja panna. Kui Ruubil oma venna Dobby’ga kutsikad olid, siis minu õde võttis mingi vana riide (ma ei mäleta täpselt, mis see oli) ja hakkas seda enda järel vedama. Siis kutsikad jooksid sellel järel nagu kassipojad. Ükskord, kui nad juba suuremad olid, oli talv ja lumi oli maas. Mina istusin kelgu peale ja hoidsin koeral rihmast kinni. Tema hakkas jooksma ning vedas mind kelguga tükk maad. Tegelikult on Ruubit raske pidama saada. Vahest ma ei jõuagi teda kinni hoida.