Mul pole kodus looma, aga mu vanaemal on koer ja ta nimi on Pennu. Ta on küll emane, aga isase nimi. Ma küll ei tea, kes või kuidas talle see nimi pandi, aga talle ja mulle meeldib see.
Minu lemmikloom on hobune. Mul endal on neid kaks tükki. Ühe nimi on Tupsu ja teise nimi on Tipsu. Ma mäletan, et ma tahtsin temaga ratsutama minna ja ta keeldus. Asi oli selles, et talli ukse ees oli hiir ja ma sain teada, et Tupsu kardab neid. Ma ei saanud temaga umbes nädal aega ratsutada.
Minu lemmikloom on taks Aki. Nime pani talle selle järgi, kui mu õde väike oli - ta nii oskas öelda. Vahel on ta meil kaduma läinud, otsitud metsast ja lõpuks tuleb ta ikka ise tagasi. Mingi tark koer ta nüüd küll ei ole ja trikke ka ei oska.
Mul on kodus ühe-aastane lontkõrv jänku Päntu. Ma kinkisime ta mu kõige nooremale õele sünnipäevaks, kuigi mina olin vist kõige rohkem elevil selle kingi pärast. Nimevalimine oli eriti tore. Me kirjutasime paberite peale erinevaid nimesid ja asetasime need ringina põrandale. Lontu panime ringi keskele ja panime talle selle nime, kuhu juurde ta esimesena läks - Päntu. Kõige toredam oli suvi kui Päntakal pojad sündisid. Nad olid nii armsad. Sellised pisikesed ja hästi karvased. Kahjuks pidime nad ära andma, sest kui nad suureks saavad pole neid ju kuhugi panna. Nii leidsidki kõik endale toreda kodu. Pänta on ka erinevate lollustega hakkama saanud. Lõhkunud juhtmeid, söönud tapeeti, lõhkunud vaase jne. Aga ikkagi on ta väga tore. Vahest lihtsalt istun ta puuri juures ja sügan ta kõrvu. Enne teda olid meil ka rotid, kui ma lasteaias käisin oli mul kohutav rottide vaimustus. Ma kogu aeg joonistasin neist pilte jms. Aga ema oli täiesti rottide vastu. Ühel päeval pakkus aga ema sõbranna meile rotte ja peale väga pikka mangumist saingi ühe omale. Pärast teda pidasin veel kahte rotut, aga kuna nende eluiga on nii lühike läksid ka nemad pärast paari aastat. Nüüd on plaan võtta jänkule lisaks ka kilpkonn. Kuna elame korteris, siis koera ema võtta ei luba.
Minul on kass Miisu, jah, suhteliselt tavaline nimi tal - vanaema pani kusjuures. Neid lugusi temast on palju, aga tooks ette Saaremaa reisi. Sõitsime onu juurde Saaremaale: mina, vennad ja onulapsed. Seal Kuressaares sai palju nalja, (kass oli ka kaasas). Maale sõites mõtlesime, et mis juhtub kassiga kui ta palderjani sööks... nii me siis andsime talle seda. Alguses ta ei teinud midagi erilist. Istusime köögis, kui kuulsime, et hirmus madin käis koridoris. Läksime sinna... päris koomiline vaatepilt oli: kass oli riidepuu küljes ja mjäugus... riided olid maas laiali, vaip nurka surutud. Jah, otsustasime, et rohkem midagi sellist kassile ei tee.
Mul on koer Joosep. Oma nime sai ta, aah kes seda teab. Noh ta on alles kutsikas, seega teeb ta väga palju lollusi ja on väga energiline, vahepeal ajab kanu ja kasse taga. Ja vahepeal sööb energiatablette, millest ta üle kammib nagu ikka. Siis on mul veel draakon Bobby kodus Ja Elevant Enn. Nad on väga lahedad ja sõbralikud loomad, eriti meeldib mulle neid süles hoida nagu Saaremaa tuulik teeb oma koer Bellaga. Ükskord me oma draakoniga veel käisime pededeparaadil neegreid ostmas.
Mul on lausa mitu looma. Alustame koerast. Minu koera nimi on Dobby. See nimi torgatas mulle lihtsalt pähe. See koera nimi on Ruubi. Poisil tüdruku nimi! Me mõtlesime neile nimesid. Dobby oli nime saanud, teine aga mitte. Ma ütlesin Ruudi, õde kuulis Ruubi ja nii jäigi. Kass Miisu saime laadalt. Ma panin nimeks Liisu, isa ütles, et see pole kassi nimi. Muutsime Miisuks. Veidi hiljem leidsime veel ühe kassipoja. Tükk aega ei suutnud nimes kokkuleppele jõuda, kuni isa ütles Archibald. Miisul sündisid pojad, millest kaks meile jäid. Need nimed olid mul juba ammu välja mõeldud: Oskar ja Rosa-Katarina. Meil oli vaikne merisiga Nöpsike (sai nime nööpe meenutavate silmade järgi) ja ema tõi veel ühe, kes pidevalt rõõmsalt kilkas. Tema nimi on Piiksu.
Mul on lemmikloom, ta on kass nimega Musdu. Ta on meie perekass, üleni must. Musdu sai oma nime selle järgi, kuna ta oli üleni must. Kui ta oli päris suur ja veel ikka nime polnud, polnud nime välja mõelnud, siis hakkasime teda kutsuma Musduks ja siiamaani kutsume. Musdu on kusagil üle kahe aasta. Ma mäletan, kui Musdu oli väike, siis ma magasin üleval naris, kus Musdu ema tassis ühel päeval oma kõik pojad sinna ülesse, kus nad magasid ja sõid. Öösel Musdu mängis oma õdede ja vendadega, et nii ma üles ärkasin ja kassipojad ehmatasid, niisiis kukkus Musdu voodist alla.
Mul kunagi ammu oli, ta sai nime AABITSAST, ma käisin siis esimeses klassis, kui roti sain. Nimi oli Ruudi vist. Ükskord viis mu küpsisepaki minema, ma jonnisin päev läbi, et küpsiseid ei saanud. Ükskord leidsin mingi orantsi puru, ma mõtlesin, et ta on porgandit seal närinud, tegelikult oli see mu põrkepall.
Mul on kaks toajänest: Harry Potter ja Põssapossa. Põssapossa nimi oli mul juba enne jänese võtmist läbi mõeldud. Täiesti plaaniväliselt sattus minu juurde Harry, ta on hästi rahulik ja mõtlesingi, et panen nimeks Harry. Ükskord öösel ärkasin selle peale, et keegi sõi mu voodi all tapeeti. Ma nii ehmatasin, aga tuli välja, et Põssapossa oli kuidagi puuriukse lahti saanud ja välja tulnud.
Kodus on mul väga armas pitsu (koer), kuigi ta on minu õe oma, aga see pole oluline. Oma nime on ta saanud Liisalt, õde pani, kuid ei tea miks. Võib-olla oli lihtsalt nii armas ja Mona Liisa moodi. Alles hiljuti juhtus temaga õnnetus. Ta jäi rasedaks või kuidas seda öelda. Kuigi ta ei saanud poegida, sest ta oli läbinud autoõnnetuse (jäi auto alla) ja sellega kaasnes see, et ta jalg muutus väärakaks. Hiljem see paranes. Koer ei söönud ega joonud. Õde otsustas ta arsti juurde viia. Tehti operatsioon ning nüüd on kõik korras temaga. Kuigi see päev oli väga jube. Ta oleks võinud surra, sest ta on isegi väike. Kuid laabus kõik ning nüüd jookseb jälle suu naerul.