Kuna ma elan maakohas on mul palju lemmikloomi olnud. Enamus neist ikka koerad. Koer on inimesele truu. Ja ma ei saa väitagi, et mingi muu loom poleks. Kuid minule kõige lähedasemad on koerad ja hobused ning ka haid. Koeri on olnud mul üpris palju. Minu kõige esimene koer oli rotveiler. Ada oli ta nimi. See koer oli tõeline sõber, ta käis igal pool minuga: oli minuga nii mures kui rõõmus, mängis minuga. Väidetakse, et rotveilerid pole eriti sõbralikud, kuid tema oli. Ma olin alles viiene, kui tema saime. Ta oli tore koer ja temaga on mul palju mälestusi. Näiteks seegi, kui läksime isa ja emaga koos paadiga järvele ja Ada ujus paadile järgi. Ei tahtnud mind üksi kuhugi lasta. Hetkel on meil perekonnas kaks koera. Üks on kaukaasia lambakoer ja teine on dalmaatsia. Dalmaatsial on paberid ja lambakoeral mitte. Dalmaatsia on Chris-Charat. Kutsume teda tavaliselt Krissuks. Kuid kui ta pahandust teeb, kutsume täisnime pidi. Siis ta saab aru, et on midagi kurja teinud. Teise koer nimi on Roki. Koertega armastan ujumas käia, kuid Roki on juba vanem koer ja armastab kaldal olla. Kuid Krissu jookseb ja möllab veel. Talvel jalutan nendega lumises metsas. Või käin jooksmas nendega. Nad on meil suhteliselt õuekoerad ja elavad õues kuudis. Hobused on mulle meele järele sellepärast, et ma tegelesin aasta otsa ratsutamisega. Kuid kuna see ratsafarm pankrotti jäi, jäid ka minu treeningud pooleli. Mulle lubati hobune osta, kuid kuna mu treeningud jäid katki, kadus ka see mõte kuhugile ära. Haid meeldivad mulle nende olemuse poolest. Olen vaadanud palju hai-filme. Tõsielu filme ja ka filme, kus on haisid kasutatud. Need on minu jaoks põnevad. See loom iseenesest on kiskja ja samas ma kardan teda, aga samas on ta põnev ja ma tahaksin rohkem teada ja veel rohkemgi uurida nende kohta, nende käitumise ja olemise kohta. See on huvitav. Nad ründavad küll inimesi vahel. Kuid me võiksime uurida, kuidas me ise saaksime sellest veel rohkem hoiduda jne.
Mul on kodus kaks rotti. Ada ja Luna. Ma ei tea täpselt kust nende nimed tulid, kuna saime nad ühe vene naise käest nende samuste nimedega. Mul oli kunagi ka jänes. Ta kahjuks jooksis ära, aga ta nimi oli Läki-Läki. Selle nime pakkus välja mu isa. Läki-Läkit vaadates meenus talle see müts mille nimi on ka Läki-Läki. Nii me siis panimegi talle sellise nime.