Minul on koer Berta Taana. Kui me ta varjupaigast võtsime, läksime me kohe minu sõbra poole, aga tal polnud siis nime. Seal oli ka minu tädi ja tema ütles, et temale meeldib Berta ja mulle meeldis Taana, nii sai ta nimeks Berta Taana. Ükskord, kui mul oli sõber külas ja me lihtsalt lollitasime ning kõikusime tooliga, oleks juhtunud õnnetus. Tooli alla oli pugenud minu väike üheaastane õde. Ja me hakkasime tooliga kukkuma ning kui Berta poleks tooli alla tulnud, poleks mul enam õde võib-olla ja seepärast olen ma Berta Taanale eluaeg tänulik.