Praguseks on minu lemmikloom surnud, kuid paar kuud tagasi oli ta veel olemas. Ta oli kui minu üks parimaid sõpru. Ta kasvas minu ja minu vennaga koos. Tema nimi oli Maurus. Selle nime pani talle mu ema, kes oli selle saanud kuskilt filmist või raamatust või oli see hoopis ühe sõbra hüüdnimi. Neid variante on minu kõrvust käinud palju läbi.
Kuid lugu, mis temaga seostub on järgmine.
Oli üks ilus päikese paisteline talvehommik. Kuna minu koer oli väga suur ja karvane ning mina olin päris pisike tüdruk tollel ajal, siis minu vanemvend otsustas panna koera külge rakmed, et saaks temaga kelgutada. Minu vend muidugi oli alati väga krutskeid täis, ta pani mind selle kelgu peale ning samal ajal ise kutsus koera enda juurde, et ta jooksma hakkaks, koer läks väga mängulusti täis ning hakkas kõvasti ja kiiresti jooksma, lõpuks olin mina seal kelgu peal lendasin ning lõpuks olin mina põõsas, minu vend naeris suure häälega ja koer jooksis edasi. See oli tegelikult päris lõbus ja väga haiget ma ei saanud.