Mul oli lapsepõlves kaks kassi - Kaspar ja Karl. Mõne aja pärast tuli välja, et Karl on tegelikult naissoost ja siis me muutsime ta nime Karlaks. Nimed mõtlesime naabripoisiga, tema pani ühe nime ja mina teise. Karlat ma mäletan vähe, sest tema jäi auto alla, aga Kaspar oli muu truu sõber 10 pikka aastat. Ta oli ilus, oranži värvi ja seltskondlik. Ta tuli alati, kui ma teda kutsusin, niiet ta oli pigem nagu väike koer. Tal olid omad lemmikkohad, kus ta magamas ja puhkamas käisin ja ma võisin peaaegu alati ta nendest kohtadest leida. Talle ei meeldinud ükski meessost inimene peale mu vanaisa, seega ma arvan, et enne kui ta meie kassiks sai, siis keegi oli talle liiga teinud. Ta käis minuga alati kaasa ja ei kuigi mul õdesid-vendi pole, siis tema oli minu kaaslane kogu minu üksiku aja. Ta oli ja on siiani mu parim sõber ja ma loodan, et tal on palju head sööki ja sõpru, kusiganes kassitaevas ta ka ei oleks.
Mul on merisiga. Ta nimi on Karl. Ta sai selle järgi nime, et mu eelmise merisea nimi oli Teet ja me mõtlesime, et võiks talle panna sarnase nime. Peale pikka nimede mõtlemist otsustasime talle panna Karl nimeks.