2 kassi (kastreeritud) (tavalised, üks natuke karvasem); 1 koer (steriliseeritud) (taks)
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Kassid: Kriuks ja Kassu; Koer: Emma-Ly
Kes lemmikloomale nime valis?
Loomade nimed kujunesid lihtsalt välja. Panijad olid täiskasvanud.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Kohe jäi see nimi
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Kriuks, sest see kass pojana mitte ei näugunud vaid kriuksus.; Kassu, see lihtsalt sobis talle.; Emma-Ly, Emma oli algselt plaanis (ema nimi algas Ega) Ly sai lihtsalt tüdruku järgi lisatud (Gäro-Ly)
Minul on kass ja ta nimi on Kassu, tema nimi on tulnd sellest, et kui ma väike olin ja me ta võtsime hakkasin ma teda Kassuks kutsuma ja siis hakkasid kõik pereliikmed teda minu järgi Kassuks kutsuma. Ma mäletan kui kunagi ma andsin talle kanakondi ja ta näris seda nii, et see jäi ta tagumiste hammaste vahele kinni ja ta ei saand seda ise kätte ja ta oleks peaaegu ära lämbunud selle pärast. Õnneks sai mu ema selle enne näpitsatega sealt ära tõmmatud kui temaga muidagi juhtuda sai.
Mul on kass nimega Kassu. Ta sai oma nime selle järgi ,et kui hüüda Kassu siis ta tuleb sinu juurde. Aga meie Kassut ei ostnud. Tema tuli meile ise. Üle 2põllu ülenaabritelt. Õigemini ei ole me endale kunagi kassi osta mõelnud. Aga kui Kassu oma päris omanike juures enam ei püsinud vaid tuli alati tagasi meie juurde siis peagi tüdinesid Kassu omanikud ära sellest ,et nad pidid üle päeva meie juurest oma kassi toomas käima jäigi Kassu meie juurde.
Kassi nimi on Patrick, lühidalt Pätu ning ta sai selle hüüdnime, sest ta on paharet/pätt. Koera nimi on Reedik, sest tal on punane kasukas. Minu eelmise kassi nimi oli Kassu, sest ma olin talle ise väga väiksena nime pannud (olin vist kolme aastane). Minu eelmise koera nimi oli Põmmu, sest ka talle olin ma väiksena nime pannud ning ju see kõlas ägedalt.
Mu kutsa, Eesti Hagijas, nimi on Brity. Selle nime panid talle ta aretajad. Brity hääldatakse nagu inglise keeles pretty. Ainuke erinevus on, et see on teistmoodi kirjutatud. Ma võin ainult eeldada, et ta nimi tähendab inglise keeles ilus, sest ta on maailma kõige ilusam koer. Ta on musta-pruuni-valge karvkattega koer. Natuke kurb on see, et ta oli ainuke oma pesakonnast, kes elusana sündis. Vähemalt ei pidanud ta õdede-vendadega piima pärast kaklema. Üks kõige naljakamaid lugusid, mis mul Brityga on juhtunud, toimus ühel meie jalutuskäigul. Me olime just lõpetamas oma tunnist jalutuskäiku ja olime jõudnud jalakäijaraja nurga peale. Just sel hetkel jõudis meie juurde vasakule buss nr 7 (ta oli minemas Maarjamõisa peatusest Tulbi peatusesse. see juhtus enne bussi marsruudi muutmist), see buss millega ma iga päev sõidan ja milles bussijuht mind arvatavasti juba ära tunneb. Olime siis meie Moluga seal tee nurga peal ja buss peatus, et oodata vasakult tulevad autod ära, ja et teha pööret paremale. Kui äkki...Brity hakkab kakama. Mul ei ole kunagi nii häbi olnud, kui mul oli sellel hetkel. Ma teadsin, et kõik inimesed bussis vaatavad aknast välja ja näevad mind, 16-aastast tütarlast, ja koera koera kakamas. Issand ja buss ei sõitnud ära ka, ma pidin kõikide nende inimeste ees selle junni maast ära ka koristama. Ma ei tea, mida ma Brityle tegin, et seda ära teenida.
Mul on kass nimega Kassu. Ta nimi tuli sellest, et kui me ei teadnud veel, mida talle nimeks panna, kutsusime me teda lihtsalt Kassuks. Piisava aja möödudes tundus meile, et ükski teine nimi ei sobi talle, sest me olime juba nii Kassuga ära harjunud. Ma isegi mõtlesin talle väiksena laulu välja: "Kassu, Massu, kuninglik Kassu-Massu. Kassu, Massu, kõiketeav Kassu-Massu."
Parim lugu Kassuga on ikkagi tema saamine. Meie sugulased elasid Elvas. Üks päev koolist koju tulles leidis mu sugulane (ta käis alles esimeses klassis) ühe vana tädi, kes müüs kassipoegi ühe krooni eest. Mu sugulane ütles, et ta valis kõige ilusama ja viis ta endaga koju. Kahjuks aga ei olnud mu tädil võimalik teda pidada ja ta pöördus oma õe, minu Emme, poole abi palvega. Muidugi oli mu ema nõus võtma selle armsa kiisu endale. Niimoodi sattuski meie kätte see armas Kassuke. Me teadsime kohe, kui ta pissis mu vennale koju sõites sülle, et see kass on meie pere jaoks mõeldud. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et tegelikult ei olnudki mingit vana tädi olemas. Mu sugulane oli hoopis tänavalt leidnud pesakonna kassipoegi ja otsustanud ühe koju võtta. Õnneks see vastas ikka tõele, et ta valis kõige ilusama. Jumal tänatud, ei meie oleks tahtnud mingit teisejärgulist kassi (nali/sarkasm).
Enam mul kahjuks lemmiklooma ei ole aga varem kui oli siis oli ta kass ja tema nimi oli Kassu. See oli tal sellepärast, et kõigile meie pereliikmetele meeldis see nimi ja seda soovitasid panna talle nimeks minu sõbrad ja tuttavad. Kindlasti kui kunagi võtame uue kassi siis paneme me talle nimeks Laisu ,sest üks kord ma kuulsin seda nime koolis ja siis ma mõtlesin ,et see on isegi täitsa vahva nimi. Kui ta veel meil alles oli siis oli alati niimoodi, et kui mina ronisin kuskile puu otsa siis tuli alati tema ka ja tahtis näidata et tema on kõige parem ronija ja isegi kui ma läksin nii kõrgele kui võimalik tuli ta ikka ja läks veel ülespoole.
Mul on yorkshire terjer'i tõugu koer, ta nimi on Karlsson. Ta nimi paberite peal on Karlsson My Best Freind. Kui me hakkasime talle Karlssonist lühemat nime mõtlema, siis ei tlud sellest väga midagi välja. Ja kuna me ei mõelnud lühemat nime välja siis jäig Karlsson, aga praeguhüüame teda ka lühemalt "Kassu" .
Üks mitte just kõige toredam lugu(vähemlt mitte minu jaoks) oli see kui ta üks hommik nagu kuulsin, kuidas keegi meie koduuksele koputas. Ma lolli peaga ei võtnud Kassut sülle, sest ma muidu teadsin et ta võib ukse vahelt plehku panna. Ma siis tegin ukse lahti et vaadata kes seal on, ukse taga polnud kedagi. Aga Kassu jooksis ukse vahelt välja. Ta jäi trepi peal seisma ja ma hakkasin teda tagsi tuppa kutsma, aga ta ei tulud. Nägin kuidas ta õue jooksis, Läksin ruttu tuppa ja panin hommikumantli selga ja viskasin endle saamad jalga(isegi lukke ei saanud kinni panna) ta jooksis korteri ees murupltsi peal ringi ja ma proovisin teda tagasi kutsuda. Siis tahakkas eemale jookma ja ma jooksin siis talle järgi. Ma nii väga kardsin et ta jookseb autotee peale, aga seda ta õneks ei teinud. Ta jooksis ühe teise inimses majaplatsi peal rigi ja ma proovisin teda kätte saada, kui ta lõpuks ühe lillepeenra juures jalga tõstis, võsin tal kaelast kinni, ja krabasin ta sülle. Ta siples küll, aga ma hoidsin vimalikult kõvsti kinni.