Ma ei tea, kas põhitähtis murdepunkt inimkultuuri ajaloos oli just trükikunsti leiutamine (nagu arvab W. Ong) või kirjaoskuse kui sellise leiutamine juba aastatuhandeid varem, kuid on ilmne, et pärast inimese peast irrutatud “välismäluhoidlate” teket (koos kõigi sellest tulenevate vooruste ja pahedega) pole põhjust enam rääkida steriilsest, puhtsuulisel teel tekkivast ja levivast folkloorist. Walter Anderson on veenvalt näidanud, kuidas juba väga vanades folklooriväljades ristlevad ja põimlevad pidevalt puhtfolkloorsed ja kirjanduslikud ained ning annavad põlvkondade kaupa hübriidseid järeltulijaid, kes omakorda saavad mõjutusi nii suulisest pärimuisest kui ka kirjasõnast. Massilisema kirjaoskuse ajal on tekkinud laulukladed jt. uued traditsioonivormid, mille levik on otse põhimõtteliselt kirjalik. Ja nüüd on lisaks kõigile eelmistele teabelevitusvahenditele inimese käsutuses internet, “maailmalaiune äblikuvõrk”. Kõige muu kõrval, mis internetis levib, levib seal rohkesti ka mitmekesist folkloorset ainest ja julgen arvata, et nn. netinaljad moodustavad sellest ühe kaalukama osa. Juhuslik nali võib internetis välgatada kus iganes, kuid üldiselt kalduvad naljad “virtuaalselt organiseeruma”, st. koonduma spetsiaalseteks naljasaitideks. Nende saitide suurusest ja sisulisest koostisest pole kelgi kuigi selget ülevaadet. Üldiselt võib arvata, et suurte rahvaste netinaljavarud on suured ja väikestel väikesed, kuid oma seniste muljete põhjal tihkan arvata, et maailma suurimad on venekeelsed veebinaljamaardlad – osalt ehk ka oma võimsa nõukogudeaegse substraadi tõttu, osalt seetõttu, et erinevalt paljudest muudest postsotsialistlikest maadest, kus tõesti ja korduvalt on kurdetud naljaainete vähenemist ja naljatraditsiooni kokkukuivamist, on kaasaegse Venemaa sotsiaalne, poliitiline, etniline ja kultuuriline situatsioon siiani jäänud nii dünaamiliseks (või “metsikuks”) ja ühiskond ise nii divergentseks, et suudab genereerida küllaga uusi naeruobjekte ja evib ka piisavalt suuri auditooriume, kes pole end nende objektidega identifitseerinud ega kanna nende suhtes naerukeeldu (tugev nn. uusrikaste teemaline naljalaine jääb ju kindlasti postsotsialismi perioodi). Netis leiduvad naljaallikad jagunevad kõige jämedamais joontes staatilisteks ja dünaamilisteks. Staatiliste saitide põhiliseks tekkemotiiviks on see, et keegi eraisik või organisatsioon otsustab luua endale naljakogu, vaatab läbi teatud hulga hetkel olemasolevaid neti-, aga sageli ka trükitud allikaid ja kopeerib neist valikuliselt või in corpore kõik, mida ta heaks arvab. Staatilised saidid riputatakse netti ja seejärel muutuvad nad reeglina väga vähe. Dünaamilised saidid seevastu on kasvavad naljakogud ja jagunevad omakorda laias laastus kontekstituteks ja kontekstilis-interaktiivseteks. Kontekstitud on harilikult mitmesuguste portaalide, digitaalsete ajakirjade ja -lehtede juurde kuuluvad “naljaosakonnad” või “naljaraamatud”, mis õhutavad küll kasutajaid lugema ja hindama seal avaldatud nalju ning lisama neile omaenda nalju; kuna aga hindamisvõimalused on tihti vaid igavalt numbrilised (nt. intervallis miinus 2-st pluss 2-ni), siis kasutatakse neid loiult, sõnalise kommenteerimise võimalused aga enamasti puuduvad. Sellised väljaanded arhiveerivad ja korrastavad reeglina oma vanemad materjalid, kuid teevad seda mõnikord valikuliselt, aineid omal moel tsenseerides, st. säilitades vaid “originaalsed” tekstid (mis on aga pahatihti kellegi mittefolkloorne individuaallooming) ja likvideerides varasemaist allikatest tehtud kopeeringud. Dünaamiliste naljaallikate kontekstilis-interaktiivse alaliigi moodustavad põhiliselt mitmesugused jututoad ja meililistid, kus toimub elav intensiivne suhtlus mingeil teemadel, mille käigus räägitakse juhtumisi ka nalju või viidatakse neile, öeldakse vaimukusi, diskuteeritakse või koguni tülitsetakse ja sõimeldakse. Mujalt kopeeeritud naljad on sellistes kontekstilis-dünaamilistes allikates haruharvad. Osalejad on interaktiivsed ning ka iga nali ripub otse ja sisuliselt asjaomase arutlusaine küljes. Netinaljade statistika, arhiveerimise ja uurimise muudab raskeks see, et suuredki ainekogud võivad üleöö tekkida ja sama kiiresti kaduda. Eesti staatilistest naljasaitidest olid 1990ndate aastate lõpupoolel suurimad Tanel Mägi, Henry Saare, Rain Öpiku jt, kogud. Kõik need jpt. on praeguseks netist kadunud (õnneks on see materjal saidihoidjate loal arhiveeritud) ja nende asemele tekkinud uued. Üks suurepärasemaid asju eesti netinaljanduse lühikeses ajaloos – dünaamiline ja suurel määral ka kontekstilis-interaktiivne sait – oli “Meie Naljaraamat” e. nn. “Sünerkomi Jokebook” (õnneks seegi arhiveeritud), mis hakkas ilmuma 13. veebruaril 1996 ja hääbus lõplikult vist 2001. a. aprillis. Seda hääbumist soodustas ehk ka arhiivi ajutine hooletussejätmine jm. tehnilised probleemid, kuid peapõhjuseks oli kindlasti see, et talle oli tekkinud võimas konkurent “Delfi Naljalehe” näol, mis alustas ilmumist 25. veebruaril 2000. a. “Jokebook”, nagu öeldud, oli hästigi tugevate kontekstiliste või jututoaliste tunnustega dünaamiline sait. “Jokebook” oli teatud mõttes autentntne folklooriväli, jutustamisväli ise. Kirjutatut sai lehekülgede kaupa hõlpsasti edasi-tagasi lehitseda, kirjutajad mainisid tihti, et nende jutud on inspireeritud mõnedest eelmistest sissekannetest, või et nad on kuulnud samu nalju, kuid veidi erinevate süžeede, tegelaste või vormelitega. Sageli avaldati heade naljade kirjutajaile siirast tunnustust, mõnikord aga pälvisid mõned naljad ka kriitikat ja halvustusi, mis loomulikult kutsus esile teravat vastukriitikat. Vahel puhkes vägagi vihaseid duelle ja sõimlemisi, mis oma laadilt meenutavad seda stiili, mida laialt harrastatakse praegustes “Delfi” kommentaariumides. Tekkis ka kirjeid, mis olid lihtsalt teatavad ajuvabad “väljaelamisaktid” ega sisaldanud mingit huumorit. Seetõttu kerkis päevakorrale (“Delfiga” analoogiline!) küsimus, kas oleks vajalik taoliste laiale üldsusele avatud saitide juures rakendada mingit mahevormides tsensuuri – mäletan, et pseudonüümi “Lunatic” all esinev Vaiko Raal, “Jokebooki” viljakamaid kaastöölisi eelmise sajandi lõpuaastail, kavandas “Naljaraamatu” kasutajate jaoks midagi moraalikoodeksi taolist. “Jokebook” oli ühtaegu ka omapärane naturaalne arhiiv, kuhu kirjutatud aines otsekohe talletus ja kogunes. Sellise arhiivi väärtus oleks kasvanud ajaga üha enam ja enam, kuna traditsiooni enda ja materjali arhiveerimise vahel puudus igasugune ajavahet, kõik oli ideaalselt sünkrooniline. “Jokebook” oli tõeline “elu pulss”, mis reageeris kõigele, mis ümberkaudu juhtus (meenutagem kas või rohkeid tormilisi reageeringuid nn. Hallaste-Murutari kaasusele 1998. a. suvel), ja kui ta eluiga oleks kujunenud pikemaks, oleks ta võimaldanud meie naljatraditsioonis ilmnevate muutuste, võngete ja lainete täpset ja paindlikku jälgmist ka pikema ajaperioodi kestel. Kolmandaks oli “Jokebook” nagu mistahes muugi dünaamiline naljasait ka omalaadne virtuaalne publikatsioon – küll kaootiline ja süsteemitu, kuid see-eest kogu maailmale vahetult kättesaadav ja kasutatav, sh. folkloristliku uurimistöö otstarbel. “Jokebook” oli minu hinnangul parim asi, mis eales eesti netinaljanduses eksisteerinud. Kuid oma suurusele ja sisukusele vaatamata olid ta ikkagi väike “ühe kauba pood”, aga rahvas oli vahepeal harjunud käima supermarketites, ja kui “Delfi” näol ilmus Eesti veebi selline supermarket, olid “Jokebooki” päevad pöördumatult loetud. “Delfi” on võimatult polüfunktsionaalne. Siin saab lugeda päevauudiseid ja temaatilisi kirjutisi ning kõiki tavapäraseid või ekstreemseid väljendusvahendeid appi võttes elada end välja nii nende kirjutiste sisu ja tegelaste arvel kui ka teiste kommentaatorite arvel, kelle seisukohad arvaja omadest lahku lähevad – kõike seda ohutult ja anonüümselt. Delfis on palju onlain-poode, kus saab arvutitoolilt tõusmata šoppamas käia. “Delfis” on eriosakonnad noortele, naistele, seksihuvilistele, muusika-, auto- ja arvutifännidele. Siit saab rohkesti infot äri ja panganduse kohta, horoskoope, “helinaid ja logosid” – peaaegu kõike. Ja kel huvi, see võib külastada “Delfi Naljalehte”, lugeda sealt nalju ja lisada neile omi. Kuid “Jokebooki” hooletult hoogsa spontaansusega võrreldes tundub “Delfi Naljaleht” siiski kuidagi üleorganiseeritud, liiga korrastatud ja liiga vähe interaktiivne. Ning veel: “Jokebookiga” võrreldes on “Delfi Naljalehe” ainetes folkloorse anekdoodi osakaal tunduvalt väiksem ning “Delfi” püsikaastööliste (Erkki Kõlu, Valdo Jahilo jt.) autorinaljade, libauudiste jm. omaloomingu osakaal tunduvalt suurem.
Liisi Laineste, Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur ja TÜ doktorant, on viimastel aastatel intensiivselt tegelnud eesti netinaljade arhiveerimise, kategoriseerimise, statistika ja (eriti etniliste naljade) uurimisega ning loonud eestikeelseist netinaljadest arvuti-andmebaasi – vt.: http://www.folklore.ee/~liisi/o2/,
WC-kasutajate"psühhotüpoloogia"
|